Toomas Anni - tavatult tavaline

TOOMAS ANNI Tav atult tav aline

TOOMAS ANNI Tav atult t av aline

Kirja pannud Urve Tinnuri

Autor Urve Tinnuri Toimetaja Anneli Sihvart Kujundaja Siim Saidla Esikaane foto Kroonika/Scanpix Fotod Toomas Anni erakogu, Naisteleht/Scanpix, Kroonika/Scanpix ja Istockphoto Illustratsioonid Istockphoto Trükk Greif ISBN 978-9949-9035-7-3 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Urve Tinnuri ja Fookus Meedia, 2010

I

gaühel meist on rääkida oma lugu. Kuulsatest inimestest sünnivad kõnekad lood, sest juba ainuüksi nende nimi jutustab iseenese eest. Vähem kuulsatest vestab lihtne lugu, lööv ja vastupandamatu oma siiruses ning kordumatuses. Selle raamatu kaante vahele kätketud lugu pajatab põllukivide ja künnivagude keskel sirgunud andest, maa- ja muusikaarmastusest; kõneleb mehest, kes on nii paljude kevadete võrra noor, et suur osa ta mälestustest on alles sündimata. Tema soe ja lummav esinemislaad mõjub aga ühtaegu nagu magusaim meenutus, palverännak meloodiliste viiside kuldaegadesse ja kutse tantsule.

See lugu kõneleb ühest rahva lemmikust – Toomas Annist.

ta v atu l t ta v a l in e

5

6

T oomas anni

N

agu kõik vanad peosaalid, nii tundub seegi oma raskete, tolmunud lavaeesriiete, küünlatulede, ära tallatud parketi ja vaevutajutava minevikuhõnguga pisut ebatõeline.

Monotoonne jutusumin põrkub seintelt laekõrgusse, vääramatute traditsioonide õhustikku sekkuvad mobiiltelefonide kutsungid, külalised seisatavad enne sisenemist ukseraamis otsekui endise ja uue kohtumispaiga künnisel. Pidu on alanud, ent siiski veel algamata.

Lavale astub Toomas Anni – mustas lemmikpintsakus, näides esmapilgul liiga üksildane, isegi haavatav, suutmaks puudutada vestlusesse süüvinud kokkutulnute südameid. Toomasel on neljas õhtu järjest üles astuda. Seljataga on napid unetunnid ja pikad autosõidud ühest esinemispaigast teise. Väsimust aimub artisti silmavaatest ja liigutusist, häälest mitte. See hellitavalt mahe, sisendusjõuline, veidi nukrusesegune hääl elaks otsekui väljaspool lauljat iseseisvat varjundirikast elu.

Esimeste taktide kõlades pageb saalist ebatõelisus. Arglikult libisevad põrandale tantsupaarid, laudade all kõpsutavad viisi taktis kontsad ja suud ümisevad tuttavat meloodiat kaasa. Publikule meenuks justkui midagi väga olulist, väga lähedast ja väga kauget – kõik see, millest nii olnu kui olev koos seisab.

«Nii on me elutee...» laulab Toomas Anni.

ta v atu l t ta v a l in e

7

Beebi-Toomas koos 천dede Kersti ja Katriniga, t채di Tiina ja armsa vanaemaga.

8

T oomas anni

Kevad on valgete metsade taga Juured meil on sügaval koduküla mullas, õuekase võra all kummelite kullas.

Lõõgapidi kinni me vanas isamajas, mõtteis tihti kõnnime möödaläinud ajas.

ta v atu l t ta v a l in e

9

K

odu on armastuse nägu, leiab Toomas Anni. Kõige kaunim olevat siin siis, kui kevad metsade tagant pärale jõuab.

Leebed tuuled kannavad õuele kauguste ja värskelt küntud põldude hõngu, päike suudleb naeratusi ja pisaraid, puud on õrnrohelised, ümbrus särav, puhas ja puutumatu otsekui äsja loodud maailm. Kui esimene muru on niidetud, lõhnab rohi nagu jaanipäev või lapsepõlv või igatsus.

Kambri seinapalkidelt piidlevad tänaste tegijate toimetusi Toomase vanavanemate silmad. Äraläinute peahoiakust aimub ammuste aegade väärikat tõsidust ja meelekindlust. Sealt loeb välja muudki.

Pilkudes kõneleb selget keelt kõiki põlvkondi ühendav kolmainus – usk, lootus ja armastus.

Uksepoolsel seinal toretseb ese, mis näib ajaloole pisut upsakalt ülevalt alla vaatavat. Kehitab oma väljapeetud suursugususe vastu loojangutaeva õhetust, et kiri «Kuldne Plaat 2009» paremini kätte paistaks. Imestab ehk omaette – kuidas ma küll siia sattusin, nii kaugele suurlinnatuledest ja superstaaride moekatest tubadest? Aga ta on õnnelik oma kuuluvuse üle, talle meeldib tõestada, et tuntuks kasvatakse ka madalate lagedega vanas talumajas. Sellessamas, mis võttis kord praeguse rahva lemmiku oma kaitsva katuse alla, oli tema esimeste sammude ja esimese laulujorina tumm tunnistaja.

Kui palutakse lahti mõtestada sõna «kodu», näib see lihtsamast lihtsam, ent samas ei mõista isegi sada tarka teha seda ammendava põhjalikkusega – nii kõlab Toomase seisukoht. Kodu on Toomase sõnutsi püsikindlus, järjepidevus, juured, mis üha enam ja enam ennast laiali sirutavad. See on paik, kus mitte lihtsalt ei peatuta, vaid veedetakse pikk elu, luuakse omanäoline hingeruum, kuhu ikka ja jälle tagasi tullakse. Erilise aura annab kodule Toomase ütlust mööda looming, omalooming, mille alla võib julgelt liigitada kõik selle,

10

T oomas anni

mis toimetatud toas ja õues käte ja südame toel ning millest kasvabki välja paik, kus igal toal, kõrvalhoonel, puul, põõsal ja kivil on oma sünnipäev ja elulugu.

Et temast laulja sai, selles pole Toomase arvates «süüdi» kasvukeskkond, vaid vanemad ja vanavanemad, kelle elus pillimäng iial ei lakanud ja laulmine näis niisama loomulik nagu hingamine. Kortermajas, kus naabrimees aina pilti seinale haamerdaks ja elanike ränne trepikojad vaksalilaadseks muudaks, kahvatuksid Toomase emotsioonide idulehed nagu tähed hommikutaevas. Tema tunnetel olevat kombeks möllata ja kui kitsas käes, siis kiiresti valla pääseda, tarvitades rohkesti õhku ja veel rohkem lummavat vaikust. Tuules naksuv õdus talumaja on parim paik laulude loomiseks, mõttepeatusteks ja seal on kõige mõnusam keelestada mälestusi nagu aegade tagant leitud vana kitarri.

Toomas Olen Tulihobuse aasta poiss, ilmale tulnud Põlvas, siin, VastseKuustes, on aga kulgenud peaaegu kogu mu seni käidud elutee.

Vanaisa ehitatud maja mahutas kolm põlve – vanaema, ema, isa ja kolm last. Vanaisa pole ma kunagi näinud, ta jäi sõtta. Memme sõnutsi olevat ta olnud väga tegus mees, talutöö kõrvalt matnud ja laulatanud inimesi. Ilmselt olen ühtteist temalt pärinud, sest mindki võlus omal ajal pulmavanema roll. Ka mu emapoolsed vanavanemad olnud muusikalembesed.

Aastate tagant tunduks ka kõige viletsam lapsepõlv õnnelik.

Minu oma aga OLI õnnelik. Mind ja mu kahte vanemat õde kasvatas põhiliselt vanaema, sest isa-ema käisid tööl ja neil puudus aeg meiega vajalikul määral tegelemiseks. See muidugi ei kahandanud nende osa ta v atu l t ta v a l in e

11

minu elus. Vanaema tunti kui inimest, kelle kohta võis kõhklemata öelda «kange naine» – ta ei kurtnud iialgi, vaid säilitas alati rõõmsa meele ning sai kõigest nalja, naeru ja lauluga üle. Ta kohtles meid karmilt, ent õiglaselt, tema sõna kehtis majas seadusena ja tema otsused osutusid enamjaolt õigeks.

Mu isa oli rahulik ja leebe mees, ema aga seevastu äkiline nagu kadakapõõsas. Mina, va lohakas, jätsin alailma oma riided igale poole laiali ja sain ema käest riielda. Isa ütles, et pangu ma õige rõivad ööseks padja alla, mida ma ka tegin. Aga et väljas oli kevad koos lõbusalt vulisevate vetega, siis olid mu riided teadagi läbimärjad.

Sain jälle ema käest peapesu, aga isa astus mu kaitseks välja. Eks ma muidugi kippusin oma pesamuna staatust tihtipeale ära kasutama, pealegi olin ju kauaoodatud poeg. Räägiti, et isa olnud mu sündimise puhul nii õnnelik, et läks titevarvaste kastmisega üle piiri ja kukkus pea lõhki.

Jõukust meie majas ei valitsenud, ema töötas kolhoosis zootehnikuna, isa oli algul Vastse-Kuuste kultuurimaja juhataja, hiljem tegi ehitustööd. Kodu lähedal asus noorkarjalaut, kus vanaema ametis käis, meie, lapsed, veetsime seetõttu tihti omapäi aega ja eks siis sai neid koerusigi üksjagu tehtud. Pidasin ennast üleval nagu paras kraade, sai ronitud, kakeldud ja kukutud, otsaesine on siiani arme täis. Ema käis mind pidevalt küla peal taga otsimas, sest unustasin ennast sõprade juurde sõda mängima. Nii mõnegi tembu eest tuli maksta tagumikunahaga, aga leian, et kõik vitsad olen saanud asja eest, olin need ära teeninud.

Mõned seigad on jäänud eredalt meelde. Narrisin ja narrisin kukke, kuni saavutasin selle, et kikas muutus tigedaks nagu vanasarvik. Ükskord, kui vanaema kuurist puid tõi, kargas kukk talle reeturlikult selja tagant kallale, kokutas ja äestas kannustega. Vanaemal ei olnud käepärast muud abivahendit kui puuhalg, sellega ta siis ründajat viskas. Kuri lind sai täistabamuse, vajus lösakile, kuulas hulk aega õue peal ööbikuid, ajas ennast siis jalule ja oli tige edasi.

Kuueselt kukkusin käeluu katki. Mäletan, vanaema puhastas maasikaid, ema pesi sauna juures pesu ja isa keetis aia taga tõrva.

12

T oomas anni

Jooksin üle õue, jalg takerdus puunoti taha ja nii see õnnetus juhtuski. Olin kuu aega haiglas, saamata sealgi pahandusteta läbi. Vähe sellest, et suure koliseva plekkautoga vaikse tunni ajal koridoris ringi sõitsin, raketimasinast oskasin ma lendava relva otse haigla aknasse läkitada. Tõsiasi, et üritasin kuuendalt korruselt inimestele pähe sülitada, ei tee mulle sugugi au... Kas sain pihta või ei saanud, selle jätsid tollased tänaval jalutajad enda teada.

Praegusaja lapsi ei aja malakagagi õue, istuvad arvuti taga või vaatavad telekat, meie põlvkond tegi füüsilist tööd ja viibis ka vabal ajal palju värskes õhus. Sai suusatatud ja kelgutatud ning nii kõvasti hokit mängitud, et jalad olid õhtuks paistes. Et õed olid minust palju vanemad, siis meeldis mulle neid kiusata, neil järel käia ja nad vahel surmani ära tüüdata. Ükskord olid nad õhinal ninapidi mingis raamatus. Mul tekkis tõsine huvi, miks nad seda salaja loevad, aga mind köite ligi ei lastud, õed tõrjusid mu tagatoast välja. Piilusin siis, kuhu nad raamatu panevad, ja nägin, et riidekappi, kõrgele pesuriiulile.

Plikad läksid kodunt ära ja mina kohe kapi kallale. Vaatasin pealkirja – «Avameelselt abielust». Sirvisin ja lugesin, aga ei avastanud mina, kümne-üheteistkümnene, sealt midagi põnevat.

Vanaema riidekapist leitud ese pakkus hoopis rohkem silmarõõmu. Seal oli sinimustvalge laualipp, mille ma muidugi kohe õigesse paika, keset lauda seadsin, jäädes lummatult värve imetlema. Ei taibanud, miks tuppa astunud vanaema südamepõhjani kohkus ja lipu kiiresti kapisügavusse pagendas. Tulnuks tema asemel keegi võõras, oleks sellel lool äraarvamatu lõpp võinud olla.

ta v atu l t ta v a l in e

13

Toomase vanem õde Kersti Matson Olen Toomasest kaheksa aastat vanem, seega mäletan hästi seda päeva, mil vend meie ellu saabus. 24. september 1966 oli soe ja päikseline. Vanaema ja isa võtsid parajasti kartuleid, kui sõtse tuli isa õnnitlema, kimp roosasid astreid pihus. Seda värvi õisi nähes arvas isa, et sündis jälle tütar, kui aga selgus, et tõesti, tõesti poiss, oli kõigi rõõm suur.

Toomasel oli niisugune komme, et kui teda lõuna ajal magama pandi, siis pidi keegi ta pead kratsima ja lapsele laulma. Meeles on, et ükski perekondlik üritus ei möödunud laulu ja pillimänguta. Toomas tahtis siis alati laulda, seisis tooli peal püsti ja «noot» pidi ees olema. Selleks sobis igasugune raamat, oli see väikese solisti ees siis õiget- või tagurpidi. Mäletan talviseid koolivaheaegu, mil käisime Tuulemäel suusatamas, pärast aga vaatasime toredaid filme nagu «Neli tankisti ja koer» ja «Kapten Tenkeš».

Toomas oli rõõmsameelne ja aktiivne laps, koolis sai ta kenasti hakkama, hea oleks olnud, kui ta oleks võtnud ennast kokku ja Tihemetsa tehnikumi ka lõpetanud.

Toomas Maast madalast saatsid meie elu kindlad käsud-keelud. Kuigi see tundus poissinimesele sobimatu, tuli peenraidki rohida ja lehmaga karjas käia. Vaevalt kümneselt pidin mõnel hommikul, kui isa oli muude töödega hõivatud, väga vara tõusma, sest minu kohus oli viia piim meiereisse. Et naabritädidki mu abi palusid, kogunes päris mitu plekki jalgratta lenksu otsa. Käisin ka laudas ema aitamas. Kui tehti kontroll-lüpsi, tuli piim käe otsas kaalule tassida ja proovid võtta.

14

T oomas anni

Väikese Toomase kõrgussepürg aastal 1971.

Selleks oli tarvis pool neli maast lahti saada, aga kaheksaks oli vaja jõuda kooli.

Tol ajal tegutses kolhoosis hobulaenutuspunkt. Kui isa läks hobust tooma, olin ma juba kella kuuest jalul, et minna äestama või vilja rullima. Kõndisin äkke järel, ise pisike nagu peahari. Pärast VIII klassi lõpetamist olin 156 cm pikk, vanaema ikka hirmutas mind, et küllap ma jäängi nii väikeseks.

Kasvasime põhiliselt eeskuju najal ja kõige suuremaks eeskujuks oli töö. Meie aja lastel polnud kombeks vastu rääkida ega ülbitseda, tuli teha, mis öeldi. Vahel, kui süda sai täis, läksin küll kuuri taha ja podisesin seal omaette tigedalt nagu siil. Vanaema ikka ütles, et näe, kus meie siilipapa jälle poriseb. Mida suuremaks aga kasvasin, seda enam mulle maatöö meeldis.

Kodust sain peale tööarmastuse kaasa ka kindlad tõed. Üks nendest oli, et võõra vara järele kätt sirutada ei tohi. Mäletan, olin külas naabrite juures, kes ühtlasi olid meie sugulased. Nägin laua peal 20-kopikalist münti ja pistsin selle taskusse. Selle eest sain kodus üpriski valusa keretäie. Ka valetamine oli lubamatu, hädavale... jah, seda tulevat elus ikka ette. ta v atu l t ta v a l in e

15