Urmas Ott. Teletähe lugu by Mammut OÜ

Urmas

Ott

Teletähe lugu

U r m a s O t t. t e l e tä h e l u g u

Autorid Marii Karell, Helen Eelrand, Igor Taro, Siim Saidla Toimetaja ja koostaja Marii Karell Kujundaja Siim Saidla Keeletoimetaja Hele Tigane Intervjuude ümberkirjutaja Tuuli Vunk Fotod Eesti Rahvusringhäälingu fotoarhiiv, Eesti Filmiarhiiv, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiiv, Postimees / Scanpix, Priit Simson / Eesti Päevaleht, Rauno Volmar / Eesti Päevaleht, Terje Lepp / Eesti Päevaleht, Kalev Lilleorg / Õhtuleht, Teet Malsroos / Õhtuleht, Vambola Salupuu / Õhtuleht, erakogud Kirjastaja tänab Lemmi Toomist Eesti Rahvusringhäälingu fotoarhiivist ja Joel Leisi Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivist. Trükk Print Best Trükikoda ISBN 978-9985-9966-0-7 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Käesolevas raamatus avaldatud tekstide ja fotode avaldamine ükskõik millisel viisil on keelatud ilma kirjastaja eelneva kirjaliku loata. Kõik õigused on kaitstud.

s i s uko rd

Sisukord

Legend kuivanud juustuviilust Iseõppijast arvamusliider Kas tõesti järgmine Hermaküla? Keskkoolitunnistus kaitseingli abiga Salajane peaosa Nukuteatris «Aga Stanislavski ütles...» «Teate, Kaarin Raid, teeme natuke teisiti!» Moosipurgi valguses kartuleid praadimas Teaduslik kommunism ja Marksismi-Leninismi Ülikool Suunamine Otepääle — kas tõesti saab Otist kulturnik? Kaamera eest sõjaväkke «Estraaditähestik» muudab suunda Pehme keelega peaosaline «Teletutvuse» esimene tutvus Elementaarne viisakus ja lillebuketid Kuidas murda eetrisse? Ideoloogiline kadalipp Hammeri püüdmine Orgia Gruusia moodi Kõige avameelsem intervjuu Kui palju te teenite? Jälle viinerid?! Kus on tärgeldatud linad? Glamuurse elu algus Lauljakarjäär piirdus kolme laulukesega Diktori valss Kriisid ja saate agoonia Viimane külaskäik Kesktelevisiooni

8 10 16 20 24 28 31 34 40 43 45 52 57 59 62 67 71 74 78 80 87 91 96 98 105 107 110 118

U r m a s O t t. t e l e tä h e l u g u

Uus saatesari, ja ka hoopis uued vaatajanumbrid Seletamatu surmahirm Igaveseks saladuseks jäänud pussitamine «Mina enam ei mängi!» Ma ei ole ajakirjanik! Ma olen reporter! Üks erakordselt pikk stiilinäide, kus Ott peaaegu annab intervjuu Muusad, daamid ja sõbrannad «Vastik vanamutt» ja prints hõbedase Mercedesega Osa varandusest jäi muusikapoodi Maikuine tagasitulek Oti ja Rebase kohtumised «Augustivalgus» augusti valguses Maailmale sai peaaegu tiir peale tehtud... Viimane kohtumine Suur tänu kõigile, kes Urmas Otti meenutasid

122 132 134 136 138 141 144 147 150 152 155 157 168 174 176

« T e a t e , K a a r in R a id , t e e m e n a t uk e t e i s i t i ! »

«Teate, Kaarin Raid, teeme natuke teisiti!»

simese aasta lavakatudengite koormus oli tohutu, loengutes ja proovisaalis möödus päev hommikul kella kaheksast südaööni välja. Lisaks lasus nende kohal painav võrdlus eelmise, üliandeka seitsmenda lennuga, kuhu teiste hulgas kuulusid Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu. Kursuse juhendaja Kaarin Raid ei püüdnudki eriti varjata, kes on ta lemmikud. Valitute sekka said Mart Pukk ja Veiko Jürisson, ent Ott paraku mitte. «Ma ei taha näha Otepää rahvateatri stampe,» teatas ta Otile korduvalt. «Urmas oli suhteliselt väljakujunenud isiksus, aga selleks, et näitleja olla, tuleb õppida erinevaid rolle, tuleb mängida seinast seina,» põhjendab Rein Oja. «Talle öeldi, et ta on avalikuks esinemiseks väga sobiv tüüp, aga näitlejaks ... teil ei ole siin midagi õppida.» Oja meelest sai Otile teatrikoolis saatuslikuks teatud paindumatus, soovimatus katsetada uute asjadega. «Mulle tundub, et ta ise maalis endale imago ja ei osanud otsida punkte, mida ta endas ei tundnud.» Samas oli Ott alati valmis end analüüsima. «Urmas läks ja küsis, miks ma pean niimoodi tegema. Aga saab ju teisiti ka,» räägib Porss. «Teate, Kaarin Raid, teeme natuke teisiti!» Pärast talvist eksamisessiooni hakkas Ott tajuma, et tagasiside, mida õppejõud talle andsid, polnud päris selline, nagu ta oleks oodanud. «Mäletan ühte etüüdi, mida tegime laval kolmekesi, mina, Urmas ja ma ei tea enam, kes veel, ja Urmas ütles, et ah, niikuinii ma Raidile ei meeldi,» jutustab Porss. Ott otsustas, et viskab kolmele toolile lava nurgas lihtsalt pikali, mille peale Kaarin Raid tegi sarkastilise märkuse: «Urmas, see on kõige orgaanilisem, mida sa siiani teinud oled!» Meeldejäävaima, samas kursusekaaslastes vastakaid tundeid vallandanud

U r m a s O t t. t e l e tä h e l u g u

etteaste tegi Ott kohustuslikus loomaetüüdis. Ta mängis hüljest. Kollane särk seljas, veeres ja püherdas turske mees mööda tolmust lava ja paistis sellest tõelist lõbu tundvat. Heino Seljamaa meelest oli etüüd piinlik. «Ta väänles maas, tal oli endal vist väga lõbus, aga ma mäletan, et seda oli kurb vaadata kuidagi,» tõdeb ta. «Mulle tundus, et seal ei ole ei hinge ega midagi, minu jaoks kohutavalt pikalt ja igavalt väänles maas. Meie kõik vaatasime pealt.» Rein Oja sõnul oli Otti hülgena aga põnev jälgida. Oli kuis oli, igal juhul oli see etüüd, mis sööbis kõigile mällu. Tasapisi küpses Otis plaan valida näitlemise asemel lavastamine. «Ta ütles, et tead, ma tahan lavastajaks saada. Ma üldse ei taha siit ära minna, mulle siin kursusel nii õudselt meeldib,» räägib Porss. Eksamiks lavastas Ott poomis stseeni Juhan Smuuli «Least». Nimitegelast mängis Tiia Porss, kes tundis, et see osa on justkui tema, vajadusel saare murrakut kõneleva maatüdruku jaoks loodud. «Ja ta lasi teha. Ja ta lasi ise katsetada ja proovida. Kui tema lavastas, ei olnud tunda tema sellist üleolevat tarkust, mida mõnikord oli tunda,» iseloomustab Porss lavastaja Otti. «Ta lavastas selle hästi ja mängis ka ise üle ootuste kenasti.» Porsi mälestustes olid stseeni lõppedes kursusekaaslasel Merle Talvikul pisarad silmas ja teistelgi jätkus tunnustavaid sõnu. Õnnestumist tunnetas ka Ott ise, pihtides stseenis kaasa teinud Porsile ja Aivar Tommingasele: ma usun, et ma jään kursusele alles, mind ei visata välja. Läks siiski teisiti. Samal päeval pärast «Lea» edu teatas Kaarin Raid Otile, et sel tuleb lahkuda. Ott kirjutas raamatus «Carte Blanche», et ta oli Raidile vastik alates nende esimesest kohtumisest. «Mina ei oska teiega enam midagi teha, minge Moskvasse, proovige seal. Ärge ainult hakake Vene filmides Saksa ohvitsere mängima,» olevat Raid Otile öelnud. Koos Otiga sai hundipassi ja soovituse jätkata haridusteed Tallinna Pedagoogilises Instituudis veel kolm tudengit. Allesjäänud kursusekaaslastele tuli nii järsk otsus üllatusena, sest tavaliselt otsustati tudengite sobivuse üle alles pärast teist õppeaastat. «Eks me kurvad olime kõik, mitte ainult Urmase pärast, vaid kõigi nende teiste pärast ka. Kõik olid poisid,» tunnistab Oja. Ühes kandis elanud poisid, nagu Ott ja Oja sel ajal olid, läksid nad koos koju nagu paljudel varasematel, tavalistel päevadel. «Siis ta ütles mulle, et sinust saab näitleja, aga minust ei saa. Ma mäletan, et ta oli hetkeks kurb.» Siis võtsid nad üles teised teemad. Samal õhtul läksid Ott ja Porss jalutama.

« T e a t e , K a a r in R a id , t e e m e n a t uk e t e i s i t i ! »

Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti kateedri VIII lend, I rida: Rein Oja, Merle Talvik, Raivo Rüütel, Veiko Jürisson; II rida: Enn Keerd, Urmas Alender, Silvi Ait-Pukk, Eve Maremäe, Aivar Tommingas, Tiia Porss, Mart Pukk, Jaak Hein, Toomas Suuman.

«Käisime täiesti sihitult lihtsalt mööda Tallinna linna,» jutustab Porss. «Käisime ja käisime ja mina olin ta väljaheitmisest nii jahmunud, et nutsin. Mul oli tast õudselt kahju ja mõtlesin: mis nüüd saab? Sest tema ju tegelikult tahtis näitlejaks saada!» Otsuse jätkata Pedas oli Ott oma peas vahepeal juba langetanud. «Ta ütles, tead mis, ma lähen sinna Peda kultuuri. Ma lähen sinna lihtsalt paberi pärast,» räägib Porss Oti sõnadega. «Aga kui sa arvad, et minust saab mingisugune maa rahvakultuurimaja juht — nõme! See on ju nõme! Kas sa kujutad ette, et mina teen mammikestega teatrit või lavastan näitemängu? See on nõme. Mitte iialgi! Aga mul on paberit vaja, ma lähen telesse.» Porss mäletab hästi ka Oti ambitsioone: assistendiks ta ei jää ja uudiseid lugema ei hakka, et ta tahab spordireporteriks ja et ta saab oma saate. «Siis läksime lahku. Ta ütles mulle veel niimoodi ka: tead mis, Tiia, eesti keelt sa selgeks saanud ei ole, imelik sa välja näed — see on sinu võlu ja võti. Sina selle kooli lõpetad, aga niipalju ma sulle ütlen, et kui me lahku läheme, et minust sa veel kuuled!» Ning erinevalt järgmisel aastal välja pudenenud paarist näitlejaks pürginust, kes suurest ahastusest vaimuhaiglasse sattusid, täitis Ott oma unistuse. Temast veel kuuldi.

U r m a s O t t. t e l e tä h e l u g u

Moosipurgi valguses kartuleid praadimas

li 1975. aasta varasuvi, Ott oli just lavakast välja kukkunud, kui märkas ajalehenurgas Ugala teatri kuulutust: otsitakse noori näitlejaid, tulge aga katsetele. Ott polnud veel pabereid Pedagoogilisse Instituuti üle viinud ning otsustas selle asjaga veidi oodata ja hoopis Ugalas ära käia. Konkursile saabus paarkümmend kandidaati, kes pidid väikese komisjoni ees luuletust lugema ning etüüdi esitama. Tookordne Ugala juht Heino Torga mäletab Otti selgelt: «Tuli üks Otepää poiss, kes oli loomupäraselt andekas. Ta tuli lavale ja äkki oli keegi!» Pika päeva lõpus teatas Torga Otile: olete vastu võetud, tulge palun kahe nädala pärast kohale, võtame teid palgale. Ott oli väga rahul ja õnnelik, kirjeldab Torga. Möödus kaks nädalat, kuid Otti ei tulnud. Lõpuks ta helistas Torgale ja selgitas, et hakkas kahtlema, kas Ugala on tema jaoks ikka õige koht. Viljandisse kolides oleks ta pidanud otsima endale elukoha, sest teater personalile korterit ei garanteerinud. «Jäi üks noor näitleja ära, aga ega me sellepärast nutma hakanud,» sõnab Torga. «Võtsime siis järgmise, ega sellepärast teatristuudiosse auk sisse saanud jääda.» Kes Oti koha endale sai, seda Torga ei mäleta. Ugalas katsetel käies lasi Ott mööda aja, mil Pedasse sai pabereid sisse viia. Lõpuks pääses ta aasta hiljem otse teisele kursusele tänu heale ärarääkimisoskusele ja lahkele prorektorile. Elu Pedagoogilise Instituudi Pärnu maantee ühiselamus ei olnud kindlasti see, millest Ott lapsest saadik oli unistanud. Neljakesi ühes kitsukeses toas — Ott jagas kambrit teiste kursuste poistega — elati kaunis kesistes tingimustes. Kupli asemel kattis lambipirni moosipurk. Ühisköök oli räpane. Oma toa poistest oli

Moo s ipu r g i v a l g u s e s k a r t u l e id p r a a di m a s

pedantne Ott vaat et ainus, kes koristada viitsis. Toakaaslane, kursus tagapool õppinud Ain Roost tõdeb, et naginaid puhtuse pärast tekkis neil omavahel ikka — heakord polnud enamiku meessoost tudengite oluliste asjade pingereas just esikohal. Oti omas aga küll, nii et aeg-ajalt kostitas ta toanaabreid märkustega nagu: «Sa võiksid oma kummikuteks muutunud sokid ära korjata, hakkavad pragunema juba!» Vastust võlgu talle ei jäädud. Suhtumine «kes sa selline oled, pesed seitse korda päevas sokke ja hambaid ja tuled teisi kamandama?» muutis Oti ja toanaabrite kooselu pidevaks sõbralikuks jõukatsumiseks. Mõistagi viibis Ott ühikas nii vähe kui võimalik. «Tuba oli tõesti väga askeetlik, ta käis seal ainult magamas,» kinnitab kõrvaltoas elanud kursusevend Aivar Sirelpuu. «Ta ei olnud tudengilik — kui mõtleme tudengite all muretuid inimesi, kelle jaoks ülikool on lapsepõlve pikendus,» mõtiskleb Roost. «Ta ei lasknud endale kedagi ligi. Lõi ennast lille ja läks ooperisse. Meie nühkisime kingad natuke läikima ja läksime rokkima või tüdrukutega välja.» Kui Ott hakkas ülikooli kõrvalt Eesti raadiole kaastööd tegema, nähti teda alailma, suur reportermakk üle õla ja pika varrega mikrofon õieli. Aeg-ajalt juhtus, et Otil jäi aega napiks ja tänavaküsitlus tuli fiktiivselt lavastada kaastudengite abiga. Ain Roost meenutab, kuidas ta kord pidi kehastama maalt linna tulnud pettunud ehitustöölist, kellele linn oli lubanud korterit, aga ei andnud. «Ta ütles väga kindlalt, kes ma olen, mis mu probleem on ja mida tegema pean,» jutustab Roost. Vestlus võeti üles Pärnu maanteel trammitee ääres, et taustamüra ehitusele sarnane tunduks. «See oli temalik elu lõpuni: kui ei saa uksest, lähen aknast. Ta pidi tulemuseni jõudma. Kui ta oli lubaduse andnud, täitis ta selle, kas või nui neljaks!» kiidab Roost. Veel mäletab ta, kuidas raadioreporter Ott kuude kaupa Anu Kaalu taga ajas, et temaga intervjuu teha, ent ooperiprimadonna ei leidnud selleks kuidagi mahti. Mitu kuud hiljem astus Ott lõpuks ühikatuppa, viskas maki voodile ja teatas rahulolevalt: «Voh! Nüüd on käes!» Vaatamata kõrgele lennule, ei pääsenud tulevane teletäht ülerahvastatud köögis kartulikoorimisest, nagu see tollal tavaline oli. «Ta võis mängida keda tahes, aga ta sai kõigega hakkama — kartulid praetud, riided pestud,» iseloomustab teda kursuseõde Karin Kark. Argihommikutel äratas Oti koputus uksele — nii oli Kargi ja tema sõbranna Maiaga kokku lepitud. Ja kui tüdrukud olid otsustanud popitada, jätsid nad ka Oti magama — kuna tegemist oli rühmavanemaga, magas koos temaga ka

U r m a s O t t. t e l e tä h e l u g u

puudumiste päevik. Otil oli komme äiata rusikaga tugevasti tüdrukute toa uksele ja sadada sisse ettepanekuga: hakkame teed jooma! Kaht ülejäänud tütarlast neljast tema valjuhäälne joviaalsus aeg-ajalt häiris, sest nemad olid varased magamaheitjad. Seda enam et Otil oli tulekuga sageli omakasu mängus. «Enne eksameid tuli ta ikka meie tuppa, et nüüd hakkame kordama. Loomulikult meie olime enne õppinud, aga tema polnud ilmselt vaadanudki midagi,» muigab Kark. «Meie siis Maiaga jutustasime, töötasime öö jooksul kogu materjali läbi. See oli meilegi kasulik.» Seepärast käis veel aastakümneid hiljemgi Kargi ja Oti vahel lõõpiv vaidlus: kumb kummale ülikoolidiplomi eest õieti tänu võlgu on. Kursuse noormehed, sealhulgas tulevane filmirežissöör Sulev Keedus, nuputasid, et mis neil kahel lavakast tulnul, Urmas Otil ja Eerik Kuhil, küll häda oli, et nad Panso koolist välja visati. Õige pea Keedus tuvastas, et Otist paistis välja lavanärv. «Seda oli liiga palju. Ta ei suutnud keskenduda, temasse tekkis mingi võbin sisse, mida oli saali näha — see häiris.» Kuhi lisab, et Oti ampluaa jäi näitlejana kitsaks: ikka Kalevipoeg, blond ja mõõk käes. Keedus mäletab siiski ka õnnestumisi. Iga semester Pedas lõppes lavastusega ja ühes neist, tükis «Alice Imedemaal» mängis Ott Kübarseppa. «See oli talle õige roll, väga teatraalne,» leiab Keedus, kes selle tüki lavastas. Eriti palju hiilgavaid osi instituudi ajal Otile siiski ei pakutud, sest oli kaugele näha, et talle sobiv roll on konferansjee, nendib Aivar Sirelpuu. Kuhi jätkab, et Ott tajus väga hästi, kas tema osa õnnestus või ei. Ta oli kriitiline, aga kui ta sattus sõiduvette, siis tekkis ka õhin ja motiveeritus. Kui mitte, said õppejõud paika pandud. Kord mängujuhtimise loengus pidi Ott vastama küsimusele, milline on hea mängujuht. Positiivse loetelu asemel tõi Ott kuuldavale lihtlabase vastuse: «Mängujuht peab seisma ringi keskel.» Tõeliselt särama lõi Ott NSV Liidu ajaloo loengutes. Siin on aga oma konks. Nimelt samal ajal ka ETVs teleajakirjanike kursustel käies jäi Ott oma nõukogude-vastasusega parteibossidele silma, mistõttu anti talle selgelt mõista, et koolis pööratakse tema kommunismi-alastele teadmistele ekstra tähelepanu. Otiga ühel ajal Pedas koorijuhtimist õppinud Merle Lilje mäletab, et Ott oli kohustuslikule materjalile alati lisa kogunud, tõi näiteid ja väitles, päästes sellega sageli kogu kursuse, kes enda ajude ragistamise asemel sai õppejõu ja Oti vahelist pingelist duelli jälgida. Ühel päeval Ott seminari ei tulnud. Hiljem selgus ka põhjus: ta polnud saanud piisavalt ette valmistuda. «Juba siis oli ta perfektsionist — kas kõik või mitte midagi,» nendib Lilje. Karin Kark lisab, et

Moo s ipu r g i v a l g u s e s k a r t u l e id p r a a di m a s

Ott suutis oma hiilgava sõnaseadmisega väga hästi peita lünki teadmistes ning sooritas eksamid sageli just tänu näilisele veenvusele. Kuna Lilje ansambliga Laine alailma ringreisidel tuuritas, ei jõudnud ta piisavalt valmistuda marksistlik-leninliku filosoofia eksamiks. Närveldades kõõlus ta eksamiruumi ukse taga, kui tuli Ott ja hoiatas, et Puujalaga-Marxiks hüütav õppejõud on ääretult tõsine mees ning Merle peaks oma teadmiste puudujäägi korvamiseks midagi tegema. Otil oli ka nõu anda: vahetagu Merle kurguni ulatuv pullover läbipaistva pluusi vastu. «Mul oli nimelt reisikott kaasas, sest saabusin eksamile otse lennujaamast,» ütleb Lilje, kes tegigi, nagu Ott oli soovitanud. Paraku õppejõud teda eksamile ei lubanudki, sest Lilje polnud piisavalt loengutes osalenud. Aga juttu sellest, kuidas Lilje läbipaistva pluusiga Puujalaga-Marxi läks võrgutama, levitas Ott hiljem mõnuga. Sest ajast peale kui Ott teleajakirjanike kursustel hakkas käima, teda koolis eriti ei nähtud. See seletab ka, miks teda ei leia muudelt Peda-aegsetelt fotodelt kui vaid lõpupildilt. Napsuklaasi taga kursusevendadega targutamist ei pidanud ta millekski, pealegi, nagu kursusevennad möönavad, et ehkki tegu oli särava ja põneva isiksusega, ei leidnud nad ühist keelt. «Vilets napsumees,» arvab Kuhi. Küll aga käis Ott kursusekaaslastest rohkem teatris, ka ooperis. «Vahel tundus, et see klassikalise muusika huvi oli pseudo. Et kuidas sa ikka tähtsatele inimestele räägid, et ma kuulan Rolling Stonesi. Ikka Otsast räägid ju! Ott hoidis edukate ligi,» väidab Kuhi. Sirelpuu lisab, et oma keskkonnas ja raamides õppis Ott hästi ujuma ning võttis elult, mida võtta andis. «Temas oli jultumust rohkem kui mõnes teises. Vahendeid valimata saavutada kõike, eetikaküsimustega ta ennast ei vaevanud,» arutleb Keedus. Mis vedru see oli, mis teda pidevalt ennast tõestama sundis, jäi enamikule kursusekaaslastest mõistetamatuks. Pärast Peda lõpetamist unustas Ott ka ülikooliaegsed tuttavad ning kursuse kokkutulekutele ei ilmunud kunagi, vaatamata korduvatele kutsetele. Keedus märgib, et alged, mis hiljem Otist Oti tegid, olid instituudi ajal juba näha. «Temas oli haaret ja teadmisi, mida mõnel teisel ehk ei olnud, ja ta oskas neid teadmisi kasutada, sõnu sättida ja asju välja tuua. Temaga ei olnud kunagi igav.» Järjest sagedamini hakkasid kursusekaaslased ka märkama, et Ott naeruvääristab lihtsaid ja argiseid asju. Kui Keedusel instituudi ajal tütar sündis, kutsus ta kogu kursuse seda sündmust oma vanemate Mustamäe korterisse

U r m a s O t t. t e l e tä h e l u g u

tähistama. «Oti jaoks oli vastsündinud laps täielik pamp, kes ainult karjus, kellel tuli pükse vahetada, täiesti arusaamatu asi — et milleks. Ja ta väljendas seda mõtet päris teravalt. See riivas minus tekkivaid isatundeid,» tunnistab Keedus. Peda lõpetamise järel konkureerisid Ott ja Keedus kahekesi ainsale Tele- ja Raadiokomitee vabale suunamiskohale telesse. Miks just Keedus valiti, ei tea mees siiani. «Urmas võttis seda väga hinge ja solvus minu peale,» ütleb ta. «Hiljem kohtusime telemajas kordi ja kordi, aga ta hoidis minust eemale. See jäigi nii.» Isegi nende viimasel, presidendi korraldatud kultuuriinimeste kohtumisel läks Ott Keedusest sirge seljaga mööda.

Moo s ipu r g i v a l g u s e s k a r t u l e id p r a a di m a s

Tallinna Pedagoogilise Instituudi klubitöö ja näitejuhtimise lõpetajad aastal 1979. Kõige parempoolne on Urmas Ott. Kursuseõde Pedagoogilise Instituudi päevilt Karin Kark ütleb, et Ott jagas inimesed mustvalgelt kaheks: need, kellega ta klappis, ja need teised. Vahepealset varianti polnud. Kaalukeeleks oli tõenäoliselt inimeste julgus ja sirgjoonelisus. «Mina julgesin alati öelda, kui mulle midagi ei meeldinud,» ütleb Kark, kes jäi Oti sõbrannaks mehe viimaste elupäevadeni.