laiast maailmast
Mis toimub Ühinenud Metodisti Kirikus? 2020. aasta alguses plahvatas üleilmne uudispomm – Ühinenud Metodisti Kirik (ÜMK) lõheneb! Uudise ajendiks oli 3. jaanuaril kiriku uudisteagentuuri avaldatud üheksaleheküljeline dokument „Eraldumises lepituse ja armu leidmise protokoll“ (edaspidi Protokoll). Sisuliselt on tegu järjekordse tulevikuplaaniga ÜMK jaoks. See plaan on kokkulepe, mis sündis 2019. aasta suvel Sierra Leone piiskop John Yambasu algatatud protsessi tulemusena. Plaani osalised on mitu piiskoppi ja arvukate kiriklike huvirühmade juhid, kellel on väga erinevad arusaamad LGbTQinimeste* kaasamisest kirikus. Plaan põhjustas meediasensatsiooni sellepärast, et sellesse on kaasatud peaaegu kogu kirikus leiduvate erinevuste spekter ja selles on püütud leida võimalikult kõiki osalisi rahuldav kompromiss, mis tähendab homoseksuaalsuse küsimuses eriarvamusel olevate koguduste rahumeelset eraldumist üksteisest. Just selle plaani laiapõhjalisuse tõttu peavad paljud selle ellurakendumist sama hästi kui otsustatuks. Siiski ei see ole see ainuke tulevikuplaan. Üsna tõsiseltvõetavaid visandeid on välja pakutud teisigi, praeguse seisuga kokku neli-viis (vt https://www.metodistikirik.ee/talli nn/docs/umc-plaanide-tabel.pdf). Laiem taust Et mõista, miks ja kuidas on ÜMK praegusesse olukorda jõudnud, tuleb minna ajas tagasi. Teadupärast moodustati ÜMK 1968.
aastal, kui Texase osariigis dallases ühinesid Metodisti Kirik ja metodistliku taustaga saksakeelne Evangeelsete Ühinenud Vennaste Kirik. Juba ühel esimestest peakonverentsidest 1970. aastatel tõstatasid mõned vaimuliksaadikud küsimuse praktiseerivate homoseksuaalide õiguste kohta kirikus. Toona kirjutati Kirikukorda praeguseni kirgi küttev säte: „Homoseksuaalne praktika on kokkusobimatu kristliku õpetusega.“ Sellest ajast peale on igal nelja aasta järel toimuval peakonverentsil peetud maha sõnalahing, kus liberaalsed jõud on püüdnud seda sätet Kirikukorrast eemaldada või seda ümber sõnastada. Alati on need katsed lõppenud hääletusel traditsioonilise seisukoha säilimisega. Kui nüüd tundub, et demokraatia võidutseb ja kirikus kehtib kenasti piibellik ja traditsiooniline seisukoht, siis päris nii ilus see pilt ei ole. Nimelt on eriti viimasel paaril aastakümnel (peamiselt kiriku läänemaailma osades) kasvanud rahulolematus LGbTQ-inimeste kohtlemisega kirikus. Ühest küljest on USA-s ja Lääne-Euroopas avalik arvamus nihkunud LGbTQ-eluviisi järjest suurema aktsepteerimise poole ja see peaks selle arusaama pooldajate arvates tingima ka kiriku kohanemise ühiskonna positsioonidega. Teisest küljest on sama aja vältel olnud näha, et konservatiivne tiib kirikus kasvab (kogu maailma, aga eriti Aafrika koguduste arvel), liberaalne aga kahaneb ja sellega koos ka tema lootus tulevikus peakonverentside hääletusi võita. Sestap aktiviseerusid 2000.
teisel aastakümnel LGbTQ-eestvõitlejad. Järjest enam homoseksuaalseid vaimulikke hakkas kapist välja tulema, oma elukaaslasi või „abikaasasid“ avalikult tutvustama; ühed tegevpastorid asusid samasoolisi paare „laulatama“, teised (ka mittehomod) kiitsid seda takka, ehkki kogu selline tegevus on Kirikukorra järgi keelatud. Kuidas reageerisid sellele piiskopid, kelle esmane ametikohus on kaitsta Kiriku korda ja õpetust? Loiult, kui üldse. Enamasti oli kõige rangem karistus rikkuja saatmine üheks päevaks palgata puhkusele. Mõni piiskop (nt emeriitpiiskop Melvin Talbert) aga asus kiriku õpetuse ja korra trotsijaid kaitsma ja nimetas nende tegevust evangeelseks allumatuseks. Kirikus on praegugi ametis avalikult lesbiline ja „abielus“ piiskop Karen Oliveto, kelle ametisoleku on kirikukohus hinnanud ebaseaduslikuks, ent kes jätkab ometi tööd. Enamgi veel, ta on asunud aktiivselt tegutsema oma piiskopkonna väljaviimise nimel ÜMK-st põhjusel, et see ei ole piisavalt kaasav LGbTQ-inimeste suhtes. Tekib õigustatud küsimus, kuidas on sellised asjad võimalikud. Siin peitubki olukorra paradoksaalsus: lihtsustatult võib öelda, et meto-
* LGbTQ-inimesed = lesbid, geid, biseksuaalsed, transsoolised ja queer-inimesed ehk väljapoole heteronormatiivsust jäävaid seksuaalseid praktikaid harrastavad ja identiteete omavad inimesed (allikas: soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei). ** Rakkerühm on 2002. a sõnavõistluse sõna task force'i vasteks. See on mõeldud ühe kindla ülesande täitmiseks, erinevalt töörühmast, kes täidab mitmesuguseid ülesandeid. 28 KODUTEEL 1/2020
