2.3 INIMTSIVILISATSIOONI ELUKORRALDUS JA SELLE ARENG

soosivad, siis ka teised inimesed usaldavad ja loodavad nende peale. Kunagi arvati, et ülemkiht pälvis jumalate soosingu ja seepärast osutus jumalatele meelepäraseks ka nende loodud riiklik korraldus. Nii oligi riiklik korraldus algusest peale kooskõlas ühiskonna usuliste tõekspidamistega. Sellepärast kuulus ülemkihile ka veel preestrivõim. Neil oli voli ja kohustus teostada terve kogukonna nimel usulisi kombetalitusi. Mõndades tsivilisatsioonides arenes niimoodi välja valitseja enda jumalaks peetav komme. Seda siis loomulikult läbi ühiskonna arengu ja valitsejavõimu suurenedes.

Tänu kirja tekkimisele jaotavad ajaloolased inimajaloo kindlateks perioodideks. Inimkond hakkas kirja tundma alles siis, kui tekkisid esimesed tsivilisatsioonid Mesopotaamias ja Egiptuses. Just kirjalike allikate pärast me ju neid tsivilisatsioone tänapäeval tunnemegi ja ka kogu hilisemat inimajalugu. Sellest ajast peale on maailmas toimuvatest sündmustest tundunud nüüd palju terviklikum pilt. Seda aega, mil hakkasid esimest korda ilmuma kirjalikud tekstid, tähistab esiaja ehk muinasaja lõppu. Alanud oli ajalooline aeg, mis omakorda jaotub vanaajaks, keskajaks ja uusajaks. Kuid selline aegade jaotus siiski ei hõlma kõigi maade ja maailmajagude ajalugu.

Vanaaeg tekkis siis, kui Mesopotaamias ja Egiptuses tekkis tsivilisatsioon. Sellises ajalooperioodis tekkis ka India, Hiina, Kreeka ja Rooma tsivilisatsioon. Klassikalist antiiktsivilisatsiooni nimetatakse sageli just muistset Kreekat ja Roomat koos. Antiikaega tähistab aega, mil muistne Kreeka ja Rooma kujunes, õitses ja langes. See on umbes 8. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr. Vanaaja lõpp tuli koos klassikalise antiiktsivilisatsiooni lõpuga. See sai juhtuda viimase LääneRooma keisri kukutamisega aastal 476 pKr. Seejärel tuli keskaja periood. Euroopa ajaloos oli antiiktsivilisatsiooni langus äärmiselt oluline. Kuid sellegipoolest ei hõlma vana- ja keskaja piiri ilmnemine tsivilisatsioone, mis jäävad Euroopast üsna kaugele. Näiteks Hiinas ja Indias jätkus areng nii, et ei toimunud suuremaid muutusi. Nende areng toimus nö. sirgjooneliselt. Kuid seevastu Ameerikas olid sellisel ajal tsivilisatsioonid veel kujunemas. ( Piirimäe 1998, 11-16 )

2.3 Inimtsivilisatsiooni elukorraldus ja selle areng

Inimesed on aja jooksul muutnud enda tarbeks loodusvarasid ainelisteks või mitteainelisteks hüvedeks, et ennast kuidagi ära elatada. Osa nendest moodustavad tarbeesemed nagu näiteks riided, toit, eluasemed jne. Teise osa moodustavad sellised hüved, mis on vajalikud tootmise jätkamiseks. Nendeks on näiteks energia, oskused, materjalid, tööriistad jne.

Ajaloo jooksul on inimesed valmistanud esemeid väga erinevalt. Näiteks inimeste eellased Homo habilis´ed valmistasid kivist ( täpsemalt ränikivist ) relvi ja tööriistasid, et jahtida loomi ja neid söömiseks tappa. Tükk aega hiljem hakkavad inimesed aga kaevandama ( näiteks vaske ja ränikivi ). Pärast seda hakati esemeid valmistama juba rauast ( näiteks relvi ja tööriistu ). Keskaja suurim saavutus oli J. Gutenbergi trükikunsti leiutamine, mis mõjutas inimkultuuri kõige rohkem.

Inimkonna tööstusrevolutsioon toimus 18. ja 19. sajandil, mis algas Suurbritanniast ja levis sealt teistesse Euroopa riikidesse ning mujale maailma nagu näiteks Põhja-Ameerikasse ja Venemaale. Tööstuslik pööre tõi suured muutused paljudesse inimtegevuse valdkondadesse nagu näiteks põllumajandusse, tootmisse, transporti ja kaevandamisse. See muutis põhjalikult kogu inimühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja isegi kultuurilist eksisteerimist. Vabrikutootmine asendas manufaktuurset tootmist, mis sai alguse 18. sajandi Suurbritannia tekstiilitööstusest. Kogu tööstusrevolutsiooni aja põhilisemaid tunnuseid ongi see, et inimese tööjõu asemel hakati üha rohkem kasutama masinaid. Üheks olulisemaks leiutiseks 18. sajandil peeti aurumasinat, mis oli suure kasutusalaga tehnoloogia. Kuid masinad vajasid materiaalset ressurssi ja inimesi, kes neid looksid ja toodaksid. Alguses kasutati Suurbritannias orjakaubandust uute masinate tootmiseks ja kasutusele võtmiseks. Sealhulgas ka Kariibi mere saarte suhkruroo viljelemist. Juba esimesed vabrikud loodi 18. sajandi alguses. Kanalite ehitamine sajandi teisel poolel aitas vabrikute arengule veelgi kaasa. Inimesed olid sunnitud vabrikutes tegema palgatööd, sest masinad võtsid üha rohkem 301

inimeste tööjõudu. Palgatöölised on inimesed, kes müüvad oma tööjõudu, et ennast kuidagi ära elatada nii nagu seda tehakse ka tänapäeval. Inimühiskonnas tekkis peale masintootmise leiutamist kaupade tootmine ja selle ost ehk turg. Turg on väga suur tegur mõjutamaks kaupade tootmist. See tähendab seda, et nõudlus tingib kaupade tootmise mõtekust. Erinevate tootjate vahel tekkis konkurents, mis väga tugevalt mõjutab toodete kvaliteeti ja nende hindasid. Konkurents on ju see, mis hoiab erinevatel toodetel sõbraliku hinna all. Kusjuures kaupade tootmine vajas ka veel toorainet. 18. sajand oli aga inimkonna tööstusajaloos üks olulisemaid pöördepunkte. Näiteks 18. sajandi alguses töötas juba maailma esimene vabrik, milleks oli siis vee jõul töötav inglise John Lombe´i siidiketrusvabrik. Kuid varsti pärast seda hakkasid masinad ja sõidukid töötama aurumootori abil. Juba 18. sajandil töötati välja sellised esemeid valmistavaid tööriistu nagu treipingid, freesid ja puurid. Elektri kaasamine 19. sajandi tööstusele oli aga järjekordne suur edasisamm. Näiteks sellel sajandil asendati kõik aurumootorid elektrimootoritega. Elekter võimaldas esimest korda luua ka kunstlikku valgust. 20. sajandi alguses luuakse koosteliin, mis võimaldas lihtsamat, kiiremat ja odavamat suurtootmist. Esimesena kasutas seda Henry Ford. 20. sajandi keskpaiku leiutati plast, mida tööstuses ohtrasti kasutatakse. Umbes samal ajal ilmuvad tööstusvabrikutesse arvutid ja tööstusrobotid, mis võtavad inimestelt üha rohkem tööd üle. Kuid juba 21. sajandi alguses võidutseb 3D-printeritehnoloogia võidukäik maailmatööstuses. See võimaldab toota mistahes esemeid.

Väga vanadel aegadel tootis talupere endale kõik, mis vaja läks. Kuid tänapäeval on kujunenud tööjaotus. See tähendab seda, et valmistatakse ja müüakse seda, mida kõige paremini teha osatakse. Teisi asju, mida vaja läheb, ostab inimene juba saadud tulu eest. Kui aga inimesel on rohkem vaba raha ehk kapital on juba olemas, siis on tal võimalus luua oma ettevõte. Ettevõttel on olemas tootmisvahendid ja töölised, kes valmistavad väga palju erinevaid kaupasid, mida siis müüakse. Ettevõte katab oma kulutused saadud tulu eest. Igasuguse ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja enamasti selleks ka jätkatakse ja laiendatakse oma tootmist. Väga primitiivne ja aeganõudev tootmine oli naturaalmajanduslik tootmine, mille korral valmistasid inimesed kõike käsitsi, mida elus vaja läheb. Kaubandust ei saanud sellisel juhul olla, sest tööjaotust erinevate piirkondade vahel ei eksisteerinud. Naturaalmajanduselt mindi üle kaubatootmisele alles inimtsivilisatsiooni pika arengu jooksul. Tegelikult uusi tooteid mõeldi välja juba naturaalmajanduse arengu käigus. Uusi tooteid vahetati või püüti järele teha. Kui aga tooteid ei olnud võimalik järele teha, siis neid vahetati. See oli üsna algeline kaupade vahetus. Isegi tänapäeva käsumajanduse süsteemides esineb selline kauplemine. Seejuures oli oluline kaup lihtsalt kätte saada, kuid kauba enda tegelik väärtus oluline ei olnud. Spetsialiseerumine osutus kaubatootmise põhialuseks. Inimühiskonnas hakkas toimima tööjaotus. Kaupa valmistati siis, kui oli selleks soodsad tingimused ja eeldused. Kaupa vahetati nii, kuidas inimesele endale kasulik oli. Kõrge kvalifikatsiooniga tööd on enamasti spetsialiseeritud. Odavate hindadega kvaliteetseid kaupasid valmistatakse tehnoloogiatega, mida täiustatakse.

Naturaalmajanduslik töö jääb seega kõvasti alla kaubatootlikuse tööle, sest toodang on suurema kvaliteediga, palju rohkem mitmekesisem, suurema nomenklatuuriga jne. Sellepärast naturaalmajandus üha enam kaduma hakkaski, kui tõusis kaubatootmise majandusvorm.

Kaupa kas vahetatakse või müüakse. Naturaalmajanduslikud tooted on põhimõtteliselt need, mida inimene teeb ainult enda jaoks. Ja seega ei saa kaubatootmine kunagi domineerida täielikult. Näiteks naturaalmajanduslikud on enamasti inimese kodune majapidamine ja inimeste erinevad hobid.

Kaubatootmine liigitatakse primitiivseks ja arenenuks. Primitiivne kaubatootmine põhineb peamiselt mitteekvivalentse väärtusega kauba vahetusel, kuid seevastu arenenud kaubatootmine põhineb ekvivalentse väärtusega kauba vahetusel. Kui raha väärtus on ajas stabiilne, siis ongi võimalik kaupade ekvivalentne vahetus. Kaubatootmine sai alguse Lähis-Idas umbes 10 000 – 15 000 aastat tagasi, kuid väärismetallist raha hakati kasutama seal alles 5000-6000 aastat tagasi.

Kauba vahetamisel on eriline tähtsus just stabiilse väärtusega kaupadel – näiteks raha, mille väärtus ajas on enamasti stabiilne. Kui aga nii ei ole, siis tekivad motivatsiooni häired või kaubatootmine võib lõppeda kahjumiga. Just ajas stabiilse väärtusega kaubad muutsid kauba

tootmise ja selle vahetamise palju tõhusamaks. Niimoodi ei hakatud enam otsima vahetus- ja vahenduskaupa, mille väärtused pidi muidu kuidagi kokkusobitama. Ekvivalentse kauba vahetus rahuldab nii ostjat kui ka müüat.

Tänapäeva tingimustes kasutatakse enamasti kõrgtehnoloogilist tootmist, mille korral on tootmine peaaegu täielikult automatiseeritud. Enamasti on see tootmine ka väga spetsialiseeritud. Näiteks kogu maailma peale kokku valmistavad ainult mõned üksikud tehased teatud kiipe, kuid need on ülikallid tehased, mille hinnad võivad küündida 10 miljardi dollarini.

Kontoritehnika, arvutite, elektroonika, kosmosetehnika, sidevahendite ja ravimite tootmine liigitatakse majanduses juba kõrgtehnoloogilisteks sektoriteks. Kui toodetakse keemiatooteid, masinaid ( näiteks elektrimasinaid ), teadustehnikat ja erinevaid mootorsõidukeid, siis liigitatakse need kesk-kõrgtehnoloogiliseks haruks. Kuid kesk-madaltehnoloogiliste harude alla kuuluvad näiteks metallurgia, laevaehitus ja naftatööstus. Kuid on olemas ka nö. madaltehnoloogilised harud, mille alla kuuluvad puidu-, mööbli-, trüki-, joogi-, toidu-, tubaka-, tekstiili- ja rõivatööstus.

Joonis 9 Prantsuse filosoofid E. Le Roy ja P. Teilhard de Chardini esitasid juba 20. sajandi alguses universaalse arengu üldise diakroonika. Nüüdisajal peetakse tsivilisatsiooni alguseks hoopis antiikmaailma kultuure, mitte kristluse tekkimist.

Joonis 10 Peamised arenguetapid, mis inimühiskonnas on toimunud.

Göttingeni Ülikooli filosoofia- ja majandusprofessor Johann Beckmann oli esimene inimene, kes võttis kasutusele termini „tehnoloogia“ ja seda aastal 1772. Tehnoloogia on inimeste oskuste kogum ( laialdaselt arvatakse, et lihtsalt masinate ja seadmete kogum ), mida on vaja tootmises. Erinevaid tehnoloogiaid on kasutanud inimkond juba tuhandeid aastaid. Kuid tegelikult on tehnoloogiline nähtus inimkonnast palju vanem. Nii on tegelikult ka teiste ainult inimühiskonnale omistatud nähtustega nagu näiteks sotsiaal-, haldus- ja kultuurinähtused. Seda, mida me nimetame tehnoloogiaks, on kasutanud peale inimese ka paljud teised looma liigid. Näiteks juba mõned sajad miljonid aastad varem oskasid paljud putukate, linnu ja reptiilide liigid kujundada oma ümbritsevat keskkonda vastavalt oma vajadustele. See sarnanes väga praegusaja inimeste tehnokultuuri aspektidega. Näiteks nad ehitasid pesasid, kasutasid erinevaid materjale, lõid urgusid, kasutasid kive ja kaikaid töövahenditena. Kui inimkond eksisteeris juba rohkem kui pool oma evolutsiooni ajast, hakkas ta oma tehnoloogilise pagasiga ületama ülejäänud loomariiki. Väga paljud oskused, mis vajavad tehnilist taipu, hakkasid väga kiiresti arenema siis kui võeti kasutusele tuli. Tule kasutusele võtmist peetakse üheks esimeseks suureks evolutsiooni progressiks inimkonna ajaloos.

Inimest ümbritseb tehniline maailm, mis ei ole päritav geneetiliselt. Selle loojaks on inimese aju. Geneetiliselt päritavad võivad olla ainult inimese tehnilised ja loovad oskused. Tehnilise maailma aluseks ja isegi sünnitajaks on inimkultuur. See tähendab seda, et tehniline maailm on välja arenenud just kultuurist. Tehnika kasutusele võtmisega muutusid väga paljud inimese ja ühiskonna valdkonnad. Kuid see juhtus alles pärast turumajanduse poolt põhjustatud revolutsiooni tööstuses. Tänapäeval ei ole olemas peaaegu mitte ühtegi valdkonda, kus ei kasutata tehnoloogilisi meetodeid. Inimühiskonna haldusosa demokraatlik muutumine oli aga turumajanduse eelduseks ja seega ka tehnilise maailma tekke eelduseks. Demokraatliku turumajanduse arengu tehniline areng ületas alati ükskõik millise käsumajandussüsteemi arengut.

Üheks peamiseks põhjuseks, et miks tehniline maailm hakkas niivõrd arenema ja domineerima, oli see, et ilmnema hakkas turumajanduse demokraatlik õigusriiklus ja isereguleerimismehhanism. Kuid turumajanduse evolutsioonis ( ja seega tehnilise maailma arengus ) eristatakse kolme järgmist faasi. Tööstuses ja transpordis hakati Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas rakendama aurujõudu ja 304

mehaanilisi töömasinaid. Selles peamiselt seisneski varakapitalistlik turumajandus. Kuid sellest järgmine turumajanduse tase sisaldas juba sisepõlemismootorite ja elektrotehnika pealetungi. Seda seostatakse ka börsikapitalismiga. Järgnes elektroonika ja automaatika progress. Need olid otseselt seotud inimühiskonna globaliseerumisega. Näiteks aitas globaliseerumisele kaasa transpordi kiire areng. Tänapäeval on ju võimalik liikuda ükskõik millisesse Maa punkti vähem kui 24 tuuniga. Hakkas ka välja kujunema ja arenema teaduse rahvusvaheline koostöö ja rahvusvaheline patendinduse ja litsentsikaubanduse õiguslik korraldus. Ja kõige lõpuks oli infotehnoloogiline progress nimega internet läbimurdeks väga paljude valdkondade jaoks. Ilma internetita ei kujutaks tänapäeva elu varsti enam ettegi.

Inimkonna tehnoloogiline areng on üha enam globaliseerumas. Seetõttu ei ole enam riikide ja rahvaste lokaalne tehniline areng nii tähtis nagu seda oli varem. Kõrgtehnoloogiat võimaldab rahvusvaheline kapitali liikumine tuua sellistesse kohtadesse, kus on selle rakendamiseks olemas kõik vajalikud tingimused. Kuid isegi sellisel juhul peab olemas olema eeldused nagu näiteks rahvastiku kultuuritase, demokraatia vorm ja isegi soodustav õhkkond. Tegurid, mis mõjutavad neid just positiivselt, on valdavalt üldised või spetsiifilised. Nende üldiste tegurite hulka kuulub näiteks majanduspoliitika, õigusriiklus. Kuid spetsiifiline tegur hõlmab peamiselt töökultuuri, eetikat, haridussüsteemi jne. ( Mart Vabar, „Majandusgeograafia“ )

Joonis 11 Väga sageli kujutatakse tulevikumaailma, kus on lendavad autod ja ülikõrged pilvelõhkujad.

http://www.webartz.com.br/wp-content/uploads/2008/09/future-city-scape1.jpg

Inimene on loonud tehnoloogia, mis asendab paljusid tema füüsilisi ja vaimseid võimalusi. Näiteks inimene ei pea enam iseenda higi kaudu oma kehatemperatuuri stabiliseerima, kui ta kasutaks selle asemel eluruumidesse paigaldatud õhukonditsioneere. Inimene ei pea enam postimajas lugema ümbrikutelt postiindekseid ja sorteerima erinevaid kirju, sest selle töö teevad ära nüüd skännerid ja arvutid. Erinevaid võõrkeelseid tekste tõlgivad arvutitesse programmeeritud tarkvarad iseseisvalt ja isesõitvad autod navigeerivad ilma juhita. See kõik tähendab seda, et tehnoloogia võtab üha rohkem tööd inimestelt ära.

Kui inimkond jõuab oma arengus sellisele tasemele, et luuakse tehisintellekt, siis ka sellel on omad kindlad mõjud meie tehnogeensele ühiskonnale. Näiteks paljud inimese eluvaldkonnad automatiseeruvad. See tähendab seda, et enamus töid teevad inimese eest juba robotid ( tehisintellektid ). Näiteks kogu tööstus võib olla täielikult automatiseeritud tehisintellektide poolt. Mõtlevad autod sõidavad inimese eest ja nii ei saa enam tekkida autoõnnetusi. See võib tähendada ka seda, et kogu transport võib olla mingil moel automatiseeritud just tehisintellektide poolt. Juba 305

praegugi võib täheldada seda, et robotid võtavad üha enam inimestelt töö üle. Tuleviku ühiskonnad võivad olla täielikult automatiseerunud. Ja seega vabaneb inimene peaaegu täielikult töötamise vajadusest ehk tööklassi staatusest. Näiteks tehastes on juba ammu asendatud inimtöölised robotitega ja üldse on lihttööde tegemised automatiseeritud. Kuid ühiskonna üldise arengu jooksul jõuab automatiseerimine ka teenindussektorisse. Näiteks praegusel ajal on Eestis juba loodud digiretsepti infosüsteem ja Inglismaal Londonis Heathrow lennujaamas on loodud pagasitöötlemisautomaatika. Mida aeg edasi, seda enam inimesi asendatakse robotitega ja paljud eluvaldkonnad automatiseeritakse. Näiteks paljudes maailma suurlinnades on valmis ehitatud automaatseid parkimismaju. Sõidukeid on võimalik parkida isegi mobiiltelefoniga, mille korral mõne rakenduse kasutamisel pargib auto parklas ennast ise. Mida aeg edasi, seda enam töökohti saavad robotid, mitte enam inimesed. Kuid roboteid kasutatakse pigem lihtsate teenuste ja liinitöö korral. Kuid selline dendens soodustab inimeste töötuse suurenemist, kui robotid ja automaatika inimeste töö üle võtavad. Inimeste tööjõud üha enam kallineb ja seetõttu on jälle soodne robotite ja automaatika pealetung, näiteks teenindussektoris. Kuid inimühiskonna ajaloo kulgu jälgides on näha seda, et tehnoloogia nii loob kui ka kaotab inimeste töökohti. Automatiseerimine ja robootika võtab inimestelt üha enam töökohti ära ja samas uusi ametikohti ei tule inimestele nii kiiresti juurde. Ja pealegi uusi töökohti on kallis luua. (http://arileht.delfi.ee/archive/print.php?id=66455460)

Praegusel ajal võib arvata seda, et kõik paremaks eluks vajalik on juba olemas ja midagi väga radikaalset uuendust või ideed maailmas hästi elamiseks enam ei teki. Nii on arvanud ka Kanada Briti Columbia Ülikooli majandusteaduste professor James Brander. Näiteks põllumajanduses, energiatööstuses, transpordis ja ka meditsiinis on juba praegu uudsete ideede osakaal märgatavalt vähenenud. Kõik heaks eluks vajalikud asjad on juba välja mõeldud ja seetõttu võib öelda seda, et meie maailm on nagu juba valmis. See võib tunduda üsna äärmusliku väitena, kuid see ju ka tegelikult nii on. Näiteks jalgratas sai tänapäevase kuju juba 1920. aastate alguses, kuid siiani seda ainult täiustatakse paremate materjalidega ja uute rakenduslike vidinatega. Niimoodi jääb jalgratas oma põhiolemuselt ikkagi 1920. aastate tasemele. Tänapäeval ei looda enam üliinnovaatilisi leiutisi, vaid hoopis toimub vanade asjade täiustamised ja uuendused. Seega läheb enamik innovatsiooniks mõeldud raha lihtsalt raisku. Midagi täiesti uut ei leiutata, vaid selle asemel parandatakse vanu.

Näiteks tänapäeva autod on oma põhiolemuselt ikkagi ju samasugused, mis need olid näiteks 1910. aastatel. Ka arvutid ei ole oma põhiolemuselt juba aastakümneid muutunud ja viljakasvatuses kasutatakse ikka veel samasuguseid meetodeid, mis olid kunagi kasutusel Mesopotaamias. Tänapäeval saadakse energiat ikka veel fossiilsetest kütustest, mis olid kasutusel ka juba 19. sajandil. Kümneid aastaid oli aega selleks, et teadlased mõtleksid välja uusi energiaallikaid. Kaitsesüstid ja antibiootikumid olid kunagi väga innovaatilised, mis aitasid haigustega paremini toime tulla. Kuid tänapäeval ei ole meditsiinis juba väga kaua aega välja tuldud uute medikamentidega, mis aitaksid kogu inimkonda. Paljud ettevõtted huvituvad ainult suurtest kasumitest, sealjuures ka ravimifirmad ja seetõttu luuakse peamiselt nn meelelahutusravimeid nagu näiteks „Viagra“. Juba praegusel ajal loodud leiutised muudavad inimeste elukvaliteeti vägagi heaks. Kuid tänapäeval on inimesed kõigega ja kõigiga seotud, kuid nüüdisaegseid probleeme ei saa lahendada olemasolevate leiutistega. Näiteks inimkonna rahvaarv suureneb väga kiiresti, viljakas maa väheneb, muutub kliima, looduskeskkond hävineb ja suureneb üha enam inimkonna vajadus energia järele. Kui praegu ei looda innovaatilisi tehnoloogiaid, siis inimkonna eksistensi ohustavad probleemid ei kao ära. Innovaatilisi ideid tuleb juurde ilmselt siis, kui Maa loodus on ära hinnatud. Näiteks vee hinna tõusuga tekivad peaaegu kohe ( võrreldes sajandidega ) innovaatilised ideed, et kuidas veega säästlikumalt ümber käia. Ideed tulevad ilmselt ainult siis, kui on tunne märgatava ohu ees, mis võib ähvardada peaaegu kogu inimkonda. Selliseid olukordi on tegelikult ajaloos juba olnud. Näiteks energiakriis, mis esines 1970. aastatel, põhjustas selle, et investorid hakkasid rohkem investeerima arvutiteadusesse. Selle tagajärjeks oli arvutite arengu kiire kasv ja muutumine. Termotuumareaktori loomine annaks inimkonnale ammendamatud energiavarud. Näiteks koduarvuti töötamiseks on vaja energiat ja seda energiat annab meile elekter. Staatilist elektrit tundsid kreeka filosoofid juba 600 aastat eKr, kuid elektrist aru saama hakati alles 18. ja 19. sajandil. Tänapäeva maailma on ilmselt võimatu ettekujutada ilma elektrita, sest just elektrist sõltub küte, valgustus,