Pollumehe teataja 2015 august by Meediapilt OÜ

nr 5 2015

E ESTI P ÕLLUMEES T E KES KL I I T, EES T I PÕL LUMA JAN D U S - K AU BAN D U S KO DA JA E E S T IMAA TALU P IDA JAT E K E S K LI I T

KATK:

Seakasvatajad abitus olukorras AASTA TALU:

Suitsu talu Valgamaal ÜLESKUTSE:

Toompeale meelt avaldama! PIIMA HIND:

Ühistuline koostöö tagab parema hinna KOGEMUS:

Põllumehed Jaapanis

PÕLLUMEHE TEATAJA

Sisu: Ann Riisenberg: tarbija ja põllumees ei mõista üksteist lk 4

Väljaandja: OÜ Meediapilt Koduleht: www.meediapilt.ee Toimetuse e-post: toimetus@meediapilt.ee, telefon +372 511530 Reklaamiosakonna e-post: reklaam@meediapilt.ee, telefon +372 56688515 Kujundusosakonna e-post: kujundus@meediapilt.ee Trükk: AS Kroonpress Toimetusel on õigus kaastöid lühendada ja toimetada. Ajakirjas avaldatud artiklid ja fotod on autoriõigusega kaitstud, levitamiseks on vajalik OÜ Meediapilt nõusolek. Kaebuste korral ajakirja sisu osas võib pöörduda Pressinõukogusse (e-post: pn@eall.ee).

Fookuses: seakatk laastab põllumajandust ja maaelu lk 6–11

MEEDIAP LT

Põllumehed kogunevad 14. septembril meeleavaldusele lk 12–13

ISSN 2382-8374

Hoiame Sind pildil

oü

Aasta Talu: viljakasvatajad Suitsu talust Valgamaal armastavad maaelu ja maatööd lk 16–21 Drenaaži läbipesemise masin aitab põllud liigniiskusest vabaks lk 22–23 Tugevad ühistud aitavad piima kokkuostuhinda kosutada lk 26–29 Teaduse ja äri koostöö sünnib PlantValoris lk 30–33 Eesti põllumehed käisid Jaapani ametivendadel külas lk 34–37 Avatud talude päev: heidame pilgu Saaremaa taludesse lk 38–39 Eesti Põllumeeste Keskliidus alustab septembris uus juht lk 40–41 Põllumehed saavad lõpuks nõuandetoetust lk 42

Põllumehe Teata ja Ajakiri Põllumehe Teataja valmib koostöös Eesti Põllumeeste Keskliidu, Eesti PõllumajandusKaubanduskoja ning Eestimaa Talupidajate Keskliiduga. Vahendame põllumajandusvaldkonna uudiseid, anname edasi arvamusi ning kajastame aktuaalseid probleeme. Ootame teie tagasisidet ja ettepanekuid ajakirja sisu osas toimetaja Heli Lehtsaar-Karma e-posti aadressile: heli@meediapilt.ee Ajakirja tellimine: www.meediapilt.ee

Ajakirja järgmine number ilmub oktoobris 2015.

KO L U M N

Kellele on va ja Eesti põllumeest? ANN RIISENBERG EESTI PÕLLUMEESTE KESKLIIDU JUHATUSE LIIGE

äna, mil põllumajanduses on rasked ajad, on põllumehed pöördunud avalikkuse ja valitsejate poole palvega, et neid kuulataks, mõistetaks ja aidataks.

Kuulataks! Eestis tegeleb põllumajandusega väga väike osa rahvast ja linnastumine on toimunud mitmendat põlve. Põllumehed on enda jaoks loonud kuvandi linnainimesest, kes ei pea põllumehest midagi. Veel vähem suudab linnavurle põllumeest mõista ja toetada, sest põllumees on linnainimese silmis inimene, kes ei mõista peale virisemise ja vingumise midagi teha. Järjest raskem on meedias läbi murda positiivsete uudistega, millega kummutada negatiivset arvamust Eesti põllumehest ja põllumajandusest, sest müüb ainult sensatsioon ja negatiivne. Isegi kui meedias kirjutatakse põllumajandusest, võib välja lugeda etteheitvaid noote. 5. augustil ilmus Eesti Ekspressis seakatku teemal artikkel, mille autor pidas arusaamatuks, miks kompenseeritakse kahjud seakatku nakatunud farmide omanikele. Miks ei suuda põllumees, nagu iga teine ettevõte, oma riske maandada kindlustusega, eriti teades, kui ohtlikud on erinevad epideemiad, mis võivad neid tabada? Mõistetaks! Mõnikord on vaja midagi erakordset, positiivset, et müüdid saaks murtud ja tekiks uus mõistmine. Sel suvel toimus esimest korda üle-eestiline avatud talude päev. Selle eesmärk oli tuua linnaini-

mene põllumajandusettevõttesse ja näidata, kuidas põllumees elab ning mida ja kuidas ta toodab seda, mida kõik tarbivad. Tahtsime tutvustada meie töö köögipoolt, et tarbija teaks ja mõistaks, kuidas toit tema lauale jõuab. Sel päeval korraldas Eesti Põllumeeste Keskliit kolm erinevat bussiringi: Tallinnast, Tartust ja Rakverest. Olles ise Tallinna bus-

Üllatasid

linnainimeste teadmised või õigemini teadmatus põllumajandusest.

siringi reisisaatja, sain positiivsete emotsioonide osaliseks. Huvi meie käekäigu ja tegemiste kohta oli väga suur. Samas üllatasid mind linnainimeste teadmised või õigemini teadmiste puudumine põllumajandusest. Kuulda võis põllumeeste jaoks üllatavaid lauseid, küsimusi või arusaami. „Emme, miks see tädi, kes lehmi lüpsab, pani lehma udarale verd?“, „Kus lehmade sarved on?“, „Silo on kuivanud rohi!“, „Kas lehmadel talvel külm ei ole sellistes lautades?“, „Kas vasikad ei saagi oma ema piima imeda!“, „Kui palju saab põllumees piima liitri eest raha piimatööstusest?“, „Kas lehmad karjamaal ei käigi?“. Need küsimused näitasid selgelt, et inimestel puudub elementaarne teadmine põllumajandusest. Teadmatusest tekivad aga valed arusaamad ja tõlgendused alates loo-

made heaolust kuni taimede väetamise ja mürgitamiseni välja. Seni, kui meie põllumehed ei suuda kõikidele küsimustele vastata, leitakse vastused mujalt, mis ei pruugi pretendeerida alati tõele. Teataks! Oluline on selgitada ka laiemat taustsüsteemi, mis aitaks mõista, miks. Me arvame, et Eesti inimene on teadlik EL-i põllumajanduspoliitikast ja toetuste ebavõrdsest jagamisest. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Isegi paljud põllumehed ei tea täpselt, kuidas see süsteem toimib. Meile kukkus sülle võimalus, kus tarbija/valija tuli meile külla ja küsis, kuidas meil läheb, mida me teeme? Põllumees sai ise tarbijale rääkida, kui tublid, targad ja innovatiivsed nad on olnud, milliseid tehnoloogiaid nad kasutavad ja kuidas meie põllumajanduse tase on võrreldav teiste riikidega. Oli ka võimalus selgitada, kuidas toimib toetuste süsteem ja miks seda Euroopa Liidus rakendatakse. Mõistmise proovikivi Ma usun, et 19. juulil põllumees ja tarbija kuulasid ning mõistsid üksteist. Mõistmise proovikiviks saab põllumeeste meeleavaldus 14. septembril Toompeal, kus põllumehed paluvad võrdseid konkurentsitingimusi olukorras, kus kõikide naaberriikide valitsused on kuulanud, mõistnud ja leidnud ka vahendeid põllumeeste aitamiseks. Eesti põllumeest on vaja meile kõigile, ka neile 101 Riigikogu saadikule ja valitsuse liikmetele, kes kogunevad 14. septembril esimesele istungile. Meie ülesanne on panna kõik toidutarbijad seda mõistma, mitte ootama, et keegi teeb selle töö meie eest ära!

OSTAME TEIE SAAGI PARIMATEL TINGIMUSTEL!

RAPS TERAVILI HERNES UBA Hinna fikseerimiseks v천ta 체hendust meie piirkondliku esindajaga

Kokkuostuhinnad ja kontaktid leiad www.oilseeds.ee

FOOKUSES

murrab maamehe meelt Väikefarmid on tauditõrje nõuete täitmisega hädas, kuid suurtootjadki murravad pead, kuidas leida raha lisainvesteeringuiks ja ühtlasi saada kindlust, et katku vastu võitlemise abinõudest üldse abi on. TEKST: VIVIKA VESKI

Foto: Erik Prozes/Äripäev

Oleme niigi nurka surutud, realiseerime sealiha kolmandat aastat alla omahinna, praeguseks on hinnad veel drastilisemalt kukkunud ja nüüd pakkuda meile laenu – mõeldamatu. Urmas Laht, Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees

Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) käib läbi kõiki Eesti seafarme, et kontrollida, kuidas seakasvatajad täidavad bioohutusnõudeid, mis on kehtestatud sigade Aafrika katku tõkestamiseks. „Kõige tähtsam on, et loomapidaja teab, kes tema loomade juures võib viibida ja kes mitte. Et ta ei lase võõraid isikuid oma territooriumile, samuti kaitseks oma loomi, et oleks välistatud kontakt metsloomadega,” ütleb VTA loomatervishoiu, loomakaitse ja söötade osakonna juhataja Maarja Kristian. „Samuti peavad olema puhastatud ja desinfitseeritud kõik jalanõud ja vahendid, mida kasutatak-

se. Desoainet tuleb kasutada ja vahetada. Üks asi on, et mul on desokott nurgas olemas ja aeg-ajalt seda isegi kasutan, aga seda tuleb teatud aja tagant uuendada.” Kristian ütleb, et praegu on veel vara öelda, kas ja mida tegid valesti need seakasvatajad, kelle farmidesse katk sisse pääses, sest taudikollete epidemioloogilised uuringud alles käivad. Samuti on veel vara öelda, milline on farmides nõuete täitmise üldine pilt. Küll aga tõdes VTA Raplamaa Veterinaarkeskuse juhataja Aavo Lumi juba mõne nädala eest, et Rapla maakonnas on suurem osa farme läbi käidud ja pilt on kehv – väikesed ei suuda nõudeid täita. Kuid Raplamaal ongi suuri, see tähendab enam kui tuhande seaga ettevõtteid kõigest kaks. Hädas nii suured kui väikesed Kristiani kogemuse järgi ei saa siiski nii üldistada, et just väikesed ei saa hakkama. See on tema sõnul pigem individuaalne. „Mõnel väikesel on ka juba rakendatud väga tõhusad ja korralikud bioohutusmeetmed ja mõnel suurel jälle on raskem,” nime-

tab Kristian. Ta lisab, et nad palusid veterinaarkeskustel selle kohta info kokku panna septembri esimesteks päevadeks. Suur osa Eestis seakasvatusele pühendunud tootjaist on koondunud Eesti Tõusigade Aretusühistusse (ETSAÜ). Ühistu nõukogu esimees ja OÜ Markilo juht Urmas Laht mainib, et nõuded, mis riik on nüüdseks välja mõelnud, olid suuremad farmerid juba eelmise aasta lõpuks täitnud – enne, kui riik üldse sekkus. Seakasvatajaile naerdi näkku Laht meenutab, et paar aastat tagasi teatasid seakasvatajad toonasele põllumajandusministrile Ivari Padarile ja VTA peadirektorile Ago Pärtelile, et Lätis liigub Aafrika seakatk ohtlikult Eesti poole ja me peaksime võimalikult kiiresti vastu võtma otsuseid, mis aitaksid Eestis võimalikult kaua seakatkupuhanguid ära hoida. „Pakkusime välja, et metsseapopulatsiooni tuleb vähendada järsult ja väga suures ulatuses ja riigil tuleks väikeettevõtjatelt, kes peavad kuni sadat siga, need õiglase hinnaga ära osta, et katku levikut minimaliseerida,” räägib ta. „Piltlikult öeldes naerdi meile näkku.” „Toodi näide, et vaadake, Valgevenes tapeti metssigu ja midagi ei aidanud. Seda me ei suutnud kontrollida, kas see aitas või ei aidanud. Tänaseks on selge, et see kõik oleks aidanud, mis me välja pakkusime,” kahetseb ühistujuht. Kuna riik midagi ette ei võtnud, siis hakkasid farmerid Lahe sõnul ise oma majapidamisi kaitsma. „Ehitasid aedu, muretsesid desomatte, nõudsid töötajatelt täiendavaid bioohutusnõudeid. See tähendas, et ei lubatud metsas käia. Samuti selgitati, et kodusead tuleb ära tappa, et ei tooks viirust mingil juhul farmidesse.” „Riik hakkas sekkuma siis, kui uus minister tuli,” kinnitab Laht

FOOKUSES ja lisab, et tänavu 23. aprillil kohtus farmerite ühendus ministriga, kus räägiti kõik need teemad lahti. „Lubas meid uuesti kokku võtta kuu aja pärast ja teemat arutada, aga lubatud kuust sai kolm kuud. 23. juulil kohtusime uuesti, kuid selleks ajaks oli esimene kodusigade katkujuhtum jõudnud Eestisse.” Läbirääkimised valitsuse esindajatega ja VTA peadirektoriga on siiski jätkunud. „VTA on siiani andnud meile statistilisi andmeid, et katk on leitud seal ja seal, mida me teame ka ise, aga konkreetseid samme astutud ei ole,” tõdeb Laht. Tema sõnul teatas ministeerium augusti alguses järjekordsel kokkusaamisel – koos on istutud iga nädal –, et nüüd rakendatakse tootjatele täiendavaid finantseerimisallikaid. Järele uurides selgus, et sisuliselt pakuti põllumeestele laenu. „Oleme niigi nurka surutud, realiseerime sealiha kolmandat aastat alla omahinna, praeguseks on hinnad veel drastilisemalt kukkunud ja nüüd pakkuda meile laenu – mõeldamatu. Kindlasti see võib aidata üksikuid farmereid, kuid mitte kogu sealihasektorit.“ Tsoonitud Eesti Laht täpsustab, et laenust võib abi olla neile, kes asuvad tsoonides, kus vabalt kaubelda saab. Nimelt on Eesti kaetud Euroopa Komisjonis kehtestatud katkuohu tsoonidega, välja arvatud saared. Lahe hinnangul on aga pandud tsoonide alla ebamõistlikult suured pinnad. Näiteks III, kõige karmimate piirangutega tsoon on kehtestatud ka mitmele vallale, kus ei ole ühtegi nakkusjuhtumit olnud, ei metsega kodusigadel. See paneb piirangud nende piirkondade seakasvatajate toodangu realiseerimisele. Lääne-Virumaal Tapa vallas talu pidav, praegu nelja ja poolt tuhandet siga kasvatav Ermo Sepp räägib, et tara oli tema seafarmil

Ermo Sepp. Foto: Sven Arbet/Ekspress Meedia

ümber juba varem, nüüd aga nõutakse, et see peab olema veel pool meetrit maasse kaevatud. „Nii lühikese ajaga seda ei tee. Väga raske on katku ajal suurelt juurde investeerida. Paneb kindlasti mõtlema, kui jätkusuutlikuks need investeeringud tootmise teevad. Eriti kui vaadata, kuidas neid farme on ikkagi haigus tabanud, kes on end täiendava investeeringu abil katku vastu kindlustanud,” mõtiskleb mees, kes kaheksa aastat tagasi valiti Eesti aasta põllumeheks. „Ma muidugi ei pea neid meetmeid ülearuseks,” lisab ta siis ja lubab anda endast parima, et hoida katk farmist eemal. Näiteks praegu kasutusel olevad desobarjäärid ja desovannid on mõeldud suviseks kasutamiseks. Selline desovann, mis oleks talveks soojustatud, nõuab suuri investeeringuid. See, et on lubatud PRIA kaudu rahastamist, on tema sõnul hea. „Aga riigipoolne tugi on 40% ja 60% tuleb ikkagi endal panna,” lisab ta siis. Sepal on farmi jaoks tehtud bioohutuskava, kus on töötajatele määratud päris karmid nõuded. Piiratud on metsaminek, kodus ei tohi siga pidada ega võtta tööle kaasa sealihast toiduaineid. Farmi kõik kaheksa töötajat on seda mõistnud ja nõuded allkirjastanud. „Me võime teha seadusi, kehtestada nõudeid, allkirju võtta, aga

keegi ei garanteeri, et see annaks tulemusi. Kui sul on tootmine niikuinii alla omahinna ja muudad reegleid enda jaoks kogu aeg karmimaks, siis on aja küsimus, millal pead käed üles tõstma ja alla andma. Ja see ratas ei ole peatatud. Ta kogub tuure juurde,” tõdeb Sepp. Sepp räägib, et seakatku viirust genereerivad metssead ja niikaua, kuni nende arvu pole piiratud, on seakasvatajad löögi all. Ta lisab, et tema puhul muudab olukorra raskemaks see, et talu asub metsade keskel ning tootmine ja elamine on ühel territooriumil. Nõnda on talus sisse seatud sisemised tsoonid – seakasvatuse tsoon ja põlluharimise tsoon. Põllul töötavatele meestele jagab ta praegu enamasti ülesandeid telefoni teel, et mitte nendega kokku puutuda. Igapäevatööd häirib see aga tema sõnul tugevasti. Tapab sigu ja ettevõtlust Ermo Sepa talu ei ole veel III tsoonis. Kõige suuremad probleemid on tema hinnangul praegu neil, kel ei ole farmis katku sees, aga kes on III tsoonis. Nad on teinud investeeringuid, aga praegu ei ole sigu mitte kusagil realiseerida. Sepp toob näite, et ühel ühistu liikmel viidi augusti kolmandal nädalal seakoorem minema – maksti ainult 30 senti kilo eest. Sajakilose nuumiku omahind on 105–130 eurot, praegu realiseerides saab ainult 30 eurot. Nõnda tekibki küsimus, kas hakata veel juurde investeerima, kui garantiid ei ole. Siiski lubab ta läbi mõelda, milliseid parendusi veel teha. „Keegi ei aita aga mõelda, kust ma rahastust saan. Üks asi on plaani tegemine, teine selle ellu viimine. Praegu on küll nii, et kui poleks sigu, poleks probleeme,” ohkab ta. „Kui öeldakse, et see viirus inimesi ei tapa, siis seakasvatajaid ta kindlasti tapab. Kui veel ei ole seda teinud, siis hakkab.”

Pääsetee: maksuvabastus ja kontroll importlihale

eakasvatajad on pakkunud ministrile välja, et seakasvatusega tegelevad ettevõtjad tuleks vabastada neljaks kuuks käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksust. Teiseks peaks VTA Urmas Lahe sõnul hakkama tõsiselt kontrollima, kas Eestisse sisseveetav liha vastab samadele tingimustele, mis Eestis toodetav liha. Seakasvatajad rääkisid sellest ka VTA peadirektorile, kes vastas, et kas neile meeldiks, kui nad viivad Lätti liha ja seda kontrollitaks seal rohkem. Ermo Sepa hinnangul on kõige suurem probleem III tsooni kehtestamine ja sellest tulenevad müügipiirangud, mida riik peaks aitama lahendada. Ta leiab, et seal võiks saamata jäänud tulu kompenseerimise süsteem olla ühtne, olenemata sellest, kas farmis on katk sees

Eesti võime varustada oma tarbijaid kodumaise värske sealihaga on tõsise löögi all ja riik peab leidma võimalused sealihatootjate täiendavaks toetamiseks, sealhulgas ühistegevuse toetamiseks. või ei. „Arvan, et paljud III tsoonis lõpetaksid siis tootmise ära või arvestaksid tootmise taastamisega umbes aasta pärast,” leiab

ta. Samuti peaks tema sõnul olema loomsete jäätmete käitlemine seakasvatajatele tasuta. Sealiha tarbimine elanikkonna hulgas on juba vähenenud, tõdeb Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) juhataja Roomet Sõrmus. Eesti võime varustada oma tarbijaid kodumaise värske sealihaga on tõsise löögi all ja riik peab leidma võimalused sealihatootjate täiendavaks toetamiseks, sealhulgas ühistegevuse toetamiseks, leiab EPKK ja on teinud valitsusele hiljuti ka sellekohase ettepaneku. Samuti leiab EPKK, et riik võiks suurendada sealihakonservide varusid, mida saaks kasutada näiteks kaitsevägi. Ladustatud tooteid saaks kasutada ka puudust kannatavate inimeste abistamiseks ja kolmandatele riikide toiduabiks.

:rurvaline mUUk, kiire makse, puuduvad pikaajalised kohustused Vota meiega uhendust: Silja Holter Andres Norre Margus Marrandi

tel. 512 5052, silja.holter@ang.ee tel. 5 307 4749, andres.norre@ang.ee tel. 503 8151, margus.marrandi@ang.ee

NORDIC GRAIN

www.ang.ee

FOOKUSES

Hoop põlluma jandusele ja maaelule

eakatk ja sellega seotud tegematajätmised võivad lisaks seakasvatusele viia kriisi kogu põllumajanduse, maaelu ja inimeste toidulaua. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus selgitab, et seoses III, kõige rangemate piirangutega tsooni kehtestamisega on suur osa seakasvatajaid sattunud olukorda, kus neil ei ole võimalik oma sigu realiseerida. Lihakäitlejate laod on sealiha täis ning suuremad lihatöötlemisettevõtted, kellel on oma farmid, tapavad esmajärjekorras oma loomi. Kuigi III tsooni lihale turgu pole, võtab sealiha tootmise likvideerimine aega ja samal ajal tuleb iga päev seakasvatustest realiseerimiseks loomi peale. Nädalas jääb üle 2000 siga Sõrmuse sõnul on sigade hulk, kes peaksid farmist väljuma, kuid kelle järele puudub turul nõudlus, keskmiselt 2000 siga nädalas. „Karja hävitamiseks makstakse toetust nendes ettevõtetes, kus avastatakse taud. Samas puuduvad sektorist väljumise meetmed nendele, kelle farmides on kõik korras, nõuded on täidetud ja sead terved, aga sigu kitsenduste tõttu realiseerida ei saa. See aga mõjutab ka elusolevate sigade heaolu, kuna kitsenduste tõttu on ettevõtetel tekkinud sööda ostmiseks vajalike käibevahendite puudus. Samuti hakkab nappima raha töötajatele palkade maksmiseks,“ nendib ta. Probleem ka viljakasvatajatele? Sealihatootmine kasutab palju teravilja. Kas viirus võib teravilja kaudu levida ja seega võidakse kehtestada teravilja ekspordi keeld? Baltic Agro ASi arendusdirektori Margus Ameerikase sõnul

Roomet Sõrmus teab, et suur osa seakasvatajaid on olukorras, kus neil pole võimalik oma sigu realiseerida. Foto: Julia-Maria Linna

on Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) neile kinnitanud, et ei plaani piiranguid viljakaubandusele. Põllult tulev vili läbib kuivatamise ehk kuumtöötluse, seejärel ladustamise ja transpordi. Söödaks kasutamiseni võib minna kuid ja viiruse levik teravilja kaudu on seetõttu ebatõenäoline, teab Ameerikas. „VTA info kohaselt ei nõudvat Brüssel seoses seakatkuga viljakaubandusele mingeid eritingimusi. Nende info kohaselt ei piirata eksporti, küll aga võib olla oht, et mõni maa kehtestab impordipiirangud oma turu kaitseks. Meie teravili läheb aga väga paljus ekspordiks mujale maailma: Aasiasse, Aafrikasse, ka Araabia maadesse, kus sigu ei kasvatata ja seda probleemi ei ole,” selgitab Ameerikas. Lääne-Virumaa talunik Ermo Sepp näeb aga veel ühte võimalikku tagajärge. Eestimaa on täis talulautu. Need pakuvad kohalikele inimestele tööd, viivad maaelu edasi. Kui aga talunikud ei suuda seakasvatusega jätkata, saa-

vad suured kontsernid eurorahaga kordatehtud laudad poole hinnaga kokku osta. Suurtel äriühingutel on kergem raske aeg üle elada, aga maaelu suretatakse samal ajal välja. „Kas see on siis nüüd riigimehelik mõtlemine lubada sel juhtuda?“ küsib Sepp. Tipptasemel aretustöö hävimas Urmas Laht Eesti Tõusigade Aretusühistust rõhutab, et Eesti seakasvatus on aretuslikult jõudnud peaaegu samale tasemele Euroopa tippriikidega, eelkõige Taaniga. Laht on Taani ideoloogia pooldaja ja seda ka Eestisse toonud. Näiteks on Kanadast ostetud lihatõugu kuldid, kelle järglased kasvavad kiiremini, tarvitades samas vähem sööta. Nad on toonud emistele uut vereliini sisse Norrast, Austriast, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. „Väga suur töö on kahekümne aasta jooksul tehtud ja täna peame need emised hukkama, sest liha pole kuskile panna ja riik vaatab külma näoga pealt.”

Närilised levitavad seakatku vaid halbade asjaolude kokkulangemisel

astab Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi nakkushaiguste osakonna juhataja, professor Arvo Viltrop. Kas on võimalik, et sigade Aafrika katk hakkab loomulikku teed pidi taltuma? See on meie lootus, et taud sureb välja, kui tal ei teki uusi allikaid – kui ta metsseapopulatsioonist üle käib, siis jääb seal nö must maa järele ja taud ei hakka levima. Inimene saab ka natuke kaasa aidata metssigade arvu vähenemisele – lisasöötmise lõpetamise ja võib-olla küttimisega. Kuidas hindate bioohutusmeetmeid, mida on kasutatud? See on elementaarne – loomad sisse panna, vältida kontakti. Tarastamine on ka äärmiselt vajalik. Metssiga on nii uudishimulik loom, et tuleb kasvõi akna alla. Sigala ümbrusse pudeneb alati söödajäätmeid, metssiga läheb neid sinna otsima ja inimene kannab jalanõudega nakkuse sisse. On väidetud, et mitte inimene ei tassi nakkust kodusigadele, vaid putukad, närilised, linnud? Ei saa välistada erakordseid sündmusi. Näeme aga teiste maade kogemusest, et need tegurid ei ole peamised, vaid väga halbade asjaolude kokkulangemine. Näiteks kui näriline puutub nakatunud seakorjusega kokku ja saastub sellega väliselt. Kui näriline sööb seakorjust, siis pärast ta ei erita

Inimene saab ka natuke kaasa aidata metssigade arvu vähenemisele – lisasöötmise lõpetamise ja võib-olla küttimisega. nakkust. Sama on lindudega. Siga saab haiguse siis, kui ta saab väliselt saastunud hiire, roti või linnu kätte ja sööb ära. Väljaheidetest ei tule midagi. Kärbeste puhul peab siga piisava koguse kärbseid sisse sööma. Laudakärbsed on võimelised seda viirust enda organismis säilitama kaks päeva. Kärbseparv kümne kilomeetri taha ei lenda. Farmi sees võib see olla üks tegur. Kui aretada katkukindel siga? Kõik Aafrikas looduses elavad sealiigid on katku suhtes resistentsed. Nii et aastatuhandetega siga kohastub. Teatud resistentsus võib kujuneda ka kiiremini. See on aga suur oht, kui metssead muutuvad resistentseks. Nad ei sure enam katku kätte ja see jääbki igavesest ajast igavesti meile ringlema. Sardiinias, kus kodusead jooksevad metsas, on nad nakatunud, aga suremust ei ole, nad on resistentsed. Aga sellega läheme ajas väga palju tagasi, mil kodusiga ja metssiga jõudluse poolest palju ei erinenud. Kui tahame, et sigadel oleks mingigi lihajõudlus, siis ei ole selline aretus reaalne.

Toetused Meetmed Eesti maaelu arengukava 2014–2020 kaudu Kuni 31. augustini saavad seakasvatajad taotleda PRIA vahendusel toetusi investeeringuteks bioohutusmeetmetesse või seakasvatussektorist väljumiseks. Kokku on nende toetuste eelarve 12,7 miljonit eurot. Meetmed Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) kaudu Toetus väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele ning eraisikutele, kes soovivad seakarja likvideerida ja lõpetada seakasvatamise seniks, kuni katkuoht on möödas või karmistunud bioohutusnõuded on täidetud. Toetust saab taotleda eelkõige põllumajandussaaduste esmatootjast ettevõtja, kelle aastane müügitulu on väiksem kui 4000 eurot ja füüsiline isik, kes tegeleb sigade pidamisega põllumajandusloomade registri andmete järgi. Toetus on 1 euro elussea kg kohta, kuid mitte rohkem kui 4000 eurot ühe taotleja kohta. MESi konsulendid annavad kahe tunni ulatuses tasuta nõuannet, kus seakasvatajale pakutakse lahendusi kriitilises olukorras toimetulekuks. MES hakkab andma soodustingimustel laenu seakasvatusega tegelevatele ettevõtjatele. Sihtgrupp on väikese ja keskmise suurusega seakasvatusettevõtted, kes plaanivad seakasvatamisega jätkata, kuid kel puuduvad vahendid nt ette nähtud ohutusnõuete täitmiseks. Täiendav abi Eesti tagab bioohutusnõuete järgimise korral loomapidajale taudikahju kompenseerimise hukkunud ja hukatud loomade ja sööda eest kuni 100% ulatuses. Maaeluminister Urmas Kruuse sõnul on sealiha kokkuostuhinna olulise languse korral võimalik taotleda Euroopa Komisjonilt erakorralist toetust, mida saab maksta kitsendustega piirkonna seakasvatajatele maksimaalselt kolme kuu jooksul tapale realiseeritud sigade eest. „Kui loomataud on taandunud, saab rääkima hakata ka põllumajanduspotentsiaali taastamise toetusest, mille jaoks oleme kavandamas maaelu arengukavasse miljoni euro suuruse eelarvega toetusmeedet,“ sõnas Kruuse ministeeriumi pressiteate vahendusel.

ÜLESKUTSE TEKST: HELI LEHTSAAR-KARMA

õllumehed kogunevad 14. septembril Toompeale riigikogu ette meeleavaldusele, et juhtida riigivalitsejate ja avalikkuse tähelepanu Eesti põllumajanduse kriitilisele olukorrale. 14. sügiskuu päeval kell 14−15 toimuvale meeleavaldusele oodatakse osalema sadu põllumehi, kes võtavad kaasa ka kuni 50 traktorit. Kuigi näiteks seakasvatajad on ähvardanud, et võivad astuda ka äärmuslikke samme kuni sigade riigiasutuste esistele platsidele viimiseni, pole 14. septembri meeleavaldusele lihast ja luust loomi plaanis siiski tuua. „Elusate loomade viimine platsile tekitab pigem küsimusi stiilis „miks te loomi piinate“ ja seetõttu hoidume sellest,“ rääkis augusti kolmandal nädalal asjade

korraldusest Kalev Kreegipuu Eesti Põllumeeste Keskliidust. Organisatsioonide koostöö Meeleavalduse initsiaator ongi Eesti Põllumeeste Keskliit, mille suvel kogunenud üldkogu otsustas, et aeg on küps tavapärasest erinevate võtete kasutamiseks, et põllumajanduses tükk aega hoogu kogunud kriisile tähelepanu tõmmata ja otsustajaid lahendusi otsima sundida. Augustis lisandusid korraldajate hulka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit ja Eesti Piimaliit. „Nõuame eelkõige võrdset kohtlemist võrreldes teiste Euroopa Liidu uute liikmesriikide ja eriti Balti riikidega, mis tähendaks nendega samaväärselt kriisiabi maksmist ning siseriikliku üleminekutoetuse (nn top-up) maksmist. Samuti sisal-

davad loosungid näiteid ja hoiatusi selle kohta, mis on juba juhtunud ja juhtumas, tulenevalt valitsejate keeldumisest põllumajandussektorit kriisist üle aidata,“ tutvustas Kreegipuu 14. septembril toimuma hakkavat. Praeguse kriisi tagajärjed ei puuduta sugugi ainult põllumajandustootjaid, vaid ka sellega seotud valdkondi ja maaelu üldisemalt. Oma osalemisest tuleb teatada Augustis saadetakse põllumeestele meelevaldusel osalemiseks kutsed laiali ja kuu lõpuks peaks olema selge, kui palju osaledasoovijad koguneb. Kalev Kreegipuu: „Kutsun põllumehi üles meeleavalduses aktiivselt kaasa lööma, seda toetama ning jälgima korraldajate juhiseid!“

Tõuske

üles

Toompeale!

HEAD PÕLLUMEHED! Suur osa Eesti põllumeestest on juba pikemat aega väga raskes olukorras. Suurt hindade langust põllumajandussaaduste turgudel on võimendanud Venemaa vastusanktsioonid EL-i toiduainete impordikeelu näol. Seakasvatajatele andis täiendava hoobi kiiresti levima hakanud sigade Aafrika katk. Kõik Eesti naaberriigid ja ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid on astunud samme kriisi mõjude leevendamiseks. Seda tehakse selleks, et aidata sektor raskest olukorrast üle ning tagada ka tulevikus toiduga varustatus ja töökohad nii maapiirkondades kui põllumajandusega seotud valdkondades. Eesti on uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest ainus, kus põllumeestele pole kriisiolukorras leitud võimalust siseriikliku (ülemineku) toetuse maksmiseks. Samuti ei ole erinevalt teistest Balti riikidest peetud vajalikuks lisada siseriiklikku osa EL-st laekunud kriisiabile. Põllumeeste esindajate argumendid ja analüüsid korduvatel kohtumistel poliitikutega pole otsustajaid veennud väga raskete olukordade ennetamise vajalikkuses. On näiteid, kuidas selle asemel tegeletakse hoopis tagajärgede likvideerimisega, mis läheb meile kõigile palju rohkem maksma.

Kutsume kõiki põllumehi üles tulema 14. septembril traktoritega Tallinnasse Toompeale avalikule koosolekule. Koosolek toimub kell 14–15. Ühiseks Toompeale sõiduks koguneme kella 11ks Põrguvälja teele (Pildiküla, Rae vald). Kõigil, kellel on võimalik anda kohaletulekuga oma panus meie ühise sõnumi edastamisse, palume registreeruda hiljemalt 5. septembriks kas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja kodulehel (www.epkk.ee), Eesti Põllumeeste Keskliidu kodulehel (www.eptk.ee) või Eestimaa Talupidajate Keskliidu kodulehel (www.etkl.ee). Registreerumisega seotud küsimuste tekkimisel võib helistada Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja telefonil 60 09 349, Eesti Põllumeeste Keskliidu telefonil 52 45 875 või Eestimaa Talupidajate Keskliidu telefonil 50 29 571. Registreeruda palume ka neil, kes soovivad meeleavaldusel osaleda ilma traktorita. Registreerumine on hädavajalik meeleavalduse paremaks korraldamiseks ning põllumeeste sõnumite mõjusaks edasiandmiseks. Eesti PõllumajandusKaubanduskoda Eestimaa Talupidajate Keskliit Eesti Põllumeeste Keskliit

Indluse tuvastamise tähtsus ja Kui soovite kasvatada jätkusuutlikke, kõrge eluaegse tootluse ja pika elueaga lehmi, tuleb esmalt optimeerida lehmade paljunemine. Lõppude lõpuks on just see homse piimalehma aluseks.

Viljastamine tähistab ligi kolm aastat kestva perioodi algust, mil piimatootjad teevad kõik võimaliku, et tagada oma vasikate kasvamine väga produktiivseteks lehmadeks. Arutamegi käesolevas artiklis indluse tuvastamise tähtsust ja kuidas Lely saab farmereid selle olulise ülesande täitmisel aidata. Üle 8 kuu vanused loomad indlevad iga 3 nädala tagant. Nad võivad näidata välja selgelt eristatavaid indluse märke, nagu rahutus ja aktiivsem olek (seismine ja tõusmine). Need sümptomid aitavad farmeritel märgata, millal loom indleb. Aga mida teha siis, kui lehmadel ei avaldu need märgid selgelt? Näiteks siis, kui nad on libedal põrandal, kus nad kõnnivad väga ettevaatlikult või kui nad ilmutavad sümptomeid siis, kui farmer ei ole kohal? Indluse õigel tuvastamisel on suur mõju viljastatud lehmade arvule ja poegimisintervallidele, mis omakorda on tihedalt seotud farmeri tuluga. Wageningeni ülikooli tehtud uurimus* näitab järgmisi tulemusi seoses poegimisintervallide ja sellega seonduvate kuludega. Võrdlus tehti hea poegimisintervalli (362 päeva),

*allikas: http://ppp-agro.nl/Portals/15/artikel%20Veeteelt%20dec%202011.pdf

keskmise poegimisintervalli (407 päeva) ja pika poegimisintervalli (507 päeva) vahel. Keskmine poegimisintervall kaotas puhaskasumi marginaalist 34 € lehma kohta aastas ja pikk poegimisintervall 231 € lehma kohta aastas. Lely pakub odavat, lihtsat ja tõhusat meetodit indluse tuvastamiseks – registreerige lehma indlus respondriga Qwes Act, Qwes H, Qwes HR-i või Qwes H-LD- ga. Respondrid pannakse rihmaga ümber kaela. Teavet töödeldakse T4C karjahaldusprogrammiga ja seda saab näidata reaalajas lauda arvutis. T4C InHerd rakendus tahvelarvutitele ja nutitelefonidele näitab teavet farmeri mobiilseadmes ja on tõhusaks abimeheks lehmade juures olles ning andmeid otse sündmuskohal nähes. T4C süsteemi aruanne 19 “Innavõimalus” näitab täiendavat teavet, näiteks päevade arvu pärast poegimist, eostumise tõenäosuse protsenti, viimasest viljastamisest/ indlusest möödunud päevade arvu, mis on kombineeritud aktiivsustasemetega ja näitavad indlevaid lehmi, vt joonist 1.

kuidas Lely selles osas aitab

Joonis 1 – Karjahaldusprogrammi Lely T4C Aruanne 19, Innavõimalus

Aruanne näitab vajalikku teavet farmi lauaarvutis ja teatab farmerile optimaalsest viljastamishetkest. Lehma tähistav punkt liigub vastavalt reaalajas toimuvale. Samal ajal muutub ka eostumise tõenäosuse protsent. Roheline tsoon on “Optimaalne viljastamisintervall” vastavalt indluse esimesest märkamisest möödunud ajale. Roheline tsoon võib ulatuda indluse esimesele täheldamisele järgnevast 1 tunnist kuni 19 tunnini (18 tundi). Kollane tsoon koosneb optimaalsele viljastamisintervallile järgnevast 6 tunnist. Viljastumise tõenäosus on kõige parem rohelises tsoonis. See ei tähenda

aga, et lehmal ei ole võimalik jääda tiineks ka siis, kui teda on seemendatud siis, kui teda tähistav punkt on kollases tsoonis. Tõenäosus on rohelises tsoonis lihtsalt parem. Samuti on võimalik lisada täiendav veerg tabelisse “Tervise märkused”. Üldiselt on teada, et kaalulangus või hiljuti esinenud mastiit võivad viljastamisel eostumist negatiivselt mõjutada. Aruandes ilmub lehma numbril klõpsates nähtavale graafik üksikasjalikumate andmetega lehma tegevuse kohta. Otsuste kaalumine võib tuua kaasa paremaid tulemusi. Lely karjahaldustarkvara T4C täiendav fuktsioon

“Reproduktsioonimoodul” on lihtne vahend reproduktsioonivõime kulutasuvaks hindamiseks ning parandamiseks. See pakub halduses kasutatavat teavet sigimisjõudluse olukorra ning arengu kohta, automaatset tiinuse registreerimist, nõuandeid viljastamise kohta ja ka eelnevalt tutvustatud automaatset indluse tuvastamist. Tegevust tuvastavate respondrite ja T4C-ga näidatava praktilise informatsiooni abil saavad farmerid hoida silma peal lehmade sigimisjõudlusel, mis on teema, milles on veel palju arenguruumi seoses nii tööjõu, kulude kui ka jätkusuutlikkusega.

Täiendav info: http://www.lely.com/en/farming-tips/the-importance-of-heatrecognition-and-how-lely-can-help-with-this?tagId

PERSOON

Suitsu talu – 100% viljakasvatustalu.

Elu Suitsul: palju tööd ja veel rohkem rõõmu 16

Suitsu talu pere: pereisa Urmas, pojad Martin ja Mattias, tütar Grete ja pereema Elen.

Aasta parimaks taluks valitud Suitsu talu viljapõllud tunneb ära selle järgi, et sealt ei paista ainsatki umbrohtu. Valgamaal Pikasillas asuva talu peremehe Urmas Tekkeliga juttu ajades jääbki kõlama mõte, et kord peab valitsema kõiges.

TEKST: KRISTINA TRAKS PILDID: KAUL NURM ja KRISTINA TRAKS

Ja nii ongi. Põllumehe Teataja visiidi ajal augusti teisel kolmapäeval on taluümbrus ideaalses korras – muru korralikult niidetud, lillepeenardel ei silma umbrohupoegagi ning masinad on kenasti kinnises hallis hoiul, mitte lauda taga lageda taeva all roostetamas. „Masinaid peab hästi hoidma, kombain peab töötama nagu viiul. Ma ei saa lubada seda, et praegusel kiirel ajal mõni masin enda süü tõttu üles üt-

leks,“ selgitab Tekkel. Kuigi viljakasvatajal on aasta kiireimad ajad – viljavõtu aeg ju – õhkub temast rahu: tegemist on küll palju, aga kõik on kontrolli all. Päeval tööl, öösel tööl Viljavõtu aeg on nii kiire, et mõnikord tuleb ka öösel väljas olla. Näiteks kuivatis tegutseda, et järgmisel päeval oleks ruumi, kuhu pealetulevat vilja panna. Tänavu saabus kuumalaine aga just õigel ajal ja ilm on viljakoristuseks olnud väga hea. Koguni nii hea, et niiskusprotsent on viljal nõnda väike, et polegi vaja vilja kui-

PERSOON

Urmas Tekkel rõõmustab: tänavu on ilmataat viljakoristamiseks head ilma andnud.

vatisse vedada, vaid see läheb kohe põllu pealt müüki. „Praegu võtame varajast otra, kaks päeva läheb hernega ja siis taliraps. Samal ajal käib ka maa ettevalmistamine talirapsi külviks. Talirapsiga on päevade küsimus, et ta õigel ajal maha saaks. Teoreetikud ütlevad, et ta peaks 5. augustiks maas olema, aga minu kogemus ütleb, et 15nda paiku võiks teha viimase külvi. Eks jõuab ka,“ ütleb peremees. Kuidas saak tänavu on? „Viljasaak on heitlik ja valmimine on ebaühtlane. Vilja areng on olnud ebaühtlane, kuna suvine soojalaine jäi ju ära. Vilja ei ole just vähe, aga kui kombainiga põllul sõita, siis ta näitab, et mõnes kohas on megasaak ja teises kohas on miinimumsaak. Niiskemates kohtades on lausa tooreid kohti sees, samas teises kohas on pea juba nii ära murdunud, et hakkab juba pudisema. Aga koristamise seisukohalt on küll väga hästi,“ räägib Tekkel. Suitsu talus on vilja all 206 hektarit. Kasvab taliraps, talinisu, hernes ja varajane oder. Tegeletakse ainult viljakasvatusega, loomi ei peeta. Urmase ja Eleni peres sirgub 18

kolm last: vanem poeg Martin (16) on talus juba igati mehe eest väljas abiline ja alustab Olustveres viljakasvatusealaseid õpinguid, Grete (8) läheb II klassi ja Mattiasel (5) on algamas viimane lasteaia-aasta. Praktika Soomes avas silmad Viljakasvatusega tegelema hakkamine ei olnud Urmas Tekkelil just lapsepõlveunistus, kuigi isa oli põllumees. Oli 1980ndate lõpp, kolhooside aeg ja kolhoosimentaliteet kuidagi ei tõmmanud. Sellepärast kaaluski noormees hoopis ehitajaks saamist, läks aga siiski Olustverre agronoomiat õppima. „Ega sealgi ei tekkinud kohe põllumehe ametist mingit erilist kuvandit. Mu silmad hakkasid avanema alles siis, kui läksin pärast kolmandat kursust suvel Soome ühte tallu praktikale. Sinnamaani ei saanudki aru, kelleks ma üldse õpin, aga seal ma nägin päriselt, kuidas käib väiketalu majandamine, kuidas vilja kasvatatakse, kuidas seda müüakse… Siis hakkaski mõte liikuma, et hakkaks ka ise sellega tegelema. Lõpetasin Olustvere kooli ja 1996ndal tegin siin

Masinaid

peab hästi hoidma, kombain peab töötama nagu viiul. Urmas Tekkel, Suitsu talu peremees Suitsul esimesed külvid,“ räägib Tekkel. „Suureks plussiks oli see, et Soomes oli mul tekkinud palju sõpru ja sain sealt ka esimese tehnika. Küll kasutatud, aga ikkagi olin siinsetest tegijatest sammu võrra ees. Tõin endale tehnikat ja müüsin ka teistele.“ Talu arengule oli suureks tõukeks esimese John Deere´i teraviljakombaini ostmine SAPARD programmi abil. „See oli murrang ja tähendas seda, et äkitselt jäid kõik asjad väikseks – kuivati jäi kitsaks, sest kombain oli nii võimas, sellega sai korraga nii palju tööd teha,“ ütleb Tekkel. Muidugi hakati üsna viljakasvatuse algusest peale pidevalt maad juur-

de soetama. Praegugi võiks maad rohkem olla, aga ei ole võtta – ümbruskonna maad on kõik juba eri omanikel kasutuses. Tülis ei olda, aga igaüks ajab oma maal oma rida. Iseenda peremehed Talupidamine on Tekkelite perele kogu aeg olnud põhitegevus. „Mina ei tea, mida tähendab minna kella kaheksaks tööle, oodata töökäsku ja siis seda täita. Me oleme harjunud iseenda peremehed olema. Saame oma perega toime, aga kombaini peal on juba aastaid minu vend. Pea kogu vilja koristab tema, mina olen logistik, kes organiseerib koormad minema,“ räägib Tekkel. Perenaine tegeleb paberija arvutitööga, raamatupidamine ostetakse sisse. Suure talu korrashoid ja kolme lapse kantseldamine võtab nii palju aega, et palgatööle selle kõrvalt küll enam ei jõua. Seda enam, et kooliajal tuleb lastele pidevalt ka autojuhi eest olla – väiksemad käivad kodust ca 15 kilomeetri kaugusele Tõrva lasteaed-kooli ning koolibussi ega ühistranspordi peale loota ei saa. „Kolm korda päeva jooksul tuleb sõita Tõrva vahet, sellega tegeleb mul peaasjalikult abikaasa. Ja see on täiskohaga töö,“ räägib Tekkel. „Kõige vanem poeg aitab tublisti põldudel. Laadib vilja kuivatisse, veab kombaini alt traktoriga ette, valmistab põldu ette, teeb minimeeritud mullaharimist. Eriti meeldib talle traktori peal töötada, sest traktor on tuttuus. Ta on täiskohaga abiline ja ma usaldan teda – tean, et ta saab väga hästi hakkama. Kui tast tegijat on ja huvi ka, siis kindlasti mina tõmban talus oma tegevust tagasi ja annan talle vabamad käed.“ Vilja müük käib Suitsu talust läbi Kevili ühistu, mille liige ollakse. „Väga mugav müüa, logistika on kõik sealtpoolt ja pea kogu vili läheb eksporti,“ kiidab peremees.

Korralikke masinaid on Suitsu talus eelistatud tegutsemise algusest saadik.

Tekkeli põldudel on tänavu viljasaak erinev: leidub nii kehva kui väga head saaki.

Vanarahva nipid

ui küsida, millised põllumaad Pikasilla kandis on, siis pidavat olema väga eripalgelised. Näiteks ühel põllul võib olla mõni ala praktiliselt viljatu, samas kõrval näitab kombain odra saagikuseks ligi 8 tonni hektarilt. Riske hajutatakse Suitsu talus erinevate põllukultuuride kasvatamisega. Tänavu on nii, et ühegi kohta ei saa öelda, et nässu läks. „Vastupidi, hernes on näiteks superilus,“ kiidab Tekkel. Hernega on tal, muide, omad nipid. Nimelt tuleb hernes maha panna esimesel võimalusel, alles külma ja viluda ilmaga. Hea, kui puhub põhjatuul. „See on vanarahvatarkus, olen selle järgi toiminud ja tõepoolest – hernes ussitab minimaalselt, mürgitama pole mitte kunagi pidanud,“ räägib Tekkel. Kaks kehva aastat. Järjest. Paarikümneaastase talupidamise jooksul mäletab Tekkel kahte tõeliselt masendavat aastat. 2003 oli just ostetud uus kombain, aga

viljakoristuse ajal kogu aeg sadas. Pank ootas liisingumakseid, kuid näpud olid tõeliselt põhjas. Kogu lootus oli pandud järgmise aasta peale, et ei saa ju ometi olla kaht järjestikust rasket aastat. Aga ei – sai küll. „2004 jäi meelde selle poolest, et kunagi pole mul jäänud midagi koristamata, aga siis jäi hernes 100% põllule. Vihma sadas, hernes lamandus, mädanes maha ära. 40 hektarit ehk 120 tonni hernest läks põllul raisku,“ meenutab Tekkel. Aga mõnel aastal võib ilmataat põllumeest ka väga hellitada – viis aastat tagasi tuli megasaak ka suuremat vaeva nägemata. Masinatest on Tekkel rohelise usku. Juba teine John Deere´i kombain töötab kolmandat hooaega ja sama firma traktor soetati juulis. Kõiki masinaid hoitakse laitmatult korras, sest sellest sõltub ka sissetulek – juhtub tulema päeva-paarine tööseisak rikkis kombaini tõttu, võib raha kaotada. Näiteks paari vihmase päevaga võib ilusast toidunisust saada söödanisu või rap-

sil maha pudeneda tonn hektari kohta. Tekkeli põhimõte on ka see, et masinasse ei maksa ära armuda – hoia teda hästi, hoolda korralikult ja müü õigel ajal maha. Maaelu pole vaid töömurdmine Mida viljakasvataja siis teeb, kui põllul suur kiire mööda saab? Selgub, et sügistalvine elu on üsna rahulik. Tekkel on kohaliku jahiseltsi esimees ja tihti peetakse nädalavahetustel jahti. Suitsu talul on ka oma mets, millega tuleb tegeleda. On ka väike saekaater, milles toimetamine on samuti talvine töö. Ta on ka spordimees. Kui vähegi lund on, sõidab maratone. Õigupoolest on terve pere spordiusku ja suvel võib neid tihti näha Mustlas rattateel sõitmas. Perenaine ja tütar rulluiskudel, pereisa rullsuuskadel ja kõige väiksem poiss jalgrattal. „Meil on sporditegemine veres, ka lastele meeldib liikuda ja trenni teha. Tütar käib peale, et lähme sõitma ja kui vähegi võimalust on, siis läheme ka.”

Žürii liige: nägime Suitsul ilusaid põldusid

alukonkurssi korraldava Eestimaa Talupidajate Keskliidu aseesimees Leho Verk kiidab Suitsu talu, kus hea esmamulje saadi juba heas korras talu õuelt. „Teistest eristumine oli näha põldudel, mis olid harvanähtavad nii oma umbrohupuhtuse kui sealt paistva saagi osas,“ ütleb Verk, kes kuulus ka konkursi žüriisse. „Väga sümpaatne talupere, keda saab igati teistele eeskujuks tuua.“ Eesti talude üldist olukord nimetab ta erinevaks. „Ka enamik põllumajandusettevõttena täiesti arvestatavaid talusid on olukorras, kus isiklikus tarbimises tuleb olla – ja ollaksegi – väga tagasihoidlikud. Väikeste majapidamiste olukord keskmisena ei ole kiita, kuna investeerimiseks vajalikku raha ei

Kindlasti on

väikemajapidamistel tulevikku, kuid neid ei saa kunagi olema sama palju, kui paarkümmend aastat tagasi. Leho Verk, Eestimaa Talupidajate Keskliit

kogune, vanem põlvkond enam ei jaksa ja noortel huvi puudub. Nad on näinud seda rasket tööd ja vaeva ega soovi oma elu samal moel veeta,” nendib Verk.

Samas ei tee ta üldistust, et väiketaludel tulevik puuduks. „On päris arvestatav hulk neid, kes ise oma toodangut väärindavad, pakendavad ja turustavad. Suurettevõtted on ju vaid toormetootjad toidutööstusele, väiketalud hoolitsevad selle mitmekülgsuse ja sortimendi eest, mida me hindame. Kindlasti on väikemajapidamistel tulevikku, kuid neid ei saa kunagi olema sama palju, kui paarkümmend aastat tagasi ja muutub ka tootmise struktuur. Tuleb pigem kohaneda nišitootmisega, kui üritada väikesel pinnal piima või teraviljaga tegeleda,“ räägib ta. Väiketootmiste suurim probleem on tema sõnul võimetus investeerida. Ka ligipääs toetustele on kehv.

Farmiseadmed

Farmiseadmed otse tootjalt!

Vaba-ja lõaspidamise vahepiirded Söödapiirded Väravad, aiad, tõkkepuud Hooldusboksid, kaalupuurid Vasikaboksid, ämbrid, heinakorvid Jootmissüsteemid Farmiseadmete kinnitusvahendid Farmiprojektide nõustamine ja juhtimine Fesma Alu OÜ tel. 48 92 610, 5114487, info @ fesma.ee

www.fesma.ee

www.sami.ee Müük, hooldus, AVANT töövahendite rent

Lõuna-Eestis: Petseri 40, Valga 68204. Tel. 524 1759 Põhja-Eestis: Tule 20, Saue 76505. Tel. 528 2732, 521 8462

TEHNIKA

Liigniiskusest päästab drenaaži läbipesu TEKST: KADRI TAMM

ha sagedasemaks probleemiks on saamas vanade drenaažitorude amortiseerumine ja ummistumine, mistõttu koguneb põldudele vesi ja maaharimiseks on vaja torusid läbi pesta. Raplamaal asuva Kasti Teravili OÜ omaniku Hanno Marrandi sõnul võib see olla aktuaalne teema pea pooltele põlluharijatele. “Süsteemid pole enam heas korras ning hea saagikuse tagamiseks on vaja tegeleda maaparandusega,“ lausub Marrandi. Kasti Teravili OÜ ostis drenaaži läbipesemise masina Soome edasimüüjalt, kes pakub hollandlaste toodangut. “Kasutuses on masin olnud üle kolme aasta ning on selle aja jooksul end igati õigustanud,” sõnab Marrandi. “Muidugi tuleb arvestada, et aeg, millal maaparandust teha saab, on Eestis maksimaalselt 2−3 kuud – enne ja pärast saagikoristust – kuid see on igati vajalik, sest maaparanduseta jääb saagikus alla vajaliku taseme.” Kui uurida, kuidas enne drenaaži läbipesemise masina soetamist hakkama saadi, kostab Marrandi, et ega hästi ei saadudki: põldude peale tekkisid veeloigud ning saagikus langes. Masina käsitlemine on lihtne ning Marrandi kinnitusel pole erilist väljaõpet vaja, kui seda kasutab inimene, kellel on eelnev kogemus traktoriga töötamisel. “Masin on ülesehituselt üsna lihtne – vinüülist toru, veepump, mootor. 400 meetri pikkune voolik aitab ka üsna tõhusalt tuvastada ummistunud 22

Hanno Marrandi on masinaga rahul. Foto: Siim Solman

kohti. Samas, eks need ummistused ole näha ka põllu pinda katvatelt veeloikudelt.” Kasti Teravili OÜ kasutuses olev masin on ostetud kahe tootmise peale, kuid masin on käinud laenuks ka kaugemal, näiteks Viljandimaal. Masina soetamisel võikski kaaluda selle ostmist mitme peale. “Hind on siiski päris suur, selle konkreetse masina maksumus oli 11 000 eurot, samas on selle kasutamine vajaduspõhine – seal, kus ummistused tekivad. Samas peab koos tegutsedes koostöö hästi sujuma ning pooled peavad kasutamise ja hooldamise osas kokkuleppele jõudma,” möönab Marrandi.

Kasutuses on masin olnud üle kolme aasta ning on selle aja jooksul end igati õigustanud. Hanno Marrandi, Kasti Teravili OÜ omanik

Maaparandussüsteemide veebikaart

aaparandustööde plaanimisel ja kavandamisel on abiks Maa-ameti hallatav maaparandussüsteemide veebikaart. Sellel kajastatakse maaparandussüsteemi maa-ala ja eesvoole ehk veejuhtmeid, mille kaudu kuivendusvesi juhitakse looduslikku veekogusse. Veebikaardi leiab aadressilt: http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis Maaomanik saab kaardilt infot oma maale rajatud maaparandussüsteemide kohta. Kaardilt on võimalik näha, kellega ollakse ühises maaparandussüsteemis ning kellega koos kavandada süsteemi korrashoidu. Riigi korrashoitavad ühiseesvoolud (st eesvoolud, mis tagavad mitmel kinnisasjal paikneva maaparandussüsteemi toimi-

mise – toim), mille hoiukohustuse on riik Põllumajandusameti kaudu enda kanda võtnud, on kaardil eristatavad muudest eesvooludest. Lisaks on kaardil näha ka varasemad, kuid nüüdseks mahakantud süsteemid, millega tuleb samuti arvestada muude ehitiste ja rajatiste kavandamisel. Kaardil kajastatakse maaparandussüsteemi maa-ala ja eesvoole ehk veejuhtmeid, mille kaudu kuivendusvesi juhitakse looduslikku veekogusse. Maaparandussüsteemi teostusjooniseid veebikaart ei kajasta, neid andmeid väljastab maaomaniku soovil Põllumajandusamet. Teostusjooniselt saab andmeid näiteks maa alla rajatud dreenide, kollektorite ning teistegi maa-aluste maaparandusrajatiste kohta.

Maaparandusseadus Maaparandussüsteemidega arvestamist reguleerib maaparandusseadus, mis sätestab nõuded maaparandussüsteemi projekteerimisele, ehitamisele ning hoiule, maaparandusühistu asutamise ja tegutsemise erisused ning seaduse täitmise üle tehtava riikliku järelevalve korra. Maaomanik, kelle kinnisasjal paikneb maaparandussüsteem, peab hoidma maaparandussüsteemi korras ja muu ehitise ehitusprojekti või eesvoolu veetaseme reguleerimise kavatsuse peab ta kooskõlastama Põllumajandusametiga. Kinnisasja siht- või kasutusotstarbe muutmiseks on samuti vaja Põllumajandusameti kooskõlastust kui kinnisasjal paikneb maaparandussüsteem.

Allikas: Põllumajandusministeerium

SÖÖDAVÄÄRINDUSE MÄÄRA Pilleriin Puskar, Alltech Eesti

iimakarjakasvatajate väljakutseks enamikes veisekasvatusriikides on piimast saadav madal hind ja piimatootmiseks tehtavate kulutuste kasv. Selles olukorras on tootmise kasumlikkuse üheks määravaks teguriks söödaväärinduse parandamine ja selle regulaarne monitooring. Seistes silmitsi põllumajanduse tegelikkusega, on sellises majanduskeskkonnas toimetulekuks vaid kaks võimalust: kas leppida hinnakõikumistega ja üritada vee peale jäämiseks rakendada lühiajalisi abinõusid või võtta eesmärgiks selgitada välja piimatootmist kõige rohkem mõjutavad tegurid, mida on võimalik tootmises kontrollida ja leida seejärel parimad lahendused tootmiskulude optimeerimiseks. Sageli toob see endaga kaasa vajaduse teha raskeid otsuseid ning muudatusi, mis pole alati kergelt rakendatavad. Kuid need on hädavajalikud, et teha kindlaks, milliseid tootmise aspekte on võimalk mõjutada, et piimahinna muutumisel ettevõtte tootmiskulusid kontrolli all hoida. Kõige selle rakendamine nõuab tõsist pühendumist, usaldusväärset andmete kogumist ja regulaarset jälgimist. Farmitöös muutuvad järjest olulisemaks inimesed, kellel on teadmisi ja motivatsiooni kõige selle teostamiseks. Söödakulude globaalselt kasvava suundumuse taustal on antud lähenemine majanduslikult kõige mõistlikum. Me teame, et tootjate osa piimahinna mõjutamisel on suhteliselt piiratud. Millised on siis tootjate võimalused? Esimeseks sammuks iga parameetri

kontrollimisel on selle mõõtmine ja seejärel tulemuste hindamine pikemas ajaperioodis. Tootmise efektiivsemaks muutmiseks on oluline omada ülevaadet kõikidest farmi kuluartiklitest ja tootlikkuse näitajatest. Igas farmis on need näitajad erinevad ning aluseks ei tohiks võtta riigi keskmisi näitajaid, mis võivad anda vägagi vale aluse otsuste langetamisel. Euroopa piimafarmides läbiviidud uuringus (Alteor Conseil, 2009/2010) olid viis suurimat tootmiskulu järgmised: söödad (28%) masinad jm tehnika (22%) maa ja hooned (11%) karja täiendus (9%) muud kulud (8%) Enamikes Euroopa riikides on nende näitajate osatähtsus tootmise kogukuludes sarnane ja toob selgelt esile piimakarja efektiivse söötmise tähtsuse.

Toorpiima kokkuostuhind ja tootmise omahinna võrdlus Euroopas ja Eestis, 2009–2015 esimesed kaks kvartalit Euroopa keskmine

Eesti keskmine

Tootmise keskmine omahind

0,40 0,35 0,30 0,25 0,20 0,15 0,10 0,05 0

2009

2010

2011

2012

2013

2014

2015

AV ROLL PIIMATOOTMISES

isaks söötmisele on piima omahinna kujunemisel määravaks ka karja vanus, laktatsiooniperioodi- ning elueatoodang. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2014. aasta keskmine piimatoodang 8728 kg. Võrreldes 2013. aastaga suurenes piimatoodang 312 kg. Esmapoegimisvanus oli 2014. aastal 26,9 kuud (2013. aastal 27,3). Kinnisperioodi pikkus oli keskmiselt 68 päeva, uuslüpsiperiood jäi 134 päeva pikkuseks ja poegimisvahemik oli 415 päeva. Võtame näiteks keskmise lehma, kes tuli esimest laktatsiooni lüpsma 26. kuu vanuselt, andis 305-päevase laktatsiooniperioodi kohta 8000 kg piima, oli 60-päevase kinnisperioodiga ning kes praagiti pärast 2,4 laktatsiooni. See lehm tootis elu jooksul 19 200 liitrit piima, ent vaid 11,7 liitrit päevas. Kui parandada söötmisja pidamistingimusi, oleks võimalik saavutada esmapoegimisvanuseks 24 kuud ning see tõstaks piimatoodangut elupäeva kohta 1,2 l. Lisaks piimatoodangu kasvule väheneks ka mullika kasvatamise kulu umbes 70 euro võrra, mis on võrdväärne tootmiskulu vähenemisega 3,65€/1000 liitri piima kohta. Söödaväärinduse parandamine tõstaks eluea piimatoodangut 960 kg võrra ning elupäeva piimatoodang tõuseks 12,4 liitrit. Söödaväärinduse variatsioonifaktoreid on piimakarjas väga palju ja me ei saa näiteks laktatsioonistaadiumit või kuumastressi mõju oluliselt

mõjutada (kuigi ventilaatorite paigaldamine Eesti farmides on andnud positiivse tulemuse kuuma stressi leevendamiseks), küll on võimalik söödaratsiooniga ja söötmiskorraldusega parandada oluliselt söödakasutust, -seeduvust ja tootlikust. Peamine veiste söödaväärindust mõjutav tegur on sööda seeduvus, mis on seotud ratsiooni tasakaalustatusega, kasutatavate söödamaterjalidega ning ka füüsiliste aspektidega (nt saagikoristus).Vatsa mikrofloora populatsioonis on kõige tundlikumad kiudu lõhustavad bakterid, kuna nad vajavad optimaalsel tasemel kasvamiseks ja aktiivsuseks spetsiifilisi toitaineid. Kiudu lõhustavad vatsabakterid vajavad mittevalgulist lämmastiku (MVL) ja ammoniaaki ning energiat (tärklist, suhkrut). Alternatiivse mittevalgulise söödakomponendi, näiteks OPTIGEN® kasutamine võimaldab mittevalgulise lämmastiku aeglase vabanemise vatsakeskkonnas ning tagab ühtlasema ammoniaagi sisalduse vatsas. Selle tulemusel on kiudu lõhustavatel bakteritel ideaalne kasvukeskkond ning paraneb kiu seede, söömus ja söödaväärindus. Harper Adams’i Ülikoolis Inglismaal viidi läbi uuring, kus lisati ratsioonidesse OPTIGEN®120 g looma kohta päevas. Söötmiskatses saavutati koresööda osakaalu suurenemine ja proteiinisööda osakaalu vähendamine 1 kg võrra päevas looma kohta. Arvestades proteiinisöötade hindu on see märgatav kokkuhoiu võimalus, samas tagame parema vatsatöö ja sööda seeduvuse.

Kokkuvõte: Söödakulude osatähtsuse kasvades muutub söödaväärindus üheks peamiseks majanduslikuks mõjuteguriks, mida tootjad peaksid tähelepanelikult jälgima. Rakendades häid pidamistingimusi ja koostades tänapäevaseid ratsioone, kus kasutataks alternatiivseid mittevalgulise proteiini allikaid (OPTIGEN®) ning stimuleeritaks vatsa aktiivsust (YEA-SACC), on piimatootjatel võimalus parandada söödaväärindust. Rohkem piima kilogrammist söödast, rohkem kontrolli piima tootmiskulude üle.

Nõuandetelefon 5052846

P I I M AT U R G

Ühistuliste piimatööstuste suur turuosa kosutab piima kokkuostuhinda Kuigi hinnatrende määrab suuresti maailmaturg, on Euroopa Liidus piima kokkuostuhindade riikidevahelised erinevused märkimisväärsed. Hinna kujunemisel mängib rolli ka see, kas riigis tegutseb võimsaid ja suure turuosaga põllumajanduslikke ühistuid. ANTS-HANNES VIIRA EESTI MAAÜLIKOOLI MAJANDUS- JA SOTSIAALINSTITUUDI DIREKTORI KT, TEADUR

Kui Belgias oli 2015. aasta mais piima keskmine kokkuostuhind 279 eurot/tonn, siis naaberriigis Hollandis 320 eurot/tonn. Kui Tšehhis oli mais piima kokkuostuhind 276 eurot/tonn, siis Eestis 244 eurot/tonn. Seega on lisaks maailmaturu trendidele ka teisi tegureid, mis mõjutavad riikidevahelisi piima kokkuostuhindade erinevusi. Üheks selliseks võib olla ühistuliste piimatööstuste turuosa. Piimaturu näitel on ühistute turuosa mõju piima kokkuostuhindadele EL-i riikides uurinud Hanisch, Rommel ja Müller (2012). Oma ar26

tiklis lähtusid nad ühistulise mõõdupuu teooriast (cooperative yardstick theory), mis väidab, et mida võimsamad ja suurema turuosaga on põllumajanduslikud ühistud, seda paremat ja „õiglasemat“ hinda põllumajandustootjad oma toodangu eest saavad. Võidab tootja, võidab tööstus Piima tootmine ja töötlemine eeldab suuri investeeringuid. Põhivara spetsiifilisus (st põhivara alternatiivseid kasutusviise ei ole või need on piiratud) nii piimafarmides kui piimatööstustes tingib vajaduse keskpikas perspektiivis stabiilsete lepinguliste suhete järele. Ühelt poolt annab see kindluse piimatootjale, et tema kiiresti riknev toodang jõuab tarbijani, tei-

salt tagab piimatööstusele stabiilse toorainevoo, mis on üheks efektiivse tootmise (seadmete võimsuse koormamise) eelduseks. Euroopas ja mujalgi maailmas on ühistud osutunud selliseks ettevõtlusvormiks, mis neid tingimusi täidab. Ühistulise mõõdupuu teooria väidab, et ühistu liikmetel on võimalus võrrelda nn investorite omanduses olevate ettevõtete (antud juhul piimatööstuste) hindu ühistu pakutavatega. Samas on ühistu liikmetel (mõningane) kontroll ühistu hinnakujunduse üle. Aja jooksul peaks info ühistute hinnakujunduse kohta saama ka teistele turuosalistele avalikuks, mistõttu sellest saab turuosaliste jaoks mõõdupuu. Seeläbi muutuvad ühistu pakutavad hin-

Foto: Maris Ojasuu

nad konkureerivate turuosaliste jaoks distsiplineerivaks teguriks. Ühistu pakub paremat hinda Oma analüüsis kasutasid Hanisch, Rommel ja Müller (2012) 2010. aasta andmeid ühistute turuosade kohta EL-i 27 riigi piimatööstustes ja 2000−2010 keskmist piima kokkuostuhinda, maisi hinda (mis hiljem osadest mudelitest siiski välja jäeti), SKP-d elaniku kohta ning piima ja piimatoodete kaubandusbilanssi. Lisaks analüüsiti, kuidas erineb piima kokkuostuhind 2004. aastal või hiljem liitunud ning Lõuna-Euroopas asuvates EL-i liikmesriikides. Nende tegurite mõju piima kokkuostuhinnale analüüsiti kuue erineva ökonomeetrilise mudeliga. Neist neli andsid tulemuseks, et ühistuliste piimatööstuste turuosa 1 protsendipunktine kasv suurendas piima kokkuostuhinda vähemalt 4 senti 100 kg kohta. Teisisõnu, kui ühistuliste tööstuste turuosa kasvas 10 protsendipunkti võrra, siis piima

Selleks,

et piimatööstustel oleks võimalik piimatootjatele piima eest kõrgemat hinda maksta, on vaja toota võimalikult kõrge hinnaga piimatooteid ning seda võimalikult kõrge tootlikkusega.

kokkuostuhind kasvas 4 eurot tonni kohta. Analüüsides ühistuliste piimatööstuste turuosa 2010. aastal EL-i 27 liikmesriigis (v.a Kreeka, Küpros, Malta, Luksemburg, Horvaatia) ning keskmist piima kokkuostuhinda 2011. aastal (Eurostat, 2014), ilmneb positiivne seos ühistuliste tööstuste turuosa ja piima kokkuostuhinna vahel. Samas on lisaks ühistuliste tööstuste turuosale ka teisi tegureid, mis piima kokkuostuhindade riikidevahelisi erinevusi selgitavad. Hanisch, Rommel ja Müller (2012) leidsid, et piima kokkuostuhind oli kõrgem: riikides, kus maisi hinnad olid kõrgemad, riikides, kus SKP elaniku kohta oli kõrgem ja Lõuna-Euroopa riikides. Piima kokkuostuhinnale avaldas negatiivset mõju positiivne piima ja piimatoodete kaubandusbilanss. Samuti olid kokkuostuhinnad madalamad uutes EL-i liikmesriikides. Selleks, et piimatööstustel oleks võimalik piimatootjatele piima eest kõrgemat hinda maksta, on vaja toota võimalikult kõrge hinnaga piimatooteid ning seda võimalikult kõrge tootlikkusega. Tabelis lk 28 on lisaks piima kokkuostuhinnale 2011. aastal ja ühistute turuosale 2010. aastal toodud riikide lõikes piimatööstuste toodangu väärtus ühe kg töödeldud piima kohta (piima kokkuost, mida on korrigeeritud toorpiima ekspordi ja impordi näitajatega) ning töödeldud piima kogus ühe töötaja kohta piimatööstustes. Tabeli põhjal võib järeldada, et kõrgema piima kokkuostuhinnaga riikides on lisaks ühistute suuremale turuosale kõrgem ka toodangu väärtus (lisandväärtus) 1 kg töödeldud piima kohta (Itaalia ja Soome). Samas võib piimatööstuste kõrge tootlikkuse (töödeldud piima kogus ühe töötaja kohta) puhul ka toodangu väärtus ühe kg töödeldud piima kohta olla madalam (Holland ja Iirimaa). 27

P I I M AT U R G Eesti piimatoodangu väärtus 1 kg töödeldud piima kohta madalamate seas Piima kokkuostuhind 2011. aastal, eurot/100 kg

Ühistute turuosa 2010. aastal

Toodangu väärtus töödeldud piima kohta 2011. aastal, eurot/kg

Töödeldud piima kogus aastas töötaja kohta 2011. aastal, tonni

Itaalia

43,38

42%

1,380

266

Soome

42,63

97%

1,055

414

Rootsi

39,65

100%

0,838

355

Holland

38,25

80%

0,839

907

Taani

35,97

94%

0,893

589

Austria

35,34

95%

0,841

539

Saksamaa

35,19

65%

0,834

748

Iirimaa

33,55

99%

0,681

1088

Prantsusmaa

33,30

55%

1,068

423

Belgia

33,06

13%

1,384

436

Tšehhi

32,72

66%

0,846

216

Bulgaaria

32,68

67%

0,816

Slovakkia

31,80

25%

0,707

216

Eesti

31,71

35%

0,634

240

Portugal

31,42

70%

0,825

263

Ungari

31,31

31%

0,762

164

Sloveenia

31,12

80%

0,711

316

Hispaania

30,87

40%

1,578

227

Suurbritannia

30,61

50%

0,601

510

Poola

29,41

72%

0,652

229

Läti

29,35

33%

0,650

165

Leedu

28,54

10%

0,628

202

Rumeenia

25,48

10%

0,843

Allikad: koostatud Hanischi, Rommeli ja Mülleri (2012) ning Eurostati (2014) andmete põhjal

Eesti suhteliselt madala piima kokkuostuhinna 6 põhjust Ühistuliste piimatööstuste suhteliselt väike turuosa Suhteliselt madal toodangu väärtus 1 kg töödeldud piima kohta Piimatööstuste suhteliselt madal tööjõu tootlikkus Kesk-Euroopa riikidega võrreldes madalam SKP elaniku kohta „Uue“ EL-i liikmeriigi staatus Kõrge piimaga isevarustatuse tase Piimandussektor saab mõjutada vaid osa neist teguritest. Selleks, et Eesti liiguks

kõrgema piima kokkuostuhinnaga riikide suunas, tuleks siinsetes piimatööstustes oluliselt tõsta töö tootlikkust (töödeldud piima kogus ühe töötaja kohta) ning toodangu väärtust 1 kg töödeldud piima kohta. Teisisõnu toota enam kõrgema lisandväärtusega tooteid. Ühistulise mõõdupuu teooriast lähtudes võiks eeldada, et kui Eestis suureneks ühistuliste piimatööstuste turuosa, siis ka see võiks mõjuda piima kokkuostuhindadele soodsalt. Samas tuleb märkida, et see teooria eel-

das, et ühistu liikmetel on vähemalt osaline kontroll ühistu hinnakujunduse üle. Olenemata sellest, kas arutluse all olev uus piimatööstus või täiendav piima töötlemisvõimsus saab olema ühistu või mõnes muus vormis tegutseva äriühingu kontrolli all, on ekspordiks mineva tooraine Eestis (edukalt) töötlemise üheks eelduseks piimatootjate ja piimatööstus(t)e pikemaajaline kokkulepe tarnitava piima koguse ja hinnakujunduse kohta.

Piima kokkuostuhind Eestis, Soomes ja Saksamaal, 2003-2015 Keskmine hind, eurot/tonn

Soome Saksamaa

Eesti 2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

2012

2013

2014

2015

Mis saab piima hinnast pärast kvootide kadumist?

raegune piima madal hind – 250 eurot tonn või vähem − on kestnud kauem kui varasemad langused ja pole näha, et hind lähiajal märkimisväärselt tõusma hakkaks. Esimene suurem piima kokkuostuhinna langus oli 2014. aasta mais (-7,3% võrreldes aprilliga) ning juuliks oli hind aprilliga võrreldes langenud juba 18,5% 323 euroni tonni kohta. Venemaa impordipiirangute kehtestamise järel langes tonnihind septembris 251 euroni ning sellel tasemel püsis see käesoleva aasta maini, langedes juunis 233 euroni (vt joonist). Võrreldes eelmiste kriisidega on praeguse põhi pikemaajalisem: 250-eurone või madalam tonnihind on püsinud 12 kuud ja ei ole näha, et see lähiajal märkimisväärselt tõusta võiks. Euroopa suurimal piimaturul Saksamaal oli piima kokkuostuhind 2015. aasta mais 298 eurot tonn. Võrreldes 2014. aasta septembriga (kriisi algusega), kui Eesti ja Saksamaa piima kokkuostuhin-

dade erinevus oli 113 eurot tonni kohta Eesti kahjuks, oli erinevus 2015. aasta maiks kahanenud 54 euroni tonni kohta. Võiks arvata, et Eesti piima kokkuostuhindadel on pisut ruumi, et liikuda Saksamaa hindadele lähemale. Kuid võimalik on ka vastupidine hinnaliikumine, st Saksamaa hindade lähenemine Eesti hindadele. 250 eurot tonn, uus normaalsus? Prognoosimise teeb keerulisemaks piima turustuskvootide kaotamine EL-is tänavu 1. aprillist. Mida prognoosid näitavad piimakvootide kaotamise mõju kohta? Sellele küsimusele pole veel võimalik adekvaatselt vastata. Kvootide kaotamisest on liiga vähe aega möödunud. Võimalik, et uus normaalsus ongi 250 eurot/tonn, võimalik, et mõni muu hind. Seega sõltub piima kokkuostuhind suuresti sellest, kuidas reageerib EL-i piimatootmine kvootide kaotamisele ning kuidas maailmaturg suudab absorbeerida vahepealse pak-

kumise kasvu ja Venemaa impordipiirangute mõju. Ka põllumajanduspoliitikal on hindadele oluline mõju. Uus-Meremaa on riik, kus põllumajanduspoliitika mõju toodangu hindadele on üks väiksemaid. 1990ndate alguses, kui Eesti ei kaitsnud oma põllumajandussaaduste turgu ja toetusi ei makstud, oli piima kokkuostuhind Eestis Uus-Meremaa hinnatasemest madalam. 1990ndate keskpaigast kuni EL-iga liitumiseni oli piima kokkuostuhind Eestis UusMeremaaga sarnane. Pärast EL-iga liitumist piima kokkuostuhinnad Eestis tõusid ja jäid Uus-Meremaa ja Saksamaa hindade vahele. Pärast ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli“ 2008. aastal, kui otsustati vähendada sekkumist piimaturul ja järkjärgult piima turustuskvoote suurendada ning 2015. aastal kvootidest loobuda, on piima hind olnud volatiilsem kui varem. Samas on vähenenud piima kokkuostuhindade erinevus EL-is ja Uus-Meremaal.

Artikli koostamise allikas: Hanisch, M., Rommel, J., Müller, M. (2012) Variation in farm gate milk prices and the cooperative yardstick revisited – panel evidence from the European dairy sectors. German Association of Agricultural Economists (GEWISOLA) 52nd Annual Conference, Stuttgart, Germany, September 26–28, 2012.

TEADUS

Nutikad tooted Polli aiandusuuringute keskuse juures tegutsevas teadmistepõhiste tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskuses ehk lühemalt PlantValoris loovad teadlased koostöös ettevõtjatega tervisetooteid, mis oleksid uudsed, erilised ja ekspordipotentsiaaliga. TEKST JA PILDID: KRISTINA TRAKS

PlantValori töötaja uurib erinevate vaarikasortide lõhnu ja maitseid.

Möödunud aasta lõpus avatud keskuses on võimalused luua kõikvõimalikust taimsest materjalist hoopis midagi senisest erinevat. „Lihtne on marjadest keeta moosi, aga meie eesmärk on teaduse abil jõuda keerulisemate toodeteni,“ ütleb keskuse juhataja Piia Pääso. Tehnoloogiliselt keerulisemaks tooteks võib nimetada näiteks marjabatoone, marjakrõpse või mistahes toodet, mille valmistamine vajab enamat kui pastöriseerimine või lihtne kokkusegamine. „Me aitame ettevõtjaid toodete arendamisel. Näiteks aitame leida võimalusi, kuidas kasutada taimsetes toorainetes leiduvaid bioaktiivseid aineid ja seeläbi laiendada toodete sortimenti. Ehk et me ei keeda lihtsalt head moosi, vaid teeme midagi ägedamat,“ selgitab keskuse tehnoloogiaüksuse juht Uko Bleive. Kompetentsikeskuse tootearenduses on peamiselt puuviljad ja marjad. „Kõik Eesti loodusest pärinev taimne tooraine on meie rida. Samas on meie võimekus muidugi piiratud seadmetega

sünnivad PlantValoris

PlantValori tehnoloogiaüksuse juht Uko Bleive laboris.

ehk et päris kõike me teha ei saa. Maailmas on väga palju huvitavaid tehnoloogiaid, mille arendamine meie juures ei ole otstarbekas kasvõi juba rahaliselt. Kuid aianduslik tooraine on meile väga tuttav, sest Pollis on aastakümneid tegeletud puuviljade ja marjade aretamise ning uurimisega,“ räägib Bleive. Idee tuleb ettevõtjalt Uus toode sünnib kompetentsikeskuses koostöös ettevõtjaga. Ettevõtjal peaks eelnevalt olema visioon, millist toodet ta soovib välja töötada või katsetada. „Alguses konsulteerime, täpsustame ideed, et see oleks saavutatav, realiseeritav, tarbijatele huvitav. Väga lihtne on teha kordustooteid, aga need ei müü eriti,“ ütleb Bleive. Tootearenduse esimene etapp on idee formuleerimine ja päris palju ideid saadetakse algfaasis ettevõtjale tagasi, et mõelge veel, täpsustage retsepti. Elujõuliste ja ekspordipotentsiaaliga toodetega tegeletakse aga edasi. Tootearendus ei ole odav lõbu ja rahastamine on oluline – suuremad ettevõtted suudavad seda teha omavahendi-

test, kuid väikeettevõtted saavad kasutada innovatsiooniosaku abi. Järgmine samm on väikesemahulised eelkatsed. Uuritakse, millised sarnased tooted on turul juba olemas ja kuidas need on tehtud. Just selles faasis leitakse, milline meetod on parim soovitud toote saamiseks. Kui see etapp on läbi, järgnevad pilootkatsed, kus hinnatakse protsessi detailideni. „Me ei lähene asjale kunagi nii, et teeme midagi ja vaatame, mis välja tuleb. See oleks ebamõistlik,“ sõnab Bleive. Ta lisab universaalse soovituse ettevõtjatele: katsetage palju oma köögis, mõelge ise retseptuuri, proovige erinevaid maitseid. Kui palju võtab aega idee muutmine tarbijatele kättesaadavaks tooteks ja mis see maksab? Bleive sõnul on protsess aeganõudev ja kuigi ettevõtjad sooviksid kiireid tulemusi, siis alla poole aasta ei ole reaalne, et uus toode sünniks. Juba säilivuskatsed võtavad omajagu aega. Võimatu on ka anda hinnangut, kui palju tootearendus maksab, sest see sõltub igal konkreetsel juhul arendatava toote keerukusest. „Mahl on lihtne toode,

puuviljabatoon samas keeruline – seal on vaja teha mitmeid katseid,“ toob Pääso näite. Kallid laborid Katsete tegemiseks on keskuses sisustatud hulk laboreid. Kuna nende sisseseade ja tehnoloogiad on kallid, siis arendatavad tooted peaksid kindlasti olema ekspordipotentsiaaliga. Eesti turult saadav tulu ei kata lihtsalt toote väljaarendamise kulu. Laborites on võimalik luua uue toote prototüüp ja seda ka vähesel määral toota. Ehk kõige eksklusiivsem seade on superkriitilise süsihappegaasi ekstraktor, mille abil saab taimsetest materjalidest eraldada väärtuslikke aineid ja viia need kas ekstrakti või pulbri kujule. „Superkriitilise süsihappegaasi ekstraktsioonimeetodis kasutame süsihappegaasi. Esimene asi, mida hakati 1970ndatel aastatel superkriitilise süsihappegaasiga tootma, on humalaekstrakt, õlletööstuste igapäevane tooraine. Enamik õlletööstusi võtab humala maitsekomponendi purgist, mitte ei keeda humalakäbidest teed välja,“ selgitab Bleive.

TEADUS

Esimene funktsionaalne smuuti sündis Pollis

õltsamaa Felix AS-i funktsionaalsed Pai Pluss smuutid töötati välja koostöös PlantValoriga ning Põltsamaa Felixi turundusdirektori Marek Viiloli sõnul võtsid tarbijad need vastu nõnda hästi, et nüüd on ettevõte asunud arendama tervet funktsionaalset tooterühma. Funktsionaalseks nimetatakse toitu, millel on lisaks toitelistele funktsioonidele teaduslikult tõestatud ka mõni tervist tugevdav ehk füsioloogilist funktsiooni parandav või mõne haiguse riski vähendav või ennetav toime. Põltsamaa Felixi koostöö Maaülikooli teaduritega sai alguse 2014. aasta alguses ning üheskoos loodi Eesti esimesed funktsionaalsed smuutid – kaltsiumi, kiudainete ja B-rühma vitamiinidega rikastatud smuutid, mõeldes just vaimse tööga tegelejate vajadustele. „Nende smuutide edust saime julgust arendada sel aastal funktsionaalset tooterühma vitamiinide ja looduslike ainetega rikastatud mahlajookide näol, nagu seda on näiteks Põltsamaa vaarikamustika mitmeviljanektar C-vitamiiniga ja Pai Pluss kõrvitsa-mangosmuuti astelpajuga. Nende toodete funktsionaalsus seisneb immuunsuse tugevdamises. Hiljem lisandusid funktsionaalsete toodete valikusse ka uued Põltsamaa Felixi jõhvika-greibi ja jõhvika-mustika maitsega mahlajoogid, mis sisaldavad A-, C-, D- ja E-vitamiine ning ženšenni,“ räägib Viilol. „Tervislik eluviis on moes ning oma igapäevast toidulauda kattes teevad Eesti inimesed väga teadlikke valikuid. Ka turu-uuringud 32

Mahe metsmustika-mustasõstraglögi on OÜ Loodusvägi seni tuntuim toode, mis sündis väikeses koduköögis 2008. aastal. Foto: Andras Kralla/Äripäev

OÜ Loodusvägi sai Ettevõtluse Auhind 2014 konkursil Aasta Piirkonna Ettevõtte auhinna.

näitavad, et vajadus tervisliku ja funktsionaalse toidu järele aina kasvab.“ Väiketootja OÜ Loodusvägi sai tuule tiibadesse tänu Maaülikoolile. Loodusvägi tegevjuht Ahto Vegmann sõnab, et ettevõte on kasvanud koostöös Maaülikooli ja Polli aiandusuuringute keskusega, tehes nende tootearenduskeskusega koostööd juba aastaid. Täna on ökotoodete tootmise ja müügiga tegelev Loodusvägi üks väheseid ökokauba tootjaid, kes oma kaupa ka ekspordib. Loodusvägi alustas tegevust Tallinna Raekoja platsil jõuluturul ökoglögi müües. Kohapeal kokku segatud jook maitses inimestele aga niivõrd, et hakati küsima, kas seda oleks võimalik ka pudelis koju kaasa osta. Nii saigi alguse Loodusvägi ja Polli aiandusuuringute keskuse koostöö, sest Pollis on olemas katseköök ning seadmed, millega väikeettevõte saaks alustada tootmist,” räägib Vegmann. Ta lisab, et ettevõte on saanud väga head nõu, kuidas tooteid kuumutada ja soovitud säilivust saavutada. „Meie poolt on müük ja turustus, kuid tootmise oleme teenusena ostnud sisse Maaülikoolilt. Meie ettevõte on kasvanud koos Maaülikooliga ning on väga hea näide sellest, kuidas ülikoolis õpetatavad reaalsed oskused jõuavad inimesteni,“ räägib Vegmann. Ta lisab, et tänaseks on küll äri juba nii suureks kasvanud, et Maaülikooli juures tootmisest hakkab väheks jääma. Samas on Loodusvägi alustamas uusi projekte PlantValoriga, kuid nendest on veel vara rääkida, sest need on alles algusjärgus.

Innovatsiooniosak

Iga purgike peidab endas võimalusterohket sisu.

Osad tooted poeletil, osad veel töös

ompetentsikeskuses on praegu töös neli projekti. Esimesed viljad aga on juba poelettidel näha – paljude tarbijate lemmiksmuuti Pai Pluss on loodud just Pollis. Laiemalt näeb Piia Pääso tervisetoodetel suurt tulevikku – oma tervisest hoolimine

ja tervisetoodete ostmine on aina enam suurenev trend. Seda on hakanud mõistma ka kaubandusketid, kes tervisetooteid meelsamini oma sortimenti võtavad. Samuti on ökotoodete tootjatele tekkinud turustamisvõimalusi taluturgudel ja tervisepoodides.

AS BACULA

ostab kokku: jõhvikad pohlad kukeseened riisikad

Kokkuost toimub Valgamaal, Puka vallas, Aakre külas

Kõik suud moosiseks! AS BACULA:

moos@moos.ee tel: 767 9660 www.moos.ee

Innovatsiooniosak on väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele, et nad tihendaksid sidemeid ettevõtteväliste partneritega nagu ülikoolid, katselaborid jne ja sellest koostööst sünniks potentsiaaliga uusi tooteid. Mida rohkem tekib sidemeid ettevõtjate ja ülikoolide ning katselaborite, samuti insenertehnilisi- ja disainiteenuseid pakkuvate ettevõtjate vahel, seda enam oskavad ka teenuseosutajad pakkuda ettevõtjakeskseid lahendusi. Innovatsiooniosaku programmi rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond. Toetuse suurus on kuni 4000 eurot ühe taotluse kohta. Eelistatud on ettevõtjad, kes pole seni innovatsiooniosaku toetust saanud. Tänavu märtsis peatas EAS taotluste vastuvõtmise, sest toetusteks mõeldud 8,5 mln eurot sai otsa. Uuesti on kavas programm avada selle aasta teises pooles, tõenäoliselt neljandas kvartalis.

ÕPPEREIS

Tõusva päikese Kui Eesti põllumajandushuviliste 17-liikmelise delegatsiooni lennuk tänavu aprilli alguses Jaapanis maandus, tervitas saabujaid soe kevadilm ja äsja õide puhkenud kirsiõite meri. TEKST: MERIKE LEES PILDID: OÜ Rotaks-R

Loomasööda müügiga tegelev OÜ Rotaks-R korraldas õppereisi Jaapanisse koos endise sumomaadleja Kaido Höövelsoniga, kelle kontaktid avasid eestlastele palju uksi, mis tavaliselt külastajatele suletuks jäävad. Esimesel päeval ootas eestlasi angerjafarmi külastus. Angerjamaimud püütakse merest ja angerjakasvatus sarnanes meie mõistes hiiglasliku kasvuhoonega, sest angerjad suplesid suures basseinis kontrollitud temperatuuril. Enne turule saatmist kogutakse angerjad suurtesse tünnidesse, kus neid hoitakse jooksva vee all, et pesta kaladelt muda maitset maha. Eestlaste külaskäik lõppes kalarestoranis, kus elevust oli nii palju, et toidu maitsele ei jagunudki tähelepanu – pidi ju pulkadega sööma hakkama ja polnud aega toidu maitset tunda. Aga midagi siiski jäi meelde ja nimelt see, et jaapanipärane kalatoit oli magusa maitsega. Edasi viis õppereis talusse, kus 34

eestlastele anti võimalus oma käega juustu teha. Mis juustuga oli tegemist, jäi lõpuni ebaselgeks. Algselt oli tegu justnagu meie mõistes mozzarella pallidele sarnaneva juustuga, kuid neid palle tuli hakata venitama ja tulemus, mis sellest sündis, meenutas meil müüdavaid rebitavaid juustupulki. Loomasööda kasvatamiseks maad pole Juustukojast mindi piimafarmi. Suur oli eestlaste üllatus, kui neile vaatasid vastu meie farmidest tuttavad holsteini tõugu lehmad. Kõik hästi puhtad ja hoolitsetud. Loomad olid vabapidamisel nagu Eestiski, kuid allapanuks kasutati riisisõklaid. Iga maalapike, mis Jaapanis külade-linnade vahel paikneb, on riisi täis pandud. Nii polegi Jaapani farmeritel maad, et loomasööta kasvatada ja see ostetakse sisse Ameerikast, Kanadast ja Uus-Meremaalt. See annab võimaluse valida turult parima kvaliteediga loomasööta, milleks enamasti on lutsern. Selline söödaimport on aga kallis ja muudab piima Jaapanis kalliks.

Loomadele

antakse veini- või saketootmise jääke ning lisaks loomi ka masseeritakse – ikka selleks, et paremat liha saada. Meie vääringus maksab seal liiter piima ühe euro. Piimafarmis selgus, et jaapanlasi vaevavad samad probleemid, mis eestlasigi: taludes ei ole järeltulijaid, kes võtaks farmi vanematelt üle. Eestlasi võõrustanud talus oli 14-aastane peretütar, kes seisis malbe naeratusega vanemate kõrval, kuid kinnitas, et teda ei huvita talupidamise ülevõtmine küll kunagi. Noori kutsub linn. Selles piimafarmis oli ka teisi töötajaid peale pererahva, kuna peale karjakasvatuse tegeleti samas toidutootmisega, kus piima ümber töödeldi. Ka sõnnik, mis laudast välja lükati, töödeldi kohapeal ringi kuivapoolseks kompostiks, mida kasutati riisipõldude väetamiseks. Selline sõnnikutöötlemine on küll kallis, kuid ainuvõimalik variant,

maa õppetund

Juustutegu piimafarmis. Vasakul kohalik õpetaja, tema kõrval OÜ Rotaks-R tegevjuht Mait Jaanson ja Baruto juustu venitamas.

sest muidu ei ole sõnnikuga midagi peale hakata. Fukushima taastub tasahilju riigi toel Kõige korralikum, lausa musterfarm ootas ees aga Fukushima piirkonnas, kus põllumehed olid pärast tuumakatastroofi sunnitud oma talud maha jätma. Nüüd on sinna riigi toel nelja talu peale ehitatud 1000-pealine farm. Seda farmi kasutati tudengite riikliku praktikabaasina. Vilunud silm märkas, et kohati kasutatakse sa-

mu seadmeid mis meil. Kuid lisaks torkasid igal pool silma mõõdikud, mis jälgisid radioaktiivsust. Jaapanlastel on ikka hirm ja ega keegi vabatahtlikult sellest piirkonnast pärit toitu osta ei taha, kuid sellest ei räägita. Fukushimas käidi ka põllumajandusuuringute keskuses. Seal oldi väga elevil, sest eestlastega oli ju kaasas Baruto. Televisioon oli kohal ja Eesti põllumeestelt võeti intervjuusid, kus küsiti, mida nad on Jaapanis olles õppinud. Üks Pärnumaa põllumajandusettevõtte nais-

soost tegevjuht teatas Jaapani ajakirjanikule, et tema firma haldab tuhandeid hektareid maad ja 1500 lüpsilehma ning see oli neile väga suur üllatus. Maa on Jaapanis väga hinnas ja seda napib. Suured ootused olid Eestimaalt pärit külalistel seotud lihaloomadega, keda veini- või sakejääkide peal kasvatatakse, kuid neid ei õnnestunudki näha. Põhjust välja ei öeldud, kuid Baruto sõnul võisid tootjad peljata haigusi, mida kauged külalised endaga kaasa võisid tuua. Kuid jah, selline tava jaapanlastel on, et loomadele antakse veini või sake tootmisjääke ning lisaks loomi ka masseeritakse – ikka selleks, et paremat liha saada. Ja see liha – punase ja valge täpiline kirju liha – oli fantastiline! Kui lõigata toorest lihast lõik ja panna see grillile, saab maitsev suutäis hästi kiiresti valmis. Kõige suurema elamuse jättis jaapanlaste ääretu puhtus, viisakus ja usaldus. Eestlased võisid jätta oma asjad avatud ustega bussi ja keegi ei varastanudki neid ära! Jaapanlased langevadki turistidena kergesti varguse ohvriks, sest nad pole harjunud, et keegi võtab võõra oma. Ja viisakus! Kui keegi läheb mööda inimestest, kes teevad põllul tööd, siis ikka kummardatakse ja tervitatakse. 35

ÕPPEREIS

Radioaktiivsuse mõõtja Fukushima piirkonna farmis.

Piimafarmi pidav pere: isa-ema ja nende vahel teismeline tütar, kes vanemate elutöö jätkamise asemel valib linnaelu.

Farmides kasutatakse loomadele allapanuks ohtralt riisisõklaid.

Lihatootja Jaapani turule ei küüni KAIDO HÖÖVELSON

PÕLLUMAJANDUSETTEVÕTJA

õllumajandus orienteerub tarbijaskonnale ja Jaapanis on tarbijaid küll ja küll, kellele on mõtet teha brändi ja mõelda, kuidas paremat ja kvaliteetsemat liha toota. Eestis on see oluliselt keerulisem, sest Eesti turu peale lootma jääda ei saa. Kui aga võtta laiemalt ette ja minna Euroopasse, siis peab olema nimi ja kvaliteet taga. Eesti lihatootja ei saa praegu oma hinna ja kvaliteedi suhtega Jaapani turule pürgida. Siit saatmine on täiesti välistatud. Pigem 36

on võimalik siin Jaapani viisil liha toota ja eksportida seda Euroopasse. Aga sellega võib juhtuda sama, mis Eestis asuvas Jaapani restoranis, kus pole jaapani kokka. See on ikka midagi muud kui Jaapanis. Minu veisekasvatus on alles projektifaasis ja ma ei ole kindlat suunda võtnud – elame-näeme. Teeme põlve otsas ja suure hurraaga maailma muutma ja vallutama ei hakka. Sellelt õppereisilt ma midagi päris uut ei saanud, küll aga näpunäiteid ja nipet-näpet selle kohta, kuidas, millal ja millist sööta anda, et saada korralik liha. Päris sake ja

veiniga loomi ei joodeta, vaid veini- ja saketootmise jääkidega. Kõige tähtsam on looma jaoks ikka puhas ja korralik vesi. Koostöö Aasia ja Jaapaniga algab väikestest asjadest. Tuleb hoida vaikset koostöösuunda ja mitte peale pressida. Eestlastel on algus tehtud ja kui nii tootja kui ka tarbija on rahul, võib sellest tulla pikk koostöösuhe. Jaapanlased ise ütlevad, milline toode neile paremini sobib ja eks tootjad siis vastavalt sellele kohanduvad. Omapäi ja väga julgelt ei tasu Jaapanis peale minna. Nendega ei käi miski üleöö, seal tuleb varuda kannatust.

Lõuna Ehitus OÜ on Eesti kapitalil põhinev ehitusettevõte, mis alustas oma tegevust 2005. aastal. Meie põhitegevus on peatöövõtu korras ehitamine alates nulltsüklist kuni viimistluseni “võtmed kätte”.

Juhataja Jaago Roosmann: “EHITA ARUKALT on meie moto just sellepärast, et pakume tellijatele alati professionaalseid lahendusi, mis oleksid mõistlikud ning püsivad. Koos lahendame tekkivad probleemid ning oleme alati abiks parimate võimaluste väljanuputamisel.”

Magustoidu portsjoni suurus võrreldes soolatoosiga.

Jaapani toidule annavad maitset kastmed Eestlastele pakuti Jaapani rahvuskööki, mida serveeriti väikeste portsjonitena kümnetes erinevates nõudes. Erinevaid kausikesi toitudega võib ühe söögikorra ajal olla laual üle 20, igas kausikeses 5 cm paluke. Tervitusjook oli südamekujulises pokaalis, mis meenutas laste toidunõud. Magustoitu pakuti 3x3 cm pokaalis. Väikestele nõudele vaatamata ei saa öelda, et Jaapanis süüakse vähe, kuid toit oli väga eripalgeline. Jaapani maitsed on eestlastele harjumuspärasest väga erinevad. Liha valmistatakse seda maitsestamata, ka riis, mis on põhitoit ja mida süüakse kogu aeg, oli maitsestamata. Ka liha ja kala grilliti maitsestamata. Maitset antakse toidule kastmetega. Näiteks enne grillroa söömist kasteti grillipala maitsestamiseks kastmesse. Jaapani juustud olid samuti magedad, Eestis ollakse harjunud palju soolasemate toitudega.

Meie trump on avatus ja nutikus ning kiire tegutsemine

Tegevusvaldkonnad: • Loomakasvatushoonete ehitus • Tööstushoonete ehitus • Hoonete rekonstrueerimine ja restaureerimine • Kilpmajade, eramute ja korterelamute ehitamine • Metallkonstruktsioonide ehitus-paigaldus • Seikluspargid, mänguväljakud, külaplatsid • Projekteerimine

Risu tee 2, Pihkva küla, Tähtvere vald, 61407 Tartumaa

Telefon 515 3120 • info@lounaehitus.ee

Probleemid Eestiga sarnased SIRJE AUS

OÜ ROTAKS-R MÜÜGIKONSULTANT

eil tasuks jaapanlastelt õppida lahkust ja viisakust. Põllumajanduses on meil Eestis aga samad probleemid, mis Jaapanis – toimub tohutu linnastumine, kuid sellest hoolimata tegeletakse põllumajandusega ja maaelu toimib. Vaatamata sellele, et maad ei ole, kasvatatakse ikkagi piimalehmi ja saadakse neilt kõrget toodangut. Jaapani põllumehele maksab riik dotatsiooni, sest ilma selleta põllumajanduses ei saa. Riik võiks ju lüüa käega ning valmistoodangu sisse osta, kuid oma maal toodetud toit on iga inimese jaoks parim. Eestis on kõik tingimused piimakarja kasvatamiseks olemas, aga tundub, et meil lihtsalt hävitatakse põllumeeste mitmekümneaastast tööd.

CFMOTO ATV: CFORCE

500

Mootor: 495cm3 Kütus: Bensiin Ülekanne: CV-Tech variaator L:H:N:R Veoskeem: 2wd/4wd/4wd lock Istekohti: 2 Lisavarustus: Tõmbevints, haakekonks CFORCE 500 mudelit on võimalus registreerida ka tänavalegaalse sõidukina (L7e) Hind:

5190.-

HAAGIS: ECO

300 tasuta kaasa

(Haagise väärtus 465.-) Kampaania kestus:

01.07-31.08.2015

Rohkem infot:

www.cfmoto.ee

KÜLAS

Permakultuuri viljeleja Kertu Silla-Kuut.

Koplimäe talu.

Saaremaa kostitab ehedalt ja mahedalt 19. juulil 2015 toimus esimene üle-eestiline avatud talude päev, kus külalisi võttis vastu 147 talu ja põllumajandusettevõtet üle Eesti. Neisse tehti kokku üle 44 000 külastuse! Saaremaal oli 2730 külastust ehk umbes 250 inimest ettevõtte kohta. TEKST JA PILDID: RIINA VALMSEN

Perenaine Kertu Silla-Kuut on Pöide vallas Andrese talus rajanud permakultuuri põhimõttel peenrad, millel kasvatab nii küüslauku kui ka teisi köögivilju ja ürte. Kertu on seda meelt, et permanentne ehk jätkusuutlik majandamine, kus ei künna, kaeva ega pööra, ei sekku invasiivselt mullakeskkonda, ongi ammu unustatud vana, mille juurde oleme taas teel. Ei ole ju mõtet elu raisata muru niitmisele, lehtede riisumisele ja põletamisele, kui kõik see kulub ära looduse loomuliku toimimise käigus. Astelpaju otsib pruuti Talus on vanad õunapuud, lavendlirada ja ajaloolised kivihooned. Teist aastat on talus mesipuud. Astelpajugi on olemas, aga ainult üks ja seegi isane. „Peab välja kuulutama, et astelpaju otsib pruuti, sest muidu pole oranže vitamiinipomme oodata.” Koplimäe talus kasvatab Marju Müür oma perega 20 hektaril tatart ja speltanisu, seda kõike ma-

Kuninguste talupood pakub lisaks suupoolisele müügiks ka kauneid lauanõusid.

hedalt. LEADER-toetusega soetatud veskis töödeldakse kõik lõppproduktini ja vilja jahvatatakse ka teistele Saaremaa maheviljakasvatajatele. Külalisi võttis Marju vastu talu väikeses kohvipoes, kus talvel tehakse töötube ja muidki ettevõtmisi. „Eks selle mahetootmisega ole paljuski juhuse asi – ühel aastal sõid massakad 2 hektarit tatart ära ja parata polnud midagi, meie ju keemiat ei kasuta ja hirmutamine ei aidanud,” räägib elupõline Saaremaa noorik mahetoodangu tumedamast poolest. Kuninguste talupoodi pidav Maria Kaljuste on Saaremaal tuntud ka Murueide nimega. Poes on müügil suurem osa sellest, mida vahvad saare naised ja mehed teevad: nii küünlad kui ka ihuharimise tooted, sinepid, moosid, leivajahu, käsitööõlu. Maria ise nõiub pudelisse mitmesuguseid siirupeid ja maitseäädikaid, erinevaid nimetusi enam sõrmedel kokku ei loe. Peatselt on oma veingi valmimas. „Tõeliselt tervislik on aga maheõuntest pressitud mahla kääri-

tamise ja siis aeglaselt looduslike bakterite abil äädikaks aetud õunaäädikas, mida umbes kaheksa kuu jooksul segatakse ja poputatakse,” jutustab Maria uudistajatele. Tõeline hitt on vaarikagurmeeäädikas, mis sai tänavu Läänemaa parima toiduaine tiitli.

Mustjala Mustard pakub erinevaid sinepeid ja tšatnisid.

Sinep kadakast ja karulaugust Leisi vallas asub Mustjala Mustard, kus kaks isehakanud saarlast, Dortmundist pärit Birgit Kutzera ja Andreas Wittke, erinevatest kohalikest saadustest sinepeid ja tšatnisid valmistavad. Kõik tehakse käsitööna ja ilma säilitusaineteta. Kuna tegu on naturaalsete toodetega, siis on suur osa maitsetest hooajalised. Karulaugusinepit enam saada pole. Nad on teinud sinepit näiteks mustsõstra, banaani-tšilli, tilli, murulaugu, küüslauguga. Tšatnidest on üks populaarseim banaanimekiga, aga Birgit eelistab kasutada Saaremaa päritolu saadusi, porgandit, rabarberit, mett. Loomulikult ei puudu kadakasinep.

UUS JUHT

Põllumeeste Keskliit valis uue juhi 1. septembrist alustab Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimehe ametis uus mees: eelnevalt DeLavali ja Farm In´i juhtinud Vahur Tõnissoo.

Vahur Tõnissoo jäi augusti keskel oma uuest ametist rääkides tagasihoidlikuks, mainides, et ei taha oma plaanidega enne avalikkuse ette tulla, kui pole neid liidu liikmetega täpselt läbi arutanud ning päriselt ametisse asunud. Küsimusele olulisemate eesmärkide kohta uues ametis vastas Tõnissoo: „Eesmärke on palju, aga kõige suurem eesmärk on see, et kõigile Eesti põllumeestele tekiks tugev esindusorganisatsioon.“ Lõppvalikus neli kandidaati Augusti alguses uut juhatuse esimeest valima kogunenud Eesti Põllumeeste Keskliidu üldkogu liikmetel oli valida nelja kandi-

daadi seast. Liidu presidendi Juhan Särgava sõnul tehti uue juhi leidmiseks lisaks töökuulutuse avaldamisele ka usinat värbamistööd. „Küsisime organisatsiooni sees, kas keegi tahab liidrilippu kanda,“ selgitas Juhan Särgava ja lisas, et töö kandis vilja, sest lõppvalikusse jäänud neli kandidaati olid tugevad ning neist igaüks oleks liidu juhatuse esimehe ametis hakkama saanud. Mis aga oli valituks osutunud Vahur Tõnissoo trump oma vastaskandidaatide ees? „Tõnissoo kasuks rääkis tema senine tegevus Farm In´is erinevaid osapooli ühe mütsi alla koondades – ta tegi seda üpriski edu-

Kõik on uus septembrikuus: Vahur Tõnissoo asub 1. septembrist Eesti Põllumeeste Keskliitu juhtima. Foto: Arno Mikkor

Vahur Tõnissoo Lõpetas Eesti Põllumajanduse Akadeemia põllumajanduse mehhaniseerimise eriala. Töötas Kehtna Näidissovhoostehnikumis masinaõpetajana 8 aastat. Juhtis 16 aastat farmiseadmeid müüvat ettevõtet DeLaval. 2011–2014 töötas tulundusühistu Farm In juhina. 2015. aasta septembrist Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees. Vabaühenduste liit EMSL tunnustas teda aasta missiooniinimese 2013 tiitliga, sest Tõnissooga seotud algatus Avalikult Rail Balticust tõi raudtee planeerimise avalikkuse tähelepanu alla.

Tõnissoo

kasuks rääkis tema senine tegevus Farm In´is erinevaid osapooli ühe mütsi alla koondades – ta tegi seda üpriski edukalt. Juhan Särgava, Eesti Põllumeeste Keskliidu president

kalt. Lasime ka kõigil kandidaatidel oma maailmavaatest rääkida ning arusaamu tutvustada. Vahur Tõnissoo edestas teisi oluliselt veenvuses,“ avas Juhan Särgava liidu üldkogu liikmete otsuse tagamaid. Veenev selgitustöö Veenvus on oluline, sest Särgava sõnul on Eesti Põllumeeste Keskliidu juhi põhiline eesmärk ja väljakutse seista põllumeeste majandushuvide eest ja liidu seisukohti nii ministeeriumidele kui ka avalikkusele arusaadavalt selgitada. See aga eeldab koostöövalmidust erinevate osapooltega suhtlemisel ning oskust erineval seisukohal

olevaid partnereid rahulikult ära kuulata ja ühisosa leida. „Teatavasti on põllumeestel erinevaid arvamusi sama palju kui on põllumehi endid, lisaks veel mõni eriarvamus juurde,“ muigas Juhan Särgava. Nii ongi uuel juhil oluline leida kannatust kõik osapooled ära kuulata ja leida lahendus, mis oleks reaalselt ellu viidav. Praegu on Juhan Särgava sõnul põllumeeste jaoks kolm olulisimat teemat võrdne kohtlemine ehk nn top-up toetused, samuti piimalehma toetus, mida näiteks lätlased said, kuid meie, eestlased, mitte ning seakatk, mis üle Eesti hävitustööd teeb. 41

NÕUSTAMINE

Soovite nõu? Aga palun! TEKST: HELI LEHTSAAR-KARMA

õllumeestele avanes 1. juulist juba aasta algusest oodatud võimalus saada toetatud nõustamisteenust. Nõu pakub riigihanke võitnud Maaelu Edendamise Sihtasutus. Kui eelmisel perioodil pidi põllumees nõustamisteenuse eest esialgu ise maksma ja siis tagantjärele PRIA-lt toetust taotlema, siis nüüd tuleb nõuande soovijal pöörduda oma maakonnas Maaelu Edendamise Sihtasutuse konsulendi poole, sõlmida nõustamisleping ning tasuda vaid omaosalus. Seega muutus asjaajamine nõustamisteenuse saamiseks põllumehe jaoks lihtsamaks ja ka raha ei tule ise välja käia rohkem kui vaid omaosalus. Uus võimalus: põllumees võib saada endale mentori Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu saavad põllumajandustootjad nii erialast (näiteks taimekasvatus, loomakasvatus, nõuetele vastavus, põllumajandussaaduste töötlemine, tööohutus) kui ka majandus- ja juhtimisalast nõu. Võrreldes eelmise perioodiga on uus võimalus saada nõustamist mentorluse vormis – kas siis konsulendilt või hoopis kogenud põllumehelt. Maaelu Edendamise Sihtasutuse juhatuse esimees Raul Rosenberg rääkis uut võimalust tutvustades, et mentorlus on mõeldud pigem põllumajandusvaldkonnas alustajatele või neile, kes kavatsevad tegutsemissuunda muuta. „Mentoriks sobivad kogenud põllumehed, oleme meie meelest mentoriks sobivate inimestega juba rääkinud, kuid praegu (augus-

Nõustamisteenus Nõustamisteenuse ostmist toetatakse põllumajandusega tegelevale füüsilisele isikule või eraõiguslikule juriidilisele isikule, kelle omandis on või kes kasutab muul õiguslikul alusel vähemalt 0,3 hektarit maatulundusmaad. Nõustamisteenust pakub Maaelu Edendamise Sihtasutus igas maakonnas. Eesti maaelu arengukava raames toetatakse nõustamisteenuste ostmist 2015–2021 kokku 8,2 miljoni euroga. Nõustamist toetatakse järgmistes valdkondades: Looma- ja taimekasvatus, mahepõllumajandus, metsamajandus, mesindus, maaparandus, põllumajandussaaduste töötlemine, keskkonnakaitse ja loodushoid, nõuetele vastavus, töötervishoid ja tööohutus – toetatakse kuni 90% nõustamisteenuse hinnast käibemaksuta Ettevõtte majandamine, äriplaani koostamine, juhtimine – toetatakse kuni 50% nõustamisteenuse hinnast käibemaksuta Mentorlus – 100% nõustamisteenuse hinnast. Toetust antakse kuni 1500 eurot teenuse kohta ning üks klient võib maksimaalselt nõustamisteenust saada kuni 3000 euro eest aastas.

Allikad: Põllumajandusministeerium, Eesti Põllu- ja Maamajanduse Nõuandeteenistus.

konsulenti hakkavad üle Eesti nõustamist pakkuma.

ti keskel – toim.) kellegagi veel lepingut pole sõlminud,“ rääkis Raul Rosenberg. Augusti keskel oli Maaelu Edendamise Sihtasutuses töölepinguga palgal paarkümmend konsulenti ning lisaks veel käsunduslepinguga konsulendid. „Konsulentide arv muutub iga päev, sest käivad töövestlused. Kokku tahame moodustada umbes 45 konsulendist koosneva meeskonna,“ selgitas Raul Rosenberg tulevikuplaane. Konsulente on kavas senisest enam ka koolitama hakata ning seda tehakse koostöös teadusasutustega, kes vahendavad konsulentidele muuhulgas ka uusimat teadusinfot. Kohalike konsulentide kohta saab infot veebist Praegu leiab põllumees oma maakonna konsulendi kontaktandmed ja muu info Eesti Põllu- ja Maamajanduse Nõuandeteenistuse kodulehelt www.pikk.ee rubriigist “Konsulendid”. Infot saab ka Maaelu Edendamise Sihtasutuse meiliaadressilt mes@mes.ee ja telefonilt 648 4064. Paari kuu jooksul tahetakse aga Raul Rosenbergi sõnul jõuda sinnamaani, et igas maakonnakeskuses oleks nõustamisteenuse pakkumiseks sisse seatud kontoriruumid, kuhu põllumees konsulendi juurde mugavalt nõu saama võiks tulla. Põllumajandusministeerium valis nõustamisteenuse osutaja välja riigihankega, hankel osales peale võitjaks kuulutatud Maaelu Edendamise Sihtasutuse ka MTÜ Eesti Maaelu Nõuandeteenistus (ühistaotlus kokku 18 taotlejalt) ja Aktsiaselts Taalri Varahaldus (ühistaotlus koos osaühinguga TP Invest).

Printech Eristu unikaalse ja soodsa pinnakattega!

AS TOODE KATUSEABI:

TELEFON: 659 9400, 800 7000

www.toode.ee/printech e-kiri: toode@toode.ee

2015. aasta jooksul AS Toode paigaldatud katustele TASUTA 1-aastane lisagarantii!