Musta kulla needus

Musta ku l l a need us Tanel Talve ja Motoreporteri seiklused Kaspia ja Musta mere 채채res

Motoreporterid Aivar Kant Hedit Kalmiste Jaan Kask Kaire Kivari Kaspar Noor Margus Kastein Marko Meinson aka Udu Raivet Aru Tanel Talve Autor Kaspar Noor Toimetaja Silvia Pärmann Keeletoimetaja Hele Tigane Kujundaja Siim Saidla Fotod erakogu ja Istockphoto Trükk Greif ISBN 978-9985-9993-6-3 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Motoreporterid ja Fookus Meedia, 2009. Käesolevas raamatus avaldatud tekstide ja fotode avaldamine ükskõik millisel viisil on keelatud ilma kirjastaja eelneva kirjaliku loata. Kõik õigused on kaitstud.

Si s u k o r d

Eessõna Motoreporteri sõnastik Ettevalmistused Ilm on sama sitt nagu meie reisi planeerimine Saksa ja Austria tehnikaga Luki all Imeline Venemaa, karust rääkimata Stalingrad silmapiiril Koos Volgaga Astrahani poole Kas Motoreporter suudab Boratile konkurentsi pakkuda?

Kaamelid ning soola- ja piprajärved Mudane palverännak tõotatud Aktausse Kummituslaev musta kulla pealinna Lenini ja tema kambajõmmide vaimusünnitis Kampaania «Hea tujuga rooli» Kahel jalal Jerevanis Armeenia külalislahkus Tutvused aitavad Kaks korda põhjas käinud praam Rahvusvaheline skandaal Lahing Odessa sadamas Saabumine Moldovasse Bibliomaanide pühamu Imeilus Poola Kodu poole kappavad hobused kiiremini Uuenduskuur Lugu lugemisest Motoreporterid tänavad

- 5 -

7 8 11 14 15 18 24 27 30 35 39 44 50 60 64 67 76 80 84 87 92 97 103 105 108 110 112

- Motoreporteri seiklused -

Eessõna

Ma olen välisuudiseid igapäevaselt eetrisse andnud aastast 1994, Eesti Raadio uudistetoimetusega liitumisest saati. See teeb tänaseks kokku juba 15 aastat. Aga alles nüüd, kui käima on lükatud Motoreporteri-nimeline projekt, olen hakanud mõistma neid uudiseid, mida olen varem tuhandeid kordi edastanud. Kummaline küll, aga kõik saab hoopis teise mõõtme, kui kas või korraks ise nende inimeste keskel olla, kellest raadios või teles oled rääkinud. Ja veel kummalisem on see, et varem suhteliselt mustvalgena tundunud olukorrad muutuvad hoopis värvilisemaks, pannes kõhklema vaid ajakirjanduse kaudu tekkinud seisukohtades.

Võin käe südamele pannes öelda: viibides kohapeal nende inimeste keskel, on minu maailmapilt kõvasti laienenud. Maassa maan tavalla, ütlevad soomlased. Ja tõesti – kui aru saada, miks kusagil on asjad just nii, aga mitte naa, muutub kõik selgemaks. Arvamus, et ainult meile harjumuspärane elustiil ja väärtushinnangud on ainuõiged, kaob rännates. Või noh, päris ära ei kao, sest eks teinekord on ikka raske mõista, aru saada. Aga leplikumaks muudab rändamine küll. Kindel on see, et püüd kogu maailm oma nägu teha, ei vii mitte kuhugi. Kui, siis kaoseni.

Ja nüüd ma räägin justkui endale vastu. Motoreporteri Kaspia mere tuur 2009 sai juba Kanal 2e «Reporteri» reisitelepäevikuna vastuoluliste reaktsioonide osaliseks. Asi on selles, et me pole kunagi isegi mitte üritanud olla poliitiliselt korrektsed. Me edastame oma läbielamisi vahetult, nii nagu me neid kogenud oleme, ja loomulikult on kõik meie lood ülimalt subjektiivsed.

Me ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele ja mingeid lõplikke järeldusi meie reisikirjeldustest teha ei tasu. Siinkohal soovingi rõhutada: palju siin raamatus on meelega n-ö üle vindi keeratud. Võtke siis seda kõike ikka huumoriga, nii nagu meiegi seda alati teinud oleme ja ka edaspidi teeme.

Tanel Talve

- 7 -

- Musta kulla needus -

1. pä ev Ilm on sama sitt nagu meie reisi planeerimine Reede, 14.08.2009 Tallinn – Räpina (Köstrimäe) 260 km

Start oli kokku lepitud kell 18.00. Kõik läks peaaegu plaanipäraselt. Oli kohal Postimehe fotograaf, Kanal 2 kaameramees ja äikesevihm. Millegipärast Kaspar mõmises, et kas tahate üllatunud motomatkajaid näha. Me ei aimanud midagi halba.

Tegime vajalikud fotod ja võtted ära ning siis avaldas Kaspar saladuse: meie reisi ainus kindel pidepunkt ehk Moskvas rongi peale minek asetati kahtluse alla. Nimelt oli «meie mees Moskvas» Maksim Kasparile helistanud ja edastanud uudise, et meie rong küll läheb 16. augustil Astrahani poole, aga antud koosseisule ei haagita külge pagasivagunit. Meie ainus võimalus olnuks saada tsiklid Astrahanis kätte kaks päeva hiljem.

Mõtlesime, arutasime, arvasime.

Tekkis kerge füüsiline vaidlus, et kas ootame kaks päeva ja läheme rongi peale või sõidame Moskva alt Astrahani (1400 km) tsiklitega.

Päeva lõpuks selgust maailma ei saabunud. Küll aga saabusime meie Räpinasse. Ilm oli sama sitt nagu meie reisi planeerimine.

Räpinas võõrustas meid Anneli oma suguharuga kohalikus vigvamis, kus dušiks kõik see, mis taevast juhtus tulema.

Seega läks nii nagu tavaliselt.

- 14 -

- Motoreporteri seiklused -

2. pä e v Saksa ja Austria tehnikaga Luki all Laupäev, 15.08.2009 Räpina – Velikije Luki 386/646 km (päev/kokku)

Kuna suures lugemishoos olid enamik end raamatukoiks lugenud, polnud mingit varajast tõusmist ega starti. See tähendab seda, et Kaspar, kes eelmisel ööl viibis kella poole üheni tööl ja keeldus pärast seda sõitma hakkamast, vaid puges kodus mõnusalt naise kaissu tudima, jõudis ilusti samaks ajaks Räpinasse, kui teised liikuma said.

Järsku hakkasid keset teed lendama väikesed lõhkekehad, mis tekitasid kuldse ilutulestiku. Saluudiga meid paraku ei tervitatud, Aivari tsikli pealt pääses lihtsalt jooksu ligi 20 Battery purki, mis rõõmsalt põrgates panid juhtide valvsuse proovile mõlemas suunavööndis.

Paar tundi hiljem Venemaa pinnal kordas Kaspar sama sõidu ajal iseseisvalt irdunud paagikotiga, mis siiski kinni püüti ja reinstalleeriti, ning tagakohvri avanenud kaanega, millele samuti õigeaegselt jaole jõuti.

Piiriületus Venemaale võttis - 15 -

- Musta kulla needus tavapärase bürokraatia tõttu küll aega, kuid ametnike suhtumine oli viisakas ja sõbralik. Vormistati kõik vajalikud paberid ja meie suureks üllatuseks ei maksnud ükski asi raha. Üks aktiivne tolliametniku mundris kaunitar võttis vaevaks kontrollida järgemööda kõiki tsikleid. Selles mõttes, et ega midagi kahtlast pagasi hulgas ole.

Raiveti tsikli küljes pakkus talle huvi kohvris peituv tehnika, mille abil kinumaterjali toota saab. Udu tsikli juures piilus ta isegi sadula alla.

Kasparile hakkasid muret tekitama kodustelt suure armastusega teemoonaks kaasa pandud, kuid ilma vaakumpakendita võileivad ja ta peitis need tsiklikohvris sügavamale, lootuses, et amatsoon neid ehk ei leia. Kõigil oli kõht nii tühi, et üksmeelne otsus oli: «Raisk, võikusid me ära ei anna!» Õnneks kontrollis teda üks teine proua, kes oli vähe pealiskaudsem, ja võikud jäid meile. Esimeses bensiinijaamas emakesel Venemaal vajutati need tänuliku mõmina saatel naha vahele.

Tee ääres kasvas hektarite viisi karuputki, umbes 2,5 meetrit kõrged ja nägid kummalisel moel justkui kultiveeritud välja. Ehk kohalikud söövad neid?

Mine sa tea – Venemaal on näljaga hullemaidki asju söödud. Teeviitadelt hakkasid silma ka kummalised kohanimed, mis otsetõlkes kõlasid umbes nii: Tulekahjud, Tammealune, Jõetagune, Trummid ja palju muud põnevat. Üldiselt olime tükk aega šokeeritud: olime sõitnud samadest kohtadest läbi paar aastat tagasi, mistap tundus, et vahepeal oli kohalik võim vahetunud ja võimust võtnud euro. Armast vana head Venemaad ei paistnud kuskil – kõik oli puhas ja korras, massiliselt ilmunud Statoili tanklaid, asfalt sile ja teemärgistus värske ning kõige uskumatum oli see, et iga kuradi puu küljes ja külatanumal oli uus telefoniautomaat. See kõik kokku tundus sügavalt ebaõiglasena ja kuidagi tarbija petmisena. Suurest meelehärmist otsustasime sirvida õhtul kaalukamaid teoseid klassikavaramust.

Külmaks läks ja väsimus tuli. Lõpuks olime Velikije Lukis. Eesti mees oli rahul: taas Saksa ja Austria tehnikaga Luki all – kolm BMWd ja üks KTM. - 16 -

- Motoreporteri seiklused Leidsime teisel pool Lukit mõistliku motelli ja sinna jäimegi. Restoranis saime nii kalamarja, sibulat ja haljast kui ka praadi, suppi ja kesvamärjukest.

Ajaviiteks navigatsiooniaparaate näppides tekitas Udu resturaani laua taga arusaamatu seisu – igatahes püstitas ekraan meie ette eesti keeles retoorilise küsimuse: kas soovite simuleerida sellel teel ratsutamist? Järgmise viie minuti jooksul ei olnud meie seltskonna fantaasial piire. Kes kaitses kõike elavat, kes tellis värsket kirjandust, kes opereeris lingvistiliselt.

Lõpetasime sel korral viisakalt, et hommikul eeskujulik pioneer olla. Ammuks see oli, kui meie peale lubati komsomoli kaevata.

Siberis aastal 2007.

- 17 -

- Musta kulla needus -

3. pä ev Imeline Venemaa, karust rääkimata Pühapäev, 16.08.2009 Velikije Luki – Stupino 591/1237 km (päev/kokku)

Vaadates Kaspari Helga spidomeetri näitu 99 386 km, tuli nentida fakti, et kui mitte täna, siis hiljemalt homme täitub tal juubel ja kellale jookseb 100 000 kilomeetrit ette. Kaire võttis sellise suure sündmuse puhul ette auväärses eas proua maniküüri ja pediküüri – luitunud kleepsud eemaldati ning kleebiti asemele uued, peamiselt Rocki õlle headust kajastavad.

Kaspar lubas juubeli puhul ka kõvasti välja teha, umbes nagu Puhhi ja Notsu loos. Meeldetuletuseks: Puhh kohtas hommikul metsas eesel Iiahit ja küsis, et miks see seal üksi kurvalt konutab. Nendel oli eelmisel õhtul ikka pidu – rahvast nagu murdu, kõik jõid ennast täis, tantsisid omavahel, tõmbasid end pilve ja lõpuks järgnes grupiseks. Kui Iiah siis väikese kadedusenoodiga hääles päris, et kes teil seal kõik olid kah, vastas Puhh, et tema ja Notsu – teised ei saanud tulla.

Sõitsime ja sõitsime Moskvale ligemale, kuni esimese kaltsevajani ehk ringteeni ja sealt hakkasime allapoole kangutama, et jõuda Doni-äärse Rostovi maanteele, nagu kohalikud seda hüüavad.

Miilits polnud meid veel kusagil peatanud, ühe korra isegi lehvitas. Arusaamatu.

Tee ääres oli kõvasti nännimüüjaid, lõpuks ei pidanud me enam vastu ja otsustasime ligemalt uurida, millega tegu.

Selgus, et müüakse igasugust suitsukala angerjast vuntsidega sägani. Jajaa, ei ole kirjaviga, just nimelt vuntsidega sägad olid ka letil. Kaspar ostis meeltesegaduses ühe suitsukala ja Aivar võttis peotäie kuivatatud - 18 -

- Motoreporteri seiklused voblapoegi. Müüja läks seepeale nii elevile, et tõmbas leti alt välja karunaha, pea ja kihvad küljes ja puha. Oi kus läks sellega poseerimiseks! Kõik tahtsid mõmmikuga lähemalt tutvuda, kuid 15 000 rubla eest me seda siiski kaasa ostma ei hakanud.

Tee ääres nägime korduvalt igasuguseid topiseid müügil: kährikuid, ilveseid, metskitsi ja isegi suuri kulte.

Tuju oli hakanud veidi tõusma, sest eluolu oli omandanud Venemaale veidi tuttavlikuma ilme. Tee äärde tekkisid mälestussammastena kõrguvad tankid ja soomukid. Siis märkasime Kosmodemjanskaja-nimelist kolhoosi ja veidi aja pärast Zoja Kosmodemjanskaja muuseumi. Sellest oli tegelikult kahju, et me sinna ei jõudnud. Tänu sellele nõukogude kangelasele meenusid kohe kaks kõige kõvemat meest emakesel Venemaal. Esimene oli akadeemik Ivanov, kes leiutas enam-vähem üheaegselt elektri, aurumasina, tuumaenergia ja raadio ning veel midagi. Teine mees oli kirjanik Petrov, kes mõtles välja akadeemik Ivanovi.

Ja siis jõudsime linnakesse nimega Stupino. No mis kuradi nimi see sihuke on? Linna piiril oli ka lennuk, mida kuulsad aviaatorid selles linnas aretanud. Ei lähe ju ükski normaalne inimene sellises linnas ehitatud lennukiga lendama…

Otsisime selles Lollidemaale sobiva nimega linnas ööbimiskohta. Ootused kruvis üles pansionaat nimega Novaja rõbalka. Selgusid ka muud variandid, ühe hotelli visiitkaart tuli suisa kõrval seisvast autost. Margus rääkis telefonitsi mitme potentsiaalse öömajaga. Ühe põlgasime ära liiga kõrge hinna tõttu, teised kaks oleks nagu sobinud küll. Arutasime veidi - 19 -

Pildil on Stupino.

- Musta kulla needus seda asja ja veeresime esimesse kohale. Selgus, et olime veidi hiljaks jäänud – nii umbes 20 minutit. Mingi kamp tšurkasid oli jõudnud meie gostinitsa ära vallutada ja üheksat vaba kohta enam ei olnud. Läksime teise ja saime kena õhurikka koopa väikese raha eest.

Tegemist oli ühiselamuga, kus muist tube külalistele välja antavad. Tsiklid parkisime sisehoovi akna alla. Vastuvõtt oli neljandal korrusel, toad ise teisel.

Lahe paneelmaja, lifti ei olnud, aga selle eest oli uudishimulik naabri-Valve. Üks nokastanud noormees taipas, vaatamata registreerimisnumbritele ja riigilippudele tsiklite küljes, ka küsida, kas me tulime otse Ameerikast.

Tubades oli mõnus 70ndate sektsioonmööbel. Tualetid ja kõik muu meenutasid nõukogude kroonut: prill-laud rippus seina peal, et see sealt tarvidusel kasutusele võtta, kui kohe kuidagi teisiti ei saa (loe: ei suuda kirsadega poti otsa ronida ja pead tõesti oma istmiku potile toetama ning prill-laua sinna vahele installeerima).

Logisime end koopasse sisse. Ja nüüd avastas Tanel, et GoRail oli saatnud SMSiga kuldaväärt infot: saame rongipiletid ära anda, et need kaotsi ei läheks.

Kell oli 21.35, rong pidi väljuma 23.59. Keegi meist ei teadnud, kuidas see rongipiletite äraandmine käima peaks. Kaspar pidas seepeale mitu konverentskõnet Maksimiga, kes ajas jalule kõik oma tuttavad jaamaülemateni välja ning oli valmis meile äärelinna tsikliga vastu tulema. Selgeks sai, et piletitagastusprotseduur tuleb igal juhul läbi viia enne rongi väljumist. Aeg tiksus halastamatult, aga meie saime just end nostalgiatemplis sisse seatud!

Lõpuks hakkas kogutud info põhjal tunduma, et selle protseduuri võib läbi viia ka kohalikus vaksalis ning pääseme Moskvasse sõitmisest. Margus ja Raivet korjasid kõik piletid ja passid kokku ning kimasid kohalikku vaksalisse. Teised samal ajal närisid erutusest sõrmeküüned kuni küünarnukkideni ära. Õnnestub, ei õnnestu?

- 22 -

- Motoreporteri seiklused Sealses vaksalis oli kassa, kus see asi korda ajada, juba kell 20 kinni pandud ja tädi ütles, et küll te saate, aga tuleb sõita kell 22.00 rongiga Ožereljesse (sõit kestab 20 minutit), kus kassa on lahti. Seal peaks ootama ja pole teada, kas rong enne homset tagasi tuleb. Või sõita ise kahel rattal? Margus ja Raivet kimasid ühika ette tagasi ja startisid uuesti. Põhimõtteliselt said asjad jonksu kaheteistkümnendal tunnil.

Marguse sõnutsi oli sõit Ožereljesse täiesti käsiteldamatu kompott kurvidest ja viaduktidest. Navi puudumisel tulnuks neid praegu otsida Interpoliga.

Taasühinemine meie peatuspaigas oli tormiline. Volitatud esindajad läksid raamatupoodi otsima ja parema puudumisel küsisid teed koeralt. Raamatupood leitigi. Jala tagasi tulla ei viitsinud enam keegi. Motoreporterid ronisid kuuekesi Žiguli-taksosse ja tegid selle päeva viimase sõidu ühika ette.

- 23 -