10 ta ki su k ta atü pe
Mele Pesti Kristjan Jansen
ja
Üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia Tšiili, Brasiilia
KAART
Argentiina
Argentiina: Doktor Rodrigo vastuvõtul «Misasja? Otsite Buenos Airesest rohelust? Segi peast! BA on metropol, saate aru: met-ro-pol, loodus on viimane asi, milleks sinna minna,» vehib Kristjani argentiinlasest ülemus Rodrigo ägedalt kätega, juuksed iga ilmakaare poole krussis. «Vaata,» haarab ta salvrätiku ja sirgeldab sinna maakaardi – suure neerukujulise lataka, üleval paremas nurgas rasvane punkt. «Buenos Aires, see ongi Argentiina,» ütleb ta paberit ägedalt pastakaga toksides, «kõik muu on ju – /dramaatiline paus ja suured silmad sarvraamidega prillide taga/ – üks suur põld!» Istume Tallinna Raekoja platsi äärses Vene restoranis Troika, meie ümber on joovastunud inglisekeelne firmapeo seltskond, lauale tuuakse järjekordsed härmatunud pitsid haljast viina, sibulat ja heeringat. Veidramat olukorda Argentiinaga tutvumiseks annab otsida. Aga sõidame ju juba homme ära, teisele poole maakera, ja kohalik argentiinlane tuleb ometi infost tühjaks pumbata. Oleks ta siis niisama argentiinlane! Professor Rodrigo Madanes on kiitsakas 40ndates eluaastates mees, kellele otsa vaadates ei oskaks pooltki nii kirjut elu pakkuda, kui tal seni on olnud. Rodrigo on peaaegu alati, kui teda näeme, veidi unine, sest ta on äsja kusagilt lennukiga saabunud ja söönud lennuhirmu leevendamiseks liiga palju rahusteid, mille mõju päevigi hiljem kestab. Kui ta aga suu avab ja kõrge veidi krigiseva unustamatu tämbriga oma lugusid vestma hakkab, siis jääb aeg seisma. Sõjaväelise diktatuuri aegne Argentiina, 70ndate San Fransisco underground, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi tehnikaimed – need kõik on tema maailmad. «Grill-liha peate Buenoses sööma muidugi! Otsige mu sõber Piero üles, küll tema juba teab, kust parimat liha saab. Buenose kõige armastatuma elaniku Evita leiate aga surnute linnast Recoletast,» jagab Rodrigo niidiotsi. «Aga tango? See peaks ikka Argentiina tuntuim kaubamärk olema?» «Noh, jah, see tango on üks eurooplaste armastatud hullus, eks
ARGENTIINA
vaadake see ka üle muidugi. Minu põlvkond ei viitsinud sellega tegeleda, aga noored on vist asja jälle kätte võtnud.» Süütu vaikus, siis ilmub professori näole kaval naeratus. «Ma loodan, et te ikka teate, et Buenos Airese ööelu algab hilja.» Paus. «Väga hilja.» «No mis seal ikka, ma olen väikelinnast pärit, mäletan, et ega poisid enne keskööd diskole ei ilmunud,» kohmab Mele. «Kesköö, see pole veel midagi. Käisin üle hulga aja kodumaal sünnipäeva tähistamas, aga see osutus katsumuseks,» selgitab Rodrigo. «Paar sõpra tulid külla ja läksid keskööl edasi välja. Mina sättisin end magama, aga kell üks äratas mind koputus uksele. Ülejäänud sõbrad jõudsid ka kohale ja imestasid, et teisi sünnipäevalisi veel näha ei ole. Nende jaoks hakkas pidu vaikselt tuure koguma.» Just sellise ettevalmistusega, paari aadressi ja telefoninumbriga lendasimegi neerukujulise lataka pealinna Buenos Airesesse.
ARGENTIINA
Argentiina: Korduvad mustrid Kristjan
Kus turistid, seal ka rastapatsides tõmmud noormehed ja neiud, kaelas kokkurullitud mustad kangad, mille küljes ripuvad sulgedest kõrvarõngad, sõlmedest randmepaelad ja konnakarpidest keed. Artesano’d – kottpükstes hipide ja ARSi käsitöömeistrite sohilapsed – liiguvad turismipaigast -paika, laotavad laiali värvilise vaiba ja avavad mobiilse Universaaluniversumi filiaali. Sarnaste rändkaupmeeste kodu on maailm, pärit võivad nad olla Mehhikost, Itaaliast või Lätist ja üsna kindlasti on nad rännuteel juba aastaid. Kaup tundub ju tore ja esialgu tundub, et miks mitte vaimustuda sellisest seikluslikust elustiilist? Aga pärast kümnete näputöölettide vaatlust hakkan nägema korduvaid mustreid. Väga palju pakutavast on tegelikult hulgikaup, superodavalt saadud nipsasjad müüakse lihtsalt vaheltkasuga edasi ja tõelist kunstnikutööd palju ei kohta. Sama äriidee naeruväärsuseni korduvkasutamist näeb siin mujalgi. Kord hüppas meile ühes väikeses bussijaamas ligi kenade tumedate patsidega sinise Polaroid-kaameraga neiu, et kiiret mälestusklõpsu teha. Viisaka ei-vastuse peale ilmus minuti pärast välja uus mustapatsiline, seekord punase Polaroidiga, ja nii edasi. Bussi peale ronides pidasid meid silmas seitse kaamerasilma. Muidugi, nagu igas äris, leidub siin igasuguseid äärmusi, tõelist
ARGENTIINA
andekust ja odavat prahti. Sama lugu on artesanode endaga – oma reisiteel oleme sattunud tõeliselt muhedate ja andekate maailmakodanikega mateteed jagama, aga Põhja-Argentiina värvilistes mägedes juhtus ka järgmine lugu. Plaanisime Humahuaca külla paariks päevaks paigale jääda ja valisime raha kokkuhoidmiseks odavama öömaja. Mullase õuega hospedaje (odav hostel – hisp k) perenaine, põlle ja pika paksu patsiga senjoora lubas meile oma pika õuemaja ühes toas naeruväärse summa eest kui mitte luksust, siis vähemalt vaikust ja rahu. «Aga siin toas on ju neli nari? Kas siia võib keegi veel tulla?» jäin mina skeptiliseks. «Ma ju ütlesin: teil on täielik privaatsus,» kinnitas proua. «Aga miks toa uks lukku ei käi?» uurisin ma edasi. «Ärge muretsege, ma panen keskööst terve maja lukku,» lubas perenaine lahkelt. Peatselt tõmbaski ta suure plekist hoovivärava kriginal kinni. Kella kahe paiku öösel äratas meid üks kahest: kas imelik lõhn või veel imelikum hääl. Hämaras ukseavas seisis rastapatsidega kotakalt riides tüüp, kes vestles ilmselgelt iseendaga. Pöörasin ohates teise külje, siis taipasin rahakoti ja fotokaga koti padjale lähemale tõmmata ja proovisin edasi magada. Edasi hakkasid asjad kummaliseks kiskuma. Ähkivatele häältele, krabinale ja aina kurjemat tooni võtvale monoloogile oli raske selgitust saada. Panime tule põlema ja meile vaatas vastu punaste silmade ja veidi paistes näoga hilisteismeline poiss, kel oli pool pead kilekotis. Kummiliimi hais hõljus juba talumatult tugevana kogu ruumis. Hiilisime vaikselt välja. Läks vaja kõva kloppimist, et perenaine üles ajada ja aru pärida. Senjoora tegi poisile tuule alla, eraldasin ta jutus lausekatket «lubasid ju täna mitte tulla…». Järgmisel päeval küla peal kõndides tundsime ehtelettide taga koos sõpradega konutava artesano ära, tema vist meid ka, aga kurjaks ta ei saanudki. Ilmselt olnuks meil võimalus peatuda, vestelda ja tänapäevaste hipide vaevatud hinge huvitav sissevaade teha, aga ütlen ausalt: sel hetkel oli empaatia otsas.
Paraguai
Paraguai: La Muy Noble y Leal Ciudad de Nuestra Señora Santa María de la Asunción Mele
Suure naaberriigi ülbust väikese põhjanaabri suunal leevendaks ehk väike ajalootund: konkistadoorid nimetasid Paraguai pealinna Asuncióni Kõigi Linnade Emaks, sest just siin oli 16. sajandil nende baas, kust tehti retki teistegi linnade asutamiseks. Uusasunduste seas oli ka tänane moodne metropol Buenos Aires. Aga Para guai pealinna ametlik nimetus on täpselt nii pikk kui selle kirjutise pealkirjas näha: Meie Püha Taevasseminemise Maria Väga Noobel ja Pühendunud Linn. Kui kõik täitsa ausalt üles tunnistada, siis ega viissada aastat hiljem, 21. sajandi algul Asuncióni külastades ei tekkinud enam küll suurt kiusatust teda kõigi linnade emaks pidada. Ma olen täiesti veendunud, et igal linnal on oma võlu, tuleb lihtsalt need õiged nurgatagused ja sõbralikud kohalikud üles leida. Paraguai pealinnas vandusime ülesandele alla. Uurisime huviga luksuslikku uhiuut parlamendihoonet linnakeskuses ja sellest 50 meetri kaugusel algavat räpast slummi, kus matsakad matroonid hakkasid kurjalt
PAraguai
rusikaid viibutama, kui oma arust väga kaugelt ja väga salaja nende kodukanti kaamerasilma suumisin. Jäime uskuma hoiatusi, et pärast kella 18 linna vahel ringi kõndida ei tasu ja hüppasime 17.55 takso peale. Sujuvalt pealinna keskelt äärelinna poole sahisedes tunnistasime Asuncióni muundumist: inimesed kadusid tänavailt ja kurjakuulutavas hämaruses hakkasid silma vaid kõrgetel kontsadel kõikuvad prostituudid. Meie võõrustaja Vicente, alati dressides ja alati jalgrattaga ühest kohast teise kihutav kehalise kasvatuse õpetaja, oli ise just tagasi vanemate juurde kolinud ja andis oma hantlite ja romantilise salsamuusika kollektsiooniga sisustatud poissmehekorteri lahkelt meile kasutada. Mõnel harval vabal õhtutunnil käis sportliku siilisoenguga Vicente meil külas ja rääkis, mitu tööotsa ta peab koolile lisaks tegema, et söögirahagi kokku saada. Ometi oli ta oma kodumaaga suures plaanis rahul ja emigreerimisplaani ei pidanud. Ainus tõesti vahva kant, mille suutsime kahe päeva jooksul Asunciónist leida, oli hiigelturg, mis kattis kõikvõimaliku vaba pinna: 45-minutilise jalutuskäigu meie öömajast kesklinna saab teha peaaegu turult lahkumata. Lärmakas labürindis, kus leitsak pigistab kiirelt veetilga väsinud ränduri kerest välja, on hädalisele abi kõige lähem. Lõunaameeriklased armastavad juua imehäid mahlakokteile: licuado nime all saab paljudes maades tellida erinevatest puuviljadest või marjadest tehtud vee- või piimakokteili. Paraguayo’d on selle kunsti vaat et täiuslikkuseni arendanud. Sealsamas turul, Adiboside, odavate hilpude ja kilomeetriste piraat-DVD-lettide vahel võis kõikjal leida indiaanimemmi ja -tüdrukuid, kes müüsid uskumatutes kombinatsioonides värskelt pressitud apelsinidest, laimidest või mõnest muust ahvatlevast puuviljamäest, piimast ja jääst koosnevaid kokteile. Ikka nii, et saad suure metalltopsi valitud joogiga kätte, kulistad põhjani ja annad topsi tagasi. Ka kogu Paraguai kõige paremad toiduelamused sain just sel turul. Väike lett, mille taga sisisevad maitsvaimad steigid, leti ümber madalad plastmassist järid. Iga näljase ette asetatakse puust tald-
PAraguai
rik või pigem lõikelaud. Pärast eelmist klienti ilmselgelt pesemata jäänud lauale viskab familiaarne Senjoor Lihasäristaja tüki veisefileed, selle kõrvale karmilt krehvtist punast kastet ja paar tükki keedetud maniokki. Viimane näeb välja midagi banaani ja mädarõikajuurika vahepealset, maitseb puisema keedukartuli moodi ja rahuldab hästi reisiva eestlase talumatut kodu- ehk kartuliigatsust. Toidukatsetused turul tekitavad esialgu veidi ärevust: kõik need kuuldud õudusjutud toidumürgitustest jne, pealegi arvab suur osa lõunaameeriklasi (põhjaameeriklastest rääkimata!), et kui oled mingil veidral põhjusel sunnitud Paraguaisse minema, siis oma toidu, joogi ja steriliseerimisvahenditega. Etteruttavalt öeldes: eelarvamused osutusid valeks nagu tavaliselt ikka, meie Ladina-Ameerika reisi ainsa toidumürgituse sain hoopis kallis-kaunis restoranis hõrku krevetikokteilsalatit mekkides.
Boliivia
Boliivia: Söögid Boliivia moodi Hommikusöök ei tea kus pisikülas: lahustuv must kohv (sest piima ei olnud kahjuks käepärast), must pakitee törtsu kaneeliga (siin on selline kena komme), ringikujuline sai ja kohalik juust. Juust meenutas väga vanaema tehtud sõira. Hind kokku umbes 10 Eesti krooni. Kohvist veel niipalju, et tavaliselt ei pakuta mitte tassi kohvi, vaid vanasse viskipudelisse villitud Nescafe kontsentraati ja termost kuuma veega. Hommikusöök Sucre keskturul, ainsas paigas, mis kella kuue paiku hommikul elumärki ilmutas. Võlvkaarte all pakkus indiaanitädi vitamiinipommi: salatit maasikate, õunte, banaani, virsikute, pähklite, piima, põldmarjasugulaste, kookoshelveste ja tundmatute pisikeste puuviljadega. Hind umbes 8 krooni. NB! Nõuandenurgake ükskõik millises Ladina-Ameerika riigis reisijale: varahommikuses linnas on alati kõige suurem võimalus sooja toitu saada just turuhoones. Kodune jäätis. Boliivia pisiküladest poejäätist ei leia, seetõttu teevad kohalikud ettevõtlikud mammid ise külma maiustust. Plasttopsikusse pannakse jäätisesegu, sisse puupulk – ja külmkappi. Pärast kraksad plasttopsi ümbert ära (enne topsik korraks leigesse vette). Näiteks kookosehelvestega piimajäätiseid, mil maitseks ka paar nelgitükki, saab 80 Eesti sendi eest kaks tükki. Picado Macho (mehine torge – ligikaudne tõlge hisp k) koosneb veiselihalõikudest, sibulast, tomatist, munast ja paarist täitsa mõnusast asjast veel. Kõrvale krehvtist kastet ja pooleteiseliitrises pudelis Del Valle-nimelist mahla (palju parem kui ükskõik milline limonaad). Picado hind 9, mahla hind 11 krooni.
Tšiili
Tšiili: Antofagasta idealistid Mele, 1. jaanuar
«Kallis, läheks õhtul välja?» «Eee… vaatame, mis kinos on näiteks.» Kinos, kinos. Kuidas me selle salsa ja samba siis selgeks saame, kui ainult kinos käime? Lappan Mercuriot, Tšiili tähtsamat päevalehte, millest üks lõbus senjoor hommikul pagariäri ees ilma jäi. Pressis end klaasuksest välja, endal imeliselt lõhnav kuhi kukleid käes ja õnnis naeratus näol. Ei olnud temal aega ega huvi märgata, et põuest leht välja libises. Jäägu temale pirukad, meie saime kinokava. Super-hüper-market-plaza kinole iseloomulikult on kavas ainult tühi-tähi. Pingviinimultikas… jätke järele, see on ju Tšiili! Pingviine uurin ma elusast peas rannas, kui tahan, vaja mul minna Lolo kehvemini joonistatud sugulasi vaatama. Ohoo, midagi siiski on. «Vaata, neil on mingi kinoklubi kah korra nädalas. Täna on «Factotum», ma olen algust näinud, vaataks lõppu ka?»
10 tasuta peatükki
Lehte märgitud toimumispaik on intrigeeriv: Tšiili kommunistliku partei Antofagasta peakorter. Vasakpoolsusega õrnalt flirtivad kultuurihuvilised kodanikud ehk? Mis kommusid siin tarbijariigis ikka karta. Ossa tänav, number ei jäänud meelde. Oh sa, kui pikk tänav! Marsime esimesed kolm blokki läbi, peakorterist ei jälgegi. Kellelt küsida? Kingsepad võiks ehk töölisklassi huvide kaitsjatega kursis olla. «Filmid? Oo ei. Klubi? Kindlasti mitte.» Mehed laiutavad parkunud käsi ja arutavad veel kord asja läbi. «No siin meie juures igatahes ühtki filmi ei näe!» jõuab valge habemetutiga väsinud jõuluvana moodi mees kindlale järeldusele. Kõnnime veel paarkümmend blokki. Kahtlased urkad vahelduvad butiikidega, vahele rahvuse alustugesid – kaubanduskeskuseid. Lõpuks filmilaenutus. «Ega te ei tea, kus teil siin Ossa tänaval filme näidatakse?» «Siin? Oo ei. Meie linnas on kaks kino, aga üks on vist juba / vaatab käekella / jah, ammu kinni.» (Kell on 21:48.) «No siinkandis võite minna netikohvikusse, see on küll ainus koht, kus saate filmi näha!» «Aga, eee, lehes oli, et näitavad filmi ühes, hmm, parteis. Olid vist mingid vasakpoolsed?» Miks mul nii pagana piinlik on? Kui kommunistid, siis kommunistid. Julged teha, julge ka tunnistada. Aga vaat ei tule üle huulte. Tänava kauges pimedas otsas kuuleme ühest majast lõikavat saksofoniheli. Ja vau! – uksel on sirp ja vasar, seinal silt: Partido Communista. Veidi läppunud õhuga kehvas seisus toas krutib poiss taganurgas helipuldi nuppe, laval tuututab üpris meeleolukas džässbänd ja lagunenud trepil kössitab hipitüdruk, ainus publikum. Karjume talle kõrva, et otsime filmiklubi. Tüdruk ei tea midagi ja rehmab meid eemale kui kärbseid. Helipoisi abiga leiame kümnete kolletunud flaierite vahelt ka
10 tasuta peatükki
meie otsitava filmiklubi oma. Siin on asupaigaks kirjas aga Sotsialistik Partei! Ja aadress hoopis teine. Õues näeme Kontserdikülastaja nr Kahte. Pikk tüüp lontsib lähemale, punane särk seljas. Peal kiri CCCP. Mõni aeg tagasi sattus mulle töökaaslaseks madriidlane Javier, kes mu päritolust kuuldes kohe rõõmsalt torkas: «Noh, reeturid, mis häda teil oli siis Nõukogude Liitu lammutada?» Pärast veel rõõmustas, et oma CCCP-särgi koju jättis, et poleks julgenud minuga koos töötades seda kanda. No okei, Javier on välispoliitika ajakirjanik, ülikoolis professor jne, ta jagab siiski asja. Ja hispaania «marksistid» on nagunii paras nali. Aga see loikam siin… Teab ta üldse, mida see CCCP tähendab, ahh? Läheks räägiks talle veidi imelisest sovjett-unioonist? Surusin maailmaparandussoovid maha. Elagu siis oma marksistlikus unelmas, ilus unistus ju. Sisisesin loikamile vaikselt eesti keeles: «Täna kuulad saksofoni, homme reedad kodumaa!» ja läksime edasi. Läbi õnnelikult ostleva linna ekseldes jõudsime lõpuks ka sotsialistide juurde. Film oleks pidanud juba kolmveerand tundi peal olema, aga ei olnud veel alanudki. Poistel paistis olevat paar tehnilist probleemi. Tund hiljem (nüüd siis juba kesköö paiku) vaatasime värelevalt ekraanilt hispaania keeli kõnelevat Charles Bukowskit. Veerand tundi sai see lõbu kesta, kuni arvuti kinni jooksis. Pusserdasid mis nad pusserdasid, senjoor Bukowski jäi ikka hobustele panuseid tegema ja ei liikunud edasi ei tema elu ega film. Vabandasime hädavalega, et ega me ispanjolist ei saagi eriti aru ja taganesime vabaõhusaalikesest välja. Sots-poistel vajusid näod pikaks. «Oot, meil on siin üks inglisekeelne film ka, tulge järgmine nädal!» Saali jäi kõigest üks vanamehenäss. Vaesed sotsialistid.
Tšiili
Tšiili: Väikesed puust linnad Kika, 11. jaanuar
Oleme laevade ja busside ja teab veel millega jõudnud Coyhaique’sse, lumiste vulkaanide ja ürgmetsade Lõuna-Tšiilisse, Alaska pea-alaspidi variandini. Soe siin pole, kõik riided on seljas ja suur paks kohalikust lambavillast sall ümber mässitud. Õnneks on paljudes öömajades pisike tulekolle, Mele küttis ahju ära, nii et oleme soojas. Lõuna-Tšiili Vaikse ookeani rannik sarnaneb Antarktikaga. Räägitakse, et inimeste jaoks on siinne talvine külm, niiske ja tuuline kliima elamiseks üks hullemaid maailmas. Veel veidi lõuna poole ja vastu tuleb juba jääkilp, kus elanikeks on vaid pingviinid. Kaardilt Tšiilit vaadates tekib seiklejatel tihti sarnane mõte. Kõige tähtsam selle spagetikujulise riigi juures tundub olevat kõige alumine ots. Kui seal käidud, küll siis oleks uhke hiljem gloobusele näpuga täpp kulutada. Vaat nii kaugele jõudsin, kui üldse saab. Aga siis satub see kaugesse lõunasse jõudnud ambitsioonikas rändur viimasest Tšiili suuremast linnast Punta Arenasest veel tiba lõuna poole ja leiab sealt ühe monumendi. Too tähistab Tšiili keskpunkti. Maailma ots on taas kaugemale nihkunud. Mõistatuse lahendus: ambitsioonikas Tšiili peab üht sektorit Antarktikast enda omaks, nii et riigi lõunatipp asuvat hoopis lõunapoolusel. Nii nihkubki riigi keskkoht reaalsest keskusest tuhandeid kilomeetreid lõuna poole jääväljade vahele. Peale seda tulevad vaid vesi ja liustikud, teed muutuvad radadeks ning lõpevad muinasjutumetsades.
Tšiili
Meil ei olnud siinsetest paikadest ja elu-olust erilist ettekujutust, varasemad marsruudid olid meil kenasti raamatust läbi uuritud, Lõuna-Tšiilisse jõudsime aga puhaste lehtedena. Kes oleks teadnud, kui sarnane on siinne loodus Eestile! Peale kõrbeid ja kõnnumaid tabasime end äkki peatumas ja hüüatamas iga karikakra, ristikõie ja metsmaasika peale, fotokas on täis pilte heinaniidukitest ja põhupallidest ning ühes uhkemas iluaias leidsime isegi klumbi rukkililledega (selgus küll, et Belgiast pärit seemnetest, aga rahvuslik uhkus lõi ikkagi õitsele). «Oleme parasvöötme lapsed,» ütleb Mele. Sarnasused ei lõpe ainult loodusega, siinne elu ei erine palju koduse rannarahva elust. Tuulised kadakased niidud, lambad ja lehmad ning tormi käes nagisevad puust majakesed on kui Saaremaalt Tšiilisse tõstetud, lisaks ohtralt Lõuna-Eesti kuppelmaastikku. Laupäeva õhtul küla vahel jalutades kõditab nina suits, mis paneb tahtma esimesele uksele koputada ja küsida, kas sauna saab. Ka inimesed on siin hoopis kodusemad: igas teises majas pakub öömaja peaaegu et oma vanaema (kel pliidi all tuli ja sajandialguse kohvikann vurisemas), ning kalalõhnases sadamas jauravad parkunud nägudega mehed on kui Aadu Hindi romaanidest välja astunud. Pole siin haisugi kiidetud Tšiili majandusimest – kui just lõhekasvanduses ei tööta või metsa ei lõika, ei ole essugi teha. Rikkad linnad on kaugel, transport kallis ja siis polegi muud, kui külaplatsil tiksuda ja mööduvalt rändurilt «äriplaani» varjus sentaavosid küsida. Aga mis me siin Coyhaiques, uhke kaljumäe all asuvas polaarrajoonikeskuses teeme? Ootame oma rännumeestest sõpru, Toomast ja Ahtit, kes homme nelja jalgratta ja hunniku muu matkavarustusega kohale jõuavad. Ja siis, kui kõik pakitud, alustame kahekolme-nädalast rattamatka mööda Carretera Australi kõige viimast lõunapoolset otsa. Pinocheti-Augusti (Augusto Pinochet, Tšiili diktaator aastatel 1973–1990) pöörase idee kohaselt pidi see maantee viima välja kuni Tulemaani ning kindlustama Tšiili strateegilise julgeoleku, kuid utoopiline plaan jäi siit 500 kilomeetri kaugusel olevas Villa O’Higginsi külas katki. Sinna üritamegi jõuda.
Brasiilia
Brasiilia: Ood São Paulole Mele
Kaks São Paulos elatud kuud hakkavad otsa saama ja esimesest tohuvabohust joonistub hinnang metropolile selgemalt välja. Oma hiigelsuureks üllatuseks pean tunnistama, et mul on selle linna vastu tunded tekkinud. See ei ole igavene armastus nagu Lissaboni vastu, kindlasti mitte. Need ei ole ka tärkava kire esimesed sädemed, mis Rio de Janeiro suunas juba kergelt sähvivad. Aga midagi siin kindlasti on… mis äratab mind mõnelt nädalalõpureisilt bussiga tagasi loksudes iga kord üles ja paneb suurte silmadega, nina vastu räpast aknaklaasi, uudistama otsatu koleda äärelinna esimesi kvartaleid, üksildasi motelle, vastikult haisvat endist jõge, jaaniussikeste sädelevat konglomeraati, mis lähedale jõudes muutub paneelmajamürakate hiiglaslikuks kogumiks. Ma ei leia ühtki põhjust, miks see linn peaks mulle meeldima: vastikult suur ja lärmakas, betooni ja liiklust täis. Ma uskusin veeb-
Brasiilia
ruaris São Paulosse maandudes siiralt, et puhkame siin vaid paar päeva, aga me oleme ikka veel siin. Ja natuke kurb on lahkuda. Mida ma siis taga igatsema jään? Esiteks suurepärast ülikooli. Universidade São Paulo on ilmselt parima tasemega hariduskeskus Ladina-Ameerikas. Ja kuna see maailma piirkond huvitab mind üha rohkem, siis ilmselt tasuks oma elutee nii seada, et USP-nimeline asutus edaspidigi risti jalgu jääks. Minule jäävad USP-st meelde õppejõud, kes teevad igast loengust ülienergilise stand-up show, täie tähelepanuga teemale keskenduvad tudengid ja mitte kunagi formaalne, peaaegu alati värsketest mõtetest särisev diskussioon. Teadsin, et seljakotirändurina oleks mul väga raske paariks kuuks end tudengiks möllida, aga proovisin siiski. Hiilisin ühel koolipäeval kohale ja sain tunniplaani uurides teada, et mind huvitavast brasiilia kirjandusest räägib hiidsuures ülikoolis just sel hetkel neli õppejõudu. Ülikooli kohale jõudmine oli ligi kaks tundi aega võtnud ja nii olin loengusse hiljaks jäänud. Piilusin ukse vahelt kõiki nelja õppejõudu ja tahvlile kritseldatud nimesid. Üks härra tundus eriti sümpaatne ja ka tahvlilt tundsin paar nime ära – avasin ukse ja libisesin vaikselt tagumisse ritta. Kuu aja pärast olin kindel, et 1) tuleb uuesti ülikooli minna, 2) doktoritöö Brasiiliast kirjutada ja 3) kohalik juhendaja peaks olema seesama sümpaatne härra, professor Wisnik. Ka tema jäi selle plaaniga nõusse. Ja alles paar nädalat hiljem raamatupoes sain aru, kelle otsa ma komistanud olin – arvukate suurepäraste raamatute autor ja brasiilia kultuuri mind enim huvitava osa absoluutne arvamusliider… São Paulo järgmine trump on kultuur. Linn, mis olevat nii kohutavalt ärile orienteeritud, on vaatamata sellele ka viimase peal kultuurikeskus. Vähe sellest, et igal õhtul on kusagil väga hea kontsert, kuhu võiks kindlasti minna – tavaliselt on neid kaks või rohkem. Üks täiesti tavaline näide: sel neljapäeval peame valima suurepäraste Quarteto em Cy ja Airto Moreira vahel – ja väiksemate kontserdipaikade kava ma ei ole isegi veel vaadanud. Ühe džässifestivaliga riigist tulnule tekitab selline olukord ärevushäireid. Kinost ja Brasiilia filmikunstist tuleb eraldi ja pikemalt rääkida.
Brasiilia
Ma proovin ainult häid filme vaadata, keskmiselt ühte päevas, aga palju ahvatlusi jääb rahuldamata. Teatrist otsustasin ma sel reisil loobuda, et end mitte päris lõhki rebida. Kokkuvõttes, tüüpiline lugu: maatüdruku valikuraskused suures linnas. Meie praegune elupaik on korralik rendikorter mitte nii väga korralikul tänaval, mille üks ots muutub pimedas selliseks, mille eest iga Euroopa turisti näiteks Aafrikasse rännates hoiatatakse. Kui koolist või linna pealt koju jõuan, on meil tihti järgmine vestlus: «Noh, oled elus? Kuidas Lagos täna õhtul paistab?» «Ah, Lagos või asi. Armsad mustad lapsed porisel tänaval, mis muud.» «Kas supiköök juba käis?» «Jaa, too härra, kes pappkastis elab, oli täna eriti rahuloleva näoga, oli vist kaks portsu kätte saanud.» Nigeeria slummidest on asi siiski üsna kaugel. Aga Jaapanist mitte nii väga. Kahe tänava kaugusel meie ajutisest kodust algabki tõusva päikese maa! Liberdade linnaosas elab suurim Jaapani kogukond väljaspool emamaad. Sushi on meie oaroast vaevatud kõhtudele päris armsaks saanud. Ja manga lappamise kõrvale sobib imemaitsev mangojäätis. Kui midagi valutab, siis aitab shiatsu ja meelelahutuseks sobib laupäeva õhtul koos Jaapani ärimeestega karaoket laulda.
Brasiilia
Brasiilia: Bossa, biit ja psühhedeelia Kika
Oma igapäevasel poeskäigul kõndisin ma tihti mööda plaadikaupmehe müügiletist – Ipanema linnapargi servas kõnniteele laotud vinüülide virnast. Tavaliselt polnud plaatide juures kedagi, ilmselt oli omanik lähimas nurgabaaris jooki võtmas. Seekord kükitas aga väikest kavalat konna meenutav karvakraega tormijopes vanamees oma kraami otsas ja hõikas: «Oi, mermão (õu, vend – port k), tule osta plaat ära!» «Mis plaat?» «Rariteet, Os Mutantesi esimene kauamängiv!» «Mis maksab?» «Eee…» vaatas vanamees mulle vidukilsilmi otsa, takseerides mu valgenahkset välimust ja roosasid põski. «200 reaali.» (1200 krooni). «Jube kallis, tänan, ei!» kobisesin nii absurdse hinna peale ja hakkasin end edasi asutama. «Ooda, mermão, eBays saad selle eest kaks korda rohkem! Tule tagasi!» hüüdis kaupmees järele. Huh, pagana spekulandid, mõtlesin koduteel – aga miski oli mind selles letis ja mõnedes varemgi nähtud plaadmüügikohtades
10 tasuta peatükki
võlunud. On eriline tunne veeretada käes vanu tolmuseid vinüül kettaid, harutada lahti kerge kopituselõhnaga paberümbriseid, uurida koltunud värvifotodelt kunagisi soengumoode ja süntesaatorimarke või lugeda tagakaantelt püüdliku käekirjaga kirjutatud perekondlikke pühendusi stiilis «Musid Anamarialt Pedrole, jõulud 1969». Ometi olin endale lubanud, et piirdun niisamavaatamisega – kes neid plaadihunnikuid viitsib tassida? Mul pole ju kodus grammofonigi. Aga mida aeg edasi, seda nõrgemaks jäi mu ratsionaalne meel ja valdavaks said sõltuvuses plaadiostleja tunded: see album võiks ikkagi olemas olla; oi, seda singlit juba netist ei tõmba; oh, see oleks kena kingitus sõbrale, jne. Asi lõppes ikkagi seljakottidesse mitme lisakilo juurdepakkimisega. Midagi pidi ju siinsest värvilisest brasiilia muusika ookeanist koju kaasa viima, eesti hülgehalli elavdama. Kuid mida sellest põhjatust muusikasügavikust kaasa ammutada? Ei leidu muusikastiili, mida siin plaatidele pandud poleks. Mina kaldusin oma valikutes ammuse lemmikperioodi – seitsmekümnendate poole, vahemikku 1968-82, stiilideks samba, rokk, jazz, afro, funk, folk ja psühhedeelia. Järgnevalt väike lühiekskursioon. Popmuusika ajastu on tihti jaotatud kahte ossa: mis oli enne biitleid ja mis sai pärast. Liverpooli neliku helide maailmavallutus jõudis nii Lõuna-Koreasse, Nõukogude Eestisse kui ka Brasiiliasse ning koos sellega sündis uus muusika, mood ja noortekultuur. Enne biitmaaniat alguse saanud elitaarne bossanova-dändide seltskond ei tahtnud algul uut suunda omaks võtta. «Olgu, muusika on kena, aga kuidas saavad biitlite sõnad nii mõttetud olla? Kuidas saab selliste nutikate harmooniate saatel laulda «Mina tahan sind, sina tahad mind?»» küsisid tundliku poeesia ja peenete kujundite kuningad Jobim & Co. Algul irooniliselt mitmetes maades biitmuusika sünonüümiks kujunenud «jee-jee» muutus Brasiilias vaat et ametlikus terminiks ning biitlite «A Hard Day’s Night» kohalik väljalase on siiani komisjonikauplustes müügil nime all «Os Reis de Ye Ye» («Jee-jee kuningad»). Biitlihulluse vaimus loodi bände kõigis riikides, kuhu maania
10 tasuta peatükki
jõudis, kuid nimed omandasid tihti kohaliku koloriidi: Brasiilia Optimistide, Virmaliste ja Mikronite nimeks olid näiteks Os Populares (Populaarsed), Os Baobabs (Ahvileivapuud) ja Os Canibais (Kannibalid). Biitbändide elukäik oli tavaliselt kõikjal ühesugune: kokku tulid noored muusikafännid, õpiti raadiost lood selgeks ja hüpati lavale; plikad kiljusid, hea õnne korral tehti ka plaat või kaks, ehk pääseti isegi televisiooni ja lõpuks mindi laiali. Kes kasvatas vuntsid ja alustas uue, 70ndate laine bändiga, kes läks tõsisemalt muusikat õppima, kes alustas äriga ja kes läks tagasi kodukõrtsi cachaça-klaase kummutama. Lõputust biitbändide nimekirjast tasub kõrva taha panna kollektiiv O Bando: Lõuna-Brasiiliast Porto Alegrest pärit grupp, kes biitlite ahvimise asemel lõi oma põneva psühho-helimaailma, kirjutas võimsaid meloodiaid ja vokaalseadeid ning esitas nii enda kui teiste targalt valitud Brasiilia heliloojate lugusid. Kuid kõikide kodukootud biitlite seas oli üks suur erand: rühmitus, kes defineeris Brasiilias järgnevate kümnendite helid, mõjutas praktiliselt kõiki pärast neid tulnud muusikuid ning kelle visuaalsetest kompositsioonidest ja sõnalistest suurvormidest kirjutatakse siiamaani kuhjadena doktoritöid. Need olid tropikalistid, hiliste biitlite ja Brian Wilsoni psühhedeeliakatsetuste fännid, eksperimentaalsete kõlade, pillide ja seadete meistrid. Liikumise põhifiguurideks oli grupp noori Põhja-Brasiiliast Bahiast: õrn plikalik Caetano Veloso, rokkiv mulatt Gilberto Gil, noor ja süütuke lauljanna Gal Costa, Brasiilia Frank Zappaks peetav Tom Zé ning nende mõttekaaslased São Paulost: geniaalne aranžeerija ja stuudiovõlur Rogério Duprat ning kogu liikumise helimootor – kolmik nimega Os Mutantes. Tropikalistide kontseptsioonalbum «Tropicália ou Panis et Circenses» («Tropikalism ehk Leiba ja vaatemängu») võtab liikumise supereklektilise lähenemise ja helipildi kokku: ühel pool perfektsed harmooniad ja orkestreeringud ning imepehmed hääled, teisel pool veidrad efektid, ootamatud rütmivahetused ja konk-
10 tasuta peatükki
reetsest luulest lähtuvad tekstid (proovige guugeldada laulu «Bat Macumba» sõnu – üllatus garanteeritud!). Kõik see oli kokku seotud osavalt peidetud poliitilise diktatuurivastase alltekstiga: suund, mis tropikalistidele hiljem palju pahandust valmistas. Kuigi «Panis et Circenses» oli eksperimentaalne ja uuenduslik, oli see produtseeritud ikkagi küllalt kuulajasõbralikuna. Seevastu tropikalistide sooloplaadid olid kõik erinevad: Caetano hingestatud ja intelligentsed tekstid, Gilberto Põhja-Brasiilia folkmuusika ja afromõjud ning Os Mutantese obskuursed kitarri- ja süntesaatorisaundid ning muusikainstrumendiks muudetud superkihilised vokaalseaded. Viimaste originaalne helipilt on tekitanud bändile ka läänemaailmas mitmeid prominentseid austajaid, nende hulgas Kurt Cobain, Beck, David Byrne ja Devendra Banhart. Meie jaht tropikalistlike helide järele ei läinud kahjuks kuigi edukalt: hoolimata sellest, et 2003-2008 kultuuriministri ametis olnud Gilberto Gil kutsus mitukümmend aastat vaikinud Os Mutantesi 2006. aastal uuesti kokku (esialgu selleks, et esineda Tropicaliale pühendatud näitusel Londonis), magasime me kõik nende kontserdid eri põhjustel maha: São Paulosse jõudsime päev pärast keskväljakul toimunud tasuta kontserti; avalikule telelindistusele jäime piletite ostmisega hiljaks ning Os Mutantesi kontsert Rios toimus nädal peale meie ärasõitu. Veidi paremini läks Caetanoga: selgus, et Rios elades on Brasiilia John Lennon peaaegu et naabrimees, Ipanema kõrval Lebloni linnaosas olevat isegi mehe stamm-pitsakoht, kus igal neljapäeval pidavat teda sakstekambris kohtama. Akende all luuramine kahjuks ei aidanud, tuli samm seada Canecãosse, kuulsasse kontserdipaika Rios, mis on umbes sama märgilise tähendusega kui Sossi klubi eesti biitpõlvkonnale. Caetano on heas vormis, mängib veidra kujuga kitarri ja hääl on sama pehme ja vibrato-rikas nagu kolmkümmend aastat tagasi. Seitsmekümnendatel eksperimenteerinud ning kaheksakümnendatel maailmamuusika-scene’l seilanud poeetmuusik on praegu võtnud kampa noored hea džässihariduse saanud garaažirokkarid; koos esitavad nad lugusid The Strokes’i sarnase tem-
10 tasuta peatükki
po ja rütmiga – julge samm vana mehe kohta. Caetano üllatab veel meid kõiki. Biitmuuska ja tropikalistid on vaid üks imeväike tilgake siinses muusikameres, kuid kui kuulata vaid ühte artisti miljonitest, siis pikemalt mõtlemata pakuks Jorge Ben’i. Meest, kelle kräsupäisesse mulatikesta on kokku segatud siinse muusika olemus: must, valge ja värviline, Ipa ja Copa rannavibratsioonid, slummide ilu ja äng, samba ja karnevali hullus, moodsad biidid ja bassiliinid. Kogu see palmiveini-Molotov on pandud Brasiilia päikese kiirtes plahvatama. Juba poolsada aastat tegev olnud helilooja-laulja-kitarrist on kogu oma tuntuse juures jäänud lihtsaks ja siiraks ning kunagist valgete ujukatega rannapleiboid võib ka praegu Ipanemal jalutamas näha. Jorge Benist hakati Rios rääkima bossanova algusaegadel, kui Tom Jobimi seltskonda imbus jutt veidrast mulatist, kes raiub akustilisel kitarril sambasid, nagu oleks käes viimnepäev, ja kutsub seda ise samba duro’ks – raju-sambaks. Kui bossaseltskond lõpuks pillimehega kokku juhtus, oli Jorgel varrukast võtta juba uus termin, «samba-rokk,» ja selle stiili kuningaks on ta jäänud tänaseni. Samba-rokk on segu samba ülesehitusest ja harmooniatest ning rokigruuvist, sekka ka kamaluga musta muusika mõjusid: Jorge album «Africa–Brasil» on vist läbi aegade stiilipuhtaim brasiilia ja afromuusika sulam. Mehe hitte pole siinkohal mõtet üles lugeda, sadu LPsid, EPsid ja singleid välja andnud Benil pole endalgi kõiki oma plaate: «Pagana DJd on kõik kokku ostnud». Muusikamängijatele on Rio igiliikuri muusikapärand kullaauk, praktiliselt igasse loosse on Jorge osanud panna käimatõmbava käigu, puusi liigutama paneva nõksu – pane vaid tema suvaline plaat tänaste standardite jaoks veidi kiiremini keerlema ja tantsupõrandahitt on sündinud. Ja ega plaatidega pea piirduma: siiamaani aktiivselt kontserte andev sambarokkstaar paneb saalitäie 18-aastaseid punase Fender Telecasteri riffidega möllama, mees ei lahku hetkekski lavalt ja pidu ei lõpe enne nelja-viit hommikul.
Kuidas maitseb kokaiini tooraine? Miks ei tohi kohtuda väliseestlasega, seljas punane särk? Kus elavad tumerohelised, meresinised ja apelsinikarva inimesed? Mis on maailma lõpus?
Mele Pesti (1979) ja Kristjan Jansen (1976) on enne Lõuna-Ameerikat rännanud Omaanis, Indias, Malaisias, Madagaskaril, USAs, Kesk-Ameerikas, Aafrikas ja Euroopas. Kristjan on interaktsioonidisainer ning Eesti reisifännide portaali trip.ee looja. Mele on ajakirjanik, uurib Tallinna Ülikoolis Brasiilia kultuuri ning vaatleb valimisi. Autorid on abielus ja elavad Kuressaares.
www.kikamele.trip.ee raadiosaated, Brasiilia muusika, reisipildid
9 789949 187683