Kalle Klandorf J채litaja ja j채litatav
Kalle Klandorf J채litaja ja j채litatav
«Uus Eesti» on raamatusari, mis uurib Eesti ühiskonna, majanduse ja poliitika lähiajalugu.
Autorid Anneli Ammas ja Kalle Klandorf Toimetaja Marii Karell Kujundaja Siim Saidla Keeletoimetaja Helve Hennoste Intervjuude ümberkirjutaja Tuuli Vunk Esikaane foto Terje Ugandi Fotod erakogu, Eesti Filmiarhiiv, Stanislav Moškov / Presshouse, Eesti Vabaõhumuuseum, Marianne Loorents / Õhtuleht Trükk Print Best Trükikoda ISBN 978-9949-9035-9-7 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Kalle Klandorf ja Fookus Meedia OÜ, 2010. Raamatus avaldatud tekstide ja fotode avaldamine ükskõik millisel viisil on keelatud ilma väljaandja eelneva kirjaliku loata. Kõik õigused on kaitstud.
K alle K la n d orf J ä l i taja ja j ä l i tatav
Sisukord
Higisest riietusruumist kusehaisusesse jaoskonda Kas kahe lapsega pääseb tõesti Vene kroonust? Jalad harki, käed kapotile! Üle noatera pääsemine Tavaline tapmine, mis viis salakaubaveo ja narkoärini Demblimehed autovargil Sassi-Jaani põlengu lugu miilitsast vaadatuna Mis juhtus Balti jaama 1. detsembri monumendiga? Kaks kohtuotsust, kümneaastase vahega Ka kaunitarist võib saada agent Põrgu eeskoda – Viru hotell Viru lindude välimääraja Palgapäeval naisi tapma Kuidas ihukaitsjast sai tänu Edgar Savisaarele poliitik Agent Kristjan, Toomas Sildam ja KGB Kas maffia jõudis Toompeale? Kodu kaitsmine joodikute eest Eriteenistuse töö augustiputši ajal Esimene augustikuine reis Moskvasse Putšipäevad Teist korda Moskvasse «Prelüüd» ehk minu nn salamärkmete lugu Antsust sai topeltagent
5
8 20 32 37 42 44 48 53 63 66 74 78 83 86 96 101 112 117 120 123 129 137 147
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
Vene sõjaväeluure naasmine Eestisse Luuremängud jätkuvad Teine kohtumine presidendi juures Minu lühike karjäär kaitseväes Minu luuretöö lõpp Luureloo järelmäng SIA – kas erapolitsei? Katusepakkujad otse Riia OMON-ist Savisaare kutse ja mis sellest sai Otsustav lahing allilmaga Pagemine Politseitöölt tagasi korvpalli juurde ehk tagasi alguses
6
156 162 165 171 181 186 189 196 199 204 208 217
« P relüü d » ehk m i n u n n salam ä rkmete lu g u
«Prelüüd» ehk minu nn salamärkmete lugu
Paljudele minu märkmetele ja dokumentidele on aastate jooksul jahti peetud. Mäletan Eesti peaministri Mart Laari kergendusohet riigikogu ühel istungil 1993. aastal, et ometi on Klandorfilt lõpuks ära võetud kõik KGB arhiividest varastatud dokumendid, mis olid ebaseaduslikult tema käes. See pani mind tõesti muigama. Aastaid on ajakirjanikud minu poole pöördunud igal võimalikul eriteenistuse või lindiskandaali tähtpäeval ja püüdnud minult midagi teada saada. Mida siis nii väga teada tahetakse? Enamasti on need juba läbi nämmutatud teemad, mida aeg-ajalt poliitilistel tähtpäevadel või enne valimisi püütakse üles tõmmata, aga uskugu lugeja – see on mind nii kohutavalt ära tüüdanud, et kuigi olen ajakirjanikega suheldes peaaegu alati avatud, siis neil puhkudel ma enamasti ei nõustu kommenteerima. Kui olime selle raamatu juba peaaegu valmis saanud ning see jäi ilmumisjärge ootama, jõudis mõni ajakirjanik taas minult teada-tuntud lugude kohta küsima hakata. Kaua võib? Istusin ühel õhtul maha ja hakkasin raamatusse juurde kirjutama üht pikka lugu, mille kohta liigub kõiksugu müstilisi, lausa paranoilisi legende. 1993. aasta 28. aprillil, kui alustasin lühiajalist tööd kaitsejõudude peastaabis, andsin tollasele peastaabi ülemale kolonel Ants Laaneot-
137
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
sale viseerimiseks varem alustatud operatiivtöötoimiku «Prelüüd» ja lisasin sellele õiendi.
Õiend 1986. a kaasati minu poolt operatiivtööle usaldusisik, kes tegeles ebaseadusliku relvaäriga.
See õiend viis aega kaheksa aastat varem, 1985. aasta sügise ühe tavalise tööpäevahommikuse nõupidamise järele Lubja tänava majas ehk «Ljublankal» nagu me isekeskis Moskva kuulsa miilitsamaja järgi ka oma töökohta kutsusime. Meie ülemus alampolkovnik Aleksander Mazajev jättis meid Sergei Elošviliga enda kabinetti. Olime Sergeiga juba mitu aastat koos töötanud kui agentuuritöö spetsialistid. Meil oli oma agentuur ja usaldusisikud ning igas kvartalis pidime vähemalt ühe uue inimese värbama miilitsa heaks salaja kaasa töötama. Mina värbasin eestlasi, Sergei venelasi. «Poisid,» alustas ülem paljutähendavalt, «öösel võeti kinni üks tulirelvadega kaubitseja. Ta on endine miilitsatöötaja. Lugege läbi kambritöötluse andmed ja hakake tööle, kuhu ja kellele müüs, kust relvad pärit ja nii edasi. Tulemus peab tulema! Kuidas selle saate, on teie asi – ega te enam poisikesed ole. Siseminister isiklikult hoiab asjal silma peal. Pealegi, Kalle, see on sinu ampluaa, sest ta on eestlane.» Leppisime Sergeiga kokku, kes mida teeb. Mina läksin lugema kambrist tulnud agentuurteateid ehk siis juba värvatud kurikaelte infot ja Sergei läks moosima kartoteegitüdrukuid, kelle valduses oli info kõikvõimalike isikute tegevuse ja nende karistuste kohta. Nimetagem seda relvadega kaubitsejat näiteks Antsuks. Ants oli 28-aastane, abielus. Ta oli varem töötanud mõne aasta ühes maapiirkonnas miilitsana. Töökohustustesse suhtus n-ö loominguliselt ehk siis väga ei pingutanud. Miilitsatöölt oli mees vabastatud pärast
138
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
seda, kui jäi ülemusele tööajal purjus peaga vahele. Hiljem vahetas töökohti. Naiste juures oli Antsul menu. Kambritöötluse andmetel oli mees paar püstolit saanud tuttava käest ja tahtis need maha müüa, kuid jäi miilitsapatrullile vahele. Nüüd istus kambris ja tahtis kellegagi rääkida, et võimalikult ruttu välja saada. Nii, nii! Ega ta tavalisele patrullile ikka niisama vahele ei jäänud, mõistsin info põhjal. Kahtlustasin, et siin oli mõne minu tuttava miilitsa karvane käsi mängus. Kes pagan see nii korraliku operatsiooni välja võis mõelda? Vastust ei tulnud kaua oodata. Meie kabinetti astus alampolkovnik Valdeko Leek ja uuris kavala näoga, et mida noormehed plaanivad. Vaatasin Valdekole kahtlustavalt otsa ja lugu lõi klaariks. Ants oli kinni peetud Nõmmel. Leek alustas üle 30 aasta tagasi just Nõmmel oma suurepärast jälitaja karjääri. Tal oli seal nii suur agentuur, et teadis täpselt, kes mida müüs või milliseid kuritegusid sooritas. Ründasime Leeki küsimustega ja saime teada, milline võimsalt korraldatud jälituskombinatsioon Antsu tabamine oli olnud. Asi saanud alguse sellest, et Leegi ühele agendile oli üritatud püstoleid müüa. Leek oli nii suur proff, et selle asjaga tema rohkem ei tegelenud. Musta töö pidime juba meie tegema ja asja lõpule viima. Leegi asi oli veel vihje andnud agent mängust puhtalt välja tuua ja meid vajadusel juhendada. Kui algandmed olid koos, pidin mina järgmise etapina minema kambrisse Antsuga vestlema – teda n-ö lõhkuma, seda enam, et ta väidetavalt ihkas kellegagi emakeeles vestelda. Pidin arvestama, et tüüp oli kaval, teadis veidi miilitsatööd, ilmselt ka operatiivtööd. Lisaks oli tähtis, et ma ise kambri agente sisse ei räägiks. Ants pidi minu jutust järeldama, et me jälgime teda ammu ja kõik oli juhtunud meie valvsa pilgu all. Uurimiskambris astus minu ette pikemat kasvu end ebamugavalt tundev mees. Tegime suitsu, sest mõistsin kirgliku suitsetajana
140
« P relüü d » ehk m i n u n n salam ä rkmete lu g u
hästi, mida tähendab, kui pole mitu päeva suitsu saanud. Ants oli suitsu eest tänulik. Algatuseks formaalsed küsimused, et mis kandi mees, kas ka pereinimene, lapsed, töökohad. Ants lausus häbelikult, et ta on ka ise miilitsas töötanud ja ootas seepeale minu reaktsiooni. Tegin näo, et ma viimast lauset ei kuulnud ning jätkasin rutiinsete küsimustega. Ants muutus närviliseks. Mina haigutasin ja lasin suitsurõngaid lakke, et jätta mulje, nagu tema ja tema lugu mind üldse ei huvitaks ning meie jutuajamine on vaid formaalsus, mis tuleb täita enne vahi alla võtmist. «Kuidas ma siit välja pääsen?» küsis Ants vaikselt. «Miks sa peaksid välja saama? Sul ju päris tõsine kuritegu, kui kandsid kaasas ja müüsid ebaseaduslikke ning töökorras püstoleid. Ega sa Ameerikas ela. Meil ei ole lubatud eraisikul relva omada,» tegin näo, nagu ei saaks aru, kuhu Ants tüüris. «Ma tean seda, aga need ei olnud minu omad,» lausus Ants põrandat pilguga puurides. Jälgisin teda altkulmu ja nägin, et mehe kõrvad juba punetasid. «Kelle omad siis? Sinult ju võeti ära?» «Kui ma sulle kõik ära räägin, kas siis saan välja?» «Võimalik, aga ma pean enne sinu infot kontrollima, nii et istuma jääd edasi. Kui asi vastab tõele, siis räägime, mis sinust saab. Kas sobib?» «Kas ma ikka saan lahti?» «Kas räägid või ei! Ega me turul ole, et kaupleme. Üldiselt on kord selline, et kui kõik on õige ja meil sinust kasu ning ülemusel on hea tuju, siis pääsed ehk kergelt. Sinu asi. Pikalt ma ei viitsi su halamist kuulata. Kas räägid või ei?» «Need püstolid andis mulle tuttav, kes töötab Mustamäe haiglas. Käisin tema juures. Tal on seal töökojas seina sees peidik, kus on veel palju korralikke relvi. Ta realiseerib neid, ma olen ka enne tema relvi müünud.» «Kellele?» Nüüd tulid aadressid ja nimed juba üsna libedalt. Lasin
141
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
Antsu tagasi kambrisse viia. Sergei juba ootas mind ja läksime kohe ülemuse juurde. Seal istus ka Leek. Mida kaugemale oma jutuga jõudsin, seda rõõmsamaks ülemus ja Leek muutusid. «Tublid poisid» kiitis Leek. «Kui sa lubad, Aleksander, ma siis mõtlen koos poistega, kuidas seda relvaladu realiseerida,» pöördus ta Mazajevi poole. Edasine tegevus pidi väga hästi läbi mõeldud olema, sest relvad ei tohtinud kurjategijate kätte sattuda. Leek moodustas kaks gruppi. Üks läks juba müüdud relvi konfiskeerima. Meie Sergeiga lootsime, et saame peidikus olevad relvad ära tuua. «Mis kattedokumendid teil on?» uuris Leek. «Minul on elektriku dokumendid ja Sergeil tuletõrjuja omad,» vastasin. «Väga hea! Teeme sinna haigla töökotta tuletõrje ja elektri ühiskontrolli. Vaatame, kes seal töötavad ja ehk leiame ka relvapeidiku. Operatsioon algab kell kolm haigla töökojas. Samal ajal palun, et seitsmes osakond (välisjälgimise osakond) võtab vaatluse alla korterid, kuhu relvad müüdi, ja kui pererahvas koju tuleb, teeme läbiotsimise. Mina koordineerin tegevust ja hangin kõik vajalikud sanktsioonid. Kas on küsimusi?» Mida siin ikka küsida, tuli tegutseda. Veidi enne kella kolme jõudsime Sergeiga haigla territooriumile. Selgus, et Antsu juhatatud töökoda oli gaasihoidla, kus täideti ja hoiti haigla gaasiballoone. Need relvakauplejad olid ju päris tobedad, kui hoidsid relvi ja laskemoona sellises plahvatusohtlikus kohas! Meie nende meeste mõttekäiku ei teadnud, seepärast oli Leek toonud haigla lähedusse kolm patrull autot, et madina korral oleks abi käepärast. Sisenesime hoonesse. Ühest ruumist leidsime kaks meest. Üks oli tavaline töömees ja teine ülemuse moodi. Nime järgi saime selgeks, et viimane on relvade omanik. Esitlesime end kattedokumentidega ning palusime näidata, kus on elektrikilp. Mina uurisin korke ja voolumõõtjat ning Sergei alustas tuleohutuse kontrolli. Pealiskaudsel vaatamisel ei osanud arvata,
142
« P relüü d » ehk m i n u n n salam ä rkmete lu g u
kus relvad on. Sergeis äratas huvi suur riidekapp, millel polnud tagumist seina, aga paistis, et kapitaguse seinaplaadi kruvisid oli hiljuti keeratud. «Mis siin seina taga on?» tõstis Sergei häält. Vilksamisi nägin, kuidas ülemuse moodi mees otsib laualt tuge ja muutub kahvatuks nagu lubjasein. Bingo, kõrbelõhn! Vahetasime Sergeiga pilke ja pärast väikest noogutust teatasime, et oleme hoopis Tallinna kriminaaljälitusest ja tegime ettepaneku ebaseaduslikud relvad välja anda. Mäng oli mängitud ja relvade omanik küsis, kas karistus on kergem, kui ta need ise välja annab. Vastasime, et seda otsustab kohus, aga meie oleme nõus oma paberitele kirjutama, et relvade omanik tegi meiega koostööd. Avasime seinaplaadid ja nende tagant tuli välja umbes kakskümmend tulirelva ja suur hulk laskemoona. Vormistasime paberid, lõime meestel käed raudu ja sõit läks Lubja tänava poole. «Kas leidsite sealt töökojast?» küsis Ants murtud häälel, kui temaga uuesti kohtusin. «Leidsime, leidsime ja ka need, mida sina müüsid, leidsime. Sinu müüdud relvade kohta ütlesid inimesed, et ostsid tundmatult isikult ja ka relvaärikad pole sind nimetanud, kirjuta alla!» «Millele?» «Viime su siit ära, mujale,» narrisin Antsu. «Ära vahi mind niimoodi, see on sinu vabastamise määrus!» Minu isiklikku toimikusse jõudis seejärel märge: «Aktiivse osavõtu eest ohtliku kuriteo avastamisel ja ülesnäidatud professionaalse meisterlikkuse eest autasustada Kalle Klandorfi rahalise summaga 60 rbl. Alus: Siseministeeriumi käskkiri nr 141, 04.12.1985. a.» Aga õiendisse, mille esitasin kolonel Ants Laaneotsale, kirjutasin, mis edasi sai: «1990. aasta mais tuli ta (seesama Ants – toim) minu juurde puhtsüdamliku ülestunnistusega, et teda on värvatud ka tolleaegse Riia
143
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
sõjaväeringkonna eriosakonna töötajate poolt. Kuna tol ajal kuulus Eesti Vabariik vormiliselt NSVL-i koosseisu, siis võtsin tema selle kohase informatsiooni teadmiseks ja palusin talle teatada järgnevate kohtumiste aeg ja sisu. Enne 15. maid 1990. aastal (Interrinde aktsioon Toompeal – toim) aktiviseerus Riia sõjaväeringkonna eriosakonna tegevus Eestis. Kohale sõitis grupp nn instruktoreid, kes viibisid siin ka 15. mail 1990. a.» Mis siis 1990. aasta alul toimunud oli? Siinkohal väljavõte ühest Noorte Hääle loost jaanuaris. «Eile pärastlõunal tulid ajalehe Noorte Hääl toimetusse Tallinna miilitsaülema asetäitja Mart Künnapas ja eriteenistuse ülem Kalle Klandorf. Alljärgnevalt lühikokkuvõte nende jutust. Kolmapäeval toimus Tallinna Siseasjade Valitsuses NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei – toim) liikmete koosolek, kus osalesid ka tsiviillennunduses, ALMAVÜ-s (armee, lennu- ja mereväe abistamise vabatahtlik ühing NSVL-is – toim) ja kinnipidamiskohtades ning prokuratuuris töötavad kommunistid. Ülevaatega poliitilisest hetkeseisust vabariigis esines linna miilitsa poliitülem alampolkovnik Viktor Purro. Ta meenutas 1989. aasta kokkuvõtete tegemise koosistumist. Seal tunnistas siseminister Marko Tibar nukralt, et ta on jõudnud veendumusele – võib kulutada kui tahes palju raha, aga inimesed ikka eesti keelt õppida ei taha. Viktor Purro nimetas keeleseadust diskrimineerivaks. Poliitülem heitis Vaino Väljasele (toona Eestimaa Kommunistliku Partei ehk EKP keskkomitee esimene sekretär – toim) ette, et tema jaanuaripleenumi ettekandes olevat liiga palju natsionalismi ja separatismi. Alampolkovnik Viktor Purro hoiatas, et praegune situatsioon ja EKP kurss viivad Eestis elavad rahvad vastakuti, mis võib lõppeda kodusõja või uue Karabahhiaga. Ning lõpetuseks «deržava jääb» (suurriik jääb – vene k). Kriis pahvatas koosolekul välja siis, kui kõnepulti läks Interliikumise ja TKÜN-i (töökollektiivide ühendnõukogu – toim) aktivist
144
« P relüü d » ehk m i n u n n salam ä rkmete lu g u
erusõjaväelane Aksinin. Ta teatas, et Kirde-Eesti autonoomia väljakuulutamiseks olevat kõik valmis. Ning hoiatas – kui 2. veebruaril kuulutataks Eesti Moskva võimkonnast priiks, siis alustavad 120 tehast koos 100 000 töölisega üldstreiki. Interliikumine, TKÜN, sõjaveteranid ja streigikomitee aga asutavad oma võimuorganid. Siis sai Mart Künnapasel ja Kalle Klandorfil küllalt. Nad tõusid ja lahkusid koosolekult.» Just selline oli siseolukord Tallinna linna siseasjade valitsuses 1990. aasta alul. Eestlased ja venelased hoidsid üksteisest eemale. Kui omavahel midagi räägiti, siis ainult kuivalt tööasjadest. Õhus oli tunda pingeid. Kahjuks olid mu vene kolleegid valmistanud minu vastu ette üsna tugeva provokatsiooni. Parteikomiteele ei meeldinud, et ma kandsin ülikonnal demonstratiivselt sinimustvalget rinnamärki. Mulle tehti isegi sellekohaseid märkusi. Naersin nad lihtsalt välja ja jätkasin tööd eriteenistuse osakonna juhina Viru hotellis. Kui mulle oleks vähegi saadud tööalaseid etteheiteid teha, oleks mind kindlasti lahti lastud või osakonna juhi kohalt maha võetud. Et mind kompromiteerida, otsustatigi korraldada provokatsioon. Nurjatust kavast sain teada, kui ühel päeval astus Viru hotellis minu juurde naisterahvas, kes oli sealsetes lõbustusasutuses tihe külaline. Ta teatas, et peab mulle SORVVO (sotsialistliku omandi riisumise vastu võitlemise osakond – toim) töötajate palvel sokutama lauasahtlisse suurema summa raha. SORVVO mehed on samal ajal ukse taga ning võtavad mu vahi alla. Alguses ma ei tahtnud naise juttu uskuda. Ta veenis mind, öeldes, et Viru «külastajatest» pätid, vargad, väljapressijad ja prostituudid teavad mind kui korrektset inimest, kes nõuab majas elementaarset korda ega ole kunagi kelleltki raha võtnud, ja seepärast nemad otsustasid mind aidata. Naise sõnul pidi talle järgmisel päeval koju helistatama, et leppida kokku, millal ta raha minu sahtlisse sokutab. Mina olin tehnikas üsna loll ega teadnud, kuidas seda telefonikõnet fikseerida, aga mul oli tuttavaid, kes ühendasid daami telefoni diktofoniga. Tallinna prokuratuuris töötas tollal eriti tähtsate asjade prokurörina Enn
145
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
Kure, kellega olin tööalaselt kokku puutunud. Läksin Ennu juurde ja kirjutasin avalduse, mis minu vastu plaanis on. Ühtlasi soovisin, et asja huvides istun vajadusel isegi 48 tundi kambris, et miilitsavormis kurjategijad tabada. Enn oli sellega nõus. Järgmisel päeval saimegi lindistada telefonikõne, kus lepiti kokku aeg ning summa. Tüdruk ütles, et tal endal seda raha pole, mispeale kutsuti ta linna peale kohtamisele, et raha üle anda. Panin oma poisid tüdrukule sappa ja fikseerisime raha üleandmise. Nüüd jäi oodata raha lauasahtlisse panekut ja minu vahi alla võtmist. Seda aga ei juhtunud. Hoopis linna miilitsaülema asetäitja kriminaaljälituse alal, polkovnik Serov, kutsus mu enda juurde. «Kalle, ära jama,» hakkas Serov mind masseerima. «Ega me hakka ju omavahel miilitsas kaklema, niigi on poliitilist paska palju.» «Mina ei kakle kellegagi, aga kui mulle astutakse saba peale, siis ma annan vastu.» «Ma keelasin selle operatsiooni ära. Kas sul on ka tõendeid SORVVO tegevuse kohta?» Võiduka näoga võtsin taskust diktofoni ja mängisin telefonikõne ette. Polkovnik oli kuuldust nii jahmunud, et ei küsinudki linti oma kätte. Pistsin diktofoni tasku ja tõusin sõna lausumata püsti ning lahkusin. Suur paks mees jäi mõtlikult laua taha istuma. Ilmselt mõtles ta, miks selline asi sai juhtuda tema alluvatega. Võimalik, et sealsamas tegi ta otsuse lahkuda Eestist Moskvasse, kus ta kuuldavasti lõpetas karjääri kindralleitnandina. Mina igal juhul rohkem temaga ei rääkinud ega kohtunud, kuigi eelnevatel aastatel oli meil olnud väga meeldiv koostöö.
146
A n tsust sa i topelta g e n t
Antsust sai topeltagent
Maikuus 1990 jätkusid sündmused, millele viitasin õiendis Ants Laaneotsale. Ühel ilusal kevadpäeval maikuu keskel helistati mulle alt miilitsamaja valvelauast. «Kalle, sinu juurde on külaline. Ei, ei ta ei ole sinuga aega kokku leppinud, aga ütleb, et sa võtad ta vastu. Tema nimi on Ants.» Ants astus kabinetti, pistis käpa mulle pihku ja alustas ilma sissejuhatuseta. «Aastaid tagasi värbas mind agendiks Riia sõjaväeringkonna vastuluureosakond. Praegu panevad nad siin täie rauaga, aitasid korraldada 15. mai rünnakut Toompea lossile.» Ajasin silmad suureks – sellist juttu ei osanud ma küll oodata. «Miks sa minu juurde tulid?» pigistasin läbi hammaste. «Kelle juurde siis veel? Olukord on jube keeruline. Ma kardan enda ja oma pere pärast. Nad annavad mulle ülesandeid, ma ei saa «ei» öelda, sest omal ajal sai vormistatud kõik agendipaberid. Nad šantažeerivad mind. Ma olen ummikus. Sind ma tean kui ausat meest. Äkki sa võid mulle kaitset pakkuda? Kelle juurde ma lähen? Eestil endal ei ole ju julgeolekut!» Vaikisin. Noh, mees, kuidas ma sind aitan! Hakkan üksi kogu Vene sõjaväeluurega võitlema või? Nojah, ka üks mees on lahinguväljal sõdur ja julge hundi rind on rasvane ja kõik need teised vanarahvatarkused, aga on siis sellest tolku?
147
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
«Olgu, räägi edasi, lähme siia lähedusse kohvikusse, seal ei ole praegusel kellaajal ilmselt kedagi, leiame vaikse laua ja räägime.» «Aprilli lõpus võeti minuga üle pika aja ühendust. Ilmselt ma ei ole ainuke. Nendega jutuajamisest olen aru saanud, et nende üks ülesanne on värvata agente edaspidiseks tööks Eestis. Kohalikku agentide võrgustikku juhib polkovnik Nikolai Dmitrijevitš (edaspidi ND – toim), kes on töötanud luurajana Afganistanis, Koreas, Vietnamis, Hiinas, Hongkongis ja Saksa Liitvabariigis. ND käsutuses on sõiduauto VAZ 2108 numbriga 75-27 LT (Läti numbrimärk – toim). Viimasel ajal sõidab VAZ 2107-ga, mille number on 0854 EAA. Hiljuti vahetati auto välja sama numbrimärgiga valge auto vastu,» rääkis Ants juba baaris istudes. «Konspiratiivkorterina kasutatakse aadressi Muhu 5–196, kus asub kolme- või neljatoaline möbleeritud korter. Seda kasutavad komandeeringusse tulnud ohvitserid kohtumiseks agentuuriga. Samuti on kohtumisteks agentuuriga kasutatud Olümpia hotelli numbritube.» Vaikisin. Mida kurat sa mulle räägid ja mida ma selle infoga teen, kuhu ma lähen ja kellega arutan? Rahu, Kalle! Oma nõutust ei tohi välja näidata. «Luurajate põhibaas asub Matrossovi-nimelise polgu territooriumil (endine Tondi sõjakool – toim). Nende majake on kohe KPP (kontrollläbilaskepost – toim) kõrval. «Vahetult enne 15. mai sündmusi saabus Tallinna neljameheline grupp Riiast, kes pidid olema käsitsivõitluse instruktorid. Saabusid RAF-bussiga (Riias valmistatud mikrobuss – toim) ja elasid aadressil Muhu 5–196. Tallinna on saabunud ka luureohvitser Sergei, kes peab mõne aja pärast, kui on tutvunud kogu Tallinna agentuuriga, vahetama ND välja. Sergei on umbes 30 aastat vana ja teeninud Afganistanis. Teda saab kätte telefonil 55 8878,» rääkis Ants edasi. «Nüüd aitab,» teatasin mornilt. «Mine ära! Ma pean mõtlema. Kui nad sinuga ühendust võtavad, siis anna märku. Kontrollin mõnda asja.» Sain aru, et siin ei tohi kiirustada. Proovisin Antsu jutule mitte
148
A n tsust sa i topelta g e n t
mõelda ja tegeleda oma asjadega – prostituudid, väljapressijad, vargad. Tahtsin seda kõike unustada, aga mõni nädal hiljem helises kabinetis jälle telefon ja Ants teatas, et kui tahan näha teda kohtumas ND-ga, siis tulgu ma poole tunni jooksul postimaja juurde. Võtsin eravärvides miilitsaauto ja kihutasin postimajja. Mängisin aega surnuks löövat päevavarast, kes võib-olla ootab kedagi. Peagi ilmus Ants nähtavale ja jäi autoparkla juurde ootama. Varsti ilmus ka valge VAZ 07. Autost astus välja soliidne 40–45-aastane mees. Läks Antsu juurde. Ants ja ND vestlesid mõnda aega, siis istusid autosse ja läinud nad olidki. Kõmpisin aeglaselt oma päevinäinud miilitsa-VAZ 06 juurde, panin suitsu ette ja jäin mõttesse. Mida edasi teha? Veel kord õiendist kolonel Ants Laaneotsale: «Minu kaasatud usaldusisik täitis ka ühekordseid ülesandeid teistes riikides. Nii pidi ta sõjaväeluurajate ülesandel fotografeerima mitmeid firmasid ja sadamarajatisi Soomes ja Rootsis. Kõigist nendest ülesannetest, samuti kohtumis- ja konspiratiivkorterite asukohtadest teatas usaldusisik ka mulle. 1990. aasta augustis kadusid eriosakonna töötajad silmapiirilt. Uuesti võeti minu usaldusisikuga kontakti alles pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1992. aasta detsembris. Kohe pärast seda järgnes hulk ülesandeid, mis ta pidi täitma ja mis olid ilmselt luuresuunitlusega Eesti Vabariigi ning selle kaitsejõudude vastu. Arvestades ülalnimetatut ning vajadust edaspidi kontrollida Vene armee luuretegevust Eesti Vabariigi territooriumil, palun Teie nõusolekut operatiivtöötluse toimiku «Prelüüd» algatamiseks. EV kaitsejõudude peastaabi S-2 büroo ülem Kalle Klandorf.» 1990. aasta augusti lõpus vahetasin töökoha Lubja tänavas töökoha vastu Toompea lossis. Nimelt kutsus Jaan Toots mind endale asetäitjaks Eesti Vabariigi eriteenistusse. Minu ülesandeks sai operatiivinfo kogumine olukorrast riigis, VIP-visiitide ettevalmistamine ja töötajate otsimine uude osakonda, mis kogu selle tööga tegelema hakkaks. See oli jällegi töö infoga ja agentuuriga, milles tundsin end kui kala vees.
149
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
Antsu kevadine jutt ei läinud meelest, kuigi rohkem ta minuga ühendust ei võtnud. Olime kokku leppinud, et ta otsib mu üles, kui Vene sõjaväeluure temaga ühendust võtab, kuid vahepeal ma temaga põhjuseta ei kohtuks. Üks esimesi asju, mida ma nüüd Toompeal eriteenistuses tegin, oli anda ülesanne siseministeeriumi seitsmendale osakonnale aadressi Muhu 5–196 kohta. Lasin neil selgitada, kes on sellele aadressile sisse kirjutatud, kes tegelikult seal elavad, milliseid autosid on maja ees nähtud, kas aadressile viiakse suuri kotte, kas naised külastavad seda aadressi, kes on naabrid jne. Mulle vastas miilitsapolkovnik, 7. osakonna ülem Valdur Kõdar.
V ä l j a võ t e o p e r a t i i v k i n d l a k s t e g e m i s e s t n r 1 1 47, s e p t e m b e r 1 9 9 0 : On kindlaks tehtud, et aadressil Muhu 5–196 asub kolmetoaline kõigi mugavustega korter, kus alates 1988. aastast saadik on sisse kirjutatud Savin, Valdemar Nikolai poeg. Töökohaks on antud sõjaväe kommunaalmajanduse osakond, insener. Naine Savina, Larissa, samas asutuses raamatupidaja. Kuna majas elatakse suhteliselt lühikest aega, siis tuntakse üksteist pealiskaudselt. Korteriomanike kohta teatakse, et nende töö on seotud pidevate ja pikaajaliste komandeeringutega. Sama korruse kolmetoalises korteris elab Nikolajev, Viktor Andrei p., töötab sõjaväeosas 1228, omab allikate andmetel alampolkovniku aukraadi. Korteris 192 elab Kivit, Eduard Augusti p., töötab Tallinna Oktoobri rajooni sõjakomissariaadis.
Niisiis täielik sõjaväelaste maja. Loomulikult elas seal ka tavalisi inimesi, aga keegi selle korteri kohta, mis meid huvitas, midagi mõistlikku öelda ei osanud. Seekord see asi nii lõppeski, sest alates augustist 1990 Antsuga enam ühendust ei võetud. Ajad muutusid üha ärevamaks. Loo-
150
A n tsust sa i topelta g e n t
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
mulikult me eriteenistuses ei unustanud Matrossovi-polku ega seal tegutsenud vastuluurajaid – vastupidi, me suutsime isegi luua usaldusliku ühenduse selle polgu mõne ohvitseriga. Operatiivtöö tulemusena õnnestus meil kätte saada Tallinna ründamise plaan ja Matrossovi-nimelise tankipolgu plaanid objektidest Tallinnas, mille nad pidid vajadusel vallutama. Samuti hankisime nimekirja perekondadest ja inimestest, keda pidi pärast riigipööret küüditatama. Peale Eesti riigitegelaste oli seal jäetud koht ka minule ja Jaan Tootsile koos perekondadega. Arvatavasti olid küüditatavate nimekirja kokku pannud kohalikud intrid ja sõjavägi pidi selle ellu viima. Vahepeal toimus siiski üks tähelepanuväärne sündmus, mis ei jätnud kahtlust, et Eesti oli endiselt Vene sõjaväeluure huviobjektiks. See juhtus augustis 1991 ja nimetasime seda Andrei Borissovitš Stekoltšikovi juhtumiks. Mu arhiivis on sellest asjast niisugune dokument.
Hr kompanii ülemale Piirikaitsja Ilja L. RAPORT Minu vahikorra ajal 10.08.91 kella 12.30 paiku astus minu juurde umbes 40-aastane keskmise kehaehitusega mees (järgnes mehe isikukirjeldus – toim). Ta tutvustas ennast Andrei Stekoltšikovina, Moskva ühe jahtklubi presidendina. Rääkisime tühjast-tähjast, tegime suitsu. Mõne aja pärast Andrei lahkus, aga lubas varsti tagasi tulla. 11.08.91 olin valves samal ajal. Sama mees tuli minu juurde kell 12.45, esialgu ta mulle midagi ei rääkinud, vaid kutsus kõrvale. Ta palus mul öelda mõnele oma ülemusele, et ta on KGB agent ja tema missioon Eestis on tappa E. Savisaar. Ta palus oma küsimus kellelgi läbi vaadata ja palus peita ennast Saaremaale või kuhugi kolkasse. Samuti ütles ta, et on sõdinud Afganistanis. (Vaba tõlge – toim.)
152
A n tsust sa i topelta g e n t
Selline oli piirikaitsja Ilja raport, mis ilmus minu töölauale 13. augustil 1991. Augustiputšini oli jäänud kuus päeva. Igal juhul suur tänu piirikaitsja Iljale, keda ma pole enne ega hiljem kohanud. Minu meelest on see ka näide, et kõik venelased ei olnud Eesti iseseisvuse vastased. Nendel venekeelsetel piirikaitsepoistel oli ikka suur pinge, sest NSVL pidas Eesti piiri endiselt enda omaks ja koos Eesti piirivalvega oli piiril ka NSVL-i piirivalve, mis allus KGB-le. Samuti oli minu laual rühmaülem Ivar P. raport, kus viimane teatas, et Stekoltšikov näitas talle vestluse käigus KGB töötõendit ja ütles, et tuli tapma peaminister Edgar Savisaart. Mees olevat olnud väga närviline. Teatas veel, et elab hotellis Briis. Kutsusin kiiresti enda juurde eriteenistuse infoosakonna ülema Veiko Kulla ja palusin Stekoltšikov üles leida, prokuratuurist sanktsioon hankida ja mees vahi alla võtta. Teadsin, et selliseid ülesandeid täitis Veiko suure täpsusega. Ei läinudki palju aega mööda, kui Stekoltšikov istus eriteenistuse ruumides Toompeal. Veiko tegi kindlaks, et Stekoltšikov peatus hotellis Briis toas 315. Broneeringu oli teinud sõjaväeosa 70190. Oma tunnistuse järgi saabus ta Tallinna ette valmistama atentaati Eesti peaministrile Edgar Savisaarele. Meil oli tunnistaja, kes oli hiljuti ohvitserina Nõukogude armeest reservi läinud. Ta oli augusti alul lennujaamas tütrel vastas käies kohanud endist sõjaväekaaslast, ohvitseri, kes oli tulnud oma tuttavale vastu. Pildi järgi tundis meie tunnistaja ära isiku, kellele vastu tuldi – Stekoltšikovi. Atentaadi ettevalmistamise käigus õppis Stekoltšikov tundma riigikantselei autobaasi autojuhte ja autode liikumismarsruute. Läbiotsimise käigus saime kätte tema märkmiku, kus olid Edgar Savisaare ja Arnold Rüütli autode marsruudid. Atentaadi kavatses ta sooritada tankitõrjepüssiga, mille ta pidi saama sõjaväeosast. Selle pidi talle andma keegi S. Veiko tegi ka kindlaks, kes on kodanik S. Too oli Tallinnas paikneva sõjaväeosa nr 03116 vastuluureohvitser Gennadi Nikolajevitš S.
153
kalle kla n d orf . j ä l i taja ja j ä l i tatav
Samuti selgitasid meie töötajad välja, et Stekoltšikov saatis 7. augustil 1991 kell 17.30 telefonogrammi Moskvasse NSVL-i kaitseministeeriumi ametnikule, kelle nimi oli meil teada. Ülekuulamisel ütles Stekoltšikov ka seda, et töötab KGB-s alates 1975. aastast. Ajavahemikus 6.–12. august oli ta korduvalt helistanud Moskvasse erinevatele salastatud numbritele, mille omanikke meil ei õnnestunud tol hetkel kindlaks teha. Ilmselt sai Stekoltšikov Moskvast tegutsemiseks korraldusi, sest meie käes oli ka lennupileti tagastamise dokument, mis oli dateeritud 6. augustiga ja mille omanik oli keegi Maltsevski A. B. See dokument leiti hotellitoa läbiotsimisel Stekoltšikovi esemete hulgast. Nii et Andrei Borissovitš Stekoltšikovi pärisnimi võis hoopis olla Andrei Borissovitš Maltsevski. Olukord Eestis ja terves NSVL-is oli 1991. aasta augustis äärmiselt plahvatusohtlik, seetõttu oleks olnud üsna loomulik, et prokuratuur lubanuks meil Stekoltšikovi vastu sanktsioone rakendada. Seda enam, et me ikkagi veel ei teadnud tema tegelikku nime. Meie arvates oli materjali tema vahi alla võtmiseks piisavalt, kui arvestada, et see oli osaliselt tõestatud ka läbiotsimise käigus leitud dokumentidega. Meie suureks üllatuseks keeldus prokuratuur Stekoltšikovi vahi alla võtmast. Milles oli siis asi? Juba 1990. aasta sügisest tundsime pidevat survet inimeste poolt, keda olime oma sõpradeks pidanud. Need inimesed töötasid miilitsas, hiljem politseis, prokuratuuris, ajakirjanduses, neid oli Eesti poliitikute hulgas. Me ei saanud esialgu aru, milles on asi, seega otsustasime hakata uurima erinevate inimeste tausta. Selgus, et paljudel, kes alustasid lahingut eriteenistuse vastu, mis kestis vahelduva eduga umbes kümme aastat, oli valgustkartev KGB-ga seotud minevik. Nemad võitlesid oma elu eest ja meie vastu. Seetõttu ei saanud me ka tookord prokuratuurist luba sanktsioone rakendada. Meie ülesanne oli Stekoltšikovi mitte vabadusse lasta, sest uurimine oli algetapis. Siit tekkiski mul idee peita Stekoltšikov koos meie töötajaga Tallinna psühhoneuroloogiahaiglasse.
154
A n tsust sa i topelta g e n t
Dokumendina on mul säilinud sealse arsti kiri, kus teatatakse, et «haige» võeti ravile 13. augustil 1991. aastal. Meie arvestus oli lihtne: inspektor pidi looma Stekoltšikoviga usaldusliku vahekorra ja tasa pisi välja selgitama, mis meile huvi pakkus. Ilmselt mehe haiglasse saatmise põhjal võimendaski ajakirjandus Toomas Sildami suu kaudu 1992. aasta 23. juunil Kuku raadios seisu kohta, et atentaadioht ei olnud reaalne. Sildami väitel meie ehk eriteenistus võimendasime ja dramatiseerisime juhtunu üle, sest Moskva noormees olla osutunud vaimuhaigeks. Teda ei huvitanud, et Eesti arstid ei tunnistanud Stekoltšikovi vaimuhaigeks, sest ta kadus haiglast enne, kui meie arstid oleks jõudnud ekspertiisi teha. Mul on alles ka dokument Moskva miilitsapolkovnik Rjabtšikovilt, kes vastas 1991. aasta septembris meie järelepärimisele, et Stekoltšikov ei ole arvel üheski Venemaa psühhoneuroloogiahaiglas. Rjabtšikovi väitel oli Stekoltšikov hoopis alates suvest Moskvast kadunud. Aga miks ja kuidas Stekoltšikov Eestist kadus? Teatavasti algas 19. augustil NSVL-is riigipöördekatse. Sel ajal olid kõik mehed meil riigipöördekatse tõttu vajalikud, seega olime sunnitud oma kaastöötaja haiglast Stekoltšikovi kõrvalt ära tooma. Palusime arstidel meest haiglas edasi hoida, aga kui me pärast riigipöördekatset uuesti sinna jõudsime, oli Stekoltšikov vahepeal lahkunud. Ühtegi dokumenti tema vabastamise kohta ei olnud vormistatud. Kokkuvõtteks võib öelda, et see lahendamata asi jääb prokuratuuri tolleaegsete töötajate, eelkõige Jüri Kasesalu südametunnistusele, kes ei nõustunud Stekoltšikovi vahi all pidama. Me võime arutleda selle üle, kas meil oli piisavalt alust Stekoltšikovi arreteerimist paluda. Arvan endiselt, et see lausa oli Eesti õiguskaitseorganite kohustus. Räägitud on ka sellest, et eriteenistus fabritseeris kogu loo. Kuidas? Lugu algas ju tavalisest vene poisist, piirikaitsja Ilja L-ist!
155