Alari Kivisaar. Minu fotohaigus ja selle tagajärjed by Mammut OÜ

ALARI KIVISAAR MINU FOTOHAIGUS JA SELLE TAGAJÄRJED Alari Kivisaar.

Minu fotohaigus ja selle tagajärjed

Minu koht 24

ee on see koht, kuhu kihutan, kui koduaknast näen, et hakkab lubama loojangut. Ma olen selle koha nii ribadeks pildistanud, et mitte vähe. Olen seal tehtud piltidest lausa näituse korraldanud. See oligi minu esimene näitus, mis

tegelikult sai täiesti juhuslikult alguse sellest, et üks tuttav tahtis koju seinale pilti. Ja kuna ta Viimsis elab, pakkusin talle välja posu siinsamas Viimsis tehtud pilte. Ta vaatas neid ja jäi ühe juures toppama. «Kus see tehtud on?» «Mis mõttes?» «Kus riigis?» «Viimsis!» «Mis Viimsis? Kus siin siuke koht on?» No on. Kümme meetrit sõiduteest, vasakul linnatuled paistavad. Asub kilomeeter minu kodust. Põhimõtteliselt sõidab enamik Viimsis elavaid inimesi sellest kohast iga päev kaks korda mööda, aga autoaknast näed ainult hulka loksuvat vett. Tule autost välja, istu kümneks minutiks kivile ja hakkad kogu ilu päriselt nägema. Kuna mul ei ole võimalik kogu aeg kodust ära käia, et muudkui kooserdaks mööda metsi ja

klassikast üle. Seda enam, et loodus ju muutub,

mägesid, siis jumal tänatud, et mere ääres elan.

isegi üks ja sama kaader näeb erineva ilmaga hoopis

Tegelikult ongi õige käia ühes ja samas kohas mitu

teistsugune välja. Nüüd on mul sellest kohast siiski

korda pildistamas. Ei tohi läheneda nii, et siit ma

küllastumus tekkinud. Lähen ainult siis, kui julma

juba tegin, lähen ja otsin nüüd mingi uue koha. Kui

taevast lubab. Varustus on mul alati stardivalmis –

mitu korda käid, õpid seda kohta tundma, hakkad

kõik pakitud, avad valmis, särid ... Kohe, kui näen, et

otsima erinevaid lähenemisnurki, teistsuguseid

lubab, hüppan autosse ja olen viie minutiga seal. Aga

kadreeringuid – hakkad päriselt tööd tegema. Saad

aastas on võib-olla ainult kümme julmägedat loo-

jangut ja nüüd pole ma juba väga-väga-väga ammu

Minu kohas tehtud

ühegi sellise peale sattunud. Alati on nii, et kui ma

foto, kus paned jala püsti, vaatad, kust mingi diagonaal jookseb, teed

kodust ära lähen, helistab naine: «Sa ei kujuta ette,

ära ja väga timm. Järgmised viis pilti ongi sellel pisikesel rannaribal

milline taevas on akna taga!» Ja mina vastu: «Sa ei

tehtud.

kujuta ette, kuidas ma ei taha, et sa mulle helistad ja sellist juttu räägid!» See on nagu needus. Eks ütlevad ju loomafotograafidki, et kui tahad looma näha, jäta fotokas koju. Sama on vist loojanguga.

kõige klassikalisem

Kasutades ära tuult ja mitte eriti klassikalist kadreeringut, sai samast ärapildistatud kohast jälle põneva kaadri. Taamal Tallinna tuled.

Eestiski võib veealune

taimestik teinekord olla sama

kirev kui Egiptuses. Hakka või vaatama, kus need värvilised kalakesed veel on.

Inimesed ei usu, et sellised värvid on võimalikud. Küsivad, kas olen Photoshopis juurde keeranud. Ei ole, loojangud võivadki olla uskumatute värvidega. Kahjuks küll üsna harva, aga seda suurem on rõõm, kui satud sel õhtul kohal olema.

Alati ei peagi mingi hull neoonloojang olema.

Üks tamm oli mulle Maardu järve ääres silma jäänud. Passisin ja mõtlesin, et kui viskab ägeda valguse, saab sellest kihvti pildi. Käisin puud paarkümmend korda vahtimas, aga mitte midagi! Löö või maha! Igal hommikul, kui tööl olin ja stuudio aknast välja vaatasin, oli supertaevas, aga kui nädalavahetusel läksin, polnud midagi. Oli jälle üks selline hommik, kus tõusin üles, läksin kohale ja – loomulikult, ei mingit päikesetõusu, üleni hall. Olin jumala vihane ja mõtlesin, et üks pildistamaskäik kodus linnukesena kirja tõmmatud, aga saanud ei ole ikka midagi. Sõitsin koju tagasi, et kurat küll, asjata üldse läksin, oleksin võinud parem magada. Jõudsin Viimsisse ja vaatasin, et meri on maruhuvitavat värvi, nagu roheline. Nii et esmapilgul untsuläinud hommikust sündis üks minu lahedamaid pilte. Loodusfotograafia juures ongi see põnev, et tegelikult ei tea sa kunagi, mida lõpuks pildile saad.

Üks teine hommik

Maardus. Tegelikult

hakkasime sõbraga Kakerdaja rappa sõitma, aga sattusime mingi teeremondi otsa. Ümbersõit oleks liiga palju aega võtnud ja me poleks enam õigeks ajaks kohale jõudnud. Otsustasime siis lähima koha kasuks. Pildi pealkiri on «Maailm mõraneb». Palja silmaga ei pane selliseid jutte tähelegi, tuleb aparaat kätte võtta ja läbi selle vaadata. Siis märkasingi, et mõra jookseb taevas edasi.

Kui ei teaks, et see on Maardu järv, võiks ette kujutada, kuidas ümberringi on metsad, orud ja muu. Tegelikult oled Peterburi maanteel, kus rekkad selja tagant mööda mürisevad. Loodust on kõikjal, oska vaid vaadata.

Alati tekib selliste piltide puhul küsimus, et kas fotograaf mitte ise ei pannud lehekest nõnda kenasti ulpima. Ja teinekord ka pannakse. Aga siin ei ole ma midagi lavastanud. Tavaliselt ei saa sedasi pilti, et jalutad lapse ja koeraga ning vahepeal klõpsid midagi. Aga see just nii sündis. Läksime Adrian Hanleyga Pirita jõe äärde jalutama, panin makroobjektiivi ette ja viskasin igaks juhuks fotoka üle õla. Nägin seda lehte, mõtlesin peas läbi, kust poolt ja mis nurga alt pildistada, ning katsusin võimalikult ruttu idee realiseerida. Igaks juhuks korrutasin ümber lehe koogutades: «Adri, ära mine vette. Oota-oota, issi kohe tuleb.»

Seda teevad KaStepiiSad putukatega. Praktiliselt ainus kastepiisaputuka-pilt. Ja ainult tänu sellele, et olin purjus. Olime jaanipäeval Saaremaal. Istusime ja küpsetasime, võtsime jooki ja jõmistasime niisama, nõrgemad olid juba magama läinud. Vaatasin, et päike hakkab tõusma. Assa raks, see oli ilus. Viimasedki vaprad kebisid magama, aga mina tormasin pildistama. Üleni kasteselt heinamaalt paistis juba kaugele, et praktiliselt kogu väli oli ühtlaselt kaetud ämblikuvõrguga. Hommikuti saabki aimu, kui palju neid ämblikke t e g e l i k u l t heinamaal toimetab. Õõvastav vaatepilt minu jaoks. Ma poleks kaine peaga never julgenud kõrrepõllu sisse sammu ka astuda, sest kardan ämblikke paaniliselt. Aga siis tuiskasin seal ringi nagu vana mees, julge alkosüda rinnus. Ja ma ütlen ausalt, et kui ma poleks enne jaanipäeva puhul julgust võtnud (kuigi rumm pärssis omakorda fotode tehnilist kvaliteeti), poleks ma iial sellist pilti saanud. Ämblikuhirm on üldse mu makropildistamist jubedalt pärssinud. Teinekord vaatan, et näe, tore 36

liblikas, aga kui ma näen seal mingit ämblikku või mõnda muud prisket putukat kakerdamas, ei julge ma ligi astuda. Jäägu pilt tegemata, aga mina ei lähe! Teinekord lähen hoogu ja unustan korraks hirmu. Käin mõnda aega päris julgelt, kuni näen esimest prisket looma. Ja siis j o o k s e n tihnikust välja – minu asi ei ole, kas oleksin kihvti pildi saanud või mitte. Olen kiljudes isegi kaamera läbi õhu lennutanud. Hea, et keegi ei näinud.

Põhimõtteliselt mingi kärbes. Piniseb kõrva ääres, tüütu loom. Aga teed makropildi ja näed, et tegelikult on tüübil julm silm ja sünge habe.

Ega ma kõiki ämblikke karda, mõni mulle isegi meeldib. Näiteks krabiämblik. Esiteks on ta väike ja väikseid ämblikke ma väga ei karda. Krabiämblik on lahe tegelane. Siin on tal putukas lõugade vahel, aga vahel murravad nad ka suuri liblikaid, ennast pole ollagi. Esimesel suvel ei näinud ma ühtegi, ehkki kogu aeg lootsin, et satun peale. Aga nad on jube osavad maskeerijad. Krabiämblik võtab selle värvi, kus peal istub. Ta võib olla valge või roheline või isegi kollane. Krabiämblik on kindlasti üks minu lemmikobjekte.

Mulle tundub, et krabiämblik on nikerdanud endale väikse varje, kus ta ootab, kuni keegi tuleb krabamislähedusse, olgu see siis kärbes või liblikas. Aga satikas peab ikka üsna lähedale tulema, sest krabiämblik võrku ei koo. Ta, vaeseke, istub ja aina ootab oma saaki. Vahel on mul tast lausa kahju. Nagu sellest siin. Ma leidsin ta üks päev ja käisin kolm järgmist päeva kontrollimas, kuidas tal läheb. Ja ta istus seal ikka, ootas saaki. Ma kujutan ette, kui närvis ta võis olla, sest kogu ümbrus oli ju putukaid täis. Tüübid siplesid seal ringi, aga tuleks siis paar sentimeetrit lähemale, et saaks maiuse kinni krabada, seda ei ole!

K채rsakas prooviga 583.

J채rjekordne enese체letus, et vaablane pildile saada. Sentimeeterhaaval l채henesin, hirmuhigi otsa ees. Pool tundi kogusin ja nihutasin ennast, enne kui pildi tehtud sain.

See on Egiptuse krabiämblik. Läksime perega nädalaks Egiptusesse puhkama. Olime Sharm el Sheikis Coral Bays, mis on sisuliselt üks betoonkäntsakas keset kõrbe. Egiptuses anyway midagi ei kasva ja mõtlesin, et mis ma üldse sest fotokast kaasa vean. Ja niikuinii lähen perega, ega sest pildistamisest midagi välja tule. Igaks juhuks ikka võtsin aparaadi kaasa. Oh sa sade, kuidas sealt, kust ei osanud oodata, tuli materjali! Kuku pikali! Keset betoonlinna jooksis jalgrada, mille ääres oli kivimüür. Selle peale silmade kõrgusele oli istutatud taimi, lilli ja kaktuseid. Seal käis selline makroelu! Ideaalne koht! Magic! Selline tunne, nagu keegi oleks spetsiaalselt makropildistamiseks ehitanud keset linna platvormi. Pärast makromaailma avastamist Coral Bayst läks reis «natuke» keeruliseks, sest mina tahtsin kogu aeg, aparaat käes, müüri ääres seista. Aga ma olen mõistlik mees ja sain aru, et nii ei ole ilus. Tuldi ju puhkama perega – nii ikka ei saa, et vanamees trambib kaameraga ringi nagu hull ega anna näolegi. Ärkasin siis teistest varem. Õhtul ütlesin Hillele, et kui üles ärkate ja hakkate hommikusöögile minema, siis helistage, jooksen ka kohale. Olen harjunud, et kogu aeg saab liiga vähe magada. Ja seal oli samuti, sest kui sa väikse mehega lähed, ei ole nii, et pärast liiva peal päikese käes tukastad. Kogu aeg on vaja sada protsenti valvel olla. Kuna Adrianile meeldis hirmsasti basseinikestes sulistada, võtsime spetsiaalselt hotelligi selle järgi, et oleks soe lastebassein ja kõik muud jutud. Mõtlesime, et selle juures siis vedeleme, poiss toimetab seal, hea rahulik, muud ei teegi. Esimene päev, kui läksime, hüppas poiss basseini, vesi oli umbes vööni. Palusin veel vanemat poega Arlet, et ole hea, vaata korra, mis ta teeb seal, et ei kukuks kuidagi. Ja no vaatas täpselt nii, et Adri kukkus kohe näoli vette ning kogu edasise puhkuse keeldus basseini minemast. Täiesti masendav. Enam ei läinud ja kõik. Me just kujutasime ette, kuidas seal rannatoolis vedeleme, laps sulistab basseinis. Tema aga enam basseini ei läinud, mis tähendas, et kõik need seitse päeva nõudis ta miskit muud meelelahutust. Meelelahutus Egiptuses – lubage naerda. Tegime naisega graafiku, kus jagasime tunnid ära, et kes valvab – nii saab teine rahulikult pikutada. Ehmatus basseini kukkumisest oli nii suur, et poiss ei läinud pärast pool aastat vannigi.

Olin tükk aega unistanud, et kui monarhliblika pildile saaks, küll oleks kõva, raisk. Kujutasin juba ette, kuidas selleks tuleb kuhugi maailma otsa reisida. Ja siis keset Egiptuse betoonlinna vaatan – mine pekki, selline vend lendab mööda! Ei ole võimalik!

Laps tahtis päeval magada, mina istusin toas ja valvasin. Sorteerisin pilte, mis müüri ääres teinud olin, ja tunnike veeres päris kiiresti. Kui ma aga rõdul makroobjekiivi ette keerasin, võiksin öelda, et tund kulus isegi liiga kiiresti. Teise korruse rõdu vastas kasvas puid ja mõtlesin, et niisama nikerdan seal midagi. Järsku vaatasin – oo, selline loom vaatab palmilehelt vastu! Kui pildid tehtud, algas järgmine aktsioon – elaja eemalepeletamine. Ma oleksin otsad andnud, kui see jubedus oleks tuppa hüpanud. Mul kodus näiteks on naabrid juba harjunud, et helistan neile keset ööd ja palun mingi suurema tuppa tunginud sitika või ämbliku kinni nabida. Ilma naljata. Tulistasin sitikat lapse veepüstolist ja tegin teisi nõmedusi, kuni tal must kõrini sai ja ta vehkat tegi. Edaspidi hoidsin rõduukse kramplikult kinni, et mõni koletis tuppa ei roniks. Hendrik Sal-Saller rääkis (trehvasime Kreetal ja korraldasime meie rõdul ühel õhtul väikse istumise), et nemad naisega olid tennist mängides samasuguse eluka peale sattunud ja rohutirtsu reketiga kuubikuteks lajatanud. Saller arvas, et tolle partner tuli neile õhtul sõbra eest kätte maksma, sest mees ajas teda pool tundi toas taga, samal ajal kui naine vannitoa ukse tagant mööbli nihutamise häälte taustal aeg-ajalt arglikult küsis: «Kas said juba kätte?“

Palmilehele joonistas p채ike p채ris p채deva malelaua.