Me saame hakkama!

EESTI ELULOOD

Me saame hakkama!

40 vapra Eesti inimese lood

Me saame hakkama!

40 INSPIREERIVAT LUGU VAPRATEST EESTI INIMESTEST

Autorid Anna-Maria Veidemann, Brett Orloff, Elis Aunaste, Eve Jaakson, Helen Eelrand, Hille Kõrgesaar, Kaire Kenk, Maria Rähn, Ragne Jõerand, Tiia Linnard ja Triinu Uprus Toimetaja Marii Karell Kujundaja Siim Saidla Keeletoimetaja Hele Tigane Fotod Naistelehe arhiiv, erakogud Trükk Greif ISBN 978-9985-9966-6-9 Tekstid ilmusid esmakordselt ajakirja Naisteleht rubriigis «Meie elu» aastatel 2006-2008. Käesolevas kogumikus on tekste kasutatud Naistelehe kirjastaja loal.

Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Presshouse ja Fookus Meedia, 2009 Kõik õigused on kaitstud.

Sisukord

Sisukord

40 saatuselööki 7 Arne riputab koju jõudes käed varna 8 «Jaan kallistab ühe käega palju paremini kui mõni kahega!» 12 Kunstnik Siim-Tanel Annus: «Ainult kunst suudab matta mu suurt valu.» 17 Vapper tinasõdur Galja: «Mind tabanud õnnetustest saaks musta helmekee.» 21 Parkinsoni tõbe põdev Ahti: «Sageli oleks mul nagu pidur peal.» 26 Haruldast tõbe luupust põdev Catlin: «Haigus, palun ära tule tagasi!» 32 «Olen allergiline oma töö vastu!» 36 Ajukasvajaga Kristi: «Karm diagnoos oli alles algus.» 41 «Arstid lausa raiusidkasvaja mu seest välja.» 45 Naine, kes lonkas tervelt pool sajandit 49 Liikumispuudega Rita: «Terve mees kardaks, et ei saa minusuguse naisega hakkama.» 52 Erika maailm läbi kreemiste prillide 56 «Pärast teist tulekahjut hakati meie perele lausa kõõrdi vaatama.» 61 Ratastoolis ettevõtja Jüri: «Hirm tundmatuse ees on suurem kui elu ise!» 66 Uljaspeadest vanapaar seljatas surmahaigused üheaegselt 70 «Söödan endale iga päev lusikaga optimismi sisse.» 74 5

Me saame hakkama! 40 vapra Eesti inimese lood

Jalutuna sündinud Igor: «Ratastooli rattad ongi minu jalad!» 78 Nelja väikese lapse ema põgenes vägivaldse mehe eest saarele 82 85aastane tudeng Virve: «Naine peab oma haridusega suutma end elatada!» 86 Ühe käega postiljon: «Järgmisel aastal lähen Tartu maratonile!» 90 Naine, keda tort hävitab: «Alguses ma ei julgenud midagi süüa.» 94 Ootamatult pimedaks jäänud naine: «Näen siiani unes, et lahendan ristsõnu.» 100 Külmunud jalgadega mees: «Saapad tuli mul jalast ära lõigata.» 106 Vähki põdenud naine sai abi ravimtaimelt 110 Õnnetult jala kaotanud endine kekaõps nopib ikka medaleid 114 Afganistanis jala kaotanud noormees: «Keegi ei käsi seda elukutset valida!» 118 Mees, kes on 79 eluaastast vaid kolm kuud terve olnud 122 Stella Untera põeb progresseeruvat geenitõbe, mida arstid ravida ei oska 126 Vähi tagajärjel jala kaotanud optimist: «Tänan õnne, et oli, mida maha võtta!» 132 «Lapsed kutsuvad meid vähkariteks!» 136 Ratastoolis kettaheitja unistab olümpiale pääsemisest 140 Lainemurdja-Laine 20 paari jalgu ja kolm lõppenud abielu 146 Ime! Mees sai kõnedefektist hoolimata pastoriks! 153 «Puuetega naistelt küsitakse tihti, kas te tõesti seksite?!» 156 «Olin hirmust segi minemas!» 160 «Üle pika aja suudan jälle noa ja kahvliga süüa...» 164 Gümnaasiumiklassis kaksikute vanemaks saanud noored astusid ülikooli 168 Kolmekordne lesk Milvi Clausen abiellus neljandat korda: «Miski ei välista uut õnne!» 176 Kurtide MMil puhta töö teinud Kairit: «Kurtus ei ole ju haigus!

Ma lihtsalt ei kuule!» 180 Mees, kellel on kaks paari neere 184

6

40 saatuselööki

40 saatuselööki

Kui me ajakirjaga Naisteleht alustasime, pälvisid kõige enam lugejate tähelepanu rubriigis «Meie elu» ilmunud lood. Need on liigutavad jutustused Eesti inimeste söakusest ja optimismist, kus vaatamata saatuse valusatele löökidele on säilitatud tahtejõudu ning leitud (vahel ka taasleitud) elu mõte. Põhiline lugejate reaktsioon on olnud: «Aga kuidas too inimene jaksab?» Ja seda küsimust on esitatud nii seitsme lapsega üksikema kui ka noorukieas pimedaks jäänud tütarlapse puhul. Aga mõelgem korra selle üle. Kuidas teie elaksite, kui teil oleks üks käsi? Või üks jalg? Ajal, mil majandussurutis tungib tuppa nii uksest kui aknast, kipume ehk liiga kergekäeliselt hädaldama.

Lugege neid 40 lugu, mille peategelased pakatavad elurõõmust, ning tundke, et igast raskest ajast saab üle, kui vaid ise kõvasti pingutada ja leida endas teotahet.

Muide, Naistelehe kirjasaatjaid paneb jätkuvalt «Meie elu» rubriigi kangelaste optimism üllatama.

Muutunud on vaid sõnum: «Sain loost jõudu endagi elu paremaks muuta.»

Marii Karell Naistelehe peatoimetaja 2006-2008

7

Me saame hakkama! 40 vapra Eesti inimese lood

Arne riputab koju jõudes käed varna

«Presidenti ei saa minust kohe kindlasti, sest ma jääksin vabariigi aastapäeval kätlemisega jänni,» naerab Virumaa mees Arne Piirimägi, kes töölt koju jõudes riputab oma labakäeproteesid varna, sest saab hakkama ka nendeta.

Pikk sõit seljataga, oli Arnel (54) jäänud koduni vaid paar kilomeetrit, kui uni ta roolis maha murdis ning auto teelt välja kihutas.

Meelemärkusele tulles avastas mees end lumehangest, käed külmast kanged. Suurelt kiiruselt üle lumevalli ja kraavi põllu peale välja põrutanud autost ei jäänud suurt midagi alles. Arne, kes tol saatuslikul veebruariööl viisteist aastat tagasi pääses eluga tänu kinnitatud turvavööle, oli süttimisohtlikust autost vaistlikult eemale jooksnud ning siis lumehange teadvusetult kokku varisenud. «Ilmselt üksnes alateadlik hirm auto süttimise ees sundis mind masinast lahkuma ja teadvusetus külmas lumes oli see, miks mu käed ja tegelikult ka ühe jala varbad külmusid.» Lisades siia ülemise lõualuu ning ühe kannaluu murru, mille avastamine haiglates üksjagu aega võttis, ja hilinenud eriabi, saabki kokku tänase seisundi eelloo.

Kui kaua ta seal keset lagedat põldu pakase meelevallas lamas, pole Arnel õrna ettekujutustki: «Kui silmad lahti tegin, oli kõik vaikne, kuu paistis...» Külmatunne sundis teda viimase jõu kokku võtma ning taamal paistvast lehmalaudast sooja otsima. «Käed olid kuidagi 8

Arne riputab koju jõudes käed varna

kohmetud, kuid mingil moel sain ukse siiski lahti,» meenutab Arne.

Talitaja ehmatus oli hommikul suur, leides laudanurgas kössitava mehe.

Arne ei aimanud, kui tõsiselt ta käed kannatada olid saanud. Paraku ei osanud külmakahjustuse sügavust õigesti hinnata ka kohaliku haigla arstid. Mõne aja pärast pealinna Sepo kliinikusse toimetatud mehe mustaks tõmbunud käsi nähes vangutasid tohtrid kurjakuulutavalt pead: «Hilja...» Mädanema läinud käed haisesid võikalt.

«Arst tuli mu juurde ja küsis: «Mis me teeme? Kas võtame maha?»» vahendab Arne otsekohest jutuajamist. «Ütlesin, et mis siis ikka — kui maha, siis maha.»

Arne lähedased elasid amputeerimisotsust üle raskemalt kui ta ise. «Nad olid ähmi täis ja pabinas, et mis nüüd saab. Mina mõtlesin rahulikult, et kuidagi ikka saab — inimesed elavad ka käte ja jalgadeta, kuid minul on jalad all ja pea otsas, millega leiba teenida.» Mees tunnistab siiski, et esimestel haiglajärgsetel kuudel poleks ta oma perekonna füüsilise ja vaimse toeta mitte kuidagi hakkama saanud.

Imaveres koolidirektori ametit pidanud Arne oli aasta pärast taas kooli eesotsas, kuid sedakorda seoses elukohavahetusega Kiviõlis.

Peagi kutsuti ta tööle maakonna haridusosakonda, sealt edasi leidis füüsikuharidusega mees rakendust haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu büroo Virumaa piirkonna peadirektorina. «Kuna olin valdavalt vaimse tööga elatist teeninud ning ajuga tundus kõik korras olevat, olin kindel, et mingi võimalus ikka leidub. Siiani on nii ka läinud ja patt oleks kurta.» Loomulikult on vahel meel mõru ja «viskab täiega ära», tunnistab Arne. Juhtub see enamasti siis, kui käsiolev tegevus ei õnnestu piisavalt kiiresti või täpselt. «Vannun natuke kõva häälega ja võrdlen siis oma elu mõne teisega — alati leidub keegi, kellel on kehvemini läinud. Teinekord piisab, kui istuda autosse — suudan seda endale lubada —, mõelda, et sul on lähedased, kes sind vajavad ja keda suudadki toetada, meenutada kordi, kus füüsiliselt oluliselt tervemad tulevad almust paluma. Mis sa mees veel ihaldad?!»

Arne ei pea oma olukorda kangelaslikuks. «Ei saa jätta märkimata, 9

Me saame hakkama! 40 vapra Eesti inimese lood

et ilmselt on abiks ka mu suhteliselt hea teoreetiline ettevalmistus ning praktilised oskused nii füüsikas — mitmesugused abivahendid ja lähenemised — kui ka psühholoogias — eriti eneseanalüüs ja minakaitse,» arutleb mees. «Püüan igapäevaelus võimalikult vähe oma puuet rõhutada ja ega seda sageli märgatagi. Nii mõnigi kord tuleb abi saamiseks, kui ikka tõesti vaja, näidata, et vaadake, need käed ei võimalda. Liigse kaastundlikkuse peletab ka minu olek.» Arne üritab, maksku mis maksab, ise hakkama saada ega kannata oma sõnul liigse tagasihoidlikkuse all. «Viimane on siiski pigem teadlik mask, sest sisemiselt tahaksin rohkem omaette olla.»

Arne on proteeskätega toimetades sedavõrd vilunud, et võõras pilk ei pane esimese hooga tähelegi, et mehel enda käsi otsas pole.

Ta sööb noa ja kahvliga — «Vastuvõttudel poleks teisiti ju mõeldav!» — ning trükkimisosavuselt ei jää ta alla neile, kes eluaeg kahe sõrmega toksinud — «Ainult et minul on üheks sõrmeks proteespöial ja teiseks pastakaots!» Ta keerab ka taas autorooli. Juhiloal on sealjuures absurdne märge: ainult käsijuhtimine. Koju jõudes võtab Arne käed otsast, sest saab hakkama ka nendeta. «Selle jaoks mul küll naist vaja pole, et ta mul teenija eest oleks,» naerab Arne, kuid märgib, et tema triiksärgi nööpide kinnipanek läheb abikaasal siiski kiiremini. «Aga kui vaja, saan üksi ka lipsuga ülikonna selga, ainult et see võtab mul tund aega.» Ükski mehhanism pole igavene, nii on Arnelgi juba kolmas paar kunstkäsi. Inimese nahka imiteerivaid kindaid, mis mehhanismi katavad, tuleb vahetada paar korda aastas. «Uutena on nad sedavõrd loomulikud, et poes ei saa müüjad teinekord enne arugi, kui palun neil enda peost peenraha võtta,» muigab Arne. Unenägudes toimetab Arne aga endistviisi omaenda kätega.

10

Kolmteist aastat tagasi jäi Arne külmal veebruariööl autoroolis magama ja põrutas teelt välja.

Teadvusetult lumehanges lebamine tegi käelabadele niivõrd liiga, et need tuli proteesidega asendada.

Me saame hakkama! 40 vapra Eesti inimese lood

«Jaan kallistab ühe käega palju paremini kui mõni kahega!»

Jaani marlirullikesega siduma tõtanud velsker minestas vaatepildist ära: põhupressi käest pureda saanud käsi tilpnes keha küljes vaid kõõluseid pidi.

Jõhvi mees Jaan Kollo (40) läks kinnikiilunud põllutööriista põhutuustakutest vabastama, kuid traktorit välja ei lülitanud. Sõrmest kinni naksanud põhupressist sai põrgumasin, mis kätt enda poole tirides ähvardas mehe üleni ribadeks kiskuda. Et surmasuust pääseda, oli Jaan valmis käe masinale loovutama ning üritas kõõluseid taskunoaga läbi nüsida. «Sitked teised, ei õnnestunud,» meenutab Jaan aastatetagust heitlust elu ja surma peale, kus iga kaader kui õudusfilmist pärit. Teadvuse kaotamine sealjuures tähendanuks kindlat surma: masina meelevalda jäetud kehast oleks saanud verilihal rümp.

Jaani naine Margit (41) riietas samal ajal kodus last, et töölt tulevale mehele vastu minna. «Korraga nagu kadus minust jõud,» meenutab Margit, kelle süda aimas halba. «Käed langesid rippu ning ma ei jaksanud enam lapsele riideid selga panna.» Jaani ja Margiti pisitütar sai tol päeval kahekuuseks.

Jaan astus Margiti ellu ootamatult. «Ühel õhtul tulin töölt, kui Jaan 12

«Jaan kallistab ühe käega palju paremini kui mõni kahega!»

kõõlus naabri akna peal ning hõikas, et tuleb mulle külla,» muigab Margit, kelle tähelepanu oli mees püüdnud varem võita tsikliga imevigureid tehes. Jaan tuli ja jäi.

Pärast õnnetust pole Margit kordagi mõelnud, et võiks ühe käega mehe kahekäelise vastu vahetada. «Jaan kallistab ühe käega palju paremini kui mõni mees kahe käega!» käib Margit naerdes trumbi lauale. Ainus tegu, millega mees Margiti sõnul hakkama ei saa, on kingapaelte sidumine. «Aga see pole probleem — tuleb osta lihtsalt paelteta kingad!»

Jaani päästis tol traagilisel päeval masina küljest lahti põllu teises servas töötanud traktorist, kes oli tulnud asja uurima: ega kolleegil järsku abi vaja lähe, et masin nii kaua paigal toppab. «See oli tohutu kergendus,» mäletab Jaan teda vallanud tunnet, kui traktorimootor seiskus ja põrgupiinad lõppesid. Kolhoosi keskusest kohale kutsutud velsker minestas Jaani kätt nähes ära. Raudsete närvidega mees võttis kõõluste otsas tilpneva parema käe vasakusse ja istus veoautosse juhi kõrvale, et kiirabile vastu sõita. Külateel kihutavas kiirabiautos üritati Jaanile teha valuvaigistavat süsti, kuid rappuvas sõidukis ei saadud sellega hakkama. «Ah, mis sest süstist, pole hullu,» kostnud surmasuust pääsenud Jaan stoilise rahuga.

Võitlus elu eest jätkus Jaanil veel haiglaski. Kuna käelaba oli imekombel terveks jäänud, siirati see pärast käsivarre eemaldamist otse õla külge. Kuuendal päeval aga jäi veri seisma ning labakäest tuli loobuda. Järjekordse operatsiooni ajal oli Jaani organismi sattunud õhupiisk, mistõttu ta vaakus elu ja surma vahel veel mitu päeva.

Kaitseingli abiga sai mees kuu aja pärast koju ning esimese asjana ostis siis endale dressid. Kummalisemat mõtet ühekäelise mehe peas annab otsida kui see, mis Jaani ajus sündis: ta otsustas hakata võidusõitjaks.

Eksib see, kes arvab, et rallisprindi võistlustel korduvalt poodiumile tõusnud Jaan sõidab automaatkäigukastiga varustatud autoga.

Mees, kes on valmis igal sammul tõestama — ma olen ühekäelisena teistega võrdne —, nii lihtsa variandiga ei lepiks. Rallisprindihooaja 13

Jaanil ei õnnestu oma kallist kaasat kunagi närvi ajada.

«Pärast 17 aastat kooselu temaga mul lihtsalt pole enam närve,» naerab Margit ja kostitab meest musimopsuga.

Me saame hakkama! 40 vapra Eesti inimese lood

sügisel lõpetanud, alustab Jaan talvel võidusõitudega jää- ja lumeradadel, ja nii juba aastaid, pikendades riiulil karikate rivi.

«Vähe sellest, et ta tahab olla teistega võrdne, ta tahab olla parim!» naerab Margit, kes mehe eeskujul mõned hooajad võistlusrajal kaasa on teinud.

16