ÕU1

VÄLIELURUUMI AJAKIRI 1- 2009

45.- EEK

P천hitoetaja:

SISUKORD Contents

kaanelugu

10

uudised

12

toimetuselt intervjuu projekt

räägitakse

luul(e)

Maastikuarhitektuuri ajakiri ÕU

www.maastikuarhitekt.ee

13 15 16

Kalender 2009 Uued raamatud Erialaorganisatsioonid EFLA kongress 2011

20

Merle Karro-Kalberg

22 19

15 küsimust maastiku kohta Intervjuu Tallinna linna maastikuarhitekt Peep Moorastiga Karin Bachmann

35 40 47 50 52 54 58 62 65

Öö_Õu Karin Bachmann Tai- hõnguline sihtkoht Araabia tehissaarel Remi Kübar Tartu Ülikooli Iuridicumi krundi kujundus Merje Müürisepp Topeltmummud Anna-Liisa Unt Istuge, palun!

Kristian Nigul Urbanistlik ikoon Mirko Traks, Karin Bachmann Sõbra tänava mänguväljak Sirle Salmistu Laevad ja maastikud Merle Karro-Kalberg Kohustuslik koefitsient 1,1 Heiki Kalberg

67 72 76 79 83 89 90

Kuidas öökulli- isand jagpallimatšil käis Kadri Klementi Õppides heterotoopiast Liina Einla Haxyu Etot xs!

Robert Kähr Kuidas sa näed seda?

Anna- Liisa Unt Viljandi maastikke imetledes Kreeta Sipelgas Kindad Kadri Klementi Miki, Donald ja teised Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg

96

Martin Allik

Peatoimetaja:

Makett:

Tõlge:

Merle Karro- Kalberg

Mirko Traks

Toimetuskolleegium:

Kujundus:

Anna-Liisa Unt Merle Karro-Kalberg Karin Bachmann

1-2009 Väljaandja: Eesti Maastikuarhitektide Liit

Merle Karro-Kalberg

Anna-Liisa Unt Karin Bachmann Aljona Galazan Martin Allik Heiki Kalberg Mirko Traks Keeletoimetaja:

Margit Kuusk

Mirko Traks Kaanepilt:

Tõlke toimetus:

Katrin Maask

Wes Michaels Anna-Liisa Unt

Reklaam:

Trükk:

Martin Allik

Paar OÜ

Laurent Erard

Kollektiivse loomingu tulemusena leidsime ajakirja praeguse ja tulevaste esikaante läbivaks teemaks väliruumilised aktsioonid. Ei sünni esikaas pelgalt kontoris arvuti taga pilditöötlusprogrammidega hullates. Vaid õues. Sest ajakiri on välieluruumidest ja maastikuarhitekt töötab eksterjööriga. Nii ka esikaanel. Esimese numbri esikaanele on püütud puhas essents koduhoovist, õuest. Vana maadligi roomav kirss, jässakas õunapuu, pesunöör, laste liivakast, taamal kumav linn ja vastutulelikud naabrid. Naabri-Andrese käest tuli pikendusjuhe, millega videokahur elektrivõrguga ühendada, naabri-Margus oli lahkesti nõus oma verandal aknad eest ära kruvima, et meie võttegruppi elektriga varustada.

Tore koht see õu – kõik on sõbrad.

Sünnipäevaks saadud imelike aluspükste, särkide, vanaema suurpuhastustulest päästetud pitslinade-padjapüüride säilitamine tasus ennast siiski lõpuks ära. Kui mitu korda olen ma neid kapipõhjas veeretanud ja mõelnud, mis tulevikustsenaariumi nende jaoks peaks välja mõtlema, et nad kasutuna ei seisaks. Ja kui mõnikord tundub, et milleks kõike seda kola hoida, siis raudselt tuleb kord see päev, kus neid vaja on. Ilma nendeta on just see paikapanev detail kompositsioonist puudu.

KAANELUGU

Merle Karro- Kalbe rg

Kõige paremad asjad, teadagi, sünnivad spontaanselt. Ilma pikema etteplaneerimiseta. Ja nii juhtubki, et vaatamata sellele, et kõik teavad, et pildistamine on õues, ilmuvad nad kohale riietuses, mis on mõeldud tegevusega täiesti vastuolus. Mis siis, et osa meist on kontsakingades, mida pikaajalise ühe koha peal seismise järel enam lumest kätte ei saa. Mis siis, et külm muudab sõrmed ja varbad tundetuks. Mis siis, et lapsed tahavad juba ammu tuppa minna.

Lõppude lõpuks on maastikuarhitektid karastunud tegelased. Ja mida ekstreemsemad olud, seda parem tulemus.

Tegime kaks võttepäeva. Ilmselt oleks toimetus leppinud ka esimesel päeval tehtud piltidega, aga Katrin lihtsalt ei andnud asu. Ja väga hea, et ei andnud. Teisel korral läks juba oluliselt lihtsamalt. Mõni oli suisa mütsigi kaasa võtnud, mõni laenas labakindad kohapealt. Ja esikaanepildiks sobivaid kaadreid sai ka oluliselt rohkem. Mõni sai kaanele, mõni arvuti töölauda ilmestama.

Kohati tundub, et sõna “ÕU” oleks võinud linadele ka lihtsalt Photoshopis juurde lisada, sest ka ehtsalt projitseeritud tekst näeb sedamoodi välja, nagu polekski see päriselt tehtud, vaid arvutis. Kuid nii ei oleks tekkinud seda sünergiat, neid mälestusi, kõlavarjundeid ja tundeid, mida esikaas endas sisaldama peaks. Ja ÕU ei ole pettus, vaid päriselt.

Esikaane pildi lavastamisest võtsid osa Katrin Maask,

Karin Bachmann, Mirko Traks, Anna-Liisa Unt, Merle KarroKalberg.

As a way of collective thinking, we decided the form of the present and next cover to be an outdoor installation and action. As landscape architecture is dealing with the outdoor environment, so does the magazine and its cover.

On the first cover we tried to catch the essence of the Yard: a shaggy apple tree, an old cherry, a sandbox, the city glowing on the horizon behind the green fence and friendly neighbours. Andres provided the wire, Margus was kind enough to unscrew his veranda windows just because we needed electricity. It’s a good yard, everyone is a friend.

All the underwear and grandmother’s linens that mildew in the closet for years, were used. It is good that I had stored them.

All the best things come suddenly. You can not have a solid plan to do creative work. And although we all knew we were going to take the picture outdoors, some of us had on too high heels or too few clothes. A landscape architect is used to working outdoors. The more extreme the conditions, the better the result.

We had two shooting days. I thought the first day would have been enough, but Katrin insisted on taking more pictures.

And it is good. The pictures were better and our clothing was more appropriate as well.

As we discussed later, we could have used Photoshop to put the letter combination ÕU (yard) on the linens, because it looked like that at the anyway. But we never could have had that synergy, the memories, the nuances that a front cover has to have. And ÕU is not a deception. It is real.

The front cover was staged by: Katrin Maask, Karin Bachmann, Mirko Traks, Anna-Liisa Unt and Merle Karro-Kalberg.

ÕU 1- 2009 | kaanelugu

Mai Rahvusvaheline katuseaedade kongress http://www.greenroofworld.com Nuertingen Saksamaa 25.-27. mai Juuni Rahvusvaheline aedade festival http://www.festivaldejardins.cm-pontedelima.pt/ Ponte de Lima Portugal 29. mai – 30. oktoober Maastikukujundus linnas: ajaloolised maastikud kaasajas http://www.icon-la.org Peterburg Venemaa 1.-3. juuni II rahvusvaheline maastiku ja linnaaianduse konverents http://www.luh2009.sistemacongressi.it/index.htm Bologna Itaalia 9.-13. juuni IFPRA Euroopa kongress

Juuli Rahvusvaheline maastikumajanduse konverents http://www.ceep-europe.org/workshop. php?id_workshop=48 Viin Austria 2.-4. juuli

III maastikuarhitektuuri näitus http://www.upa.org.rs/ Belgrad Serbia 2.-14. september 2. rahvusvaheline tähistaeva-parkide sümpoosion http://www.darkskyparks.org Lastovo Horvaatia 14.-19. september Oktoober ECLAS konverents 2009: Maastik ja varemed.

Hüljatud kohtade planeerimine ja kujundamine nende taassünniks http://www.eclas.org/eclas-conference-details php?mode=next Genoa Itaalia 8.-9. oktoober Maastik ja selle juhtivad jõud. Töötoad Euroopa maastikukonventsioonist http://www.coe.int/t/dg4/cultureheritage/conventions/ Malmö Rootsi 18.-22. oktoober 45. ISOCARP kongress: Energiasäästlikud linnad http://www.isocarp2009@fe.up.pt Porto Portugal 26.-28. oktoober

August Maastikuarhitektuuris ilmnevad trendid: praktika ja õpetamine http://ilas09.yeditepe.edu.tr/ Istanbul Türgi 9.-12. august

Aeg ja ruum. Uue muinsuskaitse poole Eesti Kunstiakadeemia toimetised 19.

Muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna väljaanded 4.

Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Maaülikooli doktorantide artikleid koondav kogumik “Aeg ja ruum. Uue muinsuskaitse poole” sai alguse 2006/07. õppeaastal prof Juhan Maiste poolt läbi viidud muinsuskaitse ja restaureerimise erialaseminarist. Kogumiku autorite eesmärgiks on lahata konkreetseid muinsuskaitse ja restaureerimise valdkonna probleeme aja ja ruumi kontseptsioonidest lähtuvalt.

Sissejuhatavas essees märgib Juhan Maiste, et autorid tegelevad “otsinguga, mis on suunatud uue paradigma leidmisele. Uuele mõtlemisele, mis vabastaks muinsuskaitse omaenese diskursuslikust suletusest, tooks piiritletu kõrvale piiramatu ja maailma kogu selle terviklikkuses hõlmava muinsuskaitse kontseptsiooni.” Artiklite aines ulatub arhitektuurist klaasini, vanalinnast kaasaegse kunstini ning parkidest hällitrükisteni.

Sisukord Juhan Maiste, Aeg ruumis ja ruum ajas. Tagasi asjade juurde Lilian Hansar, (Vana)linn kui semiosfäär Nele Nutt, Mõisamaastiku aeg ja ruum Kreeta Sipelgas, Park – maastik raamis Urve Sinijärv, Aeg ja ruum Eesti mõisaparkides Mariann Raisma, Aegruum nõukogudeaegses muuseumiekspositsioonis Hilkka Hiiop, Kaasaegse kunsti aeg ja ruum. Väärtuste ambivalentsus ja analüüs nüüdiskunsti säilitamisel Mart Viljuse ja Raul Rajangu tööde näitel Rene Haljasmäe, Hällitrükiste kirjeldamine ja analüüs Risto Paju, Aeg ja väärtused.

Näiteid sepisdetailide restaureerimisest Eestis viimastel aegadel, põhimõtted ning võimalused Eve Koha, Klaasikunstnikud ajast ja ruumist ISBN 978-9985-9841-9-2 Toimetanud Anneli Randla Kujundanud Andres Tali 168 lk, eesti keeles ingliskeelsete resümeedega 2009 Parkide restaureerimine Tallinna Tehnikaülikooli Ta Kolledži väljaanded nr. 1 Maastikuarhitektuuri toimetised I Eessõna Restaureerimine on iseenesest väga mitmetahuline ja keeruline nähtus, kuid parkide restaureerimine on seda kahekordselt, sest park on pidevas muutumises olev

elav organism. Hoonete puhul on võimalik valida ajahetk, mida tahetakse säilitada või taastada, kuid pargi puhul on seda hetke valida võimatu. Võib valida välja mõne kujundusstiili, aga ei saa välja valida puude vanust. Kas selle pideva muutumise, tärkamise, kasvamise ja hääbumise tõttu on üldse võimalikki parki restaureerida?

Sisukord EESSÕNA Juhan Maiste, Sulev Nurme, Nele Nutt, Kadi Karro, Urve Sinijärv, Mis on park?

I AJALUGU Juhan Maiste, „Minagi olin Arkaadia teel...”

Nele Nutt, Ajalooliste parkide kujundus „hiilgeajal” Urve Sinijärv, Parkide suurus ja paiknemine II FILOSOOFIA Juhan Maiste, Maastik kui ikoon ja ikooniline maastik Juhan Maiste, Kunstikriitiline ja kriitiline restaureerimine Kadi Karro, Ajaloolise pargi tähendus III PARGI UURIMINE Nele Nutt, Parkide kaitsest Urve Sinijärv, Pargid kaitse-

UUED RAAMATUD

KALENDER 2009

http://www.ifpraeuropemikkeli.com Mikkela Soome 15. –17. juuni

September ELASA aastakoosolek http://www.asop-romania.org.ro Rumeenia 21. august- 3. september

ÕU 1- 2009 | uudised

uudised | ÕU 1- 2009 Kalender on koostatud EFLA veebilehe www.efla.com andmete põhjal.

IV RESTAUREERIMINE Sulev Nurme, Restaureerida või rekonstrueerida ?

Sulev Nurme, Ajaloolise haljasala projekt ning sellega seotud põhiuuringud Sulev Nurme, Muinsuskaitse eritingiumused ajaloolise haljasala kohta Sulev Nurme, Ajaloolise haljasala puistu inventeerimine Nele Nutt, Hoolduskava Nele Nutt, Välitööd ISBN 978-9949-18-139-1 320 lk, eesti keeles 2008

Designing Sustainable Forest Landscapes Autorid: Simon Bell ja Dean Apostol, Simon Belli ja Dean Apostoli raamat „Designing Sustainable Forest Landscapes“ vaatleb erinevaid metsakorralduslikke

võimalusi ja selle ökoloogilisi ning visuaalsed mõjusid maastikule. Raamat käsitleb meetodit, mis võimaldab maastikuarhitektil kujundada metsa nii, et selle majanduslik ja ökoloogiline otstarve ei tekitaks dramaatilisi vastuolusid ümbritseva maastikuga. Antud publikatsioon on mõeldud metsanduse, planeerimise ja kujndusega tegelevatele praktikutele. Väljatöötatud meetodit illustreerivad mitmed projektid erinevatest riikidest.

Sisukord: Sissejuhatus 1. peatükk. Key Concepts for Forest Design.

1. Planning and Forest Design 2. Landscape Ecology, Consrevation Biology, and Ecological Forestry 3. Key Principles of Forst Aesthetics 4. Community Participation in Forest Design 2. peatükk. The Process, Techniques and Implementation of Forest Design 5. The process of Forest Design 6. Design and Visualization Techniques 7. From Design to Implementation 3. peatükk. Forest Design Application 8. Forset Design and Ecosystem Restoration 9. Design in Managed Natural Forests 10. The Design of Platantion Forests ISBN: 978-0-419-25680-9 368 lk, inglise keeles.

2009

EMÜS Aastal 1999 pani grupp pealehakkajaid tudengeid aluse EMÜSile, ehk siis loodi MTÜ Eesti Maastikuarhitektuuri Üliõpilaste Selts, mis sisuliselt on vanim maastikuarhitektuuri eriala inimesi koondav ühendus Eestis. Koduks sai A4 (Akadeemia tn 4, Tartus) keldrikorrus, kus olime ligi 10 aastat. Sel talvel kolisime aga uutesse ruumidesse P1 (Pärna tn 1, Tartus) Kultuuritehase rüppe. Tulime maa alt, peidust välja ja saime omale aknad. Nüüd näeme rohkem ja oleme ka ise aina nähtavamad.

EMÜS on tema liikmed - ilusad inimesed - , kes jäävad meelde ja kellele EMÜS jääb meelde. Me oleme üks suur sõpruskond, mis hoiab, arendab ja ühendab oma liikmeid. EMÜS on õhkutõusurajaks tulevasele maastikuarhitektile.

Design for Outdoor Recreation Autor: Simon Bell Antud teos käsitleb vajadust puhkemaastike väikevormide järele ja pakub lahendusi nende keskkonnasobilkuks kujundamiseks. Tegemist on rikkalikult illustreeritud materjaliga, mis pakub ka tehnilisi lahendusi.

Sisukord Sissejuhatus 1. peatükk. Recreation planning 2. peatükk. Design concepts for outdoor recreation 3. peatükk. The journey to the destination 4. peatükk. Providing visitor information 5. peatükk. Parking the car 6. peatükk. Toilet facilities 7. peatükk. Picnicing 8. peatükk. Children´s play 9. peatükk. Trails 10. peatükk. Eater-based recreation 11. peatükk. Wildlife viewing 12. peatükk. Interpretation 13. peatükk. Comprehensive site design ISBN: 9780415441728 224 lk, inglise keeles.

Ilmunud 2008.

Selts on avatud ja sõbralik, alati valmis kohtuma uute inimeste ning väljakutsetega. Me toetame üksteist ja aitame ellu viia liikmete ideid läbi erinevate koostöövormide. Lisaks ühistele ettevõtmistele Eesti erinevate firmade ja organisatsioonidega on EMÜS korraldanud kaks korda ELASA (European Landscape Architecture Students Association) kohtumisi Tallinnas ja Tartus ning rahvusvahelist konkurss-töötuba Ajutised Aiad Anne luhal Tartus.

EMÜS on põnev ja kaasakiskuv, valmis üllatama igaüht ning leidma ootamatuid lahendusi. EMÜSi loominguline, vahel spontaanne aktiivsus väljendub nii omakeskis kui ka avalikus ruumis. Tegelikult võib öelda, et EMÜS tegeleb kõige sellega, mida tema liikmed suudavad välja mõelda ja organiseerida.

Emüslaste ühistöö

EMAL Eesti professionaalne maastikuarhitetuuri õpe ulatub tagasi 20. sajandi keskpaika, mil 7 aasta vältel õpetati seda eriala Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis aia- ja pargikujunduse nime all. Alles 1994. aastal taasavati Eesti Põllumajandusülikoolis maastikuarhitektuuri nime kandev uus eriala. 2009. aastaks oleme jõudnud seisu, kus maastiku kujundamisega seotud kõrgharidust jagavad kolm riiklikku kõrgkooli.

Eesti Maastikuarhitektide Liidu (EMAL) põhieesmärgiks on maastikuarhitektide ühendamine, esindamine, eriala edendamine ja teadvustamine laiemale üldusele. 2003. aastal loodud loomingulisse ühendusse kuulub hetkel 38 liiget.

Praegune maastikuarhitektuurikoolkond on suhteliselt noor ja nii on ka liit kogu oma tegevusega alles esimesi samme astumas. Käesoleva ajakirja väljaandmine on üks suuremaid avalikkusele suunatud tegevusi kogu senise tegutsemisaja vältel. Töö kutsestandardiga, osalemine arhitektuuri- ja planeerimisalase õppe korraldamises, kaasalöömine seadusloomes jms tegevus on siiani olnud olulised eriala positsiooni tugevdamiseks.

Tänaseks on võetud eesmärk jätkata jõulisemalt eriala arendamist, osaledes aktiivsemalt kultuuriloomes nii läbi avalikkusele suunatud projektide kui ka igapäevases erialases töös. Üldsus on aru saanud, et maastikuarhitektil on oma kindel koht ja roll ühiskonnas – selle rolli selgepiirilise määramise ja arendmisega EMAL tegelbki.

Heiki Kalberg EMALi juhatus esimees

ERIALAORGANISATSIOONID

uudised | ÕU 1- 2009

aluste objektidena Nele Nutt, Park kui raamat Nele Nutt, Kaardid, plaanid, skeemid

ÕU 1- 2009 | uudised

Ühel päeval tuli maastikuarhitekt Bruno Marques meie kontorisse ja ütles: „Ma käisin just Peterburis IFLA (rahvusvaheline maastikuarhitektuuri ühendus) kongressil oma magistritööd esitlemas. Muulhulgas kohtusin seal ka IFLA presidendiga, kes küsis, kas me oleksime huvitatud analoogse kongressi korraldamisest 2011. aastal Tallinnas. Täiesti iseenesest ütlesin ma „jah”... aga kust me nüüd siis alustame?”

Mis on EFLA? EFLA (European Federation Of Landscape Architecture) on üleeuroopaline maastikuarhitekte ühendav organisatsioon, kuhu võivad kuuluda Euroopa Nõukogu liikmesriikide kodanikud. Samal ajal on EFLA ka globaalse maastikuarhitektide ühenduse IFLA allüksus.

Kui IFLA korraldab igal aastal ühe suure kongressi, siis EFLA kalendris on samal aastal tavaliselt mitu erinevat konverentsi. Järgmine IFLA kongress toimub käesoleva aasta oktoobris Brasiilias. EFLA kalender on märksa tihedam. Enne 2009. aasta lõppu toimub erinevates Euroopa riikides vähemalt 30 suuremat või väiksemat koosviibimist, mille teemad varieeruvad globaalsetest keskkonnaprobleemidest ajalooliste maastike ja lillefestivalini.

EFLA egiidi all toimuva kongressi korraldamisõigus on selle kõikidel liikmesriikidel.

EFLA esmaseks ülesandeks on maastikuarhitekti elukutse tutvustamine Euroopas – seda nii Euroopa Liidu erinevates institutsioonides, Euroopa Nõukogus kui ka kõikides teistes rahvusvahelistes organisatsioonides. Kuid tänu sellele ühendusele on tekkinud ka üleeuroopaliselt toimiv erialane info- ja kontaktidevõrgustik ning vähem tähtis ei ole EFLA roll maastikuarhitektuuri õppekavade ühtlustamisel ja töökvaliteedi tõstmisel.

EFLA KONGRESS 2 011

Mind The Gap: La ndscapes For A New Era

Laurent Erard uudised | ÕU 1- 2009

Mis toimub Tallinnas 2011. aastal?

Tänasest kahe ja poole aasta pärast toimub Tallinnas suur rahvusvaheline maastikuarhitektuuri konverents, mille peakorraldaja on Eesti Maastikuarhitektide Liit (EMAL).

Kolmeks oktoobripäevaks saabub Tallinnasse ettekandeid esitama ja kuulama, töötubades osalema ning kogemust jagama paarsada maastikuarhitekti kogu maailmast.

Mida see kongress käsitleb?

Konverentsi peateema on „Mind The Gap: Landscapes For A New Era”. Kõik, kes on vähemalt korra käinud Londonis, on väga hästi tuttavad sealses metroos kasutusel oleva hoiatusega „Mind the gap”. Kuigi sõna gap tähendab eesti keeles tühimikku või vahet, annab selle lause mõtet hästi edasi meil levinud teade „Ettevaatust, aste!”. Konverentsi mõistes saab seda tühimikku (gap) tõlgendada mitmel erineval moel. Nii võivad tühimikud ehk augud esineda linnaruumis, haridussüsteemis, majanduses ja mujal. Lahendades neid auke puudutavad küsimused, toimuvad muutused ka maastikus. Pealkirja teises osas välja käidud mõte uutest eludest on tugevasti seotud praeguse globaalse majanduskriisiga. Piiramatu tarbimisajastu on möödas – mis saab edasi ja kuidas see mõjutab meid ümbritsevat keskkonda?

Konverentsil esinejatel avaneb võimalus tutvustada teemakohaseid artikleid ning nii töösolevaid kui ka valminud projekte.

Miks on seda konverentsi vaja?

Mitmepäevase rahvusvahelise kongressi käigus tekkinud küsimused, ettepanekud ja ideekavandid leiavad kindlasti vastukaja nii siinsete ametnike, poliitikute kui ka linnakodanike seas. Värske pilk Tallinna probleemidele tõstatab uut diskussiooni ja loob soodsa pinnase innovatiivsete lahenduste väljatöötamiseks.

ÕU 1- 2009 | uudised

Lisaks linna saadavale kasule tõstab selle kongressi kajastamine kohalikus meedias inimeste teadlikkust maastikuarhitektuurist. Maastikuarhitektide jaoks on aga väga olulised konverentsiga saabuvad värskeimad globaalsed trendid ja suundumused.

Kuidas see kõik sünnib?

Konverentsi korraldamiseks on moodustatud neli töögruppi, mis keskenduvad konkreetsetele ülesannetele: programm, logistika ja majutus, majandusküsimused, avalikud suhted. Lisaks tihedale omavahelisele suhtlusele tehakse koostööd SA Tallinn 2011 ning mitmete teiste organisatsioonide ja ettevõtetega. Kogu protsessil hoiab silma peal ning annab vajadusel näpunäiteid EMAL. Kuigi konverentsi korraldustöö juba käib suure hooga, on uued huvitatud alati oodatud meie meeskonnaga liituma!

Kuidas meiega ühendust saada?

Lisainfot konverentsi kohta leiad EMALi kodulehelt www.maastikuarhitekt.ee. IFLA ja EFLA lähiaastate tegemised on vaadeldavad lehtedelt www.iflaonline.org ja www.efla. org.

Kui sul on omapoolseid ideid ja ettepanekuid, soovid täpsemat infot või tahad liituda meie meeskonnaga, siis ära kõhkle meiega ühendust võtmast! Kirjutada võid Sirle Salmistule sirle@maastikuarhitekt.ee, Laura Männamaale lauram123@hotmail.com või Bruno Marquesile brunoagm@gmail.com.

uudised | ÕU 1- 2009

EFLA is the professional organisation of landscape architecture in Europe. Its main aim is to promote the profession of landscape architecture at a European level.

An international landscape architeture congress will take place in Tallinn in the autumn of 2011. The event is organized by the Estonian Landscape Architects’ Union. During three days international particiapants will come together to listen to speakers, take part of workshops and use this opportunity to share their own experience and opinions.

The main title of the congress is – „Mind The Gap: Landscapes For A New Era”. In this the gap is seen and understood in different ways. Gap in planning process, gap in urban design, gap by not involving the citizen in the planning process, lack in the educational system etc. Also, the era of wasting is over. How do we as landscape architects react to this?

During the congress pre-selected speakers will present articles and different projects related to the main topic.

The city of Tallinn has the most to gain from this congress. The participants will for sure bring fresh ideas and visions of the future developement of Tallinn. For landscape architects it will be the opportunity to show the citizens, the local administration and other professionals the real values of the profession. The workshops are open to everyone, discussion between people from different horizons will contribute to good results.

You can find information about the congress on the website www.maastikuarhitekt.ee.

ÕU 1- 2009 | uudised

Maastikuarhitektuur ei moodustu kunsti ja looduse sümbioosist, nagu ekslikult arvavad muuhulgas ka paljud tudengid, kes seda eriala õppima tulevad. Maastikuarhitektuuri traditsioon Eestis on väga noor ja sellest tingituna ei ole välja kujunenud ka ühtset käekirja. Maastikuarhitektuuri kuvand väljapoole ei ole andnud siiani ühtegi selgeltmõistetavat signaali, mismoodi maastikuarhitektuuri üldse käsitlema peaks. Nüüd me loome selle pildi.

Loomulikult saab maastik enda kujundamisega ka ise suurepäraselt hakkama – jõesäng ja mäenõlv, metsatukk ja lagendik.

Kuid sõnapaar maastikuarhitektuur viitab sekkumisele: “maastik” – tähistab looduslikke protsesse ja “arhitektuur” inimlikku otsustamiskindlust ja ülesehitamist. Seega on tegemist vägagi suhtekorraldusliku erialaga, kus ehitatud ja ehitamata keskkonna kokkukeevitamine peab olema väga osav ja elastse sidekoe tekkimiseks ei tohi ühtegi liitejälge näha olla.

21. sajandil ei ole maakeral ühtegi kohta, mida inimene ei oleks mõjutanud – ka kaitse alla võtmine on ju mõjutamine – meie isekeskis oleme kokku leppinud, mida tohib puutuda, mida mitte. Maastikuarhitektuur on väga inimesekeskne eluvaldkond.

Kui ta seda ei oleks, poleks teda ka olemas. Maastikuarhitektuuri ülesanne on korraldada suhted nii, et ühte ruumi mahuksid koos olema majad, puud, linnud ja inimesed. Alati ei olegi vaja sekkuda, tihti on vajadus selle järgi minimaalne, oluline on ära tunda see hetk ja koht, millal ja mida teha.

Maastikuarhitektuuri mainitakse esmakordselt 1828. aastal ja hoopiski maastikumaali žanri kontekstis. Maastiku kujundamine ei tähenda enam ammu maalilisuse loomist. Võib olla on seega ka aeg nimetada see eriala ümber välieluruumi kujundamiseks, millele vihjab ka ajakirja nimi – Välieluruumi ajakiri ÕU.

TOIMETUSELT Merle Karro-Kalbe rg

Välieluruum on koht, mis ulatub koduseintest väljapoole – elamine õues. Ja kuigi kohati tundub, et ruum siseruumide ümber on lihtsalt vahetsoon liikumaks kaubanduskeskusest kaubanduskeskusesse, siis tegelikkuses ei ole seda lihtsalt teistmoodi kasutamiseks kujundatud. Siit tuleneb ka ajakirja ÕU eesmärk: panna inimesed hoolima ja mõtlema ka sellest ruumist, mis algab siis, kui kodu- või kaubanduskeskuse seinte vahelt väljuda, panna meid huvituma reeglitest, mida me linnaruumis pimesi järgime ja kaaluda, kas need on kõige õiglasemad, kas kontakt

loodusega, millest viimasel ajal tihti seoses globaalse urbaniseerumisega räägitakse, ei olegi kunagi katkenud, hajunud on lihtsalt meie süvenemisvõime ja tähelepanuoskus, kas see elamisväärne elukeskkond, mida me ihaldame, ei alga mitte meie endi suhtumisest elamisse ja keskkonda.

Esimese numbri läbivaks teemaks kujunes kodustamine. See ei tähista siinkohal millegi taltsutamist ja puuristamist, ka mitte valget nurruvat kassi diivanipadjal ja fotogeenilist kaanepilti sisustusajakirja kaanel. Kodu tähendab kodu tunnet, seda, et sul on mingi kohaga isiklikud mälestused ja sidemed, sa hoolid sellest kohast, panustad sellesse oma hoolt ja jagad oma isiklikku ruumi lähedastega. See ajakiri ei räägi kodust keset linna, vaid linnast keset kodu. Ja justnimelt linnast ja mõttega ehitatud keskkonnast. Sest ehitatud ruum on oluline osa meie kultuuritaustast, mis määrab ära selle, kuidas maailma suhtuda.

Kui suhestumine looduskeskkonnaga on meie alateadvusesse sajandite jooksul talletunud, siis ehitatud ümbrusega teadlikult suhestumise kombestikku peame alles looma hakkama.

This is the first magazine in Estonia that is oriented towards outdoor space. Its purpose is to make us think about the built environment around us and see how it is connected to the unbuilt one.

Landscape architecture is a mediator that welds built and unbuilt worlds together. And in order to create an elastic tissue we must do it with most care.

The term landscape architecture was born in 1828 and was used to describe a certain genre in painting. Today creating a landscape does not mean picturesque views. It means creating an outdoor space for living. And that is why we have named our magazine as the Outdoor Living Space Magazine.

The first issue is concerned about making the city a homey place to live in. Homey does not mean small figurines on the mantelpiece and a white cat on the sofa pillows. Homey means the feeling of relaxation. Home is your private space that you share with your loved ones. So we are talking about the city as a home where you can make your own rules to obey and share you personal memories with someone. ÕU 1- 2009 | toimetuselt

Mis on maastik?

Kadri Maastiku mõiste on tihedalt seotud inimese liikumisviisiga.

Inimene mõtleb välisruumist tasapinnaliselt, kahedimensiooniliselt, sest ta on jalgadega maa küljes kinni.

Vastupidiselt näiteks lindudele, kelle ruumitaju on midagi hoopis erinevat, kolmemõõtmeline, võimalusega liikuda ka z-teljel.

Kadri Klementi Eesti Kunstiakadeemia linnamaastike eriala magistrand

Inimese jaoks ongi maastik vist pindade hulk, eelkõige jalatallaga tunnetatav reaalsus ning selle kaudu defineeritud ülejääk (ehk pinnad, mis võik-

sid samuti olla jalgealuseks, kui vaid gravitatsioon lubaks).

Suurus väga ei loegi. Võib ju vaadata ka päris väikest asja ja näha sealgi maastikku, erinevate tasapindade voogamist. Aga mulle tundub, et seda tehes me kujutleme end imeväiksena seismas neil pinnavormidel, isegi kui see kujutlus on abstraktne ja teadvustamata. Sealjuures jala (kas või kujuteldava) ja pinna suhe on alati tähtis, see suhe peab olema maastiku kasuks.

Kui nad liiga ühesuurused on, jalg ja maastik, siis pole see enam maastik.

Muidugi kuuluvad maastiku juurde – on osa sellest – erinevad elemendid, mis maatasapinna külge kinnituvad. Nagu puud või kõrgepingeliinid või majad. Või mis inimeste pähe on kinnitunud. Nagu teadmised või mälestused või tähendused.

Kas maastik saab otsa?

Kristian Esimese hooga tuleb muidugi mõte, et maastik ei saagi otsa.

15 KÜSIMUST MAA STIKU KOHTA intervjuu | ÕU 1- 2009

ühenduses. Inimene on vahvalt uudishimulik, kes uurib enda ümber olevat süsteemi tervikuna ja osade kaupa, objektiivselt ja subjektiivselt.

Meediumeid erinevateks esitlusteks on rohkelt.

Kristian Nigul Eesti Maastikuarhitektuuri Üliõpilaste Seltsi juhatus esimees

Ta on ju kõikjal! Metsad, linnad, aiad, põllud, pargid, väljakud – kõik on teda täis.

Või on hoopis maastik kõike täis? Teoreetiliselt võiks ju agaralt kujundades ja planeerides, samas väärtusi säilitades ja luues maastik kunagi valmis saada. Ehk saaks siis maastik otsa, vähemalt maastikuarhitektidele. Tegelikult pole see võimalik, sest maastik areneb, vananeb ja uueneb pidevalt.

Nii et iga nurga taga ootab maastikuarhitekti uus õu.

Kas maastik on üks või palju? Liina Maastikuarhitekti jaoks on maastik üks, mille sees on palju maastikke.

Maa on „üks”. Maastik on ka „üks”, aga -stik annab vihjeid kogumikust – „paljust”. Seega maastik on süsteem kõigest elusast ja elutust, mis on Maa pinnaga kas või osaliselt

Kes on maastikuarhitekt?

Merle Maastikuarhitekt on see, kes oskab maailma näha nii detaili tasandil kui ka laiemal skaalal.

Maastikuarhitekt on see, kes detailid tervikuga ühendab ja terviku detailirohkeks muudab.

Maastikuarhitekt suudab tunnetada paika, tema olemust, tahtmisi, iseloomu.

Maastikuarhitekti ja maastiku vahel peab valitsema usalduslik sõbrasuhe, kus vastaspooles tuuakse välja ainult parim ja puuduste kallal ei norita.

Mis on maastikuarhitektuur? Anna-Liisa

Anna-Liisa Unt Eesti Maaülikooli lektor, OÜ Lahe Atmosfäär

Liina Einla Rootsi Põllumajandusülikooli maastikuarhitektuuri eriala magistrand

Dimensioone on vähemalt kolm. Kui ma nüüd tõesti peaks valima, kas “üks” või “palju”, siis pigem viimane. Ei näe meist keegi silmapiiri taha ega hooma seda fragmenteeritud kamarat. Ühest tükist aga käib jõud üle ja seda võib vaadata lõpmatult kaua.

ja lambad terved. Ainult nii suudab maastikuarhitekt täita oma ülesannet – luua head, olemisväärset keskkonda.

Merle Karro-Kalberg Eesti Maaülikooli lektor

Maastikuarhitekt on suhtekorraldaja autode, inimeste, loomade ja majade vahel – et hundid oleks söönud

Maastikuarhitektuur on see, mida saab teha õue asjadega, kõige sellega, mis jääb tubadest väljapoole. Istutad parki lumikellukesi – maastikuarhitektuur. Mõtled, kustkaudu poodi minna – maastikuarhitektuur. Aitad sõbral kuuri värvida – jälle maastikuarhitektuur.

Ei pruugi ilmtingimata linna planeerida või haljasala projekteerida, aga need loevad muidugi ka. Maastikuarhitektuur on valdkond, millega ma iga päev tegelen, ja minu meelest ei ole see üks neist ÕU 1- 2009 | intervjuu

intervjuu | ÕU 1- 2009

žanridest, mille sa tööpäeva lõppedes lukku paned. Tuled koju ja teed ikka edasi, teed pühapäeviti ja teed öösiti. Öösid tasub eriti tähele panna, öösiti on inimesed õues hoopis teistmoodi, hoopis vastuvõtlikumalt. Päevadest joostakse kiiremini üle.

rikastab kohta ning on midagi enamat kui lihtsalt kujundus ja kasutus; • hea maastikuarhitektuur on kindlasti aktiivne ning kutsub kasutajat reageerima; • hea maastikuarhitektuur lähtub koha eripärast, on julge ja uuenduslik.

protsess. Kõik see, mis jääb kontseptsiooni ja tehniliste jooniste ning lindilõikamise vahele. Üht retsepti, mida maastikuga alati peale hakata, ju ei olegi. Inspiratsioon ja töövõtted muutuvad ajas pidevalt ning seetõttu ongi maastikuarhitektuur PÕNEV.

Milline maastikuarhitektuur on hea maastikuarhitektuur? Merje

Mida Sa maastikuga teha tahad? Remi

Mida Sa maastikuga iialgi teha ei tahaks? Martin Ma ei saa seda rüvetada ega kasutuks muuta. Täita ainult majade ja teedega. Katta unikiviga ja istutada täis torkavat kuuske. Jätta südametunnistuseta inimeste kujundada. Mitte kultiveerida kaalikaid. Seda prügi täis loopida. Jätta igavaks. Seda unustada ja mitte kirjeldada sõbrale, kui see on mulle muljet avaldanud. Ma ei saa seda mitte kasutada.

• hea maastikuarhitektuur loob uusi ruumilisi illusioone, uusi sotsiaalseid programme ning uusi ideid; • heas maastikuarhitektuuris on pragmatism ja kujundus lahutamatud;

Millise maastikuga Sulle meeldib töötada? Karin Igas kohas on midagi, ka pealtnäha kõige armetumas ja vaesemas. Lapsena näiteks oli mul nurk meie paneelika juures trepi kõrval, kus oli madalam ja kuhu kogunes porivesi. Seal ma siis istusin koos oma spanjeliga ning mõtlesin sellesse loiku terve maailma.

Kui vett polnud, olid šokolaadivärvi põnevad praod, kust alati üks läikiv silm taevast vaatas.

Praegu on skaalad teised, aga põhimõte sama: peab olema tuum, mis vaatlejale midagi tähendab. Ja ülejäänu kasvab sellest keskmest loogiliselt välja – ma ise loon selle tähenduse sinna, kasutades olemasolevat maastikku (rakutasandilt kosmoseni, nähtavast nähtamatuni).

Keeruline on see, et igal inimesel on omad tähendused ja seosed ning maastikuarhitektina peaks eelkõige püüdma kohti vaadata läbi teiste silmade. Paljude “omanikega” maastikud ongi kõige põnevamad, sest lasevad avastada erinevate inimeste arusaamu. Suur rõõm on, kui maastikulingivistiline eksperiment õnnestub ja kohalikud oma tähenduste edasiarendused maastikes ära tunnevad; kahjuks ebaõnnestuvad tõlked siiski üpris tihti. Keeles, milles ühine väliruum peab meid vastastikku kõnetama, on ju konstruktsioone meilt kõigilt – seega tuleb kõneoskust muudkui läbi erinevate vestluskaaslaste arendada ja lihvida, et ehk ühel päeval teineteist tõesti mõista.

kindlasti külastan seda kohta, et näha, tunnetada, kogeda, kas või kontrollida alusplaani, millega edasi tuleb töötada.

Näha rohkem kui vaid ala ennast. Vähemoluline pole läbi mõelda lähteülesanne, kliendi soovid. Seejärel analüüs, süntees, mille järel vormuvad esimesed lahendused.

Kõige olulisemaks peangi kohaga tutvumist in situ, oma tunnetuslikku kogemust ja kohapealset loomeprotsessi, olles eelnevalt tutvunud taustainformatsiooniga.

Millest Sa alustad maastiku kujundamisel? Sirle Remi Kübar Scape Design Associates maastikuarhitekt, London.

Merje Müürisepp Tartu Ülikooli arhitekt

• hea maastikuarhitektuur jääb alati funktsionaalseks, kuid on seda moel, mis tekitab uusi ruumilisi emotsioone; • hea maastikuarhitektuur loob keskkonna, mis on ülimalt tähenduslik selle kasutajale; • hea maastikuarhitektuur

Piltlikult öeldes, pilve piirilt alla vaadates, saab pärast proua Maastikuga konsulteerimist ja külaskäiku preili Kalkarulli ning perekond Pliiatsite juurde X aja pärast vastsündinule eestlasliku kamatopsiga rahuliku südamega külla minna.

Meelierutav tulemus on oluline, nagu ka meelierutav

Martin Allik maastikuarhitekt

Karin Bachmann AS K&H maastikuarhitekt

Päris esimese asjana alustan enese nö häälestamisega.

Mis puutub kujundamisse, siis üldjuhul on see protsess sama mistahes ala puhul (suur või väike, ideelahendus, projekteerimine või planeerimine, ajalooline või kaasaegne). Järjekord võib pisut erineda, kuid tähtsad toimingud on esmalt tutvumine koha elulooga ning vajaliku info kogumine. Siis

Sirle Salmistu Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledži Erasmus koordinaator

ÕU 1- 2009 | intervjuu

Mis on Sinu tööfilosoofia?

Robi Maastikuarhitekti töö ei ole kindlasti tüki- või tunnitöö, seega ei teki ka mõtted reeglina kunagi laua või arvuti taga, vaid näiteks tänaval või köögis – midagi lugedes, kuulates või märgates. Väikeses büroos töötamise eelis ongi see, et kõik saab hästi rahulikult, koos muude toimetamistega kulgeda. Juba tööd ise tulevad alati mingit huvitavat teed pidi, läbi vestluste ja tutvumiste, baari ukse taga aega surnuks lüües või maanteel hääletades. Pärast paiga ülevaatamist ja selle mõneks ajaks rahule jätmist tekivad seosed kõige muu kõrvalt lõpuks iseenesest, istume maha, räägime, vaidleme, läheme tülli, rahuneme ja leiame lõpuks selle, mis töös olema peab. Paik ja tema kasutajad peegeldavad ise tegelikult oma lahenduse, kunagi ei ole tarvis midagi liiga palju

Robert Kähr OÜ Lahe Atmosfäär

intervjuu | ÕU 1- 2009

ringi teha. Ideaalis võiks tööprotsess olla algusest lõpuni üksteist kliendiga vastastikku hariv ja toetav.

Mis Sind inspireerib? Kreeta

Kreeta Sipelgas OÜ Maastikuarhitektuuribüroo maastikuarhitekt

• võimalus kogeda, tunda ja olla; • teadmine, et on võimalik triivida ulgumerel vahuses olemises ja pisikese lootuse tiivul, hoida ilma ilu, näha head ja uskuda ülevasse; • soov kuulda helinat noodipaberil, valgust pakkuvatel mälestustel, hõbedaselt helendaval imelinna seinal, roosal ketsipaelal, hääletul kuukivil, punastel punnitavatel pohlamarjadel; • hüüe naeratuses, kastemärjas päikeses, peidetud

suletuses, aja poolt köidetud kees, avali silmade sees; sosin raamaturiiuli tolmus, uduses soolvees, suhkruga segatud mustas tees; • peegeldus kõveruses, suurte väiksuses ja väikeste suuruses; • tahtmine mõista triipe diivanitoel ja auke kindakoel, tunda nähtava ja nähtamatu puudutust, tuldud teede tulemist ning lummatust hinges; • tahtmine seista ootuste lävel, tantsida unistuste pidulikul viivul, salastatud piiridel, krobelistel kividel, väänlevatel radadel, olemise virvendavas öös...

• ... et anda vabaduse mõte elule!

Millal on vaja maastikku kujundada? Mirko

Inimesel on tarvis maastikku kas vaos hoida või edasi aidata, oleneb eesmärgist.

Maastik niisama heast peast kujundamist ei vaja. Aga samuti kui peab kõik inimeses ilus olema, laieneb esteetikavajadus ka keskkonnale.

Ilma põhjuseta muutma ju ei hakka – ilu pärast tehakse ehk maastikukunsti, ent tavaliselt on ikka praktiline eesmärk. Kui ehitad maja, siis juba muudadki ümbrust üsna tugevalt. Kui teed akna, muutub vaade maastikule ja sellega ka mõtted temast.

Väliruum on samasugune kodu: toas vahetad tapeeti, ega siis hoovigi laokile jäta. Ja kui sul on punased kingad, siis sinna juurde ikka punane kott – sobitumine, ansamblilisus, mood. Kui asjad (sh ideed) kuluvad, tuleb neid muuta, uuendada, ümber vahetada.

Väliruumidega on täpselt samamoodi: kui mõte on lahjunud, tuleb algainet juurde kallata. Tegelikult on maastiku kujundamine üleüldse ülemvõimu demonstratsioon ja egotripp. On maastik ju kõige suurem ja lõppematu – sa muudad osakest maakerast.

Järelikult on maastikuarhitekt ütlemata võimas tegelane.

Mida on vaja, et maastikuarhitektuuri luua? Heiki Rohkem saunas käia. Ja võimalikult erineva seltskonnaga. Mida erinevamad inimesed, seda rohkem inspiratsiooni. Nii, nagu ei leia kaht sarnast maastikku, ei leia ka kaht sarnase kehavormiga inimest oma mägede, orgude, küngaste, metsade ja lagendikega. Vähemalt mina pole näinud. Veel. Teine variant on tõmbuda enda ette eemale sellest maailma kisast ja kärast. Mediteerida. Nälgida.

Ja jõuda lõpuks selle ülevalt tuleva tõlgenduseni.

Heiki Kalberg AS K&H maastikuarhitekt

Laurent Erard Ateljee Süd maastikuarhitekt

Kuhu maastikuarhitektuur läheb? Laurent Maastikuarhitektuur on Eestis väga noor eriala. Olles peaaegu lapsekingades, läheb ta sinna, kuhu teda viiakse.

Maastikuarhitektuur ei ole ainult kunst. Maastikuarhitektid peavad võtma endale vahendaja rolli, kes suudab inimestest, nende soovidest aru saada ja nendega tulemuslikult suhelda, nii et projekt eduka lõpuni jõuaks. Maastikuarhitektuur aitab mõtestada ruumi keerulisi suhteid. Ainult läbi innovatsiooni ja loovate lahenduste on võimalik parandada meie linna- ja maamaastike kvaliteeti.

Mirko Traks AS K&H maastikuarhitekt

ÕU 1- 2009 | intervjuu

1. Maastikuarhitekti roll linnas – kui suureks hindad seda avaliku ruumi organiseerimisel?

Keegi tuttav just küsis, et mida teeb linna maastikuarhitekt ja minu lihtsast vastusest, et kaitseb puid, talle ei piisanud. Juhin tähelepanu, et tegemist ei olnud erialainimesega. Edasi iseloomustasin tööd piltlikult: kujuta ette, et linnas ei ole ühtegi maja ega teed ega muud objekti, on ainult roheline osa – murualad, puud ja põõsad, millega ma tegelengi. Väikese mõtlemise peale näis ta mind mõistvat. See jutt on muidugi lihtsustatud.

Tegelikult tuleb asju vaadata kompleksselt. Me ei saa keskenduda ainult nn rohelisele massile. Kaasaegne vaade linnakeskkonnale ei ole enam võimalik maastikuarhitekti kaasama-

Rohelisus on linna ruumi kindel kvali teedimärk.

INTERVJUU TALLIN MAASTIKUARHITEK NA LINNA T PEEP MOORASTIG A intervjuu | ÕU 1- 2009

Küsis: Karin Bachma nn

ta. Haljastust peab käsitlema võrdväärselt hoonete, teede ja kommunikatsioonidega. Ma ei piirduks ainult avaliku ruumiga, vaid maastikuarhitektina peame vaatlema kogu välisruumi. Välisruumid koos hoonestusega on linna iseloomu alus. Eestis on paraku nii, et maastikuarhitektid peavad oma osa kaasamõtlemises välja võitlema ja tõestama oma vajalikkust.

Mina tooksin välja kaks taset haljastuses ehk üldine ja isiklik. Üldine tase käsitleb keskkonda tervikuna, kas siis globaalselt, riiklikult, omavalitsuse, linnaosa või kvartali tasemel.

Selle eesmärk on tagada ökoloogiline tasakaalustatus ja keskkonna mitmekesisus. Isiklik tase tähistab meie vahetus läheduses paiknevat ruumi – puu minu koduaias või park minu töölemineku teel. Isikliku taseme eesmärk on esteetilisuse ja atraktiivsuse tagamine. Sellise tasemejaotusega on võimalik siduda ka kvantitatiivne ja kvalitatiivne aspekt – milles püüelda kvaliteedi ja milles kvantiteedi poole.

2. Erialainimestel, kes pääsenud suuri territooriume kavandama, on tavaliselt nägemus sellest

kohast ja ka oma osast protsessis. Mis on Sinu visioon – milline võiks olla Tallinn 20 aasta perspektiivis ja millist ideed soovid ennekõike ellu viia?

Linna maastikuarhitektina on mul võimalus kaasa rääkida planeeringute vormistamisel, mis on suunatud isegi kaugemale tulevikku kui 20 aastat.

Hetkeprioriteet Tallinnas on eelkõige olemasoleva haljastuse mahu säilitamine ja suurendamine ning olemasolevate objektide korrastamine ja rekonstrueerimine. 20 aasta pärast peaks Tallinn olema rikkalikult korrastatud linnahaljastusega ja hea kättesaadavusega rohealadega linn, kus rohelisus on oluline osa linnaruumist ja selle kindel kvaliteedimärk.

Säilitamise aspektist peab Tallinnas eelkõige tagama olemasolevate/planeeritud rohevõrgustiku kiirte toimimise ja nende sidumise linna lähiala looduslike piirkondadega. Ehitussurve rohelistele põhikoridoridele on tugev. Samuti ei suuda me hetkel linna tasemel taastada likvideeritavat haljastust. Võib-olla peitub lahenduse võti nende suundade ühendamiÕU 1- 2009 | intervjuu

intervjuu | ÕU 1- 2009

ses. Ühesõnaga, puudub tasakaal ja minu püstitatud ülesanne on selle leidmine.

Suurt rolli selle protsessi suunamisel tasakaalu suunas mängib Tallinna rohealade teemaplaneering, mis on koostamisel ja millega linn määrab peamised haljastuslikud printsiibid kuni kinnistutasemeni.

Peamine eesmärk 20 aasta perspektiivis on rohealade teemaplaneeringu kehtestamine.

3. Ametnikuna pead vastutama ka protsessi kulgemise õigsuse eest.

Tihti takerduvad head mõtted bürokraatlikku masinavärki ja “linnuke” dokumentatsioonis saab olulisemaks projekti reaalsest tulemist.

Kuidas taolisi olukordi vältida ja tekitada kontrollijate ning projekteerijate vahel sujuvam, heale keskkonnale orienteeritud dialoog?

Dialoog siiski toimib ja üldised põhimõtted, teisisõnu hea tava, on saanud valitsevaks. Pigem tekivad möödarääkimised arusaamades, mida peab oluliseks ametnik ja mida projekteerija. Ei saa eitada, et pro-

jekteerija ja ametniku vahelt jookseb läbi väike rindejoon, vahel lausa huvide konflikt. Väiksemaidki märkusi ametnikult võetakse projekteerija poolt kui isiklikke ja vastupidi on arvamus selline, et tegemist on oskamatute kambaga. Mind ennastki on projekteerijana süüdistatud vastutustundetuses ja koheldud kui liigselt erahuvide eest seisjat. Teisalt on lahmitud, et mina kui ametnik toetan ametnike ringkaitset ja vaatan kitsalt isiklikke bürokraatlike huve.

Hetkel, kui ma oman kogemust mõlemalt osapoolelt, saan ametnike kaitseks öelda, et tihti puudub neil õiguslik baas tagada soovitav tasakaalustatud linnakeskkonna areng.

Siinkohal pean oluliseks seisukohtade selgitamist. Mõnikord kulub sellele pikk aeg. Oma osa annab takerdumisse muidugi ka projekteerija vastandav suhtumine: mina kui hea ja ametnik kui paha ning seejärel kliendi soov protsessi kõigest väest kiirendada. Hetkel on paljud omavalitsused läinud protsesside lihtsustamise ja suurema avalikustamise teed, mis tagab parema koostöö ning vastandamine on sellega päevakorrast maha võetud.

4. Oled palju reisinud. Hinda palun Eesti linnades avaliku ruumi kvaliteeti võrreldes Sulle meeldivate linnadega ja kuidas ning mida tuleks parandada? Millisest linnast ehk võiks eeskuju võtta?

Ma ei oska tuua Eestis omavalitsust, kus ei oleks linnakeskkonna sidumine ja mitmekesistamine võimalik ja kooskõlas omavalitsuse lähipiirkonna haljasstruktuuridega. Teisalt, kui vaadelda meid Euroopa mastaabis, siis võiks mõningaid muutusi, eriti üldisemal tasemel, ette võtta – näiteks selgemalt ja rangemalt piiritleda üldplaneeringus käsitletavaid teemasid või planeerimispraktikaid.

Arvan, et hetkel algatatakse üldplaneeringuid muutvaid detailplaneeringuid liiga kergekäeliselt ega määrata põhjendatud tingimusi planeerimisprotsessile.

Tervik killustatakse ja selle hilisem sidumine/taastamine ei ole kahjuks enam võimalik, seda eriti vabade alade täisehitamise puhul.

Isiklikul tasemel on meil veel pikk tee minna, sest omaniku huvi asjade korrastamise vastu on olnud väike või olematu ja aastakümnete pikkust tegematajätmist paari aastaga

ei muuda. Lootust annab eraaedade korrastamisel tehtud suur kvalitatiivne hüpe. Loodan, et ka teised valdkonnad jõuavad järele. Teen kõik endast oleneva ja võimaliku, et selline suhtumise muutus jõuaks ka kollektiivsesse linnaruumi ning et see juhtuks varem, mitte hiljem.

Eesti linnadest tooksin ikkagi esile Tallinna, kuna omavalitsuse poolt on siin kõige intensiivsemalt tegeletud haljastuslike küsimuste ja õiguslike probleemidega linna kui terviku tasemel. Ajalooline baas ulatub ka sajandite taha. Kõik praktikad on saanud alguse ikkagi Tallinnast, sest siin on vajadus nende väljatöötamiseks vahest ka suurem kui mõnes väikelinnas. Viimastest paistab Kuressaare silma oma tervikliku linnaehitusliku ideega. Seni on nad suutnud seda tagada/säilitada ja kõik näitab, et see töötab. Samuti paistab silma Rakvere ja ka Valga on oma ilmet viimastel aastatel läbi rohelisuse kõvasti muutnud. Eestist siiski ideaali mina veel ei leia. Pöördun siinkohal pigem Skandinaavia poole, kuigi täiuslikku iidolit pole veel kohanud. On eeskujulikud võtted siit ja sealt.

ÕU 1- 2009 | intervjuu

intervjuu | ÕU 1- 2009

5. Kus ja kuidas kogud inspiratsiooni?

Ma ei tee selleks midagi erilist. Tuleb silmad lahti hoida ja kogu aeg ringi liikuda ning olla avatud. Oma senistes töödes olen pigem lähtunud sellest, et luua täiendav kiht – sümbioos –, ja mitte kogu ala lõplikult detailideni ära kujundada. Seega võib öelda, et inspiratsiooni annab olemasolev maastik.

6. Sinu enda lemmikprojekt/-töö ja miks just see? Kes on Sinu töid ja mõtteid enim mõjutanud (arhitekt, maastikuarhitekt, kirjanik, abikaasa vms autoriteet)?

Ma ei tooks midagi eraldi välja. Neid ei ole olnud sadades. Isiklikel põhjustel on kujunenud välja see, et mulle meeldivad suuremad ja mastaapsemad tööd.

Võib-olla tahaksin esile tõsta Pühajärve Puhkekodu pargi Otepääl, mille lahendus tuli eduka meeskonnatööna, kus haljastusküsimused lahendas maastikuarhitekt Katrin Maask ja tehnilised küsimused veeinsener Andres Nigol. Lahendus on

minu meelest paika sobiv ja uut kvaliteeti pakkuv.

Samuti olen rahul Tartu Balti Kaitsekolledži esise väljaku lahendusega, kus objektid muutuvad ühtseks tervikuks ja ajalooline maja hakkab linnaväljakul domineerima.

Mõtteid mõjutavad kõik, aga kui idee on olemas, siis asetuvad tükid tervikuks ja ma muutun diktaatoriks. Seni on lahendused ka seda näidanud.

7. Kust Tallinnal king kõige rohkem pigistab? Millised kohad/ valdkonnad vajaks kiiresti sekkumist-muutmist?

Siin ei saa ainult Tallinna linna välja tuua, sest kõik omavalitsused on hetkel suurtes rahalistes raskustes ning esimene rida, mis eelarvetest kaob, on investeeringud ja üldine hoolduse hõrendamine. Paneksin siin kõigile omavalitsustele südamele, et nad kaaluksid iga nn kuluallikat eraldi.

Tallinnas on vaja lihtsalt tagada süsteemsem ja põhjalikum hooldus. Kuid hetkelises majanduslikus olukorras on see väga keeruline.

Põhiliselt tõstataksin üles kaks probleemide kogumit, mille lahendamine muudaks linnapilti.

Esiteks korterelamupiirkondade lähihaljastuse hooldus ja korrastatus.

Maareformi käigus on tekkinud olukord, kus korruselamud ei valda enda vajalikuks eksisteerimiseks piisavalt linnaruumi. Kinnistu on ainult maja vahetus läheduses ja autostumisega kaob viimanegi murulapp parkla alla. Hoonestusevahelised haljasalad on aga riigimaa ja hooldusest väljas.

See toob kaasa haljastuse, arhitektuurse väikeinventari, mänguväljakute ja kergliiklusteede süveneva amortiseerumise ning linnaruumi kvaliteedi kindla ja pideva languse.

Tuleb leida mingi viis maaomandi ümberjagamiseks ja/või eraomaniku kaasamiseks hooldusesse. See on tõsine probleem, mis kimbutab kõiki Tallinna magalarajoone. Protsessi kiirendab omakorda elanikkonna vananemine ja sellest tulenev huvi ning võimaluste vähenemine.

Teiseks ei suuda me siiski tagada linna tasemel likvideeritava haljastuse asendamist. Saan väita, et linnaosad on suures hädas asendusistutusteks vajalikule haljastusele, eelkõige puudele sobivate istutusalade leidmisega. Puuduvad pikaajalised plaanid ja kavad reguleerimaks istutusalade süsteemset leidmist.

8. Kui oleksid vastutav õppejõud, siis milliseid aineid õpetaksid tudengitele rohkem, milliseid vähem? Millest jääb Sinu meelest Sinu valdkonnas töötavatel inimestel puudu?

Minu arvates on Eesti maastikuarhitektidel puudu oskusest esitada oma ideid kaasaegsel visuaalsel tasemel.

Ma ei ole küll kursis ülikoolide hetketegemistega, aga tööd, mida ma näen iga päev, on madala visuaalse kvaliteediga. See on esimene aspekt, mis kohe meelde tuleb. Head ideed hajuvad esitluse madalasse kvaliteeti.

Suur osa on ka maastikuarhitekti kui spetsialisti mõtteviisi mastaapsuse ja seoste loomise võime puudumisel.

Paljudes planeeringutes ja projektides on maastikuarhitekti poolt esitatav ainult nn tapeet/maht kausta vahel ja see ei loo mingit ruumilist tervikut arhitektuurse osaga või linnaruumiga.

9. Kas maastikuarhitektuur on kunst?

Jah. See on tarbekunst. ÕU 1- 2009 | intervjuu

I can bring out two major categories when talking about city and gereenery – general and personal. When the first one deals with outer space in general, on state, on city level, then the other side of the medallion concernes the space that surrounds individual- it´s the park or a tree which this person has individualized for himself. According to these levels it is possible to consider different scales, quantity and quality of greenery.

There are two major visions for Tallinn when we talk about landscape architects role in participating in creating future visions for the city.

Firstly I could bring out the green structure, its green corridors and their logical connection to larger greeneries outside the city. In order to achieve these goals we have a theme planning in process to define the methods and practices to backup our ideals.

If You look at the landscape architect´s point of view, the most concerning problem of Estonian towns is the undermaintenance of the outer space and fragmentation of the whole by

the deficient planning practice. During the land reprivatizing in Estonia, land was devided in a way where big apartment houses didn´t get enough space to make the connection with the outdoor environment. This little that they have, is dominated by cars and the room between buildings is owned by state which unfortunately makes it a no man´s land. I can see the solution in redividing the land ownership or involving private owners in maintenance.

Osalusdemokraatiast, õigemini vajadusest selle poole liikuda, räägitakse nüüd juba iga päev. Aga kas või milline see täpselt olema peab, millisel määral ja kus osaleda ja kas kõigil selleks tõepoolest ka tahtmist ja/või teadmisi on (või kas viimaseid üldse on vaja) – sellest palju ei kõnelda. Kuna mõiste ise kõlab peene ja paduteoreetilisena, ei julge enamik inimesi tema tegelikku, lihtsasse sisusse süvenedagi ja kiirelt loobutakse kaasa mõtlemisest.

Osalusest, oma panuse andmisest ja selle mõjudest nii ühisruumile kui sotsiaalsetele struktuuridele on 1966. aastal kirjutanud Zenta Ergle oma lasteraamatus “Meie õue lapsed”. Kui jätta tähelepanuta tolle aja raamatutele iseloomulik propagandistlik toon, räägitakse tegelikult sellest, kuidas toimib pisikene ühiskonnamudel ja mis juhtub, kui osasid selle liikmeid mingitel põhjustel tõrjutakse. Ja kuidas lõpeb lõhkumine ja lammutamine, kui needsamad lõhkujad kampa võetakse. “Need teised” tehakse omadeks, ehitatakse ühiselt mänguväljak ja peetakse palliturniir ja hiljem on just paha poiss Maigonis see, kes kommipaberid meie hoovilt kokku korjab.

ÖÖ_ÕU Karin Bachmann

intervjuu | ÕU 1- 2009 Samal teemal on ilmunud artikkel kultuurilehes Sirp (10.10.2008)

Linn on väga paljude kodude hoidja ja moodustab seega ühe suure kollektiivse kodu, kus igaühel peaks olema hea. Kui piiluda tagasi, siis üleüldises mõttes hakkasid linnad tekkima seetõttu, et koos oli turvalisem ja sai paremini kaitset korraldada. Täna on kõik vastupidi – linnast ohtlikumat paika ei ole. Me ühine ruum on täis võõraid, kelle hulgas peaks end tegelikult koduselt ja julgelt tundma, ja seetõttu ongi saanud väga tähtsaks, et linnakeha moodustuks omaste kohtade võrgustikust, mis on tuttavad ja turvalised. Inimesed peavad suutma nende kohtadega suhestuda, suutma neid ise luua – see käib läbi kogemuste, ühiste elamuste ja isiklike tunnete-mälestuste. Koht on sotsiaalne konstruktsioon ja kõik, mis temas on, tuleb inimestelt. Tehtud tegevused, nurgapoe saialõhn, kuldnokk, kohatud sõber ja peetud vestlus tegelikult ehitavadki koha.

Linn ei ole projekt, vaid protsess, ja kõik, mis temaga või temas juhtub, on mingil viisil eelnenuga loogiliselt seotud.

Linna täitvad inimesed kasutavad teda eneste huvides ja viisil, kuidas parasjagu vaja. Avalik ruum, mis on vaid vaatamiseks, on oma aja ära elanud ja tuleb aru saada, et ta on tarvitamiseks ning ka klassikalises mõttes ausammastel peavad olema veel mingid lisaväärtused, mis lubaksid temast kõrgemale ja edasi mõelda. See sarnaneb praegusaegse hobijahiga, kus enam ei jahita selleks, et tappa, vaid tapetakse jahtimiseks. See, mida jahilt oodatakse, on varem kõrvalise tähtsusega olnud ja üldse mitte omaette väärtusena tundunud aktiviteet nagu metsaskäik, lõkkel küpsetamine, väliööbimine jne. “Jaht” avalikus ruumis ei piirdu enam toidu- ja tarbekaupade hankimisega, vaid otsitakse emotsioone, sündmusi, kohtumisi. Jahimees on palju valivam ja see esitab saagile ehk avalikule ruumile hoopis teistsugused nõudmised.

Disain ja öö.

Tallinnas toimus 2008. aasta oktoobris Disainerite Liidu korraldatud festival Disainiöö. Selle sees panid maastikuarhitektid kokku kaks – õue ja öö. “Tule õue!” on kõigile lapsepõlvest tuttav hõige ja see tähendas pallimänge, põnevaid kuuride taga luuramisi ja saladusi – päeval. Öö seevastu on aeg, kus ei ole valgust, ja ruum, mis päeval on ühesuurune, venib öösel välja – teekonnad on pikemad, sammud kiirenevad. Sarnaselt kohaga on enamik ööst inimeste poolt juurde mõeldud – meid hirmutab pigem öö sotsiaalne olemus, mitte valgusepuudus. Öö_õu: kokku pandi kodune ja ärev ning Raekoja platsi tekkis selline hoov, kus võis ööpäev läbi olla kodus: pikutamiseks muru, millel tekid, padjad, kaltsuvaibad ja lauamängud; pihlakad, kust marju võtta; tünn, kus sees hõõguvad söed ja kõrval puupilpad ning söekott, et lisa panna; lastele kollaseid lehti täis hüppamistünn. Õhtuseks ajaks kinnitati kohtadele väikesed lambid, mida võis oma äranägemist mööda süüdata. Seda kõike tehti võimalust andes – ei otsustatud asju lõpuni ära ega disainitud üle, vaid jäeti inimestele endale võimalus mõelda ja loomeprotsessis osaleda.

Tavaliselt sammu kiirendama suunav hiigelsuur raeplats muutus ootamatult koduseks. Ei kõndinud minema ükski lauamäng, padi ega tekk, ei põlenud maha majad ega kaltsuvaibad. Algul käidi küsimas luba, et kas tohib. Ja astuti ka mururibadest üle, mitte peale. Õnneks on lapsed, kes võtavad maailma nii, nagu see parasjagu on. Kui on muru, tuleb sellel joosta, ja kui on pandud mäng, võib sellega mängida, ja kui kukub sillutiskividele vahtralehti – mis siis sellest? Need saab ju kokku pühkida.

Kirjutamata reeglist kasutada kõike kenasti ei astunud keegi üle. Turvamehed platsil olidki lõpuks lahked selgituste jagajad, mitte valvurid. Koht toimis ja samas asus end edasi arendama – inimesed planeerisid ja tegid tegevusi, mida õue-ehitajad ei ÕU 1- 2009 | uudised

uudised | ÕU 1- 2009

Öö_õue mõtlejad-ehitajad: Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt, Kadri Klementi, Aljona Galazan, Karin Bachmann.

Abilised: Mirko Traks, Sander Pukk, Tuuli Silber, Harry Rull sõpradega, Hannes Verlis, Tiit Sild, Lauri Kilusk.

Fotod/Photos: Merle Karro-Kalberg, Kadri Klementi

olnud ette näinud, näiteks murul telkimist, võidujooksu mururadadel ja raja kasutamist palliplatsi piirina. Osalus lisas lakkamatult uusi kvaliteete ja koht vormus pidevas muutumises.

Iga pidu saab ükskord otsa Öö-õu oli Tallinnas kolm päeva. Siis tuli ta algosadeks lahti võtta ja maailma peale laiali jagada. Aga raeplatsi mälukihtidesse jääb ta alles ja inimesed, kes sellest osa said, meenutavad seda kohta ehk “mäletad, see, kus oli see aed tookord”. Seal kuskil toimetab see mees, kes tõi kõigile soovilõngu pihlaka külge sidumiseks, ja see, kes kõrkjatesse hüppas, ning ka see, kes öise tule ääres teistele käe pealt tulevikku ennustas, ja too, kes kõigile suitsukala pakkus. Võrku tekkisid uued sõlmed, mis ühiskonda koos hoiavad. Ühiskond tähendabki ühist ruumi, nii konkreetset, mentaalset kui sotsiaalset.

Ruumist saab koht elamise kaudu – tema kasutamine ja mälestuskihtide lisamine kasvatab niite inimeste vahel ning toodab kogukonnale vajalikku sotsiaalset ruumi. Seda lihtsat tarkust tasub linnu valitsedes ja kavandades aeg-ajalt meelde tuletada.

The city is a collection of homes and therefore needs to be homey for people. Looking back to history we see that cities were formed for feeling more secure. Today it is vice versa – the city is the most insecure place. We have to share our collective space with strangers. In order to make the city a home one needs to have personal feelings and memories connected to that space. A place is a social construction, as Doreen Massey said.

Everything the place has, comes from people. In the September of 2008, Tallinn held the Design Night festival. Landscape architects put two features – night and yard – together.

Yard is a synonym for play: everyone has their own positive memories with it. Action in the yard mostly takes place in the daylight. Night, therefore, is a lightless time, and space dissolves into the darkness. We are scared not of the absence of light, but of the social essence of it. Night_Yard was a design where homeliness and anxiety was put together.

It was a public space in the heart of the old town of Tallinn, where one could feel at home 24/7. A lawn to lie down on, pillows, blankets, carpets, board games, a fireplace was provided. Unwritten rules, to respect what was there, were obeyed. The space provided for people created new spontaneous thoughts and activities (camping). Participation created new qualities and place went through several formations.

Night_Yard provided new meanings for the place for three days. Although it had to be fractionated, it was stored on the memory layers of the square. ÕU 1- 2009 | uudised

uudised | ÕU 1- 2009 Concept and solutions: Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt, Kadri Klementi, Aljona Galazan, Karin Bachmann.

Associates: Sander Pukk, Tuuli Silber, Harry Rull and friends, Hannes Verlis, Tiit Sild, Lauri Kilusk.

Kogu Ras Al Khaimah arendus arvutigraafiliselt.

Allikas: Panoramio.com Development of Ras Al Khaiman by computer graphics.

Source: Panoramio.com

Praeguses kehvas majandussituatsioonis võib tunduda esmapilgul kohatu rääkida luksusest ja maastikuarhitektuurist samas võtmes. Marhitekti* rõõmuks leidub maamunal kohti, kus majanduskriis veel nii tugevalt ei löö ning investorid jätkavad investeerimist keskmisest kulukamatesse lahendustesse. Araabia Ühendemiraatides on laiem joon pigem reegliks.

Londonis baseeruva maastikuarhitektuuribüroo Scape Design Associates üks viimaseid töid meelitab kundesid Dubai külje alla. Sealsete populaarsete teemapiirkondadele kõrval hakkab peagi ehitusprojekti faasi jõudma 200 hektaril piki Ras Al Khaimah emiraadi randa laiuv Mina Al Arab nimeline kuurortkompleks, mille üks osa on inspiratsiooni ammutanud Tai arhitektuurist.

Mina Al Arab (araabia keeles - Araabia sadam) asub Dubaist põhjas osaliselt tehissaarel Pärsia lahe rannikul.

Kuurortide disaini peetakse maastikuarhitektide seas suhteliselt kitsaks nišivaldkonnaks. Esiteks on suunitlus võrreldes tavaliste linnakujunduse või muude avalike alade projektidega rõhutatult külastuskogemuse keskne, autentsust ja eksklusiivsust taga ajav. On ju tegemist funktsioneeriva teenindusasutusega, millel on oma elurütm ja omad reeglid. Eeldades, et kuurordi külastaja käib välja üsnagi märkimisväärse rahasumma, peab ka saadav kogemus olema ülivõrdes eksklusiivne ning suutma veenda järgmiseks puhkuseks tagasi tulema.

Soojades maades on kuurordist saadava kogemuse keskmes vaieldamatult maastik, kus külaline suurema osa oma ajast

TAI -HÕNGULINE S ARAABIA TEHISSAA IHTKOHT REL Remi Kübar

ÕU 1- 2009 | projekt

projekt | ÕU 1- 2009 * maastikuarhitekt

Projekt: RAK RH008 Mina Al Arab Maastikuarhitekt: Scape Design Associates, London, UK Arhitektid ja insenerid: P&T Architects & Engineers, Dubai, Araabia Ühendemiraadid Arendaja: RAK Properties, Dubai, Araabia Ühendemiraadid

Illustratsioonid: (ülemine rida) Four Seasons kuurort Ko Samui saarel Tais ja inspiratsiooniks olnud tüüpilisi Tai paviljone ja varjualuseid, (keskel) üldvaade projektialale ning illustratsioon kogu kompleksi maastiku selgrooks olevast looklevast kaskaadidega vetemängust, (all) Krachang Bai thet Lai muster ja valgest läbipaistvast perspeks- klaasist paneelidega väiksem pergola.

Illustrations: (top line) Four Seasons resort on Ko Samui island in Thailand with inspirational typical Thailand’s pavilion and shelter, (center) overview of the whole project area and illustration of curvy waterfall cascade that is spine of the landscape, (under) pattern of Krachang Bai thet Lai and small pergola from white transparent perspex glass panels.

veedab. Maastik peaks olema mitmemõõtmeline ning endas ühendama vastandlikke funktsioone: pakkudes nii ruume omaette olemiseks ja lõõgastumiseks kui ka avarust ja dramaatilisi vaateid ümbritsevale maastikule Teiseks oluliseks faktoriks kuurortide kujundamisel on selle kompleksi toimimise köögipoolest aru saamine. 4 - 5 tärniga kuurordilt eeldatakse enamat kui esmaklassilist teenindust ning kuigi selle teeninduse korraldamine ei ole otseselt maastikuarhitekti rida, saab ta siiski kaasa aidata selle logistilise kaadervärgi sujuvale ning märkamatule toimimisele.

Tai teemakuurort on üks mitmest sarnase kontseptsiooniga keskusest Mina Al Arab arenduses.

Samas kompleksis on ka näiteks Maroko ning Vaikse ookeani saarte teemaline kuurort. Infrastruktuuril pikemalt peatumata olgu üles loetud arhitektuursed võtmeelemendid, mis juba kontseptsiooni faasis ühtseks plaaniks kokku sulatati.

Poolsaartel on ruum selle tipus olevale kalarestoranile ning 1-kordsetele villadele ja 3-kordsetele n.ö apartement hoonetele. Kuurordi osa keskmes on hotell, klubihoone ja sisespaa, 2 erimenüüga restorani, eraldi klubihoone lastele, spordiklubi, porte cochere ehk vastuvõtuhoov ning kogu kompleksist veidi eraldi seisvad ning omaette toimivad ballisaal ja konverentsikeskus. Kui mõelda Eesti põhjamaisest ja suhteliselt pragmaatilisest vaatenurgast, siis ei kujutaks sellises mastaabis teemakuurorti Eestis ette eriti keegi. Araabia Ühendemiraadid nagu ka muud Araabiamaad

projekt | ÕU 1- 2009

hõlmavad endas tunduvalt vähem nii keskkonnast, ühiskonnast kui rahalistest vahenditest tulenevaid kitsendusi. Vaadates ka muid suhteliselt ulmelisi lahendusi tundub, et piirkond elab endiselt „1001 öö“ piirideta muinasjutus, kus Aladdin lampi hõõrub, Ali Baba aardeid avastab ning Sinbad kaugetel ookeanidel seilab.

Selge on see, et stiili-kuurortide kujundamise eesmärgiks ei ole midagi üks ühele kopeerida või kuhjata kokku erinevaid elemente, mille tulemuseks oleks eklektiline teemapark.

Pigem võiks koondada kuurordi olemuse kokkuvõtlikult märksõnade „kaasaegne“, „tai hõnguline ja dubailähedane“ alla. Autentsuse taotlus kaasaegses dubailikus võtmes.

Nagu ideaalis enamik maastikuarhitektuurseid projekte, eelnes ka sellele projektile eeltöö mõistmaks teemapüstitust sügavuti. Laiemas laastus olid peamisteks eeskujudeks juba sisse töötanud 5-tärni kuurordid Ko Samui/Phuketi piirkonnas Tai lõunaosas.

Kitsamas mõttes on elemendid, kust inspiratsiooni ammutati, traditsioonilised Tai paviljonid, mustrid ning üheks olulisemaks õiget meeleolu loovaks elemendiks on lopsakas

ÕU 1- 2009 | projekt

projekt | ÕU 1- 2009

Tai mustritest inspireeritud lahendus tenniseväljakute sissepääsu juures.

Entrance to tennis court, inspierd by Thailand’s patterns.

ÕU 1- 2009 | projekt

Foto/Photo: Malev Toom

troopiline taimevalik. Seda loomulikult liikidest, mis Dubai kandi kõrgeid temperatuure edukalt taluvad, kuid on samas Tai päritolu.

Struktuuridest rääkides tuleb tõdeda, et igasugune varjualune on kuumas kliimas hindamatu väärtusega. Seepärast ongi troopilistes tingimustes need lopsaka taimestiku kõrval vaat et ühed olulised kujunduselemendid. Projekti käigus töötati välja nelja tüüpi struktuure, mida siis sobivates kohtades kogu projektalal kasutati. Tais nagu ka Lähis Idas on ka kaasaegsetesse kujunduslahendustesse sisse põimitud traditsioonilisi mustreid, mis on paljuski märgilise tähendusega, olles üheks oluliseks kultuuriliseks sidujaks. Need on vaid mõned ilmekamad ja ka isiklikumad näited Tai kultuuri ja kunsti kaasaegsest kasutusest kuurordi projekteerimisel. Just nimelt kaasaegse kuurordi. Tai kultuuri ja pärandi suur osa on ka näiteks iidsed budistlikud templid, mile idee kliendi poolt juba projekti esimestes faasides välistati. Tunda peab olema Tai hõngu kõrval ka juba mainitud „1001 ööd“ saavutades niimoodi täesti uue atmosfääri ja elamuse. Ja seda põhjamaisest Eestist vahemaandumisega umbes 13 lennutunni kaugusel.

Näituse ja Anna Haava tänava tühi nurk on tähenduslik. Praegune õigusteaduskonna hoone on ainus, mis 1907 aastal ehitatud arstiteadusliku eraülikooli hoonetekompleksist säilinud on.

Tühi nurgakrunt on sisuliselt auk tänavafrondis, mille linnaplaneerija enesestmõistetavalt hoonega täidaks. Peidetud väärtused nõuavad aga tavapärasest erinevat lähenemist, mis sunniks tänaval uitaja seisatama, silmi tõstma ja küsimusi esitama.

One of the recent projects of London based Scape Design Associates flatters sunseekers to the outskirts of Dubai in U.A.E. Among other thematic areas in the region will soon lie Mina Al Arab development, which has partly derived its inspiration from Thai architecture and design.

Resort design is considered even among landscape architects as relatively nishe-territory.

First of all compared to traditional urban design or other public realm projects the design orientation is quite noticeably more led by guest experience, authenticity and exclusivity.

The resort is after all a functioning establishment, with its own rhythm and rules. And for international hotels, which cater to a discerning and demanding client base, many of whom travel internationally and luxuriously as part of their working lives, the landscape is key to both authenticity and exclusivity.

Thinking of Estonian nordic and kind of pragmatic perspective no-one probably would envision thematic resort to be built here in that kind of scale. United Arab Emirates, together with other countries in the Persian Gulf region on the other hand seem to have far less restrictions derived from society, natural environment and funding. Bearing in mind many other, quite simply outrageous developments in Middle-East, it looks as if the region still lives in the “ 1001 Nights“ fairy-tale, where Aladdin is rubbing the lamp, Ali Baba is looking for treasures and Sinbad is sailing on distant seas.

TARTU ÜLIKOOLI IURIDICUMI KRUND I KUJUNDUS Küsis: Tõnis Kimm el (arhitekt) ÕU 1- 2009 | projekt Vastas: Merje Müü risepp (arhitekt)

projekt | ÕU 1- 2009

Project: RAK RH008 Mina Al Arab Landscape architect: Scape Design Associates, London, UK Architecture and engineering: P&T Architects & Engineers, Dubai, United Arab Emirates Contarctor: RAK Properties, Dubai, United Arab Emirates Webpage of project Mina Al Arab: http://www.minaalarab.net

Arhitekt: Merje Müürisepp Kaasautorid: Jane Asper, Kristiina Habicht Ehitaja: Meteci Valduse OÜ Projekt: 2008 Valmis: 2008 sügis ja 2009 kevad

Illustratsioonid: (vasakul) autori akvarell, foto: Tõnis Kimmel Illustrations: (left) author’s water color, photo: Tõnis Kimmel

Kas lihtsalt murust ja pinkidest poleks piisanud?

Veeriku linnajaos puudub väärtustatud läbimõeldud avalik ruum. Õigusteaduskonna õppurid on elustiililt edumeelsed karjeristid, nad on liikuvad ja pigem konservatiivsed. Vastupidiselt paljudele teistele üliõpilastele kasutaksid nad vähe klassikalist pinkide, teede ja puudega parki tšillimiseks ja lõõgastumiseks. Haljasala ülesandeks sai hoone ja koha väärtustamine läbi esteetika, millele on lisatud parajal määral kasutusvõimalusi. Ornamendi voolav „juugend“ pigem täiendab hoone range sajandialguse juugendi maiguga arhitektuuri.

Milline on lahendus?

Tegemist on pigem landart-disainiga. Kogu haljasala täidab taimemotiivist kujunduselement. Ornamendi peale istutatakse kiviktaimla ja suvelilled, nende vahele jäävad omakorda graniitkillustiku alad. Ornamenti sulanduvad laiad puitlaudisega pingid-lesod, lahendatud on ka jalgrataste parkimine, prügimaja, ala välikohvikule.

Mainstream ei karda olla? Kataloonia maastikuarhitektid muud materjali kui CORTEN ei tunnegi…

Küsimus on selles, millal ja kus roostetavat metalli kasutada? COR-TEN ja vana hoone – need kõlavad kokku. Roostetav teras kannab endas samaaegselt kaasaega ja justkui hääbumist/hävimist. Tänapäevaste ehitusmaterjalide hulgast on just COR-TEN see, mille vananemise protsess on kõige atraktiivsem, materjal kasvab ajas ja suudab kanda pärandi nõudlikku „koormat“.

The empty corner of Näituse and Anna Haava streets has a lot of meanings.

Since 1907 professor Rostovtsev built these houses here for a private medical university.

The building now belonging to the Faculty of Law is the only one of them left. The hidden values of the empty corner plot insist a different approach that would attract flaneurs to stop, rise eyes and ask questions.

Wouldn’t it have been enough just to add lawn and benches?

The mission of that green square is to value the buildings and the place through aesthetics and a number of added using opportunities. The flowing “Art Nouveau” of the ornament complements the rigid style of the early 19th century houses.

What is the final solution?

It’s more like a land-art design. The whole square is filled by a plant-shaped design element. The ornament is drawn by a lifted rusted-steel (COR-TEN) platform with wide wooden benches and plants on top.

Aren’t you afraid of becoming mainstream?

Catalan Landscape architects almost never use anything else but COR-TEN…. The question is when and where to use rusted metal. COR-TEN harmonizes with old buildings.

Rusted steel carries both: contemporaneity and a sense of ruination.

ÕU 1- 2009 | projekt

projekt | ÕU 1- 2009

Project: Landscape desing for Iuridicum’s plot (University of Tartu) Architect: Merje Müürisepp Co-authors: Jane Asper, Kristiina Habicht Contarctor: Meteci Valduse OÜ Project: 2008 Date of realisation: 2008 autumn and 2009 spring

Illustratsioonid: (üleval) autori foto projektist, (all) LED ei ole rahulik, üksikud täpid vahetavad värvi ülejäänud pilvest erineval sagedusel. Siin on valmis töö ise oma rütmi dikteerinud ega tööta iseloomutu masinana, milleks ta oli ehitatud.

Illustrations: (top) Author’s photo of the project. (below) the LED lights are not peaceful, some spots change their colour in a different rhythm from the others. Here, the realized work has dictated its own rhythm and doesn’t act as a characterless machine that it was built to be.

Valgusinstallatsioon põhineb 2003. aastal Põlva linnavalitsuse poolt korraldatud paisjärve saare arendamise ideekonkursi tööl. Projekt nägi ette teleskoopritvadel LED-lahendusega valgusteid, mis päevasel ajal koos kõrkjate ja hundinuiadega tuule käes nõtkelt kõiguvad, muutudes öösel kontrastseteks hõljuvateks valgustäppideks.

Praegust vihast värvikirevust algses projektis ei olnud, argiöödel olid tuled määratud valge valguse värvi põlema. Erinevat tooni valgus oli jäetud pidupäevadeks, peegeldades pühade värvi: kevadpühade aegu kollast või rohelist, vabariigi aastapäeval sinist, lauritsapäeval ja jüritule aegu punast ning nõnda analoogselt edasi.

Viibisin projekti realiseerimise ajal pikalt eemal ega saanud sugugi kaasa rääkida, nõu või täpsustusi mu käest õigupoolest ei küsitudki. Nii muudabki relee tulede värvi õhtust hommikuni LED-i vikerkaarevärvispektris nagu odavatel jõulukaunistustel. Kokku pole just suurem disainiime, ent kui öösiti aeg seisma panna, hiilivad türkiisitäpid sind musta vee kohalt üsna müstilisel kombel. Lisaks on elustik ridvad ilusti omaks võtnud, valgete mummude otsas tasakaalu hoidvad valged (pallidest kordi suuremad) kajakapommid lisavad äraspidise peegelduse, kus lisaks alt veepinnalt nähtavale peegelduvad mummud ka ülespoole, muutudes hiiglaslikeks topeltmummudeks.

The lighting-installation in Põlva was completed in 2004 after an award-winning competition entry. 150 white LED-filled bullets flex on the tips of telescoping poles, resembling the surrounding lakeside vegetation. The design proposal, compared to the actual realisation, has a somewhat different colour scheme: plain white lights for everyday occasions, coloured lights for a festive atmosphere: yellow-green for Easter, blue for the Independence Day, green-red for Christmas, etc. Reality shows us lights of all colours at all nights (the colour of the lights is constantly changing through the whole LED spectrum), which in the opinion of the author of this work is not the best of solutions.

TOPELTMUMMUD Anna-Liisa Unt projekt | ÕU 1- 2009 Idee: Anna-Liisa Unt

Idea: Anna-Liisa Unt

Objekt: Põlva paisjärve saar

Object: isalnd of impounded lake of Põlva

Asukoht: Põlva linn

Location: city of Põlva

Valminud: 2004

Realized: 2004

Tööde maksumus: 370 000 krooni

Costs: 370 000 EEK

The way that the installation fits with the site, on the other hand, has evolved better than expected. The ground is not neatly taken care of, the poles grow organically out of the disorder and white seagulls balancing themselves carefully on top of the bullets create the illusion of white double balloons on sticks.

Fotod/Photos: Kaisa Kangur, Erik Kask, Jaanika Sokman

Aprill oli teatavasti maastikuarhitektuuri kuu. Kohe esimestel päevadel toimus reklaamürituse ja katsetusena linnamäng „Istuge, palun!“. Heade inimeste abiga kogusime vanu ja elutuid toole ning panime nad värviga särama. Mukitult anti neile võimalus kesklinnas uut noorust otsida ja peab mainima, et see tuli neil üle ootuste hästi välja!

Kohe algul linnas laiali valgudes tõmbasid toolid suurt tähelepanu. Liikumatu ja tõsise linnamööbli kõrval mõjusid säravvalged ja erkrohelised toolid värskendavalt. Kontrastiga üllatades panid toolid möödujaid enda üle arutlema ja istet võtma, jalgu puhkama ja juttu ajama, sõbraga õlut rüüpama, või kui asukoht ei meeldinud, sai tooli viia paremasse paika, kasvõi koju. Vanad toolid leidsid kohe uusi austajaid, kes said julgelt linnas mängida.

Toolid olid linna elavdajad, kuid veidral kombel panid nad möödujaid just rahulikult istuma ja seeläbi ümbrust märkama. Tihtipeale peavad jalutajad porilompide vahel laveerides keskenduma töistel ja tõsistel teemadel mõtlemisele ega märka, mis neid ümbritseb.

Nüüd oli neile aga lahkelt uutes kohtades istevõimalus antud ja igaüks sai meelepärase tegevuse taustal mõtiskleda linnaruumi üle, mõni teadlikumalt kui teine.

Lisaks päikesele tekitas sooja tunde lihtne istumine lihtsal toolil. Kodune mugavus ja hubasus näitasid nii tudengile, õppejõule kui vanurile, et linnas võib ja saab mõnusalt aega veeta. Linn on me ühine vara ja väärtus, mis pole pelgalt linnaisade mänguväljak, vaid meie elukeskkond. Miks mitte istuda toolil seal, kus tahad, ja teha seda, mida tahad.

On the first days of April a city play “Have a Seat, Please” was held on the streets of Tartu.

With the help of good people, old chairs were collected and new life given to them. As they were covered with new paint the dull gray chairs became to shine and found their second youth.

As chairs were placed to the centre of the city, they caused lot of anxiety among passers by. The contrast between stoic formal street furniture and new movable white and green chairs was recognisable. You could sit wherever you liked, have a chat or a beer and if the crowd grew or the position of the chair was not pleasant enough, You could move it in order to make the most comfortable city space yourself. The city play with chairs got admiration right away, even so much that some of the chairs were taken to people’s homes. As these chairs were put on the cityscape to enliven the space, they also acted contradictorily. People would sit in the middle of the busiest streets to slow them down.

You could sit in places, where you never had that opportunity before and therefore you could see the city differently.

As chairs usually used in interior design, were brought to exterior, new associations and homely comfort was added to the urban space. City is our mutual asset, a value that is not only a playground for politicians and planners sitting behind their computers. It is our common living environment. Why not sit wherever you like, whenever you like, and do what you please.

ÕU 1- 2009 | projekt

projekt | ÕU 1- 2009

Kristian Nigul

Projekt: Istuge, palun!

Project: Have a Seat, Please!

Asukoht: Tartu linn

Location: city of Tartu

Autor: EMÜS

Author: EMÜS (Association of Estonian Landscape Archi-

Läbiviimise aeg: aprill 2009

tecture Students)

Sündmus: maastikuarhitektuuri kuu

Time: April 2009 Event: Month of Landscape Architecture

Kontseptsioon Maa-ameti ortofotol Source of photo for concept: Estonian Land Board

Andsime ülikoolile värviks valge (ja varjunditega valge), sest see on siiras, puhas, range, lihtne. Ühegi ruumi ideoloogiat ei saa kanda edasi pelgalt katsutava asjaga – latern, mööbel – kandepind olgu laiem. Idee kandub edasi valguse, mitte valgustiga – valgus valges päevas. Kõiki ülikooli kesklinna hooneid seob omavahel valge, hoone/väljaku perimeetrit järgiv maapinnal kulgev valge joon, mis elemendina on karge ning peaaegu et ebaõigeks tõlgendamatu. Ülikoolil on kaks väljakut, mis teine teiselt poolt tulijaid sisse kutsuvad – Kuningaplats ja koht Lossi ja Ülikooli tänava ristumisel, nn “maaliga maja” külg. Väljakud on tehtud inimestele kasutatavateks, antud võimalused istudaolla-puhata või ka töötada (pistikud arvuti-telefoni laadimiseks, lauad). Väljakud on lihtsad, mis ei anna tegevusi ette, vaid loovad ruumi kui konteineri, kuhu inimesed ise hakkavad südmuste lisamise läbi sisu tekitama. Kuningaplatsi keskseks tähtsaimaks elemendiks jääb ausammas. Väljak lubab ka ülikooli lõpetajatel endisest paremini lõpupildistamisi, lilleandmisi jm kogunemisi korraldada. Mitmefunktsionaalsed/mitmekõrguselised astmed võimaldavad kontserdi-etenduse publikut paigutada.

Tartu Ülikooli ja konteksti lahtimõtestamiseks kasutasime põhilise tööriistana urbanistliku ikooni teooriat (R. Bunchoten, Chora), mis oma käsitluses ülikooli olemuse Tartu linnastruktuuris (nii füüsilises kui mentaalses) täpselt kokku võtab. Ülikoolil on nii ajalooline kui sümboolne tähendus ning nii linna igapäevaelus, selle valitsemisel kui tema esitlemisel rakendatakse ülikooli kui linna põhiolemuse absoluutselt olulisimat kandjat.

Tartu Ülikooli rolli linna mentaalses ruumis ei ole miski eriti kõigutanud, kuid konkreetse ruumi esipärlina on ta praegu jäänud tagaplaanile. Uue ärikeskuse jõuline kandumine Turu tänava suunas ja isikupäraste hoonete ehitamine on tekitanud meeltesse ja keelde konstruktsioone, kus Tartust iseloomustatakse pigem Tigutorni kui ülikooli peahoone kaudu – seda kontekstis, kus kõneldakse kvaliteetsest (avalikust) ruumist. Uued ikoonid tõusevad vanade kõrvale. Ülikooli positsiooni tugevdamiseks ja “uutega” võrdväärsesse dialoogi astumiseks peabki kaasajastama ennekõike seda keskkonda, kuhu inimene esmalt ülikooliga suhestudes satub – linnakeskset ülikoolikeskust.

Ülikooli hoonetel on siseõued, mis on omainimeste kokkusaamiskohad. Õuetubades on pingid, toolid, riiulid, vaasid – nagu ikka koduhoovis. Õued on tänavale suletud läbipaistvate aedadega – ei peituta tõrjuvalt müüri taha, vaid selgitatakse avatud/ privaatse ala piir.

URBANISTLIK IKOO N Karin Bachmann, M irko Traks ÕU 1- 2009 | projekt

projekt | ÕU 1- 2009 Projekt: Tartu Ülikooli kesklinna campus’e haljastus- ja kujundusprojekt Maastikuarhitektid: Mirko Traks, Karin Bachmann, AS K&H Inseneriosad: Herkki Rõõm Tellija: Tartu Ülikool

Illustratsioonid: Mirko Traks. (vasakul) Urbanistlik ikoon, (taust) pitsimustriga tehiskivi.

Illustrations: by Mirko Traks. (left) Urban icon, (backgound) artificial stone with lace pattern.

Praeguse Keemiahoone esist on autodest poolenisti puhastatud, et sümpaatne vahekäik, mis ühendab Jakobi ja Lossi tänavaid, oleks rohkem avatud ja seda oleks meeldivam kasutada.

Vahekäigust on parkimine ära viidud ja asemel on jalgrattahoidlad. Käigust viib trepp otse nurkmisele platsile “maaliga maja” juurde. Projekti eesmärk, mida kavandatavad üsna lihtsad muutused täidavad: hoida ülikooli linna väljapaistva koostisosana, mis tõuseb esile ja kiirgab akadeemilisust, kuid on samas linnastruktuuri loomulik aines, astudes ka ülikooliga mitteseotud kodanikule lahkesti lähemale.

Materjalid: graniit, vanad munakivid ja kiviplaadid (peahooneesise asfaltkatte alt), valged betoonkivid (valatud pitsimustriga), puit (pingid, astmelaudis), metall (konstruktsioonides). Üldine idee ja mõte kajastuvad materjalides, mida reaalsetes lahendustes kasutatakse. Neist tekivad lõpuks vormid, värvid, kujud – need, mida inimene hakkab tajuma, mille järgi oma käike sättima, ruumielamusi saama, kohti tekitama.

Materjalid peavad olema koha iseloomu kõige paremini edasi andvad ja kvaliteetsed, samas peavad nad jääma statistiks, mitte trügima peaesineja rolli. Tegelik idee kulmineerub lõpuks detailides.

Kuningaplatsi eesmärgiks on avada ülikooli väliruum linnale, et ühte teisega paremini liita. Ülikooli peahoone tagune, tähtsuselt peasissepääsu järel teisel kohal asuv ruum, peab olema pi-

dulik. Meeleolu loomiseks kasutatakse siledate valgete plaatide vahele samas mõõdus reljeefseid pitsimustriga tehiskiviplaate.

Muster on inspireeritud Eestis kanda ja näidata armastatud, käsitööna valmistatud peentest pitsidest. Õhulised pitsiribad kui peokleidil, valged, puhtad ja triigitud. Igapäevane ilu ja viisakus; samamoodi pidulik ka pidupäeval.

Concept: the university is Tartu’s urban icon, it has a historical and symbolical importance both in the city’s everyday-life and also for our guests. The color of the squares and streets is white – simple, majestic, strict. The campus is tied together with a white line that runs on the buildings’ perimeter. Through these small interventions the university opens its space to the public by improving the existing squares with simple and user-friendly design. It consists of new furniture, lighting, working opportunities (outdoor electric outlets). Some parking places have been removed to make streets more accessible and convenient for pedestrians.

The university is keeping its position as the outstanding and glorying part of the city. The public space it offers to all citizens is still academic and at some levels “superior” but at the same time feels/acts as an organic cell of the city’s organism. Everybody can feel the integrity of the University but not as outsiders but as warmly welcomed guests.

Project: Campus of The University of Tartu, city center Aim: landscape architecture project Landscape architects: Mirko Traks, Karin Bachmann, K&H Ltd Engineering: Herkki Rõõm

Fotod/Photos: Ebu (Andres Viitkar)

Sõbra tn mänguväljak avati pidulikult rahvusvahelisel lastekaitsepäeval 2008. Selle asukoht on eriline, paiknedes Tartus Karlova linnaosa miljööväärtuslikul hoonestusalal mälestiseks oleva Aleksandri kiriku kõrval haljasalal, endises kirikupargis, mida iseloomustavad ristikujuliselt istutatud ja nüüdseks suureks kasvanud puud. Nende muhklike tüvega puude vahelise ala kujunduse eesmärgiks on pakkuda ümbruskonna lastele rohkem ühiseid ja mitmesuguseid mängu- ning vaba aja veetmise võimalusi. Nii leiab siit ringraja rattasõiduks, erinevaid variante kiikumiseks, ronimiseks, pallimänguks, keksuks, kuid ka lugemiseks, joonistamiseks, vaatlemiseks ja suhtlemiseks. Kuivõrd lapsed on väga loovad mängude väljamõtlemisel, ei pea alati kõike lõpuni ette määrama. Üheks oluliseks ideeks oli ka olemasolevate puude säilitamine ning nende rõhutamine. Rohkelt istumiskohti, samuti väike lesila „labürindi” keskel võimaldavad aktiivsele tegevusele vahelduseks rahulikumaid hetki, sest otium reficit vires.

SÕBRA TÄNAVA M ÄNGUVÄLJAK Sirle Salmistu

ÕU 1- 2009 | projekt

projekt | ÕU 1- 2009 Projekt: Sõbra tänava mänguväljaku kujundusprojekt Asukoht: Tartu linn, Sõbra 19 ja 19a kruntide vaheline haljasala Projektala suurus: ca 2580 m2 Autor: Sirle Salmistu, Artes Terrae OÜ Projekteerimise aeg: 2006 Valmimise aeg: juuni 2008 Tellija: Tartu linnavalitsus

The children’s playground on Sõbra street is situated in the middle of Karlova, a residential area of cultural and residential value in Tartu. Its placement next to the architectural heritage St. Alexander’s Orthodox Church on the grounds of the former churchyard is a bit unusual. The trees that were planted there to form the cross symbol, are grown to be big giants. The playground that is designed to honour these old trees, has also a goal to provide different game opportunities and outdoor activities for children living in the area. So you can find a track for bicycle riding, different swinging possibilities. Ball games, climbing, but also reading, drawing, observing and communicating with each other are also considered in the design project. Since children are very creative to make up their own games, enough mental space is left there for them to do so. The designer has not prepared every detail to be defined in ultimate terms. Otium reficit vires – is the motto for the playground and it emphasizes the variety of activities that help children spend their outdoor moments in a most relaxing way.

ÕU 1- 2009 | projekt

projekt | ÕU 1- 2009

Project: Design project for the Sõbra street playground Location: city of Tartu Author: Sirle Salmistu, Artes Terrae Project: 2006 Opened: 2008

Fotod/Photos: Merle Karro-Kalberg, Kadri Klementi

Kui palju kordi oleme leidnud ennast sügiseti või kevaditi kirumas märgi teid ja ookeanina tunduvaid veesilmi keset rada, mida muidu oleme harjunud läbima kuiva jalaga? Ikka tundub, et porised kingakontsad või märjad jalad on just see, mille eest ühes korralikus linnas peaks kaitstud olema. Kuigi – pole halbu ilmastikutingimusi, on vaid kehv riietus.

Poriloigud tekivad ja kaovad. Mõnikord ujuvad nende peal pardid, tihipeale tunnevad nendest rõõmu lapsed (paraku küll mitte lapsevanemad). Kas loigud maapinnal näitavad kehva vertikaalplaneerimisoskust, võib neid võtta kui umbrohtu, mille vastu pidevalt võidelda, aga lahti ei saa? Miks üldse on vaja võidelda ja kiruda? Kas ei oleks lihtsam võtta asju nii, nagu nad on, kohti sellistena, millised on nende iseloomujooned? Linn ei pea ju olema vananev naine, kes naeruväärsuseni viidud nooruseihaluses kõik tekkivad voldid ja kortsud ilukirurgi noa all sirgeks lahendab.

Poriloik, puu, kevad, võilill, öö ja päev – kõik nad on osa rütmidest ja protsessist, mida nii klišeelikult nimetatakse tagasipöördumiseks looduse rüppe. Linn kui maastik pakub biotoope nii mikro- kui makrotasandil. Kui Christophe Girot räägib sellest, et vaid läbi maastiku on võimalik kohale tekitada paiga vaim, siis tuleb maastikku tähele panna ka väiksemail tasandeil – ka poriloigu tasandil.

1. aprillil 2009 algas järjekordne maastikuarhitektuuri kuu, mille avapauguna lasti Tallinnas Viru keskuse juures vetele 300 paberlaevukest. Tallinna munitsipaalpolitsei oleks neid kindlasti sodiks pidanud. Kuid sellel kevadiselt päikesepaistelisel päeval andsid need rohelised laevad pruuni vasttärkavasse maastikku juurde särtsu ja möödujatele nüansse igapäevasest linnaruumist, mida iga päev ei pakuta. Tõid ehk mõnel muigegi huulile, meenutades lapsepõlves poriloigus mängitud mänge.

Poriloigud küll kaovad, samuti nagu laevad nendelt. Maastik meie ümber jääb, nagu jääb ka tema raudne loogika. Selle vastu ei saa. Kasutades seda, mis antud on, mänguliselt ja piirideta, sünnib tulemus, mis teeb ruumi nö puudustest eelised ja isikupära.

LAEVAD JA MAAST IKUD Merle Karro-Kalbe rg

projekt | ÕU 1- 2009

Projekt: maastikuarhitektuuri kuu tähistamise avalöök Autorid: Kadri Klementi, Urmas Paul, Merle Karro-Kalberg Erilised tänud: kogu vabatahtlik tööjõud sh Maiken, Andra, Andrea, Mari. Veel erilisem tänu Tammsaare pargi kojamehele.

Projekteeritud erinevat tooni asfaltkatted ning nõlvakujundus, (all) liigendatud müratõkked.

Illustratsioonid: Antti Pääsukene Design for hillsides and different types of asphalts, (down) divided sound barriers. Illustrations: Antti Pääsukene.

How many times have we looked at our muddy new expensive shoes and wet feet just because the route we usually take is flooded with water? Occasionally it happens, that ocean-like water features in the city seem to be someone’s careless job… because the city should protect You Gucci shoes and pedicured feet.

Mud puddles come and go. Sometimes ducks find it a very homey place, very often children consider them a perfect playground, which upsets their parents. Are these puddles indicators of bad engineering skills, or are they somewhat a nuisance like a weed on a carrot field, that You fight against, but never seem to win? Have we ever stopped for a second to take a breath and reconsider this image? We don’t need to fix something that isn’t broken. The city is not an old lady who wants to be forever young and in order to get this youth takes every wrinkle and crease as an enemy to declare a war and win it with the help of a surgeon’s knife.

A mud puddle, a tree, spring, a daffodil, day and night – they are all a part of the circulation, a process and rhythm, a part of returning back to nature. City as a landscape provides different scale biotopes. When Christophe Girot mentions that site can be reclaimed through landscape and that the genius loci of a place depends on how well You understand landscape and its logic, we also need to pay attention to the small water features such as mud puddles.

The international month of landscape architecture is celebrated in April. On the first day of this month (2009), 300 paper ships were launched in front of the main trade centre of Tallinn. Some thought they were just littering the site. But they gave the spark to the brown landscape of early spring and created new nuances.

Mud puddles disappear, as do the ships that once sailed on them. But the landscape remains, as does its logic. When using what we have, faults become character and advantage.

Maanteeametis on toredad inimesed – kui ütled neile, et tee projekteerimisel võiks arvestada ka mõne muu aspektiga ja et alati ei ole parim lahendus lühim joon kahe punkti vahel, siis öeldakse, et tule räägi pikemalt ja suuremale seltskonnale. Ja kui teed natukene selgitustööd, alustades vana hea Inglismaa kohustuslikus koefitsiendist 1,1 (tee ärgu olgu lühim, vaid olgu parim ja ilusaim) ja lõpetades väikevormide ja erinevat liiki haljastusega, siis nad noogutavad, et tõesti, ka TPI-s ju räägiti omal ajal sellest, praeguseks ehk veidi äraunustatust. Ja lõpuks ütlevad, et hea küll, proovime: siin on üks Mäo ümbersõidu eelprojekt, millele võiks teha võimaluste piires senistest huvitavama maastikukujunduse.

Oleks meil Eestis rohkem, ka teistel elualadel, selliseid arenemishuvilisi ja proovimisjulgeid spetsialiste!

Peaaegu kuue kilomeetri pikkuse teelõigu maastiku kujunduskontseptsiooni põhialusteks on Paide linna sümboolika ja liiklusohutust tagavad maastikukujundusvõtted. Paidega on seotud nii pae kasutamine kui ka ajaloolised neli kuningat – paas on läbivaks materjaliks kogu projektalal ja kahetasandilise ristmiku juures on koht kuningatele, mis peaksid sündima Paide paepäevade käigus. Monotoonsuse vältimine algab juhi jaoks eri otstarbega teeosadel erineva tooniga asfaltkatetest. Erisuunaliste teede vahel pole pikk sirge rodu samaliigilist haljasmassi, vaid on kasutatud eriilmelisi puid; nõlvad on kujundatud paekivi ja põõsastega. Selline suhteliselt monotoonne müratõke, nagu on 2008-ndal aastal valminud T2 lõigul, peaks olema välistatud – müratõkkes vahelduvad materjalid ja see pole pelgalt sirgjoon maastikul, vaid mängleb maanteega ka oma kauguse ja nurgaga. Metsa serva kujundamisel on kasutatud erinevaid segametsa liike, mille kasvukõrguski varieerub, et poleks tegu lihtsalt lõigatud metsaservaga.

Selle projektiga ei leiutatud jalgratast, vaid pigem tuletati meelde koolis õpitut, et anda oma panus meie liiklusohutusse ja maastiku vahelduvusse.

KOHUSTUSLIK KOEFITSENT 1,1

Heiki Kalberg

ÕU 1- 2009 | projekt

projekt | ÕU 1- 2009

Project: promotion event to celebrate the month of landscape architecture

Projekt: T 2 (E 263) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee Mäo möödasõidu haljastuse ja maastikujunduse eelprojekt

Authors: Kadri Klementi, Urmas Paul, Merle Karro-Kalberg

Asukoht: Mäo

Credits: Andra, Andrea, Mari, Maiken. Special thanks to the maintenance

Autorid: Heiki Kalberg, Toomas Põld, Antti Pääsukene, Sulev Nurme, AS K&H, OÜ Artes Terrae

guy of Tammsaare park.

Projekt: 2007

Time: 1. of April 2009

Metsa harvendamise ja piirile uute puude istutamine, erinevate puude osakaal, looklevad metsaservad. Illustratsioon: Sulev Nurme Scheme for thinning out the forest, new plantations, percentage of spieces, winding forest edges. Illustration: Sulev Nurme

Foto/Photo: http://cache.daylife.com

Obligatory quotient 1,1 Some nice officials from the Estonian Road Administration were interested in the idea of designing landscape around the main road from Tartu to Tallinn, near Paide. Our proposal’s idea came from old good England where is obligatory quotient 1,1 in the process of projecting roads (road is not supposed to be shortest, but best and most beautiful). As the result of discussions we were given an opportunity to work out landscape concept in conceptual design of bypass of Mäo.

The concept of landscape design for 6 km long road came from history of Paide, the closest city in area.

Symbolic sculptures and dominative local material – four kings and limestone – are used in design. To avoid monotony, there has been used different colors on pavement and different types of roads have been divided up with unlike types of trees. Hillsides have been decorated with limestone and small bushes. On year 2008 there was built very monotonous sound barrier to the part of that road – thus new design concept has much more diverse materials to avoid doing the same mistake. The structure of sound barrier makes it not so linear in the landscape but more playful with road. Forest edge has been complemented with mixed forest species to create colors and forms.

This project had no aim to invent the bicycle but to create safe and fascinating road landscape.

See oli tunamullusel suvel, kui Öökulli-isand oma ligi kahemeetrise siruulatusega tiivad laiali lõi, rahva skandeerimise saatel Helsingi Olümpiastaadioni jalgpallimuru kohal planeeris ning viimaks nõtke otsustavusega poolkaitsja positsioonil maandus. [ 1 ] Hetke pärast vahetas ta kohta ning tõusis paari võimsa tiivalöögiga istuma värava rõhtpuule, mis sobiski tema majesteetliku olemisega märksa paremini. All käis liiga tihe ärevate žestidega pikitud sagimine. Öökulli-isand pööras pead ning jälgis selge enesestmõistetavusega, kuidas linnarahvas oma kohtadel püsti seisis, rütmiliselt käsi plaksutas ning välja sirutas ja „Huuh-kaja! Huuhkaja!“ hüüdis.

KUIDAS ÖÖKULLI-IS AND JALGPALLIMATS ˜IL KÄIS Kadri Klementi ÕU 1- 2009 | räägitakse

projekt | ÕU 1- 2009

Project: Conceptual design of Mäo’s overtake of the main road of T2(E 263) Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa road for green structure and landscape design Location: Mäo Authors: Heiki Kalberg, Toomas Põld, Antti Pääsukene, Sulev Nurme, K&H Ltd, Artes Terrae Llc Project: 2007

[ 1 ] Football Finland-Belgium “Bubo bubo” 07.07.2007 / Rahikainen72 http://www.youtube.com/watch?v=Q_ad8Iu7AJI&feature=related

[ 2 ] Illustratsioonid/Illustrations: Neufert: Architects’ Data. Third Edition

Ernst and Peter Neufert / edited by Bousmaha Baiche and Nicholas Walliman / Blackwell Publishing, 2000, lk 412, 439

Asulad roomavad üha tihedama võrguna üle vähegi elamiskõlbuliku maapinna, valgudes ühtlasi üle sellel elutsevate organismide, ja vangistavad nad oma kleepjasse inimese poolt loodud tingimuste massi. Linnu planeeritakse ühe liigi keskselt, inimesest lähtuvalt. Elusloodus on ressurss ning sellega arvestamine on põhiliselt praktilise ladustamise küsimus. [ 2 ] Nii on ehitatud hobusetallid ja parkimismajad, isegi inimesi hakati CIAMi* õhutusel pakkima ökonoomselt ühesugustesse standardsetesse boksidesse ühesugustes tornides.

Ometi tõmbavad taimed ja loomad inimesi märksa rohkem kui linnahaljastuse või -planeeringu tuimast standardiseerimisest ja esemestamisest iial välja võiks lugeda. Inimene on uudishimulik loom. Nagu eeltoodud näide hästi illustreeris, tekitab lähem suhtlemine teise liigiga, vaba tahte ilming väljaspool meid endid inimeses siirast vaimustust.

Ammustest aegadest on ka inimesed ise loodusega kontakti otsinud ning bioloogilise kurioosumina teisi liike matkinud.

Looduses on nähtud ülemat jõudu, mille eri tahud usuti olevat kanaliseerunud eri loomaliikidesse (nt Kesk-Ameerika iidsete kultuuride antropomorfsed loomjumalad) ning millega võis ühendusse astuda end vastavaks loomaks maskeerides. [ 3 ] Omamoodi pahupidi jätku sellele traditsioonile võib märgata ka tänapäevases ateistlikus ühiskonnas, kus emad-isad tavatsevad ilmselt sügavama põhjenduseta väikestele lastele teiste loomaliikide kõrvu pähe siduda [ 4 ] (ehk on sellel seos inimkonna arengu jooksul tekkinud looduse ja loodusjõudude allutamise tundega/ inimese võimsuse kasvamise – looduse jõu suhtelise kahanemisega? vrdl karu – mõmmi).

Linnu ja maju ehitatakse aga ikka enamasti nii, et kui loodus

[ 3 ] Illustratsioonid: (üleval) www.birdsbyrandjack.com (keskel) www.masksoftheworld.com (all) http://2.bp.blogspot.com/

Illustrations: (top) www.birdsbyrandjack.com, (center) www.masksoftheworld.com, (below) http://2.bp.blogspot.com

nendega kontakti otsib, nendega lähemalt suhtlema hakkab, on see majaelanikele nuhtlus ja majadele üldiselt head ei tähenda.

Tõsistest spordivaatlejatest publiku näole naeratuse toonud öökull, kes isepäiselt jalgpalli alagrupi mängu häirib, on linna jaoks osake looduse hävitavast jõust. Linn peab pidevalt võitlema, et loodusele mitte alla jääda, selle asemel et sümbiootilised suhted sisse seada.

Idamaade nurjatud linnapärdikud on leheveergude vahendusel tuttavad isegi kaugel külmal Eestimaal – tõsi küll, võõras mure kajastub tihti kurioossete lugude rubriigis, mitte ahastust jagava uudisena. Teistpidi kaugeks jäävad ka jultunud pesukarud ning linnalähiliini rongides sõitvad koiotid. [ 5 ] Meil pole ju suurlinnugi, mis siis veel nende probleemidest rääkida? Võime hooleta vilet lasta ja rõõmu tunda, et meie põdral on maja ikka metsa sees ja mutionul eluruum kadakpõõsa juure all?

Kuid siin tsivilisatsiooni ääremaalgi, kus Euroopa turistid ammulisui looduslikus metsas puude kaootilist paigutust imestamas käivad, tuleb ette hommikuid, mil oma Lasnamäe korterist liftiga maa peale laskunud linnakodaniku tee ühtlaselt reastatud autodeni ristub päris ehtsa põdra uitamistrajektooriga. [ 6 ] Või kus Keskkonnainspektsiooni valvetelefon saab ühe tihemini kõnesid inimestelt, kes ei tea, mida arvata parkouri [ 7 ] harrastavatest rebastest. [ 8 ] Või kus vanalinna katusetoa elaniku äratab varahommikul hiigelsuur kajakas, kes üritab toore jõuga murda akna vahele jahedasse pandud toidupaladeni.

Väärt kõhutäis ongi üks esmaseid universaalseid ja ühiseid huvisid, mille pinnalt oleks võimalik koostööprojekte algatada.

Näiteks on Ameerika teadlane Joshua Klein leiutanud müügiautomaadi varestele ning suutnud õpetada linnud münte maa-

ÕU 1- 2009 | räägitakse

räägitakse | ÕU 1- 2009 [ 5 ] Strange Urban Animals of the World: From Thieving Monkeys to Camping City Chickens17.11.2007 / Urbanist http://weburbanist.com/2007/11/17/strange-urban-animals-of-the-world-from-thieving-monkeys-to-city-chickens/

[ 5 ] Strange Urban Animals of the World: From Thieving Monkeys to Camping City Chickens17.11.2007 / Urbanist http://weburbanist.com/2007/11/17/strange-urban-animals-of-the-world-from-thieving-monkeys-to-city-chickens/

[ 6 ] News: moose was walkind in the Lasnamäe 02.06.2008 / Mirjam Mäekivi, postimees.ee http://www.postimees.ee/020608/esileht/siseuudised/tallinn/334522.php

[ 7 ] parkour – art or skill, mainly practised in cities. Purpose is to move as fast and effective as possible from place to place by using body’s abilities on maximum level (by running, jumping, slipping etc).

[ 6 ] Piltuudis: Lasnamäel jooksis ringi põder 02.06.2008 / Mirjam Mäekivi, postimees.ee http://www.postimees.ee/020608/esileht/siseuudised/tallinn/334522.php

[ 7 ] parkour – peamiselt linnaruumis harrastatav kunst või oskus, mille eesmärk on kehalisi võimeid maksimaalselt kasutades võimalikult kiiresti ja efektiivselt ühest punktist teise liikuda (joostes, hüpates, turnides, libistades jne)

[ 8 ] Estonian foxes keep on urbanizing, 03.10.2008 / Merilin Kruuse, epl.ee http://www.epl.ee/artikkel/443802

[ 8 ] Eestis elavad rebased linnastuvad aina enam, 03.10.2008 / Merilin Kruuse, epl.ee http://www.epl.ee/artikkel/443802

* The International Congress of Modern Architecture

[ 4 ] Illustratsioonid/Illustrations: http://images.google.ee/images?gbv=2&hl=et&q=baby+hat+ears&sa=N&start=18&ndsp=18

pähklite vastu vahetama. [ 9 ] Erakordselt kasumliku äriplaani kõrval näeb Klein hoopis, kuidas ühel ilusal päeval võiksid linnavaresed olla pähklite eest palgale võetud prügikorjajate ja -sorteerijatena.

Võib-olla on see utoopia – planeerida linna elukohti ka teistele liikidele, neile teene teha. Ehk on see evolutsiooniliselt vale käik. Kuid kas meil enam ongi, mida eksimise vältimisega päästa? Loodus tungib linna niikuinii, parem temaga siis juba sõbralikud suhted luua. Nii Helsingi kui Stockholm on näiteks kimpus arvukate jänesekolooniatega, kes botaanikaaia väliekspositsioonil maiustamas käivad ning juba mainitud olümpiastaadioni jalgpalliväravate eritellimusel valmistatud võrkudesse inimesesuuruseid auke närivad. [ 10 ] Lahendusena on tekkinud olukord, kus 21. sajandi Euroopa metropoli öös peavad riigipalgal jahimehed haavikuemandatele päris pesuehtsat jahti.

Samasuguse agressiivse, pealetungiva jõuna nagu loodust võib vaadata ka linna ennast. Linn kui organism, mida sümboliseerib Rooma emahunt, linna animaalse loomu kehastus, kelle võimuses on inimesi toita või ära süüa. [ 11 ] Niisiis ei ole inimeste poolt iseendale ehitatud „pesasüsteemid“ hoolitseja/ hukutaja kaksikrollis mitte ainult teiste liikide, vaid ka meie enda jaoks.

Ehk on linna näol tõepoolest tegu mingi metatasandi organismiga ja kas meil kui tema rakukestel on linna suunamisel suurem sõnaõigus kui meie keharakkudel meie tegevuse otsustamisel?

Kas me saamegi tegelikult linnaplaneerimist mõjutada? Võibolla oleme osa oma elu elavast, muust loodusest toituvast ja kasvavast superorganismist, kes järgib omaenda evolutsiooni, milles inimese tahtel ja ratsionaalsel planeerimisel on vaid marginaalne roll? Võib-olla on inimesed nagu ajurakud ning linn

nende omavahelisest suhtlemisest, info vahetamisest tekkiv teadvus? „Huuh-kaja! Huuh-kaja!“ skandeerib staadion. Öökulli-isand aga, olles telepildina miljonitesse Euroopa kodudesse paljunenud, silmitseb veel viimast korda vaikivat palliplatsi, vahetab ekraani vahendusel pilke tuhandete kilomeetrite kaugusel belgia vutifänne täis kiilutud pubidega ning sirutab tiivad, jätab Olümpiastaadioni kaugele selja taha ja lendab otse YouTube’i kehatusse omnipresentsesse maailma oma visiiti lõputult taaselama.

How Mister Owl Went to See a Soccer Game It was the summer before the last one when Mister Owl stretched out his wings, measuring about two meters from one end to the other, glided above the Helsinki Olympic Stadium, followed by the chanting of the crowd beneath, and finally, with a graceful decisiveness, landed at the midfielder’s position. [ 1 ] The crowd was up on their feet, clapping rhythmically and shouting: „Huuh-kaja! Huuhkaja!“. Cities are planned for one species only, for the human being. Living nature is a resource and planning for it is largely a question of storage.

But the human being is a curious animal. A closer encounter with another species, the occurrence of free will outside ourselves, makes us feel sincere exaltation.

We have always imitated other species, for various religious or sometimes other not-soobvious reasons. But cities and houses are still built so that it only spells trouble when nature comes looking for contact or interaction.

Maybe it’s a utopia – to plan cities as habitats for other species as well. Maybe it’s evolutionally wrong. But do we have anything to save with not taking the risk?

Or is there anything we can do at all? Maybe the whole city is an organism, a meta-being that we are only mere cells of? Maybe we are the brain cells and the city the consciousness? Mister Owl casts the last glance at the football stadium, stretches out his wings again and flies straight into the omnipresent non-physical world of YouTube to endlessly relive his visit. ÕU 1- 2009 | räägitakse

räägitakse | ÕU 1- 2009 [ 9 ] A Vending Machine for Crows: An Experiment in Corvid Learning and Resource Acquisition Strategy Transmission 15.03.2009* / Joshua Klein http://www.wireless.is/projects/crows/ [ 10 ] Helsinki to begin culling wild rabbit population 13.12.2008* / Helsingin Sanomat International Edition http://www.hs.fi/english/article/Helsinki+to+begin+culling+wild+rabbit+population/1135233669156 Helsinki’s wild rabbits munch holes in Olympic Stadium football nets 13.12.2008* / Helsingin Sanomat International Edition http://www.hs.fi/english/article/Helsinki%E2%80%99s+wild+rabbits+munch+holes+in+ Olympic+Stadium+football+nets/1135239292581

Run, rabbit, run http://www.hs.fi/english/article/Run+rabbit+run/1135224350651 Stockholm shoots 4,000 wild rabbits 13.12.2008* / The Local http://www.thelocal.se/article.php?ID=13766&print=true Wild rabbits came to the heart of Helsinki 13.12.2008* / Helsingin Sanomat International Edition http://www.hs.fi/english/article/Wild+rabbits+came+to+the+heart+of+Helsinki/ 1101981557773 [ 11 ] loeng Kunstiakadeemias sügis 2008 / Jüri Soolep

Heterotoopia on paik. Küll aga mitte tavaline. See ei näe samasugune välja nagu ümbritsev maastik, vaid on hoopis midagi muud – seal on midagi teisti. Michel Foucault nimetas selliseid kohti heterotoopiateks.

(Michel Foucault 1967) Usun, et heterotoopia defineerimine on üks geniaalsemaid paigateooriaid.

Huvitav, kas Michel Foucault selle teooria autorina ise teadvustas endale, et paigateooriat – heterotoopiat – saab väga efektiivselt interpreteerida nii, et ka maastikuarhitektuur sellest kasu saab? Ta võis seda aimata, sest ta kirjutas õppijale, kes teooriaid vastavalt oma iseloomule, vajadusele, kontseptsioonile tõlgendavad – interpreteerivad. Võib öelda, et ta formuleeris kohase kasvupinna uutele tarkustele.

“I would like my books to be a kind of tool-box which others can rummage through to find a tool which they can use however they wish in their own area… I would like the little volume that I want to write on disciplinary systems to be useful to an educator, a warden, a magistrate, a conscientious objector. I don’t write for an audience, I write for users, not readers.”(Michel Foucault (1974), ‘Prisons et asiles dans le mécanisme du pouvoir’ in Dits et Ecrits, t. II. Paris: Gallimard, 1994, pp. 523–4).

Õppimine Arusaamine heterotoopiast ei tule äkki – see kujuneb välja aeglaselt, sest tegemist on väga abstraktse teooriaga. Iga järgnev abstraktsust selgitav idee avardab maailma ja vastavalt sellele ka maastikku, millel see asetseb. Nauditav on aga leida kontseptsioon, mis on hingelähedane ja aeglaselt veen-

ÕPPIDES HETEROT OOPIAST räägitakse | ÕU 1- 2009

Liina Einla

duda selle vajalikkuses. Üheks selliseks vaadete süsteemiks pakun välja heterotoopia.

Olgu käesolev kirjatükk tutvustuseks, millega arvestada, kui teha algust heterotoopiate märkamise, otsimise, leidmise, uurimise ja tajumisega, veendumaks nende olemasolus, ja mis kõige olulisem – õppimaks nende eksistentsist.

Teooria heterotoopiast on maastikuarhitektile, kellele meeldib mõtiskleda, miks vaadeldav maastik näeb välja just selline, nagu ta näeb. Teadmine heterotoopiatest kasvatab huvi teada saada üha rohkem ja rohkem. See on siiras ja soe suhe maastikuarhitekti ja tema tööpõllu vahel. See on puhas hoolivus. Võib küsida: kuidas? miks? Võrdluseks – kui märkad, et hea sõbra juures on midagi teisiti kui tavaliselt, kuid ei tihka küsida ega uurida põhjusi, võid kaotada võimaluse aidata, võib-olla tema jaoks ehk kõige olulisemal eluhetkel. Maastik on nagu inimene, ta ei räägi sulle kunagi kõike. Sa pead ise uurima.

On ilmselge, et on oluline analüüsida kohta ning seda ümbritsevat sfääri ja nende omavahelisi suhteid. Loogiline on füüsiliselt tajutava keskkonna analüüs – päikese paistmine ja tuulte puhumine, autode müra ja linnulaul. On aga ka teist tüüpi analüüs, mis toimub sõna otseses mõttes läbi maastiku tajumise, läbi kogemuse. Olen palju mõelnud, kuidas seda tajumist süstematiseerida, kogemuslikku analüüsi lihtsustada. Kuidas anda vihjeid kogemusliku analüüsi läbiviimiseks? Kuigi heterotoopia on ideeliselt midagi uskumatult ebatavalist, on see põhimõtteliselt ikkagi paik – koht Maa peal – ja väga sobiv läbi viimaks analüüsi, mis hõlmab kogu keha, vaimu ja mõistust.

Teooriast lähtudes Paika iseloomustab alati kahedimensiooniline pind ja kolmemõõtmeline ruum. Nii ka heterotoopia puhul.

First there are the utopias, sites with no real space. There are also, probably in every culture, in every civilization, real places – places, that do exist and that are formed in the very founding of society-which are something like counter-sites, a kind of effectively enacted utopia in which the real sites, that can be found within the culture, are simultaneously represented, contrasted, and inverted. … Because these places are absolutely different from all the sites that they reflect and speak about, I shall call them, by the way of contrast to utopias, heterotopias. (M. Foucault 1967) Seda võiks tõlgendada järgmiselt: igas ühiskonnas ja kultuuris on paiku, mis näevad välja nagu illusioonid millestki tundmatust, ennenägematust ja teistsugusest. Sõna heterotoopia viitab utoopiale. Kui utoopiad saavad eksisteerida ainult inimese peas, siis heterotoopiatel on kindel asukoht. Need on kohad, mis ei tundu tõelised erakorralisuse tõttu.

Maastikuarhitektuuri kontekstis on David Grahame Shane interpreteerinud Foucault’ heterotoopiaid kui silmatorkavaid piiritletud alasid, mis eristuvad selgelt ümbritsevast ning

ÕU 1- 2009 | räägitakse

esindavad ajalõikes linlikke muutusi. Heterotopias are places of urban change (D. G. Shane 2005). Ta viitab paikadele, kus peamised linnaelemendid (enclaves and armatures – suletised ja raamistikud) on omavahel väga põimunud. Seega, mida kombineeritum on paiga maastikumuster ja selgem piiritletus, seda rohkem see vihjab võimalikule ebatavalisele heterotoopiale – nii-öelda ekstreemsele olukorrale maastikul, mis toimib omakorda kui elukeskkonna uurimise õpituba. Kui me ei näe või ei pane tähele elulisi protsesse tavasituatsioonides, siis vägagi märkame neid ekstreemsetes olukordades. Õppimise protsess jätkub heterotoopia põhimõtteliste iseloomujoonte abil. miks on maastikuanalüüsi vaja teha nii mitmekülgselt kui vähegi saab ja miks on heterotoopiad vajalikud.

Foucault on heterotoopiad jaganud 6 kategooriasse: 1. ...paigad kui kriisid. Kriis väljendub mingis fundamentaalses vastuolus paiga ja seda ümbritseva sfääriga; 2. ...paigad, millel on funktsioon; 3. ...kindlad piiritletud alad, vahelduvad ja põimuvad maastikuruumid; 4. ...paigad, mis aja jooksul muutuvad või on muutunud. Need on kohad, kus ajakihid on kõik akumuleerunud ja nähtavad või siis vastupidi: paigad, kus aega mõõdab ajutine sündmus; 5. ... paigad, mis ei pruugi olla avatud igaühele. Tihtipeale peab selleks midagi tegema, et sisse pääseda: heal juhul lihtsalt kenasti küsima, keerulisemal korral maksma piletiraha, tegema läbi mingi sakraalse toimingu, läbima turvakontrolli jne; 6. ....paigad, mis koondavad teatud tüüpi inimesi – kommuune, mille igapäevaelu on reguleeritud. Igaüks ärkab, hakkab tööle, toitub, lahutab meelt ja läheb magama iga päev samal ajal.

Foucault ise toob iga tüübi kohta näite. Mina seda aga ei tee. Seisku need kategooriad oma põhimõttelisuses ja viidaku sellele, mida maastikul – elukeskkonnas – märgata. Meeles peaks aga pidama, et need tüübid esinevad tihti kombineeritult. Matemaatilised tehted viitavad suurele arvule nende kombinatsioonidest. Seega, seisku need kuus konstantidena.

„Unexamined life is not worth living”, nagu Yi-Fu Tuan (1974) ütleb (proovides tõlkida: „Õppimata elu pole elamist väärt“). See võiks olla kinnituseks,

Learning from heterotopia Heterotopia is a place. Nevertheless, not a usual place, but something totally different. Michel Foucault formulated a genuine beginning of knowledge to grow one’s own belief and to use heterotopia as an analytical tool for landscape analyses.

Reasonably, a wide-ranging perceptual analysis there is needed in order to result in a rich outcome of an examined place.

The theory of heterotopia is helpful for a landscape architect who likes to see and sense more, to consider the biggest importance of a place, to realize the main message of a place.

Based on system of 6 principles, the notion of heterotopia describes an outstanding and unique place. Accordingly, these principles represent one possible mode for perceptual analysis.

If the environment is laboriously perceivable in usual places, then it is definitely perceivable in outstanding situations.

Heterotopia as a place, with a two-dimensional surface and three-dimensional space, is standing as a perfect workshop room for practicing that analytical toolbox. Foucault’s 6 principles suggest the possibility for noticing: deviation; function; diversity of spaces in a single real place with out-standing frontier; time factor; place - public or private; society.

According to the nature of the theory itself (also the general idea of Foucault’s views, not to create readymade truth for a reader, but substance for a learner), it is reasonable to stay on the level of substance, analyze 6 different rationalities and take all the 6 principles as wide categories of perceivable tempers.

It is possible to study these 6 categories each by each, but they never stand purely in reality on the landscape. They appear in very various combinations. ÕU 1- 2009 | räägitakse

räägitakse | ÕU 1- 2009 Viidatud allikad/Quotations: • Michel Foucault (1967), „Des Espaces Autres”, „Of Other Space”, Berliin: Jay Miskewiec [1984] • Michel Foucault (1974), ‘Prisons et asiles dans le mécanisme du pouvoir’. In Dits et Ecrits vol. 11, Paris: Gallimard, pp. 523–4 [1994] • David Grahme Shane (2005), “Recombinant urbanism, Conceptual modeling in Architecture, Urban Design, and City Theory” • Tuan, Yi-Fu (1974), “Space and place: humanistic perspective”. Progress in Geography 6: 211–252

Sodi või filosoofia, autori foto Dirt or philosophy, author’s photo

Artikli nimeks pidi algul saama MÄSS AVALIKUS RUUMIS. Aga korraga leidsin kogu selle mässumeelsuse, millele ma teid õhutada püüan, sellest samast lausest pealkirjas.

Antud mõtteavaldus on kirja pandud ühele majaseinale Tartus. Kõndisin sellest esialgu lihtsalt kiiruga mööda, aga jõudsin teda siiski silmata ja see jäi mind teravalt kummitama.

Oli tarvis saada fotot, sest oma kavatsused selle lausega olid mul ammu ning juba järgmisel nädalal otsisin ma ta uuesti üles. Niisiis, algselt polnud ta üldse pealkirjaks mõeldud, oli lihtsalt seinal, aga minu jaoks oluline suhtumine kiirgas temast endast seestpoolt. Sest ka temal olid oma kavatsused minuga juba olemas.

Mis viis kellegi selleni, et ta selle mõtteavalduse sinna kirja pani? See on protest reaktsioonide ja otsuste vastu, mis on peale surutud teiste poolt: nad on klubis, aga tema ei tahtnud sinna klubisse minna, ta tahtis õues olla ja viina juua. Nii ta siis istus seal maja ees ja jõi, kuni jäi purju ja kirjutas seinale oma mõttetera, oma filosoofia. Või siis oli nii, et algul ta tahtis samuti sinna klubisse minna, käis, ei meeldinud, tuli tagasi õue ja mõtles: „A nahhui mulle see XS, ma joon parem õues oma viina!“ Nii ta siis istus seal maja ees ja jõi, kuni jäi purju ja kirjutas seinale oma mõttetera, oma filosoofia.

Talle ei meeldinud, et kõik on seal klubis ühesugused, teevad ühesuguseid liigutusi, käituvad ühtemoodi. Oma lahkumisega sealt protestis ta ühesuguse käitumismalli vastu ja seinale kirjutamisega vormistas ta oma protesti. Ta tegi midagi teistmoodi kui enamik, keda ta sel õhtul kohtas ja nägi.

Mina kutsun teid üles samuti protestima! Protestima linnaruumi kasutamise reeglite vastu.

No tegelikult ei ole ju keegi mingit reeglistikku kirja pannud, aga kuidagi on siiski mingid ühtsed käitumised ja reglemendid kõigile sisse kulunud. Just väljastpoolt pealesunnitult, mitte isetekkeliselt. Olgu, on ka kirjapandud reegleid, ent need, mille jäikust tuleb märgata, on kirjutamata. (Keset tänavat ei istuta! Lillepeenar on vaatamiseks, mitte sees seismiseks!) Läbi nende kodeeringute on tekkinud mingi kindel linnaruumi tarbimisjuhend, mida

HAXYU E TOT XS! räägitakse | ÕU 1- 2009

Robert Kähr

inimesed paraku pimesi järgivad ja mille kohaselt linnaruum ei ole ette nähtud kasutamiseks! Paikades küll ollakse, neid läbitakse ja vaadatakse, aga konservatiivselt ja masinlikult, märkamata uusi võimalusi, mida mingi koht meile pakub.

Tahan sellega öelda, et paljud paigad, mida me linnas näeme, on juba ammu jäänud tõelise kasutuseta ja seda just dikteeritud, pealesunnitud reeglite tõttu. Kui Sa läheksid näiteks Tallinna ja väidaksid seal, et hakkad Raekoja platsi ümber kujundama, siis saad Sa tavaolukorras negatiivset vastukaja: Sulle räägitakse turismi arengust, muinsuskaitsest ja arhitektuuripärandist, tihtilugu teadmata, mis see kõik üldse tähendab. Seega mida teevad suured õlletootjate lipud ja päikesevarjud keskajas?

Ma saan aru, et vanalinn on kultuuripärand ja seda peab kaitsma, kuid mingite uute elementide lisamine ei ole pärandi rikkumine, see on kultuuri muutumine ajas ja ruumis.

“Laiemas tähenduses on kultuur see, mida inimesed teevad. /--/ Kultuur on orgaaniline ja toimib kui bioloogiline nähtus. Ta kasvab, hääbub, kohaneb ja muutub vastavalt kontekstile ja tingimustele, milles ta parasjagu eksisteerib. /--/ Ainult teeseldud “puhtus” on see, mis võib kultuuri ohustada.” (MoKSi Kunsti ja Sotsiaalpraktika Keskuse sõnastus). Kultuur on amööbne nähtus, ruum on amööbne nähtus, kõik meie ümber on amööbne nähtus, meil ei ole vaja olla kurjad bioloog-antikangelased, kes mõtlevad välja laiahaardelise plaani, kuidas amööb puuri suruda ja teda muutumatuna hoida. Amööb on elastne ja veniv, ta voolab ja kohaneb samuti nagu ruumgi. Ka ruumi ei ole võimalik muutumatuna hoida.

Ruumi erikvaliteet, genius loci – paiga vaim – on mõiste, mille sisu arvatakse olevat püsiv, traditsiooniline ja staatiline, kuid tegelikult on ka paiga vaim ajas muutuv omaduste kogum. Tulles tagasi Raekoja platsi näite juurde, siis kõik usuvad, et see plats peabki olema selline, nagu ta on – keskaegne esindusväljak –, kuigi tegelikult omas see väljak ajalooliselt siiski tarbimisfunktsiooni ja hoopis muud väärtust kui see, mis talle praegu omistatud on. See oli igapäevaste toimetamistega kaasnev kokkusaamise, ostmise-müümise ja uudise vahetamise, mitte muuseumis olemise koht.

Mõni aeg tagasi korraldati Tallinnas üritus Disainiöö, mille raames maastikuarhitektid ajutiselt Raekoja platsi paiga vaimu ringi mõtestasid ja esitlesid inimestele ka selle väljaku kasutamise teisi võimalusi. Maha pandi muru, betoonkaevurõngastesse istutati puud, moodustati istumiskohti ja ühte rõngasse tehti lõkegi. Mängida sai lauamänge, juua teed, patjadel pikutada ja valgusega mängida. Mis oli tulemus? Inimesed kasutasid neid võimalusi – tuldi ja istuti murule kohe, kui see maha pandi, juba esimestest sekundidest alates.

See roheline oaas oli püsti paar päeva ja linnarahvas nautis uudseid võimalusi, mida neile pakuti, kõikidel nendel päevadel. Kui kujundust hakati kokku pakkima, tuli üks vanahärra, kes palus, et neid asju minema ei viidaks, et see kõik jääkski sinna. Inimesed on harjunud, et Raekoja platsist saab vaid läbi kõndida, seal seista või osta ajaveetmisvõimalust välikohvikust. Kuid see aktsioon tõestas, et paiga vaim on muutuv – kaasaja linnaväljak on

ÕU 1- 2009 | räägitakse

samuti aktiivsete kohtumiste paik – ja me peaksime julgemalt neid muutusi vastu võtma.

Minu kutse mässule tähendabki seda, et kohti tuleks vaadata käesolevas ajas, pidevalt uuenevate ja muutuvatena, mitte minevikust meieni kandunud jäikade kuvanditena, tardunud arusaamadena. Mõned kohad annavad ise pidevalt märku oma mahakäigust ja neil, kes seda märkavad, on kohustus kohe midagi ette võtta – realiseerida märguanded mingisse vormi, et teised nendest samuti aru saaks. Te ei pea seinale roppusi kirjutama, tehke midagi lõbusat, ilusat ja hingest – viige puid sinna, kus neid ei ole, istuge seal, kus muidu ei istuta, ronige kõrgemale, et leida parim vaatekoht. Käige läbi ja üle, kui on tarvis.

Jah, natuurist, natuuri kohta, loomulik-olemise kohta. Sest maastik on asunud linnaruumi olemuses arhitektuuri asemele, määraja positsioonile. Tähelepanu all ei ole enam niivõrd see, kuidas miski p e a k s olema, kuidas on tehtud, vaid see, kuidas p r a e g u on ja milliseks muutub. On küll majad, teed ja pargid, aga neid peetakse kunstlikult ülal. Maastik, kui ma tohin tuua sellise üldistava seose, tahab kogu aeg tagasi tulla, kõik endale võtta.

Austria maalikunstnik, radikaalne mõtleja ja arhitekt Hundertwasser kirjutas muuhulgas ühe laste päevakeskuse projekti seletuskirja, et linnaplaneerijate ilmumine muutis linnad koledaks. Et inimesed hakkasid siis Maaga kontakti kaotama, ja õigesti ütles. Tänaseks on püütud kõik loomulik kinni katta ja korda seada ning kui endine hakkabki kusagil nurgast taastuma, lõigatakse see kiirelt sirgeks või kõblatakse minema.

This is a story about rebellion, rebellion in public space. It is illustrated by a sentence in Russian, written on a wall in Tartu, containing all the opposition against the gutless mass of people not having enough character to differ.

Kuid kui meilt küsitaks, millises ruumis me tegelikult linnas olles tahaksime viibida, vastaksime: oo, tahaks näha oravat ja lilli korjata ja puu otsa ronida. Et kõik oleks pigem päris, nii nagu ise tekib. Aga kui meilt küsitaks, kas meile meeldiks, kui ka korrusmajade vahele saaks igaüks aiapäkapikke seada, vastaksime: fuh! Kui sirgesse hekiritta tekiks auk, mida keegi kunagi täis ei istuta: fuh! Porilombid trepi ees: fuh! Kõdu sillutisel: fuh! Pole enam harjunud, ei oska leppida ega märgata.

Public space is used according to a fixed set of non-existant rules, it is used carefully and properly, with no deviance from polite. Activities that are not declared as allowed are considered as prohibited, but public space has got a lot more to offer. You may stand in the middle of a flowerbed, walk on the grass or take your table outside to have lunch. I am calling people to act against these fake rules, to express that public space is not a static formation that must stay untouched.

Therefore I claim that the so much discussed character of a place – genius loci – is not a phenomenon static in time. For me it loses its value when connected solely with history. Places are expressions of culture, but we must understand that culture is organic, it keeps changing according to the situation and the surroundings. Likewise, urban space acts as an amoeba that changes its shape as a reaction to external impulses. Our society has always been changing and it keeps this character, we cannot forbid introducing new elements into existing spatial situations, simply by stating that the current is the state it has always been in. We are not persistent enough to say how things have always been. These answers could rather be given by trees, streets and houses, and the spaces in between.

But it is us as landscape architects, in fact as anybody who uses the spaces, who must act upon any signs of public space being held back and underused. räägitakse | ÕU 1- 2009

Gaston Bachelard kirjutab „Ruumipoeetikas”, et suurlinna elanikud elavad üksteise otsa kuhjatult, kõrgetes majades, millel ei ole keldreid. Keldrite, maja juurte asemel kinnituvad kõrghooned maapinna külge ainult asfaldiga ning liftid hävitavad tüve vertikaalse mõõtme, seega kaotab ka kõrgemale ulatuda tahtmine oma mõtte. Oleme harjunud nende ebaloomulike pool-asjade ja pool-olukordadega, millesse me oleme sattunud justkui poolunes, oskamata seletada, mis ajast ja miks.

KUIDAS SA NÄED S EDA?

Kerge manifest na tuurist

Anna-Liisa Unt ÕU 1- 2009 | räägitakse

Umbes sedasi nägin ma neid lebamas. Autori illustratsioon, They were floating like this. Author’s illustration

Ma kasvasin kolmandast klassist alates paneelikate vahel ja olen kinnismõttena kujutlenud haiget pilti (ikka ja ikka korduvalt): öiseid maju ilma seinte ja põrandateta. Kuidas ridades lebab sadu inimesi, kõik üksteise kohal pikali hõljumas, kergelt robotjad, nagu sahtlitesse ära pandud. See tundus mulle kõheda, liiga süsteemse rütmina, millesse kellelgi ei ole õigust teisi panna. Ometi oli pandud. Arhitekt pidi ikka joonistama magamistoad ritta üksteise peale, ei saanud neid pilduda ükskõik kuhu. Lisaks need ilma kestadeta kujud, kellelt ma ilma nende teadmata olin varastanud nende katvad ja varjavad paneelid! Nad lebasid seal edasi ega aimanud, et kõik on näha, et kodu on õueks muutunud.

Ma tean, et ma olin ebaõiglane.

Sattudes hoonetest välja, teisele poole seinte turvalisust, leiame end ilma vaenulikkuse käest. Ootame midagi tuttavat, midagi, mis meenutaks kodust käepärasust. Võõras paigas on alati see mingi kõhedus.

Muutume leplikumaks, kui vead tulevad sisse, kui rangus läheb puruks ja mehhanism kiilub kinni. Kui võilill kasvab vihmaveetorust välja ja tädi

räägitakse | ÕU 1- 2009

läheb väga vales kohas üle tee. Pidi olema teisiti, aga nii ei tehtud. Bachelard, mis sest et ta räägib ruumi mõistes ennekõike majast ja kodust, ütleb, et midagi meenutades ei ole me kunagi tõelised ajaloolased, vaid alati pisut poeedid. Me ootamegi pisut aasa, aga saame esimese hooldusklassi muru. Ootame pisut oja, aga saame renni. Ootame midagi, mis ulatub kodust veel kaugemale tahapoole, ootame midagi muinasjutulaadset, võib-olla ürgammust. Ei eeldagi korda, vaid alati kõrvalekallet ja metsikust, selles on jubedalt jõudu.

Linn võtab maastikust mustrit. Tänavastik töötab täpselt, justnagu sooned, transportides elustavat ainet. Inimesed on mesilastaru seoses, kandes jagatud hierarhilisi rolle. Rohestruktuur on amööbina paindlik, sirutades end ehitatu vahele ja tõmbudes tagasi sealt, kus pind ei ole soodne. Suhted käivad mööda võrgustikke, sõlmpunktides kohtudes ja siis ühinedes, hargnedes või tagasi pöördudes. Liikumised jällegi toimivad magnetjooni pidi, kus üksikud trajektoorid suunduvad huvipunktidesse nagu lambi või magusa peale.

See, mis natuurist tuleb, on olemuslikult õige. Seega ei saa halvaks pidada umbrohtu ja herilasepesa. Pleekimine ja kulumine ei ole ilusa vastandid, vaid olemasolemise arenguetapid. Õu on loomulik, kui seal on ruumi – liikumiste ja tekkimiste ruumi. Maastikuarhitekt peab siin hoolsalt peale passima, et seda ruumi kogemata kinni ei kata. Tugineda saab ju alati sellele, mida mingis paigas juba näha on, ja kui koht paigana töötab, võib-olla üldse mitte midagi teha. Või kui ümbertegemine on tingimata vajalik (funktsioonid on mädad või miski on lihtlabaselt kole), siis luua uus süsteem lisaks ruumile ka aega. Hoolduskavaga saab määrata paindlikkuse, mille järgi ruum elama hakkab. Paraku on selline sirgjoonelisus tõesti vajalik, see äras-

ÕU 1- 2009 | räägitakse

räägitakse | ÕU 1- 2009

Illustratsioon/ Illustrations: http://www.oldstersview. wordpress.com/2006/11/02/

Peegelduste peegeldus, autori foto Reflection of reflections, author’s photo

pidine asjade käik, kus maastiku puutumata jätmine on tarvis ette kirjutada, sest vastasel korral sa lihtsalt ei näegi tervet protsessi. Loomulikkuse ringi.

Nad tulevad ja lõikavad niidud maha, tõmbavad sillutiskivide vahelt umbrohud välja, juhivad pori rentslisse ja pesevad joonistused pinkide pealt maha.

Tuleb ette kirjutada, et kui kasutaja on õues midagi muutnud, siis on see näide toimivast ruumist, millega kasutajal on tekkinud isiklik kontakt. See ei ole vägivaldne akt, pealegi on avatud ruum kõigile kasutamiseks ja kõik jäetud jäljed muutuvad ruumi olemuseks ja ajalooks. Kui need maha kustutada, siis muutub ruum elustamisaparaadi küljes vaevlevaks invaliidiks, pealegi ilmuvad kasutamise jäljed uuesti ja uuesti tagasi – jäädaksegi kustutama.

Endas tähenduslikkust kandvad maastikud ei kuulu ainult tänasesse. Omaette seisvad ja samas „sildadega” ühendatud ruumid „tulevad” minevikust ning „lahkuvad” tulevikku, kandes endaga kaasas mälestusi, lugusid, mis loovad ühendustelje looduse ja kunsti vahel. Mõisad Viljandimaa maastikes on kui võrku seotud mosaiigikillud, mis kannavad endas värvilist sõnumit – väärtuslikkust, ning elavad hingesoppides siiani.

Tule ikka parki oma plastikflamingoga, kui sa tahad. Ta on ilus lind, linnale uhkuseks.

How do you see it?

The article is a call to forgive landscape. We tend to prefer an impeccable state of order when choosing our everyday environments. This is a reckless preference. We have grown to be used to a state or rigidness and halfness that does not actually suit our nature. Over time, we have lost our contact with the Earth. Our dwellings have grown different from the initial protohome with a basement and an attic; a home that grows out of the earth, fastened to the Earth with its roots and reaching upwards. Skyskrapers do not have basements. Similarly, is our outdoor environment connected to a life support machine that keeps maintaining its artificial look? If we were to be asked what kind of outdoor spaces we dream of, we would describe an emotional prototype landscape with animals, flowers, water – a healthy natural system far from from the landscape we choose to inhabit on a daily basis. Therefore I encourage creating flexible outdoor spaces that have the space to grow, change, bend, fade, wear off. To forgive landscape’s imperfect nature and invite it back.

Mis on mõisates väärtuslikku?

Kindlasti võib igaüks hulganisti nimetada asju, mida peaks väärtustama mõisate juures.

Kuid Viljandimaa maastikest, eelkõige Polli, Olustvere, Heimtali, Õisu mõisatest kandub minuni metsade, valgete ehitiste, veesilmade, taevasina kaudu poeesia. See on võluv, lainetusena edasi voolav, vormitu „maagia”, mida saab vaid tunda, kui jalutada neil meeliköitvatel radadel, nendes sümboolsetes maastikes, mis on kujundlikud peegeldused varasematest ajalooperioodidest, ajast, mis oli loodud mõtiskluste, imestamise ja imetlemise jaoks, mil kerkis esile alateadlik hirm maailma kaduvusest, kildudeks purunenud lootustest. Viljandimaa mõisamaastikest kiirgav poeesia oli ja on seotud unistustega – sulada ühte kaugete maade kaugete aegadega ning „siduda kokku” laiali pillatud mälestused ... mälestused, mis annavad tuge ja loovad aluspinna mõtlevale ja tunnetavale inimesele.

VILJANDI MAASTIK KE IMETLEDES Kreeta Sipe lgas

ÕU 1- 2009 | räägitakse

räägitakse | ÕU 1- 2009

(vasakul) vaade Polli mõisaparki, (keskel) Olustvere pargi tiigid, (paremal) hetk peatuseks, autori fotod (left) view to park of Polli manor, (center) ponds of Olustvere park, (right) moment for stay, author’s photos

Polli mõisamaastiku salapäras Halliste ürgoru serval asuvas Polli mõisas, Kutsiku oja kallastel tõi möödunud aegadel vaikne tuulepuhang sirge pärnaallee alla uutmoodi hingamist, mis aitas „hüpata” kõrgemale, üha kõrgemale valguskiirte sihtide suunas.

Polli mõisa poeetilist kutset kandsid endas mäekünkalt paistev Tähetempel, looklevad teerajad, päikese valgusekumas müstiliselt veetlevad väljad, kohisevalt võimutsev vesi, suursuguste lehiste varjus üksikult seisev, nostalgiast haaratud lehtla, mille lähedal asuva tiigi veele langesid suviti valged helbed, mis tekitasid veepinnale pehme uduvaiba, ning puidust sillad, mis ühendasid erinevate veekogude kaldaid ja suunasid rändajate ideaalid lähemale otsitavatele, muinasjutulistele soovunelmatele. Vesi Polli mõisas voolas läbi mitmete aasade, kadudes kord metsatukkade taha, et siis taas avatud väljadel päikesekiirtes sillerdada. Polli mõisas asuvad vee-elemendid ühendavad ja eraldavad erinevaid ruume maastikus.

Olustvere mõisa „teatrilaval” Poeetilisemate maastike hulka Viljandimaal kuulub Tääksi ürgorus asuv Olustvere mõis, mis annab kõigile mühisevalt märku looduse ja kunsti kohalolekust. Mõisa kivimüüri taga on peidus nähtav ja nähtamatu saladusteväli, mida oskab avastada vaid see, kes kõnnib kummalisel „vikerkaarel”, roosad päikeseprillid ees ning lõkendavad mõtted meelel. Märgilist tähendust kannavad endas kõrged kivist väravad, mis kutsuvad ikka veel külalisi astuma teatrilaval loodud fantaasiamaailma, kus saavad alguse looklevad rajad, neerukujulised murualad ja kaugustesse üle tiikide avatud vaatesihid.

Polli mõisamaastikus tajutav ülevus on kirjas kuu- ja päikesevalguses aukartust äratavate hoonete võidusäras. Igatsuslikud hääled, mis kaiguvad kajana üle avastamata kohtade tänaseni, varjavad endas erilist salasõnumit – koha vaimu, mis peidab end Polli mõisapargi vanade lehiste jändrikesse tüvedesse, sumisevasse mesilastantsu, üksindusest haaratud varemetesse, tumedatesse Kutsiku oja kallastesse ning tühjade akende melanhooliasse.

Olustvere mõisamaastikus vonklevad rajad juhatasid kaugetel aegadel nautlejad, kelle rinnus helises kaunis kõla, rändama mööda vabakujunduslikest tiikidest, suursugustest alleedest Navesti jõe kallastele, kus mühisev vesi sillerdas päikesekiirtes, pannes pidulikkusest rõkkama kogu vaatlejaskonna ning seisatades hetkeks aja, vabastas oma haardest vaikusesse põimitud uduvaiba. Kas oli kujundatud maastikes viibija eesmärk väljuda mõisa reaal-

Olustvere mõisapargi teed on suunatud olulistesse kohtadesse, rõhutades mõisa toretsevat luksust ja külluslikkust. Iga kujund maastikus suunab vaatleja näitemängu keeristesse, kus peaosa on omistatud romantilisele meeleolule, ootamatutele tähelepanekutele.

ÕU 1- 2009 | räägitakse

Kujutluspildi lummuses, autori foto Enchantment of the fantasy, authors photo

sest elust, eemalduda ja tunda mõtete ja meelte vabadust? Kas need maastikumotiivid Viljandimaa mõisas olid millegi alguseks või lõppakordiks, kas leidmaks midagi või hoopis teeviidaks otsijale?

Kas ei kosta nüüdki vanadest tallidest, karjakoplitest abipalve leida see kaotatud tunnetus ning hävitada see vastuolu, mis kraabib südameid?

Heimtali mõisamaastiku kauges kajas Raudna ürgorgu jõudes avanevad lummavad, maalilised pildid Heimtali mõisa aasadele, võimsalt mühisevatele metsamassiividele ja omapärastele ehitistele. Hetkeks tekib tunne ajatust keskkonnast.

Jõudes mäekünkale, avab unistuslik minevik silmad, tõstab pea ja tõuseb tumenevasse, pilvedega üle kuhjatud taevasse, kus tõeraamat on suletud ning vaid luuleread pööravad ajaratta ja kutsuvad sisenema unustustehõlma vajunud, kivisesse tardumusse valatud mälestuste radadele. Sügav pettumus kammitseb lilleõitega pärjatud varemeid, tardunult jälgivaid elupuid ning jääkülma allikavee värelust. Varemed kõnelevad vaatlejaga ning juhatavad mõtted ajas kulgevale ringjoonele. Alles jäänud mälestused panevad mõtlema kõigest kaduvast, lastes taevavõlvil kõlada melanhoolsetel nootidel. Maastiku väline rahulikkus on „peitnud pilgu” üksinduse embusse, „haaranud kinni” kaitsevaimu pühalikest pingutustest ja kaduvatest tõekspidamistest. Need maastikus olevad märgid annavad taas põhjuse peatumiseks ja küsimiseks: „Quo vadis”? Õisu mõisamaastiku vaimsuses Halliste vallas asuva Õisu mõisa jumalannadest kaikus väärtustega üle külvatud aegade tähenduslikkust, ürgset jõudu ja vaimutäiust. Valgete kujude võlu aitas taas avastada hingega puudutatud vaimseid ihalusi. See mõisnike poolt otsitav ilu oli peidus jumalannade kummalises kumas, suursugustes ehitistes, mis kutsusid peatuma ja mõ-

räägitakse | ÕU 1- 2009

tisklema filosoofilisi mõtteid. Valged sambad peahoone fassaadil peegeldasid aja tõelisi tähendusi ning suunasid nautleja pilgud unistuslikele väljadele.

Salapära on siiani peidus Õisu mõisa kaunites pargiterrassides, Vidva oja kallastel paiknevates metsatukkades, pargis kajana edasi kanduvas vetevulinas, sammaldunud kivides ja seintes, sadudele avatud aasadel ja ehitistes. Kontrastsed avatud-suletud maastikukujundid kirjeldavad õdusust, meeliülendavust, suursu-

gusust ning samas metsikust, üksindust ja melanhoolsust. Õisu mõisa kunstlikult kujundatud idüllilistes paikades, neil salapärastel radadel kõndides võib mõelda end romantiliste luuleridade kaudu minevikku, kus suurendatud emotsionaalne elamus värskendab vaimu ning toob lähemale kunstiteose pidulikkuse, elegantsuse ja suurejoonelisuse.

Viljandimaa mõisamaastikes tahtis balti aadel kujundada idüllilisi paiku – arkaadiaid, millest on ammustel aegadel kirjutanud Ovidius, Jacopo

Sannazaro, Salomon Gessner jt kirjanikud – need, kes oskasid uskuda ka uskumatut ning mõelda igavikulistele väärtustele. Need poeetilised paigad kõnelevad meiega ka tänapäeval, olles inspiratsiooni allikaks, kirjanduslikeks paikadeks, kus kirjapandud read toovad esile sõnumi minevikust, mis üksnes ei ole kaugete maade kaja, vaid meie vaba olemise tahe. Kas jääkristallide peen mustrilisus, õhtutaeva õrn värelus, õunaaedade kevadine võlu, pehme udu tundlikkus, ülevust tekitavad vaatesihid räägivad petlike lootuste ohvrite ja otsijate soovidest? Kas teelolijate pisike unelm ei kao ennemalt kui paistab vee peegelduses unistuslik kujutluspilt, mis loob võimaluse põgeneda rutiin-

ÕU 1- 2009 | räägitakse

räägitakse | ÕU 1- 2009

Autori fotod/Author’s photos

sest materiaalsusest nendele ajaloolis-romantilistele radadele, nendesse Viljandimaa maastikesse, nendesse kordumatutesse hetkedesse?

August Kitzbergi sõnutsi: „Ja kui sa siis mäeserval seisatad ja maha vaatad, kus sinu jalgade ees Linnaveski järveke kõrkjate vahel nagu uinub, kus valged veeroosid veepeeglil nagu unistades pead kõigutavad – püha rahu asub su hingesse. Tõstad sa üles oma silmad – kui ilus org avaneb su vaatele. Üle oru tõuseb kallas kõrgele, sopiline ja kääruline; siin varjavad vanad igavesed lõhmused ja jalakad sulisevaid allikaid – sa tunned ennast maakoha kenadusest kui joobunud olevat.”

Talv lehvitab. Talv linnamaastikus on ilus. (Mis asi see linnamaastik on? Linnamaastik on see maastik, kus talve saabumise tunneb ära rõsketele aialippidele ja raagus põõsaokstele ilmuvate kinnaste järgi.) See on see, mis hallidel külmadel hommikutel naeratuse näole toob. Üks sõbralik sõrmkinnas. Just sinna seatud, kus ta silma jääb. Vaiksel varahommikusel tänaval ütleb see kinnas palju.

Winter is waving. Urban landscape is a landscape where winter is recognizable by gloves appearing on bare trees and fences. A friendly glove is something that makes you smile on a cold winter morning.

Admiring the Landscapes of Viljandi County Significant landscapes are not confined only to the present. Individual spaces, connected with each other by bridges of time, come from the past and move on to the future, carrying memories with them. They are the link between art and nature. The manors of Viljandi county are like colourful pieces of the same mosaic, each one holding a message of its value; living on in our hearts.

What is it about manors that is so valuable?

Each person would value different things about manors. To me, the Viljandi county manors – most importantly, in Polli, Olustvere, Heimtali and Õisu – are an incarnation of poetry with their white buildings, ponds, blue skies.

It is the kind of poetry that lives on in dreams – in dreams of becoming one with faraway places and moments, gathering up the scattered memories.

Reminiscence is what gives hope and lays the foundations for a thinking and feeling person.

The delicate patterns of ice crystals, the glowing evening sky, the blooming apple trees in spring, the softness of morning mist, magnificent views – what do they speak of? Do they speak of hopes and dreams? How long does a dream last? Perhaps it lasts until the image of the dream lingers on as a reflection on water, giving us a chance to escape the material world, and travel to these unique moments, unique landscapes of Viljandi county.

Ta räägib ühest teisest möödujast, ühest hoolivast inimesest, kes oma käe sirutas ja ta maapinnalt tõstis, ettevaatlikult aialipi otsa tõmbas või hoolikalt põõsaoksale riputas. Inimesest, kes ka ehk siinkandis elab. See kinnas ütleb, et juhuslik linnapeal vastutulija võib olla see armas inimene. Seesama väike kinnas, sõrmed sõbralikult laiali. Avatud käsi tähendab head. Avatud käega öeldakse tere, saadetakse teele, pakutakse abi, tehakse pai.

It speaks of a caring person who has passed by and picked it up. This glove says that the city in inhabited with kind people.

Linn lehvitab.

The city is waving.

KINDAD Gloves

Kadri Klementi

ÕU 1- 2009 | räägitakse

Illustratsioonid/ Illustrations: http://www.makefive.comimages2008504e88000ab990407b

http://www.testriffic.comresultfiles6497Minnie-Mouse

http://www.strangesports.comimagescontent112578

Minni: kui sa ütled Pluutole: „Koht!“, siis ta üldjuhul teab, kuhu ta minema peab. Mulle tundub üha enam, et inimesed on selles osas oluliselt disorienteeritumad ja side konkreetse oma kohaga hakkab hägustuma.

Deisi: kogu ülejäänud maailmaga hakkab inimene suhestuma läbi autentse kogemuse – kodu, mis on meie isikliku identiteedi keskseimaks punktiks. Kodu kui mõiste on alati olnud väga kohtkindel ja eriti eestlastel seotud maaga. Kaasaja pendelrändajatele on kodu tihti vaid lokatsioon, mida kergekäeliselt vahetatakse. Enamuse korteriostja esmatingimuseks on see, et seda oleks hiljem ka lihtne müüa: kodu tähendus on nõrgenenud, ta on muudetud turustatavaks kaubaks ja koos sellega alatähtsustub ka koht üldisemas mõttes. Kohta luuakse ju inimese enda poolt ja materiaalsel ollusel selles protsessis on kõrvalosa. Koht moodustub sündmustest, emotsioonidest, tegevustest; ennekõike on tema tekkeks vaja aega.

Minni: et asjad saaks juhtuda, kihistuda ning kihid saaksid hakata uusi kihte omakorda mõjutama – selliselt, ennekõike läbi kohalike tähenduseandjate, tekivadki kohad, mille võim on nii vägev, et hakkab ka võõraid paeluma. Siinkohal aga unustatakse tihti, mis sellise välise huvi on tekitanud ning proovitakse moodsa kohaturustamise kaudu atraktiivsust veelgi tõsta. Enamikul juhtudest algne autentne koht hävitatakse ning uued, lisatud kihid, on siirded kuskilt mujalt.

Deisi: Edward Relph on selle protsessi nimetanud disniländistumiseks. Kohta tekitatakse ainult läbi füüsiliste struktuuride, nii

MIKI, DONALD JA TEISED Karin Bachmann, Merle Ka rro-Kalberg

räägitakse | ÕU 1- 2009

et tegelikul kohal ei ole mitte mingit tähtsust, see võiks asuda ükskõik kus – need on absurdsed sünteetilised maailmad, mis kokku klopsitud ajaloost, müütidest, mingi teise koha reaalsustest jne. Need on utoopiad, kus võib ohutult kulgedes end reaalsusest distantseerida, “reisida” ilma tüütute pingutusteta, “seigelda” julgelt, sest keegi teine on ohud elimineerinud. Sellised maailmad kultiveerivad pealiskaudsust ja ebaautentset suhtumist: koht madaldatakse atraktsiooniks.

Minni: Tallinna vanalinnast kui teemapargist räägitakse juba pikemat aega - koht, kus elu puudub. Linna mööda jalutavad keskaegsesse moodi riietunud tütarlapsed, kes pärast tööpäeva lõppu riputavad nad oma riided varna ja lähevad hoopis Viru keskuse juurde hängima. Et vanalinnas ennast hästi tunda, pead ostma endale koha, kus olla.

Kui rääkida elamise teemapargist, siis kavandatav jaapanlaste vanadekodu on tegelikult päris hea näide sellest. Ilmselt saab tegemist olema järjekordse tarastatud piirkonnaga, mis lõikab lihtsalt augu teda ümbritsevasse, midagi võrdväärset vastu pakkumata. Keskkond, mida saab reaalsust arvestamata paljundada lõpmatul hulgal tekitab kohti, mis eksitavad - Lido, Muumimaa, Pipimaa, Disneyland. Rocca al Mare pakub ka kõverdatud reaalsust. Kas siin on mingi vahe?

Deisi: Rocca al Mare puhul saab kasutada jällegi Relphi terminit museumiseerimine – säilitamine, rekonstrueerimine, idealisatsioon ajaloost. Kogu see maailm seal on puhastatud negatiivsest, et ta vastaks heleroosale unistusele idüllilisest minevikust. Tavaliselt püüdlevad sellised kohad koopiate võimaliku täpsuse poole ja atmosfääri seiskohast polegi õieti oluline, kas esemed on ehtsad või mitte. See ei ole kindlasti Rocca al Mare eesmärk – see on ellu kutsutud ennekõike traditsioone tutvustama ja elus hoidma ja õpetama, niihästi talutaredest kui ka nõukogude perioodist (sinna kavatsetakse tuua näiteks kolhoosi korterelamu). Pigem võiks teda vaadata siiski kui kohatundlikku – ja kohaks oleks Eesti.

Minni: mulle tunduvad suured kontserttuurid ka midagi sarnast? Tuleb kaugelt suur staar, oma lavakujunduse ja vaatemänguga, millel pole vähimatki pistmist koha ja iseloomuga. Kuulajad transporditakse lineaarselt punktist A

ÕU 1- 2009 | räägitakse

Illustratsioon/ Illustration: “Ski Dubai”, suusakuurort/ski resort. http://www.strangesports.comimagescontent112578

punkti B, kõrvalteedele kaldumata. Lennujaamhotell-kontsert-hotell-lennujaam. Ja nii kujuneb nende ettekujutus Tallinnast, Riiast, Helsinkist – kõik on ühesugune reklaampostrite, kokakoolade, burkside hall mass.

Deisi: enamus turismiretki tegelikult praegusel ajal mandubki üksikobjektide külastuseks, kus kontekstil ei olegi enam tähtsust – võibolla tõesti kuuluvad ka suurkontserdid sinna alla. Inimesed käivad välismaal, aga nad ei rända. Turism tööstusharuna on oluline ja seetõttu on kärmed tekkima turismimaastikud, mida rajatakse müstilisele keskmisele tarbijale – massile. Asjad, mis on suunatud kuhugi mujale, toodavad samasuguseid mujalesuunatud kohti. Kuna suund on segane ja lõpptulemust ei ole võimalik täpselt fokuseerida, tekivad nö rippuvad kohad, mis ei kuulu kuhugi ega kellelegi. Turismil juba iseenesest on homogeniseeriv mõju, mida võimendavad veel näiteks poekettide sarnasuseideoloogia: kauplus peab olema sama riigist riiki, et tarbija teaks alati pakendit ja sisu kokku viia – et igal pool oleks nagu kusagil mujal. Turvalisust mõõdetakse kordumise/kopeerituse sagedusega – liiga palju uut oleks hirmutav, seepärast jäägem juba nähtu-kogetu juurde. Ja tõepoolest, suurkontserti võiks ehk võrrelda nendega, kes reisivad autotreileritega – nad veavad oma “kodu”, oma “kohta” kaasas ja kuna treilerite parkimisplatsid on reeglina ikka enamvähem samasugused, ei saagi nad uute kohtade kogemusi.

Minni: inimesed on ju rahul, nemad ei kurda – kui üks ruumis orienteerumise mudel on selge, siis on ju mugav seda ka igal pool kasutada. Äärelinnas on kaubanduskeskus, kuhu saab lapsed mänguväljakule viia ja ise poodelda, linna keskel on ajaloomuuseum, mis pakub kalleid brände ja gurmeerestorane, selle kõrval hotellid ja ööklubid. Ei pea pidevalt ümber õppima ja kohanduma. Miks siis selle vastu sõdida?

Deisi: inimesele on antud igasugused erinevad

instinktid, et olemasoluga toime tulla. Kui on kuum, tõmmatakse sõrm eemale jne. Paraku on füüsilise heaolu keskne mõtteviis muutnud elu selliseks, et saab mugavalt ning vaistusid üldse mitte kasutades pehmelt kulgeda - side reaalsusega on kerge kaduma. Võta või meidki – riietega hiir ja part. Kindlust, et keegi teine vastutab, sisendatakse kõikidest kanalitest: näiteks kui on tulemas torm, ilmub televiisorisse mundris mees ja hakkab üsna lapsekeeli hoiatama, et on soovitav viibida siseruumides. Niigi ärahellitatud linnainimesele on see täiendav abituse õpetamine. Samasugune, nagu kiri tualettpaberirullil “Välispidiseks kasutamiseks” või silt looduspargis “Ära pane pead mägraurgu”. Tundub naljakas, kuid kõik sellised absurdsed keelud-käsud jõuavad dokumentidesse, sest keegi on kuskil seda paberit siiski söönud.

Tarbimisühiskond on suur valvsust uinutav masinavärk ja see katab osavalt ürgse küti, korilase ja koldehoidja ning tulemuseks ongi nõrk ja rumal diivanilaeleja.

Minni: tulevad kohe meelde turismireisid, kus Toompea mäest ülesronimine käib turistidele nii üle jõu, et see peaks nende jaoks kategooria matk olema. Elu on loomulikult lihtne, kui sa ei pea ise suurt mõtlema ja sinu eest otsustatakse ära, mis sa tegema pead. Teemapargid pakuvad odavat (mitte rahalises, vaid omapoolse panustamise mõistes) meelelahutust, kus sulle näidatakse, mida vaadata; pikapeale ei osatagi enam ise mõelda. Kuna kujutlusvõime mandub, siis selleks, et köita tähelepanu, tuleb leida järjest uusi ja veelgi erutavamaid atraktsioone – muidu hakkab inimesel iseendaga igav. Väärtusi hinnatakse väärastunud skaaladel – mitte sisu, vaid vormi ja visuaalse atraktiivsuse järgi.

Deisi: sellisel sisemisel lodevusel (mida maskeerivad näiline jõukus ja progress) püsivad ka äärelinnade papist majakobarad, sest neid serveeritakse kui valmis toodangut, võtmed-kätte-kaupa, mis peidab ühiskonnale aktsepteeritavat sisekujunduslahendust ja mille kvaliteet on mingi sihtgrupi arvamusliidri poolt heaks kiidetud. Maailm on patsutatud õhukeseks ja lihtsustatuks. Ka ruumi koheldakse kui kergelt kopeeritavat ja suvaliste asjadega täidetavat anumat. Kataloogidest võetakse valmis lahendused, mis tehtud eikellelegi eimillestki, müügiks. Riigist riiki korduvad mänguväljakud, kõnniteekivid, prügikastid, valgustid soodustavad ka mõtete üheplaanistumist.

Minni: see, mis on ilus ja värviline, tõmbab ligi. Nagu muinasjuttudes, kus laisad ja lohakad tütred, kes valisid kuldse laeka, lõpetasid pigiste ja häbistatutena; vaenelapsed, kes olid virgad, viisakad ja tagasihoidlikud, valisid muinasjutu lõpus tagasihoidliku aardelaeka ja said rikkaks. Põhiväärtuste teadjaid ei riku rikkus ära. Elu ei pea elama raskelt, aga tuleb teada neid tugipunkte, millele toetuda ja mille eest seista, kui uimane väikekodanliku õnne laine üle pea kipub veerema.

Deisi: vahel tundub, et kõik maailma mõtted on juba ära mõeldud, aga keegi

ÕU 1- 2009 | räägitakse

räägitakse | ÕU 1- 2009 Kasutatud/Source: Edward Relph “Place and placelessness”

räägitakse | ÕU 1- 2009

Tallinna vanalinn/ Tallinn old town. Foto/Photo: Merle Karro-Kalberg

on kuskil väitnud, et igal inimesel tekib elu jooksul vähemalt üks selline idee, mida keegi teine ei ole veel välja mõtelnud. Kui kanda see üle maastikku, tähendab see igaühe oma ruumi omanäolist ja ülesehitust; linnad erinevate kohtade kogumitena peaksid olema siis eriti mitmekesised. Loodame selle peale, et igaüks oma ühe originaalse mõtte oskab ära tunda ja kohaloomise jaoks tarvitada.

Mickey, Donald and others Minnie: When you tell Pluto to go to he’s place, he knows where to go. It seems to me people are so much more disoriented.

Daisy: We create our own places trough personal experiences. Today, in the world of commuting, home is more like a location, not an identity.

Minnie: To create a meaningful place, it needs time and people, who give the meaning. But it happens that in order to attract people from outside, modern society prefers to use marketing strategies, which seem to shift reality and creates placelessness.

Daisy: the process that Edward Relph calls “disneylandisation” makes huge theme parks those are out of context. They use space without giving anything back and all the structures are fake, not based on logic. Place-originated characteristics have been covered with synthetic and absurd structures: places have been turned from living structures into attractions.

Minnie: Old city centers, old towns are becoming medieval theme parks as well. Look at Tallinn!

Daisy: Traveling itself has become a sign of status more than interest of seeing other cultures. Since tourism is an important branch of industry, its actions in landscape are very visible – in some places we have separate tourism landscapes. Tourism has a homogenizing impact on places – it makes all landscapes look the same and authenticity will be removed.

Minnie: But people are happy. The enjoy it. They learn one skill to orientate in the space and apply it to the other spaces providing same opportunities.

Daisy: the progress in engineering and science makes it possible to live in the world without using human’s normal senses. Even the spaces people use for living are prefabricated – we buy our houses in form of ready-to-movein. Somebody else decides our home’s decoration and how we are going to use the outdoor space; somebody else makes these rules.

Minnie: You don’t have to live Your life hard, but you need to know the basic values.

Daisy: the world is full of ideas – they say that everybody has at least one original idea, once in a lifetime that nobody has ever thought of before. ÕU 1- 2009 | räägitakse

Lennukiangaar/Hangar for airplane, http://www.meremuuseum.ee/static/sisu/ sisu_35_thumb.jpg, (all/below) Panteon, http://upload.wikimedia.org/wikipedia/ commons/f/fb/Pantheon_Rome.jpg

Botticelli Veenuse sünd/Birth of Venus, http://metalloarts.com/wp-content/uploads/2008/02/botticelli_venus.jpg, (all/below) Marilyn Monroe, http://drx. typepad.com/psychotherapyblog/images/2007/12/31/marilyn_monroe_on_

Andrea Mantegna Haphaestus in his forge, (all/below) Ernesto “Che” Guevara, http://www.viaggiareliberi.it/CUBA/Che_Guevara.jpg

Pompeo Batoni Apollo ja kaks muusat/Apollon of Pompeo Baton and two muse, (all/below) Elvis Presley, http://weblogs.newsday.com/entertainment/ tv/blog/elvisgrab.jpg

Sarnasus alloleva pildiga on nii ilmne, et ei vaja kommentaare.

So similar to the photo below - needs no comments.

Nagu Venus, sündis Marilyn ning muutis meie arusaama armastusest igaveseks.

Like Venus, Marilyn was born and changed our understanding of love forever.

Väga sobivalt punase kanga lehvides on Andrea Mantegna kujutanud seppade ja tule jumalat tööhoos.

Suitably in red waving drapery is God of forgers and fire, by Andrea Mantegna.

On ilmne, et Elvise puusanõks on jumalikku päritolu.

It’s obvious that Elvis got his famous hipjerk from gods.

See lugu on fantaasia. See lugu on alternatiiv. See on järjekordne lugu Tallinnas asuvatest vesilennukiangaaridest.

LUUL(E) Martin Allik

luul(e) | ÕU 1- 2009

Aastate jooksul on nendele ehitistele pakutud mitmeid erinevaid uusi kasutusvõimalusi, viimasena meenuvad Mereakadeemia ja sõjandusmuuseum. Kuid mida tegelikult vajab eesti rahvas?

Vastus on lihtne: me vajame religiooni. Käesoleva aasta veebruari alguses võis ajalehtedest lugeda rahvusvahelise uuringukeskuse Gallup teostatud küsitluse tulemusi, mille kohaselt on eestlased kõige vähem usklik rahvas maailmas. Vaid 14% siin küsitletutest pidas religiooni oma elus oluliseks. Kuid rasketes oludes on eestlane võimeline muutuma. Kui enam kedagi inimeste seast ei saa uskuda, siis tuleb pöörduda jumala või lausa jumalate poole. Ent eestlane on religioonist nii võõrdunud, et näiteks naasmine kristluse juurde tundub võimatu. Samuti ei ole tõenäolised keskmise jõmmi budismi pöördumine või range islami levik. Eestlane vajab uut religiooni. Tegelikult on see juba olemas ja me kõik oleme selle lojaalsed järgijad. Meie usund on popkultuur ning jumalad on need inimesed/ superstaarid, kelle piltidega külmkapimagneteid me ostame. Me kõik usume popkultuuri, aga paremate võimaluste puudumisel praktiseerime seda religiooni ainult kodus. Ent jõud peitub ühistegevuses.

Nüüd astub mängu Tallinna Lennusadam ja selle vesilennukiangaarid. Nimelt on võimatu eitada suurt arhitektuurilist sarnasust nende angaaride ja Rooma Pantheoni vahel. Mõlemat iseloomustab võimas kuppel (Tallinnas on neid ühtekokku lausa kolm!) ning silmaken okulus. Roomas asuvas Pantheonis kummardati, nagu selle nimigi ütleb, kõiki tolleaegseid jumalaid.

Angaaride kasutamine pühakojana ei ole seega enam juhuslik.

Kerge muigega võib öelda, et see on mingi kõrgema tahte poolt

kohe nii kavandatud.

Ent kes on need jumalused, keda selles templis kummardatakse? Kuna tegemist võiks olla globaalse projektiga, siis peavad ka jumalad olema rahvusvaheliselt tuntud. Valikuid on kindlasti mitmeid, kuid omalt poolt lisan hakatuseks mõned kandidaadid.

Jumaluste kategoriseerimise aluseks on kõige lihtsam võtta Pantheonis esindatud tähtsamad Rooma jumalad ja nende nö tegevusala. Näiteks ilu ja armastuse jumalanna Venuse rolli võiks täita Marilyn Monroe.

Vaatamata oma siitilmast lahkumisele ligi 50 aasta eest, leiame Monroe piltidega postreid ja postkaarte ning tema biograafiaid ka täna poodidest.

Kindlasti on sellele kohale kandidaate sadu ja sadu, kuid ükski tänane naisiludus ei suuda veel konkureerida Monroe pärandiga. Ainus jumaluse tasemele küündiv naisikoon on Madonna, kuid viimast iseloomustavad pigem naiselikkuse ja emaduse kaitsmise ning viljakusega seoduvad Ceres või Diana.

Vana-Rooma allilmavalitseja, Pluto rolli võiks enda kanda võtta Michael Jackson, kes juba oma albumiga „Thriller” käis teispoolsust õrritamas ning on ka oma Neverlandi rantšosse loonud mõnest muust ilmast pärit elamise.

Seppade kaitsja ning elava tule haldaja Vulcanuse koha võib täita Che Guevara. Lisaks välisele sarnasusele ja mõlema tervislikele puudustele seisis Che nii seppade kui ka teiste tööliste õiguste eest.

Sõjajumal Mars võib oma kohustused südamerahuga üle anda Adolf Hitlerile või Jossif Stalinile. Iseasi on muidugi see, kui palju inimesi on nõus neid jumalatena kummardama.

Päikesejumal Apollot asendab sama sädelev ja lüüriline Elvis Presley. Jumalaid ja nende abilisi on veel ja veel. Kindlasti peavad oma koha NeoPantheonis leidma Superman, David Beckham, Albert Einstein, Mahatma Gandhi ning mitmedmitmed teised. Jah, nii vastuolulised karakterid tekitavad kindlasti vastuseisu. Kuid tegemist on käraga pop-ultuuri mullis, mitte probleemiga riikidevahelisel võitlustandril, seega „any publicity is good publicity” – küsige või Paris Hiltonilt.

Ja mõelda vaid, millist tulu ja tuntust see projekt Eestile toob! Palverändureid majanduslik surutis ju ei heiduta.

ÕU 1- 2009 | luul(e)

Õhuvaade Lennusadamale 2004. aasta aprillis.

Foto: Küllike Rooväli, allikas: Postimees.

Birdeye view to Port Lennusadam in April of 2004.

Photo: Küllike Rooväli, source: Postimees.

According to a recent Gallup poll, Estonians are the least religious nationality in the world.

But in these troubled times, when leaders cannot be trusted, religion is the only thing that can be relied upon. Since the existing gods have lost their appeal in this part of the world, there is no other option but to turn to new ones. This is where pop-culture comes to the scene: Madonna, Che Guevara, Michael Jackson and David Beckham are just a few of the numeorous idols we look up to as gods on a daily basis! So why not turn the whole thing to an actual religion? Though years have passed, Marilyn Monroe is still considered as a symbol of everlasting beauty. So why shouldn’t we worship her as the new Venus? Or think of the eternally glittering Elvis as our very own Apollo?

In order to be taken seriously, the new religion needs a sanctuary. For this purpose the Tallinn floatplane hangar seems perfect. The three great hangar domes, each crowned with an oculus, greatly resemble the Roman Panthenon. The latter has been used for religious purposes for the last two thousand years, so it almost seems that a divine will wants the hangar in Tallinn to be transformed into a holy house! Though a lot of icons are very controversial, I can see the problems surrounding these characters as a benefit. Since we are dealing with pop-culture, any publicity is good publicity! At times when innovation is stressed in every article and speech, a new pilgrimage site is just what Estonia needs to get back on the map. luul(e) | ÕU 1- 2009