ÕU3 by ajakiri ÕU

Sisukord

Peatoimetaja: Merle Karro-Kalberg Kolleegium: Karin Bachmann, Anna-Liisa Unt, Martin Allik

Toimetuselt

Karin Bachmann Intervjuu maastikuarhitekt Johan Pajuga

Anna-Liisa Unt Ühe tühja ruumi lugu. Tallinna Kalasadam

Jekaterina Balicka „Von Berlin lernen heisst stiegen lernen“. Berliini avaliku ruumi ajutine kasutamine ja ruumisõjad

Kadri Roosi Elu keset Eestit

Heiki Kalberg Isiklik asi

Paco Ulman, Urmas Oja Üksinduse potentsiaalist

Remi Kübar Hundid söönud, lambad terved

Remi Kübar Ühisosa ja lisaväärtus

Evelin Reimand Maastikuarhitektuur on sport ehk kokkuvõtvalt Tallinna Lillefestivalist

Kadri Vaher Mõttevahetused ja eksperimendid linnaga

Andres Viitkar Tamula rannaala metamorfoos

Kujundaja: Marje ja Martin Eelma (Tuumik Stuudio) Väljaandja: Eesti MaastikuarhitektideLiit (EMAL) Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Toimetuselt ÕUe 3. number on kokku pandud koostegemise teemadel. See on diskursus, mis räägib interdistsiplinaarusest, erialadevahelisest koostööst, sallivusesest ja tolerantsist, naabri abistamisest ning seltsiliikumisest jne Mis ruumimustrid see meist maha jätab – kas tihedama asustus keskkonna, intiimsema väliruumi vm, ei oska ise selle sees olles veel prognoosida, kuid üks järjekordne kiht maastikku vajutatakse (seltsiliikumiste, kodanikuühenduste, MTÜde aktiivse linnaruumi sekkumisega jne) selle diskursu sega kindlasti. Jekaterina Balicka tutvustab Saksamaal üha enam populaarsust saavutavaid ajutist kasutust propageerivad liikumisi. Tegemist on sotsiaalse fenomeniga, mille eesmärk on aktiviseerida linna tühimikud. Jekaterina näitlikustab teema Tempelhofi lennujaama abil. Sisuliselt on maastikuarhitektuur sellega omandanud uue – suhtekorraldaja rolli. Väliruumi muutmine ei ole enam niivõrd selle füüsiliste parameetrite kujundamine kuivõrd inimvaheliste suhete korraldamine ja sotsiaalsete protsesside juhtimine. Maastikuruumi tekitamine või muutmine on selle tegevuse tulemus. Anna-Liisa Unt tõestab, et sama skeem on töö tamas ka Tallinna Kalasadama tühermaal, kus kehtivad omad vaikivad kokkulepped. Need ei ole küll nii ametlikud ja legaalselt kehtivad kui ajutise kasutuse liikumise puhul, kuid see toi mib ning teeb sellise eksklusiivse ruumikasutuse iseorganiseeruvalt tõhusaks.

Remi Kübarat inspireeris Rakvere Seminari tänava ideevõistlus, mille põhjal ta rõhutab, et erinevate erialade koostöö on suurepärase tulemuse saavutamisel vajalik, sest igaüks läheneb probleemile oma nurga alt, mis annab

lahendamisel kokku suurema kogusumma kui eeldada võiks. Sarnane rõhuasetus jääb kõlama ka intervjuust rootsi-eesti maastikuarhitekt Johan Pajuga. Heiki Kalberg räägib oma meeldivast kogemusest avalikkuse kaasamisel detailplaneeringu koostamise protsessis. Kaasamisega planeerimisprotsessis on aktiivselt tegelenud ka MTÜ Linnalabor, kes on üks aktiivsemaid kolmanda sektori organisatsioone, kes järjepidevalt koostöötamise problemaatikaga linnaruumis töötanud on. Sellest, mida tehtud ja mis tulemusteni jõutud, räägib Kadri Vaher. Kadri Roosi pakub välja oma visiooni sellest, kuidas maal ellu jääda ja jõuab järeldusele, et see saab toimuda vaid siis kui jõud ühendada. Ta visandab skeemi sellest, milliseks võib Eesti asustusmuster koostegemise kursil kujundada. Üksi oma asja ajades raiskame me ressursse, mida meil niigi vähe on. Lihtne on öelda, et koostegemine on edu võti. Kui aga inimeste vahel sünergiat ei teki, siis ei teki ka koostegemisest tulemusi, mis midagi muudaks. Siinkohal toome teieni positiivsed näited sellest, mida koos töötamine „teeb“. Universaalset, igas olukorras kehtivat valemit olemas ei ole. Küll aga jääb sellest numbrist taustaheliks kõlama teineteise austamise ja mitte alahindamise toon – ka maastikus pea vad ruumielemendid teineteist austama, et tekiks harmoonia. Seegi ÕUe number on valmis saanud paljude inimeste koostöö tulemusel.

Intervjuu maastikuarhitekt Johan Pajuga

Maastikuarhitekt, 42 aastat vana, abielus Maria Gudmundssoniga, lapsed Ivar ja Mark.

Karin Bachmann

1. Tere, Johan! Tutvusta veidi enda tausta – millised on Sinu seosed Eestiga ja meie keelega? Mu vanemad tulid Rootsi II MS lõpus 1944. aastal. Minu isa, arhitekt ja kunstnik, oli tookord 17-aastane ja tuli sõudepaadiga Soome. Minu ema, hilisem õpetaja, tookord 12 aastat vana, jõudis põgenikepaadiga koos oma venna ja vanematega Stockholmi saarestikku. Hiljem nad tutvusid ja abiellusid. Tookord oli Eesti kogukond Stockholmis väga tugev ja suletud. Peaaegu kõik pagulased suhtlesid omavahel. Mina ja mu kaksikvend sündisime selliste meeleoludega maailma 1967. aastal, 9 aastat pärast vanemat õde Elisa bethi. Kuni viienda eluaastani kõnelesime ainult eesti keeles. Seepärast ma räägingi eesti keelt, kuigi nüüd juba tugeva aktsendiga ja 1940ndate keelelise tasemega. 2. Kuidas Sinust sai maastikuarhitekt, kus koolis Sa õppisid, kas on erilisi õppejõude või õpetamissüsteeme meelde jäänud? Tegelikult tahtsin isast inspireerituna õppida arhitektuuri. Ta töötas Stockholmi regionaalse planeerimise büroos ja ka mu onu Jaan Paju oli arhitekt, kes elas Rakveres. Kuid saades aru, kui potentsiaalselt lai on „maastikupõld“, läksin ma Ultuna kooli (Uppsala lähedal) ning hiljem Alnarpi Lundi lähedal Rootsi lõunaosas. Maastikuarhitektiks olemise mõte on selles, et keegi tegelikult ei saa sulle öelda, mida sa pead tegema. See on avatud valdkond, kus sa saad ennast avastada ja defineerida. See loob totaalse vabaduse, et leida oma suund looduse, disaini, arhitektuuri ja planeerimise erialades. Samal ajal on raske defineerida, kes see maastikuarhitekt ikkagi on. Aga tõesti, sa saad ajas muutuda; teha, mis on antud situatsioonis kõige sobivam. See ongi eelkõige töötamine kogu kontekstiga korraga, suumida sisse ja välja, avastada süsteeme, katsetada strateegiaid ja protsesse ning luua ja siduda situatsioone.

3. Tegeled ka ise aktiivselt õpetamistööga. Räägi oma põhimõtetest õpetamisel: milliseid metoodikaid kasutad, mida tahad tudengile anda jne? Õpetamisel ma usun „treeningusse“ ja diskussiooni kui meetodisse. Millegi avastamiseks peab sul endal olema huvi ja teema, millele tähelepanu keskendad. Huvi peab tulema tudengi poolt, muidu ei ole see töö viljakas. See tähendab, et „treenerina“ pead sa olema väga tundlik, püüdma lugeda signaale ja aitama leida igaühe jaoks personaalselt töötavat meetodit. Tuleb kasvada isiksuse ja arhitektina, kes leiab oma

„disainistrateegia“ ja töötava meetodi ja samas ei ütle, et vaid see üks kehtib… Olema uudishimulik ja leidma uut kogu aeg. Leida meelelahutust ja tunda rõõmu! Siis on lihtne toime tulla. Ja lõpuks sa õpid meetodeid, kuidas huvituda erinevatest teemadest, mis on arhitekti jaoks üliolulised. See paneb sind liikuma edaspidi kogu su elu jooksul… Ma arvan, et õpetamine annab mulle vähemalt sama palju rõõmu ja on sama inspireeriv kui tudengitele õppimine.

Arcipelago – pargi visand „Kalju ja mänd“.

4. Milline on olnud Sinu erialane karjäär kuni tänaseni, oma firmani? Ma alustasin oma karjääri Sture Koinberg’i büroos üheaastase internatuuriga aastal 1990 Leipzigis. See oli natuke aega pärast Ber liini müüri langemist, nii et me töötasime palju vanade Ida-Saksamaa satelliitlinnadega, püüdsime neid ellu äratada. See oli tõesti väga huvitav ja tähtis töö – näha ja saada aru nii linnamaastike kui sotsiaalsete sidemete struktuuridest. Tagasi Rootsis, ühinesin ma Stockholmis suure konsultatsioonifirmaga FFNS, kus maastikuarhitekt Thorbjörn Andersson juhatas stuudiot. See oli minu jaoks oluline – õppida nö kauplemist suures erialases ettevõttes ja samuti õppisin Thorbjörnilt, kuidas kirjutada ning kuidas loenguid lugeda. Aastal 1998 hakkas mul Rootsi traditsioonilise maastikuarhitekti rollis igav ja me lõime NOD-i – Nature

Oriented Design: mina, Petter Hauffmann, Anders Mårsén ja Johannes Gezelius. Me taht sime muuta maastikuideed kui sellist. Et saaks vabalt liikuda arhitektuurilises kontekstis, töötada vabalt koos arhitektide ja kunstnikega; teha projektist keskpunkti ja leida õiged inimesed ning kompetents vastavalt teemale. Me alustasime Statoili kontseptsiooniga koos Berg Architects’iga (büroo, mis tegi Stockholmi Globe Arena) ja kohe pärast seda töötasime tihedalt koos Gert Wingårdh’iga Göteborgis. Me tegime NOD-ist avatud struktuuri, mitte niiväga büroo. Me õpetasime KTH-s ja tegime palju konkursse, liikudes marketingi, keskkonnaküsimuste ja planeerimise valdkonnas. Töötasime koos ka Hollandi bürooga MUST ja paljudel kordadel kunstnike Ernst Billgreni, Danne Wolgersi ja Ebba Mathsiga. Muuhulgas võitsime Rootsi Saatkonna võistluse Washingtonis koos Gert Wingårdh’ga. 5. Millised on teie firma töömeetodid, meeskond, koostööpartnerid, tööpõhimõtted, eetika, firma sisekliima jne? Miks üldse teha oma firma, kui oleks võimalus töötada ka kuskil suuremas ettevõttes? 2007. aastal asutasin PAJU Arkitektur och Landskap üksinda. Esimene väljakutse oli planeerida västra city project Stockholmis – täielik ümberehitus Stockholmi raudteejaamas. Praegu on meie büroos neli arhitekti, kes töötavad paljude erinevate teemadega: parkide restaureerimisest kuni uue linnapargini Viinis, eksklusiivsed erakinnistud, urbanistlikud kontseptsioonid ja strateegiad. Hetkel planeerime 18-t kvarta lit Malmö sadamapiirkonda, ühte öko-keskust Lapimaale, koostame nn climate neutral kontseptsiooni urbanistlikele aedadele ja veel ja veel. Töötubade ja diskussioonide jaoks on meil väga avatud meetod. Me töötame kontoris suurte tahvlitega, liimides ja liigutades materjale kokku ja paigutades lahku; proovime kogu aeg uusi meetodeid. Ma tahame oma tööga panustada säästlikku, lõbusasse ja huvitavasse

Türgi Bodrumi makett.

ühiskonda – proovi enne mõelda ja siis tegutse. Kaalu tagajärgi. Peatu hetkeks. Arhitektuur mõjutab teinekord elu ja ühiskonda brutaalsel moel; see tähendab ka ressursside tarka kasutamist. Tuleb mõelda pikalt ette ja suures pildis. Tuleb mõelda maastikus…

6. Projektid. Neid on palju ja huvitavaid. Mina olen kuulnud näiteks pimedate laste mänguväljakust, mille eeltööna käisite terve bürooga mingi aeg pimedatena ringi – seotud silmadega – ja katsusite sel viisil elada. Ja lõpptulemusena valmis lapsemõõdus mänguala, kus rõhk oli lõhnadel, katsumisel, kuulmisel. Ning ka elamu kaljudel, kus te tegite erinevat värvi platood ning „maailma pikim pink“. Hetkel töötame erakinnistuga ühes saarestikus, mis asub kõige lummavamas looduskeskkonnas. Meid palgati sinna parki tegema, kuid see rikuks

selle koha iseloomu. Seepärast asetame hoone kalju tippu ja kogume kohalikke looduslikke materjale – lihtsalt korraldame ümber kive ja võsa, loome teeradasid ja tõstame esile väärtuslikku. See täiustab loodust hävitamise asemel. Stockholmi äärelinnas proovime uut hoones tuse tüpoloogiat integreeritud parkide ja maastikuga. Malmös tahame luua tervikliku liiklust siduvat linnamaastiku – kõik tänavad on ühes tasapinnas nii autodele, jalakäijatele kui jalgratturitele; üks pikk sirutuv väljak ja sotsiaalselt aktiivne tänavamaastik. Gotlandil töötasime ideega päästa maastik kasutamise kaudu – selleks, et säilitada väga õrnu biotoope, tuleb neisse ehitada. Seal on õrnad majad paigutatud väga kuiva, 200-aastasesse minatuursesse männimetsa. Meid nimetati koos arhitekt Tomas Sandell’iga Kasper Salin’i preemia nominentideks.

Rahvuspargi identiteet.

Pargiterrassid. Integreeritud maastik.

7. Õpetad nii eesti kui rootsi tudengeid. Kas on ka mingeid suuri erinevusi vastuvõtlikkuses, loomeprotsessides, juhendamises jne? Ma õpetan KTH-A-s Stockholmis ja ka Eesti Kunstiakadeemias. Tegelikult ei ole nendel kahel koolil suurt vahet, pigem rohkem sarna susi. Meil on palju välistudengeid ja see on suur väärtus. Saab õppida kultuurierinevustest ja meetoditest. Ma arvan, et nö treenimisidee töötab igal pool. Inimeste projekte ja huvisid kritiseerides peab olema alandlik ja suhtuma kritiseeritavasse lugupidamisega.

8. Milline on Sinu arvamus eesti maastikuarhitektuuri seisust ja ka hariduse kvaliteedist (oled õpetanud ka Eesti

Maaülikoolis maastikuarhitekte, nii et mingi pilt on Sul koolides pakutavast vist olemas)? Eesti maastikuarhitektuurist on mul raske spetsiifiliselt rääkida, kuna ma ei ole sellega nii tuttav. Kuid rääkides planeerimisest ja arhitektuurist üldiselt, arvan ma, et mängulisus ja teadlikkus on kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Eestile oleks vaja mõnda juhtivat ja teedrajavat maastikuprojekti, mis väljakutsena hõlmaks korraga loodust, arhitektuuri, säästlikkust ja ka ühiskonda. 9. Kas maastikuarhitektuur on kunst? Jah! See on ellujäämise ja kontekstist arusaamise kunst.

Ă&#x153;he tĂźhja ruumi lugu: Tallinna kalasadam

Tasuta linnaloodus.

Anna-Liisa Unt Räägi üks koos tegemise anekdoot: Eestlane, venelane ja sakslane on vangis.

Anna-Liisa Unt on Maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonna õppejõud ja doktorant ning pisibüroo Lahe Atmosfäär maastikuarhitekt.

Tootmise ja ladustamise ümberpaigutamine linnasüdame test ääremaadele või kaugematele, odavama tööjõuga välismaadele on endast maha jätnud aukliku ruumi: ruumi, mis ühtäkki on „üle“. Need endise funktsiooni minetanud ja uut kasutust mitte veel leidnud paigad on muutunud kummalisteks üleminekukohtadeks, mis oma formaalse korralduse puudumise pärast ühekorraga sümpatiseerivad ja tõukavad eemale. Tühermaad näivad julgustavat sotsiaalselt taunitavat käitumist – joomist, süstimist, kurje mõtteid – ja figureerivad avalikkuse seisukohavõttudes reeglina kasutute ning välditavatena. Siiski on mahajäetud kohtade mitteformaalsus võtmeomaduseks, mis loob keskkonna avalikku ruumi mittemahtuvatele tegevustele ning selle mitmekesisusega linnaruumi tublisti rikastab. Kaartidel ja plaanidel on säärased tühimikud märgitud tagasihoidliku valge või halliga, neis nagu polekski midagi, ruumid oleks nagu tühjad. Nende tühjade, mahajäetud kohtade otseste ja kaudsete kasutajate jaoks on nad aga rikkalikult võimaluste ja lugudega täidetud, mis kõik eemalt vaadates märkamatuks jäävad, kuid mille alljärgnev lugu nähtavaks püüab teha. Mahajäetu Varemetes paigad ei tähista ainuüksi seda, mis on olnud varem, vaid viitavad ka sellele, mis on praegu ja mis tuleb edaspidi: varemed kehastavad kadunut ning kritiseerivad häälekalt nii kaasaja kui ka potentsiaalseid tulevikuotsuseid (Edensor, 2005). Formaalse funktsioonita kohtade tegelikku toimimisse süüvimata on loomulik näha tühjuses lahendust vajavat probleemi või võimalusterohket valget lehte, mida on ilma oluliste takistusteta ahvatlev millekski muuks vormistada. Oluliste muudatuste kavandamine on neis olukordades aga hoopiski jabur – milleks hakata ümber töötlema midagi, mis juba töötab?

Endise kasutuse minetanud, ent uuteks mitte veel määratud paigad esindavad formaalse ülesehituse ja regulatsioonita maastikutüüpi. Kaasaja linnamõtlejad nimetavad selle paindlikuks, „kasvuruumiga“ maastikuks (loose või loose-fit space – Ward Thompson, 2002; Franck and Stevens, 2007), mis võimaldab fantaasiarikast kasutust; või kokkusurutud, liigorganiseeritud keskkonnale (tight space) vastanduvaks „pehmeks, laudsaks“ maastikuks (smooth space – Deleuze & Guattari, 2004; Kahler and Löwis, 2008), mille tõlgendusvabadus on piiritu ja kasutusvõimalused rohked. Organiseerimata ruum on vastulauseks territorialiseeritud kohtadele,

nagu näiteks elamurajoonid ja teemapargid, kus ruum on kõikjal piirangute ja reeglistikega ühenäoliseks taltsutatud. Mahajäetus ei rikasta ruumi ainult kasutuspotentsiaaliga. Varemetes muutub kadunu uuesti nähtavaks – varemed on olnu taaselavdajaks, kehastades asju ja aegu, mida enam pole, ent mis läbi varemete taasilmuvad. Kui varasemalt on romantilise luule ja maali ning turisti pilgu jaoks olnud lummavaks losside, paleede ja villade väärikad varemed, siis kaasaeg leiab seosed pigem lähiaja pärandiga. Tööstuse või militaartegevuse poolt hüljatud või poliitiliste otsuste põhjal tühjaks jäänud hooned on vaatlejas austuse- ja õõvajudinate tekitajana lossid ammu välja vahetanud. Siin ei olegi niivõrd määravaks struktuuri ilu kenaduse mõttes, vaid ilu selle subliimses tähenduses, kutsudes esile samamoodi positiivse tundmuse, mis on aga häiritud, läbiraputav, pisut åokeerivgi (Kant, 1960; Lyotard, 1994). Subliimse, üleva erinevus ilusast seisnebki kummagi tundmuse paigutuses ühe ja sama reaktsiooni vastaspoolustel. Ülev kui mehelik jõud eristub tumeda, sügava ning täielikult haarava, isegi halvavana ning on suurem naiselikust ilust, mis on vastandina põgus, kerge, isegi kerglane, ent nõiduslik. Mõlema tunde reaktsioon on positiivne, kuid iseloomud erinevad. George Santayana „Ilutunne“ (2009) defineerib üleva läbi võimatuse. Tähistaeva kaunidus on ülev: nende ilmatute kauguste ja suuruste kõrval oleme tühised. Tunneme aukartust vanuse üleva väärikuse ees, kuna ei suuda muuta maailma ajalugu. Niisamuti on ilmne, et mahajäetud paigad ei lumma meid mitte oma iluga (seal pole midagi armsat), vaid täielikkusega, mille on loonud meist mittesõltuv. Inimese vahelesegamiseta kasvavad klibust ja asfaldist puud, kastmata ja rohimata õitsevad kõige ilusamad lilled ning juhatamata ja julgustamata leiavad neis kohtades oma lemmikpaigad erisoovidega kasutajad. Taolist seisundit sihilikult järele aimata on võimatu.

Kalasadam Tallinna endise kalasadama territoorium on märkamatuks jääv maatükk Kultuurikatla nurga taga. Ta ei paista kaugelt kätte ega meelita tavakodanikku oma atraktsioonidega – sinna võib juhuslikult sattuda. Kalasadama-ala on rikka taimestikuga maastikuvare Linnahalli ja Patarei vangla vahel, mis, nagu teisedki temasarnased üleminekukohad, annavad samaaegselt aimu oma eelmistest funktsioonidest ning ootavad otsuseid. Territoorium on aastaid elamuehituseks reserveeritud. Koha kogu olemasolu seisneb viivituses, paiga iseregulatsiooni seega ametlikult ei sekkuta („kohe“ hakatakse ehitama). Oma paarikümne niisama-seismise aasta jooksul on Kalasadamast saanud linnaruumi oluline rikastaja, kelle külalislahkus igatsorti huviliste vastu on piiritu. Lapsed, vahetud naabrid, romantikud, kalamehed, kodutud, kinnisvaraarendajad, linnaplaneerijad, linnaloomad ja linnalinnud – kõik mahuvad siin üksteist sega mata omi asju ajama. Olen 2009. aasta suvest alates käinud seal märkmeid tegemas ja püüdnud lisaks meediasse ulatuval, kohapeal mittenähtaval silma peal hoida. Arhitektid ja tuul Kalasadam on praeguseks erakätes olev maatükk, mida huvilised vabalt avaliku ruumina kasutavad, ehkki ta seda ei ole – eraomand ei ole siin rõhutatud ning jääb seega kasutajale teadmata. Kogu pildilt 2 paistev maakolmnurk sadamabasseini kõrval on täitepinnas, joonel Kultuurikatlast Patarei vanglani on mõnda aega jooksnud ajalooline veepiir (aegade jooksul on Tallinn sammhaaval merelt maad võitnud: ulatus ju vesi algselt Toompea nõlva alla). Aastaid tagasi lammutati siit viimased hooned, et hoolduskuludelt kokku hoida: kui pole tühjalt seisvaid hooneid, ei ole, mida hoida lõhkumise ja põlema pistmise eest. Hoonete põrandad, vundamendid ja asfaltteed ning – platsid jäid aga alles ja võitlevad nüüd läbikasvava

Pilt 2: Endine Tallinna Kalasadam osana arenduse tähelepanu all olevast rannaribast. Mullidega märgitud rada mööda liikuma hakkav planeeritud rannapromenaad ühendab kesklinna osas Rotermanni kvartalist mere poole liikuva uusarenduse, reisiterminalid, Linnahalli, tuleva Tallinna Linnavalitsuse administratiivhoone, Kultuurikatla, Kalaturu, Kalasadama, endise Patarei vangla ja vesilennukite angaarid.

taimestikuga, mis on praeguseks kohati nii jõuline, et nii kohalikud kui ka muidu nähtamatud haldajad on seda harvendamiseks raiunud.

oodatakse peatselt toimuvalt ideekonkursilt. Seniks viivitus jätkub ning loodusel lubatakse tagasivõtmist jätkata.

Hea näitena inspireerivast tühjusest hakati ka Võimaldavused Kalasadamale peaaegu 10 aastat tagasi korralikku kasutust otsima. Vestlused ja aktuaal- „Siin ei magata. Kodus magatakse.“ sed fotod illustreerivad ülesande keerukust: V. Õunpuu, Tühirand. 2006 mitmed detailplaneeringuversioonid on tõstatanud nii elava vastukaja, et siiani pole päris Keskkonnal ja üksikobjektidel on omadus võikõike sirgeks räägitud. Kord vastu ja kord piki maldada enda kasutamist: see omadus on kallast puhuv tuul ei luba hoonestuse suuna üle võimaldavus (affordance). Ajaleht ei võimalda otsust langetada, liiati ei raatsita niigi ära haki- mitte ainult uudiste sirvimist hommikukohvi tud ilmega kaldaäärsele hoonestusele kõige kõrvale, sellega saab ka märgi jalanõusid topsobivamat jätku välja valida. Uut võimalust pida, kutsika pissiloiku kinni katta, veetopsile

alla pannes laualakki säästa, suitsukala pakkida, tapetseerida. Avaliku õueruumi asjad on tihti määratud üheselt arusaadavaks tegevuseks ning millekski muuks neid kasutada hästi ei lubata. Linnastaadion ei ole veinijoomise koht, pingil ja lillepeenras ei tohi olla jalgadega, purskkaevus ei või supelda. Mahajäetud kohtade paindlikkus seisneb võimaldavuste paljususes, sest miski pole millegi kindla jaoks ette nähtud.

kasutamiseks vähesobivad laigud (1), esmased liikumisteed (2) ja võimalusterohke rannariba (3). Maatriks ühtib väliruumitegevuste kolmese klassifikatsiooniga, mis jagab õues veedetava aja sotsiaalseteks, kohustuslikeks ja valikulisteks tegevusteks (Gehl, 2001). Vähese läbi- ja väljanähtavusega laigud (1) ei oma sotsiaalseid võimaldavusi – keegi ei ole nägemas, lisaks on territooriumi kuuluvus märgistatud – ning pole seega aktiivses kasutuses. Liikumisteed (2) võimaldavad elavdada koerajalutamist, poeskäiku, kärulükkamist ja satuvad niisiis soositud keskkonnaks vältimatutele igapäevategevustele. Kalasadama rajad ei ole sihtkohtadevaheliseks otseteeks, ülal nõlval kulgevad hea kvaliteediga tänavad, kuid jalutuskäigu värskendamiseks ei pea liikujad paljuks teha mere äärest väikene haak. Pisiobjektide rohkuse ja varieeruva pinnaiseloomuga veepiir (3) on laialdaste mänguliste võimaldavustega taustaks valikulistele tegevustele, mis jäävad päevakohustustest väljapoole ning milleks radadelt kõrvale astutakse.

Kalasadama tühermaailme ja suvesoojuse toel puhmastikku sisse kolinud loodusesõbrad ei heiduta ka näiliselt kõige hapramaid külalisi. Ujumise ja päikesevõtu jaoks on Kalasadam paljude jaoks kõige kättesaadavam koht, lisaks saab koerad kaasa võtta, ajaviiteks õhupüssist märki lasta, autost oma soovi järgi muusikat lasta ja lõkkel liha küpsetada. Territoorium on huvigruppide vahel vennalikult ära jagatud: kitsale asfaltteele ei pargita, et koerajalutajad mööda mahuksid, sadamabasseini ümbritsev kaldakindlustus on kalapüüdjatele, tihedam puhmastik hooajaelanikele, kaugemad kivid Lõpetuseks romantikutele, lauge liivarand emadele ja beebidele ning sügavamale vette ulatuvad kaid „What are the roots that clutch, suurematele lastele sukeldumiseks (kusjuures, what branches grow vasak ja parem on vaikimisi eesti ja vene laste Out of this stony rubbish?“ vahel ära jagatud: „Me ainult vahepeal pillu- T.S. Eliot, The Waste Land. 1920 me neid kividega“, selgub jutuajamisest, „aga tegelikult on isegi need kodutud seal võsas „Mis juured krampuvad, mis oksad võrsuvad täiesti sõbralikud“). siin selles kiviprügis?“ (Tõlkinud Paul-Erik Rummo). Eliot küsib Ahermaas, kas kultuur saab 3. pilt joonistab võimaldavustetiheduse laias vaesel pinnasel üldse juurduda. Tühermaade laastus välja. Suurimaks üllatajaks on ehk tüh- väljakujunemise võimalikuks saamine, nende jad laigud ladustatud pinnasekuhjade (pais- märkamine ja mõistmine on viide hoolivale tavad taimede alla mattununa 1. pildi taga- ja lihtsust toetavale suhtumisele. Tuunitud plaanilt) ja tihedate puudegruppide ümber. kehadele vastukaaluks lubatakse nüüd soosiMillegipärast ei sobi sealsed puud ronimiseks da just kõige loomulikumaid lahendusi. Ladus, ja onniehitamiseks ja künkad turnimiseks ja vormistamata ruum toob kasutajas, vaatlejas kelgutamiseks. Pigem eelistatakse tegutseda ja otsustajas esile moodsasse kaasaega sobivad veepiiril, mis sest, et külg külje kõrval. väärt omadused. Kaardistatud külastajatest joonistub välja selgepiiriline kolmeosaline kasutusmaatriks:

Kõiki arvamusi ja külastusi kokku võttes muutub tühi ruum tasapisi sisukaks: näiline

Pilt 3: Kolmekümne vaatluskorra koondinfo. Hele-tumedus tähistab kasutajate vanust: tumedamad täpid on vanemad, heledamad nooremad külastajad. Päris heledad ringjoonega mummud on lapsed. Külastajate arv ühe vaatluskorra kohta on küll märkimisväärselt madalam kui sama suurusega formaalsel halasalal, kuid seal on tegevuste mitmekesisus suhtearvuna palju madalam. Avalikeks pargitegevusteks määratud kohtades jäävad külastajad paiga vormistaja või haldaja poolt määratud tegevuspiiridesse: tooniandvalt teerajale jalutama ja pingile istuma.

Pilt 4: Moodsad mänguasjad. Vaade piki Kalasadama veepiiri vihjab isikuti erinevatele võimaldavustele, mis on alati kombinatsioon isiku ja keskkonna omadustest (Gibson, 1986). Võimaldavused ei ole kõigile sarnased, olenedes subjekti kavatsustest ja füüsilistest parameetritest (rannakivide vettepildumisvõimaldavus jääb kasutamata sellel, kes tahab neid hoopis ämbrisse korjata; pisikese lapse jaoks ei võimalda ronimist puu, mille oksad on liiga kõrgel).

hüljatus pole mitte probleem, vaid võimalus ja voorus – on ruumi asjade asetleidmiseks. Võõra jaoks aga ei vasta Kalasadam avaliku ruumi nõuetele – ta pole ei avalikkuse huvides ega avalikkuse kasutamise tarvis loodud (Relph, 1976). Mahajäetud kohad pole tõepoolest loodud oma ülesandeid kandma, samuti puuduvad siin igasugused avalikule ruumile

viitavad tingimused ja pisivahendid: mugav juurdepääs ja kulgemine pole tagatud, kõigile sissetulekurühmadele ja huvigruppidele pole seal asja, paik ise näib võõristajale ähvardav, inetu, ja ebamugav. Edastatud lugu ei väida aga, et kõik linna kolekohad peaks puutumata jätma. Tallinna

sadamaalal on võimalusi ootavat maad ülemäära palju ning selle mitterakendamisel oleks lõppkokkuvõttes liialt soolane hind. Küll aga maksab enne arendusplaane paiga lugudesse pisutki süübida, et kas või mõnigi neist valgetest laikudest saaks jääda linnakeskkonda rikastama. Mahajäetud kohad on märk kogu süsteemi kvaliteedist, toimides kui eksklusiivne teenus, mis polegi kõigile vajalik ja kättesaadav, kuid mille kadumisel tipud oluliselt lamedamaks jäävad. Autori fotod ja joonised Deleuze, G., Guattari, F. (2004) A Thousand Plateaus. London, New York: Con-

Gibson, J. J. (1986) The Ecological Approach to Visual Perception. Lawrence Erlbaum Associates: Hillsdale, New Jersey Kahler, M., v. Löwis, S. (2008) Abandoned open spaces as foundation for the creative city. Konverentsikogumikus Urban Green Spaces – a key for sustainable cities. Leibniz Institute of Ecological and Regional Development Kant, I. (1960) Observations on the Feeling of the Beautiful and Sublime. University of California Press, Berkeley, Los Angeles, London

tinuum (esmakordselt ilmunud: Deleuze, G., Guattari, F. (1987) Mille Plateaux)

Lyotard, J.-F. (1994) Lessons on the Analytic of the Sublime.

Edensor, T. (2005)

Sanford University Press, Sanford

Industrial ruins: spaces, aesthetics and materiality. Berg, Oxford and New York

Relph, E. (1976) Place and Placelessness. Pion Limited, London

Eliot, T. S. (1999) Ahermaa ja teisi luuletusi.

Santayana, G. (2008)

Tõlkinud Paul-Erik Rummo. Hortus Litterarum, Tallinn

Ilutunne.

Franck, K. A., Stevens, Q. (toimetajad). 2007.

The Sense of Beauty)

Ilmamaa, Tartu (esmakordselt ilmunud 1896, Loose Space. Possibility and Diversity in Urban Life. Routledge, London and New York

Ward Thompson, C. (2002) Urban open space in the 21st century.

Gehl, J. (2001) Life Between Buildings. Using Public Space. The Danish Architectural Press, Copenhagen (esmakordselt ilmunud 1971)

Landscape and Urban Planning 60 (2002) 59–72

â&#x20AC;&#x17E;Von Berlin lernen heisst siegen lernenâ&#x20AC;&#x153;* Berliini avaliku ruumi ajutine kasutamine ja ruumisĂľjad

Tempelhofi lennujaam augustis 2010.

Jekaterina Balicka Kes on nõrgim lüli? Avalik ruum puudutab paljusid. Balti riikides on tihti just avaliku ruumiga tegelevad professionaalid nõrgim lüli. Suhtlus maaomaniku ideaali ja tegeliku kasutaja reaalsuse vahel on kujundusprotsessis olematu. Meie ise oleme nõrgim lüli kui me ei ole valmis suhtlema (tööprotsessi ajal ja oma töö kaudu) ning nende inimeste eest seisma, kellele meie töö suunatud on.

Jekaterina Balicka on läti maastikuarhitekt, kes magistrikraadi omandas Eesti Maaülikoolis. Hetkel töötab ta vabakutselise maastikuarhitektina Berliinis lootes peagi siiski panustada ka Baltikumi avaliku ruumi paremasse tulevikku.

August 2010. Berlin Tempelhof – 585 hektari suurune idüll inimeste ja lindudega: paaris ja pereti rattasõitjaid ja rulluisutajaid, loheskeiterid, klubidesse koondunud koeraomanikud, boheemlastest fotograafid, mõnusal aasal õlut joovad niisama-passijad, peretäied grillpidu pidavaid türklasi, päikeseloojangu- ja linnuvaatlejad, hobi-liblikauurijad ühes teiste loodushuvilistega, noored paarid peidus pikas heinas ning kõige kummalisemaid spordialasid harrastavad noorukid – hiljuti vabaks kasutamiseks avatud endine linnasisene lennuväli koondab ühte harilikku pühapäeva kirju külastajatevaliku. Pilt näeb välja nagu lõputa paradiis, ainult et see siin on iga päev avatud kuuest hommikul kuni kümneni õhtul ning on osa mahukast Tempelhofi lennujaama arendusprojektist. Territoorium on ajutiselt vabas kasutuses, seniks kuni arendust puudutavad detailid lõplikult paika saavad. Projekti eesmärgiks on muuta Tempelhof avalikuks paljufunktsionaalseks pargiks, ent kuna Berliinis on heaks tavaks kujunenud alles projekteerimisjärgus olevad arendusprojektid kohe linlaste käsutusse anda, on ka Tempelhof juba harjutamiseks avatud. Teine sarnane näide on Schlossareal: ajutises kasutuses olev rajatava Humboldt-Forumi kultuurikeskuse alune vaba pind. Varasemalt asus siin Stadtschloss – linna kuningapalee – mis 1950. aastal lammutati, tehes ruumi uue Ida-Saksamaa kultuuripalee ja parlamendihoone Palast der Republik (1976–2006) ehitamisele. Algselt pakuti ajutist kasutust ainult aastaks, ent Humboldt-Forumi arenduse käigus ilmnenud komplikatsioonide tõttu on see „ajutisus“ teadmata ajaks pikendatud. Erinevalt paljude teiste linnade praktikast, kus planeeritud arendused seisavad ehituse ootuses pikka aega tarastatult, saab Berliin iga taolise juhtumiga ühe avaliku roheala juurde. Mõlemad näited on linnalise (rohe)ruumi nutika turustusskeemi päris heaks illustratsiooniks. Ajutise kasutamise võimalus on elav, reaalajas reklaam kohtadele, mida linlased suunatakse tegelikult alles tulevikus „päriselt“ kasutama. Pole tähtis, et reklaamitav pole mitte kasumittoov kommertsarendus, vaid lihtsalt avalik roheala.

Tempelhofi lennujaamaga võrreldes pisut teistsuguse looga, kuid sarnaselt populaarse võitnud nähtuseks on Bar 25 – Berliini tõenäoliselt kõige silmapaistvam ajutise kasutusega koht, mis sai kuulsaks oma suurepäraste võimalustega öiseks meelelahutuseks. 2004. aastal otsis Berliini sanitaarteenistus oma kinnisvarale vahekasutajat, ning territooriumil

Tempelhofi lennujaama idüll.

avati baar. Järgneva viie aasta jooksul arenes Bar 25-st midagi enamat kui lihtsalt klubi, selle juurde koondus kommuun restorani, tervisekeskuse, haagissuvilaplatsi, hosteli, kino, teatri ja moeetenduste lavaga. Alguses moodustas kogu asutuse lihtsalt tantsupõrand ja treilerisse sisse seatud baar, alles mõne aja pärast ehitati restoranihoone, hosteli kämpingud, saun koos tervisekeskusega ning baar, lisaks püstitati tsirkusetelk. Kogu klubi pidi 2008. aasta jaanuaris lahkuma, aga Berliini maakonnakohtu otsusega pikendati territooriumi kasutusõigust veel kuni 2009. aasta augustini. Mais 2010 oli klubi taas avatud… Kui Bar 25 on näide ruumikasutuse alt-ülesmehhanismist, siis Tempelhof illustreerib, vastupidi, ülalt-alla toimivat skeemi. Berliini loovkontingent hakkas ajutisust kasutama oma initsiatiivide edendamiseks, arendajad jällegi oma ideede turustamiseks potentsiaalsetele klientidele.

Altpoolt üles suunatud initsiatiivi eesmärgiks on tekkinud ideed läbi mängida. Seega ei ole ka Bar 25 projekti sihiks kunagi olnud tulu teenimine või klubikultuuri populariseerimine, kõik see on ilmunud lihtsalt kui kõrvalmõju. Ülaltpoolt alla suunatud strateegia aga kasutab ajutisust vaid arendusprojekti populariseerimise ühe vahendina. Alt üles skeemi puhul on initsiaatorid ise oma ideede täideviijateks, sobiv ruum on ühe konkreetse mõtte realiseerimise jaoks kas välja otsitud või lihtsalt üle võetud; ülalt alla skeemi puhul on initsiaatoriks territooriumi omanik või omaniku ja kasutajate vahele asetatud grupp aktiviste, kes on kahe osapoole vahel puhvriks ning aitavad neil kahel omavahel dialoogi pidada. Sellistel puhkudel on ajutise kasutuse võimaldamine maaomanike ja huvigruppide (harilikult alternatiivsete liikumiste esindajate) vahel omamoodi läbirääkimisvahendiks. Ajutine kasutus on mõlemale osapoolele võrdselt kasutoov – mõlemad teevad tänu sellele samaaegselt ühes ja samas kohas

koostööd. Vaatamata sellele, kas vahekasutus on spontaanne või organiseeritud, oodatud või illegaalne, loob see igal juhul inspireeriva keskkonna sotsiaalseks läbikäimiseks ning seeläbi uute ruumipraktikate esiletõusmiseks. Berliini tühikohtade täitmine ajutiste tegevustega (sarnaselt mistahes teiste loominguliste algatustega) on osutunud edukaks tänu linna iseloomulikule arenguajaloole ning kindlasti ka sõjajärgse madala tööstus- ja äritegevuse tõttu, mis loomesektori esilekerkimise ja edukuse võimalikuks on teinud. Lisaks on ajutiste projektide olulisteks alustaladeks ka sealsete autonoomsete liikumiste suhteliselt pikk ajalugu ning Berliini linna ehitatud keskkond ise, mis taolisi algatusi soodustab. Berliinist on ajapikku kujunenud ajutise kasutuse ideede inkubaator ning laboratoorium avalikku ruumi rakendavatele eksperimentidele. Rohkemgi veel: aktiivne ja selgelt esile tõusev tänavakultuur kõrgendab lisaks uudsete algatuste toetamisele ka linnaruumist osa saajate ruumiteadlikkust.

Juuli 2010. Berlin Kreutzberg. Tänaval tantsib korraga umbes 5000 inimest, aga see ei ole techno-festival, vaid demonstratsioon. Linnaarenduse kesisele avalikkuse kaasamisele oli kogunenud tähelepanu pöörama ligi 150 avaliku ruumiga tegelevat initsiatiivgruppi. Demonstrante ühendas sarnane missioon päästa linn väärtuste mahamüümisest, gentrifikatsioonist, kõige kultuurse väljajuurimisest, autoliikluse eelisarendamisest ning linna ülemäära reguleerituks muutumisest. Protesteeriti nende samade protsesside vastu, mis olid tegelikult kujunenud välja just inimeste endi igapäevaste valikute kõrvalmõjuna – aktiivsete linlaste initsiatiivid ongi faktoriteks, mis suuremahulisi investeeringuid ja arenguvisioone magnetina ligi tõmbavad. Elanike demonstratsioon oli suunatud ajutiste lahenduste ajutisuse vastu. Noored ja edukad protesteerisid gentrifikatsiooni vastu, kuna protsessi tagajärjel oli Berliin muutunud linnaks, milles nad enam ei soovinud elada. Demonstratsioon kui meetod avaliku ruumi kaitseks välja astuda on juba ise ruumi muutvaks teguriks. Demonstratsioonist saab performance, mis maskeerib linnaruumi ühise eesmärgi nimel koondunud inimeste abiga millekski harilikust erinevaks. Näib, et Berliini ajutised praktikad hakkavad ajapikku oma ajutisust kaotama, sest neilt nõutakse väga pikaajalist avalikkuse teenimist lõpliku lahendusega ametlike arendusprojektide asemel.

Kõige värvikama näitena võib välja tuua ulatusliku avalikkuse protesti MediaSpree – Spree jõe kallastele planeeritud äripiirkonna – vastu. Juulis 2008 korraldasid Berliini Kreutzbergi ja Friedrichshaini linnaosade elanikud nende arendusettepanekute vastu protestiaktsiooni. Kohalikud elanikud olid häälekalt MediaSpree * Parafraas ida-saksa-aegsest hüüdlausest arendusmeeskonna poolt pakutud avalikku Von der Soviet Union lernen heisst siegen lernen – ruumi mittearvestavate plaanide vastu. Pigem „Õppida NSV Liidult tähendab õppida läbilööki“. eelistasid nad Bar 25-taolisi ettevõtmisi suurejoonelisele, kuid inimmõõtmeid ületavale arendusele. Protestiaktsiooni toetas 16 000 ümbruskonna elanikku, kes kõik vastuväidetele alla kirjutasid. Bar 25-st sai MediaSpree vastupanuliikumise sümbol ja peakontor. Protestiaktsioonide edukaimaks läbilöögiks võib pidada märkimisväärse osa hoonestusplaanide tühistamist, et realiseerida jõeäärne 50 meetri laiune avalik läbipääsukoridor.

Elu Keset Eestit

Kadri Roosi Kas hulgi on odavam? Midagi odvalt tahta, kätkeb endas alati ohtu saada midagi ebakvaliteetset ja mittevajalikku. Pigem on jumet sõnal „hulgi“. Kui midagi hulgakesi koos teha, saab kiiremini töö tehtud ja kui midagi hulgi omada, saab seda teistega jagada. Algusesse tagasi – mina ei usu, et hulgi on odavam, hulgi on pigem huvitavam ja erinevaid võimalusi tekkitav.

Kadri Roosi on 2010. aastal EKA arhitektuuri- ja linnaplaneerimiseosakonna lõpetanud vabakutseline arhitekt. Peale selle raamatugraafik, lamba kasvataja, ketraja ja maastikukujundaja.

Järgnev artikkel käsitleb linnastumise protsessi peegeldust maamaastikus ja jätkusuutliku maa-asustuse võimalikkust. Selgitan maamaastikus toimunud väärtushinnangute muutusi ja konflikte, räägin sellest, miks koostöö maakeskkonnas oluline on ja visioneerin võimalikke koostööstsenaariume ning üldist suhtumist maakeskkonda. Maastiku ühtlane väärtustamine ja asustuse kompaktsus Argipäevases maamaastikus toimuvad (või vähemalt toimusid) rutiinsed tegevused, mis on seotud otseselt esmavajaliku tootmisega (nagu toit ja küte) ning looduskeskkonnas hakkama saamisega. Looduskeskkonna kõrval on maamaastiku oluline osa ka külakeskkond. Maamaastiku argipäevaste toimingute väärtustamine pööraks vastupidiseks linnastumisest alguse saanud kujutelma, et maaga seotud lihtsad tööd on midagi räpast ja musta.

Maastiku väärtustamine.

Üheks põlisemaks Eesti külatüübiks on olnud tihe või hõredam sumbküla, mida ümbritsevad külapõllud. Niisugune asustusskeem toetub mitmete maastikuelementide, näiteks kaev, tänav, karjamaa, mets ühisele kasutamisele (Troska 2008: 201–207). Selline kokkuhoidev asustusmuster püsis Eestis mitmeid tuhandeid aastaid ja on tõestanud sellega oma jätkusuutlikust. Praegu Eesti küla arhetüübina esitletav hajaküla on enamasti hilisem, külade ümberkruntimisega seotud mõisaaegne nähtus. Jätkusuutlikkust ja sääst likkust esile tõstes peaksime teadvustama, et nii nagu linnas on tihedus tekkinud tarvidusest säästlikumalt ressursse kasutada, nii on ka maal säästlikum ja mitmekesisem elada tihedamalt kui hajali. Vanad põlised sumbkülatüübid on siinkohal heaks näiteks, kuidas saab elada meie kliima- ja

maastikutingimustes võimalikult kompaktselt. Jätkusuutlikku kaasaegset küla peaks ise loomustama tihe struktuur, osaline maade ja funktsioonide ühine haldamine ning koostöö. Omavalitsused ei peaks seega rõhutama hajaasustust otseselt toetavaid programme, nagu vee- ja elektriprogrammid. Üksikud majapida mised võivad küll olla kenad vaadata, aga kulud nende ülalpidamisele on liiga suured ning hajaasustus ei ole koostööd soodustav keskkond.

ja vaba aja veetmise baasil. Külaühiskonnale iseloomulik koondumine pere ja kogukonna ümber ning tugev sotsiaalne kontroll on möödanik. Seega ei ole inimesed enam tihedasti seotud niivõrd kohast tulenevalt vaid mõttekaaslastena. Sellest lähtuvalt tuleb linna ja maa koostöö ning osalemisaktiivsuse edendamiseks maal soodustada just huvihariduse ja avatud primaartootmisühistute teket.

Üheks esimeseks hästi toimivaks linna ja maa Koostöö „koostööruumiks“ saab pidada organisatsiooni Kompaktsus ja külastruktuuri tihedus on hea WWOOF (ingl k World Wide Opportunities on alus elanike omavahelisele koostööle. Eestis on Organic Farms), mis on ülemaailmne vabatahtkülaühiskonnaga traditsiooniliselt seotud tal- like mahetalude liikumine. Vabatahtliku töö gute kultuur, mille käigus külarahvas tegi koos eest pakub mahetalu majutust, toitlustust ning ära töö, mille tegemiseks ühe pere inimestest ei õppimisvõimalust. WWOOFiga võivad olla liitupiisanud. Tänapäeval on talgute kultuuri püü- nud nii suuremad kui ka väiksemad talud, mis tud taaselustada läbi moodsa võtme. Kolmel omavad valdusi alates väikestest maatükkidest korral korraldatud „Teeme ära!“ aktsioon on kuni suurte aedade ning metsa-aladeni. Liikmeküllaltki iseloomulik sellelaadne näide. Vanast talud peavad tegelema mahepõllumajandusetavast erinevalt kogunevad nüüdistalgutele ga. Vahetusprotsess vabatahtliku ja talu vahel inimesed üle riigi ning tööd tehakse enamasti põhineb usaldusel. (Vt ka www.wwoof.ee) mitte eravalduses, vaid avalikul objektil. Talguid korraldatakse ka lihtsalt lõimumist soodustaval Kultuurmaastiku ressursside säilitamine ja lõõgastaval otstarbel. Nüüdistalgud on heaks „Me ei suuda peatada aja kulgu ja stabiliseerikoostööpõhjaks kohaliku ja külalise vahel. da mingit seisundit. Stabiliseerida saab ainult muutumise põhimustrit – tava“ (Parts 2008: Kohaliku tasandi koostöö teine oluline vorm on 177). Seega: meie igapäevamaastiku ehk sellise omaalgatus ja mittetulundusorganisatsioo- kultuurmaastiku, mida me peame Eestile isenid. Olulised on sealjuures teadmistepõhised loomulikuks, säilitamiseks on jätkusuutlikum teemad nagu haridus, planeerimine, turundus, toetada kultuurmaastikku tekitavaid tavasid, teabelevitus jne Kohalik omaalgatus, mis basee- mitte maastiku seisundit. Põhilised tegurid, rub põhjalike teadmiste ja erinevate oskustega mille najal elu ja tavad Eesti kultuurmaastikus inimestel, loob ja toetab seda mitmekesisust püsivad, on inimesed, transport, põllu- ja metmaastikul, mis seadustega saavutamata jääb. samajandus. Jätkusuutlikkuse seisukohast on Selleks, et sedalaadi koostöö ei jääks maal vaid oluline need ressurssid maal säilitada paremal kohalikule tasandile ning ei sumbuks inimeste kujul kui need on praegu. ja oskuste puuduse tõttu, peaks maal toimiv kolmas sektor arendama koostööd ka linnaliste Eesti kliimatingimustes on üle poole põllumaasulatega. jandusmaa ja umbes poole metsamaa sihipärane kasutamine võimalik ainult juhul, kui Oluline on koostööstrateegiate väljatöötamisel sellel maal tagatakse maaparandussüsteemiarvestada fakti, et nüüdisühiskonnas on suun- de nõuetekohane toimimine (MAK). Praegu dumus koonduda ja koostööd teha harrastuste toetatakse põllumajandust pindalapõhiselt.

Ainult toetuse saamise eesmärgil hooldatavad maad (see on seisundi säilitamine, mis on liigne ressursi raiskmine) tuleks toetavate maade arvestusest välja arvata ning suunata nende toetused viljakamate haritavate põllumaade maaparandussüsteemide uuendamisse. Paratamatult tähendab see osade maade võsastumist või soostumist. Hoolduse jaoks kuluva energia raiskamise asemel seovad sellised uued looduslikud alad süsinikdioksiidi või toimivad veekogujatena.

Pikkade vahemaade tõttu on maakeskkonnas transport üks suuremaid kuluallikaid. Sellest tulenevalt ei saa soodustada hajusat püsiasustust, vaid sotsiaalselt tuleb aktsepteerida tihedamat küla. Ühistransport maal peab olema riiklikult korraldatud, et tagada selle toimimine sõltumatult kommertslikest huvidest. Toetama peaks eratranspordi ja tehnika ühiskasutamise mittetulunduslikke omaalgatusi. Ühistranspordi ja teede säilimine tagab ka koostöövõimaluse säilimise külade ning linnade vahel.

Praegu toetatakse tootmis- ja elamistingimuste parendamist maakeskkonnas läbi mitmesuguste Euroopa Liidu maaelu arendavate meetmete, mis soosivad omaalgatust. See eeldab kohalikelt elanikelt head projektikirjutamise oskust. Ohuna näen siinkohal tulemust, kus toetust taotlevaid projekte kirjutab ainult üks osa aktiivsematest inimestest, mistõttu tekib vaid osade inimeste tegevusi toetav materiaalne või vaimne baas. Euroopa Liidu toetused on enamasti suunatud vaid objekti rajamisele. Rajamisjärgsed hoolduskulud jäävad hiljem kohaliku omavalitsuse või eraisikute kanda, mis võivad osutuda maakogukondadele üle jõu käivateks. Alternatiivina pakun välja toetada külakogukonda riikliku strateegilise püsitoetusskeemiga „KÜLA+“, mis oleks pikaajaline, regulaarne ja toetaks külakogukonna iga liiget. KÜLA+ Püsitoetusskeem „KÜLA+“ eeldab, et külas või külavõrgustikus on moodustatud omaalga tuslik mittetulundusühing, mis ühendab kõik

„KÜLA+“ boonuspunktid.

25 SOT SIA A LNE

ae eg lad rkü be aa kn õr r, öv te tö klas os Ko lik a h es ja ko riiklik , mine gustikes r osale Küla alsetes võ globa Sotsiaalsete teenuste korraldamine,

to ku lik n a h tus oo tsi sasu Ko ek adu s e i t e Jah lan ia a o og alus Biol ise võim majutam Külaliste ajal) isel (ka talv

et or

ö tö

tle

t ve

õt

v te

Küla juurde ku looduslik al uluv a biotoopi de säilitam Ühi iseks, ne e ner Ro giam he e ts lise Üh ja m en e t sa in erg ek raa ia dam an too ine, al t mi isa ne ts , io on ja ve ep uh as tu s,

a d. d, em ija teg õllutöö eg ise p öt line emad tö ime s ug n võ ja väik Ka la o e – kü ldus o o tor Trak se teeh õte, i dusettev talv õllumajan Toimiv p Ühine masinapark erinevat liiki sõidukitega ja transpordi jagamise süsteem, Külak ö saad ök – võim Kü usi ter vise alik tööde ld l k a a it k s o enõu v alis k a etele halikke W lmist öök – vasta ada ma wo valt, ise ap o if ti o ma iirkon ng söö na k im gik üla us orr sta t a e j le a p ja saa va uh ata b s ta , va ta lu p ida m ine

N KO

E SS

URS

SID

ühenduses Kergliiklusrajad, mis on dsete radadega, teiste asulate samalaa

M Õ I ST L I K

Kü lat

Mahe dad p õllum aad, Ma apa ran dus ühi Kü stu se la M . da T su Ü ur (m em id bo a ro on hk us em pu li nk ikm t), ei d,

TALU

an um

kü l av älj ak ,

Kitsam spets alt harrastu ia see li runud stele Kü MTÜ, lam aja ,

JÄTKUSUUTLIK KÜLA

, ev ka ur m, u jaa p ise m ine i r h ee Ü or t gis Prü gala, i mär gu võ Veeko

Värav

Kommuun

küla või külavõrgustiku püsielanikud ja ka selle piirkonna külalisetasandil huvilised. Küla saab püsivat toetust teatud funktsioonide või tegevuste olemasolu korral (vt boonuspunktide skeemi). Nimetan neid funktsioone ja tegevusi boonuspunktideks. Kõik punktid ei pea korraga täidetud olema, aga mida rohkem neid on, seda suuremaks kujuneb püsitoetus. Püsitoetus jaguneb püsielanike vahel regulaarse toetusena või investeeritakse edasi ühiselt. „KÜLA+“ toetusmeetmega peaks kaasnema ka linna ja maa vahelise koostööstsenaariumide rakendamine. Järgnevalt pakun välja neli erinevat koostööstsenaariumi varianti, mis kõik juba eos eksisteerivad ja põhinevad enamasti primaartootmisega tegeleva(te) talu(de) ja linnast lähtuva huvilise koostööl. Stsenaarium sõltub küla geograafilisest paiknemisest ja kogukonna iseloomust. Iga stsenaariumi juures on toodud ka strateegiline tegevus. Loomulikult ei järgita tegelikkuses puhtalt järgnevalt kirjeldatavaid stsenaariume, vaid reaalselt saavad eksitsteerida nende erinevad kombinatsioonid.

Värav Väravküla eelkäijaks saab pidada praeguseid turismitalusid. Seda laadi küla on orienteeritud teenindamisele, külaliste vastuvõtule, ja teabe jagamisele. Väravküla on matkaradade alguspunktiks, talutöödel osalemise teabekeskuseks (eeldab WWOOFi tüüpi talude osalust), hobivahendite laenutuskohaks. „Väravas“ on võimalik varustust täiendada, ööbida ja saada tehnilist abi ning teavet ümbruskonna kohta.

Hooajaline küla

Spetsialiseerunud küla

Erinevus turismikeskusest on kogu küla osalemine teenindussfääris. Ruumiliselt peavad väravkülas osalejad paiknema lähestikku, et kogu teenindusstruktuur oleks ühes kohas. Struktuur peab sisaldama rohkelt avalikku ruumi, majutuspaiku, tähistatud kergliiklusega läbitavaid radasid, mis on ühenduses ka teiste „väravatega“. Oluliseks küla osaks on ka erinevaid huvisid toetavad MTÜ-d. Oluline strateegiline tegevus on kohaidentiteetide arendamine, mida praegune turismitaludekultuur ka juba soodustab. Kommuun Kommuun eeldab ühesuguste väärtushinnangutega inimeste koondumist. Tihe on koostöö ka samalaadsete vaadetega linnainimeste ja globaalsete kogukondadega. Tugevuseks on tihe koostöö energia, transpordi, kultuuri ja hariduse vallas. Panustatakse kohaliku toidu tarbimisse, lokaalsusesse ja pehmete väärtuste hindamisse. Külastruktuur peab olema nii tihe, et kogukonna aegruum oleks 5 minuti jalgsikäigu kaugus. Et maakommuun tõenäoliselt hindab maakeskkonna positiivsust elukeskkonnana, siis on oluline strateegiline tegevussuund koha kvaliteetide tugevdamine. Hooajaline küla Hooajaline küla koosneb vähemalt ühest perest, kes elab aastaringi kohapeal. Ülejäänud küla moodustavad suvitus- või renditalud. Kohalik talupidaja hoolitseb hooajatalude turvalisuse eest ning varustab hooajalisi elanikke kohaliku toidu ja energiaga. Hooajatalu ja tootmistalude

arvu suhe on ca 1/10. Kasutusel olevad põllumaad võivad kuuluda ka suvitustaludele. Tootmistalu saab osalise sissetuleku kinnisvara hooldusest. Spetsialiseerunud küla Küla tuumiku moodustab tootmistalu või -talud ja selle tooteid tarbivad spetsialistide majapidamised. Spetsialistideks võivad olla kaugtöö korras tööd tegevad inimesed, teadlased, pensionärid, erivajadustega inimesed, taastusravil viibijad, teaduskeskused. Viimaste stsenaariumitüüpide eelistatud paiknemine võib olla keskustest kaugemal, mistõttu strateegiliselt on oluline olla avatud uutele ühendustele või tugevdada olemasolevaid. Maamaastik pargina Loodusmaastikule sarnanev poolavatud kultuurmaastik on perspektiivne puhkemaastik. Vastuoluline on, et praegune maamaastikul viljeldav rekreatiivne tegevus ei tooda sellist maastiku, mille põhjal see rekreatiivne on (so poolavatud kultuurmaastikku) vaid pigem turismiatraktsioone ja toetuspõhist rohumaade hooldust. Kui tahetakse põllumajandus ja Eestile iseloomulik poolavatud kultuurmaastik säilitada ning maamaastiku perspektiiv tulevikus on enamjaolt puhkemaastik, siis sünteesiks oleks põllumajanduse kasutamine puhkeotstarbel. Selleks tuleb põllumajanduslikku maamaastikku vaadelda kui tegevusparki, kus inimesed saavad puhata nii passiivselt vaadeldes kui ka aktiivselt läbi töö, õppimise ja suhtlemise.

(Võib tunduda, et maal on väikseid teid ja radasid küllaldaselt. Tegelikult on inimeste vähesuse tõttu paljud rajad ja teed unustatud. Kõigile läbitavad rajad on vaid spetsiaalselt tähistatud õpperajad ja tervisespordirajad. Enamik neist kulgeb loodusmaastikus, ega ühenda külasid. Asulaid ühendavaid kergliiklusteid ja tallatud radasid peaaegu ei ole, sest enamik liiklust toimub maal autodega. Paljud rajad on takistatud eramaamärkidega. Radade ja kergliiklusteede taassünd ja taasavamine sõltub „aeglase eluviisi“ liikumise populariseerimisest ning kolmanda sektori sellesuunalisest aktiivsusest.) Maapargi külastaja saab rakendada oma energiat külade juures asuvates „avalikes aedades“, kus on võimalik tegeleda hobidega, aga ka põllumajanduslike töödega. „Aed“ on seejuures tinglik nimetus. Tegelikult on tegemist mitmesugustes erinevates omandivormides ettevõtetega, mille eesmärk oleks tootmise kõrvalt pakkuda lisandväärtusena lõõgastavat, õpetavat ja tasakaalustavat tegevust külalisele. Maaelanik on linnastumise protsessi taustal jäänud mahajääja rolli. Linna ja maa koostöö arenedes, kus ka linnaelanik tajub oma osa kaasaegse maaelu kujundajana, on kohaliku maaelaniku roll olla maastiku lugusid ja loogi kat teadev õpetaja ja aednik. Ja lõpetuseks: „Keskkonna väärtuslikkuse mõõdupuuks on selles viibitud aeg“ (Maran 2002: 88). Kohalolemine ei ole ainult külastamine ja maastiku vaatlemine, vaid ka mitmel viisil kohal toimimine.

Põllumajanduslik maastik ja majapidamised *Artikkel on valminud 2010. aastal Eesti Kunstiakadeemoodustavad pargimiljöö. Maapargi avatud osa mias arhitektuuri erialal kaitstud magistritöö põhjal. koosneb läbitavate ja küladevahelisele koostööle oluliste radade ning teede (ka veeteede ja taliteede) võrgustikust, mille eesmärk on soodustada inimeste aeglast liikumist (jalgsi, rattal, suuskadel, hobusel) ning puhkamist aktiivselt läbi argipäevamaastikus osalemise.

Maran, Timo (2002) Lokaalsuse ökosemiootilised alused // Koht ja Paik II, Eesti Kunstiakadeemia, Underi ja Tuglase Keskus Parts, Priit-Kalev (2008) Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole, Eesti Vabaõhumuuseumi toimetised I, Tallinn Troska, Gea (2008) Külad ja külaelu // Eesti Rahvakultuur, Eesti Entsüklopeediakirjastus Tallinn, 2008

Isiklik asi

Nauditav tee.

Heiki Kalberg Millal on koostegemine olnud võimatu? Koostegemine on siis võimatu NIMB (not in my backyard) – sündroomi esilekerkimisel. Kui väärtushinnangud on erinevad ja ühel poolel puudub tahe koostööks, kui otsitakse põhjuseid, miks mingi asi kuskile ei sobi lahendusi välja pakkumata, kui ei nähta kaalutletud terviklahendust, kui inimesed ei kuula, mida neile räägitakse.

Heiki Kalberg on 10 aastase kogemustepagasiga planeerijamaastikuarhitekt. Eesti Maastikuarhitektide Liidu liige.

„Kodu ongi üks väga isiklik asi.“ See Lennart Merilt pärinev ütlus on mind viimasel ajal tööga seoses üha enam saatnud. Kõik me noogutame arusaajal ilmel, kui on tarvis ehitada uut europrügilat, energiatuulikut, kaitsepolügooni või lihtsalt paremat ja enam autosid mahutavat teed. Kuid hetkel, mil see noogutuse põhjustaja meie kodukanti planeeritakse, kipub meie suhtumine asja vajadusse muutuma: kas asukoha valik on ikka põhjendatud; kas sellist objekti on üldse vaja; naabervallas või -linnas on palju parem asukoht. Nii lihtne, nii arusaadav, nii inimlik… Vähemalt meie suure asustushõredusega kodumaal. Üks viimase aasta jooksul mulle enim rahuldust pakkuvam töö on olnud Tartu-Tallinn maantee Mäo-Tartu lõigu ohutumaks ja kiiremaks ehitamist ettevalmistav töö – maakonna teemaplaneeringu koostamine. Kui saad koos väga heade spetsialistidega oma kodumaal uut jalgratast leiutada, siis on see tegevus, mis paneb silma särama. Kuid kodu ja isiklik asi. Uue suure tee kavandamine on tänamatu töö, sest paratamatult pead sa kellestki üle sõitma, ja seda sõna otseses mõttes. Kui tee nõuab teatavat laiust, nähtavust ja looklevust, siis jääb tahes tahtmata ette mõni hajaküla majapidamine, mis on sadakond aastat tagasi ehitatud tollase tee äärde. Kui me räägime sellistest teedest, kus on palju liiklejaid ning tavapärasest suurem liikumiskiirus, siis selle kavandamisel ollakse väga karmid. Kohe nii karmid, et uus, rajatav tee, muutub kohati barjääriks, lõigates läbi kohaliku elu, muutes külade piire ja seltskonda, kellega kohalik suhtleb. „Riiklikes huvides“ on ainus vabandus, mida me uut ja paremat ühendust kavandades öelda saame. Riiklik huvi „Riiklikes huvides“ valitsuse poolt vaadates tähendab tõestatud vajaduse korral uue tee ehitamist punktist „A“ punkti „B“. „Riiklikes huvides“ kohaliku elaniku vaatenurgast tähendab tavaliselt head ja kiiret juurdepääsu pealinna ja lähimasse võtmekeskusse. Küll aga ei nähta seda ümbersõiduna koduasulast, mis suunab ka potentsiaalsed külastajad eemale.

Ja igaüks meist, kellele tuleb lähemale see läbilõikaja, müratekitaja, saastepainaja, tahaks täiesti loomuomaselt, et see

Planeeritava Tallinn-Tartu mnt. Kärevere lõik. Allikas: AS K&H ja EA Reng AS.

„riiklik huvi“ mööduks temast kaugemalt. Sageli on nii, et leitakse õige mitu põhjust, miks ei võiks „asi“ olla siin, kuid ei osata pakkuda välja ühtki teist alternatiivi – ollakse kinni oma kodu kaitsmises ja kõige uue välistamises selmet pakkuda variant, mis lööb ka selle „riikliku huvi“ kosjamoori silmad särama. Kaasamine Inimeste kaasamine planeeringu koostamisse võib olla juhuti väga erinev. Mõnikord on selleks ajalehes väike kuulutus küttepuude reklaami kõrval, teinekord tähitud kiri, artiklid meedias, telefonikõned jne Sõltub, kas tegu on pelgalt seaduse täitmise või reaalse soovitud koostööga. Tegevus sõltub tellija ja omavalitsuse

soovidest ning siit edasi ka töö maksumusest. Mittenähtav JOKK-kuulutus maksab mõnisada krooni, korralik reklaam maksab juba kümne tuhande kanti. Kui töö tulemusest huvitatud isik soovib tõesti tasakaalustatud lahendust, siis toimub reeglina ka kaasamine – kohalikke olusid tundvad isikud suudavad sageli pakkuda häid lahendusi; probleemkohad tulevad välja töö algfaasis. Mida varem hakatakse probleemidele tähelepanu pöörama, seda selgem on hilisem kaalutlusotsus. Kaasamise heade oma duste kiitmise juures jään ikkagi ka seisukohale, et terviklahendust ei saa paika panna kõigi sõnavõtjate keskmise tulemusena – nt hoo ne kõrguse peaks määrama ikkagi spetsialist, mitte arvamuste aritmeetiline keskmine. Küll

aga peab spetsialist arvestama mõistlikes piiri des kaasamise käigus väljaöeldut.

kohalolnutest maantee koos müra ja muu „kahjulikuga“ lähedale ning poolitas tema metsa- ja põllumaad. „Kärevere keskus saab siis tervikuna Minu senise, enam kui kümneaastase erialase edasi toimida,“ oli tema enda põhjendus. Müts töö meeldivaim kogemus kohaliku kogukon- maha selliste külaseltside ees; müts maha selna kaasamisega tuli sellesama töö – Tartu‑ liste meeste ees, kes oskavad näha tervikut, Mäo maanteelõigu planeeringu koostamise mitte ainult kitsaste silmaklappidega endale käigus. kuuluvat. Tagasiside, tulemus Antud planeeringu raames korraldasime kohe töö algusfaasis kohalikele elanikele lähteseisukohti tutvustavad arutelud, et teadvustada meie tegevuse eesmärke, esialgseid võimalikke lahendusvariante ning paluda kohalikelt kogu kondadelt ettepanekuid. Vältisime küllalt tavapärast „toimub-selline-töö,-kui-teil-on-soovikaasa-rääkida,-siis-tehke-seda“ meetodit, ning korraldasime laiemad, meediareklaamiga tutvustud arutelud kohapealsetes sõlmpunktides, et paremini teadvustada võimalikke tulevasi probleemkohti ning saada kohalikelt konstruk tiivsemat tagasisidet.

Mõni nädal pärast arutelu helistas mulle Kärevere-Kämara külaseltsi esindaja ning soovis kokkusaamist ja asja arutamist. Need olid seni asjalikumad huvitatud isikud minu karjääri jooksul! Kolmapäevaõhtusel kohtumisel, kus osales agaralt joonistades ka minu 4-aastane tütar (kõigile sobiva aja leidmiseks tuleb vahel ohverdada oma traditsioonilist pereaega ja -tegevust), sain meeldiva üllatuse osaliseks: kohalikel meestel oli parim variant selgelt paigas – seesama parim, mis meil endilgi. Kuid nende põhjendused, esitlus ja selle vormistus olid nii professionaalsel ja põhjalikul tasemel, mida ma pole varem kohanud (välja pakutud eskiisil olid isegi I kategooria kaitsealuse liigi esinemiskohad peal!). Põhjendused lähtusid kohalikust elust – nii elanikest, äridest kui antud töö puhul kõige olulisemast – ohutusest. Ja need klappisid meie töögrupi arvamustega, kuigi me ei olnud nimme oma eelistust välja öelnud. Nendepoolse ettepanekuga tuli ühele

Kõik inimesed on tegelikult head Oma kirjeldatud näite põhjal tahan väita, et minu väga hea sõbra ja kolleegi Mardi elupõhi mõte „kõik inimesed on tegelikult head“ tasub järgimist. Kui sinu meeskonnakaaslased, eesotsas Jaaniga, on pakkunud välja erinevad, pro fessionaalselt lahendatud variandid ja kohalikud elanikud toetavad neist parimat, siis on põhjust rahul olla, sest järjekordset jalgratast leiutades tulevad rattad ikka ümmargused. Kui sama versiooni pakuvad erinevad huvigrupid, siis on ilmselt tegemist lahendusega, mis ka reaalsuses on parim võimalikest. Nii et, head kolleegid – ärge kartke inimesi ära kuulata! Ja head ettepanekute tegijad – esitage palun peale enda tehtud analüüsi ettepanek võimaliku probleemi lahendamiseks! Konsultandi töö on lihtsam ja töö tulemus kõiki osapooli rahuldavam kui ettepanekute tegijad peale omapoolse analüüsi tegemist ka võimaliku probleemi lahendamiseks konkreetseid ettepanekuid esitavad. Lõpuks on kõik taandatav ühele lihtsale, paljukasutatud fraasile: „Räägi inimesega, tegelikult tahame me kõik ju head!“

Ă&#x153;ksinduse potentsiaalist

Päeval, valgel ajal, ilmub linnaloodus põõsaste, lillede, puude, hekkide ja peenarde näol kauni ning orgaanilise osana linnapildist. Ükskõik, millises heakorras see pilt ka poleks, on see ikkagi rõõmsalt rammus ja hinge soojendav – täpselt nagu koduloom muudab elu kivimaja korteris soojaks, meenutab meile me ürgseid juuri ja kombeid. Linn, iseäranis see, mis tänaseks valmis ning mis modernismiga seotud, hoiab loodusest samasuguse härda meelega kinni, ent allutab selle siiski jäigalt oma süsteemi. Nii on puud ja põõsad näha, ent neile on antud väga konkreetsed ülesanded väga konkreetsetes kohtades – piirata koos taraga majaesist hoovi, kükitada betoonklumbis, et möödujad neid märkama tehes kulme kergitaksid, läägemal juhul kusagil aasal karglemisele mõtleksid. On ju olnud aeg, mil loodus veelgi jäigemalt kandilisteks parkideks pügatud, ent nüüd päästetakse põõsad selles mõttes veidi pikema lõa otsas jalutama, lubades neil vankumatu koonuse asemel normaalsemat, looduslikumat vormi kanda. Linnaloodus peaks linna justkui leebemaks muutma, ent tekitab liiga sageli hoopis millegi loomaaiale sarnase kogemuse. Taimed on justkui puuris, nende tiibu ehk oksi kärbitakse, muudetakse need lennuvõimetuteks ja nukrateks. Nagu erinevat tegu elajad loomaaias trellide taga oma üksildast elu elavad, peavad ka taimed inimese loodud asulates alluma nende hoolikale kultiveerimisele ja sanktsioneerimisele. Näiteks Tallinna kesklinnas ringi jalutades mõjub suur osa rohelusest just sellise nukrana, suur osa põõsastest ja lilleklumpidest kohatuna kui aiapäkapikk Lasnamäe korteri akna peal.

Kogu see tuuline ja rõske üksindus, mida linnades selline looduse reguleerimine, iseäranis üksikisiku tasandil, kaasa toob, omandab aga lõbusa absurdi mõõtme, kui vaadata linnalooduse lõike ajal, mil kogu see tsirkus polegi justkui vaatamiseks mõeldud. Ajal, mil põõsad püünelt maha astuvad ja taimed suitsupausi peavad, öösel, kui nende publik ehk linnakodanikud vaevalt oma kallite kasvudega kokku puutuvad. Siis ei nukrutse ükski taim, vaid muutub mõneks tunniks raamistava tähelepanu puudumisel mõnusalt iseendaks – metsikuks ja kaunilt graafiliseks, etendades oma klumbis või aediku nurgas ideaalset kaost, milleks neile lihtne linnakujundaja argipäeval voli ei anna.

Kui päeval näib, et trellid on tõmmatud ümber põõsa, siis öösel muutub jõuvahekord vastupidiseks ning tundub, et hekk õgib hingetõmbepausil hoopis väravat ja krabistab betoonposti kallal. Kidur puuvits ei näi enam üksik ja alandlik keset kiviplaatidest väljakut, vaid paistab silma otse konspiratiivselt jõulise elemendina. Päeva jooksul joone alla kogutud märkused realiseerib lillepott trepinurgal enesele antud ööajal nagu mingi käsku ootav spioon. Üleüldine meeleolu sarnaneb väheke sellele, kui terve loomaaed lastaks kahest viieni öösel linna peale lahti. Kui looduses taimestik pimeduses puhkab, siis asulaid valgustavad ju kõikvõimalikud proñek torid ja plafoonid, mis puule ja põõsale teinekord koguni kosmiliselt mõjuvat energiat näivad andvat, jõudu selgitada, et meis on midagi veel kui pelk potis passimine ja trepikäsipuu palistamine. Neid uhkeid luukeresid näeb sellisel ajal lähedalt aga ehk vaid seltskond, mis kaksiratsi pudelil istudes mööda linna ringi lendab nagu Nils Holgersson oma hane seljas. Neile pööravad tähelepanu, neid graafilisi lehti hoomavad vaid tõesti teelt eksinud inimesed, kelle tundeid üleüldine plaan ei taju. Nad tunnevadki end kodusemalt veidi sasipäise põõsa varjus ning punast tulbivälja pelgavad. Selliste objektide pildistamine sarnaneb kummituste ja libahuntide jälitamisena. Otsekoheselt näkku suunatud välk jätab huviväärse taime alasti, mustvalge film kaotab ka selle sooja rohelisuse ning alles jääbki kaader, mis kuuvalgel ööl tegelikult paistab – tundub, et need taimed toimetavad midagi, neil on jõudu miskiks muuks. Ning meenubki tõsiasi, et kui inimene linnast lahkub ja kortermaju ning kontorihooneid enam ei remondi, puhkevad kõik need piinlikesse kivikastidesse ja barjääriveerile istutatud, seni otsekui aega teeninud või kinni istunud taimed võimsalt elule, kallutades ümber sillad ja viaduktid, murdes pooleks valgusfoorid ning purustades klaasfassaadid.

Eks iga linnakodanik ju tegelikult tunneb seda, milline potentsiaal igas potililles peitub. Ja eks siin olegi peidus see mõnus vastuolu, mille kohaselt looduse enese taktikepi all tantsima sundinud inimene on teadlik tõigast – kui ta talitajana puuri juurest pikemaks ajaks lahkub, puhkeb potis õitsele vabadus ning kõik tema ilusad süsteem-süsteemid varisevad kokku. Et end oma keskkonda mõtestavate ehitiste, planeeringute jms üldhõlmavaga tegelemises ikka innustada, on tarvis seda looduslikku elementi, milles peitub erutav ettearvamatus. Päris loomaaeda linna peale lahti lasta ei maksa, ent nii kõvasti ei tohiks ka taimedel kaelust kinni tõmmata, et potti kängitsetud lill suvalises kohas lõhkamist ootava pommina mõjuks. Ühtse visiooni puudumisest linnalooduse soengusse sättimisel annavad tunnistust inimeste isiklikult loodud kujunduskillud, mis kübeke soojust tooma peavad. Need killud kukuvad aga tõepoolest välja nagu naljakad killud, mille läbiv joon on linnas uitaja jaoks koomilisus. Taoline isetegevus ja isekujunemine on mõistagi tore ja elav nähtus, ent massilise ja valdavana viitab alateadlikule vajadusele lopsakama või läbimõelduma linnakujunduse järele. Öösel muutub taoline muidu ehk ebameeldivalt nunnu või täielikult apokalüptiline kesklinna potipõllundus põnevaks, kuna iga kentsakas kompositsioon, mis mõningal määral inimese, mõningal üksinduse loodud, joonistub pimeduse „valguses“ välja peenevormilise ja -koelise arhitektoonina.

Hundid söönud, lambad terved

“Elementaalne“.

Remi Kübar 1+1=? 1+1 on esmapilgul banaalne matemaatiline tehe, mis maastikurhitektuuri konteksti tuues võib tähendada nii koolimatemaatikas selgeks saanud kahte, kui mida iganes. Kui seda mõtet projekti erinevatesse staadiumitesse üle kanda, siis kipub koolimatemaatika ilmselgelt projekti lõppfaasides peale jääma. Tavapäraselt kontseptsiooni välja töötades võrratult suurem vangerdusruum asendub detailjooniseid „treides“ pragmaatilisema, 1+1=2 lahenemisega. Kes meist ei tahaks siis enda tehtut valmimas näha, eks?

Remi Kübar on käesoleval perioodil Londonis elav ja töötav maastikurhitekt. Oma eesmärgiks hetkel peab ta olla maailmakodanik oma juuri unustamata ning nautida nii erialaseid kui ka mitte-erialaseid valjakutseid, mida suurlinn pakub.

Muljeid ja emotsioone pärast Rakvere Seminari tänava arhitektuurse ja maastikuarhitektuurse ideevõistluse tulemuste teatavaks tegemist. Kahepäevase sessiooni käigus tegi ïürii otsuse, millega parimad tööd välja selekteeriti. îürii otsusega saab nõustuda. Väljavalitud töödes on loogika ning ka ambitsioon, mis rikastaks ning avardaks Rakvere avalikku linnakeskkonda. Teatud mõttes tõstab konkursi ülesehitus esile valitud lähenemisnurka, mis on üsna tüüpiline mujalgi. Laiemalt vaadates on sarnases olukorras Eesti väikelinnu mitmeid, kus kirju sigri migri kortermajadest, eramutest ning asulakeskuse tõmbetuultest vajab lahtimõtestamist. Konkursi korralduslik ülesehitus oli juba algselt ainulaadne, hõlmates lähtetingimustes nõudmisi nii arhitektuursetele fassaadilahendustele kui ka selle konkursi mõistes olulisemalegi kohale tõstetud linnamaastikule, Seminari tänavale. Hea lähtepositsioon, mis ideaalis igati soodustab kahe nii lähedase eriala esindaja nagu arhitekti ning maastikuarhitekti ühist pidepunkti ning lõppude lõpuks kinnistab ühist eesmärki luua häid paiku (tsitaat kooliajast õppejõud Kristiina Hellströmi arutlusest eriala mõtte kohta). Igatahes loodan, et kahe lähedal seisva eriala koostöö ning kokkupuutepunkte ka edaspidi selle konkursi eeskujul teadvustatakse. Ajame lõppude lõpuks ühte asja. Rakveres nähtuid töid oli seinast seina. Esimene hinnatud töödest, „Elementaalne“ (autorid: Kai Süda, Diana Taalfeld, Risto Parve – OÜ Karisma) paistis üsnagi eredalt kohe esimesel vaatlusel silma. Seda ehk Eesti mõttes ebatavalise, väga hea käsigraafika kasutamise pärast ning teadlikult eirates olemasolevat, väga formaalset linnaruumi. Mänglev pilt tõmbas tähelepanu. Töö ideelise tugevuse üks põhipostulaate sõnastatakse ära seletuskirja alguses, kus defineeritakse probleem – „pikk lineaarne ruum fookuspunktidega mõlemas otsas linnaruumiliselt ei tööta“. Edasine lahendus kulgeb küll teljeliselt, kuid kulgemisega erineva pingestusastmega ruumide vahel. Selge on ambitsioon luua tugevat ja omanäolist ruumilist hierarhiat ja aimatavat loogikat ühest mõjupiirkonnast teise liikudes. Tegelikult ei ole taoline lähenemine ju konkursi teisi töid vaadates sugugi unikaalne. Vahe on julgemas ruumitunnetuses ning oskuses see veenvalt paberile panna.

Linna Metsa (autorid: Kadri Klementi, Aet Ader, Grete Soosalu, Kaidi ﾃ品s, Karin Tﾃｵugu, Mikk Meelak ja Kalle Komissaarov).

Roheline Konstruktor (autorid: Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Villem Tomiste – AB KOSMOS).

Väga huvitav oleks näha projekti edasiarendust ning kuidas see kõik ka detailides reaalselt töötab. Valdkond, mis (pisikese miinusena) töös tahaplaanile jäi.

Teine auhinnatud töö „Linna Metsa“ (autorid: Kadri Klementi, Aet Ader, Grete Soosalu, Kaidi Õis, Karin Tõugu, Mikk Meelak, Kalle Komissaarov) ei jäänud esmapilgul silma. Töö tugevuseks on kahtlemata tugev analüüs ning lihtne ja otsekohene kontseptsioon. Töö on vaieldamatult ka teostatav ning sulandub kenasti linnaruumi, kuid kas sellest piisab, et olla meeldejääv ja tõmbav? Olgu sellega, kuidas on, kuid teatavat „vau“-momenti selle kavandiga ei teki.

See ei ole selle töö taotlus – püüdeks on sulandumine ja mitte-vastandumine, lihtne idee, mis on kõigile kergesti selgitatav. „Roheline konstruktor“(autorid: Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Villem Tomiste – AB Kosmos) on selgelt keskendunud hoonete arhitektuurile ning selle mõjule Seminari tänavale, mitte vastupidi. Haljasseinte kasutamisega ning väga formaalse ruumikeelega luuakse (nagu ka teistes ïürii kommentaarides välja tuli) modernistlik ning kliiniline suurlinnalik peatänav, kus rõhk on skaalal, arhitektuursetel dominantidel ning autoliiklusel.

Liinid (autorid: Eva Kedelauk, Kristel Niisuke, Maie Raud, Kristiina Remmelkoor, Olav Remmelkoor, Siim Tiisvelt).

Baruto (autorid: Anna-Liina Unt, Martin McLean, Robert Kähr, Tiit Sild – Sport OÜ).

Haljasseinad on tegelikult väga tugev idee, mida mujal maailmas on kohati edukalt, kohati mitte nii edukalt kasutatud. Pragmaatilisest ja praktilisest vaatenurgast on sinna väike risk sisse kirjutatud, just arvestades taimede, kui elus organismidega ning nende võimega seintel ka aasta läbi edukalt vastu pidada. (vt ka http://www.archdaily.com/67255/200-foothigh-living-wall-possibility-for-portland-federal-building/) .

Liinid (autorid: Eva Kedelauk, Kristel Niisuke, Maie Raud, Kristiina Remmelkoor, Olav Remmelkoor, Siim Tiisvelt) – Huvitav kontseptsioon

taas viitega suurlinnale, kuid erinevalt Rohelisest konstruktorist ei teki üledimensioneeritud suurlinlikku muljet. Eesmärk ja ambitsioon on lihtsam. Kui vaid oleks ideega edasi mindud ning värkendav kontseptsioon veenvamalt esitletud, oleks tulemus enamat ostupreemiast. Baruto (autorid: Anna-Liina Unt, Martin McLean, Robert Kähr, Tiit Sild – Sport OÜ) – Unikaalsena paistab silma Rakverega seotud inimeste portreede kandmine kortermajade seintele, mis võiks kujuneda ülelinnaliseks strateegiaks Rakverega seotud tublide inimeste tunnustamisel. Teisalt tekivad paratamatult seosed

Fake Forest (autorid: Lea Järve-Eronen, Erik Joasare, Tiina Tuulik – AB Järve&Tuulik).

mõningate totalitaarsete riikidega, kus isikukultust just sedaviisi tähistatakse. Üsnagi mõistetav oleks eestlaste teatav trots sellise initsiatiivi suhtes.

lahenduse funktsiooni lahtiseks, on oht nn nonspace tekkimiseks. Ruumid, mis püüavad olla kõikehõlmavad, samas nagu mitte midagi hõlmates. Seminari tänav on seda juba praegu.

Seminari tänava maastikuline lahendus on arvutivisandlik ning plaanimustriline (ingl k patternmaking), jättes just detailides õhku palju küsimärke. Kas tõesti kogu ruum on ühel tasandil ning asfalteeritud? Just selline mulje jääb visualiseeringuid vaadates.

Fake Forest (autorid: Lea Järve-Eronen, Erik Joasare, Tiina Tuulik – AB Järve&Tuulik) paistab silma väga kergesti loetava, arusaadava ning graafilise esitlusega, kus rõhku on pandud ka väikseimate soppide läbitöötamisele. Seletuskirja kontseptsioonis rõhutakse säästvusele ning justnimelt rohkele puidu kasutamisele, mis jätab tööst suhteliselt ühedimensioonilise mulje. Valdkond, mida käesolevaks ajahetkeks

Tuleb nõustuda ka ïürii kriitikaga tänava kasutamise funktsioonide mõtestamisel. Jättes

Elementaalne (autorid: Kai Süda, Diana Taalfeld, Risto Parve – OÜ Karisma).

on niivõrd palju käiatud ja uuritud. Kõik need võimalused vihmavete efektseks käitlemiseks, päikese ja tuuleenergia kasutamiseks nt ala valgustamisel jms. (vt ka http://en.wikipedia. org/wiki/Sustainable_design). Could have gone an extra mile, tsiteerides kolleege.

Positiivselt jäi veel silma maastikuarhitektidele nii olulise ajafaktori taaskordne meeldetuletamine ning detailidest eriti kortermajade otsaseinte graafilised lõiked. See on lahendus, mille peaks kindlasti kõrva taha panema. Eriti just

reljeefsena ja maitsekalt värviküllasena oleks see lahendus meie linnade kortermajanduse pärandile suureks teeneks. Rakvere on konkursist võitnud. Esitatud töid vaadates on nii lendlevaid ideid, kuid ka pragmaatilisemaid ja praktilisemaid lähenemisi, mida saaks kerge vaevaga projektiks vormida ning ellu viia. Lisagem siia patta ka inspireeriv kogemus nii ïürii liikmetele kui osavõtnutele. Hundid söönud ja lambad terved!

Ühisosa ja lisaväärtus

Remi Kübar maastikuarhitekt

Frank Lloyd Wright: No house should ever be on the hill or anything. It should be of the hill. Hill and house should live together each the happier for the other. Käesoleva artikli inspiratsioon tuli eelnevalt analüüsitud ideekonkursist Rakveres, mille eesmärk oli mõtestada kesklinnast välja suunduvat lineaarset Seminari tänavat ning sellega koostoimes asetsevaid kortermaju. Algselt kaheosalisena mõeldud ideekonkursi mänguplaani, ühelt poolt selgelt detail-arhitektuurse ning teisalt ilmselgelt maastikuarhitektuurse suunitlusega, mängupall suunati peale konsultatsioone ñürii liikmetega ühise värava suunas. Esitada tuli üks töö, kus mõlemapoolsed ideed oleks veenvalt esitatud, hõlmates lähtetingimustes nõudmisi nii arhitektuursetele fassaadilahendustele kui ka selle konkursi mõistes olulisemalegi kohale tõstetud linnamaastikule, Seminari tänavale. Loome häid paiku Just konkursi ülesehitus võiks kinnistada valitud lähenemisnurka, mis on ju tüüpiline mujalgi Eestis. Arhitekt Walter Gropius on öelnud: „Ühiskond vajab endast head kujutluspilti ning arhitekti eesmärk on sinna suunas püüelda“. Kas ei ole see mitte nende kõigi siduserialade ühine missioon ja eesmärk? Ja tõesti, me oleme ka arhitekid. Fakt, mis maastikuarhitektuuriõppe taastamisest alates ja erialast identiteeti mõtestades (kohati ka siiani sügavas identiteedikriisis vääneldes) on kogu aeg olemas olnud. Kui eluterve irooniaga läheneda, siis Eestis (lombi tagant vaadatuna) viimasel ajal vähemalt ajakirjanduse põhjal üks kahest tegevast maastikuarhitektist, Kersti Lootus, põrutas eelmises ÕUe numbris, et „maastikuarhitektuur on kõige alus!“ Sama mantrat olen kuulnud pea igas koolis, kus on õnnestunud end täiendada. Et ideaalis ning nö rohujuure tasandil näitab maastikuarhitekt arhitektile, kuhu maja tuleb. Samas tõdeb ta, et selline tööde kulg on pigem erandlik.

Usutavasti on iga maastikuarhitekti kohta, kes nii väidab, kümme arhitekti, kelle arusaam maastikuarhitektidest piirdub haljasmassi liigutajaga. Arusaadavalt on see üks vana ja kulunud teema, kuid erialasest võõristusest ja stereotüüpidest üle saamiseks ei ole paremat rohtu, kui koos tegemine, suhtlemine ning üksteiselt õppimine.

Rakvere linnamaastiku sigri-migri – rohealad, hoovid, ühepereelamud, kortermajad, tänavad.

Maastikuarhitektuur kui luksuskaup? Tihtipeale tundub, et maastikuarhitektuurse projekteerimise pakutav lisaväärtus on kui luksuskaup, mis piiratud võimaluste korral või kiiret kasu taga ajades ühena esimestest üle parda heidetakse. Silme ette tulevad peamiselt buumi ajal ehitatud lugematud kortermajad, kus köögiaknast on võimalus auto kapotti silitada ning hoonealusest pinnast ülejääva ruumi parkimisnormatiivi järgi ära lahterdades ei jäägi üle võimalust inimväärset ühist väliruumi mõtestada ja mõni samm edasi võtta. See on meie koht sõna sekka öelda ning koostööpunkt arhitektile ning teavituskoht tellijale. Seda lisaväärtust on kahtlemata raske mõista, selgitada ning üksüheselt rahanumbritesse valada. Eriti, kui kasutada on piiratud ressursid ning lineaarne silmavaade punktist A punkti B.

Millal saab maastikuarhitekt sama loogiliseks projektmeeskonna osaks kui sisearhitekt või tugevusi arvutav insener? On’s küsimus kultuuri või pehmemalt väljendudes tavade puudumises, mis vanas Euroopas on sügavamalt juurdunud? 100% roosiline pole erialaelu samas kuskil ning kohatist identiteedikriisi on tunda ka vanal heal Inglismaal. Selge on see, et elada tuleb võimaluste ja inimestevahelise keemia; loovuse, teadmiste ning tunnetemaailmas, mis meile kättesaadavad on. Milleks viriseda? Sellepärast, et alati saab paremini. Tihtipeale taandub esmapilgul hea koostöösoov maastikuarhitekti egole. Teate ju küll meid, praktilis loome inimesi, kes vahel silmaklappidega kolleegidele oma säravate ideedega peale lennates kustutavad viimsegi koostöösoovi kübeme. Mõelgem eestlastes peituvale koostegemise vaimule (nt laulupidu, „Teeme ära!“). Kui vaid sisemist põlemist jaguks.

Milleks seda kõike nii väga rõhutada? On see ju siililegi ning seda enam aastaid koolipinki nühkinud ning tänapäeval Eestis tegusid tegevatele keskkonna-kujundus-hooldus-planeerimis-spetsialistidele selge, kuid kas see reaalsuses ka Eestis toimib?

oma puude mitteteadmine välja jätta). Avalik ruum ON meie institutsioon. Meie mängumaa. Selle kinnistamiseks vajame silmapaistvaid töid, pretsedente. Häid pretsedente, mida Eesti tublil arhitektkonnal on aastakümnete jooksul palju ette näidata, olles seetõttu pildil ja nähtavad.

Külalislahkuse valdkonnas (ingl k hospitality industry), kus igapäevaselt leiba teenin, on erinevalt linnalikest või sotsiaalsetest projektidest maaastikuarhitekti kaasamine pigem reegel kui kallis lisaluksus. Niivõrd kitsas valdkonnas on iseenesestmõistetav teatav kitsam spetsialiseerumine. Väliruum on projekti eduks vajaminev, määrava tähtsusega ning on tõepoolest kõige alus. Sellest sõltub otseselt ja lihtsalt öeldes, kui hea külalisel seal olla on. Kas poleks see hea lähtepunkt ka laiemat selgitustööd tehes? Kasutajal on aknast välja vaadates hea, on väljas olles hea ning on koguni nii hea, et kutsuks naabrigi heast osa saama – ehk soodustab igati ühisruumi ning kogukonna teket. Hea müüb ja ei pruugi olla kallis. Mis peamine, see hea ei kujune tavaliselt isepäi, vaid vajab kerget lüket, milleks võiks meie erialane ettevalmistus päris hea olla. Aeg pilve pealt alla tulla. Kuidas lahti seletada seda, mis rahvusvahelises praktikas nii tavaline on?

Teostamata mõte ei maksa midagi. Koos on parem. Ka tavasid muuta.

Mitmekihiline linnakeskkond on kahtlemata keerulisem teema. Meenub paari aasta tagune diskussioon Inglismaal kõva sõnaga arhitekti Will Alsopi ning staar-maastikuarhitekt Martha Schwartzi vahel, kus väideldi Alsop’i filosoofilise mõttevälgatuse üle, et „ükski maastikuarhitekt ei tohiks neile (maastiku) tellimustöödele ligi pääseda, kuna me olevat pea täielikult muutnud avaliku ruumi oma institutsiooniks.“ Meid olevat liiga palju, me ei tunne puid ning oleme liiga palju hõivatud linnaplaneerimisprojektidega. Eesti vaatenurgast vaadates üsna üllatav välgatus, kas pole?

Mure, mille üle enamus Eesti maastikuarhitekte kindlasti äärmiselt rõõmsad oleksid (kui

Rakvere Seminari tänava ühepereelamute struktuur.

Maastikuarhitektuur on sport ehk kokkuvõtvalt Tallinna Lillefestivalist Mis: Tallinna Lillefestival Kus: Tornide väljaku park Millal: 22. mai – 28. august 2010 Kes korraldas: Kadrioru Park Palju külastas: 500 000+

Evelin Reimand Miks tüdrukud koos tualetis käivad? Tehniliselt: tüdrukutel on lihtsalt väiksemad põied ja lühem kannatus, ning seega tõenäosus, et mitmel neist korraga üks täis saab ja teine katkeb, suurem, kui poistel. Psühholoogiliselt: kummaline karjainstinkti väljendus – üks ees, teised järgi. Tegelikult: Järele mõeldes pakub tualett sageli ainukesena ruumidest nö käibemaksuvaba tsooni ehk neutraalselt pinda, kus end segamatult kasida, kedagi taga rääkida või kambakesi peidus olla, kuni koridori peal veesõda lõppenud on.

Evelinile meeldib Maastik. Õppinud on teda Maastiku arhitektuuri nime all Maaülikoolis; ei saanud küllalt, ja jätkab Kunstiakadeemias Urbanistikas/Linnamaastikes. Praegu kuulab Kohviraadiot ja vaatab, kuidas tipptund tänavatel hoogu kogub. Teeb seda tihti. Hobi vist.

On maastikuarhitekte, kes Lillefestivali-sarnaseid meelelahutuslikke sõprusmänge ehk veidi altkulmu vaatavad ja välja vilistavad, ent leidub ka neid, kes näevad selles kodumaist võimalust oma meelsust, vigurmõtteid ning osavõtlikkust demonstreerida. Chelsea Flowershow-taoliseks kujundusolümpiaks Tallinna versioon vast lähiajal ei kujune, küll aga ei välista noorus ja tundmatus esialgu kas või kohaliku liiga asutamist. Eesti väliruumiga tegelejate hulk ei ole veel nii suur, et ühele murule ära ei mahutaks, samas on see aga piisavalt väike ja tagasihoidlik, et kõikvõimalikud enesenäitamised tulevad kindlasti kasuks. Tegemist pole ka üritusega, kus DJ’d mängiksid ainult DJ’dele, ehk eesmärgiks on ikkagi kohaliku maastikuarhitektuuri ja aiakunsti tutvustamine laiemale publikule. Kevad – hooajaks valmistumine Võistlushooajaks hakati tõenäoliselt valmistuma juba enne, kui selle-aastased festivaliteemad – „Aed kui paradiis“ ja „Vanaema lillepeenar“ – välja kuulutati. Söödi tervislikult, luurati võimalike konkurentide järele ning ahnitseti ideid. Ja ega maastikuarhitekt lasegi vormil võistlustevälisel ajal langeda, kogu aeg tuleb väljakutseks valmis olla, pliiats terav ning adrenaliinitase kõrgel hoida. Maastikuarhitektuur on sport. Ja kergejõustik (vms) ning kujundusvõistlus erinevad teineteisest ehk peamiselt ühe põhimõtte poolest – kui sportlane paneb otseselt mängu omaenda keha, siis kujundaja peab võistluses osalemiseks süstima oma mõtte ja jõu teistesse meediumidesse ja materjalidesse, mis teda ennast kõige paremini esindaks. Käib ju rebimine ikkagi loodud objektide, mitte nende loojate vahel. (Või?) Pärast kavandite esitamist ja kvalifikatsiooni läbimist asusid 31 meeskonda tööle. Kutselt olid esindatud nii maastikuarhitektid, aednikud kui keraamikud. Väliskülalistest seadsid end stardijoonele tiimid Moskvast, Helsingist, Riiast ja Bakuust. Võrreldes eelmise aastaga oli suurimaks uuenduseks see, et aedade ehitamine algas samaaegselt festivali enda avamisega 22. mail. Sellega anti võistlusele lisadimensioon, kus läbijalutav publik ka tööprotsessi ennast, mitte ainult valmis aedu näha sai.

Suvi – tippvorm Vastu tuli pidada nii küpsetavas leitsakus kui murdvas vastutuules, võistelda ja ennast heast küljest näidata aga mitmes kategoorias: kompositsioonitaju, ruumitunnetus,

Aiad on ainult vaatamiseks.

mõtestatus, taimetundmine, silmapaistvus, meeldejäävus, elamuslikkus ja kõnetamis oskus. Üks oli osavam ühes, teine teises. Liidripositsioon käis käest kätte, ning võitjaid võis vahepeal juba aimata, ent lõpuspurt oli veel ees. Laias laastus jagunesid võistlustööd kolme suuremasse alagruppi. Märkimisväärse osa neist moodustasid aiad, mis koosnesid 98%-i

ulatuses taimmaterjalist ning vigurteedest. Kasutatud oli kõikvõimalikke kirjuid suvelilli, vähem ürte ja puittaimi. Olgugi, et erinevate värvide, lehestike ja teekatenditega oli püütud pilkupüüdvat ikebanat luua, jäid selle rühma aiad kommentaatori arvates liialt ühedimensiooniliseks ega tulnud esile millegi oluliselt seninägematuga. Aed taandus pigem tavapeenraks ning teemad jäid pinnapealselt tõlgendatuks.

Teise rühma moodustasid „rohkem on uhkem“ filosoofiat järgivad tööd. Mitte et taotluslik kaos ja detailirohkus kokku ei võiks põnev olla, aga kindlasti nõuab taoline lähenemine hea maitse ning kriitilise piiri tundmist. Püüdes mõnele ruutmeetrile väga erineva tundlikkuse ning atmosfääri järele küsivaid elemente paigutada, võib kogu loost välja kukkuda küll kõiki sponsoreid eksponeeriv plats, ent suure tõenäosusega kannatab selle ülevoolava rikkuse all aia professionaalne ning nauditav külg. Siia alla võiks paigutada ka olulisel määral valmis kataloogikaupu kasutavad tööd, kus aia

põhikehandi moodustas tüüptoode sponsoreerivast firmast. Kolmanda grupi alla saab kokku võtta kontseptuaalsed aiad. Seda rühma iseloomustab eelkõige festivaliteemade omalaadne „kastist välja“ tõlgendamine ning publikule oma loominguga mõtteaine andmine. Märkimisväärne on ka see, et enamik aedades kasutatavast atribuutikast on spetsiaalselt idee väljamängimise tarbeks disainitud ning oma jõududega valmis ehitatud, ei ole mindud lihtsamat – ostan poest – teed. Groteski, iroonia ja võlumaailma köiel

kõndivad tööd venitavad aiaidee piire laiemaks ning annavad mõista, et kujutlusvõime ei tohiks ainult lapseikka jääda.

tänavate ja parkide osakond, STARA). Järgnesid tulevaks aastaks lati seadmine, osalema ergutamine ning publiku aplaus.

31 kireva platsi seast tõusidki kommentaatori jaoks esile need, kes ei mänginud ainult (suhteliselt) turvalise taimmaterjali või valmistoodanguga, vaid võtsid ette pakkuda keerulisemat, kogemuslikku väliruumi koos seda moodustavate erinevate osistega. Selliste aedade taotlus ja energia jõudis publikuni isegi üle sisenemist ja katsumist keelava sildi.

Pärast riietusruumis îürii otsus teatavasti edasikaebamisele ei kuulu. Ja kommentaator ei pea seda siinkohal ka vajalikuks – esindasid ju võidutööd üsna head orienteerumisvõimet nii kontseptsioonilise tausta kui taimevaliku, ruumitunnetuse kui atraktiivsuse vahel. Tulemusteks olid enam maastikuliselt mõjuvad ja nii visuaalselt kui kogemuslikult viiki mängivad aiakillud.

Samal ajal jäävad võistlustabeli lõpuossa need osalejad, kes etteantud teemasid liialt üks-ühele tõlgendanud on, sellevõrra vähem kõnetavad ega uusi mõtteid provotseeri. Aed, isegi väga pisike, võiks toimida eelkõige kui õueelu elamise koht ning olla võimeline pakkuma enamat, kui paar peenart, aiatool keset siledat muru ja grillinurk taamal põõsaste vahel. Vaikelu ei saa paratamatult võtta päriselu kohta ega butafooria asendada tõelist. Sügis – hooaja kokkuvõtted Finiåijoone ületasid kõik võistlejad, katkestamisi polnud, päris kokku keegi ei kukkunud, täitsa paljaks ka ei varastatud.

28. augustil aset leidnud autasustamistseremoonial tunnustati ïürii ning publiku poolt silmapaistvaks peetud aedu ja nende autoreid. 31 võistleja seast tõusis kategoorias „Vanaema lillepeenar“ pjedestaali kõrgeimale astmele aed nr 18 – Ajas muutuv vanaema lillepeenar (autoriks Eesti Maaülikool) ning „Aed kui paradiis“ kategoorias töö nr 27 – Taevatähed, lilled ja lapsed (autorid Liina Heck, Julika Korv). Parima maastikuarhitektuurse aia medal riputati kaela võistlejale nr 19 – Meie ühine aed (Luua Metsanduskool), suurima üllataja tiitel kuulus tööle nr 23 – Küsimuste ja vastuste aed (Topiary Art Today OÜ, Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakond) ning rahvalemmikuks kuulutati aed nr 1 – Aed kui paradiis (Helsinki Ehitusameti

Kõikvõimalike võistluste puhul on hea see, et näitavad need ju eelkõige osavõtjate vormi, professionaalsuse taset. Antud juhul peamiselt eestimaiste aednike ja maastikuarhitektide oma. Ja ei saa öelda, et tase oleks ühtlaselt madal või kõrge, kõikumine on suur. Küll saab aga väita, et Lillefestivali-laadsed üritused, kus enda ideid ka laiemale publikule kui ainult tellija või sõbrad-tuttavad demonstreerida saab, on potentsiaalselt vormiparandavate ning väliruumitemaatikale tähelepanu tõmbavate killast. Ja ega Tallinn sellest isegi kaota, pigem on kasulik, et tunnustamata haljasala omale välja teenitud ülesande saab ning et külaline linnamüüride vahelt kas või natukene välja meelitatakse, sest siis jääb talle linnast ehk lisaks keskajale ka midagi muud meelde. Jah, ja võib-olla polegi antud ürituse eesmärgiks inimestele aias viibimise ja sellest füüsiliselt osa saamise kinkimine, mida toetab ka ainult paari läbitava aia esinemine, vaid silmadega söömise pakkumine. Tegemist on ju ikkagi näitusega. Samas võib loota, et ehk järgmisel aastal on seis veidi enam interaktiivsuse kasuks. Mitte et vaadata poleks tore, aga täiselamuse saamiseks tuleks siiski kõiki kasutada antud meeli rakendada.

M천ttevahetused ja eksperimendid linnaga

Helsingis Oranssil k체las (foto: Kadri Vaher).

Kadri Vaher Milleta on koostegemine võimatu? Koostegemine on kindlasti võimatu ilma sünergia ning kokkulepeteta. Kui need aspektid toimivad, siis 1+1=vähemalt 3. Olukorras, kus asjadest arusaamine ei toimi samal sagedusel, on lisaks vaja veel juurde ka annus tolerantsi. Lähtuma peab lõpuks suurest pildist, mitte üksikutest (isiklikest) tasandi tükkidest.

Kadri Vaher on Linnalaborant ning planeerija-urbanist

Linnalabor on sõltumatu üksus, mis tegeleb linnaruumi mõtestamise ja erinevate sekkumisvahendite loomise ja katsetamisega. Linn ja selle puutepunktid on meie mängumaa. Urban Positive’i nime all 2006. aastal alustanud ja radikaalset linnaaktivismi viljelevast ühingust oleme tänaseks arenenud loominguliseks mõtte- ja teokojaks, pakkudes linnauurijatele, -aktivistidele ja praktikutele mõttevahetus- ja tegevusruumi. Teaduse, kunsti ja kodanikuaktivismi piirimail asudes püüameluua ühendussildu linnakeskkonna mitmekesisemaks ja inimnäolisemaks muutmiseks. Otsime vastuseid küsimustele: mis on linn, mis seda loob ja mõjutab, kuidas sellega suhestuda ning kaasa mängida, kuidas olla ise linnalooja ning millise süsteemi poole püüelda. Ideaalidele ja manifestidele lisaks kirjeldavad Linnalabori mõtet ning sisu kõige paremini meie seni teostatud või üles tähendatud ideed. Algusaastatest peale on labori huviorbiidis eesti urbanistika defineerimine ja erinevate osapoolte kokkutoomine. Käesoleval aastal on see tegevus tänu Teele Pehki eestvedamisele ja Vabaühenduste Fondi toetusele hoogustunud: kaardistame eesti võsades ja linnalikes struktuurides peituvaid linnaarengu üle mõtisklevaid aktoreid, kes suunavad olulisi ja vähemolulisi protsesse ning neid, kes sellisteks alles saada soovivad. Põhimõte on lihtne: tuua kõigepealt kokku eksperdid, et seejärel üheskoos seda interdistsiplinaarset teadussuunda populariseerida. Erinevate sündmuste, arutelude (Talsinki linnaaktivismi õhtu) ja infovahetuse läbi hakkab ilmet võtma linnauurijate ja -praktikute võrgustik. Omavahelise suhtluse võimendamiseks ning ideede talletamiseks oleme ellu kutsunud urbanistide uudiskirja, kus kajastuvad toimunud ja tulevased eriala sündmused ning päevakajalised diskussioonid. Uudiskirja on võimalik lugeda www.linnakeskus.ee portaalis ning sinna hakkab tasapisi koonduma linnauuringute teabe- ja suhtluskeskus. Projekti kaasaaitajad on Kadri Klementi Maastikuarhitektuuri Galeriist, Liis Palumets labori suvepraktikandina ning urbanistikatudeng Kaija-Luisa Kurik.

Urbanistide suvepäevad oli omamoodi katse, mis tõi kokku ligi 40 eriala- ja valdkonnaesindajat ning kelle ideedevahetused lahkasid eesti urbanistika võimalikkust ja

Urbanistide suvepäevad (foto: Kadri Vaher).

tulevikupotentsiaali. Selline sündmus tõestas, et kriitiline mass urbaniste on olemas ning nende poolt välja käidud mõtete testimist jätkame edasiste arutelude ja sündmuste käigus, kasvatades niimoodi kaasamõtlejate voogu. Praegune kodanikuhariduse programm koosneb peamiselt Tallinna Ülikooli Õpilasakadee mias korraldatavatest kursustest, mis on suunatud keskkoolinoortele. Sel sügissemestril toimub Tauri Tuvikese ja Maarja Saare poolt ettevalmistatud ja paljude TLÜ õppejõududega koostöös „Linnakultuuride“ kursus ja

praktikum. Märtsikuus pidasime TLÜ Rakvere Kolledïis erandkorras Õpetajaakadeemiat – kohalikele alg- ja põhikooliõpetajatele toimus kahepäevane intensiivkursus linnageograafiast, mis lõppes linnaruumi kogemise ja vaatlemisega Rakvere linnaarhitekti Raul Järgi juhendamisel. Varasemalt oleme korraldanud ka urbanistikaõpet Pärnu Hansagümnaasiumi gümnasistidele. Haridusprogrammi alla loeme lisaks veel ülesastumisi erinevatel konverentsidel ja seminaridel, mille puhul on tavaliselt fookuses linnaelu lahtimõtestamine ning kodanike osalemine linnakeskkonna kujundamisel.

Teema, milleni Linnalabor pea iga oma arutelu käigus jõuab, on Eesti planeerimissüsteem koos oma ideaalide ja toimimisreaalsusega. Sellest lähtuvalt tegeleme jooksvalt planeerimismaailma analüüsi, võimaluste esiletõstmise, heade ( ja samuti hoiatavate) näidete otsimise ning otseste sekkumistega. Toimunud on erinevaid seminariõhtuid: 2007 septembris lahkasime koos Kalle Komissaroviga erinevaid planeeringuid arhitekti silme läbi, alates 2008 sügisest visioneerime Tallinna hipodroomi tuleviku üle (Stroomi-Mustjõe arenguvisioon), selle aasta jaanuaris rääkis linnalaborant ja praktiseerivplaneerija Regina Viljasaar sellest, kuidas detailplaneeringud tegelikult planeerija laual sünnivad, ning aprillis selgitas Teele Pehk Pirita visioonikonverentsil kodanike õiguste teoreetilisi tagamaid linnaplaneerimises. Oma arvamust oleme avaldanud avalikku huvi ning kohaväärtusi mittearvestavate planeeringute puhul Haabneemes, Pirita tee näituste paviljoni alal ning hipodroomil. Kõik need tegevused toimuvad kaasamise tõhustamise ja kodanikuharimise tähe all – me ei sekku planeeringutesse mitte protestivaimust, vaid selleks, et lahti mõtestada seni raskelt hoomatavat avalikku huvi ja et tõsta linnaelanike teadlikkust oma õigustest-võimalustest elukeskkonna kujundamisel. Samas, mida rohkem oleme planeeringutesse süvenenud, seda selgemini oleme mõistnud vajadust planeerimissüsteemi radikaalselt muuta.

Õigustamaks mõttekoja tiitlit, peame oma oluliseks selgrooks uuringute tegemist ja levitamist. Neist värskeim, Kuressaare linnavalitsuse poolt tellitud uuring elukeskkonna tajumise, kasutamise ja kohaliku identiteedi kohta oli tähelepanuväärne eelkõige kaasamise aspektist, sest kodanike arvamusi ja soove kaardistati enne Kuressaare-Kaarma üldplaneeringu lahenduste väljatöötamist. Seega tähistas uuring omamoodi saavutust Eesti planeerimispraktikas. Kohalikelt elanikelt saadud arvamuste põhjal selgus, et intensiivse majandusarengu survel

loodud linna ja selle lähialade ruumipilt on elanike nägemusest nende kodukohast oluliselt kaugenenud, mistõttu on vaja kohalik identiteet uuesti määratleda ja kehtestada. Uuringusse olid kaasatud ka Tallinna Ülikooli Maastiku ja Kultuuri keskuse vanemteadur Helen Sooväli-Sepping ning linnakorralduse tudengid Liis Laine ja Ulrika Rosenblad. Uuringutega seonduvalt pakume tudengitele soodsat pinnast kursuse- või lõputööde jaoks. Telliskivi loomelinnakus asuvasse (kolbideta) laboriruumi saab tulla uusi ideid otsima, olemasolevaid testima ja edasi arendama. Ainest saab nii ühistest aruteludest, linnalaborantide kontaktvõrgustikust kui ka labori pidevalt täienevast raamatukogust. Propageerides säästva linnaarengu põhimõt teid, valmis 2009. aastal Sander Tinti elektronsulest uuringuraport „Söödav linn I“. Raport tugineb katuseaianduse teaduslikul eksperimendil ning avab linnaaianduse küsimusi nii harjumuspärastest kui ka ootamatutest vaatenurkadest. Hetkel on töös Taimelava-projekt, mille käigus ilmub peagi „Söödav linn I“ pabertrükis ja toimuvad mitmed linnapõllundust tutvustavad töötoad Triin Pokki kaasabil. Laborantide näpud on endiselt mullased.

Kohvik „Isuäratav Linn“ (foto: Koit Ojaliiv).

Telliskivi Loomelinnaku Aknaaed (foto: Teele Pehk).

Mujal toimuvate linnaarengutega kursisolemiseks ja globaalse mõõtme omamiseks oleme osa rahvusvahelisest linnauurijate ja -aktivistide võrgustikust INURA. INURA selleaastase konverentsi jaoks Zürichis tegime kevadel koostöös Eesti Kunstiakadeemia urbanistika- ja arhitektuuri- ning Tallinna Ülikooli linnakorralduse tudengitega uuringu Tallinna globaalsetest ja lokaalsetest nähtustest. Kahe ülikooli vahel toimunud praktika käigus vaatlesime Tallinnat suuremas kontekstis, püüdes leida linnas avalduvaid üleilmseid trende, tabades

samal ajal nende kohalikke ilminguid. Tõdesime järjekordselt, et Tallinn on palju mitmekihilisem kui pelgalt majandusbuumi-aegseid arendusi vaadates tunduda võib ning et seda linna on vaja jätkuvalt uurida ja üle kirjutada. 2012. aastal toome INURA konverentsi Tallinna ja lähikonda, et linnauurijad ja -praktikud siinset keskkonda värske pilguga analüüsiksid. Lisaks oleme loonud tihedad kontaktid Helsingi erinevate linnaühendustega: Oranssi, Dodo ja Demosega ning aeg-ajalt diskuteerime Talsinki

Arutelu professor Panu Lehtovuoriga (foto: Kadri Vaher).

kaksiklinna üle Aalto ülikooli doktorandi Kristi Griåakovi ja EKA urbanistika õppetooli Soome taustaga professori Panu Lehtovuoriga. Omamoodi inimsuhetel püsiv sild kahe linna vahel on tekkinud. Suured koostööplaanid on ka Vilniuse tehnikaülikoolis tegutseva linnauuringute laboriga Urbanistinės analizės mokslo laboratorija, kellega kohtusime kevadiste urbanistikapäevade ajal.

Tallinn2011 kultuuriaastal võtab Tallinna linnaruumis ilmet kunstiliste meetoditega loodud

ning Rasmus Kase poolt algatatud idee Viru jalakäijatunneli uuest sisekestast. Samuti toimub linlaste kaasabil loodav ja kogetav maastikumäng Tallinna tähelepanuta ja vähemkasutatavates piirkondades. Kõigest eelnevast hoolimata on Eesti linnades endiselt hägusust, läbiuurimata ja -katsumata valdkondi. Pole kahtlustki, et linnalaborandid ei saa oma kitleid ja välitöö-ülikondi veel kappi tallele panna. Katsetused ja avastusretked jätkuvad…

Tamula rannaala metamorfoos

foto: Nele Nutt

Andres Viitkar alias Ebu Millal on tark erineda ja mitte kaasa minna? Enamasti on ikka targem asjaga kaasa minna, kui teema, millesse sind kaasatakse, sulle vähegi korda läheb. Isegi siis kui su arvamus erineb oluliselt teiste kaasatute omast, saadki seda just siis teistele tutvustada ja oma arvamuse välja öelda. Kaasuda ei tasu, kui tegemist on pettusega, s.t. et asi on juba ära otsustatud, või kaasamise egiidi all üritatakse summutada tegelikke probleeme. Erine siis, kui oled põhimõtteline uuenduste vastane või kui soovid olla tark tagantjärele targutaja. Mitte segi ajada positiivse ehk konstruktiivse tagantjärele kriitikaga, kui on puudunud inimesi informeeriv ja motiveeriv kaasamisprotsess.

Andres Viitkar on Artes Terrae maastikuarhitekt. Andres kuulub Eesti Maastikuarhitektuuri Üliõpilaste Seltsi ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu nimekirja. Tööalaselt pakuvad talle pinget vanade puude takseerimine ja inimestele mõeldud väliruumid, kus tuleb midagi uut välja mõelda. Standardlahenduste ja kalmistute inventeerimisest üritab alati kõrvale hiilida.

Prominendid promenaadil Paksult ülikonda mässitud suvepealinna meer Mart Viisitamm, David Duchovny’lik muie huultel, laveerib ontlike linnavalitsuse ametnikega tutt-uuel kivisillutisel poolpal jaste rannaliste vahel.1 Tallinna linnapea Edgar Savisaar põristab kuue inimese jalg rattal, saatjateks võluvad abilised Moonika Batrakova ja linnavalitsuse referent Katrin Siska, mööda vastvalminud betoonvaiadel puitkattega estakaadi.2 2005. aasta kesksuvel on rõõmsavärviliste ja retrohõnguliste sovetiaegsete riietuskabiinidega ja lõunamaise kioskiga väikene Võru plaaï suvitajaist pungil. Rannaliste vahel jalutab daam kübaraga, mille all küpseb plaan rohtuvat ja hiilgeaegadest pärit leinaremmelgate pehastunud kändudega rannariba veidi uuele elule putitada. Nii algab üle-eestiline võidu promeneeristumine. Maastikuarhitektuuri büroode telefonid on punased, sest iga linn ja küla teab, et ilma pro menaadita televiisorisse ei pääse. Kummardus riietumiskabiinidele Kombekate inglaste randades võime kohata sini-valge triibulisi puidust hütikesi, kuid enamikes maailma randades puuduvad üldkasutatavad riiete vahetamise võimalused hoopiski. Kes poleks kogenud märja trikoo rätiku varjus seljast sikutamist Rio’s või Côte d’Azur’is? Lihtsate metallseintega riietumiskabiinide leviala ulatus tundub jäävat kuhugi Baltikumi piirimaile. Sarnaselt teiste Eesti randadega, ehtisid ka Tamula kallast põhivormilt ümarad, sissepääsu juures ära painutatud seinaosaga kabiinid (teine levinud liik oli kandilis-spiraalse põhiplaaniga). Võru ranna kabiinid olid oma värvi ja vormiga rannas säravateks maamärkideks. 2010. aasta suvel on vanad armsad kabiinid kogunenud hirmunult kobarasse rannahotelli parklasse ja ootavad loode tavasti lähetust mõnda kabiinidetta randa. Liivale veerevad aga uued khaki-karva oranïitäpilised kabiinitorud. Tuleb tunnistada, et mulle vanad kabiinid meeldisid ja nende mälestuseks said ka uued kabiinid endale just ümara põhiplaani. 1 Heinla, E. Suvepealinn uhkeldab sooja merevee, külma õlle, naisteranna ja promenaadiga. Õhtuleht. 22.06.2006.

2 Paju, T. Savisaar rallitas Siska ja Batrakovaga uuel promenaadil. Õhtuleht. 22.09.2009.

Ideaalse vormi kummardajana ei istunud mulle aga vanade kabiinide ebaloomilukult ära väänatud sissepääsuosa. Möödusid päevad arvuti taga pusides ja ideaalselt ümar ehk ümmargune kabiin oligi valmis. Vähemalt paberil. Rannatäie uut tüüpi metallsilindrite korraga väljaehitamine oli kergelt kõhedust tekitav. Sestap leppisime ehitusmehega kokku, et teeme ühe prototüübi ja siis vaatame kas asi sobib. Kuid täpilised torud olid kannatamatud ja olid üleöö kõik korraga platsis. Kitsaskohaks osutus ahas sissepääsukoridor, mis oli sama lai, kuid tunduvalt pikem kui endistel kabiinidel. Nii võib sinna laiaõlgsem või suurema diameetriga inimene kinni jääda. Õnneks saab kabiini siseneda vajadusel külg ees ja katsetused erineva läbimõõduga inimestega on näidanud positiivseid tulemusi. Miks kabiinide lugu nii tähtis on? Sellepärast, et kui juba kabiinid tulid ümarad, siis ei saanud ju muid asju kandilisteks ega kolmnurkseteks disainida. Põhimõtte pärast ja ehitaja kiusamiseks said kõik asjad, mis vähegi võimalik kõveraks ja kaarjaks painutatud – betoonmüürid,

purskkaevu kaared ja joad, pinkide seljatoed, stendid, istutusalad, võrkkiikede tugipostid, valgustid jpm. Või hakkasin kinni hoopis Võru linna kujundlikust nimest või andis tõuke loomepuhanguks hoopis ovaal-lopergune Tamula vanakeseks kutsutav veekogu? Viis aastat on juba möödunud projekti algusest ja seda enam täpselt ei mäletagi. Redel Kõige tähtsam jalutustee piki randa ehk siis promenaad ise projekteerija kergemeelsete soovide ees kõverasse ei tõmmanud. Promenaad järgib keisrinna Katariina II seaduse järgi Friedrich August Bohm’i poolt 1785. aastal paika pandud uue maakonnakeskuse, Võru linna, rangelt klassitsistlikku tänavate võrgustikku.3 Kirjanik Artur Adson võrdles Võru linna redelina, mille üks pulkuulitsatest Katariina puiestee linna peaväljakult

Riietuskabiin (foto: Andres Viitkar).

3 Salmistu, S. 2007. Võru Katariina allee muinsus kaitse eritingimused. Artes Terrae OÜ.

Võru jõe läte (foto: Nele Nutt).

just järve suunas sihitud oli. 4 Puiestee lõppu rajati 19. sajandi I poolel linna peatänavaga paralleelne rannapark-puiestik. Nõnda kulgeb ka uus promenaad paralleelselt Kreutzwaldi pargiga. Sellest sirutuvad välja redelipulkade pikendused ehk laudteed bontoonsildade näol vee peale.

veepeeglit ühe meetri võrra. Pargi ja järve vahele tekkis supelrand. Kanali väikesest langust ja ummistumistest tingituna kerkib kevad-sügiseti jonnakas järv tihti oma endisele tasemele. Tõusuveest maha jäänud setted maitsevad väga murutaimedele, mis niigi kitsast rannaliiva katma kipuvad.

Rohutuustid Aastatel 1933 ja 1934 kaevati Vagula järvest Võhandu jõeni kanal, mis vähendas linna elanikke üleujutustega kimbutava Tamula

Kuigi liiva peetakse ühe ranna lahutama tuks osaks, meeldib paljudele ka muru peal kõhutada. Päevitajaid torkiv ja kidur muruala muundus liivakollase betoonmüüriga ümbri tsetud ja maapinnast veidi üles kergitatud sametiseks muruvaibaks. Nn muruoaas kesk

4 Toomik, S. 2007. Vana Võru, ehitised ja inimesed.

Muruoaas (Foto Nele Nutt, 2009).

ranna-liivakõrbe haarab peesisklejad pehmelt ja mugavalt oma lainelistesse kurdudesse. Vihmaveejoad On 2010. aasta augustikuu. Tartu tänavast tulvab alla metsik veejuga, mis on uuristanud endale tuttuude rannaliiva lookleva kanali. Kalüpsodes rõõmsad noored aerutavad süstadega järve poole. Juba projekti algstaadiumis tekkis mõte sadeveed suunata kanalisse, et need voolaks mööda kindlalt rada ja ei kahjustaks rannaga seotud rajatisi. Ka linnavalitsus oli plaaniga päri, sest

järvelinnal oli igatsus uue Võru jõe järele. Kuid kõvakattega aladelt – tänavatelt ja parklatest – pärit sadevesi sisaldab teatavasti saasteineid, mida Keskkonnaamet ei luba otse järve juhtida. Ja kuna normidekohaselt puhastatud sadevett tohib juhtida veekogusse 200 m kaugusel ranna välispiirist, olin vetevanaga võitlemiseks täiesti relvitu. Projekti lisasin ettepanekud tehis märgala, filtersüsteemide või pinnasefiltrite rajamiseks rannaga piirnevale haljasalale ja Tartu tn sademeveetorustiku väljaarendamiseks. Ettepanekuid pole ellu viidud ja hetkel koostan projekteerimistingimuste taotlust Keskkonnaametile, et probleem lahendada

Promeneerimine (Foto Edgar Kaare, 2009).

lokaalselt koostöös vesiehitiste inseneridega. Kahjud on silmnähtavad ja ehitusmehe poolt kokkuhoiutuhinas rajatud muruoaasi õhukese lintvundamendi alt on tulvaveed kohati liiva ära kandnud. Õnnetuste vältimiseks on ajutise lahendusena jurakad betoonelemendid toestatud kujundusse sobimatute maakividega.

Veekanali mõttest ma siiski ei loobunud. Muruoaasist murrab läbi vingerdav tehisjõe säng. Oaasi linnapoolses servas on suunatavate jugadega võrujas purskkaevumoodustis. Selle küljes on punane nupp, millele vajutades saab renni lasta puhast kraanivett ning koos kanalis

mängleva veega rõõmsalt järve poole kulgeda. Ka jalad saab kingadesse ilma sokke liivaseks tegemata. Nõlv Eelmise sajandi esimene pool. Samal ajal kui vulgaarsed poolpaljad suvitajad mõnuledes rannaliival päikesevanne võtsid, jalutasid varjulise Kreutzwaldi puiestiku järvepoolsel jalgteel, mida siis promenaadina tunti, viisakalt riietatud kultuursed inimesed. Randa ja puiestikku eraldas sünnis hekk, mis varjas küll siivutu vaatevälja rannale, kuid lubas nautida lummavaid vaateid järvele. Hilisematel

Promenaad Võru pargis. Walter von Graffoni kirjastus Võrus, 1910-ndad aastad. Toomik, S. 2007. Vana Võru, ehitised ja inimesed.

aegadel kombed lõtvusid ja piirdehekk tallati auklikuks ning nõlv mullaseks.

Sidumaks parki ja selle kaudu linnaruumi orgaaniliselt rannaga, on Kreutzwaldi pargi nõlv Tartu tänavast kuni Katariina allee teljeni kaetud astmetega. Tekkinud on mitmeotstarbeline ast mestik-tribüün, kust saab jälgida sportmänge, vaadata järvele, lebada pargipuude poolt pakutavas poolvarjus ning vabalt liikuda pargi ja ranna vahel ilma nende vahelist nõlva kahjus tamata. Kadunud piirdehekk pakub praegu lisaks maastikuvaadetele ka kergelt erootilisi piilumisvõimalusi riietumiskabiinidesse.

Moonde lõppvaatus Valmik on kookonist väljunud. Ühe suve liblikas? Tamula rannake on imeilus või kila-kola täis lõbustuspark? Kuidas soovite. Igatahes saavad nüüd ka pintsaklipslased all-rannas patseerida (kui just ei uputa) ja rauge pilguga tervisesportlasi rannaliival või maoldavat linnarahvast muruküngaste vahel seirata. Võidu promeneeristumine paistab jätkuvat, aga kellel on kõige eesrindlikum promenaad, polegi tähtis. Tähtis on, et massilistel suvitushuvilistel on üle terve vabariigi palju uue kvaliteediga veekogude äärseid puhkealasid. Ja promenaade.

VÄLIELURUUMI AJAKIRI 3-2010 50 KR/ 3.2 EUROT