Kroonleht 2013

INFOLEHT 2013

TERVE JA ARUKANA ON MEIL

võimalus

ERIK KOSENKRANIUS keskkonnaameti peadirektori asetäitja tugiteenuste alal

L

apsevanema soov on, et laps oleks terve ja saaks hästi hakkama. Et soovimisest jääb üksi väheks, siis seatakse võsukesele piire, õpetatakse ja toetatakse. Pakasega kästakse sall kaela panna, sunnitakse peale „kooliorjus“, heale lapsele antakse taskuraha... Paralleele võib siin tõmmata ühiskonna toimimisega laiemalt.

Kuidas? Makstakse toetusi, korraldatakse koolitusi ja kehtestatakse regulatsioone selleks, et normaalne elukorraldus jätkuks ja mõni asi ka paraneks. Kahjuks kiputakse tihti seaduste rolli üle tähtsustama, mõistmata, et ülereguleerimine on väga kulukas ja võib arengut takistada. Seda just olukordades, kui mingi jama juba juhtunud ja valjuhäälsete nõudmiste ajendil asutakse „uut ja karmimat“ seadust vormima.

Nagu lapsevanem ei kasvata last ainult käskudega, on ühiskonna tööriistakastiski muid häid vahendeid. Parim ilmselt, kärsitutele vast liialt aeganõudev, on hariduse andmine. Seda ka keskkonnapoliitikas. Mis teemadega õpetatava tähelepanu võita? Tavaliselt on selleks elurikkus. Mõnikord tasub aga sellele läheneda tervise ja majanduse vaatenurgast.

TERVIS SÕLTUB ELUKESKKONNAST Eurooplased elavad aasta-aastalt aina kauem.

Ka tervena elatud aeg on pikenenud. Samas on paljude enneaegset surma põhjustavate haiguste „juured“ peidus lisaks meie eluviisile keskkonnas. Ainuüksi õhusaaste vähendab eluiga keskmiselt 8,5 kuud ja on surma põhjuseks ligi 400 000 inimesele. Negatiivne mõju on müral, uutel nanomaterjalidel, kemikaalidel ja ebakvaliteetsel joogiveel. Paljud seosed

on veel ebaselged. Kuna elanikkond vananeb ja vananedes ilmnevad tervisehäired intensiivsemalt, siis tähendab see kasvavat koormust tervishoiu ja -sotsiaaleelarvele. Arvestades, et Eestis väheneb lähema 12 aasta jooksul potentsiaalsete töötajate arv ligi 80 000 võrra, on õigustatud küsimus, kes selle kinni maksab? On selge, et investeeringud elukeskkonda ja tervisennetusse on efektiivsem tee. Siit ka esimene sõnum – keskkonna kaitsmine on eelkõige meie tervise kaitsmine.

Keskkonna kaitsmine on eelkõige meie tervise kaitsmine.

INNOVATSIOON, ENERGIA- JA MATERJALITÕHUSUS See, kes loodab, et Eesti saab hakkama ainult teenindussektoriga, ilmselt eksib. Tugev majandus on see, kus midagi ka toodetakse. Euroopas on tööstuse osakaal SKP-s pidevalt langenud, moodustades praegu umbes 16%.

Väljakutse on see trend vastupidiseks muuta.

Teisalt on Euroopa enne majanduskriisi leppinud kokku keskkonnapoliitika 20:20:20 ehk eesmärgi vähendada aastaks 2020 kasvuhoonegaaside emissiooni 20%, tõsta taastuvenergia kasutust 20% ja suurendada energiatõhusust 20%. Panus on pandud rohemajandusele, kus Eestigi võiks metsasektoriga palju saavutada. Saksamaa, Euroopa tugevaim majandus, mis annab praegu veerandi Euroopa ekspordist, on selle endale prioriteediks seadnud.

Tegu on Eesti jaoks väga olulise turuga. Teine sõnum – Eesti majandusarengu eelduseks on rohemajanduse osakaalu kasv ja parimat keskkonnatehnoloogiat kasutav tugev tööstussektor.

Mis on eelneval pistmist keskkonnaametiga?

Keskkonnaameti roll on neid arenguid toetada. Üheks vahendiks on keskkonnaamet just iseenda paremaks saamiseks juurutanud EMASi keskkonnajuhtimissüsteemi. Teiseks oluliseks võtmeks on keskkonnaharidus. Tavapärase looduse tutvustamise kõrval on suur roll säästliku keskkonnakasutuse ja uute tehnoloogiate teadvustamises ning noorte kaasamises. Kuidas säästa energiat? Milline ressurss on tegelikult jäätmed? Kuidas plaanida linnaruumi nii, et paraneks inimeste tervis? Kuidas toota puidust biodiislit? Kuidas puhastada vett? Möödunud aastal korraldasime õppeprogramme üle 20 000 õpilasele. Õpikeskkonna kaasajastamiseks on Euroopa struktuurifondide toel uuendatud ekspositsioone, rajatud Iisakusse uus keskkonnamaja ja hangitud keskkonnabuss.

Kõige olulisem – sel aastal käivitub mahukas koolitusprogramm üle poole tuhandele õpetajale keskkonnateemade põimiseks muude õppeainetega. See viib säästva arengu õpetamise uuele tasemele.

Olen veendunud, et mistahes poliitika pikaajalise edu ei määra niivõrd kehtestatavad piirangud, kuivõrd ühiskonna teadlikkus, väärtushinnangud ja juhtide eeskuju. Olgu viimaseks kasvõi valmisolek õppida ja soov paremaks saada.

Sisukord Elukeskkonna kvaliteet on meile tähtis.

Jäätmed on muutunud toorme allikaks Maaomanikuna looduskaitsealal Poolooduslike koosluste edulugu.

Mida tähele panna metsapuude istutamisel Keskkonnaharidus kujundab mõtteviisi

LK

2

LK

3

LK

4

LK

5

Matsalu kultuuripärandi LK aastal.

Uus püsinäitus Karula rahvuspargis tutvustab pärandkultuuri.

Noore looduskaitsja laagrid aitavad kasvatada järelkasvu

6

Soomaa rahvuspark esindab märgalasid

LK

7

Kuidas hoida Lahemaa kultuuripärandit?

LK

8

Ohustatud liikide kaitseks koostatakse tegevuskavad

LK

9

LK

10

Heitvee kontroll tagab veekogude tervise

LK

11

Kaitsekorralduskavad – kellele ja milleks?

LK

12

Keskkonnatasud – kes ja miks seda maksab?

LK

13

Radioaktiivsus Läänemere vetes väheneb

LK

14

Hindame kaitsekorralduse tõhustust

LK

15

Ühe pere elu ja toimetused LK rahvuspargis

16

Veekogude paisutamisel tuleb tagada kalale vaba liikumine.

Räpinas avati jäätmeklass

2 juhtkiri l jäätmemajandus

Jäätmed

ANDRES ONEMAR keskkonnaameti peadirektor

Keskkonnaameti enam kui nelisada töötajat seisavad hea selle eest, et meil keskkonnaga kõik hästi oleks. Mõnes valdkonnas on selle töö tulemus silmaga näha, teisal mitte.

Inimesed harjuvad ümbritsev keskkonnaga.

Probleemi märgatakse alles siis, kui midagi oluliselt muutub või meile mõju avaldub.

Esimese poole näiteks võib tuua metsanduse. Eesti on väga metsarikas, metsade tervislik seisund on hea, metsa raiutakse vähem kui seda juurde kasvab ja elurikkuse säilitamiseks on nii riik kui ka metsaomanikud palju ette võtnud. Korrastatud on õigusruumi, väikemetsaomanikele makstakse toetusi ja väärtuslikke metsi kaitstakse. Tõsi, mõni hooletu ja kasuahne metsaomanik kipub seda pilti rikkuma, aga suures plaanis on asjad korras. Seda kinnitab ka seirest saadav objektiivne ülevaade metsade olukorrast.

Keskkonnaameti metsaspetsialistid jälgivad hoolsalt, et kõik kavandatavad tegevused oleks seadusega kooskõlas ja metsa uuendamine tagatud. Ja inimesed abistavad igati, sest tegevuse tulemused on silmaga nähtavad ja metsas toimuv läheb neile korda.

Teise poole näiteks võib tuua veega seonduva. Eestis ei ole suurt muret joogiveega.

Enamasti vett jätkub ja selle kvaliteet on hea. Siiski on ka meil piirkondasid, kus veega on probleeme. Palju on investeeritud asulate reoveepuhastitesse ja kanalisatsioonitrassidesse. Eesti jõgede vee kvaliteet on paranenud. Siiski on jõgedes lämmastikusisaldus kasvanud. Ka nitraaditundliku ala põhjavesi näitab nitraatide sisalduse kasvu.

Tundub, et siin on seos ka intensiivsema põllumajandustootmisega. Keskkonnaamet jälgib veemajanduskavade täitmist ja korraldab sellekohast seiret. Lisaks sellele, et vesi näib puhtana, peab see ka tegelikult olema puhas ja kvaliteetne.

Keskkonnaamet saab olla edukas ja tagada head keskkonda ainult koos elanike ja ettevõtjatega. Arusaamine, et meid ümbritsev keskkond on meie elukvaliteedi (sealhulgas tervise) kõige olulisem osa, vajab ikka ja jälle üle kordamist, nii nagu ka see, et selle keskkonna kvaliteedi võti on meie endi käes.

Impressum Väljaandja: Keskkonnaamet Toimetamine: EPL Kujundus: Profimeedia OÜ Trükk: Printall

www.keskkonnaamet.ee/kroonleht

ON MUUTUNUD TOORME ALLIKAKS Kuigi asume jäätmetekkelt inimese kohta jätkuvalt halvas mõttes esirinnas, siis olmejäätmete käitluses oleme astunud sammu taaskasutusühiskonna poole.

illustratsioon: andres varustin

ELUKESKKONNA KVALITEET on meile tähtis

TAIMAR ALA Keskkonnaameti peadirektori asetäitja keskkonnakasutuse alal

K

õik me soovime, et lihtsakoelist sooritust nõudvate ja vähe lisaväärtust loovate töökohtade asemel tekiks rohkem teadus- ja teadmispõhiseid töökohti. See puudutab ka keskkonnavaldkonda. Euroopas prognoositakse, et aastaks 2020 tekib jäätmekäitlussektoris juurde umbes 400 000 töökohta. Seda eeldusel, et kõikjal järgitakse jäätmevaldkonna põhimõtteid ja reegleid. Näiteks on Euroopas suur arengupotentsiaal plastjäätmete käitlemisel. Senini ladestatakse kasutatud plastist umbes pool ja taaskasutatakse neist vaid viiendik. See on tohutu ressursi raiskamine, kui arvestada, et 8% maailma naftavarudest kulub just plastitootmisele.

Euroopa jäätmekäitlussektor on sel sajandil kasvanud 20% ning taaskasutussektori tööhõive suurenenud ligi 80%. Selle on tinginud nii toormehindade tõus kui ka varude vähenemine.

TAASKASUTUS – PIKK TEE KÄIA Olmejäätmete käitluses oleme astunud sammu taaskasutusühiskonna poole tänu spetsiaalsele jäätmepõletusvõimekusele, mis võimaldab põlevjäätmetes saadud energia võtta kasutusse ja tekitada prügiga keskkonnale vähem kahju. Sellega ei ole „asi” kaugeltki valmis. Kui veel paarkümmend aastat tagasi näis just nõuetekohane prügila ainuõige lõppkäitlusmeetodina, siis nüüd plaanitakse lahti kaevata olemasolevaid prügilaid, et võtta need jäätmed taaskasutusse. Sisult samamoodi on ka jäätmepõletustehasega – meie sooviks ei ole siinkohal mitte energiat toota, vaid väärindada materjal kui selline ja suunata see tagasi ringlusse. Vaid sedamoodi vähendame arusaadavalt ka survet uute loodusressursside

hõivamiseks. Meil ei ole liigiti kogumisest ega materjali väärindamisest pääsu. Lisaks üldtunnustatud teadmistele-põhimõtetele kinnitavad seda ka sihtarvud ja reeglistik, mida enesele oleme täitmiseks kehtestanud.

MÕISTLIKUD REEGLID JA KOOSTÖÖ ON SILLAKS Reeglitest. Suhtudes skeptiliselt püüdlustesse kirjeldada loodusseadusi paragrahvide keeles, olen kindlasti seda meelt, et ühtne ja ühtmoodi mõistetav tegevusraamistik on üldtunnustatud õiguspõhimõtetele vastavuse leidmiseks absoluutselt vajalik. Küll aga leian, et reeglite üksikjuhtumitest lähtuv detailsus ja üleregulatsioon on taunitav ja muudavad reeglid häguseks. Meil ei ole vajadust tekitada näiliselt riske maandavat paindumatut ja in-

Reeglitest ei pea avalduma mitte ainult piirangud, vaid ka võimalused hea paremaks muutmiseks. novatsiooni maha suruvat raamistikku. Reeglitest ei pea avalduma mitte ainult piirangud, vaid ka võimalused hea paremaks muutmiseks. Sestap oleme ka üha aktiivsemalt osalemas õigusloomes ja töötame selle nimel, et

meie otsustest lähtuvad kohustused inimestele ja organisatsioonidele oleksid mõistlikud selle sõna kõige otsesemas mõttes.

Keskkonnapoliitika elluviijana võin aga kinnitada, et reeglistikust on kasu üksnes siis, kui seda ka rakendatakse. Seda ilmestab hästi näide meie veevaldkonnast, kus oleme teinud mahukaid investeeringuid ja jõupingutusi veekeskkonda mõjutavate reoveepuhastite ajakohastamiseks, ent samaväärse pingutuseta hajukoormuse puhul peame pigem tunnistama veekeskkonna seisundi halvenemist.

Sestap ootamegi kõikide huvigruppide mõistmist ja avatust konstruktiivseks diskussiooniks ja tegudeks, mis ei piirdu vaid pingestatud mõttevahetusega mõne künnise või üksiknõude üle.

Kokkuvõttes tuleb keskkonda vaadelda ja lahendada keskkonnaküsimusi tervikuna. Kitsarinnaline ja ühekülgne lähenemine arvestamata üldist fooni ja „mänguosaliste” seoseid ei ole pikemas perspektiivis kestlik. Täpselt nii, nagu on vale eeldada, et kuskil on keegi anonüümne, kes ainuisikuliselt meile head keskkonnaseisundi loob ja tagab. Keskkonnaküsimused ei ole alati iseeneslikud ja eraldiseisvad, neid peab sageli vaatlema ja lahendama põimituna teiste eluvaldkondade kaudu ja seda kahtlusteta koostöös. Koostöös, milleks oleme omalt poolt avatud.

Foto: toomas tuul

looduskaitse 3

Maaomanikuna LOODUSKAITSEALAL

Kaitsealade puhul on tavaline, et suvel elanike arv mitmekordistub. Maale tulevad koju käima lapsed ja lapselapsed ning loodusest kosutust saama suvitajad.

Seega võib kaitsealal kinnisvaraga seotud inimeste arv ulatuda saja tuhandeni.

LEELO KUKK keskkonnaameti peadirektori asetäitja eluslooduse alal

E

estimaast on ligikaudu 18% looduskaitse all ja maaomanikke looduskaitsealadel ligi 30 000. Kui mõnel kaitsealal elavad vaid loomad ja linnud, siis kõige suurema rahvaarvuga rahvuspargis Lahemaal on elanikke ligikaudu 5000.

Kaitseala elanikud tahavad oma elamuid kaasajastada või pere kasvades laiendada.

Sageli soovib noorpere oma kodu rajada vanematekodu lähedusse. Seega ei ole imekspandav, et aastas väljastatakse üle paari tuhande seisukoha arendustegevusele: detailplaneeringu, projekteerimistingimuste, ehitusprojektide ja trasside kooskõlastamine, maa sihtotstarbe muutmine, strateegilise keskkonnamõju hindamine jm.

Lisaks põliselanikele tunneb järjest rohkem inimesi mujalt huvi rajada kaunisse loodusesse päris- või suvekodu. Sageli ka just looduskaitsealale.

Siia on aga sisse kodeeritud vastuolu – liialt tihe inimasustus ei taga enam liigirikka loodu-

se säilimist ja ka elukeskkonna väärtus hakkab kahanema. Seetõttu tuleb kaitseala valitsejal ehk keskkonnaametil teha otsuseid, mis lühikese perspektiivis hinnatuna ei pruugi olla populaarsed, kuid mille eesmärk on säilitada hea elukeskkond praegu, mõeldes tulevastele põlvedele, hoides tasakaalu inimlike soovide ja keskkonnaga seotud võimaluste vahel.

Keelata ehitustegevust iseenesest pole kunagi eesmärk omaette.

KAITSEALAL ELADES TULEB JÄRGIDA KAITSEALA EESKIRJA Millistest põhialustest otsuste puhul lähtume? Tuletan meelde mõned põhitõed või keskkonnaameti igapäevatööst silma jäänud juhtumid, mida on hea näiteks tuua ja millega tuleb arvestada, kui omad kaitsealal kinnisvara või plaanid seda sinna osta.

Kaitseala on loodud kindlate väärtuste kaitseks ja keskkonnaamet kaitseala valitsejana peab nõusoleku andmisel olema veendunud, et tegevuse käigus need ei kahjustuks. Sageli hinnatakse kavandatavat tegevust maaüksuse üleselt, arvestades kumulatiivset mõju. Sisendi otsusteks annavad muuhulgas kaitseala kaitsekorralduskavad.

Nende koostamisel on tehtud mitmeid uurin-

guid, kus muuhulgas on kirjeldatud arhitektuuri ja asustusstruktuuriga seotud väärtusi ning võimalikke ehitustingimusi.

Maastike või kultuuripärandi kaitse võib tavainimesele tunduda subjektiivne ja et otsuste taust oleks teaduslikult põhjendatum, on keskkonnaamet selliste väärtuste kirjeldamiseks ja vajalike kaitsemeetmete rakendamiseks tellinud spetsialistidelt mitmeid uuringuid, mida kasutatakse otsuste tegemisel.

Mõned näited: • Lahemaa RP rannakülade inventuur – Arhitektuuriväljad OÜ • Lahemaa RP ajaloolise maakasutuse analüüs ja pärandmaastike tsoneering – EMÜ • Lahemaa RP külade arhitektuuri ja asustusstruktuuri analüüs - Artes Terrae OÜ • Selja jõe MKA ehituspiirangute analüüs – Maastikuarhitektuuri büroo Töödega on võimalik tutvuda Keskkonnaameti kohaliku regiooni kontorites, mõnel juhul ka keskkonnaameti kodulehel.

Paar aastat tagasi läbiviidud küsimustiku põhjal selgus, et kaitsealade inimesed tunnetavad rohkem kui teised, et nende elukeskkond on kvaliteetsem kui Euroopas üldiselt.

Küsitletutest ligikaudu 58% arvas, et meil ei ole liialt palju looduskaitsepiiranguid ja 54% leidis, et looduskaitse eesmärgid Eestis on arusaadavad ja põhjendatud.

Seega loodame, et koostöös kohalike elanikega säilitame kaitsealadel väärtuslikud elupaigad taimedele ja loomadele ning inimese ja looduse koosmõjul kujunenud traditsioonilised kultuurmaastikud.

KUI SOOVID OSTA KINNISVARA KAITSEALALE • E nne kinnisvara ostmist käi kindlasti läbi kohalikust omavalitsusest või kaitseala valitseja juurest, et selgitada, millised on konkreetse maaga seotud arendusvõimalused. Ei ole haruldane, kui käest kätte müügil ei ole ostjat kõikidest piirangutest informeeritud ja heauskne ostja võib saada valusalt petta.

• Kaitsealale kinnisvara soetades tuleb arvestada, et maatükil on piirangud ja piirangutega peab arvestama ka edasises tegevuses.

Riik ei osta tagasi looduskaitsepiirangutega ostetud maad.

• Kaitse-eeskirja sõnastuse, et „ehitamine on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul“ ei pruugi alati tähendada, et see alati on võimalik.

KUI SUL ON KINNISVARA KAITSEALAL • Vii ennast kurssi kaitse-eeskirjaga. Seal on kirjas, milliste tegevuste puhul pead oma tegutsemise kooskõlastama kaitseala valitsejaga.

Näiteks rahvusparkides ja mõnel maastikukaitsealal on eesmärgiks säilitada arhitektuuri ja asustusstruktuuri, see seab piirangud nii hoone välisilmele kui ka ehitusvõimalustele.

• Kui tegevus vajab keskkonnaameti nõusolekut, siis selle puudumisel ei ole tegevus lubatud.

• Kui kaitse-eeskirjas sisalduv jääb selgusetuks või on muid küsimusi plaanitava kohta, siis konsulteeri julgelt kaitseala valitsejaga.

• Löö aktiivselt kaasa kaitsekorralduskava ettevalmistamisel – selle protsessi käigus on võimalik ühtlustada eesmärke ja kavandada ühiseid tegevusi.

4 loodushoid

Poollooduslike KOOSLUSTE EDULUGU

• Poollooduslikud kooslused on: puisniidud, loopealsed, ranna-, lammi-, aru- ja soostunud niidud, puiskarjamaad ning nõmmed.

• Poollooduslikeks kooslusteks ehk pärandkooslusteks nimetatakse loodusliku elustikuga kooslusi, mida on kestvalt niidetud või karjatatud.

• Liigirikkaim Eesti (ja ilmselt kogu Põhja-Euroopa) taimekooslus on Laelatu puisniit Läänemaal, kus taimeliike ühel ruutmeetril on kuni 76 (Kukk 2004)

Foto: Aveliina Helm

Veel sadakond aastat tagasi ei mõelnud keegi, et poollooduslikud kooslused tuleks võtta looduskaitse alla.

Praeguseks on iga-aastases hoolduses jälle üle 26 000 ha poollooduslike kooslusi.

ANNELY REINLOO keskkonnaameti maahoolduse peaspetsialist

N

eil aladel käis vilgas tegevus, niideti heina ja karjatati loomi. Puisniitudel koguti ka lehisvihtu ja küttepuid. Põllumajanduse arenedes hakkasid umbes 40–50 aastat tagasi nii mõnedki traditsioonilised karja- ja heinamaad tunduma liiga väheviljakad, väikesed või jäid ebamugavasse asukohta.

Nii kolitigi igapäevane tegevus viljakamatele, suurematele ja parema asukohaga aladele ning suur osa rannakarjamaasid kasvasid pilliroogu, puisniite võssa ja loopealsed karjamaad kadakasse. Läks aega mööda ja hakati mõistma, et koos mõõduka inimtegevusega kaovad ka taime- ja linnuliigid, kes vajavad kasvamiseks mitmekesist avatud või poolavatud maastikku. Eelmise sajandi lõpus asuti

KAS TEAD, ET:

koos rahvusvaheliste looduskaitseorganisatsioonidega tegema esimesi jõupingutusi, et taastada esimesena Eestis Matsalu rahvuspargis ranna- ja luhaniite. Eestisse saabusid esimesed lihaveised poollooduslike koosluste hooldamiseks.

TOETUSED ON SUUREKS ABIKS Suure muutuse tõi 2007. aastal Eesti maaelu arengukavast makstava toetusskeemi loomine. Kuigi poollooduslike koosluste hooldamine meenutab tänapäeval rohkem püüdlust säilitada killukest ajalugu, mitte tõsist põllumajandustootmist, siis on põllumajandusministeerium siiski teinud pingutusi tagada ka nendel aladel võimalus saada rahalist toetust.

Praeguseks on toetuse abil iga-aastases hool-

duses jälle üle 26 000 ha poollooduslike kooslusi ja seda napi seitsme aasta jooksul. Poollooduslike koosluste hooldamise korraldus on hea näide eri valdkondade koostöö olulisusest nii korralduse kui ka töö läbiviijate poole pealt. Raske on leida näidet teisest sama hästi toimivast, mahukast ja pikaajalisest tegevusest looduskaitse valdkonnas.

n Karjatamine loopealsel aitab taastada pool-loodusliku koosluse ja lisab maale väärtust.

KOOSTÖÖ MAAOMANIKEGA Siiski on veel pikk tee minna looduskaitse arengukavas seatud eesmärgini tagamaks 45 000 ha poolloodusliku koosluse soodne seisund. Äärmiselt oluline lüli eesmärgi täitmisel on poollooduslike koosluste hooldajatel ja eramaa omanikel. Eesti looduskaitse omapäraks on suur eramaa hulk kaitsealadel. Seega

on võimalik edasi minna vaid koostöös maaomanikega. Tuleb leida mõlemale poolele sobilik lahendus looduskaitsetegevusteks väärtuslikel aladel.

Keskkonnaamet on juba alustanud tegevusega loopealsete esinemisaladel. Esmapilgul võib tunduda poollooduslik kooslus eramaal halva kooslusena, kuid omanditunne võib tulevikus osutuda ka poollooduslike koosluste säilimise võtmeküsimuseks. Siinkohal võib meenutada hiljuti lahkunud Margaret Thatcheri öeldut, et riik ei ole hea omanik.

Poollooduslike koosluste säilimise võtmeks on seal toodetava produkti väärhindamine ehk süsteem muutub jätkusuutlikuks vaid juhul, kui sellest on võimalik elatuda ja seal tegutsev inimene on maaga isiklikult pikaajaliselt seotud. Edaspidi tuleks jõupingutusi teha just selles suunas, et poolloodusliku koosluse hooldamine ei sõltuks niivõrd toetustest, vaid hoopis liha, villa või miks mitte kauni maastiku kui produkti tootmisest. Seega tuleks poolloodusliku kooslust kasutada samal viisil nagu sada aastat tagasi, kuid lisaks sellele veenda inimesi, et loodusest pärit puhas produkt on väärt mõnevõrra kõrgemat hinda.

MIDA TÄHELE PANNA METSAPUUDE ISTUTAMISEL EDA TETLOV keskkonnaameti metsauuenduse peaspetsialist

M

eie metsapuude looduslikud levialad on väga erinevad. Näiteks hariliku kuuse looduslik areaal ulatub põhjast Skandinaaviast lõunasse kuni mustmullavööndini. Lõunas mägedes kohastunud kuuse elurütm erineb põhjapöörijoonel kasvava puu omast. Kui kultiveerida võõramaist päritolu kuuski, jäävad ellu enamasti need, kes on uutes keskkonnatingimustes kohanemisvõimelisemad.

Sama lugu on kõikide puuliikidega, kui neid

oma looduslikust kasvukohast kaugele viia.

Näiteks põhjapoolset päritolu kaske kultiveerides on märgatav tema teistsugune kasvuperiood võrreldes kodumaist päritolu taimega.

Põhjapoolne kask on kohastunud lühema vegetatsiooniperioodiga ja ta püüab sellest võtta parima. Kevadel on selline taim kiire puhkema ja sügisel valmistub varakult puhkeperioodiks.

Kui kasutada metsa uuendamiseks taimi, mille kasvatamiseks on kasutatud kaugelt lõunast pärinevaid seemneid, ei tasu olla uue metsa saamisel eriti optimistlik. Taimed või-

vad olla esmapilgul väljanägemiselt küll kenad ja hea tervise juures, kuid meie tavalisest ekstreemsemate ilmastikutingimuste korral jäävad kiratsema või lausa hukkuvad. Taimlas istutusmaterjali kasvatades tõrjutakse kahju teha võivaid seenhaigusi hoolsalt. Kui selline taim istutatakse meil oma alalisse kasvukohta, on kadunud tõrje mõju ja taim aldis kahjustajatele.

Kaugelt toodud taimedega võib saada n-ö kauba peale ka haigusetekitajaid, mida meie kodumaistel sama liigi puudel ei leidu. Keskmisest soojemad aastad ja pikemad kasvupe-

rioodid võivad anda lõunapoolse elurütmiga haigustele võimaluse end siin koduselt tunda ja kodumaiseid kohastunud, kuid mingil põhjusel nõrgestatud puid vallutada.

Seetõttu on oht, et väikesest vallutusest arenevad tõsised epideemiad ja protsessi tagasi pöörata pole enam võimalik. Seenhaigused ei tunne riigipiire ja nii pole välistatud, et ühe huvilise hobist saab metsas katastroof.

Näiteks võib lõuna poolt toodud taimedega tulla kaasa ohtlik seenhaigus, mis on tammeäkksurma tekitaja ja seda on juba meil loodusestki leitud.

keskkonnaharidus 5

Keskkonnaharidus KUJUNDAB MÕTTEVIISI

Keskkonnaametis on keskkonnahariduse osakond, kes tutvustab loodus- ja keskkonnakaitset ning aitab kujundada loodust hoidvaid väärtushinnanguid.

T

äiskasvanute kõrval on tähtsaks sihtgrupiks lapsed, kellele korraldame riikliku õppekavaga seotud programme, mis aitavad koolis õpitut praktiliste näidetega rikastada. Programmides on eelkõige keskkonnakasutuse teemad. Õpetame, kuidas igaüks saab aidata kaasa elukeskkonna hoidmisele. Lisaks koolidele ja lasteaedadele teeme tihedat koostööd kohalike omavalitsuste ja ettevõtetega, keda hoiame kursis muutuva seadusandluse ja keskkonnahoiu vajadustega. Korraldame õpetajatele suunatud õppematerjalide ja keskkonnakaitset tutvustavate trükiste väljaandmist.

Foto: Irmeli Karja

MARIS KIVISTIK keskkonnahariduse osakonna juhataja

n Iisaku looduskeskuse avas pidulikult 11. juunil keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.

Energiasäästliku hoome suured aknapinnad on suunatud lõunasse, et kinni püüda võimalikult palju päikest

IISAKUS AVAS UKSED UUS LOODUSKESKUS Eesti looduskeskuste võrgustik on saanud täiendust uue keskusega Ida-Virumaal. Iisakusse ehitati vana metskonnahoone asemele põnev looduskeskus, mille avas pidulikult 11. juunil keskkonnaminister Keit PentusRosimannus.

Energiasäästliku hoone suured aknapinnad ja päikesepaneelid on suunatud lõunasse.

Mätaskatus hoiab suvel hoonet jahedamana ja talvel soojemana. Lisaks elektrivõrgule kasutatakse hoones asuvatesse akudesse salvestatud päikese- ja tuuleenergiat. Maasoojuspump kütab ja varustab hoonet sooja veega. Keskusel on prügijaam ja kompostikast. Tervet maja hõlmab loodus- ja keskkonnakasutuseteemaline püsinäitus, mille esimene osa tutvustab keskkonnasäästlikku eluviisi, mida toetavad keskuse tehnilised lahendused. Teemadena käsitletakse vett, ainese ringkäiku ja komposti, prügi vähendamise võimalusi, sortimist ja taaskasutamist, päikese- ja tuuleenergiat ning maakütet. Püsinäituse teine osa tutvustab Ida-Virumaa maastikke ja kooslusi ning nende teket.

j Keskkonnabussi juures toimetavad keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialistid (vasakult) Reet Kristian, Piret Eensoo ja Imbi Kõiv.

KESKKONNAHARIDUSE BUSS LOOB UUSI VÕIMALUSI Keskkonnahariduse buss on kohandatud õppevahendite transpordiks ja on seni ainus omataoline Eestis. Buss kasutab kütusena surumaagaasi ja bensiini, parkimisandurid ja elektrisüsteem töötavad päikeseenergial. Buss aitab parandada Harju-, Järva- ja Raplamaa õpilaste võimalusi osaleda keskkonnaharidustegevustes, kuna neis maakondades puudu-

KAS TEAD, ET: • Keskkonnahariduse osakonnas töötab 20 keskkonnahariduse spetsialisti • Õppeprogrammides osales 2012. a üle 20 000 õpilase, infopäevadel üle 15 000 täiskasvanu • 2012. a andsime välja 40 infomaterjali • Rohkem infot keskkonnaahariduse kohta www.keskkonnaharidus.ee

vad keskkonnaameti looduskeskused. Saime idee Saksamaalt, kus taoline võrgustik toimib juba üle 25 aasta. Bussiga saab tööks vajaliku otse uuritavale objektile tuua, olgu selleks kooliõu, veekogu, niit või metsaserv. Lisaks eluslooduse tundmaõppimise vahenditele (luubid, kahvad, binoklid jms) ja õppekogudele (samblad ja samblikud, kivimid, putukad) kuulub bussi varustusse digitaalne ilmajaam ja mitmed energiateemalised õppevahendid.

Elektriseadmete energiakulu mõõtmise, termokaamera abil maja soojuskao hindamise, ilmastikunähtuste uurimise ja päikesepaneelide katsetamise kaudu tekib õpilasel parem ettekujutus sellest, kuidas meie koduplaneedil toimuv omavahel seotud on.

LOODUSKESKUSTE VÕRGUSTIK UUENEB Tegeleme projektiga, mida toetab Euroopa Regionaalfond ja millega parandame keskkonnahariduse andmise võimalusi looduskeskustes. Projekti toel valmis Iisakusse looduskeskus, soetasime keskkonnahariduse bussi, avame kuus püsinäitust: Põlvamaa keskkonnamajas Räpinas, Karula rahvuspargis, Otepää looduspargis, Endla looduskaitsealal, Iisakus ja Lahemaa rahvuspargi keskuses. Soetame vajalikke õppevahendeid. Projekti rahaline maht on 1,39 miljonit.

6 kultuuripärand

Võrumaal Karula rahvuspargi külastuskeskuse aidas on valmis saanud etnograafiline püsinäitus, mis kajastab Karula kihelkonna rahvakultuuri ja elulaadi 20. sajandi esimesel poolel. Näitusel tutvustatakse toiduainete ja ravimtaimede varumist ja säilitamist, käsitööd ning põllundusega seonduvat. Näitusel saab paljusid eksponaate puudutada, kasutada ja töövõtteid ise järele proovida. Näiteks saab käsikiviga jahu jahvatada, uhmris otra tanguks tampida, villa kraasida, vokiga lõnga kedrata, ennast kaaluda. Näituse eksponaadid on suures osas pärit Karula kihelkonnast, need on annetanud kohalikud. Ekspositsiooni toetavad tekstiosad on eesti, võru, inglise ja vene keeles.

Lisaks uuele püsinäitusele saab Karula rahvuspargi keskuse seminariruumis uudistada piirkonna loodust, ajalugu ja kultuuri tutvustav väljapanekut. Matkahuvilisi ootab neli tähistatud matkarada, kus näeb Karula kauneid kuppelmaastikke. Karula rahvuspargi külastuskeskus on avatud 15. maist kuni 15. septembrini iga päev. Rohkem infot: www.keskkonnaamet.ee/karula

NOORE LOODUSKAITSJA LAAGRID aitavad kasvatada järelkasvu

Keskkonnaamet korraldab tänavu 25.-29. juunini kolmes rahvuspargis - Lahemaal, Vilsandis ja Matsalus noore looduskaitsja kursuse Junior Ranger. Europarci egiidi all toimuva kursuse eesmärgiks on tutvustada noortele looduskaitse põhimõtteid, probleeme ja looduskaitsjate igapäevaseid tegevusi loodusväärtuste hoidmiseks. 5-päevases laagris toimuvad retked loodusesse, tutvutakse riigiasutuste rolliga keskkonnakaitses, võetakse ette loodushoiutöid ja loomingulisi tegevusi ning õpitakse võtteid, kuidas looduses hakkama saada. Kursuse lõpus on teadmiste kontroll, mille edukalt läbinud saavad Junior Rangeri tunnistuse ja vormiriietuse. Kursuste 2-3 parimat noort esindavad Eestit 2014. aastal rahvusvahelisel Europarc Junior Rangeri kursusel.

Europarci Föderatsioon ühendab kaitsealasid 35 Euroopa riigis ja üleeuroopalist noore looduskaitsja Junior Rangeri kursust korraldatakse alates 2002. aastast. Matsalu rahvuspargis toimub kursus esimest, Vilsandi rahvuspargis teist ja Lahemaal juba kümnendat korda. Kursuse läbiviimist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

KULTUURIPÄRANDI AASTAL Rahvuspargi kultuurikiht ei ole ühte ajastusse või stiili jäänud museaal, pigem oma eripära väärtustav ja arenev elamisviis, kus minevikujäljed jutustavad Aja Lugu.

KRISTA KALLAVUS keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist

M

õnikord ollakse segaduses kultuuripärandi mõiste piiritlemisega. Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas võib juhtuda, et laseme mõned olulised väärtused kaotsi, sest hiljuti kasutati määratlust, et pärand peab olema vähemalt kahe inimpõlve vanune. Õigem oleks suhtuda tervemõistuslikult ja näha pärandina kõike, mis olevast hetkest minevikku langeb. Pärandi kaitse olulisuse määrab pärandi väärtus. Hinnatakse enamasti seda, mida vähe, mis eriline või vastupidi, just omasuguste hulgas eredalt tüüpilisim.

KÕIK ALGAB MÕTLEMISEST Matsalu maastikud on olnud valdavalt oma tekkest alates inimmõjulised. Juba üsna primitiivne eellane eristus loomadest mõtestatud tegevuse poolest. Mõtlemisest algabki kultuur. Kindlasti ei suuda me ei praegu ega tulevikuski tabada ja taastada kõige algsemat mõtet, mis esiisasid siin tegutsema juhtis.

Mõtlemise muutumine on vist üks suurimaid evolutsiooniga kaasnevaid muutusi ja jätkub tänapäevalgi aina kiirenevas tempos. Kunagisi mõtteid me lugeda ei suuda, aga võime märgata ja lugeda mõtete tulemit maastikel muistsete asustusjälgedena: kõplapõllud, kivihunnikud, kalmed, asulakohad, teed, piirded, lautripaigad ja sadamad. Ajas edasi liikudes tulevad juba vanad ja väärikad hooned: kirikud, mõisahooned, kabelid, kõrtsid, veskid ja sekka mõned õnnelikuma saatusega rehemajad; koolimajad ja peamiselt 20. sajandil tekkinud ühiskondlikud hooned (meiereid, rahvamajad, kauplused), paadikuurid, küünid,

foto: T Rooseniit.

UUS PÜSINÄITUS KARULA RAHVAPARGIS tutvustab pärandkultuuri

Matsalu n Pärand vajab pärijat.

Aru talu vanaperenaine.

asunikutalud, kolhoosihooned, uued põllud, kraavid, teed kuni linnutornide, matkaradade ja päris kaasaegsete elamuteni on meie viimaste sajandite aineline pärand, mis jutustab elukorraldusest ja selle muutumisest. On objekte, mis säilitanud oma algse ilme, osa muutunud tundmatuseni, vahel paistab kaasaegse rüü alt endine loomus, mõnest jäänud vaid vaevumärgatav jälg maastikul.

Tausta teades jutustavad nad meile nii mõistuse kui ka tundmuste keeles. Arvukad kohapärimused, mälestused, fotod ja joonised, kirjad, mustrid ja kirjeldused, tarbe- ja riideesemed, põllutööriistad ja kalastustarbed, oskused, retseptid. Kõige lõpuks need imelised inimesed, kes kõik selle loonud, meieni jõuda aidanud ja oma uskumatult erineva elusaatuse ning iseloomuga maastikelt keele ja meele kaudu vastu vaatavad. Seda meile kuuluvat rikkust võiksime näha, tundma õppida, salvestada ja pärandada. Võime ka kõike märkamata, teadmata ja väärtustamata elada, aga siis eristume rahvusena vaid

KAS TEAD, ET: rahvuspargi kultuuripärandi projektid 2013 on: • Matsalu rahvuspargi kohapärimuste uuring ja mälumaastike veebikeskkonna arendamine • Rahvuspargi arhitektuuri ja asustusstruktuuri inventuur.

keele poolest. Oma rahva ja kultuuri kestmine on ainult meie huvi, kus peame oma jõududega hakkama saama. See ongi koht, kus kultuuri kandjana saab tunda üksikisiku vastutust riigi ja rahvuse kestmise ees!

LOODUS JA KULTUUR KÄSIKÄES Matsalu kultuuripärand on sarnane looduse eripäraga. Mitte niivõrd ühe tüübi rohkus, vaid rikkalik mitmekesisus ja nappide vahenditega hakkamasaamine on sundinud inimmõtet loodust sügavamalt mõistma, et mitte rikkuda eluks vajalikku tasakaalu. Siit algab tänasesse ulatuv vajadus otsida looduses oma kohta, kus oleks turvaline vaadata endasse, aga näha kaugemale. Meie maastike väärtus võõrastele pole mitte kõrgeimad kaljud või puud, vaid just selle napi maastiku hingestatus. Lääne-Eesti kultuuripärandi eripäraks on säilinud rehemajade ja kunagiste tähendusega loodusobjektide rohkus: hiied, puud, allikad, kivid. Külamaastikus säilinud hooned ja niidud võivad olla kaugemalt tulijale väga eriline elamus. Sarnane mineviku-kogemus on paljudel rahvastel veel sügavamale unustusse peitunud. Siin kohatakse hingele ürgselt tuttavat. Kinkigem neid kohtumisi endale ja külalistele!

Eesti Vabariigi Põhiseadus sätestab riigi ülesandeks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Matsalu rahvuspargi eesmärk on kaitsta Lääne-Eesti ja Väinamere loodust ja kultuuripärandit.

foto: Toomas Kalda

rahvuspargid 7

Soomaa rahvuspark ESINDAB MÄRGALASID

Vähesed teavad, et Soomaa nimi pärineb professor Teodor Lippmaalt, kelle koostatud Eesti geobotaanilises liigestuses on Vahe-Eesti piirkond jagatud kaheks osaks: lõunapoolseks Soomaaks ja põhjapoolseks Kõrvemaaks.

ANNELI ROOSALU keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist

V

eel on huvitav teada, et 2012. aastal toodi Soomaa rahvuspark rahvusvahelises Ramsari märgalade kogumikus välja näitena turismi planeerimise parimatest praktikatest märgaladel. Kitsamalt käsitletakse Soomaana Navesti ja Halliste alamjooksu vahelist Ida- ja LääneEesti rabatüüpide siirdevööndis asuvat suurte soode ala. Soomaa rahvuspark loodi 1993. aastal.

TÄHTIS ROLL ON JÕGEDEL Metsikud ja inimtegevusest puutumata alad on kujunenud pikaajaliste looduslike protsesside tulemusena, inimene pole saanud või suutnud sellesse kujunemisse liialt sekkuda.

Oluline roll nii siinsete looduslike koosluste kui ka inimasustuse kujunemisel on Soomaa jõgedel. Jõgede ületamiseks ehitati sildu, näi-

teks pukk- ja rippsildu, millest viimaseid on veel piirkonnas säilinud. Samuti olid jõed juba ammusest ajast Soomaal liikumisteedeks, siiani on säilinud ühepuulootsiku ehitamise traditsioon. Lootsik oli suurvee ajal hädavajalik taluõuel liikumiseks. Suurvesi on Soomaale palju kuulsust toonud. Sakala kõrgustikult laskuv sula- ja sademevee hulk on Soomaa jõgede läbilaskevõimest suurem ja nii valgub vesi luhtadele ja metsadesse ning ujutab üle teedki. Suurvett koos üleujutusega nimetatakse Soomaal „viiendaks aastaajaks".

SOOMAALE MAHUB MITMKESINE SELTSKOND Soomaal laiuvad ulatuslikud rabad: Kikepera, Öördi ja Valgeraba. Kuresoo raba järsk lõunanõlv kerkib ligi 100 m pikkusel lõigul kuni 8 m kõrgusele, olles üks kõrgemaid omataoliste seas Euroopas. Idaserval paiknevad Eesti kõrgeimad sisemaa luited, tekkinud Balti jääpaisjärve rannamoodustistena, jäädes praegusest mererannast ca 50 km kaugusele.

Soomaal on kaunid kõik aastaajad, värvikirevaim neist on niidulillede õitseaeg. Juuni

keskel on luhad täis siniseid siberi võhumõõkasid ja lõhnavaid ööviiuleid. Juulis puhkevad õide niidu-kuremõõgad. Suurte kiskjate, ilvese, hundi ja karu, ning põdra, metssea, metskitse ja saarma kõrval elavad siin haruldased pisi-imetajad: kasetriibik, laane karihiir ja lendorav. Jõgede läheduses leidub pool-veelisi imetajaid: kobras, saarmas ja mink. Soomaa rabad on olulised pesitsusalad lindudele: rüütadele, väikekoovitajatele ja mudatildritele.

Haruldastest ja kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis rabapüü, kaljukotkas, must toonekurg, suur- ja väike konnakotkas. Rabaservades ja -saartel leidub metsise mängupaiku ja kevaditi kostab avarabast tetrede kudrutamist. Soomaa taastatud luhtadel pesitsevad Euroopas järjest haruldasemaks jäävad rukkiräägud ja rohunepid.

KAS TEAD, ET: • Soomaa RP on Ramsari ala 1997. aastast. Ramsari võrgustik ühendab rahvusvahelise tähtsusega märgalasid, kokku üle 2000 maailmas.

• Natura 2000 võrgustiku ala 2004. aastast. Need on alad, kus kaitstakse Euroopa Liidus haruldasi liike ja nende elupaiku.

• PAN Parks võrgustiku liige 2009 a. PAN Parks on üle-euroopaline põlislooduse kaitseks loodud võrgustik, kaitsmaks inimtegevusest vähe mõjutatud alasid koostöös kohaliku kogukonna ja piirkonna ettevõtjatega.

• Soomaa RP on pärjatud EDEN-i (European Tourist Destinations of Excellence) auhinnaga aastal 2009 – tunnustus Euroopa turismisihtkohale, mille keskmeks on looduskaitsealad ja kus turismitooteid pakutakse säästva arengu põhimõttest lähtuvalt.

Kuresoo raba järsk lõunanõlv kerkib ligi 100 m pikkusel lõigul kuni 8 m kõrgusele, olles üks kõrgemaid omataoliste seas Euroopas.

Lamminiitudel peatuvad kevadiste üleujutuste ajal paljud läbirändavad veelinnud, teiste seas ka väike- ja laululuiged. Vanades metsades kopsivad musträhn ja haruldane valgeselg-kirjurähn. Metsad on koduks ka kakkudele, kellest tavalisim on händkakk.

Jäävabal ajal piki jõgesid ja talvel üle kül-

munud soode kulgesid kaubateed Viljandi ja Pärnu suunal. Palgiparvetus ja taliteede kasutamine oli intensiivne 19. ja 20. sajandi vahetusel. Kuna Soomaa talude heinamaad asusid luhtadel, kus sõidetavad vankriteed enamasti puudusid, kasutati taliteid veel eelmise sajandi esimesel poolelgi. Taliteede üheks sõlmpunktiks oli Tõramaa külas asuv Naari kõrts, kus täna paikneb Soomaa külastuskeskus.

Soomaal on aktiivne kogukond, tegutsetakse mitmes MTÜs ja moodustatud on koostöökogu, mis koosneb riigiasutuste, omavalitsuste, ettevõtjate, MTÜde ja kohalike esindajatest.

Soomaa Sõprade Seltsi eestvõttel ilmub kohalik ajaleht „Jõhvikas“.

8 kultuuripärand

KUIDAS HOIDA LAHEMAA

kultuuripärandit?

Rahvuspargid peaksid olema meie riigi esinduspaigad, kus maastiku ajalookihistused on säilinud, paikkonnale omased traditsioonid hoitud ning teadmised piirkonna pärandiväärtustest laiemalt kättesaadavad. Just seepärast on Eesti viies rahvuspargis kultuuripärand kaitse alla võetud. Kuidas seda aga säilitada, mäletada ja tulevikku kanda?

AVE PAULUS Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist

K

aitsmistegevused rahvuspargis jagunevad laias laastus kaheks – ühelt poolt säilitame väärtuslikku pärandit keeldude ja käskude abil, teine ja tõhusam viis on aga soodustada inimeste pärandit väärtustavaid teadmisi, hoiakuid ja tegevusi. Alates 2006. aastast oleme Lahemaal koostöös kohalike muuseumide ja ärksate külaelanike, teadusasutuste, muinsuskaitsjate ja paljude teiste asjaosalistega korraldanud väga mitmesuguseid tegevusi Lahemaa kultuuripärandi uurimisel, säilitamisel ja tutvustamisel.

TÖÖD TEHA NÕUGA, MITTE SUURE JÕUGA Et rahalisi vahendeid rahvusparkide kultuuripärandi toetusmeetmeiks pole, oleme projektipõhiselt ja talgute korras saanud palju tehtud. Huvi praktiliste koolituste vastu on suur.

Ka siis, kui grupi suuruse piiriks on 20-30 inimest, tuleb ikka rohkem kohale – Muuksis Leesi kirikutee kiviaeda korrastas pea poolsada inimest, palgikoolitusel tahusid 40 meest õue peal kirvega palki, tõrvavärvikoolitusel oli sadakond inimest.

Koolituste kaudu hoitakse Lahemaa looduskasutuse- ja käsitöötraditsioone au sees ning õppepäevadel on saadud teadmisi maalamba

n Keskkonnaameti korraldatud arhitektuurikonkursi „21. sajandi kodu Lahemaal” võistlustöö „Rehetuba”. Autorid Alvin Järving, Riho Kerge, Martin Traksmann. Töö sai tänu traditsioonilise materjalikasutusele, moodsa arhitektuurikeele ühendamisele ja passiivmaja kontseptsioonile mitmeid tunnustusi.

kasvatusest ja villatööst, linakasvatuse loost, siinsetest sepatöötraditsioonidest, naiste käsitööst, rannakalandusest, paadiehitusest, merepärandist, militaarajaloost. Samuti korraldatakse seminare ja mõttekodasid, kus arutatakse, kuidas kaitsta ja kanda edasi olemasolevaid külamaastike väärtusi.

Kultuuripärandi kaitse korralduse küsimused arutatakse üheskoos läbi seotud asjahuviliste ja kohalike elanikega Lahemaa rahvuspargi koostöökogu kultuuripärandi valdkondlikus sektsioonis. Sektsioon koguneb enamasti kord kvartalis ja sinna on oodatud liituma igaüks, kes tahab panustada kohaliku kultuuripärandi hoidu.

TEADUSUURINGUTES PALJU PÕNEVAT Peamiselt Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel oleme viimase viie aasta jooksul jõudnud teha päris palju põhjalikke Lahemaa kultuuripärandi alusuuringuid, mille tulemused on toeks kultuurmaastike edasisele kaitsekorraldusele ja kõigile huvilistele kättesaadavad rahvuspargi kodulehel www.lahemaa.ee. Seal on ka 2012. aastal koostöös Eesti Arhitektide Liiduga korraldatud arhitektuurikonkursi „21. sajandi kodu Lahemaal“ seminarid ja kataloog. Konkursi raames lahati uuema maa-arhitektuuri kvaliteedi ja külamaastikku sobitumise problemaatikat.

Osa neist uuringuist on käsitletud teadusartiklite kogumikus „Lahemaa ajaloolistest maastikest“. Väärtuslikust Lahemaa külaarhi-

tektuurist ilmus aga äsja mitmete siinsete küladega seotud arhitektide ja arhitektuuriloolaste poolt populaarses vormis kirjutatud rohkete fotodega varustatud raamat. Sügisel loodame tutvustada Lahemaa teadusarhiivi ja kultuuriloolist arhiivi, kuhu talletatud Lahemaa rahvuspargi 40-aastane ajalugu.

KULTUURI HOIDJAD ON INIMESED Kultuuripärandi hoidjad ja edasikandjad on rahvusparkides elavad inimesed. See on nende teene, et siinsed muistsed esiajaloolised maastikud on alles, vana ja väärtuslikku taluarhitektuur säilinud, vainudel ja randades lauldakse regilaule. Või et teatakse ühe või teise paigaga seotud pärimust ja kombeid ning huvitutakse vanadest käsitöövõtetest ja töötavadest. Kohalikud muuseumid, turismitalud ja kogukond väärtustavad kultuuripärandit. Tundub, et siinkandis on läbi aegade osatud olla edumeelne ning traditsioone hoidev üheaegselt.

Aastal 1971, kui rahvuspark loodi, oli vaimse ja materiaalse kultuuripärandi kaitse, pärandkultuurmaastike ja looduspärandi kaitse ühendamine edumeelne samm terves maailmas. Kultuuri ja looduse ühtsuse kaitse algus Lahemaal on sõltunud paljudest inimestest, keda tasub meeles pidada, näiteks muinsuskaitsja ja seni tegev arhitekt Fredi Tompsi, meie seast lahkunud looduskaitsjad Jaan Eilart ja Veljo Ranniku. Võime uhked olla nii Lahemaaga seotud inimeste kui ka Lahemaa rahvuspargi üle.

KAS TEAD, ET: • Kolmveerand meie rahavtantsudest on korjatud Lahemaalt.

• Lahemaa rannad on Põhja-Eesti merekultuuri keskus. Käsmus on elanud läbi aegade 120 kaptenit, Käsmu merekoolis sai hariduse üle 1600 mehe.

• Lahemaa aladel oli 5 keelemurret, siinses rannikumurdes üles kirjutatud vanema vormiga regivärsid on suguluses Kalevala loomislugudega.

• Ajaloolise maakasutuse analüüsi käigus tehti Lahemaa maakatte muutuste viimase 100 aasta kaardianalüüs, pilootaladel alates 17. sajandist, ning selgitati välja pärandmaastike hoolduse ja taastamise vajadus Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndite 31 000 hektaril.

• Looduslike pühapaikade inventuur Lahemaa Kuusalu kihelkonna osas kirjeldab 26 looduslikku pühapaika, mille säilitamine on integreeritud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorraldusse.

• Lahemaa kohapärimuse inventuuri ja mälumaastike veebirakendusega leiti Kirjandusmuuseumi kogudest üle 1600 kohapärimuskillu, paigad otsiti üles maastikus, fotografeeriti ja kanti veebirakenduse maastikud.lahemaa.ee veebikaardile.

looduskaitse 9

Ohustatud liikide KAITSEKS KOOSTATAKSE TEGEVUSKAVAD

metsise jaoks sobiva elupaiga säilitamisele, millest sõltub mängu suurus. Üks olulisemaid mõjutegureid on kuivendussüsteemide rajamisega alanud pikaajalised protsessid metsade struktuuris: veehorisondi langemine mullas, metsa kasvu hoogustumine, mille tulemusena on paljud endised mängupaigad muutunud metsisele sobimatult tihedaks ning sellest tulenevalt võib olla langenud pesakondade toitumisalade kvaliteet.

foto: Kadri Paomees

Liikide ohustatusest ja haruldusest lähtuvalt on need jaotatud kolme kaitsekategooriasse. Kõige enam ohustatud liigid on määratud esimesse kaitsekategooriasse ja vähem ohustatud, kuid siiski looduskaitselist tähelepanu vajavad liigid kolmandasse. Ohustatud liikide kaitseks on vaja koostada liigi kaitse tegevuskavad.

PÜSIELUPAIGA MOODUSTAMINE VAJAB PÕHJALIKKU EELTÖÖD

MUREL TRUU keskkonnameti looduskaitse bioloog

T

egevuskavasid koostatakse selleks, et saada juhised ja põhimõtted liikide kaitse korraldamiseks ja nende seisundi parandamiseks. Praegu on kinnitatud vaid 10 liigi tegevuskavad, kuid viimastel aastatel on Euroopa struktuurivahendite abil ette valmistatud 150 tegevuskava eelnõud, mis hakkavad andma juhiseid ligi 200 liigi kaitse korraldamiseks.

Tegevuskava annab ülevaate liigi bioloogiast, levikust ja arvukusest, kirjeldab olulisemaid ohutegureid, seab lühi- ja pikaajalised kaitse-eesmärgid ning eeltoodu põhjal kirjeldab, mida on edaspidi vaja teha selle liigi kaitseks. Ära on toodud ka tegevuste ligikaudne maksumus. Ennekõike vajavad tegevuskavasid liigid, kelle kaitseks tuleb kiiresti tegutseda: taastada elupaiku, parandada liikide levikukoridoride toimimist või mõnel juhul aidata kaasa nende paljunemisele laboritingimustes.

PALJUSID LIIKE LEIDUB VAID ÜHES LEIUKOHAS Praegu on töös väga erineva kaaluga tegevuskavad. Osa neist kavadest käsitleb liike, mida leidub Eestis vaid ühes leiukohas. Sellisel juhul keskendub tegevuskava väga kitsalt ühe kindla leiukoha kaitsele, mujal tehakse vaid liigi leviku täpsustamiseks inventuuri. Sellised tegevuskavad on koostatud näiteks mitmetele taimedele: pisilina, mägi-kadakkaer, kollane käoking jt; mõnele seenele, nagu lõhe-lehtervahelik, taigapässik, aga ka ebapärlikarbile.

Samas on töös ka sellise liigi tegevuskavasid, mille elupaigad mõjutavad suurt osa Eestist ja mille kaitse korraldamist on alade ja huvi-

f Merikotka kaitse tegevuskava on edastatud kinnitamiseks keskkonnaministeeriumile

gruppide rohkuse tõttu keeruline ellu viia.

Viimaste hulka kuuluvad näiteks kotkaste, käpaliste ja lendorava tegevuskava.

METSISE KAITSE Üks keerulise kaitsekorraldusega liikidest on kindlasti metsis. Kuna metsise arvukus eelmi-

Ennekõike vajavad tegevuskavasid liigid, kelle kaitseks tuleb kiiresti tegutseda: taastada elupaiku, parandada liikide levikukoridoride toimimist või mõnel juhul aidata kaasa nende paljunemisele laboritingimustes. sel sajandil väga oluliselt vähenes, võeti liik 1994. aastal kaitse alla ja määrati teise kaitsekategooriasse. Sellest ajast alates on metsise kaitseks moodustatud rohkesti püsielupaiku, kuid praeguseks pole suudetud arvukuse langust peatada. 2011. aastal hakatigi koostama tegevuskava, mille eesmärgiks on tõhustada metsise kaitset veelgi.

Metsis on Eestis paikne lind ja eelistab elupaigana vanu loodusmetsi. Metsise mängu-

paigad asuvad Eestis suuremate või väiksemate rabade ümbruse männikutes, kus metsa vanus on enamasti üle 80 aasta. Ühe osana kavast analüüsitakse alati senise kaitse tõhusust. Aastatel 2009–2012 tellis Keskkonnamet Eesti Ornitoloogiaühingult põhjaliku metsisemängude inventuuri. Selgus, et sõltumata sellest, kas metsisemängud paiknevad kaitstavatel aladel või mitte, on metsise arvukus kõikjal Eestis langenud. Selle on tinginud ulatuslikud ja drastilised muutused nende elupaikade kvaliteedis, sh kiskjate arvukuse tõus ja metsise aastaringset elupaiga-nõudlust ebapiisavalt arvestav mängude tsoneering. Praegu on keskendutud eeskätt vahetu mängupaiga kaitsele ja vähem on pööratud tähelepanu mängualast kilomeetri raadiusesse jäävate

KAS TEAD, ET: • Eestis arvatakse elavat 23 500 looma-, taime-, sambliku- ja seeneliiki, millest on kaitse all 570 elusorganismi.

• Esimesse kategooriasse on praegu määratud 66 liiki, teise 259 ja kolmandasse 245 liiki.

Seega on selge, et vaid püsielupaikade moodustamisest ei piisa metsise kaitsmiseks. Vajalik on elupaikade sihttaastamine ja tugihooldustööd. Kuna aga senini pole teada, millised on metsiste täpsed elupaigaeelistused poegade üleskasvatamise perioodil, siis ei saa ka rutates alustada elupaiga taastamis- ja hooldustöödega. Olulisemate mõjurite kõrvaldamiseks on mitmeid vahendeid, nt veerežiimi looduslikkuse taastamine, kujundusraied ja kiskjate arvukuse vähendamine. Kuid senini puudub kogemus, kuidas metsised sellistele manipulatsioonidele reageerivad ja milliseid nendest tegevustest tuleks piiratud rahaliste võimaluste juures eelistada. Nii on tegevuskavas väga oluline osa taastamiseksperimentidel, kus paralleelselt elupaigakasutuse uuringuga saab selgitada välja, milline sekkumine on metsise puhul kõige mõistlikum.

Vajalikud on ka muudatused metsise elupaikade kaitses. Püsielupaikade kaitserežiimi korrastamine ja alade ümberpiiritlemine selliselt, et kaitstavad alad võtaks enam arvesse metsiste tegelikku elupaigavajadust, on teine väga oluline tegevuskava osa. Mängupaikade osas on väga põhjalik analüüs tehtud ja selle põhjal saab juba esmased piirikorrektuurid teha. Praegu ei ole täpselt teada, mis on piiravad tegurid, mis mõjutavad ala sobivust kevadsuviseks tibude toitumisalaks. Neid vastuseid otsitakse samuti uuringutest. Elupaigakasutuse uuring, mida plaanitakse läbi viia GPS-saatjatega, peaks andma vastuse, milliseid alasid metsised aasta ringi kasutavad ja kuhu nad eri eluperioodidel koonduvad.

Kolmas väga oluline osa on metsade majandamise juhiste väljatöötamine, sest lisaks mängupaikadele, kus tehakse vaid otseselt metsise kaitseks vajalikke töid, on püsielupaikadesse haaratud ka mängude puhvrid, kus on võimalik metsa piiranguid arvesse võttes majandada. Selleks on vajalik koostada juhismaterjal erinevate kasvukohatüüpide jaoks ja kirjeldada, millised raied mis ajal on võimalikud.

10 keskkonnakasutus

VEEKOGUDE PAISUTAMISEL TULEB TAGADA

kalale vaba liikumine

Kui kalade vaba liikumine ja vee voolamine veekogus on takistatud, siis halvendab see nii vee kvaliteeti kui ka kalastiku seisundit. Seepärast tuleb paisudel, mis mõjutavad veekogu looduslikku seisundit, taotleda vee erikasutusluba.

J

REET ULM keskkonnaameti veemajanduse koordinaator

õgede ja ojade paisutamise üheks eesmärgiks on tekitada nt paisjärv, mida saab kasutada puhkeotstarbel. Või paistatakse veekogu selleks, et kasutada hüdroenergiat või lihtsalt kujundatakse voolusängi, et pakkuda silmailu.

Eestis on ligikaudu 1200 paisrajatist, millest ligi 900 tekitavad arvestatava paisutuse (üle 30 cm). Umbes 160 paisu asuvad meile väga olulistel lõhejõgedel. Lõheliste jõed on olulised, sest neid kasutavad siirdekalad (lõhe, meriforell, harjus, vimb jt) kudemiskohana ja ainult seal saavad areneda noorkalad. Siirdekalade populatsioon väheneb, kui nad ei pääse paisude tõttu jõgede koelmualadele. Kurb on tõsiasi, et ligikaudu 80% lõhe populatsiooni juurdekasvust on tänapäeval kunstlikult taastoodetud, kuigi looduslikuks juurdekasvuks on potentsiaal olemas.

Paraku tuleb tõdeda, et mitte kõik paisuomanikud ei ole vee erikasutusluba taotlenud. See oleks aga väga oluline, sest loa andmisega selgitatakse välja meetmed, mis aitavad vähendada tegevusega kaasnevaid negatiivseid mõjusid. Seejärel, tuginedes keskkonnaameti spetsialistide nõuannetele ja osapoolte koostööle, fikseeritakse loaga nõuded ja tingimused, et paisutamine ei tekitaks

looduskeskkonnale kahju ega kaaskodanikele suuri ebamugavusi. Oluliste punktidena on vee erikasutusloas kirjas paisjärve puhastamise ja paisu hooldamise nõuded ning ka toimingud, kuidas suurvee ja veeavarii korral tegutseda. Eelmisel aastal väljastas keskkonnaamet 113 vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks. Kokku on luba ligi 260 paisul.

Veeseadus kohustab paisuomanikke tagama lõhilaste veekogudel kalade läbipääs.

Muudel veekogudel otsustab kalapääsu vajalikkuse keskkonnaamet. Kui pais takistab kalade liikumist, siis tuleb rajada kalapääs või paisutus likvideerida.

Eelmisel aastal investeeriti veekogude hea ökoloogilise seisundi saavutamiseks, kalapääsude rajamiseks või paisude likvideerimiseks Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi vahenditest 2,48 miljonit eurot. Nende vahenditega puhastati veekogusid, rajati kalapääse ja likvideeriti paisutus 10 objektil. Rohkem infot Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi vahendite kasutamise kohta leiab Keskkonnainvesteeringute Keskuse kodulehelt.

Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi eesmärgiks on saavutada 2015. aastaks veekogude hea seisund. Kalade vaba liikumise tagamine on suur samm jõudmaks sellele eesmärgile lähemale. Praegu on paljude veekogude kehva seisundi põhjuseks just vee tõkestamine ja paisutamine. Seetõttu on tänavu üheks oluliseks prioriteediks tagada kalade vaba liikumine halvas või kesises seisundis olevates veekogudes. Lisaks tuleb tagada ka-

n Alla 30 cm paisudele ei ole vaja vee erikasutusluba.

lade vaba liikumine kõikidel lõhilaste veekogudel.

Selle aasta suvel jõuab lõpule projekt „Tõkestusrajatiste inventariseerimine vooluveekogudel kalade rändetingimuste parandamiseks”. keskkonnaameti, keskkonnaministeeriumi ning teadlaste ja inseneride koostööl

KAS TEAD, ET: • Eestis on kokku ligikaudu 1200 paisu, nendest ligi 160 asuvad lõhejõgedel.

• Eesti jõgedel asuvate hüdroelektrijaamade toodang ei ületa 0,3 % Eesti elektrijaamade kogutoodangust.

• ligikaudu 80 % lõhe populatsiooni juurdekasvust on kunstlikult taastoodetud, kuigi looduslik potentsiaal selleks on olemas.

valmiva projektiga saadakse põhjalik ülevaade pea kõikidest paisudest, nende omandikuuluvusest ja olukorrast. Lisaks hindavad ihtüoloogid ehk kalanduseksperdid objektidel kalade läbipääsu tagamise vajadust.

Tänavune aasta on kuulutatud rahvusvaheliseks veealase koostöö aastaks. Seetõttu on eesmärkide saavutamiseks oluline tõhustada koostööd ka paisutamise valdkonnas. Hea näitena võib tuua muinsuskaitseameti ja keskkonnaameti koostööd muinsuskaitse all olevate paisrajatiste osas, et leida lahendus veel korrastamata ja ilma lubadeta objektidel. See on oluline leidmaks lahendus, mis kaitseks ühelt poolt objekti muinsuskaitseväärtust ja teisalt oleks tagatud kalade vaba liikumine veekogus.

RÄPINAS AVATI JÄÄTMEKLASS

R

äpina keskkonnamajas saab uudistada omalaadset väljapanekut, mis võimaldab õpetada tänapäevase jäätmekäitluse põhitõdesid. Püsinäitusel saab tervikliku ülevaate jäätmekäitluse põhiprotsessidest: jäätmete tekkest ja sortimisest, kogumisest ja veost, materjalikasutusest, biokäitlusest, põletamisest ja ladestamisest. Kogu ekspositsiooni tõmbenumbriks on jäätmete teekonda selgitav makett, millel

vastavale konteinerile vajutades süttib tulukesereana prügi teekond. Siin on tuttavad Räpina paberivabrik, Iru elektrijaam, Kunda tsemenditehas, aga ka sortimisjaam, plastitehas, kompostimisväljak ja prügila. Iga etappi selgitavad videoklipid.

Kätt saab harjutada prügi sortimise mängus, määrata UV-lambiga plasti liiki ja vaadelda veega täidetud purgis erineva tihedusega plastiliike. Praktilist poolt toetavad videoklipid jäätmetes sortimisest ja arvukad tootenäidised.

Kompostimist saab õppida arvutiprogrammi abil, aga toakomposter võimaldab selle protsessiga ka lähemalt tutvuda, lisaks on võimalik binokulaariga vaadelda lagundajaid kompostitoormes. Prügilamaketi abil saab selgeks kaasaegse prügila ehitus, saab katsuda materjale, mida kasutatakse prügila ehituses.

Siin saab piiluda prügila sisse ja veenduda, et seal on olemas torud nii nõrgvee kui ka prügilagaasi kogumiseks.

keskkonnakasutus 11

Eestis on peamiseks joogivee allikaks põhjavesi ja see on kättesaadav peaaegu kõikidele inimestele. Peaksime endale aga teadvustama, et kui halvendame oma tegevusega veekogu seisundit, siis selle mõju levib kõikjale, kuhu vesi voolab.

foto: toomas kalda

Heitvee kontroll TAGAB VEEKOGUDE TERVISE MARIINA HIIOB keskkonnaameti vee peaspetsialistkoordinaator

MARIKA TAMM keskkonnaameti veemjanduse koordinaator

E

estis korraldatakse veemajandust valgalapõhiselt. See tähendab seda, et veekogu, mis saab alguse ühes maakonnas ja jätkub järgmises, vaadeldakse kui ühte tervikut.

See nõuab head koostööd eri piirkondade ja inimeste vahel. Meie pinnaveekogud on suhteliselt väikesed ja reostustundlikud, seda eriti veevaesel ajal. Veekogude looduslikku seisundit ohustavad hajukoormus metsa- ja põllumajandusmaalt, heitvesi asulatest ja paisutamine, mis takistab kalade vaba liikumist. Kuigi enamasti on vee kvaliteet hea, veekogud hästi hoitud ja looduslik seisund säilinud, esineb siiski veel jõgesid, järvesid ja rannikuvett, mille vee kvaliteeti ja liigilist koosseisu on inimtegevus mõjutanud.

Tagamaks veekogude head seisundit, hindab keskkonnaamet reoveepuhastite töö efektiivust, heitvee mõju suublale ning kavandab vajalikke parendusmeetmeid ja analüüsib nende rakendamise tõhusust.

REOVEEPUHASTITE TÖÖ EFEKTIIVSUS Igaühe soov on tarbida kvaliteetset ja nõuetele vastavat joogivett. Sama oluline on, et ka tagasi loodusesse jõudev kasutatud vesi oleks hästi puhastatud ega halvendaks veekogude või põhjavee seisundit.

Keskkonnaregistri andmetel on Eestis 1143 reoveepuhastit. Keskkonnaameti väljastatava vee erikasutusloa või keskkonnakompleksloa-

ga seatakse reovee puhastamisele tingimused. Seal toodud tingimused on vajalikud, et vähendada negatiivset mõju veekeskkonnale.

Keskkonnaamet väljastas eelmisel aastal 224 vee erikasutusluba vee võtmiseks ja heitvee juhtimiseks suublasse, mis moodustavad kehtivatest erikasutuslubadest 22%. Kuna veevaldkonna üks olulisi keskkonnaeesmärke on saavutada ja hoida veekogude hea seisund, siis on väga tähtis, et veekogusse juhitav puhastatud heitvesi vastaks seatud nõuetele.

Reoveepuhastite töö kontrollimiseks teeb keskkonnaamet heitvee suubumiskohtades veekogusse seiret. Igal aastal kontrollitakse teatud hulk reoveepuhastite töö efektiivust.

Eelmisel aastal seirati 720 väljalasku, millest enam kui pool vastas kõigile keskkonnaloa nõuetele. Kõige parem olukord on Viljandi- ja Pärnumaal, kus seiratud väljalaskudest vastas nõuetele vastavalt 80 ja 71%. Skaala teise otsa jäävad Harjumaa, Läänemaa ja Lääne-Viru-

n Urumarja Pärnumaa

Mida rohkem on heitvees orgaanilisi ühendeid, seda suurem on biokeemilise hapnikutarbe väärtus ja veekogu seisundit halvendav mõju. maa. Peamiselt ületatakse biokeemilise hapnikutarbe, heljumi ja üldfosfori piirkontsentratsioone. Mida rohkem on heitvees orgaanilisi ühendeid, seda suurem on biokeemilise hapnikutarbe väärtus ja veekogu sei-

sundit halvendav mõju. Veekogusse sattunud orgaaniline aine mõjutab elustikule väga olulist tegurit – hapnikutaset. Üleliigsete toitainete sattumine veekogusse (sh fosfor) põhjustab taimestiku vohamist, mis omakorda halvendab kõikide veekogude seisundit.

Keskkonnaamet teeb tõhusat koostööd reoveepuhasti operaatoritega, töötamaks välja võimalikud lahendused, mis aitaksid tõsta puhasti töö efektiivust. Samal ajal jätkab keskkonnaamet seiret.

HEITVEE MÕJU SUUBLALE Suubla seire eesmärgiks on selgitada, kas sinna juhitud heitvesi mõjutab veekogu seisundit või mitte. Tulemuste alusel saab hinnata, kas vee erikasutusloaga sätestatud saasteainete piirnormid tagavad, et väljalasu mõjupiirkonnas ei halveneks suubla seisund. Ohu korral on keskkonnaametil võimalik vee erikasutusloaga nõudeid karmistada.

Eestis on heitvee suublaks enamjaolt vooluveekogud, mille kaudu toitained jõuavad lõpuks rannikumerre. Seire tulemuste alusel saab hinnata, milline on vooluveekogude kvaliteet üleval- ja allpool heitvee väljalasku. Seiratakse just suuremate asulate ja tööstuste reoveepuhastite heitvee väljalaskmetest mõjutatud suublaid, kus heitvesi võib potentsiaalselt avaldada mõju vooluveekogumi seisundile. Seiratud on näiteks Jõelähtme, Pirita, Vääna, Keila, Vigala, Põltsamaa, Selja, Pedeli jõge ja Koreli oja.

Mullu võeti suublaseirega ca 230 pinnavee

proovi. Tulemused näitavad, et nõuete järgi puhastatud heitvee mõju suublale on väheoluline. Olulisemat mõju avaldavad need heitvee väljalasud, mille puhastusprotsess ei toimi nõuetekohaselt ja vajavad tõhustamist. Samuti on heitvee mõju suurem väiksematele veekogudele, eriti kuival perioodil madalvee ajal.

RAKENDATUD MEETME MÕJU HINDAMINE Kui suublaseire tulemus näitab, et veekogu seisund on halvenenud, teeb keskkonnaamet ettepaneku seirekoha lisamiseks riiklikku seireplaani, et selgitada välja reostuse ulatus ja suurus. Operatiivseiret tehakse kehvas seisundis olevatel veekogudel mõjuri suhtes kõige tundlikumate näitajate osas. Keskkonnaamet esitab ettepanekuid ka veekogumiseireks, kus tuleb selgitada rakendatud meetmete tõhusust. Näiteks kavandatakse operatiivseiret rajatud kalapääsude tõhususe selgitamiseks või tehakse kalastiku seiret enne kalapääsu rajamist, et täpsustada selle vajadus. Samuti selgitatakse operatiivseirega uute või rekonstrueeritud reoveepuhastite tõhusust.

Seisundi parandamiseks ja elurikkuse taastamiseks on vaja teha veel palju ühiseid jõupingutusi. Meie jõgedes ja järvedes leidub palju kaitsealuseid liike, kellele hapnikurikas ja puhas vesi on eluks esmatähtis. Esmapilgul on seda väärtust raske hinnata – tihti ei pane me seda ise tähelegi ja alles väärtusliku elupaiga kadumisel tunneme sellest puudust.

12 looduskaitse

Kaitsekorralduskavad Kaitsekorralduskava on riigi ja maaomanike koostöös sündinud dokument, mida lugedes saab aru, miks on alal teatud piirangud ja mida on vaja teha meie loodusväärtuste kaitseks.

foto: Toomas Kalda

KELLELE JA MILLEKS?

TAAVI TATTAR keskkonnaameti kaitse planeerimise peaspetsialist

E

esti maismaast on kaitse all 18,1% ja akvatooriumist (sealhulgas Peipsi järv ja Võrtsjärv) 31,1%. Kogu selle ala kaitseks on moodustatud rahvuspargid, loodus- ja maastikukaitsealad, hoiualad, püsielupaigad, kaitstava looduse üksikobjektid ning kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad alad.

Kokku on riikliku kaitse all 3631 ala ja objekti.

KAITSE-EESKIRI JA KAITSEKORRALDUSKAVA Igale alale on valitsus kehtestanud kaitse-eeskirja, mis sätestab seal piirangud ja kaitsekorra. Kaitsekorralduskava on looduskaitseliste tööde rakendusplaan ja selle kinnitab keskkonnaameti peadirektor. Kaitsekorralduskava annab lühikese ülevaate alast ja seal esinevatest loodusväärtustest, täpsustab kaitse-eesmärkide ulatust, määrab mõõdetavad eesmärgid, annab ülevaate väärtuste mõjuteguritest ja määrab kaitsekorraldustegevuste plaani.

Seal on kirjas ka tööde maht, koht, ulatus, kirjeldus ja ligikaudne maksumus, mis on aluseks tööde elluviimisel ja rahastamisel.

KUIDAS KAITSEKORRALDUSKAVA KOOSTATAKSE? Kaitsekorralduskava koostamine on avalik ja kaasa saavad rääkida kõik huvilised. See sünnib ametkondade ja huvi üles näidanud kodanike koostööna. Protsess algab algatamiskoosolekuga, kus antakse ülevaade kava koostamisest, selgitatakse töö eesmärki ja orienteerivat ajakava. Järgnevatel nõupidamistel arutatakse ühiselt läbi kava sisuline pool (väärtused ja nende mõjutegurid, väärtuste kaitseks vajalikud tööd, nende eelisjärjestamine, maht, ajakava jne), mille tulemusena valmib kaitsekorralduskava eelnõu.

Seejärel antakse eelnõu avalikkusele arutada, kus taaskord on kõigil võimalus arvamust

avaldada. Infot kaitsekorralduskavade koostamise kohta vahendatakse kohalikes ajalehtedes ja keskkonnaameti kodulehel. Kaitsekorralduskava koostamine lõppeb, kui selle kinnitab keskkonnaameti peadirektor.

MILLINE ON KAVADE KOOSTAMISE EELISJÄRJESTUS? Kuna kõikidele aladele ei õnnestu kavasid lähiaastail valmistada, on praegu eelistatud rahvuspargid, Natura alad, Natura võrgustiku

n Kõigi huvigruppidega läbiräägitud ja kokkulepitud kaitse korraldus on võti meie loodusväärtuste tulemuslikuks kaitseks. Pildil on Kaali meteoriidikraater, mille puhul tuleb leida tasakaal erinevate huvide vahel.

Eelkõige huvitutakse eeskirjadest, sest nendega kehtestatakse piirangud, mis võivad maaomanike ja kohalike töid ning tegemisi mõjutada. alad. Neile järgnevad alad, kus asuvad liigid või elupaigad, mis vajavad hooldamist ja mille hooldamata jätmine seab ohtu kaitse-eesmärkide saavutamise ning mis on suure avaliku huvi või külastatavusega.

MIS SENI TEHTUD JA MIS TEOKSIL? Looduskaitse arengukava üks eesmärk on koostada aastaks 2014 kõigile Natura loodusaladele ja aastaks 2020 kõigile kaitse- ja hoiualadele kaitsekorralduskava, et tagada

seal asuvatele loodusväärtustele kohane kaitse. Mai alguse seisuga oli kinnitanud 172 alale 143 kaitsekorralduskava. Kavadega saab tutvuda keskkonnaameti kodulehel.

Praegu kinnitatud kavadest on mahukaim tegevus kaitsealuste koosluste hooldus- ja taastamistööd.

KAVADE RAKENDAMINE

Eelkõige huvitutakse eeskirjadest, sest nendega kehtestatakse piirangud, mis võivad maaomanike ja kohalike töid ning tegemisi mõjutada. See-eest kaitsekorralduskavade koostamisel inimesed väga aktiivset kaasa ei löö.

Siinkohal on hea kutsuda üles kõiki, kes ühel või teisel moel puutuvad kokku kaitstavate aladega, osalema kaitsekorralduse protsessis.

Ehkki esmapilgul võib tekkida küsimus, et mis sellest kõigest kasu on, siis tegelikult on ühiste arutelude ja vaidluste baasil sündinud kaitsekorralduskava alati parem kui kontorivaikuses tehtu. Maaomanikele ja huvilistele annab see võimaluse saada ülevaade nende kodupiirkonnas esinevatest loodusväärtustest ning teadmisi, mis on vajalik nende väärtuste kaitseks. Samas annab see võimaluse loodushoiutööde või loodusturismiga elatist teenida, rikkumata sealjuures neid väärtusi. Keskkonnaametile on hindamatu väärtusega maaomanike teadmised kodupiirkonna eluolust ja looduslikest tingimustest. Nii on võimalik üheskoos koostada kohalikke eripärasid arvestav kaitsekorralduskava.

Kavade rakendamisel jääb suurem töömaht keskkonnaameti ja Riigimetsa majandamise keskuse kanda. Mitmed tegevused on vastastikusel kokkuleppel plaanitud jätta ka kohalikele omavalitsustele ja huvigruppidele ja teistele organisatsioonidele. Kaitsekorralduskavade elluviimine käib suuresti toetuste abil või projektipõhiselt. Näiteks saab loodushoiutoetust pool-looduslike koosluste taastamiseks ja hooldamiseks. Looduskaitseprojekte rahastab peamiselt Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK), kust on ka maaomanikel ja looduskaitselistest töödest huvitatud isikutel võimalik toetust taotleda.

KAS TEAD, ET: • Praegu on töös 429 ala kaitsekorralduskava.

• Pärast kaitsekorralduskavade kinnitamist on aastaks 2015 kaitse korraldatud 75% riikliku kaitse all olevast alast.

• Kokku on riikliku kaitse all 3631 ala ja objekti.

KUIDAS EDASI?

foto: Toomas Kalda

keskkonnakasutus 13

Keskkonnatasud: KES JA MIKS SEDA MAKSAB?

Kui ettevõte toodab midagi, siis kasutab ta selleks keskkonda, näiteks tarbib vett, tekitab jäätmeid ja saastab õhku. Et heastada keskkonnale tekkivat mõju, peab ettevõte maksma keskkonna kasutamise eest tasu. gusse, põhjavette või pinnasesse) saasteaineid või kõrvaldavad keskkonda jäätmeid.

OLGA KUVATOVA keskkonnatasude büroo juhataja

S

ee motiveerib ettevõtteid võtma kasutusele heitmeid vähendavaid tootmistehnoloogiaid, tõhustama puhastussüsteeme, kasutama efektiivsemalt loodusressursse ja taaskasutama jäätmeid. Eesmärk on saaste- ja prügivabam keskkond ning kasutada säästlik loodusvarad.

Keskkonnatasu jaguneb ressursi- ja saastetasuks. Esimest peavad maksma loodusvarade kasutajad ja seda makstakse maavara kaevandamisõiguse, vee erikasutusõiguse, kasvava metsa raieõiguse, kalapüügiõiguse ja jahipiirkonna kasutusõiguse eest. Saastetasu maksavad keskkonna saastajad ja jäätmete ladestajad. Seaduse sõnastuse järgi isikud, kes heidavad keskkonda (välisõhku, veeko-

KES ROHKEM KASUTAB, SEE ROHKEM MAKSAB Keskkonnatasude suurimad maksjad on põlevkivi-, keemia- ja paberitööstus, ehitus- ja vee-ettevõtted, jäätmete ladestajad ning maavarade kaevandamise ja töötlemisega tegelevad ettevõtted.

Eelmisel aastal alustas keskkonnaametis tegevust keskkonnatasude büroo, mis teeb tasude üle järelkontrolli. Esimese tööaasta jooksul oleme saanud ettevõtetelt palju positiivset tagasisidet, aga ka tähelepanekuid tegevuse parendamiseks. Näiteks ollakse rahul, et kontrolli käigus saadakse põhjalikke vastuseid ja nõu keskkonnatasudega seotud keerulistele küsimustele. Peamised eksimused, mis järelkontrolli käigus ilmnesid, on keskkonnaloata tegutsemine või loa kehtivuse pikendamisega hiljaks jäämine (mõlemal juhul tuleb maksta tasu kõrgendatud määra alusel), samuti vale metoodika või lähteandmete kasutamine

keskkonnakasutuse koguste arvutamisel (ettevõte peab sellisel juhul arvestama intressikohustusega). Deklaratsioonides esineb ka kohustusliku seire ja mõõdistamise tulemuste valet kajastamist. Ettevõte peab arvestama, et vastutab deklareeritud andmete õigsuse eest ja valeandmete esitamine on karistatav.

Väga oluline on esitada deklaratsioonid ja aastaaruanded õigel ajal. Hilinemisega kaasneb intressinõue. Veekasutuse aastaaruande esitamisega hilinemisel jääb ettevõte ilma soodsa nõuetekohasuse koefitsiendi rakendamise võimalusest, mis tähendab kaks korda suuremat vee saastetasu.

Keskkonnaloaga ettevõtetel on kohustus esitada deklaratsioon ka siis, kui kvartali jooksul tegevust ei olnud. Deklaratsioonide esitamise ja keskkonnatasude maksmise tähtajad on 25. jaanuar, 25. aprill, 25. juuli ja 25. oktoober.

TÄHELEPANEKUD DEKLAREERIMISE PUHUL Veevõtu puhul tagab täpse arvestuse taadeldud veemõõtja. Vee saastetasu deklareerimisel on oluline võtta aluseks korrektselt võetud proovi tulemus. Selle tagab protseduuri reeglite järgimine alates proovi võtmisest kuni laborile edastamiseni. Jäätmete kõrvaldamisel on oluline järgida lubatud käitlemisviiside nõudeid ja klassifitseerida kõik jäätmed õige koodiga. Välisõhu saastetasu puhul on väga tähtis kasutada õiget arvutusmetoodikat. Alati tasub konsulteerida, milline arvutusmetoodika on

n Anelema dolomiidikarjäär.

teie tegevuse jaoks sobivaim ja järgida eksperdi soovitusi lubatud heitkoguste projektis.

Maavara kaevandamise puhul deklareeritud keskkonnatasu korrigeeritakse instrumentaalmõõdistamise kvartalideklaratsioonis. Seega tasub ettevõtetel, kellel on kohustuslik mõõdistami­se sagedus suurem kui üks kvartal, siis­ki pidada täpset arvestust kaevandatud koguste kohta ja deklareerida vahepealsetes kvartalites täpsemad kogused. Nii on tagatud, et keskkonnatasu iga-aastane tõus mõjutab ettevõtet kõige vähem. Deklaratsioonide aluseks olevaid algandmeid ja arvutusi tuleb ettevõttes säilitada vähemalt seitse aastat.

Kui keskkonnatasu on õigel ajal ja korrektselt arvestatud, deklareeritud ja makstud, võib olla rahulik, et ettevõtte keskkonnakohustused on täidetud ja nende kontrollimisel ei teki ootamatuid kohustusi.

KAS TEAD, ET: • Eelmisel aastal maksti keskkonnatasu kokku summas 78,8 miljonit eurot. Aasta varasemaga võrreldes 2,9 miljoni euro võrra rohkem.

Suurema osa summast moodustas maavara kaevandamisõiguse tasu 32,5 miljonit eurot.

• Saastetasu jäätmete kõrvaldamise eest laekus 16,6 miljonit, vee erikasutusõiguse tasu moodustas 13,4 miljonit, välisõhu saastetasu 9,9 miljonit ja vee saastetasu 4,9 miljonit.

• Kalapüügi õiguse, kasvava metsa raieõigus ja jahipiirkonna kasutamise õiguse eest maksti kokku 1,5 miljonit eurot tasusid.

foto: Reet Ulm

14 kiirgus

Radioaktiivsus LÄÄNEMERE VETES VÄHENEB

Tšernobõli katastroofi järel kõige saastunumaks merealaks muutunud Läänemere radioaktiivsuse seisund on möödunud aastate kestel tänu saastenukliidide radioaktiivsele lagunemisele, hajumisele ja kinnitumisele põhjasetetes oluliselt paranenud.

MONIKA LEPASSON keskkonnaameti kiirgusosakonna kiirgusseire büroo juhataja ENN REALO Keskkonnaameti kiirgusosakonna nõunik

R

adioaktiivsuse põhiosa moodustavad looduses leiduvad radioaktiivsed ained. Neid on ka merevees, põhjasetetes ja mikroflooras. Eelmise sajandi teisest poolest lisandusid looduslikele juurde tuumategevusest vabanenud tehislikud radioaktiivsed ained. Kõik need osalevad pidevalt toimuvas aineringluses ja annavad panuse inimese kiirgusdoosi tekitamisse.

Looduslikku radioaktiivsust põhjustavad peamiselt Maa tekke aegadest pärinevad pika poolestusajaga radioaktiivsed read ning mõ-

ned üksikradionukliidid, näiteks Kaalium-40 ja Rubiidium-87. Poolestusaeg on aeg, mis kulub radionukliidi aktiivsuse vähenemiseks poole võrra. Maa vanuse suurusjärgus poolestusajaga emanukliididest Uraan-235 (poolestusaeg 0,7 miljardit aastat), Uraan-238 (poolestusaeg 4,5 miljardit aastat) ja Toorium-232 (poolestusaeg 14 miljardit aastat) tekivad radioaktiivse lagunemise tulemusel terve rea tütarnukliide (sh Raadium-226, Radoon-222, Pallaadium-210, Poloonium-210). Lisaks toodab suure energiaga kosmiline kiirgus Maa atmosfääris pidevalt lühiealisi radionukliide.

INIMTEGEVUSEL ON MÄÄRATU MÕJU Tehislikke radioaktiivseid aineid tekitab aga inimene oma tegevusega, nagu tuumarelvakatsetused atmosfääris ja reaktoriavariid. Neile lisanduvad töötavate tuumaelektrijaamade väikesed ja ajas järjest vähenenud radioaktiivsed heitmed õhku ja vette. Keskkonna radioaktiivsuse ja inimese tervise seisukohast doositekitajana olulised tehislikud radionukliidid

KAS TEAD, ET: • Läänemeri on tehislike radionukliididega kõige saastunum mereala, samas on aga kiiritused inimestele selle juures minimaalsed, võrreldes looduslikust radioaktiivsusest põhjustatuga.

• Suurimad doositekitajad inimestele on 210Pb ja 210Po Läänemerest saadavas toidus (kalad, karbid jne).

on Strontsium-90 (poolestusaeg 29 aastat) ja Tseesium-137 (poolestusaeg 30 aastat). Need ained püsivad kaua keskkonnas, kanduvad edasi toiduahelasse ja annavad panuse inimese sisekiiritusse.

LÄÄNEMERE RADIOAKTIIVUSE ALLIKAD

SEIREL ON SUUR TÄHTSUS Läänemere radioaktiivsust, radionukliidide levikut ning tekitatavaid kiirgusdoose elanikele on riigiti ja rahvusvahelises koostöös põhjalikult uuritud. Panuse sellesse on paljude aastate kestel andnud ka Eestis keskkonnaameti kiirgusosakond (end. Kiirguskeskus). Seirekohustus tuleneb Euroopa aatomienergiaühenduse asutamislepingust. Eesti osaleb ka Läänemere Keskkonnakaitsekomisjoni HELCOM mereseire programmis. Kiirgusosakonnas uuritakse Tseesium-137 sisaldust merevees, -kalades, -vetikates ja -setetes. Merevett kogutakse Soome lahest igal aastal viiest ning vetikaid ja setteid kahest asukohast, kalaproove analüüsitakse kahest kuni neljast kohast.

Merevee radioaktiivsuse analüüsitulemused Eesti seirejaamades varieeruvad aastati, siiski on täheldatav Tseesium-137 aktiivsuse kontsentratsiooni ilmne vähenemine. Samasugune ajaline trend on jälgitav ka kalade ja vetikate puhul.

MILLINE ON OHT EESTILE? Tšernobõli tuumajaama avarii saastas Eesti merevett ja mikrofloorat siiski suhteliselt nõrgalt. Lisandunud kiirgusdoosid elanikele moodustavad murdosa loodusfooni tekitatud aastadoosidest.

Läänemere radioaktiivsuse seisukohalt olulised inimtegevustest põhjustatud allikad võib jagada asukoha järgi tinglikult kaheks rühmaks.

1) Läänemere valgalas asuvate rajatiste radioaktiivsed heitmed: • tuumarajatised (tuumaelektrijaamad, katsereaktorid, tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemine), • looduslike radioaktiivsete materjalidega (nn NORM) tegelevad mitte-tuumarajatised (fossiilkütust kasutavad energiaseadmed, metallurgia, nioobiumi ja tantaali, haruldaste muldmetallide, Zr, fosfaatide, tsemendi ja titaanoksiidi tootmine, nafta- ja gaasitootmine, paberitootmine, veepuhastusjaamad) (EC 2003), • radionukliide kasutavad meditsiiniasutused, uurimisasutused, laborid.

1) Radioaktiivsete ainete kauglevi väljaspool paiknevatest allikatest: • tuumarelva katsetused atmosfääris (aastatel 1945–1980), • Tšernobõli tuumareaktori avarii (1986), • tuumkütuse ümbertöötlemine (heitmed merre ja nende siire Läänemerre).

kiirgus/seire 15 MIS ON KIIRGUSSEIRE?

kBq/m2 » 80 60 – 80 30 – 60 10 – 30 3 – 10 2–3 0–2

Kõrgenenud huvi Läänemere radioaktiivsuse uurimise vastu on igati põhjendatud, sest 1986. a Tšernobõli tuumajaama avariis vabanenud radioaktiivsuse atmosfäärne kauglevi ja sadenemine vette muutsid selle, eriti Botnia mere ja Soome lahe idaosa, maailma tehisnukliididega enimsaastunud merealaks.

Pärast 1986. aastat on Strontsium-90 ja Tseesium-137 sisaldus merevees ja kalades pidevalt vähenenud tänu radioaktiivse lagunemise, areaalse segunemise, põhjasetetesse sidumise, Põhjamerega veevahetuse jm tõttu.

Atmosfäärseid tuumakatsetusi korraldasid peamiselt USA ja NSVL, kes lõhkasid kokku 502 tuumapommi. Põhjapoolkerale sadenes selle tõttu olulistest radionukliididest 474 PBq Strontsium-90 ja 607 PBq Skandium-137.

Tšernobõli 1986. aastal reaktoriavarii põhjustatud Tseesium-137 sadenemise jaotus Läänemere valgalal (Ilus, E., et al. 2007)

Siiski kinnitavad hinnangud, et isegi tehisnukliididest enim saastunud Läänemeri elanike tervisele ohtu ei kujuta.

Läänemere riikide tuumarajatiste (9 tuumaelektrijaama, millest praeguseks on 2 jaama suletud, mõned katsereaktorid, radioaktiivsete jäätmete rajatised) emissioonis merre domineerib triitium 3H (3,2 PBq). Nende mõju Läänemerele on senise avariideta töötamise jätkumisel radioloogiliselt tühine.

Eestis pole töötavaid tuumarajatisi, seega puudub ka tehislike radionukliidide emissioon. Pakri poolsaarel kuni 1989. aastani töötanud NSVL-i allveelaevnike õppekeskuse kahe tuumareaktori võimalike tehisradionukliidide emissioonide kohta merre andmed puuduvad.

Reaktorite väikest võimsust ja ehituslikke iseärasusi arvestades võib neid võimalikke emissioone minimaalseks pidada. Paldiski objekti vedeljäätmete töötlemise käigus 1995. aastal juhiti Paldiski lahte 760 m3 heitmeid, milles sisaldus väike kogus tehisnukliide.

Kiirgusseire eesmärgiks on kaitsta inimesi ja elusloodust liigse ioniseeriva kiirguse kahjuliku mõju eest. Selleks tehakse pidevalt erinevate keskkonnasfääride kiirgusseiret, et võimalikult kiiresti avastada inimtegevusest tekkinud radionukliidide sisalduse tõusu ning vajadusel vastumeetmed tarvitusele võtta.

Eesti on EL liikmesriigina kohustatud koguma informatsiooni looduskeskkonna radioaktiivsuse kohta.

Kiirgusseire raames jälgib keskkonnaamet järgmist: • atmosfääri üldise gammakiirguse taset ja õhuosakeste radioaktiivsust; • pinnavee, sh merekeskkonna (merevee, -taimede ja -kalade) radioaktiivsust; • joogivee, Eestis toodetud toorpiima, inimese üldise toiduratsiooni ning erinevate toiduainete (sh metsaseente ja -marjade) radioaktiivsust; • Eesti suurema ohuga kiirgustegevuskohtade lähiümbruse looduskeskkonna radioaktiivsust.

Rutiinselt analüüsitakse proovides järgmiste radionukliide sisaldust: • tehislikku päritolu tseesiumi (Cs 137), strontsiumi (Sr 90) ja triitiumi (H 3); • looduslikku päritolu kaaliumi (K 40), raadiumi isotoopide (Ra 226, Ra 228) ja berülleumi (Be 7) sisaldust.

Aastatel 1993–1994 hinnati Sillamäel varem uraani ja hiljem haruldasi muldmetalle, nioobiumi ja tantaali tootva AS-i Silmet tootmisjääkide mereäärse ladustuspaiga keskkonnamõju, sh kiirgusmõju Soome lahele. Siis peeti seda rajatist suure NORM-koguse (Uraan, Toorium, Raadium-226) ja halvasti ehitatud ladustuspaiga tõttu oluliseks keskkonna saastajaks ja kiirgusdoosi tekitajaks. NORM väljavoolu mõju avastati siiski ainult ladustuspaiga lähedases merevees ja kaldalähedastes põhjasetetes. Kõikjal mujal oli looduslike ja tehislike radionukliidide sisaldus Läänemere muudele aladele tüüpiline. Seega kiirgusmõju elanikele võis pidada tühiseks. Ladustuspaiga remedieerimine lõppes 2008. aastal, millega NORM-i väljavool merre veel paljukordselt vähenes.

TERVISELE OHTU EI OLE Allikaid, millest radioaktiivseid aineid õhu või vee kaudu Läänemerre satub või võib sattuda, on aga veel teisigi, nagu elektrijaamad, põlevkivikaevandused, põlevkivikeemia-rajatised, veepuhastusjaamad jms.

Mere radioaktiivsuse mõjud realiseeruvad ioniseeriva kiirguse tekitatud doosides elanikkonnale erinevate kiiritusradade kaudu. Näiteks kalade, krabide jm tarvitamine toiduks, väliskiiritus ujumisel meres, pihustatud vee sissehingamine, meretaimede kasutamine väetisena jm. Siiski kinnitavad hinnangud, et isegi tehisnukliididest enim saastunud Läänemeri elanike tervisele ohtu ei kujuta.

HINDAME KAITSEKORRALDUSE TÕHUSUST AGU LEIVITS keskkonnaameti looduskaitse bioloog

B

ioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (Eesti on liige alates 1994. aastast) rahvusvaheline kaitsealade tööprogramm näeb ette, et kõik liikmesriigid hindaksid kaitsealade kaitsekorralduse tõhusust.

Kolm aastat tagasi seati eesmärgiks hinnata aastaks 2015 kaitsekorralduse tõhusust 60% kaitstavate alade pindalast. Kohustuse täitmiseks otsustati Eestis kasutada rahvusvaheliselt läbi proovitud meetodit – kaitsealade kaitsetõhususe hindamise töövahendit (edaspidi METT), mille kohandas meie oludele 2010. aastal Eesti Maaülikool. Kohandamisel lähtuti Rahvusvahelise Looduskaitseliidu kaitsealade komisjoni (IUCN WCPA) metoodilises raamistikus kasutatavast kaitsekorralduse ja selle tulemuslikkuse hindamise tsüklist ja seal kasutatavatest kaitsekorraldustõhususe elementidest. Hindamisküsimustikus tuleb hinnata kaitstava ala üldist olukorda, planeeringut (kaitse-eeskirja kohasus, kaitsekorralduskava olemasolu), kaitsekorralduslikke tegevuste korraldamist (sh koostöö erinevate asjalistega) ja vahendite olemasolu. Lõpptulemuseks saadav punktide summa iseloomustab kaitstava ala kaitsekorralduse efektiivsust. Eraldi ei hinnata ala kaitse-eesmärkide seisundit, milleks vajalikud tegevused (tulemuslikkuse seire) plaanitakse alade kaitsekorralduskavades või liikide tegevuskavades.

VALIMIS ON ESINDATUD ERI TÜÜPI KAITSEALAD Keskkonnaamet alustas kaitsetõhususe hindamisega 2010. aastal. Hindamisvalimisse valiti eelistatult suuremaid alasid ja jälgiti, et oleks esindatud eri tüüpi kaitsealad (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastiku-

KAS TEAD, ET: • Praeguseks on METTi metoodikat kasutades hinnatud 38 kaitstava ala kaitsekorraldust, mille kogupindala on veidi alla 400 000 ha. See moodustab veidi üle veerandi kaitse- ja hoiualade üldpindalast.

kaitsealad) ja hoiualad. Praeguseks on METTi metoodikat kasutades hinnatud 38 kaitstava ala kaitsekorraldust, mille kogupindala on veidi alla 400 000 ha. See moodustab veidi üle veerandi kaitse- ja hoiualade üldpindalast.

Hindamisvalimis on suurema kaaluga esindatud kaitsealad, mille pindalast on hinnatud veidi üle poole. Praeguseks ei ole hinnatud püsielupaikade ega kaitstavaid looduse üksikobjekte, samuti on välja jäetud pargid.

Hindamistulemused näitavad, et alade kaitsetõhususe koondhinne on protsentuaalselt ligi pool kuni kolmveerand võimalikust. Kõige tõhusam on kaitsekorraldus rahvusparkides.

Kõige madalama koondhinde said hoiualad.

SEIRE ANNAB VASTUSE, KUIDAS EDASI Probleemseteks kohtadeks loeti: puudujäägid kaitse-eeskirjades, kehtiva kaitsekorralduskava puudumine, vähene koostöö kohaliku kogukonnaga, vajalike tegevuste puudulik rahastamine ja rahastamise jätkusuutlikkus, ala kaitsekorraldustegevuste killustatus erinevate institutsioonide vahel, tihedama koostöö vajadus külastuskorralduses ja loodushariduslike teavitus- ja koolitusprogrammide seotus ala kaitse-eesmärkidega. Selgelt ilmnes, et kaitsekorralduskavadega alade kaitsekorraldus on võrreldes ilma kavadeta aladega märgatavamalt tõhusam peaaegu kõigis aspektides. Seega on soovitav jätkata kõrge prioriteetsusega tegevusena kaitstavatele aladele kogu kaitsekorraldustsüklit hõlmavate korralduskavade koostamist ja nende sisulist rakendamist.

16 rahvuspargid

ÜHE PERE ELU JA TOIMETUSED

rahvuspargis

Ehedas looduses, Matsalu rahvuspargis lahe põhjakaldal asuv Tuuliku (Lääne murdes Tuulingu) talu on olnud ühe pere koduks üle 120 aasta.

ANTS ALE Tuuliku talu peremees

UUED AJAD, UUED KOMBED Talu hobusele, lehmadele ja lammastele tehti omal ajal heina laidudelt ja puisniidult. Laidudelt varutud hein toodi mandrile suvel omavahel kokkuseotud lootsikutel või talvel reel üle jää. Heinateost puisniidul on meeles vanavanemate hoolsus. Poisikesena oli loolt tulles kiire pääseda mere äärde sõpradega tegusid tegema, kuid vanaisa hoidis hoo maas. Teele jäänud viimane kui kõrs pidi olema riisutud, kõrre riisumata jätmise eest sai riielda.

Praegu käib niitude ja laidude hooldamine talguliste ja lihaveiste abil. On hea, et leidub inimesi, kes mõistavad pärandkoosluste taastamise ja säilitamise olulisust ja on valmis käed külge lööma. Siinkohal tänud! Kümne aasta jooksul kestnud hooldus hakkab kujundama kunagist ilmet.

Matsalu lahe madal veetase ja toidu hea kättesaadavus meelitavad rändlinde peatuma

foto: Kaarel Kaisel

T

alu majandamisel on kasutatud ümbruskonnas leiduvaid võimalusi. Traditsiooniline kalapüük on mereäärses talus loomulik tegevus. Vahepealsed arusaamad loodushoiust tõrjusid kohalikud kalamehed merelt ja ohtu sattus oskuste ning teadmiste edastamine järglastele.

Suure defitsiidi ajal tagas õiguse kala püüda ametnikule kingiks viidud meelehea. Rannakaluril puudus susserdamise võimalus ja nii nad kaldalt vaatasidki linna untsantsakate toimetamist merel. Praeguseks on kalapüük uuesti korraldatud ja saame taas merel käia.

Rahvuspargi algatusel paaditegemise koolituse käigus valminud lootsik on Tuulingu talu kasutuses. Endisaegses stiilis tehtud paadiga on võimalik liikuda madalas vees, kuhu tänapäeva alustega ei pääse.

kaldalähedastel aladel. Kuni kaitseala loomiseni võõrustas Tuulingu luigejahile saabunuid.

Luigejahi harrastajateks olid sõjaeelsel ajal edukad ettevõtjad ja muud kõrgemad otsustajad, sõjajärgsel ajal vene armee ohvitserid ning

n Tuulingu talu juures olevast vaatetornist avaneb vaade merele ja rannaniitudele.

Ümbritsevat märgates ja sellega kooskõlas elades suudad rahulikult suhtuda tekkinud probleemidesse. hiljem muud parteijüngrid. Praeguseni on säilinud luigemulaažid lindude ligimeelitamiseks.

Talu külastavatele turistidele kunagisest härraste ja seltsimeeste lõbust rääkides on kuulajatel vahel raske uskuda, et suursugusele linnule peeti sellist julma jahti.

Lindude rände ajal on ümbrus väga häälekas. Tuulevaiksetel päevadel kostab häälitsemine tuppa – luiged pesitsevad talu ees lahel ja kümnetel tuhandetel niitudel peatuvatel lagledel häält jagub. Puisniidul on merikotka is-

tumispuu. Niidule minnes võib näha võimsat vaatepilti – suur lind harvendatud metsas madalal lendamas. Talvel saab seevastu nautida peaaegu absoluutset vaikust. Tuulevaiksel ajal on kuulda ainult oma vere ringlemist. Hea aeg plaane teha.

RÕÕMU ROHKEM KUI MURET Tugev tuul läänekaarest tõstab veetaset. Hoolimata hästi valitud hoonete asukohtadest on suurte tormide ajal vesi õues. Tuulingu talu teab kolme viimast kõrget vett. Esimene oli 1928. aastal, kui lootsik seoti maja nurga külge, teine 1967. aastal. Viimase, 2005. aasta jaanuaritormi ajal tõusis vesi 3 meetrit. Veetase ühes hoones oli pool meetrit, teistesse eluhoonetesse vesi ei ulatunud. Üha tõusva vee eest oma vara kõrgemale kandes nägin viit rotti aidast välja ujumas. Tekkis mõte, et kui rotid juba lähevad, siis... Kõrge meri andis vihje, kuhu rajada maakelder.

Talvised tugevad tormid panevad jää ja suured kivid liikuma. Rannas on mitmeid rah-

ne, mis mitmekümne aasta jooksul on asukohta muutnud ja liikumine jätkub. Õnneks annab ilm rohkem nautida vaikset olemist. Valdavalt välismaalt saabunud loodusturistid kinnitavad rahvuspargis liikudes ja Tuulingul peatudes piirkonna rahulikkust.

Põdrad ja kitsed kasutavad lahe kaldalt kaldale liikumiseks otseteed läbi mere. Rahvuspargi piiridest väljaspool peetud jahi ajal nägin pilti, kus kolm põtra suundusid läbi nõrga jääga kaetud lahe jahimeestest eemale. Samal põhjusel sumas merre viieteistpealine metsseakari.

Taastumas on lahe lõuna- ja põhjakalda elanike vastastikused külaskäigud üle mere. Talvine viiekilomeetrine jäätee lühendab teekonda 50 kilomeetrit.

Elu Matsalu rahvuspargis on heaks tasakaaluks ja stressi maandajaks tempokale toimetamisele väljaspool. Ümbritsevat märgates ja sellega kooskõlas elades suudad rahulikult suhtuda tekkinud probleemidesse.