Michael Jackson. Popikuningas 1958-2009

Vastuolulise muusikageeniuse lugu 107 fotol

Tekstide autor Helen Eelrand Fototoimetaja ja kujundaja Siim Saidla Keeletoimetaja Anu Vane, OÜ Keeletoimetus Esikaane foto Corbis/Scanpix Fotod AFP/Scanpix, AP/Scanpix, Bulls Press, Corbis/Scanpix, MAVRIXONLINE.COM/Scanpix, Reuters/Scanpix ja SIPA/Scanpix Trükk Greif ISBN 978-9985-9993-1-8 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Fookus Meedia OÜ, 2009. Käesolevas raamatus avaldatud tekstide ja fotode avaldamine ükskõik millisel viisil on keelatud ilma väljaandja eelneva kirjaliku loata. Kõik õigused on kaitstud.

Sisukord

Koletise vari 7 Vendade bändi häbelik täht 11 Õudusunenäost sündinud suurteos 27 Mustast mehest valgeks naiseks? 41 Pühendatud kõigile Peeter Paanidele 49 Poisikestega magamistoas 61 Härrasmehe maski kandes 73 Kõrvuni rahas, kõrvuni võlgades 97 Kummituseks kahanemine 115 Diskograafia 125 Auhinnad 127

popik u ningas

5

6

• Jacksoni tänav – vaene kant, kus Jackson lapsepõlves oma perega elas.

• Austajate toodud mänguloomad ja lilled Jacksoni lapsepõlvekodu ees.

M ichael J ackson

Koletise vari Before you judge me, try hard to love me.

The painful youth I’ve had Have you seen my Childhood... («Childhood», 1995)

Jacksonid Jacksoni tänavalt – nii mäletavad üheksalapselist peret naabrid, kellest mõni siiani Garysse, Chicago tööstusliku eeslinna Jacksoni tänavale elama on jäänud. Tõe huvides olgu öeldud, et tänav on siiski nimetatud president Andrew Jacksoni järgi.

Michael Joseph Jackson, seitsmes Joseph Walteri ja Katherine Estheri üheksast lapsest, sündis 29. augustil 1958. aastal oludes, milles keegi isegi ei unistanud kuulsaks saada. Enamik ümbruskonna elanikke töötas nagu Jacksonite kraanajuhist isagi terasetehases. Ka nüüd, viiskümmend aastat hiljem, pole olukord paremaks muutunud: linnakese elanikkond väheneb siiani järjepidevalt ja kolmandik elanikest elab allpool vaesuspiiri. Üheksa Jacksonit kasvasid samuti kitsastes oludes: poisid jagasid üht magamistuba ja tüdrukud teist.

Jehoova tunnistajast ema laulis kohalikus kirikukooris. Naabrid mäletavad, kui puhtana ta majapidamist üheksale jõmpsikale vaatamata hoida suutis. Isa mängis R’n’B bändis The Falcons koos oma venna Lutheriga. Musikaalsuse kõrvalt teati Joed aga kui endist poksijat ja kõva käega lastekaristajat – rohkem hirm kui lugupidamine oli emotsioon, mida lastekari oma isa suhtes tundis. «Püha jumal, milline tohutu ja inetu nina!» kuulutas isa sageli hulga pealtvaatajate ees Michaelile osutades. Valdavalt toimus vägivaldne lastekasvatus siiski salaja. Naabrid, kes pärast Jacko surma andsid intervjuu ajalehele The Times, majas peretülisid ei märganud – abielupaar näis hästi läbi saavat ja kõik üheksa last olid viisakate kommetega.

Siiski mäletab naabruses kasvanud Jerry Macon juhust, kui ta mänguhoos kogemata La Toya Jacksonit tõukas ja tüdruk põlve puruks kukkus – seepeale saatis pereisa Joe vanema venna Tito süüdlasele peksa andma.

Enim ongi frustratsiooni täis lapsepõlvest avameelselt jutustanud La Toya, viies Jacksonitest, kes on väitnud, et lihtsa pepulaksu või kõrvakiiluga ei piirdunud karistused nende majas kunagi – isa peksis patustanut pikalt ja järjekindlalt, tõugates teda vastu seina või teinekord pea alaspidi üles riputades ja tagudes.

7

8

Joe kasvatusvõtete hulka kuulus ka, koletisemask peas, poiste akende taga luuramine ja hirmutamine: kõik selle nimel, et lapsed aknaid lahti ei jätaks. Aastaid hiljem Oprah Winfrey sõus tunnistas Michael, et hakkas nii mõnigi kord isa nähes oksendama ning nuttis lapsepõlves iga päev kaitsetustundest. «Olen alati püüdnud isa oma unenägudest kustutada,» on ta öelnud.

Joe Jackson ise süstemaatilist jõhkrutsemist loomulikult eitab, väites, et andis mõnele lapsele küll vahel rihma või äsas juhtmega, kuid ei peksnud neid. «Peksmine käib ikka kepiga,» leidis ta vabanduseks.

1993. aastal õelt Janetilt Grammy auhinda vastu võttes ütles Michael publikule: «Kui sa kasvad nagu mina – alates viieaastasest 100 miljoni inimese silme all, oled sa automaatselt teistsugune. Minu lapsepõlv võeti mult ära. Mul ei olnud jõule, sünnipäevi. Ei olnud normaalseid lapsepõlverõõme. Need asendati ränga töö, võitluse ja kannatuste ning juhusliku materiaalse või professionaalse eduga.»

Michaeli isa Joe Jackson.

M ichael J ackson

9

Jackson 5.

popik u ningas

10

M ichael J ackson

Vendade bändi häbelik täht I want the world The whole wide world To stop and listen to me (Jackson 5 «Living Together», 1976)

Üks Joe Jacksoni majas valitsenud eriti kindlatest reeglitest oli, et mitte keegi ei puutu isa isiklikke asju, kõige vähem tema kitarri.

Kuid ühel päeval kolmas Jackonitest Tito seda siiski tegi: varastas isa pilli ja proovis mängida, saates oma laulu. Jermaine ja Jackie lõid kaasa. Õnnetul, kokkuvõtteks aga õnnelikul kombel katkes kitarrikeel. Kogu pere värises isa koju oodates – pahandust varjata ei õnnestunud mingil moel. Nõnda läks ema isale ukselävele vastu ja tunnistas: «Joe, üks lastest lõhkus su kitarrikeele.» Raevunud Joe nõudis süüdlase väljaandmist.

Ema üritas teda veenda, et poistel on tõesti annet, kuni isa lasi pisarates ja väriseval Titol omale ette mängida ja laulda. Katherine polnud eksinud.

Sedavõrd radikaalsel moel sündis Jackson Brothers, kus alguses lõi kaasa ka kaks naabripoissi: Reynaud Jones ja Milton Hite.

Mõneaastane Michael vaatas vanemate vendade tegutsemist pealt, aga hoogsaid rütme tajudes liikus tema keha iseenesest muusikaga kaasa. Vanemad sattusid peatselt vaimustusse tema tantsusammudest, mis kangesti meenutasid James Browni.

Kui nooremad vennad Marlon ja Michael peale kasvasid, loodi 1966. aastal koos nendega Jackson 5. Esmalt oli noorukese Michaeli ülesandeks mängida rütmipille, kuid viieselt võttis ta üle laulja rolli. «Michael ühines ansambliga – ja oligi juba laulja!» on meenutanud vanem vend Jermaine.

Michael oli ujedavõitu ja sissepoole pööratud maailmaga poiss – vastas vaid siis, kui teda kõnetati. Teiste lastega sõbrunemiseks või tavalisteks poistetempudeks polnud Michaelil aega ega juhust: olles kord juba avastanud poegade talendi, pigistas isa neist välja viimase.

Arvukates koolivõimlates tantsiti Jackson 5 esinemise saatel sokkide väel. Aretha Franklin, James Brown, The Beatles ja Fred Astaire olid mõjutajad, keda raadiost või telest jälgides noored Jacksonid muusikuteks kasvasid. Kuigi Jackson 5 oli vendade bänd, olid musikaalsed ning

11

12

lõid vähemal või suuremal määral muusikaturul läbi ka Jacksonite õed: Maureen (Rebbie), La Toya ja muidugi Janet.

1966–1968 tuuritas Jackson 5 ümbruskonna mustanahaliste klubides, kus teinekord tuli laulda ja mängida soojenduseks näiteks striptiisietendusele. 1966 võideti mõjukas talendikonkurss James Browni lauluga «I Got You (I Feel Good)». Sealt avastas poistepundi Diana Ross, kellest sai Michaeli mentor ja sõbranna aastateks.

Konkursivõit tõi kaasa plaadilepingu Motown Recordsiga. Joe loobus suurest koormusest terasetehases ning piirdus poole kohaga – kõik selleks, et mänedžerina poegade ansamblit tippu lennutada.

Peagi jõuti Billboardi edetabeli esimeseks ning muusikakriitikud märkasid Michaeli talendi jõulist eristumist ülejäänud ansamblist. Jackson 5 plaadi osana laulis Michael sisse ka neli soololaulu. Bändi muusika ristiti närimiskummisouliks.

Kui saadi esimene plaadileping, kolis edukas pereansambel Californiasse. Uue kodu otsinguil elasid Michael ja Marlon vahepeal Diana Rossi juures. Lindistati edaspidi juba koduses stuudios ning plaadifirma lugude kõrval hakkasid poisid ise heliloojana kätt proovima. Nad olid esimene mustanahaliste grupp, mis tõmbas ligi sedavõrd suure hulga valget publikut. 1970. aastaks oli haigus nimega Jacksoni-maania üle Ameerika täies hoos: poisid vallutasid üksteise järel kõik raadio- ja telejaamad edetabelitest rääkimata.

1972. aastaga hakkas Jackson 5 peadpööritav edu raugema. Bänd ise, eesotsas isa Joega, pani selle plaadikompanii süüks: Motown ei tahtnud avaldada lugusid, mis poisid ise olid kirjutanud.

Samal ajal ilmutas Michael esimesi iseseisvumismärke – ta andis välja esimese sooloplaadi. Isa pidi teda kõvasti santažeerima, et ta ei jätaks maha bändi, mis 1976. aastal Motowni alt CBS kompaniile üle läks ja tegutses nüüd nime all The Jacksons (nimi Jackson 5 kuulus ametlikult Motownile). Silmatorkavalt võimekas Michael ise The Jacksonsi enam ei vajanud.

Soolokarjääri alustas ka vend Jermaine, lendamata siiski Michaeli saavutatud kõrgustesse. Vahelduva eduga loksus Jacksonite perebändi karjäär ilma Michaelita 1989. aastani. Nad ei läinud kunagi ametlikult laiali, aga algusaastate edu enam korrata ei õnnestunud.

M ichael J ackson

13

• 1981. aasta alguses Diana Rossiga Ameerika muusikaauhindade jagamisel, kus Jackson võitis parima soulialbumi ja Ross parima soulilauljatari auhinna.

• Jermaine, Jackie, Tito, Marlon, Michael ja Randy Jackson.

popik u ningas

14

M ichael J ackson

15

Jackson 5 telesaates septembris 1971.

popik u ningas

16

• Jackson ja Roberta Flack 1974. aastal ABC telesaates.

• Jackson 1973. aastal.

• Michael ja Janet Jackson koos laval.

M ichael J ackson

17

Jackson 5.

popik u ningas

18

Michael m채ngib koduhoovis korvpalli, tagaplaanil j채lgib sooritust vend Marlon.

M ichael J ackson

19

popik u ningas

20

21

Tito, Jackie, Jermaine, Marlon ja Michael Jackson ehk Jackson 5 1973. aastal koduhoovis Los Angeleses. popik u ningas

22

M ichael J ackson

23

popik u ningas

24

1978. aastal «Võlur Ozi» põhjal valminud muusikaline film «Wiz» kandideeris neljale Oscarile. Jackson mängis selles hernehirmutise osa.

M ichael J ackson

Charlie Chapliniks kost端meeritud Jackson Londonis.

25

popik u ningas