Maailmataju 2018 ii

UNIVISIOON

Maailmataju II Autor: Marek-Lars Kruusen

Tallinn Veebruar 2018

3 Unisoofiline psĂźhholoogia

SISUKORD 1

SISSEJUHATUSEKS .............................................................................................................................................. 3

2

UNISOOFIA „TEADUS“ ........................................................................................................................................ 4 2.1 2.2 2.3 2.4

UNISOOFIAST............................................................................................................................................................ 4 TAJUPSÜHHOLOOGIA .................................................................................................................................................. 4 AISTINGU NEUROFÜSIOLOOGIA ..................................................................................................................................... 7 ANALOOGILINE MEETOD.............................................................................................................................................. 8

3

TEADVUSE SEISUNDID ......................................................................................................................................11

4

AEGRUUMI TAJU...............................................................................................................................................12 4.1 4.2 4.3 4.4

5

SISSEJUHATUS ......................................................................................................................................................... 12 RUUMITAJU ............................................................................................................................................................ 12 AJATAJU................................................................................................................................................................. 20 AJATU JA RUUMITU TAJU ........................................................................................................................................... 23

REAALSUSE TAJU ..............................................................................................................................................24 5.1 5.2 5.3 5.4

REAALSUSE IDEED ÜLDISES FILOSOOFIAS ....................................................................................................................... 24 REAALSUSTAJU UNISOOFIAS....................................................................................................................................... 25 ERINEVAD REAALSUSE TEISENEMISED ........................................................................................................................... 31 ANTROOPSUSPRINTSIIP KOSMOLOOGIAS ....................................................................................................................... 35

6

ABSOLUUTSE KAALUTA OLEKU TAJU .................................................................................................................36

7

ÜLIM EUFOORIA, EKSTAAS JA ARMASTUS.........................................................................................................38 7.1 7.2 7.3 7.4 7.5

8

SUPEREUFOORIA ..................................................................................................................................................... 38 ARMASTUSE BIOLOOGIA ............................................................................................................................................ 42 INIMESE SÜNNIGA SEOTUD TAJUD................................................................................................................................ 44 ELAMUSED ANNAVAD ROHKEM ÕNNE KUI ASJAD ............................................................................................................ 45 ARMASTUS ............................................................................................................................................................. 46

SURMALÄHEDASED KOGEMUSED .....................................................................................................................47 8.1 8.2 8.3 8.4 8.5

SISSEJUHATUS ......................................................................................................................................................... 47 INIMESTE KOGEMUSED AJUSURMAS ............................................................................................................................. 47 SURMALÄHEDASTE KOGEMUSTE ISELOOMUJOONED ........................................................................................................ 50 UNISOOFIA JA SLK ERINEVUSED NING SARNASUSED ........................................................................................................ 54 TELEPAATIA ............................................................................................................................................................ 55

KASUTATUD KIRJANDUS ............................................................................................................................................57

2

1 Sissejuhatuseks

Unisoofia on teadus, mis käsitleb inimese „kõrgemaid“ taju- ja teadvuselamusi. Näiteks kui me tajume maailma tavapärasemast teistmoodi, kujuneb meil siis uus ja imetabane teadvuslik seisund, mis ei sarnane ühegi seni kogetuga. Näiteks erinevaid teadvuse olekuid kogeb inimene une ajal, uimastite mõju all, suguühtes olles jne. Tekkinud uus teadvusseisund erineb tavaolekust nii palju nagu erineb näiteks inimese depressioon ekstaasi seisundist.

Unisoofilises psühholoogias kirjeldatavatest tajuelamustest tekkiv teadvusseisund on inimesele niivõrd suure mõjuga, et seda võib isegi võrrelda astronoomilise taevakeha musta augu mõjuga teistele kehadele. Näiteks mustast august ei pääse välja absoluutselt mitte miski, isegi mitte valgus.

Unisoofilises psühholoogias kirjeldatud teadvusseisundi mõju inimese psüühikale on analoogiline musta augu mõjuga teistele kehadele – see tähendab seda, et absoluutselt ükskõik millise psühholoogiaga inimesega on tegemist, „selline asi“ ei jäta mitte kedagi külmaks. Näiteks kui „seda“ kogevad sõjaterroristid, siis hiljem muutuvad nad teiste vastu headeks inimesteks.

Selline teadvuslik olek eksisteerib peamiselt viiel erineval tajuelamusel: nendeks on ruumitaju, ajataju, reaalsustaju, eufooria ja väljataju. Ruumitaju põhituumaks on see, et inimene tajub suuremat Universumi ruumala ( ja enda seost selles ), kui seda meeled tegelikult võimaldaksid. Selline tajufenomen ilmneb eriti just kosmoserändude ajal, mil inimene näeb näiteks galaktikat oma enese silmadega ( mitte vahendatud vormis ). Ajataju põhimõte on sama mis ruumitaju korralgi, kuid see ilmneb reaalse ajas rändamise korral. Tajutakse suuremat ajalist ulatust ajas – s.t. ajaline periood ei ole enam sama, mis on meile igapäevaselt tuntav. Reaalsustaju põhiideeks on see, et meid ümbritseb füüsikaline maailm ( mida uurivad füüsikud ) ja seega kõik, mida me kogeme, tuleneb just sellest.

Reaalsustaju ilminguks on vaja tundma õppida teadvuslikke unenäoseisundeid – need on sellised unenäo liigid, mille korral inimene teab enda eksisteerimisest unenäos. Ülim eufooria või õnnetunne tekib inimesel enda füüsikalise olemasolu tunnetamisel. Kogetakse enda olemasolu ainulaadsust ja erakordsust, mille põhjustajateks ongi just füüsikalised protsessid Universumis. Väljataju korral ei tunne inimene enda raskust – nagu näiteks astronaudid vabalangemise korral.

Neid tajuliike on võimalik esile kutsuda ja ka eksperimentaalselt uurida. Näiteks seda, et millised inimese ajupiirkonnad on aktiveerunud, kui inimene kogeb teadvuslikke unenäoseisundeid. See sõltub eelkõige intensiivsusest – s.t. et kui tugevalt tajutakse enda eksisteerimist ebareaalsuses ehk aju loodud visualisatsioonis, mil nähakse und.

Enne kogu järgneva Unisoofia materjali läbi lugemist on soovitatav tutvust teha psühholoogia alustõdedega. Näiteks üldisemalt on inimese psühholoogiast kirja pandud raamatus „Psühholoogia alused“, mille autoriteks on T. Bachmann ja R. Maruste. Eriti on aga soovitatav lugeda antud raamatu aistingute ja taju psühholoogia peatükke, mida siin kordama hakata ei omaks suurt mõtet.

Antud kirjatöös on esitatud ainult mõned peatükid raamatust „Psühholoogia alused“.

3

2 Unisoofia „teadus“ 2.1 Unisoofiast

Unisoofia tuleb sõnadest universum ja filosoofia. „Filo“ tuleb kreeka keelest „phileó“, mis tähendab armastama ja „soofia“ tuleb samuti kreeka keelest „sophia“, mis tähendab tarkust. „Filosoofia“ tuleb siis kreeka keelest „philosophia“, mis otsetõlkes tähendab tarkuse armastamist. „Universum“ tuleb aga ladina keelest „universum“, mis tähendab kõiksust. Seega tähendab Unisoofia otsetõlkes Universumi tarkust või lihtsalt Universumi filosoofiat. Unisoofia on teadus, mis uurib ja käsitleb inimesest kõrgemaid „psüühilisi elamusi“ ja ( selle tulemusena ) inimteadvusest kõrgemaid teadvuseseisundeid. Seega on tegemist meil nö. „kõrgema“ psühholoogiaga või „kõrgema“ filosoofiaga. Unisoofia „teadust“ võib põhimõtteliselt käsitleda nii psühholoogiana kui ka filosoofiana. Unisoofia sisaldab nende mõlema valdkonna elemente ja seetõttu võib Unisoofiat käsitleda nii psüühikat uurivad teadlased kui ka filosoofid. Võib ka nii öelda, et Unisoofia on psühholoogia ja filosoofia „segu“ või „ühendteadus“. Järgneva materjali läbi võtmiseks on soovitatav enne läbida psühholoogia ja filosoofia üldkursus.

Unisoofias ei ole käsitletud või ei ole ära toodud nende tundmuste või tajude ( ka uue teadvuse seisundi ) neuronaalsed korrelaadid ehk vastava taju liigi või kõikide taju liikide üheaegne aktiivsuse muster peaaju piirkondades. Ka ei ole ära toodud seda, et kuidas neid erakordseid taju elamusi või kirjeldatud „superteadvuseseisundit“ esile kutsuda, ehkki ka nende eksperimentaalne uurimine ja käsitlemine on siiski võimalik. Neid käsitleme me hiljem tulevikus – mõnes uues trükis, sest siin piirdume praegu ainult teoreetiliste alustega. See tähendab seda, et me läheneme nendele psühholoogilistele ja filosoofilistele aspektidele teoreetiliselt. Unisoofilises psühholoogias on esitatud kõik selle „teaduse“ põhiideed ja põhiprintsiibid.

2.2 Tajupsühholoogia

Taju mõistel võib olla kaks tähendust. Esiteks taju võib olla kui protsess ( näiteks tajumine ). See on üks kindel aktiivsus aju infotöötluse süsteemis. Teiseks võib taju tähendada kui protsessi tagajärge. See on tajumus ehk tajukujund. Selle kohta võib öelda ka kui psüühiline elamus. Need taju kaks aspekti on omavahel ka seotud.

Meeltest tulenev energia ja selle töötlemist tähendab taju olemasolu. Energia ise tuleb kas ümbritsevast maailmast meelte abil ajju või see tuleb organismi sisekeskkonnast. Kehade või sündmuste omaduste kohta käivat informatsiooni kannab endas energia, mis on tajutav. Taju taastab kehade ja sündmuste omadusi inimese ajus just sellise informatsiooni baasil. Kui energiast, millest aru saadakse, on vastu võetud, siis on see taju oma ülesande täitnud. Seda nimetatakse tajukujundiks. Eksisteerivad ka taju suhtelised ja absoluutsed piirid. Taju absoluutsed piirid esinevad siis, kui tajutakse stiimulite kõige väiksemaid või kõige suuremaid väärtusi. Kuid esinevad ka nn suhtelised piirid. Need esinevad siis, kui on võimalik tajuda kõige väiksemaid muutusi, mis on stiimuli väärtuste osas. Inimene ei taju just absoluutseid suurusi, vaid tajutakse enamjaolt ikkagi suuruste omavahelisi suhteid. Astmefunktsioonina stiimuli füüsilisest väärtusest on võimalik kirjeldada tajumulje tugevust, mis on subjektiivne. Tajumuljete tekkimine ja kadumine võtab üldjuhul aega ja seepärast on võimalik ka nende tekkimist või kadumist ajas mõõta. Üsna sageli ei sõltu taju vaatlustingimustest. Kuid selline tajukujund sõltub sellest, et mida tajutakse samal ajal või vahetult enne ja pärast. Suurepärane taju esineb väga suurepärasel keskendumisel objektile, mida tajutakse. Erinevate omaduste tajumisele on vaja aga suurt vaimset pingutust. Inimese tajusüsteemid on kohanenud toimimiseks väga mitmekesistes tingimustes. Inimeste tajuomadused on enamjaolt 4

kaasasündinud, kuid palju õpitakse juurde ka pärast inimese sündimist. Taju üldised omadused, mida tänapäeva psühholoogia tunneb, kehtivad kõikide meelte korral ja praktiliselt kõige tajumisel. ( Allik ja Kreegipuu 2002, 102 ) Kui inimene on janune ja näljane, siis sellise perioodi alguses esineb väga suur tundlikkus toidu ja joogi vastu. Esineb valikuline tõlgendamine ja hiljem toimub lävede kasvamine. Tundlikkus suureneb inimesel ka valu ja hirmu korral, kuid seda ainult siis, kui ärritaja esineb ootamatult või täpse ja kiire taju abil väldib inimene ebameeldivat mõju. Mingisuguse valu ennustamine vähendab tundlikkust. Tundlikkus suureneb nõrkade ja isegi keskmiste ärrituste puhul, kuid see ei pea ka nii olema. Tugevate ärritajate korral esineb aga tundlikkuse kaitsmine. Näiteks meeste korral suureneb ohu korral taju selgus, kuid vastupidiselt naistega see ohu puhul hoopis väheneb. Kui inimene on näiteks ärevuses, siis ei ole enam adekvaatsed tajumised ja nende eristamised. Sellisel juhul ei kannatata ka keerulisi olukordi või ärritajaid. Tuntakse ära keerulisi kujundeid palju kauem. Inimese tasu ja edukuse korral väheneb mõju ja sisenduse rollid. Ka illusioonid nõrgenevad. Tajumistäpsus on aga palju suurem. Tajutakse kergemini ja kiiremini neid asju, mida saadab edu või tasu. Ka inimese sugu mõjutab tema taju omadusi. Näiteks mehed ei tunneta nii hästi lõhnasid kui seda teevad naised. Naiste kõige suurem tundlikkus satub just menstruaaltsükkli tsentrisse. Ka puutetundlikkus on meestel väiksem kui naistel, kuid naised saavastu ei ole nii head kuuljad. Naise kuulmisläved on madalamad eriti just kõrgete helide korral. Naised on tundlikumad näiteks ka elektrilöögi suhtes, kuid mehed on paremad nägijad. Meeste nägemisteravus on naiste omast märgatavalt suurem. Naiste silmad harjuvad pimedaga kiiremini. Naistel on halvem ruumi- ja kujunditaju kui meestel. Ka peitepilte lahendavad mehed paremini. Kontsentratsiooni- ja ruumis orienteerumise võimet suurendab testosterooni sisalduse suurenemine inimorganismis. Inimese taju mõjutab ka see, et millise isiksusega on parajasti tegemist ja milline on selle inimese temperament.

Näiteks introverdid on tundlikumad kui ekstraverdid ja introvertide taju võib kesta pikemalt ning see võib olla ka kontsentreeritum. Introverdid tajuvad just keerulisemaid kujundeid ja ümbruskonda kui seda näiteks ekstraverdid, sest nemad otsivad ainult vaheldust ja stimulatsiooni. Kunstnikud tajuvad objektide formaalseid tunnuseid, kontrasti ja varjutusi. Kuid näiteks teadlased kirjeldavad ( vähemalt kalduvad kirjeldama ) detaile just objektiivselt. Taju sõltub näiteks ka veel püüdest üldistada, üksikasjalikkusest ja otsinguulatusest. Seega sõltub taju inimese kognitiivsest stiilist. ( Bachmann ja Maruste 2003, 143-144 ) Unisoofias on üheks keskseimaks ja enimkasutatavaimaks mõisteks taju. Räägitakse ju seda, et inimese uued ja senikogematud tajuelamused loovad uue teadvusseisundi. Unisoofias kirjeldatavad tajuelamused tekivad inimese ajus „vahetult“. See tähendab seda, et näiteks inimese selline tajumulje ( selle mõju psüühikale ), mille korral on tal võimalus näha kosmosest planeet Maad, jääb täpselt samasuguseks ka siis, kui tal ei ole võimalust minna kosmosesse vaatama planeet Maad.

Näiteks selline tajumulje võib tekkida ainult kujutluse pinnalt. Inimestel, kellel esineb eidetism, on võimelised eideetilisi kujundeid esile kutsuma ja neid läbi elama. Eideetiline kujund on sarnane tajuga, sest need kujundid on enamasti üsna eredad, selged ja konkreetsed. Kuid need tekivad ja kestavad sarnaselt nagu inimese tavaline kujutlus. See tähendab seda, et välisärritajad ei mõjuta otseselt neid. Eidetismi esineb enamasti loodusrahvaste ja ka koolieelikute hulgas. Kuid ka selliste inimeste korral, keda me nimetame kunstnikuteks.

Näiteks 2014. aasta kevadkursuse Ottawa Ülikooli üks psühholoogia tudeng on enda väitel võimeline mõttejõul „väljuma“ oma kehast. Kehast väljas olles näeb ta iseennast hõljudes õhus oma enda keha kohal. Ta „näeb“ ka oma keha liigutusi, kuid tegelikult ta lamav keha ei liigu. Tudeng on võimeline looma endale virtuaaltunnetust oma keha liikumisest, kuigi keha tegelikult ei liigu. Tal on väga suur keskendumisvõime tunnetamaks enda keha liikumist. Ta ei näe iseennast olevat enda keha kohal. Tudeng tajub oma keha tegelikust asukohast ruumis kõrgemal olevat. Reaalset kehast väljumist tegelikult ei eksisteerinud. Tomograafiliste ülesvõtete analüüsist ja tema küsitlustest selgus, et tema nö. „mõttelise kehast väljumise“ ajal ilmnes hallutsinatsioonidega seotud ajupiirkonnas tugev aktiivsus. Eriti väikeajus esinenud suur aktiivsus annab tunnistust tudengi „virtuaalse kehast väljumise“ ajal tajutud keha virtuaalsetest liikumistest. Ka tegevuse seiramisega seotud ajupiirkonnad ( nagu näiteks orbitaal-eeskäärude keskmine, vasakpoolne ja kõrgem osa ) olid aktiveerunud. Katsealuse tervis oli hea ja ajus ei esinenud mingeid hälbeid ehkki oli ta 5

võimeline endale looma kinesteetilisi nägemusi ja motoorset liikumist peegeldavaid kujutluspilte.

Iga inimese maailma nägemise muudab tema enda aju ülesehitus unikaalseks, sest ajukoore nägemisega seotud piirkonna suurusest sõltub inimeste reaalne võime ümbritsevat maailma tajuda.

Enamus inimesi arvavadki seda, et me kõik näeme maailma üsna sarnaselt. Kuid tegelikult on asjalood pisut teised. Mõtted ja emotsioonid erinevad teatud inimeste puhul. Nägemiskeskuse ehk ajukoore nägemisega seotud piirkonna suurus erineb inimestel kuni lausa kolm korda.

Nägemiskeskus on ajukoore osa, mis hõlmab suure osa kuklasagarast ning vastutab silma võrkkestalt pärineva informatsiooni töötlemise eest. Selle ala suurus mõjutab inimese ümbritseva maailma tajumist.

Unisoofias käsitletakse erinevaid tajuelamusi ( tunnetuse aistinguid ) sellistena, kuidas need mõjuvad inimese teadvusele ja psüühikale. Kirjeldatakse inimeste tundmusi ( tunnetusi ), mis tulevad seni tundmatutest nähtustest, protsessidest või objektidest. See tähendab, et kirjeldatakse seda, mida inimene tajub, mitte seda, kuidas ta seda tajub. Erinevate tunnetusaistingute toimimist ( näiteks ajutöötlust või neurofüsioloogiat ) Unisoofias otseselt ei käsitleta. Võib-olla tehakse seda kunagi tulevikus. Tunnetuste toimimis- ja mõjumismehhanismide kirjeldamine on kaks erinevat asja, kuid need on omavahel tihedalt seotud. Tajuelamuste ( tunnetusprotsesside ) neurofüsioloogilist toimimist inimese ajus ehk närvitegevuses Unisoofias enamasti ei käsitleta. Kirjeldatakse ainult seda, et kuidas need imelised tajuelamused tekivad ja mõjuvad inimese vaimsele ( s.t. psühholoogilisele ) seisundile. Selle paremaks mõistmiseks toome välja ühe järgmise näite. Igaühel meist on olemas nägemisvõime ehk me teame seda, kuidas mõjub organismile valgus kui see jõuab meie silmadesse. Mõjumehhanism ongi see, et meil on olemas nägemisvõime. Kuid inimese nägemisvõime toimemehhanism seisneb selles, et valguskiirguse toimel tekivad silma võrkkestas keerulised fotokeemilised protsessid, millest tekkinud närviimpulsid kanduvad närvikiudude kaudu ajukoore kuklapiirkondadesse ning sellega seoses tekibki nägemisaisting – me näeme valgust ja selle muutusi.

Toome välja veel ühe näite, mille korral vaatame alkoholi mõju inimese pertseptiivsetele protsessidele. Psühholoogiast on üldiselt teada, et alkohol pidurdab inimese ajukoore tööd. Alkohoolsed joogid pärsivad aju pidurdusmehhanisme, mis on muidu suunatud ajukoorest koorealustele.

Niimoodi võib inimene väga kergesti kaotada enesekontrolli, sest selle pidurdusmehhanism ajus on ju alkoholi poolt aga pärsitud. Joobes inimene ei taju ümbritsevat keskkonda adekvaatselt ja vastavalt sellele võib ta reageerida ümbruskonna suhtes üsna vastutustundetult. Inimene muutub üsna emotsionaalseks ja kasvab inimese füüsiline aktiivsus. Aju koorealune piirkond on väga aktiivne. Joobes inimesel kasvab meeleolu märgatavalt, kuid kriitika enda suhtes on tublisti vähenenud. See kõik tähendab seda, et aju pidurdus on palju vähenenud. Joobes isiku seisundi füsioloogilised nähud on tegelikult üsna halvas seisus, sest psüühilised protsessid ei ole enam tasakaalus - nende reaktsioonid on halvenenud, puudub selge kriitilisus ja täpsus. Psüühilised protsessid on häiritud ja hüppelised. Selles seisnebki inimese kogu näiv heaolu. Inimene, kes on tarvitanud alkoholi, arvab endas olevat hea tajumis-, reageerimis-, mõtlemis- ja suhtlemisvõime.

Kuid objektiivselt see tegelikult nii enam ei ole. Niisugune enese petmine ongi alkoholi tarbimise üks tagajärgi. Muutuvad aja ja ruumi tajumise mehhanismid ning ei osata õigesti tõlgendada sotsiaalseid mustreid. ( Bachmann ja Maruste 2003, 128 ) Inimene tajub maailma tunnetuslikult. Näiteks võib inimene mingisuguse olukorra tõttu loobuda oma sihikindlast tegutsemisest, sest „tunne“ ei olnud õige hoolimata faktidest, mis tegelikult seda toetasid. Võib juhtuda ka vastupidine olukord. Näiteks võivad faktid näidata, et mingi asi ei ole võimalik, kuid sellest hoolimata soovib inimene ikkagi selle ära teha. See „tunne“ osutub õigeks alles siis, kui inimene sai selle ikkagi ära tehtud. Psühholoogid arvavad, et inimeste ümber olev maailm ei ole nende jaoks tegelikult faktiline, sest mistahes faktid ( näiteks taevas on sinine, puud on rohelised jne ) on tõlgendatud isemoodi iga inimese psüühikas ja seetõttu kuuluvad need faktid inimese isiklikku maailmapilti. Näiteks mõnele inimesele võib mingi nali tunduda sarkasmina või musta huumorina, kuid teisele solvanguna. Mõni inimene võib näha teises inimeses ainult head, kuid samas teine aga ainult halba. Selles mõttes ei ole maailm mitte kunagi faktiline.

6

2.3 Aistingu neurofüsioloogia

Igasugune aisting algab siis, kui mingisugune ese või nähtus mõjub meeleorganit. Sellise aistingu tekkimise erandjuhuks on nö „kunstlik“ aisting, mis tekib siis, kui inimese ajukoort otseselt ärritatakse mehaaniliselt või elektriliselt. Seda tehakse neurokirurgilise operatsiooni käigus.

Kunstliku aistingu avaldumine ja selle sisu sõltub vastava aju osast, sest erinevad aju osad vastutavad erinevate aistingute avaldumise eest. Ärritajaks nimetatakse mõjujat meeleorganile, ärrituseks aga mõjuprotsessi. Erutus on närviprotsess, mis tekib ärritusel. Meeleorganid muundavad ärrituse närviimpulssideks, mis siis edasi ajusse suunduvad. See on aluseks aistingule, kuid selleni ei vii mitte kõik närviimpulsid. Seda sellepärast, et närviimpulsid peavad olema teatud tugevusega ja teatud kvaliteediga ning need peavad olema ka teatud hulk. Miks see nii on, seda sellepärast, et sellised närviimpulsid erutavad teatud aju piirkondi piisavalt. Aisting tekib sellise kompleksi vahendusel, mida nimetatakse analüsaatoriks. Selle moodustavad tundenärvi lõpmed keha pinnal, meeleorganid või siseorganid, närviimpulssi edasi kandvad närvikiud ja peaaju piirkond, mis töötlevad erinevaid erutusi. Kõik analüsaatorid moodustavad psüühika sensoorse ala.

Joonis 1 Aistingu tekkimise tingimuste skeem.

Analüsaatori töö põhineb reflektidel. Igasugune aisting, mis tekib, on sellele olemas ka vastureaktsioon nagu näiteks liigutused, aktivatsioonis toimuvad muudatused, vegetatiivses alas või lausa nende kombinatsioon. Seda, et kuidas sellele vastatakse, on olemas lihtne mehhanism.

Närviimpulsid liiguvad ajukeskusest liigutus- või sekretsiooni keskustesse. Need uued närviimpulsid on tekitatud aistinguprotsesside tulemusena, mis liiguvad siis eferentseid juhteteid kaudu. Niimoodi tekivadki liigutused või muutused seisundis vastavas keha osas ( ja selle retseptoris ) vastavalt sellisele ärritusele, kuidas see muutub ja mis on selle tähendus. Muutused, mis on saadud, saadetakse uuesti aju keskustesse, mille alusel tekivad uued juhised. Korrektsioon teostub tsükklilise võimenduse või pidurdusena ja seetõttu on tegemist nagu küberneetilise tagasisidestatud süsteemiga, mille üheks omaduseks on iseregulatsioon.

Väga paljud erinevad analüsaatorid võtavad aistimisest osa üheaegselt ja kombineeritult. See on üsna aktiivne protsess. Aistingud hoiavad töös kogu inimese psüühilist funktsioneerimist, sest need aistingud annavad maailmast informatsiooni. Seetõttu inimene kohaneb ümbritseva maailma 7

muutustega. Uinumise ajal ärritajate intensiivsus kahaneb või need hoopis kaovad. Kuni magama jäämiseni inimene rahuneb.

Psühholoogias ja neurofüsioloogias on sensoorse eraldatuse eksperimendid vägagi kuulsad.

Näiteks inimesele loodud tehislikes tingimustes mõjuvad ärritused minimaalselt. Näiteks täielik helide puudumine, absoluutne pimedus, vesi ( mis on inimese kehatemperatuuril ), inimese liikumatus jne. Sellistes tingimustes väga kaua viibimine tekitab inimese psüühikas väga suuri ja negatiivseid muutusi. Mõne aja pärast võib tekkida üksikute elamuste kadumine nagu näiteks hallutsinatsioonid ja uinumised, mis ei allu inimese tahtele. Esineda võivad ka ärevushood ja õõvatunded. Inimene soovib antud olukorrast viivitamatult vabaneda. Kuid sellised nähud esinevad ka väiksema mastaapidega olukordades, mida iseloomustab sensoorne nälg. Sellisel juhul soovib inimene uusi ärritajaid, kuid ärritajad on muutumatud. Sellised situatsioonid võivad aset leida näiteks kosmoselaevas, allveelaevas, üksikvagunites, üksikkambris jne. Nende inimeste, kes on sensoorses isolatsioonis ( või äsja olnud ), aistinguid ei saa seetõttu alati 100 % tõe pähe võtta.

Sellepärast ei ole nende kirjeldusi põhjust pidada alati ka sihilikuks valetamiseks. ( Bachmann ja Maruste 2003, 86-87 )

2.4 Analoogiline meetod

Verbaalne ja kogemuslik ( ehk empiiriline ) mõistmine on need kaks absoluutset vormi, mille kaudu või mille põhjal on võimalik teistele inimestele midagi õpetada või edasi anda millegi mõistmist. Näiteks üks asi on armastust kirjeldada aga hoopis teine on seda ise kogeda, üks asi on kirjeldada maavälist elu aga hoopis teine on seda oma silmaga näha jne. Verbaalne mõistmine alati ei tingi kogemuslikku mõistmist, kuid seevastu kogemuslik mõistmine annab alati mõista ka inimese verbaalset mõistmist. Näiteks inimese armumise või armastuse kirjeldust me ei pruugi lõpuni mõista enne kui me seda ise ei koge. See aga viitab asjaolule, et inimese mõistus on võimeline mõistma ainult neid asju, mida ta on ise kogenud või kogenud analoogseid asju.

Unisoofilist psühholoogiat ei ole võimalik mõista ilma nähtuste vahel analoogiat välja toomata ehk analoogsete näideteta. Nii on põhimõtteliselt kogu Maailmataju valdkondadega ehk regioonidega. „Analoogiline meetod“ on selle valdkonna teaduse üks fundamentaalsemaid käsitlusi nii nagu astronoomid ei saa ilma vaatlusteta täheteadust teha. Et mõista selles teaduses välja toodud psühholoogilisi seaduspärasusi ehk imelisi tajuelamusi, peab välja tooma näiteid ja analoogiaid seni tuntud ja lihtsatest nähtustest, sündmustest, kogemustest või objektidest. See on sellepärast nii, et Unisoofias käsitletakse selliseid psüühilisi aspekte mida ei ole võimalik sõnadega otseselt kirjeldada. Näiteks inimene, kes ei ole ise olnud mõne teise inimesega seksuaalses vahekorras, tahab teada, mis tunne on saada orgasmi. Kui ta küsib seda teiste inimeste käest, kellel on olemas kogemusi, siis nemad satuvad oma vastustega kimbatusse, sest kuidas seda tunnet teha selgeks inimesele, kes ise ei ole seda kordagi kogenud.

Maailma keeltes on väga palju sõnu ( mõisteid ), mis kirjeldavad inimese teatud emotsionaalset seisundit. Näiteks sõnad nagu vihane, õnnelik, kurb – need kirjeldavad inimese hetke vaimset olukorda. Näiteks hirm ja rõõm näitavad väga erinevaid emotsionaalseid seisundeid. Kuid on olemas ka sarnase tähendusega sõnu, mille piirid on üsna ebaselged. Näiteks sõnad nagu kannatus, häda, hingepiin, masendus, ängistus, ahastus. Neil kõikidel sõnadel on väga sarnane tähendus.

Inimese erinevad emotsioonid on tegelikult omavahel ka seotud. Näiteks kui inimene on viimasel ajal ennast kurvana tundnud, siis selle järgi on võimalik ennustada seda, et millisel määral on inimene ennast tundnud õnnetuna, mahajäetuna või ahastuses. Peaaegu kõiki emotsioone on võimalik liigitada kas positiivseteks või negatiivseteks emotsioonideks. Kindlaks on tehtud nõrka korreleeritust positiivsete ja negatiivsete tähenduste sõnade vahel. See tähendab seda, et positiivsed ja negatiivsed emotsioonid ei ole üksteisele nagu vastandid. Näiteks ei saa ennustada positiivsete emotsioonide rohkust selle peal, et milliseid negatiivseid emotsioone on inimene läbi elanud.

8

Näiteks kui inimene kogeb õnne või rõõmu, siis ei saa öelda midagi kurbuse või meeleheite kohta ja vastupidi. Kui inimene on kogenud keskmisest vähem negatiivseid emotsioone, siis selle alusel ei saa ennustada positiivsete emotsioonide rohkust. Ilmselt on tegemist universaalse nähtusega, kui emotsioone tähendavaid sõnu liigitatakse positiivseteks või negatiivseteks. Keelest või kultuurist see ei sõltu, sest sellist liigitamist on täheldatud paljudes maailma keelte sõnavarades. Positiivseid sõnu kasutatakse keeltes rohkem kui negatiivseid sõnu, kuid positiivseid sõnu on vähem ja need on ka ühetaolisemad. ( Realo 2002, 188 ) Sõnades ehk verbaalselt kirjeldada Unisoofias esitatavaid imelisi tajuaistinguid ei ole kahjuks võimalik. Tuues nähtustest analoogiaid võimaldab paremini arusaada kui kirjeldada neid sõnades.

Kuid need analoogiad on ainult ligilähedased näited kirjeldamaks siin mingeid psüühilisi seaduspärasusi. See tähendab seda, et need analoogiad ei ole nendega täpselt samasugused vaid on ainult ligilähedased.

Inimesed otsivad ja ka leiavad pealtnäha erinevate nähtuste vahel olevaid analoogiaid. See on inimeste intellektuaalse tegevuse üks aluseid, mida peetakse väga inimlikuks nähtuseks. Nähtused, mis on täiesti uued ja ka keerulised, seletatakse need ära juba tuntud ( olemasolevate ) ja lihtsate nähtuste abil. See on samuti analoogia nähtus ja seda kasutatakse väga sageli teaduses ja hariduses.

Näiteks kasutatakse ära Lego-analoogiat keele ehituse iseärasuste tundma õppimiseks. Sellest saavad aru isegi väga väikesed lapsed. Mõtte paremini edasi andmiseks kasutatakse analoogiat ka kunstis ja kirjanduses.

Analoogiaid on maailm täis, mille korral on olemas väga varjatuid analoogiaid ja ka nö iseenesestmõistetavaid analoogiaid, mida panevad tähele peaaegu kõik inimesed. Seda, et kuidas keegi analoogiat leiab ( selle võimet ), saab proovida järgmist analoogiavõrdust lahendades: AUTO : RATAS = LAEV : X. Leida tuleb see X. Antud juhul saame selle väärtuseks propelleri. Sellise näite puhul lähtutakse asjaolust, et nii ratas kui ka propeller muudavad energia liikumiseks. Lahend X ei ole õige ega vale, sest analoogia väljendab lihtsalt mingisugust seost, mis võivad olla väga palju ja väga erinevad. Samamoodi on ka keele kasutamisega. Näiteks ei ole ju teada seda, et kuidas peaks muutuma sõna, mis on nii uus, et seda ei ole keegi mitte kunagi kasutanud. Näiteks sõna sand. Kuidas seda sõna käänata, kui lausuda nii: „leidsin köögi põrandalt ühe X“. X lahendi leidmiseks tuleb teada selle sõna „sand“ omastava käände vormi. Selleks kasutamegi me analoogiat. Inimene leiab analoogiavõrduse teel selle sõna omastava käände kuju. Analoogiavõrdusi on antud juhul võimalik luua erinevatel vormidel: BLOND : BLONDI = SAND : SANDI KAND : KANNA = SAND : SANNA. Ka sellisel juhul ei saa ühte vormi pidada teisest õigemaks. Sellepärast, et üks nendest vormidest kasutavad inimesed lihtsalt sagedamini. Antud juhul kasutatakse kõige rohkem just esimest vormi.

Need sõnad, mis on uued ja tulevad keelde kasutamiseks, lähevad sageli sellisesse muuttüüpi, mis neile lihtsalt kõige paremini sobivad. Kuid paljud sõnad muutuvad ümber ühest muuttüübist teise samasuguse analoogia teel. Sõnad, mille muuterühmad ei ole suured ega lihtsad, lähevad üsna sageli suurematesse tüüpidesse just analoogia mõjul. Näiteks rabelema- ja muutuma-tüüpi sõnad lähevad üle sellisesse muuttüüpi, mida kasutatakse sagedasemini ja mis on ka tavalisem. See on nii just analoogia mõjul. Näiteks väikesed lapsed kasutavad erinevaid analoogia vorme. Väikesed lapsed kasutavad väga sageli selliseid vorme nagu näiteks „nugaga“, „õdele“, „jooksesin“, „heam“ ( see tähendab – parem ) jne. Sellepärast, et lapsed ei ole veel jõudnud sõnade õigeid muutvorme ära õppida. Seetõttu nad kasutavadki analoogiat. Kuid ka täisealised inimesed kasutavad erinevaid analoogiavorme. Näiteks kui inimese keeles ilmneb selline analoogiavorm, mis ilmneb ainult üks kord, siis on tegemist keeleveaga. Kui aga seda analoogiavormi kasutavad väga paljud inimesed, siis toimub kasutatavas keeles muutus. Näiteks eestlased käänavad sõna õlu analoogiliselt nii nagu 9

sõna elu korral: õlu : õlu : õlu. Kui see aga on ajas püsiv, siis keeles ongi toimunud analoogiamuutus. Seetõttu peavad filoloogid analoogiat üheks tähtsamaks keele muutumise mehhanismiks. ( Ehala 2001, 128-129 ) Erinevaid analoogiaid nähtuste ja objektide vahel võib näiteid tuua üsnagi palju. Toome näiteks analoogia keele ja lego vahel. Legodest on võimalik kokku panna tohutul hulgal erinevaid objekte ja ehitisi. Samamoodi on võimalik ka keelega. Erinevatest sõnadest on võimalik moodustada lugematul hulgal erinevaid lauseid. Selles mõttes on keel ja lego omavahel väga sarnased. Nii sõnadest kui ka klottsidest on võimalik kokku panna lugematul hulgal erinevaid konstruktsioone.

Klotse oskavad kõik inimesed kokku panna, kuid erinevaid sõnu õieti kasutada teeme vastavalt õigekeele reeglite alusel. ( Ehala 2001, 128-129 ) Järgnevalt toome mõned näited analoogia vormidest: 1. Kui vaadelda Maalt astronoomilist objekti, hägustab atmosfäär meie pilti. Kui vaadata ojapõhjas münti, teeb vahepealne veemass pildi ebaselgeks. Atmosfäär teeb astronoomilise objektiga sedasama. Atmosfääri pidev muutumine teeb objektid segaseks.

2. Nii jää, vesi kui ka veeaur koosnevad ühe ja sama aine H2O molekulidest. Sõltuvalt tingimustest võivad ühe ja sama aine molekulid paikneda üksteise suhtes vägagi erinevalt.

Ka telliskivid võivad paikneda mööda ehitusplatsi laialiloobitult ( nagu molekulid gaasis ), ehitusmaterjalina hunnikus ( nagu molekulid vedelikus ) või korralikult müüri laotuna ( nagu molekulid tahkises ). Telliskivide paigutuse kolmel viisil on analoogia osakeste paigutusega kolmes agregaatolekus: gaasilises, vede-las või tahkes.

3. Kui siidriidega hõõruda kivistunud puunõret, mida nimetatakse merevaiguks, hakkab merevaik külge tõmbama siidi ja teisi kergeid esemeid nagu näiteks sulgi. Külgetõmme tekib sellepärast, et hõõrumine viib osa elektrone siidi pinnalt merevaigu pinnale.

Negatiivselt laetud merevaik tõmbab aga ligi kergeid objekte, sest püüab neile kaotada oma üleliigseid elektrone. Samasugune effekt tekib, kui tõmmata kammiga korduvalt läbi kuivade juuste või lohistada jalgu mööda nailonvaipa.

4. Kui inimene on tarvitanud palju alkohoolset jooki, siis on inimene ka joobes seisundis.

Rahvakeeli öeldes on inimene purjus. Kuid see seisund sarnaneb kaine inimesega, kes pöörleb ümber oma kujuteldava telje nagu seda teevad pöörlevad taevakehad. Ja seda kiiresti ning palju kordi. Kui inimene enam ei pöörle, siis on tekkinud seisund tõepoolest sarnane joobes seisundiga. Seda võib igaüks ise järele proovida. Need erinevad tajud väga sarnanevad üksteisele, kuid ei ole täpselt üks ja sama. Need on lihtsalt analoogiad üksteisele.

Unisoofilises psühholoogias kasutatakse väga palju erinevaid analoogiaid, et kirjeldada meile seni kogematuid psüühikaelamusi. Kuid Piiblis väljendatakse erinevaid teadmisi ja tarkusi sageli just mõistukõne ( tähendamissõnade ) vormis nagu näiteks järgmised lõigud Piiblist: 1. „Nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmadu, nõnda peab ülendatama Inimese Poega, et igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu.“ ( Jh 3:1-17 ). „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka teie nendele.“ ( Mt 7:1-14 ). Armasta oma ligimest nagu iseennast. Nagu karjane hoiab oma lambaid, nii hoiab Jeesus neid, kes järgivad Tema õpetusi elus. Otsekui Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. ( Jh 15:1-7, 910, 17-23 ).

2. “Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbesse ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Lamba leidnud, võtab ta tema 10

õlgadele ja kannab koju. Siis kutsub ta kokku oma sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: “Rõõmutsege ühes minuga, sest mina leidsin oma lamba, kes oli kadunud!” Samamoodi on taevas rohkem rõõmu ühest patusest, kes oma pattudest pöördub, kui üheksakümnest üheksast, kes pole kunagi olnud eksiteedel.” Siia maailma tulijana jättis Jeesus Kristus hea Karjasena maha taeva au, kes otsib eksinud inimesi nagu kadunud lambaid. Ta soovib inimesi viia tagasi Jumala juurde. ( Lk. 15:3-7 )

3 Teadvuse seisundid

Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse teadvuse nähtuse juures erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke seisundeid. Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles teadvusel ja ka und nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.

Maailma „uutmoodi“ tajumine loob elusorganismil ( näiteks inimesel ) uue teadvuse seisundi.

Uus ja erakordne teadvuse seisund tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste koosesinemisel või ka mõne üksiku taju korral. Kui me tajume maailma tavapäraselt „teistsugusemalt“ või „rohkem“ nagu Unisoofias erinevate tajude korral kirjeldatakse, tekib meil uus ja täiesti teistsugune teadvuse seisund. Sellist psüühilist „olekut“ või „seisundit“ ei ole mitte keegi kunagi varem kogenud. Seepärast on selle olemust ka paljudel raske ettekujutada. Tegemist on millegi täiesti uue ja teistsugusega võrreldes inimese tavapärase teadvuse ja emotsionaalse seisundiga.

Inimese tavapärane ja igapäevane maailma teadvustamine on tegelikult samuti teadvuse seisund.

Seda nimetame me siin nö. teadvuse normaalseisundiks ehk lihtsalt teadvuse normaaliks. Selles eksisteerivad inimesed igapäevaselt ja kõikjal, kus nad ka iganes liiguvad. Kuid selline teadvuse seisund, mis tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste baasil, nimetame teadvuse supernormaalseisundiks ehk lihtsalt ja lühidalt teadvuse supernormaaliks. Sellisele teadvuse tasandile eelneb tavateadvuse seisund ( tavateadvuse tasand ) ehk teadvuse normaal, milles eksisteerivad inimesed igapäevaselt. Teadvuse supernormaal on juba inimesest „kõrgem teadvuse tasand“, mis tekib uutmoodi maailma tajumisel nagu on kirjeldatud üldises Unisoofilises psühholoogias. Selline teadvuse seisund erineb inimese tavateadvuse seisundist nii palju nagu erineb näiteks inimese depressioon ekstaasi seisundist. Need on inimese „kõrgemad teadvuse seisundid“, mida võib põhimõtteliselt nimetada ka teadvuse superseisunditeks.

Inimese teadvuslikku seisundit peetakse üldiselt primaadi omast „kõrgemaks“. Kuid ahvi teadvuslik tase on aga jällegi putuka teadvuse omast kõrgem ( s.t. avaram, arenenum jne ). Putuka teadvuslik seisund ületab aga näiteks vihmaussi omast mitmeid kordi. Vihmaussi teadvus on omakorda näiteks amööbi või kinglooma omast „kõrgem“, kui neil üldse esinebki mingit teadvuslikku olekut. Niimoodi võime loetelu veel jätkata palju kordi. Nagu me juba varem mainisime tekib inimesel uus ( teistsugune ) teadvuse seisund, kui ta tajub maailma teistmoodi kui seda tavapäraselt. Selline teadvuse seisund on inimese tavateadvuse eksisteerimisest „kõrgem“ – nii nagu inimese „teadvuslik tase“ ületab näiteks vihmaussi oma. See näitab, et isegi inimesest on olemas kõrgem teadvuslik vorm.

Tekkinud uut teadvuse seisundit võib põhimõtteliselt pidada kogu eluslooduse evolutsiooni absoluutseks tipuks. See on elu eksisteerimise kõrgeim vorm ja seda kogu Universumis. Ei ole teada mitte ühtegi teist eluvormi, mis oleks sellisest „teadvuse tasemest“ veelgi arenenum. Sellest veelgi kõrgemaid teadvuse seisundeid ei ole Universumis kordagi tuvastatud. Tegemist on meil üliteadvusega, mida võib mõista kui teadvuse eksisteerimise ülimusliku olekuna. Seda võib pidada 11

ka kogu elu arengu lõppfaasiks Universumis. Tegemist on meil mõistusliku elu psüühilise eksisteerimise tipptasemega.

Selline teadvuse seisund saab ilmselt tekkida ainult tehnogeenselt. See tähendab seda, et iseenesest see Universumis tekkida ja areneda ei saa. Näiteks elu planeedil Maa tekkis looduslikul teel. Üliteadvuse seisundi looduslikku tekkimist pole vähemalt siiani kuskil avastatud. Sellist teadvuslikku seisundit võimaldab „luua“ ainult juba olemasolev mõistus. See tähendab seda, et sellisele teadvuse seisundile eelneb (tava)teadvuse olemasolu, milleks võib olla näiteks inimese teadvus. Sellisel juhul loob teadvus läbi kultuuri ja tehnoloogiliste vahendite uue teadvusseisundi, mis tunduvalt erineb oma eelkäiast. Selline juhus on üks erakordsemaid ja ebatavalisemaid bioevolutsiooni tahke Universumis. Ainult teadvus ise võimaldab luua sellist ülimat teadvuslikku olekut.

4 Aegruumi taju

4.1 Sissejuhatus Absoluutselt kõik sündmused ja nähtused eksisteerivas Universumis ( välja arvatud surmalähedased kogemused ) toimuvad ajas ja ruumis ning seetõttu on aeg ja ruum ( s.t. aegruum ) Universumi kõige fundamentaalseim „nähtus“, mis esineb absoluutselt igalpool, absoluutselt iga loodusnähtuse juures. Ka Unisoofias on aja ja ruumi tunnetamine üks maailma tajumise olulisemaid aspekte. Ilmselt on see üks kõige fundamentaalsemaid taju liike üldse, sest kõik ülejäänud Unisoofias kirjeldatavad taju liigid on juba nendest tulenev.

Aja- ja ruumitaju käsitletakse Unisoofias kahel erineval juhul – ühel juhul on olemas aeg ja ruum ning teisel juhul neid olemas ei ole. Nii on Unisoofias olemas kaks aja ja ruumi käsitlust.

Unisoofias kirjeldatud ajataju olemust võib põhimõtteliselt mõista kui ajas rändamise mõjuna inimese psüühikale ja seetõttu on neid psühholoogilisi seaduspärasusi võimalik uurida ka teaduslikul teel ehk eksperimentaalselt. Kuid ruumitaju kogemusi võib mõista kui kosmoses ( s.t. maailmaruumis ) liikumise mõjuna inimese psüühikale.

Tajuda Universumi kogu aja ja ruumi ulatust ajas ja ruumis nimetatakse Unisoofias vastavalt aja ja ruumi kaugtajuks. Kuid tajuda aja ulatust ajas ainult osaliselt ( näiteks ainult enda elusündmusi ajas ) ja osaliselt ka ruumi ulatust ruumis ( näiteks inimese enda väiksust planeedi Maa suhtes või enda suurust aatomi suhtes ) nimetatakse siis vastavalt aja ja ruumi lähitajuks.

Selliste taju elamuste „uudsus“ ei kao inimesel mitte kunagi, mis tähendab seda, et saadud elamusi kogetakse alati nii nagu oleks see inimese esimene kogemus. Nendest elamustest ei väsita mitte kunagi ehk need tunnetused on alati väga „värsked“.

4.2 Ruumitaju Tajupsühholoogias on inimese aja- ja ruumitaju kohta saadud üsna häid teaduslikke andmeid. Üheks märkimisväärseimaks avastuseks on see, et inimene tajub aega ja ruumi subjektiivselt, mitte aga objektiivselt. See tähendab seda, et teadvuselamuses esinevad ka veel sellised aja ja ruumi tajumised, mis ei vasta tegelikkusele, vaid on sellest moondunud. Näiteks tuba, mis on sisustatud möödliga, tundub olevat suurem sama suurest toast, mis on tühi. Objektid, mis on heledavärvilised ja hästivalgustatud, tunduvad olevat suuremad ja lähemal kui need tegelikult on. Sageli tajutakse 12

suurte vahemaade korral objekte olevat lähemal ja väikeste vahemaade korral kaugemal olevat.

Täpselt sama on ka ajavahemikega. Näiteks lühiajalisi ajavahemikke kiputakse ülehindama, kuid alahindama pikemaaegseid ajavahemikke. Lastele tundub aeg voolavat aeglaselt, kuid samas vanemaealistele tundub aeg kulgevat kiiresti.

Inimese ruumitaju põhineb perspektiivil, parallaksil ja binokulaarsel nägemisel. Need kolm tähendavad aga järgmist. Mida kaugemalt vaadatakse mõnda eset, seda enam muutub vaatenurk esemele. Näiteks vaatenurk on seda suurem, mida lähemal on ese. Seetõttu paistavadki lähemal asuvad esemed olevat suuremad kui kaugemal asuvad esemed. Seda nimetatakse perspektiiviks.

Perspektiivi on hakatud paberil kujutama juba 15. sajandil. Mida lähemal on ese inimesele, seda rohkem muutub inimese vaatesuund esemele, kui inimene liigub ruumis. Seda nimetatakse parallaksiks. Kui inimene vaatab eset erinevatest ruumipunktidest, siis vaatesuund esemele on kõikidest nendest ruumipunktidest erinev. Tänu sellele seaduspärasusele oskab inimene hinnata enda vaatevälja sattunud esemete ruumilist paiknemist nende omavahelise liikumise kaudu, kuid sedagi ainult kogemuste põhjal. Binokulaarne nägemine põhineb sellel, et inimene vaatleb mõnda eset kahest erinevast ruumipunktist korraga. Näiteks võib see olla kahe silma abil. Inimese silmad asuvad üksteisest umbes 6-8 cm kaugusel ja just seetõttu näevad silmad ümbritsevat maailma natuke erinevalt. Sellisel juhul öeldakse, et esemed on parallaktilises nihkes. Kuid ajus pannakse kokku siiski ühtne ruumiline pilt maailmast.

Maailma ruumiliste omaduste vaimne esindamine toimub ka aistingute vahendusel. Kuid selline võime kujuneb pertseptiivseks inimese elu jooksul, sest see on seotud inimese liikumisega ruumis.

Näiteks, et Kuud kätte saada, püüab roomamiseas laps sirutada käe Kuu poole. Kuid juba 4-5aastane normaalne laps nii enam ei tee.

Unisoofilises psühholoogias käsitletakse teistsugust ruumitaju kui ülalpool välja sai toodud.

Näiteks siin on oluline tunnetada inimese enda väiksust võrreldes kogu ülejäänud Universumi ruumalaga. Inimene tajub maailma ruumilist ulatust tegelikult ainult osaliselt, sest elatakse ju sünnist surmani ainult planeedi Maa pinnal ( kui tegemist pole astronaudiga ), mis aga hõlmab kujuteldamatult väikese osa kogu Universumi ruumalast. Selline ruumi osa, kus inimene eksisteerib terve oma elu jooksul, hõlmab Universumi kogu ruumala ulatusest ainult üliväikese protsendi. See on fakt. Suurem osa inimestest näeb ainult seda osa maailmast, mil ta elab planeedil Maa, samal ajal teadmata, mis mujal Universumis toimub ja eksisteerib. Universumis eksisteerivad lõputuid erinevaid „maailmasid“, mida inimsilm pole kunagi ise reaalselt näinud. Veel vähem ettekujutada või seostada neid kuidagi oma tühiste elukogemustega. Väikese analoogiana võiks siin välja tuua näiteks mao ja kotka omavahelise seose. Madu elab kogu oma elu jooksul mööda maad siugeldes ja sellest tulenevalt on talle tajutav ainult maapinna ruumi osa. Kuid kõrgelt lendavale kotkale on tajutav palju suurem maapinna ruumi osa, kui maapinnal roomavale maole. Kõrgel lennates avaneb kotkal suurem vaateväli, kui maapeal see üldse võimalik oleks. Nii tajubki kotkas maailma nö. „rohkem“ ( avaramalt ) kui näiteks madu.

Inimene on võimeline tajuma Universumi kogu ruumilist ulatust, mitte ainult selle osa nagu me igapäevaselt kogeme elades oma väikesel planeedil Maa, mis on aga täiesti tühine võrreldes kogu ülejäänud Universumiga. Kuid selleks me peaksime rändama planeedilt Maa kaugeimate galaktikateni, et näha enda ihusilmadega suurimaid objekte ja kaugusi, mis Universumis eksisteerivad. Ise reaalselt Universumi avarustes ringi liikudes on võimalik tajuda Universumi ruumi suure-mastaabilisust. Sellisel juhul toimugu liikumine maailmaruumis sujuvalt ja pidevalt.

Näiteks võiks alustada oma kosmilist liikumisteed planeedilt Maa, sellest järgmine kosmiline tasand oleks kogu Päikesesüsteemi ruumilise avaruse kompamine, edasi tuleb juba Linnutee galaktika ja siis galaktikate moodustised nagu näiteks galaktikate parved ja superparved. Sujuv ja pidev liikumine väikestelt objektidelt suurtele kehadele annabki inimesele kõige parema ettekujutuse meie Universumi ruumilise mastaapsuse kohta ja samas ka inimese enda suuruse selles. Selline kujutlus annab meile tunnetuslikult mõista seda, et millist ruumiosa miski hõlmab. Selline kirjeldatud taju ilming avaldub ilmselt reaalsete kosmoserändude korral, kuid saab ka ilma selleta ehk ainult inimese kujutluses, mis omakorda võimaldab kõike seda tajuda. Selleks aga oleks vaja tohutult head kujutlusvõimet. Kui enda väiksuse tajumine võrreldes kogu Universumi ruumalaga oleks inimese kujutluses samaväärne reaalse kosmoserännu kogemusega läbi Universumi hiigelruumi, asendaks 13

see päriskosmosereisidest saadava ruumi tunnetuse. Tõenäoliselt ei ole see võimalik ilma inimese aju mingi kindla neuronaalse aktiivsuseta. Universumi ruumiline mastaapsus on nii tohutult suur, et selle täielikuks tajumiseks on vaja mingisuguste eriliste ( kuid kindlate ) ajupiirkondade sünkroonset aktiivsust, mis on seotud inimese psühholoogia tajusüsteemidega.

Et tajuda erinevate objektide või isegi kogu maailma ruumilist ulatust, tuleb seda teha sujuvalt.

See tähendab seda, et tajuda tuleb ruumi nii, et minna sujuvalt üle väikestest ruumimõõtmetest väga suurte mõõtmeteni. Selline tuntud viis annab väga hea tunnetuse nii objekti enda ruumilise ulatuse kohta ruumis kui ka inimese enda suuruse võrdluse selle sama objektiga. Nii on võimalik tajuda selle ruumilist sügavust ja ulatust ruumis ükskõik milliste mõõtmetega objekt ka oleks. Näiteks kui inimene on otsustanud lennata Maalt otse avakosmosesse, läbib ta selleks palju „ruumitasandeid“.

Näiteks teel taevasse jätab ta maha esmalt maapinna, kus inimene seisis. Pärast seda jääb maha teatud suurusega maa-ala, siis järgmisena linnaosa, siis linna, maakonna, riigi, mandri jne kuni lõpuks on terve planeet Maa seljataha jäänud. Selline üleminek väikestest ruumimõõtmetest väga suurte mõõtmeteni annab väga hea tunnetuse erinevate objektide ja ka maailma tegelikest ruumilistest ulatustest. Samuti ka objektide vahelisi ja inimese enda tõelisi suurusjärke võrreldes ümbritsevaga. Analoogiliselt on võimalik tajuda ka kogu Universumi ruumilist ulatust ja seeläbi inimese väiksust selles.

Elementaarosakesed, mis kuuluvad aatomite koostisesse, on Universumi teadaolevalt kõige väiksemad objektid. Aatomid ise moodustavadki kogu ümberoleva nähtava aine.

Aatomite läbimõõt on umbes 10-10 meetrit ehk üks kümnemiljardik meetrit. See tähendab seda, et kui panna külg külje kõrvale 10 miljardit aatomit, siis saame meetripikkuse „aatomite keti“. Elektronid on aatomist veel umbes sada tuhat korda väiksemad. Nad tiirlevad ümber aatomi tuuma ja nende läbimõõt on umbes 10-15 meetrit. Elektronid on ühed väikseimad aatomite koostisosadesse kuuluvad osakesed. Kuid ainult kvargid on natuke nendest väiksemad – umbes 10-16 meetrit. Kui aga võrdleme neid osakesi igapäevastes mõõtudes ( meetrites ja sentimeetrites ), peame neid osakesi suurendama miljardeid kordi. Näiteks planeet Maa on nendest asjadest siis umbes mõni miljon korda suurem ( umbes 107 meetrit ) ja meie Päikesesüsteem on Maast veel miljard korda suurem. Kui Päikese läbimõõt vastaks keskmisele täiskasvanule, siis oleks Jupiter kõigest tema pea suurune. Maa oleks vaid pisut suurem kui silmamuna vikerkest.

Päikesesüsteemi läbimõõduks arvatakse olevat umbes 1016 meetrit ehk 1013 kilomeetrit.

Nii suurtes mõõtkavades kaotavad meetrid ja isegi kilomeetrid rakendatavuse. Seetõttu kasutatakse kosmoloogias valgusaasta mõistet. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga. Valguse kiirus vaakumis ( kosmos ongi põhiliselt vaakum ) on ligikaudu 300 000 km/s ja üks valgusaasta on seetõttu ligikaudu 1013 kilo- meetrit. Meie Päikesesüsteemi läbimõõt on seega peaaegu üks valgusaasta. Päikesesüsteem asub ühe suure tähesüsteemi sees, mille nimeks on Linnutee galaktika. See on ligikaudu 100 000 korda suurem kui kogu meie Päikesesüsteem. Kuid ka meie galaktika ei triivi mööda ilmaruumi päris üksinda. Seda teeb ta koos teiste galaktikatega ja need galaktikad moodustavad kokku juba galaktika parve. Sinna kuulub ka meie Galaktika ja kokku on neid umbes 50. Sellest veel umbes 20 korda suuremad ilmnevad juba galaktikate superparved. Universumi vaadeldava piirile jõuamegi siis, kui me seda mõõtu veel umbes 100-ga korrutame. Selline Universumi vaadeldav piir asub meist umbes 10 miljardi valgusaasta kaugusel. Selline „kõige suurem“ kaugus võrdub 1026 meetri- ga. Kõige väiksematest objektidest ( kvarkidest ) kuni kõige suuremateni ( Universumi vaadeldava piirini ) annab meile aimu kogu Universumi mõõteskaala ulatuse. See on 10-16 meetrist kuni 1026 meetrini. See tähendab seda, et Universum on miljon miljonit miljonit miljonit miljonit miljonit miljonit ( ehk 1042 ) korda suurem kui kõige väiksem osake.

Planeet Maa tiirleb ümber Päikese, mille kaugus Maast on 150 miljonit km. Päike tiirleb omakorda ümber Linnutee Galaktika tsentri, mille kaugus on 8,5 kpc. Praegusel ajal asub 14

meie Päike ( seega kogu Päikesesüsteem ) Linnutee galaktika kahe spiraalharu vahel: seesmise, Orioni haru ja välimise, Perseuse haru vahel. Orioni haru asub Orioni tähtkuju suunas. Linnutee Galaktika enda läbimõõt on umbes 30 kpc ja umbes 700 kpc kaugusel Linnuteest asub Andromeeda udukogu. Linnutee, Andromeeda ja veel umbes paarkümmend galaktikat moodustavad ühe suurema süsteemi ehk galaktikate parve, mida nimetatakse Kohalikuks Grupiks ehk Kohalikuks Galaktikarühmaks, milles on suhteliselt vähe galaktikaid. Näiteks Virgo galaktikaparves on umbes 2000 galaktikat ja see on umbes 10 miljoni valgusaasta suurune. Virgo galaktikaparv asub meie Kohalikust Galaktikarühmast umbes 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju suunas vaadatuna. Kuid Coma parv asub sellest veel kaugemal – nimelt Berenike Juuste tähtkujus. Coma parves on rohkem kui 3000 galaktikat ja see on ka kaks korda suurem.

Galaktikaparved erinevad üksteisest nii suuruse kui ka kuju poolest. Näiteks Coma parv on peaaegu kerakujuline, kuid seevastu meie Kohalik Galaktikarühm ja Virgo Parv on ebakorrapärase kujuga. Galaktikaparved moodustavad gravitatsiooni tulemusena ka ülisuuri superparvi. Meie Kohalik Galaktikarühm kuulub superparve, mille kese asub suures Virgo galaktikaparves ja mis asub meist Neitsi tähtkujus umbes 20 Mpc kaugusel.

Seda nimetatakse Kohalikuks Superparveks, kuid vahel ka Virgo superparveks. See on ligikaudu 100 miljoni valgusaasta suurune, mille läbimõõt on ligi 50 Mpc ja lapikuse paksus on 10-15 Mpc. Universumis ( mille vanuseks loetakse 13,7 miljardit aastat ) on avastatud tuhandeid galaktikate superparvi ja need on kõige suuremad struktuurid Universumis üldse. Galaktikate superparvede kujud varieeruvad üksteise suhtes väga suurel määral. Näiteks on neid väga õhukesi nagu lehti, kuid samas on ka kõveraid ahelaid, mida ka filamentideks nimetatakse. Kõige suurem galaktika superparv on nn Suur Müür. See on õhukese kihi kujuline struktuur, mille mõõtmed on 750 * 250 miljonit valgusaastat ja paksust on ainult 20 miljonit valgusaastat. Ka galaktikate superparved ei ole maailmaruumis ühtlaselt jaotunud nii nagu seda ei ole tähed ja galaktikad.

Superparvede vahele jäävad väga suured tühjad piirkonnad, kuid need kõik on omavahel „ühenduses“. See annab Universumile käsnataolise struktuuri.

Kuna ajas rändamise teooria järgi paisub Universum lõpmatult kaua aega ehk lõpmatult kauges tulevikus on Universum lõpmatult suur ja lõpmata elueaga ehk Universum sai alguse lõpmatult väikesest ajahetkest ja ruumimõõtmest, siis selle järgi elame sellises aegruumi „punktis“, mis asub aja ja ruumi lõpmatus ulatuses. Inimene eksisteerib sünnist surmani Universumi lõpmatu eluea jooksul ainult imepisikese osa ja Universumi lõpmatu suures ruumalas kujuteldamatult väikeses osas. See tähendab seda, et inimene eksisteerib Universumi aja ja ruumi lõpmata ulatuses ainult teatud ajavahemiku ja sedagi ainult teatud ruumalas. Teaduslikud uuringud on näidanud, et inimene tajub lõpmatust ainult numbriliselt. See tähendab seda, et näiteks mingi igapäevane lõplik nähtus kordub lõputult. Näiteks aeg on lõpmatu siis, kui päevale järgneb alati samasugune päev. Ka mingisugune tee võib olla lõpmatu, kui kilomeetrile järgneb alati samasugune kilomeeter.

Inimesed tajuvad ruumi nägemismeele abil. Ruum on ainult siis lõpmatu, kui igasugustest objektidest kaugemal on alati veel teisi objekte.

15

Joonis 1 Universumi mastaabid – alates planeet Maast kuni vaadeldava Universumi piirini. (http://www.funpic.hu/en/categories/others-graphics/40056_if-god-took-7-days-on-making-earthhow-long-did-observable-universe-take?categoryId=11&position=)

Joonis 2 Päikesesüsteem kuulub Linnutee galaktikasse ja see omakorda kuulub Kohalikku Galaktikarühma.

Selles galaktika parves on umbes 30 galaktikat. Ümber Linnutee galaktika tiirlevad Suur ja Väike Magalhaesi Pilv, mis on tegelikult korrapäratu kujuga galaktikad. Linnutee, Andromeeda ( M31 ) ja M33 galaktika on parves kolm suuremat. Kuid ka Kohalik Galaktikarühm kuulub veel suuremasse galaktikate rühma – nimelt Kohalikku Superparve. ( „Kosmos“, Marshall Mini, Ian Graham, Koolibri 2002 )

16

Joonis 3 Inimese silm ei suuda eristada väga suuri vahemaid ruumis ja seega tunduvad kõik tähed taevas olevat ühekaugustel. Tegelikkuses asuvad tähed väga erinevates kaugustes. Näiteks tähed, mis paistavad taevas üksteisele väga lähedal olevat, on tegelikult teineteisest väga kaugel. Näiteks tähed, mis paiknevad Orionis, on tegelikult Maast paarisaja kuni tuhande valgusaasta kaugusel. ( „Kosmos“, Marshall Mini, Ian Graham, Koolibri 2002 )

Võtame näiteks meile teada ja tuntud Linnutee galaktika. Me teame faktiliselt, et see on olemas ja teame fotode järgi ka seda, et missugune see välja näeb. Kuid Galaktikat tajudes näeksime ja saaksime sellest rohkem aru kui selle olemasolu lihtsalt faktiliselt teada. Taju võimaldab saada erinevatest objektidest palju rohkem informatsiooni kui faktiline teadmine. Selle paremaks mõistmiseks toome siin välja analoogia näiteks galaktika ja mingisuguse suvalise niidu või põllu välja vahelise seose. Kui inimene seisab keset niidu välja, mis on kaugelt ümbritsetud puudega ( ehk metsaga ), siis tajub ta selle hinnangulist suurust ja enda ruumiosa selles. Inimene tunnetab niiduvälja suurust ainuüksi oma enda vaateväljaga. Ta oskab ka subjektiivselt hinnata oma ruumilist seost ( ruumilist ulatust ) selles ehk enda väiksust võrreldes niiduvälja suurusega. Inimese enda väiksust võrreldes Galaktika ruumiväljaga peaks tajuma täpselt samamoodi nagu niiduvälja korral, mis oli kaugelt ümbritsetud metsaga. Selle taju aistingu mõju inimese vaimsele projektsioonile ( teadvusele ) peaks olema mõlemal juhul täpselt samasugune. Kui avalduks eriline võimalus vaadata väljaspoolt seda tohutut objekti oma enda ihusilmadega, siis avaldubki inimesel selline tõeline tunnetus Galaktika kogu ruumilise ulatuse kohta kosmoses. Kuid säärane taju võiks tulla ka ilma seda ise reaalselt nägemata ehk ainult inimese enda kujutluses. Analoogiliselt võiks niimoodi tunnetada ka kogu Universumi ruumilist ulatust oma kõigis mastaapides ilma seda reaalselt ise nägemata.

Praegusel ajal ei ole inimeste kosmosetehnoloogia nii arenenud, et inimene oleks võimeline liikuma kosmoses meie galaktika ruumist välja nii, et inimene näeks eemalt Linnutee galaktikat nagu näiteks meie kosmonaudid vaatavad kosmoses eemalt meie planeeti Maad. Kuid meie galaktikat on siiski võimalik näha ka Maa peal olles. Näiteks talvisel öisel ajal pilvitusse taevasse vaadates näeme selgelt eristuvat meie enda galaktika halot. Selleks aga peab linnadest viibima üsna kaugel, et vältida „valgusreostust“. Linnade öine tuledesära häirib tähtede nähtavust maale. See vaade, mis inimesele avaneb, on väga lummav ja vapustavalt võimas. Võiks öelda isegi nii, et see tunne on peaaegu samasugune, mille korral inimene vaatleks enda galaktikat sellest väljaspool olles, kui ta on kosmoses liikunud galaktika ruumist väljapoole. Analoogia on nendel kahel aspektil täiesti ilmne.

Objekti tunnetamisega peaks kaasnema ka selle ruumilise „sügavuse“ tajumine. Me teame faktiliselt, et näiteks inimene koosneb aineosakestest, s.t. elementaarosakestest nagu näiteks elektronidest ja nukleonidest. Kuid peale selle faktilise teadmise on võimalik seda ka tajuda.

Inimese ruumiline ulatus ruumis ei piirdu ainult sellega, mida me reaalselt ja otseselt näeme.

17

Kõikjal Universumis loovad imepisikesed osakesed, mille hulk on kordades suurem kui kõik maailma liivaterad kokku, enda mõõtmetega võrreldes hiigelsuuri struktuure. Need osakesed moodustavad hiigelsuuri struktuurseid tervikuid, mida me kõikjal näemegi ainena. Inimesega võrreldes on need osakesed väga väikesed ja seetõttu võibki inimese tajumise kohta välja tuua järgmise analoogia. Näiteks kui inimesel on võimalus viibida avakosmoses ja näha sealt eemalt meie planeeti Maad, siis sellisel juhul tajub ta väga selgesti kui väikesed me tegelikult oleme võrreldes planeedi suuruse endaga. Inimese ja planeedi Maa suuruse erinevus ja nende ruumiline ulatus on sellisel juhul üsna selgesti tunnetatav. Mingil määral on seda võimalik tajuda isegi väga kõrgel maa kohal lennates. Analoogiliselt eelnevaga oleks võimalik inimese ajus eksisteeriva kujutluse pinnalt tajuda, kuidas imepisikesed osakesed moodustavad inimese kui eksisteeriva terviku. See tähendab tajuda inimese sissepoole suunatud ruumilist ulatust. Tunnetada inimest moodustavaid osakesi samamoodi nagu astronaut tajub kosmoses Maad vaadates selle peal elavaid imeväikesi inimesi. Nii tajume ka inimese ruumilist sügavust.

Paljud Venemaa noored tegelevad ühe eluohtliku lõbuga – nn taevas kõndimisega.

Noored kõnnivad ja seisavad väga kõrgete hoonete või muude rajatiste tipus kõrge kukkumise serval. Hooneid enamasti ka pildistatakse. Turvavarustust sellisel tegevusel ei kasutata. Näiteks Marat Dupri tegeles sellise hobiga juba aastaid. Ta on oma sõpradega turninud paljude hoonete ja ehitiste tippu. Näiteks käis üks neist 215 meetri kõrgusel Peetri I monumendi otsas. Kuid selline tegevus on enamasti siiski keelatud. Seepärast harrastatakse seda hobi salaja. Kuid Marat õigustab riski saadava naudinguga: „Kui olen katusel, tekib tunne, et kogu maailm on mu jalge ees. Kõik probleemid ja hädad jäävad kuhugi alla maha. Kõrgus erutab mind. See annab energiat ja entusiasmi uusi häid pilte teha.“ Ta ei karda kukkuda ja viga saada. Kuid samas saab aru, et säärane tegevus on siiski tervisele kahjulik. Pärast meeletut adrenaliinidoosi võib järgneda peavalusid, mis võivad kesta mitu päeva. Aastal 2012 oktoobris hüppas austerlane Felix Baumgartner alla 39 000 meetri kõrguselt. Pärast edukat maandumist andis ta mõista: „Mõnikord peab minema väga kõrgele üles, et näha, kui väike sa tegelikult oled.“ Vabalangemise ajal saavutas ta esimese inimesena helikiiruse. Tema kiirus küündis 1342,8 kilomeetri tunnini.

Ta väljendab: „Ma ei tundnud ülehelikiirust üldse, mul oli nii palju tegemist teiste asjadega. Minule langes 20-tonnine koormus.“ Sellegipoolest oli ta kogu aeg teadlik tema ümber toimuvast. Kuid ohtlikkust olukorrast Baumgartner siiski ei pääsenud: „Ma olen seitse aastat selle hetke nimel tööd teinud. Ja siis äkki ei tööta visiirisoojendus õigesti.

Ma mõtlesin: „See ei saa ometi tõsi olla.“ Kuid siis otsustasime me ikka hüpata.“ Kõrgel Maa stratosfääris oli ta ka veel väsinud ja vedelikupuuduses. Kuid see ei olnud veel kõik.

Ta sattus ka ohtlikku keerisesse: „Korraks mõtlesin, et kaotan teadvuse.“ Kuid tema närvid pidasid kõigele vaatamata siiski vastu.

18

Joonis 4 Kõrgel maapinnast hõljuvad langevarjurid. Ka sellisel korral ilmnevad ruumitaju fenomenaalsed aspektid – tajutakse maailma ruumilist ulatust ja enda väiksust selles. http://f2.pmo.ee/f/2012/07/22/1229008t20h07f5.jpg

Järgnevalt vaatame erinevaid analoogiaid, mis illustreerivad kuulsat ütlust, et „oma silm on kuningas“ ja/või „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“. Näiteks kui inimene näeb mõnda kõrghoonet ise oma enda silmadega ja seda sama objekti näeb ta televiisorist või pildi pealt, siis on nende kahe vahel üsna selge tunnetuslik erinevus. Ise reaalselt näha on hoonet hõlpsam tajuda, s.t. pilvelõhkuja ruumilist ulatust ruumis ja ka enda suurust võrreldes hoonega. Mitte ükski pilt ei anna kunagi sellist „tajuefekti“ nagu seda annab objekti reaalne ehk vahetu vaatlemine. Sellepärast, et kui me näeme mingisugust objekti või kogeme mingit sündmust vahetult, siis saab meie aju sellest palju rohkem informatsiooni, kui mõne pildi, filmi või mingil muul vahendusel. Pole siis midagi imestada inimeste suust kõlanud väidetest, et superstaari kontserdil ise olla on hoopis midagi muud kui seda samal ajal kodus televiisorist vaadata. Informatsiooni on lihtsalt palju rohkem, mis ajju jõuab.

Sellist inimese taju, mida saadakse ainult vahetult, on võimalik luua ka ainult inimese enda teadvuses eksisteeriva kujutluse pinnalt, s.t. ilma mingisuguse reaalse objekti või sündmuse vahetu nägemise/kogemise kaudu.

Kahemõõtmelise ja kolmemõõtmelise ehk ruumilise pildi omavahelisel võrdlemisel saab kõige rohkem aimu tunnetamise olulisusest. Selline võrdlus näitab väga ilmekalt ühe ja sama objekti tajumise erinevust kahel väga erineval fotol, mida pole vaja isegi sõnades kirjeldadagi. Selline erinevus sarnaneb ka sellise juhuga, kui näiteks võrrelda inimese vaimusilmas olevat kujutlust nähtava virtuaalse reaalsusega, mida tänapäeva tehnoloogia meile võimaldab. Sellisel juhul on erinevate objektide tajumise vahekord üsna suuresti erinev. Niisamuti on väga erinevad ka inimese teadvuses eksisteeriva kujutluse ja selge unenäo tajude vahekorrad. Kõik need analoogiad näitavad väga selgesti seda, et kui oluline on tegelikult peale lihtsa faktilise teadmise ka veel tunnetamine nagu näiteks mingi objekti ruumilist ulatust ruumis, selle sisemist sügavust, inimese enda suuruse vahekorda selle objektiga jne. Võib üsna kindlalt väita, et inimese „kõrgem“ taju loob erinevatest objektidest ja maailmast „reaalsema pildi“.

19

Joonis 5 Maa ja Kuu ning Pluuto ja Charoni vahelise kauguse visuaalne võrdlemine ( tajumine ). http://opik.obs.ee/osa2/ptk10/pildid/kakspl.gif

4.3 Ajataju

Psühholoogias on saadud uuringute käigus väga häid andmeid inimese ajataju olemuse kohta.

Näiteks inimese ajataju seisneb sündmuste järgnevuse tajumisel. Seega inimene tajub sündmuste omavahelisi enne-pärast suhteid. See seisneb järgnevas. Psühholoogiliseks momendiks, mille kestus on umbes 50 – 200 ms, nimetatakse sellist ajaintervalli, mille jooksul ei suuda tajuja erinevaid sündmusi ehk ärritusi omavahel eristada. Sündmused, mis toimuvad selle momendi ehk ajakvandi jooksul, tajutakse ühe ja sama sündmusena või erinevate sündmustena, mis toimuvad üheaegselt.

Kui mingisugune ärritus satub üksteisele järgnevatele momentidele, siis tajub inimene sündmusi, mis on ajas erinevad või mis esinesid erinevatel aegadel. Inimene suudab tajuda nende sündmuste järjekorda. Aja tunnetamise mõistmiseks võib välja tuua järgmise hea analoogia – filmi. Filmis järgnevad kiiresti üksteisele rida staatilisi pilte, mis jätavad sellise mulje, et film jookseb silmade eest läbi näiliselt katkematu piltide jadana. Filmi iga pilt erineb natukene üksteisest ja seda on hästi näha siis, kui kerida filmi aeglasemalt. Kuid filmi katkematu liikumise illusioon tekib siis, kui pildid ilmuvad ekraanile kiirusega 24 pilti sekundis. Inimese aju töötab tegelikult täpselt samamoodi. Inimene näeb maailma sarnaselt filmiga samuti piltide jadana. Aju registreerides muutusi skanneerib kiiresti iga uut kuvandit. Seetõttu oskab inimene vältida kokkupõrkeid igasuguste objektega. Nii nagu filmi korralgi on tegemist siiski aju poolt loodud liikumise illusiooniga. Näiteks kui piltide arv muutuks sekundis väiksemaks, siis inimese ajataju oluliselt muutuks. Aeg sellisel juhul kiireneks. Näiteks aastad mööduksid umbes tundidega. Kui aga aju skanneeriks igas sekundis palju rohkem pilte, siis näeb inimene palju detaile. Aeg sellisel juhul aegleneks.

Ajataju olemasolu tõttu on inimesed võimelised liikuma ajas minevikku või tulevikku. Selline oskus või võime on teadaolevalt ainult inimesel ja ühelgi teisel loomariigi esindajal sellist võimet ei ole olemas. Inimene saab liikuda ajas ainult oma mõtetes, kujutlustes. Näiteks planeerides oma 20

tegevusi ette, mida tulevikus sooritada või meenutades vanu aegu – sukeldudes oma mõtetes minevikus asetleidnud sündmustesse. Sellist imetabast võimet nimetatakse kronesteesiaks, mis tuleb kreeka keelsetest sõnadest chronos ( mis tähendab aega ) ja aisthesis ( mis tähendab taju ).

Otsetõlkes tähendaks kronesteesia mõiste ajataju. Inimesel on selline võime unikaalne, sest mitte ühelgi teisel eluvormil Maal ei ole sellist võimet. Tänu sellele võimele suudame me teha näiteks tuleviku plaane ja vastavalt sellele muuta oma käitumisharjumusi. Lapsel areneb selline mõttes ajas liikumise võime välja alles umbes 3 – 5 esimese eluaasta jooksul. Ilma kronesteesia võimeta ei suudaks inimesed unistada ega tuleviku sündmuste mõju ette näha praegustele olukordadele.

Inimese kronesteesia võimet peetakse üheks kõige otsustavamaks teguriks kunagiste kõrgkultuuride ja tsivilisatsioonide tekkeloos. Mõttes ajas liikuda annab inimesele võime analüüsida minevikku ja olevikku ning seejärel ennustada ette võivaid sündmusi. Niimoodi inimene otsustab, eristab ja valib.

Kunagiste suurte monumentide püstitamisega sooviti jääda surematuks – kesta edasi ka tulevikus, peale inimese surma. On olemas ohtlikuid olukordi, kus on hädavajalik analüüsida olevikus asetleidvaid situatsioone ja luua sellest tuleviku stsenaarium. Kronesteesia võime on kindlasti inimmõistuse üks põhifunktsioone, mille olemasoluta ei tunneks me selliseid kultuure, mis tänapäeval olemas või säilinud on. Analüüsida minevikku ja olevikku ning sellest järeldada tulevikus aset leidvaid sündmusi või objekte on inimese mõistuse üks tähtsamaid omadusi. Näiteks tööriistade valmistamise võime näitab inimese ühte kõige loomulikumat intelligentsuse vormi – nimelt abstraheerimisvõimet. See tähendab seda, et inimesel on ajus kujutlus valmistavast tööriistast juba varem olemas, kui ta seda looma hakkab. Ka selline asjaolu näitab inimese arukust.

Psühholoog Jean Piaget nimetab abstraheerimisvõimet tegevuse virtuaalse realiseerimise võimeks või vahel mentaalseks manipuleerimiseks sümboolsete objektidega. Inimese intelligentsus avaldub näiteks kaaludes eelnevalt tegevuse või hüpoteesist tulenevaid tagajärgi, mõelda lähteandmetes sisalduva kasuliku teabe üle. Minevikus asetleidnu määrab tegevusi olevikus ja tulevikus. Seepärast ei saa elada teadmatuses, et mis on varem asetleidnud. „Kes ei mäleta minevikku, see elab ilma tulevikuta.“ Järelikult ajas võimalikku rändamist on üldse ainult kahte liiki. Esimene liik neist hõlmab inimese reaalset ( füüsilist ) ajas rändamist, mis on kirja pandud Maailmataju ajas rändamise teoorias. Teine liik aga hõlmab mõttelist ajas rändamist, mida psühholoogias nimetatakse kronesteesiaks ehk ajatajuks. Vastavalt nende liikidele nimetatakse esimest liiki ajas rändamist füüsikaliseks ajas rändamiseks ja teist liiki psühholoogiliseks aja rännuks. Mõistus, mis omab kronesteesiat ehk ajataju võimet, suudab lõpuks kunagi teostada ka füüsikalist ajas rändamist.

Kuid unisoofilises psühholoogias käsitleme sellist ajataju vormi, mis seisneb erinevate ajahetkede omavaheliste kauguste tajumisel ajas. Aja tunnetamine Unisoofias sarnaneb eelnevalt käsitletava ruumitajuga. See tähendab seda, et nii nagu oli ruumitaju korral, nii tajub inimene ka aega ainult osaliselt. Näiteks see aeg, mida inimene tajub selles eksisteerides kogu oma elu jooksul ( elades planeedil Maa ), on tegelikult palju pikema aja ulatuse osa ( s.t. kogu Universumi eksisteerimise aja ulatuse osa ).

Pärast Suurt Pauku ( umbes esimese 10-43 sekundi jooksul ) tekkisid aeg ja ruum, kõik fundamentaaljõud ning ülejäänud teadaolevad füüsikaseadused. Universum oli üliväike esimese 10-35 sekundi vältel. Universum oli siis ülikõrge temperatuuriga ( umbes 1027 kraadi ) ja omas suurt energiat. Gravitatsioon oli juba muutunud arvestavaks jõuks ning kujunema hakkasid esimesed elementaarosakesed. Näiteks ka elektronid. Sellele järgnes Universumi inflatsioon ehk ülijärsk paisumine. Temperatuur kahanes väga kiiresti koos Universumi paisumisega. Prootonid ja neutronid, mis kuuluvad aatomite tuumadesse, moodustusid siis, kui Universum oli 10-6 ehk üks miljondik sekundit vana. Prootonid on ju vesinikuaatomite tuumad. Kolm minutit hiljem oli Universumi temperatuur kõigest miljard ehk 109 kraadi. Ühinema hakkasid prootonid ja neutronid ning tekkisid deuteeriumi ( ehk raske vesiniku ) ja heeliumi tuumad. Sellisel ajal kujunes Universumis välja vesiniku ja heeliumi suhteline hulk. Järgmise 300 000 aasta jooksul ei kulgenud füüsikalised protsessid enam nii kiiresti. Mida enam Universum paisus, seda enam ka 21

selle temperatuur langes. Universumis domineeris kiirgus, milles elektronid ja aatomituumad vabalt ringi liikusid. Niimoodi ringi liikuvad osakesed neelasid ja hajutasid kiirgust, mis ei lasknud sellel kaugele levida. Niimoodi hajutab ka maapealne udu valgust. Umbes 300 000 aastat pärast Suurt Pauku langes Universumi temperatuur vähemaks kui 3000 kraadi. Elektronid ühinesid prootonitega ja neutronitega.

Moodustusid esimesed vesiniku- ja heeliumiaatomid. Kiirgus hakkas Universumis hajuma. Laetud osakeste hulga vähenemine võimaldas valgusel segamatult levida.

Seetõttu muutus Universum läbipaistvaks. Esimese kahe miljardi aasta jooksul hakkas vesiniku ja heeliumi segu moodustama pilvi. Esimesed tähed ja galaktikad sündisidki just nende pilvede kokkutõmbumistest. Kümne miljardi valgusaasta kaugusel asuvaid galaktikaid näeme me neid sellistena, nagu nad olid kümme miljardit aastat tagasi.

Inimene tajub Universumis eksisteerivat aja ulatust ainult osaliselt, mitte selle kogu tervikut.

Kuid ka kogu tervikut on inimesel võimalik tajuda. Selle mõistmiseks toome välja näiteks ühe analoogia. Kui kõrges eas inimene on reaalselt rännanud ajas minevikku näiteks oma enda lapsepõlve, siis tajub ta aja perioodi ( lapsepõlvest kuni hetkeni, mil ta ajas tagasi rändama hakkas ehk olevikuni ) teistmoodi kui harilikult, mida siin kirjeldada ei ole võimalik. Just sedaviisi ongi võimalik ka tavapäraselt tunnetada tõelist aja ulatust ajas, kui me tajume mineviku või tuleviku kaugust olevikust. See tähendab ka seda, et tuleks peale mineviku ja tuleviku enda tajumist tunnetada ka veel oleviku „kaugust“ minevikust ja tulevikust. Inimene tajuks aja ulatust näiteks lapsepõlvest kuni kõrge vanuseni ( ehk olevikuni ) samamoodi nagu siis, kui ta oleks ise reaalselt rännanud ajas tagasi kaugesse lapsepõlve ja tajunud aega lapsepõlvest tänapäevani ( ehk sellisel juhul olevikust tulevikku ). Niimoodi on inimesel võimalik tunnetada kogu enda elatud aja perioodi ja selle pikkust võrrelda näiteks planeedi Maa „eluajaga“. Inimese eluea pikkus on tühiselt väike võrreldes Maa omaga. Me teame seda faktiliselt, kuid sellisel korral inimene juba tajub seda.

Täpselt samamoodi on võimalik tajuda ka kogu aega Universumis ehk tajuda aega kogu oma ulatuses ja inimese imepisikest osa selles.

Igal inimesel on oma elu kohta kindlad mälestused. Oletame nüüd seda, et inimene mõtleb ( mälestab ) enda elus ühele kindlale sündmusele, mis on minevikus asetleidnud. See on inimese mälus eksisteeriv mälestus. Sellisel juhul mõtleb ta olevikus mineviku peale, mida võib tegelikult ka igaüks ise teha. Seda peetakse ka tavapäraseks aja tunnetamiseks. Kuid nüüd teoretiseerime seda, et inimene rändab reaalselt ajas minevikku sellisesse aega, millal ja kus see sündmus aset leidis, mida inimene parajasti mälestab. Kuid mälestus tulevikust ( kust aja rännak alguse sai ) jääb talle siiski alles. Sellisel juhul on tegemist vastupidise olukorraga. Inimene mõtleb ( mälestab ) nüüd seda aega ja kohta, kust ta tulevikust tulnud on. Inimene mäletab enda tulevikus asetleidvaid sündmusi. Sellisel juhul mõtleb ta olevikus tuleviku peale. Inimene tajub nüüd aega teistsugusena kui harilikult. Ta tunnetab nüüd ajahetkede omavahelisi kaugusi ajas, s.t. nende ulatusi ajas.

Niisamuti ka inimese enda eluea pikkust selles. Inimene tajub aja ulatust ajas. Esimesel juhul sellist tunnetust ei teki, küll aga võib tekkida selline tunne, mida me nimetame nostalgiaks. Teisel juhul aga tajub inimene erinevate sündmuste omavahelist kaugust ajas.

Reaalselt ajas rännata on hoopis midagi muud kui seda enda peas ettekujutada ehk kasutada kronesteesiat. Täpselt sama oli eelnevalt ka ruumitajuga, mille korral oli kosmoses planeedi Maa reaalsest vaatlemisest tekkiv tunnetus väga erinev sellest kui vaadata seda fotode pealt või filmidest.

Tunnetamine erineb väga suurel määral sellest mida me seni kogenud oleme.

Näiteks paljud kõrges eas inimesed on vaadanud oma fotoalbumis enda vanu pilte kauges minevikus toimunud sündmustest või näinud enda vanu filmikaadreid sündmustest, mil inimene oli siis väga noor. Ilmselt oleme seda kõik korra elus teinud. Selline „mineviku tunnetamine“ ( „nostalgia“ ) ei ole kaugeltki võrreldav sellise tundmusega, mil inimene on ise taaskord sattunud oma minevikus asetleidnud sündmustesse ( s.t. sooritanud ajarännaku minevikku ) ja kogeb uuesti kõike vahetult, mitte ei ole mineviku aja vahendajateks vana foto, film või muu selle taolist. Kuid selleks peab inimene reaalselt rändama ajas minevikku. Võib ainult ettekujutada millised tundmused inimest valdavad kui tal on võimalus rännata ajas minevikku või tulevikku. Näha ja 22

kogeda endaga ( või testega ) seotud sündmusi kas siis kõrvalt vaates või nii, et inimene elab uuesti üle oma minevikus asetleidnud eluetapid. Selline aja ( aja möödumise või mineviku ja tuleviku ) tajumine ei ole kaugeltki võrreldav lihtsalt enda peas meenutamisega või vanade fotode ja filmide vaatamisega. Kuid sellist aja tunnetust ei pea ilmtingimata kogema ainult siis kui inimene ise on reaalselt taas enda vanades aegades ( s.t. rännanud ajas tagasi näiteks oma lapsepõlve ). Selline eriline ajataju võib avalduda ka ilma reaalse aja rännakuta – s.t. tajudes seda ainult ajus eksisteeriva kujutluse pinnalt.

Kui inimene rändab reaalselt ajas tagasi ( näiteks oma lapsepõlve ), siis sellisel juhul „vahetuvad kohad“ inimese tajus olevad mineviku ja tuleviku sündmused. See tähendab seda, et ajas tagasi rändamise korral toimuvad inimese minevikus asetleidnud sündmused nüüd olevikus ja olevikus toimunud sündmused aga tulevikus. Kuid ajas tagasi rändamise all mõeldakse siin seda, et inimene läheb tagasi aega ehk minevikus asetleidnud sündmusesse, mida ta ka mäletab. Sellisel juhul muutub inimene ka ise nooremaks ja mälestus tuleviku ajast, kust ta tulnud on, jääb talle alles. See sarnaneb inimese elust kirjeldava filmi kerimisega tagasi aega, mil inimene saab hakata oma elu uuesti läbi elama samal ajal teades mis teda ees ootab. Selline võimalus avaldub inimese süvapsüühikas kujuteldamatu meeldiva tundena, mille „tajumuljet“ ei ole võimalik sõnades kirjeldada.

14-aastane laps tajub aega teisiti kui näiteks 80-aastane eakas inimene. Peamiselt seetõttu, et 14aastase lapse jaoks on suurem osa elust veel alles ees, kuid seevastu eaka inimese jaoks on suurem osa elust jäänud juba minevikku. Noor inimene mõtleb eelkõige tulevikus võimalikele asetleidvatele sündmustele, kuid üsna eakas inimene mõtleb sageli hoopis minevikule ja vähe tulevikule. Temal esineb nostalgiat tunduvalt rohkem kui sellel noorel inimesel. Piltlikult väljendades tajub eakas inimene enda lõpu lähedust, kuna vanemad inimesed „on oma surmale lähemal“.

4.4 Ajatu ja ruumitu taju

Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „eksisteerib“ hyperruumis, mitte enam tavaruumis. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust kirjeldatakse ajas rändamise füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama ei hakka. Lühidalt võib öelda ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga tavaruumis eksisteerivad.

See tähendab sisuliselt seda, et aeg on hyperruumis aeglenenud lõpmatuseni ja kahe „ruumipunkti“ vaheline kaugus on lühenenud samuti lõpmatuseni. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid sellest hoolimata eksisteerivad aeg ja ruum tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum. Hyperruumis „olles“ või „liikudes“ ei taju inimene aja ja ruumi olemasolu. Selline erakordne taju võimalus avaneb näiteks siis, kui inimene väljub oma kehast elektromagnetväljana ajatusse ja ruumitusse mõõtmesse ehk dimensiooni. Seda kirjeldab meile põhjalikumalt ülitsivilisatsiooniteoorias olev inimese kehast väljumise füüsikateooria.

Kui inimene reaalselt rändab ajas minevikku või tulevikku, siis tema aja tunnetamine on selgelt erinev tavapärasest aja kulgemise tajumisest. Inimene tajub ennast olevat nagu „väljaspool aega“. Sellisel juhul puudub aja kulgemise ja mineviku/tuleviku kauguse ulatuse tunnetamine ajas või on tavapärasest aja tajumisest lihtsalt väga erinev tunnetus. Tegemist on „muundunud“ ajaga.

Inimene ei taju enam aja olemasolu, sest aeg muutub tema suhtes ajatuks ehk toimub ajatu kogemine. Selline psüühiline taju ilming avaldub näiteks inimese reaalsel ajas teleportreerumisel minevikku ja tulevikku. Kuid sellisel juhul peab ajas teleportreerumine toimuma üsna intensiivselt ja hetkeliselt. Näiteks võidakse ühel hetkel sooritada aja rännak 100 aastasesse minevikku ja siis järgmisel hetkel ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne. Kuid veel kord peab mainima seda, et tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte inimese kujuteldava ajas liikumisega ehk kronosteesiaga.

Sellisel ajas rändamisel esineb inimesel ajatu taju aisting. Ajaränduri jaoks pole aega enam olemas, sest ajas saab liikuda edasi ja tagasi. Seni on inimese jaoks eksisteerinud aeg mineviku, oleviku ja 23

tuleviku vormis. Kui aga rännata ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja nende asemele kerkib esile ainult oleviku ajavorm. Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam minevikus siis, kui ta on liikunud ajas minevikku. Seetõttu eksisteerib tema jaoks ainult oleviku ajavorm ning sellest tulenevalt tajub inimene aja puudumist. Ajas rändamise reaalset võimalikkust kirjeldatakse pikemalt juba Maailmataju ajas rändamise füüsikateoorias.

Vastavalt füüsikateaduse üldistele arusaamadele on aeg ja ruum omavahel lahutamatult seotud ehk see mis on ajaga, peab olema ka ruumiga. See tähendab seda, et ajatu tajuga kaasneb ka ruumitu taju. Inimene ei tunneta enam ruumi olemasolu. Ruum on nüüd ruumitu. Peale aja ei ole ajaränduri jaoks enam olemas ka ruumi. Selline ruumitaju avaldub siis, kui inimene teleportreerub ruumis.

Ruumis teleportreerumise all mõeldakse füüsikas keha asukoha hetkelist muutumist ruumis. See tähendab seda, et keha liikumine ei võta enam aega. Näiteks kvantmaailmas toimuvad aineosakeste teleportreerumised, mis põhjustavadki osakeste laineliste omaduste olemasolu. Teleportatsioon ruumis on tingitud osakeste „liikumistest“ hyperruumis. Ka inimene võib teleportreeruda ruumis ühte teatud asukohta ja sealt edasi teise asukohta jne. Inimese liikumine ruumis ei võta enam aega, sest see toimub nüüd silmapilkselt. See mõjutab inimese psüühikat nii, et inimene ei taju enam ruumi olemasolu. Nii tekibki ruumitu taju.

Teleportreerumine ruumis mõjub inimese psüühikale ruumitu tajuna. Ruumitu taju korral ei tee inimese teadvus enam vahet erinevatel kaugustel ruumis. Näiteks teleportreerumine Maalt Plutoni teeb umbes sama välja mis teleportreerumine Maalt teise galaktikasse. Need on tegelikult väga erinevad kaugused ruumis, kuid sellist vahet inimese teadvus sellisel juhul enam ei tunneta. Ja nii on ka ajaga. Näiteks ajas teleportreerumisel ei tee inimene enam vahet saja aasta taguse ja kümnetuhande aasta taguse aja vahel. Ajaränduri jaoks on need ulatused või kaugused ajas üks ja sama. Tajutakse ajatust. Inimese teadvus ei taju enam seda, et kas aega on möödunud üks aasta või lausa sajandeid nii nagu ei tunnetata ruumitu taju korral sedagi, et kas on teleportreerutud ruumis kümneid kilomeetreid või valgusaastaid. Need on ajaränduri jaoks nüüd üks ja sama, sest nendel erinevustel ei saa teha enam selget vahet. Ajatu taju korral ei taju inimene enam aja kestvust ( aja levimist, kulgemist ) ja ruumitu taju korral ruumi sügavust ( levimist ) selles.

5 Reaalsuse taju „Keegi ei kahtle meie reaalsuses, kui kõik on üksmeelel, milline see on.“ Maailmataju

5.1 Reaalsuse ideed üldises filosoofias Filosoofia ja kristliku religiooni arengut on Platoni ideede teooria tugevasti mõjutanud. Tema mõju läbib kogu lääne kultuuri arengulugu. Platon jagas maailma reaalsuseks ( ehk tegelikkuseks ) ja näilisuseks. Informatsioon, mida me maailma kohta saame teada, jaguneb tema arvates teadmisteks ja arvamusteks. Inimesed otsivad teadmisi, kuid arvamused on neil enamasti juba olemas. Kuid arvamust tavaliselt peetaksegi teadmiseks. Selliseid seisukohti arendab Platon oma teoses „Riik“.

Kuid ebakõlad on kiiresti tulema. Näiteks mis ühele on ilus, on teisele aga inetu; mis ühele õiglane, on aga teisele ebaõiglane jne jne.

Inimese meeltele edastatud informatsioonist tuleneb inimeste arvamus objektidest. Näiteks võivad inimestel esineda eriarvamusi ühest maalist või ühest muusikastiilist. Nii ongi Platoni arust loodusliku maailma objektid oma olemuselt vastuolulised. Arvamused nendest lahknevad ja seega ei ole võimalik saada teadmist, mis on kindel ja üldkehtiv. Platon jagas maailma nähtavaks osaks ( mida on võimalik meeltega tajuda, tegemist on arvamuste maailmaga ) ja meelteväliseks ehk mõistuslikkuks osaks ( mis etendab tõelise teadmise maailma ).

Platon kasutas terminit „idee“ ( eidos ), mis väljendas tema meelest ilu, tõe ja õigluse olemust.

24

Tema arvates on need eksisteerivad ideed sõltumatud inimeste vaimumaailmast ja loodusest. Ideed eksisteerivad reaalselt. Platoni meelest oli „Teadmise kõrgeim vorm teadmine hüveideest, millest asjad, mis on õiglased jne, saavad oma kasulikkuse ja väärtuse. Seega siis on hüve kõigi püüdluste lõppsiht, objekt, mille poole on suunatud iga süda...“. Ideede tunnetus sarnanes nagu vaimse „nägemisega“, kuid filosoofia aga tõe kaemusega. Hüve-idee avastamisele juhib just tunnetus.

Platoni „Riigis“ on hüve „tähtsaim asi, mida me peame tundma õppima“.

Platon esitab oma teoses „Riik“ koopamüüti, milles ta oma ideede teooriat ilmekalt esitleb. See müüt jutustab koopas istuvatest inimestest, kes on kinni aheldatud niimoodi, et nad näevad ainult koopa tagaseina. Koopast väljaspool põleb ere tuli. Koopas kinni istuvad inimesed näevad koopaseinal mööduvate inimeste liikuvaid varje ja kuulevad nende hääli. Vangide jaoks on olemas ainult varjud, mida võetakse kui tõelisust. Koobas oma varjudega sümboliseerib inimeste ( antud juhul koopa vangide ) meelelist maailma – seda maailma, mille kohta me saame teada meelte kaudu tulevast informatsioonist. Koopast väljaspool eksisteeriv maailm sümboliseerib aga tegelikku maailma ehk ideede maailma. Kuid kui me kujutaksime seda, et üks nendest koopa vangidest lastakse vabaks, siis väljaspool koobast pimestaks teda valgus ja näeb äkki reaalset maailma.

Alguses on vabastatud vang vapustatud, kuid vähehaaval hakkab ta nägema asju sellistena nagu see ka tegelikult on. Hiljem ta pöördub tagasi koopasse, et kaasvangidele tõest rääkida. Platon laseb selle koopamüüdi loo mõtestada niimoodi: „Vangla on nähtav maailm, tulevalgus on päike ning te ei mõista mind valesti, kui tõlgendate teekonda ülespoole hinge tõusuna mõistuslikku maailma.

Selline on minu tagasihoidlik arvamus, mida ma teie soovil olen väljendanud, Jumal teab, kas ka õigesti või valesti“.

Platoni arvates näeksime tõelist maailma vaid siis, kui me tunnetaksime tõde. Sellisel juhul tuleb seljatada meeleline maailm. Tõe tunnetamine tähendab otsingut mõistuse abil. Niimoodi avastame ideid või üldist, mis on igaühe mõistuses. Kui tunnetada neid ideid, siis annab see ka tõelist teadmist. Lõpuks mõistetakse hüve olemust. Theaitetos ütleb Platoni dialoogis „Theaitetos“: „Mulle näib, et see, kes midagi teab, lihtsalt tajub seda, mida ta teab ning minu arvates ei ole teadmine muud kui taju.“ Arusaam teadmisest ei olnud Platonil ja Theaitetosel ühesugune. Tänapäeval peetakse tõeseks ja isegi teaduslikuks siiski sellist teadmist, mis on meelte kaudu tajutav. Seda nimetatakse empiiriliseks teadmiseks. Platon ei pidanud meelte kaudu tulevat informatsiooni tõeseks. Tema meelest olid just ideed tõelise teadmise aluseks. Need pidavat ka meie peades juba olemas olema.

Aristoteles seevastu lähenes ratsionaalselt, mitte idealistlikult. Aristoteles mõistis tunnetamise all tajumist: „kui me ei taju midagi, ei saa me ka midagi õppida ega mõista; kui me iganes mõtleme millestki, peame samal ajal mõtlema mingist ideest.“ Tema jaoks oligi tõeline maailm just looduslik maailm. Tänapäeval on ju taju ja meeleline kogemus teadusliku tunnetuse aluseks. Platoni meelest seisneb aga ideedes tõeline maailm ja seda on intellekt võimaline ka tunnetama. Kuid seevastu Aristotelese arvates seisneb tõelisus aga mateerias, mis on kogu maailma aluseks. Ta arvas seda, et kõik „substantsid“ koosnevad kahest osast – materjalist ja struktuurist. See tähendab seda, et kõigel on mateeria ja vorm. Kuid siin ilmneb üks väga suur ilmnevus – mateeria ja vorm ei kuulu sellest maailmast väljapoole nagu Platoni ideed, vaid sellesse maailma, mida me tunneme igapäevaselt.

Platoni ja Aristotelese teooriad on omavahel vastandlikud, kuid need mõlemad on aluseks tänapäeva inimesel maailma mõistmisel ja sellest teadmiste hankimisel. Platon lähtus inimese mõistusest endast, kuid Aristoteles aga loodusliku maailma tajumisest. Platon mõtles matemaatiliselt. Ta tegeles mõistetega, mis sai luua nii, et ei olnud vaja seostada neid loodusliku maailmaga. Kuid seevastu Aristoteles mõtles peaaegu nii nagu tänapäeval loodusteadlased. Ta põhines tajul, vaatlusel ja uurimisel. Platon ja Aristoteles arendasid selliseid tunnetusviise, millede olulisus on jäänud kestma tänapäevani.

5.2 Reaalsustaju Unisoofias

25

Iga inimese maailma nägemise muudab tema enda aju ülesehitus unikaalseks, sest ajukoore nägemisega seotud piirkonna suurusest sõltub inimeste reaalne võime ümbritsevat maailma tajuda.

Enamus inimesi arvavadki seda, et me kõik näeme maailma üsna sarnaselt. Kuid tegelikult on asjalood pisut teised. Mõtted ja emotsioonid erinevad teatud inimeste puhul. Nägemiskeskuse ehk ajukoore nägemisega seotud piirkonna suurus erineb inimestel kuni lausa kolm korda.

Nägemiskeskus on ajukoore osa, mis hõlmab suure osa kuklasagarast ning vastutab silma võrkkestalt pärineva informatsiooni töötlemise eest. Selle ala suurus mõjutab inimese ümbritseva maailma tajumist. Näiteks psühholoogias on laialt teada Eddinghausi illusiooni, mille korral ümbritsetakse kaks sama raadiusega ringi ringikujuliste kroonlehtedega, mille ühe omad olid suuremad ja teise omad aga väiksemad. Enamus inimesi näeb ringi, mille ümber on suuremad kroonlehed, väiksemana ringist, mille ümber on väiksemad kroonlehed. Veel on teada ka selline illusioon, mille korral kaks sama raadiusega ringi asetsevad tunneli kujutisel. Tagapool tunnelis paistab ring olevat eespool ringist suurem. Kuid on võimalik kindlaks teha seda, et inimesed näevad neid illusioone siiski ka erinevalt. Näiteks nähakse suuruste erinevust nende kahe ringi vahel ehkki see on kõigest illusioon. Kuid mõned inimesed näevad äärmiselt väikest erinevust nende kahe ringi vahel. Selline erinevus inimeste taju osas sellistele illusioonidele tuleneb aju nägemiskeskuse suuruste erinevustest. See tähendab seda, et erinevatel inimestel on see piirkond ajus erineva suurusega. Ja selles ilmnebki nägemiskeskuse suuruse ja illusiooni suuruse tajumise võime vaheline märgatav seos. Näiteks mida väiksem on nägemiskeskus, seda rõhutatum on nägemisillusioon.

Selline asjaolu näitab väga selgelt inimese aju ühe osa suuruse määravust inimese ümbritseva maailma tajumisel. Seda, et kuidas me maailma näeme ja tajume, sõltub suures osas meie aju ehitusest. Seetõttu ei pruugi maailm olla füüsilises mõistes ilmtingimata väga täpne. Seda näitavad meid petvad ja meie kujutlusvõimet inspireerivad optilised illusioonid.

Informatsiooni ümbritsevast maailmast saame me ainult meelte vahendusel. Teadaolevalt on inimesel ainult viis meelt, milleks on nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine.

Nende kaudu saame pidevalt välismaailmast infot. Selle teadmise valguses tekib aga üks painav küsimus, mis on erutanud filosoofe juba tuhandeid aastaid – kuidas me saame olla ikka kindlad, et kas meie meeled annavad meile välismaailma kohta ikka õiget ja adekvaatset infot? Näiteks kuidas me võime olla täiesti kindlad, et õun näeb välja just selline nagu me seda näeme? Kas me võime oma meeli täiesti usaldada? Ilmselt me peamegi oma meeli täielikult usaldama, sest „meeltevälist maailma“ ei olegi reaalselt võimalik ette kujutada. Sellise faktiga me peamegi paraku leppima. See oleks analoogiline sellega, et kujutaksime ette sellist värvitooni, mida pole kunagi varem nähtud või mis ei sarnane ühegi teise olemasoleva värvitooniga. Ilmselgelt pole see võimalik. Inimese aju lihtsalt ei võimalda seda teha, sest aju ei seosta seda mitte millegi olemasolevaga ( ehk ei leia analoogiat looduses eksisteerivaga ). Aju ei ole suuteline kujutlema seda mida pole kunagi olemas olnud või millel pole mitte mingisugust analoogiat maailmas eksisteerivaga. Sellest tulenebki ainult üks loogiline järeldus – meeltevälist maailma ( s.t. tõelist reaalsust ) ei saagi me mitte kunagi mitte ühegi vahendiga teada ega tajuda. Me peame teadma ja usaldama ainult seda maailma ( seega näivat reaalsust ), mida näitavad meile viis meelt. Meelte piire on küll tehniliselt võimalik laiendada, kuid täielikku meeltevälist maailma tunnetada ei ole lihtsalt võimalik. „Kujuteldamatut ei ole võimalik ette kujutada.“ Näiteks fantaseerigem sellist toidu maitset, mida pole keegi kunagi maitsnud või mis ei sarnane ühegi teise teadaoleva maitseaistinguga. Sellist maitset fantaseerida ( ettekujutada ) ei olegi tegelikult võimalik, sest meie aju lihtsalt ei võimalda seda teha. Aju ei seosta seda mitte millegi olemasolevaga või ei leia analoogiat looduses eksisteerivaga. Me saame fantaseerida ( ettekujutada ) ainult selliseid tundmusi, mida inimene on ise reaalselt läbi kogenud. Neuroteadusest on teada, et uusi unikaalseid ideid on võimalik luua ainult vanadest mitteunikaalsetest ideedest. Et inimene oleks võimeline looma üha uusi ( s.t. mitteolemasolevaid ) ideid, peab tal olema mingigi seos või analoogia olemasolevate ideedega. See tähendab seda, et mitteolemasolevaid ideid on võimalik luua ainult olemasolevatest ideedest. Nii on tegelikult ka reaalsuse tunnetamisega. Tõelist reaalsust saame teada ja tunnetada ainult nende vahendusel, mida võimaldavad meile meeled ehk tuleb leida erinevaid seoseid ja analoogiaid mittetõelisest maailmast. Läbi ebareaalsuse saame me mõista tegelikku reaalsust. See tähendab seda, et mõista ja tajuda tõelist reaalsust, peame me selleks leidma seoseid ja analoogiaid 26

ebareaalsusest ehk näivast maailmast.

Näiteks kui inimene tunnetab Universumi aja ja ruumi kogu ulatust, mitte osaliselt nagu tavapäraselt, siis tema ümbritseva maailma ehk reaalsuse tajumine muutub oluliselt. Nähtavale tuleb maailma ( s.t. Universumi ) sügavam, suurem, laiem ja tähendusrikkam olemus kui harilikult. See avardab tunnetamise piire ja aitab näha illusionaarset maailma reaalsemana. Inimene teeb nüüd vahet maailma illusioonil ja tegelikkusel ehk reaalsusel. Ta tajub nii ennast kui ka maailma ning enda ja maailma omavahelist seost palju rohkem ja selgemini kui harilikult. Inimene tajub maailma tõelisemana kui see varem võis tunduda.

Kuid mis on reaalsus? Kuidas me seda mõistet defineeriksime? Reaalsus kui filoloogiliselt kasutatav mõiste näitab seda, et kuidas mingid asjad tegelikult on või kuidas need tegelikult toimivad. Psühholoogid on arvamusel, et inimesed ei näe asju nii nagu asjad tegelikult on, vaid inimesed näevad asju nii nagu nad ise on. „Reaalsus“ näitab tegelikkust. Kui me näiteks teaksime kuidas illusionisti näiliselt maagilised trikid tegelikult ehk reaalselt toimuvad, siis trikk ei näi enam maagiline. Just teadmatus ongi see element, mis loob üleloomulikuse efekti. Teadlikkus aga kõrvaldab selle. Mustkunstniku maagilised trikid toimivad peaaegu alati mingi kindla vaatenurga alt. Analoogiliselt on nii ka reaalsusega. Näiteks maailma, milles me igapäevaselt elame, võib pidada samuti reaalseks maailmaks. Kuid see moodustab kogu reaalsusest ainult ühe imeväikese osa ja seetõttu moonutabki selline asjaolu tegelikku reaalsust, mille tagajärjel muutub igapäevaselt kogetav maailm illusiooniks suurema, laiema ja sügavama reaalsuse kõrval. See tähendab seda, et maailm, mida inimene igapäevaselt tunnetab, on tegelikult ainult üks väike osa suurest tervikust ja seega kogu terviku tajumine ongi oma olemuselt tegelikkuse tunnetamine.

Peale reaalsuse definitsiooni on oluline küsimus ka veel see, et milleks on meil vaja reaalsust tundma õppida? Rääkimata selle tajumisest. Miks on meil vaja teada ja tunnetada tõelist maailma reaalsust? Meile ju tegelikult piisab sellest maailmast, mida me igapäevaselt kogeme kõigi oma viie meeltega. Kas siis tavamaailm, milles me igapäevaselt elame, ei ole tõepoolest siis reaalne maailm?

Miks on meile kogu see reaalsuse-jura üldse vajalik? Vastus neile küsimustele peitub loodusteadustes ja nende ajaloolises arengus. Kui vaadata inimajalugu siis loodusteaduste areng on muutnud kogu meie maailmapilti. Seega on muutunud reaalsus ehk kõik see, mida me pidasime reaalsuseks.

Võib öelda nii, et teadus kannustabki tänapäeval inimesi mõistma ümbritseva looduse tekkimise ja selle funktsioneerimise saladusi. Seda eelkõige just füüsikateaduse valdkonnas, mis on loodusteadustest kõige täpsem ja fundamentaalsem. Reaalsus on täpselt selline, mida kirjeldavad meile loodusseadused. See tähendab ka ühtlasi seda, et tõelise reaalsuse palet näitab meile teadus, mitte aga meie viis meelt, mis üsna sageli viivad meid eksiteele. Seda eriti just füüsikateadus.

Füüsika kirjeldab meile füüsikalist reaalsust. Kui loodusteadlased uurivad loodust, siis põhimõtteliselt võib öelda, et nad uurivad tegelikult pärisreaalsust, s.t. maailma, mis on tõeline, mitte seda, mis inimestele igapäevaselt näib. Loodusseaduste tundma õppimine annab meile mõista tõelise reaalsuse olemust. Tavamaailm, kus me igapäevaselt eksisteerime, on ka tegelikult reaalne maailm, kuid siiski üks osa sellest reaalsest maailmast. Selline asjaolu tegelikult muudabki meie tavamaailma illusiooniks. Selleks, et tõelist maailma teada ja tunda, tuleb inimestel kompida tervet pilti, mitte ainult selle osa. Teaduslikud uuringud on veenvalt näidanud, et tavamaailm on illusioon, milles me igapäevaselt nii mugavalt eksisteerime. Näiteks füüsikaseadused aitavad meil reaalsust paremini mõista. Loodusteaduste ajalooline areng on näidanud meile maailmast üha reaalsemat ja selgemat pilti kui varem. Tavamaailm on osutunud hoopis teistsugusemaks kui oleksime osanud kunagi isegi ettekujutada ja seda suuresti sellepärast, et Universumis kehtivad väga iseäralikud loodusseadused.

Loodusteaduste plahvatuslik areng on viimastel sajanditel maailma olemust pöördumatult muutnud ja seetõttu tuleb inimestel ümbritseva maailmaga suhestuda teisiti kui varem. Näiteks on inimene võimeline enda ümbritsevat maailma ( s.t. Universumit ) tajuma teisiti kui seda tehakse tavapäraselt. Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe analoogilise näite inimese teadvustatud unenägudest. Magav inimene tavaliselt ei tea und nähes, et ta „viibib“ parajasti enda aju poolt loodud unenäos. Ta arvab ennast olevat samas reaalsuses ehk maailmas, milles ollakse ärkvel, hoolimata unenägude fantastilisusest ja selle kulgemise korrapäratusest. Inimkogemus on veenvalt tõestanud, et inimese kõik taju aistingud on unenäomaailmas täpselt samasugused, mis 27

ärkvel olleski. Kui aga inimene teab, et ta tegelikult eksisteerib enda unenäos ja pole tegelikult ärkvel, tajub inimene ( juba ainuüksi selle teadmise pärast ) ümbritsevat reaalsust ehk unenägu hoopis teistmoodi kui harilikult. Ta tunnetab enda eksisteerimist teistsuguses reaalsuses, mis erineb ärkvel oleku reaalsusest. Teadmine unenäos, et inimene näeb und ja tegelikult magab ( ehk ei viibi nö. „pärismaailmas“ ), võimaldab tajuda maailma teisiti kui seda teeme ärkvel olles. Sellist nähtust, mille korral teadvustatakse enda eksisteerimist oma unenäos, nimetatakse teadvuslikeks unenäoseisunditeks. Inimene teadvustab oma unenäos enda eksisteerimist unenäomaailmas. Ka ärkvel olles on võimalik sellist tajuelamust esile kutsuda. Sellisel juhul tajuksime enda ümbritsevat maailma, kus me igapäevaselt elame, samamoodi kui eespool kirjeldatud teadvuslikes unenäoseisundites. Kuid põhimõtteline erinevus seisneb selles, et see maailm, kus me ärkvel olles eksisteerime, ei ole loonud inimese enda mõistus ( teadvus ) nagu oli eelnevalt unenäo korral, vaid meile teadaolevad loodusseadused. See on väga oluline erinevus, kuid tajuelamus on peaaegu sama mis teadvustatud unenägude korralgi. Inimene tajub suurt erinevust maailma illusioonil ja reaalsusel. Maailm, milles inimene on seni eksisteerinud, tundub inimesele nüüd illusioonina ( nagu unenägu ) ja ta tunnetab nüüd tõelist reaalsust – tegelikku maailma, milles ta tegelikult eksisteerib.

Nii oli näiteks ka teadvustatud unenägude korral. Inimene tajub ( teadvustab ) reaalse maailma tõelisust ja enda tõelist eksisteerimist selles. Teadvustada ( tajuda ) ümbritsevat reaalsust sügavamalt ja põhjalikumalt, sarnaneb see ärkamisega unenäost või ärkamisega unenäos. Tekkinud teadvuse seisund ei sarnane mitte ühegi seni teadaoleva inimkogemusega. Ümbritseva maailma olemus omandab inimesele nüüd sügavama ( lausa põhjatuna näiva ) tähenduse, mis on inimesele väga isiklik ja pinev. Tegemist on kujuteldamatult tähendusrikka ja isikliku kogemusega.

Inimene tunnetab enda ümber eksisteerivaid loodusseadusi, mitte ainult ei tea neid kui faktiliselt.

Ta tajub neid kui kõige põhjustajatena ehk kõike, mida ta näeb ja kogeb, on nendest tulenev. Enda ümber ( kui ka enda sees ) eksisteeriv reaalsus omab nüüd suuremat mõtet ja tähendust. Näiteks mitte ükski sündmus maailmas ei ole juhuslik või kaootilise päritoluga, sest kõigel eksisteerival on kindel põhjus ja tagajärg. Kõik praegused sündmused ja ka nähtused ajas ja ruumis on tulnud eelnevatest. Näiteks kehad kukuvad maha, sest Maa raskusjõud „tõmbab“ nad enda poole. Tuul kõigutab puuoksi aasadel, sest õhuosakeste kineetiline energia kandub üle puuokste molekulidele, mis paneb nad liikuma. Koera haukumine võõraste inimeste peale pole tingitud asjaolust, et ta lihtsalt kaitseb ennast ohu eest, vaid selle põhjustab siiski närvirakkude talitlus koera ajus ( veelgi sügavamas mõttes aga aju neuronite aineosakeste ehk aatomite struktuursed funktsioneerimised ).

Kõik see tähendabki seda, et inimese ümbritsev füüsikaline keskkond ( s.t. füüsikaline reaalsus ) tuleb sellisel juhul rohkem esile. Näiteks nägemise korral näeb inimene sellepärast, et esemetelt peegeldub tagasi valgus meie silmadesse ( silmade võrkkestadesse ), mis saadab edasi elektrilise signaalina ajju, mis omakorda seda töötleb ja analüüsib. Väga lihtsustatult öeldes toimubki nii meie nägemine. Selline ümbritseva füüsikalise maailma tajumine annab uue tähenduse maailma kohta, milles inimene on seni eksisteerinud. Piltlikult öeldes toob see inimese tõelisele reaalsusele rohkem lähemale. Kirjeldatud seisund on inimesele väga isiklik. Inimest valdab tunne, et peale tema enda pole maailmas olemas mitte kedagi teist. Põhimõtteliselt võib öelda nii, et ta on sellises seisundis täiesti üksi, kuid samas ta ei tunne ennast üldse üksikuna. See on ainult inimese enda teadvuse ja ümbritseva maailma „suhe“. Tajutakse ennast olevat kõigega „kontaktis“, kuid samas mitte. Inimese mõistmine hõlmab kõike, sest selle seisundiga kaasneb tohutu mõistmise taju. Näiteks mitte miski ei tundu enam mõistetamatuna, üleloomulikuna, hullumeelsusena või ebanormaalsusena. Kõigel maailmas on olemas ratsionaalne seletus ehk õigeid arusaamu maailmas toimuva üle. Näiteks valgust võib tajuda nüüd osakeste ehk footonite voona, mida küll otseselt ei nähta. Maailm ei ole tegelikult värviline ( ega ka must-valge ), sest erinevaid valguse lainepikkusi näeme me erinevate värvustena. Mõistmine ( inimese mõistmisvõime ) on seotud intentsionaalse teadvusega ehk teadvuse intentsionaalsusega. Ümbritseva maailma kõige fundamentaalsemaid seaduspärasusi uuribki selline valdkond, mida nimetatakse füüsikaks. Aja jooksul on füüsikud selgeks saanud üsna palju seaduspärasusi, mis meie ümbritsevas maailmas esinevad. Näiteks seda, et miks kehad kukuvad alati maha, kui neid õhku paisata; kuidas valgus läbib veemasse; miks planeedid pöörlevad; kuidas soojus levib mööda kehasid jne. Meie ümbritsev maailm funktsioneerib reeglitel, mida me tunneme loodusseadustena.

28

Seaduspärasus näitab meile seda, et kas ühe mingisuguse põhjuse muutumine kutsub esile mingisuguse tagajärje suurenemise või vähenemise. Võtame näiteks füüsikas teada ja tuntud gravitatsioonilise vastastikmõju. Gravitatsiooni korral on selge, et mida suurem on kehal mass, seda suurem on ka tema külgetõmbejõud ehk gravitatsioon. Mass on siin põhjuseks ja gravitatsiooni suurenemine on tagajärjeks. Kuid seadus näitab ühe suuruse muutumist teise suuruse muutudes.

Näiteks gravitatsioonilist tõmbejõudu kirjeldab meile Newtoni ülemaailmne gravitatsiooniseadus.

See tähendab seda, et üks mass mõjutab teist massi jõuga, mis on võrdelised nende masside korrutisega ja pöördvõrdelised nende vahekauguse ruuduga. Näiteks kui masside vahekaugus väheneb ( see oleks siis põhjus järgnevale ), siis garvitatsioonijõud nende vahel suureneks, mis oleks siis eelneva tagajärjeks. Kuid ainult gravitatsiooniseadusest saame järeldada, et jõud ka tõepoolest suureneb.

Füüsikas peetakse aega ja ruumi Universumi eksisteerimise põhivormideks. Aja ja ruumi esimene füüsikateooria oli füüsikas klassikaline mehaanika. See kirjeldab kehade liikumist aegruumis, kui nende kiirused on väga väikesed võrreldes valguse kiirusega vaakumis. Kui me näeme kehade liikumiskiiruste suurenemist, siis tegelikult tähendab see seda, et keha kineetiline energia suureneb. Vastupidisel juhul kehade kineetiline energia väheneb. Kõikidel looduses esinevatel liikumistel on olemas põhjus. Näiteks kui mingisugusele kehale mõjub jõud, siis see hakkab enamasti ka liikuma. Jõud on ühe keha mõju teisele kehale. Näiteks kõik kehad kukuvad maha, kui neid õhku paisata, sest neile mõjub Maa gravitatsioonijõud. Kõigel maailmas on oma põhjus ja sellele järgneb alati tagajärg. Kuid aeg ja ruum ei ole kõikjal alati ühesugune. Näiteks mida kiiremini me liigume, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Samuti ka siis, kui me läheneme mingisuguse taevakeha gravitatsioonitsentrile. Kui aeg ja ruum ei ole absoluutsed ( ehk nad on relatiivsed ), siis erinevates taustsüsteemides ilmnevad näiteks erinevad ajahetked. Seda füüsika osa uurib relatiivsusteooria. Aeg ja ruum võivad erinevates taustsüsteemides ja ka gravitatsiooniväljades teiseneda.

Kogu meie teadaolev Universum koosneb nüüdisfüüsika arusaamade järgi osakestest – elementaarosakestest, aatomitest, molekulidest jne ja seega kõik, mis maailmas eksisteerib, võib põhimõtteliselt mõista kui nende osakeste loome tegevusena nagu näiteks hommikuti päikese tõusmine, inimeste omavaheline suhtlemine, õues koeraga jalutamine, inimeste tööl käimine, autoõnnetused, ilmateadustamine jne. Kõige tavalisemate inimeste kõige tavalisemate tegevuste loetelu võiks siin kohal jätkuda veel väga pikalt. Näiteks kui me vaatame oma emale otsa ja teame, et ta on tegelikult üliväikeste osakeste kogum. Kõik tema toimingud on tegelikult kui nende osakeste käitumise peegeldus. Kuid osakeste käitumist erinevates situatsioonides uurib kvantmehaanika haru. Osakeste erinevaid liike on väga palju ( rohkem kui neid aines kohata võib ) ja kõiki neid vaadeldakse ka lainena, sest neil esineb difraktsiooni ja inteferentsi nähtused. Kuid osakeste lainelised omadused tulenevad sellest, et need teleportreeruvad aegruumis. Kõik suured kehad koosnevad aatomitest. Seetõttu paljud looduses esinevad nähtused funktsioneerivad nii kuidas käituvad need imeväikesed osakesed. Nende osakeste olemasolu kohta teavad inimesed eelkõige faktiliselt, kuid neid otseselt ei tunnetata. Psühholoogia arusaamade järgi on „teadmine“ ja „tunnetamine“ kaks erinevat asja, kuid mis on küll omavahel seotud. Kui me peale faktilise teadmise ka veel tajuksime osakeste funktsioneerimist erinevate füüsikaliste väljade mõjul, mis vormivad meie maailma ja on kõige eksisteeriva aluseks, muutuvad meie arusaamad maailma olemuse kohta. Meie reaalsustaju seisund erineks tavaseisundist sama palju nagu erineb näiteks inimese õnnejoovastus depressioonist. Me tunnetaksime tõelist maailma, mitte aga sellist, mis meile igapäevaselt näiliselt paistab. Mõistaksime maailma ja selles toimuvaid sündmusi paremini, sest siis peale faktilise teadmise ka veel tajuksime, et füüsikalised protsessid on kõige aluseks, mis meie ümbritsevas maailmas toimub. Teadaolevate füüsika arusaamade järgi määravad füüsikalised protsessid ja selle lõputud seaduspärasused meie maailma selliseks nagu me seda praegu tunneme.

Reaalsus, milles varem eksisteeriti, näib nüüd mittetõeline, sest nähtavale tuleb maailma ( Universumi ) füüsikaline reaalsus.

Kuid ajas rändamise teooriast järeldub selline tõsiasi, et Universum ise on tegelikult ajatu. See tähendab seda, et Universumis ei eksisteeri tegelikult aega. Meie elame küll ajalises dimensioonis, kuid kui näiteks inimene rändab ajas, siis tema jaoks ei ole enam aega olemas. Kuid aeg ja ruum on 29

Universumi eksisteerimise põhivormideks ja seega kui ei ole olemas enam aega ja ruumi, siis ka Universumit ennast ei ole enam olemas. Ja nii ka tegelikult ongi. Universumit ei ole tegelikult olemas ja see ongi kogu teadaoleva ja tunnetusliku looduse kõige sügavam olemus.

Joonis 6 Tegemist on keskaegse gravüüriga „Maailma äärel“. Reaalsus on just selline, mida kirjeldavad meile loodusseadused. Maailm, mida inimene igapäevaselt tunnetab, on tegelikult ainult üks väike osa suurest tervikust ja seega kogu terviku tajumine ongi oma olemuselt tegelikkuse tunnetamine. http://www.astro.umd.edu/~peel/graphics/cosmology-clockwork.jpg Vaatame ühte järgmist konkreetset alaliiki teadvuslikest unenäoseisunditest. Näiteks oletame seda, et meil on üks inimene, kes näeb parajasti mõnda unenägu, milles ta teadvustab enda eksisteerimist selles. Seal unenäos kohtab ta ka teisi tuttavaid inimesi, kes aga ei tea inimese unenäost mitte midagi ja kes askeldavad oma igapäevaste toimetuste kallal. Kui aga inimene püüab teisi inimesi samuti teadvustada, et nad viibivad tema unenäos ja seega neid ei ole tegelikult olemas, siis see ei õnnestu. Nad ei saaks sellest aru või ei mõistaks seda. Seda võetakse naljana või ei pöörataks sellele lihtsalt erilist tähelepanu. Ainult „magaja“ ise võimaldab teadvustada või aru saada oma eksisteerimisest enda unenäomaailmas, kuid mitte teised inimesed tema unenäos. Teistele unenäos „viibijatele“ oleks mingi inimese unenäos eksisteerimine ilmselgelt absurdne ja ebareaalne.

Sellepärast ka teiste inimeste skeptism või mõistmatu arusaamatus antud väite suhtes. Ka ärkvel olevatele inimestele oleks ju absurdne, kui neile väita, et neid pole tegelikult olemas, sest nad eksisteerivad mingisuguses teistsuguses reaalsuse dimensioonis. Teadvustatud unenäoseisund on ainult inimese ehk reaalselt magaja enda isiklik kogemus, mida teistega unenäos „viibijatega“ jagada ei saa. Selline analoogia töötab ka reaalses maailmas, milles on inimesed täiesti ärkvel, mitte ei maga enam. Kui inimene tajub füüsikalist keskkonda enda ümber ( seega tõelist reaalsust ) ja ta püüab oma tajuseisundit ka teistele selgeks teha, siis mõistaksid teised inimesed seda ainult faktiliselt mitte aga nii nagu seda tajuv inimene. Võib olla ei pöörataks sellele isegi erilist tähelepanu. Teised inimesed ei mõistaks seda nii nagu tegelikku reaalsust tajuv inimene. Näiteks sellist asjaolu, et meie funktsioneeriv neurotalitlus ajus oleks meie kõikide mõtete ja käitumismustrite aluseks või isegi elementaarosakeste füüsikaline „käitumine“ oleks omakorda aluseks aju neurotegevusele, ei mõistaks teised inimesed seda tunnetuslikult. Nad mõistavad seda küll faktiliselt, kuid mitte tunnetuslikult nagu tõelist reaalsust tajuv inimene. Just eelnevalt väljatoodud analoogia näitabki meile väga selgelt seda, kui „kinni“ me tavareaalsuses kõik tegelikult oleme. Ei suudeta tunnetada tõelist maailma isegi siis kui meile selline võimalus avaneks.

30

Teadvustatud unenäoseisundiga võib kaasneda veel üks nähtus, mida nimetatakse „reaalsustaju amnestiaks“. See kujutab endast seda, et inimese teadvus ei saa enam aru, et kas ta viibib unenäos või on siiski ärkvel. Sellisel juhul ei tee inimene enam sisulist vahet reaalsusel ja ebareaalsusel ( ehk ärkvel olekul ja unenäol ). See tuleneb otseselt sellest, et unenägu ja ärkvel olek ei erine tegelikult omavahel mitte millegi poolest. Need on sarnased, kuid ometi kaks täiesti erinevat maailma.

Inimese reaalsustaju ei suuda neid omavahel eristada. Unenäomaailm erinebki pärismaailmast vaid selle poolest, et see on enamasti fantastiline ehk sürreaalne. Näiteks võidakse näha erinevaid koletisi, avastatakse endal mingisuguseid supervõimeid ( näiteks lendamist ) ja peale selle võidakse näha ka tavalisi igapäevaseid asjaolusid, mida päris elus enamasti ei esine. Näiteks võib inimene järsku avastada ennast haiglas arstina töötamast, kuid tegelikult töötab ta päriselus hoopis õpetajana.

Unenäomaailmas esinevad sündmused ei kulge alati mingisuguse tuntud mängufilmi stsenaariumi järgi, kuid unenäos toimuv erineb peaaegu alati päriselu sündmustikega. Just sellepärast ehk selle ebareaalsuse poolest ongi võimalik inimesel ära tunda enda viibimist unenäos. Ka pärismaailmas on selliseid analoogseid juhtumeid, mille korral toimub inimesega midagi ebatavalist või erakordset ( näiteks võidab lotoga ebatavaliselt suure summa raha ), mis ajendab inimest arvama, et see ei ole võimalik või arvab ennast olevat unenäos. Teadvustada unenäos unenägu või enda viibimist selles ei ole reaalsustaju amnestia puhul võimalik, sest puuduvad sürrealismi elemendid, mille järgi siis unenägu ära tunda. Sellisel juhul unenäo reaalsus samastub ärkvel oleku omaga.

Reaalsustaju amnestia esineb inimestel ka ärkvel oleku ajal. Näiteks inimesed ei mõtle oma igapäevast elu elades enamasti selle üle, et millises reaalsuses nad tegelikult elavad. Ilma kõrgemate taju tundmusteta või teadmisteta ümbritseva maailma reaalse olemuse kohta nad sellest aru ei saagi.

Me peame ka ärkvel oleku ajal ümbritsevat maailma tõeliseks reaalsuseks, kuid nii see tegelikult pole. Igapäevaselt kogetav maailm osutub tegelikult ebareaalsuseks nii nagu inimese unenägu, kui ta ärkvele tuleb. Oma igapäevases elus me sageli ei tee vahet tõelisel maailmal ( ehk füüsikalisel reaalsusel ) ja näival maailmal ( ehk meeltega tajutaval reaalsusel ). See tähendab ka seda, et me kõik tegelikult eksisteerime sarnases psüühilises seisundis, mida eelnevalt nimetati reaalsustaju amnestiaks. Kui aga inimene tajub maailma selliste teadmiste baasilt, mis on tal teada tõelise maailma kohta, siis oskab ta vahet teha näilisusel ja reaalsusel.

Reaalsustaju on võimalik mõista ainult inimese teadvuslike unenäoseisundite analoogia teel, mis oli eelnevalt kirja pandud. Näiteks virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga sellist taju efekti saavutada ei ole võimalik. Isegi kui virtuaalreaalsusel ja tõelisel maailmal pole vahet nagu oli reaalsustaju amnestia puhul, mille korral ei tee inimene vahet unenäo reaalsusel ja tõelisel maailmal.

Unenäomaailmas esinevad sürrealistlikud elemendid, mis pärismaailmas ehk ärkvel oleku ajal ei eksisteeri. Unenäod on enamasti looduslikku päritoluga ehk ainult inimese psühhoneuroloogiast tulenevad nähtused, mitte tehislikud nagu näiteks inimeste poolt arvutitega loodud reaalsus.

Virtuaalreaalsust luuakse aga just tehnoloogiliste vahenditega, mis võib olla näiteks arvutiga loodud tehismaailm. See, mis pakub meile loodus, on palju ehedam ja isegi „fantastilisem“ kui see, mida saadakse tehnoloogilisel teel. Virtuaalreaalsus, mis on loodud näiteks arvutite tehnoloogiaga, ei anna mitte kunagi sellist reaalsustaju efekti, mida annavad meile just teadvuslikud unenäoseisundid. Üks on looduslik ja teine tehnilise päritoluga nähtus. Kuid väga range käsitluse korral on tegelikult ka teadvuslikud unenäoseisundid samuti tehislikku laadi nähtused, mille korral on tegemist inimese enda teadvuse loomega ajus, mitte tehnoloogia abil loodud maailmaga nagu virtuaalreaalsuse puhul.

Samas on ka virtuaalreaalsus inimese teadvuse poolt loodud nagu unenägugi, kuid seda läbi ainult tehnoloogia. Unenäo korral „viibiks“ inimene otse nagu enda mõistuse sees ilma mingisuguseid tehnoloogilisi vahendeid kasutamata, kuid virtuaalreaalsuse tehnoloogia viib inimese mingisugusesse mittereaalsesse maailma just tehniliste vahendite abil. Selge on see, et nendel nähtustel on nii erinevaid kui ka sarnaseid külgi ja vastavalt sellele kujuneb inimesel ka reaalsustaju.

5.3 Erinevad reaalsuse teisenemised 31

Inimese unenäos toimuvad sündmused, tegelased ning situatsioonid pole reaalselt tegelikult olemas. Kõik on tegelikult inimese enda mõistuse looming. Isegi magades on aju tegevuses.

Inimese aju tervikuna ei puhka tegelikult mitte kunagi. Nii on see kuni surmani. Kui inimene magab ja näeb parajasti und, siis piltlikult väljendades viibiks inimene nagu enda mõistuse sees. Inimene supleks oma enda ajus ringi – maailmas, mille on loonud ainult tema enda teadvus. See oleks analoogiline ulmefilmidest tuntud süzeedega. Näiteks filmides võib inimene sattuda lausa arvuti sisse – omamoodi virtuaalsesse maailma. Sellised võimalused on esitatud filmides nagu näiteks „Matrix“ ja „Tron“. Inimene satub seal arvuti maailma ehk teise reaalsusesse, mis on analoogiline ka inimese unenägudega. Kuid unenägude korral on maailma loonud ainult inimese enda mõistus, mitte ei ole arvuti poolt loodud. Unenäomaailm on nagu virtuaalne reaalsus inimese enda peas, kuhu me võime igal öösel tasuta sisse hiilida ja elada seal mõnda aega hoopis teistsugust elu, kui nö. pärismaailmas.

Unenäomaailm ja pärismaailm ( kui inimene on reaalselt ärkvel ) on omavahel täiesti eristamatud. Selles ei ole võimalik kahelda. Sündmused ja situatsioonid, mis leiavad aset ärkvel olles ( ehk siis pärismaailmas ), on täpselt sama reaalsed ka unenäo virtuaalses keskkonnas. Näiteks kui inimene ei tea und nähes enda olemasolust unenäomaailmas, siis inimene enamasti arvabki, et ta ei maga, kuigi ta seda tegelikult teeb. Sellisel juhul arvab inimene ennast olevat sama ärkvel, mil ta ka reaalselt ärkvel olles on. Kuid tegelikult on see illusioon. Inimese unenäomaailm on pärisreaalsusega niivõrd identne, et inimene isegi ei mõtle sellele, et kas ollakse ikkagi ärkvel või nähakse parajasti und. Selle mõtte peale tihti isegi ei tulda. Reaalsuse mõttes ei ole võimalik vahet teha unenäomaailmal ja pärismaailmal. Neid ei ole võimalik omavahel eristada, et kumb neist on ikkagi reaalsem. Seda on paraku VÕIMATU teha. See tähendab seda, et mõlemates „maailmades“ asetleidvad sündmused on sama reaalsed ja isegi samasuguse mõjuga inimese psüühikale.

Põhimõtteliselt on võimatu eksperimentaalselt kindlaks teha seda, et kas inimene on parajasti unenäos või on ta siiski ärkvel. Inimene ise seda kindlaks teha ei saa. Seda on võimatu kindlaks teha seni, kuni ärgatakse unenäost või tuvastatakse midagi sürreaalset. Kui aga need kaks tahku puuduvad ( ei ärgatagi unenäost ja ei nähtagi midagi sürreaalset ), siis on VÕIMATU vahet teha unenäol ja tegelikkusel. Antud „seaduspärasus“ sarnaneb füüsikas tuntud taustsüsteemidega – võimatu on katseliselt kindlaks teha, et kas mingi taustsüsteem liigub või on see parajasti paigal.

See tuleneb liikumise suhtelisusest ehk relatiivsusest, mida kirjeldab meile tuntud relatiivsusteooria.

See on analoogiline ka unenäo ja tegelikkuse korral. Oma reaalsuse poolest on unenäomaailm tegelikkusest ABSOLUUTSELT eristamatu: selles esinevad sündmused ja nähtused on tegelikkusega võrreldes ABSOLUUTSELT sama reaalsed ja samasuguse mõjuga inimese psüühikale ( näiteks õudusunenägude korral ).

Unenäomaailma ja ärkveloleku maailma eristab üksteisest ainult aeg ja ruum. Näiteks kui inimene kõnnib unenäos oma enda toas ringi, siis tegelikkuses ta seda ei tee ( kui inimene pole just kuutõbine ). Kui aga inimene kõnnib ärkvel olles oma toas ringi, siis teeb ta seda ka reaalselt. See on nende kahe maailma füüsiline erinevus, mis seisneb ruumilises vahekorras. Kuid ka aeg võib olla nendel kahel maailmal erinev. Näiteks kui inimene kuuleb unenäos kella helisemist ( mis annab märku ülestõusmiseks ), siis tegelikkuses ta seda ei kuule. Näiteks aeg ei ole selleks veel õige. Selle asemel, et tegelikkuses üles ärgata, võib inimene ärgata hoopis unenäos. Kui aga kell heliseb tegelikkuses, siis ärgatakse unenäost kohe üles. Nüüd ärgatakse ja kuuldakse kella helisemist reaalselt. See on nende kahe maailma füüsiline erinevus, mis seisneb ajalises vahekorras. Seega eristab ainult aeg ja ruum unenäomaailma ja ärkvel oleku maailma üksteisest.

Inimene on sukeldunud teistesse reaalsustesse ka kunstivahenditega. Ka läbi kunsti on pääsetud võimatutesse keskkondadesse, sest just kunstis on kõik võimalik. Inimene ei pea olema isegi oma enda kehas. Moodne digitaalne tehnoloogia on muutnud filmikunsti tundmatuseni.

Alati ei pruugi olla nii, et minnakse reaalsusest ebareaalsusesse. Ühest „dimensioonist“ teise võib toimuda inimese ärkveloleku ja une vahel, vaimuhaiguse ja vaimse tervise vahel, mineviku ja oleviku või oleviku ja tuleviku vahel. Kuid filmides näeme erinevate ajahetkede ja ruumide visualiseerimist ning paralleelset projitseerimist. Filmis on kõik võimalik – ühest ruumist teise või ühest ajahetkest teise on võimalik jõuda hetkega. Kuid kuidas neid „reaalsuse üleminekuid“ filmides ettekujutatakse ehk visualiseeritakse? Kuidas „teisi“ maailmasid visuaalselt ettekujutatakse 32

ja neid tehniliselt markeeritakse? Mida teeb kaamera objektiiv? Kuidas kasutatakse zoomi ja liikumist? Kui ei olnud olemas praegusi digitaalseid tehnoloogiaid eriefektide tootmiseks, siis milliseid efekte siis kasutati? Näiteks Poeet J. Cocteau´ filmis „Poeedi veri“ ( 1930 ) siseneb teise maailma just läbi peegli. Sellise stseeni visuaalseks esituseks kasutati filmis ühte väikest veega täidetud basseini. Siirdumine teise maailma ja tegelase metamorfeerumine esinevad väga sageli just koos. Vahel peab tegelane ise muutuma, et pääseda teise maailma. Kuid tegelane võib muutuda ka siis, kui ta naaseb teisest maailmast.

Filmides kasutatakse teise maailma üleminekul väravaid, igasuguseid uksi, avausi, rekvisiite jne.

Kuid paljud „metafoorsed reaalid“ esinevad tihti koos, mida ei ole võimalik teineteisest lahutada.

Näiteks teise maailma sisenemiseks kasutatakse mõnda väravat. Kuid teise maailma sisenemiseks võib abiks olla hoopis mingisugune rekvisiit – mingisugune „võti“, mida peab „lukuauku“ torkamisel oskama kasutada. Näiteks filmis „Sõrmuste Isand“ ( 2002 ) muutub tegelane pärast võlusõrmuse sõrme panemist reaalsele maailmale nähtamatuks. Tegelane satub nn „kurja maailma dimensioonidesse“. Seda visualiseeritakse laialiuhutud graafilise pildina. Tegelane näeb reaalset maailma, kuid reaalne maailm teda aga ei näe.

Filmides kasutatakse igasuguseid rekvisiite – näiteks lülitid, nupud, tehnilised seadmed, agregaadid, katapuldid jne – millede kasutamisel kandutakse üle „teise maailma“ või tullakse sealt tagasi. Näiteks filmis „Püünis“ ( 2000 ) kasutab tegelane teise maailma siirdumiseks psühhiaatrite abi. Kuid tagasi tulekuks on inimesel olemas käeseljal nupp. „eXistenZ´is“ ütleb tegelane välja lihtsalt „paus“, kui on soovi tulla teisest maailmast tagasi või teha lihtsalt üks väike paus. Tegelane nimega Allegra filmis „eXistenZ“ on niivõrd kiindunud oma konsooli, et peab seda lausa oma lemmikloomaks. Kuid just selline konsool, mida ühendatakse nabaväädi kaudu kehaga, on tema „võti“, mille abil pääseb ta teise maailma. Tegemist on tegelikult ka raudvaraga ja tarkvaraga. Kõge arhetüüpsem teine maailm on ilmselt just teispoolsus, mida me näeme filmis „Igavene armastus“ ( 1998 ). Filmi žanr kuulub üldiselt draama filmide klassi. Filmis näeme Paradiisi ja Põrgut. Mees otsib oma armastatud naist ja lapsi. Keskkonna aluseks on naistegelase maalid, mida siis arvutitega on loodud. Ekraanile manatakse seninägematu visuaalsus ja suursugune keskkond. Teine maailm on üldjuhul reaalsest maailmast testsugusem koos oma reeglitega.

Võrdleme vendade Wachowskite „Maatriksit“ ( „Matrix“, 1999 ) Jean Cocteau´ filmiga „Poeedi veri“, „Orpheus“ ja „Orpheuse testament“ ( 1959 ). „Poeedi veres“ kandub tegelane „teise maailma“ läbi peegli, mille visualiseerimiseks on tegelikult aga väike vann või bassein. Kuid filmis „Orpheus“ toimub tegelikult samasugune situatsioon. „Matrix“ ja „Orpheus“ on üldiselt väga sarnased just oma rekvisiitide poolest. Cocteau´l on peegel nagu värav, mille kaudu on võimalik jõuda teispoolsusesse. „Matrixis“ kandub tegelane läbi peegli aga „elektroonilisest reaalsusest“ tegelikkusesse. Mõlema filmi korral on näha seda, et peegel osutub kanaliks, mille kaudu tegelane kandub teise reaalsusesse. „Matrixis“ tegutsev tegelane ei läbi peeglit otseselt, kuid sellel on filmil siiski otsustav osa. Kuid mõlema filmi kaadrid, mille korral viiakse peeglisse käsi ja sõrmed, on väga sarnased. Kuid Orpheus paneb kätte Printsessi kindad enne kui ta peegliga mässama hakkab ja siis torkab oma käed peeglisse, mida filmis visualiseeritakse veepinnana. Kuid „Matrixis“ kleepub tegelase käsi peegli „elavhõbedase vedelikuga“ kokku, mille tulemusena „peegli aine“ matab üle kogu tegelase keha olles samal ajal madala temperatuuriga, mis ohustab tegelase südametööd.

Pärast Neo taastumist näitab Morpheus talle seda, et mis on reaalsus ja mis on Matrix. Morpheus: „Sa näed välja vastavalt oma residuaalsele ( järelejäävale ) enesekujutusele, oma digitaalse mina vaimsele projektsioonile. Kuidas aga defineerida reaalsust? Kui pead selleks seda, mida tunned, nuusutad, maitsed ja näed, siis on reaalsuseks elektrilised signaalid sinu ajus. See maailm eksisteerib ainult neurointeraktiivse simulatsioonina, mida kutsutakse Maatriksiks. Tere tulemast tõelisuse kõrbe!“ „Orpheuses“ on kasutatavad kindad vahendiks teise reaalsusesse minemiseks. See sarnaneb võtmega, millega avatakse muidu kättesaamatu uks teise maailma. Ka Neo käsi imbub nagu klaasjasse kindasse. „Matrixis“ osutub „võtmeks“ hoopis punast värvi pill, mille Neo koos veega ära joob. Nimetatud punane pill muudab Neo Matrixi reaalsuse eest nähtamatuks – nõrgendades Neo signaali. Niimoodi toimubki tegelase muutumine. Mõlemas filmis ( „Orpheuses“ ja „Matrixis“ ) on stseene, mille korral tegelane ei tee vahet unenäomaailmal ja reaalsusel või siinse ja 33

sealpoolsusel. Unenäomaailmas peab inimene aktsepteerima oma unenägusid, mida ta parajasti näeb. Niimoodi vastati Orpheusele, kui ta soovis teada saada, et kas ta näeb und või on ta ärkvel.

Orpheus arvab, et ta siiski magab. Surnutele antakse „Orpheuses“ elu tagasi tingimusel, et nad kuuluvad Surmale. Nii nad tegelikult ei kuulugi elavate maailma olles oma elu võlgu. See tähendab seda, et need inimesed, kes elavad, on tegelikult surnud. Filmikunstis on võimalik esitada selliseid „võimatuid“ reaalsuse aspekte. „Orpheuse testamendis“ on stseen, kus Cegeste kaob ära ja Poeet küsib: „Kus sa oled?“. Cegeste vastab: „Teisel pool pilti“. Ka pildipind võib eraldada maailmasid. Eksisteerida on võimalik nii siinkui ka teiselpool pilti nii nagu siin- ja teiselpool peeglit. Kui „Orpheuse testamendis“ minnakse teise maailma või tullakse sealt tagasi, siis tegeletakse pidevalt selle esilekutsumise ja ettevalmistamisega. Cegeste ütleb Orpheusele: „... pealegi, Maa ei ole su kodu...“. Poeet on minekul, kadumas, lahkumas. Poeeti mängib just Cocteau´ ise isiklikult, kelle üle mõistetakse kohut. Poeet kohtub ka varasemate tegelastega ja „annab aru“. Kui Cocteau´ filmi parajasti tegi, oli ta 69 aastane. Messianistlikut „Matrixit“ peetakse 1990-ndate üheks oluliseimaks sci-fi filmiks.

Näiteks väga paljudes internetisaitidel näidatakse või tuuakse võrdlusi Neo ja Jeesus Kristuse käekäigu üle. „Matrixis“ kasutati ka mütoloogilisi või ka piibellikuid nimesid nagu näiteks Morpheus, Zion, Nebuchadnezzar jne.

Nii „Matrixis“ kui ka „Orpheuse testamendis“ toimub „teisest maailmast tagasipöördumine“.

Seda võib nimetada ka „phoenixoloogiliseks ülestõusmiseks“. Neo korral saab see alguse siis, kui ta tapetakse. Kuid ka uksenumber 303 ei ole juhusliku tähendusega. See sümboliseerib kolme päeva.

Pärast „teisest maailmast tagasipöördumist“ on Neo kõikvõimas ja suudab täielikult valitseda Matrixi üle. Samuti ka Jeesus Kristus oli pärast ülestõusmist võimsam kui ta seda enne surma oli.

Väga sageli omab teine maailm ka teisi reegleid ja ka teistsugust eetikat. Seda näitavad filmid nagu „Tron“ ( 1982 ) ja „eXistenZ“ ( 1999 ). Inimese seljas oleva „biopordiga“ ühendatakse „eXistenZ´is“ bioloogiline mängukonsool. Filmis ei ole ära visualiseeritud tegelase teise maailma minemine. Teine maailm on reaalse maailmaga täpselt samasugune. Mingisuguseid efekte ei esine.

Tegelaste elutegevus on vähenenud. „Tegelasi langeb loogu“. Vahel on selliseid stseene, kus tegelased mõistatavad selle üle, et kas tegemist on tegelikkusega või ebareaalsusega. Ka filmi vaataja ei mõista seda, kuid alles filmi lõpus selgub kõik. Näiteks kui tegelasel puudub seljas port, siis tähendab see eXistenZ´is eksisteerimist. Järelikult eksisteerivad kõik inimesed eXistenZ´is, kuna meil kõigil puuduvad selja peal pordid. Filmis „Tron“ toimub tegevus arvuti loodud maailmas.

Ollakse pidevalt „arvuti sees“. Oma aja kohta on film „Tron“ visuaalselt absoluutne meistriteos, kuna 1980-ndate aastate filmitehnika ei ole üldse võrreldav praeguse ajaga. „Arvuti maailmas“ eksisteerib ühiskond, mida juhib ja kontrollib Master Programm. Tron programmiga, mis on loodud ainult ühe tegelase poolt, on võimalik siseneda arvutikeskkonda, et muuta see „vabamaks“. Selline tegevus Autoritaarse Peaprogrammile loomulikult ei meeldi. Reaalse maailma inimesi nimetatakse kasutajateks. Nende üle võimu saamiseks ja nende hävitamiseks toob need „füüsilised persoonid“ ( kasutajad ) arvutikeskkonda. Selleks aga kasutatakse „desintegreerivat laserit“, mille korral inimene „kustutatakse“ reaalsest maailmast. Seda me näeme filmis läbi visuaalsete eriefektide fooni, mille korral inimene „laguneb“ väga paljudeks kolmemõõtmelisteks elementideks ( nagu puzzle tükid ), mis lendavad läbi torude. Kuid hiljem toimub tegelase reintegreerumine, mille korral toimub tegelase kokkupanemine nüüd juba arvutimaailmas. Arvutis olles tuletab tegelane meelde oma päriselu. „Teisel pool ekraani oli kõik kuidagi palju lihtsam“. Arvuti sees olles teatakse enda eksisteerimisest arvutiprogrammis. Ekraan on nagu kahe maailma vaheline piir. „Muruniitja“ film ( 1992 ) oli 1990-ndates üks kuulsamaid, mille sisuks oli just küberseks. Seal püüab üks teadlane tõsta „külahullu intelligentsi“, kasutades selleks virtuaalreaalsust. Teadlasel see ka õnnestub. Uuritakse militaarsõduri loomise võimalust, kuid see on ainult taustaks. Filmis on näha ühte seadeldist, mis meenutab väga astronautide gravitatsioonitreeningu instrumenti. Kuid seda kasutatakse selleks, et siseneda virtuaalreaalsusesse. Selline virtuaalne maailm, mis visuaalselt näeb välja nagu „läikiv siirupjas keskkond“, on loodud arvutitega. Filmis on näha tolle aja tehniliste piiride taset. Filmi lõpus kaob peategelane füüsiliselt. Ta kaob „arvuti reaalsusesse“.

Filmis „Mees ilma varjuta“ toimuvad muutused rohkem inimesega, kui maailmaga. Tegelasele seerumit andes on tema küljes mingid andurid. Tegelane muutub pärast seerumit võttes 34

nähtamatuks – ta kaob. „Püünises“ on tegemist aga inimese enda aju loodud virtuaalreaalsusega, mille korral ühendatakse terapeuti juhtmetega. Ta riputatakse traatidega õhku. Seejärel põimuvad inimese ja patsiendi teadvused ühte. Üks teadvus siiratakse teise teadvusesse. Niimoodi viiakse inimesi unenäolaadsesse maailma. Selliste võimaluste realiseerimiseks kasutatakse fantastilisi „teaduslikke võtteid“.

Reaalsus, mis on näidatav ja kasutatav ( kuid mitte räägitav ), meenutab visualiseeritud psühhoanalüütilist seanssi. Jaron Lanier oli üks virtuaalreaalsuse pioneere. Ta julges arvata seda, et virtuaalreaalsus võib osutuda inimkonna uueks kommunikatsiooni vahendiks pärast praegust keele kasutust. Virtuaalreaalsust iseloomustab selline kommunikatsioon, mis on oma olemuselt „postsümbolistlikku“ sugemega. See tähendab seda, et sellises virtuaalreaalsuses ei tohi realiteedist kõnelda, vaid seda peab ainult looma – näiteks selles ei kirjeldata erinevaid asju, vaid neid luuakse.

Küberruumi ja üldse kunstlikku keskkonda on nimetatud ajaloos „psühhootiliseks ruumiks“.

Sellises „ruumis“ ei ole enam piiri reaalsuse ja soovunelmate vahel. „Püünises“ sulandatakse ühte omavahel terapeudi ja patsiendi teadvused. Kuid kui patsiendiks osutub sarimõrvar, siis selline protseduur tekitab põnevust. Seepärast liitub nendega kriminalist. „Teises maailmas“ toimuv mõjutab suuresti reaalse inimese meelelist seisundit. Näiteks mittetegelikuses toimuvad jubedad sündmused sunnivad inimest hirmunult üles ärkama. „Nupule“ vajutades pöördub tegelane tegelikkusesse tagasi. „Nupp“ ise asub tegelase käeseljal, mis kujutab endast elektroonilist punkti. Kuid filmis tuleb ette ka selliseid situatsioone, mille korral on tegelase käed kinni ega saa või ei ulatu „nupuni“. Sellisel juhul peab tegelane kannatama suuri raskusi, mida sarimõrvar talle valmistab.

Antud situatsiooni kujundamiseks ja visuaalseks esitluseks on filmitegijad palju vaeva nänud. „Püünises“ on selline psühhiaatriline virtuaalreaalsus „teiseks realiteediks“, mida ainult kasutatakse.

Seda ei kirjeldata. Sellises virtuaalreaalsuses leitakse vastuseid patsiendi probleemidele. Tegemist on nagu tuleviku visiooniga tänapäeval teada psühhiaatrilisest ravist.

Näiteid filmidest võib veelgi tuua, kuid siis läheb „loetelu“ liiga pikaks. Kuid võtame näiteks Tarkovski „Stalkeris“. Seal on olemas Tsoon, kus asjad eksisteerivad teisiti kui tegelikkuses. Seal on olemas mingi tuba, kus täituvad kõik inimese unelmad. Esinev tavaline keskkond on tegelikult ainult näiline. Teise maailma viib üle sõit raudteel. Kuid soov muuta keskkonda või hetkeline ruumis liikumine on inimeste unistuseks juba tuhandeid aastaid. Tehnoloogia ilmumisega on inimesed küll ruumis kiiremini liikuma hakanud, kuid tehnoloogia on suutnud ka kujutluse eemale kanda või kujutise lähemale tuua. ( Kelomees 2002, 91-94 )

5.4 Antroopsusprintsiip kosmoloogias

Maailma tekkimise ja selle olemuse üle on inimesed juurelnud juba väga pikka aega.

Kvantteooria seletab maailma tekkimist just vaakumi spontaanse polarisatsioonina, kuid selle lihtsaks seletuseks on igapäevaterminites üsna raskesti teostatav. Ka teiste kvantfüüsikasse jäävate väljenditega on samad raskused. Kui aga väljandada seda kõige lihtsamal kujul, oleks see ilmselt aga järgmine: Universum tekkis äkki ja eimillestki, mis on täiesti normaalne, ehkki väga väikese tõenäosusega füüsikaline protsess.

1970. aastal mõtles välja Cambridge´i Ülikooli professor B. Carter järgmise printsiibi: Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene ehk vaatleja.

Selline printsiip, mida nimetatakse tänapäeval antroopsusprintsiibina, on kosmoloogide seas suur populaarsus veel tänapäevalgi. Alguses tundub olevat selline väide oma sisu poolest mitte seotud füüsikaga, mis võib viidata lausa „inimkesksele Universumile“. Kuid tegelikult lähtub selline printsiip faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants on samade parameetrite võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Maapealse bioloogilise elu füüsikalise tolerantsi all mõeldakse füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemikku. Elu piirkonna põhiparameetrid on piiratud vedela veega, valkude eksisteerimiseks sobiva temperatuuriga ning ioniseeriva kiirguse 35

väga madala tasemega. Kuid tingimusi on tegelikult palju rohkem kui ainult kolm. Näiteks planeedi mass, atmosfääri rõhk ja selle koostis, Maa magnetväli jne. Selliste parameetrite käigus või töökorras hoidmist on vaja aga miljardite aastate jooksul. Selline võimalikkus on saanud teostuda just kosmoloogilise „seadusandlusega“. See tähendab seda, et kord juba käima lükatud Universum viib lõpuks ikkagi inimese tekkimiseni planeedil Maa. Kuid sõna abil lõi Universumi aga Jumal-Looja. Sellest „pajatavad“ meile religioossed kosmoloogiad, mis on sisemiselt kooskõlalised ja lahendab olemise probleemid „sünni“ abil. Mõiste on olemas juba enne objekti, mille kohta see käib. See on üsna idealistlik lähenemisviis. Kuid võib samas öelda ka seda, et iga inimese jaoks „tekib“ maailm sünnimomendil ja „kaob“ koos inimese surmaga. Selline on aga juba pigem subjektiivne lähenemisviis antud probleemi lahendusele.

Kuid ümbritseva looduse tekkeloo aluseks võetakse ikkagi selline kosmoloogia, mida õpetab meile just füüsika. Selline „maailmavaade“ loob selle põhjal esemeid ja nähtusi kirjeldava loogilismatemaatilise süsteemi ( füüsika ) ning püüab selle süsteemi abiga tungida olemise saladustesse.

Mudelid, mis on juba eespool kirja pandud, ongi selle tulemuseks. Need on ära määratud füüsika seadustega ja neis sisalduvate parameetrite väärtustega. Elu tekkeks vajalikud füüsika seadused ja konstandid peavad mudelis olema just sellised nagu need ka tegelikkuses olemas on. Maailm on täpselt selline, et seal saaks olla inimene. Seda väidabki meile antroopsusprintsiip. Paljud inimesed ei viitsigi seda lõpuni mõista. Mõned teadlased on isegi sellisel arvamusel, et selline antroopsusprintsiip on füüsika kui loodus-filosoofia tipp. Arvatakse seda, et inimene suudab tunnetada ainult iseennast – seega tunnetatakse enda kaudu ka loodust, sest inimene on ka ju looduse osa. Saadakse aru inimese tunnetusvõime piiratusest.

Antroopsusprintsiibile on võimalik anda ka tavapärasema seletuse. Oletame seda, et eksisteeris selline ürgsubstants, mis ei ole tühjus, kuid nimetame seda siiski vaakumiks. See on võimeline polariseeruma, tekitades niiviisi Universumeid. Kuid oletame seda, et need Universumid on oma füüsikaseaduste poolest väga erinevad. Oletame seda, et mõnes neis Universumites ei teki kunagi elu ja seega ka mõistust. Nii ongi osa neist Universumitest viljatud. Niimoodi need jäävadki seesmiselt tunnetamata – nende kohta ei looda mitte kunagi mingeid teooriaid. Kuid oletame seda, et mõnes neis Universumites siiski tekib elu ja seega mingisugune mõistus, mis viib Universumi teooriate tekkeni. Sellised Universumid on viljakad. Kuid mõistus ei pea olema just sellise ajuga, mis funktsioneerib valkainetel. Sellised Universumid ja selle kohta käivad teooriad võivad olla väga erinevad meie Universumi omast. Kuid need Universumid ei ole meie tunnetusele kättesaadavad.

See on kõikidel neil hüpoteetilistel Universumitel ühine oma- dus. Ainus Universum, mida me näeme-kuuleme, on meie enda oma. Ta on täpselt selline, et me teda näha saaksime. Kuid just ainult seda väidabki antroopsusprintsiip. ( Jaaniste 1999, 115-116 )

6 Absoluutse kaaluta oleku taju

Null gravitatsiooniväljas asuv keha on täielikult kaaluta olekus. Maa ja Kuu vahel olevas punktis tasakaalustuvad nende gravitatsiooniväljad. Sellesse punkti sattunud kehad on täielikult kaaluta olekus. Kosmoselaev, mis tiirleb ümber planeedi Maa, liigub kiirendusega oma orbiidi tsentri suunas just gravitatsiooni mõjul. Kuna tekib vaba langemine, siis tekib ka kosmoselaevas inimeste kaalutuse tunne. Sellist taju efekti on võimalik tajuda ka lennukis, mis lendab kiirendusega g allapoole mööda paraboolkõverat või kui vanker sööstab „Ameerika mägedes“ allapoole. Kui kukkuvale kehale mõjub ainult gravitatsioonijõud ja ei ühtegi teist jõudu, siis kehad langevad vabalt. Kui aga kehale mõjub peale raskusjõu ka veel õhutakistus, siis kehad ei lange vabalt.

Näiteks kivi langeb palju kiiremini kui sulg. Täielikku raskuskiirendust tajuvad langevarjurid, kui nad parajasti lennukist välja hüppavad. Alguses keha langemiskiirus ajas suureneb, kuid hiljem jääb see konstantseks õhutakistuse ja raskusjõu võrdsustumise tõttu.

36

Antud juhul käsitleme sellist kaaluta olekut, mis sarnaneb küll sellega, mida astronaudid kosmoses kogevad, kuid erineb siin sellepoolest, et inimene ei tunneta üldse raskusjõudu. Näiteks avakosmoses on planeedi Maa gravitatsioonivälja mõju inimese massile palju väiksem võrreldes Maa pinnal olevaga ja peale Maa raskusjõu on kosmoses olemas ka veel teiste suuremate ja kaugemate kehade raskusjõud – näiteks Päikese, Jupiteri, Saturni, Galaktika jne. Siin aga tunnetab inimene raskusjõu „absoluutset puudumist“, mis tähendab seda, et selline kaaluta olek on seisund, milles gravitatsioon ei avalda inimese psüühikale mitte mingisugust mõju. Nii tekibki „ülim“ kaalutuse tunne. Ka selline taju kogemus on erakordselt mõnus ja hea ning samuti väga tähtis inimese sise-elule. Mõnevõrra avaldub kaaluta olek ka Maa peal olles – näiteks mõnest kõrgest kohast alla hüppamisega ( näiteks benzihüpped kõrgmägedes või hüppamised kõrgelt lendavast lennukist ). Sellisel korral segunevad omavahel hirm ja nauding.

Kaaluta olekus tunnetab inimene ennast just kui „kergemana“ kui tavaliselt. Ka selles mõttes, et oleks nagu „kogu elu koorem õlgadelt igaveseks kadunud“. Inimene tajub end ümbritsevast maailmast ( ehk näilisest reaalsusest ) lahti kiskununa ( eemal olevana ). See omakorda aitab paremini tunnetada ja mõista enda ümbritsevat maailma, milles inimene füüsiliselt eksisteerib.

Sellises kaaluta olekus ei tunneta inimese psüühika enda siduvust ümbritseva maailmaga, vaid ta asuks nagu sellest kõigest eemal ( väljaspool piire ). Side välismaailmaga „ähmastub“. Absoluutse kaaluta oleku taju loob inimesel tohutu vabaduse ja „ühtsuse“ tunde ja seda absoluutselt igas mõttes. Tekivad tundmused, mis sarnanevad näiteks inimesega, kes tunneks ennast lahtiriietatuna alasti või kes tajub vabadust pärast aastakümneid vanglast pääsemist. Sellises kaaluta olekus tunneb inimene ennast täiesti pinge vabalt. Selline kaaluta oleku tajumine on juhul, kui gravitatsiooni ( mateeriat ) ei eksisteeriks nii nagu näiteks valguse puudumise korral ei oleks elusolenditel nägemistaju. Maailm pole tegelikult värviline nii nagu see meile paistab. Kui mingeid asju õigesti näha või mõista, siis peabki seda tegema eemalt nö. „väljaspool raame“. Täpselt nii on ka reaalsuse tajumisega. Kaaluta olekus ei tunneta inimene ka oma keha. Ülim kaaluta olek on olemas ainult siis kui gravitatsiooni üldse ei eksisteeriks. Kui aga gravitatsiooni siiski eksisteerib, siis sellist kaaluta olekut inimene ei saaks tunnetada. Selline taju sisude vaheldumine võimaldab inimesel tajuda gravitatsiooni ennast ja selle olemasolu või selle puudumist. Inimene tunnetaks maa peal seda, kuidas Maa teda ennast ligi tõmbab. Sellisel juhul tajub ta maa peal külgetõmbejõu füüsikalist olemust. Gravitatsioon on aga üks neljast vastastikmõju liigist, mis vormivad kogu meie Universumi mateeriat. See on ka ühtse välja ( s.t. ühe vastastikmõju ) osa. See tähendab seda, et kui raskusjõud ära kaob, kaovad ära ka kõik teised tuntud vastastikmõju liigid või kui inimene on superkaaluta olekus, siis peale gravitatsiooni ei tajuta ka teisi vastastikmõju liike. Kõik vastastikmõju liigid on omavahel füüsikaliselt tihedalt seotud. Mateeria eksisteerib Universumis ainena ja väljana. Välja sisaldus Universumis on ainest märkimisväärselt suurem. Kuid uuemad füüsikateooriad ei tee enam ainel ja väljal vahet. Mateeriat pole tegelikult olemas. See eksisteerib ebamäärase „energiavormina“. Seega kui inimene tajub absoluutset kaaluta olekut, siis ta tunnetab tegelikku reaalsust enda ümber. Muidu harilikult tajuks ta näilist reaalsust, mida loob „mateeria füüsika“. Inimene tunnetab mateeria olemasolu või selle täielikku puudumist.

Surmalähedastes kogemustes tunnevad inimesed sageli seda, et kuidas nad oma füüsilistest kehadest väljuvad. Pärast seda tajuvad nad imelist kaalutuse ja kerguse tunnet. Kuid sellist tunnet on võimalik esile kutsuda ka „maapealsete vahenditega“. Seda on võimalik eksperimentaalselt sooritada kahel erineval viisil. Esimene eksperiment on seotud vertikaalselt liikuva liftiga. Inimene peab lebama horisontaalselt ( mitte püstiselt ) sellise aluse peal, mis maapinnalt vertikaalselt üles liigub. Selleks võib olla ka lift. Kuid enne aluse vertikaalselt liikuma hakkamist peab inimene lebama alusel võimalikult lõdvestunult. Lõdvestumine ehk pinge vaba psüühiline seisund on selle katse juures oluliseks parameetriks. Teaduslikud uuringud on näidanud, et kui inimene on meeldivalt lõdvestunud, siis tema aju hapniku hulk on kahanenud 80-60 protsendini. Aluse liikuma hakkamisel tekibki inimesel ( hetkeks ) tunne nagu ta väljuks oma füüsilisest kehast, mis sarnaneb surmalähedaste kogemuste korral kogetuga. Seda võivad kõik inimesed ise järele proovida. Kuid oluline on märkida seda, et antud katses tekib eespool kirjeldatud tunne ainult mõneks hetkeks ( s.t. väga väikese mõõdetava aja jooksul ), kuid SLK-de korral on selline tunne ajas pidev. Teine eksperiment on seotud vee all sooritava akrobaatikaga. Me kõik oleme näinud paljusid akrobaate, 37

kes sooritavad õhus oma imelisi saltosi. Saltoks nimetatakse sellist akrobaatika elementi, mille jooksul inimese keha teeb õhus täispöörde ümber oma keha keskme. Selle käigus jääb pea vahepeal alaspidi. Saltot ei tehta „külg ees“ ( see on nii pigem „hundiratta“ korral ), vaid „külg kõrval“ ehk „nägu ees“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea tegelikult kogu aeg ettepoole. Antud eksperiment sarnaneb eespool kirjeldatud salto sooritamisega, kuid erinevused seisnevad järgnevas. Saltot ei tehta õhus, vaid vee all. Vee sügavus peab olema kindlasti suurem kui inimese enda reaalne pikkus, sest muidu võib salto tegemise käigus pea ära lüüa. See tähendab ka seda, et saltot sooritatakse „ilma hüppeta“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea seekord tahapoole. Salto sooritamise käigus ( kui inimese pea „läbib alaspidise faasi“ ) tunneb inimene hetkeks ( mõõdetava aja jooksul ) kaaluta olekut ja erakordset „kerguse tunnet“. Kuid just selline tunne on SLK-de korral ajas pidev.

Inimese kaaluta oleku ( kehavälise tunde, surmalähedase kogemuse ) sarnane teadvuseseisund esineb ka hävituslennukite pilootidel. Need tekivad siis, kui pööratakse või alla poole sööstetakse väga suurel kiirusel. Sellisel juhul hakkab ilmnema ajule väga suur raskusjõud. Väga kiiret pööret tegevas hävituslennukis tekib inimesel jõud peast jalgadesse. See tekkiv jõud surub kõike alla.

Inimese keha aga hoiab iste lennukis paigal. Kuid inimese veri voolab sellegipoolest alajäsemetesse ja ka kõhtu. See tähendab omakorda seda, et inimese pea jääb ilma vereta. Kiire lennu tingimusi jäljendavad tsentrifuugid, mida erinevad uurijad kasutavad oma erinevates lennulaborites. Sellistes tingimustes uurivad teadlased raskusjõu mõju inimese ajule. Teadvus hakkab pilootidel korraks kaduma. Kuid enne seda hakkab veri inimese ajust „ära minema“ ja seejärel nähakse tunnelit. Pärast seda ei saa inimene enam liikuda ja ta ei taju lõpuks enam midagi. Teadvus kustub. Kuid vere naasmise korral ajju hakkab inimene tõmblema. Ja siis ilmneb inimesel teadvus. Kõigepealt on inimene segaduses ja ei mõista olukorda. Inimene suudab lennukit juhtida alles siis, kui tal see segadustunne üle läheb. On teada seda, et kui inimesed on kaotanud teadvuse, siis nad näevad lühikest unenägu, mis on üsna kindlakujulised ja sarnanevad surmalähedaste kogemustega. Nähakse peret või sugulasi ning tuntakse hõljumist. Tuntakse, et ollakse väljaspool oma keha ja tajutakse kaaluta olekut. Enamasti on tegemist väga meeldiva ja eufoorilise tundega. Need kogemused süübivad sügavale inimeste mällu.

7 Ülim eufooria, ekstaas ja armastus 7.1 Supereufooria Reaalsustajus kirjeldatud teadvuslik unenäoseisund seisnes selles, et kui inimene magab ja näeb und, siis ta on täiesti teadlik enda eksisteerimisest selles. Oletamegi nüüd seda, et inimene kõnnib unenäos ilusas liivases mererannas kuumal päikesepaistelisel päeval. Kuid ta teab, et seda kaunist mereranda ei ole reaalselt tegelikult olemas, vaid see on tema aju loodud. Ta tajub seda. Täpselt samamoodi on tegelikult ka sellise maailmaga, mida me igapäevaselt kogeme ärkvel olles. Erinevus seisneb ainult selles, et see maailm, mida me ärkvel olles pidevalt näeme, ei ole aju loodud ( nagu seda oli unenägude korral ), vaid on „loodud“ loodusseaduste poolt. See tähendab seda, et kogu meie ümbritsev maailm funktsioneerib seadustel, mida kirjeldavad meile tuntud loodusseadused.

Seda täielikult mõista tuleb seda tajuda umbes nii nagu eespool kirjeldatud teadvusliku unenäo seisundi korral, mitte ainult lihtsalt faktiliselt teada nagu seda koolides sageli õpetatakse.

Kui inimene tajub tõelist reaalsust, siis tekib tal tohutu eufooriline tunne. See on ülihea ja väga õnnelik seisund, mis sarnaneb oma mõnu poolest isegi kahe inimese vahel oleva suguaktiga ehk orgasmiga. Seda on nimetatud ka armastuseks või ülimaks ekstaasiseisundiks. Inimene tajub tohutut armastuse tunnet. See on väga intensiivne tunne, mis seisneb selles, et teda nii väga armastatakse.

See emotsioon on kujuteldamatult hea, mis tuleneb ainult reaalse maailma tajumisel, millest oli pikemalt kirjeldatud eespool olevas reaalsustaju osas. Et sellist absoluutset õnnetunnet ( mõnuaistingut ) üldse kuidagigi ettekujutada, tuuakse selleks parimaks analoogiks inimese orgasmi, mis tekib kahe erineva inimese seksuaalvahekorrast. Vastupidiselt väljendades on armastuse puudus 38

sellises seisundis absoluutselt olematu. Sellist naudingu tekkimist võimaldab ainult reaalse maailma tajumine. See tähendab seda, et inimene tunnetab enda ümber olevat tegelikku reaalsust ( mitte näivat reaalsust ehk tavamaailma, milles me igapäevaselt elame ). Selline tajuseisund võimaldab mõista ( õigemini tajuda ) nii maailma kui ka inimese enda füüsikalise eksisteerimise imelisust.

Selline asjaolu loobki sellise sõnades kirjeldamatu ekstaasiseisundi. Elu Universumis on tegelikult suur ime, mida me oma igapäevast elu elades sageli ei teadvusta. Tegelikult on ka kogu Universumi eksisteerimine üks suur ime, milles elu eksisteerimine on veelgi imelisem. Näiteks kuidas on füüsikaliselt võimalik kõige olemasolu, mida me teame ja tunneme? Kuidas füüsikalised ja keemilised protsessid lõid elu eksisteerimise Universumis ( sealhulgas ka näiteks inimese enda teadvuse )? Kuidas see kõik täpselt funktsioneerib? On kujuteldamatult imeline, et me kõik koosneme üliväikestest osakestest, mida nimetatakse aatomiteks ja järelikult meie mõtleminegi tuleneb tegelikult nendest. Nii samuti ka meie füüsikaline eksisteerimine. Meie ümber olev reaalsus on täpselt selline, mida kirjeldavad meile loodusseadused, mida nüüd väga intensiivselt tajutaksegi.

Imeline ei ole ainult elu eksisteerimine Universumis, vaid ka Universumi enda olemasolu. On ju täiesti uskumatu kuidas „tühjus“ või „ei-miski“ ongi kogu meie reaalse Universumi füüsikaline põhiolemus. Universum sai alguse olematusest ja seega pole tegelikult mitte midagi olemas. Ime seisneb selles, et kuidas „olematus“ lõi kõige eksisteeriva, mida me nimetame Universumiks.

Inimene tajub füüsikalist reaalsust, mis võimaldab mõistusel tunnetuslikult imestada, et kuidas kõige eksisteeriva aluseks on ainult üks füüsikaline põhiolemus.

Inimene tajub seda, et teda pole kunagi nii palju armastatud. Ta on üliõnnelik oma olemasolu üle selles maailmas. Ta tajub, et see on erakordselt suur ime, kui tähtis ta tegelikult on ja kui vajalik ta maailmale on. Kõige eksisteeriva olemasolu ( eriti elu eksisteerimine selles ) on tegelikult täiesti erakordne. See on kõige tähtsam, mida on võimalik üldse ettekujutada. Absoluutselt mitte miski ei ole sellest olulisem. Inimene tunnetab, et enda ja maailma olemasolust ei ole absoluutselt mitte miski tähtsam.

Sellises seisundis tajub inimene peale enda poole suunatud armastuse ka armastust teiste inimeste vastu. Ka nende eksisteerimine on niisamuti erakordne ja oluline kui inimese enda olemasolu. Niimoodi tekib inimesel „ligimese armastus“, mida on näiteks kirjeldatud ka Jeesus Kristuse õpetustes Piibli Uues Testamendis. Inimene tunnetab, et „tema olemasolu üle on nii suur rõõm“. Tajutakse erakordselt suurt õnnetunnet, mille üle on tal väga hea enesetunne. Inimest valdab tohutu armastuse ja rahu tunne. On sõnades kirjeldamatu, et ainuüksi enda olemasolu üle Universumis võib niisugust rõõmu tunda. Mitte miski ei ole tähtsam kui inimese enda olemasolu võimalus selles eksisteerivas maailmas. Nüüd ta mitte ainult ei tea seda ( nagu varem ) vaid ta ka tajub seda, et kui tähtis inimene ta maailmale tegelikult on.

Inimene tajub ennast nii tähtsana, et mitte miski muu ei tundu talle enam olulisem. Selle meeldiva seisundiga kaasneb ka väga suur mõistmise tunne. Tajutakse, et mitte miski ei tundu olevat enam häiriv või kahjustav. Inimese teadvus on ülimas selguses ja virguses. Ilukirjanduslikult võiks öelda isegi nii, et tuntakse ennast kui „maailma kuningana“. See kogemus on inimesele üldiselt väga isiklik nagu ka seksuaalkogemus. Selline elamus on väga positiivne ja silmiavav.

Inimese suhted teiste inimestega ( näiteks sugulastega, elukaaslasega, lastega, sõpradega jne ) jäävad sellise kogemuse kõrval taha plaanile. Esile tuleb ainult inimese enda ja tema ümbritseva maailma suhe, mis on väga meeldiv, tähendusrikas ja loomulikult ka väga isiklik. Tekib tunne, et ollakse kõigest lahti kisutud. Varem vaevanud suured probleemid tunduvad talle nüüd ebaolulistena.

Inimest valdavad nüüd tohutu kergus ja vabadus ( vabadus „ebareaalsuse käest“ ). Igasugused raskused on nüüd nagu „peoga pühitud“, sest ebaolulisus ei vaeva enam inimese mõistust ega südant. Kõik tundub talle olevat nii ilus ja hea. Selle äärmiselt muljetavaldava kogemuse sõnum jõuab kahtlemata ükskõik millise inimese südamesse, sest tunda ennast nii erilisena ja väärtuslikuna on lihtsalt niivõrd imeline. Väga tähtis on enda olemasolu Universumis ja võiks öelda, et see on isegi maagiline. Elul on tegelikult väga sügav ja sihikindel mõte – elada, eksisteerida, olla lihtsalt olemas. Nii lihtne see ongi. Sellises kõikehaaravas ja sügavas armastuse seisundis mitte ainult ei tea seda vaid nüüd ka tunnetatakse seda. Füüsikalisest reaalsusest lähtuvalt polegi olemas elul tegelikult mõtet ega selle eesmärki, sest ainult meie enda teadvus ja mõistus paneb sellele mõttelise sisu.

Inimene tajub armastust nii iseenda kui ka kõigi teiste vastu ja isegi kogu olemasoleva maailma 39

vastu, mille suursugususest pole tal kunagi varem aimugi olnud. Ta pole ennast mitte kunagi varem niimoodi tundnud kui sellises seisundis. Seda tunnet ei saa sageli sõnades kirjeldada. Ollakse täis tahet teha head ja olla võimalikult palju õnnelik, sest meie eksisteerimine on tegelikult suur ime ja sellepärast tuleb elu võimalikult palju nautida, tunda elust mõnu ja rõõmu. Sellises seisundis tajub inimene ennast rohkem elusamana kui kunagi varem. Selline elamus jätab inimesele kogu eluks kustumatu jälje. Mõju ulatub väga sügavale hinge ja puudutab väga isiklikul tasandil iga inimese mõistust ja teadvust, sest tunnetatakse enda olemasolu väärtust ja hinnalisust. Seni inimene küll teadis mingil määral kõike seda, kuid ei tajunud seda nii nagu selles seisundis. Ennast nii elusana tunda on sõnades kirjeldamatult hea. Sellist õnnetunnet pole inimene mitte kunagi varem tundnud.

Säärast mõnu on võimatu sõnades kirjeldada nii nagu on raske kirjeldada tunnet, mis valdab inimest parimas seksuaalvahekorras. Inimest valdab enamasti ka vabastav ja rahu tunne. See on ülimalt pingevaba seisund, milles ei ole mitte mingisugust stressi ega murettekitavaid mõtteid. Äärmiselt vaba tunne igasugustest raskustest. Põhimõtteliselt võiks öelda ka nii, et see on ka väga romantiline kogemus. Näiteks ilukirjanduslikult väljendades oleks tegemist nagu seksiga oma armastatuga galaktika äärel, kuid selle armastatu asemel on tegelikult Universum ise.

Inimene tajub ülimat õndsuse tunnet. Kuid sellele tundele on välja pakutud erinevaid definitsioone ja kirjeldusi. Näiteks tajutakse ülimat heaolu, õnne- või armastusetunnet. Tajutakse midagi väga meeldivat ja vastavalt sellele kirjeldatakse seda mingisuguse mõistega nendest kolmest, mis sai eelnevalt väljatoodud. Inimese surmalähedastes kogemustes tsiteeritakse enim just armastuse tunnet. Kuid mis on armastus? Seegi on seotud õnne- ja heaolutundega. Tunnetatakse midagi väga meeldivat, mida erinevad inimesed nimetavad seda erinevalt. Kuid kõigil nendel mõistetel on õige sisu seda tundmust kirjeldada. Tekib küsimus, et kas ülim heaolu, õnne- ja armastusetunne on üks ja sama? Õnne tähendus on eelkõige individualistlik. 18. sajandi saksa filosoofid võtsid kasutusele õnne mõiste. Nad mõistsid selle all isiklikku teeotsingut. Seetõttu tuleb „õnn“ kui eestikeelne mõiste saksakeelsest tüvest.

Sellise supereufooria mõnu paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja analoogia, et natukenegi ettekujutada seda ülimat naudingut, mis inimesele sellises seisundis osaks saab. Näiteks selline mõnu aisting võib sarnaneda orgasmiga, mis tekib inimesel seksuaalvahekorras. Masturbureerimine ei anna päris seda, mida saab reaalsest kahe inimese vahelisest seksist. Need kaks pole päris üks ja sama. Seks on inimestele väga hea mõnu aisting. See küll sarnaneb eelnevalt kirjeldatud supereufooria naudinguga, kuid „paremuselt“ jääb orgasm sellele kahtlemata alla. Inimesed, kes on olnud seksuaalvahekorras ja tundnud orgasmi, saavad vähemalt seksi mõnusid endale ettekujutada.

Kuid seks jääb oma mõnuaistingu poolest siiski sellele ülimale õnnetundele alla, sest olla olemas on parem kui seks. See tähendab seda, et oma füüsikalist eksisteerimist ja selle võimalust Universumis tunnetada saab parema „kaifi“ kui seda annab meile elu parim orgasm. Orgasm ehk seksuaalne kliimaks on seksuaalse naudingu haripunkt, millega kaasneb intensiivne rahuldustunne. See on ülima heaolu psüühiline seisund, mis tuleneb sügavast alateadvusest ja on teadvusele kontrollimatu.

Seda seisundit juhib hormoon nimega oksitotsiin. Reeglina ( kuid mitte alati ) on orgasm seksuaalakti lõpptulemus, mida võivad kogeda nii mehed kui ka naised. Orgasmi iseloomustab intensiivne füüsiline nauding, mida juhib autonoomne ehk vegetatiivne närvisüsteem. Sellele lisanduvad tsüklitena reflektoorsed lihaste kokkutõmbed suguelundite piirkonnas, ümber seksuaalorganite ja aanuse. Orgasme seostatakse sageli ka teiste tahtmatute mõjudega nagu näiteks eufooria, sagedane häälitsemine ja lihaste spasmid muudes keha piirkondades.

Sellises seisundis ei saa inimene orgasmi, vaid see orgasm on ainult analoogia kirjeldamaks meeletu heaolu ja õnnetunde naudingut, mis inimest sel hetkel valdab. See ei ole üks ja sama, kuid nad sarnanevad üksteisele. Tekkiv õndsuse tunne on orgasmist kujuteldamatult parem. Põhimõtteliselt võib öelda nii, et armastus on seksist parem ja need kaks ka ei võrdu omavahel. Seks on kõikidele inimestele teada ja lihtsasti kättesaadav ning seetõttu on kasulik teha just sellega analoogiat. Näiteks narkootiliste ainetega siin analoogiaid teha ei ole võimalik, sest need pole inimestele nii laialt kättesaadavad ega isegi lubatavad. Vastavalt sellele on märksa keerulisem luua ettekujutust supereufooriana kirjeldatud seisundist. Kuid inimestel peab olema mingisugunegi ettekujutus eelnevalt kirjeldatud supereufooria seisundist kui ülima õndsuse meeleolust. Sellega 40

sarnane ülimeufooria tunne esineb inimestel ka siis, kui on tarvitatud erinevaid uimasteid ehk narkootilisi aineid. Eriti suuri eufooria ja mõnu aistinguid annavad väga tugeva toimega uimastid nagu näiteks LSD, kokaiin, heroiin jt. Suurem osa inimestest ei oska nende mõjusid siiski ettekujutada. Uimastitel on inimorganismile väga kahjulik toime ja seepärast ongi need keelatud.

Kuid seevastu on seksuaalne kogemus inimese kehale ja vaimule väga kasulik.

Inimese närvisüsteemi ergutavad väga tugevalt erinevad narkootilised ained. Näiteks kokaiin.

Kokaiini tarbija tunneb ennast normaalsest seisundist palju tugevamana, erksana, edukana ja palju eufoorilisemana. Kui aga inimene tarbib cracki, siis selle mõju ilmneb juba sekundite jooksul.

Cracki sugune narkootikum jõuab tegelikult umbes 10 sekundiga ajusse. Tarbijal kestab umbes 10 minuti jooksul väga tugev ja väga võimas mõnu- ja erutuslaine. Cracki toime ja mõju ilmneb kokaiinist kiiremini ehkki need on enamvähem ühesugused narkootilised ained. Ergutav narkootikum on ka ecstasy. See aine teeb meeled erksaks ja ei lase magama jääda. Selles mõttes on tegu nagu amfetamiiniga. Ecstasy ei vallanda reaalsuse moonutusi ega hallutsinatsioone, nagu seda on näiteks LSD korral. Ecstasy tarbijal väheneb tunduvalt enesekontroll ja piirid. Tal tekivad sageli siirad ja soojad tunded kaasinimeste vastu. Sellepärast kasutataksegi ecstasyt paljudel noortetantsupidudel ja reividel. Ka heroiin vallandab inimese ajus meeletult tugeva õnnelaine. Tarbija tunneb ennast uniselt ja soojalt. Inimest valdab suur rahu ja vabadus muredest ning probleemidest. Kui inimene tarbib heroiini esimest korda, siis võib tal süda pahaks minna. Heroiini enamasti süstitakse.

Heroiini mõju sarnaneb ka rahusti mõjuga, kuna see on depressant. Näiteks närvisüsteemi funktsioonid ja ka reflektoorsed tegevused aeglenevad. Kaasa arvatud aeglenevad ka inimese hingamine ja südametegevus. Kõht võib tarbijal lausa kinni jääda. Paljud heroiini tarbijad sageli ütlevad: „Heroiini tarvitamisel ei ole sul kedagi teist vajagi. Heroiiniga tunned ennast täiusliku ja kõikvõimsa inimesena. Sa ei tunne üksindust, kuid tunne on olla äärmiselt iseseisev ja omaette. Alguses hakkab seljas, kaelas ja ajus tundma tuhinat. Esineb meeletu rahulolu- ja õnnetunne. See on absoluutselt täiuslik kogemus.“ „Meeletud tunded algavad nagu plahvatusena. Kõik nagu sumiseb. Aju läheb nagu ülimalt suureks. Kõik, mida sa tunned, lähevad äärmiselt kirevaks ja võimsateks. Mõtted ajus lausa lendavad – mõelda võib ükskõik mille üle ja ükskõik kus iganes. Aju naudingukeskus on äärmiselt mõjutatud. Seepärast esinebki äärmine naudingulaine. Kehat valdab äärmiselt kujuteldamatu erutus. Mõju sinu füsioloogiale ja vaimule on absoluutne.“ Sellised hinnangud on tegelikult üsna tavalised ükskõik milliste narkootiliste ainete mõjude puhul inimestel – mitte ainult heroiini tarvitamisel.

Joonis 7 Joonisel on välja toodud ecstasy toimemehhanism ajus. Ecstasy kasutamise korral suureneb serotoniini ja dopamiini vabanemine neuronite sünapsites. Kui kasutatakse palju ecstasyt, siis mingi osa serotoniinineuronite närvilõpmetest kahjustub. See põhjustab inimesel impulsiivsuse suurenemist ning

41

suureneb ka risk depressiooni tekkimisele.( Harro 2002, 72 )

Sellised sarnased tundmused, mis esinevad narkootiliste ainete korral, esinevad näiteks ka inimese armumistunde kujunemisel. Peaaegu viiendiku sekundi jooksul kujuneb inimesel armumistunne. Armumistunne sarnaneb kokaiinikaifile. Kui õige inimene ilmub vaatevälja, siis ainult mõnede millisekundite jooksul upub inimese aju selliste keemiliste ainetega, mis tekitavad eufooriat. See aga tõestab armumist, mis tekib esimesest silmapilgust. Esimese armumistunde ajal stimuleerib dopamiin, oksütotsiin, adrenaliin ja vasopressiin aju palju erinevaid piirkondi. Need on kemikaalid, mis tekitavad inimesel hea tunde. Armumistunne ja kokaiinikaif on äärmiselt sarnased, sest samasugused keemilised ained vallanduvad ka kokaiini tarbimisel. „Need kinnitavad armumisprotsessi teaduslikke aluseid, ent tõstatavad samas ka küsimuse, et kas armub süda või hoopis aju,“ ütleb professor Styephanie Ortigue. „Mina ütleksin, et pigem aju, ehkki ka südamel on oma roll, kuna armastuse kontseptsioon moodustub nii alt üles kui ka ülalt alla, ajust südamesse ja vastupidi kulgevatest protsessidest“. Kuid on olemas ka erinevaid armastuse liike, mis mõjutavad aju erinevaid piirkondi. Näiteks ema ja lapse vahelist tingimata armastust vallandavad sellised ajupiirkonnad, mis on samas nii ühised kui ka erinevad. Näiteks keskaju. Kuid samas ajupiirkond, mis töötleb tasuga seonduvat informatsiooni, ja ka kõrgemad kognitiivsed funktsioonid vallandavad just kirglikku armastust. Assotsiatiivsed kognitiivsed ajupiirkonnad töötlevad näiteks inimese kehahoiakut.

Mitmed füüsilised komponendid põhjustavad inimestel armumise, kui need aga ilmnevad õigel ajal, õiges kohas ja õiges järjekorras. Aroom on nendest esimene. Selline eelistus on kas õpitud või siis tulnud kultuuriga kaasa. Näiteks eelistatakse halvale lõhnale midagi meeldivat – näiteks eelistatakse higihaisule parfüümi. Teine komponent on feromoonid. Sellised bioaktiivsed ained on keha poolt eritatud. Just feromoonid on seotud ajus olevate seksi-, ohu-, agressiooni- ja hirmusignaalidega. Feromoonid põhjustavad muutusi libiidos. Nad tõstavad esile seksuaalsust. Kuid feromoonid ei anna valida paaritumiseks just selle partneri. Valikuid tehakse pigem nägemise, tavahaistmise, kuulmise ja kompimise põhjal. Näiteks aroomi järgi eristavad partnerid üksteisest, mitte nii väga feromoonide järgi. Inimesed on võimelised ära tundma lõhna järgi oma partneri pesemata T-särki. Seda näitavad uuringud. Kolmas komponent on hormoonid, mida inimese aju toodab.

Näiteks dopamiin vallandab ajus suure erutustunde, sest see stimuleerib ajus olevat naudingukeskust. Kuid järglaste saamiseks vajalikku seotust võimaldavad luua sellised hormoonid nagu vasopressiin ja oksütotsiin.

7.2 Armastuse bioloogia

Kirjeldatud eufoorilist taju elamust on võimalik kogeda ainult reaalse maailma ( mitte selle illusioonilise poole ) tunnetamisel ehk eksisteerides piltlikult öeldes väljaspool illusionaarset maailma. Sellega võrreldes elavad inimesed päevast päeva nö. mittereaalses maailmas. Inimene mõistab nüüd, et kõigel eksisteerival on mõte ja tähendus. Tema elul tundub olevat nüüd mõte ja tema eksisteerimisel siin ilmas on tegelikult suur tähtsus. Isegi väikestel ja esialgu mittemärkavatel pisiasjadel on erakordne ja oluline tähendus. Mitte miski ei ole siin maailmas juhuslik ega lihtsalt niisama, sest kõigel on põhjus ja tagajärg. Kogu Universum „töötab“ füüsika seaduste järgi, sealhulgas ka erinevad mateeria vormid. Erandiks pole ka inimene kui loodusnähtus. Ka inimene on osa loodusest ja omakorda sõltuv sellest. Me kõik arvame, et me ise reguleerime oma erinevaid käitumismustreid ja mõtlemist, kuid nii see tegelikult pole. Kogu meie olemus on tegelikult „tingitud“ ülikeerulisest neurokeemia funktsioneerimisest nii nagu osakeste käitumist mikromaailmas tikteerib ette kvantmehaanika seadused. Universum on nagu üks hiigel suur „füüsika-masinavärk“, mis töötab kindlate seaduspärasuste järgi ( s.t. reeglistiku alusel ). Näiteks 42

inimese loodud personaalarvuti töötab peaaegu lõputute arvutusprotsesside tulemusena. Sellise nähtuse korral, kui inimene loob ( arvuti baasil ) tehisintellekti ja see tehisintellekt hakkab omakorda mõistma enda loojat ehk inimest, on tegemist imega. Taolist nähtust võib mõista analoogiana mõistmaks Unisoofias supereufooria tekkimist. Näiteks on uskumatult erakordne juhus, kui füüsika seadused loovad meile teadaoleva Universumi ja selles omakorda ka teadvuse ( mõistuse ), mis hakkab omakorda mõistma ( s.t. tajuma ) Universumit kui enda loojat. Seda siis läbi loodusteaduslike teadmiste ja tunnetuste pagasi. Selles seisnebki kogu selle eufooriataju olemus ja sisu. Selline juhus maailmas on tegelikult suur ime. Eespool välja toodud analoogia ongi tegelikult kõige sisu, mis on aluseks ka kogu Maailmatajule ja Unisoofias kirjeldatud tajuelamustele ( eriti aga eufooriatajule ). Teadmistest üksi jääb väheks, et mõista Universumit ja läbi selle kõige eksistensi.

Faktilised teadmised on ainult „lähtematerjalideks“ erakordsetele taju elamustele. „Tõeline“ mõistmine tuleb läbi tunnetuste. Vastasel juhul jääb maailma olemuse mõistmine teadvusele võõraks.

Meie ümritseva maailma olemust ja kõige fundamentaalsemaid loodusseaduseid uuribki teadusharu, mida nimetatakse füüsikaks. Fundamentaalfüüsikast on teada seda, et kõik tuntud füüsikalised loodusseadused taanduvad lõpuks ühele põhiideele. See tähendab seda, et lõpuks jõutakse fundamentaalfüüsika arengus arusaamisele, et Universumit pole tegelikult olemas ja kõik, mida me kogeme, on sellest tulenev füüsikaline illusioon. Universumi eksisteerimise olematus tuleb otseselt välja ajas rändamise füüsikast. See tähendab ka seda, et füüsika areng ei saa kesta siiski lõpmatuseni. Näiteks olematuse kohta ei saa enam esitada selliseid küsimusi, et kuidas see tekkis, millal see tekkis või kas see kestab igavesti. Piibli järgi on ka Jumal tekkimatu ja surematu. Selles mõttes ongi olemas Looja, „kes“ on loonud sellise maailma, mida me tunneme. Kuid see Looja ei eksisteeri tegelikult „isikulises vormis“ nagu inimesed sageli seda endale ettekujutavad. Tegemist on tegelikult kõige fundamentaalseima loodusseadusega ( kogu looduse sügavaima olemusega ), millest tulenevad absoluutselt kõik teised tuntud ( ja seni ka veel tundmatud ) füüsikaseadused.

Näiteks ajas rändamise füüsika kosmoloogiast on teada seda, et kogu meie Universumi ruumala suureneb ajas ehk paisub, millel ei ole eelistatud suunda ega paisumiskeset. Kogu Universumi ruumala paisub kõikjal ühe korraga. Universum ei paisu temast endast väljaspool eksisteerivasse ruumi nagu õhupalli paisumise korral. Universumi paisumine on selles mõttes meie tavaarusaamadest täiesti erinev nähtus. Universum „sai alguse“ (alg)singulaarsusest – s.t. punktist, mis oli lõpmata väike. See seisneb tegelikult selles, et Universumi paisumine ( ehk Universumi ruumala suurenemine ajas ) sai alguse siis, kui Universumi ruumala oli lõpmatult väike. Lõpmatult väikese Universumi ruumala korral oli Universumi aegruum lõpmatult kõverdunud ja seetõttu võib Universumi paisumist oma olemuselt mõista kui aegruumi lõpmatu kõverduse tasanemisena.

Aegruumi kõverust käsitleb Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria. Näiteks mida väiksem on kera, seda kõveram on selle pind. Sama on ka Universumi aegruumiga. Lõpmatu kõver aegruum tähendab füüsikaliselt aja ja ruumi eksisteerimise lakkamist. Seda sellepärast, et lõpmatus kõveras aegruumis on ( välisvaatleja suhtes ) aeg aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on vähenenud samuti lõpmatuseni. Kuna aeg ja ruum on mateeria ( aine ja välja ) eksisteerimise põhivormid, siis seega ei eksisteeri aja ja ruumi eksisteerimise lakkamise korral enam ka mateeriat ehk ainet ega välja. Sellisel juhul esineb kõige eksisteerimise lakkamine.

Lõpmata kõveras aegruumis on mateeria ( aine ja välja ) tihedus lõpmatult suur, mis viitab samuti mateeria eksisteerimise lakkamisele lõpmata kõveras aegruumis. Kuid sellises „olematuses“ tekkiv inimese teadvus ongi tegelikult looduse suur ime ja kui seda spetsiifiliselt tajuda, siis on võimalik tunda enneolematut õndsust. Selline tekkiv õndsuse tunne sarnaneb surmalähedaste kogemuste ajal kogetava õnne seisundiga, mida inimesed on aja jooksul kirjeldanud. Näiteks Pam Reynolds on tundnud oma surmalähedase kogemuse ajal seda, et „tema hing on osa Jumalast ja et kõik, mis olemas on, on sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust tekkinud“. Dr. Eben Alexander aga kirjeldab oma tundmusi järgmiselt: „Sind peetakse igavesti kalliks ja hinnaliseks. Sul ei ole mitte midagi karta. Pole midagi, mida võiksid valesti teha“. Selline imeline armastuse seisund tekib arusaamast ( tajumisest, tunnetusest ), et inimese enda teadvuse olemasolu Universumis on tegelikult tohutult suur ime. See ime seisneb selles, et kuidas loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse eksisteerimine. Loodusseadused ise on tegelikult just „olematuse päritoluga“ ( s.t. loodusseadused 43

on pärit olematusest ), sest nüüdisaegne Universumi füüsika järeldub suuresti just ajas rändamise füüsikateooriast, millest järeldub see, et Universumit ei olegi tegelikult olemas.

Kuid bioloogid mõistavad inimeste vahel esinevat armastust teisiti kui tavainimesed või filosoofid. Inimene armub ikka sellesse, kellel on head geenid. Bioloogide jaoks on armastus seotud eelkõige inimeste sugutungi ja sigimisega. Head geenid avalduvad inimesel näiteks edukuses, heas füüsilises väljanägemises, intelligentsuses jne. Enamus inimesi armub just selliste tunnustega inimestesse. Kuid selline armastus tuleneb inimese bioloogilistest vajadustest ehk on oma olemuselt loomalik. Inimene on osaliselt pärit loomariigist, kust on päritud mitmed tunnused ka armastuse vallast. Inimese psühholoogia annab meile mõista, et ema otsib alateadlikult endale partnerit, kes oleks tema lastele hea isa. Selline omadus on päritud just loomariigist. Kuid Unisoofias kirjeldatud armastuse tunne ei ole bioloogiline ehk ei tulene inimese animaalsusest ega muudest bioloogilistest vajadustest. Seega ei ole see loomalik. Erinevus nende kahe vahel on tegelikult väga suur.

Armastuse tunne tuleneb Unisoofias maailma ehk reaalsuse uutmoodi tajumises. Selline ülim armastuse seisund on pigem loomsest organismist kõrgemat tajupsühholoogilist laadi armastus.

Näiteks inimesel kontrollivad seksuaalsust ka armastusetunnet reguleerivad ajupiirkonnad. See tähendab seda, et kui inimesel esineb seksuaalne tung, siis see võib üsna kergesti muutuda üle armastuseks. Armastus ja seks on küll erinevad asjad, kuid neil on ka palju ühist. Näiteks inimene võib tunda ka ilma armastuseta sugutungi. Kuid suguühe võib algatada ka intiimsuhet. Seksuaalset kirge ja armastust reguleerib inimese aju saaresagar ja juttkeha. Saaresagar, mis asub ajukoores, reguleerib emotsioone. Kuid juttkeha asub aga eesajus ja töötleb signaale, mis tulevad ajukoorest.

Teaduslikud uurimused on näidanud, et just juttkeha aktiveerib ajus armastuse ja ka sugutungi.

Sellest järeldataksegi seda, et seksuaalselt kirelt on võimalik minna üle üsna lihtsasti armastusele.

Kuid armastus ja sugutung mõjutavad juttkeha erinevaid piirkondi. Näiteks seksuaalse kire korral aktiveerub ajus juttkeha ventraalne piirkond. See piirkond on üks osa aju premeerimissüsteemist.

Ventraalne juttkeha aktiveerub näiteks ka siis, kui inimene sööb väga head magustoitu või kogeb orgasmi. Kuid seevastu armastuse tunne aktiveerib ajus oleva juttkeha seljapoolse osa. Kuid selline piirkond reguleerib ka inimese uimastisõltuvust. Armastus on täpselt nagu mistahes uimasti. See toimib samamoodi nagu mistahes narkootiline aine. Näiteks kui kallimat on maha jäetud, tekivad samasugused hingevalud, mis võõrutusvaludes vaevleval narkomaanilgi. Inimene soovib igahinna eest uut annust. Kuid uurimused on näidanud ka seda, et sugutung ja armastuse tunne kattuvad aju saaresagaras. Emotsionaalsete tunnete tähendust reguleerib just saaresagar. Tekkivale seesmisele seisundile antakse väline tähendus. Taolised uuringud on näidanud, et armastuse tunne ja sugutung ei ole tegelikult täielikult üksteisest eraldiseisvad tunded. Väga paljudel kordadel muutub seksuaalne tung üle armastuseks.

7.3 Inimese sünniga seotud tajud Üks erakordsemaid kogemusi on sünniga seotud taju elamused, mille korral avaneb inimesel võimalus enda sündimist pealt näha. Selleks peab reaalselt ajas tagasi rändama sellisesse aega, millal inimene sündis. Tekib küsimus, et mis tunne on inimesel, kui ta hoiab süles iseennast vastsündinuna? Pealtnäha tundub see õõvastav, kuid tegelikult pole seda üldse. See on inimesele tohutult mõjuv ja oluline kogemus. Kui süles oleks mingisugune teise inimese beebi või näeb pealt mingisuguse teise inimese sündimist, siis pole see sama kogemus, mis ülaltoodu korral. Iseennast eemalt näha on inimesele alati mõnevõrra hirmutav ja kummastav. Kuid näha iseenda sündimist on kahtlemata inimese elus üks võimsamaid elamusi mida kunagi on võimalik läbi elada. Selline kogemus veenab inimest elu ja maailma olemasolu imelisuses, eriti aga inimese enda eksisteerimist selles füüsilises Universumis. See on uskumatult tähendusrikas ja väga isiklik kogemus. Kuid selline kogemus koosneb kahest aspektist, mille komponentideks on aja- ja reaalsustaju. Näiteks on inimene rännanud reaalselt ajas tagasi, et näha reaalselt enda sündimist ning seetõttu on see sündmus või elamus reaalsuse mõistes hoopis teistsugusema tähendusega kui harilikult. Sellisel juhul näeb inimene ise oma enda ihu silmadega seda kuidas „mateeriast tekib tema eksisteerimine 44

sellesse maailma“. Inimene tajub enda seost selle sündmusega, mis on äärmiselt isiklik. Tajutakse enda eksisteerimise imelisust ja ainukordsust. Kogeda midagi sellelaadset on inimesele täiesti uskumatult erakordne. Tavaliselt on inimesele enamasti juba ainuüksi võõra inimese sündimine õõvastav vaatepilt, mida rääkida siis veel inimese enda sündimisest. Kuid tegelikult on see äärmiselt imeline tunne. Selline kogemus tõestab elavalt inimese enda olemasolu juhuslikkust ja erakordsust kogu maailmas. Selline reaalne vaatepilt, kuidas tema enda ema sünnitab ta ja kuidas ämmaemandad beebi avasüli vastu võtavad, on inimesele kindlasti rabav ja silmiavav. Sellises olukorras tekkivaid emotsioone pole sõnadega siin võimalik kirjeldada. Kindlasti saab öelda ainult seda, et ennast reaalselt kõrvalt vaadata pole samasugune tunne mis vaadata ennast peeglist.

Inimestel puuduvad mälestused enda sündimisest. Kuid missugune tunne oleks inimesel, kui need mälestused kuidagi siiski eksisteeriksid? Inimese sündimine siia maailma on ju kõige tähtsam sündmus tema elus. Miks mitte seda siis ka mäletada? Mäletada või näha enda bioloogilist arengut seemnerakust kuni looteni ja isegi emaüsast välja tulemiseni. Need tunded, mis inimest sellisel juhul valdavad, pole muidugi siin kirjeldavad. Näha iseennast nõndamoodi ( näiteks kaheksa nädala vanusena ) on muidugi kummastav. Ainult reaalne ajarännak aega ja ka kohta, kus inimene sündis, võimaldab inimesel seda kogemust üle elada. Ainult reaalsed ajarännud teevad sellised kogemused võimalikuks. Kuidas aga inimene selliseid elamusi tajub on muidugi omaette teema.

Kuid sellise kogemuse kõrval on veel üks põnev nüans. Nimelt inimese tajumine iseenda sündimisest – seemne rakust kuni lootearenguni ja siis emaüsast lahkumiseni ehk reaalse sündimiseni. Selline kogemus ei ole reaalselt võimatu, kuna kehast väljumise võimalus teeb selle võimalikuks. See on üks kõige tähelepanuväärsemaid sünniga seotud tajuaistinguid üldse. Sellisel juhul tunnetab inimene ise reaalselt kuidas „füüsikalisest mateeriast tekib tema eksisteerimine siia maailma“, kuidas inimene on kujunenud läbi keerulise materiaalse bioevolutsiooni. See on imeline tunne sündimisest sellesse maailma eksisteerima ja seda täiesti reaalselt. Tegemist ei ole meelte illusiooniga, vaid on eheda kogemusega, mille sarnast ei ole inimesel mitte kunagi varem kokku puudet olnud. Tajuda iseenda sündimist selle protsessi algusest kuni lõpuni. See on küll reaalne ajarännak, kuid eelkõige just vaimne ajarännak, mille korral kogetakse kõiki loote arengu faase ( näiteks olla seal väiksena märjas ja pimedas ema üsas ).

7.4 Elamused annavad rohkem õnne kui asjad Elamused ja sündmused annavad inimesele palju rohkem ( ja kauemaks ) õnne, kui pelgalt ainult asjade ostmine. Seda on uuritud ja kindlaks tehtud. Näiteks kui inimene veedab mingi reisi kaugel soojal maal, siis see annab palju rohkem ja kauemaks elamust kui ainult mõne asja poest ostmine.

Kuid miks see nii on? Arvatavasti sellepärast, et kui inimene ostab omale mõne kaua ihaldatud asja, siis mõne aja möödudes ta lihtsalt tüdineb sellest asjast ära ja soovib jälle uut emotsionaalset toonust. Kuid mingisuguse reisi või nädalalõpp veiniõhtuga on kõik aga teisiti, sest seda on hiljem võimalik uuesti meenutada, selle üle mõtteid mõlgutada ja sellest ka teistele rääkida. Niiviisi annavad elamused lihtsalt kauemaks õnnetunnet kui mingisuguse asja ostmine. Ammustel aegadel käis ostmise protsess kauem kui tänapäeval. Tol ajal ei olnud veel olemas tänapäeval tuntud ja laialt levinud internetti ega krediitkaarte. Sel ajal inimesed kogusid raha ja hoistasid seda. Enne kui nad midagi osta said, pidid nad ihaldatud asja peale veel pikalt mõtlema ja alles siis kui raha on olemas, ostetakse see ära. Kui võimalus avanes, siis ka turuplatsil lobiseti ja vahetati niisama olulisi mõtteid.

Kuid tänapäeval käib ostmise protsess nii kiiresti, et kui mõte tuleb, siis kaup on samahästi kui kohal. Tänapäeval on ju olemas krediitkaardid ja netipoed, mis hõlbustavad ja teevad ostlemise väga kiireks võrreldes varasemate aegadega. See kõik aga vähendab inimesel ostlemise pikaajalist õnnetunnet. Elamused tungivad aga rohkem mällu ja selle üle ka hiljem mõeldakse. Sellepärast eelistavad inimesed osta pigem näiteks mõne reisipileti kui aga osta mingisuguse tarbeeseme – näiteks uue diivani. Elamustel on olemas veel üks positiivne külg. Nimelt viib elamused inimese kokku uute suhtluspartneritega. Teada on juba vana tõsiasi, et head suhted teevad inimese 45

õnnelikuks. Elamused seda ka võimaldavad. Näiteks reisile mõnnes või mõnel nädalalõpu peol tutvutakse ju ikka uute inimestega ja seega toimub mõtete vahetus. Sellist suhtlemiskogemust aga ei saa mõnest netipoest asju ostes ega katalooge sirvides. ( Rosenbloom 2010, BU1 )

7.5 Armastus Armastus on kõikide õpetuste üks peamisi teemasid, mida maailma religioonid on aegade jooksul inimkonnale õpetanud. Tänapäeva maailma suurim usundisüsteem on kristlus, mille järgijaid on umbes 2 miljardit. Kristlaste püharaamat on Piibel, mille Uus Testament jutustab loo kunagi Maal elanud Jeesus Kristusest. Jeesus Kristus on ka kõige tsiteeritum inimene, kellest ka maavälised olendid inimeste UFO-juhtumites kõnelnud on. Näiteks Ameerika Ühendriikide uurijate Bryant ja Helen Reeve teoses „Lendava taldriku palverännak“ ( „The Flying Saucer Pilgrimage“ ) on esitatud terve rida tuntumaid juhtumeid, mille korral on inimesed kontakteerunud maaväliste olenditega. Näiteks üks juhtum pajatab itaalia päritolust Orfeo Angeluccist, kel õnnestus suhelda maavälise olendiga aastal 1952. Tulnukad olid talle teatanud, et „Teie Õpetaja ( Jeesus Kristus ) ütles teile, et Jumal on armastus ja nendes lihtsates sõnades võib leida kogu Maa ja välismaailmade saladuste võtme“. Maailmas on asetleidnud palju UFO-juhtumeid, mille korral on tulnukad rääkinud Jumalast ja Jeesusest. Näiteks juhtumis, mis leidis aset aastal 1942 juulikuu päeval Soomes Kankaanpää kihelkonnas Niinisalo külas üheksa-aastase helsinglannaga, rääkisid tulnukad samuti Jeesus Kristusest. Üks naistulnukas küsis lapse käest, et mida too teab Jeesus Kristusest ja kas koolides on õpetusi Tema kohta. Naistulnukas rõhutas talle Jeesuse tähtsusest ja ütles, et „Tema sõnad on tõde“. Inimesed on sageli tulnukate käest küsinud Piibli teemalisi küsimusi. Soomes elav Toivo Kovanen on rääkinud oma UFO-juhtumitest täiesti avalikult. Talle teatasid 1969. aasta suvel aga tulnukad järgmist: „Teie Piiblis on õigeid jooni, aga sellesse on segatud palju inimlikku, nii et tuuma on raske leida“. Nad andsid Toivole mõista, et Piiblis on põhitõed esindatud.

Jeesus Kristus on armastuse võrdkuju. Ta on kristluse peamine ja ka kõige tsiteeritum isik. Tema õpetuste põhisisu seisneb selles, et tuleb armastada seda, mis on maailmas olemas. Seda kõike saab lugeda Piibli Uues Testamendist. Näiteks on Jeesus kõnelnud oma mõistukõnes aga järgmist: „Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks, sest Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te lahkesti tervitate ainult oma vendi, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik. Hoiduge aga, et te oma armuande ei jaga inimeste nähes, et nemad teid vaatleksid, muidu ei ole palka oma Isalt, kes on taevas. Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mis su parem käsi teeb, et su armuannid oleksid salajas ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle.“.

Religioon ja filosoofia väljendavad armastust kahjuks ainult sõnades, kuid maailmas on olemas ka sellised nähtused, mille korral inimene tajub ka reaalselt suurt armastust, mida seni ainult sõnades väljendatakse. Kõige suuremat ja puhtaimat armastust on inimesed kogenud surmalähedastes kogemustes ehk SLK-des. SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit, kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta. Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. SLKde olemust käsitleme järgnevalt palju sügavamalt ja täpsemalt.

46

8 Surmalähedased kogemused

8.1 Sissejuhatus

Antud juhul ei vaata me siin surmalähedaste kogemuste paranormaalset külge. See tähendab seda, et siin ei huvita meid selle nähtuse juures see, et kas elu pärast surma on olemas või kas need nähtused on kõigest illusioonid inimese surevas ajus või nähakse ikkagi reaalseid sündmusi. Neid küsimusi me siin ei hakka arutama ega isegi mitte käsitlema. Antud juhul huvitutakse ainult inimese tajudega seonduvatest elamustest. Need on ikkagi olemas hoolimata sellest, et kas need on siis reaalselt olemas või mitte. Me vaatame seda, et kuidas on sellised erakordsed tajuelamused seotud Unisoofias kirjeldatud tajukogemustega. Need tajukogemused, mida me hakkame lähemalt uurima, esinevad inimese surevas ajus. Need on meditsiiniliselt dokumenteeritud vastavate ajuteadlaste poolt ja seega kahelda nende olemasolus pole reaalselt võimalik. Teadlaste küsimust, et kas need surmalähedased kogemused on reaalsed või lihtsalt sureva aju illusioonid, käsitleb ja uurib Maailmataju valdkond ehk regioon nimega ülitsivilisatsiooniteooria.

Surmalähedasi kogemusi on kogenud miljonid inimesed üle kogu maailma. Nende inimeste tunnistused kogetud elamuste kirjeldamisel langevad kokku Unisoofias kirjeldatud psüühiliste ilmingutega. Seda võivad kinnitada SLK-de kogemustega inimesed, kes hiljem on lugenud Unisoofia erialast kirjandust. Selles mõttes on Unisoofias kirja pandud reaalsete inimeste reaalsed kogemused, tundmused, mida siis psühholoogia seaduspärasustega kirjeldatakse või seletatakse.

Nende tunnistused annavad vähemalt kaudseid tõendeid Unisoofias esitatud psüühiliste ilmingute olemasolus. Ja seetõttu me tutvumegi lähemalt nende salapäraste psüühiliste ilmingutega.

8.2 Inimeste kogemused ajusurmas

Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel on üha enam inimesi jutustanud oma kehavälistest kogemustest, mille korral on nad tundnud erakordset rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt SLK-deks.

Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks raamat kannab pealkirja Life After Life ( Elu pärast elu ) ja teine Reflections on Life After Life ( Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid 47

SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi suurde kahte rühma – inimesed, keda oli võimalik pärast kliinilist surma ellu tagasi äratama, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest neil esinesid väga rasked traumad või haigused.

Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega, sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd vapustav ja silmiavav.

Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiivseid SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu moodi elamusi, mitte valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad kogemused, mis täielikult vastanduvad õndsale kogemusele. Neid kogemusi tundnud inimesed said aru, et nad olid oma maises elus midagi valesti korda saatnud. Näiteks selliste inimeste hulgas oli inimesi, kes püüdsid ennast tappa.

Positiivsete SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit, kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta.

Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. Positiivsed SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. Näiteks kultuurantropoloog Patrick Gallagher oli 1976. aastal pärast õnnetut autoõnnetust nädalaid koomas. Koomas olles oli tal palju kordi rabavaid ja erksaid SLK-sid: „Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber muudetuna... Selle järel tuli eespool mingi tume ala, seal ei olnud üldse valgust, see oleks olnud nagu mingi tunneli sissekäik... Viimaks nägin eemal valgussõõri... täiuslikult kaunist, kollakas-oranži... Kui ma tunnelist läbi sain, jõudsin pimestavalt kaunisse kohta... See oli täiuslik paik, see tähendab... üleni ja külluslikult valgustatud... Ma nägin ( seal ) palju inimesi, mõned neist olid riides, mõned ilma riieteta. Riietus, mis tundus olevat läbipaistev, oli kaunis, kuid see... ei varjanud midagi... Inimesed ise olid ka hästi kenad... Nagu ma sel hetkel seal olles aru sain, oli kõikidel nagu mingi teadmine, niisama särav, kirgastunud ja ideaalne nagu see helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole vaja teha midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid – mõistad tema olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse, ilma mingi jututa... tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist mõistmist väljendada ei saa. Mõtlemata ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru, kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks luuletajad peavad silmi hinge väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi ei tundnud vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja kõige suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari. Ainus endastmõistetav asi oli armastus.

Need ideaalsed tingimused lõid harukordse seisundi, kus polnud viha ega mingit muud häirivat tunnet – ainult üleüldine armastusseisund... Ma tundsin, et mul oli täiesti võimalik pöörduda tagasi oma maapealsesse elusse, igatsesin... oma laste järele, oma naise järele ja paljude teiste järele. Tegin otsuse tagasi pöörduda, kuigi teadsin, et piletihind võib olla ülisuur: arvestades mu keha bioloogilisi, füsiolooglisi ja materiaalseid vajadusi ning puudujääke, samuti seda, et sellest säravast elamusest jääb vaid mälestus. Ma ei tea üldse, kuidas ma tagasi sain, aga niipea kui ma olin otsustanud tagasi tulla, kaotasin KÕIK, mis ma oleksin tahtnud olla või teada, ma olin tagasi.“ Selliseid positiivseid ja negatiivseid SLK-sid on kogenud maailmas miljonid inimesed hoolimata nende haridustasemest. Näiteks juba ainuüksi Põhja-Ameerikas on SLK-sid esinenud viiel protsendil elanikkonnast. SLK-d ei sõltu inimeste religioossest taustast, sest neid näevad nii ateistid kui ka sügavalt usklikud inimesed. Näiteks ka ateistid näevad positiivsete SLK-de korral tunnelit, valgusolendeid, sugulasi jne, mitte ainult usklikud.

48

Kuid SLK-de kogemuste tõlgendamisel tundub inimese kultuuriline või religioossne taust siiski olevat määrav. Näiteks võivad kristlased näha valgusolendis kui Jeesust Kristust, kuid samas võivad moslemid seda tõlgendada kui Allahina. Peaaegu kõikide juhtumite korral mõjutab SLK inimese edasist elu lausa määravalt. SLK kogemused muudavad ülisuurel määral inimese väärtushinnanguid. Peale Raymond Moody on kuulus SLK-de uurija ka veel Kenneth Ring. Ta uuris 26 inimest, kes olid kogenud surmalähedasi kogemusi. Nende inimeste väärtushinnangud muutusid hiljem oluliselt. Oma raamatus Heading toward Omega ( Kurss Omegale ) avaldas ta oma uurimuse tulemused: „Pärast SLK-sid kalduvad inimesed andma elule suuremat väärtust ning osutama rohkem tähelepanu ja armastust oma ligimestele, samal ajal väheneb nende huvi isikliku positsiooni ja aineliste väärtuste vastu. Samuti nendib enamik inimesi, kes on kogenud SLK-sid, et pärast seda elavad nad kõrgemate vaimsete eesmärkidega ja mõnel juhul otsivad elu põhiolemuse sügavamat mõistmist. Ja oluline on, et need teated eneseanalüüsist leiavad enamasti kinnitust ka nende poolt, kes on SLK-sid kogenud inimeste käitumist kõrvalt jälginud.“ Surmalähedane kogemus on kõike muutev šokk. Need on paljudele inimestele võimsad ja silmiavavad sündmused. SLK kogemuse mõju inimese sisemaailmale sarnaneb ülisuure psühhotraumaga, kuid tegemist on positiivse mõjuga. Inimese arvamused ja teadmised iseenda ja oma elu kohta muutuvad. See kogemus muudab enamasti inimeste elusid. Pärast sellist kogemust nad ei karda enam surma ega ka elada. Nad usuvad, et nende elul on mingi tähendus ja tähtsus: „ ..., et minu elus on enamat, kui ma tahan ja vajan. Et ma olen mõne suurema plaani osa. Et ma kuulun kosmilisse reaalsusesse.“ Surmalähedased kogemused on inimesele niivõrd „šokeerivalt erakordsed“, et väga sageli tunnevad inimesed soovimatust oma maapealsesse ellu tagasi tulla.

Väga paljud arstid ( näiteks dr. Melvin Morse ) on öelnud, et väga paljud patsiendid on soovi avaldanud kogeda surmalähedast kogemust ja niimoodi muutuda. Patsiendid tahavad, et arst stimuleeriks nende aju paremat oimusagarat, et seeläbi kogeda surmalähedast kogemust. Üks parimaid näiteid SLK-de mõjust inimese edasisele elule Maa peal on kahtlemata dr. Eben Alexanderi juhtum. Enne oma surmalähedast kogemust ei uskunud dr. Eben Alexander surmalähedase elu kogemuste reaalsust. Kuulus teadlane kasvas üles akadeemilises vaimus kuulsa neurokirurgi pojana. Temagi õppis mainekates ülikoolides moodsat neuroteadust ja õpetab seda praegu kuulsas Harvardi Ülikoolis ning ka teistes ülikoolides. Kogu oma akadeemilise karjääri jooksul pidas dr. Eben Alexander inimeste surmalähedasi kogemusi sureva aju illusioonideks ja kristlasena ei uskunud mitte midagi üleloomulikku. Kuid kohe pärast enda surmalähedast kogemust muutis ta oma seniseid arusaamasid täielikult. Tema endine tugev skeptiline suhtumine surmajärgsesse ellu muutus praktiliselt hetke pealt absoluutselt kindlaks veendumuseks, mida ta püüab ka teistele selgeks teha, kes on sama skeptilised, kui oli alguses ka tema.

Huvitav on märkida seda, et SLK „põrgukogemused“ ei tekita inimestele mitte mingisugust psühhotraumat või muid psüühikat kahjustavaid ilminguid. Inimestel, kes on üle elanud väga rängad negatiivsed kogemused, võivad tavaliselt esineda psühhotrauma. Kuid SLK põrgukogemuse üle elanud inimestel seda täheldada ei saa. SLK kogemus on inimesele pigem õpetlik, tähendusrikas, lootustandev, silmiavav ja väga isiklik hoolimata sellest, et see on kujuteldamatult õudne ja hirmuäratav. Pärast seda kogemust ei karda inimesed enam surma ega elada. Inimesel muutuvad ka väärtushinnangud elust ja selle mõttest.

On täiesti selge, et surmalähedased kogemused mõjutavad enamasti inimeste elu. Kuna kogetakse väga võimsaid ja väga isiklikke elamusi, siis on see vägagi loogiline. Kogemused, elamused ja tundmused võivad muuta inimese maailmataju oluliselt. Seda on näidanud paljud psühholoogia alased katsed. Näiteks terve inimene ja see inimene, kes põeb depressiooni, näevad maailma erinevalt. Depressioonis olev inimene näeb hästi küll suurt plaani, kuid suure pildi detaile näeb ta üsna hägusalt. Selline järeldus ilmnes Ameerika teadlaste Julie Golomb´ ja ta kolleegide uurimustest Yale´i Ülikoolist. Näiteks ühes katses vaatasid 32 inimest arvutiekraani, mille peal liikusid hallil ja mustal taustal valged jooned. Inimesed said seda rohkem punkte, mida kiiremini nad joonte liikumise suuna ära arvasid. Kokku osales 32 katseisikut, millest pooled ei põdenud 49

depressiooni, kuid pooled pidasid äsja depressiooni. Katses ei osalenud inimesi, kes eksperimendi sooritamise käigus oleks põdenud depressiooni. Mõlemad pooled said suure pildi lahendamisega peaaegu võrdselt hästi hakkama, kuid väikese pildi lahendamisega võttis rohkem aega nendel inimestel, kes alles äsja põdesid depressiooni ja püüavad sellest paraneda. Varem arvati, et depressioon mõjutab ainult inimese meeleolu, söömist ja magamist, kuid see uurimus näitab, et depressioon mõjutab ka inimese maailmataju.

8.3 Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned

Raymond Moody kirjutab raamatus The Light Beyond ( Teispoolne valgus ) SLK-de iseloomulikke jooni, mis esinevad peaaegu kõikide SLK-de korral. Need on kirja pandud ka raamatus „Elu pärast surma“ ( Tallinn, 1997, Farnaz Ma´sumian ). Neid kirja pandud surmalähedaste kogemuste iseloomulikke jooni me nüüd lähemalt vaatama hakkamegi.

Pärast südame seiskumist on paljud inimesed kogenud SLK-sid. Alguses on nad segaduses ja hirmul. Nad ei mõista mis nendega on juhtunud. Nad avastavad ennast oma füüsilise keha kohal hõljumas ja hämmastavad selle üle, et kuidas nad nüüd oma keha eemalt näha saavad. Toimuva arusaamiseks võtab neil pikka aega. Sageli püüavad nad leida kontakti teda elustavate inimestega või ükskõik millise lähedal oleva inimesega. Kuid see enamasti siiski ebaõnnestub. Ükskord õnnestus Moodyl ise elustada ühte naist surmasuust. Hiljem naine jutustas Moodyle, et kuidas ta püüdis teda enda elustamist takistada, sest talle meeldis tekkinud olukord. Kui naine soovis haarata Moody kätt, läks tema käsi tolle mehe käest hoopis läbi.

Kui teistega kontakti saada kuidagi ei õnnestu, hakkab inimene arusaama oma enda isiksusest palju selgemini, kui ta seda suutis oma maises elus. Ta hakkab tunnetama enda olemust ja isikupära.

Inimene hakkab mõistma oma tegelikku mina, mis seni peitus tema enda sees. Näiteks perekonnasidemed muutuvad nüüd kuidagi vähem oluliseks, sest esiplaanile kerkib just inimese enda olemus ja isiksus. Seda on kirjeldatud ka kui „sidemete läbilõikamist“ või õhku tõusvat õhupalli, kui nöör puruneb. SLK korral tunnetavad inimesed enda maise elu piirangutest vabanemist ja tunnevad enda tegelikku olemust. Esialgsed kartused kaovad ja selle asemel ilmneb nüüd absoluutne rõõmujoovastus.

Kuid enne „sidemete“ katkemist tunneb haige või vigastatud inimene endal kohutavaid ja meeletuid valusid. Pärast seda aga inimese tunded muutuvad täielikult vastupidiseks – tekib meeletu rõõmujoovastus ja kirjeldamatu rahulolutunne.

Pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega, tunneb inimene äkki enda tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma füüsilist keha. Inimene tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas - „vaimkehas“. Ta tunnetab oma füüsilisest ( maisest ) kehast eraldatuna. Enamasti ei kirjeldata oma uut keha, mida nähakse ja tajutakse surmalähedastes kogemustes. Mõned inimesed on seda kirjeldanud kui energiaväljana või värvilise pilvena. Kuid Moodyl õnnestus kord saada ühe inimese käest oma vaimkeha kirjeldusi. Ta nägi oma kätt koosnevat väga väikestest „valguskübemetest“.

Pärast oma füüsilisest kehast eraldumist, hakkab inimene mõistma, et ta on ilmselt suremas. Ta näeb õige varsti ühte suurt pimedat tunnelit. Ta tunneb enda tõmbumist selle tunneli poole. Kuid esialgsest ainult pimedast tunnelist paistab lõpus mõne aja pärast väga ere valgus.

Tunneli lõpus tulevad inimesele vastu valgusolendid, kelle valguse ja isiksuse särad olid ülimalt hiilgavad ja ülimalt aukartustäratavad, kuid väga meeldivad. Nad loovad saabujale ülima rõõmu- ja rahutunde. Paljud SLK-s olevad inimesed on kirjeldanud nende valgusolendite armastuse tunnet kui puhtaimat armastust, mis üldse Universumis esineda saab. Kõik see kiirgab pimestavast valgusest.

Kuid see valgus ei kahjusta „silmi“ ( nägemist ) hoolimata väga suurest intensiivsusest. Valgus on soe ja „värelev“. Sageli on nähtavad valgusolendid inimese varem surnud sõbrad või sugulased.

Nad suhtlevad ainult telepaatiliselt – läbi mõtete. Mõistmine on silmapilkne ning täielik. Paljude 50

valgusolendite valgused olid väga eredad. Mõned aga lausa sätendasid. See paistis välja umbes nii nagu vaataks otse Päikesesse, kuid läbi vee massi – vaataks nagu selge vee alt otse Päikesesse.

Sätendav valgus oli üliere. See oli silmipimestav, kuid ei kahjustanud üldse silmi. Valgus sätendas nagu Päikese valgus lainetava mere vee pinnal.

Mõne aja möödudes tajub inimene ühe väga erilise valgusolendi lähedalolu. Vastavalt inimese religioossest või ateistlikust kultuuri taustast, võib ta näha selles pühas valgusolendis Jumalat, Kristust, Buddhat või mõnda teist püha isikut. Sellist ülimat valgusolendit näevad usklikud, ateistid ja ka agnostikud. Temast kiirgab ülimat armastust ja ülimat mõistmist. Selle valgusolendi valgus on erakordselt ere. See on ülimalt silmipimestav. Valguse intensiivsus sarnaneb sellega, kui vaadata palja silmaga suvel keskpäeval selge ilmaga otse Päikesesse – maa pealt vaadatuna. Vahe on ainult selles, et see valgus ei kahjusta nägemist. Nagu oleks tähe valgus. Päikesesse ei saa otse vaadata palja silmaga – võib jääda pimedaks. Kuid valgusolendit aga saab vaadata nii, et ei kahjusta nägemist. Olendi valgust oli meeletult palju. Armastus ja õnn, mis sealt kiirgab, on sõnades kirjeldamatu. Tavainimesele on see kujuteldamatu. Inimesed on seda osanud kirjeldanud nõnda: „Kui ma valguse kätte jõudsin, süstiti mind otsekui väga armastava vatitupsu sisse.“ „Valgust oli nii palju, et ma ujusin selles.“ „Astudes valgusesse ma teadsin, et Jumal on olemas.“ „Teadsin, et mind pole kunagi nii väga armastatud.“ „See oli kerge ja uskumatult armastav tunne.“ „Ja ma mõistsin, et valgus on Jumala armastus.“

51

Joonis 8 Esimesel fotol on kujutatud välja ja teisel fotol on Valgusolend sama välja peal. Teine foto on tegelikult tehtud välja peal nii, et fotoaparaadi objektiiv on suunatud otse vastu Päikest. Sellest ka see pildi peal nähtav effekt. Tegemist ei ole arvutiga animeeritud kujutisega. Antud fotode seeria illustreerib Valgusolendi sära ja hiilgust.

Selle ülima valgusolendi juures avaneb inimesel võimalus näha oma seni elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise panoraamina. Seal näeb ta kõiki oma elusündmusi.

Selle juures kogetav ajamõõde on hoopis teistsugune, kui seda me tajume maa peal olles. Aeg on omandanud hoopis eripärase eksisteerimise vormi. Inimese kogu elatud elu on võimalik nüüd detailselt näha. Inimene tunnetab oma tegude mõju teistele inimestele, mis ta maises elus korda on saatnud. Inimene tajub teiste inimeste teadvuses esinevat rõõmu ja rahulolu või valu ja piina, vastavalt sellele, mida ta on teistele inimestele põhjustanud. Tagasivaate ajal viibib valgusolend inimese kõrval. Valgusolend aitab inimesel vigadest õppida. Inimene mõistab nüüd, et ainult armastus ja mõistmine on need, mis tal on vaja edasiseks eluks. Kõik SLK-tes viibinud inimesed muutusid edaspidi leebemateks ja erapooletumateks. Nad püüdlesid lakkamatult teadmiste järele.

Enamus SLK-sid kogenud inimesed läbisid mingisuguse tunneli. Kuid on ka inimesi, kes kirjeldasid lihtsalt enda „hõljumist“. Nad tõusid kiiresti taeva poole. Näiteks selline kogemus oli tuntud psühhoanalüütikul Carl Jungil aastal 1944, kui tal tekkis südame seiskumine. Osad inimesed tõusevad maa kohale või tõusevad väga järsku ülespoole ja näevad oma ümber tähistaevast.

Surmalähedaste kogemuste positiivne mõju inimesele on niivõrd suur, et nad ei soovigi enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Mõned inimesed lähevad isegi tigedateks, kui arstid neid elustada püüavad. Kuid on ka selliseid juhtusid, mille korral annab valgusolend neile valikuvõimaluse. Mõned inimesed soovivad oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Näiteks sellepärast, et kasvatada oma mahajäänud lapsed üles või esinevad mingid teised põhjused. Moodyl on üks juhtum, mille korral esines ühel Los Angelese naisel kaks surmalähedast kogemust, kuid seda kolmekümne52

aastase vahega. Naine sattus autoõnnetusse, mille tagajärjel ta suikus koomaseisundisse. See juhtus umbes viiekümnendate aastate lõpul. Valgusolend andis mõista, et tal tuleb nüüd minna taevasse, kuid naine keeldus sellest „imelisest võimalusest“. Naine arvas ennast olevat liiga noor, et surra. Ta ütles valgusolendile: „Ma olen noor, ma ei ole veel piisavalt palju tantsida saanud“. Olend hakkas seepeale naerma, kuid lubas naisel edasi elada. Aeg möödus ja kolmkümmend aastat hiljem esines naisel mingisuguse väikse operatsiooni ajal südame seiskumine. Ka seekord koges ta surmalähedast kogemust. Ta läbis tunneli ja kohtus jälle too valgusolendiga, kes aga jälle ütles talle, et on aeg minna taevasse. Ka seekord naine keeldus taevasse minemast, sest tal oli vaja lapsed üles kasvatada. „Hea küll,“ ütles Olend, „kuid see on viimane kord. Järgmine kord pead sa siia jääma.“ Surmalähedased kogemused sarnanevad väga inimese sündimisega siia maailma. Sünnikogemus on olemas kõikidel inimestel, kuid seda ei mäletata. Läbi sünnitusteede kaudu jõuab inimene üsna vaevaliselt värvilisse ja valgusest tulvil maailma. Inimese sündimist aitavad kaasa ja läbi viia rõõmsad ja abivalmid meedikud, kes siis pärast ilmaletulekut lapse vastu võtavad. Meedikud on riietatud enamasti valgesse nii nagu ka surmasuus nähakse valguses eksisteerivaid olendeid. Selles mõttes on SLK-d nagu mälestused inimese sündimisest, mis visualiseerub inimese surma hetkel.

Need inimesed, kes on ise kogenud surmalähedasi kogemusi või neid põhjalikult uurinud nagu näiteks Raymond Moody, on täiesti kindlad nende nähtuste reaalses eksisteerimises, mida ei ole tekitanud inimese aju enda neurokeemilised protsessid. Kuid teadlased ja meedikud ei ole nendega siiski ühel meelel ja nad esitavad sellele omapoolseid teooriaid. Autoritaarsete ja ülikriitiliste teadlaste arust on SLK juhtumid inimese enda aju keemilise tasakaalu puudumise tagajärgedeks.

Seda võivad tekitada ka ajust vabanevad endorfiinid. Nende meelest sarnanevad SLK juhtumid vaimuhaiguste ilmingutega. Arvamusi või teooriaid on aga palju. Mõned teadlased arvavad, et surmalähedasi kogemusi põhjustavad narkootilised ained või uinutid. Neid on peetud ka isegi ajutisteks haigushoodeks või isegi inimeste endapoolt meelega väljamõeldisteks.

Järgnevalt on väljatoodud SLK-de kirjeldused, mida erinevad inimesed on siis kogeda saanud.

Neid kirjeldusi on saanud ka R. Moody, mis on kirjas ka tema poolt ilmunud raamatutes. „Ma mäletan, et mind sõidutati operatsioonisaali ja järgmised neli tundi oli väga kriitiline aeg.

Selle aja jooksul hakkasin ma oma füüsilisest kehast välja ja sinna tagasi käima, ning mul oli võimalik oma keha näha otse selle kohal viibides. Aga sel ajal, kui ma seda tegin, olin ikka veel mingis kehas, see ei olnud füüsiline keha, vaid midagi niisugust, mida kõige täpsemalt nimetaksin mingiks energiavormiks. Kuna mul on vaja seda sõnastada, siis ma ütleksin, et see oli läbipaistev, vaimne, vastupidine kehalisele olemisele. Aga sellel olid olemas ka eri osad.“ „Ma olin oma kehast väljas, vaadates seda umbes kümne jardi kauguselt, kuid mõtlesin endistviisi, nagu füüsilises elus. Ja see, kus mu mõte asus, oli umbes mu tavalise keha kõrgusel. See ei olnud keha kui niisugune. Ma tundsin midagi, mis oli nagu kapsel või midagi taolist, nagu mingi läbipaistev vorm. Mul ei olnud tegelikult seda näha, see paistis nagu läbi, aga ei paistnud ka. See oli, nagu oleksin ma olnud seal nagu mingi energia, võibolla nagu väike energiapall. Ja mul ei olnud mingit kehalist aistingut – soojatunnet või muud niisugust.“ „Ta oli seal, aga tal puudus füüsiline keha. See oleks olnud nagu mingi läbipaistev keha ja ma tundsin kõiki tema osi – käsi, jalgu ja kõike muud, aga ma ei näinud neid füüsiliselt.“ Väga paljud inimesed on SLK-de ajal kohanud väga meeldiva, väga eheda ja ülimalt aukartustäratava Valgusolendiga. Sageli ei suuda inimesed sõnades kirjeldada nende erakordset kohtumist ülima Valgusolendiga: „See valgusolend paistis esialgu pisut ähmaselt, aga siis ilmus see suur sära. Seda valgust oli tohutult palju, see ei olnud nagu mingi hele sähvatus, see oli lihtsalt suur valgus. Ja sellest hoovas mulle sooja, tundsin soojaaistingut. See oli hele, kollakasvalge, rohkem valgepoolne. See oli kohutavalt ere, ma ei suuda seda kirjeldada. See paistis hõlmavat kõike, kuid ei takistanud mind nägemast muud, mis oli mu ümber... Ma tundsin ennast eriti hästi, kaitstuna ja armastatuna. Armastus, mis sellest lähtus, oli kujutlematu, kirjeldamatu.“ 53

Sellise valgusolendi juures esineb ka inimese panoraamne tagasivaade elatud maisele elule. See ilmneb nii negatiivsete kui ka positiivsete surmalähedaste kogemuste korral. Positiivse SLK korral tunneb inimene tagasivaate ajal oma elatud elust suurt rõõmu: „Kui ilmus valgus, oli esimene asi, mis ta mulle ütles: „Mida on sul mulle näidata, mida oled sa oma elu jooksul teinud“? Või midagi selletaolist. Ja kui siis need minevikupildid algasid... Nojah, ega ma seda valgust tegelikult sel ajal ei näinud, kui tagasivaade kestis. Niipea, kui ta oli mult küsinud, mida ma olen teinud, ja kui see tagasivaade algas, siis ta kadus, kuigi ma tundsin kogu aeg tema juuresolekut, et tema juhtiski mind läbi nende minevikusündmuste, ma tundsin tema lähedalviibimist ja aegajalt tegi ta kommentaare. Ta püüdis mulle nende minevikupiltidega midagi tõestada.

Mitte et ta oleks tahtnud näha, mida ma olen teinud – seda ta juba teadis.“ Surmalähedaste kogemuste ajal kohtutakse ka sugulastega ja sõpradega või teiste hingedega: „Need olid kõik inimesed, keda olin oma möödunud elus tundnud, aga nad olid lahkunud enne mind. Tundsin ära oma vanaema ja ühe tüdruku, kellega olin kohtunud koolipõlves, ja palju teisi sugulasi ja sõpru... Nad kõik paistsid olevat rahul. See oli väga meeldiv, ma tundsin, et nad olid tulnud minu eest hoolt kandma või mind kaitsma. See oli peaaegu sama nagu oleksin jõudnud koju ja nemad olid mind seal vastu võtmas ja tervitamas.“ „Mõni nädal enne seda, kui ma oleksin peaaegu surnud, tapeti mu sõber Bob. Sel hetkel, kui ma väljusin oma kehast, oli mul tunne, et Bob seisab sealsamas minu kõrval. Ma nägin teda oma vaimusilmas ja tundsin, nagu ta oleks seal, kuid see oli kummaline tunne. Ma ei näinud teda kehalises olekus.“

8.4 Unisoofia ja SLK erinevused ning sarnasused

Sellistel tajudel, mis ilmnevad inimese surma hetkel, on palju ühiseid iseloomujooni ka Unisoofias kirjeldatud tundmustega. Need tajuefektid sarnanevad väga nendele kogemustele, mida kogevad inimesed suremise hetkel ehk kehast väljumisel. Analoogiaid saab siin välja tuua nii mõndasidki taju elemente. Näiteks aja- ja ruumitaju korral kogeb inimene „surnud olles“ ajatust ja ruumitust. Kuid sellist taju elementi on kirjeldatud ka Unisoofias. Ajatu ja ruumitu taju tekib inimesel siis, kui ta teleportreerub ajas või ruumis. Seda kogevad näiteks ajarändurid. Aega ei ole nende jaoks enam olemas, sest ajas saab ju liikuda nii edasi kui ka tagasi. Tajutakse seda, et Universum on ajatu. Kui inimene näeb ( SLK-de korral ) enda maapealse elu erinevaid etappe mingisuguses panoraamses visualisatsioonis ülima valgusolendi juures olekul, siis seegi on teatud mõttes ajataju uutmoodi tunnetamine. Inimene näeb oma elu tagasivaatel peaaegu kõiki elu etappe, mis temaga kunagi võis toimuda. Sarnaselt mõttes ajas liikumisega esineb seda ka Unisoofias ajataju kirjeldustes, kuid seal on tegemist reaalse ajas rändamisega, mitte enam inimese kujutlustes olevaga nagu psühholoogid kronesteesias kirjeldavad. Kuid meenutame, et ajataju Unisoofias on sisuliselt nagu ajas rändamise mõju inimese psüühikale. Sellist ajataju tavaline inimene juba ette ei kujutaks. Surmalähedaste kogemuste korral kogeb inimene ka kaaluta olekut ja näeb ennast kõrvalt.

Unisoofias on aga kaaluta oleku tunnetamine oluline ümbritseva maailma sügavamaks mõistmiseks.

Kaaluta olek esineb inimesel enamasti siis, kui ta eksisteerib avakosmoses. Tegemist on raskusjõu mõju inimese ajule. See on üldiselt väga hea meeleaisting. Ka ennast kõrvalt nägemine on leidnud Unisoofias kirjeldust, kuid see on seotud inimese sünniga, mille korral nähakse ennast palju nooremana – lausa imiku eas. Enda sündimise nägemine tekitab inimesel originaalsuse tunde, et inimese enda identiteedi olemasolu on maailmas kordumatu ja erakordne. Enda sündimist on aga täiesti võimalik ka reaalselt näha. Selleks peab inimene näiteks ajas tagasi liikuma. Surmalähedaste kogemuste ajal tajub inimene ülima valgusolendi juuresolekul erakordset ja kujuteldamatut 54

armastuse ja rahulolu tunnet. Näiteks Pam Reynolds on tundnud oma surmalähedase kogemuse ajal seda, et „tema hing on osa Jumalast ja et kõik, mis olemas on, on sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust tekkinud“. Dr. Eben Alexander aga kirjeldab oma tundmusi järgmiselt: „Sind peetakse igavesti kalliks ja hinnaliseks. Sul ei ole mitte midagi karta. Pole midagi, mida võiksid valesti teha“.

Armastus, mis valgusolendist lähtub, on inimesele kujuteldamatu ja enamasti seni kogetu. Ka Unisoofias on kirjeldatud ülima armastuse tunnet ja sedagi, et kuidas selline taju üldse tekkida saab. Ülima armastuse või õnne tunne on Unisoofias üks tähtsamaid taju liike, mida inimesel on võimalik reaalselt tajuda. Religioonides on palju kirjutatud suurest õndsusest, mis inimesele pärast surma osaks saab. Kuulus inglise neuroteadlane Susan Blackmore on pakkunud välja hüpoteesi, et ülima õndsuse tunde surmalähedaste kogemuste ajal võib tekitada surnud aju loodud „kõigest lahti kistud tunne“. See aga nii siiski ei ole ehkki tajutakse tõepoolest imelist tunnet, et ollakse kõigest lahti kistud. Selline ülim eufooria tunne tekib inimesel uutmoodi reaalsuse tajumisel. Näiteks paljud surmalähedaste kogemustega inimesed on jutustanud, et füüsiline maailm, mis avaldub pärast surma, on reaalsem, kui meie maapealne elu. Sellises seisundis on inimese reaalsustaju väga muutunud. Maapealne elu tundub talle nüüd unenäona, millest nüüd ärgati. Taas jälle väga sarnane Unisoofias kirjeldatud reaalsustaju kogemusega. Seni elatud elu osutub ebareaalsuseks just sellepärast, et inimene on eksisteerinud sellises maailmas, kus „valitsevad“ tuntud loodusseadused.

Kuid nüüd ollakse Universumist ( s.t. loodusseadustest ) „väljaspool“ sõltumata maailmas ( kogu looduses ) kehtivatest seadustest. Füüsiliselt see loomulikult võimalik ei ole, kuid see on võimalik ainult mentaalselt ehk vaimselt. Unisoofias on ära näidatud sedagi, et kuidas need tajud inimese psüühikas üldse tekkida saaksid, mitte ainult ei ole olemas nende kirjeldused.

Seosed surmalähedaste kogemuste ja Unisoofias kirjeldatud tajude vahel on ilmselged. Nende tajud ja tundmused on erakordselt sarnased. Kuid paraku esineb ka lahknevusi. Näiteks selline reaalsustaju, mis on kirjeldatud Unisoofias, ei ole päris täpselt ühene surmalähedaste kogemuste korral tajutavaga. Selles mõttes esineb siin ka lahknevusi. Samuti ei nähta inimese surma hetkel Universumit ennast – näiteks kosmilisi udukogusid, galaktikaid, planeete jne. Universumi vahetu nägemine on kogu Maailmataju üks tähtsamaid taju elamusi. Võib olla nähakse Universumi ilusaid ja hingematvaid kosmilisi maastikke alles pärast tunnelit läbides – jõudes teisele poole ilma.

Põhimõtteliselt oleks see võimalik. Kuid Universumi ilusaid kosmilisi objekte on visuaalselt välja toodud Maailmataju Holograafia osas. Holograafia osa kannab endas ühte olulist taju liiki – nimelt näha oma enda silmadega kogu Universumit. Huvipakkuv on märkida ka veel seda, et SLK-de korral tajutakse ainult ruumitust ja ajatust. Aegruumi nagu ei olekski inimese jaoks enam olemas.

Kuid Unisoofias tajutakse peale selle ka veel Universumi ruumilist ja ajalist külge. See tähendab seda, et tajutakse Universumi ruumilist ja ajalist ulatust aegruumis. Aega ja ruumi tajutakse Unisoofias kahel erineval viisil – siis kui aegruumi ei ole olemas ja siis kui seda on olemas.

Lõppkokkuvõtteks võib öelda aga seda, et Unisoofias kagetu ja surmalähedaste kogemuste vahel on nii selgeid sarnasusi kui ka erinevusi.

8.5 Telepaatia

Teadvusseisundit ( või lihtsalt tajusid ), mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias, on võimalik reaalselt kogeda ainult siis kui inimene väljub oma kehast. Võib öelda nii, et füüsilise keha muutumisega muutub ka vaim ( s.t. teadvusseisund ). Kuid peab märkima seda, et keha väline olek ei põhjusta iseenesest sellise teadvusseisundi tekkimist, mis on kirjeldatud Unisoofias. Keha välise olekuga lihtsalt kaasneb telepaatia võimalus, mis võimaldab imelisi tajuelamusi „sõnadeta“ teistega jagada. Näiteks surmalähedaste kogemuste ajal on inimene väljunud oma kehast, mis iseenesest ei tekita unisoofias kirjeldatud imelist teadvuseseisundit. Alles mingi valgusolendi juuresolekul tajub kehast väljunud inimene ülima armastuse ja rõõmu tunnet. See lähtub otseselt just valgusolendist, kes oma erakordse telepaatilise võimega „sängitab“ saabunud inimest oma imeliste tajuelamustega.

Selles mõttes võibki öelda, et inimese füüsilise keha muutumisega ( ehk kehast väljumisega ) 55

kaasneb ka teadvuse muutumine.

Telepaatia all mõeldakse tavaliselt seda, et inimeste mõtted edastatakse teistele inimestele mitte heli abil ( nagu rääkimise korral ), vaid ainult „mõtte“ abil. Kuid telepaatia vorm on sellest tegelikult palju laiem. Edastatakse infot ainult mõttega. Seejuures info sisu ei pea olema ainult heli vormis, vaid need võivad olla ka maitsmis, haistmis, kompimis ja visuaalses vormis. Näiteks edastatakse inimestele telepaatia abil muusikat, jäätise maitset, lõhnaõli aroomi jne. Peale nimetatute võib telepaatilisel teel ( infot ) edastada ka erinevaid emotsioone ja tundmusi. Nii et telepaatia ei piirdu ainult heli edastamisega mõtte abil.

Näiteks SLK-nähtustes esinevad valgusolendid, kes suhtlevad surnud inimesega just telepaatilisel teel. Valgusolendi juuresolekul tajuvad inimesed sageli seletamatut õndsuse tunnet. Ka seda võib tõlgendada kui telepaatilise suhtlusena, sest õndsuse tunne lähtub just valgusolendist.

Emotsioonide ja tundmuste edastamine inimestele mittefüüsilisel teel on samuti telepaatia üks vorme. Need leiavad väga sageli aset SLK-de korral.

Telepaatia üheks seletuseks pakutakse Kirliani efekti. Seda nimetatakse meeltevälise taju ( näiteks telepaatia ) võimalikkust sellisena, et aju ( ja seega ka valgusolend ) on võimeline tajuma väikeste sagedustega elektromagnetlaineid. Kõik kehad kiirgavad vähesel määral teatud sagedustega elektromagnetlaineid. Soojuskiirgus on ainult üks nendest. Arvatakse, et elusate ja elutute kehade kiirguste lainepikkused on erinevad. Seda kiirgust on jäädvustatud ka fotode peal, mille põhjal on hinnatud ka inimeste tervislikke seisundeid.

Telepaatiline kommunikeerumine „koosneb“ informatsiooni vastuvõtjast ja informatsiooni saatjast, mis on analoogiline raadiosidega. See tähendab ka seda, et kui eksisteerib üks nendest, siis peab eksisteerima ka teine.

Telepaatia korral peavad näiteks kahe inimese teatud kindlad ajupiirkonnad olema ühesuguse aktiivsusega. Näiteks inimene A „saadab“ telepaatilisel teel inimesele B oma enda mõtetes oleva kujutise teletornist. Järelikult inimeste A ja B teatud kindlates ajupiirkondades peavad tekkima täpselt ühesugused ajuaktiivsused kujutamaks teletorni.

Telepaatia teel on isik A võimeline oma enda teadvusesisude põhjal juhtima või muutma isiku B teadvuse sisusid.

Inimese empaatia on psühhoneuroloogiline võime vahetult tajuda teiste inimeste tundeid ja seega on empaatia „piltlikult väljendades“ telepaatia üks vormidest.

Kui ajas rändamise teel tuvastatakse vaimude ja kummituste olemasolu, siis SLK-nähtused peavad eksisteerima ka reaalselt. Kui aga kehast väljumine on tõeline ( mitte aju loodud illusioon ), siis peavad olema reaalsed ka telepaatilised võimed, sest suhtlus valgusolendite ja surnud inimeste vahel toimuvad telepaatilisel teel. Telepaatia on aga kogu unisoofilise psühholoogia „tehnoloogiline“ alustala. Psüühilisi vorme, mida kirjeldatakse unisoofias, on võimalik inimestes esile kutsuda just telepaatilisel teel nii nagu seda teevad valgusolendid SLK-de korral. Kuid niimoodi leiavad unisoofias asetleidvad psüühilised vormid reaalset tõestust ja praktilist otstarvet.

56

KASUTATUD KIRJANDUS Bachmann, Talis ja Maruste, Rait. 2003. Psühholoogia alused. 2. tr. Tallinn: Kirjastus Ilo. Ehala, Martin. 2001. Eesti keele struktuur, õpik gümnaasiumile. Tartu: Künnimees.

Jaaniste, Jaak. 1999. Füüsika, XII klassile, kosmoloogia. Tallinn: kirjastus „Koolibri“.

Kelomees, Raivo. 2002. Irdmaailmad filmikunstis. – Kunst. ee, 02, lk 91-94.

Realo, Anu; Harro, Jaanus. 2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Rosenbloom, Stephanie. 2010. Kuid mis teeb sind õnnelikuks? New York Time, 7 August, BU1.

Graham, Ian ja Mini, Marshall. 2002. Kosmos. Kirjastus: „Koolibri“.

Farnaz Ma´sumian. 1997. Elu pärast surma. Tallinn: Kirjastus TEA. http://www.funpic.hu/en/categories/others-graphics/40056_if-god-took-7-days-on-making-earthhow-long-did-observable-universe-take?categoryId=11&position=

57

58

4 Holograafia

SISUKORD 1

Holograafia ................................................................................................................................................................................................................................ 3

2

Fotograafiline Universum .......................................................................................................................................................................................................... 4

3

Aegruumi tunnel........................................................................................................................................................................................................................ 8

4

Galaktikad .................................................................................................................................................................................................................................. 9

5

Taevased udukogud................................................................................................................................................................................................................. 35

6

Universumi tähed .................................................................................................................................................................................................................... 67

7

Mustad augud.......................................................................................................................................................................................................................... 86

8

Planeedid ................................................................................................................................................................................................................................. 95

KASUTATUD FOTOD...................................................................................................................................................................................................................... 130

2

1 Holograafia

Holograafia tuleb kreeka keelest holos ( terve, kogu, täis- ) ja kreeka keelest graphó ( kirjutan, kujutan ). Universumi holograafia või holograafiline visioon. See on Universumi visuaalne informatsioon. Pildid sisaldavad visuaalset informatsiooni. Need fotod ei ole illustratiivse tähendusega. See valdkond Maailmatajus esindab seda külge, mida iga mõistusega intellekt Universumis peab oma enda silmadega nägema – Universumit ennast. Ilmselt on see ka kõige tähtsam Maailmataju taju liik. Näha reaalselt oma enda silmadega neid Universumi vaateid, mis on siin piltidena välja toodud. Oma silm on ju kuningas või üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Reaalne Universumi nägemine on kohe kindlasti inimese elus kõige tähelepanuväärseim kogemus, sündmus. See on võimalik teostuda ainult reaalsete Universumi rändudega, mitte seda kujutledes. Inimene tajub Universumit. Praegusel ajal ei ole inimeste kosmosetehnoloogia nii arenenud, et inimene oleks võimeline liikuma kosmoses meie galaktika ruumist välja nii, et inimene näeks eemalt Linnutee galaktikat nagu näiteks meie kosmonaudid vaatavad kosmoses eemalt meie planeeti Maad. Kuid meie galaktikat on siiski võimalik näha ka Maa peal olles. Näiteks talvisel öisel ajal pilvitusse taevasse vaadates näeme selgelt eristuvat meie enda galaktika halot. Selleks aga peab linnadest viibima üsna kaugel, et vältida „valgusreostust“. Linnade öine tuledesära häirib tähtede nähtavust maale. See vaade, mis inimesele avaneb, on väga lummav ja vapustavalt võimas. Võiks öelda isegi nii, et see tunne on peaaegu samasugune, mille korral inimene vaatleks enda galaktikat sellest väljaspool olles, kui ta on kosmoses liikunud galaktika ruumist väljapoole. Analoogia on nendel kahel aspektil täiesti ilmne. Kosmosetehnoloogia üheks suurimaks probleemiks on see, et kuidas läbida suuri vahemaid ruumis väga väikese aja jooksul. Avakosmoses esinevad ju väga suured ruumi mastaabid. Kuid lahendus sellele probleemile on tegelikult üllatavalt lihtne – tuleb liikuda ajas. Ajas rändamine võimaldab läbida väga suuri vahemaid ruumis väga väikese aja jooksul. Ja seetõttu oleks ajamasina tehnoloogia loomine suur läbimurre ka kosmosetehnoloogias. Kuid kosmoses töötamiseks kasutavad inimesed skafandreid. Neid skafandreid ei ole tegelikult vaja kasutada, kui inimesed on suutelised väljuma oma kehadest ja eksisteerima energiaväljadena. Näiteks on inimesed oma kehadest väljunud UFO pardal viibides.

Holograafia, kuid miks mitte fotograafia? Seda sellepärast, et alguses oli plaanis teha nendest fotodest ruumilised pildid. Kuid asjaolud siiski muutusid. Ilmselt alles järgmises trükis teeme nendest fotodest ruumilised pildid. Praegu piirdume siin kahemõõtmeliste fotodega. Kuid ega see asja sisu muuda. Tänapäeval on juba olemas ruumilised fotod. Mängitakse isegi kolmemõõtmelisi arvutimänge ja vaadatakse kolmemõõtmelisi filme. Kuid kolmemõõtmelisi skulptuure veel nii laialt kasutusel ei ole. Just neid nimetatakse sageli hologrammideks. Kuid virtuaalreaalsuseid peetakse näiteks arvutimängude tulevikuvõimaluseks, mille korral saab mängija olla „üleni“ mängu sees. Ka seda võimalust on näidanud väga paljud ulmefilmid. Seetõttu jagunebki „virtuaalne maailm“ kolmeks dimensiooniks ( nii nagu on ruumil kolm mõõdet ): ruumilised fotod ( ehk ühedimensionaalne virtuaalreaalsus ), hologrammid ( ehk kahedimensionaalne virtuaalreaalsus ) ja virtuaalreaalsus ( ehk kolmedimensionaalne virtuaalreaalsus ). See tähendab seda, et virtuaalreaalsusel on kolm erinevat vormi, kuid oma olemuselt on need kõik samasugused.

3

2 Fotograafiline Universum

Ilma nägemismeeleta ei oleks astronoomia teadus võimalik toimida. Astronoomia kasutab nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni rohkem kui teised teadused kokku. Valgus, mis tuleb kaugetelt tähtedelt, on astronoomidele sama oluline kui fossiilileiud paleontoloogidele või kivimiproovid geoloogidele. Kauged taevakehad on meile paraku füüsiliselt kättesaamatud. Nende kohta hangitakse teadmisi just tähtedelt tuleva valguse kaudu. Kauge taevakeha heleduse, kuju, asukoha ja värvi kaudu saab teada tema kohta teavet.

Pilvitul öösel on taevas värvitu ja paistab taevalaotuses tuhanded valged tähed. Kuid kõik tähed ei ole tegelikult võrdselt valged. Näiteks mõnel tähel on pastelne sinakas, kollakas või oranžikas värvitoon. Kuna suvetähe Antarese oranžikas värvitoon jäljendab planeedi Marsi punakat kuma, siis pandi tähele nimeks Antares, mille nimi tähendab Marsi rivaali. Mars tähendab kreeka keeles Arest.

Universum ise on tegelikult palju värvilisem, kui seda taevast otseselt näha saab. Meie enda silmad ei ole lihtsalt seda võimelised nägema. Nõrk tähevalgus ei suuda ergutada meie silma võrk- kesta punase, rohelise ja sinise värvi retseptoreid, sest tal on selleks liiga vähe energiat. Selle tähe valgus võib olla sadu tuhandeid valgusaastaid läbi kosmose liikunud. Meie silmades on kolvikesed. Need on rakud, mis saadavad värviinfo edasi peaaju nägemiskeskusesse ja seal luuakse sellest värviline pilt. Kepikestekujulised rakud on aga tundlikumad. Need suudavad ka öösel vastu võtta footoneid ja loob meile mustvalge pildi.

Suured teleskoobid suuresti võimendavad valgust. Ilma selleta me neid värve ei näeks. Taeva- kehade värvused annavad teadlastele vihjeid nende keemilisest koostisest, temperatuurist, kosmoses liikumisest ja kauguse Maast. Kõige loomulikumad värvid on planeetidel. Nende värve on kõige lihtsam tõlgendada. Planeedid ise tegelikult ei helenda, vaid nad ainult peegeldavad tähtede valgust. Planeetide värvus sõltub sellest, et millist lainepikkust nad neelavad. Näiteks Neptuun ja Uraan on sinakad planeedid. Nende planeetide atmosfääris neelab metaan punast valgust.

Mars on aga punane planeet, sest selle planeedi pinnases olev roostekarva raudoksiid neelab just rohelist valgust. Sama- sugune põhimõte esineb ka Maa looduses. Näiteks Maa loodus on enamasti roheline, sest taimedes esinev klorofüll neelab punast valgust. Nii paistavadki lehed rohelised.

Ka kõrgtemperatuurilistel objektidel esineb värvus ja valgus. Tähe temperatuur tehakse kindlaks just tema värvuse kaudu. Kehade kuumenedes muutub enamasti nende värvus. Näiteks raua kuume- nemisel muutub selle värvus kirsspunasest kollakasoranžini. Mida väiksem temperatuur on tähel, seda punasem ta välja paistab. Vastupidisel korral on täht sinine. Tähtede populatsioonide värve annavad edasi just galaktikatest tehtud värvipildid. Galaktika välises osas on tavaliselt noored tähed. Need on sinaka tooniga ja väga suurte temperatuuridega. Kuid galaktika keskosas on enamasti vanemad tähed ( nagu meie täht Päike ). Need on madalama temperatuuriga ja paistavad välja kollasemad.

Kõige värvilisemad objektid kosmoses on tähtedevahelised helendavast gaasist pilved. Näiteks neoongaas muutub erkkollaseks, kui see juhtub elektriseeruma. Teised gaasid on helendusmisel igaüks oma värvi. Värvivarjundid on küllastatud ja väga selged ning puhtad. Kosmoses leiduvad gaasid ergastuvad magnetväljades, UV-kiirguses ja siis, kui mõni täht plahvatab ja selle lööklaine gaasi helendama sunnib, põrgates sellega

4

kokku. Kõik värvused on tingitud keemiliste elementide olemasolust Universumis. Näiteks hapnik helendab sügavsiniselt, lämmastik roheliselt, väävel kollaselt jne. Kuid vesinik helendab kas punaselt või roheliselt, sõltuvalt sellest, et milline on vesiniku energiatase.

Kosmose objektidest näeme palju värvilisi pilte. Kuid selle saamiseks hangitakse energiat elek- tromagnetilise spektri kogu nähtavast osast.

Värvipildid saadakse peamiselt kolme erineva värvi kombineerimisel. Näiteks punane, roheline ja sinine on kolm põhivärvust. Kõik teised värvused on nende kolme värvi kombinatsioon. Erinevaid värvusi võib olla isegi miljoneid. Et aga saada värvide puhtust ja originaalsust leiutas 1930. aastal värvifilmitööstus Technicolor selleks vastava tehno- loogia. Läbi punase, rohelise ja sinise filtri säriti korraga kolm mustvalget filmirulli. Seejärel lasti mustvalged filmid läbi samasuguste värvifiltrite. Pärast seda trükiti need korraga ühele värvifilmile.

Niimoodi sooritavad ka kosmost fotografeerides kaamerad. Pilte sooritatakse läbi erinevate värvifiltrite. Enamasti pannakse kokku täielik loomulike värvide spekter. Seda saadakse siis, kui mõdasid filtreid kasutatakse kohakuti. Kuid astronoomid kasutavad ka mingite kindlate valgussa- gedustele häälestatuid filtreid. Sellisel juhul kasutatakse pikkusühikut nimega ongström. Üks ongström on üks kümnemiljondik meetrit.

Näiteks Päikese aktiivsetes piirkondades olev vesinik helendab lainepikkusel 6562 ongströmi. Filtrid võivad näidata ka struktuure detailsemalt.

Selleks nad blokeerivad ülearuseid lainepikkusi.

Kosmosekaameratel on enamasti kümneid värvifiltreid. Just selliste kaameratega on saadud kõige paremad fotod. Näiteks kosmoseteleskoobil Hubble´il on olemas täiustatud ülevaatekaamera, samuti ka marsikulguri kaamerad, kosmosejaama Cassini kaamera Saturnil jne. Need on kaamerad tegemaks teaduslikku tööd. Need filtrid jagavad valguse värvid väga täpselt.

Fototöötlusega ühendatakse kogu selline informatsioon kujutiseks. Teaduslik ja esteetiline foto oma olemuselt tegelikult väga ei erinegi.

Igasugune foto peab ( võimaluse korral ) sisaldama värvitoone mustast kuni valgeni. See tähendab seda, et esindatud peab olema täielik spektri skaala. Fotode värve uuritakse ja analüüsitakse juba teaduslikult, et saada detailidest üha rohkem infot.

Kuid digitaalfotograafia kasutusele võtuga hakati kosmosepiltidele lisama ka tehisvärve. See sai alguse 1970. aastal. Näiteks erinevaid värvitoone anti hallidele värvidele. Kuid need fotod ei kaotanud oma väärtust. Nad omasid sellegipoolest teaduslikku infot, mida siis astronoomid analüüsida said. 1980. aastail tehti väga palju kosmosepilte. Tänapäeva arvutitöötlus suudab töödelda veelgi keerulisemat digitaalset pilditöötlust.

Värvitoone määratakse tänapäeval palju täpsemalt, kui seda aastakümneid tagasi teha sai.

Kuid foto koostamine vajab subjektiivset tõlgendamist ja lähenemist. Enamasti koostatakse kosmosepilt teleskoobi abiga või saadetakse pilt otse kosmoseaparaadist Maale. Näiteks arvati kunagi seda, et Jupiteri ammooniumi jääkristallidest pilved peaksid olema valged. Arvati ka seda, et Marsi atmosfäär on samuti sinaka tooniga nii nagu Maa atmosfääri korral. Kuid hiljem selgus, et Marsi atmosfäär on hoopis roosaka tooniga.

Universumis on olemas ka selliseid elektromagnetlaineid ( värvivarjundeid ), mis ulatub nähtava valguse lainepikkuste piirkonnast väljapoole.

Näiteks on olemas infrapunakiirgus ( mis on põhjustatud soojast tolmust ), raadiolained ( mis levib tähtedevahelises gaasis ), röntgenikiirgus ( mis on põhjustatud kõrgtemperatuurilisest plasmast ). Need kiirgused on oma olemuselt täpselt ühesugused – elektromagnetlained, kuid need erinevad oma lainepikkuste poolest.

Valgus on elektromagnetlaine. Heli on aga füüsikalise keskkonna tiheduse perioodilise muutumi- se levimine ruumis. Nähtav valgus moodustab ainult imetillukese osa kogu elektromagnetlainete skaalast. Kui me ei tea peale nähtava valguse ka teisi elektromagnetlainete pikkusi, siis ilmselt ei ole Universumi teaduslik uurimine võimalik. Kuid see teeb võimalikuks teleskoopide kasutamine. Kuid raadiolainetel, röntgen- ja 5

infrapunakiirgusel ei ole meie mõistes värve. Seetõttu antakse neile suvalised värvid, et muuta need kiirgused inimesele siiski nähtavaks. Näiteks mõned kosmosepildid on tehtud infrapunakiirguses, millel on erinevad lainepikkused. Seetõttu tehakse nende lainepikkus- te eristamiseks pikad lainepikkused punasteks, keskmised rohelisteks ja väiksed sinisteks toonideks. Sellisena tulevad üsna värvilised pildid. Tehisvärve kasutatakse eriti siis, kui paljude objektide värvused on ühesugused. Näiteks kui kõik tähed paistavad kollastena. Peale infrapunakiirguse võib ka näiteks röntgenikiirgust lasta paista värvilisena. Astronoomias sisaldavad kosmosepildid teadus-likke fakte. Inimesed on võimelised kujuteldamatult suurt Universumit nägema väga piiritletult. Kuid tänu teleskoopidele ja fotode arvutitöötluse tehnoloogiale on võimalik seda puudust korvata.

Nüüdisajal tehakse selliseid kosmosepilte, mida pole mitte kunagi suudetud koostada. Saadud fotod Universumist sisaldavad nii teaduslikke fakte kui ka esteetilist ja emotsionaalset tooni. Mida sügavamale Universumisse vaatame, seda kaugemal ruumis ja ka ajas ( minevikku ) me neid taevaobjekte näeme.

Alloleval fotol näeme kogu Universumi struktuuri – alates meie Päikesesüsteemist kuni kaugeimate galaktikate superparvedeni. Meie planeet Maa tiirleb ümber Päikese. Päike tiirleb ümber Linnutee Galaktika keskme ja Galaktika omakorda triivib Universumis Kohalikus Galaktikaparves. Galaktikad moodustavad parvesid ja need omakorda superparvesid. Joonise on koostanud Kenneth Eward.

6

7

3 Aegruumi tunnel

Kuna ajas liikumine on võimalik, siis osutub võimalikuks ka läbida ülisuuri vahemaid Universumis väga väikese aja jooksul. Ajas rändamise teooria järgi võimaldab aegruumi tunnel mõlemat: teleportreeruda ajas ja ruumis. Ei saa olla ainult ühte nendest. Aegruumi tunnel ehk teleportreerumine ruumis võimaldab inimesel näha kosmilisi objekte oma silmaga. Näiteks on võimalik teostada galaktikate vahelisi rände.

Ajamasinast on võimalik tulevikus välja aretada kosmosetehnoloogiaid. Kosmoses liikumine näitab inimesele Universumit vahetult, mitte enam vahendatult.

8

4 Galaktikad Universumis moodustavad tähed hiiglaslikke süsteeme, mida nimetatakse galaktikateks. Galaktikad tekivad ja kujunevad välja alles väga pika aja jooksul. Nende struktuur on pidevas muutumises. Gravitatsioon tõmbab hiiglasliku tolmu- ja gaasipilve kokku, mida leidub tähtede- vahelises ruumis. Gravitatsioon on galaktikate loojaks. Galaktikaid hoiab koos ka gravitatsioon, kuid samas tõmbab see ka üksteisele lähemale. Enamasti galaktikad suurenevad siis, kui nad lähenevad üksteisele ja ühinevad. Kuid ka galaktikad ise moodustavad veel suuremaid süsteeme kui tähed.

Gravitatsioon loob galaktikate parvi. Näiteks Linnutee galaktika kuulub galaktika parve, mida nimetatakse Kohalikuks Grupiks. Selles aga esineb ainult kolm tosinat galaktikat. Universumi galaktikad on väga erinevates suurustes. Näiteks hiidgalaktikates võib olla isegi rohkem kui kolm tuhat miljardit tähte, kui arvestada ka tekkejärgus olevaid tähti. Kuid kõige väiksemates galaktikates esineb vähemalt umbes paarsada tuhat tähte.

Linnutee galaktikas eksisteerib umbes 150 – 200 miljardit tähte. Galaktikad esinevad enamasti kolmel põhilisel vormil. Näiteks ovaalsete pallide sarnased galaktikad on elliptilised. Enamasti on need galaktikad ka kõige suuremad. Spiraalgalaktikatel on keskosas mõhn ja kettas õhemad kõverduvad harud. Näiteks meie oma Linnutee galaktika on spiraalgalaktika. Galaktikaid, millede kuju puuduvad, nimetatakse korrapäratuteks galaktikateks. Need galaktikad on enamasti väikesed ja nendes sisaldub enamasti ka vähe tähti. Spiraalgalaktikad liituvad üksteisega ja moodustavad niimoodi elliptilisi galaktikaid.

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

32

33

34

5 Taevased udukogud Kosmos ei ole tegelikult päris tühi nagu ta esmapilgul paistab. Seda täidab tähtedevaheline aine, mis koosneb gaaside ( peamiselt vesiniku ja heeliumi ) ja tolmu ( peamiselt süsiniku ja räni ) segust. See gaaside ja tolmu segu on enamasti tähtede ja galaktikate toormaterjaliks. Nende tihenemisel moodustuvad gaasi- ja tolmupilved ning neid nimetatakse udukogudeks. Udu ja pilve tähistab ladina keelne nimi nebula, mis on ka rahvusvaheliselt tuntud. Ühes ainsas udukogus võib tekkida sadu tuhandeid tähti. Ka udukogusid liigitatakse nii nagu galaktikaid, kuid ainult nii, kuidas nad parajasti välja näevad. Näiteks pimedas öötaevas ei paista tumedate udude tihedad kompaktsed pilved. Need tumedad udupilved tõkestavad enda taga olevate tähtede või helendavate gaaside valgust. Selle järgi neid kindlaks tehaksegi. Kuid on olemas ka heledaid udusid.

Peegeldavad udud peegeldavad tähevalgust. Gaasimolekulide kiirgus paneb emissioonudusid seestpoolt helendama. Neid gaasimolekule ergutavad tähed, mis asetsevad parajasti udukogude sees. Uued tähed sünnivad udukogude materjalist. Tähed sünnivad udukogudes, kus moodustuvad tumedad tombud ehk gloobulid. Need tihenevad kokku varisemiseni, sest gravitatsioon tõmbab seda aina ligi. Enamasti nii sünnivadki uued tähed. Emissioonudud ilmnevad tähtede sündimise ajal, kuid neid helendavaid udukogusid esineb ka tähtede surma ajal. Neid nimetatakse planetaarseteks ududeks. Näiteks surev täht paiskab ilmaruumi gaasi ja tolmu ning nendest moodustuvadki planetaarsed udud. Nii toimub ka pärast meie Päikese eluea lõppu, kuid seda alles umbes viie miljardi aasta pärast.

35

36

37

38

39

40

41

42

43

44

45

46

47

48

49

50

51

52

53

54

55

56

57

58

59

60

61

62

63

64

65

66

6 Universumi tähed Tähed on energiat ja kiirgust genereerivad gaasikerad. Ka meie Päike on täht. Tähed esinevad peaaegu ükskõik millistes mõõtudes. Näiteks vähem kui kümnendik meie Päikese massist võivad esineda punased kääbustähed. Kuid näiteks Päikese massist sadu või isegi tuhandeid kordi suuremad on ülihiidude massid. Linnutee galaktikas esinevad enamasti just punased kääbused. Seda, et kui suure massiga on täht, määrab tähe eluaja ja ka lõpu. Mass väljendab keha ainehulka. Näiteks mida suurem on tähel mass, seda kuumemalt ja heledamalt täht põleb. Tähe põlemise ajal esinevad termotuumareaktsioonid, mille käigus muutuvad aatomituumad. Tähtede värvus sõltub samuti temperatuurist. Näiteks sinised tähed on kõige kuumemad, mis on rohkem kui 25 000 kraadi. Kuid nendest kuumemad on sinised ülihiiud, sest nendes põleb vesinik kiiremini.

Punased tähed on kõige väiksema temperatuuriga, mis ulatub alla 3200 kraadi. Paljud tähed on aga kollased – nagu meie Päike. Tähe eluea pikkuse määrab samuti tähe mass. Näiteks suurema massiga tähed põlevad kiiremini ja seega kustuvad nad kiiresti ära. Aeglasemalt põlevad tähed ehk madalama temperatuuriga tähed elavad palju kauem. Tähed moodustavad tähtede parvi, mis liigitatakse kahte rühma. Näiteks hajusparvi moodustavad noored tähed. Need on üsna väikesed ja struktuurilt hõredad. Kuid kerasparvi moodustavad juba vanemad tähed. Nende kuju on juba kindlamad. Tähtede hajusparved olid aga üsna hõredad ja ebakindla struktuuriga. Seda põhjustab nõrk gravitatsiooniväli, mis ei suuda tähti koos hoida. Galaktikate perifeerias võib esineda tähtede hajusparvi. Näiteks spiraalgalaktikate harudes või elliptiliste galaktikate välisserval. Tähtede kerasparved on aga hajusparvede omast palju suuremad ulatudes 100 000 kuni miljoni täheni. Enamasti on nad kerakujulised. Kerasparved esinevad enamasti galaktikate keskosas. Neid peetakse Universumi ühtedeks vanimateks struktuurideks. Nad ei liigu kaasa galaktikate üldise pöörlemisega, vaid liiguvad ümber galaktika keskme omaenda orbiidil.

67

68

69

70

71

72

73

74

75

76

77

78

79

80

81

82

83

84

85

7 Mustad augud Mustad augud on aegruumi piirkonnad, kus aeg ja ruum on lakanud eksisteerimast. Must auk avaldub ainult gravitatsioonis, mille külgetõmbejõud on niivõrd suur, et isegi valgus ei pääse sealt välja. Mustad augud sünnivad pärast tähtede surma. Kui massiivsel tähel saab tuumkütus otsa, plahvatab ta supernoovana. Mustad augud sünnivad surevatest tähtedest siis, kui nende tähtede massid ületavad vähemalt kolm korda meie Päikese massi. Musta augu tihedus on lõpmata suur ja tekkinud auk on aga väga väike. Aegruum on musta aegu ümber kõverdunud lausa lõpmatuseni. Kõik, mis musta auku kukub, ei pääse sealt enam kunagi välja. Musta auku ümbritseb nn sündmuste horisont, mis on seda suurem, mida massiivsem on must auk. Musta augu keskel asub singulaarsus, mis on lõpmata väike. Kõik, mis ületab musta auku sisenemisel sündmuste horisondi, ei pääse enam sealt kunagi välja. Sellepärast, et selleks on vaja valguse kiirusest suuremat kiirust, mis ei ole muidugi reaalne. Valguse kiirus vaakumis on ju piirkiirus looduses. Teleskoobid ei ole võimelised nägema ainet, mis asub musta augu sündmuste horisondi lähedal. Musta augu tsentris näib aeg olevat peatunud, sest gravitatsioon aeglustab aja liikumist. Seda efekti on teleskoobid vaadelnud.

86

87

88

89

90

91

92

93

94

8 Planeedid Vanaaja astronoomid täheldasid Jupiteri, Marssi, Veenust ja Saturni valguspunktidena, mis liiguvad ümber tähtede. Seepärast tulebki sõna „planeet“ kreeka keelest, mis tähendab hulkuvat tähte. Kuid teleskoobiga avastati Uraan ja Neptuun. Planeedid sünnivad pärast tähtede sündimist. Näiteks tähed ju sünnivad tihedates gaasi ja tolmu udupilvedes. Tähe kujunemisel tekib tema ümber lapik tolmuketas. Selle pöörleva tolmuketta ajal sünnivadki planeedid. Selline tolmuketas moodustabki planeete. See koosneb väga väikestest ainekübemetest. Enamasti saavadki tähesüsteemid sellest alguse – ka meie Päikesesüsteem. Planeedid, mille pinnad on üsna tahked, moodustuvad ketta siseosas. Seal koosnevad tolmukübemed enamasti magneesiumist, ränist ja rauast. Kuid gaasilised hiidplaneedid moodustuvad ketta välimises osas. Seal esinevad aineterad on palju kordi suuremad, mis koosnevad enamasti jäätunud veest, ammooniumist ja metaanist. Need osakesed põrkuvad üksteisega kokku. Nad liiguvad väikese kiirusega kokku ja liituvad suuremateks osadeks. Mida suurem osa kokku moodustub, seda kiiremini kasvab gravitatsioonijõud ja seda kiiremini hakkab ainet juurde tulema. Niimoodi võib planeet valmis saada umbes saja või paarisaja miljoni aastaga.

95

96

97

98

99

100

101

102

103

104

105

106

107

108

109

110

111

112

113

114

115

116

117

118

119

120

121

122

123

124

125

126

127

128

129

KASUTATUD FOTOD

Esitatud pildid Universumist on v천etud j채rgmistel interneti aadressidel: http://www.spacetelescope.org/images/ http://www.spacetelescope.org/videos/

Nende fotode ja videode kasutamise 천iguse kohta saab lugeda ja kontrollida j채rgmisel interneti aadressil: http://www.spacetelescope.org/copyright/

130

131

5 Religiooniteooria, teadus ja Ăźlitsivilisatsiooniteooria alused

SISUKORD 1

RELIGIOONI TEGELIK REAALSUS ......................................................................................................................... 4 1.1 RELIGIOON JA MÜTOLOOGIA ........................................................................................................................................ 4 1.1.1 Religioon ..................................................................................................................................................... 4 1.1.2 Mütoloogia.................................................................................................................................................. 6 1.2 TÄNAPÄEVA MÜTOLOOGIA ........................................................................................................................................... 8 1.3 TULNUKATE INIMRÖÖVI JUHTUMID .............................................................................................................................. 12 1.4 SISSEJUHATUS RELIGIOONITEOORIASSE ......................................................................................................................... 15 1.5 TULNUKATE LÄHIKONTAKTIDE TEADUSLIK SÜVA-ANALÜÜS ................................................................................................. 25 1.6 INIMKONNA PÄRITOLU .............................................................................................................................................. 55 1.7 ESHATOLOOGIA ....................................................................................................................................................... 60 1.7.1 Üksikisiku eshatoloogia ............................................................................................................................. 60 1.7.2 Üldine eshatoloogia .................................................................................................................................. 67 1.8 RELIGIOON RAUDSE EESRIIDE TAGA .............................................................................................................................. 69 1.9 JEESUS KRISTUS JA TEMA ÕPETUSED ............................................................................................................................ 81 1.10 PARANORMAALSETE NÄHTUSTE TEADUSLIK KÄSITLUS .................................................................................................. 84 1.11 INIMLOOMUSE REAALNE OLEMUS ........................................................................................................................... 90 VIITED JA KASUTATUD MATERJALID ............................................................................................................................ 100

2

TEADUS ..........................................................................................................................................................104 2.1 2.2 2.3 2.4 2.5 2.6 2.7 2.8 2.9

3

TEADUSLIKU MAAILMAVAATE TEKKIMINE .................................................................................................................... 104 TEADUSE TUNNETUSVALDKONNAD ............................................................................................................................ 105 TEADUSE ÜLDINE AJALUGU ...................................................................................................................................... 106 LOODUSTEADUSTE EVOLUTSIOON.............................................................................................................................. 107 TEADUSLIKU TUNNETUSE ÜLDISED MEETODID .............................................................................................................. 109 TEADUSLIK UURIMISMEETOD.................................................................................................................................... 110 TEADUSE OLEMUSEST, PIIRIDEST JA RAKENDATAVUSEST .................................................................................................. 112 TEADUSE EHITUS ................................................................................................................................................... 116 KOKKUVÕTE TEADUSE OLEMUSEST............................................................................................................................. 117

ÜLITSIVILISATSIOONITEOORIA ALUSED ...........................................................................................................121 3.1 INIMESE EKSISTEERIMINE ILMA FÜÜSILISE KEHATA ......................................................................................................... 121 3.1.1 Inimeste kogemused ajusurmas .............................................................................................................. 121 3.1.2 Inimese kehast väljumise füüsikateooria loodusteaduslik käsitlus ......................................................... 136 3.2 TSIVILISATSIOONI/ÜHISKONNA HIERARHILINE SÜSTEEM JA STRUKTUUR .............................................................................. 208

KASUTATUD KIRJANDUS ..........................................................................................................................................225

2

Religiooniteooria

3

1 Religiooni tegelik reaalsus

1.1 Religioon ja mütoloogia

1.1.1 Religioon

Inimkultuuri uurijad on tõdenud seda, et loogilisele analüüsile alluvad kõige raskemini just sellised kultuurinähtused, mida nimetatakse religiooniks ja müüdiks. Paljud kirjandusteosed lahkavadki religiooni ja müüti just läbi range loogilise analüüsi. Näiteks on religioon ja müüt Max Weberi arvates oma algvormil “võrdlemisi ratsionaalne tegevus“. Sellest tekib küsimus, et miks siis rangele loogilisele analüüsile ei peaks alluma siis selline ratsionaalne tegevus? Ilmselt sellepärast, et religioonid ja müüdid käsitlevad just „üleloomulikke jõudusid“. Näiteks Cassirer ütleb oma kultuurifilosoofilises töös „Uurimus inimesest“: „Religioon väidab valdavat absoluutset tõde, kuid tema ajalugu on eksituste ja hereesiate ajalugu. Ta annab meile tõotuse ja tulevikunägemuse transtsentsest maailmast – mis ületab igasugused inimkogemuse piirid – ja ometi jääb ta ise inimlikuks, liigagi inimlikuks.“. „Aru ega otsa“ ei ole tema arvates ka müütidel. See on midagi, mis ei ole üldse teoreetiline ja mida on võimalik mõista ainult allegoorilise tõlgendamise tehnika abil.

Religioon ja müüt kuuluvad kahtlemata inimkultuuri kõige vanemasse ( ehk kõige varasemasse ) ajajärku, kuid müüdi ja religiooni omavaheline suhe ( või piir ) on siiski küllaltki udune, mitteühene. Kas müüt oli esimene või oli seda siiski religioon. Algelist inimühiskonna usundilugu ja kombeid uuris kunagi inglise etnoloog sir James Frazer. Etnoloog arvas maagia ja religiooni vahel olevat kindlat järjepidevust. Oma mõtteid ja arvamusi pani ta kirja raamatusse „Kuldne oks“. Tema veendumuse kohaselt viis religioonide tekkimisele just maagia läbi põrumine. Sellise väite tõestamiseks aga puudub inimeste empiiriline kogemus ja seepärast ei saa näiteks Cassirer sellise väitega nõustuda. Läbi aegade jooksul on püütud eristada omavahel müüti ja religiooni. Näiteks religioon õpetab meile kõrgemaid moraalinõudeid ja moraaliideaale, kuid seevastu müüt tegeleb ainult usukommetega, mis ei ole moraalinormidega midagi pistmist. Kuid näiteks Max Weber eristas oma „Religioonisotsioloogias“ religiooni ja müüti just nende üleloomuliku objekti järgi.

Näiteks religioonis austati Jumalaid, kuid maagias manati ja sunniti deemoneid loitsude abiga.

Weberi arvates sisaldab religioonis maagilisi detaile. Kui tõesti eristada omavahel müüti ( maagiat ) ja religiooni, siis on võimalik neid käsitleda ka üksteisest lahus. Kuid jääb ka selline võimalus, et religioon on välja arenenud just mütoloogiast.

Sõna religioon tuleb ladinakeelsest sõnast religio, mis tähendab usundit. Tänapäeval mõistetakse religiooni ehk siis usundi all usku Jumala kui indiviidi olemasolusse, kes on siis maailma loonud.

Usutakse seda, et „keegi“ Jumal on loonud maailma ja „keegi“ Jumal kujundab inimeste eluviisi.

On olemas arusaam kolmainsusest, milles kõige olulisem on Jumal ise. Martin Luther arvas, et inimese suhe Jumalaga tuleneb „teiselt poolt“. See ei tulene uskliku inimesest endast. Kuid Erich Fromm arvas just vastupidi. Max Weber lähtus just Jumalast kui objektist lahutamaks üksteisest religiooni ja maagiat. Nende range lahutamine ei olnud siiski tema arvates võimalik. Religioossed inimtegevused on oma esialgseimal kujul aga „siinpoolse suunitlusega“, mis väljendus just religioossetes toimingutes. Religioossne praktiseerimine avaldub just inimeste eluviiside ja majanduse üldises stereotüpiseerimises. Näiteks religiooni üks ilmsemaid tunnusjooni on pühadused, mida ei tohi muuta. Sümbolid, reliikviad, kirikud on enamasti pühad ja nende seisukohad on täielikult pühad tõed ( teodiike ). Inimese saavutamine oma pattudest lahti saamiseks ja ülemaise täiusliku olemiseks on religiooni õpetuse üks alustalasi, mida nimetatakse ka 4

lunastusõpetuseks ja mille omaksvõtmine ning järgimine kujundabki religioosse elutegevuse.

Käsitleme siin religiooni peamisi struktuurielemente ja seejärel tema olulisemaid funktsioone, püüdes nende sisu avada.

Kõikide religioonide peamiseks tunnuseks on inimeste usk Jumalasse – isikusse, kelle poolt on loodud kogu tuntav maailm. Ilma Jumalata ei ole olemas ka religiooni. Erinevates maailma religioonides esinevad erinevad Jumalad, kuid nendel kõigil on ka ühiseid jooni. Jumal on mingisugune oma olemasolust teadlik üliolend. Ta on surematu ja tal on inimesele kättesaamatud üleloomulikud võimed. Jumala mõistus ja ka elu on lõputud. Lõputult täiuslikud on ka tema võimed. Järelikult Jumal on „absoluut“. Antropomorfismi järgi lõi Jumal inimese oma näo järgi, kuid inimene ei ole Jumalaga siiski võrreldav. See on ka ainus sarnasus Jumala ja inimese vahel.

Inimeste ettekujutused Jumalast on nagu peegelpilt sellest, et milline inimene ise olla sooviks.

Näiteks nii arvas kuulus Saksa filosoof Ludwig Feuerbach.

Kuna Jumal on teadvusega üliolend, siis on võimalik inimesel Temaga ka suhelda – selleks palutakse Jumala abi. Jumalaga on inimesel üsna lihtne suhelda, sest Jumal on kõikjal. Teda ei ole vaja otsidagi. Jumalasse uskumine ei ole lihtsalt ratsionaalne veendumus Tema olemasolusse.

Jumala olemasolu teoreetiliselt tõestada on püüdnud ajaloos väga paljud kirikuisad ja filosoofid nagu näiteks Thomas Aquinost. Usk on ka religioossne tunne. Usklikud inimesed suhtuvad Jumalasse enamasti emotsionaalselt – see tähendab, et armastuse, hirmu, lootuse, süütunde ja kahetsusega. Selleks aga eeldab inimene seda, et Jumalal on olemas emotsioonid, tunded. Just emotsionaalne suhtumine Jumalaga loob inimesel erilise vaimse kogemuse. Selles nähtuvad inimese usklikud veendumused ja teod.

Igal religioonil on olemas mingisugune oma pühakiri. Selline pühakiri koosneb pühadest tekstidest ja nendes avaldatakse vastava usundi ( ehk religiooni ) tõekspidamisi. Pühakiri on näiteks Piibel, Koraan, Talmud jne. Pühakirjades avaldatakse Jumala teod, uskumuse põhilisi veendumusi ja reegleid inimese religioosseks elutegevuseks. Kirjeldatakse ka näiteks Jumala maailma loomist.

Neid pühalikke tekste võetakse kui Jumalike ilmutustena. Pühakirjade autor on kas siis Jumal ise või vastava religiooni looja. Pühakiri tegelikult veel isegi täieneb aja jooksul, mis moodustavad peamiselt pühakirja tõlgendused. „Jumalasõna“ õpetus põhineb pühakirjal ja kanoonilisel interpretatsioonil. Jumalasõna õpetust käsitleb teoloogia, mis on väga oluliselt seotud religioosse filosoofiaga.

Religioossetes tavades ja rituaalides ilmneb Jumala kummardamine, mis on samas usklikke ka üheks põhitegevuseks. Usklitelt nõutakse palvust ja ka sünni, surma ja abielu pühitsemist. Just kiriklikud pühad etendavad usklikke elus väga tähtsat rolli, mis määratakse pühakirjade poolt. Religioossete tseremooniate täide viimisel on väga oluline sümboolika. Näiteks rist sümboliseerib Jeesus Kristust, mis tähendab Temale andumist ja armastust. Kuid samas oli risti kummardamine ja austamine levinud juba enne Jeesus Kristuse tulekut. Kristlus võttis lihtsalt üle risti endised traditsioonid ja seepärast muutuski risti austamine laialt domineerivaks. Inimese lunastus ilmneb ainult Kristluse eneseohverduse kaudu ja seepärast andis Kristlus risti austamisele uue ja sügavama tähenduse.

Kiriku kui ristiusu institutsiooni ülesanne on evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide vahendamine. Kirik tähendab ka kogu kristlaskonda ( ristiusus ). Esimene on siis väljendatud kitsamas tähenduses ja teine laiemas tähenduses. Kirik on ülesehitatud organisatsiooniliselt, mis on väga kindlapiiriline. Uskliku usu toetamiseks on vaja organisatsiooni, milleks ongi see kirik. „See on nagu laev elumeres, milles otsitakse päästmist.“ Kristlikud kogudused moodustavad mingi kindla usulahu alusel. Max Weber avab religiooni avara panoraami, alates religioonide tekkimisest, nõidpreestritest, Jumala mõistest ja usueetikast, prohvetitest, kogudusest, pühast teadmisest, seisustest, klassidest ja nende seotusest religiooniga, teodiike probleemist, lunastuse teedest ja nende mõjust eluviisile, usueetikast ja „maailmast“ ning lõpetades kultuurireligioonide „maailmaga“.

Paul Tillich on analüüsinud heteronoomseid, autonoomseid ja teonoomseid kultuure. Ta käsitleb religiooni pigem kui inimkultuuri vormina.

Erich Fromm käsitleb usku ja selle objekti aga väga erinevalt. Ta arvas, et inimene peab saama täiuslikuks olendiks, kuna ta selles ei ole. „Elu eesmärgiks on saada täielikuks sündinuks“. Usk 5

tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: „Usk Jumalasse on tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne ) protsess.“.

Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat? Kes või mis on siis esimene? Näiteks Fromm arvab pigem seda, et inimese usk on siiski esmane. Kuid siis tekib juba uus küsimus: mis jääb järele Jumala puudumisest? Frommi idee viib selleni, et inimene lahutab ennast Jumalast ja sellisel juhul religioon jaotub teistlikuks ja „ilmalikuks“ religiooniks. Kuid religiooni käsitlusi on veel palju teisigi. Näiteks psühholoogilisi, pragmaatilisi ja teisi religiooni käsitlusi - religiooni filosoofilistest kontseptsioonidest kuni New Age interpretatsioonideni välja. ( Laanemäe 2007, 221-230 ) 1.1.2 Mütoloogia Antiikmütoloogia uurija Edith Hamilton annab meile oma raamatus „Antiikmütoloogia“ hea põhjenduse mütoloogia tundma õppimiseks: „...tõsist huvi pakuvad müüdid just seepärast, et nad viivad meid tagasi neisse aegadesse, kui maailm oli veel noor ja inimesed puutusid tihedalt kokku maaga, puudega, vetega, lilledega ja mägedega ning tunnetasid neid sootuks teisiti kui meie, tänapäeva inimesed...Ja me võime hetkeks tajuda tolle iidse inimese loodud müütide kaudu killukest kaugest, imepärasest ja kaunilt hingestatud maailmast.“ Kuid on olemas ka teisi põhjusi mütoloogia tundma õppimiseks. Kuid ka nüüdisajal loob inimene uusi müüte, kuid seda hoopis teistel põhjustel.

See on ilmseltüks olulisemaid põhjusi. Mõned iidse ühiskonna tavad eksisteerivad ka tänapäeval.

Sõna müüt on tulnud kreekakeelsest sõnast „mythos“. See tähendab jutustust või pärimust üleloomuliku maailma asjadest, Jumalatest, muinaskangelastest jne. Müüdid sisaldasid enamasti informatsiooni maailma tekkimisest, selle seadustest ja inimese eksisteerimise põhjuse kohta.

Antiikajal koguti müüte ja tõlgendati neid. See võimaldas mütoloogia tekkimist. Ammustel aegadel võisid müüdid muutuda muinasjuttudeks, legendideks või eeposteks. Müütidesse enam siis ei usutud.

Müüdid on mingisuguse rahva poolt loodud väljamõeldud lood, millesse siis see rahvas uskus.

Kuid võõraste rahvaste müüdid ehk lood võisid aga osutuda valedeks. Rahva enda kultuur määrab ära uskumise müütidesse. Müütidesse üldiselt siiski usuti. Põhjuseid, et miks siiski usuti, on ilmselt mitmeid. Üks neist võib näiteks olla hirm loodusjõudude ees. Seda sai mana abil taltsutada. Põhjus võib olla ka inimese analoogias loodusega. Müüdid pajatavad inimeste üleelatud kogemustest. Tol ajal elasid inimesed nii müütilises kui ka reaalses maailmas. Oli olemas nagu kaks erinevat maailma ( reaalsust ), milles elati. Kuid need mõlemad maailmad olid inimese jaoks reaalsed ja nende vahel ei tohtinud olla vastuolusid. Mütoloogia on müütide kogum, kuid sellisel ajal elavale inimesele ole see igapäevaelu tarvilik kultuurivorm. Selle abil tunnetati maailma, säilitati ja anti edasi olulisi inimkogemusi. Müüt oli nagu inimese üks mõtlemise vorme, mis oli maagiline ja üleloomuliku iseloomuga. Näiteks väge ja jõudu võis olla loomal, puul, vaimul, hingel jne. Uku Masingu arvates oli inimesele vajalik vaim selleks „...kelle pääle ta võib enam-vähem kindel olla... Õigemini on nad ta liitlased... Nad on üleloomulikud ja üleinimlikud ainult tingimisi, ainult seepärast, et nad ei viibi inimeste keskel, vaid kuskil maa all, vees või taevas, kus inimene „ilmsi“ viibida ei saa.“ Masing võrdles sellist tunnetust unega, sest siis elab inimene hoopis teises reaalsuses.

Kuid müüdid ja religioonid on omavahel väga tihedalt seotud. Religioon kirjeldab maailma samuti läbi üleloomuliku „prisma“. Kuid religioon on inimeste jaoks nagu mingisugune hoiak. See on nagu välisvägede kogemine ja siis nende tunnustamine. Need kogetavad välisväed on tavaliselt kardetavad. Kuid vastupidiselt religioonile on maagia nagu mingi „toimemhhanism“. Inimene katsetab mõjutada neid välisvägesid ja püüab neid endale kasutada. Ohvritalituse või riituse korral on erinevate rahvaste puhul raske eristada, et kus on tegu maagia või kus religiooniga. Näiteks nii argumenteerib Uku Masing isiklikult.

6

Muistsel ajal elanud inimene nende probleemide üle ei juurelnud, kuid tänapäeval mõistab etnoloogia neid erinevates koolkondades siiski erinevalt. Seda sellepärast, et inimesed on uskunud just erinevaid Jumalaid ja nende ootused elu jätkumisele pärast surma on erinevad. Kuid põhjus ei ole ilmselt ainult selles. Näiteks W. Goldschmidt arvab nii, et „...erinevate rahvaste maailmadel on erinevad kujud. Juba metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei vasta Eukleidilisele geomeetriale, aeg ei moodusta pidevat ühe suunalist voolu, kausaalsus ei ühti Aristotelese loogikaga, inimest ei lahutata „mitteinimesest“ ega elu surmast nagu meie maailmas“. Maailmavaade ja müstiline ning religioossne mõttelaad vastab muistsele inimesele enam just müüdi vorm. Kunagiste kultuuride põhilisteks elementideks olidki just müüdid.

Muistne inimene nägi ainult piiratult looduse „loogilist korrastatust“. Ja nii oligi inimese jaoks kõik võimalik . See võimaldas luua müüte, mida mõistus loogiliselt seletada iialgi ei saanud.

Võimaliku ja võimatu vahele piiri näeb inimene alles siis, kui ta on käinud läbi pika kultuuri arengutee.

Euroopa kultuuri ajaloos oli just antiikmütoloogial väga suur tähtsus. Antiikmütoloogia mõjutas ka kristluse kujunemist.

Inimeste väljamõeldu on nende jaoks tegelikkus hoolimata sellest, et neid reaalselt olemas ei ole.

Sellist reaalsuse vastandit nimetataksegi irreaalsuseks. Inimese usk ei pea otsima müüdi tõesuse kohta mingeid loogilisi seletusi. Seepärast irreaalsus ja reaalsus kokku sulanduvadki.

Müüt ei seleta maailma mõistetes, vaid see teeb läbi fantaasiarikaste kujundite, metafooride ja analoogiate. See tähendab seda, et reaalset maailma seletatakse kujundilises vormis. Kuna müütide sümboolsetel kujunditel on ilmselt ka mingisugune kunstiline tähendus, siis müüti on võimalik käsitleda ka kui kunstiloomingut. Seda kinnitab näiteks antiikmütoloogia. Müüti loodi Vico arvates vastavalt inimese poeetilisele loogikale. Tema arvates lõi just poeetiline mentaalsus erinevaid müüte.

Müüt mõjutab inimese tundeid läbi oma kujundlikkuse. See tekitab inimesel müüdi loo läbi elamist. See ka tugevdab inimesel müüdi tõesusesse veelgi enam. Kuid Freud arvab, et müüt aitab inimesel oma alateadvusega paremini toime tulla, mida nimetatakse „kaitsemehhanismiks“.

Kuid muistse inimese vaimset elu ei kujunda ainult mütoloogia, sest mütoloogial on ka prkatiline tähendus. Mütoloogia abil suudab inimene loodust maagia abil mõjutada. Niiviisi annab mütoloogia inimesele „tehnilised“ vahendid loodusega paremini toime tulekuks. Maagia sisaldab endast mitmesuguseid sümboolsete protseduuride kogu. Inimese füüsiliste tegemiste taga peitub tegelikult selle maagia ( vaimne ) müstiline võim ja vägi, millest siis abi otsitakse. Inimesed ei kahtle nende toimingute oodatud mõjudest isegi siis, kui need mingisugust oodatud mõju ei anna. Maagia tugev jõud väljendub loitsus, laulus, jne. Sellised rituaalid mõjutavad ka inimkeele ehituse aluseid – näiteks sõnaliikide „algallikaid“.

Sellised asjaolud tulevad just inimese mütoloogilise mõtlemise eripärast, mis on seotud antropomorfismiga ja inimese müstilise ühtsustundega. Arhailine inimene uskuvat mingisugusesse kõike juhtivasse üldisesse ja vaimsesse jõusse. Ta arvavat ka seda, et selline jõud mõjutab nii loodust kui ka inimest ennast. Kui mingid asjad on omavahel sarnased, siis peavad olema ka need omavahel seoses. Selline on analoogia, mis määratakse inimese seost loodusega. Selline asjaolu võimaldab manipuleerida piltidega, kujudega jne. Mõistus ütleb, et sarnasus toob omakorda ka sarnasuse. Antud mõttelaad on omane laste mõttemaailmale, mida iseloomustab animism ja egotsentrism. Lapse nägemuse jaoks on asjad „hingestatud“. See ongi lapseliku animismi põhiliseks iseloomujooneks. Ka selle funktsioonid tingivad müüdi iseloomulikud küljed.

Mütoloogiliste süžeede ja kujundite transleerumises väljendubki stereotüpiseerimine.

Stereotüübid etendavad sarnaseid harjumusi, milleks need siis muutuvad. Stereotüüp surub alla inimese individuaalse „teadvuse“ ja selle asemele tõstab esile kollektiivse „teadvuse“. Näiteks ideoloogilised müüdid on tänapäeval üsna laialt levinud. Kuid samas korduvad nende „süžeegrammatikate kategooriad“.

Muistsel ajal oli inimesel ( näiteks teaduslike ) teadmiste asemel hoopis mütoloogilised „ebareaalsused“. Need tegelikult kompenseerivad inimeste tolle aja teadmiste puudumise. Näiteks võib inimese abitustunde kompenseerida maagia. See annab inimesele usu oma soovide täitmisele.

Ka narratiivse moraalikoodeksi võivad Emile Durkheimi arvates müüdid luua. Kuid Ameerika 7

teadlase Joseph Campbelli arvates kompenseerib müüt just „ajavahesid“. Müüdid seovad mineviku, oleviku ja ka tuleviku tema arvates ühtseks tervikuks.

Kui inimene mõtleb mütoloogiliselt, siis eemaldub ta üha enam reaalsusest. Niiviisi muutub mütoloogiline kujund sümboolseks mõtete väljendamiseks. Seda nimetatakse sümboliseerumiseks ja sellele on rõhku pannud ka juba Max Weber oma religioonifilosoofias. Siin kohal oleks hea tuua välja mõne näite. Näiteks antiikmütoloogias tuntud zeus ei ole lihtsalt üks peajumal, vaid Ta etendab ka kogu Universumi olemust ennast. Enamasti ei teata sümboli olemasolu. Sümbol etendab ka kui varjatud jõudu.

Mütologeemideks nimetatakse selliseid müütide tüüpe, mille korral on müüt üsna lihtsasti omaksvõetav ja seda siis seepärast, et need on üsna endastmõistetavad. See ei anna reaalsusest mitte alati õigeid tõlgendusi. Vanasõna on levinuim mütologeem, mille hulka kuuluvad ka mitmesugused etnokultuurilised stereotüübid. Ideoloogilised müüdid on lausa omaette eriline klass. Need müüdid on arenenud stiihiliselt või on need spetsiaalselt loodud. Kuid nende müütide eluiga on üsna lühike ja nad kaovad koos ideoloogia kadumisega.

Mütoloogia ei tähenda ainult uskumusi. Müüti võtab inimene täpselt nii nagu müüt seda nõuab.

Tuleb alati meeles pidada seda, et inimeste hoiakuid stimuleerivadki just müüdid. Müütides luuakse uuesti ennast vastavalt inimese enda tahtele. Näiteks võib esile tuua kaasaegsete müütide versioone.

Roland Barthes nimetas neid tavamütoloogiateks. Neid loovad näiteks telesaated nagu näiteks komöödia sari „Tuvikesed“, milles luuakse uus paroodiline „isa-idioot“ mütoloogia. ( Laanemäe 2007, 221-230 )

1.2 Tänapäeva mütoloogia „Ajalugu muutub legendideks, legendid aga müütideks.“ J. R. R. Tolkien

Müüte loob ka tänapäevane maailm, kuigi see on tunduvalt ratsionaliseeritum kui kunagine antiikmaailm. Tänapäeval loodud müüdid erinevad muistse maailma loodud müütidest oma sisu ja vormi poolest. Nad ei oma enam sellist tähendust. Väga kindlameelset ja tõestatud teadmist käsitletakse kui tänapäeva tuntuima müüdina mille näideteks võib tuua progressiusu ja turufundamentalismi. Kuid on ka teisi näiteid. Sellisesse teadmisesse usutakse enamasti pimesi.

Kuid näiteks nõidused ja vaimsed rituaalid nähtuvad üha enam pigem inimühiskonnale rasketel aegadel ja arengu ülemineku perioodidel. Need on nö. jäänukmüüdid, mida võib leida tänapäevaste müütide kõrval. Näiteks tänapäeva müüte etendavad igasugused lood lendavatest taldrikutest, tulnukatest, lumeinimestest, Bermuda kolmnurgast jne. Need saladuslikud nähtused, mille tekke loos tuleb veel palju avastada, pretendeerivad ka skeptilisele teadusele. Sellist mentaalsust soodustab ka postmodernism, mis kritiseerib teaduse võimalusi. Kuid neid tänapäeva müüte on paraku ka raske ümber lükata ja mõned nendest võivad osutuda tulevikus ka reaalseteks.

Aegade lõikes võib täheldada, et on võimalik panna suuri kihte kõigist ühiskondadest uskuma üleloomulike rasside olemasoludesse, lendavate masinate võimalikkusesse ja asustatud maailmade paljususse, näidates neile mõningaid hoolikalt kavandatud stseene, mille detailid on hoolikalt kohaldatud mingisuguse kindla aja ja koha kultuurile ning sümbolitele.

Maailmas tegutsevad ufoloogid on leidnud väga palju paralleele ufoilmingute, haldjate ja teispoolsete või isegi deemonlike jõudude vahel. Folkloorsete isikute ( näiteks pahade vaimude ) käitumine sarnanevad väga just ufode ( tulnukate ) käitumismanöövritega. Ufonähtuste ja teispoolsete olendite vahel ilmnevad silma nähtavad sarnasused. Tänapäeval räägitakse üsna vabalt väikestest rohelistest mehikestest, keda siis nimetatakse ufonautideks ja kes Maal vahel külas käivad. Kuid muistsel ajal oli nendest rääkimine ohtlik. Neid „võõramaalasi“ nimetati kõikvõimalike eufemismidega – „heaks rahvaks, lahkeks rahvaks, isandateks, lapsukesteks, võõrasteks, mägede rahvaks jne“. Muistsel ajal arvasid inimesed UFO-ga kohtumisel nägevat näiteks ka ingleid või Jumalaid endid ja seetõttu pidasid nad selliseid kohtumisi kindlasti vajalikuks 8

ka avalikustama. Kuid oli inimesi, kes arvasid nägema hoopis kuradeid või paharette. Nende vahe võib olla tegelikult väga väike.

Pärimused pajatavad eri liiki haldjatest, kuid enamus neist on siiski lühikest kasvu. Need haldjad on vägagi sarnased nende olenditega, keda tänapäeval nimetatakse tulnukateks. Näiteks on haldjaid kirjeldatud kui väikese kasvuga ja suure peaga inimesi, kes kannavad rohelisi rõivaid. Kuid need kirjeldused kattuvad peaaegu täielikult tänapäeva tulnukate omadega. Isegi suuri piluseid silmi on haldjatelgi nähtud. Näiteks Aafrika džunglites pügmeede elu uurinud üks Ameerika ja Euroopa etnograafide grupp kuulsid ühes külas olles järgmist legendi. Nendes paikades oli kunagi taevast alla kukkunud helesinine kera. See kera plahvatas ja tulest ilmus välja „inimene“. Inimene oli pügmeedest väiksemat kasvu. Tal ei olnud nina, kuid silmad olid suured ja mustad ning riietus sarnanes rohelise maonaha kostüümiga. Teda võeti kui Jumalat ning talle toodi andamit. Inimene ei rääkinud millestki, vaid näitas oma pikkade sõrmedega teava poole. Ühel päeval aga lendas kohale teine ( punane ) kera. Sellesse see tundmatu kadus ja lehvitas pügmeedele oma pikkade sõrmedega.

Ilmselt oli see hüvastijätu komme. Kuid pügmeed arvasid selle peale, et Jumal tuleb veel kunagi tagasi. Etnograafid oletasid, et lendavad „tulekerad“ olid tegelikult maavälise päritoluga kosmoselaevad ja „inimene“ oli tulnukas. Selline järeldus on ilmne. Nad arvasid seda toimuvat umbes 600 aastat tagasi.

Võõraid ja salapäraseid olevusi nimetavad iirlased Haldjarahvaks ja šotlased Heaks Rahvaks ( Good People ) ( Sleagh Maith ): „Haldjarahvas on küllaltki arvukas sugu, kes elab mere peal või mägedes ja kes on kõik väga head naabrid. Halvad pole üldsegi mitte Haldjarahva hulgast, vaid on langenud inglid ja nad elavad metsades ja meres.“ (Teine reaalsus, lk. 64) Eswin S. Hartlandi rahvapärimuste õpetlase raamatus „The Science of Fairy Tales“ ( Haldja- või muinasjuttude teadus ) on kirjeldatud üht juhtumit, mille korral on inimene astunud kontakti Haldjarahvaga: „Mees, kes elas Ystradfynlaisis Bredknockshire krahvkonnas, kadus ühel päeval, kui ta läks välja vaatama oma karja ning lammaste järele mäele. Umbes kolme nädala pärast, kui teda oli asjatult otsitud ja naine ta juba surnuna üles andnud, tuli ta koju. Naine küsima, kus ta oli viimased kolm nädalat. „Kolm nädalat? Kas sa nimetad kolme tundi kolmeks nädalaks?“, vastas ta. Kui ta pidi rääkima kus ta oli, pajatas mees, et ta mängis oma vilespilli ( mida ta harilikult mäele kaasa võttis ) Llorfas Van Pooli lähedal paigas, kui teda piirasid eemalt sisse väikesed inimsarnased olendid, kes nihkusid lähemale ja lähemale, kuni olid väga väikeses sõõris. Nad laulsid ja tantsisid ning mõjutasid teda niivõrd, et ta kaotas kontrolli enese üle.

Nad pakkusid talle mõnd väikest koogikest süüa, millest ta võttis pisut, ning ta polnud kunagi varem ennast nii hästi tundnud.“ (Teine reaalsus, lk. 67) Patrick Water kirjeldab üht Haldjarahva esindajat: „Hulk poisse nägid väljade peal punasemütsilist haldjameest. Väljaarvatud ta pikkus, oli ta nagu kes tahes muu inimene. Ta oli umbes kolm ja pool jalga pikk. Poisid piirasid ta sisse, kuid ta ajas sellist tulist juttu, et nad lasid tal minna. Ja kõndides eemale vana kindluse suunas ta haihtus.“ (Teine reaalsus, lk. 64) Ben Bulbeni mäe jalamil Iirimaal toimus järgmine juhtum, mida Evans-Wentz oli kuulnud ja nüüd kirjeldab meile sellest: „Kui ma olin noor mees, tavatsesin ma tihti minna sinna mägedesse kalastama või küttima. Ja see juhtus jaanuaris ühel külmal ja kuival päeval, kui ma kandsin oma püssi, et mina ja üks mu sõber nägime Ben Bulbeni ümber jalutades esmakordselt ühte Haldjarahva esindajat. ... See oli riietatud sinisesse, peakate oli ilustatud mingi tikandiga. Kui ta jõudis meieni, sõnas ta mulle meeldival ja hõbedasel häälel: „Mida harvemini Te siia tulete, seda parem, härra, üks noor daam tahab siin Teid ära viia.“ Siis käskis ta meil oma püsse mitte paugutada, kuna Haldjarahvale ei meeldi mürast häiritud olla. Ning näis, et ta oli Haldjarahva vahisõdur. Kui me mäe juurest lahkusime, keelas ta meil tagasi vaadata, ning me ei teinud seda.“ (Teine reaalsus, lk. 65) Evans-Wentzile kirjeldati Haldjarahva olemust järgmiselt: „See rahvas on võimsaim, mida ma kunagi näinud. Nad on meist kaugelt üle ja see on põhjus, miks nad ennast kutsuvad Kõrgkihiks ( Gentry ). Nad pole mitte töötav klass, vaid 9

militaar-aristokraatlik, nagu näib, kõrge ja uhke. Nad moodustavad erilise rassi meie ja vaimude vahel, nagu nad mulle ütlesid. Nende võimed on ülisuured: „Me võiksime pool inimkonda hävitada, kuid me ei tee seda,“ sõnasid nad, „kuna me loodame päästmisele.“ Ja ma teadsin meest, keda nad kolm-neli aastat tagasi lõid teda halvates pikali. Nende silmavaade on nii läbinägev, et ma arvan, et nad võiksid näha läbi maakera. Neil on kiire ja meeldiv hõbedane hääl. Haldjarahvas elab mägede sees ilusates lossides ja neil on palju suguharusid teistes maades ning eriti Iirimaal. Mõned elavad Dublini lähedal Wicklaw´ mägedes. Nagu sõjaväelgi on neil oma baasid ja nad liiguvad ühest teise. Minu juht ja informaator lausus mulle kord: „Ma kamandan rügementi“. Nad rändavad palju ja nad võivad ilmuda Pariisis, Marseille´s, Napolis, Torinos, Gemas või Dublinis harilike inimestena, isegi tervete rahvahulkadena. Eriti meeldib neile Hispaania, Lõuna-Prantsusmaa ja Lõuna-Euroopa. Haldjarahvast huvitavad inimeste tegemised väga ning nad seisavad alati õiguse ja tõe eest. Mõnikord nad võitlevad omavahel. Nad võtavad huvitavaid noori ja tarku inimesi enda juurde. Nad võtavad kogu keha ja hinge, muutes keha enda oma sarnaseks. Ma küsisin kord, kas nad kunagi surevad ja nad vastasid, et ei, „meid hoitakse alati noortena“.

Kui nad võtavad kellegi enda juurde ja see maitseb nende lossis toitu, ei saa see enam kunagi tagasi. Nad ei maitse kunagi midagi soolast, kuid söövad toorest liha ja joovad magedat vett. Nad abielluvad ja neil on lapsed. Ja igaüks neist võib abielluda hea ja puhta surelikuga. Nad võivad ilmuda eri vormides. Üks, kes mulle ükskord ilmus, oli tüseda kehaehitusega ja ainult neli jalga pikk. Ta ütles: „Ma olen suurem kui ma sulle paistan. Me võime teha vana nooreks, suure väikeseks ja väikse suureks.“ (Teine reaalsus, lk. 65-66) Folkloorsed haldjarahva lood jutustavad meile ka mingisugusest salapärasest maailmast, kust need olendid inimeste sekka tulevad. Sellises maailmas ei ole haigusi ega surma ja ka aeg kulgeb seal teisiti kui inimeste maailmas. Sellest pajatavad meile väga paljud legendid ja müüdid. Näiteks võõraste olendite „võlumaal“ minuteid või tunde veetnud inimesed avastavad tagasi tulles seda, et möödunud on aastaid või isegi sajandeid. Kuid on toimunud ka vastupidiseid juhuseid. Näiteks on avastatud seda, et aastaid veedetud olendite „võlumaal“ on tegelikult ära oldud ei vähem ega kauem kui näiteks kolm minutit. Just täpselt selliseid ajahetki on täheldatud ka siis, kui inimene on astunud mõne UFO pardale.

Olendite maailma on pärimused kirjeldanud aga kahel erineval viisil. Näiteks mõned legendid pajatavad täiesti reaalsest maailmast, mis on inimeste omast täiesti erinev. Kuid teised legendid räägivad sellest maailmast kui surnute riiki, mis on juba väga müstiline ja muinasjutuline. Näiteks on inimesi, kes on „väidetavalt“ näinud surnud inimesi või sugulasi just UFO pardal või lausa teistel planeetidel.

Näiteks vaatame ühte tuntud lugu „Cormaci seiklused tõotatud maal“. Seal jälitab Cormac ühte igavese nooruse maalt pärinevat saladuslikku sõjameest. Kuid siis satub ta mingisugusesse udusse, mille keskel asub kindlus. Heledast, hõbedasest loss paistab olevat müüride vahel. Seda katavad poolenisti valged linnusuled. Kuid siis ratsutavad lossi juurde haldjad. Neil on kaasas linnusuled, millega nad siis lossi katma hakkavad. Kuid tugev tuul kannab need linnusuled siiski minema.

Kuningas astub sisse ning näeb nägusat sõjameest ja kaunist heledajuukselist tütarlast. Sõjamees osutus Tõotatud maa kuningapojaks. Pärast sõbralikke tervitusi tunnistab ta, et on Cormaci oma riiki meelitanud ja soovib nüüd teda autasustada. Ta kingib Cormacile võlukausi, mis eristab tõde valest ja hõbedase oksa. Selline tuntud Iiri saaga sarnaneb veel väga paljude teiste rahvaste juttudega.

Näiteks sarnased lood on üsna tavalised just eri liiki meediumite korral. Nii avastas näiteks briti uurija Peter Rogerson, kes on uurinud ka Edgar Cayce´i ja Uri Gelleri lapsepõlve läbielamisi.

Näiteks ennustaja Andrew Jackson Davis, keda hüütakse ka Poughkeepsie´ks, kohtas kunagi salapärast isikut. See salapärane isik andis talle müstilise rännukepi ja selle sees olid pisikesed karbid „rohtudega eri hädade vastu“. Selline lugu sarnaneb väga šamaani klassikalise tekkelooga.

Raamatus „Shamanism“ kirjutab Mircea Eliade meediumite lugudest, kuidas nad teada said oma nõiavõimetest. Peaaegu kõik need lood sarnanevad ainult ühele iseloomule – seda, et „ma pesin parajasti jõe ääres, kui taevast tuli alla suur tulekera, see läks minu sisse ja siis ma teadsin, et ma 10

pean saama šamaaniks.“ Selliseid lugusid ilmneb kõikjal maailmas. Näiteks mõni inimene arvas väga pikka aega seda, et nägi taevast „sõnumi toojat“ või ingleid, kuid tegelikult astus ta kontakti UFO-ga. Näiteks järgnevalt kirjeldab neljateistaastane Joseph Smith oma kõige esimest nägemust, kui ta parajasti metsas palvetamas käis: „Ma nägin täpselt oma pea kohal valgussammast, mis oli päikesest eredam ja mis langes järkjärgult allapoole, kuni see langes minu peale... Kui valgus minul lasus, nägin ma kaht isikut, kelle hiilgust ja aupaistet on võimatu sõnades kirjeldada ja kes seisid mu pea kohal õhus. Üks neist rääkis minuga.“ Tema ette ei ilmunud ingel Moroni, vaid kaks hiilgavat olevust. Nende olendite nimesid ei olnud Smith vääriline teadma. Müstilisi ja muinasjutulisi olendeid on kirjeldatud eranditult kõigi rahvaste folklooris. See on fakt. Nende olenditega astuvad inimesed aeg-ajalt kontakti.

UFO nähtus ( kohtumised tundmatute olenditega või nende sõidukitega ) on olnud inimestega kogu inimajaloo jooksul ja ei ole selle aja vältel olnud kunagi tajutavalt tegeldav. Millega ei oleks ka tegu, muudab see meie tunnetusvõimet. Inimesed on näinud kummalisi nähtusi või taevas lendavaid objekte läbi aegade. Kogu maailmas on täheldatud veidraid valgusi, tundmatuid õhulaevu, lendavaid taldrikuid ja UFOsid. Paljud inimesed on olnud kontaktis maaväliste olenditega ja on inimesi, kes on tulnukate poolt ka röövitud. UFO-sid on uurinud ka folkloristid ( sest UFO-sid on täheldatud ka inimkonna folklooris ) ja UFO-lugusid leidub ka vanarahva uskumustest. Näiteks viieteistkümnes sajand nägi maaväliseid olendeid haldjaina, kümnes sajand sülfidena, roomlased metsanümfide ja vetevaimudena. Ja nii edasi ajas tahapoole liikudes. Näiteks 104. aastal eKr nägid Kesk-Itaalia kahe linna elanikud „taevas relvi, mis kogunesid idast ja läänest“. Selle juhtumi pani kirja 100 aastat hiljem Rooma ajaloolane Plinius Vanem. Veel ühe juhtumi pani kirja kreeka kirjanik Plutarchos, kes elas 46.-120. aastal pKr. Ta täheldas, et 74. aastal eKr „taevas plahvatas ja suur leegitsev ese langes kahe väe vahele maale. See oli veinikannukujuline ja sulahõbeda värvi“.

Väidetavalt ehmusid sõdurid väga ära ja seetõttu jäeti lahing pooleli. (Imeline Ajalugu Nr 7/2013, 12).

Ka religioossete ja UFO sündmuste vahel esinevad uskumatult selged sarnasused. Näiteks „usuimede“ korral nähakse mingit eredat sähvatust või mingisugune hõõguv valgus pimestab inimesi. Nii ka UFO-sündmuste korral on inimesed sattunud pimestavasse sinakasvalgesse valgusesse. Usuimede korral inimesed ka kuulevad mingeid helisid näiteks suurt müra, sumisevat või undavat heli. Nii ka UFO-sündmuste korral, mil UFO liigub aeglaselt, tekitades sumisevat heli.

Enamasti UFO-d ka valgustavad autosid. Usuimede korral on nähtud läbipaistvat valget pilve, valget valgust ( mis libiseb üle puulatvade ) ja on täheldatud ka tugevat tuult. Samasuguseid aspekte kohtab ka UFO-ilmingute ajal. Näiteks on taevas nähtud suurt valget valgust ja on kuuldud helisid, mis tunduvad vilisevat. UFO-de liikumistega on kaasnenud ka tugev õhu liikumine. Ka inimeste psüühilised ilmingud on kattuvad. Näiteks usuimede korral on inimesed jäänud transsi või on kurnatult kokku langenud. Ka UFO-sündmuste korral on inimesed tundnud ennast väga nõrgana.

Erich Anton Paul von Däniken on uuriv isik, kes pooldab teooriat tulnukatest, kes käisid tuhandeid aastaid tagasi Maal külas ja tundusid inimestele kui Jumalad. Need tulnukad andsid tolle aja inimestele teadmisi ja oskusi. Oma teooriate kinnituseks on ta leidnud tõestusi muistsetest legendidest, Piiblist ja arheoloogilistest väljakaevamistest. Kui Däniken Piiblit tõlkis, siis ta avastas sealt ratastega, suitsu ja tuld purskavat sõidukit. Ta märkas, et Jumal teeb vigu. Kuid selliseid sarnaseid kurioosseid lugusid leidub ka teistel rahvastel, mitte ainult israeliitidel. Däniken jõudis järeldusele, et Piiblis ei kirjeldata Jumalat, vaid maaväliseid tsivilisatsioone. Indiast pärit iidseid raamatuid on kaasajal India professorid ja indoloogia spetsialistid uuesti tõlkinud. Näiteks kirjutatakse seal hiigelsuurtest linnadest, mis tiirlesid maakera orbiidil tuhandeid aastaid tagasi.

Väikesed sõidukid, mis Maale saabusid, olidki pärit nendest linnadest. Nende sõidukite kirjeldused on üsna täpsed. Näiteks venerahvusest parauurija Zecharia Sytchini on uurinud sumerlaste kivitahvleid. Raiutud kirjades oli juttu ka tulnukatest. Nad õpetasid sumerlastele õigusteadust, poliitikat, matemaatikat, majandust ja kirjakeelt. Tulnukad ( annunakid ) tulid Maale umbes 400 000 aastat tagasi planeedilt nimega Niburu. Tänapäeva lennuki piloodid on märganud kõrgelt, et Peruus asuvas Nasca kõrbes eksisteerivad lennuvälja stardirajad, mis on iidvanad. Kuid mäestikes, mis asuvad kõrbest eemal, on võimalik kohata hiigelsuuri jooniseid. Näiteks seal on näha nelinurgad, mille sees on ringid. Ringide sees on omakorda nelinurgad ja kiirte moodi jooned. Kõik 11

need joonised on omavahel seotud. Neid jooniseid on võimalik näha ainult kõrgel taevas lennates.

Seal lähedal asuvad ka maandumisrajad, mille laiused küündivad lausa 120 meetrini ja pikkused 1,1 kilomeetrini. Ebaühtlase pinnase tõttu ei ole võimalik neid radu lihtsalt niisama pinnasesse kraapida. Mägesid „pidi keegi“ tasandama, et selliseid konstruktsioone mägedesse luua.

1.3 Tulnukate inimröövi juhtumid

Tänapäeva mütoloogia seisneb enamasti inimröövides, mida korraldavad maavälised olendid.

Paljud inimesed väidavad seda, et Maale lendanud tulnukad astuvad kontakti Maal elavate inimestega. Inimestel on võimalus ka UFO-dega ringi sõita. Kõikidel kordadel ei jäta tulnukad oma tegevustest mitte ühtegi tõendit. Enamus röövitud inimestest on seksuaalselt vägistatud.

Usaldusväärne statistika näitab seda, et tulnukate poolt röövitud on lausa umbes kümnendik kogu Maal elavast rahvast. Teadlased ja erialane kirjandus nimetab tulnukate toimepandud inimröövi abduktsiooniks. Röövitud inimesed enamasti ei mäleta oma üleelatuid kogemusi ja seepärast on nende peal kasutatud palju uusi meetodeid, mis püüavad taastada inimese mälu. Kasutatud on ka hüpnoosi. Need meetodid näitavad seda, et tulnukate eesmärgid on seotud just geneetikaga. Väga paljud andmed näitavad, et tulnukad aretavad välja uut etnost.

Peaaegu kõik tulnukate poolt sooritatud inimröövid kulgevad silmanähtavalt selge seaduspärasuse alusel. Näiteks näeb inimene alguses heledat valgust või mingisugust tundmatut maavälist olendit. Pärast seda kaotab inimene aja- ja ruumitaju. Paljud teadlased nimetavad seda Ozi faktoriks. Pärast seda leiab inimene ennast äkki mingisugusest tundmatust valgustatud ruumist, kus tema peal sooritatakse mingisugused kummalised meditsiinilised toiminguid ja seda tundmatute olendite poolt. Pärast seda antakse sageli röövitud inimesele mingisugust infot ( mida ta hiljem ei pruugigi üldse mäletada ) ja vahel näidatakse röövitule ka tulnukate kodumaailma või veel harvemal juhul läheneva kataklüsmi pilte. Mõnikord kohtub röövitud inimene kunagi hiljem veel tulnukatega. Vahel aga antakse inimesele mingisugune ülesanne, mille täitmise korral on tal võimalus oma kodumaailma tagasi naasta. Hiljem, kui inimene on naasnud oma kodumaailma, ei mäleta ta tulnukatega kohtumisest midagi või mäletab ta ainult osaliselt. Hüpnoosiga on võimalik inimese mälu kiiresti taastada. Ilma selleta võib mälu taastuda kuude või lausa aastatega.

“Nüüdseks on olemas sadu dokumenteeritud väiteid kaasavõtmistest – juhtudest, kus lähivaatluse tunnistaja mäletab hüpnoosi all, et teda sunniti kaasa tulema UFO sisemusse. Üldiselt kirjeldab tunnistaja üht tavapärastest stseenidest, mida me oleme ülevaatlikult käsitlenud: tehakse mõningane meditsiiniline läbivaatus ja sisestatakse inimpatsienti mitmeid instrumente, millega tihti kaasneb trauma või valu. Sageli on läbivaatus loomult günekoloogiline, kulmineerudes inimloote eemaldamisega nagu juhtumis, mida pikalt kirjeldas Budd Hopkins, kelle sõnutsi näitab see kõik, et maaväline sugu püüab rikastada või isegi säilitada end insenergeneetika abil. Tõendeid selliste kohtumiste tõelisuse kohta nähakse väidetavalt armides tunnistajate ihul ja mäluaukudes kaasavõtmisele eelnenud ning järgnenud sündmuste vahel, seda ennast mäletatakse vaid hüpnoosi all. Kõikidele kaasavõtmisjuhtude eellaseks jääb Betty ja Barney Hilli juhtum 1961. a.“ (Teine reaalsus, lk.

270-271).

Peaaegu kõik tulnukate inimröövi lood sisaldavad eelnevalt kirjeldatud detaile. Seetõttu kuulus folklorist Bullard ei näe inimröövide samasust rahvapärimustega. Näiteks vanad muistendid sisaldavad palju keerulisemaid sündmustikke ja need on ka palju varieeruvamad kui tänapäeval inimeste käest ilmuvad tulnukate inimröövi lood. Levinud arusaama järgi on tulnukad pärit kuskilt teistelt planeetidelt. See on klassikaline versioon tulnukate ja UFO-de külaskäikudest. Kuid faktid ja uuringud näitavad seda, et tulnukad kujutavad endast humanoidist kõrgemat eluvormi, mis esindab 12

sotsiaalsetest süsteemidest väljapoole jäävat tsivilisatsiooni hierarhiat. Tulnukad püüavad muuta inimeste maailma, kuid seda mitte otsese sekkumisega vaid nö. vargsi. Maavälised eluvormid on väga mitmekülgsed ja kõikjal viibivad. Tulnukad on inimkonda juba tuhandeid aastaid kontrollinud ja ekspluateerinud. „Kaasaegse ufoajaloo algust loetakse päevast, mil Idaho tuletõrjetehnikaga kauplev Kenneth Arnold nägi Washingtoni osariigis Cascode Mountainsi mäestikus üheksat helendavat kettakujulist objekti. See ebatavaline vaatlus oli sedavõrd tähenduslik, et tasub lähemalt tutvustada, kuna sisaldab võtmeelemente ufonähtuste korralikuks mõistmiseks. Arnoldi vaatlus 1947 aastal oli esimene avalikult registreeritud, ajakirjandusliku tähelepanu köitnud ja tavainimesi omavahel mõistatuslike atmosfäärinähtuste üle arutlema tõuganud sündmus. Kenneth Arnold kirjeldas neid objekte kui taldrikukujulisi.“ (UFO-päevikud, sissejuhatus) Märtsis 1974. aastal avaldas Prantsusmaa kaitseminister Robert Galley oma seisukoha UFO-de küsimuses järgmiselt: „Ma olen sügavalt veendunud, et me peame sellesse nähtusesse suhtuma täielikult avatud meeltega. Inimkonna ajaloos on tehtud arvukalt läbimurdeid, kuna keegi on üritanud seletada seletamatut. Nüüd, UFOdena tuntud õhunähtuste ajal, on eitamatu, et need on seletamatud või halvasti seletatud faktid. 1954. aastal lõi kaitseministeerium eriosakonna, mis kogus ja uuris tunnistusi nendest tundmatutest lendobjektidest. Mu ees on hulk selliseid teateid, mis on aastate jooksul arenenud kuni 1970. aastani, neid on umbes viiskümmend. Ühena varasematest on teade leitnant d´Emery Jeani isiklikust vaatlusest 20. novembril 1953 Villacoublay´ 107. lennuväebaasis. Veel on teateid sandarmeerialt ja mõned vaatlused pilootidelt ning Õhukeskuse komandöridelt. On palju elemente, mille koosesinemine 1954. aastal pakub huvi. Seetõttu peab probleemi suhtuma täielikult avatud meelega, suhtumisega, mis ei eita vaatlusi a priori. Meie eellased pidid eitama minevikus paljusid asju, mis meile näivad tänapäeval täiesti igapäevastena nagu pieso- või staatiline elekter, rääkimata bioloogilistest nähtustest. Tegelikult koosneb kogu teaduse areng faktist, et me mõistame millalgi, et me oleme milleski kunagi eksinud.“ UFO nähtuste suur vastuolu kaasaegsele ( üsna ülbele ja näiliselt kõiketeadvale ) teadusliku maailmapildile tekitab suurt aukartust UFO-de ees. Tekib inimese tühisuse tunne ja mõte astuda kontakti kosmiliste tsivilisatsioonidega. Just ühe inimese uskumatute läbielamistega algasid enamasti kõik religioonid. Kuid tänapäeval on väga paljud inimesed kohtunud tulnukatega ja seetõttu on neil enamasti kindel veendumus ( usk ) oma läbielatu tõelisusesse. Tuhandete inimeste usk UFO-desse põhineb nende omal isiklikel kogemustel. Ka sellisel juhul funktsioneerivad need nähtused ja selle mõjud nii nagu seda oli Fatimas, Lourdes´is ja palju mujalgi. Üleloomulikud seigad mõjutavad inimest uue usulise liikumise lätteks. Selleks peab inimene olema teatud psühholoogiliste kalduvustega. Võib-olla tekitab uue usu ainult üks tulnukate lähikontakt kümnest tuhandest. Religioossne või UFO ilmutus toimub teatud tingimustel – näiteks kui juhtuvad kokku õiged ühiskondlikud ja vaimsed tingimused, kui inimene osutub tugevaks uskujaks jne. Üleloomulikud ilmutused või UFO nähtused eraldavad üsna sageli tunnistajat, prohvetit või uskujat oma ühiskondlikust keskkonnast. Üsna sageli osutub nendest ühiskonnast väljatõugatu ning ta peab „põgenema“. Just nii on olnud paljude UFO-kontaktide inimeste eluteedega. Uskujad rändavad ära ja loovad oma enda usulahu. Nad hakkavad uutes ( otsitud ) oludes elama uut elu, mis on mõistagi nende nägemuste mõjutustega. Näiteks nõnda läksid Moosese, Joseph Smithi jt eluteedega. Väga sageli jätavad nende pered ja sõbrad ta maha. Ära tõugatust ja reedetust võib inimene kõige rohkem tunda siis, kui turvalisust ja mõistmist on just kõige rohkem vaja. Näiteks Martin Harrise naine põletas 116 vasttõlgitud Mormooniraamatu lehekülge. Paljude Ameerika politseinikute, kes on olnud kontaktis UFO-dega, abikaasad lahutasid. Vahel kiusatakse uskujate rühmi sajandeid ( näiteks juudid ) ja vahel tuleb neil taluda suuri raskusi enne kui nad kuskil maal asuda saavad ( näiteks Iisreal, Utah jne ). Rahvahulgad ründavad pidevalt nende juhte ( näiteks ühes linnas põles ära ( ilmselt põletati ) politseiülema enda autohaagis ), kuid vahel neid ka tapetakse ( näiteks Jeesus löödi risti, Joseph Smithi litsus rahvamass Illinoisis ).

Harvardi Ülikooli professor dr. John Mack oli kogunud väga palju selliseid juhtumeid, mille korral inimesi on tulnukate poolt röövitud. Ta jõudis arusaamale, et neid inimesi on tõepoolest tulnukad röövinud. Röövitud inimeste kehadest on leitud väikesed „fiiberklaasist implantaadid“, 13

mida on siis inimkehast välja opereeritud ja teaduslikult uuritud. Tulnukate inimröövi juhtumid on üldiselt väga hästi registreeritud ja dokumenteeritud. Näiteks on kirjas sellised juhtumid raamatus „UFO-päevikud“, mille autoriks on Eesti paranormaalsete nähtuste uurija Igor Volke. Seal kirja pandud juhtumid kajastavad inimeste kokkupuuteid maaväliste tsivilisatsioonidega.

Peaaegu kõikide juhtumite korral maailmas on täheldatud tulnukate inimröövide juures geneetilisi eksperimente, suguühet tulnuka ja inimese vahel ning muid paljunemisega seotud tegevusi. Näiteks 1965. aasta augustis astus kontakti tulnukaga Venezuelas väga tuntud ja autoriteetne günekoloog. Tulnukas oli pikka kasvu, blond ja siniste silmadega, kes ütles talle: „Oleme siin selleks, et uurida inimpsüühika sobitamist meie liigiga. Samuti püüame selgusele jõuda ristsugutamise võimalikkuses, et luua uusi liike.“ New Yorgi osariigis 1968. aasta mais käis üks noor naine juba pikka aega günekoloogi juures ravil. Pärast ühte ebatavalist juhtumit lakkas naisel äkitselt menstruatsioon. Juhtumist mäletas ta endalt munarakkude võtmist mingite kummaliste olendite poolt. Olendid selgitasid, et „inimeste ja tulnukate rakkudest püütakse aretada hübriidlast“.

Antud juhtumist midagi kuulmata kirjeldas 1973. aastal Inglismaal Somersetis elav naine samasuguste geneetiliste proovide võtmist. Naine tundis ennast seksuaalselt ahistatuna, kui üks pikk humanoid teda vägistas.

Tuntud uurija Budd Hopkins on tulnukate inimröövide juhtumeid juba palju aastaid uurinud.

1980. aastate keskel hakkas ta ja keegi tuntud New Yorgi kunstnik neid andmeid avaldama.

Loomulikult neid lugusid keegi ei uskunud. Aastate jooksul kogutud andmed hõlmasid noorte naiste tavatuid vägistamisjuhtumeid. Noored naised teatasid Budd Hopkinsile, et neid rööviti ja siis vägistati. Lasti mõne aja pärast vabaks ning rööviti taas hiljem uuesti, et alanud rasedus katkestada ning eemaldada emakas arenev loode. Mõndadele naistele on tulnukad isegi näidanud hübriidlast, kes siis tulnukate maailmas üles kasvab ja kes olevat üliintellektiga. Röövitud naised näevad sageli oma unenägudes tarkadest lastest, kuigi nende juttu keegi ei usu – pidades seda täiesti alusetuks fantaasiaks. Mujal maailmas hakkasid ilmnema ja levima samasuguseid kirjeldusi. Näiteks 1979. aasta suvel on Inglismaal Cheshire´ist pärit naine kohtunud tulnukatega. Selle aasta 16. septembril nägi keegi tunnistaja oma unenäos kandvat last, kes on kummalise väljanägemisega ja väga erakordse intellektiga. Kuid selle naise loode kadus äkki 26. detsembril. 1980. aasta aprillis rööviti naine Soomes Pudasjärvil. Seekord teatasid tulnukad talle, et vajavad tema abi, „kuna meie ise ei suuda oma lapsi eostada“.

Budd Hopkinsile jutustas 1985. aastal keegi naine nimega Kathie oma uskumatu loo. Teda viidi kosmoselaeva sees olevasse „valgesse ruumi“. Seal sooritati temaga mingite väikeste hallide inimeselaadsete olendite poolt meditsiiniline läbivaatus, mida ta hüpnoosi ajal meenutas. Hopkins kirjutab oma raamatus „Sissetungijad“, et tulnukad eemaldasid Kathielt peaaegu üldise tuimestuse all olles munaraku. Selleks pidid nad täpselt õigel ajal Kathiet röövima. 1978. aasta alguses tuvastas 19 aastane naine, et ta on ootamatult rase. Seda kinnitasid ka arstid. Naise pulmad pidid toimuma hiliskevadel, kuid see lükati ettepoole aprilli kuusse. Kuupuhastus toimus tal märtsis täiesti normaalset radapidi. Hilisemad analüüsid näitasid, et naine ei olnud enam lapse ootel. Ta oli kindel, et tulnukad võtsid ta lapse ja kordas pidevalt: „Nad võtsid mu lapse“. Kathie jutustas Hopkinsile 1985. aastal hüpnoosi seisundis olles seda, et kuidas tulnukad teda puutusid, teda liikumisvõimetuks tegid ja kuidas teda opereeriti mingitel kummalistel viisidel. Teised juhtumid kirjeldavad lausa sugulisi vahekordi tulnukatega ja seda nii meeste kui ka naiste puhul. Väga paljud uurijad arvavad, et need juhtumid tõestavad tulnukate katseid inimeste geenidega.

Tulnukate inimröövide puhul on näha väga selgelt seda, et alates 1980. aastatest eelistavad tulnukad just noori naisi vanuses 18 – 35 eluaastat. Enam kui 65% kõikidest teadaolevatest juhtumitest esinevad just sellise vanuse ja sooga naisohvrid. Kui aga naised ei ole enam „fertiilses eas“, siis enamasti tulnukad suhtuvad neisse tõrjuvalt. Näiteks ühele meesröövitule olevat aga öeldud: „Sa oled meie jaoks liiga vana ja võimetu“.

Inimese psüühika sobitamist tulnukate rassiga näitab väga ilmekalt tulnukate loodud eksperiment, mille korral inimene sünnib tulnukate maailmas ja pärast sündi suudab inimene kohaneda nende keskkonnaga ning lõpuks ka elada koos võõrliigiga. Taolisi eksperimente on tulnukad inimeste peal sooritanud ja nendel eksperimentidel on olnud ka positiivseid tulemusi. See tähendab seda, et need eksperimendid vihjavad otseselt inimese sobitamist tulnukate rassiga ka 14

nende eluajal, mitte ainult sündimise ajast. Need eksperimendid sarnanevad selliste juhtudega, mille korral inimesed kodustavad omale metsikuid loomi ( näiteks lõvisid ), kui nad kohe pärast nende sündi võtavad enda juurde elama.

1.4 Sissejuhatus religiooniteooriasse

Järgnevalt analüüsime väga põhjalikult seda, et miks on meie senine teaduslik ja religioosne maailmapilt vigane ja seetõttu tuleb arvestada ka ufonähtuste valdkonnas tehtud täpsete uurimistega. Selleks aga analüüsime järgnevalt teaduse ( antud juhul siiski ühe skeptilise teadlase ) suhtumist ufoloogia alastesse nähtustesse, mis on kirja pandud Tema enda interneti blogisse aadressil: http://www.lotman.ee/blogi/ufodest-loodetavasti-viimast-korda. Mihhail Lotman on Tartu Ülikooli semiootika juhtivteadur ja Tallinna Ülikooli professor. Lotmani uurimusvaldkonnad Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudis on aga järgmised: semiootika, kultuurisemiootika, tekstiteooria, vene kirjandus, 20. sajandi vene luule, poeetika, retoorika, vene värsiõpetus, filmianalüüs ja võrdlev kirjandusteadus. Lotmanil on PhD teaduskraad semiootika ja kulturoloogia erialal. „Minu mõlemad postitused haakuvad selle teemaga, kusjuures PRISM-i puhul on tegemist reaalse ülemaailmse vandenõuga, ufode puhul aga ettevaatlikult väljendades mitte eriti olulise asjaga.“ Tallinna Ülikooli professor Mihhail Lotman ei pea „ufode asja“ oluliseks uurimusteemaks, mis on tegelikult äärmiselt kahetsusväärne ja taunimist väärt. Esiteks ufode mõiste kätkeb endas anomaalsete ehk mõistatuslike õhunähtuste definitsiooni, mis ei pea ilmtingimata olema seotud just maaväliste olendite tegevusega meie planeedil Maa. Kuid uuringud on veenvalt näidanud, et umbes 90 % anomaalsetest õhunähtustest moodustavad atmosfääri nähtused ja meteoroloogilised fenomenid ning ka inimeste poolt teostatud pettused. Ülejäänud 10 % moodustavad juba need, mida me tõesti nimetaksime „tundmatuteks õhusõidukiteks“ ja on võimalik arvata, et need kuuluvad maavälise tsivilisatsiooni koosseisu. Kui maavälised tsivilisatsioonid on tõepoolest olemas ja käivad „salaja“ regulaarselt inimestel külas, siis tekib terve rida äärmiselt eksitentsiaalselt olulisi küsimusi: miks nad meiega avalikku kontakti ei võta, miks nad inimesi vahel endaga kaasa võtavad, milline on nende maailm, missugune on nende tehniline võimekus, kas inimkond on pärinenud primaatidest või nendest, kas Jumal on olemas jne jne. Niiet kui „ufode asjandus“ ei ole erudeeritud professorile oluline uurimusteema, siis pole teadlasele oluline ka kõik eelnevalt püstitatud küsimused. See aga on absurd. Ufodega kaasnevad äärmiselt eksitentsiaalsed küsimused meie ja maailma kohta, milles me elame. „See raamat on pühendatud dr. J. Allen Hyneki mälestusele. Teadlasena oli ta esimene, kes taipas selle probleemi tähtsust. Mõtlejana mõistis ta selle suhteid meid ümbritsevate teiste suurte saladustega. Õpetajana jagas ta vabalt andmeid ja oma arusaamu. Inimesena ta imestas.“ ( Teine reaalsus, lk. 0 ). „Ufoloogia kohta kehtib seesama loogika, mis vandenõuteooriate kohta. See on (para)religioon ning selle religiooni sees võib täheldada erinevaid sekte. Igal religioonil on mingi usutunnistus, autoriteetsed (pühad ) tekstid, eutoriteetsed tõlgendajad ( preestrid ), imed ( mida tekstid ja tõlgendajad seletavad ), prohvetid ( nn kontakteerujad ), tihti ka omad märtrid ( siiski, ufoloogide hulgas vist päris märtreid ei ole, küll aga on palju poolmärtreid, nt need, kelle akadeemiline karjäär pidi veendumuste pärast kannatama ). Ufoloogias on teada isegi selline spetsiifiline usutunnus nagu stigmaadid ( inimesed, kes ühel või teisel moel kannatasid ufode pärast ).“ Esiteks iga religiooni sees võib tõepoolest täheldada erinevaid sekte ja selle üle ei saa vaielda. On 15

põhimõtteliselt vaieldamatu, et igal religioonil on mingisugune usutunnistus, autoriteetsed tekstid, autoriteetsed tõlgendajad, imed, prohvetid ja sageli ka omad märtrid. Selles kahelda ei ole mõtet.

Küll aga ei saa nõustuda väitega, et „ufoloogia kohta kehtib seesama loogika, mis vandenõuteooriate kohta“ ja „see on (para)religioon...“. Esiteks see väide tuleb teadlaselt, kes viljeleb ja tunnistab teaduslikku maailmapilti. Teadusliku mõtteviisi suhtes vaadatuna on ufoloogia tõepoolest pigem religioon ( iseküsimus on muidugi see, et kas just (para)religioon ). Teadusliku maailmapildi aluseks on empiirilisus ehk kaemuslik maailm, mille nähtused on võimalik adekvaatselt ja ratsionaalselt seletada ning tõestada. Selles mõttes on teadusliku mõtteviisi aluseks „objektivism“, s.t. kõike peab olema suuteline seletama ja tõestama objektiivselt sõltumata indiviidi subjektiivsest maailmapildist. Kõik, mis jääb sellest väljapoole ( ehk inimuurimustest väljapoole ), on tegemist religiooniga ehk usuga. See kõik eelnev on küll põhimõtteliselt õige, aga on siiski üks küsitav osa. Nimelt teaduslik mõtteviis või siis empiiriline ehk kaemuslik maailm ei ole ajas ja ruumis siiski piiritu, vaid sellel on olemas piirangud, mis väljendub selles, et kõik looduses eksisteeriv ei ole veel seletatav ja isegi võimeline empiiriliselt uurida. Näiteks kosmoloogias ei ole võimalik vastata küsimusele, et mis toimus enne Suurt Pauku ehkki saab kindlalt väita, et midagi siiski ikkagi juhtus, sest Suur Pauk ise ju toimus ja see on teaduslik fakt. Eelneva põhimõte seisneb selles, et teadusliku mõtteviisi reeglitel on omad piirangud ja seeläbi ka empiiriliste uuringute teostamisel on omad piirid ( mis küll ajas on muutliku iseloomuga, sest teadus ju ajas areneb ).

Probleem seisnebki selles, et teadusasutuste esindajad ( näiteks teadlased, lektorid, professorid jne ) ei tunnista teadusliku maailmapildi piiratust ja sellest tulenevalt võimalikku vigasust ning seetõttu ignoreerivadki neid nähtusi, mis jäävad sellest pildist väljapoole. Selline käitumisviis ja põhimõtteliselt ka teadusliku maailmapildi peale surumine ideaalselt toimiva maailmamudelina on tegelikult juba inimõiguste vaatenurgast küsitav ehk tegemist võib olla tegelikult mingisuguse kriminaalse tegevuse alaliigiga. See tähendab, et teadlase subjektiivse skeptismi peale surumine teaduse sildi all on äärmiselt taunimisväärne ja võib olla isegi kriminaalse iseloomuga ( isiku enda teadmata ). Uuringud on veenvalt näidanud, et ufojuhtumid viitavad pigem just sellisele versioonile, et maavälised tsivilisatsioonid on olemas ja käivad inimestel regulaarselt külas ilma, et nad endast mingeid asitõendeid maha jätaksid teaduslikeks uuringuteks. Selline tegevus ja reaalsuse versioon on aga vastuvõetamatu teadlase mõttemaailmaga, mille reeglistiku määrab ära teaduslik mõtteviis.

See tähendab seda, et ufojuhtumeid ei saa uurida teadusliku mõtteviisi kasutades, vaid neid peab uurima teistsugusest mõtteviisist lähtuvalt sarnaselt nii nagu on homoseksuaalsus täiesti vastuvõetamatu 16. sajandi katoliiklikule ühiskonnale, kuid aktsepteeritav 21. sajandi teadus- ja tööstusühiskonnale. „Kuna mainst ream teadusega on teed otsustavalt lahku läinud, areneb ufoloogia nüüd ilma kammitsateta palju edukamalt, võttes järjest enam institutsionaliseeritud religiooni kuju.“ „Minu iroonia on suunatud üksnes nendele usunähtustele, mis püüavad ennast esitada millegi muuna, nt teadusena.“ UFO-de uurimises ei seisne probleem teaduses, vaid probleem on teadlaste mõtteviisis.

Teaduslik meetod seisneb selles, et mingi nähtuse teaduslikuks uurimiseks on vaja teha eksperimente. See tähendab seda, et seaduspärasusi on vaja tõestada katseliselt. Mingisugune uurimisvaldkond on siis teaduslik, kui sooritatakse eksperimente. Kuid paranormaalsete nähtuste olemasolu seab kahtluse alla teadusliku mõtteviisi paikapidavuses. Mis siis saab, kui looduses esinevad sellised nähtused, mida ei saa eksperimentaalselt uurida. Teadlaste sõnul ongi siis tegemist pseudoteadusega. Kuid UFO-juhtumid viitavad väga tugevalt sellele, et tulnukad astuvad kontakti inimestega, kuid ei jäta üldsusele sellest mingeid füüsilisi jälgi. Sellest hoolimata on võimalik kontaktleritega suhelda ja saada infot maavälise elu kohta. Nende nähtuste juures tulebki arvestada seda, et meie teadussüsteem on paraku vigane ja maavälised tsivilisatsioonid kasutavad ilmselt seda ära. Selle näitlikustamiseks teoretiseerime, et üks tavaline inimene leiutab ajamasina, kuid seda masinat ta teistele inimestele otseselt ei näita. Kui ta avaldab teistele oma saladuse ( et ta on ajarändur ), siis teised inimesed teda ei saa uskuda, sest selleks ei ole empiirilisi tõendeid. Kui aga ajarändur otsustab inimestele öelda kõik tulevase kuu aja jooksul toimuvad õiged ilma seisud, siis kuu aja möödudes hakataksegi uskuma, et inimene on ajarändur. Kuidas siis muidu ta nii hästi teab kuu aja jooksul toimunud ilma seise. Kuid sellest hoolimata ei ole siiski empiirilisi tõendeid sellest, et ta on ajarändur. Antud juhul saab ajaränduri olemasolusse ainult uskuda, mitte aga teaduslikult 16

arvata. Täpselt samamoodi on ka paranormaalsete nähtuste ilmnemistega. Sisuliselt ei ole nende eksisteerimine võimatu ( nii nagu ei ole võimatu ajamasina leiutamine tavalise inimese poolt ), kuid nende olemasolu tõestamine on pigem „tahtlikult“ välditud – seda enamasti maaväliste jõudude poolt. Ülaltoodu on selle heaks näiteks. Inimene ju otsustas siiski mitte näidata teistele enda loodud ajamasinat. Ei ole võimatu, et üks lihtne inimene on suuteline leiutama ajamasina. Kuid kui seda otseselt ei nähta, siis loomulikult seda ka teaduslikult ei usuta ja seega ei aktsepteerita. Kuid nagu me nüüd nägime ei tee see nähtuse siiski olematuks. „Fakt on see, et tuhanded inimesed on näinud seda, mida hakati nimetama ufodeks, sajad, kui mitte tuhanded on neid objekte jäädvustanud foto- või videotehnika abil, kusjuures osal juhtudel tekkisid objektid alles pärast ilmutamist, sajad inimesed on ühel või teisel moel astunud füüsilisse kontakti kas ufonautide ehk tulnukatega või nende juhitud aparatuuriga, veel sajad inimesed saavad ufodelt signaale kaugside kaudu ( need signaalid tulevad otse inimese ajju ). Siia võib lisada seletamatud meteoroloogilised, elektromagneetilised ja muud fenomenid, mis on fikseeritud nt radaritel.“ UFO nähtus ( kohtumised tundmatute olenditega või nende sõidukitega ) on olnud inimestega kogu inimajaloo jooksul ja ei ole selle aja vältel olnud kunagi tajutavalt tegeldav.

Millega ei oleks ka tegu, muudab see meie tunnetusvõimet. Inimesed on näinud kummalisi nähtusi või taevas lendavaid objekte läbi aegade. Kogu maailmas on täheldatud veidraid valgusi, tundmatuid õhulaevu, lendavaid taldrikuid ja UFOsid. Paljud inimesed on olnud kontaktis maaväliste olenditega ja on inimesi, kes on tulnukate poolt ka röövitud. UFO-sid on uurinud ka folkloristid ( sest UFO-sid on täheldatud ka inimkonna folklooris ) ja UFO-lugusid leidub ka vanarahva uskumustest. „ ...sajad, kui mitte tuhanded on neid objekte jäädvustanud foto- või videotehnika abil, ...“ Selle kohta esitame ühe kõige usaldusväärsema allika, mis on maailma ajaloos üldse võimalik kätte saada. UFO foto- ja videomaterjalide „koondallikaks“ on äärmiselt hea dokumentaalfilm „Parimad UFO-asitõendid“ ( ehk „UFOs, the best evidence ever ( caught on tape )“, executive producer: Robert C. Kiviat, copyright 1997, Kiviat Productions, Inc. All Right Reserved ). „Carl Gustav Jung juhtis tähelepanu fenomeni süvapsühholoogilistele aspektidele.“ Järgnevalt me pikalt ei analüüsi Carl Gustav Jungi psühholoogiateaduslikke vaateid ufofenomenile ( mida on mujal kirjanduses ohtrasti tehtud ), vaid selle asemel uurime psühhiaatri dr. John E. Mack´i uurimusi ( mida mujal kirjanduses millegi pärast nii hästi esitatud ei ole ), kes oli maailma üks juhtivamaid tulnukate inimröövide juhtumite uurijaid. Ta oli Harvardi Meditsiinikooli professor ja Pulitzeri preemia laureaat. Oma uurimuste alguses kahtlustas Mack, et inimesed, kes räägivad oma tulnukate röövidest, kannatavad vaimuhaiguste käes. Kuid hiljem mõistis ta, et nendel inimestel ei esinenud tegelikult mittemingisuguseid patoloogiaid ja seetõttu hakkas ta teemat veelgi põhjalikumalt uurima. Inimeste kohtumised tulnukatega on tohutul määral mõjutanud inimeste maailmavaadet. Inimeste vaimne tunnestuslikkus on seejärel suurenenud ja muretsetakse palju rohkem keskkonna pärast. Mack uuris inimeste kui psühhiaatrina subjektiivseid lugusid tulnukate inimröövidest, kasutades psühhoanalüüsi peamiseid uurimismeetodeid: hinnata inimeste lugude autentsust ja afektiivset intensiivsust, tuleb olla järjepidev erinevate lugude võrdlemisel, uurida inimeste motivatsiooni, kriitilisust, tõsiseltvõetavust, ausust jne. Erilise tähelepanu all oli kindlasti uurida tulnukate inimröövide seotust inimese enda kogemustega ja kuidas see kogemus suhestub inimese enda varasema elu suhtes ehk uurida lugude üldist konteksti. Kriitikud aga leiavad, et uuritavaid isikuid on võimalik uurimise käigus mõjutada ja seeläbi inimesed loovad endale kogemusi, mis vastavad uurijate ootustele ja mõjule. Mack aga oma uurimustes leidis, et see võimalus on siiski kaduv väike. Kui ka uurijad püüavadki uuritavaid kuidagigi mõjutada, siis lõpeb see enamasti läbikukkumisega. Kummalisel kombel arvavad enamus tulnukate inimröövi üleelanutest, et nende kogemus võis olla pigem halb unenägu, kui reaalne sündmus. Kui nad aga hiljem psühhiaatrilise uurimuse käigus siiski avastavad, et tegemist oli ikkagi reaalse sündmusega, valdab neid hirm ja ebakindlus võimalike korduvate juhtumite pärast tulevikus. Ei ole olemas mitte ühtegi tõendusmaterjali selle kohta, et tulnukate inimröövid oleksid põhjustatud mingisugustest 17

psühhotraumadest või muudest patoloogilistest kogemustest. Mack leidis ka seda, et need ei ole valemälestused ega ka inimeste enda poolt loodud mälestused. Uuritavate peal on kasutatud ka hüpnoosi võtteid, et läbielanud saaksid oma kogemusi võimalikult täpselt taas üleelada ja neid siis kirjeldada. Mack leidis, et hüpnoos on võimeline segama inimese mälu funktsioneerimist, kuid seda ei tasu ka eeldada. Tulnukate inimröövi üleelanud inimesed kannatavad mingilmääral traumajärgse stressi all, kuid see ei ole kogetu põhjustajaks, vaid on kogetu tagajärg. Samuti ka nende kogemused on traumadest ( per se ) tunduvalt komplekssemad. „Erinevates riikides on moodustatud ufode uurimiseks teadlastest ja sõjaväelastest komisjone, kuid nende töö tulemused peaksid ufoloogidele pettumuse valmistama. Inglise luure järeldas juba 1950. aastatel, et kõik ufojuhtumid langevad ühte neljast kategooriast: 1. astronoomilised või meteoroloogilised fenomenid 2. lennuaparaadi vale interpreteering 3. optiline illusioon või psühholoogiline hallutsinatsioon 4. ettekavatsetud pettus.

See järeldus oli omal ajal salastatud, kuid aastal 2009 deklassifitseeriti kõik Briti sõjaluure ufosid puudutavad materjalid. NSVL ja USA eitasid ametlikult ufode olemasolu, kuid kogusid salaja nende kohta andmeid, mis on samuti praeguseks avalikustatud. Tulemused on sarnased: Ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni ufo maandumise kohta Ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni kontaktide kohta ufo pilootidega Ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni inimeste röövimise kohta ufode poolt.

2009. aastal viiskümmend aastat tegutsenud Briti ufojälgimis- ja analüüsimisprogramm suleti, kuna kogutud andmed ei paku mingit huvi Tema Majesteedi õhujõududele.“ Esiteks lugupeetud teadlane Lotman ei ole eelnevate väidete kohta esitanud mitte ühtegi viidet allikatele ja teiseks, eelnevad väited ei vasta tegelikult ka üldse tõele. Võiks öelda, et tegemist on täiesti jaburate subjektiivsete väidetega, mis ei ole faktidega absoluutselt üldse kooskõlas. Tõsi on see, et suur osa ufojuhtumitest on tõepoolest need, mida eelnevalt oli välja loetletud. Kuid väga väike osa maailma kõikidest esinevatest ufojuhtumitest kuuluvad siiski mitte eelnevalt loetletud asjade hulka, vaid seletamatute nähtuste hulka ja seda on kinnitanud ka üsna autoriteetsed uuringud ja allikad. Suurte riikide valitsused eitavad ametlikult ufode olemasolu, kuid nn „tagatubades“ on asjaolud aga sootuks teistsugused ja sellest räägivad üsna avalikult meile endised erru läinud sõjaväelased ja nende juhid.

Näiteks Gordon Cooper oli tuntud Ühendriikide astronaut ja kosmoseuuringute veteran. Ta oli avalikult ajakirjanduses kritiseerinud USA valitsust, kes on juba aastakümneid ufosid mahavaikinud ja avalikuses valetanud: „Ma mäletan täpselt, kuidas nad tiirutasid õhus nagu kerged helendavad linnud ja kuidas nende ideaalselt konstrueeritud kehad päikeses helklesid. Sageli paljunesid need veidrad asjandused otse meie silme all ja ühest taldrikust paiskus laiali kümneid väikesi. Esmapilgul võis nende liikumine tunduda kaootiline, kuid tähelepanelikumalt vaadeldes võis täheldada, et neil on ka mingi kindel lennuplaan. Mitte ükski piloot ei suutnud neile järele jõuda.

Nende kiirus oli meie lennumasinatele kättesaamatu. Kõigile baasi töötajatele korraldati perioodiliselt ajuloputusi. Meile anti selgelt mõista: rääkides neist asjadest kõrvalistele isikutele, tõmbame nii endale kui ka oma pereliikmetele kaela karistuse.“ „Ma tean isiklikult ühte ohvitseri, kes oli pikemat aega teeninud Roswelli lennuväebaasis, kus leidis mäletatavasti 1947 aastal aset ufokatastroof. Ta rääkis mulle, et kõik, mida Roswelli kohta 18

räägitakse, on tõsi. Meteoroloogilise sondi allakukkumise jutud olid mõeldud ainult suitsukatteks. Kõik, kes sel ajal sõjaväelaagris töötasid, nägid mitme tulnuka laipu, mis veeti avarii kohalt lahkamiseks laboratooriumi. Hiljem viidi minu sõber kantselei tööle White Sandsi baasi, kus tema kohustuste hulka kuulus ka võltsdokumentide väljakirjutamine. Need passid ja muud ametlikud paberid olid mõeldud „valitsuse külalistele“, nagu talle selgitati.

Kes olid need tundmatud külalised? Miks anti neile tüüpilised ameerika nimed? Miks pandi nad elama erinevatesse osariikidesse, sokutati ametisse ja assimileeriti kohalike inimeste hulka? Võib-olla oli tegemist tulnukatega, kes leidsid Maal endale uue kodu? Oletan, et nad võisid Maale sattuda juhuslikult, otsides kosmoses uusi ressursse. Ma vaatan asjadele kainelt ja mõistan, et minu mõtted tunduvad hullumeelse sonimisena. Kuid minu sõber ütles samuti, et need „külalised“ tasuvad Ühendriikide valitsusele seda laadi teenete eest puhta plaatinaga, mida neil näib olevat külluslikult. Kordan: need on kõigest minu isiklikud oletused. Olen tihti mõelnud, mis on USA valitsuse varjamispoliitika mõte. Alguse sai see Teise Maailmasõja keskel, kui loodi spetsiaalne ufouurimise komisjon. Samal ajal tekkis „valeteadus“. Selle eesmärk oli ajakirjandusse imbunud faktide veenev eitamine, mis sageli tugines päris usutavatele teooriatele.“ „Inimestel on õigus teada kogu tõde,“ ütleb Gordon Cooper, „see aitaks neil ennekõike iseendas selgusele jõuda.“ (Paradoks 2 – 1999, lk. 15) (NGN, 1998) Mistahes juhtumi korral on väga oluline selle allikas. Igasuguse UFO-juhtumi teadusliku analüüsi või tõsiseltvõetavuse üle saab otsustada juhtumi allika usaldusväärsuse tasemest. See on tegelikult kogu ufoloogia üks olulisemaid ja isegi peamisi uurimismeetodeid – analüüsida ja väga täpselt dokumenteerida UFO-juhtumite allikaid, mille põhjal saab otsustada nende juhtumite usaldusväärsuse üle. On täiesti selge, et kui mingi UFO-juhtumit on avaldanud ja ka ise uurinud ( õigusteaduse keeles öelduna seda “menetlenud” ) ülikoolide ehk teadusasutuste professorid või sõjaväelased, siis see on kindlasti usaldusväärsem allikas, kui näiteks naabrimehe Kalle jutustus kohalikule väljaandele. „1952. aasta 4. aprill, Ida-Saksamaa. Meiningeni linnapea Oskar Linke nägi koos oma tütrega linna lähedasse metsa laskunud kettakujulist objekti ja kaht väikest hõbedaläikelist olendit.“ ( UFO-päevikud, lk. 25 ).

Maailmas leidub palju juhtumeid, mille korral on seda uurinud ja analüüsinud juba oma ala eksperdid, mis on UFO-kirjanduses ka sageli viidatud. Kõige suurema usaldusväärsusega allikad tulevad reeglina riikide valitsusasutustest ja endistest või praegustest sõjaväelastest, kellel on või olid ilmselged kokkupuuted salajaste või kinnimätsitud juhtumitega. Näiteks Ameerika Ühendriikide president Harry Truman ütles 4. aprillil 1950. aastal pressikonverentsil järgmist: „Ma võin teile kinnitada, et lendavaid taldrikuid ei ole konstrueerinud ükski Maa võim.“ 1954. aasta juunis ütles ühel Innsbrucki konverentsil dr. Hermann Oberth konkreetselt ja selgelt: „Need objektid on välja mõeldud ja neid juhivad väga kõrgelt organiseeritud mõistusega olendid. Tõenäoliselt ei pärine nad meie päikesesüsteemist, võib-olla isegi mitte meie galaktikast.“ Dr. Hermann Oberth on inimene, keda peetakse V2 raketi vanaisaks ja kes on iga Maalt startinud raketi ristiisa nagu Konstantin Tsiolkovski.“ (UFO-päevikud, sissejuhatus) Järgnevalt esitame lühikese ülevaate kõige usaldusväärsematest allikatest, mis on maailma ajaloos üldse võimalik kätte saada. Näiteks üheks heaks allikaks on kunagise Nõukogude Liidu salateenistuse KGB tehtud üsna mahukad uurimused 20. sajandil: „KGB ufotoimikud“, „The secret KGB UFO Files“, hosted by Roger Moore, executive producer: David Mckenzie, directed by Dan Goldman. Produced by Star Cast International, Red Star Films & Range of Vision Productions, 1998.

Järgnevate materjalide „koondallikaks“ on väga hea raamat „Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia“ ( lk. 75, 78 ja 88 ), mille üheks autoriks on samuti väga tuntud ja tunnustatud UFO19

uurija Jenny Randles: „Kui lähtuda tundmatute lendobjektide määratlusest, siis on UFO-sid alati nähtud. Teadus on nüüdseks tuvastanud, et paljudel juhtudel on tegemist virmaliste, hõõguva meteoriidi, mõne meteoroloogilise protsessi või muuga. Meie palju napima teadusliku pagasiga esivanematele tundusid kõik need nähtused väga mõistatuslikuna.“ „Uurimusel selgub, et üheksakümmend viis protsenti kõigist nähtud UFO-dest on päris tavaliselt seletatavad. Rohkem kui kahtsadat eriobjekti ( alates lennukituledest ja lõpetades pimedas helenduvate öökullidega ) on ekslikult UFO-deks peetud. Ent sellegipoolest lisandub maailmas iga aastaga mitusada kummalist nähtust, mille olemuses ei osata selgusele jõuda.“ „Saladuseks jäänud UFO-juhtumite puhul ei saa mingil juhul ainult ühest võimalikust lahendist rääkida. Tegemist võib olla mitmesuguste alles hiljuti selgunud looduslike fenomenidega, nagu seda on keravälk, maatulukesed, plasma või midagi muud.“ “UFO-dest on kirjutatud palju raamatuid, kuid enamikku neist pole kuigi kerge leida. Peter Hough ja Jenny Randles on koostanud mainitud teemal põhjaliku ülevaate “The Complete Book of UFOs” ( Piatkus, London, 1994 ). Jenny Randlesi raamat “UFOs and How to See Them” ( Anaya, London; Sterling, New York, 1992 ) annab väga ilmeka ülevaate IFOprobleemidest ning selgitab, kuidas pealtnägijad püüavad mõista, mis võis märgatud nähtusi põhjustada.”

“Doktor Edward Condon oli aatomipommi loonud “Manhattani projekti” töörühma liige.

1967. aastal hakkas ta USA Kongressi otsusel juhtima Colorado Ülikoolist värvatud uurimismeeskonda, mis kulutas rohkem kui kahe aasta jooksul UFO-nähtustega tegeledes suurel hulgal maksumaksjate raha. Töö tulemusena valmis tuhandeleheküljeline ettekanne “Scientific Study of Unidentified Flying Objects” ( E. P. Dentton, New York, 1969 ).

Ettekandes on põhjalikult valgustatud rohkem kui kuutkümmet paljude teadlaste täheldatud juhtumit ning antud üksikasjalik ülevaade sellealastest fotodest, radariga sooritatud uuringutest ning UFO lennutrajektooride iseärasustest. Ehkki Condon väidab juba raamatu alguses, nagu oleksid uuringud tuvastanud UFO-de teadusliku paikapidamatuse, kipub teksti põhiosa sellele siiski vastu vaidlema. Kolmandikul kõnealustest juhtumitest puudub selgitus ning teadlaste arvates võivat neid tõepoolest identifitseerimatuteks pidada. Osa töögrupi liikmeid, kes mainitud teose lõppkokkuvõtte suunitluses pettusid, lõid ülejäänutest lahku ning andsid samadele andmetele omapoolse teadusliku hinnangu, tõestades David Saundersi ja Roger Hawkinsi koostatud väljaandes “UFOs? Yes!” ( Signal, New York, 1968 ) sootuks vastupidist. Kurikuulus “Condon Report” on aga otsekui informatsiooni kullakaevandus ning üsna mitu teadlast on tunnistanud, et nemad kiindusid just pärast selle sisu ja järeldustega tutvumist UFO-uuringutesse.”

“Doktor J. Allen Hynek oli astronoom, kes töötas USA valitsusega sõlmitud lepingu alusel õhujõudude kakskümmend kaks aastat kestnud UFO-de uurimisprojekti ametliku konsultandina. Hynek uskus esialgu, et kõik nähtut on võimalik igapäevaseikadega selgitada, kuid siis hakkas ta mõistma, et mõned andmed osutuvad väga mõjukalt mujale.

Kui õhujõud 1969. aastal sellealased uurimused lõpetasid, kirjutas Hynek mitu raamatut, kaasaarvatud tähelepanuväärne ülevaade “The UFO Experience” ( Regnery, Chicago, 1973 ). S. Spielbergi film “Close Encounters of the Third Kind” põhines üldjoontes mainitud raamatul ning selles mainiti ka Hyneki pakutud klassifitseerimissüsteemi ( sellest siis filmi iseäralik nimi “Kolmanda järgu lähikohtumised” ). Hynek koostas selle filmi tutvustusi selgitades kõnealuse mõistatuse varjus peituvat reaalsust, ning koguni mängis ise selle filmi pisirollis teadlast, kelle unistustest saab tulnukatega kohtudes tegelikkus. 1973. aastal 20

asutas ta UFO-uuringute Keskuse, mis tegutseb seniajani. See keskus korraldab kõnealuse fenomeni teaduslikke uuringuid. Hynek ei uskunud kunagi, et UFO-d on kosmoselaevad. Ta oletas, et tänu neile avardame füüsikateaduse piire ning reaalsuse tajumist. Doktor Hynek suri 1986. aastal.“ „Kuni üheksakümnendateni ufouuringute vanameister, astronoom, Ühendriikide sõjajõudude konsultant dr J. Allen Hynek oli oma uurijatee lõpus vastupidiselt algusaastatele seisukohal, et mõistatuse võti peitub kõige fantastilisemates juhtumites,“ (UFO-päevikud, lk. 104).

“Kuulus kosmoloog doktor Carl Sagan suhtus küll UFO-desse skeptiliselt, kuid osales sellegipoolest 1954. aastal CIA korraldatud ülisalajases uurimuses eesmärgiga leida võimalusi avalikkuse UFO-huvi summutamiseks. Koostöös doktor Thornton Page´iga kirjutas ta olulise raamatu “UFOs: A Scientific Debate” ( Cornell University Press, 1972 ), milles on kasutatud 1969. aasta detsembris Bostonis toimunud Ameerika Teaduse Arendamise Assotsiatsiooni UFO-sümpoosioni materjale. See ilmus üsna peatselt pärast Condoni ettekannet, milles väideti, nagu ei võidaks teadus kõnealuse nähtuse uurimisest midagi. Mainitud raamat on väga hästi tasakaalustatud poolt- ja vastuargumentide ning teadlaste kogutud tõendite kogumik.”

“Doktor Jacques Vallée on prantsuse arvutiteadlane, kes sõitis noore uurijana Ameerika Ühendriikidesse, et alustada koostööd Hynekiga. Tema varasemates raamatutes anti mainitud nähtusele esimest korda tõeline teaduslik hinnang, eriti teostes “Anatomy of a Phenomenon” ( Regnery, Chicago, 1965 ) ja “Challenge to Science” ( Regnery, Chicago, 1966 ). Ta kohandas uurimisel sotsioloogiast tuntud võtteid ja just temast sai Spielbergi filmi “Close Encounters…” tegelaskuju Lacombe´i prototüüp. Ta arendas välja üsnagi radikaalse seisukoha vaadeldes UFO-sid otsekui kontrollmehhanismi, mis omamoodi termostaadina reguleerib inimteadvust. Pärast pikka vaheaega avaldas ta triloogia “Dimensions”, “Confrontations” ja “Revelations” ( Ballantine, New York, 1988, 1989 ja 1991; Souvenir, London, 1989, 1990 ja 1992 ).“ Doktor Jacques Vallée on ka raamatu “Teine reaalsus” autor.

“Doktor Thomas Bullard on Indiana Ülikooli folkloori uurija, kes on koostanud kaks ülimalt põhjalikku ja statistiliste andmetega varustatud ülevaadet sadadest inimröövidest. Ta püüdis tõestada, et tegemist on tänapäeva folklooriga, kuid see katse nurjus. Bullard pole küll suutnud mingit lahendust leida, kuid ta tunneb, et Maa-väliste olendite teooriat ei saa veel kõrvale heita. Tema teos avaldati UFO-uurijate organisatsiooni kaasabil ning see äratas kogu maailmas suurt tähelepanu.”

“Budd Hopkinsit peetakse sageli tulnukate inimröövide kõige põhjalikumaks asjatundjaks.

Too New Yorgi kunstnik on 1975. aastast alates tutvunud paljude selleteemaliste ettekannetega ning tegeleb nüüd ka ise hüpnoosiga. Budd Hopkins on uurinud tuhandeid juhtumeid ning usub, et tulnukate käsil olev geneetiliste uuringute programm ei tarvitse ohvritele sugugi hästi mõjuda. Tema tööde alusel loodi Ameerika Ühendriikides neljatunnine TV-programm “Intruders” (CBS, 1992). Hopkinsi esimene raamat oli “Missing Time” (Marek, New York, 1982). Sellele järgnes “Intruders” (Random House, New York, 1987), milles kirjeldatakse kellegi Indiana osariigis elanud naise korduvate röövimiste lugu.

Hopkins esineb sageli maailma paljudes paikades loengutega.”

“Doktor David Jacobs on Temple University ajalooprofessor, kes alustas inimröövide uurimist 1980. aastate keskel ning usub, et tal on õnnestunud selgusele jõuda meditsiinilistes protseduurides, mis osutuvad Maale saabunud tulnukate missiooni olemust ja eesmärki. Tema vaateid väljendab raamat “Secret Life” ( Simon and Schuster, New York, 1992; Fourth Estate, London, 1993 ).”

“Leo Sprinkle on psühholoog, kelle Ameerika Ühendriikide valitsuse finantseerimisel 21

Colorado Ülikoolis moodustatud töörühm 1967. aastal tulnukate inimröövilugusid uurima kutsus. Sellest ajast alates on ta põhjalikult tutvunud rohkem kui kahesaja juhtumiga.

Sprinkle usub, et röövitud võisid kokku puutuda võõrintellektiga, mis neisse enamasti heatahtlikult suhtus. Leo Sprinkle pole küll raamatuid avaldanud, kuid ta organiseerib igal suvel “Kaljumägede kohtumisi”, kuhu röövitud kogunevad läbielatust rääkima.”

“Jenny Randles, “Abduction” ( Robert Hale, London, 1988; Headline, London, 1989; ilmunud ka USA-s pealkirja all “Alien Abductions”, Global Communications, New Jersey, 1990 ) – röövimisjuhtude tõenduste, iseloomulike tunnuste ja teooriate üldülevaade.

Täiendatud järg “Aliens: The Real Story” ilmus Londonis ( Robert Hale, 1993 ).” „Mind jällegi huvitavad rohkem kulturoloogilised. Nimelt on ufode kuju ja nende liikumisomadused viimase 70 aasta jooksul kõvasti arenenud ning on päris heas vastavuses ulmekirjanduse ( ja hiljem filmide ) moodsaimate saavutustega, kusjuures tihtipeale korreleeruvad kirjeldatava objekti omadused tunnistaja haridustasemega. Nii nt oli 1960ndatel üks naine USAs veenndunud, et nägi ufot, kuna selle peale oli kirjutatud UFO ( ei tea, kas väiksemate tähtedega „Made in China“ oli samuti kirjas ).“ Eelnevalt esitatud väidetes ei ole jälle taas tõepõhja all. Esiteks kogu 20. sajandi vältel ei ole ufode kuju ja liikumisomadused suuresti muutunud ( tõsi, väiksemaid erandeid leidub ) ja seda kinnitavad loomulikult uuringud inimeste vaatlustest. Enamalt jaolt on ufode kuju pöördkehadele omased. Tõsi on aga see, et arvutitehnika massilise pealetungiga ( eelkõige just 21. sajandi alguses, mitte nii väga 20. sajandi lõpus ehk 80ndatel ja 90ndatel ) on pettuste arv inimeste poolt plahvatuslikult tõusnud ja seetõttu on ka ufode kuju näiliselt muutunud ( kuid reaalselt ehk pärisjuhtumite korral siiski ei pruugi ). Tänapäeva ufouuringute spetsialistide hulgas valitseb konsensuslik arusaam, et uurida tuleb eelkõige just vanemaid ufojuhtumeid, mis jäävad enamasti 20. sajandisse. Põhjuseks tuuakse välja seda, et tol ajal ei olnud arvutitehnikat ( millega oleks võimeline luua ehtsaid võltsinguid nagu seda tehakse tänapäeval animatsiooniprogrammidega ) ja ka üldine ühiskonna psühhosotsiaalne seisund oli võrreldes tänapäevaga hoopis teistsugune. Näiteks sügavas Nõukogude aja ühiskonnas avaldada maailmale oma üleelatust ufopardal on ikka hoopis midagi muud kui seda teha tänapäeval interneti ajastul, kust internetist võib leida mistahes vormis paska ja kõik inimesed teavad seda väga hästi. Tol ajal ei olnud aga internetti ega mobiiltelefone ja seetõttu olid võltsingud ilmselgelt palju harvemini esinev kui seda võrrelda tänapäevaga. „UFOsid on nähtud tuhandete aastate jooksul maailma erinevates nurkades ning nad on jätnud oma jälje müütidesse ja usunditesse. Tänapäeva ufoloogid tsiteerivad meelsasti vastavaid lõike, siiski ei pööra suuremat tähelepanu sellele, et valdav osa muistseid ufosid on väga antud tsivilisatsiooni nägu. Kas on tegu lohega, lendava maoga, lendava (tule)vankriga jne sõltub suurel määral antud kultuuri mütoloogilisest taustsüsteemist.“ UFO nähtus ( kohtumised tundmatute olenditega või nende sõidukitega ) on olnud inimestega kogu inimajaloo jooksul ja ei ole selle aja vältel olnud kunagi tajutavalt tegeldav. UFO-sid on uurinud ka folkloristid ( sest UFO-sid on täheldatud ka inimkonna folklooris ) ja UFO-lugusid leidub ka vanarahva uskumustest. Näiteks viieteistkümnes sajand nägi maaväliseid olendeid haldjaina, kümnes sajand sülfidena, roomlased metsanümfide ja vetevaimudena. Ja nii edasi ajas tahapoole liikudes. Näiteks 104. aastal eKr nägid Kesk-Itaalia kahe linna elanikud „taevas relvi, mis kogunesid idast ja läänest“. Selle juhtumi pani kirja 100 aastat hiljem Rooma ajaloolane Plinius Vanem. Veel ühe juhtumi pani kirja kreeka kirjanik Plutarchos, kes elas 46.-120. aastal pKr. Ta täheldas, et 74. aastal eKr „taevas plahvatas ja suur leegitsev ese langes kahe väe vahele maale. See oli veinikannukujuline ja sulahõbeda värvi“.

Väidetavalt ehmusid sõdurid väga ära ja seetõttu jäeti lahing pooleli. (Imeline Ajalugu Nr 7/2013, 12). „Olulisem on aga vaadata, kuidas interpreteerivad ufosid ja sarnaseid nähtusi kaasaegsed religioonid. Islamis puudub ametlik ufodega seotud doktriin, kuid sellest kirjutavad autorid tuletavad meelde, et Allah ( s.t. Jumal ) on maailmade looja ( suura Al-Fatiha ), s.t. Jumal ei loonud ühe maailma, vaid mitu. Mis puudutab ufosid, siis need on tulnukad nendest maailmadest, osa neist head, keda nimetatakse ingliteks, osa halvad – need on džinnid. ...Katoliiklikud traditsionalistid avaldasid dokumendi, mis käsitleb ufosid kui fiktiivseid objekte, millel on enamasti deemonlik 22

iseloom. Seevastu Vene õigeusu kirikus on sisukas ja detailne ufode kontseptsioon, ameerika teoloog Seraphim Rose on pühendunud ufodele suuremahulise osa oma raamatust „Õigeusk ja tulevikureligioon“, milles ta analüüsib detailselt ufojuhtumeid õigeusu traditsiooni kontekstis ning leiab, et kõik juhtumid on suurepäraselt seletatavad kurjade vaimude ilmutuste ja nende sepitsustena. Hiljuti väljendas sama postisiooni ka Moskva patriarh Kirill, nii et seda võib pidada ametlikuks seisukohaks.“ Aegade lõikes võib täheldada, et on võimalik panna suuri kihte kõigist ühiskondadest uskuma üleloomulike rasside olemasoludesse, lendavate masinate võimalikkusesse ja asustatud maailmade paljususse, näidates neile mõningaid hoolikalt kavandatud stseene, mille detailid on hoolikalt kohaldatud mingisuguse kindla aja ja koha kultuurile ning sümbolitele.

Maailmas tegutsevad ufoloogid on leidnud väga palju paralleele ufoilmingute, haldjate ja teispoolsete või isegi deemonlike jõudude vahel. Folkloorsete isikute ( näiteks pahade vaimude ) käitumine sarnanevad väga just ufode ( tulnukate ) käitumismanöövritega. Ufonähtuste ja teispoolsete olendite vahel ilmnevad silma nähtavad sarnasused. Tänapäeval räägitakse üsna vabalt väikestest rohelistest mehikestest, keda siis nimetatakse ufonautideks ja kes Maal vahel külas käivad. Kuid muistsel ajal oli nendest rääkimine ohtlik. Neid „võõramaalasi“ nimetati kõikvõimalike eufemismidega – „heaks rahvaks, lahkeks rahvaks, isandateks, lapsukesteks, võõrasteks, mägede rahvaks jne“. Muistsel ajal arvasid inimesed UFO-ga kohtumisel nägevat näiteks ka ingleid või Jumalaid endid ja seetõttu pidasid nad selliseid kohtumisi kindlasti vajalikuks ka avalikustama. Kuid oli inimesi, kes arvasid nägema hoopis kuradeid või paharette. Nende vahe võib olla tegelikult väga väike. „Ufod ei ole ainsad asjad, mida inimesed näevad. Aastatuhandeid on nähtud kummitusi, ingleid ja kurje vaime, igasuguseid jumalaid, kristlikus traditsioonis ka Jumalaema ja Kristust ( viimane siiski ilmutab ennast suhteliselt harvem ). Need ilmutused on olnud nii individuaalsed kui ka kollektiivsed, nii mõnigi kord massilised, ning nagu ufosidki on neid jäädvustatud fotodele ja filmilintidele.“ „Kui kvalifitseerime ufoloogia religioonina, siis ei saa me siin peatuda ja peame vaatama, kuidas interpreteerivad analoogilisi nähtusi teised religioonid.“ Peaaegu kogu inimajaloo jooksul on esinenud nähtused, millel on inimestele sügavalt ühiskondlik ja religioosne mõju.

Tegemist on pealtnäha üleloomulike ja kohati ( tänapäeva mõistes ) naeruväärsete nähtustega, mille korral on inimesel olnud kontakt Jumala, ingli või mõne kuulsa prohvetiga. Ka religioossete ja UFO sündmuste vahel esinevad uskumatult selged sarnasused. Näiteks „usuimede“ korral nähakse mingit eredat sähvatust või mingisugune hõõguv valgus pimestab inimesi. Nii ka UFO-sündmuste korral on inimesed sattunud pimestavasse sinakasvalgesse valgusesse. Usuimede korral inimesed ka kuulevad mingeid helisid näiteks suurt müra, sumisevat või undavat heli. Nii ka UFO-sündmuste korral, mil UFO liigub aeglaselt, tekitades sumisevat heli. Enamasti UFO-d ka valgustavad autosid.

Usuimede korral on nähtud läbipaistvat valget pilve, valget valgust ( mis libiseb üle puulatvade ) ja on täheldatud ka tugevat tuult. Samasuguseid aspekte kohtab ka UFO-ilmingute ajal. Näiteks on taevas nähtud suurt valget valgust ja on kuuldud helisid, mis tunduvad vilisevat. UFO-de liikumistega on kaasnenud ka tugev õhu liikumine. Ka inimeste psüühilised ilmingud on kattuvad.

Näiteks usuimede korral on inimesed jäänud transsi või on kurnatult kokku langenud. Ka UFOsündmuste korral on inimesed tundnud ennast väga nõrgana. „Jumalaema ilmus kolmele lapsele korduvalt, kusjuures alguses nad ei saanud aru, kellega on tegemist, nad pidasid teda lihtsalt kauniks prouaks, kuid siis avas ta oma isiku. Laste vanemad ja ka külapreester suhtusid laste juttudesse algul tõrksa skeptismi ja hirmuga, et lapsed toovad neile pahanduse kaela ( tolle aja Portugali valitsus oli katoliku kiriku suhtes üsna vaenulik ). Kuid kuuldused levisid ja kontaktid jätkusid ning saavutasid oma tipu 13. oktoobril 1917, mil Jumalaema end jälle lastele ilmutas, aga kogunenud kümned tuhanded inimesed nägid samal ajal imet taevas, mida hakati nimetama päikesetantsuks: päike hakkas liikuma ja maale lähenema, seejärel uuesti kaugenedes. Seda fenomeni nägid ca 70 000 inimest ( erinevatel hinnangutel 30 000 kuni 100 000 ), nii kohapeal kui ka lähikülades olnud.“ Antud looga väga sarnaseid juhtumeid on esinenud ka Piiblis. Näiteks Vanas Testamendis ilmutas Maarjale ennast Jumala ingel, kes ütles: „Tere, sa armuleidnu, Issand olgu sinuga!“. Ehmunud Maarjale ütles ingel: „Ära karda, Maarja, sest sa oled armu leidnud Jumala juures! Vaata, sa saad käima peale ja tood ilmale poja ja paned Talle nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ning Teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks ja Issand annab Talle 23

Tema isa Taaveti trooni ja Ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning Tema valitsusele ei tule otsa!“. Kuid sel ajal ei olnud Maarja veel abielus, vaid ta oli Joosepiga kihlatud ja seetõttu olid nad kokku elama jäänud ja loonud ühise kodu. Maarja oli seepärast väga mures ja küsis inglilt: „Kuidas see on võimalik, kuna ma ei ole abielus?“ Seepeale vastas ingel: „Püha Vaim tuleb su peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind. Seetõttu ka laps, kes sulle sünnib, on püha – Jumala Poeg!“.

Maarja vastas ingli sõnadele: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja, sündigu mulle sinu sõna järgi.“ Seejärel kadus ingel Maarja silmade eest. Kui aga Joosep sellest kõigest teada sai, otsustas ta Maarja salaja maha jätta. Ta lihtsalt ei soovinud Maarjat avalikult häbistada. Selliste kavatsuste peale ilmutas Joosepile unes Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned Talle nimeks Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest!“.

Kuid „inglite“ ilmutusi on esinenud ka mujal Piibli lugudes. Näiteks Jeesuse sünni ööl olid Petlemma lähedal mõned karjased väljas oma karja juures. Nende ette ilmus äkitselt ingel, kes sõnus: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!“. Pärast seda täitus taevas „säravvalgete“ inglitega, kes laulsid: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest Temal on hea meel!“.

Hiljem näevad karjased, et Poja Jeesuse sünd teostub väga tagasihoidlikus kohas – nimelt loomalaudas. Sellest rõõmsast uudisest said esimestena teada lihtsad inimesed – karjased, mitte aga rikkad ega ülikud. Inglite kadumise järel ütlesid karjased üksteisele: „Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada andnud!“. „Fatima juhus tekitas suurt huvi ka ufoloogide seas. Autoriteetne ufoloog Jacques Vallée ( astronoom, kirjanik ja erinevate Hollywoodi filmide konsultant ufode alal ) tegi põhjaliku uurimuse, mille tulemuseks on, nagu juba ette arvata võiks, et Fatima juhtum on tavaline ufoaktiivsus.

Jumalaema ilmutab ennast regulaarselt erinevates maailma paikades – siinkohal võiks nimetada ka Tšernobõli ilmutust, mille tunnistajaks olid jällegi tuhanded inimesed, viimasel ajal ilmub ta tihti Egiptuse kopti kirikute kohal, teda on ka pildistatud, ufoloogid aga väidavad, et tegemist on hoopis ufodega.“ „Kui me tunnustame katoliku kiriku tõlgendust Fatimas juhtunu kohta, tegeleme nähtusega, mida ei saa seletada füüsilise mõju ega illusiooniga. Peale paljude õpetlaste hoolikat kolmeteistaastast uurimist kuulutas kirik oma otsuses 1930 aastal: „Tollases ajakirjanduses kirjeldatud päikesenähtus 13 oktoobril 1917 aastal oli äärmiselt imeline ja jättis neile, kel oli õnne seda oma silmaga näha, sügavaima mulje... Seda nähtust, mida ei registreerinud ükski astronoomiaobservatoorium ja mis seetõttu polnud looduslik, jälgisid isikud kõigist kategooriatest ja ühiskonnaklassidest, usklikud ja uskmatud, põhiliste Portugali ajalehtede kirjasaatjad ja isegi mitme miili kaugusel asunud. Sellised faktid nullivad iga katse seletada nähtust kollektiivse illusioonina.“ (Teine reaalsus, lk. 199 - 200) Inimajaloos on esinenud palju pealtnäha üleloomulikke nähtusi nagu näiteks Piiblis tuntud vee muutmine veiniks, surnud inimese ülesäratamine ellu, tuhandete meeste söötmine kõigest ühe leivapätsiga jpm. Üks tähelepanuväärsemaid nähtusi nende nähtuste ajaloos on väidetavalt Jumala inglite ehk Tema saadikute ilmumised inimeste ette. Neid nähtusi nimetatakse ilmutusteks. Ka neil on maailma usundites oma kindel funktsioon. Nende pealtnäha üleloomulike nähtuste taga etendavad siiski maavälised jõud. Maaväliste tsivilisatsioonide poolt loodud ilmutused inimestele on lihtsalt selleks, et inimkonda usku pöörata. Et inimesed saaksid uskuda Jumala olemasolusse, peab Tema inimestele mingisugusel kujul korda saatma imetegusid. Maavälise ülitsivilisatsiooni tehnilised võimalused tunduvad inimestele maagiatena. See tähendab ka seda, et tulnukate tehnoloogia saavutusi mõisteti vanadel aegadel kui nõiakunsti. Ajaloos tuntud prohvetite või Jumala saadikute imeteod ning erinevad paranormaalsed nähtused on kui tõendusmaterjaliks Jumala olemasolusse ja Tema väesse kõige elava üle.

Nii moodustavad UFO-d inimkonna spirituaalkontrolli süsteemi, mis näiliselt võib tuleneda usulistest müütidest. Need on kahtlemata tugevalt seotud ka endisaja müütidega. Maavälised 24

olendid manipuleerivad enda eesmärkide nimel inimeste reaalsuse ja tulevikuga. Inimesed on enamasti üsna naiivsed ja vähese kriitilise ning otsustusvõimega. Enamasti ei mõelda nende „imede“ ratsionaalsete tagamaade üle. Tulnukad manipuleerivad inimeste emotsioonidega nii, et inimesed kummardaksid „tulnukaid“ kui Jumalaid. Maavälised olendid ilmutavad vahel ennast inimestele. Näiteks Jumal ( tegelikult maaväline ülitsivilisatsioon ) näitab inimestele vahel ingleid või vaime ( ka kummitusi ), et inimesed saaksid uskuda nende olemasolusse. Kui juba üks inimene näeb inglit, siis me kõik võiksime uskuda ka teistesse inglitesse. Läbi aegade on ingleid peetud Jumala teenriteks või sõnumitoojateks. Need olendid ilmuvad vahel inimeste sekka, et me neid mõistaksime. Võib olla tulevikus nad jäävad inimeste juurde ja liituvad meiega.

1.5 Tulnukate lähikontaktide teaduslik süva-analüüs

Paljud teadlased, teadusinstitutsioonid- ja agentuurid on huvitatud elu otsimisest kosmoses ehk väljaspool Maad. Selleks on loodud erinevaid programme ja organisatsioone, mis otsivad inimkonna kaasaegse tehnoloogia varustusega Universumis elu. Peamiselt seisneb see kosmoses esineva elektromagnetkiirguse otsimises, saatmises ja uurimises. Näiteks saadetakse Maalt kosmosesse elektromagnetkiirguse näol info, mis sisaldab teavet meie tsivilisatsiooni kohta lootuses, et mingisugune tundmatu maaväline tsivilisatsioon leiab selle ja seejärel vastab meile.

Kuid just sellises tegevuses seisnebki väga suur loogika dilemma. Esiteks tekib küsimus, et miks saata, otsida ja uurida kosmoses esinevat elektromagnetkiirgusnivood, kui selle asemel saaks uurida erinevaid ufojuhtumeid, mille korral on väidetavalt inimesed astunud kontakti mõne maavälise tsivilisatsiooni esindajaga ja mis on esinenud juba tuhandeid aastaid. On täiesti selge, et need agentuurid, kes otsivad elu kosmoses, on täiesti mõtetud ja ebaratsionaalsed nende kõrval, kes uurivad erinevaid ufojuhtumeid. Kuid teine suur vastuolu seisneb selles, et kui maavälised olendid tõepoolest külastavad Maad, mis väljenduvad arvukates ufojuhtumites, siis miks me neid kosmoses üles ei leia, kui me saadame, otsime ja uurime kiirgust, lootes ühel päeval kontakteeruda mõne tundmatu kosmosetsivilisatsiooniga. Sellele vastuolule on ainult üks loogiline ja ratsionaalne seletus, mida inimeste teadus ignoreerib. Kui inimkond soovib kontakteeruda maavälise tsivilisatsiooniga, siis see võimalus sõltub tegelikult ainult maavälise tsivilisatsiooni tahtest, mitte meist. Seda näitab veenvalt erinevad ufojuhtumid, mille korral külastavad „ufonaudid“ Maad nii, et ei jäta endast mitte mingisuguseid teaduslikke asitõendeid, kui välja arvata tunnistajate ütlused.

Mitte mingisugust muud ratsionaalset seletust sellele vastuolule ei ole ja see tähendab ka seda, et kõik need institutsioonid, kes uurivad, otsivad ja saadavad kosmosesse kiirgust ( lootes mõne maavälise tsivilisatsiooniga kontakteeruda ), on põhimõtteliselt mõtetud, ebaratsionaalsed ja maksumaksja raharaiskajad.

“Akadeemilise spektri ühes otsas soovitavad raadioastronoomid meil kuulata tähti, et eraldada kosmilisest mürast äsjasündinud ühiskondade pominat või ammu kadunud kultuuride tarku hoiatusi. Teises spektri otsas tsiteeritakse ühes väikeses ajakirjas Jeanne Dixonit kui “USA parimat ekstrasenssi” ennustamas meie suhtumises UFO-desse peatset muutust ja see toob inimkonnale suurt kasu,” ütleb ta.“ (Teine reaalsus, lk. 273).

Küsimus ei ole tegelikult selles, et kas maavälised tsivilisatsioonid on olemas või ei ole, vaid selles, et miks nad inimestega kontakti ei võta. Selge on see, et arvukad ufojuhtumid veenvalt viitavad sellele, et maavälised olendid külastavad inimesi ja seejuures ei jäta endast mitte ühtegi teaduslikku ehk empiirilist tõendusmaterjali, mis tõendaks inimese kontakti maavälise olendiga. See tähendab seda, et inimeste kontakt maavälise tsivilisatsiooniga esineb individuaalses vormis, mitte ei ole avalik ehk kõigile kättesaadav. Tulnukad ehk kosmosekülalised väldivad inimkonnaga 25

avalikku kontakti ja seetõttu on inimkond võrreldes teiste tsivilisatsioonidega Universumis isolatsioonis. Inimkond on isolatsioon-tsivilisatsioon, mis on teistest „maailmadest“ ära lõigatud.

Selline „seisund“ sarnaneb oma loomuselt vanglaga, sest ka vangikongis istuv vang on ülejäänud ühiskonnast ära isoleeritud.

Inimühiskonnas esineb rassism, ksenofoobia ja homofoobia ning sallimatus teistsuguse kultuuri või indiviidi suhtes. Seetõttu on mõeldamatu sellise tsivilisatsiooni eksisteerimine maaväliste tsivilisatsioonide kõrval, kus eksisteerivad kõrvuti erinevad liigid ja sotsiaalühiskonnad. Sarnaseks näiteks võiks siinkohal tuua „Star Warsi“ linateose, milles näeme erinevaid bioloogilisi liike lausa kõrvuti elamas. Rassismi, erinevate foobiate ja sallimatuse esinemise tõttu pole midagi imestada, et miks inimkond eksisteerib ajas ja ruumis isolatsioonis võrreldes maaväliste tsivilisatsioonidega.

Maaväliste tsivilisatsioonide olemusest, elukorraldusest ja tehnoloogilisest tasemest saame aimu ainult siis, kui me uurime selliseid juhtumeid inimestega, kes on astunud maaväliste olenditega lähikontakti. Enamus nendest juhtumitest liigitub inimröövide alla, sest inimesi viiakse ufo pardale vastu nende tahtmist. Tähelepanuväärne on see informatsioon, mida röövitud inimene saab maaväliste olendite käest. Ainult sellisel teel on võimalik arusaada maaväliste tsivilisatsioonide olemusest ja plaanidest inimkonnaga: “Teatakse mitmeidki juhtumeid, kus tundmatud objektid on juhuslikult nende lähedale sattunud inimesi kiiritanud, auto mootorid seisma pannud, tunnistajate nahka kõrvetanud ja muudki teinud. Ent ühelgi juhul pole vaieldamatult tuvastatud, et juhtumis tuleks süüdistada tulnukaid. Nagu me eespool juba teada saime, tuntakse mitut liiki endas suuri energiahulki kätkevaid UAP-sid, millel pole tulnukatega midagi pistmist. ( UAP lühend tuleneb sõnadest unidentified atmospheric phenomena – identifitseerimata atmosfäärifenomen ). Kui tahetakse võõrolendite jälile jõuda, siis tuleks lähemalt uurida hoopis paljusid muid teada olevaid juhtumeid, mis räägivad tulnukate ohvriks langenud inimestest.“ (Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia, lk. 77 ). „On selge, et kaasavõtmisandmed pakuvad suurimat huvi. Harilikult esitatakse sellist teavet UFO-kirjanduses ( näiteks John Fulleri “Interrupted Journey” ( Katkestatud teekond ) või Budd Hopkinsi “Intruders” ( Sissetungijad ) ) kui lõplikku argumenti maavälisusteooria kasuks. Kaasavõtmised andvat meile UFO-de tulemise puuduva motiivi: nad vajavad inimesi selleks, et uurida meie rassi, mitte ainult meie mõistmiseks, vaid et end meiega ristata, andmaks uut geneetilist materjali nende eneste kestmajäämiseks.“ (Teine reaalsus, lk. 270-271).

Tulnukate inimröövide juhtumid ei jäta endast mittemingisuguseid füüsilisi asitõendeid, mida saaks eksperimentaalselt uurida. Alles jäävad ainult tunnistajate ütlused, mida ülejäänud maailm peab lihtsalt uskuma või siis mitte. Tulnukate inimröövi juhtumid sarnanevad seetõttu religioossete imedega, mida me tunneme Piiblis. Näiteks sarnaselt tulnukate inimröövidega avaldab „Jumal“ ennast inimesele ( keda ajaloos hakatakse hiljem pidama prohvetiks ), et anda mõista Jumala olemusest ja plaanidest inimkonnaga. See tähendab seda, et läbi prohvetite ( või saadikute, vahendajate ) saab ülejäänud inimkond teada Jumala olemusest ja plaanidest inimkonnaga.

Sarnaselt on nii ka maaväliste tsivilisatsioonidega, mille korral saame nendest aimu ainult nende inimeste kaudu, keda on nende poolt röövitud ja kellele on edastatud uskumatult väärtuslik informatsioon tulnukate maailmast.

UFO-ajaloo ilmselt kõige kuulsam ja usaldusväärseim juhtum on kahtlemata seotud Betty ja Barney Hilliga. Nende juhtum seisneb järgmises. Sotsiaaltöötaja Betty ja postiametnik Barney Hill sõitsid 1961. aasta septembris pärast Kanadas veedetud puhkust öösel tagasi koju. Kodutee kulges White´i mägede kaudu Uus-Inglismaale. Sinna jõudnud nägid nad taevas neile lähenedes banaanikujulist valguslaiku. Batty ja Barney Hill nägid illuminaatoritest silmitsevaid olendeid. Kuid edasi ei juhtunud mitte midagi ja nad jõudsid kenasti tol ööl koju – vähemalt nii arvasid nemad.

Kuid hiljem avastasid nad oma auto värvkattele tekkinud kummalisi laike ja umbes tunnine ajavahemik oli kadunud enne kui nad koju olid saabunud. Hiljem hakkasid nad nägema oma 26

unenägudes kummalisi olendeid, kes viivad läbi meditsiinilisi eksperimente. Neil tekkisid stress ja nad pöördusid abi saamiseks Bostonis tegutsevalt psühhiaatria doktorilt Benjamin Simonilt.

Viimane hakkas tegema nende peal pikka raviprotseduuri ja selle käigus sooritati ka hüpnoosi seanss. Abielupaari mäludes sobrades ja hirmude põhjuseid otsides jõudis siis doktor tolle saatusliku autosõiduni. Doktor Simon arvas seda, et tekkinud luupainajad on pärit Betty ja Barney Hilli pettekujutelmadest, mis ei ole tegelikkusega üldsegi seotud. Doktor aitas neil selliseid „tumedaid“ episoode raviprotseduuri ajal meenutada. Ja nii tuligi patsientidele meelde see, et koju sõites peatas neid teel maaväline kosmoselaev. Betty ja Barney Hill võeti kosmoselaeva pardale mingisuguste tundmatute meeste poolt, kellel olid suured silmad pilused ja näod üsna kahvatud.

Kosmoselaevas sooritati neil põhjalik meditsiiniline läbivaatus. Bettyle torgati nõel läbi naba otse kehasse. Selline eksperiment olevat seotud just rasedustestiga. Vähemalt nii väitsid need tundmatud olendid. Sellise protseduuri võtsid tarvidusele ka meie arstid, kuid seda alles aastaid hiljem tollest juhtumist. Inimloote veekesta proove võttes saab teha kindlaks lapse Downi sündroomi esinemise või mitte. Nii mehelt kui ka naiselt võtsid kummalised olendid juukse- ja vereproove. Neile näidati ka mingisuguseid tähekaarte, kus oli ära näidatud nende kodumaailm ja isegi tähtedevahelised kaubateed. Selline juhtum põhjustas avalikuses suurt sensatsiooni, kui kirjanik John Fuller antud loo üksikasjad 1965. aastal avalikustas. ( Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia, lk. 79-80 ).

Ameerika Ühendriikides Colorado osariigis asuva San Luis Valley keskel olevas linnas Alamosa juhtus elaniku Nelli Lewisé hobusega tundmatu vahejuhtum. See leidis aset 1968. aasta septembris. „Too juhtum oli tegelikult esimene, mis tõmbas avalikkuse tähelepanu sellisele valdkonnale, mida seotakse ka ufonähtustega ja mida võiks nimetada mutilatsiooniks ehk sandistuseks.

See on ainevald, mis puudutab mitut liiki, on seotud ufonähtuste sagedase esinemise ning loomade, lindude ja ka inimeste surnukehadega, millel on spetsiifilised anatoomilise kahjustuse tunnused ( puudub osa kudedest, veri, teatud elundid või elundkonnad ). Sageli on mutileeringud tehtud väga meisterlikult, mis ei pane kahtlustama loomade ( kiskjate ) tegevust ja mis äratab imetlust ka professionaalses veterinaarias või kirurgias. Juhtumid on praeguseks teada tuhandeid ja nende spetsiifilisus jätab mingi paralleeli näiteks viljaringidega. Ma ei ole jälginud neid valdkondi täistähelepanuga ning arvestan konkreetsete uurijate materjalidega. Ameerika Ühendriikides ja Kanadas on aastakümneid tublit tööd mutilatsioonide valdkonnas teinud Linda Moulton Howe.“ ( UFO-päevikud, lk.

91 ).

UFO-de olemasolu kindlaks tegemisel ei pea uurima ainult anomaalseid õhunähtusi või kosmosetulnukate inimröövi juhtumeid. On olemas terve rida teistsuguseid nähtusi ja juhtumeid, mille korral on alust kahtlustada maaväliste tsivilisatsioonide olemasolule ja nende tegutsemistele meie planeedil Maa. Sellisteks nähtusteks võivad olla näiteks kuulsad viljaringid või loomade mutilatsiooni juhtumid. Selliste nähtuste salapära ja seletamatus annab vähemalt osaliselt tunnistust maaväliste tsivilisatsioonide olemasolule. Suurimaks ja isegi levinumaks argumendiks maavälisuse teooria kasuks on enamasti see, et inimene pole tehniliselt võimeline teostama sedavõrd keerulisi ja kauneid geomeetrilisi kujundeid avaratele viljapõldudele ega teostama nii detailseid ja keerulisi operatsioone loomadel nagu me mutilatsiooni juhtumites näeme. Teaduslikult on see isegi usutav, sest tänapäeva inimeste tehnoloogia ei ole sellisteks protseduurideks võimelised tegema ja see on teaduslik fakt. On üsna selge, et taolised juhtumid viitavad päris tugevalt maaväliste tsivilisatsioonide reaalsele olemasolule. Hoopis iseküsimus on motiivis, et miks tulnukad taolisi tegevusi teostavad.

Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Näiteks võivad tulnukad viljaringe teha just seetõttu, et inimesed usuksid nende olemasolusse, arvaksid, et viljaringe teevad tulnukad. Väga ebatõenäoline on see variant, et nad uuriksid viljaringide tegemisel meie põldude saagikust ja taimede bioloogiat, sest seda saab teha ka mingil muul viisil, mitte nii nähtavalt kogu inimühiskonna ees. Kuid loomade mutilatsiooni juhtumite korral on see juba isegi usutavam, et tulnukad uuriksid meie loomade anatoomiat ja bioloogiat. Kuid ka sellisel juhul jääb domineerima variant, et eelkõige soovivad tulnukad inimesi usku pöörata just nende 27

olemasolusse, et me ei ole Universumis üksi.

Järgmisel UFO-juhtumil on üsna värvikas taust ja näitab ka asjaosalise suhteid elu ja ühiskonnaga. Kontakt Ufo-ga leidis aset 1968 aasta juulis Walter Rizzi nimelise mehega Euroopas PõhjaItaalias. Kuid Walter Rizzi vaikis oma kogemusest üksteist aastat ja avaldas oma kogemuse Radio Nord Bolzanos alles 1979 aastal. Walter Rizzi: „Kõik juhtus 1968 aasta juulis, kui ma töötasin Bolzano firmas. Kuna ma olin sündinud Dolomite Montagnes ( Campitello di Fassas ), siis oli mulle tööga seoses suureks naudinguks liikuda just siin, Lõuna-Tiroolis.“ Walter Rizzil oli võimalus kohtuda UFO-ga, kui ta sõitis oma Fiat 600-ga Gader Valley´st Campitellosse, kus ta tädi pidas sporthotelli. Kontakt UFO-ga ei kestnud sõidu ajal, vaid siis, kui mees parkis oma auto sobivas kohas, et teha väikest uinakut. Sõit toimus vastu hommikut ja seetõttu tundis mees väsimust. Ka ilm ei olnud väga hea. Helendav objekt oli hõbedane, 8 – 10 meetrise läbimõõduga ja seisis kolmel jalal. Objekti ülaosas oli väga hele paarimeetrine kuppel, milles oli näha kahte olendit. Üks olend tuli ufost välja ja hakkas Walteriga kontakteeruma. Olendil oli peas klaaskuppel ja ta pikkus oli kõigest 160 cm. Järgnevalt on esitatud lühike materjal sellest, mida olend Walterile rääkis ehk mida Walter sai teada tulnukate maailmast: „Planeet, millelt ta tuli, on meie süsteemist väga kaugel ja kümmekond korda suurem kui Maa. Neil on kaks eri suurusega kesktähte. Nende päev on oluliselt pikem kui meil ja taimestik meenutab meie oma. Seal on väga kõrged mäed ja puud. Neil on ka kaks polaarjääpiirkonda ning paljud kiviseid alasid. Ka loomad meenutavad paljuski meie omi, kuigi varieeruvad suuruselt.“ „Ta ütles, et nad ei tööta, kuna kõik on automatiseeritud. Nad on kõik võrdsed ja igaühel on kõik, mida vaja. Neil on ka ahvitaolised olendid, kes teevad teatud töid ( pantropeerivad ehk valmistavad etteantud omadustega eluvorme ), istutavad ja kasvatavad taimi, puu- ja juurvilju, teravilja jne.“ „ ...temasugune on elustruktuur, kes on kõige paremini kohandatud nende planeedi tingimustele. Ta pea ülaosa oli oluliselt laiem kui meil. Ajumaht pidi olema kaks korda meie omast suurem ja nad pidid kasutama sellest enamikku. Mõtte ja teatud kiirguse kaudu pidid nad suutma sooritada mõningaid asju, mida me ei oska isegi kujutleda.“ „Ta pea oli kaetud madala karusnahka, heledat piibrinahka meenutava karvaga. Silmad olid imeliselt ilusad, suuremad, veidi vidukil, välised nurgad ülespoole, ja ulatusid natuke külgedele, sarnanedes pigem kassi silmadega. Meie silmavalgete osa oli tal hele pähklipruun. Silmaterad meenutasid meie omi, kuid olid rohelised sinaka läikega ja pupillid olid mustad punktid, mis muutusid aeg-ajalt ovaalseteks piludeks. Ka nina oli väga väike nagu kassil. Huuled olid väikesed ja kitsad ning kui ma teda silmitsesin, siis nii naljakas kui see ka pole, meenus mulle Greta Garbo. Kui ta naeris või naeratas, ei paistnud üksikud hambad, vaid kaks väga valget hammaste rida. Ta ütles, et neil ei ole lõikehammaste vajadust, kuna nad ei ole lihasööjad. Ta ütles, et meie oleme tegelikult looma kehaga. Nende toit on puu- ja juurviljad ja terad. Veel enam, ta lisas, et neis on energiasalvestid ja neil pole haigusi.“ „Olendi nahk oli pehme ja klaar ning oliivrohelise varjundiga. Kui ta pööras pead, ei olnud kaelal märgata ühtki kurrutist. Tahtsin küsida, mis tingib oliivrohelise varjundi, ja ta vastas, et värvuse magnetiline koostis ei ole siin sama mis neil ja seetõttu ma ei näe nende tõelist värvi. Pean ausalt ütlema, et ma ei saanud tema seletusest aru. Ta õlad olid laiad ja keskkeha kitsas. Ka käed-jalad erinesid meie omadest.

Jala reieosa oli oluliselt pikem kui sääreosa. Ka küünarvars oli pikem kui käsivars.

Käelabasid ma ei näinud, sest need olid kinnastes, kuid sõrmed tundusid olevat pikad.“ „Ta selgitas mulle, et nende organism on hulga lihtsam kui meie oma, et on vaid üks seedetrakt ja pole soolestikku. Süda ja kopsud on hästi arenenud, kuna vajavad aju toitmiseks ning soontes liikuva, meie verest oluliselt erineva vedeliku ja fluidumi rikastamiseks palju õhku.

Lihaskond on hästi arenenud, sest nende atmosfäärirõhk on tunduvalt kõrgem ja ka koostis on teistsugune. Väljumisel meenutas ta Kuule väljuvat astronauti.“ „Olin endiselt ta silmadest lummatud ja tahtsin küsida, kas ta on mees või naine. Ta silmad lõid selle peale rohkem särama, ta naeratas jälle ja andis mõista, et on mõlemat ning kui nad tahavad oma iha väljendada ja paljuneda, siis ei tee nad seda mitte nii nagu loomad.“ „Olend seletas 28

mulle, et see, mida näen enda ees, on vaid operaatorlaev ja läheb tagasi suurde emalaeva, mis seisab magnetväljadest sobivas kauguses. Emalaev käivitub hoopis teist tüüpi energiaga ja on nii suur, et mul pole sellest ettekujutust. Ta lisas, et tüüpilised on umbes viis kilomeetrit pikad emalaevad, mis koguvad seda tüüpi aluseid, paljud automoodulid, mis teevad eriotstarbelisi mõõtmisi, oma pardale ja liiguvad suurtesse kaugustesse vastavaid Universumi neutraalseid tunneleid või kanaleid pidi. Emalaevadel pidi elama sadu temataolisi olendeid nagu oma kodus. Ma küsisin meteoriiditõrje või –kaitse kohta, oli jälle näha naeratust ja vastus oli: „Desintegratsioon. Me hajutame või suuname tõkestavad tegurid oma teelt kõrvale.“ „Küsisin ka nende enesekaitserelvade kohta. Ta kordas, et toimub desintegratsioon ja vajadusel ka suure kauguse peale.“ „Ma küsisin ka, kas nad usuvad Jumalat. Ta oli veidi üllatunud ja andis mõista, et kosmilises mõttes on kõik Jumal – meie, loodus, planeedid, kivid, rohi -, faktiliselt kõik, mis on olemas.“ „Surma kohta seletas ta, et see saabub neile siis, kui nad jooksevad kosmilisest energiast tühjaks. Eluiga pidi olema võrreldamatult pikem, kui arvestada meie Maa aastates.“ „Küsisin, kas nad ei annaks midagi endast mälestuseks. Ta ütles ei, sest see kahjustaks mind. Erutusin väga ja küsisin, kas nad ei võtaks mind kaasa. Ka nüüd oli vastus eitav.“ „Järgmisel päeval tegin Fassa Valley hotellis toimunust ülestähendusi ja jooniseid. Seejärel üritasin juhtunust rääkida oma positsioonikamatele tuttavatele, kuid nende reaktsioonid olid sellised, et otsustasin mitte kellelegi mitte midagi rääkida.“ „Mu religioossed ja poliitilised hoiakud muutusid oluliselt ja ikka kõlas mu kõrvus öeldu, et meil, inimestel, on väga loomalikud tendentsid.“ (UFOpäevikud, lk. 84 – 91) „Planeet, millelt ta tuli, on meie süsteemist väga kaugel ja kümmekond korda suurem kui Maa. Neil on kaks eri suurusega kesktähte. Nende päev on oluliselt pikem kui meil ja taimestik meenutab meie oma.“ Need väited viitavad üsna selgelt tulnukate kodumaailma astrofüüsikalistele aspektidele. Näiteks kui nende koduplaneet on umbes kümme korda suurem kui meie planeet Maa, siis peab tegemist olema hiidplaneediga. Ka meie Päikesesüsteemis on olemas kaks hiidplaneeti – Jupiter ja Saturn, mis on mõlemad umbes 10 korda suuremad kui planeet Maa ja Päikesest palju kaugemal kui planeet Maa ning ka päeva pikkus on palju pikem kui Maal. Ainus erinevus tundub olevat selles, et kui meie hiidplaneedid on enamasti gaasilised kerad ( millel puuduvad tahked pinnased ), siis nende koduplaneet tundub olevat tahke pinnaga: „Seal on väga kõrged mäed ja puud. Neil on ka kaks polaarjääpiirkonda ning palju kiviseid alasid.“. Mingit astrofüüsikalist vastuolu siin tegelikult ei ole, sest kõik hiidplaneedid Universumis ei pea olema gaasilised kerad, nagu seda on meie Päikesesüsteemis. Planeetide tekkimine ja nende evolutsioon on keeruline, mitmekesine ja sõltub paljuski astrofüüsikalise keskkonna omadustest. Hiidplaneetidel on olemas ka palju suurem raskusjõud võrreldes planeedi Maaga. Suur raskusjõud tingib omakorda ka väga suure atmosfäärirõhu, kui seda planeedil üldse eksisteerib ( näiteks Kuul ehk Maa looduslikul kaaslasel atmosfäär puudub ehkki Kuu ei ole planeet oma väiksuse tõttu ). Need astrofüüsikalised faktid langevad hästi kokku järgmiste tulnukate väidetega: „Lihaskond on hästi arenenud, sest nende atmosfäärirõhk on tunduvalt kõrgem ja ka koostis on teistsugune.“. Planeedi suure raskusjõu tõttu on väga suur ka atmosfäärirõhk, mille pärast peab selle kauge planeedi asukas olema väga tugeva ja hästi arenenud lihaskonnaga. Kuna atmosfääri koostis on Maa omast erinev, siis seega ei saanud tulnukas hingata seda õhku, mida meie inimesed Maal hingame. Seda kinnitavad järgmised väited: „Süda ja kopsud on hästi arenenud, kuna vajavad aju toitmiseks ning soontes liikuva, meie verest oluliselt erineva vedeliku ja fluidumi rikastamiseks palju õhku.“, „Kuna ta pea ja kael olid täielikult klaaskiivri all, sain ma teda päris üksikasjalikult vaadelda.“ ja „Klaaskiiver või kapuuts algas peaaegu õlgadest ja ulatus üle pea.“. „Ta lisas, et tüüpilised on umbes viis kilomeetrit pikad emalaevad, mis koguvad seda tüüpi alused, paljud automaatmoodulid, mis teevad eriotstarbelisi mõõtmisi, oma pardale ja liiguvad suurtesse kaugustesse vastavaid universumi neutraalseid tunneleid või kanaleid 29

pidi.“ Sellest väitest järeldub üsna selgelt, et maavälised tsivilisatsioonid on võimelised looma aegruumi tunneleid ja neid kasutama transpordi vahenditena. Aegruumi tunnelid on ainsad vahendid läbimaks valgusaastate pikkuseid vahemaid Universumis väga lühikese ajaga. On igati loogiline, et teistest planeetidest või lausa teistest galaktikatest Maad külastavad tulnukad kasutavad Maale jõudmiseks tunneleid, mida on võimalik tõlgendada ainult aegruumi tunnelitena. „Ma küsisin ka, kas nad usuvad Jumalat. Ta oli veidi üllatunud ja andis mõista, et kosmilises mõttes on kõik Jumal – meie, loodus, planeedid, kivid, rohi -, faktiliselt kõik, mis on olemas.“ Selline definitsioon Jumalast kattub täielikult Universumi enda mõistega, mille järgi astronoomid mõistavad Universumi mõiste all kõige eksisteerimist. Universum kui mõiste tuleneb astronoomiast ja seega on tegemist astronoomilise mõistega. Selles avalduses pole kahjuks mitte ühtegi viidet meie religioonis figureerivale Jumala olemasolule, kui „isikule“. Antud juhul näib, et tulnukas on oskuslikult talle esitatud küsimusest mööda hiilinud, nagu oleks tegemist mingi saladusega, mida inimesele ei tohi otseselt mõista anda. „Küsisin, kas nad ei annaks midagi endast mälestuseks. Ta ütles ei, sest see kahjustaks mind.

Erutusin väga ja küsisin, kas nad ei võtaks mind kaasa. Ka nüüd oli vastus eitav.“ See näitab väga selgelt, et maavälised olendid külastavad Maad ja kontakteeruvad inimestega nii, et ei jäta endast mitte kunagi mitte ühtegi asitõendit. Järele jääb ainult inimeste suusõnaline jutustus sellest, mida nad on läbi elanud. „Ta ütles, et meie oleme tegelikult looma kehaga. Mu religioossed ja poliitilised hoiakud muutusid oluliselt ja ikka kõlas mu kõrvus öeldu, et meil, inimestel, on väga loomalikud tendentsid.“ Need väited vastavad ka tegelikult tõele, sest need on kooskõlas bioloogia ja psühholoogia teaduste väidetega inimese olemusest. Bioloogia teaduse järgi oleme me pärit ( vähemalt osaliselt ) loomariigist ja me kuulume bioloogiliselt loomariiki, täpsemalt imetajate klassi. Selle järgi on igati loogiline ja arusaadav, et inimene on looma kehaga.

Inimeste loomaliku päritolu tõttu on igati arusaadav, et inimestel esinevad ka loomalikud tendentsid. Antud juhul näib, et maaväliste olendite kontekstis nähtub inimese loomalik pool palju rohkem välja kui seda on näha ainult inimestest koosnevas maailmas. See teema on ääretult põnev ja samas väga oluline, sest inimese loomalikus ehk animaalsus on seotud ka inimkonna kurjuse avaldumisega ning seetõttu on seda teemat palju põhjalikumalt lahatud vastavas peatükis eraldi. Kui inimene on animaalse päritoluga ja inimese olemus on animaalse kalduvusega, siis antud tulnukate liik paistab olevat midagi loomsest kõrgemat eksisteerivat bioloogilist liiki. Tundub, et nende bioloogia on loomalikusest midagi enamat ehk antud tulnuka liigi esindajat ei saa täielikult pidada loomaks. Seda tõestavad järgmised avaldused: „Olin endiselt ta silmadest lummatud ja tahtsin küsida, kas ta on mees või naine.

Ta silmad lõid selle peale rohkem särama, ta naeratas jälle ja andis mõista, et on mõlemat ning kui nad tahavad oma iha väljendada ja paljuneda, siis ei tee nad seda mitte nii nagu loomad“. „Planeet, millelt ta tuli, on meie süsteemist väga kaugel ja kümmekond korda suurem kui Maa. Neil on kaks eri suurusega kesktähte.“ Need väited viitavad väga selgelt sellele, et maavälised olendid ei ole pärit teistest dimensioonidest, paralleeluniversumitest või teistest multiversumitest. Maavälised mõistuslikud olendid on pärit ikka samast Universumist, milles me kõik eksisteerime, kuid nad on pärit teistest planeetidest. Selline ettekujutus vastab ulmefilmides visualiseeritud stsenaariumitega, milles „rohelised väikesed mehikesed külastavad meie kallist Maad teistelt kaugetelt planeetidelt“.

1977. aastal hakati uurima Suurbritannias ( s.t. Inglismaal ) esimest tulnukate inimröövijuhtumit, kuid sündmus ise oli tegelikult toimunud 1974. aasta 27. oktoobril. Tegemist on viieliikmelise perekonnaga, milles on ema ja isa ning kolm last. See tähelepanuväärne ufojuhtum leidis aset John 30

ja Sue Day perekonnaga, kui nad õhtul kell 10.20 autoga sõitsid Aveley´st sõprade poolt Essexis.

Samal ajal tukkusid nende kaks poega ja üks tütar ( 4 – 8 aastased ). John oli 28-aastane ja Sue oli 25-aastane, kes olid pärit Ida-Londonist. Pärast sugulaste pool veedetud õhtut Essexi krahvkonnas Aveleys sõitsid nad tagasiteel teele laskunud ebatavalisse rohekasse udusse. See toimus väga nende kodu lähedal. Udu sees tajusid nad mingit mütsatust. Mõni sekund hiljem jõudsid nad enda arvates udust välja. Kuid koju jõudes avastasid nad ehmunult, et kadunud oli nende elust umbes poolteist tundi, mil nad kodu poole teel olid. Pärast koju naasmist toimusid järgmiste kuude jooksul perekonnas ilmsed muutused. Antud perekonnaliikmetest said „üleöö“ järsku taimetoitlased ja „loodushoiuentusiastid“. Hiljem selgus, et kõik näevad ka ühesuguseid unenägude luupainajaid.

Neil unenägudel ilmusid neile väikesed jubedate silmadega karvased tundmatud olendid. Tuntud doktor Leonard Wilder hüpnotiseeris mõlemad täiskasvanud ja ilmsiks tuli perekonna kogetu erakordselt üksikasjalik ülevaade. Uurimusse olid kaasatud ka tuntud UFO-eksperdid Andy Collinsi ja Barry King. Mõlemad täiskasvanud tunnistasid, kuidas nad UFO-pardale jõudsid, mis varjus roheka udumassi. Nad kirjeldasid seda, kuidas nende auto valguskiire jõul UFO sisse tõmmati. Seal olles olid röövitud „väljaspool enda keha“ ja see võimaldas neil hõljuda UFO sees ringi. Nad samas nägid ka enda tõelisi ( endisi ) kehasid, „mis“ istuvad endiselt veel autos. UFOs uurisid neid väikesed karvased olendid. Väikeste karvaste olendite tegevust jälgisid üsna pikka kasvu olendid, kes sarnanesid enam just inimestega. Neil olid seljas hõbedat tooni ülikonnad. Pärast seda viidi pereisa UFO masinaruumi ja seal räägiti talle väga pikalt UFO kui lennumasina ehitusest ja funktsioneerimisest. Hiljem näitasid tulnukad neile hologramme, milles olid kujutatud nende koduplaneet, mis oli „laastatud“. Sellist saatust, mis sai osaks nende koduplaneedil, ei taheta, et see tabaks ka planeet Maad. Sellepärast nad soovivad inimesi aidata. Inimkond olevat meie maailmas aastatuhandeid tagasi alustatud geneetiline eksperiment ning tulnukad olevat sellest ajast alates inimesi lakkamatult jälginud. Tulnukad röövivad inimesi meie arengu kontrollimiseks. Tulnukad ei sekku otseselt inimeste maailma. Nad soovivad muuta meie maailma vargsi, jäädes ise peamiselt „kaadri taha“. Inimestes endas peab tulenema soov kõike õigesti korraldada. ( Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia, lk. 82-84 ). Täpselt samasugust juhtumit on kirjeldanud ka tuntud UFOuurija Igor Volke oma suurepärases raamatus „UFO-päevikud“: „Nad nägid taevas helesinist valgust, vestlesid sellest väheke ja unustasid peagi. Pärast ühte kurvi silmasid nad maanteel rohekat udu. Kiirust vähendades sõitsid nad sellesse ja ainus, mida nad märkasid, oli see, et raadio ragises tugevalt. John lülitas selle välja. Hetke pärast oli tunda kerget tõuget, millele nad ei osanud tähelepanu pöörata, seda enam, et auto väljus udust ja eespool paistsid juba kodutuled. John tahtis televiisorist näidendit vaadata ja selleks kiirustataksegi koju. Sue läks lapsi magama panema ning lükkas mööda minnes teleri sisse. Üllatuseks ei tulnud pilti ette. Nüüd avastasid nad, et kell on üks. Imelik küll, kuid nad olid kaotanud kaks ja pool tundi. Mingit mälulünka neil ei olnud. Kolme järgneva aasta jooksul leidis perekonna orientatsioonis aset kvalitatiivseid muutusi. Tekkis tugev huvi keskkonna probleemide vastu, domineerivaks sai taimetoit. John avastas enda jaoks teatri ja dramaturgia. Alles hiljem kohaldas dr. Leonard Wilder regressioonhüpnoosi, mille tulemusena ilmnesid järgmised detailid. Sue ja John kirjeldasid, kuidas nad lendasid ufo suunas, nähes end ja samas ka autot. Nad kohtusid pika hõbedases kostüümis ja kiivris heledanahalise inimesesarnase olendiga, kellel olid suured mandlikujulised silmad. Väikesed kujud olid treenitud uurijad – neid uuriti meditsiiniliselt. Johnile näidati masinaruumi. Nad vaatasid videosid, kummalisi hologramme tulnukate maailmast, mis tundus olevat üsna nukker. Tulnukad rääkisid, et inimesed on nende geneetiline eksperiment, millest tuleneb ka nende suur huvi meie vastu. Informatsioon ja püüdlused istutatakse perekonna, ka laste alateadvusesse ja kõigil pühitakse mälu.“ ( UFO-päevikud, lk. 105 ). „Inimkond olevat meie maailmas aastatuhandeid tagasi alustatud geneetiline eksperiment ning tulnukad olevat sellest ajast alates inimesi lakkamatult jälginud. Tulnukad röövivad inimesi meie arengu kontrollimiseks.“ Selline avaldus viitab selgelt inimkonna päritolule.

Selle järgi on inimkond pärit maavälise tulnuka liigist ja seega on inimliik ka nendega 31

geneetiliselt suguluses. Selline vaade on vastuolus meie teadlaste praeguse teadusliku maailmapildiga, mille järgi on inimkond põlvnenud primaatidest ehk ahvidest. Vastuolu on ka religiooniga, sest näiteks Piibli järgi on inimkonna loonud Jumal. Arvestades kõikide nende asjaoludega ehk neid mitte ignoreerides tuleb ilmselt järeldada, et inimkond on osaliselt pärit ahvidest ( ehk Maal eksisteerivast loomariigist ) ja samas osaliselt pärit ka ühest vanemast maavälisest mõistuslikust liigist. Selline asjaolu näitab üsna selgelt inimkonna religiooni ühte varjatud osa, mille korral ei ole inimkonna loonud Jumal ( nagu väidab meile näiteks Piibli Vana Testament ), vaid üks vana maavälise mõistusliku elu liik.

Sellise vaate järgi ei saa Jumal kui üliolend ( kes on loonud inimkonna ja ka kogu meie tuntava maailma ), olemas olla, vaid selle pealispinna all etendab maaväline tsivilisatsioon.

Oluline on sellejuures märkida veel ka see, et ei ole täpselt teada, mis on tulnukate loodud geneetilise eksperimendi eesmärk ja kui kaugele on sellega üldse jõutud. Me võime seda praeguste teadmiste alusel ainult spekuleerida. „ ...Tundub, et ta ( Helen ) nägi UFOt koos rühma muusikutega, tulles tagasi Lompocist ( California ) Los Angelesi suvel 1968. „...See ( s.t. UFO ) tuli auto kohale ja selle ette, võib-olla nii 100 kuni 200 jalga maapinnast, ja oli, ma ütleksin, umbes kuue kiirtee sõiduraja laiune. See oli valge ja hiilgas väga kenasti. Ma nagu mäletaks mingisuguseid aknaid, kuid ma pole kindel. See oli hääletu. Ese oli suur. Neli valget lehtrikujulist tuld ulatusid objekti küljest alla igaüheni meist. ...Ma mäletan, et mu keha lahkus auto istmelt ja ulatus umbes kolme või nelja jala võrra autost välja,“ lausus ta nagu muuseas. „Kõik me neli tegime sedasama – nii me läksimegi! Sellest hetkest peale ei mäleta ma midagi muud ja kuni viimase ajani ma arvasin, et midagi muud polnudki. Siis ma hakkasin aru saama, et midagi võis juhtuda, sest järgmisena mäletan, et tulin tagasi autosse. „Vaatasin ringi ja nägin Barbara ja Dave´i ümber valguskuma, ning me tulime aegamisi oma kehadesse tagasi.“ ...Ta oma soovil korraldasin Helenile väga kerge regressioonhüpnoosi. Selle protseduuri vältel meenutas ta „taldriku“ pardale minekut ja selle ajami vaatlemist. Ta kohtas valgesse riietatud meest, kes näitas talle seda hämmastavat mootorit, mida ta nüüd otsustas ehitada. ...Hakkasin juttu kontrollima. Kõigepealt oli mul pikavõitu telefonikõne George´iga, kes polnud Helenit mitu aastat näinud, kuid mäletab juhtunut kui „pöördepunkti (oma) elus“. Dave oli kolinud teise linna, kust ma ta leidsin. Üks mu psühhaatrist sõber kontakteerus temaga ja sai temalt tunnistusi. Nagu ka George, mäletab Dave kogu juhtumit elavalt ja kirjeldab seda sarnaselt. ...Sellel UFO-sündmusel on neli tunnistajat ja kõik tundub viitavat nende kogemuse tõelisusele.“ ( Teine reaalsus, lk. 22 – 24 ) „Ma mäletan, et mu keha lahkus auto istmelt ja ulatus umbes kolme või nelja jala võrra autost välja,“ lausus ta nagu muuseas. „Kõik me neli tegime sedasama – nii me läksimegi!

Sellest hetkest peale ei mäleta ma midagi muud ja kuni viimase ajani ma arvasin, et midagi muud polnudki. Siis ma hakkasin aru saama, et midagi võis juhtuda, sest järgmisena mäletan, et tulin tagasi autosse. „Vaatasin ringi ja nägin Barbara ja Dave´i ümber valguskuma, ning me tulime aegamisi oma kehadesse tagasi.“ Inimese kehast väljumine ufo pardal leiab aset ka paljudes teistes ufojuhtumites. Näiteks peaaegu täpselt samasugune stsenaarium leidis aset 28 –aastase Johni ja 25-aastase Sue Day´ga Ida-Londinis 1974. aasta 27. oktoobril: „Sue ja John kirjeldasid, kuidas nad lendasid ufo suunas, nähes end ja samas ka autot.“ Ka sellisel juhul esines ufo pardal röövitud inimeste kehavälised kogemused.

Nendest ufojuhtumitest on üsna selge, et maavälised tsivilisatsioonid on võimelised inimesi panema oma füüsilistest kehadest lahkuma. Siin on selgeid paralleele inimeste surmalähedaste kogemustega, mille korral on inimesed kliinilise surma ajal oma kehadest väidetavalt lahkunud. Nende kahe vahel on sarnasused nii ilmselged, et tekib küsimus, kas inimese elu jätkub peale surma maavälises tsivilisatsioonis ( sest ufo pardal toimuvad röövitud inimeste kehast väljumised ) või Jumalariigis ( nii nagu seda väidab meile Piibel )?

Antud ufo kontekstist lähtudes on pigem õiged mõlemad versioonid, sest mõiste „Jumalariik“ võibki varjatult tähendada tegelikult elu maavälise tsivilisatsiooni elukeskkonnas, mis väljendub kehavälise oleku eksisteerimisena. See tähendab seda, et kui 32

tulnukad on võimelised oma kõrgelt arenenud tehnoloogiatega teostama röövitud inimese kehaväliseid seisundeid, siis on väga tugev kahtlus, et inimese elu jätkub pärast surma just nende – tulnukate – maailmas. See aga tähendab omakorda seda, et Jumal kui isik ei ole päris selline nagu seda kirjeldatakse meie armsas ja kallis Piiblis, vaid selle taga võib peituda hoopis maavälise ülitsivilisatsiooni tegevus.

Tapani Kuningas oli kauaaegne soome UFO-uurija. Üks tema uuritavatest juhtumitest oli Alastarol 1903. aastal sündinud Akseli Kuoppala vanaema Maria Fälti juhtum. Maria Fält oli ise sündinud 1861. aastal ja tänaseks on ta meie seast mõistagi juba ammu lahkunud. Tema juhtum on tähelepanuväärne seetõttu, et tal oli maavälistest olenditest rohkesti teadmisi, mis näitas selgesti seda, et Maria oli kokku puutunud UFO-fenomeniga. Maria ise nimetas maaväliseid olendeid õhurahvaks. Ta oskas hämmastavalt palju jutustada nende õhulaevadest ja olenditest. „Ta uskus, et nad on mingil moel inimestega sugulased ja mõlemal on ühine päritolu. Õhurahvas teadis seda saladust väga hästi ja seetõttu nad külastasidki mõnikord inimesi.“ (UFO-päevikud, lk. 287–289). „Ta uskus, et nad on mingil moel inimestega sugulased ja mõlemal on ühine päritolu. Õhurahvas teadis seda saladust väga hästi ja seetõttu nad külastasidki mõnikord inimesi.“ Sellest avaldusest tuleb välja, et inimliik on geneetiliselt suguluses ühe noore maavälise mõistusliku liigiga ja neid mõlemaid on loonud üks teine palju vanem maaväline mõistuslik tsivilisatsioon. Selle juhtumi poolt saadud informatsioon on absoluutselt täiesti erakordne, sest sellised teadmised Maria Fälti suust langevad erakordselt täpselt kokku üle 2000 aasta taguse Confuciuse ennustuse sisuga, mille korral: „ ...nad üllatavad teadlasi avaldades oma päritolu – nimelt on nad Maa elanike sugulased. Inimesed saavad teada, et nii nende kui meie maailma mõistusliku elu lõi ülitsivilisatsioon.“ On täiesti erakordne kokkulangevus ja mingi juhus see olla ei saa, sest nende kahe vahel lahutavad tuhanded aastad ja seega ei ole reaalselt võimalik, et need kaks juhtumit oleksid omavahel kuidagi funktsionaalselt seotud.

Confuciuse ennustus avastati ( s.t. avaldati ) alles 20 sajandi lõpus, peaaegu sajand hiljem Maria Fälti juhtumist ja seega ei saanud Maria Fält kuidagi teada Confuciuse ennustuse sisust ja ammugi mitte Confucius ise Maria Fältist. „Vanaema seletas pärast, et see suur kera, mida nad nägid, „polnud mitte pikamaa sõiduriist, vaid tuli taevalaevast, kuhu ta läks ka tagasi“.“ Ka see avaldus langeb täpselt kokku ka paljude teiste hilisemate tulnukate lähikontaktidest saadud informatsiooniga, mille korral ei ole paljud meie taevas nähtud ufod mõeldud galaktikate vahelisteks rändudeks, vaid need lähevad tavaliselt tagasi „emalaeva“, mis on palju kordi suurem ja mis on juba mõeldud galaktikate vahelisteks kosmoserändudeks kasutades selleks loodavaid aegruumi tunneleid. „Taevalaeva“ mõiste all ilmselt Maria Fält mõtleski tulnukate „emalaeva“, mille pikkused võivad olla kilomeetrites. Tavaliselt jätavad tulnukad oma „emalaeva“ mõne planeedi varju, näiteks Marsi taha, et mõne väiksema sõiduriistaga meie Maad külastada.

Veel üks juhtum tuntud soome UFO-uurija Tapani Kuningast väärib märkimist. See juhtum leidis aset 1942 aastal ühe lapsega Soomes asuvas Kankaanpää kihelkonnas Niinisalo külas. Üheksa aastane tüdruk rööviti kosmosetulnukate poolt. See juhtum on tuntud kui „lapsed lendavas taldrikus“ ja see juhtus ajal, mil lendavatest taldrikutest ja kosmoseolenditest ei teatud siis eriti mitte keegi. Tähelepanuväärne on see juhtum sellepoolest, et kosmoseolendid rääkisid röövitud lapsele Jeesuse isikust ja tähtsusest. Näiteks kui kosmoselaev hakkas õhku tõusma, mäletas tüdruk talle ütleva humonoidi sõnu: „Nüüd lendame itta Jeesuse sünniaja poole“: „Naishumonoid küsis, mida ma tean Jeesusest, kas olen ehk koolis midagi tema kohta õppinud. Vastasin, et meile on küll koolis temast räägitud. Naine seletas, et on väga tähtis teada Jeesust puudutavaid asju ja et tema sõnad on tõde. Samuti kinnitas naine, et inimene ei hävi iialgi. Ehkki materiaalselt inimene kaob, on ta sellegipoolest igavesti olemas. Ta seletas kaarte sirvides, et kusagil pole piiri ega lõppu. Ka ütles ta, et aega ei ole, vaid selles võib liikuda nii hästi edasi kui ka tagasi.“ (UFO-päevikud, lk. 289–292) 33

„Naine küsis, mida ma tean Jeesusest, kas olen ehk koolis midagi tema kohta õppinud.

Vastasin, et meile on küll koolis temast räägitud. Naine seletas, et on väga tähtis teada Jeesust puudutavaid asju ja et tema sõnad on tõde.“ Hämmastav avaldus, mis on üsna iseloomulik paljude tulnukate lähikontaktidest saadud avaldustega. See tähendab, et maavälised olendid räägivad inimestele palju rohkem just usuga seonduvatest teemadest ( eriti aga Piibli isikutest ja selle põhimõtetest ), mitte niivõrd teaduse ja tehnoloogia saavutustest ning progressist. Tulnukatele tundub teaduse progress inimkonnale olevat kuidagi teisejärguline, samas religioon ( eriti just kristlik religioon ) on inimestele palju olulisem. See aga võib tegelikult viidata salamisi ehk varjatult just tulnukate enda seosele inimkonna kristliku religiooniga. Kui juba maaväline olend juba ütleb, et „ ...tema sõnad on tõde“, siis mida sellest õieti ikkagi arvata. Antud juhul ei ole küll otsest viidet sellele, et Jeesus Kristus oleks olnud maavälise päritoluga ( mitte Jumaliku päritoluga nagu seda väidab meile Piibel ), kuid sellegipoolest on siiski kahtlane, et üks maavälise kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni esindaja lendab kuskilt kaugelt Universumi nurgast Maale, et rääkida inimestele Jeesuse tähtsusest ja tema õpetustest. See kõik viitab ikkagi sellele, et kristliku religiooni ( Jeesus Kristuse ) Piiblis esitatud fassaadi „taga“ või „pealispinna all“ etendavad ikkagi kuidagi tulnukad ise. „Samuti kinnitas naine, et inimene ei hävi iialgi. Ehkki materiaalselt inimene kaob, on ta sellegipoolest igavesti olemas.“ Taas hämmastav avaldus tulnuka poolt, mis on selgelt sarnane religioosses maailmapildis tuntud „elu pärast surma“ usuga. Selline avaldus on selge viide inimese elu jätkumisele pärast surma teistsuguse kehana, mis ei sure iialgi. Küsimus on nüüd hoopis selles, et kas inimese elu jätkub pärast surma Taevalikus Jumala kuningriigis ( nagu seda väidab meile Piibel ), või elu jätkub hoopis maavälises ülitsivilisatsioonis. Antud kontekstist lähtudes ( kui inimese elu jätkumisest pärast surma räägib maaväline naistulnukas ) järeldub, et inimese elu pärast surma jätkub teistsuguse kehana eksisteerides just maavälises kõrgtsivilisatsioonis. „Samuti kinnitas naine, et inimene ei hävi iialgi. Ehkki materiaalselt inimene kaob, on ta sellegipoolest igavesti olemas.“ Selline väide viitab selgelt sellele, et inimese elu jätkub pärast tema surma. Kuid siin pole otseselt öeldud, et inimese elu jätkub pärast surma maavälises tsivilisatsioonis, on sellegipoolest imestamisväärne, et inimese elust pärast tema surma räägib maavälise tsivilisatsiooni esindaja. Siin on selgeid paralleele religiooniga.

Näiteks ka kristlus õpetab, et inimesele on antud igavene elu ja see tähendab seda, et inimese elu jätkub pärast tema füüsilist surma. Küsimus on nüüd ainult selles, et kas inimese elu pärast surma jätkub Jumalariigis ( nagu väidab seda meile Piibel ) või maaväliste tulnukate maailmas, sest inimese elu jätkumisest pärast surma on mõista andnud paljud tulnukad erinevates ufojuhtumites. See ufo juhtum pole kaugeltki ainus. Näiteks 1952 aasta oktoobris aset leidnud ufo juhtum Orfeo Angelucciga Kalifornias Los Angelese linna lähedases rajoonis Burbankis Lockheed Aircraft Corporationi käitises. Maavälised olendid olid teada andnud järgmist: „Maa evolutsioon on areng piina, kurbuse, patu, kannatuse ja füüsilise surma illusiooni kaudu“ ja „Inimese üks eesmärke Maal on saavutada taasühinemine oma surematu teadvusega.“ Nendes väidetes on jälle taas selge viide inimese elu jätkumisse pärast tema surma. Seda et inimese elu jätkub pärast surma just kosmosetulnukate maailmas, viitab asjaolu, et ufo pardal on röövitud inimesi viidud kehavälisesse olekusse. „Ka ütles ta, et aega ei ole, vaid selles võib liikuda nii hästi edasi kui ka tagasi.“ Selline väide kinnitab selgelt, et maavälised tsivilisatsioonid on võimelised ajas rändama ehk teleportreeruma ajas ja ruumis. Teistes ufo juhtumites on välja tulnud, et tulnukad loovad aegruumi tunneleid, et läbida kosmoses ülisuuri vahemaid. Ja füüsika seaduste järgi analüüsides pole midagi imestada, et kui tsivilisatsioon on võimeline looma aegruumi tunnelit, siis on tsivilisatsioon võimeline ka rändama ajas. Ajas rändamine on kosmoses 34

liikumise alus. Kui inimkond on tulnukate geneetiline eksperiment, siis ükski eksperiment ei saa kesta tuhandeid aastaid. Kuna tulnukad on võimelised ajas rändama, siis inimkonna geneetiline eksperiment on ajaliselt palju lühem, kui see meile maa inimestele tundub.

Naistulnuka väide „aega ei ole“ on põhimõtteliselt identne ühe teise ufo juhtumist ilmneva tulnuka väitega. Näiteks Orfeo Angelucci juhtumi korral on tulnukad öelnud talle aga järgmist: „Elu kõrgemates faasides ajadimensioon kaob ja rännuvõimalused ületavad inimese praegusi arusaamisvõimalusi.“ Kahe väite sarnasus kahe erineva juhtumi puhul on ilmne. Seda, et aega tegelikult ei ole olemas, tõestab ka Maailmataju ajas rändamise füüsikateooria, millest ilmneb, et tulnuka väide „aega ei ole“ on tegelikult füüsika seadustega täiesti kooskõlas.

Soomes asuvas Mikkeli vallas elanud remondimehele Toivo Kovanenile on kosmosetulnukad ennast näidanud lausa mitmeid kordi. Toivo on saanud nende olenditega üpris pikalt suhelda ja saanud teadmisi nende kohta. Toivo juhtum on samuti märkimisväärne sellepoolest, et nendest lähikontaktidest tuleb välja tulnukate seos meie ( s.t. inimeste ) religiooniga: Toivo: „Siis ta rääkis, et mind on aktiivselt jälgitud 17 eluaastast peale. Mõtlesin, et siin peab midagi pistmist olema vaimuilmaga, ja küsisin, kas Piibel on tõde. Ta ütles: „Teie Piiblis on õigeid jooni, aga sellesse on segatud palju inimlikku, nii et tuuma on raske leida.“ Aga põhitõdedest peaks seal midagi olema.“ Pärast seda korda tuli järgmine ehk juba kolmas kord kontakt nende kosmoseolevustega. Sellest korrast rääkis Toivo nõnda: „Ta seletas umbes nii, et ma ei tule enam siia, kui saan sellest siin vabaks. Minust saab üks neist.

Küsisin, kas siis tulevad teised siia askeldama, aga ta ei vastanud. Siis ta ütles, et nemadki on mingi vaheaste, et ka neist on midagi kõrgemat.“ „Muuseas ma küsisin tubaka kohta, et kas see on patt. Ta ainult naeris, ütles, et usuasju ei peaks siia segama. Aga ühendus neil olevat.“ „Ma pole sellest elust kuidagi viisi küllastunud, kuigi mulle on lubatud elu jätkumist mingis muus kehas.“ „Muuseas, mul on soovitatud kuulata muusikat, s.t.

Beethoveni 5 sümfooniat ( Saatuse sümfoonia ), seal on minu arusaamise järgi midagi neist.“ Avaldatud katkend oli lindistatud 14 juulil 1970 aastal. (UFO-päevikud, lk. 295–298 ) „Seejärel tuli kolmas kord. Ta seletas umbes nii, et ma ei tule enam siia, kui saan sellest siin vabaks. Minust saab üks neist.“ Mida küll tulnukas mõtles väite all „kui saan sellest siin vabaks“? Vabaduse mõiste seostub enamasti vanglaga. See tähendab, et viimane väide tulnuka poolt vihjab jälle taas sellele, et elu Maal on tegelikult kui elu vanglaplaneedil, mida maavälised olendid ise nimetavad „puhastustule maailmaks“. See tuleb välja ka paljude teiste ufojuhtumite kirjeldustest, mille korral on inimesed väidetavalt astunud kontakti mõne maavälise tsivilisatsiooni esindajaga. „Ma pole sellest elust kuidagiviisi küllastunud, kuigi mulle on lubatud elu jätkumist mingis muus kehas.“ Ka see väide vihjab selgelt sellele, et inimese elu jätkub pärast tema füüsilist surma. Sellest on võimalik järeldada, et inimese elu pärast surma jätkub teissuguses kehas, mitte enam bioloogilise kehana. Arvestades seda, et inimeste surmalähedaste kogemuste ehk SLK-de ajal, mille korral on inimesed väljunud oma kehadest, nähakse valgusolendeid, siis seega inimese elu pärast surma jätkub „valguskehana“ ehk elektromagnetväljana, mitte enam bioloogilise kehana. „Siis ta ütles, et nemadki on mingi vaheaste, et ka neist on midagi kõrgemat.“ See on huvitav väide maavälise kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni esindajalt, sest inimese ettekujutus tulnukate maailmast baseerub tavaliselt Hollywoodi ulmefilmidest nähtuga. Tulnukate tehnoloogia on inimkonna tehnilisest tasemest kindlalt arenenum ja seda oskavad inimesed Maal ettekujutada luues suurepäraseid fantaasiaromaane ja linateoseid. Kuid tekib küsimus, et mis saab siis nende arengust veel kõrgemat olla nagu praegu siin tulnukas inimesele väidab. Kuidas saab kõrgelt arenenud tehnoloogiast olla midagi veel arenenum? Tulnuka 35

väide ja ka vastus sellele viimasele küsimusele paistab olevat Orfeo Angelucci juhtumis, kui tulnukas andis talle teada järgmist: „Enamarenenud ruumiolendite elutalitlus inimesele senitundmatutes dimensioonides ei vaja mingit liiki ruumisõidukeid, ent neid rakendatakse vajaduse korral inimesele materiaalsete ilmutuste loomiseks. Elu kõrgemates faasides ajadimensioon kaob ja rännuvõimalused ületavad inimese praegusi arusaamisvõimalusi.“ Viimane tulnuka poolt tulenev väide viitab selgelt „vaimudimensioonile“, mille korral esineb kehast väljunud olekus eksisteerimine. Meie tunneme seda inimeste surmalähedaste kogemuste kirjeldustena, mille korral on inimesed oma kehadest väidetavalt lahkunud ja eksisteerinud ainult valgusena. Sellises seisundis on nähtud ka tunneleid, milles saab väga kiiresti liikuda. Sellest kõigest on võimalik teha ainult üks järeldus. Nimelt mistahes tsivilisatsioonist, mis on välja arendanud kõrgtehnoloogia mistahes tasemele, on kõrgem arenguaste ainult „vaimudimensioon“, mida me mõistame kehast väljunud oleku eksisteerimisena ( näiteks inimese surmalähedaste kogemuste ajal nähtuga ). Sellisel juhul eluvormide elutalitlus „ei vaja mingit liiki ruumisõidukeid“, täpselt nii nagu tulnukas inimesele väitis. „Mulle on jäänud ettekujutus, et siin on mõningaid, kes oleks kõlblikud nendega kaasa minema. Aga siin on kuuldavasti sihuke koht... kuidas nad seda kutsusidki, et ainult inimesel on täielik valikuvabadus. Mina küsisin, kas neil pole. Nad vastasid, et mingisugused põhimõtted – ei mina saanud tolku, mis neid takistab. Me olevat selles suhtes just nagu heas olukorras.“ Inimese valikuvabaduse all võib mõista Maa kui vanglaplaneedi kontekstist lähtudes hea ja kurja või teaduse ja religiooni vahelist valikut, mis võib olla teadliku või alateadliku iseloomuga. Maa on kui vanglaplaneet, mis tuleb välja paljudest teistest ufo juhtumitest. Näiteks Orfeo Angelucci ufojuhtumi korral on maavälised olendid ehk kosmosetulnukad talle teada andnud järgmist: „Iga isik Maal ja sellega külgnevate ilmutuste tasandil on kindlalt reostunud kas positiivselt – progressi seisukohalt, headuse suunas või negatiivselt – regressi seisukohalt, kurjuse suunas. ...Kõigest sellest silmaga nähtavast ilust hoolimata on Maa puhastustule maailmaks planeetide keskel, mis arendavad mõistuslikku elu. Vihkamine, egoism ja kurjus tõusevad selle paljudest osadest kui sünge udu. ...Maa agressiivsed inimesed taotlevad teaduslikku arengut ja selle nimel tulistaksid nad meie sõidukid alla, kui nad suudaksid.“ Nendest väidetest on selge, et Maa on kui vanglaplaneet ehk puhastustulemaailm. Puhastustuli seisnebki inimeste täielikus valikuvabaduses – selles, et kas indiviidi olemus kaldub kriminaalsusele ehk kurjuse suunas või mitte. Sellest järeldub ka see, et kriminaalsetel inimestel planeedil Maa ootavad ees karistused alles pärast nende surma, mitte aga Maa peal elades. See kõik on aga väga sarnane kristluses esineva patukahetsuse ja puhastustule teoloogia õpetusega, mille korral on nii, et kui inimene kahetseb oma patte siinpoolses maailmas, siis teispoolsuses on tema patud lunastatud ja ei järgne pärast surma mitte karistus vaid inimesele saab osaks igavene elu ja õndsus. „Puhastustule“ peavad inimesed läbima pärast surma, kuid osalt võib puhastustule all tõlgendada ka maapealset elu, mille korral sõltub inimese elu pärast surma sellest, et milliseid valikuid on ta maapealses elus teinud.

1965. aasta 7 augustil Venezuelas Caracase lähedal leidis aset UFO-juhtum, mis pärineb otseselt Ameerika Ühendriikide atmosfäärinähtuste uurimise komisjoni APRO annaalidest. Kontakt leidis aset Venezuela pealinnast Caracasest 50 – 60 kilomeetri kaugusel San Pedro de los Altos hobusefarmi läheduses. „Kuna kõnealuse juhtumi puhul oli tegu kolme mehega, kellest kaks olid vana, maineka ja suure firma juht ja omanik ning kolmas tuntud arst, günekoloog, ja kes arvasid, et nende lugu võib esile tulla ilma nende nimedeta.“ Need kolm meest sattusid kosmosest saabujatega telepaatilisel teel kontakti. Seda, mida tulnukad neile rääkisid, on esitatud lühidalt järgnevalt: „Tulime Orionilt. Oleme sellel planeedil rahu asjus. Uurime inimese psüühikat, et seda kasutada. Meie ümber on seitse asustatud planeeti: Maa, Saturn ja kaks sateliiti Epsilon ja Kristofix, Kelpis, Orion ja väikeplaneet Suures Vankris.“ „Need ( lendavad taldrikud ) on 36

gravitalides ja nad liiguvad kogutud päikese energia abil, mis arendab tohutut magnetilist jõudu.“ „Ühtedega ( s.t. lendavate taldrikutega ) lendavad spacitamelesed ja teistega mechanistotelesed. ( Võiks arusaada, et ruumiinimesed ja robotid ).“ „On olemas morphusja amorphusolendid. Meie oleme morphuse liiki ja enam üksteise sarnased kui need, kes on Suurest Vankrist ja kes on umbes 90 sentimeetri pikkused.“ Tulnukad olevat ka meie keskel ja neid olevat lausa „2 417 805“. Üllatav ja tähelepanuväärne on see, et see liik, kellega need kolm meest kontakteerusid, ei ole teinud inimestega ristsugutust ega viinud inimesi Maalt endaga kaasa. Kuid sellegipoolest nad uurivad uute olendite loomise võimalust ja on ainult loomi endaga kaasa viinud. „Kristofix on loomaaed. ( Hispaania keeles kõlas see teravmeelselt – Fitozooloplanetologeico ). See on Linnutee rikkaim ja seal on teile täiesti tundmatuid loomaliike.“ „Te ei mõista niisugust elu ( s.t. amorphusolendite elu ). Need on olendid, kes elavad crisostelis, sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust.“ „Mälestuses olid veel mõningad episoodid, teate iseloomuga, nagu: „Nad on pärit meist ja amorphusolendid on omakorda pärit nendest. Väljaspool Linnuteed on „vastupidist elu“.

Nad tulevad jätma tõendusi oma olemasolust mitmele poole maakeral.“ (UFO-päevikud, lk.

61–63) “Caracase lähedal hilisel pärastlõunal asetleidnud juhtumit ei ole asjaosaliste sotsiaalse positsiooni tõttu kunagi kohalikele lugejatele avaldatud. Informatsioon pärineb Ameerika Ühendriikide atmosfäärinähtuste uurimise komisjoni APRO annaalidest. Kuna kõnealuse juhtumi puhul oli tegu kolme mehega, kellest kaks olid vana, maineka ja suure firma juht ja omanik ning kolmas tuntud arst, günekoloog, ja kes arvasid, et nende lugu võib esile tulla ilma nende nimedeta, siis piirdume siinjuures vaid järgneva impersonaalse looga.“ (UFOpäevikud, lk. 61). Selle juhtumi puhul on erakordne loo allikas. Igasuguse UFO-juhtumi teadusliku analüüsi või tõsiseltvõetavuse üle saab otsustada juhtumi allika usaldusväärsuse tasemest. See on tegelikult kogu ufoloogia üks olulisemaid ja isegi peamisi uurimismeetodeid – analüüsida ja väga täpselt dokumenteerida UFO-juhtumite allikaid, mille põhjal saab otsustada nende juhtumite usaldusväärsuse üle. On täiesti selge, et kui mingi UFO-juhtumit on avaldanud ja ka ise uurinud ( õigusteaduse keeles öelduna seda “menetlenud” ) ülikoolide ehk teadusasutuste professorid või sõjaväelased, siis see on kindlasti usaldusväärsem allikas, kui näiteks naabrimehe Kalle jutustus kohalikule väljaandele. Nii on ka antud juhtumi puhul, sest seda juhtumit on uurinud ja analüüsinud juba oma ala eksperdid, mis on antud tekstis ka ilusti viidatud. Kõige suurema usaldusväärsusega allikad tulevad reeglina riikide valitsusasutustest ja endistest või praegustest sõjaväelastest, kellel on ilmselged kokkupuuted salajaste või kinnimätsitud juhtumitega. „Doktor võttis juhtpositsiooni ja hakkas esitama küsimusi, mille vastused, nagu ta väitis, saabusid telepaatiliselt ja kõigile kolmele, kelle vestlusest on need hiljem ka kirja saanud.“ „Üllatuseks kuulsid nad häält, mis ütles hispaania keeles: „Ärge kartke, rahunege!“.

Olendite huuled ei liikunud. Hääl oli otse peas, ajus, mis hämmastas kõiki. Vastaspool tajus seda ja teatas: „Me räägime teile vahetult.““ Kõikidest tulnukate lähikontaktide juhtumitest tuleb välja, et kõik maavälised tsivilisatsioonid on võimelised suhtlema ehk kommunikeeruma viisil, mida me mõistame telepaatiana. See tähendab, et telepaatia on ilmselt peamine suhtlusvorm, mida maavälised mõistusega intellektid viljelevad ja see tuleb välja väga paljudest ufojuhtumitest. Näiteks telepaatiast on juttu ka järgmises ufojuhtumis: „Küsisin itaalia keeles, kust ta tuleb, ja enne kui jõudsin küsimuse lõpetada, kuulsin peas vastust“, „Mõtte ja teatud kiirguse kaudu pidid nad suutma sooritada mõningaid asju, mida me ei oska isegi kujutleda.“ ( Walter Rizzi juhtum ). Telepaatiline suhtlusvorm on tõepoolest äärmiselt tavaline maaväliste tsivilisatsioonide esindajatega kontakteerumisel. „Tulime Orionilt. Oleme sellel planeedil rahu asjus. Uurime inimese psüühikat, et seda kasutada. Meie ümber on seitse asustatud planeeti: Maa, Saturn ja kaks sateliiti Epsilon ja 37

Kristofix, Kelpis, Orion ja väikeplaneet Suures Vankris.“ „Kristofix on loomaaed. ( Hispaania keeles kõlas see teravmeelselt – Fitozooloplanetologeico ). See on Linnutee rikkaim ja seal on teile täiesti tundmatuid loomaliike.“ Sellised väited tõestavad, et maavälised tsivilisatsioonid ei ole pärit teistest dimensioonidest või paralleeluniversumitest, vaid ikka samast Universumist, milles eksisteerime ka meie – inimesed, kuid ainult teistelt planeetidelt. Selline ettekujutus vastab inimese tavaloogikale ja ulmefilmides visualiseeritud stsenaariumitega, mille korral „väikesed rohelised mehikesed külastavad meie Maad kaugetelt planeetidelt“. Nende koduplaneedid võivad olla pärit Linnutee galaktikast või teistest galaktikatest ehk väljaspool meie kodugalaktikat. Sellised juhtumid viitavad väga selgelt sellele, et väljaspool Maad on väga paljud planeedid asustatud mõistusliku eluga, mis eksisteerivad erinevate liikidena. See tähendab, et Maad külastavad erinevatest liikidest tulnukad.

Küsimusele, et „Kas teiesarnaseid olendeid on meie keskel?“ vastati, et „Jah! 2 417 805.“ Selline avaldus on päris jahmatav. Kui tulnukad tõepoolest vahel külastavad meie kallist Maad, siis on võimalik järeldada, et maavälised olendid eksisteerivad ka meie keskel, inimeste kehadena. Küsimus on ainult selles, et mida nad siin Maa peal teevad. Vaevalt, et nad lihtsalt elu elavad jättes maha sellise elukvaliteedi, mis on nende koduplaneetidel. Võib arvata, et need olendid meie keskel mitte ei „ela“ tavamõistes „elu“, vaid nad on pigem siin planeedil töö asjus. Nad töötavad siin mingite eesmärkide nimel, millest me võime ainult spekuleerida. Näiteks hoiavad nad inimühiskonna arengul silma peal, kannavad ette inimeste progressist ja eluteedest nende koduplaneetide valitsustele, suunavad või lausa takistavad inimeste loodud teaduse ning kultuuri progressi ja palju muud. Nad teevad seda kõike varjatult, olles ise tavaliste inimeste välimustega ja teatud riikide kodakondsustega. Ikka selleks, et mitte tähelepanu äratada. „Kuidas lendavad taldrikud liiguvad?“ „Pahandatud nimetusest „lendav taldrik“, vastas olend: „Need ei ole lendavad taldrikud. Need on gravitalides ja nad liiguvad kogutud päikeseenergia abil, mis arendab tohutut megnetilist jõudu.“ Nad suudavad valitseda raskusjõudu. Selline avaldus on tegelikult kooskõlas füüsika reeglitega. Mõiste „gravitalides“ sisu tähendust ei ole küll teada, kuid sellegipoolest võib arvata, et see on seotud kuidagi gravitatsiooniga eesliite „gravita...“ järgi. Albert Einsteini järgi on gravitatsioon aegruumi kõverdus, mida põhjustavad suured massid. Kuid aegruumi kõverdust põhjustavad ka väga kõrged energiad, kuna relatiivsusteoorias kehtib massi ja energia ekvivalentsuseprintsiip ehk E = mc2. Energia on näiteks elektri- ja magnetväljal, mida tekitab elektrilaeng. Laengu poolt tekitatud energiaväli on võimeline aegruumi kõverust esile kutsuma ja sellest tulenevalt on võimalik järeldada, et tekitatud aegruumi kõverusega mõjutavad ufod Maa raskusvälja ehk Maa loodud aegruumi kõverust. Nende kahe omavahelisel interaktsioonil toimubki nö. „antigravitatsioon“, mis detailides kätkeb endas veel palju mõistatusi. Kuid see saab toimuda ainult siis kui välja energia on tohutult suur ehk väljatugevus on märkimisväärselt kõrge. Ühekorraga seda saavutada ei ole võimalik ja seetõttu „ ...nad liiguvad kogutud päikese energia abil, mis arendab tohutut magnetilist jõudu“.

Küsimusele „Kas kõigi seitsme planeedi elanikud on ühesugused või samanäolised?“ vastas olend, et „Ei. On olemas morphus- ja amorphusolendid. Meie oleme morphuse liiki ja enam üksteise sarnased kui need, kes on Suurest Vankrist ja kes on umbes 90 sentimeetri pikkused.“ Küsimusele „Mida te mõtlete amorphusolendi all?“ vastas olend, et „Te ei mõista niisugust elu. Need on olendid, kes elavad crisostelis, sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust“. Sellised avaldused on selle juhtumi puhul ühed kõige olulisemad. Me küll ei tea täpselt mida tähendab mõiste „crisostelis“, kuid sellegipoolest võib kindlalt järeldada, et morphusolend on bioloogiline eluvorm nagu inimene ja amorphusolend on „mittemateriaalne eluvorm“ ehk valgusena eksisteerivad eluvormid nagu näiteks kehast 38

väljunud inimene. Lihtsustatult võib öelda, et kogu Universumis eksisteerivad mõistuslikud eluvormid liigituvad suures plaanis ainelisteks või „mitteainelisteks“. Amorphusolend on meie mõistes kui „vaimolend“, kes ei sõltu enam närvitegevuse arengust. Kui inimene väljub oma kehast, siis võib teda nimetada juba amorphusolendiks, kelle keha ehitus pole enam bioloogiline, vaid omatakse selle asemel „valguskeha“. „Väljaspool Linnuteed on „vastupidist elu“.“ Morphus- ja amorphusolendite liigituse kontekstist lähtudes võib järeldada, et Linnutee galaktikas asustatud planeetidel eksisteerivad morphusolendid ehk bioloogilised eluvormid, kes on võimelised sigima ja andma edasi järglasi. Kuid väljaspool Linnuteed on selgelt ülekaalus amorphusolendite vorm, keda me mõistame „vaimolenditena“ ja kes ei ole võimelised sigima bioloogilise keha puudumise tõttu. „Vastupidine elu“ on väljendatud samuti morphus- ja amorphusolendite kontekstis, milles leidub tõepoolest omavahel vastandlikke mõisteid nagu näiteks morphus... ja amorphus..., keha ja vaim, aine ja väli, sigimisvõimelisus ja mittesigimisvõimelisus jne.

Sigimine on Maal bioloogilise elu üks põhitunnuseid, mille vastandiks ongi mittesigivus. „Nad tulevad jätma tõendusi oma olemasolust mitmele poole maa keral.“ Arvestades maaväliste olendite käitumismustrit paljudes tuntud ufojuhtumites, võib sellest avaldusest siiski järeldada, et siin ei ole mõeldud teaduslikke tõendeid nende olemasolust, vaid nad soovivad inimeste usku nende olemasolust ehk „nad tulevad jätma tõendusi oma olemasolust läbi inimeste usu“. See tähendab, tulnukad soovivad seda, et inimesed usuksid nende olemasolu ja et inimesed tajuksid, et nad ei oleks Universumis üksi. „Mälestuses olid veel mõningad episoodid, teate iseloomuga, nagu: „Nad on pärit meist ja amorphusolendid on omakorda pärit nendest.““ Selline teave on antud juhtumi korral kõige olulisem, sest see langeb kokku ka paljude teiste ufojuhtumitest saadud informatsiooniga.

Siit järelduvad väga paljud tõsised aspektid nagu näiteks religiooni ja tulnukate omavaheline seos, inimkonna päritolu ja tulnukate missioon inimkonnaga. „Nad on pärit meist“ tähendab seda, et osa tulnukate ehk maavälise mõistusliku bioloogilise liigi on loodud inimliigist ja seega arvatavasti geneetiliste mutatsioonide või kombinatsioonide tulemusena. See tähendab seda, et uus mõistuslik bioloogiline liik on loodud inimliigi ja ühe teise tulnukate rassi geneetilise kombinatsiooni tulemusena. Uut liiki saab luua ainult geneetiliste manipulatsioonide tulemusena. „ ...ja amorphusolendid on omakorda pärit nendest“ järeldub, et amorphusolendite liik ehk meie mõistes „vaimolendid“ on loodud omakorda uuest tulnukate liigist. Siit on huvitav järeldada, et maavälised tsivilisatsioonid loovad uusi liike ja etnost geneetiliste manipulatsioonide tulemusena eluvormide liikide ( s.t. genofondi ) rikastamise eesmärkidel, kuid samas on nende lõppeesmärk „toota“ juurde amorphusolendid. Ärme unusta seda, et amorphusolend kui „vaimolend“ ei ole võimeline sigima, kuna neil puudub bioloogiline keha ja seega sigimiseks vajalikud bioloogiliskeemilised süsteemid ja protsessid. Ka inimesest saab amorphusolend, kui tema füüsiline ( s.t. bioloogiline ) keha sureb ja oma kehast lahkudes eksisteerib inimene valgusena väljaspool aja- ja ruumidimensioone. Kogu selline hierarhia on väga sarnane Piiblis tuntud Jumala kolmainsusega, mille korral esineb Jumal kolmes erinevas olekus korraga – Isa, Poja ja Pühavaimuna. Piibli kontekstis on Isa Jumal ise, Poeg Jeesus Kristus ja Pühavaim on Jumala armastus. Kuid praegusel antud kontekstis võib „Isa“ all tähendada hoopis vanemat maavälist mõistuslikku liiki, „Poja“ all aga loodud uut mõistuslikku liiki ( mis on loodud inimliigi kaasabil ) ja „Pühavaimu“ all amorphusolendite liiki, mis meie tavamõistes on „vaimolendid“. Selline konspektsioon võib esmapilgul tunduda naeruväärne ja isegi ketserlik, kuid sellegipoolest langeb selline hierarhia väga täpselt kokku väga paljude teiste ufojuhtumitest saadud informatsiooniga. Pealegi amorphusolendi kui mõiste eesliide „amor...“ tähendab hispaania keeles „armastust“ ja seega on amorphusolend kui „armastusolend“. Ka see on üsna tabav kokkulangevus, sest SLK-de ajal, mil inimene väljub oma kehast, nähakse valgusolendeid, kellest „kiirgab“ välja kujuteldamatu armastuse ja 39

õndsuse tunne.

Küsimusele „Kas olete teinud meiega ristsugutist?“ vastas olend: „Ei. Kuid me uurime uute olendite loomise võimalust.“ Küsimusele „Kas teie hulgas on tehtud ristsugutist?“ vastas olend, et „Jah“. Küsimusele „Kas olete viinud Maalt inimesi endaga kaasa?“ vastas olend, et „Ei. Ainult loomi. ...“. Sellised avaldused näitavad väga selgelt seda, et maavälised olendid loovad uusi eluvorme ehk uut etnost. See tundub olevat nende üks põhilisi tegevusalasid, kuna selline info tuleb välja peaaegu kõikidest ufojuhtumitest, mille korral on inimene astunud lähikontakti maavälise mõistusliku olendiga. Kuid antud konkreetsetest avaldustest nähtub, et nemad ehk uus loodud mõistuslik liik ( mis on inimsooga geneetiliselt suguluses ) ei tee inimliigiga otseselt enam midagi, ei ristsugutist ega ei korralda isegi inimrööve. Seda teostavad ilmselt mõned teised ( vanemad ) maavälised tsivilisatsioonid, sest Maad külastavad eri liike tulnukaid ja erinevatest ufojuhtumitest nähtub ka inimröövide korraldamine, mille korral teostatakse paljunemisega seotud meditsiinilisi protseduure röövitud inimese bioloogilise kehaga.

Ameerika Ühendriikide UFO-uurijad Bryant ja Helen Reeve on uurinud paljusid kontaktisikuid ja kirjutanud sellest ka raamatu „Lendava taldriku palverännak“ ( „The Flying Saucer Pilgrimage“ ).

Seal on kirjeldatud ühte tuntud juhtumit, mille korral on itaalia päritolu Orfeo Angelucci pidevalt kontaktis maaväliste olenditega. See juhtum on ka selles mõttes eriline, et annab üsna detailse ülevaate maavälise elu olemusest ja korraldusest ning nende olendite seosest meie religiooniga.

Orfeo Angelucci kontakt tulnukatega kestsid mitmeid aastaid ( kontakt toimus 1946 ja 1952 aastal ).

Järgnevalt on lühidalt esitatud see materjal, mida kontakti ajal on maavälised olendid Angeluccile teada andnud ehk „et illustreerida Angelucciga kokku puutunud ruumiolendite loomust ja nendelt tulevat informatsiooni, tsiteerin mõne näitega Angelucci hilisemaid kirjatöid B. ja H. Reeve´i kaudu“: „Maad külastavad ka teiste planeetide ruumisõidukid ja kõik teevad seda sõbralikel ja abistavatel põhimõtetel. Neid on näinud väga paljud inimesed, kuid need laevad on võimelised eksisteerima mitmesugustes, ka nähtamatutes seisundites. Paljud ruumisõidukid on saavutanud kiiruse, mis läheneb valguse omale. Enam arenenud ruumiolendite elutalitlus inimesele senitundmatutes dimensioonides ei vaja mingit liiki ruumisõidukeid, ent neid rakendatakse vajaduse korral inimesele materiaalsete ilmutuste loomiseks. Elu kõrgemates faasides ajadimensioon kaob ja rännuvõimalused ületavad inimese praegusi arusaamisvõimalusi.“ „Angeluccile öeldi, et Maad on sageli kutsutud kurbuse koduks ja sellisena oleme silmitsi kriisiga, mida hakatakse ajaloos nimetama suureks õnnetusjuhtumiks. Ruumiinimesed on siin selleks, et meid abistada niipalju kui nad kosmiliste seaduste piires sellel kriitilisel perioodil võivad. Ruumiinimestel pole illusioone meie toimetulekust, inimkonna ärkamisest kolmedimensioonilisest unenäost.“ „Orfeo Angelucci juhtum pakub sobiva võimaluse uurida probleemi, millega põrkuvad silmast silma ka ruumiolendid, püüdes oma loomust Maa inimesele avaldada. Neile oli see probleemiks isegi sellisele vaimselt arenenud indiviidile lähenedes, märgates tema langemist kahtlustesse, hirmutundesse ja muresse oma terve mõistuse pärast. See pole kaugelt naerukoht. Paljud sealpoolsed teated rõhutavad, et suurim barjäär Maa inimese sisenemisel maailmaruumi on psühholoogiline – tema kontrollimatu hirm, avastades, kui iseäralik on maailmaruum, ja hullumeelsuse hädaoht.“ „Inimene arvab enese olevat tsiviliseeritud olendi, kuid sageli on tema mõtted barbaarsed ja tundepuhangud surmavad. Maa agressiivsed inimesed taotlevad teaduslikku arengut ja selle nimel tulistaksid nad meie sõidukid alla, kui nad suudaksid. Inimese materiaalne teadlikkus on vennaliku armastuse kasvust ja vaimsest mõistusest tema südames juba kaugele ette jõudnud. Selles seisneb praegune oht. Pole lubatud inimliku teaduse hävituslikule faasile toetust osutada. Me töötame Maal selle teaduse suunamiseks ülesehitavate eesmärkide poole. Maa evolutsioon on areng piina, kurbuse, patu, kannatuse ja füüsilise surma illusiooni kaudu. Iga isik Maal ja sellega 40

külgnevate ilmutuste tasandil on kindlalt reostunud kas positiivselt – progressi seisukohalt, headuse suunas või negatiivselt – regressi seisukohalt, kurjuse suunas. Sellest momendist alates nutame koos teiega Maa ja tema laste pärast. Kõigest sellest silmaga nähtavast ilust hoolimata on Maa puhastustule maailmaks planeetide keskel, mis arendavad mõistuslikku elu. Vihkamine, egoism ja kurjus tõusevad selle paljudest osadest kui sünge udu. Uskuge mind, kõik evolutsioonid ei sarnane Maa omaga, hoolimata teie teadlaste praegusest usust.

Inimese üks eesmärke Maal on saavutada taasühinemine oma surematu teadvusega. Kõik ruumirännuks võimelised intellektid võivad lugeda mõtteid ja näha tundepuhanguid.“ „Peaaegu kõigil kolmedimensioonilistel olenditel puudub arusaamine meist ja üldse võime mõista ekstradimensioonilisi olendeid. Meie näeme Maa indiviide sellisena, nagu nad igaüks tõeliselt on, mitte aga sellisena, nagu neid tajub piiratud meeltega inimene. Me loodame anda inimestele sügavamat teadmist ja arusaamist nende tõelisest loomusest ning suuremat teadmist evolutsiooni kriisidest, millega on olnud ja millega tuleb tegemist.“ „Teie Õpetaja ütles teile, et Jumal on armastus ja nendes lihtsates sõnades võib leida kogu Maa ja välismaailmade saladuste võtme.“ „Meie kettad või teie poolt nimetatud lendavad taldrikud on aegruumi raamistikus teile saabuva elavast surmast ülestõusmise kuulutajad.“ „Angeluccile öeldi, et ruumiolendid on märganud inimeste humoristlikku ja skeptilist suhtumist lendavatesse taldrikutesse, kuid nad ei kritiseeri seda, sest tunnevad meie vajadust muutuda nendest teadlikkuks järk-järgult.“ „Vähesed usuvad või isegi kuulevad sinu lugu meiega kohtumisest – sinu jutt ei muuda mingil määral maapealseid seisukordi, samuti ei kiirenda ega aeglusta meie kohtumine ühtki sündmust Maal. See võib anda mõnele suurt usku ja sisemist veendumust, kuid need on väärtuslikud vähesed.“ (UFO-päevikud, lk. 20– 25) „Bryant ja Helen Reeve lisavad vahendatavale materjalile oma ääremärkusena: „Kui mõned neist seisukohtadest osutuvad teatud lugejatele häirivaks, siis tuletage palun meelde, et igaühel on õigus tõlgendada kettafenomeni endale sobival viisil. Meie töö on erauurijate oma ja me oleme püüdnud jääda eelarvamusteta ja erapooletuks nii palju kui võimalik.““ (UFO-päevikud, lk. 25) „Maad külastavad ka teiste planeetide ruumisõidukid ja kõik teevad seda sõbralikel ja abistavatel põhimõtetel.“ See näitab seda, et Maad külastavad eri liikidest tulnukad, kes võivad olla pärit erinevatest planeetidest ja isegi erinevatest galaktikatest. Ettekujutus ainult ühest liigist tulnukate rassist, kes külastavad vahel meie Maad, ei pea seega paika. Tundub, et asustatud planeete väljaspool Maad on üsna palju ( täpset arvu ei oska küll öelda ). „Paljud ruumisõidukid on saavutanud kiiruse, mis läheneb valguse omale.“ See väide on kooskõlas füüsika seadustega, mis ütleb meile seda, et valgusest kiiremini ei ole võimalik liikuda. Sellest järeldub see, et ka ufod ehk maaväliste tsivilisatsioonide sõiduvahendid ei saa liikuda kiiremini kui valgus vaakumis, vaid ainult selle lähedase kiirusega. Füüsika seaduste järgi teisenevad aeg ja ruum välisvaatleja suhtes, kui keha liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis. Seetõttu on nende ruumisõidukid võimelised ka ajas rändama tulevikku, sest valguse lähedase kiirusega esinevad juba märgatavad ajavahed. Aja ja ruumi teisenemise tõttu peab füüsikalise keha kineetiline energia olema väga suur, et läheneda valguse kiirusele vaakumis. Tänapäeva füüsikud on seisukohal, et ajavahe ei saa praktiliselt suureks osutuda, sest näiteks raketi kütusevaru ei saa ületada paljukordselt raketi enda kaalu ja suured ehk nn. relativistlikud raketikiirused ei ole seetõttu tehniliselt saavutatavad. Kuid tundub, et maavälised tsivilisatsioonid on selle füüsikateadusliku probleemi ära lahendanud.

Näiteks ühes teises ufo kontakti juhtumis ( Venezuela juhtum 1965. aastal 7. augustil San Pedro de los Altos ) on tulnukad inimesele mõista andnud järgnevalt: küsimusele „Kuidas lendavad taldrikud liiguvad?“ vastas maaväline olend Maa inimesele: „Need ei ole lendavad taldrikud. Need on gravitalides ja need liiguvad kogutud päikeseenergia abil, mis arendab tohutut magnetilist jõudu.“ Viimasest väitest on üsna selge, et kust tuleb nende lennumasinate liikumisenergia, et saavutada valguse lähedasi kiirusi. Selles ei ole tegelikult 41

midagi müstilist. Ka meie, inimeste, loodud kosmoselaevades saadakse energiat just päikeseenergiast ehk antud juhul päikesepatareidest. Ka maapealsed elektrijaamad on loodud taoliste patareide baasil. Nende võimsus ulatub sadade megavattideni. Loomulikult on need ufodega võrreldes väikesed võimsused, kuid mingisuguse ettekujutuse annab see kindlasti. Näiteks Päike annab Maale igas sekundis ligikaudu 30 miljardit MJ energiat, mis võrdub mitme miljoni hiidhüdroelektrijaama energiaga. „Elu kõrgemates faasides ajadimensioon kaob ja rännuvõimalused ületavad inimese praegusi arusaamisvõimalusi.“ See tähendab nüüd seda, et valgusest kiiremini ei ole küll võimalik liikuda, kuid sellest hoolimata ületatakse väga suuri vahemaid ruumis väga lühikese ajaga. Seda võimaldavad aegruumi tunnelid, mille läbimise korral jõutakse hetkega kaugele sihtkohta. Ajadimensiooni kadumise all on mõeldud seda, et väljaspool aega ei eksisteeri enam aega ja ajarännak ise ei võta enam aega. Ajas rändamine on kosmoserändude uuttüüpi rakendus, mille korral sihtkohta jõudmine ei võta enam aega ehk toimub teleportatsioon. Aja- ja ruumiteleportatsiooni võimaldab aegruumi tunneli läbimine, mis toimubki hetkega. Aegruumi tunnelite olemasolu on ennustanud ka Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria, mis käsitleb kõveraid aegruume ehk gravitatsiooniväljasid. On täiesti loogiline ja ratsionaalne eeldada, et maavälised tsivilisatsioonid on võimelised looma aegruumi tunneleid ja neid transpordi vahenditena kasutama. „Enamarenenud ruumiolendite elutalitlus inimesele senitundmatutes dimensioonides ei vaja mingit liiki ruumisõidukeid ...“ See on otsene vihje sellele, mida me nimetame „vaimuilmaks“. Ruumisõidukite või üldse igasuguse tehnoloogia tarbimist ei vaja sellised olendid, mida me mõistame kehast väljunuteks. Meditsiinis tuntud surmalähedaste kogemuste ehk SLK korral väljub inimene oma kehast väljapoole aegruumi ja eksisteerib ainult valgusena. Ta näeb ka valgustunnelit, milles on võimalik väga kiiresti liikuda. Sellisel korral ei ole inimesel ega ka mingil muul olendil vaja mingit ruumisõidukit, et läbida lausa terve Universum. Aegruumi väline „dimensioon“ ongi inimese jaoks „senitundmatu dimensioon“, milles eksisteerib kehaväline inimene valgusena. Näiteks surmalähedaste kogemuste korral, mil inimene väljub oma kehast ja eksisteerib ainult valgusena, on inimesed tajunud aja eksisteerimise lakkamist. Seda aspekti on hästi kirjeldatud Irma Weiseni raamatus järgmiselt: „Iowa ülikoolis ( psühholoogiaprofessori Russel Noyes´i juhtimisel ) läbiviidud jälgimistöö tulemuste kohaselt räägivad kliinilises surmas viibinud sageli, et enne oodatavat surmahetke voolavad läbi aju sajad meeldivad mälestused. ...Küsitleti 59 isikut, kes olid mitmesuguste õnnetusjuhtumite tõttu sattunud surmaga silmitsi, ning nende läbielamised osutusid väga paljus sarnaseks. 80 % küsitletuist oli surmamomendi lähedal aja peatumise tunne.“ ( lk. 16 – 17 ). „Kui kaua selline seisund ( s.t.

SLK ) kestis, seda ei suutnud patsient öelda. Tegemist võis olla niihästi minutite kui ka tundidega. Ajataju kadus elamuse ajal täiesti.“ „Kaalutustunne oli suurepärane.“ „Oma raamatus „Das Geheimnis des Todes“ toob Šveitsi uurija Raoul Montandon ära Ameerika arsti Wiltse surmakogemuse: ...Usun, et olin täielikult teadvuseta. Muidugi ei söenda ma määrata selle seisundi ( s.t. SLK ) täpset kestvust, sest minuteil ja aastasadadel ei tundu sel juhul olevat mingit vahet.“ ( lk. 22 – 23 ). Sellisel kehavälise oleku juhul erineb elutalitlus Maa elust nii palju, et me ei oska seda isegi ettekujutada. „Enamarenenud ruumiolendite elutalitlus“ ja „ ...ekstradimensioonilised olendid...“ – nende all on mõeldud just neid „eluvorme“, keda nähakse inimeste surmalähedaste kogemuste ajal, mil inimene on oma kehast lahkunud. Need on ajast ja ruumist „väljas“ eksisteerivad „valgusolendid“. Nende eksisteerimise vorm seisneb ainult elektromagnetväljas ehk valguses. Sarnasele järeldusele jõudis ka väga tuntud UFO-uurija doktor Kenneth Ring, kes on suurepärase raamatu “The Omega Project” ( William Marrow, New York, 1992 ) autor.

Selles vaatleb doktor „ ...röövimisjuhtumeid sootuks erineva nurga alt psühholoogina, kes on spetsialiseerunud surmapiiril kogemuste uurimisele. Ta analüüsib nii tulnukate 42

inimröövide kui ka vahetute surmakogemuste peamisi statistilisi andmeid, jõudes järeldusele, et mõlemas peitub paljugi ühist, ning need kujutavad endast inimmõistuse evolutsiooni järgmist faasi, seisundi suunas, mida ta nimetab “Omegaks”.“ (Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia, lk. 88) „Nende tuleku põhjus on asjaolu, et Maa on jõudnud oma arengus hädaohtlikku punkti.“ „Suhtlemine koondus vestlusele Maa kriitilisest seisukorrast. Angeluccile öeldi, et Maad on sageli kutsutud kurbuse koduks ja sellisena oleme silmitsi kriisiga, mida hakatakse ajaloos nimetama suureks õnnetusjuhtumiks. Ruumiinimesed on siin selleks, et meid abistada nii palju, kui nad kosmiliste seaduste piires sellel kriitilisel perioodil võivad. Ruumiinimestel pole illusioone meie toimetulekust, inimkonna ärkamisest kolmedimensioonilisest unenäost.“ „Inimese materiaalne teadlikkus on vennaliku armastuse kasvust ja vaimsest mõistusest tema südames juba kaugele ette jõudnud. Selles seisneb praegune oht. Pole lubatud inimliku teaduse hävituslikule faasile toetust osutuda. Me töötame Maal selle teaduse suunamiseks ülesehitavate eesmärkide poole.“ Nende väidete mõistmisel ei tohiks olla raskusi.

Tänapäeva maailmas ( s.t. inimühiskonnas ) esinevad suured globaalsed keskkonna probleemid, mis aja jooksul aina tõsisemateks muutuvad. Näiteks kliimasoojenemine, liikide väljasuremine ja loodulikkude ressursside raiskamine. Nende mõju Maa ökosüsteemile on katastroofiline ja tulnukad püüavad selle vastu võidelda ( mitte otsese tegevusega, vaid nö. varjatult ). Aga need pole kaugeltki ainsad inimkonna probleemid. On veel terve rida globaalseid probleeme nagu näiteks tuumaoht, terrorism, sotsiaalne ebavõrdsus ja isegi inimeste materiaalne ahnus ja omakasu. Kõik need probleemid avaldavad üheskoos lõpuks nii suurt mõju inimkonnale, et tekib võimalus inimsoo enesehävitusliku faasi tekkimine.

Seda aga lubada ei saa ja seega tulnukad varjatult Maal tegutsevadki selle eesmärgi nimel.

Näiteks esineb islami terrorism, mille liikumise põhieesmärgiks on tžihaad ehk pühasõda ( uskmatutest puhastumine Jumalariigi loomiseks Maa peal ). Nendele tuumarelvade kättesaamise korral on täiesti katastroofilised tagajärjed. „Kui tulnukad püüavad oma loomust Maa inimesele avaldada, märkavad nad inimese langemist kahtlustesse, hirmutundesse ja muresse oma terve mõistuse pärast. See pole kaugelt naerukoht. Paljud sealpoolsed teated rõhutavad, et suurim barjäär Maa inimese sisenemisel maailmaruumi on psühholoogiline – tema kontrollimatu hirm avastades, kui iseäralik on maailmaruum ja hullumeelsuse hädaoht.“ Esitatud väited näitavad kõige suuremat probleemi või põhjust, et miks maavälised tsivilisatsioonid ei võta inimkonnaga avalikku kontakti. Põhjus peitub inimese psühholoogias ja see on väga tõsine probleem.

Lühidalt ja piltlikult võiks väljenduda nii, et inimese psüühika kontakteerumine ja kohanemine tulnukate rassi ja maailmaga ei saa olla sisuliselt võimalik, kui inimühiskonnas esinevad sellised sotsiaalsed nähtused nagu homofoobia, rassism, ksenofoobia ja agressiivsus. Kõik need sotsiaalsed ilmingud tulenevad sellest, et inimkond on loomaliku päritoluga ja vastavalt evolutsioonile on inimestes säilinud nimetatud psüühilised avaldumisvormid. Näiteks ei ole kuidagi mõeldav, et kui esineb inimühiskonnas võõraviha ja liberalismi ( s.t. igasuguste uuenduste ) vastumeelsus ( näiteks seksuaalvähemuste abielude taunimine ja isegi keelustamine ), siis ei ole mõeldav sellise ühiskonna kontakt maavälise kõrgelt arenenud tsivilisatsiooniga. Näiteks kui paljudele inimestele on vastumeelne ja mõistetamatu „omasooiharus“, siis on samuti mõeldamatu maavälise elu olemus, mis võib täielikult erineda meie elutalitlusest. Inimese kontakt maavälise eluga nihutab piirid normaalse ja ebanormaalse vahel praktiliselt olematusse ja see põhjustab inimese psüühikas hullumeelsuse ja hirmutunde oma terve mõistuse pärast, umbes nii nagu põder ( kes on terve oma elu ainult metsas elanud ) on nüüd järsku sattunud keset suurt kärarikast linna. Sellisel juhul ei ole looma ja inimese reaktsioon sellisele muutusele üksteisest kuigi väga eristuv. Siinkohal on õige tsiteerida Herbert Marcuse ( 1898-1979 ) sõnu: „Kõik, mis on siiani olnud normaalne, tuleb kuulutata ebanormaaseks. Ja see, mida me siiani oleme pidanud ebanormaalseks, tuleb kuulutada normaalseks“.

43

„Orfeo Angelucci jutustus pakub sobiva võimaluse uurida probleemi, millega põrkuvad silmast silma ka ruumiolendid, püüdes oma loomust Maa inimesele avaldada. Neile oli see probleemiks isegi sellisele vaimselt arenenud indiviidile lähenedes, märgates tema langemist kahtlustesse, hirmutundesse ja muresse oma terve mõistuse pärast. See pole kaugelt naerukoht. Paljud sealpoolsed teated rõhutavad, et suurim barjäär Maa inimese sisenemisel maailmaruumi on psühholoogiline – tema kontrollimatu hirm avastades, kui iseäralik on maailmaruum ja hullumeelsuse hädaoht.“ Selliste väidete sisu maavälise tsivilisatsiooni esindajalt langevad päris hästi kokku ka teiste ufojuhtumitest saadud informatsiooniga.

Näiteks Toivo Kovanen räägib oma ufojuhtumis järgmiselt: „Humanoidid on rääkinud Kovasele sedagi, et mitu inimest on nende tõttu vaimuhaiglasse sattunud. Nad on inimestega kontakteerudes vahel rängalt eksinud.“ Viimasest väitest on selge, et milles seisneb inimese hullumeelsuse hädaoht, kui ta „siseneb maailmaruumi“. Mis puutub aga maavälise elu olemusse või loomusesse, siis tuleb see välja näiteks Walter Rizzi ufojuhtumis, mil ta avaldas selle 1979 aastal Radio Nord Bolzanos: „Olin endiselt ta silmadest lummatud ja tahtsin küsida, kas ta on mees või naine. Ta silmad lõid selle peale rohkem särama, ta naeratas jälle ja andis mõista, et on mõlemat ning kui nad tahavad oma iha väljendada ja paljuneda, siis ei tee nad seda mitte nii nagu loomad.“ See langeb kokku ka järgmisest ufojuhtumist tuleneva tulnuka olemusega, mis on tuntud juhtumina kui „Lapsed lendavas taldrikus“: „Kui jõudsin kohani, kus tee ja raudtee vahet oli umbes kümme meetrit, nägin tee poolt mulle liginemas tundmatut naist. Ta paistis 40 – 50 –aastasena. ...Ta nägu oli kitsas, nina sirge. Tal oli meeldiv, aga mitte päris naiselik väljanägemine.“ Kõik need väited viitavad väga selgelt sellele, et kui inimliik jaotub bioloogiliselt nais- ja meessugukondadeks ehk inimesed liigitatakse meesteks või naisteks, siis maavälised intellektid on pigem mehe ja naise vahepealset või siis mõlemat. Inimliik on loomariigi päritoluga ( vähemalt osaliselt ), kuid tulnukate liik võib olla loomariigi evolutsioonist hoopis teistsuguse päritoluga. Näiteks Orfeo Angeluccile andis maaväline olend teada järgmist: „Uskuge mind, kõik evolutsioonid ei sarnane Maa omaga, hoolimata teie teadlaste praegusest usust.“ Pole siis midagi imestada, et miks inimese psüühika on maavälise eluga raske kohaneda või isegi integreeruda, kui ainuüksi seksuaalvähemusi ja teisest rassist inimesi Maal üldiselt ei sallita ega tolereerita. „Inimene arvab enese olevat tsiviliseeritud olendi, kuid sageli on tema mõtted barbaarsed ja tundepuhangud surmavad.“ Selline väide on selgelt inimest üldiseloomustav. Inimeste mõtete barbaarsus (labasus) väljendub näiteks huumorimeeles või tänapäeval interneti kommentaarides. Inimeste tundepuhangud on tõepoolest vahel surmavad. Seda näitavad näiteks erinevad kriminaaljuhtumid, mille korral on inimene emotsianaalses seisundis teisi isikuid väga tõsiselt vigastanud või isegi tapnud. „Maa evolutsioon on areng piina, kurbuse, patu, kannatuse ja füüsilise surma illusiooni kaudu.“ „Inimese üks eesmärke Maal on saavutada taasühinemine oma surematu teadvusega.“ Need väited on ühed kõige olulisemad antud juhtumi puhul, sest need viitavad otseselt tulnukate ja inimkonna religiooni ühisele seosele. „Füüsilise surma illusioon“ viitab otseselt inimese elu jätkumisele pärast keha surma teistsuguses kehas. See tähendab, et füüsiliselt inimene küll sureb, kuid kehast väljumisel omandab ta teistsuguse eksisteerimise vormi. Ja surematu teadvus saab olla ainult kehavälises olekus ehk teistsuguses kehas. Siin on ilmselgelt paralleele inimkonna religioosse maailmakäsitlusega, mille korral inimese elu jätkub pärast surma taevalikus paradiisis. Kui tulnukad annavad mõista inimese elu jätkumisse pärast surma, siis saab ilmselgelt järeldada seda, et inimese elu jätkub pärast füüsilist surma teistsuguses kehas maavälises tsivilisatsioonis. Kuidagi teisiti seda tõlgendada ei saa. „Sellest momendist alates nutame koos teiega Maa ja tema laste pärast. Kõigest sellest 44

silmaga nähtavast ilust hoolimata on Maa puhastustule maailmaks planeetide keskel, mis arendavad mõistuslikku elu. Vihkamine, egoism ja kurjus tõusevad selle paljudest osadest kui sünge udu.“ „Iga isik Maal ja sellega külgnevate ilmutuste tasandil on kindlalt reostunud kas positiivselt – progressi seisukohalt, headuse suunas või negatiivselt – regressi seisukohalt, kurjuse suunas.“ Need väited on samuti väga olulised, mis avab inimkonna positsiooni teiste maaväliste tsivilisatsioonide keskel. „Maa kui puhastustule maailm“ viitab otseselt Maale kui vanglaplaneedile, mis eksisteerib teiste asustatud planeetide kõrval. „Puhastustuli“ on samuti ( eriti kristlikus ) religioonis käsitletav mõiste, mis on seotud pärispatu ja lunastamise mõistetega. See tähendab seda, et kõik inimesed on Piibli Vana Testamendi järgi patused ( Aadama ja Eeva lugu ) ja patust vabanemiseks on vaja lunastust ( patukahetsust ) ehk puhastust. Maal peab inimene valima kurja ja hea tee vahel, milles tegelikult seisnebki põhiline puhastustule olemus. Patuste koht on tavaloogika arusaama järgi vanglas ja nii võibki Maad tõlgendada kui hiigelsuure vanglaplaneedina, kust füüsiliselt ei ole väljapääsu. Hoolimata Maa kirevast ja lummavast elusloodusest on Maa siiski kui vangla, milles inimesed peavad oma füüsiliste kehadena igapäevaselt elatuma kuni oma füüsilise keha surmani, mil „hing pääseb vabaks“. Ja inimese elu pärast surma sõltub sellest, mida ta Maa peal on korda saatnud. “Tema teod praeguses maailmas määravad ta koha tulevases elus,” (Irma Weisen, lk. 123). Ka maa peal asetleidnud kummitusjuhtumites, mille korral on inimene astunud lähikontakti väidetavalt surnud inimese vaimu või hingega, on surnud inimesed selgelt mõista andnud puhastustule vältimatusest pärast surma.

Kummituste või vaimude hääled on jäädvustatud isegi helilintidele. Näiteks „Schmidi huvitas eelkõige lindistatud teadete sisu, ta lootis saada nendelt kinnitust katoliiklikele käsitlustele teispoolsusest. Näiteks on paljud hääled rääkinud hingelise puhastumise vältimatusest, millestki puhastustuletaolisest pärast surma.“ (Irma Weisen, lk. 108)

Joonis 1 Visuaalne vaade Tallinna lasnamäe eluhoonetele. Sarnasus vangla müüridega on ilmne. https://et.wikipedia.org/wiki/Lasnam%C3%A4e#/media/File:EU-EE-Tallinn-LAS-Mustakivi_and_Laagna.jpg

45

Joonis 2 Hong Kongi elumajad ja büroohooned. Visuaalne erinevus Lasnamäe elumajadega ei ole kuigi suur. https://en.wikipedia.org/wiki/Hong_Kong#/media/File:Overlook_Hong_Kong_Island_north_coast,_Victoria_Harbour_a nd_Kowloon_from_middle_section_of_Lugard_Road_at_daytime_(enlarged_version_and_better_contrast,_revised).jpg

„Kõigest sellest silmaga nähtavast ilust hoolimata on Maa puhastustule maailmaks planeetide keskel, mis arendavad mõistuslikku elu.“ Inimtsivilisatsioon on maavälistest tsivilisatsioonidest ära isoleeritud niimoodi, et inimesed ei tea tulnukate maailmadest põhimõtteliselt mitte midagi. Just suur teadmatus ongi tegelikult see, mis loob inimeste iseseisva maailma. Maailma, mis näiliselt jätab üksinda eksisteerimise illusiooni Universumis, kuigi see tegelikult nii ei ole. Analoogiliselt on nii ka näiteks põlistsivilisatsiooniga ( s.t. põliskultuuriga ) kuskil aafrika mandri sügavikus, mis oleks ülejäänud nüüdisaegse inimtsivilisatsiooniga isolatsioonis ehk midagi teadmata tänapäeva inimkultuurist. Just teadmatus loobki sellise maailma, milles inimtsivilisatsioon minevikus, olevikus ja ka tulevikus eksisteerib. See loob illusiooni sellest, et me oleme Universumis üksi ja see võimaldab omakorda luua maailmapildi, mille keskseks isikuks on Jumal ehk maailma Looja. See tähendab seda, et maavälistest tsivilisatsioonidest isoleerunud tsivilisatsioonis on võimalik luua religioosne maailmapilt juhul kui selle isoleerunud tsivilisatsiooni teaduslik arengutase ei küündi maavälise tsivilisatsiooni arengutasemeni.

Analoogiliselt on seda näha ka põlisrahvaste korral, kes eksisteerivad kaugel aafrika savannides või Amazonase vihmametsades. „Oma raamatus „Das Geheimnis des Todes“ toob Šveitsi uurija Raoul Montandon ära Ameerika arsti Wiltse surmakogemuse: ...Tulnud jälle teadvusele, hüüdis dr. Wiltse pettunult: „Mis minuga on juhtunud? Järelikult tuleb mul veel kord surra!“ Ta oli näinud, et tema tõelisel minal ja tema kehal ei olnud midagi ühist. Ta ütles, et tegi nüüd esimest korda tutvust tegeliku „iseendaga“, keda tema „antimina“ pidas kehas vangis just nagu hauas.

46

...Tahan öelda, et selle kogemuse kaudu jõudsin veendumusele: meie olemasolu jätkub teisel pool hauda ja selleks, et näha, kuulda ja mõtelda, pole meil vaja materiaalset keha. Ja meie maapealne isiksus läheb muutumatul kujul üle teise olemasolusse.“ ( Irma Weisen, lk. 23 – 25 ). Sellised väited on üsna tavalised inimestelt, kes on kliinilise surma ajal läbi elanud surmalähedase kogemuse, mille korral on inimesed oma kehadest väidetavalt lahkunud.

Nendest väidetest on võimalik järeldada ufo juhtumite kontekstist seda, et Maa kui vanglaplaneedi olemus seisnebki selles, et inimesed peavad oma füüsiliste kehadena igapäevaselt elatuma hoolimata sellest, et enda eksisteerimiseks pole tegelikult vaja bioloogilist keha. Inimesed peavad igapäev muretsema selle üle, et kuidas ja millest toituda, riietuda, saada peavarju jne. Enda elatumisega peab inimene tegelema absoluutselt igapäevaselt. Kui aga inimene lahkub oma kehast, siis kaob vajadus enda elatumise järele.

Selles seisnebki vangla elu olemus: inimene peab igapäev planeedil Maa tegelema enda elatamisega, mis põhineb tänapäeva ühiskonnas eelkõige majandusliku elutegevusega.

Planeedilt Maa kui vanglaplaneedilt ei ole füüsiliselt väljapääsu, küll aga vaimselt ehk kehast väljudes lahkutakse ka vangla elust Maal. „Uskuge mind, kõik evolutsioonid ei sarnane Maa omaga, hoolimata teie teadlaste praegusest usust.“ Selline väide viitab maavälise elu evolutsioonibioloogiale, mis mõnel puhul erineb Maa eluslooduse arengust. Meie bioloogia teadlased on praegu veendunud, et Darwini evolutsiooniõpetust saab kohaldada kogu Universumis arenevale elusale loodusele.

Kuid samas tulnukad väidavad, et meie peamiselt C. Darwini poolt loodud evolutsiooniõpetus on siiski ainult üks osa – s.t. üks võimalikest – paljude teiste eluvormide arengustsenaariumitest. „Mis puutub aga ametliku tõendusse meie eksisteerimise kohta, mille järele paljud igatsevad ja mille ümber lüüakse lärmi, siis ei või me seda teile veel pakkuda. Ametlik teadaanne meie ketaste eksisteerimise kohta tuleb. Kuid meie seisukohalt ei oleks katse puutuda inimkonnaga kokku füüsiliselt mingi autoriteetseks peetud allika kaudu mitte ainult kasutu, vaid võimalik et hävitavgi.“ Selline avaldus on samuti väga oluline, mis näitab väga selgelt seda, et maavälised tsivilisatsioonid külastavad Maad nõnda, et ei jäta „teadlikult“ endast ühtegi teaduslikku asitõendit. Tulnukad soovivad inimeste usku nende olemasolusse, mitte kui teaduslikku fakti nende olemasolust. Selline käitumisjoon sarnaneb jälle taas religiooniga, mille korral peame lihtsalt uskuma Jumala olemasolu, elu jätkumist pärast surma, reinkarnatsiooni, usuimesid ja palju muid religioossesse maailmapilti kuuluvaid aspekte, mida „ei saa“ või „ei võimaldata“ teaduslikult uurida. „Maa agressiivsed inimesed taotlevad teaduslikku arengut ja selle nimel tulistaksid nad meie sõidukid alla, kui nad suudaksid.“ Selline väide on kõige üllatuslikum ja arusaamatum.

Teaduslikku arengut taotlevad enamasti teadlased ja miks peaksid need teadlased kui inimesed olema kuidagi agressiivsed. Võib olla on mõeldud siin mõttelaadi, mida teadlased viljelevad. Teadusliku mõtlemisviisiga kaasneb kriitiline ja skeptiline mõtlemine, mis on vastandiks usule. Teaduse progressi nimel on inimesed valmis tegema ka kohutavaid asju – näiteks „tulistaksid nad meie ( s.t. ufo ) sõidukid alla, kui nad suudaksid.“ Ilmselt mõtlesid tulnukad just seda. Siit järeldub salamisi ka see, et kui teaduslikku arengut taotlevad Maa agressiivsed inimesed, siis ilmselt religioosse maailmapildi viljelejad on siis kuidagi vähem agressiivsed ja seega rohkem vaimsemad. „Peaaegu kõigil kolmedimensioonilistel olenditel puudub arusaamine meist ja üldse võime mõista ekstradimensioonilisi olendeid.“ „Ekstradimensiooniliste olendite“ all on ilmselt mõeldud just neid „eluvorme“, keda nähakse inimeste surmalähedaste kogemuste ajal, mil inimene on oma kehast lahkunud. Need on ajast ja ruumist „väljas“ eksisteerivad „valgusolendid“. Nende eksisteerimise vorm seisneb ainult valguses.

47

„Meie kettad või teie poolt nimetatud lendavad taldrikud on aegruumi raamistikus teile saabuva elavast surmast ülestõusmise kuulutajad. ...Ruumiinimestel pole illusioone meie toimetulekust, inimkonna ärkamisest kolmedimensioonilisest unenäost.“ Inimene kui „elav surnu“ on tegelikult päris tabavalt öeldud, mis on metafoorse väljundiga. Selle all on mõeldud seda, et inimese teadvusseisund on kõrgemast teadvusolekust palju madalam – isegi nii palju madalam, et elavat inimest võib võrrelda ( ainult selles kontekstis ) lausa surnuga. Näiteks inimesed, kes on kogenud surmalähedaste kogemuste ehk SLK ajal suurt õndsust ja õnne, on ellu naasnuna tundnud suurt tühjust, mis on võrreldav lausa surma endaga: „Ta olnud täiesti kindel, et sureb. ( Hiljem oli tal hästi meeles hetk, kui valud teiste aistingute poolt kõrvale tõrjuti ). Oli olnud tunne, nagu libiseks või ujuks ta kuhugi ära, ja olemine muutunud kirjeldamatult vabaks.“ „Valu ja surmahirm taandusid ajatuse ja kehatuse seisundi ees, mida on võimatu sõnadega kirjeldada. Hapnikumaski all ärgates tundis ta suurt tõrget ellu tagasipöördumise vastu ja lootis, et pääseb taas „teisele poole“, mis ei paistnud hoopiski mitte une moodi, vaid oli palju tõelisem esemelisest maailmast. Too maine maailm aga tundus unenäona suurepärase kogemuse kõrval. Ta ütles, et tal on tunne nagu oleks talt ära võetud pääs paradiisi. Esimesel päeval „maa peal“ olid olnud kohutavad ja veel hiljemgi tundus elu halva unenäona.“ (Irma Weisen, lk. 20 – 21). See tähendab, et õndsuse seisundi suhtes on inimesed kui surnud. Õndsaks saamine on kristliku religiooni kõige tähtsam eesmärk patu lunastuse kõrval. Mõndades muudes usundites nimetatakse õndsuse seisundit ka „nirvaanaks“. „Nagu teisedki uurijad, jõuab ta ( saksa neuroloogia- ja psühholoogiaprofessor Eckart Wiesenhütter ) järeldusele, et täie teadvuse juures kogetud surm võib olla elu suurim elamus, nii et selle katsumuse läbiteinule on siinsesse ellu tagasi pöördumine vastumeelne ja vaevaline. On täiesti ilmselge, et surija tunneb end hingeliselt ja vaimselt ülendatuna nagu ei kunagi varem.“ (Irma Weisen, lk. 19) „Teie Õpetaja ütles teile, et Jumal on armastus ja nendes lihtsates sõnades võib leida kogu Maa ja välismaailmade saladuste võtme.“ Selline väide on kõige tähtsam kõikidest teistest ja näitab väga selgelt seda, et maavälised tsivilisatsioonid on kuidagi seotud inimkonna religioosse maailmapildi tekkimisega ehk inimkonna usuga Jumalasse. Just seda saladust käesolev „religiooniteooria“ ja ka kogu Maailmataju lahti muukida püüabki. „Õpetaja“ all on ilmselt mõeldud Jeesus Kristust ( või muud ajaloolist prohvetit ), kelle õpetuse põhisisu oli tõepoolest Jumala armastus. Kuid väide viitab selgelt sellele, et kristliku religiooni pühakirja Piibli sõnu ei saa tõlgendada sõna-sõnalt, vaid nende taga pesitseb reaalsus, mis küll mõistuvormis kattub Piiblis esitatud sõnalisele väljendusele, kuid samas on nende taga tunduvalt ratsionaalsem ja „maapealsem“ reaalsus. Näiteks Jumal on maaväline tsivilisatsioon nö. „hingelisel tasandil“ ( SLK-d ) või Jumala kuningriik ehk Taevariik ongi maavälise tsivilisatsiooni valdus ja sinna pääsemiseks pärast surma peab inimene Maal oma patte lunastama ehk läbima vangla elu Maal kui vanglaplaneedil. Sellise vaate või tõlgenduse järgi pole Jumalat kui kogu meie Universumi Loojat kui isikut olemas, vaid on olemas „õndsuse“ (nirvaana) seisund, milles on võimalik tajuda kogu Universumi ühtsust, harmooniat ja tekkimist, ning loomulikult õnne kõige olemasolu üle. Tulnukas väljendas ju väga selgelt, et „Jumal ON armastus“ ja armastus on meie mõistes hinge seisund. Nirvaana ehk õndsuse seisundisse on võimalik minna ainult siis, kui inimene omandab teistsuguse keha ja seda on näha SLK-des, mille korral inimene väljub oma kehast ehk inimene omandab valguskeha. Kõik eelnev viitab väga tugevalt sellele, et maaväline mõistuslik elu eksisteerib teistsuguses füüsilises vormis ( s.t. valgusena ) ja teistsuguses teadvusseisundis ( õndsus, nirvaana, Jumala armastus ). Selline pilt erineb radikaalselt ulmefilmides visualiseeritud ettekujutustega maavälisest elust. Maaväline elu on ettekujutatav pigem nii nagu seda on Piiblis kujutatud Jumala kuningriigis. See tähendab, et Piibli kui kristliku religiooni ettekujutus Jumala olemusest ja Tema kuningriigist on identne maavälise elu kõrgeima mõistusliku vormi olemuse ja elulaadiga. Seda tulnukas ilmselt mõtleski, kui ta sõnas: „ ...ja nendes lihtsates sõnades võib leida kogu Maa ja välismaailmade saladuste võtme“.

48

„Pole lubatud inimliku teaduse hävituslikule faasile toetust osutuda. Me töötame Maal selle teaduse suunamiseks ülesehitavate eesmärkide poole.“ Sellest väitest on võimalik järeldada, et kui tulnukad on mõjutanud tõepoolest inimkonna teaduslikku arengut, siis võib kindlalt väita ka seda, et tulnukad on mõjutanud kuidagi inimkonna religioosse maailmapildi tekkimist ja selle arengut, eriti kristlikku religiooni ( sest Jeesuse isikut nimetatakse tulnukate poolt kõige sagedasemini ). Religiooni tekkimine ja arenemine eelnes teadusliku maailmapildi plahvatuslikule arengule. See tähendab, et inimkonna usk Jumalasse peab olema kuidagi seotud maavälise tsivilisatsiooni eesmärgipärase tegevusega Maal. „Paljud teist on näinud meie kettaid: mõned selgeltnägemise teel, teised suhelnud meiega selgeltkuulmise kaudu. Ühed tunnevad meie eksisteerimise tõesust ja meie olemise ulatuslikkust peenema taju kaudu.“ Nendest avaldustest järeldub üsna selgelt, et inimeste selgeltnägemise võime on ka reaalselt olemas ja see ( infovahetus ) on kuidagi jälle taas seotud maaväliste olenditega. „Kõik ruumirännuks võimelised intellektid võivad lugeda mõtteid ja näha tundepuhanguid.“ Selline väide on pealtnäha arusaamatu ja isegi irratsionaalne, kuid tegelikult on täiesti kooskõlas füüsika reeglitega. „Ruumirännuks võimelised intellektid“ tähendab aegruumi tunnelite loomise ja kasutamise võimalust, mille korral on võimalik hetkeliselt läbida Universumis tohutuid vahemaid. Aegruumi tunnel võimaldab aja- ja ruumiteleportatsiooni.

Inimese või mistahes muu olendi kehast väljumine on ajas rändamise füüsika erijuht, millest on pikemalt kirjeldatud Maailmataju ülitsivilisatsiooniteooria peatükis. See tähendab, et kui on võimalik teostada ajas rändamist, siis osutub võimalikuks ka kehast väljumine. Kehast väljumisega omakorda kaasneb telepaatia võimalus, sest näiteks inimese kehast väljumisel on satutud telepaatilisel teel kontakti valgusolenditega. See tähendab, et telepaatia on omakorda kehast väljumise füüsikast kuidagi tulenev, mille kõiki aspekte või detaile veel ei teata. Telepaatia all mõistetakse mõtete lugemise oskust. Ja niimoodi ongi võimalik järeldada, et „kõik ruumirännuks võimelised intellektid võivad lugeda mõtteid ja näha tundepuhanguid“.

“1960-ndate aastate algul sai Hans Holzer Ameerika juhtivalt parapsühholoogia instituudilt ülesande uurida kahe aasta vältel kummitusilminguid Manhattanil. Nende iseäranis hoolikalt ja teaduslikult läbiviidud uuringute käigus leiti üle kahekümne usutava kummitusjuhtumi. 1965. aastal “Pictorial New York Yournalile” antud intervjuus ütleb Hans Holzer: “Ma kinnitan teile: hinged on olemas. Need ei ole hallutsinatsioonid ega inimeste – uurijad kaasa arvatud – meelekujutluste sünnitised. Olen kindel, et maa peal elava inimese olemuse põhiosa on “hing”, mis jääb elama pärast füüsilist surma. Selles maailmas pole midagi üleloomulikku – inimese isiksusel on mitmeid dimensioone, mida veel ei tunta. Minu seisukoht on selline, et enamasti põhjustavad kummitusilminguid õnnetult surmasaanute hinged, keda nende negatiivsed tunded ja mälestused seovad kohaga, kus tragöödia aset leidis.”” (Irma Weisen, lk. 50).

Väited “…inimese isiksusel on mitmeid dimensioone, mida veel ei tunta…”, “…enamarenenud ruumiolendite elutalitlus inimesele senitundmatutes dimensioonides ei vaja mingit liiki ruumisõidukeid,…” ja “…peaaegu kõigil kolmedimensioonilistel olenditel puudub arusaamine meist ja üldse võime mõista ekstradimensioonilisi olendeid…” – kõik need väited on omavahel hämmastavalt sarnased, mis viitavad väga selgelt sellele, et “elu kõrgemates dimensioonides” tähendab ilmselt kehavälist elu, mida me “maakeeli” mõistame “hingena/vaimuna eksisteerimist”.

Salvador Villanueva Medina oli taksojuht Mexico Citys, kes sattus kontakti maaväliste olenditega augusti kuus 1953 aastal. Selle juhtumi kirjeldustes on piisava täpsusega detailid, mis annavad aimu maaväliste olendite maailma olemusest ja nende ühiskonnast. Info, mida Salvador 49

Medina tulnukatelt sai, oli lühidalt aga järgmise sisuga: „Ma tulin kohast, kust on siia palju ruumi.“ „Meie koht on palju rohkem asustatud kui see siin. Seal pole inimese ja inimese vahel palju ruumi.“ „ ...nende kohti katavad kõikjal linnad.

Seal ei ole asustamata maad ja on palju tänavaid. Rahvas ei jaluta tänavatel, sest need on metallist ja sõidukid võtavad nendest jõudu. Seal on suur hulk igasuguseid sõidukeid, mis ei kasuta kütust. Tänavad ei ristu kunagi samal tasapinnal. Mõnel tänaval on kõnniteed, mis on valmistatud vastastikku liikuvatest lintidest.“ „ ...kõigil majadel on keskel siseõu, kus on aed ja kaev ning nendes õuedes valmib toit, mida nad tarbivad rohkem kui meie maa peal.“ „ ...neil ei ole suuri puid ega kõrgeid ehitisi. Kvartal kujutab endast pidevat ehitist.“ Ka neil pidi olema ookeanid ja mered, mis kõik pidi olema asustatud. Kütuse asemel saadakse energiat keskustest, „milles kasutatakse ammendamatut päikese kiirgust“. „Me räägime teisest maailmast, nagu teie seda kutsute.“ „ ...varsti avaneb mul soodne võimalus näha laeva, millega nad rändasid.“ „See üllatab teid. Ja see üllatab teid kaugelt rohkem, kui teate, et selles maailmas, kus teie elate, on teie keskel meiesarnaseid mehi, kes elavad, riietuvad ja söövad nagu teie. Nemad on need, kes kannavad kõik andmed teie sõdadest, progressist, teie eluteedest ja valitsusest meile ette.“ „Selle astme, milles teie praegu elate, oleme meie läbi elanud tuhandeid aastaid tagasi. Ka meie maailm kannatas sõdade, hävitavate tagasiminekute ja tõusude all. Lõpuks saavutasid valitsused kokkuleppe nii, et see, mida teie nimetate rahvusteks ja riikideks, kadus, ja me muutusime sama maailma poegadeks.

Moodustati tarkade meeste nõukogu ja nüüd valitsevad nemad. Sellesse gruppi kuuluvad need, kel on eriline mõistus või kes on mõnel teadusalal silmapaistvad.“ „Selle valitsuse peakorterid on määrava tähtsusega. Igas grupis või tuumas on selle nõukogu esindaja, kes hoolitseb elanike parandavate ettepanekute vastuvõtu eest või annab nõusolekuid. Kõik need mehed on väga võimekad ja targad. Madalamates klassides pole äärmist vaesust ja iga elanik töötab meeleldi seal, kuhu teda on saadetud või pandud ja tal on kõike küll, et elada hästi.

Keegi ei jäta oma lapsi enesele. Kui lapsed on väikesed, lähevad nad teatud tsooni, kus hoolitsetakse nende eest nagu vaja. Seal nad elavad ja kasvavad ning saavad hariduse vastavalt oma füüsilisele ja vaimsele kvaliteedile. Hiljem elavad nad tuumades, millesse nad on määratud.“ (UFO-päevikud, lk. 33 – 37) „Ma olin hirmunud ja värisesin seesmiselt. Ta küsis mult kaks korda korrektses hispaania keeles, mis mu autol viga on. Tunnistan, et ma ei suutnud erutusest vastata ja jälgisin teda pinevalt.“ Inimesed on kohtunud maaväliste olenditega kõikjal maailmas ja seetõttu on tähelepanuväärne see, et maavälised olendid suudavad kontakteeruda erinevatest kultuuridest ja erirahvustest inimestega, filoloogilistest eripäradest sõltumata. Juhtumid näitavad, et maavälised tsivilisatsioonid oskavad paljusid inimkeeli. Antud juhul siis suheldi hispaania keeles, kuid on ka selliseid teadaolevaid juhtumeid, mille korral on tulnukad inimestega suhelnud inglise, itaalia, prantsuse ja isegi hiina keeles. See sõltub sellest, et millises (rahvus)riigis kontakt esineb ja siis sellest sõltuvalt peavad maavälised olendid vastava riigi keelt tundma, et kontakteeruda inimestega. Näiteks järgmises ufojuhtumis suhtleb maaväline olend juba selges itaalia keeles: „Küsisin itaalia keeles, kust ta tuleb, ja enne kui jõudsin küsimuse lõpetada, kuulsin peas vastust“, „Mõtte ja teatud kiirguse kaudu pidid nad suutma sooritada mõningaid asju, mida me ei oska isegi kujutleda.“ ( Walter Rizzi juhtum ). Kõik see näitab väga selgelt seda, et maavälised olendid valdavad väga heal tasemel erinevaid inimkeeli ja see on ka üsna loogiline, et oleks võimeline maa inimestega kommunikeeruda sõltumata inimeste geograafilisest asukohast planeedil Maa. „1957. aasta oktoobris toimus Brasiilias juhtum, mis saavutas UFO-kirjanduses väärilise koha tänu Rio de Janeiro Rahvusliku Meditsiinikooli professori Olavo Fontesi hiljutisele uuringule. Ta intervjueeris ja uuris tunnistajat Antonio Villas-Boasi Sao Francisco de Salesist ( Minos Gerais ). 5 oktoobri ööl 1957 läksid Antonio ja ta vend umbes kell üksteist õhtul magama. Öö oli kuum, akent avades nägi Antonio karjaaias hõbedast valgust, mis sarnanes tugeva helgiheitja valgusvihule.

50

Hiljem öösel nägid vennad valgust ikka samas kohas. Siis liikus see maja poole, libistades enne lahkumist üle katuse. 14 oktoobri ööl umbes kella kümne paiku õhtul kündis Antonio traktoriga ja nägi põllu põhjaotsas pimestavvalget valgusallikat. Iga kord, kui ta üritas sellele läheneda, see kaugenes. Nii juhtus umbes kakskümmend korda ehkki iga kord näis valgus teda ootavat. Ta vend vaatas pealt vahejuhtumit, kui Antonio lõpuks alla andis. Valgus lihtsalt kadus. Järgmisel õhtul oli Antonio samas paigas üksi. Öö oli külm, selge ja tähine. Kell üks nägi ta midagi punase tähe sarnast, mis kasvas suuremaks ja muutus munakujuliseks eredaks esemeks, mis rippus traktori kohal ning maandus seejärel pehmelt. Antonio püüdis ära sõita, kuid traktori mootor seiskus. Ta hüppas välja ja jõudis teha kaks sammu, kui ta käest kinni haarati. Peale lühikest rabelust kandsid neli meest ta sõiduki sisse. Olendid suhtlesid omavahel aeglaste korinatega, mis ei sarnanenud ühelegi helile, mida tunnistaja suutis jäljendada, ehkki need polnud „ei liiga kõrged ega madalad“.

Vaatamata ta vastupanule rõivastasid olendid ta lahti, pesid ta keha millegagi, mis sarnanes niiskele käsnale ja viisid ta läbi kummaliste kirjadega ukse teise ruumi.“ „ ...Villas-Boasi tunnistust dokumenteerisid väga põhjalikult Fontes ja Creighton ning hiljem Lorenzenid, kes avaldasid täieliku ümbertrüki sellest koos dr Fontesi asjatundliku arvamusega tunnistaja meditsiinilise seisundi kohta oma raamatus „Flying Saucer Occupants“ ( Lendtaldrikuvaldajad ).“ „Antonio jäi ruumi üksi väga pikaks ajaks, nagu tundus. Kui ta kuulis ukse juurest hääli, pöördus ta ja sai „kohutava šoki“: uks oli avatud ja sisenes naine, kes oli sama alasti kui temagi. Ta juuksed olid blondid, lahuga keskel. Tal olid sinised, pigem pikergused kui ümarad, väljapoole viltu silmad. Nina oli sirge, põsed esile küündivad. Nägu paistis väga lai, „laiem kui indiaanlastel“, see lõppes terava lõuaga. Huuled olid väga õhukesed, peaaegu nähtamatud. Kõrvad olid normaalsed, kuid silmatorkamatud. Ta oli Antoniost tublisti lühem, pea ulatus vaid ta õlani. Naine tegi ruttu selgeks, mis oli ta külastuse eesmärk. Varsti peale vahekorda tuli sisse üks mees ja piipas naise kaasa, kes oma kõhule osutades naeratas, siis näitas taeva poole ja järgnes mehele välja. Mehed tulid Antonio riietega tagasi ning viisid ta siis ruumi, kus ülejäänud seltskonnaliikmed istusid ja omavahel korisesid. Tunnistaja, kes oli veendunud, et sel hetkel ei tehta talle kahju, uuris ettevaatlikult oma ümbrust. Teiste esemete hulgas – kõik ta märkused pakuvad siinkohal huvi – pani ta tähele klaaskaanega karpi, mis sarnanes häirekellale. „Kellal“ oli üks osuti ja mõned märgid, mis vastaksid hariliku kella numbritele kolm, kuus, üheksa ja kaksteist. Siiski aja möödudes osuti ei liikunud, millest Antonio järeldas, et see polnudki kell.“ „Villas-Boasi selle märkuse sümboolsus on ilmne.

Meenuvad kirjeldatud lood maast, kus aeg ei liigu ja sellest suurest luuletajast, kelle toas oli hiiglaslik valge osutiteta kell, millel oli kiri „on hiljem kui sa arvad“. Tõesti paelub paljude UFOvaatluste luuleline külg – vaatamata ebamõistlikkusele või näivale ajulagedusele – ja teeb need nõnda unenäolikeks. Antonio pidi nõndasamuti mõtlema, kuna talle meenus, et ta peaks tooma kaasa mõne asitõendi ja ta üritas varastada seda „kella“. Kohe tõukasid mehed talle vihaselt ja teravalt külge. Katse tuua kaasa tõendeid on pidev muinasjutu motiiv ning meile meenub Betty Hilli pingutus veenda oma röövijaid, et nad lubaksid teda kaasa võtta nende sõidukis nähtud üht iseäralikku „raamatut“. Nagu ka Villas-Boasi juhtumis keelasid mehed talle selle võimaluse veenda maailma oma läbielamise tõelisuses.“ „Lõpuks andis üks meestest Antoniole märku järgneda talle ringikujulisele platvormile. Seejärel tehti talle üksikasjalik ekskursioon mööda masinat, viidi metallredelini ja anti märku alla laskuda. Antonio jälgis kõiki ettevalmistusi õhkutõusuks, vaatles sõidukit tõusmas ja mõne sekundi jooksul ära lendamas. Ta märkas, et kell oli pool kuus hommikul.

Ta oli selles kummalises masinas veetnud üle nelja tunni. Peab märkima, et tunnistaja ise andis vabatahtlikult üldise teabe oma kohtumisest, kui ajalehes ilmus üleskutse teatada oma UFOvaatlustest. Ta oli erakordselt tagasihoidlik arutama oma kogemuse enam isiklikke aspekte ja rääkis nendest alles siis, kui teda Fontesi nõudmisel küsitleti. Nagu ka Maurice Masse kannatas VillasBoas umbes kuu aega peale kohtumist normaalsest suurema unisuse all.“ (Teine reaalsus, lk. 145 – 147) “Kuus aastat varem toimus Brasiilias juhtum, mis saavutas UFO-kirjanduses väärilise koha tänu Rio de Janeiro Rahvusliku Meditsiinikooli professori Olavo Fontesi hiljutisele uuringule. Ta intervjueeris ja uuris tunnistajat Antonio Villas-Boasi Sao Francisco de Salesist ( Minas Gerais ).” “Pole minu ülesanne üksipulgi lahata Villas-Boasi tunnistust, 51

seda dokumenteerisid juba küllalt Fontes ja Creighton ning hiljem Lorenzenid, kes avaldasid täieliku ümbertrüki sellest koos dr Fontesi asjatundliku arvamusega tunnistaja meditsiinilise seisundi kohta oma raamatus “Flying Saucer Occupants” ( Lendtaldriku valdajad ).” (Teine reaalsus, lk. 145-146). Selle juhtumi puhul ongi erakordne loo allikas.

Igasuguse UFO-juhtumi teadusliku analüüsi või tõsiseltvõetavuse üle saab otsustada juhtumi allika usaldusväärsuse tasemest. See on tegelikult kogu ufoloogia üks olulisemaid ja isegi peamisi uurimismeetodeid – analüüsida ja väga täpselt dokumenteerida UFO-juhtumite allikaid, mille põhjal saab otsustada nende juhtumite usaldusväärsuse üle. On täiesti selge, et kui mingi UFO-juhtumit on avaldanud ja ka ise uurinud ( õigusteaduse keeles öelduna seda “menetlenud” ) ülikoolide ehk teadusasutuste professorid või sõjaväelased, siis see on kindlasti usaldusväärsem allikas, kui näiteks naabrimehe Kalle jutustus kohalikule väljaandele. Nii on ka antud juhtumi puhul, sest seda juhtumit on uurinud ja analüüsinud juba oma ala eksperdid, mis on antud tekstis ka ilusti viidatud. Kõige suurema usaldusväärsusega allikad tulevad reeglina riikide valitsusasutustest ja endistest või praegustest sõjaväelastest, kellel on ilmselged kokkupuuted salajaste või kinnimätsitud juhtumitega. Kuid antud juhtumi puhul “peab märkima, et tunnistaja ise andis vabatahtlikult üldise teabe oma kohtumisest, kui ajalehes ilmus üleskutse teatada oma UFOvaatlustest. Ta oli erakordselt tagasihoidlik arutama oma kogemuse enam isiklikke aspekte ja rääkis nendest alles siis, kui teda Fontesi nõudmisel küsitleti. Nagu ka Maurice Masse, kannatas Villas Boas umbes kuu aega peale kohtumist normaalsest suurema unisuse all.”

(Teine reaalsus, lk. 147).

Brasiilia farmitöölise Antonio Villas Boas toimus 1957. aasta oktoobris juhtum, mil ta viidi UFO pardale. Seal hõõruti teda mingisuguse tundmatu preparaadiga. Pärast seda vägistas mehe mingisugune tundmatu naistulnukas, kellel olid lõõmavpunased juuksed ja kes oli koera moodi haukunud. Ilmselt sünnib mehele teises maailmas laps, sest naistulnukas osutas oma kõhule ja siis üles taeva poole. Arstid hakkasid seda lugu uurima, kuid loo liigse fantastilisuse pärast jäeti kõik asjaolud pikkadeks aastateks avalikuse eest varju. Juhtum oli isegi ufoloogidele liiga fantastiline. Kuid antud juhtum dokumenteeriti varem, kui Betty ja Barney Hill rääkisid oma tulnukate röövimisest ja nende rasedustestist. Seda, et mis juhtus Barney Hilliga, tunti hoopis hiljem ära kui üks võimalikke sperma hankimise viise. Kuna Brasiilias Villas Boasi juhtum oli Hillide ajal veel saladuses, siis Hillide juhtumi korral läbiviidud protseduurid kinnitavad sõltumatult Villas Boasi seikade kirjeldusi. „Antonio jäi ruumi üksi väga pikaks ajaks, nagu tundus. Kui ta kuulis ukse juurest hääli, pöördus ta ja sai kohutava šoki: uks oli avatud ja sisenes naine, kes oli sama alasti kui temagi. ...Naine tegi ruttu selgeks, mis oli ta külastuse eesmärk. Varsti peale vahekorda tuli sisse üks mees ja viipas naise kaasa, kes oma kõhule osutades naeratas, siis näitas taeva poole ja järgnes mehele välja.“ Sellised ufojuhtumid pole sugugi haruldased. Peaaegu enamikes ufojuhtumites, mille korral on inimesi Maalt nende tahte vastaselt viidud ufo pardale, on röövitud inimeste peal korraldatud meditsiinilisi protseduure või teostatud selliseid akte, mida on võimalik mõista tulnuka ja Maa inimese vahelise suguühtena. Kõik need on seotud paljunemise bioloogiaga ja mõistuslike liikide vahelise geneetiliste eksperimentidega. Kõik sellised juhtumid kinnitavad maaväliste olendite endi ütlusi selle kohta, et inimkond on tulnukate geneetiline eksperiment ja inimesi röövitakse nende poolt just sellepärast, et inimeste arengut kontrollida ja vajadusel ka suunata. Tulnukate geneetiliste manipulatsioonide katseid on kogu ufoloogias üldiselt teada. „Teistes teadetes on mõlemast soost kaasavõetud olnud võõrastega sugulises vahekorras. Paljud uurijad spekuleerivad, et need faktid tõestavad kosmosest sissetungijate katseid inimgeenidega, kuid ei märka, et need teated on sarnased hämmastavate juttudega varasematest aegadest ja vanimatest kirjalikest allikatest.“ „Lendobjekte taevastest maadest kirjeldatakse kõige sagedasemini usulises kirjanduses koos nende valdajate korralduse, olemuse ja filosoofiaga. Tõesti, mitmed autorid on 52

alati märkinud, et iga religiooni põhitekstid viitavad inimühiskonna kontaktidele taevaste olendite „ülemrassiga“. Seda terminoloogiat on eriti kasutatud Piiblis, kus on öeldud: „Nad tulevad kaugelt maalt, taeva lõpust, isegi Issand, ja Tema raevu sõjariistad, et hävitada kogu maa. Külalised suudavad lennata läbi õhu, kasutades helendavaid sõidukeid, mida mõnikord nimetatakse „taevasteks kaarikuteks“.“ (Teine reaalsus, lk. 25) “Ühe 1974. a. mais avaldatud “USA parima ekstrasensi” Jeanne Dixonilt võetud intervjuu järgi juhivad UFOsid naispiloodid ja need tulevad Jupiteri-taguselt veel avastamata planeedilt: “UFOrahvas on meist huvitatud, aga on senini vältinud meiega kontakti, kuna me pole vaimselt veel valmis.““ (Teine reaalsus, lk. 273) “…juhivad UFO-sid naispiloodid.” Ei oska öelda, et kas kõik UFO-d on naispilootide käsutuses, kuid antud väide läheb mõnede teiste juhtumitega kooskõlla küll. See tähendab, et vähemalt mõndasid UFO-sid juhivad tõepoolest naispiloodid või naiskaptenid. Näiteks juhtumis “Lapsed lendavas taldrikus” ( UFO-päevikud, lk. 289-292 ) rääkis tunnistaja, kuidas üks võõras naine ta UFO-pardale viis: “Tundsin kogu aeg, et naisel oli tähtis seisund, et ta oli õhulaeva kapten.” Muidugi võib vaielda, et kas “kapten” ja “piloot” tähendavad ikka ühte ja seda sama. “…ja need tulevad Jupiteri-taguselt veel avastamata planeedilt…” See huvitav väide langeb poolenisti kokku ühe järgmise juhtumiga (Caracase lähedal 1965. aasta 7. augustil Venezuelas), milles maaväline olend teatab inimesele, et planeet Saturn olevat nende poolt asustatud: “Tulime Orionilt. Oleme sellel planeedil rahu asjus. Uurime inimese psüühikat, et seda kasutada. Meie ümber on seitse asustatud planeeti: Maa, Saturn ja kaks satelliiti Epsilon ja Kristofix, Kelpis, Orion ja väikeplaneet Suures Vankris.” Tähelepanuväärne on asjaolu, et Jupiter ja Saturn on mõlemad Päikesesüsteemi hiidplaneedid ( peaaegu ühesuurused ) ja ka naabrid, mistõttu võis ennustaja neid lihtsalt omavahel segamini ajada.

Kuid tuleb kindlasti märkida siiski seda, et Jupiteri-tagust veel avastamata planeeti pole siiski olemas. Ütleme nii, et ennustaja väide on pigem poolenisti kokkulangev teiste ufojuhtumitest saadud informatsiooniga. Kuna Saturn on gaasiline hiidplaneet, millel ei ole tahket pinda, siis seega on tulnukad seda asustanud ilmselt nii, et on loonud “hõljuk-linnad” Saturni gaasilise pinna lähedusse. Seda vaadet toetab näiteks asjaolu, et Epsilon ja Kristofix on sateliidid, mitte planeedid nagu Maa või Saturn.

“UFO-rahvas on meist huvitatud aga on senini vältinud meiega kontakti, kuna me pole vaimselt veel valmis.” See väide on üks üldiselt mõistetavamaid ja aktsepteeritavamaid asjaolusid ja näitab selgelt, et maavälised intellektid ei soovi inimkonnaga vahetut ja avalikku kontakti, kuid seevastu astuvad nad inimestega kontakti individuaalselt ja nii, et ei jäta endast mingeid empiirilisi tõendeid. Väidet “kuna me pole vaimselt veel valmis” võib väga hästi mõista järgmise ufo-juhtumist ( 1952. aasta 23. juulil Ameerika Ühendriikides Los Angelese lähedal Orfeo Angelucci juhtum, UFO-päevikud lk. 21-25 ) saadud informatsioonist, mida maaväline olend on Angeluccile teatanud: “…Paljud sealpoolsed teated rõhutavad, et suurim barjäär Maa inimese sisenemisel maailmaruumi on psühholoogiline – tema kontrollimatu hirm, avastades kui iseäralik on maailmaruum, ja hullumeelsuse hädaoht.” See on ilmselge, et ufodega avalikult kontakti astuv inimkond peab olema selleks psühholoogiliselt ja sotsioloogiliselt valmis. Näiteks 19. sajandi ühiskonnas ei ole võimalik nõuda samasooliste abielu, sest tolle aegne ühiskonna arengutase seda lihtsalt ei võimalda.

Kuulus Hiina filosoof Confucius oli ka väga usin ennustaja ja seetõttu leiti 20 sajandi lõpul hulganisti tema ebatavalisi ennustusi, mida Hiina võimumehed on 2500 aastat saladuses hoidnud. „See ajalooline dokument vestab meile nii mõndagi inimkonna tulevikust,“ räägib konfutsianismi spetsialist Li Yang. „Nüüd oleme saanud kätte ka tema ennustamisraamatu seni puudunud peatüki.“ „Ettekuulutustega pärgament peideti omal ajal laekasse, mille võti oldi olevat kaotsi läinud Hani 53

dünastia võimule tulles ( umbes 206 aastat enne Kristust ). Imperaator Liu Pangile ei olnud nimelt meeltmööda Confuciuse ennustus, et 20 sajandil lähevad valitsusohjad rahva kätesse. Ka hilisematel valitsustegelastel oli põhjusi pärgamenti peita ning alles viimasel ajal ( 20 sajandi lõpul ) Hiinas alanud reformide käigus on vanad ettekuulutused taas kõigile kättesaadavaks muutunud.“ „Selgub, et juba 500 aastat enne meie aega kuulutas filosoof Confucius ette niihästi Jeesuse sündimist ja Ameerika avastamist kui ka Ameerika presidendi Nixoni 1972 aasta Hiina visiiti.“ Kuid sellegipoolest on paljud tema ennustused ka luhta läinud. Ufoloogia valdkonda kõige huvipakkuvamaks ennustuseks on aga järgmine: „2017 aastal lendavad Maale tulnukad ning panevad siin maksma rahu ja harmoonia; nad üllatavad teadlasi, avaldades oma päritolu – nimelt on nad Maa elanike sugulased. Inimesed saavad teada, et nii nende kui meie maailma mõistusliku elu lõi ülitsivilisatsioon.“ (Paradoks 6 – 1999, lk. 3) „ ...nad üllatavad teadlasi, avaldades oma päritolu – nimelt on nad Maa elanike sugulased.“ See tähendab seda, et osa tulnukate liigist on loodud osaliselt inimliigist ja seetõttu on just selline tulnukate liik inimliigiga suguluses. See tähendab, et mitte kõik maavälised olendid ei ole inimestega suguluses, vaid mingi osa ehk mingisugune liik nendest. Uusi liike on võimalik luua ainult geneetiliste manipulatsioonide tulemusena. On hämmastav, et inimkond on geneetiliselt ühe maavälise mõistusliku liigiga suguluses. „Inimesed saavad teada, et nii nende kui meie maailma mõistusliku elu lõi ülitsivilisatsioon.“ Selline avaldus on üks jahmatavamaid, sest viidatakse inimkonna päritolule. Selge on see, et selline tulnukate liik, mis on inimliigiga suguluses, on loonud mingi teine tulnukate tsivilisatsioon. See tähendab, et üks tulnukate liik on loonud inimliiki kasutades mingi uue tulnukate liigi. Seega üks on vanem ja teine noorem tulnukate liik, nooremal liigil on genofond värskem ja rikkam kui vanemal liigil. Kuid avaldusest selgub, et ka inimkond ise on selle vanema tulnukate liigi poolt loodud, ilmselt samuti geneetiliste manipulatsioonide tulemusena. See on jahmatav, sest läheb vastuollu meie praeguste teadlaste teaduslike vaadetega, mille kohaselt on inimkond põlvnenud primaatidest ( s.t. ahvidest ). Sellist arheoloogilist fakti ignoreerimata tuleb siis järeldada, et inimkond on osaliselt arenenud ( pärit ) ahvidest ja osaliselt siis ka maavälise tulnuka liigist. Niimoodi on inimkond geneetiliselt suguluses Maal eksisteeriva loomariigiga ja samas ka maavälise mõistusliku tulnuka liigiga, tõenäoliselt siis mõlema ehk vanema ja noorema genofondiga tulnukate liigiga. Oluline on seejuures märkida, et „ ...nii nende kui meie maailma mõistusliku elu“ all on põhimõtteliselt võimalik tõlgendada küll mõistuslikke olendite elu ( näiteks tulnuka või inimese elu ), kuid samas pole teada, kas see on viide ka tervele loomariigile, sest ka loomad ju omavad mingit mõistust.

Confuciuse sellised avaldused on täiesti jahmatavad väga paljudel mitmesugustel põhjustel.

See on tegelikult üks erakordsemaid ja ka usaldusväärsemaid allikaid inimkonna päritolu võimalikkusest tulnukatega. Confuciuse sellised avaldused 2500 aastat tagasi lähevad täiesti täpselt kooskõlla tänapäeva ( s.t. 20 ja 21 sajandi ) tulnukate inimröövide juhtumitest saadud informatsiooniga, millest tuleb välja, et inimliik on geneetiliselt suguluses tulnukate liigiga ja ka loodud nende poolt. Ei ole reaalselt võimalik, et Confucius teadis tulnukate inimröövide juhtumeid, mis leidsid aset 20 ja 21 sajandil, kui Confucius ise lõi need ennustused alles 2500 aastat tagasi. Kust Confucius sellise informatsiooni sai, jääbki tegelikult saladuseks. Kuid on täiesti selge, et nende avalduste sisu klapib 100 % nendega, mida me saame teada 20 sajandil tulnukatega lähikontakti astunud inimestelt.

Lõpetuseks on võimalik järeldada, et inimeste kontakt maaväliste mõistuslike olenditega esineb peamiselt kolmes vormis. Üks neist vormidest on klassikaline, mida sageli kujutatakse fantaasiafilmides. Sellisel juhul nähakse vahetult maaväliseid sõidukeid, mida nimetatakse ufodeks, 54

ja esinevad tulnukate inimröövi juhtumeid, mille korral viiakse inimene vastu tahtmist ufo pardale, kus teostatakse temaga bioloogilisi või sotsiaal-psühholoogilisi katseid maaväliste olendite poolt.

Selline kontakti vorm on leidnud kirjeldust lugematul hulgal ufojuhtumites kaasaegses ja isegi vanemas inimajaloos. Kuid on olemas ka teistsugune kontakti vorm maaväliste tsivilisatsioonide esindajatega. Need on meditsiinilist laadi kontaktid, mille korral on inimene südame seiskumise tagajärjel väljunud oma kehast ja astunud kontakti „valgusolenditega“, kes osad on maavälise päritoluga ja osad neist on varem surnud inimeste „hinged“. Kehast väljumised on meditsiinis üsna sagedased nähtused, kuid harva ( kui isegi mitte kunagi ) tõlgendatakse ka neid nähtusi maaväliste tsivilisatsioonide kontaktidena, sest kehast väljunud olekus nähtavad valgusolendid on võõrapärase ( ehk seega maavälise ) päritoluga olendid.

Kolmas vorm kontakt maavälise eluga on inimeste kohtumised kummituste ja vaimudega. Vaimud, kummitused, hinged ja poltergeistid liigituvad kõik selle alla, mida me mõistame kehast väljumisena. See tähendab seda, et need on varem surnud inimeste kehast väljunud eluvormid või maavälise päritoluga sama liiki olendid. Poltergeisti all mõeldakse enamasti ulakat vaimu, kes elavaid inimesi kiusamas käib. Maailmas on olemas palju kohti, kus väidetavalt kummitab ja ajalugu teab paljusid juhtumeid poltergeistidest ja demonoloogilistest sündmustest. Võiks ju arvata, et need on kõigest elavate inimeste luulud ja valed, kuid iseloomult kuuluvad need tulnukate inimröövide ja SLK nähtuste samasse klassi. Nii et kohtumine tundmatu vaimuga on kohtumine tegelikult maavälise elu esindajaga.

1.6 Inimkonna päritolu

Nüüdisaegne teadus on veendunud selles, et inimene on pika aja jooksul põlvnenud primaatidest ehk ahvidest. Selline arusaam sai alguse juba siis, kui C. Darwin väljastas 19. sajandi keskel oma evolutsiooniteooria. Hiljem sõnastas ta ka inimese evolutsiooni ahvidest. Alguses võeti seda loomulikult üsna skeptiliselt vastu, kuid aja jooksul leiti hulganisti tõendeid, mis kinnitasid inimese päritolu ahvidest. Need tõendid olid peamiselt erinevad kivistised ehk fossiilid, mida arheoloogidel on õnnestunud aja jooksul maa seest välja kaevata. Näiteks fossiilid on näidanud seda, et inimahvid nagu näiteks šimpansid on praeguste Maal elavate inimeste kõige lähedasemad sugulased. Inimsugu asustab praegusel ajal ainult ühte planeeti ja selleks on planeet Maa. Šimpanside geenid on 99 % inimeste geenidega sarnased ja erinevus seisneb ainult selles 1 %-s. Kuid inimese ja šimpanside arenguliinide eraldumine toimus Maal umbes viis miljonit aastat tagasi. Sellest ajast peale on Maal esinenud väga palju inimese ja šimpansi vahevorme. Mõned neist sarnanesid väga palju just inimestega, kuid mõned seevastu ahvidega. Nendest on tänaseni säilinud ainult üksikud kivistised ehk fossiilid.

Umbes viie miljoni aasta jooksul on Maal elanud väga erinevaid inimese ja ahvide vahevorme.

Nendest esimesed olid loomulikult rohkem ahvide sarnased kui inimeste moodi ja nende erinevaid liike nimetatakse australopiteekideks. Sõna „australopiteek“ tuleb ladina ja kreeka keelest ( mis on „ladinapärastatud“ ) ja see tähendab lõunapoolseid ahve. Australopiteegid olidki inimese ürgsed ahvitaolised eellased, kes olid üsna lühikest kasvu ja kes juba kõndisid kahel jalal. Australopiteegid elasid osaliselt veel koos esimeste inimestega umbes 4,5 – 1,1 miljonit aastat tagasi.

Esimesed inimesed ilmusid välja juba umbes kaks miljonit aastat tagasi ja neid esimesi inimesi nimetatakse Homo-deks. Näiteks Homo habilis ja tema lähisugulane Homo rudolfensis. „Osav inimene“ ehk Homo habilis oli esimeste inimeste seas esimene tööriistavalmistaja ja sõi ka osaliselt liha. Homo habilise luud olid üsna haprad, aju oli australopiteekidest palju suurem, kolju ja hambad sarnanesid üha enam tänapäeva inimese omaga. „Püstist inimest“ nimetatakse Homo erectuseks, kes oli siis vastupidiselt australopiteekidele pikka kasvu, pikajalgne ja kitsaste puusadega. Homo erectuse keha ehitus sarnanes veelgi enam tänapäevase inimese keha ehitusega. Homo erectus ilmus välja pärast Homo habilist. Homo erectus kohastus väga hästi just soojas kliimas elamiseks. Ta oli 55

sihvakas, palja, sileda ja tumeda nahaga inimeselaadne elusolend, kes võis olla kuni 190 cm pikkune. Sellised olendid elasid Maal umbes 1,8 – 0,3 miljonit aastat tagasi. Homo erectused olid ühed esimesed rändurid ja maadevallutajad Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Tänapäeva inimesele omane keel ja kõne aga nendel puudusid. „Arukat inimest“ nimetatakse aga Homo sapiensiks, kes siis muistsel ajal hargnes Neanderthali inimeseks, Aasia varajaseks nüüdisaegseks inimeseks, Homo sapiens sapiensiks ehk tänapäeva inimeseks ning Heidelbergi inimeseks. Homo sapiensi vanuseks peetakse umbes 500 000 aastat.

Homo sapiens on ainus ürgsete inimahvide liik või vahevorm, kes on tänapäevani säilinud meie endi näol. Homo sapiensidel suurenes ajumaht veelgi, käitumine muutus paindlikumaks, osati teha tuld ja valmistada tööriistu, söödi palju liha. Välja arenesid ka nende ühiskonna, kultuuri ja sotsiaalsed suhted. Kõik need asjaolud võimaldasid neil märksa paremini kohaneda planeet Maa tujuka kliima muutustega ja raskema elu standartidega.

Levinud arvamuse järgi on tänapäeva inimene põlvnenud just Homo sapiensist, kes siis rändasid välja Aafrikast umbes 100 000 aastat tagasi. Homo sapiensil arenes välja keel ja kõne ning omas teistest inimeste eellastest suuremat teadvust. Intellektid, kes kasutavad sümboleid, võtavad maailmas üha enam võimust. Umbes 30 000 aastat tagasi jäi Homo sapiens Maal ainsaks inimolendiks. See õnnestus neil seetõttu, et nad võtsid tarvidusele tehnoloogia ja lõid kultuuri. Nad harisid põlde ja neil ilmnesid välja väga keerulised sotsiaalsed suhted. Kohanemisvõime oli Homo sapiensidel väga hästi välja arenenud.

Peale selle, et on leitud üsna veenvaid tõendeid inimese ahvist põlvnemise kohta, on teada ka selliseid juhtumeid, mille korral on inimene olnud kontaktis maaväliste tsivilisatsioonidega.

Taolised juhtumid annavad inimsoo päritavuse kohta aga hoopis teistsugusema pildi, kui teadus praegu empiiriliselt võimaldab. Nüüdisajal domineeriv teadus püüab eitada maailmas asetlaidvate UFO juhtumite olemasolu, sest nende kohta ei ole olemas mittemingisuguseidki empiirilisi ehk teaduslikke tõendeid. Seda teemat on rohkem lahti seletatud peatükis „Paranormaalsete nähtuste teaduslik käsitlus“. Kuid ei ole üldse kahtlustki selles, et UFO juhtumid ja paranormaalsed nähtused annavad meile väga teistsugusema reaalsuse inimese tegeliku põlvnemise kohta. Sellest tuleb välja tõde, et inimene on küll põlvnenud primaatidest ehk ahvidest, mida arheoloogia teadusharu meile tänapäeval nii laialt õpetab, kuid see on tegelikult alles pool tõde. Tulnukate inimröövide juhtumitest ilmneb tõsiasi, et inimsoo lõid tegelikult maavälised mõistuslikud olendid ehk nö. kosmosetulnukad. Inimkond olevat kosmosetulnukate loodud geneetiline eksperiment.

Maailmas on olemas tuhandeid dokumenteeritud väiteid tulnukate inimröövidest. Need on juhtumid, mille korral inimene mäletab hüpnoosi all seda, et kuidas teda sunniti minema UFO pardale. Enamus tunnistajad kirjeldavad sündmusi peaaegu ühesuguse stsenaariumi järgi.

Sooritatakse inimese meditsiiniline läbivaatus ja vahel sisestatakse inimesele mitmeid instrumente, millega tihti kaasneb trauma või valu. Väga sageli tehakse just günekoloogilisi läbivaatusi. Mõnede juhtumite korral on isegi eemaldatud inimloode. Tuntud UFO-uurija Budd Hopkins on oma pika uurimuse jooksul avastanud, et maaväline sugu püüab rikastada või isegi säilitada end insenergeneetika abil.

Arvatakse seda, et inimese kehal olevad armid ja mäluaugud inimröövile eelnenud ja järgnenud sündmuste vahel tõendab tulnukate inimröövi tõelisust. Neid sündmusi mäletatakse enamasti ainult hüpnoosi ajal. Ilmselt kõige tuntum juhtum tulnukate inimröövide „ajaloost“ on Betty ja Barney Hilli juhtum 1961. aastal, mida pikemalt uurisime juba eespool. See jääb ka kõikide kaasavõtmisjuhtumite eellaseks. Tulnukate korraldatud inimröövid näitavad inimestele nende tegutsemiste motiivi. Nad uurivad läbi kaasa võetud inimeste meie rassi. See pole ainult meie mõistmiseks, vaid nad soovivad end meiega geneetiliselt ristata. Nad loodavad saada uusi geneetilisi informatsioone ( kombinatsioone ) nende eneste kestmajää-miseks. Maavälised arenenud tsivilisatsioonid püüavad välja aretada uusi liike geneetiliste manipulatsioonidega. Paljud maavälised liigid on uurinud inimese psüühikat, et seda enda eesmärkide täitmiseks kasutada.

Kaasaegsete tulnukate inimröövid ja keskaegsed legendid on omavahel ilmselgelt väga sarnased, mis tugevalt viitab sajandite tagustele tulnukate inimröövide juhtumitele. Tulnukate inimröövide motiiv on täpselt sama mida kunagi pakuti vahekordade kohta ka elfidega. Väga paljud muinasjutud pajatavad inimtittede röövimistest, vahetatutest ja meeste ning naiste röövimistest „haldjarahvaga“ 56

järeltulijate saamiseks. „Juba Põhjala juttudes ilmneb haldjate tegutsemiste põhjus inimeste seas.

Vanadel aegadel nähti tulnukaid haldjatena. Nad hoiavad alal ja täiustavad oma rassi. Nad varastavad inimlapsi selleks, et neid koos elfidega üles kasvatada ja nendega liituda. Nad saavad ka abi inimestelt, kes imetavad nende enda järglasi ja hoolitsevad võõraste laste eest.“ Ka armid on väga sarnased. Kui inimest on tõesti UFO-de poolt kaasa võetud, siis neid tunnistajaid vaadatakse uurijate poolt väga korralikult läbi, et leida neilt mingisuguseidki arme või märke, mis võiksid viidata röövimisele. Teadvusel olles nad ju enamasti ei mäleta midagi. Preestrid ja inkvisiitorid uurisid samuti kogu keskaja vältel läbi inimesi, keda kahtlustati nõidumistes. Niiviisi oli üleloomuliku kontakti tõendiks arm või märk. Preestrid ja inkvisiitorid läksid nende märkide otsimisega väga sageli liiale ja olid nende leidmistes sageli ka edukad, sest paljudel inimestel on ju unustatud või seletamatu päritoluga arme. Paljusid selliseid oletatavaid nõidu piinati ja põletati tuleriidal.

Tulnukad uurivad uute olendite ( s.t. eluvormide ) loomise võimalikkust. Uuritakse inimeste ristandumise võimalikkust tulnukatega, et luua uus liik. Uus liik omakorda võimaldab uusi unikaalseid järglasi ülitsivilisatsiooni arenguks. Nende ristandumine meiega annab nende genofondi uut geneetilist informatsiooni. See rikastab nende mitmekesisust järglaste saamiseks.

Tulnukad soovivad inimesi nende enditega geneetiliselt ristata, et luua uue genofondiga bioliik.

Selline tegevus sarnaneb näiteks inimeste endite vahelise sugulise ristandumisega. Näiteks mehe ja naise sugulise vahekorra tulemusena sünnib uus elus inimorganism. Uute liikide loomisega on selline füüsiline protsess sarnane. Ka planeedi Maa eluslooduses on täheldatud liikide vahelisi ristandumisi. Liikide omavahelised ristandumised on tegelikult bioevolutsiooni üks toime mehhanisme. Näiteks on esinenud juhtumeid, mille korral hunt ja koer omavahel looduses bioloogiliselt ristuvad. Nii tekibki uus nähtus liikide mitmekesisuses – huntkoer, mis on küll väga haruldane juhus kuid seda on siiski looduses täheldatud. Tulnukate eesmärk ongi luua uus liik inimeste ja nende vahel, et seeläbi rikastada nende ( ja tegelikult ka meie ) genofondi. Geneetilised manipulatsioonid on tegelikult bioevolutsiooni üks toime mehhanisme uute liikide tekkimiseks.

Bioloogia teadus annab meile sellest väga põhjaliku ettekujutuse, kuid inimeste bio- ja geenitehnoloogiad pole „veel“ siiski sellisel arvestataval tasemel, et luua Maal uusi liike ja veel mõistuslike liike. Küll aga on palju aretatud erinevaid taime sorte ja looma ( näiteks koera ) tõuge, mis küll ei kuulu liigi ( kui mõiste ja tähenduse ) hulka. Kuid see pigem näitabki seda, et uue liigi loomine Maal ei ole inimestele enam futuristlik teema. Maailma esimene imetaja klooniti juba 1997. aastal, milleks oli siis lammas nimega Dolly. Inimese kloonimiseni pole veel jõutud, kuid ega see ilmselt tulemata ka jää. Kloonimine põhineb geneetikal ja geneetika põhineb pärilikkusel, mis esineb elusolenditel. Näiteks lapsed on oma vanemate sarnased, loomad sigitavad järglasi, kes on nendega sarnased ja seemnetest kasvavad taimed, mille õied ja viljad sarnanevad sellega, millelt seemned pärit on. Selle sarnasuse põhjustavad geenid, mida pärandatakse ühelt põlvkonnalt teisele.

Näiteks lapsel võivad ilmneda ema näojooned, võimed ja kombed ka sellisel juhul, kui ta ei ole oma ema kunagi näinud. Spermatosoid kannab endas kõiki pärilikke sarnasusi põhjustavaid tegureid.

Inimene on kasutanud teadmisi pärilikkusest juba väga pikka aega. Näiteks vanad Hiina allikad väidavad, et peaaegu kuus tuhat aastat tagasi aretati paremaid riisisorte ristamise ja valiku teel.

Umbes 4000 aastased ( enne meie ajaarvamist ) Babüloonia kivitahvlid näitavad hobuse viie põlvkonna sugupuud, mis kujutab pea ja laka tunnuste pärilikkust.

Tulnukad soovivad luua uue bioloogilise liigi, et siis sellega geneetiliselt liituda. Nii nad lõidki geneetiliste manipulatsioonide tulemustena enda ja kunagi Maal elanud primaatide ( ahvide ) vahel inimliigi ja alles siis veel omakorda loovad enda ja inimeste vahel uut liiki, et rikastada nende enda genofondi. Ilmselt tulnukad soovivad liituda siiski mõistuslikku liigiga, mitte lihtsalt suvalise Maal elava looma liigiga. Ja see tähendab ka seda, et nad loovad enam just enda sarnaseid bioliike.

Näiteks kui võrrelda omavahel inimesi ja humanoid-tulnukaid, siis tegelikult inimesed ongi väga sarnased tulnukatega – geneetiliselt oleme ju nendega suguluses, välimuselt oleme nendega väga sarnased ja sarnasusi esineb ka sotsiaalses ja kultuurilises käitumises ning mõtlemises.

Oluline on märkida ka veel seda, et tulnukate loodavad liigid oleksid paljunemisvõimelised. See tähendab seda, et nende geneetiliselt loodud hübriidid oleksid võimelised andma edasi järglasi.

Hübriidi vanemad on pärit erinevatest liikidest. Näiteks muulad on hübriidid, kuid nad ei anna edasi 57

järglasi. Kuid seevastu kodu- ja metssea hübriidid toovad ilmale järglasi. Hübriid, kes on paljunemisvõimeline, võib tagasi ristuda ja selle käigus võivad teise liigi geenid kaasa tulla.

Erinevate liikide geenifondide ristumine võib põhjustada looduslike liikide väljasuremist või populatsiooni kohasuse langust, mille tagajärjeks võivad muutuda isendite sigimise ajad. Geneetika määrab ära hübriidi järglaste sigimisvõimelisust. Näiteks taimede omavaheline hübridiseerumine suurendab saagikust.

Kui mingi intelligentne elusolev liik eksisteerib väga kaua aega ( näiteks Maa aastates umbes sadu tuhandeid aastaid ), siis selle liigi isendite arvukus on tunduvalt suurem planeet Maal elavate inimeste omast võrreldes praegusel ajal inimeste arvukusega Maal, mis oleks siis veidi rohkem kui seitse miljardit inimest. Tegemist oleks sellise aruka liigiga, mille isendite arvukus oleks umbes sadades või isegi tuhandetes miljardites. Mida vanem on liik ( ehk seeläbi mida suurem on liigi isendite arvukus ) seda enam „vananeb“ liigi genofond ( genotüüp ). Genofond ehk geenifond on populatsiooni või liigi kõigi geenide ja nende alleelide ning muude geneetiliste elementide kogum.

Liigi genofondi vananemise all mõeldakse siin seda, et mida rohkem liigi isendite geenid omavahel kombineeruvad ja mida rohkem seeläbi järglasi sünnib, seda rohkem vaesub pärilikkuse informatsioon, kuna geenide omavahelisi kombinatsioone ei saa olla siiski lõpmatult palju, sest geenide kombinatsioonide varieeruvus lihtsalt väheneb. Liigi genofondi vaesumine sõltub ajast ja ka isendite paljunemiskiirusest. Liigi genofondi vaesumise tõttu pole isendite järglased enam unikaalsed ( s.t. ainulaadsed ), sest nad sarnanevad üha enam eelmiste generatsioonide ( põlvkondade ) isenditega või esinevad nendel üha enam uusi geneetilisi mutatsioone ehk geenihaiguseid. Kuni lõpuks pole enam uusi ja kordumatuid isendeid. Liigi uued põlvkonnad hakkavad kordama eelmiste põlvkondade vanu isendeid. Juba tänapäeval leiab teadus, et igal inimesel on maailmas vähemalt 6 teisikut. Nendest ühega kohtuda loetakse tõenäosuseks 9 %. Liigi genofondi vananemine tähendab ka seda, et mitte ükski liik Universumis ei saa paljuneda piiramatult ja mitte sellepärast, et liik hävib mõne keskkonna katastroofi tõttu ( mis on ka muidu võimalik ), vaid sellepärast, et geneetiline informatsioon hakkab otsa saama – hakkab ennast kordama ning vastavalt sellele liigi üldine genofond vaesub. On võimalik seegi, et levima hakkavad siis ka üha rohkem ja varem esinemata erinevaid haigusi ja geneetilisi mutatsioone ( vaimu või füüsilise puudega isendeid ).

Kosmosetulnukad soovivad rikastada enda genofondi ja seetõttu nad lõidki inimkonna tuhandeid aastaid tagasi. Selle realiseerimiseks käivad meie eluajal veel eksperimentaalsed katsed, mis väljenduvadki kuulsates tulnukate inimröövide juhtumites. Inimsugu on veel praegu väga noor liik ja seetõttu veel väga vähe omavahel geneetiliselt kombineerunud. ÜRO 2014 ja 2015 aasta andmete kohaselt on Maal elanud kokku umbes 107 miljardit inimest ja neist ligikaudu 6,5 % elab praegusel ajal. Aastaks 2100 elab Maal hinnanguliselt umbes 10 miljardit inimest ja selleks ajaks on maailma rahvaarvu suurenemine tõenäoliselt stabiliseerunud. Inimkond annab suhteliselt noore liigina uut geneetilist informatsiooni tulnukate eneste ellujäämiseks, kuid inimkond ei ole siiski ainus loodud tehisliik Universumis. Tulnukad ise on palju kordi andnud kontaktleritele mõista, et olemas on veel palju teisigi liike, mis asustavad lausa terveid planeete ja mis erinevad Maa elusloodusest täielikult.

Neist osad on ka mõistusliku elu tasemel, kuid osad aga mitte. Maavälised ülitsivilisatsioonid loovad Universumis üha uusi ja uusi eluvorme ja seega on nad võtnud bioevolutsiooni juhtimise enda kätesse. Genofondi vaesumise probleem ilmneb tulevikus ka inimkonnal ainuüksi endal ning on võimalik, et praegusel ajal elavad teadlased ( näiteks bioloogid, geneetikud jne ) ei teagi või ei adu selgelt veel selle probleemi reaalset võimalikkust meie liigi suhtelises tulevikus. Inimeste teadmised bioloogiast ( eriti geneetikast ) on selle täielikuks mõistmiseks veel üsna kesised.

Praeguse aja ( s.t. 21. sajandi esimese poole ) Maa probleemid kuuluvad pigem elusa keskkonna ohutuse valdkonda nagu näiteks kliimasoojenemine, tuumaenergia ohutus, keskkonnareostus jne.

Planeet Maal elavad inimesed on arenenud primaatidest ( sest arheoloogia teaduse veenvaid fakte ja argumente ei ole võimalik ratsionaalselt ignoreerida ega falsifitseerida ), kuid samas osaliselt ka maavälisest mõistuslikust liigist ehk kosmosetulnukatest ( sest ajas rändamise tehnoloogiat kasutades on võimalik tuvastada ka tulnukate inimröövi juhtumite tegelikkust ). See tähendab seda, et inimesed ei ole tegelikult 100 % pärit ahvidest ega ka 100 % pärit tulnukatest, nagu paljud ufoloogid on seda aja jooksul arvanud. Inimesed on tulnukatega geneetilises suguluses, 58

mis teevad meist nendega sugulusliigi. Mõndades tulnukate inimröövi juhtumites on tulnukad ise kontaktleritele piltlikult väljendanud nende seost meiega öeldes nii, et „meie oleme nende lapsed“.

Et rikastada tulnukate genofondi, peavad nad meiega liituma ehk astuma inimestega sugulisse kontakti. Nii inimeste kui ka tulnukate liigist proovitakse luua ristsugutist. Nende sooviks on luua pidevalt uusi liike. Tulnukad uurivad võimalikkust meie ristandumist nendega, et luua uus töökorras liik. Sellepärast röövitaksegi inimesi igal pool üle kogu maailma ja tehakse nende peal meditsiinilisi läbivaatusi, et kontrollida inimeste bioloogilist ja ka kultuurset arengut. Meie tegemised Maal on neile väga hästi teada. Nii on seda tehtud järjepidevalt juba tuhandeid aastaid. Kuna röövitavaid inimesi on kogu maailmas üldkokkuvõttes miljonites ja seega tulnukate ning inimeste hübriide ( järglasi ) on samuti väga suur hulk, siis seega uuritakse mitte ainult üksikindiviidide arengut, vaid ka suuri gruppe ja selle erinevaid ühiskondi. Uurimuste tähelepanu on koondunud isegi kogu tsivilisatsiooni ( kui võimaliku uue liigi ) evolutsiooni ja analüüsitakse üksikindiviidide omavahelist kokkusobivust. Uuritakse ja analüüsitakse uue liigi võimalikku mitmekesisust, genoomi, genotüüpi, genofondi jne. Suurim tähelepanu seisnebki geneetilise informatsiooni uurimisel. Tulnukate ja inimeste vahel aretatakse välja uus mõistuslik liik, mis aretatakse omakorda veel sellisele tasemele, mis on kirjeldatud Maailmataju ülitsivilisatsiooniteoorias. Eshatoloogia peatükis näeme hiljem, et ka inimkond muutub selliseks „supereluvormiks“, kuid seda alles väga kauges tulevikus või pärast inimeste bioloogilist surma.

Kuna inimkonna lõi üliarenenud maaväline tsivilisatsioon, kes on tehniliselt võimeline galaktikatevahelisteks kosmoserändudeks, siis on neil kindlasti võimalus omada ka ajamasina tehnoloogiat. Inimkonna teaduse ja tehnoloogia tasemest on tulnukad ilmselgelt palju arenenumad ja seda ka igas teises mõttes. Vastavalt Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria füüsikale on aegruumi tunnelid võimelised erinevaid kehasid transportima väga kaugete vahemaade taha ja samas sooritada ka ajas rändamist. Maal elavatele inimestele võib tunduda, et me „tekkisime“ Maale umbes sadu tuhandeid aastaid tagasi. Ja seega on näiteks inimkonna kiviaja periood eksisteerinud meie suhtes umbes kümme tuhat aastat tagasi. Kuid aja rännuks võimelisele maavälisele ülitsivilisatsioonile on aeg ( ehk aja dimensioon ) teistsuguse kestvusega või olemusega kui Maal elavatele inimestele. Nende suhtes „tekkisime“ Maale piltlikult väljendades nö. „eelmisel aastal“ ja inimkonna kiviaja periood eksisteeris seega lausa mõned kuud tagasi. On ju tegelikult mõeldamatu, et inimkonna teatud arengutasemele jõudmiseks peavad tulnukad ootama sajandeid või isegi tuhandeid aastaid, nii nagu seda teeme meie. Ja ükski eksperiment ei saa kesta nii kaua – oodates ja jälgides sadu tuhandeid aastaid. Kogu tulnukate tegevus inimsooga algas nende aja arvestuse järgi alles tegelikult suhteliselt lähedases minevikus ja on praegugi ka veel tegevuse faasis. Mis meile eksisteeris ajaloos mingisugune sündmus kaua aega tagasi, on nende jaoks toimunud see alles näiteks mõni hetk tagasi. See on sellepärast nii, et seda võimaldab ajamasina tehnoloogia võimalused. Meile võib nii näida, et tulnukate geneetiline eksperiment inimkonnaga on kestnud umbes sadu tuhandeid aastaid, kuid nende jaoks on see kestnud tegelikult näiteks mõned kümned aastad.

Toome välja ajas rändamise erakordse võimaluse kohta ühe konkreetse näite. Näiteks kui inimkond otsustab suhtelises tulevikus end asustada mingisugusele teisele planeedile ( näiteks Marsile ) ja see otsus või protsessi läbiviimine on täiesti kindel, siis võtab kogu see „kolimisprotsess“ kindlasti väga palju aega. Praeguse inimkonna teadusliku ja tehnika tasemega võrreldes kuluks selleks aega tõenäoliselt 1 – 2 sajandit. Kuid oletame näiteks, et mingi inimene ( vaatleja ) rändab ajas ette, suure kolimise protsessi lõppfaasi, siis selle ajas rändava inimese suhtes oli nö. inimkonna invasioon Marsile toimunud ainult mõned hetked. See analoogia näitabki väga selgelt seda, et sündmus, mis meile tundub olevat alles tuhandete aastate pärast, toimub ajaränduritele aga mõnede sekundite pärast. Ilma ajas rändamise tehnilise võimaluseta oleks tulnukate geneetilise eksperimendi teostus peaaegu mõeldamatu.

Kuna aja kulgemine ( ehk aja dimensioon ) eksisteerib kosmosetulnukate jaoks teistsugusena kui meie jaoks, siis tõenäoliselt ongi suhtelises tulevikus loodud inimeste ja tulnukate vahel uus elujõuline liik. Praeguse aja ( 21. sajandi esimese poole ) inimeste suhtes toimuvad selles suunas veel geneetilised uuringud ja eksperimendid, mis väljenduvadki tulnukate kuulsate inimröövi juhtumitena. Meie elame lihtsalt sellises ajavööndis, mis eelneb tulnukate geneetilise eksperimendi 59

lõppfaasile. Kuid praegusel ajal pole veel teada seda, mida tulnukad inimestega tulevikus ette võtavad. Selle kohta on maailmas suhteliselt palju erinevaid versioone ja spekulatsioone. Näiteks ei ole teada seda, et kas nad tulevikus tulevad Maa peale meiega sugulisse kontakti astuma või piirduvad nad lihtsalt inimröövide teel saadud eksperimentidega? Selles mõttes jääbki see arusaam veel puudulikuks, et pole teada tulnukate ettevõetud geneetilise eksperimendi lõppfaase.

Tõenäolisem ja loogilisem versioon oleks muidugi see, et inimkonnaga otsest sugulist kontakti ei teki ja piirdutakse ainult inimröövide teel saadud katsetega. Kuigi tulnukate otsene suguline kontakt inimkonnaga tervikuna oleks samuti võimalik versioon, kuid ei osata siiski ettekujutada inimeste psühholoogilist valmidust selliseks globaalseks protseduuriks. Näiteks kas inimesed ise sooviksid astuda kosmosetulnukatega sugulisse vahekorda? Võib olla on inimühiskonna arengu suund meie teadmata suunatud selles suunas, et inimesed oleksid mingis teatud arenguetapis teadlikult suuteliselt astuma tulnukatega sugulisse kontakti. Tuleviku versioon pole nii kindlalt teada nagu me teame minevikus asetleidnud sündmusi. Seega on tuleviku osa lihtsalt spekuleeritav. Küllap uus liik tulnukate ja inimeste vahel on juba loodud, kuid seda meie suhtes ainult kauges tulevikus.

Tulnukad on inimkonna loomise hetkest alates inimesi tuhandeid aastaid lakkamatult jälginud ja uurinud. Inimeste bioloogiline ja kultuuriline areng on olnud kogu aeg nende valvsa pilgu all.

Sellepärast tulnukad röövivadki inimesi, et nende bioloogilist ja sotsiaalset arengut jälgida ja kontrollida. Inimeste peal sooritatakse põhjalikke meditsiinilisi läbivaatusi ja uuritakse korralikult inimese mälu, kuhu on „salvestunud“ inimese enda eluhetked ja koos sellega ka inimühiskonna elu tervikuna, milles inimene sotsialiseerus. Läbi selle näevad tulnukad põgusalt inimühiskonna arengut. Tulnukate tehnoloogia ( tehnilised võimalused ) ületavad ilmselgelt inimeste tehnilist taset.

Näiteks on neil olemas sõidukid, mis on võimelised nii galaktikate vahelisteks rändudeks kui ka aja rändudeks. Meid uurides on nad mõjutanud meie bioloogilist ja ka kultuurset evolutsiooni planeedil Maa. Nii samuti, mil nad on meid jälginud ja kontrollinud meie arengut läbi aegade, on nad ka sekkunud meie ühiskonna elusse ja inimarengusse. Nad soovivad muuta inimeste maailma vargsi, mitte otsese sekkumisega nagu seda sageli kujutletakse Hollywoodi tulnukate filmides. Tulnukad eksisteerivad otseselt ka inimeste keskel – maskeerudes „inimeste välimusteks“ ja sulandades niimoodi inimühiskonna sisse. Nende tööd ja tegemised Maal on kohakuti üsna erinevad. Tulnukad on ise inimröövide käigus kontaktleritele öelnud, et mõned nende seast on need, kes kannavad ette maavälisele kogukonnale meie käekäigust – näiteks inimeste progressist, rahust, sõdadest jne.

Teised olevat aga jällegi need, kes otseselt mõjutavad inimeste ühiskonna arengut – näiteks on nad siis õpetajad, teadlased, ärimehed, poliitikud vm. Maal pidavat neid olema kokku umbes veidi alla kolme miljoni.

1.7 Eshatoloogia

Eshatoloogia on inimese surma ja surmajärgset elu käsitlev religiooniõpetus. Seda võib mõista ka kui teispoolsuseõpetusena. Üksikisiku eshatoloogia keskendub nii õigete kui ka patuste hingede surmajärgsele käekäigule ja sellele, mis saab osaks nii ühtedele kui ka teistele pärast surma ja enne üldist inimkonna ülestõusmist. Üldine eshatoloogia käsitleb kogu inimkonna käekäiku, eriti viimsepäevasündmusi, mis on seotud surnuist ülestõusmisega ja viimsepäevakohtuga. Nii jagunebki eshatoloogia kaheks suureks uurimisharuks: üksikisiku eshatoloogiaks ja üldiseks eshatoloogiaks.

1.7.1 Üksikisiku eshatoloogia

60

Nii kaua, kui on eksisteerinud usk, on huvi ka sellise elu vastu, mis saab inimesele osaks alles pärast tema füüsilist surma. „Eshatoloogilisi teooriaid“ on viljelenud peaaegu kõikide rahvaste uskumused. Usk elu jätkumisse pärast surma ulatub tuhandete aastate taha. Juba vana aja egiptlased huvitusid väga palju sellest, mis elu järgneb pärast inimese surma. Kuid Mesopotaamia rahvad väga suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Mesopotaamia rahvad soovisid enda eluiga pikendada nii palju, kui võimalik ja nad soovisid olla õnnelikud juba elades. Jumalate karistused patustele pidi teostuma juba nende eluajal ja kui see millegipärast ei teostunud, siis langes jumalate karistus patuste järglastele. Pärast surma pidid inimesed sattuma kohutavasse allilma, mis asus „teiselpool allilmajõge“, mida pidi paadiga ületama. Allilmas pidavat inimesed sööma savi ja põrmu. Inimestel olevat tiivad nagu lindudelgi. Kuid vana aja kreeklaste tähelepanu oli pigem suunatud maisele elule, kui teispoolsele elule. Pärast surma pidi inimene minema Hadese riiki, mis oli kohutav ja sünge.

Kreeklased pöörasid väga vähe tähelepanu teispoolsele elule. Nad keskendusid maapealse elu olemusele. Kreeklased uskusid seda, et sügaval maa all asub surnute riik. Kuid surnute riiki oli võimalik pääseda ka siis, kui purjetada mööda „Okeanose jõge“, mis pidi ümbritsema kogu maailma. Usuti ka seda, et Acheron ( allilmajõgi ) piirab surnute riiki elavate maailmast. Selle jõe peal olev paadimees Charon pidi inimeste hingi hõbedaraha eest üle viima. Sellest tulenevalt pandi surnutele vanadel aegadel münte suhu. Allilmas elasid surnud täiesti elutult, milles ei olnud rõõmu, tahtmist ega eesmärki. Kuid Piibli Uues Testamendis on vähe räägitud sellest, et mis saab pärast inimese surma. „ ...teispoolsus on teistsugune kui usulistes arusaamades – kui neid on olnud. Kes on pidanud ennast jumalakartlikkuks, ei kohtu Jumalaga palgest palgesse, vaid tema seisund sõltub sellest, kas ta vagadus on kasvanud välja tõelisest sisemisest vandumisest või on olnud ainult väline. Üks endine teoloog on öelnud: „Ka siin ei saa Jumalat silmaga näha, nagu ei saa maa pealgi. Siin mõistame Tema armastust paremini, kui on võimalik maises elus, näeme palju selgemini Tema loomistöö kaunidust kui maise looduse keskel. Ei pea paika, et peamine taevases elus on kiita ja ülistada Jumalat... „. (Irma Weisen, lk. 132) „´Abdu´l-Baha väidab, et hingede asupaik on siin samas meie maailmas, kuna eksistentsi tervikklikuse tõttu on olemas üksainus maailm: „Kui te küsite, kus on see paik, siis teadke, et olemise maailm on üks ja ainus, kuigi selle tasandid on mitmesugused ja eristatavad... Need hinged, kes on puhtad ja rüvetamata, kõrgemal kehaliste raamide lagunemisest, kiirustavad ära Jumalariiki ja see riik on siinse maailma sees. Ent siinse maailma asukad ei tea tollest maailmast midagi, nad on nagu mineraalid või taimed, mis ei tea midagi loomade maailmast ja inimeste maailmast.““ (Elu pärast surma, lk. 103) „Paljudes teistes mõttekäikudes selgitab Baha´u´llah, miks ta ei avalda teispoolsuse elu saladusi: „Inimese füüsilise surma müsteeriumi ja tema tagasipöördumist Looja juurde ei ole teatavaks tehtud, ning see on seni jäänud lahendamata. Jumala õigluse nimel! Kui need oleksid ilmutatud, võiksid need tekitada nii palju kartusi ja kurvastust, võiksid ühtesid väga masendada, teised oleksid aga väga rõõmsad ja võiksid endale surma soovida ja vaibumatu igatsusega härdalt paluda, et õiglane Jumal – ülistatud olgu Tema au – nende surmatundi lähendaks. Kui keegi suudaks ettekujutada seda, mis on mõeldud niisuguse hinge ( puhta, täiusliku ja õnnistatud hinge ) jaoks Jumala, taevast ja maad valitseva Issanda valdustes, hakkaks kogu tema olemus kannatamatult igatsema seda kõrget, püha ja hiilgavat seisundit.““ (Elu pärast surma, lk. 102) Surmajärgse elu usuga kaasnevad ka igasugused nö. „kummituslood“ ja poltergeisti nähtused, milles surnud käivad vahel Maa peal inimestel külas. Sajandite jooksul on inimeste subjektiivsesse maailma tekkinud nähtused, mida me tänapäeval nimetame paranormaalseteks nähtusteks. Sinna kuuluvad ka inimeste tundmused, mida nimetatakse dejavu-ks ja eelmiste elude mälestused. Kuna neid nähtusi on niikuinii juba varem üsna laialt kirjeldatud ( näiteks läbi pop- ja massikultuuri ), siis seega kirjeldame järgnevalt ühte haruldasemat ajaloos eksisteerinud juhtumit, mis viitab inimese elu jätkumisse pärast surma. Vaatame inglise koduperenaise Jane Evansi juhtumit. Evans on kirjeldanud oma seitset eelnevat elu ja seda hüpnoosi all olles. Oma eelnevaid elusid kirjeldades ei ole ta kunagi eksinud ajaloolistes faktides ega ka olme detailides. Evans elas oma esimese elu 200-ndail aastail Inglismaal ühe roomlase naisena. Teise elu elas ta juuditarina 12. aastasaja vahetusel Inglismaal Yorki krahvkonnas. Nimeks oli siis tal Rebecca. Pärast seda elas ta 15. sajandil teenijannana ühe 61

prantsuse printsessi teenistuses ning 16. sajandil oli ta õuedaam Hispaanias. 18. sajandi alguses elas ta Londonis õmblejana. Muide 18. sajandi alguses räsis Inglismaad suur katk. Kuid viimase elu ( enne praegust ) elas ta USA-s Marylandis. Ta oli siis nunn ja nimeks Grace. Ta suri 1920. aastal.

Väga paljud ajaloo ja arheoloogia teadlased on uurinud Jane Evansi kirjeldusi. Evansi juhtumit on väga põhjalikult uuritud ja ei ole leitud mitte mingisuguseid väärinformatsioone. Evansi kirjeldused vastavate ajajärkude maailmast on väga täpsed ja kooskõlalised ajalooliste allikatega. Teadlased on märkinud seda, et Evansi kirjeldatud mõndasid üksikasju ei ole võimalik teada ka siis, kui lugeda mis tahes mahus raamatuid. Selles mõttes ei ole tema kirjeldustes leitud mitte ühtegi viga.

Teadlased on üsna pikalt spekuleerinud, et dejavu tunde ja mineviku või „eelmise elu“ nägemise võib inimesel põhjustada ajusse talletatud miljonite aastate jooksul miljardid erinevad kogemused, mis geenide abil tänapäeva inimese ajus seletamatul kombel taasaktiveeruvad. See tähendab seda, et aju loob üldistatuna uuesti seda, mille kohta ta oskab leida analoogiaid erinevate mälupiltide ( mis on peidetud aju kõige sügavamatesse struktuuridesse ) ja nüüdisajal asetleidvate elusündmuste vahel.

Tuntud kummituste uurija J. Illing jutustas Dr. Mattiesenile ühe juhtumi, mis oli asetleidnud tema lähedases tutvusringkonnas: „Üks mu hea tuttav praua suri 22 märtsil 1926 aastal. Umbes kümme minutit enne surmahetke palus tema mees haigelt, kes oli täie teadvuse juures, et naine ilmutaks ennast peale surma, kui see on võimalik, näiteks kella abil.“ „Teen seda, kui saan“, vastas surija.

Aprillikuu 6 päeva õhtul istus lesk koos tütardega elutoas, üks tütardest kirjutas kirja. Äkki tundis ta sundi vaadata kella, täpselt sel hetkel, kui pendel korraga kergelt võpatas ja seisma jäi. Kella oli sel päeval üles keeratud nii, et seismajäämist oli raske seletada. Siiski ei nähtud juhtumis algul midagi ebatavalist, sest kui pendel oli jälle liikuma lükatud, käis kell normaalselt. Aga kella seiskumine kordus järgnevatel nädalatel mitu korda ning üllatavaim asja juures oli see, et tunni-poolteise pärast hakkas kell iseenesest jälle käima, ilma et keegi oleks teda puudutanud. Samal ajal seisatas ja hakkas uuesti käima ka mehe taskukell. Ta tundis sundi võtta uur välja ja see oli jäänudki seisma, aga hakkas uuesti käima niipea kui oli tagasi taskusse pandud. Nõndaviisi kestis mõned nädalas, siis hakkasid kellad käima normaalselt, ilma et oleks tarvis olnud neid parandada. Möödus veel mõni nädal ja naine ilmutas end mehele, kuid näha oli vaid pea koos ülakehaga. Ilmutisele eelnes paugatus ja vilistav heli, mis saatis ka selle kadumist. Mees oli nii ehmunud, et ei saanud sõnagi suust.

Mõne nädala pärast ilmus naine uuesti, ainult ilma paugu ja vileta. Seekord mees kõnetas ilmutist ja küsis, kuidas tal läheb. Ilmutis vastas, et läheb hästi, kuigi kõik on teisiti, kui ette kujutatakse. Küsimusele, kas ta ei näitaks ennast ka tütardele, vastas ilmutis: „Nemad ei ole veel nii kaugel.“ Selle järel ta haihtus.“ „Professor Tenhaeff arvab, et kirjeldatud kokkuleppelisi ilmumisi ei saa võtta kui tingimatut tõestust, aga siiski peame tõeliselt arvestama võimalusega, et need on põhjustatud surnute sihiteadlikkust tegevusest.“ (Irma Weisen, lk. 57 – 58) Tänapäeva teaduse progressi ajastul viitavad inimese elu jätkumisse pärast surma kõige otsesemalt meditsiinis tuntud surmalähedased kogemused. Peaaegu kõik inimesed, kes on olnud meditsiiniliselt surnud ja pärast seda uuesti tagasi ellu äratatud, jutustavad sellest, et kuidas nad on kohtunud valgusolenditega või varem surnud inimestega. Inimesed on tundnud meeletut õnne ja rahu ning näinud mingisugust tunnelit, milles on võimalik väga kiiresti liikuda. Kuulsad surmalähedased kogemused meditsiinis ei ole siiski Jumaliku päritoluga ega ka üleloomulikud nähtused, nagu sageli seda arvatakse. Näiteks inimese kehast väljumist seletab ülitsivilisatsiooniteoorias olev kehast väljumise füüsikateooria. Kirjeldavate surmalähedaste kogemuste taga on aga hoopis maavälise ülitsivilisatsiooni tegevus, mitte „Jumala vägi“.

Klassikaline versioon kontaktist maavälise tsivilisatsiooniga seisneb inimese kohtumises humonoid tulnukatega, kes eksisteerivad bioloogiliste kehadena. Kuid surmalähedastes kogemustes toimub kontakt maavälise tsivilisatsiooniga mitte klassikalisel viisil ( nagu me oleme tavaliselt UFO juhtumites kuulnud ), vaid see toimub inimese kehavälises olekus. Niisamuti ka UFO pardal on 62

inimesed sattunud kehavälisesse olekusse ja siis niiviisi UFO sees ringi liikunud. Tuues välja hulganisti paralleele surmalähedaste kogemuste ja UFO ehk tulnukate inimröövide vahel, on täiesti võimalik jõuda järelduseni, et pärast „füüsilist“ surma jätkub inimese elu maavälises ülitsivilisatsioonis. Veel kord öelduna tähendab see seda, et inimese elu jätkub pärast surma maavälises keskkonnas. Ja seega elu Maa peal on inimesel tegelikult ainult ajutine. Seetõttu esinevad ka kõik need nähtused, mis ilmnevad inimese surma ajal. Maa peal on inimeste eluiga kaduv väike võrreldes inimesele antud igavese eluga. Vastavalt ülitsivilisatsiooniteooria kehast väljumise füüsikateooriale jätkub elu pärast inimese surma teises kehalises vormis – energiaväljana, milleks on elektromagnetväli.

Leidub hulganisti selliseid tulnukate inimröövi juhtumeid, mille korral on inimene ufo pardal kehast väljunud ja seejärel ufo sees ringi hõljunud. On täiesti selge, et kehast väljumist saab eksisteerida ainult ühtemoodi, mitte erinevat liiki. See tähendab seda, et meile meditsiinis tuntud inimeste kehast väljumised surmalähedaste kogemuste ajal ja ufo pardal esinev inimese kehast väljumine on tegelikult üks ja sama. Ei saa olla kahte erinevat liiki või võimalust kehast väljumiseks, mis tähendab seda, et eksisteerib ainult üks ja sama kehast väljumise mehhanism. Kui meditsiinis tuntud surmalähedased kogemused vihjavad inimese eksisteerimisse pärast surma, siis ufo pardal toimuvad kehast väljumised vihjavad sellele, et inimese elu pärast surma eksisteerib mõne tundmatu maavälise tsivilisatsiooni keskkonnas. Selline järeldus on ilmne, kui me uurime tulnukate inimröövide juhtumeid, mille korral maavälised olendid teostavad ufo pardal röövitud inimeste kehaväliseid olekuid, et uurida inimeste psüühikat või inimeste bioloogilist keha. Inimese elu jätkumine pärast keha surma toimub teistsuguses kehas ja maavälise tsivilisatsiooni keskkonnas.

Maailmataju ülitsivilisatsiooniteoorias on üsna pikalt uuritud surmalähedaste kogemuste ehk SLK-de võimalikkuse üle ja ka selle mõjust kogu meie maailmapildile, kui see peaks siiski reaalseks osutuma. Seetõttu toomegi järgnevalt siin kohal selle kohta ka ühe näite: Surmalähedaste kogemuste korral esineb peale meditsiinilise probleemi ( kehast väljumise neuroteaduslik seletus ) ka veel sellise probleemi aspekt, et kui suudetakse tõepoolest tõestada SLK-de fenomeni tegelikku eksisteerimist, siis põhimõtteliselt on tõestatud ka inimese elu jätkumine pärast (aju)surma. See tähendab aga ka seda, et kõik surnud inimesed, kes kunagi planeet Maal on elanud, tegelikult „kusagil“ veel kehavälises olekus elavad. Küsimus seisnebki selles, et miks need “surnud inimesed” siis meiega ( ehk elavatega ) kontakti ei võta? Ja millises maailmas nad kõik siis ka elavad?

Võib olla nad ongi „meiega“ kontakti astunud, kuid sellisel moel, mida me oodata ei oskakski. Näiteks võivad „nendega“ suhelda selgeltnägijad ehk sensitiivid, mille korral omab inimene sellist informatsiooni, mida ta muidu mitte mingisuguste vahenditega teada ei saaks. Need „erilised inimesed“ ise väidavad, et informatsiooni annavad neile surnute inimeste „hinged“ ehk kehast väljunud inimesed, kelle „füüsilised“ kehad on kahjuks juba surnud. SLK-de juhtumite korral nähaksegi inimeste surnuid sugulasi ja sõpru. SLK-de korral ei ole tegemist ju ainult lihtsalt inimese teadvuse eraldumisega füüsilisest kehast. Peale surnute nähakse ka mingisugust tunnelit ( sissekäiku ).

Tõenäoliselt on need aegruumi tunnelid, mis on kirjeldatavad ka üldrelatiivsusteooria võrranditega. Selliste tunnelite olemasolu on ajas rändamise teooria poolt tõestatud. Need tunnelid vahendavad kehade teleportatsiooni. Kui neid SLK-de korral nähakse, siis SLK tõestamise korral on tõendust leidnud ka nende tunnelite olemasolu. Kuid need aegruumi tunnelid “viivad ju neid surnuid inimesi planeet Maalt kusagile eemale”, sest tunneleid kasutatakse ainult väga kaugeid vahemaid läbides – näiteks galaktikate vahelisteks rändudeks. Kõigest sellest järeldubki see, et pärast surma läheb inimene maavälisesse tsivilisatsiooni “elama”. Kuhu siis mujale ikka saab minna? See kõik järeldub ainult siis, kui suudetakse SLK fenomeni olemasolu tõestada. Kuid selline avastus aga viiks ilmselt inimkonna kultuuri šokini, sest taoline avastus lükkaks ümber peaaegu kogu tänapäevase teadusliku maailmapildi. Kui suudetakse teaduslikult tõestada SLK-de eksisteerimine, siis on võimalik järeldada ka maaväliste olendite ehk tulnukate olemasolu. Kuid 63

probleem seisneb selles, et miks need katsed ( tõestamaks SLK-de olemasolu ) ei õnnestu? Teaduse üheks suurimaks eelduseks on see, et ta peab põhinema empiirilistel ( kogemuslikel ) tõendustel ja selleks saab olla ainult inimese enda loodud eksperiment.

Kuid selline teaduse suurim eeldus muutubki SLK-de uurimisel suurimaks komistuskiviks, sest kui ei leita mingisuguse nähtuse empiiriline tõestus, siis teadus selle nähtuse olemasolu ka ei aktsepteeri. Maaväline mõistus ( seal hulgas ka surnud inimesed ) kasutabki meie teaduse reegleid teadlikult ära. See tähendab ka seda, et ( võib olla ) “nad” soovivad, et me nende olemasolusse ainult usuksime, mitte aga teaduslikult tõestaksime. Nii et SLK teaduslikku katset ( küsida pärast ärkamist patsiendi käest mingisuguse peidetud objekti kohta, mis oli tema kliinilise surma ajal kohas, kust patsient oma voodist seda näha ei saanud ) ei olegi põhimõtteliselt võimalik sooritada, sest vastasel korral oleks meie “maailmapilt” ääretult “rikutud” ja ilmselt tuleksid ka siis tulnukad Maale, sest siis ei ole neil enam põhjust meie eest varjata.

SLK kogemuste puhul on kõige tähelepanuväärsem see, et inimene, kes on olnud terve oma elu ateist ja ei ole uskunud midagi üleloomulikku ( näiteks elu pärast surma, Jumala olemasolusse või isegi maavälistesse tsivilisatsioonidesse ), kogeb oma surmatunnil kõige ehedamat kehast väljumist ja kohtub imelise ning aukartustäratava „valgusolendiga“, kes küsib temalt: „Mida on sul mulle näidata; mida sa oma elu jooksul oled teinud, et pääseda Jumala osadusse?“ Inimene, kes pole oma elu jooksul kordagi lugenud Piiblit ( kuid selle olemasolust kuulnud ), kohtub oma surmatunnil valgusolendiga, mis tekitab kahetsusväärse tunde, et miks ei ole elu jooksul kordagi lugenud ja järginud Jumala Sõna, mis on kirjas Piiblis.

Surmalähedaste kogemuste ajal nähakse väga sageli mingisuguseid tunneleid, milles on võimalik väga kiiresti liikuda. Sellest võib täiesti loogiliselt spekuleerida, et need tunnelid on oma olemuselt tegelikult aegruumi tunnelid, mille eksisteerimise võimalikkust on kirjeldatud isegi Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorias. Aegruumi tunnelid võimaldavad kehadel ületada selliseid vahemaid ruumis, mis ulatuvad isegi galaktikate tasanditeni. See ei ole fantastika, vaid selle aluseks on täiesti ratsionaalne füüsikateadus. Näiteks füüsikas tuntud relatiivsusteooria õpetab meile seda, et kõverdades aegruumi muutuvad kehade jaoks vahemaad ruumis palju väiksemaks ja seega on võimalik väga suuri vahemaid ruumis ületada väga väikese ajaga. Kuna selliseid aegruumi tunneleid on inimese surmalähedaste kogemuste ajal palju kordi täheldatud, siis seega on inimesel võimalus näha pärast surma kogu Universumit - „rännates“ aegruumi tunnelis kõiksuse maailmaruumis. Inimene näeb näiteks oma enda „silmadega“ meile tuntud Linnutee galaktikat, kui ta asub sellest väljapool või liikudes Galaktika piirialases ruumis. Need astronoomilised objektid, mis meile ( maapealsetele inimestele ) on nähtavad ainult läbi suurte teleskoopide, on aga nö. „surnutele“ piltlikult öeldes lausa käega katsutavates kaugustes. Pärast surma on inimesel võimalik liikuda paikades, mille olemasolu kohta maapealsetel inimestel pole aimugi või ei ole nad kunagi neid oma enda silmadega näinud. Näiteks külastatakse imekaunist Kotka udukogu ja selle kuulsaid tumedast ja tihedast gaasist sambaid. Samuti võib ta kohata hingematvalt ilusaid täheparvi. Näiteks Maast 15 000 valgusaasta kaugusel on kerasparv 47 Tucanae. Seda, mida maapealsed inimesed näevad paljudes raamatutes või läbi suurte ja võimsate teleskoopide, näeme neid tegelikult pärast surma oma enda „silmadega“. Universum on aga nii tohutult suur, et üliilusaid ja meeli liigutavaid kohti, kuhu inimene pärast surma sattuda võib, on peaaegu lõputult palju. Näiteks Suured Magalhaesi Pilved on Maast umbes 160 000 valgusaasta kaugusel asuv kosmose galaktika ja on kindlasti üks suurimaid vaatamisväärsusi, mis saab inimesele osaks pärast Tema surma. Selle galaktika üheks kõige silmapaistvamaks objektiks on Tarantli udukogu, mis on saanud oma nime ämblikulaadse välimuse tõttu. Kuid maailmaruumis veel „kaugemale liikudes“ näeb inimene ka Universumi kõige suuremaid objekte - galaktika parvi ja superparvi. Kauneid, säravaid ja suuri kosmilisi objekte on väga hästi fotografeeritud ehk kujutatud sellises Maailmataju valdkonnas, mida nimetatakse Holograafiaks. Selles Maailmataju osas on olemas kokku üle saja foto erinevatest planeetidest, galaktikatest ja tähtedest.

Kindlasti tasub märkida ka veel seda, et need astronoomias tuntud objektid paistavad inimesele 64

pärast surma palju vanemad kui Maal elavatele inimestele. Maapealsetele inimestele paistavad need objektid sellistena nagu nad olid palju aega tagasi, sest nende „pinnalt“ lahkuv valgus jõuab meieni alles tuhandete või isegi miljonite aastate jooksul. Kuid pärast surma jõuab inimene nendesse erakordsetesse paikadesse uskumatult suurel kiirusel – näiteks sinna jõudmiseks kulub ainult mõni hetk. Ülisuurte vahemaade läbimiseks ruumis ( näiteks Maalt naabergalaktikasse Andromeedasse ) kasutatakse „neutraalseid“ tunneleid ehk aegruumi tunneleid. See tähendab seda, et inimene liigub läbi Universumi kasutades selleks aegruumi tunneleid.

Maal elavatele inimestele on kosmoserännu võimalused piiratud tehnoloogiliste vahenditega.

Tänapäeval välja arenenud kosmoseteadus ei võimalda veel galaktikatevahelisi kosmoserännakuid.

Praegusel ajal eksisteerivad kosmosetehnoloogia võimalused võimaldavad Maa inimestel kosmoses liikuda veel ainult meie Päikesesüsteemi piires. Inimastronautidel oleks teada saades päris suur jahmatus, kui pärast inimese surma osutuvad kosmoserännu võimalused palju suuremateks kui Maa peal elades. Tõepoolest on pööraselt jahmatav, et kui palju peavad Maal elavad inimesed niivõrd palju pingutama, et jõuda üsna ohutult isegi Kuu pinnale.

Vastavalt füüsikaseadustele võimaldab aegruumi tunnel peale ruumis liikumise ka veel ajas rändamist. Sellest on pikemalt kirjutatud Maailmataju ajas rändamise füüsikateoorias. Kuid see tähendab ilmeksimatult ka seda, et inimesel on pärast surma võimalus ka veel ajas rännata. Näiteks avaneb inimesel võimalus näha reaalselt planeet Maa tekkimist pärast Päikese sündimist – seda kuidas gaasi- ja tolmupilve sees tekitab gravitatsioon tohutute masside pöörlemist ja kuidas isegi Suur Kanjon Põhja-Ameerikas läbi aja kujunes. Võib ainult ettekujutada, kui hingemattev vaatepilt oleks täiesti reaalselt oma enda nägemistajuga näha galaktikate tekkimist ja näha Universumi ilusamaid ja vägevamaid hetki ning vaatamisväärsusi. Pärast surma on täiesti võimalik näha planeedi- ja tähesüsteemide tekkimist läbi aja – nende kosmiliste objektide kujunemist ajas, mida maapealsed elavad inimesed näevad ainult filmides või läbi teleskoopide. Need võimalused, mis avanevad inimesel pärast surma, on ilmselgelt täiesti võrreldamatud maapealse veedetud ajaga.

Kui inimese surmajärgset elu nimetatakse teispoolsuseks ja elava inimese elu Maa peal aga siinpoolsuseks, siis selline terminoloogiline käsitlus ei ole tegelikult päris õige. Me kõik elame tegelikult ühes maailmas ( ühes Universumis ), sealhulgas ka inimesed, kes on Maalt lahkunud.

Vastavalt ajas rändamise füüsikateooria seaduste järgi ja toetudes tulnukate inimröövide juhtumite uurimustele ei ole mingisugusesse võõrasse dimensiooni sattumine pärast inimese surma tegelikult olemas. Küll aga muutub inimese jaoks reaalsus nagu surmalähedaste kogemuste psühhoanalüüs on näidanud, kuid maailm on oma olemuselt ikkagi samasugune mis elavatele inimestelegi.

Maailma suurim usundisüsteem kristlus õpetab inimestele, et head inimesed lähevad pärast surma taevasse ja kohtuvad seal Jumalaga „palgest palgesse“. Ja nii see ka tegelikult ongi, sest inimesed satuvad kosmose rännakutele, mida põhimõtteliselt ongi võimalik tõlgendada Jumalaga ( kui Universumi endaga ) palgest palgesse kohtumisena või kui elu paradiisina. Kuid mis saab nendest inimestest, kes on sooritanud oma elu ajal kohutavaid tegusid? Nii see kindlasti ei ole, et nad satuvad sellisesse kohta, kus elutsevad deemonid ja koletised, kes siis piinavad pahasid inimesi, kel südametunnistus on täitunud kurjusega. Põrguks nimetavat kohta, kus eksisteerib ainult üks suur pimedus ja leegitsevad tulekeeled, ei ole tegelikkuses siiski olemas. Surmalähedased kogemused on pigem näidanud seda, et suurte füüsiliste piinade asemel kannatavad patte teinud inimesed oma südametunnistuse pärast, mis on „nii raske ja must, et see ei tõuse kuidagi ülesse taeva poole, vaid vajub alla maa suunas.“. Halbade tegude pärast on inimestel ka halb südametunnistus ja seetõttu hakkavad nad alles nüüd ( pärast enda surma ) sellest aru saama, mida nad on teistele inimestele korda saatnud. See on nende jaoks ülimalt ränk emotsionaalne katsumus, mis on kujuteldamatult palju valusam ja rängem kui ükskõik milline inimese kujuteldav füüsiline piinamisakt. Ja seda võibki tõlgendada kui põrguna, mida religioon Maa peal inimestele õpetab. Inimesed näevad oma surmalähedastes kogemustes kohta, kus on palju tuld ja hirmuäratavaid olendeid, kuid see on Maa inimestele loodud illusioon ja tõlgendus vaimsest raskusest, mis inimesele osaks saab, kes on valmistanud Maa peal teistele inimestele palju kannatusi. Teadaolevalt on hingeline valu tegelikkuses kordades suurem kui seda on füüsiline valu. Inimestele näidatakse surmalähedastes kogemustes „klassikalist põrgumaailma“, et me mõistaksime seda, mis saab halbadest inimestest pärast nende surma. See mõjutab omakorda ka inimeste käitumist maapealses elus. Halvad inimesed 65

võivad enda ümber näha ainult tühjust ja pimedust. Kuid religioon annab meile mõista ka seda, et inimese kannatused ei kesta siiski igavesti. Sellest on võimalik välja pääseda ainult läbi „isikliku patukahetsuse“ ( või midagi „puhastustule“ sarnast ). „Bahai usund ei jaga kindlaks kujunenud vaateid taevale ja põrgule kui füüsilistele tasu- või karistuspaikadele, vaid peab neid kirjeldusi sümboolseks. Bahaide usk sellesse, et inimhing ei ole materiaalne, ei võimalda neil võtta taevast ja põrgut otseses mõttes füüsiliste paikadena. Tegelikult õpetavad bahai tekstid, et hinge püsivuse ja surematuse kindlustab tema mittemateriaalne olemus.

See vabastab hinge ka allumisest materiaalsete nähtuste füüsilistele piirangutele, tema eksistentsiks pole vaja teatavat „aega“ või „kohta“. Aega ja kohta ( ehk ruumi ) selles mõttes, nagu me neid tavaliselt kasutame, vajavad üksnes füüsikaliste omadustega olendid. Kuna aga hing ei ole tehtud ainest, ei vaja ta aega ega ruumi selles mõttes, nagu meie neist aru saame; vabana sidemetest maise kehaga, on hingedel võimalik paremini saavutada Jumala tunnetamist, omaenda olemust, loodud maailma saladusi, ning neil on võimalik saavutada kohalolu kõikjal.“ (Elu pärast surma, lk. 101) Surmalähedaste kogemustega suguluses olevad paranormaalsed nähtused nagu taassünni juhtumid ehk reinkarnatsioon ja inimeste kummalised dejavu tundmused või eelmiste elude mälestused lubavad selgelt oletada, et Maalt lahkunutel inimestel on võimalus ka maapealsesse ellu tagasi tulla. Sellisel juhul sünnib inimene Maa peale uuesti, kuid teises võimalikkus kohas ja teise inimese ja isiksusena. Sellist nähtust nimetatakse parapsühholoogias taassünniks ehk reinkarnatsiooniks. Teada on ka selliseid juhtumeid, mil inimene sündis samas elukohas ja isegi samas perekonnas, kus eelmises eluski. Ühe inimese taassündide arv ei ole teadaolevalt limiteeritud, kuid kõik toimub siiski mingite reeglite ja seaduste järgi, millest ei ole täpsemalt kahjuks midagi teada. Reinkarnatsiooni üks erijuhte on inimese enda elu uuesti läbi elamine. Taassünni võimalused loovadki sellise nähtuse, mis on paranormaalsete nähtuste valdkonnas hästi teada dejavu-na.

Teadaolevalt pole ühtegi juhtumit, mil oleks eksisteerinud ka transmigratsioon.

Paranormaalsed nähtused nagu poltergeistid ja kummitavate majade juhtumid lubavad oletada, et Maalt lahkunutel on võimalus ilma uuesti sündimata vahepeal ka Maad külastada. See tähendab seda, et inimesel on võimalus näha maapealset elu – sealhulgas ka oma enda mahajäetud sugulaste ( näiteks laste ) käekäiku ilma, et temast endast midagi teatakse. Niimoodi eksisteerivadki sellised paranormaalseteks nähtusteks peetavad ilmingud nagu näiteks poltergeistid ja kummitused. Kui „surnu“ ilmutab ennast elavatele inimestele, nähakse teda kui vaimuna. Kui aga „surnu“ ei ilmuta ennast otseselt nähtavaks, vaid lihtsalt mõjutab füüsilist keskkonda ( näiteks voodi hakkab rappuma, tool lendab paigast või on kuulda tundmatu päritoluga koputusi ja müra ), nimetatakse seda aga poltergeistiks.

Kuna inimesed on surelikud elusolendid ja inimese elu jätkub peale surma, siis seega võib teoreetiliselt jagada eksisteerivat inimsugu kaheks suureks pooleks – ühel pool on Maa peal elavad inimesed ja teisel pool on surnud ehk Maalt lahkunud inimesed. Tulnukate inimröövide juhtumite uurimustest on selgunud, et tulnukad ise on Maalt lahkunuid ehk surnuid inimesi nimetanud „ruumiinimesteks“, sest neil on võimalus rännata ilma tehniliste vahenditeta maailmaruumis ehk Universumi süvakosmoses. Vastavalt sellele ongi olemas siis maainimkond ja ruumiinimkond. See tähendab ka seda, et absoluutselt kõik inimesed, kes kunagi on planeet Maal elanud ja ära surnud, tegelikult elavad, kuid mitte bioloogilise vormina ( s.t. eksisteerivad elektromagnetväljana ) ja maavälises keskkonnas. ÜRO 2014 ja 2015 aasta andmete kohaselt on Maal elanud kokku umbes 107 miljardit inimest ja neist ligikaudu 6,5 % elab praegusel ajal. Järelikult on surnuid inimesi ülekaalukalt rohkem kui elavaid.

Uurides abduktsiooni juhtumeid on kosmosetulnukad kontaktleritele väga selgelt mõista andnud, et elu Universumis on tegelikult väga levinud nähtus. Planeet Maa polevat kaugeltki ainuke paik Universumis, kus eksisteerib mõistuslik elu. Universumis olevat tuhandeid planeete, kus eksisteerib elu ja seda väga erinevate vormidena. Eluvormid pidavat teineteise suhtes väga suuresti varieeruma ja ka nende bioevolutsioon pidavat üsna suurel määral erinema Maa eluslooduse arengust.

66

1.7.2 Üldine eshatoloogia

Maailma ( või inimkonna ) lõpust on tsiteeritud enamikes maailma religioonides. Kuid teades nüüd religiooni tegelikku reaalsust ehk selle tagamaid võib üsna kindlalt väita seda, et maailma lõpp ei tähenda sisuliselt mitte midagi muud kui tulnukate saabumist planeet Maale ehk avalikku kontakti inimestega ja seega inimühiskonna senise valitsemise korra lõppemist. See toob endaga kaasa üleüldise rahuaja, mis tähendab inimeste agressiooni lõppemist Maal ja materjalistliku ning maskuliinse inimühiskonna muutumist maavälise tsivilisatsiooni vaimsele olemusele, mis on pikemalt kirjutatud Maailmataju põhiliseimates teesides. Tervet inimühiskonda hõlmab suur muutus. Tulnukate saabumisega Maale saavad inimesed teada ka enda ajaloolist päritolu ja bioloogilist seost maaväliste tsivilisatsioonidega ning religioonide tagamaadest. Arheoloogia teadlastele on see muidugi tohutu üllatus, et inimene ei põlvnegi täielikult ahvist. See on aeg mil religioon ja teadus ühinevad. Teadlastele suureks üllatuseks osutub ka veel see, et maaväliseid tsivilisatsioone on erakordselt palju ja nad kõik on väga mitmekesised ning nende bioevolutsioon erineb Maa omast. Elu levimine Universumis on tegelikult väga levinud ja mitmekülgne. Sensitiivid peavad tulnukate saabumist Maale inimkonna ajaloo suurimaks „vaimseks hüppeks“. Muutuvad seni kehtinud üldiselt domineerivad arusaamad teadusest ja religioonist ning ka kultuuri traditsioonid. Inimeste teadvusesse imbub üha selgemalt meie asukoht Universumis ja vasakpoolsed maailmavaated poliitikas on isegi rohkem päevakorras kui demokraatia ise. Inimeste isiklik heaolu sõltub täielikult sellest, et mida nad on oma elu jooksul korda saatnud. Tänapäeva inimesi võlub üliarenenud tulnukate teaduse kõrgtehnoloogilised võimalused, kuid üsna varsti saab selgeks arusaam, et tööstus- ja majandusühiskond ei ole tegelikult lõplik või ainus elukorralduse vorm.

Isikulise Jumala mitte olemasolu ärritab suurel määral kogu Maa usueliiti ja religiooni tõsimeelseid järgijaid nii nagu teadlasi tulnukate geneeetiline eksperiment inimkonnaga.

Tuhande aastast keskaega peeti kunagi inimkonna viimaseks ajastuks, mis pidi eelnema Kristuse teisele tulemisele. Teatud mõttes oli see ka tõsi, sest keskajale järgnes ju tormiline teaduse areng, mis sisuliselt võibki tähendada uut ajastut tervele inimkonnale. Kuid enne teaduse plahvatuslikku arengut eelnes siiski ka nö. ülemineku periood. Seda nimetatakse valgustusajastuks. Inimühiskonna teaduse progressi areng kestab siiani. Teaduse areng on võrreldes kogu inimajaloo perioodiga toimunud suhteliselt lühikest aega, kui jätta kõrvale mõned üksikud teaduse ja tehnika saavutused antiikajal ( näiteks avastused matemaatika ja loodusfilosoofia vallas ) ja keskajal ( näiteks Gutenbergi trükikunsti leiutamine ). Kuna maavälised tsivilisatsioonid võtavad inimkonnaga kontakti tulevikus ehk alles sellisel ajastul, mil domineerib täielikult teadus ja tehnika ( mitte aga religioosne maailmapilt nagu näiteks oli seda keskaja ühiskonnas ), siis seega võib julgelt järeldada, et inimühiskonna teaduslik areng eelneb tulnukate saabumisele planeet Maale. Tulnukate inimröövide juhtumite uurimustes on selgunud, et inimeste teaduse ja tehnika areng on olnud mõnevõrra isegi tulnukate kunagisest tehnilisest arengust kiirem. Kuid seevastu vaimne areng olevat jäänud kaugele selja taha. Teatud mõttes on teaduse kiire areng inimühiskonnas ettevalmistus tulnukate saabumisele planeet Maale, et inimesed mõistaksid nende maailma, nende oskusi ning võimalusi teaduslikust vaatenurgast mitte näiteks keskaja arengutasemest lähtudes, mis jätab tulnukatest mõnevõrra Jumalikkuse või üleloomuliku nähtuse mulje. Selles mõttes võibki tuhande aastast keskaja perioodi käsitleda inimkonna viimase ajana ( nagu tol ajal seda ka tõesti üldiselt arvati ), sest sellele järgnes teaduse areng, mida võib vaadelda ka kui ärkamisajana. See tähendab seda, et inimühiskonnas hakkas üha rohkem kaduma vana maailmapilt loodusest, mis eksisteeris tuhandeid aastaid ja mis on omane pigem vanadele loodusrahvastele, keda me tänapäeval avastame näiteks inimtegevusest puutumata jäänud džungli aladelt. Religioosne maailmapilt asendus järk järgult ja seda pika aja jooksul üha rohkem tänapäevase teadusliku maailmavaatega. Tulnukad ei soovi inimestega avalikult kontakti astuda, kuigi paljud seda kindlasti sooviksid, vaid nad soovivad meie maailma muuta vargsi. Ja see tähendab ka seda, et teaduse suured edusammud inimühiskonnas on tegelikult ka üks nende varjatud tegevuse ilminguid. Kuid kindlasti ei saa eitada ka inimeste suurt osalust teaduse progressi arenguloos. Teaduse ja tehnika areng eelneb tulnukate saabumisele 67

Maale seetõttu, et nende tulek ei põhjustaks inimestele kultuuri šokki laadset ilmingut nagu paljud ufoloogid on meid aja jooksul hoiatanud. Ja tuleb tunnistada, et inimeste teaduslik areng on olnud tõesti üsna märkimisväärne. Eelnvalt tõdesime, et inimkonna usk Jumalasse on tulnukate loodud reaalsus, et inimarengut kontrollida ja seda hoida. Ja seetõttu võib täiesti loogiliselt järeldada, et ka teaduse progressi arenguloos on tulnukatel oma kindel osa. Kui tulnukad lõid geneetiliste manipulatsioonide tulemusena inimliigi, siis loogiliselt mõistes nad pidid ka mõjutama inimliigi poolt loodavat kultuuri arengut. Tulnukate saabumist Maale ennustatakse 21. sajandi esimest poolt, sest siis teostatakse inimeste esimesed aja rännakud ja seega muutuvad avalikuks ka tulnukate varjatud tegevused planeedil Maa. Kahtlemata üheks kõige emotsionaalsemaks seigaks kogu UFO-de tuleku sündmuse juures on see, et tulnukate saabumisega Maale on inimestel võimalus taaskohtuda ka enda lähedastega, kes on varem ära surnud. Inimesed saavad teada, et nende elu jätkub peale surma maavälises ülitsivilisatsioonis. Taaskohtumine enda lahkunud lähedastega on paljudele inimestele kindlasti suur emotsionaalne sündmus. Võimul olevad autoriteetsed inimesed, kes on teistele inimestele valmistanud palju kannatusi ja valu, kaotavad nüüd võimu ja autoriteetsuse. Need inimesed kogevad alles nüüd neid piinu ja valusid, mida nad on teistele inimestele valmistanud. Tulnukad kehtestavad inimeste maailmas uue korra. Selle käigus pööratakse suurt tähelepanu planeedi globaalsetele probleemidele. Kuna Maa looduskeskkond on inimtegevuse tagajärjel jõudnud kriitilisse punkti, siis seega igasugune roheline mõtteviis ja koos sellega ka eluviis tõstetakse nüüd kõikidest inimühiskonna kihtidest püramiidi tippu. Tulnukad rõhutavad inimestele neid rohelisi asjaolusi väga jõuliselt. Peale ebamõistlikku inimtegevuse on ka inimpopulatsiooni tohutu arvukus ja selle kiire kasv üks peamisi probleeme, mis põhjustab planeedi globaalkeskkonnale üha enam laastavamat mõju. Praegusel ajal elab Maal umbes 7,3 miljardit inimest. Planeet Maa on inimestele tegelikult palju väiksem, kui inimesed on seda varem endale teadvustanud. Seda sellepärast, et 7,3 miljardit inimest asustavad planeedi maismaad, mis moodustab ainult 29 % planeedi kogupindalast. Mõnede tulnukate liikide koduplaneedid olevat kordades suuremad kui planeedi Maa mõõtmed. Tulnukad annavad inimestele väga tugevalt mõista, et loodusega ( eriti elusloodusega ) tuleb osata koos eksisteerida. Harmoonia ja ühtne vaimsus olevat nüüd inimühiskonna üheks elutegevuse nurgakiviks. Loodusressursside õiglane kasutamine andvat hea elujärje kõikidele inimestele.

Kuna tulnukate saabumisega Maale kaasneb ka Maalt lahkunutega ehk varem surnud inimestega taaskontakteerumine, siis seega on nende seas ka kunagised prohvetid, kes omavad suurt rolli paljude usundisüsteemide tekkeloos. Sel ajal saadakse teada Jeesus Kristuse tegeliku ehk maavälise päritolu kohta. Tulnukate saabumisega Maale osutub inimestel näha Universumis väga erisuguseid eluvorme. Maailmaruumis leiduvate tsivilisatsioonide arvukus avaldab Maa teadlastele üsna suurt muljet. Tulnukate inimröövide juhtumite uurimustes on täheldatud, et tulnukad on kontaktleritele kirjeldanud mingisugust meile tundmatut planeeti nimega „kristofix“, mis olevat meie Linnutee galaktika kõige liigirikkam planeet. Seal elavat Maa inimestele täiesti tundmatud eluvormid.

Inimesed mõistavad ka seda, et maaväliste tsivilisatsioonide põhiliseim sõnum Maa tsivilisatsioonile peitus juba religiooni ürgsetes õpetustes. Ka tulnukate sooline indentiteet üllatab nii teadlasi kui ka tavakodanikke. Tuleb välja, et osa neil puudub sugu, mis tähendab, et nad ei ole ei mehed ega naised ja mõned olendid on jällegi biseksuaalsed. Kuid inimühiskonnas on seksuaalvähemusi läbi aegade taga kiusatud ja üldiselt tõrjutud. Nüüd tuleb ilmsiks, et see on tegelikult üks bioloogilise evolutsiooni tippvorme, mitte haiguslik või normist kalduv ebanormaalsuse ilming. See on kindlasti paljudele inimestele suur üllatus ja teadmine, millele esmapilgul ei osata õieti reageeridagi. Homo- või biseksuaalsus ning samuti üldse soo puudumine on tulnukate üks loomusi, millega tuleb inimestel nüüd kohaneda.

Inimeste suurim takistus maavälise eluga kontakteerumisel seisneb inimeste psüühikas. Mitte kunagi varem pole Maa inimesed näinud selliseid elu erinevaid vorme, mida tulnukad inimestele nüüd avaldavad. Inimesel on väga kõrge hullumeelsuse hädaoht. Näiteks on UFO nähtuste ajaloos esinenud juhtumeid, mil inimesed on sattunud vaimuhaiglasse, kui nad on kontakteerunud mõne tundmatu tulnuka liigiga. Kuid inimeste psühholoogiline ja sotsiaalne isiksus on siiski väga erinev.

Näiteks mõned inimesed on võimelised tulnukatega kohanema ja isegi nendega koos eksisteerima, kuid teised aga mitte või võtab see neil lihtsalt palju rohkem aega. Tulnukate üks šokeerivamaid 68

avaldusi on see, et nad on plaaninud tuhandeid aastaid tagasi inimsoo täielikku hävitamist, kuid nad endiselt loodavad siiski „inimeste pääsemisele“. Just arenemis-, õppimis- ja kohanemisvõime pidavat päästma inimsoo lõplikkust hävingust. Elu võtmine või sellele valu valmistamine olevat suurim patt maailmas. Kuni viimase ajani on Maa tsivilisatsioon eksisteerinud teistest ( kosmose ) tsivilisatsioonidest täielikus isolatsioonis, sest seda on lihtsalt lastud nii toimuda. Kui Maa inimesed näevad elu ka mujal Universumis, muutub nende maailmapilt kui ka arusaamad iseendast. Isegi Piiblis on ära märgitud Jumala plaane inimsoo hävitamisest. Maa inimeste areng olevat läbi kannatuste, piina ja füüsilise surma illusiooni.

Teaduse ja tehnika viimaste sajandite plahvatusliku arenguga ilmnes ka inimeste ateismi kiire levimine. Jumala ja sealhulgas ka Jeesus Kristuse kunagises olemasolus kaheldakse tänapäeva teaduse ja tehnika progressi maailmas üha enam ja enam. Religioosset maailmapilti asendavad nüüd teaduslik skeptism ja kohati isegi banaalsed mõtted. Kui teadus on aja jooksul suuteline ära seletama kõik teadaolevad loodusnähtused, siis suure tõenäosusega sureb religioossne maailmapilt aja jooksul lihtsalt välja. Suurem osa Maa elanikest moodustavad siis ateistid. Tänapäeval ehk pärast suurt tööstusrevolutsiooni reguleerib inimühiskond end äriga ja omakasuga. Kõikide inimeste elu kvaliteet sõltub täielikult „riigieelarve majanduspoliitikast“. Inimene on täielikult kohastunud tänapäevases materiaalses maailmas. Vaimsed väärtused ( näiteks kristluse alusõpetused ) või sellega seonduvad tegevused tunduvad paljudele inimestele isegi võõrad ja imelikud. Kuid tulnukate tulekuga Maale toimub selles osas suur muutus. Nad ütlevad, et inimkonna suurim patt ei seisnegi tegelikult Jumala ja Jeesuse olemasolu kahtluses, vaid selles, et nende õpetusi mitte keegi ei järgi ( näiteks Jumala kümmet käsku ). See tähendab vaimsete väärtuste mahajätmist, mis on väga selgesti näha tänapäeva inimeste ärilises ehk materiaalses omakasus funktsioneerivas ühiskonnas. Elu väljaspool Maad üllatab, kuid samas ka õpetab inimesi suunama uuele eluteele.

Väga paljudes inimestes hakkab närima südametunnistus, sest nad sisimas teavad, et edaspidise isikliku elu heaolu sõltub väga nende minevikus tehtud tegudest. Midagi ei jää enam varjatuks.

Sarnaseid maailmalõpu sündmusi on mainitud ka Piiblis. Näiteks Jeesus ütles enda teise tulemise kohta oma jüngritele, et see saabub ajal, mil toimub üleüldine usust taganemine. See tähendab seda, et üldine usust taganemine on sellise sündmuse üks märke, mida Jeesus ise ka märkis. Kuid selline kirjeldus sarnaneb väga tulnukate tulemise eelneva ajaga. Kõige enam ootavad inimesed tulnukatelt just teaduslikku ja tehnoloogilist progressi, kuid nemad hakkavad inimestega kõnelema hoopis Jumalast.

Kuni viimase ajani ei ole tulnukad inimkonnaga avalikku ja otsest kontakti võtnud. Selleks on aga kaks peamist põhjust, mida nad ise on ka tulnukate inimröövimiste ajal kontaktleritele selgelt mõista andnud. Üks peamisi põhjus seisneb väidetavalt inimese loomalikus psüühikas, sest inimese psühholoogia ei tolereeri nii kergelt maaväliseid rasse, kuna inimühiskonnal on juba praegugi raskusi tolereerida ja mõista näiteks seksuaalvähemusi ning peale selle esineb laialt ka rassism.

Kuid tulnukate rassid on ise samuti biseksuaalsed või puudub neil sugu üldse. Tulnukaid nähes on paljud inimesed sattunud ka vaimuhaiglasse. Teine põhjus seisneb selles, et kui tulnukad kontakteeruksid ennast inimestele avalikult, saaksid inimesed teada oma päritolu kohta ehk geneetiliste eksperimentide kohta, mida tulnukad on inimkonna peal läbi teinud juba tuhandeid aastaid. See aga võib ohustada nende tegevust planeet Maal ja kogu inimkultuur saaks tõenäoliselt väga suure vapustuse osaliseks. Seetõttu soovisid tulnukad inimeste maailma muuta vargsi, mitte otsese sekkumisega.

1.8 Religioon raudse eesriide taga

Usk erinevatesse Jumalatesse on eksisteerinud alates inimkonna tekkimise aegadest. Kuid teaduse ja koos sellega ka tehnika plahvatuslik areng ning nende üha suurem domineerimine inimühiskonnas on ilmnenud alles viimastel sajanditel. Enne seda peeti kaua aega näiteks Piibli 69

sõnu täht-tähelt üldiselt õigeks ja kahelda selles ( Jumala sõnades ) ei tohtinud. Kuid teaduse võimalused ja avastused on aga inimeste mõttemaailma aja jooksul niivõrd palju muutnud, et tänapäeval ei võeta kuidagi Piiblis esitatud Jumala sõnu sõna-sõnalt tõena pähe. Tänapäeva levinuim arusaam ( inimmõistuse loogika konflikt ) seisneb selles, et kui Jumal peaks siiski kuidagi olemas olema, siis kuidas saaksid eksisteerida erinevate loodusteaduste poolt avastatud loodusseadused? Kas teadus näitab lihtsalt seda, et Jumal lõi maailma loodusseaduste abiga?

Selliste küsimuste esitamine võib esmapilgul tunduda absurdsena, kuid nii arvas näiteks kuulus inglise füüsikateoreetik Isaac Newton. Religioon on esinenud inimühiskonnas juba tuhandeid aastaid, kuid seevastu teadus ainult mõned viimased sajandid. Kui Piibel on tõesti Jumala sõna, siis miks ei ole seal kirjas õpetused loodusseaduste kohta, mida tänapäeval lapsed koolis õppima peavad. Kas Jumala mõistus või olemus on siis inimestele mõistetamatu, et Ta meile avalikult ennast ei avalda? Siin tekibki paratamatult lõhe religioosse maailmapildi olemuses endas.

Tänapäeva inimkonna maailmapilt on lõhenenud kaheks, mis seisneb selles, et osad inimesed tunnistavad Jumalat kui Universumi ainuloojat, kuid samas on teised inimesed veendumusel, et Universumi eksisteerimise aluseks on loodusseadused, mille kohta me raamatutest teada võime saada. Ühtset ja kõigi poolt tunnustatud maailmapilti tänapäeval ( ega ka kogu inimajaloo jooksul ) ei eksisteeri. Vastavalt inimloogika ja ratsionaalse mõtlemise alustele, mis on ka teadusliku mõtlemise üheks põhialusteks, võib kindlalt väita seda, et neid kahte pealtnäha erinevat reaalsuse tõlgendust ei saa eksisteerida üheaegselt. Näiteks Piiblit ei ole tänapäeval võimalik tõena mõista sõna-sõnalt nagu seda tehti enne teaduse arengu võidukäiku. Religioossetest dogmadest peab hakkama teistmoodi arusaama, kui seda seni tehti. See tähendab seda, et religiooni olemusest peame hakkama uutmoodi arusaama, kui seda tehti siiani.

Teadusliku maailmavaate käsitluse järgi on looduse toimimise aluseks loodusseadused, mida ei ole võimalik luua, vaid neid kirjeldatakse erinevate loodusteaduste õpetuste järgi. Füüsikaseadusi ei ole võimalik luua, kuid just seda väidab meile religioossne maailmakäsitlus. Selle järgi on Jumal maailma looja. Kuid selles seisnebki konflikt, mis on inimese loogilisele ja ratsionaalsele mõistusele vastuvõetamatu – nimelt loodusseadusi ei saa kellegi tahte poolt luua. Küll aga on võimalik neid mõjutada, mis seisnebki tehnoloogia loomises. Teadus on loogiline, ratsionaalne ja empiiriline, kuid seevastu religioon ei ole ratsionaalne, ei ole ka pealtnäha loogiline, kaemuslik ega objektiivne. Kuid sellegipoolest ei sisalda näiteks Piibel vastuolusid. Kristlik teoloogia vaidleb aga kõigele sellele vastu ja ütleb, et inimese mõistus ja sellest tulenev arusaamine ei küündi Jumala mõistuseni. Selles mõttes ( ja ka ainult selles mõttes ) jääb teadus religioonile alla nii nagu inimmõistus jääb maha Jumala mõistusele. Teaduslikule käsitlusele on selline argument siiski vastuvõetamatu, sest seda ei saa katseliselt kontrollida või see näitab pigem seda, mida me nimetame „ajupesuks“.

Religioosse maailmapildi omandamine eeldab mingi usundi pühakirja sõna-sõnalist uskumist.

Näiteks kristlased usuvad Piibli tõekspidamistesse sõna-sõnalt. Jumala Sõna on kõigist autoriteetsem ja seega ei tohi Tema sõnades kahelda ega teisiti mõelda. Kui Jumal on loonud meie tuntava maailma, siis miks ei ole Ta kordagi maininud loodusseadusi, mida õpetavad meile erinevad loodusteadused. Miks Jumal ei ole meile mõista andnud sellest, et kuidas toimib maailm loodusseaduste järgi, milles me igapäevaselt elame. Ei saa olla nii, et me seda ei mõistaks, sest muidu ei oleks olnud ka loodusteaduste arengut. Kui Jumal ei anna mõista seda, mida me saame teada loodust uurides teaduslike meetoditega, siis tekib paratamatult küsimus, et mida Ta meile veel rääkimata jätab. Selline asjaolu viitab sellele, et erinevaid pühakirjasid ei saa siiski uskuda sõnasõnalt, vaid tuleb kahelda ja juurelda nende tekstide võimalike tagamaade üle. See läheb aga rangelt vastuollu religiooni alustaladega, mis nõuab pühakirjade sõna-sõnalist järgimist ja uskumist. Paraku on selline joon religioonis eksitav ( s.t. vigane ) nii nagu oli meil teadusliku mõtlemisviisi puudulikkusega. See tähendab seda, et religioosse maailmapildi üle peab tegelikult julgema kahelda ja teoretiseerima selle võimaliku varjatud reaalsuse üle. Üldiselt on teada aga seda, et erinevate usundisüsteemide pühakirjade tekste ( näiteks Piibli evangeeliumites esinevaid „Jumalasõnu“ ) ei tohi otseselt ega ka kaudselt „ümber mõtestada“. See on rangelt keelatud. Kuid teaduslik maailmapilt sunnib seda siiski tegema. Tänapäeva maailma ühiskonnas asendub Jumala-kesksus üha rohkem loodusseaduste õpetustega. Religiooni ümber 70

mõtestamine või selles sisalduva informatsiooni mõistmine teisest vaatenurgast toimub aja jooksul paratamatult, mis ongi üldises mõttes igasuguse progressi aluseks. Inimajalugu on korduvalt näidanud, et teisiti mõtlemine on inimarengu seisukohalt lähtudes peaaegu alati positiivne ja ka vajalik. Vastasel korral ei toimuks progressi. See tähendab seda, et ühiskonna areng lakkab olemast, kui inimesed kinnistuvad teatud kindlate teadmiste juurde, mis on muutmata kujul eksisteerinud juba tuhandeid aastaid. Mõndadest arusaamadest saadakse aja jooksul iseenesest uutmoodi aru.

Kuid mõnikord tuleb asju vaadata hoopis teise nurga alt, et paremini mõista. Traditsiooniline religioon keelab rangelt teisiti mõtlemist. Ajaloost on teada, et sajandite eest oli teisiti mõtlemine lausa karistatav. Pühakirju tuli võtta tõena ainult sõna-sõnalt ja ei tohtinud laskuda tekstide tagamaadesse nagu me seda nüüd järgnevalt tegema hakkame.

Paljud teoloogidest uurijad on leidnud, et kogu maailma religioonides eksisteerib tegelikult ainult üks Looja. Sellele Loojale on antud religiooni ajaloo jooksul erinevaid nimesid nagu näiteks Brahman, Ahuramazd, Jahve, Kõigevägevam, Looja, Isa, Allah, Jumal jne. See tähendab ka seda, et maailmas on olemas tegelikult ainult üks religioon, sest kõikidel suurematel ja tuntumatel religioonidel maailmas on jumaliku päritoluga prohvet ja nende põhitõed on enamasti ühesugused.

Seega kõik maailma usundid esindavad tegelikult ainult ühte religiooni, mida Jumal on inimkonnale õpetanud. Maailmas on väga palju erinevate nimedega religioone ja prohveteid, kuid kõik need on ühe Jumala õpetuse erinevad osad. Nende õpetuste järgi püüab Jumal inimkonda vaimselt täiustada.

Usundisüsteemide õpetuste abiga on inimkond ( vähemalt püüdnud ) liikuda suurema ühtsuse ja kõrgema tsivilisatsiooni arengu poole. Inimkonna ajaloo jooksul on toimunud nii väiksemaid kui ka suuremaid erinevate rahvaste liite. Näiteks elukorralduselt on erinevad kogukonnad ühinenud küladeks, alevikeks, linnadeks, riikideks, rahvasteks, impeeriumideks, riikide omavahelisteks liitudeks, kuni tänapäevaste rahvusvaheliste organisatsioonideni välja. Tänapäeval elab planeet Maal üle seitsme miljardi inimese. Kõik need Maal elavad inimesed kuuluvad inimkonda kui inimtsivilisatsiooni hoolimata inimese rassist, nahavärvist, soost, etnilisest päritolust, keelest või kultuurist. Inimkonna ajaloo jooksul on inimesed saanud erinevaid õpetusi erinevatelt prohvetitelt.

Kuid nende õpetuste aktsepteerimine ja interpreteerimine on sõltunud inimeste hingelisest, hariduslikust, geograafilisest ja sotsiaal-kultuurilisest tasemest. Kõigest sellest järeldubki see, et laiali hargnenud inimkonnale annab Jumal tegelikult ühtesid ja samasid õpetusi ühtsusest, armastusest ja vendlusest erinevatesse paikadesse ja erinevatel aegadel, kuid need on erinevate usundisüsteemide vahel ära teisenenud.

Ateistide üks levinumaid skeptilisi vastu argumente Jumala olemasolu üle on see, et kui Jumal on olemas, siis miks Ta laseb inimestel üksteise vastu kurja teha. Maailma ajalugu sisaldab endas lugematul hulgal erinevaid konflikte ja sõdasid. Kuidas on võimalik, et kui kuskil toimub inimeste tapmine, siis Jumal vaatab seda lihtsalt pealt. 20 sajandi sõjakuritegusid oleks kõikvõimas Jumal saanud takistada, kuid Ta ei teinud seda. Ja seda ei teinud ka inimesed. Ateistide meelest viitab selline tegutsematus Jumala poolt Tema olemasolu puudumisele. See tähendab, et kui Jumal ei aita inimkonda otsese nähtava tegevusega, siis pole Teda lihtsalt olemas. See on tegelikult ekslik ja isegi väärastunud arusaam Jumala olemusest ja Tema plaanidest inimkonnaga. Jumal ei pane maksma oma tahet aidata inimkonda sõjalises vormis nagu me sageli inimeste poliitilises maailmas näeme.

Jumal kehtestab ennast inimühiskonnas ainult Sõna jõul. See tähendab, et ainult sõna on see, mis peab inimeste käitumist mõjutama, mitte sõjaline tegevus. Nii on see näiteks kooli ühiskonnas, kus õpetaja paneb ennast maksma sõna jõu abil, mitte ei hakka lapsi füüsiliselt karistama ( näiteks tutistama, joonlauaga vastu näppe lööma jne ). Nagu seda vanadel aegadel sageli tehti. Jumal aitab ja õpetab inimkonda ainult läbi sõnade ja Jumala Sõna on kirjas Piiblis ( või koraanis ). Ja see tähendab ka seda, et sõjad ja konfliktid kestavad inimühiskonnas täpselt nii kaua, kui inimesed ei kuule ega kuula Jumala Sõna.

Kuid paratamatult tekib küsimus, et „mis“ või „kes“ on Jumal? Kuidas seda mõistet õigesti mõista? Näiteks kristlaste pühas raamatus Piiblis tähistab mõiste „Jumal“ selgelt kahte tähendust.

Esiteks Jumal on kui „isik“ ( üliolend ), „kes“ on loonud meile teadaoleva Universumi. See tähendabki otseselt seda, et Jumal on kui Universumi looja. Kuid teisalt tähendab Jumal armastust, mida õpetab meile Jumala Poeg Jeesus Kristus. See tähendab seda, et Jumal on armastus. Selline üliemotsionaalne tundmus on seletatav ka unisoofilises psühholoogias kirjeldavate tajuilmingutega.

71

Inimesel tekib selline ainulaadne õndsuse tunne siis kui ta tajub maailma tavapäraselt teistmoodi.

Kuid säärane arusaam loodusest ( et keegi „ülivõimetega isik“ on loonud Universumi ) muutub praegusel ajal ratsionaalselt vastuvõetamatuks, sest teaduslik mõtlemisviis on selgelt näidanud, et füüsikalised loodusseadused on need ainujõud, mis vormivad meie Universumit selliseks nagu me seda praegu tunneme. Vastavalt ratsionaalsele mõtlemisviisile ei saa kellegi ega millegi mõistus luua ega juhtida Universumit. Universumi olemuse aluseks on füüsikalised protsessid, mida õpetab meile senises arengustaadiumis olev füüsikateadus. See osa religioonis, mis õpetab meile Universumi päritolu ja olemust ( ehk siis nö. religiooni loodusteaduslik osa ), osutub teaduse jaoks vääraks, kuid sellegipoolest mitte tõsiusklikele. Religioosse maailmanägemise kõrval domineerib tänapäeval pigem teaduslik maailmapilt. Jumalat, kui isiksust ( mõistust ), kes on loonud maailma ja keda me nimetame Loojaks, ei ole lihtsalt olemas. Universum on täpselt selline mida kirjeldavad meile loodusseadused.

Ei saa otseselt väita, et kogu religioossne maailmapilt oleks tegelikusest reaalsusest kuidagi moondunud. See tähendab seda, et selles on nii õigeid jooni kuid samas ka selliseid tahke, mida lihtsalt tuleb teistmoodi vaadata. Näiteks kui Piibli „loodusteaduslik osa“ ( Jumala maailma loomine ) osutus teaduse silmis vääraks, siis samas kristluse filosoofilisi mõtteid ei saa kuidagi vääraks tunnistada. Näiteks vaimseid väärtusi, armastuse filosoofiat, arusaamasid õigusest jne võib mõista kui ühe kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni mõtlemis- ja käitumisnormina. Näiteks Jumala kümmet käsku, mis on kirjas Piibli Esimeses Testamendis, ei saa kuidagi eitada, et need õiguslikult väärad oleksid. Selles mõttes võibki Jeesuse õpetusi inimkonnale siiski õigeks pidada ja seetõttu tuleb neid ka järgida.

Kogu religiooni võib teoreetiliselt jaotada järgmisteks suurteks osadeks ehk tuua välja parallele teadusega. Näiteks seda osa usundites, mis käsitlevad maailma loomist ( ehk kogu looduse üldist päritolu ), võib käsitleda usuteaduses kui loodusteadusliku osana ( mis nagu asendab loodusseadusi teaduses ). Kuid selline osa maailma religioonides, mis hõlmavad inimlikku moraali, eetikat, õigust, vaimseid väärtusi ja filosoofiat, võib vaadelda kui humanitaar–sotsiaalteadusliku osana ( ehk nagu inimühiskonna seaduspärasusi uurivaid harusid teaduses ). Teadaolevaid inimeste imelisi tervenemisi ja imearstide tegevusi võib religioonis liigitada valdkonda, mida võib vaadelda kui teaduses esineva meditsiini valdkonnana ( ehk nagu inimeste ravitsemise teadusena ). Meditsiin liigitatakse teaduses rakendus(loodus)teaduste alla. Seda käsitletakse kui rakendusbioloogia ühe allharuna. Kuid teaduses esineb rakendus(loodus)teaduste harudes veel üks liik. Nendeks on igasugused tehnoloogiad – nagu näiteks infotehnoloogia, biotehnoloogia, robootika, nanotehnoloogia, automaatika jne. Selline osa religioonides aga puudub ehk ei anna nendega luua paralleele. Selline religiooni liigitamine või religiooni ja teaduse struktuuri vahelise analoogia välja toomine on aga vajalik religiooni olemuse uueks mõistmiseks. Eelnevalt oli selgesti näha, et teadus ja religioon on struktuurilt omavahel tegelikult vägagi sarnased, mitte erinevad.

Peaaegu kogu inimajaloo jooksul on esinenud nähtused, millel on inimestele sügavalt ühiskondlik ja religioosne mõju. Tegemist on pealtnäha üleloomulike ja kohati ( tänapäeva mõistes ) naeruväärsete nähtustega, mille korral on inimesel olnud kontakt Jumala, ingli või mõne kuulsa prohvetiga. Järgnevalt vaatamegi selliseid juhtumeid lähemalt, mis teadaolevas kirjapandud inimajaloos on aset leidnud. Kuid peab mainima veel seda, et järgnevalt välja toodud juhtumid hõlmavad ainult väikese osa tuhandetest teistest samalaadsetest juhtumitest. Üks Walesi 165 aasta vanuse kiriku seinad hakkasid ükskord lagunema. Kuna laguneva kiriku remontimiseks ei olnud raha, otsustasid siis linnavõimud selle vana kiriku sulgeda.

Kuid siis toimus „ime“. Kiriku seinale ilmus Kristuse kuju siis, kui peeti jumalateenistust. Kristusel olid silmis pisarad ja peas ehtis teda okaskroon. Kõik, kes olid kohal, nägid seda imelist vaatepilti oma enese silmadega. See juhtum on dokumenteeritud. Inimesed said aru, et selline märk tuleb „kõrgemalt poolt“. Niisiis eraldasid kirikuvõimud ja valitsus koguni 600 000 naelsterlingit selleks, et kirikut reustaureerida ja sooritada ka täielik kapitaalremont. Kui uurida teiste maade ajalugu ja statistikat, siis tuleb välja see, et sellised ilmutised ilmnevad palju kordi paljudes maades.

Sellise sarnase looga on toimunud ka teistes maades. Näiteks Kansase osariigi 72

linnakeses. Seal tekkis ühe arsti kabineti klaasuksele äkki Neitsi Maarja pilt. Kuju oli umbes 70 cm kõrgune. Kujutise tekkimine näis olevat üleloomulik, sest see oli klaasi sees nii nagu putukas võib olla merevaigutükis. Nii oli pilt sarnane hologrammiga, mida ei olnud võimalik maha pesta ega kraapida. Jumalaema kujutis aga meelitas kohale sadu palverändureid. Kuid Kanadas leidis aset kolmas juhtum. Uus-šotimaa provintsis tekkis Tim Hortoni kohviku seinale Kristuse kujutis. „Kahtlemata on see Tema“, räägivad kohalikud elanikud. „Kui seda vaatan, hakkavad sipelgad mööda selga ringi jooksma.“ Selle ilmutise kohta midagi mõistlikku seletust anda ei osanud mitte ükski kiriku tegelane. Neil on hoopis küsimused: „Millele soovib meie Lunastaja selliseid imesid sooritades küll meie tähelepanu juhtida?“.

Teadlased ja kirikuisad on hämmastunud Itaaliast pärit nunna üle, kellel esinevad imepärased võimed. Ta tervendab haigeid, suudab õhku haihtuda, kahestuda ja ühe korraga ilmuda kahte paika. Nunn oli ka üsna eakas – koguni 96 aastane. Dr. D. Lauro, kes uurib paranormaalseid nähtusi, räägib: „Ta on erakordsete võimetega naine. Nägin oma enda silmaga, kuidas ta õhku tõusis. Nunn ravib haigeid lihtsalt käepuudutuse abil nii nagu seda tegid suured pühakud ja Jeesus. Samuti on ta võimeline viibima ühel ja samal ajal kahes teineteisest kaugel asuvas paigas. Usupühade ajal tekivad tema vasemale käele verevalumid, mis meenutavad põletushaavu. Vahel hakkavad need veritsema aga kaovad pärast pidustusi jäljetult.“ Nunnal ei ole need võimed tal sünniga kaasa tulnud. Ta olevat sündinud Hispaanias ja oli lapsena väga nõrk ja haiglane. Kuid oma hädadest vabanes ta aga väga kiiresti kui ta 1940. aastal Itaaliasse elama läks. Seal ühines ta kloostriga. Naisele ilmutas ennast Jumalaema ja seda rohkem kui üks kord. Ta käskis nunnal luua enda kloostri Perugia linna lähedale. Lihtne naine ei uskunud selle plaani teostumist. „Kõrgemad jõud“ suunasid teda vastava plaani teokssaamise teele. Juba kloostri valmimise järgnenud ööl ilmnesid nunna erakordsed võimed. Ja sellest ajast alates on nunn ravinud tuhandeid haigeid nii kehaliselt kui ka vaimselt.

Seda, et mis juhtus laupäeval 9. detsembri 1531 hommikul Mehhikos illustreerib samuti kõike eelnevat kulminatsiooni. See juhtum mõjutas ühiskonda üldiselt ( globaalselt ) ja puudutas vaimselt väga palju inimesi. Kuid juhtum jättis ka materiaalseid jälgi, mida nähakse kuni tänapäevani. See on kujunenud ka paljude inimeste jaoks austusobjektiks.

Mexico City lähedal asus Tlaltelolco kirik, mille poole jalutas üks asteek hispaaniakeelse nimega Juan Diego, kes oli 57 aastane ja nahuatl´i keeles tähendas tema nimi Laulvat Kotkast. Teel kiriku poole pani ilus lindude laulukoor ta äkki paigale tarduma. Käes oli peaaegu talvine aastaaeg. Õhk oli jääkülm. Sellisel aastaajal ja sellise ilmaga ei laula mitte ükski lind. Kuid ometi kuulis ta imeilusat laululinnu häält, mis ka äkki kustus. Juan Diego kuulis äkki tema nime hüüdvat naise häält, mis tuli eemalolevast künkatipust.

Antud küngas oli jäises udus või pigem nagu säravas pilves. Kui ta künks otsa ronis, näga ta naist: „Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu valget tänu viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane väga ilus mehhiko tütarlaps.“ Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles ennast mehele kui Neitsi Maarjat ja nõudis sellesse kohta templit: „Nii et jookse nüüd Tenochtitlani ( tänapäeval Mexico Citysse ) ja räägi aulisele piiskopile kõike, mida sa nägid ja kuulsid.“ Tavaliselt või harilikult ei sisene vaesed indiaanlased hispaania linnaosasse ja seda eriti veel piiskopi paleesse. Kuid Juan Diego tuli mäest alla ja läks siis piiskopi juurde jutule, kelle nimi oli Don Fray Juan de Zumarragat. Piiskop ei uskunud Juani sõnu, kuid sellegipoolest oli piiskop indiaanlaste vastu lahke. Juan tormas uuesti tagasi üle küngaste ja kohtas jälle „vägevat“ naist. Juan nõudis naiselt järsu iseloomuga enda asemele kedagi teist, kes täidaks naise soove. „Kuula, väike poeg,“ vastab tütarlaps, „neid on palju, keda ma saata võiksin. Kuid sina oled see, kelle ma olen selleks ülesandeks välja valinud. Niisiis mine homme hommikul tagasi piiskopi juurde. Ütle talle, et Neitsi Maarja saadab sind ja korda talle mu suurt 73

soovi saada siia kirikut.“ Juan Diego läks uuesti järgmisel hommikul Mexico Citysse ja kohtus taas selle kannatliku piiskopiga. Don Fray Juan de Zumarraga oli väga rabatud Juan Diego kindla ja näiliselt ausa loo jutustamisega. Piiskop soovis, et Juan küsiks ilmutuselt tuua mingisugune tõestus või märk. Kui taaskord Juan läks küngaste juurde, jälitasid teda kaks teenrit, mida piiskop teha lasi. Nad jälgisid tema tegevusi, järgnedes Juanile läbi linna. Nad nägid, et ta ei rääkinud kellegagi, kuid kui Juan küngastele ronis, kadus ta. Nad otsisid teda kõikjalt, kuid temast ei olnud jälgegi. Kuid Juan oli läinud künkale ja andis ilmutusele teada piiskopi kavatsusest. Naine ütles: „Väga hea, väike poeg. Tule homme koidikul tagasi. Ma annan sulle tema jaoks märgi. Sa oled minu pärast palju vaeva näinud ja ma tasun sulle selle eest. Mine rahus ja puhka.“ Kuid järgmisel hommikul Juan ei tulnud, kuna ta ainus sugulane ( onu ) oli suremas. Juan püüdis tõsta onu heaolu ja nii veetis ta terve päeva. Ta lahkus alles teisipäeval preestri juurde jutule.

Ilmutis ilmus ta teele taas, kui Juan jooksis Tlaltelolco poole. Juan põhjendas talle ta juhiste tegemata jätmise pärast, kuid naine vastas: „Mu väike poeg, ära ole nii kurb ja kartlik. Kas ma pole siis see, kes on su Ema? Kas sa ei ole mitte minu varjamise ja kaitse all? Su onu ei sure seekord. Just nüüd sellel hetkel saab ta jälle terveks. Sul pole põhjust nüüd täita oma käskjalakohuseid ja sa saad rahulikult mulle kuuletuda. Mine üles mäele, lõika seal kasvavaid lilli ja too need mulle.“ Juan läks siis üles mäele ja leidis sealt „kastest niiskete õielehtedega“ kastiilia roosid. Ta oli väga hämmeldunud, sest künka otsas ei kasva mitte ühtegi lille – seda veel eriti detsembri keskel. Juan lõikas lilled lahti ja pani need oma pikka indiaanikeepi ehk tilmasse, et kaitsta lilli külma eest. Taas kord läks ta ilmutise juurde. Naine paigutas keebi sees olevaid lilli. Ta sidus mehele tilma alumised nurgad kaela taha nii et ükski roos ei saanud enam maha pudeneda. Ilmutis käskis Juanile, et antud märki ei tohi mitte keegi teine näha peale piiskopi ja ta endi.

Pärast seda ta kadus ja Juan ei näinud teda enam kunagi. Kui indiaanlane piiskopipalee juurde jõudis, tegid mitu teenrit tema lillede üle nalja. Nad „nügisid“ teda mööda õue ja üritasid tema lilli haarata. Kui teenrid tahtsid haarata lilli, nägid nad lilli haihtuvat. Selle peale nad kohkusid ja lasid Juanil minna. Juan sai veel kord piiskopiga kohtuda. Juan Diego sõlmis kaela tagant jämedakoelise riide lahti. Seejärel tilma volt langes alla. Lilled kukkusid maha ja jäid hunnikusse põrandale lebama. Ta arvas, et lilled on väärtuslik märk, mida ilmutis talle andis. Pärast sellist õnnetust tõusis piiskop oma istmelt ja põlvitas nüüd Juani ees. Ka kõik teised ruumisolijad tegid seda sama. Juani tilma ees põlvitas piiskop nii nagu miljonid inimesed pärast teda. Juani tilma pandi peaaltarile Guadalupe Neitsi Maarja basiilikasse Mexico Citys. Tilma koosneb kahest poolest, mis on kootud ja kokkuõmmeldud mageikiududest. Tilma mõõtmed on umbes kuuskümmend kuuskümmend kuus korda nelikümmend üks tolli. Selle koreda pinna värvus sarnaneb pleegitamata linaga. Kuid selle pinnal kõrgub ilus kuju umbes neljakümne kuue tolli pikkusena. Juani onu ei surnud ära, vaid ta paranes. Kuid onu oli siiski väga nõrk. Ta ei suutnud isegi üles tõusta ja oma ravimit võtta, mida Juan onule valmis meisterdas. Onu nägi äkitselt noore naise kuju. Ta rääkis onule tema tulevasest tervenemisest ja Juan Diego missioonidest. Naine sõnas: „Hüüa mind ja mu kujutist Santa Maria de Guadalupeks“. Pärast seda juhtumit ristiti kuuel aastal üle kaheksa miljoni indiaanlase. Isegi tänapäeval põlvitavad Juan Diego tilma ees päevas umbes poolteist tuhat inimest.

Kuid antud looga väga sarnaseid juhtumeid on esinenud ka Piiblis. Näiteks Vanas Testamendis ilmutas Maarjale ennast Jumala ingel, kes ütles: „Tere, sa armuleidnu, Issand olgu sinuga!“. Ehmunud Maarjale ütles ingel: „Ära karda, Maarja, sest sa oled armu leidnud Jumala juures! Vaata, sa saad käima peale ja tood ilmale poja ja paned Talle nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ning Teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks ja Issand annab Talle Tema isa Taaveti trooni ja Ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning Tema valitsusele ei tule otsa!“. Kuid sel ajal ei olnud Maarja veel abielus, vaid ta oli Joosepiga kihlatud ja seetõttu olid nad kokku elama jäänud ja loonud ühise kodu. Maarja oli seepärast väga mures ja küsis inglilt: „Kuidas see on võimalik, kuna ma 74

ei ole abielus?“ Seepeale vastas ingel: „Püha Vaim tuleb su peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind. Seetõttu ka laps, kes sulle sünnib, on püha – Jumala Poeg!“. Maarja vastas ingli sõnadele: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja, sündigu mulle sinu sõna järgi.“ Seejärel kadus ingel Maarja silmade eest. Kui aga Joosep sellest kõigest teada sai, otsustas ta Maarja salaja maha jätta. Ta lihtsalt ei soovinud Maarjat avalikult häbistada.

Selliste kavatsuste peale ilmutas Joosepile unes Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned Talle nimeks Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest!“.

Kuid „inglite“ ilmutusi on esinenud ka mujal Piibli lugudes. Näiteks Jeesuse sünni ööl olid Petlemma lähedal mõned karjased väljas oma karja juures. Nende ette ilmus äkitselt ingel, kes sõnus: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!“. Pärast seda täitus taevas „säravvalgete“ inglitega, kes laulsid: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest Temal on hea meel!“. Hiljem näevad karjased, et Poja Jeesuse sünd teostub väga tagasihoidlikus kohas – nimelt loomalaudas. Sellest rõõmsast uudisest said esimestena teada lihtsad inimesed – karjased, mitte aga rikkad ega ülikud.

Inglite kadumise järel ütlesid karjased üksteisele: „Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada andnud!“. „Kui me tunnustame katoliku kiriku tõlgendust Fatimas juhtunu kohta, tegeleme nähtusega, mida ei saa seletada füüsilise mõju ega illusiooniga. Peale paljude õpetlaste hoolikat kolmeteistaastast uurimist kuulutas kirik oma otsuses 1930 aastal: „Tollases ajakirjanduses kirjeldatud päikesenähtus 13 oktoobril 1917 aastal oli äärmiselt imeline ja jättis neile, kel oli õnne seda oma silmaga näha, sügavaima mulje... Seda nähtust, mida ei registreerinud ükski astronoomiaobservatoorium ja mis seetõttu polnud looduslik, jälgisid isikud kõigist kategooriatest ja ühiskonnaklassidest, usklikud ja uskmatud, põhiliste Portugali ajalehtede kirjasaatjad ja isegi mitme miili kaugusel asunud. Sellised faktid nullivad iga katse seletada nähtust kollektiivse illusioonina.“ (Teine reaalsus, lk. 199 200) Sellistel ajaloos esinevatel religioossetel nähtustel peab inimühiskonnas olema ilmselt mingi selge eesmärk. Seda näitab ainuüksi juba nende nähtuste mõju inimestele ja inimkultuurile tervikuna. Kahtlemata olid sellised kirjeldatud sündmused, mis kirja teel on jõudnud tänapäeva inimestele, minevikus asetleidnud. Probleem seisneb lihtsalt selles, et kuidas selliste nähtuste olemusi õigesti tõlgendada.

Selge on see, et kui maaväline ülitsivilisatsioon lõi inimkonna tuhandeid aastaid tagasi, pidi see ka inimkultuuri vastavalt enda eesmärkidele kuidagi moodi mõjutama. See tähendab seda, et tulnukad mitte ainult ei loonud inimkonna oma geneetiliste manipulatsioonide tulemusena, vaid sellest tulenevalt ka kaasloob inimkultuuri ja seda igas mõttes.

Kogu maailmas asetleidvad tulnukate inimröövide juhtumid annavad inimkonna religioonist meile aga hoopis uue pildi. Tuleb välja, et religioonis ( näiteks kristluses ) on paljusid asjaolusid varjatud või nende taga on mingisugune teistsugune reaalsus, mida on tahtlikult inimeste eest varjatud. Näiteks Piiblis on väärtõlgendamiseks väga suur oht, mida sügavalt usklikud inimesed ja ka teadlased sageli valesti hindavad ja näevad – kui nad üldse midagi näevad. Võib täiesti kindlalt väita, et religioosse reaalsuse taga peitub hoopis teistsugune vorm reaalsusest, kui erinevad prohvetid või pühad raamatud seda tegelikult välja tahavad näidata. Ja just seda meile kogu käesolev religiooniteooria ka õpetada üritab – seda, et missugugust reaalsust tegelikult peidab ennast sajandeid eksisteerinud inimeste usk Jumalasse ( eriti just maailma suurim religioon nagu kristlus ). Seda enam, et teaduse hiigelareng ja kiire pealekasv ühiskonnas lausa nõuab kahelda selles, mis oli sajandeid tagasi igapäevane ja täiesti normaalne elu osa.

75

Küsimus ei ole tegelikult selles, et kas Jumal on olemas või mitte, vaid selles, et mis või kes Jumal üldse on? Kui me teame kes või mis see Jumal on, alles siis saame esitada küsimuse, et kas Jumal on olemas või mitte?

Kristlaste pühas raamatus Piiblis on kirjas, et Jumal lõi maailma kuue päevaga ja seitsmendal päeval Ta puhkas. Piiblis kirjutatud tekstidesse usuti täht-tähelt tuhandeid aastaid ja kahtlused selle paikapidavuses nii nagu seda tehakse tänapäeval ei tulnud tolle aja inimestele mõttessegi.

Probleem seisneb selles, et kuidas Piiblis esinevaid religioosseid nähtusi või sündmusi tõlgendatakse. Näiteks Jumal ehk Looja, kes on loonud maailma, võib tänapäeva UFO ajastul tähendada tegelikult hoopis seda, et maaväline ülitsivilisatsioon on loonud inimkonna ( ehk inimeste maailma ), mitte Universumit. Kui tuua välja erinevaid paralleele UFO ilmingute ( eriti tulnukate inimröövide ) ja religioonides kirjeldatud sündmuste vahel, võib kindlalt oletada seda, et erinevate usundisüsteemide pühades raamatutes esinevates mõistetes ja mõtetes võivad olla varjatud tähendused, mis võivad viidata maavälise tsivilisatsiooni tegevusele planeedil Maa. Tuleb märkida ka seda, et usundites on sageli kasutatud ka mõistukõnet. Tulnukate inimröövide kaudu saadud informatsioon nende tegevustest planeedil Maa ja nende mõjust inimkultuurile lubab kindlalt oletada, et Jumala olemuses võib tegelikult peituda maaväline ülitsivilisatsioon ja Jumala maailma loomise taga võib peituda arusaam, et ülitsivilisatsioon lõi mõistusliku elu planeedil Maa. Piiblis kõneleb Jumal nõnda: „Tehkem inimesed oma näo järgi meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!“. „Meie sarnaseks“ sellepärast, et Jumal on üks kolmes isikus: Jumala Isa, Jumala Poeg ja Jumala Püha Vaim. Seetõttu kõnelebki Jumal Piibli Esimeses Moosese raamatus endast mitmuses. Inimese loomisest kõneleb Piibel aga nii: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks!“. Esimesed inimesed viibisid pidevas osaduses oma Loojaga. Nende olemus oli sarnane Jumala olemusega, sest nad olid patuta. Seda tähendabki inimese loomist Jumala näo järgi. Kuna tegelikult on kosmosetulnukad loonud inimkonna ehk me oleme tulnukatega geneetiliselt suguluses ja nende lõppeesmärk on luua selline tsivilisatsioon, mis on pikemalt kirjeldatud ülitsivilisatsiooniteoorias, siis seega viitab kõik see ka Jumala kolmainsuse tegelikule olemusele. Näiteks „Püha Isa“ võib otseselt viidata maavälise tsivilisatsiooni olemasolule, „Püha Poeg“ aga inimkonnale ( sest me oleme nendega suguluses ) ja „Püha Vaim“ toodetavale erilisele ülitsivilisatsiooni vormile, mida inimesed mõistavad kui „vaimude riigina“.

Kuid „Püha Poja“ all võib täpsemalt peituda ka kosmosetulnukate ja Maal elavate inimeste vahel aretatud hübriidne bioloogiline liik. „Püha Vaimu“ all mõeldaksegi sellist tsivilisatsiooni olemust, mida kirjeldabki meile ülitsivilisatsiooniteooria. Sellise tsivilisatsiooni esindajad ( näiteks inimesed pärast surma või tulnukate ja inimeste vaheline rass ) eksisteerivad ainult elektromagnetväljana ehk valgusena, sõltumata närvitegevuse arengust. Kui sedaviisi mõista Jumala kolmainsust, siis ainuüksi sellest piisab, et arusaada religiooni tegelikest tagamaadest, mida religioon ( pühad kirjad ) ise otseselt ei avalikusta. Selles on võimalik otseselt näha kosmosetulnukate tegevuse motiive inimsoo ekspluateerimisega. Tulnukad lõid inimkonna selleks, et nemad saaksid meiega geneetiliselt ristudes rikastada oma enese vananenud genofondi, kuid lõppeesmärgiks on siiski luua ( s.t. toota ) ülitsivilisatsioon ( amorphuslikke eluvorme ) uuest tulnukate ja inimeste vahelisest liigist. Kõik see on kristlaste pühakirjas Piiblis tegelikult esitatud, kuid seda ainult varjatult või mõnel teisel kujul.

Inimajaloos on esinenud palju pealtnäha üleloomulikke nähtusi nagu näiteks Piiblis tuntud vee muutmine veiniks, surnud inimese ülesäratamine ellu, tuhandete meeste söötmine kõigest ühe leivapätsiga jpm. Üks tähelepanuväärsemaid nähtusi nende nähtuste ajaloos on väidetavalt Jumala inglite ehk Tema saadikute ilmumised inimeste ette. Neid nähtusi nimetatakse ilmutusteks. Ka neil on maailma usundites oma kindel funktsioon. Nende pealtnäha üleloomulike nähtuste taga etendavad siiski maavälised jõud. Maaväliste tsivilisatsioonide poolt loodud ilmutused inimestele on lihtsalt selleks, et inimkonda usku pöörata. Et inimesed saaksid uskuda Jumala olemasolusse, peab Tema inimestele mingisugusel kujul korda saatma imetegusid. Maavälise ülitsivilisatsiooni tehnilised võimalused tunduvad inimestele maagiatena. See tähendab ka seda, et tulnukate tehnoloogia saavutusi mõisteti vanadel aegadel kui nõiakunsti. Ajaloos tuntud prohvetite või Jumala saadikute imeteod ning erinevad paranormaalsed nähtused on kui tõendusmaterjaliks Jumala olemasolusse ja Tema väesse kõige elava üle.

76

Nii moodustavad UFO-d inimkonna spirituaalkontrolli süsteemi, mis näiliselt võib tuleneda usulistest müütidest. Need on kahtlemata tugevalt seotud ka endisaja müütidega. Maavälised olendid manipuleerivad enda eesmärkide nimel inimeste reaalsuse ja tulevikuga. Inimesed on enamasti üsna naiivsed ja vähese kriitilise ning otsustusvõimega. Enamasti ei mõelda nende „imede“ ratsionaalsete tagamaade üle. Tulnukad manipuleerivad inimeste emotsioonidega nii, et inimesed kummardaksid „tulnukaid“ kui Jumalaid. Maavälised olendid ilmutavad vahel ennast inimestele. Näiteks Jumal ( tegelikult maaväline ülitsivilisatsioon ) näitab inimestele vahel ingleid või vaime ( ka kummitusi ), et inimesed saaksid uskuda nende olemasolusse. Kui juba üks inimene näeb inglit, siis me kõik võiksime uskuda ka teistesse inglitesse. Läbi aegade on ingleid peetud Jumala teenriteks või sõnumitoojateks. Need olendid ilmuvad vahel inimeste sekka, et me neid mõistaksime. Võib olla tulevikus nad jäävad inimeste juurde ja liituvad meiega.

Kui osutub, et Jumalat ei olegi tegelikult olemas, siis tekib paratamatult küsimus, et kes oli siis Jumala poeg Jeesus Kristus? Piibli Uus Testament jutustab Temast kui Jumala pojast ehkki Jeesus ise nimetas ennast siiski Inimese Pojaks. Kes olid siis need prohvetid keda inimajalugu tunneb ja teab? Kuna tulnukatel on oma kindel roll religiooni tekkimisel ja kujunemisel inimkonna ajaloos, siis sellest tulenevalt on võimalik järeldada, et Jeesus Kristus ei olnud tegelikult Jumaliku päritoluga ( nagu väidab meile Piibel ), vaid oli tegelikult maavälise tsivilisatsiooni päritoluga.

Jeesus Kristus etendas lihtsalt ühte kindlat funktsiooni inimkonna religioonis ( eelkõige kristluses ), mille üheks eesmärgiks oli pöörata inimkonda usku, et inimesed ja ka planeedi Maa elusloodus ei peaks tundma inimeste loodud tehnoloogia kuritarvitamise mõjusid. Tema oli elav näide usu veenduvusest ja selle jõust. Selline „roll“ sarnaneb ka paljude teiste prohvetitega paljudes teistes maailma usundites. Võib öelda isegi nii, et prohvetid olid samasugused sõnumi toojad Jumala olemasolust, kui Jumala enda poolt saadetud imeteod inimkonnale.

Võib üsna kindlalt järeldada, et kui paranormaalseid nähtusi ja religioosseid imesid maailmas poleks kunagi eksisteerinud, siis seega poleks ka usku nendesse. Näiteks kui inimesed peaksid uskuma suure veendumusega elu jätkumisse pärast surma, siis on vaja, et nö. teispoolsuse hinged või surnud elavatele ennast vahel näitaksid. See süvendab usku nendesse. Näiteks kui uskuda inglite olemasolusse, peavad nad vahel inimestele ennast ilmutama. Usk on eelkõige veendumus, mis on väga hea „vahend“ mõjutamaks inimeste mõtlemist ja käitumist. Võib teoretiseerida, et religioosse maailmapildi eksisteerimine on ilmselt võimalik ainult madala arengutasemega tsivilisatsioonis, kus teadus ja tehnika pole väga arenenud. Seega oleks üsna ratsionaalne järeldada, et teadusliku mõtlemisviisi puudumine võimaldab ühiskonnas religioosse maailmavaate laia levikut, mida teaduse areng muidu pärssida võib. Ja seetõttu võib tsivilisatsiooni ( või ühiskonna ) maailmavaateline kalduvus religioossele maailmapildile näidata mingil määral ka selle arengutaseme. Näiteks teaduse arengule eelnes inimtsivilisatsioonis just religiooni väga tugev domineerimine.

Inimesed on uskunud Jumalasse juba tuhandeid aastaid, kuid teaduse ja tehnika plahvatuslik areng sai alguse alles kahe kuni kolme sajandi eest. Kui tulnukad soovisid inimühiskonna arengut kontrollida ja mõjutada just religiooni kaudu, siis tekib paratamatult küsimus, et miks tekkis tuhandeid aastaid eksisteeriva religiooni kõrvale teaduslik areng alles viimaste sajandite jooksul.

Selle küsimuse lahendus peitub ilmselt selles, et inimtsivilisatsiooniga käib kaasas nähtus, mida me mõistame kurjusena. Inimsugu on bioloogiliselt ja seega ka psühholoogiliselt kohati üsna agressiivse alatooniga elutsev liik. See tuleneb otseselt sellest, et inimesed on pooleldi pärit kosmosetulnukatest ja pooleldi pärit primaatidest ehk ahvidest ning seetõttu on inimene pooleldi loomaliku päritoluga, mis kajastub teatud määral ka inimeste mõningates käitumis- ja mõtlemismustrites. Teaduse arenedes kujunevad välja ka igasugused tehnoloogiad ja seda eriti militaartehnoloogia valdkondades. Tulnukad teadsid, et inimesed on võimelised tehnika võimalusi kurjasti ära kasutama. Üksiku näite võib siin tuua Teise Maailmasõja sündmused, mil esimest korda inimajaloos kasutati sõjas aatompomme. Tulnukad püüavad ära hoida inimkonna arengus ennast hävitava faasi. Islamistide terrorirünnakud Ameerikale 11. septembril 2001. aastal, aatompommide kasutamine Teises Maailmasõjas, planeedi Maa üha suurenev keskkonna reostus ja koos sellega kaasnev ka üleüldine kliimasoojenemine on ainult mõned näited sellest, mis kõik järgnesid pärast suurt tööstusrevolutsiooni. Inimene on tegelikult üsna loomaliku ja barbaarse kalduvusega 77

mõistuslik olend. Juba praegusel ajal on rahvusvahelisel tasemel raskusi näiteks massihävitusrelvade väärkasutamise ees. Seeõttu võibki julgelt oletada, et tulnukad ei soovinud algselt teaduse edenemist inimühiskonnas. Teaduse ja koos sellega ka tehnoloogia edenedes võib inimkond ka ise ühel heal päeval avastada enda tegelikku päritolu. Inimeste tehnoloogia arenedes ( näiteks ajamasinat leiutades ) võivad teadlased avastada, et inimkond on tegelikult tulnukate välja aretatud geneetiline eksperiment. Sellisel juhul tulevad ilmsiks ka tulnukate tuleviku stsenaariumid inimsooga, mis aga võivad ohustada tulnukate tegevust planeedil Maa. Näiteks võivad inimesed suure tõenäosusega osutada vastupanu tulnukate tegevusele. Tekib küsimus, et kes tahaks olla pärit mingisugusest „katseklaasist“? Selle ärahoidmiseks tuli tulnukatel teaduslik areng inimühiskonnas ära elimineerida. Teaduslikku maailmapilti püüti asendada religioosse maailmavaatega. Niimoodi ei ole looduse olemuse ja funktsioneerimise aluseks enam füüsikalised loodusseadused, vaid üliolendi ( ehk Jumala ) mõtted ja tahe. Selline „režiim“ kehtestati just sellepärast, et mitte ohtu seada tulnukate enda tegevust inimkonnaga ja ka kaitsta inimsugu ennast.

Aga kuidas ikkagi seletada inimkonna suhteliselt viimasel ajal toimunud teaduse ja tehnika arengut? Miks siis viimasel ajal teadus siiski arenema hakkas? Tänapäeva maailmas on selgesti näha, et teadus hakkab üha rohkem domineerima kui religioon. Sellise arengu suunaga tõrjub teaduslik maailmapilt tulevikus religioosse maailmavaate sootuks. Kuid teaduse areng tuli inimsoole üldiselt võttes pärast keskaja perioodi ja seega võib teoretiseerida, et keskaeg oligi inimkonnale tegelikult nö. lõpu aeg, millele pidi järgnema uus maailm. Uue maailma või uue ajastu tulemist võiski tähendada teadusliku maailmapildi tekkimist. Teaduse areng võis tähendada küll uue ajastu saabumist inimkonnale, kuid samas ka vahe-etappi millegi veelgi uuemale. See võiks olla näiteks inimkonna avalik kontakt maaväliste tsivilisatsioonidega, mis põhjustab omakorda religioosse maailmapildi naasmist, kuid teistsugusemal kujul kui seda on ettekujutatud ( näiteks Piibli Uues Testamendis ). Et aga tulnukate saabumisega Maale ei kaasneks inimkonna hävituslik kultuurišokk, siis seega valmistutakse selleks ette tulnukate kaasabiga teadusliku mõtlemisviisi edendamise näol inimühiskonnas. Seeõttu viitabki viimase aja teaduslik areng inimühiskonnas pigem inimkonna lõpu aega nagu Piiblis on ennustatud. Piibli Teine Testament vihjab, et enne suurt lõppu ( Jeesuse teist tulemist ) on inimesed usust taganenud ( mille üheks põhjuseks võib oletada teadusliku mõtlemisviisi domineerimist ). Ei ole teada, et kui tulnukad peaksid tõesti Maale tulema, et kas sellega kaasneb nende loodud geneetilise eksperimendi lõppemine. Erinevaid teooriaid selle kohta on üpriski palju. Näiteks võib tulla uus staadium teaduslikus tegevuses inimeste ja tulnukate vahel. Võib olla sel ajal hakkavad nad inimestega sugulisse kontakti astuma nii, et inimesed sellest juba teadlikud on. Kuid võimalik on sellinegi stsenaarium, et tulnukate eksperiment kukkus hoopiski läbi, sest ei saadud selliseid tulemusi nagu vaja oleks olnud.

Maailmataju religiooniteooria vaatenurgast võib teaduse funktsiooni inimeste maailmas mõista kahest lähtepunktist. Esiteks see, et Jeesus Kristus on Piibli Uues Testamendis mõista andnud, et enne Tema teist tulekut Maale toimub inimkonnas üleüldine usust taganemine ja välja ilmub „tegelane“, keda Jeesus nimetab Antikristuseks. On üsna tõenäoline, et inimkonna usust taganemise taga võib olla kuritegevuse palju suurem levimine ( sest see on ju vastuolus Kristuse enda õpetustega ja seega tähendab see usust taganemist isegi siis, kui inimesed seda endale päriselt ei teadvusta ) või teadusliku maailmapildi täielik asendumine religioosse maailmapildiga ( sest teadus eitab Jumala olemasolu ). Selles mõttes omab teadus inimkonnale halba kui Kristusele eelnevat Antikristust mitteisikulises vormis ( sest teaduse arenguga kaasneb vältimatult ateismi levimine, mis viib inimkonna Jumalast eemale vastupidiselt Kristuse õpetustele ). Kusjuures Piiblis on mainitud mitte ühte, vaid väga palju antikristusi ja antud kontekstis võib see tähendada teaduse viljelejaid ehk teadlasi. See tähendab seda, et teadus on kui antikristlus ( mitteisikulises vormis ) ja seega on teadlased kui antikristused.

Kuid teiseks võib teaduse funktsiooni vaadelda ka palju positiivsema poole pealt. Nagu me näeme Maailmataju erinevate osade õpetustest või üldistest põhiprintsiipidest, võib kindlalt väita seda, et inimkonna teaduse ja tehnoloogia areng viib lõpuks ikkagi „Jumalani“, mille tulemusena muutub suuresti religiooni „väliskuju“ ( s.t. ei räägita enam Jumalast vaid Universumi kõige põhilisematest füüsikaseadustest ja ei räägita enam Jumala armastusest vaid ülimast teadvuseseisundist ), kuid sisu jääb muutumatuks ja on palju rohkem mõistetavam paljudele 78

inimestele maailmas. Jeesus Kristuse põhisõnum inimkonnale on see, et Jumal on armastus ja seda saab tunda igaüks, kes seda soovib. Armastuse ehk ülima õndsuse tunne on keskseks teemaks ka Maailmataju üldises olemuses.

Esmapilgul võib paista, et teadus ja religioon on üksteise suhtes vastandlikud maailmakäsitlused.

Religioosse maailmapildi tsentriks on Jumal, kes on maailma loonud, kuid teadus samal ajal eitab seda. Teaduse vaatenurgast lähtudes on maailma toimimise aluseks loodusseadused. Hoolimata teaduse ja religiooni maailmakäsitluse ning reeglite erinevustest võib siiski väita seda, et teaduse areng koos tehnoloogia progressiga viib lõpuks Jumalani. See võib esmapilgul tunduda jaburusena, kuid sellest hoolimata on teadusel inimkonnale varuks üllatavad progressid ja arengusuunad, mis viivad lõpuks Jumala olemuse mõistmiseni ja väidetavalt Tema kuningriigi loomiseni. Siinkohal on paslik tuua välja näiteid. Näiteks neuroteaduse edenedes on võimalik luua meetodeid inimese kehast väljumiseks. Inimese kehaväline olek sarnaneb Piiblis mainitud püha vaimsete olenditega, kes on Jumala kuningriigi asukad. Füüsika areng viib lõpuks ajas rändamise loomiseni, mille abil on võimalik kõiki sündmusi, mis on ajaloos kirja pandud ja mida veel isegi ei teata ( kaasaarvatud ka Piiblis mainitud ajaloolised sündmused ), vahetult näha ja uurida nende tõepärasust. Kujutage ette, kui me saaksime ajas tagasi rännata ja näha Jeesuse sündimist ning tema eluteed. Kõige jahmatav avastus teaduse ajaloos ilmneb füüsika ja psühholoogia ( s.t. teadvuseteaduse ) koos arenguga, mille korral avastatakse seda, et Universumi ja teadvuse põhiolemus on tegelikult üks ja sama. Nimelt universumi füüsikaline olemus ja teadvuse olemus inimese ajus seisneb selles, et neid pole tegelikult olemas. Selles mõttes need kaks omavahel kattuvad, mis võib viia esimest korda teaduse ajaloos Jumala olemasolu tõestamiseni ja üldse Tema olemuse mõistmiseni.

Piibli Vana Testamendi järgi on inimkond pattu langemise tõttu ( Adama ja Eeva lugu ) Paradiisist välja heidetud ja seetõttu inimeste „otsene kontakt“ Jumalaga katkestatud. Mõnevõrra sarnaneb see tänapäeva ufo-uuringutest saadud andmetega, milles ilmneb, et maavälised tsivilisatsioonid on küll reaalselt olemas, kuid avalikult „nad“ inimestega kontakti ei võta. See pigem tähendab seda, et inimtsivilisatsioon on „ära isoleeritud“ maavälistest tsivilisatsioonidest.

Ilukirjanduslikult väljendades on inimkond katk, mis on nakatunud kurjusega. See levib põlvest põlve edasi ja seetõttu tuleb hoida inimsugu teistest kosmose tsivilisatsioonidest isolatsioonis ja mitte lasta inimestel levida kosmosesse. Ufo-uuringutest on ka veel selgunud, et maaväline elu on sarnane ( kui mitte üks-ühele ) Maailmataju ülitsivilisatsiooniteooria poolt kirjeldatud elukorraldusele ning „nende“ vaimne „dimensioon“ või olemus eksisteerib nõnda nagu on kirjeldatud Maailmataju unisoofilises psühholoogias, mis on samuti välja tulnud paljudes ufouuringutes. Kõik see vihjab sellele, et planeet Maa on nagu hiigelsuur ( terve planeedi suurune ) vangla, milles inimesed on aheldatud oma füüsilistesse kehadesse patte lunastama, et pääseda taas taevasse paradiisi Jumala juurde ehk maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Kuid maapeal peavad inimesed bioloogiliste kehadena igapäev oma ellujäämise pärast muretsema nagu näiteks toidu, vee, peavarju, riiete, tervise, elu jms. Lõputud sõjad ja konfliktid erinevate inimeste, rahvaste ja isegi riikide vahel ehk inimeste kuritegevuse eksisteerimine näitab ainult seda, et tegemist on pättide ja varaste planeediga. Taeva poole kõrguvad kivist hooned ja muud elumajad sarnanevad vangla müüriseintega, mida me kohtame viisakalt väljendudes mingisugust kinnipeetavat asutust külastades.

79

Joonis 1 Eesti Vabariigi pealinnas Tallinnas asuva Lasnamäe linnaosa elumajad. Maa on kui vanglaplaneet, kus inimesed peavad igapäev muretsema toidu, vee, riiete ja eluaseme pärast. Nagu fotolt näha – ei erine vaatepilt Lasnamäele vangla müüridest. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/3a/EU-EE-Tallinn-LAS-Mustakivi_and_Laagna.jpg

Piibli Vana Testamendi järgi on inimkond langenud pattu Aadama ja Eeva Jumala käsust üleastumise tõttu. Seepärast on inimkond paradiisist välja heidetud. Inimkonna pattu langemine ja paradiisist välja heitmine vihjab vanglaplaneedi Maa olemusele, mille korral on kogu meie planeet tegelikult üks suur vangla, milles me elame sünnist surmani. Pattu langemise korral on kõik elavad inimesed patused olendid ja seetõttu on patuste olendite koht vanglas nii nagu meie paneme oma kurjategijaid vangikongi või arestimajja. Paradiisist väljaheitmine tähendab inimkonnale isolatsiooni teistest maavälistest tsivilisatsioonidest. Kõrgtehnoloogiliste võimalustega maavälise tsivilisatsiooni keskkond on meile kui inimkonnale paradiis, sest üliarenenud tsivilisatsiooni poolt loodud tehnoloogia on meile maagiast eristamatu.

Kristluse arusaamade järgi hakkas inimkonna pattu langemine Jumala keelust üleastumisega.

Jumal keelas Aadamal ja Eeval hea ja kurja tundmise puult vilja maitsta, kuid Eevat viis kimbatusse madu, mille tagajärjel astus ta Jumala keelust üle ja maitses õuna hea ja kurja tundmise puult.

Hiljem pakkus Eeva ka Aadamile maitsvat õuna, mida ta lahkelt ka vastu võttis. Tekib küsimus, et miks Jumal keelas inimestel võtta vilja hea ja kurja tundmise puult? Vastus sellele küsimusele seisneb selles, et inimene ei tee vahet heal ja kurjal ning see ongi lihtne ja ainuke põhjus, miks Jumal keelas inimesel hea ja kurja tundmise puult vilja võtta. Selle tõestuseks oleme näinud ju kogu inimajaloo jooksul erinevaid sõdasid, konflikte ja barbaarsust. Vägivald ( agressiivsus, agressioon ) ja ebaõiglus on inimkonnaga pidevalt kaasnev osa, mis on nagu viirus peremeeslooma küljes. Kogu teadaoleva ( ehk kirja pandud ) inimajaloo jooksul on rahu aega eksisteerinud ainult 8 % ehk 268 aastat. Ülejäänud aeg on sõdadest ja konfliktidest räsitud.

Kuna Eeva oli esimene inimene kes langes pattu ( võttes esimesena keelatud puuotsast õuna ja seda hammustanud ) ning selle tagajärjel langesid pattu ka kõik temast järgnenud inimpõlved, siis pärast seda on sajandite jooksul paljusid naisi üle kogu maailma tagakiusatud ja seatud neile õiguslikke piiranguid. See pole tegelikult õige, sest peale Eeva langes pattu ka Aadam kui Eeva talle õuna pakkus ja ta selle ka kõhklematult vastu võttis. Vahet pole, kes langes esimesena pattu. Pattu langesid nad siiski mõlemad nö. võrdse mõõdupuuga.

Kuna inimkonna religioon on loodud maavälise ülitsivilisatsiooni poolt ( mille arengutase ületab inimkonna taset mitmekordselt ), siis võivad tekkida kahtlused, et kas religiooni mõnesid jooni on üldse võimalik „rakendada“ madalama arenguga tsivilisatsioonile nagu seda on inimtsivilisatsioon.

80

Näiteks kas on võimalik see, et inimeste vahel tekiks „ligimese armastus“ ( millest õpetas meile Jeesus Kristus ). Maavälises ülitsivilisatsioonis, kus mõistuslik elu eksisteerib füüsiliselt ainult valgusena ja selle isendi teadvusseisund erineb inimeste omast tunduvalt, siis kas inimesed oleksid suutelised mõistma ligimese armastuse olemust? Paraku sõdadest ja konfliktidest räsitud inimühiskond seda aga välja ei näita. Kuna inimajalugu iseloomustavad pidevad sõjad ja konfliktid erinevate inimeste, rahvuste ja riikide vahel, siis seega kaldume järelduma, et vähemalt osad Jeesuse õpetused ei ole ilmselt inimtsivilisatsioonile „rakendatavad“, sest need on ainuomased ainult maavälisele ülitsivilisatsioonile, mitte sellest algelisemale tsivilisatsioonile nagu seda on näiteks inimkond. Kuid sellegipoolest peab mainima, et selline järeldus on siiski üsna vaieldav. Paljudes usundites esinev tekstide mõistukõne vorm viitab selgelt sellele, et tulnukad kohandasid inimestele enda loodud maailmafilosoofiat vastavalt inimeste arusaamise võimalustele ajas ja ruumis.

Oleks väär arvata, et kõik maailmas kunagi eksisteerinud erinevad religioonid lõid inimkonnale just maavälised tsivilisatsioonid. See on tegelikult ainult osaliselt nii, sest ka inimestel endal oli religioonide kujunemistel oma kindel roll. Näiteks iidsetel aegadel eksisteerisid erinevate väikeste loodusrahvaste erinevad usundid ja tuntud egiptuse usundites esinesid kuulsad Olympuse jumalad, kellel ei olnud reaalsusega aga midagi pistmist. Kuid võib kindlalt väita, et tänapäeva maailma suurimate religioonide kujunemistel inimühiskonnas on olnud ja ka jäänud kindel roll siiski maavälisele ülitsivilisatsiooni tegevusele planeedil Maa. Nemad on vorminud inimeste religioone ja läbi selle ka erinevaid kultuure inimajaloos kas siis kaudselt või otsese tegevustikuga. Neil eksisteerib kindel seos inimühiskonnas esineva religiooniga.

1.9 Jeesus Kristus ja tema õpetused

Piibli Uue Testamendi õpetused on enamasti seotud Jeesusega – tema õpetustega ja ülestõusmisega. Kristlik eshatoloogia seisneb usus Jeesusesse. Jeesust peetakse inimese ainsaks lunastajaks. See tähendab seda, et kui inimesed hülgavad Jeesuse kui oma lunastaja, siis toob see endaga kaasa nende huku. Kui aga võetakse jeesust omaks, siis lasub inimesele lõputu õndsus.

Paulus arendas kristlikku õpetust edasi. Oma arusaama „pärispatu“ kohta seostas ta Kristuse lunastusliku osaga. Tema arusaama järgi on kõik inimesed langenud pattu pärast seda, kui Aadam langes esimesena pattu. Me kõik satume põrgusse. Kuid Jumal on hea ja saatis meile oma ainukese Poja Jeesuse meid lunastama. Jeesus pidi lunastama inimeste patte. Jeesus ohverdas oma elu meie eest ja ta ka suri meie eest. Paradiisi pääsevad need, kes tunnistavad Jeesust kui lunastajat. Neile antakse igavene elu. Kuid inimesed, kes Jeesust ei tunnista, satuvad igavesse hukatusse.

Kui inimesed, kes valmistavad teistele kannatusi, ei kahetse oma patte siinpoolses elus, siis tuleb pattude kahetsemine neile teispoolsuses. Kuid seal langeb neile palju suurem vaimne raskus, kui siinpoolses elus patte lunastades. Kui inimesed kahetsevad oma patte siinpoolses elus, siis teispoolsuses lasub neile kergem vaev või lausa õndsus. Seetõttu tulebki oma patud lunastada ehk kahetseda juba siinpoolses elus, et teispoolsuses nautida ainult õndsust, mitte selle asemel suurt vaeva. Kristuse lunastuse põhiideeks oligi see, et inimesed peaksid kahetsema oma patte juba siinpoolses elus, et suur vaev ei langeks neile teispoolsuses. Kui järgida Jeesuse õpetusi, siis lasub inimesel igavene elu ja õndsus. „Piibli neljas evangeelium toetab sünoptiliste evangeeliumide eshatoloogilisi seisukohti, kuid lisab omalt poolt paljude viimsepäevaga seotud dramaatiliste sündmuste vaimulikud tõlgitsused.

Väidetakse, et nii Kristuse esimene ilmumine kui ka Tema teine tulek on kohtumõistmiseks inimsoo üle: „Kes Temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.“ (3:18). Niisiis, vastavalt Johannese evangeeliumile, „oli“ Kristus kohtumõistja juba siis, kui ta kehalisel kujul maa peale ilmus. Need, kes ta ära põlgasid, tõmbasid oma hingele Jumala viha. Teiselt poolt aga nendele, kes teda uskusid, on teispoolsuses kindlustatud igavesti kestev elu ja Kristuse alaline lähedalolek. Jumalariiki 81

defineeritakse kui hingeseisundit, mis järgneb keha surmale. Sisenemine Jumalariiki näitab lihtsalt, et hing on määratud igavesele elule: „Kes usub Pojasse, sel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.“ (3:36).“ (Elu pärast surma, lk. 70) „Esimene sündmus, mis eelneb Parousiale ( ehk Kristuse teise tulemisele ), on ärataganemine, üks lõpu ilminguid judaismi apokalüptilises kirjanduses, see märkis usklike hulgas levinud suurt apostaasiat ( usust lahtiütlemist ). Teine sündmus, mis eelneb Parousiale, on patuse mehe Antikristuse ilmumine. Antikristuse asupaik on teavas ja ta ilmutab ennast kõige viimase kriisi ajal.

Ta kuulutab enda Messiaks ja hullutab uskmatuid imetegude toimepanekuga; tema kõige blasfeemilisem ( jumalateotuslikum ) tegu on see, et ta kuulutab ennast Jumalaks. Aga kui tuleb Kristus, tapab ta Antikristuse oma „suu hingusega“ ( 2: 3-4, 8-10 ). Vastavalt nii esimese kui ka teisele kirjale tessalooniklastele toimub kohtupäeval patuste hukkamõistmine „igavesse hukatusse“ ( 1 Ts 5:3; 2 Ts 1:9 ), samal ajal saavad patuta hinged täiuslikus Taevariigis mõnu tunda igavesest ühtekuuluvusest Kristusega.“ (Elu pärast surma, lk. 71 – 72) Parousia saabumist saab kiirendada inimlik meeleparandus: „Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks nõnda, et kosumiajad tuleksid Issanda palge eest ja Ta läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse... (3: 19-20).“ (Elu pärast surma, lk. 71) Kristlus on maailmareligioon. Seda tõestab kasvõi selline asjaolu, et Jeesust on tsiteeritud ka paljudes teistes usundites. Näiteks Jeesus on muslimite arvates askeetlik prohvet, islamis peetakse Teda Isaks, judaismis ja mandalus aga valemessiaks. Jumala ilminguks peavad Jeesust baha´i usklikud ja avataaraks aga hinduism. Jeesus on guru paljudele New Age´i mõtlejatele. Kuna tulnukate inimröövidest nähtub väga selgelt, et maavälised tsivilisatsioonid on tugevalt seotud inimkonna religiooniga ( eelkõige kristluse ja selle erinevate vormidega ), siis seega võib arvata, et Jeesus Kristus oli ilmselt siiski maavälise päritoluga, mitte Jumaliku ( või inimese ) päritoluga nagu ajaloo jooksul on domineerivalt arvatud. Järelikult Jeesuse õpetused inimkonnale on ka kui maavälise tsivilisatsiooni õpetused inimsoole. See tähendab seda, et Tema õpetused kajastavad maavälise mõistuse teadust, mõttelaadi ja filosoofiat, kuid seda varjatult ehk mitte otsese „tulnukateadusena“. Seda võib mõista kui „nende tarkusena meile“. See tähendab seda, et maavälise tsivilisatsiooni kõige olulisemad teadmised jõuavad inimestele läbi Jeesuse sõnade ehk läbi Tema mõistukõne. Need teadmised ei kõnele suurtest teadustest ega fantastilistest tehnoloogiatest, vaid sellised teadmised „taevast“ käivad millegi palju väärtuslikuma kohta, mis inimkonnal on enamasti puudu jäänud – näiteks kõlbelisusest, headusest, õndsusest jne.

Inimkond ei tohiks Jeesuse õpetusi ignoreerida, sest seda võiks tõlgendada kui headusest taganemisena. Jeesuse õpetused headusest, õiglusest, vendlusest, sõprusest, kurjast, moraalist, eetikast jne võib mõista ka kui maavälise ülitsivilisatsiooni teadus- ja õigusloomena. Selliste teadmiste vorm küll ei kattu inimeste seadusandluse või õigusnormidega ( eetika või moraaliga ), vaid see esineb just mõistukõne vormis, mida esineb Piiblis väga palju. Kogu maailmas asetleidvate tulnukate inimröövide juhtumite korral on tulnukad kõikidest võimalikest usundisüsteemidest tsiteerinud kõige enam just kristlust ja selle keskset tegelaskuju Jeesust. Tulnukad on röövitutele üsna sageli andnud mõista, et just armastuses ( Jumala armastuses ) peitub maavälise elu olemuse saladus. Kui inimesed seda ei mõista, siis ei saa inimesed mõista ka elu teistel planeetidel või elu kõrgemates arengustaadiumites. Kui inimesed järgiksid Maal elades Jeesuse õpetusi ( näiteks Jumala kümme käsku ), siis oleksid maavälised tsivilisatsioonid juba palju varem inimkonnaga avalikku kontakti võtnud. Jeesuse ja ka teiste usundisüsteemide õpetused on sageli just mõistukõne vormis, mille teadmiste vorm erineb tänapäeva rangest teadusliku juura, eetika või moraali õpetustest üsna palju.

Et refereerimise käigus võib entroopia suureneda ( s.t. informatsiooni läheb kaduma ), siis esitame Jeesuse õpetused inimkonnale Tema enda sõnadega, mis on kirjas Piibli Uues Testamendis: „Õndsad on need, kelle vaim on vaene, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on leinajad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kes nälgivad ja janunevad õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on need, kelle meel on puhas, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast jälitatakse, sest 82

nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja jälitatakse ja teist valega kõiksugu kurja räägitakse! Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just sedamoodi on jälitatud ka prohveteid enne teid. Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda peitu linn, mis mäe otsas. Ega süüdata lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii, et ta paistab valgust majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas. Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või märgikest. Sest ma ütlen teile: „Kui teie õigus ei ole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki.“ Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: „Sa ei tohi tappa! Ja kes iganes tapab, peab minema kohtu alla.“ Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma venna peale on vihane, peab minema kohtu alla; aga kes oma vennale ütleb „raka!“ ( tobu, lollpea ), kuulub Suurkohtu alla; aga kes ütleb „Sa jõle!“, kuulub põrgutulle. Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt oma vennaga ära ja alles siis tule ja too oma and... Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.

Kui aga su parem silm võrgutab ( pahandab ), siis kisu ta välja, sest sulle on parem, et üks su liikmeist hukkub, kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse. Ja kui su parem käsi sind võrgutab, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on parem ühte osa oma kehast kaotada, kui lasta kogu keha minna põrgusse. Seaduses on öeldud: mees, kes oma naise enesest lahutab, andku talle lahutuskiri!

Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma naise muul põhjusel kui hooruse pärast endast lahutab, teeb oma naisest abielurikkuja, ja kes iganes lahutatud naisega abiellub, rikub abielu. Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: sa ei tohi valet vanduda! Ja Issandale vannutatud vandeid tuleb pidada! Aga ütlen teile: ärge vanduge üldse, ei taeva nimel, sest see on Jumala troon, ega maa nimel, sest see on Tema jalgealune järi, ega Jeruusalemma nimel, sest see on suure Kuninga linn. Ära vannu ka oma pea nimel, sest ise sa ei saa ühtki juuksekarva mustaks või valgeks teha. Iga teie „jah“ olgu „jah“ ja iga „ei“ olgu „ei“, aga mis üle selle, see on kurjast.

Te olete kuulnud, et on öeldud: silm silma vastu ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi sind lööb vastu paremat kõrva, siis kääna temale ka teine; ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta särki, jäta ka kuub; ja kui keegi sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks. Anna sellele, kes sinult palub, ja ära käändu kõrvale sellest, kes sinult tahab laenata. Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks, sest Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te lahkesti tervitate ainult oma vendi, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik. Hoiduge aga, et te oma armuande ei jaga inimeste nähes, et nemad teid vaatleksid, muidu ei ole palka oma Isalt, kes on taevas. Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mis su parem käsi teeb, et su armuannid oleksid salajas ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle.

Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja uulitsate nurkadel, et nad paistaksid inimestele silma. Tõesti, ma ütlen teile, et neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule. Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te Teda palute.

Aga kui te paastute, siis ärge jääge kurvanäoliseks, nõnda nagu silmakirjatsejad; sest nad teevad oma palge näotumaks, et rahvas näeks neid paastuvat. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!

Aga kui sina paastud, siis võia oma pea ja pese oma silmad, et su paastumine ei oleks nähtav inimestele, vaid su Isale, kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule. Ärge koguge 83

endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta, sest kus su varandus on, seal on ka su süda! Ihu küünal on silm; kui su silm on terve, siis on kõik su ihu valguses. Aga kui su silm on rikkis, siis on kogu su ihu pimeduses. Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimeduses, kui suur on siis see pimedus? Ükski ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist, või hoiab ühe poole ega hooli teisest. Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!

Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata?

Ja miks te muretsete riietuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses ei ole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised. Ärge siis olge mures, küsides: „Mida me sööme? Mida me joome? Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast! Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse kohut teiegi üle, ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega mõõdetakse ka teile. Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki oma silmas sa ei pane tähele? Või kuidas sa võid oma vennale öelda: „lase ma tõmban pinnu sinu silmast!? Ja vaata, palk on su oma silmas! Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk oma silmast ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast. Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärle sigade ette, et nad neid ei sõtkuks oma jalgadega ega käänduks ja teid lõhki ei kisuks. Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see saab ja kes otsib, see leiab ja kes koputab, sellele avatakse. Kas on teie seas säärast inimest, kellelt tema poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ja ta annab talle mao? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, mõistate anda häid ande oma lastele, eks palju enam teie Isa taevas anna häid ande neile, kes Teda paluvad. Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka teie nendele. See ongi käsuõpetus ja prohvetid. Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.

Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitsult ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, paha puu aga paha vilja. Hea puu ei või kanda paha vilja ega paha puu head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Küllap teie tunnete nad ära nende viljast! Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ning Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!

Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb arukale mehele, kes ehitas oma maja kaljule. Ja ränk sadu tuli ja tulid veevoolud ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda koda, aga ta ei kukkunud kokku, sest ta alus oli rajatud kaljule. Igaüks, kes neid minu sõnu kuuleb ega tee nende järgi, sarnaneb rumalale mehele, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see kukkus kokku ja tema langemine oli suur.“

1.10 Paranormaalsete nähtuste teaduslik käsitlus 84

„Üliarenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu“ ( ulmekirjanik Arthur Clarke )

Akadeemilises võtmes põhineb teadus empiirilistel faktidel. Need faktid saadakse vaatluste või eksperimendi käigus. See aga tähendab seda, et teadus aktsepteerib ainult seda, mida on võimalik vahetult kogeda. Teadus ei põhine inimeste isiklikul arvamusel, eelistustel ega spekulatiivsetel väidetel. Seega teadus peab olema objektiivne ja ta kõrvaldab ära kõik subjektiivsuse. Teaduslikud teadmised peavad olema tõestatud. Alles siis on need usaldusväärsed. Selline arusaam teadusest hakkas levima juba 17. sajandil, mida pooldatakse ka isegi tänepäeval. Kuid tänapäeva teadusfilosoofia ei pea sellist vaadet teadusele enam väga õigeks. Näiteks üheks põhjuseks on see, et induktsiooniprintsiip tugineb vaatlusel. See eeldab väga palju vaatlusi, kuid see ei ole alati vajalik. Näiteks Teise maailmasõja lõpul heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellest ühest ainsast vaatlusest sai selgeks see, et kui ohtlikud on aatomipommid inimestele ja keskkonnale. Kuid neid vaatlusi ei tohiks olla väga palju arusaamiseks, et need külvavad ainult õudu ja hävingut. Seda võib kirjeldada induktsiooniprintsiibi tõenäosus. Kuid tõendused põhinevad siiski lõplikel ( mitte lõpututel ) vaatlustel. See aga ei näita seda ühte lõplikku vaatlusotsust. Kuid nüüd arvatakse, et vaatlused sõltuvad teooria olemasolust. Vaatlusotsustused peavad olema vastava teooria keeles.

Nende täpsus sõltub just vastava teooria täpsusest.

Tänapäeva teadusliku maailmapildi kõrval eksisteerivad ka veel sellised nähtused, mis jäävad teaduse piiridest väljapoole. Tegemist on inimeste subjektiivsete kogemustega, mis ei ole objektiivselt tuvastatavad. Teadus ei ole võimeline uurima neid nähtusi objektiivselt ja ei oska anda neile ka mingeid ratsionaalseid seletusi. Need nö. paranormaalsed nähtused on maailmas eksisteerinud peaaegu kogu inimajaloo jooksul. Vähemalt nii on seda tundnud inimene ise.

Erinevatel aegadel on neile omistatud erinevaid tähendusi ja erinevaid vorme. Isegi tänapäeval, mil teadus on inimühiskonnas vägagi arenenud, on olemas nähtused, mida inimteadus ei oska seletust anda. Neid nähtusi on tegelikult väga palju – palju rohkem kui avalik üldsus arvata oskakski – ja neid on ka eri liike ( vorme ). Näiteks nähakse vaime ja kummitusi – inimesi, kes peaksid olema surnud. Neid ei nähta ainult enam vanades lossides nagu pajatavad sellest filmid või raamatud. Neid nähakse ka täiesti tavalistes inimeste elupaikades – nagu näiteks kortermajades, mis on vägagi moodsad. Mida rohkem surmapiiril olevatest inimestest elustatakse, seda rohkem tuleb ilmsiks lood inimeste kohtumistest teispoolse eluga. Nähakse varem lahkunud sugulasi ja sõpru ning nähakse valgusolendeid. Maailma meedias on palju kõmu tekitanud erinevad poltergeisti juhtumid. Selles nähakse vaimu, kes valmistab elavatele erinevaid pättusi. Tegemist on siis nö. ulaka vaimuga.

Vanadel aegadel tunti neis ära paharette ja kodukäijaid, kel meeldib inimesi kiusata. Tänapäeval on aga levinud eriti just UFO-juhtumid. Inimesed näevad lannumasinaid, mis ei ole inimeste poolt loodud. Enamus juhtudest nähakse just lendavaid taldrikuid. Osa inimesi väidavad ennast isegi maaväliste tsivilisatsioonide käest röövitud olevat. Neid „tõestamata“ jutte on kuulda absoluutselt kogu maailmast – riikidest ja rahvustest sõltumata. Kuid vanadel aegadel nähti tulnukates hoopiski haldjaid või kuradeid, kes ennast vahel inimestele näitamas käivad. Röövitud inimesed ütlevad sageli, et nende peal tehti meditsiinilisi läbivaatusi ja uuringuid. Veidraid olevusi on maapeal nähtud juba aastatuhandeid. Ilmutustes nähakse ülima säraga ja aupaistega valgusolendit, kes teatab inimestele, et tema on Neitsi Maarja. Ta annab korraldusi inimestele luua kirikuid ja usuorganisatsioone. Pühakodade loomine on üks läbivamaid teemasid ilmutuste ajaloos. „Küsimus, et kas need paranormaalsed nähtused ka tegelikult eksisteerivad, jaotab lääneliku ühiskonna tõenäoliselt kahte teineteisest selgelt eristuvasse leeri,“ ütles Cambridge´i Ülikooli füsioloog Horace Barlow, kui ta 2000 aasta aprillis Cambridge´is pidas oma unikaalset interdistsiplinaarset konverentsi. Konverentsis osales paljude alade teadlasi nagu näiteks füüsikud, psühholoogid, psühhiaatrid, füsioloogid jne. Kõik nad tulid arutama „paranormaalsete nähtuste ratsionaalseid perspektiive“. Paljud osalenud ei usu paranormaal-sete nähtuste olemasolusse, 85

sealhulgas ka Barlow. Nende meelest ei ole vaimude nägemine, lusikate painutamine ja tulnukatega kohtumised väga sageli korralikult ära tõendatud. Parapsühholoogid ei suuda tõestada oma väiteid, kui need peaksid teostama rangetes tingimustes. Kui mõnikord leidubki positiivseid tulemusi, siis ei ole need enam laboratoorsetes tingimustes korratavad. Parapsühholoogide meelest on paljusid paranormaalseid nähtusi juba tavateadus suuteline selgitama. Londoni Ülikooli kosmoloog Bernard Carri liigitab paranormaalsed nähtused kolme põhilisse kategooriasse. Ühtlasi on ta ka antud konverentsi korraldaja. Esimesse liiki kuuluvad nn pseudopsüühilised nähtused, milledel võivad tegelikult olla üsnagi lihtsad füüsilised seletused. Nende hulka kuuluvad näiteks poltergeisti nähud. „Nimetatud ilmingud ei ole psüühilist laadi, ehkki neid sageli sellisteks peetakse,“ selgitab Carr.

Teise liiki või kategooriasse paneb ta sellised nähtused, mis toimuvad ainult inimese enda peas ja seega ei ole need füüsilise maailmaga üldse seoses. Sellisesse kategooriasse kuuluvad näiteks kehast väljumised, surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. „Pole kahtlust, et inimesed selliseid asju kogevad,“ ütleb Carr. „Küsimus on ainult selles, et kuidas neid tõlgendada. Kas neile vastab mingisugune kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne „tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsinatsioonideks, kuid ei saa salata, et sageli näeb neid mitu inimest korraga või edastavad nad mingit reaalse maailma kohta käivat informatsiooni ning see muudab nad millekski märksa keerulisemaks“. Carr liigitab kolmandasse kategooriasse sellised nähtused, mis kulgevad inimese psüühikas, kuid samas on need seoses ka füüsilise maailmaga. Nendeks võivad olla näiteks psühhokinees, meelteväline taju ja telepaatia.

Ateena Ülikooli füüsik Fotini Pallikari tõi konverentsil ühe näite psühhokineesi kohta. Ta olevat analüüsinud saksa psühholoogide korraldatud katsete tulemusi. Selliste katsete eesmärgiks oli see, et kas inimesed on võimelised mõjutama juhuslikke füüsikalisi protsesse. Psühholoogid sisestasid arvutisse elektroonilise müra, mis koosnes juhuslike positiivsete ja negatiivsete impulsside jadast.

Ja pärast seda inimesed mõjutasid vaimselt nende impulsside statistilist jaotumust. Operaatorite mõju ei suutnud statistika tuvastada. Kuid teistsuguse tulemuse andis pikaajalisi korrelatsioone silmaspidav alternatiivne lähenemine. Sellest selgus see, et operaatorid olid võimelised mõjutama infoühikute paiknemist, kuid nende keskmine väärtus ( keskväärtus ) jäi ikkagi muutumatuks.

Cambridge´i Ülikooli Cavendishi laboratooriumi Nobeli preemiaga vääristatud füüsik Brian Josephson on hakanud nende paranormaalsete nähtuste füüsikalisi aspekte lähemalt uurima. Seda, et eluvormid on võimelised mõjutama statistilisi protsesse, arvestab ta selle tõsiasjaga. Just seda laadi toimuvad inimese psüühika ja mateeria omavahelised mõjutused ongi põhjuseks, et miks füüsikud on hakanud paranormaalseid nähtusi uurima. „Eks ole ju kvantmehaanika esimene füüsikateooria, mille puhul tuleb arvesse võtta ka vaatleja rolli,“ selgitab Carr. „Vaatlejat ei saa vaadeldavast süsteemist lahutada, ehkki ei ole täpselt teada seda, et mis rolli mängib selles protsessis inimese teadvus.“ Paljud füüsikud arvavad seda, et kvantmehaanika oleks isegi võimeline paranormaalseid nähtusi omaks võtma. Näiteks Roger Penrose, matemaatilise füüsika professor, on juba üritanud kvantmehaanika abil seletada normaalse inimese teadvuse olemust. Londoni Birkbecki Kolledži teoreetilise füüsika professor Basil Hiley aga ei usu seda, et kvantmehaanika üksinda seletaks ära paranormaalsed nähtused ja ta selgitab: „Kvantprotsessid aitavad meil inimmõistust tundma õppida, kuid vaja on midagi enamat.“ Kuid Carr on pigem optimistlik ja ütleb paranormaalseid nähtusi uurivate teadlaste kaitseks seda, et „koventsionaalses“ tänapäeva füüsikas on väga palju just oletusi, mitte aga tõestatuid fakte. Ta ütleb: „Võib öelda seda, et superstringi kohta on isegi vähem tõendeid kui meeltevälise taju kohta.

Me vähemalt üritame paranormaalseid nähtusi laboratooriumi tingimustes esile kutsuda.“ Paranormaalseid nähtusi uurivaid teadlasi ei peeta akadeemilises ringkonnas austusväärseks, kuid see teeb veelgi rohkem meelehärmi kogu selle asja juures. Kuna tegeletakse nüüd ka teadvuseuuringutega ja teiste piirialade teemadega, siis suhtumine on siiski läinud paremuse suunas.

Kuid teadlased uurivad praegu paranormaalseid nähtusi pigem oma põhitöö kõrvalt. See on nagu nende hobi. Kuid anname viimase sõna Barlowle: „Selles vallas ei oleks võimalik teha suuri edusamme enne, kui oleme piisavalt vabameelsed möönmaks üleloomulike jõudude võimalikkust ning küllalt kriitilised selleks, et loobuda ekslikest väidetest.“ Järgnevalt näitame seda, et miks on teaduslik maailmapilt siiski vigane ja seetõttu tuleb arvestada ka paranähtuste valdkonnas tehtud uurimistega. Selleks aga analüüsime järgnevalt teaduse 86

( antud juhul siiski ühe skeptilise teadlase ) suhtumist paranormaalsetesse nähtustesse, mis on kirja pandud 12. klassi füüsika õpikusse lk. 161 - 163 ( „Füüsika gümnaasiumile III“, Ülo Ugaste, 2000 Avita ): „Võib arvata, et pseudoteaduste ajendiks on olnud inimeste loomulik uudishimu ning püüe mõista ümbritsevas looduses ( ning ka ühiskonnas ) toimuvat. Peab möönma, et teaduslik maailmapilt on alati piiratud nende teadmistega, mis parasjagu teadusele jõukohased on.

Võib tunduda, et teaduse saavutused on fantastilised ning et me teame maailmast juba peaaegu kõike. Tegelikult see aga kahjuks nii ei ole. Teaduse kriteeriumid on väga ranged ning iga uus avastus on suure hulga teadlaste tõsise töö tulemus.“ Nn „pseudoteadused“ uurivad selliseid nähtusi looduses, mida ei saa eksperimentaalselt uurida nii nagu tavateaduses kombeks on. Ja neid nähtusi ei oska teadus ka veel seletada. Need kaks kirjeldatud aspekti teevadki need nähtused paranormaalseteks. Väga hea analoogia võime välja tuua mustkunsti trikkidega. Mustkunstniku sooritatud trikk tundub ainult seepärast maagiline, et vaatleja ei tea selle triki tegelikku toimemehhanismi. See on vaatleja eest ära peidetud. Sellepärast ongi need trikid ka illusionaarsed. Õige nurga alt vaadatuna tunduvad need olevat maagilised ja üleloomulikud. Tegelikult on paranormaalsete nähtustega täpselt samasugused lood. Need nähtused ei ole inimeste väljamõeldised ega mõistusehäirest tingitud. Ei ole need ka üleloomulikud ega maagilised või jumalikud nähtused. Need tunduvad sellepärast nii, et need on praeguse inimteaduse taseme poolest seletamatud. Nende olemust ei osata lihtsalt veel seletada. Täpselt nii nagu magnetismiga ja elektriga seonduvad nähtused olid mõistmatud näiteks 16. sajandi inimestele. Hans Holzer Ameerika parapsühholoogiainstituudist uuris 1960-ndate alguses kahe aasta jooksul Manhattanil eksisteerivaid juhtumeid, mille korral on inimesed näinud kummitusi. Umbes paarkümmend paranormaalset nähtust uuriti väga hoolikalt ja üldkehtivate teaduslike reeglite alusel. Hans Holzer annab mõista 1965. aastal „Pictorial New York Journalile“ järgmist: „Ma kinnitan teile: hinged on olemas. Need ei ole hallutsinatsioonid ega inimeste – uurijad kaasa arvatud – meelekujutluste sünnitised. Olen kindel, et maa peal elava inimese olemuse põhiosa on hing, mis jääb elama pärast füüsilist surma. Selles maailmas ei ole midagi üleloomulikku – inimese isiksusel on mitmeid dimensioone, mida veel ei tunta. Minu seisukoht on selline, et enamasti põhjustavad kummitusilminguid õnnetult surmasaanute hinged, keda nende negatiivsed tunded ja mälestused seovad kohaga, kus tragöödia aset leidis.“ Kuna paranähtused looduses aset leiavad, siis inimesed on sunnitud neid uurima, sest need on inimestega isiklikult seotud. „Tunnistades teaduslikku lähenemisviisi, ei saa me väita, et Maa-väliseid tsivilisatsioone pole olemas. Kuid samal ajal puuduvad ka andmed selle kohta, et mingi selline kõrgelt arenenud tsivilisatsioon eksisteerib. Selles küsimuses erineb teaduslik käsitlus kategooriliselt ufoloogiast ( UFO – ingl k Unidentified Flying Object – tundmatu lendav objekt ).“ Kui inimesed on näinud maaväliseid sõidukeid ja isegi tulnukatega kontakti astunud, siis need ongi andmed, mis viitavad sellele, et „mingi selline kõrgelt arenenud tsivilisatsioon eksisteerib“. Kuid tuleb arvestada veel ka seda, et maavälised tsivilisatsioonid ei võta inimestega kontakti avalikult, vaid nii, et kontakt ei jäta endast füüsilisi tõendeid maha. Isegi tavateadus ei välista teiste tsivilisatsioonide olemasolu Universumis, vaid hoopis vastupidi – tulnukate olemasolu tõenäosus Universumis on tegelikult väga suur ja seega tuleb arvestada sellist versiooni, mille tõenäosus on kõige suurem. „Ufoloogia tegeleb faktide kogumisega tundmatute lendavate objektide kohta, mis iseenesest on tavapärane ja loomulik teadusliku uurimistööga sarnane tegevus. Hulgaliselt on tunnistusi selle kohta, et kodanik N nägi sel või teisel kuupäeval X kohas mingit seletamatut nähtust, mis tema arvates võis olla seotud teatud ebatavalise lendava objektiga jne. Pole põhjust tingimata arvata, et kodanik N eksis või et talle kõik see viirastus. Lihtsalt selline tunnistus ei ole teaduslik fakt. Teadlastel pole sellise faktiga midagi peale hakata, sest see ei 87

sisalda vajalikku minimaalset informatsiooni uurimistöö alustamiseks. Oli UFO, ja enam ei ole. Nende „faktide“ alusel saame praegu vaid öelda, et inimesed näevad küllalt sageli mitmesuguseid imelikke nähtusi ( optilisi, elektrilisi jne ), mille olemust ei osata seletada.

Enamasti on selle põhjuseks mitte niivõrd teadmiste puudulikkus ( mis on samuti võimalik ), kuivõrd nende nähtuste ebamäärane ja mitteprofessionaalne kirjeldamine tunnistajate poolt, kelle teadmised füüsika vallas on olnud üldjuhul kasinad. Pseudoteaduseks muudab aga ufoloogia see, et nende „faktide“ alusel püstitatakse mitmesuguseid, teaduse seisukohalt ebapädevaid teooriaid Maa-välistest tsivilisatsioonidest pärit lennuaparaatide kohta.“ UFOde uurimises ei seisne probleem teaduses, vaid probleem on teadlaste mõtteviisis. Teaduslik meetod seisneb selles, et mingi nähtuse teaduslikuks uurimiseks on vaja teha eksperimente.

See tähendab seda, et seaduspärasusi on vaja tõestada katseliselt. Mingisugune uurimisvaldkond on siis teaduslik, kui sooritatakse eksperimente. Kuid paranormaalsete nähtuste olemasolu seab kahtluse alla teadusliku mõtteviisi paikapidavuses. Mis siis saab, kui looduses esinevad sellised nähtused, mida ei saa eksperimentaalselt uurida. Teadlaste sõnul ongi siis tegemist pseudoteadusega. Kuid UFO-juhtumid viitavad väga tugevalt sellele, et tulnukad astuvad kontakti inimestega, kuid ei jäta üldsusele sellest mingeid füüsilisi jälgi.

Sellest hoolimata on võimalik kontaktleritega suhelda ja saada infot maavälise elu kohta.

Nende nähtuste juures tulebki arvestada seda, et meie teadussüsteem on paraku vigane ja maavälised tsivilisatsioonid kasutavad ilmselt seda ära. Selle näitlikustamiseks teoretiseerime, et üks tavaline inimene leiutab ajamasina, kuid seda masinat ta teistele inimestele otseselt ei näita. Kui ta avaldab teistele oma saladuse ( et ta on ajarändur ), siis teised inimesed teda ei saa uskuda, sest selleks ei ole empiirilisi tõendeid. Kui aga ajarändur otsustab inimestele öelda kõik tulevase kuu aja jooksul toimuvad õiged ilma seisud, siis kuu aja möödudes hakataksegi uskuma, et inimene on ajarändur. Kuidas siis muidu ta nii hästi teab kuu aja jooksul toimunud ilma seise. Kuid sellest hoolimata ei ole siiski empiirilisi tõendeid sellest, et ta on ajarändur. Antud juhul saab ajaränduri olemasolusse ainult uskuda, mitte aga teaduslikult arvata. Täpselt samamoodi on ka paranormaalsete nähtuste ilmnemistega. Sisuliselt ei ole nende eksisteerimine võimatu ( nii nagu ei ole võimatu ajamasina leiutamine tavalise inimese poolt ), kuid nende olemasolu tõestamine on pigem „tahtlikult“ välditud – seda enamasti maaväliste jõudude poolt. Ülaltoodu on selle heaks näiteks. Inimene ju otsustas siiski mitte näidata teistele enda loodud ajamasinat. Ei ole võimatu, et üks lihtne inimene on suuteline leiutama ajamasina. Kuid kui seda otseselt ei nähta, siis loomulikult seda ka teaduslikult ei usuta ja seega ei aktsepteerita. Kuid nagu me nüüd nägime ei tee see nähtuse siiski olematuks. „Teise näitena pseudoteadustest võiks tuua astroloogia, mis tegeleb tähtede ( ja planeetide ) näiva seisu järgi inimeste saatuse ennustamisega ( horoskoopidega ).“ Astroloogiaga Maailmataju aga ei tegele. „Et eristada pseudoteadust teadusest, tuleb õppida teadusi, sh ka füüsikat, mis oma range loogilise järjekindlusega materiaalse maailma probleemide lahendamisel annab kindla aluse mõistmiseks, mis tegelikult vastab tõele ja mis mitte. Omades selget nüüdisaegset füüsikalist maailmapilti, võib hoopis lihtsamalt valida õige tee faktide ja sündmuste rägastikus, millega meil tuleb kokku puutuda.“ Teaduse loogilisest järjekindlusest ei saa juttu olla, kui teadus ei arvesta oma põhimõtete vigade või puudustega, mis oli lahti seletatud juba eespool. Teadusel on iseloom oma meetodid inimestele peale suruda arvestamata seejuures enda võimalike vigadega. Nii võib inimestele teadussüsteem ühiskonnas olla kohati isegi ahistava alatooniga.

Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada paranormaalsete nähtuste olemasolu. See viib aga tõsistele teaduslikele järeldustele. Esiteks ajas rändamise võimalus suurendab teaduse piire, mille tagajärjel on võimalik uurida ning avastada ka selliseid nähtusi, mis seni on jäänud teadusest väljapoole. See tähendab seda, et ajas rändamine etendab teaduses uue teadusliku uurimismeetodina. Kuid teiseks näitab ajas rändamine meile seda, et teaduslik mõtlemisviis ei saa 88

olla siiski absoluutselt õige. Maailmas eksisteerivad nähtused ( näiteks paranähtused ), mida ei saa teaduslike meetoditega uurida ega avastada ning sellest tulenevalt peab neisse ainult uskuma.

Sellest järeldub tõsiasi, et teaduslik maailmapilt on vigane ( mida tõestavad aja rännud ) ning teadlased on püüdnud seda oskuslikult ignoreerida.

Teadus aktsepteerib ainult seda, mis on eksperimentaalselt tuvastatav ja uuritav. Kuid mis saab siis, kui mingit reaalset nähtust ei ole mingisugusel tundmatul põhjusel võimalik katseliselt uurida ega avastada. Sellisel juhul peame sellesse lihtsalt uskuma ja seega jääb see teadusest väljapoole.

Kuid selline asjaolu pigem viitab sellele, et teaduslik uurimismeetod ei saa olla absoluutselt õige.

Teadus uurib ja käsitleb ainult seda osa maailmast, mis on katseliselt võimalik ja jätab kõrvale kõik, mis jääb sellest väljapoole. Selline käsitlus pole ju absoluutselt õige, kui looduses esinevad sellised nähtused ( näiteks paranähtused ), mida inimesed on küll reaalselt näinud, kuid mida katseliselt ei ole võimalik tuvastada ega uurida. See tähendab seda, et teaduslik maailmapilt on osaliselt vigane ja teadlased püüavad oskuslikult seda ka ignoreerida.

Teadlaste eitamine või isegi ignoreerimine teaduse reeglite mittetäielikust või teadusliku maailmapildi vigasust peaks olema tegelikult kuritegu. Seda on võimalik mõista inimsusvastase kuriteona, sest sellega kaasneb paranormaalsete nähtuste mitteametlik ja seega mitteprofessionaalne uurimine; paljude paranähtuste uurijate ( autorite ) ja nende tööde ignoreerimine ja diskrimineerimine; nö. „parateaduste“ maine materdamine kollases ajakirjanduses jne. Ühe näitena võib siin tuua 1994. aastal algatatud uurimise Harvardi Ülikooli psühhiaatria doktori John Macki üle, kelle teadustöö seisnes tulnukate inimröövide uurimises. Uurimist viis läbi Harvardi Meditsiinikooli dekaani komitee. See oli esimene kord, kui uurimine algatati ametis oleva professori üle. Paljud leidsid, et see sarnanes väga inkvisitsiooni kohtu protsessiga. Macki naeruvääristasid tema skeptilised kolleegid, ta sattus isegi tagakiusamise ja vääritimõistmise alla.

Teda ja tema uurimusi ei võetud tõsiselt ehkki oli ta oma uurimustes võimalikult adekvaatne, objektiivne ja kasutas psühhiaatrias aktsepteeritavaid psühhoanalüüsi uurimismeetodeid. Ufode ja paranähtuste professionaalne uurimine on inimõigus. Ülikoolides peab neid saama uurida samasuguse õigusega, kui mistahes muud teadusvaldkonda. Enamikus üldhariduskoolides on religiooniõpe eemaldatud ja inimesed on sunnitud juba väikesest peale omandama erinevaid loodusteadusi ehk teaduslikku maailmapilti. Kui kunagi tulevikus tulnukad Maa peale tulevad ja näitavad inimestele just seda, mida inimeste teadus on ajaloo jooksul maha salanud ja ignoreerinud, põhjustaks see kindlasti üleüldise pahameele ja kriitika kogu maailma teadlaste vastu. Teadusliku maailmapildi vigasuse eitamist ( ja ka ignoreerimist ) võidakse tulevikus pidada samasuguseks kuriteoks nagu inimesed peavad tänapäeval näiteks Hitleri ja Stalini tegusid 20. sajandi esimesel poolel kuritegudeks. Ühiskond ülistas kunagi kommunismi ja sotsialismi, kuid tänapäeval nähakse neid pigem kui kuritegusid soodustavaid maailmavaateid. On üsna tõenäoline, et sama saatus ( vähemalt osaliselt ) on ka teaduslikul maailmapildil. Üks peamisi põhjusi, miks teadlased eitavad paranormaalsete nähtuste olemasolu, on see, et neid ei saa laboratooriumite tingimustes esile kutsuda ja neid siis uurida vastavate instrumentidega. Kuid selline asjaolu tegelikult ei välista paranähtuste olemasolu. Oma olemuselt ei ole need nagu loodusnähtused. Nende „taga“ peitub mõistus – eelkõige maaväline mõistus. Nad soovivad jätta endast küll tõendeid enda olemasolu kohta, kuid seda siiski ainult nö. „usulisel tasemel“. Ei taheta jätta teaduslikke tõendeid. Nende nähtuste loomuseks peabki jääma usk, mitte teaduslik fakt. Selles ongi kogu asja mõte. Paranähtused ei ole nagu loodusnähtused ja seega nende teaduslik uurimine eeldab teistsugust lähenemist kui loodusnähtuste korral. Teaduse primitiivseks meetodiks jääbki enamasti see, mida erinevad autorid on piltlikult öelnud: „usun seda, mida ma oma silmaga näen“.

Kuna paranormaalsed nähtused on maavälise päritoluga, siis maaväline mõistus ise soovibki jääda inimteaduse piiridest väljapoole, jääda ainult usulisele tasemele, mitte sattuda teaduslikuks kättesaadavaks. Loodusnähtused seda aga teha ei suuda, sest neil ei esine mõistust.

Seda, et missugusel põhjusel need sellised paranormaalsed nähtused inimkultuuri ruumis üldse eksisteerivad, seisneb selles, et rohkem süvendada inimeste usku üleloomuliku maailma olemasolusse. Näiteks kui majad ei kummitaks ja surnute vaime ei nähtaks, siis inimesed ei usuks surmajärgse elu olemasolusse ning meie religioonil oleks seega üks osa puudu. Need nähtused ongi selleks, et inimeste uskumusi veenda ja juhtida. See on üks osa maavälise tsivilisatsiooni tegevusest 89

planeedil Maa. Kui inimesed ei näeks enda surmapiiril mitte midagi, mida tänapäeval teab ja tunneb juba peaaegu iga meedik, siis ei usuta elu jätkumisse pärast inimese surma. Mõned autorid on öelnud nii: „Vahel tuleb inimestele näidata ingleid, et nendesse uskuda“. Ja seega soovivad tulnukad inimkonda usku pöörata.

Uskumuse tase on inimestel väga erinev. Näiteks on inimesi, kes usuvad paranormaalsete nähtuste olemasolusse, kuid on palju neidki, kes ei usu. On inimesi, kes küll ei usu paranähtuste olemaolusse, kuid on avatud sellistest teemadest rääkima ja analüüsima. Neid on vahel võimalik selles osas ka lihtsasti ümber veenda. On ka selliseid inimesi, kes pimesi usuvad või kes kohe üldse ei usu. Need inimesed ei usu tavaliselt ka siis, kui nad peaksid oma silmaga nägema näiteks lendavat UFO-t – isegi sellisel juhul kahtleksid nad enda „terves mõistuses“. Seega on olemas sellised äärmuslikud vormid nagu „pimeusk“ ja „pimeskeptism“. On olemas inimesi, kes hakkavad üsna kergelt uskuma igasuguseid asju ja on neid, kes aga palju raskemalt. Kõik see tähendab seda, et uskumise tase on inimestel väga individuaalselt varieeruv. Ilmselt sõltub see kõik inimeste haridusetasemest, reaalsusetajust ja kultuuri ruumist, kus inimene parajasti eksisteerib.

Oletame, et kui inimesed teaksid kui teaduslikku fakti näiteks surma järgsesse ellu, siis suure tõenäosusega hakkaksid inimesed üle kogu maailma massiliselt suitsiide sooritama. Nad saaksid aru, et teispoolne elu on võrreldamatult parem kui maapealne elu. Riikide valitsused ei suudaks sellisel juhul siis enam inimesi ohjeldada. See on ka üks põhjusi, et miks surmajärgse elu võimalikkuse teadmine jääks eeskätt usulisele tasemele, mitte ei oleks avalik teaduslik fakt. Vastasel juhul võib tekkida inimühiskonnas väga kergesti kaos. Inimesed läheksid mõne suurema eluraskuse tõttu kergemeelselt vabasurma arvates, et nii saab lihtsamalt. Ja seetõttu oleks valitsustel suur hirm näiteks maksude mitte saamiste ees, mis põhjustaks inimühiskonna majanduselus väga suure kahju.

Paranormaalsete nähtuste taga peitub maaväline üliarenenud tsivilisatsioon, mis on praegusest inimkonnast palju kordi arenenum nii oma tehnilise progressi kui ka vaimsete väärtuste poolest.

Sellised võimalused, mida avaldavad üliarenenud tsivilisatsiooni teaduse tehnilised võimekused, tunduvad inimestele kui maagiatena. Teadustase, mida ei tunta, on selle tehnoloogilised saavutused inimkonnale otse kui ulmefilmist võetud – need näivad lihtsalt võimatutena. Kuna paranormaalsed nähtused on maavälise tsivilisatsiooni päritoluga, siis seega tunduvad need nähtused inimteadusele üleloomulikena. Praegune inimteadus ei suuda seletada näiteks elu jätkumist pärast inimese füüsilist surma. See aga ei tähenda selle nähtuse mitteeksisteerimist. Kui mingisugust nähtust ei suudeta objektiivselt tuvastada või laboratooriumites korduvalt esile kutsuda, siis teaduse seisukohast ei ole seda ka ilmselt olemas või pole selle olemasolu reaalselt lihtsalt võimalik. Selline vaade põhimõtteliselt näitabki seda, et kui midagi ei teata kuidas miski toimib ( näiteks inimese füüsiline ajas rändamine ), siis ei peeta seda enamasti ka võimalikuks. Selline käsitlus ei ole tegelikult lõpuni õige. Sellise käsitlusega on võimalik minna väga lihtsasti vastuollu. Näiteks tänapäeva teadus ei suuda seletada seda, kuidas sai tekkida eimillestki Universum? Järelikult Universumit ei saanudki tekkida – kui lähtuda parateaduste mõtteviisi vaatenurgast. Eelnevalt on ju näha loogika absurdsust.

Universumit me ju ikkagi näeme, hoolimata sellest, et me ei tea selle kõiki tekkepõhjuseid. Nii on tegelikult ka nende paranähtustega. Väheteadjale inimteadusele on paranähtused küll üleloomulikud, kuid mitte loodusele endale. Loodus ise on nagu „kõiketeadja“, mitte praegusel arengutasemel olev inimteadus. Näiteks keskaja inimesele oleks ju ka õhusõidukite eksisteerimine üleloomulik nähtus, kui tal õnnestuks nendes masinates lennata. Tolle aja tehniline tase oli lihtsalt võrreldamatu 21. sajandi tehnika tasemega.

1.11 Inimloomuse reaalne olemus „Maa evolutsioon on areng piina, kurbuse, patu, kannatuse ja füüsilise surma illusiooni kaudu.“ UFO

Inimühiskonna elukorraldus 90

Kuritegevus on inimühiskonnas esinenud selle tekkimisest alates. Õiglaseks elukorralduseks on inimestel vaja siirast tahtmist, mis baseeruks inimeste sisemisel tungil. Sundlusega või keelamisega ei saavutata enamasti midagi. Näiteks kehtiva kuriteo ja karistuse seadustiku järgi järgneb inimese kuriteo sooritamise järel mingi kindel karistus. Kuid see võib viia sellise olukorrani, mil inimesed ei soorita kuritegu mitte sisemise õigluse tungi ajel vaid hoopis karistuse pärast, mis võib järgneda pärast kuriteo täideviimist. Inimühiskonnas esineb palju sallimatust ja diskrineerimist. Inimeste negatiivne ja agressiivne hoiak peaaegu kõige uue suhtes on takistanud tulnukate avalikku kontakti inimestega. Tulnukad on inimröövide ajal ise mõista andnud, et kõige suurem barjäär inimeste kontaktil kosmose reaalsusega seisneb just psühholoogilises sfääris. Paljud inimesed on juureldnud selle üle, et miks nad inimesi hädas ei aita. Kuid nad on selgelt mõista andnud, et inimesed peavad ise hakkama saama. Meis endas peab tekkima tahtmine kõike õigesti korraldada, mistõttu ei tohiks see olla väliselt mõjutatud ehk millegi või kellegi sunnil. Sundlusega või keelamisega ei saavutata enamasti midagi. Inimestes endas peab tekkima soov kõike õigesti teha. Tehnoloogiliselt on maavälised tsivilisatsioonid inimeste teaduse tasemest palju arenenumad. Neil on võimalus hukata kogu inimsugu, kui nad seda vaid sooviksid. Kuid nad loodavad siiski inimeste pääsemisele ( s.t. patukahetsusele ). Inimeste agressiivse dententsi olemuse tõttu on nad vältinud avalikku kontakti, mis võib põhjustada kogu inimsoo hävingu. Kui inimestel on suuri raskusi arusaamisel ja sallimisel näiteks seksuaalvähemuste suhtes, siis seda on ammugi ka maaväliste olendite suhtes, kui nad tõesti peaksid Maale lendama. Seetõttu eksisteerib inimkond ajas ja ruumis üksi ehk isoleerituna maavälistest tsivilisatsioonidest. Ja seetõttu arvavadki paljud inimesed, et me oleme Universumis üksi.

Tänapäeva inimühiskonna üldise õiguslikku elukorralduse kohta on tehtud palju teaduslikku uurimustöid. Loogiline on eeldada, et selline inimühiskond, mis esineb tänapäeval, on arenenud pika evolutsiooni käigus ja seega näitab ka praegune inimühiskond üldises mõttes minevikus esinenud õiguslikke elukorraldusi. Inimühiskonna üldist õiguslikku elukorraldust näitab näiteks ühes uurimustöös tehtud järeldused ( CICD kolledži õpilase Mery Kodavere uurimustöö ), mida järgnevalt lühidalt esitame: 1. Igal aastal sureb toidu kätte 2,6 miljonit last, kes ei ole elanud kauem kui 5 aastat.

2. Inimeste orjapidamine oli sajandeid tagasi ( kuid kestis ise sajandite jooksul ) väga üldlevinud. Tänapäeva õiguslik kord on selle juba ammu ära keelanud ja näidanud selle inimõiguste ränga rikkumisena.

3. Võim ühiskonnas on paraku rikaste käes. Näiteks maailma kogusissetulekust kolm neljandikku on lausa 20% rikkamate inimeste käes. Kuid väga vaesest rahvastikkust umbes 40% on sellest ( maailma kogusissetulekust ) aga ainult 5%. 41 kõige vaesemal maal elab kokku umbes 567 miljonit inimest. SKP on seitsmel maailma kõige rikkamal inimesel suurem kui on nendel 567 miljonil inimesel kokku.

4. Väga paljud maailma riigid on hädas Maailmapanga ja IMF võetud laenudega. Näiteks arengumaad on kohustatud laene tagasi maksma palju suuremas rahaväärtuses kui laenu üldse võeti. Näiteks ühe dollari väärtuses laenu peab tagasi maksma 25 dollarit. Laenude tagasimaksmine kahandab väga tugevalt kulutusi riikide hariduse ja meditsiini vallas.

5. Raha, mida oleks pidanud kulutama hariduse ja meditsiini peale, kasutatakse aga hoopis riikide sõja pidamiseks. Maailmas on 121 miljonit last hariduseta ja maailmas elab umbes 1,1 miljardit last, kes elavad väga suures vaesuses.

91

6. Maailma kaubanduses toimub ebavõrdne vahetus. See tähendab seda, et rikkad maailma maad müüvad oma enda odavaid tooteid kallimalt maha ja samas ostavad kalleid tooteid odavamalt. Arengumaad ei suuda tootmises võistelda USA ja teiste lääneriikidega.

7. Inimkonna tootmine ja tarbimine üha enam kasvab. Euroopas kulutati raha 1998 aastal alkoholi tootmiseks umbes 10 korda rohkem raha kui arengumaade infrastruktuuri loomiseks üldse vaja läks.

8. Väga paljud maailma ühiskonnad lausa elavad keset korruptsiooni. Aetakse suurt äri relvade, nafta, vääriskivide ja narkootikumidega. Paljusid ühiskondi valitsevad korrumpeerunud valitsejad, kelle prioriteetideks on äriajamine. Näiteks altkäemaksudena saadud raha on igal aastal nii suur, et seda oleks võimalik vaesuse likvideerimiseks.

9. Maailmas on välja kujunenud üldine olukord, kus toit liigub vaeste käest rikastele ehk sinna, kus on raha. Paljudest viljakatest maadest valmistatakse mittesöödavaid tooteid ( näiteks puuvilla, teed, tubakat, loomasööta jne ). Selleks kasutatakse aga väga suures hulgas vett ja energiat.

10. Demokraatlikes inimühiskondades on vähemusel alati palju vähem jõudu kui enamusel ja seetõttu saabki otsustavaks just enamuse tahe oma suure jõu tõttu, mitte aga suurema tarkuse pärast. Rumal jõud on kõige ohtlikum jõud maailmas. Enamuse tarkus ei pruugi alati olla parem vähemuse omast.

Alates 18. sajandist kuni 20. sajandi esimese pooleni valitsesid Euroopa riigid enda rikastumiseks suuri kolooniaid ehk suuri piirkondi maailmas. Nendest kolooniatest valmistati Euroopa tööstusele toorainet, Euroopa kasvavale rahvastikule toitu. Kuid kolooniad ise said sellest kõigest väga vähe kasu. Tänapäeval aga tegutsevad pauperiseerunud ehk vaesunud maades aga suured tehased, mille jõukad omanikud rikastest maadest viivad kasumi riigist välja. Näiteks vaesem maa Brasiilia ekspordib oma tooralumiiniumit rikastele riikidele nagu Ameerika Ühendriigid, Jaapan või Euroopa. Osa sellest kasumist lähevad aga Brasiilia alumiiniumitööstuse aktsiaid omavatele mittebrasiilastele. Euroopas valmistatakse alumiiniumist erinevaid tooteid nagu pannid, potid, pesumasinad ja kastrulid ning seega need on ka palju väärtuslikumad ehk rahaliselt kallimad kui Brasiiliast sisse ostetav tooralumiinium. Nii saavadki Euroopa riigid suuremat kasumit müües Brasiiliale erinevaid alumiiniumi tooteid tooralumiiniumist kordades kallimalt. Šveitsis asuvas külas nimega Rüschlikon on tulumaks väga madal ja elanikud väga jõukad. Kuid sellest hoolimata saab küla rohkem maksutulu, kui suudab ära kulutada. Selles külas asub firma nimega Glencore, mille tegevjuhiks on Ivan Glasenberg. Kuid firma Glencore vasekaevandused asuvad Sambias ( Aafrikas ), kus sambialastele endale ei too see suurt maksutulu ega jõukust.

Umbes 60 % Sambia elanikkonnast elab vähem kui 1 dollariga päevas ja 80 % inimestest on töötud ehkki Sambia on vasevarude poolest kolmandal kohal maailmas. ( Christoffer Guldbrandseni film, Taani 2012, „Who Poverty? Stealing Africa“) Heategevusorganisatsiooni Oxfam´i 2014. aasta raporti kohaselt on tänapäeva pool maailma varandusest kõigest 85 rikkaima inimese käes. Rikkad rikastuvad teiste inimeste arvelt ja nad on sidunud end poliitilise eliidiga, õõnestades sellega demokraatia arengut maailmas. Rikkad väldivad makse ja kasutavad oma jõukust poliitiliste ambitsioonide elluviimiseks. Raportist selgub, et maailma rikkamad inimesed ja firmad peidavad oma maksuparadiiside võrgustikes lausa triljoneid dollareid. Viimase kümne aastaga on Indias miljardäride arv kümnekordistunud. Riigis eksisteerib üsnagi regressiivne maksusüsteem ja rikkad loovad tugevaid sidemeid valitsusega. Vaeste peale kulutavad rikkad aga väga minimaalselt. Suure majanduslanguse tõttu kehtestatud kokkuhoiupoliitika mõjutab enim just vaeseid ja keskklassi inimesi. Seda eriti Euroopas. Ülemaailmsed korporatsioonid Aafrikas vähendavad vaesusega võitlemiseks minevaid valitsuste ressursse. Maksudest ja hüvedest hiilivad nad kõrvale. USA-s suureneb aja jooksul üha enam 92

rikaste sissetulek.

Inimese animaalsus

Peale inimühiskonna elukorralduse ebaõigluse on suureks probleemiks maailmas ka veel inimese dendents loomalikusele. Ka selle kohta on tehtud palju teaduslikku uurimustöid. Selle teema peal peatume järgnevalt aga palju pikemalt.

Inimene peab nägema elu ka teistel planeetidel, mitte ainult planeedil Maa. Elu Universumis ei seisne ainult Maal eksisteeriva elutegevusega. Näiteks Maa eluslooduses kehtib reegel, mida bioloogias nimetatakse looduslikuks valikuks. See seisneb selles, et tugevamad isendid jäävad metsikus looduses ellu, nõrgemad aga surevad. Kuid elu avaldumisvormid Universumis on tegelikult palju palju iseäralikumad, kui seda Maa meile näidata suudab. See tähendab ka seda, et kui inimene näeb elu teistel planeetidel, siis see aitab eelkõige iseendas selgusele jõuda. Suuremalt osalt tulenevad inimkonna nähtavad probleemid just „vaimsete väärtuste“ puudumisest, mis on mingil määral seotud inimese loomse päritoluga ehk animaalsusega. Inimene on osaliselt loomse päritoluga ja see asjaolu on üks peamisi tegureid, mis kujundab inimühiskonna selliseks nagu me seda praegu tunneme. Kuid teistel planeetidel ei avaldu elu olemus ja tegevus animaalsuses. Maal eksisteerib bioloogiline elutegevus peamiselt läbi vägivalla. Näiteks savannides peab lõvi ellujäämiseks jahtima antiloopi. Ellujäämiseks peab üks isend teise olendi ära sööma ja sellest tulenevalt jäävad tugevamad isendid looduses ellu. Selline eluavaldumine on mingisugusel kujul edasi kandunud ka inimühiskonna olemusse. Näiteks intelligentsemad inimesed elavad peamiselt paremat ( s.t. rikkamat ) elu, kui näiteks vähem võimekamad inimesed.

Tulnukate inimröövide juhtumitest ilmneb, et maaväliseid tsivilisatsioone eksisteerib Universumis üsna palju. See tähendab seda, et Universumis leidub tuhandeid planeete, kus eksisteerib mõistuslik elu. Kui aga tulnukad peaksid lendama Maale ja inimesed näeksid seeläbi elu mujal Universumis, siis tuleb rohkem esile inimese tõeline loomus. Inimesed hakkaksid paremini arusaama oma tõelisest olemusest. Maaväliste tsivilisatsioonide kontekstis ilmneb inimese tegelik olemus ja paljud inimühiskonna probleemid omandavad siis hoopis teistsuguse tähenduse. Inimese olemus seisneb animaalsuses. Tegemist on inimese sellise loomusega, mida on paljudel raske tunnistada. Inimene on tegelikult üsna materialistlik olend. Me arvame ennast olevat üldiselt haritud, kuid tegelikult on inimeste mõtted sageli barbaarsed. Kuritegevust maailmas ei eksisteeriks, kui seda ei taheta. Millegi muutmiseks peab olema siiras tahtmine.

Maaväliste olendite sugu võib näida inimeste teadvusele mehe ja naise vahepealse soona ( s.t. nad ei ole mehed ega naised ). Selline tulnukate sugu on oma olemuselt imetajatest kõrgem bioloogiline vorm, mitte arenguhäire, mis esineb Maa looduses. Näiteks mõned looduses elavad liblikad on pool emased ja pool isased, mille liigi nimi on bilateral gynandromorphs ( gynandromorph tähendab arenguhäiret ). Seda esineb ka lindudel. Kuid meist erinevaid „olendeid“ nagu näiteks seksuaalvähemusi ja transseksuaale inimühiskonnas enamasti ei sallita ning seetõttu on nende vastu suunatud inimeste agressioon, mis väljendub kiusamises ja vihkamises. Teaduslikud uurimused ( N. Weintstein, R. Ryan, R. ja E. Dic ) on näidanud, et selle põhjuseks võib olla inimese enda seksuaalse orientatsiooni eitamine ja sellest tulenevalt tekib hirm nende enda allasurutud himude esile kerkimisest ning seetõttu tekib vajadus rünnata homoseksuaale. See tähendab seda, et homofoobsed inimesed võivad alla suruda enda seksuaalseid orientatsioone. Tekib küsimus, et kui tulnukad peaksid Maale lendama, siis kas ka neid koheldakse nii nagu praegusel ajal seksuaalvähemusi? Ka maavälistes tsivilisatsioonides eksisteerivad intellektuaalsed olendid, kelle sugu ei saa identifitseerida ei meheks ega naiseks. Tulnukad ongi enamasti biseksuaalsed. Sellisel juhul lähevad paljudel inimestel tunduvalt keerulisemaks oma vanade tõekspidamiste pooldamisel ja arusaamadega elust ning ebanormaalsusest. Tegemist ongi ühe peamise põhjusega, et miks tulnukad inimestega avalikku kontakti väldivad. Inimestel avaldub enamasti agressioon ja 93

sallimatus millegi teistsuguse ja tundmatu üle. Inimese psüühika kohastumine maaväliste tsivilisatsioonide keskkonnas toimuks üsna vaevaliselt ja ilmselt mõningate inimkaotustega.

Homoseksuaalsus ei paistaks enam kaugeltki mingisuguse ebanormaalse orgiana, kui inimesed leiaksid äkitselt ennast ümbritsevat paljudest maavälistest tsivilisatsioonidest. Sellisel juhul muutuks inimeste homofoobne käitumine ajalooliseks nähtuseks.

Inimeste ja loomade ( s.t. imetajate ) psüühika, instinktid ja emotsioonid on üldjuhul samasugused, kuid inimestel on need rohkem tahtele alluvad. Sellest tulenevalt võivad paljud inimühiskonna ja majanduslikud probleemid tuleneda loomariigi seaduspärasustest. Inimeste ja loomade käitumiste sarnasusi on uurinud paljud teadlased nagu näiteks inglane Desmond Morris oma raamatutes „Alasti ahv“ ja „Inimloomaaed“. Evolutsioon inimühiskonnas ei ole ära kaotanud selliseid inimloomuse ürglooduslikke instinkte nagu näiteks ksenofoobia, salakavalus, agressiivsus, ahnitsemine, „kambavaim“ ja patriotism. Kuid seejuures peab arvestama seda, et inimeste humaansuse ja instinktide tasemed on aga väga erinevad. Loomalike ja barbaarsete tendentside avaldumist suudavad ära hoida inimeste haritus ja eetiline ning moraalne kasvatus. Sarnaselt loomadega on ka inimestel vajadus psühhotroopsete ainete järele. Näiteks šokolaad, alkohol, kohv või erinevad uimastid nagu kanep. Näiteks elevandid otsivad ja söövad puuvilju, mis on käärinud.

Pärast seda tunnevad nad end hästi.

Inimene on bioloogiliselt pooleldi loom, sest ta omab looma keha. Inimene on looma ja maavälise tulnuka vahepealne aste, sest ta pärineb geneetiliste manipulatsioonide tulemusena osaliselt ahvidest ja osaliselt tulnukatest. See tähendab ka seda, et inimesed on geneetilises suguluses tulnukatega ja samaaegselt ka planeet Maal eksisteeriva loomariigiga. Maavälised olendid ütlevad selle peale, et „meie oleme nende lapsed“.

Inimese animaalsuse olemus on füüsiliselt näha inimkeha ehituses nagu näiteks rudimendid, karvkate meeste kehal ( osaliselt ka naistel ), rebimishambad, sabaluu osaline säilimine jne. Oluline on märkida, et isegi tulnukad on inimröövide ajal väitnud, et inimene on looma kehaga. Toidu poolest on inimene ka kõigesööja, mida bioloogias nimetatakse omnivooriks. Kuid maavälised olendid on samas enamasti taimtoidulised. Näiteks liha ja ka soolast toitu nad ei söö, küll aga sööb seda inimene. Inimese käitumine on paljudel juhtudel tingitud instinktidest, tundepuhangutest ja hormonaalse tegevuse tulemusena. Inimene on enamasti väga emotsionaalne olend, mistõttu „segab“ see paljudel juhtudel ratsionaalse mõtlemise protsessi. Inimene on keha ehituselt tugev ja jässakas ( isegi naiste puhul ) kui võrrelda inimest tulnukate liikide esindajatega. Väliste tunnuste poolest ei erine inimene ahvist just väga palju. Mõlemal isendil esineb näiteks karvkate ja püstine kõnnak. Inimene võib ilmale tuua korraga kolme, nelja või isegi seitset last, mis viitab loomariigi päritolule, sest see on iseloomulik ka loomadele. Inimene on ka suure alalõuaga ( tahke toidu rebimiseks ja mälumiseks ) ning suure hambumusega.

Arvatakse, et empaatia võime on üks nendest omadustest, mis eristab inimest loomadest.

Empaatia all mõistetakse psüühilist võimet või omadust kogeda vahetult teiste inimeste tundeid. See võib avalduda näiteks filme vaadates või mõnda head raamatut lugedes. Me tunneme filmi vaadates sageli kaasa oma lemmiktegelastele. Seda nimetatakse kaasatundmiseks. Paljud inimesed arvavad ennast olevat empaatilised ja mõistva suhtumisega, kuid üsna sageli ei ole see tegelikult üldsegi nii.

Sageli ei tunne inimesed teiste tundeid ( näiteks hingelist valu ). Inimesed ei taju sageli enda tegevuste mõju teistele inimestele ( näiteks sõnade mõju ). Inimeste tegude motiivid võivad lähtuda üsna sageli emotsioonidest, mis tähendab, et see on põhjustatud just tundepuhangutest. Paljud iseloomujooned inimese käitumise ja ka mõtlemise struktuurides on omased ka loomadel. Kuid empaatia võime aga loomadel enamasti puudub, mis ka inimestel sageli ei avaldu. Selge on see, et inimesed peaksid olema palju rohkem kaastundlikumad ja hoolivamad teiste inimeste suhtes, mis eeldab, et inimene peaks teadma ja tunnetama rohkem enda tegevuste mõju teiste inimeste psüühikale. Kuid selline iseloomujoon avaldub vähestel inimestel. Teiste inimeste objektiivne mõistmine ja tunnete selge tajumine on väga oluline omadus, mis paraku esineb inimestel enamasti pealiskaudselt või lihtsalt lühiajaliselt. Alles pärast surma mõistab ja tunnetab inimene tõeliselt oma tegude mõju teiste inimeste teadvusele. Humaanseid ärimehi ja poliitikuid kohtab ühiskonnas suhteliselt harva, kuigi rohkem oleks vägagi võimalik. Inimesed ei kujuta enamasti ette teiste inimeste kannatusi ja see on inimkonna üks traagilisemaid iseloomujooni, mis mõjutab kogu 94

tsivilisatsiooni arengut. Sellest võib tuua üsna lihtsasti palju näiteid. Näiteks eksisteerivad isegi tänapäeval sellised riigid, mille juhtideks on psühhopaatsete omadustega juhid, kes põhjustavad lausa kogu riigi territooriumi ulatuses paljudele inimestele psüühilisi kannatusi. Nendeks on näiteks sellised diktaatorlikud riigid nagu Birma ja Põhja-Korea, niisamuti ka paljud Aafrika riigid ja lähisidas olevad maad. Ka koolivägivalla korral esineb vähene empaatia võime, kuid peale selle tunnetatakse ka naudingut enda agressiivse käitumise üle. Tuntakse kiusamisest mõnu ja seda on teadusuuringutes ka tuvastatud. Ühes USA-s korraldatud uuringus selgus, et empaatia ja kaastundega seotud ajupiirkonnad ei aktiveeru ( või aktiveeruvad väga vähesel määral ) just psühhopaatidel, kui nad näevad teiste inimeste kannatusi. Psühhopaatidel on häirunud ka emotsioonide töötlemise ja otsuste tegemisega seotud ajupiirkondade aktiivsused. Empaatia asemel tunnevad psühhopaadid sageli hoopis mõnu ja lõbu. Empaatia tunne tekib siis, kui psühhopaatidel endal tekib või endale ette kujutab valu tunnet. Üks kuritegelikke ja loomalikke avaldumisvorme esineb inimesel ka võimu kuritarvitamisel.

Võimuahneid ja egotsentrilisi inimesi on maailmas väga palju. Positsiooni ihavat ja seda väärtustavat inimest iseloomustab kõnekäänd: „tähtis on see, et kes midagi ütles, mitte see, et mida keegi ütles“. Kuid reaalsetes olukordades ei pea see kõnekäänd enamasti paika, sest: „oluline on see, mida öeldi, mitte see, et kes midagi ütles“. See tähendab seda, et teatud positsioonil olevaid inimesi võetakse sageli tõsisemalt ja rohkem kuulda kui neid, kellel positsioon puudub, hoolimata sellest, et neil võib olla rohkem teadmisi ja õigem suhtumine. Vahel võivad positsioonil olevad inimesed anda isegi väärat või ebausaldusväärset informatsiooni. Inimese võimu kuritarvitamise iseloomujoon on eksisteerinud kogu inimajaloo jooksul, kuid just praegusel ajal on inimühiskonna arengus näha suuri muutusi, mis liiguvad paremuse ehk demokraatia suunas. Ajaloost on palju teada riigijuhtide kohutavatest tegudest, mida nad maa peal on korda saatnud. Isegi tänapäevalgi eksisteerivad sellised riigid, kus kodanike eluviis meenutab pigem maapealset põrgut kui tsiviliseeritud demokraatlikku riigikorda. Näiteks Põhja-Koread peetakse kõige isoleeritumaks ja kõige terroristlikumaks riigiks Maa peal. Sellistes piirkondades, mida juhivad ja kontrollivad sisuliselt psühhopaatid, puuduvad inimestel õiguse mõistmine. Sellise riigikorraldusega riike oli vanadel aegadel palju levinumad kui seda on tänapäeva maailmas. Võib kindlalt väita seda, et mitte kõik inimesed ei ela praegusel ajal 21. sajandil, sest paljud regioonid Maa peal sisaldavad sellist inimeste elukorraldust, mis meenutavad veel Nõukogude aja diktatuuri või lausa keskaegseid elutalitlusi. Aegade jooksul võib täheldada, et võimu kuritarvitamine on inimühiskonnas üldlevinud nähtus. Kuid see on siiski ainult üks kuritegelikke vorme. Kuritegevust laiemalt esineb maailmas eelkõige seetõttu, et seda tahetakse. See tähendab, et inimeste sisemine tung ja seega tahe on kuritegevuse olemasolu üks määravamaid tegureid.

Inimesed võivad vahel olla emotsionaalselt tasakaalutud. See tähendab seda, et vahel osutuvad inimese tundepuhangud teistele isegi surmavateks. Inimestel on üsna sageli raske oma tundeid vaos hoida. Põhimõtteliselt ei ole võimalik käituda nii, et ei esineks emotsioone. Inimeste tundepuhangud on sageli üsna ägedad ja kontrollimatud. Emotsioone on inimesel vahel nii raske juhtida, et mõne ägeda tundepuhangu hoos on inimene võimeline kellegi teise inimese elu võtma. See ei esine ainult afekti seisundi ajel nagu paljud psühholoogid seda arvavad. Need võivad tekkida näiteks inimese armukadedushoo või lihtsalt vihasööstu ajal. Psühholoogia arusaamade järgi tuleneb see sellest, et enamasti mõtlevad ja seega käituvad inimesed just emotsionaalselt, mitte nii väga ratsionaalselt.

Kuid selline psüühiline aspekt inimesel on aga omane pigem loomadele. Loomad ju enamasti ei käitu ratsionaalselt, vaid nende ajenditeks on instinktid. Inimese loomalikud kalduvused ehk animaalsus on mõtlemis- või käitumismallid, mis on omased loomadele, kuid mis esinevad ka inimestel. See tuleneb sellest, et inimene on pooleldi loomariigi päritoluga, mis omakorda võib aga viidata sellele, et inimese põhiloomus on seotud just tema animaalsusega. Inimene on väga emotsionaalne elusolend.

Agressiivsus on inimese üks loomaliku avaldumisvorme. Agressiivsus on välja kujunenud evolutsiooni käigus, mis tagab liigi kaitsmise ja ellujäämise. See väljendub territooriumi katsmises, saagi hankimisel, tugevamate isendite geenide edasiandmises jne. Rituaalides, mille korral pannakse loomariigis paika loomakarja võimuhierarhia, esineb agressiivse käitumise tahke. Seetõttu agressiivsus arvatakse olevat ka võimutungi kaasnähtuseks. Agressiivne käitumine võib tekkida 95

frustratsiooni pinnalt. Šimpansid on ainsad olendid peale inimeste, kes korraldavad oma enda liigikaaslaste vastu organiseeritult mõrvasid, et vabaneda rivaalidest ja paremini kasutada oma enda territooriumi ressursse. See on pigem šimpanside õpitud käitumine ja evolutsiooni käigus välja töötatud taktika, mille esmakordselt avastav 1970. aastatel Jane Goodall. Kuid šimpanside lähisugulased bonobod selliseid asju ei korralda.

Ameerika psühholoog ja etnoloog Clarence Ray Carpenter asustas 1938. aastal Indias kinnipüütud 500 makaaki Kariibi mere saarele Cayo Santiagole. See väike saar oli täiesti inimtühi.

Seal uuris teadlane seda, et kuidas primaadid edendavad populatsiooni ja kuidas nad oma elu organiseerivad. 70 aasta jooksul on teadlased avastanud primaatide ühiskonnas eksisteerivaid klannisõdasid ja võimu kuritarvitamist, kuid samas ka solidaarsuse ja ühiskondliku hierarhia austamist, mis kõik esinevad ka inimühiskonnas. ( Dokumentaalfilm: „Kariibi mere primaadid“, „Primates of the Caribbean“, Prantsuse 2013, „Ahviühiskonna arengulugu“ ) Sõdimine on inimeste loomuses ja seetõttu ei kao sõjad mitte kunagi. Hulluks ajava alalise õnnetunde ja rahulolu tõttu on rahu inimestele vaimselt vastuvõetamatu. Sõda ja rahu tasakaalustavad üksteist. Poola ajakirjanik ja kirjanik Ryszard Kapuściński on Osmanite impeeriumi kuritegusid kommenteerides öelnud tabavalt ühele ajakirjale järgmist: „Inimesed on tuhandeid aastaid sõdinud, kuid iga kord oleks justkui tegemist esimese sõjaga ja kõik algaks otsekui mitte millestki“.

Noored panevad kuritegusid toime enamasti just gruppides. Väga harva tehakse kuritegusid üksinda. Grupis olles saadakse üksteisest julgust, sest koos on julgem tunne. Tehakse asju, mida üksinda olles ei tehta mitte kunagi. Nii et kuritegusid tehakse enamasti kambavaimus.

Noortepuntides on välja kujunenud hierarhia ja käsuliin. Grupis esineb alluvussuhe – kõik kuulavad ühte. Selliseid kuritegelikke grupeeringuid iseloomustab ka nö. „vanglaromantika“ – „et olla kõva mees, on vaja vanglast läbi käia“. Vangla on nende jaoks nagu mingi au asi. Kuritegeliku elu idealiseerimine on kõikidel nendel liikmetel ühine nimetaja. Nad peavad sellist elustiili põnevaks ja huvitavaks ning võtavad õppust kuritegelikku elu kajastavatest filmidest ja telesarjadest.

Kinokunst on tänapäeva maailmas üks levinuimaid inimkultuuri nähtusi. Enamasti on kõige suurema vaatajaskonnaga filmid just vägivaldse alatooniga lood. Miks inimestele meeldib vaadata just selliseid filme, mis sisaldavad enamasti konflikte ja pingeid? See näitab ainult seda, et inimestele meeldib vägivald, kuna see pakub neile tunnetuslikku naudingut ja põnevust. Inimesed kalduvad enamasti tahtma ehedaid elamusi.

Põnevusfilmid ja märulid on just need, mis inimestele rahuldust pakuvad, kuid seda otseselt ei teadvustata. Inimese psühhosotsiaalse olemuse juures on paljudel juhtudel näha, et mis tegelikus elus on keelatud, see luuakse kultuuri erinevatesse vormidesse nagu näiteks filmidesse, raamatutesse, teatrisse jne. Pingelised ja põneva sisuga lood pakuvad inimestele meeldivaid ja põnevaid elamusi, mis ei pea ilmtingimata olema nii ainult filmides ( näiteks võib see olla väikelaste sõjamängudes, milles esinevad relvi imiteerivad lelud ). See näitab abstraktselt seda, et kuidas filmide sisud võivad avalduda reaalsetes situatsioonides hoolimata sellest kui malbed ja ohutud need ka välja ei paistaks. Sisuline küsimus seisneb selles, et miks lapsed valivad endale just sellise sisuga mänge, mida võib põhimõtteliselt tõlgendada „vägivallatu vägivallana“, sest otseselt ju keegi surma või vigastada ei saa? Kas see on normaalne? Agressiivsusele viitavaid mänge on maailmas väga palju. Teaduslikud uuringud on näidanud, et pärast vägivaldse filmi vaatamist suureneb inimesel agressiivsus. Inimesel tekib tung nähtut jäljendada.

Kui intellektile pakub vägivald naudingut ( mistahes vormis ), siis on see tegelikult üsna ohtlik, sest ei või iial teada, et millal ja millistes reaalsetes situatsioonides see avalduda võib.

Inimeste loodud arvuti- ja videomängud on suures ulatuses väga vägivaldsed. Need ületavad kohati isegi õudusfilmide taseme. Nendes on väga suur hulk erinevaid 96

agressiivsuse tunnuseid. Pole teada, et miks need mängud peavad olema just selliste vägivaldsete elementidega. Enamikes arvutimängudes toimub kellegi maha löömine või tagaajamine, mis meeldib inimestele. Sündmused ja tegevused toimuvad virtuaalses maailmas, mitte aga „meie“ maailmas. Kuid sellegipoolest on arvutimängude mängimine inimestele ka kasulik. Näiteks on teadlased tõestanud, et arvutimängude mängimine muudab mängija nägemismeele paremaks. See tähendab, et arvutimängude mängimine põhjustab silmade kontrastitundlikkuse suurenemist. Sellisel juhul võib kontrastide nägemine isegi kontaktläätsetest paremini parandada. Peale selle võib videomängude mängimine parandada teravamaks ka inimese tähelepanu võime. Kuid inimeste loodud arvutimängud on ainult üks agressiivsuse avaldumisvorme. Nendest veel võikamad on näiteks erinevad koolivägivalla juhtumid, mida on erinevates maades üsna põhjalikult uuritud. Psühholoogias on tõestatud, et laps või nooruk tunneb mõnuaistingut ajus, kui ta on teiste vastu suunatud oma kiusliku tegevusega. Koolivägivalla juhtumid on kohati väga võikad ja julmad. Kooli keskkonnas teistega suhestumisel tuleb inimestel sageli esile loomakarja tunnused, mille üheks heaks näiteks on „kambavaim“. Ka noorukid kasutavad seda mõistet oma kõnepruugis. Tegelikult on need aga loomakarja instinktide avaldumisvormid. Need tulevad hästi esile just noorte inimeste gruppides. Nooremad inimesed ( näiteks murdeeas noorukid ) on enamasti agressiivsemad kui vanemad täisealised inimesed, kuid mõnedel võib agressiivsus esineda hoopis hilisemas elueas või koguni terve eluea vältel. Koolivägivald ei ole tegelikult üldse uuema aja nähtus nagu sageli seda ekslikult arvatakse. See on eksisteerinud ajast, mil noortele suunatud õppeasutused üldse tekkisid. Lihtsalt viimasel ajal pööratakse sellele „nähtusele“ suuremat tähelepanu kui seda tehti varem. Neid juhtumeid on hakatud alles viimasel ajal ( umbes viimastel kümnenditel ) tõsisemalt uurima. Enamasti tõdetakse, et psühholoogiline vaen on koolivägivalla puhul inimesele isegi kahjulikum ja laastavam kui füüsiline raev. Ka üldisemalt võib tõdeda, et inimesed on vahel üsna agressiivse iseloomuga ( või selle kalduvusega ) mõistusega olendid ja seda nii kõnepruugis kui ka füüsilises tegevuses. Kui see nii ei oleks, siis me ei kuuleks midagi maailmas toimuvatest koolivägivalla juhtumitest, inimröövidest, sõdadest, terroriaktidest jne.

Naissugu on juba bioloogiliselt meelitatud nö. „pahade poiste“ poole, sest nende iseloomujooned nagu näiteks vaprus, tugevus ja füüsiline jõud on vajalikud ellujäämiseks. Inimese meeldimise, kiindumise, kire, seksuaalse huvi, armumise ja armastuse vahel on palju seda, mis kattuvad ja seostuvad. Kuid kõik need on siiski erinevad tunded. Meeldimine on inimese teadvustatud ja mõistuslik hinnang kellegi teise inimese kohta. Näiteks paljud asjad võivad inimesele meeldida.

Kuid see ei ole valiv ega tunne, mis eristab ühte teisest. Kiindumust sageli ei peeta armastuseks.

Seda peetakse ühtekuuluvusvajaduseks, mis on ajas püsiv ja muutub kergesti harjumuseks.

Armumise taga peituvad aga bioloogilised protsessid. Sageli on täheldatud seda, et inimese mõistus ei hooma armumist. Kuid see on valiv tunne ( näiteks inimesed sageli tunnevad, et ainult see inimene on õige ). Armastus on armumine, seksuaalne kirg ja sõprus korraga. Seega armastus on eelmised tunded kõik kokku. Reaalses inimsuhete elus omab seks vahel isegi suuremat rolli kui armastus. Enamasti armutakse alateadlikult just seksi pärast, mitte aga armastuse pärast. Seejuures võib armastus osutuda suhtes teisejärguliseks. Seda eriti just noorema põlvkonna seas. Paljud noored paarid on koos seksi pärast, mitte aga armastuse pärast, mida sageli endale ei teadvustata.

Kuid selline sotsiaalne vorm on tegelikult samuti seotud animaalsusega. Seks on üsna ürgne inimfüsioloogia avaldumisvorm. Kõik mehed soovivad endale ilusat naist ja kõik naised soovivad endale nägusat meest. Inimese „sisemine ilu“ jääb vähemalt tutvuse alguses paljudel juhtudel tahtmatuks või lihtsalt teisejärguliseks. Kas selline asi on ikkagi mõistlik? See on ju omane loomadele, mitte ei peaks olema omane haritud ja intellektuaalsetele olenditele. Seksuaalsus on väga vajalik inimese sigimisvõime avaldumise korral, kuid sellega kaasnev käitumine on selgelt loomaliku tendentsiga. Religioonis on selle kohta tavaks öelda, et „eelistatakse liha vaimule“.

Inimeste iha kauni välimuse järele annab tegelikult mõista inimese materiaalsest olemusest. Ilusa ja 97

tugeva kehaehitusega mees omab naise silmis ( vähemalt alateadlikult ) väga hea genotüübiga isendit, kellel on head geenid, mida siis edasi pärandada järgmistele generatsioonidele. Suurepärane genofond võib tähendada ka isendi head elukvaliteeti. Seksuaalsus on seotud isendi sigimisega. See on nagu „külgetõmbe mõõt“, mis on samuti päritud loomariigist. Näiteks koolis on ilusa tüdruku ümber alati palju poisse. Seda veel eriti, kui tegemist on piltilusa inimesega. Kuid miks inetu välimusega tüdruk ei saa peaaegu mitte kunagi olla sama populaarne kui näiteks väga ilus tüdruk, hoolimata sellest, et ta võib osutuda niisamuti targaks ja andekaks?

Inimgrupp kui loomakari

Inimestel esinevad väga sageli loomalikke kalduvusi, mis aga ei avaldu ainult üksikinimese tasandil, vaid ka inimestest koosnevatel gruppidel. Kogu loomariigis kehtib üks väga iseäralik seaduspärasus, mida tuntakse loodusliku valikuna. Selle all mõistetakse sellist eluslooduses valitsevat seaduspärasust, mille korral tugevamad isendid kohastuvad keskkonnaga paremini ja jäävad elama, kuid samas nõrgematel isenditel on suurem tõenäosus hukkuda. Enamus juhtudest nõrgemad isendid looduses surevadki. Kuid sellist loomariigi omast avaldumisvormi esineb tegelikult ka inimühiskonna tegevuses, sest leidub loomariigile omaseid iseloomujooni. Näiteks andekam ( s.t. intelligentsem ) inimene saavutab enamasti rohkem materiaalset edu ( näiteks rikastumise tõenäosuse protsent on suurem ), kui need inimesed, kellel on vähem andeid ja oskusi.

Selgelt on näha seda, et inimühiskond soosib rohkem intelligentsemat inimest nii nagu loodus soosib tugevamat isendit. Sellise inimese elukvaliteet on enamasti heal tasemel. See tähendab, et materiaalseid ( ja paljudel kordadel ka sotsiaalseid ) probleeme esineb enamasti palju vähem.

Näiteks popstaari elu on peaaegu alati rikkalikum ja kirevam, kui näiteks koristaja ametit pidaval inimesel. Madalama intelligentsuse kvoodiga inimesed aga enamasti ei saavuta oma elus suurt midagi ja nende elukvaliteet on ka enamasti kesisem nendest inimestest, kes omavad suuri vaimseid võimeid ja oskusi. Kuid peab märkima ka seda, et need asjaolud võivad suuresti sõltuda ka antud ühiskonna üldistest vajadustest ja võimalustest. Sellegipoolest on seos loomariigis ja inimühiskonnas esineva vahel siiski selgelt olemas. Looduses jääb tugevam isend enamasti ellu, nõrgem aga mitte. Inimühiskonnas on kujunenud välja üsna sarnane olukord, kus intelligentsem inimene elab paremat elu kui vähem andekam inimene. See võib küll erinevates ühiskondades olla spetsiifiliselt erinev, kuid seda näitab selgelt üldine ühiskonna funktsioneerimine. Tegelikult ei ole see aga õiglane, sest õigus elule on kõigil inimestel ( hoolimata inimeste intelligentsuse tasemetest ), milles peaks arvestama ka inimeste elukvaliteeti. Ei ole tegelikult õiglane, et inimese elukvaliteedi määrab ära inimese „arukus“, mis tuleneb enamasti inimese kaasasündinud geenidest ( nagu näiteks musikaalsus ). Psühholoogias ei ole tegelikult veel päris selge, et kas inimese andekus ja geniaalsus tulevad inimese geenidest, ühiskonna mõjuvatest teguritest või hoopiski nende kahe erineva teguri kombinatsioonidest. Looduses määrab isendi toimetuleku tema genofond, kuid inimühiskonnas ei tohiks enam niimoodi olla, kui me soovime ennast pidada sotsiaalseteks ja humanitaarseteks eluvormideks. Paljude inimeste reaalne elu Maal on aga paraku kohati üsna mõistuse vastane ja animaalne. Inimühiskonna üheks suurimaks loomaliku tendentsi avaldumisvormiks ongi loodusliku valiku teisenemine materialistliku ühiskonna näol. Fakt on see, et inimene on poolenisti loomaliku päritoluga. Kuid selline päritolu tähendab ka seda, et loomadele omased bioloogilised ja psühholoogilised iseloomujooned on mõnevõrra kandunud üle ka inimkultuuri nähtavatesse osadesse ja inimühiskonda tervikuna, mitte ei avaldu ainult individuaalsel tasandil.

Inimene on üsna sageli materialistliku ja loomaliku kalduvusega olend, mis väljendub ka inimühiskonna üldises olemuses ja käitumises. Mõned sotsioloogid on väitnud, et inimühiskond on inimese nägu ja inimene on omakorda ühiskonna nägu ( sarnaselt nii nagu laps on perekonna peegel ). Inimeste mõtlemisviis avaldub andmise ja vastuandmise protsessis. Väga vähe on sellist andmist, 98

mille korral ei oodata vastutasu. Paljude inimeste ühiskondlik tegevus seisneb kasumiahnuses ja saamahimus. Vahel ollakse valmis selle nimel isegi tapma või teistele inimestele kannatusi valmistama. Inimeste materialistlikkus esineb mõtlemisviisis ( näiteks „tasuta lõunaid ei ole olemas“ ), mis väljendub lõpuks psühhosotsiaalses käitumises. Seda on selgesti näha isegi arstiabi andmises. Näiteks paljud arstiabi teenused on niivõrd kulukad, et vähema sissetulekuga inimesed ei saagi neid endale reaalselt lubada. Kui raha ( s.t. vahetuskaupa ) ei ole arstiabi teenuse eest võimalik tasuda, siis inimene ei olegi võimeline vajadusel meditsiinilist abi saama. Kuid materialistlik mõtlemisviis on inimestel veelgi kaugemale läinud. Näiteks sageli nõutakse arstiabi saamise korral ka visiiditasu, et inimene saaks üldse arstikabineti külastada. See ei pruugi olla vastuolus kehtiva seadusandlusega, kuid sellest hoolimata on see selgelt ebahummaanne ja väga materialistlik lähenemine. Reaalses elus ei ole inimene enamasti nii vaimne intellektuaal nagu seda näidatakse filmides või luule värssides. Seda näitab selgelt ühiskonna üldine olemus ja struktuur. Tasu ja vastutasu mõtlemisviis ja sellega kaasnev füüsiline tegutsemisvorm on kinnistunud kogu inimühiskonnas. Inimestest koosnev ühiskond on väga probleemne, mille juured seisnevad materialistlikus mõtlemisviisis ja animaalsuses. Tänapäeva maailmaühiskonnas domineerib ärindus, mille juures on kõige hukatuslikum see, et selle näivat hummaanset eesmärki peetakse normaalseks. Äritegevus on ju igapäevane nähtus ja kõik inimesed on selle kõrval harjunud elama. Inimeste subjektiivse arvamuse kohaselt on neil olemas kindlad vaimsed väärtused ja põhimõtted ( mida nad enda arvates ka järgivad ), kuid objektiivselt see enamasti nii tegelikult ei ole. See kõik on illusioon.

Inimühiskonnal on väga sügavad psühhosotsiaalsed probleemid, mis kõik pole kaugeltki nähtav avalikult kättesaadavatest infokanalitest. Mõeldakse ühtviisi, kuid käitutakse reaalselt teisiti.

Vaimsed põhimõtted ja väärtused, mis on esitatud näiteks kristlikus usundisüsteemis, on inimühiskonnas hääbunud järjekindlalt juba viimastel sajanditel. Kindel võib olla selles, et mida kaugemale inimesed eemalduvad vaimsetest põhimõtetest ( mis on kirjas näiteks Piibli evangeeliumites ), seda suurem vapustus ootab inimkonda ees tulevikus, mil nad näevad elu mujal Universumis.

Kristlik religioon väidab meile seda, et taevasesse paradiisi pääsevad ainult head inimesed ja halvad inimesed satuvad pärast surma sellisesse kohta, mida me nimetame põrguks. Kui aga kujutaksime ette sellist olukorda, et paradiisi pääsemiseks peab inimene maksma palju raha nii nagu peab poes toidu eest maksma, kui inimene süüa soovib. Paljudele inimestele näib selline olukord täiesti absurdsena, sest inimese edasine käekäik pärast tema surma peab ju sõltuma ainult tema enda südametunnistusest, mitte aga materiaalsetest panustest. Kuid eeltoodud olukord on üheks parimaks näiteks ( s.t. analoogiaks ) inimeste ülimateriaalsest maailmast, egoismist ja sagenevast omakasust.

Just selline analoogiline näide näitab väga ilmekalt ja üsna selgelt inimeste tõelisest materiaalsest loomusest. See tähendab ka seda, et nii missugune on inimene oma loomusega, nõnda on ka kogu inimühiskond.

Inimühiskonnas esinevad sellised sotsiaalsed nähtused, mille korral tegutsevad suured inimgrupid. Nendeks on näiteks rahvaülestõusud, kontserdid, turniirid, paraadid jne. Kui aga suurel rahvamassil esineb mingil põhjusel äge vihahoog või see satub suure hirmu alla, siis ilmneb inimestel enamasti paanika oht. Seda on näiteks näha tänavatel toimuvates rahvarahutustes või mingisuguse suure katastroofi ajal. Sellisel juhul kaob inimestel kontroll üldise olukorra üle üsna kiiresti. Suure inimmassi seas võib tekkida paanika, mis esineb ka loomadel ja nende karjadel.

Paanikahoos rahvamass võib inimesi surnuks trampida, kui need juhtuvad näiteks maha kukkuma ja tee peale ette jääma. Selliseid olukordi on tegelikkuses üsna sageli ette tulnud. Sääraseid sündmusi on enamasti raske ette ennustada. Paanika- või vihahoos rahvamass võib osutuda tohutult suureks „tapariistaks“. Tapatöö ulatus võib rahvamassi poolt kujuneda äärmiselt katastroofiliseks. See on kahtlemata üks ilmsemaid loomalikke tunnuseid inimesel.

Härjavõitlused on Lääne-Euroopa kultuuris üks eluohtlikumaid meelelahutusvorme. Härja tagaajamise korral esineb samuti inimese animaalsuse olemus, mis seisneb adrenaliini vallandumises inimese ajus. Aju virgatsaine nimega adrenaliin teeb sellise tegevuse inimestele üsna nauditavaks. Mõned inimesed lausa „janunevad“ adrenaliini järele, mistõttu on välja kujunenud paljud ekstreemsed spordialad. Animaalsusega kaasnevad inimestel vajadused ekstreemsuste järele.

Ekstreemseid spordialasid on maailmas üsna palju ja paljud nendest harrastustest on inimesele ka 99

eluohtlikud. Näiteks härja tagaajamistes on aegade jooksul saanud paljud inimesed vigastada või isegi surma. Kuid sellest hoolimata harrastatakse neid tegevusi endiselt.

Inimestel tekitab hea tunde keelatud asju proovida või neid teha. Näiteks ka Aadam ja Eeva sõid hea ja kurja tundmise puult õuna, sest nad tahtsid selle vilja maitset tunda. Kristlaste pühakirjas Piiblis on lugu sellest, kuidas kogu inimkond pattu langes. Paradiisiaias keelas Jumal Aadamal ja Eeval süüa vilju hea- ja kurjatundmise puult, kuid kõikidelt teistelt puudelt võisid nad vilju maitsta.

Eeva astus Jumala keelust üle ja sõi keelatud puult keelatud vilja. Seda õhutas tagant kaval madu, kes pani Eeva Jumala sõnades kahtlema. Selle loo mõistmise sisu seisneb aga selles, et miks keelas Jumal inimestel süüa vilja hea- ja kurjatundmise puult? Jumal teadis, et inimesed ei tee vahet heal ja kurjal. Pealtnäha absurdsel väitel on tegelikult vägagi reaalne tagapõhi, mida näitab reaalne elu inimühiskonnas. Inimene ei oska teha vahet heal ja halval. Näiteks mõnikord sooritatakse pealtnäha heade tegudega hoopis palju halba ja ka vastupidi. Näiteks seksuaalvähemusi ühiskonnas enamasti ei sallita ja neid kiusatakse taga. Nende korraldatud ekstragavantseid paraade rünnatakse vahel isegi üsna vägivaldselt. Vihkamine, sallimatus ja agressiivsus nende vastu on enamasti väga laialt levinud. Mõndades ühiskondades on seksuaalvähemustele mõistetud isegi surma. Enamikele inimestele tundub homoseksuaalsus rõvedusena ja jälgina. Kuid moraalne ja sotsiaalne kuritegu on see, kui neid sellepärast hakatakse tapma või taga kiusama. Sellisel juhul on tegemist ilmselge kuriteoaktiga. Kui aga selline seksuaalvähemus osutub tõepoolest haiguse vormiks ( mis oleks kliiniliselt tõestatud ), siis kust võtavad inimesed õiguse haiget inimest taga kiusata? Kas siis näiteks Downi sündroomiga inimesi tuleb samuti tappa ja taga kiusata nii nagu seksuaalvähemusi?

Juba ammu on teada, et teistsuguseid inimesi üldjuhul ühiskonnas ei sallita. Selles avaldub selgelt inimese hea ja kurja tundmise olemus. Paljud inimesed ei saa arugi, et nad teevad sellise käitumisega teistele hoopis kurja. Siinkohal võiks tsiteerida religiooni ühte suurimat õpetust: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et seda sulle tehakse“.

Suur osa inimesi omavad kindlaid arusaamasid ühiskonna normidest ja raamidest, mida me kõik peame järgima. Enamasti peetakse normiväliselt käituvaid inimesi hulludeks ja neid võidakse isegi tappa. Erinevaid inimesi ei sallita. Arvatakse, et neil on mingisugune eelis normaalsete inimeste ees ja seetõttu neid kardetakse. Inimajaloos on väga palju näiteid tapetud süütutest inimestest, kes erinesid suurema osa inimrahvast. Nendeks olid näiteks nõiad või teise rassi esindajad.

VIITED JA KASUTATUD MATERJALID

Järgnevalt on väljatoodud sellised materjalid, mida religiooniteoorias on kasutatud ja mis olid hädavajalikud selle teooria loomiseks. See tähendab seda, et järgnevalt on esitatud need viited ja materjalid, mis olid aluseks kogu religiooniteooria kujunemisele. Eelnevalt esitatud religiooniteooria on tegelikult ühe pika uurimustöö tulemus, mis ei põhine autori haiglaslikul 100

fantaasial ega mõne muu patoloogilisel psüühikahälbel, vaid terve mõistuse loogilisel analüüsil, ratsionaalsel mõtlemisel ja üldistusvõimel, mida on kasutatud kogu järgnevate materjalide läbi töötamisel.

Kirjandus: 1. „Elu pärast surma. Teispoolsuse käsitlused maailma religioonides“, Tallinn 1997, kirjastus: TEA, Farnaz Ma´sumian 1995.

2. „Sealpool surma. Surma käsitlus parapsühholoogias“, Irma Weisen, soome keelest tõlkinud Katrin Väli ja kujundanud Jaanika Sander, Tallinn 1993, Egregor.

3. „Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat“ ( originaalse pealkirjaga „Dimensions: A casebook of Aliens Contact“ 1988 Chicago, 1989 New York ), Jacques Vallée, aktsiaselts „Kupar“, Tallinn 1993, tõlkinud Andres Valdre, kaanekujundus Jaan Tammsaar 4. „Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia” ( „Encyclopedia of the unexplained” ), Peter Hough ja Jenny Randlers, kirjastus: Sinisukk, Tallinn 1998, ISBN: 9985730380.

5. Igor Volke, „Ufopäevikud“, BNSi kirjastus 1998, kujundanud Rein Seppius, ISBN: 9985883098.

6. „Paradoks: intrigeerivad elud, persoonid, sündmused“, toimetaja Lauri Lumen, Tartu: Sünnimaa Kirjastus, 1991-2005, ISSN: 1406-3212 ja Standardnumber: 9771406321006 ( NB: andmed eesti rahvusbibliograafias: „püsilink kirjele“: http://erb.nlib.ee/?kid=10727243 või http://erb.nlib.ee/?kid=10727243&oid=19dc1036 ).

7. „Kulturoloogia“, Aare Laanemäe, 2007, Tallinn: kirjastus “Ilo”.

Dokumentaalfilmid:

1. „Surmapiiril“, „Life after death, a skeptical inquiry“; executive producer: Erik Nelson; © MCMXCVIII Termite Art Productions, LLC, All Rights Reserved.

2. „Parimad UFO-asitõendid“, „UFOs, the best evidence ever ( caught on tape )“, executive producer: Robert C. Kiviat, copyright 1997, Kiviat Productions, Inc. All Right Reserved.

3. „Poiss, kes varem elanud“, „The boy who lived before“, narrator: Stuart Bunce; filmed & directed by Lesley Katon. An october films production for five. © channel 5 broadcasting Itd 2006.

4. „Suurimad pettused paljastatud“, „World´s greatest hoaxes: ( secrets finally revealed )“, executive producer: Robert C. Kiviat. Kiviat Productions, Inc. All Rights Reserved.

5. „KGB ufotoimikud“, „The secret KGB UFO Files“, hosted by Roger Moore, executive producer: David Mckenzie, directed by Dan Goldman. Produced by Star Cast International, Red Star Films & Range of Vision Productions, 1998.

101

6. „Vapustavad UFO-kohtumised“, „UFOs: the best evidence, strange encounters“, executive producer: Donald S. Williams. 1994 Altamira Broadcast, All Rights Reserved.

7. „Tõeline poltergeist“, producers: Andrew Abbott and Russell Leven, director: Nick Freand Jones.

Distributed by Channel 4 International. Nobles Gate 2007.

8. „Tulnukas lahangulaual“, „Alien autopsy: the true story“, executive producer: Robert Kiviat.

Kiviat Productions, Inc. 2006.

9. „Nostradamuse saladus“, „Nostradamus, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson. © MMII Termite Art Productions, Inc. All Rights Reserved. Produced by Termite Art Productions for Discovery Channel.

10. „Bermuda kolmnurga saladus“, „Inside the Bermuda Triangle“, executive producer: Erik Nelson. Produced by Termite Art Productions for Discovery Channel. © MMII Termite Art Productions. All Rights Reserved.

11. „Mees, kes näeb tulevikku“, „Extraordinary people, the man who paints the future“, narrated by Bernard Hill, research Rebecca Garrod and Amy Gairdner. Executive Producer: Simon Schofield. a real life media production for five. © Channel 5 broadcasting ltd 2003.

12. „Elu kosmoses, maailmaruumi hõlvamine“, „L´Aventure spatiale, Coloniser l´espace“. © 2001, NHK/NHK Enterprises 21, inc./ZDF Enterprises/Télé images international. Re cherches: Yoshio Yuki. Producteurs exécutifs: Kenichiro Takiguchi, Setsu Mikumo.

13. „Fundamentalistid“, „The Fundamentalists“, executive producer: Denman Rooke. Directed by Mark Dowd & Kess Bohan. © October Films 2006. October for Channel 4.

14. „Meie: indigolapsed“, saate autor: Maire Aunaste, režissöör: Maire Radsin. Stuudio 4.

Toimetajad: Iiris Saluri ja Elis Aunaste. Eesti televisioon 2008. ERR. 15. „Neljanda astme kontakt“, „the Fourth Kind“, USA-Inglise 2009, rezisöör on Olatunde Osunsanmi ja peaosas mängib Milla Jovovich.

102

Teadus(filosoofia)

103

2 Teadus

2.1 Teadusliku maailmavaate tekkimine Inimesed on aegade jooksul püüdnud maailma ( loodust ) seletada läbi religioonide. See tähendab seda, et loodusjõude ja üsna sageli ka inimühiskonnanähtusi seletati just kõrgemate jõududega.

Absoluutselt kõik, mis maailmas aset leiab, on sellise vaatekoha järgi jumaliku tahte tulemus. Polüteistlike religioonide korral on maailmas toimuv just erinevate jumalate omavahelise vastasmängu tulemus. Sellist arusaama maailma olemusest jagasid ka muistsed kreeklased. Kuid sellest hoolimata lõi Kreeka tsivilisatsioon esimest korda maailma ajaloos sellise maailmapildi, mis seletab maailma olemust ilma jumaliku tahet kaasamata. Asju püüti seletada nii, et põhjustajateks olid just looduslikud protsessid. Kuid jumaliku tahte olemasolu usuti kaljukindlalt ikkagi edasi. Kuid jumaliku tahte tulemusi nähti pigem maailmakorralduse üldistes funktsioonides, mitte aga mingites konkreetsetes nähtustes või sündmustes. Enamiku muistsete kreeklaste arust ei kujundanud jumalad otseselt looduse ega inimühiskonna igapäevast elu.

Filosoofia ehk „tarkusearmastus“ tähendas muistsete kreeklaste jaoks üldiste probleemide üle juurdlemist. Seega filosoofiaga tegelevaid inimesi kutsuti filosoofideks. Filosoofia arenes välja religioossest arutlusest, mis käsitles jumalate päritolu ja maailma tekkimise põhjusi. Filosoofid ehk mõtlejad avaldasid nende teemade kohta mitmeid erinevaid arvamusi. Kuid nende inimeste arvamusi peetakse juba filosoofiaks, sest nad ei pidanud maailmas asetleidvaid sündmusi enam jumala tahte tulemuseks. Nad hakkasid uskuma seda, et maailm toimib mingisuguse üldise loodusliku põhimõtte järgi, mida on võimalik mõistusega mõista. Näiteks üks esimesi filosoofe, kes niimoodi arvas, oli 6. sajandi esimesel poolel elanud Mileetose filosoof Thales. Vesi oli tema uskumuse järgi kõige aluseks. Ta uskus seda, et kogu maailm oli tekkinud veest ja ka kogu maailm ujus vee peal. Thales olevat liikunud Idamaadel. Ta olevat osanud ennustada ka päikesevarjutust, sest ta olevat hästi tundnud Egiptuse ja Mesopotaamia geomeetriat, matemaatikat ja astronoomiat. Seepärast peetaksegi just Thalest kreeka teaduse rajajaks. Thalese õpilane oli mees nimega Anaximandros. Tema üldistused olid isegi veel julgemad kui tema õpetajal Thalesel. Ta arvas, et maailm ei saa toimida mingist ainest, mis looduses eksisteerib. Seepärast arvaski ta seda, et looduse alget ei saa meeltega tajuda. Sellist piiritut ja tajumatut alget nimetas ta oma apeironi idees. Apeiron on „miski“, mis on alati olemas olnud ja see ka alatiseks olema jääb. Kogu maailm on sellest tekkinud ja ka kõik muutub taas selleks. Ta püüdis seletada maailma just abstraktse mõiste abil. Nii oli tema esimene filosoof ajaloos, kes seda nii teinud on.

Temast järgnevad filosoofid püüdsid seletada üha enam maailma olemust. Nad soovisid mõista seda, et kuidas on võimalik algainest tekkida kogu meile tuntav maailm. Mõtlejate tähelepanu oli suunatud liiga palju just kujutlusvõimele ja mõtteloogikale, mitte aga looduse enda reaalsetele aspektidele. Seetõttu olid nende ideed kui oletused. 5.-4. sajandil rajati atomistikakoolkond, mille tuntuim filosoof oli Demokritos. Nende filosoofide ideed olid ilmselt kõige lähemal tänapäeva teaduslikele teooriatele. Nemad arvasid maailma koosnevat tühjusest, milles liiguvad ja omavahel põrkuvad jagamatud algosakesed. Neid osakesi nimetati aatomiteks, mis tuleb kreeka keelest atomos, mis tähendab jagamatut. Need osakesed on koostiselt täpselt ühesugused, kuid nende kujud, mõõtmed ja paiknemised on erinevad. Ained koosnesid nendest aatomitest. Osakesed moodustavad erinevaid ahelaid. Niisamuti ka inimese hing pidi koosnema nendest jagamatutes osakestest ja inimese surma korral puruneb selline aatomite ahel.

Kui barbarid vallutasid Rooma riigi alasid, siis pärast seda hakkas kultuur alla käima. Näiteks teadus ja haridus edasi enam ei arenenud. Kiriku positsioon oli ühiskonnas määravaks jõuks.

Kirjutada oskasid varakeskajal ainult vaimulikud. Kuid teaduse ja haridusega tegelemiseks pidi inimene ühendusse astuma kirikuga.

Antiikfilosoofia hüljati ja nüüd levis katoliiklik teoloogia. Inimese moraali aluseks sai usk. Kuid teadus säilitas siiski oma antiikse vormi. Loodusteaduste teadmised lasti ununeda, sest need olid 104

vastuolus kiriku tõekspidamistega. Näiteks antiigi aja loodusteadlased püstitasid teooria, et Maa on kerakujuline. Kuid selline väide langes nüüd naeruväärseks sellega, et siis need inimesed, kes elavad Maa vastasküljel, peaksid käima pea alaspidi ja puud kasvaksid nii, et nende juured oleksid ülespidi. Kuna pärgamendid olid tollal ajal üsna kallid, siis paljud vanaaja tekstid hävitati. Nende tekstide asemele kirjutati kloostrites nüüd usuga seonduvaid kirjutisi. Kuid kirik vajas ka ilmalikke teadusi. Näiteks antiikajal loodud teadused süstematiseeriti 5. sajandil seitsmeks „vabaks kunstiks“.

Need aga liigitati kaheks alles 6. sajandil. Nendeks oli siis triivium ja kvadriivium. Triiviumi alla käis grammatika, retoorika ja dialektika ( formaalloogika ). Kuid kvadriiviumi alla pandi aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Neid „kunste“ õpetati keskaja koolides üsna piiratult, kui seda võrrelda Vana-Roomaga. Kuid hiljem arendasid ilmalikke teadusi juba ülikoolid.

Keskajal levinud skolastiline teadus toetus ainult autoriteetidele. Argumentatsioon ei toetunud kogemustele, vaid formaalloogikale, mida vaidlustes ja uurimustöödes kasutati. Aristotelesest sai keskajal põhiliseimaks autoriteediks. Oxfordi Ülikooli professor Roger Bacon ( u. 1214-1294 ) oli üks esimesi kes väitis, et teadustest ja kunstidest kõrgem vorm on oskus teha katseid. Ta arvas, et tõese lahenduse saab ainult kogemuse teel. Juba enda eluajal ennustas ta ette meie aja tehnika imesid nagu näiteks maa, vee ja õhusõidukeid, mis on võimelised ise liikuma ning ka teleskoope, mille abil on võimalik vaadelda kaugeid taevakehasid. Ta valmistas ka maailma esimese püssirohuretsepti ja oskas seletada esimesena vikerkaare olemust päikesekiirte murdumisena vihmapiiskades.

2.2 Teaduse tunnetusvaldkonnad Tavamõistes mõistavad inimesed teaduse all teadmiste avastamist, selle süstematiseerimist ja kontrollimist. Sellise protsessi eesmärgiks on aga tõe tunnetamine. Kuid kõik, mida inimene teab, ei ole siiski teaduslik. Teaduslik teadmine on ratsionaalne, objektiivne, kontrollitav, loogiliselt ühetähenduslik ja süstematiseeritud. Kuid teadustöös tuleb ette ka vigu ja eksimusi, mis vajavad ületamist. Teadustöö kujutab endast mingi inimese uurimustegevust. Selline tegevus on valdavalt ka üsna loominguline ja seetõttu kuulub teadus inimkonna vaimsesse kultuuri. Teadus on kultuuri üks struktuuri osasid. Loomingu all mõistetakse kui mingisuguse uue loomist ja kuna teadustegevus on selgelt loominguline protsess, siis tähendab teadus ka kui uue teadmise loomist. Teadusloomel on palju ühist ka teiste inimtegevuse valdkondadega, mis kuuluvad samuti kultuuriloome alla. Professionaalne teadustöö sisaldab väga palju „argist“ ja „rutiini“. Selle halli aga jätab varju inimese inspiratsiooni rõõm. Teadustöö tegemisel on väga oluline järgida ka professionaalset eetikat, mis keelab plagiaati ja eksperimentaalandmete võltsimist. Teaduse institutsionaalne aspekt väljendub ühiskondlikkus praktikas. See tähendab seda, et kui ei ole olemas laboratooriumeid, teaduslike uurimusasutusi, õppeasutusi ega informatsioonikeskusi, siis ei saa ka teadustöö õieti toimida.

Olemas on väga palju teaduse harusid ja elukutseid ning seda enam just suures teaduses. Näiteks mõned teadlased tegelevad ainult rakendusuuringutega, mis toovad kiiresti mingisugust praktilist kasu, kuid jälle teised tegelevad just fundamentaaluuringutega. Nende kahe valdkonna piirid on tegelikult üsna ebaselged. Sellepärast ongi teadusfilosoofias ja teadusmetodoloogias loobutud sellisest teaduse mõistest, mis defineerib teadust kui valdkonda, mille eesmärgiks on saada teadmisi.

Praegusel ajal tuginetakse pigem universaalsetele seadustele.

Teadust nähakse teadusfilosoofias kui mingisugust maailma nägemist, mis allub kindlatele universaalsetele seadustele. Niiviisi kujutab teadus endast väga spetsiifilist maailmanägemise viisi.

Näiteks see, mis ei ole kooskõlas seadusega või ei ole seaduse seisukohast kirjeldatav, ei ole ka teadus. Näiteks sellisele iseloomule vastab tänapäeval füüsika ja seetõttu teadusmetodoloogias käsitletataksegi teadusena füüsikat kui teoreetilist objekti. „Universaalsete kriteeriumide ja meetodite puudumine ei ole muidugi midagi „kriminaalset“, et peaksime tingimata niisuguse valdkonna teadmise kuidagi kahtluse alla seadma. Kahtluse korral aga tuleb lihtsalt igal konkreetsel juhul ette võtta spetsiaalne ja kompleksne ekspertiis. Esimeseks sammuks võiks sellisel juhul muidugi olla teadusfilosoofiline ja teadusmetodoloogiline „läbivalgusta105

mine“.“ Nii leidis Eesti teadusfilosoof Rein Vihalemm. Selline oleks hinnang füüsikateaduse aspektist ja kartusest sellest, et kas ehk ei ole tegemist meil siin ebateadusega. Kui ei ole seatud füüsikateaduse eesmärki ja ei kuulu füüsikateaduse kompetentsi, siis ei ole see ka füüsikateaduse mõttes teadus. Ainult selline asjaolu ei saa olla eespool kirjeldatud tunnetusvaldkonnale mingiks etteheiteks. See tähendab ühtlasi ka seda, et paljusid uurimisalasid ei saa hinnata ainult teadmiste aspektist. Näiteks aidata mõista, kriitiliselt hinnata ja täiustada nii individuaalse kui ka ühiskondliku elu eesmärkide ja nende saavutamise meetodeid on humanitaarteaduste ja ka teiste sotsiaalteaduste harude üheks fundamentaalseks „intellektuaalseks“ ülesandeks. ( Laanemäe 2007, 272-285 )

2.3 Teaduse üldine ajalugu

Teadus tekkis koos mütoloogiaga, kuid eraldus sellest aja jooksul, arenedes alles hiljem. Samamoodi oli ka teiste inimese teadvuse vormidega nagu näiteks religioon, kunst jne. Teaduse ajalugu on läbinud palju muutusi ja „metamorfoose“, tõuse ja mõõnu. Mõned valdkonnad, mis kuulusid kunagi teaduse koosseisu ( näiteks alkeemia, astroloogia jt ) eraldusid teadusest juba kaua aega tagasi.

Ei ole olemas ühte nägemust sellest, kuidas jaotada teaduse ajalugu perioodideks. See on üsna keeruline. Kuid kõige enam levinumad liigitused on tehtud just loodusteaduste vaatenurgast. Nii on teaduse ajalugu jaotatud nelja olulise perioodi vahel.

Näiteks esimene periood teaduse ajaloos algas asimesel aastatuhandel eKr ja kestis kuni 16. sajandini. Nimetatud perioodi on vahel nimetatud ka „teaduse eelajalooks“, mis ei ole tegelikult väga õige. Sellise perioodi jooksul kujunesid välja koos argiteadmistega ühed esimesed mütoloogilised ja filosoofilised ettekujutused loodusest ja maailmast. Just antiigi natuurfilosoofias esinesid kõige selgemini algteadmised loodusteaduste vallast. Näiteks natuurfilosoofiast eraldusid esimestena matemaatika, astronoomia ja meditsiin. Nende teadmiste kasutamine praktikas ei olnud veel kaugeltki võimalik. Keskaja perioodi jooksul olid loodusteadused „tõrjutud perifeeriasse“. Sellisel ajal oli levinud kõige rohkem just humanitaaria, kuid sedagi pigem religioonifilosoofias ja teoloogias, mis on andnud samuti oma panuse loogika ja tunnetusteooria arengusse.

Babüloonia, Egiptus, India ja Hiina olid vanaaja teaduste peamisteks paikadeks. Kuid just VanasKreekas arenes välja esimest korda teaduse ratsionaalsed alused. Rooma impeeriumi lagunedes taandus teadus tagasi Itta, kus saavutas märkimisväärseid tulemusi ja seda koos islami võidukäiguga. Kuid sealt jõudsid teadus ja tehnika uuesti tagasi Euroopasse, mil eksisteeris keskaeg. Seal ( ja sellisel ajal ) oli teaduse ning tehnika areng väga aeglane ja järjepidev.

Teine periood teaduse ajaloos hõlmas 16. ja 17. sajandit. Teaduse revolutsioon toimus just sellel ajavahemikul, mis sai alguse Galilei ja Koperniku uurimustega ja lõppes Newtoni ning Leibnizi fundamentaalsete füüsikalis-matemaatiliste töödega. Itaalia kujunes selle ajaperioodi alguses teaduskeskuseks. Seal töötasid Leonardo da Vinci, Vesalius, Kopernik jt. Teine periood puudutas selliseid maid nagu Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaad, mis algas Baconi, Galilei ja Descartes´iga ning lõppes Newtoniga. Sellisel ajal töötati välja uus matemaatilis-mehaaniline mudel maailmast. Neil sajanditel loodi sellised loodusteaduste alused, mis põhinesid eksperimendil.

Teadust hakati üha enam kasutama ka praktikas ja niimoodi kujunes see omaette tegevusvaldkonnaks. Kujunesid välja ühed esimesed teadusühingud informatsiooni vahetamiseks ja suhtlemiseks.

Kolmas periood hõlmas teaduse ajaloos 18. ja 19. sajandit. Selle aja jooksul tekkisid suur osa tänapäeval tuntud teadusi ja seetõttu nimetatakse seda aega ka klassikaliseks. Fundamentaalseid teooriaid luuakse keemias, füüsikas, matemaatikas, geoloogias, bioloogias, psühholoogias jt. Ka tehnilised teadused hakkasid üha enam esile kerkima. Sellise perioodi areng hõlmas eriti aga just tööstuslikku Inglismaad ja valgustuslikku Prantsusmaad. Uuteks teaduse valdkondadeks kujunesid välja kõik elektriga seonduvat. Teadus on just sellest ajast peale kaasa aidanud tööstusliku tootmise 106

ja transpordi arendamisele ja seda siis oma energiaga, masinatega ja kemikaalidega. Sellisel perioodil ilmnes tööstuslik revolutsioon ja üksikute teadusharude evolutsioon.

Teaduse ajaloos on neljas ja ka viimane periood 20. sajand. Sellel sajandil oli teadusrevolutsioon kõige suurema ulatusega ja suurimate tagajärgedega inimajaloos. Seega etendab see periood teaduse ajaloos ühte tähtsaimat ajajärku. Tekib kõikidele elualadele tungiv ülemaailmne teadus. Toimub väga suur teaduse võidukäik. Näiteks veel 19. sajandi kultuuri oli „valitsenud“ kunst. Nimetatud teadust on nimetatud postklassikaliseks. Revolutsioonilised avastused toimusid väga paljudes teadustes. Näiteks matemaatikas allutati kriitilisele analüüsile hulgateooria ja matemaatilise mõtlemise loogilised alused. Füüsikas loodi kvantmehaanika ja relatiivsusteooria. Bioloogias tekkis geneetika. Fundamentaalsed teooriad tekkisid ka veel meditsiinis, psühholoogias ja teistes humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Kujunes välja teadusfilosoofia ja teadusmetodoloogia. 20. sajandi teist poolt on nimetatud teaduse ja tehnika revolutsiooniks, sest sellisel ajal tekkis tehnoloogia kindlale teaduslikule alusele. Teadus ja tehnoloogia hakkasid väga kiiresti arenema. Sajandi lõpul võidutses infotehnoloogia areng. Inimeste saientistlik hoiak mõjutas väga teaduse domineerimist ühiskonnas, kuid see oli enamasti siiski optimistlik, arengu progressi uskuv ja toetav. Nii oli see just 20. sajandi esimestel kümnenditel. Üha enam aktsepteeriti teaduse sõltumatust ja objektiivsust. Progressi ja täiuslikkuse poole viivad alati teadmised ja teaduslik tõde. Läbi teadusliku analüüsi on võimalik vigu parandada. Ka inimese mõistus saab aru sellest, et mis on hea, õige ja ilus. Arvati, et nende kolme vahel ei ole olulisi vastuolusid. Teadus on sotsiaalselt kasulike teadmiste paradigma, mis on neutraalne ja objektiivne. Ka objektiivsete teadmiste väljendamise vorm peab olema ratsionaalne, läbipaistev ja see peab toimima ainult tunnetatud maailma kirjeldajana. Kuid tekkisid neis sisaldavad ohud, mille üle hakati pead murdma. Näiteks tuumaenergeetikas tehtud avastused. Hakati kahtlema modernistliku kultuuri alustes. Sellesse hoiakusse suhtusid skeptiliselt ka paljud humanitaarteadlased. ( Laanemäe 2007, 272-285 )

2.4 Loodusteaduste evolutsioon Teaduse arengu varasematel perioodidel koguti peamiselt fakte olemasolavate teooriate põhjal.

See tähendab seda, et vanade teooriate asemele või kõrvale tulevad uued teooriad, mis annavad vähemalt näiliselt paremaid seletusi. Ka teaduse läbimurded toimuvad aegamisi. See tähendab, et see toimub paljude teadlaste koostöö tulemusena, mitte aga ühe geniaalse teadlase jõupingutusena.

Hiljem seletavad juba teadusajaloolased erinevate teooriate tähtsust, päritolu ja kujunemist.

Mõndade teooriate või nende loojate tähtsust on tunnistatud hoopis kaua aega hiljem nende tekkeajast. Mitte iga prohvet ei ole kuulus omal maal või omas ajas.

Teadmisi looduse kohta hakati koguma esimesena just Idamaade tsivilisatsioonides – näiteks Babüloonias, Egiptuses, Hiinas, Indias jne. Kuid kreeklased olid esimesed, kes lõid teaduse süstematiseeritud käsitluse. Nad ei lähtunud enam jumalatest, vaid hoopis seletasid maailma nii nagu loodus seda näitab. Üks neist oli tuntud Aristoteles, kes süstematiseeris peaaegu kõik sel ajal olemasolavad teadmised. Ta lõi põhjapanevaid teooriaid paljudes teadusharudes. Väga kaua olid Aristotelese teadusvaated aktsepteeritavad ja autoriteetsed, kuid päikesekeskse maailmasüsteemi matemaatilise teooria arendas välja Klaudios Ptolemaios. Arvatakse ta olevat ka matemaatilise kartograafia looja.

Universaalseid loodusseadusi avastati läbi hüpoteeside täpse püstitamise ja nende kindla kontrollimise teel. Maailm näis olevat nagu mingi kindel mehaaniline masin, mis töötas kindlate seaduspärasuste alusel. Galileo Galilei oli esimene, kes pani aluse teaduslikule eksperimenteerimisele ja ta tõlgendas matemaatiliselt oma katsetulemusi. See ongi oma olemuselt seletav loodusteadus. Galilei kasutas esimesena mõõteriistu nagu näiteks termomeetrit, baromeetrit, teleskoopi jm. Isaac Newton lõi klassikalise mehaanika põhiseadused, millest said uue maailmapildi üheks oluliseimaks osaks.

Just uusaja esimesel poolel koguti väga palju andmeid Maa looduse kohta. Nende andmete süstematiseerimine nõudis üsna harituid looduse asjatundjaid. Paljudes teadusharudes ja paljudes 107

paikades olid omad geeniused. Näiteks Karl Linne süstematiseeris elusolendeid kasutades selleks ladinakeelset teaduslikku terminoloogiat, mis põhines peamiselt vähestel morfoloogilistel tunnustel.

Karl Linne loodud süsteemi alusel sai süstematiseerida väga paljusid taime- ja loomaliike. Alexander von Humboldt lõi süstemaatilise kirjeldava geograafia. Ta oli ka paljude teadusharude põhiteooriate looja.

Ka bioloogias, geoloogias ja geograafias püstitatakse hulganisti hüpoteese, et loodust seletada.

Mõned neist hüpoteesidest osutusid edukateks, mõned aga väärateks või lihtsalt oma ajast ette.

Näiteks Charles Lyell´i loodud aktualismiprintsiip võimaldas teha geoloogiast tõsiseltvõetavaks teaduseks. Lyell´i printsiip oletas, et Maad vormivad läbi aegade ühed ja samad jõud – nii nagu tänapäeval nõnda ka miljoneid aastaid tagasi. Ta ei põhjendanud seda mingite teatud kindlate katastroofidega, millele põhinesid mõned teised seletused. Aktualism on aluseks sellistele meetoditele, millega tänapäeval asetleidvaid geoloogilisi protsesse uurides seletatakse Maa ajaloos toimunud geoloogilisi protsesse. Evolutsiooniteooria, mille rajajaks oli Charles Darwin, muutis oluliselt loodusteaduslikku maailmapilti. Teooria tuumaks on see, et taime- ja loomaliigid ei ole muutumatud, vaid muutuvad väga pika aja jooksul. Sealhulgas ka inimesed. Elusolendite arengut suunabki looduslik valik. Keemias aga tegi üldistusi Dmitri Mendelejev oma perioodilisusseaduse avastamisega, mis on tuntud ka kui Mendelejevi tabelina, mis näitab keemiliste elementide omaduste perioodilisuse sõltuvust nende aatommassist. Geneetikale pani aluse Gregor Johann Mendel, kuid omal ajal ei saanud ta tuntuse ega tunnustuse osaliseks.

Mõni oletus võib osutuda teiste kõrval nii julgeks, et seda ei suutvat uskuda, kuidas tehnoloogia areng võimaldab uusi uurimismeetodeid. Need näitavad uusi fakte. Kuid ka vana ja võibolla ka isegi hüljatud hüpotees võib uues vormis muuta kogu olemasolevat süsteemi. Seda nimetatakse siis juba paradigmaks. Niimoodi muudab see tegelikult kaasaegsemaks teaduslikule maailmavaatele. Näiteks geograafias õpitav laamtektoonika. Alfred Wegener seletas esimesena Aafrika lääne- ja LõunaAmeerika idaranniku kokkusobivust mandrite triivimisega. Oma väiteid põhjendas ta geoloogiliste andmetega. Ta leidis, et tänapäeval olemasolevad mandrid on kunagi lagunenud ühe suure mandri laialitriivinud osad. Kuni 20. sajandi keskpaigani seda hüpoteesi ei usutud, sest ta ei suutnud seletada mandrite liikumise põhjust. Nii ka teised geoloogid ei suutnud seda teha, kes pooldasid antud hüpoteesi. Näiteks USA geoloog Frank Taylor. Atlandi ookeani keskmäestiku ja rifti avastamine toimus läbi ookeani põhja väga täpse kaardistamise. Harry Hess ja okeanograaf Robert Dietz lõid hüpoteesi, et mere põhi laieneb keskmäestikest kahele poole. Inglise geofüüsik Dan McKenzie oletas, et maakoor koosneb laamadest, kuid nende laamade liikumist seletas ameerika geoloog Jason Morgan. Laamtektoonika tõesust kinnitas ookeanide põhja puurimistöödega USA uurimislaev Glomar Challenger.

Keskkonnaprobleeme ja globaliseerumist peetakse tänapäeval üheks suurimateks probleemideks.

Nende lahendamine aga eeldab Maad kui terviksüsteemi käsitletavaid üldistavate teaduslikke seletuste loomist. Näiteks Vladimir Vernadski käsitles esimesena loodusvarasid ühtsena ja täpisteaduslikuna. Näiteks oli tema jaoks elusaine ehk biomass kui mingi füüsikaline suurus. Ta arendas biosfääriõpetust ja lõi biogeokeemia. Gaia hüpoteesi püstitas 1969. aastal James Lovelock. Gaia hüpotees seisneb selles, et elusloodus planeet Maal ei ole ainult kohastunud elukeskkonnaga, vaid ta on seda ka muutnud samal ajal ise evolutsioneerudes.

Juba teaduse arengu algusest peale on teadus spetsialiseerunud. Näiteks ka kirjeldav geograafia suuresti spetsialiseerus erinevateks teadusharudeks. Mõnede geograafia teadusharude teaduslikud uurimismeetodid arenesid väga edukalt ning nad muutusid omaette teadusteks, kuid neid ühendab kirjeldava geograafiaga ainult ajalooline side. Nii oli see eriti loodust uurivate teadusharude korral.

Näiteks geoloogia, mis uurib kivimeid, hüdroloogia, mis uurib vett ja meteoroloogia, mis uurib õhku, muutusid omatte loodusteadusteks. Nad sisaldavad omasid teooriaid ja uurimismeetodeid, kuid samas kasutavad nad ka teiste teaduste meetodeid nagu näiteks füüsika ja keemia meetodeid.

Näiteks tänapäeva meteoroloogia liigitatakse atmosfäärifüüsikaks ja rakendusmeteoroloogiaks.

Atmosfäärifüüsika uurib matemaatika ja füüsika reeglitega planeedi atmosfääri ning rakendusmeteoroloogia harude teadustulemusi kasutatakse inimeste igapäevases elus nagu näiteks sünoptiline meteoroloogia prognoosib ilma.

Teadused, mis uurisid taimestikku, loomastikku ja mullastikku, muutusid omaette bioloogia tea108

dusharudeks. Seda veel enam kui bioloogia töötas välja omad uurimismeetodid. Nende teaduste seotus geograafiaga tähendas ainult Maal paiknemisega seonduvat nagu näiteks taime-, looma- ja mullageograafia.

Geograafia teadusharud, mis uurivad rahvaid ja erinevaid maid, muutusid samuti omaette teadusteks. Majandusteadus oli üks esimesi fundamentaalteadusi ühiskonnateadustes. Pärast seda arenes välja ka majandusgeograafia, mis uurib majanduse ruumilist jaotust ja korraldust planeet Maal. Demograafia uurib rahvastikku teaduslike uurimismeetoditega, kuid rahvastikugeograafia uurib erinevate rahvaste paiknemist Maal. Teadused, mis uurivad inimühiskonda, lõid omakorda selliseid teadusharusid, mis uurivad inimühiskonna ruumilise korralduse erinevaid aspekte.

Geograafia teadusharud, mis on oma olemuselt sotsiaalse iseloomuga, kasutavad täiesti erinevaid uurimis- ja seletusmeetodeid kui näiteks loodusteadused. Näiteks geograafias väljendub see selles, et kuidas inimesed loodust ja ühiskonda näevad ning kuidas käitub üksikindiviid. Sellised kasutatavad uurimismeetodid pärinevad pigem kunstist.

Kuid teaduse arengus on esinenud ka koopereerumine ja lõimumine, mis vastandavad spetsialiseerumisele. Näiteks uurib loodusgeograafia üksikute looduses sisalduvate osade omavahelisi seoseid. Mõned teadlased peavad tegema koostööd, et leida mõnele probleemile lahendus. Näiteks okeanoloogid ja klimatoloogid peavad leidma vastuse koos küsimusele, et kas ja kuidas mõjutavad ookeanid tornaadode tekkimist. Süsteemkäsitlus oli teaduse arengus uus meetod, mis uurib väga keerulisi protsesse ja seoseid. Sellise meetodiga sai edukalt uurida keerulisi ja ajas muutuvaid seoseid. Varem pigem koguti üksikuid fakte ja süstematiseeriti neid. Kuid näiteks süsteemkäsitlus on ökoloogiale ja üldmaateadusele üheks teaduslikuks metoodiliseks aluseks.

2.5 Teadusliku tunnetuse üldised meetodid Teaduses kasutatavate viiside, võtete ja operatsioonide all mõistetakse teadusliku tunnetuse meetodit, milledeks on siis vaatlus, eksperiment, mõõtmine, modelleerimine, mitmesugused võrdlused, klassifikatsioon, arutlused analoogia alusel, hüpoteeside püstitamine, teooriate kasutamine, analüüs ja süntees, induktsioon ja deduktsioon jne. Teoreetilist meetodit on olemas peamiselt kolme liiki.

Teaduslik teooria võidakse luua näiteks aksiomaatilise meetodi alusel kasutades reegleid aksioomide ja järelduste kohta. Antud teooriast on võimalik saada läbi deduktsiooni teoreeme.

Aksioome loogiliselt ei tõestata, sest tegemist on alglausega, mida ei ole võimalik ümber lükata.

Seda tingib ette inimeste kogemused. See tähendab ka seda, et aksioomid ei tohi olla üksteisele vastuolus ega olla vastandlikud. Väga palju kasutatakse aksiomaatilist meetodit just loogikas ja matemaatikas. Selline meetod välistab „vastuolulisuse“. Näiteks kui teadusteooria põhineb aksioomidele, siis ei ole võimalik teooria „mittevastuolulisust“ antud teoorias tõestada. Just niimoodi väidavad matemaatikud. Kuid sellest on võimalik järeldada seda, et vastuoludeta otsuste printsiibil on laiem tähendus kui ainult loogilismatemaatiline.

Kuid kõige rohkem kasutatakse hüpoteetilis-deduktiivset meetodit just eksperimentaalteadustes.

See tähendab seda, et aksioomide asemel püstitatakse hüpoteese. Hüpotees on küll teadmine, kuid seda on eksperimentaalselt ( faktidega ) võimalik ka ümber lükata. Antud meetodit rakendatakse väga palju just füüsikas, elektrotehnikas, raadiotehnikas ja majandusteadustes. Antud meetodiga tegelemiseks peab olema head teadmised matemaatikast.

Ka kirjeldav meetod on teaduses kasutusel, kuid seda kasutatakse ainult siis, kui eespool nimetatud meetodeid ei ole võimalik rakendada. Kirjeldamine võib näiteks olla graafiline, sõnaline, skemaatiline jne. Kuna tavaliselt on keeruline kindlaks teha mõne nähtuse seaduspärast toimet, siis siin jõuab uurija mõte rohkem alg- või eksperimentaalandmete juurde. Kirjeldavat meetodit kasutatakse peamiselt psühholoogias, meditsiinis, bioloogias ja humanitaar- ning sotsiaalteadustes. Täiuslik tulemus saavutatakse siis, kui kirjeldav meetod jõuab hüpoteetilis-deduktiivse meetodi taseme lähedale. ( Laanemäe 2007, 272-285 ) 109

2.6 Teaduslik uurimismeetod

Teadlased püüavad oma erinevatel uurimisaladel avastada näiteks uusi looduse üldisi seaduspärasusi. Loodusseadused, mis seletavad ära paljusid loodusnähtusi, kujutavadki endast kui teaduslike faktide üldistamist. Kuid teadlaste poolt avastatud seaduspärasused ei käsitle alati kõiki teadaolevaid fakte. Seepärast esinevad ka erandid ja seda peaaegu kõikide seaduste korral. Teadlased muudavad seadust ümber siis, kui just neid erandeid tekivad silmnähtavalt palju. Sellepärast, et siis seletab seadus täpselt võimalikult palju olemasolevaid fakte. Inimesed mõistavad loodust kõige paremini just läbi loodusseaduste. Inimesed suudavad juhtida teadlikult Maal eksisteerivaid protsesse, kui selleks on olemas teadmised loodusseadustest. Inimesed peaksid arvestama looduses kehtivaid seadusi ka igapäevaselt, sest ainult siis on võimalik saada oodatuid tulemusi. Looduses esinevad seaduspärasused kehtivad muutmata kujul nii elus- kui ka elutalooduses. Igal loodusteadusel on olemas ainult talle iseloomulikud uurimisobjektid.

Loodusteadlaste uurimisobjektideks on just looduses esinevad nähtused. Näiteks bioloogidel on uurimisobjektiks elusloodus. Bioloogial on aga näiteks väga palju uurimisharusid, mis tegelevad elu organiseerituse eri tasemetega. Bioloogia uurimisobjektideks on näiteks biomolekulid, rakud, organismid, populatsioonid, liigid ja ökosüsteemid. Mida kitsam on teadusharu, seda kitsam on ka tema uurimisobjekt. Eespool nimetatud tasemest hõlmavad need aga loomulikult väga väikese osa. Näiteks teadlased uurivad enamasti ühte liiki, mitte aga kõiki Maal esinevaid liike korraga. Näiteks uuritakse leemurite ökoloogiat. Kuid just ökoloogia teadusharud ongi spetsialiseerinud mingite kindlate liikide uurimiseks. Kuid teadusharu uurimisobjektiks võib olla isegi ka molekulaarsel tasemel ühe organelli mõnede biokeemiliste reaktsioonide või struktuuride uurimine. Uurimusobjekt on aga üheks küljeks teaduse tegemisel. Teiseks küljeks on aga teaduslik uurimismeetod.

Igal teadusharul on ainult talle iseloomulikud uurimismeetodid. Näiteks rakke on võimalik uurida ainult mikroskoopia meetoditega. Kuid sinna hulka kuuluvad ka sellised meetodid, mis on veelgi kitsamalt piiritletud. Näiteks preparaadi vaatlemise meetodid või selle tegemise meetodid.

Kõige üldisemaks lähenemiseks aga peetakse teaduslikku uurimismeetodit. Seda kasutavad paljude alade teadlased, eriti aga just loodusteadlased. Just teaduslikku uurimismeetodit kasutades saadakse enamasti tõeseid uusi teaduslikke fakte. Teaduslikud faktid on teadmised, mis on leidnud teaduslikku uurimismeetodit kasutades korduvalt kinnitust. Teaduslike faktide ja seaduste üldistus mingisuguse kindla teadusharu juures tähendab juba teadusliku teooria olemasolu. Näiteks evolutsiooniteooria alusväiteid etendavad loodusseadused. Teaduses võib eristada väga palju teooriaid.

Näiteks füüsikas esinevad relatiivsusteooria, kvantteooria ja stringiteooria.

Teaduslikkus uurimismeetodis esineb viis etappi, mis on samas ka üksteisega väga seotud.

Kõigepealt tuleb aga esitada teaduslik probleem, sest kui probleemi ei ole, siis ei ole ka midagi uurida. Selline probleem, millele teadus ei oska veel seletust anda. Teadustöö põhinebki tegelikult sellele esitatud probleemile lahenduse leidmist. Teadusliku meetodi abil on võimalik lahendada inimeste ka igapäevaseid probleeme. Mingi teadusharu teadlaste probleemid on suuresti seotud just vastava ala teaduslike faktidega. Ka füüsikas kasutatakse teaduslikku meetodit. Näiteks võib püstitada teadusliku küsimuse, et kas rasked kehad kukuvad kiiremini kui kerged kehad? Uurimisobjekt püstitatakse probleemi uurimisel. Antud juhul on uurimisobjektiks mingi suvaline vabalt kukkuv füüsiline keha. Peale uurimisobjektile määratletakse sageli ka muutuja. Muutujaks on tegur, mille mõju uuritakse. Antud juhul on siin muutujaks keha liikumiskiirus. Kui probleem on esitatud, siis sellele järgneb tausta info kogumine. See tähendab uurimisobjektist head informatsiooni saamist ja ka teiste selle sarnastest uuringutest. Teaduslikku informatsiooni võib saada näiteks raamatukogudest või õppeasutustest. Hüpotees vormitaksegi teaduslikku informatsiooni läbitöötamisel. Teaduslik hüpotees kujutab endast oletust, mis võib osutuda tõeseks vastuseks esitatud probleemile. Iga110

sugune hüpotees peab arvestama olemasolevaid fakte. Kuid hüpoteesid inimeste igapäevastele probleemidele ei ole veel teaduslikud. Antud näites võime püstitada järgmise hüpoteesi: kõik kehad kukuvad vabalt ühtemoodi. Pärast hüpoteesi esitamist järgnebki selle kontrollimine.

Hea taustainformatsiooni omamine uurimisobjektist ja ka sarnaste uuringute kohta toovad ainult kasuks hüpoteesi kontrollimisel. Hüpoteesi kontrollitakse katsete ja vaatlustega, mis on enne sooritamist korralikult ette planeeritud. Näiteks tehakse kindlaks katsetingimused ja uurimisobjektide arv. Näiteks kui uurimisobjekte on väga vähe, siis etendab suurt rolli ka juhus. Kui aga neid uurimisobjekte on liiga palju, siis on katset ka raskem teha. Mõne teadusliku eksperimendi korral kasutatakse nii eksperimentaal- kui ka kontrollgruppi, mis peavad olema täiesti ühesugustes uurimistingimustes. Erinevus võib sisse tulla ainult muutujas. Teadusliku uurimustöö ettevalmistamisel tehakse kindlaks teadustöö kestvus, vaatluste ja katsete esinemis arv. Vajadusel kasutatakse või luuakse andmetabeleid- või graafikuid, kuhu siis markeeritakse esinenud vaatlusandmed. Antud näites valime näiteks 10 füüsilist keha, mida me siis laseme vabalt kukkuda kuskilt kõrguselt.

Laseme nendel kehadel ükshaaval vabalt kukkuda esmalt õhus ja siis pärast vaakumkambris. Uurimistingimused on peaaegu samad, kuid erinevus seisneb ainult selles, et ühel juhul määrab kehade liikumise kiiruse muutus õhk, kuid teisel juhul ei ole mingeid kõrvalmõjusid. Sellise katse korral on väga selgesti näha seda, et kehad kukuvad vabalt ühesuguse kiirusega õhuta olukorras, kuid vastupidisel korral osutub see, et raskemad kehad kukuvad kiiremini kui kerged kehad. Sest õhk takistab kergematel kehadel kukkuda.

Seaduspärasus näitab meile seda, et kas ühe mingisuguse põhjuse muutumine kutsub esile mingisuguse tagajärje suurenemise või vähenemise. Võtame näiteks füüsikas teada ja tuntud gravitatsioonilise vastastikmõju. Gravitatsiooni korral on selge, et mida suurem on kehal mass, seda suurem on ka tema külgetõmbejõud ehk gravitatsioon. Mass on siin põhjuseks ja gravitatsiooni suurenemine on tagajärjeks. Kuid seadus näitab ühe suuruse muutumist teise suuruse muutudes.

Näiteks gravitatsioonilist tõmbejõudu kirjeldab meile Newtoni ülemaailmne gravitatsiooniseadus.

See tähendab seda, et üks mass mõjutab teist massi jõuga, mis on võrdelised nende masside korrutisega ja pöördvõrdelised nende vahekauguse ruuduga. Näiteks kui masside vahekaugus väheneb ( see oleks siis põhjus järgnevale ), siis garvitatsioonijõud nende vahel suureneks, mis oleks siis eelneva tagajärjeks. Kuid ainult gravitatsiooniseadusest saame järeldada, et jõud ka tõepoolest suureneb.

Tulemusi analüüsitakse ja tehakse sellest järeldused. Selline etapp esineb pärast sooritatuid katseid ja tehtud vaatlusi. Kahe grupi vaatlustulemusi omavahel analüüsitakse ja võrreldakse.

Hiljem luuakse graafikuid ning tulemused, mida saadakse, lisatakse teadaoleva teadusliku informatsiooni hulka. Kui analüüsimisel saadavad tulemused annavad tunnistust hüpoteesi tõesuse kohta, siis hüpotees loetakse õigeks. Et aga ikkagi uskuda hüpoteesi teaduslikku väärtust, tuleb katseid korrata. Kui ka sellisel juhul osutub hüpotees kinnitatuks, siis on hüpotees muutunud tõsikindlaks teaduslikuks faktiks. Kui esimesed või korduskatsed on aga osutunud ebaõnnestunuteks, siis tuleb hakata otsima vigu katse korralduses või hüpoteesi esitamises. Pärast seda peab kõik teadusliku meetodi etapid uuesti läbima. On olemas ka selliseid juhuseid, mil tuleb teadlastel kasutada teaduslikku meetodit lausa mitu korda enne kui mingi probleem saab lahenduse.

Seega on võimalik teaduslikus uurimismeetodis eristada järgmisi etappe: probleemi püstitamine, taustinfo kogumine, hüpoteesi sõnastamine, hüpoteesi kontrollimine ning tulemuste analüüs ja järelduste tegemine.

111

Joonis 1 Teadusliku uurimuse etapid.

2.7 Teaduse olemusest, piiridest ja rakendatavusest

Teaduse olemusest, selle piiridest ja rakendatavusest ei ole olemas ühte terviklikku nägemust.

Nende küsimustega tegelevad olemasolevad metodoloogiad. Maailma uurivad väga erinevad teadused ja need teadused ka seletavad maailma erinevalt ning seetõttu on arusaadav, et need nägemused ei sobitu üksteisega. Tulemused, mida saadakse, on raske ühtse teaduse mõiste alla kokku viia. Teaduse reaalses olemasolus ei kahtle mitte keegi. Teaduse all mõistetakse selliseid inimeste tegevusi, mis on valdavalt teadusliku laadiga ja millel on olemas ka mingisugune teaduslik tulemus.

Paraku ei eksisteeri selliseid objektiivseid ja universaalseid kriteeriume, mille puhul eristavad need teadust teistest inimeste tegevusvaldkondadest ning mille alusel võiks kujuneda täielik üksmeel.

Teadus võib olla üldtunnustatud, kuid samas võivad esineda ka eriarvamused. Järelikult teadus on kokkuleppeline küsimus. Kui teadus ongi lihtsalt kokkuleppeline „kategooria“, siis sellisel juhul ei ole mõtet nimepanemise üle pead murda. Kuid seda, mis ei ole teaduslik, ei tohiks nimetada ka teaduseks. Sellisel juhul on tegemist ideoloogilise aspektiga. Kuid just sellist erinevust püüavadki teadusfilosoofid meile selgemaks teha.

Maailmas ei eksisteeri ühtainust teadust. Näiteks ei ole võimalik esitada füüsika, bioloogia ja sotsioloogia teooriatele ning hüpoteesidele ühesuguseid teaduslikke reegleid. Seda sellepärast, et nende teaduste eesmärgid, meetodid, ajalugu ja ka tulemused on ju kõik väga erinevad. Näiteks bioloogias ei ole olemas füüsika seadustega võrreldavat universaalset seadust. Teaduses kasutatavad seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalugu korduvalt tõestanud.

Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoofid otsivadki.

Igasugune teadus põhineb ainult talle omase kindla teadusliku meetodi alusel. Teadlased nimetavad reegleid, mille järgi tuleks toimida, et saada uusi kindlaid teadmisi. Näiteks nii arvasid R. Carnap, C. G. Hempel, K. R. Popper ja I. Lakatos. Teadusajalugu kirjeldas aja jooksul kogunenud teadmiste arvu ning seda oli vaja „ratsionaliseerida“, kuid see oli nö vana ratsionalismi seisukoht.

Uus seisukoht juhindub uue paradigma järgi just olemasolavast teadusest ja sellega tegelevatest inimestest. Loogiline empirism oli vana ratsionalismi aluseks. Sellel oli vaatuslik baas, tajukogemused, internalism ja sõltumatus. Tajukogemuse sõltumatusega ei olnud mitmed inimesed rahul.

Ilmselt sellepärast, et teooriast sõltub vaatlus. Uus paradigma tuleneb siis reaalsest teadusest ning ka selle ajaloost. Teadus on siis ratsionaalne, kui vaatlusandmeid töödeldakse loogika ja matemaatika reeglitega, mida tähendabki vormiliselt loogiline empirism. Kuid teadus võib põhineda ka „sarnasussuhetele“, mida õpitakse musternäidistest. Internalismi asemele püütakse panna eksternalismi. „Uue paradigma põhjused ei tulene... teaduslike teadmiste loogilisest struktuurist... Uut liiki nähtused tooksid lihtsalt päevavalgele korrapärasuse looduse mingis aspektis, kus seda varem ei märgatud.“ Niimoodi rõhutas T. S. Kuhn oma uut paradigmat teadusrevolutsioonide näidetel. „Ootamatu uudsus, kus avastus võib ilmsiks tulla üksnes sedavõrd, kuivõrd uurija ootused looduse ja oma instrumentide suhtes osutuvad vääraks.“ Niimoodi kritiseeris Kuhn uurimise protseduuride piiratust, mis teadaolevalt tuginevad ja kindlatele reeglitele. Siin tuleb välja nn ühismõõdutuse probleem, 112

mida nn vana ratsionalism ei taha mõista. Kui ei ole näha uurimusallikate baasis muutusi, siis ei tee loogikaga suurt midagi. Andmed, mis meil looduse kohta olemas on, täiendavad ja muutuvad ise.

Just teadusrevolutsiooniga seletatakse teaduses maailma muutumist. Loodus avaldab ennast teadlastele aja jooksul üha enam uutmoodi. Inimesed näevad loodust just nii nagu seda kirjeldab neile paradigma, mitte aga selliselt nagu loodus reaalselt olemas on. Kuid paradigmad ei suuda hõlmata ratsionaalselt loodust kogu oma ulatuses. Paradigmad annavad maailmast ainult teatud teadmisi ja seetõttu on maailmas olemas üsna erinevaid paradigmasid.

Kuhn: „Teaduslik teadmine on nagu keelgi tõeliselt rühma ühisomand, või see ei ole mittemiski.

Et seda mõista, peame tundma neid erilisi jooni, mis iseloomustavad rühmi, kes teadust loovad ja kasutavad.“ Teooriate üle tuleb otsustada vastavalt nendega tegelevate indiviidide või gruppide väärtushinnangutele. Kuid Kuhni paradigmasid ongi kritiseeritud just selliste mõtteviiside pärast.

Alan Chalmers aga väidab: „Kuhni teaduskäsitluses tuleb teadusprotsessis käibivaid väärtusi ja teooriate omaksvõttu või tagasilükkamist määrata vastava teadlaskonna psühholoogilise ja sotsioloogilise analüüsi abil. Kui see ühendada eeldusega, et kaasaegne teadus on kokku võtnud ratsionalismi tema parimal kujul, saame konservatiivse seisukoha. Kuhni positsioon ei anna meile mingit võimalust kindla teadlaskonna otsustuste ja toimimisviisi kritiseerimiseks.“ Chalmersi arvates oleks vajalik teadust analüüsida. Analüüsimisel on vaja arvestada teaduses püstitatud eesmärkidega. Samas tuleb keskenduda teaduse iseloomulikele joontele, hoolimata sellest, mida teadlased võiksid mõelda.

Induktivism käsitleb teadust teadmistega, mis tulenevad kogemuslikest faktidest. Niimoodi saadakse aru teadusest, mille tõesus põhineb inimeste kogemuslikel faktidel, mis omakorda on võimalik saada vaatluste või eksperimentide käigus. Teaduses ei arvestata inimese isiklikke arvamusi, eelistusi ega spekulatiivseid kujutusi. Seega baseerub teadus nägemisel, kuulmisel, puudutamisel jne. Järelikult on teadus objektiivne. Teadmised, mis on tõestatud, on usaldusväärsed ja järelikult on need ka teaduslikud teadmised. Kuid selline teaduskäsitlus on ikkagi ebaõige ja võib isegi viia eksimusteni. Näiteks mõnedel juhtudel võib viia tõeste eeldustega järeldamine ebaõige lõpptulemuseni. Loogiline järeldamine, mis tugineb vaatlustel, eeldab väga suurel hulgal vaatlusi.

Kuid vaatluste sooritamine ei ole alati vajalikud. Näiteks inimesed mõistsid aatomipommide surmavast olemusest alles siis, kui Teise maailmasõja lõpus heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellisel juhul ei ole mõistlik sooritada palju eksperimente. Kuid on võimalik ka tõenäosuslikult sooritada loogilisi järeldusi. Kuid vaatuslik tõendus koosneb teatud hulgast vaatlusotsustest, mis siiski ei anna kõike hõlmavat otsust. Just mingisuguse teooria olemasolust sõltuvad vaatlusotsustused. Kuid samas ei saa siiski uurija ka inspiratsiooni, juhuslikkust ja muud päris eirata. Ja järelikult ei saa induktivismi ka täielikult ümber lükata. Tal on võimalik tuua nähtavale uusi arusaamasid teaduse loomuse kohta. Sellepärast esineb ka selle meetodi kriitika.

Kui aga vaatlused juhinduvad teooriatest, siis tegemist on juba falsifikatsionismiga. Kuid ka sellisel juhul tuleb teha kontrollimisi nagu iga teise arvamuse korral. See tähendab seda, et teooria õigsust tuleb alati ka kontrollida. See teeb antud teadusfilosoofia üsna omapäraseks. Teooriad, mille õigsust kontrollimised ei tuvasta, tuleb need tunnistada kehtetuteks. Teadus ongi arenenud just läbi vigade ja proovide meetodil. Kontrollile vastupidavamad teooriad jäävad püsima. Popper aga nõudis kriitilist suhtumist teooriatesse ja teadmiste allikatesse: „...teadmistel on igasuguseid allikaid, kuid absoluutset autoriteeti ei ole mitte ühelgi“. See tähendab ka seda, et isegi autoriteetsetesse teaduse seisukohtadesse on vaja suhtuda kasvõi mõnesugusegi skeptismiga. Seda just eeldabki kriitiline ratsionalism. Popper väidab: „Kõik inimeste teadmised on siiski inimlikud – läbi segi meie eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe järele kombata, ehkki me temani ei küüni“. Popper eeldas uute tõeste teadmiste saamist, mis samas ka kontrolliksid olemasolevaid traditsioonilisi teadmisi. Teadust ei tohiks siiski hüljata. Tuleb küsimuste esitamise suhtes olla üsna julge. Tuleb julgelt esitada ka spekulatsioone, mis vahel võivad olla isegi liiga ennatlikud. Spekulatsioonid peavad olema teaduslikult kontrollitavad ja võimaliku kontrolli allumatuse tõttu need ka kõrvale jäetakse. Just need võõrad teooriad, mis on selgelt sõnastatud, on teaduslikult kontrollitavad. Falsifikatsioon etendab teaduse pikas arengus tähtsat osa. See tähendab seda, et kõik esitatavad hüpoteesid käsitletakse alguses väga kriitiliselt ja neid kontrollitakse, sest need ju püstitatakse mingisuguse probleemi tõestuseks. Kui aga hüpoteesi, 113

mis on paljudes testides kinnitust leidnud, falsifitseeritakse, siis on tekkinud uus ja tõsisem probleem. See aga nõuab uusi hüpoteese, mida tuleb hakata esitama. Niimoodi võib selline protsess kesta lõputult. Falsifitseeritavuse aste on pigem suhteline kui absoluutne ja eeldab selle teisenemisi.

Kuid teisenemise korral on eeldus ka erandite lisamisele. Vahel võivad ka falsifikatsioonid ise olla väärad. Näiteks sellised vaatlusotsused, mis sõltuvad mingisugusest teooriast, võivad olla väärad. Ja nii ongi võimalik järeldada seda, et teooriate „otse falsifitseerimist“ ei ole paraku võimalik. Kuid on täiesti arusaadav, et kõik sõltub ikkagi testimisest. Teadusesse jäetakse käsitlema selliseid tõeseid teadmisi, mis on kõik testid edukalt sooritanud. Need on nn baasotsustused, mis on edukad ja suudavad meid rahuldada. Kuid need võivad osutuda hiljem siiski väärateks ja see nõrgendab falsifikatsiooni. Chalmers kritiseerib Popperit: „Teooriaid ei saa lõplikult vääraks tunnistada, sest falsifikatsiooni aluseks olevad vaatlusotsustused võivad ise teaduse hilisema arengu valduses vääraks osutuda.“ See tähendab aga seda, et lõplikke falsifikatsioone ei saa esineda. Seda juba sellepärast, et ei ole olemas täielikult kindlal kujul olevat vaatuslikku alust, millele nad toetuvad. Kui aga teadlased oleksid järginud falsifitseerimise meetodit, siis ei oleks kunagi loodud selliseid teooriaid, mis on tänapäeval teaduse alusteks. Falsifikatsiooni rakendamisel on ka olemas omad piirid, kuid sellisel käsitlusviisil on võrreldes induktivismiga ka eelised.

Teadusajaloo taastamiseks on Imre Lakatos kasutanud Popperi kriitilist ratsionalismi. Imre Lakatos oli see inimene, kes käsitles teaduse arengut kui teaduslike meetodite vaheldumist. Ta pooldas just internalismi. Teda huvitas teaduse ajalugu. Ajaloolisel uurimisel ilmneb see, et teaduse evolutsioon sisaldab osasid ja sellel on kindel struktuur. Ei falsifikatsionalistlik ega ka induktivistlik teooria seda aga ei märganud. Lakatos püüabki uurida teaduses olevaid erinevaid teooriaid kui korrastatuid struktuure. Lakatos püüdis oma teooriaga õigustada Popperit. Selleks esitas ta oma nn „uurimisprogrammi“, mis koosneb „kõvast tuumast“ ( negatiivne heuristika ) ja „kaitsevööndist“ ( positiivne heuristika ). Esimene peab jääma muutmata kujule, kuid teine annab vaid selliseid juhtnööre, mis on valdavalt umbkaudsed. Näiteks planeetide ( sealhulgas ka Maa ja Kuu ) tiirlemine ümber Päikese ja Maa pöörlemine ümber oma kujuteldava telje ongi Mikolai Koperniku astronoomia põhiliseks ideeks – ehk selle „kõvaks tuumaks“. Sellised püstitatud teoreetilised hüpoteesid on teadusliku uurimuse aluseks. Nii öelda „kaitsevööndisse“ ehk struktuuri teise osasse kuulub programmi ja vaatlusandmete vahel esinev mitte vastav informatsioon. Kuid sellise heuristika esinemine on samuti oluline, sest see näitab, kuidas lisada hüpoteese toetavaid ideid, kuidas arendada vastavaid matemaatilisi ja eksperimentaalseid meetodeid, kuidas muuta teaduslikku uurimist ümber lükkavaid versioone jne. Sellisel juhul peab olema programm väga hästi seoses ja see võib viia aja jooksul uute nähtuste avastamiseni. Sellise uurimisprogrammi metoodiga tegeleb antud üksiku programmiga, kuid samas see ka võrdleb sellega võistlevaid uurimisprogramme. Kaitsevööndi laiendamist, teisenemist ja uute hüpoteeside lisamist eeldabki üksik uurimisprogramm.

Kõiki lisatavaid hüpoteese muidugi testitakse. Võistlevaid uurimisprogramme käsitletakse vastavalt nende arengu järgi ja ka selle järgi, missugune uurimisprogramm kõige paremini ajale vastu peab.

Valikuid teha ei ole kerge. Lakatos püüdis seletada teaduse arengut läbi teaduse enda loogika. Ühiskonna reaalseid vajadusi ta seejuures ei hõlmanud. Tema arusaam kuulub ratsionalismi.

Probleem seisneb selles, et millised on need universaalsed tingimused, mille järgides on teooria teaduslik. Kuhni arvates oli suuresti määravaks just teadlaste üldine arvamus. Kui ei eksisteeri neid universaalseid tingimusi, siis tulekski Lakatosi arvates Kuhni veendumust aktsepteerida. Teadus peab aga propageerima tõeseid teadmisi, mitte aga veendumusi või uskumusi. Ja teadus arenebki välja just uurimisprogrammide vahelises võistluses. Lakatos andis kindlad kriteeriumid vaimse arengu hääbumise ja sellega seotud kahtlasi uurimisprogramme kõrvaldada. Selleks käsitles ta programme kui oletusi, mis peavad olema testitavad. Just oletuse adekvaatsust tuleb eksperimentaalselt kontrollida võrreldes seda samas teadusajalooga, eriti just füüsika ajalooga. Metoodika on siis õigustatud, kui suudetakse ära seletada head teadust ja selle ajalugu. Sellisel juhul on Lakatosi ratsionalismist tingitud kriteerium ainult oletuslikul kujul, mida peab kontrollima vastavalt teadusajaloole. Arengu läbi teinud programmide kasutamist ja hääbuvate programmide eiramist tema teooriast küll ei saa järeldada. Alati on teaduses ju võimalik mõne manduva programmi uue tulemine. Tema metoodika sarnaneb pigem teadusajaloolase juhendiga, kui teadlase omaga. Ta pidas kõige tõsiseltvõetavama teadusena just füüsikat, sest see on „kõrgem“ kõikidest teistest 114

teaduse vormidest, millel ei ole füüsika teaduse meetodit. Kuid ka sõltumatuse probleem on füüsika seaduste ehtsusega seotud. Lakatos püüdis oma teaduslikku meetodit vormida sõltumatuks teaduskäsitluseks. Ta oligi sõltumatu ehk objektivist. Teooria on tema arvates ainult siis objektiivne, kui teooria teaduslik väärtus ei sõltu teda loovast või mõistvast isikust.

Kuid ka Lakatosi on teravalt kritiseeritud. Näiteks Chalmersi arvates ei suuda selline metodoloogia teaduse muutusi seletada. Näiteks see ei suuda ära seletada ajaloos esineda võivaid kokkulangevusi. Teadlaste valikuid ei tohiks mõjutada Lakatosi metodoloogia. Mitte ühegi katsega ei saa kirjeldada teooriavahetusi. Teatud mõttes jätkas Lakatosi uurimisprogramm Popperi ratsionalismi ja ta arendas seda teadusfilosoofia ajaloo baasil. Lakatos soovis sellist metodoloogiat muuta üldiseks kasutuseks teaduses, kuid see ei õnnestunud.

Anarhistliku tunnetusteooria sõnastas 1975. aastal Austria teadusfilosoof Paul Feyerabend. Tema arvates ei ole olnud ükski teadusmetodoloogia edukas, sest teadlastele antavad reeglid ei ole olnud sobivad. Reegel muutub ebareaalseks siis, kui see suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukordadesse. Ja reeglid muutuvad kahjulikuks siis, kui neid surutakse vastu tahtmist peale. See tähendab seda, et metodoloogia reeglid ei tohi muutuda teadlastele ahistavaks, kuid kõik muu on lubatud. See nende jaoks ei kehti, kes ei ole valmis teooriate tõesust kontrollima. Mõtlev inimene ei saa leppida ainult usul baseeruval teadmisel. Temale on lubatud teaduses esinevaid teooriaid ümber lükata.

Feyerabend süüdistas universalismi lähtuvalt „ühismõõdutuse“ probleemist. Teooriate alusprintsiibid võivad vahel olla nii erinevad, et neid saa vahel üksteisega üldse võrrelda. Järelikult on need teooriad „ühismõõduta“. Näiteks klassikalises mehaanikas on kehadel kindel mass ja pikkus, kuid relatiivsusteoorias on need füüsikalised väärtused aga suhtelised, mis sõltuvad juba taustsüsteemi valikust. Need teooriad on samuti „ühismõõduta“, kuid neid on võimalik üksteisega võrrelda.

Näiteks kas nad on lineaarsed või mittelineaarsed, sidusad või mitte jne. Ei ole päris õige arvata nii, et järele jäävad ainult meie subjektiivsed ootused. Näiteks subjektiivset eelistust on samuti võimalik kritiseerida – näiteks ära näidata selle sisemisi vastuolusi. See tähendab ka seda, et kõik peab olema kriitikale avatud, isegi subjektiivsed otsustused. Teadus ei tähenda olla muudest teadusvaldkondadest üle olemist. Nii käsitleb Feyerabend teaduse ja teiste teadmisvormide suhteid. Näiteks ei ole võimalik tõestada seda, et teadus on kuidagi nõidade ja võlurite tarkusest parem. Kui hakata võrdlema omavahel teadust ja teisi teadmisvorme, siis on vajalik kõigepealt tuvastada kummagi olemus, eesmärgid ja meetodid. Vahel ei sobitu need klassikaliste reeglitega, kuid mitte alati. Kuid ikkagi tekitab see kahtlusi tema kriitikute seas. Näiteks astroloogia või voodoo uurimine ei too ilmselt mingisugust praktilist kasu tänapäeva materiaalsele maailmale. Kuid Feyerabendi käsitluse muudab tulemuste rikkaks just indiviidi vabaduse rõhutamine. See tähendab seda, et on olemas suur vabadus takistamatult valida teaduse ja teiste tunnetusvormide vahel. Iga inimene valib ise just endale kõige sobilikuma teadmisvormi. Feyerabendi arvates tuleks näiteks koolis õppida teaduse kõrval ka teisi inimese teadmisvorme nagu näiteks arhailisi müüte. Nii on inimesel selgem nägemus otsustada endale kõige kasulikum teadmine. Vabaduse mõiste on paraku keerulisem, kui pealtnäha paistab. See ei sõltu ainult valikuvabadusest. Näiteks inimese vabadus võib sõltuda ka sellest, et missugune positsioon tal ühiskonnas on ja muidugi on olemas peale selle ka veel muid väliseid tegureid. Kuid ka teadlane ei ole samuti „ideaalselt“ vaba, sest teda piiravad näiteks instrumentide omadused või isegi nende puudused, kolleegidega koostöö jne. Tuleb võtta arvesse ühiskonna reaalne vaimsus, sest see piirab üsna palju indiviidi vabadust.

Alan Chalmersi mitteesinduslik realismi teooria on Rein Vihalemma arvates füüsikateooriate arengu sõltumatu käsitlus. Chalmers toob võrdlusi Newtoni ja Einsteini teooriate vahel lähtudes nende rakendatavusest ja tõdeb, et neid mõlemaid on võimalik „väga mitmesugustel tingimustel ligikaudu rakendada“. Näiteks ei ole võimalik Newtoni mehaanikat välistada hoolimata sellest, et see relativistliku mehaanikaga ei sobitu. Chalmers märgib: „Näiteks saab Einsteini teooria raames näidata, et kui süsteemi kiirus mingi hulga taustsüsteemide suhtes on väike, siis on süsteemi massi väärtus ikkagi ligikaudu sama, ükskõik missuguse teise taustsüsteemi suhtes sellest hulgast teda hinnatakse. Järelikult ei eksi me antud taustsüsteemide hulga raames palju, kui käsitleme massi pigem omaduse kui suhtena.“ Mitteesinduslik realism on füüsikateooriate üldrakendatavusel tuginev meetod. Füüsikaline maailm eksisteerib inimestele just nii nagu nad loodusest aru saavad.

Selline on realistlik arusaam. Selline realism on tavatu niikaua, kui see ei hõlma tõe 115

vastavusteooriat. Kuid isegi füüsikateooriad ei anna meile reaalset pilti maailmast. Mitteesinduslik realism väidab, et füüsika arengul ei tule mitte kunagi lõppu. Kui kirjeldada maailma ehitust, siis on alati võimalik minna aina sügavamale. Chalmers: „Füüsika hõlmab matemaatilises keeles väljendatud universaalseid üldistusi, et teooriate süsteemid moodustavad midagi sarnast Lakatosi uurimisprogrammidega, et nende areng on toimunud kooskõlas objektivistliku muutuste käsitlusega. Kuid ikkagi ei saa olla kindel, et ka füüsikat ei oota tulevikus mingid drastilised muutused. Teadusfilosoofia või teaduse metodoloogia ei aita teadlasi kuidagi.“ Kuid ideoloogia, mis ei ole kooskõlas teadusega ja õigustab pseudoteadusi, tuleb muidugi selle abil võidelda.

Tänapäeval heidab teadusfilosoofia kõrvale maailma objektiivsuse käsitluse. Järelikult käsitleb teadusfilosoofia üha enam maailma just postmodernistlikkus laadis. Postmodernistid pooldavad just maailma loomist läbi meie enda loodud käsitluste. Postmodernistide arusaamad teadmistest põhinevad kahel eeldusel. Üheks eelduseks on see, et reaalsusest tehtavad tõlgendused ei ole objektiivselt tõesed, kuid need on siiski kasulikud. Teiseks eelduseks on muidugi see, et reaalsusest väljapoole minna ei ole paraku võimalik. Nendest kahest eeldusest järeldubki see, et neid teooriaid ei ole võimalik „mõõta välise maailmaga“. Postmodernistid on jätnud kõrvale arusaamad objektiivsest maailmast, kuid on jäetud kõrvale ka teadmiste kehtivuse üle otsustavad alused. Just teaduse eksisteerimise lakkamist kuulutabki postmodernism. J. F. Lyotard´i arvates on alates Teisest maailmasõjast teaduses esinenud suured progressid oma usaldusväärsuse kaotanud, sest tänapäeval lähenetakse looduse uurimisel teisiti kui seda oli varem. Kuhn väitis juba palju varem teaduse kui muutuvat ajaloolist nähtust ja paradigmade vahetust. Tegemist on nagu mingisuguse ususüsteemiga, mida valdavad mingil kindlal ajaloo perioodil teatud inimesed. Ka tulevikus esinevad teaduses anomaaliad, millele olemasolevad teooriad ei suuda seletust anda. Viimaks vana süsteem asendatakse uuega. Selline ongi teadusrevolutsiooni olemus – vahetub seletuste süsteem. Maailmade pluraalsuse esinemine näitabki kaasaegse maailmavaate hukku. ( Laanemäe 2007, 272-285 ).

2.8 Teaduse ehitus Meetodi järgi eristatakse teadussüsteemis kahte kontsentrit. Nendeks on sisemine ja välimine kontsenter. Sisemise kontsentri moodustab selle teoreetilise tuuma. Kuid selle rakendused kuuluvad välimisse kontsentrisse. Rakenduste eesmärgid võivad olla mõne praktilise saavutamine või teostada mõni uurimus. Teadused moodustavad teoreetilise tuuma, mis on ka kogu teadusliku uurimustöö aluseks. Teaduste alusel püstitatakse probleeme, lahendatakse sisulisi ja metodoloogilisi üksikküsimusi, hinnatakse tulemusi ja tõlgendatakse neid. Teadmissüsteemis olevaid kõiki teisi osasid seovad nad ühtseks tervikuks. Kõik teaduslikud teadmised omavad sellist kahekontsentrilist struktuuri. Seda peetakse universaalseks. Kõikidel teaduse hierarhia tasanditel on see korduv nähtus.

Teaduse hierarhia kõige kõrgemal tasandil on just filosoofia sisekontsentriks ehk tuumteaduseks.

Kõrgeimal tasandil ilmneb kogu teadussüsteemi ühtne tervik. Kuid kõik teised tuntud teadused kuuluvad väliskontsentrisse. Näiteks füüsika, bioloogia, majandusteadus, ajalugu, matemaatika, õigusteadus jne.

Kuid näiteks mõni teaduslik artikkel või monograafia on kui teaduslik üksikkäsitlus. Need teadusvormid kuuluvad kõige madalamale tasandile. Ka seda tasandit liigitatakse kahte ossa: üks osa sisaldab teoreetilisi põhiseisukohti ( sisekontsenter ) ja teine osa käsitleb igasuguseid faktilisi andmeid, arvutusi, järeldusi jne. Üksikkäsitlus võib näiteks olla kirjutis transpordi heitgaaside mõjust kohalikule või globaalsele kliimale. Teoreetilised teadmised heitgaasidest ja planeedi kliimast moodustavad teoreetilise aluse. Need peavad olema kooskõlas nüüdisaegse teaduse teadmiste tasemega. Väliskontsentri moodustavad kirjutises kasutatud faktid, vaatluste teel saadud informatsioon, arvutused, igasugused töötlusvõtted ja järeldused. Teoreetilisi lähteseisukohti need täiendavad. Need juhivad praktilistele või teoreetilistele lõppjäreldustele.

Väliskontsentrisse kuuluvad artikli järeldused alles siis, kui need on täiesti praktilised. Praktikas 116

võimaldavad nad anda üsna kasulikke tulemusi. Uurimuste tulemuste kasulikkus ja isegi õigsus õigustavad sooritatud uurimusi. Kui aga uuringute või artikli järeldused on teoreetilised, siis nende kuuluvus on sisekontsentris. Uued teoreetilised järeldused edendavad teoreetilist teadust, mis võib hiljem kasuks tulla teaduse praktilisele poolele.

Teaduse hierarhia kõige kõrgema ja kõige madalama taseme vahel esineb väga väga palju hierarhiatasandeid. Tasandite hulk sõltub erinevate teaduste arengu tasemetest. See oleneb ka sellest, et milliseid eesmärke püstitatakse ja kui suure põhjalikkusega käsitletakse teadusi. Joonisel on esitatud ainult viis hierarhiatasandit, kuid mõnel teisel juhul võib neid olla isegi palju rohkem või vähem.

Igasugune probleemi üksikkäsitlus kuulub teatavasti kõige madalamale tasandile. Enamasti see täiendab teaduslikku teooriat, hüpoteesi või õpetust. See on selle teooria osa. Kuid näiteks kirjutis ( artikkel ) transpordi heitgaaside mõjust lokaalsele või globaalsele kliimale kuulub teise ( eelviimasesse ) tasandile. See on teooriatasand. Näiteks teooria transpordi suhtest loodusliku keskkonnaga. Kuid selline teooria võib kuuluda transpordiökoloogiasse, mis esineb kolmandal tasandil ehk üksikteaduse tasandil.

Majandusteaduse neljandasse tasandisse kuulub näiteks tööstusökonoomika. Kuid majandusteadus ise kuulub viiendasse tasandisse, milleks on teaduse üldsüsteem.

Sellisel tasandil esinevad suhted, mida liigitatakse kolmeks erivormiks. Näiteks samal tasandil olevate teaduste vahel esinevad koordinatsioonisuhted. Kuid need teadused on enamasti ühe teadmissüsteemi all. Näiteks sellised suhted esinevad kolmandal tasandil efektiivsusteooria, plaanimisteooria, normeerimisteooria vahel. Neid tööstusökonoomika osasid on tegelikult veelgi. Kuid näiteks neljandal tasandil tööstusökonoomika, põllumajandusökonoomika, kaubandusökonoomika jt vahel. Subordinatsioonisuhted esinevad selliste teadmissüsteemide vahel, mis kuuluvad erinevatesse tasanditesse. Kuid madalam tasand on alati kõrgema tasandi osa. Selline alluvussuhe esineb näiteks majandusteaduse ja tööstusökonoomika vahel. Majandusteadus ise asub neljandal tasandil, kuid tööstusökonoomika kolmandal tasandil. Läbivsuhted seovad sisekontsentreid, mis esinevad kõikidel tasanditel. Näiteks alates kõige madalamal tasandil olevast teaduslikust üksikkäsitlusest kuni kõige kõrgemal tasandil oleva filosoofiani. Nendel suhteliikidel on teadmissüsteemides omad erinevad funktsioonid.

Näiteks ühtseks tervikuks seovad samas teadmissüsteemis olevaid teadusi koordinatsioonisuhted. See toimub neljandal tasandil. Näiteks need suhted seovad majandusteaduse teoreetilise tuumaga kõik teised majandusteaduse harud. Seda seost ei ole võimalik ignoreerida, sest näiteks majanduse mingisugune haru peab olema kooskõlas üldise majandusteooriaga. Kuid peale selle seovad koordinatsioonisuhted ka kõiki majanduse haruteadusi. Kuid need suhted ei ole samad, mis seosed majandusteooriaga. Näiteks ei ole kõik majanduse haruteadused üksteisega ühtviisi seotud.

Mitte ükski teadus ei ole võimeline eksisteerima iseseisvalt. Seda rõhutab subordinatsioonisuhete üldisus. Kuid teaduse iseseisvus võib esineda ainult suhteliselt, kui võrrelda mingit teadust teiste teadustega samal tasandil. Läbivsuhted seostavad kõikide teaduste sisekontsentrid otseselt filosoofiaga, mis asetseb ju kõige kõrgemal tasandil. Filosoofiat või/ehk kõige kõrgemat tasandit peetakse ka kogu teaduse teoreetiliseks tuumaks.

Majandusteooria asetseb neljandal tasandil, kuid ta ise on läbi koordinatsioonisuhete kaudu seotud ka kõikide teiste majanduse teadustega. Kuid läbivsuhted on tal just filosoofiaga. Majandusteooria on kui kõikide majanduse haruteaduste teoreetiliseks tuumaks. Niimoodi on seotud läbi läbivsuhete ka igasugune teine madalamal tasandil oleva teaduse tuum kõrgemal tasandil oleva teaduse tuumaga ja selle kaudu ka filosoofiaga. ( Aarma 1999, 9-12 )

2.9 Kokkuvõte teaduse olemusest Teadus on siis inimese tegevuse valdkond, mille eesmärgiks on uute, tunnetuslikult ja praktiliselt oluliste teadmiste saamine. Teadmisi enamasti teaduses süstematiseeritakse ja neid ka rakendatakse mingisugusel alal. Teadus püüab seletamatutele asjadele leida teaduslikku vastust. Teadusliku 117

seletamise viisid ja nõuded ei ole aga kogu aeg ühesugused ega ka kõike hõlmavad, sest need muutuvad koos teaduse enda arenguga. Teadlaskonna vaated muutuvad aja jooksul. Teadus on ainult üks osa inimsoo teadmiste hulgast. Näiteks religioon põhineb ainult usul, mida enamasti ei pea põhjendama. Religioon etendab pigem kui maailmavaadet. Kunst annab maailmast teadmisi läbi tunnetuse, mille aluseks on suuresti esteetilised väärtused.

Kui inimene usub maaväliste tsivilisatsioonide olemasolusse, siis see ei ole teaduslik. See kuulub pigem religiooni alla. Seda usku ei pea põhjendama. Näiteks kui mõni teadlane seda ei usu, siis on talle sellele võimatu vastu vaielda. Kunst aga põhineb esteetilistel väärtustel. Näiteks kui inimene loeb fantaasiakirjandust või loob ulmefilme, siis selle tegevuse motiiv ei põhine teaduslikul põhjendusel või ei põhine see usul ( ehk religioonil ). Kuid arvamusi peab suutma põhjendama.

Näiteks inimene arvab seda, et maavälised tsivilisatsioonid on olemas. Kui inimese poolt pakutud põhjendused vastavad ka teaduslikke reeglitega ( mitte ei ole sellega vastuolus ), siis teadmiseid peetakse tõesteks ja usalduväärseteks. Saadud teadmistele on samuti võimalik luua uusi põhjendusi.

Teaduslikud põhjendused peavad põhinema faktidel ja ka nendel väidetel, mis on juba varem kinnitust leidnud. Kui on tegemist lihtsalt mõne väitega, siis on tegemist teadusliku hüpoteesiga.

Näiteks inimene väidab, et maavälised tsivilisatsioonid on olemas. Taoliseid väiteid peab kinnitama või ümber lükkama. Teaduslik teooria tähendab mingit loodusnähtust või protsessi seletavat printsiipide kogumit. Kuid seda seletust peab toetama empiiriline tõestusmaterjal. Need seletused on enamasti eksperimentaalselt kontrollitud. Teaduslikke teooriaid ei „tõestata“. Teooria kehtib seni kaua, mil mingi uus tõestatud teooria seda ümber ei lükka või kui ei leita mingi parem seletav teooria. Teadus on faktide kogum ja teadlased koguvad fakte ja vaatlusandmeid. Seletused seovad omavahel faktid ja vaatlusandmed. Esialgseid ja tõestamata seletusi nimetatakse hüpoteesideks.

Sageli võimaldavad faktid luua erinevaid seletavaid hüpoteese. Kui aga hüpoteesi õigsust kontrollitakse eksperimentaalselt, siis muutub see juba teaduslikuks teooriaks. Kuid „seadus“ ainult kirjeldab mingite parameetrite vahelisi seoseid, mis on enamasti väljendatavad matemaatiliste võrranditega. Teaduslik teooria annab aga seletuse. Seetõttu on „seadus“ madalama staatusega kui „teooria“. Teaduslik teooria põhineb faktidel, mida on eksperimentaalselt kontrollitud ja kontrollitav. Näiteks valguse kiirus vaakumis on alati konstantne ja see on eksperimentaalselt tõestatud fakt. Erirelatiivsusteooria annab sellele seletuse, et miks see nii on või et kuidas see saab nii olla. See seletus on eksperimentaalselt kontrollitud.

Teadus on ühtne tervik, mis koosneb paljudest erinevatest harudest. Kõik need harud mõjutavad üksteist. Nii on ka teiste inimtegevuse valdkondadega. Teadusel on väga palju teadusharusid, mis spetsialiseeruvad üha enam kitsamateks uurimisvaldkondadeks. Sajandeid tagasi suutsid suured loodusteadlased teada vähemalt midagigi nagu näiteks Alexander von Humboldt. Kuid tänapäeval peab tippteadlane teadma peaaegu kõike. Teaduses on edu aluseks suuresti just spetsialiseerumine ja ka meeskonnatöö. Nii on tegelikult ka teistes eluvaldkondades. Näiteks allveelaeva ehitavad valmis väga paljud mehaanikainsenerid, mitte ainult üks geniaalne insener. Sportlane saab maailmameistriks mingisuguses konkreetses spordialas, mitte aga kõikides spordialades.

Teaduse sisuliseks struktuuriks on just faktiline teadmine, mida saadakse maailma vaatlemisel erinevatel meetoditel. Teaduslikud uurimismeetodid sisaldavad mingisuguse teadusharu vaatlus-, katse- ja analüüsivahendeid. Nendel vahenditel on olemas kindlad reeglid, et kuidas neid tuleb kasutada tulemuse usaldusväärsuse saamiseks. Teadmised esitatakse väga süstematiseeritud kujul nagu näiteks reeglite, seaduspärasuste ja seaduste vormis. Need ongi teaduslike teooriate aluseks, mis annavad seletuse mingisuguse valdkonna faktidele. Näiteks miks on olemas aastaajad? Väiteid püstitab teooria. Need aga kehtivad ka selliste faktide kohta, mis rahuldavad teooria eeldusi – ka nende kohta, millega ei ole veel katseid tehtud või vaadeldud. Näiteks kui vastame eespool toodud küsimusele, siis on võimalik ka teiste planeetide aastaajade esinemist seletada. Peaaegu igasugusel teaduslikul teoorial on täpsus ja rakenduspiirkond üsna piiratud. Ebaõige tulemus võib esineda siis, kui teooriat kasutatakse väljaspool neid piiranguid. Teaduslikud prognoosid annavad palju praktilist kasu kogu inimsoole. Teaduses on väga tavaline see, et prognoositakse üsna täpselt ja usaldusväärselt ette mõningate tegevuste tagajärgi.

118

Kui planeeritakse ette suuri ehitisi ( näiteks kõrghoonet ), siis on vaja ette näha kõiki selle keskkonna mõjusid ja ka ettenägematuid aspekte. Näiteks kõrghoone peab püsti jääma ka maavärina korral, niisamuti ka tugevate tormide korral. Mõne kõrghoone planeerimine nõuab palju keerulisi ja mahukaid arvutusi. Tänapäeval sooritatakse arvutused arvutite abiga. Näiteks arvutis luuakse tulevasest kõrghoonest animeeritud mudel. Mudelis on võetud arvesse kõik hoone omadused. Selle mudeli abil on võimalik ka luua katseid hoone käitumisest erinevates situatsioonides.

Mudeleid luuakse ja kasutatakse matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia alustel. Kuid vaja on ka teisi spetsiifilisi oskusi. Sellepärast peavadki ka rakendusteadlased üha rohkem spetsialiseeruma.

Rakendusuuringutes kujuneb tööjaotus vastavalt sellele kuidas kasutatakse meetodeid, tehnoloogiaid ja missugust rolli mingi teadlane peab uurimiskollektiivis täitma. Klassikaliste teadusharude alusel see üldiselt ei kujune. Tänapäeval on teaduse loomine üsna keeruline, kallis ja väga töömahukas. Üha enam on rahvusvahelisi koostöid ja seetõttu tehakse teadust üha rohkem kollektiivis.

Teadus sisaldab peamiselt ainult kolme komponenti: faktidest ( eksperimentaalselt kinnitust leidnud teadmised ), teooriatest ja hüpoteesidest ( oletused, mida on vaja katseliselt kontrollida ) ning soovitustest nende teadmiste ja reeglite kasutamiseks praktiliste tulemuste saamiseks. Üha enam on vaja rakendusteaduste saavutusi paljudes eluvaldkondades. Teaduse areng sõltub üha enam just tehnoloogia võimalustest. Majandus areneb läbi teadusmahukate toodete. Teaduse rakendusliku poole hõlmabki tehnoloogia. Need on võtted, oskused ja nende alusel loodud seadmed. Tehnoloogia tähendab seda, et kuidas midagi teha või valmistada. Näiteks tänapäeval kasutatavad teleskoobid näevad palju kaugemale kui Galilei Galileo seda omal ajal teha sai. Kuid elektronmikroskoobid näevad väga väikseid asju, mida näiteks Baer omal ajal näha ei saanud.

Just tehnoloogia arengutase määrab ära teaduse võimalused vaatluste ja katsete tegemiseks ning saadud andmete analüüsimiseks. Kuid ka tehnoloogia areng toob teadusele uusi probleeme. Näiteks infotehnoloogia areng tõi probleeme matemaatikutele arvutusmeetodite loomiseks, filoloogidele aga masintõlke ja kõnetuvastuse rakendamiseks. Selliste ülesannete lahendamise meetodid, mis arvutuste ülisuure mahukuse tõttu tuli lahendust otsida lausa aastakümneid või isegi sadu, matemaatikutele huvi aga ei pakkunud. Seda eriti veel enne arvutite tulekut. Kuid kõik muutus pärast arvutite kasutamisele võtmist. Tänapäeva arvutid oskavad üha enam tõlkida inimkeeli ühest keelest teise ja saadakse inimkõnest ka paremini aru. Sellised arvuti „oskused“ põhinevad tegelikult numbrilistel arvutusmeetoditel. Need ei ole arvuti inimlikud oskused. Sellega tegeleb infotehnoloogia haruteadus nimega arvutilingvistika.

Kui on olemas mingisugune väga hea tehnoloogia, ei tähenda see veel ka head rakendust. Hea tehnoloogia vaid pakub võimalust väga heaks rakenduseks. Näidiseksemplar, mis luuakse mingis uurimislaboratooriumis, on reaalsesse tootmisse minemine veel pikk tee käia. See sõltub väga suuresti majanduslikest, organisatsioonilistest ja poliitilistest teguritest.

119

Ăœlitsivilisatsiooniteooria

120

3 Ülitsivilisatsiooniteooria alused

Ülitsivilisatsiooniteoorial on Maailmatajus tegelikult kaks rolli. See tähendab seda, et seda on võimalik käsitleda kahte erinevat moodi. Esiteks on ülitsivilisatsiooniteooria teadusfilosoofiline „ennustus“ või nägemus sellest, et milline võiks olla mõistusliku elu kõrgeim arengu tase ehk kuhu viib lõpuks inimkonna teaduse ja tehnoloogia areng, mis sai hoogu juurde pärast suurt tööstusrevolutsiooni. Selles mõttes võib kogu ülitsivilisatsiooniteooriat käsitleda täiesti omaette olevana ehk religiooni(teooria)st lahus. Kuid teisest vaatenurgast lähtudes võib ülitsivilisatsiooniteooriat ehk ÜTT-d käsitleda ( s.t. seostada ) religiooniteooriaga, olles selle üheks põhialuseks. Näiteks võivad maavälised tsivilisatsioonivormid esinedagi sellistena nagu on kirjeldatud ÜTT-s. Piiblis leiab rohkesti paralleele ja seoseid ülitsivilisatsiooni elukorralduse ja Jumala Paradiisi elu vahel. Samuti on inimese üheks elu eesmärgiks planeedil Maa saada tagasi Jumala osadusse ehk elama maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Inimkonna religioosne maailmapilt tuleneb tulnukate tegevusest planeet Maal, mille põhieesmärgiks on luua elu ja levitada Universumis ülitsivilisatsiooni elukorraldust. Sõltuvalt eesmärgist jaguneb ülitsivilisatsiooniteooria kahe erineva käsitluse tõttu see kaheks: ilmalikuks või vaimulikuks käsitluseks. Ülitsivilisatsiooniteooria jaguneb sisulises plaanis kaheks suureks uurimisharuks: 1. Inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata 2. Tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur Need kaks suurt haru ongi ülitsivilisatsiooniteooria põhilisteks uurimissuundateks ja teoreetiliseks aluseks. Nende kahe osaga tutvume järgnevalt lähemalt.

3.1 Inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata

3.1.1 Inimeste kogemused ajusurmas

Läbi ajaloo on paljud mõtlejad arutanud selle üle, et kuidas on seotud omavahel keha ja vaim.

Paljud nendest mõtlejatest on seda mõistatust pidanud ka maailma võtmeküsimuseks, mida ei ole võimalik kunagi lahendada. Kuid seda on siiski püütud teha ja need pakutud lahendused jagunevad kahte suurde liiki. Näiteks üks neist liikidest käsitleb keha ja vaimu kahesusest ehk dualismist.

Prantsuse filosoof René Descartes arvas, et füüsiliste kehade maailm ja inimese teadvus erinevad üksteisest täielikult. Näiteks füüsilised kehad hõlmavad alati mingisuguse ulatuse ruumis – nad võtavad ruumi, neil on mõõtmed. Neil on kindlad asukohad ruumis ja neid on võimalik jaotada osadeks. Kuid tema arvates ei hõlma inimese mõte ruumilist ulatust ja see ei koosne osadest. Mõttel ei ole oma asukohta ruumis. Sellepärast erinevadki omavahel füüsiliste kehade maailm ja inimese teadvus. Füüsiline maailm koosneb füüsilistest kehadest. Seetõttu on Descartesi arvates olemas kaks maailma – vaimumaailm ja füüsiliste kehade maailm. Kuid teine lahendus keha ja vaimu ühtsuse probleemile leiavad tänapäeva teadlased ( psühholoogid ) seda, et teadvus tekib väga diferentseerunud närvisüsteemis, mis tekib eluslooduse teatud arengutasemel. Sellist seisukohta nimetatakse füüsikaliseks monismiks. Selle järgi ei eksisteeri mingit erilist vaimumaailma, vaid eksisteerivad tuntud ja seni veel avastamata füüsikalised, keemilised ja bioloogilised nähtused.

121

Nüüdisaegse maailma teadlased peavad igasugust psüühilist avaldumisvormi ajus olevate närviprotsesside tulemuseks. Teadvus on aju seisund ja ei midagi enamat. Neid teadvuseseisundeid on olemas ka veel erinevaid liike. Teadvuse tekkimist närvisüsteemis ja selle olemust käsitlevad nii psühholoogia kui ka neuroloogia teadused. Füüsikaline monism eitab täielikult vaimumaailma eksisteerimist olles seega samasuguse vaatega, mis tänapäeva teaduslik maailmapilt. Väga paljud psühholoogid on veendunud keha ja vaimu ühtsusest. Seda veendumust kinnitavad erinevad aju uuringud, mida teostatakse erinevate nüüdismeetoditega. ( Allik 2002, 19-20 ) Analüütilises vaimufilosoofias liigitatakse keha ja vaimu probleem suuresti kaheks. Need on monistlikud ja dualistlikud teooriad. Monistlikud teooriad tunnistavad ainult ühte poolt keha ja vaimu vahekorras, kuid seejuures dualistlikud teooriad pooldavad mõlemat väljavaadet. Monismi puhul on ka veel see, et seda võib olla väga radikaalselt või vähem. Monistlikute teooriate alla kuuluvad järgmised suunad: 1. Subjektiivne idealism ( kogu teadaolev maailm on vaimne, sest meil on olemas ainult tajud ), Berkeley.

2. Kahe aspekti teooriad ( keha ja vaim on ühe asja kaks erinevat vormi ), Spinoza.

3. Kimbu-teooriad ( keha ja vaim on erinevalt valmistatud kimpudest, kuid mis on tehtud samadest asjadest ), Hume, Mach.

4. Ekstreemne materialism ( biheiviorism ja füsikalism ) ( mõtteid ja tundeid on võimalik seletada teaduslikult ja seega ei ole neid tegelikult olemas ), Watson, Carnap.

5. Identsusteooria ( aju võimaldab vaimset sõnavara ), Smart, Armstrong.

6. Funktsionalism ( erinevad ajuseisundid võivad väljendada ainult ühte käitumist ), Putnam.

7. Dennetti materialism ( inimene otsustab, et ta näeb sinist, mitte ei avaldu sinise kvaliteet ).

Dualistlikute teooriate alla kuuluvad aga järgmised suunad: 1. Interaktsionism ( keha ja vaim on kaks erinevat asja, mis mõjutavad üksteist ), Descartes.

2. Okasionalism ( kooskõlalised vaimsed ja kehalised nähtused, mida Jumal kooskõlastab ), Malebranche.

3. Parallelism ( keha ja vaimu mittepõhjuslikune seos, mis on juba algusest peale nö. „sünkroniseeritud“ ), Leibniz.

4. Epifenomenalism ( vaimsete protsesside põhjustajateks on kehalised protsessid ), Huxley.

5. Subjektiivsuse valdkond ( vaimseid omadusi ja aspekte ei ole võimalik taandada kirjeldusteks, mis on materiaalne ), Nagel, Searle.

Nüüdisaegne psühholoogia teadus on veendunud, et teadvus ja psüühika ei eksisteeri ilma ajuta.

Sellest annab meile tunnistust näiteks T. Bachmanni ja R. Maruste õpik „Psühholoogia alused“, kus on kirjas järgmine tekst: „Teadusmaailmas on üldtunnustatud väited selle kohta, et aju on psüühika materiaalne alus, psüühika on aju funktsioon ja füsioloogiline on esmane ning psüühiline sellest tulenev. Kuna füsioloogilise lõppemist ja psüühilise algamist tähistava selge piiri tõmbamine tänapäeva teaduse taseme juures ei ole võimalik, siis esineb nii füüsilise ja psüühilise samastamist kui ka nende kunstlikku lahutamist. Psüühika ( ka teadvus ) eksisteerib reaalselt – ta on olemas.

Selles veendumaks, ärgake hommikul ja teile saabuv vahetu vaimne kogemus annab teile sellest teada. Samas on aga psüühilised kujundid ideaalsed. Ideaalse reaalsus ei tähenda, et peaks tingimata olemas olema ideaalse kordumatu materiaalne substants – ainelis-esemelis koostis.

Ideaalse reaalsus seisneb tema funktsioneerimises. Ennetava ja aktiivse tegelikkusega kohanemise – psüühika - reaalsust näitab inimese otstarbekohane käitumine selliselt, et reageeritakse ka hetkel keskkonnas objektiivselt mitte esineva, tulevase olukorra või tingimuste kohaselt. Selles väljendub psüühika võime tegelikkust seaduspäraselt kajastada ja tegelikkust tundes ning organismi ressursse rakendades seda tegelikkust ka muuta. Loodusteadusliku psühholoogia seisukohaselt ideed mateeriast lahutatuna ei eksisteeri. Tegelikkus on antud meile neurofüsiloogiliste protsesside vahendusel. Kuid enamasti tunnetame me mitte füsioloogilisi protsesse, vaid nende protsesside lõpptulemusi. Viimased teadvustuvad psüühiliste kujunditena – psüühiliste protsesside, seisundite ja 122

omadustena, mille tõeväärtust kontrollitakse praktilise tegevuse käigus ja objektiivse maailma muutuste fikseerimise kaudu. Psüühika järeldub vahetust enesevaatlusest – esimese isiku perspektiivist lähtudes – ja inimese sellistest reageeringutest, tegudest ja teadlikult antud kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse-esinduse olemasolule närvisüsteemi töö vahendusel. Kui inimene näiteks kirjeldab troopilise saare loodust ise polaarjoone taga olles, on meil alust arvata, et seda hetkel vahetus tegelikkuses mitte esineva keskkonna kirjeldust võimaldab vaimne kujund sellest.“ Kuid meditsiinis on olemas sellised nähtused, mis lükkavad ümber arusaamad, et teadvus ( psüühika ) ei saa eksisteerida ilma ajuta. Selliseid nähtusi, mida nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks, järgnevalt hakkamegi lähemalt uurima.

Inimese „füüsiline“ surm

Teooriad inimese keha ehitusest, funktsioneerimisest ja haigustest põhinesid kunagi tuhandeid aastaid enamasti müütidel ja maagial. Teaduslikke vaatlusi vanadel aegadel ei sooritatud. Esimesed täpsed anatoomiauuringud sooritati alles 16. sajandil. Kuid teaduslikumaid meetodeid on meditsiinis hakatud rakendama alates 17. sajandist. Meditsiin sai areneda ainult koos füüsika teaduse arenemisega, sest füüsika võimaldas luua selliseid tehnoloogiaid, mis on inimkeha uurimiseks täiesti hädavajalik. Näiteks mikroskoobi ja röntgentehnika leiutamine. 21. sajandi alguseks suutis meditsiin mõista väga paljusid inimkeha funktsioone ja suutis ravida enamikku haigusi. Näiteks inimkeha osad on organiseeritud hierarhilisse süsteemi – alates kõige lihtsamatest molekulidest kuni keha kui tervikuni välja. Rakkudeks tehtavaid ehitusplokke moodustavad molekulid nagu näiteks süsivesikud, rasvad, nukleiinhapped ja valgud. Samuti osalevad need ka keemilistes reaktsioonides, mida nimetatakse ka metabolismiks. Inimkeha metabolism moodustab koostöös keha nö ehitusblokkidega tillukesed elavad üksused, mida nimetatakse rakkudeks. Iga rakk vajab pidevalt toitaineid ja hapnikku, et püsida elus ja anda kehale energiat. Kudesid moodustavad sarnase ehitusega ja funktsiooniga ühinenud üksikud rakud. Kudedel on kehas täita erinevaid rolle. Mitut eri liiki koed moodustavad struktuure, mida nimetatakse organiteks. Iga organ täidab üht kindlat ülesannet või ülesandeid. Näiteks kopsud, magu, maks, neerud ja silmad on inimkeha organid. Näiteks mao ülesanne on seedimisprotsessi käigus säilitada ja lõhustada toitu.

Magu ja teised seedimisega seotud organid moodustavad seedeelundkonna. Seedeelundkond seedib toitu, imendab toidust kasulikud toitained vereringesse ja viib välja jääkained. Inimesel on kokku kaksteist elundkonda ja need töötavad kõik koos, et keha suudaks täita funktsioone, mida on vaja ellujäämiseks.

Inimeste suremiste põhjused on aga väga erinevad, kuid surmatunnused on kõikidel puhkudel siiski ühesugused. Näiteks seiskub hingamine ja südametegevus, väheneb kudede elastsus, lihased lõtvuvad ja need ka ei reageeri ärritajatele. Näiteks inimesel ei esine reflekse. Neid aga nimetatakse primaarseteks surmatunnusteks ja pärast neid tekivad sekundaarsed surmatunnused. Näiteks tekivad koolnulaigud. Vere valgumine allapoole põhjustab laikude tekkimist. Näiteks kui koolnu asetseb parajasti selili, siis tekivad laigud just seljale. Hiljem see hemolüüsub ja imendub kudedesse. Need muutuvad hiljem sinakaspunaseks. Lihaste koolnukangestus algab just vahelihasest ja südamest.

Näiteks võib see esineda inimese mälumislihastes umbes kaks kuni neli tundi pärast surma. Pärast seda levib koolnukangestus allpool olevatesse lihastesse ja kaob samas järjekorras umbes kaks ööpäeva pärast indiviidi surma. On teada ka seda, et erinevad koed ei sure üheaegselt. Näiteks pärast südame töö peatumist võivad aga lihased elektrilisele ärritusele reageerida veel mitmeid tunde. Ripsepiteedi liikumine hingamisteedes võib jätkuda veel üle kümne tunni. Seemnerakud võivad liikuda aga rohkem kui näiteks ööpäeva. Närvikude sureb kõige kiiremini. Vereringe seiskumise tagajärjel sureb aju väga kiiresti. Näiteks kui aju ei saa hapnikku 3 – 5 minuti jooksul, tekivad juba pöördumatud muutused ajus. Aju lõpliku surmaga lõpeb ka südametegevus, sest ajutüves asetsevad vereringe regulatsioonikeskused on surnud. Siiani teati seda, et ajusurmale 123

järgneb väga kiiresti südamesurm või pärast südamesurma järgneb kiiresti ajusurm, kuid arusaamad selles asjas on tänapäeval juba muutunud. Näiteks vereringe säilitamine on võimalik inimese intensiivse elustamisega. Kuid ka sellisel juhul on suurem osa ajust surnud näiteks mõne kõrge ajurõhu tõttu. Sellise võimalikuse eelduseks on see, et ajutüves olevad vereringekeskused peavad töötama. Ainult nii on võimalik vereringe jätkumine. Kuid inimese hingamist on võimalik säilitada hingamisaparaadiga ja veetasakaalu infusioonidega. Inimesed, kelle ajud on suures osas hävinud, jätkavad teatud vegetatiivset elu ilma, et suudaksid välismaailmaga vaimselt kontakteeruda. Nende elu sarnaneb nagu taime eluga. Kui inimese aju enam ei tööta, siis on inimene surnud, kuid süda lööb ikkagi. Teadvuse ja psüühika lakkamist ning ajutüvereflekside puudumist peetakse ajusurma põhilisteks tunnusteks. Ajutüve refleksid on näiteks hingamisliigutused, neelamine, sarvkestarefleks. Korduvatel EEG-uuringutel saadakse sellisel juhul ainult pidev ( sirge ) joon.

Surmalähedased kogemused Inimesed, kes on surnuist ellu äratatud, kinnitavad seda, et surm on hoopis elu kõige meeldivam ja vapustavam kogemus. Surmalähedasi kogemusi on uurinud päris põhjalikult inglise paranormaalsete nähtuste uurija doktor Kenneth Ring. Näiteks juhtum John Migliazzoga 1968. aastal. Ta väidab järgmist: „Suplesin New Jersey ranniku lähedal ja väsisin väga ära. Mäletan, et kaldani ujumiseks mul enam jaksu ei olnud. Äkki tundsin, et jätan oma keha maha. Tõusin ligi 150 meetri kõrgusele ja nägin omaenda keha vees rabelemas. Lõpuks olin ikkagi kaldale jõudnud – kuidas, ei tea. Mäletan üksnes pimedust. Ma ei oska seda sõnadega kirjeldada. Olin osa Universumist, osa kõiksusest. Teadsin ja mäletasin kõike... See muutis radikaalselt minu suhtumist surmasse.“ Doktor Ring on põhjalikult uurinud tuhandeid inimesi, kes on olnud kliinilises surmas ja kogenud surmalähedast kogemust. Kui inimesed on kogenud surmalähedast kogemust, siis pärast seda nad ei karda enam surma. Sellepärast, et surma ajal on nad tundnud rahu, kergustunnet ja mõistmist. Ring uuris näiteks ühte inimest, kellel seiskus süda ja seetõttu kuulutati too isik surnuks.

Kuid too isik räägib, et väljus oma kehast ja nägi eemalt enda füüsilist keha. Ta kinnitab: „Ma ei tundnud hirmu ega olnud mul ka mingit valu. Mõne sekundi pärast sattusin pimedasse tunnelisse, mille lõpus nägin valgust. See muutus üha eredamaks. Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest.“ Üks naine, kes oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: „Teadsin, et olen surnud või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud tavaline valgus, vaid pigem teise seisundisse siirduv energia. Tunneli lõpus oli mingisugune helendus ja selle nimel loobusin oma elunatukese eest võitlemast. Olles jõudnud valgusallikani, avastasin, et näen sedagi, mis asub kaugemal. Mul ei jätku lihtsalt sõnu, kirjeldamaks seda, mida nägin ja kogesin. See oli lõputu maailm, tulvil rahu, armastust, energiat ja ilu.“ Niisamuti ka ufoloogid on täheldanud inimese eksisteerimist väljaspool füüsilist keha. Näiteks on inimesed maavälise kosmoselaeva sisemuses olnud kehavälises seisundis. Vaatame näiteks järgmist kuulsat UFO juhtumit. 1977. aastal hakati uurima Suurbritannias esimest tulnukate inimröövijuhtu, kuid sündmus ise oli tegelikult toimunud 1974. aasta oktoobris. Tegemist oli viieliikmelise perekonnaga, milles oli ema ja isa ning kolm last. Pärast sugulaste pool veedetud õhtut Essexi krahvkonnas Aveleys sõitsid nad tagasiteel teele laskunud ebatavalisse rohekasse udusse. See toimus väga nende kodu lähedal. Mõlemad täiskasvanud tunnistasid hiljem, et kuidas nad UFO-pardale jõudsid, mis varjus roheka udumassi. Nad kirjeldasid seda, kuidas nende auto valguskiire jõul UFO sisse tõmmati. Seal olles olid röövitud „väljaspool enda keha“ ja see võimaldas neil hõljuda UFO sees ringi. Nad samas nägid ka enda tõelisi ( endisi ) kehasid, „mis“ istuvad endiselt veel autos. Sellesse uurimusse olid kaasatud ka tuntud UFO-eksperdid Andy Collinsi ja Barry King.

Paljud teadlased ja arstid ei usu ülalpool väljatoodud lugude tõepärasustest ehk surmalähedasi 124

kogemusi ehk SLK-sid. Nad arvavad seda, et need ajusurmas esinevad nähtused on tingitud just inimese enda aju keemilise tasakaalu häirumisest. Kuid selle tõestamiseks ei ole teadlastel piisavalt materjali. Surmalähedasi kogemusi ei ole võimalik teadlastel laboratooriumi tingimustes esile kutsuda ja sellepärast teadlased ning ka arstid ei usu surmalähedaste kogemuste tõepärasusesse.

Teaduses on levinud arusaam, et inimese teadvus on aju elektromehaaniliste protsesside tagajärg.

Inimese surma korral lõppeb sellise teooria kohaselt inimese teadvus ja seega ka kogu elu. Kuid seda teooriat peab veel tõestama. Näiteks Wilder Penfieldi neurokirurgilised uurimused viitavad inimese teadvuse sõltumatust füüsilisest ajust. Ta jõudis järeldusele, et inimese teadvus on võimeline eralduma oma füüsilisest ajust. Tänapäevane teadus ei suuda enamasti olla ilma eelarvamusteta ja sellest tulenevalt ei saa teadus ratsionaalselt hinnata SLK-de realiteeti. Teadus ei tunnista elu jätkumist pärast inimese surma. Surmalähedased kogemused tunduvad lihtsalt olevad metafüüsilised nähtused, mis ei kuulu ratsionaalsesse teadusesse.

Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel on üha enam inimesi jutustanud oma kehavälistest kogemustest, mille korral on nad tundnud erakordset rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt SLK-deks.

Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks raamat kannab pealkirja Life After Life ( Elu pärast elu ) ja teine Reflections on Life After Life ( Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi suurde kahte rühma – inimesed, keda oli võimalik pärast kliinilist surma ellu tagasi äratama, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest neil esinesid väga rasked traumad või haigused.

Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega, sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd vapustav ja silmiavav.

Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiivseid SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu moodi elamusi, mitte valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad kogemused, mis täielikult vastanduvad õndsale kogemusele. Neid kogemusi tundnud inimesed said aru, et nad olid oma maises elus midagi valesti korda saatnud. Näiteks selliste inimeste hulgas oli inimesi, kes püüdsid ennast tappa.

Positiivsete SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit, kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta.

Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. Positiivsed SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. Näiteks kultuurantropoloog Patrick Gallagher oli 1976. aastal pärast õnnetut autoõnnetust nädalaid koomas. Koomas olles oli tal palju kordi rabavaid ja erksaid SLK-sid: „Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma 125

sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber muudetuna... Selle järel tuli eespool mingi tume ala, seal ei olnud üldse valgust, see oleks olnud nagu mingi tunneli sissekäik... Viimaks nägin eemal valgussõõri... täiuslikult kaunist, kollakas-oranži... Kui ma tunnelist läbi sain, jõudsin pimestavalt kaunisse kohta... See oli täiuslik paik, see tähendab... üleni ja külluslikult valgustatud... Ma nägin ( seal ) palju inimesi, mõned neist olid riides, mõned ilma riieteta. Riietus, mis tundus olevat läbipaistev, oli kaunis, kuid see... ei varjanud midagi... Inimesed ise olid ka hästi kenad... Nagu ma sel hetkel seal olles aru sain, oli kõikidel nagu mingi teadmine, niisama särav, kirgastunud ja ideaalne nagu see helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole vaja teha midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid – mõistad tema olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse, ilma mingi jututa... tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist mõistmist väljendada ei saa. Mõtlemata ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru, kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks luuletajad peavad silmi hinge väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi ei tundnud vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja kõige suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari. Ainus endastmõistetav asi oli armastus.

Need ideaalsed tingimused lõid harukordse seisundi, kus polnud viha ega mingit muud häirivat tunnet – ainult üleüldine armastusseisund... Ma tundsin, et mul oli täiesti võimalik pöörduda tagasi oma maapealsesse elusse, igatsesin... oma laste järele, oma naise järele ja paljude teiste järele. Tegin otsuse tagasi pöörduda, kuigi teadsin, et piletihind võib olla ülisuur: arvestades mu keha bioloogilisi, füsiolooglisi ja materiaalseid vajadusi ning puudujääke, samuti seda, et sellest säravast elamusest jääb vaid mälestus. Ma ei tea üldse, kuidas ma tagasi sain, aga niipea kui ma olin otsustanud tagasi tulla, kaotasin KÕIK, mis ma oleksin tahtnud olla või teada, ma olin tagsi.“ Selliseid positiivseid ja negatiivseid SLK-sid on kogenud maailmas miljonid inimesed hoolimata nende haridustasemest. Näiteks juba ainuüksi Põhja-Ameerikas on SLK-sid esinenud viiel protsendil elanikkonnast. SLK-d ei sõltu inimeste religioossest taustast, sest neid näevad nii ateistid kui ka sügavalt usklikud inimesed. Näiteks ka ateistid näevad positiivsete SLK-de korral tunnelit, valgusolendeid, sugulasi jne, mitte ainult usklikud.

Kuid SLK-de kogemuste tõlgendamisel tundub inimese kultuuriline või religioossne taust siiski olevat määrav. Näiteks võivad kristlased näha valgusolendis kui Jeesust Kristust, kuid samas võivad moslemid seda tõlgendada kui Allahina. Peaaegu kõikide juhtumite korral mõjutab SLK inimese edasist elu lausa määravalt. SLK kogemused muudavad ülisuurel määral inimese väärtushinnanguid. Peale Raymond Moody on kuulus SLK-de uurija ka veel Kenneth Ring. Ta uuris 26 inimest, kes olid kogenud surmalähedasi kogemusi. Nende inimeste väärtushinnangud muutusid hiljem oluliselt. Oma raamatus Heading toward Omega ( Kurss Omegale ) avaldas ta oma uurimuse tulemused: „Pärast SLK-sid kalduvad inimesed andma elule suuremat väärtust ning osutama rohkem tähelepanu ja armastust oma ligimestele, samal ajal väheneb nende huvi isikliku positsiooni ja aineliste väärtuste vastu. Samuti nendib enamik inimesi, kes on kogenud SLK-sid, et pärast seda elavad nad kõrgemate vaimsete eesmärkidega ja mõnel juhul otsivad elu põhiolemuse sügavamat mõistmist. Ja oluline on, et need teated eneseanalüüsist leiavad enamasti kinnitust ka nende poolt, kes on SLK-sid kogenud inimeste käitumist kõrvalt jälginud.“ Surmalähedaste kogemuste uuringud Viimaste sajandite jooksul on kogutud paljude uurijate poolt üsnagi suurt andmestikku, mis tõestavad inimese kehast väljumise kogemusi. Juba pikka aega suhtusid teadusliku (para)psühholoogia ala spetsialistid hinge- ehk astraalkeha käsitlusse üsnagi skeptiliselt. Tänapäeval on arusaamad siiski üsna muutunud. See tähendab seda, et ( vähemalt ) paranormaalsete nähtuste uurijad on sellise hüpoteesi aktsepteerinud ja mõistavad seda uurida ka kui uurimusobjektina.

126

Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell Hart kehast väljumise kogemusi uuriva keskuse. Professor Hart väidab, et surmalähedaste kogemustega ( või kehast väljumise kogemustega ) kaasnevad „astraalkujud“ sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis viirastustena või kummitustena elavatele ennast ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green.

Suurel hulgal „subjektiivseid“ inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute andmeid, mis on kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja Lancelin.

Inimestega, kellel esinevad bilokatsioonivõimed, on mõlemal juhul sooritatud väga häid laborieksperimente. Näiteks kui inimesest eraldub „tihenenud astraalkeha“, on ta ikkagi võimeline näiteks lauale koputama ja liigutama tooli, lauda või ust. Nii on selgunud Durville´i eksperimentidest.

Kindlaks on tehtud seegi, et „hingekuju“ kaalub 30 grammi, kui see peaks kaalul seisma. Durville avaldas 1909. aastal raamatu „Le fantóme des vivants“, kus ta oma katseid siis kirjeldab. Inimese „astraalkujult“ on õnnestunud võtta isegi sõrmejälgi. See õnnestus Lancelinil ja 1913. aastal avaldas ta ka raamatu „Méthode de dédoublement personnel“, kus ta oma katseid kirjeldab.

Aegade jooksul tehtud inimese kehast väljumise uuringutest on täheldatud seda, et kehast väljumise korral inimese tajud ja tunded kahekordistuvad. Kehast väljumist nimetatakse „rahvapäraselt“ just astraalrännakuks või astraalprojektsiooniks. Bilokatsiooniks nimetatakse seda siis, kui „fluidumkuju“ tiheneb elavale inimesele nähtavaks. Kehast väljumine võib toimuda spontaanselt või tekitatakse see inimese enda soovil. „Astraalkeha“ tavaliselt jääb enda füüsilise keha lähedusse. Mõningatel juhtudel läbib see „vaimkeha“ pikki vahemaid ruumis ja „materialiseerub“ alles sihtkohta jõudmisel. Näiteks tunnistajad on näinud isikut just mõlemas paigas korraga.

Oma füüsilisest kehast väljas olles ja läbimas suuri vahemaid ruumis, magab füüsiline keha sügavalt või on see katalepsiaseisundis. Väga sageli on inimesel, kes on naasnud oma füüsilisse kehasse tagasi, teadmisi, mida ei ole muul moel võimalik teada saada, kui ise kuskil kaugel koha peal olles ehk seega oma füüsilisest kehast väljas olles. Näiteks andmeid, mis sisaldavad kaugete paikade kirjeldusi ja sündmusi, võivad seal elavad inimesed seda ka tõendada.

Subjektiivse kogemusena on kehast väljumise võimalikkus tõendatud, kuid objektiivse nähtusena ei ole seda skeptikute meelest tõestatud. Seda nähtust kogenud inimesed ei kahtle selle reaalsest eksisteerimisest, kuid need, kes ei ole seda kogenud, on püsivalt skeptilised nende nähtuste reaalses olemuses – pidades neid inimese aju keemilisteks uperpallideks. Mõned uurijad on arvanud seda, et teadvus elab edasi ka pärast surma peenmateriaalse ektoplasmakehana, sest seda on kogetud kehast väljudes.

Surmalähedane kogemus on vaimuhaiguse ilming?

Kõrgematel selgroogsetel on närvisüsteem väga tugevalt diferentseerunud nagu näiteks lindudel ja imetajatel. Selliste eluvormide tundemärgid näitavad seda, et nende käitumine on teadlik. Kuid nendele omased käitumisviisid puuduvad üldse või esinevad ainult osaliselt ( mis võivad olla ka ebamäärased ) sellistel eluvormidel, mille närvisüsteem ei ole nii väga diferentseerunud. Sellest teebki teadus järelduse, et teadvus on seotud komplekssete neuronstruktuuridega. See annab mõista, et väljapool neuronstruktuure teadvust ei eksisteeri. Teadus aktsepteerib seda, et teadvus eksisteerib ainult kortikaalsete ja subkortikaalsete struktuuride koostöös, mitte aga kumbagi struktuuris üksinda.

Teadlased ja elukutselised meedikud näevad surmalähedaste kogemuste juures vaimuhaiguste ilminguid. Arvatakse, et need on tekkinud ajutise keemilise tasakaalu puudumise tagajärjel või endorfiinide vabanemisel ajus. Arvatakse ka seda, et need on tekkinud narkootiliste ainete ja uinutite mõjul, ajutisest haigushoost või on need tekitatud isegi sihilikuks väljamõeldiseks.

Surmalähedaste kogemuste ja mitmete vaimuhaiguste omavahelisi seoseid on näiteks analüüsitud raamatus „Elu pärast surma“ ( Tallinn, 1997, Farnaz Ma´sumian ), mida me ka siin pikemalt 127

vaatama hakkame.

Surmalähedasi kogemusi või nende üksikelemente peavad enamus meedikuid mitmesuguste vaimuhaiguste ilminguteks. Näiteks kehavälised elamused. Need liigituvad selliste skisofreeniliste haiguste hulka nagu näiteks hallutsinatsioonid, pettekujutlused ja orgaanilistel põhjustel tekkinud mentaalsed häired nagu deliirium, mis tähendab joomahullust. Mõned arstid on isegi oma surmalähedaste kogemustega patsiendid suunanud psühhoanalüütikute jutule või koguni vaimuhaiglasse.

Kas surmalähedased kogemused on tõepoolest siis põhjustatud vaimuhaigusest? Selleks aga vaatame järgmiselt skisofreeniasümptomeid, mis mõnede meditsiiniprofessorite arvates on need olemas surmalähedastes kogemustes.

Nägemishallutsinatsioonide korral näevad inimesed objekte ja nähtusi, mida reaalselt tegelikult ei eksisteeri. Kuulmishallutsinatsioonid seisnevad reaalselt mitte eksisteerivate helide kuulmisele.

See on analoogiline nägemishallutsinatsioonidega. Pettekujutluse korral on inimene absoluutselt veendunud selles, et ta on näiteks Jumal või Picasso. Skisofreenikud kannatavad ka mõtete seoste kadumise all. Neil on raskusi oma mõtete seostamisega – nad hüppavad teiste inimestega suheldes seosetult ühelt teemalt teisele.

Skisofreenikutele teevad suurt piina see, et mida nad näevad või kuulevad või mida nad ei suuda teistele edasi jutustada. Sellised asjaolud muudavad haiguse ilmingu veelgi raskemaks ja paljud neist langevad sügavasse masendusse ehk depressiooni. Osa inimesi ei saa iseendaga hakkama ja seepärast pannaksegi nad hooldekodusesse. Kuid inimesed, kellel on olnud surmalähedasi kogemusi, on vastupidiselt nendele hoiakud ja ühiskondlik aktiivsus paranenud. Sellises seisundis on paljud inimesed näinud valgusolendeid, kuid mitte keegi ei ole ennast samastanud näiteks Jumalaga või Aleksander Suurega. Skisofreenilised nägemused on seosetud ja ilmuvad korduvalt, siis vastupidiselt nendele nähtustele on surmalähedased kogemused alati seostatud ja esinevad inimese kogu eluaja jooksul väga vähe kordi.

Meditsiiniprofessorid on käsitlenud surmalähedasi kogemusi ka kui deliiriumi – väga tugevat keemilise tasakaalu puudumist, mis on üldjuhul taanduv ja ei põhjusta püsivat ajukahjustust. Väga paljud surmalähedased kogemused esinevadki just siis kui aju ei saa hapnikku ja seega võib aju sellele reageerida vägagi iseäralikult. Kuid on ju teada seda, et deliiriumis olevatel inimestel tekitab selline seisund aga hoopis segadust ja seetõttu on inimese ümbrusetaju häiritud. Deliiriumis olevatel inimestel tekivad väga sageli negatiivsed hallutsinatsioonid, mis on sellega seotud kas siis loomad või putukad. Sellises seisus olevatel inimestel on mõtted tavaliselt seosetud ja esinevad keskendumisraskused. Kui aga deliiriumiperiood lõpeb, ei mäleta inimene enamasti selle üksikasju või mäletab seda väga uduselt.

Kuid mitte ükski nendest iseloomujoontes ei esine surmalähedaste kogemuste korral. Mitte ükski inimene, kes on olnud deliiriumis, ei ole andnud sellele sügavat tähendust või omistanud suurt hingelist mõju edasiseks eluks. Deliiriumi kogemustes ei ole ühtegi surmalähedaste kogemuste iseäralikke nähte nagu näiteks tunneli nägemine, valgusolendid, tagasivaade elule jne. Deliiriumi on peetud ka kui „halba narkootikumiuima“, siis vastupidiselt sellele on surmalähedasi kogemusi peetud „hingelisteks pöördepunktideks“.

Osa meditsiiniteadlasi peavad kehaväliseid kogemusi ( mis on samuti surmalähedaste kogemuste üks tunnusjooni ) „autoskoopilisteks hallutsinatsioonideks“. Sellised elamused ei ole eriti tuntud, kuid ajaloo jooksul on olnud nendest nähtustest kuulda saadud. Sellise hallutsinatsiooni ajal näeb inimene enda ees projektsiooni iseendast, mis on võrreldav kellegi teise inimese juuresolijaga.

Meditsiin teab seda, et epilepsia või migreensete peavalude all kannatavad inimesed selle all üsna sageli.

Sellistest hallustinatsioonidest on palju räägitud, kuid tuleb silmas pidada seda, et kehaväliste kogemuste ja autoskoopiliste hallutsinatsioonide vahel peitub siiski suur kuristik. Kehaväliste elamuste korral asub inimese tajumiskeskus väljapool inimese füüsilist keha, kuid autoskoopiliste hallutsinatsioonide korral inimene tajub enda projektsiooni oma füüsilisest kehast lähtudes. See on väga oluline vahe, mida tuleb arvestada. Eneseprojektsioon, mida inimene näeb, on tavaliselt 128

kolmemõõtmeline ja mitte läbipaistev – täpselt nii nagu oleks tegemist pärisinimesega. Kuid kehaväliste kogemuste korral nähakse läbipaistvaid kehasid. Kehaväliste kogemuste korral on inimestel olnud võimalus liikuda ilma oma füüsilise kehata ringi ja anda ka selle kohta väga täpseid kirjeldusi, siis autoskoopiliste hallutsinatsioonide puhul inimesed ei saa selliseid kogemusi üle elada, sest nemad tajuvad hallustinatsioone oma füüsilisest kehast.

Surmalähedaste kogemuste olemuse põhjenduseks on välja pakutud veel üks väga radikaalne idee. Nimelt surmalähedased kogemused ei ole midagi muud kui mälestused inimese sündimisest – lapse vaevaline tulemine ema üsast, pääsemine pimedast valgesse ja säravasse maailma, medõed on nagu valgusolendid, kes siis sündinu rõõmsalt ja heatahtlikult vastu võtavad.

Selline põhjendus surmalähedaste kogemuste tekkimisele ja selle olemusele tundub olevat isegi usutav. Kuid teaduslikud uurimustööd, mida on tehtud vastsündinute võimetega, lükkavad selle „hüpoteesi“ kindlalt tagasi. Näiteks Lõuna-Illinois´ Ülikooli filosoofiaprofessor Carl Buker on uurinud pediaatrite töid. Uurimuse iseloomuks oli vastsündinute mõistmise ja meeles pidamise informatiivsus oma sündimise läbielatusest. Uurimustööde tulemused lubavad kinnitada seda, et inimese meeled ei ole sündimise hektel veel piisavalt välja arenenud selleks, et midagi vastu võtta ja isegi meelde jätta. Nii et oletus selle kohta, et valgusolend, mida nähakse surmalähedaste kogemuste ajal, on kellegi arst, ämmaemand või isa, kes siis tervitavad vastsündinut, kui see väljub sünnitusteedest. Vastsündinud ei suuda oma pilke fokusseerida. Kui valguse ja pimeduse kontrastsus ei ole vähemalt 70%, siis ei reageeri vastsündinu valgusele. Need on teaduslikud faktid.

Vastsündinute vaade on põgus ja koordineerimata ja seda veel enam, kui nad nutavad, mida teevad niikuinii suurem osa vastsündinutest. Pisarad segavad nägemist. Mitte ükski laps ei ole võimeline oma esimesel elukuul keskenduma oma vaadet objektile, mis on temast kaugemal kui 1,5 meetrit.

Vastsündinu ei saa tajuda seda, mida ta sündimise ajal kogeb. Sellepärast, et vastsündinu aistingud ei ole sündimise ajaks veel korralikult välja arenenud ja puuduvad kogemused objektide piirjoonte ja selle kujunditega. Kui surmalähedased kogemused on tõesti kui jääkmälestus sündimiskogemusest, siis peaksid need olema valulised ja vaevalised kogemused, mitte aga õndsust ja rahu tekitav meeleline sündmus.

Ajukeemiast tingitud nähtused?

Teadlased (näiteks Zalika Klemenc-Ketis) on avastanud väga tugeva seose surmalähedaste kogemuste tajumise ja vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal määral ka kaaliumi taseme vahel. Teadlased usuvad seda, et süsihappegaas muudab inimese aju keemilist tasakaalu ja nii kutsub see esile valguse, tunnelite ja surnud inimeste nägemise. Kuid enne surma kogetavat eredat valgust võib põhjustada ajus tõusev serotoniinitase, mida on näiteks Alexander Wutzler oma teadusuuringutes tuvastanud. Neurobioloogid on juba kaua aega arvanud seda, et surmalähedaste kogemuste tekkepõhjused on seotud just aju virgatsainetega. Kõige rohkem arvatakse selleks olevat just eespool mainitud serotoniin, sest see reguleerib meeleolu ja töötleb nägemise ja kuulmise kaudu saadud informatsiooni. Kuna serotoniin reguleerib valutundlikkust ja ka tuju, siis arvataksegi seda, et kõrge serotoniinitase ajus muudab inimese suremise kergemaks. Kuid on olemas ka teisi teadlaste arvamusi surmalähedaste kogemuste tekkepõhjuste osas. Näiteks uurija Susan Blackmore arvates tekivad paljud surmalähedased kogemused just aju hapniku puudusest. Surmalähedasi kogemusi on võimalik esile kutsuda keemiliste ühenditega ja seega selgitatakse surmalähedaste kogemuste tekkepõhjusi just neuroloogiliste mehhanismidega. Näiteks erakordseid teadvuselamusi ja visioone tekitab inimese ajule juba üsna väike doos hallutsinogeenset ainet. Seda tekitab ka selline seisund, mille korral aju ei saa hapnikurikast verd. Süda, mis pumpab verd, on inimese kliinilise surma ajal seiskunud. Selline asjaolu veenabki teadlasi loomuliku põhjuse kasuks, mitte aga üleloomuliku põhjuse kasuks. Üldiselt arvatakse surmalähedased kogemused olevat endast just normaalse aju tegevuse häired traumaatilise sündmuse ajal.

129

Surmalähedaste kogemuste tegelikkus Surmalähedaste kogemuste korral peame arvestama kolme tegurit, mida me hakkame järgnevalt pikemalt ka analüüsima: inimese kehast väljumine on reaalne nähtus ( sellele viitavad kindlad märgid nagu näiteks nähakse asju või saadakse midagi teada, mida surnud olles kuidagi ei saa näha ega teada midagi uut ), inimese surmaajal toimub kontakt maaväliste tsivilisatsioonidega ( sest kehast väljumine viitab inimese elu jätkumisele pärast surma ja kus see „hauatagune elu“ ikka olla saab kui mitte taevas ) ja kehast väljunud inimesed kogevad meie mõistetavas keeles öelduna virtuaalreaalsuse ilminguid ( näiteks nähakse põrgutuld, deemone, erinevaid tundmatuid maastikke, hooneid, võõraid ebamaiseid olendeid, kehast väljunud inimese enda elusündmusi jne ). Kõik need tegurid on omavahel kuidagi seotud.

Suures plaanis jagunevad surmalähedased kogemused aga kahte leeri: aju poolt loodud illusioonid kehast väljumisest ( inimese aju suudab kehast väljumist ( surmalähedasi kogemusi ) jäljendada ) ja inimeste reaalsed kehast väljumised. Aju loodud illusioonil ja reaalsel kehast väljumisel tuleb osata teha vahet nii nagu näiteks vaimuhaigusel ja andekusel. Mõlemates leerides on nende paikapidavuseks välja pakutud veenvaid kaitseargumente, mida me nüüd ka järgnevalt lähemalt vaatame.

1. Reaalne kehast väljumine Seni võis surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju viimasteks funktsioonideks või lihtsalt hallutsinatsioonideks, mida siis inimese surev aju tekitab. Et aga sellise arusaamaga lõplikult nõustuda, tuleb uurimusse arvesse võtta ka sellised aspektid, mille korral inimene näeb enda elustamiskatseid pealt. Sellised aspektid sunnivad ümber lükkama praegusi oletusi selle kohta, et miks ikkagi tekivad surmalähedased kogemused. Need aspektid on selle nähtuse juures kõige raskemini seletatavad jooned ja sellepärast ei saa kuidagi surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju illusioonideks. Neid aspekte arvestades saab tulla ainult sellisele järeldusele, et teadvus on tõepoolest võimeline inimese kliinilise ( ja seega ka bioloogilise ) surma ajal närvikoest eralduma.

Teadlastele ja meedikutest praktikutele kõige raskemini selgitatav element surmalähedaste kogemuste puhul on kehavälised elamused. Käesoleval ajal ei ole ühtki teaduslikku seletust – välja arvatud käesolev teooria -, kuidas inimesed, kes teatavad oma kehavälistest kogemustest, on võimelised andma nii detailseid ülevaateid selle kohta, mida meditsiiniline personal nende elustamisel rääkis või tegi. Veel üllatavamad on hämmastavalt täpsed ülevaated kehavälistest elamustest, mille puhul inimesed on võimelised kirjeldama seda, mis juhtus kusagil mujal, samal ajal nende füüsiline keha lamas haigla operatsioonisaalis. Surmalähedaste kogemuste kirjeldustes esineb väga sageli aspekt, mille korral näeb inimene surnud olles enda elustamisprotseduure pealt, mida ta ka hiljem arstidele jutustab ja need omakorda kinnitavad tema jutte. Näiteks Eesti nukuteatri kunagine direktor Meelis Pai oli samuti kogenud surmalähedast kogemust, kui ta 21-ks päevaks koomasse langes. Pärast koomast ärkamist teadis mees asju, mis toimusid ajal, mil ta oli täiesti teadvusetu. Selle teaduslikud järeldused ( s.t. inimene pidi kehast väljuma, et selliseid asju kirjeldada ) on ühesed, kuid vastukriitika seisneb selles, et kas neid „elustamiskatsete lugusid“ tasub üldse uskuda. Kuna selline aspekt sisaldub surmalähedastes kogemustes ( mille korral inimene näeb surnud olles enda elustamisprotseduure pealt ja saadud adekvaatset informatsiooni saavad arstid pärast elustamist kinnitada ), siis peab seda uuringutes arvestama, sest muidu ei tasuks uskuda ka üldist surmalähedaste kogemuste jutte, mis on aga praktiliselt võimatu. Siin kohal toome järgnevalt veel mõned näited sellistest kummalistest juhtumitest.

Neljakümne üheksa aastasel mehel oli nii tõsine südameatakk, et pärast 35 minutit kestnud keerulisi elustamiskatseid arst loobus ning hakkas täitma surmatunnistust. Siis märkas keegi mingit elu130

tegevust, arst jätkas tööd elektriliste elustamisvahendite ja hingamisaparaadiga ning suutis patsiendi südame jälle tööle panna. Järgmisel päeval ( kui patsient oli juba kontaktivõimelisem ) suutis ta detailselt kirjeldada peaaegu kõike seda, mis oli elustamisruumis toimunud. Arst oli väga üllatunud.

Kuid veelgi rohkem hämmastas teda patsiendi ilmekas kirjeldus kiirabiõest, kes arstile oli appi tõtanud. Patsient kirjeldas teda väga detailselt, kaasa arvatud soeng ja perekonnanimi. Ta kirjeldas, kuidas naine oli veeretanud läbi koridori käru koos elektrišoki aparaadiga ( see on ju põhiline elustamisvahend ). Kui arst temalt küsis, kuidas ta sai teada õe nime ja seda, mis õde tema südameataki ajal tegi, ütles patsient, et oli väljunud oma kehast ja läbinud õe keha – siis kui ta oli läinud ooteruumi oma naist vaatama. Õe keha läbides oli ta lugenud tema nimesilti ning jätnud selle meelde, et hiljem teda tänada. Arst oli patsiendi jutu üle väga hämmeldunud. Ta ütles, et kohalolek oli ainus võimalus kõike seda nii täpselt kirjeldada.

Inimene, kes oli sündides juba pime, sattus nii raskesse auto õnnetusse, et ta langes haiglas kliinilisse surma. Meditsiiniline personal püüdis edukalt teda elustada. Järgmisel päeval, kui ta oli paranemas ja toibumas, rääkis ta arstidele hämmastavalt detailselt sellest, mis tema elustamiskatsete ajal sooritati. Kusjuures oli ta sünnist saati täiesti pime, suutis ta isegi arstide välimust ja tööriistade kujusid väga täpselt kirjeldada. Arstid olid tema jutu üle väga hämmingus ja ei osanud selle peale midagi kosta.

Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal kliinilise surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud juhtum on tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes teistes surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi ajal ja siis kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud meditsiini töötajad.

Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime hääbusid. Tal tehti kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli hiiglaslik aneurüsm.

See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis tekkida ka tavalise lõikuse ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on terapeutilise hüptermia spetsialist. See seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline surm. Inimese aju ei tööta, kuid madalal kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime.

Paisunud veresooni pehmendab madal temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb.

Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle saab kõrvaldada.

Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala töötajat. Ta viidi üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei kuiveneks, siis ta silmad määriti lubrikandiga kokku ja kleebiti kinni. Pami ajukoore elektrilist aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi elektroodidega. Naise kõrvadesse pisteti väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes kõlarites oli kuulda 100 detsibelliseid klõpse. Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis Pam oma kehast väljumist ja seejärel nägi ta, kuidas arstid tema füüsilise keha kallal toimetavad. Seda rääkis naine hiljem pärast üldnarkoosi ajal olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi Pam kasutada oma silmi ega kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet ( nähtut ja kuuldut ), mil ta oli õhus hõljunud. „Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin uskunud, et nad võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“ rääkis Pam hiljem. Väga täpselt kirjeldas ta luusaagi ja selle tekitatud heli: „See kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu elektrihambahari ja selles oli mõlk.“ Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti lõigata, kui mingisugune südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit tabada. Hiljem oli Pam mäletanud südamekirurgi kõnet: „Meil on probleem. Tema arterid on liiga kitsad.“ Pärast seda aga lausunud kohe meeshääl: „Proovi teiselt poolt.“ Sellist vestlust kinnitasid hiljem arstid, kuid Pam ei saanud ju seda kuidagigi kuulda, sest ta oli viibinud üldnarkoosis ja tema kõrvadesse oli lastud väikeste kõlarite „kurdistav“ klõpsumine.

Kui Pam viidi kliinilisse surma, mis oli tekkinud madala kehatemperatuuri tagajärjel, siis hakkasid ilmnema surmalähedase kogemuse tavalised tunnusjooned. Ta oli operatsioonisaalist välja lennanud ja läinud mingisse valgesse tunnelisse. Tunneli lõpus nägi ta surnud sõpru ja tuttavaid.

Naine tundis oma hinge kui ühte osa Jumalast. Ta mõistis, et kõik olemasolev on tekkinud sellest 131

valgusest ehk Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta võrdles seda tunnet kui jäisesse basseini sukeldumist.

Umbes 4,2 protsenti inimestest on tundnud surmalähedast kogemust. See on välja tulnud USAs ja Saksamaal korraldatud uuringutes. Uurimustes on näha ka seda, et surmalähedaste kogemuste iseloomu ei mõjuta inimese sugu, rass, usuline kuuluvus, haridus, positsioon jne. Üleval pool väljatoodud surmalähedaste kogemuste juhtumite korduv iseloom seisneb selles, et patsient näeb enda elustamiskatseid pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline joon on ajas korduv. Ja seetõttu on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi kliinilisest surmast iga päev ja nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud iseloomujoont. See tähendab seda, et kui inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma, siis pärast tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada tunnistusi tema kogemustest, mis toimusid tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka elustamiskatsete juures viibivad isikud. Ja enamasti need juhtumid sisaldavad antud iseloomujoont.

Kui surmalähedased kogemused on tõesti sureva aju loodud illusioonid, siis miks me ei näe midagi muud nagu näiteks ennast rannas päevitamas või ujumas, sõpradega aega veetmas, autoga sõitmas, kusagil mõnusas kohas reisimas või oma töö kohustusi täitmas nagu tavalise unenäo korral ikka nähakse. Miks nende asemel nähakse surmalähedaste kogemuste ajal just mingeid senitundmatuid tunneleid, valgusolendeid, suurt õndsuse tunnet, kaaluta olekut, tagasi vaadet elule ja veel palju muid surmalähedaste kogemustega kaasnevaid asju, mida enamus inimesi pole kogu oma elujooksul kunagi kogenud? Nagu juba eespool välja öeldud, seletavad mõned teadlased surmalähedasi elamusi aga süsinikdioksiidi taseme tõusuga veres. See tähendab seda, et leiti tugev seos surmalähedaste kogemuste tajumise ning vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal määral ka kaaliumi taseme vahel. Paljud teadlased on pidanud võimalikuks ka seda, et patsient võis tulla lühikeseks ajaks teadvusele või võis ta poolenisti teadvuslikult midagi tunda. Võimalikuks on peetud sedagi, et patsiendile võisid hiljem õed või arstid midagi rääkida. Mõned teadlased on arvamusel, et patsientide kirjeldused võivad olla nii üldised, et sobivad ükskõik millise situatsiooniga. Kuid see ei seleta asjaolu, et kui inimene on kliiniliselt surnud, näeb ja kuuleb samal ajal seda, mis elustamisruumis toimub. Nii et süsihappegaas võib küll muuta aju keemilist tasakaalu, kuid ilmselgelt ei seleta see ära kehaväliseid elamusi, mil inimene näeb surnud olles kuidas meedikud teda elustada püüavad. Kui inimene saab midagi teada sellel ajal toimunud tegevuse kohta, mil ta oli surnud, siis see tegelikult tõestab selle nähtuse reaalset eksisteerimist, mida kogu maailma teadlased ignoreerivad.

Kuid ikkagi peetakse enamasti surmalähedasi kogemusi just sureva aju illusioonideks. Seda, et toimub midagi ajus, mitte sellest kusagil väljaspool. Peaaegu kõik teadlased on sellises arusaamas kindlad. Kuid on olemas aspekte, mis seab sellise väite kahtluse alla. Kui inimene on kliiniliselt surnud, siis on tal ikkagi võimalus näha selliseid toiminguid pealt, mida arstid tema elustamise ajal korda saadavad. Hiljem, kui inimene on juba ärkvel ( mitte enam surnud ), räägib inimene seda, et mida elustamise ajal täpselt tehti ja kogu see kirjeldus osutub väga täpseks. Selline aspekt on hiljem üllatanud väga paljusid arste ( isegi skeptikuid ). Hämming seisneb selles, et kuidas saab inimene teada seda, mida sooritati tema elustamise ajal, kui ta oli ( kliiniliselt ) surnud. Kui inimene oli surnud ja ( skeptiliste teadlaste poolt ) väidetavalt nägi inimene ajus illusioone, mis võis olla just nagu uni ( aju üks virtuaalreaalsuse ilminguid ), siis kuidas ( väidetavalt ) unenäos saavad juhtuda sellised sündmused, mis leiavad aset ka tegelikkuses – ärkvel oleku maailmas? Kui nähakse unes seda, et kõnnitakse või lennatakse palati ruumis ringi, siis tegelikuses ( ärkvel olles ) seda kuidagi inimene ei teosta – teostus toimub ainult unenäos. Inimene ei saa kuidagi näha unenäos seda, et mis toimub samaaegselt tema elustamise ajal. Unenäomaailma ja tegelikkust eraldab ainult aeg ja ruum nagu seda oli juba varem ära näidatud. Antud juhul ei ole võimalik midagi muud järeldada kui ainult seda, et inimene ei „viibinud“ sellises aju virtuaalreaalsuses nagu seda on unenäo korral, vaid inimese „aju“ virtuaalreaalsus ühtis aja ja ruumiliselt väga täpselt tegelikkusega ehk seega inimene oli ärkvel. See on psühholoogiline fakt, et unenäomaailm ei ühti ajaliselt ja ruumiliselt pärismaailmaga. Ainult ärkvel olles ühtib ajaliselt ja ruumiliselt aju virtuaalreaalsus pärismaailmaga. Järelikult surmalähedased kogemused ei tulene surevas ajus toimuvatest 132

illusioonidest, sest need vastavad sündmustele, mis leiavad aset ka tegelikkuses. Seega teadvus ei olnud inimese kliinilise surma ajal enam ajust sõltuv ja seega ei olnud seda ka enam vaja ja „sealt“ tuli lahkuda ehk eralduda – olla lahus.

Maailmas ei ole teada mitte ühtegi sellist unenäo juhtumit, mille korral on inimene oma enda unenäos näinud kõrvalt ennast magades. Küll aga SLK-de korral on patsiendid näinud operatsiooni ajal ennast kõrvalt. Nad on saanud kõrvalt jälgida seda, kuidas arstid ja medõed tema surevat keha püüavad elustada. Kuid inimeste unenägude korral ei näe inimesed ennast kõrvalt, kuidas nad oma soojas voodis parajasti magavad. Selline „visioon“ unenägudes üldse puudub.

Vahel inimesed mäletavad oma unenägusid, mida nad ööseti magades näevad. Kuid enamasti seda ikkagi ei mäletata. Mäletada hiljem ärkvel olles unenäos toimunud sündmusi teeb põhimõtteliselt sama välja, mis mäletada ärkvel olles toimunud reaalseid sündmusi. Kuid unenäod kipuvad vastupidiselt reaalsetele sündmustele väga kiiresti ununema. Hilisemas elus ei mäleta inimene oma unenägudes kogetud elamusi peaaegu üldse või mäletatakse nendest väga vähe. Kuid vastupidiselt unenägudele mäletatakse surmalähedasi kogemusi aga väga selgelt ja veel väga kaua pärast nende sündmuste üleelamisi.

Raamatus „Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia“ on esitatud palju pikemalt ja põhjalikumalt uurimusi selle kohta, et kas SLK-d on tõesti sureva aju viimased funktsioonid või leidub siiski tõendeid selle kohta, et inimese kehast väljumine ei olegi pelgalt aju illusioon. Seal on välja toodud palju põhjalikum analüüs juhtumitest, mille korral inimesed näevad asju, mil nad olid parajasti surnud. Ka käesolev teooria toetub paljuski just selle raamatu autorite esitatavatele andmetele ja analüüsile.

2. Aju loodud kehavälised elamused SLK-sid on kogenud isegi maailma nimega teadlased. Näiteks neurokirurg Dr. Eben Alexander sattus 2008. aasta sügisel bakteriaalse põletiku tõttu koomasse. Tema aju üks osa ( korteks ) oli täielikult funktsioneerimise lakanud, kuid teised ajupiirkonnad töötasid endistviisi edasi. Teadvus on seotud just korteksi piirkonnaga ja SLK-sid on peetud just korteksi häireteks. Kuid Dr. Alexander ei oleks siiski saanud üldse midagi tunda, sest korteks oli täielikult funktsioneerimisest lakanud, mitte aga lihtsalt häirunud.

Enamikes surmalähedaste kogemuste kirjeldustes on selgelt näha kombinatsiooni surmalähedastest ja kehavälistest kogemustest. Teadus on püüdnud seletada neid kahte aspekti eraldi, mitte aga seotult koos. Kuid näiteks Pam Reynoldsi juhtumi korral tekkisid need nähtused siiski koos. Aga kuidas ja miks? Seda ja kehaväliste kogemuste kunstlikku tekitamist on pikalt arutanud Villu Päärt oma 2007 aasta artikklites www.novaator.ee-s.

Näiteks surmalähedastest kogemustest on ametliku statistika järgi kogenud lausa 18 protsenti südameinfarktisurmast pääsenud inimesed. Peab märkima seda, et inimese kliinilise surma ajal vahel ilmnevad surmalähedased kogemused, kuid vahel aga mitte. See tähendab seda, et igakord ei esine surmalähedased kogemused inimese kliinilises surmas. Religioonimaailmale ei ole surmalähedased kogemused sugugi midagi uut ja taunivat, kuid praeguse aja teadusele tundub keha ja vaimu dualism absurdsena ja vastuvõetamatu. Kuid teaduslik fakt on see, et ajusurmas ei ole inimene võimeline talletama mälestusi ja ka teadvusel olema, kuigi surmalähedaste kogemuste ajal seda tõesti esineb.

Praegusel ajal peetakse üheks parimaks surmalähedase kogemuse seletavaks teooriaks USAs Kentucki Ülikoolis läbiviidud teaduslikku uuringut. Ülikooli uuringust selgus, et neid kummalisi nähtusi põhjustab inimese unehäire. See seisneb selles, et kliinilisse surma jõudes kestab inimese REM-une faas tegelikult edasi. Seetõttu ärkab inimese teadvus üles enne keha ja esinevad kehaga mitte seotud tunded ja hallutsinatsioonid. Selle teooria järgi on surmalähedane kogemus lihtsalt REM-uni, mis võib tekkida näiteks infarkti ajal. See tähendab põhimõtteliselt seda, et need nähtused pole tegelikult midagi muud, kui ootamatult alguse saanud und meenutav seisund. Antud teooria seletab pealtnäha ka seda aspekti, mille korral inimesed kogevad asju, kui nende ajud on surnud.

133

Ajutüvi on ajupiirkond, mis kontrollib inimese keha põhilisi funktsioone. Sellisest ajupiirkonnast lähtub ka REM-uni. Kuid teada on seda, et inimese ajutüvi on võimeline funktsioneerima ka siis, kui ülejäänud ajupiirkonnad on töötamast lakanud. Nii tekibi REM-uni, mis võib olla surmalähedaste kogemuste põhjustaja.

Kuid selline välja pakutud teooria ei seleta kehaväliseid kogemusi ja ka sellist aspekti, mille korral näeb inimene oma enda keha kõrvalt. Surmalähedased kogemused ja kehavälised elamused esinevad vahel koos ja vahel ka lahus.

Kehaväline kogemus võib tekkida ka siis, kui stimuleerida teatud aju piirkondi. Näiteks inimese kehaväliseid kogemusi on uurinud Šveitsi neuroloog Olaf Blanke. Üheks tema patsiendiks oli 43aastane naine, kellel esinesid epilepsia haigushood. Teadlane püüdis leida nende haigushoogude põhjusi. Selleks stimuleeris ta naise aju nõrkade elektrilöökidega, sest niimoodi saab teada kindlaid funktsioone tagavaid kindlaid ajupiirkondi. Ja kui ühte kindlat ajupiirkonda stimuleeriti, siis tekkis naisel kehaväline kogemus, mille korral vaatas naine enda keha kuskilt ülevalt. Selle uuringu tähtis järeldus oligi see, et kui stimuleerida elektriga inimese aju angular gyrust, mis asub aju oimusagara ja kiirusagara ühinemiskoha läheduses, tekib inimesel pidevalt kehavälised kogemused. Taolisi katseid on võimalik ajas korrata.

On olemas mõned väga hämmastavad uuringud, millega tegeles Kanada Laurentian University väga hinnatud neuroloog Michael Persinger. Ta on korraldanud inimestega katseid 20 aastat ning pidevalt avaldanud oma leide meditsiinilises ja teaduslikus kirjanduses. Persinger konstrueeris masina, mis genereerib tugevat elektromagnetilist välja, et stimuleerida inimese aju. See vallandab teadvuse teistsuguse seisundi ja kutsub paljudel tema katsealustel esile nägemusi. Sageli tekib ajatuse ja ja ruumituse ning kehast eraldumise tunne, mis sarnanevad inimese aju surmas olevate kogemustega.

Väga paljudel inimestel, kellel on esinenud migreen või epilepsia, on tundnud ennast olevat oma kehast väljaspool. Inimese aju on suuteline inimest veenma, et ta asub oma kehast väljas. Seda nähtust on hakanud teadlased usinasti uurima. Näiteks on neuroteadlased püüdnud tervetel inimestel esile kutsuda kehaväliseid kogemusi. Näiteks mõnes katses pandi inimeste silmade ette videoprillid, mis võimaldasid inimestel näha oma enda keha uues vaatenurgas. Taolises katses ütlesid inimesed pärast seda, et nad tundsid oma kehast olevat väljunud. Sellised eksperimendid annavad uusi teadmisi inimese keha tajust ja virtuaalreaalsuse tehnoloogiat kasutades on võimalik inimestel esile kutsuda tunnet, et oled reaalselt kuskil mujal, mitte aga siin. Näiteks teadlaste nagu Ed Jongi inimeste katsed virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga näitavad, et neil on võimalik luua illusioone nagu näiteks võõras keha on nende oma, nad omavad kolm kätt või et nad on koletised või kääbused. Ka oma kehast väljas illusiooni on võimalik neil tekitada. Need aju trikid on nii veenvad, et katseinimesed ei usu, et need trikid loob tegelikult nende aju ise. Need aga näitavad seda, et teadvus on vahetult seotud inimese „mina“ tundega.

Taolised eksperimendid näitavad, et kehaväliseid kogemusi on võimalik katseliselt manipuleerida. See tähendab seda, et mõjutada on võimalik aju arusaama füüsilisest kehast informatsiooni abil, mida on võimalik meelte kaudu lasta.

Näiteks üks katse kehaväliste kogemustega stimuleerides tehti Šveitsis Lausanne`is asuvas tehnoloogiainstituudis. Teadlaste Bigna Lenggenhager ja Olaf Blanke juhitud katses seisid kaamera ees videoprille kandvad inimesed. Inimesed said näha prillidest kaameraülesvõtet kolmemõõtmelisest kujutisest, mis oli kujutatud inimese enda selga. Inimese keha torkamisel markeriga oli näha ka samaaegselt virtuaalkeha torkamist, kuid seda sai näha prillidest. Selle torke ajal tundsidki inimesed seda, et see virtuaalkeha ongi nende enda keha, mis pole muidugi tõsi.

Pärast seda lülitati videoprillid inimestel välja. Seejärel kästi inimestel paar sammu eemale minna ja siis uuesti tagasi oma endisele kohale tulla, kuid pimesi. Juhtus aga ootamatu sekeldus. Katseisikud kõndisid oma tegelikust kohast üle ja astusid oma virtuaalkeha näinud kohale lähemale.

Kehaväliseid kogemusi on uurinud ka Rootsi Karolinska Instituudi teadlased. Näiteks teadlane Henrik Ehrson viis läbi uuringu, mille korral nägid inimesed samuti läbi videoprillide oma enda selgade kolmemõõtmelisi kujutisi. Kuid sel korral istusid naine ja mees toolil. Vaadates videoprillides oma selga tagantpoolt, puudutas Ehrson oma kahe plastikkepiga üheaegselt katseisikute selga ja rinda. Katseisikutel tundus, et nad istuvad oma füüsilisest kehast tagapool ehk 134

siis kehast väljas ja seda isegi siis, kui nad oma videoprillidest nägid, kuidas Ehrson puudutab nende oma tõelist selga. Taolist katset sooritas Ehrson ka enda peal. Ta sai samasuguse kogemuse osaliseks nagu said eelmised katseisikud. Ta tundis ennast istuvat teises kohas hoolimata sellest, et tegelikult istus ta ikka ühes kohas. Videoprillidest näha olev keha tundub reaalselt enda kehana kuigi tegelikult seda ei ole. Kuid Ehrson tunnistab, et see keha ei tundu iseendana, vaid jääb tunne nagu vaadatakse hoopis nukku. Kõiki neid katseid on võimalik ajas korrata. Katsete kordamisel mõõtis Ehrson inimeste naha elektrijuhtivust, sest see annab aimdust inimese emotsionaalsest ärksusest. Ja mõõtmised näitasid, et inimesed hakkasid kartma siis, kui Ehrson virutas haamriga kaamera ees sellises kohas, kus inimestel oli veendumus näha ennast. Oli selge, et tegelikult ei olnud mingisugust reaalset ohtu, kuid sellest hoolimata tõusis inimeste emotsionaalne ärksus. Šveitsi Zürichi Ülikooli kliiniku neuroteadlast Peter Bruggerit veensid need katsed selles, et inimese tundmust olla oma kehas põhineb meelte ja taju vahel oleval visuaalsest perspektiivist ja koordinatsioonist. Kuid Peter Brugger oli siiski ka kindel selles, et nendes katsetes ei ilmnenud täielikku kehast eraldumist, mille korral oleksid katseisikud tundnud ennast täielikult eraldunud oma kehast. Laboritingimustes jõuti lihtsalt nendele väga lähedale.

Olaf Blanke on märkinud ka seda, et kehavälised kogemused võivad tekkida mitmetes ajupiirkondades nagu näiteks aju temporaarsagara ja kiirusagara ühenduskohas. Seda on näidanud varasemad uuringud. Kuid taolised katsed näitavad seda, et missugused ajupiirkonnad ja ajufunktsioonid võivad tekitada kehaväliseid kogemusi ja kuidas ajus kujuneb välja inimese mina tunne.

Aju töötleb igas sekundis väga suurt informatsiooni hulka. Aju oimusagara ja kiirusagara ühinemiskohas pannakse kokku tegelik ja ühtne pilt, väljaselekteerides infot, mis ei sobi pilti. Kuid teada on seda, et see ajupiirkond töötleb infot, mis annab inimesele arusaama oma kehast ja selle lokatsioonist ruumis. Oleks väga loogiline järeldus see, et selle piirkonna kahjustumise või väärtöötlemise korral võivadki ilmneda kehavälised kogemused.

Kehaväliseid kogemusi seletab Blanke poolt välja pakutud teooria ja surmalähedasi kogemusi püüavad seletada Kentucky Ülikooli teadlased. Kuid nendest teooriatest ei ole üldse abi, kui uurida näiteks Pam Reynoldsi juhtumit, mille korral esinevad need kaks nähtust seotult koos. Näiteks Pam Reynolds nägi ajusurma ajal enda keha väljaspoolt. Kuidas on selline asi võimalik? Ajutüves ilmnev unenägu võib olla surmalähedane kogemus, kuid ajutüvi ei töötle kehaväliseid kogemusi, mille ajupiirkond oli funktsioneerimisest lakanud. Aju ei saa siiski olla surnud, et töödelda selliseid nähtusi, mis tekivad ajutüve poolt tekitatud REM-unes. On selge, et kaks välja pakutud teooriat ei suuda siiski seletada surmalähedaste kogemuste olemust.

3. Kontakt maavälise tsivilisatsiooniga Surmalähedaste kogemuste korral esineb peale meditsiinilise probleemi ( kehast väljumise neuroteaduslik seletus ) ka veel sellise probleemi aspekt, et kui suudetakse tõepoolest tõestada SLKde fenomeni tegelikku eksisteerimist, siis põhimõtteliselt on tõestatud ka inimese elu jätkumine pärast (aju)surma. See tähendab aga ka seda, et kõik surnud inimesed, kes kunagi planeet Maal on elanud, tegelikult „kusagil“ veel kehavälises olekus elavad. Küsimus seisnebki selles, et miks need “surnud inimesed” siis meiega ( ehk elavatega ) kontakti ei võta? Ja millises maailmas nad kõik siis ka elavad? Võib olla nad ongi „meiega“ kontakti astunud, kuid sellisel moel, mida me oodata ei oskakski. Näiteks võivad „nendega“ suhelda selgeltnägijad ehk sensitiivid, mille korral omab inimene sellist informatsiooni, mida ta muidu mitte mingisuguste vahenditega teada ei saaks. Need „erilised inimesed“ ise väidavad, et informatsiooni annavad neile surnute inimeste „hinged“ ehk kehast väljunud inimesed, kelle „füüsilised“ kehad on kahjuks juba surnud. SLK-de juhtumite korral nähaksegi inimeste surnuid sugulasi ja sõpru. SLK-de korral ei ole tegemist ju ainult lihtsalt inimese teadvuse eraldumisega füüsilisest kehast. Peale surnute nähakse ka mingisugust tunnelit ( sissekäiku ). Tõenäoliselt on need aegruumi tunnelid, mis on kirjeldatavad ka üldrelatiivsusteooria võrranditega. Selliste tunnelite olemasolu on ajas rändamise teooria poolt tõestatud. Need tunnelid 135

vahendavad kehade teleportatsiooni. Kui neid SLK-de korral nähakse, siis SLK tõestamise korral on tõendust leidnud ka nende tunnelite olemasolu. Kuid need aegruumi tunnelid “viivad ju neid surnuid inimesi planeet Maalt kusagile eemale”, sest tunneleid kasutatakse ainult väga kaugeid vahemaid läbides – näiteks galaktikate vahelisteks rändudeks. Kõigest sellest järeldubki see, et pärast surma läheb inimene maavälisesse tsivilisatsiooni “elama”. Kuhu siis mujale ikka saab minna? See kõik järeldub ainult siis, kui suudetakse SLK fenomeni olemasolu tõestada. Kuid selline avastus aga viiks ilmselt inimkonna kultuuri šokini, sest taoline avastus lükkaks ümber peaaegu kogu tänapäevase teadusliku maailmapildi. Kui suudetakse teaduslikult tõestada SLK-de eksisteerimine, siis on võimalik järeldada ka maaväliste olendite ehk tulnukate olemasolu. Kuid probleem seisneb selles, et miks need katsed ( tõestamaks SLK-de olemasolu ) ei õnnestu? Teaduse üheks suurimaks eelduseks on see, et ta peab põhinema empiirilistel ( kogemuslikel ) tõendustel ja selleks saab olla ainult inimese enda loodud eksperiment. Kuid selline teaduse suurim eeldus muutubki SLK-de uurimisel suurimaks komistuskiviks, sest kui ei leita mingisuguse nähtuse empiiriline tõestus, siis teadus selle nähtuse olemasolu ka ei aktsepteeri. Maaväline mõistus ( seal hulgas ka surnud inimesed ) kasutabki meie teaduse reegleid teadlikult ära. See tähendab ka seda, et ( võib olla ) “nad” soovivad, et me nende olemasolusse ainult usuksime, mitte aga teaduslikult tõestaksime. Nii et SLK teaduslikku katset ( küsida pärast ärkamist patsiendi käest mingisuguse peidetud objekti kohta, mis oli tema kliinilise surma ajal kohas, kust patsient oma voodist seda näha ei saanud ) ei olegi põhimõtteliselt võimalik sooritada, sest vastasel korral oleks meie “maailmapilt” ääretult “rikutud” ja ilmselt tuleksid ka siis tulnukad Maale, sest siis ei ole neil enam põhjust meie eest varjata.

3.1.2 Inimese kehast väljumise füüsikateooria loodusteaduslik käsitlus

Vaimud, hinged, valgusolendid ( keda mõnikord kutsutakse ka ingliteks ), kummitused, poltergeistid, deemonid ( keda uurivad demonoloogid ) – kõikide nende mõistete taga eksisteerib tegelikult üks nähtus, mida me mõistame kehast väljumisena. See tähendab seda, et eespool loetletutest võivad tegelikult olla kehast väljunud surnud inimesed ( või kehast väljunud tulnukad ehk maavälised mõistusega eluvormid ) nagu me näeme seda SLK-de korral. Näiteks need „olendid“, keda me nimetame vaimudeks või kummitusteks, on väga tõenäoliselt kehast väljunud inimesed või tulnukad, kelle bioloogilised kehad on surnud. Antud teoses ( ülitsivilisatsiooniteoorias ) mõistame kehast väljunud mistahes eluvormi valgusolendina. Üldiselt nimetatakse morphusolendiks bioloogilist eluvormi ( näiteks nagu inimesed Maal ), kuid amorphusolend on kui valgusolend ( näiteks kehast väljunud inimene ).

Meditsiinis on läbi aegade vaieldud selle üle, et kas SLK on põhjustatud inimese sureva aju viimastest funktsioonidest või on tegemist tõepoolest reaalsete nähtustega. Kas inimese kehast väljumine on reaalne või siiski ajuillusioon on tegelikult võtmeküsimus olnud kogu aeg. Antud käsitletav inimese kehast väljumise füüsikateooria näitab veenvalt, et inimese kehast väljumine ei ole tegelikult vastuolus füüsika seadustega, vaid hoopis vastupidi. See tähendab seda, et isegi kui kõik SLK kogemused osutuvad tõepoolest inimese ajuillusioonideks, siis sellest hoolimata on võimalik füüsika seadustega veenvalt näidata, et inimese kehast väljumine on füüsikaliselt täiesti võimalik. Võib väita isegi nii, et kehast väljumine pole mitte ainult võimalik, vaid füüsika areng näitab selle kindlat tulenemist elektromagnetismi ja aegruumi füüsikast. Sarnane olukord oli ka ajas rändamisega, mille korral ei usutud selle loomise võimalikusesse, kuid samas objektiivselt analüüsides ei olnud ajas rändamine vastuolus ka füüsika seadustega, vaid hoopis vastupidi – füüsika seadused ( nagu näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ) hoopis vihjasid selle loomise võimalikusesse. Selles seisnebki kehast väljumise „sõltumatuse printsiip“, mis ütleb meile seda, et 136

isegi siis, kui me ei usu selle reaalset võimalikkust ja peame jätkuvalt neid ajuillusioonideks, viib sellest hoolimata füüsika üldine areng objektiivselt ikkagi selle reaalse loomise mõistmiseni.

Võib öelda, et esineb kahte liiki kehast väljumisi. Inimene võib oma kehast väljuda ka reaalselt, kuid mõnikord võib aju ka seda lihtsalt jäljendada ehk luua illusiooni tundest, et ollakse oma kehast väljas. Just seda viimast on kõige rohkem eksperimentaalselt uuritud. Näiteks ajukirurg Robert Spetzler, neuroloogia professor Jimo Borjigin, Genfi Ülikooli haigla arst Olaf Blanke ja USA Kentucky Ülikooli neuroloogia professor Kevin Nelson on eksperimentaalselt uurinud inimese kehast väljumist – õigemini ajuillusiooni keha välisest kogemusest. Tähelepanuväärne on see, et need nimetatud kuulsad ja austatud teadlased ise siiralt usuvad, et inimese kehast väljumine on tegelikult ajuillusioon ja et nende empiirilised uuringud ning katsed seda ka tõendavad. Kuid objektiivselt analüüsides ja tõlgendades nende teostatud uurimusi ( laskumata sealjuures äärmisesse usku või skeptismi ) tuleb siiski tõdeda, et nende lugupeetud teadlaste poolt tehtud katsed ei näita mitte midagi muud kui ainult seda, et inimese aju on suuteline looma illusiooni keha välisest kogemusest. Ja kõik. Inimese aju suudab kõike jäljendada, kuid see ei tähenda veel seda, et inimese reaalne kehast väljumine oleks täielikult välistatud või füüsikaliselt võimatu. Nende nimekate teadlaste poolt loodud uurimused ei näita tegelikult mitte midagi inimese reaalse kehast väljumise kohta, vaid selle asemel uuritakse ja kogutakse tõendeid aju loodud illusioonist, mille sisuks on inimese kehaväline kogemus. Tuleb teha selget vahet, et mis on ajuillusioon ja mis mitte. Selles mõttes liigitubki inimese kehaväline kogemus kaheks: reaalseks ja illusionaarseks kogemuseks.

Näiteks 2014. aasta kevadkursuse Ottawa Ülikooli üks psühholoogia tudeng on enda väitel võimeline mõttejõul „väljuma“ oma kehast. Kehast väljas olles näeb ta iseennast hõljudes õhus oma enda keha kohal. Ta „näeb“ ka oma keha liigutusi, kuid tegelikult ta lamav keha ei liigu. Tudeng on võimeline looma endale virtuaaltunnetust oma keha liikumisest, kuigi keha tegelikult ei liigu. Tal on väga suur keskendumisvõime tunnetamaks enda keha liikumist. Ta ei näe iseennast olevat enda keha kohal. Tudeng tajub oma keha tegelikust asukohast ruumis kõrgemal olevat. Reaalset kehast väljumist tegelikult ei eksisteerinud. Tomograafiliste ülesvõtete analüüsist ja tema küsitlustest selgus, et tema nö. „mõttelise kehast väljumise“ ajal ilmnes hallutsinatsioonidega seotud ajupiirkonnas tugev aktiivsus. Eriti väikeajus esinenud suur aktiivsus annab tunnistust tudengi „virtuaalse kehast väljumise“ ajal tajutud keha virtuaalsetest liikumistest. Ka tegevuse seiramisega seotud ajupiirkonnad ( nagu näiteks orbitaal-eeskäärude keskmine, vasakpoolne ja kõrgem osa ) olid aktiveerunud. Katsealuse tervis oli hea ja ajus ei esinenud mingeid hälbeid ehkki oli ta võimeline endale looma kinesteetilisi nägemusi ja motoorset liikumist peegeldavaid kujutluspilte.

Kuid inimese reaalne kehast väljumine on ajas rändamise erijuht. Ajas rändamise korral teleportreerub inimene ajas või ruumis siis, kui inimese keha satub kinnise aegruumi lõkspinna sisse. Kinnine lõkspind tekib siis, kui inimese keha saab polariseeritud laengu ehk inimese keha kogu pindala katab kaks erimärgiliselt laetud kihti. Sellisel juhul tekib ümber inimese keha kinnine lõkspind, mis võimaldab liikuda hyperruumis ja seega ajas. Kuid kehast väljumine on inimese ajas rändamise erijuht selles mõttes, et hyperruumi ehk väljapoole aegruumi satub mitte inimene ise, vaid inimese närvisüsteemis eksisteerivad väljad. Kuna närvisüsteem on samuti elektriliselt polariseerunud, siis tekib inimese elektrilises närvisüsteemis lahtine lõkspind, mis põhjustab väljade eraldumist hyperruumi. Kuid väljade eraldumine inimese närvisüsteemist toimub nõnda, et eralduvad väljad jäävad hyperruumi lõksu nii nagu valguslaine ei pääse musta augu tsentrist välja.

Sellisel juhul valgus ei haju ega kao, mis põhjustabki inimese teadvuse ja psüühika jätkumist eraldunud väljade süsteemis. Inimese kehast väljumise võimalust tõestaks veenvalt inimese reaalne ajas rändamise teostus. Inimese ajas rändamise füüsikast on põhjalikumalt kirjeldatud Maailmataju ajas rändamise osas ja seetõttu ei hakka me seda siin enam kordama.

Inimese kehast väljumise füüsika mõistmise fundamentaalseks aluseks on kahtlemata ajas rändamise füüsikateooria. See tähendab ka seda, et ajas rändamise füüsikateooriast on võimalik tuletada inimese kehast väljumise füüsikateooria. Inimese kehast väljumist ei saa mõista ilma ajas rändamise füüsikata. Inimese kehast väljumine on ajas rändamise erijuht. Enne kui mõista inimese kehast väljumise füüsikat tuleb kõigepealt tundma õppida inimese ajas rändamise füüsikat.

Elektrinähtuste mõistmisel ei näita nähtuse olemust mitte laengud või osakesed ise, vaid ruum ( s.t. väli ), mis eksisteerib laengute ja osakeste vahel. Inimese teadvuse ja psüühika materiaalseks 137

eksisteerimise vormiks on elektriväljad, mida tekitavad ajus olevad tuhanded neuronid. Inimese teadvus ja psüühika baseeruvad neuronite elektriväljade konfiguratsioonidel ja omakorda nende kombinatsioonidel. See tähendab seda, et inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimiseks on vaja elektriväljade olemasolu, mille tekitajateks on ajus olevad tuhanded neuronid. Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka teadvus ( psüühika ). Inimese kehast väljudes on teadvuse ja psüühika tekitajaks valgus ( ehk elektromagnetlained ), milles esinevad samuti elektriväljad. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhiliseks uurimussuunaks on see, et kuidas tekib inimese teadvus valgusest ehk kuidas valgus tekitab inimese teadvuse. Suurim ja põhjapanevaim erinevus inimese ajus ja kehast väljunud olekus oleva teadvuse vahel on see, et ajus eksisteerivad paigal seisvad väljad ( sest neuronid ajus üksteise suhtes ei liigu ), kuid kehast väljunud olekus baseerub teadvus liikuvatel väljadel ( valguslaine ei saa ruumis olla paigal ).

Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb järgmisel kolmel väga tugeval printsiibil: 1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese ( kliinilise ja/või bioloogilise ) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad.

2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See tähendab seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel erijuhul ei rända ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees ( ehk närvisüsteemis, kus eksisteerib elektrilaengute polarisatsioon ) olevad väljad ehk ajas rändab seisumassita väli ( footonid ), mitte seisumassiga keha ( inimene ).

3. Väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad neuronite laengute väljad inimese ajus. Kuid sellest hoolimata ( aegruumi eksisteerimise lakkamise tõttu ) toimub väljade omavaheline kommunikeerumine, mille tulemusena tekib ka väljade konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju abstraktsemalt kui seda näiteks inimese ajus olevate neuronite korral.

Kõik teised aspektid, mis on seotud inimese kehast väljumisega, tulenevad nendest samadest printsiipidest ja nende kombinatsioonidest. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb arusaamadel, mille kohta on võimalik esitada kolm põhiküsimust: 1. Mis eraldub inimese kehast?

2. Kuidas „see“ eraldub inimese kehast?

3. Kuidas funktsioneerib ( eksisteerib ) inimene kehast väljunud olekus?

Inimese kehaväliseid kogemusi ja surmalähedasi kogemusi ei saa võtta päris üks ühele. Inimese kehaväline kogemus sisaldab endas ainult kehast väljumist ja ei midagi muud. Kuid samas surmalähedane kogemus sisaldab endas peale kehast väljumise ka veel palju muid aspekte nagu näiteks surnute „hingede“ nägemist, valgustunnelit, ilusaid maastikke ja õndsuse tunnet.

Surmalähedane kogemus sisaldab endas kehast väljumist, kuid see on tunduvalt laiem ja mitmekülgsem nähtus kui lihtsalt üks tavaline kehaväline kogemus. Selles mõttes on need kaks mõnes mõttes erineva sügavusega ja haardega nähtust.

Inimese ajusurm 138

Inimese elutegevuses ei lakka aju üldine aktiivsus mitte kunagi. Ainult ajulainete sagedused võivad erinevate ajuseisundite jooksul ( näiteks narkoos, uni, sügavuni jne ) muutuda, kuid mitte kunagi lakata. Kliinilises surmas on lakanud aju üldine aktiivsus, kuna enamasti aju ei saa siis enam verd. Sellisel juhul esineb aktiivsus ( ehk neuronite laenglemine ) ainult väga väga lokaalsetes ajupiirkondades. Kui on lakanud aju kogu aktiivsus ( isegi lokaalsed ajupiirkonnad ), siis on tegemist ajusurmaga ( ehk inimese bioloogilise surmaga ).

SLK-nähtused esinevad inimese kliinilise surma ajal, mille korral on ajutiselt seiskunud inimese süda. Süda on vajalik ajule vere pumpamiseks, mille kaudu saab aju hapnikku. See on aju peamine energiaallikas. Ajus olevate neuronite laenglemine ehk aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega, kuid mitte alati. Kui aju ei saa enam verd, siis selle elutegevus lakkab olemast.

Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Aju aktiivsus ei ole tegelikult surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal täielikult lakanud. Sellisel ajal näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid selliste ajuaktiivsuste korral, mis funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks taalamuses ja ajutüves ), on EEG registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub. Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus ( näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsust, kuid seda siiski väga vähesel määral. Sellisel korral esineb ajus „teistsugune aktiivsus“.

Jimo Borjigin´i 2013. aasta uurimus näitas, et pärast südameseiskumist esinevad ajulained veel umbes 30 sekundit ja seda suurema aktiivsusega. Aju aktiivsus hääbub täielikult pärast südame seiskumist umbes 30 sekundi jooksul. Sealjuures läbib ajuaktiivsuse hääbumine teatud faase.

Näiteks 2 sekundit pärast südameseiskumist ajuaktiivsus suureneb, pärast seda väheneb see peaaegu kõikides ajupiirkondades ja veidi enne täielikku ajuaktiivsuse hääbumist suureneb aktiivsus lühiajaliselt üksikutes ajupiirkondades. Inimene võib kliiniliselt surnud olla reaalselt näiteks ainult 6 minutit, kuid aeg, mil inimene eksisteeris kehavälises olekus, tundub inimesele sageli palju pikem kliiniliselt surnud oleku ajast ehk antud juhul pikem kui 6 minutit. Selline aegade erinevus on surmalähedaste kogemuste ajal vägagi tavapärane. Analoogilise nähtuse leiab sellele relatiivsusteooriast, mille korral kulgeb aeg erinevates taustsüsteemides erinevalt ja seetõttu tekib nendel erinev ajavahe. Pole kindlalt teada, et kas see inimesele ainult näib nii ( s.t. tuleneb inimese teisenenud aja- ja ruumitajust ) või on see ka reaalselt.

Surmalähedased kogemused esinevad vahel ka siis kui aju anokseemiat ( aju verevaegust ) ei esine, kuid seda siiski väga harva.

Inimese surma ehk üleüldise kõikide organismisüsteemide amortiseerumise korral esineb kolm etappi – esiteks agoonia, siis järgneb kliiniline surm ja siis bioloogiline surm. Agoonia ehk „surmaheitlus“ esineb pikaldase, näiteks raske haiguse tagajärjel saabuva surma korral. Sellisel juhul hingamine aegleneb, aegamisi kaovad ka pulss, teadvus ja refleksid. Pärast agooniat järgneb kliiniline surm. Selle peamisteks tunnusteks on südamelöökide, pulsi ja hingamise lakkamine. Kui aga esineb väga suur trauma, siis ei pea ilmtingimata agooniat esinema. Tekib kohe kliiniline surm.

Pärast kliinilist surma läheb inimene üle ajusurmaks ( ehk bioloogiliseks surmaks ) umbes mõnekümne minuti möödumisel. Kliiniline surm on südamesurm, kuid bioloogiline surm on ajusurm.

Kui patsiendi sensoorne, motoorne või vaimne võime lakkab eksisteerimast, siis see tähendab ka seda, et väheneb aju üldine või vastava piirkonna verevarustus. Nii on see näiteks inimese ( aju ) teadvuseta, komatoossetel, apallilistel, väga dementsetel või skisofreensetel isikutel. Inimese vereringe peatumise korral lakkab teadvus 15 – 20 sekundiga. Sellest hetkest on saabunud kliiniline surm. Kuid aju ei ole pöördumatult kahjustatud, sest kliinilisest surmast on võimalik inimene uuesti ellu tagasi tuua. Halvem juht esineb trauma ja suure verekaotuse korral. Aju võib surra ka enne südant insuldi või pähe saadud löögi tagajärjel. Sellisel juhul ( ajusurmas ) hoiab hingamisaparaat 139

südant töös.

Kui inimene on liiga kaua teadvusetus seisundis, võib tal tekkida ajuturse, mis võib omakorda tekitada ajuverejooksu. Ajuturse võib purustada ajutüve ja sellele võib järgneda ajusurm. Aju alumine osa nimega ajutüvi kontrollib inimese hingamist ja südame tööd. Ajutüve aktiivsus hoiab seega kogu ülejäänud keha elus.

Verevarustuseta jäänud ajurakud lõpetavad kliinilise surma või ajusurma korral funktsioneerimise. Ajupiirkondade aktiivsused on muidu seotud neuronite laenglemistega. Näiteks neuronite töö kasvuga suureneb mingi kindla ajupiirkonna aktiivsus. Kuid neuronid vajavad töö tegemiseks palju energiat. See energia tuleb neile hapnikurikkast verest, mida pumbatakse otse südamest. Ajupiirkonna verevarustuse muutumisega kaasneb neuronite aktiivsuse muutumine, kuid ilmtingimata mitte alati. Hapnikurikka ja hapnikuvaese vere magnetilised omadused on aga erinevad sest, et inimese veres oleva hemoglobiini seob hapnikuga just raua aatom. Veri kannab hapnikku ( eriti just ajju ) organismi laiali. Vere rauavaegus võib põhjustada südameataki. See võib tekitada anokseemiat ehk hapnikuvähesust veres ja kudedes. Aju anokseemia korral jõuab ajju liiga vähe hapnikku. Hapnikupuudus ajus käivitab kahjulike keemiliste reaktsioonide ahela, mille lõpptulemusena ajurakud hävivad. Seda protsessi on võimalik aeglustada, kui inimest kohe pärast taaselustamist maha jahutada. Keha temperatuuri langemine annab elustamisele natuke aega juurde ja inimene saab palju vähem ajukahjustusi.

Millises järjekorras erinevad ajupiirkonnad üksteise järel surevad ( või taasaktiveeruvad ) ehk millises järjekorras jäävad ajupiirkonnad ilma vereta? See on suures osas veel teadmata, kuid teada on seda, et pärast südameseiskumist saavad kahjustada esimestena just ajukoor, hipokampus ja basaalganglionid. Need ajupiirkonnad vajavad teistest kõige rohkem hapnikku.

Inimese südame tegevus

Inimese süda on kui bioelektriline süsteem, täpselt nii nagu inimese ajugi. Näiteks südamelihase erutustekke ja erutusjuhtesüsteemi rakumembraanid sarnanevad dipoolkihiga täpselt nii nagu närvirakud ajus. Rakumembraani välispind on võrreldes sisepinnaga positiivse elektrilaenguga.

Dipoolkihti meenutav rakumembraan võib depolariseeruda mõne välise ärritaja tõttu. Sellisel juhul levib mööda rakumembraani pinda depolariseerumislaine sarnaselt nii nagu levib neuronite aksonites närviimpulss. Erutusimpulss, mis tuleb sinuatriaal- ehk siinussõlmest, põhjustab südame kokkutõmbumise. Südame lihase elektripotentsiaalide muutusena leviv erutuslaine põhjustabki südame süstoli ehk müokardi kokkutõmbumise. Need elektripotentsiaali muutused avalduvad lõpuks ka inimese keha pinnal, sest need levivad üle kogu keha. See tähendab seda, et depolariseerumislaine levib südametsükli ajal südame pinnal, mis põhjustab inimese erinevates keha osades elektripotentsiaalide muutusi.

Südamel on kaks poolt, mis on jagatud „vaheseinaga“. Mõlemal poolel on ülemises osas kamber ehk koda ja alumist osa nimetatakse vatsakeseks. Vatsakesed on kodadest suuremad. Hapnikuvaene veri tuleb südame parempoolsesse kodasse ja seda läbi ülemise ning alumise õõnesveeni.

Kopsudesse jõuab veri läbi kopsuarteri paremast vatsakesest. Hapnikurikas veri jõuab kopsudest tagasi südame vasemasse kodasse läbi kpsuveenide. Hapnikurikas veri jõuab keharakkudesse läbi aordi ( suure arteri ), millesse pumpab verd südame vasem vatsake.

Südame verega täitumise korral sulguvad poolkuukujulised klapid, et veri ei saaks südamesse tagasi voolata aordist ja kopsuarterist. Kuid südame vere tühjaks voolamise korral sulguvad kodade ja vatsakeste vahelised klapid, et veri ei voolaks tagasi kodadesse. Südame mõlemad vatsakesed täituvad verega ja siis tõmbuvad kokku, et veri südamest välja paisata. Kõik see toimub ühe südamelöögi jooksul. Südame parema koja seinas olev „sammulugeja“ kontrollib igat südamelöögi rütmi ajas. Väikesest klapist südame kojas saab alguse iga südamelöök. Klapp sunnib südameseinu 140

kokku tõmbuma saates neile elektriimpulsse ehk närviimpulsse. Need impulsid tulevad ajust ja seda kontrollivad ka veres olevad hormoonid.

Iga südamelöök koosneb diastolist, kodade süstolist ja vatsakeste süstolist. Diastoli ajal täituvad südame mõlemad kojad verega. Kodade süstoli ajal suruvad kojad vere vatsakestesse tõmbudes ise kokku. Kuid vatsakeste süstoli ajal tõukavad vatsakesed vere südamest välja ise kokku tõmbudes.

Need kolm etappi järgnevad üksteisele kindlas ajalises järjestuses.

Südame rütmilise töö tulemusena pumbatakse verd inimese kõikidesse keha osadesse, mille tagajärjel on inimese närvisüsteem elektrilises aktiivsuses. Näiteks erinevad ajupiirkonnad on aktiivsuses ehk seda läbivad miljardid närviimpulsid. Neuronipopulatsiooni elektriline aktiivsus ehk laenglemine ja närviimpulsside levimine on omavahel seotud. Kui aga südame töö täielikult seiskub, siis seega lõpeb ka närvisüsteemis olev elektriline aktiivsus ehk toimub miljardite närviimpulsside liikumise lakkamine närvisüsteemis, sest ajus olevate neuronite laenglemine ehk aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega, kuid mitte alati. Südame seiskumise tagajärjel jääb seisma ka organismi vereringe.

Kui mingisugune ajupiirkond elektriliselt aktiveerub, siis seda piirkonda tabab hapnikurikas veri.

See tähendab seda, et mingisuguse ajupiirkonna aktiivsuse taga on ajurakkude hapnikutarbimine.

Vere magnetilised omadused sõltuvad vere hapnikusisaldusest. Aktiivsetesse ajupiirkondadesse tulvab hapnikurikas veri. Seetõttu näitavad vere magnetilised omadused ajupiirkondade aktiivsuse ja ainevahetuse erinevusi.

Aju hapnikuvaegus

Kui aju saab ohtlikult vähe hapnikku, siis hakkab aju eritama suurel hulgal mitmesuguseid virgatsaineid ( näiteks dopamiini ja noradrenaliini ). Selline aju reaktsioon ohtlikule hapnikuvaegusele on alati ühesugune. Lisaks nendele hakkab aju eritama ka selliseid mediaatoreid, mille tagajärjel hakkab inimese süda seiskuma kõigest mõneminutilise hapnikupuuduse tõttu.

Esimese minuti jooksul suureneb aju otsmikusagaras noradrenaliini hulk kuni 30 korda, dopamiini sisaldus 7 korda ja gamma-aminovõihappe ( GAVH ) kogus kuni 20 korda suuremaks.

Viimane on ajule rahustava toimega ja seetõttu aeglustub ajurütm. Teisel minutil suureneb suurajukoes serotoniini hulk kuni 20 korda. Kuid GAVH ja serotoniini taseme märgatav tõus põhjustab ka südame seiskumist. Neljandal minutil lõpeb ajuaktiivsus ja südame löögi tegevus.

Pärast seda on saabunud surm.

Enne südame ja aju töö täielikku lakkamist suureneb plahvatuslikult virgatsainete hulk inimese ajus. See tähendab, et surma lähenedes suureneb inimese ajus virgatsainete hulk plahvatuslikult. Aju nägemiskeskuse ja otsmikusagara keemiline aktiivsus suureneb mitmekordseks. Otsmikusagar on aju osa, mis juhib inimese teadvust ja mõtteid. Just sellel aspektil on loodud hulk erinevaid teooriaid SLK nähtuse teaduslikuks seletamiseks. Ollakse teaduslikult veendunud, et inimese kehaväliseid kogemusi ja SLK-sid põhjustab virgatsainete konsentratsiooni taseme plahvatuslik tõus enne aju ja südame töö lakkamist: „Ajukoore vallandumise sündroomi all mõistetakse seda, et teatud ajupiirkonnad jäävad hapnikuta ja selle tulemusena tekivad inimesel alati kindlad tajuaistingud. Näiteks hakkavad neuronid oimusagarates suvaliselt tõmblema, kui veri sealt välja valgub. Kuna aju oimusagaratesse salvestuvad mälestused, siis vallanduvad seal inimese mälestused ja kunagi kogetud tunded. Ajukoore nägemispiirkonna kahjustamise korral jäävad hapnikuta aju kiirusagarad, mis põhjustab tunde hõljumisest või tunnelite nägemist. Ereda valguse kogemist põhjustab aga aju kuklasagaratest vere välja imbumine.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson ) 141

Arvatakse olevat, et see on aju reaktsioon ohtlikule hapnikuvaegusele, mis esineb mõned minutid enne aju ja südame töö lakkamist: „Aju oimusagarad hakkavad vallandama neurotransmittereid ka siis, kui aju ei saa kaua aega hapnikku. Vallandub elektromagnetiline energia, mis võibki tekitada SLK-sid.

Hõljumise ja lendamise tunne, müstilised kogemused, kehaväline tunne, mälestuste taasaktiveerumine, deja vu kogemus – kõiki neid tundeid võib põhjustada oimusagara teatud piirkondade liiga suur aktivatsioon. Ka magama jäädes võivad inimesel tekkida tunneli kogemused. Kuid neid võivad tekitada ka narkootikumid, nagu LSD või meskaliin.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson ) „Inimese psühholoogia määrab ära selle, kellena nähakse valgusolendit. Näiteks inimese eraelu, mälestused, ühiskond jne. Näiteks kristlased näevad Jeesust, kuid samas mittekristlased näevad teisi jumalusi. Vahel nähakse ka varem surnud lähedasi inimesi.

Inimkeha pingestavad situatsioonid ( nagu näiteks operatsioon, insult, infarkt, autoavarii, uppumine jne ) vallandavad ajus neurokeemilised reaktsioonid. Surmalähedasi kogemusi on kirjeldatud väga sarnaselt juba tuhandeid aastaid. Just kirjelduste sarnasus näitab seda, et SLK-d on aju erinevate funktsioonide tagajärg. SLK-d näitavadki seda, kuidas inimene sureb. SLK-d on sureva aju viimaste funktsioonide vallandumine.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson ) Neuroteaduslik fakt on see, et mõned minutid enne aju ja südame töö täielikku lakkamist esineb tõepoolest virgatsainete konsentratsiooni plahvatuslik suurenemine inimese ajus ( mida arvataksegi olevat põhjuseks inimese SLK-de kogemuste esinemistele ), kuid inimese reaalne kehast väljumine toimub hoopis sellest järgneval ajaperioodil ehk pärast virgatsainete ühendite keemilist möllu inimese ajus. Selle kohta on isegi dokumenteeritud tõendeid: „Kuna SLK-de kogemuste ajal on inimestel ajulained kadunud ( ja nende ajud ei ole normaalselt töötanud ), siis seega teadvus ei sõltu töökorras ajust. Sellegipoolest nad tulevad uuesti teadvusele.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson ).

Siin kohal võib näiteks tuua ka Pam Reynoldsi juhtumi, mis on üks paremini dokumenteeritud nn surmalähedase kogemuse juhtumeid ajaloos. Tähelepanuväärne on selle juhtumi puhul ajahetked, mil erinevaid toiminguid läbi viidi. Arsti lõikus kestis umbes 7 tundi ja patsiendi vaatlused viitasid väga tugevast ja selgest nägemisest ajal, mil haige patsiendi ajutegevus oli lakanud ning silmad suletud. Juhtum on väga detailselt ja hästi dokumenteeritud. Sellest tulenevalt on tähelepanuväärne see, et ajahetkel, mil ajutegevus ja südame töö olid lakanud ( ehk virgatsainete töö mõju oli sisuliselt olematu ), suutis surnud patsient kirjeldada väga täpselt tema kallal tehtavaid operatsiooni toiminguid, mis toimusid samuti täpselt sellisel ajahetkel, mil tema südame ja aju töö olid juba lakanud. Sellisel juhul ei saa seda enam seletada virgatsainete tegevusega ehk lihtsustatult ajukeemiaga, sest sellisel ajahetkel ( mil inimese aju ja süda enam ei töödanud ) on nende mõju praktiliselt olematu. See näitab selgelt ka seda, et reaalne kehast väljumine ilmneb just pärast aju ja südame töö lakkamist ehk pärast virgatsainete möllavat staadiumit ajus.

Valgus

Ajusurm esineb inimesel bioloogilise surma korral. Sellises “seisundis” kui ka kliinilises surmas 142

oleval inimesel ei tohiks üldse mingeid tundeid esineda, ega ka näha või kuulda. Seda, et inimene üldse midagi kogeb ajusurmas olles, ei oleks tavameditsiini järgi üldse võimalik – ükskõik kuidas me neid nähtusi ka tõlgendame. Surnud inimene ei tohiks ju üldse midagi näha, kuulda ega tunda. „Kuna SLK-de kogemuste ajal on inimestel ajulained kadunud ( ja nende ajud ei ole normaalselt töötanud ), siis seega teadvus ei sõltu töökorras ajust. Sellegipoolest nad tulevad uuesti teadvusele.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson ). Siit tuleb esile ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu töökorras ajust, siis ei ole tal seda ka vaja. Teadvuse eksisteerimiseks ei olegi vaja aju olemasolu. Järelikult teadvus võib „mingisuguses mateeria vormis“ ajust eralduda – ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ).

Niimoodi võib täiesti vabalt teaduslikult järeldada. Kuid mis on see „miski“, mis eraldub ajust?

Kui inimene sureb, siis pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega tunneb inimene äkki enda tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma füüsilist keha. Inimene tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas - „vaimkehas“. Ta tunnetab oma füüsilisest ( maisest ) kehast eraldatuna. Enamasti ei kirjeldata oma uut keha, mida nähakse ja tajutakse surmalähedastes kogemustes. Mõned inimesed on seda kirjeldanud kui energiaväljana ( füüsikas on energiaväljaks enamasti elektromagnetväli ) või värvilise pilvena. Kuid Moodyl õnnestus kord saada ühe inimese käest oma vaimkeha kirjeldusi. Ta nägi oma kätt koosnevat väga väikestest „valguskübemetest“. Surmalähedastes kogemustes näevad inimesed sageli just „valgusolendeid“ ( eluvormid, kes eksisteerivad ainult valgusena ). Valgusolendites nähakse oma kadunuid sugulasi, varem surnuid sõpru või tuttavaid. Seetõttu viitabki selline asjaolu sellele, et need „ebamaised“ olendid eksisteerivad elektromagnetväljana, sest valgus on ju füüsikaliselt elektromagnetlaine. Kuna kehast väljudes näeb inimene ennast samuti just valgusena, siis järelikult eralduvad inimese kehast ( täpsemalt närvisüsteemist ) just füüsikalised väljad, mida tuhanded neuronid oma laenglemistega tekitavad. Ajust eralduvad füüsikalised väljad elektromagnetlainetena.

Näiteks neuronite laenglemiste „asemel“ eksisteerivad ainult elektromagnetlained. See tähendab seda, et aju ( närvisüsteemi ) asemel on nüüd elektromagnetlaineid kiirgav „ruumi osa“, mis sarnaneb näiteks maailmaruumis eksisteeriva tähega – ka täht „kui ruumi osa“ kiirgab välja valgust ehk elektromagnetlaineid.

http://elutark.delfi.ee/heateada/allergia-paikesest-pole-voimatu?id=71653495

Joonis 2 Kehavälises olekus eksisteerib inimene ainult valgusena. Seega inimese bioloogiline keha on valgusolendi „kehast“ palju kordi keerulisem.

Visuaalselt kujutab amorphusolend endast kui ühte suurt valgust. Seetõttu nimetatakse amorp143

husolendit ka „valgusolendiks“. Valgusolendi korral on visuaalselt näha väga suure intensiivsusega valguskuma. Amorphusolendid eksisteerivad ainult valgusena. Selline asjaolu on tingitud just sellest, et amorphusolend eksisteerib elektromagnetväljana ja valgus on laineteooria järgi elektromagnetlaine. Kvantteooria järgi on valgus aga osakeste ( footonite ) voog. Füüsika õpetab meile seda, et osakesed nimega footonid on elektromagnetilise vastastikmõju vahendajaks, mida me tajume valgusena, kuid sedagi ainult kindlatel lainepikkuste vahemikus. Seepärast näebki amorphusolend välja valgusena, sest elusolendi eksisteerimise füüsikaliseks aluseks ei ole rakuline keha, vaid puhas elektromagnetväli. See on ka peamine põhjus, et miks inimesed näevad oma surmalähedastes kogemustes just valgusolendeid – mitte mingisuguse muu väljanägemisega elusolendeid. Maailma religioonides aga nimetatakse üldiselt valgusolendeid „ingliteks“. Juba Piiblis nimetatakse „säravas valguses helkivaid olendeid“ ingliteks, keda mõistetakse Jumala teenritena.

Valgusolend kiirgab elektromagnetlaineid ( nagu taeva tähed ) ja sellepärast näevadki nad välja just valgusena ( nagu näiteks meie Päike sinises taevalaotuses ). Kuna füüsikalised väljad eralduvad just närvisüsteemist ja selles süsteemis olevate neuronite laengute suurused ( õigemini nende laengute väljade tugevused ) on üksteisest väga erinevad, siis järelikult olend ka kiirgab erinevate sagedustega ja erinevate lainepikkustega elektromagnetlaineid. Lihtne oleks järeldada, et inimese ajust eraldunud elektromagnetlainete sagedused ühtivad ajulainete sagedustega, sest ajust elektromagnetväli ju eraldus. Tegelikult see nii aga ei ole. Kuna SLK-des on nähtud just eredat valgust kiirgavaid inimkujusid ehk olendeid, siis seega kiirgab valgusolend ehk kehast väljunud inimene kõiki valguslaine sagedusi ( ja lainepikkusi ), mis ei ühti kuidagi ajulainete sagedustega. Ei ole täpselt teada, et kas valgusolend kiirgab valguslaine sagedustest ka suuremaid või väiksemaid sagedusi nagu näiteks raadiolaineid või infrapunakiirgust. Kuid teoretiseerida ikka võib.

Elektrilised signaalid närvisüsteemis liiguvad mööda neuronite neuriite ehk aksone. Neid neuriite ümbritseb palju rasvataolist ainet, mida nimetatakse müeliiniks. See müeliinikest sarnaneb elektrijuhtme plastikisolatsiooniga, mis ka kiirendab elektrilise signaali liikumist ajus. Kuid neuronite laenglemine ei ole ümbritsevast keskkonnast isoleeritud. Kui neuron laengleb, tekitab see enda ümbritsevas ruumis elektrivälja, nagu laetud osake. Ajus on miljoneid laenglevaid neuroneid ja kõikide nende neuronite poolt loodud laengute väljade tugevused ( seega energiad ) on omavahel erinevad ehk seega neuronite laengute väljad on Maailmataju teadvuse teooria järgi omavahelises konfiguratsioonis. Ja kui kõik need väljad eralduvad neuronipopulatsioonidest, siis koos sellega ka väljade konfiguratsioon, millel omakorda põhineb inimese teadvus ja psüühika. See tähendab seda, et väljade eraldumine ajusüsteemidest iseenesest ei põhjusta teadvuse eraldumist ajust, vaid ajust eraldunud väljade ( elektromagnetlainete ) omavaheline konfiguratsioon. Neuroni laenglemise poolt tekitatud väli iseenesest ei oma mingit infot, vaid info tekitab selle neuroni laengu välja konfiguratsioon teiste neuronite laengute väljadega. Täpselt sama on ka elektromagnetlainetega.

Teadvuse seisundi tekkimiseks oleks vajalik ( ilmselt tarvilik ) ajus olev informatsioon omavahel sõlmida, sest ajus töötlevad näiteks objekti kuju, suurust ja värvust just erinevad ajupiirkonnad.

Informatsiooni sõlmimine on tegelikult vajalik nii teadvuse seisundi kui ka teadvuse sisu tekkimiseks. Enamasti on see sõlmimine ka õige. See tähendab seda, et teadvustatud kujutis on alati sõlmitud. Ka surmalähedaste kogemuste ajal kogetakse ühtset teadvuse pilti. Seepärast on alust arvata, et just see „sõlmitud informatsioon“ eraldub ajust elektromagnetlainete omavaheliste konfiguratsioonidena.

Informatsioon liigub närvisüsteemis ühelt neuronilt teisele närviimpulsi abil, mille olemus seisneb laengute polarisatsiooni muutuse levimises mööda närvikiude. Kuid kehast väljumise olekus ( ehk eksisteerides ainult kiirgusena ) on nende närviimpulsi asemel (elektromagnet)laine sageduse ( ja seega ka lainepikkuse ) muutumise levimine lainete jadas.

Ei ole päris selge, et kas väljad eralduvad ainult peaajust ( kuid peaajust kindlasti ) või kogu närvisüsteemi ulatuses. Peaaju funktsioonid on väga spetsialiseerunud. Väga üldiselt võttes jaguneb peaaju suur spetsialiseerumine kahte suurde leeri: üks osa kogu funktsioonidest tegeleb bioorganismi juhtimise ja kontrollimisega ning teine osa ainult teadvuse ja psüühikaga seonduvaga.

Ka on teada rohkesti juhtumeid kui inimesel on mõni haige siseorgan eemaldatud või asemele opereeritud mõne teise inimese siseorgan, siis vastavalt sellele on opereeritaval inimesel midagi 144

mälust kustunud või saanud uusi mälestusi, mis ei ole tegelikult inimese enda omad. See viitab sellele, et inimese mälu ( ja seega mingilmääral ka teised psüühika aspektid ) on „talletunud“ ka erinevate organite närvikudedesse ( näiteks südamesse ), mitte ainult ajupiirkondadesse, kuid mis on siiski ajuga ühenduses. See kõik vihjab sellele, et väljad võivad eralduda peaajust või kogu närvisüsteemi ulatusest ainult osaliselt ( piirkondadest, mis on seotud ainult teadvuse ja psüühikaga ). Seda näitavad SLK-nähtused, mille korral inimese teadvus ja psüühika eksisteerivad ilma kehata.

Kuid füüsikaliselt on võimalik ka seegi, et teadvus eksisteerib ajust eraldatuna mingisugustel teistel mateeria vormidel, kui ainult teadaoleva elektromagnetväljana. Kui see aga tõesti nii on, siis ilmnevad teatud probleemid. Elektromagnetväljade olemasolu on enamasti lihtne eksperimentaalselt kindlaks teha. See kehtib enamasti nii nõrkade kui ka tugevate väljade korral. Kui aga on tegemist juba mingisuguste tundmatute seni avastamata mateeria vormidega, siis võivad ilmneda probleemid just nende mateeria vormide olemasolu kindlaks tegemisel. Siin kohal on kasulik tuua välja mõned näited. Näiteks füüsikateooriates ennustati selliste elementaarosakeste olemasolu, mida nimetatakse neutriinodeks. Neutriinod avastati nende teoreetilise ennustamise algusest umbes paarkümmend aastat hiljem, sest neid oli väga raske eksperimentaalselt kontrollida ja uurida, mida on siiski ka tehtud. Kuid neutriinod ei ole kaugeltki ainsad „teaduse uperpallid“, mis on valdavalt keerulise iseloomuga meie kaasaegsetele eksperimentaalsetele riistapuudele. Näiteks astronoomia teaduses teatakse juba aasta kümneid tumeda aine olemasolu avakosmoses. Kuid mitte keegi ei oska endale ettekujutada seda, et mis see tume aine füüsikaliselt on. Teada on ainult seda, et tume aine avaldub ainult gravitatsioonis ja muud ei ole sellest midagi teada. Eksperimentaalselt uurida tumedat ainet on ammugi võimatu. Kuid see on siiski olemas hoolimata teadlaste praegustest füüsika teadmistest.

Kui tõepoolest teadvus eraldub inimese ajust mingisuguse muu senitundmatu mateeria vormina, mitte elektromagnetväljana, siis seda eksperimentaalselt tõestada on peaaegu võimatu, olgugi et füüsikaliselt oleks see siiski võimalik. Üldteada ja tuntud reegel on see, et mis jääb eksperimentaalsete katsete võimalustest väljapoole, jääb väljapoole ka teadust ehkki nähtus ise võib tegelikult siiski olemas olla.

Elektromagnetvälja ehk elektromagnetlaine füüsika

Laine on võnkumiste levimine ruumis. Protsess, mis perioodiliselt ajas kordub, aga nimetatakse võnkumiseks. Elektromagnetilise võnkumise korral muutub potentsiaalne energia ( ehk elektrostaatiline energia ) perioodilise muundumisega kineetiliseks energiaks ( ehk magnetiliseks energiaks ) ja vastupidi. Valgus on elektromagnetlaine ehk elektrivälja ja magnetvälja üksteise muutumise levimine ruumis. See tähendab seda, et elektrivälja muutumine ühes ruumipunktis põhjustab esimesena muutuva magnetvälja, mille muutus kutsub elektromagnetilise interaktsiooni teel esile elektrivälja muutumise naaberpunktis. Selline elektri- või magnetvälja muutus levib ruumis lainena. Elektrivälja muutus jõuab ühest ruumipunktist teise magnetvälja vahendusel.

Magnetvälja muutumisega kaasneb omakorda indutseeritud elektriväli. Magnetväli tekib elektrivälja muutumise tagajärjel sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust.

Kuna elektromagnetlaine toime registreerimisel tekitab signaali elektriväli ( näiteks inimsilm reageerib elektromagnetlaine ehk valguse elektriväljale, sest elektromagnetlaine elektriväli põhjustab elektriliste impulsside ilmnemist inimese nägemisnärvides ), siis kirjeldatakse elektromagnetlainet ainult elektrivälja muutumise kaudu. Valguslaine lainepikkused jäävad 380 kuni 760 nm vahele.

Samas kujutatakse valgust mikroosakeste ( ehk footonite ) voona, millel on kvantfüüsika järgi lainelised omadused. Valgus kui elektromagnetlaine ei ole oma olemuselt tingitud footonite lainelistest omadustest ja seega eksisteerib valguse korral kaks täiesti erinevat dilemmat: esiteks, kuidas saab valgus olla üheaegselt elektri- ja magnetvälja üksteise muutumise levimine ruumis ja footonite voog ning teiseks, kuidas saab olla osakestel ehk footonitel lainelised omadused ( ehk 145

kuidas saab valgus olla üheaegselt nii laine kui ka osakesed )? Kvantmehaanikas kirjeldab osakeste liikumist ajas ja ruumis lainefunktsioon. Kvantmehaanika üks põhivõrrandeid λ=h/p ehk λ=h/mv näitab ära samaaegselt footoni nii leiulaine pikkuse kui ka valguslaine ehk elektromagnetlaine pikkuse. See tähendab füüsikaliselt seda, et footoni leiulaineks ongi tegelikult valguslaine ehk elektromagnetlaine. De Broglie´ valem λ=h/mv=h/p seob osakeste laineomadusi (λ) ja korpuskulaaromadusi (m, v, p).

Joonis 3 Elektromagnetlaine kujutav joonis. Elektriväli muutub mööda z-telge, kuid magnetväli mööda y-telge. (http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/35/Onde_electromagnetique.svg)

Valguse kui elektromagnetlaine elektriväli ja magnetväli on omavahel risti ja risti ka laine levimissuunaga ruumis. See tähendab seda, et väljavektorid on elektromagnetlaines risti laine levimise suunaga. Seega on elektromagnetlaine ristlaine, mille elektri- ja magnetväli muutuvad ajas ja ruumis sinusoidaalselt ja ühes faasis. Seda kirjeldavad järgmised laine matemaatilised võrrandid.

Näiteks elektromagnetlaine elektrilist komponenti E kirjeldab lainevõrrand

ehk lihtsamal kujul (s.t. erijuhul)

ja elektromagnetlaine magnetilist komponenti H kirjeldab lainevõrrand

ehk lihtsamal kujul (s.t. erijuhul)

Nendes valemites on ω lainesagedus, k on lainearv ( mis võrdub suhtega ω/v ), t on laine periood, x on ruumikoordinaat ja α1 ning α2 on võnkumiste algfaasid x-koordinaadi 0 punktis.

Vastavalt kvantelektrodünaamika seadustele ei ole elektromagnetlaine ( näiteks valguslaine ) tegelikult pidev, vaid see liigub ruumis “portsjonite” kaupa. See tähendab seda, et elektromagnetvälja võib kvantelektrodünaamika järgi vaadelda ka kui footonite kogumina või nende voona.

Elektriliselt laetud osakeste omavaheline vastastikmõju ehk interaktsioon seisneb tegelikult selles, et üks osake neelab ühe footoneist, mille kiirgas esimene. See tähendab seda, et laetud osakesed vahetavad omavahel footoneid. Iga laetud osake tekitab enda ümber välja, mis tegelikult seisneb footonite kiirgamises ja neelamises. Need footonid pole aga reaalsed, vaid neid mõistetakse virtuaalsetena. Neid virtuaalseid osakesi pole võimalik avastada nende eksisteerimise ajal. See 146

teebki need „virtuaalseteks“. Tavaliselt on footoni ja mingi laetud osakese summaarne energia suurem kui paigaloleval laetud osakesel ( footonil laengut ei ole ). See aga rikub energia jäävuse seadust. Kuid kui laetud osakese poolt kiiratud footon neelatakse sama või mõne teise laetud osakese poolt enne ajavahemikku Δt=h/hf möödumist, siis ei ole võimalik avastada energia jäävuse seaduse rikkumist. Reaalne footon, mis võib kiirguda näiteks kahe laetud osakese põrkel, võib eksisteerida aga piiramatult kaua. Kahe punkti vahel, mille vahekaugus on l = cΔt, on virtuaalsel footonil võimalik anda vastastikmõju ja seda siis Δt jooksul. Elektromagnetjõudude mõjuraadius võib olla mistahes suur, sest footoni energia E=hf saab olla ükskõik kui väike. Valguse osakesi ehk footoneid kirjeldabki kvandienergia võrrand E=hf, kus f on laine sagedus ja h on Plancki konstant väärtusega 6,62*10-35 J*s.

Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad

Kui makroskoopiline keha on elektriliselt laetud, ümbritseb seda keha elektriväli. Selle laengu moodustavad laetud mikroosakesed ( ehk elementaarlaengud ). Makroskoopilise keha laeng ja mikroosakeste laengud võivad ajas ja ruumis olla püsivad. Sarnaselt makroskoopilise keha laenguga on tegelikult sama ka inimese ajuga. Näiteks kõik neuronid laenglevad ja seega aju on nagu „üldiselt laetud“. See tähendab omakorda seda, et inimese peaajus eksisteerib üldine elektriväli.

Kuna ajutegevus inimese elujooksul ei lakka, siis aju üldine elektriväli on ajas ( mitte küll kõikides ruumipunktides ) pidevalt eksisteeriv. Kuid neuronid laenglevad ajas perioodiliselt ja nende laengud on ajas ja ruumis pidevas muutumises, siis seega ka aju üldine elektriväli on ajas ja ruumis pidevas muutumises. Aju suremise jooksul lakkab järk-järgult aju üldine elektriväli. Tuhandete neuronite laenglemine lakkab ja koos sellega ka aju üldine elektriväli.

Neuronite ( ja neuronipopulatsioonide ) aktiivsused ehk laenglemised on seotud närviimpulsside liikumistega närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse ( neuronipopulatsiooni ), siis muutub neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab ( info ) impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati siis, kui neile saabub impulss ( nad võtavad impulsse vastu ) või siis, kui nad ise saadavad impulsi mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.

Muutuvad väljad on võimelised eksisteerima sõltumatult neid tekitavatest laengutest. Elektri- või magnetväljade tugevused võivad ajas ( ja ka ruumis ) muutuda, kuid see ei levi ruumis ( laenguta ) lainena edasi. Elektri- ja magnetväli võivad üksteiseks muutuda, mis tähendab seda, et elektrivälja muutumisega kaasneb magnetvälja teke ja magnetvälja muutumine põhjustab elektrivälja tekke jne jne. See levib ruumis ( laenguta ) lainena edasi. Elektromagnetlainel puudub laeng. Inimese ajus eksisteerivad elektri- ja magnetväljad, kuid elektri- ja magnetvälja üksteise muundumist, mille tulemusena võiks tekkida elektromagnetlainetus, inimese närvisüsteemis paraku ei esine.

Neuronite poolt tekitatud väljade lainelised omadused ( mis tingiksid väljade eraldumist ajust ) tekiksid alles väga suures mastaabis, s.t. väga kõrgetel sagedustel ( ehk väga väikeste lainepikkuste puhul ). Reaalsuses see nii siiski olla ei saa, sest ajus esinevad ainult väga väikesed ( kuni 2000 Hzni ) võnkesagedused. Elektromagnetlaine sagedusvahemik on aga 104-1024 Hz. Ajus eksisteerivatel aatomituumadel on olemas impulsimomendid ehk spinnid, sest need pöörlevad. Seepärast tekitavad prootonid ( aatomituumades olevad prootonid omavad positiivset laengut, kuid neutronid on ilma laenguta ) magnetvälja, mille mõlemad poolused asuvad aatomituuma pöörlemisteljel. Kuid neid pöörlemistelgi on võimalik pealeasetatud magnetvälja abil mõjutada nii nagu on võimalik suunata näiteks kompassi nõela. Seetõttu võivad aatomituumad 147

„ergastuda“ ehk tekib aatomituumade resonants. See aga omakorda põhjustab elektromagnetlaine tekkimist, mis liigub ruumis edasi. Näiteks kehavedelikes ja vesinikuaatomi tuum ( mida leidub väga paljudes molekulides ) on väga head resonaatorid. Selliselt tekkivad elektromagnetlained, mis võivad inimese ajust eralduda, ei ole aga ruumis püsivad. See tähendab seda, et need lained ei saa olla üksteise suhtes paigal, sest need liiguvad vaakumis kiirusega c. Sellisel juhul need lained hajuvad üksteisest ajust eraldumisel ja lainete ehk väljade omavahelist konfiguratsiooni ei saa tekkida, millel võiks baseeruda inimese psüühika ja teadvus.

Peale elektri- ja magnetvälja omavahelise seose on need väljad seotud ka veel aegruumiga.

Järelikult kui muutuvad väljad ajus ei põhjusta väljade eraldumist ajust, siis ehk väljade seos aegruumiga?

Elektrilaeng ja aegruum

Elektromagnetväljal ja aegruumil eksisteerib omavahel väga tihe seos. Näiteks on üldteada tuntud fakt, et elektrilaengud suudavad mõjutada aegruumi meetrikat, kuid elektromagnetiline vastastikmõju ise ei ole tingitud aegruumi kõverusest. Ja veel üheks heaks näiteks võib tuua elektromagnetlaine ( näiteks valguse ) levimist vaakumis kiirusega c. See tähendab seda, et mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda aeglasemalt liigub aeg ja keha pikkus lüheneb. Kaasaegne füüsikateadus neid elektromagnetismi ja aegruumi vahel olevaid seoseid ei põhjenda ja ka tuntud Maxwelli võrrandid ( mis kirjeldavad kogu elektri ja magnetismi õpetust ) neid seoseid ka ei kirjelda. Maxwelli neli võrrandit on kõige üldisemal ja lihtsamal kujul esitatavad aga järgmiselt:

kus D = ε0εE,

B = μ0μH ja j = σE.

Need võrrandid kirjeldavad elektromagnetismi füüsika põhialuseid: 1) Magnetvälja induktsiooni induktsiooni seadusena.

muutus tekitab pööriselise elektrivälja. Seda tuntakse ka kui Faraday

2) Sisuliselt on tegemist Amper´i seadusega diferentsiaalkujul. Elektrivälja tihedus ( voolutihedus j ) on võrdne selle tugevusega ( Ohmi seadus ).

3) Elektrilaeng on elektrivälja allikaks, Gauβ´i teoreem elektrivälja jaoks. tihedust.

näitab elektrilaengute

4) Elektromagnetiline induktsioon ei oma allikat, Gauβ´i teoreem magnetvälja jaoks.

Magnetlaenguid looduses ei eksisteeri.

148

Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria

Albert Einstein lõi üldrelatiivsusteooria peaaegu kümme aastat pärast erirelatiivsusteooria loomist. Ta üldistas seda mis tahes taustsüsteemidele, sest erirelatiivsusteoorias käsitleti ainult inertsiaalseid taustsüsteeme. Kuid üldrelatiivsusteoorias võetakse arvesse ka mitteinertsiaalseid taustsüsteeme. Need on kiirendusega liikuvad süsteemid. Seepärast teooria üldisem ongi. Gravitatsioonijõu mõjul liiguvad gravitatsiooniväljas vabad kehad kiirendusega. Üldrelatiivsusteooria on seepärast relativistlik gravitatsioonivälja teooria.

Gravitatsioonijõu ja inertsijõu vahel ei ole mingisugust vahet. Sellisele ekvivalentsuseprintsiibile ongi üles ehitatud kogu üldrelatiivsusteooria. Sellist printsiipi tõestavad kõik eksperimentaalsed katsed, mis näitavad raske ja inertse massi samasust. Need on võrdsed. Seega gravitatsioonivälja on võimalik asendada inertsijõudude väljaga. Näiteks keerleva kosmoselaeva tsentrifugaaljõud tõukab kehad kosmoselaeva välisseisnte poole. Sein muutub keerlevas kosmoselaevas põrandaks, millel on inimesel võimalik kõndida. Selline tekkiv tsentrifugaaljõud ( ehk inertsijõud ) on sarnane gravitatsioonijõuga. Niimoodi simuleeritakse gravitatsiooni eksisteerimist kosmoselaevas.

Raske ja inertse massi võrdsust nimetatakse nõrgaks ekvivalentsusprintsiibiks, kuid tugevast ekvivalentsusprintsiibist järeldub valguskiire kõverdumine gravitatsiooni poolt.

Kuna gravitatsiooniväljas eksisteerib aja dilatatsioon ja pikkuse kontraktsioon, siis ei saa aegruum olla enam eukleidiline ( või pseudoeukleidiline ) raskete masside läheduses. See tähendab seda, et aja aeglenemist ja pikkuste lühenemist gravitatsiooniväljas kirjeldatakse kõvera geomeetriana. Kiirenevalt liikuvate süsteemide matemaatilisel kirjeldamisel jõutaksegi välja mittehomogeense aegruumi mõisteni. Igasuguse massi ümbruses hakkavad vastavalt raadiuse R-le aeg ja ruum kaduma, mida kirjeldatakse aegruumi kõverdusena. Näiteks mõne suure taevakeha Schwarzschildi raadiuse juures aega ja ruumi enam ei eksisteerigi. Massiivsete kehade ümber olevas kõveras aegruumis hakkavad vabad kehad liikuma kiirendusega. Sellega seletataksegi gravitatsiooni olemust. Kõveras aegruumis on vaba keha kiirendusega liikumine niisama iseenesest mõistetav nähtus nagu ühtlane sirgjooneline liikumine „sirges“ ehk eukleidilises aegruumis.

Aegruumi kõveruse põhjustab aegruumis eksisteeriv energia ja mass, mida siis kirjeldatakse aegruumi geomeetriaga. Sündmuste koordinaatidel ei ole kõveras aegruumis enam meetrilist mõtet.

Riemanni meetrika kirjeldab sündmuste vahelist kaugust ds, milles gik(x) on funktsioon, mis sõltub kuueteistkümnest aegruumi punktist x ja seda nimetatakse meetrilise tensori g(x) komponentideks – meetriliseks tensoriks või lihtsalt meetrikaks. Meetriline tensor on sümmeetriline ehk ja sellepärast on 10 sõltumatut komponenti meetriliselt tensoril, mis on igas aegruumi punktis.

Taustsüsteemi ehk koordinaatsüsteemi valikust sõltub meetrilise tensori komponentide kuju. Kuid viimase valemi koordinaatsüsteemi valikust ei sõltu kahe sündmuse vaheline kaugus ehk intervall.

Erinevad meetrilised tensorid g(x) kirjeldavad meetrikat, mis on erinevates kõverates aegruumides.

Just aine ja energia eksisteerimine mõjutavad aegruumi geomeetriat ehk meetrikat. Samuti ka selle aine või energia liikumine aegruumis. Seda kirjeldab matemaatiliselt A. Einsteini võrrand. Einsteini võrrandis kirjeldab liige Universumis eksisteerivat tume energiat. G on sümmeetriline tensor, mida nimetatakse ka Einsteini tensoriks. Einsteini tensoril on aga 10 sõltumatut komponenti Gik = Gki. Need avalduvad meetrilise tensori g komponentide ja nende esimest ja teist järku tuletiste kaudu. Einsteini tensor kirjeldab seda, et kui kõver on aegruum. Energia-impulsstensor T on ka sümmeetriline tensor, millel on kümme sõltumatut komponenti ( Tik = Tki ). Tensor T kirjeldab seda, et kuidas aine liigub aegruumis ja kuidas on jaotunud energia ja aine aegruumis. Need võrrandid on omavahel seotud kümne mittelineaarse teist järku osatuletistega diferantsiaalvõrrandite süsteemiga.

Aine ja energia jaotus ja liikumine põhjustab aegruumi kõverust – seda need võrrandid kirjeldavadki. Need võrrandid kirjeldavad ka kõvera aegruumi mõju aine – energia – jaotusele ja liikumisele. Tensor on füüsikalist või geomeetrilist suurust kirjeldav matemaatiline objekt.

149

Koordinaatsüsteemi valikust sõltuvad tensorit kirjeldavad komponendid, kuid tensor ise ei sõltu koordinaatsüsteemi valikust. Need võrrandid kirjeldavad gravitatsioonivälja ( ehk aegruumi kõveruse ) tekitamist materiaalsete objektide poolt ja selle tekitatud välja mõjust objektide liikumisele.

Gravitatsioon on aegruumi kõverdus ehk seda kirjeldatakse aegruumi geomeetriaga.

Gravitatsiooniväli ei ole energiaväli, sest see ei sisalda energiat ehkki keha omab potentsiaalset energiat gravitatsiooniväljas. Ja seega võime rääkida gravitatsioonist kui aegruumi väljast ( ehk aja ja ruumi väljast ). Universumis on olemas kahte liiki mateeria väljasid: energiaväljad ja aegruumiväljad.

Albert Einstein lõi oma üldrelatiivsusteooria inertse massi ja raske massi samasusele. See tähendab seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ehk need kaks on tegelikult üks ja sama.

Kuid erirelatiivsusteooriast on teada seda, et ka energia ja mass on tegelikult üks ja sama, mida tuntakse seoses E = mc2. Sellest järeldub see, et kui mass on suuteline kõverdama aegruumi ( mida kirjeldab meile üldrelatiivsusteooria ), siis peab seda suutma ka energia. Seda sellepärast, et mass ja energia on ekvivalentsed suurused. Ka energiaga peaks kaasnema aegruumi kõverdus – nii nagu seda on suurte masside puhul. Analoogiliselt on see nii ka inertse massi ja raske massi korral.

Näiteks elektromagnetväljal on energia ( samuti ka mass ja impulss ). See tähendab seda, et väli omab energiat. Elektromagnetväli on nagu energiaväli, mis ise ei ole tingitud aegruumi kõverdumisest ( nagu seda oli gravitatsioonivälja puhul ), kuid see väli suudab mõjutada aegruumi meetrikat.

Inimese ajas rändamise füüsika

Maailmataju ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas – tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajas rändamist. Ajas rändamise loomiseks peab olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle põhiliseks teesiks on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka veel energia. See tuleb välja A. Einsteini erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.

Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana vaja nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on lakanud eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest lahus.

Maailmataju ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese tehniline võimalus reaalseks ajas rändamiseks, mida me ka järgnevalt lühidalt järjekorras esitame, et hiljem mõista inimese füüsikalist kehast väljumist:

150

1. Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub hyperruumi ehk väljapoole aegruumi. „Seal“ on aegruum üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti lõpmatuseni ehk dt = ds = ∞ ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine lakkab olemast ) eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites ja seetõttu võivad mustad augud olla nagu „väravateks“, mille kaudu on võimalik siseneda hyperruumi.

2. Üldrelatiivsusteooria järgi kõverdab aegruumi keha mass. Kuna erirelatiivsusteooria järgi on mass ja energia ekvivalentsed suurused valemis E = mc2, siis seega kõverdab aegruumi peale massi ka veel energia.

3. Elektri- ja magnetväljal ( ja seega elektromagnetväljal ) on olemas energia ( ning ka mass ja impulss ). See tähendab seda, et elektri- ja magnetvälja korral on energia kandjaks väli, mitte laengud. Laengud on lihtsalt välja tekitajateks. Seega suudavad need väljad kui energiaväljad kõverdada aegruumi nii nagu seda teevad kehade massid. Elektrijõu ja gravitatsioonijõu vahe on 5,27 * 10-44. Oluline on märkida seda, et elektromagnetväli ise ei ole tingitud aegruumi kõverdusest, kuid on võimeline mõjutama aegruumi struktuuri.

4. Elektrilaengu ( magnetlaenguid looduses ei eksisteeri ) mõju aegruumile kirjeldab üldrelatiivsusteoorias tuntud Reissner-Nordströmi meetriline matemaatika.

5. Mida suurem on kehal mass, seda rohkem see aegruumi kõverdab ja sama on tegelikult ka elektrilaenguga – s.t. mida suurem on kehal elektrilaeng ( ehk mida rohkem on väljal energiat ), seda enam kõverdab see aega ja ruumi. Kuid siin peab arvestama seda, et kui keha massi mõju aegruumi meetrikale on pöördvõrdeline raadiusega ehk kaugusega massist, siis keha elektrilaengu korral on see aga pöördvõrdeline kauguse ruuduga laengust.

6. Et inimene saaks reaalselt rännata ajas, peab ta selleks olema elektrostaatiliselt laetud, kuna elektrilaeng suudab mõjutada aegruumi kõverust. Elektrostaatilise laengu korral liiguvad laengud hõõrdejõu mõjul, kuid „elektrodünaamilise laengu“ korral liiguvad laengud tõmbeja tõukejõudude ehk elektrivälja mõjul. See tähendab seda, et füüsikaline keha saab elektrilaengu hõõrdumise teel või elektrivälja mõjul ehk tõmbe- ja tõukejõudude kaudu.

Näiteks elektrotehnikas kasutatav akumulaator ehk lihtsalt aku saab laetud elektrivoolu abil, mille korral liiguvad laengud tõmbe- ja tõukejõudude mõjul. Elektrostaatiline laeng tekib kehal hõõrdumise teel.

7. Kuna elektrilaeng suudab mõjutada aegruumi meetrikat, siis on võimalik elektromagnetilist vastastikmõju kasutades luua aegruumi tunnel, mis võimaldaks rännata ajas. Samasugust põhimõtet on viljelenud ka maailmakuulus teadlane Michio Kaku, kes on New Yorgi linnaülikooli füüsikaprofessor. „Tema idee hõlmab kaht kambrit, kusjuures kumbki sisaldab kaht omavahel paralleelselt metallplaati. Põhimõte on selles, et genereeritakse piisavalt võimas elektromagnetiline jõud, mis tekitab plaatide vahel tugeva elektrivälja. See on umbes nende superväljade tase, mida genereeris Tesla üle sajandi tagasi, kui ta püüdis tekitada kunstlikku välku, et elumajadele voolu anda. Aga on kindlasti huvitav meenutada, et Tesla kinnitusel koges ta mingit ajarännaku vormi esimeste katsete ajal sellise gigantse elektromagnetilise väljaga. Kaku ajamasina metallplaadid peavad võimaldama nii võimsat energiavälja, kui plaadid seda taluvad. Erinevate antigravitatsiooni katsete tarvis arendatud ülijuht võib saada võtmeks võimaldamaks küllalt tugevat energiavälja, mis avab ukse ajarännakule. Kui need tingimused on paigas, peab masin kõverdama aegruumi seadme läheduses sellisel moel, et tekib ussiauk, mis ühendab kaks külgnevat kambrit. Tulemus peaks olema sild läbi aegruumi, mida loodetavasti stabiliseerib eksootiline aine, mis saadakse Casimiri efektiga.“ ( Jenny Randles, lk. 125 – 126 ) 151

8. Aegruumi kõverdumiseks on vaja reaalselt väga suurt elektrilaengut, kuid keha elektrilaeng ei saa olla mistahes suur, sest siis hakkavad laengute vahel ilmnema tõukejõud, mis takistaksid aegruumi kõverdumist. Niisamuti ka keha elektrimahtuvus ei võimalda omada mistahes suurt laengut. Näiteks kondensaatoril ehk kahe erinimeliselt laetud pinna vahelises ruumis on elektrivälja energia väga väike ( samuti ka väljapotentsiaalid on väga väikesed ), kuid samas esinevad väga suured elektrilaengud ja väljatugevused. Näiteks kui kondensaatori mahtuvus on 0,6 mF ja selle laeng on 0,12 C, siis seega kondensaatoril on energia „kõigest“ 12 J. 9. Laengu elektrivälja energia ( laengu elektrivälja potentsiaali ) suurus sõltub küll laengu enda suurusest, kuid peale selle sõltub see laengute polarisatsiooni korral veel ka positiivse ja negatiivse laengu vahekaugusest. See tähendab seda, et positiivse ja negatiivse laengu vahel on väljal energia, mille suurus sõltub peale laengute enda suuruse ka veel nende vahekaugusest. Positiivse ja negatiivse laengu vaheline välja energia väheneb, kui nende laengute vahelist kaugust vähendada ( ja vähendada ka laengute enda arvväärtust ).

10. Kui laengu poolt tekitatava aegruumi lõkspinna kuju sõltub laengu välja ekvipotentsiaalpinna kujust, siis peab aegruumi lõkspinna tekkimine sõltuma ka välja ekvipotentsiaalpinna tiheduse suunast. Ekvipotentsiaalpinna tiheduse suund määrab ära selle, et millises suunas elektrivälja tugevus nõrgeneb või suureneb. Väljatugevus on seotud omakorda elektrijõuga.

Elektrivälja tugevus on võrdne vastandmärgilise potentsiaali-gradiendiga: E = - gradφ.

Skalaarse funktsiooni φ(x,y,z) gradiendi suund ühtib suunaga n, milles funktsioon kasvab kõige kiiremini.

11. Näiteks sfäärilise kujuga aegruumi lõkspind tekib elektriliselt laetud kera tsentrisse, mille korral elektrivälja potentsiaal φ ja seega välja ekvipotentsiaalpindade tihedus väheneb laetud kera pinnast eemaldumisel ( ehk kaugenemisel ). Kuid elektriliselt laetud kera võib olla ka selline, mille korral väheneb väljapotentsiaal φ ja seega välja ekvipotentsiaalpindade tihedus hoopis kera tsentri suunas. Sellisel juhul on tegemist vastupidise olukorraga, mille korral ei eksisteeri elektriväli enam väljaspool kera, vaid on kera sees. Sellisel juhul „peaks“ aegruumi lõkspind tekkima mitte enam kera tsentris, vaid „ümber kera pinna“ ( s.t. kera välispinna läheduses ). See on sellepärast nii, et aegruumi lõkspind tekib ainult väljapotentsiaali φ kahanemise suunas.

12. Esimesel juhul tekib aegruumi lõkspind elektriliselt laetud kera tsentrisse, mis on sfäärilise kujuga ja mille raadius R suureneb vastavalt kera laengu q suurenemisele. Sealjuures võivad kera ja aegruumi lõkspinna mõõtmed ehk raadiused olla erinevad või ühesuurused. Kuid teisel juhul tekib aegruumi lõkspind mitte enam laetud kera tsentrisse, vaid katva kihina ümber kera pinna ehk kera välispinna vahetus läheduses. Sellisel juhul on kera ja aegruumi lõkspinna pindalad S alati „peaaegu“ ühesuurused ning kera laengu q suurenemise korral „pakseneb“ sfäärilise kujuga aegruumi lõkspinna kiht, mis „katab“ laetud kera kogu ruumala ruumis. Kui esimesel juhul on oluline aegruumi lõkspinna pindala suurus, siis teisel juhul on oluline ainult aegruumi lõkspinna kihi paksus, mitte enam selle pindala suurus.

13. Sellist juhtu, mille korral vähenevad laetud kera väljapotentsiaalid kera tsentri suunas, looduses puhtal kujul ei eksisteeri ja ei ole võimalik ka tehniliselt ( s.t. kunstlikult ) luua.

Ainus võimalus on seda olekut luua nii, et kera saab polariseeritud elektrilaengu. See tähendab seda, et keral on kaks kihti, mis on laetud vastasmärgiliselt. Näiteks negatiivselt laetud pealmine kiht „katab“ positiivselt laetud alumist kihti. Sellisel juhul tekib kaks välja, mille korral alumise kihi väljapotentsiaalid vähenevad kera tsentrist eemaldumisel, kuid pealmise kihi väljapotentsiaalid vähenevad kera tsentri suunas. Antud juhul huvitabki meid see pealmine kiht, mis on identne eelnevalt mainitud teise juhuga, mille korral aegruumi lõkspind ei teki kera tsentrisse, vaid kera pinna vahetusse lähedusse.

152

14. Elektrilaengute polarisatsiooni korral avalduvad väga väikesed välja energiad, mis ei ole võimelised mõjutama ümbritseva aegruumi meetrikat. Kuid sellest hoolimata tekib elektrivälja geomeetriliste seaduspärasuste ehk funktsioonide tõttu laengute polarisatsiooni korral erimärgiliste laengute vahelise ruumala vahetusse lähedusse aegruumi lõpmatu kõverus ehk aegruumi lõkspind, milles kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga ehk ds = 0. Aegruumi lõpmatu kõverdumise korral ei ole välja energia ise lõpmatult suur, mis tähendab seda, et kohaliku aegruumi lõpmatu kõverdumise tekitamiseks ei ole vaja lõpmatult suurt energiat. Inimene rändab ajas parajasti siis, kui selle sama inimese kogu keha pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese keha pinna peal ja otse selle all eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha pinna pealne osa jääb siiski laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända.

15. Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda “topeltlaadumisena”. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt” laetud siis, kui keha kogu pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on erimärgilised.

16. Polariseeritud keha laeng on tervikuna neutraalne nagu näiteks aatom, mille keskel asub positiivse laenguga tuum ja selle ümber „tiirlevad“ negatiivse laenguga elektronid.

17. Kokkuvõtteks võibki öelda seda, et aegruumi auk ( ehk ussiauk ) on avatud aegruumi lõkspinna poolt, mille tekitajaks on elektrilaengute polarisatsioon.

Eelnevalt oli lühidalt ja järjekorras väljatoodud need olulised pidepunktid, mille alusel me mõistame seda, et kuidas luua inimese ajas rändamise tehniline teostus. Ajas rändamise füüsikateoorias aga analüüsitakse igat pidepunkti eraldi ja palju pikemalt matemaatiliste võrrandite abil.

Kehast väljumise kolm põhiseadust

Kehast väljumine ehk inimese närvisüsteemist väljade eraldumine põhineb kolmel kindlal füüsikalisel aspektil: aegruumi lõkspinna tekkimine elektrilises närvisüsteemis, lahtise või kinnise lõkspinna tekkimine ja tekkiva aegruumi lõkspinna ning närvisüsteemis eksisteerivate väljade omavaheline interaktsioon. Need kolm aspekti moodustavad inimese kehast väljumise alusfüüsika ehk kehast väljumise kolm füüsika põhiseadust sarnaselt nii nagu Isaac Newton sõnastas omal ajal mehaanika kolm põhiseadust, mida me tänapäeval tunneme Newtoni seadustena. Need kolm füüsikalist aspekti määravad ära kogu alusfüüsika mõistmaks väljade eraldumist inimese närvisüsteemist, millel põhineb inimese reaalne kehast väljumine.

Aegruumi lõkspinna mõiste Gravitatsiooniväli on aegruumi kõverdus, mida põhjustavad väga rasked massid. See aegruumi kõverdus väljendub selles, et mida enam gravitatsioonivälja tsentri poole minna, seda enam aeg aegleneb ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. Selline aja ja ruumi teisenemine jätkub kuni teatud kauguseni tsentrist. Ja seda kaugust kirjeldab meile Schwarzschildi raadius R: 153

See raadius näitab kaugust gravitatsioonivälja tsentrist, et kust alates on aeg t ja ruum l teisenenud lõpmatuseni ehk kust alates avaldub aegruumi lõpmatu kõverdumine ehk aegruumi eksisteerimise absoluutne lakkamine:

ja

Ja seetõttu ei saa midagi eksisteerida näiteks musta augu ehk aegruumi augu Schwarzschildi raadiuse R sissepoole jäävas „piirkonnas“, mida vahel nimetatakse ka Schwarzschildi pinnaks. See tähendab ka seda, et mingisugust singullaarsust musta augu tsentris ei saa olemas olla. Singullaarsus on lihtsalt üks punkt, kust alates mõõdetakse Schwarzschildi raadius R, mis määrab ära musta augu ehk aegruumi augu „suuruse“ ehk sellise kujuteldava sfääri suuruse ruumis, kust alates aegruumi lõpmatu kõverus muutub tsentrist kaugenedes järjest tasasemaks. Seepärast ei saa musta augu mass eksisteerida Schwarzschildi pinna sees, vaid on sellest väljapool nii nagu tähtede ja planeetide korral. Schwarzschildi pind on täiesti kerakujuline ja see ei pöörle. See võib ainult tiirelda mõne teise taevakeha ümber.

Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi on gravitatsioonitsentris eksisteeriv Schwarzschildi pind ( ehk „aegruumi auk“ ) alati täiesti kera kujuline. Ajas rändamiseks peab füüsilise keha pinnal tekkima laengute polarisatsioon ja see tähendab „aegruumi augu“ ajutist tekkimist elektrivälja energiatiheduse gradiendi poolt. Elektriväljas on olulised just ekvipotentsiaalpinnad tekitamaks aegruumi auku. See tähendab seda, et aegruumi auk tekib mööda välja ekvipotentsiaalpinda ( aegruumi augu kuju sõltub välja ekvipotentsiaalpinna kujust ) ja seetõttu ei pea aegruumi auk olema täiesti kerakujuline nagu gravitatsiooni korral, vaid sellest väga erinev. Näiteks inimese kujuga.

Hyperruumi mõiste

Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolmevõi isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada paralleelmaailmaga ), milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja ruumitu dimensioon.

Me kõik eksisteerime ajas ja ruumis ehk aegruumis. Kuid väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam aega ega ruumi. Füüsikaliselt avaldub aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine nii, et aeg on peatunud ehk aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus vähenenud samuti lõpmatuseni.

Selliseid nähtusi leidub näiteks mustade aukude tsentrites ja vaakumis valguse kiirusega liikudes.

Sellistesse aegruumi piirkondadesse sattumise korral eksisteerib keha „väljaspool aegruumi“, sest aja ja ruumi eksisteerimine on lakanud, mis on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi.

154

Joonis 3 Tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c.

Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha „liikumine“ hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. Hyperruumi võibki piltlikult ettekujutada aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib „väljaspool“ meie tavalist aegruumi.

Miski, mis on „väljaspool“, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks „väljaspool“ aegruumi ei ole enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks hyperruumis ei ole enam aega ega ruumi ja miks hyperruumis „liikudes“ kehad teleportreeruvad. Kui liikuda „ajast ja ruumist välja“, siis seda aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui sellest „välja“ minna nagu tegelane „väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut suunas.

Stringiteoorias eeldatakse, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. See on stringiteooria üheks põhialuseks. Kuid ajas rändamise teooria korral on see hoopis vastupidi. Aegruumi mõõtmeid ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Ja seetõttu on tegemist stringiteooria „vastandteooriaga“. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase kiirusega ja rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni ( ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole ) ja rongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni ( ehk kahanenud nulliks ), siis rongi sees olev vaatleja ja rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.

Aegruumi lõkspind ja inimese närvisüsteem: sissejuhatus

Ajas rändamise teooria järgi tekib elektrilaengute polarisatsiooni korral erimärgiliste laengute vahelise ruumala lähedusse aegruumi lõkspind. See tähendab seda, et inimene rändab ajas parajasti 155

siis, kui selle sama inimese kogu keha pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese keha pinna peal ja otse selle all eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha pinna pealne osa jääb siiski laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända.

Elektrilaengute polarisatsiooni esineb inimesel ka närvisüsteemis ja seda kogu ulatuses. Näiteks esineb seda kõikides närvides ja aju neuronipopulatsioonides. Närviraku ehk neuroni rakumembraan on elektrilaengute poolt polariseeritud, mis tähendab seda, et rakumembraani sisepinnal on võrreldes selle välispinnaga negatiivsete laengute ülekaal ja nende pindade vahel esineb elektriliste potentsiaalide vahe ehk elektriline pinge. Mööda neuroni aksonit liigub tegevuspotentsiaal rakumembraani depolarisatsioonina. Depolarisatsioon kestab lühikest aega.

Tegevuspotentsiaali tekkimist ja kadumist põhjustab rakumembraanis olevates ioonkanalites laengute ( s.t. ioonide ) liikumine. Ajus on umbes 86 miljardit neuronit ja nende vahelised ühendusteed kokku ulatuvad 165 tuhande kilomeetrini. Närviimpulsid levivad samuti üle kogu närvisüsteemi. Repolariseerumis- ja depolariseerumisfaasid kokku moodustavad närviimpulsi ehk aktsioonipotentsiaali, mis tekib alati maksimaalse amplituudiga kõik-või-mitte-midagi-seaduse järgi. Kui tekib elektriline pinge, siis naabruses olev aksonipiirkond depolariseerub. Närviimpulss levib niimoodi mööda aksonit, mis on ümbritsetud müeliinkestaga. Aktsioonipotentsiaal levib selles ühest Ranvier´ soonisest teise. Närviimpulsside levimiskiirused võivad vahel olla isegi rohkem kui 100 m/s. Aksonites, mille läbimõõdud ulatuvad umbes 20 mikromeetrini, esinevad kõige suuremad närviimpulside liikumiskiirused. Kuid näiteks müeliinkestata haistmisnärvi aksonites läbimõõduga umbes 0,2 mikromeetrit on liikumiskiirus ainult 0,1 – 0,2 m/s. Närviimpulsi amplituud on enamasti 120 – 140 mV ja impulsi kestus on umbes 1 ms.

Joonis 4 Niimoodi levib närviimpulss mööda närvikiudu. Sellega kaasneb ajuaktiivsus ehk tuhandete neuronite laenglemine.

Joonis 5 Sellisel juhul närviimpulsse ei ole ja seega ei esine ajuaktiivsust. Kuid sellegipoolest esineb närvisüsteemis laengute polarisatsioon.

Sisuliselt on närviimpulsid oma olemuselt kui elektrilaengute polarisatsiooni muutuste levimine ajas ja ruumis, mis põhjustavad tuhandete neuronite laenglemist ehk närvirakkude membraani laengute polarisatsiooni muutumist ajas. Neid võib mõista ka kui laengute polarisatsiooni „häiritustena“. Kui aga närviimpulsid enam ei levi närvisüsteemis, siis närvisüsteemis eksisteeriv laengute polarisatsioon ei ole enam ajas ja ruumis muutuv ehk ei ole enam „häirunud“. Ajus olevate närviimpulside lakkamise korral on tegemist juba inimese ajusurmaga. Aga nii võib olla ka kliinilise 156

surma ajal. Ja kliinilise surma eel on inimesed väidetavalt tõesti oma kehadest väljunud ja eksisteerinud ainult valgusena.

Närviimpulss ehk elektriline signaal tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja. Kui impulss suubub neuronisse, siis neuron hakkab laenglema, mis tekitab ruumis omakorda elektrivälja. See tähendab ka seda, et magnetväli muutus elektriväljaks ja kui neuronist väljub impulss, siis elektriväli muutub uuesti magnetväljaks. Magnetväli on oma olemuselt liikuv elektriväli. Niimoodi esineb ajus pidev elektri- ja magnetvälja üksteiseks muutumine, mis ongi tegelikult kogu aju funktsioneerimise füüsikaliseks aluseks. Elektri- ja magnetvälja üksteise muutumine esineb ka elektromagnetlaines, mis on võimeline ruumis eksisteerima ilma laengute olemasoluta. Närvirakud ehk neuronid ei ole ruumis üksteisest isoleeritud ja see tähendab seda, et kui neuronid ajus laenglevad, siis elektriväljade kaudu satuvad need üksteise suhtes interaktsiooni täpselt nii nagu laetud kehad ruumis. Kuid seevastu närvikiud ( näiteks aksonid ) on ümbritsevast ruumist isoleeritud rasvarikka müeliinkestaga. Kuna aksonite kaudu liigub elektriimpulss, mis tekitab magnetvälja ( sest liikuv laeng tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja ), siis isolatsiooni tõttu ei saa see interakteeruda ümbritsevas ruumis laenglevate neuronite väljadega. Selles mõttes on liikuvate elektriimpulsside ja paigalolevate laenglevate neuronite väljad üksteisest isoleeritud.

Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Närvirakkudes tekivad elektrilised võnkumised. See tähendab seda, et ajus on neuronite aktiivsused, mis korduvad teatud ajavahemiku tagant. Näiteks mingi kindel neuronipopulatsioon on aktiivne iga 20 ms tagant. Selles seisnebki ajurütmide olemus.

Ajurütmid on olemas alfa, beeta, teeta ja delta sagedusega. Näiteks delta rütm esineb inimesel sügava une ajal. Selle sagedus on kuni 4 Hz. Kuid delta rütm töötleb ka keskkonna rütme. Delta rütmi on täheldatud ka isegi kognitiivsete protsesside korral. Mäluprotsesside korral on oluline just teeta rütm, mis on 4-8 Hz sagedusega. Alfa rütm on sagedusel 8-12 Hz. Alfa rütm on seotud ajus paljude pidurdavate protsessidega ja aktiivse infotöötlusega. Kuid aktiivse infotöötlusega ja ka motoorikaga on seotud ka beeta rütm, mille sagedus on 12-30 Hz. Gamma sagedus algab alles 30 Hz ja lõpeb see enamasti 150 Hz juures, kuid on täheldatud ka 600 Hz gamma sagedust. Gamma rütm on seotud samuti aktiivse infotöötlusega, kuid samas ka teadvusega. Näiteks on ta seotud ka mälu- ja tajuprotsessidega, tähelepanuga jne. Sensoorse töötluse efektiivsust mõjutavad samuti gamma rütm ja rütmifaas.

Erinevad ajurütmid on erinevate funktsioonidega, kuid nende rütmide piirid ei ole tegelikult väga selged. Ajus on rütmilised protsessid, kuid ei teata nende samade protsesside ruumilise ulatuse kohta. Näiteks ei ole teada seda, et kas ajus eksisteerivad sellised lained, mis liiguvad edasi-tagasi üle terve aju või üle mingite aju piirkondade. See tähendab, et kas ajus eksisteerib mingisugune seisulaine sarnast. Teadvuses olles on ajus olevad neuronid üldises aktivatsioonis, kuid näiteks kliinilise surma ajal on inimese aju neuronid lakanud üldise aktiveerimise. See tähendab, et neuronite aktivatsiooni sellises seisundis suures ulatuses ei ilmne. Selles ülemineku faasis võibki esineda aju mingi üldine võnkeprotsess. See tähendab seda, et aju üldine aktivatsioon ja ka üldine mitteaktiveerivus ajas üksteisele järgneb. Ka seda võib nimetada omamoodi ajulaineks – õigemini üldiseks ajulaineks. See ju sarnaneb üksikneuroni aktivatsiooniga, mis samuti ajas perioodiliselt muutub.

Elektromagnetismi õpetusest on teada, et piiratud ruumiosas toimuva elektromagnetvõnkumise tekitamiseks on vajalik suletud võnkering. Kuid ruumis lainena leviva võnkumise saamiseks tuleb järelikult kasutada avatud võnkeringi, mille korral elektromagnetväli ei jää enam võnkeringi detailide sisemusse. Võnkeringideks nimetatakse pendlilaadselt võnkuvaid elektrilisi süsteeme, mille võnkesagedus on määratud süsteemi omadustega. Lühidalt öeldes on võnkering elektromagnetismi õpetuse järgi induktiivpooli ja kondensaatorit sisaldav vooluring. Üldteada on seda, et muutuv elektriväli tekitab magnetvälja ja see muutuv magnetväli tekitab omakorda jälle elektrivälja jne jne. See tähendab, et elektromagnetilise võnkumise korral muutub potentsiaalne energia ( ehk elektrostaatiline energia ) perioodilise muundumisega kineetiliseks energiaks ( ehk 157

magnetiliseks energiaks ) ja vastupidi edasi. Niiviisi on elektriväli ja magnetväli omavahel lahutamatult seotud ja nad moodustavad kokku ühtse elektromagnetvälja. Elektromagnetväljad võivad aga eksisteerida elektromagnetlainetena. See tähendab seda, et muutuvad väljad hakkavad lainena edasi levima.

Elava inimese aju sarnanebki nagu suletud võnkeringile, sest inimese ajus olevate neuronite funktsioneerimine loob potentsiaali võnkumisi elektriväljas, mis on rakust väljapool ja need ei eraldu aju hõlmatud ruumist. Need elektriväljad on sageli rütmilise ehitusega ja need näitavad neuronipopulatsioonide aktiivsuse perioodilisust ajas. Kui aju aga lakkab töötamast ( aju sureb ), siis muutub see nagu avatud võnkeringiks, mille korral ajus eksisteerivad väljad ei jää enam aju osade sisemusse, vaid need eralduvad nendest.

Sellist efekti nimetame nüüd aju võnkeringiefektiks. Elav aju on nagu suletud võnkering, kuid surev aju sarnaneb pigem avatud võnkeringile. Peab märkima seda, et tegemist on siiski ainult analoogiaga või sellise nähtuse „piltlikustamisega“. Võtame näiteks mobiilside. Oletame, et mobiiltelefon on võimeline edastama ka videosid ja muusikat. Mobiil ise on nagu inimkeha, kiibid aga nagu närvikude. Informatsioon, mis on kuvarilt paista, eksisteerib mobiilis kui kehas. Kui aga saata mõnele teisele mobiilile videosalvestus või muusikat, siis see toimub elektromagnetlainete abil, mis on muundatud vastavates mobiili elektroonilistes detailides. Nagu näha on – mobiilis sisalduv info on võimeline ka eksisteerima ilma mobiili olemasoluta. Täpselt sama on võimalik ka inimese kehaga. Närvikoes olev info on võimeline eksisteerima ka ilma närvikoeta – seda siis elektromagnetenergiana. Sellisel juhul on väljade kombinatsioonil energia ja ka informatsioon.

Kõik mida inimene varem on läbi kogenud või on teadnud, on „talletatud“ ka sellesse väljade kombinatsiooni, mis enne eksisteeris närvirakkude vahelises ruumis. Ruumi asukoht on nüüd aga muutunud. Väli kannab endas energiat.

Füüsikas talitleb avatud võnkeringina ka kaks metallvarrast ( Hertzi vibraator või kahest vardast koosnev dipoolantenn ). Kui laadida neid kahte metallvarrast vastandmärgiliselt läbilöögi pingeni, tekib varraste vahelises pilus sädelahendus ( s.t. elektrivool ). Vardad toimivad kui kondensaatori plaatidena. Varraste vahel eksisteeriv elektriväli muutus elektrivoolu läbimisel järsult. See kutsus esile elektromagnetlaine, mis ruumis edasi liigub. Tekkinud elektromagnetlainet on võimalik registreerida teise varraste paariga, mille vahel tekib siis säde. Tekkinud sädelahendus annab tunnistust elektromagnetlaine pärale jõudmisest.

Vaatame elektrilaengute polarisatsiooni palju lähemalt ehk erimärgiliste laengute vahelist ruumi.

Homogeense välja ( näiteks plaatkondensaatori ) korral on selle energiatihedus ruumis kõikjal ühesugune. See on võrdne välja energia ja välja poolt hõivatud ruumala suhtega. Elektrivälja ekvipotentsiaalpinnad asetsevad välja jõujoontega risti ja mitteühtlaselt. Välja jõujoon on väljajoon, mida matemaatiliselt väljendatakse ruumi koordinaadi diferentsiaalina, sest igale ruumipunktile väljas vastab mingi suurus. Välja ekvipotentsiaalpind ehk sama välja pinnad skalaarväljas on selliste punktide geomeetriline pind, mille korral f(x,y,z)=const. Sellise välja gradient on ( mis näitab välja muutumist ruumis, mitte ajas ) igas punktis risti seda punkti läbiva pinnaga ja divergents näitab vektorvälja allikat – antud elektrivälja korral laengute ( allikate ) tihedust.

Potentsiaalse ehk antud välja korral on rootor ( mis näitab vektorvälja keeriselisust ) ja seega vektorvälja tsirkulatsioon kõikides välja punktides null. Kahe erinimeliselt laetud tasandite vahelise resultantvälja tugevus E avaldub väljaspool tasanditega piiratud ruumi võrdub see aga nulliga. Tasandite vahel on väli homogeenne. Kuid tasandite servade läheduses pole väli enam homogeenne ja ka väljatugevused erinevad suurusest σ/ε0. Erimärgiliste laengute vahelise ruumi keskel võrdub välja potentsiaal nulliga, kuid see potentsiaal erineb nullist ( nullist suurem ) seda rohkem, mida lähemal on potentsiaal „+“ ja „-„ laengule.

Magnetväli eksisteerib liikuvate laengute ( näiteks vooluga juhtmete ) ümber, kuid samas ka laengukandjate puudumise korral ( näiteks erimärgiliselt laetud pindade vahelises ruumis ). Ühe laaduva pinna tugevnev elektriväli paneb laengud teisel pinnal liikuma. Seda nimetatakse nihkevooluks. Positiivse ja negatiivse pinna vahelise ruumi läbiva nihkevoolu korral kaasneb elektrivälja muutumisega magnetväli. Kuid vahelduvvoolu läbiminek erinimeliselt laetud pindade vahelisest ruumist saab toimuda ainult muutuva elektrivälja vahendusel. Elektrivälja muutumise tagajärjel tekib magnetväli sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. See tähendab, et muutuva 158

elektrivälja levik toimub magnetvälja vahendusel. Niimoodi esinebki positiivse ja negatiivse pinna vahel magnetväli, mille jõujooned parempoolsete pööristena ümbritsevad elektrivälja muutumise suunda. Elektrivälja jõujooned ja seega selle tugevuse muut ΔE on suunatud ühelt pinnalt teisele.

Tugevneva ja nõrgeneva elektrivälja tugevuse muudud on erineva suunaga ja vastavalt on ka tekkiva magnetvälja suund neil kahel juhul erinev. Kuid magnetvälja muutumisel tekib omakorda pööriselektriväli sõltumatult muutuse päritolust. Magnetvälja muutumisega kaasneb pööriselektriväli, mille jõujooned on kinnised jooned ehk pöörised. Selline elektriväli ei ole enam potentsiaalne. Elektrivälja tekkimist magnetvälja muutumisel nimetatakse elektromagnetilise induktsiooni nähtuseks.

Ajas rändamise korral tekib inimese keha pinnal lõkspind nii, et kogu inimese keha rändab ajas.

Kuid inimese elektriliselt polariseerunud närvisüsteemis tekkiv lõkspind põhjustab ainult väljade eraldumist närvisüsteemist. Sellisel juhul ei kao inimese närvisüsteem ega inimene ise, vaid väljad eralduvad hyperruumi sarnaselt nii nagu mobiiltelefonist eralduvad elektromagnetlained ümbritsevasse ruumi. Esimesel juhul rändab inimene ajas, kuid teisel juhul eralduvad ainult väljad inimese närvisüsteemist, mille käigus jäävad laengud ja neuronid alles ( s.t. need ei rända ajas ).

Mõlemal juhul on põhjustajaks aegruumi lõkspinna tekkimine positiivselt ja negatiivselt laetud kihi vahelise ruumala läheduses.

Kui füüsikalist keha ümbritseb või katab aegruumi lõkspind, siis keha pole enam „kontaktis“ ehk vastastikmõjus ümbritseva aegruumiga ja absoluutselt kõige muuga, mis eksisteerib ajas ja ruumis.

Seetõttu võib öelda, et keha eksisteerib hyperruumis ehk väljaspool aegruumi, „kus“ ei eksisteeri enam aega ega ruumi.

Aegruumi lõkspind on aja ja ruumi piir, kus meie igapäevaselt kogetav aegruum lõpeb ( ehk lakkab eksisteerimast ). Aegruumi lõkspind võib olla lahtine või kinnine. Aegruumi lõkspind on aegruumi augu pind.

Aegruumi lõkspind saab olla ainult lahtine või kinnine. Näiteks kera pind on kinnine pind, sest selle sees olev keha on täiesti kaetud kera kujulise pinna poolt. Kuid lahtine pind võib olla näiteks ring, ruut või ristkülik, sest need on kahemõõtmelised pinnad kolmemõõtmelises ruumis, mis ei võimalda katta mingi teise keha kogu pindala. Kinnine lõkspind võib tekkida näiteks kerakujulise kondensaatori kahe erimärgiliselt laetud kihi korral, kuid lahtine lõkspind võib tekkida plaatkondensaatori korral. Kerakujulise kondensaatori kahe erimärgiliselt laetud kihi vahel olev ruum on kinnine, kuid plaatkondensaatori korral on see ruum lahtine.

Inimese ajas rändamise korral ei teki aegruumi auk inimese enda ruumalas ( s.t. inimese sees ), vaid kahe erinimeliselt laetud pinna vahelise ruumala läheduses, mis katab inimese keha kogu pindala. Seetõttu on selles tekkiv aegruumi lõkspind kinnine ( ja inimese kujuga ), mille sissepoole jäävas ruumalas eksisteerib inimese keha. See tähendab sisuliselt seda, et inimest ümbritseb ( s.t. katab ) aegruumi lõkspind, mis on kinnine.

Kinnine lõkspind eksisteerib looduslikult näiteks mustade aukude tsentrites. Selle suuruse määrab ära musta augu mass. Kinnise lõkspinna korral rändab inimene ajas, sest kinnine lõkspind on oma olemuselt aegruumi auk. Kuid väljade eraldumist inimese närvisüsteemist põhjustab ilmselt lahtine lõkspind, sest inimese kehast väljumise ajahetkel ei kao närvisüsteem ega inimene ise mitte kusagile. Kui kahe erimärgiliselt laetud kihi vahelise ruumala läheduses tekib aegruumi lõkspind, siis see lõikab elektromagnetvälja jõujooni. Füüsikaliselt tähendab see seda, et elektromagnetvälja jõujooned läbivad lõkspinda. Kuid lõkspinna läbimise korral satutakse hyperruumi ehk väljapoole aegruumi. Kuna tegemist on lahtise lõkspinnaga, siis selle tulemusena ei kao ( s.t. ei rända ajas ) neuronid ega laengud ise, vaid ainult väli, mis läbib lõkspinda. Ja seda ka ainult teatud osa väljast, mis eksisteerib kahe erimärgiliselt laetud kihi vahelise ruumala läheduses.

Kui inimest katab kinnine lõkspind, siis põhimõtteliselt eksisteerib inimene aegruumi augus, mille kaudu satub inimene hyperruumi. Hyperruumis liigub inimene ajas. Hyperruumi satub füüsikaline keha ka siis, kui see läbib lahtise lõkspinna ( sealjuures ei ole vahet, et kust poolt läbitakse lahtist lõkspinda, sest lahtisel lõkspinnal on ainult kaks poolt ). Sellisel juhul on lahtine lõkspind oma olemuselt nagu avatud aken või sein, mille läbimisel satutakse samuti hyperruumi ehk ajatusse ja ruumitusse dimensiooni.

Kui inimene rändab ajas ühest ajahetkest teise, siis sellises ajahetkes, millal inimene hakkas ajas 159

rändama, teda enam ei eksisteeri ehk ta on „ära kadunud“. Kehast väljumise korral esineb laengute polarisatsioon inimese närvisüsteemis nõnda, et kehast väljumisel ( ehk elektriväljade eraldumisel närvisüsteemist ) ei kao otseselt ära ajus olevad neuronid ( koos oma laengutega ), aju ise ega närvisüsteem, vaid nendes eksisteeriv elektriväli. Kui inimene väljub oma kehast ehk inimese närvisüsteemist eralduvad füüsikalised väljad ( milledel on energia ja seega ka mass ), siis seega peaks inimese keha ( täpsemalt öeldes aju ) mass vähenema. Analoogiliselt on näiteks tühja akumulaatori mass väiksem kui elektriliselt laetud akumulaatori mass. Seda tehniliselt mõõta on aga peaaegu võimatu, sest selline „massikadu“ on lihtsalt niivõrd väike.

Maailmas saavad elektrostaatilise elektrilaengu miljonid inimesed, kuid mitte igaüks nendest ei rända kohe ajas. Täpselt sama on tegelikult ka inimese kehast väljumisega. Näiteks mitte kõik kliinilises surmas olevad inimesed ei koge surmalähedasi kogemusi ehk ei välju oma kehadest.

Inimese ajas rändamine ja kehast väljumine saavad toimuda ainult ühes kindlas elektrilaengute polarisatsiooni olekus, mis kord avaldub ja kord ei avaldu. See teebki need nähtused ikkagi üsna haruldasteks.

Sureva aju teooria

Inimese närvisüsteemis eksisteerivad füüsikalised väljad. Need energiaväljad on elektriväljad, mida tekitavad ajus elektrilaengud. Närvirakud ehk neuronid ja närvikiud ( näiteks aksonid ja neuronite jätked ) on laengute poolt polariseeritud. Sellisel juhul eksisteerivad väljad positiivsete ja negatiivsete laetud pindade vahelises ruumis. Väljaspool seda ruumala välja ei eksisteeri. Kui aga neuron laengleb ( ehk neuroni membraan lühikeseks ajaks depolariseerub ), siis väli eksisteerib ka neuronite vahelises ruumis ehk väljaspool närviraku keha. Sellisel juhul on ajupiirkonnad elektriliselt aktiivsed ehk aju on üldises töö olekus. Füüsikalised väljad esinevad ka neuronite sünaptilistes piludes, kus vallanduvad erinevad mediaatorid ehk virgatsained ( s.t. keemilised ühendid ) elektriimpulsside tõttu. Need keemilised ühendid on ioonid ehk laengud, mille sünaptilise pilu läbimise korral muudavad neuroni membraanipotentsiaali vastupidiseks ja neuron hakkab laenglema. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et füüsikalised väljad eksisteerivad inimese närvisüsteemis ainult kolmes põhilises kohas ehk koordinatsioonis: neuronite ja närvikiudude polariseeritud pindade vahelises ruumis, neuronite laenglemise korral ka neuronite vahelises ruumis ja neuronite sünaptilistes piludes. Need on energiaväljade kolm põhilist koordinaati inimese närvisüsteemis ning seega kuskil mujal energiavälju ei ole tuvastatav.

Kui räägitakse inimese kehast väljumisest, mille all mõeldakse väljade eraldumist närvisüsteemist, siis tekib küsimus, et millised väljad ja kus täpsemalt need väljad närvikoest eralduvad. Vastavalt inimese ajas rändamise füüsikale tekib aegruumi lõkspind kahe erinimeliselt laetud pinna lähedusse, kuid nende pindade vahelisest ruumalast väljapoole. Tekib kaks lõkspinda, mille korral on üks sisemine ja teine välimine lõkspind. Tavaliselt huvitutakse välimise lõkspinna tekkimisest ja sisemine lõkspind pole niivõrd oluline. See tähendab seda, et aegruumi lõkspind tekib laengute poolt polariseeritud neuronite ja närvikiudude pindade vahetusse lähedusse, mitte polariseeritud pindade vahelisse ruumalasse. Kuna väli eksisteerib just polariseeritud pindade vahelises ruumis ja aegruumi lõkspind tekib väljaspool seda pindade vahelist ruumala, siis seega tekkiv lõkspind ja pindade vaheline väli ei satu omavahel interaktsiooni. See tähendab seda, et need väljad, mis eksisteerivad polariseeritud pindade vahelises ruumis, ei saa eralduda närvisüsteemist.

Väljade eraldumine saab toimuda ainult neuronite laenglemiste arvelt, mille korral eksisteerivad laenglevate neuronite vahelises ruumis elektriväljad. See tähendab seda, et ainult neuronite laenglemistega tekitatud väljad võivad eralduda ajust, sest kliinilises surmas ehk aju 160

puhkepotentsiaali seisundi ajal neuronid enam ei laengle ja seetõttu neuronite vahelises ruumis ei eksisteeri enam välju. Välja allika kadumisega lakkab koheselt ka väli ise.

Laenglevate neuronite vahelises ruumis eksisteerib väli ja aegruumi lõkspind tekib neuroni ja närvikiu membraani välises ruumis, kuid membraani pinna lähedusse. See tähendab seda, et neuronite vahelises ruumis eksisteerib väli, mis satub interaktsiooni neuroni membraani läheduses tekkiva aegruumi lõkspinnaga. Sellisel juhul võivad väljad tõesti eralduda närvisüsteemist hyperruumi.

Kuna need väljad peavad inimese närvisüsteemist eralduma, mis eksisteerivad laenglevate neuronite vahelises ruumis, siis seega peab inimese kehast väljumine ehk väljade eraldumine inimese närvisüsteemist toimuma enne kooma või kliinilise surma ( ka ajusurma ) seisundi saabumist. See tähendab seda, et väljade eraldumine toimub inimese aju normaalse funktsioneerimise ja ajusurma vahepealses staadiumis ehk aju suremise faasis ( mitte ajusurma ajal ), mil inimene ei ole enam teadvusel ja erinevad ajupiirkonnad hakkavad üksteise järel lakkama töötamast. Kui inimene on kooma või kliinilise surma seisundis, siis ei toimu enam mingit kehast väljumist. Selleks ajaks on see juba toimunud.

Lahtised aegruumi lõkspinnad tekivad ja kaovad inimese närvisüsteemis pidevalt ( s.t. kogu aeg ), kuid sellest hoolimata ei sega need üldse aju tööd. See tähendab seda, et aegruumi lõkspinnad ei mõjuta aju funktsioneerimist ja selle läbi ka inimese teadvust ja psüühilist tegevust. Selle põhjuseks on peamiselt kaks asjaolu: esiteks see, et ajus tekivad just lahtised lõkspinnad ( mitte kinnised ) ja teiseks need lõkspinnad tekivad ja kaovad ehk esineb nende eksisteerimise perioodilisus sarnaselt nii nagu neuronid laenglevad ajus perioodiliselt. Need kaks on peamised asjaolud, et miks aegruumi lõkspinnad ei sega inimese aju normaalset tööd, jättes seejuures kohati mulje, et neid nagu polekski närvikoes üldse olemaski: 1. Kõik närvirakud ehk neuronid on elektriliselt polariseerunud, mis tähendab seda, et neuroni välispinna siseosa on puhkeseisundi korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ehk neuroni siseosal on negatiivne puhkepotentsiaal, mille väärtus on umbes -70 mV. Puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute konsentratsioonid mõlemal pool närviraku seina. Kuid neuroni pind ei ole siiski täielikult kaetud sellise elektrilise polarisatsiooniga. Näiteks eksisteerivad nö. augud, mille läbi imbuvad neuronisse või väljuvad neuronitest virgatsained. Need augud eksisteerivad tavaliselt neuronite sünapsites, mida neuroloogiliselt tuntakse virgatsainete säilitavate põiekestena ( kui nende membraanid sulanduvad rakumembraani ) ja ioonkanalitena ( mille läbi jõuavad erinevad virgatsained postsünaptilisse rakumembraani ). Just neid kanaleid või auke, mille kaudu virgatsained liiguvad, saab käsitleda neuroni polarisatsiooni pinna aukudena ja seeläbi ka aegruumi lõkspinna aukudena. Seal, kus ei ole elektrilaengute polarisatsiooni pinda, pole ka aegruumi lõkspinda. Just selletõttu ei sega lõkspinnad aju virgatsainete ehk neurotransmitterite tööd, sest need liiguvad ainult läbi aukude, kus ei esine elektrilaengute polarisatsioonipinda ja seeläbi ka aegruumi lõkspinda. See tähendab seda, et virgatsained ei läbi aegruumi lõkspinda, vaid ainult läbi lõkspinna aukude, mis ruumiliselt kattuvad täpselt ka neuroni elektriliselt polariseeritud pinna aukudega, mille kaudu liiguvadki erinevad neurotransmitterid.

2. Neuroni välispinna siseosa on puhkeseisundi korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ehk neuroni siseosal on negatiivne puhkepotentsiaal, mille väärtus on umbes -70 mV. Selle puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute konsentratsioonid mõlemal pool närviraku seina. Teoreetiline füüsika näitab, et sellisel juhul peaks neuroni välispinna läheduses tekkima aegruumi lõkspind, mis on ääretult õhuke, kuid samas selle pindala peaks katma peaaegu terve neuroni enda pindala. See tähendab, et neuroni pinda peaks katma aegruumi lõkspind. Kuid tegevus- ehk toimepotentsiaali korral tungivad positiivsed ioonid lühikeseks ajaks neuroni membraani sisemusse. Sellisel juhul neuroni siseosa potentsiaal kasvab seeläbi järsult ja saavutab lühikeseks ajaks väliskeskkonna suhtes väärtuse +40 mV. See põhjustabki neuroni kui närviraku laenglemist.

161

Neuron laengleb siis, kui tema pinna elektriline polariseeritus on häirunud ja seetõttu ei saa eksisteerida ka aegruumi lõkspinda, kuna selle tekitajaks on stabiilne elektrilaengute polarisatsioonipind. Kuna neuroni laenglemise ajal on neuroni polariseeritus tugevasti häirunud ( mis tegelikult põhjustabki neuroni laenglemist ), siis ei saa eksisteerida aegruumi lõkspinda. Lõkspind eksisteerib ainult siis kui neuron ei laengle ehk neuroni puhkepotentsiaali ajal. See tähendab nüüd seda, et aegruumi lõkspinnad tekivad siis kui neuronid ei laengle ja lakkavad eksisteerimast siis kui neuronid laenglevad. Neuronite laenglemised ja aegruumi lõkspindade eksisteerimised on omavahel seetõttu „antisünkroonselt perioodilised“. Antisünkroonsus selles mõttes, et üks eksisteerib siis kui teine ei eksisteeri ning vastupidi. Nii et kui neuronid laenglevad, siis aegruumi lõkspinnad ei sega neid oma mitteolemasolu tõttu sel ajal, kui neuronid on aktiivsed ja mõjutavad üksteist elektriväljadega. Niimoodi ajas perioodiliselt tekkivad aegruumi lõkspinnad ei sega inimese aju normaalset tööd. Puhkepotentsiaali ajal olevaid neuroneid võib käsitleda kui „surnutena“, sest siis pole neil ümbritsevale mitte mingisugust füüsikalist mõju.

Lahtine aegruumi lõkspind tekib siis kui neuron ei laengle ja lõkspinda ei eksisteeri siis, kui neuron laengleb. Tekib küsimus, et kuidas siis saavad aegruumi lõkspind ja neuroni laenglemisega tekitatud elektriväli sattuda omavahelisse interaktsiooni? Tegelikult on lahendus väga lihtne. Ühe ja sama neuroni korral ei saa tõesti aegruumi lõkspind ja elektriväli minna omavahelisse interaktsiooni, sest need eksisteerivad erinevates ajahetkedes – üks eksisteerib siis kui teine ei eksisteeri ja vastupidi. Kui aga tegemist on rohkem kui ühe neuroniga ( näiteks neuronite süsteemiga ), siis sellisel juhul peavad neuronid laenglema antisünkroonselt ( ehk mittesünkroonselt ). See tähendab seda, et kui üks neuron on parajasti laetud, siis teine neuron on sel ajal aga puhkeolekus. Elektrilaenguga neuron tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja, mis mõjutabki seda teist neuronit, mis on parajasti tema läheduses ja puhkeolekus. Puhkepotentsiaali seisundis olev neuron on kaetud lühikeseks ajaks aegruumi lõkspinnaga ja seetõttu ongi võimalik välise elektrivälja interaktsioon aegruumi lõkspinnaga, mille korral elektrivälja jõujooned läbivad lahtist aegruumi lõkspinda. Kuid selline olukord võib aga muutuda. Olukord muutub peagi vastupidiseks, kui laenglev neuron läheb üle puhkepotentsiaali seisundisse ja puhkepotentsiaali seisundis olev neuron hakkab laenglema. Interaktsioon välja ja lõkspinna vahel on füüsikaliselt täpselt sama, kuid sellisel juhul lihtsalt teistsuguses ruumi asukohas ja teises ajahetkes.

Ajus tekivad elektriväljad neuronipopulatsioonide funktsioneerimise tulemusena. Läbi neuronite membraani liikuvad ioonid loovad muutusi elektrivälja potentsiaalides, mis asub neuronite vahel.

Neuroni laenglemise tulemusena muutub neuroni potentsiaal membraanis umbes 100 mV. On teada seda, et seosed, mis on närvirakkude vahel, on võimalised võimendama muutusi, mis esinevad nö ainult üksikraku tasemel. Selle tulemusena võivad üksikneuronite membraanipotentsiaalis esinevad väikesed ( kuid globaalsed ) muutused viia suurte muutusteni neuronivõrgustiku tasemel. Kui aga neuronivõrgustikele rakendada mingisugust elektrivälja, siis võib neuronivõrgustiku funktsioneerimine järgida selle elektrivälja funktsioneerimist. Isegi väga väikeste tugevustega elektriväljad on võimelised mõjutama neuronipopulatsiooni aktiivsust.

Sellise väljatugevuse läveks oleks siis umbes 0,25 – 0,50 mV/mm. See tähendab seda, et ajus olevaid protsesse on võimalik elektrivälja abil võimendada. Kõik see tähendab seda, et närvirakud ehk neuronid tekitavad ( rakuvälises keskkonnas ) elektrivälja ja see sama elektriväli mõjutab neuroneid endid. See tähendab ka seda, et kui neuronid on mõjutatud samasuguse elektrivälja poolt, siis on võimalik neuronite funktsioneerimise ühtlustada ka siis, kui need ei ole omavahel seotud näiteks aksonitega või dendriitidega ( ehk siis anatoomiliselt ). Selline ( emergentne ) omadus võimaldab ajus olevatel neuronitel ja nende populatsioonidel kommunikeeruda teisiti kui ainult neuronaalsete seoste abil.

Lahtised aegruumi lõkspinnad eksisteerivad siis, kui neuronid ei laengle ja need ei eksisteeri siis kui neuronid parajasti laenglevad. Neuron tekitab oma laenglemisega ümbritsevasse ruumi elektrivälja. Elektriväljade ja aegruumi lõkspindade vaheliste interaktsioonide tekkimiseks on seetõttu vaja, et puhkeolekus olevad neuronid satuksid lähedal asuvate laenglevate neuronite elektrivälja. See aga tähendab omakorda seda, et välja ja lõkspinna vahelise interaktsiooni 162

tekkimine sõltub suuresti peamiselt kahest asjaolust: aju üldise ja lokaalse aktivatsiooni sünkronisatsiooni tasemest ja aju aktivatsiooni sagedusest ( ehk ajulainetest ). Neuronite laenglemiste omavaheline sünkronisatsioon ja nende sagedus on määravad asjaolud väljade ja lõkspindade vaheliste interaktsioonide tekkimiseks ajus ja seeläbi ka väljade eraldumiseks inimese närvisüsteemist, mis on inimese kehast väljumise füüsikaliseks aluseks: 1. Neuronid, mis on parajasti puhkepotentsiaaliolekus, peavad olema lähedal asuvate tegevuspotentsiaaliolekus olevate neuronite elektriväljas. Selleks on aga vaja seda, et neuronid laengleksid üksteise suhtes mittesünkroonselt. Näiteks kui kõik neuronid ajus laengleksid sünkroonselt, siis ei ole võimalik puhkeolekus olevate neuronite sattumine lähedal asuvate laenglevate neuronite elektrivälja. See on võimalik ainult siis kui neuronid ei laengle ajas ja ruumis sünkroonselt.

2. Füüsikas tähendab sagedus seda, et mitu täisvõnget tehakse ühes ajaühikus. Sagedus on pöördvõrdeline perioodiga. Periood näitab, et kui palju aega kulub ühe täisvõnke tegemiseks. Laenglevate neuronite kontekstis tähendab sagedus seda, et mitu korda neuron laengleb ühes ajaühikus. Sageduse ühikuks on hertz ehk Hz. Tekib küsimus, et kui puhkeolekus olevad neuronid peavad sattuma lähedal asuvate laenglevate neuronite elektrivälja, siis kuidas on see seotud neuronite laenglemissagedusega? Sageduse tähtsus on sellega seotud tegelikult ainult kaudselt. Asi on selles, et kui inimene kehast väljub, siis peavad peaaegu kõik ajus olevad väljad sealt eralduma hyperruumi ja seda peaaegu üheaegselt. Just ajaperiood ongi siin võtmesõnaks. Väljad eralduvad ajust kas üheaegselt või võimalikult väikeste ajaintervallide jooksul. See tähendab seda, et miljardid väljad ei eraldu hyperruumi kõik üheaegselt, vaid tegelikult järgemööda üksteise järel. Selleks et säiliks inimese teadvus, psüühiline tegevus ja üldine isiksus, peavad väljade eraldumisperioodid olema võimalikult väikesed sarnaselt nii nagu peab aju olema tavaliselt üldiselt aktiveeritud ( s.t. peab esinema aju üldine aktivatsioon ) selleks, et inimene oleks teadvusseisundis.

Ajaperioodi väiksust võimaldab ainult väga kõrge ajusagedus ja see tähendab seda, et inimese kehast väljumine ehk väljade üldine eraldumine ajust saab toimuda ainult väga kõrgel ajusagedusel.

Sellist olukorda, mil absoluutselt kõik neuronid ajus laengleksid omavahel sünkroonselt, ei ole olemas ega ka ilmselt päris võimalik. Sünkronisatsiooni esineb ajuaktiivsusega alati – iseküsimus on ainult see, et millisel määral. Näiteks normaalse ajuaktiivsuse korral esineb sünkronisatsiooni rohkem, kuid aju suremise faasis väheneb erinevate ajupiirkondade sünkroonsus peaaegu miinimumi. See tähendab seda, et aju suremise faasis ei laengle neuronid üksteise suhtes enam sünkroonselt, vaid selle korrapära on asendunud kaootilisus ehk mittesünkroonne laenglemine. Aju suremise faasis lakkab sünkronisatsioon peaaegu täielikult ja seetõttu laenglevad neuronid üksteise suhtes enam-vähem kaootiliselt. Kuid aju normaalse aktiivsuse korral esinevad palju rohkem sünkronisatsioone laenglevate neuronite või aktiivsete ajupiirkondade vahel. Sünkronisatsioon on küll mingil määral vajalik teadvuse tekkimiseks ajus, kuid eelkõige on sünkronisatsioon oluline ajus oleva info töötlemiseks ehk närviimpulsside liikumiste efektiivseks reguleerimiseks.

Impulsside levimist ja liikumist erinevate ajupiirkondade vahel reguleerib sünkronisatsioon, mis algselt arvati olevat ajus oleva informatsiooni sõlmimismehhanism. Näiteks oletame seda, et meil on kaks neuronigruppi x ja y ning need saadavad mingisuguse sisendi impulsi neuronigrupile z.

Seega x ja y võistlevad omavahel, et mis grupp domineerib z gruppi. Kui aga neuronigrupid x ja y ei ole omavahel sünkroonsed, siis grupp z sünkroniseerub grupi x või grupi y-ga, kuid mitte mõlemaga samaaegselt. Neuronigrupid x ja y saab saata signaali z grupile ainult siis, kui üks neist sünkroniseerub grupi z-ga. Teine grupp paraku ( grupp, mis ei sünkroniseeru z grupiga ) ei saa signaali z-le välja saata. Sünkronisatsioon võimaldab erinevaid ajusüsteeme omavahel funktsionaalselt kokku liita.

Sünkronisatsiooni mehhanism ajus lihtsalt reguleerib impulsside liikumist ühelt neuronilt teisele.

163

Sünkronisatsioon ajus on lihtsalt impulsside liikumiste regulaator. Selleks aga toome ühe hea näite. Näiteks uuringud on näidanud, et inimese aju otsmikusagara keskused koordineerivad ( visuaalse ) tähelepanu korral sünkronisatsiooni abil visuaalse korteksi aktiivsust. Otsmikusagara ja visuaalse korteksi piirkondade vahel tekib funktsionaalne omavaheline seos just läbi sünkroonsuse. Otsmikusagara ja visuaalse korteksi neuronid on omavahel seega sünkroonis. Tänu sellele võetakse paremini vastu sisendit. Kuid töödeldud informatsioon võib siirduda ka visuaalsest ajupiirkonnast otsmikusagarasse. Seda võimaldab just sünkronisatsioon, mis esineb erinevate ajupiirkondade vahel. Sünkronisatsioon võimaldab informatsiooni ajus kiiresti ja tõhusalt edastada. Neuronipopulatsioonide aktiveerimisest on efektiivsem just sisend, mis on sünkroniseeritud. Aju kasutab sünkronisatsiooni, sest siis ei pea palju energiat kulutama rohkete neuronite aktsioonipotentsiaalide ( ehk impulsside ) välja saatmiseks. Sünkronisatsiooni korral on neid aga palju vähem. Kaks neuronit on omavahel funktsionaalselt seotud ainult siis, kui üks neuron saadab oma impulsi teisele neuronile. Seda võimaldab kahe neuroni sünkroonne aktivatsioon. Kõik see esineb ka erinevate ajupiirkondade vahel, mitte ainult üksikneuronite või neuronipopulatsioonide tasemel.

Suure amplituudiga aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ) on üldnarkoosi ajal korteksis korrapärasemad ja palju sünkroonsemad, kui teadvuseta sügava une ajal. Aeglased lained ei esine korteksis kõikjal siiski samaaegselt – s.t. osad korteksi piirkonnad on aktiivsed kui samal ajal teised piirkonnad seda ei ole. Nii on see üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Uuringud on näidanud ka seda, et ärkveloleku aju seisundis võib ilmneda selliseid neuroneid, mis parajasti magavad. Kuid see on nii ainult väga lokaliseeritud. See tähendab seda, et sügava une ajal ( unenägudeta une ehk NREM-une ajal ) on mõned ajupiirkonnad ärkvel seisundis ( need aga ei teadvustu, sest ülejäänud ajupiirkonnad magavad ) ja samas ärkveloleku seisundi ajal on mõned ajupiirkonnad une olekus.

Kui üks neuron elektriliselt laengleb ehk on tegevuspotentsiaali olekus, siis teine lähedal asuv neuron, mis on sel ajal parajasti puhkepotentsiaali olekus, satub selle esimese laengleva neuroni elektrivälja. Selline olukord aga ei jää selliseks, sest tegevuspotentsiaali olekus olev neuron läheb üle mõne lühikese aja pärast puhkeolekusse ja tema lähedal puhkeolekus olev neuron läheb üle tegevuspotentsiaali olekusse. Sellisel juhul vahetuvad omavahel potentsiaali olekud, mida siis näitabki ajusagedus ( ja seeläbi ka ajulained ). Siit on selgesti näha seda, et kui sagedus on madal ehk ajaperiood kahe erineva potentsiaali vahel on väga suur, siis erinevad väljad eralduvad hyperruumi erinevates ajahetkedes ja seetõttu ei pruugi need omavahel funktsionaalselt kontakteeruda või kombineeruda. Näiteks laetud osakeste väljad satuvad väljade kombinatsiooni ehk superpositsiooni olekusse kui need satuvad ruumis üksteisele piisavalt lähedale. Siin on see sama asi aga ainult ajaga seonduvat ( ehk sagedusega ). Näiteks kui ajusagedus on juba väga kõrge ( umbes sajad või isegi tuhanded Hz-id ), siis ajaperiood kahe erineva potentsiaali oleku vahel on väga väga väike ja seetõttu võivad eraldunud väljad olla juba omavahel funktsionaalselt seotud, mille korral võib eksisteerida ka juba inimese teadvus ja üldine mina tunne. Sellisel juhul eralduvad erinevad väljad küll erinevates ajahetkedes, kuid nende väljade eraldumis-ajahetkede vahelised perioodid on lihtsalt väga väga väikesed.

Normaalse aju funktsioneerimisega kaasnevad enamasti madalad ajusagedused ( ehk väga pikad ajulained ). Kuid aju suremise faasis tekib lühikeseks ajaks selline olek, mille korral esineb väga intensiivne ajuaktiivsus ehk väga kõrge ajusagedus. Enne ajuaktiivsuse lakkamist tõuseb ajuaktiivsuse sagedus lühikeseks ajaks väga suureks. Aju suremise faasis tekib mõneks lühikeseks ajaks kõrgsageduslik ajuaktiivsus.

Jimo Borjigin´i 2013. aasta uurimus näitas, et pärast südameseiskumist esinevad ajulained veel umbes 30 sekundit ja seda suurema aktiivsusega. Aju aktiivsus hääbub täielikult pärast südame seiskumist umbes 30 sekundi jooksul. Sealjuures läbib ajuaktiivsuse hääbumine teatud faase.

Näiteks 2 sekundit pärast südameseiskumist ajuaktiivsus suureneb, pärast seda väheneb see peaaegu kõikides ajupiirkondades ja veidi enne täielikku ajuaktiivsuse hääbumist suureneb aktiivsus lühiajaliselt üksikutes ajupiirkondades.

Enne südame ja aju töö täielikku lakkamist suureneb plahvatuslikult virgatsainete hulk inimese

164

ajus. See tähendab, et surma lähenedes suureneb inimese ajus virgatsainete hulk plahvatuslikult.

Näiteks aju nägemiskeskuse ja otsmikusagara keemiline aktiivsus suureneb mitmekordseks.

Otsmikusagar on aju osa, mis juhib inimese teadvust ja mõtteid. Arvatakse olevat, et virgatsainete konsentratsiooni taseme plahvatuslik tõus enne aju ja südame töö lakkamist on aju reaktsioon ohtlikule hapnikuvaegusele, mis esineb mõned minutid enne aju ja südame töö lakkamist. „Aju oimusagarad hakkavad vallandama neurotransmittereid ka siis, kui aju ei saa kaua aega hapnikku. Vallandub elektromagnetiline energia, mis võibki tekitada SLK-sid. Hõljumise ja lendamise tunne, müstilised kogemused, kehaväline tunne, mälestuste taasaktiveerumine, deja vu kogemus – kõiki neid tundeid võib põhjustada oimusagara teatud piirkondade liiga suur aktivatsioon.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )

Kõik see vihjab tegelikult sellele, et kui aju töötab madalal sagedusel, siis eksisteerib ainult osaline ehk kaootiline väljade eraldumine ehk „kiirgumine“ inimese närvisüsteemist. See tähendab, et inimene kiirgab elektromagnetlaineid pidevalt ( isegi elus olles ), kuid mitte meie tajutavasse ümbritsevasse aegruumi, vaid sellest väljapoole ehk hyperruumi ja seetõttu ei ole sellist „neurokiirgust“ võimalik katseliselt tuvastada. See võib seletada kunagi ka inimese telepaatia ja selgeltnägemise võime teadusliku olemuse. Kui aga inimese aju läheb üle kõrgsageduslikule aktiivsusele, siis toimub juba täielik närvisüsteemi „kiirgumine“, millega kaasneb ka juba siis teadvuse eraldumine ajust. Tavaliselt järgneb sellele kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse perioodile kliiniline surm või kooma seisund. Kõik see tähendab seda, et inimene kiirgab elektromagnetlaineid tegelikult pidevalt, kuid ainus vahe on lihtsalt selles, et madalal ajuaktiivsuse sagedusel ( ehk normaalse aju funktsioneerimise korral ) eralduvad väljad ajust hyperruumi kaootiliselt, mille korral ei ole need väljad üksteisega suuresti seotud. Samas kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse korral ( mis esineb tavaliselt sureva aju faasi ajal ) eralduvad väljad ajust hyperruumi peaaegu üheaegselt ( s.t. väga väikeste ajaintervallide vahedega ). Selle tulemusena on eraldunud väljad üksteisega rohkem funktsionaalselt seotud ja seetõttu on võimalik ka teadvuse eksisteerimine selles eraldunud väljade süsteemis.

Kui impulss suubub neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb. See tähendab ka seda, et neuroni laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite aktivatsiooni laine sagedusena ) näitab ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus rohkem. Kui aga sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem. Näiteks sügav ehk unenägudeta uni esineb delta lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ), mis on aga väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni esinevad aga teeta lainete ajal ( 4 – 8 Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku seisund alfa lainete ajal ( 9 – 13 Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad unenäod gamma sagedusel ( enam kui 30 Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on rahuolekus silmad kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad alfalained beetalainetega ( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus ( võivad esineda teetalained 4 – 7 Hz ).

Väga paljud eksperimentaalsed andmed näitavad, et teadvus ei esine väga nõrga neuraalse aktiivsuse korral ( näiteks narkoosi või kooma puhul ) ja samuti mitte liiga tugeva neuraalse aktiivsuse korral ( näiteks epileptilise hoo või elektrišoki korral ). Seega teadvus esineb kesknärvisüsteemide keskmisel aktiivsuse nivool ( näiteks ärkveloleku desünkroniseeritud EEG ). Näiteks kui ajus esinevad suure amplituudiga aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ), siis inimene on teadvusetuses seisundis. Nii on see näiteks üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Inimeste ajus esinev väga tugev või väga nõrk gamma-sageduslik faasisünkroonsus viib aju samuti teadvuseta seisundile.

Inimese närvisüsteemis esineb väljade eraldumine ehk nö. „neurokiirgus“ tegelikult pidevalt, isegi elus olles. Kuid täielik väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ehk kõige intensiivsem või aktiivseim ( s.t. äärmuslikum ) neurokiirgus toimub siis, kui inimese ajus esineb kõrgsageduslik aktiivsus ja neuronid ei laengle enam üldjuhul sünkroonselt ( ehk toimub nö. „vabalaenglemine“ ).

Selline aju üldine aktivatsiooniseisund esineb enamasti inimese kooma või kliinilise surma eel, mil inimene on täiesti teadvusetus olekus ja ajuaktiivsus hakkab vaikselt välja lülituma.

Tähelepanuväärne asjaolu on seejuures see, et siiani arvati seda, et inimese kehast väljumine toimub 165

kooma või kliinilise surma ajal. See aga on tegelikult ekslik mulje, mis tuleneb lihtsalt sellest, et sellisele üldisele aju seisundile, mille korral esineb väga intensiivne väljade eraldumine ajust, järgneb tavaliselt ajusurm. Seetõttu ongi jäänud üsna ekslik mulje, et ajusurm põhjustab kuidagi moodi inimese kehast väljumise, kuigi tegelikult see nii ei ole. Asi on lihtsalt selles, et vahetult enne ajusurma tekib ajus lühikeseks ajaks üldspetsiifiline aktivatsiooniseisund, mis loob võimaluse täielikuks ehk intensiivseimaks ( äärmuslikuks ) väljade eraldumiseks laenglevate neuronite süsteemist, mille korral on võimalik ka juba teadvuse esinemine selles eraldunud väljade süsteemis.

Selles kontekstis on võimalik tõepoolest järeldada seda, et: „ ...SLK-d on aju erinevate funktsioonide tagajärg. SLK-d näitavadki seda, kuidas inimene sureb. SLK-d on sureva aju viimaste funktsioonide vallandumine.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson ) Peaaegu kõikidel juhtudel ei mäleta inimesed oma kehast väljumise tunnet. Enamasti mäletatakse seda, et alguses ( nagu ikka veidi aega enne surma ) piineldakse hirmsate valude käes, mida vigastatud inimese keha põhjustab ja pärast seda tuntakse äkki, et ollakse oma enda kehast lahus. Sellega kaasneb imeline kaalutuse tunne ja erakordne võimalus reaalselt oma keha eemalt näha. Järelikult inimene väljub oma kehast teadvusetus seisundis. See tähendab seda, et kehast väljumise hetkel on teadvus lakanud eksisteerimast ja see taas hakkab eksisteerima alles kehast lahus olles, kui inimene tunneb ennast kehast lahus olevana.

Füüsikalised väljad sünaptilistes ühendustes

Elektriimpulssi ( vahel ka pingeimpulssi ) nimetatakse neuroteaduses lihtsalt erutuseks. Kuid puhkeseisundi olukorda, mil erutust ei toimu, nimetatakse pidurduseks. Erutus ja pidurdus on vastandlikud närviprotsessid, kuid need on omavahel tihedalt seotud. Erutus võib minna üle pidurduseks ja vastupidi. Membraani elektrilist polariseeritust vähendab erutus, mille tõttu võib tekkida tegevuspotentsiaal. Kuid rakumembraani polariseeritust suurendab pidurdus, mille tõttu neuron enam ei ärgastu. Inimese une ajal esineb üldine pidurdus, mille korral inimene ei reageeri enam ümbritsevale keskkonnale. Kuid sügavasse mõttesse langemise korral esineb osaline pidurdus.

Tegevuspotentsiaal vallandub siis kui aksonikünkakesel on rakumembraani polariseeritus vähenenud üle teatud piiri. See saab juhtuda ainult erutavate signaalide mõjul, mis on saabunud naaberneuronitelt. Aksonikünkake asub närviraku keha ja aksoni piiril. Membraanipotentsiaali muutus, mille korral on see muutunud väga järsku vastupidiseks ja mis esineb väga lühikest aega, levib mööda aksonit kuni närvilõpmeteni. Kõik see toimub kõigest millisekundite jooksul.

Sünapsid on keemilised või elektrilised. Enamasti on need ikkagi keemilised. Sünaps koosneb presünaptilisest ja postsünaptilisest membraanist. Sünapsi pilu laius võib olla kõigest 20 – 30 nm.

Rakkude membraanidevahelised ühendused on elektrilises sünapsis väga tihedad. Näiteks läbi avatud naatriumkanalite liiguvad Na-ioonid teise rakku, mis põhjustab raku depolarisatsiooni.

Mulkühendusteks ehk neksusteks nimetatakse selliseid piirkondi rakumembraanis, mida läbivad elektrivoolu kandvad ioonivoolud.

Kuid keemilise sünapsi korral jõuab elektriimpulss lõpuks aksonit mööda närvilõpmesse. See põhjustab seal säilituspõiekeste membraani sulandumist rakumembraani, mille tõttu vabanevad rakkudevahelisse ruumi virgatsained, mis varem eksisteerisid närvilõpe sees. Virgatsained võimaldavad närviimpulsi ülekannet ühelt neuronilt teisele. Need on ajus olevad bioaktiivsed ühendid, mis on sünteesitud organismi enda poolt. Seetõttu nimetatakse neid ka endogeenseteks aineteks. Sellel neuronil, mis võtab vastu virgatsained, on sünapsis rakumembraanis retseptorid.

166

Retseptorid on valgumolekulid, mis seovad virgatsaine molekule. Valgud võivad käivitada biokeemiliste protsesside ahela signaali edasiandmiseks rakus või muudavad kohe rakumembraani potentsiaali. Kui enamus virgatsainest on ära kasutatud või sünapsist ära difundeerunud, siis lakkab virgatsaine vallandumine postsünaptilisele neuronile. Virgatsaine võib olla ka tagasi haaratud närvilõpmesse, millest see vallandus. Seda protsessi võimaldavad transportermolekulid, mis asuvad närvilõpmete membraanis. Virgatsaine, mis on närvilõpmesse tagasi haaratud, võidakse koguda uuesti säilituspõiekestesse või ensüümide poolt see lammutatakse. Närviimpulss levib ainult presünaptilisest rakust postsünaptilise raku suunas.

Retseptorite kuju võib muunduda, kui see on ergastatud virgatsainete poolt. See mõjustab neuronis järgmiste valkude omadusi. Üksteise järel muutuvad aktiivseteks mitmed ensüümid ja aktiivseks muutuvad ka transkriptsioonifaktorid. Need on valgud, millest sõltub geeniekspressioon ehk valkude moodustumine geenide alusel. Kõik see põhjustab kiireid või pikaajalisi muutusi oluliste valkude omadustes ja raku elutegevuses.

Kui elektriimpulss jõuab lõpuks närvilõpmesse, siis vallandab see virgatsainete voo sünaptilises pilus. See tähendab seda, et tegevuspotentsiaali jõudmise korral närvilõpmesse sulanduvad ( sünapsi presünaptilises osas ) säilituspõiekeste membraan rakumembraani, mis vallandab virgatsained sünaptilisse pilusse. Närvilõpmes olevad säilituspõiekesed sisaldavad endas virgatsaineid.

Postsünaptilises rakumembraanis olevad valgumolekulid ehk retseptorid seovad virgatsained.

Selleks, et virgatsaineid liiga palju ei vabaneks, takistavad seda presünaptilised autoretseptorid.

Virgatsaine vallandumise toime lõpetavad transportermolekulid, mis kannavad virgatsaine tagasi närvilõpmesse. Kõik virgatsained on ioonid ehk elektrilaengud ja seetõttu laengute esinemine sünapsis tähendab välja olemasolu sünaptilises pilus. Nii on see siis, kui tekivad ja levivad elektriimpulsid ühelt neuronilt teisele ehk ajuaktiivsuse olemasolu korral. Kuid aju puhkepotentsiaali seisundi ajal ei ole ajupiirkonnad enam elektriliselt aktiivsed ehk need ei laengle.

See tähendab elektriimpulsside tekkimise ja levimise mitte-esinemist ja selle tõttu ei vallandu sünaptilistes piludes enam virgatsaineid. Sellisel juhul on sünaptilised pilud laengutest vabad, kuid sellegipoolest esineb seal nõrk elektriväli. Sünaptilises pilus esineb väli ka siis, kui ei vallandu virgatsaineid ehk ioone. See tuleneb sellest, et kogu neuroni pind on laengute poolt polariseeritud – kaasa arvatud ka aksonid, närvilõpmed ja dendriidid. Närvilõpmetes asuvad säilituspõiekesed ja dendriitides retseptorid ehk ioonkanalid, mida võib vaadelda kui polariseeritud pinna „aukudena“, mida läbivadki need virgatsained. Ülejäänud pinna pindala on elektriliselt polariseeritud ja sellest tulenevalt satuvad kaks pinda, mis on laetud, omavahel vastastikmõjusse, kui need satuvad väga lähedale nagu sünaptilise pilu korral. Seetõttu esineb sünaptilises pilus väli ka siis, kui virgatsaineid otseselt ei vallandu. Kuid see väli on väga nõrk.

Puhkeseisundi ajal on neuroni sisekeskkond väliskeskkonnaga võrreldes negatiivse pinge all ehk neuron on elektriliselt polariseerunud. Toime- ehk tegevuspotentsiaali ajal ( s.t. elektriimpulsi tekkimisel või levimisel neuronisse ) muutub neuroni membraani polarisatsioon lühikeseks ajaks vastupidiseks ehk neuron laengleb. Sellisel juhul on neuroni sisekeskkond väliskeskkonnaga võrreldes positiivse pinge all. Seetõttu on neuronil negatiivne laeng. Kuna samamoodi toimivad kõik neuronid ajus ehk nendel kõikidel on negatiivne laeng ja neuronid ei ole üksteisest ka isoleeritud ( nii nagu oli seda aksonite puhul, mis oli ümbritsetud müeliinkestaga ), siis seega neuronite laenglemiste ajal esinevad neuronite vahelises ruumis elektrilised tõukejõud, kui laenglemised toimuvad sünkroonis.

Sünaptilises pilus esineb täpselt samasugune energiaväli, mis eksisteerib ka närvikiu ja neuroni polariseeritud pindade vahelises ruumis ehk negatiivselt laetud sisekihi ja positiivselt laetud väliskihi vahel. Sünaptilise pilu laius ehk vahemaa on umbes 20 – 30 korda suurem neuroni polariseeritud pindade vahekaugusest, mis küündib umbes 2 – 3 nanomeetrini. Seetõttu on väli sünaptilises pilus palju nõrgem, kuid see on siiski olemas. Laenglevate neuronite vahekaugused on sünaptiliste piludega võrreldes palju kordi suuremad. Laenglevate neuronite vahel esineb elektriline tõukejõud, sest neuronite laengud on üldiselt kõik ühte liiki. Sama on ka sünaptilise pilu vahelise välja korral. See tuleneb otseselt sellest, et neuronite sisekeskkond on väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ja elektriimpulsi tekkimise või levimise korral muutub neuroni membraani polarisatsioon lühikeseks ajaks vastupidiseks. Nii on see kõikide neuronite korral ja sama on ka 167

sünaptilise piluga, milles kohtuvad omavahel ühe neuroni akson ja teise neuroni dendriit.

Põhimõtteliselt võib ka nii öelda, et see väli, mis esineb laenglevate neuronite vahelises ruumis, esineb ka neuronite sünaptilistes piludes puhkeseisundi ajal, kuid see väli on lihtsalt palju nõrgem.

Nii nagu on aksoni ja neuroni pind laengute poolt polariseeritud, on ka sünapsis olev presünaptilise neuroni närvilõpe ja postsünaptilise neuroni dendriidi pind laengute poolt polariseeritud. Ainus vahe seisneb selles, et närvilõpme membraanis asuvad säilituspõiekesed ja dendriidi membraanis retseptorid ehk ioonkanalid, mis sisaldavad endas valgumolekule. Need on kui polariseeritud pinna „augud“, mis asetsevad omavahel vastastikku ja mida läbivad virgatsained.

Neuroni polariseeritud pinna ehk negatiivselt ja positiivselt laetud kihi vaheline kaugus on enamjaolt nanomeetrites ehk 10-9 m. Niisamuti ka sünaptiliste pilude vahekaugused neuronite vahel jäävad nanomeetrite mõõtkavasse. Kuid tekkiva aegruumi lõkspinna paksus ehk selle läbimõõt on vahemikus 10-40 kuni 10-70 meetrit sõltuvalt inimese närvisüsteemi kui kondensaatori laengu ja laetud polariseerunud pinna pindala suurusest. See tähendab seda, et lõkspinna kui „seina“ läbimõõt on triljoneid triljoneid triljoneid kordi väiksem neuronite sünaptilise pilu vahekaugusest ja isegi neuroni polariseerunud pindade vahekaugusest. Kuid lõkspinna pindala on umbes sama suur kui polariseerunud pindade pindalad inimese närvisüsteemis.

Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist

Aegruumi lõkspind saab olla geomeetriliselt kas kinnine või lahtine. Kinnine pind on näiteks kera pind, mille korral on kera sees olev keha üleni kaetud kera pindalaga. Kinnise aegruumi lõkspinna korral rändab inimene ajas, sest see katab inimese kogu keha pindala. Kuid seevastu lahtine pind ei kata mingi teise keha kogu pindala. Lahtine pind võib olla näiteks ring, ruut või ristkülik. Lahtise pinna korral ei rända keha ajas, sest see ei kata keha kogu pindala ja sellest tulenevalt ei satu keha hyperruumi ehk säilib „kontakt“ ümbritseva aegruumiga. Lahtine pind võib katta mingi keha pindala osaliselt. See tähendab, et kinnise pinna korral on katmine täielik ( ehk 100 % ), kuid lahtise pinna korral on katmine ainult osaline ( mitte enam 100 % ). Inimese elektrilises närvisüsteemis esineb laengute polarisatsioon ja kehast väljumine toimub närvisüsteemist eralduvate väljade baasil. See tähendab, et inimese kehast väljumine on ajas rändamise erijuht, mille korral tekib inimese närvisüsteemis aegruumi lõkspind. Kuna inimese kehast väljumise korral ei kao neuronid ega nende laengud mitte kusagile, siis peaksid tekkima just lahtised lõkspinnad.

Kinniste lõkspindade korral peaksid kehast väljumisel kaduma ehk eralduma hyperruumi ka neuronid ja nende laengud ise, kuid seda pole tuvastatud.

Aegruumi lõkspind tekib kahe erimärgiliselt laetud pinna vahelisest ruumalast väljapoole, kuid nende pindade vahetusse lähedusse. Tekib kaks lõkspinda ehk sisemine ja välimine lõkspind.

Sisemise lõkspinna tekkimine ei ole oluline, vaid oluline on välimise lõkspinna tekkimine.

Neuronid ( sealjuures aksonid ja jätked ) on laengute poolt polariseeritud. Kuid närviraku ehk neuroni membraani pindala ei ole siiski täielikult ( ehk 100 % ) polariseerunud, sest mõnedes rakumembraani piirkondades ( näiteks sünapsites ) esinevad retseptorid ehk valgumolekulid ( nn ioonkanalid ) või säilituspõiekesed. Neid võib vaadelda kui polariseerunud rakumembraani pinna „aukudena“, mistõttu ei ole neuroni kogu pindala täielikult polariseerunud. Sellest tulenevalt tekib lahtine aegruumi lõkspind, mis ei kata täielikult neuroni kogu pindala. Lahtise lõkspinna tekkimine on väga oluline asjaolu, millel on nüüd neuroteaduslik tagapõhi.

Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ei saa toimuda kinnise lõkspinna arvelt, mille korral satuvad närvisüsteemis eksisteerivad elektriväljad tekkiva kinnise lõkspinna sisse, mistõttu pole väljad enam „kontaktis“ ümbritseva aegruumiga ( sealjuures ka nende väljade allikatega ) ja seetõttu eralduvad need elektromagnetlainetena hyperruumi. Sellist varianti paraku ei eksisteeri, mis oleks muidu kõige lihtsam ja paremini arusaadav. Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist toimub siiski lahtiste lõkspindade arvelt, mille korral ei satu elektriväli kinnise lõkspinna sisse, vaid 168

elektriväljade jõujooned läbivad aegruumi lõkspinda, mis on geomeetriliselt lahtine. See tähendab seda, et tekkiv aegruumi lõkspind „lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni, mille tulemusena satub osa elektriväljast aegruumi lõkspinna sisse.

Tekkiv aegruumi lõkspind „lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni. Visuaalselt sarnaneb see sellega, et kui metallplaat asetada homogeensesse elektrivälja, siis elektrivälja jõujooned läbivad metallplaadi pindala ehk metallplaat lõikab elektrivälja jõujooni. Metallplaadil on olemas mingi paksus ja see asetseb risti elektriväljaga. Sama olukord on ka tekkiva aegruumi lõkspinnaga, mille korral on metallplaadi asemel aegruumi lõkspind. Aegruumi lõkspinnal on olemas mingi kindel paksus ehk selle läbimõõt. Lahtisel aegruumi lõkspinnal on seega kaks mõõdetavat suurust: lõkspinna pindala S ja selle paksus ehk läbimõõt d. Klassikalise teooria ehk klassikalise tõlgenduse järgi lõikab tekkiv aegruumi lõkspind temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni, mille tulemusena satub osa elektriväljast aegruumi lõkspinna „sisse“. See tähendab seda, et osa elektrivälja energiast satub aegruumi lõkspinna sisse ( sest tekkival lõkspinnal on olemas paksus ehk läbimõõt ), mille tulemusena kaob sellel elektrivälja osal põhjuslik kontakt ümbritseva aegruumiga ja seega ka välja allikaga. Kui väljal ei ole enam füüsikalist seost teda tekitanud allikaga ehk laenguga, siis väli eraldub laengust elektromagnetlainena. Antud juhul eraldub väli hyperruumi ehk väljapoole aegruumi, sest see satub aegruumi lõkspinna sissepoole jäävasse „ruumi“, milles esineb aegruumi lõpmatu kõverus ehk aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine.

Väljavoog on võrdeline mingit kontuuriga piiratud pinda läbivate elektrivälja jõujoonte arvuga.

Mida suurem on kontuuri pindala ja mida tugevam on elektriväli kontuuris, seda suurem on väljavoog. Piltlikult öeldes näitab väljavoog pinda läbivate jõujoonte arvu, mis on määratud jõujoonte tihedusega, mida iseloomustab väljatugevus . See tähendab seda, et väljavoog on võrdeline väljatugevusega E, mis läbib mingit vaadeldavat pinda. Väljavoog on skalaarne ehk suunata suurus. Voog on skalaarne suurus. Väljavoogu kirjeldab matemaatiliselt järgmine valem:

milles S on kontuuri pindala ja on elektrivälja E-vektori projektsioon pinnanormaalile. on F-i normaalprojektsioon suunale.

Kuid teistsugune tõlgendusviis seisneb järgnevas. Kui tekkiv aegruumi lõkspind „lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni, siis seega elektrivälja jõujooned läbivad aegruumi lõkspinda. Selline olukord sarnaneb sellega, et kui mingi füüsikaline keha läbib aegruumi lõkspinda ( sarnaselt ulmefilmides nähtud tähevärava läbimisega ), siis satutakse teise aja ja ruumi dimensioonidesse. Sellisel juhul on aegruumi lõkspind ( mis on lahtine ) kui värav või aken, mille läbimise korral mõlemalt poolt satutakse teise aega ja ruumi. Kui kinnist aegruumi lõkspinda ( näiteks kera korral ) tõlgendatakse füüsikas aegruumi tunnelite sisse- ja väljakäikudena, siis seega lahtist lõkspinda võib tõlgendada värava või aknana, mille läbimise korral mõlemalt poolt satutakse teise aega ja ruumi. Antud juhul on see selleks elektriväli, mille üks osa satub hyperruumi ehk väljapoole aegruumi.

Laeng on välja allikas ehk välja tekitaja. Kui väli ja laeng ( ehk välja allikas ) ei ole enam omavahel põhjuslikult seotud ( näiteks ei ole enam omavahel „kontaktis“ ), siis väli eraldub laengust ehk teda tekitanud allikast elektromagnetlainena. See tähendab, et väli hakkab iseseisvalt eksisteerima elektromagnetlainena sõltumata enam laengu kui välja allika olemasolust.

Elektromagnetlainel endal ei ole laengut.

Tuleb märkida veel seda, et väli küll eraldub allikast ( s.t. elektrilaengust ), kuid see mis eraldub moodustab kõigest imeväikese osa kogu väljast. Sellegipoolest piisab, et tekiks elektromagnetlaine, mis hakkab hyperruumis eksisteerima. Elektrilaengu poolt tekitatud energiaväli on võimeline iseseisvalt eksisteerima sõltumata laengu olemasolust ainult elektromagnetväljana ehk elektromagnetlainena.

169

Elektromagnetväli

Vaatleja suhtes oleva paigalseisva laetud keha väli on elektriväli ( ehk elektrostaatiline väli ).

Kuid liikuv laetud keha tekitab vaatleja jaoks ka magnetvälja. Kui laetud keha vaatleja suhtes liigub, siis muutub keha elektriväli vaatleja asukohas ning vaatleja registreerib magnetvälja olemasolu. Kui aga püsimagnet ehk magnetvälja tekitaja vaatleja suhtes liigub, siis muutub magnetväli vaatleja asukohas ning vaatleja registreerib ka elektrivälja olemasolu. See tähendab lihtsustatult seda, et üks ja sama laetud keha tekitab nii elektrivälja kui ka magnetvälja ja magnetvälja muutumine tekitab elektrivälja ning elektrivälja muutumine tekitab omakorda magnetvälja. Elektrivälja tekkimist magnetvälja muutumisel nimetatakse füüsikas elektromagnetilise induktsiooni nähtuseks. Vaatleja suhtes olev paigalseisev püsimagnet tekitab magnetvälja.

Magnetväli eksisteerib liikuvate laengute ( näiteks vooluga juhtmete ) ümber. Kuid magnetväli eksisteerib ka laengukandjate puudumisel. Näiteks kui elektrivälja tugevus suureneb ( ehk elektriväli muutub ), siis selline muutus levib ruumis magnetvälja vahendusel. See tähendab, et muutuva elektrivälja levik ruumis toimub magnetvälja vahendusel. Näiteks kui elektrivälja tugevuse muutus on põhjustatud näiteks välja allika ehk laengu suuruse muutumisest, siis selle muutuse levimine ruumis toimub magnetvälja vahendusel. Sellisel juhul näitavad elektrivälja jõujoonte suund väljatugevuse muutuse suunda ja magnetvälja jõujooned ümbritsevad elektrivälja jõujooni.

Magnetvälja ja elektrivälja jõujooned asetsevad omavahel risti. Sellisel korral on meil tegemist elektri- ja magnetjõude vahendava ühtse väljaga ehk elektromagnetväljaga.

Muutumatute väljade korral on tegemist elektri- või magnetväljadega, kuid muutuvad väljad on juba elektromagnetväljad. Kui inimene langeb koomasse või kliinilisse surma ehk aju puhkepotentsiaali olekusse, siis tema ajuaktiivsus ei lakka hetkega, vaid see võtab aega.

Ajuaktiivsuse lakkamise korral on tegemist muutuvate väljadega. Näiteks inimese närvisüsteemi kui kondensaatori kogu laeng suureneb, mida vähem tekivad ja levivad ajus impulsid ehk aju puhkepotentsiaali seisundisse langemise korral. Elektrilaengu suurenemise korral muutub elektriväli tugevamaks ehk tegemist on meil muutuva väljaga. Kuid närvisüsteemi kogu laengu suurenemise korral hakkab rolli mängima ka aegruumi lõkspinna tekkimine ehk selle mõju avaldumine närvisüsteemis eksisteerivatele väljadele. Niimoodi satuvadki omavahel interaktsiooni muutuv väli ehk elektromagnetväli ja tekkiv aegruumi lõkspind. See tähendab seda, et lahtist aegruumi lõkspinda läbib muutuv elektriväli ehk elektromagnetväli. Elektromagnetväli on võimeline iseseisvalt eksisteerima elektromagnetlainena sõltumata teda tekitava laengu olemasolust.

Elektromagnetvälja eraldumist nende allikatest ehk laengutest põhjustabki lahtise aegruumi lõkspinna tekkimine inimese elektrilises närvisüsteemis, kui ajuaktiivsus läheb üle puhkepotentsiaali olekusse.

Väline aegruumi lõkspind tekib närviraku välises keskkonnas, kuid neuroni polariseeritud pinna vahetusse lähedusse. Seetõttu satub tekkiv lõkspind ka neuronite sünaptilise pilu vahelisse ruumi, milles esineb elektriväli. Sellisel juhul satuvad lõkspind ja väli omavahel interaktsiooni, mille tulemusena eraldub väli elektromagnetlainetena hyperruumi. Sisemise lõkspinna tekkimine pole oluline.

Väljad eralduvad enda allikatest hyperruumi nõnda, et need jäävad hyperruumi lõksu nii nagu valguslaine ei pääse musta augu tsentrist enam välja ehk see on seal lõksus. Selletõttu ei haju eraldunud väljad üksteisest laiali ega kao, mis põhjustabki inimese teadvuse ja psüühika jätkumist ja eksisteerimist eraldunud väljade süsteemis.

170

Kvantväljateooria

Kui välja piirkonnas tekib lahtine aegruumi lõkspind, siis see lõikab elektrivälja jõujooni.

Sellisel juhul läbivad elektrivälja jõujooned aegruumi lõkspinda. Kuna aegruumi lõkspinnal on lõplik paksus ehk läbimõõt, siis klassikalise teooria järgi satub osa elektriväljast tekkiva aegruumi lõkspinna sisse. Selle tagajärjel ei ole selle välja osa enam kontaktis tema tekitajaga ehk laenguga ja seetõttu saab see väli eksisteerida iseseisvalt elektromagnetlainena sõltumatult teda tekitanud allikast ehk elektrilaengust. Kuid tekkinud elektromagnetlaine eksisteerib aegruumi lõkspinna kihi sees ja seetõttu ei saa ta sealt enam välja nii nagu valgus ei pääse enam musta augu tsentrist välja, sest aeg ja ruum on lõkspinna peal kõverdunud lõpmatuseni. Seetõttu jääb see tekkinud valgus eksisteerima nö. väljapoole aega ja ruumi. Kõik eelnev oli klassikaline arusaam välja eraldumisest aegruumi lõkspinna ja elektrivälja omavahelises interaktsioonis. See ei pruugi tegelikult üldse õige olla, sest kvantväljateooria ja kvantfüüsika annavad sellisele interaktsioonile hoopis teistsuguse tõlgendusviisi. Antud juhul oli tegemist klassikalise käsitlusega, mille korral jäi välja kvantväljateooria arusaamine elektriväljast. Klassikalise käsitluse puuduseks ongi see, et see on ebatäpne. Selle puuduse täidabki ära kvantväljateooria formulatsioon, mis annabki hoopis teistsuguse tõlgenduse elektrivälja ja aegruumi lõkspinna omavahelisest interaktsioonist, mille tagajärjel eraldub väli aegruumi dimensioonidest väljapoole ehk hyperruumi.

Osakese olekut kirjeldab kvantmehaanikas lainefunktsioon Ψ. Sellest lainefunktsioonist peab kätte saama kogu informatsiooni mingite matemaatiliste operatsioonidega. Nende matemaatiliste operatsioonide aluseks on operaatorid, mis teisendavad ühtesid funktsioone teisteks. Operaatorid kuuluvad kvantmehaanika põhimõistete hulka ja seetõttu ei saa ilma nendeta mõista kvantmehaanika formalismist ega ka füüsikalisest sisust. Operaator on matemaatikas eeskiri, mille abil on võimalik saada mingist funktsioonist teise funktsiooni. Kvantmehaanikas on vaja ainult arvuga korrutamise operaatoreid ja diferentseerimisoperaatoreid. Operaatorid, mida kasutatakse kvantmehaanikas, on enamasti lineaarsed. Operaatorite korrutamine tähendab nende järjestikust rakendamist ja seetõttu on korrutises operaatorite järjekord üldiselt oluline. Tulemus ei sõltu operaatorite rakendamise järjekorrast siis, kui operaatorid omavahel kommuteeruvad. Operaatorite rakendamise järjekord on oluline omavahel mittekommuteeruvate operaatorite korral. Tuleb kindlasti märkida ka seda, et operaatorid mõjuvad alati funktsioonidele.

Kvantmehaanikas vastab igale füüsikalisele suurusele ( energia, impulss vms ) mingi kindel operaator. Füüsikaliste suuruste operaatorite saamiseks on enamasti vaja teada ainult koordinaadi ja impulsi operaatoreid. Koordinaadi operaatorid ( ristkoordinaatides ) on vastavad koordinaadid ise.

Need on arvuga korrutamise operaatorid. Kuid impulssi operaatori korral on tegemist juba arvuga korrutamise operaatori ja diferentseerimisoperaatori korrutisega. Igale füüsikalisele suurusele vastab mingi kindel operaator ja operaatori omaväärtused annavad selle füüsikalise suuruse mõõdetavad väärtused. Füüsikaliste operaatorite omaväärtused peavad olema reaalarvulised, mitte imaginaarsed, sest kõik füüsikaliselt mõõdetavad suurused on reaalarvulised. Kuid kvantmehaanikas leiduvad ka selliseid lineaarse operaatori omaväärtused, mis ei ole reaalsed.

Hermiitilise operaatori korral on kaasoperaator võrdne selle operaatori endaga. Füüsikaliste suuruste operaatorid peavad kvantmehaanikas olema hermiitilised, mille korral on selle omaväätused reaalsed.

Kvantväljateoorias minnakse üle klassikaliselt väljalt kvantiseeritud väljale. Seda nimetatakse välja kvantiseerimiseks. Sellisel juhul loetakse väljapotentsiaal operaatoriks, mis mõjub mingisugusele väljafunktsioonile ϕ. Näiteks vaakumile vastab teatud välja-funktsioon . Vastavalt väljaoperaatorite vahel kvantiseeritakse väljapotentsiaalid. Väljaoperaatorid võivad olla üldistatud koordinaadid ja nendele vastavad üldistatud impulssid. Niimoodi postuleeritakse kommutatsioonieeskirjad. Operaatorite kommutaator võrdub arvuga, mitte enam operaatoriga. Niinimetatud „teistkordne välja kvantiseerimine“ seisneb selles, et välja kvantiseerides muudetakse olekufunktsioonid, mis kirjeldavad pidevaid väljasid, omakorda operaatoriteks. Skalaarne 171

olekufunktsioon kirjeldab osakesi spinniga 0.

Klassikalisest elektrodünaamikast tuntud elektromagnetvälja potentsiaal on neljamõõtmeline vektorpotentsiaal , mis rahuldab Maxwelli võrrandeid.

Elektron-positronvälja teoorias postuleeritakse seda, et väljapotentsiaali komponendid, mis vastavad osakestele, rahuldavad samasuguseid võrrandeid, mis osakeste lainefunktsioonid. Näiteks relativistliku elektroni korral on see selleks Diraci võrrand. Elektron-positronvälja operaatorite vahel kehtivad antikommutatsiooniseosed, mitte kommutatsiooniseosed. Sellest hoolimata nimetatakse antikommutatsiooniseoseid üldjuhul sageli ka kommutatsiooniseosteks.

Pauli keeluprintsiip seisneb kvantfüüsikas selles, et väljas saab olla ainult üks ühesuguse impulsi ja polarisatsiooniga elektrone. See viib Fermi-Diraci statistikale. Pauli keeld tuleb välja ka välja kvantiseerimisest antikommutaatoritega. Välja ei saa kvantiseerida antikommutatsioonireegli rakendamisel poolearvulise spinniga osakestega, sest siis ilmneb vastuolu Pauli keeluga. Kui aga kvantiseerida kommutaatoritega täisarvulise spinniga osakeste korral, siis ei teki Pauli keeldu ja seetõttu ei minda sellega vastuollu. Sellised osakesed alluvad Bose-Einsteini statistikale.

Pärast pikki matemaatilisi tehteid ja teisendusi saadakse operaatorid c ja c*, mida on võimalik tõlgendada kui vastavate kvantide ( s.t. footonite ) tekke- ja kao-operaatorid. Peab mainima ka seda, et ka väljaoperaatorite A kommutaatorid on tavalised funktsioonid, mitte enam operaatorid.

Võrranditest tuleb välja ka see, et elektron-positronvälja antikommutaatorid on tegelikult tavalised funktsioonid. Pärast matemaatilisi tehteid ja teisendusi saadakse operaatorid, mis kirjeldab elektroni tekkimist ( vastava polarisatsiooni ja impulsiga ) ehk elektroni tekkeoperaatorit, elektroni kao-operaatorit, positroni tekkeoperaatorit ja positroni kao-operaatorit.

Elektron-positronvälja ja elektromagnetvälja omavahelise interaktsiooni käigus läheb energia ühelt väljalt teisele vastavate kvantide tekke ja kaoga. Väljades toimuvad selle interaktsiooni toimel muutused. Interaktsioon toimub siis, kui eri väljades langevad kokku kvantide aegruumi punktid ehk kvantide ( s.t. osakeste ) kokkusaamisel. Interaktsiooni tugevuse määrab ära elektroni laeng e.

Kvantsüsteemi energiat kirjeldab hamiltoniaan H. Schrödingeri võrrand on kvantmehaanika põhivõrrand. Selle järgi kirjeldab hamiltoniaan kvantsüsteemi ajalist arengut. Schrödingeri esituses antud olekufunktsioonide korral kirjeldab lainefunktsiooni Schrödingeri võrrand. Kuid Heisenbergi esituses on olekufunktsioonid ajas muutumatud, kuid ajalist arengut kirjeldavad operaatorid. See on tegelikult sisuliselt sama mis Schrödingeri esitus. Kvantväljateoorias aga kasutatakse interaktsiooniesitust, mille korral sõltub olekufunktsiooni ajaline areng ainult interaktsioonihamiltoniaanist, mitte vabade väljade hamiltoniaanist. Hamiltoniaan ise koosneb vabade väljade hamiltoniaanist ja interaktsioonihamiltoniaanist. Väljavektor sisaldab elektron-positron- ja elektromagnetvälja.

Väljavektori muutust kirjeldatakse mingisuguse operaatoriga S, mida kujutatakse ka maatriksvõrrandina. Seda nimetatakse hajumise maatriksiks ehk S-maatriksiks. Erinevaid kvantolekuid erinevates ajahetkedes seob S-maatriksi mingi element. Vastava kvantoleku ülemineku tõenäosust saab välja arvutada siis, kui on teada vastava maatrikselemendi väärtust.

Kronoloogilise korrutise korral järjestatakse kõik väljaoperaatorid aja kahanemise järjekorras.

Kuid kvantelektrodünaamikas kasutatakse hoopis normaaljärjestust, mille korral paigutatakse kõik tekkeoperaatorid kao-operaatoritest vasakule. Nii võrdub vaakumi energia ja impulss nulliga.

Vaakumi polarisatsioon seisneb kvantväljateooria järgi selles, et elektroni laeng tekitab enda ümbritsevas ruumis ehk vaakumis virtuaalsete osakeste toimel intensiivseid protsesse. Elektroni negatiivse laengu ümbritsevas ruumis organiseeruvad positiivsed laengud üldiselt elektronile lähemale, kuid negatiivsed laengud aga kaugemale.

Kvantväljateooria järgi on kogu Universumi vaakum täis virtuaalseid osakesi ja seetõttu on vaakum tegelikult lõpmata kõrge energiatihedusega. Kuid renormeerimise tulemusena võime selle vaakumi energiatiheduse lugeda ikkagi praktiliselt nulliks, sest selline energianivoo, mis täidab ühtlaselt kogu meie Universumi ruumi, ei ole tegelikult niikuinii mingil moel avalduv ega mõõdetav. 0 väärtuse võime lugeda mistahes kohta energiaskaalal.

Elektromagnetlaine ( näiteks valguslaine ) ei ole tegelikult pidev, vaid see liigub ruumis „portsjonite“ ehk kvantide kaupa. Vastavalt kvantelektrodünaamika ehk kvantväljateooria seaduste järgi võib elektromagnetvälja vaadelda ka kui virtuaalsete footonite kogumina või nende voona.

Elektriliselt laetud osakeste omavaheline vastastikmõju ehk interaktsioon seisneb tegelikult selles, 172

et üks osake neelab ühe footonist, mille kiirgas esimene. See tähendab seda, et laetud osakesed vahetavad omavahel footoneid. Iga laetud osake tekitab enda ümber välja, mis tegelikult reaalselt seisneb footonite kiirgamises ja neelamises. Need footonid pole aga reaalsed, vaid neid mõistetakse virtuaalsetena. Neid virtuaalseid osakesi pole võimalik avastada nende eksisteerimise ajal. See teebki need virtuaalseteks. Tavaliselt on footoni ja mingi laetud osakese summaarne energia suurem kui paigaloleval laetud osakesel ( footonil endal laengut ei ole ). See aga rikub energia jäävuse seadust. Kuid kui laetud osakese poolt kiiratud footon neelatakse sama või mõne teise laetud osakese poolt enne ajavahemiku Δt = h/ΔE möödumist, siis ei ole võimalik avastada energia jäävuse seaduse rikkumist. ΔE näitab energia kõrvalekallet impulsiga määratud väärtusest E2 = p2c2 + m2c4.

Reaalne footon, mis võib kiirguda näiteks kahe laetud osakese põrkel, võib eksisteerida aga piiramatult kaua. Kahe ruumipunkti vahel, mille vahekaugus on l = cΔt, on virtuaalsel footonil võimalik anda vastastikmõju ja seda siis Δt jooksul. Elektromagnetjõudude mõjuraadius võib olla mistahes suur, sest footoni energia E = hf = mc2 saab olla ükskõik kui väike. Valguse osakesi ehk footoneid kirjeldabki kvandienergia võrrand E = hf = mc2 , kus f on laine sagedus ja h on Plancki konstant väärtusega 6,62 * 10-34 Js. Välja vahendavad osakesed ei ole reaalsed, vaid on virtuaalsed, sest nad kannavad edasi energiat ja impulssi sõltumatult. Elektron võib kanda energiat, mis on väiksem tema seisumassist. Impulss, mida kantakse parajasti üle, ei pruugi olla suunatud tekkepunktist neeldumispunkti. Virtuaalne footon võib omada ka pikipolarisatsiooni komponenti. Sellepärast ongi need osakesed ebareaalsed ja seetõttu kutsutakse neid virtuaalseteks osakesteks. Nende olemasolu ei ole võimalik katseliselt tõestada.

Kui elektriväljas tekib lahtine aegruumi lõkspind, siis seda pinda läbivad elektrivälja jõujooned.

Kvantelektrodünaamika järgi välja tegelikult pole, vaid eksisteerivad virtuaalsed osakesed footonid, mida siis vastavalt kiiratakse või neelatakse. Küsimus on nüüd selles, et kuidas osakesed nimega footonid aegruumi lõkspinna sisse ära mahuvad, kui aegruumi lõkspinna paksus ehk läbimõõt on miljardeid miljardeid kordi väiksemad osakese footoni enda läbimõõdust? See on väga tõsine probleem, mis tuleneb eelkõige klassikalisest mõtlemisviisist. Osake peab ju aegruumi lõkspinna sisse kuidagi ära mahtuma selleks, et sattuda väljapoole aega ja ruumi. Piltlikult võib seda probleemi väljendada ka nii, et footoni ja aegruumi lõkspinna läbimõõtude suhe on praktiliselt sama mis näiteks Maa kera ja tavalise paberilehe läbimõõtude suhe.

Kvantmehaanikas ei olegi tegelikult kirjeldatud footoni kui osakese mõõtmeid, vaid selle asemel kirjeldab osakeste liikumist ajas ja ruumis lainefunktsioon. Kvantmehaanika üks põhivõrrandeid λ=h/p ehk λ=h/mv näitab ära samaaegselt footoni nii leiulaine pikkuse kui ka valguslaine ehk elektromagnetlaine pikkuse. See tähendab füüsikaliselt seda, et footoni leiulaineks ongi tegelikult valguslaine ehk elektromagnetlaine. De Broglie´ valem λ=h/mv=h/p seob osakeste laineomadusi (λ) ja korpuskulaaromadusi (m, v, p).

Footoni ja valguslaine omavaheline seos on analoogiline kvantmehaanikas tuntud lainefunktsiooni ja tema poolt kirjeldatava osakese seosega. Näiteks tõenäosuse, millega footon satub mingisse ruumipunkti, määrab ära valguslaine amplituudi ruut sarnaselt nii nagu valguse intensiivsust mõõdab valguslaine elektrivektori ruudu keskväärtus. Täpselt samamoodi annab ka lainefunktsiooni mooduli ruut füüsikaliselt tõenäosuse ruumalaühiku kohta ehk tõenäosustiheduse mistahes osakese asumiseks vastavas ruumiosas. Statsionaarsete olekute korral on lainefunktsiooni kuju määratud nii, et osakese tõenäosustihedus ei sõltu enam ajast. Lainefunktsioon ja selle mooduli ruut on matemaatiliselt komplekssed suurused. See tähendab seda, et tõenäosus võib väljenduda ainult reaalarvuna. Kõik eelnev tähendab sisuliselt seda, et kvantmehaanika ei võimalda määrata osakese täpset asukohta ruumis ega tema liikumistrajektoori, vaid on võimalik ainult ennustada, millise tõenäosusega leiame osakese mingis ruumipunktis. Seega on kvantmehaanikal statistiline iseloom.

Näiteks elektroni asukoha määramatus on vesiniku aatomis peaaegu võrdne aatomi raadiusega.

Seetõttu ei saa elektroni vaadata kui kindlat trajektoori mööda liikuva osakesena, vaid pigem vesiniku tuuma ümber oleva elektronpilvena.

Aegruumi lõkspind, mis on lahtine, on ääretult õhuke, kuid seevastu selle pindala S on väga suur – makroskoopiliselt suur. Footoni ja aegruumi lõkspinna pindalade suhe on praktiliselt sama kui 173

võrrelda õuna suurust planeedi Maa mõõtmetega. Hoolimata sellest, et lõkspind on ääretult õhuke, on selle pindala märkimisväärselt suur. Aeg ja ruum on aegruumi lõkspinnal kõverdunud lõpmatuseni täpselt nii nagu musta augu Schwarzschildi pinnal ( ehk musta augu tsentris ) on üldrelatiivsusteooria järgi aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. Isegi valgus ei pääse sealt enam välja. See tähendab seda, et aja ja ruumi füüsikaline eksisteerimine lakkab olemast, antud juhul seda siis ääretult väikeses ruumimastaabis ( kvanttasandil ) võrreldes astronoomias uuritavate mustade aukude mõõtmetega.

Aegruumi lõkspinda, mille peal on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni, võib füüsikaliselt tõlgendada kui musta augu Schwarzschildi pinnana, mille peal on aeg ja ruum samuti kõverdunud lõpmatuseni.

Klassikalisest teooriast lähtudes tekib küsimus, et kuidas saab elektrivälja virtuaalne osake footon ära mahtuda väljas tekkiva aegruumi lõkspinna sisse, kui lõkspinna läbimõõt ehk paksus on miljardeid miljardeid kordi väiksem footoni enda suurusest. Seevastu aegruumi lõkspinna pindala on footonist kujuteldamatult suurem. Kvantväljateooriast lähtudes sellist probleemi aga ei ilmne.

Seda sellepärast, et kvantmehaanika ei anna tegelikult infot footoni kui osakese suuruse kohta midagi, vaid ennustab seda, et millises ruumipunktis ja ajahetkes me osakest leida võime. See tähendab seda, et osakese suuruse ja aegruumi täpse asukoha asemel on tegelikult tõenäosusväli, mida kirjeldabki tuntud lainefunktsioon.

Valguse ehk footoni leiulaineks

on valguslaine ehk elektromagnetlaine. Osakeste leiutõenäosust määravaid laineid nimetatakse lühidalt leiulaineteks. Laineid kirjeldavat funktsiooni ehk tõenäosuslainete konkreetset kuju ruumis ja ajalist muutumist kirjeldavat matemaatilist avaldist nimetatakse lainefunktsiooniks.

Tekkiv aegruumi lõkspind on äärmiselt õhuke, kuid selle pindala on üsna suur. Seetõttu on meil tegemist nii mikroskoopilise kui ka makroskoopilise füüsikalise nähtusega. See tähendab, et selline nähtus hõlmab mõlemat korraga: mikro- ja makromaailma. See nähtus eksisteerib mikromaailmas, kuid samas ka makromaailmas. Mikromaailmas kehtib kvantfüüsika ja just seetõttu peab tekkival aegruumi lõkspinnal olema ka kvantmehaanilised seaduspärasused. See on sellepärast nii, et aegruumi lõkspind on äärmiselt õhuke ( s.t. mistahes osakese läbimõõdust sadu miljardeid kordi õhukesem ), hoolimata sellest, et selle pindala on „peaaegu“ neuroni suurune.

Ajas rändamise füüsikateoorias saab tekkiva aegruumi lõkspinna eksisteerimise aega t arvutada järgmisest määramatuse seose võrrandist: milles E on energia, t on eksisteerimise aeg ja h on kvantfüüsikas tuntud Plancki konstant. Kirjutame viimase määramatuse seose võrrandi järgmisele lihtsamale kujule Sagedus f on füüsikas pöördvõrdeline ajaga t

milles aeg on omakorda pöördvõrdeline sagedusega

Kvandienergia E on võrdeline sagedusega f järgmiselt

ja niisamuti ka massiga m 174

Seetõttu need omavahel ka võrduvad Impulss p on kiiruse v ja massi m korrutis kuid see on seotud ka sagedusega f Kuna sagedus f on pöördvõrdeline ajaga t siis saame impulssi p välja kirjutada järgmiselt

milles ct on valguse teepikkus x ruumis Viimaks saamegi kvantfüüsikas tuntud määramatuse seose impulssi p ja asukoha x vahel ehk veelgi täpsemalt Selline matemaatiline tuletus näitab üsna selgelt seda, et tekkival aegruumi lõkspinnal peab olema ka asukoha määramatus ruumis ja sellest tulenevalt peab aegruumi lõkspinnal olema ka lainefunktsioon. Lainefunktsiooni mooduli ruut annab füüsikaliselt tõenäosuse ruumalaühiku kohta ehk tõenäosustiheduse mistahes osakese ( antud juhul aegruumi lõkspinna ) asumiseks vastavas ruumiosas. Statsionaarsete olekute korral on lainefunktsiooni kuju määratud nii, et tõenäosustihedus ei sõltu enam ajast. Lainefunktsioon ja selle mooduli ruut on matemaatiliselt komplekssed suurused.

See tähendab seda, et tõenäosus võib väljenduda ainult reaalarvuna.

Aegruumi lõkspind on äärmiselt õhuke, kuid seevastu selle tõenäosuslaine on juba võrreldav mikroosakeste lainetega. Ja selles seisnebki kogu probleemi lahendus. Nimelt kui footon „ära mahutada“ äärmiselt õhukesse lõkspinda, siis see on võimalik ainult siis, kui footoni ja aegruumi lõkspinna lainepikkused on vähemalt ühesuurused. See tähendab seda, et kui footoni ja aegruumi lõkspinna lainepikkused on vähemalt ühesuurused, siis need lained omavahel ühtivad ( s.t. kattuvad ) ja seda võib füüsikaliselt tõlgendada nii, et footon „mahub“ aegruumi lõkspinna sisse, mille tagajärjel satub footon hyperruumi ehk väljapoole aegruumi. See tähendab seda, et footoni ja aegruumi lõkspinna lainefunktsioonid peavad olema vähemalt ühesugused, et footon saaks aegruumi lõkspinna kaudu hyperruumi. Lõkspinna lainefunktsioon on täiesti võrreldav mikroosakeste lainefunktsioonidega.

Närviraku ehk neuroni siseosa on puhkeseisundi korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ehk siseosal on negatiivne puhkepotentsiaal, mille väärtus on ligikaudu -70 mV. Neuroni puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute konsentratsioonid mõlemal pool neuroni pinda ja seetõttu elektrivälja energia nende kahe erinimeliste ioonide ehk laengute vahel määrab ära tekkiva aegruumi lõkspinna paksuse ja ka selle lainefunktsiooni ( s.t. lainepikkuse ).

Neuroni laenglemise korral on selle pinna siseosa väliskeskkonna suhtes positiivse pinge all ehk siseosal on positiivne toimepotentsiaal, mille väärtus on ligikaudu +40 mV. See kestab lühikest aega, pärast seda muutub neuroni pinna siseosa taas väliskeskkonna suhtes negatiivseks. Kui neuron laengleb, siis tekitab ta enda ümbritsevas ruumis elektrivälja, millel on energia. On selge, et see energia on peaaegu sama suur, kui elektrivälja energia neuroni pinnal kahe erinimeliste ioonide ehk laengute vahel. Elektrivälja vahendajaks on virtuaalne footon, mille energia määrab ära footoni lainepikkuse. Sellisel juhul määrab elektrivälja energia virtuaalse footoni lainepikkuse ruumis.

175

Selleks, et footoni ja aegruumi lõkspinna lainepikkused omavahel ühtiksid, peavad nende lainepikkused ( ehk energiad ) olema vähemalt ühesuurused või lõkspinna oma mõnevõrra suurem footoni lainepikkusest. Kõike seda määrab ära energiate tase.

Elektrivälja virtuaalse osakese footoni tõenäosusvälja ( tõenäosustiheduse ehk lainefunktsiooni ) ja aegruumi lõkspinna lainefunktsiooni omavaheline kattumine ongi inimese kehast väljumise ehk elektrivälja ja aegruumi lõkspinna vahelise interaktsiooni kvantväljateooria alusprintsiibiks ( s.t. põhiideeks ). Muud moodi seda tõlgendada ei ole füüsikateaduslikult võimalik. Kõik see tähendab ka seda, et kvantväljateooriast tulenev tõlgendus on palju abstraktsem kui klassikaline teooria elektrivälja ja aegruumi lõkspinna vahelisest interaktsioonist.

Aegruumi lõkspinna pindala on väga suur, kuid seevastu selle paksus ehk läbimõõt on üüratult väike. Lõkspinna paksus on miljardeid miljardeid kordi väiksem kui näiteks neuronite sünaptiliste pilude laiused või mistahes osakese lainepikkus. Kvantmehaanika järgi võib osakese leida ka teiselpool potentsiaalbarjääri, kui osakese lainepikkus on võrdne või suurem potentsiaalbarjääri kõrgusest. Seda nimetatakse kvantfüüsikas „tunneliefektiks“, mille korral võivad osakesed läbida erinevaid potentsiaalbarjääre. Kuna aegruumi lõkspind on niivõrd õhuke ( mistahes osakese lainepikkusest miljardeid miljardeid kordi väiksem ), siis seda lõkspinda läbivad ( ehk tunneleeruvad ) mistahes osakese liigid, kaasaarvatud ka footonid, mis liiguvad ruumis valguse kiirusega. Tekib küsimus, et kuidas saab lõkspind siis üldse mateeria osakestega interakteeruda? Ka footonid tunneleeruvad erinevates potentsiaalbarjäärides, eriti veel sellise imeõhukese lõkspinna korral. Lahendus seisneb selles, et aegruumi lõkspind tekib väljas hetkega ja seetõttu võivad väljaosakeste ehk virtuaalsete footonite ja lõkspinna aegruumi punktid omavahel kattuda, mille tulemusena võib virtuaalse footoni tõenäosusväli sattuda tekkiva aegruumi lõkspinnale. Niimoodi tekib võimalus välja ja lõkspinna omavaheliseks interaktsiooniks. Sarnane situatsioon on ka elektron-positronvälja ja elektromagnetvälja vahelises interaktsioonis, mille korral toimuvad interaktsiooni toimel väljades muutused. Energia läheb ühelt väljalt teisele üle vastavate kvantide tekke ja kaoga. Interaktsioon ehk vastastikmõju toimib siis kui see on seotud eri väljades kokkulangevate aegruumi punktidega ehk kvantide ( s.t. osakeste ) kokkusaamisel.

Elektromagnetlainete vektoriaalsus

Elektromagnetlaine liigub ruumis edasi, kuna footonid ei saa olla paigal, sest neil puudub seisumass ja sellest tulenevalt ka seisuenergia E = mc2. Seetõttu ei ole elektromagnetlained, mis võivad inimese ajust eralduda, ruumis püsivad. See tähendab seda, et need lained ei saa olla üksteise suhtes paigal, sest need liiguvad vaakumis kiirusega c. Sellisel juhul need lained hajuvad üksteisest ajust eraldumisel ja lainete ehk väljade omavahelist konfiguratsiooni ei saa tekkida, millel võiks baseeruda inimese psüühika ja teadvus.

Kui virtuaalne footon eraldub hyperruumi, mitte reaalne footon, siis võib järeldada seda, et kehast väljudes eksisteerib inimene valgusena ehk täpsemalt virtuaalsetest footonitest, mitte aga reaalsetest footonitest. See on väga oluline aspekt. Nii nagu reaalset footonit võib käsitleda elektromagnetlainena, nii võib ka virtuaalset footonit vaadelda elektromagnetlainena, näiteks valgusena. Kuid reaalse ja virtuaalse footoni vahe seisneb ainult selles, et kui reaalne footon võib meie aegruumis eksisteerida kuitahes kaua, siis virtuaalset osakest ei ole võimalik tema eksisteerimise ajal tuvastada ega tema olemasolu katseliselt tõestada. Vastasel juhul oleks energia jäävuse seadus rikutud. Virtuaalne footon saab meie tajutavas aegruumis eksisteerida aja Δt jooksul: Δt ≥ h/ΔE, siis ei ole võimalik tuvastada energia jäävuse seaduse rikkumist. Kui inimene eksisteerib kehast väljudes ainult virtuaalsetest footonitest ( ehk virtuaalse-elektromagnetväljana ), mitte aga reaalsetest footonitest, siis see on väga oluline asjaolu, mis annab seletuse ühe olulisele mõistatusele 176

kehast väljumise füüsikas. Nimelt vastavalt ajas rändamise teooriast järeldub, et igasugune keha või osake, mis satub väljapoole aegruumi ehk satub aegruumi lõkspinna sisse, rändab ajas või teleportreerub ruumis. Kui aga väli eraldub inimese närvisüsteemist väljapoole aegruumi ehk siis hyperruumi, siis see väli ei liigu ajas ega teleportreeru meie tajutavas ruumis, vaid hoopis vastupidi, eraldunud väli jääb hyperruumi eksisteerima ja jäävalt püsima surnud inimese keha kohale või selle lähedusse. Miks valgus jääb niimoodi eksisteerima hyperruumi dimensioonides, ei osatud pikka aega seletust anda. Nüüd aga kvantväljateooria kontekstist lähtudes tulenebki see asjaolust, et hyperruumi eraldub virtuaalne footon, mitte aga reaalne footon. Seletus võib seisneda selles, et kui reaalne footon võib eksisteerida meie tajutavas aegruumis piiramatult kaua, siis virtuaalne footon aga ainult Δt jooksul, mida pole võimalik tuvastada. See vihjab aga sellisele asjaolule, et kui virtuaalne footon ei saa eksisteerida meie tajutavas aegruumis kauem kui Δt vastavalt energia jäävuse seadusele, siis väljapool aegruumi võib tema eksisteerimine kesta kuitahes kaua. Energia jäävuse seadust ei rikuta, sest sellist eksisteerimist ei ole võimalik tuvastada, kui virtuaalne osake eksisteerib väljapool aega ja ruumi. Reaalse osakesega on lugu aga hoopis vastupidi: reaalse footoni sattumisel väljapoole aegruumi ei saa ta seal eksisteerida lõpmatult kaua aega, sest siis oleks energia jäävuse seadus rikutud, kuna reaalne footon ei eksisteeri enam siis meie tajutavas aegruumis ehk energia on lihtsalt „kuhugi ära kadunud“. Pealegi virtuaalne footon kannab endas energiat ja impulssi sõltumatult.

Kui inimene väljub oma kehast, eksisteerib inimene hyperruumis elektromagnetlainetena ehk valgusena. Valguslaine ei saa olla paigal ja seega liigub see ruumis kiirusega c. Kehast väljunud inimene kiirgab ümbritsevasse „ruumi“ valgust, kuid mitte nii nagu seda teeb näiteks meie eluruumides olev elektripirn. Kehast väljunud olekus eksisteerib inimene hyperruumis ehk ajatu ja ruumitu dimensioonis, mis tähendab omakorda seda, et valgust ei kiirata ümbritsevasse ruumi tavamõistes ( nagu elektripirni korral me seda mõistame ), vaid valgusolend kiirgab valgust hyperruumis enda ümbritseva tavaruumi suunas. See tähendab, et elektromagnetlaine vektor ei ole suunatud mööda hyperruumi dimensioone, vaid hyperruumist tavaruumi ( mida piltlikult võib mõista nii, et valgus püüab musta augu tsentrist välja pääseda ). Ainult nii on võimalik, et valguslained ei haju üksteisest laiali nagu seda on elektripirni korral.

Kehast väljunud inimene eksisteerib hyperruumis ainult valgusena kiirates „ümbritseva eksisteeriva ruumi“ suunas elektromagnetlaineid, kuid mitte nii nagu seda teeb elektripirn.

Elektripirn või hõõglamp kiirgab ümbritsevasse ruumi valguslaineid, mis on meile nähtav ja tajutav.

Kuid kehast väljunud inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis ( s.t. aegruumist väljapool ) ümbritseva aegruumi suunas, mis eksisteerib paralleelselt hyperruumi „kõrval“. Sellisel juhul võtab valguslaine pärale jõudmine meie kogetavasse aegruumi lõpmatult kaua aega ja seetõttu on selline valgus meile kui elavatele inimestele nähtamatu. Ainult nii on võimalik kehast väljunud inimese kiiratavate valguslainete koospüsimine, et need üksteisest laiali ei hajuks nii nagu seda on elektripirni kiiratava valguse korral.

Sellisele seaduspärasusele on kindel vaatuslik kinnitus. Näiteks SLK kogemustega inimesed on oma ütlustes kinnitanud, et kehast väljudes nad hõljuvad oma füüsilise ehk bioloogilise keha kohal või lihtsalt liiguvad oma elustamisruumis ringi kohtudes teiste inimestega, kes palatis parajasti viibivad. Kui kehast väljunud inimene hõljub oma „surnud“ keha kohal, siis seega peab see kehast väljunud inimene kuidagi liikuma Maaga kaasa nii nagu me kõik, kes sellel planeedil kõnnivad. See on vaatuslik fakt, mis tähendab seda, et kehast väljunud inimene eksisteerib küll ajatu ja ruumitu dimensioonis ( mitte meie kogetavas aegruumis ), kuid sellegipoolest „liigub“ ta Maaga kaasa. Kui ta seda ei teeks, siis leiaks ta end keset tühja kosmost. Planeet Maa omakorda liigub kosmoses kaasa koos galaktika liikumisega ja kuni Universumi paisumisega. See tähendab, et kehast väljunud olekus „liigub“ inimene Universumi paisumisega kaasa hoolimata sellest, et ta eksisteerib väljaspool aega ja ruumi. Vastavalt ajas rändamise teooriale seisneb Universumi kosmoloogiline paisumine aja, ruumi ja liikumise omavahelisel fundamentaalsel füüsikalisel seosel, mis mudelites väljendub hyperruumi ( ajatu ja ruumitu dimensiooni ) ja tavaruumi ( meie kogetava ruumi ) liikumissüsteemina: tavaruum „liigub“ hyperruumi suhtes. Sellest tulenevalt järeldub, et kui kehast väljunud inimene hõljub oma keha kohal, siis seega liigub ta tavaruumiga kaasa hyperruumi suhtes ehkki ta eksisteerib hyperruumis, mitte tavaruumis. Kui juba „keha“, mis on surnud kehast 177

väljunud, liigub tavaruumiga kaasa, siis peab seda tegema ka kiiratavad valguslained, millel tegelikult põhinebki kehast väljunud füüsiline olek. Siit järeldubki otseselt see, et valguslainete omavektorid ei liigu hyperruumis sihitult ringi, vaid nende liikumissuund on hyperruumist tavaruumi, mis füüsikaliselt väljendubki tavaruumiga kaasa liikumist hyperruumi suhtes.

Joonis 4 Kehavälises olekus hõljutakse sageli oma füüsilise keha läheduses. https://www.youtube.com/watch?v=teTiwmd1IRk&list=PLA98B856DB742F5A5&index=2

Analüüsime seda järgnevalt matemaatiliselt. Ajas rändamise füüsikateooria kosmoloogia osas tuletatud ajas rändamise üldvõrrandist:

on võimalik teha järgmised matemaatilised teisendused. Juhul kui ct = 0, saame järgmise võrrandi:

Jagame saadud võrrandi mõlemad pooled t´-ga:

ja sellest tulenevalt saame lõpuks järgmise väga olulise võrrandi:

Kuna aja dilatatsiooni võrrand, mis on tuletatav samuti ajas rändamise üldvõrrandist, on kujul:

178

ja seetõttu saame kinemaatilise teguri avaldada järgmiselt:

Ajas rändamise üldvõrrandist tuletatud valemi

saame seega viia järgmisele matemaatilisele kujule:

ehk

Viime t´ teisele poole ja teisendame viimast võrrandit kujule: milles Δt = t´. Viimasest tuletatud väga olulisest võrrandist

on selgelt näha seda, et keha m liikumiskiirus v tavaruumis K sõltub aja kulgemisest ( näiteks mida rohkem aeg teiseneb välisvaatleja suhtes, seda väiksema omaajaga jõuab keha liikuda ühest ruumipunktist teise ) või keha liikumiskiirus ise tingib aja kulgemise iseloomu ( näiteks mida kiiremini liigub keha tavaruumis K, seda enam teiseneb aeg ). Teepikkus ct võib olla valguse teepikkus tavaruumi K suhtes või seisumassiga keha teepikkus hyperruumi K´ suhtes:

milles s = ct. Aja teisenemine ehk aja dilatatsioon

tuleneb hyperruumi K´ ja tavaruumi K füüsikalisest süsteemist. Järgnevalt analüüsime 179

matemaatiliselt valguse ehk elektromagnetlaine ( footoni ) liikumise vektoriaalsust hyperruumi K´ ja tavaruumi K füüsikalises süsteemis. Näiteks kui footon massiga m liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c ( see on näiteks valguse liikumine vaakumis ehk tavaruumis K ), siis hyperruumi K´ suhtes on see valgus paigal ehk v´ = 0. Eelnevalt tuletatud valemis

on sellisel juhul v = c:

ja saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks v´ = 0. Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui valgus liigub vaakumis kiirusega c mistahes vaatleja suhtes, siis hyperruumi K´ suhtes on see valgus paigal ( s.t. „absoluutselt paigal“ ). Kuna valgus liigub sellisel juhul tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c, siis aeg on tavaruumi K suhtes teisenenud lõpmatuseni ehk Δt = ∞:

ja seetõttu saamegi hyperruumi K´ suhtes valguse liikumiskiiruseks:

ehk

See tähendab seda, et kui valgus on tavaruumi K suhtes liikumiskiiruseks c ehk v = c, siis hyperruumi K´ suhtes ei ole aeg teisenenud ehk Δt = t:

Kui aga valgus on hyperruumi K´ suhtes paigal ehk v´ = 0, siis tavaruumi K suhtes on aeg teisenenud lõpmatuseni ehk Δt = ∞:

Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui valgus liigub vaakumis kiirusega c, siis see on konstantne kiirus mistahes vaatleja jaoks, kes vaakumis parajasti eksisteerivad. See tuleneb otseselt sellest, et mida lähemale jõuame valguse liikumiskiirusele c, seda aeglasemini kulgeb aeg välisvaatleja suhtes. Kiirusel c liikudes läheb ajavahe Δt lõpmata suureks ehk

ja see tähendab seda, et välisvaatleja suhtes kulgeb aeg lõpmata aeglaselt, kuid valguse enda suhtes ( nö. valguse „omaajas“ ) kulgeb aeg lõpmata kiiresti. See tähendab seda, et valgus jõuab omaajas tavaruumis K ( näiteks vaakumis ) mistahes ruumipunkti hetkega ehk lõpmata suure kiirusega: v → 180

∞. Kuid hyperruumi K´ suhtes on valgus „absoluutselt“ paigal ja seetõttu ei ole hyperruumi K´ suhtes ka aja teisenemist ehk:

See tähendab seda, et hyperruumi K´ suhtes on valguse kiirus „omaajas“ lõpmata väike. Kui valgus massiga m on tavaruumi K suhtes aga hoopis paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes liigub see kiirusega v´ = c. Näiteks kui me kiiruse teisenemise valemis

on kiirus v võrdne nulliga ehk

siis saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks c: v´ = c. Kuna valguslaine on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg teisenenud ehk Δt = t:

ja seetõttu saamegi hyperruumi K´ suhtes valguse liikumiskiiruseks:

ehk

See tähendab seda, et kui valguslaine on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes on aeg teisenenud lõpmatuseni ehk Δt = ∞:

Kui valgus liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ehk v´ = c, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg teisenenud ehk Δt = t:

Kui valguslaine liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c, siis hyperruumi K´ suhtes on see valguslaine aga paigal ehk v = 0. Sellisel juhul eksisteerib valgus tavaruumis K ehk meie igapäevaselt tajutavas aegruumis, liikudes vaakumis kiirusega c. Kuid hyperruumis K´ teda ei eksisteeri. Kui aga valguslaine on tavaruumi K suhtes paigal, siis hyperruumi K´ suhtes liigub see valguslaine kiirusega c. Sellisel juhul eksisteerib see valguslaine hyperruumis ehk meie igapäevaselt tajutavast aegruumist väljapool, mitte enam tavaruumis. Hyperruumi dimensioon on aegruumi väline dimensioon, milles ei eksisteeri enam aega ega ruumi.

181

Aju puhkepotentsiaaliseisund

Kui inimene on elus ja terve, liiguvad sekundis miljonid elektriimpulsid mööda ajus olevaid närvikiude, mille tagajärjel neuronid laenglevad ehk ajupiirkonnad on elektriliselt aktiivsed. Seda kliinilist olekut nimetatakse toime- ehk tööpotentsiaali seisundiks, mille mõiste tuleneb närvikiu elektrilisest tööpõhimõttest. Erutuse tekkimise või levimise ehk toimepotentsiaali korral tungivad närvikiu sisemusse positiivsed laengud. Selle tagajärjel suureneb kiu siseosa potentsiaal järsult ja saavutab väliskeskkonna suhtes väärtuse +40 mV. Pärast seda liiguvad positiivsed laengud tagasi väliskeskkonda, mille tagajärjel muutub närvikiu siseosa taas väliskeskkonna suhtes negatiivseks.

Kõik see toimub umbes ühe millisekundi jooksul ja selline pingeimpulss levib mööda närvikiudu edasi kuni „suubub“ mõnda närvirakku ehk neuronisse, mille tagajärjel hakkab see laenglema.

Elektriimpulsside tekkimine ja nende levik ajus põhjustab närvirakkude laenglemist, mille tagajärjel on inimese teadvus ja psüühika esinemised aktiivsed. Sellest tuleneb ka analoogne mõiste – tööpotentsiaali seisund, mida kasutatakse ka elektriimpulsi tööpõhimõtte kirjeldamisel. Kuid inimese kooma või kliinilise surma korral ei ole ajupiirkonnad enam aktiivsed ehk neuronid ei laengle, mis tähendab omakorda seda, et ajus ei levi enam elektriimpulsid. Elektriimpulsside levimise lakkamise korral lakkavad töötamast ka ajupiirkondade laenglemised. Neuronid enam siis ei laengle. Sellist kliinilist seisundit nimetatakse puhkepotentsiaali seisundiks, mille mõiste tuleneb jällegi elektriimpulsi tööpõhimõtte kirjeldusest. See on sellepärast nii, et selline aju üldine mitteaktivatsiooniseisund on samasugune, mis närvikiu korralgi, mil ei esine elektriimpulsi teket ega selle levimist. Närvikiu ( näiteks aksoni ) puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Närvikiu siseosa on sellisel juhul väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV. Väga tähelepanuväärne on märkida seda, et nii närvikiu ( s.t. aksoni ) kui ka neuroni membraani siseosa on mõlemad puhkepotentsiaali korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV. See tähendab seda, et mõlemad on ühesuguse polariseeritusega, mitte vastandliku polarisatsiooniga. See on väga tähtis fakt.

Kuna inimese kehast väljumine esineb reaalselt ainult siis, kui aju üldine aktiivsus hakkab lakkama ( näiteks kooma või kliinilise surma tekkimise eelsel ajal ), siis võib seda mõista ka nii, et inimese kehast väljumine esineb ainult aju puhkepotentsiaali seisundi tekkimise eelsel ajal.

Kahest erimärgiliselt laetud kehast koosnevat süsteemi, millel on väga suur elektrimahtuvus, nimetatakse kondensaatoriks. Kõige lihtsam kondensaator on plaatkondensaator, mis koosneb kahest teineteise lähedal asuvast erimärgiliselt laetud paralleelsest plaadist. Kuna närvikiu puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina, siis võib närvikiudu vaadelda ja käsitleda kui kondensaatorit, millel on mingi kindel elektrimahtuvus. Kondensaatori laadimiseks kulutatud energia muundub elektrivälja energiaks, mis esineb kahe erimärgiliselt laetud plaadi vahelises ruumis.

Närvikiu puhkepotentsiaali korral on positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Sellisel juhul on positiivsete ja negatiivsete laengute vahelises ruumis kõik jõujooned ühesuunalised ja seda kogu närvikiu ulatuses. Välja jõujoon on suunatud närvikiu tsentri poole. Sellisel juhul on närvikiu laengu kui kondensaatori laengu väärtus maksimaalne. Kuid toimepotentsiaali korral on närvikiu seina laengute konsentratsioonide liigid mingis punktis teistsugune. Sellisel juhul on närvikiu mingis punktis positiivsete ja negatiivsete laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina vastupidise märgiga võrreldes ülejäänud närvikiuga. See aga tähendab seda, et positiivsete ja negatiivsete laengute vahelises ruumis ei ole välja jõujoonte suund kogu kiu ulatuses enam ühesuunaline, vaid sellisel juhul on kiu mingis punktis ( kus esineb toimepotentsiaal ) jõujoonte suund vastupidine 182

ülejäänud kiu suhtes. Jõujoon on suunatud kiu tsentrist eemale. Sellisel juhul on närvikiu kui kondensaatori kogu laeng väiksem, sest laengu suurus sõltub peale jõujoonte tihedusest ehk nende arvukusest ( s.t. väljatugevusest ) ka veel suunast. Näiteks kui välja jõujooned on kõik ühesuunalised, siis on tegemist maksimaalse laengu väärtusega. Kui aga esineb vastassuunalisi jõujooni, siis väli on üldkokkuvõttes nõrgem ja seetõttu ka laeng on väiksem. Siit järeldub see, et mida vähem on vastassuunalisi jõujooni ehk mida rohkem on samasuunalisi jõujooni, seda tugevam on laengutevaheline väli ja seeläbi on suurem ka elektrilaeng. Neurofüsioloogiliselt väljendub see selles, et mida vähem on arvuliselt tekkivaid pingeimpulsse, seda suurem on üldkokkuvõttes elektrilaengu arvväärtus, mis eksisteerib närvikiu positiivsete ja negatiivsete laengute konsentratsioonidena mõlemal pool närvikiu seina.

Kui aga vastassuunalisi ja samasuunalisi jõujooni on sama palju ehk arvuliselt võrdselt, siis loetakse välja eksisteerimist nulliks. Sellisel juhul välja enam ei olegi, mida põhimõtteliselt võib mõista ka nii, et väljatugevus on lõpmatult väike. Näiteks väljaspool kondensaatorit on väljatugevuse vektorid vastassuunalised ja absoluutväärtuselt võrdsed, järelikult elektriväli puudub.

Kogu inimese elektrilist närvisüsteemi on võimalik vaadelda ja käsitleda kui hiigelsuure elektrimahtuvusega kondensaatorit. Mida vähem on arvuliselt tekkivaid ja levivaid elektriimpulsse, seda suurem on selle närvisüsteemi kui kondensaatori kogu laeng. Kuid mida rohkem on levivaid elektriimpulsse, seda väiksem on inimese närvisüsteemi laeng. Elektrilaengu maksimaalne väärtus on inimese kooma või kliinilise surma ajal, mille korral ei levi inimese ajus globaalselt enam impulsse ja seega ajupiirkonnad elektriliselt ei aktiveeru. Neuronid enam siis ei laengle ja peaaegu kõikjal närvisüsteemi ( s.t. aju ) piirkondades esineb täielik erimärgiliste laengute ühesugune polarisatsioon. Sellist olekut nimetatakse aju puhkepotentsiaali seisundiks. Just enne sellise seisundi tekkimist ( kooma või kliinilise surma eel ) on inimesed oma kehadest väljunud. Siit järeldub, et inimese närvisüsteemi kogu laeng on sellises staadiumis täpselt nii suur, et selle poolt tekkiva aegruumi lõkspinna mõju hakkab avalduma samas närvikoes eksisteerivatele väljadele, mille tulemusena elektriväljad eralduvad hyperruumi. See tähendab ka seda, et närvisüsteemi kogu laeng peab olema mingi kindla väärtusega, et selle poolt tekitatud aegruumi lõkspind hakkaks närvisüsteemis endas eksisteerivatele elektriväljadele mõju avaldama. Selle mõju tõttu interakteeruvad omavahel aegruumi lõkspind ja elektriväljad, mille tulemusena närvisüsteemist eralduvad väljad hyperruumi.

Kondensaatori laengu suurust mõjutavad järgmised olulised tegurid: erimärgiliselt laetud pindade vahekaugus, pindade suurus ehk nende pindala ja pindade vaheline aine ( ehk dielektriline läbitavus ). Niisamuti on oluline ka pindade potentsiaalide vahe ehk nendevaheline elektriline pinge. Näiteks mida väiksem on pindade vaheline kaugus, mida suurem on pindade pindalad ja mida suurem on pindade vaheline pinge, seda suurem on ka kondensaatori elektrimahtuvus ja seeläbi ka laeng. Täpselt sama kehtib ka inimese närvisüsteemi kui kondensaatori elektrimahtuvuse ja elektrilaengu korral. Erinevus seisneb ainult selles, et närvikiu või neuroni positiivsete ja negatiivsete laengute konsentratsioonid mõlemal pool seina jäävad konstantseks. Ka nende pindade vahekaugused ja elektrilised pinged ei muutu puhkepotentsiaali seisundi ajal. Ainult mis muutub on erinimeliste laengute ühesuguse polarisatsiooni pindade suurus. Näiteks mida vähem tekivad ja levivad pingeimpulsid ehk mida ulatuslikum on puhkepotentsiaali seisund üle terve aju, seda suurem on erimärgiliste laengute ühesuguse polarisatsiooni pinna pindala S. Sellest tulenevalt suureneb ka laeng, sest mida suurem on kondensaatori erimärgiliselt laetud pindade pindalad, seda suurem on ka selle laeng. Erimärgiliselt laetud pinna pindala aju puhkepotentsiaali ajal on tohutult suur.

Närvikiu puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Närvikiu siseosa on sellisel juhul väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV. See tähendab, et närvikiud on elektrilaengute poolt polariseerunud. Täpselt nii on ka neuronitega, mille korral on neuroni siseosa väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ehk samuti polariseerunud. Selline elektrilaengute polarisatsioon esineb kõikjal üle terve aju ja närvisüsteemi. Vastavalt ajas rändamise füüsikale tekib aegruumi lõkspind ehk aegruumi lõpmatu kõverus kahe erimärgiliselt laetud pinna lähedusse, mitte nende pindade vahelise ruumala sisse. See tähendab seda, et aegruumi lõkspind tekib kahe 183

erimärgiliselt laetud pindade vahelisest ruumalast väljapoole, kuid nende pindade lähedusse. Kuna elektrilaengute polarisatsioon esineb üle terve närvisüsteemi, siis seega tekib aegruumi lõkspind ( puhkepotentsiaali seisundi ajal ) samuti üle terve närvisüsteemi.

Inimese kehast väljumine esineb alati siis, kui inimene langeb sügavasse koomasse või kliinilisse surma. Kooma või kliinilise surma ajal on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Inimese koomaseisund ei ole tegelikult jäädavalt püsiv, vaid ajutine seisund. Pärast seda olekut läheb patsient üle kõigest mõnede nädalate pärast minimaalsele teadvusele, vegetatiivsesse seisundisse või ajusurma. Niimoodi jagatakse inimese kestvat teadvusetust kolme staadiumisse.

Aju aktiivsus ei ole tegelikult surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal täielikult lakanud. Sellisel ajal näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid selliste ajuaktiivsuste korral, mis funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks taalamuses ja ajutüves ), on EEG registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub.

Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus ( näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsust, kuid seda siiski väga vähesel määral. Sellisel korral esineb ajus „teistsugune aktiivsus“.

Koomapatsientide üks ravimismeetodeid seisneb selles, et taastatakse aju signaalainete nö. keemiline tasakaal. Selleks kasutatakse dopamiini konsentratsiooni suurendavaid ravimeid, mida kasutatakse ka Parkinsoni tõve raviks. Dopamiin on signaalaine ehk neurotransmitter, mille abil jõuab elektriimpulss ühelt neuronilt teisele. Närvirakud ehk neuronid moodustavad veidi vähem kui pool kõikidest ajurakkudest. Suurem osa ajurakke on gliiarakud, mis varustavad hapniku ja energiaga närvirakke ja toetavad neid. Gliiarakud ka eemaldavad surnuid rakke. Inimese aju elektriline stimulatsioon võib põhjustada närvirakkude aktiveerumise, mille korral hakkavad need saatma närvisignaale. Selline tegevus stimuleerib ka närvirakkude kasvu ja seeläbi tekivad ühendused teiste närvirakkudega. Näiteks George Washingtoni Ülikoolis resideeriv Mohamad Koubeiss avastas 2014 aastal, et Claustrumina tuntud õhukese ebamäärase kujuga ajupiirkond käitub kui „teadvuse lüliti“. See tähendab seda, et selle ajupiirkonna elektriline stimuleerimine viib inimese teadvuse kaotamiseni või teadvusele ärkamiseni. 2007. aastal suutis Nicholas Schiff ja tema töörühm teadvusele tuua patsiendi, kes oli kuus aastat minimaalses teadvuslikus seisundis. Ta suutis seda teha stimuleerides elektriliselt talamuse mittespetsiifilisi tuumasid.

Ajus oleva glükoosi tarbimisest on võimalik mõõta inimese ajuaktiivsust, sest neuronite aktiivsuse suurenemine tähendab ka rohkem glükoosi omastamist nendes rakkudes. Glükoos on neuronite toitaine. Koomapatsiendi ärkamise tõenäosus sõltubki haige ajuaktiivsuse määrast ehk aju glükoositarve protsentuaalsusest võrreldes tavapärase olekuga.

Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma või kliinilise surma eel, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste vahenditega kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast väljumise reaalne võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna ohutult.

Näiteks Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal kliinilise surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud juhtum on tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes teistes surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi ajal ja siis kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud meditsiini töötajad. Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime hääbusid. Tal tehti kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli hiiglaslik aneurüsm. See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis tekkida ka tavalise lõikuse ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on terapeutilise hüptermia spetsialist. See seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline surm. Inimese aju ei tööta, kuid madalal kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime. Paisunud veresooni pehmendab madal temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb. Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle saab kõrvaldada. Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala

184

töötajat. Ta viidi üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei kuiveneks, siis ta silmad määriti lubrikandiga kokku ja kleebiti kinni. Pami ajukoore elektrilist aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi elektroodidega. Naise kõrvadesse pisteti väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes kõlarites oli kuulda 100 detsibelliseid klõpse. Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis Pam oma kehast väljumist ja seejärel nägi ta, kuidas arstid tema füüsilise keha kallal toimetavad. Seda rääkis naine hiljem pärast üldnarkoosi ajal olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi Pam kasutada oma silmi ega kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet ( nähtut ja kuuldut ), mil ta oli õhus hõljunud. „Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin uskunud, et nad võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“ rääkis Pam hiljem. Väga täpselt kirjeldas ta luusaagi ja selle tekitatud heli: „See kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu elektrihambahari ja selles oli mõlk.“ Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti lõigata, kui mingisugune südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit tabada.

Hiljem oli Pam mäletanud südamekirurgi kõnet: „Meil on probleem. Tema arterid on liiga kitsad.“ Pärast seda aga lausunud kohe meeshääl: „Proovi teiselt poolt.“ Sellist vestlust kinnitasid hiljem arstid, kuid Pam ei saanud ju seda kuidagigi kuulda, sest ta oli viibinud üldnarkoosis ja tema kõrvadesse oli lastud väikeste kõlarite „kurdistav“ klõpsumine. Kui Pam viidi kliinilisse surma, mis oli tekkinud madala kehatemperatuuri tagajärjel, siis hakkasid ilmnema surmalähedase kogemuse tavalised tunnusjooned. Ta oli operatsioonisaalist välja lennanud ja läinud mingisse valgesse tunnelisse. Tunneli lõpus nägi ta surnud sõpru ja tuttavaid. Naine tundis oma hinge kui ühte osa Jumalast. Ta mõistis, et kõik olemasolev on tekkinud sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta võrdles seda tunnet kui jäisesse basseini sukeldumist.

Inimese kooma ja kliiniline surm on omavahel mõnes mõttes vägagi sarnased. Mõlemal juhul on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Kuid üks peamisi erinevusi seisneb selles, et kui kliinilises surmas oleval patsiendil on südame töö seiskunud ( mis on kliinilise surma üks põhitunnuseid ), siis koomas oleva inimese süda võib töödata. Kooma ja kliiniline surm on omavahel väga lähedased seisundid, mis eristavad üksteisest ainult mõned üksikud parameetrid.

Kuna inimesed on kehast väljunud just kliinilise surma eel, mille korral on korraks seiskunud inimese süda, siis seega peab süda olema seiskunud, et inimene saaks väljuda oma kehast. See tähendab ka seda, et kunstliku kooma ajal peab tegelikult olema ka süda seiskunud, et oleks võimalik teostada inimese kehast väljumist.

Joonis 5 Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma või kliinilise surma eel, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste 185

vahenditega kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast väljumise reaalne võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna ohutult. https://www.radiologyinfo.org/gallery-items/images/male-patient-ct-scan.jpg

Kunstlik kooma on põhimõtteliselt sama, mis üldnarkoos, kuid see on väga ekstreemne seisund.

See tähendab seda, et patsiendi aju lülitatakse välja. Inimene ei ole enam siis teadvusel ja ta ei reageeri mittemingisugustele välisärritustele. Kuid inimese südamerütm, vererõhk ja hingamine siiski esineb arstide mehaaniliste protseduuride või kemikaalide manustamise abil. Inimest on võimalik koomasse viia narkoosiga ( näiteks süstitakse inimese üldanesteesiaks veenidesse teatud kogust fentanüüli ja propofooli ) või siis, kui inimese keha jahutatakse umbes 33 kraadini. Kuid oluline on see, et sellisest kunstlikust koomast on võimalik inimest tagasi teadvusele tuua.

Säärane kunstlik kooma annab ajule suurt rahu. Aju peab kahjustumise korral paranema just puhkuse kaudu. Ajukahjustused on väga erinevad, alates hapnikupuudulikusest kuni trombini või peapõrutuseni. Ka narkootilised kemikaalid kahjustavad aju rängalt viies aju neuronite keemilise tasakaalu paigast ära. Enamus juhtudel langeb aju koomasse iseenesest, kui on saanud väga tugevalt kahjustada. Tänapäeval on selge, et aju taastub vigastustest enamasti just läbi kooma seisundi. Kui inimene ärkab koomast liiga vara, siis see võib pikendada aju paranemisaega või isegi takistada aju paranemist vigastustest. Aju peab kasutama oma funktsioneerimiseks väga palju energiat. Seetõttu kasutataksegi kunstlikku koomat, et ajule anda täielikku rahu ja puhkust. Kunstliku kooma seisundit on võimalik peatada, kui leitakse, et aju tegevus on kontrolli all. Kuid peab märkima seda, et isegi kunstlikust koomast vahel inimesed ärkavad, kuid vahel seda mitte. See sõltub ajukahjustuste suurusest.

Tavaliselt viiaksegi just inimese keha mahajahtumisega kunstlikku koomasse. Aju vajab oma kahjustuste paranemiseks rahu ja puhkust. Kuid enne keha mahajahutamist viiakse inimene narkoosi. Inimest on võimalik uinutada ( viia sügavasse narkoosi ) isofluraaniga, mida peab sissehingama. Siis inimene ei tunne külmavärinaid mahajahtumise ajal. Inimene jahtub seest poolt maha just tilguti abiga, mis sisaldab neljakraadilist soolvett. Enamasti saab inimene umbes poole tunni jooksul kaks liitrit soolvett. Kui süstida soolvett südamesse, siis südame töö seiskub.

Väljaspoolt keha jahutatakse keha maha külmatekkidega, mis asetatakse ümber inimese keha.

Külmatekid on umbes neljakraadilise temperatuuriga ja neid kasutatakse koos jääkottidega.

Kehatemperatuuri mõõdetakse termomeetriga, mis asetseb inimese põies, aordis või söögitorus. 3334 kraadise kehatemperatuuri korral võetakse jääkotid ära ja külmateki temperatuur jäetakse 33 kraadi peale. Kui inimese keha on mahajahutatud, siis soojendatakse see taas üles. See võib võtta aega umbes kuni kümme tundi. Selle aja jooksul tõstetakse külmateki temperatuuri 0,3 kraadi tunnis. Kehatemperatuuri 35 kraadi ületamisel suurendatakse narkoosi tugevust. Külmatekk eemaldatakse 36 kraadisel kehatemperatuuril. Protsess, mille jooksul aju tuleb narkoosi seisundist teadvusele, ei ole ühtlane ega sirgjooneline, vaid aju läbib erinevaid võimalikke aktiivsusolekute tasemeid.

186

Joonis 3 Need ajuskanneeringud on tehtud koomast ärkamise eri etappidel. Isegi koomas olles toimub algeline ajutegevus. Võrreldes kooma seisundiga puudub ka vegetatiivses seisundis oleval inimesel teadvusseisund, kuid see-eest on ainevahetus stabiilne, aju ainevahetus on umbes pool tavatasemest, esineb madala tasemega aju aktiivsus, esinevad aju unerütmid jmt. ( Ajakiri: „Imeline Teadus“. Nr 9/2011, lk 5 )

Inimese surmalähedased kogemused ehk SLK-d, mis sisaldavad endas ka reaalset kehast väljumist, esinevad ainult kliinilise surma või kooma seisundi eel. Kuid teaduslik statistika on näidanud, et tegelikult ainult teatud protsent kliinilise surma või kooma juhtumite korral on inimene kehast väljunud. See tähendab seda, et mitte kõik inimesed, kes on mingil põhjusel sattunud kliinilisse surma või langenud koomasse, ei välju kohe automaatselt oma kehadest, vaid teatud osa nendest. See tähendab ka seda, et inimese kehast väljumine ehk väljade eraldumine närvisüsteemist küll toimub aju puhkepotentsiaali seisundi eel, kuid mingisugune tundmatu faktor on veel teadmata, millest sõltub see, et miks sellises seisundis vahel ilmnevad kehast väljumised ja vahel mitte.

Mõlemal juhul on aju üldine elektriline seisund täpselt samasugune, kuid sellegipoolest ei ole 100 % kindlust veenmaks, et kui inimene viia aju puhkepotentsiaali seisundisse, siis toimub kohe automaatselt inimese kehast väljumine. Kahjuks see nii ei ole. Küll aga tõenäosus on palju kordi suurem, et inimene väljuks sellises olekus oma kehast. Sellises seisundis on selle tõenäosus lihtsalt väga suur, kuid sellegipoolest kindel olla ei saa.

EEG registreerib ajukoore bioelektrilist aktiivsust. Aju suhtleb südamega uitnärvi kaudu.

Süsihappegaasi ehk CO2 sissehingamisel tekib inimesel akuutne hapnikuvaegus, mis viib aju ja südame kriisiseisundisse. Elektrokardiogramm on pinge ajalise sõltuvuse graafik. Pinge tekib kahe erineva elektroodi vahel, mis on kinnitatud iminappade abil inimese rindkerele, et uurida südame potentsiaali perioodilisi muutusi, mis avaldub pingetena inimese keha pinnal. Elektrokardiogrammi ( mis uurib südame tööd ) ja elektroentsefalogrammi ehk EEG ( mis uurib peaaju tööd ) tööpõhimõtted on sarnased ja inimese kliinilise surma korral näitavad mõlemad sirget katkematut joont. „Olgu mainitud, et pikemat aega püsinud muutused elektrokardiogrammi kõveras on kindel tunnistus üle elatud hapnikupuudusest, kuid mitte südameinfarktist. Niisiis ei olnud kogetud surm ainuüksi psüühiline, vaid ka orgaanilist osa puudutanud sündmus.“ ( Irma Weisen, lk.

21 ) Inimene on ainult siis surnud, kui teda ei saa enam ellu äratada. Kui aga inimest saab uuesti ellu äratada, siis pole inimene tegelikult surnud, vaid ta on „puhkepotentsiaali seisundis“. See on väga oluline vahe, mis määrab ära inimese surma definitsiooni: inimene on ainult siis surnud, kui teda pole võimalik enam elustada. Seni viibib inimene puhkepotentsiaali seisundis. Seda, et kas inimene on surnud või mitte, pole tegelikult üldsegi nii lihtne määratleda.

Kui kehast väljumine toimub inimese kliinilise surma eel, siis väga tõenäoliselt esineb seda ka bioloogilise surma eel. Kuid ainult kliinilise surma ajal on võimalik oma kehasse tagasi tulla, sest ainult siis on võimalik elustada inimese keha. Bioloogilisest surmast pole enam võimalik tagasi tulla, sest seda pole lihtsalt kordagi juhtunud.

Eutanaasia Suitsiid on inimese enesetapp – vabatahtlikult surma minemine. Suitsiidi ehk inimese enesetapu sotsiaalseid ja psühholoogilisi põhjusi ning ennetust uurib teadusharu nimega suitsidoloogia. Kuid eutanaasia seisneb sellises sunnitud enesetapus, mille põhjustab mingi vältimatu ja sageli ravimatu raske haigus, mis halvab peaaegu täielikult inimese senise elukvaliteedi. Näiteks võib inimene 187

viibida koomas ja pole teada millal ta üles ärkab. Eutanaasiat reguleeritakse riikides seadustega ja sellele annab nõusoleku patsient ise ( kui ta saab ) või tema lähedased ( kui neid on ), kuid mitte arstid, kes patsienti elus püüavad hoida. Kuid eutanaasia mõiste muutub, kui tuntakse inimese kehast väljumise kõiki tahke. Inimese reaalse kehast väljumise korral seisneb eutanaasia ainult „keha vahetuses“, mitte enam vabatahtlikult või sunniviisiliselt surma minemises. Sellisel juhul on inimese eesmärgiks eksisteerida teistsuguses kehas ja mitte omada enam bioloogilist keha.

Suitsiidiga pole siin enam midagi pistmist. See mõneti sarnaneb soovahetusega, mille korral soovib inimene oma sugu muuta.

Aegruumi tunnel

Väga paljude SLK-de korral nähakse mingisuguseid tunneleid. Need on kahtlemata just aegruumi tunnelid, mille abil on võimalik ületada väga lühikese ajaga väga suuri vahemaid ruumis või rännata ajas. Kuid kuidas valgusolendid neid tunneleid tekitavad, polegi täpselt teada. Kui valgusolendid suudavad luua aegruumi tunneleid, siis on täiesti võimalik ka see, et nad suudavad mõjutada gravitatsiooni ( ehk aegruumi kõverust ) nii, et füüsilised kehad ( nagu näiteks laud, tool, voodi jne ) hakkavad ilma näilise põhjuseta liikuma. Seda esineb näiteks kuulsates poltergeisti juhtumites. Aegruumi kõverusega kaasneb üldrelatiivsusteooria järgi jõud, mis Newtoni II seaduse järgi mõjutab kehasid nii, et need hakkavad kiirendusega liikuma.

Tekib küsimus, et kui inimese surmalähedastes kogemustes nähakse tõesti aegruumi tunneleid, siis kuidas on võimalik, et need tekivad näiteks haigla reanimatsioonipalatis olevale surija kohale?

Kuidas on võimalik, et aegruumi tunneli tekkimist ja eksisteerimist ei märka ruumis viibivad elavad inimesed ( näiteks arstid ) hoolimata sellest, et need on nii suured, et inimene mahub sealt vabalt läbi? Pealtnäha tundub neile küsimustele võimatu vastata, kuid tegelikult on seda müsteeriumit üsna lihtne ja küllaltki ratsionaalne mõista. Seletus seisneb selles, et ajas rändamise teooria reeglite järgi eksisteerivad ussiurked meie kogetavas aegruumis uskumatult väikse ajaperioodi jooksul – näiteks 10-15 sekundit. Sündmused või nähtused, mis eksisteerivad kõigest 10-15 sekundi jooksul, ei ole meile kui elavale inimesele enam selgelt tajutav. Ussiurgete niivõrd väike eksisteerimise ajaperiood tuleb välja füüsikateooriate alusprintsiipidest. Kuid inimese kehast väljunud olekus toimub inimese eksisteerimine juba sellises aegruumi dimensioonis, „kus“ ei eksisteeri enam aega ega ruumi. See tähendab, et kui inimene väljub oma kehast, siis satub ta ajatusse ja ruumitusse dimensiooni, mida füüsikas nimetatakse hyperruumiks. Kuna aega enam ei eksisteeri, siis on võimalik näha ussiurke eksisteerimist palju palju kauem ( näiteks minutites ), mis muidu tegelikult eksisteeriks kõigest 10-15 sekundit. See tähendab seda, et siin kehtib vaatleja relatiivsus – inimesele, kes viibib ajas ja ruumis, võivad toimuda sündmused ja protsessid väikese ajaperioodi jooksul, kuid kehast väljunud inimesele, kes eksisteerib ajatu ja ruumitu dimensioonis ehk hyperruumis, võivad samad sündmused ja protsessid toimuda juba palju pikemat aega. See on vaatleja relatiivsus, mida peab SLK puhul arvestama.

SLK kogemustega inimesed on oma ütlustes veenvalt tunnistanud, et kehavälises olekus esineb ajatuse ja ruumituse tunne. See tähendab, et aega ja ruumi enam ei eksisteerikski. Niisamuti on sellises tundmatus „dimensioonis“ eksisteerides täheldatud, et sekundil ja aastatuhandel ei ole mitte mingisugust vahet. See tähendab ka seda, et inimene võib reaalselt surnud olla kõigest paar minutit, kuid kehavälises olekus võib „aeg“ mööduda seevastu aastaid.

Vaatleja relatiivsuse olemasolu kinnitab fakt, et kui kehast mitte väljunud inimene läbib ussiurke, siis see toimub hetkeliselt ehk teleportreerutakse ruumis või ajas, kuid kehast väljunud olekus ussiurke läbimisel mingit teleportatsiooni ei ilmne, vaid selle asemel esineb lihtsalt tohutult suur liikumiskiirus. SLK kogemustega inimesed on tunnistanud oma ütlustes, et tunnelis liigutakse väga kiiresti, kuid see ei toimu hetkeliselt. See on oluline aspekt, mis viitab sellele, et vaatleja relatiivsus ehk ussiurke eksisteerimise ajaperiood on kehast mitteväljunud inimesele ja kehast väljunud 188

inimesele tõepoolest erinev. Üldse on tähelepanuväärne, et kehast väljunud inimene ei ole võimeline teleportreeruma ehkki ta eksisteerib hyperruumis ehk ajatu ja ruumitu dimensioonis ( s.t. väljaspool aega ja ruumi ).

Kaaluta oleku seisund

Kehast väljunud olekus tunnetab inimene kaaluta olekut. Kaaluta olek tuleneb tavalistes tingimustes otseselt sellest, et inimese ajule ei avaldu enam raskusjõud. Raskusjõud ehk gravitatsioonijõud tuleneb omakorda aegruumi kõverdusest. Näiteks planeedi Maa gravitatsioon tuleneb sellest, et Maa mass kõverdab ümbritsevat aegruumi. Kehast väljumise korral eksisteerib inimene „väljaspool“ aegruumi valgusena ja seetõttu ei ole inimene enam aegruumi kõveruse mõju sfääris. Sellest tulenevalt ei tunne inimene enam raskusjõudu ehk tekib kaalutuse tunne. Kaaluta olek on amorphusolendi üks tavalisemaid ja levinumaid taju elamusi. Seda kogeks tavainimene ainult avakosmoses olles. Kaaluta olekut võib inimene kogeda ka siis, kui toimub vabalt lendamine – näiteks lennukis, kui see peaks alla kukkuma. Kahtlemata on enda raskuse puudumist hea tunnetada. Kaaluta olek on samuti üks taju elamusi, mis esineb ka surmalähedaste kogemuste ajal.

See on tegelikult üks esimesi tunnetusi üldse, kui väljutakse operatsioonisaalis oma kehast.

Surmalähedastes kogemustes tunnevad inimesed sageli seda, et kuidas nad oma füüsilistest kehadest väljuvad. Pärast seda tajuvad nad imelist kaalutuse ja kerguse tunnet. Kuid sellist tunnet on võimalik esile kutsuda ka „maapealsete vahenditega“. Seda on võimalik eksperimentaalselt sooritada kahel erineval viisil. Esimene eksperiment on seotud vertikaalselt liikuva liftiga. Inimene peab lebama horisontaalselt ( mitte püstiselt ) sellise aluse peal, mis maapinnalt vertikaalselt üles liigub. Selleks võib olla ka lift. Kuid enne aluse vertikaalselt liikuma hakkamist peab inimene lebama alusel võimalikult lõdvestunult. Lõdvestumine ehk pinge vaba psüühiline seisund on selle katse juures oluliseks parameetriks. Teaduslikud uuringud on näidanud, et kui inimene on meeldivalt lõdvestunud, siis tema aju hapniku hulk on kahanenud 80-60 protsendini. Aluse liikuma hakkamisel tekibki inimesel ( hetkeks ) tunne nagu ta väljuks oma füüsilisest kehast, mis sarnaneb surmalähedaste kogemuste korral kogetuga. Seda võivad kõik inimesed ise järele proovida. Kuid oluline on märkida seda, et antud katses tekib eespool kirjeldatud tunne ainult mõneks hetkeks ( s.t. väga väikese mõõdetava aja jooksul ), kuid SLK-de korral on selline tunne ajas pidev. Teine eksperiment on seotud vee all sooritava akrobaatikaga. Me kõik oleme näinud paljusid akrobaate, kes sooritavad õhus oma imelisi saltosi. Saltoks nimetatakse sellist akrobaatika elementi, mille jooksul inimese keha teeb õhus täispöörde ümber oma keha keskme. Selle käigus jääb pea vahepeal alaspidi. Saltot ei tehta „külg ees“ ( see on nii pigem „hundiratta“ korral ), vaid „külg kõrval“ ehk „nägu ees“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea tegelikult kogu aeg ettepoole. Antud eksperiment sarnaneb eespool kirjeldatud salto sooritamisega, kuid erinevused seisnevad järgnevas. Saltot ei tehta õhus, vaid vee all. Vee sügavus peab olema kindlasti suurem kui inimese enda reaalne pikkus, sest muidu võib salto tegemise käigus pea ära lüüa. See tähendab ka seda, et saltot sooritatakse „ilma hüppeta“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea seekord tahapoole. Salto sooritamise käigus ( kui inimese pea „läbib alaspidise faasi“ ) tunneb inimene hetkeks ( mõõdetava aja jooksul ) kaaluta olekut ja erakordset „kerguse tunnet“. Kuid just selline tunne on SLK-de korral ajas pidev.

Inimese kaaluta oleku ( kehavälise tunde, surmalähedase kogemuse ) sarnane teadvuseseisund esineb ka hävituslennukite pilootidel. Need tekivad siis, kui pööratakse või alla poole sööstetakse väga suurel kiirusel. Sellisel juhul hakkab ilmnema ajule väga suur raskusjõud. Väga kiiret pööret tegevas hävituslennukis tekib inimesel jõud peast jalgadesse. See tekkiv jõud surub kõike alla.

Inimese keha aga hoiab iste lennukis paigal. Kuid inimese veri voolab sellegipoolest alajäsemetesse ja ka kõhtu. See tähendab omakorda seda, et inimese pea jääb ilma vereta. Kiire lennu tingimusi jäljendavad tsentrifuugid, mida erinevad uurijad kasutavad oma erinevates lennulaborites. Sellistes 189

tingimustes uurivad teadlased raskusjõu mõju inimese ajule. Teadvus hakkab pilootidel korraks kaduma. Kuid enne seda hakkab veri inimese ajust „ära minema“ ja seejärel nähakse tunnelit. Pärast seda ei saa inimene enam liikuda ja ta ei taju lõpuks enam midagi. Teadvus kustub. Kuid vere naasmise korral ajju hakkab inimene tõmblema. Ja siis ilmneb inimesel teadvus. Kõigepealt on inimene segaduses ja ei mõista olukorda. Inimene suudab lennukit juhtida alles siis, kui tal see segadustunne üle läheb. On teada seda, et kui inimesed on kaotanud teadvuse, siis nad näevad lühikest unenägu, mis on üsna kindlakujulised ja sarnanevad surmalähedaste kogemustega. Nähakse peret või sugulasi ning tuntakse hõljumist. Tuntakse, et ollakse väljaspool oma keha ja tajutakse kaaluta olekut. Enamasti on tegemist väga meeldiva ja eufoorilise tundega. Need kogemused süübivad sügavale inimeste mällu.

Kehast väljumine kui „aegruumist väljumine“

Ajas rändamise teoorias käsitlesime seda, et kuidas inimene rändab füüsiliselt ajas. Sellisel juhul rändab ajas füüsikaline keha ( ehk inimene ), mis omab vastavalt relatiivsusteooriale seisumassi.

Kuid SLK-de korral rändab ajas füüsikalise keha asemel hoopis füüsikaline väli ( inimese närvisüsteemis eksisteeriv elektriväli ehk footonid ), mis ei oma seisumassi ( footonitel ju puudub seisumass ). Kuid see, mis ei oma seisumassi, mõistame kiirgusena ( elektromagnetlainena ). See liigub „vaakumis“ kiirusega c ja ei saa olla ruumis reaalselt paigal. See kõik tähendab seda, et elektriväli eraldub inimese närvisüsteemist ( täpsemalt neuronite laengutest ) elektromagnetlainena ( footonite voona ), sest see hakkab ajas rändama, mida me inimese korral käsitlesime ajas rändamise teoorias. Keha seisumass on skalaar, kuid tavaline mass on vektor. Kui inimene ( kes omab seisumassi ) rändab ajas, siis selleks ta üldiselt nö. „väljub tavalisest aegruumist“ ( ehk satub sellisesse piirkonda aegruumis, kus aegruum on Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ) ja tuleb tagasi aegruumi, millisena me seda igapäevaselt tunneme. Kogu see protsess võtab aega ainult 0 sekundit ehk toimub ajateleportatsioon. See tähendab sisuliselt seda, et kui seisumassiga füüsikaline keha teleportreerub ajas ja ruumis, siis see keha on „teinud nihke“ tavaruumist hyperruumi ja hyperruumist uuesti tavaruumi. Piltlikult öeldes peab keha „hetkeks“ eksisteerima „väljaspool aegruumi“, et teleportreeruda ruumis või ajas. Kui on aga tegemist seisumassita kehaga ( näiteks valgusega ), siis sellisel juhul see küll siirdub tavaruumist hyperruumi, kuid hyperruumist uuesti tavaruumi enam ei toimu. Selle asemel jääbki keha igavesti siirduma hyperruumist tavaruumi. Kuna valgusolend eksisteerib ainult valgusena ja valgusel ei ole füüsika seisukohast lähtudes seisumassi ( kuna see liigub vaakumis valguse kiirusega ehk kiirusega c ), siis seega ei oma ka valgusolend ise seisumassi. Bioloogiline inimene aga omab seisumassi.

Inimese kehast väljumise korral eralduvad inimese elektrilisest närvisüsteemist elektriväljad ( mis ei oma seisumassi ) elektromagnetlaineteks „väljapoole aegruumi“, kuid „sealt“ tagasi meie tavalisse aegruumi enam ei ilmu ehkki on teadmata põhjustel võimeline füüsiliselt kontakteeruma meie tavalises aegruumis eksisteerivate füüsikaliste kehadega. Seetõttu ei saa „vaimude“ ( „kummituste“ ) ega ka kehast väljunud inimese olemasolu näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega uurida, sest nad eksisteerivad nö. „väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool aegruumi“, ei ole füüsikaliselt võimalik eksperimentaalselt tuvastada ega uurida nagu näiteks valgust ( informatsiooni ), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda või neutriinod ( kuid mitte täielikult ), mis võivad vabalt läbi tungida isegi tervest planeedist.

Ainus võimalus inimese kehast väljumist kontrollida on see, et patsient näeb enda elustamiskatseid pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline joon on ajas korduv. Ja seetõttu on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi kliinilisest surmast iga päev ja nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud iseloomujoont. See tähendab seda, et kui inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma, siis pärast 190

tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada tunnistusi tema kogemustest, mis toimusid tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka elustamiskatsete juures viibivad isikud. Ja enamasti need juhtumid sisaldavad antud iseloomujoont.

Võib eeldada, et üks kord tekkinud elektromagnetlaine ei kao kuhugi, vaid see igavesti eemaldub allikast valguse kiirusega ( vaakumis ). Sellise kiiruse tõttu me seda kätte enam kunagi ei saa.

Näiteks saatejaama sulgemise korral ( ehk välja allika kadumise korral ), ei saa me enam TV saadet näha. Vastuvõtt on sellisel juhul võimatu, ehkki see väli veel ruumis levib. Elektromagnetlaine jookseb meist lihtsalt mööda. Näiteks kui me vaatame läbi teleskoobi peeglit, mis on pandud Maast umbes 10 valgusaasta kaugusele, siis peaksime nägema umbes 20-ne aasta taguseid sündmusi Maal.

Valgus ( kui elektromagnetlaine ) levib vaakumis konstantse kiirusega c, kuid aines liigub valgus sellest väiksema kiirusega. Mida lähemale jõuab keha liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeglasemalt liigub aeg ja seda enam keha pikkus lüheneb. Sellepärast ei saagi valgus olla mitte kunagi paigal. SLK-de korral ehk „valgusolendi“ valguse eksisteerimine on eespool mainitust natuke teistsugusem. Sellisel juhul liigub valgus ehk elektromagnetlaine „aegruumist“ ( kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike ehk Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on aegruum kõverdunud lõpmatuseni ) aegruumi ( kus aeg ja ruum on meile igapäevaselt mõistetav ). See sarnaneks sellega, kui valgus liiguks sellise taevakeha nagu musta augu Schwarschildi pinna seest väljapoole, mis mõistagi võtab välise vaatleja suhtes lõpmatult kaua aega. Seetõttu saabki valgusolendi valgus ehk elektromagnetlaine olla meie suhtes näiliselt paigal, sest lõpmatult kõverdunud aegruumis võtab valgusel mistahes vahemaa läbimine ruumis lõpmatult kaua aega. Üldrelatiivsusteooria näitab meile üsna veenvalt, et kõveras ruumis teepikkused lühenevad.

Siinkohal peab kindlasti märkima seda, et mitte aegruum ise ei ole kõverdunud, vaid valgusolendi kõik kiiratavad valguslained liiguvad hyperruumist ( milles esineb lõpmatu aegruumi kõverdus ehk aegruumi eksisteerimise lakkamine ) tavaruumi ( milles eksisteerib aegruum, mida me kõik igapäevaselt tajume ). Niimoodi on valgusolendi kiirgavate valguslainete suhtes ümbritsev aegruum kõverdunud lõpmatuseni, kuid seisumassiga inimese suhtes ( kes eksisteerib tavaruumis ehk aegruumis ) on tegemist täiesti tavapärase igapäevaselt kogetava aegruumiga, milles ei esine mitte mingisuguseid meetrilisi deformatsioone. Ühest aegruumi dimensioonist teise „liikumine“ kulub valguslainel lõpmatult kaua aega ja seetõttu võib mõista seda ka nii, et valgus ei pääse „väljaspoolt“ aegruumi meie tavalisse aegruumi.

Valgusolend on nagu täht ( näiteks Päike ), mis kiirgab ümbritsevasse aegruumi valguslaineid.

Kuid sellisel juhul oleks täht nagu musta augu tsentris ehk Schwarzschildi pinna sees. Musta augu tsentris olev aegruum on teatavasti kõverdunud lõpmatuseni ja seega ei pääse valgus sealt kunagi välja. Täpsemalt öeldes pääseb valgus musta augu tsentrist küll välja, kuid see võtab lihtsalt lõpmatult kaua aega ja seega paistavad välisvaatlejale tähe ümber olevad valguslained olevat paigal.

Piltlikult väljendades hoiab aegruumi lõpmatu meetriline deformatsioon valgusolendi elektromagnetlaineid tavaruumi suhtes paigal. See tähendab seda, et aegruumi lõpmatu kõverus takistab elektromagnetlainete üksteisest laiali hajumist, mis esineb näiteks meie tavalises aegruumis eksisteerivate TV- ja raadioantennide korral. Analoogiline efekt esineb näiteks ka aatomifüüsikas.

Näiteks klassikalise teooria järgi peaksid elektronid aatomis kiirgama ja mõne ajavahemiku tagant aatomituuma kukkuma. Kuid sellise protsessi välistavad just kvantmehaanikas tuntud määramatuse seosed. Näiteks elektroni asukoha määramatus väheneb aatomituumale lähenedes, kuid seevastu elektroni impulss suureneb. Selle tulemusena elektron eemaldub aatomituumast, sest elektroni energia suureneb. Elektriliste jõudude tõttu tõmbuvad omavahel aatomituum ja elektron, kuid seevastu määramatuse seosed takistavad seda. Ja sellepärast tekibki aatomituuma vahetus ümbruses teatud kindla konfiguratsiooniga elektronpilv. Kuid, nagu me juba ajas rändamise teoorias tõdesime, tulevad osakeste määramatuse seosed lainelistest omadustest ja need omakorda aga osakeste teleportatsiooni omadustest. Elektroni „liikumine“ ümber aatomi tuuma on seotud tema pideva teleportreerumise omadustega aegruumis, mida võib piltlikult samuti pidada aegruumi meetriliseks deformatsiooniks.

Absoluutselt kõik kehad Universumis eksisteerivad ajas ja ruumis ning kõik nähtused ( sündmused ) Universumis toimuvad samuti ajas ja ruumis. See on füüsikateaduslik fakt, mis 191

põhineb suurel mahul eksperimentaalsetel andmetel ja muidu inimkogemusel. Füüsika järgi on kogu Universumi mateeria põhiliseks eksisteerimise vormiks just aegruum. Mateeria enda põhilised vormid on aine ja väli. Kuna kehast väljunud inimene ( ehk valgusolend ) eksisteerib „väljaspool“ aegruumi, siis võib kehast väljumist mõista kui Universumist „väljapoole“ siirdumisena ( s.t.

Universumi füüsikast „lahti pääsemisena“ ). See tähendab seda, et füüsiliselt on valgusolend „väljaspool“ Universumit, nagu kõigest lahti kistud ( isegi looduses toimuvast füüsikast ehkki valgusolend ise eksisteerib elektromagnetlainetena ). Ka „vaimselt“ on valgusolend väljaspool Universumi füüsikat, sest keha välises olekus omandatakse telepaatilisel teel selline teadvusseisund, mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias.

Kuid tekib küsimus, et kui valgusolend eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis, siis miks see valgusolend on „liikuva“ tavaruumi suhtes paigal ehk läheb näiteks planeedi Maa liikumisega kaasa? Näiteks kehast väljudes hõljub inimene oma enda füüsilise keha kohal. Kui miski eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ( ehk hyperruumis ), siis ei ole see enam „kontaktis“ tavaruumiga ehk teisiti öeldes, kui sõitvast rongist väljub keha, siis see keha ei liigu ju enam rongiga kaasa. Seletus seisneb selles, et valgusolend küll eksisteerib tõesti „väljaspool aegruumi“ ( ehk hyperruumis ), kuid samas „liigub“ ta tavaruumiga kaasa ( ehk allub Universumi paisumise üldisele liikumisele ). See tuleneb sellest, et valgusolendi kiiratavate valguslainete kiirusvektorid on suunatud hyperruumist tavaruumi. Seetõttu saabki valgusolend olla näiliselt mingi suvalise tavaruumi punkti suhtes paigal ( liikudes Maaga kaasa ehk tegelikult Universumi paisumise üldise liikumisega ). Sellega sarnane seaduspärasus esineb ka inimese reaalse ajas rändamise korral.

Näiteks kui inimene rändab ajas minevikku Pariisis, siis ta ka satub möödunud ajahetkesse ja ka Pariisi, mitte Londonisse või Moskvasse. See tähendab seda, et ajaränduri liikumise trajektoor ajas ( ehk hyperruumis ) on sirge ehk lineaarne. Keerulisi liikumistrajektoore ( nagu näiteks planeedi Maa liikumine maailmaruumis tähtede suhtes ) ajaränduri korral ei ole. Seda näitavad reaalsed ajarännud. Reaalne ajas rändamine ei avaldu nõnda, et kui rännatakse ajas minevikku, siis jõutakse küll õigesse aega, kuid mitte õigesse kohta. Ka sellisel korral liigub ajarändur hyperruumis ehk ajas lineaarselt, kuid kehade asukohtade muutused Universumis ( s.t. kehade liikumised ) põhjustavad sellise asukoha muutust, kuhu ajarännak sooritada tahetakse. Näiteks kui inimene sooritab ajarännaku minevikku planeedil Maa, siis ajas ta küll jõuab soovitud aega, kuid leiab ennast hoopis avakosmosest, sest Maa on juba eest ära liikunud. Sellist ajarännakut reaalselt tegelikult ei eksisteeri.

Valgusolend kui füüsikaline keha ei teleportreeru tavaruumis, kuid ometigi eksisteerib ta hyperruumis ehk „aegruumist väljapool“, kus ei ole aega ega ruumi. See tuleneb otseselt sellest, et valgusolend ( valgus ) ei oma seisumassi. Absoluutselt kõik kehad, mis omavad seisumassi ja satuvad hyperruumi, teleportreeruvad tavaruumis.

Lõpmatu ulatusega tühjas ruumis ( vaakumis ) liikuv elektromagnetlaine ( valguslaine ) on põhimõtteliselt tekkimatu ja kadumatu ( „surematu“ ). Sellel lainel ei ole allikat ega ka laengut.

Kuna valguslainel puudub seisumass, siis peatuda see ei saa mitte kunagi ( ehk peab pidevalt liikuma kiirusega c ). Lõpmatu ulatusega tühi ruum ( vaakum ) võib olla reaalselt näiteks lõpmatu kõverusega aegruum. Näiteks musta augu aegruum on kõverdunud lõpmatuseni ja seega on musta augu tsenter ( ehk Schwarzschildi pind ) meist ( ehk välisvaatleja suhtes ) „lõpmata kaugel“.

Lõpmatus kauguses lõikuvad omavahel ka üksteise suhtes olevad paralleelsed sirged. Valguse jõudmine musta augu tsentrisse võtab lõpmatult kaua aega. See kehtib ka vastupidisel juhul, mille korral tahab valgus musta augu tsentrist välja pääseda ehk liikuda ajatust dimensioonist ajalisse dimensiooni. Just selline juht sarnaneb valgusolendi elektromagnetlaine ehk valguse liikumisega.

Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi paljude erinevate elektromagnetlainete omavaheline konfiguratsioon ( ehk teadvus ) jääb samuti igaveseks ajaks kestma. See aga tähendab valgusolendi lõpmatut eluiga.

Igavese elu võimalikkus tuleb välja ka Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast. Seda tuntakse kaksikute paradoksina. Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja naaseb hiljem Maale tagasi, siis ei ole vennad enam ühevanused. Kosmoserändur on jäänud vennast nooremaks.

Teoreetiliselt võib vanusevahe suurendada piiramatult. „Kaksikute paradoks“ on aja aeglustumise efekt. Näiteks mida lähemale valguse kiirusele vaakumis inimene liigub, seda aeglasemini ta ka 192

vananeb. Kuna hyperruumis aega ( ja ruumi ) ei ole, siis sellele lähenedes aegleneb inimese vananemine. Seega kui inimene ainult eksisteerikski hyperruumis, siis ta üldse ei vananeks. Inimene ei vananeks ja seega ei sureks mitte kunagi. Järelikult oleks hyperruumis eksisteerides võimalik igavene elu. See on erirelatiivsusteooria kaksikute paradoksi edasiarendus. See näitab igavese elu võimalikust – kui aega ei eksisteeriks, siis elu eksisteerimine oleks igavene.

Kvantmehaanikast on teada fakt, et mikroosakesel on teatud tõenäosus läbida potentsiaalbarjääri.

Ajas rändamise teooria tõlgendab seda osakese ruumis teleportreerumisena, mida võimaldab hyperruumis „liikumine“ ( kus ei eksisteeri aega ega ruumi ). Kehast väljunud inimese elektromagnetlaine liigub „ruumist“ ( kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike ) ruumi ( mida me igapäevaselt kogeme ) ehk hyperruumist tavaruumi, mis sarnaneb lõpmata kõverdunud aegruumist ehk aegruumi august välja pääsemisega. Järelikult selliste elektromagnetlainetena eksisteeriv inimene ( ehk siis valgusolend ) eksisteerib hyperruumis ja seega „liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli osakeste korral.

Ajas rändamise füüsikateooria järgi teleportreerub seisumassiga keha ajas või ruumis, kui see läbib aegruumi tunneli. See tähendab, et kui seisumassiga keha teleportreerub ajas või ruumis, siis see ongi tegelikult läbinud aegruumi tunneli ehk ussiaugu. SLK-nähtused näitavad, et kui valgusolend ( millel pole seisumassi ) läbib aegruumi tunneli, siis valgusolendi teleportatsiooni ajas või ruumis otseselt ei avaldu ehkki aegruumi tunnel võimaldab mistahes füüsikalistel kehadel silmapilkselt liikuda mistahes ajahetke ja mistahes ruumipunkti Universumis. See tähendab seda, et valgusolendid ei saa ajas ja ruumis otseselt teleportreeruda ( ehk silmapilkselt liikuda ) nagu inimesed. Aegruumi tunnel ehk ussiauk võimaldab neil lihtsalt suuri vahemaid ruumis väga kiiresti läbida ja tõenäoliselt ka ajas rännata.

Kehast väljumise kui „aegruumist väljumise“ teoreetilised tõendid

Inimese surmalähedaste kogemuste ehk kehast väljumise ajal on inimene tajunud imelist kaalutuse tunnet, ajatust ja ruumitust, läbi tunginud füüsilistest kehadest, hõljunud enda keha kohal ja olnud nähtamatu elavatele inimestele. Kõik need tuntud surmalähedaste kogemuste iseloomujooned tulevad otseselt sellest, et inimene eksisteerib kehast väljunud olekus elektromagnetlainetena ehk valgusena „väljaspool“ aegruumi ehk hyperruumis, mitte enam tavaruumis. Selliseid tajuefekte ei põhjusta ajukoore vallandumise sündroom, mille all mõistetakse seda, et teatud ajupiirkonnad jäävad hapnikuta ja selle tulemusena tekivad inimesel alati kindlad tajuaistingud. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust kirjeldatakse ajas rändamise füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama ei hakka. Lühidalt võib öelda ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga tavaruumis eksisteerivad.

Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on hyperruumis aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. Erirelatiivsusteooria keeles öelduna aegleneb aja kulgemine hyperruumis lõpmatuseni ja pikkus ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus lüheneb lõpmata väikeseks. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid sellest hoolimata eksisteerivad aeg ja ruum tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum.

Järgnevalt vaatame neid inimese kehast väljumise iseloomujooni, mis üsna objektiivselt viitavad sellele, et kehast väljumine on oma olemuselt kui aegruumist väljumine. Need ei tulene inimese vallandunud mälestustest ega kunagi kogetud tunnetest, mille põhjustaksid vere välja valgumine aju oimusagaratest, kuna aju oimusagaratesse salvestuvad inimese mälestused.

1. Kehast väljunud olekus tunnetab inimene kaaluta olekut. Kaaluta olek tuleneb otseselt sellest, et inimese ajule ei avaldu enam raskusjõud. Raskusjõud ehk gravitatsioonijõud 193

tuleneb omakorda aegruumi kõverdusest. Näiteks planeedi Maa gravitatsioon tuleneb sellest, et Maa mass kõverdab ümbritsevat aegruumi. Kehast väljumise korral eksisteerib inimene „väljaspool“ aegruumi valgusena ja seetõttu ei ole inimene enam aegruumi kõveruse mõju sfääris. Sellest tulenevalt ei tunne inimene enam raskusjõudu ehk tekib kaalutuse tunne. See ei tulene ajukoore nägemispiirkonna kahjustumisest, mille korral jäävad hapnikuta aju kiirusagarad, mis põhjustaks tunde hõljumisest või tunnelite nägemist. Kaaluta olek on amorphusolendi üks tavalisemaid ja levinumaid taju elamusi.

Seda kogeks tavainimene ainult avakosmoses olles. Kaaluta olekut võib inimene kogeda ka siis, kui toimub vabalt lendamine – näiteks lennukis, kui see peaks alla kukkuma.

Kahtlemata on enda raskuse puudumist hea tunnetada. Kaaluta olek on samuti üks taju elamusi, mis esineb ka surmalähedaste kogemuste ajal. See on tegelikult üks esimesi tunnetusi üldse, kui väljutakse operatsioonisaalis oma kehast.

2. Täpselt sama on ka ruumis hõljumisega, mida paljud kehast väljunud inimesed on kogenud. Maa peal hoiab raskusjõud meid maa ligi ehk eksisteerib jõud ülalt alla. Kuid kehast väljunud olekus ( ehk eksisteerides väljaspool aegruumi ) ei ole inimene enam raskusjõu ehk aegruumi kõverduse mõju all ja seega esineb inimesel meie mõistes „antigravitatsiooniline“ võimalus. See tähendab seda, et inimene suudab eirata raskusjõudu ja sellest tulenevalt suudab inimene lennates või hõljudes liikuda mistahes ruumipunkti. Selles mõttes osutub amorphusolendi levimine ruumis täiesti erinevaks tavainimese omast, kes kasutab ruumis liikumiseks ( näiteks kõndimiseks või jooksmiseks ) oma jalgu, kui välja arvata tehnoloogilised abivahendid. Kuna amorphusolendil mingeid jäsemeid ei ole, siis „hõljutakse“ läbi ruumi nii nagu seda teeb näiteks udukogu või pilv. Ka seda on täheldatud surmalähedaste kogemuste ajal, mida inimesed on kirjeldanud kui „võrratut kogemust“. Lendamine, levitatsioon ja hõljumine oleksid amorphusolendil täiesti tavalised kogemused. Niisamuti ka „antigravitatsioon“ ( ehk raskusjõu ignoreerimine ) oleks absoluutselt tavaline võimalus. Seepärast tuntaksegi kaaluta olekut.

3. Ruumis liikumine võib toimuda väga kiiresti, kuid Universumi suurte mastaapide läbimiseks kasutatakse aegruumi tunneleid ehk „neutraalseid kanaleid“, mille korral liigutakse lausa ühest galaktikast teise. Selliseid aegruumi tunneleid tuntakse füüsikas üldrelatiivsusteoorias, mille korral on aegruum kõverdunud lõpmatuseni. Neid nimetatakse ka „ussiaukudeks“. Amorphusolendi elektriväli suudab mõjutada aegruumi ( seda kõverdades ) samamoodi nagu seda teevad suured massid, sest energia ja mass on ekvivalentsed suurused, mida õpetab meile erirelatiivsusteooria. Selliseid tunneleid on nähtud ka surmalähedaste kogemuste ajal, mil nähakse ja tuntakse ennast sisenevat mingisugusesse „musta tunnelisse“, mille lõpus paistab ere valgus.

4. Kehast väljunud inimesel on võimalus tungida läbi füüsiliste kehade, mis eksisteerivad ajas ja ruumis ja mis koosnevad aineosakestest. SLK kogemustega inimesed on oma ütlustes tunnistanud, kuidas nad oma kehadest on väljunud ja saanud minna läbi seinte või teiste inimeste füüsiliste kehade. Selline võimalus on üks kõige klassikalisemaid jooni, mis kehast väljunud olekus avaldub. See sarnaneb füüsikas kvantmehaanikas tuntud osakeste barjääri läbimisega, mille korral on osakesel tõenäosus läbida mingit füüsilist barjääri ehk mingit teist keha. Nende kahe vahel on kattuvus ilmne ja see viitab üsna objektiivselt sellele, et osakese barjääri läbimine ja kehast väljunud inimese läbimine seintest võimaldab ilmselt üks ja sama aja ja ruumi dimensioon. Tõenäoliselt see nii ka on, sest kehast väljunud inimene eksisteerib valgusena hyperruumis ehk väljaspool aega ja ruumi ning samas osakese barjääri läbimise võime tuleb osakese lainelisest käitumisest, mis omakorda tuleneb osakeste teleportatsioonist aegruumis ehk eksisteerimisest hyperruumis ( s.t. väljaspool aegruumi ). On täiesti ilmne, et üks ja sama aegruumi „dimensioon“ võimaldab osakese barjääri läbimist ja samas ka kehast väljunud 194

inimese läbimist seintest ehk samuti füüsilistest barjääridest. Valgusolend eksisteerib hyperruumis ja seega „liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli osakeste korral. Näiteks amorphusolendil on võime tungida läbi füüsiliste kehade ( läbida seinu või isegi inimesi ) nagu seda teevad kvantosakesed potentsiaalibarjääri läbiminekul. Ka gravitatsioonivälja ei ole füüsikaliselt võimalik varjestada, sest gravitatsioonijõud mõjub inimesele ka majas viibides. Sellist „läbilaskeomadust“ teame olevat ka „vaimudel“ ja „hingedel“, sest ka „nemad“ olevat suutelised läbima seinu ja üldse igasuguseid füüsilisi kehasid. Surmalähedastes kogemustes, kui inimene on väljunud oma kehast, on läbitud „uue kehana“ ka arste ja medõdesid. Selliseid juhtumeid on kirjeldatud päris palju. Kuid hoolimata sellisest imelisest „läbilaskeomadusest“ suudab amorphusolend ka mõjutada füüsilisi kehasid.

5. „Vaimude“ ( „kummituste“ ) ega ka kehast väljunud inimese olemasolu ei ole võimalik näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega uurida, sest nad eksisteerivad nö. „väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool aegruumi“, ei ole füüsikaliselt võimalik eksperimentaalselt tuvastada ega uurida nii nagu näiteks valgust ( ehk informatsiooni ), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda või neutriinod ( kuid mitte täielikult ), mis võivad vabalt läbi tungida isegi tervest planeedist.

Seetõttu ongi valgusolend ehk amorphusolend tavainimesele nähtamatu, mis tähendab ka seda, et ereda valguse kogemist ei põhjusta aju kuklasagaratest vere välja imbumine.

Näiteks surmalähedaste kogemuste korral ei näe arstid inimese elustamiskatsete juures valgusolendeid, mida aga kehast väljunud inimene näeb. Olend on ise kui valgus ja samas „ise“ võimeline seda valgust ka mõjutama.

6. Inimese elektrilisest närvisüsteemist eraldunud kogu elektromagnetväli eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis. Selline eksisteerimine põhjustab tajuda ajatust ja ruumitust ehkki selle välja enda liikumine „aegruumis“ toimub sarnaselt nii nagu iga teise füüsikalise keha korral. Kehast väljunud inimesed on seda ka tegelikult kogenud.

Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „eksisteerib“ hyperruumis, mitte enam tavaruumis ehk hyperruumis „olles“ või „liikudes“ ei taju inimene aja ja ruumi olemasolu. Selge on see, et inimese eksisteerimine „väljaspool aegruumi“ küll põhjustab ajatu ja ruumitu tajumist ( mitte sureva aju parema oimusagara verevarustuse kadumine nagu teadlased on seda seni spekuleerinud ), kuid kuidas see kehast väljunud oleku korral inimese tajusüsteemides avaldub pole veel täpselt teada.

7. Inimene ei taju enam aja olemasolu, sest aeg muutub tema suhtes ajatuks ehk toimub ajatu kogemine. Unisoofilises psühholoogias seletatakse ajatu taju tekkimist sellega, et selline psüühiline taju ilming avaldub näiteks ka inimese reaalsel ajas teleportreerumisel minevikku ja tulevikku. Kuid sellisel juhul peab ajas teleportreerumine toimuma üsna intensiivselt ja hetkeliselt. Näiteks võidakse ühel hetkel sooritada aja rännak 100 aastasesse minevikku ja siis järgmisel hetkel ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne.

Kuid veel kord peab mainima seda, et tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte inimese kujuteldava ajas liikumisega ehk kronosteesiaga. Sellisel ajas rändamisel esineb inimesel ajatu taju aisting. Ajaränduri jaoks pole aega enam olemas, sest ajas saab liikuda edasi ja tagasi. Seni on inimese jaoks eksisteerinud aeg mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui aga rännata ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja nende asemele kerkib esile ainult oleviku ajavorm. Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam minevikus siis, kui ta on liikunud ajas minevikku. Seetõttu eksisteerib tema jaoks ainult oleviku ajavorm ning sellest tulenevalt tajub inimene aja puudumist. Ajas rändamise reaalset võimalikkust kirjeldatakse pikemalt juba Maailmataju ajas rändamise füüsikateoorias.

195

8. Vastavalt füüsikateaduse üldistele arusaamadele on aeg ja ruum omavahel lahutamatult seotud ehk see mis on ajaga, peab olema ka ruumiga. See tähendab seda, et ajatu tajuga kaasneb ka ruumitu taju. Inimene ei tunneta enam ruumi olemasolu. Ruum on nüüd ruumitu. Peale aja ei ole ajaränduri jaoks enam olemas ka ruumi. Selline ruumitaju avaldub siis, kui inimene teleportreerub ruumis. Ruumis teleportreerumise all mõeldakse füüsikas keha asukoha hetkelist muutumist ruumis. See tähendab seda, et keha liikumine ei võta enam aega. Näiteks kvantmaailmas toimuvad aineosakeste teleportreerumised, mis põhjustavadki osakeste laineliste omaduste olemasolu. Teleportatsioon ruumis on tingitud osakeste „liikumistest“ hyperruumis. Ka inimene võib teleportreeruda ruumis ühte teatud asukohta ja sealt edasi teise asukohta jne. Inimese liikumine ruumis ei võta enam aega, sest see toimub nüüd silmapilkselt. See mõjutab inimese psüühikat nii, et inimene ei taju enam ruumi olemasolu. Nii tekibki ruumitu taju.

9. Mingi tundmatu valgusolendi juuresolekul avaneb inimesel võimalus näha oma seni elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise panoraamina. Seal näeb ta kõiki oma elusündmusi. Selle juures kogetav ajamõõde on hoopis teistsugune, kui seda me tajume maa peal olles. Aeg on omandanud hoopis eripärase eksisteerimise vormi. Inimese kogu elatud elu on võimalik nüüd detailselt näha.

Isegi valgusena eksisteerides peab inimene olema väljaspool aegruumi, sest ainult see võimaldab valguslainete mittehajumist üksteisest. Kõik eelnevalt kirjeldatud tuntud surmalähedaste kogemuste ehk SLK iseloomujooned viitavad ja samas annavad ka tunnistust sellele, et inimene eksisteerib kehast väljudes valgusena väljaspool aegruumi ehk hyperruumis.

Inimese teadvuse eksisteerimine väljade konfiguratsioonina

Valgusolend eksisteerib väljaspool aegruumi ehk hyperruumis. Kuid sellest hoolimata eksisteerib aeg ja ruum valgusolendi kiiratavate valguslainete jaoks. Tegemist ei ole tavaruumiga ( s.t. meie igapäevaselt kogetava aegruumiga ), vaid see tuleneb otseselt erinevate elektromagnetlainete liikumistest üksteise suhtes, sest aeg ja ruum on liikumisest põhjustatud illusioonid ja erinevad elektromagnetlained liiguvad üksteise suhtes ( s.t. mitte otseselt üksteise suhtes, vaid kõik liiguvad korraga hyperruumist tavaruumi ). Aeg ja ruum on suhtelised nähtused. Näiteks erirelatiivsusteooriast on teada, et liikuva rongi lähenemisel valguse kiirusele vaakumis aegleneb rongis olev aeg välisvaatleja suhtes, kuid rongi sees olevale vaatlejale kulgeb rongis olev aeg normaalselt. Täpselt sama on ka valgusolendi füüsikaga. Valgusolend ise võib ju eksisteerida „väljaspool“ aegruumi, kuid selle valgusolendi kiiratavate valguslainete jaoks eksisteerib ka aegruum, mida ei tohi segamini ajada meie tavaruumiga.

Inimese teadvuse ja psüühika materiaalseks eksisteerimise vormiks on elektriväljad, mida tekitavad ajus olevad tuhanded neuronid. Inimese teadvus ja psüühika baseeruvad neuronite elektriväljade konfiguratsioonidel ja omakorda nende kombinatsioonidel. See tähendab seda, et inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimiseks on vaja elektriväljade olemasolu, mille tekitajateks on ajus olevad tuhanded neuronid. Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka teadvus ( psüühika ). Inimese kehast väljudes on teadvuse ja psüühika tekitajaks valgus ( ehk elektromagnetlained ), milles esinevad samuti elektriväljad. Tekib küsimus, et kuidas tekib inimese teadvus valgusest ehk kuidas valgus tekitab inimese teadvuse. Suurim ja põhjapanevaim erinevus inimese ajus ja kehast väljunud olekus oleva teadvuse vahel on see, et ajus eksisteerivad paigal seisvad väljad ( sest neuronid ajus üksteise suhtes ei liigu ), kuid kehast väljunud olekus 196

baseerub teadvus liikuvatel väljadel ( valguslaine ei saa ruumis olla paigal ). Järgnevalt on esitatud 11 võimalikku aspekti, mida peab teadma ja uurima, kui me soovime mõista erinevate elektromagnetlainete omavahelisi konfigureerimisi, mille tulemusena peab säilima inimese psüühika ( teadvus ) ja milles esineb ilmselt ka sarnasusi inimese närvisüsteemis eksisteerivate väljade füüsikaga: 1. (Elektromagnet)lainete pikkused, suurused 2. Lainete sagedused 3. Erinevate lainete väljade omavaheline suhestumine ehk konfigureerumine 4. Lainefaasi kiiruse võimalik mõju 5. Lainete liikumistrajektoorid 6. Lainete interferentsi ja difraktsiooni nähtused 7. Lainete liitumised 8. Kui palju on laineid?

9. Lainete paiknemine ruumis 10. Lainete levimiskiirused 11. Lained kui osakesed Kogu valgusolendi füüsika peab rangelt baseeruma nendel 11-nel aspektil. Muid võimalusi ei ole.

Peame leidma nii sarnasusi kui ka erinevusi valgusolendi ja inimese närvisüsteemi füüsika vahel.

Närviimpulss ehk elektriline signaal tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja. Kui impulss suubub neuronisse, siis neuron hakkab laenglema, mis tekitab ruumis omakorda elektrivälja. See tähendab ka seda, et magnetväli muutus elektriväljaks ja kui neuronist väljub impulss, siis elektriväli muutub uuesti magnetväljaks. Magnetväli on oma olemuselt liikuv elektriväli. Niimoodi esineb ajus pidev elektri- ja magnetvälja üksteiseks muutumine, mis ongi tegelikult kogu aju funktsioneerimise füüsikaliseks aluseks. Elektri- ja magnetvälja üksteise muutumine esineb ka elektromagnetlaines, mis on võimeline ruumis eksisteerima ilma laengute olemasoluta.

Närvirakud ehk neuronid ei ole ruumis üksteisest isoleeritud ja see tähendab seda, et kui neuronid ajus laenglevad, siis elektriväljade kaudu satuvad need üksteise suhtes interaktsiooni täpselt nii nagu laetud kehad ruumis. Kuid seevastu närvikiud ( näiteks aksonid ) on ümbritsevast ruumist isoleeritud rasvarikka müeliinkestaga, mida toodavad gliiarakud. Gliiarakud ei juhi erutusi.

Need rakud isoleerivad üksteisest neuronid ja jätked. Närvirakkude aksonit ümbritseb müeliinkest, mis on rasvarikas aine. Seda toodavadki gliiarakud. Valgeaine hele värvus just sellest tulenebki.

Valgeollus ümbritseb ajurakkude ühendusi. Valgeollus sisaldab ajurakkude ühendusteid. Aksoneid ümbritsevates müeliinkestades on katkestused, mida nimetatakse Ranvier´ soonisteks. Müeliinkiht võimaldab signaalil liikuda 100 korda kiiremini. Kuna nende kaudu liigub elektriimpulss, mis tekitab magnetvälja ( sest liikuv laeng tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja ), siis isolatsiooni tõttu ei saa see interakteeruda ümbritsevas ruumis laenglevate neuronite väljadega. Selles mõttes on liikuvate elektriimpulsside ja paigalolevate laenglevate neuronite väljad üksteisest isoleeritud.

Maailmapilt on inimese ajus erinevate ajupiirkondade vahel ära liigendatud. See tähendab seda, et erinevaid psüühilisi omadusi ja teadvuse elamusi töötlevad erinevad lokaalsed ajupiirkonnad.

Kuna kehast väljumise korral eralduvad elektriväljad erinevatest ajupiirkondadest üle terve aju ühe korraga, siis seega töötlevad erinevaid psüühilisi omadusi ja teadvuse elamusi kehast väljumise korral samuti erinevad elektromagnetlainete ehk väljade piirkonnad. See tähendab seda, et maailmapilt on inimese kehast väljunud olekus erinevate elektromagnetlainete piirkondade vahel ära liigendatud nii nagu oli seda erinevate ajupiirkondade korral. Nende kahe vahel on sarnasused ilmsed.

Kuna maailmapilt on erinevate elektromagnetväljade vahel ära liigendatud nii nagu oli seda erinevate ajupiirkondade korral, siis seega võivad ruumis paiknevate tuhandete elektromagnetväljade asendid üksteise suhtes olla nii nagu seda oli neuronite väljade korral inimese bioloogilises ajus. See tähendab seda, et tuhandete elektromagnetväljade paiknemiste struktuur ruumis sarnaneb inimese aju ( s.t. närvisüsteemi ) ehitusega. Näiteks tuhanded neuronid moodustavad sellise ühtse bioloogilise süsteemi, mida me väljaspoolt näemegi ajuna. Täpselt sama 197

on ka tuhandete elektromagnetväljadega hyperruumis ehkki kehast väljunud inimene näeb välja ainult valgusena.

Inimesed on oma surmalähedaste kogemuste kirjeldamisel mõista andnud, et nende mõistus ( teadvus ) asub „uues kehas“ umbes samas asukohas kus see oli ka füüsilises ( ehk bioloogilises ) kehas. See tähendab seda, et inimese ehk antud juhul valgusolendi teadvus ( ja ka psüühika ) „asub“ kogu „valguse massi“ suhtes ( ehk kiirguvate valguslainete ruumi osas ) üleval pool nii nagu asub inimese pea ( s.t. aju ) kõige ülemises keha osas. Nii on seda tundnud kehast väljunud inimesed oma surmalähedaste kogemuste ajal.

Elektrivälja impulsi levimiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Mistahes välja muutumise ruumilise ülekande kiirus ühtib valguse kiirusega vaakumis. See tähendab seda, et kui muutub välja allikas ( näiteks elektrilaeng ), siis sellest tulenevalt muutub ka väli teatud kaugusel laengust. Kuid selleks kulub teatud aeg. Väli ise ( näiteks elektromagnetlaine ) levib ruumis valguse kiirusega c. Laine rühmakiirus näitab ära laine ( osakese ) reaalse liikumiskiiruse ruumis. Kuid elektromagnetlaine faasikiirus näitab aga seda, et kui kiiresti muutub elektriväli magnetväljaks ( ja vastupidi ). Laine faasikiirus võib olla suurem kui valguse kiirus vaakumis ehk c, kuid laine rühmakiirus on alati väiksem kui c ( valguse korral on see c-ga võrdne ). Kuna kõik elektromagnetlained „liiguvad“ hyperruumist tavaruumi ( selline on nende kõikide lainete ühine kiirusvektor ) ja kõik lained liiguvad kiirusega c, siis seega on need lained ( ehk väljad ) üksteise suhtes paigal. Ja seetõttu ei oma erinevate lainete liitumised, inteferents ja difraktsioon siin mingit mõtet. Ka neuronid ja nende laengute väljad on ajus üksteise suhtes paigal. Neuronid ajus ei liigu, liiguvad ainult elektriimpulsid.

Elektromagnetlaine füüsikaline olemus seisneb elektri- ja magnetvälja üksteise muutumises, mis levib ruumis valguse kiirusega ehk c. Elektrivälja muutumine ühes ruumipunktis põhjustab esimesena muutuva magnetvälja, mille muutus kutsub elektromagnetilise interaktsiooni teel esile elektrivälja muutumise naaberpunktis. Selline elektri- või magnetvälja muutus levib ruumis lainena.

Elektrivälja muutus jõuab ühest ruumipunktist teise magnetvälja vahendusel. Magnetvälja muutumisega kaasneb omakorda indutseeritud elektriväli. Magnetväli tekib elektrivälja muutumise tagajärjel sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. Ruumis liikuv elektrilaeng ( näiteks ühest neuronist teise liikuv elektriimpulss ) tekitab nii magnetvälja kui ka elektrivälja, mis saavad eksisteerida samaaegselt.

Elektromagnetlaine elektriväli on ajas impulsseeruv, mis tähendab seda, et see väli tekib ja kaob ajas perioodiliselt. See sarnaneb närvirakkude laenglemistega ajas. Ka neuronite ümber olevas ruumis tekivad elektriväljad ajas perioodiliselt. Elektromagnetlaines olev magnetväli tekib ajas samuti perioodiliselt. See sarnaneb aga närvikoes liikuvate närviimpulssidega, sest liikuvad laengud tekitavad ajus magnetväljasid. Elektromagnetvälja ehk elektromagnetlainet kirjeldava skalaarpotentsiaali võrrand on tuletatud tuntud Maxwelli valemitest:

ja niisamuti ka vektorpotentsiaal .

Nendest avaldistest saadaksegi järgmised potentsiaalide võrrandid: ,

ja

,

milles elektromagnetvälja vektorpotentsiaal on , ja . Magnetväljal on pseudovektor, kuid elektriväljal on tavaline vektor.

Inimese ajus olevad neuronid suhtlevad üksteisega kahel erineval viisil: üksteisele impulsse saates ( ehk läbi aksnonite, mille kaudu kulgeb informatsioon „elektrilise impulsi“ näol ) ja elektrilise laenglemise tulemusena ( neuroni laengu elektriväli mõjutab otseselt teise neuroni laengu 198

välja ). Niimoodi suhtlevad omavahel neuronid inimese ajus, mille tulemusena tekib ka konfiguratsioon, mis on inimese teadvuse füüsikaliseks aluseks. Elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis aga väga lokaliseeritud võrreldes keha laengu väljaga, mis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega. Seetõttu ei saa erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline kontakt ja konfiguratsioon olla nii nagu seda on inimese ajus olevate väljade korral, mis on põhjustatud tuhandete neuronite laenglemistest. Erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline kontakt ja seeläbi ka konfiguratsioon ( millel põhineb inimese teadvus ja psüühiline tegevus ) peab olema kuidagi teisiti avalduv.

Valguse kiirusega liikuvas elektromagnetlaines on elektrivälja ja magnetvälja ulatus ruumis lokaliseeritud. See tähendab seda, et energiaväli omab ruumis kindlaid mõõtmeid ( ehk see ei ole lõpmata ruumilise ulatusega ). Matemaatiliselt väljendab seda elektromagnetlaine elektrivälja kirjeldav füüsika võrrand:

ehk lühemalt kirjutades või võrrandi on võimalik analoogiliselt avaldada järgmiselt:

Magnetvälja kirjeldava

ehk lihtsamalt Võrrandites esinev k on lainearv ( mis on vektor ) ja . Kuid laetud keha ( näiteks laetud närviraku ehk neuroni või kera laengu ) (elektri)välja ulatus ruumis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega ( ehk kuitahes suur ), kui see laetud keha eksisteeriks näiteks lõpmata ulatusega tühjas ruumis. Matemaatiliselt ( ja seega füüsikaliselt ) on see võimalik.

Analüüsime eelnevat pisut matemaatiliselt. Kõiki elektri- ja magnetnähtusi kirjeldavad Maxwelli võrrandid:

Tuleb märkida seda, et elektrivälja korral näitab divergents elektrilaengute tihedust ehk allikate tihedust: kuid elektromagnetlaines ei ole välja allikat:

Elektrilaengute Amper´i seadus diferentsiaalkujul näitab järgmine Maxwelli võrrand:

kuid elektromagnetlaines laengute liikumist ehk selle voolu ei ole

Maxwelli esimene võrrand on Faraday induktsiooni seadus, mis ütleb meile seda, et magnetvälja induktsiooni muutus tekitab pööriselise eletrivälja: 199

Võtame viimasest võrrandist omakorda veel rootori, mis näitab välja keeruselisust:

Kuna divergents elektrivälja korral elektromagnetlaines on null ja rootor magnetväljast on

siis saame viimase võrrandi teisendada järgmisele matemaatilisele kujule:

Niimoodi tuletataksegi elektrivälja võrrand elektromagnetlaine korral:

ja sarnaselt ka magnetvälja võrrand:

Kuna diferentsiaaloperaatorite matemaatikas nimetatakse d´Alambertiks järgmist seost:

milles neljas liige on seotud ajaga t saame seetõttu elektrivälja võrrandi kujuks ja niisamuti ka magnetvälja võrrandiks

Sellisel juhul oleks näiteks elektrivälja võrrand lahti kirjutatuna aga järgmine:

milles olev liige

on Laplace operaator.

Analüüsime veelkord Maxwelli esimest võrrandit:

200

Magnetväli on seotud elektromagnetvälja vektorpotentsiaaliga

ja sellest divergents on null

Seetõttu saame Maxwelli esimese võrrandi kirjutada kujule:

Võtame rootori ühiseks teguriks sulgude ette:

milles sulgudes olev liige on võrdne väljatugevusega

Seda nimetatakse ka elektromagnetlaine skalaarseks potentsiaaliks. Tegemist on Maxwelli esimese võrrandiga, mis on esitatud potentsiaalide kaudu:

ja selle ruumilised komponendid esitatakse järgmise võrrandisüsteemina:

milles neljas komponent on seotud jällegi ajaga

ja Sulgudes olevat avaldist nimetatakse 2-st järku neljamõõtmeliseks antisümmeetriliseks tensoriks:

sest .

Maxwelli teine võrrand on elektrilaengute Amper´i seadus diferentsiaalkujul:

Magnetväli on seotud elektromagnetvälja vektorpotentsiaaliga 201

mille rootor avaldub omakorda järgmiselt:

Matemaatikas kehtib järgmine diferentsiaaloperaatorite omavaheline seos, mida me siin tõestama ei hakka:

Sellest tulenevalt saame järgmise võrduse:

milles viime osad liikmed teisele poole võrdusmärki ja võtame gradiendi ühiseks teguriks sulgude ette:

ja saamegi järgmise väga olulise võrrandi

Sulgudes olev liige võrdub nulliga: sellepärast et ja seetõttu

Elektromagnetlaine korral nimetatakse avaldist

skalaarpotentsiaaliks.

Divergents näitab vektorvälja allikat. Elektrivälja korral näitab divergents elektrilaengute tihedust ehk allikate tihedust: Kuna eelnevalt tuletasime järgmise seose:

siis nüüd võtame sellest divergentsi:

Kuna matemaatikas kehtivad järgmised diferentsiaaloperaatorite omavahelised seosed, mida me siin tõestama ei hakka: ja

202

siis seega saame viimase võrrandi kirjutada kujule:

Järgnevalt teostame mõned ümber paigutused

Kuna divergents elektromagnetvälja vektorpotentsiaalist

on

siis seega saame

ehk

Elektromagnetlaine korral võrdub see nulliga:

ehk tegemist on siis lainevõrrandiga kui laengute tihedus ρ = 0. Seda avaldist nimetatakse elektromagnetlaine vektorpotentsiaaliks.

Elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis väga lokaliseeritud võrreldes keha laengu väljaga, mis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega. Seetõttu ei saa erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline kontakt ja konfiguratsioon olla nii nagu seda on inimese ajus olevate väljade korral, mis on põhjustatud tuhandete neuronite laenglemistest. Erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline kontakt ja seeläbi ka konfiguratsioon ( millel põhineb inimese teadvus ja psüühiline tegevus ) peab olema kuidagi teisiti avalduv. Järgnevalt me seda vaatama hakkamegi.

Lahendus sellele probleemile seisneb selles, et hyperruumis ei eksisteeri enam aega ( ega ka ruumi ). Kuna tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi ehk K´-i peab keha liikumiskiirus tavaruumis K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna K´-s ehk hyperruumis aega ei eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ), siis seega lähenedes hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb aeg. Kuid aja aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast: näiteks mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib antud kontekstis tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes hakkab keha paigale jääma. Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c. Kuna aeg ja ruum on üksteisest lahutamatult seotud, siis aja aeglenemisega käib kaasas ka keha pikkuse lühenemine, mis on samuti tuntud erirelatiivsusteooriast.

Aja ja ruumi teisenemise võrranditest tuletatakse ajas rändamise füüsikateoorias matemaatiliselt aegruumi intervalli meetriline võrrand, mis kirjeldab kahe punkti vahelist kaugust ds neljamõõtmelises aegruumis. Selleks tehakse aja dilatatsiooni valemis järgmised matemaatilised teisendused:

ehk 203

ehk

milles Saadud viimase võrrandi mõlemad pooled tõstame ruutu

Elementaarmatemaatikast teame, et kahe punkti vahelist kaugust kolmemõõtmelises ruumis kirjeldab Phytagorase teoreem: milles olevad liikmed tähendavad järgmist:

Kiiruse v definitsioon klassikalisest mehaanikast on aga järgmine:

Tõstame viimase võrrandi mõlemad pooled ruutu ja arvestame sealhulgas ka eelnevaid seoseid:

Viime viimase võrrandi aja dilatatsiooni valemisse ja saame tulemuseks järgmiselt:

Korrutame saadud võrrandi mõlemad pooled c2-ga ja saame:

milles ehk Viimaks saamegi kätte otsitud lõpliku võrrandi

ehk 204

mis näitab sündmuste A ja B vahelist intervalli. Kuna τ ei sõltu inertsiaalsüsteemist, siis kahe vaadeldava sündmuse A ja B vaheline intervall on kõigis inertsiaalsüsteemides ühesugune. Intervall s on invariant, kuid ajavahemik ja lõigu pikkus ei ole invariandid. Hyperruumis on intervall: τ = 0 ja seega: Kuna aegruumi intervall on hyperruumis K´ null ehk elektromagnetlainete omavahelised kaugused on tegelikult olematud, siis seetõttu on erinevate elektromagnetlainete väljad omavahel „füüsiliselt“ seotud ehk vastastikmõjus täpselt nii nagu üksteisele lähedal olevad elektriliselt laetud kehad tavaruumis K. See on võimalik ainult hyperruumis, milles ei eksisteeri enam aega ega ruumi ehk intervall erinevate ajahetkede vahel ja erinevate ruumipunktide vahel on füüsikaliselt olematud.

Seetõttu on võimalik erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline vastastikmõju sarnaselt nii nagu seda on üksteisele piisavalt lähedal olevate elektriliselt laetud kehade korral. Laetud kehad mõjutavad tavaruumis üksteist väljade kaudu.

Väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad neuronite laengute väljad inimese ajus. Kuid sellest hoolimata ( aegruumi eksisteerimise lakkamise tõttu ) toimub väljade omavaheline kommunikeerumine, mille tulemusena tekib ka väljade konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju abstraktsemalt kui seda näiteks inimese ajus olevate neuronite korral.

Inimese ajus on olemas miljardeid neuroneid ja need kõik tekitavad oma laenglemistega elektriväljasid, mis kõik kokku summeerudes tekib üle kogu aju üldine elektriväli. Näiteks kui makroskoopilised kehad saavad laengu, siis keha laeng tekib laetud osakeste summast ehk keha laengu elektriväli moodustub laetud osakeste väljade liitumisel. Inimese teadvusseisund esineb ainult aju üldise aktiivsuse juures ja mingi kindel teadvuse sisu esineb ainult mingi kindla ajupiirkonna aktiivsuse korral. Neuronite aktiivsus tähendab aga nende neuronite laenglemist ajas ja ruumis. Elektriliselt laetud keha tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja ja seega on teadvuse tekkimine ( ja selle olemus ) seotud just nende füüsikaliste väljadega ( mida siis neuronid oma laenglemistega ruumis tekitavad ), mitte aga otseselt just neuronite endiga. See tähendab seda, et teadvus võib seotud olla just neuronite väljadega ehk siis aju üldise elektriväljaga, mitte niivõrd neuronite endiga. Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka teadvus ( psüühika ).

Kui inimese närvisüsteemist eralduvad väljad, siis see veel automaatselt ei taga inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimist väljaspool inimese keha. See tähendab seda, et väli või elektromagnetlaine ise üksinda ei oma mingit infot ega mingisugust teadvuse elementi. Need väljad, mis eralduvad inimese ajust, peavad esiteks olema arvuliselt sama palju kui seda on neuronite loodud väljad inimese ajus ja teiseks need väljad peavad olema üksteise suhtes ruumiliselt täpselt samasuguses konfiguratsioonis nii nagu on neuronite poolt tekitatud väljade ruumiline paiknemine ja omavaheline interaktsioon inimese ajus. Ajust eralduvad väljad kõikjal kus esineb laengute polarisatsioon ja laengute polarisatsioon eksisteerib kogu inimese närvisüsteemi ulatuses – kõikides ajuosades ja närvisüsteemi piirkondades. Seega on eralduvate väljade arvukus vähemalt sama palju ( tegelikult isegi suuremgi ) kui inimese närvisüsteemis ja ka kõikide nende väljade ruumilised konfiguratsioonid üksteise suhtes jäävad täpselt samasugusteks võrreldes 86 miljardi laetud neuroni väljadega inimese ajus. Sellest järeldub see, et sellises ajust eraldunud väljade süsteemis „peaks“ säilima inimese teadvus ja psüühiline tegevus.

Inimese ajus olevad neuronid laenglevad ajas ja ruumis perioodiliselt. Laetud kehade vahel esinevad elektrijõud ehk mõju ja vastumõju paarid. Selleks, et tekiksid elektrijõud ehk mõju ja vastumõju paarid, peavad neuronid laenglema sünkroonselt. See tähendab seda, et kui näiteks kaks 205

neuronit mõjutaksid üksteist elektrijõuga, siis peaksid need laetud olema ka samaaegselt ehk ühe ja sama ajaperioodi jooksul peavad mõlemad neuronid olema elektriliselt laetud. Ainult siis on võimalik neuronite vaheline elektrijõu olemasolu, mis on teatavasti teadvussisu avaldumise füüsikaliseks aluseks. See tähendab ka seda, et ajus eksisteeriv sünkronisatsioon on teadvuse avaldumise üks põhieeldusi, sest ilma laenglevate neuronite sünkronisatsioonita ei saa olla võimalik nende vaheline elektriline vastastikmõju, mis ongi teadvuse füüsiliseks aluseks inimese ajus.

Sünkronisatsioon ei ole teadvuse sõlmimismehhanism, vaid see on oluline elektrilise vastastikmõju eksisteerimiseks laenglevate neuronite vahelises ruumis inimese ajus. Kuid kehavälises olekus peab toimuma ( aegruumi eksisteerimise lakkamise tõttu ) väljade omavaheline kommunikeerumine samuti sünkronisatsiooni tulemusena, milletõttu tekib ka väljade omavaheline konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine siis, kui elektromagnetlainete väljade faasiajad omavahel kattuvad.

Telepaatia

Amorphuslike olendite ( s.t. mateeria väljana eksisteeriva eluvormi ) füüsikalised ja ka psüühilised omadused ja võimalused erinevad suurel määral nendest elusorganismidest, kes eksisteerivad peale välja ka ainena ( s.t. koosnevad aineosakestest ). See tuleneb puhtalt mateeria enda füüsikast. Füüsikast on ju üldiselt teada, et aine ja väli ( mis on mateeria põhivormideks ) on üsnagi erinevate omadustega ( kuid esineb ka sarnasusi ) ja need erinevused kanduvad üle ka erinevate liikide elusorganismide elutalitlusse. Väljadel on võrreldes ainega mõningaid erilisi omadusi. See tähendab seda, et kui elusorganism eksisteerib ainult väljana ( sõltumata täielikult närvitegevuse arengust ), siis omandab ta ka välja füüsikalised omadused, mis ainelistel elusorganismidel ( kes koosnevad aineosakestest ) puuduvad. Näiteks omandatakse elektriväljale iseloomulikud omadused, mille tõttu reageerib amorphusolend ümbritsevale keskkonnale ( ja ka käitub ) kui elektriväli.

Näiteks kehavälise olekuga kaasneb telepaatia võimalus, mis võimaldab imelisi tajuelamusi „sõnadeta“ teistega jagada. Surmalähedaste kogemuste ajal on inimene väljunud oma kehast, mis iseenesest ei tekita mitte mingeid imelisi teadvuseseisundeid. Alles mingi valgusolendi juuresolekul tajub kehast väljunud inimene ülima armastuse ja rõõmu tunnet. See lähtub otseselt just valgusolendist, kes oma erakordse telepaatilise võimega „sängitab“ saabunud inimest oma imeliste tajuelamustega. Niimoodi kaasnebki inimese füüsilise keha muutumisega ( ehk kehast väljumisega ) ka teadvuslik telepaatia. Aegruumi füüsika võib seletada valgusolendi telepaatilise võime toimimist.

Telepaatia all mõeldakse tavaliselt seda, et inimeste mõtted edastatakse teistele inimestele mitte heli abil ( nagu rääkimise korral ), vaid ainult „mõtte“ abil. Kuid telepaatia vorm on sellest tegelikult palju laiem. Edastatakse infot ainult mõttega. Seejuures info sisu ei pea olema ainult heli vormis, vaid need võivad olla ka maitsmis, haistmis, kompimis ja visuaalses vormis. Näiteks edastatakse inimestele telepaatia abil muusikat, jäätise maitset, lõhnaõli aroomi jne. Peale nimetatute võib telepaatilisel teel ( infot ) edastada ka erinevaid emotsioone ja tundmusi. Nii et telepaatia ei piirdu ainult heli edastamisega mõtte abil.

Näiteks SLK-nähtustes esinevad valgusolendid, kes suhtlevad surnud inimesega just telepaatilisel teel. Valgusolendi juuresolekul tajuvad inimesed sageli seletamatut õndsuse tunnet. Ka seda võib tõlgendada kui telepaatilise suhtlusena, sest õndsuse tunne lähtub just valgusolendist.

Emotsioonide ja tundmuste edastamine inimestele mittefüüsilisel teel on samuti telepaatia üks vorme. Need leiavad väga sageli aset SLK-de korral.

206

Teadvuse olemus seisneb virtuaalse reaalsuse tekkimises ümbritsevast maailmast. Keha välises olekus kasutavad maavälised valgusolendid telepaatilise võime baasil sellist teadvusliku maailma tekkimist erinevate vajaduste rahuldamiseks. Näiteks Jaron Lanier on juba varem välja käinud idee, et virtuaalreaalsus võib osutuda keele kommunikatsioonist uueks võimaluseks inimeste vaheliseks suhtlemiseks. Virtuaalses reaalsuses luuakse realiteete, nendest enam ei räägita. See tähendab seda, et seal ei kirjeldata neid, vaid neid luuakse. Sellise virtuaalreaalsusega looksime absoluutselt kõike seda, mida muidu peame looma reaalsete ehk füüsiliste ( tehnoloogiliste ) vahenditega. Selline võimalus, mis varem esines ainult psühhiaatriliste hälvetega inimestel, kasutatakse teadlikult ära tervetel inimestel. Näiteks skisofreenikud võivad näha erinevaid hallutsinatsioone, mida tegelikult ( s.t. objektiivselt ) ei eksisteeri. Inimese kehast väljunud olekus ehk surmalähedaste kogemuste ajal esinevad sageli väga võimsad ja pealtnäha üsna realistlikud visualisatsioonid, mille tekkimiste päritolu on vahel teada, kuid enamasti mitte. Näiteks valgusolendi juuresolekul võib inimesel avaneda võimalus näha oma seni elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise panoraamina ehk visualisatsioonina. Seal näeb ta kõiki oma elusündmusi. Selles on võimalik detailselt näha inimese kogu elatud elu. Inimene tunnetab oma tegude mõju teistele inimestele, mis ta maises elus korda on saatnud. Inimene tajub teiste inimeste teadvuses esinevat rõõmu ja rahulolu või valu ja piina, vastavalt sellele, mida ta on teistele inimestele põhjustanud. Tagasivaate ajal viibib valgusolend inimese kõrval.

Telepaatia üheks seletuseks pakutakse Kirliani efekti. Seda nimetatakse meeltevälise taju ( näiteks telepaatia ) võimalikkust sellisena, et aju ( ja seega ka valgusolend ) on võimeline tajuma väikeste sagedustega elektromagnetlaineid. Kõik kehad kiirgavad vähesel määral teatud sagedustega elektromagnetlaineid. Soojuskiirgus on ainult üks nendest. Arvatakse, et elusate ja elutute kehade kiirguste lainepikkused on erinevad. Seda kiirgust on jäädvustatud ka fotode peal, mille põhjal on hinnatud ka inimeste tervislikke seisundeid.

Telepaatiline kommunikeerumine „koosneb“ informatsiooni vastuvõtjast ja informatsiooni saatjast, mis on analoogiline raadiosidega. See tähendab ka seda, et kui eksisteerib üks nendest, siis peab eksisteerima ka teine.

Telepaatia korral peavad näiteks kahe inimese teatud kindlad ajupiirkonnad olema ühesuguse aktiivsusega. Näiteks inimene A „saadab“ telepaatilisel teel inimesele B oma enda mõtetes oleva kujutise teletornist. Järelikult inimeste A ja B teatud kindlates ajupiirkondades peavad tekkima täpselt ühesugused ajuaktiivsused kujutamaks teletorni.

Telepaatia teel on isik A võimeline oma enda teadvusesisude põhjal juhtima või muutma isiku B teadvuse sisusid.

Inimese empaatia on psühhoneuroloogiline võime vahetult tajuda teiste inimeste tundeid ja seega on empaatia „piltlikult väljendades“ telepaatia üks vormidest.

Kõiki omadusi ja võimalusi, mis ilmnevad amorphusolendi juures, ei mahu kahjuks siia märkida.

Neid on selleks liiga palju. Näiteks vajadus une järele puudub, sest olendi psüühiline elutegevus ei sõltu enam närvitegevuse talitlusest. Eksisteerides energiaväljana ei oma inimene enam ka sugu.

See tähendab seda, et inimene ei ole enam naine ega mees. Isegi ajas rändamine oleks tavapärane võimalus, sest läbitakse aegruumi tunneleid. Sellega kaasas nähtub ka teleportatsioon. Samuti ilmnevad ka telekineesi ( ehk psühhokineesi ) võimed. Vaimsed võimed üldse ( näiteks mälu, mõtlemine jne ) on erakordselt head ja reaktsioonid on selged ning kiired. Näiteks surmalähedaste kogemuste ajal tekib inimesel mõistmine valgusolendi juuresolekul silmapilkselt ja täielikult.

Eesti teadusajakirjanik Tiit Kändler on inimest võrrelnud kvantolendiga ( s.t. juhuga, kui inimesel avalduks kvantmehaanika kummaline maailm ). Kvantolendi võimalused sarnanevad tegelikult just amorphusolendiga. Näiteks amorphusolend on kui kvantolend, kes ei pea maksma sentigi ei oma söögi ega ka üle Atlandi reisi eest. Ta on nagu kvantosake. Energiat ammutatakse tühjusest ja samal ajal suudab ta viibida mitmes paigas ühekorraga. Ka suudetakse läbi saada ilma mobiiltelefonita, sest kvantpõimumise kaudu ollakse niikuinii silmapilkses ühenduses nendega, kellega koos oldakse. Ei ole vaja ka uksi, sest läbitakse seinu. Kvantsüsteemil on omadus tungida läbi barjääri. (http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=51143247)

207

3.2 Tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur

Tsivilisatsiooni mõiste Sõna “tsivilisatsioon” tuleb ladina keelest “civilis”, mis tähendab riiklikkust või ühiskondlikkust.

Vanadel aegadel mõisteti tsivilisatsiooni ja tsiviliseeritust kui barbaarsuse ja metsluse vastandit.

Tõenäoliselt võttis sõna “civilitas” kasutusele esimesena Erasmus Rotterdamist, kes elas aastatel 1466-1536. “Tsiviliseeritud kommetest” räägitakse tema raamatus “Vestlused”, mis ilmus 1530. aastal. Hiljem hakati seda sõna ohtrasti kasutama, sest see näitas oma aja uusi väärtusi ja elutunnetust. Prantsuse poliitik Honoré Mirabeau ( 1749-1791 ) kasutas mõistet oma raamatus “Inimeste sõbrale”, mis ilmus 1756. aastal ja sellest ajast peale hakati mõistet laiemalt kasutama. Tegemist oli valgustusaja perioodiga. Nimetatud raamatus jutustab ta tsivilisatsioonist, kuid ta seostab seda ka religiooniga: “religioon on... tsivilisatsiooni peamine vedru; ta sunnib meid lõputult meenutama sõprust, soojendab meie südant ja meelt.” Mirabeau jaoks tuleneb tsivilisatsioon religioonist, mis mis kujundab inimeste käitumis- ja vaimureegleid. Mirabeu: “Tsivilisatsioon ei tee midagi ühiskonna heaks, kui ta ei anna talle vooruse näol aluseid ega vorme.” Selles mõttes tähendas tsivilisatsioon eetikat, mis ei sisalda ebamoraalsust ja kombetust. Ta viitas selgelt reeglite, õigusnormide ja moraalsele ühiskonna arengu astmele. Sellele, mida tänapäeval nimetatakse kodanikuühiskonnaks.

Tsivilisatsiooni mõiste tähendab inimsoo ajaloolise arengu kirjeldamisel ühiskonna arenenut astet, mis ei sisalda barbaarsust. Näiteks ajaloost on teada, et muistse ühiskonna arengu tasemele järgnesid juba riikliku korralduse ja kirjaoskusega varased tsivilisatsioonid nagu näiteks Sumer, Egiptus, Kreeta-Mükeene jpt. Paljud arvavad, et tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisted selles mõttes omavahel peaaegu samastusid. Kuid tsivilisatsioon ei tähenda siiski nii väga just loomingut, vaid pigem “maailma korrastatust”. Ka keskajal samastati neid mõisteid, kuid sellisel ajal nähti kõike Jumala tahte ilmutustena. Näiteks nimetas Püha Augustinus kui Jumala riiki milles me kõik elame.

Kuid alles renessansiajastul hakati juba vaikselt tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisteid käsitlema üksteisest lahus. Kultuuri mõisteti siiski kui kogu inimese loomingut ja tsivilisatsiooni mõistet kasutati ühiskonna ajaloolise arengu kirjeldamisel. Kuid tuleb märkida seda, et nende kahe mõiste eristamist ei tähendanud nende vastandamist. Valgustusajal esinesid kultuuri ja tsivilisatsiooni mõisted koos, mis täiendasid üksteist. See tähendab seda, et uuriti nii üksikisiku kui ka ühiskonna arengut ja nende omavahelisi mõjusid. Kuid nende kahe mõiste vastandamine toimus alles 19. sajandil, mille “autoriteks” olid filosoofid ja romantikud.

19. sajandi viimastel kümnenditel hakati kahtlema maailma normaalses arengus. Ühiskonda kritiseeris väga teravalt Friedrich Nietzsche. Aja jooksul hakatigi kultuuri ja tsivilisatsiooni üksteisele vastandama. Tsivilisatsiooni hakati mõistma sotsiaalsete ja materiaalsete hüvedena ja nende kogumisena. Tootmise arengul oli sellel väga suur roll. Näiteks sotsioloog Georg Simmel ( 1858-1918 ) oli arvamusel, et kultuur sisustas vaimselt tsivilisatsiooni, kuid tsivilisatsioon ise etendas tema meelest kultuuri materiaalset külge. See oli nagu kultuuri väline osa. Kultuuri all hakati mõistma kõike loominguga seonduvat nagu näiteks haridus, teaduse saavutused, filosoofia, kunst jt. Tsivilisatsioon aga etendas ühiskonna tehnilist, majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist arengut.

O. Spengler eristas neid kahte mõistet ja prognoosis Euroopa tsivilisatsiooni surma. Ta käsitles Euroopa tsivilisatsiooni all pigem kui kultuurilist-ajaloolist liiki. Hakati arvama tsivilisatsiooni surmavatest mõjudest kultuuri vastu. A. Toynbee aga nii negatiivselt häälestatud ei olnud. Ta ei olnud vastu enamiku tsivilisatsioonide suremisest, arvas ta veendunult, et ülejäänute tsivilisatsioonide elu päästab just usk ja kõlblus. S. Huntington arvas, et tsivilisatsioonid säilivad tänu sellele, et suudetakse ületada kultuuride omavahelisi erinevusi.

Tsivilisatsiooni mõistet võime seletada erinevate tähenduste saatel. Tsivilisatsioon on... kui 208

ühiskondliku elu ja indiviidi arengu progress ( Humboldt, Holbach ); barbaarsust mittesisaldav ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm, selle “ühtsuslik pürgimus” ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase ( Huntington ).

Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismiga. Tänapäeval on olemas veel üks vorm – nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni tekkele.

Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades rassilisi ja geograafilisi piire. Need etendavad kui sotsiaalseid ja kultuurseid “supersüsteeme”.

Tsivilisatsioon on nagu mingisugune suur terviklik ühiskondlik moodustis milleta ei saa me tänapäeval mõista ajaloos toimunud suuri arenguid ega prognoosida tuleviku nägemusi.

Tsivilisatsiooni mõiste on küllalt hägune. Selle mõistega seletatakse ajaloos esinevaid ühiskonna arenguid. Selline ideaalne tüüp ei pea ainult põhinema mingile kogemusel põhineval reaalsusel.

Näiteks ei tea keegi tänapäeval eksisteerivate tsivilisatsioonide arvu. Tsivilisatsiooni mõiste ei pea põhinema jäigalt loodusteaduslikul tähendusel. Sellepärast ei ole osatud tsivilisatsiooni mõistet defineerida nii, et see oleks üldiselt tunnustatud. Tsivilisatsiooni võib käsitleda kui isoleeritud maailma mingi kindla ühiskonna kujundida. See tähendab seda, et tsivilisatsioon on inimeste mingi kindel kultuuriline ühendus, mis koosneb kindlatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest kogumitest. See toimib sõltumatult ja lokaliseerub mingisse kindlasse planeedi pinna piirkonda.

Tsivilisatsioone on võimalik palju liigitada. Tänapäeval liigitatakse tsivilisatsioone vastavalt religioosse, keelelise, ühiskondliku ja majandusliku korralduse ning looduslike olude järgi. Näiteks kunagi eksisteerisid Egiptuse, Mesopotaamia, Hiina jt tsivilisatsioonid. Need olid kui sotsiokultuursed maailmad, mis tekkisid vastavalt riiklusele. Neid nimetatakse varajasteks tsivilisatsioonideks.

Palju liigitatakse tsivilisatsioone agraarseteks ja tööstuslikeks tsivilisatsioonideks. Agraarne tsivilisatsioon põhineb peamiselt põllumajanduslikul ühiskonnal. Tööstuslik tsivilisatsioon põhineb aga linnastumisel ja tehnoloogia osavõtul. Arvatakse, et on olemas ka kolmas tsivilisatsiooni liik ja selleks on informatiivne tsivilisatsioon ehk infoühiskond, mille poole tänapäeva maailm pürgib.

Metakultuuridel on tähtis osa tsivilisatsioonide hulgas. Osa metakultuure tekivad keelelisel alusel.

Näiteks Ladina-Ameerikas eksisteerivad hispaania metakultuur, mis ühendab Ladina-Ameerikat Hispaaniaga ja hispaania keelt kõnelevaid rahvaid.

Metakultuuridena mõistetakse ka kui tsivilisatsioone, mis on tekkinud samade looduslike olude alustel. Näiteks mägirahvaste või Kaug-Põhja rahvaste kultuur. Kuid on ka tsivilisatsioone, mis tekivad mingi religiooni alusel. Religioon võib sündida ühe rahva seas. See võib aga levida ka teistele rahvastele ja niimoodi võib kujuneda erinevate rahvaste vahel teatud kultuuriline ühtsus. Nii tekkisidki maailmakultuurid nagu näiteks budistlik, kristlik ja islami kultuur. Metakultuuril kui mõistel on selles mõttes väga ulatuslik sisu. See osa, mis neist üle jääb, ei saa enam eristada ja seega on see ühendav. On olemas ka teisi tsivilisatsioonide liigitusi, mis oleneb sellest, et mille alusel toimub liigitamine. Näiteks Lääne või Ida tsivilisatsioon.

Tsivilisatsioon tähendab tänapäeval laiemas mõttes mingit teatud inimühiskonda, millel on nii materiaalne kui ka vaimne kultuur. Kuid kitsamas tähenduses mõistetakse tsivilisatsiooni all mingit suurt isoleeritud inimühiskonda, mis on jõudnud teatud ajaloolisele arengu astmele, esinevad ühesugused kultuurinormid ja paikneb teatud geograafilisel alal. ( Laanemäe 2007, 201-204 )

Tsivilisatsioonide ajalugu Maailmas hakkas tsivilisatsioon välja arenema alates III aastatuhandest eKr. Tsivilisatsioon võib 209

tähendada ühiskonda, mis on hästi korraldatud ja kultuur on väga kaugele arenenud. Esimesi tsivilisatsioone nimetatakse ka varasteks kõrgkultuurideks. Varajastel tsivilisatsioonidel olid olemas nii erinevaid kui ka sarnaseid jooni. Varajastel tsivilisatsioonidel olid palju ühiseid tunnuseid.

Näiteks kui teatud piirkonnas enam küttimisega ja korilusega ei tegeletud, vaid hakati viljelusmajandust arendama, siis tekkisid varased tsivilisatsioonid. Inimühiskonnad, kus tegeleti põlluharimisega ja karjakasvatusega, olid nüüd tsivilisatsioonid. Esimesed tsivilisatsioonid tekkisid varapronksiajal. See oli see aeg, mil hakati kasutama metalli. Kõikides tsivilisatsioonides esines varanduslik ebaühtlus. Kõikides tsivilisatsioonides oli tekkinud riiklus. See tähendab seda, et teatud piirkonnas valitseb ühiskonda rikkam ülemkiht või osa sellest. Valitsemine sai teostuda seaduste ja madalamate ametnike abil. Väga paljudes tsivilisatsioonides kasutati kirja. Kirja kasutamine võimaldas teostada riiklikku korraldust, sest seda kasutati majandamist ja riikliku korraldust käsitlevate ülestähenduste tegemiseks. Kuid kiri võimaldas ka vaimse tegevuse loomiseks. Näiteks pandi kirja erinevaid pärimusi, uskumusi ja ajaloosündmusi. Tänu kirjale hakkas arenema kirjandus, teadus ja usulised tõekspidamised. Tekkima ja arenema hakkas seega kõrgkultuur.

Eeltoodud näitab seda, et tsivilisatsiooni võib piiritleda paljude erinevate iseloomujoontega.

Kõikides nendes tsivilisatsiooni iseloomujoontes on näha seda, et inimühiskonnas on toimunud väga suur organiseerumine. Seda on kõige selgemini näha just riiklikkus korralduses. Varane tsivilisatsioon ja riik olid enamasti üks ja sama.

Suurte jõgede läheduses tekkisid esimesed tsivilisatsioonid. Näiteks 3000 aastat eKr tekkisid tsivilisatsioonid Mesopotaamias ( tänapäeva Iraagis ) Eufrati ja Tigrise alamjooksul ning Egiptuses Niiluse kallastel. Need tekkisid peaaegu ühel ja samal ajal. Umbes 2400 aastat eKr tekkis tsivilisatsioon Indias asuva Induse jõe ääres, 2000 aastat eKr aga Vahemeres asuval Kreeta saarel ja 1700 aastat eKr tekkis Hiinas Huanghe jõe orus. Kuid Kesk-Ameerika ja Peruu rahvad said tsivilisatsioonideks alles hiljem. Nendel territooriumitel arenesid kõrgkultuurid välja enamasti üksteisest sõltumatult. Neid nimetatakse esmasteks ehk primaarseteks tsivilisatsioonideks. Kuid teisi ( eespool mainimata ) kõrgkultuure nimetatakse teisesteks ehk sekundaarseteks tsivilisatsioonideks, sest nende tsivilisatsioonide kujunemist mõjutas mõni naaberpiirkond, kes oli parajasti arenenum.

Kuid mis põhjustel tekkisid maailmas tsivilisatsioonid? Näiteks ajal, mil hakkasid tekkima esimesed tsivilisatsioonid, kiri veel puudus või oli see veel vähe arenenud. Sellepärast ei olegi avastatud varajastel tsivilisatsiooni perioodidel kirjalikke materjale. Seepärast aitavad just arheoloogilised leiud mõista iga üksiku tsivilisatsiooni kujunemist. Praegusele ajale kõige lähemal olevaid tsivilisatsiooni tekke faasis rahvaste ühiskondi, eluolu ja kultuuri uurib etnoloogia ehk rahvateadus. Arheoloogia ja etnoloogia andmeid omavahel enamasti võrreldakse. Kuid selline tegevus on keeruline ja järeldused, mis sellise protseduuri ajal tehakse, jäävad enamasti vaieldavateks. Näiteks tsivilisatsioonide tekkepõhjusi ja kujunemist teatakse kindlalt tegelikult väga vähe.

Tsivilisatsioonide üldine areng on tänapäeval juba teada. Näiteks alguses oli põlluharijate ja karjakasvatajate kogukonnad väikesed ja varanduslikult tasemelt ning ühiskondlikult positsioonilt peaaegu võrdsed. Kuid inimühiskonna arenemisel muutus ühiskond varanduslikult kihistunuks.

Hakati elama paikades, kus on rohkem rahvast ja rohkem jõukust. Ühiskonda juhtis väike grupp ülemkihi inimesed. Näiteks arheoloogid on üles kaevanud rikkad ülikute matusepaigad, kesksed asulakohad ja suured ehitised. Etnoloogid on kindlaks teinud seda, et ühiskonna elu korraldasid ülemkiht, kes moodustus rikkamatest perekondadest, ja pealik, kes on sellest esilekerkinud. Nende soov oli, et rahvas tegeleks ühiste ettevõtmistega. Näiteks rahvas tegeleks ehitustöödega, pidustuste korraldamisega või sõjakäikudega. Nad mõistsid kohut ja juhtisid religioosseid tseremooniaid. Neil oli ka vaba voli korjata rahvalt andamit ühiseks tagavaraks või nende enda huvideks. Riik saigi tekkida sellisest kihistunud ja ülemkihi jõukatele võimule alluvast ühiskonnast. Oma osa oli sellel ka ühiskonna korralduse täienemisel ja ka kirja kasutamisel.

Kuid isegi tänapäeval vaieldakse tsivilisatsiooni tekkepõhjuste üle. Ühiskonnas, mida võib lugeda tsivilisatsiooniks, ei hangi mitte kõik inimesed toitu ehkki nad on selleks tööjõulised. Ühiskonnas on välja arenenud tööjaotus. Näiteks mõned inimesed tegelevad põlluharimise või karjakasvatusega, selle asemel tegelevad mõned aga hoopis käsi- või kirjatöödega, mõni juhib riiki, 210

korraldab usulisi kombetalitusi jne. Selleks aga pidi ühiskond toitu tootma rohkem, kui ühiskonna liikmed seda otseselt vaja oleks olnud. Seda põhjustas inimühiskonna üleminek põlluharimisele ja karjakasvatusele. Seda võimaldas ka metallist tööriistade kasutamine. Ilmselt sellepärast peetaksegi tsivilisatsiooni üheks peamiseks tekke eeldusteks just viljelusmajan- dust ja metallitöötlemist.

Inimesed hakkasid tootma palju rohkem, kui endal vaja oleks läinud. Etnoloogid on avastanud seda, et ürgtasemel ühiskonnal elavad inimesed kasutavad aega, mis jääb üle hädatarvilikust töö ajast, just puhkusele ja niisama ajaviiteks, mitte aga täiendavaks tööks. Kuid sellega kaasnes valitseva ühiskonnakihi esiletõus. Valitsev ülemkiht korraldas peaaegu kogu ühiskonda. Kuid see aga suurendas antud ühiskonna kihi võimu ja jõukust. Kumb neist teguritest oli esimene, ei ole veel teada.

Mõned teadlased arvavad seda, et valitsev ülemkiht eelkõige korraldas inimühiskonda ja ülejäänud ühiskonna hulk leppis sellega alguses vabatahtlikult. Inimesed, kes olid võimekamad ja ettevõtlikumad, hakkasid ühiskonna arenedes täitma ülesandeid, mis ühiskonnale kasulik oli. Enamasti neid inimesi austati. Nende prestiiž oli ühiskonnas kõrge. Nende inimeste positsioon kandus edasi ka nende järeltulijatele. Nad hakkasid ühiskonnas suurenevat rikkust ära kasutama oma enda isiklikes huvides ja suurendasid seeläbi oma võimu. Niimoodi kujuneski neist valitsev ülemkiht, kellel võim oli ainult päritav. Selles mõttes oli vältimatu ühiskonna arengus see, et mingisugune ülemkiht hakkas valitsema alamkihti. Ühiskonna paremaks korraldamiseks kujuneski välja riiklus. Ühiskonna ülemkiht juhtis ühiskonda ilmselt kõige laiemas mõttes. Näiteks lahendati erinevaid tülisid, korraldati naabritega suhteid, juhiti sõjategevust jne. Koguti ka tagavarasid, et ikaldus- ja näljaaastatel neid ilusasti välja anda. Mõned teadlased arvavad, et esimesed riigid tekkisid seepärast, et oli vaja luua ja korrastada ulatuslikke niisutussüsteeme. Vähemalt peetakse seda üheks peamiseks esimeste riikide tekke põhjusteks. Näiteks tõendid näitavad seda, et Mesopotaamias ja Egiptuses hakati ehitama kanaleid ja tammesid peaaegu tsivilisatsiooni tekkimisega samal ajal.

Mõned arvavad, et isegi varemgi. Kasutati väga suurt tööjõudu, et luua ja korrastada niisutussüsteeme. Ülemkiht saigi esile kerkida siis, kui mobiliseeriti ja juhiti väga suurt rahva hulka. See aga võimaldas tekkida range riiklikku korralduse.

Kuid teised teadlased peavad hoopis vägivalda ja sundlust põhjuseks, et miks kujunes välja ühiskonna kihistumine ja riiklik korraldus. Nende arvates on ülemkiht allutanud ülejäänud ühiskonna oma võimule ja sundinud nende heaks tööle. Näiteks vallutussõjad võisid seda võimaldada. Vallutatud territooriumi elanikud olid sunnitud vallutajatele maksma andamit. Niimoodi kasvas eriti just valitsejate ja juhtide jõukus ja võim, sest enamik andameid läks just neile.

Seejärel oli neil võimalus ka oma küla elanikke vallutada ja sundida neid maksma andameid. Nii tekkiski ühiskonnas ebavõrdsus. Kuid ülemkiht tugevdas ja kindlustas oma positsiooni ühiskonnas ning lõid tasapisi range riikliku korralduse.

Riikliku korraldusega sunniti alamrahvast rohkem tööle. Kuid selline asjaolu tuli ühiskonnale pigem kasuks, kui kahjuks. Kuid seda tehti alamkihtide heaolu arvel. Kuid antud arusaama järgi on riik pigem ülemkihi vahend, millega võimaldas allutada alamkihti ja nende töö vilja.

Mõlemat eespool välja toodud põhjust ei ole teadlaste poolt üheselt vastu võetud. Vaieldakse tsivilisatsiooni ja riigi tekke põhjuste oletuste üle. Sellepärast arvavad paljud teadlased, et tsivilisatsiooni tekke põhjus ei ole kõikehõlmav ja üks ühele. Arvatakse, et tsivilisatsiooni ja riigi tekkimine sai võimalikuks just mingite soodsate tegurite kokkulangemisel. Kuid erinevates territooriumites võis tsivilisatsiooni arenemine ja selle konkreetsed tekke põhjused olla erinevad.

Tsivilisatsioonide tekke põhjused olid kindlasti väga seotud religioossete maailmavaadetega.

Arvati seda, et jumalad soosivad just edukamaid ja võimekamaid inimesi. Kui aga jumalad neid soosivad, siis ka teised inimesed usaldavad ja loodavad nende peale. Kunagi arvati, et ülemkiht pälvis jumalate soosingu ja seepärast osutus jumalatele meelepäraseks ka nende loodud riiklik korraldus. Nii oligi riiklik korraldus algusest peale kooskõlas ühiskonna usuliste tõekspidamistega.

Sellepärast kuulus ülemkihile ka veel preestrivõim. Neil oli voli ja kohustus teostada terve kogukonna nimel usulisi kombetalitusi. Mõndades tsivilisatsioonides arenes niimoodi välja valitseja enda jumalaks peetav komme. Seda siis loomulikult läbi ühiskonna arengu ja valitsejavõimu suurenedes.

Tänu kirja tekkimisele jaotavad ajaloolased inimajaloo kindlateks perioodideks. Inimkond 211

hakkas kirja tundma alles siis, kui tekkisid esimesed tsivilisatsioonid Mesopotaamias ja Egiptuses.

Just kirjalike allikate pärast me ju neid tsivilisatsioone tänapäeval tunnemegi ja ka kogu hilisemat inimajalugu. Sellest ajast peale on maailmas toimuvatest sündmustest tundunud nüüd palju terviklikum pilt. Seda aega, mil hakkasid esimest korda ilmuma kirjalikud tekstid, tähistab esiaja ehk muinasaja lõppu. Alanud oli ajalooline aeg, mis omakorda jaotub vanaajaks, keskajaks ja uusajaks. Kuid selline aegade jaotus siiski ei hõlma kõigi maade ja maailmajagude ajalugu.

Vanaaeg tekkis siis, kui Mesopotaamias ja Egiptuses tekkis tsivilisatsioon. Sellises ajalooperioodis tekkis ka India, Hiina, Kreeka ja Rooma tsivilisatsioon. Klassikalist antiiktsivilisatsiooni nimetatakse sageli just muistset Kreekat ja Roomat koos. Antiikaega tähistab aega, mil muistne Kreeka ja Rooma kujunes, õitses ja langes. See on umbes 8. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr. Vanaaja lõpp tuli koos klassikalise antiiktsivilisatsiooni lõpuga. See sai juhtuda viimase LääneRooma keisri kukutamisega aastal 476 pKr. Seejärel tuli keskaja periood. Euroopa ajaloos oli antiiktsivilisatsiooni langus äärmiselt oluline. Kuid sellegipoolest ei hõlma vana- ja keskaja piiri ilmnemine tsivilisatsioone, mis jäävad Euroopast üsna kaugele. Näiteks Hiinas ja Indias jätkus areng nii, et ei toimunud suuremaid muutusi. Nende areng toimus nö. sirgjooneliselt. Kuid seevastu Ameerikas olid sellisel ajal tsivilisatsioonid veel kujunemas. ( Piirimäe 1998, 11-16 )

Inimtsivilisatsiooni elukorraldus ja selle areng

Inimesed on aja jooksul muutnud enda tarbeks loodusvarasid ainelisteks või mitteainelisteks hüvedeks, et ennast kuidagi ära elatada. Osa nendest moodustavad tarbeesemed nagu näiteks riided, toit, eluasemed jne. Teise osa moodustavad sellised hüved, mis on vajalikud tootmise jätkamiseks.

Nendeks on näiteks energia, oskused, materjalid, tööriistad jne.

Ajaloo jooksul on inimesed valmistanud esemeid väga erinevalt. Näiteks inimeste eellased Homo habilis´ed valmistasid kivist ( täpsemalt ränikivist ) relvi ja tööriistasid, et jahtida loomi ja neid söömiseks tappa. Tükk aega hiljem hakkavad inimesed aga kaevandama ( näiteks vaske ja ränikivi ). Pärast seda hakati esemeid valmistama juba rauast ( näiteks relvi ja tööriistu ). Keskaja suurim saavutus oli J. Gutenbergi trükikunsti leiutamine, mis mõjutas inimkultuuri kõige rohkem.

Inimkonna tööstusrevolutsioon toimus 18. ja 19. sajandil, mis algas Suurbritanniast ja levis sealt teistesse Euroopa riikidesse ning mujale maailma nagu näiteks Põhja-Ameerikasse ja Venemaale.

Tööstuslik pööre tõi suured muutused paljudesse inimtegevuse valdkondadesse nagu näiteks põllumajandusse, tootmisse, transporti ja kaevandamisse. See muutis põhjalikult kogu inimühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja isegi kultuurilist eksisteerimist. Vabrikutootmine asendas manufaktuurset tootmist, mis sai alguse 18. sajandi Suurbritannia tekstiilitööstusest. Kogu tööstusrevolutsiooni aja põhilisemaid tunnuseid ongi see, et inimese tööjõu asemel hakati üha rohkem kasutama masinaid. Üheks olulisemaks leiutiseks 18. sajandil peeti aurumasinat, mis oli suure kasutusalaga tehnoloogia. Kuid masinad vajasid materiaalset ressurssi ja inimesi, kes neid looksid ja toodaksid. Alguses kasutati Suurbritannias orjakaubandust uute masinate tootmiseks ja kasutusele võtmiseks. Sealhulgas ka Kariibi mere saarte suhkruroo viljelemist. Juba esimesed vabrikud loodi 18. sajandi alguses. Kanalite ehitamine sajandi teisel poolel aitas vabrikute arengule veelgi kaasa. Inimesed olid sunnitud vabrikutes tegema palgatööd, sest masinad võtsid üha rohkem inimeste tööjõudu. Palgatöölised on inimesed, kes müüvad oma tööjõudu, et ennast kuidagi ära elatada nii nagu seda tehakse ka tänapäeval. Inimühiskonnas tekkis peale masintootmise leiutamist kaupade tootmine ja selle ost ehk turg. Turg on väga suur tegur mõjutamaks kaupade tootmist. See tähendab seda, et nõudlus tingib kaupade tootmise mõtekust. Erinevate tootjate vahel tekkis konkurents, mis väga tugevalt mõjutab toodete kvaliteeti ja nende hindasid. Konkurents on ju see, mis hoiab erinevatel toodetel sõbraliku hinna all. Kusjuures kaupade tootmine vajas ka veel toorainet.

18. sajand oli aga inimkonna tööstusajaloos üks olulisemaid pöördepunkte. Näiteks 18. sajandi 212

alguses töötas juba maailma esimene vabrik, milleks oli siis vee jõul töötav inglise John Lombe´i siidiketrusvabrik. Kuid varsti pärast seda hakkasid masinad ja sõidukid töötama aurumootori abil.

Juba 18. sajandil töötati välja sellised esemeid valmistavaid tööriistu nagu treipingid, freesid ja puurid. Elektri kaasamine 19. sajandi tööstusele oli aga järjekordne suur edasisamm. Näiteks sellel sajandil asendati kõik aurumootorid elektrimootoritega. Elekter võimaldas esimest korda luua ka kunstlikku valgust. 20. sajandi alguses luuakse koosteliin, mis võimaldas lihtsamat, kiiremat ja odavamat suurtootmist. Esimesena kasutas seda Henry Ford. 20. sajandi keskpaiku leiutati plast, mida tööstuses ohtrasti kasutatakse. Umbes samal ajal ilmuvad tööstusvabrikutesse arvutid ja tööstusrobotid, mis võtavad inimestelt üha rohkem tööd üle. Kuid juba 21. sajandi alguses võidutseb 3D-printeritehnoloogia võidukäik maailmatööstuses. See võimaldab toota mistahes esemeid.

Väga vanadel aegadel tootis talupere endale kõik, mis vaja läks. Kuid tänapäeval on kujunenud tööjaotus. See tähendab seda, et valmistatakse ja müüakse seda, mida kõige paremini teha osatakse.

Teisi asju, mida vaja läheb, ostab inimene juba saadud tulu eest. Kui aga inimesel on rohkem vaba raha ehk kapital on juba olemas, siis on tal võimalus luua oma ettevõte. Ettevõttel on olemas tootmisvahendid ja töölised, kes valmistavad väga palju erinevaid kaupasid, mida siis müüakse.

Ettevõte katab oma kulutused saadud tulu eest. Igasuguse ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja enamasti selleks ka jätkatakse ja laiendatakse oma tootmist. Väga primitiivne ja aeganõudev tootmine oli naturaalmajanduslik tootmine, mille korral valmistasid inimesed kõike käsitsi, mida elus vaja läheb. Kaubandust ei saanud sellisel juhul olla, sest tööjaotust erinevate piirkondade vahel ei eksisteerinud. Naturaalmajanduselt mindi üle kaubatootmisele alles inimtsivilisatsiooni pika arengu jooksul. Tegelikult uusi tooteid mõeldi välja juba naturaalmajanduse arengu käigus. Uusi tooteid vahetati või püüti järele teha. Kui aga tooteid ei olnud võimalik järele teha, siis neid vahetati. See oli üsna algeline kaupade vahetus. Isegi tänapäeva käsumajanduse süsteemides esineb selline kauplemine. Seejuures oli oluline kaup lihtsalt kätte saada, kuid kauba enda tegelik väärtus oluline ei olnud. Spetsialiseerumine osutus kaubatootmise põhialuseks. Inimühiskonnas hakkas toimima tööjaotus. Kaupa valmistati siis, kui oli selleks soodsad tingimused ja eeldused. Kaupa vahetati nii, kuidas inimesele endale kasulik oli. Kõrge kvalifikatsiooniga tööd on enamasti spetsialiseeritud. Odavate hindadega kvaliteetseid kaupasid valmistatakse tehnoloogiatega, mida täiustatakse.

Naturaalmajanduslik töö jääb seega kõvasti alla kaubatootlikuse tööle, sest toodang on suurema kvaliteediga, palju rohkem mitmekesisem, suurema nomenklatuuriga jne. Sellepärast naturaalmajandus üha enam kaduma hakkaski, kui tõusis kaubatootmise majandusvorm.

Kaupa kas vahetatakse või müüakse. Naturaalmajanduslikud tooted on põhimõtteliselt need, mida inimene teeb ainult enda jaoks. Ja seega ei saa kaubatootmine kunagi domineerida täielikult.

Näiteks naturaalmajanduslikud on enamasti inimese kodune majapidamine ja inimeste erinevad hobid.

Kaubatootmine liigitatakse primitiivseks ja arenenuks. Primitiivne kaubatootmine põhineb peamiselt mitteekvivalentse väärtusega kauba vahetusel, kuid seevastu arenenud kaubatootmine põhineb ekvivalentse väärtusega kauba vahetusel. Kui raha väärtus on ajas stabiilne, siis ongi võimalik kaupade ekvivalentne vahetus. Kaubatootmine sai alguse Lähis-Idas umbes 10 000 – 15 000 aastat tagasi, kuid väärismetallist raha hakati kasutama seal alles 5000-6000 aastat tagasi.

Kauba vahetamisel on eriline tähtsus just stabiilse väärtusega kaupadel – näiteks raha, mille väärtus ajas on enamasti stabiilne. Kui aga nii ei ole, siis tekivad motivatsiooni häired või kaubatootmine võib lõppeda kahjumiga. Just ajas stabiilse väärtusega kaubad muutsid kauba tootmise ja selle vahetamise palju tõhusamaks. Niimoodi ei hakatud enam otsima vahetus- ja vahenduskaupa, mille väärtused pidi muidu kuidagi kokkusobitama. Ekvivalentse kauba vahetus rahuldab nii ostjat kui ka müüat.

Tänapäeva tingimustes kasutatakse enamasti kõrgtehnoloogilist tootmist, mille korral on tootmine peaaegu täielikult automatiseeritud. Enamasti on see tootmine ka väga spetsialiseeritud.

Näiteks kogu maailma peale kokku valmistavad ainult mõned üksikud tehased teatud kiipe, kuid need on ülikallid tehased, mille hinnad võivad küündida 10 miljardi dollarini.

Kontoritehnika, arvutite, elektroonika, kosmosetehnika, sidevahendite ja ravimite tootmine 213

liigitatakse majanduses juba kõrgtehnoloogilisteks sektoriteks. Kui toodetakse keemiatooteid, masinaid ( näiteks elektrimasinaid ), teadustehnikat ja erinevaid mootorsõidukeid, siis liigitatakse need kesk-kõrgtehnoloogiliseks haruks. Kuid kesk-madaltehnoloogiliste harude alla kuuluvad näiteks metallurgia, laevaehitus ja naftatööstus. Kuid on olemas ka nö. madaltehnoloogilised harud, mille alla kuuluvad puidu-, mööbli-, trüki-, joogi-, toidu-, tubaka-, tekstiili- ja rõivatööstus.

Joonis 6 Prantsuse filosoofid E. Le Roy ja P. Teilhard de Chardini esitasid juba 20. sajandi alguses universaalse arengu üldise diakroonika. Nüüdisajal peetakse tsivilisatsiooni alguseks hoopis antiikmaailma kultuure, mitte kristluse tekkimist.

214

Joonis 7 Peamised arenguetapid, mis inimühiskonnas on toimunud.

Göttingeni Ülikooli filosoofia- ja majandusprofessor Johann Beckmann oli esimene inimene, kes võttis kasutusele termini „tehnoloogia“ ja seda aastal 1772. Tehnoloogia on inimeste oskuste kogum ( laialdaselt arvatakse, et lihtsalt masinate ja seadmete kogum ), mida on vaja tootmises. Erinevaid tehnoloogiaid on kasutanud inimkond juba tuhandeid aastaid. Kuid tegelikult on tehnoloogiline nähtus inimkonnast palju vanem. Nii on tegelikult ka teiste ainult inimühiskonnale omistatud nähtustega nagu näiteks sotsiaal-, haldus- ja kultuurinähtused. Seda, mida me nimetame tehnoloogiaks, on kasutanud peale inimese ka paljud teised looma liigid. Näiteks juba mõned sajad miljonid aastad varem oskasid paljud putukate, linnu ja reptiilide liigid kujundada oma ümbritsevat keskkonda vastavalt oma vajadustele. See sarnanes väga praegusaja inimeste tehnokultuuri aspektidega. Näiteks nad ehitasid pesasid, kasutasid erinevaid materjale, lõid urgusid, kasutasid kive ja kaikaid töövahenditena. Kui inimkond eksisteeris juba rohkem kui pool oma evolutsiooni ajast, hakkas ta oma tehnoloogilise pagasiga ületama ülejäänud loomariiki. Väga paljud oskused, mis vajavad tehnilist taipu, hakkasid väga kiiresti arenema siis kui võeti kasutusele tuli. Tule kasutusele võtmist peetakse üheks esimeseks suureks evolutsiooni progressiks inimkonna ajaloos.

Inimest ümbritseb tehniline maailm, mis ei ole päritav geneetiliselt. Selle loojaks on inimese aju.

Geneetiliselt päritavad võivad olla ainult inimese tehnilised ja loovad oskused. Tehnilise maailma aluseks ja isegi sünnitajaks on inimkultuur. See tähendab seda, et tehniline maailm on välja arenenud just kultuurist. Tehnika kasutusele võtmisega muutusid väga paljud inimese ja ühiskonna valdkonnad. Kuid see juhtus alles pärast turumajanduse poolt põhjustatud revolutsiooni tööstuses.

Tänapäeval ei ole olemas peaaegu mitte ühtegi valdkonda, kus ei kasutata tehnoloogilisi meetodeid.

Inimühiskonna haldusosa demokraatlik muutumine oli aga turumajanduse eelduseks ja seega ka tehnilise maailma tekke eelduseks. Demokraatliku turumajanduse arengu tehniline areng ületas alati ükskõik millise käsumajandussüsteemi arengut. Üheks peamiseks põhjuseks, et miks tehniline maailm hakkas niivõrd arenema ja domineerima, oli see, et ilmnema hakkas turumajanduse demokraatlik õigusriiklus ja isereguleerimismehhanism.

Kuid turumajanduse evolutsioonis ( ja seega tehnilise maailma arengus ) eristatakse kolme järgmist faasi. Tööstuses ja transpordis hakati Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas rakendama aurujõudu ja 215

mehaanilisi töömasinaid. Selles peamiselt seisneski varakapitalistlik turumajandus. Kuid sellest järgmine turumajanduse tase sisaldas juba sisepõlemismootorite ja elektrotehnika pealetungi. Seda seostatakse ka börsikapitalismiga. Järgnes elektroonika ja automaatika progress. Need olid otseselt seotud inimühiskonna globaliseerumisega. Näiteks aitas globaliseerumisele kaasa transpordi kiire areng. Tänapäeval on ju võimalik liikuda ükskõik millisesse Maa punkti vähem kui 24 tuuniga.

Hakkas ka välja kujunema ja arenema teaduse rahvusvaheline koostöö ja rahvusvaheline patendinduse ja litsentsikaubanduse õiguslik korraldus. Ja kõige lõpuks oli infotehnoloogiline progress nimega internet läbimurdeks väga paljude valdkondade jaoks. Ilma internetita ei kujutaks tänapäeva elu varsti enam ettegi.

Inimkonna tehnoloogiline areng on üha enam globaliseerumas. Seetõttu ei ole enam riikide ja rahvaste lokaalne tehniline areng nii tähtis nagu seda oli varem. Kõrgtehnoloogiat võimaldab rahvusvaheline kapitali liikumine tuua sellistesse kohtadesse, kus on selle rakendamiseks olemas kõik vajalikud tingimused. Kuid isegi sellisel juhul peab olemas olema eeldused nagu näiteks rahvastiku kultuuritase, demokraatia vorm ja isegi soodustav õhkkond. Tegurid, mis mõjutavad neid just positiivselt, on valdavalt üldised või spetsiifilised. Nende üldiste tegurite hulka kuulub näiteks majanduspoliitika, õigusriiklus. Kuid spetsiifiline tegur hõlmab peamiselt töökultuuri, eetikat, haridussüsteemi jne. ( Mart Vabar, „Majandusgeograafia“ )

Joonis 8 Väga sageli kujutatakse tulevikumaailma, kus on lendavad autod ja ülikõrged pilvelõhkujad. http://www.webartz.com.br/wp-content/uploads/2008/09/future-city-scape1.jpg

Inimene on loonud tehnoloogia, mis asendab paljusid tema füüsilisi ja vaimseid võimalusi.

Näiteks inimene ei pea enam iseenda higi kaudu oma kehatemperatuuri stabiliseerima, kui ta kasutaks selle asemel eluruumidesse paigaldatud õhukonditsioneere. Inimene ei pea enam postimajas lugema ümbrikutelt postiindekseid ja sorteerima erinevaid kirju, sest selle töö teevad ära nüüd skännerid ja arvutid. Erinevaid võõrkeelseid tekste tõlgivad arvutitesse programmeeritud tarkvarad iseseisvalt ja isesõitvad autod navigeerivad ilma juhita. See kõik tähendab seda, et tehnoloogia võtab üha rohkem tööd inimestelt ära.

Kui inimkond jõuab oma arengus sellisele tasemele, et luuakse tehisintellekt, siis ka sellel on omad kindlad mõjud meie tehnogeensele ühiskonnale. Näiteks paljud inimese eluvaldkonnad automatiseeruvad. See tähendab seda, et enamus töid teevad inimese eest juba robotid ( tehisintellektid ). Näiteks kogu tööstus võib olla täielikult automatiseeritud tehisintellektide poolt.

Mõtlevad autod sõidavad inimese eest ja nii ei saa enam tekkida autoõnnetusi. See võib tähendada ka seda, et kogu transport võib olla mingil moel automatiseeritud just tehisintellektide poolt. Juba 216

praegugi võib täheldada seda, et robotid võtavad üha enam inimestelt töö üle. Tuleviku ühiskonnad võivad olla täielikult automatiseerunud. Ja seega vabaneb inimene peaaegu täielikult töötamise vajadusest ehk tööklassi staatusest. Näiteks tehastes on juba ammu asendatud inimtöölised robotitega ja üldse on lihttööde tegemised automatiseeritud. Kuid ühiskonna üldise arengu jooksul jõuab automatiseerimine ka teenindussektorisse. Näiteks praegusel ajal on Eestis juba loodud digiretsepti infosüsteem ja Inglismaal Londonis Heathrow lennujaamas on loodud pagasitöötlemisautomaatika. Mida aeg edasi, seda enam inimesi asendatakse robotitega ja paljud eluvaldkonnad automatiseeritakse. Näiteks paljudes maailma suurlinnades on valmis ehitatud automaatseid parkimismaju. Sõidukeid on võimalik parkida isegi mobiiltelefoniga, mille korral mõne rakenduse kasutamisel pargib auto parklas ennast ise. Mida aeg edasi, seda enam töökohti saavad robotid, mitte enam inimesed. Kuid roboteid kasutatakse pigem lihtsate teenuste ja liinitöö korral. Kuid selline dendens soodustab inimeste töötuse suurenemist, kui robotid ja automaatika inimeste töö üle võtavad. Inimeste tööjõud üha enam kallineb ja seetõttu on jälle soodne robotite ja automaatika pealetung, näiteks teenindussektoris. Kuid inimühiskonna ajaloo kulgu jälgides on näha seda, et tehnoloogia nii loob kui ka kaotab inimeste töökohti. Automatiseerimine ja robootika võtab inimestelt üha enam töökohti ära ja samas uusi ametikohti ei tule inimestele nii kiiresti juurde.

Ja pealegi uusi töökohti on kallis luua. (http://arileht.delfi.ee/archive/print.php?id=66455460) Praegusel ajal võib arvata seda, et kõik paremaks eluks vajalik on juba olemas ja midagi väga radikaalset uuendust või ideed maailmas hästi elamiseks enam ei teki. Nii on arvanud ka Kanada Briti Columbia Ülikooli majandusteaduste professor James Brander. Näiteks põllumajanduses, energiatööstuses, transpordis ja ka meditsiinis on juba praegu uudsete ideede osakaal märgatavalt vähenenud. Kõik heaks eluks vajalikud asjad on juba välja mõeldud ja seetõttu võib öelda seda, et meie maailm on nagu juba valmis. See võib tunduda üsna äärmusliku väitena, kuid see ju ka tegelikult nii on. Näiteks jalgratas sai tänapäevase kuju juba 1920. aastate alguses, kuid siiani seda ainult täiustatakse paremate materjalidega ja uute rakenduslike vidinatega. Niimoodi jääb jalgratas oma põhiolemuselt ikkagi 1920. aastate tasemele. Tänapäeval ei looda enam üliinnovaatilisi leiutisi, vaid hoopis toimub vanade asjade täiustamised ja uuendused. Seega läheb enamik innovatsiooniks mõeldud raha lihtsalt raisku. Midagi täiesti uut ei leiutata, vaid selle asemel parandatakse vanu.

Näiteks tänapäeva autod on oma põhiolemuselt ikkagi ju samasugused, mis need olid näiteks 1910. aastatel. Ka arvutid ei ole oma põhiolemuselt juba aastakümneid muutunud ja viljakasvatuses kasutatakse ikka veel samasuguseid meetodeid, mis olid kunagi kasutusel Mesopotaamias.

Tänapäeval saadakse energiat ikka veel fossiilsetest kütustest, mis olid kasutusel ka juba 19. sajandil. Kümneid aastaid oli aega selleks, et teadlased mõtleksid välja uusi energiaallikaid.

Kaitsesüstid ja antibiootikumid olid kunagi väga innovaatilised, mis aitasid haigustega paremini toime tulla. Kuid tänapäeval ei ole meditsiinis juba väga kaua aega välja tuldud uute medikamentidega, mis aitaksid kogu inimkonda. Paljud ettevõtted huvituvad ainult suurtest kasumitest, sealjuures ka ravimifirmad ja seetõttu luuakse peamiselt nn meelelahutusravimeid nagu näiteks „Viagra“. Juba praegusel ajal loodud leiutised muudavad inimeste elukvaliteeti vägagi heaks. Kuid tänapäeval on inimesed kõigega ja kõigiga seotud, kuid nüüdisaegseid probleeme ei saa lahendada olemasolevate leiutistega. Näiteks inimkonna rahvaarv suureneb väga kiiresti, viljakas maa väheneb, muutub kliima, looduskeskkond hävineb ja suureneb üha enam inimkonna vajadus energia järele. Kui praegu ei looda innovaatilisi tehnoloogiaid, siis inimkonna eksistensi ohustavad probleemid ei kao ära. Innovaatilisi ideid tuleb juurde ilmselt siis, kui Maa loodus on ära hinnatud.

Näiteks vee hinna tõusuga tekivad peaaegu kohe ( võrreldes sajandidega ) innovaatilised ideed, et kuidas veega säästlikumalt ümber käia. Ideed tulevad ilmselt ainult siis, kui on tunne märgatava ohu ees, mis võib ähvardada peaaegu kogu inimkonda. Selliseid olukordi on tegelikult ajaloos juba olnud. Näiteks energiakriis, mis esines 1970. aastatel, põhjustas selle, et investorid hakkasid rohkem investeerima arvutiteadusesse. Selle tagajärjeks oli arvutite arengu kiire kasv ja muutumine. Termotuumareaktori loomine annaks inimkonnale ammendamatud energiavarud. Näiteks koduarvuti töötamiseks on vaja energiat ja seda energiat annab meile elekter. Staatilist elektrit tundsid kreeka filosoofid juba 600 aastat eKr, kuid elektrist aru saama hakati alles 18. ja 19. sajandil. Tänapäeva maailma on ilmselt võimatu ettekujutada ilma elektrita, sest just elektrist sõltub küte, valgustus, 217

energia jne. Kui elektrit ei oleks, siis ei saa töötada televisioon, arvutid, raadiod, kosmoselaevad.

Tegelikult ka automootor sõltub elektrist, sest see paneb põlema süüteküünalde abil küttesegu ning annab toite autolaternatele ja paljudele muudele juhtimisseadmetele. Kuigi automootori paneb liikuma mitteelektriline sisepõlemismootor. Elekter hoiab töös kogu tänapäeva maailma tehnoloogiaid ja seega ka inimühiskonna eluolu. See tähendab ka seda, et mingisugust energiakriisi pole siis enam olemas, kui suudetakse energiat toota termotuumajaamades. Meie tehnoloogilise maailma ülalpidamine vajab üsna palju energiat. Kuid praegused energiaallikad ( näiteks elektrienergia, tuumaenergia, tuuleenergia, hüdroenergia jne ) on keskkonnale ohtlikud, liiga kulukad või saavad nad juba mõne aja pärast otsa. Selles seisnebki inimkonna praegune energiakriis, mis on määravaks jõuks paljudele muudele asjadele poliitikas ja majanduses. Kuid termotuumareaktori väljatöötamine lahendaks meie praegused energiakriisid. Termotuumaenergia, mis seisneb kergete aatomituumade liitumisel vabaneva energia tootmisel, on üsna keskkonnasõbralik ja ammendamatu. Meie tehnoloogilise maailma ülalpidamine ( näiteks erinevad tööstused, autod, arvutid, mobiilside, televisioon, transport jne ) vajab aga väga palju energiat.

Ülitsivilisatsiooni elukorraldus

Universumis eksisteerivaid tsivilisatsioone võib primitiivselt klassifitseerida vastavalt nende tehnilise arengu järgi. Selle järgi on eksisteerivaid tsivilisatsioone ainult kolme liiki: tsivilisatsioonid, mis ei oma tehnilist arengut üldse või väga minimaalsel tasandil ( näiteks oli selleks kunagine kiviaja või keskaja inimkond ); tsivilisatsioonid, mis omavad vajalikuks elutegevuseks juba arenenut tehnoloogiat ( näiteks tänapäeva inimkond pärast suurt tööstusrevolutsiooni ) ja tsivilisatsioonid, mis ei vaja enda ellujäämiseks mingeid ressursse ega tehnoloogiaid ( näiteks inimene pärast surma ). Vastavalt tsivilisatsiooni arengu tasemele võib selle vastav klassifikatsioon ajas muutuda ja ka nende piirid on üsna hägusad. Kuid õigem oleks Universumi tsivilisatsioone klassifitseerida ainult nende elutegevuse ( s.t. enda elatumise ) järgi.

Näiteks inimühiskonna toimimiseks peab iga inimene sellele panustama oma aega tööl käies.

Kuna seda ei tee keegi vabatahtlikult, siis inimühiskonnas eksisteerib nö. sundlus rahanduse näol.

See tähendab seda, et absoluutselt igasuguse kauba omandamise või teenuse kasutamise eest peab maksma teatud tasu ja see eeldab inimese maksejõulisust, mis omakorda tingibki tööl käimise vajaduse. Inimese sissetulekut saab võimaldada ainult enda tööjõu rakendamine ühiskonna huvides.

Kuid selleks, et inimesed saaksid tööl käia, peab ühiskond inimestele pakkuma tööturgu. Ja ka vastupidi – et inimesed saaksid kasutada ühiskonna üldiseid hüvesid ehk kaupasid ja teenuseid, tuleb inimestel endal pakkuda ühiskonnale tööjõudu ehk ressursiturgu. See tähendab seda, et erinevate kaupade ja teenuste vahetamine saab toimuda ainult nende kahe suure turu olemasolu korral. Valitsuse olemasolu on tarvilik ühiskonna õiglase toimimise pärast. Et tarvitavad kaubad ja teenused oleksid õiglaselt kättesaadavad igale inimesele, ongi selleks vaja valitsuse struktuurset ühiskonna reguleerimist. Inimese sissetuleku ( ehk kuupalga ehk tehtud töö tasu ) suurus sõltub eelkõige nõudluse ja pakkumise suhtest.

218

Joonis 9 Paljud inimese eluvaldkonnad on tingitud sellest, et inimene eksisteerib füüsilise ( s.t. bioloogilise ) kehana.

Kuid eluvormi eksisteerimine ilma füüsilise kehata ( ehk ainult mateeria väljana ) avaldab tohutut mõju ühiskonna struktuurile ja selle elutegevusele. Näiteks surmalähedaste kogemustega inimesed on kirjeldanud oma kogemusi nõnda: „Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber muudetuna... Keegi ei tundnud vajadust magada... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari.“ Elu olemus ja selle füüsilised võimalused inimese kehavälises olekus langevad erakordselt hästi kokku ka bahai usundi ettekujutusega inimese surematust hingest: „Bahai usund ei jaga kindlaks kujunenud vaateid taevale ja põrgule kui füüsilistele tasu- või karistuspaikadele, vaid peab neid kirjeldusi sümboolseks. Bahaide usk sellesse, et inimhing ei ole materiaalne, ei võimalda neil võtta taevast ja põrgut otseses mõttes füüsiliste paikadena. Tegelikult õpetavad bahai tekstid, et hinge püsivuse ja surematuse kindlustab tema mittemateriaalne olemus.

See vabastab hinge ka allumisest materiaalsete nähtuste füüsilistele piirangutele, tema eksistentsiks pole vaja teatavat „aega“ või „kohta“. Aega ja kohta ( ehk ruumi ) selles mõttes, nagu me neid tavaliselt kasutame, vajavad üksnes füüsikaliste omadustega olendid. Kuna aga hing ei ole tehtud ainest, ei vaja ta aega ega ruumi selles mõttes, nagu meie neist aru saame; vabana sidemetest maise kehaga, on hingedel võimalik paremini saavutada Jumala tunnetamist, omaenda olemust, loodud maailma saladusi, ning neil on võimalik saavutada kohalolu kõikjal.“ ( Elu pärast surma, lk. 101 ) Sellisel juhul erineb ühiskonna elutegevus tunduvalt sellest, kuidas me praegusel ajal elame või oleme ette kujutanud elu tuleviku maailmas. Kogu tsivilisatsiooni hierarhia ja selle elukorraldus on erakordselt teistmoodi, kui seda ette kujutatakse ulmefilmides ja fantaasiakirjanduses. Ka sellised ühiskonna ja inimeste elukvaliteedi probleemid, mis kaasnevad praeguse maapealse majanduseluga, lakkaksid täielikult. Kogu meie elutalitlus oleks suures ulatuses teistsugusem ja hulga lihtsam, kui praegune Maal elavate inimeste elu korraldus.

Näiteks üks mõjudest avalduks transpordis, sest sellises ülitsivilisatsioonis ei ole vaja mitte mingisuguseidki sõiduvahendeid. Seda sellepärast, et eluvorm eksisteerib elektromagnetväljana ja seetõttu selle füüsikalise välja levimiskiirus ruumis võib olla palju suurem kui inimesel, kes kasutab ruumis liikumiseks ainult oma jäsemeid. Sellises ülitsivilisatsiooni elutalitluses muutuksid tarbetuks igasugused transpordivahendid – alates allveelaevadest lõpetades lendavate autodega ( mida on ulmefilmides sageli ettekujutatud ) ja lennukitega. Niimoodi muutuks kogu ühiskonna pilt. Kuid transpordi kadumisega muutuksid olematuks ka sellega seotud spetsiifilised probleemid. Näiteks 219

õhusaaste, mida võivad põhjustada mõningate transportide liikide heitegaasid, muutuksid olematuks. See on ka planeedi kliima soojenemise üks tekke põhjustest.

Morphusolendid ( näiteks Maal elavad inimesed ) sõltuvad ka Maal elavast elusloodusest, millega tuleb inimestel “planeeti jagada”. Elus püsimiseks saab inimene oma energia keemiliselt, see tähendab toidu ja vee kaudu, mis saadakse loomadelt, taimedelt ja veekogudelt. Selline sõltuvus elusloodusest aga amorphusolenditel puudub, sest nendel eksisteerib energia elus püsimiseks lõpmatult kaua aega, kuna valgusolendi kiiratavad valguslained eksisteerivad lõpmata kõverdunud aegruumis lõpmata ajaperioodi jooksul. Keemilist energiat, nagu toitu ja vett, ei ole neil enam vaja.

Amorphusolendi energiaväli eksisteerib umbes nii nagu näiteks planeet Maa magnetväli, mis ei vaja eksisteerimiseks “toitu ega vett”. Näiteks kui Maal ei eksisteeriks mingil põhjusel enam taime- ega loomariiki, siis sureks inimkond väga kiiresti nälga. Kuid amorphusolendeid see ei mõjuta, sest nemad ei sõltu “lihast”. Kui eluvorm ei sõltuks elus püsimiseks enam keemilisest energiast ( ehk toidust ja veest ), siis muutuksid olematuks ka maailma toidu probleemid ja toidu valmistamisega kaasnevad protsessid ja tehnoloogiad. Näiteks ei ole inimestel vaja enam kasutada külmkappe, pliite, teekanne, vee kraane jne.

Ei ole tarvidust enam ka sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid, arvutid, televisioon jne. Ametliku definitsiooni järgi on arvuti masin, mille otstarbeks on tehete sooritamine ehk andmete hõivamine, säilitamine, töötlemine, väljastamine ja edastamine vastavalt etteantud reeglitele. Laiemalt või piltlikumalt võib arvuti tähendada virtuaalset reaalsust loovat mehaanilist või elektroonilist masinat, mis võimaldab kuulata muusikat, vaadata filme ja pilte, lugeda kirju, ise reaalsust animeerida, teistega kommunikeeruda, mängida erinevaid mänge jne. Sarnaselt võib mõista ka internetti virtuaalse reaalsusena. Ka inimese aju loob ümbritsevast maailmast virtuaalse tegelikkuse. Ülitsivilisatsiooni arengu tasemel kasutatakse sellist aju omadust inimeste vajaduste rahuldamiseks. Näiteks Jaron Lanier on juba varem välja käinud idee, et virtuaalreaalsus võib osutuda keele kommunikatsioonist uueks võimaluseks inimeste vaheliseks suhtlemiseks. Virtuaalses reaalsuses luuakse realiteete, nendest enam ei räägita. See tähendab seda, et seal ei kirjeldata neid, vaid neid luuakse. Sellise virtuaalreaalsusega looksime absoluutselt kõike seda, mida muidu peame looma reaalsete ehk füüsiliste ( tehnoloogiliste ) vahenditega. Näiteks oleks inimene suuteline nägema filme või kuulama muusikat ilma, et need objektiivselt olemas oleksid. See tähendab seda, et need on olemas inimese enda peas, mis on esitatud nii nagu näeks seda otse arvuti- või kinoekraanilt. Selline võimalus, mis varem esines ainult psühhiaatriliste hälvetega inimestel, kasutatakse teadlikult ära tervetel inimestel. Selle tulemusena ei pea inimene enam tarbima näiteks arvuteid, mobiiltelefone ega muid infotehnoloogilisi seadeldisi, sest näiteks arvuti ekraanil kuvatud visualisatsioon esitub selle asemel nüüd inimese ajus ja seega arvab inimene seda visualisatsiooni nägevat väljaspool aju. See tähendab seda, et inimese enda aju loob nüüd kõik selle, mis varem võimaldasid esitada ( s.t. luua ) ainult tehnilised seadeldised nagu näiteks telekas, arvuti, telefon jne.

Näiteks skisofreenikud võivad näha erinevaid hallutsinatsioone, mida tegelikult ( s.t. objektiivselt ) ei eksisteeri. Seepärast ei ole tarvidust enam sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid, arvutid, televisioon jne. Ei ole enam vajadust edastada inimestele kaablite või laserite abil informatsiooni. Selliseid tehnoloogiaid ei ole enam vaja tarbida.

Maal elavad inimesed sõltuvad täielikult just tehnoloogilistest vahenditest nagu näiteks autodest, arvutitest, mobiilsidest jne. Kuid sellised tehnilised abivahendid tegelikult ainult korvavad meie vaimseid ja füüsilisi puudusi, mis on tingitud bioloogilistest ja psühholoogilistest piirangutest.

Näiteks inimene ei suuda füüsiliselt joosta ( ehk levida ruumis ) kiirusega 200 km/h. Just sellise “inimliku puuduse” korvab ära meie tehnoloogia saavutused – näiteks autod, lennukid, laevad jne.

Kui aga inimene ei sõltu enam oma kehalistest piirangutest ( s.t. eksisteerib ainult elektromagnetväljana ), siis esineb inimesel vastava välja füüsikalised omadused. Sellisel juhul ei ole vaja enam autosid ega ka sidevahendeid, sest inimese füüsilised ja ka psüühilised võimalused on nüüd palju suuremad kui seda muidu füüsiline keha võimaldaks. Selline amorphusolendiks kutsutav inimene ei sõltuks üldse tehnoloogilisest maailmast. See tähendab seda, et ollakse täielikult sõltumatu “materiaalsetest piirangutest”. Just selles seisnebki kogu ülitsivilisatsiooniteooria põhimõte.

Ulmefilmides ja fantaasiaromaanides on kujutatud tuleviku maailmasid ülitehnologiseeritutena, mille korral vajaksid inimesed kõikjal näiteks mikrokiipe ja hõljuklaevasid. Tõeline kõrgelt 220

arenenud tsivilisatsioon neid tehnoloogiaid enam ei vaja.

Kuna sellises ülitsivilisatsioonis pole vaja enam midagi toota, sest midagi enam ei tarbita, siis seega hääbub tarbimiskultuur, mis põhjustab kogu tööstuse ( üks majanduse põhialuseid ) kadumist.

See tähendab majandustegevuse otsest lakkamist. Näiteks autotööstust ( või mingi muu transpordi tööstuse haru ) ei oleks mõtet luua, sest autosid ei ole amorphusolenditele enam vaja ja koos sellega kaoks ära liikluskultuur ja ka osa üldisest infrastruktuurist. Kui ei esineks ka haigusi ( mis praegu võib inimestele tunduda võimatuna ), siis ei oleks vaja ka meditsiini ja seega haiglaid. Ka riiete kandmine ei ole enam tarvilik ja seega muutub tarbetuks ka tekstiilitööstus. Kogu inimühiskonna majandusliku tegevuse üheks põhialuseks ongi inimeste erinevate kaupade ja teenuste tarbimine.

Seega on inimühiskonnad kui tarbimisühiskonnad. Tarbimise täielik kadumine ehk selle mittevajamine põhjustab sellise tsivilisatsiooni ühiskonna struktuuri, mis erineb totaalselt meile seni tuntud elutegevusest. Selles seisnebki ülitsivilisatsiooni olemuse põhimõte. Ülitsivilisatsiooni arengu aste ei seisne lihtsalt selles, et “kaotame kõik autod ja arvutid ära”, vaid selles, et eluvormid ei ole enam nendest asjadest sõltuvuses. Näiteks kehast väljunud inimene ei sõltu enam õhust ( sest elus püsimiseks pole tal enam vaja hingata ) ega sõltu ka ümbritsevast füüsilisest keskkonnast ( näiteks ilmaoludest, tormidest, looduskatastroofidest jne ). Inimeste seni väga piiratud bioloogilised ja psühholoogilised võimed ja omadused ( nagu näiteks mõtlemine, ruumis liikumine, energiavahetus jne ) on ülitsivilisatsiooni arengu astmes palju rohkemate ( s.t. suuremate ) võimalustega, mis muidu asendaksid kõikvõimalikud erinevad tehnoloogilised vahendid. Kõige suurem vahe, mis eristab elu inimühiskonnas sellisest mittemateriaalsest elust ( ehk võib religiooniteooria järgi öelda ka maavälisest elust ) seisneb aga isiku elatumises. See tähendab seda, et inimühiskonnas ehk planeet Maal peab inimene enda eksisteerimiseks igapäev tegelema enda elatamisega. Näiteks inimene peab elus püsimiseks igapäev toituma, kuid toiduainete saamiseks peab inimene suurem osa oma elust tegelema ühiskasuliku tööga, mille eest on võimalik saada tulu ( s.t. raha ) erinevate maksude maksmiseks ja igapäevase toidu hankimiseks. Elus püsimiseks peab inimene tegema pidevat tööd ja niimoodi ongi elu inimühiskonnas välja kujunenud „töö eluks“. Kuid mittemateriaalse eluvormina ( s.t. inimesed oma kehadest väljunud olekutes ) puudub eluvormil otsene vajadus tegeleda pidevalt enda elatamisega, mis tuleneb isiku teistsuguse füüsilise keha omadustest. Isegi teaduse ja tehnoloogia areng ei ole inimühiskonnas suutnud sellist võimalust luua. Inimene on muutnud oma looduskeskkonda enda otstarbeks, kuid varem pidi inimene selleks ise muutuma vastavalt loodusele. Eksisteerides aga ainult elektromagnetväljana ei ole enam vaja neist kumbagi.

Inimeste orjapidamine oli sajandeid tagasi ( kuid kestis ise sajandite jooksul ) väga üldlevinud.

Tänapäeva õiguslik kord on selle juba ammu ära keelanud ja näidanud selle inimõiguste ränga rikkumisena. Selline pärisorjus on inimühiskonnas ära kaotatud juba 19. sajandil, kuid tegelikult on see inimeste seas lihtsalt oma kuju muutunud. Näiteks enamus ajast, mil inimene on ärkvel, tehakse tööd raha teenimise eesmärgil. Suurem osa arenenud ühiskonnas käiakse palgatööl viis päeva nädalas, neli nädalat kuus ja üksteist kuud aastas. Suurem osa ärkveloleku ajast peab inimene tegelema ühiskasuliku tööga, et ennast kuidagi ära elatada. Pika aja jooksul on inimühiskonnast välja kujunenud tööühiskond. Kui aga mingil põhjusel tööd ei tehta või tööd ei leidu, siis ei saa ka vastavat tasu ja elukvaliteet selle arvelt ka langeb. Kõikjal on välja kujunenud olukord, kus inimesed elavad ainult selleks, et teha tööd ja teenida oma riiki. Üsna sageli osutub riigieelarve heaolu palju olulisemaks kui üksikinimese oma. Riigi majanduse elavdamine on kujunenud üksikinimese heaolust olulisemaks. Väga suur osa inimeste materiaalsest sissetulekust läheb just maksude maksmiseks, mis väidetavalt on vaja ühiskonna eluspüsimiseks. Vaesus on inimühiskonnas esinenud juba selle tekkimisest alates. Vaesuses elab tänapäeval märkimisväärne osa kogu Maa tsivilisatsiooni elanikkonnast. Ainuüksi tänapäeva Venemaal elab umbes 30 % rahvastikust alla vaesuspiiri, mida näitavad riigi ametlikud uuringud. Paljude inimeste reaalne elu erinevates riikides on välja kujunenud ühiskonna materiaalseks teenimiseks, mis väljendub näiteks riigieelarve täitmises. Inimese elu mõte ja tegevus Maal on välja kujunenud materiaalse sissetuleku teenimises. Kuid elu ei tohiks seisneda ainult selles, sest elu on palju väärtuslikum. Selge on see, et väärtushinnangud elule või heaolule on inimestel väga suuresti varieeruvad ja enamasti isegi väärad. Töö tegemise aega võiks olla palju vähem, kuid selleks tuleb vastavalt muuta suurem osa 221

inimühiskonna elukorraldusest. Umbes kolmandik inimeste elust kulub niikuinii une peale.

Inimeste põhitegevus seisneb ainult enda elatamises ja seega kogu inimühiskonna elutegevus sarnaneb pigem loomariigi omaga, sest ka loomad on sunnitud enda eksisteerimiseks pidevalt toituma ja seda hankima. Ainult vorm ( s.t. elatamise viis ) eristab inimeste elutegevust loomadest.

Kuna selline „mittemateriaalne“ eluvorm ei pea enda eksisteerimise aja jooksul tegelema enda elatamisega ( nagu seda teevad inimesed planeedil Maa ), mis üldiselt eeldab paikset eluviisi, siis nüüd on paikne eluviis asendunud nö. rändava eluviisiga. See tähendab seda, et taoline eluviis seisneb „uute maailmade“ ( s.t. paikade ) avastamises läbi tohutu Universumi. Universum on aga nii tohutult suur, et selle kõikide paikade ehk „maailmade“ ( näiteks planeetide või galaktikate ) avastamine võtab ilmselt lõpmatult kaua aega. Kuid õnneks on sellise „mittemateriaalse“ eluvormi ( täpsemalt öeldes selle esindava indiviidi ) eluiga aga lõpmatult suur.

Elu sigimisvõime

Sellisel ülitsivilisatsiooni elukorraldusel on olemas ka üks kindel puudus. See puudus seisneb selles, et amorphusolend ei ole võimeline sigima ehk andma järglasi. Seda sellepärast, et neil puuduvad vastavad füüsikalised, keemilised- ja bioloogilised süsteemid nagu näiteks hormoonid, suguelundid, loode, sugurakud või munarakud. Ja seetõttu puudub neil ka sugu. Paljunemine on aga teatavasti üks elu põhitunnuseid, kuid amorphusolend ei ole võimeline paljunema ega jagunema.

Paljunemine on üks olulisemaid eluavaldusi. Näiteks planeet Maal elavad isendid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui liik ei suuda enam anda järglasi, siis ta sureb välja. Erinevate liikide vahel enamasti ei esine ristumisi. Vastasel juhul oleksid nende järglased steriilsed. Kuid selliseid steriilseid hübriide ei loeta omaette liigiks. Näiteks kui ristuvad hobune ja eesel, siis nende järglased ( muulad ) ei anna enam järglasi. Sellepärast ei peeta muula omaette liigiks. Kuid eukarüootsed organismid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui on tegemist sugulise paljunemisega, siis uus organism areneb välja viljastunud munarakust. Sugurakud, mis ühinevad viljastumisel, võivad pärineda ühelt või kahelt vanemalt. Kui on tegemist ainult ühe vanemaga, siis nimetatakse seda iseviljastumiseks, kui aga kahe vanemaga, siis ristviljastumiseks. Ristviljastumise korral ühinevad kahe vanema geneetiline informatsioon järglase peal. Kuid organism pärineb ühest vanemast alati mittesugulisel paljunemisel. Mittesuguline paljunemine toimub eoseliselt või vegetatiivselt.

Kuna kehast väljunud olekus ei ole isend võimeline sigima, siis vastavalt sellele muutub ka elumõte. Näiteks bioloogilise elu üks põhiliseimaid eesmärke Maal on anda edasi järglasi. Nii nagu terves loomariigis on ka suurem osa inimese elust Maa peal pühendatud pere loomisele ja selle üles kasvatamisele. See aga eeldab inimese isikliku elu puudumist. Ülitsivilisatsiooni elu staadiumis ei ole enam sigimine elu põhiliseim eesmärk. Suurem osakaal on nüüd inimese isiklikul elul. See tähendab seda, et elatakse nüüd vaid iseendale ja mitte teistele, mis omakorda ei tulene isekusest.

See on ka põhjus, et miks surmalähedased kogemused on inimestele väga isiklikku laadi ja väga sageli jäävad isegi peresidemed tahaplaanile. Esile tuleb inimese isiklik „mina“ ja tõeline loomus.

Kuid selleks, et amorphusolend oleks siiski võimeline paljunema, peab “väli muutuma aineks” ehk “amorphusolend peab muutuma aineliseks olendiks ehk morphusolendiks”. Näiteks kehast väljunud inimese korral peab ta oma bioloogilisse kehasse tagasi minema, sest ainult nii on võimalik tal sigida nagu tavaline inimene. Kindlasti tundub see esmapilgul täiesti absurdsena, kuid ärme unusta seda, et ka surmalähedaste kogemuste korral läheb inimene ikkagi tagasi oma füüsilisse kehasse ja meditsiiniliselt tähendab see kliinilisest surmast tagasi ellu ärkamist. See aga tähendab omakorda amorphusolendite suurt sõltuvust morphusolenditest. Ja vastavalt sellele ka ülitsivilisatsioon ( mille moodustavad amorphusolendid ) peab siis samuti olema pidevalt sõltuvuses nö. tavalise tsivilisatsiooniga, mille moodustavad morphusolendid nagu näiteks Maal elavad inimesed. Selline tavatsivilisatsioon kindlustab ülitsivilisatsiooni jätkusuutlikuse arengu. Selles mõttes jaguneb ülitsivilisatsioon tegelikult kaheks suureks osaks: tsivilisatsiooniks, mille 222

moodustavad morphusolendid, ja tsivilisatsiooniks, mille moodustavad amorphusolendid. Need mõlemad tsivilisatsioonid on omavahel sõltuvuses ja suguluses. Seega ülitsivilisatsioonid on tegelikult kaksiktsivilisatsioonid – s.t. kaks erinevat tsivilisatsiooni moodustavad ühe suurema.

Amorphusolendi paljunemist võimaldab ainult füüsilise ehk ainelise keha olemasolu. Selleks võib olla näiteks inimene. Amorphusolendil puudub rakuline keha ehitus, mis esineb kõikidel teistel elusorganismidel planeedil Maa.

Tsivilisatsioonid Universumis Maaväliste tsivilisatsioonide maailmast ja nende eluolust on võimalik teada saada ainult siis, kui uurida üsna põhjalikult tulnukate inimröövide juhtumite ajalugu. Nendest juhtumitest on võimalik teada saada, mida tulnukad on enda kohta kontaktleritele teada andnud. Röövide ajal toimuvad inimeste peal enamasti meditsiinilised protseduurid, kuid koos sellega on tulnukad inimestele pisut avalikustanud ka enda maailma olemust ja päritolu. Näiteks on nad mõista andnud seda, et mitte kõikide maailmaruumis eksisteerivate planeetide eluslooduse evolutsioonid ei sarnane planeet Maal oleva eluslooduse arenguga. Paljude eluvormide funktsioneerimised maavälistes keskkondades on palju iseäralikumad ja isegi liigirikkamad kui seda on näiteks Maa eluslooduse liigirikkus. Näiteks mõnede Päikesesüsteemiväliste planeetide eluolu ja areng on üsna keerulise stsenaariumiga, kuid samas mõnede areng on planeet Maa elusloodusest aga hoopis lihtsam.

Tulnukad on kontaktleritele ise otseselt mõsta andnud, et mõistuslike olendite liigitused Universumis ( eluvormid üldiselt ) liigituvad kaheks: morphseteks ja amorphseteks eluvormideks.

Morphsed olendid jagunevad veel omakorda kaheks suureks haruks – need on bioloogilised ja elektroonilised eluvormid.

Morphsed olendid eksisteerivad ainena – need olendid on nagu meie ( Maa inimesed ), kes eksisteerivad aineosakestena ( elementaar- ja fundamentaalosakestena ) ning nende osakeste süsteemidena nagu näiteks hapnik, DNA, rakud, koed, organid, elundkonnad jne. Morphsetel olenditel eksisteerib peale mateeria välja ka aine ( nagu näiteks närvitegevuse korral neuron ja selle elektriväli ). Ka inimesed liigitatakse morphsete eluvormide hulka, samuti ka kogu planeet Maa elusloodus.

1. Bioloogilised eluvormid on nagu planeet Maal eksisteeriv elusloodus, kes koosnevad elusrakkudest ja nendest moodustunud biosüsteemidest ( näiteks biomolekulidest, kudedest, organitest, elundkondadest jne ).

2. Elektroonilised ( mehaanilised või mehatroonilised ) eluvormid on meie mõistes nagu näiteks robotid või küborgid. Need kujutavad endast iseseisvalt liikuvaid masinaid ( mis ei pea ilmtingimata koosnema rauast või erinevatest metallisulamitest ), milledel esineb tehisintellektuaalsus. Tehisintellektid võivad eksisteerida ka ainult virtuaalsetes maailmades ( näiteks arvutites ), ilma nende füüsilist kuju nägemata nagu näiteks robotite korral.

Suur enamus maavälistest tsivilisatsioonidest moodustavad amorphsed olendid, kes on inimeste jaoks nagu vaimolendid ( valgusolendid ) või lihtsalt hinged. Need olendid eksisteerivad ainult psüühika ( teadvuse ) energiavälja vormina. Selleks energiaväljaks on elektromagnetväli, mis eksisteerib ka morphsetel olenditel närvikudedes, kuid on sõltuvuses närvitegevusest. Amorphsed olendid eksisteerivad mateeria vormidest ainult väljana. See tähendab seda, et aine struktuur neil puudub ( näiteks aatomid, molekulid, elementaarosakesed jne ). Amorphsed olendid elavad sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust. Ka inimesed võivad muutuda amorphuslikeks olenditeks, kuid seda alles pärast indiviidi surma, mil inimese bioloogilise või kliinilise surma ajal eraldub närvikudedest elektromagnetväli ajatusse ja ruumitusse dimensiooni. Siis omandab inimene uue olemise vormi – eksisteerimise ainult energiaväljana.

Inimesed elavad planeedil Maa tuntud mateeria vormidena – ainena ja väljana. See tähendab 223

seda, et inimkehad koosnevad elementaarosakestest, aatomitest ja molekulidest ning omakorda nende osakeste süsteemidest nagu näiteks veest ( ehk H2O-st ), DNA-st, rakkudest, kudedest, organitest, elundkondadest jne. Universumis on orgaaniline keemia väga laialt levinud ja seega võib kõikjal leida süsinikul rajanevaid eluvorme. Näiteks polütsüklilist aromaatset vesinikkarbonaati ehk PAH´i molekule võib esineda tähtedevahelises ruumis päris ohtrasti. Kuid ülitsivilisatsiooniteooria järgi on inimene võimeline eksisteerima ka ainult energiaväljana ehk elektromagnetväljana – koosnemata samal ajal aineosakestest.

Maal elavatel inimestel ei pea enda eksisteerimiseks olema tegelikult „füüsilist“ keha, sest ka ilma selleta on võimalik „elada“. Inimese teadvus on võimeline eksisteerima ka ilma kehata ( ehk ilma närvikoeta ) nii nagu elektromagnetlaine elektriväli ilma elektrilaenguta. Näiteks tähtede termotuumareaktsioonides toimub aine muundumine energiaks ( s.t. kiirguseks ) ja muutuvad elektriväljad võivad eksisteerida sõltumatult neid tekitatud elektrilaengutest. „Vaimud“ või „hinged“ ongi tegelikult oma olemuselt sellised „olendid“ või „inimesed“, kes eksisteerivad ainult mateeria väljana. Nad elavad „crisostelis“, s.t. sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust.

Inimese bioloogilise ja/või kliinilise surma ajal eralduvad ajust elektriväljad, sest närvikoe rakud enam ei laengle ( nende aktiivsus on suuresti kahanenud või üldse lakanud ) ja see tähendab suuri muutusi neuronite populatsioonide ümbritsevas ruumis olevatele elektriväljadele. Muutuvad elektriväljad on võimelised eksisteerima sõltumatult nende tekitatud elektrilaengutest. Niimoodi saabki inimene eksisteerida elektriväljana, mille korral ei oma inimene enam füüsilist aju. Inimese eksisteerimise võimalikkusest ilma füüsilise kehata ehk ainult elektromagnetväljana oli pikemat juttu juba eespool.

Eluvormid, mis eksisteerivad ilma närvitegevuseta ehk ainult mateeria väljana, moodustavad sellise tsivilisatsiooni ( mõistusliku elu ) arengu astme, mis on ilmselt kõrgeim elu arengufaas kogu Universumis. See tähendab seda, et ei ole teada sellisest elu arengufaasist midagi veel arenenumat mõistuslikku elutegevust Universumis. See moodustab mõistusliku elu bioevolutsiooni nö. tippfaasi või lõppfaasi. Sellised ülitsivilisatsioonid tekivad teadaolevalt ainult kunstlikult. See tähendab seda, et looduslikult selline ülimuslik elutalitlus tekkida ei saa ja ilmselt ei ole see ka võimalik. Ainult mõistuslik elu võimaldab niisugust elu luua – nii nagu ainult mõistus võimaldab luua igasuguseid leiutisi nagu näiteks autod, arvutid, kõrghooned, telefonid jne. Iseenesest ( see tähendab looduslikult ) ei ole need võimelised tekkima.

224

KASUTATUD KIRJANDUS Aarma, August. 1999. Teadustöö metoodika alused. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool.

Laanemäe, Aare. 2007. Kulturoloogia. Tallinn: kirjastus “Ilo”.

Piirimäe, Helmut. 1998. Inimene, ühiskond, kultuur I. Tallinn: kirjastus “Koolibri”.

Allik, Jüri; Kreegipuu, Kairi; Pullmann, Helle; Realo, Anu; Vadi, Maaja; Schmidt, Monika.

2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Bachmann, Talis ja Maruste, Rait. 2011. Psühholoogia alused. 3. tr. Tallinn: Kirjastus TEA. Farnaz Ma´sumian. 1997. Elu pärast surma. Tallinn: Kirjastus TEA. Imeline Ajalugu. Nr 7/2013. http://arileht.delfi.ee/archive/print.php?id=66455460 http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=51143247 „Surmapiiril“, „Life after death, a skeptical inquiry“; executive producer: Erik Nelson; © MCMXCVIII Termite Art Productions, LLC, All Rights Reserved.

Mart Vabar. 2006. Majandusgeograafia: globaalarengu võimalused, ohud, süsteemne terviklikkus ja perspektiivid. Õppemetoodiline materjal. Tallinna Tehnikaülikool, avaliku sektori majanduse instituut, avaliku sektori ökonoomika õppetool. TTÜ Kirjastus. Kolmas trükk. „Ajabarjääri ületamine, võidujooks esimese ajamasina ehitamiseks“, Jenny Randles, Olion, Tallinn 2006, tõlkinud Jaan Kabin.

225

Valgusolendid

Valgusolendid Väga paljud inimesed on surmalähedaste kogemuste ajal kohanud väga meeldiva, väga eheda ja ülimalt aukartustäratava Valgusolendiga.

Sageli ei suuda inimesed sõnades kirjeldada nende erakordset kohtumist ülima Valgusolendiga: „See valgusolend paistis esialgu pisut ähmaselt, aga siis ilmus see suur sära. Seda valgust oli tohutult palju, see ei olnud nagu mingi hele sähvatus, see oli lihtsalt suur valgus. Ja sellest hoovas mulle sooja, tundsin soojaaistingut. See oli hele, kollakasvalge, rohkem valgepoolne. See oli kohutavalt ere, ma ei suuda seda kirjeldada. See paistis hõlmavat kõike, kuid ei takistanud mind nägemast muud, mis oli mu ümber... Ma tundsin ennast eriti hästi, kaitstuna ja armastatuna. Armastus, mis sellest lähtus, oli kujutlematu, kirjeldamatu.“ Inimese kehast väljumise ajal tulevad inimesele vastu valgusolendid, kelle valguse ja isiksuse särad olid ülimalt hiilgavad ja ülimalt aukartustäratavad, kuid väga meeldivad. Nad loovad saabujale ülima rõõmu- ja rahutunde. Paljud surmalähedaste kogemustega inimesed on kirjeldanud nende valgusolendite armastuse tunnet kui puhtaimat armastust, mis üldse Universumis eksisteerida saab. Kõik see kiirgab pimestavast valgusest. Kuid see valgus ei kahjusta nägemist hoolimata väga suurest intensiivsusest. Valgus on soe ja „värelev“. Sageli on nähtavad valgusolendid inimese varem surnud sõbrad või sugulased. Nad suhtlevad ainult telepaatiliselt – läbi mõtete. Mõistmine on silmapilkne ning täielik. Paljude valgusolendite valgused olid väga eredad. Mõned aga lausa sätendasid. See paistis välja umbes nii nagu vaataks otse Päikesesse, kuid läbi vee massi – vaataks nagu selge vee alt otse Päikesesse. Sätendav valgus oli üliere. See oli silmipimestav, kuid ei kahjustanud üldse nägemist. Valgus sätendas nagu Päikese valgus lainetava mere vee pinnal.

Inimene tajub ka ühe väga erilise valgusolendi lähedalolu. Vastavalt inimese religioossest või ateistlikust kultuuri taustast, võib ta näha selles pühas valgusolendis Jumalat, Kristust, Buddhat või mõnda teist püha isikut. Sellist ülimat valgusolendit näevad usklikud, ateistid ja ka agnostikud. Temast kiirgab ülimat armastust ja ülimat mõistmist. Selle valgusolendi valgus on erakordselt ere. See on ülimalt silmipimestav.

Valguse intensiivsus sarnaneb sellega, kui vaadata palja silmaga suvel keskpäeval selge ilmaga otse Päikesesse – maa pealt vaadatuna. Vahe on ainult selles, et see valgus ei kahjusta nägemist. Nagu oleks tegemist tähe valgusega. Päikesesse ei saa otse vaadata palja silmaga – võib jääda pimedaks. Kuid valgusolendit aga saab vaadata nii, et ei kahjusta nägemist. Olendi valgust oli meeletult palju. Armastus ja õnn, mis sealt kiirgab, on sõnades kirjeldamatu. Tavainimesele on see kujuteldamatu. Inimesed on seda osanud kirjeldada nõnda: „Kui ma valguse kätte jõudsin, süstiti mind otsekui väga armastava vatitupsu sisse.“ „Valgust oli nii palju, et ma ujusin selles.“ „Astudes valgusesse ma teadsin, et Jumal on olemas.“ „Teadsin, et mind pole kunagi nii väga armastatud.“ „See oli kerge ja uskumatult armastav tunne.“ „Ja ma mõistsin, et valgus on Jumala armastus.“ 2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

KASUTATUD FOTOD

1. https://www.youtube.com/watch?v=Pi3e16JY6UM

15

6 Multiversum

SISUKORD 1

MULTIVERSUM .................................................................................................................................................. 3

2

LOOME PROTSESSID AJUS.................................................................................................................................. 4 2.1 2.2 2.3 2.4 2.5

3

NÄRVISÜSTEEMI ONTOGENEES ..................................................................................................................................... 4 SEOSTE PÕHIOLEMUS NÄRVITEGEVUSES.......................................................................................................................... 6 SEOSTESÜSTEEMID ..................................................................................................................................................... 9 NÄIDE SEOSTEST ...................................................................................................................................................... 11 TEADVUSE LOOME STRUKTUUR ................................................................................................................................... 12

KUNST JA KULTUUR ..........................................................................................................................................13 3.1 3.2 3.3 3.4 3.5

KUNSTI MÕISTE ....................................................................................................................................................... 13 KUIDAS JA MILLAL TEKKIS KUNST?................................................................................................................................ 17 PSÜÜHIKA JA KULTUUR.............................................................................................................................................. 20 KÕRGEMAD TUNDMUSED .......................................................................................................................................... 22 INIMESE LOOVUS JA ANDEKUS..................................................................................................................................... 23

KASUTATUD KIRJANDUS ............................................................................................................................................27

2

1 Multiversum

Psühholoogid on arvamusel, et arukas elu saab eksisteerida ainult siis, kui esineb kolm psüühilist tingimust – nendeks on mälu, taju ja mõtlemine. Kõik, mida loomad või inimesed teevad, sõltub sellest, et millist informatsiooni nad ümbrusest saavad ja millist infot nad kasutavad enda suhete korraldamiseks ümbritseva maailmaga, milles nad igapäevaselt elavad.

Mis on kultuur? Sellele küsimusele on püütud vastust leida paljud inimesed ( ja ka uurijad ) läbi sajandite. Kõik mis on mõistusega loodud kuulub kultuuri kui mõiste alla. Kultuur tähendab siis kogu mõistuse loomet, jättes seejuures arvestamata loodusjõude. Kõik, mida loob „mõistus“, moodustabki kultuuri kui Universumi ühe haruldaseima fenomeni. Niisamuti ka kunst. Kultuurivõi kunstiruumis toimuva taga on inimese psüühika iseäralikud funktsioonid. Kultuur on kunstist laiem mõiste nii nagu psühholoogias on psüühika laiem mõiste kui teadvus.

Inimese teadvus erineb kogu ülejäänud planeet Maal elavatest loomariigi esindajatest. Inimese „teadvuse lävi“ on teistest kõrgematest loomadest suurem. See tähendab seda, et inimese teadvus on kõige rohkem välja arenenud võrreldes teiste loomariigi esindajatega. Kuid samas võib julgelt väita seda, et ka inimese loomingulised võimed on samuti suurimad võrreldes kogu ülejäänud loomadega planeedil Maa. Mitte ükski teine bioorganism ei ole võimeline niimoodi looma kunsti ja kultuuri enda ümber nii nagu seda teeb inimene. Siit aga järeldub väga lihtne, kuid väga oluline seos. Nimelt suurema või kõrgema teadvuse arenguga bioorganismis kaasneb ka suur loomevõime. Suure loome võime avaldumiseks peab eksisteerima ka teadvus ise. Loomariigi evolutsioonist üldiselt järeldub see, et mida „teadvuslikum“ on teadvus ümbritseva keskkonna suhtes, seda ka suurem loomevõime isendil avaldub.

Akadeemilises peavoolus liigitatakse kogu meie Universum suures plaanis kaheks: üks on loodus ja teine on kõik see, mille loojaks on mõistus. Mõistus on loonud ühiskonna, mida omakorda jaotatakse tsivilisatsiooniks ja kultuuriks. Tekib küsimus, et mis vahe on tsivilisatsioonil ja kultuuril? Üks ja sama nähtus võib olla tsivilisatsiooni nähtus, kuid samas ka kultuuri nähtus. Selle paremaks mõistmiseks toome näite majast. Näiteks kuidas ehitada maja valmis nii, et see kokku ei kukuks? See on tsivilisatsiooni küsimus. Kuid mille või kelle jaoks ehitada valmis maja ( kas kirikule, kuningale, presidendile, tavakodanikele jne ) on juba kultuuri küsimus. Näiteks kuningas ei sobi igasse majja elama. Tsivilisatsiooni küsimusi saab täiustada, kuid mitte kultuuri küsimusi.

Näiteks kuidas pidada õiglast kohtumõistmist on tsivilisatsiooni küsimus, mis pidevalt ajas muutub ja täieneb. Kuid kas maja sobib kuningale või kerjusele on juba kultuuri küsimus, millele saab vastata ainult jah või ei vastusega.

Kuid multiversumi teooria käsitleb Universumi liigitust üldisemalt. Näiteks jaguneb Universum suures mastaabis kaheks maailmaks: maailm, mille loojateks on loodusjõud, ja maailm, mille loojaks on aga inimese mõistus ( teadvus ). Seega on olemas „looduslik maailm“ ja „mõistuslik maailm“. Mõistuslik maailm on kõik see, mis on inimese mõistuse poolt loodud, kuid loodusliku maailma on vorminud tuntud loodusseadused. Ametliku definitsiooni järgi nimetatakse kõiksust ( kõik mis üldse olemas on ) Universumiks. Käesolevas Maailmataju regioonis hõlmab „multiversumi“ mõiste aga kogu inimese mõistuse loomet, s.t. mõistuse poolt loodud maailma.

Võib öelda, et tegemist on siis nagu multiversumi teooriaga. Multiversum on ( reeglina ) ajas pidevas muutumises ja arenemises, kuid Universum ise on aga väga pika aja jooksul kogu aeg üsna ühetaoline. Nii on see üldiselt. Multiversum ei ole loodusliku päritoluga ja ei saagi olla. Selle tekitajaks ehk loojaks on intelligents.

Kuid vastavalt Universumi üldisele definitsioonile on kõik siiski looduse poolt „loodud“, sest ka inimese mõistus on looduse osa. Mõistus ei saa eksisteerida ilma loodusseadusteta. Loodusseadused on sellegi poolest kõige aluseks. Ka mõistus ( meie ajudes funktsioneeriv teadvus ) on omakorda looduse loome tagajärg, kuid ilma mõistuseta ei ole tsivilisatsiooni ja ei ole ka kunsti ega kultuuri.

Seega kultuur on sellise loodusnähtuse ( loodusjõu ) loome, mida nimetatakse mõistuseks, mille materiaalseks kandjaks on inimese bioloogiline aju.

3

Inimesed on elusorganismid, kelle ümber eksisteerib peale loodusliku maailma ka veel tehislik maailm ( tehismaailm ). Selle tehismaailma on loonud inimesed ise. Tehismaailma moodustavad kõik need, millel ei ole looduslikku päritolu. Näiteks majad, autod, teed, laternad, arvutid, telefonid, rattad, tammid jne. Kõik, mis on tekkinud väljaspool looduslikku tegevust.

Maailm, mida on loonud mõistus, jaguneb omakorda kaheks. Näiteks on olemas „asju“, mis on loodud, kuid millel ei ole erilist ( filosoofilist ) mõtet või sisu. Luuakse midagi ainult otstarbe pärast ja ei midagi enamat. Näiteks pastaka loomise eesmärgiks on ainult see, et oleks võimalik jäädvustada inimese mõtteid tekstidena või joonistada kujundeid. Kuid on olemas selliseid loominguid, milles eksisteerib mingisugune „filosoofiline“ mõte ja sisu. Näiteks on olemas kauneid maale, milles on kujutatud inimesi, maastikke, eluolusid vms. Oleme näinud suuri ja ka väikseid skulptuure. Pastakat luuakse ainult kirjutamiseks või joonistamiseks, kuid maali loomine on „vaimsem“ tegevus ja see „omab“ sügavamat-filosoofilisemat sisu ja mõtet. Sama on ka näiteks kirjandi kirjutamisega. Selline liigitamine tuleneb just sellepärast, et erinevatele asjadele on „omistatud“ erineva sügavusega mõtteid ja tähendusi. Mõnedel on seda rohkem, kuid mõnedel on seda jälle vähem.

Inimese aju ( milles esineb psüühika, teadvus ja loominguline tegevus ) moodustavad närvirakud ehk neuronid. Seega on aju neuronite kogum, s.t. tuhandetest neuronitest moodustunud üks tervik.

Kuid erinevate inimeste erinevad ajud moodustavad samuti ühe suurema süsteemi nii nagu tuhanded neuronid loovad ühe terviku, mida me nimetame ajuks. Sellist süsteemi nimetame tsivilisatsiooniks. Piltlikult öeldes on inimeste ajud nagu ühe suure aju osad nii nagu neuronid on närvisüsteemi funktsioneerivad osad. Kõikide inimeste ajud planeedil Maa moodustavad ühe suure terviku – tsivilisatsiooni. Miljardid ajud moodustavad kokku ühe suure terviku ( ehk omakorda aju ) ja nad kõik on läbi kommunikatsiooni ka omavahel ühenduses.

2 Loome protsessid ajus

2.1

Närvisüsteemi ontogenees “Unistades on inimene geenius” Akira Kurosawa

Enamasti ilmnevad loovus ja intelligentsus üheskoos, kuid siiski üks neist ei pruugi teisest tuleneda. Mõtlemisviisi iseloomustab väga intelligentsetel inimestel sageli just koonduvus. Nende probleemide lahendamised toimuvad läbi keeruliste analüüside. Nad järgivad mustreid, mis on sageli läbi proovitud. Kuid loovate inimeste mõtlemisviisi iseloomustab hargnevus. Niimoodi töötades toimuvad ajus assotsiatiivsed protsessid. Sellesse on kaasatud ka inimese emotsioonid.

Sageli sünnivad mittetraditsioonilised ideed. ( GEO, 28-37 ).

Kuid mingisugust intelligentsuse piirkonda ( keskust ) ajus ei eksisteeri. See tuleneb hoopis aju paljude piirkondade omavahelisest komplekssest suhtlemisest. Näiteks Illinois` Ülikoolist juhitud Aron Barbey töörühm, mis koosnes Ameerika ja Hispaania teadlastest, tõestas, et inimeste intelligentsus lokaliseerub enamjaolt aju vasakus ajupoolkeras. Barbey juhitud teaduslikus uuringus uuriti 182 Ameerika sõjaveterani. Nendel sõjaveteranidel ilmnesid koldelised ajukahjustused, mis seisneb selles, et kahjustada on saanud ajukoe mingisugune kindel piirkond. Niimoodi ongi võimalik inimeste ajufunktsioone uurida ja analüüsida, sest siis aju teatud osa ei funktsioneeri.

Inimeste ajusid uuritakse kompuutertomograafia abil, kuid nende peal sooritatakse ka erinevaid kognitiivseid teste, mis võimaldab uurida inimeste intelligentsust. Näiteks inimese intelligentsus 4

võib ilmneda mälus, tähelepanus, keskendumises, kummunikatsiooni- ja arusaamisvõimes. Selle uurimuse käigus selguski, et inimeste intelligentsus ei ole lokaliseerunud mingisugusesse kindlasse aju piirkonda, vaid see ilmneb erinevate ajupiirkondade omavahelisel funktsioneerimisel. Kuid neid ajupiirkondi ühendabki just eelpool mainitud võrgustik inimese aju vasakus ajupoolkeras.

Ajus olevad neuronid on kommunikatsioonile spetsialiseerunud närvirakud. Närvisüsteemis olev informatsioon liigub elektrisignaalidena ühest neuronist teise. See protsess on pidev. Ühe neuroni ühenduskohta teise neuroniga nimetatakse sünapsiks. Üks aspekt on aga kindel ja kergesti silmanähtav. Nimelt kogu närvisüsteem on kui seoste loome närvirakkude vahel. Kogu närvisüsteemi ulatuses tekib pidevalt uusi seoseid rakkude vahel. See on üks iseloomulikumaid omadusi närvitalitluses. Kuid peale neuronite seoste tekib juurde ka uusi närvirakke. Näiteks hipokampuses sünnib uusi närvirakke kogu inimese elu. Neuronite omavaheline seostamine on närvitegevuse üks põhilisi jooni. Uusi seoseid neuronite vahel tekib inimesel lakkamatult – sünnist surmani. Üks neuron võib olla korraga ühenduses teiste kümnete tuhandete neuronitega. Kui inimese närvisüsteemis on umbes 10 triljonit neuronit, siis seoseid nende vahel võib ulatuda isegi tuhandetesse triljonitesse. Neuronite omavahelisi seoseid on vähemalt 100 000 korda rohkem kui neuroneid endeid. Seoste loomine on närvitalitluse üks iseloomulikumaid tegevusi kogu närvisüsteemis. Uusi seoseid tekib inimesel lakkamatult – näiteks kui inimene õpib, teeb trenni, mõtleb, organiseerib, kokkab, vaatab televiisorit, unistab, suhtleb jne.

Näiteks ajupiirkondade omavahelisest seostamisest sõltub inimese mõtlemiskiirus. Näiteks uuringud on näidanud seda, et kõrge intelligentse inimese aju korral läbib elektriline signaal ühest ajupiirkonnast teise enamasti väiksemate ühendusteede kaudu kui seda madalama intelligentsusega inimeste korral. Inimeste aeglane mõtlemiskiirus võib seega tuleneda sellest, et nende ajud kasutavad info edastamiseks ühest ajupiirkonnast teise väga vähe otseseid ühendusteid. Väga kõrge intelligentse inimese korral kasutab aju aga just väga sageli otseseid ühendusteid, mis tagavad info väga kiire liikumise aju ühest piirkonnast teise jõudmiseks. ( GEO, 28-37 ). Närvisüsteemis toimub pidev informatiivne tegevus. Ka sellisel korral, kui inimene magab ja kogeb und. Kõige suurem ajuaktiivsus on inimesel tema nooruses – eriti aga just esimestel eluaastatel. Just sellisel ajal tekib kõige kiiremini ja kõige rohkem neuronite vahelisi seoseid võrreldes eluaastatega inimese vanemas eas. Närvisüsteem on kui seostevõrgustik, mis on väga süstemaatiline ( süsteemse struktuuriga ) ja kindla funktsineerimisega.

Elektriimpulssi abil liigub info närvikoes ringi. Selle põhimõte seisneb järgnevas. Närvikiu „seinte“ paksus ei ole suurem kui sadatuhat millimeetrit. Kiu siseosa on näiteks punkeseisundi korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ja seepärast öeldakse selle kohta ka negatiivne puhkepotentsiaal. Selle väärtus on ombes -70 mV. Sellise potentsiaali määravad ära naatriumi ja kaaliumi positiivsete ning kloori negatiivsete ioonide kontsentratsioonid mõlemal pool närvikiu „seina“. Positiivsed ioonid tungivad närvikiu sisemusse, kui kiu seina läbilaskvust suurendab erutus. Potentsiaal, mis on kiu siseosas, suureneb seeläbi väga kiiresti ja saavutab väliskeskkonna suhtes väärtuse +40 mV. Seda nimetatakse toimepotentsiaaliks. Positiivsete ioonide liikumist tagasi väliskeskkonda võimaldab just toimepotentsiaal. Seetõttu muutub väliskeskkonna suhtes närvikiu siseosa jällegi negatiivseks. Kõik see toimub väga lühikese aja ( 1 ms ) vältel. Mööda närvikiudu levib selline „pingeimpulss“ umbes 100 m/s. Pingeimpulss omab informatsiooni ärritaja mõju kohta.

Inimese peaajus on umbes 10 triljonit neuronit. Üks neuron on võimeline ühenduses olema 10 000 – 30 000 erineva närvirakuga. Sellised on seoste arvud. Kuna olemas on umbes 10 triljonit neuronit, siis seoseid nende vahel on seega umbes 100 000 – 300 000 triljonit. Seda näitab ju lihtne matemaatika. See tähendab seda, et seoseid on närvisüsteemis sadu triljoneid. Seoseid ehk ühendusi närvikoe neuronite vahel on seega 10 000 – 30 000 korda rohkem kui neuroneid endeid.

Kui inimene sünnib, siis juba sellel hetkel on tal olemas kõik närvirakud. Pärast inimese sündimist hakkavad ilmnema seoseid närvirakkude vahel ja seda siis väga kiiresti. Igal lapsel on sündides umbes 100 miljonit neuronit, mis ei ole omavahel ühenduses. Just esimestel elukuudel peab imik suhteliselt palju magama, sest enamus ühendusi neuronite vahel tekivad une ajal. Kuna alguses oli seoseid väga vähe, siis inimesel ei jää imikueast midagi mäletada. Puudub alguses ka minatunne ja 5

inimkõne. Kuna inimese aju ei ole kohe pärast sündides veel valmis, siis ei olegi võimalik see, et inimene mäletaks oma sünnihetke ja et see saaks teda elus oluliselt mõjutada. Väikse lapse õppetegevused ja kogemused ei jää veel meelde, kuid sellest hoolimata valmistub aju kõne ja mõtlemise arenguks. Näiteks kui arengukeskkond on väga mitmekülgne, siis lapsel areneb välja suurem intelligentsus. Kui aju ei kasutata, siis võib tema funktsioneerimine väga palju nõrgeneda. Kui inimene on sündinud pimedana, siis hiljem tulevikus on võimalik selle inimese silmanägemist operatsiooniga taastada, kuid seda ainult osaliselt. Seda sellepärast, et nägemisega seotud rakud on kas suures osas surnud või lülitatud mingisugusesse teise tegevusse. Väga olulised on keele arengu seisukohalt ka lapse kokkupuuted keele kasutajatega. Kui lapsel puudub kokkupuude kõnelejatega, siis ta ei suudagi rääkima hakatagi. Aju väga olulisteks arenguettappideks on just inimese varajased eluaastad, kuid aju areng jätkub ka veel pärast lapsepõlve. Kogu inimese elu jooksul toimub ajus muutused. See tähendab seda, et osa närviühendusi tugevneb ja osa nõrgeneb. Inimese geenid määravad aju üldise funktsioneerimise ja inimese kogemused määravad selle detailid. Varajastel eluaastatel ei ole ajukoore kõik funktsioonid välja arenenud, kuid see-eest töötab aju väga paindlikult. Näiteks kui kahjustada saab üks ajupoolkera, siis teine ajupoolkera võib võtta teise ajupoolkera funktsioonid endale. Näiteks vasaku ajupoolkera kõnekeskuse kahjustuse korral võtab parem ajupoolkera selle funktsioonid omale. Kuid aju kõnefunktsioonid ei taastu enam nii väga kergesti, kui inimesel on möödas viies eluaasta.

Joonis 4 Inimese närvirakkudevaheliste seoste areng: seosed sündimisel ( a ), 3. elukuul ( b ) ja 15. elukuul ( c ).

( Uljas ja Rumberg 2002, 40 )

2.2

Seoste põhiolemus närvitegevuses

Närvierutus liigub närvikoes elektrilise signaali ( impulsi ) abil ühest neuronist teise – mööda neuronite sünapse ja aksoneid. Kui see erutus jõuab närvirakku, siis muutub närviraku potentsiaal rakumembraanis. Elektriline erutus, mis liigub närvikoes ringi, omab peale ''energiat'' ka ''infot'' välisärritaja mõju kohta. Neuronite ümbruses olevad väljad on samas ka kui ''infoväljad'', sest peale ''energia ja keemilise koostise'', omavad need ka informatsiooni, mis jõuab organismi väliskeskkonnast või on need genereeritud elusorganismi sisekeskkonnast ( näiteks ajus ). Näiteks kui mõnede neuronite võrgustik lakkab toimimast või ei ole enam kontaktis teiste neuronite võrgustikega, siis inimene reeglina kaotab midagi enda mälust, kogemustest jne. Neuronid ei ole 6

lihtsalt bioloogilised üksused närvikoes. Need on nagu infoväljad. Neuroteaduses on levinud arusaam, et igasugusel ''mälestusel'' või ''teadmisel'' on koes oma kindel neuron või neuronite võrgustik. Mõned neuroloogid on arvamusel, et kui inimene teab näiteks oma enda vanaemast, siis selle kohta on tal olemas neuronid peaajus. Just niimoodi ilmnebki neuroni kui infovälja olemus.

Närvirakk ehk neuron omab infot millegi või kellegi kohta.

Järgnevalt vaatame lihtsalt ühte keemilist võrrandit:

See keemiast tuntud võrrand näitab raua roostetamist niiskes õhus. Rooste põhiliseks komponendiks on diraudtrioksiid. Siin on näha seda, et ühe aine liitumisel teise ainega põhjustab kolmanda aine tekkimise. Sellisest seaduspärasusest on võimalik luua neuroteaduses analoogia mõistmaks loome protsesside olemusi inimajus. Täpsemalt öeldes sarnaneb ülaltoodu neuronite vahelise seosega, mida me nüüd lähemalt vaatamegi.

Kujutame nüüd ette seda, et meil on kaks neuronit. Neuronit on võimalik vaadelda kui infovälja närvisüsteemis. Oletame seda, et esialgu ei ole need neuronid omavahel ühenduses. Sellisel juhul on meil tegemist siis kahe erineva infoväljaga – kahe erineva neuroniga. Informatsioon liigub ajus edasi elektrilise impulsi abil. Kui üks neuron saadab oma impulsi teisele neuronile, siis on need kaks neuronit omavahel ( funktsionaalselt ) seotud. Kuid see saab toimuda ainult neuronite aksonite ja dendriitide olemasolu korral, mille kaudu impulsid levivad ühelt neuronilt teisele. Kui aga need neuronid nüüd ühinevad – neil tekib omavaheline ( anatoomiline ) seos, siis on eelnevalt väljatoodud analoogia põhjal meil tegemist kolme erineva infoväljaga, kuid sellegipoolest on endiselt kaks erinevat neuronit. Enam ei ole kaks infovälja, vaid neid on nüüd kolm. See tähendab seda, et neuronite ühendusest on tekkinud uus infoväli. Asja olemust näitab eespool väljatoodud analoogia keemia võrrandi näitel. Kuid siin on otseselt näha nende nähtuste erinevus. Näiteks kui keemia võrrandi puhul kahe erineva aine liitumisel tekkis uus aine, siis kahe erineva neuroni liitumisel uut neuronit ei tekkinud. Neuronite omavahelisel liitumisel tekkis hoopis kolmas ( uus ) infoväli. Vaata allpool olevaid jooniseid. Tegelikult ei ole otseselt näha kahe erineva neuroni liitumist nii nagu on ainete puhul. Kaks neuronit on omavahel anatoomiliselt seoses, mida saab vaadelda kui liitumisena ( nagu üheks ). Keemia võrrandi puhul aga ained liitusid otseselt üheks uueks aineks. Analoogia neil kahel erineval asjaolul siiski toimib.

Joonis 5 Kahe neuroni vahel tekib ühendus. Seos loob uut infot.

Veel üks hea näide on välja tuua värvigammadega. Näiteks kui punane ja sinine värvus omavahel kokku segada üheks värvuseks, siis saame tulemuseks lilla värvuse. Sellisel juhul on tegemist värviliste ainete ( mitte valguse ) liitumisega. Kuid ka sellel on olemas seos neuronite infoväljade ühinemistega.

Selline ongi neuronite omavaheliste seoste põhiolemus. See tähendab seda, et kui ühed infoväljad liituvad teistega, siis see loob omakorda veel uusi varem esinemata infovälju. Seosed neuronite vahel ( infoväljade vahel ) loovad omakorda uusi seoseid. Närvitegevuses oleva informatsiooni üheks aluseks ongi seosed neuronite vahel. Antud juhul on siin ära seletatud 7

neuronite seoste põhiolemus - näiteks kahe erineva neuroni vahel informatsiooni vaatenurgast.

Seda, et mida siiski kujutavad endast neuronite vahelised seosed närvisüsteemis. Tulemuseks on näha seda, et seosed loovad uusi infovälju – info loob infot. Närvisüsteemis ( seda just inimese peaajus ) toimub pidev infogenereerimine ( infoloome ). Selline protsess on pidev kogu inimese eluea jooksul. Näiteks visualiseerimine seisneb vaimses tegevuses, mitte aga füüsilises tegevuses.

Näiteks sportlased kujutavad vaimusilmas ette oma enda treeningute sooritusi. Vastavaid treeningtegevusi tehakse mõttes läbi väga palju kordi. Visualiseerimisest on abi siis, kui näiteks õpitakse mingeid uusi tegevusi. Tegevusi tehakse mõttes läbi, enne kui seda tegelikkuses tehakse.

Kui inimene kujutleb keha liikumist, siis aktiveerub üks kindel ajupiirkond. Kui näiteks sportlane harjutab treeningtegevusi mõttes läbi, siis loob ta ajus ühendusi samamoodi mil tegelike soorituste ajal. Kuid sellisel korral ei kasutata mitte ühtegi reaalset lihast. Visualiseerimine aga võimaldab tegelikkuses sooritada treeninguid paremini, sest ajus on vastavad seosed juba olemas. See tähendab seda, et visualiseerimine aitab inimesel luua ühendusi ajus, et tegevusi reaalselt paremini sooritada.

Kuid eespool väljatoodud seose põhiolemus kehtib kogu närvisüsteemis ja kõikides seostesüsteemides, mida me kohe lähemalt vaatama hakkame.

Kuid nüüd oletame seda, et meil on olemas kolm neuronit – mitte enam kaks neuronit. Alguses ei ole nad omavahel seoses. Sellisel juhul on siis olemas kolm erinevat infovälja ja kolm erinevat neuronit. Kui aga need neuronid omavahel ''liituvad'', siis on meil tegemist ( 3 + 3 + 4 = 10 ) kümne ''võimaliku'' erineva infoväljaga – kui arvestada ka tekkivat tervikut infovälja. See tähendab seda, et seosed loovad uut varem esinemata infot närvisüsteemis. Kuid sellegipoolest on neuroneid endeid ikkagi endiselt ainult kolm. Vaata jooniseid.

Joonis 6 Kolme neuroni vahel tekivad ühendused. Seosed loovad uusi seoseid.

Aju võib töötada peaaegu sama intensiivselt nii unistades kui ka teadlikult mõnda probleemi lahendades. Inimese otsmiku taga ja oimukohtadest kõrgemal asub selline neuronitevõrgustik, mis suuresti aktiveerub siis, kui inimene näiteks unistab ehk niisama sihitult mõtleb. Teadlased spekuleerivad, et seal seostatakse informatsioon inimese mälestustega ja emotsioonidega. Infot seostab inimese mõtlemiselund. Informatsiooni korrastatakse, sorteeritakse ja süstematiseeritakse.

Niimoodi võib tekkida seal uusi ideid. ( GEO, 20-37 ).

Just sünapsi vahendusel seostuvad üksteisega neuronid. Närviimpulsid jõuavad aksoni lõpmesse, kus vabanevad atsetüülkoliinimolekulid, mis läbivad kiiresti läbi 20...30 nm laiuse sünapsipilu.

Rakumembraani Na+-ioonide läbilaskvus muutub, kui pärast sünapsipilu läbimist reageerib nendega niinimatatud postsünaptiline rakk. Niimoodi tekibki närviimpulss postsünaptilises neuronis. Kuid atsetüülkoliinimolekule on ainult presünaptilises närvirakus. Sünaptiline pilu funktsioneerib just nagu suundelektrood. Ainult presünaptilisest neuronist saab närviimpulss liikuda postsünaptilise neuroni suunas. Et aga järgmine närviimpulss oleks võimeline sünapsit läbima, tuleb selleks postsünaptilise neuroni membraanilt kõrvaldada atsetüülkoliin. Atsetüülkoliini hävitab ensüüm 8

atsetüülkoliiniesteraasi toimel. Näiteks ühe närviimpulsi liikumisel eraldub umbes 10-20 mooli atsetüülkoliini ehk umbes 1000 molekuli. Kuid mõned alkaloidid ( näiteks nikotiin, kokaiin, morfiin, strühniin jne ) mõjutavad väga tugevalt atsetüülesteraasi. Näiteks üheks tugevamaks peetakse eseriini, mis mõjub loomulikult just pärssijana. Näiteks atsetüülkoliiniesteraasi muudavad toimetuks mõnede madude mürgid ja mõned närvigaasid, mis on üsna tugevatoimelised. See peatab inimese närvisüsteemis informatsiooni ( ehk närviimpulsi ) leviku ja seetõttu inimene sureb.

2.3

Seostesüsteemid

Kogu inimese närvisüsteem on väga süsteemse ehitusega. Niisamuti on ka seosed neuronite vahel. Kõik neuronid on omavahel ühenduses. Näiteks üks neuron võib olla seoses mõne teise neuroniga. Kuid neuronite seosed moodustavad omakorda gruppe ( süsteeme ). Neid nimetatakse seostesüsteemideks või seosteseosteks. Näiteks üks neuronite seoste grupp võib olla seoses teise grupiga, kuid see omakorda võib olla seoses kolmandaga jne jne. Niimoodi on ülesehitatud kogu närvisüsteem. Varem oli juba mainitud, et seosed loovad uusi seoseid. Kuid seosed võivad luua ka seostesüsteeme, mis omakorda loovad uusi seostesüsteeme jne. Näiteks üks seoste grupp võib olla ühe suurema seoste grupi osa, mis on sellega muidugi seotud. Kuid see suurem seoste grupp võib olla omakorda millegi veel suurema seoste grupi osa jne. Selliseid seostesüsteeme võib olla isegi tuhandeid. Seega ka seosed loovad omakorda süsteeme. Toome välja ühe analoogia, et asja olemust paremini mõista. Analüüsime näiteks tähistaevast. Seal me näeme tähti, kui tegemist on õhtuse ja pilvitu taevaga. Kuid tähed moodustavad kosmoses tähtedesüsteeme, mida nimetatakse galaktikateks. Galaktikad moodustavad omakorda galaktikate parvi ja need veel omakorda superparvi. Sellise süsteemse ehitusega on üles ehitatud ka inimese närvisüsteem. Kuid närvitegevuse korral on need kõik omavahel ka ühenduses.

Neuronite aksonid ja dendriidid moodustavad keerulisi närvivõrgustikke. Nad ühendavad omavahel neuroneid. Seoste arv, mida leidub neuronite vahel, arvatakse olevat umbes kolm suurusjärku suurem kui närvirakkude endi arv. Kuna eeldatakse seda, et närvirakke on ajus umbes 10 triljonit, siis selle arvu peab võtma veel astmesse. Neuronitevahelisi seoseid võimaldavad sünapsid ja seetõttu on sellised närvivõrgustikud võimelised integreeruda. Just sünapsite abil saab informatsioon liikuda ühelt rakult teisele. Sünapsite paiknevus võib esineda näiteks dendriitidel, rakukehal või aksonitel. Nii on see enamikul ajurakkudel. Neuronid moodustavad väga sageli rakutuumi ehk rakukooslusi ja kagumeid ehk ganglione. Need on väga spetsialiseeritud ja kindla struktuuri ja funktsiooniga närvivõrgustikud. Neuroneid, mis asuvad ajukoores, iseloomustab nende moodulstruktuur. Sünapsite hulk on sama mitmekesine kui seda on ka neuronite mõõtmed, kuju ja funktsioonid. Kõik neuronid omavad sünapseid. Närviraku sünaptiliste ühenduste keskmist arvu arvatakse olevat umbes 2000 - 20 000, kuid näiteks ahvi motoorses ajukeskuses ulatub see arv lausa 60 000-ni.

Neuronite vahel võivad olla koonduvad ehk konvergentsed ja lahknevad ehk divergentsed seosed. Kui närvirakk, mis asub ajus teatud tasandil, seostab suurema hulga rakkudega, mis asuvad ajus madalamal tasandil. Nendelt saabuvad närviimpulsid koonduvad mainitud närvirakule. Sellisel juhul on tegemist koonduva ehk konvergentse seosega. Kuid lahkneva ehk divergentse seose korral on ajus oleva mingi taseme rakk seotud paljude rakkudega kõrgemal tasandil, millele ta saadab palju hargnevaid närviimpulsse. Selline närvivõrgustikude struktuur loob väga suure keerulisuse.

See võimaldab närvisüsteemi funktsioneerimise paindlikkust, olles väga plastiline. Infotöötlus on seega väga mahukas. Näiteks üks ja sama neuronitesüsteem on võimeline töötlema väga palju ja erinevaid funktsioone.

Nüüd vaatleme ühte konkreetset närvisüsteemi osa. Oletame, et meil on kaks neuronit. Üks neron on seoses ühe teise neuroniga ja see teine neuron on seoses veel omakorda paljude teiste neuronitega ( ühekorraga ). Kui esimene neuron on seoses selle teise neuroniga, siis põhimõtteliselt on ta 9

ka seoses samaaegselt nende paljude teiste neuronitega. Olgugi, et ta ei ole otseselt seotud nende teiste neuronitega. Ta on otseses seoses ainult selle teise neuroniga. Vaata jooniseid. Eespool väljatoodud teooriatel on neuroteaduslikud alused. Seosed ei ole juhuslikult laiali üle kogu närvisüsteemi. Ka nendel on olemas oma kindel struktuur.

Joonis 1 Kui esimene neuron on seoses teise neuroniga, siis on ta seoses ka paljude teiste neuronitega, mis on ühenduses selle teise neuroniga.

Seostetasandid ehk seostesfäärid tekivad närvisüsteemis siis, kui seosed loovad veel omakorda uusi seoseid. Eespool oli kirjeldatud seda, et tähed moodustavad galaktikaid, galaktikad aga omakorda parvesid jne. Neuronite vaheliste ühenduste struktuur sarnaneb sellise taeva või Universumi ehitusega. Mingisugused seostesüsteemid on suurema süsteemi osa ja see on omakorda veel suurema plaani osa jne. Seosed moodustavad seostesüsteeme. Niimoodi võibki need ka tasanditeks jaotada. Näiteks üks grupp seoseid on esmane ehk primaarne tasand. Kuid need seosed on aga ühe suurema grupi osa. See oleks siis teisene ehk sekundaarne tasand. Kuid ka selline grupp võib olla omakorda veel suurema süsteemi osa ( mis oleks antud juhul siis kolmas tasand ) ja niimoodi võib neid tasandeid olla väga palju. Seostetasandeid võib olla närvisüsteemis sadu tuhandeid – kui mitte miljoneid. Seostetasandid on nagu üksused – nagu maja korrused. See tähendab seda, et mida rohkem on seostetasandeid ( mida rohkem on majal korruseid ), seda keerulisem on kogu närvisüsteem ( seda kõrgem on maja ).

Joonis 2 Ajus moodustuvad seoste tasandid.

Taevas moodustavad tähed galaktikaid ja need omakorda moodustavad parvesid ning need veel omakorda aga superparvesid jne. Antud juhul oleksid tähed esimene ( kosmiline ) tasand ja galaktikad oleksid teine tasand ning galaktikate parved ja superparved oleksid vastavalt siis kolmas ja neljas tasand. Need oleksid taevasfäärid või selle sügavuse tasandid. Nagu me juba eespool nägime, sarnaneb selline Universumi struktuur inimese närvisüsteemi ehitusega. Ilmselt kujuneb loovmõtlemine välja alles väga kõrgel seostetasandil. Sellepärast, et ka teadvus, mälu ja teised 10

psühholoogilised aspektid ei teki mitte millestki. ''Tühjale kohale'' ei sünni mitte miski mitte kunagi.

Näiteks inimene kui elusorganism on biloloogiliselt samuti ''tervik'' - kõrgeim organiseerunud biotasand. Ta koosneb samuti väga paljudest (bio)tasanditest. Näiteks terviklikule bioorganismile eelneb organitesüsteemid, neile eelneb ( see koosneb ) omakorda organid ise, siis nendele omakorda koed, siis rakk, organellid, molekulid, aatomid, elementaarosakesed jne. Nagu näha on – kujuneb inimene ( kui tervik bioorganism, kellega me igapäevaselt suhtleme ) välja alles kõige kõrgemal biotasandil. Ilmselt loovuse protsessid ajus saavad toimuda samuti ainult väga kõrgel seostetasandil.

Näiteks teaduslikud uuringud on näidanud seda, et inimestel, kellel esinevad väga kõrged intellekti näitajad, on nende ajupoolkerad omavahel seotud tihti väga suure mõhnkehaga ( see viitab väga suurele neuronite seoste tihedusele ). Ilmselt see võimaldab informatsiooni kiiresti ja tõhusalt vahetada parema ja vasaku hemisfääri vahel. ( GEO, 28-37 ).

Kui mingisugune ''tervik'' koosneb osadest ( detailidest ), siis saab öelda seda, et see tervik on selle osade ( detailide ) kombinatsioon. Elemendid moodustavad ( liitudes üheks ) kombinatsioone ( ühe terviku ). See, et kuidas toimib loomeprotsess ajus, on sellega seotud. Loomeprotsessi käigus toimub väga paljude infoosade ( infoseoste ) kombineerimine. Loomeprotsessil kasutatakse lugematul hulgal ''infoosakesi''. Nii nagu aineosakesed moodustavad ühe tervikliku elusorganismi.

Kuid ''infoosake'' tähendab siin seost. Seega loomeprotsessid ajus on seoste ( infoväljade ) kombineerimine. Näiteks juba varakult pilli mängivatel lastel suureneb suuraju. Sisuliselt tähendab see seda, et närvirakkude tihedus, mis asub laste mõtlemiselundi poolkerasid ühendavas mõhnkehas, suureneb. Seda on veenvalt näidanud teaduslikud uurimused. ( GEO, 28-37 ).

Aju moodustavad närvirakud ehk neuronid. Nii on aju üks tervik – nagu üks. Neuronit saab vaadelda ka kui infovälja. Kõik infoväljad moodustavadki kokku ühe suure infovälja. Selleks ongi aju.

Aju töötab kui üks tervik, hoolimata sellest, et see on väga süsteemne ja ehituselt väga keerulise struktuuriga. Kogu närvisüsteem on nagu üks suur infoväli, mis koosneb väga paljudest väikestest infoväljadest.

2.4

Näide seostest

Tegemist on illustreeriva näitega neuronite omavahelistest seostest. Vaata jooniseid. Siin on näha seda, et kuidas uued seosed noolte vahel loovad omakorda üha uusi ja uusi seoseid. Olemasolevatest seostest saab omakorda luua veel uusi seoseid. Seosed loovad uusi seoseid. Niimoodi võib seoste hulk olla koguni lõpmata palju. Nool sümboliseerib antud juhul ( neuronite vahelist ) seost, ühendust. On näha ka seda, et kuidas algselt ainult mõnedest seostest tulevad välja veel omakorda tuhandeid seoseid.

11

Joonis 8 Seosed tekivad ainult olemasolevatest seostest.

2.5

Teadvuse loome struktuur

Inimese närvisüsteemi struktuur ja inimese keele struktuur on omavahel üsna sarnased. Iga häälik on seoses mõne kindla tähega. Tähed moodustavad erinevaid sõnu ( termineid ). Sõnad omakorda aga moodustavad lauseid. Laused moodustavad erinevaid tekste ja kõige tipuks moodustavad tekstid ühe ( või enama ) loo. Sellist keele ülesehitust on võimalik kasutada analoogiana ka närvisüsteemi seoste struktuuri olemuse mõistmiseks. Selline analoogia toimib ka legot kasutades. Legomänguasi koosneb niisamuti paljudest väikestest erinevatest osadest. Kuid need osad koosnevad veel väiksematest osadest – klotsidest. Puzzle on pilt, mis koosneb samuti väga paljudest väikestest kokkupandud osadest ( piltidest ). Üks suur pilt võib samuti koosneda omakorda paljudest väikestest piltidest. See tähendab seda, et detailid annavad kokku ühe suure terviku. Seoste kombinatsioon tähendab seda, et kõik seosed on omavahel seoses. Seoste omavahelised ühendused moodustavad niimoodi seoste kombinatsiooni. Näiteks puzzle on piltide kombinatsioon, sest ta on osadest kokkupandud üheks tervikpildiks – osadest kokkupandud kombinatsioon.

Inimese loomisprotsessi neuroloogia sarnaneb struktuurselt paljuski ülaltoodud analoogiatega. Et aga aju üldse midagi luua saaks, peab tal olema väga palju nö. allüksusi – alamseoseid. Need on sellised seosed, mis on veel omakorda aluseks mingisugustele teistele seostele. Nii nagu kirjanduslik teos saaks eksisteerida, peab see koosnema tekstidest. Kuid tekstide eksisteerimiseks peab see koosnema lausetest, laused aga omakorda sõnadest jne. Loomisprotsess toimib ajus täpselt samamoodi. See tähendab seda, et seosed loovad veel omakorda uusi varem esinemata seoseid. Ja need omakorda veel teisi seoseid jne. Kui laps tuleb esimest korda ilmale, siis kohe esimesed seosed tulevad tal keskkonnaga tundmaõppimisega. Tema ajus tuleb tohutul hulgal seoseid. Vastsündinu hakkab kohe ümbritsevas keskkonnas kõigega kõike seostama. Seda, et mis värvi on maailm, mis kujuga on kehad, mis liigub, mis on mis ja kes on kes. Tema sigrimigri maailm ( mis oli alguses mitte midagi arusaadav ) hakkab järkjärgult tuntuks muutuma ja tema enda koht selles üha rohkem selgemaks muutuma. Kõik muutub üha rohkem selgemaks ja arusaadavamaks. Tänu seoste loomisele ajus. Inimese edasine areng on juba keelega seoses. Laps hakkab seostama omavahel häälikuid ja tähti. Edasi hakkab inimene rääkima sõnadega ja siis lausetega. Iga väikseimgi detail, mida täiskasvanud inimene tavaliseks ja igapäevaseks loeb, on ajus talletatud tohutul hulgal 12

seostena. Näiteks seda, et me teame ( teadvustame ) prügikasti, on ajus selle kohta lugematul hulgal seoseid. Loomeprotsessid tekivad närvisüsteemis alles kõrgemates seoste süsteemides, nii nagu kirjanduslik teos tekib alles pärast tohutul hulgal detaile ja vahe-etappe. Vaata ülaltoodud analoogiaid. Kui laps sünnib ( näeb esimest korda ilmavalgust ), ei saa ta alguses mitte milleski aru.

Kogu maailm on tema jaoks nagu sigrimigri, segavundar. Lapse ( sel juhul imiku ) areng tähendab seda, et ta õpib sigrimigri maailmast eristama detaile. Omandab neile tähendusi ja õpib tundma neid detaile, mida ta eristada suudab. Ja kui ta jõuab selliste mõisteteni nagu auto või auto liigub vastu müüri, siis on ta võimeline looma ka midagi uut. Siis omab ta juba seesugust loome andi nagu täisealised inimesed. Ja seda kõike läbi seoste aktiivse tegevuse.

Kui laps sünnib ja näeb ilmavalgust täiesti esimest korda, siis ta ei saa „mitte midagi aru“. Selline maailm, mida tunnevad täisealised inimesed, on tema jaoks täiesti tundmatu ja uus. Maailmapilt on nagu sigrimigri, segavunderdis ja väga kirju. Ta ei saa ümbritsevast mitte midagi aru. Selline olek sarnaneks sellega, et ta oleks nagu pime aga samas ta ka näeb. See, mida vastsündinu näeb ja kogeb maailmast, on tavainimesele raskesti arusaadav - kui vast isegi võimatu. Ettekujutades oleks see umbes nagu mingisugune värviline sigrimigri pilt ja öelda sellekohta, et see ongi kogu ümbritsev maailm. Ei ole ainult must ega pime, vaid värviline sigrimigri maailm. Vastsündinu edasine areng ( seega teadvuse ja psüühika areng ) seisnebki selles, et eristada ühtlasest sigrimigrist detaile ja neid ka tundma õppida. Detailide eristamine ja nende mõtestamine ongi peamisi arenguteid imikul. See on kas enne keele arengut või siis koos sellega. Ja seda kõike seoste abil. Täisealistel inimestel ongi sellepärast raske ettekujutada, mida vastsündinu esimese asjana kogeb, sest me oleme selle etapi läbinud – me oskame eristada detaile ja ka tunneme neid. Maailm pole kaugeltki enam mingisugune ühtlane värvi sigrimigri. Seesugune evolutsioon on kohe inimese esimestel elukuudel.

Näiteks taju valivuse all mõistetakse teatud esemete või tajuvariantide eraldumist üheaegselt mõjuvate esemete või nähtuste või tunnuste mitmekesisusest. Selgemini eristuvat nimetatakse taju objektiks ( ka figuuriks ), tahaplaanile jäävat ja ebamäärasemalt eristuvat taju fooniks. Esmane eristamine nägemis- ja kompimistajus toimub eseme kontuuride põhjal. Mida selgem ja kontrastsem on kontuur, seda selgemini eraldub ese objektina. Objekti eraldumine foonist sõltub väga paljudest teguritest. Esmalt sõltub see objekti intensiivsusest, kusjuures määrav ei ole objekti absoluutne intensiivsus ( valgustatus, hääle tugevus, suurus ), vaid just suhteline tugevus võrreldes fooniga. Oluliseks tunnuseks on objekti liikumine. Liikuv objekt osutub enamasti foonist eralduvaks tajuühikuks.

Mõne objekti äratundmine liikumatuna on isegi võimatu, kuid liikuvana võimalik. Liikumise kiirused ei ole ülisuured.

3 Kunst ja kultuur 3.1

Kunsti mõiste

Sõnal ''kunst'' võib olla mitu tähendust. Näiteks võib tähendada kunst inimese üliosavust mingisugusel alal, kuid see võib tähendada ka seda, mis on järeletehtud ja ei ole ehtne. Sellisel juhul on tegemist kunstliku asjaga. Paljud inimesed tegelevad selliste tegevusaladega, mida nimetatakse kunstiks. Kunstiks peetakse ka nende tegevuste saadavaid tulemusi. Kunsti vorme on erakordselt palju. Näiteks muusika, film, tantsud, teatrietendused, fotod, skulptuurid, ehitised jne. Mõlemal esialgsel kunsti tähendusel on seos selle viimase tähendusega. Kuid sõnal ''kunst'' on tegelikult veel üks tähendus, mille moodustavad sellised nähtavad asjad nagu näiteks skulptuurid, fotod, ehitised jne.

Need kõik on osa kultuurist. See asjaolu on olemas kõikidel eespool toodud kunsti tähendustel.

Sõna ''kultuur'' on laiem mõiste kui sõna ''kunst''. Sellel on palju rohkem tähendusi ja kasutusviise kui sõnal ''kunst''. Kuid antud juhul mõistame ''kultuuri'' all just seda laiemat tähendust. See tähendab seda, et kultuur on kõik see, mis on loodud inimese mõistuse poolt. Kuid kultuur ei 13

tähenda ainult tehislikke objekte, vaid see hõlmab ka inimeste mõtteid, tundeid ja suhteid, mis esinevad inimeste vahel. Järelikult kultuuri mõiste ei hõlma ainult tehiskeskkonda. See on märgatavalt sügavam ja laiem mõiste. Kuid ka kunst eksisteerib igalpool inimese ümber.

Teaduslikud uuringud näitavad, et kunst sisaldab elumõtet, inimese sugutungi ja surmahirmu. Kunst võimaldab inimesel ellu jääda nii, et samas jääb inimene inimeseks.

Peaaegu kõik tehisobjektid on loodud selleks, et rahuldada inimese mingisugust praktilist vajadust. Tehisobjektid annavad enamasti informatsiooni oma enda kultuurist. Seepärast nimetatakse neid märkideks või kujunditeks, sest need vahendavad infot kultuurist. Kuid tehisobjektid sisaldavad endas erineval määral kultuuri informatsiooni. Tehisobjektid on kujundid, mis vahendavad infot kultuurist. See on neil aga peamine või isegi ainus ülesanne. Kunstiajaloo eesmärgiks ongi nende uurimine. See uurib visuaalseid kujundeid. Mingisuguses mõttes on kõik tehisobjektid kujundid. Seepärast on visuaalse kunsti ja lihtsalt esemete vahel just hägune piir. See on lihtsalt ajaloo jooksul muutunud. Inimesed on loonud läbi aegade ilusaid objekte. See ongi visuaalse kunsti ülesanne. Kuid selline primitiivne arusaam valitses 17.-18. sajandi Euroopas.

Ilu nägemine paneb inimese aju „tööle“. See tekitab temas teatava mõnu tunde. „Ilusat“ võime igal pool näha ja nautida. Näiteks kui me vaatame ilusat maali, kohtudes ilusa inimesega, kuulata „ilusat“ muusikat jne. Ilu loob inimese ajus mõnuaistingu. Esteetika omamine on ainult inimesele omane. Kuid põhjus esteetika ( ehk ilu ja seega kunsti ) olemasolus peitub inimese neurofüsioloogias. Juba ammu on tuntud üks hea võrdlus – nimelt ilu on inimesele sama mõnus kui maiuspala keelele. Aju ainult mõne sekundiga töölepanemiseks piisab, kui vaadata ilusat inimese nägu. Ilusa näo nägemisel hakkab tööle aju nn „mõnukeskus“. See on aju üks kindel funktsioon, sest just ilusamad inimesed on seotud kõrgema sotsiaalse staatusega. Kuna ilu näitab inimese tugevust ja head tervist ( häid geene ), siis on ajul oluline liigitada inimesi atraktiivseteks ja mitteatraktiivseteks. See on välja kujunenud juba evolutsioonist. Ajul on vaja kiiresti teada, et kellega suhelda ja sõprussidemeid luua. Inimesed elavad väga keerulises ühiskonnas. Sellepärast on selline ajufunktsioon üsna oluline. Just ilusamate inimestega on oluline seltsida. See lähtub juba evolutsiooni seisukohast. Inimese sotsiaalne staatus paraneb, kui ta suhtleb ilusama inimesega. Kuid ainult ilust ei piisa. Atraktiivsus väljendab rohkemat, kui ainult inimese ilusat nägu. Näiteks oluliseks muutuvad sealjuures ka isikuomadused nagu näiteks säravus, empaatia, hea tuju ja isegi emalikkus. Ilus nägu aktiveerib teatud kindla ajuosa ja see ei sõltu inimese soost. See toimub ainult siis, kui eksisteerib silmside. Kui aga ahvid ootavad näiteks sööki, aktiveerib neil sama ajuosa.

Inimene tunneb rõõmu, kui ta ilu näeb. See on ilmselt kõige lihtsam määratlus. Kuid hiljem hakati arusaama sellistesse ilu reeglitesse, mis kestavad igavesti. Seda on ''näha'' näiteks vanakreeka kunstis. Aegade jooksul on antud ilule siiski erinevaid hinnanguid. Näiteks hiljem ei peetud kunsti ja ilu ühesugusteks. Ilureeglites, mis kestavad lõppematult ja kehtivad üldiselt, hakati üha enam kahtlema.

Seda, et milliseid hinnanguid annavad inimesed ilule, sõltuvad paljudest teguritest. Näiteks harjumus on üks määravamaid tegureid. Sellepärast, et ilusad asjad on just need, mida on harjutud ilusaks pidama. Kuid ilu inimeste silmades võib aja jooksul siiski muutuda. Kui aga inimestes on olemas sarnased iluhinnangud, siis see tekitab inimeste rühmasisest ühtekuuluvustunnet. Näiteks rahvusi lii- davad omavahel üheks sellised iluhinnangud, mis on valdavalt traditsioonilised ja sarnased või lausa ühesed. Tänapäeval vormivad väga suuresti inimeste iluhinnanguid just massimeedia ja reklaam. Ini- meste poolt peetavad ilusad nähtused liigituvad kahte põhilisse tüüpi.

Need mõlemad erinevad tava- listest nähtustest. Ilusateks peetakse just selliseid objekte või nähtusi, milles esineb ebaloomulikult suur korrastatuse tasand ja suur reeglipära. Kuid ilusaks peetakse ka ootamatuid ja erandlikke asju. Kui inimene valdab materjali või mingit tegevust üliosavalt, siis ka seda on peetud ilusaks. Niisamuti ka siis kui inimesed teostavad oma kavatsusi.

Visuaalse kunsti teosed on enamasti väga ilusad, kuid ainult ilus olemine ei ole tegelikult nende teoste ainuke omadus või eesmärk. Inimesi on omavahel sidunud just kunstiteosed. Kuid need teosed sisaldavad ka selliseid ideid, mille sisuks on eetika, poliitika või religioon. Inimene teostab ja väljendab ennast just läbi kunstiteoste. Niimoodi võidab kunstnik teiste inimeste tähelepanu ja seda tänu oma võimele. Kunstnik rõõmustab, kütkestab või vapustab teisi inimesi visuaalselt.

14

Visuaalsetest kunstidest paistab silma kõige rohkem just arhitektuur. Seda mõistetakse kui ehitus- kunsti. Ehitisi on inimesed rajanud juba alates kiviajast. Kuid kõige väljendusrikkamad ehitised on sellised, mis on seotud just religiooniga. Sellepärast liigitatakse arhitektuur kahte suurde rühma – on olemas sakraalsed ehk pühalikud ja profaansed ehk ilmalikud ehitised. Näiteks kirikud on kristlastele sellised pühad hooned, mis on pühendatud Jumala austamiseks. Kuid näiteks muhameedlased nimeta- vad neid ehitisi mošeedeks ja kõikidel teistel religioonidel on aga need ehitised templid. Niisamuti ka kabelid ja kloostrid on sakraalehitised. Kuid profaansed ehitised on just sellised hooned, mis on seotud sõjapidamisega. Sellised on näiteks linnused, kindlused, linnakindlustused jne. Ka lossides ja linnade raekodades ilmneb suurt kunstilist tähendust.

Niisamuti on hakatud nägema kunstilist tähendust ka tavalistes elamutes ja tööstusehitistes, kuid seda alles 20. sajandil. Kunstiline tähendus on esinenud erinevate hoonete kooseksisteerimisel või loodusega kokkusobitamisel. Näiteks kui luuakse ansam- bleid, planeeritakse linnasid jne.

Inimeste loodud kujundeid nimetatakse skulptuuriks. Kujundeid valmistatakse mingisugusest väga kõvast materjalist. Skulptuurikunstis eristatakse ümarplastikat ja reljeefe. Reljeefi vaadeldakse ainult ühest küljest. See võib olla mõõtmetelt kõrge, keskmine, madal või süvendatud. Skulptuure liigitatakse selle järgi, et kuidas või mis eesmärgil neid kasutatakse. Näiteks skulptuurid võivad olla ka monumen- did, kuid skulptuurid võivad olla seotud ka mõne ehitisega või pargikujundusega.

Pargikujunduse korral nimetatakse seda ehitusplastikaks või pargiskulptuuriks. Kõik skulptuurid ei pea ilmtingimata olema seotud asukohaga. Sellisel korral nimetatakse seda vabaplastikaks. Värvilist kujundit tasapinnal nimetatakse maalikunstiks. Tavaliselt on need kujundid kordumatud.

Maalikunsti liikideks on näiteks seinamaal, tahvelmaal ja miniatuurmaal. Keskaegsed miniatuurmaalid on näiteks käsikirjaliste raama- tute illustratsioonid. Maalikunstiga sarnane kunstivorm on graafika, kuid see luuakse trükkimise abil. Graafika kujund on samuti tasapinnaline nagu maalikunsti korralgi. Graafika loomiseks on palju tehni- kaid, kuid kolm peamist ja suuremat tehnikaliiki on kõrgtrükk, sügavtrükk ja lametrükk. Kui tarbeese- med omavad kunstilist tähendust, siis on tegemist juba tarbekunstiga. Tarbekunst liigendub kasutatava- te materjalide järgi. Näiteks savist, metallist, klaasist, puidust, nahast, tekstiilist jm materjalidest on valmistatud kunstilisi objekte. 20. sajandil hakati koostama plaane tehiskeskkonna tööstusliku tootmi- seks. Seda nimetatakse disainiks. Foto, filmi, video ja arvutite kasutusele võtmine on tohutult muutnud visuaalsete kujundite maailma.

Maalikunsti ja skulptuuri on peetud kauniteks kunstideks. Kaunite kunstide mõiste levis 17.-18. sajandil, mil ühiskonnas mõjus klassitsistlik esteetika. Sel ajal peeti kunstniku peamiseks ülesandeks just ilu loomist. Kuid hiljem pidi kunst väljendama ainult tõde. Selleks hakkas kunst kujutama sellist maailma, mida oli inimestel võimalik otseselt näha. Niimoodi tekkis ja levis 19. sajandi kunstis uus suund - realismi esteetika. ''Kujutav kunst'' muutus väga tavapäraseks nähtuseks.

Kuid 20. sajandil tekkisid ka ''vabad kunstid''. Need on pigem uued väljendused kunstile, kui uued kunstivormid. Tol ajal oli olemas ka selline maalikunst ja skulptuur, mille kohta võis öelda ''mittekujutav''. Nähtavat maailma jäljendab sageli just maalikunst ja skulptuur. Seda nimetataksegi realismiks. Realismi on mõne esteetikateooria järgi peetud kunsti väärtuseks.

Naturalismi mõiste sarnaneb väga realismi mõistega. Kuid need kaks on siiski erinevad. Realism jäljendab seda, mis on oluline või tüüpiline, kuid naturalism jäljendab valimatult ja üsna püüdlikult.

Jäljendamisega kaasneb stilisatsioon ja idealiseerimine. Idealiseerimise korral viiakse loodusvormid vastavusse inimese poolt loodud ideaalile. Selleks ''muudetakse'' loodusvorme. Kuid stiliseerimise korral viiakse loodusvormid vastavusse mõnda süsteemi ja seega muudetakse samuti neid loodusvorme.

Kunstiteose loomiseks on vaja inimese nii vaimset kui ka füüsilist tööd. Kunstiteoseks peetakse mingit materjali, milles on teostunud inimese kindlad eesmärgid. Maailmas on olemas väga erinevaid kunstiteoseid. Kunstiteoste erinevus tuleneb nende mõjustatavusest – et kas need mõjuvad inimese meeltele, mõistusele, tajutavale vormile või tagamõttele. Seda, mida ei ole varem kunagi olemas olnud, peetaksegi kunstiteoseks. Igasugune kunstiteos on järelikult kellegi looming. See on kui varem olematu reaalsus. Kuid samas on igasugune kunstiteos osa mingist traditsioonist.

Kunstiteoses võib esineda ka midagi, mida on juba varem olemas olnud. Aegade jooksul on 15

inimesed suhtunud uutesse asjadesse erinevalt. Näiteks vanema aja kunst eelistas pigem reegleid järgida kui luua uusi. Reegleid nimetati kaanoniks ja kunsti, mis järgis reegleid, nimetati kanooniliseks kunstiks. Vanal ajal püüdis kunstnik reegleid järgida, kui ta loomingut teostas. Kui ta töötas nagu vanad meistrid, siis hinnati teda väga kõrgelt. Uuenemine toimus tegelikult pidevalt, kuid väga aeglaselt. Uuema aja Euroopas väärtustatakse kunstiteose uudsust. Sellepärast, et just praegusel ajal on väga levinud inimeste individualism ja usk progressi. Kunstiteosi ka liigitatakse ja selleks kasutatakse stiili mõistet. Sõna ''stiil'' tuleb vanarooma kirjutuspulgast ''stilus''. Kuna igal inimesel on olemas oma käekiri, siis seega hakati stiiliks nimetama inimese käekirja. Alles renessansiajastul pandi tähele, et igal kunstnikul oli olemas oma stiil. 18. sajandil avastati ajastu stiil. See kujutab endast seda, et ühel ajastul luuakse selliseid kunstiteoseid, mis on sarnaste joontega. Kunsti stiilid on väga selged ja piiritletud siis, kui kunstikaanonid on väga tugevad. 20. sajandi kunstis ei ole ajastu stiilist rääkimine aga mõtekas, sest sellisel ajal esinevad väga paljud kunsti stiile. Tänapäeval on kunstielu üheks peamiseks sündmuseks kunstinäitused. Näiteks luuakse igasuguseid muuseume, näitusesaale, kunstigaleriisid jne. Näitusena tuuakse välja pilte, kujusid, tarbe- kunstiteoseid jne. See on välja kujunenud tegelikult üsna hiljuti. Näitused tulid esmakordselt 16.-18. sajandil, kui hakkas valitsema turumajandus. Kuid enne seda kasutati pilte ja kujusid ruumide ja ehitis- te ''kaunistamiseks''. Pildid ja kujud seostati inimese elukeskkonnaga. ( Kangilaski 2003, 7-13 ) Kunst on inimese loomulik eneseväljenduse vahend. Nii on ka muusika ehk helikunst. Inimene on ennast väljendanud muusikaliselt juba siis, kui ta on hakanud kõnelema ja mõtlema. Muusika on ka inimeste suhtlemisvahend. Inimeste igasugune suhtlemine toimub läbi märkide. Inimkeel on märgisüsteem. Muusika on inimese üks kasutatavaid keele, olles verbaalsest keelest vanem.

Loodusrahvaste loodud muusika jäljendas palju just lindude ja loomade keelt. Näiteks muutuvaid helikõrgusi, tämbreid, rütme ja ka tantsu, mis alguses kuulus vahetult muusikalise väljenduse juurde. Inimesed väljendasid ennast hõimukaaslastele, kuid nemad polnud siiski ainsad ega ka tähtsaimad. Inimesed on suhelnud kõrgemate jõududega, kuid selleks oli neil vaja kasutada rituaalide keelt. Näiteks inimene loodab luua kontakte loodusjõudude, surmatud jahiloomade hingede, surnud lähedaste vaimude, jumalate ja Jumalaga. Kuid seda teostatakse läbi just laulude ja tantsude.

Vanadel aegadel arvati, et muusika on võimeline loodusjõude juhtida. Paljude rahvaste müüdid kannavad seda uskumust. Nendes müütides esineb sageli laulikuid, kellel on olemas üleloomulikud võimed. Näiteks kreeka müütides esinev isik nimega Orpheus. Enamasti pajatavad müüdid, et muusika on jumalikku päritoluga. Sellele leiame tõestust ka keelte ajalugu uurides. Näiteks ladina verb ''canto'' ( mis tähendab ''laulan'' ) tähendas alguses ''loitsin'', ''nõiun'', ''võlun''. Laulmise kohta käivat omaette sõna puudub keeltes väga sageli. Selline asjaolu viitab sellele, et laulmisel ja inimkõnel ei tehtud vahet. Need on kui samased suhtlusvormid. Näiteks eestlased mitte ei laulnud oma laule, vaid nad ''ütlesid'' oma laule. Ladinakeelne sõna ''dico'' ( mis tähendab ''ütlen'', ''kõnelen'' ) tähendas keskajal just laulmist. Muusika abiga väljendab inimene oma tundeid ja muusika abil püütakse ka neid esile kutsuda. Kütid ja sõdurid on hirmu eemale peletamiseks ja vapruse näitamiseks laulnud, tantsinud ja mänginud pille. Tants ja muusika on väljendanud peaaegu alati inimese just õrnimaid tundeid. Näiteks muusika ja tants aitab inimesi erootiliselt üksteisele lähendada, aitab luua armastust ja esile tõsta inimestes sümpaatia. Muusika hõlmab inimese sellist vaimset poolt, mida sõnad kirjeldada ei suuda. Nii mõjutab muusika inimese hinge sügavamalt kui sõnad seda ulatavad. Ka meelelahutusmuusika mõjutab inimese vaimu, mis igapäeva elus rakendust ei leia ja sisemise tasakaalu saavutamiseks väljapääsu otsivad. Muusikat on peetud rituaalse suhtlemise keeleks. Selline käsitlus teeb aga inimestevahelise suhtlemise rituaaliks. Läbi selle inimesed väljendavad ja avastavad ennast, tajutakse enda sügavamat olemust ja käitumise põhjusi.

Inimesed suhestuvad ennast Universumiga ja ka teiste inimestega.

16

3.2

Kuidas ja millal tekkis kunst?

Aafrika oli esimene maa, kus hakkasid arenema ja kasvama inimese eellased. Nad elasid seal umbes kuus miljonit aastat. Selle aja sees ei ole 3,4 miljoni aasta jooksul leitud mitte ühtegi leiutist või kunstitaiest. Kuid siis järsku peale seda müstilist perioodi on leitud maast kive, mis oli lõigatud teravaks. See on praeguse aja kõige varasem teadaolev leiutis, mida hominiidid kasutasid 1,6 miljonit aastat.

Umbes viie miljoni aasta jooksul on Maal elanud väga erinevaid inimese ja ahvide vahevorme.

Nendest esimesed olid loomulikult rohkem ahvide sarnased kui inimeste moodi ja nende erinevaid liike nimetatakse australopiteekideks. Sõna „australopiteek“ tuleb ladina ja kreeka keelest ( mis on „ladinapärastatud“ ) ja see tähendab lõunapoolseid ahve. Australopiteegid olidki inimese ürgsed ahvitaolised eellased, kes olid üsna lühikest kasvu ja kes juba kõndisid kahel jalal. Australopiteegid elasid osaliselt veel koos esimeste inimestega umbes 4,5 – 1,1 miljonit aastat tagasi.

Esimesed inimesed ilmusid välja juba umbes kaks miljonit aastat tagasi ja neid esimesi inimesi nimetatakse Homo-deks. Näiteks Homo habilis ja tema lähisugulane Homo rudolfensis. „Osav inimene“ ehk Homo habilis oli esimeste inimeste seas esimene tööriistavalmistaja ja sõi ka osaliselt liha. Homo habilise luud olid üsna haprad, aju oli australopiteekidest palju suurem, kolju ja hambad sarnanesid üha enam tänapäeva inimese omaga. „Püstist inimest“ nimetatakse Homo erectuseks, kes oli siis vastupidiselt australopiteekidele pikka kasvu, pikajalgne ja kitsaste puusadega. Homo erectuse keha ehitus sarnanes veelgi enam tänapäevase inimese keha ehitusega. Homo erectus ilmus välja pärast Homo habilist. Homo erectus kohastus väga hästi just soojas kliimas elamiseks. Ta oli sihvakas, palja, sileda ja tumeda nahaga inimeselaadne elusolend, kes võis olla kuni 190 cm pikkune. Sellised olendid elasid Maal umbes 1,8 – 0,3 miljonit aastat tagasi. Homo erectused olid ühed esimesed rändurid ja maadevallutajad Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Tänapäeva inimesele omane keel ja kõne aga nendel puudusid. „Arukat inimest“ nimetatakse aga Homo sapiensiks, kes siis muistsel ajal hargnes Neanderthali inimeseks, Aasia varajaseks nüüdisaegseks inimeseks, Homo sapiens sapiensiks ehk tänapäeva inimeseks ning Heidelbergi inimeseks. Homo sapiensi vanuseks peetakse umbes 500 000 aastat.

Homo sapiens on ainus ürgsete inimahvide liik või vahevorm, kes on tänapäevani säilinud meie endi näol. Homo sapiensidel suurenes ajumaht veelgi, käitumine muutus paindlikumaks, osati teha tuld ja valmistada tööriistu, söödi palju liha. Välja arenesid ka nende ühiskonna, kultuuri ja sotsiaalsed suhted. Kõik need asjaolud võimaldasid neil märksa paremini kohaneda planeet Maa tujuka kliima muutustega ja raskema elu standartidega.

Levinud arvamuse järgi on tänapäeva inimene põlvnenud just Homo sapiensist, kes siis rändasid välja Aafrikast umbes 100 000 aastat tagasi. Homo sapiensil arenes välja keel ja kõne ning omas teistest inimeste eellastest suuremat teadvust. Intellektid, kes kasutavad sümboleid, võtavad maailmas üha enam võimust. Umbes 30 000 aastat tagasi jäi Homo sapiens Maal ainsaks inimolendiks. See õnnestus neil seetõttu, et nad võtsid tarvidusele tehnoloogia ja lõid kultuuri. Nad harisid põlde ja neil ilmnesid välja väga keerulised sotsiaalsed suhted. Kohanemisvõime oli Homo sapiensidel väga hästi välja arenenud.

Inimese loovus arenes välja väga pika aja jooksul. Alguses õpiti tuld tegema ja kasutama.

Seejärel meisterdati igasuguseid ehteid, mida praegusel ajal kogu maailmas maast välja kaevatakse.

Kuid just sümbolite kasutusele võtmist loetakse inimtunnetuse aluseks. Inimasustuse tiheduse suurenemine võimaldaski sümbolite üha suurenevat levimist.

Kuulsast Lõuna-Aafrika Sibudu koopast on arheoloogid leidnud 70 000 aasta vanuseid antiloopide püüniseid, oda- ja nooleotsi ( mis olid kaunistatud ) ja „liime“, mis saadi ookriosakeste kuumutamisega taimevaikudega. Liime kasutati kiviterade kinnitamiseks puuvarte külge.

Seetõttu järeldavadki arheoloogid, et inimese loovus ulatub isegi sadade tuhandete aastate taha.

17

Näiteks Lõuna-Aafrikas asuvast Blombo koopast on leitud 100 000 aasta vanuseid ehtekunsti ja kudumise jälgi. Pinnacle Pointis on leitud 164 000 aasta vanuseid kivist tööriistu, mis olid tulega töödeldud. Neandertallased ilmusid Euroopasse umbes 300 000 aastat tagasi. Just nemad lõid kasetohuvaigust liimi umbes 200 000 aastat tagasi. See liim võimaldas puuvarte külge kinnitada kiviterasid.

Inimese evolutsiooni käigus on aju üha enam kasvanud. Näiteks eellase ajus oli olemas 100 miljardit neuronit umbes 100 000 aastat tagasi. Kuid seoseid neuronite vahel oli loomulikult mitmeid kordi veelgi rohkem kui neuroneid endeid. Koos aju suurenemisega suurenes ka prefrontaalne ajukoor. See on ajupiirkond, kus luuakse väga keerulisi ühendusi.

Esimesed kujutised tekkisid umbes 40 000 aastat tagasi. Nende kujutiste täpset tekkimise aega ei ole kahjuks teada. Neid esimesi kujutisi peetakse tänapäeval kunstiks. Nende kujutiste valmimise aeg jääb vanema kiviaja ( ehk paleoliitikumi ) hilisemasse ajajärkku. Kuid enne seda ajajärku oli toimunud ini- meste eellaste väga pikk areng. Inimeste eellased olid hakanud kõndima kahel jalal umbes 4 miljonit aastat tagasi. Kuid esimesed algelised tööriistad ilmusid umbes 2 miljonit aastat tagasi. Tänapäeva inimesega sarnased olendid elasid juba nooremas paleoliitikumis. Neid nimetatakse kromanjoonlasteks, keda liigitatakse tänapäeva inimesega täpselt samasugusesse bioloogilisse liiki – homo sapiens sapiens. Nende ajutegevus ja ka keeleoskus sarnanesid tänapäeva inimesega. Keele kasutamisel peab mõistma sümbolite tähendusi. Need aga erinevad loomade signaalidest. Kuid sümbolite tähendused tekivad just kultuuris eneses. Maailma paremaks mõistmiseks võimaldabki just keelekasutus. Keel võimaldab infor- matsiooni vahetada üsna rikkalikult ja erivarjunditega. Arvatakse seda, et kromanjoonlased kasutasid keelt palju rikkamalt kui neandertallased. Ilmselt sellepärast said kromanjoonlased ka palju edukama- teks. Neid peetakse ka tänapäeva inimese otsesteks esivanemateks.

Visuaalsed kujundid ja keelelised tingmärgid erinevad üksteisest. Ka visuaalsete kujundite tähendused sõltuvad kultuurist. Sümboolse mõtlemise areng toimus paralleelselt koos visuaalsete kujundite loomisega. Neandertallased sooritasid mingisuguseid matusekombeid ning nad värvisid oma kehasid. Järelikult nad oskasid mõelda juba sümboolselt, kuigi seda üsna algeliselt. Kuid alles kromanjoonlased hakkasid looma visuaalseid kujundeid.

Paleoliitikumi kunst avastati esimest korda 19. sajandi lõpul. Näiteks Põhja-Hispaanias Altamira koopas avastas 1879. aastal arheoloog Santuola seinamaalid. Nende maalingute päritolus ei tahtnud alguses mitte keegi uskuda, sest need olid pärit kiviajast. Sellepärast, et maalingutel oli kasutatud palju värve ja kujundid olid ''joonistatud'' üsna realistlikult. Kuid arheoloogia arenemine ja uute koopamaali- de avastamine aitas siiski kinnitada fakti, et need maalingud on pärit tõesti kiviajast.

Kuid hämmastus kaunite maalide üle kestis veel pikka aega, sest tundus, et ülihea kujutamisoskus oli tekkinud äkki ja tühjale kohale. Kuid nii see ka tegelikult oligi. Kaunid koopamaalid olid valmistatud juba paleoliitiku- mi ja jääaja lõpul. Näiteks sellised koopamaalid nagu Altamiras Hispaanias, Lascaux's Prantsusmaal jm Edela-Euroopas. Seda siis umbes 15 000 aastat tagasi. Kuid veelgi varajasemast ajast ( umbes 40 000 – 20 000 aastat tagasi ) ongi leitud just algelised ja üsna lihtsad loomakujutised. Näiteks on leitud kujuti- sed loomadest, mis on koobaste või kaljude seintele kraabitud või värvitud. Leitud on ka väikseid mammutiluust kujukesi. Inimest on kujutatud paleoliitikumi kunstis väga harva. Austrias on leitud Willendorfis kivist naisekujuke. Selline leid on üks kuulsamaid ja esimesi leide üldse.

Tehnika, kuidas valmistati koopa- ja kaljumaale, oli üsna mitmekesine. Kõige lihtsamad neist olid kontuurid, mille järgi kraabiti kujutised kivisse. Kraabitud kontuur võib olla vahel värvitud.

Pehmele pinnale ( näiteks savist seinale ) on joonistatud puupulga või sõrmega. Maalid, milledel võis näha palju värve, olid tehtud algelise pintsli või käsnaga. Värve saadi peeneks hõõrutud mineraalidest. Nendeks olid värvimullad, mis olid erinevate toonidega. Need segati vees või rasvas.

Põhilisteks toonideks olid kollane, must, valge ja punane. Põhiliselt joonistati ja kujutati maalingutel loomi. Loomadeks olid näiteks piisonid, põdrad, hirved, metshobused ja mammutid.

Täpselt ja veenvalt olid maalingutel kujutatud loomade liigutused, poosid ja isegi seda, et mis liiki mõni loom kuulus. Kuid näiteks ei ole ära näidatud loomade suurusvahekorda. Loomade paiknemised maalingutel on ilmselt juhuslikud. Kuid ruumi, mis ümbritseb loomi, ei ole üldse välja 18

toodud. Suur enamus maale asuvad sügaval koopas. Seega sai neid maalida ja ka näha ainult tule valguses. Vahel on nendeni jõudmiseks vaja lausa roomata mööda mõnda madalat käiku.

Maalinguid teostati väga sageli keerulistes tingimustes. Järelikult nendel maalingutel olid kujutatud inimeste kõige olulisemad mõtted ja tunded. Tol ajal oli metsloomade jahti- mine elu üheks peamiseks osaks. Seega pidi kultuur teenima püügiedu. Need inimesed, kes veel tänapäeval elavad ainult küttimisest ja korilusest ning ei kasuta metallist tööriistu, annavad mõista paleoliitikumi inimeste tegusi. Seetõttu on nende elu mõnevõrra jälgitud. Sellised loodusrahvad mõtle- vad animistlikult, mis tähendab looduse hingestamist. Nad korraldavad maagilisi toiminguid, sest usutakse seda, et need suudavad loodust mõjutada. Näiteks loitsude, laulude, tantsude, kehamaalingute, riietuse ja ka kujutistega. Sellepärast arvataksegi, et ka paleoliitikumi inimeste loodud kujutised omasid maagilist tähendust. Arvatakse, et maalingute abiga suudetakse suurendada püügiedu ja loomade arvu.

Kiviajal valmistatud kujutised ei ole tehtud ainult tänu vaatlustele, kuid need annavad tunnistust sellest, et kiviaja inimestel oli erakordselt hea vaatlusoskus. Sellegipoolest on kõik kujutised siiski üldistused. Kujutatakse ette olulisi asju, kuid vähem olulised asjad jäetakse kujutamata. Näiteks kujutati loomi just nii kuidas neid parajasti nähti ja teati. Vahel on kujutatud loomade juures ka nende siseelundeid. Sellepärast arvataksegi seda, et kunst on vahend, mille abil õpiti tundma maailma loodust. Suur enamus kujutisi valmistati just sellistesse koobastesse, kuhu oli raske ligi pääseda. Ilmselt taheti luua müstilist ja ebatavalist õhkkonda, kui sooritati maagilisi toiminguid.

Ilmselt sellise tegevuse abil püüti kokku tuua suguharu liikmed või pühitseda alaealiseid täiskasvanute hulka. Arvatakse, et niimoodi tekkiski inimesi ühendav kunst. Inimeste oluliste asjade väljendamiseks ongi olemas kunst. ( Kangilaski 2003, 7-13 )

19

Joonis 3 Kunst ja kultuur on üks aspekte, mis eristab inimest loomadest. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b7/SevenWondersOfTheWorld.png

3.3

Psüühika ja kultuur

Eesti teadlane Juri Lotman andis meile üsna lihtsa kultuuri definitsiooni: ''kultuur on kõik see, mida ühiskonnas ühest põlvkonnast teise mittepärilikul viisil edasi kantakse''. Järelikult mõistetakse 20

kultuuri all informatsiooni, mis ei anta edasi geneetiliselt. Kuid see tähendab ka seda, et kultuuri ei oma ainult inimene. Näiteks omab kultuuri ka paljud laululinnud. Need linnud ju õpivad linnulaulu selgeks seal, kus nad parajasti üles kasvavad. Kuid see järeldub Lotmani kultuuri definitsioonist.

Kuid laululindudel esineb ainult üks oskus, mida antakse edasi põlvest põlve just õppimise või matkimise teel ja ei ole seotud geneetikaga. Kuid näiteks inimahvidel on selliseid mittegeneetikast tingitud oskusi juba palju rohkem kui laululindudel. Näiteks vabas looduses elutsevatel šimpansidel esineb juba umbes paarkümmend erinevat oskust, mis ei ole geneetilise päritoluga. Neid oskusi või käitumisviise antakse karjas edasi õppides ja teisi jäljendades. Kuid ega kõik šimpanside kogukonnad ei ole kultuuriliselt ühesugused. Näiteks Aafrika šimpanside kogukonnad erinevates paikades on kultuuriliselt erinevad. Seda näitab šimpanside poegade hoolitsemine, nende omavaheline suhtlemine, suhtlemiseks märkide kasutamine ja tööriistade valmistamine.

Inimeste kultuurid on loomade omast tunduvalt keerulisemad ja loomult teistsugusemad. Näiteks ainult inimesed kasutavad keerulist märkide süsteemi. Keel ehk märkide süsteem on ka peamine jõud, mis kannab edasi inimkultuuri. Kuid geenidega antakse edasi pärilik informatsioon. Samas kasutavad sümboleid ka gorillad ja šimpansid. Need inimahvid on inimese kõige lähedasemad sugulased. Kuid paarsada viipekeele märki on neist võimelised omandama ainult andekamad. Need märgid tähendavad mingeid asju või mõisteid. Nad peaksid oskama neid mingites konkreetsetes situatsioonides ära kasutama.

Kultuur mõjutab inimese psüühikat. Seda on eriti hästi näha siis, kui inimene ei ole kokku puutunud keelega ja on üles kasvanud ilma keelt tundmata. Kuid sellist katset ei tohi paraku keegi korraldada, sest see pole kuidagi eetiline. Kuid maailmas on olemas juhtumeid, mille korral on inimlapsed üles kasvanud ilma inimkeelt kasutamata. Ajalugu teab jutustada umbes 50 piisavalt hästi kirjeldatud juhtu- mit. Inimkeelest puudu jäänud laste psüühika olid väga kahjustada saanud.

Näiteks keele puudumise tagajärjel jääb inimene ilma sellisest informatsioonist, mis inimühiskonnas on muidu saadaval just keele vahendusel. Keele puudumine kahjustab äärmiselt tugevalt just inimese vaimset arengut. Sellepärast, et just keele abil saab kujuneda inimese mälu, mõtlemine ja ka teised püühilised funktsioonid. Üks legend jutustab Egiptuse valitsejast Psammetih Esimesest, kes elas umbes 7. sajandil eKr. Valitseja soovis teada, et missugune keel on maailmas kõige vanem. Kuid selle teada saamiseks teostas ta ühe eksperimendi. Ta lasi kaks vastsündinud last toimetada ühe karjuse onni. Lastega ei tohtinud mitte keegi kõnelda. Kaheaastastena ütles üks neist lastest oma esimese sõna ''bekas'', mis tähendas früügia keeles leiba. Ja niimoodi arvaski valitseja früügia keele kõige vanemaks keeleks.

Kuid antud katse tulemust pisut kaheldakse. Sellegipoolest arvatakse, et see oli üks esimesi psühholoogilisi katseid ajaloos.

Lõuna-Prantsusmaa väikeses Saint-Sernini külas esines 1800. aastal üks kummaline juhtum.

Küla elanike põllumaadel kiskus maa seest välja juurikaid 11-12-aastane poiss, kellel ei olnud riideid seljas ja juuksed olid väga pikaks kasvanud. Poiss püüti otsekohe kinni. Hämmastuseks ei osanud poiss üldse kõnelda. Ta näitas huvi üles ainult toidu vastu. Teda ei huvitanud see, et mis paikades ta normaalset elu elada saaks. Riideid selga panna talle ei saanud, sest ta rebis need kohe lõhki. Külaelanikud viisid poisi kummalise käitumise pärast Aveyroni linna. Poisile anti ka nimi, milleks sai Victor. Teda hakkas hoolit- sema arst, kelle nimi oli Jean-Marc Gaspard Itard. Arst püüdis poisile õpetada inimeste kombeid ja inimkeelt. Seda tehes püüdis ta olla väga kannatlik.

Kuid Victor ei suutnud inimkeelt ära õppida, isegi kõige lihtsamaid kõneliike. Poiss keeleliselt ei arenenud, vaid ta suutis korrata ainult teiste inimeste üksikuid silpe, fraase või sõnu. Victor neid ise suhtlemisel ei kasutanud. Kõigest sellest järeldas arst, et lapse varajases eas mõjutab inimkeelest ilmajäämine äärmiselt kahjulikult tema vaimsetele võimetele. Kahju ei suuda isegi korvata lapse hilisem õppimine. Sellelaadsed juhtumid annavad tõestust sellele, et inimkeele omandamiseks on olemas väga kriitiline periood. Näiteks kui inimene ei ole võimeline keelt omandama juba esimestel eluaastatel, siis ei saa ta sellega hakkama ka hilisemas eluperioodis. ( Allik 2002, 20-21 ) Juri Lotmani arvates on kultuur informatsioon, mis kantakse põlvest põlve edasi 21

mittegeneetilisel viisil. Sellise arusaama järgi hõlmab kultuur inimese kõiki teadmisi, uskumusi, oskusi, tavasid, harjumusi, eetikat, moraali jne. Neid kõiki on inimesed omandanud ainult õppimise või jäljendamise teel. Need ei ole inimestel geneetiliselt päritavad. Juri Lotmani kultuuri määratlusest saame aimu kultuuri tähendusest. Kuid antud kultuuridefinitsioonil on olemas üks puudus. Nimelt ei saa selle järgi määratleda täpsemalt selliseid kultuurigruppe, mida parajasti uuritakse. Näiteks ei suudeta eristada kahte kultuurigruppi. Kuid Ype Poortinga järgi on kultuur kui mingite piirangute ( ilmselt reeglite ) kogum, mis keelab ja lubab inimestele mingeid konkreetseid asju. Kuid need reeglid peavad olema inimeste poolt vastu võetud. Näiteks Koreas süüakse koeraliha, kuid Eestis seda ei tehta. Eestis süüakse meelsasti sealiha, kuid seda ei tehta jällegi Iraanis. Selliseid piirkonniti erinevaid kultuuride nüanse on veel tuhandeid. Psühholoogias käsitletakse kultuuri mingil territooriumil eksisteerivat tervikut, millel on eristuv iseloom või eksisteerib isolatsioonis. Territoorium on tavaliselt suurel või vähemal määral piiritletud. Seda kirjeldatakse mingisuguste väärtuste, hoiakute, normide ja tavade kaudu, mis iseloomustab vastavat kultuuri. Väga sageli on kultuuri piiriks just geograafilis-poliitiline riigipiir, kus vastav kultuur esineb. Seda me näeme näiteks rahvusriikide korral – Jaapan, Island, Iraak jpt. Kuid vahel võivad mõne riigi ( ehk kultuuri ) sees olla veelgi suuremad erinevused, kui seda on riikide ( ehk kultuuride ) enda vahel. Näiteks Belgia riik on Eestist palju väiksem – lausa kolmandiku võrra. Belgias elavad kaks kultuurigruppi, milledeks on flaamid ja valloonid. Need kaks kultuurigruppi on selgelt omavahel eristuvad ja selgelt geograafiliselt ja keeleliselt määratletud. Paljud maailma riigid muutuvad üha enam kultuuriliselt heterogeensemaks. Tänapäeval toimub väga kiire areng ja suur levimine rah- vusvahelises turismis ja migratsioonis. Nii või teisiti on paljude riikide kultuurid ajalooliselt väga mitmekesised. ( Realo, Vadi ja Schmidt 2002, 224-225 )

3.4

Kõrgemad tundmused

Kõrgemad tundmused esinevad ainult inimolenditel planeet Maal. Need teevad võimalikuks luua otsustusi isiksuse arengutaseme kohta. Kõrgemad tundmused on inimese isiksuse olemuse üks koostisosadeks. Sellised tundmused liigitatakse kolme suurde rühma – kõlbelised, intellektuaalsed ja esteetilised tundmused.

Kõlbelised tundmused ilmnevad just inimeste omavahelises suhtlemises. Neis avaldub inimese suhtumine, mis sõltub inimese enda isiksuse kõlbelise teadvuse arengust. Kõlblusnormid määravad ära väga erinevaid ja sügavaid tundmusi. Need on aga omandatud just arengu jooksul. Kui mingid asjad vastavad inimese kõlbeliste väärtuste ja normidega, siis inimene tunneb rahulolu. Kui aga ei ole vasta- vuses isiksuse kõlbeliste väärtustega, siis tunneb inimene suuri kannatusi, ebameeldivusi.

Intellektuaalsed tundmused ilmnevad inimesel fantaseerides, mõteldes, probleemidele lahendusi otsides jne. Inimese mõtte tööga ongi seotud just intellektuaalsed tundmused. Peaaegu kõik inimesed teavad sellist mõttetera, et ''mõtelda on mõnus''. Näiteks avastus, joovastus, kahtlus, imestamine, uudis- himu on arenenud inimese intellektuaalseteks tundmusteks. Kuid sellised tundmused võivad viia ka emotsioonidele nagu kirg, afekt, frustratsioon jne või inimene võib juba neid tundmusi teadlikult soovida. Näiteks hiljuti ostetud lauaarvuti lõhn võib lapsel esile kutsuda siira rõõmu või lausa eufooria.

Kui aga inimene tunnetab ilu ja harmooniat, siis on tegemist juba esteetiliste tundmustega.

Paljud asjad maailmas võivad inimesel esile kutsuda naudingut või hämmingut. Näiteks erakordsus, tempera- mendi sügavus, graatsilisus, korrapära, teostuse puhtus või erilisus, emotsionaalse resonantsi tekitami- ne, ebatavaliselt kaunis märgatud vaade või motiiv jne jne. Kuid kõik need tundmused on suures sõltu- vuses inimese enda esteetilistest väärtustest. Väga paljud saavutused inimkultuuris on loodud inimese mingisuguses inspiratsiooniseisundis. Just tundmuste olemasolu tõttu on olnud võimalik esineda suured intellektuaalsed saavutused inimajaloos. ( Bachmann ja Maruste 2011, 301-302 ) 22

3.5

Inimese loovus ja andekus „Millegi uue loomiseks ei piisa intellektist, selleks peab sisemise vajaduse mõjul tegutsema mänguinstinkt.“ Karl Jung

Inimese andekus sõltub samaaegselt nii intelligentsusest kui ka loovusest. See, kui suurt edu saavutab inimene mingisugusel tegevusalal, määrab ära inimese enda andekus. Kuid inimese intelligentsuse mõistet määratletakse aga laiemalt. Selle sisu on palju abstraktsem. Kõige lihtsama intelligentsuse määratluse järgi on intelligentsus inimese vaimsete võimete süsteem. Mida intelligentsem on inimene, seda enam ta probleeme lahendada suudab ja seda enam ta suudab saavutada selliseid tulemusi, mis on kasulikud ja planeeritud. Kuid intelligentne inimene on võimeline ka probleeme püstitada. See avardab inimese tunnetuslikku tegevust. Kuid inimese intelligentsusel on palju erinevaid liike. Näiteks intelligentsuse liike liigitatakse enamasti vastavalt inimese tegevusalade järgi – näiteks muusikaline, kehalis-kinesteetiline, ruumiline, lingvistiline, loogilis-matemaatiline, intrapersonaalne, interpersonaalne intelligentsus. Niimoodi jaotas intelligentsuse Garnder. Loovus on aga inimese isiksuse omaduste kogum. Mida loovam on inimene, seda enam ta suudab erinevaid probleeme lahendada ja saada tulemusi. Suure loovusega inimene suudab luua uusi ideid. Näiteks meie elu muudavad paremaks ja mugavamaks uute ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine. Kuid loovuse mõiste on siiski kahetähenduslik. Näiteks on olemas loomine kui inimtegevus ja looming kui loomeprotsessi tulemus. Inimese loovtegevuses toimuvad kognitiivsed protsessid. Kuid looming võib olla valmis raamat, film, toode, idee, kunstiteos jpm.

Intelligentsus näitab seda, et kui hästi suudab inimene erinevaid informatsioone käsitleda ja opereerida ning loogiliselt järeldada. Loov mõtlemine suudab erinevatele probleemidele leida uudseid lahendusi ja neid ka rakendada. See on ka loova mõtlemise eesmärkideks. Intelligentsus on inimese loovuse üks osasid. Näiteks intelligentsus võimaldab meeldetuletada vajalikku infot ja püstitada probleeme. Intelligentsus võimaldab ka erinevaid ideid ja nende lahendusi süstematiseerida. Niisamuti ta ka analüüsib saadavate lahenduste sobivusi ning suudab neid ka realiseerida. Kui aga inimene suudab viia kokku uudse info juba olemasolevasse kognitiivsesse süsteemi, mis on kooskõlas inimese intelligentsusega, siis nimetatakse seda assimilatsiooniks. Kui olemasolevatest süsteemidest aga ei piisa ning neid tuleb muuta uuele infole sobivamaks ( mis omakorda vastab inimese loovusele ), siis nimetatakse seda akommodatsiooniks. Ainult teatud intelligentsuse tasemel avaldub inimese loovus. Kui IQ näitaja on juba vähem kui 120, siis on loovad võimed juba piiratud. Kui aga IQ näitaja on suurem kui 120, siis loovad võimed ei sõltu enam intelligentsusest. Intelligentsus, loovus ja ülesandest innustatus määravad ära näiteks laste andekuse. Kuid lapse andeid mõjutavad omakorda kodu, kool ja kaaslased. Lapse andekuse üheks määravaks faktoriks on ülesandest innustatus. Sellepärast, et kui inimene ei soovi vastava alaga tegeleda, milles avalduks tema loovad võimed, siis ei ole ju nendest loovatest võimetest mingit kasu. Loovad võimed võivad sellisel juhul isegi ära kaduda. Inimese andekust mõjutab tegelikult veel üks tegur. See on võimalus õppida ja töötada antud ala spetsialistide juhendamisel. ( Heinla, Eda ) Intelligentsuse mõistet kasutatakse aga psühholoogias väga sageli. Intelligentsus ei tähenda seda, et kui palju on inimesel teadmisi, vaid näitab inimese üldisemat vaimset omadust. Väga paljudes 23

asjades avalduvad inimese vaimsed omadused. Näiteks planeerimisel ja olukordade prognoosimisel, mõtete üldistamisel, arutlemisel, keeruliste ideede mõtestamisel, varasemate kogemuste õppimisel, probleemide lahendamisel jpm. Intelligentsus on inimese vaimne tunnus, mitte füüsiline tunnus, mida siis oleks võimalik näiteks joonlauaga mõõta. Inimese intelligentsust mõõdavad psühholoogid läbi inimeste testide ja ülesannete, mis nõuavad teatud arukust ja taiplikkust. Paljud testid sooritatakse korraga paljude inimeste vaimsete võimete peal. Säärased testid kirjutatakse pliiatsiga paberi peale. Kuid sooritatud testide tulemusi ei saa siiski 100 % usaldada. Sellepärast, et mõõtmistel võivad kergesti tekkida vead nagu igasuguse katse ja mõõtevahendi korral. Kuid peale selle peab arvestama ka seda, et inimese vaimse võimekuse hinnangud on alati suhtelised. Seda sellepärast, et sooritatud testi tulemused omavad tähendust ainult mingi suure hulga inimeste sooritatud tulemuste suhtes. Seda, et kui hästi inimene elus hakkama saab, ei näita intelligentsus üldsegi ainukesena. Kuid üldine arukus ja taiplikkus on siiski kindlalt üheks teguriks inimese üldiseks eduks.

Väga erineva ajustruktuuriga loomad on võimelised käituma väga keeruliselt, mille jooned on omavahel väga sarnased. See võib viidata sellele, et üks ja sama intelligentsuse vorm võib tekkida erineval moel.

H. Bergson arvab seda, et tööriistade valmistamise võime näitab inimese ühte kõige loomulikumat intelligentsust. Abstraheerimisvõimeks nimetatakse seda, et kui inimesel on ajus kujutlus valmistavast tööriistast juba varem olemas, kui ta seda looma hakkab. Ka selline asjaolu näitab inimese arukust. Psühholoog Jean Piaget nimetab abstraheerimisvõimet tegevuse virtuaalse realiseerimise võimeks või vahel mentaalseks manipuleerimiseks sümboolsete objektidega. Inimese intelligentsus avaldub näiteks kaaludes eelnevalt tegevuse või hüpoteesist tulenevaid tagajärgi, mõelda lähteandmetes sisalduva kasuliku teabe üle. Minevikus asetleidnu määrab tegevusi olevikus ja tulevikus. Seepärast ei saa elada teadmatuses, et mis on varem asetleidnud. „Kes ei mäleta minevikku, see elab ilma tulevikuta.“ Inimese andekus ja vaimuhaigused on omavahel seotud. Näiteks Karolinska Instituudi teadlaste ( doktorant Simon Kyaga juhtimisel ) 2012. aasta uuringu kohaselt esineb loomingulistel elualadel töötavatel inimestel suguvõsas statistiliselt palju rohkem erinevaid vaimuhaiguseid ( nagu näiteks skisofreenia, bipolaarne häire, autism ja anoreksia ) kui elanikkonnal keskmiselt. Näiteks bipolaarne meeleoluhäire esineb väga paljudel inimestel, kes tegelevad erinevate kunstide või teadustega nagu fotograafid, tantsijad, kirjanikud, näitlejad, lauljad, teadlased. Kuid kirjanikel esineb peale selle ka veel depressioon, ärevushäire, skisofreenia, sooritavad rohkem enesetappe ja kuritarvitavad erinevaid mõnuaineid.

Kuid toome ühe näite erakordse talendiga inimesest. Kunagi elas üks tüdruk nimega Nadia. Tal avaldus suurepärane joonistamisvõime. Ta hakkas joonistama juba varakult, kuid ta põdes autismi.

Ta ei osanud peaaegu üldse rääkida, lugeda ega ka kirjutada. Kuid joonistused tulid tal välja uskumatult realistlikult. Joonistused sisaldasid rohkelt detaile ja olid välja toodud väga täpselt.

Sellega ämmastas ta palju inimesi. Joonistused ei olnud nagu koopiad asjadest millest joonistati.

Nadia joonistas palju asju täiesti mälu järgi. Näiteks pastapliiatsiga joonistatud loomad ja linnud olid üsna hästi viimistletud, ilmekad ja õigetes proportsioonides. Nadial oli ilmselt uskumatult hea perspektiivitunne. Ta oskas ennast väga hästi väljendada. Tema joonistusi on võrreldud isegi kuulsate meistrite töödega. Kuid ta põdes autismi. Nadia oskas väga vaevaliselt tulla toime isegi kõige lihtsamate eluliste asjadega. Kuid pärast lihtsaimate sotsiaalsete oskuste õppimist ei hakanud ta enam joonistama. Kui inimesel esineb autism, siis kaasneb sellega alati mingid sotsiaalsed häired.

Näiteks esineb suhtlemisvaegus, ei osata enda eest hoolitseda jne.

Tänapäeva loovuskäsitlused võtavad kokku nii isiksuslikud kui ka sotsiaalsed aspektid. See tähendab seda, et arvestatakse inimese pärilikke tegureid, kognitiivseid protsesse, isiksuse omadusi; perekonna ja hariduse mõju, tegevusala iseloomujooni, keskkonna majanduse ja sotsiaalseid mõjusid, kultuuritegureid, ajaloolisi ja poliitilisi sündmusi. Hariduse mõju inimesele on üks olulisemaid osasid erinevates loovuskäsitlustes. See on seotud ka inimese kognitiivsete, isiksuslike, 24

sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjudega.

Hans J. Eysenck eristab kahte loovuse mõistet. Loovust käsitleb Eysenck iseloomujoonena ja ka saavutusena. Tema arvates on mingil määral kõikidel inimestel olemas selline iseloomujoon, mida ta nimetab originaalsuseks. Potentsiaalseid loovaid inimesi on tegelikult üsna palju, kuid vähe on neid inimesi, kes reaalselt ka uusi asju välja mõtlevad. Sellest järeldab Eysenck seda, et loovus kui saavutus on paljude tegurite korrutis. Vastavad tegurid on isiksuseomadused, kognitiivsed tegurid ja keskkonnategurid.

Kognitiivsete tegurite korral on oluline teadmiste saamine. Niisamuti ka inimesele õpetavatel teadmistel või oskustel. Inimene õpib enamasti meistrite juhendamise all. Hariduslikud tegurid käsitletakse keskkonnategurite alla eraldi rühmana.

Loovus on peale isiku tegevuse tulemuse ka sotsiaalse süsteemi otsus isiku tegevuse tulemuse kohta. Sellest lähtub oma loovuskäsitluses just Mihaly Csikszentmihaly. Inimese loovus ilmneb siis, kui tegevuse protsess on süsteemne. Loovus toimib üksikisiku, välja ning valdkonna kaudu. Üksikisik kasutab loomisel informatsiooni. Kuid kasutatav info võib olla olemas juba enne kasutatava sündi. Informatsioon esineb kultuurisümbolite süsteemis ja antud valdkonna märgisüsteemis. Inimese loovus avaldub siis, kui tal on võimalus vastava valdkonna juurde ligi pääseda. Näiteks vastava valdkonna kättesaamine on oluline just õppimisel. Näiteks õppimise võimalused, õpetamise tase ja meetodid, raamatute, arvutivõrgu, muuseumide, kultuurisündmuste ja muude ligipääsetavus. Kuid teadmiste ja informatsiooni saamine mingi vastava valdkonna jaoks võib olla ka piiratud. Näiteks kui mingi vastava valdkonna teabe esineb ainult vähestes allikates.

See aga ei võimalda tekitada uusi teadmisi ja piirab tingimusi, mille korral inimesel avalduks loovad võimed. Välja all mõeldakse mingi teatud välja üksikeksperte või sotsiaalset organisatsiooni.

Nemad anaüüsivad loovaid tulemusi, kuid seda siis vastavate kriteeriumite alusel. Nemad anaüüsivad ja kontrollivad inimeste poolt välja toodud uusi ideid. Neid nimetatakse ekspertideks.

Neil on võimalus mõjutada vastava välja ehitust. Näiteks kunstis mõjutavad nad kunstikriitikuid.

Eksperdid on isikud. Välja poolt kontrollitud mingi idee jõudmiseks laiale ''publikule'' kulub selleks aastaid. Näiteks uued ideed tulevad nähtavale teatmeteostes. Kuid väli peab olema ka valmis uudseid ideid vastu võtma. See aga sõltub kolmest peamisest asjaolust. Näiteks välja reeglid peavad aktsepteerima uuendusi, ühiskonna huvist ja peab olema vastava valdkonna reeglite ja teiste institutsioonide suhtes iseseisev. Inimese loovuse avaldumist toetab valdkondade spetsialistide koolitamine ja omakorda spetsialistide enesetäiendamine. Ühiskonnas esinev loovus ja selle esinemissagedus sõltub peamiselt ühiskonna jõukusest. Näiteks jõukas ühiskond võimaldab potentsiaalsele loovale inimesele selliseid asju, mida vähem jõukas ühiskond tagada ei suuda.

Näiteks laiema spetsialiseerumise, teabe ligipääsetavuse, erinevaid teadusliku eksperimenteerimise võimalusi, töövahendite parema kvaliteedi ja kõgema töötasu eest. Jõukal ühiskonnal on suur mõju inimese loovusele ja seda veel läbi mitme põlvkonna. Näiteks rikas ühiskond võimaldab endale luua koole, ülikoole, erinevaid teadus- ja kultuuriasutusi jne jne.

Antud juhul käsitletakse valdkonda informatsioonina, mis on erinevate ekspertide poolt anaüüsitud. Nad selekteerivad ja tunnustavad teatud informatsioone. Antud valdkond lihtsalt säilitab informatsiooni, mis on kättesaadav ka tulevastele põlvkondadele. Vastava valdkonna ligipääsetavus mõjutab uudsete ideede aktsepteerimist ja kasutamist. Mõjutada võib saada ka vastava valdkonna prioriteetsus ja autonoomsus kultuuriruumis. Üksikisik võib olla igas vanuses inimene. Inimene võib teha mingis valdkonnas uuendusi, kui ta on vastava ala info omandanud. Uued ideed esinevad inimese teisiti mõtlemisel ja tegevusel. Kuid uusi ideid analüüsivad ja kontrollivad välja liikmed ehk eksperdid, kes siis piisavalt hea uuenduse ka vastava valdkonnaga kokku liidab. Kui inimene ei saa ligi teatud infole, siis on tal piiratud mingi uuenduse loomine. Kuid uuenduste loomine sõltub kolmest peamisest asjaolust: inimese isiksuse omadustest, majanduslikest ja sotsiaalsetest teguritest.

Näiteks hea majandusliku ja sotsiaalse taustaga inimesel on suur võimalus saada head haridust, omandada erinevate valdkondade informatsioone. Kuid nende kolme teguri hulka kuulub ka veel neljas tegur – inimese sotsiaalsed sidemed teiste inimestega. Seda siis isiklikul tasandil või tööalaselt. See võimaldab uute ideede väärtustamist antud välja ekspertide poolt.

Loov mõtlemine esineb loomisfaasis olevas kognitiivses protsessis. Loovat mõtlemist on püütud 25

määratleda just kognitiivse protsessina. Loov mõtlemine võimaldab luua uusi ideid, tooteid, seadmeid või kunstiteoseid. Loov mõtlemine sisaldab näiteks inimese mõtlemise paindlikkust ja originaalsust, probleemi tunnetust ja mõtete voolavust. Loov mõistus tunnetab, et olemasolevates informatsioonides on puudused. Mõtete voolavuse korral suudab inimene koondada kiiresti informatsiooni, taas luua mälusse imbunud teadmisi ja välja tuua assotsiatsioone. Kuid mõtete originaalsus esineb siis, kui leitakse uusi seoseid, mida varem pole esinenud. Luuakse uusi ideid ja leitakse probleemidele lahendusi. Vahel tuuakse välja vanu ideid hoopis uues vormis. Mõtlemise paindlikkus seisneb selles, et suudetakse luua uusi ideid erinevatest aine- ja tegevusvaldkondadest.

Kuid heaks loovaks mõtlemiseks on vaja ka häid vaimseid võimeid. Palju tuletatakse meelde mällu imbunud informatsioone ja kogemusi. Teadmisi suudetakse piisavalt analüüsida ja omavahel võrrelda. Looval inimesel peab olema mõtlemise originaalsust tagavat võimet. Enamasti suudab loov mõtleja leida varem esinemata seoseid olemasolevatest kogemustest, teadmistest ja faktidest.

Looval inimesel on olemas võtted selleks, et kuidas luua uusi ideid. Tal on olemas kogemus seda kasutada. ( Heinla, Eda )

26

KASUTATUD KIRJANDUS

Allik, Jüri; Kreegipuu, Kairi; Pullmann, Helle; Realo, Anu; Vadi, Maaja; Schmidt, Monika.

2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Bachmann, Talis ja Maruste, Rait. 2011. Psühholoogia alused. 3. tr. Tallinn: Kirjastus TEA. Heinla, Eda. Loovus – andekuse komponent. http://www2.archimedes.ee/noorteadlased/otu/Eda_Heinla.pdf ( 20. 05. 2011 ).

Kangilaski, Jaak. 2003. Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile, ürgajast gootikani. Tallinn: Kirjastus Kunst.

Uljas, Jüri ja Rumberg, Thea. 2002. Psühholoogia gümnaasiumiõpik. Tallinn: Kirjastus Koolibri.

Ajakiri „GEO“, lk. 20-37. Number 45, ilmumiskuupäev: 10.06.2012.

27