Minu nelik
Liina Kurvits
Minu nelik P端hendusega minu nelikule Laurile, Anette Loviisale, Lauren Leele ja Mirtel Matildele
Heegeldatud pitsidega p천ll
Inspireeritud Hiiumaa naise rahvariidekomplektist (Pühalepa), kus kasutatakse puuvillasest lõngast heegelpitse ääre- ja vahepitsina, kavandasin enda piduliku põlle, mis pannakse ette siis, kui toit on valminud ja saabuvad külalised. Põll on õmmeldud valgest linasest riidest ning kaunistatud vahepitsi ja suure äärepitsiga. Pitsid on heegeldatud valgest puuvillasest heegelniidist nõelaga nr 0,9. Pitside mustrid on pärit Hiiumaa Muusemi poolt välja antud vihikust Hiiumaa heegelpitsid (2002). Juhendajad Ingrid Uus ja Marvi-Liina Riid
Põlle vahepitsiks on Kärdlast pärit pits, valmistajaks Kristine Takking.
Äärepits on pärit Käina vallast Kolga külast Aruselja talust, kus elas perekond Arusoo.
Tikitud lindudega vest
Linnud on tikitud peenvillaste lõngadega vanale meestekampsunile, mis peale vanutamist loobus oma varrukatest. Vest jääb kaunistama Olusvere kooli käsitööklassi üht toolileeni, seetõttu on ta suurte käeaukudega ja sobilik igaühele, kes sellel tooli istub ja tunneb, et miski soe võiks ümber olla. Inspiratsiooni vesti tikkimiseks sain Rootsi tikkimiskunsti ja mustreid tutvustavast raamatust Yllebroderier, mille autoriks Ingrid Eggimann-Jonsson. Mitmevärvilistes fantaasialindude tikkimisel on kasutatud erinevaid tikkimispisteid ning vesti serv on kaunistatud ülepõimitud eelpistega. Juhendaja Ingrid Uus
Pitsilised kootud s천rmkindad
Randmeosa muster:
Pöidlakiilu muster:
Sõrmkinnaste kudumiseks leidsin eeskuju juhendaja Marvi-Liina Riidi vanaema Helje Riidi asjade hulgast leitud vanadest kinnastest. Kindapaari täpsem päritolu ja autor on kahjuks teadmata. Minu kindad on kootud valgest maavillasest 8/2 lõngast, randmeosa varrastega nr 2, käelaba ja sõrmed varrastega nr 1,75. Ranne ja pöidlakiil pitsmustris, muidu parempidine kude. Sõrmkinnaste kudumiseks sai vanalt kindalt muster maha tuletatud, mis sündis mitmete katsetuste ja suurema harutamise tulemusena. Juhendaja Marvi-Liina Riid
Randmeosa muster meenutab ookeanirannal levabaid merikarpe, väiksemaid versioone nendest leiab ka Eestimaa randadelt. Suurtes kammkarpides kasvavad pärlid, need võib nüüd endale kätte või kaela riputada ja saab kaunid pitsidega sõrmikud käes ooperisse suunduda.
Rahvuslikud vööd ja paelad
Rahvuslikud vööd ja paelad on minu suurimateks lemmikuteks.Vöökudumine mõjub mulle kui meeldiv meditatsioon. Olen õppinud ja praktiseerinud erinevaid tehnikaid, nagu näiteks säärepaelte punumine, kirivöö kudumine telgedel ja tihvaga, meeste võrkvööd, klaasisuuvöö. Minu isiklikuks suurimaks lemmikuks on kirivöö kudumine, usun, et iga naine, kes tahab kirivöötehnikas rahvariidevööd kanda, peaks selle endale ise kuduma. Kuigi selle ümber valitseb salapära, olen nõus igaühega läbi selle müstilise maailma jalutama ja näpunäiteid jagama.
Vööd on Eesti rahvakunstis üheks omapärasemaks ja ühtlasi ka arvukamaks esemeliigiks üldse.Vööd ja paelad on väikesed esemed, mille abil sai kergesti kaunistada rõivastust ja nende ilu esile tuua. Nende tähtsaimaks ülesandeks oli rõivaste kinnitamine, olid nad ju oluliseks väikedetailiks nii igapäevase kui ka piduliku rõivastuse juures. Vöö külge kinnitati omakorda tarbeesemeid ja ehteasju. Keha toetamise funktsioon seostas vöö rahvameditsiiniga.Vöödel ja paeltel oli rituaal- ja kinkeesemetena kindel koht eesti rahvatraditsioonis, mitte tõttu eriti vööd kujunesid Eesti käsitöö- ja rahvakunstitoodete silmapaistvaks esemeliigiks.
Arhailise tikandiga padjap端端r
Arhailine tikand on täis erinevaid märke ja sümboleid. Minu padjapüüril kujutatud elupuu on maailma tsentriks ja kõigi eluprotssesseide aluseks. Teda toetavad ristid, mis tähistavad minu jaoks taeva ja maa vahelisi suhteid. Usun, et igaüks, kes magab oma und sel padjal, tõuseb värske ja heatujulisena. Padjapüür on tehtud valgest puuvillasest riidest, tikandid tikitud kahekordse mulineega. Juhendaja Ingrid Uus
Kirju randmega kootud labakindad
Inspiratsiooni labakinnaste kavandamisel sain Etnograafiamuuseumi raamatust Mulgi kirikindad ja kirisukad. Kavandamise aluseks oli Paistu kirikinnas, selle randmemustrid, mis on kootud XIX sajandi esimesel poolel. Esimeste kavandite kohaselt planeerisin kinda kududa 체leni kirjatuna, kuid l천pptulemusena valmisid siiski algsetele kinnastele sarnased labakud. Kindad on kootud 1,75 nr varrastega maavillasest kahekordsest valgest ja v채rvilistest l천ngadest. Juhendaja Marvi-Liina Riid
Tikitud kaelaehe
Tarvastu, Paistu ja Helme naised kandsid peas piklikke rätikuid, mille otsaette jääv serv oli kaunistatud (maalitud) tiheda värvilise tikandiribaga.Valge linane riie tikitid punase villase või puuvillase lõngaga nii, et kübekestki valget selle alt välja ei paistnud. Oma ehte tikkimisel kasutasin tihedat aedpistet riide katmiseks. Tikkisin kahekordse peenvillase tikkimislõngaga. Kaelaehe on kaunistatud käsitööna valminud hõbedaste pisikest pärlitega. Töö tulemusena valmis üks jõuline ehe, jõulisele Eesti naisele. Juhendaja Ingrid Uus
Käsitöölugu Liina Kurvitsast Aastal 2005 algasid minu otsingud. Otsisin jälle välja oma heegelnõela, kudumisvardad ja soetasin lõngakerad. Sündis minu esimene tütar Anette Loviisa, kes vajas ema tehtud vooditekki, mütsi ja sokke. Uinunud huvi käsitöö vastu hakkas taas ärkama ning teise tütre sünni ajaks 2006 aastal oli sellest saanud kergemat sorti sõltuvus. Juhendite lugemine ei olnud enam keeruline, põhivõtted, mis koolis omandatud, olid taas meelde tulnud ja iga vaba hetk hakkas mööduma näputööd tehes. 2008 aasta sügisel kuulsin Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis avatavast kaugõppe vormis rahvusliku tekstiili erialast. Kuigi mu huvi rahvakunsti vastu oli sinnani olnud suhteliselt leige, austasin vanu traditsioone ja olin üles kasvanud vanade tekstiilide keskel, sest minu esivanemad on olnud osavad käsitöölised. Minu kolmas tütar, kes otsustaval hetkel alles mu südame all kasvas, andis nõusoleku ning otsustasime koos asuda uuesti kooliteele. Ärijuhtimise bakalaureus ja pooleliolev Tartu Ülikooli majandusteaduste magistratuur vajasid hädasti kõrvale üht kutseharidust.Valik oli õige, 2009 aasta märtsis sündinud Mirtel Matilde tunneb ennast lõngakerade keskel koduselt ja mina olen õnnelik uute oskuste ja põneva tuleviku pärast. Minu abikaasa ja laste isa Lauri on lastele pühendumise kõrval väga kannatlikult aidanud minul kasvada tubliks nooreks selliks, kes on valmis tegutsema mõnes põnevas gildis, käsitöömuuseumis või meistrikojas. Kõik selles kogus esitletud tööd on minu poolt teostatud aastatel 2009 ja 2010. Tänan kõiki, kes mind nende aastate jooksul on aidanud. Juhendajad Ingrid ja Marvi-Liina, minu perekond - abikaasa, lapsed ja Laura-Liis, minu ema, isa ja ämm ja head sõbrad Kerli ja Kersti, oma juhiseid jagasid veel tädi Tiiu, sõbrad Eve ja Marita ning loomulikult Maie ja Valdur ning teised fantastilised kursusekaaslased.