Jeremy Clarkson "No tule taevas appi!"

Jeremy Clarkson No tule taevas appi!

No tule taevas appi!

Inglise keelest tõlkinud Kai Väärtnõu

Originaali tiitel: Jeremy Clarkson For Crying Out Loud The World According to Clarkson Volume 3 Penguin Books Selle raamatu sisu ilmus originaalis Jeremy Clarksoni Sunday Timesi kolumnis.

Loe Clarksoni maailmast Sunday Timesist igal nädalal.

Esimene trükk Tõlkija Kai Väärtnõu Toimetaja Katrin Kern Keeletoimetaja Piret Reidla Kujundaja Siim Saidla Trükk Greif ISBN 978-9985-9993-3-2 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Jeremy Clarkson, 2008 Tõlge eesti keelde © Kai Väärtnõu ja Fookus Meedia, 2009 Kõik õigused on kaitstud.

See raamat on p체hendatud rohelisele liikumisele, ameeriklastele ja tervisekaitsele, sest t채nu neile on mul nii palju teemasid, millest kirjutada.

Sisukord

Sisukord Ema teab kõige paremaid mänge Tähelepanu! Valmis olla! Kohtadele külaolümpiaks!

Puhkusele tähtedega Kõige hullem sõna McEton igasse maailma nurka Rokikoolid teeks teistele tuule alla Täieliku saasta müümiseks on vaja erilist annet Annan terve kuningriigi hobuselaskjale Kuhu kadusid kõik televaatajad?

Aja raiskamine nõuab vilumust Oscareid võitev külapidu Käekottide salaelu Halbade soengute päevad kohalikes uudistes Sise-Inglismaa kadunud inimesed Võtke mind ka mängu, hedge-fondide poisid Lennates koos põrgulapsega Mustlastega vanakraamiparadiisis Kuulake mind, mina olengi põuataltsutaja Uskuge mind, töö on lõbust lõbusam Pot-Porritt tahab mind kõrvaldada Simon Cowell sõi meie maasikad ära Täieliku paranoia ühendriigid Veidruse pärast pokris Hinnetelehed – vanemate agoonia Kuidas teha mehest memmekas Mu surmalähedane WC-kogemus Kui mina olen Londoni linnapea Kuidas lasta õhku surnud hüljes Kuningapere – taevalik seebiooper Lollakate kellade aeg on ümber 7

11 14 17 20 23 26 29 32 35 38 41 44 47 50 53 56 59 62 65 68 71 74 77 80 83 86 89 92 95 98

n o t u l e ta e va s a p p i !

Uskumatu, mida kõike võib Aafrikast üles kaevata Kui olete kodutu, otsige mõni hekk iPeldikus peitub kirjanduse tulevik Eluloterii halvim loos Minu uus karjäär rokijumalana Mu disainkutsu on tõeline põrgukoer Ideaalne lemmik? Tule siia, armas rotike...

Vandenõu külmetuse ravimata jätmise vastu Tõelised mehed ei lähe koju kell seitse Koolid üritavad lapsi murda Henry I-I oli tapvalt õigus Pühapäevalõunat valmistades ...

Kena lennuk, jama selle välismaaga Inglise keel võõrkeelena Surnud eesli suhu ei vaadata Peatuks õige kõik lord Manilow’ juures Kukutatud põrkavad vorstikesed Pea peale maanduv suusataja on TV-paradiis Vaevata ei võida ( ja ega pole mõtet kah) Lõpp on ligi – vaata YouTube’ist Robbie ja mina tunneme tablette Hiiliv revolutsioon Ratastel Las Manchesteri Kümnesse! Pubid surevad!

Te ei tohi mind tappa, mina olen trummar Mis asja me siin küll öelda üritame?

Põrgu – see on telgi sulgemine lumes Kui olete inetu, peate olema naljakas Miks on britid parimad turistid?

Päästke planeet ja pistke nahka mõni vegan Tiiger käigu põrgu – elagu väljasuretamine Ma läksin Londonisse ja see oli kadunud Glastonburys lolli mängimas Lööge fännid Wimbledonist välja Käed eemale 007-st või ma tulistan Sukad jalga, tüdrukud 8

101 104 107 110 113 116 119 122 125 128 131 134 137 140 143 146 149 152 155 158 161 164 167 170 173 176 179 182 185 188 191 194 197 200 203 206

Sisukord

Päästke Inglismaa külad – müüge need rikastele Ujuvate häältega uputatud Välisbrittide põrgu Joomahood teevad ainult head Erakoolid on meile vajalik põrgu M nagu mobiil, mis päriselt ka töötab Biggles, sa oled surmavalt tüütu Lapsed ei kurda näruse televisiooni üle Ragbikohtuniku amet on mehetöö Toitke maailma, sööge sinivaalu Valed teevadki televisiooni huvitavaks Ilmajaama tõsine ülbusehoiatus Tehke mulle seda rõõmu, tulistage kapuutsipäid Kõik. Ma panen oma antiigi põlema Meie vaesed verised tagalapoisid Käed eemale mu terrassisoojendajast, peapiiskop

9

209 212 215 218 221 224 227 230 233 236 239 242 245 248 251 254

valge

Ema teab kõige paremaid mänge

Ema teab kõige paremaid mänge

O

lgem korraks täiesti ausad. Ega teil just jõulude ajal eriti lõbus ei olnud, mis? Kalkun oli liiga kuiv, lapsed veetsid kogu päeva internettide külge liimitult ja te ei viitsinud vaadata isegi seda Suurt Jõulufilmi, sest see on teil juba aastaid DVD peal olemas.

Et pühadele õige vunk sisse saada, oleks teil pidanud jõulude ajal majas olema minu ema. Ta saabus meile täis terasest otsusekindlust, et jõulud peavad olema täpselt sellised nagu tema lapsepõlves, ainult ilma difteeria ja pidevate õhuhäireteta.

Mu emale ei meeldi Ameerika televisioon, sest ta ei saa aru «mida nad seal jahmerdavad». Ja talle ei meeldi ka PlayStation, sest see mädandab aju. Ja eriti ei meeldi talle internetid, sest need lihtsalt ei tööta kunagi.

Selle kõige asemel meeldivad talle seltskonnamängud. Ja seetõttu – kuna minu emale juba vastu ei vaidle – veetsime pühad neid mängides.

Lapsed olid alguses muidugi jahmunud. Nad on nimelt veendunud, et kõik, mis ei toimi elektriga, on kahtlane ja isegi pisut hirmuäratav. Nii et pere ees seismine ning kätega vehkides mõne filmi või raamatu pealkirja lahtiseletamine lahterdus neil kuhugi mõttetuse ja nõiakunsti vahele.

Aga veidral kombel tundus see neile meeldivat. Pidage meeles, seitsmeaastasega on pantomiimi teha raske, sest kõiges, mida ta selgitada üritas, oli väidetavalt kuus sõna ja see nõudis ohtralt elutoa põrandal neljakäpukil haukudes ringiaelemist. Vastuseks oli enamasti see koertetuse poolest kuulus film, mille pealkirjas on kolm sõna: «Kariibi mere piraadid».

Minu ema seevastu oskas tummalt esitada ainult 1940ndatest pärit raamatuid ja filme. Aga isegi see ei tundunud ohjeldavat laste tohutut entusiasmi. Nad tahavad nüüd vaadata ka kõige imalamaid sõjadraamasid, sest mu ema jättis neist täiesti pöörase mulje.

Mina jälestan šaraade. Ja kui ma üritasin neile kiiret lõppu teha, kehasta11

n o t u l e ta e va s a p p i !

des raamatut «Balthazar B ebajumalikud jutlused», utsitas pere mind ikkagi võimsate ergutusmöiretega takka. Et nende tuju rikkumata ei jääks, võtsin appi veel raskemad raamatud. Üks oli «Versaille. Vaadatuna rootslase pilgu läbi», mida on peaaegu võimatu tummalt seletada ja veel võimatum ära arvata. Ja kui seegi alt vedas, siis Frank McLynni täiesti šaraadikõlbmatu «1759».

Lõpuks, kui mu ema arutles juba mitmendat tundi Trevor Howardi* laitmatu ja ebaameerikaliku häälduse üle, seitsmeaastane haukus ikka veel laua all ja mina ise seletasin «If’i», otsustasime endale halastada ja midagi muud mängida.

Mitte «Monopoli». Armas jumal taevas, palun säästa mind sellest! Ma pean neljapäeval Norrasse sõitma ja kui me oleks alustanud seda maailma kõige igavamat lauamängu, purjetaksin ma sel ajal hoopis kuskil Angel Islingtonis oma äsja ostetud uhke laevaga. Õnneks selguski, et minu ema maailmas on «Monopol» kaugelt liiga moodne. Tema aegadel mõeldi endale ikka ise lõbustusi välja.

Nii et lagedale toodi pastakad ja paber. Ma ei viitsi teile selle järgmise mängu reegleid selgitada, aga põhimõtteliselt tuleb seal välja mõelda ühe tähega algavaid riike või tüdrukunimesid või asju, mida leidub kosmoses.

Jah, ma tean, et «Simpsonite» vaatamise ja LA prostituudile näkku tulistamisega võrrelduna tundub see kohutav, aga teate mis – lastele meeldis see isegi rohkem kui pantomiim!

Seitsmeaastane oli nii haaratud, et ilmutas ootamatult seni täiesti märkamata jäänud kirjutamisoskust. Ma ei tee nalja. Me maksame semestris viis miljonit, et keegi teda õpetaks. Tal on lapsehoidja. Ja ka meie ise veedame lugematuid tunde, et tõsta tema nina «Kariibi mere piraatide» juurest raamatusse. Tulutult. Ta polnud mitte iial kirjutanud midagi, mida oleks paremagi tahtmise juures võinud sõnaks pidada.

Aga sel päeval kirjutas ta seni, kuni pastakas tühjaks sai, ning ulgus nagu udupasun, kui me ta viimaks voodisse kamandasime.

Kui lapsed olid kenasti tekkide alla topitud, tegin ma seda, mida oleks teinud iga mõistlik mees, ning küünitasin telekapuldi järele. Aga emal olid teised plaanid. Nii me siis tõmbasimegi laudlina tema poolelioleva pusle peale ja hakkasime kaarte mängima. *Trevor Howard – inglise legendaarne draamanäitleja

12

Ema teab kõige paremaid mänge

Milline kirgede torm see oli, suitsu, veini, ässade ja ängi täiuslik orkaan.

Maamunal pole ühtegi telesõud, ühtegi internetilehekülge ja kindlasti mitte ühtegi arvutimängu, mis täidaks sellise ootusevärinaga kui istumine kaardilauas, natuke purjus, tuba täis valesid ja pihk täis täielikku pahna.

Mulle tundub, et kaardimäng pakub kõike, mida elust oodata. See on põnev nagu parim draama ja lustakas nagu iga teine labrakas. Ühtlasi on see lõbu tasuta, keskkonna- ja peresõbralik.

Aga sellega mu pühadeüllatused ei lõppenud! Olles äsja avastanud, et meie seitsmeaastane oskab lugeda, selgus järgmisel päeval kaarte mängides, et ta oskab ka keerulisi tehteid teha. Ta väitis tervelt 12 kuud, et ei tunne numbreid, aga põrgu päralt – kaarte oskab ta lugeda küll. Ma vannun jumala nimel, et nende kolme jõulupüha päevaga õppis ta rohkem kui kolme viimase kooliaastaga.

Ja seegi pole veel kõik. Täpselt samamoodi võin ma jumala nimel vanduda, et nende päevade jooksul oli meil perega palju lõbusam kui siis, kui oleksime lülitanud sisse kõik tehnikavidinad ja internetid.

Nii et täna, kui rammite oma PlayStationi nuppe ning imestate, miks teid kogu aeg surnuks pekstakse, või kui vaatate filmi, mida olete näinud lugematu arvu kordi ( ja ilma reklaamipausideta), siis võtke kuulda mu soovitust: lülitage korgid välja, süüdake kaminas tuli ja kraamige lagedale kaardid, pastakad ja paber.

Pantomiimi aga vältige. Sest see on lihtsalt looduse viis selgitada, miks teist kunagi näitlejat ei saanud.

Pühapäeval, 1. jaanuaril 2006

13

n o t u l e ta e va s a p p i !

Tähelepanu! Valmis olla!

Kohtadele külaolümpiaks!

A

bsoluutselt hingetuksvõtvat Londoni uusaasta-ilutulestikku vaadates formuleerisin ma lõpuks oma arvamuse eelseisvate Londoni olümpiamängude asjus.

Selguse huvides peaksin ma vist kõigepealt täheldama, et sport mulle eriti ei meeldi. Jooksmine on arusaadav, kui hakkad rongist maha jääma või oled üheksa-aastane, aga lihtsalt aupaiste nimel mööda ringi lidumine tundub mulle siiski pisut keskaegne.

Ja kui keskajast juba juttu tuli, siis ... odavise! Vanal heal ajal, mil mehed sõid piisoneid ja härra Smith polnud veel kohanud härra Wessonit, võis kutt, kes suutis heita oda väga kaugele, saada väga palju naisi. Aga praegu ma lihtsalt ei mõista, miks ma peaks vahtima hiidpoolakat mingit ritva loopimas.

Sama lugu on vasaraga. Kui mõni hiiglaslik usbekk lennutab selle staadioni G-sektori ülaserva, kas me arvame siis, et tegu on maailma parima vasaraheitjaga? Või hoopis, et ta on maailma parim nende seas, kes on viitsinud pühendada neli viimast aastat oma elust vasara loopimisele? Isegi suurima lugupidamise juures, see ei ole eriti suur saavutus.

Pole hullu. Olümpiamängud on nagu Richard ja Judy*. Ükskõik kas nad meeldivad teile või ei, on nad olemas ja takkapihta populaarsed. Mind viimastel kuudel painanud küsimus on hoopis see, kas ma peaksin olema õnnelik, et need tulevad Londonisse.

Ma arvan, et Lord Sir Paavst Peapiiskop Krahv Vürst Kuningas Seb Coe** peaks saama rikkaliku tasu selle eest, et suutis brittide võidu kindlustada.

*Richard ja Judy – Richard Madeley ja Judith «Judy» Finnigan on ülikuulus ja armastatud inglise telepersoonidest abielupaar, kes on juhtinud saateid nii ühisrindena kui eraldi. **Clarkson viitab Sebastian Coele, 800 ja 1500 meetri jooksjale, mitmekordsele olümpiavõitjale, kes on alates 2004. aasta maist juhtinud 2012. aasta Londoni olümpiamängude korralduskomiteed.

14

Tä h e l e pa n u ! Va l m i s o l l a ! Ko h ta d e l e k ü l ao lü m p i a ks !

Ta palgati prantslastele tuult alla tegema ja lihtsalt beeži ülikonda kandes ning paljurahvuselisusest lobisedes tal see õnnestuski. Palju õnne talle.

Nüüd aga tuleb ürituse edasine korraldamine anda nende inimeste kätte, kes ehitavad staadioneid, juhivad tervisekaitseametit, käitavad Ühendkuningriigi asüülitaotlemissüsteemi, vastutavad teede korrashoiu eest, loovad lastetoetuste ametkonna, tungivad Iraaki, valvavad selle üle, kas britid saavad ikka Euroopa Liidult kõike kogu raha eest, ja poputavad rebaseid.

Ja kui me kerime lindi edasi 2012. aasta suvesse ning Londoni olümpia avatseremooniale, siis mida me näeme? Ideaalset läbilõiget kogu Londoni õpilaskonnast tantsisklemas peaaegu valmis staadionil, kandes kaitsekiivreid ja -prille juhuks, kui nad peaksid sattuma olümpiatulele liiga lähedale.

Ujumisbasseine ei ole, sest tervisekaitse pidas neid «uppumisohtlikeks».

Aga las nemad olla. Hoopis rohkem panevad mind muretsema eelseisvad kuus aastat, mil me peame rabelema üleilmses tähelepanuvihus, ehitades valmis infrastruktuuri.

Minu jaoks on asjade juures ainsad olulised tegurid nende disain ja hind.

Aga mina ei ole praegu tüüri juures, seda hoiab tervisekaitse. Ja nemad veedavad aega sellega, et tegelevad nendega, kes tahavad, et kõik istekohad vaataks suunaga itta, et hoida muslimeid rõõmsana; nendega, kes leidsid Newhamist haruldase nälkja ja nõuavad nüüd, et olümpiaküla kerkiks kuhugi mujale, ning nendega, kes tahavad, et kogu elekter tuleks tuulest ja lainetest, sest muidu maailm, kurat, ju soojeneb globaalselt.

Kõik olümpiamängud alates 1984. aasta Los Angelesest on jõudnud kasumisse või tulnud vähemalt ots otsaga kokku. Aga ma võin kihla vedada, et Inglismaa lõpetab selle trendi. Sest erinevalt ameeriklastest ja austraallastest ning eriti erinevalt kreeklastest oleme meie lummatud vaalade päästmise ja vaeste söötmise rohelisest ideoloogiast. Ja me oleme endale pähe võtnud, et isegi ehitusplatsil ei tohi mitte keegi mitte kunagi viga saada.

Kui valitsus on valmis raiskama meie raha helkurvestidele ja orgaanilistele palvemattidele, siis arvake, kui palju on ta nõus raiskama nende ahnuse rahuldamisele, kes praegu tulevaste olümpiarajatiste eeldatavas asupaigas elavad ja töötavad.

Ma olen juba kuulnud, kuidas ärimehed hädaldavad, et riigi pakutav kompensatsioon nende õnnetu firma kuhugi mujale kolimise eest ei ole ligilähedaseltki vastuvõetav. Nad haistavad suurt raha ja teavad, et ainus, mis seisab nende ja pensionipõlveks passiva Hispaania maamaja vahel, on 15

n o t u l e ta e va s a p p i !

kamp takupeadest liberaale, kes ei suudaks isegi laadaloteriid kahjumita läbi viia.

Nii et mida teha, et takistada seda kataklüsmiliselt kallist fiaskot? No me võime anda korraldamise üle prantslastele. Või sõjaväele. Aga kuna ma siiski tahan, et olümpia toimuks meie maal, siis mis te arvate minu järgmisest plaanist? Me viime olümpia tagasi tema juurte juurde ja korraldame kogu kupatuse minu laste koolis. Ei, tõsiselt, ma kõndisin hiljuti mööda sealseid spordiväljakuid ja leidsin end mõtlemast, et ega neil olümpialastel polegi suurt muud midagi vaja.

Igal meie kooli spordipäeval võib ühtaegu pidada mitut sprindivõistlust ja nelja hokimängu ning täismõõtmelises basseinis võistelda mitmel distantsil. Matthew Pinsentile*** mõeldes on seal lähistel ka üks jõgi. Nii et tegelikult on vaja vaid kaugushüppekastid pisut suuremaks teha. Ja ma tunnen üht kohalikku ehitusmeest, kes võiks selle töö ette võtta (kusjuures ilma igasuguse ohuta tema tiimile ja mõjuta globaalsele soojenemisele) umbes 250 naela eest.

Ma tõesti ei tee siin nalja. Google Earthi sisse logides leiate, et vaatamata John Prescotti plaanile ehitada kõik koolide staadionid täis uusi kortermaju, on kogu Kagu-Inglismaa ikka veel spodirajatiste kihiga kaetud.

Ainuüksi Surreys on piisavalt basseine, et hoida Mark Spitzi rajal kas või 40 aastat järjest.

Nii et siin on minu ettepanek: ärgem korraldagem läbi aegade turvalisimaid, poliitiliselt korrektsemaid ja globaalselt külmutavamaid mänge läbi aegade. Teeme hoopis kõige väiksemad. Siis võiks kogu säästetud raha – nii umbes 5 miljardit naela – kulutada olümpia avatseremoonia kõige olulisemale elemendile. Ilutulestikule.

Pühapäeval, 8. jaanuaril 2006

***Matthew Pinsent – Inglise sõudmismeister

16

P u h ku s e l e tä h t e d e g a

Puhkusele tähtedega

E

elmisel nädalal räägiti, et Sardiinia plaanib kehtestada astmelise nuhtleva tulumaksu kõigile neile miljardäridele, kes saabuvad saarele oma hiiglaslikes ujuvates joomapaleedes või oonükslennukitega. Guardiani leer plaksutas seepeale kindlasti käsi.

Sardiinial on plaanis virutada üle miili pikkuste jahtide omanikele kõige valusamasse kohta – rahakoti pihta. Kõigile nende 200 jardi kaugusele merele paigutatud suvekodude omanikele lüüakse peale kohalik maks, mis võtab neil silmad kõõrdi.

Aga sellega kogu rõõm veel ei lõpegi. Sest kuulake nüüd! Valitsusjuht Robino Di Hood teatas, et sel moel kokku kuhjatud raha – mis võib ulatuda 55 miljoni naelani aastas – kulutatakse rebasepoegade kaitseks ja osooniaukude lappimiseks.

Ehkki kogu see skeem tundub ökosotsialistide ringkondades väga kaubaks minevat, ei usu mina hetkekski, et ülirikkad oma rahakoti raudu avama hakkaks. Muidugi on Sardiinia kena pisike kohakene, aga maailmas on selliseid kohakesi veel. Nii et nad lähevad hoopis sinna. Ja selliste puhkajate kadumine teeb Sardiinia turismile otsa peale kiiremini kui uudised mingitest kehva tervisega kanadest.

Laske ma selgitan. Üks mu sõber naasis hiljuti puhkuselt Jamaikalt. «No kuidas oli ka?» küsisin mina, eeldades, et kuulen jutte toidust, hotellist, rannast ja sellest, kui mitu korda kokaiinised kohalikud gängstad tal käsi otsast rappida tahtsid. Aga ei. Selle asemel teatas tema, et oli näinud Helen Fieldingut, Laura Bushi ja kogu Eastwoodide peret – kahjuks küll mitte vanaisa Clinti.

Vaat nii valitaksegi tänapäeval puhkuse sihtpaika: mitte selle järgi, mida, vaid hoopis keda seal näha saab.

Ja kui selle järgi otsustada, teeb Island Jamaikale täiega ära, sest meie eelmise perepuhkuse ajal sel tule ja vee maal trumpasin ma Helen Fieldingi ja Laura Bushi üle dame Kiri Tiki NikiWaraga ja Eastwoodi pere sellega, et 17

n o t u l e ta e va s a p p i !

mina nägin vanaisa Clinti ennast. Tema kirjutas end hotelli sisse just siis, kui mina end välja registreerisin.

Need uudised innustasid üht mu teist sõpra sedavõrd, et ta suundus Islandile talvepuhkusele, kust ta naasis, nentides: jah, ööelu oli väga lustlik ja vulkaanid väga aktiivsed, aga reisi kulminatsiooniks olid siiski Quentin Tarantinoga hotelli liftis jagatud sekundid.

See tegigi Sardiinia nii paeluvaks puhkusepaigaks. Unustage smaragdrohelised veed ja sulnid liivarannad. Tähtsam on võimalus, et näete printsess Caroline’i ja Roman Abramovitšit ühes Aga Khani baaridest pidutsemas.

Sellepärast on Sardiinia ka Korsikale ära teinud. Jah, Prantsuse saar on alati olnud silmale kaunim vaadata ning ajalooliseltki hulga põnevam kui tema Itaalia naaber, aga selle komistuskiviks on alati olnud vähekvaliteetsed staarid.

Neil lugematutel puhkustel, mis mina seal veetnud olen, olen ma kohanud ainult Zoe Balli, Mick Hucknalli ja Jeremy Paxmanit.

Aga isegi see on parem kui Dubai. Seal jagasin ma oma viimasel külaskäigul hotelli Chris Tarranti, Grant Bovey ja Anthea Turneriga – nagu oleksin jäänud kinni sooja ja sumisevasse ITV päevasesse jutusaatesse. Ainus, mis sellest läägemagusast, kahjutust ja siirupiselt täiuslikust pildist puudus, oli meie oma Richard Hammond.

Barbados on samuti hea näide. See on üks suurema rahvastiku tihedusega riike maa peal, selle maastik on võrdlemisi ebamägine ja selle lõunaosas puhkab väga palju tätoveeritud tegelasi. Nii et miks sinna sõita? Muidugi tehakse sinna palju otselende ja seal leidub häid restorane, aga mitte see ei ole oluline – hoopis see, keda nendes restoranides kohata võib, tõmbab kogu Cheshire’i maakonna nii põhjalikult tühjaks.

Näiteks ühes Cliffi-nimelises kohakeses võib ühe õhtu jooksul märgata Gary Linekeri, Lawrence Llewelyn-Bowenit ja Ulrika Jonssonit. See triumviraat peaks kõigi puhkuse täiuslikuks tegema. Mõelge vaid: see on kinnitus, et teie toidu- ja saartemaitse ühtib ideaalselt nende omaga, kes on suveräänsed valitsejad jalgpallis, kodukaunistamises ja … eee … rootslane olemises.

Ja ma ei ole snoob! Ma tean päris paljusid cool’e ja trendikaid meediainimesi, kes puhkavad igal aastal Toscanas puhtalt sellepärast, et hellitavad ikka lootust, et San Gimignanos õiglase kaubanduse orgaanilisi pestomait-

18

P u h ku s e l e tä h t e d e g a

selisi tuumavabu Lõuna-Aafrika vabaduseküpsiseid ostes võivad nad otsa joosta John Mortimerile.

See kuulsuste sündroom mõjutab nüüd peaaegu meie kõigi ja peaaegu kõiki elustiiliotsuseid.

Kas kulutaksite 1000 naela munakollase karva krokodillinahast kaantega päevikule, mida tutvustati viimases stiililisas? Vaevalt küll. Muidugi välja arvatud juhul, kui ühte samasugust poleks oma järjekordsel šopingutuuril paparatsokaamerate vaateväljas kandnud Gwyneth Paltrow. Sel juhul vahetaksite selle vastu kas või oma laste tervise.

Täpselt sellepärast ootavad inimesed 200 aastat, et Ivy’s laud saada. Ja sellepärast jookseb kõigil suu vett võimaluse peale saata oma lapsed Marlborough’ kooli. Kena kool muidugi, kuid eriti kena praegu, mil seda austab oma kohalolekuga Eugenie York.

Sellepärast on ka Barnsley küla Gloucestershire’is nii kalliks muutunud.

Jah, see kõlab pisut tõusiklikult, aga kui külapubi stammkunde on Kirsty Young, Five’i uudisteankur, tunnete ennast ka pisut tegijana.

Aga kui kõik see tundub liiga jäle ning te sööksite pigem ära oma nina, kui veedaksite puhkuse ühes hotellis Jade Goody ja Nick Knowlesiga, ärge heitke meelt. Minge Sardiiniasse. Kui nende maksuplaan ellu viiakse, on see koht edaspidi tühjust täis.

Pühapäeval, 15. jaanuaril 2006

19

n o t u l e ta e va s a p p i !

Kõige hullem sõna

K

ili. Värdjas. Lilla. Neeger. Kääbus. Vigane. Paksmagu.

Lonkur. Juudinäru. Pilu. Pede. Ruberoid. Kõnts. Neid sõnu ei tohi viisakad inimesed tänapäeval enam kasutada, ent ometigi leiavad reisi- ja hotelliäri inimesed, et sõna «joogipoolis» on täiesti aktsepteeritav.

Inglise keeles on nii mõnigi nummi ja kasutu sõna. Hõrk. Oode. Toitev.

Ja piibellikult õudne «and». Mul on ka suisa bioloogiline vastumeelsus kasutada «kodu» asemel sõna «elamine». Nii et kui te kutsuksite mind «oma elamisse, et süüa üks toitev kausitäis pastat», siis ma suure tõenäosusega oksendaksin teie peale.

Aga kõige hullem sõna. Kohutav müra. Küünte krigin vastu maailma pikimat tahvlit, vahtplasti kriunatus vastu teist vahtplastitükki, lapse kisa pohmellis kõrvadele on siiski «joogipoolis».

Selgub, et Etonis olid kunagi «joogipoolise»-päevad, kus poistele ekstra õlut pakuti. Ning laenatud on see kindlasti mingist ladina lendsõnast, millest saab aru vaid Boris Johnson*.

Ja siia ongi koer maetud. Lennukites ja hotellides töötavad inimesed on endale miskipärast pähe võtnud, et «joogipoolis» on koos kõigi oma Etoni seostega kuidagi peen ja seetõttu täpselt sobiv kliendi poole pöördumiseks.

Kuulake nüüd. See klient on suure tõenäosusega ärimees. Ja liinilendudega ümber Euroopa sõitvad ja väikestes hotellides peatuvad ärimehed pole kindlasti kõige kirkamad kriidid. Kas arvate, et nad lülitavad mobiilid sekund pärast maandumist sisse sellepärast, et kontrollida, ega Tokio börs ilma nendeta kokku ole kukkunud? Ei. Nad tahavad kindlad olla, et neid pole vahepeal lahti lastud.

*Boris Johnson – Etoni kolledžis õppinud inglise ajakirjanik ja poliitik, alates maist 2008 Londoni linnapea.

20

Kõige hullem sõna

Neid ei pea teenindama, nagu oleksite «Upstairs Downstairs’i»** võtteplatsil. Nad ei veeda pärastlõunaid, lõigates kurgivõileibadelt koorikut.

Nad ei loe söögipalvet. Nende nimi on Steve või Dave ja kas teate, mida nad seal ooteruumis oma sülearvutite taga klõbistavad? Organiseerivad firmade ülevõtmist, arvate teie. Vabandust, et pettumuse valmistan: nad otsivad netist viimase tissimissi pilte.

Püha taevas, mina olen keskklass. Ma käisin koolis, mida enamik inimesi peaks vist tõesti peeneks, aga kui ma tuleksin koju ja paluksin oma naiselt «joogipoolist» või et ta ulataks mulle söögilauas «ürte», virutaks ta mulle ikka päris kõvasti.

Reisimise ajal ei pea mind kohtlema nagu mõnd pepsi preilit. Ma tahan, et räägiksite normaalselt ja et te teaksite: ma saan suurepäraselt aru, kui te ütlete, et minu toas on veekeedukann. Te ei pea ütlema, et seal on «tee ja kohvi valmistamise võimalused».

Ja palun lõpetage igas lauses «vahest» kasutamine. Vahest ma tohiksin võtta teie mantli? Vahest võiksime teile lõunat pakkuda? Või näide selle nädala lennult: «Vahest veidi joogipoolist teile, härra?» Mis on valesti küsimuses: «Kas te juua soovite?» Ja mispärast te neid enesekohaseid asesõnu nii väga armastate?

Ma olen sellest enne ka kirjutanud, aga see läheb aina hullemaks. Neid kasutatakse siis, kui lauses on objekt ja subjekt üks ja sama isik. Näiteks: «Ma riietan end ise.» Nii et ei saa öelda: «Palun helistage mulle endale.»

Sest nii tundute lihtsalt debiilne.

Kui saadate kliendile kirja «Mu meeskond ja ma ise ootame teie endaga kohtumist järgmisel kolmapäeval», olge valmis pettumuseks. Sest kui ma oleksin teie klient, tuleksin ma teiega kohtuma küll. Ja siis seisaksin teie laua peale ja kergendaksin end.

Ma pole õigekirjafriik, aga kui keegi kasutab sõna «mulle» asemel «mulle endale», pean ma seda solvavamaks isegi sellest, kui ta kutsuks mind «värdjalikuks kiliks».

Enne lausega alustamist katsuge kõigepealt välja mõelda selle kõige lühem, mitte kõige pikem variant. Üldine arusaam tundub praegu olevat see, et mida rohkem sõnu kasutada, seda viisakam tundute. Ma kahtlustan, et just sellepärast pakuti mulle ühel järjekordsel lennul «pagaritooteid». **«Upstairs Downstairs» – mitu Emmy auhinda võitnud briti sari Londoni suurest elumajast, kus allkorrusel elavad teenijad ja ülakorrusel peremehed.

21

n o t u l e ta e va s a p p i !

Enim kohtamegi sellist asja toitlustuses, kus mulle pakutakse alatasa «valikut mõlemast, nii Cheddarist kui Briest». Ei, oodake, ma unustasin mõttetud omadussõnad. Ma oleksin pidanud ütlema «valikut mõlemast, nii isuäratavalt lõhnavast Cheddarist kui kreemjast Briest».

«Et siis olete valmis tellima, härra?» «Jah, ma võtaksin selle tubli soojendava supi ja toitva kausitäie pastat, millele lisatud need hõrgud hommikukastes korjatud tomatid, palun. Ja siis veel, kui teie ise oleksite nii lahke, taldrikutäis okseleajavat, ninasõõrmeid solvavat bakteririkast Stiltoni juustu.»

See on kõik täielik jama. Miks on kausitäis pastat etem taldrikutäiest makaronidest? Ja miks mitte öelda lihtsalt makaronid? Sest ärge muretsege, ma eeldan, et see tuleb mingisuguses nõus, umbes samamoodi, nagu ma eeldan, et kui panete mu tuppa veekeedukannu, panete sinna juurde ka mõned kohvigraanulid.

Ma pakun teile lõpetuseks sellest mõttetusest parima näite. Hiljuti oli ühes hotellis ajalehtede kohal silt «Ajalehed teie lugemisnaudinguks».

Ja seal seisis ainult Guardian. Nii et see polnud isegi mitte sisuliselt täpne.

Pühapäeval, 22. jaanuaril 2006

22

M c E t o n i g a ss e m a a i l m a n u r k a

McEton igasse maailma nurka

P

ärast Tony Blairi katseid kogu meie riik ümber brändida teatasid kohalikud mainekujundajad, et London pole enam kuninganna, mõne Beefeater’i ja 10 000 jutuka teed teadva taksojuhi asupaik. See on hoopis pulseeriv multikultuurne linn, kus võib kuulda kuutsadat eri keelt ka kõige lühema poeskäigu jooksul.

Sellise mula ajamine, väidavad nad, tõi Inglismaale olümpiamängude korraldamise õiguse. Olgu sellega nüüd kuidas on, aga mina kipun ikka mõtlema, mis see meie eelarvega teeb.

Turistid ei tule siia meie ilma või traditsioonilise Inglise köögi võlude pärast. Ei lumma neid ka meie hotellide kõrge tase või rannad või Birmingham. Ma pole iial kohanud ühtegi ameeriklast või jaapanlast, kes oleks öelnud: «Ma tahan tulla Inglismaale selleks, et saaksin osta araabiakeelse ajalehe bengali poest, kus müüja räägib poola keelt.»

Enamikule meie külastajatest ei ole esmatähtis brittide multikultuursus, tolerants ega ükski muu samasugune leiboristide jaburdus. Ei, neile meeldib ajalugu. Shakespeare. Blenheim Palace. Liikumatud sõdurid naeruväärsetes mütsides. Jah, nad võivad minna ja vaadata mõnes moodsa kunsti muuseumis surnud koera, aga seda ainult sellepärast, et nad on veetnud terve hommiku linnaekskursioonibussi katusel ja läbinisti ära külmunud.

Kas nad sõidavad siit minema, meeneks kaasas mõni moodne briti politseiniku müts? Või siiski vana musta kiivri koopia? Mis kogub rohkem külastajaid: Anne Hathaway majake või Benjamin Zephaniah’ sünnikoht?

Ja ma pole veel British Airwaysi juurde jõudnudki. Kui selle meeskond kandis bleisereid ja lennukid ise olid värvitud halliks ning siniseks, pidid kaptenid välismaalasi ukselt kaikaga tagasi peksma. Kui nad vahetasid kõik selle kirevate etnomustritega tüüride vastu, käis kogu äri alla.

23

n o t u l e ta e va s a p p i !

Minu meelest on igal briti ettevõttel mõistlik kasutada oma ülemaailmsetes kampaaniates traditsioonide, tee ja ajaloo kontseptsiooni. Mis toobki meid kenasti ajaloost ja tavadest suisa nõretava näiteni. Meie erakoolideni.

On neid, kes arvavad, et erakoolid pole muud kui iganenud väärtuste, julmuse, ebavõrdsuse, narkootikumide, kiusamise ja sodoomia taimelava.

Aga nii see pole. Kui mina 1970ndatel Reptonis õppisin, ei kandnud me iial sabakuube ega pannudki nii väga sageli kedagi põlema. Ausalt öeldes oli kogu see maja nagu tänapäeva London. Seal oli lapsi Iraanist, Jaapanist, Trinidadist ja isegi Etioopiast.

Sinna olid neid saatnud nende vanemad, kes ihkasid neile traditsioonilist inglise haridust, sealjuures oli nende poiste inglise keel pehmelt öeldes puudulik. Aga seal nad olid, püüdes laveerida läbi puberteediea keerdkäikude tuhandeid miile eemal oma vanematest, suutmata suhelda õpetajate, hooldajate ega isegi mitte prouaga külapoest.

Mul oli neist üsnagi kahju – muidugi mitte nii palju, et oleksin nende küpsised varastamata jätnud –, et olla veendunud, et kaugele kooli saatmise halvad küljed olid kõvasti kohutavamad kui eeldatav kasu ehk naasmine Etioopiasse oskusega öelda ladina keeles «Terekest siis kah».

Aga nüüd on Repton tulnud välja briljantse mõttega. Nad on toonud mäe Muhamedi juurde. Nad hoiavad küll alles vana kooli Derbyshire’is, et teenindada Cheshire’i ärimeeste lapsi, aga nad avavad ka sõsarkooli Dubais.

Ratsa rikkaks tegevate leiutiste loetelus on see idee iPodi järel kohe teisel kohal! Dubai on täis indialasi, kes mõistavad kriketit, ja araablasi, kel on piisavalt ressursse, et muuta kõik kõrbed roheliseks. Ja ühtlasi on see täis kodumaalt pagenud inglasi, kes ei pea nüüd maksma õppemaksu ja lisaks sellele veel 12 korda aastas lennukipiletite eest. Kõigi nende pärast ongi hea nimega briti kooli loomine Lähis-Itta tõeliselt geniaalne. Ja mitte ainult kohalike lapsevanemate, vaid ka meie väliskaubandusdefitsiidi jaoks.

Kujutage ette, kui hästi läheks Eton peale Los Angeleses või Harrow Tokyos. Milline kasumipotentsiaal! Pakkuge ameerika vanematele võimalust, et nende lapsukesed kõvakübarates ja muudes opakates peakatetes ringi käiksid, ja nad võtavad sappa, et direktor võiks väikse Hanki külma ujumisbasseini visata.

Muidugi tuleb Ameerikas leiutada uus sõna rebaste «löömise» kohta ja

24

M c E t o n i g a ss e m a a i l m a n u r k a

Jaapanis näen ma mõningaid probleeme traditsioonilise veteranide päeva* tähistamisega.

Aga et see kontseptsioon tõeliselt tööle panna, tuleks alustada Harry Ramsdeni juhtumi õppimisega. Selle traditsioonilise kala ja krõpsude poe Leedsi lähistel ostis ära endine KFC boss, kes saatis firma kohe ka börsile.

Ta tahtis juurutada uut rahvuslikku söömistava. Ta teadis, et ainus, mis loeb, on bränd. Nii asendati loomarasv, milles kartuleid seni praeti, taimeõliseguga ja värske, otse sadamast tulnud kala külmutatud fileega.

Nüüd on meil 170 Harry Ramsdenit ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks meil ei võiks olla 170 Etonit. Ja enne kui hakkate pärima, kust nad peaksid leidma sellise impeeriumi ülalpidamise jaoks piisavalt kompetentseid briti õpetajaid, laske ma räägin teile Las Vegase Excaliburi hotellist. Kirjade järgi keskaegne hotell täis piiramistorne ja legende, on see tegelikult lihtne plastmassist pilvelõhkuja täis lühikestes pükstes ameerika jooksupoisse.

Kohutav? Muidugi, aga alati puupüsti täis.

Repton näitab teed. Aga kui Eton haaraks sellest kinni ja avaks oma haru, Etoni Harry Potteri Gümnaasiumi, teeniks see meile rohkem raha kui kõik kindlustuskompaniid ja proua kuninganna kokku!

Pühapäeval, 29. jaanuaril 2006

*Veteranide päev – mil tähistatakse muuhulgas ka Teise maailmasõja lõppu. Teadupärast lõppes see pärast kahe aatompommi viskamist Jaapani kapitulatsiooniga.

25