1.2.22 Aju puhkepotentsiaaliseisund

molekulaarset struktuuri sisaldavatel elusorganismidel puuduvad. Näiteks omandatakse elektriväljale iseloomulikud omadused, mille tõttu reageerib valgusolend ümbritsevale keskkonnale ( ja ka käitub ) kui elektriväli.

Kõiki omadusi ja võimalusi, mis ilmnevad kehast väljunud inimese ja valgusolendi juures, ei mahu kahjuks siia märkida. Neid on selleks liiga palju, et kõiki üksikasjalikult uurida ja selgitada. Kuid mõned üksikud näiteid võib siiski tuua:

Näiteks vajadus une järele puudub, sest valgusolendi psüühiline elutegevus ei sõltu enam närvitegevuse talitlusest. Teadvus ja psüühika baseeruvad väljade süsteemil, mitte enam neuronite struktuuridel. Selline asjaolu lubab järeldada, et kehast väljunud inimesel ei ole enam vaja und, mida ka surmalähedaste kogemustega inimesed on ära maininud.

Eksisteerides energiaväljana ei oma inimene enam ka sugu. See tähendab seda, et kehast väljunud inimene ei ole enam naine ega mees. Bioloogiline keha omab sugu, kuid „vaimul“ ei ole sugu. Soo identiteedi lakkamine on üsna mõistetav, kuna kehast väljunud inimesel ei ole bioloogilist keha, millel esineks soole omavad tunnused. Eksisteerides ainult „valgusena“, ei ole inimesel enam sugu, kuna „valguskehal“ puuduvad soole omased tunnused.

Isegi ajas rändamine oleks tavapärane võimalus, sest läbitakse aegruumi tunneleid. Sellega kaasas nähtub ka ruumis teleportreerimise võimalus. Surmalähedaste kogemustega inimesed on kirjeldanud tunnelite olemasolu, mille kaudu saab rännata suurte vahemaade taha. Teoreetilise füüsika arusaamade järgi on need tunnelid aegruumi tunnelid ehk ussiurked, mis võimaldavad rännata ajas ja teleportreeruda ruumis.

Vaimsed võimed üldse ( näiteks mälu, mõtlemine jne ) on erakordselt selged ja reaktsioonid on kiired. Näiteks surmalähedaste kogemuste ajal tekib inimesel mõistmine ebamaise valgusolendi juuresolekul silmapilkselt ja täielikult.

Eesti teadusajakirjanik Tiit Kändler on inimest võrrelnud kvantolendiga, see tähendab juhuga, kui inimesel avalduks kvantmehaanika kummaline maailm. Sellise kvantolendi võimalused sarnaneksid tegelikult just valgusolendi ja kehast väljunud inimesega. Näiteks sellisel juhul on valgusolend kui kvantolend, kes ei pea maksma sentigi ei oma söögi ega ka üle Atlandi reisi eest. Ta on nagu kvantosake. Energiat ammutatakse tühjusest ja samal ajal suudab ta viibida mitmes paigas ühekorraga. Ka suudetakse läbi saada ilma mobiiltelefonita, sest kvantpõimumise kaudu ollakse niikuinii silmapilkses ühenduses nendega, kellega koos oldakse. Ei ole vaja ka uksi, sest läbitakse seinu. Kvantsüsteemil on omadus tungida läbi barjääri. (Allikas: http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=51143247)

1.2.22 Aju puhkepotentsiaaliseisund

Kui inimene on elus ja terve, liiguvad sekundis miljonid elektriimpulsid mööda ajus olevaid närvikiude, mille tagajärjel neuronid laenglevad ehk ajupiirkonnad on elektriliselt aktiivsed. Seda kliinilist olekut nimetatakse toime- ehk tööpotentsiaali seisundiks, mille mõiste tuleneb närvikiu elektrilisest tööpõhimõttest. Erutuse tekkimise või levimise ehk toimepotentsiaali korral tungivad närvikiu sisemusse positiivsed laengud. Selle tagajärjel suureneb kiu siseosa potentsiaal järsult ja saavutab väliskeskkonna suhtes väärtuse +40 mV. Pärast seda liiguvad positiivsed laengud tagasi väliskeskkonda, mille tagajärjel muutub närvikiu siseosa taas väliskeskkonna suhtes negatiivseks. 291

Kõik see toimub umbes ühe millisekundi jooksul ja selline pingeimpulss levib mööda närvikiudu edasi kuni „suubub“ mõnda närvirakku ehk neuronisse, mille tagajärjel hakkab see laenglema.

Elektriimpulsside tekkimine ja nende levik ajus põhjustab närvirakkude laenglemist, mille tagajärjel on inimese teadvus ja psüühika esinemised aktiivsed. Sellest tuleneb ka analoogne mõiste – tööpotentsiaali seisund, mida kasutatakse ka elektriimpulsi tööpõhimõtte kirjeldamisel. Kuid inimese kooma või kliinilise surma korral ei ole ajupiirkonnad enam aktiivsed ehk neuronid ei laengle, mis tähendab omakorda seda, et ajus ei levi enam elektriimpulsid. Elektriimpulsside levimise lakkamise korral lakkavad töötamast ka ajupiirkondade laenglemised. Neuronid enam siis ei laengle. Sellist kliinilist seisundit nimetatakse „puhkepotentsiaali seisundiks“, mille mõiste tuleneb jällegi elektriimpulsi tööpõhimõtte kirjeldusest. See on sellepärast nii, et selline aju üldine mitteaktivatsiooniseisund on samasugune, mis närvikiu korralgi, mil ei esine elektriimpulsi teket ega selle levimist. Närvikiu ( näiteks aksoni ) puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Närvikiu siseosa on sellisel juhul väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV.

Väga tähelepanuväärne on märkida seda, et nii närvikiu ( s.t. aksoni ) kui ka neuroni membraani siseosa on mõlemad puhkepotentsiaali korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV. See tähendab seda, et mõlemad on ühesuguse polariseeritusega, mitte vastandliku polarisatsiooniga. See on väga huvitav fakt.

Närvikiu puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Närvikiu siseosa on sellisel juhul väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV. See tähendab, et närvikiud on elektrilaengute poolt polariseerunud. Täpselt nii on ka neuronitega, mille korral on neuroni siseosa väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ehk samuti polariseerunud. Selline elektrilaengute polarisatsioon esineb kõikjal üle terve aju ja närvisüsteemi.

Kahest erimärgiliselt laetud kehast koosnevat süsteemi, millel on väga suur elektrimahtuvus, nimetatakse kondensaatoriks. Kõige lihtsam kondensaator on plaatkondensaator, mis koosneb kahest teineteise lähedal asuvast erimärgiliselt laetud paralleelsest plaadist. Kuna närvikiu puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina, siis võib närvikiudu vaadelda ja käsitleda kui kondensaatorit, millel on mingi kindel elektrimahtuvus. Kondensaatori laadimiseks kulutatud energia muundub elektrivälja energiaks, mis esineb kahe erimärgiliselt laetud plaadi vahelises ruumis.

Kuna inimese kehast väljumine esineb reaalselt ainult siis, kui aju üldine aktiivsus hakkab lakkama ( näiteks kooma või kliinilise surma tekkimise eelsel ajal ), siis võib seda mõista ka nii, et inimese kehast väljumine esineb ainult aju puhkepotentsiaali seisundi tekkimise eelsel ajal.

Inimese kooma või kliinilise surma ajal ei levi inimese ajus globaalselt enam impulsse ja seega ajupiirkonnad elektriliselt ei aktiveeru. Neuronid enam siis ei laengle ja peaaegu kõikjal närvisüsteemi ( s.t. aju ) piirkondades esineb täielik erimärgiliste laengute ühesugune polarisatsioon. Sellist olekut nimetatakse aju „puhkepotentsiaali seisundiks“. Just enne sellise seisundi tekkimist ( kooma või kliinilise surma eel ) on inimesed väidetavalt oma kehadest väljunud.

Inimese kehast väljumine esineb alati siis, kui inimene langeb sügavasse koomasse või kliinilisse surma. Kooma või kliinilise surma ajal on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Inimese koomaseisund ei ole tegelikult jäädavalt püsiv, vaid ajutine seisund. Pärast seda olekut läheb patsient üle kõigest mõnede nädalate pärast minimaalsele teadvusele, vegetatiivsesse seisundisse või ajusurma. Niimoodi jagatakse inimese kestvat teadvusetust kolme staadiumisse.

Aju aktiivsus ei ole tegelikult surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal täielikult lakanud. Sellisel ajal näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid selliste ajuaktiivsuste korral, mis funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks taalamuses ja ajutüves ), on EEG registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub. Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus ( näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsust, kuid seda siiski

EEG registreerib ajukoore bioelektrilist aktiivsust. Aju suhtleb südamega uitnärvi kaudu. Süsihappegaasi ehk CO2 sissehingamisel tekib inimesel akuutne hapnikuvaegus, mis viib aju ja südame kriisiseisundisse. Elektrokardiogramm on pinge ajalise sõltuvuse graafik. Pinge tekib kahe erineva elektroodi vahel, mis on kinnitatud iminappade abil inimese rindkerele, et uurida südame potentsiaali perioodilisi muutusi, mis avaldub pingetena inimese keha pinnal. Elektrokardiogrammi ( mis uurib südame tööd ) ja elektroentsefalogrammi ehk EEG ( mis uurib peaaju tööd ) tööpõhimõtted on sarnased ja inimese kliinilise surma korral näitavad mõlemad sirget katkematut joont.

„Olgu mainitud, et pikemat aega püsinud muutused elektrokardiogrammi kõveras on kindel tunnistus üle elatud hapnikupuudusest, kuid mitte südameinfarktist. Niisiis ei olnud kogetud surm ainuüksi psüühiline, vaid ka orgaanilist osa puudutanud sündmus.“ ( Irma Weisen, lk. 21 )

Koomapatsientide üks ravimismeetodeid seisneb selles, et taastatakse aju signaalainete nö. keemiline tasakaal. Selleks kasutatakse dopamiini konsentratsiooni suurendavaid ravimeid, mida kasutatakse ka Parkinsoni tõve raviks. Dopamiin on signaalaine ehk neurotransmitter, mille abil jõuab elektriimpulss ühelt neuronilt teisele. Närvirakud ehk neuronid moodustavad veidi vähem kui pool kõikidest ajurakkudest. Suurem osa ajurakke on gliiarakud, mis varustavad hapniku ja energiaga närvirakke ja toetavad neid. Gliiarakud ka eemaldavad surnuid rakke. Inimese aju elektriline stimulatsioon võib põhjustada närvirakkude aktiveerumise, mille korral hakkavad need saatma närvisignaale. Selline tegevus stimuleerib ka närvirakkude kasvu ja seeläbi tekivad ühendused teiste närvirakkudega.

Näiteks George Washingtoni Ülikoolis resideeriv Mohamad Koubeiss avastas 2014 aastal, et Claustrumina tuntud õhukese ebamäärase kujuga ajupiirkond käitub kui „teadvuse lüliti“. See tähendab seda, et selle ajupiirkonna elektriline stimuleerimine viib inimese teadvuse kaotamiseni või teadvusele ärkamiseni. 2007. aastal suutis Nicholas Schiff ja tema töörühm teadvusele tuua patsiendi, kes oli kuus aastat minimaalses teadvuslikus seisundis. Ta suutis seda teha stimuleerides elektriliselt talamuse mittespetsiifilisi tuumasid.

Ajus oleva glükoosi tarbimisest on võimalik mõõta inimese ajuaktiivsust, sest neuronite aktiivsuse suurenemine tähendab ka rohkem glükoosi omastamist nendes rakkudes. Glükoos on neuronite toitaine. Koomapatsiendi ärkamise tõenäosus sõltubki haige ajuaktiivsuse määrast ehk aju glükoositarve protsentuaalsusest võrreldes tavapärase olekuga.

Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma või kliinilise surma eel, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste vahenditega kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast väljumise reaalne võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna ohutult.

Sellisel juhul muutub „eutanaasia“ mõiste, kui tuntakse inimese kehast väljumise kõiki tahke. Inimese reaalse kehast väljumise korral seisneb eutanaasia ainult „keha vahetuses“, mitte enam vabatahtlikult või sunniviisiliselt surma minemises. Sellisel juhul on inimese eesmärgiks eksisteerida teistsuguses kehas ja mitte omada enam bioloogilist keha. Suitsiidiga pole siin enam midagi pistmist. See mõneti sarnaneb „soovahetusega“, mille korral soovib inimene muuta oma sugu.

Suitsiid on inimese enesetapp – vabatahtlikult surma minemine. Suitsiidi ehk inimese enesetapu sotsiaalseid ja psühholoogilisi põhjusi ning ennetust uurib teadusharu nimega suitsidoloogia. Kuid eutanaasia seisneb sellises sunnitud enesetapus, mille põhjustab mingi vältimatu ja sageli ravimatu raske haigus, mis halvab peaaegu täielikult inimese senise elukvaliteedi. Näiteks võib inimene viibida koomas ja pole teada millal ta üles ärkab. Eutanaasiat reguleeritakse riikides seadustega ja sellele annab nõusoleku patsient ise ( kui ta saab ) või tema lähedased ( kui neid on ), kuid mitte arstid, kes patsienti elus püüavad hoida.

Näiteks Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal kliinilise surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud juhtum on tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes teistes surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi ajal ja siis kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud meditsiini töötajad.

Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime hääbusid. Tal tehti kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli hiiglaslik aneurüsm. See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis tekkida ka tavalise lõikuse ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on terapeutilise hüptermia spetsialist. See seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline surm. Inimese aju ei tööta, kuid madalal kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime. Paisunud veresooni pehmendab madal temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb. Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle saab kõrvaldada. Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala töötajat. Ta viidi üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei kuiveneks, siis ta silmad määriti lubrikandiga kokku ja kleebiti kinni. Pami ajukoore elektrilist aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi elektroodidega. Naise kõrvadesse pisteti väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes kõlarites oli kuulda 100 detsibelliseid klõpse.

Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis Pam oma kehast väljumist ja seejärel nägi ta, kuidas arstid tema füüsilise keha kallal toimetavad. Seda rääkis naine hiljem pärast üldnarkoosi ajal olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi Pam kasutada oma silmi ega kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet ( nähtut ja kuuldut ), mil ta oli õhus hõljunud. „Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin uskunud, et nad võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“ rääkis Pam hiljem. Väga täpselt kirjeldas ta luusaagi ja selle tekitatud heli: „See kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu elektrihambahari ja selles oli mõlk.“ Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti lõigata, kui mingisugune südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit tabada. Hiljem oli Pam mäletanud südamekirurgi kõnet: „Meil on probleem. Tema arterid on liiga kitsad.“ Pärast seda aga lausunud kohe meeshääl: „Proovi teiselt poolt.“ Sellist vestlust kinnitasid hiljem arstid, kuid Pam ei saanud ju seda kuidagigi kuulda, sest ta oli viibinud üldnarkoosis ja tema kõrvadesse oli lastud väikeste kõlarite „kurdistav“ klõpsumine.

Kui Pam viidi kliinilisse surma, mis oli tekkinud madala kehatemperatuuri tagajärjel, siis hakkasid ilmnema surmalähedase kogemuse tavalised tunnusjooned. Ta oli operatsioonisaalist välja lennanud ja läinud mingisse valgesse tunnelisse. Tunneli lõpus nägi ta surnud sõpru ja tuttavaid. Naine

tundis oma hinge kui ühte osa Jumalast. Ta mõistis, et kõik olemasolev on tekkinud sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta võrdles seda tunnet kui jäisesse basseini sukeldumist.

Inimese kooma ja kliiniline surm on omavahel mõnes mõttes vägagi sarnased. Mõlemal juhul on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Kuid üks peamisi erinevusi seisneb selles, et kui kliinilises surmas oleval patsiendil on südame töö seiskunud ( mis on kliinilise surma üks põhitunnuseid ), siis koomas oleva inimese süda võib töödata. Kooma ja kliiniline surm on omavahel väga lähedased seisundid, mis eristavad üksteisest ainult mõned üksikud parameetrid.

Kuna inimesed on kehast väljunud just kliinilise surma eel, mille korral on korraks seiskunud inimese süda, siis seega peab süda olema seiskunud, et inimene saaks väljuda oma kehast. See tähendab ka seda, et kunstliku kooma ajal peab tegelikult olema ka süda seiskunud, et oleks võimalik teostada inimese kehast väljumist.

Joonis Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma või kliinilise surma eel, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste vahenditega kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast väljumise reaalne võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna ohutult.

Foto allikas: https://www.radiologyinfo.org/gallery-items/images/male-patient-ct-scan.jpg

Kunstlik kooma on põhimõtteliselt sama, mis üldnarkoos, kuid see on väga ekstreemne seisund. See tähendab seda, et patsiendi aju lülitatakse välja. Inimene ei ole enam siis teadvusel ja ta ei reageeri mittemingisugustele välisärritustele. Kuid inimese südamerütm, vererõhk ja hingamine siiski esineb arstide mehaaniliste protseduuride või kemikaalide manustamise abil. Inimest on võimalik koomasse viia narkoosiga ( näiteks süstitakse inimese üldanesteesiaks veenidesse teatud kogust fentanüüli ja propofooli ) või siis, kui inimese keha jahutatakse umbes 33 kraadini. Kuid oluline on see, et sellisest kunstlikust koomast on võimalik inimest tagasi teadvusele tuua.

Säärane kunstlik kooma annab ajule suurt rahu. Aju peab kahjustumise korral paranema just puhkuse kaudu. Ajukahjustused on väga erinevad, alates hapnikupuudulikusest kuni trombini või peapõrutuseni. Ka narkootilised kemikaalid kahjustavad aju rängalt viies aju neuronite keemilise tasakaalu paigast ära. Enamus juhtudel langeb aju koomasse iseenesest, kui on saanud väga tugevalt kahjustada. Tänapäeval on selge, et aju taastub vigastustest enamasti just läbi kooma seisundi. Kui inimene ärkab koomast liiga vara, siis see võib pikendada aju paranemisaega või isegi takistada aju paranemist vigastustest. Aju peab kasutama oma funktsioneerimiseks väga palju energiat. Seetõttu kasutataksegi kunstlikku koomat, et ajule anda täielikku rahu ja puhkust. Kunstliku kooma seisundit on võimalik peatada, kui leitakse, et aju tegevus on kontrolli all. Kuid peab märkima seda, et isegi kunstlikust koomast vahel inimesed ärkavad, kuid vahel seda mitte. See sõltub ajukahjustuste suurusest.

Tavaliselt viiaksegi just inimese keha mahajahtumisega kunstlikku koomasse. Aju vajab oma kahjustuste paranemiseks rahu ja puhkust. Kuid enne keha mahajahutamist viiakse inimene narkoosi. Inimest on võimalik uinutada ( viia sügavasse narkoosi ) isofluraaniga, mida peab sissehingama. Siis inimene ei tunne külmavärinaid mahajahtumise ajal. Inimene jahtub seest poolt maha just tilguti abiga, mis sisaldab neljakraadilist soolvett. Enamasti saab inimene umbes poole tunni jooksul kaks liitrit soolvett. Kui süstida soolvett südamesse, siis südame töö seiskub. Väljaspoolt keha jahutatakse keha maha külmatekkidega, mis asetatakse ümber inimese keha. Külmatekid on umbes neljakraadilise temperatuuriga ja neid kasutatakse koos jääkottidega. Kehatemperatuuri mõõdetakse termomeetriga, mis asetseb inimese põies, aordis või söögitorus. 3334 kraadise kehatemperatuuri korral võetakse jääkotid ära ja külmateki temperatuur jäetakse 33 kraadi peale. Kui inimese keha on mahajahutatud, siis soojendatakse see taas üles. See võib võtta aega umbes kuni kümme tundi. Selle aja jooksul tõstetakse külmateki temperatuuri 0,3 kraadi tunnis. Kehatemperatuuri 35 kraadi ületamisel suurendatakse narkoosi tugevust. Külmatekk eemaldatakse 36 kraadisel kehatemperatuuril. Protsess, mille jooksul aju tuleb narkoosi seisundist teadvusele, ei ole ühtlane ega sirgjooneline, vaid aju läbib erinevaid võimalikke aktiivsusolekute tasemeid.

Joonis Need ajuskanneeringud on tehtud koomast ärkamise eri etappidel. Isegi koomas olles toimub algeline ajutegevus. Võrreldes kooma seisundiga puudub ka vegetatiivses seisundis oleval inimesel teadvusseisund, kuid see-eest on ainevahetus stabiilne, aju ainevahetus on umbes pool tavatasemest, esineb madala tasemega aju aktiivsus, esinevad aju unerütmid jmt.

( Allikas, ajakiri: „Imeline Teadus“. Nr 9/2011, lk 5 )

Inimese surmalähedased kogemused ehk SLK-d, mis sisaldavad endas ka reaalset kehast väljumist, esinevad ainult kliinilise surma või kooma seisundi eel. Kuid teaduslik statistika on näidanud, et tegelikult ainult teatud protsent kliinilise surma või kooma juhtumite korral on inimene kehast väljunud. See tähendab seda, et mitte kõik inimesed, kes on mingil põhjusel sattunud kliinilisse surma või langenud koomasse, ei välju kohe automaatselt oma kehadest, vaid teatud osa nendest. See tähendab ka seda, et inimese kehast väljumine ehk väljade eraldumine närvisüsteemist küll toimub aju puhkepotentsiaali seisundi eel, kuid mingisugune tundmatu faktor on veel teadmata, millest sõltub see, et miks sellises seisundis vahel ilmnevad kehast väljumised ja vahel mitte. Mõlemal juhul on aju üldine elektriline seisund täpselt samasugune, kuid sellegipoolest ei ole 100 % kindlust veenmaks, et kui inimene viia aju puhkepotentsiaali seisundisse, siis toimub kohe automaatselt inimese kehast väljumine. Kahjuks see nii ei ole. Küll aga tõenäosus on palju kordi suurem, et inimene väljuks sellises olekus oma kehast. Sellises seisundis on selle tõenäosus lihtsalt väga suur, kuid sellegipoolest kindel olla ei saa.

Inimene on ainult siis surnud, kui teda ei saa enam ellu äratada. Kui aga inimest saab uuesti ellu äratada, siis pole inimene tegelikult surnud, vaid ta on „puhkepotentsiaali seisundis“. See on väga oluline vahe, mis määrab ära inimese surma definitsiooni: inimene on ainult siis surnud, kui teda pole võimalik enam elustada. Seni viibib inimene puhkepotentsiaali seisundis. Seda, et kas inimene on surnud või mitte, pole tegelikult üldsegi nii lihtne määratleda.

Kui kehast väljumine toimub inimese kliinilise surma eel, siis väga tõenäoliselt esineb seda ka bioloogilise surma eel. Kuid ainult kliinilise surma ajal on võimalik oma kehasse tagasi tulla, sest ainult siis on võimalik elustada inimese keha. Bioloogilisest surmast pole enam võimalik tagasi tulla, sest seda pole lihtsalt kordagi juhtunud. See tähendab, et bioloogilise surma korral on inimese keha juba niivõrd kahjustunud, et inimest pole võimalik enam ellu äratada.