Mait agu
AQ
Mait agu AQ
Autor Anneli Ammas Toimetaja Marii Karell Kujundaja Siim Saidla Keeletoimetaja Anneli Sihvart Fotod Elina Agu, Helvi Agu, Jüri Laast-Laasi, Igor Gromovi, Ülle Tominga ja Aavo Moldau erakogud, teater Vanemuise arhiiv, Eesti Filmiarhiiv Trükk Greif ISBN 978-9949-9058-7-4 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Fookus Meedia OÜ, 2010. Käesolevas raamatus avaldatud tekstide ja fotode avaldamine ükskõik millisel viisil on keelatud ilma väljaandja eelneva kirjaliku loata. Kõik õigused on kaitstud.
5 Sisukord
Sisukord
Eellugu ja tänu 9 1998. aasta 1. september Lasnamäel 11 Matusekõneleja kohutav nimevääratus 14 1998. aasta august Kärdlas 18 Oma autoga Pariisi külla 20 Mees nagu orkester ehk vabaõhuvarietee 24 Ülipingelised viimased päevad 26 Viimane päev 33 Kärdla leinab 36 Lapsepõlv ja suguvõsad 39 1. keskkooli Mait Agu lend 47 Tuli ja läks. Esimene kõrgkool 56 Maidu esimene tantsutrenn 60 Teine kõrgkool, lavakunstikool 62 Kolmas kõrgkool. Leningradis 65 Uus tantsukool 76 Maidu õpetamisnipid ja põhimõtted 85 Intriigid ja vastasseisud 91 Kullaketrajad kui Maidu loomingu võti 94 Eesti Fred Astaire 97 Folksõu Viru varietees 107 Maidu ja Elina abielu 110 Kuldsõrmus lahendas surma saladuse 115 Els ja isa 118 Märt ja isa 121 Isa jälgedes läbi lavakunsti-unistuse tantsu juurde 126 Omaette elu 129 Mait andis tantsupidudele moodsa ja hoogsa joone 133 Mait haaras jälle õhust 139
6 Mait Agu. AQ
Unistus oma balletist 148 Muusikal, oo muusikal! 152 Maidu päris oma suur tantsupidu 154 Viimane – hapupiimane 158 Mait Agu viimane tantsupidu. Ilma Maiduta 164 Maidu viimased trikid 169 Mait Agu tööd 172
Ikka laval.
9 Eellugu ja tänu
Eellugu ja tänu
«I
lus ja kasulik raamat!» õhkasime ühel 2009. aasta juuniõhtul koos Kadri Valneriga, kui lehitsesime taas äsja ilmunud esimest raamatut tantsupidudest. Õnnelik juhus oli meist teinud selle entsüklopeediamõõtu teose ühed autorid. «Mis edasi? Kellest või millest veel peaks rahvatantsu alal raamatu tegema?» küsisime üksteiselt õhinal. Ullo Toomist on raamat, Anna Raudkatsist ka. Kellest veel peaks kirjutama? Loomulikult Mait Agust – tema roll tantsupidude arendamisel on kindlalt niisama suur kui nendel kahel. Veelgi enam: Mait rajas esimese tantsujuhtide kooli ja kasvatas terve koolkonna tantsujuhte; tema käsi oli kahekümne aasta jooksul mängus pea kõiges, mida Eestis tantsualal toimetati. «Seda raamatut poleks kerge kirjutada – Mait oli nii vastuoluline isik,» kahtles Kadri. «Selline oli ta tõesti!» nõustusin. Minugi vähestest kokkupuudetest Mait Aguga olid viimased keerulised olnud. Kui soovisin 1997. aasta peo eel tantsupeo kavast Eesti Päevalehte kirjutada, kohtusime selleks Maiduga, kuid sisuline jutt jäi rääkimata, sest ta oli millegipärast meedia peale hirmus vihane. Me küll kohtusime Vabaduse väljaku kandis, aga oma kavasid ta ei tutvustanud. Nii ma sinna lillemüüjate lähedale seisma jäingi, kui Mait minema tõttas. Lugu sai siiski kirjutatud – rääkisid teised, kes peoplaane teadsid. 1997. aasta noorte tantsupidu toimus keerulisel ajal nii ühiskonna kui Maidu jaoks. Tema närvid olid pillikeelena pingul, tantsustaadionil lahvatas skandaal, kui lapsevanemad Maidu kähedat karjumist välja ei kannatanud ja oma lapsi kaitsma tõttasid. Pidu kajastava ajakirjanikuna kirjutasin juhtunust ning tantsupeo telereportaažis, mille Mait ise tegi, sain talt vihjamisi selle eest ka sarjata. Aga oli ka üks varasem ja mulle isiklikult väga oluline lugu. Aeg-ajalt vanu pilte sirvides olen alati pikemaks hetkeks uurima jäänud paari udust,
10 Mait Agu. AQ
kuid emotsioonidest tulvil mustvalget fotot, mis ma oma Smena aparaadiga 1981. aasta suvel olin klõpsutanud. Neil piltidel juubeldab rahvatantsijate keskel heledapäine ja väga noor Mait Agu. Fotod on tehtud Riias, üliõpilaste laulu- ja tantsupeo Gaudeamus lõpetamise järel. Riia suurpeoks oli Mait kokku seadnud Eesti rahvatantsijate kava – ühe oma esimestest väljakulavastustest. Tantsisime seda ka Tallinna lauluväljakul laulu- ja tantsupeo sõpruskontserdil. Nii ülevat, Eestimaa armastust täis tantsutunnet pole ma rohkem tundnud. Kui eriline peab olema inimene, kes midagi sellist luua ja tuhandetele pakkuda suudab! Üsna samamoodi vastakaid mälestusi ja tundeid on selle raamatu kirjutajaga jaganud paljud Maidu lähedased, õpilased, kolleegid ja sõbrad. Maidu ema Helvi Agu, abikaasa Elina Agu, kolleegid ja õpilased Angela Arraste ja Ülle Toming ning Helle-Mare Kõmmus, Jaak Põldma, Virve Kurbel ja Ülle Feršel, õpilane ja lähedane inimene Aavo Moldau. Kolleegid ülikoolist Hilja Sagris ja Margus Tuuling. Rääkimata Maidu lastest Märdist ja Elsust. Suurim tänu toetuse ja abi eest kõigile neile ning ka Maidu Tartu ülikooli aasta kursusekaaslasele Rein Veidemannile ja lavakunstikooliaegsele heale sõbrale Maria Klenskajale, Vanemuise balletitantsijale Aivar Kallastele, keskkooliaegsele pinginaabrile Jüri Laast-Laasile ja Leningradi instituudi aegsele sõbrale ning hilisemale kolleegile Igor Gromovile. Samuti Maidu kolleegile Ilma Adamsonile. «Võib-olla olen tahtnud Maidu ilusamaks mõelda,» jäi Elina intervjuu ajal mõttesse. Raputas siis aga pead: ilma Maiduta poleks ta see, kes ta on. Sama mõtet kordavad oi kui paljud Maiduga kokku puutunud. Maidu hea sõber Tiina Tšatšua usub aga, et tal õnnestus näha Maidu haavatavat, kuid hoolivat hinge, mida too oma kareda ja käreda olekuga varjata püüdis. «Isa võib siin raamatus ehk tõesti paista heledamates toonides, kui ta tegelikult oli,» jäi peale käsikirjaga tutvumist mõttesse ka Maidu poeg Märt Agu. «Ta oli ikka väga tõsine frukt…» Märdi suhe isaga võiks aga olla iga isa unistus: Märt käib isa jälgedes ning täidab järjest unistusi, mis isa jaoks kättesaamatuks jäid. Anneli Ammas raamatu autor
11 1998. aasta 1. september Lasnamäel
1998. aasta 1. september Lasnamäel
K
ella kolme paiku pealelõunal, 1998. aasta 1. septembril, astus Lasnamäe viiekorruselise maja viimasele korrusele tohutu lillesülemiga Pirita majandusgümnaasiumi õbluke matemaatikaõpetaja, Maidu abikaasa Elina Agu. Igapäevane treppi mööda viiendale korrusele kõndimine annab hea võhma, niisuguse hulga õitega oli see aga tõsine katsumus. Elina oli nimelt saanud endale uue viienda klassi ja selles vanuses tuuakse esimesel koolipäeval õpetajale ikka veel lilli. Kodus otsis Elina esimese asjana välja kõik majapidamises leiduvad õõnsad nõud. Hiiglaslikud päevalilled leidsid koha ämbris, kõik vaasid olid juba väiksemaid lilli täis ning siis jäi Elina hetkeks mõttesse. Ta oli kätte võtnud hõbepeekri kuivanud õitega: kakskümmend kaunilt kimpu sätitud erivärvilist roosi. Elina tõstis kuivanud kimbu peekrist välja ning kõndis mõtlikult köögi poole, aga pöördus uksel ümber ning pani õied peekrisse tagasi. Oli millegipärast kahju neid lilli minema visata. See oli kimp, mille Mait oli paar kuud tagasi jaanipäeval, Maidu ja Elina 20. pulma-aastapäeval naisele kinkinud. Imeilus pruudikimp. Ei, see polnud sugugi tavaline, et Mait, kes juba mitmeid aastaid perest lahus elas, oleks pulma-aastapäevi meeles pidanud. Sel aastal olid aga paljud asjad teisiti. Jaanipäeval oli Mait Elina ja lapsed Viru hotelli lõunale viinud ja soovinud ootamatult ka jaaniõhtut koos Elinaga veeta. Lõunasöök oli tore, aga Elina jaoks olnuks korraga liiga palju saanud, kui ta oleks pidanud terve päeva Maidu stsenaariumi järgi mööda saatma. Elina teadis varasemate kogemuste põhjal, et pikem koosolemine võinuks nii ära keerata, et kokkuvõtteks poleks jälle miski kokku sobinud ja jaanipäevast ei oleks taas ilusat mälestust jäänud.
12 Mait Agu. AQ
Mait oli šokeeritud, et naine tema nii hästi kavandatud pakkumist rõõmsalt heaks ei kiitnud. Viimased kooseluaastad, mis jäid juba rohkem kui viie aasta taha, olid kahe nii erineva elustiiliga inimese vahele sageli konflikte tekitanud, aga lahus, eri kortereis elatud aastad olid neid lepitanud. Ka lapsed leidsid, et nii on isegi toredam ja kindlasti pingevabam, kui isa omaette elab, aga nende jaoks ikka olemas on. Eks see piirdunud sageli küll vaid raha küsimise ja kergekäelise andmisega. Õieti võtmisega – poeg Märt jooksis hommikul isa juurest läbi, küsis taskuraha, ja öösel hilja varieteest naasnud unine isa ütles üksnes, et võtku ta ise. Kui esimestel abieluaastatel oli Mait Elina jaaniõhtul varieteesse kaasa võtnud, siis peagi sõitis mees pärast etendust juba koos varieteekaaslastega aasta lühimat ööd veetma ning seal polnud Elina jaoks enam kohta. Algul oli naine kurb, siis leppis paratamatusega – niisugune oli lihtsalt tema abielu ning ta pidi sellega harjuma. Muidugi oleks tal lihtsam olnud, kui pulmaaastapäev olnuks mõnel tavalisel päeval ega oleks aastate järel ehk alati enam endalegi meelde tulnud. Aga 1. septembril asetas Elina hõbepeekri kuivanud lilledega endisele kohale tagasi ja otsis värsketele õitele teise anuma. Elina ja Maidu poeg Märt, mõni tund tagasi isalt Tallinna ülikoolis tantsujuhtimise esimese kursuse üliõpilasena õpinguraamatu saanud, valmistus minema võistlustantsutreeningule. Elina triikis kiiresti poja trennipluusi, kuid jättis triikimistarbed lauale, et hiljem ka üks Maidu pluus korda teha. Millegipärast ei kibelenud naine mehe pluusi kohe ette võtma, vaid keeras televiisori lahti ja jäi diivanile ajalehte lugema. Märt jooksis bussile, et kesklinna trenni jõuda. Buss sõitis mööda Lasnamäe kanalit ja möödus Maidust, kes autoga kesklinnast Lasnamäe poole oma koju sõitis. Märt aknast välja ei kiiganud ning isa valget Fiati ei näinud. Korraga helises Elina kodus uksekell. «Kes siis nüüd?» imestas naine. Tütar Els kiirustas avama. Ukse taga seisid kaks politseinikku – mees ja naine – ning Maidu õpilane Kristjan Kurm. «Mul on kahju, kuid Mait Aguga juhtus avarii,» ütles politseinik ja kirjeldas uksele jõudnud Elinale lühidalt, et Mait sõitis Lasnamäe kanalis kesklinna poolt tulles suurel kiirusel vastu sillaposti. «Mis ma peaksin nüüd tegema?» küsis naine. «Ei midagi. Ta on surnud,» ütles politseinik lõpuks ka kõige karmimad sõnad.
13 1998. aasta 1. september Lasnamäel
Kõik toimus nii kiiresti, et Elina lihtsalt kuulas, mis talle räägiti. Kes teab, kuidas ja millal ta muidu õnnetusest kuulnud oleks, kui Kristjan Kurm poleks sattunud kümmekond minutit pärast avariid mööda Lasnamäe kanalit sõitma ja Maidu auto ära tundnud. Ilma temata poleks politsei nii kiiresti Elina juurde tulla osanud – vaevalt et Maidul naise koordinaate taskus või autos oli. Telefonis võis olla naise eesnimega number, kuid mida oleks see politseinikele öelnud? Kristjan oli kunagi ammu Agudel külas käinud ja mäletas enam-vähem, kus Elina elab. Õige ukse taha jõudes oli noormees juba sada protsenti kindel, et see on õige koht; Mait oli nii enda uuele kui ka vanale kodule lasknud sarnased uksesildid valmistada. Maidu omaette korteris olid tema õpilased hoopis rohkem külas käinud. Veel enne, kui politseinikud lahkusid, jõudis pooleli jäänud trennist koju ka Märt. Temagi oli saanud teate traagilisest õnnetusest kiiresti, sest Märdi treeneri Merle Klandorfi abikaasa oli politseinik Kalle Klandorf, kes teadis, et Märt peaks parasjagu treeningul olema, ja juhtunust kuuldes kohe tantsukooli helistas. Teade õnnetusest jõudis kiirelt ka meediasse ning Maidu vanem vend Mihkel kuulis venna hukkumisest Kuku raadio vahendusel. Maidu ema Helvi ajas samal ajal sealsamas Viimsi kodu õues naabrinaistega juttu ega pidanud tänu sellele oma poja hukkumisest raadio kaudu kuulma. Mihkel läks õue emale raadiost kuuldud kohutavast õnnetusest teatama. Agude peres oli see aasta jooksul juba teine kaotus – vähem kui aasta tagasi oli igavikku lahkunud Maidu isa Udo.
14 Mait Agu. AQ
Matusekõneleja kohutav nimevääratus
O
ma isa Udo Agu matustel 1997. aasta sügisel seisis Mait koos ülejäänud perega kirstu kõrval. «Oleme siia kokku tulnud, et teele saata Mait Agu,» vääratas matusekõneleja. Leinajad vakatasid. «Ära seda nüüd südamesse võta! Sinu nimi on ju tuntud ja nii võib igaüks eksida,» püüdis lesk, Maidu ema poega rahustada, teades tema ägedat loomu ning nähes Maidu näost, kui ärritunud ta oli. Pärast matusetalitust läks Mait ja sõimas matusekõneleja läbi. Kas selle nimevääratuse pärast või muul põhjusel murdis isa surm Maidus midagi ja lähendas teda üle aastate uuesti kodule ja omastele. Ilmselt oli midagi ta hinges toimunud juba varem – viimase noortepeo pühendas ta isa surmale eelnenud suvel koduteemale. Ka oli ta oma suureks kasvanud lastele hakanud varasemaga võrreldes rohkem tähelepanu pöörama. Maidu üks pikemaajalisemaid ja lähedasemaid õpilasi ning kaaslasi Aavo Moldau märkas, et varem polnud Maidul laste jaoks aega, siis aga, kui tal oma suure tütre ja pojaga juba huvitavam suhelda oli, olid lastel oma tegemised ning neil ei jagunud alati isa jaoks aega. Tegelikult polnud Maidu ja laste suhetes ka varem midagi lahti. Elina teadis alati, et Mait täidab vajadusel oma isakohuseid – viib poja trenni või tütre kooli. Kui Els ja Märt olid veel päris väikesed, vaatas Mait hommikupoolikul laste järele, kui ei pidanud pärast öist tööd varietees varakult kusagile kiirustama. Aga Mait ütles oma naisele ka seda, et temast ei saa kunagi mingisugust pereisa. Elina on mõelnud, et see ehk oligi Maidu nn karmaülesanne, millest ta pidanuks end läbi närima, aga ei suutnud või jäi hiljaks. Võib-olla ta kusa-
15 Matusekõneleja kohutav nimevääratus
Isa Udo 70. sünnipäeval 1997. aasta veebruaris Mait koos ema ja isaga.
Märt vanaisa Udoga veidi enne vanaisa igavikku lahkkumist Viimsi kodus.
gil sisimas hakkas tunnetama oma saamatust ja üritas midagi muuta. Elina silme ette tuleb neid mõtteid mõlgutades trepp, mis on jäänud ehitamata, aga ühel hetkel tahtis mees kohe, ilma vaeva nägemata teisele korrusele pääseda. Mait harutas 1997. aasta peol koduteemat justkui kera ega teadnud ehk isegi täpselt, mida otsib. Tema mõtted käisid eurooplaseks saamisest ning eestlaseks jäämisest kuni aiaäärseni tänaval. Kas ta leidis ise, mida otsis? Ehk leidiski ja see oli väga isiklik: kuni selleni, et ta sõidutas üle aastakümnete oma ema ja esimest korda oma poja Raplamaale Kohilasse ja Hagerisse, kuhu olid jäänud ta enda lapsepõlveaastad. Sellist juurte juurde tagasipöördumist võiks nimetada ka ealiseks iseärasuseks – tohutu kiires elutempos oli ta aastakümneid pühendunud vaid sellele, mis kodust väljapoole jäi, aga neljakümnendate eluaastate teisel poolel pole midagi imelikku selles, kui veidi ajas tagasi vaadata ja möödanikku tunnetada ning endale oma tegematajätmisi tunnistada. Erinevad asjaolud ja eriti isa lahkumine 1997. aasta sügisel tõid uinunud
16 Mait Agu. AQ
ja eemale, tulevikku lükatud tunded ja mõtted Maidus teravalt esiplaanile ja andsid ehk selgemalt ning ka valusalt aimu, mida ta viimasel ajal otsinud oli. Seda enam, et Maidu ja isa suhteid olid aastaid varjutanud pinged, kuna poeg ei suutnud taluda isa viinalembust. Viimsisse vanemate juurde külla minnes võis ta napsist isa nähes kannapealt ümber keerata ja lahkuda. Neil suvedel, mil Elina alles väikeste lastega suved Viimsis ämma-äia juures veetis ja Mait samal ajal üksi linnas elas ning varietees tantsis, tuli niisuguseid olukordi korduvalt ette. Mait saabus Viimsisse, kuid lahkus, kuigi ta enda lapsed olid nii väga isa saabumist oodanud. Elina ja tegelikult teistegi pereliikmete arvates kartis Mait alateadlikult, et temaski võib alkohoolikugeen välja lüüa – napsilembene oli juba Maidu vanaisa ning alkoholiga kippus liialdama ka vend Mihkel. Ju oli Maidu hirm samasse lõksu langeda nii suur, et ta hoolimata aastakümnete pikkusest öisest tööst varietees siiski alkoholi küüsi ei sattunud. Omade keskel, kindlas seltskonnas võis ta küll napsisem olla, kuid oma piire teadis Mait alati. Maidu kui kirgliku inimese isiklik hirm pöördus sallimatuseks teiste purjus inimeste vastu: nii mõnigi varieteekülastaja teenis ära Maidu isikliku tähelepanu ja kuulis keset katkestatud etendust otse lavalt, kuidas kultuursed inimesed varietee-etendust jälgima peaksid. 1997. aasta sügisel aga miski murdus Maidus ning tema lähedased märkasid, et surm lepitas poega isa nõrkusega ning pani mõistma, mis tal isaga koos tegemata jäi. Oma elu viimase suve hakul ütles Mait Elinale, et kõigepealt tegeleb ta Mummi ehk oma emaga. See oli kuidagi nii, et isaga ei saanud enam midagi muuta, aga ema elas ja temaga tahtis Mait tasa teha selle, mis oli tegemata. Elina mõtles, et kulla mees, nii lihtsalt need asjad elus ei käi, kuid Maiduga naine oma mõtet jagama ei hakanud. Nii läkski, et 1998. aasta suvel viis Mait ema Helvi kümneks päevaks Laulasmaale sanatooriumisse. Sealt sõidutas ta ema külla vanale sugulasele, nõbu Marju Rebasele Haapsalus, ning koos käidi ka Maidu lapsepõlvemail. Helvi oli tähelepanu üle rõõmus, kuigi ei olnud mõistva emana pea kunagi pojale ette heitnud, et tollel vana ema jaoks aega ei jagu. Helvi või Mummi, nagu peres kõik teda kutsusid, ju tundis ja teadis oma poega ning see pilt Maidust, millega Helvi viimasel paaril aastal kokku oli puutunud, polnud ainult särav. Paraku pidi ema isegi Laulasmaal elama Maidu tõttu üle inetu stseeni, kui poeg sinna emale külla sõitis ja isegi üheks ööks kohale jäi. Nii pidi Helvi nägema, kuidas Mait skandaali korraldas, kui talle hommikusöögi ajal piisava kiirusega piima ei toodud.
17 Matusekõneleja kohutav nimevääratus
«Mis sa ometi teed?! Nii tühja asja pärast skandaalitsed! Sina sõidad minema, aga mul on siin veel pool aega ees!» pahandas Helvi pojaga. Järgmisel hommikul tuli venelannast teenindaja alandlikult Helvi tuppa küsima, kas talle peab nüüd toidu tuppa tooma. Emal oli hirmus piinlik. Samasuguseid inetuid stseene nägi Helvi kahjuks rohkemgi pealt. Kui Els oli aasta varem kooli lõpetamas ja Mait aktusele sõitmiseks ema jaoks oma Lasnamäe kodu juurde takso tellis, lõppes seegi ägestumisega. Takso polnud kohale jõudnud nii kiiresti, kui Mait eeldas. «Kuidas te ei tea, kes ma olen?! Kui mina tellin, siis peab takso kohe tulema!» ei hoidnud Mait end autojuhi ees tagasi. Kui piinlikkusest õhetav Helvi taksoga üksi linna poole sõitis, vabandas ta taksojuhi ees. Too polnud juhtunust sugugi üllatunud. «Ärge muretsege, ma tunnen Maitu ja sõidutan teda kogu aeg. Ta on ikka niisugune,» lõi taksojuht naerdes käega. Viimasel suvel plaanis Mait ka Elinaga põhjalikumalt tegeleda – lisaks pulma-aastapäeva meelespidamisele. Mait oli otsustanud sõita augustis Hiiumaale külla Ülle Ullale, heale kolleegile Viru varieteest, ja võtta kaasa ka Elina. Veel enam, Mait üritas Elinagi eest mõelda ja tema elu korraldada: naisel elasid Hiiumaal kauged sugulased, keda Elina Maidu arvates nüüd üles otsima pidi. Need olid niisugused sugulased, kellega Elina oli elus vaid korra kohtunud ja sedagi kauges lapsepõlves. Naise jaoks olnuks see üks ülepingutatud külaskäik. Elina mõtles vaid, kuidas reisist pääseda. See oleks väga kummaline olnud, kui nad nüüd, pärast aastaid lahus elamist, oleksid kahekesi niisugusele minevikureisile läinud. Seda enam, et ka varasema kooselu ajal ei käinud nad koos perega peaaegu üldse teistel külas. Ühiseid külaskäigukordi jagus vaid ühe käe näppude jaoks! Kuigi reisiplaanidest üldse mitte vaimustuses, teadis Elina, et tal läheb raskeks Maidule vastu hakata – kui mees midagi pähe võttis, pidi see ka teostuma. Õnneks leidis Mait augustikuuks endale teise, kogu tema tähelepanu ja energia haaranud ürituse. See oli suur sõu Virumaal Pariisi-nimelises külas, mis oli pühendatud jalgpalli maailmameistrivõistluste üllatusvõitjale Prantsusmaale.
18
1998. aasta 1. septembril vapustas
Mait Agu.Eestit AQ
vaid 46-aastase Mait agu
traagiline hukkumine autoavariis. Samal päeval oli tantsupedagoog
1998. aastaõnnitlenud august oma poega Märt agu Tallinna ülikoolis tantsuerialal Kärdlas
õpingute alustamise puhul. Tema pea oli ideedest pungil nagu alati,
K
kuid nüüd tuli neid teostada juba tema õpilastel ja kolleegidel.
ärdla linna ühes õige vanas kollases majakeses oli hiidlannast tantsujuht Helle-Mare Kõmmus kogu oma pere – kaasa Aini ning Läbi–pikkade lapsed Jaani, Juuli-Anni ja Kadi-Elli toast õue eneseotsingute peletanud, sest mis nad, kurjadvaimud, emal koristamise ajal jalus sebivad. Helleoma tõelise kutsumuse, tantsuni Mare prill oli ninale vajunud, kui ta üle tolmuimeja mürina telefoni jõudnud Mait agu oli napi veerandhelisevat kuulis. «Kes see mind nii ebasobival ajal otsib?» torises Helle-Mare tolmuimejal sajandiga kinnistanud end Eesti ühe käega väljalülitamisnuppu otsides ja teisega laualt telefoni haarates. tantsuajalukku: tema õpilaste «Mait Agu?!» üllatus usin pereema telefoniekraanile pilku heites. Viima- ja sed aastad oli ta küll Maidu kolleeg, kuid ikka tõmbus noor naine mehega nüüd juba nende õpilaste kaudu tööalaselt suheldes sisemisse valvelseisangusse, nagu oleks ta endiselt valitseb ta siiani eesti tantsu üle. Maidu üliõpilane. «Mait niisama ei helista!» mõtles Helle-Mare. Enne vastamist käis tal peast läbi, kuidas Mait 1992. aasta kevadel samuti ootamatult helistas ning Selles räägivad kirglikust naise raske ja ei-ütlemist välistava valiku etteraamatus pani. Toona kutsus Mait hiidlanna 1994. aasta noorte tantsupeole üheks üldjuhiks, aga nüüd oli juba loojast Mait agust tema lähedased, ka järgmine pidu aasta tagasi üheskoos tehtud ning sellest järgmise peo kolleegid õpilased. Neil ei olnud otsustas Helle-Mare vahele jätta. Ette rutates tulebning märkida, et järgmisest peost hiidlanna siiski ei pääsenud, aga juba väga kurval põhjusel – just HelleMaidu kõrval kerge, aga nad olid Marest sai 1999. aasta peol Maidu tantsude lavastaja. nõus juulipäeval temaga koos tema pööraselt «Mis siis nüüd?» küsis naine sel kuumal mõttes ja vajutas jah-nupule. keerlevas elus kaasa tormama. «Tere! Kuidas läheb? Tule Pariisi! Sõidame autoga Pariisi!» lausa hõikas ülielevil Mait torusse, justkui lootes teha end üle mere ja maa kuuldavaks ka ilma tehniliste vahenditeta. «See saab olema imetore! Tähistame Eestimaa oma Pariisis prantslaste