Korp! Sakala 1909 - 1934

Korp. SAKALA 1909—1934

konvedih„Sakl"

Korp. SAKALA 1909—1934

Korp. SAKALA kirjastus.

Tartus, 1934

K. Mattieseni trĂźkikoda o/Ăź., Tartu, 1934.

SAATEKS Armas kaasvilistlane ja kaasvõitleja, kes Sa elus väsimatult rändad ja ründad, püüdes oma tähiste poole, seisatu hetkeks, vaata tagasi ja tuleta meelde, too mineviku varakambrist esile Sinule armsa korp, „Sakala" asutamise ajad, tema mured ja rõõmud!

Kakskümmend viis aastat on kadunud ajamerre nagu lennates.

Sulle on jäänud meelde ainult osa neid muutusi, mis on toimunud aja kestel meid ümbritsevas elumeres. Ja mõnigi põhjus, mis on esile kutsunud neid mitmekesiseid nähtusi. Oli nagu lainete mäng: „Sakala" laev tõusis ja vajus, kuid ei vajunud põhja. Ta pole kartnud lainete kõrgust ega sügavust, ei ole kartnud ka vees varitsevaid karisid. „Sakala" laev seisatab nüüd oma 25-aastase teekonna järel, revideerib oma tegevust, mõtleb järele, kaalub ja võtab õppust minevikust. Et siis jälle eluteel edasi rühkida täie jõu ning täie innuga Õiges suunas oma eesmärgi poole.

Käesolev raamat aidaku Sind, armas kaasvilistlane ja kaasvõitleja, lähemale astuda korp. „Sakalale". See raamat ei taha oma esimeses osas olla „Sakala" tegevuse ajalooks. Ajalugu on küll Õige kohtumõistja ja arvustaja, kuid tema kirjutamiseks on aeg veel liiga varajane; selleks puudub veel vajalik distants. Käesolev raamat koputab Sinu südamele ja juhib Sinu tähelepanu neile põhimõtetele, millised korp. „Sakala" asutamisel valis endale oma jõu kohaselt, et neid ellu viia. Nende järgi võid Sa aimata, milliseks kujuneb korp. „Sakala" tulevik harilikkudes oludes. See raamat näitab Sulle, et „Sakala" peasiht ja eesmärk on kõigekülgselt edendada ja arendada noori üliõpilasi, alles hoides nende omapära, kuid samal ajal kasvatada neid tublideks, iseseisvateks, julgeteks ja ohvrimeelseteks isamaalasteks ja Eesti rahvusriigi kodanikkudeks. Seda kõike vennalikus vaimus, mitte üksnes sõnades, vaid ka

tegudes.

Tungi siis nüüd ka Sina, armas kaasvilistlane ja kaasvõitleja, mõtetes lähemalt neisse kohustesse. Kus ja kunas Sul iial võimalik, seal pane 5

käsi külge ja aita teostada neid põhimõtteid ja saavutada neid sihte.

Siis Sa näed, et elu väärtus ei ole kunagi pealiskaudsuses, vaid asjasse süvenemises, hoolsas töös ja sihikindluses. Sa leiad, et Sul on seesmiselt valgust ja soojust, mida võid teistega vennalikult jagada, kuigi välised olud ja võimalused on tihtipeale kitsad.

Elus on kõik vahelduv. Juba vanasõna ütleb, et rõõm ja mure on kaksikvennad, et vihmale järgneb harilikult päikesepaiste. Ära eluvõitluses kunagi julgust kaota! Per aspera ad astra! О. Rütli.

6

MIDA TAHAB KORPORATSIOON SAKALA Korp* „Sakala" asutamine ulatub aegadesse, mil oli veel eesti haritlasi ja „rahvamehi", kes arvasid, et seltskonnainimene algab alles kandidaadi tiitliga, ja kes selle arvamuse kohaselt käitusid ka tegelikus elus* Isegi mõned üliõpilased, tasudes voorimehele sõiduarvet, pöördusid tema poole küljega, sageli pooleldi seljaga, arvates, et ta on võrreldes voorimehega suur mees ning peab niiviisi avaldama oma üleolekut või põlgust. Nii mõnigi haritlane kõneles veel avalikult, eriti sakslaste kuuldes, halba saksa keelt. Paljude eesti haritlaste juures tuli selgesti nähtavale balti junkru mentaliteet. Kokku puutudes kõrgemate vene ametnikkude ja balti saksa mõjumeestega ilmutas end aga täielik alama, mitte üheväärse kodaniku vaim. Eesti kultuurtegelasi oli hoopis vähe. Haritlased olid siis ida ja lääne kultuuride agarad maaklerid.

Niisugune, väikeste eranditega, oli üldjoontes sakslaste ja venelaste poolt eesti haritlasile jäetud ühiskondlik pärand. Suur osa neist haritlastest ei lükanud seda pärandit tagasi; nad võtsid säärased vaated omaks ning koguni arendasid ja edendasid neid. Valitsemas olid võõrad mõtted ja vaated. Suuremalt osalt olid haritlased ka majanduslikult võõra mõju all. Ka eneste keskel oli võõras mõju niivõrd juurdunud, et vaba isiklik mõtlemisviis ja toiming võis tegelikus elus avalduda sageli ainult käsutaja sie volo, sie jubeo näol.

Säärane seesmine objekti seisukorras olek on inimesele kaugelt rõhuvam kui piiratud välised võimalused. Suurtel rahvastel on ikka, ka ilma suurema pingutuseta, palju iseseisvaid, iseteadlikke ja siis ka rahvuspärase mõtteviisiga isikuid, kellede kaudu ja kellede mõjul isikuid, kes seda kultuuri loovad, otsiväljendub selle rahva kultuur, des vastavat omapärast väljendust maailmavaates, teaduses ja kunstis.

Eesti rahvas aga, arvult nii väike, olles sunnitud kehvades majanduslikes oludes oma olemasolu eest võitlema, vajas eriti tol ajal, kus tal polnud veel poliitilist iseseisvust, vaimselt iseseisvate isikute kaadri teadlikku väljaarendamist, vajas viimse kui haritlase enesele säilitamist, et nad kõik jääksid kodumaale, elama ja töötama oma rahva keskel.

Meie haritlaste väljarändamine Venemaale oli suur ja iga tõelise haritlase lahkumine kodumaalt oli rahvale suureks kaotuseks.

Kõiki tolleaegseid olusid arvestades ja eneste keskel aru pidades jõudsid mitmed Tartu üliõpilased ja vilistlased otsusele, et esmajoones on tarvis kasvatada eesti rahvale mõtteviisilt iseseisvaid, iseteadlikke

7

isikuid* Sellist kasvatustööd oli otstarbekam teha eeskätt üliõpilaste keskel, püüdes neid säilitada oma rahvale, veendes neid vajaduses peale ülikoolikursuse lõpetamist jääda kodumaale ja asuda tööle oma rahva keskel.

Selle põhilise mõtte teostamise võimaluste suhtes ei olnud lahkarvamusi. Jõuti veendumusele, et selline töö on kõige paremini teostatav kitsamas ringis, korporatsioonis, kus liikmed üksteist hästi tunnevad. Need põhimõtted kerkisid tol korral alateadvusest nagu iseenesest. Tubli rahvusliku, rahvameelse sõbralikult ja vennalikult koostöösse suhtuva hästiarenenud eesti haritlase kasvatamine oli korp. „Sakala" asutamise tulevikusihiks. Põhimõtted kujunesid kindlaks sõnades: „rahvus", „rahvameelsus" ja „vennalik olek" nati o, demokrati a, fraternitas. Need mõisted võeti omaks ning neile loodi asutajate arusaamise järgi vastav sisu ja seletus. Kes korp. „Sakala" liikmeks tahtis saada, pidi oma ausõnaga tõotama, et tema tahab olla rahvameelne eesti rahvuslane, et vennalik side seob teda teiste korp. „Sakala" liikmetega ja et ta jääb kodumaale elama. Nende nurgakivide sidemeks, milledele rajati korp. „Sakala", võeti lause, mis väljendab eeskätt vennalikku olekut, kuid millele tugineb eluvõitluses niihästi iga isik kui ka terve inimkond ja kogu loodus oma olemasolus: „Uks kõigi eest, kõik ühe eest."

Ajalehtedes ilmunud põhjuseta nääklemised, mõnitamised, laimamised tuletasid „Sakala" asutajaile eriti teravalt meelde, et omavaheline riid, nääklemine jne. mõjuvad kõige kahjulikumalt noorte üliõpilaste iseloomu kujundamisel. Et korp. „Sakalasse" astuja juba iseenesest pidi olema aus ja korralik isik, rahvuselt eestlane, see oli igatahes с о n d i -

tio sine qua non.

Need põhimõtted on tänini puutumatult püsima jäänud. Rahvuse kõrvale on Eesti iseseisvuse saavutamise ajast peale tulnud veel riiklus. Nii on nüüd 25-aastase kogumise järel täielikult välja kujunenud korp. „Sakala" asutajate poolt ülesseatud korporatsiooni suund ja siht. Korporatsioon ise kui ka vilistlaskogu, hoolimata oma liikmete mitmekesiste usuliste ja poliitiliste maailmavaadete erinevusest, tunnustab oma kogumikus kui ka eriüksustes neid põhimõtteid ning teostab neid iga oma liikme kaudu. Korporatsioon kui ka vilistlaskogu tervikuna on oma tegevuses apoliitiline, kuid „Sakalas" pole siiski aset ei monarhistidel ega marksistidel.

Korp. „Sakala" tegevus oli seega sihitud peamiselt liikmete seesmise arendamise ja välise elu vahekordade korraldamise suunas. Esimesed aastad olid rasked. Asutajad vilistlased ja kaasvõitlejad hoidsid kindlasti kokku, aga ka väljaspoolne surve ja pealekäimine olid tugevad. Väikese rahva seas, kus üksteist nii lähedalt tuntakse, on harilikult palju kadedust ja kahjurõõmu. „Sakala" sai seda küllalt tunda. Juba 1909. aastal, kui 17 korp. „Sakala" liiget soome üliõpilastel külas käisid, oli „Sakalal" hõimusidemete loomise pärast sekel-

8

duši poliitilise politseiga. Aga õige hõlma on raske hakata. Nõnda on korp. „Sakala" oma 25-aastase tegevuse jooksul, oma asutamise ja kogumise ajajärgul, pidanud kannatama mõndagi sisemist ja välist tormi. Selle aja jooksul on aga tema seisukoht ühiskonnas ikka enam ja enam selgemaks ning kindlamaks saanud, kindlama kuju omandanud.

Nüüd algab teine veerandsajand ja seega ka teine ajastu. Ei ole tarvis enam neid muresid, mis olid ennemini, vaid nüüd võib täie innuga anduda seesmisele kasvatustööle: seesmiselt vaba isiku väljaarendamisele. Korp. „Sakalal" ja tema vilistlaskogul on kindel usk, et ainult seesmiselt vabad, julged, ohvrimeelsed isikud on võimelised kaitsma Eesti rahvusriiki, olema rahvameelsed ja looma rahvuslikku kultuuri.

Isik, kes ei suuda kannatada oma idee eest, kes oma paleused läätseleeme eest ära annab, kes ei ole võimeline tarbe korral tõtt ohvriga

kinnitama, kes elu igapäevases hallis leivamure võitluses juba meele heidab ning vastu oma paremaid tundeid ja Õiglast teadmist egiptuse* lihapottide poole rühib, see pole ka valmis ja suuteline oma elu isamaale ohvriks tooma, sellel pole ka korp. „Sakala" peres aset. „Sakalal" ei ole võimsaid vilistlasi, ei ole mõne rühma erilist poolehoidu, ei ole ka mõne vanema üliõpilasorganisatsiooni monopolilist seisukohta. Tema liikmed ei looda kohasaamisel protektsioonile, vaid tahavad ise omal jõul ja omal jalal käia eluteed, jäädes iseseisvaiks ja sõltumatuiks.

Isik, kes on oma elus vähesega rahul, kes teeb tööd ja täidab hoolega oma kohustused, on riigis suurem ja väärtuslikum kui auahne, seesmiselt tühine, teistest olenev ja mõjustatav ettetikkuja. Väärtuslikult riigikodanikult nõutakse kõigepealt ausust, kohusetruudust ja teenistusvalmis olekut. Kes ei oska teenida, see ei mõista ka käskida. Kes pole seesmiselt vaba, kes ei kohalda oma soove olude ja väliste võimaluste järgi, kes ei suuda loobuda kättesaadamatust, on ori. Isik aga, kes ka kõige kitsamate väliste olude juures talitab seesmiselt vabalt ja oma parema äratundmise ning tõe järgi, on enese ja oma ümbruse peremees.

Tema on seesmiselt vaba, ja see vabadus on kallis ja suurem kui kõik maailma varad, kallim isegi elust, mis on üürike. Niisugune seesmiselt tasakaalustatud isik võib ja suudab ka midagi teostada. Tema on alati elujaatav tüüp, on ühiskonnas alati loov ja kandev tegur. Tema usaldab iseend ja ei loobu oma õigest sihist, või olgu siis, kui sihi saavutamine aegade ja olude sunnil on oma väärtuse kaotanud. Tema on teadlik oma kohustustest ega unusta seejuures, et ei tohi maha salata 1 ka oma õigusi. Kes unustab oma õigused, ei austa iseend, ei täida ka oma kohut. Seesmiselt vaba olla tahtev isik peab tahes või tahtmata võtma oma lipukirjaks vastuolusid sisaldava lause: „Üks kõigi eest, kõik ühe eest." Elu ise on alati täis vastuolusid: valitseb alaline hävimine ja alaline looming. Need kaks vastupidist nähtust on aga teineteisega alaliselt seotud ja nende vastaspinge mõjul kujuneb õige elu.

Isik, elades ühiskonnas, peab end teataval määral piirama, isikuvabaduse säilitamiseks, ja tarbe korral end ka ühiskonna heaks ohver9

dama: üks kõigi eest. Kuid ka ühiskonnal on oma kohustused üksiku isiku vastu, et see võiks vabalt areneda, edeneda ja elada, et isiku julgeolek oleks kindlustatud kõigiti: kõik ühe eest. Säärane vastaspingete ühine tegevus loob ühiskonnas kõige kindlamaid kujusid.

Korporatsioon on vähemal määral seesama, mis õiguslik riik suures ulatuses. Oksik isik peab olema iseseisev ja vaba ning kogu käesoleval juhul korporatsioon peab ka olema vaba ja iseseisev. Nad ongi seda, kui isik on õigesti kasvatatud ja ta end õigel ajal piirab üldsuse huvides ning kui ühiskond end piirab ja isiku vabadust, julgeolekut ja edenemist ei takista, vaid sellele kaasa aitab, koguni kindlustab. Selline koostöö loob kindla riikluse ja rahvusliku kultuuri ning isikud, kes nõnda on kasvatatud ja nõnda elumõttest aru saavad, on tugevamad riigi ja ühiskonna kandjad kui suured hulgad. D о u t de s selles mõttes peab korporatsioon „Sakala" kasvatama oma liikmeid.

Et nad teaksid, mis on nende kohused, ja et nad ka oma õigusi ei unustaks, sest vastasel korral elus endas olev vastaspinge isiku ja kogu vahel ei tööta enam. On üks neist ülekaalus, on selle tagajärjeks elulise kujundi või organisatsiooni lagunemine. Mõlemate õigeaegne ja täppis kohusetäitmine on nende mõlemate elu ja kuju alalhoiuks hädatarvilik.

Selliste normaalselt ühiskonda lülitatud isikute puudus on meie avalikus elus praegugi veel väga tunduv. Korp, „Sakala" üksi jõuab siin vaevalt palju ära teha. Kuid ta on algusest peale seadnud enesele niisuguse sihi, on võtnud endale sellise ülesande ja selle kallal ka jõudu mööda töötanud. Oma senise 25-aastase olemasolu ajal pole ta lasknud end kõrvalmõjudel oma sihi taotlemisest eemale viia. Korp. „Sakala" on olnud iseseisev ja käinud oma rada parema äratundmise järgi. „Sakala" liikmed pole seepärast kartnud ka eluraskusi. Igaüks usaldab end ja astub julgesti igapäevasesse eluvõitlusse. Oma seesmisele vabadusele ja tõearmastusele põhjeneva kohusetundega, hoolsa töö ja julgusega jõuavad nad end ühiskonnas maksma panna, ühiskonda teenides ja oma isiklikku kõige kõrgemat väärtust seesmist vabadust seejuures mitte kaotades. О. Rütli

10

KORP. SAKALA 1909—1934 Ennesõjaaegses Tartu üliõpilaskonnas olid eestlased suures väheEnamiku tookordses Jurjevi ülikoolis õppivast noorsoost moodustas ühelt poolt võrdlemisi distsipliinilage vene seminaristide mass, teiselt poolt seltskondlikult mõõtuandev distsipli„kolleegade" neeritud saksa burširiik. Ainukeseks eesti üliõpilasorganisatsiooniks oli Tartus 1906, aastani Eesti Üliõpilaste Selts koos oma osakonna „Frat. Viliensis'ega". Seni kui organiseerumishuviline osa Tartu eesti üliõpilastest oli veel õige väike, mahtusid nad kõik sellesse ainsasse eesti üliõpilasorganisatsiooni. Olgugi et juba uue sajandi alguses võib EUS-is märgata mitme maailmavaateliselt erineva voolu olemasolu.

Eesti üliõpilaste arv oli jõudsalt kasvamas. See asjaolu lõi võimaluse selliste erimaailmavaateliste gruppide iseseisvaks liitumiseks väljaspool seni ainsa eesti üliõpilasorganisatsiooni piire, 1906. a, tekkis juurde radikaalne „Ühendus". 1907. a. lahkub EÜS-ist osa liikmeid, kes nägid oma ideaale vennastuse põhimõttes; nad asutavad „Frat. Estica". Varsti on aga EÜS-is liikmete arv uuesti kasvanud, tõustes 80-ni. Rohke liikmete arv ei võimaldanud selleaegses EÜS-is sisedistsipliini väljaarendamist sel määral, nagu seda soovis näha üks ringkond seltsi liikmeid, kuhu kuulusid peamiselt Pärnu muses,

gümnaasiumi lõpetanud üliõpilased.

Nõnda tekkis EÜS-is

1908. a.

kevadsemestril tihedamini liitunud ringkond omavahelise nimetusega „Pernavia", Kui 1908, a. sügisene EÜS-i vilistlaste koosolek ei arvestanud selle seltsi üldsuuna suhtes opositsioonilise ringkonna soove ning otsustas jääda endise sisekorra juurde, valmis opositsioonil omalt poolt otsus, kutsuda ellu uus organisatsioon korporatsioon. 30, X 1908 arutavad seda mõtet 13 kaasvõitlejat, 5, XI 1908 toimub korporatsiooni asutamise koosolek, juba 23 liikme osavõtul. Asutamiskoosolekul otsustatakse võtta endale 1891, a. likvideeritud korp, „Frat.

Viliensise" nimi ja värvid sinine-must-valge. Need värvid olid küll EÜS-ile hoiule antud, kuid seal neid ametlikult enam ei kasustatud.

Seda asjaolu peeti küllaldaseks, et EÜS-i vähemik võiks need uuesti tarvitusele võtta. Esialgu loodeti ka võimalusele EÜS-iga tema osakonnana ühe katuse alla jääda, kasustades ühist lugemislauda ja raamatukogu. Korporatsiooni vastased EÜS-is ei nõustunud esitatud kavaga. Seejärel teatavad asutajad, et nad lahkuvad seltsist hoopis.

Iseseisva korporatsiooni asutamise koosolekul 18. XI 1908 loobuti ka 11

1909 Xl

14.

avmisbl

„Sakl"

„Frat. Viliensise" nimest ja värvidest. Korporatsiooni värvideks valitakse sinine-violett-valge. Organisatsioonile nime valimine aga toimub mitmel järgneval koosolekul, jäädakse peatuma eestipärasel „Sakalal Korporatsiooni põhikiri, mille järgi tema liikmeiks võivad olla ainult eesti üliõpilased, kinnitati ülikooli valitsuse poolt jaanuaris 1909.

Ootamatu takistus tekkis aga Peterburis. Alles 18. juunil 1909 kinni.

~Sakala“

vapp

tas haridusminister korporatsiooni põhikirja* Kohe pärast seda toimus ka korporatsiooni värvides ülesastumine. See oli 20. juunil 1909. a„ mil „Sakala" vilistlasi ja kaasvõitlejaid oli kokku sõitnud Tartu muusikapäevaks. Ametlik pidulik avamine, millest võtsid osa ka teised organisatsioonid, jäi hilisemaks ajaks ja teostus alles 14. novembril 1909.

See oli õieti korporatsiooni esimene aastapäev, on aga kujunenud korporatsiooni ametlikuks asutamispäevaks. Asutajaid vilistlasi oli „Saka-

lal" 7, tegevliikmeid 22.

Korporatsiooni põhimõteteks seati: rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus, endaharimine, „üks kõigi eest, kõik ühe eest". Ei tahetud käia saksa korporatsioonide radadel. Viimastelt omandati aga mõningad positiivsed jooned, mille abil uus korporatsioon võis oma põhimõtteid edukamalt teostada, nagu noorte kasvatus, sisemine kindel

13

elukorraldus, kõlblate iseloomukülgede arendamine, vennastus, aumehelikkus. Arvestati ka uusi elunõudeid, mis olid saanud mõõtuandväiks tookordses eesti seltskonnas. Rahvuskultuurilised üritused jäid ikkagi esiplaanile; ei eitatud aga ka intiimset kooselu.

Korp. „Sakala" asutavad liikmed kui ka esimeste coetusfe rebased olid võrsunud talutarest. Puudusid linna kodanikkonnast võrsunud liikmed, kes, olgugi eestlased, tol ajal aga koos oma koduse saksa keelega oleksid võinud tuua organisatsiooni saksikut, kadaklikku vaimu. „Sakala" oli esialgu korporatsioonide hulgas moodne ka duelliküsimuse suhtes. Korp. oli esialgu antiduellantlik, mille tõttu taheti loobuda ka vehklemisest üldse. Selle asemele pidi tulema muu mitmesugune sport, mida ka harrastati. See oli küllaldaselt uudne nõue ajal, mil kehakarastus oli palju kõrvalisema tähtsusega kasvatusvahend kui praegu.

Korp. „Sakala" tekkimise ajal valitses tugevalt vaade, et karskus on üks tähtsamaid tõutervenduse vahendeid. Ka „Sakala" asutajate hulgas oli palju veendunud karsklasi. Kaasvõitlejate seas oli mitu Karskuse Seltsi esimeest. Seetõttu keelati alkoholitarvitamine „Sakala" konvendi korteris. Keelatud oli ka demonstratiivne alkoholitarvitamine väljaspool konvendi korterit. Hiljemini jõuti siiski veendumusele, et on raske teostada kontrolli kaasvõitlejate üle väljaspool konvendi korterit. Et ära hoida liigjoomist, toodi alkohol konvendi korterisse, kus on võimalik vanemate kaasvõitlejate järelevalve nooremate üle.

Juba algusest saadik pani noor korporatsioon suurt rõhku hõimusuhetc arendamisele. 1909. a. sügisel teostati ametlik sõit Helsingisse.

See sõit tekitas palju tolmu.

Kõik need „Sakala" püüdlused ei suutnud kogu ennesõjaaegsel perioodil rahuldada meie seltskonda, mis eriti Tartus oli häälestatud vaenlikult korporatsioonide suhtes. Korporatsioonidel puudus aru saada tahtev seljatagune. Seetõttu tuli neil enne Eesti iseseisvumist pidada raskeid heitlusi enda maksmapanekuks. Oli raske vaielda seltskonnas õhutatava ja seal juurdunud eelarvamuse vastu, mis tahtis teha korporatsioonist saksa vaimu kantsi ja joodikute pesa. Ainult pikapeale sai selgitada tõelist olukorda, et mõningad jooned korporatsiooni struktuuris ja välisilmes, mis tunduvad saksapärastena, olid üle võetud ainult selleks, et когр-i eetilisi sihte edukamalt teostada. Seltskondliku eelarvamuse tõttu oli alguses „Sakalasse" astujaid vähe. Kuid need, kes said sinine-violett-valgc tekli kandjaks, töötasid täie innuga kaasa konvendi ja selle kaudu eesti rahva heaks käekäiguks.

Väike, kuid ühtlaselt häälestatud „Sakala" liikmeskond asus varsti peale oma ülesastumist tol korral hulljulgena paistvale ettevõttele oma maja ehitamisele. Veski tänavasse oli 1910. a. vilistlaste poolt ostetud krunt. Sinna ehitatava maja plaani valmistasid soome arhitektid A. Lindgren ja L. Lönni. Juba 1911. a. sügisel võis toimuda tol ajal omapärase stiiliga silma paistva maja pidulik avamine. Konvendihoone esimene kord võeti konvendi korteriks; teine ja kolmas kord 14

olid ette nähtud korteriteks kaasvõitlejaile* Maja kuulub vilistlaskogule* Vahekordade suhtes teiste üliõpilasorganisatsioonidega enne Eesti iseseisvumist jättis tolleaegne Tartu olustik palju soovida* Eesti üliõpilasorganisatsioonide vahel valitses tol ajal selline sallimatus ja leppimatus, et ei teostunud mitte ainult üliõpilasvahelise üldorganisatsiooni

„Sakala" omaaegne konvcndikorter

katsed, vaid nurjusid ka „Sakala" püüded luua kartelli kaaskorporatsioon „Frat* Esticaga". See oli tingitud üldisest Tartu buršivaimu Õhkkonnast. Ainult korporatsioon „Vironiaga", kes asus Tartust eemal, kehtis „Sakalal" 1910. a. maist alates kartell, samal ajal ka enamvähem sõbralik vahekord. Organisatsioonide üldvahekorra loomist takistas aga ikka jälle mingi omavaheline terav konflikt kahe organisatsiooni vahel* Kui 1914. a. lisandusid endistele vastuoludele veel tegelikud kokkupõrked „Sakala" ja EtlS-i vahel, siis polnud Tartus ühtegi eesti meesorganisatsiooni, kes poleks olnud tülis mõne teisega. „Sakala" ja EtlS-i vaheline konflikt jõudis otsaga ajakirjandusse ja oli seltskonnas elavaks kõneaineks. Selline vahekord aga halvas suuresti üliõpilaste omavahelisi üritusi. „Sakala" ja EtlS-i vahekord seati vahekohtu abil siiski jalule 1915. a.

15

Mõõtuandvat tähtsust kõigi eesti üliõpilaste organisatsioonide vahekorra asjus etendas „Üliõpilaste Leht", milles asemikkude kogu (ULAK) konspiratiivselt käsitles ka üliõpilasellu puutuvaid küsimusi. ÜLAK-is olid esindatud kolm erivoolulist rühmitist, neist üks korporatsioonid. „Üliõpilaste Lehe" toimetamisest võtsid osa ka „Sakala" kaasvõitlejad J. Ainson, A. Pähn, R. Kangro-Pool, R. Õunapuu, Ka toetati lehte kaastööga.

Kui üliõpilaste üldvahekorrast ei tahtnud saada asja, oli „ÜliõpiEKL-i laste Leht" teatavaks stiimuliks Eesti Korporatsioonide Liidu loomiseks. Eriti 1914. a. kubises „Üliõpilaste Leht" artiklitest „organiseerumisvormide paremuse" kohta ja poleemikast korporatsioonide vastaste ja pooldajate vahel. EKL, millest kõik eesti korporatsioonid osa võtavad ja mille esimene koosolek oli kevadel 1915. a„ võimaldas korporatsioonidel esineda ühiste aktsioonidega. Näit. 1916. a. süüdistas EKL „Üliõpilaste Lehte" erapoolikuses korporatsioonide suhtes.

Maailmasõda, sellele järgnev revolutsioon ja Saksa okupatsioon halvasid tunduvalt korporatsiooni tegevust, nii väliselt kui ka seesmiselt. Suur osa kaasvõitlejaid kisti sÕjateenistuse tõttu konvendi elust eemale, kaks kaasvõitlejat langes lahingutes. Tartus olevad kaasvõitlejad ei saanud korrapäraselt arendada korporatsiooni siseelu? peeti ainult asjaajamiskoosolekuid. Konvendihoone oli okupeeritud esmalt Vene, siis Saksa sõjaväeliste asutiste poolt. Maja sisseseade ja raamatukogu said kannatada, eriti viimane.

Juba 1915. a. ähvardas Tartu ülikooli Sise-Venemaale evakueerimise hädaoht. Vene vägede taandumise tõttu omandas see hädaoht teravaima kuju sügisel 1917. Evakueerimise vastu astus eesti seltskond ja terve üliõpilaskond. Suuri teeneid evakuatsiooni seismapanekul oli „Sakala" kaasvõitlejal Rasmus Kangro-Poolil, kes käis üliõpilaskonna esindajana selle küsimuse pärast Pihkvas ja Peterburis vastavate võimude juures, R. Kangro-Pool suutis ühel miitingul veenda vene üliõpilasi, et Tartu ülikool on eesti rahva varandus, sest selle on asutanud Rootsi kuningas Gustav Adolf. Okupatsiooniaegsest saksa ülikoolist jäi kõrvale 6 teise eesti üliõpilasorganisatsiooni hulgas ka korp. „Sakala".

Kaitseliidu loomisest 1918. a, võttis „Sakala" osa suure innuga.

Ka tookordne kaitseliidu ülem kolonel K. Parts märgib oma memuaarides, et ta ei suuda iialgi unustada „Sakala" rebaseid, kelledele tarvitses ainult teha korraldus või anda mingi ülesanne, ja see sai täidetud üleöö. Eesti vabadussõjast võtsid „Sakala" kaasvõitlejad vabatahtlikena osa mitmesugustes väeosades. Vabadussõjas said surma 2 kaasvõitlejat, nende hulgas ka korporatsiooni senior Otto Michelmann. Rida „Sakala" liikmeid omab Vabadusriste vahvuse ja teenete eest.

Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis registreeriti „Sakala" kuraatori poolt 5. XII 1919. Nüüd, Eesti Ülikoolis, on kadunud välised õpinguid takistavad tegurid. Sõjas omandatud halvad harjumused, siscdistsip16

liini puudumine, väärnähtused konvendi elus ei taha aga kaduda.

Siia lisandus veel järelsõja-aastate seltskonnale omane üle jõu elamine, mis kippus kõigutama ka „Sakala" kaasvõitlejate kõlblat alust. Möödusid mõnedki aastad, enne kui suudeti vilistlaste kaasabil need pahed välja juurida. Järkjärgult algab konvendi tervenemine, ning kaasvõitlejad pühendavad end üha enam Õpinguile. Prassingud taanduvad ikka rohkem ja rohkem tagaplaanile.

Auvil. О. Rütli

Konvendi liikmete arv kasvab peale Eesti iseseisvumist kiiresti» Kui varemini oli „Sakala'* liikmete arv 30—40, on 1920» a» konvendis juba 68 tegev- ja noorliiget» Jõudsasti kasvas ka vilistlaste arv» 1920» а» oli Sakalal 40 vilistlast» Praegu koosneb korporatsiooni vilistlaskogu 139 liikmest» Tegevliikmeid on „Sakalal** käesoleval silmapilgul 77, lihtliikmeid 39 ja üliõpilasvilistlasi 40» Ühenduses liikmete arvu kasvamisega teostati 1928» a* ka „Sakala** vilistlaskogu maja ümberehitamine» Konvendiruumide alla võeti nüüd ka maja teine kord» Eesti iseseisvuse ajal areneb „Sakala** tegevus endisega võrreldes hoopis teissuguses õhkkonnas. Järk-järgult võidetakse endale seltskonnas tunnustus ja poolehoidki. Üldiste olude arenedes ja mitmekesistudes langeb korporatsiooni õlgadelt üks osa ülesandeid, milledega tema liikmed varemini kaunis vabaharidustöö, karskusepropaganda jne. intensiivselt tegelesid jättes osavõtu mitmesuguste teaduslikkude seltside jne. tegevusest liikmete endi asjaks, on korporatsioon veel tugevamini kui varem asetanud oma tegevuse pearõhu liikmete kasvatamisele tublideks Eesti 17

ball

ju beli

a.

20

„Sak la"

kodanikkudeks. Lähtudes eeldusest, et tema liikmed on tööks oma rahva heaks küpsed alles peale ülikooli lõpetamist, kui nad töötavad oma erialal, on „Sakala" rohkem pidurdanud kui õhutanud oma kaasvõitlejate osavõttu seltskondlikkudest üritustest juba üliõpilaspõlves.

Kus see tarvis, on siiski jõudu mööda osa võetud. „Sakala" on andnud oma perest Tartu Üliõpilaskonna juhatusliikmcid, „Üliõpilaslehe" peatoimetajaid jne. Kaitseliitu kuulumine oli kuni 1934. aastani kohustuslik. Seltskondlikkudele üritustele, kõnelendudele, korjandustele jne. saadeti oma liikmeid.

Esimeste hulgas üliõpilasorganisatsioonest sõlmis „Sakala" sõpruslepingu soome üliõpilastega, nimelt Häme Osakonnaga 26. I 1929. „Sakala" poolt ta auvilistlase O. Rütli kaasabil määrati kontakti tugevdamiseks sõprusliitlastega ühele hämclaselc alaline stipendium õpinguiks Tartu ülikoolis. Ka selles suhtes on „Sakala" püüdnud teostada neid suundusi, mis olid tema asutajaile omased juba organisatsiooni rajamisel.

Fn Puksov

19

SAKALA ASUTAMINE

1905. a. revolutsioonilaine tõi Vene riigi alla surutud rahvuste juures esile kaua aega surve all olnud soove ja unistusi. Ta ei jätnud puutumata ka meie üliõpilaskonda. Eesti Üliõpilaste Selts, senini ainuke eesti üliõpilaste organisatsioon Tartus, kes omal ajal kaua aega

Omaaegne „Sakala" konvendisaal

ja visalt võitlust pidanud värvide ja korporatiivse mõtte pärast, ütles nüüd täielikult ja lõplikult sellest võitlusest lahti. Nüüdsest peale pidid Eesti Üliõpilaste Seltsi uksed olema avatud kõigile eesti kõrgema õppeasutise üliõpilastele, soo peale vaatamata. EÜS pidi olema kantsiks, kuhu pidi koonduma kogu eesti haritlaskond. Siit pidi ennast

vaimselt juhitama kogu rahvast. Need ideed, algatatud vanemate juhtide J. Tõnissoni, P. Põllu ja teiste poolt, leidsid tol ajal sooja vastu-

20

kaja noores üliõpilaskonnas. Korporatiivne element, kes ennast veel alal oli hoidnud ja neile uuendustele vastu seisis, jäi vähemusse. Teda peeti vanameelseks, äraiganenuks ja isegi hädaohtlikuks meie rahvuslikule arenemisele ja liikumisele. See korporatiivne element oli kõigest hoolimata nii tugev ning leidis toetust kaunis laialises osas vilistlaste perest, et ta varsti peale seda, kui ülikool, mis oli vahepeal suletud, avas jälle oma uksed, hakkas ennast korraldama, lahkus EllS-ist ja

Joh. Sepp Jaan Piiskop, „Sakala" esimene senior

kutsus 1907. a. ellu korporatsioon „Frat. Estica". Nii ilusana kui see idee tõmmata kogu eesti üliõpilaskond ühe katuse ja mütsi alla EUS-i ka ei paistnud, osutus ta ometi meie rahva arenemise seisukohast vastuvõetamatuks. Laiale alusele seatud selts suutis üksiku liikme väljaarendamiseks ja distsiplineerimiseks väga vähe ära teha.

Kasvatuslik põhimõte jäi tagaplaanile. Seltsis hakkasid üha sagenema koosolekud, kus vaieldi esinenud väärnähtuste üle tüütuseni ja hilja ööni. See kõik oleks võinud ära jääda siis, kui noored liikmed oleksid saanud kindla kasvatuse. Teiselt poolt seisis meie vastu aga korporatiivselt kasvatatud, hästi organiseeritud ja distsiplineeritud saksa haritlaskond, kellega meil tuli pidada võitlust rahva arenemise ja edenemise eest. Säärases olukorras kerkis EUS-is esile korporatiivselt mõtlev „Pemavia" grupp, endised Pärnu gümnaasiumi õpilased, kelle ümber kogunes üliõpilasi ka mujalt, eriti Viljandimaalt, kogusummas 20 isiku ümber. See grupp leidis, et meie rahvuslikuks eduks on tingi21

mata vajalik, et eesti üliõpilaskond oleks võitluseks hästi ettevalmistatud ja distsiplineeritud. Seda aga ci pakkunud lai alus. Saksa üliõpilase kõnd oma korporatiivse kasvatusega hoidis kokku ja moodustas enesest suure jõu. Sellist liitunud jõudu taheti kujundada ka eestlastest. Et aga mitte EUS-iga põhjusetult vastuollu sattuda, otsis „Pcrnavia" grupp leplikku teed. Ta oli valmis jääma EÜS-i juurde osakonnana, missugune ettepanek ka seltsile tehtigi; kuid seltsi suur enamik ei tuinud sellele soovile vastu. Jäi järele ainult üks võimalus: asutada uus

Vii.

к.

Pikk

See tähendas meie tookordseis oludes muidugi vastuvoolu ujumist. Ajakirjandus, eriti „Postimees" oma juhi J. Tõnissoniga, oli korporatsiooni asutamise vastu. Meid ähvardati lihtsalt „surnuks teha", kui me julgevat astuda säärase „rumala" sammu. Peapõhjused, mis korporatsiooni vastaste poolt korporatsioonide vastu ette toodi, olid, et korporatsioonid olevat sakslaste sünnitis ning halvavat meie rahvustunde arengut. Teiseks olevat korporatsioonid härraste organisatsioonid, nad võõrutavat üliõpilasi nende perekondadest ja samuti ka rahva laiematest kihtidest. Lõpuks, korporatsioonides olevat levinud joomakombed, mis peale teiste kahjude mõjustavat kõlblalt halvasti nende liikmeid. Kõik ülaltähendatud väited ci leidnud pinda vähemalt meie, „Sakala" asutajate, juures. Kõigepealt olime kõik vaimustatud rahvuslased, kes tahtsid töötada eesti rahva kasuks ja nägid tema tõusu võimalikult laiemate rahvakihtide kultuuriosaliseks saamises.

Mc kõik olime juba keskkoolis olles rahvuslikust liikumisest osa võtkorporatsioon.

nud. Ka alkoholiohtu polnud ette näha, sest keelasime alguses koguni selle tarvitamise konvendi korteris. Kõik need seisukohad fikseeriti ka 22

„Sakala" põhikirjas ja kodukorras. Ettevaatuse pärast sõitsid mitmed asutajad liikmed veel Tallinna ja mujale vanemate vilistlastega, eriti ka „Frat. Estica" vilistlastega, läbi rääkima. Seal tuldi meile vastu julgustavalt. Seega sai pind korporatsiooni asutamiseks küpseks.

14. nov. 1908. a. deklareerisid EUS-is olevad uue korporatsiooni asutajad liikmed, et nad lahkuvad Ell S-ist. Asuti kiiresti põhikirja koostamisele ja selle kinnitamiseks esitamisele. Pikkade läbirääkimiste ja vaidluste järel otsustati võtta nimeks „Sakala". Põhikiri esitati ülikooli nõukogule, kes saatis selle Riia õpekonna kuraatori kaudu haridusministrile kinnitamiseks. Nende ridade kirjutajal tuli asja kiirendamiseks koos kadunud N. Hallistega sõita Peterburi haridusministri juurde, sest kinnitamine kippus liiga pikale venima. Kinnitus haridusministri poolt järgnes juunikuus 1909. a. Peab tähendama, et Vene võimud asusid tol korral juba saksa mõju kärpimisele Baltimaal, seepärast tuldi võrdlemisi kergesti vastu uue eesti korporatsiooni asutamisele. Nii siis oli kauaigatsetud korporatsiooni asutamisluba käes, ja juba 20. juunil 1909, a. esinesid korp. „Sakala" liikmed Tartu laulupeol korrapidajatena värsketes sinine-violett-valgefes värvimütsides. „Sakalast" sai rahvuslik-dcmokraatlik korporatsioon. Kodumaa ajakirjandus, eriti Tartu oma, võttis korp. „Sakala" vastu küll sõjaka ja vaenliku tooni, kuid kahtlustused rahvusliku ja rahvaliku meelsuse suhtes kadusid varsti. Korporatsioon „Sakala" ühes varemini ja hiljemini tekkinud kaaslastega on saanud mõjukaks teguriks Eesti rahvuslikus elus ja riigi loomises ning edendamises.

Joh. Sepp

23

MÄLESTUSI

KORP. SAKALA ALGPÄEVILT

Suure Vene riigi sisemise elu murrangu ja revolutsiooni ajajärgul 1905. a. astusin Tartu üliõpilaste perre. Tol ajal oli eesti üliõpilasi arvult vähe, peaaegu kõik olid nimepidi teada ja tuttavad. Ainukeseks eesti üliõpilaste organisatsiooniks Tartus oli EÜS, kuhu olid koondatud enamasti kõik Tartu aima materis õppivad eesti üliõpilased.

Astusingi seepärast koos oma lähemate sõpradega sama aasta sügisel EÜS-i. Seal valitses veel korporatiivne kord ning suuremal hulgal seltsi meestest olid täiesti korporantlikud tõekspidamised ja vaated.

Nad isegi tahtsid ja kavatsesid seltsi ümber moodustada korporatsiooniks. Osa seltsi mehi suhtus aga korporatiivseisse vaadetesse vaenlikult. Need vastuolud andsid end seltsi sisemises elus tugevasti tunda.

Lahkhelid kasvasid alaliselt ja vahekorrad teravnesid ikka enam ja enam. Suurema noorte üliõpilaste juurdevoolu puhul EÜS-i püüdsid ühed meelitada noori rebaseid oma mõtteosalisteks ning kasvatada oma vaimus, kuna teised katsusid selle vastu ägedusega võidelda, tõmmata noori oma leeri. Säärane olukord lõi seltsi seesmises elus õhkkonna, milles võis olla vähe juttu lähemaist sõbralikest tunnetest ja vennalikest sidemeist. Just vastupidi sageli püüti üksteist nooremate kaasvõitlejate silmis halvakspanevalt maha teha. Oli selge, et see sisemiselt lagunenud ja kahte voolu lõhenenud selts peab varem või hiljem jagunema mitmeks iseseisvaks organisatsiooniks. Sellise õhkkonna tulemused ei lasknud end kaua oodata. 1907. aastal lahkusid EÜS-ist korporatiivset vaimu pooldavad vanemad kaasvõitlejad, kadunud õpetaja Lauriga eesotsas, ka osa nooremaid, ning asutasid korp. „Frat. Estica". Teine osa nooremaist korporatiivselt mõtlcvaist üliõpilasist jäi siiski veel EÜS-i lootuses, et ehk saab seal veel asja parandada, endist sõbralikku vahekorda jalule seada ning korporatiivsed põhimõtteil edasi töötada. Kuid peagi olid korporatiivse korra pooldajad oma lootuses pettunud, sest nad nägid, et teatav osa kaasvõitlejaid asus vanemate vilistlaste õhutusel ja toetusel just vastupidisele seisukohale ning et see vastasvool iga aastaga rohkem tugevnes.

Seetõttu jäi osa korporatiivse elu harrastajaid osaliselt EÜS-ist eemalct kes seltsis veel kaasa elada püüdsid, lahkusid sealt 1908. aastal, liitudes nende omamõttelistega, kes juba varemini eemaldusid seltsist ja ei olnud astunud korp. „Frat. Esticasse". Kerkis küsimus, kas astuda in corporc korp. „Frat. Esticasse" või asutada iseseisev korporatsioon. Vii24

mane mõte leidis rohkem poolehoidu, ning põhjalikel kaalutlusil otsustati asutada iseseisev korporatsioon. Pikemate vaidluste ja läbirääkimiste järel leiti kõige kohasemaks asutatava korporatsiooni nimeks meie kodumaa ajaloos tähtsamat osa etendanud Sakalamaa nimetus.

Välismärgiks värvid sinine-violett-valge. Nime kohta oli sõnavõtmist õige palju. Peale „Sakala" olid esitatud veel nimetused: „Perna-

via", „Fraternitas Sakalensis", „Frat. Kalevensis", „Curelia" jt. Ristimislahingud ei möödunud kahjuks ilma ohvriteta. Kadunud Friedrich

Karl Grau

Sauer kui Saaremaa mees kaitsis vahvalt oma esiisade kurelaste nime.

Jäänud lõpuks hääletamisel vähemusse, teatas ta oma suuri vurrusid keerutades, et tema ei soovi enam meiega kaasa töötada, ja lahkus koosolekult ning ühtlasi ka meie keskelt. Samuti palju mõtteavaldusi ja vaidlusi nõudis ka alkoholitarvitamise küsimuse lahendamine. Osa asutajaist pooldas korporatsioonis täielikku karskust: teised aga leidsid, et see pole läbiviidav: küll aga arvati üksmeelselt, et joomist tuleb kaasvõitlejate keskel piirata, et oleks võimalik pühendada rohkem jõudu ja aega tõsisele tööle. Ägedaimaks karskusidee kaitsjaks oli ksv. J. Ainson, kes esines peaaegu igal koosolekul oma „halkakooliga", mistõttu teda sõbramehe poolest „Halkakooliks" hüüdma hakati. Armas poiss! Kuid karm saatus riisus ta meie keskelt maailmasõja möllus.

Olgu võõramaa muld talle kerge! Lõpuks lepiti kokku, et konvendi ruumes keelati alkoholilistc jookide tarvitamine. Peapõhimõtted, mis korporatsiooni elu alustoed, ei kutsunud meie keskel esile mingeid lahkarvamisi. Siin valitses täielik üksmeel.

25

Raskusi tegi veel korporatsiooni põhikirja kinnitamine Vene Haridusministeeriumi poolt, kuid ka sellest takistusest saadi üle. Ülekeev vaimustus noorte üliõpilaste südames, kes koondusid ühiste ideede eest võitlema sinine-violett-valge lipu alla, tiivustas ja julgustas meid 25 aasta eest, 20. juunil 1909, värvides avalikkuse ette astuma. See oli Tartu Eesti muusikapäeval. Kogunesime värvides „Taara" aeda pildistamisele, kust sõitsime Viljandi tänavasse Põllumeeste Seltsi platsile muusikapäevale. Mina võtsin muusikapäevast osa

Vii. Artur Jung, esimene ülikooli lõpetaja „Sakalast"

korrapidajana. Värvitekkel oli peas. Tuli olla kontrollijaks just esimese sissekäigu kohal laululava ees. Leidus sõpru, kes tervitasid ja õnnitlesid värvides ülesastumise puhul, kuid oli kuulda ka mõnitusi ja haavavaid märkusi, eriti just „Postimehe" ja EÜS-i ringkonnale lähedal seisvate isikute poolt. Vaenlik aktsioon oli juba ette arvata, sest taheti noort когр-i juba tema tegevuse alguses halvata. „Postimehes" püüti kõigiti korp. „Sakalat" ja tema liikmeid mustata ja naeruvääristada. Mõnitati „Sakala" asutajaid vilistlasi ja buršše nii kirjutistes kui ka pilkepiltides, milliseid leidus eriti ohtrasti tolleaegseis „Sädemeis". Sellega taheti noori üliõpilasi „Sakalast" eemale peletada. Korp. „Sakala" asutajaid aga see ei heidutanud. Just ümberpöördult, see kõik õhutas meid aktiivsemale tegevusele. Välised hoobid aina liitsid meid üksteisele lähemale ning vennastuse sidemed kaasvõitlejate vahel tugev-

26

nesid. Sisemised arusaamatused olid meie keskel peaaegu tundmatud.

Väikesed mõtete lahkuminekud, mis mõningate vahel siiski ette tulid, lahendati kiirelt, sest oli tarvis koondada jõudu välise surve vastu.

Konvendis valitses asjaarutustcl ja omavahelistel koosviibimistel suurepärane üksmeel ja teadmine, et ühiselt suudame kõigist raskusist üle saada ja igasuguseid põhjendamatuid ja ebakorrektseid kallaletunge tagasi tõrjuda.

Noore korporatsiooni kandejõud peitus tema ideaalides ja aadetes. Õilsaimaks eesmärgiks ja tegevuse sihiks oli oma kodumaa olukorra

„Sakala" Soomes 1909. a.

ja rahva elujärje parandamine ning rahvuskultuuri edendamine. Eesti rahva parem tulevik oli meile teedjuhtivaks täheks. Ühiseks püüdeks oli, kõigi seaduslikkude abinõudega võidelda selle eest, et meie rahvas saaks teiste suure Venemaa kaaskodanikkudega üheväärseks ja üheõiguslikuks ning saavutaks suurema vabaduse. Olime kindlas teadmises, et ilma sõna-, mõtte- ja organiseerimisvabaduseta on rahva kultuuriline ja majanduslik edenemine pidurdatud, rahvas asetatud tardumise seisukorda ning määratud kadumisele ja surmale. Ilma mõtte- ja sõnavabaduseta ei ole ühelgi rahval võimalik kultuurselt areneda, teiste kultuurrahvastega ühiselt sammuda ja jõuda kõrgemale tasemele. Organiseerimisõigusteta ei ole ühelgi rahval võimalik ühineda üheks tervikuks ning oma jõudusid koondada ja ühiselt neid arendada suuremate rahvuslike ülesannete täitmiseks ja ideaalide

27

saavutamiseks. Sellest seisukohast lähtudes oli korporatsiooni ülesandeks noori aima materi kodanikke, kes end „Sakala" lipu alla olid koondanud, kasvatada vastavalt ülaltähendatud põhimõtetele ja aadetele. Igalt kaasvõitlejalt nõuti täielikku ausameelsust ja otsekohesust; „šlikerdamist" loeti suureks häbiasjaks; püüti kasvatada ja arendada noorte hinges õigluse- ja õigusetunnet, julget ja vahvat mehist meelt, et sirguda vaba rahva kodanikuna ja tõsise töömehena iseteadlikuks isamaa pojaks, kellele on üle kõige kallim ja armsam oma maa ja rahvas. „Sakala" asutajad olid veendunud ja teadlikud sellest, et selliste ideaalide saavutamiseks ei ole niivõrd tähtis kaasvõitlejate hulk, kui kindel aususe ja üksteise usaldamise põhimõttele rajatud hästiorganiseeritud intiimorganisatsioon, mis on mõeldav ainult korporatiivse kasvatusviisi juures, kus vennastus, ausus ja Õiglus on alustugedeks, milledele rajatud kogu korporatiivne kasvatus ja ilma milledeta pole sõbralik ja vennalik korporatsiooni elu mõeldav. Et neil aateil oleks võimalik käsikäes teotseda, on hädavajalik üksteist põhjalikult tundma õppida.

See on läbiviidav aga ainult väikearvulise pere juures. Ning mida suuremal määral see korporatsioonis saavutatud, seda tugevam ja tervem on korporatsiooni elu. Siis ei ole karta lahkhelisid ega tõsisemaid arusaamatusi. Tänu sellele, et „Sakala" asutajate keskel vennastuse põhimõtet kõrgel hoiti, et korporatsioonis valitses täielik üksmeel, ausus ja õiglusetunne, suudeti kergesti kõigist välimistest ja sisemistest raskustest ühisel jõul ja nõul üle saada, käies juhtsõna järgi: „fortes fortuna adjuvat!"

Et oma tegevuses ja püüetes suuremat edu saavutada, oli tarvilik, õigemini hädavajalik kõigepealt astuda oma vennaskorporatsioonide „Vironia" ja „Esticaga", kellega jagasime ühiseid sihte ja vaateid, lähemasse vahekorda kartelli. Samuti oli tarvilik luua sõprussidemeid ka hõimlaste soomlastega.

1909. aasta kevadel oli „Sakalal" esmakordne võimalus tervitada soome üliõpilasi oma konvendi ruumes. Need olid soome üliÕpilasvõimlejad, kes tulid näitama Tartule oma vÕimlemisoskust. Lõbusad ja armsad poisid, arvult pisut üle kümne. Hiliskevade tõttu olid kaasvõitlejad laiali sõitnud. Olime juhuslikult sõber Piiskopiga linnas.

Tegime kahekesi, mis oskasime, et külalisi vähegi rahuldada ja lõbustada. Selleks, et soomlased saaksid ka meie rahva koduse eluga tutvuda, paigutasime nad perekondadesse ühe- ja kahekaupa korterisse.

Peale nende võimlemisetendust „Bürgermusses" viibisime sealsamas koos hilja hommikuni. Järgmisel päeval sõitsime peale lõunat härra P. Muna lahkel kutsel tema toredates tõldades, milledele ilusad mustad täkud ette rakendatud, Ülenurme mõisa, et soomlased võiksid saada pildi ka meie maaelust. Sellest väljasõidust jäi kõigile hea mulje. Samal õhtul organiseerisime „Sakala" konvendis koosviibimise, mis vaatamata daamide vähesusele kujunes väga lõbusaks. Pidulised lahkusid meilt heatujuliselt ning kutsusid „Sakala" endile sügiseks külla,

28

millise kutse me hea meele ja tänuga vastu võtsime. Vilistlase Rütli korraldusel sõitsime neljateistkümnekesi 1909. aasta sügisel soomlastele külla. Meie vastuvõtt Soomes oli üllatavalt tore ja suurepärane.

Helsingi sadamas, kuhu oli kogunenud määratu hulk rahvast, tervitas meid soome üliõpilaste suurearvuline laulukoor. Kevadised sõbrad olid kõik kohal. Iga sakalanuse jaoks oli tellitud auto võimlejad ja saatjaiks määratud kaks kena naisüliõpilast, kelledele oli tehtud ülesandeks saadetavat linnaga tutvustada ning käia temaga pidudel ja

„Sakala" maja ehitamine

teatris. Eriti suurejoonelisiks ja vaimustusrikkaiks kujunesid bankett ja ball „Alppilas", millest osa võtma olid kutsutud peale üliõpilaste ühe esindajate soome professorid ja tuntumad seltskonnategelased sõnaga kogu eliit. Siin peeti peale lõbusat ajaveetmist vaimustavaid, aga ka tõsiseid kõnesid „Soome silla" ehitamisest ja soome sugu rahvaste kultuurilisest ühinemisest. Saadeti ühine, professor Setälä poolt koostatud telegramm ungari vendadele. Seega oli külaskäigu tulemuseks sõpruse loomine mitte üksnes soome hõimuga, vaid kaudselt ka ungarlastega. Minule isiklikult jäid Soome sõidust, eriti õhtust „Alppilas", kaunimad mälestused.

Ka vene valitsus vaatas meie Soome sõidu peale kõõrdi. Soomest tagasi jõudes tuli mitmel meist teha tegemist sandarmitega. Olime

kantud kahtlaste nimekirja „spisok neblagonadježnõh". Need vahejuhtumid aga ei tumestanud neid ilusaid mälestusi, millised tõime Soo-

29

vennasrahva üliõpilase Vastupidi, meie vahekord soomlastega muutus seeläbi veel sõbralikumaks ja südamlikumaks* See on kestnud tänini ning on aastate jooksul aina süvenenud ja tugevnenud.

Kui vennaskorporatsioonide ja hõimuveljedega oli kindel sõbralik vahekord saavutatud ja korp* „Sakala" vastaste pealetungid tagasi löödud, hakkasime panema suuremat rõhku oma koduse elu korraldamisele, Tärkas mõte endale kodu ehitada, sest tol ajal asus „Sakala" üürikorteris* „Sakala" asutajail leiduski küllaldaselt julgust ja vaimustust oma maja ehitamiseks* Võõra varju all, üürikorteris viibimine ei pakkunud meile seda armast kodust tunnet, mis võib inimesel olla, kui kodu asub omas majas* Organisatsioonil kui niisugusel puudub kindel tugi ning suurel määral ka kodune tunne, kui peab elama üürikorteris, mis pole ehitatud ning sisustatud oma nõuete ja soovide kohaselt. Neist puudusist oli korp-i elu vaja vabastada* Raha meil selleks ei olnud, kuid oli palju head tahtmist ja ettevõtlikku vaimu. Vilistlane O* Rütli tiivustas lootust majaehituseks tarviliku raha saamiseks, kui mc kõik ühisel jõul asjast tõsiselt kinni hakkame. Kiiresti asuti sõnadelt tegudele. Hakati järele kuulama, kas ei saaks osta kuskilt sündsat krunti. Peagi selgus, et Kuperjanovi, Veski ja Kastani tänavate nurgal asuv krunt on müüa. See krunt meeldis eranditult kõigile* Tuli kohe hakata kaupa sobitama. Minu peale langes kohustus, pidada krundiomaniku voliniku hr* Ammon'iga läbirääkimisi ostumüügi tingimuste üle. Et asjaajamisele väliselt soliidsemat ilmet anda ja et müüjal ei võiks tekkida kahtlust asja tõsiduses, panin endale seks puhuks selga „jeroki", mis muide küll väga sageli pandimajas viibis, ning sõitsin kahe hobuse voorimehega Vallikraavi tänavasse maja ette, kus tol korral elas härra Ammon. Läbirääkimise alguses näis viimane õige kahtlase pilguga minu peale vaatavat. Vist arvas vanahärra, et olen tulnud buršinalja tegema. Näis ju talle imelik, et eesti üliõpilane tahab omandada mitmekümnetuhande-rublalist varandust. Küllap sellest oligi tingitud, et ta kõigepealt tegi mulle teatavaks asjaolu, et ostuhind tuleb lepingutegemisel kohe välja maksta. Seepeale vastasin julgelt, et ostuhinna katmine ei tee mingit raskust. Kõik võib tasuda sularahas kohe müügiobjekti ostjate nimele ingrosseerimisel.

Siitpeale võttis läbirääkimine tõsise ilme ja peagi jõudsime kokkuleppele ostuhinna suuruse kohta, milleks mulle vii. Rütli poolt olid antud instruktsioonid. Müügileping tuli sõlmida kiiresti, sest oli karta, et kohalik saksa seltskond ajab asjast teada saades meie majaostu nurja.

Härra Ammon'i juurest sõitsin otsekohe vii, Rütli poole ja, kui ma ei eksi, sai viimase kaudu ostu-müügi eelleping juba samal päeval, mõni tund hiljemini, sõlmitud ja poolte poolt allakirjutatud. Ülaltähendatud asjaolusid arvesse võttes oli vilistlane Rütli koostanud ostumüügilepingu nii, et müüjal polnud sellest enam võimalik ilma meie nõusolekuta taganeda. mest, ega pidurdanud sõbralikku lähenemist

perele*

30

Aimdused olid õiged. Juba järgmisel päeval olid sakslased saanud teada, et korp. „Sakala" on omandanud mainitud krundi ühes majadega.

See ajas Adalbcrt Volck'i taolised mehed otse marru. A. Volck’i sulest ilmuski veel samal päeval kohalikus saksa lehes väga vihane artikkel, milles keelati kõigil Tartu sakslastel müüa oma linnas asuvaid kinnisvaru muulastele. Kõige halvemini käis aga härra Ammon’i käsi. Tema kõrvaldati saksa seltskonna juhtivailt kohtadelt. Mäletan veel hästi, et kinnistusjaoskonnas A. Volck, kes teotses Tähtvere mõisa omaniku volinikuna, meid kui ostjaid tervitas, kuid ei andnud kätt Ammon*ile ja tähendas vihaselt: „Diesem Herrn werdc ich noch zeigen."

Kohe peale krundiostmist algasid majaehitamise eeltööd. Vii. Rütli tellis kuulsalt soome arhitektilt Lindgren'ilt väga meeldiva ja ilusa majaplaani, mida aga kahjuks meie inseneride poolt mitte täiel määral välja ei ehitatud: see vähendas mitmeti maja ilu ja kunstilist väärtust. Majaehitamise juures olid kõik ksv. jõudumööda abiks.

Olime nõus tarbe korral ise maalt kive linna vedama ning teistest ehitustöödest osa võtma. Tegelikult aga ei tulnud seda tarvis, tänu vii.

Rütlile, kes hoolitses isalikult rahalise külje eest ja meid seega kivivedamisest ja müürifööst vabastas. Ainult ehituse järelevalve pidi lasuma oma meestel, mida teostasid kõige rohkem ksv. ksv. J. Kukk ja J. Elken. Majaehitus edenes jõudsasti ja kiiresti, ning juba sügisel 1911. aastal asusime täis võidurõõmu oma uude kaunisse kodusse.

Vennalik üksmeel ja julge pealehakkamine oli kandnud vilja, mida võisime nüüd uhkusega maitsta ning asetada oma nooremad ja tulevased kaasvõitlejad paremaisse tingimustesse, kui meil olid olnud. Maja sisseõnnistamine toimus 29./30. okt. samal aastal. Noore vilistlasena sain veel pool aastat elada omas konvendimajas ja nautida koos sõpradega üliõpilaselu. Ühtlasi tegin siin ka tõsist tööd. Nimelt kirjutasin siin oma kandidaaditöö.

Armsad ja kaunid mälestused püsivad sest ajast, kus kaasvõitlejate keskel valitses ideaalne vendlus ja üksmeel, kus igal sammul püüti käia põhimõtte järgi: üks kõigi eest, kõik ühe eest, mis on säilinud tänini. Soovin, et selline vennalik buršivaim, ausameclsus ja üksmeel когр-i algpäevil püstitatud põhimõtete teostamiseks kestaks, kosuks ja kasvaks „Sakalas" in saccula saeculorum.

Karl Grau

31

SAKALA ENNE MAAILMASÕDA Kui mina а. 1910 Tartu Aleksandri gümnaasiumi lõpetasin, oli lõpetajate hulgas neli eestlast. Teised abituriendid (arvult umb. 40) olid venelased, sakslased ja kadakad. Eesti soost üliõpilaste arv Tartu ülikoolis ei ületanud sel ajal vist 200. Eesti üliõpilased olid nagu saareke kesk ümbritsevaid venelasi ja sakslasi ning ainult aastakümnete jooksul tugevnenud rahvustunde mõjul arenes see näputäis eesti üliõpilasi oma rada, grupeerudes koguni mitmesse organisatsiooni, mis oma ilmelt erinesid palju rohkem kui praegused üliõpilasorganisatsioonid. Ei saa salata, et alalised kokkupuuted venelaste ja sakslastega avaldasid oma mõju nooresse eesti intelligentsi. Eriti kardetud oli vene mõju, kuna lai slaavi iseloom sulatas endasse kergesti väikerahvaid. Harilikult küll rahvusliku enesetundega eesti üliõpilased põlgasid vene vormimütsi (furaška), kuid paljud kandsid seda siiski, ilmne tunnistus venelisest orientatsioonist, mis oli nii kerge paarima pahempoolselt radikaalse maailmavaatega. Mõnes eesti üliõpilasseltsis olid vene mõju ja kombed silmapaistvad.

Eesti noor haritlaskond polnud selleks ajaks veel kujundanud omapäraseid traditsioone. Taheti aga saada eesti haritlasteks. Seepärast on arusaadav, et tugevama rahvusliku tundega eesti üliõpilased organiseerusid meelsasti saksa korp-ide eeskujul loodud eesti üliõpilasorganisatsioonides, mis võimaldasid individuaalset kasvatust ja rahvusliku kokkukuuluvustunde arendamist. Nii Balti kui ka Saksamaa korp-id olid eeskätt rahvuslust arendavad organisatsioonid, milledest esimesed olid kujundanud oma meetodid rahvuse positsiooni säilitamisel, teised aga omandanud oma ilme, kujundades ühist saksa rahvast.

Selleaegne üliõpilaste elu erines mitmeti praegusest. Korp-id olid seetõttu olid väiksemad. Ei käidud veel kinodes ja kohvikutes, omavahelised koosviibimised tihedamad kui nüüd. Üksteist tunti paremini. Mäletan, oli kombeks, et rebane käis oma akadeemilise isa juures vähemalt kord nädalas õhtusöögil; samuti pidi ta päeva ette teatades aegajalt külastama kõiki värvikandjaid ja vilistlasi. Vastuvõtt oli mitmesugune, olenedes vastuvõtja jõukusest. Nii näiteks minu akadeemiline isa kostitas mind semestri alguses veini, viinamarjade ja muude delikatessidega, semestri lõpul aga ainult õlle ja juustuga. Omavahelisteks koosviibimisteks leiti sel ajal alati põhjust. Oli keegi 32

Pilman) A.

(pu dub juhatuSes p

vilstakogu

J.

RĂźtli, O.

„Sakl"Puksov, Fr.

Kurvits, J.

Loskit, J.

eksami teinud, siis pühitseti seda. Sünnipäevapühitsemine oli sunduslik. Peeti komitaate ja olenguid ka siis, kui lihtsalt keegi sai raha.

Minul tuli rebasepõlves kaasa teha niipalju koosviibimisi, et harva sain õhtueinet kodus süüa* Üldiselt oli minu ajal üliõpilase elu mitmeti kergem praegusest. Ei tuntud veel vekslit. Selle aset täitis nimekaart. Vähemalt korporandi nimekaardi võttis vastu iga voorimees, kelner ja rätsep. Kui raha saadi, lunastati nimekaart välja.

A. Pillmann

Ilusaima mälestusena püsib minu meeles külaskäik Soome а 1910, mis teostati sealse uue üliõpilasmaja õnnistamise pidustuste puhul* Umbes 2000 osavõtjale korraldatud pidustused olid suurejoonelised, vastuvõtt südamlik. Olime juba „Sakala" eelmise külaskäiguga hõimlas�

tele tuttavaks saanud* Aastad möödusid* Kasvas eesti üliõpilaste pere, suurenes ka üliõpilasorganisatsioonide arv. Tunti seepärast tarvidust organiseerida kogu eesti üliõpilaskonda.

Asja harutafi mitmel korral, peeti palju koosolekuid, kuid ei jõutud kuigi kaugele. Selleks oli üliõpilaste pere liiga mitmekesine, erihuvid liiga tugevad.

1914. a. asutati V. Ernits’a (EOS) eestvõttel „Üliõpilaste Leht"* Nagu esimeses numbris tähendatakse, andis asutamiseks tõuke asjaolu, et Soomes oli niisugune leht juba olemas. Kuivõrd selle lehe järele meil sel ajal tarvidust oli, seda ei tea. Varsti igatahes selgus, et „Üliõpilaste Leht", mis õieti pidi ühendama kõiki eesti üliõpilasi, kujunes korporatsioonide vastaseks kihutusleheks. Nõnda sisaldas näit. üks ainus „Üliõpilaste Lehe" number viis korp-ide vastu sihitud kirjutist* Asi paranes siis, kui korp-id ähvardasid loobuda lehe toetamisest.

34

Samasse aega langes ka sündmus, kus üks EllS-i liige teotas korp. „Sakala" lippu. Selle teo toimepanija tõrkus vastava nõude peale autasu andmast, samuti ei leidnud EÜS võimalik olevat teda karistada, sest nimetatud liige oli vahepeal seltsist välja astunud. Et see mees siiski hoopis karistamata ei jääks, andis talle ksv. Õunapuu „Vanemuise" fuajees avalikult mööda kõrvu, millele löödu reageerimata jättis.

EKL-i asutajad 1915. а.

Korp-ide vastased ringkonnad, kes tol ajal olid väga mõjukad, arvasid hea juhuse kätte jõudnud olevat, et korp. „Sakalat" kui mitte päris surnuks teha, siis talle vähemalt tugev hoop anda. Ajakirjanduses hakati avaldama sündmuste kohta kõiksugu kõmulisi teateid. Meie mehed otsustasid pealetungile ajalehtedes vastata. Asi kujunes päris sõjaks. „Vanemuises", kus EÜS tol ajal soja tõttu asus, peeti meie meeste ja EtlS-i liikmete vahel järjekorralisi vahelduva õnnega lööminguid.

Terve linn jälgis seda „suursündmust". Kui juba küllalt oli lehtedes kirjutatud ja igasuguseid seletusi avaldatud ning kaklemine ka ära tüütas, jõuti lõpuks otsusele, et tarvis anda asi vahekohtu lahendada.

Loodi siis hiiglakohus. Kumbki vastaspooltest valis enesele kohtuni" kuks ühe organisatsiooni. Need omakorda valisid erapooletu organi-

35

satsiooni. Kujunes nõnda, et meie poolt valiti „Frat. Estica**, EÜS-i poolt „Vironia**, erapooletuks sai „Ugala**.

1915. a. lihavõtte-vaheajal astus kohus kokku ja hakkas asja arutama. Ligi kaks nädalat peeti kohut. Mina olin sel ajal senior ja pidin ühes ksv. Jakson’i ja Tamman’iga kaasa lööma. Eriti viimane näitas suurt osavust küsimuste esitamisel ja arutamisel.

Samal ajal, kui vahekohus arutas tüliasju, toimusid korp. „Sakala**

konvendi korteri ainukeses toas tähelepanu äratamatult koguni teised asjad. „Sakala** konflikt Ell S-iga oli andnud tõuke selleks, et kõik viis eesti korp-i tulid kokku omavahelist sidet looma enesekaitseks pealetungijate vastu. Ligi kaks nädalat tegid korp-ide esindajad asjalikku tööd ning tagajärjeks olid osavõtjate poolt allakirjutatud EKL-i põhikiri ja kodukord. Peab ütlema, et olid kibedad päevad. Päeviti toimusid EKL-i asutamise koosolekud, õhtuti kell 9 algasid vahekohtu istungid, mis kestsid sageli kuni hommikuni. Ja nõnda kogu pühade vaheaja. EKL-i esindajatest on eriti meelde jäänud vironus Hanno Kompus, kes oli tegevaim põhikirja koostaja, tööpausidel aga propageeris plastikat ja muud tantsu. Ka frater csticus Viktor Neggo oli väga tegev mees.

Peale lepingu allakirjutamist tehti muidugi kõvad liigud, millest mul on niipalju meeles, et lõpuks seisid kõik osavõtjad toolidel, õllekannud käes. Sest kõigil oli palju seletada, mõjuvam oli aga seda teha toolil seistes.

Esialgu pidi EKL-i asutamine jääma ainult asjaosaliste eneste teada. Eriti „Vironia** soovis seda. Pealegi ei olnud sõjaolude tõttu loota ametlikku kinnitamist. Sellest hoolimata sai seltskond varsti korp-ide ühinemisest umbkaudu teada.

EKL-i asutamise koosolekust tehti ka ülesvõte, mis säilinud ainult paaris eksemplaris.

Varsti keelati Vene võimude poolt värvide kandmine. EKL-i liikmed otsustasid siis kanda värvimütsil musta katet. Seda oli kerge maha võtta ning kanti teda ainult tänaval. Et aga mustagi mütsi all võis korporante ära tunda, anti uus määrus, mis keelas ka musta mütsi kandmise. See aeg ci kestnud kaua.

J. Loskit

36

SAKALA

MAAILMASÕJA, VENE REVOLUTSIOONI

JA

OKUPATSIOONI PÄEVIL See oli 1915. a. septembri esimeste päevade ühel õhtul. Väljusin Aleksander I gümnaasiumist Rüütli tänavale. Võis olla kesköö paikut hingasin sügavalt õhku ja oli nii kerge olla, sest olin sooritanud viimase eksami ja viinud seega lõpule abituuriumi. Minevik polnud kerge, sest puudusid võimalused lapsena keskkooli astuda. Tuli hiljem kõndida sama rasket iseõppija teed, käsikäes leivateenimisega, mis sai tol ajal osaks väga paljudele meie hulgast, kes tahtsid saada kõrgemat haridust. Selleks jäid eksterni raske tee ja veelgi raskemad eksamitingimused. Eksameid oli kuhjatud ühe kuu peale üle kahekümne. Kui üks neist ei õnnestunud, võisid aasta pärast uuesti minna, kuid terve eksamite sari tuli sooritada uuesti. Ja õnnestumise võimalused olid ka piiratud, sest salajased tsirkulaarid nõudsid, et mittevenelasist võis vaid väike protsent saada küpsuse. Tol korral oli meid 48 eksterni ja õnnelikuks võidi teha vaid 6. Olin ööd ja päevad pingutanud jõudu.

Kui nüüd võitjana tulin välja sellest küpsetusahjust, siis kadus hetkeks väsimus. Une tahtmistki polnud, mida muidu olin tundnud igal Õhtul.

Tuttavaid üliõpilasi tuli vastu: kadunud Michelmann ja Rosenberg.

Rõõmsas elevuses sõitsin nendega korp. „Sakala" koosviibimisele. Pärast olin kolm päeva voodis, sest eksamite pingutused olid võtnud jõu...

Mõni päev hiljem sain üliõpilaseks ja ühtlasi ka korp. „Sakala" rebaseks. Sageli puhkevad meil sõnasõjad korporatsioonide või seltside paremuse kohta. See pole uus nähis, vaid oli juba ammu olemas.

Eesti trükisõna, eriti mitmesuguste kultuurprobleemide käsitlusi, ilmus noil aastail mitte väga ohtralt, seepärast olin kõik selle erksa hoolega läbi lugenud. Olin teadlik, et palju toonimääravaid ringkondi ja kaalukamaid inimesi, eriti Tartus, pooldas siis vaimsust, mis oli Eesti Üliõpilaste Seltsis. „Postimees" koos Jaan Tõnissoniga oli mõnda moodi aja о avalikus arvamises. Mõistagi, et seal peres valitses vali orientatsioon Ell S-si kasuks. Alati soodsail juhtumeil püüti anda mõista, et vaid need noormehed on rahvuslikult iseteadlikud ja aateliselt mõtlevad, kes üliõpilasena viivad enese vanima organisatsiooni tiiva alla. Et „Postimees" oli EtlS-i ringkonna käes, siis polnud teist, rahulikumat suhtumist üliõpilasorganisatsioonesse mõeldagi. Ei olnud 37

kaua aega tagasi, kui EtlS-ist paiskusid välja korp-id „Sakala" ja „Frat. Estica", „Postimehes" oli sel puhul palju sõnavõttusid, ja ikka когр-ide kahjuks. Õndsa К. A, Hermanni matuse ajal kirjutas Jaan Tõnisson korporatsioonide rapiiride tarvitamise kohta, et „pistku noormehed orad seina vahele", ja õnnis Villem Reiman salvas sageli värvikandjaid kui edevaid elumaitsjaid. Samuti kui see vool oli vaenlik uues põlves

R. Kangro-Pool, A. Põder, Jul. Peet

ja O. Michclmann (1916. a.)

sündinud vaimukulfuurilisile avaldusile ja kogu oma valitseva autoriteedi abil sõitles kõige vastu, mis ei saanud neilt algatust. Noorpõlv, kes valmistus ülikooli vastu, jälgis seda muidugi elavalt. Ja väga palju oli ka neid, kes polnud nõus säärase mõtlemisviisiga. Esmajoones avaldus see EtlS-is endas, kus värvide küsimus oli ühe osa liikmete keskel alati keemas; sellest olid ju sündinud korporatsioonid ja seltsisõbralinegi element kandis kinnistes ruumides innukalt tekleid ja tegi vastavaid ülesvõtteid. Inimeste keskel valitses mõningagi arusaamise ja arusaamatuse pärast arvamus, et vaid värvikandja on täisüliõpilane, teised aga poolel teel. Et eestlasil oli varemini korporatsioonidesse koondumine raske, siis see kutsus esile tungi, et peab saavutama täistunnus38

Rahva laialised hulgad vaatasid hea meelega, et omadel poistel on samad võimalused, mis varemini eesõigustatutcl. Meie korporatsioonide saamise aastail inimesed tervitasid neid rahuloluga. On muitüse.

dugi tähtsaid probleeme, millede juures pole sugugi kaaluv, kas hulgad seda soovivad, vaid see, kas asi taotleb midagi südamega vastuvõetavat. Siin leidus ka see moment: süütu eksiarvamus, et ainult värvi-

J. Lill

ja O.

Rütli. Praegu elavaid „Sakala"

asutajaid vilistlasi

kandja on täisüliõpilanc, ja enesetunde rahuldumine, et oma mees on saavutanud eesõigustatute õigused, sai rahva silmis momendiks, mis tõstis rahvuslikku gi enesetunnet. Kui on vaieldud, ja sageli suure sisemise õigusegagi, et värvimüts on laen saksluselt ja meil ei maksaks niisuguseid võõraid laene harrastada, siis ärgu ometi unustatagu, et meie seltskondlikus arenemises, tsivilisatsioonis ei ole peaaegu midagi, mis poleks laenatud. Kas ka EUS-i sisemised vormid pole koopia balti üliõpilaskonna omist? Välismärgi avalikkus on natuke õilsam kui söömise ja salgamise harrastamine. Me ei või unustada, mis kord dr. O. Kallas tähendas: hingeelult ja elamisviisidelt pole eestlased vähem saksastatud kui setud venestatud. Kas ei ole selleks palju kaasa mõjunud ka need esimesed haritlaste kaadrid, kes kuuluvad 39

EUS-i koosseisude esimestesse ridadesse, need ärkamisaja igasuguse baltliku mõtteilmaga rahvuslikud tegelased? Sellist mentaliteeti, ähmast kungla vaimu ja sõnade rohkuse ebaelulisust on korporatsioonides vähem juba sel lihtsal põhjusel, et nende koosseisud on nooremast generatsioonist, kus reaalne ellusuhtumine, otstarbekohasus elu käsitamisel on kujunenum kui kunglameelses vesirahvusluses. Rahvuslus teostub ehitavas töös ja rahvaliikmete loova tahte konkretiseerimises, mitte aga tühjas sõnas: isamaa, isamaa. Enne meie ei vabane laenudest, kui meie loov tahe ei loobu häälitsemistest. Selles aga olgem õiglased: nii korporatsioonid kui seltsid on üsna ühteviisi andnud vägagi väärtuslikke inimesi. Ja pole sugugi hirmsad need laenud, kui nad pole halvad, vaid saadavad isegi kasu.

Värvimüts on välismärgina täitmas ülesandeid, mis on mundril: munder kohustab ja kasvatab, annab sisemist distsipliini, vähemalt välise hea tooni pidamises.

See aksioom on valitsenud maailma.

Demokraatlik mõte on hiljemini selle nähtuse vastu võitlust pidanud, kuid pole saanud võitu; küll on aga välismärgid nüüd isegi hoogu võtmas. See on inimlik nõrkus. Aga on see siis paha, kui nimetatud nõrkus tuleb teistpidi inimeste rühmitiste distsiplineerimisele kasuks ja kui seda on kasustatud? Hüütagu, et tähtis on üksnes südame- ja vaimuharidus. Sellega ei saada kaugele, kui ei otsita teid ka esinemishariduse tõstmiseks. Neile, kel puudub loomulik takt heaks tooniks, on õpitud omadused vähemalt heaks aseaineks. Ei ole õige, et mc ainult kammimine olgu kõigi abinõudega inimese kogu juukseid kammime, olemuse ja tegumoe jaoks.

Värvimütsil kui sellisel kasvatusvahendil on veel kena omadus nooruse jaoks: ta ehib, teeb rõõmsaks, eraldab kaunilt. Noorus on juba niisugune, et ta armastab kõike seda, mis tuleb kasuks kas või tema edevusomadusele. Poisid on ju nii toredad värvimütsidcsl Seltskonnas oli korporant kui jumalake, kes võis veel pulmapäeval võrgutada pruudi.

Niisugust asja ei tule kõrgelt hinnata, kuid ei tohi ka nooruselt ainult kõrget tahtagi. Elurõõm peab pulbitsevaile kauneile kergemeelsustelegi lubama oma osakese. Kui vanamehed seaduscstki hoolimata on oma rinda ehtinud ordenite, ristikeste ja paelakestcga, ning seeüle keegi nii kärarikkalt ei võitle, miks ei tohiks siis noormehed tõtata korporatsioonidesse, et seal saada ehet, mida seltsid ei anna.

Peatusin selle küsimuse juures pikemalt, sest on vaja selgust, miks mina ise, miks paljud teised siis, enne ja pärast eelistavad korporatsioone. Neil kaalutlusil astusin „Sakala" korporatsiooni ja tuletan seda meelde heade tunnetega, sest „Sakala" vaimsed tungid pole olnud kunagi nii kidurad, et nad oleksid assimileerunud kõige sellega, mis üldiselt jookseb pärivett.

Kui astusin konventi rebaseks, oli maailmasõda juba üle aasta närinud endise normaalelu juuri. Korp-i majja Veski tän. oli paigu40

(kirjat.)

Pik K.

juhatu(esim.),

praegun Lepik F.

„Sakl"(abiesm.),

Krudenb

A.

tatud sõjaväe haigla. Ülemised korrad olid veel konvendi kasustada.

Elamine oli kitsas. Kuid mitte päris kitsas, sest ka üliõpilasi oli vähem, sest nad olid sõjateenistuses ohvitseridena, intendantidena, asearstidena jne.

Tudengielu rõõmud, mis alguses tundusid veel küllalt elavatena, jäid hiljemini ikka kitsamaiks. Suur konvent sulas kokku, nii et hiljemini oli kvoorumiks 12—10 meest. Kuigi kodukorrast peeti kinni, ütlesid vanemad tegevliikmed, et kord on olude sunnil nõrgenenud.

Sain seda pehmenemist ka enese juures maitsta. Kodukorra punktide järgi pidid rebastel olema lühikesed juuksed, mina aga polnud kunagi kandnud lühikesi juukseid. Minule jäetigi juuksed alles, kui ma olin seletanud, et ma ei pea nudipead endale sobivaks. Samuti jäeti mulle kui vaidlesin sametist rebasemüts, samamõõduline kui värvitekkel, vastu ja tegin selgeks, et niisugune müts on palju ilusam kui tavaline.

(A propos: soovitasin rebastele nüüd anda niisugune tekkel.)

Et ma eksternina keskkooli lõpetasin, olin aastatelt märksa vanem kui paljud tegevliikmed ja ka mu konvendi-isa, kadunud ksv. Michelmann. Mu olemine oli siis mitut moodi soliidsem kui noortel rebastel. kino „Imperiali" Ainult üks kord käisin meestele paberosse toomas puhvetist (kino asus Politseiplatsil). Olin siis parajas vaimustuses ja tagasisõidul konvendi poole seisin troskal püsti ning hoidsin voorimehe kaela ümbert kinni. Voorimees jutustas kaks õpetlikku lugu. Üks selgitas küsimust, kas võib rumal panna targa suu kinni, nagu ütleb vanasõna. Ta sõidutanud kord tähetorni professorit. Ja küsinud siis, et kuidas võivat mõõta tähtede kaugust, sest mõõdurihmaga ei pääse ju tähtede juurde. Professor polevat kuidagi mõistnud seletada, nii et tema oleks sellest midagi aru saanud. Teine lugu selgitas sfinkslikku hingeelu sellelt seisukohalt, et naine ei otsi seksuaalelus kaugeltki alati vaimu ja head tooni, vaid talle on vahel delikatessiks ka robüstsed cüsedused. Kui ta olnud noor ja tugev pullike ning istunud Kivisilla läheduses saksu oodates pukis, tulnud rikas saksa proua ja käskinud sõidutada end Riia teed välja maakõrtsi. Seal saksatoas pakkunud proua talle viina ja lasknud end armastada noore voorimehe jõu väsimuseni. Andnud siis 15 rublat ja sõitnud tagasi linna. Vaata, vaata, mõtlesin, ega olegi loomulik, et lihale just vaimu õrnus peaks midagi maksma, olgugi et sellest avaldatakse nii ilusaid mõtteid. Eks rebanegi õpi elust rohkem kui vooruslikest raamatuist.

Rebaseaasta „tudengi elu kullane" oli värviküllane ja vaheldusrikas. Aeg oli sõja mõjustusel selline, et inimeste meeled olid suunatud elumaitsmisele rohkem kui muidu. Viin ja õlu olid määrustega keelatud. Huvi kohvikute vastu tõusis. „Werneris" võis küsida kohvi küll eesti keeles, kuid juua tuli saksa keeles (õhkkond, arvetasumine olid saksakeelsed). Minu tutvusring oli eesti kunstnikkond, kellega olin harjunud käima kohvikus. Peagi istus seal järjekindlalt ka minu üliõpilasist kaasvõitlejaskond.

42

Konvendi lõbuõhtud olid kärarikkad. Et õlut ei olnud, tuli leppida viinaga, mida valmistati piiritusest. Ei ole kerge kujutella kestvat ja korralikku lõbuõhtut viinaga. Tund aega, ja kogu rahvas oli rinnuli purjus. Kus siis veel komaan ja toon?

Konvent oli võtnud vilistlaste pealekäimisel vastu seisukoha, et konvendi ruumes ei jooda alkoholilisi jooke. Ruumid olid haigemaja tõttu niikuinii kitsad. Konvendi istungeid peeti ühes kitsas toas teisel korral (nüüd on ruumid ümber ehitatud). Lõbuõhtuid peeti siis teise korra eesruumis, mis oli kõige lahedam. Sina taevas, seda müra ja suitsupilvi! Kas oli see rõõmuks haigetele sõduritele või tegime neile liiga? Küllap vist mõlemat.

Erilise elamuse osaliseks saime 1916. a. suvel, kui algasid sõjaväe esimesed rahutused, mis avaldusid viinaladude rüüstamise kujul. Tartu otse lehkas alkoholist. „Tivoli" porteribasseini uppus joobnud sõdureid, teised rüüpasid kõhuli seda, mis tuletõrje, üliõpilaskond ja päästekomandod ladudes maha valasid, et sõjavägi ei saaks juua hullustuseni.

Selles koledas segaduses sattus õlut kõikjale: rööviti, müüdi, osteti.

Uks kaasvõitleja oli saanud peaaegu ilma rahata kellegi müüja käest osta korvi porterit. Segasime seda siis mõduga, ja see oli ainuke õlu, mida sain konvendis sõja-aastail näha.

Muidu erakordseid ja keni õhtuid oli küllaldaselt: ohvitsere-kaasvõitlejaid sai puhkust, luba kodulinna külastamiseks. Noh, oma istumine oli siis jälle. Karskemadki kaasvõitlejad olid sõjameestena hirmsasti jooma hakanud ja naiste suhtes kuni ülbuseni blaseerunuks muutunud. Oli siis vaid üks madin, sõit ja käik kuni lahkumiseni. 00, Jumal, mis oled sa inimestest teinud? Kas ka Sinu pale on ilmet muutnud, kui Sinu palge järgi loodud inimesed on nagu hullunud? See elevuse, mõttetuse ja elupõletamise aeg rajas uusi suhtumisi võõrustesse, heasse elusse, avatles naised viina jooma ning suitsetama. Ta tõi aga ellu ka häidki, liberaalseid puhanguid.

Ei olnud mõeldav, et konvent oleks suutnud kuigi palju selle tumuldi käigust pidurdada, mis liikus nii kuni sõja lõpuni.

Siin tahaksin puudutada küsimust, mille pärast „Sakala" nimele varemini püüti mitmel korral teha etteheiteid, nimelt joomist konvendiruumes. Mitte karskust ei olnud toodud korp. „Sakalasse", nagu seda igal pool püüti mõista. Igatahes tekitas see küsimus arusaamatusi.

Milleks õieti võõrad peaksidki tundma sisemiste otsuste peensusi? Siin tehti selgitus ja vabastati korporatsioon otsusest, et ta ei või tarvitada alkoholi konvendiruumes (ruum, kus peeti konvendi ametlikke istungeid). Teiste ruumide kitsus andis selleks tõuke. Vilistlaste ja tegevliikmete ühisel koosolekul muudeti see otsus mõni kuu enne revolutsiooni algust. Minu vanem vend, kadunud Jaan, kes kunagi ei joonud tilka viina ega suitsetanud ja oli suures lugupidamises oma loogilise asjalikkusega, võttis kätte ja pidas kaitsekõne, et konvendiruum peab olema alkoholist vaba üliõpilastele: sest rõõmus võib olla igaüks oma43

moodi ja enamikule ei või konvendis elu igavaks teha. Vaidlus oli peamiselt tema ja O. Rütli vahel, ning viimane jäi alla.

Tõsiseid avaliku elu ülesandeid tõi korp. „Sakalale", samuti kõigile üliõpilasorganisatsioonidele suur revolutsioon 1917. a.

Need olid iselaadsed elevused, mis tungisid kõigisse, kui saabus teade, et tsaar on lahkunud troonilt. Esmajoones mõeldi, et nüüd võib värvimütsid katetest vabastada. See sündis küll hiljemini. Korp. „Sakalat" rabas sel päeval aga kurbus: kiirelt vajaliku operatsiooni

„Sakala" Tallinna koondise juhatus. J. Kukk, H. Kümmel, T. Asu

tõttu suri sama päeva õhtul minu vanem vend Jaan, keda kaasvõitlejad

hoidsid kui silmatera.

Parajasti peeti konvendis ülemeelikut revolutsiooni rõõmupidu, kui mina ja ksv, Jakson tulime haiglast surmasõnumiga. Paljud meist olid just kui halvatud; mu kõrvaääred läksid mõne päeva jooksul halliks.

Igale kurbusele antakse oma lõbus külg. Muidu on raske elada.

Matustel kadunud vii, Märt Hakkaja, pidades haual kõnet, tahtis öelda midagi väga luulelist, aga härduses ja kõnes vilumatuses läks segi. Ta tahtis öelda; „Nagu sinu läheduses puhkavale Mihkel Veskele, nii ka „kolm vakasinule saab osaks vaid kolm vagu maad." Aga ütles; maad." Siis läks veel rohkem segi ja tahtis öelda; „Puhka rahus!"

Kuid ütles; „Ela hästi!" Moment oli nii traagikoomiline, et kergendas kõigi leinakoormat.

Elu tõttas edasi ja revolutsiooni süvenemine haaras kõiki tegevusse.

Kus tuli igasuguseid komiteesid igasugusteks seisukohavõttudeks, kus ka üliõpilaste organisatsioonid olid esindatud! Tuli üliõpilaste miitinguid, rongkäike, organiseerumisi uutel alustel, keskesindusi jne. jne. ~

44

�

llliõpilaskonnale ja Eestile väga kaalukaks kujunes valitsuse kavat-

sus, evakueerida ülikool Venemaale, Mõistagi, et esimesed vastulöögid selleks tulid meie ajakirjanduses.

Jaan Tõnisson

võitles kui lõvi. Vene valitsusele aga näis olevat selge, suuda kaitsta meie maad Saksa edasitungimise vastu, ja püüdis olla evakueerimisega resoluutne.

Osa professoreid pooldas valitsuse kavatsust ja mõned müütasid juba oma mööblit ja raamatukegusidki (õiguse prof. Challand), Algaet ta ci

„Sakala" Viljandi koondise juhatus. O. Reiman, A. Jung, A. Viiras

sid üliõpilaste miitingud, mis toimusid 5, auditooriumis ja uue anatoomikumi (Savi tän.) kuuldesaalis. Vähemusrahvuste kõnelejad olid kategooriliselt evakueerimise vastu» Vene üliõpilaskond, kuulus oma idealismi ja õigusetaotlusega, nõudis asjasse selgust, et mitte teha Eestile ülekohut.

Mina olin innukas kõneleja ja suure ägedusega. Olin kõhn ja väike nagu naaskel, hääl seevastu tugev ja kõlav. Ei mäleta, kui palju mu kõnes oli lööklauselist, palju asjalikku, kuid tõmbasin enesele tähelepanu ja sain populaarseks. Tuli tormiline aplaus, kui 5. auditooriumis kõnelesin, et kui Venemaa ei suuda kaitsta Eestit, siis ei ole tal siit taganedes mingit õigust maa varandusi kaasa võtta. See oleks oma seniste alamate paljaksröövimine. Seda pole eestlased ära teeninud, sest nad on kogu kohusetundega Venemaa ühistes muredes kaasa võidelnud. Venel ei ole ka juriidilist õigust ülikooli kohta, sest see ülikool on Rootsi poolt antud selle maa jaoks. Kui mõned professorid oma raamatud ära müüvad, et aga kergem oleks sõita, siis ei tule neid pidada väärikaiks Tartu ülikooli eluõiguste kaitsmisel, tlhel miitingul Savi tän, anatoomikumis läks vahel üsna palavaks.

Saal oli üliõpilasi tulvil täis. Venelaste sümpaatne meel, olla vastu

-

45

tulelik kohalikule rahvusele, pakkus juhataja kohta eestlastele, seades üles minu kandidatuuri. Loobusin. Eestlased soovitasid mõnda vähemusrahvust, ja nii sai juhatajaks grusiinlane Katedešvili (kirjutan nii, nagu see nimi kõlaliselt jäänud meelde). See kaitsis meid kui kohutavsõbralik deemon. Ta kuju oli metsik, silmad põlesid ja hääl otse mürises. „Mina olen eestlaste esindaja/* põrutas ta korraks. Lõbus-koomiline tundus see meile.

„Sakala" Pärnu koondise juhatus J. Kukk, A, Normann, H. Uustalu

Võtsin ka sõna ja rabasin kuidagi lausega, mis tundus venelastele haavav* Ütlesin, et kuulmist mööda olevat Venes preparaatidelt piiritus ära joodud, seepärast oleksid ka Tartu teaduslikud kogud seal hädaohus* Venelased sattusid ärevusse* Kaasvõitlejad Michelmann, A* Põder ja palju tüsedaid mehi kogunesid mu ümber, kartes löömingut* Vabandasin, et minul ei tulnud mõttessegi vene rahvust haavata. Leppisime.

Sel miitingul tehti otsus, et Tartu üliõpilaskond ei pea ülikooli evakueerimist Õigeks ja palub Haridusministeeriumi seda mitte teoshakata* Otsustati saata kaks delegaati ülikooli professorite koosolekule üliõpilaste seisukohta selgitama* Ühtlasi need kaks pidid sõitma Peterburi haridusministri juurde. Venelased valisid oma esindajaks radikaalse leedulase Rimša. Vähemusrahvuste organisatsioonide (arvult oli neid vist 13) esindajate koosolek EÜS ruumides (asus tol korral Laias tän., endises nekrutite komisjoni majas) valis esindajaks mind* tama

46

Ülikooli professoritekogu koosolekul valitses kahesugune meeleolu: üks vool, eesotsas rektor prof» Aleksejevaga, pooldas ülikooli kohale jäämist» Teine osa soovis Voroneži minekut» Rimša selgitas, et see viimane pool ei arvesta niivõrd üliõpilaste õppimisvõimalusi kui oma julgeolekut, sest Voronež ei ole arenenud ülikoolilinnaks ja ei suuda üliõpilastele korteritki anda» Professorite palgad aga on igal juhul kindlustatud» Haridusministeeriumis elasime läbi huvitava silmapilgu» Minister kutsus meid oma kabinetti, kust leidsime eest prof» Challand% kes esines seisukohaga, et ülikool tuleb evakueerida» Meie esitasime oma seisukohad» Kui Challand püüdis segada end meie jutuajamise vahele, takistas teda minister» Seletasime siis nii põhjalikult, nagu suutsime» Lõpuks minister (Manuilov vist) soris ühes suures paberite pakis, võttis siis sealt ühe lehe ja ütles: „Näete, siin telegrammide hulgas on üks Tartu lehetoimetajalt Jaan Tõnissonilt» Ta protesteerib äraviimise vastu ja ütleb, et see ülikool kuulub esimeses joones eesti rahvale ja tema ei vastutavat rahva eest, kui sellelt püütakse võtta tema vara» Как on smejet tak telegrafirovat, etot redaktor!" pöördus ta minu kui eestlase poole» Vastasin, et mina kui üliõpilaste esindaja ei või siin seletada, aga kui tartlane ja eestlane tean, et rahvas peab oma varanduseks seda, mis temale on määratud juba Rootsi ajal» Tol korral lubas minister evakueerimisküsimuse lõpetada ja lisas juurde, et kui evakueerimine tulevikus siiski peaks teostuma, siis ainult sõja-ülemuse nõudmisel» Hiljemini viidigi osa ülikooli varandusi ära ja ülikoolitööd tehti

Voronežis.

Ajad olid revolutsiooni süvenemisel väga keerulised, konvent kaunis väikearvuline, sest mehed olid sõjavägedes ja õppetegevuse lonkamisel muidu laiali. Mind oli valitud konvendi abiesimeheks. Et olin kirja- ja sõnamees, kujunes asi nii, et sisemisi asju konvendis ajas esimees, välised küsimused aga laskusid minu ülesanneteks. Alaline jooks igasugustes toimkondades, vaidlemised ja õiendamised võtsid niipalju aega, et väsimus kippus kallale.

Hästi palju tööd nõudis ka eesti akadeemilise pere esimese kongressi ettevalmistamine. Selle toimkonna poolt tehti minu ülesandeks kongressi avamine (praegustes Treffneri gümn. ruumides).

Kui võtta arvesse, et üliõpilasorganisatsioonid, mis teevad oma otsuseid kollektiivselt, tõusevad esiplaanile selle järgi, kus kõige tegevamaid inimesi, siis korp. „Sakala" ei jäänud tol ajal mitmendale kohale ja temast oli sageli midagi kuulda.

Oli vist ka esmakordne nähtus, et korporant kutsuti „Postimehe" toimetusse (asusin sinna 1917. a. sügisel).

47

Selleks võis kaasa mõjuda minu esinemine kadunud Villem Reimatti matusel, kuhu viisin pärja EKL-i ülesandeL Minu kõne õnnestus nii, et sellest räägiti hulk aastaid Kolga-Jaani rahva keskel.

Kõnelesin järgmisena peale Jaan Tõnissoni ja mainisin, et kadunu oli esinenud korp-ide vaenlasena, aga korporatsioonid näevad üle selle vaenu põhjendamatuse Villem Reimani kultuurloolase tööd ja leinavad selle tegijat. J. Tõnisson tuli surnuaias minu juurde, surus kätt ja leidis, et korporatsioonid olevat talitanud kultuuriliselt. Ma vastasin, et mul on rõõm seda kuulda, ja lisasin juurde, et ega’s korporatsioonide kultuurilisast pole küll alati kultuuriliselt hinnatud.

Peab tähendama, et revolutsiooni, okupatsiooni ja vabadussõja kestes, mis nõudis üliõpilaskonnalt rohkem kui muidu tervikulist esinemist, organisatsioonid said omavahel väga hästi läbi. Mäletan mõnuga kultuurilisi mehi EUS-ist, nagu ksv. Nano, Tüür jne. Esindused kaalusid küsimusi vägagi loogilise asjalikkusega ja püüdsid üksteist hästi mõista. Hiljemini mõningaid seletusi lugedes on tulnud tundmus, et püütakse näha asju läbi mõninga organisatsioonilise huvi. Minu mälestusse on jäänud kindel äratundmine, et üliõpilaskonna osa on neil ajul kandnud kõigis organisatsioones head ideelist ja rahvuslikku joont, vaatamata vaidlustele mõneski üksikküsimuses. Revolutsiooniajast tahaksin siinkohal märkida veel vene üliõpilaskonna kõrge südamepuhtusega, peaaegu poeetilise õilsusega rahvaarmastuse idealismi, sooja suhtumist väikerahvaste autonoomiaõigusesse (üle autonoomia ju siis ei unistatud). Pean halvaks nüüdset kasvavat joont, mis püüab maalida venelasi kõigiti halvalt meie kasvavate põlvede silmade ette. Õige imelikuks muutus olukord Saksa okupatsiooni ajal. Kõlasid veel vaid Seckendorfi: „Keelan, käsin!" Raudne militaristlik rõngas surus kõigele oma pitseri. Kui ohvitserid midagi teevad rahva tsiviilelu keskel, siis jääb sellele ikka piiratuse maik juurde. Ainult ise nad usuvad teisiti.

Eesti rahva ja seltskonna suhtumine okupatsioonisse oli väga ähÜhtepidi hingafi kergemini, et enamlusest on mane, kahepalgeline. saadud nii kergesti lahti. Seepoolest suhtuti sakslastesse mõnelt poolt pareminigi, kui see oli vajalik. Teiselt poolt nähti sakslasis suurimat hädaohtu, sest kõigile oli küps, et ega’s sakslased lahku siit samuti vabatahtlikult, nagu nad on tulnud.

Tulevikkuvaateid hakati kujundama mitut moodi. Saksasõbralikke oli ka küll ja küll. Rahva seas levis jutt, et mitmed maaliitlased sõbrustavad sakslastega rohkem, kui on väärikas rahvale. Hiljemini on kõik need mehed seletanud, et nemad käinud Eesti huvides sakslastega läbi ja töötanud nende asutistes.

Ei olnud ime, et asjaolude ähmasuses eesti õige tuntud mehe poolt tol ajal koostati isegi Wilhelm II elulugu, mida Saksa väevalitsus rahva hulka laiali laotas. Isevärki olupoliitikate hingeelu ja oma rahva armastamine need polnud siin küll teravalt lahutatud. Ja need pole

48

ühe osa inimeste juures kunagi nii, et valida ainult üks kahest. Tuleks siia tänapäev mõni uus võim, siis näeksime olupoliitikuid kohe tema poolel, olgugi, et nad nüüd igal juhul hästi silmapaistvalt kisavad rahvusest.

Veel enne okupatsiooni oli korp. „Sakalat" eriliselt tegemist nähtusega, mis taotles saksasõbralikkust. Nimelt astus „Sakala" rebaseks Võid. Link. Ta oli korporatsioonis minu pojana. Kindlasti seisis ta oma arengult palju kujunenumal astmel kui rebased tavaliselt, sest ta oli aastatelt vanem ja üsna tublisti raamatuinimene. Ta tundis huvi mitmeist asjust, millest paljudel haritud inimestel tavaliselt pole aimugi.

Nii näit. vabamüürlus, mille kohta tal oli kirjandust ja ka teadmisiKõnelemisel puterdas kuidagi, aga jutt ei olnud sisutu. See rebane avaldas tugevat vastumeelsust kõigele, mis oli seoses venelastega. Ja kui nüüd 1917. a. sügisel ja enamluse ajal talvel hakkas selguma, et maailma kaart võiks näha ka Eesti iseseisvust, kuid selle teostumine võiks sündida suurriikide sümpaatiast ja poliitiliste kaalutluste kujunemisest, siis muidugi iga kodanik arvas asja oma aru järgi kõige targemini. Siis ma nägin kohe, et Link kõneles, et võidetamatu Saksamaa sümpaatia varal võiksime seda saada. Kui teised vaidlesid vastu, et sakslaste sümpaatia tähendab ühtlasi ka hävitamist, siis tema ei uskunud seda või aga ütles, et ega's see venestumisprotsess pole ka mingiks õnnistuseks.

Selles polnud midagi kurja, et rebane Vold. Link nii oma mõtteid avaldas. Kuid siis järsku muutus ta aktiivsemaks. Mingi laev Pärnust või sealt lähedalt pidi sõitma Saksasse, ja Link kõneles, tema tahtvat sellega sõita Saksamaale siinset olukorda selgitama. See ei olnud enam hea. Keelasin temal selle kui kaasvõitleja ja kui konvendi tookordne esimees. Siis oli veel romantiline, aga aktiivne noorus asutanud Eesti iseseisvuse taotluseks müstilise ilmega koondise „Capitel", kus oli liikmeiks sääraseid mehi, nagu H. Visnapuu, A. Bachmann, Kirp („Ugalast"), üli Õp. Kerem, mina jne. Ka see koondis keelas Lingil sõidu ära, V. Link aga toimis omal heaksarvamisel ja lubas ikkagi sõita.

Siis tehti nii, et „Capiteli" mehed tõid ta jaamast vägisi ära ja hoidsid teda kinni, kuni see laev oli läinud. Natuke hiljem aga kuulsime, et Link oli läinud Riia frondist läbi ja tõtanud Berliini.

Ma ei mäleta selle 100 üksikasju järjekorras, kuid kogu üliõpilaskonnasse mõjus Lingi ülalpidu masendavalt ja rahvuslikult haavavalt.

Mäletan, kuidas küsimust käsitati ka üliõpilasorganisatsioonide esinduskoosolekuil ja mõisteti üksmeelselt hukka. Mina esitasin „Sakala" konvendile nõudmise, et Link heidetaks konvendist välja. Nii ka sündis.

Hiljemini olen mitmel korral mõelnud, et kui palju oli meie seltskonnas vanemaid härrasid (nagu ka too, kes kirjutas Wilhelm II eluloo õpilastele lugemiseks kui paleusliku sangari eeskuju), kes olupolii49

tilistel nõrkushetkil, samuti ka konjunktuuride ähmasuse pärast pidasid sakslastega rohkem mõjuvaid sõprussidemeid, aga nüüd kui täismehed ja mõjuvõimsad söandavad isegi uue noorsoo rahvusmeelt ja iseteadvust kraadima kippuda. Usun, et Lingi lugu ei vääri kuidagi seda, et temaga püütakse mõnel pool müksusidki anda kas või näit. korp. „Sakalale". Poiss tegi enese võimatuks meie ühiskonna jaoks ja ongi siit ka välja heidetud. Ainult meie osaline orjalikkus ja ka hilisem rahulikum kaalumisvõimalus (pealegi, et kanname enestes nähtamatult-aimamatult palju saksameelsust) on kujundanud seisukorra nii, et paljude vanemate härrade samalaadne mõtlemisviis on retušeeritud unustusega.

Kui Saksa väed tulid Tartu, sunniti korp. „Sakala" varsti lahkuma oma majast, millest moodustati ohvitseride kasiino. Konvent pidas siis oma koosolekuid endises Treffneri koolimajas Hobuse tänavas. Üliõpilaskonna igapäevast elu sakslased millegagi õieti ei seganud. Sakslasil, nagu meie tol ajal üldiselt seletasime, on omal kodumaal traditsioonid, mis lubavad üliõpilastele võrdlemisi suuri vabadusi. Ära sega ülemuse poliitikasse, siis tee oma lõbuks ja koosviibimisteks, mis süda tahab. Halba konjakit võis ka vabalt saada. Konvendi koosseis kasvas jälle suureks, sest palju mehi sai Vene vägedest vabaks ja elas nüüd mitte midagi tehes Tartus. Ülikoolitöö seisis.

Ma olin tol korral „Postimehe" toimetusliikmeks. See oli siis too kuulus „Siuni ajajärk", millest hiljemini palju kõneldud ja mis algas 1917. a. detsembris, millal J. Tõnisson lahkus kodumaalt ja toimetuse selle suures ulatuses andis noorema põlve hoolde. Seal sai tol ajal tunda võimukandjate igasuguseid abinõusid avaliku hääle murdmiseks tsensuuriga alates ja sunniviisil lehte paigutatud väevalitsuse poolt valmistatud juhtkirjadega lõpetades.

Rahvale oli peagi selge, et okupatsioon ei tähendanud kaugeltki maa vabastamist enamlusest vaid et mõeldi jääda siia ja hakata saksameelselt valitsema maad. Üliõpilaskonda, kitsamalt seisukohalt võttes, hakkasid sakslaste korraldused huvitama, kui hakati tegema ajutisi ülikooli kursusi. Siis oli jällegi organisatsioonide juhatusi vaja. Püüti ju võita üliõpilaskonda asjasse heatahtlikult suhtuma.

Neid, kes tahtsid sõita Venemaale Voroneži järele ülikooli sellele osale, mis evakueeriti, ei takistatud. Lahkumine võimaldati ka üliõpilastele ja professoritele. venelastele Tol ajal tuli ilmsiks piinlik nähtus, et mõningad õppejõud olid võtnud ülikooli raamatukogust palju väärtuslikke raamatuid ja ei tahtnud neid enam tagasi tuua. Sellest ilmus kirjutis „Postimehes". Rektor Aleksejev käis paaril korral lehe juures asja lahendamas.

Mina ja ksv. V. Ojanson käisime siis raamatukogus, et saada kinnitust asjale. Saimegi, et oleks vajaduse korral tarvitada. Asja võttis käsile ka Saksa võim ja avaldas korralduse-käsu, et raamatud too50

sĂźgisel. a.

1934.

likmeid

vib aid

Tartus

„Sakl"

dagu jalamaid raamatukogusse tagasi. Olevatki siis veetud küll voorimeestel, küll teisiti.

Tartus avati ajutine ülikool.

Konvendid võtsid vastu otsused, et rahvuse kaitse huvides ei astuta sinna ülikooli. Selgitati ja harutati mitmesuguseid tingimusi, mille täitumiseks polnud lootusi. „Frat. Estica“ otsus kujunes teissuguseks, kuid nende kaalutluste motiive ma ei mäleta. Nüüd püütakse mõnelt poolt seada rahvuslikku oreooli selle järgi, kes kõige enne ülikoolist eemalejäämise otsusega hakkama sai. See on asjatu, sest küsimus oli küllaltki tõsine, et igaüks pidi seda kaaluma oma äranägemise järgi.

Sellest loost arenes üks kõrvallugu. Nimelt võtsid ülikooli mittepooldajad „Frat. Esfica" mehi kuidagi nii, et neid tuleb karistada põlgamisega. Osa „Sakala" üliõpilasi pidas head vahekorda kunsti- ja kirjandusringidega. Kokkupõrge „Frat. Estica" meestega tuli Tähe tän. restoran Lugu oli vist õieti nii, et peamiselt „lõid" kunstiringkonnad paari esticusega. Kuid see lööming kujunes hirmsaks ja haaras teisi kaasa. Saal lõhuti ära, nagu oleks olnud maavärin.

Lauad, toolid peksti puruks, ilupuud kisti mullatünnidest välja ja loobiti segi, laudlinadega paisati kaela kogu söök ja serviisid, mis leidusid laudadel. Vahejuhtum toimus väga kiirelt? politsei saabudes ei jäänud muud teha, kui uksed kinni pitseerida.

Hiljemini korraldati juurdlus, kuulati üle üliõpilasi, kirjanikke jne.

Asi likvideeriti mürgeldajaile kõige soodsamalt: võimud ei taha segada üliõpilasasjusse ja peremees hoolitsegu ise oma lokaalis korra eest. Ülikooli avamisel üliõpilaskond puudus.

Mina isiklikult käisin seal „Postimehe" toimetusliikmena. Aula oli tulvil saksa seltskonnast, kateedri kohta oli paigutatud määratu suur keiser Wilhelmi pilt. Prof.

Dehio, kes enamlaste ajal andis üliõpilastele mõista, et ta on pooleldi eestlane, täitis nüüd rektori ülesandeid ja oli kõnes kõige marusaksalisem. Ta ütles, et nüüd, pika vaheaja järel, on jälle kord ses auväärses põlises saksa ülikoolis puhas saksa õhk. Oli kuidagi rusuv, et teaduslikus asutises märgitakse teisi rahvusi mitte millekski.

Eestlased ei jätnud tegemata väärikat vastuaktsiooni. Varsti pärast ülikooli avamist saabus Tartu üks Saksa prints Baierist. Üliõpilasorganisatsioonidele anti kutse, tulgu nemad kõigis välismärkidee ja lippudega aulasse, sest prints tahab ülikooli tervitada.

Organisatsioonide juhatused pidasid salajase koosoleku, kus võeti vastu järgmine otsus: eesti üliõpilaskond võtab pidustusest osa, kui ülikooli valitsuse poolt lubatakse, et printsi tervitusele võib peale rektori vastust vastata eesti üliõpilaskonna esindaja.

Oldi peaaegu kindel, et seda ci lubata.

Seepärast tehti juhatuste poolt korraldus, et üliõpilased ilmugu pool tundi enne aktuse algust aulasse ja seadku end üles kõigi traditsioonide kohaselt. Vastav esindus aga läheb samuti pool tundi enne aktust tseremooniameister prof. Z. v. MannteufeH juurde ja esitab

52

temale nimetatud tingimuse. Kui saadakse jaatav otsus, jääb üliõpilaskond aulasse, kui ei, minnakse ja antakse märku, ning üliõpilaskond lahkub.

Delegatsiooni kuulusin ka mina. Prof. Z. v. Mannteufel võttis meid vastu. Ettekande tegi ksv. Krull „Ugalast'*, seletades, et see peaks praegu olema loomulik ja prints isegi oleks huvitatud, missuguseid soove siinse rahva üliõpilaskond Saksa võimukandlusele avaldab.

Z. v. Mannteufel keeldus kategooriliselt seda lubamast, kuigi meie poolt teatati, et muidu eesti üliõpilaskond lahkub ja aula jääb tühjaks.

Ei mõjunud. Üliõpilaskond lahkus. Prints ei ilmunudki ja ametlikult teatati, et prints oli Tartu jõudes haigestunud ja ei saanud ülikooli tervitada.

Hiljemini vaikiti ning üliõpilaskond ja organisatsioonid jäeti endiselt rahule.

Kui oli läbi revolutsiooniacg ja ka okupatsioon, läks üliõpilaskond koos kogu rahvaga vastu iseseisvusele ja võitlusele selle iseseisvuse lõpliku kindlustamise eest.

Saksa võimu langemisel hakati moodustama omi korrahoidmise rühmi, millest organiseeritud üliõpilased võtsid elavalt osa. Kui venelased algasid pealetungi Narva ja Pihkva poolt ning osa vanemaid kodanikke jäi oma arguse elutarkuses kuidagi nõutuks, hakkas sangarlik meel eriti elavalt tõusma just õppiva noorsoo ridades. Üliõpilasorganisatsioonid tegid otsuseid, et nende liikmed kohustuvad vabatahtlikult kodukaitseks välja astuma. Väe valitsus tervitas seda, ja siis nägime, kuidas ka „Sakala" majja tulid raamatute ja malemängu asemele püssid ja sõdurite varustis.

Kui ka mina läksin vabatahtlikuna püssi saama, ei antud seda minule, sest olin väike ja äärmiselt kõhn. 1918. a. enne jõulu, kui enamlaste kahurite mürin kostis juba Tartusse, taganes meie vähene vägi, nii et „Postimehe" toimetuski sellest varakult ei kuulnud. Toimetusliige ja šeff A. Jürgenstein oli ammugi kuhugi kadunud, ja nagu ta perekond ütles, ei teadnud nemadki, kuhu ta läks. „Postimehe" juures oli enne tehtud selline korraldus, et toimetus lahkub linnast viimasel silmapilgul. Selleks pidid olema valmis hobused ja raha meestele. Õhtul oli kassamees kadunud ja ka hobuseid ei olnud.

Jooksin veel konventi. See oli tühi. Sassa Põtra ja külalisliiget kohtasin Wernerii kohvikus. Kell oli kaheksa, kui hakkasin jala Viljandi maanteed mööda linnast minema. Sassa Põder ja Sõrra, mina ning mitu meest veel. Suurem osa meist oli sõjariistus. Pärastpoole saime hobuseid ja sõitsime Viljandi, kus kohtasime kunstirahvast, kes olid end ristinud „Santlaagrite polguks".

Tallinna jõudes leidsime eest äreva pealinna, kus rabeldi palavikuliselt, et organiseerida kaitset pealetungide vastu. Koolipoisid olid relvastatud ja hoidsid öösiti korda. Kalevi Malev valmistus frondile tõttamiseks. Rikkad otsisid välismaale pääsemise võimalusi. Linn oli

53

rahvast tulvil. Kõrtsides kees joomine, spekulandid tegid tehinguid, naised harjutasid suitsetamist.

Esimesi õppurite salku tõttas Narva suunas. Perekonnad püüdsid kombineerida, et hoida vapraid poisse kodus. Üks moment ei unune minul kunagi. Mu konvendi-isa, kadunud Michelmann, oli mingi tembu pärast parajasti rukitud ja ma polnud temaga tükk aega kõnelnud. Nüüd kohvik „Lindenis" paar päeva enne jÕulu tuli ta minu juurde ja ütles, et tahab rääkida. Rääkisime siis ametlikkusest palju kaugemale, südamlikult, südamlikumalt. Ta ütles, et läheb öösi teele frondile ja et ta on lubanud teotseda eelluuresalgas. Nägu naeratas kurba naeru ja silmad põlesid tal mingis aimuses, et tal tagasitulekut vist ei ole. Kui läks, suudlesime. Ta nägi tõesti kadu, sest imelikus, otsivas rahutuses liikusid tema silmad üle ruumide, just nagu jumalagajätuks.

Läks mööda vaevalt nädal, kui saabus teade, et Michelmann on luureretkel surma saanud. See teade rabas meid raskelt. Käidi surnukuurides tema laipa otsimas. Istusime koos, mõningad sõbrad, kadunud Märt Hakkaja ka, ja pidasime pisikese „trisna". „Kuld Lõvi" oli tulvil rahakamaist tartlasist. Kadunud Mart Jänes oli nagu segane ja jooksis koridoris ringi, kui oli saanud teate, et tema perekond on enamlaste poolt Tartus vangistatud. Õige pea anti valitsuse poolt käsk, et Tartu sõjapõgenikest tuleb sõjaväekomisjonis läbivaatamise järel luua kaitseliit ja õppustele rakendada. Mind ei võetud tervislikel põhjusil teise järkugi. Jäin vabaks ja hakkasin töötama „Päevalehe" juures. Esimesse järku aga võeti paljude meeste hulgas ka Märt Hakkaja. Ja löödi kohe „utsinasse". Käis, ohkas ja ähkis, sest tema paksus oli päris tublike.

Mäletan, kuidas ta tuli kord „utsinalt" koju ja hakkas püssi puhastama nagu kangelane.

Oli lõbus näha, kuidas „pursui" pingutas.

Tema kadestas mind, et mis minul viga!

Enamlaste Tartus olles hoidus „Sakala" maja väga korras, kuid üliõpilasi seal muidugi ei olnud.

Hiljemini asusid sinna Soome vabatahtlikud, ja kui need lahkusid, siis oli maja kuidagi nagu tormist läbi käinud.

Kui vabadussõda hakkas kujunema juba meie kasuks, sündis meeleoludes kiirelt mingi pööre: kui varemini oli noort põlve silitatud, siis nüüd hakkas vanem põlv end jällegi endisesse autoriteeti kohendama.

Kadunud Jürgenstein ilmus „Postimehe" juurde, vurrud maha aetud.

Vaevalt tundsime ta ära. Oli läinud Vändrasse ja sealt edasi Saaremaale. J. Tõnisson tuli kodumaale, ja „Postimehe" juures hakati „Siuru ajajärku" nobedasti likvideerima. Kadunud vana M. J. Eisen oma kratilugudega tõusis jälle hinda ja Fr. Tuglas lahkus.

Tudengkond asus uuesti arutama tühisemaid sisemisi asju, milledel oli vananemise tõttu vaid veel vormiline tähendus. Nimelt otsiti „Frat. Estica" ja „Ugala" põlisele tüliküsimusele EKL-is lahendust.

54

EKL-i esimehe koht oli juba teist aastat „Sakala käes ja mul tuli mitmel korral selle tüliasjaga tegemist teha. Nüüdki mitmele istungile vaatamata ei suudetud asja lõpetada. Päris kimpus sai oldud selle lepituseotsimisega.

Siis hakkas ka konvent rohkem korrapärast ilmet võtma ja ülikool õppetööd korraldama.

Sügisel võeti ka uusi rebaseid. Oldermaniks oli praegune adv.

Konno. tiks huvitav vahejuhtum tuli mul oldermaniga. Tema tahtis jälle ausse tõsta mingit vana kodukorda, mille järgi rebaste pead olgu nudiks pöetud nagu sõdureil. Imelik mõelda, et määratud murrangud olid elatud läbi, aga nüüd taheti pisiasjus olla vägagi kitsameelne. See oli samasugune konservatismi nähtus nagu seegi, et J. Tõnisson käsutas „Postimehe 4 korrektuuri uuesti „daami 44 asemele „daame 44 „kultuuri 44 asemele „kultura 44 „idealismi 44 asemele „idealismuse 44 jne.

Rebased tulid minu kui esimehe juurde kaebama, et olderman nõuab peade nudimist, kuigi see ei ole kõigi nägudele sugugi sobiv.

Mina esimehena, teades küll, et astun üle ülesannete, käskisin oldermanile ütelda, et päid pole vaja pügada.

Asi läks konvendi ette, kus võeti sõna, et esimehel ei ole õigust anda rebastele niisuguseid korraldusi. Ma seletasin, et vormiline õigus või mitte, kuid meie ei või naeruväärsuseni pidada uuel ajal kõike tühist, mis kunagi kodukorda on pääsenud. ]a pealegi pole seda varemini praktiseeritud, vaid on nõutud vaid korralikke frisuure.

Poistele jäidki juuksed pähe. Nüüd on nii selles kui ka teistes asjus kodukorda revideeritud. „Sakala 44 maja, mis oli muidu kaunis ja mõnus, oli kuidagi korratusse jäänud, mööbel väga puudulik. Kuid kodususe õhkkond hakkas uuesti kasvama, ja kaasvõitlejad oli jälle hea olla.

Et „Sakala 44 liikmete hulka kuulus ka „poeetide kuningas 44 Visna44 puu, siis „Sakala pidas head tutvust kirjanduse- ja kunstiringkondadega ning sageli istuti koos kõige mõnusamas meeleolus. Meie pidasime sekka isegi referaatide õhtuid kultuurküsimuste üle.

4

*

*

,

,

Kuidas mäletan kaasvõitlejaid? Eks neid olnud palju, aga vähesed on iseloomulisusega jäädavalt jäänud mällu.

Minust vanemaist, kes äsja olid õppimise lõpetanud, püsib silmis kadunud kirikuõpetaja Aksel Kallas. Mäletan, kuidas ta varemini tegi oma liikumisi ainult voorimehel. Paks oli ta ja troska vedrud vajusid siis ikka viltu. Ta luuletas, jõi ja pidas ka tudengina jutlusi kirikuis. Mingid erilise vaimu kõrged elevused avaldusid tema loomuses.

Ja kui ta jutlustas, siis oli tundmus, et tema laulikuline pinge oli too55

nud Jumala meile kõigile palju lähemale, kui tundsime seda muidu kiriku tavalisuses* Joomise- ja elupõletamisehoog vahetus temas hiljemini mingi palvetamisinnuga. Kui külastasin teda esmakordselt tema väikeses möbleeritud toas, siis oli seal nurgas altaritaolinc ese ja küünlad põlesid* Ta ütles, et palvetab nüüd iga päev tundide viisi ja leiab, et pila üksinda oma Jumalaga on palju kaunim kui seltskondluse harrastamine* Kindlasti parim laulikuline kõnemees kiriku kantslis, keda mina kunagi olen kuulnud* Kord ta pidas jutluse ühel erilisel noorsoo-jumalateenistusel Peetri kirikus* Tema hääl ja tunnete tung pani õhu vabisema, ning kui ta sirutas käe üles ja kõneles vahenditult Jumalaga, siis tõusid kirikulised püsti ja valitses surmavaikus* Minu ajal külastas ta harva konventi* Eriliselt peene korporandina mäletan üht asutajaid liikmeid, ksv* TammanÜt. Ta oli palju lugenud ja tundis selle kõrval ka hästi konvendi korda, aukohtu määrustikku ning oli esinemises korporant selle viimistletud nõudlikkuses. Kippus olema igaveseks tudengiks, oli peenutseja, esteet, hea kaasvõitleja, terav aasija, nobe kurameerija, oodatud liige seltskonnas* Sõda, revolutsioon jne. andsid tõuke, et tema käsi ei käinud hiljemini kõige paremini, olgugi, et ta pärast uuesti tudeerimist jätkas* Ksv. Jakson oli filosoof, kuigi Õppis keemiat. Palju lugenud mõttetarkust, eriti austas ja tundis KeyserlingÜ* Oli mugav ja aega jätkus tal küllaldaselt. Sest kõige ajaraiskamise juures pidas ikka töö süsteemi* Kõige hoolikusega voolis püksijooni ja, alati korrektne, konvendi istungeil tõlgitses sisekorda põhimõttelisest seisukohast.

Ja mu vanem vend Jaan: ei ühtegi suitsu kunagi, ei tilkagi Õlut, kuid täpsaim kohalolija konvendi lõbuõhtud ka siis, kui hommikul oli eksam* Ta õppis alati, piltlikult öelda, ka oma pulmapäeval „võttis läbi" oma vastava osa* Karsklane enda rõõmuks. Kunagi ei püüdnud ennast teistele tavalise karsklasena kui eeskuju peale sundida. Valas rõõmsalt teistele viina, ise jõi ntÕdu* Konvendis oli hoolikaim konvenditöös. Suri riigieksamite ajal* Olin temaga lapsest saadik ühes toas kõrvuti vedanud õppimise vaevasid* Hirmus oli pärast tühjas toas* Mitu nädalat ei puudutanud ma raamatuid, mis olid tal jäänud lahti lauale, pliiats ja märkmik kõrval Konvent nagu iga kohtki, kus inimesed ühise perena, oleks igav, kui seal poleks ka koomikat. Oi, naljamehi oli minu ajal „Sakalas" palju* Ksv* Õunapuu kindlasti polnud naljahammas, aga tema tõsiduse poosis oli midagi, mis mõjus koomiliselt. Tema nimelt oli õppinud laulmist ja kõndis ringi ning laulis vilistlaste perekondades „Stenka Rasinit". Kõige tõsidusega, käsi südamel ja silmad taeva poole. Ta kuidagi kujutles end kunstiinimesena, oli aga ainult kunstihuviline.

Vilistlaste perekondades, eriti aga neis, kus peeti karskust einbundemitsalise karmusega, kuid „musitseeriti", oli Õunapuu väga oodatud külaline* Seadis seal enese klaveri äärde seisma, tegi end poosiga *.

56

*

1934

Coetus

57

astraalseks, köhis takistavad realiteedid ära ja laulis siis „Stenka Rasinit". Ja daamidel oli Õilsus hinges. Õunapuul seltskondlik heaole-

mine ja mõnus õhtu Minu rebane olles Õunapuu kutsus mind kord Werneri kohvikusse. Rebane Juh Peet oli ka kaasas. Hakkasime siis kohvi jooma ja kooke sööma. Mina isiklikult pole koogisõber. Aastate kaupa käin kohvikuis, kuid see on imeasi, kui juhtun sööma ka mõne koogi. Tol ajal samuti. Õunapuu jõi neli klaasi kohvi ja sõi 32 kooki! Vist ka rekord! Kolm portsjonit karbonaadi õhtul polnud tema juures suurem asi. Nii olid lood tema „Stenka Rasini" astraalsuse ja maise olemuse vahekordadega. Konventi ta armastas südamest. Ja nüüd vanemas eas on ta jäänud innukaimaks konvendi külastajaks ja üliõpilaste � �

.

sõbraks.

Kui ma valmistusin keskkooli lõppeksamite vastu ja Õppisin Nevsorov'i õhtustel kursustel (asusid siis Henningi platsil „Karskuse Sõbra" majas), siis oli saksa keele õpetajal, auväärsel Lundmann'il, kombeks, et kui ta tahtis kedagi noomida, siis ei noominud teda, vaid pöördus minu poole: „Lieber Rasmus..." ja luges siis huumoriküllase epistli. Ja kui ta tahtis kedagi kiita, siis jällegi: „Lieber Rasmus" jne.

Henrik Visnapuu õppis ka seal, ja oma parimas meeleolus tervitab ta mind senini: „Lieber Rasmus!"

Konvendis oli midagi selletaolist, kuid ikka ainult tögamise meeleoluks. Seal oli tol korral ksv. Rosenberg ja me kõik kutsusime teda „Onuks". Sina jumal küll, on niisuguseid inimesi, kelle nägu ja tegumood ahvatlevad tema üle nalja heitma. Need on tögamise objektid.

Kangesti sõbrana hoitakse neid, aga naljaks võetakse igal juhul. See Onu oli meil nii, et kui teine tegi nalja, siis tema ei mõistnud seda ja oli tõsine, segane, higine, protesteeriv sekka ja olemiselt kuidagi võidetu. See tegi veel rohkem nalja. Seepärast tehtigi temaga nalja.

Kus siis sadas aukohtuks väljakutseid! Said teised nuhtlemist ja sai tema. Traagikoomikat oli selles kõiges, aga Onu mõistab nalja ja on meie kõigi vapraks sõbraks.

Onu suurimaks „vaenlaseks" oli Sass Põder, suurim sõnade žonglöör ja tüüp, kellest mina kunagi ei ole suutnud saada aru, mida ta mõtleb, kui kõneleb. Vapper võllanägu, täis suurimaid krutsikuid sõpradele tembutegemiseks. Onu sai temalt palju lõbusaid valupäevi.

Kui Sass pani Onu kurameerimisvisiidile käima ühe saksiku preili poole, siis lasti Onul enne minekut kaks korda habet ajada. Ja kui Onu oli kukkunud preili pool sisse, siis ta pole mõistnud teha muud, kui kogeldes küsida „Fausti", et kuidagi põhjendada oma ootamatut küllatulekut. Onu muidugi ei lugenud „Fausti". Aga Sass kirjutas küll „Fausti" teksti vahele sääraseid lauseid, mis ei ole kuigi meelitavad. Onu viis „Fausti" tagasi, muidugi koos nende lausetega, ja kaotas tunnuse. Onu ja Sassi vigureil polnud lõppu ja Onu lihtsalt nuttis 58

sõprade käes. Ei mäleta, mis kord juhtus, aga Onu nõudis mensuuri ja lahmis rapiiriga siis nii kalevipojalikult, et vastase selg oli vorpides; kuid ka ta ise oigas mitu päeva.

Sassil oli maal Kiisli veski ja selle tuludest ta elas. Raha kandis ta kahes taskus; sõbrad nägid vaid seda, kus olid pennid. Konvendis on ju ikka nii, et meestel on hirmsasti suitsupuudus. Kui ühel on, siis on tema karp kohe tühjendatud. Kord Sass mõtleb teha kavalat kokkuhoidu: võtab karbi, pistab suitsu suhu. Teeskleb siis, et karp on tühi, ja viskab selle nurka. Muidugi mõttega, et pistab sealt pärast tasku tagasi. Karp läks aga lahti, suitsud laiali põrandale. Nii said sõbrad ikkagi suitsu.

Henrik Visnapuu oli tol ajal „poeetide kuningas", hiilgetõusus.

Oli kena poiss, kuid tegi sekka kangesti seda siurukeste krüsanteemikultuuri. Luuletas rängasti, blaseerumisest ka, kui žest nõudis. Aga tema neitsilik loomus oli veel üsna õrn-senümentaalne, nagu koolipoisil, kes hakkab ahneil silmil kuulatama, mis lõbudest ja elumaitsmisest räägitakse. Kui istusime viina võtma, siis tema kui „Amorese" geenius jõi muidugi ka. Üldse peab ütlema, et Henrik oli neid väheseid inimesi, kes jäävad viina juures lõpuni meheks, kellega on rõõm istuda.

Tema lõbutsemisel, leidlikkusel ja püsivusel polnud lõppu. Aga rüüpas nii, et nägu tegi sääraseid grimasse, mis võivad kohutada karsklaseks. Tema puhul heideti nalja: „Visna, mine joo viin teises toas ära ja tule siis jälle juttu ajama!" Neid seiklusi, petroniuse-käikusid foorumile varahommikul, mis armsa Visnaga tehti, ei unusta vist keegi.

Omamoodi klaunlikud naljahambad olid veel ka: kadunud Laos, keda mäletame Kusmana, ja Artur Tamm. Kaks väikest meest lahutamatult koos: Kusma surmtõsise näoga, kuid paljas nali läbi ja läbi, ning Tamm alati naerul näoga, nii et mina tõendasin, et Tamme nina ka naerab. Koos nad astusid ülikooli, koos konventi, koos tegid eksameid, ainult surra oli, mis neid koos ei lasknud maamulda minna. Sest Kusma puhkab juba ammu, aga Tamme nina naerab endiselt edasi.

Nende naljad olid lõpmatud, nende olemus oli nali. Ja muidu ometi olid nad mõlemad tõsised poisid. Neist peaks keegi koostama memuaarid, nad väärivad seda nalja vaimukuse nimel.

Kusma omas haruldast häält ja kui ta laulis, siis alles oli nali kadunud ja õhku täitis see kallis nooruslik kaduv-armas, millega on hingestatud „tudengielu kullane". See, mida ei suuda panna sõnadesse, kuid millele mõeldes hallipäiste vilistlaste silmades vahelduvad rõõm ja pisarad.

Meie rahvas ja üliõpilaskond astusid iseseisvusse. Sõda on minevikus. Rahvas rühib ülesehitusetahtes. Olukord valitsevais ringkonnis kujunes aga nii, et rahvas hakkas suhtuma sellesse pettumusega.

Uued elevused tõusid inimeste südameis, ja meie ühiskond käärib võit59

luses ümbersünni ümber. Üliõpilaskond ei saa ainult õppida ja nooruslikult lõbutseda. Üliõpilaskond ka võitleb noorusliku värskusega isamaa parema tuleviku eest.

Korp, „Sakala" peres on palju mehi, kes Selles võitluses, nii kultuuri, poliitika kui ka majanduse alal, on mehiselt esirinnas käinud.

25 a. minevikku ei ole jooksnud üldsuse kergemat pärivett. See on tagatiseks, et tuleviku aastad on kindlamad kui teras kandma noorusliku rõõmu kõrval ka iseteadlikku rahvuslikku ülesehitavat tööd ja selle organiseerimist.

R. Kangro-Pool

60

SAKALA VABADUSSÕJAS Eesti iseseisvuse saabumiseni üks osa eesti seltskonda ajas taga korporandist eesti üliõpilane ei ole puhastverd rahvuslane, vaid kaldub oma kommetes saksa burši järeleaimamisele ja harrastab saksa orientatsiooni. Eesti korporanti ei tahetud pidada võimeliseks tooma Eesti heaks suurt ohvrit. Nii ilmselt meeletu ja mõttetu kui säärane arvamine ka oli, ometi leidis ta pooldajaid ka nende seas, kes pidasid end õigustatuks võitlema eesti kultuurelu esirindel. Vabadussõda oli seepärast nagu oodatud ja soovitud sündmuseks, mis näitas, kuivõrd vale oli see arvamus, Värvikandev eesti üliõpilaskond oli esimene, kes haaras relvad kätte ja läks vaenlasele vastu.

Kuna korp. „Sakala" liikmeskond ei võtnud osa Saksa okupatsiooni aegsest ülikooli tegevusest, siis oli suur osa kaasvõitlejaid Tartust eemal. Need, kes viibisid Tartus, võtsid aga suure innuga osa kaitseliidu loomisest ja organiseerimisest, okupatsiooniaja lõpul alguses põranda all ja hiljemini avalikult. Sellest tööst võtsid korporandid, nii nooremad kui vanemad, agaralt ja täie innuga osa.

Niipea kui algas enamlaste kallaletung Narvale, võtsid Tartus viibivad „Sakala" konvendi liikmed praeguse vilistlase L, Pääsukese, kadunud Otto Michelmanni ja teiste algatusel vastu otsuse, astuda otsekohe lihtsõduritena formeeritavatesse Eesti väeosadesse. Asudes sõdurite keskele kasarmutesse, taheti luua kõige ligem ja otsesem kontakt ning side rahvaväega. Seda muuseas ka selleks, et ise sõdurina võiks tagajärjerikkamalt ja oma eeskujuga teha selgitustööd meie kaitse- ja vabadussõja tungivast tarvidusest, kuna alguses ci leidnud see veel kõikide rahvakihtide ja sõdurite keskel poolehoidu. Paljud meie kaasvõitlejad astusidki Tartus formeeritavasse 2. rügementi ja võtsid osa ka esimestest lahingutest Tartu kaitsmisel. Tööd ja tegemist olid kõik kohad täis. Tartust eemal viibivad kaasvõitlejad ruttasid sõjategevuse alates, ootamata ametlikku kutset või käsku, ühe või teise väeosa juurde, et seal oma jõudu kodukaitsmisel rakkesse panna. Kui 26. nov. Tartu eesti üliõpilaste asemikkude kogu võttis vastu otsuse, millega kõiki eesti üliõpilasi üles kutsuti vabatahtlikult rahvaväkke astuma, siis oli suur osa „Sakala" perest juba teenimas ühes või teises väeosas.

Polnud kerge see algus, sest kõike tuli hakata tegema mitte millestki, 2. jalaväe rügemendi loomist algas nende ridade kirjutaja koos mõtet, et

61

]ärver'i ja Särev’iga (praegused kolonelid) kuskil „Vanemuise" alumise korra külmas ruumis, kus terve staabi jaoks oli ainult üks laud ja kaks tooli. Hiljemini saime kasustada hotell „Bellevue" ruumid. Ega seegi läinud nii libedasti. Kui ma ühel pühapäeva hommikul läksin võtmeid otsima juudi soost majaomaniku juurde, siis öeldi mulle, et peremees olevat läinud sünagoogi. Tähendasin, et täna pole juutidel püha ega pole tal põhjust sinna minna, ning käskisin, et ta hiljemalt poole tunni pärast minule võtmetega hotelli järele tuleks; muidu oleme sunnitud uksed ise avama. Kui trepist alla tulin, siis leidsingi juudi hoovi-

J. Sassian

Aga ega ruumidega ei saadud veel sõdima hakata: relvi ei olnud peaaegu sugugi, peale mõne üksiku, mida keegi oli varjanud sakslaste eest. tlhel vihmasel sügis-hommikul aga selgus, et raudteejaamas on üks vagun püsse. Kust nad olid saadetud, ei mäleta. Anti käsk need sealt ära tuua. Kuid kuidas ja kelle abil sa neid tood? Kindlat väeosa veel polnud, keda nii suure hulga püsside järele oleks võinud saata. Linnas valitsesid veel kindlasti Saksa okupatsioonivõimud, kes meie relvade haaramisele sugugi hea pilguga ei vaadanud. Lisaks oli linnas ka palju kommunistlikku ja muud kahtlast elementi, kes oleks hea meelega meie relvad endale võtnud. Tegime, mis saime. Kogusime kaubavaksali juurde ohvitsere ning üliõpilastest rahvaväelasi ja kaitseliitlasi, kellede hulgas, mäletan, oli palju „Sakala" kaasvõitlejaid, ja laadisime püssid, muist kastides, osa lahtiselt, veovoorimeestele. Tulime siis pikas reas ülalt alla linna: püssivoor keskel ja selle kummalgi pool rida püssidega konvendi sõpru ja teisi kaitsjaid.

Ei julgenud meile keegi ligi tulla, ainult üks saksa patrull kohtas meid teel ja küsis, kuhu meie relvad viime. Kas sellele midagi vastati, ei mäleta. Kui me aga saime püssid paigale asetada, kutsuti rügemendivärava juurest ühes võtmetega.

62

ülem, kadunud kindral Unt, Saksa kindralkomando ülema juurde püsside kohta seletust andma. Viibisin sellel kõnelusel tõlgina ja mäletan, et saksa kindral avaldas rahulolematust, et me tõime relvad ilma tema teadmata. Muid suuremaid pahandusi siiski ei tulnud. Kindral Unt seletas, et meie ise end enamlaste vastu kaitsma peame, kuna sakslased seda ei tee. Nii see asi jäigi. Kui relvad jõuti välja jagada, saadeti ka kohe nendega varustatud rahvaväelased Tartust rindele, kuhu läksid esimestena kõik sõduritena teenima läinud „Sakala" kaasvõitlejad.

Nagu öeldud, polnud vabadussõja algmomendil kaugeltki kõik „Sakala" liikmed Tartus ega läinud seepärast ka kõik Tartust sõtta.

Igaüks tegi seda koha peal, seal, kus see oli neile kõige ligem ja kus üks või teine väeosa formeeriti. Sõtta mindi oma sisemise distsipliini sunnil, ootamata sundkäsku väljastpoolt. Teati, et isamaa vajab kaitset. Nii teostasid väljaspool Tartut asuvad kaasvõitlejad omal algatusel konvendi soovi ja tahet, et kõik kaasvõitlejad läheksid sõtta koos rahvaga, üldistes ja ühistes tingimustes. Nii leiame vabadussõjas eranditult peaaegu kõigis väeosis oma kaasvõitlejaid, hoolimata sellest, et neil üheskoos ühises võitlusgrupis oleks olnud sõjaraskuste talumine palju kergem. Sõtta läksid ja tegid selle kuni lõpuni kaasa eranditult kõik „Sakala" kaasvõitlejad, üks seal, teine teisal. Arvulisi andmeid ei ole käepärast, kuid siiski võin ütelda, et üheksa-aastane „Sakala" andis umbes sada vabadusvõitlejat, kes kõik on ohvrimeelselt toonud oma annuse sinna laekasse, millest sõja möödudes võeti välja vaba iseseisev Eesti riik. Võime rahuldustundega meelde tuletada, et meie kaasvõitlejad minnes vabadussõtta ei kippunud sugugi kasustama oma isiklikke sidemeid parema ja kergema teenistusvõimaluse otsimiseks; nii näeme isegi paljusid „Sakala" kaasvõitlejaid, kes olid arstiteaduse vanema kursuse üliõpilased, sõdimas lihtsõduritena roodudes, patareides ja mujal, hoolimata sellest, et nad oleksid võinud kergesti leida kohti sanitaarpersonaali hulgas. Kantseleides kirjutajatena leiame ka hoopis vähe sõpru, ja kui neid leidubki, siis on need sinna määratud vastavate ülemuste poolt teenistuse huvides.

Kaasvil. O. Palu kirjutab: Sõja puhkedes olid sakalanused need, kes astusid esimestena vabatahtlikult sõjaväkke. Minu patareis oli palju üliõpilasi, nende seas sakalanused Evald Konno, Albert Leesment jt. Alguses, kui tudengid polnud veel harjunud sõja olukorraga ja seal ette tuleva musta tööga, oli kuulda tagaselja nurinat ja kirumist. Isegi ähvardati mind mõnede poolt, et peale sõda, kui jälle oleme tudengid, küllap siis tasutakse mulle kõigi nende vintsutuste eest, mis said neile osaks, ja selle eest, et neil tuli teha tööd nagu lihtsõdureil. Kuid paari kuu pärast oli tudengite tuju juba hoopis teissugune: nad töötasid eeskujulikult. Ei saa jätta tähendamata, et just sakalanused olid need, kes mõjustasid oma energiaga teisigi, kes järgisid nende eeskuju. See kergendas tunduvalt minu tööd patareis. Just tudengite ennastsalgava töö arvele panen selle, et minu patarei kujunes löögipatareiks, mida 63

kinnitas Tõnisson,

korduvalt oma käskkirjades

ka

1. diviisi

ülem kindral

Meie vabadusvõitlus kandis mitmeti partisanisõja ilmet, ja seepärast võime seal ära märkida palju juhtumeid, kus otsesesse võitlusse tuli astuda ka niisugustel üksustel, kes polnud selleks määratud, kes

О. Michelmanni mälestustahvel „Sakala" saalis aga siiski olid valmis võitlema.

Nii näiteks käsutas rügemendi arst vii. Oskar Reiman Tartust taganemisel voori kaitseks oma sanitaarkomando ahelikku, kui luure tõi teate, et ümbruskonna metsades on kohalikke enamlaste salku. Teine kord astus sama vii. Reiman oma sanitaridega enamlaste pealetungile vastu Võrumaal, Hanikase küla juures, kus parajasti polnud ühtegi teist meie väeosa. Kaasvilistlase julgus, kohusetruudus ja algatusvõime hoidsid ära hädaohtlikuks kujuneda võiva äparduse rindel. Ta pidas oma sanitaridega vastast kinni, seni kui saabus abi.

Nii rasketes tingimustes ja puudustes kui ka tuli pidada vabadussõda, ei kadunud kaasvõitlejatel ometi usk oma heasse ja õilsasse asjasse. Ja kui mõnikord kibedus kippuski maad võtma, siis oli ühel 64

või teisel ikka mõni hea nali käepärast, millega suu jälle naerule kisti; ja kus vaja, katsus üks teist lohutada käepäraste võimalustega. Nii mäletavad teise rügemendi sõjaaegsed ohvitserid veel tänapäev rügemendi arsti Reimanit, kel pataljoni või roodu tulles ei puudunud kunagi väike lohutav arstipudelike, millest ta siis andis abi haavadele, olgu need kas põlveotsas või suulaes.

Ka äpardustest saadi üle hea ja terava naljaga. Juhtus kord, et üks ülemus-vilistlane nõudis temale alluvalt kaasvilistlaselt kirjalikku aruannet väeosas eriti ohtrasti esineva piiritusetarvitamise üle. Kunas aga on sojas piiritus ülearune või millal jääb teda üle? Haavatuid on palju ja ka muidu piiritus aurab kergesti, kui_ vähegi soojema koha ligidale satub. „Kuri kass! Mis aruanne? Oige tore!" lausus kurja kirja saanud sõber. Vastuse aga pidi andma. Paar päeva enne seda oli ülemuse kallis isiklik hobune ühes ree ja kõigega, mis selle peal, ööpimeduses sattunud Emajõe jääauku ja läinud põhja; pääsenud oli ainult hobusemees. Vastati siis lihtsalt, et koos ülemuse hobusega on läinud jõepõhja ka ülearune piiritus. Seega asi oligi lahendatud. Sõjaoludes on nii mõnigi asi lubatud. Ega pole siis ka alati vastused nii otsekohesed, nagu ühel kahurväe kaptenil, kes Varustusvalitsuses küsimusele, kuhu ta lühikese ajaga nii palju piiritust pannud, vastas; „Mis oli puhas, selle jõime kohe ära; puhastamata piirituse aga puhastasime enne ja jõime siis."

Vabadussõda ei möödunud ilma kaotusteta ja ohvriteta ka „Sakalale". Rääkimata surnutest, haavatutest ja sõjahaiguste läbi kannatanutest, kaotas „Sakala" nagu oma tervikliku ohvri kehastusena endise esimehe Otto Michelmann’i, kes langes vahva sõdurina ratsamehena Narva rindel juba sõja alguses.

Oma kümnenda aastapäeva pidas „Sakala" sõjaoludes, kus peaaegu iga kaasvõitleja tõttas kommersilauast otsekohe tagasi oma raskete kohustuste täitmisele, sest veel polnud vabadusvõitlus lõppenud ega polnud aeg loorberitele puhkama jääda. Seda ei küsitudki. Mc ci pidanud vabadussõda kellegi teise teenistuses olles, vaid mc tegime omaenese asja; seepärast polnud meile ka tarvis käsku väljastpoolt, vaid oma sisetunne ja distsipliin dikteerisid meile meie teod. Ei olnud seepärast ka tähtis, kas või kuivõrd meie selle eest tasu saame, vaid võitluse saavutus ise oligi tasu.

Nüüd on vabadussõjast möödunud juba 15 aastat. „Sakala" veerandsajandi päeva pühitseme omas iseseisvas riigis. On küllalt möödunud aega selleks, et kriitiliselt suhtuda vabadussõtta kui ajalukku jäänud sündmusse. Oleme siis koos sellega seesmiselt muutnud oma suhtumist tolleaegsetesse sündmustesse? Kindlasti ei. „Üks koigi eest ja kõik ühe eest," selle oma lipukirja laiendasime vabadusvõitlusse minnes terve eesti rahva peale. Sama vaim kannab meid ka edaspidi.

J.

Sassian 65

SAKALA HÕIMUSUHTED Hõimusuhted sõpruslepingu sõlmimiseni hämelastega

Nii kultuuriline, moraalne kui ka füüsiline üksteise toetamine ja ühine tulevikumissioon rajada soome-ugri rahvaile vääriline koht maailma rahvaste vaimusaavutiste varaaidas, ühes sellega ka vääriline poliitiline positsioon maailma rahvaste peres on kandnud kaht vennasrahvast rind rinna kõrval läbi ärkamisaja koidiku ja veriste vabadusvõitluste. Sama vaim ja samad aated on lähendanud kahe vennasrahva nooremat generatsiooni akadeemilisi noori oma kodumaa ülesehitavas töös. Üksteist tundma õppides ning üksteiselt õppides kasvavad karakteritüseduse dimensioonid, kasvab ühe kui ka teise oma väärtuste tunnetamine; ühes sellega süveneb ka rahvuse äratundmine ning elamise loov tahe, mis tiivustavad oma kultuuri ja vaimuelu arendamisele.

Eesti ja Soome akadeemilised noored on teadlikud sellest, et rahvusluse elava tunnetuse väärtus ei seisa agressffvsusepoliitikas, et üksnes võimus ei peitu jõud, vaid eriti väikerahvaste juures väga suurel määral positiivses vaimses töös; et vaimukultuur on üks olulisi relvi väikerahvaste olemasolu eest võitlemise positsioonil. „Soome silla" ehitamine on olnud nii paljudelegi õilsaks tööks juba sest ajast peale, kui Soomele ja Eestile koitis rahvuslik ja kultuuriline ärkamine. Kreutzwaldi ja Koidula ning Soomes Lönnrofi, Snellman'i ja Ahlqvisfi ajastul põimusid esimesed konkreetsemad sidemed Eesti ja Soome vahel. Soome rahvuslased laiendasid juba sel ajal rahvusküsimuse hõimluse alusele. Kreutzwald ihaldas enne surma kord saada Soome pinnale, Koidulal oli kirjavahetus Ahlqvistiga jne.

Alus oli pandud, ja järgnevail aastail meie kirjamehed sõlmisid juba tihedamaid sidemeid soome akadeemilise noorsooga, ühes sellega ka soome kultuuri saavutistega, eriti need, kes olid õppimas Helsingi ülikoolis. Need esimesed puhtkultuurilised sidemed on kandnud rohket vilja meie iseseisvuse saabumiselgi.

Korp. „Sakala" on võtnud hõimuküsimuse oma südameasjaks juba algpäevist saadik oma asutaja vilistlase O. Rütli eestvõttel, kel oli juba 1900. a. alates tihe side vennasrahva rahvuslikust vaimust kantud akadeemilise noorsooga.

Esmakordselt külastas Eestit suuremal arvul soome üliõpilasi 66

I

1909. aasta kevadsuvel, kui nad võimlejaina tulid Tartusse demonstreerima eeskätt oma põhjamaist füüsilist tarmukust, said aga ühtlasi laialdaste üliõpilasringide vaheliste reaalsemate hõimusidemete sõlmimise pioneerideks. Nende vastuvõtu eest Tartus ei olnud hoolitsetud; puudusid ložeerimisvõimalused jne, „Sakala" vii. O. Rütli ühes Tartus elavate, hõimutundest innustatud kaasvõitlejate Piiskop’i ja Grau'ga võtsid soomlased vastu külalistena, paigutasid nad kortereisse ja hoolitsesid hõimuveljede ülalpidamise eest. Koos korp. „Sakala" perega tutvusid soomlased ülikoolilinnaga ning jätkasid hõimuniitide põimimist ühise meeleoluküllase väljasõidu näol Ülenurme mõisa. Tugevad käepigistused soomlaste lahkumisel rõhutasid sooja sõprust.

Järgnes südamlik kirjavahetus, mille tulemuseks oli see, et Soome üliõpilaskond kutsus korp, „Sakala" terves koosseisus endale külla.

Sama aasta oktoobri keskel sõitsidki 17 sakalanust üle lahe. Sellest sõidust kirjutab „Postimees" 1909. a. oktoobris (nr. 13); „Soomlaste ja eestlaste vastastikkuse lähenemise mõttele hakkavad teod järgnema. Huvitus kasvab mõlemilt poolt ning ajab ühtteist oma silmaga nägema. Suvel käisid võimlejad meil, nüüd on „Sakala" korSõbraliku hõimporatsiooni liikmed Soomes külaskäiku vastamas luse tunde kasvatuse mõttes on viimse külaskäiguga kahtlemata suur samm edasi astutud, samm, mis iseäranis meie väikerahva elus küllalt sedavõrt tähtis, et teda ajalooliste sündmuste nimekirja võiks ülesse võtta Vastuvõtjaks oli Helsingi üliõpilaskond, kes selleks moodus...

...

tanud vastava osakondade vahelise toimkonna. „Helsingin Sanomat" ja „Suometar" tõid igapäev teateid eeltöödest ja tegid asja seega ka väljaspool tuttavaks." „Kauni ja osavõtjaile unustamata mälestusrikka silmapilguna jääb meie tumedatel aegadel meelde Eesti ja Soome üliõpilaste piduõhtu „Alppilas", Vaimustus ja hõimluse tunde püha mõju andsid sellele sütitava jume" kirjutab „Helsingin Sanomat".

Vastuvõtupeol pidas tervituskõne üliõpilane L. Ploompuu. Soome tuntud naiskirjanik pr. Maila Talvio kandis ette sellele peoõhtule pühendatud luuletispala „Ainoalle veljelle" (Ainsamale vennale). Professor Kaarle Krohn'i kõne sütitavaks mottoks oli „Tehke tööd isamaa kasuks". Isamaalises ja hõimuvaimus kõnelesid prof. N. Setälä, prof. Mikkola jt. Ungari ülikooli noorsoole saadeti ungarikeelne tervitustelegramm.

See sõprussidemete kindlustamine ei jäänud tähele panemata ka kõrgemalt poolt ja oleks võinud saada saatuslikuks korp. „Sakalale".

1909. aasta 18. okt, „Postimees" kirjutab; „Eesti korporatsioon Sakala sõit Soome praegusel ajal on „Rigasche Zeitungi" teatel Vene ringkonnas pahameelt äratanud. Niisama olevat Ungari üliõpilastele saadetud telegramm mõjunud, mille peale Vene ringkonnad, kui vaga soovi kõiki mongoli rahvuseid ühendada, peale vaadanud." ..

�

67

Omalt poolt lisab „Postimees" juurde: „Rigasche Zt." kirjasaatja seisab niisama, nagu need pahandatud Vene ringkonnad, Vene õperaamatu mõju all, kuhu küsimus veel ei ole ulatunud, kas Soome-Ugri rahvad ülepää mongolid on."

Ka „Novoje Vremja" hurjutab soome-ugri rahvaste illegaalset organiseerumist.

Korp. „Sakala”

liikmeid saabudes Helsingisse Häme Osakonna 60

a. juubeli

pidustustele 1929

See vaimustav vastuvõtt Soome üliõpilaskonna poolt oleks võinud hävitada korp. „Sakala", Kohe peale Vene valitsusmeelse ajakirjana kutsuti duse sõnavõttu see oli varsti peale Soomest tagasisÕitu korp, „Sakala" ja korp, „Frat, Estica" seniorid rektori juurde, (Nähtavasti polnud võimudel küllaldaselt selge, kumb Tartu korporatsioon külaskäigu Soome korraldas.) Rektor nõudis vastust kolmele küsi' musele: kes korraldas küllasõidu, kas esindati Soomes eesti üliõpilaskonda, kes olid Soomes vastuvõtjad, kas kandis sõit poliitilist laadi.

Vastati, et külaskäik oli mitteametlik, vastuvõtjaiks tuttavad ning loomulikult ilma poliitilise tagamõtteta.

Hoolimata kõigist välispidistest raskustest järgnes „Sakala" külaskäigule Soome tihe sõprus, mida ei kustutanud ka maailmasõja aastad. Need tõid ainult väikese vaheaja konkreetsemaile sõprusaval-

68

dustele. Vabadussõja päevil tõusis see maailmasõja ja okupatsiooni ajul tuha alla sunnitud leek spontaanse lõkkena uuesti. „Sakala" tihe sõprus vennasrahvaga ilmnes iseseisvusaja esimesel aastakümnel tihedas kontaktis Tartut ühel või teisel puhul külastanud või siin viibivate soomlastega. Äsjaasutatud eesti ülikooli õppejõududest astusid prof. Kalle Väisälä ja prof. Arno Rafael Cederberg korp, „Sakala" vilistlasteks, saades seega „Sakala" hõimusidemete

reaalseiks kehastajaiks.

Kui 1920. a. oktoobri algupäevil Soome rahudelegatsioon viibis Tartus, siis korraldas „Sakala" delegatsiooni liikmeile piduliku vastuvõtu oma konvendi korteris, millest võttis osa ka hulk ülikooli Õppejõude. Need on ainult üksikud näited, „Sakala" eriline sõprus Hämäläis-Osakunta’ga sai alguse jällegi auvii. O. Rütli kaudu, sest viimane abiellus 1906. a. soomlanna prl.

Auer’iga, kelle vennad ja sugulased kuulusid Hämäläis-Osakunta liikmesperre. Üliõpilaste hõimupäevad nii Tartus kui ka Helsingis tõid aastaaastalt Häme Osakonna ja korp. „Sakala" liikmeid teineteisele vastastikku külla, süvendades seega kahe vennasrahva üliõpilasorganisatsiooni teineteise tõsist mõistmist ja sõprust.

Kõige eeltoodu tulemusena sõlmiti Hämäläis-Osakunta ja korp. „Sakala" vahel 17. novembril 1929, a. sõprusliidu-leping, mis oli otsustavaks tõukeks üliõpilaslike hõimusuhete ja sõpruslepingute sõlmimisele kogu laial üliõpilasrindel ja mis on praegu esimeseks sõpruslepinguks, kus teineteisest arusaamine on säilinud tumestamatult. „Innustatud tegusast hõimutundest, tahtes kasvatada tulevaid haritlaspõlvi Soomes ja Eestis vennasrahva maa ja kultuuri tundmisele ja lugupidamisele, püüdes tutvustada oma liikmeid liidu organisatsiooni ja tema liikmetega, võimaldades neile sõprussidemete sõlmimist vennasrahva akadeemilise noorsooga ja edendades nende vastastikust lähenemist, mida mõlema rahva akadeemilised ringkonnad on harrastanud juba aastakümneid" seisab liidulepingu eessõnas.

Vastastikused stipendiumid, mis võimaldavad sõprusliitlase organisatsiooni liikmeil viibida teineteise peres selle liikmeina, õppides tundma seda vaimu ja hinge, mis sisustab sõbra elu ja tööd, vastastikus sed külaskäigud peo- ja tööpäevil ning osasaamine teise rõõmudest ja muredest, see kindlasti lähendab inimesi, pealegi kui eelduseks kõige soojem poolehoid ja põhiolemuselt harmooniline kultuuriline ja poliitiline maailmavaade. See on loonudki kindla alusmüüri samasuunali-

seks ülesehitavaks tööks.

Korp. „Sakala" ja Hämäläis-Osakunta omavaheline sõprusleping oli reaalseks aluseks, mille najal on arenenud tänapäevani mõlemate org-ide tihe läbikäimine ja sõprus.

Kui poliitiliste surutiste ja vaimse kriisi oludes on säilinud ja süvenenud suur hõimusõprus, siis on põhjust uskuda, et see kestab ja et 69

vennasrahvaste praegusegi akadeemilise noorsoo sõprusest ja tõsiduhõõguvaist käepigistusist löövad lõkkele ka laialdasemad rahvusliku vaimustuse loovad tuled valgustama nii Eesti kui ka Soome tulevikuteed rahvusliku vaimse kultuuri ja poliitilise õigluse kindla tervikulise ärkamiseni ja soorae-ugri hõimude väärse seisundini. sest

O. Grüntal-Rõdali Hõimusuhted peale sõpruslepingu sõlmimist

Uldsõnalisfesse lausetesse kokku võetud põhimõtetele oli elu ise andnud tuuma ja täitnud tühikuid. Omavaheline läbikäimine toob hulga uusi traditsioone, mis saavad omaseks mõlemale lepinglasele ja soodustavad otsekohest ühendust. Kõige eel aga sammub järjest kas-

Häme Osakonna suvipäevilt

vav vastastikustel külaskäikudel sõlmitud sõpruste ring. Kui esimestel kokkupuutumiste! veel tunti vaid mõnda juhtivat jõudu org-ist, siis nüüd võime rääkida mõlemate liikmeskondade kõige lähemast kontaktist. Lahkub sakalanus Soomest või Hämäläis-Osakunta liige Eestist, on mõlemal kaasas kümmekond õnnesoove, tervitusi üle lahe sõpradele. Küll nooreneb koosseis; tulevad uued, kaovad vanad, kuid on nimesid, häid muljeid vastastikustest kokkupuutumistcst, mis ei kao

mälust. Ja kui omavahel koos ollakse ja meelde tuletatakse läinud semestreid, siis kanduvad need muljed edasi ja jäävad ajaloona organi-

satsiooni püsima.

Esimene kokkupuutumine pärast sõpruslepingu sõlmimist oli Hämäläis-Osakunta 60. aastapäeva pidustustel 1930. a. jaanuaris. Sellele

70

järgnesid vastukülaskäik kevadkommersile ja suvel esmakordne osavõtt Hämäläis-Osakunta suvipäevadest Syysmäs. Algus oli tehtud, traditsioon kujunenud ning järgnevatel aastatel on endastmõistetav vastastikune külastamine nii aastapäevade kui ka kommersside ja suvipäevade puhul. Sõpruse, usalduse ja lugupidamise märgiks on korp. „Sakala" ehtinud 1931. a. valminud Hämäläis-Osakunta maja koos-

Häme Osakonna vapp

oleku tesaali oma miniatuurvapiga. Hämäläis-Osak. on kvitcerinud sündmused, mis sümboliseerivad samaga korp-i 24. aastapäeval mõlema org-i vennalikku vahekorda.

Tihenev läbikäimine ci võinud loomulikult piirduda isiklikkude tutvuste raamides. See oli võimaldanud kummalegi lepinguosalisele heita pilku ja tutvuda teineteise organisatsiooni siseelu ja korraga. Kui esimestel aastatel selles veel paljugi näis võõrana ja uudsena, siis hiljemini oldi kokku kasvanud teineteise korra ja siseeluga ning uudne sai omaseks ja endastmõistetavaks. On siis ka arusaadav, et osa läbikäimisel kujunenud uutest traditsioonidest kanti üle ja rakendati oma siseelus. Sellega on mõlemad org-id andnud parima vastastikuse tunnustuse teineteise organiseerumisvormile ja siseelu traditsioonidele.

71

Aastate jooksul on sakalanused õppinud tundma kunta liikmete isamaalisust, töökust, otsekohest meelt, järjest tugevnevat sõprustunnet ja suurt, sooja külalislahkust.

Oleme tundnud, et

Häme Osakonna

suvipäevilt

need iseloomujooned on meid mõlemaid lähendanud tõelisteks sõpruslepinglasteks.

Elu on näidanud, et leping, mille korp. „Sakala" ja Hämäläis-Osakünta sõlmisid suurte lootustega, on neid lootusi täiel määral täitnudIlmar Lill

72

73

KOOLITÜÜPE EESTI LINNADES ROOTSI

AJAL

XVI sajandi keskel tekkinud protestantliku kooli organisatsioonis ja süsteemis, mis sai aluseks ka samal ajal Eestis asutatud koolidele, valitseb veel kuni XVIII sajandini keskajast üle võetud painduvus, nagu see esineb praegugi Põhja-Ameerikas. Ulikooli ja kooli vahel polnud põhimõttelist erinevust ei õppeainetes, ei õpetusviisides ega kasvatusmeetodites. Vahe seisis ainult õppeasutiste õiguslikus olukorras. Sest ülikool ehk akadeemia võis oma privileegide põhjal jagada teaduslikke kraade, mida aga teine haridusasutis ei saanud, olgugi selle kursus kui hea tahes. Nõnda oli näiteks Rootsis Westeräsi gümnaasiumil palju laiem ja teaduslikum õppekava kui samaaegsel Upsala ülikoolil, kuid doktori- ja magistrikraade ei saanud ta oma õpilastele anda.

Linna- ja riigikoolid pidid küll Õpilasi ette valmistama ülikoolidele ja akadeemiatele, kuid samal ajal peeti neis ka akadeemilisi loenguid, disputatsioone jne. Ka need koolid jagunesid mõnikord teaduskondadesse !. Teisest küljest andsid ülikoolid õpetust ka neis õppeainetes, keeltes ja teadustes, mis kuulusid algkooli õppekavva. Ei saagi seepärast olla võõrastav, kui üliõpilaste nimekirjas seisis koguni 10-aastasi poisse. Ülikooli sisseastumisel ei nõutud mingeid eelteadmisi. Ei ole siis ka ime, kui üliõpilastel puudus ka nüüdisaja tüüpiline tunnus akadeemiline vabadus.

Keskajal ja uue aja alguses puudus alg- ja ülikooli vahepealne keskkooli tüüp; XVI saj. lõpul ellu kutsutud nn. akadeemiline gümnaasium moodustas endast tegelikult kesk- ja ülikooli segatüübi, mis püsib praegugi kolledži nime all anglo-saksi maades, Inglismaal ja Р.-Ameerika Ühendriikides. Akadeemilises gümnaasiumis ei piirdutud mitte ainult õpetamisega kava ulatuses, vaid selles peeti ka loenguid nagu ülikoolideski, peamiselt filosoofiateaduskonna ainete alalt.

Kuid neiski puudusid kindlad õppekavad ja akadeemilises gümnaasiumis võisid olla esindatud kas kõik tolleaegsed ülikooli teaduskonnad või ainult üksikud. Ülikoolide ja akadeemiliste gümnaasiumide õppekavades olid rõhutatud aineks vanad keeled; ladina, kreeka, heebrea keel ja teiselt poolt ilukõne teadlaste ettevalmistamiseks. Niisugune hariduse suund ei rahuldanud aadlit. Kõige enne Saksamaal, hiljemini ka teistes maades tekib seetõttu uus tüüp õppeasutisi, nn. rüütli- ehk aadliaka74

Siin on uuteks õppeaineteks elavad keeled (prantsuse, hispaania keel jne.)» Rüütliakadeemiates rõhutatakse eriti tugevasti ka kehalisi harjutusi, nagu ratsasõitu, vehklemist ja tantsu.

See kõik ja samuti ka formaalseid teadusi asendavad moodsad teadused matemaatika, loodusteadus ja riigiteadus olid vajalikud aadlisoost diplomaatidele ja ohvitseridele. Puudusid ju veel sõja- ja muud erideemiad2.

itaalia,

otstarbelised koolid.

Peatudes nüüd Eestis XVII saj. ellu kutsutud kui ka endisest ajast oma tegevust jätkavate koolide juures, märkame siingi ajavaimule omast painduvust, vastandina nüüdisaja kindlakskujunenud koolitüüpidele. Nõnda olid XVII saj. 30. aastate alguses Tartus ja Tallinnas asutatud gümnaasiumid tegelikult kõrgemad koolid 3 Neil olid vastavad õppekavad kui ka ülesanded, sest nad pidid ette valmistama vaimulikke ja õigusteadliku haridusega ametnikke. Seda selgitab ehk seegi asjaolu, et Tartu gümnaasiumi muutmine ülikooliks 1631.—32. a. ei lisanud õppeasutisele juurde uusi teaduskondi ega toonud endaga kaasa olulisi muutusi õppetöö korralduses. Suurendati vaid mõningal .

määral õppetoolide arvu.

Ei tahaks nõustuda rootsi õpetlase dr. LiljedahH väitega 4 nagu oleks Tartu gümnaasium olnud aadliakadeemia, asutatud Stokholmis 1625. a. Skytte poolt ellu kutsutud „collegium illustre" eeskujul.

Tartu gümnaasium ei olnudki määratud ainult aadlike lastele, vaid, nagu Skytte oma avalikus teadaandes gümnaasiumi asutamise puhul mainib, kogu „noorsoole, olgu see siis aadlik, kodanikuseisusest või talupoegade hulgast" s Kuigi siin Õpetatakse aadliakadeemia kava kohaselt uutest keeltest prantsuse keelt ja veel lahingehituseõpetust ja fortifikatsiooni, ei nimetata aga ratsasõitu ja tantsu. Prantsuse keele, sõjateaduse, ehituseõpetuse jne. Tartu gümnaasiumi Õppekavva võtmine on põhjustatud küll rohkem sellest, et gümnaasiumi asutaja kindralkuberner Joh. Skytte ramismi voolu pooldajana ja senivalitsenud skolastilise autoriteedi mõju vastasena rõhutas akadeemilises gümnaasiu,

,

mis elulähedasemat suunda ja praktilisi eesmärke. Fortifikatsioon näit. oli väga vajalik õppeaine, vaadates Rootsi ekspansioonipoliitika seisu-

kohast.

Veelgi iseloomustavam on nähtus, et Eestis mitte ainult gümnaasiumid, vaid koguni mõned tavalised algkoolid (meie mõttes), ladinaehk triviaalkoolid püüdsid täita kõrgema kooli ülesandeid pastorite ettevalmistamise alal. Vajati ju tol ajal haritlastest esmajoones kirikuõpetajaid, ja ka Tartu akadeemias ja Tallinna gümnaasiumis, nagu üldse mujalgi ülikoolides, olid teoloogiafakulteedid tähtsad teaduskonnad suurima arvu õppetoolide ja üliõpilastega. Selliste ülesannetega triviaalkoole olid Narva kroonukool ja Tallinna toomkool.

Narva rootsi kool asutati esimese Ingeri superintendendi, koolitegelase ja vaimuliku kirjanduse autori Heinrich Stahn 75

poolt а. 1642, lisaks Narvas varemini teotsenud saksa linnakoolile* Stahlil oli küll esialgu kavatsus Narvas ellu kutsuda gümnaasium, et sel teel ette valmistada kirikuõpetajaid Ingerimaa jaoks. See ettevõte aga nurjus, ja tal tuli leppida triviaalkooliga. See kõik ei takistanud kursusega aga Stahli oma triviaalkooli täiendamast loengutega usuteaduse alalt; tema eestvõttel korraldati isegi disputatsioone, usuteaduslikke väiteharjutusi. Narva rootsi kooli iseäralduseks oli veel keelte rohkus õppeainetena. See oli tingitud kohalikust mitmekesisest rahvastikust. Peale saksa ja endastmõistetavalt ladina keele õpetati veel rootsi, soome ja vene keelt. Kõige selle juures ei tahtnud Narva rootsi kool siiski edeneda. Õpilaste vähese arvu tõttu (eriti venelased ei saatnud hea meelega oma lapsi kroonukooli) ühendatigi kroonukool paari aasta järel linnakooliga. Seegi asjaolu ei toonud esile suuri paremusi, sest nüüd omakorda halvasid koolitegevust kokkupõrked superintendendi ja linnarae vahel 6 Tallinna toomkoolile pandi korrapärane alus 1613. a. .

Alguses moodustas toomkool ainult ühe- kuni kaheklassilise lastekooli

katekismuse ja grammatika algõpetuseks. Õpilaste arv püsis 30 ümber. Õitseaeg sellele rootsi koolile saabus aga peale seda, kui Joachim Ihering määrati 1638. a. Eestimaa piiskopiks. Olles tunduvas vastuolus Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linnaga, ei suutnud Ihering teostada oma soovi kohaseid uuendusi rüütelkonna ja linna poolt ülalpeetavas Tallinna gümnaasiumis, olgugi et ta oli määratud ka selle kooli inspektoriks. Eitavalt suhtudes gümnaasiumi, hoolitses Ihering seda rohkem oma pailapse toomkooli eest, püüdes gümnaasiumi arvel tõsta selle mõju ja tähtsust niipalju, kui võimalik. Õpetajate arv tõusis toomkoolis Iherini aegu 4-ni, peale selle ehitati temale korralik koolimaja. Eriti tähtis oli aga see, et toomkoolis pandi ametisse veel eriline teoloogia lektor. Nagu Narva triviaalkool, pidi nüüd ka Tallinna toomkool ette valmistama pastoreid, milline ülesanne oli seni tegelikult gümnaasiumil. Õpilaste arv toomkoolis tõusis nüüd 70-ni, millist piiri ei ületanud gümnaasium tervel Rootsi ajal. Majanduslikud raskused sundisid siiski varsti usuteaduse lektori kohta toomkoolis kaotama; selleks aitas veel omalt poolt kaasa ka toomkooli õpilaste nõrk distsipliin. Kui Ihering tegevusväljalt lahkus, läks toomkooli areng hoopis tagurpidi. XVII sajandi lõpupoolel polnud toomkoolis ajuti rohkem õpilasi klassis kui 3 7 Tallinna toomkoolis, mis eriti tähtis, õppis eestlasi Tallinna ümbruskonnast; siiski mitte nii suurel arvul, et rahuldada Iheringi.

Viimane teeb etteheiteid talupoegadele, et need ei saada oma lapsi kooli, ja ühtlasi ka mõisnikele, kes seda takistavat 8 Ka teises Tallinna triviaalkoolis said haridust eestlased, peamiselt saksa linnakoolis muidugi jõukamate kodanikkude lapsed. Rohkem eestlasi õppis arvatavasti küll Pühavaimu eesti koguduse koolis. See oli aga oma kavalt algelisem, leeriõpetuse ülesannete ja ulatusega. .

.

76

kas köstNiisugust algõpetust said eestlased kõigis linnades, rite või mõne koolmeistri poolt. Nõnda õpetab lapsi Tartus 1680. aastais eesti koguduse köster, mistõttu pastor lubab panna tema muud tööd sulase peale, et ta vabaneks koolipidamiseks 9 Köstrikooli kõrval õitseb siiski ka eesti nurgakool 30 õpilasega, mida juhib kirikukonsistooriumi teener Martin. Kindralsuperintendent Fischer nõuab linnalt 1690. a. eesti koolile maja ehitamist, mis jääb aga teostamata vabade summade puudumisel 10 1695. a. kohustab raad eesti köstrit tasu eest eeslinna lastele kooli pidama n. Kuid eesti lapsi oli ka Tartu saksa linnakoolis, rootsi triviaalkoolis ja selle järelkäijas rootsi lastekoolis 12 Mitte halval järjel ei seisnud eesti kool ka Pärnus, kus õpetati ka arvutamist. Väiksemate linnade ainsamais kooles, lastekooles, millised linna poolt ülal peeti, ei õpetatud mõnel pool arvutamist. Pärnu eesti koolile pani aluse 60. aastate keskel pastor Vestringk 13 Kool töötas hiljemini köstri juhatusel. Kuressaares asutati eesti kool 1706. a. 14 kuna enne seda andis õpetust köster. .

.

.

.

,

1 Fr. Paulsen, Geschichte dcs gelchrten Unterrichts.

3. Aufl. I. Leipzig 1919, lk. 326 jj.

2 Fr. Paulsen, op. eit., lk, 514 jj.

3 J. Bergman, Universitetct i Dorpat under svenska tiden. Uppsala 1932, lk. 22.

4 R, Liljedahl, Svcnsk förvaltning i Livland 1617—1634. Uppsala 1933, Ihk. 395 jj.

5 Juh. Vasar, Tartu Ülikooli ajaloo allikaid. I. Academia Gusfaviana. a) ürikuid ja dokumente. Tartu 1932, lk. 3.

6 Öhlander, C., Bidrag till kännedom om Ingcnnanlands historia oeh förvaltning I. Upsala 1898.

7 Fr. Westling, Mõned lisandused Tallinna toomkooli ajaloole, Ajalooline Ajakiri II (1923) passim.

8 Fr. Westling, op. eit., lk. 4.

9 EKA. Aeta visitationis.

10 Fr. Puksov, Episoder ur skolväsendets historia i Tartu under den svenska tiden. Svio-Estonica 1934, lk. 27.

11 ‘Tartu racprotokoll 1695. Tartu Linnaarhiiv.

12 Fr. Puksov, op. dt. passim.

13 O. Liiv, Lisandeid Eesti rahvakooli ajaloole XVII sajandi lõpul. Äratrükk Eesti Kirjandusest 1934, nr. 5—7, lk. 11—12.

14 A. Soom, Saaremaa kultuuriolud XVI—XX sajandil. Äratrükk koguteosest „Saaremaa". Tartu 1933, lk. 11—13.

Fr. Puksov

77

PRIMITIIVSEST JA TEADUSLIKUST MÕTLEMISEST Kuulus prantsuse filosoof Comte püstitas oma „Positiivse filosoofia kursuses" möödunud sajandi kolmekümnendail aastail seaduse, mille järgi inimese vaim oma arenemises läbib paratamatult kolm staadiumi: teoloogilise, metafüüsilise ja positiivse. Esimene, teoloogiline staadium on iseloomustatud kõigepealt sellega, et temal seletatakse kõiki loodusnähtusi mingi nende taga seisva tah t e läbi. Niisugune vaade on end fetišisomakorda väljendanud jälle kolmel üksteisele järgneval kujul mis, polüteismis ja monoteismis. Teisel, metafüüfilisel staadiumil asendatakse inimesesarnased üleloomulikud loodusnähtuste põhjused üksikute nähtuste taga peituvate abstraktsete jõududega, nagu näit. „elujõud", „tühjuse hirm" (horror vaeui) jt. Viimaks kolmandal, positiivsel staadiumil inimese vaim piirdub ainult sellega, et vaatluse ja eksperimendi teel konstateerida üksikuid fakte ja nende vahel olevaid seadusepäraseid sidemeid, jättes kõik muu täiesti kõrvale. Nüüdsel ajal ei peeta seda Comtek kolme staadiumi „seadust" enam seaduseks teadusliku seaduse mõttes. Siiski sisaldub ka temas omajagu tõtt: meie ci saa eitada, et üksikud inimesed ja ka terved inimgrupid tegelikult erinevad oma üldise mõtlemisviisi poolest ja et need erinevused on sagedasti väga suured ja sealjuures sedalaadi, et mc võime nende puhul õigusega rääkida inimese mõtlemise arengu

staadiumidest.

Lähemalt

tutvudes nende arengustaadiumidega, tohiks osutuda eriti õpetlikuks Niisugune kõrvutada kõige algelisemat neist kõige kõrgemaga. kõrvutamine võib kaasa aidata ka selle üldise suuna selgitamiseks, millises on oma senises arengus liikunud, ja tõenäoselt liigub ka edaspidi, inimese mõtlemisviis. Kõige algelisemaks ehk primitiivsemaks võime kaheldamatult lugeda loodusrahvaste ja laste, kõige kõrgemal seisvaks teaduslikult haritud eurooplase mõtlemist. Seega võiksime võtta võrdluseks kõigepealt need kaks mõtlemisviisi tüüpi.

Mis puutub esimesse neist, loodusrahvaste ja laste mõtlemisse, siis on see viimaseil aastakümneil olnud rohkearvuliste psühholoogiliste uurimiste objektiks ja meil on selle kohta olemas juba palju väärtuslikke andmeid. Selliseist uurimusist loodusrahvaste mõtlemise kohta tuleks nimetada kõigepealt tuntud prantsuse filosoofi Levy-BruhTi (Pariisis) omi ja lapse mõtlemise kohta tuntud Genfi psühholoogi P i a g e t' uurimusi !, Meie otstarbeks üldjoontes iseloomustada primitiivset 78

mõtlemist, et võrrelda teda meie aja kõrgelt arenenud kultuurinimese jätkub, kui piirdume kõigepealt nimetatud kahe teadmõtlemisega lase uurimuste tulemustega, täiendades neid siin ja seal teiste andmetega. Peatume eeskätt täiskasvanud loodusinimese mõtlemisel.

Levy-Bruhri järgi on loodusinimese mõtlemise esimeseks tähtsamaks põhijooneks see, et ta on veel vähe diferentseeritud.

Eriti puudub temas selge vahetegemine objektiivsete, meelte läbi antud, asjade omaduste ja omaenda subjektiivsete reaktsioonide (tundmuste, tungide, liigutuste) vahel asjade mõjul. Seetõttu on loodusinimese silmis asjad peale nende meeleliste omaduste varustatud veel väga mitmesuguste heade või kahjulikkude jõududega, mis iseenesest ei ole küll meeltega tajutavad, kuid on siiski sama reaalsed, mitmeti reaalsemadki kui asjade meelelised omadused. Kui seda realiteeti, mis on juurdepääsetamatu meie kogemusele, nimetada müstiliseks realiteediks, samuti selle tunnetust, olgu ta tõeline või illusoorne, müstiliseks tunnetuseks, siis võime öelda, et loodusinimese maailm ja tema kujutlused sellest on müstilised. Kui tahaksime rakendada T a i n e'i vormeli: asjad on kestvad aistingute paratamatused (neeessites permanentes des sensations), mis oleks maksev kõigepealt eurooplase mõtlemise kohta, ka loodusinimese mõtlemisele, siis peaksime seda täiendama: aistingute ja müstiliste muljete paratamatused.

See tugev müstiliste elementide kiht loodusinimese mõtlemises seletab meile väga palju selle silmatorkavast omapärast. Loodusinimene, kes arvestab esijoones asjade müstilisi omadusi, seda, mida tema võib neilt loota või karta, seda, mida need tähendavad temale millegi muu suhtes jne. ja mitte nende meelelisi omadusi, näeb sarnasust ja samasust seal, kus meie näeme ainult erinevat, ja on omakord sagedasti pime sarnasuste suhtes, mida meil ei jätaks tähele panemata ka lapsed. Seda loodusinimese mõtlemise omadust, otsustada asjade ja nende suhete üle mitte nende objektiivsete tunnuste, vaid kõigepealt neil eeld atud omaduste ja jõudude järgi, tahab Levy-Bruhl nimetada „osavõtu seaduseks" (loi de participitation), mõeldes „osavõtu" all asjade osavõttu samadest müstilistest omadustest ja jõududest ning selle tagajärjena teatud mõttes ka nende osavõttu üksteisest. See „osavõtu seadus" seletaks meile ka loodusinimese mõtlemise aloogilist iseloomu, eriti tema näivat ükskõiksust vasturääkivuse seaduse nõuete vastu. Siiski poleks siin õige rääkida aloogilisest või antiloogilisest (loogikavastasest) mõtlemisest. Viimane eeldaks teatud mõttes loogika normide teadlikku eitamist, mida meie leiame ainult kõrgelt arenenud mõtlemises, näit. mõnede filosoofide juures. Õigem oleks sedapuhku rääkida preloogilisest (eelloogilisest) mõtlemisviisist. Mõned näited aitavad meid selgitada „osavõtu seaduse" tähendust. Bororod (Lõuna-Ameerikas) ütlevad: „Me oleme ararad" (punased papagoid). Endastmõistetavalt märkavad ka nemad vahet bororo ja papagoi vahel, kuid see tähendab neile vähe. Punane 79

papagoi on nende grupi totem’iks, loomaliigiks, mis annab grupile nime ja müstilisel viisil moodustab grupi olu, ja nii on bororod tõeliselt punased papagoid ararad. Neegripealikut päevapildistatakse ja ta palub, et pildi negatiiv saadetaks Inglismaale. Mõne aja pärast pealik haigestub ja kõik on arvamisel, et negatiiviga peab olema midagi juhtunud.

Asi ja pilt, asi ja vari jne. võtavad osa samadest müstilistest jõududest ja omadustest ning on selles mõttes üks ja sama, ja kui teha midagi pildi või varjuga, siis peab see mõjuma ka asjasse enesesse. Sellel põhjeneb ka nn, „pildinÕidus"; soovitakse näiteks teatava vaenlase surma, valmistatakse teda kujutav nukk ja torgatakse siis läbi. Nuku haavamine peab mõjuma ka vaenlasesse endasse. „Pildinõiduse" puhul on huvitav möödaminnes ära märkida, et usk selle mõjusse võib üksikuil juhtudel olla nii tugev, et inimesed, kelle vastu see oli toime pandud, sellest teada saades niivõrd hirmuvad, et tegelikult haigestuvad ja koguni surevad. „Mina tean," ütles keegi indiaanlane Põhja-Ameerikas kellegi reisija kohta (kes oli joonistanud pühvleid oma taskuraamatusse), „et see mees on suure hulga pühvleid pannud oma raamatusse, mina olin juures, kui ta seda tegi, ja sellest ajast peale pole meil enam pühvleid toiduks" ka siin jälle asja ja pildi samastamine.

Viimaks loetakse ka asi ja nimi teatavas mõttes samaseiks, mille tõttu arvatakse näiteks teatavatel juhtudel targemaks õnnestusttoovate asjade nimetust mitte tarvitada, vaid tähendada neid mõne teise asja nimega. Nii ei hüüta näiteks jahil tiigrit või leopardi nähes teistele „kass" või mijahikaaslastele mitte „tiiger" või „leopard", vaid

dagi muud. „Osavõtu seadus" on teatavas mõttes mõõtuandvaks ka loodusrahvaste kausaalsusmõiste kujundamisel. Teatud asi ei mõju teisele; ei põhjusta selles mitmesuguseid muudatusi mitte tema enese loomulike omaduste ja temas peituvate jõudude ehk energiate läbi, vaid tõeliseks põhjuseks on alati mingi müstiline jõud, mis tarvitab antud asja kõige enam oma tööriistana. Nii ei mõju mürk näiteks mitte mürgina, vaid müstilise jõu tööriistana ja ei erine sellepoolest mõnest muust sama müstilise jõu tööriistast, näit. kivist, luutükist jne. Sellepärast ei ole olemas ka „juhust"; kas keegi saab surma langeva puu all, või haavata metslooma poolt, või vigastada õnnetul kukkumisel iga kord on õnnetuse tõeliseks põhjuseks müstiline jõud, mis laskis puu langeda inimesele, mis ässitas tema vastu metslooma jne. Seetõttu peab niisugustel juhtudel otsima ka süüdlast, kes on vabastanud kahjuliku müstilise jõu, juhtinud tema ohvri vastu. Näiteks, keegi neegripealik, saades jahil elevandi poolt haavata, süüdistas enne surma oma 12 naist ja orja, et need olevat tema püssi ära nõidunud. Kolm neegrinaist lähevad jõest vett tooma ja üks neist langeb krokodilli ohvriks jälle on keegi selles süüdi; miks oleks krokodill muidu tulnud ja otsinud endale välja just selle naise. Austraallanna saab ussist nõelata ja sureb selle tagajärjel jälle otsitakse süüdlast ja leitaksegi selline.

80

Niisugune kogu mõtlemise orienteerumine esijoones müstiliste» harilikule kogemusele juurdepääsetamatufe asjade omaduste järgi peab tooma enesega paratamatult kaasa teatava ükskõiksuse igapäevase loomuliku kogemuse vastu ja viima teiste tunnetusallikatc eelistamisele, ja seda ka praktilistes küsimustes, mida meie ka tegelikult näemegi. Niisuguste tunnetusallikatc hulka kuuluksid esijoones; omaenda sotsiaalse grupi traditsioonilised arvamused, unenäod, ennustused, ordaaliad ja viimaks üksikuil eelistatud isikuil (tamaanidel jne.) esinevad erilised müstilised tunnetusvõimed.

Peatume kõigepealt lühidalt unenägudel. Unenägu avastab varjatut, kuulutab tulevikku, annab näpunäiteid praktilise tegevuse jaoks jne. Misjonäri manitsusele, ta saatku oma poeg ometi kooli, vastas nii nagu mc olekkeegi neegripealik: „Ma tahan selle üle und näha" sime sellisel juhul vastanud: „Ma tahan selle üle järele mõelda." Seejuures loetakse unenäo sisu sama reaalseks kui normaalse taju sisu. Nii näeb näiteks keegi herokeeslane öösi unes, et teda on nõelanud uss, ja hommikul hakataksegi teda nii ravima, nagu oleks uss teda tõepoolest nõelanud. Keegi neeger näeb unes, et naaber on tapnud tema õe. Ärganud, ilma järele vaatamata, kas see ka tõesti nii on, läheb ta naabri juurde ja tapab selle. Hiljemini õigustab ta oma tegu sellega, et naaber oleks tema õe niikuinii tapnud.

Mis puutub ennustustesse, siis võib nende suhtes siin ära märkida kõigepealt ühe huvitava joone. Teatavale nähtusele ei vaadata ainult kui teise loodetud või kardetud nähtuse ennustusele, pildile, sümbolile jne., vaid seda loetakse teatava määrani ka teise nähtuse põhjuseks. Seetõttu peetakse sageli võimalikuks teatavat mittesoovitavat nähtust ära hoida, tehes kahjutuks seda ennustav teine nähtus. Minnes näiteks põllule lõikusele, tehakse seejuures hirmsat kära: nii pole kuulda teatava linnu kisa, mis peab ennustama ebaõnnestumist ettevõttes, ja ollakse sellega ka kindlustanud ennast ebaõnnestumise enese vastu. Teine näide: neegrid sõidavad jõge mööda paadis; korraga näitab end pahemalt poolt teatav lind, mis ikka tähendab õnnetust: kohe pööratakse paat 180 kraadi võrra lind on nüüd paremal pool, Õnnetus on ära hoitud, minnakse ümber, kaldale, peetakse tänupalve ja sõidetakse siis endises suunas rahulikult edasi.

Sellele lühikesele loodusinimese mõtlemisviisi üldisele iseloomustusele tuleb juurde lisada, et ta oleks Levy-Bruhn järgi kehtiv kõigepealt loodusrahvaste kollektiivsete kujutluste ja mõistete kohta.

Võetud üksiku isikuna, sedavõrd, kuivõrd ta mõtleb ja teotseb sõltumatult kollektiivseist kujutlusist kui see üldse on võimalik käitub loodusinimene sagedamini täpsalt nii, nagu meie seda temalt ootame: olles jahil tapnud kaks looma ja leidnud ainult ühe neist, küsib ta eneselt, mis on saanud teise loomaga, ja hakkab seda otsima; sattunud ootamatult vihma alla, püüab ta selle eest varju leida jne. Kuid sellest ei järgne veel, et loodusinimese vaimne tegevus toimub alati samade —,

81

seaduste järgi kui meie oma. Sedavõrd, kuivõrd ta on kollektiivne, allub ta oma eneste seadusile, milliseist on tähtsamaks ja üldisemaks ülaltähendatud „osavõtu seadus".

Niipalju loodusrahvaste üldisest mõtlemisviisist, millega mitmes punktis sarnaneb ka kultuurrahvaste vähemarenenud liikmete oma, nagu see väljendub paljudes enam või vähem levinud ebausklikes arvamusis: usutakse, näit., et unenäod võivad mingil üleloomulikul teel ennustada tundmatut tulevikku, et on olemas „õnnelik käsi", „kuri silm", „õnnelikud" ja „õnnetud" päevad, et teatav nähtus (näit. 13 inimest lauas) võib ennustada mingit teist nähtust, millega ta iseeneses pole sugugi seotud (näit. surmajuhtu) ja et tema ärahoidmisega on võimalik mille kõige kohta leidub rikkalikku ära hoida ka seda teist nähtust jne, materjali rahvaluule arhiivides ja rahvaluule uurimisele pühendatud kirjanduses.

Palju sarnasust loodusinimese mõtlemisviisiga pakub ka lapse üldine mõtlemisviis kuni umbes 11—12 a, vanuseni. Me võime Pinget' järgi laste vaateis neid ümbritsevaile nähtusile ehk laste „filosoofias" ära märkida kõigepealt kolm üldist joont: a) realism, b) animism, c) artifitsialism. Esimene neist, realism, väljendub selles, et laps ei tee veel hästi vahet sisemise ja välise, psüühilise ja füüsilise vahel, kaldub omistama asjadele seda, mis on mõtleja subjekti enese tegevuse tulemuseks. Nii arvavad paljud lapsed, et inimese poolt asjadele antud nimed on asjades enestes, et päikese, kuu, pilvede näiv liikumine ühes meiega meie liikumisel on nende reaalne liikumine, et mõtted ja unenäod on midagi materjaalset, mõtted näit. on tehtud õhust, tuulest jne., ja unenäod ei ole midagi muud kui väikesed pildid, väikesed lambid, tuled jne., mida saadavad enesest välja kuu või tänavalaternad või pilved, päike, tuul ja mis võivad asuda ka teatavas kohas, näit. toas. hing), Teine lapse mõtlemisviisi üldine joon, animism (animus väljendub selles, et lapsed vaatavad ka eluta asjadele, ja kõigepealt niisugustele, mis liiguvad või võivad liikuda, nagu päike, kuu, pilved, tuul, vesi, tuli, autod jne., kui elustatuile ja omistavad neile seejuures sagedasti ka veel isiksuse ja tahte, näit. arvavad, et kuu „tahab vaadata, mida meie teeme", „valvab meid, vaatab, kas meie oleme head", et päike tuleb, „et kuulata, mis meie ütleme" jne.

Kolmas lapse mõtlemisviisi tähtsam joon, artifitsialism, mis on teatava määrani seotud teise joone animismiga, väljendub selles, et laps lahendab küsimuse üksikute asjade tekkimisest, üksikute nähtuste põhjustest sagedasti sel teel, et arvab, asju olevat keegi teinud, kunstlikult valmistanud (kust ka nimetus: artificialis kunstlikult valmistatud), nähtusi keegi esile kutsunud jne. Nii näit. on mõnede laste arvates päike ja kuu suured kerad, mille teinud inimesed ja süüdanud siis põlema ning visanud taeva, kusjuures kuu valmistatakse alati uuesti.

Samuti on pilved teinud müürsepad mullast ja kividest ning jõed, järved ja mered on kaevanud ja täitnud veega inimesed. Ka väikesed 82

sellele arvamusele jäävad sagedasti ka need lapsed, kes on saanud vanemailt juba vastavaid õigeid seletusi tulevad ilmale sel teel, et keegi on nad teinud (näit» lihunikult ostetud lihast, nagu arvas üks väike tütarlaps)» Säärane artifitsialistlik mõtlemisviis paistab silma ka neis seletusis, mida lapsed annavad üksikute loodusprotsesside põhjuste kohta: kuu ja päike liikuvad selle tõttu, et neid panevad liikuma pilved, vesi jookseb ojas selle tõttu, et teda panevad jooksma oja põhjas lamavad kivikesed jne. Seejuures selgub lähemalt vaadates, et niisugused seletused on iseeneses palju rohkem moraalset kui mehaanilist laadi» Kui näit» pilved panevad päikese liikuma, siis seepärast, et on olemas teatav võitlus hea ja halva ilma vahel: kui tuleb päike, siis peavad kaduma pilved, ja kui tulevad pilved, siis peab kaduma päike.

Loodusprotsesside seletamise puhul laste poolt on huvitav ära märkida, et lapse kujutlused põhjuslikust sidemest üldse erinevad mitmeti täiskasvanu omist. Põhjuslik side on lapse silmis esijoones dünaamilist laadi: paadid ei seisa vee peal mitte seetõttu, et nad on kerged, vaid selle tõttu, et nad kiiresti liiguvad; pilved jäävad püsima oma asendisse samuti oma kiire liikumise tõttu, vesi tõuseb klaasis, millesse on lastud kivi, seepärast, et kivi on raske, kaalub vee üles ja kutsub selles esile voolu jne. Seejuures ei tee lastele nähtavasti raskusi näit. ka säärane arvamus, et tuul ajab pilvi edasi ja ise tekib jälle pilvede liikumisest, või paneb liikuma puude oksad ja ise tekib jälle viimaste liikumisest.

Artifitsialism lapse mõtlemises juurdub kõigepealt kahes faktoris.

Esimene neist on lapse egotsentrism laps mõtleb ja kõneleb kõigepealt enese jaoks ja on ise kõigi nähtuste keskkohaks; teine faktor on lapse finalism, tema kalduvus defineerida iga asja tema otstarbe (lad. finiš) järgi: päike on selleks, et meid soojendada, kuu selleks, et „öösi valgust teha", mäed „selleks, et neil jalutada", ema „selleks, et taldrikuid pesta" jne. Kui loodus on niiviisi olemas meie jaoks, kui ta võtab osa kõigist inimese tegevusist ja eesmärkidest, siis on ka loomulik, et laps lahendab küsimusi tekkimisest ja põhjustest artifitsialismi mõttes.

Lõpuks tuleb tähendada, et eelpool esitatud lapse mõtlemise üldised jooned on väljendatud üksikuil lastel erineval määral ja kaovad aastatega vähehaaval. Näit. loevad lapsed alguses elustatuks kõike seda, mis liigub, hiljemini ainult neid objekte, mis „liiguvad iseenesest", ja lõpuks ainult taimi ja loomi või üksnes loomi.

Loodusinimese ja lapse mõtlemiselt pöördume nüüd teaduslikult haritud täiskasvanud eurooplase mõtlemisele. Meil ei ole selle iseloomustamiseks kasustada selliseid üksikasjalisi uurimusi, nagu näit. LevyBruhki ja Pinget’ uurimused loodusrahvaste ja laste mõtlemise kohta.

Kuid meie võime siin lähtuda teist laadi andmeist lugeda teaduslikult haritud eurooplase üldisele mõtlemisviisile tüüpilisteks kõigepealt neid üldisi eeldusi, millistel põhjeneb teaduslik mõtlemine kui niisugune teaduslik uurimistöö üksikuis teadusis, eeskätt loodusteadusis ja osalt ka lapsed

83

filosoofias.

Esimene joon, mis meile meie aja teaduslikus mõtlemises tema võrdlemisel primitiivse mõtlemisega silma paistab, on tema kõrge diferentseerumus: tehakse selgelt vahet ühelt poolt asjade meeleliste omaduste ja teiselt poolt omaenda subjektiivsete elamuselementundmuste, soovide, kalduvuste jne. ehk (tarvitades tuntud tide ühelt poolt „elemensaksa filosoofi Avenarius'e terminoloogiat) tide" ja teiselt poolt „karakterite" vahel ning loetakse asjadele enestele kuuluvaiks tunnuseiks ainult esimesi.- mitte aga viimaseid, nagu seda teeb veel primitiivne mõtlemine.

Teadusliku mõtlemise teiseks iseloomustavaks jooneks on tema hoidumine igasugusest „müstikast" ja „metafüüsikast": arvestatakse ainult seda, mis on meile otseselt antud kogemuses või millele meie võime jõuda kindla loogilise järeldamise teel kogemuse andmeilt, ja jäetakse kõrvale kõik muu igasugused nähtuste taga seisvad, materjaalsed ja vaimsed substantsid, jõud ja võimed, mida populaarne ja osalt ka teaduslik ja filosoofiline mõtlemine on seni lugenud vajalikuks juurde mõelda kogemuse andmeile.

Teadusliku mõtlemise kolmandaks jooneks on eeldus looduse ühetaolisusest: eeldatakse, et kõik maailmas nii välismaailma nähtused kui ka meie omad elamused alluvad oma kindlatele seadustele, millistest ei ole olemas mingit kõrvalekaldumist, kas sel teel, et näit. mingi kõrgem võim segaks end nähtuste käiku, üksikuil juhtudel kutsuks esile midagi, mis käiks vastu nende nähtuste kohta maksväile seadusile (imetegu!), või sel teel, et mingi asi järsku ise muudaks oma seniseid omadusi: lahtilastud kivi ei kukuks enam alla, inimesed ei sureks enam jne. Seetõttu sünnib ka üksikute nähtuste seletamine ikka ainult nende kohta kindlaks tehtud seaduste põhjal, milliseid peab arvestama ka teaduslik „fantaasia" oma loovas tegevuses.

Tähendatud üldistele teoreetilistele vaateile vastab ka „eurooplaste" praktiline tegevus. Võimu allikat loodusnähtuste üle nähakse kõigepealt teadmises (Bacon’i kuulus: „tantum possumus quantum scimus" niipalju võime, kuipalju teame). Praktilises tegevuses püütakse seepärast kasustada kõigepealt igapäevase kogemuse või teadusliku uurimistöö teel saadud teadmusi vastavate objektide kohta.

Niipalju lühidalt „teaduslikust" mõtlemisest. Meie näeme, et võrreldes primitiivse loodusrahvaste ja laste mõtlemisviisiga omab ta kõigepealt kolme iseärasust: a) diferentseerumus, b) kindel allumine loogikale, c) püüe kõiki üleliigseid elemente enesest elimineerida.

Nende iseärasustega oleks üldjoontes ära tähendatud ka see üldine vähemasti oma kõige suund, milles inimeste mõtlemine oma arengus enam edasijõudnud esindajate juures on seni liikunud ja... saab arvatavasti ka tulevikus liikuma?

Kuid enne, kui me katsume viimasele küsimusele vastata, peame seda üldist pilti teaduslikust mõtlemisviisist, millele, nagu juba tähendatud, meie jõudsime teadusliku uurimistöö üldiste eelduste analüüsi

84

põhjal, täiendama veel mõningate andmetega „elust". Me võime sel" ühe suurema ja teise vähema tulemusi leskasustada kahe uurimise teadusmeeste usuliste vaadete kohta, mis on viimaseil aastail teostatud Ameerikas. Esimene neist kuulub tuntud ameerika usupsühholoogile J. Leuba’le. Olles huvitatud sellest, kuivõrd kristlikku laadi usulised vaated leiavad veel poolehoidu ameerika teadusmeeste juures, korral" das Leuba viimaste hulgas laiaulatusliku ankeedi, paludes vastata järgmistele küsimustele: 1) kas nad usuvad niisuguse jumala olemasolusse, nagu kujutlevad teda kristlikud usundid, 2) kas nad usuvad hinge surematusse. Teise, väiksema uurimise korraldasid kaks teist ameerika psühholoogi, H. Lehmann ja P. Witty, kogudes andmeid selle kohta, kui suur osa Ameerika väljapaistvamaist teadlasist oli oma ~Who’s Who in America" (Ameerika tähtsamate tegelaste käsiraamat) jaoks valmistatud lühikestes autobiograafiates vastuseks sellekohasele kü" simusele ära tähendanud ka oma kuuluvuse teatava kiriku liikmes" konda. Mõlema uurimise tulemused räägivad teatava määrani seda" sama keelt. Nii leidis Leuba, et 1) teatavate teaduste esindajate hulgas oli usklikke protsentuaalselt palju rohkem kui teatavate teiste teaduste esindajate hulgas ja 2) vähem väljapaistvate teadusmeeste juures oli „usklikke" tunduvalt rohkem kui enam väljapaistvate hulgas. Et tuua mõned arvulised andmed väljapaistvamate teadusmeeste kohta, siis lei" dus kristlikku jumalusse uskujaid füüsikute hulgas 34,8%, ajaloolaste hulgas 32,9%, bioloogide hulgas 16,9% ja psühholoogide hulgas 13,2%.

Samasugune oli lugu ka usuga inimese hinge surematusse. Uskujaid oli füüsikute hulgas 40%, ajaloolaste hulgas 35,3%, bioloogide hulgas 25,4% ja psühholoogide hulgas 8,8%. Lehmanni ja Witty poolt toodud andmete järgi oli füüsikuist ära tähendanud oma kuuluvuse teatava kiriku liikmeskonda 37,31%, bioloogidest 14,83% ja psühholoogidest 16,61% (ajaloolaste kohta ei ole andmeid toodud), kusjuures vanemate teadlaste protsent (kelle hulgas leidus ka rohkem tuntud nimesid) oli iga kord tunduvalt väiksem kui nooremate oma, näit. oli füüsikuist vanemaid 7,39% ja nooremaid 68,65%, psühholoogidesrvanemaid 7,32%, nooremaid 29,17%. Erandiks olid vaid bioloogid: vanemaid nooremaid —O% 2.

Esimene järeldus, mida võiksime toodud andmeist teha, oleks järgmine. Erinevused üksikute teaduste ainete üldises iseloomus, nende meetodites ja uurimistöö üldistes eeldustes mõjuvad mitmeti kaasa nende teadustega alaliselt teotsevate uurijate üldise mõtlemisviisi ja sellega seotud üldise maailmavaate kujunemisel. Seetõttu me peaksime ühe teadusliku mõtlemisviisi asemel võib-olla rääkima mitmest ma-

temaatikalisest, füüsikalisest, bioloogilisest, psühholoogilisest, ajaloolisest, filosoofilisest jne. mõtlemisviisist. Teiseks paistab, et see, milles üksikute teaduste esindajate isiklikud „filosoofilised" vaated kõige enam lahku lähevad, on küsimus neist elementidest, mida tuleb lugeda üleliigseiks teaduslikus maailmavaates ja seetõttu sellest elimineerida:

85

kuna ühed arvavad, et teaduslikus maailmapildis jääb ruumi ka veel isikliku jumala, surematu hinge jne. jaoks, ei taha teised sellega nõus olla. See viib meid küsimusele, kuidas seda üldist suunda, milles on seni oma arengus liikunud teaduslikult haritud inimeste mõtlemisviis, üldmaailmavaateliselt ja filosoofiliselt seisukohalt üldse hinnata. Et me peame seda väga kõrgelt hindama metoodiliselt ja ü1 d loogiliselt seisukohalt, selles võib vaevalt tekkida kahtlusi.

Huvitava seisukohaga antud küsimuses esines mõned aastad tagasi sellele eriti pühendatud artiklis tuntud vene filosoof N. O. Losskij 3 Võrreldes loodusinimese ja teaduslikult haritud eurooplase mõtlemisviisi, jõuab ta järgmisele tulemusele. Vahe mõlema vahel ei seisa mitte ainult selles, et loodusinimese mõtlemine on seotud teatavate subjektiivsete elementidega, millistest eurooplase mõtlemine on end vabastanud, vaid kõigepealt selles, et loodusinimene näeb maailmas enam elemente ja enam komplitseeritud sisu, kui seda on võimeline nägema eurooplane. Sellelt poolt seisab loodusinimese mõtlemine lähemal paljude suurte kunstnike ja filosoofide mõtlemisele, kes on suutnud säilitada tundlikkuse teatavate maailma külgede vastu, milline on positivistlikult meelestatud teadlasel ja haritlasel kaduma läinud. Selles mõttes on võimalik tuua suurtest filosoofilistest süsteemidest rida näiteid, millistes ilmneb kaheldamatult teatav sisemine sugulus primitiivse maailmamõistmisega. Säärane sugulus oleks meile näit. antud kujutluses üksikute esemete multi- ehk mitmepresentsist (mõnede filosoofide juures: hing tervikuna igas üksikus kehaosas), näivas hoolimatuses vasturääkivuse seaduse vastu jne. Harjunud töötama ainult teatava valikuga maailma terviklikust koostisest, on eurooplase mõistus teinud selle piiratud meetodi maailmakäsitluse universaalmeetodiks ja on seetõttu muutunud tegelikult vaesemaks. Seevastu omab loodusinimese mõistus ikka veel elavat tundlikkust kõigi maailmaprotsessi külgede suhtes, kuid, segadusse viidud maailma äärmise keerukuse tõttu, ei ole ta jõudnud selgeile mõisteile ja üksikute kogemuselementide selgele diferentseerimisele. Lühidalt võiks seepärast öelda: haritud positivistliku eurooplase arenguaste on kõrgem, kuid loodusinimese mõistuse tüüp seevastu on rikkam. Mõistuse kasvatuse ideaaliks oleks seepärast: säilitada positiivse mõtlemisvõime ja abstraktse mõtlemise kõrge arenguaste ja viia samale kõrgusele tundlikkus maailmaprotsessi dünaamilise külje vastu ja maailma ideaalsete aluste mõistmine.

Et antud küsimuses kindlamale seisukohale jõuda, peame kõigepealt küsima: kas viimasel kolmel sajandil nii üksikteadustes kui ka paljudes filosoofilistes õpetustes selgesti esile astuv alaline püüe, piirduda ainult sellega, mis on otseselt antud kogemuses või on seotud sellega kindlate loogiliste mõttekäikude läbi, ja jätta kõik muu, nagu „jõud", „võime", „substants", „hing", täiesti kõrvale kas see püüe on tingitud kõigepealt sellest, et on ajutiselt mõjule pääsenud teatavad ekslikud või ühekülgsed filosoofilised õpetused ja voolud, mis toetavad seda

-

.

86

püüet (mis näib olevat ka Losskij arvamus), või on kogu teaduse areng,

meie päev-päevalt ikka rikkamaks muutuvad teadmised kogu meid ümbritsevast maailmast oma raudse „tõsiasjade loogikaga" meile iseenesest peale sundinud teatavad üldised vaated, teatava üldise mõtlemisviisi.

Kui on Õige viimane oletus, siis ei ole meil ka õigust rääkida mõtlemise „vaesumisest", mis tähendaks millegi väärtusliku kaotamist, vaid võime rääkida pigemini tema vabanemisest subjektiivseist kas isiklikest või kollektiivseist ja asjades enestes mitte põhjendatud lisandeist objektiivsele maailmapildile. Ja sellega oleks meil ka õigus arvata, et inimkonna teaduslikult haritud osa üldine mõtlemisviis jätkab, vaatamata üksikuile ajutistele kõrvalekaldumistele, oma arengut ka tulevikus samas üldsuunas kui seni.

1 L. Levy-Bruhl, Les fonctions mcntales dans les socictcs primitives, Paris, 1910, ja La mentalite primitive, Paris 1922. J. Piagct, La reprcscntation du monde. chez I’enfant Paris, 1926, ja La causalite physique chez I’enfant, Paris 1927.

2 J. Leuba, The Belicf in God and Immortality.

2 tr. Boston 1921, H. Leh. mann ja P. Wi 11 у ajakirjas The American Journal of Psychology, 1931.

3 „Ürginimese ja haritud eurooplase intellekt". Sovremennyja Zapiski XXVIII. 1926. ,

К. Ramul

87

MAJANDUSOLUD EESTIS XVIII SAJANDIL Lisandeid talurahva vabastamise ajaloole

Eesti ala XVIII sajandi maa-majapidamine erines üsna oluliselt nüüdisaegsest, mitte üksnes maavalduse struktuuri, vaid ka põlluharimisviiside, töövahendite ja tootmisainete poolest. Suur muutus sel alal teostus alles XIX sajandi teisel poolel. Alles siis hakkas järk-järgult suurmajapidamise kõrvale tekkima arvukas väikemajapidajate-taluomanikkude kiht ning ka suurmajapidamise enda juhtimine asetus hoopis uutesse, teissuguse aja nõuetele vastavatesse tingimustesse. Alles siitpeale, mõisades osaliselt juba XIX sajandi alguses, tungisid põllumajandusse arenenumad töövahendid, sügavam maaharimine, agrikultuurilinc keemia ja uued põllutöö-kultuurid, nagu kartul ja põlluhein.

XVIII sajandi agraarse majapidamise struktuuris mängis suurt osa mõis, millest sõltus otseselt talumajapidamine. Viimane oli suuresti rakendatud mõisamajapidamise ja mõisavõimu teenistusse: asustatud talumaa täitis mõisas igasuguse töö, olgu see teo näol mõisa põllul või rehepeksu, viljavoorimise, puuraiumise, -vedamise, viinapõletamise või muul kujul. Lisaks sellele pidi talumajapidamine tootma mõisale andamiteks teravilja ja mitmesuguseid muid produkte, nagu loomi, võid, mune jne. Olles mõisa majapidamistarvete ja mõisavõimu otseseks sõltlaseks, olenes talupoegkonna kihi majanduslik hea käekäik täiel määral mõisast. Riik oleks ju võinud end segada talude ja mõisavõimu vahele, kuid tookordsete valitsevate vaadete ja olukordade tõttu toimus niisugune vahelesegamine siiski nõrgalt ning leidis harilikult ka väga tugevat opositsiooni mõjuvõimsa aadli poolt, keda valitsusel tuli arvestada poliitilistel põhjustel.

Suuremat mõju võis keskvalitsus agraarolude kujunemisele avaldada kaudselt siis, kui riigil enesel oli maal suuremal määral mõisu.

XVIII sajandiks oli riigimaade ala võrreldes keskajaga aga suuresti vähenenud. Poola riigi kätte läks Vana-Liivimaa riikkonna kokkuvarisemisel õige suur osa Liivimaa haritud maa-alast, talupoja adramaadest, mida riik hakkas ise majandama. Samuti oli Põhja-Eestis Rootsi aja alguses riigi otseses valduses üsna suur haritud ala. 1580-tes aastates kuulus kroonule 3188 asustatud ja 2313 tühja adramaad. Enamik neist aga läks pea erakätesse ja Gustav Adolfi valitsuse ajal, a. 1615, oli kroonul, Virumaa kaasa arvamata, veel ainult 1184 adramaad, neist asustamata 1030 i. Hiljemini maade võõrandamine jätkus^ 88

Ka Lõuna-Eestis likvideeriti Gustav Adolfi ajal riigi suurmaapidamine.

Karl XI aegne suur mõisade reduktsioon tõi küll riigile tagasi Liivimaal s/б adramaadest, Eestimaal umbes 2 / 5 ja Saaremaal 3 / 4 Riik aga ei loonud oma mõisamajapidamiste struktuuris olulist uut: riigistatud mõisade enamik renditi esijoones endistele valdajatele ja riigivalitsuse otsene vahelesegamine siinsete riigimõisade majandamisse piirdus järelevalve-aparaadi loomisega, mille ülesandeks oli valvata selle järele, et mõisade rentnikud ei kahandaks riigi sissetulekuid mittelubatud majapidamisviisidega, et riigimõisade majapidamine oleks korras ja et retnikud ei lagastaks riigi vara. Mõnevõrra mõjustasid mõisamajapidamist muidugi Karl XI agraarreformid, mis taotlesid talupoegade kaitset selles mõttes, et reguleeriti täpsamalt talupoegade töökohustused ja andamite määr, mille kohta seati sisse ka hoolikam järelevalve.

Vene ajal järgnes Karl XI radikaalsele sammule järsk reaktsioon.

Riigimõisad hakkasid jälle hoogsalt riigi käest erakätesse libisema.

Alexander Tobien’i andmeil oli riigil 1738. a. Liivimaal ainult 14683 / s asustatud adramaad, eramõisadel 3371 1 / 2 J 1758/61 revisjoni järgi oli riigil 1081 3 /8 ja erakätes 5181 3 / 4 2 Järelikult oli juba XVIII sajandi teise poole alguses Liivimaal erakätes umbes 5 / 6 adramaadestRootsi ajal, enne reduktsiooni, kuulus Liivimaal rootsi suuraadlile võrdlemisi suuri maa-alasid, J. Vasarda andmeil (Die grosse livl.

Güterreduktion, Tartu 1931, Ihk. 375) 2865 7 /s adramaad ehk 45% kõigist adramaadest. Reduktsiooni tühistudes restitueeriti peamiselt saksa aadli mõisu, kuid osaliselt ka rootsi suuraadli maid. Järk-järgult libises järelejäänud maid erakätesse, osalt saksa soost aadlile, osalt aga mitmesugustele vene suurnikele. Nii näit. doneeris keisrinna Eliisabet Võnnu lossi krahv Bestužev-Rjuminile, Peeter I 1720. a> Põltsamaa mõisad kammernõunik Heinrich Fick'ile, Eliisabet 1744. a.

Viljandi lossi ala oma kojadaamile Maria Tšoglokovile, juba 1717. a. doneeris tsaar Peeter Räpina kihelkonna mõisad krahv Jagušinskile jne.

Hiljemini aga läksid need ühel või teisel teel uute valdajate kätte.

Sellest muidugi oli vähe, et riik oleks võinud avaldada kaudset majanduslikku mõju eramõisadele. Seda ei püütudki teha. Ka Vene ajal toimus riigimõisade majapidamine oluliselt samalaadiliselt kui eramõisades, olgugi et siin rentnikkude järelevalveks rakendati teatud määral Rootsi aja lõpust pärit olevaid määrusi 3 Majapidamise üldilme oli XVIII sajandil ekstensiivne: see oli iseloomulik nii mõisa- kui ka talumajapidamisele. Mõisade majandamiseks vajalik tööjõud polnud palgaline, vaid selle andis mõisade alasse kuuluv talupojaskond. Igal talunikul lasus vastavalt talu suurusele teatud määr teopäevi, millisest kohustusest polnud vabad ka vabadikud. Töökohustusi täitsid talud jala- ja rakkepäevade, vabadikud peamiselt jalapäevade näol. Tööliste mõisa saatmisel pidid talud varustama neid toitmoona, tööloomade ja põllutööriistadega. On seega loomulik, et mõisa majapidamine ei nõudnud kuigi suurt kapitalipaigutust; .

.

.

89

koguni kardeti raha paigutada majapidamisse* Seda vältida oli seda kergem, et mõis vajas suuremal määral majanduslikke ehitisi alles peale teoorjuse kaotamist, XIX sajandi teisel poolel, kui tuli ehitada moonakate maju, pidada suuremal määral tööloomi, hankida tööriistu ja maksta töölistele palka. Ka ei nõudnud mÕisadelt kuigi suurt kapitalimahutust primitiivsed tööstuslikud ettevõtted, viinakäitiscd. Mõisa häärberite ja majanduslikkude ehitiste ehitamine ja korrashoid lasus talupoegadel, niipalju kui nende ehitamisel ja sisustamisel ei vajatud oskustöölisi. Tööjõu kasustamine nii mõisades kui ka taludes oli äärmiselt ebaratsionaalne ja ebaotstarbekohane. See cbaostarbekohasus kulmineerus majapidamise tootmise süsteemi väheses efektiivsuses.

Kulutatud tööjõud ei vastanud töö tulemustele.

Et mõisade majapidamine XVIII sajandil ei vajanud säärast kapitalipaigutamist kui XIX sajandi teisel poolel, siis ei võinud ka kriisiajad olla neile nii rasked kui nüüd, puhtkapitalistliku majapidamise ajal. Ilmtingimata vajas aga mõis XVIII sajandilgi põldude väetamiseks karja. Suuri raskusi tegi aga viljahindade langus talupoegadele, sest neil oli raske täita oma rahalisi kohustusi mõisa ja kroonu vastu; kibedasti andis viljahinna langus end tunda muidugi ka hädavajalikkude sisseostude tegemisel. НиреП andmeil saanud talupoeg 1770. aastal tündri rukki eest tündri soola, kuid vilja väljaveo keelu aegu (1760. aastail) maksnud tünder soola 4 tündrit rukkeid, nii et talupoeg pidi suure hädaga palju vilja turustama 4 Jälgigem nüüd põlluharimisel kasustusel olevaid tööloomi ja põllutööriistu. Võrumaal kasustafi tööloomadena osalt härgi ja osalt ka hobuseid. Eestis harilikult rakendati kaks härga. Rõuges, Kanepis ja Harglas künti harva härgadega; inimeste arvates ei lubanud seda vooremaastik. Ka Tartumaal kasustati tööloomadena hobuseid ja härgi (Võnnus peamiselt härgi ning Otepääl ja Kambjas, nähtavasti vooremaastiku tõttu, jälle hobuseid). Viljandimaal, Saaremaal, Paldiski kreisis ja Virumaal künti nii hobuste kui ka härgadega, äestati ainult hobustega, Pärnumaal härgade ja hobustega. Harjumaal toimus kündmine nii hobuste kui ka härgadega, Haapsalu kreisis 5 hobuste ja härgadega 6 Nagu näeme, kasustati XVIII sajandil tööloomadena üldiselt üsna ohtrasti veel härgi ja hobustega töötati ainult Võrumaa ja Tartumaa vooremaastikul. Nii hobuste kui ka kariloomade sortidele ei pandud üldiselt rõhku. Maatõugu loomad olid küll vastupidavad, kuid halva hoolitsemise ja toidu tõttu kõhnad ning nõrgad. Voorimisel pikkadel reisudel ja nõrga toidu juures kurnati talvel, eriti aga kevadel ja sügisel, hobuseid nii, et neist polnud kevadel põllule tööle minekul kuigi suurt asja. Selle all pidi muidugi jälle kannatama põllutöö intensiivsus. Et Eestimaal, eriti Järvamaa ida- ja lõunaosas, oli XVIII sajandi lõpul palju tööhärgi, näeme ka 1799./ 1800. a. ankeetandmeist. Tavaliselt leidus siis kuue päeva kohal ainult kaks hobust, kuid kaks paari härgi; .

.

90

kolme päeva kohal üks hobune ja paar härgi. Järvamaal leidub pooladrikuid, kellel kuni 4 hobust ja 3 paari härgi L Ka 1712. a. toimetatud ankeedist paistab silma erakorraliselt suur härgade arv, näit. leidus siis Kõnnus 45/ 8 asustatud adramaal 87 hobust, 73 härga ja 48 lehma, Kiiu mõisas 2s/ 6 adramaal 12 hobust, 41 härga, 57 lehma, Viimsis adramaal 33 hobust, 14 härga ja 57 lehma, Maardus 6% adramaal 77 hobust, 23 härga ja 54 lehma jne. 8 Säärase, meie aja vaatekohalt ebamajandusliku karja koosseisu tingis muidugi see, et härgi kasustati tööloomadena. Piimamajanduslikku ülesannet turustamiseks karjal sel ajal ju ei olnud: kohalikud linnad olid väikesed ja XVIII sajandil võrdlemisi vähe arenenud suurtööstuse juures ei võinud olla juttu ka välisturust.

Põlluharimisriisfade, atrade ja äkete, kultuur ei seisnud kuigi kõrgel. Ei tuntud tugevamaid ja arenenumaid atru ega äkkeid. Harilikuks ja levinenumaks adratüübiks oli harkader, kus ainult aerudeks kasustati vähe rauda (nn. rootsi ader); maa lääne- ja loodeosas oli kasustusel ka seanina-ader. Äestamiseks kasustati kuuseokstest karuäket; puupulkadega tüüpi äke oli kasustusel ainult vähestes mõisades.

Maarulli kasustati vähe 9 Harkatra ja mõlemat tüüpi äket kasustati Võrumaal, Tartumaal, Viljandimaal ja Pärnumaal (kuid Mihklis ja Jakobis ka seanina). Saaremaal tarvitati seanina ja pulkadega äket.

Harjumaal kasustati samu riistu mis Liivimaal, samuti ka Paldiski ja Haapsalu kreisides; künniks viimases aga tarvitati peamiselt seanina; äkked olid samasugused kui Liivimaal. Sama tüüpi adrad ja äkked nagu Liivimaal olid kasustusel ka Järva- ja Virumaal. Maarulli kasustati vähe Tartumaal, Harjumaal ja osalt ka mõnes Järvamaa mõisas 10 Kündmine ja äestamine primitiivsete vahenditega toimus õige puudulikult. Võrumaal künti ja äestati kerget põldu suviviljakülviks ainult üks kord. Ka Viljandimaal ning Põhja-Eestis kündsid ja äestasid eriti talupojad suviviljapõldu ainult üks kord enne külvi. Hoopis hoolikamalt hariti põldu Saaremaal, kus künti ja äestati rukkinurme enne külvi 4 korda, odrakülviks 3 korda n.

Põldu väetati igal pool peamiselt laudasõnnikuga, ainult Pärnumaal (näit. Tahkurannas) ja Ida-Saaremaal i 2 kasustati vahel meremuda. Sageli tuli aga põlde sõnniku puudusel ka sööti jätta 13 söödikultuuri tuli eriti seal kasustada, kus oli võsa puudus. Toimus ju rammutamine peale väikeste väljavõtete loomasõnnikuga.

Sõnniku hulk ei olnud kuigi suur, olgugi et karjapidamise peaülesandeks talu-, eriti oli sõnnikuproduktsioon. Karjapidamine aga mõisamajapidamises piimaproduktide ja liha saamiseks ei renteerunud esijoones nõrga siseturu tõttu. Ka piimasaak oli väike. Loomade sordid olid arenematudLoomakasvatus kannatas ka halva toitmise tõttu. Suvel vegeteerus kari lahjal ja rohuvaesel karjamaal, talvetoit oli veelgi nõrgem, esijoones põllupõhk. Halbadel aastatel oli sellestki puudus ja tuli abiks võtta katuseõlgi. Nii oli loomulik, et ei võinud jätkuda laudasõnnikust (eriti suurte loomataudide puhul) kolmevälja-süsteemi juures õige laial.

.

.

;

91

dase kesa väetamiseks; tahes-tahtmata tuli jätta osa kesa sööti, et kasustada seda igal 3.—4. aastal kaera- või rukkikülviks. Suure osa põlispõllu söötijätmine tähendas kolmevälja-süsteemi veel suuremat

ekstensiivsust.

Kasustati ka kütise- ja alemaid, Hupeli andmeil toimunud aletegemine kolmel kombel. Harilikum viis oli Tartu- ja Pärnumaal. Talupoeg raius metsa või tugeva võsa maha ja jättis sinna kuivama. Süütas siis selle põlema, eemaldas põlemata jäänud suured puud ja külvas ning äestas külvi sisse, kuni maa oli veel soe. Sel kombel saadud harilikult 9—12 tera. 3.—4. lõikuse järel tuli jätta maa jälle pikemaks ajaks seisma. Teise aletegemise meetodi juures asetati maharaiutud võsa reastikku suurtesse hunnikutesse. Esimesed hunnikud pandi põlema ja rulliti järgmise rea hunnikuteni. Mõned kündsid veel enne külvi vahemaid, mis olid jäänud haohunnikutest katmata. Säärane aletegemine toimunud mõnedes kohtades Tartumaal, nagu näit. Alatskõige hilisem aletegemisviis oli niisugune, et kivil. Kolmas puuduvat võsa koguti alemaale heinamaadelt ja soodelt 14 Peale selle oli kasustusel ka kütisetegemine 15 Kasustades kütismaad 4 5 aastat, saadi 12—20 tera. Kütismaale külvati otra, nisu ja naereid. harva ka rukist 16 Just kütis- ja alemaade tõttu kasvaski tublisti odraprodutseerimise ala.

Hupeli andmeil tehti Võrumaal- seal. kus leidus metsa, palju kütist ja alet. Samal viisil toimus ale- ja kütisetegemine Tartumaa metsamaadel; sõnniku puudumisel väetati seal sel kombel ka põlispõldu.

Muidugi oli see meetod eriliselt kasustusel metsarikkal Põhja-Tartumaal ja ka maakonna idaosades. Laudasõnniku puudumisel tuli põlispõllul teha kütist ka Viljandimaal. Eriti soodsad ale- ja kütisetegemise võimalused olid metsarikkail Pärnu- ja Virumaal.

Viljaliikidest olid üldisemalt kasustusel rukis, kaer ja oder. Põlispõllu kolmevälja-süsteemi juures oli üks väli kesa, teine rukki ja kolmas suvivilja all, nii et põlispõllust oli rukki all umbes i/з ja külvatud põlispõllust umbes 1/2 Peale harilikkude viljaliikide külvati Võrumaal palju tatart, samuti ka suvi- ja talinisu, kuid Räpinas, Vastseliinas, Karulas ja Rõuges ka tugevasti lina. Tartumaal kultiveeriti peale harilikkude viljade kaunvilju; väga harva ka suvirukist. Saaremaal külvati kõige rohkem rukist ja otra, kaugelt vähem aga kaera ja talinisu; viimast ainult mõnes kihelkonnas; kanepit, lina, herneid, läätse, tatart ja übe ainult oma tarbeks. Pärnumaal hariti linu Hallistes ja Viljandimaal Tarvastus. Harjumaal külvati peale harilikkude viljade peamiselt oma tarbeks nisu, õige vähe suvinisu, herneid ja linu; umbes nii ka Paldiski ja Haapsalu maakonnas, kus külvati peale harilikkude viljade ka palju talinisu ja rohkem lina kui teistes maakondades; Vormsis ja Sõrves aga ainult talivilja (kahevälja-süsteem). Vigalas külvati palju lina. Järvamaal peale hariliku vilja mõnes paigas palju .

.

.

•

92

talinisu, vähe tatart ja oma tarbeks ka herneid ja läätse; nii ka Virumaak Seal kasvatati ka palju humalaid 17 Kokkuvõttes tuleks konstateerida, et põlispõllust oli harilikult i/3 rukki all, kaasa arvamata juhud, kui väetise puudusel tuli jätta osa kesast sööti, kuhu igal 3. —4. aastal külvati kas rukist või kaera; enamik alemaast, mida siis oli õige ohtrasti, oli odrakülvi alk Üldiselt oli siis odrasaak hoopis suurem kaera omast» Teraviljaliikide külvi peale näib olevat mõjunud ka välisturg, kus esijoones vajati toitvii ja. Preisi sadamates oli näit. XVIII sajandi keskel rukki hind rohkem kui kaks Kui veel arvestada seda, et harikorda kõrgem kaera hinnast 18 mise ja kunstväetiste puudumise tõttu oli suvivilja lõikus, nagu näeme, rukkiga võrreldes nõrgavõitu, oleks kaera vakamaa vahcte-vahcl umbes 3 korda vähem sisse toonud kui rukkivakamaa. Liivimaa Läti osas külvati Riia läheduses ja osalt ka suurte maanteede tsoonil Riiast Pihkva poole Rootsi ajal siiski võrdlemisi palju kaera. Ka avaldas mõju ehk kaera hind Riias, mis näit. XVIII sajandi lõpul oli võrdlemisi kõrge. Arvatavasti vajas juba Riia ise hobuste toitmiseks võrdlemisi palju kaeru.

Et maa harimine ja väetamine oli puudulik, kannatas muidugi saak ilmastiku tingimuste all rohkem kui nüüd. Saagi suuruse määras loomulikult ka maa headus. Hupeli poolt kasustatud andmetel saadud Võrumaal rukkist headel maadel 10—12 tera, halbadel ainult 3—4, odrast 4—B; Tartumaal headel maadel, hea ilmastiku puhul, rukkist läbistikku 10—12, suviviljast 7—9; Viljandimaal läbistikku rukkist headel aastatel 7—12, suviviljast 4—9; Pärnumaal, kus maa headus väga vahelduv, ei saadud mõnes osas kunagi üle 5 —7. Jakobis, Tõstamaal, Vändras ja Saardes saadud harva nii palju, kuna Hallistes, Helmes ja Tarvastus (viimased kaks kuulusid siis Pärnumaale) saadud heal aastal rukkist 10—11, odrast 8 ja kaerast 7. Vaatamata hoolikamale maaharimisele saadi Saaremaal rukkist 6, odrast 4 tera, kuid see-eest oli seal tera hea ja raske. Harjumaal saadi rukkist maa headuse järgi 5—9 seemet. Paldiski maakonna lõikus ulatus ainult keskmise saagini. Maa headuse järgi saadi mõnel pool Haapsalu maakonnas 3, teisal B—lo8 —10 või veel rohkem. Rikkalikum oli saak Järvamaal, B—l 2,8—12, Virumaal rukkist B—lo, odrast 6 —B, kaerast 4—6 19 Muidugi on Hupeli andmed ebaühtlased ja mitte kuigi üksikasjalikud. Üldse oli saak XVIII sajandil kehv ja Eestimaal arvestati a. 1800 keskmise saagina tera. See on umbes sama saak, mis oli poola-aegsetes Liivimaa riigimõisades. Silmapaistev on, võrreldes nüüdse ajaga, nõrk suviviljasaak. See jääb üldiselt taha rukkisaagist.

See on põhjustatud nõrgast põlluväetusest; laudasõnnikut jätkus ainult rukkikülviks, läks aga täiesti kaotsi suviviljale.

Jacob Johnson, Kuramaa riigimõisade fakseerija XIX sajandi esimesel poolel, kes põhjalikult tundis Rootsi maahinde meetodit ja selle hilisemat arenguastet, arvestes kolmevilja-süsteemi ja tolleaegse primi.

.

.

93

tiivsc karjapidamise juures põlispõllu esimese kraadi saagina Kuramaal ja Lõuna-Liivimaal 12 tera peale külviseemne; vastavad arvud teise, kolmanda ja neljanda kraadi jaoks on 10, 8 ja 6 tera. Põhja-Liivimaal ja Eestimaal hindas Johnson saaki veelgi madalamaks: esimese kraadi saagi l/c> tera võrra ja neljandama kraadi saagi 1 tera võrra 20 Arvestades tolleaegseid talu kohustusi mõisa vastu, arvas Johnson, et maapidamine end ei tasu siis, kui talu omas põlispõlde ja alemaid, mis on hinnatavad kolmanda kraadi järgi. Talupojad, kellel säärane maa, pidid ülalpidamise leidma muist ettevõtetest, olles linna läheduses voorimeesteks, vete läheduses kaluriteks jne. 21 Tegelikult oligi talupoegade seisukord XVIII, sajandi lõpul ääretult raske neis maaosades, kus maa halvem ja kus rahvaarv oli peale Põhja-sõda tugevasti tõusnud; eriti raske oli seisukord halvapinnalisel Läänemaal.

Halvapinnalise maa juures polnud töö kuigi tasuv, eriti veel ekstensiivse, vähetootva majapidamisviisi juures. Ka Eestimaa krediitkassa taksatsiooni määruste järgi (§4l) arvati sealne saak palju väiksemana, ja nimelt: 1 3. kraad 1. kraad 2. kraad nisu 8 6 4 rukis 8 6 4 oder ja kaer 6 5 4 .

.

;

Töö halva tasuvuse juures kerkis eriti esile alatoitlus» Ekstensiivsele majapidamisele lisaks voolas veel palju vilja andamite näol mõisasse» See suurendas alatoitlust» Mõisapõllul produtseeritud ja andamite näol sinna lisaks tulev vili aga turustati, osalt maal eneses linnades, osalt aga välisturul. See sündis samal ajal, kui maa rahvastik ise kannatas söögivilja puuduse all. Eriti raskelt ähvardasid rahvastikku ikaldusaastad, kus otse nälg oli varaks. See nähtus esines muidugi ka mujal. Rootsis näiteks otsustas 1734. a. riigipäev näljahädade vältimiseks teostada vilja magasineerimist, asutades kihelkonna magasiaitu. Venes oli see juba sajandi alguses päevakorral. Siin langes magasineerimise pearaskus mõisadele, nagu üldse tsaar Peetri, eriti aga Anna Joannovna ajal sealne mõisamajandus rakendati kohaliku maksusüsteemi teenistusse, Feodalistliku põllumajanduse ajajärgule, kus talupoeg oli sunnismaine, ongi iseloomulik, et mitte ainult talupojad pole seotud mõisaga, vaid mõisad olid ka hoolitsemiskohustuslikud. Õnnetuste kordadel pidid nad talupoegi-tagaasureid toetama, üles ehitama ja parandama hävitatud elamuid, tõbede kordadel andma kariloomi, samuti külvi- ja leivavilja, tarbe korral sageli koguni mööblit ja majapidamisriistu 22, Meie maal polnud küll mõisade kohustused tagaasurite suhtes nii kaugele ulatuvad. Talupoegadele vilja võlgu andmist seoti siin mõisade poolt tagasimaksmise kohustusega, ühes kasuviljaga. Et rahuldada Eestimaa talupoegi külvi- ja leivaviljaga kuudel enne lõikust, andis Katariina II 24. mail 1763. a. käsu, et iga mõisa valdaja magasineeriks iga adramaa jaoks 5 tündrit rukist lei94

vaks, peale kahekordse külvivilja. Valve selle käsu täitmise järele usaldati ülemkirikueestseisjate kätte 23 Albumi andmete järgi olevatki enamikus Eestimaa mõisades sisse seatud säärased tagavarad; nende suurus sõltunud neist rukki, kaera ja otrade tagavaradest, mis mõisahärra kogunud headel aastatel odavate viljahindade puhul 24 .

Umbes samasuguse nõudmisega esines Liivimaa maapäevale esitatud prepositsioonis ka Liivimaa kindralkubemer Georg Browne, nõudes magasiaitade sisseseadmist, et magasineerida igalt adramaalt 20 vakka vilja. Hupeli andmeil olevat vilja väljaveo keelu kaotamist seotud nõudmisega, et vili magasineeritaks talupojaskonna kasuks.

Säärane määrus olevat antud Liivimaa mõisadele juba 1763. a. 25 Hupel teab ka, et ettevaatlikud mõisahärrad polevat kunagi lõpetanud täiesti viljatagavarasid, sest talupojad vajavat seda vahel väga suurel määral. Paljud söövat küll terve aasta jooksul oma leiba, kuid teistel tulevat puudus märtsikuus või veel varem. Kui arvestada Riia adramaa peale 4—B talupoega (ä 6—12 hinge) ja kui oletada, et osa neist sööb lõikuseni mõisa vilja, pidavat igaüks saama kuus 3 vakka; kui aga veel arvestada seda, et igaüks sööks puhast, mitte aganatega segatud leiba, siis ei jätkuvat sellest. Ka odra- ja kaeraseemne pidavat paljud laenama mõisa aidast 26 Kui palju magasineerimine sel kujul talupoegadele abi tõi, võib näha järgmisest. Albaum arvab, et Eestimaa jaoks ei jätkuvat 5 tündrist adramaa kohta, et kuude kaupa toita 20 inimest, kaasa arvatud naised ja lapsed (nii palju arvati Eestimaal adramaa peale). Abistamine olevat vajalik aprillist juulikuu lõpuni või augustikuuni. Kuid arvestades seda, et talupojad juba igivanast ajast olevat harjunud sööma leiba, mis tehtud rukki- ja odrajahu segust, jätkuvat siiski magasineeritud 5 tündrist rukkist. Häda korral võivat võtta lisaks odrajahu ( 1 /3 rukki- ja 2 / odrajahu).

Juhul, kui rukki tagavarad lõpevad juba veebruarikuus, 3 on magasiaitades tarvis rohkem vilja, 20 inimest vajavat 16 tündrit rukist ja 15 tündrit otra, et toituda 10 nädala jooksul. Teatud kokkuhoiu juures jätkuvat sellest 3 kuuks, maikuu alguseni, kus juba omad ja välismaa kaupmehed vilja sisse vedavat 27 Mõisade poolt kasustatavate talude teoorjuse ebaratsionaalsus ja halb tasuvus nii mõisale enesele kui ka talupoegadele avaldus tolleaegse mõisamajapidamise liiga suures ja otstarbetus primitiivsuses ning majandusliku mõtlemisviisi stagneerumises. Teraviljatoodangu suurendamiseks leiti ainus abinõu teraviljaproduktsiooni ala suurendamise näol. Seda ei osatud aga teha teisel teel kui alemaade harimisega.

Tuli aina suurendada talupoegade teokohustusi, seda rohkem, et alemaa harimine oli seotud raske tööga. Talupoegade töökohustuste arv oleks võinud suureneda, ilma et see igale üksikule talupojale oleks tundunud koormiste kasvuna, kui rahvaarvu kasvades oleks suurenenud ka teokohustuslikkude talumaade pindala või kui oleks põldu paremini haritud. Tõeliselt tekkis aga ebaratsionaalse majapidamise tõttu, nagu .

.

.

.

95

hiljem näeme, osaline rahva äramahutamise kriis. Talupoegade olukord oli seda raskem, et isegi juba haritud talumaid mõisastati ja kohalt lahtistatuid sunniti asuma mõisast kaugemale uudismaile. Teoorjade töö mõisa põllul oli seda ebaratsionaalsem ja kumavam, et tolleaegsed töövahendid, nagu tööloomadki, olid nõrgad. Mõisades ei hoolitsetud paremate põllutööriistade, nagu sügavkünni atrade, paremate veoriistade, tugevamate vankrite, võimalikult ka kahe hobuse vankrite tarvituselevõtu eest. Vilja kokkupanek sündis Eesti alal sirbiga; ka otra ja kaera lõigati sirbiga, ainult süda-Eestisse oli Läti mõjul sisse tunginud rauts. Tööedu mõttes aga oleks kõige otstarbekohasem olnud kasustada kaera ja odra kokkupanekul vikatit. Enamiku töötamisvahendite asendamine parematega oli talupoegadele üle jõu käiv. Töövahendite moderniseerimise küsimus tuli teravalt päevakorrale alles teoorjuse ajal; seda suudeti teostada alles siis, kui talumajapidamine järkjärgult vabanes mõisavõimu alt. Ka ei osutunud halvasti toidetud teoorjad küllaldaselt soodsaiks töö jaoks. Mõisade püüd ratsionaliseerida tööjõu intensiivsemat ärakasustamist mõisa põllul sel teel, et taludele määrati tükitöö, tähendas tegelikult ainult taludele teoorjuse koormise tõstmist, tükitöö arvele määratud päevadega ei saadud läbi.

Põllumajanduse süsteemi ebaratsionaalsuse olulisimaks põhjuseks oli tolleaegne aadli suhtumine talupoegadesse. Neis nähti inimõigusteta olevusi, keda mõisnikud pidasid ühes nende varaga omale kuuluvaiks. Sadu aastaid oli kestnud võitlus talupoegade ja aadli vahel, XVIII sajandi lõpul õnnestus mõisnikkudel saavutada täit ülekaalu, isegi kiskuda enda kontrolli alla ka maa kaubandus. Kindralkubcrneride määruste järgi olenes Eestimaal talupoegade looma jne. müük mõisnikkude nõusolekust. XVIII sajandi teiseks pooleks oli saavutatud talupoegade üle säärane võim ja meelevald, mida juba pikema aja jooksul oli püütud saada. Loomulik, et siis igasugustele uuendustele, mida soovitasid maal viibivad võõrad, vaadati suure kahtlusega. Juba selles, et need võõrad arvasid vajaliku olevat muretseda paremaid vankreid, nähti, et siin nagu puudutatakse mõisniku ja talupoegade vahekorda. Muidugi seltsisid sellele ühiskondlikule eelarvamusele veel väga väikesed teadmised moodsamast majapidamisest.

Rahva ülalpeo nõude tõttu olid mõisad XVIII sajandil, nagu üldse sunnismaisuse, sõltluse ja pärisorjuse kestuse ajal, teravalt seotud rahvastiku äramahutamise küsimusega. Sunnismaine, sõltlane ja pärisori oli mõisa päraldis ja kui niisugune pidi ta kohal äraelamise võimalusi leidma. Asi oli üsna lihtis siis, kui mõisal oli rahva juurdekasvu korral küllaldaselt võimalusi inimesi ära kasustada, jaotades osalt vanu talundeid, asutades uudiskohti 2B tehes mõisapõldude harimist põhjalikumaks või kasustades rahvastiku juurdekasvu muudeks majanduslikkudeks ülesanneteks, nagu metsavahtideks jne. Sääraste võimaluste puudumisel muutus aga liigrahvastik mõisale teatud mõttes mittevajalikuks koormaks. Neil juhtudel võis mõis ju talupoegi võõrandada ,

96

sinna, kus neid vajati» Selgi võimalusel olid oma piirid» Arusaadav, et rahvaarvu suurenedes sattus esijoones just mittetalunikkude kiht, ekstensiivse majapidamise tõttu, ikka suurematesse raskustesse ja otse karjuvasse viletsusse» Mõisale töökohustuslik oli talumaa ja mõisavõim ise vabadikke otseselt suuremal määral ei kasustanud, surudes neid tööjõuna tallu, kus nad pidid saama ülalpidamist; talu omalt poolt

kasustas neid vajaliku tööjõuna mõisaorjuseks ja vähemal määral ka talutöödeks» Nii olid siis talumaade kaudu ka lahtised inimesed rakendatud mõisateenistusse, XVIII sajandi pärisori-talupoeg mõisa päraldisena oli selle tööjõuna ning tuluallikana mõisale sama, mis nüüdisaja majapidamisele tööloom, keda püütakse rakendada majapidamise ja sissetulekute vajaduste kohaselt» Kui töökäsi oli liiga vähe, püüti soetada lisainimesi, sundides talupoegi abielluma ka vastu nende tahtmist, Hupel teab jutustada ühest mõisast, kus harva keegi naist võttis, kartes, et teda asustatakse viletsasse tallu ja et teda riisutakse kogukate võlgade tõttu paljaks» Mõisas tekkinud silmapaistev inimeste puudus, seda enam, et sealt paljud ära jooksnud. Tagajärjeta püüdnud mõisnik mõjustada, et inimesed abielluksid; teda pole ustud. Ta on palunud, et õpetaja neid manitseks, kuid inimesed on seletanud, et nad soovivad jääda vallalisteks. Kui aga mõisnik ära surnud ja rahvaga pärastpoole paremini ümber käidud, peetud samas mõisas ühe aastaga 28 pulma 29 Pidades seda väga tähtsaks, peatub Hupel inimeste arvu rohkendamise probleemi juures. Uhes sellega aga ka rahva liigse juurdekasvu ärapaigutamise küsimusel, esitades mõnesuguseid uusi vaatekohti. Hupeli järgi pidi mõis oma taluperemehi varustama vajalikul määral sulaste ja tüdrukutega, et nad võiksid paremini täita mõisaorjust.

Ulejäänute suhtes soovitas Hupel mõisnikkudele, et nad laseksid neil õppida käsitööd, et abiellunud tehtaks moonakaiks, kes aitaksid talvel viina põletada jne. Osa aga jäägu poolsulasteks, kes teevad oma peremeestele nädalas 3 päeva ja kasvatavad nii lapsi mõisa kasuks. Säärased inimesed pidid omama väikest maja ja kapsaaeda ja, kus võimalik, ka maad, kas külamaadel või metsas. Neid võiks kasustada ka vabrikutes, saeveskites jne.; mõnedele võiks anda aastase maksu eest passi, nagu Venemaal, et nad saaksid raha teenida teisal Vene riigis.

Sagedasti leidvat lahtised inimesed teenistust linnades päcvilistena ja teenijatüdrukutena, Hupel soovitab esijoones muidugi asustada tühje talukohti ja, kus see vähegi võimalik, rajada uusi talundeid. Metsa asustamise korral peaks mõis ehitama asunikele majad, olema abiks uudismaa ülesharimisel ning esimene kord põllul omal kulul täis külvama зо. Inimeste arvu rohkendamiseks peab Hupel vajalikuks eriti kahte vahendit: talupoegade jõukuse ja abielude otsest soodustamist sel teel, et kõrvaldatakse abiellumise takistused 31 Hupel koostas oma nõuanded osalt tegeliku elu eeskujude järgi.

Mõnedest Võrumaa kihelkondadest lubati liigrahvast juba enne seda .

.

97

päevalistena minna Tartu ja Valka või ka teistesse mõisadesse 3 Inimeste üliküllus tuli ilmsiks ka viljavaesemais kohtades, nagu Läänemaal, kuid seal ei siirdunud nad siiski linnadesse. Üldiselt siiski kujunes XVIII sajandi lÕppaastakümnel seisukord stagneerunud ja vähe viljaka majapidamissüstcemi ning teiselt poolt talupojaskonna mõisavõimust sõltluse tõttu selliseks, et inimesi leiti olevat liiga palju.

W. C. Friebe kirjutab, et mõisnikud kannatavat sageli majanduslikult seetõttu, et nende aladel olevat liiga palju inimesi 33 Seda kõike kipuvad tõendama ka statistilised andmed. Sajandi alguses, Põhjasõja hävituse tõttu, oli maal veel ruumi küllalt rahvastiku juurdekasvu ärapaigutamiseks. Tühje talusid oli rohkesti. Kuna vajati töökäsi, kasvas rahvaarv kiiresti. Pikapeale täitusid tühjad talud.

Eesti ala adramaade arv jõudis XVIII sajandi lõpuks Rootsi aja lõpu tasemele. Hupeli andmeil leidus Liivimaal 1783. a. korraldatud revis1819. a, joni järgi üle 530 000 inimese, Eestimaal umbes 200 000 34 andmete järgi oli aga Eestimaal 227 001 ja 1820. a. andmetel Liivimaal 591 495 elanikku 3s Järelikult oleks siis Eestimaal juurdekasv olnud 37 aasta jooksul ainult umbes 27 000 ja Liivimaal umbes 60 000, vaatamata sellele, et sõda polnud maad laastanud ja puudusid ka suuremad tõved. Samal ajal, kui elanikkude juurdekasvu eriti Eestimaal piiras suur stagnatsioon, toimus Soomes, tänu soodsaile uudismaile asumise võimalustele, rahva juurdekasv rekordilise kiirusega. Seal tõusis elanikkude arv 534 000-lt 1751. aastal 1 117 754-le 1815. aastal, kahekordistudes 65 aasta jooksul. Alles hiljemini hakkas rahvaarv Liivimaal kiiremini tõusma. Rahvastiku juurdekasv oli seal 1847.

1863. aastani 135 141 36 Eesti rahva juurdekasvu stagneerumises olid muidugi esmajoones süüdi siinsed õige kehvad ja piiratud äraelamise ja perekonna asutamise võimalused.

Käsitatust näeme, et ekstensiivsuses takerdunud pärisorjusel põhjenev mõisa majapidamise süsteem oli tekitanud juba XVIII sajandi lõpul seisaku rahvastiku juurdekasvus. Puudusid äraelamise võimalused ja optimism perekonnaelu algatamiseks? polnud ju lõpuks perekonnaga kuhugi minna. Nagu XVIII sajandi lõpu autorite (Hupel jt.) kirjutistest märgata, kadus talupojaskonnas lust isegi juba ülesharitud, kuid vaesunud ja tühjunud vanade talude asustamiseks, sest kohustuste ja andamite koorem, eriti esimeste hulk, oli kasvanud ääretu suureks 37 Teiselt poolt sattus aga ka pärisorjusel põhjenev ekstensiivne mõisapidamine juurdekasvanud rahva äramahutamisel ummikusse? majapidamine ise osutus vähe tulukaks, tänu pärisorja loidusele, kellel pidi loomulikult puuduma terve egoism töö vastu, mille eest ta ei saanud tasu.

Võlad ja suuremad väljaminekud, mis tekkisid XVIII sajandi teisel poolel mõisnike luksuslikumate eluviiside tõttu, kihutasid neid 2.

.

.

.

—

.

.

98

tagant suurendama mõisadc teraviljaproduktsiooni. Seda püüti tõsta mitte põllu intensiivsema harimisega, seda teed takistasid, nagu vaid põllunduslikult kasustatava nägime, igasugu eelarvamused ala suurendamisega. See kõik muidugi tõstis talupoegade koormisi, pahemal juhtumil aga ajas talupoegi vanult, kultiveeritud aladelt uudismaile, kuna kultiveeritud talumaad mõisastati. Niikuinii raskeid koormisi lisandas Liivimaal sajandi lõpul hoogsalt levinud viinapõletamine 3S XVIII sajandi mõisamajapidamise keskseks probleemiks oli siiski teravilja turustamise küsimus ja produktsiooni suurendamise kõrval ka see, kuidas saada viljast võimalikult paremat hinda. Vilja turustamise tingimused osutusid soodsaiks, alates umbes XV ja XVI sajandi vahetusel, ja paranesid veelgi 3 kui peale uute maailmajagude —,

.

9,

avastamist

toimus suur väärismetalli ja mitmesuguste ainete vedu Euroopasse. Majanduslik elu sai kiirema tempo, elunõuded kasvasid, tööstus arenes, tekkis suur nõudmine töökäte järele, tööpaigad tõusid, toitained olid hinnas. Majandusliku tõusu ja rahva juurdekasvu tõttu Lääne-Euroopas vajati vilja, mida tol ajal produtseeriti Balti mere mail: Preisis ja Poolas, Liivimaal ja osalt selle tagamail. See aitas tunduvalt kaasa nende maade mõisamajapidamise arengule. XVIII sajandi keskpaigast peale hakkas toimuma murrang selles soodsas konjunktuuris. Läänes algas hoogus põllumajanduslik areng, mille tulemuseks oli vilja suurem tootmine ja nõudmise vähenemine Baltikumist välja veetava vilja järgi. Hiljemini näeme, et juba enne seda häiris Eesti- ja Liivimaa vilja väljavedu ja hindu Vene vilja väljaveo oskamatu poliitika. Lääne-Euroopa põllumajanduslikku tootmisse tungiv intensiivsus põhjustas seega terava kriisi Eesti- ja Liivimaa mÕisamajapidamises, mis baseerus täiel määral teraviljaproduktsioonil.

Tol ajal Eesti alal produtseeritud viljahulga kindlaksmääramine on raske. Leidub küll mõnesuguseid statistilisi andmeid, kuid need on

liiga umbkaudsed. Lisaks sellele juba tolleaegsed autorid kahtlevad nende andmete tõele vastavuses. Eestimaa pindala ühes saartega arvati 15 873 ruutverstalej krunte polnud siin mõõdetud. Umbkaudselt arvestab Hupel, et siin XVIII sajandi teisel poolel oli põlispõllu all 3000 ruutversta, alemaa all 2300 ruutversta, heinamaa all 4500 ruutversta ja metsa all 5000 ruutversta maad. Ülejäänud maa-ala oli linnade, elamute, õuede, aedade, ühiskasustamisalade, vete, rabade jne. all 40 Samalaadilised andmed toob ka Fricbe 44 Liivimaal koos Saaremaaga olnud Hupeli ja Friebe järgi 6000 ruutversta põlispõldu, 6000 ruutversta kütis- ja alemaad, 10 000 r.-v. heinamaad, 13 000 г.-v. metsa ja võsa, 2000 г.-v. jooksva ja seisva vee, 1500 г.-v. majade, aedade jne., 1900 г.-v. soode all jne., kokku 40 500 ruutversta. Fricbe tähendab siiski, ja täiesti põhjendatult, et põlispõllu maa-ala kindlaksmääramine olevat raske, ka säärasel juhul, kui oleksid käepärast iga mõisa kohta täpsad andmed, sest põlispõld Liivimaal sageli suurenevat või vähenevat. Täiendavad andmed, mis Friebe .

.

99

toob Liivimaa pindala jaotuse kohta (nagu ta ütleb, ühe hea asjatundja järgi), erinevad mõnevõrra eelmistest andmetest. Nende järgi jagunevat Liivimaa pindala järgmiselt: 10 000 ruutversta põlispõllu, 3000 alemaa, 8000 aasa, 12 000 metsa, 2500 tühja maa ja soode, 2500 järvede ja jõgede all, 2500 majade, tänavate all 42 Kõrvutades Friebe poolt esitatud andmeid põllunduslikult kasustatava maa kohta XIX sajandi omadega näeme, et need pidid olema väga tublisti liialdatud, 1809,—1823, a, Liivimaal toimunud katastri järgi oli Liivimaa mõisade külvipind 286 183,5 vakamaad. Kolmevälja-süsteemi järgi oli see kaks kolmandikku põllust. Seega siis mõisapõldude üldsuurus oli 429 295 vakamaad 43 Ühe talu adramaa peale tuli mõisapõldu keskmiselt 64,7 vakamaad, kõikumisega 50 5 /s kuni 76i/6 vakamaad 4 Talumaid oli umbes kaks korda rohkem kui mõisamaad. Kuid ka seda arvestades ei saaks nii suurt kultuuriliselt kasustatavat maa-ala, kui näitavad Hupel ja Friebe. Fr, v, JungStilling'i poolt esitatud andmeil oli veel XIX sajandi keskel Liivimaal põllu- ja heinamaa all 3 512 129 vakamaad ehk 1 194 601 tiinu 45 Kui arvutada Friebe ja Hupeli poolt esitatud arvud vakamaadeks, saaksime hoopis võimatud arvud. Liivimaal oleks olnud põlispõllu all 1 248 000 tiinu, põllu- ja heinamaa all kokku 2 288 000 tiinu ehk 6 864 000 vakamaad; peale selle veel alemaad. See pole kuidagi tõenäone. Teame ju väga hästi, et teoorjuse ajal ei mõeldud põllunduslikult kultiveeritud ala vähendamisele, vaid selle suurendamisele. Uskudes Friebe andmeid, peaksime arvestama otsekohe kohutavat põllupinnase langust XIX sajandi keskel, milleks pole mingisuguseid aluseid.

Raske on siis muidugi kindlaks teha ka saagi kogusuurust. Iga aasta nõuti küll mõisade valdajailt andmeid saagi suuruse kohta. Neid andmeid nõuti aga aastaaja poolest liiga vara, kui polnud veel täpsalt teada rukkisaak, kõnelemata suviviljast. Andmetel näib olevat üldine ja tugev tendents näidata saaki vähemana. Erilisi raskusi tegi muidugi talude saakide kindlaksmääramine; kui palju sai peremees ise, tema sulane, tema maal elav vabadik, tema vana ema jne. Juba mitte usaldades mõisnikku ei andnud talupoeg terve oma külviala kohta Õigeid andmeid; eriti ei saadud neid sulastelt ja vabadikkudelt, kes polnud võtnud mõisalt maad harimiseks, vaid said seda kas talupoegadelt palgana või külvasid salaja metsa 4 1787. a, ametlikkude andmete järgi, kus saak polnud kõige parem, pidi Eestimaal külvatama ja lõigatama järgmiselt; .

.

4.

*

6.

rukis nisu

oder kaer tatar

100

külv. tsetv.

lõikus tsetv.

60 721 2 622 52 074 28 376

267 694 8 769 233 092 141 339

509

1638

1 905 213 476 1 287

hernes kartulid kanepiseeme

linaseeme

5 094 1 123 1 006 2 228 47,

Täiesti põhjendatult näivad nii Hupel kui ka Friebe kahtlevat neis arvudes, osutades sellele, et säärasest saagist ei jätku elanikkonna (200 000 hinge) toitmiseks: sellest saagist kulus ju umbes 4000 tsetverti rukist kroonule andmiseks, siis veel viinapõletamiseks ja väljaveoks Tallinnast, Narvast ja Pärnust 4B Liivimaa viljaproduktsioon oli 1785* a. ametlikkude andmete järgi 1 137 497 tsetverti 49, mis samuti liiga madalalt hinnatud, Eestimaa kui ka Liivimaa tõelist viljapreduktsiooni püüab arvutada Friebe, kuid ka sel arvutamisel pole suurt mõtet, sest pole ikkagi täpsalt teada, kui suur oli põllumajanduslikult kasustatud pindala ja kui palju oli sellest põlispõllu ja kui palju aleja kütismaa all. Ka arvestab Friebe liiga palju alemaad iga-aastase külvi alla 50 Usaldusväärsemaid andmeid on aga XVIII sajandi teravilja hindade kohta, eriti rukki suhtes, mis oli peamiseks väljaveoartikliks.

Rukist külvati seetõttu ka kõige rohkem ja selle saak ületas harilikult suvivilja kogusaagi, XVIII sajandi keskel häirisid väljavedu väga tunduvalt teravilja väljaveo keelud, mis panid ka hinnad kõvasti kõikuma, Vilja väljaveo keeldude põhjuseks olid viljaikaldused; keisrinna Eliisabeti ajal olid ikaldusaastad 1741, 1742, 1748, 1758.

Gadebusch'i andmete järgi maksis rukki vakk Tartus: .

.

kev.

süg.

kev.

süg.

1723 1733 1734 1739 1740 1741 1743 1744 1745 1747 1751 1752 1753 1760 1760 1771

1 rbl. 50 kop.

20 1 „

70

_

1 2 1 1 1 1 1 3 2

„

„

„

„

„

„

„

„

„

80 10 40 50 28

„

„

„

„

„

„

„

—si.

Kui kohutavalt teravilja väljaveo keeld võis mõjustada vilja hinda, näitab teravilja hinna vahe väljaveo keelu ajal 1760. a. kevadel ja sügisel. Vene teravilja väljaveo keeld oli seda mõttetum, et Venemaa 101

turg polnud juba transpordiolude tõttu Eesti- ja Liivimaa viljale kättesaadav* Et rootsiaegsetel teravilja väljaveo keeludel polnud sääraseid masendavaid tulemusi, on arusaadav, sest viljavaene Rootsi vajas pidevalt Eesti- ja Liivimaa vii jaj pealegi oli veetransport sinna odav.

Eesti- ja Liivimaa viljahindadele võisid mõju avaldada muidugi veel mitmesugused muud tegurid: sõjaväe majutamised ja vilja ülesost sõjaväele, sõjad Venes ja mujal (Preisi sõda) ja lõpuks ka ikaldused naabruses ja Läänes. Viljaikaldused maal eneses võisid tõsta kohalikku vilja hinda; eriti kui viljaikalduse kordudes tekkis nälg, tõusis vilja hind õige kõrgele. Juba keskpärasegi saagi juures ummistus vilja väljaveo keeldude juures meie niikuinii kitsas siseturg, sest linnaelanikkude protsent võrreldes lausmaaga oli XVIII sajandi lõpul veel Tallinna väga väike, Eesti suurlinna elanikkude arv ulatus umbes 10 000, samal ajal kui Eesti lausmaal oli elanikke umbes 500 000.

Tartu (3500 ei.). Pärnu Tolleaegsed keskmise suurusega linnad (2000 ei.), Kuressaare olid umbes võrdsed meieaegsete suuremate alevitega. Preisi sõja lõppedes kaotati mõttetud vilja väljaveo keelud (aastast 1762). Vilja väljavedu kasvas nüüd hoogsalt ja hinnad tõusid seda enam, et kaasa aitasid ka osalised viljaikaldused Venes. Rukki sälitis maksis 1766. a. kevadel Tallinna turul 30 rublat, tõustes sügisel 85 rublani. Tallinnast olevat alates 1767. a. kuni 3. detsembrini 1771 veetud välja 13 512 sälitist ja 21n/ 13 tündrit rukist. Peale selle transpordid sel ajal Eestimaa vilja veel Narva, Tartu, Pärnu ja osalt koguni Venessegi 52, Harilikult oli aga maal hind kevadel kõrgem kui sügisel, talupojaskonnal tuli ju sageli leivaviljast puudus 53, Hindade tõus välis- ja siseturul meelitas kaupmehi ja aadlimehi spekulatsioonile. Ei müüdud sügisel, vaid oodati kevadet. Läbistikku olid vilja hinnad siseturul kõige kõrgemad aprilli- ja maikuus, kui toiduvilja puudus maal oli kõige teravam. Eestimaa aadlimehed, eriti linnast kaugemal asetsevad, ei lasknud voorida vilja halbade teede ajal sügisel, vaid saatsid selle Tallinna alles talvise teega, oodates hinnatõusu kevadel 54, 1771. a. saadeti Tallinnast välja 5050 sälitist ja 62/ 3 tündrit rukist, 522 sälitist ja 22 tündrit kaeru, 171 sälitist ja 17 tündrit nisu ning ainult 41 tündrit otri ja 39 sälitist 15 tündrit linnaseid ja 13 2 / 3 tündrit herneid 55, Rukkist saadi 322 008 rublat 56 kop. Kaupu saadeti välja sel aastal üldse 479 838 rubla ja 13 kop. eest 5-6, 1775. a. veeti Tallinnast välja 6580 sälitist rukist. Seega langes siis lõviosa just rukkile. Suur oli aga väljaveo langus 1787. a., mil Tallinnast veeti välja ainult 109 504 rbl. 98 kop. eest, kuna sissevedu tõusis erakordselt kõrgeks aastal välja veetud rukki, põletatud viina, linade, takkude ja tubaka eest saadi ainult 42 354 rbl. Nähtavasti oli põhjus kodumaa viljaikalduses; vihmade tõttu 1782.—1786. a. olevat lõikus olnud kehv. Kuna 1787. a, saak küll keskmine oli, võidi uuest viljast osa välja saata mui102

dugi sügisel enne mere kinnikülmumist s7 Vilja väljaveos jäi muidugi Tallinnast palju taha Narva, kust sajandi teisel poolel veeti vilja välja ainult 5000 tsetverti, osa sellest oli pealegi Vene vilja 58 Tagajärjekamalt võistles Tallinnaga Pärnu, kust 1771. a. veeti välja 2532 sälitist (ä 48 riia vakka) 4 vakka rukist, 121 sälitist otri, 39 sälitist nisu, 33 sälitist kaeru 5 9. Muidugi koosnes Pärnu väljaveo lõviosa Liivimaa lõikusest, kuid selle hulgas näib esinevat ka Eestimaa rukist. Pärnu ja Riia kaupmehed maksid rohkem ja seetõttu laskis siis ka aadel oma rukki sinna voorida 60. Siit näeme ka, kuidas turutingimused mõjustasid talupoegade vooride sihtkohti. Pärnu poole tendeerus muidugi Eestimaa edelaosa, kui teede poolest Pärnule lähedaim ja kättesaadavaim. Andmete puudumisel on raske kindlaks määrata Riia osa Eesti vilja väljaveos. tlha suurenev rahavajadus sundis mõisu otsima uusi sissetulekuallikaid. Ajutiselt leiti see viinapõletamises, mis XVIII sajandi teisel poolel levis suure kiirusega Liivimaa mÕisades. Eriti suure kiirusega toimus see levimine sajandi viimasel kolmandikul ja Liivimaal hoopis jõudsamalt kui Eestimaal. Friebe peab täiesti põhjendatult viina tähtsamaks tolleaegseks tehaste poolt produtseeritud kaubaks 61 ja paljude Liivimaa mõisade peamiseks sissetulekuallikaks 62. Tootmiseks kasustati esialgu väga primitiivseid sisseseadeid, kuid sajandi lõpul täienesid need ja nõudsid suuremat kulu. Viina tootmine ja turule toimetamine lasus, nagu muugi osa mÕisamajapidamiscst, talupoegade Õlgadel.

Mõisad, kus põletati viina vähesel määral, ei kasustanud õppinud viinapõletajät, vaid selle töö sooritasid mõisa ala talupojad talve jooksul. Need pidid vilja vastu võtma, jahvatama ja põletama kaks vaati viina. Neile oli see muidugi väga koormav, sest nad polnud viinapõletamist korralikult õppinud, vaid said seks üksteiselt ainult mõningaid näpunäiteid. Suurema produktsiooni juures kasustati ka erilisi viinapõletajaid. Mõnedes mõisades tarvitati viinapÕletaja abilistena ka moonakaid 63.

Viinapõletamiseks kasustati kõigepealt oma mõisa vilja, kuid ohtral määral osteti seda ka oma kui ka võõra ala talupoegadelt.

Olgugi et naaberalalt ostmine oli keelatud, vaatasid naabrid sellele läbi sõrmede. Võõrale alale saadeti ülesostjaid, kes andsid müüjaile käsiraha ja lasksid vilja teatud kohta kokku vedada, kust see siis transpordid oma mõisa. Sageli kogunes mõisasse niipalju igasuguseid produktide müüjaid, et mõis sarnanes laadaga. Produktide ülesostmisel kasustati vahetuskaubana ohtral määral ka viina 64. Eestimaal kaheldi esialgu viinapõletamise kasulikkuses, kartes suuri kulusid põletamisel vajalikkude katelde peale, suurt metsade hävitamist, talupoegade liiga suurt koormamist jne. 65.

Hupeli andmeil kulunud ühe vaadi viina põletamiseks 7 —B vakka vilja, mõnes mõisas koguni 9—lo. Friebe järgi tarvitatud vaadi kohta 3 tsetverti (s. o. umbes 9 vakka), mis maksnud 9 rbl. Need, kes teinud .

.

103

kroonuga kontrabi, saanud pange eest (9i/ 2 riia toopi) 150 kopikat, riia vaadi eest (123Д pangi) saadud 18 rbl., Riias aga ainult 6У2 —7 albertustaalrit. Kümne aasta eest saadud toobi eest ainult 80—90 kopikat. Ka Hupel mainib, et varemini olevat saadud vaadi eest ainult s—B5—8 rbL Sellest ajast peale aga, kui kroonu hakanud viina ostma, saadud keskmiselt 10—15 rbL 1794. ja 1795, a. tõusis viina hind erakordselt kõrgeks, 20 —27 rublani vaadilt 66, Kui arvestada tolleaegseid vilja hindu, oli kasu tõesti suur, seda enam, et viinapõletamisel polnud peale katelde ühekordse muretsemise mingeid lisakulusid.

Puude hinda, mida vajati kateldega põletamisel suurel määral, ei arvestanud need mõisnikud, kellel metsa külluses. Puude raiumine, puude ja vilja juurdevedu, paljudes mõisades ka põletamine ise ning voorimine toimus ju pärisorjade talupoegade poolt tasuta. Kuid kasulikkudel kroonuhangetel olid ka siiski oma suured varjuküljed. Kroonuhanked tõid küll palju raha maale, hoidsid viina hinda kõrgel ja kindlustasid turu, kuid kroonuhangete täitmine pidi toimuma suure punktipealsusega, nõudes ka suuri rahakulusid. Hangete kindlustamiseks tuli pantida vara või muretseda käemehi jne. Ka oli transport Venesse seotud suurte raskustega, mis ruineerisid talupoegi. Säärast riskimist polnud neil, kes turustasid viina siinsetes linnades, omades kõrtsides jne.

Säärasel juhul võidi tarbe korral, kui vilja tagavarad väikesed, põletamine seisma panna, kuna suurte hangete puhul tuli vajalikku vilja kaugelt üles osta ja ka kallist hinda maksta 67, Viina kõrval tõi sissetulekuid ka praak, mida kasustati härgade nuumamiseks. Viljandimaal leidus suuri viinapõletamiskäitisi, kust viin võõriti Peterburi. Nende käitiste juures peeti ka suurel arvul nuumloomi. Mõnes mõisas nuumati talve jooksul koguni läbistikku 200 härga, saades iga härja nuumamiselt B—lo8 —10 rbl. kasu 68 Sajandi lõppaastail oli praagaga härgade nuumamine saanud kasulikuks Virumaa idaosades 69, Viinapõletamise kasulikkuse tõendina mainib Friebe arvestust, mille järgi mõisa adramaa toovat sisse, kaasa arvatud ka mõisa põldude produktsioon ja andamid, 240 rbl. Hupeli järgi seletanud mõned mõisnikud, et nad saavat 3 adramaalt aastas 5—6000 rbl. Hupel aga arvab, et sellest ei tohi siiski lasta end viia eksitusse: säärased mõisnikud pidavat ehk ostma viinapõletamiseks vilja 3500 rbl. eest, kulutama härgade nuumamiseks 1000 rbl,, 500 rbl. eest ostma õlgi, heinu ja puid ning samapalju välja andma, et vajalikkude hobustega varustada oma talupoegi. Puhtkasu aastas ulatuks ainult 600 rublani 7 0.

Viina tootmise ja turustamisega olid siiski seotud ka väga suured ja pahaendelised varjuküljed. Feodaalse mõisamajapidamise ja mõisavõimu süsteemi kohaselt veeretati viina tootmise ja turustamisega ühenduses olev töö ja vaev täiel määral mõisa ala talupoegade õlule.

Otseselt tootmisega seotud olid puude raiumine ja kohalcvedamine. <

104

See nõudis õige suurt tööd, sest katlatega viina produtseerimisel kulus palju puid. Sageli veeti puid suurtes kvantumites 2—3 penikoorma kauguselt, Lisaks tulid vilja juurdevedu, tootmise ehitiste korrashoid, viinapõletamisega seotud tööd viinaköögis ?i. Produtseeritud viina tuli aga kõrtsidesse, linna, kroonutransportida turustamise sihtkohtadesse hangete puhul eriti kaugele, koguni Peterburisse. Viinapõletamine tegi suuri raskusi talupoegadele. Peremees, kes töötas oma sulase ja tüdrukuga viinaköögis 8 päeva, sooritas seega 24 teopäeva; see arvati harilikult aga ainult 2 või 3 päevaks. Talve jooksul tuli seda kohustust täita sageli B—lo korda. Tuli tõmmata kaevust vett; esines ka seda, et peremees pidi enne viinakööki tulekut otsima pärmi. Kui viinapõletamisel peremees ei tootnud vajalikku määra viina, sai ta peksa ja pidi veel pealekauba puuduva kvantumi viinast kõrtsi hinna järgi oma käest tasuma. Seda sellepärast, et eeldati, nagu oleks varastatud veskist vilja või viinaköögist viina. Tõepoolest võis viinapõletaja peremees olla ka süütu: talle oli antud kas kaalu järgi halba vilja või jälle olid katlad halvasti sissemüüritud jne. 72 Viina turule toimetamisel anti talupoegadele liiga rasked koormad, saates viina nn. härjafündrites (okshöftides), ä 3—3 1 /2 vaadi suurustes anumates, milline koorem oli talupoja viletsale hobusele üle jõu käiv.

Mõisa rentnikud saatsid voore linna kõige halvemate teede aegu, kui viin oli kõige kallim 73 Talupoegade füüsilistele kannatustele ja majanduslikkudele raskustele seltsis moraalne langus. Talupojad ruineerusid nii füüsiliselt kui ka moraalselt. KõrtsidevÕrgule tuli nüüd lisaks viinaköök.

Kõrtsid ise on meil väga vanad sisseseaded. Suured teeäärsed kõrtsid tähtsate transporditeede ääres olid puhkepaikadeks ja võõrastemajadeks juba Hansa õitsengu ajal. Ka kiriku- ja sohikÕrtside iga ulatub keskaega. XVIII sajandil oli Eestimaa mÕisapidajatel kõrtside asutamine vaba; Liivimaal lubati nii mõisades kui ka karjamõisades, kus rukkikülv igas nurmes 20 vakamaad ja kus uue kõrtsi asukoht 3 penikoorma kaugusel priviligeeritud kõrtsidest, alkoholiga kaubelda.

Seda võis teha ka veskites, kui priviligeeritud kõrts asus rohkem kui versta kaugusel. Mõned mõisnikud asutasid karjamõisad ainult tuluka kõrfsinduse pärast. XVIII sajandi 70-dates aastates ei tohitud Liivimaal enam kõrtse juurde asutada, kui need just polnud märgitud rootsiaegsetes vakuraamatutes või kui keegi hiljem oli saanud säärase õiguse. Üldiselt tuli aga ette juhtusid, kus kaks kõrtsi asetusid üksteise juures, kuna 2 —3 penikoorma kaugusel ei leidunud jälle ühtegi 7 Nii oli neid harvalt Riia ja Pärnu vahelisel maanteel, kus liivase tee tõttu niikuinii oli raske reisida. Eestimaal aga oli kõrtse ülikülluses. Rahvast käis kõige enam neis kõrtsides, kus talvel läks mööda suurel hulgal voore. Ruumi puudumisel mindi järgmisesse. Peale suurte maanteede äärsete kõrtside olid olemas küla-, kiriku- ja nurgakõrfsid; viimased asetsesid taludes 7 5. .

.

4.

105

Muidugi omasid kõik need kõrtsid omaette ilmet* Suurte maanteede ääres asetsevates kõrtsides sai kokku lai ilm üle maa. Hoopis vastandnähtuseks olid küla, enamasti talus jne. asetsevad, sohikõrtsid.

Kui suurte transporditeede kõrts pidi andma kaugele teekäijale ja tema hobusele sooja ja puhkust, oli külakõrts eeskätt kohalikuks mõnulemiseks, kus soojade peadega veedeti aega vestlemise ja torupilli saatel tantsimisega. Mõisad vaatasid kõrtsidele kui väga kasulikkudele majanduslikkudele ettevõtetele, mis andsid suurt ja kindlat tulu.

Peatugem veel viinaproduktsiooni suurusel XVIII sajandil. Hupeli andmetel on juba XVIII sajandi 70-dates aastates mõnes 2 adramaa suuruses mõisas talve jooksul põletatud 50—80 vaati viina, 8 adramaa suurustes, eriti Tartumaal, sageli 200 ja suurtes koguni 1000 vaati.

Aastas olevat põletatud ehk 90 000 või veel enam vaati. Suur osa sellest läinud siis Peterburisse ja teistesse Vene linnadesse; osa aga ka kohalikkudesse linnadesse, Tallinna sõjalaevastiku tarvis ning kõige enam kõrtsidesse. Lisaks olevat veel talupojad põletanud viina enese tarbeks 75. Hiljemini tõusis produktsioon, kuid mis määral, seda on raske kindlaks määrata. Üsna oluliseks takistuseks viinaproduktsiooni kindlaksmääramisel on juba see, et on raske kindlaks teha viljaproduktsiooni suurust. Seni on ajalookirjanduses korduvalt ustud Friebe poolt esitatud arvusid.

Friebe arvutab, et põllunduslikult kasustatud alana on Liivimaal põlispõllu all 6000 ruutversta ja alemaa all samuti 6000 ruutversta. Külvipind oleks siis, kui põlispõllust kolmevälja-korra järgi on külvi all 2 /3 umbes 416 000 tiinu; alemaast samuti 2 /3 teeks 416 000 tiinu. Kokku oleks Friebe arvates üldse iga aasta külvi all 832 000 tiinu. Hinnates lõikust ainult 5 seemnele (külv 1 248 000 tsetverti) oleks saak 6 240 000 tsetverti. Friebe viga on juba see, et ta peab võimalikuks seda, et alemaast oli külvi all 2 /3 Tegelikult pidi alemaa turnust silmas pidades külvi all olevat pinda hoopis väiksemaks pidama.

Pidades säärast lõikust kõige väiksemaks, arvab ta aastase vilja tarbimise olevat järgmise; 600 000 inimese toitmiseks läbistikku 5 vakka 1 000 000 tsetverti 1 248 000 külv 2 800 000 viinapõletamiseks ja õllepruulimiseks 200 000 riigi-, mõisa- jne. andamid 1 000 000 loomatoiduks ja teised talupoegade tarbed 400 000 linnadele ja välisturule ,

.

„

„

„

„

„

Kokku;

6 648 000 tsetverti

Võttes aga suuremana kultiveeritud ala, mida Friebe ka ise peab õigemaks, nimelt põlispõllu all 10 000 ruutversta ja alemaa alal 3000, saab ta saagina 6 759 480 tsetverti. Nagu aga nägime, ei või Friebe andmed põllumajanduslikult kasutatava maa-ala kohta olla Õiged.

Järelikult ei saa olla õige ka saagi arvestamine. On kaheldav ka Friebe 106

arvamine, et Liivimaal produtseeriti 400 000 vaati, s. o. 4 800 000 pangi viina, millest oleks kasustatud siinsetes kõrtsides ja oma tarbeks pool.

Kui arvata tolleaegset Liivimaa rahva arvu 550 000 suuruseks, mitte aga nagu Friebe 600 000 (1783* a. oli umbes 530 000 ja 1819* a. 590 000), tuleks iga hinge kohta 4,36 pangi. See oleks liiga suur arv. XVIII sajandil polnud ka säärast tööstust, kuhu oleks suuremal arvul vajatud viina.

Ka siis oleks maale jäänud viina kvantum liiga suur, kuigi arvestada maal viibivaid Vene sõjavägesid. Kui aga arvata, et enamik viinast kulus joomiseks ja ka seda, et õllejoomine polnud väike, pidi meestööliskond alatasa alkoholi tugeva mõju all töötama.

Eespool esitatust näeme, et XVIII sajandi majapidamine oli ekstensiivne nii põlluharimisvahendite, tööloomade kui ka tööriistade poolest. Maaharimine oli liiga primitiivne, künd vähe sügav ja enne viljakülvi mitte küllaldane. Põllu rammutamine toimus ainult laudasõnnikuga. Laudasõnnikust ei jätkunud, sest karja toideti nii mõisades kui taludes halvasti. Kolmevälja-süsteemi juures oli kesa niikuinii liiga suur, umbes kolmandik põlispõllust. Sõnnik oli kasulik ainult esimesele rukkikülvile, mitte aga suviviljale.

Sama primitiivne kui oli põllumajandusliku tootmise tegelik ilme,

oli lugu ka teoreetilise käsitlemisega. Loodusteadused olid veel nii arenematud, et ei saanud olla juttu teaduslikkude meetodite, agrikultuurilise keemia ja katsete rakendamisest tegelikku ellu. Majapidamise käitisest saadi neis aru kui perekonna majapidamisest, kus rakendati isaisadelt päritud teadmisi.

Jälgides põllumajanduse arengut Põhja- ja Lääne-Euroopas näeme, et ka mujal polnud lugu palju parem. Meie polnudki nii väga taga Lääne-Euroopa suurtest maadest, kõnelemata Rootsist ja Soomest.

Loodusteaduste arengu tõttu hakkas aga põllumajandus Lääne-Euroopas XVIII sajandi teisel poolel tegema edusamme, mis leidsid kajastuse ka põhjapoolseis riikides 76, Rootsis, mis nii ohtrasti oli vajanud Eesti- ja Liivimaa vilja XVII sajandil, toodeti XVIII sajandil, vaatamata pindala suurusele, ainult umbes 2 /з tarbitavast viljast; sisseveetav vili nõudis suuri kohalikke ressursse. Headel aastatelgi vajas Rootsi umbes 160 000 tündrit välismaa vilja, halbadel aga läbistikku 400 000—500 000 tündrit. XIX sajandil Rootsi põllumajanduse arenedes tõusis teraviljaproduktsioon. 1805—25 kasvas rahva arv 18% ja viljaproduktsioon 42%. 1830 tuli Rootsi juba oma viljaga läbi. Harilikult müüs Rootsi talupoeg XVIII sajandil sügisel rahapuudusel suure hädaga vilja, et osta seda kevadel ja suvel kallimalt külvi- ja leivaviljaks. Et päästa talupoegi liiakasuvõtjate ja kaubitsejate käest, tulid sisse seada kihelkonna magasiaidad. Magasiaidad olid seda vajalikumad, et iga 5 aasta kohta tuli üks halb, 3 keskmist ja ainult üks hea vilja-aasta.

Preisi kui vilja tootev maa ei vedanud vilja sisse, vaid välja. Ka siin oli, nagu Eesti- ja Liivimaalgi raskuspunkt teraviljatootmisel. Rah107

vastiku arvu lisanedes suurendati põllumajanduslikku pindala. Tegelikult ei jätkunud aga laudasõnnikust üha suureneva põllupinna väetamiseks, samuti nagu Eesti- ja Liivimaal. Peamine sõnnikutootja, kari, vegeteerus niisama halbadel karjamaadel ja nõrga talvetoitluse all: ei kasvatatud ristikheinaga kultiveeritud aasaheinamaid. Kari nälgis juba suvel, kõnelemata talvest. Kui loomatoidust, nii heintest kui ka põhust, ei jätkunud karja üle talve pidamiseks, tuli võtta lisaks katuseõlgi.

Kari ise ei renteerinud end ka Preisimaal? vahest ainult seal, kus linn lähedal, kuhu võidi turustada liha ja piimaprodukte. Harilik maalehm ei toonud rohkem sisse kui 3 —4, kõige enam 5 taalrit, lehma ostuhind kõikus 6—B taalri vahel 77. Üldse on moodsal põllumehel enesele raske ette kujutada põllumajapidamist XVIII sajandil. Põllumajandus olenes siis hoopis tugevamini kui nüüd ebasoodsatest tingimustest? kuid nüüdki majandub põllumees, olenedes maapinnast, kliimast. Tööstuses on tootmise vähenemine võrdlemisi kerge, põllumajanduses on see raskem. Põllumajandus on tootmisel sõltuv tootmiskõlblikust pindalast, mida pole võimalik väheneva või suureneva nõudmise kohaselt ajutiselt suurendada või vähendada. Käitissüsteemi, mis igal juhul peab vastama erilistele majandusolukordadele, võidakse muuta ainult suurte kuludega ja pikema aja jooksul. Ka pole võimalik, nagu tööstuses, kindlaks määrata produktsiooni hulka: ilmade ja teiste mõjustuste najal võib saak tõusta kahekordseks või väheneda poole võrra või veel rohkemgi? põllumajandustoodete tarbimine inimeste ja loomade poolt jääb aga samaks.

See ebasuhc oli minevikus ekstensiivse majapidamissüsteemi ja transportimise tingimuste tõttu suurem kui nüüd. Ka oskab end tänapäeva majapidaja seega paremini aidata, et majapidamine ei piirdu üksnes viljatootmisega, vaid pannakse suurt rõhku karjale, kartulikasvatusele jne. Puudujääk ühel alal kustutatakse sageli kasuga teiselt alalt.

Iga kohalik viljaikaldus tekitas aga XVIII sajandil kalli aja ja kordudes isegi nälja. Halbade transpordiolude tõttu polnud võimalik mujalt odavat vilja kohale toimetada. Tekkis näljahäda, nagu Eesti- ja Liivimaal 1601 —03 ja 1695—97, kus kaasteguritena mõjusid laevade halb juurdepääsu võimalus talvel ja turu nõrk ostujõud. Nii Preisi- kui ka Eesti- ja Liivimaal oli põllumajandusliku tootmise süsteemi muutmine talumajapidamise sõltluse tõttu mõisamajapidamisest väga raskendatud, sest talu pidi andma mõisale tööjõu, tööloomad ja tööriistad. Kurnatud ja töö vastu vähe huvi tundev ning majanduslikult vähe kaitstud talupoeg saatis mõisapõllule vaevatud, halva söögiga teomehe? põllutööriistad ja tööloomad olid viletsad, nii et nendega oli raske teostada intensiivsemat tööd. Teoorja-talupoja läbi mõisatöö intensiveerimine tähendas teoorja veel suuremasse raskusse viimist, nagu meie teoorjuse ajal XIX sajandil, mis siis muidugi tähistas talupoegade majandusliku ekspluateerimise veel suuremat süvendamist ja ühes sellega ka koormistega ülekoormatud talupoegade majapidamise stagneerumist

108

ja üha suurenevat vaesumist. Meie talumajapidamise arenguks oli vajalik talupojaskonna vabanemine mõisavõimust, mis teostus järkjärgult alles alates XIX sajandi teisest poolest, kui talupoeg sai suurte pingutustega oma maalapikese peremeheks. Siis alles sai ta võimaluse ja huvi selle intensiivsemaks majandamiseks, tehes innuga tööd, minnes üle ratsionaalsemale põllu jaetusele, kasustades paremaid tööloomi, põlluharimisriistu, põllurammu jne. Rehepeksumasinate sissetung vabastas põllumehe tüütavast rehepeksmisest vanade primitiivsete võtete ja abiriistadega, kiirendades tööd. Masin tegi võimalikuks ka teraviljaproduktsioonilt moodsele karjamajapidamisele ülemineku. Ei oleks ju muidu üldse mõeldav suurejoonelisem põlluheina kultiveerimine. Vanade viiside juures juba ei jätkuks põlluheina kokkupanekuks vajalikke töökäsi. Massi toitainena tungib sisse kartul, kuid mitte üksnes inimestele, vaid ka karjale. Ja muutunud turukonjunktuuride juures saavad kartul ja lina ka suure missiooni, kaasa aidata eesti talupoja emantsipeerumisele mõisavõimust. Lina abil pääseb Viljandimaa mees pärisperemeheks ja tungib selle varal ka naabermaakondadesse.

I J. Libe, A. Oinas, H. Sepp, J. Vasar, Eesti rahva ajalugu, lk, 736; A. Joh. Almquist, Den civila lokalförvaltningen i Sverige 1523—1630. Meddelanden frän svenska riksarkivct Ny föld 11, 6, Andra delen. Stockholm 1919—1922, lk. 550552.

2H. Sepp, Talupoegade kaitse Rootsi aja lõpul, eriti Liivimaal. Tartu 1929, lk. 12 jj.

3 Älcxander Tobien, Die Agrargesetzgebung Livlands im 19. Jahrhundert. I Bänd. Bcrlin 1899, lk. 67. L. von Stryk. Beiträgc zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Theil, Dorpat 1877; zweiter Teil, Dresden 1885. Vt. lähemalt Fickile tehtud donatsiooni kohta A. R. Cedcr beг g, Heinrich Fick. Aeta et Commentationes Universitatis Tartuensis В XVIII. Tartu 1930, lk. 65—74.

4A. W. Hupcl, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Erster Bänd, Riga 1774, lk. 547.

5 Paldiski maakonda kuulusid Harju-Madise, Risti, Nissi, Hageri, Juuru, MärjaHaapsalu maakond: Vigala, Martna, Lihula, maa ja Kullamaa kihelkonnad.

Lääne-Nigula, Ridala, Karuse, Hanila ja pool Mihkli kihelkonda.

6A. W. Hupel, Die gegcnwärtige Verfassung der Rigaschen und der Revalschcn Statthalterschaft. Riga 1789, lk. 418—419, 445, 485, 514, 542, 645, 663, 687, 712, 736.

7 A. v. Gernet, Geschichte und System des bäuerlichcn Agrarrcchts Estlands.

Reval 1901, lk. 49.

S P. Ungern-Sternbcrg, Das Annotations Protokoll de A° 1716 liir den Distrikt Harrien. Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv* und Kurlands. Bänd VI. Reval 1901, lk. 21 jj.

9A. W. Hupel, Topographische Nachrichten. II Bänd, Riga 1777, lk. 275 280.

10 Hup el, Statthalterschaft, lk.

418, 445, 484, 514, 542, 645, 663, 687, 712, 736. Tuntud taani uurija Erik Arup juhib tähelepanu sellele, et Taanis teostus XVIII sajandil raske rafasadra tõttu suur põllumajanduslik areng, millele aga siis, kui selle adraga, tänu sügavkunnilc ja raskemapinnalise maa harimiselevõtule, olid saavutatud suured tulemused, järgnes tehniline seisak, mis tõi endaga kaasa ka rahvaarvu juurdekasvu peatumise. Nii ci tõusnud rahvaarv näit. Taanis ega Prantsusmaal kuni XVIII sajandi keskpaigani. Näiteks Prantsusmaal oli 14. a. p. Kr. s. 6 miljonit

—

109

elanikku, milline arv tõusis peale seisakut 1328. a. 22 või 23 miljonini, oli enne musta surma XVI sajandi keskel umbes 24—25 miljonit ja püsis sellel tasemel XVIII sajandi keskpaigani. Ka taani ajaloolased arvavad, et Taanis oli rahvaarv XIII sajandil sama suur kui XVIII sajandil. 'laani uuemad uurimused näitavad, et tolleaegses Taani maakonnas Hallandis oli 1232. a. 56 000 elanikku, 1750. a. aga 57 000, neist 3000 Hallandi linnades. (E. Aru p, Danmarks Hisforic I, Kdbenhavn 1928, lk. 199 j.).

Peab silmas pidama, et ratasader, mille ette rakendati 4 hobust, ei tunginud meie maale ja et selle mõju põllumajanduse ja rahvastiku arvu tõusule jäi ära.

11 Hupel, Statthalterschaft, lk. 419, 485, 542—543, 645, 663, 687, 712.

12 Hupel, ibidem, lk. 514, 542.

13 Hupel, Topographischc Nachrichten, 11, lk. 282—283.

14 Hupel, Topographischc Nachrichten, 11, lk. 283 —284. Aletsemise üle leiame täiendavaid andmeid Salomon Gubcrtilt (Stratagema oeconomicum) ja v. Sicversilt (Die Buschländer in Livland durch Feuer verhecrt. Livländische Jahrbücher der Landwirtschaft, Bd. VIII, H, 3, lk. 241). Hucck’i andmeil kõlbasid aletegemiseks kõige paremini suvised maad, mis olid peale 3—4-kordset lõikust, s. o.

16—20 aasta järel kõlblikud uueks aletegemiseks. Hoopis halvemini õnnestus see aga savistel kõrgustikkudel. Seal kasvas peale alemaa mahavõtmist vilets võsa alles 30 aasta järel. Parema puudusel kasustati siiski seal ka säärast maad aletegemiseks; aegapidi jäi aga säärane maa ikka nõrgemaks. (A. v. Hueck, Darstellungen ete. hi Estb-, Liv- u. Curland, Leipzig 1845, lk. 79—80).

15 Hupel, Topogr.

Nachr. lk. 285 —287.

16 Ibidem, lk. 287, ii Hupel, Statthalterschaft, lk. 418, 445, 562, 645, 663, 687, 712, 736, Hupel, Topographischc Nachrichten, I, Riga 1774, lk. 359. i® G. Schm оll er, W. Naude und A. Skalwcit. Die Getreidehandelspolitik und Kriegsmagazinverwaltung Preussens 1740—1756. Aeta Borussica. Bcrlin 1910, lk. 662 jj. i° Hupel, Statthalterschaft, lk. 418, 445, 484, 513, 541, 645, 663, 687, 712, 736.

20 Jae. Johnson, Grundsätze der Vcranschlagung landwirtschaftlicher Grundstücke. Mitau 1839, lk. 42.

21 Jacob Johnson, Abhandlung aus und zu der Vcranschlagung der Baucrländereien in Liv- und Kurland. Mitau 1835, lk. 112—117.

22 Annemarie Wа 1 d, Die Bauerbcfrciung und die Ablösung des Obereigentums eine Befreiung der Hcrren? Historische Vierteljahrschrift, XXVIII Jahrgang. Dresden 1934, lk. 802—803.

23 [Fr. U. Albaum], Ueber freye Ein- und Ausfuhre des Gctraidcs in Bctracht Estlands. Riga 1772, lk. 34.

24 [Albaum], lk, 41.

25 J, E с к a r d t, Livland im achtzehnten Jahrhundert. Leipzig 1876, lk, 315 —316.

Hupel, Topographische Nachrichten, I, lk, 548 —549.

26 Hupel, Topographische Nachrichten, I, 548 —549.

27 [Albaum], lk. 36 jj.

28 Talude tegelik jagamine oli siiski seotud suurte raskustega. Tuli siiski hoida alal talu kui kohustusi täitvat ühikut, tasakaalustades põllu, heinamaa ja karjamaa pindala. Kuid seda tuli siiski ette rahvastiku juurdekasvu jne. tõttu. Sepp, lk. 22.

29 A. W. Hupel, Oekonomisches Handbuch für Lief- und Ehstländische Guthsherren, wie auch für deren Disponenten. Erster Theil. Riga 1796, lk. 98.

30 Hupel, Oekonomisches Handbuch I, lk. 94—98.

31 Hupel, ibidem, lk. 99—100.

32 Hupel, Statthalterschaft, passim.

33 Wilhelm Christian F r i e b e, Physisch-ökonomische und statistische Bemerkungen von Lief- und Ehstland. Riga 1794, lk. 69.

110

H u p e I, Statthalterschaft, lk. 210, 596—597.

H. v. Bienenstamm, Geographischer Abriss dcr drci deutschen OstseeProvinzen Russlands, oder dcr Gouvcrnemcnts Ehst-, Liv- und Kurland. Riga 1826, lk. 34—35; 185—186.

Muidugi pole need andmed küll päris täpsad.

36 Fr. von Jung-Stilling, Beitrag zur Bevölkerungsstatistik Livlands für die Jahre 1847—63. Riga 1866, lk. 8.

37 Hupcl, Topographische Nachrichtcn 11, passim.

38 Et mõis, mis ühes talupoegadega moodustas teatud terviku, vaatas talupojale esijoones kui elavale inventarile, osutab osalt seegi väike näide. Hupeli andmetel olevat Sangaste kihelkonna mõisnikud kokku leppinud, et pulmad peavad toimuma mõisade poolt lubatud nädala jooksul, Hupel leiab selle määruse olevat väga mõistliku: seega olevat pandud piir lärmile ja joomisele, võidavat palju rohkem tööd teha, talupoegadel olevat võimalus osa võtta vähestest pulmadest ja seega hoiduda enese ruineerimisest. Nagu näha XVIII sajandi autorite andmeist, oli sääraseks pulmaperioodiks eriti just sügis, kui aasta saak kogutud ja kui tapeti loomad, mis siis ära söödi, kuna muidu peaaegu ilma lihata tuli läbi ajada.

89 G. Schmoller, W. Naude, E. Skalwcit, Die Gctreidehandelspolitik und Kricgsmagazinverwaltung. Aeta Borussica. Berlin 1910, lk. 15—16.

40 Hupel, Statthalterschaft, lk. 601.

41 Fгie b c, Bemerkungcn, lk. 291—292.

42 Eri ebe, Bcmcrkungen, lk. 101—102.

43 N. Köstner, Teoorjuse langemine ja maaproletariaadi tekkimine Liivimaal.

Tartu 1927, lk. 23.

44 Ibidem, lk. 23.

45 Fr. v. Jung-Stilling, Statistisches Material zur Bclcuchtung Livländischer Bauerverhältnisse. St. Petersburg 1868, lk. 1.

46 Vrd. Hupel, Statthalterschaft, lk. 590 —591; Hupel, Topographische Nachrichtcn I, lk. 546.

47 Hupel, Statthalterschaft, lk. 591—592.

48 Hupel, Statthalterschaft, lk. 592; Fr ebe, Bemerkungcn, lk.

295. i 49 Fricbc, Bemerkungcn, lk. 173—174.

50 Vt. Fricbe, Bcmerkungen, lk. 173—176 ja 295—296, 51 E с к a r d t, lk. 385 —386.

52 [Albaum], lk. 22 jj.

53 [Albaum], lk, 38.

54 [Albaum], lk. 39.

55 Hupel, Topographische Nachrichten I, lk. 411.

56 Hupel, Statthalterschaft, lk, 618.

57 Hupel, Statthalterschaft, lk.

618.

68 Hupel, Topogr. Nachrichten, lk, 400.

69 Ibidem, lk. 424.

60 Ibidem, lk.

407.

61 Fricbc, Bemerkungcn, lk. 185.

02 Vt. ka Hupel, Oekonomisches Handbuch I, lk. 236.

63 Hupel, Oekonomisches Handbuch I, lk. 236 jj.

64 Hupel, Oekonomisches Handbuch I, lk. 241 jj.

65 Hupel, Oekonomisches Handbuch I, lk. 243—244.

66 Friebe, Bcmerkungen, lk. 180—181; Hupel, Oekonomisches Handbuch, lk. 241.

67 Hupel, Oekonomisches Handbuch I, lk, 242—243.

68 Hupel, Statthalterschaft, lk. 501 —502.

09 Vt. ka Hueck, lk. 113.

70 Hupel, Oekonomisches Handbuch I, lk. 263—264.

71 Ibidem, lk. 237 jj. ‘ 2 Hupel, Oekonomisches Handbuch I, lk. 237—238.

34 35

111

Ibidem, lk. 242.

Hup e 1, Topographische Nachrichten I, lk. 539; Hup e I, Oekonomisches Handbuch I, lk. 150.

75 Hupel, Topographische Nachrichten I, lk. 540 jj.

76 H. Sepp, Põllumajanduse teoreetiline käsitus Liivimaal XVII ja XVIII sajandil (Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat IX—X, 1933/1934), lk. 204 —211.

77 G. Schm о 11 er, W. Naud с, A. Skalweit, lk. 21—26.

73

74

112

LOOV RAHVUSLUS Sõnad „rahvuslik" ja „natsionaalne" on mõnele dogmaatikule nagu Kohe lööb pea alla, pistab puhkima ning tõstab sarvedele kogu nähtuse kompleksi, mis on nimetatud rahvuslikuks. Tõstab sarvedele, puistab segi ning tallab jalgade alla.

Säärase kompleksi kujunemine võib sündida mitmel teel. Esiteks alaealises ajus võrsuma hakanud võõridee kasvajast, mis võtab võimaluse reaalselt mõelda. Teiseks on aastakümnete jooksul meil ja mujal rahvusluse sildi all aetud kõige mustemat äri. Seda äri on aetud tülgastuseni, nõnda et võtab tahtmise igaks uueks kokkupuutumiseks Firma Rahvusega, See viimane rahvuslus-sõna kurjastitarvitamine ongi kõige suuremaks põhjuseks, miks isegi ajudega inimeste keskuses sõnaga „rahvus"

punane rätik härjale.

seotakse halb ja põlastafav mõiste.

Et juba mitte eeskätt anda põhjust umbusalduseks, võõritimoistmiseks ning kahtlustamiseks, selleks on otsitud sõnale „rahvuslik" uut vastet, mis ei häiriks psüühilisi komplekse amokijooksule uue asja vastu ega annaks ka põhjust alateadlikule reserveeritusele teisest küljest. On kasustatud sõna „omapära" ja „oma" natsionaalses mõttes, kuid need sõnad ei anna siiski täpsat ega selget vastet. Ikkagi jääb tarvidus sõnade „rahvuslik" ja „natsionaalne" järele.

Rahvas on psühho-füüsiline kultuurgrupp, mis on moodustatud ühel territooriumil, ühise poliitilis-majandusliku ning kultuurajaloo taustal. See suurgrupp koosneb inimestest. Inimkonna suurideed teostuvad rahvusgrupi kaudu, s. o. saavad liha ja vere, võtavad vormi.

Rahvus on paratamatus igale inimesele. Sellest järgneb, et iga tõsise ja isikupärase suure talendi looming on rahvuslik ega võigi olla muud. Lisame siin kohe juurde, et see looming on rahvuslik ainult siis, kui ta on teadlik oma rassist ja jäljendatamatu. Väikeste talentide loomingut on aga igal hetkel ähvardamas isiksuse reetmine välisvormide kasuks.

Rahvuse mõistes eritleme kahte momenti. Need on tundmus ja tunnetus. Tundmus ja tunne on tihedasti seotud rahvuse olemusega.

See on mõiste emotsionaalne külg. Kellel absoluutselt puudub rahvus113

tunne, see on rahvuspime ja seda ei saa aidata kõige paremal juhulgi, nagu ei saa aidata pimedat päikese mõistmisel. On ju ka värvipimedaid, kelle jaoks pole näiteks kollast või sinist värvi. Kuid me ei räägi neist. Me kõneleme normaalseist inimesist.

Rahvuse emotsionaalne külg on alateadlik. See võib välispidiselt üldse mitte avalduda. Ainult suurimail rahvuse katsumisaegadel ilmneb see spontaanse nähtusena. Siis leitakse end jälle ühesuguste meeleliigutuste vallas, tuntakse end üksteisele lähedal ja kinnitatakse seega oma olemasolu julgust. Niisugused hetkil isiksus murrab oma üksilduse ning tõuseb osasaamisse grupist-kollektiivist. See on lüürika ja paatose algus, dünaamilise joone tõus. Me võisime kogeda seda oma vabadussõja päevil, mil alateadvuses varjatud rahvustunne murdis esile kangelasmeele ja kollektiivi suunas, leidis ühise dünaamilise joone.

Emotsionaalsele rahvuselamusele järgneb rahvuse tunnetamise moment. Urgkollektiiv ehk ürg meie otsib loosungit ning seletust oma elamusele. Kõik katsed, seletada meie vabadussõda klassisõjana, on jooksnud liivale. Järele on jäänud ühtekuuluvuse tunnetamine rahvuse

raamides, rahvuslikus kollektiivis.

Rahvusliku elamuse ning tunnetamise peale ehitavad nüüd rahvajuhid ning valitsejad. Igaüks neist tuleb oma poliitilise ja majanduse päevaprogrammiga, mille õigustamiseks ja maksmapanekuks nad püüavad kasustada tekkinud rahvusdünaamikat.

Nõnda näeme, et niisugune eeskavaline rahvuslus võtab nii lõpmata palju eri värvinguid, omab niipalju eri loosungeid, kuipalju on majanduspoliitilisi rühmitusi. Me näeme, et rahvuselamust ja -tunnetust kasustatakse muudeks kõrvalisteks sihtideks. Rahvuselamus ja -tunnetus ei ole neile mitte kõrgeim kategooria, millele alistuksid kõrvalnähtused, vaid on abinõuks võimuhoidmiseks poliitikas ja majanduses, Rahvusmõisfes võime peale elamusliku ja tunnetusliku momendi eritella veel kahte kihti. Need on; eeskavaline ehk programmiline rahvuslus ja loov rahvuslus, rahvuslus olemuselt. Õigusega märgib Fr. Tuglas oma „Rahvusliku kirjanduse" analüüsis (vt. Eesti Kirjandus, 1934, nr, 5), et eeskavaline rahvuslus on noorte algavate natsioonide tunnus, millest tuleb üle jõuda, et asuda praktilisele rahvuslusele. Olles põhimõttelt nõus selle seisukohaga, ei saa aga kuidagi leppida Tuglase poolt esitatud momendi hinnanguga neis küsimusis.

Tuglas on positivist. Ta ei hinda ses küsimuses küllaldasel määral relativiteeti. Mõiste ise on aga relatiivne ning dialektiline, s. o. rahvuse kollektiivgrupp ja iga isik selles grupis mõjustavad üksteist vastastikku. Isik mõjustab grupi ideoloogiat, grupp aga iga üksiku isiku karakterit.

Relatiivsuse ning dialektika seisukohalt on eeskavaline rahvuslus oluline moment ning vägev relv, mida ei või nalja ega hooletuse pärast 114

peost maha visata» Samast relatiivsusest väljudes ei ole eesti väikerahva rahvusideaal iialgi mitte seesama, mis näiteks prantslase, inglase, venelase või sakslase oma. Seepärast ei või valmis vormeleid ja valmis vorme rahvusküsimuses võtta ilma kriitikata ja analüüsita ning nende kriteeriumide aluselt hinnata meie seisukohta.

Rahvusliku ideaali ja rahvusliku kunstipraktika leiutamises peame teadlikult arvestama rahvusmõiste suhtelisust ning dialektikat. Me näeme oma silmadega, kuidas poliitilis-majanduslikul ja riigivalitsemise alal nende mõistete mitte silmaspidamise tagajärjel on meie valitsusaparaat, meie kultuurpoliitika ning isegi majandusprogramm moodustatud suurrahvastelt valmilt üle võetud retseptide järgi. Sedasama valmilt ülevõtmist näeme ka kunstides ja kirjanduses.

Ometi on ilmne alaealisuse tunnus ka enese alaväärtustamine. Meheks võrsunud isik julgeb ja tahab oma elu. Õigus elule on aga primäärne inimõigus.

Eeskavalist rahvuslust varitsevad tõepoolest suured ideede karid.

Tehes aga endale selgeks rahvusluse mõiste relatiivsuse ja dialektika, julgeme tähistada rahvusliku ideaali ning rahvusliku loomisega sõidusuunda tuleviku kaartidele. Üks ohtlikumaid karisid, millega targad ja ettevõtlikud grupid ja kollektiivi juhid meie alaealisi hirmutavad, on see, et eeskavaline rahvuslus võib muutuda agressiivseks rahvusluseks, maade ja varade vallutamiseks. See võimalus sõltub muidugi rahvuse iseloomust ja rahva suurusest. Seda peame teadma.

Küsime kohe, kas on Eestis eeldusi selleks, et meie programmiline rahvuslus võiks muutuda agressiivseks. Rahva arvult? Ei. Rahva iseloomult? Ei. Dr. O. Loorits oma teoses „Eesti rahva usund" lk. 109 kirjutab: „Vastand sellele on soome-ugrilase, keltlase, hiinlase jt. mentaliteet: ela ise ja lase ka teistel elada. Sellise passiivsuse ja heataotluse tõttu oleme pidanud ikka ja aina taganema teiste toore egoismi ja sallimatuse eest, oleme kaotanud oma määratu suure avara ja armsa Põhjala slaavlaste suurriigile ja ise oleme kadunud ajaloo näitelava kuhugi kulisside taha." Aga nüüd, kui eesti rahva arv ning iseloom ei võimalda eeskavalise rahvusluse agressiivseks rahvusluseks muutumist, miks kordame siis kui papagoid rahvusliku agressiooni löökpõhjenduse rahvusluse vastu? Miks kardame rahvuslust, mis võib ainult aidata säilitada meie psühhofüüsilist olemasolu ja kultuurvormi. Enese säilitamine olgu ometi lubatud. Aastatuhandete jooksul oleme kaotanud liigse passiivsuse pärast territooriumi ja rahva, nüüd on meil kaotada ainult oma potentsiaalne kultuur. Selle kaotamist vist kellegi huvides tahetaksegi? Meile hädaohtlikem kari eeskavalise rahvusluse mereteel on see, millest rääkisime eelpool. Nimelt, et meie maa ja saatuse juhid, arvestamata rahvuse mõiste relatiivsust ja dialektikat, kasustavad rahvuselamusi ja rahvustunnetamist oma vähemate gruppide majanduspoliitiliste võimutsemiste jaoks. See on tõsine hädaoht eeskavalisele rahvuslusele. Ärgu puudugu julgus lüüa pihta sellistele „rahvuslastele".

115

Sellisele võimutsevale ja äritsevalc eeskavaliseie rahvuslusele seame meie vastu uue rahvusideaali. See ideaal oru loov rahvuslus. Suurrahvastele võimaliku ekspansiooni vastu seame ekspansiooni töös ja loomingus, töös ja loomingus oma rahvastiku karakteri kujundamise.

Loov rahvuskollektiiv see olgu meie praktiline rahvuslik ideaal! Selliselt mõtestatud rahvusideaal olgu uus tunde- ja tunnetusväärtus, uus ülim kategooria, milliselt seisukohalt meie hindame oma ümbrust ja nähtusi.

Loova rahvuse ideaal ei räägi vastu inimsuse aatele, sest inimsus saab end ilmutada ainult loova rahvuskollektiivi kaudu, vähemalt praegusel ajal. Loov rahvusideaal ei tunne toorest vallutamist, vaid tunneb võistlust rahvaste vahel töös ja loomingus.

Loov rahvusideaal ei ole seotud poliitilise ega sotsiaalse korraga, looval rahvusideaalil pole karta sotsiaalpoliitilist murrangut. Loov rahvuslus võib teostuda isegi kommunistlikus ühiskonnas. Sest ühiskonna vorm muutub, rahvas ise jääb. Me näeme tänapäeval, et isegi kommunistlikul Venemaal saab natsionaalne elamus ja tunnetus tunnustatavaks jõuks riigi ülesehitamisel. Ainult meie koduskasvanud internatsionalistid ei arvesta rahvuselamuste ja tunnetuste väärtust ülesehitavas loovas töös. Rahvuslik võitlus on osutunud vägevaks relvaks Nõukogude Liidus, miks ei tohi siis meie seda jõuallikat kasustada. Gruusia ja Armeenia, Suur- ja Väike-Vene vahel on äge võistlus loovas töös. Armeenia on sisse veetud rahvusliku kapitali poolest kõige jõukam ja tehniliselt paremini varustatud osariik. Grusiinlased ei lepi sellega ning pingutavad kogu jõudu armeenlastelt esikoha äravõtmiseks. Nõukogude Liidu kõige parem ja kunstipärasem teater, nende oma kinnitamise järgi, on Rustaveli nimeline gruusia rahvusteater, mida juhib Abmeteli.

Kui meie tunnustame loova rahvusluse ideaali, siis ei ole meil mingit mõtet hüljata eeskavalist rahvuslust. Eeskavaline rahvuslus on selle ideaali saavutamiseks vägagi oluline ja vajaline. See selgub kohe meie rahvuskultuurilise momendi hinnangust.

Hinnangu küsimusteks oleks eeskätt see; Kas me oleme valmis natsioon, täiusliku kultuuriga? Kas meil on küllaldaselt rahvuslikku kokkukuuluvust? Kas meie rahvustunne on tugev nagu prantslastel ja teistel, kel pole vaja teoreetilist rahvuslust? Kas me lõpuks omame loova rahvusluse ideaali, mille seisukohalt võime hinnata oma sündmusi, mille võime panna oma rahvusliku dünaamika aluseks? Kas me omame kujuliselt kindlat rahvuslikku karakterit?

Kõigile nendele küsimustele peame vastama pooliku jaa'ga. Kui mc ei või vastata jaa'ga, kuidas võime siis hinnata momenti nõnda, nagu oleksime täiesealine rahvas, kel pole vaja kavarahvuslust.

Just momendi hindamises on tehtud meil viga, nii valitsuse kui ka kunstide alal. Mc tunneme end täisealistena, kanname prantsuse natsiooni lõuahabet, kuid oleme natsiooniks alles kujunemas ja käärimas. Vale momendi hinnang on toonud selle lõhe ja isoleerituse, mis valitseb vaimuinimeste väikese pere ja rahvahulkade vahel.

116

Kõiki kardinaalseid küsimusi analüüsides peame antud momenti hindama sellest seisukohast, et meie rahvuslik ärkamisprotsess ei ole mitte lõppenud, vaid on alles käimas. Meie oleme alles alguse juures.

Kitsas kontsentriline ring peab avarduma selleni, et see haaraks kogu rahva. Alles siis, kui kogu rahvas, vähemalt selle teadlik enamik, kuulub ühte ja hakkab kandma loova rahvusluse mõtet, võime pidada eeskavalise rahvusluse osa enamvähem sooritatuks. Seni peab aga eeskavaline rahvuslus, mis liidab rahva rahvuslikuks kollektiiviks, kes toimib loova rahvuse ideaali järgi, määrab rahvusliku karakteri ja mentaliteedi, jääma võitlusrelvaks sama ideaali eest. Meie areneme alles. Areng on aga rohkem kui füüsiline kasvamine. Seepärast ei tohi meie eksida momendi hinnangus ega kuulutada rahvusliku kujunemise ja ärkamise protsessi enneaegselt lõppenuks. See oleks roim, mis sarnaneks sellega, kui me kuulutaksime füüsiliselt alaealise isiku enneaegu täisealiseks. Antud moment nõuab, et ka meie saaksime teadlikuks loova rahvusluse ideaalist, korraldaksime oma kultuurpro grammi selle ideaali seisukohalt. See on esiteks. Aga teiseks on see, et meie rahvusliku kokkukuuluvuse õhutamisega, uue ideaali istutamisega valmistatakse kandepinda uuestimõtestatud rahvuslikule ehk omapärasele kultuurile. Homne eestlane saab olema teine kui tänane.

Kolm teesi rahvusküsimuse praksises peab meil olema täiesti selge.

Rahvusküsimust ja rahvuslust ei või täiesti siduda sotsiaalse olukorraga, sest rahvus on kõrgem kategooria kui sotsiaalne kord. See on esiteks: peame lahtistama rahvuse ja klassi.

Momenti hinnates peame eritlema loova rahvusluse, s. o, väärtuste loomise dünaamilisest ehk programmilisest rahvuslusest. Kui nüüd omakultuuri loomingu eritunnus peitub käsitlusviisis, s. o. vormis ja üldinimlikus seisus, mis kõige suuremal määral vastab rahvuse psüühikale, siis on loova rahvuskultuuri peamine ülesanne selle rahvusliku vormi leiutamine. Seejuures ei saa sugugi alahinnata seda, kui loomingus käsitatakse ka rahvuslikku dünaamikat, s. o. antakse teoreetilist ja programmilist rahvuslust. Muidugi mõista, et selle juures nõutakse vormitäiust eelpool esitatud mõttes. Siin peitubki noor- ja vanarahvuslaste vastuolu ning teineteise mõttemõisfmine. Vanarahvuslased näevad rahvuslikus loomingus peamiselt programmilist rahvuslust. Nad seovad rahvuse mõiste kaasaegse sotsiaalse struktuuriga ning ei ulatu seepärast nägema loova rahvusluse pingutusi rahvusliku vormi otsimises. Noorrahvuslus seevastu teostab oma rahvuslikku kohustist loova rahvusluse suunas, s. o. noorrahvuslus käib põhimõtte järgi: kultuuri looming olgu sisult üldinimlik, vormilt rahvuslik.

Kuna nüüd rahvuse vormimise ja natsiooni saamise ja sündimise ajal mõningad nooremasse generatsiooni kuuluvais inimesis sagedasti eitavad ja hülgavad aineid ja tendentse, mis sisuliselt suunduvad rahvuse olu tunnetamisele ja rahvussünni ajastu dünaamika tõstmisele 117

ning rahvuse vormimisele, siis see tahab olla väärkäsitus ja -mõistmine* Käesoleval hetkel programmiline rahvuslus olgu lubatud* Mitte üksnes lubatud, vaid see peab käima käsikäes loova rahvuslusega* Dialektiliselt mõjustavad nad teineteist vastastikku.

Seepärast ongi rahvusluse küsimus dialektiline küsimus* Kui omal ajal võidi tõdeda, et rahvuspoliitilised raamid on kitsad sellele kultuurühikule, mida nimetame eestluseks, siis nüüd võime nentida, et iseseisvaks saamisega oleme avanud avara ja laia rahvuspoliitilise vormi, mida meie ei suuda veel täita* Selle vormi täitmine olgu noorrahvuslaste edaspidine ülesanne rahvusliku ideoloogia seisukohalt* Loov rahvuslus andku sellele vormile sisu.

Rahvusteadvus ning kokkukuuluvus ei ole eestlaste juures veel jõudnud selleni astmeni, et ta kannaks intensiivset kultuuri loomist.

Kultuuriühtlusc teel võime näidata ainult arenguprotsessi. Arenguprotsessis ei ole aga vähese tähtsusega isikud ja ideed, rais mõjustavad seda arengut.

Rahvusliku ideoloogia aluseks tuleb panna loov rahvuslus.

Rahvusriigi juhtimine seisku võimaluste organiseerimises loovaks

rahvuslikuks tööks.

118

Henrik Visnapuu

PSÜHHOLOOGILISI

ELUSEADUSI

Juhus argipäeva elust. Keegi ärimees laseb oma kabineti tugitoolid uue riidega üle tõmmata. Kui toolid renoveeritult tagasi toodud, leiab ärimees, et toolidele on riie pahupidi peale tõmmatud. Ta helistab tislerile.

Hargneb järgmine kõnelus. Ärimees; Te olete tugitoolidele riide pahupidi peale tõmmanud.

Tisler: Seda ei või olla. Minu töökojas tehakse alati korralikku tööd. Arvan, et teie eksite, sest riie oli mõlemalt poolt peaaegu ühesugune ja seepärast on raske otsustada, kumb on õige pool. Ärimees: Eksimist ei või olla, sest minul on teisi sama riidega kaetud toole. Neid võrreldes on selgesti näha, et te olete siiski riide pahupidi peale tõmmanud.

Tisler: Ei tahaks seda uskuda. Meie tööstuses ci ole kunagi midagi säärast juhtunud. Ärimees: Tulge vaatama, siis veendute selles.

Tisler tuligi vaatama, kuid juhtus tulema ajal, mil ei olnud ärimeest ega tema abikaasat kodus. Vaatas toolid üle ja seletas teenijale, et tema poolt uue riidega kaetud tugitoolidel olevat riie siiski õieti; teistel toolidel aga olevat pahupidi. Hiljemalt selle küsimuse üle ärimehega vaieldes, püüdis ta oma õigust nii ja teisiti põhjendada, kuid pidi lõpuks siiski aktsepteerima tõtt, et tema poolt ületõmmatud riie oli pahupidi.

Selle argipäeva elusündmustiku puhul ma juhin tähelepanu sellele raskusele, mis tuli võita, et veenda tislerit tões. Elus on igal sammul raskusi tõe jaluleseadmisega. Mõnikord läheb see kergemalt, mõnikord raskemalt; esineb aga ka küllaldaselt juhtumeid, kus inimest ei saa kõigele vaatamata viia tõe tunnustamisele.

Küsiksin, millest see tuleb, et inimestel on raske tunnustada tõtt.

Tõest kõrvalekaldumine võib ju johtuda ka eksitusest, asjatundmatusest ja nürimeelsusest. Eksituse tõttu tekkivaid väärtõekspidamisi on kerge ümber lükata, eksijat on kerge tuua tõe juurde. Asjatundmatusest tekkivaid väärtõekspidamisi saab kõrvaldada õpetamise läbi. See läheb ka võrdlemisi kergesti. Nürimeelsusest tekkivaid väärtõekspidamisi on juba väga raske või ka täiesti võimatu kõrvaldada. See oleneb inimese vaimse arengu astmest.

119

Enamail juhtudel ei ole tõest kõrvale kaldumine, nagu eelpoolkirjeldatud tislerigi juures, põhjustatud eelnimetatud asjaoludest, vaid millestki muust.

Seda muud meie tisleri juures võiksime määrata kui tõe mitte näha tahtmist. Nii siis tahteeluline motiiv.

On ilmselt näha, et tisler pidi olema huvitatud oma seisukoha võidulepääsemisest. Tõe tunnustamine tooks kaasa iseenesest mõistetava konsekventsi toolidel tasuta riide ümberkeeramise. Kes peaks siis olema huvitatud tasuta lisatööst? Väärseisukoha võidulepääsemine tagaks aga tislerile vabanemise lisatööst. Lisatööst pääsemist ta võiks ju katsetada ka tõtt tunnustades, sel moel, et ta koputaks ärimehe heasüdamlikkusele, tuues ette riide ümberpööramiseks mineva aja- ja töökulu; mainides ka seda, et riide pahem pool ei olegi nii väga erinev Õigest poolest ja et seetõttu võiks leppida ka tehtud tööga. Ta võiks ju isegi esialgu kokku lepitud töötasust natuke maha jätta.

See tee on käidav siiski ainult tingimisi, eeldades ärimehe järeleandlikkust ja vastutulelikkust. Ja kui see teostukski, jääks tisler teataval määral nagu ärimehe võlgnikuks. Nii et tõe tunnustamine tooks ainelist kahju ja teatud ebamugavusi eneseväärtusetundele. Seepärast tisler oli huvitatud ebatõest.

Tõele mittevastavate seisukohtade läbisurumisest inimesed ei ole huvitatud ainult argipäevaelu isikliku tähtsusega küsimustes, vaid veel enamgi ühiskondliku elu ja ajaloolise tähtsusega küsimustes.

Ajaloos leidub sellest küllaldaselt näiteid.

Ajaloolistes sündmustes on püütud valet läbi suruda ja tõde varjata peaasjalikult rahva poolehoiu võitmiseks, võimuhaaramiseks ja võimu säilitamiseks. Sellistele tähelepanekutele tugineb vanasõna: „Kellel võim, sellel õigus/* Üldiselt võib öelda, et tõe väänamisega peale eelnimetatud sihtide on püütud ja püütakse kindlustada oma äraelamise võimalusi, tõsta lugupidamist enese vastu, säilitada renomeed, kergendada oma saatust, võita sümpaatiat, armastust jne, jne.

Sihilik tõe väänamine on subjektiivselt üleelatav kahel moel: teadlikult ja ebateadlikult.

Teadlik tõe väänamine on tavaline vale, millest inimene on teadlik ja mida ta teostab meelega.

Ebateadliku tõe väänamise juures inimene ise usub oma valesse, on veendunud, teab, et ta räägib tõtt, ei ole ka teadlik oma ~tõe“ sihilikkusest. Ebateadlikud valetajad rõhutavad eriti ja alati oma tõearmastust, minnes oma tõearmastuse ülistamisega isegi üle tavalise viisakuse piiri. Nad on ka väga valjud hukka mõistma teisi, keda on tabatud valelt.

Millest see tuleb, et sihilikult valetades inimene ise hakkab uskuma oma valet, ja kas see on üldse võimalik, et inimene sihilikult valetades ei tea, et ta valetab?

120

Tuleb ju ette juhtusid, kus inimene, kes on tabatud mingilt valelt, püüab seletada oma valet eksimisega* Kuid küllaldasel arvul esineb ka seda, et inimene on tõepoolest kaotanud arusaamise valest ja usub veendunult oma valet. Siirameelne oma valesse uskumahakkamine on võimalik. Kuid seegi psüühiline protsess on sihilik, nagu on sihilik katse näidata valet eksimusena või teadmatusena juhul, kui vale on tulnud avalikuks.

Valest ebateadlikuks jäämise vajadus, seega ka valest ebateadlikuks jäämine tekib isikuväärtusetunde survel. Valest ebateadlikuks jäämisega inimene püüab säilitada enese silmis oma isiku väärtust. Kas see tal õnnestub, on iseküsimus; kindel on aga see, et sihilik ebateadlikkus valetamises on võimalik ja et see sünnib eneseväärtusetunde alalhoiu kihust.

Teadlikule valetajale omistatakse halba südametunnistust. Seepärast peetakse punastamist, kogelemist, silmade mahalöömist, kõrvalevaatamist jne, mingi seletuse andmisel selle seletuse ebatõelikkuse tunnusmärgiks.

Kuidas on lugu ebateadliku valetajaga?

Arstlik-psühholoogilistel uurimistel on selgunud, et ka ebateadliku valetamise puhul esinevad samad halva südametunnistuse väljendusliigutused, kuid veel suuremal kujul ja ühekordse tõe võltsimise pärast edaspidi ka siis, kui muis asjus räägitakse tõtt.

Kui teadlik valetaja oskab oma punastamist põhjendada halva südametunnistusega, siis seetõttu võib ta tulla ka arusaamisele, et valega ei jõua kaugele, et valetada on raske, ja loobub valetamisest.

Ebateadlik valetaja aga, tundes, et ta räägib tõtt, ei oska oma paha südametunnistuse väljendusliigutustele anda õiget seletust. Märgates eneses neid väljendusliigutusi, küsib ta eneselt: „Ei tea mis on minuga, et ma teiste inimeste juuresolekul punastan, kogelen?"

Tavaline vastus säärasele küsimusele on siis: „Ma olen vist haige/' Arsti poole pöördunud ja kuulda saanud, et ta on kehaliselt terve, ta ei usu siiski arsti otsust, eeldades, et arst valetas, ei tahtnud ütelda tõtt.

Nii tuleb see inimene uue väärtõekspidamise juurde: ta mmelt hakkab pidama end haigeks ja tunnebki end haigena.

Arstiteadusel on viimase aastakümne jooksul õnnestunud teha kindlaks, et suur hulk siseelundite ja närvikava tegevuse korratustest on tingitud sellest, et inimene kangekaelselt ja sihilikult ei taha aktsepteerida tõtt ning püüab rajada oma elu valele. Arstlik-psühholoogilised uurimised on näidanud, et valele rajatud elutöö ei kanna vilja, et valele rajatud elu on määratud nurjumisele. See on üheks välditamatuks psühholoogiliseks eluseaduseks, mis on niisama paratamatu ja kategooriline kui bioloogilised seadused. Neist seadustest ei saa mööda hiilida; neile tuleb alistuda, neid tuleb arvestada, kui ei taheta 121

viia oma elu nurjumisele, kui tahetakse saavutada oma elutöös soovitud edu* Psühholoogilisi eluseadusi on püütud avastada, formuleerida ja

põhjendada kombeõpetustes, moraalisüsteemides, usudogmades; ka rahvatarkuses on väljendatud paljusid psühholoogilisi eluseadusi; kuid siiski ei ole suudetud formuleerida neid küllaldaselt puhtalt ja põhjendada usutavalt niivõrd, et see oleks vastuvõetav ja kõigile arusaadav» Arstlik psühholoogia oma teaduslike meetoditega on asunud edukalt nende seaduste uurimisele ja võib loota, et lähemas tulevikus võib neid seadusi käsitada hinge- ja vaimutervishoiu õpetustes samuti nagu bioloogilisi eluseadusi käsitatakse üldtervishoiu õpetustes. Psühholoogiliste eluseaduste tundmine ja nende mõju ulatuse piiritlemine võiks anda soliidse aluse moraali-, usu- ja kombeõpetustele.

Selle artikli ülesandeks ei ole kõigi teadaolevate psühholoogiliste eluseaduste vaatluse alla võtmine, vaid ainuüksi nende olemasolule tähelepanu juhtimine. Üheks selliseks on eelpool mainitu kõrval, mis nõuab elu ja tegevuse rajamist tõealusele, ka nn. Tallion'i seadus. Selle seaduse järgi tuleb kõik, mida inimene südamest soovib ja mida ta teeb teisele, talle enesele tagasi.

See seadus on maksev nii hea kui ka kurja kohta. Kui soovid ja teed teistele head, siis tuleb see enesele tagasi; soovid ja teed teisele ülekohtuselt kurja, tuleb ka see enesele tagasi. Vanasõna formuleerib selle seaduse järgmiselt: „Kes teisele augu kaevab, see ise sisse kukub."

Teistele head soovides ja tehes ei tunne inimene hirmu sellest seadusest tingitud sellesama enesele tagasituleku ees. Kurja soovides ja tehes aimavad inimesed enese peale tulevat halba, elavad alalises hirmus.

Tahetakse mitmel moel pääseda etteaimatavast õnnetusest, hädast, haigusest ja viletsusest, kuid asjatult. Selle hirmu mõjul toimides iga ettevõte läheb viltu. Selle seaduse paratamatusest ci ole pääsu.

On võimalik, et usklikkude inimeste veendumus, et Jumala viha ja karistuse eest pole pääsu, tugineb selle seaduse tundmisele. Jumaluse mõiste eeldab ka Jumala armulikkust, headust ja andestamist juhul, kui loobutakse kurjast. Nii ka selle seaduse mõju alt võib pääseda sellega, et tuntakse ära tehtud ülekohus, loobutakse kurjadest soovidest ja tegudest ning tehakse jõukohaselt heaks seda, mida saab heaks teha.

Tallion'i seadus on maksev iga isiku, iga organisatsiooni, iga rahvuse ja kogu inimkonna kohta.

Selle seaduse olemasolust peaksid olema teadlikud kõik, eriti praegusel ajastul, mil seni kehtinud väärtused on ümberhindamisel ja seega igasugused sihilikud tõe vassimised võimalikumad kui varematel aegadel.

E. Kirschenberg

122

VAIMUTEADUSTE OBJEKTIIVSUSEST JA AKTUAALSUSEST Kesk- ja Ida-Euroopas põevad praegu sotsiaalsed ja humanitaarsed teadused kaunis teravat kriisi, mis ühe otsaga juurdub nende teaduste eneste iseloomus ja arengukäigus, teiselt poolt aga välistes asjaoludes.

Sotsiaalsete ja humanitaarsete teaduste mõistete süsteem ja terminoloogia on hoolimata arengust suurema täpsuse ja konventsionaalsuse suunas ikkagi suurel määral kõikuv. Ei ole mõeldav, et ta kunagi saavutab sellise eksaktsuse kui loodusteaduste matemaatilis-mehaaniline alus; ja on koguni küsitav, kas liigne mõistete süsteemi täpsustamine ei võta humanitaarsetelt teadusfelt võimalust edasi anda tarvilisel määral peeni nüansse. Võimatus korraldada eksperimente sunnib sotsiaalseid ja humanitaarseid teadusi jääma peatuma keerukate nähtuskomplektide vaatlemisele, võrdlemisele ja analüüsimisele.

Kui veel arvestada humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste keerukat uurimisainest, on päris arusaadav, et võrreldes eksaktsete teadustega jäävad esimeste uurimistulemused teatava piirini kõikuvaiks ja vaieldavaiks. Konkreetsetele tegelikus elus kerkivatele küsimustele ei suuda nad vastata sajaprotsendiliselt kindlate, kindlal teadmisel põhjenevate vastustega, vaid ainult suuremale või väiksemale eruditsioonile tugineva suuremal või väiksemal määral tõenäolise

seletusega.

Aja jooksul on sotsiaalsed ja humanitaarsed teadused niisugust eruditsioonitaset tunduvalt tõstnud. Nad on täpsustanud ja mitmekesistanud oma uurimise ja vaatlemise meetodeid ja seega üsna tunduvalt kitsendanud neid raame, kus nende tulemustes esineb suuremaid kõikumisi. Loodusteaduste kiire areng möödunud sajandil ning selle hiilgavad tulemused ei lasknud avalikkusel ja ka humanitaarsete teaduste enda esindajatel koondada tähelepanu küllaldasel määral oma teaduste loomulikule edulisele arengule. Võrdlus eksaktsete teadustega tõi kontrasteerivalt esile eeskätt humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste tulemuste ebamäärasuse, puudulikkuse ja kõikuvuse.

Moodsete humanitaar- ja sotsiaalsete teaduste ning filosoofia sünnimaadel Lääne-Euroopas, kus kontakt tegeliku elu ja vaimuteaduse vahel oli põimunud juba nende teaduste tekkimisel, ei tekitanud loodusteaduste edust suuresti pingutatud nõuded humanitaarsete teaduste vastu viimaste arengus erilist segadust. Küll aga Saksamaal, kus 123

nende teaduste harrastamine kandis ikkagi veel kultuuri jäljendamise pitserit ja kus selle epigoonsuse tõttu vaimuteadusi kalduti hindama kui omaette kõrget väärtust. Kus aga vaimuteadusi ei hinnatud eeskätt sellest seisukohast, kui palju nad otseselt või kaudselt toovad kasu igapäevasele elule, andsid loodusteaduste kiire edu ja seetõttu

kõigi teaduste vastu liiga tõttavalt üleskruvitud nõuded humanitaarteaduste edustajate enesetundele kaunis tugeva hoobi.

Osalt muidugi jätkus ka Saksamaal humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste loomulik "areng. Võrratult rohkem kui mujal hakkas aga Saksamaal seda arengut tõkestama ja uurimistulemuste puhtust segama reflekteerimine vaimuteaduse objektiivsuse üle. Ühelt poolt kramplik püüd saavutada oma uurimistulemustee eksaktsete teaduste absoluutset „objektiivsust" tõi saksa teadusmeeste töödesse väärtuslikkude vaimuteaduslikkude saavutiste hulka palju raskepäraselt seeditavat liigliha, ülipingutatud üldistavaid seisukohti.

Need üldistatud põhimõtted, mis ühe otsaga ulatuvad metafüüsikasse ja milles teadusmehed ise arvasid olevat leidnud nende uurimisainest lahendava võtme, moodustasid enamail juhtudel teoste pretensioonikama osa. Tegelikult muidugi kõige vähem väärtusliku ja ühtlasi tõelisest objektiivsusest kõige kaugemal seisva.

Just nende „üldmaksvate" põhiseisukohtade üldraamistikult tuleb lugejal maha võtta töö positiivsed tulemused, mis autor sinna vägivaldselt on põiminud, enne kui ta neid tulemusi saab omandada. Ja mida rohkem teoses on pretensioone absoluutsele objektiivsusele, seda rohkem leidub temas ka seisukohti, milles autor ei konstateeri objektiivset seost nähtuste vahel, vaid seda, mida ta isiklikult usub. Peitugu siis see usk autori isiku metafüüsilises konstruktsioonis, isiklikus maitses, varjatud omakasus või poliitilises tõekspidamises.

Kramplik püüd absoluutse objektiivsuse poole soodustas tavalisest rohkem subjektiivsete elementide sissepääsu humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste tulemustesse. Kriitika on eriti terav, kui mõne doktriini pärast on viimase kÕverpeeglisse sattunud alad, mis asuvad tegeliku elu huvi põletispunktis. Püüe päästa vaimuteaduste absoluutset objektiivsust ja lõpuks ka enda prestiiži sundis karflikumaid teadlasi oma uurimustes tagasi tõmbuma aktuaalsetelt küsimustelt teadusliku huvi kaugetele, kuid rahulikkudele tagamaadele. Ka see nähtus on eriti allakriipsufatav saksa teaduses, Ohegi teise maa teaduses pole nii suurel määral tegeldud tegelikust elust nii kaugel seisvate pisi- ja spetsiaalküsimustega kui seal. Ei ole ime, kui just sellisel pinnal võis endisest tugevamini juurduda põhimõte: „Science pour Science". Kuid ühtlasi ka otsingud humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste eesmärkide järele.

Kus teadus korralikult täidab mõnda tegeliku elu loomulikku funktsiooni, seal ei teki suurt küsimust selle üle, milleks on teda vaja. Teda arendatakse, ja asi sellega. Saksamaal ja tema vigadest sõltuvas kultuurkonnas, kus vaimuteadused osalt oma lõplikkudes eesmärkides.

124

osalt ka oma uurimisalades olid läinud kaugele tegelikust elust, tekkis

terve filosoofia selle ümber, milles näha vaimuteaduste eesmärki» Enamasti need otsingud jäid seisma loodusteaduse suhtes vaimuteadustele mõne hoopis erineva tunnetusviisi leiutamise juurde või jälle hargnesid tunnetusteoreetilisteks harutlustcks. Neid seisukohti, et vaimuteadused püüaksid samuti kui loodusteadused oma võimaluste piirides lõppeesmärgina teenida tegeliku elu huve, kuuldus vähem. Sellise veendega inimesed enamasti töötasid oma teaduse kallal ega polnud neil põhjust filosofeerimiseks.

Vaimuteaduste enda arengu poolt õigustamata teravusega püsis kogu aeg päevakorral ka nende teaduste objektiivsuse küsimus. Me nägime, milles see juurdus: liialdatud nõudes vaimuteaduste vastu, mis lõpuks hakkas mõjustama teaduste arengut ennast.

Mida enam vaimuteadused püüdsid tunnetamise absoluutse objektiivsuse poole, seda rohkem nad ulatusid oma üldistavate tippudega ontoloogiasse. Seda silmapaistvamal kujul ilmnesid omakorda lahkarvamised vaimuteaduslikkude teoste põhiseisukohtades. Teravad lahkuminekud just nende vahel, kes uskusid lähemale jõudnud olevat absoluutsele tõele, kõigutasid üha rohkem usku võimalusse, et vaimuteadused üldse võivad anda objektiivseid tulemusi.

Koolkond, kes eitas vaimuteaduste objektiivsust, ammutas sellest jõudu. Vaimuteaduste objektiivsuse kaitsjad leiutasid sealtpoolt tuleva rünnaku vastu argumendi: ei ole olemas ega võimalik küll ühtegi absoluutselt objektiivset vaimuteaduslikku teost, ent see ei keela objektiivsele tõele lähenemast, mis järk-järgult ka toimub. Argument on muutunud peaaegu klassiliseks ja on olnud teatava eduga juba aastakümneid kaitsevalliks, mille varjus tehakse teaduslikku tööd. Sisuliselt see argument annab vaimuteadusele väga kahvatu ideaali, seni kui need teadused taotlevad teadmist teadmise enda pärast. Eesmärk, mis on kättesaadamatu ja millest teada, et ta täiel määral on ikkagi teostamatu, omab vähe külgetõmbavust. Olgu siis, et need kas püüavad absoluutsele tõele lähemale ja deklareerivad, et teda täielikult ikkagi ei saavutata, oma sisimas ikkagi usuvad, et just nemad on need õnnelikud, kellele sülle kukub absoluutne tõde vaimuteaduste perpetuum mobile.

Seal, kus vaimuteadustelt nõutakse olukordade uurimist teatava praktilise elu küsimuse lahendamiseks, ei kerki küsimus absoluutsest tunnetamisest iialgi sellise teravusega esile. Elu ise määrab need üldistuse ja spetsialiseerimise piirid, milleni teatavates küsimustes tuleb minna, elust kerkivad küsimused on hästi lahendatud ka teatava objektiivsuse kraadi juures. Vaimuteadustele eesmärgi otsimine puhtas tunnetuses ja siis kahtlused tema saavutiste objektiivsuse võimalustes on lähedamalt seotud küsimused, kui tavaliselt seda arvatakse.

Nende küsimuste läbipõimumine tekitas jutt on ikkagi veel saksa vaimuteaduste arengust omapärase konflikti teaduseteoreeti125

küte vahel. Põgus ülevaade saksa vaimuteaduste produktsioonist näis õigustavat muide nii väga eelistatavat kaksikjaotust: ühelt poolt objektiivsemad, kuid elukauged, praktilise väärtuseta teosed, teiselt poolt subjektiivsed, tendentsilised, kuid aktuaalsed ja isegi vastaste poolt ärakasustatavad tööd. Sellel taustal sõimus teoreetiline vormel: objektiivsus pole võimalik. Kes aga vähegi on harjunud elu vaatlema, teab väga hästi, et sõnasõda ei käinud suure ägedusega mitte selle ümber, kas objektiivne teadus on võimalik või mitte, vaid selle ümber, missugune teadus peab olema, kas objektiivne või subjektiivne.

Kui kaks vaadet kaua püsivad vastamisi, siis on nad mõlemad osalt õiged ja osalt valed. Meie küsimuses on õigus objektiivsuse kaitsjatel seevõrra, et teadus peab taotlema asjaolude võimalikult objektiivset teaduslikku kinnistamist; objektiivsuse vastastel on aga õigus selles, et teadus tegelgu aktuaalsete küsimustega, teenigu elu ja ärgu põgenegu teaduslike huvide tagamaile omandama teadmisi teadmiste eneste pärast liigses kartuses, et aktuaalsetes küsimustes võib patustada objektiivsuse vastu. Õigus on mõlemal vaatel selles, et üks keelab teaduse objektiivsust ohvriks toomast aktuaalse huvi eelarvamustele, teine teaduse elulisust näilisele ja kasutule objektiivsusele.

Vastuolud johtusid sellest, et arvati põhjuseta, nagu võiks objektiivne teadus ainult siis eksisteerida, kui ta ei seisa tegeliku elu teenistuses, ja et aktuaalseid küsimusi võib lahendada ainult subjektiivselt.

tilal on esitatud katse skitseerida geneetilisel teel süstemaatilist probleemistikku vaimuteaduste eesmärgi ja objektiivsuse ümber, mille ümber praegu veel piike murravad saksa filosoofid. Küsimus ei ole Saksas päevakorralt langenud see on lisatõestus sellele, et Saksamaal praegu mõõtuandev filosoofiline vool ja teadustepoliitika pole lahendanud seda küsimust lõplikult.

Kui eelsÕja stabiilsed aastad lõid soodsa eelduse vaimuteaduste vegeteerivale arengule objektiivse „tunnetamise" suunas ja teatud luksusesemena nad leidsid tegelikus elus koguni paraja paiga, muutus olukord hoopis teissuguseks pärastsõja segamini paisatud Absoluutse tunnetamise eneseväärtusesse tugevasti takerdunud teadusel kasvas tegelik elu üle pea. Suur osa humanitaarsetest ja sotsiaalsetest teadustest spetsialiseeris ja üldistas absoluutse „tunnetamise" suunas küsimustiku, mis juurdus põhiliselt paarkümmend aastat tagasi ja juba ammugi möödunud tegeliku elu probleemistikus. Ime siis küll, kui teadus, tuues elunõuetest õigustamata põhjalikkusele ohvriks oma reaktsiooni kiiruse, ei jäänud elust maha. Tegeliku elu küsimused otsustati instinktiivselt, ilma iseenesest võimaliku ja teataval määral asjale endale ikkagi kasu toova olude teadusliku analüüsita.

126

Pärastsõja aja kitsamad olud õõnestasid tunduvalt, võrreldes ennesõjaaegsega, selle osa vaimuteaduste positsiooni, kellele eesmärgiks oli tunnetus omaette. Nimetatud eesmärk kaotas palju oma väärtusest ja kostis ikka tugevamini nõue, et teadus oma olemasolu õigustaks ning oma uurimisvälja nihutaks tegelikkudele elunõuetele lähemal olevatele küsimustele.

Need teravnenud „eluläheduse" nõuded olid teadusmeestele küllal-

daselt tunduvad. Mõnes teises olukorras oleks väljastpoolt tulev tugevnenud pinge aktuaalsuse poole kallutanud teaduste arengu enda järele normaalses ulatuses. Käesoleval juhul ei toimunud see nii, sest segamas oli teravaks aetud, aga selguseni läbi võitlemata vaimuteaduste objektiivsuse küsimus. Uued nõuded õõnestasid objektiivsuse kaitsjate positsiooni, tekitasid paanilise lipu alt ärajooksmise. Kuid kuhu? Teravaks köetud objektiivsuse küsimus näitas ainukese võimalusena teed vastasleeri, sinna, kus rõhutati tarvet elulikkuse ja aktuaalsuse järele, kuid põhjuseta eitati objektiivsust ja koos sellega ka

objektiivsusepüüet ennast.

Niisugune närvlik ümberorienteerumine teaduses endas, möödahüppamine eesmärgist leidis tuge ja kasustamist väljaspool. Humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste iseloomulik külg on see, et nende poolt antud eruditsioon on suure mõjuga vastava eruditsiooni saanud isikute tahtehoiakule sotsiaalsetes küsimustes.

Vaimuteadused on aluseks nende isikute ja massidegi sotsiaalsele teotsemisele, muidugi sel määral, kuidas nad levivad. Meie ajal ollakse sellest väga teadlik. Eeskätt said humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste poliitilist tahet kujundava iseloomu kohta täiel määral teadlikuks muidugi need ringkonnad, kes ise teatavale õpetusele tuginedes võimu juurde pääsesid. Nõukogude-Vene võimumehed andsid esimesena maailmale eeskuju nende teaduste tasalülitamisel. Vaimuteadustele tõmmati seal teotsemiseks päris kitsad piirid, niipalju kui neid täielikult, nagu ajalugu, etnograafia, arheoloogia jne., ei seatud propaganda teenistusse. Muidugi ei jäänud neile teadustele siis enam kuigi palju võimalusi teotseda objektiivsete seoste leiutamiseks faktide vahel ja võimalikult reaalse pildi joonistamiseks elus parajasti lahendamisel olevatest olukordadest. Vaimuteadused niisuguses olukorras pididki muutuma teatud lapidaarsete mõtlemisviiside treenijaiks konkreetse materjali kallal. Ja kus nad tahtsid olla rohkem, seal pidi maad võtma tarbetu skolastiline akrobaatika, et viia teaduse saavutisi näiliselt kokkukõlla nõutavate üldiste doktriinidega ning neid tuletada mõnest Marx-Lenini tsitaadist.

Nii kaua kui vaimuteadusel püsis sageli tarbetutel radadel käinud, kuid ikka objektiivsuse poole püüdnud teaduse usaldus, andis vaimuteaduste paindumine ja painutamine teadliku tendentsi alla küllaldasi agitatsioonilisi tulemusi. Sedamööda, kuidas süvenes arusaamine vaimuteaduste propagandalistest kasustamisvõimalustest, kerkis teravamalt 127

esile vahe fašistliku, kommunistliku, natsionaalsotsialistliku, demokraatliku jne. vaimuteaduse vahel. Teadlikku tendentsi ükskõik mis suunas püütakse soodustada kas otseste (Saksamaal) või kaudsete (TšehhoSlovakkias) sundvahenditega. Kesk-Euroopa objektiivsuses pettunud teadlased oma renegaadi radikaalsuses väga sageli ei tarvitagi tagantjärel sundimist.

Tegeliku teadusliku töö kõrval ja sellest esialgu võrdlemisi sõltumatult arutatud vaimuteaduste objektiivsuse küsimus on seega kandunud teravasti tegelikku ellu. Kaheldamatult tuleb igal vaimuteadlased kes võtab oma ülesannet vähegi tõsiselt ja vastutustundega ning ei liigu lihtsalt vana rutiini mööda, teaduslikule tööle asudes võtta oma seisukoht küsimuses: kas on võimalik objektiivne teadus, või on seda ainult marksistlik, natsionaalsotsialistlik, demokraatlik jne.? Ehk teiste sõnadega, kas oma uurimistes lasta end juhtida püüust võimaliku objektiivsuse poole või valida juba ette ära teatud kallak.

Küsimus ei tekitaks siis erilisi raskusi, kui meil oleks tegemist ainult kahe äärmusega objektiivse ja tendentsilise tööga. Kaheldamatult on teatavate doktriinide rakendamiseks konkreetsesse materjali oma loomulikud eeldused aga ka asjaoludes endis peituvad piirid. Doktriini venitamine üle nende piiride muutub „deduetio ad absurdum'iks“ ja sel puhul, kui tendents on nii ilmsesti nähtav, oleme muidugi veendunud, et teadus, mis ei taotle objektiivsust, ei olegi teadus.

Kuid sageli on nii, et teatava tendentsiga kirjutatud töö on väärtuslikum ka objektiivsuse kriteeriumi seisukohalt, kui töö, mis on tehtud siira eesmärgiga, olla objektiivne. Mitte ainult ülaltoodud asjaolu pärast, et seni on tendentslikud tööd valinud endale objektiivsetega võrreldes aktuaalsemad alad. Tendentslikul tööl on eesmärgiks mõjuda agitatiivselt, teha propagandat doktriinile, mis on teatava huvigrupi loosungiks. Ta teeb seda seda tagajärjekamalt, mida peidetum on teaduslikus töös tendents ise ja mida paremini ta on kohaldatud objektiivsetele asjaoludele ning arvestab neid. Siira tahtmisega objektiivsuse suunas tehtud töö võib sisaldada eelnimetatust rohkem tendentsi, millest autor ise pole teadlik. Ja kas pole autorid ise alateadlikult küllalt sõltuvad paljudest objektiivsusele vaenlikkudest asjaoludest? Teadlikult tendentslikel vooludel moodsas vaimuteaduses on kõige kõrval ka oma tõsised teened. Nad on tänuväärselt kõigutanud seni teadusmeeste juures kaunis üldiselt kehtinud seisukohta: „Science pour Science". Nad on selgitanud, et paljugi, mis senistes humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste tulemustes on peetud objektiivseks, on tendents, mis, olgugi ta vastandtendents kommunistlikule, fašistlikule või muule tendentsile, on sama valentsiga kõrvalekaldumine objektiivsest tõest kui needki.

Ja lõpuks ei jää ju päriselt kasutuks ka teadlikult tendentsiliste vaimuteaduse voolude töö. Igas üldises doktriinis on kaheldamatult tõetuum: valeks muutub niisugune üldine mõte alles seal, kus ta end 128

vähina laiutab teiste sama valentsusega mõtete kulul. Kaheldamatult püüd, tõmmata kogu sotsiaalse ja vaimse elu nähtusi vägisi ühe või väheste põhidoktriinide liistule, aitab pikapeale konkreetses materjalis lähemalt selgitada neid piirjooni, mille ulatuses on otstarbekohane rakendada üht või teist doktriini.

Teadlikult tendentsilistel vooludel vaimuteadustes on oma positiivseid külgi ja seepärast polegi valik nende ja objektiivse suuna vahel nii-

sama lihtis, kui see pealtnäha paistab. Tendentsi ainuvõimalikuks pidajaid ja seega vaimuteadustes teadliku tendentsi pooldajaid on Kesk- ja Ida-Euroopas praegu rohkem kui teisi. Ja seda siis ka mitte

ilma teatava asjas endas peituva põhjuseta.

Me nägime siiski, et vaimuteaduste objektiivsust hülgaval voolul on ka oma reaktsioonilised põhjused ja sellest tekitatud liialdused.

Võideldes objektiivsust taotleva, kuid oma lõppeesmärgina puhast tunnetust nägeva voolu vastu, teevad teadlikku tendentsi pooldajad sama valentsiga vea kui need, kelle vastu nad võitlevad. Kui ühed kalduvad teaduse objektiivsusele ohvriks tooma ta aktuaalsust, siis ei tähenda see veel, et aktuaalsus on saavutatav ainult objektiivsust kõrvaldades.

Kui me võtaksime omaks teadlikku tendentsi pooldavate metodoloogide seisukoha, siis väheneks küll teaduste kallak eluvõõraste küsimuste poole, kuid selle asemel suureneks kallak eluliste küsimuste ebaelulise ja doktrinäärse käsitlemise poole. Sellega oleks asja vähe aidatud.

Mida energia kokkuhoiu pärast on tarvis, on see, et uurimisalad oleksid aktuaalsed ja et uurimistulemuste suhtes juba aegsasti püütaks objektiivsuse poole. Niisuguse kaksiknõude teostamine on muidugi raske.

Kuid raske on ka iga tõsine küsimus.

Juh. Vasar

129

KUSIMUSI

JA PROBLEEME

MEIE KÕRGEMA HARIDUSE

KORRALDAMISE ALAL

Nende ridade ülesandeks on meenutada Tartu ülikooli eelseisva 15. aastapäeva puhul mõnda tähtsamat probleemi, mis selle asutise korraldamisel ja arendamisel on tulnud lahendada ja millest mõned osad veel nüüdki kerkivad aegajalt päevakorrale.

Juba Eesti vabariigi algpäevil seisime kõrgema hariduse ja teadusepoliitika alal mõninga põhimõttelise probleemi ees. Kuid haridussüsteemi loomist tuli alata alt, esimesest astmest. Seepärast koondati kogu tähelepanu alg- ja keskkoolidele, nende ilme ning tcgcvussuuna kindlaksmääramisele. Isegi kutse- ja oskushariduse korraldamise küsimused jäid esialgu tagaplaanile; igatahes puudus siin kindel süsteem.

Kõrgema hariduse alal dikteerisid arenevad olud ja elunõuded spontaanseid korraldusi ning üksikuid konkreetseid lahendusviise, mida pärastpoole püüti viia süsteemi. Sellegi süsteemi loomisel tuli arvestada kahesuguseid tegureid: 1) endistelt aegadelt päritud eeldusi, 2) iseseisva demokraatliku rahvusriigi nõudeid ja huve.

Lagunenud Vene riigilt pärisime Tartu ülikooli, mis seisis üle 100 aasta selle riigi teenistuses, oli omandanud vastava ilme ja kujunenud sellekohaseks tervikuks. See varemini tehtud töö tuli ära kasustada ja seega osalt jätkata neid vanu traditsioone, mis olid andnud sellele ülikoolile hea ülemaailmalise kuulsuse. Kuid samal ajal oli vaja kohaldada teda uutele oludele ja elunõuetele. Kui meil poleks olnud Tartu ülikooli tema 300-aastase minevikuga, kui meil oleks olnud tühi koht ning selle kõrval vajadus korraldama hakata kõrgema hariduse andmist, siis, arvan, oleksime teinud nii mõndagi teisiti. Kuid meil oli, piltlikult öeldud, suur, põline ja solndne ehitis ja seetõttu tuli meil asuda vaid ajakohaste sisemiste ümberehituste ja endisega stiilses

kokkukõlas olevate juurdeehituste teostamisele.

Kõrgema hariduse asutisi võib korraldada kahel põhimõttel instituutide ja universiteetide süsteemi järgi. Esimene süsteem nõuab iga ala jaoks, olgu see keeleteadus või arstiteadus, tehnika või agronoomia, iseseisvaid, üksteisest lahus korraldatud ja lahus töötavaid õppeasutisi, mida nimetatakse instituutideks, akadeemiateks, vahel ka fakulteetideks või isegi ülikoolideks. Universiteetide süsteem püüab koondada kõik võimalikud teadusharud ja Õppealad ühte asutisse; see siis jaguneb teaduskondadesse ja osakondadesse, milledel on vähem või

130

suurem iseseisvus. Neile õppeasutistele on omistatud väga kohane, keskajast pärit olev nimetus universitas.

Mõlemal süsteemil on oma head ja vead, on ka oma nii põhimõttelised, stsientoloogilisele süsteemile rajatud kui ka praktilistest, otstarbekohasuse kaalutlustest tuletatud alused. Õppeasutiste korraldamisel instituutide süsteemi järgi lähtutakse teaduslikkude distsipliinide diferentseerimise põhimõttest, samuti asjaolust, et igale distsipliinile omaste erinevate meetodite käsitamine nõuab ka Õppeasutise eriilmelist organiseerimist. Universiteetide süsteem aga lähtub kõigepealt üksikute distsipliinide integratsiooni põhimõttest, kõikide teaduste kontseptsiooni ühtlusest; lisaks võivad tulla majanduslikud ja muud praktilised kaalutlused. Puhtal kujul ei leia mc ühte kui teist süsteemi peaaegu kuskil, eriti mitte vanades suurriikides. Kui Prantsusmaal pärast Suurt revolutsiooni püüti rajada kõrgema hariduse korraldamist instituutide süsteemile, siis üksikute ülikoolide juures märkame viimasel ajal vastupidiseid tendentse. Saksamaal püüab küll iga ülikool olla võimalikult laiaulatuseline universitas litterarum, samal ajal näeme seal aga ka küllaldaselt iseseisvaid eriülikoole. Üldiselt aga, eriti väiksemates riikides, on viimasel ajal märgata siiski tendentsi universiteetide süsteemi

poole.

Meie pärisime Vene riigilt Tartu ülikooli nelja teaduskonnaga.

Nende tegevust tuli otsekohe jätkata (ainult usuteaduskonna olemasolu oli mõni aeg vaidluse all). Muidugi tuli neis juba alguses mõnel alal õppetöö ja ka õppekohad ümber korraldada. Samal ajal selgus, et meil oleks vaja ette valmistada kõrgema haridusega jõude ka mitmel teisel alal, kus meil seni kodumaine kõrgem õppeasutis puudus. Tekkis kohe küsimus, kas seda teha instituutide või universiteedi süsteemi järgi.

Otsus langes viimase kasuks: eelistati uute teaduskondade või osakondade avamist olemasoleva ülikooli juurde. Arvestades põllumajanduse suurt tähtsust meie riiklikus elus, osutus tarvilikuks ka põhjalikumate uurimistööde üritamine mitmesuguste agronoomiliste küsimuste selgitamiseks meie olude kohaselt, samuti kõrgema põllumajandusliku hariduse korraldamine. Selleks kutsuti juba 1919. a. ellu põllumajandusteaduskond. Samal aastal ja sama süsteemi kohaselt liideti osalt kulude kokkuhoiu, osalt lähema sisulise kontakti võimaldamise otstarbel endine Veterinäär-instituut eriteaduskonnana ülikooliga. Maareformi tõttu oli omandanud erilise tähtsuse ka riigimetsade korraldamise ja kasustamise küsimus. Vastava eriteadlaste kaadri ettevalmistamiseks kutsuti ellu metsaosakond põllumajandusteaduskonna juurde. Analoogilistel kaalutlustel loodi ka Õigusteaduskonna juurde kaubandusosakond, mis 1925. a. nimetati ümber majandusteaduse-osakonnaks ja hiljuti otsustati eraldada iseseisvaks teaduskonnaks.

Suuremaks vaidlusesemeks on üle 10 aasta olnud kõrgema tehnilise hariduse korraldamise küsimus. Vene riigilt meie kõrgemat tehnilist õppeasutist ei pärinud, ka okupatsiooni ajal erakursuste näol asuta131

tud ja pärast riiklikuks õppeasutiseks muudetud Tallinna Tehnikum ei suutnud oma esialgsel kujul täita selle ülesandeid. Samal ajal oli meil hulk noori, kes olid alustanud Õppimist Vene tehnilistes ülikoolides, sõja ja revolutsiooni tõttu aga selle katkestanud. Nendel puudusid väljavaated õppimise jätkamiseks kodumaal, kuid samal ajal oli meil olemas vajadus kõrgema tehnilise haridusega isikute järele. Püüti üle saada tekkinud olukorrast välismaa stipendiumide määramise kaudu.

Neid anti nii õppimise jätkamiseks kui ka selle alustamiseks teatavatel aladel. Samal ajal sepitseti plaane kõrgema tehnilise hariduse korraldamiseks kodumaal. Esmakordselt tehti sellest juttu 1922. a. See oli aeg, mil Tallinna Tehnikum hakkas kujunema kõrgemaks õppeasutiseks (hakati vastu võtma ainult keskkoolihariduscga isikuid, laiendama õppekavu jne.). Tehnikumi jaoks taheti ehitada ka vääriline hoone. Viimane pidi maksma tolleaegsete kavatsuste kohaselt ligi 200 miljonit marka. Samal ajal tekkis vajadus hakata ehitama ka ülikoolile keemiainstituudi hoonet (see vajadus on ka praegu olemas). Mõlemas hoones oli aga ette nähtud palju ühesuguseid ruume ja laboratooriume. Paistis silma, et siin on jälle tegemist rööbiti töötavate asutiste ellukutsumisega, mida riiklikust seisukohast tuleb igapidi vältida. Samal ajal oli Tartu ülikooli seadus lõplikul väljatöötamisel, millega taheti anda seni ajutiste korralduste põhjal töötavale ülikoolile kindel süsteem ja lõplik kuju.

Arusaadavalt kerkis siis üles ka tehnikateaduskonna asutamise küsimus.

Siin pole aeg ega koht hakata jälgima poleemikat, mis aastate jooksul kuhjus kõne all oleva küsimuse ümber. Tähendaksin vaid niipalju, et ka siin oli mõõtuandvaks momendiks süsteemi küsimus, mis sundis probleemi lahendama tehnikateaduskonna asutamise näol. Tähtis oli ka asjaolu, et seni olid matemaatilised distsipliinid need, milledel puudus ülikoolis rakenduslik lisand, mis võimaldaks ülikoolis omandatud teadmisi kasustada edukamalt ja praktilisemalt, nagu see oli võimaldatud loodus- ja humanitaarteaduslike ainete õppijail. See võimaldaks ka juhtida meie noorsugu rohkem praktilistele elukutsetele, mille järele on meil nõudmine juba ammu olemas.

Olgu veel tähendatud, et universitas litterarum, mille poole meie oma ülikooli korraldamisel tõttame, pole veel oma organisatsioonilises süstemaatikas valmis. On tähtis, et õppekavade koostamisel ja õppetöö korraldamisel silmas peetaks teaduslikkude distsipliinide integratsiooni põhimõtet, et iga õppejõud näeks tema poolt käsitatavate ainete puude tagant ka metsa kui tervikut.

Teine ülesanne, mida meie kõrgema hariduse korraldamisel tuli silmas pidada, oli sellise sisu andmine meie ülikoolile, mis vastaks meie riiklikele vajadustele ja rahvuslikele ülesannetele. Vene riigilt päritud 132

asutise sisuline ümberkorraldamine osutus paratamatuks. „Kui Tartu ülikoolis/" kirjutab mag. Erik Laid (Tartu ülikool sõnas ja pildis.

Tartu 1932), „seni oli teadlikult hoidutud suuremas ulatuses käsitlemast kohalikke tarbeid ja küsimusi, siis oli loomulikult Tartu eesti ülikooli esimeseks ülesandeks teenida meie riiklikku, ühiskondlikku ja kultuurilist elu kõigis selle avaldusis. Sellelt seisukohalt on kõigis teaduskonnis tulnud ette võtta ümberkorraldusi ja suurelt osalt laiendamisi kodumaaliste ja rahvuslikkude ainete juurdetuleku suunas. Eriti maksab see humanitaarteaduste kohta, kus Eesti territooriumiga ja rahvastikuga seotud küsimusi seni Tartu ülikoolis kas väga vähesel määral või ainult ühekülgselt oli käsitletud. Eesti keel ja sugukeeled, eesti poliitiline ja kultuurajalugu, eesti kirjandus ja kirjandusajalugu, eesti rahvaluule, kodumaa muinasteadus ja kodumaa rahvateadus, need kõik olid alad, mis pole uued mitte üksi Tartu ülikooli tegevuskavas, vaid väga suurel määral uued ka maailma üld-

kultuuris/" Seega oli vaja uusi õppekohti, uusi asutisi ja uusi isikuid. Seda küsimust on mitmes kirjutises juba varemalt puudutatud ega pole tarvilik sellel siinkohal pikemalt peatuda. Tähendada tuleb vaid niipalju, et uute õppekohtade ja asutiste ellukutsumisega polnud veel tehtud kõik, mis tarvis: oli vaja korraldada asutiste töö ja anda neile ka uus suund.

Selleks oli vaja leida ning tarbe korral ettevalmistada kohaseid isikuid.

Ja kui majanduslikkude olude sunnil tuli teha nii mõnelgi alal kokkutõmbamist siis püüti seda teostada nii, et kodumaiste ja rahvuslikkude ainete õpetamine ning vastavate alade uurimine selle all ei kannataks.

Selles osas tuli meie hariduspoliitika sihtjoonte kujundamisel panna kehtima põhimõte, et meie ainus riiklik ülikool peab olema rohkem kui kõrgem kutsekool, mille ülesandeks on ette valmistada riigile tarvilikkude teadmiste ja oskustega varustatud tööjõude: ta peab olema rahvuslikku kultuuri kujundavaks keskuseks.

Tekib küsimus, kas suudavad Tartu ülikool ja teised meie kodumaa õppeasutised rahuldada kõiki neid nõudeid ja kas nad suudavad anda kõigil aladel kvalifitseeritud asjatundjaid. Senised kogemused näitavad, et on veel küllaldaselt kitsamaid erialasid, millede jaoks meil tuleb ette valmistada jõude välismaal. Üksikud keskasutised komandecrivad veel praegugi oma ametnikke Õppima või täienduma välismaale.

Seda on seni praktiseeritud õige laialdaselt: sellest me vist ei pääse kunagi. Vabariigi algpäevil, kus meil oli väga suurel määral puudus haritud jõududest, anti Haridusministeeriumi poolt õige ohtrasti stipendiume välismaal õppimiseks. Kujunes välja teatav stipendiumide poliitika. Aastate jooksul on sel alal olukord muutunud. Kuna riiklikud vajadused sel alal on peaaegu täiesti rahuldatud, on viimasel ajal loobutud stipendiumide andmisest. Kui kellelegi näib, et tal on tulevaste elatumise võimaluste nõutamiseks kasulik valida endale selline eriala, millel kodumaal puudub võimalus kõrgema hariduse saamiseks, või kui 133

leiab, et ta suudab teha seda välismaal parema edu ja tulemustega, siis ta muidugi läheb sinna. See on tema eraasi.

Kuid viimasel ajal ei saa riik ka selliste eraasjade puhul jääda rahulikuks pealtvaatajaks. Muidugi ei saa kedagi takistada Õppimast.

Aga see õppimine võib olla riigile kahjulik valuuta väljaveo mõttes.

Möödunud aastal Õppis välismaa kõrgemates õppeasutistes 210 eesti üliõpilast. Nende kaudu läks välismaale valuutat umbes 200 000 kr. ulatuses aastas. Kui meil mõne aasta eest maksma pandi valuutakitsendused, siis puudutas see ka välismaal õppijaid. Pandi kehtima kord, mille järgi välismail õppijaile müüakse välisvaluutat ainult Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi otsuse kohaselt. Ministeerium koostab välismaal Õppijate nimekirja, liigitades neid kategooriatesse selle järgi, missuguseid aineid nad õpivad (s. o. kuivõrd see on riiklikust seisukohast tarvilik), kus kohas, kui kaua, millise eduga jne. Muidugi liigitatakse need, kes lähevad õppima aineid, milliseid on võimalik Õppida kodumaal, viimasesse kategooriasse. Säärast õppimist tuleb pidada luksuseks ning sellesse peab suhtuma samuti nagu igasuguste luksusartiklite impordisse. Endise stipendiumide poliitika asemele on tulnud haridusalaline valuutapoliitika, ka üks osa meie kõrgema hariduse poliitikast. ta

Iseküsimus meie kõrgemate õppeasutiste korraldamisel on see, kuidas luua vahekorda õpetamise ja uurimise vahek Ainult nende kahe ala ühendamisel konstrueerub õige universitas litterarum, ainult selle ühendamise kaudu kujuneb ülikool rahvusliku kultuuri keskuseks* Mitmes Euroopa riigis on teaduslikkude uurimiste korraldamiseks, finantseerimiseks, juhtimiseks ja nende tulemuste avaldamiseks trükis kutsutud ellu erilised asutised. Nad kannavad harilikult akadeemiate või teaduslike instituutide nime. Viimasel ajal on aga mitmel pool püütud teaduslikku uurimistööd koondada kõrgemate Õppeasutiste juurde. Kuigi seal on olemas teaduslikud akadeemiad, nõutakse ka ülikooli õppejõult just eeskätt uurimiste korraldamist ja teostamist õppetöö kõrval. Kõrgema kutselise hariduse andmine rööbiti teadusliku uurimistööga iseloomustab peamiselt Saksamaa ülikoolide tegevust; seda näeme aga ka Ungaris, Soomes ja mujal. Ka Inglismaal leidub ülikoolide õppejõudude hulgas kuulsaid teadusmehi, aga keegi ei mõtlegi seal pidada ülikoole teaduslike uurimiste asutisteks. Viimastel pole harilikult midagi ühist õppeasutistega ja seepärast on ka arusaadav, et paljud Inglismaa kuulsused, nagu Darwin, Spencer, Carlyle ja teised teotsesid väljaspool ülikooli. Umbes samasugune seisukord on ka Prantsusmaal. Kuulsad õpetlased kuuluvad akadeemiasse või Institut de France'i. Nad võivad ka Sorbonne'i või College de France'i liik134

med olla, nendes asutistes avalikke loenguid pidada, kuid nad ei ole sealjuures akadeemilise noorsoo juhid, kutsetegelaste ettevalmistajad.

Meie süsteem sarnaneb Saksa jne. omaga. Sellele vaatamata, et Asutav Kogu võttis juba 1920. a. vastu „Teaduste asutuse seaduse'*, missuguse asutise ülesandeks pidi olema teaduslike ettevõtete ja uurimiste toimetamine, algatamine, korraldamine, juhtimine, koondamine ja toetamine, eriti Eestisse puufuvail aladel, pole tänini osutunud võimalikuks ega tarvilikuks nimetatud asutist ellu kutsuda. libeks selle põhjuseks tuleb pidada asjaolu, et vahepeal on enamvähem välja kujunenud Tartu ülikool ühes oma rohkearvuliste asutistega, milledest mitmed tegelevad palju rohkem teadusliku uurimisega kui õpetuseandmisega.

Ja ülikooli ülesandeks ongi 1925. a. kehtima pandud seaduse järgi muu seas „edendada üldist ja Eesti elu käsitlevat teadust". Ning mis on siis teaduse edendamine muud kui teaduslike ettevõtete ja uurimiste toimetamine, algatamine, korraldamine, juhtimine jne. Seega on ülikool juba sunnitud olnud suurema osa kavatsetud „teaduste asutuse" ülesandeist võtma enda peale.

Teiselt poolt pole üldse mõeldavgi kõrgema teadusliku hariduse andmine teadusliku uurimistööta, eriti meie oludes. Meil on väga raske teha vahet õppetegevuse ja teadusliku töö vahel; raske on teha kindlaks, kus lõpeb üks ja algab teine. Kõik õppetööga nii tihedasti seotud habiliteerimised, promoveerimised, auhinnatööd, isegi igapäevased seminaritööd ja uurimised laboratooriumides on niisama palju teadusliku töö kui ka Õppetegevuse osa. Tartu ülikooli õppejõudude uurimuste avaldamiseks antakse välja „Е. V. Tartu Ülikooli Toimetusi".

Koduse töö kõrval toimub aga veel uurimistöö laboratooriumides, kabinettides ja instituutides. Ka nende tulemuste avaldamiseks on antud võimalusi igasuguste eri toimetiste või väljaannete kaudu. Nendest töödest võtavad osa peale õppejõu-asutisejuhataja ka tema abilised, assistendid ja isegi üliõpilased.

Mainitud asjaoludega ongi seletatav, et ülikooli asutiste hulgas leidub ka selliseid, milliste tegevus ei kuulu otsekohe või täielikult õppeülesannete hulka. Need asutised teenivad kas puht-teaduslikkc või riiklikke ning riigimajanduslikke otstarbeid. Sääraste hulka kuuluvad osalt Eesti Keele Arhiiv, Arheoloogia ja Kunstiajaloo Kabinetid, Meteoroloogia Observatoorium, Õlikivi Uurimise Laboratoorium, Geograafia Kabinett ja mitmed teised.

Analoogilistel kaalutlustel kutsuti omal ajal ellu ka Riiklik Katsekoda Tallinna Tehnikumi juurde. Ka siin toimetatakse otsekoheste katsete (tellimise peale) kõrval ka teaduslikke uurimisi.

Meie hariduse- ja teadusepoliitika avaldub kõne all olevas küsimuses niipalju, kui riiklike keskasutiste ja administratiivorganite tegevuspiirkonda kuulub teataval määral ülikooli asutiste ellukutsumine, nende koosseisude määramine, nende tegevuse finantseerimine jne. Ja seda 135

on seni tehtud ning tehakse ka praegu, lähtudes seisukohast, et meie oludes tuleb paratamatult ühendada teaduslik uurimistöö ja õppetegevus»

Hinnates eraalgatust ja eraorganisatsioonide tööd teaduslikkude uurimiste ning nende avaldamise alal, on meil riiklike asutiste kõrval ellu kutsutud suur hulk akadeemilisi seltse» Ka siin oleme meie seotud endistelt aegadelt saadud traditsioonide ja päranditega (näit» Õpetatud Eesti Selts ja Loodusuurijate Selts)» Need organisatsioonid aitavad omalt poolt täiendada asutiste tööd; eriti tähtsaks osutub nende tegevus

aladel, kus vastavad asutised puuduvad» Akadeemiliste seltside tegevust, eriti publikatsioonide avaldamise alal, on seni järjekindlalt finantseeritud kultuurkapitali summadest. Ja selles toetamise poliitikas on peamiselt arvestatud asjaolu, et meil puudub teiste maade akadeemia taoline asutis ja selle ülesandeid täidab ülikool kõigi oma asutiste ja tema juurde kuuluvate akadeemiliste organisatsioonidega»

Kõige valusamaks küsimuseks kõrgema hariduse korraldamise alal Arvesse võttes meie ülikooli iseloomu ja ilmet sõltuvuses üldise akadeemilise stuudiumi mõttega, on kõigepealt tähtis, et ülikooli pääseksid meil eeskätt need noored, kellel on mitte ainult vastavad eelteadmised ja anded ülikoolis õppimiseks, vaid ka puhtteaduslikud kalduvused ja huvid. Kuna aga niisugused isikud pole mitte ikka kõige kohasemad praktiliseks kutsetegevuseks, peavad suurel määral ülikooli stuudiumist läbi minema ka need, kelledest pärast saab akadeemiliste kutsealade tegelasi. Kui see praktiliselt orienteeritud joon ülikoolis domineerima pääseb, võib ta muutuda isegi kahjulikuks teadusele. Teataval määral on siin juba keskkool suundaandev. Kui vanaaegne klassiline gümnaasium pidi noorsugu ette valmistama peamiselt ülikooli teaduslikule tööle, valmistab praegune keskkool pinda rakendusliku iseloomuga hariduse omandamisele. Kuna kaasaegne elu areneb peamiselt majanduslike huvide ja tehniliste saavutiste tähe all, pole isegi võimalik vältida valitsevat vaadet, et akadeemilise hariduse omandamine pole muud midagi, kui enda varustamine paremate olemasolu eest võitluse relvadega. Väljakujunenud vaimuvõimetega „akadeemilise inimtüübi" kujundamine nihkub tegelikult teisele plaanile.

Akadeemilise järelkasvu kvalitatiivse ilme andmise kõrval evib praegu erilist tähtsust selle järelkasvu kvantum. Saatusliku tõsidusega kerkib kõikjal hariduspoliitilisc probleemina küsimus, millisel määral soetada seda järelkasvu. Igal pool kõneldakse haritlaste üleproduktsioonist ja ülikoolidiplomite inflatsioonist. Selle nähtuse põhjusi otsitakse kõigepealt pärast maailmasõda ja revolutsioone toimunud demokratiseerumises. Aga ka sotsiaalse tõusu protsess pole siin ilma tähtsuseta, sest seltskonna keskkihid on just need, kes seda haritlaste inflaton akadeemilise järelkasvu soetamise küsimus.

136

siooni inimmaterjaliga varustavad; ülem kümme tuhat ja tööstuslik proletariaat seisavad sellest eemak Ka igal pool kehtima pandud kutseõiguste ja haridustunnistuste nõudmine on siin kaasa aidanud* Sellekohases kirjanduses leiame isegi arvamusi, et igal pool valitsev majanduslik kitsikus on siin oma mõju avaldamas* Varemalt peeti üliõpilaste arvu kasvamist majandusliku külluse tundemärgiks, nüüd nähakse selles viletsuse sümptoomi: ülikool on sagedasti peljupaigaks nendele, kellel valitseva kriisi tõttu pole midagi peale hakata* Selle nähtuse tagajärjed annavad end tunda nii elus kui ka ülikoolitöös. Suurte masside tung ülikooli ei sobi akadeemilise Õppetegevuse mõtte ja iseloomuga. Tekib paradoksaalne seisukord: ajavaim nõuab akadeemilise stuudiumi pedagoogilise funktsiooni rõhutamist, õppetegevuse raskuspunkti nihutamist seminaritöödele; samal ajal üliõpilaste arvu kasvamine vähendab isikliku kontakti võimalusi õppejõudude ja üliõpilaste vahel. Mõnes aines seminaride korraldamine osutub üldse võimatuks ja isegi loengud antakse edasi mitmesse auditooriumi korraga valjuhääldaja kaudu. Eksamid muutuvad mehaaniliseks kvaliteedi proovimiseks, kõrgema haridusega inimeste arv kasvab iga päevaga, ja mida suuremaks see arv kasvab, seda enam langeb nende väärtus. Seega täielik inflatsioon.

Ka meil tundub, et mõõt on ammu juba täis. Väga raske on küll vastata küsimusele, kui palju on meil kõrgema haridusega isikuid vaja.

On teatavad alad, kus kutsetegelase hariduse kõrgusest oleneb ka selle ala produktiivsus. Haritud inimene suudab vahest ise luua uusi ja ka produktiivseid tegevusalasid. Käepärast olevate andmete järgi on meil praegu oma hariduse kohaselt teotsevaid kiriku- ja kooliõpetajaid, arste, loomaarste, rohuteadlasi, keemikuid, agronoome, metsateadlasi, majandusteadlasi, juriste, insenere ja teisi kõrgema haridusega isikuid ligi 5000. Võttes nende keskmiseks tegevuskestuseks 20 aastat, peaks meil juurde tulema kuni 250 diplomeeritud eriteadlast aastas. Kuid viimase 10 aasta jooksul on Tartu ülikoolist üksi tulnud 300—400 lõpetajat aastas. Peale selle on neid tulnud, ja tuleb praegugi veel juurde välismaalt ja Tallinna Tehnikumist. Võib vist ilma liialduseta öelda, et meie produtseerime praegu haritlasi umbes 100 inimest aastas üle vajaduse normi. Seepärast on arusaadav, et meil on nüüd erilise teravusega kerkinud üles akadeemilise noorsoo arvu piiramise küsimus.

See küsimus on iseenesest vana ja asjaomastes ringkondades sagedasti varemaltki kaalumisel olnud. Kui aga seni pole erilisi käegakatsutavaid abinõusid selle arvu piiramiseks tarvitusele võetud, siis olid selleks ka oma põhjused. Need oleksid järgmised: 1, Liiga järsk üliõpilaste arvu piiramine sünnitaks majanduslikke raskusi ülikoolile, kuna see asutis peetakse teataval määral ülal üliõpilaste õppemaksudest erisummade kaudu, milliste summade peale veeretati viimastel aastatel ikka suuremaid ja suuremaid kulusid, mis varemalt olid otsekohe riigikassa kanda.

137

2. Samal ajal vähenes üliõpilaste arv niikuinii iga aastaga 200 300 võrra» Kui 10 aasta eest umbes 80% keskkooli lõpetanuist astus ülikooli, siis on see protsent iga aastaga langenud ja viimasel ajal kujunenud stabiilseks umbes 30—35% ümber. Teatava ülevaate seisukor—

rast

annab järgmine tabel:

1926

Keskkooli lõpetanud Esmakordselt astunud ülikooli Üliõpilaste üldarv 1. XII Lõpetanud ülikooli

1927

2447 2500 710 4717 4258 350 305

1928

1929

1930

1931

2454 2373 2261 2111 745 787 742 742 4043 3713 3495 3305 311 323 264 360

1932

1933

2058 2058 708 709 3057 2842 306 345

Sellest tabelist võib teha järelduse, et elu on ise hakanud teataval määral reguleerima üliõpilaste arvu, ilma et siin oleks olnud vaja erilisi abinõusid tarvitusele võtta.

3. Kõik ülikooli astujad ei püüagi selle lõpetamise poole, vaid tahavad ainult kokku puutuda akadeemilise elu ja õhkkonnaga ning tutvuda kõrgema haridusega. Akadeemilise töö ja tegevuse arendamise seisukohast on säärane element kaheldamatult üleliigseks ballastiks ja ta on sallitav ainult siis, kui ta pole suur. Aga teiselt poolt on olemas teatav tarvidus akadeemilisest õhkkonnast läbikäimise järele kord elus ja seepärast tuleks jätta selle tarviduse rahuldamiseks mingisugune võimalus.

Siin on tegemist inimestega, kes kord on proovinud oma jõudu akadeemilises töös ja selle tagajärjel suudavad õieti hinnata oma võimeid kõrgema hariduse omandamiseks, samuti aga ka selle hariduse väärtust.

4. Kui ühiskonnale on hädaohtlik tööta haritlaste mass, siis on palju hädaohtlikumad need kibestunud olevused, kes on pidanud vastu oma tahtmist jääma ülikooli ukse taha sinna ette pandud kunstlikkude tõkete tõttu. Nendes jääb eluksajaks püsima tundmus, et neile on tehtud

ülekohut, et nende eemaletõrjumine kõrgema hariduse omandamisega ühenduses olevatest hüvedest on põhjendatud suurel määral võistluse kartusega vanema põlve poolt.

Haritlaste üleproduktsiooni vältimiseks on kõige lihtsamaks abinõuks tiheda sõela asetamine ülikooli ette. Seda võib teha kahe abinõuga: võistluseksamite korraldamise või küpsustunnistuste võistluse kaudu. Mõlema abinõu ülesanne on mitte ainult vähendada kunstlikult ülikooliastujate arvu, vaid võimaldada sissepääsemist ainult parematele.

Millisel määral mõlemad abinõud suudavad täita oma ülesannet, on teine küsimus. On selge, et esimese ülesande, s. o. sisseastujate arvu vähendada, nad suudavad küll täita. Selles mõttes võib igasuguste võistluste korraldamist ülikooliastujaile ainult pooldada. Kuid teise ülesande täitmises, s. o. akadeemilisele tööle kÕlblikuma elemendi väljaeraldamises võib küll kahelda. Kui meil ligi SOO inimest soovib astuda sügisel ülikooli ja neid tuleb ühe nädala jooksul mitmes aines eksamineerida, siis vaevalt võib see eraldamine olla küllaldaselt ühtlane, õiglane ja põhjalik. Liiga suurt osa võib selle eraldamise juures mängida 138

juhus. Jätta aga noore inimese saatus säärase juhuse hooleks, oleks ülekohtune. Kõik, kel kunagi olnud tegemist võistluseksamitega, teavad, kui ebaõiglane on nendele rajada otsust, kuivõrd üks või teine isik on kõlblik kõrgema hariduse omandamiseks või akadeemilise elukutse täitmiseks.

Teine abinõu, küpsusfunnistustc võistlus, näib olevat õiglasem. Siin toimub selektsioon pikema aja jooksul ning inimeste poolt, kes Õpilastele lähedal seisavad, neid põhjalikult tundma õpivad ning ise neid kõrgema õppeasutise vastu ette valmistavad. Need võivad vahest absoluutse eksimatusega öelda, kes on edasiõppimiseks parem, kes halvem. Kuid see mõõdupuu selektsiooni teostamisel pole mitte alati ühtlane. Vaatamata ühistele õppekavadele kõikides koolides ja nende ühtlasele järelevalvele on ikkagi ühes õppeasutises välja kujunenud ja maksma pandud suuremad nõudmised kui teises. Samuti suudab üks õpetaja pakkuda rohkem, oma õpilasi paremini ette valmistada ülikoolistuudiumi vastu kui teine. Kõige täbaram on aga see, et õppejõud, kel tuleb anda oma võrdlev otsus, kelle hindamine võib osutuda saatuslikuks õpilase tuleviku määramisel, ei suuda teha seda alati küllaldaselt objektiivselt; ta võib sattuda palvete, pisarate ja igasuguste teiste mõjustuste ohvriks.

Tuleb arvestada inimlikke nõrkusi ning arusaadavat soovi, teha oma õpilastele kõik, mis võimalik, nende edasiõppimisele pääsemiseks. Arvestades aga neid oma õpetajate poolt tehtud hinnanguid võrdleva mõõdupuuna, võib kindlasti öelda, et nad pole alati ühtlased.

Kui meil pole seni tarvitusele võetud kõrgematesse õppeasutistesse vastuvõtmisel ei võistluseksameid ega küpsustunnistuste võistlust, siis osalt sellepärast, et selleks pole olnud erilist vajadust, sest elu ise on meil teataval määral reguleerinud asja ning ülikooliastujate arv on iga aastaga kahanenud (välja arvatud käesolev aasta), osalt aga ka seepärast, et neid abinõusid ei saa pidada ei õiglaseks ega ühtlaseks. Iga kord, kui küsimus on asjaomastes ringkondades kaalumisel olnud, on küll jõutud otsusele, et inimmaterjali selektsioon peab kõrgema hariduse andmisel toimuma, kuid teisal ja teisiti.

Esimeses järjekorras ta peab toimuma juba keskkoolis, kuid ka siin mitte ainult lõputunnistuste väljaandmisel, vaid juba keskhariduse süsteemi vastava konstrueerimise kaudu. Selle selektsiooni võimaldamiseks ongi mõeldud praegu ettevõetud keskkoolireform. Teises järjekorras peab selektsioon toimuma ülikoolis endas, kus ta on teostatav sisemise töö korraldamisega, eksamite ja harjutuste nõudmisega kergesti, õiglaselt ja ühtlaselt. Ülikooli sisemises töös korraldatud selektsiooni tuleb pooldada järgmistel põhjustel: 1. Siin on antud kõige parem võimalus pikema aja jooksul proovida üliõpilase teadmisi, võimeid ja teisi eeldusi teatava ala õppimiseks ning sel alal teotsemiseks, nii et üliõpilane näeb ka ise, kuivõrd ta on 139

ülikooli või teatavasse teaduskonda astumisel endale õige tee valinud, ilma et oleks tarvis kibedust tunda mingisuguse temale tehtud ülekohtu pärast* 2. Kogemused näitavad, et teatav arv üliõpilasi saavutab alles ülikooliõpingute vältel vajaliku küpsuse akadeemiliseks tööks* Kui jälgida välismaa asjaomast kirjandust, siis paistab silma, et ka seal ei leia võistluseksamite korraldamine kuigi suurt poolehoidu* Ümberpöördult, ka seal eelistatakse mitmeastmelise selektsiooni toimetamist nii keskkoolis kui ka ülikoolis endas* Seda mõtet on veel käesoleval aastal avaldanud ja põhjendanud ka prof* A* Piip „Üliõpilaslehes" (nr* 6, 1934)*

Ja kui meil siiski mitmelt poolt nõutakse võistluseksamite korralda-

mist ning see abinõu võetakse tarvitusele, siis võib sellele ikkagi vaadata nagu ajutisele abinõule, millega tahetakse käesoleval momendil suuremat tungi ülikooli ära hoida. Normaalseks vahendiks hästikorraldatud haridussüsteemis tuleb ikkagi pidada mitmeastmelist sisese-

lektsiooni.

140

G. Ney

TSUNFTIDENA ORGANISEERITUD TALLINNA TÖÖSTUSE ARENGUST 1561—1660

Ei olnud puudus Rootsi valitsejate püüdlusest Tallinna tööstust mõnes harus viia hoopis moodsemale alusele. Oma valdavas osas need püüdlused siiski nurjusid. Tallinna tööstus jäi kuni Rootsi aja lõpuni oma põhiorganisatsioonis samaks kui orduajal tsunftidena ja gildidena organiseeritud käsitööks.

Neis keskaegsetes põhiraamides toimusid aga Rootsi ajal küllaltki tunduvad muutused. Osalt tsunftikorralduse loomuliku arengu, osalt Rootsi keskvalitsuse korraldava vaheleastumise tõttu. Tsunftikorralduse sisemist arengut ei jätnud loomulikult mõjustamata ka Tallinna majanduslikul tagamaal toimuvad muudatused ja sellest tekkivad üldised konjunktuurivõnked. Eeskätt need konjunktuuri muutused kajastusid aga muidugi Tallinna tööstuse välises ulatuses produktsiooni suuruses ning töötajate arvus.

Keskaegses tsunftikorralduses ei puudunud jooni, mis oleksid olnud sihitud konkurentsi kõrvaletõrjumiseks vastavast tööstusharust.

Teatavad kitsendused meistrikssaamiscl, veel rohkem aga kitsendused peetavate sellide ja õpipoiste arvu kohta pidid selleks kaasa aitama, et teatud tsunfti koondunud käsitöölistele oleks kindlustatud küllaldased töö- ja teenimisvõimalused; ühtlasi ka seda, et teatud tsunftis mõni meister ei muutuks üle määra jõukaks ega kisuks enda kätte teiste teenimisvõimalusi. Ent kõik need konkurentsi tõrjuvad jooned keskaegses tsunftikorralduses ei pääsenud alguses veel seevõrra maksvusele, et nad oleksid hakanud takistama tööstuse üldarengut. Kitsendused meistrikssaamisel jne. olid veel kergesti ületatavad. Ja seesugusena nad esialgu tulid koguni kasuks vastavale tööstusharule: nad olid sõelaks, mis garanteeris tsunfti liikmeile teatavapiirilise tööoskuse, ning seisid sellena tolleaegsete tsunftide ülekaalus oleva püüdluse teenistuses, et rahuldada tarvitajaskonda heast materjalist hästi tehtud tööga ja just selle abil võistelda „vusserdajatega" väljaspool tsunfti.

Sel ajal polnud tsunftikorraldus veel nii sisse juurdunud, et oleks võinud panna kehtima tsunftisunduse, ja nii võis tsunftikorraldus keskaegses olukorras, kus tööstusel tuli rahuldada peamiselt ainult kodulinnast ja 141

ta lähemast ümbrusest moodustuva turuga, kujundada majandusliku üldstruktuuri kasulikku ja orgaanilist osa.

Tsunftidel oli seega positiivseid külgi, ning see aitas oluliselt kaasa nende juurdumisele keskaegsetes linnades, mis pikapeale tõi endaga kaasa ka tsunftisunduse. Tsunftisundus avas tsunftimeistritele võimaluse, ilma et nende töö ise võistleks, kõrvaldada soovimatut konkurentsi. Ning sedamööda, kuidas tsunftisundus ajajooksul ikka enam ja enam kõvenes, hakkas ka tsunftikorraldus üldse muutuma vahendiks seniste tsunftimeistrite käes, millega võis teenimatult kõrvaldada võistlust. Seda tehti suureneva tsunftijäneste tagakiusamise teel, aga ka järjekindla tsunfti juurdepääsu kitsendamise abil. Vahenditeks olid siin õpipoiste õppeaja pikendamine, sellidelt suurema arvu rännuaastate nõudmine, meistritöö keeruliseks ja kalliks tegemine, meistrikssaamise rahade ja sellega ühenduses olevate joodukulude üleskruvimine selle määrani, et vaevalt kellelgi väljaspool tsunftimeistrite sugulusringkonda läks korda meistriks saada. Seevastu tehti peaaegu igas punktis soodustusi meistrite poegadele ja meistrite leskedega abielluvatele sellidele.

Niisugune oli tsunftikorralduse üldine arenemiskäik kogu LääneEuroopas ja nii toimus tsunftide areng ka Tallinnas. Põhjused tsunftikorralduse seesuguseks arenguks peitusid kaheldamatult korralduses eneses. Muidugi aga osutab tsunftide areng Tallinnas, tingitud kohalikkudest oludest, mitmeidki omapäraseid jooni.

Esmajoones tsunftide kivinemine, mis Saksamaa linnades juba XV sajandi alguses tekitas raskeid sisemisi konflikte, jäi Tallinnas tublisti hiljemaks» Siiski tubli samm sel alal oli astutud Tallinnas juba selleks ajaks, kui linn läks Rootsi valitsuse alla. Juba 1533. a. olid Tallinna pagarid kuulutanud oma tsunfti kinniseks, määrates tsunftimeistrite ülemmääraks 8, mis nähtavasti vastas poodide arvule Saiakangis i. Järgmisel aastal järgnesid neile rätsepad, lubades edaspidi Üldiseks tsunftis olla ainult 12 pärisrätsepat ja 4 riidekaupmeest Tallinna tsunftide kinniseks kuulutamine siiski ei läinud. Muide aga oli Tallinnas juba orduaja lõpul tunduvalt raskendatud uute meistrite juurdepääs tsunftidesse. Mcistrikssaamise maks kõikus 10—20 marga ümber, lisaks muidugi kostitus, mille kulud vist mitte väiksemad polnud. Meistritöö kohta seati keerulisemaid nõudeid 3. Ja juba orduaja lõpul võib tunda, et niisugused kitsendused hakkasid avaldama. Selleaegsetes tsunftiskraades räägitakse juba kaunis palju selliste kitsendustega paratamatult seoses olevast võitlusest tsunftijäneste vastu 4 Rootsi ajal läheb Tallinna tsunftide arenemine selles suunas hoogsalt edasi. Sellesse arengusse on meil võimalik heita pilku, jälgides 2.

.

142

muudatusi ja lisandusi seniste tsunftide skraades ja jälgides samuti uuestiasutatavate tsunftide skraasid. Muidugi ei näita need skraad täpsalt kõiki muudatusi, mis toimuvad Rootsi ajal Tallinna tsunftide elus.

Oli tsunfte, mis elasid kogu Rootsi ajal vanade orduaegsete põhimäärustikkude järgi, mitte tarvilikuks pidades neid täiendada ja skraasid endid uuendada. Ei ole aga kahtlust, et tegelik elu arenes neiski käsitööliste korporatsioonides oma rada. Teiselt poolt ei ole päris kindel, et lisandused endistele skraadele ja skraade uuendused peaksid ajaliselt sisse juhatama uut ajajärku tsunfti elus. Tegelikult võidi juba vareminigi elada tavaõiguslikkude põhimõtete järgi, mida ainult mõne sisetüli või muu pärast peeti korraga tarvilikuks põhimäärustikus kirjalikult fikseerida. Üksikjuhtudel võivad kõik need kahtlused olla paikapidavad. Kui aga vaadelda Tallinna tsunftide skraasid üldiselt, ilmnevad neist Rootsi ajal kõigest hoolimata küllaltki tähelepandavad arengujooned tsunftide elus.

Tsunftide kiiremaks arenguks kitsarinnalisuse suunas pakkus Rootsi aja esimene pool soodsaid eeldusi. Ebasoodsates sõjaoludes, mis kestsid ligi 80 aastat, oli Tallinn kaotanud oma senise jõukuse. Korduvad katkud jne. vähendasid tema elanikkude arvugi märgatavalt. Niisugused olud ei võinud kaasa aidata käsitööde õitsenguks. Läbitöötatud andmeid käsitööliste arvu kohta on meil esialgu ainult Tallinna kullascppade kohta.

Kui orduaja lõpuks Tallinna kullaseppadc tsunft koosnes keskmiselt 10—12 meistrist, siis XVI sajandi viimasteks aastateks oli kullaseppi järele jäänud 5—7, Peale suurt nälja-aastat kestis langus veelgi edasi ja ajavahemikus 1600—1620 koosnes kullascpatsunft ajuti ainult 3 meistrist. lile 5 ei tõusnud nende arv sel ajal kunagi. Muidugi on küsitav, kas ühevõrra kullascppadega vähenes ka nende käsitööharude meistrite arv, kes ei produtseerinud luksusesemeid, vaid igapäevaseid tarbkaupu, millisel alal turg pidi säilitama mõnevõrra rohkem ostujõudu.

Ent üldjoontes langev konjunktuur kaheldamatult kajastus ka teistel tööstusharudel.

Vähenevad teenistusvõimalused muidugi suurendasid võistlust.

Võistlus oli tsunfti meistrite poolt juba ammugi töö kvaliteediga võistlemiselt kaldunud, võistlejate sunniviisilise eemalhoidmise pinnale. Nüüd, langeva konjunktuuri ajal, mindi hoogsamalt jubakord valitud teed edasi.

Eriti temperamentselt on rätsepad valvel oma tsunfti monopoliõiguste eest. 1578. a, lisavad nad oma skraasse: „Kõigilt neilt, kes on meie tsunftile kahjuks ja kes ei maksa raele ega meie tsunftile maksusid, peaksime meie kohtu loa ja abiga võtma nende kangad ja viima oma vanamehe majja. Kus iganes neid tabatakse avaliku teo pealt või leitakse nende juures uut kalevit ja tööriistu. Vanamees kuulaku nad üle. Ja kui nad siis ei taha leppida meie tsunftiga ja heaga lahkuda, siis peame nõudma neid oma tsunftihärrade ette, kes siis karistavad neid selliseil juhtudel mitte ainult meie skraa järgi, vaid ka selle järgi, kui mitu korda 143

1591. a» pöörduvad rätsepad nad on meie tsunftile kahjuks olnud .“ rae poole palvega, et linna politseiametnikkude abiga pandaks kinni kõik nurgarätsepad, et neilt võetaks nende tööriistad, nagu käärid, vaha, niit, nad ise viidaks vanamehe majja ja neid kohtulikult karistataks 7 Isegi Toompea rätsepate kohta lisatakse rae nõusolekul skraasse 1594. a. juurde märkus, mille järgi neil küll lubatakse õmmelda, mitte aga juurde lõigata s. Muidugi pidi just rätsepatel olema erilisi raskusi tsunftijänestega, sest nad olid juba varakult oma tsunfti kinniseks kuulutanud. Aga ka neis raamides teevad rätsepad uutele meistritele suuri takistusi.

1618. a. tunneb raad, kes iga 3-—5 aasta järel tsunftiskraad kinnitas, tarviliku olevat vahele astuda. Skraa kinnitatakse ainult sel tingimusel, kui rätsepad lõpetavad oma tsunftis suured kulutused, vaatavad meistritööd vanal kombel noorte meistrite vähese koormamisega üle ja kui .�

.

tsunftikostitus jäetakse üldse ära. Neilt, kes tahavad astuda tsunfti, võib võtta ainult 25 taalrit (sisseastumismaksu) 9 Sellest tekkis rae ja tsunfti vahel raske konflikt, mis lõppes viimaks rae osalise järeleandmisega. Ja 1628. a. nõustub raad vanamees Antonius Heltriegen hoolsatel palvetel, et rätsepate skraasse võetaks uus, senisest veel kitsarinnaliseni täiendus: „Keegi ei või siin nõuelda rätsepaametit või meistriks saada, olgu ta siis siinse meistri poeg või kosigu mõne tsunfti meistri tütar või lesk“ ю. See näitab, mida taheti saavutada eelmises skraas mainitud või tehtud kitsendustega: tsunfti taheti võtta ainult seniste meistrite sugulasi ja vastavast tööharust teha teatavate perekondade eesõigus. Tegelikult kujuneski olukord selliseks, et mõnes tööharus (andmed on kullaseppade kohta) olid ajuti enamvähem kõik meistrid endi vahel kuidagi suguluses ja tsunft muutus seega üsna perekondli.

kuks asutiseks n.

Teistes tsunftides vormiliselt nii kaugele ei mindud. Rootsi ajal ainult üks teine tsunft piiras oma meistrite arvu 9-ga (kullasepad 1635. a.) 12, Kuid rätsepadki elasid kogu Rootsi ajal selles osas, mis puudutab meistrikandidaatide maksustamist, veel orduaegse skraa järgi, mis määras sisseastumismaksu 15 Riia margale 23 Tegelikult aga raad pidas tarvilikuks panna selle ülemmääraks 1618. a. 25 hõbetaalrit (ä 16 marka selleaegse kursi järgi). Muidugi oli marga kurss vahepeal tunduvalt langenud, kuid maksud olid võrratult tõusnud, mida aga ei peetud tarvilikuks skraas kirjalikult fikseerida. Kuigi teistes tsunftides vanade meistrite perekonnapoliitika vormiliselt nii selgesti ei avaldunud, siis ometi Rootsi aja esimesel poolel lokkas ta sealgi küllalt intensiivselt.

Tallinna püttsepad hakkasid juba orduaja viimastel aastatel raskendama tsunfti juurdepääsu, nõudes sellidelt peale muu ka üheaastast rändamist võõrsil, enne kui nad võisid asuda meistritöö juurde. Sisseastumisraha kruviti kõrgele, 100 margale, kuid jäeti sel puhul ära, kui meistrikandidaat oli tsunfti meistri poeg 14 Kiviraidurid otsustavad 1588. a. meistrikandidaadilt nõuda, et ta teeks meistritöö omal kulul 4 5, .

.

144

Muutunud ajavaim kajastub vaieldamatult kõige paremini 1624. a. asutatud kudujate tsunfti skraas, mis loetleb enamvähem kõik tingimused kirjalikult. Muidugi ei koostatud kudujate skraad, nagu teistegi vastasutatud tsunftide omi, niivõrd arvesse võttes kohapealsete teiste tsunftide olusid, kuivõrd just vennastsunftide põhimäärustikke Riias, Lüübekis või mõnes teises linnas. Nagu seda oma skraades nimetavad tislerid, kes on koostanud oma jao Preisi ja Saksa linnade omade järgi l6 ja pottsepad, kes on suurte kuludega oma skraa välja tellinud 17 Nii oli see ka teistes Liivimaa linnades 18 Kuid see kõik tõendab ainult, et Rootsi ajalgi ci katkenud Vana-Liivimaa linnade omavahelised sidemed kui ka tihe ühendus Saksamaaga. Neid sidemeid aitas muidugi säilitada sellide rändamise komme, mis viis tallinlasi välismaale ja tõi sealseid selle siia. Kullaseppadc kohta on teada, et XVII sajandil oli 46 Tallinna kullaseppmeistrist 13 sündinud Tallinnas, 5 sisse rännanud Eesti- või Liivimaalt ja 23 Saksamaalt; Rootsist ainult 2 19 Ja palju teissugused polnud vahekorrad ka teistel kutsealadel. See kõik, samuti ka võrdlus teiste linnade tsunftiskraadega näitab, et tsunftide areng rootsiaegses Tallinnas ei saanud seni, kui Rootsi valitsus korraldavalt vahele astus, toimuda liiga suure erinevuse suunas Põhja-Saksamaast ja teistest Liivimaa linnadest 20 Ja seega pidi ka 1624. a. asutatud linakudujate skraa, kus liiatigi maksud jne. pidid ümber arvestatama kohaliku valuuta järgi ning kus siis arvestati ka kohalikke olusid, olema küllalt tüüpiline Tallinnas sel ajal üldiselt valitsevale olukorrale.

Orduaja lõpuga võrreldes teeb see 1624. a. pärit skraa tunduvaid raskendusi võõrastele meistriks pääsemiseks ja rõhutab konsekventselt ka rohkem võitlust väljaspool tsunfti seisvate tsunfti jäneste vastu. Et meistrikandidaat kolmel tähtpäeval pidi nõudlema ametit ja iga kord sel puhul maksma hõbetaalrit ning enne meistritöö tegemist pidi ühe see kõik prooviaasta jooksul töötama ühe Tallinna meistri juures meenutab orduaegseid kombeid. Kuid nüüd on Tallinna kangrud eelneva selli võõrsil rändamise sundaja õige pikaks venitanud ja fikseerinud selle 3a. peale. Meistritöö suhtes on ka formaalselt üles seatud valjemad nõuded. Meistritöö peab sell valmistama tsunfti vanamehe majas omast materjalist. Töö ebaõnnestumise korral pidi ta maksma 10 hõbetaalrit trahvi ja enne uue meistritöö kallale asumist veel oma meistri juures töötama 2 aastat. Meistritöö rahuldavalt sooritamisel tuli tal maksta 10 hõbef. tsunfti sisseastumise maksu ning tsunfti kostitada 1 tündri õllega ja sinna juurde kuuluva söögiga. Meistri pojad aga olid hoopis soodsamas olukorras, makstes sisseastumisel ainult 4 marka. Ka õpipoiste suhtes näeb skraa ette kitsendusi. Õpilane pidi tööle asumisel olema vähemalt 16-aastane ning sel puhul tsunfti kassasse maksma 4 marka. Õppeaeg kestis 4 aastat, mille lõppemisel uuelt sellilt jällegi nõuti tsunfti heaks 8 marka. Välise konkurentsi kohta ütleb skraa: „Lõpuks ei tohi linna turul töötada lubada ühelgi tsunftijänescl, vaid neid tuleb kõige noorema meistri abil kohtulikult ,

.

.

.

.

145

otsida. Kui neid tabatakse, siis tuleb neid trahvida esimesel korral 5, teisel korral 10 taalriga ja kolmandal korral linnast välja ajami' sega.“ 21 1614. a. seadsid ka kingsepad sisse sundusliku 3-aastase rändamisaja, mis aga meistrite poegadele oli lühendatud 2 aasta peale.

Tsunftide monopolipüüdlused ja meistrikspääsu raskendamine tõid muidugi kasu meistritele enestele. Sellidele maksti Rootsi ajal, nagu vareminigi, У2 nende poolt sooritatud töö tasuks. Ülejääk läks meistritele. Vaba konkurentsi allasurumine muidugi oli kahjulik tarbijaile. Ning konkurentsi ei püüdnud tsunftid maha suruda mitte ainult väljaspool tsunfti, vaid ka tsunftis eneses. Seesuguse tsunfti meistrite omavahelise konkurentsi tõkestajana oli juba orduajal vastavates skraades esinenud sellide pidamise ülemmäär. On arusaadav, et see nõue hakkas tugevamalt mõjuma siis, kui meistritegi arvu hakati kunstlikult ikka rohkem ja rohkem piirama. Ja Rootsi aja esimesel poolel lisandus endistele sisekonkurentsi tõkestavaile määrustele skraades veel teisigi.

1584. a. määrasid Tallinna kiviraidurid kindlaks sellide palkamise korra 22 1617. a. võtavad püttsepad oma skraasse tüüpilise tingimuse, et üks meister ei tohi teise õpilast või selli ära meelitada. Reguleeritakse sellide ülesütlemise kord. Keelatakse ühel meistril teise teadmata üles osta tööks tarvisminevaid materjale. Lõpuks võetakse sisse ka taksid —

.

kaupade valmistamiseks 2^.

Me näeme, et tsunftid, millede pearaskus oli esialgu lasunud sellel, et vabal turul lasta mõjukamalt konkureerida paremal tööstusel ja paremail töösaadustel, on juba Rootsi aja alguses täiel määral muutunud endassesulgunud tarbijate vastu organiseeritud vandeseltsideks. On arusaadav, et väliskonkurentsi alla surudes hooliti vähe töö headusest ja et tarbijates tekkis varsti pahameel tsunftide vastu.

1615. ja 1617. a. püüab Tallinna raad segada end tsunftide eliu ja seal tarbijate huvides üleaisalöömistele piiri panna. Eelpool nägime, kuidas raad püüdis kergendada meistriks pääsemist Tallinna kõige kitsarinnalisemasse, rätsepate tsunfti. Paar aastat varemini, 1615. a., kinnitas raad kingseppade skraa ainult sel tingimusel, kui nende vanamees pöörab küllaldaselt tähelepanu oma kaasvendadele, et nad nahka korralikult ümber töötavad ja kingi odava hinna eest müügile annavad.

Kui nii ei toimita, siis trahvitakse mitte ainult süüdlast, vaid ka vanameest 24

.

Võib-olla oli rae vahelesegamine tsunftide ellu üheks põhjuseks teiste hulgas, mis kutsus esile pikaleveninud ja ägeda tüli Tallinna Suurja käsitööliste gildide vahel. Igatahes a. 1626, mõni päev hiljem, kui Gustav Adolf võttis seisukoha selles tülis, avaldas ta ka „reglemendi Tallinna käsitöötsunftide" kohta. Selles reglemendis püütakse lepitada all-linna ja Toompea käsitöölisi ning antakse ka mõned määrused tsunftikorralduse kohta üldse 2^ 146

See reglement oli Rootsi kuningate poolt esimeseks sammuks vahelesegamiseks Tallinna käsitööstuse ellu. Seni polnud Rootsi kuningad seda märgatavalt teinud, ja ka üsna arusaadavail põhjusil. Rootsi enese pinnal oli tsunftikorraldus orgaaniliselt küllaldaselt tugevaks arenenud vahest ainult Stokholmis, kui Gustav Vasa ajal riik hakkas huvi tundma oma alamate majanduselust ning maksuvõime tõstmisest.

Alates aga juba Gustav Vasa ajast tugevneb Rootsis eelmerkantilistlik tendents, arendada oma riigi kaubandust kindlate laokohtade jne. skeemi järgi. Ka oma linnade käsitööd püüdsid kuningad tõsta õitsvate Põhja-Saksa linnade tasemele. Vales arusaamises, et nende linnade tööstuslik õitseng on juba laostuva tsunftikorralduse produkt, Gustav Vasa ja tema järeltulijad püüdsid seda juba kivinenud tsunftikorraldust üle kanda ka Rootsi linnadesse. Põhimõte oli see, et kogu käsitööstus koondugu linnadesse ja organiseerugu tsunftidesse Põhja-Saksa linnade eeskujul. Vaadates asja Gustav Vasa ja tema järeltulijate seisukohalt, oli Tallinna käsitööstuse organisatsioon oma arengult Rootsi omast kaugel ees. Ja arusaadavalt polnud neil kuningatel mingit põhjust segada end Tallinna tööstuseludesse.

Gustav Adolfi majanduspoliitilised arusaamised olid küll märksa moodsemad tema eelkäijate omist. Olles juba tugevasti merkantilistlike vaadete mõju all, plaanitses Gustav Adolf Rootsi majandusliku kandejõu tõstmiseks kutsuda oma riigis ellu mitmesuguseid manufaktuuridena organiseeritud tööstusi. Kuid kõike seda kavatses Gustav Adolf ikkagi teha endise tsunftidena organiseeritud käsitööstuse kõrval. Usk tsunftikorralduse otstarbekusse oli kuningas veel kõikumatu.

Kivinenud tsunftikorralduse nõrkade külgedega hakkasid Rootsi riigimehed alles siis põhjalikumalt tutvuma, kui 30-aastane sõda võimaldas neil lähemalt vaadelda käsitööstuse tegelikku seisundit Saksamaa linnades.

Kui nüüd kivineva tsunftikorralduse tagajärjel tekkinud sisetülid pakkusid Gustav Adolfile võimaluse korraldavalt haarata Tallinna käsitööstuse ellu, siis toimus see vahelesegamine küll just vastupidises suunas, kui seda nõudis Gustav Adolfi enese põhimõte tõsta oma linnade majanduslikku taset. Tallinna käsitööstus kannatas juba niikuinii ülearu pingutatud tsunftisunni läbi. Gustav Adolf, lahendades 1626. a. all-linna ja Toompea käsitööliste vahekordi, ei andnud ainult senisele tsunftisunnile kaasa oma õnnistust, vaid püüdis seda muuta veelgi süstemaatilisemaks.

1626. a. reglemendi põhjal korraldati eeskätt all-linna ja Toompea käsitööliste vahekord. See toimus põhimõttel, et Toompea käsitöölised kuuluksid edaspidi all-linna gildidesse ja tsunftidesse. Reglemendi järgi tehti toompealastele seesugune tsunftidesse astumine kohustuslikuks, samuti ka tsunftidele toompealaste vastuvõtmine. Need Toompea käsitöölised, kes leiti olevat tsunfti väärivad, pidid saama kõik tsunfti meistri õigused. Kes mitte, neile jäeti küll õigus meistrina töötada, kuid

147

mitte pidada õpilasi ja selle. Kui mõnes tööstusharus toompealased olid küllalt tugevasti esindatud, siis pidid tsunftid neist valima oma vanamehe abid.

All-linna ja Toompea käsitööliste lepitamine pidi tulevikus kergendama võitlemist tsunftijäneste vastu. Linlastele jäeti õigus jälitada Toompeal tsunftijäneseid ilma kohalikkude meistrite juuresolekuta ja ka vastupidi toompealastel linnas. Üldse sanktsioneeris 1626. a. reglement tugevalt tsunftisundi. „Ühtegi tsunftijänest või vussijat ei tohi küllalt arvukate käsitööharude juures kannatada. Peaks mõni tsunftijänes ilmuma Tallinna linna või Toompeale, siis seega olgu lubatud gildidele ja Toompea meistritele neid linnas ja Toompeal kohtulikult jälgida." Koondades Rootsis valitsevate põhimõtete kohaselt käsitöö linnadesse, sisaldas reglement üldse väga teravaid seisukohti ka maal töötavate, väljaspool tsunfti asuvate käsitööliste kohta. Ühtegi tsunftijänest ei tohtivat kannatada maal ega aadlimeeste juures. Ainult sõjaaegadel võib teha erandi kõrgemate sõjaväelaste suhtes. Vastukohustusena kästi küll ka linnade ja alevite organiseeritud käsitöölistel maa tarbeid mõõduka hinna eest kas isiklikult või oma sellide läbi rahuldada 26 Kuid kõik see ei vähendanud sugugi tsunftisunduse formaalset väljakasvamist linnast maale. Tallinna linn ja Eestimaa rüütelkond moodustasid omaette korporatsioonid ja alles nüüd, kroonu vahelesegamisel, hakkas tsunftide konkurentsi väljafõrjuv võim ulatuma ka maale. Muidugi tekitas selline kuninga seisukohavõtt meelekibedust aadlis, kes tõlgitses käsitööliste enda juures pidamise keeldu oma privileegide riivamisena. Tallinna käsitööliste gildide ja Eestimaa rüütelkonna vahel tekitas ta aga mitmeid arusaamatusi. Neid arusaamatusi püüdis keskvõim 1640. a. lahendada seega, et ta lubas aadlimeestel nende privileegide kohaselt pidada oma teenistuses käsitöölisi.

Kuid ühtlasi leidis Kristiina ccstkostevalitsus, et sellised käsitöölised peavad oma teotsemises jääma teatud piiridesse. Nad töötagu ainult tööandjatele, kes nad palganud aastateenistusse, aga ärgu jooksku, nagu kõlavad kaebused, „maad mööda ringi" 2 7.

1626. a. reglemendi peamine tähtsus seisab just tsunftide välise konkurentsi vastu sihitud rinde tugevdamises ja laiendamises. Ent ka tsunftimeistrite püüetele, kaitsta end värske vere nende arust liigse juurdevoolu vastu, andis reglement mõningat tuge. Reglemendis tehti kõigile tsunftidele kohuseks, mitte ühtegi õpipoissi enne vastu võtta, kui ta pole esitatud ja sisse kirjutatud tsunfti ega tõestanud oma päritolu ja ausat sündi. Tsunfti meistriks aga ei tohtinud edaspidi pääseda ükski sell, kes polnud sooritanud teistes linnades ja maades kolme rännuaastat 2 s* Viimane nõue hakkas Tallinna tsunftiskraades selleks ajaks iseenesest läbi lööma. Seda rõhutades tahtis Gustav Adolf muidugi vastukaaluks käsitöö koondamisele tsunftidesse viia läbi nõue, et tsunftid tõstaksid oma tööoskust. Välismaal rändamise nõuet põhjendatigi ju seega, et noored meistrid saavad sel kombel parema väljaõppe osaliseks. .

148

Et aga tegelikult vaadati rändamisnõudele rohkem kui tsunfti juurde-* pääsu takistamisele, sellele osutab eelpool toodud näide, kus meistrite poegadele kcrgendati tsunfti juurdepääsu ka rännuaastate arvel* Tegelik tööoskus ja rändamisnõuc olid ikkagi kaks iseasja* Kangrute tsunft nõudis oma sellidelt tavaliselt 3 rändamisaastat. Ent tööoskuse omandamist käsitles tsunft hoopis teises skraa punktis* Et osata ümber käia vastavate kudumisvahenditega, saadab tsunft omalt poolt 4—5 meistri poega Saksamaale, kes lasevad end seal 3 aastat õpetada kudumises saksa kombe järgi ja keda tsunft siis kohustub meistriteks vastu võtma 29

.

Nii kujunes Gustav Adolfi vahelesegamine Tallinna käsitööliste ellu ainult nende eksklusiivsete tendentside süvendamiseks, mida tsunftide areng enne seda niikuinii osutas* Tsunftid tõttasid kasustama 1626* a* reglemendis antud võimalusi. Enamasti kõigis 1626. a. järel rae juures registreeritud uute tsunftide skraades leidub nüüd kolmeaastase rändamise nõue. Ja kus see nõue ei ole täiendusena sisse kantud, seal kaheldamatult teda tarbe korral ka täideti. Tsunftijäneseid mainitakse skraades sagedamini kui enne* Vasesepad nõuavad, et kõik tsunftijänesed ja katlapaikajad, keda linnas kinni peetakse, vangistatakse 30 Korduaanitegijad keelavad oma sellidel pidada midagi ühist tsunftijäneste ja nendega, kes on tsunfti vastased* Veel vähem tohivad sellid seltsida nendega avalikkudel olengutel ja mänguplatsidel 31 Maalrid keelavad oma sellidel nii sees- kui ka väljaspool linna omaette töötama asumise vusserdajate ja tsunftijänestega. Keda sääraselt teolt tabatakse, seda ähvardatakse kuningliku konfirmatsiooni kohaselt jälitada tsunftijänesena. Teda lubatakse tsunftiraamatusse sisse kirjutada ning kirjeldada ebaausana „kõigis linnades ja maades, niikaugele kui meie temani küünime oma kunsti abil“. Ka tsunftijäneste juures töötamine keelatakse sellidel 10-taalrilise trahvi ähvardusel 32 Tunftijäneste sagedam mainimine on ühelt poolt muidugi põhjustatud sellest, et nende jälgimine sanktsioneeriti kuninga poolt. Teiselt poolt on see aga tunnistuseks, et tsunftijäneseid hoolimata kõigist tõkestustest ikkagi leidus ja nende tegevus muutus tsunftimeistritele pinnuks silmas.

Alates 1620-dast aastast hakkas käsitööstuse üldkonjunktuur kiiresti paranema. Turu mahutavus hakkas linna ja maa ostjaskonna suurenemise ja jõukamaks muutumise tõttu kiiresti tõusma. Kõik see muidugi avatles selle ja muid, kellele tsunfti juurdepääs oli suletud, kasustama võimalusi teotsema hakata oma käe peal väljaspool tsunfti. Tsunftidel, kui nad tahtsid valitseda turgu sajaprotsendiliselt, oli valida kahe võimaluse vahel: kas kergendada juurdepääsu oma suletud ringi või jälitada tsunftijäneseid senisest teravamini. Me nägime, et võitlus viimaste vastu muutuski teravamaks. Kaheldamatult ühes turu laienemisega lasti suurendada ka tsunftimeistrite arvu. Me teame Tallinna kullaseppade kohta, et nende arv kasvas 1600.—1620. a. tasemelt *

*

.

149

(3—5 meistrit) kiiresti 9 peale (a. 1635), millega siis ka tsunft kinniseks kuulutati 3 Kuid just nüüd näeme Tallinna tsunftide juures ilmset püüet, lasta tsunftidesse juurde võimalikult ainult seniste meistrite sugulasi. Just käesoleval tõusva konjunktuuri ajastul hakkavad uued skraad ja endiste lisandused rohkem rõhku panema sugulaste eelistamisele tsunfti juurdepääsul. Sadulsepad, kes 1465. a. saadik, ja nahkurid, kes 1453. a. saadik polnud ette võtnud oma skraades muudatusi, teevad nüüd neid: esimesed meistrite leskede (1648), teised meistrite poegade ja väimeeste soodustamiseks 34 Pottsepad vabastavad meistrite väimehed, pojad ja meistrite leskedega abiellunud sellid eelnevast teenistusaastast, kolmandikust meistritööst ja poolest sisseastumismaksust (1629/43) 33 Umbes samasuguseid soodustusi näeb ette 1650. a. pärit olev treialite skraa 36 Sepad ja lukusepad vabastavad need eelistatud isikud kostitusest (1641) 3 ?, mis oli meistrikandidaadil sageli raskem kanda kui tsunfti sisseastumise maks. Samast tsunftist 1650. a. eraldunud vaseseppade skraa kirjeldab ilmekalt, kui raske oli see kohustus. „Siis kutsutagu tsunftihärrad, meistrid ja sellid koos naiste ja neidudega, milleks ta muretsegu 2 head vaati õlut, nagu ka head veini tarviduse järgi. Seejuures olgu tal ka kaks linnamuusikanti ja ta korraldagu tsunftikostitus nii, et härrad ja tsunft ei satuks sõimu alla, ja iga meister saagu omalt poolt juurde kutsuda üks külaline, vanamees aga kaks" 3S Dateerimata nööbi- ja posamenditegijate skraa lubab meistriks saada korraga ainult ühel kandidaadil ja seks puhuks, kui neid on rohkem, esitab keeruka eelistustabeli. Esimeses järjekorras on õigus juurde pääseda meistrite poegadel, nende hulgast on omakorda esikoht neil, kes on kauem sellina teeninud; edasi järgnevad meistrite leskede sellidest mehed, kelledest on eelistatud need, kelle naine on kauem olnud tsunfti liige. Neile järgnevad meistrite väimehed ja lõpuks harilikud sellid, kel pole erilisi sidemeid meistritega 33 Kildkondlik vaim oli niivÕrra juurdunud Tallinna tsunftidesse, et Rootsi aja teise poole tõusvagi konjunktuuri juures tsunftid veel ühendasid kogu käsitööstuse reglementeerimist. Välismaa suhtes püüti end seega sulgeda, et võõrsilt sisse rännanud meistritelt nõuti asumismaksu (vasesepad 1650, treialid 1650) 40 või ei lubatud võõral meistril üldse Tallinna asuda (tislerid) 44 Samad tislerid tööhindade hoidmiseks keelasid rae nõusolekul niisuguste tislerisaaduste sisseveo Soomest, mida koha peal ise valmistada võidakse 42 Terve rida tsunfte seab oma töödele taksid, et hoiduda omavahelisest konkurentsist (vasesepad 1650, kiviraidurid 1647 ja 1650) 43 Vana komme, maksta sellidele З4, V 2 töötasust, jääb üldiselt püsima. Kuid omavahelise konkurentsi ärahoidmiseks töötavad vasesepad 1650. a. välja ka taksi palkade jaoks 44 Nööbi- ja posamenditegijad venitavad üle määra pikaks õpipoiste õppeaja (7 aastat), põhjendades seda sellega, et „poisid võetakse üldiselt väga noorelt vastu" 45 Tõusev konjunktuur iseenesest on igapidi soodus uute, otstarbeka3.

.

.

.

.

.

.

.

.

—

.

.

150

mate

teostusvormide tekkimiseks,

vähemalt nende kõrvale.

kui mitte otse vanade asemele, siis Üksikasjades reglementeeritud tööstuse kor-

raldus tsunftidesse oli sobinud enamvähem püsiva rahvaarvuga keskaegsetesse linnadesse, kus tööstusel tuli nõrga kaubavahetuse tõttu rahuldada peamiselt linna enese ja tema lähema ümbruse nõudeid. Uue aja tulekuga kaasas käiv kiire rahvaarvu kasv ja kaugekaubanduse ning rahakäibe elavnemise ajastu tõi Lõuna- ja Lääne-Euroopas endaga kaasa mitmelgi alal uue tööstusliku organisatsiooni. Esiteks tekstiilalal, hiljemini ka muudes tööstusharudes tekivad manufaktuurid, mis tsunftikäsitöö kõrval ei omanud majanduslikke paremusi küll niivõrd mehaanilise kui töö jaotusliku printsiibi suurema rakenduse tõttu. Läänes taibati varsti nende manufaktuuride rahvamajanduslikku tähtsust ja neid püüti riigivalitsuste poolt suurte privileegidega soodustada, mõnel puhul ka tsunftide kulul. Ka Gustav Adolf, olles muidu Rootsi traditsioonilise tsunftipoliitika kammitsas, püüdis soodustada oma riigis selliste manufaktuuride tekkimist. Ka Tallinnale esitas Gustav Adolf ettepaneku, asutada suuri manufaktuure, ketramis- ja kudumismaju ning köietööstust, milleks lubati Tallinnale turustamise privileegid kogu Rootsi riigi jaoks: kõik Rootsi sõjalaevastikule vajalikud köied oleksid ostetud Tallinnast, Kuid ettepanekust ei tulnud midagi välja. Tallinlastel puudusid ettevõtlikkus ja kapital selliste manufaktuuride käimapanekuks, Samuti olid tallinlased selleks liiga traditsionalismi köidikuis, et osutada kuninga ettepanekust küllaldast arusaamist ja sellele vastutulelikkust 4 Manufaktuuride asi ei võtnud vedu ka hiljemini, kui Kristiina a, 1652 nimetas E, Oxenstierna kaubanduse peadirektoriks ja 1654, a. J, v. Weidenbaun/i kaubanduse ja manufaktuuride direktoriks 47 Manufaktuurid ei juurdunud Tallinnas ja see tuli täiel määral kasuks juba iganemistunnuseid osutavale tsunftikorraldusele. Ajastul 1620—1668 tekkisid Tallinnas juurde vähemalt järgmised tsunftid (sulgudes on aastad, mil nende skraad on registreeritud) 48 Sadulseppadest eraldusid: rihmurid Linakangrud (1624) (1662) Rätsepad ja tõllasepad (1632) seemisnahkurid jne, Nööbimeistrid (?)

(1668) Pottsepad (1643) Seppadest eraldusid: vasesepad Treialid (1650) (1650) Korduaanitegijad (1657) lukusepad (1665) Tislerite, klaasiseppade ja maalrite tsunft jagunes 3-ks: Maalrid 1637/54 Klaasisepad 1651 Tislerid 1651 Uute tsunftide rohket tekkimist ei saa muidugi seletada sellega, et vastavad tööstusharud oleksid Tallinnas varemini hoopis esindamata 6.

,

:

.

151

olnud.

meistreid ühelt ja teiselt alalt leidus Tallinnas vareNii ütlevad treialid ise oma skraas, et „siinsetes kaugetes maades nende arv kasvanud, kuna ühed asunud siia lõplikult ja teised otsustanud asuda" 49 Uute tsunftide asutamist põhjendatakse üldiselt sellega, et nüüd vastav käsitööharu Tallinnas muutunud küllalt arvukaks, et omada omaette tsunfti (korduaanitegijad, vasesepad jne,) so Tislerid, maalrid ja klaasisepad põhjendavad oma eraldumist koguni sellega, et nende tsunfti üksikud harud on viimase 100 aasta jooksul seevõrra kasvanud, et igaüks tahab ja võib moodustada omaette tsunfti 51, Neid väiteid ei saa muidugi ilma pikema jututa tõlgitseda nii, et Tallinna tööstus lõi Rootsi aja keskpaigas niivõrra õitsele, et ületas isegi orduaja lõpu taseme. Uute tsunftide tekkimist võib seletada ka sellega, et Rootsi valitsuse tsunftijäneste vastu sihitud sammud tegid väiksematele tööstusharudele, millised olid muidu tsunftiliitumisest vähe huvitatud, liitumise väga meelitavaks 5 2, Sinnapoole näib viitavat ka Tallinna pottseppade tsunfti tekkelugu. Juba 1620. a, otsustasid 3 pottseppmeistrit asutada oma tsunfti. Selleks tegid nad suuri kulutusi, kuid mitmesugustel põhjustel ei saanud nad oma tahtmist teostada, Vahepeal suri 3-st meistrist kaks ja järelejäänul tuli niikaua oodata, kuni meistrite arv kasvas jälle 4-ni 53. Sellest nähtub, et vastav käsitööharu ei tarvitsenudki Tallinnas nii arvukalt esindatud olla, kui ta leiti juba küllaldaselt „tugev" olevat omaette tsunfti asutamiseks.

Kuid teiselt poolt on ka selge, et alates umbes 1620. aastast konjunktuur käsitööstuse jaoks Tallinnas paranes kiirelt ja et tsunftide arvu kasv tuleb otsustavalt kirjutada ka selle konjunktuurimuutuse arvele.

Küsimus on ainult selles, kas suurem arv tsunfte rootsiaegses Tallinnas, võrreldes orduaegsega, on tingitud ainult suurenenud tsunftisunnist või oli tõesti Rootsi ajal siin käsitööstus rohkem arenenud kui orduajal. Probleem on otsese allikainese najal veel läbi uurimata. Kaudsed andmed räägivad aga selle poolt, et see tõesti nii võis olla. Rootsi aja keskpaiku ei olnud Tallinna tagamaa küll veel nii tihedasti asustatud kui orduaja lõpus. Kuid talupoja koormuste kasvades ja mõisapõldude suurenedes maa sissetulekud koondusid üha enam aadlimeeste kätte, kes maaclanikkudest õieti üksi moodustasid Tallinna käsitööliste tarvitajaskonna, kuna talupojad valmistasid oma tarbeasjad enamasti ise kodus. Maakäsitööliste arv vähenes tugevasti ka ilma Gustav Adolfi püüdeta käsitööstust linnadesse koondada, sest neid käsitöid peamiselt harrastavate vabadikkude arv oli mitmekordselt vähenenud aadli asustamispoliitika tõttu, kes püüdis nendega täita sõjaajal tühjaks jäänud talusid. Ja lõpuks ei võinud Tallinna käsitööstuse arengusse jääda mõjuta ka sissetulevatele kaupadele Johan 111 ajal pandud toll ning Gustav Adolfi aegsed litsentsid.

Olgu sellega kuidas on, igatahes võrreldes madalseisuga 1600.

1620. a. hakkas konjunktuur Tallinna käsitööstusele kiiresti paranema. Üksikuid

minigi,

,

.

152

Me nägime, et Tallinna tsunftide sisemine areng ci tahtnud sammu pidada selle konjunktuuri kujunemisega* Tsunftimeistrid püüdsid konjunktuuri paranemist kasustada ainult oma kildkondlikkudes huvides. Väliskonkurenfsi vastu võeti tarvitusele ikka radikaalsemaid vahendeid; samal ajal kitsendati tsunftidesse juurdepääsu* Halb kaup ja kõrged hinnad, see lõi Tallinna käsitööstuse ümber ebaterve pinge.

Traditsiooniline Rootsi valitsejate tsunftipoliitika oli seni suuresti soodustanud seda kitsameelset reglcmenteerimisvaimu, mis tekitas Tallinna tööstuses rea pisitülisid, kas või seeüle, missuguseid saadusi üks või teine tsunft võib valmistada; kuid milline vaim ikka rohkem ja rohkem õõnestas tallinlaste ettevõtlikkust. Kaubanduslikul alal jõudis Rootsi valitsus juba varemini arusaamisele, et üleliigne reglementeerimine võib saada transiitkaubandusele ainult kahjulikuks. Paarkümmend aastat hiljemini võttis Karl XI eestkostevalitsus sama seisukoha ka käsitööstuse kohta. Valitsus hakkas märkama ülepingutatud tsunftisunni negatiivseid külgi tööstuselu üldarengu suhtes ning hakkas maha viilima tsunftikorraldusc kõige teravamaid nurki. Juhuse vaheleastumiseks andis valitsusele seegi kord teravaks läinud vahekordade lahendamine Tallinna gildide vahel.

Karl XI ecstkostcvalitsuse püüded sel alal fikseeriti kirjalikult kuninglikkudes määrustes ja seadustes Tallinna Kanuti ja Oleviste gildidele 30. juunil 1662“ 54, Neis määrustes taotleti eeskätt kitsenduste vähendamist tsunftidesse sisseastumisel. Kõik meistrikssaamisega ühenduses olevad kulud pidid Tallinnas edaspidi piirduma 15 riigitaalriga, joodud, kostitamised jne. ära jääma. Kandideerimisacg lühendatu iga sell, kes Tallinnas veerand aastat töötanud, võis soovi avaldada meistriks saada; peale seda tuli tal ainult veel pool aastat töötada. Kui ta seepeale esitas oma meistritöö, sünni- ja Õpikirja ning teateid oma ausate elukommete ja rändamise üle, pidi ta viivitamatult ja takistamatult võetama meistriks. Kuna esineb mitte vähe kaebeid, et Tallinna tsunftid on oma skraades otsustanud neid selle mitte ametisse võtta, kes end abielu teel ci ühenda kellegi tsunftikuuluvaga, siis püütakse nüüd selliseid ~abieluvabaduse“ vastu käivaid määrusi tühistada. Tsunfti astumine olgu vaba igale sellile sees- või väljaspool tsunfti, kel on aus isik abikaasaks. Võõraste meistrite Tallinna asumist ei tohi takistada, muidugi ainult eeldusega, kui nad tulevad linnadest, kus ei tehta takistusi ka Tallinna omadele. Käsitöö arengut takistavat määrused, mis keelavad meistritePpidada Õpipoisse ja selle üle ettenähtud määra. See nähtus tulevat kaotada; igal meistril olgu vabadus pidada sellisel arvul abilisi, kui ta ise soovib. Iga meister sooritagu tööd mõõduka hinna eest, hinna tõstjaid karistagu tsunftihärrad. Tsunfti vanamees, kelle ametiaja kohta jne. on ette nähtud üksikasjalised määrused, valvaku selle järele, et tema ametikaaslased tarvitaks töödeks küllaldaselt head materjali. Lõpuks, sest ükski määrus ei olevat mõjuv küllaldase täitmiseta, seatakse järclevalve„

153

asutiseks eriline tsunftikohus, mis astub kokku kord kuus kahe või nelja nädala tagant ning lahendab asju ja kaebeid meistrite ja kodanikkude, võõraste õpipoiste ning sellide vahel.

1662. a. reglement avaldas kaheldamatult mõningat mõju Tallinna tsunftide sompunud olukorra lahendamisse. Varsti peale seda uuendas kümmekond tsunfti oma skraad 55 milledes leidsid küllaldast tähelepanu reglemendi nõuded 56, Iseasi on igatahes see, kuidas neid uusi määrusi täideti. Vanale kitsarinnalisele vaimule jäi neiski raamides rohkesti teotsemisvÕimalusi. Niipalju abi oli reglemendist siiski, et mitmed tsunftid nüüdsest peale koostasid koos raega iga aasta oma saaduste müügitaksid, mille eesmärgiks oli hinnataset allapoole viia 57 Et aga 1662. a. reglemendiga kaugeltki kõik ebanormaalsed takistused käsitööstuse loomulikult arenguteelt polnud kõrvaldatud, seda näitab isegi kasvav tähelepanu, mida hilisemad tsunftiskraad osutavad tsunftijänestele. Nii nõuab 1665. a. uuendatud lihunikkude skraa, et tsunftijänesed heidetagu vangi, kusjuures nende tööriistad saavad tsunfti omandiks. Igalt enda sooritatud töölt pidi vusserdaja maksma 2t. või istuma kaks nädalat vanglas. Ja kui nad siiski oma vusserdamist ei jäta, siis tulevat neid nii kõvasti ja tugevalt karistada, et nad lõpuks selle lõplikult katkestavad. Skraa leiab tarviliku olevat ka veel juurde lisada: kui keegi asub aadli teenistusse, siis ta ei või saada meistriks ega tohi poisse Õpetada, vaid jääb tsunftijäneseks, seni kui ta pole tsunftiga oma vahekordi korraldanud 58 Tallinna käsitööstuse reglementeerimise süvenemine Rootsi aja esimesel poolel ci jätnud puudutamata ka eestlaste huve. Nagu ennegi, nii leidus ka nüüd rohkesti eestlasi Oleviste gildi kuuluvates tsunftides.

Kuid Rootsi ajal on märgata, et neistki tsunftidest tulutoovamad, rääkimata teistest, hakkavad panema rohkem rõhku eestlaste väljatõrjumisele. Kõigisse tsunftidesse vastuvõtu üheks peatingimuseks oli see, et kandidaadid oleksid ausa päritoluga. Ikka rohkem hakkab aga ausa päritolu kohta mõjule pääsema vaade, millise müürisepad ja kiviraidurid on nii selgesti väljendatult võtnud oma skraasse. Ausad eestlased või kes pole võrsunud määon need, kes pole pärisorjad ritud abielust 59, Tegelikult vist sellest nõudest iga kord kinni ei peetud, kuid ikkagi asetas ta eestlased senisest halvemasse olukorda: sakslaste juurderändamine Tallinnasse polnud piiratud, küll aga tehti kitsendusi eestlaste suhtes.

Need tsunftid, kuhu juba vanasti oli väga suurel arvul koondunud eestlasi, nagu voorimehed, laevurid jne., erinesid juba orduajalgi teistest seepoolest, et siin jäi omavaheline liitumine püsima rohkem seltskondliku ja töödistsipliini nõuete täitmisel. Muidu aga tuletasid need tsunftid küll rohkem meelde tööliste ametiühingut kui käsitöölistest ettevõtjate tsunfti. Kui viimased ajajooksul saavutavad enamvähem monopoliõiguse tarvitajaskonna ekspluateerimiseks, siis esimeste areng läheb rohkem vastupidises suunas. Nad sattusid suuremasse ,

.

.

154

sõltuvusse raest, kes esindas rohkem kaupmeeskonna ja teiste tööandjate huve. See avaldub kas või selles, et Rootsi ajal jäi teiste tsunftide trahvirahadest pool tsunftile, laevuritel aga olid 1645, a, vastavad arvud Vs ja 2 /з* Raad, andes laevuritele uue skraa, üldse rõhutab enam nende kohustusi, 1631, a. oli antud üksikasjaline taks nende tööde jaoks, 1645, a, veeretati tsunfti kaela mitmesuguseid sadama korrashoiu ja järelevalve kohustusi.

Laevurid valvaku linna aluste järele, et need kahju ei kannataks. Kõigil laevureil tuleb oma vanamehe käsu peale valmis olla, et suvel ilusate ilmadega sadamat rikkuvat puitu ja muud mustust sealt kõrvaldada. Ka vanamees ise ilmugu nendele töödele või saatku ht. trahvi ähvardusel oma sulane. Kui vanamees ei väljasta õigel ajal käsku, trahvitakse tedagi rahatrahviga eo. Need faktid räägivad küllalt selget keelt.

Ka muidu hakkas neiski tsunftides, kus eestlased moodustasid enamiku, ikka rohkem ja rohkem maad võtma saksa keel. Kui mitte muidu, siis püüti seda teha sunni teel, 1685. a. olid müürsepad ja kiviraidurid jõudnud selleni, et käskisid „igaüht kõigil koosviibimistel, eriti aga avatud laeka juures, tarvitada nii palju kui võimalik saksa keelt.

Kui aga keegi teisega jonnides seda ei tee, kuigi ta keelt oskab, see peab andma 1 ht, trahvi" 61, Tsunftikorralduse terav ots oli aga sihitud eestlaste vastu just võitlusega tsunftijäneste vastu. On väljaspool kahtlust, et nende jäneste hulgas oli just eriti palju eestlasi, kellele nende sünnipära sulges tsunfti pääsemise võimalused.

TLA (Tallinna Linnaarhiiv), Ac. 6 I, p. 81 jj.

Ibidem, p. 60 jj.

3 Ibidem, passim.

4 W. Sfieda u. C. Mettig, Schragen der Gilden u. Aemter d. Stadt Riga bis 1621, Riga 1896, passim.

5 A. Friedenthal, Die Goldschmiedc Rcvals, Lübeck 1931, lk. 21.

G TLA, Ac. 6 I, p. 6 jj.

7 Ibidem, p. 60 jj.

V 8 Ibidem, p. 60 jj.

1 2

9 10

11 12 13

14 15 16

17 18 19 29

21 22 23

24

Ibidem.

Ibidem.

A. Friedenthal, op. eit., lk. 20 j.

Ibidem.

TLA, Ac. 6 I, p. 6 jj.

Ibidem, p. 119 jj.

Ibidem, p. 50 jj.

Ibidem, p. 214.

Ibidem, p. 175.

W. Sticda u. C. Mettig, op. eit., lk. 125 j.

A, Friedenthal, op. eit., lk. 24.

W. Stieda u. С. Mc 11 ig, op. eit., passim.

TLA, Ac. 6 I, p, 138 jj.

Ibidem, p. 50 jj.

Ibidem, p. 60 jj.

Ibidem.

155

2,5 F. G. v. Bung e, Die Quellen des Revaler Stadtrcchts 11, Dorpat 1847, lk. 208 ja 209.

26 Ibidem, lk. 209 jj.

27 Ibidem, lk. 231 j. Umbes sama mõte oli küll ka Gustav Adolfi otsusel. (Vt. R. Liljedahl, Svensk förvaltning i Livland 1617—1634, Uppsala 1933, lk. 191 jj.)

28 F. G. v. В u n g e, op. eit. 11, lk. 210.

29 TLA, Ac. 6 I, p. 138.

30 Ibidem, p. 200 jj.

31 Ibidem, p. 400 jj.

32 Ibidem, p. 241 jj.

33 A, Friedenthal, op. eit., lk. 21, 34 TLA, Ac. 6 I, p. 38 jj. ja 31 jj.

35 Ibidem, p. 75 jj.

36 Ibidem, p. 214 jj.

37 Ibidem, p, 65 jj.

38 Ibidem, p. 200 jj.

39 Ibidem, p. 269 jj.

40 Ibidem, p. 200 jj. ja 214 jj.

41 Ibidem, p. 230 jj.

42 43

44 45 46

Ibidem.

TLA, Ac. 6 I,

p. 65 jj. ja 50 jj.

Ibidem, p. 200 jj.

Ibidem, p. 269 jj.

J. Libe, A. Oinas, H. Sepp,

lk. 1074 jj.

47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61

156

J. Vasar,

Eesti rahva ajalugu 11,

Ibidem.

TLA, Ac. 6 I, vrdl. ka W, Sticda

ja C. Mcttig, op. eit., lk. 158.

TLA, Ac. 6 I, p. 214.

Ibidem, p. 400 jj ja 200 jj.

Ibidem, p. 230.

W. Stieda ja C. Mettig, op. eit., lk. 155.

TLA, Ac. 6 I, p. 175.

F. G. v. Bung e, op. eit. 11, lk. 307 jj.

TLA, Ac. 6 I, vrdl, ka W. Stieda ja C. Mettig, op. eit., lk. 155, F. G. v. Bunge, op. eit. 11, lk, 30 jj.

Näit. sepad (TLA, Ac. 6 I, p. 60 jj.), TLA, Ac. 6 I, p. 3 jj.

Ibidem, p. 334 jj,

Ibidem.

Ibidem,

p.

334 jj.

Juh.

Vasar

SISUKORD Lk.

Saateks (О Rütli) 3 7 О. Rütli: Mida tahab korporatsioon Sakala Fr. Puкs о v: Korp. Sakala 1909—1934 11 Sakala asutamine 20 Sepp: Joh. K. Gгa u: Mälestusi korp. Sakala algpäevilt 24 32 J. Lоsк i t: Sakala enne maailmasõda R. Kangro'Pool: Sakala maailmasõja, Vene revolutsiooni ja 37 okupatsiooni päevil Sassi a Sakala 61 n: vabadussõjas J. O. Grüntal-Rõdali ja J. Lill: Sakala hõimusuhted 66 Fr. Puкs о v: Koolitüüpc Eesti linnades Rootsi ajal 74 78 K. Ram u 1: Primitiivsest ja teaduslikust mõtlemisest Lisandeid Sepp: Majandusolud H. Eestis XVIII sajandil. talurahva vabastamise ajaloole 88 113 H. Visnapuu: Loov rahvuslus ,119 E. Kirschenberg: Psühholoogilisi eluseadusi Vasar: Vaimuteaduste aktuaalsusest .123 objektiivsusest ja J. G. Ne y: Küsimusi ja probleeme meie kõrgema hariduse korralda130 mise alal Vasar: Tsunftidena Tallinna tööstuse organiseeritud arengust J. .........

........

..........

...............

...........

...

.....

.....

............

............

.

.

.

.

.

.

.

..................

1561—1660

141 157

Sisukord Trükivea õiendus

8. lk. 13. reas ülalt on trükitud: demokratia, peab olema: democratia.