Noorp천lv Nurmekunnas
11
O
len Nurmekunna mehi, pärit Lalsi külast, seljandikult Parika ja Umbusi rabade, Võrtsjärve põhjakalda ja Kolga-Jaani vahel. Seal oli mu kodu – suur koolimaja –, peale selle aga veel õigeusu kirik, seltsimaja, kaks kauplust, sepikoda, tisler ja tuuleveski. Siin elas ka konstaabel; postiagentuur ja telefonikeskjaam mahtusid ühe kaupluse nurka. Lalsi kuulus siis Võisiku valda. Ent kuidas kirjeldada tänapäeva lugejale toda Lalsit – kus polnud veel ei elektrit, tv-d, euromürke ega bensiinihaisugi, vaid kus söödi üksnes oma kasvatatud toitu ja hingati puhast õhku seitse päeva nädalas? Tõsi, rehepeksumasin oli – aga seda vedas puuhalgudega köetav „isesõitja“. – Üritan siiski. Mu isa oli Lalsi algkooli juhataja. Ka emal oli õpetajakutse, ent ta jäi koduseks, sest juhataja palga sisse kuulus kolm hektarit maad ja meil oli kolm lehma, hobune, sigu, lambaid, kanu, parte ja hanesid, nii et majapidamistööd jäi ühele ülegi. Maast-madalast pandi siis ka kõik lapsed tööle, mida keegi jaksas teha. Eriti seisavad meeles roostetand naelad, mis ma vanadest aiatulpadest välja kiskusin ja sirgeks tagusin – tuhanded. „Ainult“ sadasid oli nõelaga parandatud sokke-kindaid, ent meelest ei lähe needki. Suvel käisime vanavanemate pool. Mõlemad vanaisad olid saanud ristinime Jüri, mõlemad olid põllumehed ja nende taludes – Kaavere Vaherite Pullissaares ja Lätkalu Konnade Viilul – me siis nende ametit õppisimegi. Äestasime-rullisime põldu, väntasime köögis koorelahutajat ja kloppisime võid, niitsime luhas vikatiga heina, vedasime saade kokku ja tegime kuhja nii et seda nägu. Vanavanematest on selgemini meelde jäänud ainult emapoolne vanaema, tuntud kui Pullissaare mamma. Temalt olen õppinud tuhat talurahva tarkust, ent huvitaval kombel ei tule meelde ühtki konkreetset sõna või episoodi. Vanaisast, Pullissaare Jürist, on mul ainult foto – aga ka võimas jälg tema tööst. Pullissaare ja Toi talude vahelisse turbarabasse ehitas ta oma kilomeetri pikkuse, nöörsirge tee. Mitu tuhat haokubu ta sinna vedas ja ladus, mitu sada vankrikoormat kruusa peale vedas, ei oska kokku arvata. Ei ole enam selle tee eest hoolitsejat: neis taludes ei ela enam kedagi – ent tee on tänini vastu pidanud isegi rasketele palgiveokitele. Töö kiidab tegijat – kiitis ka vanaema Liinat, kes oleks talu pidamisega hästi hakkama saanud isegi 60-selt, kui mina teda tundma õppisin. Teise vanaisa, Viilu Jüri juures käisin tihti, aga niiöelda õige jutu peale ei saanudki. Selgesti on meelde jäänud tema ”kuradilembus”: iga teine sõna oli tal kurat. Nii umbes: ”Poiss kurat, vaata kurat, et sa kurat koolis kurat
12
õpid kurat!” Mulle see komme külge ei hakanud. Jürist teati aga ka jutustada, mis ta oli kord kohtulaua taga öelnud. Seal olnud parasjagu arutusel ühe pulli lugu, kes teinud palju kahju, kui Jüri tukastama jäänud. Siis võetud ette ühe abielu rikkunud mehe asi ja üks kohtunik müksanud Jürit ning küsinud, mis tema arvab. Jüri pajatanud valju häälega: ”Munad maha!” – Lugu looks: ka Viilu Jüri oli olnud kõva ehitusmees, tunnistajaks uhke tuuleveski. Siin ei jahvatatud enam, kuid seda huvitavam oli minul selles ringi ronida ja tipust avanevat vaadet nautida. Seevastu ei leia ma oma mälust mitte killukestki Viilu Krõõdast, kes elas koos Jüriga sealsamas. Sünnitunnistuste järgi oli mu isa Aleksander Konn, ema – Marie Vaher. Isa võttis abielludes ema perekonnanime ja oli edaspidi Aleksander Vaher. Ma pole seega „konnapoeg“ olnud, olen sündinud Vaher! Ehkki poisikestena haugutasid väiksed Vaherid üksteist: „Sure, konn, mis mul sest on!“ Kokku sai noori Vahereid neli. Mina olin esimene kolmest vennast: sündisin aastal 1925 ja sain nimeks Endel; kolm aastat hiljem järgnes vend Vello, aastal 1931 vend Arvo. Alles 1937 saabus seltsiks õeke Pullissaare papa ja mamma. Eevi. Temast sai pedagoog, kes väidab, et üldine reegel – Suurem tüdruk esimesele lapsele antakse koor pealt, järgmised saavad sutsu on minu ema. vähem – kehtivat meiegi peres. Tema – neljas ja viimane – Minu isa saanud ainult riismed. Mind nimetab ta „väga iseäralikuks Aleksander Konn (hiljem Vaher) lapseks“. Tema mäletamist mööda ei mänginud ma üldse Vabadussõja laste mänge, vaid olin kogu aeg ninapidi raamatus. Aga päevil 1919. ka kirjutanud – seinalehte, mis rippunud Pullissaare talu aastal. kempsus.
13
Olin jah õudne raamatukoi – kõik kättesaadav oli 16-aastasel läbi loetud. Mitte ainult Lalsi algkooli õpilaste ja õpetajate kogud (midagi 400 + 1000 tükki), vaid ka ajakirjad, ajalehtede köidetud „joonealused“ jms. Kord kirjutasin peast üles saja „kriminulli“ pealkirjad ja otsustasin: sealt pole midagi võtta, neid ma enam ei loe. Elektrit meil polnud, ema ähvardas, et ma lugevat endal videvikus silmad peast välja, aga raamatut käest ära ka ei võtnud. Üldse keelati meid vähe – puu otsa ronimast näiteks. Selle asemel õpetati hoopis „hästi ronima“ – ühe käega tuleb alati kõvasti kinni hoida! Esimene mälupilt on talvisest ajast. Olin Oma esimesel midagi nelja-aastane, kui leetrid kooli kinni panid; mind sünnipäeval ema mässiti tekkide sisse ja saadeti paariks nädalaks kodunt ja isa Põltsamaal ära. Mäletan, kuidas me sõitsime reega mäerinnakult linnafotograafi alla ja kuidas mind Pullissaare talus vastu võeti. Umbes juures viieaastaselt hakkasin n.ö. vabakuulajana käima suuremate 5. novembril 1926. laste tundides. Tuleb meelde, kuidas üks poiss ei leidnud seinakaardilt Bengali lahte. Õpetaja ütles: „Enni, mine näita!“ Asi ta mul minna ei olnud – läksin, näitasin kätte. Ajast pärast seda ei ole mul tükk aega enam mingeid mälestusi. Aga Rõika laatadelt – kus sai juba tollal kuu peal ära käia, pealegi ainult kolme minutiga ja ainult 25 sendi eest – on juba fotosidki, mis anti noortele lunautidele lausa pealekauba. Rõikale oli veidi üle kilomeetri ja me käisime seal vendadega päris tihti: seal sai ujuda ja õngitseda, aga ka veskis saekaatreid või püülipükse vahtida. Veski jaoks paisutatud veest sai Napsi luht – talvel liuväli missugune! Kust sai aga kopsakaid haugegi, kui õnnestus neid kristallselge jää all „puuhaamri-narkoosiga“ uimaseks lüüa. Suvel käisime seal hõõglambiga tulusel. Napsi luhaga on seotud mu esimene suur inseneriprojekt: jääpurjekas. Andis nuputada, koolimaja kruupingil meisterdada ja jääle tassida. Sõita ent ei saanud: neli tavalist uisku, mis kogu kaadervärki kandsid, „tulid alt ära“...
14
Minu sünnikodu Lalsi Õigeusu Kihelkonnakool 1920-ndatel aastatel.
Lalsi koolimaja juures 15. augustil 2014. FOTO: Jaan Tootsen
Korda läks aga mu raadioprojekt – valjuhääldajaga detektorvastuvõtja! Päris-raadiot meie perel siis veel ei olnudki. Minu meisterdatud detektori jaoks oli oluline hea antenn; kooli- ja seltsimaja vahele saingi pingutada oma 50-meetrise. Tavalise raadio-kõrvaklapi peale monteerisin pabermembraani – ja tõesti, kui kõik toas hiirvakka olid, saime päevauudistest aru! Raadio-asjandus oli mu peahuvi ja vaim täiesti valmis „lampidega raadiot“ ehitama, aga kasvõi ühelambilise vastuvõtja jaoks vajalike tükkide ostmine käis üle jõu. Pullissaare lähedase Saksari talu perepoeg Olev oli samuti raadiohuviline ja mu suur sõber, kellega käisin tihti nõu pidamas ja igasugu detektorvastuvõtja tükke vahetamas. Tema käest õppisin aga ka liiviga ojast purikaid püüdma ja neid lõkketulel küpsetama.
15
Venna Vello ja koera Tommiga 1929. aastal. Koer tõmbas mul näo lõhki, ju ma teda sabast tirisin. Armid on tänaseni läbi, aga koertega olen ikka hästi läbi saanud.
Muusikaga puutusin lapsepõlves palju kokku, sest koolimajas käisid harjutamas laulukoorid ja Kaitseliidu orkester. Sellepärast olid majas ka peaaegu kõik pillid, mis me tollal üldse tundsime, orkestris hakkasin klarnetit mängima. Kitarril (muidugi 7 keelega) oskasin samuti juba varakult laule saata. Kannel, mille keelte alla käisid paberist „noodid“, ei vajanud üldse õppimist. Klaverit siiski majas polnud, küll aga oli harmoonium. Huvitas ka fotograafia. Korjasin paar aastat raha ja ostsin omale 35-kroonise (tollal oli see väga suur summa) kaamera Balda. See tegi perekonna albumi jaoks hulga pilte. Ja – nagu poistele ikka – meeldis ka minule jalgpalli mängida; pahatihti pandi mind küll ainult kollivahiks, sest kõik tahtsid tormajad olla ja minust polnud trügijat.
16
Kindral Laidoneri lapslunaudid Rõika laadalt. Kuu peale pääses kolme minutiga ja ainult 25 sendi eest, foto pealekauba. Ninamees ja kuusuusulgur on tulevane paavst Endel Eelviimane.
Meist kilomeetri kaugusel asus Odiste algkool. Sellest on praegu ainult varemed järel, needki puutukakese peidus, nii et kes ei tea, läheb sealt lihtsalt midagi märkamata mööda. Odistes olid algkooli esimesed kolm klassi, Lalsis neljas, viies ja kuues. Minagi hakkasin pihta Odistes, aga alles teisest klassist, sest oskasin juba lugeda ja rehkendada. Sealt on pärit mu esimene „pressifoto“ – koos Noorkotkaste haukaperega, kes sai oikuitähtsa auhinna. Oma kodus Lalsis sain koolis käia üheainsa aasta – tollal mindi algkooli 4. klassist progümnaasiumi. Mina läksingi siis Põltsamaa Ühisgümnaasiumi, oma 25 kilomeetrit kodunt. Siin oli siis ka mu neljas ajutine, talvine eluase – asusime nelja-viie poisiga kahe „linnatädi“ juures, kelle perekonnanimest tuletasime omale nime „Kärdi kaabakad“.
17
Põltsamaale sattusin põneval ajal: tulid okupatsioonid. Ametlikult olin kolm aastat järjest kolmandas klassis, olgugi et istuma ei jäänud: süsteem muutus. Muutus siis ka esimene võõrkeel: „Eesti ajal“ oli see inglise, „Vene ajal“ vene ja „Saksa ajal“ saksa. Muidugi kadus siis õppekavast ka usuõpetus. Kodus meil küll usust ei räägitud varemgi, ent minu arust olid isa ja ema mõlemad eeskujulikud ristiinimesed – ristiusu olemus on ju hea vilja kandmine. Olin võib-olla kümnene, kui jõuluõhtul pani ema habeme ette, palitu ja koti selga ning võttis kepi kätte. Meie, lapsed, ei tihanud küsida, kuhu ta läheb. Tunni aja pärast tuli tagasi ja ütles, et te oleks pidanud nägema, kuidas nende laste silmad Lalsi ainus lapsehoidja Passi Helmi koos oma hoolealustega 27. mail 1936. Mina kui kollivaht olen palliga, kõrval vennad Vello ja Arvo.
Noorkotkaste Odiste haukapere 1937. aastal. Mina olen ülemises reas vasakult teine.
18
särasid! Lalsis elas üks kuue lapsega popsipere, kus ei osatud oodatagi jõuluvana – see oli neile küllap niisama suur üllatus nagu jõuluingel „neil karjastel väljal“. Eks neil olnud siis ka väga hea meel. See lugu jäi muidugi ka meile, „jõuluvana“ lastele, elavalt meelde. Meie pere kuulus Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku kogudusse. Nn „vene usku minek“ – tegelikult küll ainult kirikuvahetus – oli meie Kolga-Jaani kihelkonnas toimunud juba 19. sajandi keskpaigas, ja Lalsisse ehitati õigeusu kirik. Praegu on huvitav mõelda, et tollal ei pandud venelaseks nimetamist kuidagi viisi pahaks. Kui koolipoistel-jalgpallikaptenitel meeskonna valimisega kiire oli, öeldi: „Venelased ja teised!” Olin siis minagi „venelane“. Kirikusse oli kodunt ainult mõnikümmend sammu ja seal sai käidud, eriti jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Meile, poisikestele, oli hästi põnev, et ülestõusmispühade ajal võisime minna üles torni kella lööma, uksed olid lahti. Kellamehe meloodia oli til-lil-lil-lil-lam-boh, aga meie ei saanud kuidagi selle bohiga hakkama. Suure kella tila külge oli seotud köis ja köie otsa laud, mille peale tuli astuda nii kõvasti, et tila lööks boh! Kellamees hoidis kolme-nelja väikese kella nööre käes ja „lõi jalaga“ seda suurt. Meie jälle olime nii kerged, et ei saanud suurt kella käima, isegi mitte kahekolmekesi. Aga väiksemaid me helistasime iga aasta õige usinasti ja see oli siis ka meie peamine „kirikuskäimine“. Kool ei olnud kuidagi moodi kiriklikult seotud, usuõpetuse (või pigemini piiblilugude) tund oli kõigile ühine. Mu isa, kes kodus oma perega kunagi ei palvetanud, pidas koolilastega igal hommikul ja õhtul väikese palvuse, mille üks laul on mul ikka meeles: Kui päeva kära aega ei andnud palvele, siis astu õhtul õue ja vaata ülesse! Vaat’ vagusi nad hiilgvad ja vaat’vad ülevalt sind tervitavad tähed kui Isa silmad sealt. Kolmekümnendate Lalsi oli üks õnnis kirikuküla, leian tagasi vaadates. 1873. aastal sisse õnnistatud uhke kiriku lähedale kerkis peagi niisama uhke koolimaja – minu noorusmaa –, siis avar haridusseltsi maja ja kõik muu. Issanda kiituse laulmine ja usuõpetus oli „rohkem kiriku ja kooli“, ent ikkagi ka terve koguduse „asi“. Pühapäeviti olid kiriku „parkla“ lasipuud nii kubinal täis vankreid, et tihti tuli suuremad puud abiks võtta. Preestrit ja usuõpetajaid kuulati hoolega, kodus üritati ristiinimese kombel elada. Üldse: kogu ümbruskonnas valitses mingi tore üksmeel – ei mäleta
19
Oma lapsepõlvekodus, Lalsi koolis 15. augustil 2014. FOTO: Jaan Tootsen
noorusajast ühtainsatki rahurikkujat, riiukukkedest rääkimata. Asju aeti ühiselt, teid ja maju ehitati talgute korras. Tollal, kolmekümnendatel aastatel, otsis üks ameeriklanna1 õnnelikku maad – ja leidis selle Eestist. Jah, õnnemaa see oli tõesti. Ja minul oli nii suur õnn seal elada, et tänan selle eest tänini Taevaisa.
1 Marion Foster Washburne, kes kirjutas sellest raamatu A Search for a Happy Country.
20
Ă•ppimas Jeruusalemas, Ăľpetamas Mosulis
107
A
astal 1964 tohtisin end täiendada Jeruusalemas asuvas prantsuse dominiiklaste piiblikoolis École Biblique, asutatud juba a 1800, eesmärgiga pakkuda võimalus ennast Piibli miljöösse tagasi mõtelda ”kohapeal”, pühakirjas mainitud kohtades. École tegutseb tänapäevani ega vaja minu tutvustamist, küll aga saan jutustada sellest, mis seal minule juhtus. Minu kursus oli väga värvikas, bussilaadung inimesi erinevatest rahvustest. Õppejõud olid fantastilised, õppekavast moodustasid peamise osa ekskursioonid paikadesse, kus toimusid väljakaevamised. Tegelikult polnud vaja kuigi kaugele minna – meie akna all asus kalmistu, kus võisime kuulda nutunaisi, Kidroni orus seisid beduiinide telgid nii nagu aastat 2000 tagasi. Nüüd hiljuti jutuks tulnud hävitustöö Palmyras tõi meelde École’i ekskursiooni sinna. Juhtus nimelt, et Canada prantslased laulsid selles maailmakuulsas oaasis Süüria araablastele eesti keeles. Tabori mäel koos Palmyra kristlastel oli nimelt väike kirik, ent neil polnud reisikaaslastega oma preestrit. Palusid siis luba meie missale tulla. Loa nad Anno Domini muidugi said, aga meie teenistus toimus ju palmyralastele 1957
108
Iraagi kurdid.
Minu tehtud foto ühest oma õpilasest koos perega. Iraagi kristlasi kiusatakse praegu taga.
tundmatus ladina riituses ja keeles. Prantslasest seminaristid tulid siis minu jutule, et kuule, kui me Canada laule laulame, ei jõua neile mitte midagi pärale – aga see sinu Kristus on surnuist üles tõusnud peaks küll sobima. Omal ajal olin ma Vatikani Raadio saadete jaoks selle palakese kirjutanud ja salvestanud, ent kui oma saateid Jeruusalemast toimetasin, tuli mul see Quebeci poiste abiga uuesti salvestada ja neil oli asi veel hästi meeles. Muidugi polnud nad laulukest pähe õppinud ja nüüd pidin mina neljahäälse noodi kirjutama. Seda tööd ei olnud jälle mina iial teinud – Roomas seadis klipi mitmele häälele meie koorijuht – ning seepärast on too raske õhtu Palmyras mulle eriti meelde jäänud. Kuidagi me igatahes laulmisega
109
hakkama saime ja araablased, kellele see kolmekordne paasalauluke nende omast liturgiast tuttav oli, tänasid. Kas nüüd on ka see kirikuke maatasa tehtud? Mosuli linnal (muistsel Niinevel) on oma seos Eestiga: seal käis kindral Laidoner kõigile asjaosalistele vastuvõetavat riigipiiri ajamas, seal käis süroloog Arthur Võõbus vanu dokumente otsimas, seal tutvusin temaga ka mina, kui pidin talle vanu käsikirju pildistamiseks lahti hoidma Mar Behnami kloostris, mis a 2015 hävitati. Mosulisse läksin eelkõige araabia keelt õppima. Piibli heebrea keel on ju surnud keel: kes praegust oskab, saab tollasestki aru, mitte aga vastupidi – uus on õige erinev. Sellepärast otsustasin ära õppida ”lähedase sugulase”, araabia keele, mille pikk ja katkemata areng on hästi läbi uuritud. Selleks sobiva koha leidsin Mosulis asuvas Püha Johannese seminaris1, kus õpetasin vastutasuks eksegeesi – kaks aastat Vana ja kaks Uut Testamenti. Mosuli tegi minu jaoks eriliseks seik, et seal räägiti veel aramea keelt – sedasama, mida rääkis Jeesus Kristus. Kõndisin kord oma pikas vaimulikukuues tänaval ja kuulsin äkki: „Šlom loch!“ Olen selline pika vinnaga ja olin juba mitu sammu edasi astunud kui taipasin, et oi – see oli ju Jeesuse aja tervitus! Küllap see tänavapühkija, kes nii ütles, oli üks aramea kristlastest. Pidasin oma seminaristidele ühetunnise loengu heebrea keelest, mis meil õppekavas ei seisnudki. Ilmselt polnud tarvis: järgmiseks päevaks kirjutasd nad mulle valmis heebreakeelse psalmi. Jutukstulnud pikk preestrikuub äratas aga ka moslemist uulitsapoisikeste tähelepanu, kes lugesid mulle kooris araabiakeelset lorilaulu: ”Häädä-lqäs, mäijen mäs, jizra’ basal jitla has.” Minu vabas tõlkes umbes: Vahi pappi – lürbib suppi, külvab rohtu, lõikab tohtu. Seda nad ei olnud kindlasti omast peast välja mõelnud, vaid kodus kuulnud. Mingit otsest tagakiusamist ma Mosulis ei kogenud, ent mõtlema pani sealne olukord küll. Tollal käis kodusõda araablaste ja kurdide vahel, ent see oli islamiusuliste omavaheline asi ja otseselt meisse ei puutunud. Kaudselt aga ikkagi: mõned meie seminaristid olid kurdi päritolu ega olnud juba kolm aastat kodus käinud. Nad ei tohtinud – kurdide aladele mägedesse ei lastud mitte kedagi. Ei pääsenud minagi. Kristlasi oli siis Iraagis paarsada tuhat ja nendesse suhtuti üldiselt sallivalt, ehkki oli tegemist hoopis teise usundiga. Minule sai alles sealsel taustal selgeks, et meil Eestis ei toimunud 19. sajandil usu-, vaid kirikuvahetus – olid ju nii luterlased kui ortodoksid ristiusku. Iraagis seevastu oli 1 Séminaire Syro-Chaldéen de St. Jean.
110
Start Kairost Siinai mäele 1957, kaasas „ametlik fotograaf“.
Eksegeesi loeng Mosulis 1967. Järsk käsipuuta trepp viis ülemisele terassile, mis oli ühtlasi magamistuba.
St. John’s Seminary, Mosul, 1968. Olen esireas paremalt esimene.
111
Hetki Mosuli elust.
112
tollal kaks täiesti erinevat usku: kas Muhamed või Messia. Praegust vennatapusõda sunniitide ja šiitide vahel ei oleks keegi osanud ette arvata – minu Mosuli-aastatel olid nad vennad. Ka mina ei näinud vägivalda, seda oli aga ennegi olnud. Meie seminari rektor jutustas, kuidas ta oli juhtumisi mägedest vaadanud pikksilmaga sõjaväeosa, mis piiras ümber ühe küla. Hiljem kuulis ta, et sõdurid olid kogu kristliku küla maha tapnud. Ainult üks inimene pääses: ta jäi mõrtsukate lahtipaisatud ukse taha peitu ja jutustas hiljem kõigest. Need Iraagi kristlased, keda mina tundsin, ei kartnud midagi. Nad teadsid, et Jumal tunneb nende saatust ja võtab nad omaks kui nad peaksid oma usu pärast langema. Kes teab kas on praegu midagi järel Qaraqoši linnakesest, kus tollal külas käisin? Minu päevil käisid kurdid Mosulis rahvariides ringi ja nii oli selgesti näha, et see on kurdi linn. Ühel ilusal päeval toodi sinna siiski välismaa diplomaate ja ajakirjanikke, kellele taheti näidata, et see on araabia asula. Linnale tehti igasugu kosmeetikat, muuhulgas värviti kõik majad kähku ”esinduslikeks”. Kurdid jälle lasid ühe kõrgepingeliini masti õhku: kõik kliimaseadmed jäid seisma ja kinod pimedaks, ka leivaahjud ei töötanud enam. Nähes, et asjal on jumet, lasid kurdid pärast esimese masti äraparandamist veel kaks tükki õhku. Linnaisad hankisid siis vähemaid generaatoreid, kust saime esialgu elektrit linnaosa- ja tunnikaupa. Suvi oli Mosulis väga palav, pidevalt üle 40 kraadi. Kuum periood algas taevaminemispüha paiku ja kogu linn läks siis ”taevasse” selles mõttes, et kolis terrassile magama. Südaööni oli aga sealgi liig palav – istusime voodiserval ja higistasime, kuni kell kaksteist jõudis
Foto emale ehk Memmile aastast 1968.
1988. aastal panime Jeruusalemma Pater Nosteri kirikusse eestikeelse Meie Isa palve.
mägedest värske briis. Siis ohkasime kergendatult ja vajusime voodisse nagu üks mees. Hommikul kell pool kuus lõi aga juba esimene päikesekiir nagu küüned turja, muudmoodi ma ei oska ütelda. Lihtsalt ei saanud enam sängis olla, tuli varju otsima hakata. Seminari kõrval seisis üks madalam maja, seal magati tükk aega kauem, kuna meie vari oli nende peal. Minu õpilased võtsid suvevaheajal 6-7 kilo kaalust maha, sest nad ei saanud koduski kuuma pärast magada. Sügisejahedas said jälle ja liha hakkas uuesti luude peale kasvama. Mind päästis ainult põgenemine: juunist septembrini ”ajasin Eesti asja” Euroopas. Seda sain igatahes teha ka Mosulis, olgugi et seal eestlasi ei elanud. Bagdadis töötas ühe Saksa teedeehituse firma juures Petserimaalt pärit insener ja Eesti asustusajaloo uurija Oleg Roslavlev – ainuke kaasmaalane, kes aastaringselt seal elas, kuna firma korteril oli konditsioneer, mis aitas vastu pidada. Tema eesti keel oli väga hea ja kuna ta oli huvitatud Eesti asustusajaloost ning tahtis välja anda Eesti talude nimestikku aastal 1650, tegime selles asjas kõva eeltööd. Õnnetuseks suri ta enne kui nimestik valmis sai – tagantjärgi arvan, et sisuliselt laskis firma sel suurel töömehel enda surnuks töötada.
113
Masingutel külas koos õe Eevi ja pastor Iljaga. Tartu 1977.
Talude nimestiku jaoks said kõik vajalikud materjalid kokku pandud, kuid Roslavlevi surma järel polnud enam tegijat. Kokku oleks neli taskuraamatut tulnud, aga valmis sai ainult esimese käsikiri. Me tahtsime Eestile nö tiiru peale teha – Saaremaalt Valga-Tartu-Tallinna kaudu Hiiumaale. Esimene samm oli talunimede identifitseerimine nn kolmeverstalise kaardi viimases trükis. Seal on kõik tolleaegsed talud peal, ent kuna kaardistajaid – vene kahurväelasi – nimed ei huvitanud, kirjutasid nad pahatihti lihtsalt krestjanskii dvor – või siis seisab kaardil Tuakati, kuigi tegelikult oli Tuhakoti talu. Juba 19. sajandi keskpaiga talude nimedega oli kõvasti tegemist, varasematega veel palju rohkem. Minu osaks oli vanemate ürikute dešifreerimine (nt Poola revisjon, koguduste hingekirjad jms). Võtsime ette teisegi suure töö – Väike Eesti ajaloo atlas, mis sai käsikirjas peaaegu valmis, ent jäi samuti ilmumata. Edasitegijat pole tänini leidunud. Ilmumata jäi ka mu luulekoguke Kahe voolu vahelt, sest sealsel trükikojal ei olnud ”täpiga tähti”. Tellisin need küll, kuid tähed saabusid alles pärast minu lahkumist. Kahju – keegi muu ei ole minu teada Iraagis eestikeelset luulet trükkinud... Aastal 1966 saabus Mosulisse üks maailmakuulus eestlane, orientalist Arthur Võõbus2, kellega jõudsin ära käia neljandast sajandist pärit Mar 2 Uku Masing andis talle nimeks korüfee.
114
Behnami kloostris, mis asub mõnekümne kilomeetri kaugusel Mosulist ja hoida vanu käsikirju, mida tema päristavalise kaameraga pildistas. Tutvumise ajaks olin aga just haigestunud kollatõppe. Kollatõbe ei osatud tollal ravida, viiest haigestunust suri tavaliselt kolm, ent sedagi kuulsin alles pärastpoole. Esialgu sõin hea isuga ja imestasin, miks kõik tagasi tuli. Kuidagimoodi jäin ellu, aga öösiti ekslesin seminaris ringi, madrats seljas, nagu mingi kodutu tont – kuumaperiood oli alanud ja otsisin veidigi jahedamat paika, kus saaks sõba silmale. Nädala ajaga kaotasin seitse kilo, siis olin lõpuks lennukil, mis pidi viima Rooma. See lend suunati ümber Ateenasse, kus tühistati kaks edasilendu järjest. Tundsin end täiesti otsas olevat ja kirjutasin lennusadamas oma testamendi. Vastu ootust jõudsin siiski Stuttgarti, kus olin varunud koha psühholoogiakonverentsile. ”Tahate kogu konverentsi nakatada või?” küsis saksa doktor ja paigutas mu haigla isolatsiooniosakonda karantiini. Ega sealgi süüa antud: pandi pikali, öölaual pudel vett ja portsuke dekstroosi. Sümptomid siiski kadusid – olin olnud kollasem kui kaks hiinlast kokku – sain haiglast tulema ja tegin läbi Jungi koolkonna infoanalüüsi. Sügisel Mosulisse naastes selgus aga, et ma ei jaksanud enam kaht tundi järjest õpetada. Tunniplaan andis õnneks seada – pidasin ühe loengu, pikutasin tunnikese ja pidasin teise. Järgmise suve veetsin jälle Stuttgartis, kus mind uuriti, ent ei leitud midagi ja öeldi, et ma tehku, nagu oleksin terve. Siis juhtus, et üks tuttav andis mulle priipileti mineraalvee parki. Sulistasin seal natuke – ja äkki olin terve nagu kalake vees! Selgus, et mul oli mingi vereringvoolu häire olnud. Mosulis selgus lõpuks ka haiguse põhjus: Tigrise kaldal kõndides nägin, et kõik jõeäärse kliiniku jäätmed visati otse jõkke. Ja meie seminari ekskursioon oli sealt joogivett ammutanud. Alles hiljem sain teada, et Eestis olid samal ajal suured Niineve ja Assuri ajastu huvilised Uku Masing ja Evald Saag. Nemad ei teadnud siis minust veel midagi, samuti mina neist, sest tollal lahutas meid raudeesriie. Masingule hakkasin Piibli tõlke asjus kirjutama alles 1969. a, kui olin Mosulist ära tulnud. Kui ma a 1977 metodisti kiriku juubeli puhul kodumaale pääsesin, sain Tartus ära käia ja Masinguga isiklikult tutvuda, Saagi kohtasin aga alles 1990-ndatel.
115