Tiina Toometi loomalood

TIINA TOOMETI LOOMALOOD

Tiina Toometi loomalood Kirja pannud marii karell

Autor Marii Karell Kujundaja Siim Saidla Keeletoimetaja Helve Hennoste Intervjuude ümberkirjutaja Tuuli Vunk Esikaane foto Kalev Lilleorg / Presshouse Stilist Jaunika Jartsev Jumestaja Katrin Sangla Fototöötlus ja -montaaž Anu Hammer Fotod erakogu, Kalev Lilleorg / Presshouse ja Postimees / Scanpix Trükk Greif ISBN 978-9949-18-087-5 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Fookus Meedia OÜ. Käesolevas raamatus avaldatud tekstide ja fotode avaldamine ükskõik millisel viisil on keelatud ilma kirjastaja eelneva kirjaliku loata. Kõik õigused on kaitstud.

Minu emale, kes õpetas mind loomi armastama.

Jamile, kes õpetas mind loomi aitama.

Tiina

Sisukord

Sisukord

Kas needus või mustlasjuured?

Tulevane loomaarst, kes kardab koeri Meie esimesed päris enda koerad Kuidas meie korterisse kaks puudlit kolisid Mida koerad söövad? Sooja piima mõistagi Kuidas on võimalik, et üks koer kogu aeg ära kaob?

Esimene lehm lööb ikka jalaga Aga kuidas ma tean, mis loomal viga on?

Kuidas minust sai või ei saanud kuulus koerte ortopeed Oi, mina küll ei julge ta käppa tõsta!

Kahe väikse lapse kõrvalt Soome Poegiv blondiin Kuidas tegelikult koera hellitada. Minu ema näitel Kuhu seda rohtu nüüd panna tuligi?

Karl tahab nii krokodilli Vanavanaema Sofie taskurätinipp ausse!

Loomaarst, kes ei saa aidata oma loomi Kas panna magama või teha operatsioon?

Kõik eestlased loomi kaitsma!

Tänavalt ema juurde ja edasi «hoiule» Hädast päästetud tänamatu Kui koer on ära söönud nukujala ...

Kuidas lollidel veab Karvutu looma haigus Saatuslikud setterid Kui muu ei aita, tuleb kirstuga ähvardada?

5

6 9 14 24 31 34 38 42 46 49 54 56 58 74 76 82 86 92 97 102 106 111 115 118 121 128

Tiina toometi loomalood

Kuidas minust sai või ei saanud kuulus koerte ortopeed

K

aheksakümnendate alguse Eestis oli selline olukord, et luumurruga loom oli surmale määratud. Mõnda tüüpi murdu sai küll lahastada või kipsi panna, kuid üldine seisukoht oli see, et luumurd on lootusetu juhtum. Olukord muutus, kui Tartus hakkas traumatoloogiaga tegelema doktor Andrianov. Mina kauplesin ennast tema juurde diplomandiks ja sain väga hea praktika kirurgias, aga ortopeedia ja traumatoloogia jäid mulle ikkagi suhteliselt kaugeks, kui liiga tehnilised ja mehelikud alad. Olude sunnil pidin ühel hetkel siiski opereerima hakkama.

Esimese patsendi omanikega oli kaasas doktor Jaan Rüütman, noor ninakõrva-kurguarst, kes tundis tugevat tõmmet ortopeedia poole ja inimpatsientide puudumisel ei pidanud paljuks koertest alustada. Kui liita minu teoreetilised teadmised, Jaani pealehakkamine ja mehe jõud, saime kokku täitsa toimiva üksuse.

Kuulnud meie edukatest lõikusest, kutsuti meid Nõmmele, kus Ida-Euroopa lambakoera kutsikas ei võtnud üldse jalgu alla. Pesakonna teised kutsikad juba ammu sibasid ringi, aga see lohistas end kuidagi esikäppade najal.

Praegu mõeldes oleksin selle kutsika ilmselt maha kandnud, tegelikult oli tegemist täiesti lootusetu juhtumiga.

Kui olime kutsikast Mustamäe haigla röntgenis salaja pildi teinud, näitas udune slaid, et tal olid mõlemad reieluud puruks. Ma ei tea, mis temaga juhtunud oli, sest reieluud ei tohiks nii kergelt üldse katki minna. Aga katki need olid. Meie mõtlesime, mis nüüd saab, naela talle panna ei saa, sest ta kasvab nii kiiresti, et nael hakkab varsti logisema.

Mulle tuli meelde, et olin diplomitöös kirjutanud midagi Thomase šiinist.

46

Kuidas minust sai või ei saanud kuulus koerte ortopeed

Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, mis asi see on. Juhendaja dok­tor Andrianov oli kõik Thomase šiini materjalid ja joonised mulle ette andnud, mis ma siis osavalt diplomitöösse sisse kirjutasin. Vahtisin neid jooniseid ja mulle tundus, et Thomase šiin ei ole midagi nii ületamatut, millega üks noor naine hakkama ei võiks saada. Idee seisnes selles, et atribuutika toetus kutsika kubemesse, ümber jala moodustus raam, nii et reieluu jäi koormuseta. Keerasin ise koerale traadist jõledad kombitsad ümber, mis talle kindlasti mugavad ei olnud. Suunasin ta ühtlasi füsioteraapiasse ehk palusin pere­ rahval koera ujutada, et noore koera lihased ei manduks. Nad tegid seda.

Nägid hirmsat vaeva ja käisid veel sügiselgi kutsuga tiigis ujumas.

Ma ise ka enam ei usuks, et see lugu tõsi on.

Aasta hiljem kutsuti mind koera vaatama. Temast oli saanud ilus suur Ida-Euroopa lambakoer, kes jooksis ringi, nagu poleks tema elus midagi kunagi juhtunudki.

Imeteole järgnes paraku üks teine, üldse mitte nii imeline luulõikus. Selle käigus sain aru, et too pole ikka sugugi minu ala.

Helistasid inimesed Nõmmelt, et nende suur, 70-kilogrammine Newfoundlandi koer jäi auto alla ja nüüd ei pane enam tagumist käppa maha. Ilmselt luumurd. Leppisime operatsiooni järgmiseks päevaks, sest suurt koera ei või kaua kolme jalaga hoida. Väiksed pussakad saavad küll hakkama ja hüppavad ringi, aga suur 70-kilogrammine elukas vajab kõiki oma nelja käppa.

Tol ajal ei olnud materjale kuskilt saada, nii et eelmistel lõikustel kasutatud naelad oli ülikooli õppejõud Andrianov ise treinud vanadest opiriistadest.

Nael pidi ju roostevaba olema. Njuufa peremees aga töötas metallitehases.

Andsin talle joonised kaasa, et vaja on sellist aukudega plaati ja selliseid kruvisid.

Kui opipäev kätte jõudis, jäi Jaan nii haigeks, et ei saanud voodist väljagi. Üksi ma lõikust teha poleks jaksanud, luuotsad olid teineteisest mööda nihkunud ja lihased nii tugeva pinge all, et ma poleks suutnud neid paika tõmmata. Mis mul muud üle jäi, kutsusin ehitusinsenerist abikaasa Vallo ja ütlesin, et näitan, kust puurida ja sina puurid.

Nii kui jala lahti lõikasin, sain kohe aru, et siin on jama. See oli komplitseeritud murd, kõik kohad kilde täis. Tänapäeval oleks killud traadiga kokku tõmmatud, ära toestatud ja jalast oleks võinud asja saada. Aga mul ei olnud kuskilt materjali juurde võtta. Mul oli aukudega plaat, kruvid ja abivalmis mees, kes puurimisega tegelikult väga hästi hakkama sai. Oleksin pidanud koera opilaual magama panema. Aga noore inimese asi, ikka tahad aidata.

47

Tiina toometi loomalood

Pusserdasime selle plaadi talle jala külge.

Ei läinud kahte päevagi, kui sain telefonikõne, et koer ei võta jalga alla.

Nii kui ta korra tagumisele opereeritud käpale toetanud oli, käis krõks! ja kogu kaadervärk lendas laiali. Nüüd polnud enam midagi teha. Loom tuli magama panna. Pärast seda rasket juhtumit ei tundnud ma enam eladeski kutsumust ortopeedia järele.

48

Oi, mina küll ei julge ta käppa tõsta!

Oi, mina küll ei julge ta käppa tõsta!

«T

eate, räägin teile kohe ära, mul on selline koer, et ta võõraid inimesi üldse ei salli,» seletab väike kõbus vanaproua keset tuba seisva laua taga.

«Kui ta sisse tuleb, siis ärge tema poole üldse vaadakegi.»

Vahin mööda tuba ringi, kõik seinad on vanaaegseid kappe täis ja ühe kapi tagant läheneb urisedes lambakoer. Ooo, ajakiri! Teen, nagu vaataksin ajakirja ja aeg-ajalt üritan koera pole kiigata, kui proua kiljatab: «Pange ajakiri kohe ära. Koerale ei meeldi, kui võõrad meie asju katsuvad.»

Panen ajakirja lauale tagasi.

«Teate, aga mul on laboriga kokku lepitud, et saadan neile vereproovi ja siis saame teada, mis teie koeral viga on. Mis te arvate, tuleksin homme koos abikaasaga uuesti läbi?»

«Miks koos abikaasaga?»

«No ta aitab koera kinni hoida, paneme talle suukorvi pähe ja võtame vereproovi.»

«Ei-ei-ei! Nii nüüd küll ei saa! No kuidas suukorvi pähe? Koerale see ju ei meeldi. Kas te kuidagi mööda minnes ei saaks proovi ära võtta?»

«Mmmm, ma kardan, et mitte. Aga me siiski tuleme homme suukorviga ja vaatame, mis teha annab.»

Teel koju sain aru, kui naeruväärne ma olin. Ootasin parasjagu neljandat kuud last ja kaalusin võimalust, kas üks tige lambakoer ei võiks mind pisut pureda. Täiesti segane!

See oli esimene kord, kui helistasin perenaisele ja ütlesin, et vabandage väga, ma ei saa teie koera kahjuks aidata. Olin varemgi mõelnud, et ei tea, mis asjaolud need peaksid olema, kui ütlen koera peremehele: «Teie koer 49

Tiina toometi loomalood

jääb minust ravimata.» Nüüd ma siis teadsin.

Vaid mõni aeg hiljem pidin oma sõnu kordama. Lappisin parasjagu ühe õnnetu puudli luumurdu ja imestasin, mis temaga küll juhtus, nii imelik murd. Pererahvas seletas, et naabri koer hammustas. See olevat olnud nii tige bernhardiin, et pere ei julge talle ligigi minna, vaid söödab teda kepi otsast, kuhu lihapalake on seotud. Ta olevat mitut inimest ka hammustanud, ühe neist lausa surnuks. Vangutasin pead ja mõtlesin, et on inimestel ikka oidu ja kannatust selliseid tigedikke pidada.

Puudel oli ammu terve, kui koera pere helistas taas.

«Teate, meie puudliga on kõik korras, aga see naabri bernhardiin, see lonkab.»

Muutusin valvsaks. Mulle tuli meelde kogu jutt hammustatud koerast ja kaika otsa seotud lihast.

«Aga ehk naabrirahvas saab vaadata, miks koer lonkab? On tal seal paise?

Või on seal haav?»

«Ei, nemad küll ei saa käppa vaadata. Koer ei lase ju!»

«Aga kuidas siis mina saan? Kuidas te kujutate ette, et mina lähen selle bernhardiini juurde, kes on hammustanud koera ja kaht inimest ka, ühe neist kusjuures surnuks, võtan tema käpakese ja vaatan, mis tal nüüd viga on? Teate, see koer jääb minust vaatamata. Katsugu kuidagi ise hakkama saada.»

Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas saavad inimesed elada koos loomaga, keda nad kardavad. Enamasti on inimene koera halvas käitumises ise süüdi.

Miks koer hammustab? Sellepärast, et parim kaitse on rünnak. Lugesin hiljuti ajalehest juhtumitest, kui koerad olid inimesi hammustanud. Üks hammustajatest oli ketikoer. Huvitav, mida mõtleb inimene, kui ronib võõra ketikoera territooriumile? Ketikoeral on nii vähe suhtlemisvõimalusi, et ta on nii-öelda asotsiaal. Iga kodanik, kes tema territooriumile satub, on koera jaoks automaatselt vaenlane, kelle eest tuleb oma kodu kaitsta.

Me kordame kliinikus päevad läbi vastsetele koeraomanikele, et loom peab laskma kõike teha, mis peremees lubab. Hakake juba kutsikast peale teda harjutama, et ta laseks vaadata käppasid, kõrvu ja hambaid. Vahel haaran kahe käega peast, sest näen, et selle inimese ja koera kooselust ei tule mitte midagi välja, sest inimene ootab koeralt inimese käitumist. Olen koera vastu hea, siis tema on minu vastu ka. Muidugi on see õige, aga heal ja heal on vahe. Kui lased koeral kõike teha, mis tal pähe tuleb, siis sa ei saa eeldada, et tema laseb sul samamoodi kõike teha.

50

Oi, mina küll ei julge ta käppa tõsta!

Kõige tavalisem on, et pereema tuleb õhtul töölt koju, kus tal on kaks näljast last ja üks veelgi näljasem koer. Lihtne lahendus on, et viskad kõige­ pealt koerale söögi ette, et see rahuneks, siis annad lastele kartulit-kastet ja lõpuks närid ise laua taga võileiba. Aga mis signaali saadab pereema niimoodi koerale? Et ta on kõige madalam liige karjas, kes sööb viimasena.

Loomariigis sööb karjajuht kõigepealt ja teised saavad pärast tema riismed.

Niisamuti ei tohi koerale laualt enda kõrvalt midagi anda, sest sellega tõstad automaatselt koera sotsiaalse positsiooni astme võrra kõrgemale – nüüd olete võrdsed, sest sööte ühel ajal.

Meil oli üks muret tegev juhtum. Noor pere oli endale suure koera võtnud ja esimesele vaktsineerimisele tulnud. Oli kohe näha, et nad ei oska tegelikult koeraga midagi pihta hakata ja lasevad tal tasapisi endale pähe istuda. Kusjuures see koer näitas ka sellist iseloomu, et kui talle järele anda, kasvab tast üks agressiivne elukas. Õnneks (pole küll ilus öelda, aga nii tõesti oli) saatis jumal üsna pea koerale kõrvapõletiku. Olin alguses hirmus hädas, sest koer ei lasknud absoluutselt ennast vaadata, rääkimata sellest, et ma ta haiget kõrva saaks puudutada, sealt proove võtta või puhastada. Ütlesin, et võtke ennast kokku, teie olete need, kes koera võtsid, teie otsustate, mida ta peab laskma endaga teha ja mida mitte.

«Aga mismoodi?» küsisid nemad.

«Väga lihtsalt. Alustuseks paned ta istuma ja hoia pead kinni. Järgmine kord tõstad juba kõrva üles. Siis topid näpu kõrva. Ta peab aru saama, et kui te tahate, siis võite teda igalt poolt katsuda.»

Tublide inimestena said nad oma koerakarjas suhted paika. Kui aga koer poleks kõrvapõletikku saanud, oleks ta võib-olla ülbitsemisega ära harjunud. Üha sagedamini pannakse mujal riikides täiesti terve loom magama üksnes selle pärast, et pererahvas ei suuda temaga koos elada. Austraalias elav sõbranna Kersti vahetas seetõttu loomaarsti-praksise koerte psühholoogi oma vastu, sest ta tahtis loomi aidata, mitte neid magama panna. Eestiski oleks vaja koerapsühholoogi, sest inimesed teevad looma kasvatades ikka kohutavaid vigu. Ideaalis ei ole ju lahenduseks see, et koer hammustas, nüüd tuleb ta magama panna.

Sageli hammustab koer kogemata. Valdavalt nad ju ei käi ringi, et kuhu aga hambad sisse lüüa saaks. Ootamatus olukorras võivad nad seda kogemata teha. Lihtne reegel on, et kunagi ei tohi eelkooliealist last jätta koeraga kahekesi. Ükskõik kui palju koer ka last armastaks, on laps esimestel elu­ 51

Tiina toometi loomalood

aastatel üsna kohmakas.

Koerte psühholoogiaajakirjas kirjeldati üht juhtumit Inglismaalt. Lapselapsed, üks kaheaastane, teine neli, viidi vanaema-vanaisa juurde, kellel oli labrador, teatavasti maailma kõige sõbralikum koer. Kõik oli hästi, lapsed olid juba nädal otsa seal elanud ja ühtegi sellist olukorda polnud tekkinud, et koer oleks püüdnud agressiivne olla või kuidagi muul viisil laste vastu põlgust üles näidata.

Viimasel päeval, kui lapsed hakkasid ära sõitma, läks üks neist koeraga hüvasti jätma. Võttis kaela ümbert kinni ja pani põse vastu koera – ja see hammustas teda! Ikka täiesti tõsiselt, nii et haav tuli kinni õmmelda. Lapse vanemad hakkasid kohe nõudma, et mis koer see selline on, olgu ta magama pandud.

Aga vanaemal-vanaisal oli koerast kahju. Nad käisid kuude kaupa koera­ psühholoogide juures, sest koer, kes on kogu aeg sõbralik olnud ja ootamatult hammustab, võib olla haige, tal võib kuskilt valutada. Viimaks üks arst avastas, et koera munandikotil on pisike arm. Ta pani pildi kokku: ju oli laps kogemata astunud koera kõige õrnemasse kohta. Koer lihtsalt reageeris spontaanselt nii, nagu igaüks, kui astutakse munandite peale. Isegi sellele koerale, kes oli muidu väga sõbralik ja kannatlikkuse tipp, oli see liig, mis liig.

Suurt koera pidavad inimesed saavad harilikult aru, et muudavad oma elu jube keeruliseks, kui nad vasikasuurust elukat taltsutada ei suuda.

Väikesed koerad aga poputatakse tihti nii ära, et nendega on täiesti võimatu normaalselt läbi saada. Kõigile on lihtsam, kui arsti juurde toodud väikest koera hoiab peremees kinni, sest loom on temaga harjunud. Kui mul käpp peos on, pistab väike nähvits kiunuma. Omanik laseb koera lahti ja ütleb: «Oi, ta sai vist haiget, ärme tal täna küüniseid lõika.» Aga mis signaali saab sellega nähvits? Nii, punkt kirjas! Järgmine kord, kui kinni hoiavad, tuleb kõvemini karjuda.

Aga mis kurja kassiga peale hakata, see on juba teine lugu. Kui kass hammustab (mida nad õnneks väga sageli ei tee) ja sa selle eest teda laksuga karistad (mis ei ole üldse ilus), siis talle ei jõua absoluutselt kohale, miks sa teda lõid. Kurja kassiga on jube raske. Ainus võimalus on proovida teda ehmatada.

Meil käis pere, kes oli oma kassi tohutult paksuks söötnud. Nad ütlesid, et kassi ei saa vähem toita, sest ta tuleb kallale ja hammustab. Ongi väga keeruline, aga võib proovida kaht varianti. Number üks: muretsete enda52

Oi, mina küll ei julge ta käppa tõsta!

le veepüstoli ja kohe, kui kass hammustab, pritsite. Number kaks: hoiate taskus alati suurt võtmekimpu. Nii kui kass hammustab, lasete võtmetel maha kukkuda. Konks seisneb selles, et tuleb ära tabada hetk vahetult pärast hammustamist. Kui hakata veepüstolit otsima või võtmekimbu järele taskus sobrama, on juba hilja. Loom peab ründemomendil saama ehmatuse osaliseks, siis on mingigi lootus, et ta jätab hammustamise järele.

Meil käis kliinikus kunagi kass Peeter, kes osutus enneolematult tigedaks.

Kui hakkasime teda puurist välja võtma, hammustas ja kriipis ta kõiki ja kõike ning pääses käest lahti kliiniku nurka kurjalt sisisema. Jäi üle kutsuda kolleeg doktor Endel Pendin uimastipüssiga, millega saab narkoosiannuse kaugelt looma sisse lasta. Kuni Endel püssi sättis, aimas Peeter halba ja põgenes WC-sse.

Otsustasime teda narkoosist säästa ja helistasime omanikule, et ta kassile järele tuleks. Kitsas WC-s peaks omanik ta ometi kätte saama. Saigi, aga täiesti läbimärjana, sest pühas vihas Peeter oli puruks närinud peenikese metalltoru, mis loputuskasti vett viib. Siis oli ta veel vihasemaks muutunud, sest pidi kuni omaniku tulekuni WC-s enda tekitatud purskkaevu all istuma.

Peetri pärast ostsime kliinikule kurikuulsa süstepuuri, kus saab kassi liikuva vaheseinaga lükata puuri teise serva, et talle siis narkoosisüst ära teha. Sinnamaani olime kassi rahustanud narkoosiainet suhu pritsides. See õnnestus väga hästi. Peeter oli puuri pistetava süstla peale vihane ja näris seda innukalt. Tal oli täiesti ükskõik, et talle samal ajal narkoosiainet suhu pritsiti. Selline uimastamine õnnestus päris hästi, aga oli omanikule kole kulukas, sest ainet kulus mitu korda rohkem kui süstides.

53