Nastja. Selgeltnägija

NASTJA Nastja Selgeltn채gija Selgeltn채gija

Kirja pannud Kristiina Genno

Autor Kristiina Genno Toimetajad Marii Karell ja Helen Eelrand Keeletoimetaja Anu Vane, OÜ Keeletoimetus Kujundaja Siim Saidla Esikaane foto Xenia Šabanova Stilist Piret Ilves Jumestus ja soeng Kristi Petolai Fotod erakogu ja Kanal 2 Trükk Print Best Trükikoda ISBN 978-9985-9966-9-0 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Kristiina Genno ja Fookus Meedia OÜ, 2009 Kõik õigused on kaitstud.

Sisukord

Sisukord Täiesti tavaline, kuid nii eriline Kas saab mäletada ennast paari kuu vanusena?

Vaarema kingitud võimed Minu esimesed nägemused Taldrikuõhtud plikadega Minu esimene teadlik nõidumine Tundsin oma tulevase kohe ära Mina ja Igor maailma vastu Tütar – minu ema ja õpetaja Põhjusega juhtunud õnnetus Ränk hind noorena tehtud vea eest Saatus on nimes kirjas Telesaatesse teadlikult ja juhuslikult Nõidade sõda Võimeid avaldan vaid lähedastele Miks ma inimesi ei ravi?

5

7 9 14 20 25 31 35 43 50 57 60 70 74 80 88 92

Minu esimene teadlik nõidumine

Minu esimene teadlik nõidumine 14aastasena meeldis mulle kohutavalt üks meie klassi poiss.

Tal olid sügavad tumepruunid silmad, tumedad juuksed ja ta kandis süngeid rokistiilis riided. Ma ei ütleks, et ta oli otseselt ilus, pigem oli temas midagi erilist, mis köitis ümbritsejate tähelepanu ja tegi ta populaarseks kõigi klassi tüdrukute silmis. Enamik neist oli temasse armunud. Mulle pööras ta kõige enam tähelepanu, aga samas oli meelitatud ka ülejäänud tüdrukute huvist tema vastu.

Esimest korda elus tundsin, et olen kõrvuni armunud. Olin valmis tegema kõik, et tema tähelepanu kuuluks jäägitult minule. Ma vajasin tema pilke ja lähedust nagu õhku! Kui ta mind kas või hetkekski silmanurgast vaatas, olin seitsmendas taevas. Iga kord, kui meie pilgud kohtusid, olin sunnitud pea kõrvale pöörama, sest tundsin, kuidas põsed õhetama hakkavad. Salamisi piilusin teda muidugi igal võimalusel.

Tänu oma võimetele tundsin iga kord, kui ta minule mõtles. See tekitas alati sellise õnneliku tunde, nagu oleksin keegi väga eriline. Samas tundsin ka seda, kui ta mõtted rändasid eemal ning nende sisuks ei olnud mina, vaid mõni muu tüdruk.

31

Nastja. selgeltnägija

Kui ta mõtles kellelegi teisele, ajas see mind nii endast välja, et mul oli lausa füüsiliselt raske. Tundsin meeletut viha ja raevu, olin meeleheitel ega teadnud, mida teha. Sisemuses keeras ja oleksin tahtnud mõnele suvalisele inimesele vastu vahtimist virutada. Tundus ebareaalne ja hirmutav, et üks inimene saab mulle niimoodi mõjuda. Ühel hetkel oli see tunne nii hea ja teisel tegi nii meeletult haiget, otsekui rebiks keegi mind pooleks.

Olin sellel ajal alles teismeline, nii et otse loomulikult pidasingi armastuseks tunnet, mille puhul tahad, et keegi kuuluks täielikult sulle ning sina oleksid see, kellele ta kogu aeg mõtleb. See oli nii ärritav, raske ja kontrollile allumatu emotsioon, et otsustasin midagi ette võtta.

Olete ehk näinud filmi «Igapäevane nõiakunst»? Sandra Bullock ja Nicole Kidman kehastavad täiesti tavalisi nõidasid, kes mängivad meeste tunnetega. Nõiuvad oma armsama ära, aga kui armumise loits toimima hakkab, on mees tundmatuseni muutunud. Tüdrukud tahavad küll nõiduse tagasi võtta, aga siis on juba hilja: nad peavad vea eest maksma.

Filmis valmistati mingit sorti nõiajooki, kuid sarnase tulemuseni võib jõuda ka mõttejõuga. Soovides midagi kogu südamest ja korrates seda tungivalt, läheb su soov täide. Olin pisiasjades midagi sarnast juba varem kogenud, kuid see ei küündinud seni teise inimese mõjutamiseni. Nüüd üllatas mind väga, et see töötas.

Nädal aega jutti soovisin igal hommikul, päeval ja õhtul, et mina oleksin see, kellele minu klassi kõige kihvtim poiss mõtleks. Tahtsin, et tema tunneks minu vastu sama, et ta ei saaks ilma minuta elada. Kordasin ja sisendasin seda endale uuesti ja uuesti, uskudes oma suurimasse igatsusse ning teades, et niisuguse sihikindluse puhul peab see täituma.

Läks mööda nädal. Ühel hetkel kooliteel tabas mind väga eriline tunne. Mõistsin juba distantsilt, kuidas poisi mõtted tiirlesid ainult minu ümber. See oli väga kummaline, sest va32

Minu esimene teadlik nõidumine

rem tunnetasin ta mõtteid vaid siis, kui viibisime lähestikku.

Mulle meeldis see võimutunne. Koolile lähemale jõudes see aina kasvas!

Klassi sisse astudes nägin tema pilku kohe. Ta oli segaduses ega saanud isegi aru, mis toimub. Ühtäkki tundis ka tema, et peab saama kogu aeg olla koos minuga. Alguses valdas mind eufooria, et nõidus õnnestus ja ta ongi jäägitult minu. Minu suurim soov oli täide läinud! Tundsin ennast nagu laps, kes sai lõpuks välja nuiatud mänguasja.

Nüüd, mil temagi ei suutnud enam ilma minuta olla, hakkasime aina rohkem aega koos veetma. Kõik osutus aga palju keerulisemaks, kui ma oskasin ette aimata. Meie vajadus üksteise järele oli nii suur, et iga lahus oldud minut oli maailma kõige suurem piin. Tundsin kogu aeg, kui väga ta mind vajab. Teda ärritas nüüd samuti, kui ma mõne klassivennaga kas või rääkisin. Ta tundis äkki samasugust vajadust mind omada ja põrguvalu mõttest, et võiksin suhelda kellegi teisega.

Kui me koos olime, oli asi veel hullem. See oli hea, aga samal ajal ärritas meid mõlemaid. Tekkis tunne, nagu tahaksid selle inimese juurest joosta nii kaugele kui võimalik. Iga kohtumise lõpus olime mõlemad kindlad, et enam me teineteist näha ei taha, aga alati läks teisiti. Me ei suutnud olla ei koos, ei lahus. Olime justkui lõksus.

Mõne kuu pärast jõudsin lõpuks mõistmiseni, et olen teinud elu suurima vea. Olin mänginud kellegi teise tunnete ja eluga. Ma ei teadnud, kuidas seda heaks teha. Tundsin ennast ääretult halvasti ja süüdi ning teadsin, et tulevikus pean vea eest karmilt maksma.

Pärast pool aastat kestnud suhet hakkasime teineteisest eemale hoidma. Kuigi käisime samas klassis veel kaks aastat, ei rääkinud me enam omavahel ja hoidsime nii suurt distantsi, kui saime. Kõik need kaks aastat tundsin, kuidas ta piinles ja mõtles ikka minule, kuid ajapikku läks olukord mõnevõrra 33

Nastja. selgeltnägija

paremaks. Kõige rohkem tegi haiget see, et ma ei saanud sinna mitte midagi parata. Aga nagu öeldakse, aeg parandab kõik haavad. Nii tekkisid mõlemal uued silmarõõmud.

Too noormees tunneb ennast seda raamatut lugedes kindlasti ära. Ehk see seletab talle nii mõndagi, mis temaga aastaid tagasi juhtus. Kuigi saame praegu hästi läbi, pole ma veel julgenud talle seda lugu rääkida.

34