Eesti Jahimees

1 jaanuar veebruar

2013

Jahindus- ja loodusajakiri

Algas jahikultuuri koertega aasta >> Urujaht Kährikkoera liikumismustrid > Trofeede vääristamine

Hind 3 € ISSN 1406-6661

sinu turvaliseks teelolekuks

C 90

ostuga

ka

ue

iX

a as

Volvo XC70 võ

VOLVO XC70. Sinu ümber loodud

U

Volvo XC70 või XC90 ostuga KAASA 6000-EURONE VOLVO BOONUSKAART Kui ostad Info-Autost nüüd uue Volvo XC70 või Volvo XC90 saad kingituseks kaasa 6000-eurose Volvo boonuskaardi. Kaardisumma ulatuses võid oma uuele autole tellida vajalikku Volvo lisavarustust,

Info-Auto www.infoauto.ee

saada lisa oma vana auto tagasiostuhinnale või uue auto soodsamalt kätte, ise otsustad. Otsusta kiirelt ja sõida oma uue ja turvalise nelikveolise Volvoga kevadele vastu.

TALLINN Järve Pärnu mnt. 232 tel. 671 0020 infoauto@infoauto.ee TARTU Turu 27 tel. 737 1890 tartu@infoauto.ee PÄRNU Tallinna mnt. 89a tel. 447 2777 parnu@infoauto.ee

Vaata kampaaniatingimusi volvo.infoauto.ee Pildid on illustratiivsed.

Kampaania kehtib kuni 28. veebruar 2013.

CO2 heide: 144–269 g/km; Keskmine kütusekulu: 6,4–11,5 l/100 km

34

52

31

Sisukord 12 46

5

Jahikultuuri aasta

7

Jahimehed ja riigikaitse

12

Kolmekuningapäeval algas jahikultuuri aasta

18

Jahirahu kuulutati välja

20

Kährikkoerte liikumismustrid mosaiiksel maastikul Tartu lähistel

24

Jahi pahupool: ohtlik ja mürgine plii

28

Jahist ja jahinõuetest

31

Hundi ümarlaud. Mida arutati, mida otsustati?

34

Meenutusi esimestest jahtidest I

36

Urujaht koertega I

42

Rahvusvaheline jahitrofeede näitus Leedus

44

Mida pidada silmas trofeede vääristamisel?

46

Metssigade haigustest

48

2012. aasta jahispordihooajale tagasi vaadates

50

“Kütiliini 2012” võitis Martna jahiselts

52

Kodused pelmeenid

56

Tuhnik (Orycteropus afer)

58

140 aastat Sergei Buturlini sünnist

Esikaanel nurmkana (Perdix perdix) Foto Remo Savisaar

62

Vanamees lahkus

63

Rebaseküti lahkumine

64 Õnnitleme

36

Pakume võimalust valida kahe erineva komplekti hulgast omale sobiv: CZ 550 Lux, kaliiber .308 Win. + optiline sihik AKAH 3 – 12 x 56 L4 IL 1000 € CZ 550 Lux, kaliiber .30-06 Spr. + optiline sihik AKAH 3 – 12 x 56 L4 IL 930 €

unipoint 3–12x56

Docter optilised ja kollimaatorsihikud nüüd Jahipaunast.

Hinnad alates 1050.00 Abs.: 4-0

A bs.: 0

Sikupilli Keskus, Tartu mnt. 87, Tallinn, tel. 6006270 Rocca-Al Mare Kaubanduskeskus, Paldiski mnt. 102, Tallinn, tel. 6659053 Lõunakeskus, Ringtee 75, Tartu, tel. 7303838 Kaubamajakas, Papiniidu 8/10, Pärnu, tel. 4455975

Jahikultuuri aasta Jahindus- ja loodusajakiri Eesti Jahimees 1 (220) 2013 Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976, faks 602 5971 jahimees@ejs.ee Peatoimetaja Kaarel Roht kaarel.roht@ejs.ee Tegevtoimetaja Katrin Streimann katrin@menuk.ee Toimetaja Karolin Lillemäe karolin@ejs.ee Kujundaja Külli Kuusik Reklaam Siim Kala siim@menuk.ee, telefon 5690 9356 Helina Õunapuu helina@menuk.ee, telefon 516 6996 Toimkond Mati Kaal, Heino Kasesalu, Enn Mahoni, Tiit Randla, Tiit Randveer, Kaarel Roht, Ilmar Rootsi, Arles Taal, Tõnu Traks, Peep Männil, Andres Lillemäe, Oliver Leif, Eero Nõmm Trükk Reusner AS Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest. Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee Tegevjuht Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee Tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe andres@ejs.ee Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks.

L

innumeestel on käsil nurmkana aasta, Brüssel kuulutas välja Euroopa kodanike aasta ja loomasõbrad hundi aasta. Huvitav kokkusattumus!

Hunt ja nurmkana on mõlemad jahiulukite kirjas ning Euroopa jahimeheks, maksku mis maksab, me ju pürgime. Need aastad seob kenasti ühte jahimeeste väljakuulutatud jahikultuuri aasta.

Jahikultuur põhineb tavadel, mida antakse edasi põlvest põlve. Üks valdkondi on jahieetika. Klassikud on öelnud: “Jahieetika all mõistetakse jahimehe moraali. Inimesel, kes liigub looduses püssiga, tekib loodusega eriline vahekord, mille sisuks on kohustused ja austus looduse vastu, südametunnistus ning jahiõnn.” (Randla, 1979) Jahikultuurist rääkides tuuakse tavaliselt areenile kaabu, suletuti ja pasunaga härrasmees. Ent kaabu ja pasun pole kõige tähtsamad. 1913. aastal Viljandis ilmunud “Küti käsiraamatus” on esimesi ettekirjutusi hoopis suhtumine jahitavasse looma: “Eeskujulik kütt läheb põdra ja metssiku jahile alati kuulipüssiga, ei ilmaski mitte haavlipüssiga. Ka ei tohi ta koguni mitte ärevusse sattuda ja hea õnne peale paukusid anda, sest midagi ei või inetum olla, kui sihukest ilusat looma poolvigaseks lasta.”

Kultuuri ja moraali ei saa edasi anda emapiimaga. Väärtushinnangute kujundamine algab varasest lapseeast, kodust ja vanemate eeskujust. Noorjahimeest hakkab vormima jahiseltskond, kellega ta lävib. Oma käitumisega jahimaadel saadavad jahimehed signaale avalikkusele, saades hulgaliselt nii positiivset kui ka negatiivset vastukaja. Jahikultuuri kaudu saab mõjutada avalikkust. Avalikkus omakorda vormib jahimeeste suhtumist ulukitesse, arvates mõne “prügi” hulka, üdini kahjulikuks või vastupidi – tootemiks, keda kaitstes loodetakse saada lahti kõigist jahindust vaevavatest hädadest. Nii see jahikultuuri areng käib.

H

ull on lugu siis, kui seltskonnas valitsevad arusaamad ja avalikkusele edastatud seisukohad on vastuolus. Selliseid topeltmoraali ilminguid on juba aimata.

Jahikultuuri aastal võiks vabadel hetkedel tegeleda sisekaemusega ning mõtiskleda inimese ja looduse suhetest. Jahifoorumlane Beretta (pseudonüüm) on tabanud naelapead, öeldes: “Jahikultuur ei ole pelgalt kaabu ja pasun. Kui jahimehel ei ole päris ükskõik, mis tal jahil seljas on, võib järgmiseks loota, et ta ei togi haavatud ulukit jalaga ja oskab ehk selle väärikalt surmata ega istu lastud põdrapullile pildistamiseks selga. Kui nende asjadega ühele poole saab, võib rääkida sellest, et kütiliinis ei lase kõrvalküti või ülejärgmise mehe eest looma.”

Väärt mõtted, liigume siis sinnapoole. Usk ja lootus on, et kunagi jõuame ka meie vaid meile omase jahieetika kirjutatud ja kirjutamata reeglite omaksvõtmiseni.

Head jahikultuuri aastat kõigile!

Kaarel Roht peatoimetaja

juhatuse veerg

Jahimehed ja riigikaitse 24. jaanuaril oli Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse korraline koosolek.

V

kava, mis anti tutvumiseks juhatuse liikmetele. Kõigil on aega teha sinna ettepanekuid.

Arutati Raplamaalt tulnud arvamust kokkutulekute korraldamise kohta. Ettepaneku korraldada kokkutulekut üle aasta kandis ette Tiit Tammsaar.

Juhatuse liikmed olid eri meelt. Kuna otsus puudutab kogu liikmeskonda, arutatakse küsimust ja langetatakse otsus liikmete üldkoosolekul kevadel.

Jahimeeste seltsil on üleriigiline võrgustik, väga hea varustatus relvade ja muu vajalikuga, millega maastikul orienteeruda ja liikuda, distsipliin, head oskused, kogemused.

Arutati ka ettepanekuid lepingutesse, mis sõlmitakse RMK ja jahimeeste vahel. Toomas Kõuhkna võttis oma ettekandes kokku jahimeeste huvid, arvestades seniseid kogemusi.

Eesti Linnuhuviliste Ühing pöördus EJS-i poole palvega toetada jahikullide kasutamist Eestis. Pärast põhjalikku arutelu otsustati ettepanekut mitte toetada, kuna see pole seotud meie jahikultuuri ega -traditsiooniga.

Juhatuse järgmine korraline koosolek on 28. veebruaril.

eesti Jahimees

aadati läbi Saaremaa Mustjala ühinenud jahiseltsi avaldus EJS-i liikmeks astumise kohta. Jahiseltsi tutvustas volitatud esindaja Sander Pere, kes vastas ka küsimustele. Ühiselt otsustati jahiselts liikmeks arvata.

Päevakorra teise punktina räägiti teemal “Jahimehed ja riigikaitse”, mis tekitas juhatuse liikmetes elavat huvi. See oli jätk EJS-i presidendi Margus Puusti ja tegevjuhi Tõnis Kortsu detsembrikuisele külaskäigule riigikogu riigikaitsekomisjoni, kus Margus Puust tutvustas põhjalikult seltsi. Arutlust juhtis Aivar Riisalu riigikogu riigikaitsekomisjonist. Üheskoos leiti, et jahimeeste seltsil on palju sellist, mis võiks pakkuda huvi riigikaitselisest aspektist. Nimetati üleriigilist võrgustikku, väga head varustatust relvade ja muu vajalikuga, millega maastikul orienteeruda ja liikuda, distsipliini, häid oskusi, kogemusi ning palju muud. Otsustati, et teema käsitlemist jätkatakse. Edaspidi on kavas mitmeid kohtumisi.

Värsket teavet jahiseaduse eelnõu (JSE) kohta edastasid Karel Rüütli, Tõnu Juul ja Lembit Kaljuvee.

Riigikokku oodatakse ettepanekuid 11. veebruarini.

Otsustati edastada oma ettepanekud JSE kohta riigikogu keskkonnakomisjonile. Kesksel kohal on ulukikahjude hüvitamise teema. Kuni jahimeestele sobivalt pole lahendatud ulukite kahjustuste hüvitamist, ei ole Eesti Jahimeeste Seltsil võimalik jahiseaduse eelnõu kooskõlastada. Kohe koostati vastav pressiteade, mis saadeti ajakirjandusele juba samal päeval. Lisaks ulukikahjudele oli teisigi parandusettepanekuid, mis edastati keskkonnakomisjonile.

Kinnitati EJS-i koolituste ja eksamineerimise infosüsteemi pidamise kord, mis on vajalik e-õppe projekti käivitamiseks.

Vaadati üle jahikultuuri ja -eetika aasta tegevus-

7

uudised foto Kaarel Roht

Laikade metsseatöö Eesti meistrivõistlused 2013

Jahimehed, jätkame linnuvaatlusi!

30. ja 31. märtsil on lihavõtte linnuvaatluspäevad.

Osalemiseks tuleb neil päevil lihtsalt õue minna ja linde vaadelda, kas koduaias askeldades, tunnisel jalutuskäigul või mitmepäevasel väljasõidul. Kirja tuleb panna kõik kohatud linnuliigid ja hinnata lindude arvu.

Lisateave: Riho Kinks, 508 6690 või riho.kinks@eoy.ee.

31. märts on linnade linnuvaatluspäev. Osalemiseks tuleb püüda leida mõnes Eesti linnas üles võimalikult palju linnuliike ning panna need kirja. Üritusega pööratakse tähelepanu meie linnade linnustiku mitmekesisusele.

Lisateave: Tarvo Valker, 5393 2684 või tarvo.valker@gmail.com.

8

eesti Jahimees

Kutse jahibiatlonile Kutsume jahibiatlonile 9. märtsil Kunda Lammasmäe puhkekeskuses!

Jahibiatlon on talviseid jahipidamistavasid järgiv võistlus, kus sõidetakse jahimehe suuskadel ja lastakse märki sileraudsest jahipüssist.

Võistlus on jõukohane kõigile, suusatamisel arvestatakse erinevaid vanusegruppe, laskmisel aga on kõik võrdsed nagu päris kütiliinil. Raja pikkus on umbes kilomeeter, see tuleb läbida kaks korda. Pärast suusaraja esimest ringi lastakse sileraudsest jahipüssist kaks üksikut lasku kuuliga märklehte (mis võib olla ka õhupall) ja pärast teist ringi samuti kaks lasku.

Puhkekeskuses leiavad tegevust ka teised pereliikmed.

Osavõtutasu 10 € sisaldab suppi, teed ja sauna. Avatud on liumägi ja baar. Täpsem võistlusjuhend: www.rjk.ee.

Eesti Jahikoerte Tõuühing korraldab laikade metsseatöö Eesti meistrivõistlused Lätis Alūksnes 30. märtsil.

Isased koerad võistlevad ennelõunal ja emased koerad pärastlõunal neljahektarilises aedikus.

Võistlused avatakse kell 9.00 ning seejärel loositakse võistlemisjärjekord.

Võistlustel saab osaleda kümme isast ja kümme emast koera pingerea alusel (järk ja punktid). Võistluste eesmärk on selgitada välja parim metsseatöö koer Eestis 2013 ning eraldi parim isane koer, parim emane koer ja parim noor koer (kuni 1,5aastane).

Registreerimiseks on vaja koopiat koera tõutunnistusest ja metsseatöö katse sooritamisest (diplom või protokollileht, kus on märgitud järk ja punktid), omaniku nime, telefoninumbrit, aadressi (võimalusel ka e-aadressi).

Dokumendid saata postiga Metsseavõistlus, Papli 7, 71012 Viljandi või e-postiga rajaleidjak@gmail.com.

Registreerimise viimane päev on 24. märts. Pärast seda teatatakse igale registreerunule, kas tema koer (koerad) pääses (pääsesid) võistlusele.

Koeraomanik, kelle koer pääses võistlusele, on kohustatud maksma osavõtutasu 25 € koera kohta viie tööpäeva jooksul Eesti Jahikoerte Tõuühingu arvele 221011382978 Swedbankis. Selgitusse märkida “Võistlus” ja koera täielik nimi.

Maksekorralduse koopia tuleb saata võistluse korraldajale. Võimalik on maksta ka võistlustel kohapeal. Sellest tuleb anda teada e-kirjaga.

Kelle koer pole metsseatöö katset veel sooritanud, on nüüd selleks viimane aeg.

Lisateavet võistluste kohta saab e-kirjaga rajaleidjak@gmail.com või telefonil 5303 0407.

Margus Kask, Eesti Jahikoerte Tõuühingu juhatuse esimees

Jahitunnistuse taotleja koolitus

foto Kaarel Roht

17. märtsil Lääne-Virumaal.

Registreerimine: koolitus@rjk.ee.

Lisateave: Jaan Villak, 516 5612 või jaan.villak@rjk.ee.

Eesti jahitrofeede X näitus Orienteerivalt 27. aprill – 5. mai toimub X jahitrofeede näitus.

Jahimehed, alustage oma jahitrofeede ettevalmistamist!

EJS korraldas koha leidmiseks hanke, millest anname täpsemalt teada kodulehel ja järgmises Eesti Jahimehes.

Jahitunnistuse pikendamise ja jahijuhataja koolitus 7. aprillil kell 9.00 Rapla kultuurikeskuses Tallinna mnt 17. Tasu 10 €.

Lisateave ja registreerimine: Rein Sõitja, 502 7098 või soitja@hot.ee.

Eesti Jahimeeste Selts korraldab karusulukite püügi koolituse

foto Jaanus Vaiksoo

23. veebruaril Ida-Viru Jahimeeste Seltsis Oru 1a algusega kell 10.00.

24. veebruaril Jaanikese OÜ lasketiirus Valgas algusega kell 10.00.

Lektorid on Jaan Balodis ja Andres Lillemäe.

Registreerimine Ida-Viru Jahimeeste Seltsis ja Jaanikese OÜ-s.

Jahikoerte erinäitus Türil 11. mail Sertifikaadiõigusega erinäitus jahikoertele toimub 11. mail Türil ning registreerimine on juba alanud!

Lisateavet näituse kohta saab kodulehelt jahikoer.ejs.ee, e-aadressil jahikoerad@gmail.com ning telefonidel 5303 0407 ja 5656 3703.

Jahikoerte Tõuühing

“Kütiliin 2013” eelinfo Üheksandat aastat kutsub jahimehi treenima ning laskeoskust kontrollima innustav sari “Kütiliin”. Jaanuaris toimunud “Kütiliini” ümarlauanõupidamisel kinnitati korraldav komisjon, kuhu kuuluvad Jaan Balodis, Aarne Taal, Arles Taal, Pauli Saag ja Eero Nõmm. Komisjoni esimeheks valiti Jaan Balodis.

Komisjon ootab ideid ja ettepanekuid 10. märtsiks: balodis@hot.ee, tel 524 7332, eero@pjl.ee, tel 529 6428.

Lisateavet koolituste kohta vaata EJS-i kodulehelt.

Võistlus “Jaanikese karikas 2013” toimub 5.–7. aprillil Jaanikese lasketiirus Võistlusalad: VJM-4 40 lasku JME-4 40 lasku VSS-50 20 lasku Eelregistreerimine hiljemalt 22. märtsil e-aadressil otolux@hot.ee. Teave telefonil 524 7332, Jaan Balodis.

Osalustasu 5 €/harjutus.

uudised

Esialgsed andmed põtrade ja metskitsede küttimisest 2012. aastal Andmed täpsustuvad aprillis pärast aastakokkuvõtete tegemist.

PÕDER Harjumaa Hiiumaa Ida-Virumaa Jõgevamaa Järvamaa Läänemaa Lääne-Virumaa Põlvamaa Pärnumaa Raplamaa Saaremaa Tartumaa Valgamaa Viljandimaa Võrumaa KOKKU

Küttimismaht 755 174 260 220 265 403 337 164 780 492 338 276 235 500 243 5442

Kütitud 649 167 254 204 261 382 319 152 735 459 320 269 211 481 230 5093

pull 221 55 94 73 86 132 110 48 247 151 108 89 76 165 77 1732

lehm 225 55 72 61 78 125 96 47 240 156 111 86 69 156 72 1649

vasikas 203 57 88 70 97 125 113 57 248 152 101 94 66 160 81 1712

METSKITS Kütitud Harjumaa 50 Hiiumaa 9 Ida-Virumaa 19 Jõgevamaa 186 Järvamaa 18 Läänemaa 54 Lääne-Virumaa 17 Põlvamaa 112 Pärnumaa 31 Raplamaa 22 Saaremaa 264 Tartumaa 328 Valgamaa 142 Viljandimaa 78 Võrumaa 181 KOKKU 1511

sokk 17 5 19 61 11 21 15 43 19 12 88 124 50 31 72 588

kits 17 2

66 3 15

33 3 5 98 89 37 23 46 437

tall 16 2

59 4 18 2 36 9 5 78 115 55 24 63 486

Allikas Keskkonnaamet

Baltimaade jahiajakiri sada aastat tagasi

10

eesti Jahimees

Pärast edukat ajujahti Karula mõisas 1913. aasta suvel.

1913. aasta jaanuaris alustas ajakiri Neue Baltische Waidmannsblätter oma IX aastakäiku.

Ajakirja andis välja Eestimaa Jahiharrastajate Selts, vastutav toimetaja oli Arthur Strandmann, toimetaja Karl Greve. 1. juunist astus Greve tagasi, nii et aasta lõpuni toimetas Strandmann ajakirja üksi. Neue Baltische Waidmannsblätter ilmus kaks korda kuus, üksiknumbri maht oli 24 lehekülge.

Iga numbri lõpus oli 4 lehekülge reklaami, mis köitmisel on paigutatud aastakäigu lõppu. Ajakirja toimetus asus Riias, aastatellimus maksis 6 rubla.

Neue Baltische Waidmannsblätter on sisult

võrdlemisi mitmekesine ajakiri. See sisaldab rohkesti uudset materjali mitmest valdkonnast.

Lisaks jahindusele leidub selles informatsiooni metsanduse ja kalanduse kohta. Pikemate kirjutiste kõrval on toodud ka arvukalt lühiteateid mitmest piirkonnast. Rohkesti on refereeritud välismaiseid jahinduslikke ajakirju, nagu Deutsche Jägerzeitung, Deutsche Jäger, St. Hubertus, Fischereizeitung, Old Schooter jt.

Uue aasta esimeses numbris kirjutab Aleksandr Ljälin pikemalt karujahist Tomski kubermangus, samuti oma 242. karu küttimisest.

Karl Greve analüüsib huntide esinemist Läänemere provintsides. Vabahärra Egon von Kapherr käsitleb looduskaitse küsimusi ja hirvede päritolu. Ajakirja kuuendas numbris on pikem kirjutis põtrade loendusest Eestis, mis toimus 1913. aasta jaanuaris. Põtrade üldarvuks saadi siis 412.

Mitmes numbris tuuakse andmeid ulukite küttimisest Eesti mõisates. Nii kirjutab parun P. Stael von Holstein, et Uulu-Surju mõisas kütiti 1912. aastal nn kasulikest ulukitest (Nutzwild) 17 sokku, 77 halljänest, 20 valgejänest, 4 metsist, 29 tedrekukke, 27 laanepüüd, 105 nurmkana, 27 metskurvitsat, 38 sinikael-parti ja 18 piilparti. Nn röövulukeid (Raubzeug) kütiti järgmiselt: 27 rebast, 253 oravat, 32 kanakulli, 12 hiireviud, 312 varest,159 pasknääri ja 27 harakat. Metsnik A. Krenkeli andmetel kütiti Venevere mõisas 23. aprillist 1912 kuni 23. aprillini 1913 kasulikest

Head lugejad Igal riigil ja rahval on oma jahikombestik ja -traditsioonid. Kindlasti ka meil, eestlastel. Soovime kirja panna, mis on eestlaste hea jahinduslik tava. Millised on meile ainuomased kombed?

Kunagisest ajast võib tuua näiteid, et esimesele nepile kevadjahil tõsteti kaabut või et teise mehe koera murtud saaki ei omastatud jne.

Kirjutage meile, mis on teie arvates hea jahinduslik tava!

Andres Lillemäe andres@ejs.ee

nad! n i h d a Kuum nad! n i h d a Kuum nad! n i h d a Kuum

Eesti Jahimeeste Selts ostab kokku karusnahku:

22. veebruaril ulukitest põder, 15 jänest, 7 metsist, 12 tedrekukke, 38 metskurvitsat, 70 laanepüüd, 18 nurmkana ja 62 sinikael-parti.

Röövulukitest kütiti 4 rebast, 2 tuhkrut, 4 metsnugist, 7 kanakulli, 19 raudkulli, 99 varest, 5 harakat ja 3 pasknääri. Andmed on toodud veel Annikvere, Olustvere, Lõhavere, Aimla, Uue-Kariste ja Uue-Vändra mõisa kohta.

Ajakirjas on juttu ka jahiseltside üldkoosolekutest. 25. jaanuaril 1913 toimus Tartus Liivimaa Jahiharrastajate Seltsi üldkoosolek. Seltsi sekretär dr K. E. Russow annab lühiülevaate koosoleku päevakorrast. Seltsi kuulus 103 liiget, esimeheks valiti uuesti Ernst von Middendorff.

Ajakirjas leidub mitmesugust jahinduslikku lühiinformatsiooni Eestist. Näiteks kirjutatakse, et Saaremaal on palju hulkuvaid koeri, kes teevad kahju ulukitele. Kohtla ligidal korraldati 20. veebruaril ajujaht huntidele, kus tabati vana isahunt kaaluga 120 naela. 31. juulil ja 1. augustil toimus Võru kreisis Karula mõisas ajujaht, kus seitse kütti tabasid kokku 11 sokku, 2 rebast ja 2 lindu. Tallinnas ja Tartus korraldati jahimeestele laskevõistlused heidetavate savituvidega.

Sada aastat tagasi oli Neue Baltische Waidmannsblätter Baltimaades saksa keelt oskavate jahimeeste hulgas võrdlemisi populaarne ajakiri.

Heino Kasesalu

14.00–16.00 EJS Tallinn, Kuristiku 7 18.00–19.00 Rakvere JK

23. veebruaril 10.00–14.00 Ida-Viru JS 16.00–17.00 Tartu JK

24. veebruaril 10.00–14.00 Valga Jaanikese lasketiir 16.00–18.00 Viljandi JL

25. veebruaril 10.00–12.00 Pärnu JK 15.00–16.00 Saarte JK 19.00–20.00 Käbi motell

Alates detsembrist on hinnad kuumad ja püsivad veel kuumemana.

Nugis kuni 40 €, rebane kuni 20 € ja kährik kuni 25 €.

Kokkuleppel tuleme suurematele kogustele ka koju järele.

Lisateave: Andres Lillemäe, 602 5972 või andres@ejs.ee.

jahikultuuri aasta

Kolmekuningapäeval algas jahikultuuri aasta

12

eesti Jahimees

Eesti Jahimeeste Seltsi traditsiooniline

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD KAROLIN LILLEMÄE

kolmekuningapäeva vastuvõtt headele kolleegidele, koostööpartneritele ja

sõpradele Tallinnas Kochi aidas juhatas sisse jahikultuuri ja -eetika aasta.

EJS-i tegevjuht Tõnis Korts tõi oma ettekandes värvikaid kilde Eesti jahinduse ajaloost.

Soome jahimeeste seltsi tegevjuht ja ajakirja Jahti peatoimetaja Panu Hiidenmies andis Margus Puustile üle meene, et tunnustada seltside head koostööd.

Jahimuusikat esitasid metsasarvemängijad Meelika Miksoni juhatusel.

ahipidamine on hobi, mis eeldab jahimeestelt väga kõrget eetilist taset, loodusearmastust ja aukartust elu ees. Jahikultuur pole ainult ajaloolised traditsioonid ja jahirituaalide täitmine, vaid eelkõige iga küti sisemine vajadus jääda alati ausaks looduse vastu, suruda endas mõnikord maha jahikirg või ahvatlev võimalus vajutada päästikule, kui seda nõuab jahiolukord või uluki kaitsetu seisund.

Avasõnu lausudes tänas EJS-i tegevjuht Tõnis Korts kõigepealt Anti Levandit, kes 20 aastat tagasi kolmekuningapäeva traditsiooni algatas ja kellele on jahikultuur olnud alati kõige tähtsam. Tänusõnad kuulusid ka kõigile neile seltsi liikmetele, kelle aastatepikkune vabatahtlik töö on aidanud muuta Eesti Jahimeeste Seltsi tugevaks ja ühtseks organisatsiooniks.

Jahikultuuri ja -eetika aasta kuulutas avatuks

EJS-i president Margus Puust. Miks just kultuuri ja eetika aasta? Viimased neli aastat on presidendil ja juhatusel kulunud väga palju energiat jahiseadusega tegelemisele. Nüüd on jõutud uue seadusega otsustavasse järku. Igal juhul loodavad jahimehed, et võidab terve mõistus ja suudetakse leida lahendused, mis säilitaksid meie metsade uluki- ja liigirikkuse ning jahitraditsioonid.

EJS-i juhatus otsustas pöörata sel aastal tunduvalt suuremat tähelepanu jahikultuurile ja -eetikale. Eesmärk on anda ühiskonnale sõnum, et jahikultuur ja -eetika kuuluvad jahimeeste põhiväärtuste hulka. Just see, kuidas me suhtume jahisaaki, ulukipopulatsiooni, kuidas me käitume metsas, paistab kõigepealt väljapoole ja kujundab jahimeeste mainet ühiskonnas, rõhutas Margus Puust. Jahikultuuri arendamisel on

jahikultuuri aasta eesti Jahimees 14

Mida toob jahikultuuri aasta? Vasakult Panu Hiidenmies, Oliver Leif, Toomas Kõuhkna ja Margus Puust.

väga tähtis koht ajakirjal Eesti Jahimees, mis kõigi raskuste kiuste on ilmunud läbi kahe aastakümne ning muutunud uue peatoimetaja Kaarel Rohti vedamisel veelgi sisukamaks.

Margus Puust loetles ja kommenteeris hulga jahikultuuriga seotud teemasid, millele EJS pöörab alanud aastal mitmesuguste koolituste, ürituste, võistluste ja väljaannetega suurt tähelepanu: jahinduslik sõnavara, jahimuusika, jahiriietus, jahirelvad, jahilaskmine, jahikoerad, jahitrofeed, jahinduslik klubitöö. Aasta tähtsündmused on kindlasti Eesti jahimeeste traditsiooniline kokkutulek juulikuus Toosikannul, jahikultuuri konverents septembris ja jahirahu väljakuulutamine Pärnus, millega soovitakse panna kalendriaastale väärikas punkt.

Tõnis Korts esitas oma ettekandes värvikaid mõttekilde Eesti jahinduse ajaloost, mis on seotud jahieetikaga ja mõjuvad oma ajatuses vägagi nüüdisaegselt. Esimene eestikeelne jahimehe käsiraamat, mis sisaldas ka jahikultuuri ja -eetika algeid, ilmus täpselt sada aastat tagasi – 1913. Üheksa aastat hiljem aval-

das M. Treumann juba märksa põhjalikuma käsitluse ja 1938 ilmus legendaarne Franz Reidolfi “Jahinduse käsiraamat”, mis on tänini üks põhjalikumaid jahindusteoseid eesti keeles. Olgu mõni toonane mõte ka praegusele jahimehele üle korratud.

M. Treumann (1924): “/---/ ma ei tunne ühtegi inimest, kes jahipidamisest ennast korralikult äraelatanud oleks ehk seejuures veel jõukaks saanud. Nii siis, ainelise tulu pärast ärgu keegi jahimeheks hakaku.

Teiseks ärgu hakaku kirglise iseloomuga inimene kütiks. Kirglus viib liialdusele ja kirgline jahimees patustab kõige rohkem oma tervise vastu. /---/ ta patustab lõpuks ka oma kirgluse tõttu seadusmääruste ja heakorra vastu.

Kolmandaks ärgu hakaku ettevaatamatu ja hooletu inimene iialgi jahimeheks. Hoidku ta ennast püssist eemale ja ärgu tehku temaga tegemist. Pidagu seda igaüks meeles, et laetud püss pole mänguasi, ja mees, kes seda ei jõua meeles pidada, ei kõlba jahimeeste hulka.

Jahimees on kõige pealt inimene, ja igaüks, kes seda

Õhtut juhtis EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe.

Lasta loom ühe lasuga – see on kõige lugupidavam looma suhtes.

nime auga kanda tahab, ei tohi üleüldseid seltskonna huvisid, seadust ega inimsuse tarvilisi nõudeid jalge alla tallata.

Jahimaade au alal hoidma, jahiloomi kaitsma ja juure kasvatada püüabki iga korraldud riik jahi- ja metsloome kaitseseaduste abil.”

Franz Reidolf (1938): “Säärane jahimees aga, kes huvitub ainult ulukite surmamisest ja ei liiguta sõrmegi nende eest hoolitsemiseks, ei vääri jahimehe nime, vaid on põlatud lihakütt ja paugutaja.”

Erki Aavik mõtiskles kultuuri ja eetika mõistete üle pikemalt. “On märgiline rääkida kultuurist tänasel päeval: Paul Kerese ja Oskar Lutsu sünniaastapäeval,” alustas Aavik kultuuri suurkujudest ja jõudis siis elegantse mõttekäiguga Darwini evolutsiooniteooria juurest kultuuri definitsioonini: “Kultuur on inimkogukonna loova mõtte ja sellest tulenevate tegevuste kogum. Aga see kogum on väga pulbitsev, väga muutuv. Võtame ühe näite umbes 150 aasta tagusest ajast, kui üks saksa noormees nimega Max Planck tegi hilisteismelisena oma elus valikuid, kas jätkata muusiku või füüsikuna. Nagu me teame, jätkas ta füüsikuna, ent tema kaasaegsed soovitasid hilisemale Nobeli preemia laureaadile, et ärgu ta füüsikaga tegelegu, see on perspektiivitu. Füüsikas on kõik oluline avastatud, 20. sajandi künnisel on füüsika pigem ajalugu. Nüüdseks on selge, et Max Plancki ja Albert Einsteiniga füüsika alles algas.

Hakati avastama kõike seda, millena me täna füüsikat valdavalt tunneme. Ometigi ei muuda 20. sajandi füüsika Newtoni ja teiste füüsikute varasemaid mõtteid tähtsusetuks. Kasutades vana ja luues uut – nii sünnibki kultuur. Just nimelt nii! Mitte ainult kasutades vana, mitte ainult luues uut. Kuid just selle paratamatuse mõistmisega on tänapäeval küllalt sageli raskusi.”

Siit jõudis Erki Aavik kõige tähtsamani ehk küsimuseni kultuurist ja moraalist. Kui väljakuulutatud jahiaasta teemas sisaldub sõna eetika, siis mis see

Jahikoolitaja Peeter Hussar uuris: “Mitme lasuga tuleb lasta põder?”

jahikultuuri aasta

EJS-i ekspresident Erki Aavik küsis, mis on eetika.

Kasutades vana ja luues uut – nii sünnibki kultuur.

Just nimelt nii!

16

eesti Jahimees

Keskkonnainspektsiooni looduskaitseosakonna juhataja Alar Soo sõnul on inspektorid eelkõige jahimeeste kindlad ja usaldusväärsed partnerid.

Kullavere jahiühistu jahimees Jüri Morozov kinnitas: “Iga jahimees peaks olema meie ühiskonnas teadjamees.”

eetika on? See on kõlblusõpetus, õpetus moraalist.

Ajaloost on teada olukordi, kus küsitava või madala moraaliga on seotud kõrge kultuur, meenutades kas või näiteks 20. sajandi kahte vuntsimeest. Samas näitab ajalugu sedagi, et väga kõrge kultuuri varjus on olnud vägivaldsed seosed ja – mis kõige olulisem – alati on sellega seotud silmakirjalikkus. See ei ole vaba tahte avaldusena tekkinud kultuur. Silmakirjalik teesklus ei ole meie kultuuris sünnis, ei kõlba, see on amoraalne, seda õpetab meile Euroopa kristlik eetika.

Näiteks võib tuua EJS-i liikmete vahelised kokkulepped. Erki Aavik küsis: “Kumb on kultuurikomponendina tähtsam: kas ühised kokkulepped või Tirooli

kübarat kandev jahindusjuht, kes mängib mõistete ja kokkulepetega omatahtsi? Kumb on kultuur ja kumb on tähtsam: kas sulega kübar või kokkulepete täitmine? Kokkulepe on inimkultuuri üks olulisemaid aluseid.”

Enamik kultuurist on kirjutatud ridade vahele ja võimekus lugeda ridade vahelt on võrreldav võimekusega täita kokkulepitud reegleid. See on kõige olulisem kultuuriküsimus: kas täidame kirjutatud kokkuleppeid või ei täida. Ja seetõttu ei ole olemas jahinduskultuuri eraldi üldisest kogukonnakultuurist.

Erki Aaviku mõtlemapaneva sõnavõtu järel kutsus õhtut juhtinud EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres

Lillemäe rahva ette mehe, keda iseloomustab üks omadus, millest Eesti ühiskonnas on vast kõige rohkem puudus – see on empaatiavõime.

Peeter Hussar küsis alustuseks, mis on jahieetika puhul kõige olulisem, ja rääkis loo oma esimesest jahitarkusest, mille ta sai vanematelt küttidelt. “Mitme lasuga tuleb lasta põder? – Ühega! – Miks? Et mõisa metsavaht ei kuuleks ära, kustpoolt lask kostis.” Õigupoolest peitub selles loos täpselt seesama ridade vahelt lugemise kunst. Lasta loom ühe lasuga – see on kõige lugupidavam looma suhtes. Niisugune lask on korralikult välja sihitud ja kindla käega tehtud.

Loom kannatab kõige vähem vaeva ja valu. Jahieetika on kütile toeks ka vastutusrikka otsuse langetamisel, kas vajutada päästikule või mitte. Sedalaadi otsus eeldab piisavat ettevalmistust, kindlust; selleks on vaja teadmisi, kogemust, harjutamist. See on vastutuse võtmine, mille aluseks on hoolimine. Peeter Hussari sõnul oli tema vanaisa Pauli üks jahitarkusi, et kunst ei ole lasta looma, kes hästi ees seisab, kunst on jätta laskmata loom, kes nii hästi vaateväljas ei ole.

Nüüdisaegsel jahil sedavõrd hädavajalikud abivahendid nagu raadiojaamad, “koeraradarid” ja GPS-id muudavad jahipidamise märksa tõhusamaks. Oluline on, et jahimehe loodusetundmine ja jälgimise-märkamise oskus peaksid tehnika kiirele arengule vastu.

Lühisõnavõttudega esinesid Jüri Morozov ja Alar Soo. Jüri Morozov tõdes, et jahimehe riietus ning välimus on 20 aastaga tunduvalt muutunud, kuid samasuguseid kiireid muutusi ei ole toimunud meis endas. Oluline oleks koolitada jahimehi ühiskonna teadjameesteks ajal, mil lapsed enam ei tea, kust tuleb jahu või piim. Nii et iga jahimees peaks olema meie ühiskonnas teadjamees, metsatark. Kui ta seda juba on, siis on tal ka süda õiges kohas.

Alar Soo esindas oma sõnul nii-öelda mõisa metsavahte, kes peaksid otsima tehtud lasu järgi üles võimaliku salaküti, mis pole sugugi kerge töö. Ta kutsus jahimehi üles vaatama kõigepealt enda sisse, hindama oma tegusid ka tagantjärele. Samuti palus ta jahimeestel märgata, mis nende ümber toimub, ja öelda julgelt kaaslastele, kui viimaste tegevuses pole midagi loodusega kooskõlas. Lõpetuseks soovis Alar Soo meeldivaid kohtumisi inspektoritega, kes pole sugugi hirmsad tondid, vaid eelkõige jahimeeste kindlad ning usaldusväärsed partnerid.

Kolmekuningapäeva vastuvõtul viibis ka meie jahimeeste hea naaber ja koostööpartner, Soome jahimeeste seltsi tegevjuht Panu Hiidenmies, kes esines tervituskõnega, tunnustades EJS-i algatust pöörata tähelepanu jahikultuurile ja -eetikale. Hea koostöö kinnituseks andis Panu Hiidenmies Margus Puustile üle Soome jahimeeste seltsi mälestustahvli.

Kõiki sõnavõtte ilmestasid kauni jahimuusikaga metsasarvemängijad Meelika Miksoni juhatusel.

Uus tehnika aitab edendada Teie põllumajandusäri Koostöös partneritega pakume Teile põllumajandusmasinaid – alates traktori lisaseadmetest kuni kombainideni – tavalisest soodsama hinna, liisingu ja kindlustusega.

Tutvuge tehnika ja tingimustega aadressil www.seb.ee/agri.

Kui olete pakkumisest huvitatud, võtke palun meiega ühendust telefonil 665 5100 või aadressil info@seb.ee.

Liisingut pakub AS SEB Liising. Enne lepingu sõlmimist tutvuge liisingutingimustega aadressil www.seb.ee/liising, konsultatsiooni saate SEB kontorist.

Kindustust pakub RSA Kindlustus. RSA on Codan Forsikring A/S-i Eesti filiaal.

Kindlustustingimustega tutvuge aadressil www.rsa.ee.

meenutus

K

Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja EJS-i president Margus Puust.

Jahirahu kuulutati välja FOTO MARIe REINIKE

18

eesti Jahimees

Jahikultuuri aasta sissejuhatuseks võib pidada jahirahu pidulikku väljakuulutamist 19. detsembril 2012 Eesti Jahimeeste Seltsi majas Kuristiku tänaval.

õne pidas EJS-i president Margus Puust: “Jahimeestel on kaunis traditsioon enne jõule kokku saada ja kuulutada välja jahirahu meie metsades. Täna teeme seda juba 20. korda. Kas see pikaajaline traditsioon on formaalne või on ettevõtmisel sügavam sisu?

Et küsimusele vastata, tuleb minna ajas tagasi aastasse 1993 Viljandimaale Heimtali, kus kuulutati esimest korda välja jahirahu. Jahimeestel oli taasiseseisvumise algusaastatel kindel soov pöörata rohkem tähelepanu jahikultuurile ja -eetikale. Nii nagu siis, on ka nüüd tegemist austusavaldusega emakesele loodusele, sügava kummardusega nii looduse kui ka kogukonna ees. Sellega näitavad jahimehed, et meil ei ole ükskõik, mis meie ümber toimub, olgu siis metsas või Eesti ühiskonnas tervikuna.

2012. aastal täitus EJS-il 45. tegevusaasta, kuigi jahinduse ühtse korraldamise osas viib ajalugu oluliselt kaugemale, Eesti Vabariigi algusaastatesse. Pühendasime selle aasta sünnipäevale ja uurisime lähemalt oma ajalugu.

Sünnipäeva-aastale oli pühendatud ka 32. vabariiklik kokkutulek, mille deviis oli “Ühtsuses peitub jõud”.

Eesti jahimehed on suutnud vastu pidada ajaproovile, hoidnud ja säilitanud jahinduse põhitõed, millest tähtsamad on asurkonnakeskne jahindus ja koostegemise traditsioonid. Samade väärtuste hoidmine läbi aegade on taganud, et oleme praegu üks suurimaid vabaühendusi Eestis, koondades ligi 11 000 jahimeest.

EJS koos oma 81 liikmesorganisatsiooniga ja juhatusega kuulutab 2013. aasta jahikultuuri ja -eetika aastaks, mis peaks olema oluline ja pikaajaline suunanäitaja tulevikku.

Jõulupühad on valguse pühad. Päevad hakkavad pikenema ja meie kõikide südametesse tekib vaikselt kevadeootus. Jahirahu jõulupühade ajal on kaunis traditsioon, millest peab kinni iga jahimees, kellele on oluline jahikultuur ja -eetika.

Seda imeilusat aega saab kasutada, viibides koos lähedastega looduses ja näidates neile seda, mida kiire elutempo tihti ei võimalda. Olgu see siis mõni tore metskits, kes keha kinnitab, põllu peal hiirt püüdev rebane või jäljed, mida on jätnud toredad metsloomad. Fotoaparaat ja videokaamera sobivad hästi varustuse hulka.

Kui kodus on mõni tore kapsapea või porgandikimp, siis tasub jagada seda metsaelanikega. Nautigem Eestimaa ilu ja looduse mitmekesisust, see on suur väärtus. Kui oleme praegu mures pidevalt väheneva rahvaarvu pärast, siis võib olla just looduse mitmekesisus põhjus, mis toob eestlase ühel päeval laiast maailmast tagasi koju.

Meie ulukimajandamine on olnud pikki aastaid asurkonnakeskne. Usun, et just see on taganud meile väärtusliku loodusliku koosluse. Väga tähtis on olnud meie ühtne ja kokkuhoidev jahindus.

Kolm päeva jõulurahu on olulised nii loodusele kui ka inimesele endale. Vahel, kas või kord aastas, on vaja mõtiskleda enda ja looduse suhete üle. Võib-olla on loodus, meie rikkalik ulukiasurkond just see, mis hoiab Eestit maailmakaardil? Euroopas ei ole palju kohti, kus mõnikümmend kilomeetrit linnast väljas võib kohata nii liikiderikast keskkonda. See on meie kõigi rikkus, kes me siin elame. Õppigem seda veel rohkem väärtustama.

Kuulutan EJS-i, kõikide jahimeeste ja loodusesõprade poolt jõulupühade ajaks välja jahirahu.”

Linnapea tervitus Traditsiooniliselt toob jahirahu väljakuulutamisel tervitusi kohaliku võimu esindaja. Seekord tegi seda Tallinna linnapea Edgar Savisaar: “Austatud jahimehed ja kõik jahiliste sõbrad. Mulle on suur au kuulutada täna välja jahirahu, ja mõte selle juures on niisugune: et heade soovide varal oleksid loomad uuel aastal terved, heatujulised, paljuneksid hästi. Meil on kadripäeval palutud lambaõnne, tõnisepäeval lisaõnnistust sigadele, jüripäeval on hobuseid ja huntegi meeles peetud. Kuuldavasti on meil praegu Eestis pahandust just huntidega, kes kipuvad lambaid murdma, mitte ainult näljast tingituna. Vanasti olid sellised kombed, et suvine koduloomade murdmine ei olnud huntidele andestatav, aga ei pandud pahaks, kui nad talvisel, lumisel poolaastal mõne unarusse jäetud voonakese või lamba murdsid ja nahka pistsid. Selle tunnistuseks on vanasõna: “Püha Jüri seob hundi suu kinni, aga Mihkel päästab lahti.” On hundilgi oma hundiõigus, mida inimesed tunnustama peavad. Inimeste ja metsloomade vahelise tasakaalu eest peate hoolitsema teie, jahimehed. See on väärikas missioon, mitte ainult tahta ja võtta, vaid ka loodusele tema heldete andide eest vastu anda, see on ilus ja humaanne komme.

Eesti Jahimeeste Selts peab alates 1993. aastast, möödunud sajandist, kinni jõuluaegsest jahirahust, ja soovin seda ka selleks aastaks. 2012. aastal on meil taas valged jõulud. Loomade-lindude vajadus toidulisa järele on seetõttu suurem, sest paksu lumevaiba alt on raske midagi söödavat kätte saada. Soovin teile, et ükski metsaasukas ei peaks kartma oma elu pärast. Küll aga saab mõnelegi neist osaks meeldiv üllatus kingituseks viidud juurvilja ning teravilja näol. Kinkimisrõõm olevat suurem kui saamise rõõm. Soovin, et teie vaeva ja kulude tasuks oleks kaunid elamused neist päevadest, mil liigute metsas püssita ja jahipaunata! Soovin teile kõigile edu, õnne ja ilusat jõuluaega. Jahirahu saagu olema!”

Kolm päeva jõulurahu on olulised nii loodusele kui ka inimesele endale.

Lisateave, pildid ja video: www.ejs.ee

Esindaja: Trapper OÜ I Võru 80 Tartu I Tel. 7343900 I info@trapper.ee www.trapper .ee

I

teadus

Kährik elutseb meelsasti ka asulate läheduses.

Kährikkoerte liikumismustrid mosaiiksel maastikul Tartu lähistel TEKST KARMEN SÜLD, URMAS SAARMA, HARRI VALDMANN, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia

20

eesti Jahimees

osakond I FOTO JÜRI PERE

Kährikkoer on meil võõrliik, kellel sõltuvalt asustustihedusest võib olla märkimisväärne ökoloogiline mõju nii kahepaiksetele kui ka maas pesitsevatele lindudele ning kes on toidu- ja elupaigakonkurent teistele imetajatele.

Joonis 1.

Kährikkoerte liikumismustrid Ilmatsalu ümbruses Tartumaal 2012. aastal. Punaste ja kollaste ruutudega on tähistatud mais-juunis GPS-telemeetria abil jälgitud isendite asukohapunktid ning roheliste ringidega septembrist novembrini jälgitud isendi paiknemine.

K

ui hiljuti Eesti Jahimehes ilmunud artiklites käsitlesime rebase ja kährikkoera toitumist Eestis (Soe jt 2012; Süld jt 2012), siis nüüd anname esialgse ülevaate GPS-telemeetria abil saadud kährikkoerte liikumismustritest Tartu lähistel Ilmatsalus. Teadustöö jätkub, mistõttu põhjalikuma ülevaate saab teha edaspidi.

Kährikkoerte liikumismustrite ja elupaiga uurimine telemeetriliste meetodite abil annab olulist teavet selle liigi elupaigaeelistusest ja vajadustest ning koos toitumis- ja patogeenide uuringutega aitab selgitada, millised on kährikkoertest tulenevad suurimad mõjud ning ohud nii teistele looduslikele liikidele kui ka koduloomadele ja inimestele.

2009. aastal uurisime kährikkoerte ruumikasutust Soomaa rahvuspargi keskuse ümbruses (Süld 2010). VHFraadiokaelustega varustati toona kolm kährikkoera, kelle tegemisi jälgiti maist septembrini. Tulemused olid mõneti üllatavad. Võttes arvesse mujal Euroopas läbi viidud varasemate uuringute tulemusi, olid meie kährikkoerte kodupiirkondade suurused ootamatult väiksed. Soomes ja Saksamaal tegutsevad kährikkoerad sageli 200–300 ha suurusel alal (Holmala ja Kauhala 2009; Kauhala jt 2006;

Kährikkoerad vajavad äraelamiseks küllaltki väikest maa-ala.

Kauhala ja Holmala 2008, Drygala jt 2008), meie uurimisalal oli kodupiirkonna keskmine suurus 100 ha.

Möödunud aasta kevadel alustasime telemeetrilisi uuringuid Tartumaal Ilmatsalus. Kui looduslikult sarnaneb Ilmatsalu Soomaaga, eelkõige soomassiivide esinemise ja veekogude rohkuse poolest, siis asulaga piirnemise tõttu on inimmõju seekordsel uurimisalal tunduvalt suurem.

Kuigi ka Ilmatsalus oleme osa kährikkoeri (neli isendit) kaelustanud teatud põhjustel VHF-kaelustega, ei käsitle me selles kirjatöös nendelt loomadelt kogutud andmeid. Võrreldes VHF-kaelustega on GPSkaelused küll oluliselt lühema tööeaga, kuid annavad märksa täpsemaid ja usaldusväärsemaid tulemusi.

GPS-kaelustega varustasime kolm kährikkoera: kahe looma liikumisi jälgisime maist juunini ning ühe looma kohta kogusime andmeid septembrist novembrini. Oluline erinevus oli seegi, et Soomaal olid loomad terved, Ilmatsalus aga olid kõik uurimisalused kährikkoerad nakatunud kärntõppe.

Võib-olla kärntõvest, võib-olla inimasustuse lähedusest, aga võib-olla ka mõlema teguri koosmõjust tingituna oli ühe kevadsuvel ja ühe sügisel uuritud looma kodupiirkond vaid 60 ha suurune. Kolmanda, samuti maist juunini jälgitud kährikkoera kasutatav ala oli märksa suurem, ulatudes 140 ha (joonised 1 ja 2).

Kodupiirkonna tuumalad ehk alad, kus loomad viibivad kõige sagedamini ja kust liigikaaslased ena-

Joonis 2.

Kährikkoerte asukohapunktide ja kodupiirkondade paiknemine.

Punase ja kollasega on tähistatud 2012. aasta mais-juunis ning rohelisega sama aasta septembrist novembrini GPStelemeetria abil jälgitud isendite asukohapunktid ja kodupiirkonnad. Joontega piiratud hallid alad tähistavad erinevaid elupaigalaike, sinisel alal asub veekogu (tiik).

22

eesti Jahimees

masti eemal hoitakse, jäid kõigi kolme looma puhul 20 ha piiresse. Tuumala väiksus viitab, et elupaik on kährikkoertele soodne. Ühelt poolt on loodusmaastikul piisavalt varjepaiku, teisalt leidub tiike ja kraave, mille kaldaalad pakuvad nii kevadel kui ka suvel head toidubaasi: kahepaikseid, limuseid ja muud vee-elustikku. Lisaks elamute lähedus, kus lemmikloomadele mõeldud toit või inimese tekitatud jäätmed on hea lisa looduslikule toidule.

Ilmatsalust kui heast elupaigast annab tunnistust ka asjaolu, et kevadsuvisel ajal jälgitud kährikkoerte kodupiirkonnad kattusid täielikult (punased ja kollased ringid joonisel 2). Kuna loomad püüti kinni kohtadest, mis jäid teineteisest kaugemale kui 3 km, siis polnud tõenäoliselt tegemist paariga. Seda enam, et mais ja

juunis on kährikkoerad poegade kasvatamise tõttu rohkem seotud oma urgudega ning seepärast paiksemad.

Välistatud pole ka kärntõve mõju. Haiged loomad polnud ehk organismi suurenenud energiakulude tõttu võimelised oma kodupiirkonda tavapärasel moel kaitsma. Samas võis kodupiirkondade ulatuslik kattumine olla tingitud lihtsalt asjaolust, et toitu ja varjepaiku jätkus mõlemale loomale.

Mis puutub elupaigakasutusse, siis nii Soomaal kui ka Ilmatsalus viibisid kährikkoerad kõige sagedamini segametsas. Ka varem Soomes läbi viidud uuringute tulemuste järgi näib segamets olevat kährikkoera eelistatuim elupaik (Holmala ja Kauhala 2009). Samasugust eelistust näitasid üles Soomaa kährikkoerad. Üks kevadsuvisel ajal jälgitud kährikkoertest ilmutas selget eelistust ka veekogu kaldaala suhtes, mis on samuti varasemate uuringute põhjal üks selle liigi lemmikelupaiku. Varasemast teadaolevast erineb asjaolu, et maisjuunis jälgitud kährikkoerad viibisid eeldatavast rohkem okasmetsas. Ilmatsalu puhul võis selline eripära olla tingitud erinevate elupaigalaikude väiksusest ja asetusest. Nimelt oli kuusetukk üsna väike ning külgnes veekogu, segametsa ja elamutega. Kuusik kui hea varjepaik oli ümbritsetud mitme toitumisalaga.

Seni kogutud andmete põhjal võib öelda, et soodsates oludes vajavad kährikkoerad äraelamiseks küllaltki väikest maa-ala, mis on iseenesest suure asustustiheduse saavutamise eeldus. Seejuures pole vahet, kas tegemist on loodusmaastiku või piirkonnaga, kus inimene aktiivselt tegutseb.

Võttes lühidalt kokku eelmises töös esitatud toitumisandmed ja selles töös esitatud liikumismustrid, võib järeldada, et kui kährikkoera talvine käekäik sõltub suures osas inimese pakutavast toidust, siis suvel, eriti muidugi veekogude ümbruses, saavad nad ilmselt hakkama loodusest kättesaadava toiduga. Sellest annab tunnistust tõsiasi, et kui oma uuringu käigus üritasime ka suvisel ajal kährikkoeri kaelustamise eesmärgil kinni püüda, siis hoolimata välja pakutud söödast (kala, liha) ei läinud ükski loom lõksu. Suured asustustihedused sobivates elupaikades loovad aga eeldused haiguste, näiteks kärn­ tõve levikuks, nagu uuritud isendite põhjal näha oli.

Töö valmis SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.

Täname Jan Siimsoni igakülgse abi eest välitöödel.

Kasutatud allikad Soe, E; Süld, K; Saarma, U; Valdmann, H. 2012. Mis rebasel täna laual on? Eesti Jahimees, 218: 20–22.

Süld, K.; Saarma, U.; Valdmann, H. 2012. Kes toidab meie kährikkoeri? Eesti Jahimees, 219: 32–37.

Süld, K. 2010. Kährikkoera (Nyctereutes procyonoides) telemeetrilised uuringud Soomaal. – Magistritöö. Tartu Ülikool.

Holmala, K.; Kauhala, K. 2009. Habitat use of medium-sized carnivores in southeast: Finland – key habitats for rabies spread? Annales Zoologici Fennici, 46: 233–246.

Kauhala, K.; Holmala, K.; Lammers, W.; Schregel, J. 2006. Home ranges and densities of medium-sized carnivores in south-east Finland, with special references to rabies spread. Acta Theriologica, 51: 1–13.

Drygala, F.; Stier, N.; Zoller, H.; Mix, H. M.; Bögelsack, K.; Roth, M. 2008. Spatial organisation and intra-specific relationship of the raccoon dog Nyctereutes procyonoides in Central Europe. Wildlife Biology, 14: 457–466.

Timber Buck jope Hääletuks jahiks sobilik jope äravõetava soojustatud fl iisvoodriga. Valmistatu d veekindlast ja hääletust Hydratic Silen t G-10 00 materjalist. Mitmed eriotstarbe ja taskud, ka laskemoona ja kinnaste jaoks lised . Õlad küünarnuk id ja taskud topelt tugevduseg , a.

Spetsiaalne kinnitus raadiosaatja jaoks .

Timber Buck püksid Vastupidavad püksid, mille lõiget on parema liikumisvabaduse huvides täiendatud strech materjaliga. Veekindel töötlus, mitmed eriotstarbelised taskud, kõrgem värvel ja kohandatav pikkus.

Kvaliteetne rõivas on midagi, mille peale Sa ei pea looduses liikudes mõtlema. Kõik meeled on keskendunud Sinu ümber toimuvale ning mitte ükski segav tegur, ebamugav niiskustunne, liigne kuumus, külm või rõivaste kahin ei häiri Sinu tegevust.

Fjällräven Forest Vastupidav, ilmastikukindel ja hääletu.

Riided vahaga veekindlaks G-1000 kanga üheks tugevuseks on võimalus seda vahatada. Fjällräven Greenland vaha muudab kanga veelgi ilmastikukindlamaks ja vastupidavamaks.

Vahatamine on lihtne ning seda saab teha nii kodus kui laagriplatsil. Lisaks vahatavad spetsialistid G-1000 rõivaid Fjällräven vahatamisjaamas, MATKaSPORT Ülemiste kaupluses.

Helista 681 3148 ja lepi kokku vahatamise aeg!

jaht, linnuvaatlus või kalastamine - kõik need tegevused nõuavad Sinult kohanemist muutlike ilmastikuoludega. Sa ei saa nautida lemmiktegevusi ainult ilusa ilmaga. Sa lähed välja siis, kui Sinu tegevuseks on õige aeg.

Ilmast hoolimata. Sellepärast vajad Sa rõivaid, millega võid tunda end turvaliselt ja mugavalt, osana loodusest.

Soe, vastupidav ja märkamatu Looduses liikumiseks vajad materjali, mis lubab jääda märkamatuks. Tavalised kangad tekitavad liikudes kuuldavat kahinat.

Meie tegime jahimeestele mõeldes g-1000 Silent ja Hydratic Silent

materjalid, mille pehme töödeldud pealispind muudab kanga hääletuks. Hydratic membraan annab rõivastele veekindluse ja laseb liigsel kehasoojusel vabalt aurustuda. Suurema vastupidavuse saavutamiseks võib g-1000 materjali impregneerida spetsiaalse Greenland Wax vahaga. g-1000 on vastupidavamaid materjale, millest valmistatakse tänapäeval erirõivaid looduses liikumiseks. Kogenud matkajad, jahimehed ja kalastajad hindavad g-1000 kanga puhul muude omaduste kõrval ka seda, et rõivas on immuunne lõkketulest lendavate sädemete suhtes.

Detailid, mis määravad kvaliteedi Meie rõivad on pisiasjadeni läbi mõeldud, et olla toeks igas võimalikus olukorras. Mütside pealispinna varju on peidetud neoonvärvides lisadetailid, millega end vajadusel jahikaaslastele kergesti märgatavaks teha. Jakkide ja pükste disainis leidub ohtralt läbimõeldud taskuid noa, laskemoona, binokli, mobiilside- või muude vahendite jaoks, mida retkel vajad. Nii jääb Sulle alati rohkem liikumisvabadust.

jahipraktika

Jahi pahupool: ohtlik ja mürgine plii

TEKST MADIS LEIVITS, VETERINAARARST I FOTOD MADIS LEIVITS, URMAS SELLIS

Jahilaskemoonas (edaspidi pliimoon) kasutatav toksiline raskemetall plii (Pb) ehk seatina põhjustab mürgistust

24

eesti Jahimees

ja sellega kaasnevaid tervisehäireid ning surma nii ulukitel kui ka inimestel, kes tarbivad pliiga saastunud Kotka röntgenülesvõttel on näha sissesöödud pliihaavlid maos.

liha ja muid kudesid.

Soome rõngaga merikotkas uurib raibet, kuid ta ei oska näha, kas magus suutäis pole mürgist pliid sisaldav viimane eine.

E

smased teadmised plii mürgisest mõjust tervisele ulatuvad 2500 aasta taha. Vaatamata ammustele teadmistele kasutavad inimesed seda raskemetalli päris palju

siiani.

Nüüdisaegne teadusmeditsiin on seisukohal, et plii on organismile ohutu vaid nulldoosis ehk ükskõik kui väike kogus pliid on kahjulik. Varem ohutuks peetud kogused, mis siiani on kirjas õigusaktides, põhjustavad lastel püsivaid tunnetus- ja teadmishäireid. Plii kahjulikkus ei ilmne ainult lastel, vaid ka täiskasvanuil. Plii kahjustab elundite motoorseid funktsioone, põhjustab tähelepanuhäireid ning soosib isegi kriminaalset käitumist.

Samuti pärsib plii kasvu ja ajumahtu, kutsub esile aborte, neerukahjustust, vähkkasvajaid ja südameveresoonkonnahaigusi. Need toimed avalduvad

juba väga väikeste dooside puhul ning on enamasti pöördumatud.

Teekond organismi Plii on väga pehme metall, millest kudesid läbides eraldub palju eri suuruses osakesi väga laiale alale. Pliikuulid kaotavad organismi läbides kuni poole oma massist. Fragmenteerudes saastab pliikuul väga suure osa lihakehast. Röntgenuuringute järgi võivad pliifragmendid saastada jahitud uluki lihakeha kuni 45 cm kauguselt laskehaavast. Need fragmendid kujutavad suurt ohtu tervisele, kui inimene või teine loom neid sööb.

Süües lahustuvad pliiosakesed maohappe abil ja imenduvad organismi. Vereringe kannab plii laiali kogu kehas ning mürgine toime avaldub kõigile elunditele ja nende funktsioonidele. Pliid ei suuda kahjutuks muuta või kehast väljutada maks, neerud ega ükski teine organ, seega on plii bioakumuleeruv. Toiduahela igal järgmisel tasemel kontsentratsioon organismis kasvab ning suurenevad tervist kahjustavad mõjud.

Pliimürgistuse saamiseks ei pea sööma ilmtingimata pliiosakest, piisab pliid sisaldavate taimede või loomade söömisest. Näiteks võib loom nõrgeneda, toitudes jahi käigus metsa jäetud ja pliiga saastunud lihakehast. Kui selline loom sureb pliimürgituse tagajärjel ning temast toituvad teised raipesööjad, lahustub mürgine metall omakorda nende kudedesse. Niisugune ringlus kestab, mõjutades lõpuks kogu toiduahelat.

Keskkonnas oksüdeerub plii õhu käes ja lahustub happelises vees või pinnases, saastades pinnast, ning võib jõuda välja põhjaveeni. Kriitilised kohad on seetõttu lasketiirud, kus plii kontsentratsioon on kõige suurem.

Lisaks tõendavad paljud teaduslikud uuringud plii, jahipidamise ja organismide seotust. Jahiulukite liha tarvitajatel on pliisisaldus veres suurem kui mittetarvitajatel. Jahipidamiseks lubatud ajal suureneb looduslikes loomapopulatsioonides ulukite pliisisaldus veres ja kasvab mürgistusjuhtude arv.

Olukord maailmas Paljud tervise- ja looduskaitsjad näevad vaeva, et teavitada plii pahupoolest ning jõuda plii keelustamiseni. Probleemi ei tekita ainult laskemoon, vaid ka muud saasteallikad: värvained, kütus, tööstus jne. Euroopa Liidu 2004. aasta raportis toodi välja, et ainuüksi 15 liikmesriigis kasutati aasta jooksul pliimoonas umbes 39 000 tonni pliid, mis viidi (sattus) jahipidamisel loodusesse.

Pliihaavlite kasutamine keelustati kõigepealt veelinnujahi puhul. Kuigi keeld on paljudes riikides kehtinud juba pikka aega, pole seal millegipärast vähenenud tippkiskjate pliimürgistuste arv. Mürgistuse põhiallikas arvatakse olevat metsa jääv jahipraak. Olgu selleks siis pakku pääsenud või üles leidmata jäänud sõraline, trofee jaoks nahastatud ilveserümp, väikekiskjate arvukuse

jahipraktika eesti Jahimees 26

piiramiseks lastud rebane või muu saastunud lihakeha.

Järjest enam riike keelustab pliimoona kasutamise.

Euroopas on pliimoon täielikult keelatud näiteks Taanis, Hollandis, Belgias, Rootsis, Norras. Samuti liigub Euroopa Liit rangemate piirangute suunas. Näiteks on Skandinaavia riigid loobunud kasutamast pliid sisaldavat laskemoona sõjavägede relvastuses.

Plii vähendamise ja keelustamise parim näide on laste vere pliisisalduse ja IQ korrelatsioon. Laste keskmine IQ on tõusnud 2,2–4,7 punkti ning iga IQ-punkt tõstab 1,76–2,3 protsenti produktiivsust tööl.

tuleb põletada või matta. Kahjuks pole jahiga seotud ohtlike jäätmete käitlemine hästi reguleeritud. Kuigi ulukite jäänuseid on lubatud jätta metsa, põhjustavad need toiduringluses teiste organismide mürgistust ja surma.

Ballistika ja praktilised kogemused

Tihti õigustatakse pliimoona kasutamist väidetega, et teistest metallidest või sulamitest valmistatud laengud pole nii täpsed või pole nende surmav jõud piisav. Neil väidetel pole tõepõhja all. Seda tõendavad erinevate moonade ballistilised uuringud ning tõsiasi, et näiteks jahiks mõeldud Olukord Eestis vaskkuulid olid esialgu arendatud just Kahjuks ei ole Eestis veel viidud läbi suur­ulukite küttimiseks Aafrikas.

Samuti võib tuua välja jahimeeste oma uuringuid, mis näitaksid, kui suurt probkogemused. USA-s Arizona osariigis viidi leemi tähendab plii meie keskkonnale ja tervisele. Oma kogemustest võin öelda, et läbi kampaania ja uuring, kus jahimehed Eesti merikotkaste suremus on suuresti kasutasid pliid mittesisaldavat laskemoona seotud pliiga. Julgen pidada mürgiseid ning andsid tagasisidet. Andmeid saadi ühendeid keskkonnas merikotka ja teiste 1105 jahimehelt, kellest 60 protsenti pidas kotkaste esmaseks surmapõhjuseks. Vasakpoolne kaliiber 270 pliivaba laskemoona omadustelt suurepäraseks või üle keskmise heaks ja vaid Metsa jäetud saastunud koed jõuavad klassikaline pliikuul kaotas katses 32% oma algsest massist, jättes üsna kiiresti meie tippkiskjateni, põhjusvähem kui 4 protsenti kasutajatest tundis, tades nende hukku. Igal aastal saabub maha sadu pliifragmente. et pliivaba laskemoona omadused olid alla ravile pliimürgistuse nähtudega merikot- Parempoolne vaskkuul samal keskmise või halvad. Selle uuringu üheks katsel ei fragmenteerunud. kaid, kelle maos on tihti näha söödud olulisemaks tulemuseks loeti, et 75 prot(National Park Service). kuuli või haavlit. Merikotkale tähendab senti osalejatest soovitaks ka teistel kasukindlat surma juba 0,2 grammi plii söötada pliivaba laskemoona ning ainult mine. Selline on 0,15millimeetrise läbi4 protsenti ei soovitaks. mõõduga pliiterake.

Taanis keelustati pliimoona kasutamine täielikult juba 2006. aastal ja taanlaste 2013. aastast on keelatud Eestis pliihaavlite kasutamine veelinnujahil, tugikogemus annab julgust edasi minna. Alunedes AEWA konventsioonile (konventsetuks osutusid kartused, et jaht sureb siooni paragrahvi 4.1.4 järgi oleks pidanud välja, laskemoon on vilets ja ebatäpne, muutus toimuma juba 2000. aastast), relvad kahjustuvad muu laskemoonaga millega Eesti on liitunud. Maailma praklastes jne. Täheldati hoopis positiivseid muutusi. Näiteks kulus sama hulga ulukite tikale tuginedes pole see samm piisav, et jahiks vähem padruneid, sest laskmine oli kaitsta inimesi ja loomastikku pliimoona täpsem ja läbimõeldum. halbade mõjude eest.

Pliikuulist kitse lihastesse jäänud (heledad laigud) Mittetoksiline laskemoon pliifragmendid Kokkuvõte röntgenpildis.

Vaatamata väga headele teadmistele Plii kujutab endast üsna tõsist terviseplii mõjude kohta ei taheta muuta jahipiriski ja ohustab kogu ökosüsteemi. Probdamisharjumusi keskkonna- ja tervisesõbralikumaks, leemiga peab tegelema juba praegu. Samas on olemas kuigi see puudutab otseselt jahimeeste ning nende läheüsna lihtsad lahendused, mida oleks tarvis ainult rakendaste tervist ja heaolu. Ometi on lahendusi, mida jahidada. Selleks on vaja suurendada teadlikkust pliimoomehed ise saavad rakendada, et vältida plii halbu mõjunaga jahipidamise pahupoole kohta ning soosida pliisid. moona kasutamisest loobumist. Järvamaa jahindusklubi jahimehed soovitasid seda reguleerida ka mõne seadusParim lahendus on kasutada jahipidamisel pliivaba laengut sisaldavaid padruneid. Metalle, mida kasutaandliku dokumendiga. Leian aga, et parem on mitte takse plii asemel, on palju: vask, teras, vismut, volfram, keelustada seadusega, vaid suunata jahieetika abil kasutama keskkonnasõbralikku laskemoona. Läheb ju jahitina, tsink, alumiinium ja nende kombinatsioonid.

Kindlasti ei tohiks jätta pliiga saastunud kudesid mehele korda looduse ja loomastiku hea käekäik. Jahimetsa nii-öelda anniks saagi eest. Saastunud kehaosad mees saab sellest ka otsest kasu.

aktuaalne

Punase või oranži vesti või kuue kandmise vastu enam ei patustata.

Jahist ja jahinõuetest TEKST ALAR SOO, keskkonnainspektsioon I FOTO Kaarel Roht

Kes on suurem salakütt, kas jahiloata jahimees või

28

eesti Jahimees

jahitunnistuseta isik? ahindusalased rikkumised on seotud tihti salaküttimisega. Niisugused juhtumid leiavad alati avalikku hukkamõistu ning karistuse rangeima määra rakendamist. Kes aga on suurem salakütt, kas jahiloata jahimees või jahitunnistuseta isik?

2011. aasta oktoobris küttis jahitunnistust omav Sven-Erik Viljandimaal Halliste vallas Polli jahiseltsi hallatavast jahipiirkonnast põdra. Puudus suuruluki küttimise luba.

2011. aasta detsembris tulistas jahitunnistust omav Riho Läänemaal Nõva vallas metssiga. Puudus suur­ uluki küttimise luba.

2012. aasta märtsis küttis jahipidamisõiguseta Joonatan Saaremaal Leisi vallas metssea.

2012. aasta juunis korraldas Kalju Saaremaal Muhu vallas kahele jahikülalisele ühisjahi. Puudusid jahiload ja jahinimekiri.

Loetelu võib jätkata ning taolisi juhtumeid lähiminevikust leiab igast maakonnast. Kõik need ja paljud teised seaduserikkumised on avastatud tänu kohalike jahimeeste tähelepanelikkusele ning koostööle. Üllatav, et metsast käivad matti võtmas ka mitmekülgselt koo-

litatud, kõiki norme hästi tundvad jahitunnistusega jahimehed, mitte ainult jahitunnistuseta isikud. Praegu, mil ulukite arvukus on suur ja küttimisvõimalused väga head, tekitab see palju küsimusi. Kahjuks ei jõua kõik juhtumid ametliku lahenduseni ja klaaritakse isekeskis.

Kuni järgmise korrani...

Jahiohutus eelkõige Jahijärelevalves pälvib inspektorite tähelepanu alati jahiohutus. Punase või oranži vesti või kuue kandmise tähtsust ja vajadust teab iga jahimees, selle vastu ei patustata.

Jahirelv ja selle käsitsemine jahile minnes, jahi ajal ja sealt tulles on väga tõsine teema. Jahiseaduses ja jahieeskirjades esitatud nõuded relva käsitsemise kohta on kehtestatud igakülgse ohutuse tagamiseks.

2012. aasta oktoobris sõitis Anti Läänemaal Taebla vallas sõiduautoga, milles temale kuuluv jahirelv oli püssikotist väljas ning padrunid relvale kinnitatud salves.

2012. aasta septembris viibis Väino Valgamaal Õru vallas sõidukis laetud jahirelvaga.

Jaanuaris 2012 sõitis Tambet Viljandimaal SuureJaani vallas mootorsõidukiga, transportides lahtises püssikotis jahirelva, millele kinnitatud salves olid padrunid.

Jaanuaris 2012 pani Arne Viljandimaal Halliste vallas sõidukisse laetud jahirelva, mis läks lahti. Kuul läbistas kõrvalistujapoolse ukse.

Jääb vaid saatust tänada, et kirjeldatud juhtumite

puhul ei pea rääkima kehavigastustest ega hukkunud kaaslastest. Kahjuks on liiga sageli kuulda jutte, et jahirelv on sooritanud lasu vastu peremehe tahtmist. Sellest võib järeldada, et tabatud rikkujad on väike osa seltskonnast, kes harrastab taolist mängu elu ja surma peale.

Keskkonnainspektsioon jälgib kõigi jahiohutusnõuete täitmist väga rangelt.

Dokumendid olgu korras!

2012. aasta jaanuaris lasi Talgat Raplamaal Vigala vallas varitsusjahti pidades hundi pähe maha jahikoera.

Tal puudus luba hundi küttimiseks. Arvestades ilmastiku- ja valgustingimusi, jahikoera suurt välist sarnasust hundiga, hooletut suhtumist, tekib tahtmatult küsimus: mille alusel tekkis kütil üldse arvamine, et tal on õigus hunti küttida? Paraku juhtub ülearu tihti, et loom lastakse maha ja alles siis mõeldakse, kas ja kust saab loa.

Jahti saab pidada ainult ulukile, kelle küttimiseks

on olemas luba. Loa väljakirjutamine tagantjärele ei ole õige ja võib tuua kaasa karistuse.

Rikkumine võib peatada jahitunnistuse Rikkumisega kaasneb alati vastutus, määratud karistuse suurus sõltub paljudest asjaoludest. Lisaks rahatrahvile ja kohustusele hüvitada keskkonnale tekitatud kahju annab jahiseadus õiguse peatada jahitunnistuse kehtivus. Seega saadab KKI pärast rahatrahvi otsust rikkumise materjalid Eesti Jahimeeste Seltsile, kes võib peatada jahitunnistuse kehtivuse. Siis kaob jahimehel seaduslik õigus jahti pidada. Niisuguseid otsuseid on juba langetatud.

Kindlasti saadetakse edasi rikkumise materjalid, mis on vormistatud loata jahipidamise, jahiohutuse nõuete eiramise või jahipidamise kohta keelatud vahenditega ja keelatud ajal.

Jahiseaduse nõuete rikkumised 2009–2012 Aasta

2009 2010 2011 2012*

Rikkumiste arv

187 149 106 168

Trahvitud isikute arv

113 110 65 101

Trahvisumma kokku (eurodes)

12 701 10 868 6 792 7 309

Keskkonnakahjuga rikkumiste arv

18 15 10 7

Keskkonnakahju suurus (eurodes)

18 665 10 545 5 902 2 695 *2012. aasta andmed on esialgsed.

aktuaalne eesti Jahimees 30

Eesti hundipopulatsioon pole bioloogiliselt iseseisev asurkond.

Hundi majandamise korraldus on tekitanud viimasel ajal palju vastuolulisi mõtteid ja väljaütlemisi.

Hundi ümarlaud.

Mida arutati, mida otsustati?

TEKST KAAREL ROHT I FOTOD VALERI ŠTŠERBATÕH, KAROLIN LILLEMÄE

H

undi asurkonna ohjamisel tekkinud valupunktide arutamiseks kutsus EJS kokku vestlusringi, kus osalesid Peep Männil, Raigo Kont ja Marko Kübarsepp keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonnast (USO), Tiit Randveer Eesti maaülikoolist (EMÜ), Harri Valdmann Tartu ülikoolist (TÜ), Jaan Ärmus ja Uno Treier keskkonnaametist (KKA), Tõnu Traks keskkonnaministeeriumist (KKM), Mait Tint keskkonnainspektsioonist (KKI), Raul Vahter, Andres Lillemäe, Väino Lill, Eero Nõmm ja Jaanus Põldma

EJS-ist, maaomanik Kaido Eigo ning Kaarel Roht ajakirjast Eesti Jahimees.

Vestlusringis loodeti leida kõiki pooli rahuldavaid seletusi ja lahendusi, et vältida teadmatusest tekkinud rahulolematust. EJS näeb ohumärke, et riiklik suurkiskjate poliitika erineb jahimeeste seisukohtadest. Tekkinud lõhe võib saada saatuslikuks hundi populatsiooni säilimisele Eesti metsades.

Peep Männil (USO) tutvustas alustuseks kehtivat suurkiskjate kaitse ja ohjamise kava, mis on võetud vastu kümneks aastaks. Eesmärgid on määratud ja

Vasakult Andres Lillemäe, Raido Kont, Tõnu Traks, Uno Treier, Raul Vahter, Mait Tint ja Harri Valdmann.

aktuaalne

Huntide arvukust hinnatakse digitaalsel kaardil, kava muutma ei hakata. Nende põhimõtete üle pole mida koostatakse tõesti kabinetis. Tegelikult teevad põhjust vaielda. Üks pikema aja eesmärk on, et huntide populat- USO töötajad vaatlusi aasta läbi. siooni Mandri-Eestis hoitakse ühtlasena. Männil 4. USO on roheline organisatsioon, mis armastab rõhutas, et huntide arvukust, sündivust, poegade ja hoiab hunte. arvu pesakonnas on võrreldes teiste ulukitega väga Kas keegi oskab vastata, miks Peep Männil peaks seda tegema? Ta ise väitis, et nii see pole. raske prognoosida.

Hundi seire baasandLahenduseks pakkus med saadakse isendite jälettekandja välja, et jahimegede loendamisel. Baas­ hed teeksid tõhusamat jälitustegevust huntide loendaandmed kujunevad jahimeeste vaatluskaartide misel, mitte ei oleks väljas alusel. Probleemid algavad ainult nädalavahetustel. sellest, et hundivaatlusi on Peep Männil märkis, et salavähe, vaatlused on pealisküttimise avalik õigustakaudsed, nende kvaliteet mine jahindusjuhtide poolt on ebaühtlane ja need on ei ole sünnis. Maine hoidka ruumiliselt ebaühtlaselt miseks peaks näitama, et jaotunud. jahimehed on seaduskuuleTeine teabeallikas on kad. Võrreldes jahimeestega on huntide globaalne mõju kütitud isenditelt saadav info, mille alusel koostatud sõralistele väike, lokaalne analüüsi põhjal tehakse mõju on võimalik. kindlaks pesakondade arv Vestlusringi ohjas Andres Lillemäe.

Jaan Ärmus (KKA) kirenne jahihooaja algust. jeldas suurkiskjate kaitse- ja Lisaks muud seireandmed, mis saadakse USO töö- ohjamiskavas käsitletavaid teemasid, nagu hundi elupaiga (koduterritooriumi) suurus, huntide levik Eestis, tajate vaatluste põhjal.

Peep Männil tõi välja neli müüti, mis ei vasta mis sõltub Venemaa ja Läti huntide käekäigust, kaitsetõele. alade väiksus, mis ei taga praegu soovitud arvukust.

1. Jahimehed loendavad hunte tegelikult rohkem, Ohjamiskava käsitleb põllumajandusloomade kui USO arvab. kahjustuste märgatavat suurenemist ja nende komTegelikult annavad penseerimist, kuid tähelepanuta on jäänud jahiulukite jahimehed igal kevadel olulisus hundi toidulaual ning sellest tulenevad probhinnangu, kui palju leemid jahipiirkonna kasutajatele. Jõuliselt arenev on hunte nende loomakasvatus on palju mõjutanud avalikku arvamaadel. Jahimehed must, lähtudes just huntide arvukusest. Arvukuse annavad hinnangu määramisel tekitavad küsimusi mitmed ebamäärased ühe jahipiirkonna hinnangulised aspektid. Näiteks on teadmata hundikohta ega ole kunagi pesakonna suurus Eestis. Naabermaade pesakondade andnud hinnangut suurusi teame, kohalikke mitte. Küsimusi tekitab suurema ala kohta. täiendavate küttimiskeelualade määramise vajadus Jahimehed pole kokku lisaks kaitsealadele. Need moodustasid esimeses etavõtnud, kui palju on pis umbes 35 protsenti Eesti jahimaa pindalast. hunte maakonnas ja kui palju on Eestis. USO teeb Küttimiskvoodi tsoneerimise eesmärk jäi saavutaanalüüse ega ütle kunagi huntide arvu jahipiirkonnas. mata, kuna kahjustuspiirkondadesse eraldatud kvoot Jutt, et jahimehed loendavad hunte rohkem, kui tuli ümber jagada, sest jahi ajal seal hunte enam ei seire näitab, on vale. Hinnanguid antakse erinevate elutsenud ning kolmest kokkulepitud tsoonist sai 22.

Küttimiskvoodi määramisel tuleks pöörata suuasjade kohta. remat tähelepanu ka kärntõve leviku tõkestamisele.

2. USO ei usalda jahimeeste loendust.

Kui USO ei usaldaks jahimeeste andmeid, siis Eelmisel aastal oli 18 protsenti kütitud isenditest neid ei kasutataks. Me usaldame neid andmeid, kuigi haigestunud kärntõppe. teame, et alati ei ole need usaldusväärsed. Pigem on Praegused probleemid on tekkinud suuresti eriprobleem vaatluste pealiskaudsuses. nevate osapoolte ebapiisava koostöö ja usaldamatuse 3. Peep Männil istub kabinetis ja ütleb, mitu hunti tõttu. Et kujundada sobivat küttimismahtu populatmetsas on. siooni säilitamise eesmärgil, oleks üks lahendusi

32

eesti Jahimees

Üks pikema aja eesmärk on, et huntide populatsiooni Mandri-Eestis hoitakse ühtlasena.

koostada hundi arvukuse aruanded näiteks 1. septembriks. Siis jääb erinevatele osapooltele piisavalt aega anda hinnanguid ning teha ohjamise parema korraldamise nimel ettepanekuid. Seejuures tuleks kasutada mitmeid algallikaid ja uurimistulemusi, et saavutada hundikahjustuste võimalik taluvuspiir.

Hundiasurkonna soovitud suuruse kaitseks moodustatud piirkondades reguleeritakse arvukust peamiselt nuhtlusisendeid küttides. Ülejäänud jahipiirkondades kütitakse üle-eestilise kvoodi alusel.

Harri Valdmann (TÜ) rääkis, et dialoogi erinevate poolte vahel on olnud vähe. Salaküttimisest mitterääkimine ei kaota seda. Seiremeetodeid on võimalik täiustada. Näiteks võiks korraldada huntide arvukuse määramisel objektiivset seiret, kutsuda sellega tegelema mõne spetsialisti neutraalselt pinnalt.

Keskkonna bioloogiline ja sotsiaalne kandevõime on muutuv. Seda peaks arvukuse määramisel arvestama.

Valdmanni hinnangul peaks hunte olema vähem kui sada isendit (kevadine arvukus). Arvukuse hindamisel tuleb arvestada, et Eesti hundipopulatsioon pole bioloogiliselt iseseisev asurkond. Võiks korraldada ühiseid uuringuid, mille üks osa oleks ohjamise hindamine erinevate meetodite abil. Kaasata võiks ka ülikoole.

Jaanus Põldma (EJS) põllumajanduse esindajana küsis, kas ohjamiskava on arvestanud põllumajandusloomade (lihaveised, lambad) kasvatamist 35 protsendil küttimiskeelualadel.

Kaido Eigo tutvustas Saaremaal toimunud hundiuurijate ja lambakasvatajate ümarlaua juttu, kus soovitati ehitada aiad ja võtta koerad.

Pisut need küll aitasid. Tekkinud huvi huntide vastu ärgitas teda lugema internetist mitmesuguseid andmeid ja meetodeid huntide seire ja arvukuse määramise kohta. Lõpptulemusena leidis ta, et Peep Männil loeb ja hindab huntide arvukust erinevalt ülejäänud maailmast. Meil on kommunikatsiooniprobleemid.

Tiit Randveer (EMÜ) rääkis, et tohutult suur osa Eesti territooriumist on hundivaba. Kui suudaks kõik Eesti hundid hajutada nendele maa-aladele, oleks kõigel teine tähendus. Miks hundid ei ela nendel sobivatel maadel?

Ta tutvustas Lääne-Virumaa elanike seas läbi viidud uuringut, mis näitas, et suhtumine huntide arvukusse sõltub loomade käitumisest.

Raul Vahter (EJS) küsis selgitust hundijahiks keelatud ala kohta Lääne-Virumaal. Kas lokaalne totaalne kaitse kaitseb tegelikult loomi? Selline tegevus suurendab pingeid jahimeeste hulgas.

Tiit Randveer (EMÜ) vastas, et tõsised uuringud puuduvad. Tuleb arvestada lambakasvatajate, jahimeeste, hundiuurijate arvamusi.

Tõnu Traks (KKM) leidis, et huntide arvukust tuleb hoida üle Eesti ühtlasena. Jahimeeste hulgas peaks tegema rohkem koolitusi, et nad oskaksid lugeda jälgi, korraldada seiret.

Raul Vahter (EJS) soovitas korraldada kevadel jahimeeste aastakoosolekute ajal ühiseid nõupidamisi, kus selgitatakse, kus ja kui palju lastakse uuel jahihooajal hunte ning kus asuvad kaitsealad.

Eero Nõmm (EJS) rääkis, et Pärnumaal on hoitud hunte ohjes. Korraldatud on teabepäevi. Ka tema leidis, et ametkondade puudulik koostöö tekitab probleeme.

Uno Treier (KKA) tõdes, et limiitide määramiste tähtajad on väga jäigad. Protseduurid venivad, mistõttu parimad jahiajad (lumi) lähevad mööda.

Tõnu Traks (KKM) leidis, et hundipesakondade arv peaks jääma stabiilselt 15 pesakonna juurde, mis säilitaks hundijahioskuse ja -huvi.

Raido Kont (USO) esitas ettekande hundi põhjustatud kahjustustest (ankeetide alusel).

Koosolijad tõid lisaks välja mitmeid arusaamatusi hundi arvukuse, kahjustuste, jahikaitsealade ja seire teemadel. Kõiki osapooli rahuldavaid vastuseid neile küsimustele ei leitud.

Kokkuvõtteks Osalejad rõhutasid, et igal tasemel on vaja erinevate ametkondade ja osapoolte dialoogi. Tuleb korraldada teabepäevi, koolitusi, koostööd hundiuurijatega maakondlikes jahiseltsides. Huntide arvukuse määramisel ja seiremeetodite arendamisel tuleks kaasata erapooletuid uurijaid.

Peep Männil kummutas jahimeeste seas levinud müüte.

jahijutt

Meenutusi esimestest jahtidest I TEKST JUHAN AGABUŠ I FOTO ARNE ADER

34

eesti Jahimees

1960.

aasta detsembris võttis isa mind esimest korda kaasa nugisejahile. Olin juba täismees, sügisel Vene sõjaväest tulnud.

Kuna levisid kuuldused rahareformist, oli isa lasknud mulle osta kaheraudse jahipüssi. Püss oli Tuula tehase toodang, pähklipuust lae ja kaunistustega, maksis 820 rubla. Odavaim kaheraudne maksis 430 rubla.

Suuri metsamassiive minu kodukandis Viljandimaal polnud. Ümberringi laiusid sood, liigendatud suuremate või väiksemate soosaartega. Nüüdseks

Igal jahimehel koguneb aja jooksul jutte, mida on mõnus meenutada. Olgu need lühikesed või pikad, naljakad või tõsised – oma õpetlik iva on neis kõigis. unustusehõlma vajuvate tähendusrikaste kohanimedega: Hundaksaar, Katkuotsa, Kellassaar, Karukõrva, Härmaku soo, Maiaaru soonik jne.

Selline vahelduv maastik oli üsna soodne nugisejahiks. Tol ajal veel säilinud taliteed ja lagedamad sooservad ning niidetavad metsaheinamaad võimaldasid nugise jäljerea katkemisel saarikuid piirata. Nii sai välja selgitada, kas nugis ehk Kupi, nagu me teda kutsusime, on saarekesele pidama jäänud või jätkanud öise toiduotsimisteekonna keerdkäike.

Suundusime Kellassaare alla. Õhtul sadanud lumi oli veidi sula ja kõik jäljed hästi loetavad. Ühe sooniku pealt leidsimegi jäljerea. See viis lähedal asuvale soosaarele, mis oli risti-rästi jälgi täis. Piirasime saare sisse ning veendusime, et tagaotsitav ei ole edasi liikunud.

Hakkasime jäljeridu harutama, et avastada öise murdja varjupaika. Kas peidab ta end mõnes risuhunnikus, kännualuses, puuõõnes või oravapesas? Saime veidi otsida, kui äkki kõlas metsavaikuses Mügri energiline haukumine... Selle oivalise nugise- ja oravajahi koera isa oli Siberist toodud must laika, ema tavaline karjakrants. Mügri ise oli pika krässus karvaga, madal kui kevadine kährik. Terased pruunid silmad, kikkis kõrvad ning kenasti keerduv saba olid kindlasti isalt päritud. Ja nina! See oli Mügril nii hea, et võis enamikule puhaste paberitega koertele ära teha. Vaid puudelt pudenenud puru järgi võis ta sadu meetreid nugist jälitada.

Juba hüüdiski isa mind: “Näed, selle suure kuuse ladvas on nugis, kollane kurgualune paistab. Sihi seda kollast laiku, siis ei riku nahka ära!”

Nii lasin isa näpunäidete järgi oma esimese nugise.

Sellest ajast on nugisejaht mulle kõige köitvam. Aastate jooksul on olnud palju huvitavaid jahielamusi, kuid esimene on meeles sama eredalt nagu isa õpetus: “Sihi kollast laiku!”

Ninad vastakuti

“Näed, selle suure kuuse ladvas on nugis, kollane kurgualune paistab!”

Esimesest nugisejahist oli möödunud mitu head aastat. Olin esimest talve täieõiguslik jahimees. Seekord läksin jahile üksinda, koera veel polnud. Öösel sadanud kohev lumekiht kattis varasemat, juba vajunud, kuid siiski sügavat lund. Vana isanugis oli keerutanud pikkade hüpetega mööda sooseljandikke.

Rühkisin talle järele suuskadel, mis laiuselt ei küündinud isegi matkasuuskade mõõtudeni.

Olin just jõudnud järjekordsele seljandikule, kui jäljed siirdusid murdunud haavatüve poole. Lähenesin haava teisele küljele ja pöörasin pilgu üle õla, et vaadata, ehk on vanas haavatüves mõni nugisele sobiv pesaauk...

Ehmusime vist mõlemad. Avarast lõhest, umbes poole meetri kauguselt, vaatasid mulle vastu kaks tumedat särasilma, kikkis kõrvad ja mustav ninaots. Mis nüüd?!

Kas tõesti osutub kogu nähtud vaev asjatuks ja nugis pääseb lippama enne, kui jõuan eemalduda laskekaugusele? Sain teha vaid mõne meeleheitliku sammu, siis tõkestas edasise tee murdunud okstele toetuv haavatüvi.

Ilmselt oli Kupi sama üllatunud kui mina ega osanud ootamatu külalise eest plehku pista. Jõudsin võtta seljast

püssi, panna sisse pooliku laengu, vabastada end ümberpööramiseks suuskadest ja tulistada.

Küll oli mõnus tunne venitada puuõõnest välja esimene puhtalt enda saavutatud töövõit. Nagu jäljed olid näidanud, oligi igavene vana solakas.

Miks poolik laeng? Isa oli õpetanud, et alati tuleb võtta kaasa ka mõni pooliku haavlilaenguga padrun.

Vahel tuleb lasta lähedalt ja mida vähem haavleid, seda vähem auke nahas.

Kasutasin küll poolikut laengut, ent olin väga lähedal. Sihtisin veidi üle pea, kuid nahk pealaelt oli siiski maas, nagu oleks Kupit skalpeeritud.

Köösner tavaliselt peanahka ei kasutanud. Küll aga kaunistas osava köösneri tehtud mütsi sageli kollane kurgualune.

Oravakütt Seekord viis jäljerida väiksele sooseljandikule. Nugis oli seal edasi-tagasi keerutanud, ülal puudes käinud, siis oravat jälitanud. Viimane vaatus oli toimunud jämeda haava juures.

Nagu mäletasin isa õpetustest, tuli nüüd ainult oravapesa üles otsida. Nugis poeb tihti pärast mõnusat kõhutäit ohvri sooja pessa magama. Võis arvata, et pesa asub samal seljandikul, sest olin märganud orava pesamaterjali kogumise jälgi. Värskelt kooritud kadakad reedavad sageli, et lähedal asub oravapesa.

Olin saariku juba mitu korda ümber piiranud, kõik puud üle vaadanud, sobilikku pesa aga ei kusagil. Viimaks märkasin väikese lagendiku serval noore kuuse otsas pesamütsakat. Võtsin binokli, et uurida, kas on märgata nugise toimetamise jälgi. Kuuseoksad olid paksu lume all, kuid tüve juures paistis pesast välja rippumas orava mustapunasekirju saba.

Kuuse asukoht ei meeldinud mulle. Pesast välja heidutatult poleks nugis leidnud hüppeks sobivat kõrvalpuud ja oleks arvatavasti hüpanud alla. Tabada väledat põgenikku maapinnal on hoopis raskem. Puult puule liikudes tekib ikka mõni seisak, kui loom valib parajat oksa, kuhu järgmisena maanduda, ning sellest peab piisama tabavaks lasuks.

Halvema vältimiseks otsustasin tulistada pesasse.

Vahetasin padruni numbri võrra jämedamate haavlitega, et need läbiksid paremini takistavat pesamaterjali.

Sihtisin veidi allapoole pesa, et laeng ei purustaks tabamisel nahka liialt, ja lasin. Paugule järgnes vaikus.

Tuli ronida üles asja kontrollima. Esmalt tõmbasin pesast sabapidi välja järgmiseks söögikorraks jäetud orava poolkere. Siis aga vana Kupi enda. Polnud küll ilus, et õiendasin arveid magajaga. Ent kas temast oli ilus kihutada orav öösel pesast välja, maha murda ja nahka panna ning seejärel ise sooja pessa pugeda?

Hakkasime jäljeridu harutama, et avastada öise murdja varjupaika.

jahikoer

Urujaht koertega I Urujaht koertega kujutab endast erilist, põnevat ja elamusterohket jahti. Urukoer peab olema põhjalikult koolitatud ja õpetatud, julge, enesekindel ja kiskjate suhtes agressiivne.

Vaja läheb muidugi ka kiire reaktsiooniga kütte.

36

eesti Jahimees

TEKST JA FOTOD HANS VON STACKELBERG I EESTINDANUD MARE LILLEMÄE

J

ahimehed ootavad talve, kui rebastel on jooksuaeg ja ilus kohev karv. Siis lähevad nad läbi esimese lume sinna, kus teavad asuvat urge. Nad liiguvad võimalikult käratult, hargnedes kohale jõudes nii, et oleks hea võimalus lasta uru peasissekäikude suunas.

Esimene taksikoer lastakse rihma otsast lahti. Otsekohe kaob ta urgu. Kõigepealt valitseb vaikus, kuulda on ainult kaugel kraaksuvat varest ning lume tasast kuk-

kumist okstelt. Siis kõlab järsku – tundub, et lausa lõpmatust sügavusest – koera erutatud ja vihane haukumine. Müdistamine, kaks looma teineteises kinni – ning kohe seejärel punane jutt lumel. Esimene rebane on urust väljas. Ta ei jõua kaugemale kui kümme meetrit, siis tabab teda hästi sihitud haavlivihk! Keegi ei liiguta end ja varsti hüppab samast käigust välja teinegi rebane.

Lask tabab ka teda. Möödub kümme minutit, siis ilmub

Kutsikate esimestel elunädalatel, kohanemis- ja sotsialiseerumisajal, on otsustava tähtsusega üha tihenev usalduslik suhe peremehega.

Urukoeri ohustab uruelanike hulgas levinud marutaud, seepärast tuleks teha võimalikult varakult, 7–10nädala­selt vajalikud kaitsesüstid.

Fotol noor isane karmikarvaline taks.

nähtavale taks, kes ei kõhkle tegutsemast ning tahab kohe tagasi pugeda. Koer püütakse kinni ja jaht katkestatakse, et jätkata järgmise uru juures. Kui truu jahiabiline, asendamatu urukoer suudab täita oma raske ülesande täiuslikult, on see ehtne kunst.

Igal urujahil on vaja haukuvat koera, et oleks võimalik näha ka kõrvadega, mis urus toimub. Madalate urgude puhul seisab jahimees uru peal, sügava uru korral heidab pikali, surub kõrva vastu maad ja kuulatab, kust hääl kostab. Kuulata ei tohi käiguava juures, sest kaja võib eksitada. Kui jahimehed ei kasuta vastavat raadiosaatjat, tuleb kuulata ainult üleval, uru peal.

Taks või terjer?

Kas eelistada taksi või jahiterjerit, peab otsustama vastavalt oma iseloomule ja jahipiirkonna iseärasustele.

Terjeril on pikemad jalad, ta on veidi suurem, tugevam ja võitlushimulisem ning sobib seega eriti hästi tööks vanades mägraurgudes, kus on järsud lõhed, astangud, veidi suuremad käigud.

Jahiterjer ei ole nii püsiv nagu enamik takse, vaid tuleb ikka ja jälle ühest käigust välja, et minna järgmisesse. Ta ei karda pimedust ega kitsast urgu, ja hoopiski mitte neid, kes seal elavad. Terjer võib jääda hätta, kui rebane poeb oma kitsastesse käikudesse. Siis on eelis taksil, kes saab minna paremini järele ning suudab ka umbkäikudes sihikindlalt ajada ja haukuda.

Urukoer peab olema eelkõige piisavalt võitlushimuline ning andma oma käitumisega selgelt märku, kas urus on elanikud sees. Haukuma tohib hakata alles siis, kui on loomani jõudnud. Jahimehel pole kasu liiga agarast ja võitlushimulisest koerast, kes ei haugu ja hakkab looma “kägistama”. Kui selline koer lisaks kõigele surnud

looma urust välja ei tiri, siis ei tea üleval ootav jahimees, mis maa all üldse toimus. Urujahil sõltub jahimees pidevast kontaktist koeraga, kes peab töötama pimedas iseseisvalt ning saab loota ainult endale.

Terjeri ja taksi õpetamine erineb suuremate koerte koolitamisest ainult juhul, kui ei peeta vajalikuks saagi toomist. Peamiste oskuste ja kuulekuse osas sarnaneb see linnu- ja ajukoerte õpetamisega. Urukoertele peab varakult tutvustama urgu pugemist, kuna töö maa all kuulub nende peamiste ülesannete hulka.

Mu tuttav suurte kogemustega jahimees kasutab juba kaua edukalt järgmist võtet. Tema urukoerte aedik on jagatud kahte ossa. Ühest viib maa alla lühike toru, kust saab edasi järgmistesse, mille läbimõõt on alguses 25 cm, hiljem vaid 20 cm. Sisse- ja väljapääsud on koertele näha. Enne toitmist suletakse aedikuid eraldav uks ja toidukauss pannakse noorele koerale nähtavale kohale teisel pool asuva toruava juurde. Eesmärk on pöörata kutsika tähelepanu teele, kuidas ta toidukausini jõuab.

Mõne päeva pärast pikendatakse läbikäiku, lisades kaks toru, mõlema käänak umbes 45 kraadi. Läbipääsu pikendatakse teravamate nurkadega, samuti lisatakse kergeid kaldeid üles ja alla. Niisugune urg peab olema täiesti pime ning selle kuju tuleb aeg-ajalt muuta. Kui harjutada koera juba varasest noorusest maa all viibima, siis ei keeldu ta urgu minemast.

Seisjad ja liikujad Urukoerte eeldustes ja võimetes on kaks suundumust. Ühed on seisjad, kes kalduvad rohkem püsivalt haukuma ja paigal olema, teised on liikujad või väljaajajad. Nad püüavad saada rebase kätte nii kiiresti kui

jahikoer

Et noor liikuja ei harjuks liiga kauaks urgu jääma, peaks tema peremees eemalduma, nii et väljunud koeral tuleb teda otsida.

38

eesti Jahimees

võimalik, pugedes selleks paljudesse käikudesse.

Seisjad ei sobi enamasti välja ajama, kui nad just omal algatusel sageli ei ründa. Täiskasvanud ja kogemustega rebane teeb kiiresti selgeks, kas koer on ohtlik või mitte. Viimasel juhul laseb rebane vastasel haukuda ning vaatab rahulikult pealt. Kui rebane viibib käigu lõpus ja on märganud, et inimene seisab üleval uru juures, pole lootustki saada punakuube püssi ette, sest koer asub rebase ja jahimehe vahel.

Jahimehele, kellele tähendab urujaht uru lahtikaevamist, sobib paigalolija ehk seisja täielikult. Jahimees peab aga olema valmis noorele koerale kiiresti appi tõttama. Seda ei saa teha siis, kui jaht on maa all veel

Urujahimees peab olema kiire reaktsiooniga ja ettenägelik, et välkkiiret rebast põgenemiskatsel peatada või vajadusel hoopis sõrm sirgeks jätta, sest muidu võib tihedalt rebase kannul olev koer haavata saada.

täies hoos. Kui koer seisab 10–15 minutit samal kohal – asukoha saab kuulates kindlaks teha –, on südikas sekkumine vajalik. Enne labida maasse löömist oleks mõttekas lüüa sellega tugevasti vastu maad just rebase või mägra kohal. Kui uruelanik ei ole käigu tupikuosas, võib see ajada looma uuesti liikvele. Kui sel viisil õnnestub koera paar-kolm korda aidata ja uluk koera nina all ka tabada, saab neljajalgsest jahiabilisest varsti vastupidav paigalolija. Seisjale võib olukord muutuda ohtlikuks, kui ta peaks kunagi ilma jahimehe juuresolekuta urgu pugema.

Ajalehest võis mõni aeg tagasi lugeda, kuidas arvatavalt kaduma läinud kaheksa-aastane isane Jack Russelli tõugu terjer ja nelja-aastane emane saksa jahiterjer jõudsid omanike juurde tagasi alles kahe nädala pärast.

Algul arvati, et need eriti kirglikud urukoerad on ühes vanas, pikkade käikudega mägraurus, ent sealt neid ei leitud. Alles 17 päeva pärast ilmus emane koer ühe mägrauru läheduses asuva talu juurde. Kohale minnes leidsid jahimehed uru juurest ka sügavas unes isase koera. Enne kadumist 10 kg kaalunud koerast oli alles vaid 4,5 kg. Ka teine koer oli kaotanud peaaegu poole oma kaalust.

Tubli loomaarsti abiga elasid mõlemad koerad selle tohutu vintsutuse üle. Neile anti võimalus pikalt puhata.

Hoopis teisiti käitub kirglik väljaajaja. Isegi siis, kui tal pole jõhkrat agressiivsust – ei ründa vastast iga hinna eest, elu või surma peale –, ajab ta vähemalt pooled rebased urust välja üsna lühikese ajaga. Kui üks laskja seisab allatuult või trambib ringi, pole edu loota, sest urust lahkuv rebane on harjunud kas või hetkeks peatuma, et olukorda kontrollida. Ta ei hüppa paanilises hirmus välja, eriti kui teda jälitav koer pole liiga agres-

siivne. Rebane ei näe oma elule otsest ohtu, vaid põgeneb pigem seetõttu, et teda urus häiritakse. Rebast häirib eelkõige koer, kes on õppinud üha uuesti urgu ja erinevatesse käikudesse pugema.

Kui koer läheb korraks urust välja, püüab rebane olukorda sondeerida. Kuna tema vastane tungis urgu erinevatest käikudest, siis on igal pool koeralõhna.

Praegu on rahulik, aga võib-olla tuleb vaenlane uuesti?

Sellises olukorras on rebasel raske jääda maa alla ning enamasti tuleb ta välja.

Liikujat urujahiks koolitades on vaja ta kiiresti kaugemale kutsuda, kui ta ilmub käigust peremeest vaatama, või isegi eemale joosta. Koer on vaja välja meelitada! Et mitte maha magada rebast, kes samuti võib siis urust väljuda, jääb teine jahimees oma kohale. Samal ajal lõastab peremees neljajalgse abilise ning ootab urust eemal umbes kümme minutit. Kui rebane välja ei ilmu, pannakse koer teise sissekäigu juurde, et ta uuesti siseneks. Sellist tegevust tuleks korrata nii kaua, kuni koer hakkab urust väljudes ise peremeest otsima, ilma et inimene peaks eemale minema.

Enne urgu laskmist tuleb koeral tingimata võtta ära kaelarihm, mis võib jääda kinni maa-aluste juurte külge.

See võib olla eluohtlik.

Kui koer 15–20 minuti jooksul urust välja ei ilmu või asub pikemat aega samal kohal, peaks peremees eemalduma umbes saja meetri kaugusele. Väljudes peremeest eest leidmata, saab noor koer kohe aru, et peab olema all lühemat aega.

Esmaklassiline rebaste väljaajaja ei sobi väga hästi mägraurgu. Keda ei huvita rebase urust väljaajamine ja kellele pakub rõõmu urgude lahtikaevamine, peaks muretsema endale piisavalt agressiivse seisja.

Pole olemas koera, kes ajaks surmkindlalt rebase ja mägra välja. Mäkra pole võimalik saada välja ilma kaevamata. Mäger tahab põgeneda alles siis, kui valgus paistab urgu. Sel juhul tõstab peremees koera kaevekohast välja, võtab mägrakahva või -tangid ning seab ennast käigu kõrvale seisma.

Kohe, kui mäger pea välja pistab, haarab jahimees, surudes looma tugevasti vastu maad, tal mägratangidega kuk-

last. Mäger kindlas haardes, tehakse käsirelvast halastuslask.

Kui mõnel äärmiselt agressiivsel urukoeral õnnestub aeg-ajalt nõrgem mäger urust hammastega välja tirida, võib olla kindel, et koer on ka ise vigastatud.

Rebase ja mägra võitlusviisid on täiesti erinevad.

Rebane tõrjub vastast hammastega ning on seetõttu enam-vähem võrdne partner. Mäger seevastu laseb koonu maad ligi ja pakub ründavale koerale oma tugevat, peaaegu haavamatut turjaosa. Kui uljas koer ründab, lööb mäger talle oma tugevad hambad jalga, kaela või kehasse altpoolt. Siis on koer raskelt haavatud.

Esmaklassiline rebaste väljaajaja ei sobi väga hästi mägraurgu.

Siledakarvaline foksterjer paistab silma julguse ja suure võitlushimu poolest, oma pikemate jalgadega sobib ta paremini vanadesse mägraurgudesse, kus on enamasti avaramad käigud.

Samas on jalgade pikkus puudus kitsastes käikudes.

Millal urujahti pidada?

Urujahti võib alustada umbes novembris, kui rebase nahk on “valmis”.

Tõenäosus leida asustatud urgu novembris ja detsembris enne jooksuaega on suurem kui jooksuajal. Emasloomade seotus uruga on juba päris suur ja detsembris hakkavad isased tundma emaste vastu huvi. Jooksuaja haripunktis ehk detsembri lõpust veebruari keskpaigani on urgude juures rohkem tegevust. Paraku on rebased väga rahutud ning neid pole sageli päeval kohal. Kui aga kohtuda nendega sel ajal maa all, võib leida urust kogu pulmaseltskonna.

Enamiku aja oma elust veedab täiskasvanud rebane – isegi jooksu- ja päevasel ajal – vabas looduses.

Rebased on kõige tõenäolisemalt seotud uruga: • aprillist juunini, kui kasvavad pojad; • pärast niinimetatud saagikoristusšokki, kui rebasekutsikad on segaduses ega tea, kus nad peaksid end lagedal põllul varjama; • mõni päev enne jooksuaega ning paar päeva sel ajal jaanuaris ja veebruaris, kui emasloom on viljastumisvõimeline (pärast jooksuaega ei ole urgudel isastele enam mingit tähendust, emane hakkab seevastu otsima varakult sobivat urgu poegimiseks); • kui ilm on erakordselt halb, näiteks tormide, tugeva tuule, ägeda tuisu ja tugeva pideva vihma- või lumesaju ajal.

Veendumaks, kas rebane on urus, tuleb uurida jälgi värskel lumel. Suuremal maa-alal peab lugema jälgi urgu ja sealt välja. Kõik muud märgid – tüüpilised lõhnapilved või liivased raputamiskohad uru ees – on petlikud ning ajavad tihti segadusse. Hästi väljaõpetatud ja kogenud urukoer ignoreerib alati tühja urgu ning tunneb huvi ainult asustatud uru vastu.

Urgude revideerimist ei tohiks alustada enne kella 10 hommikul, sest varahommikul võivad rebased veel urust väljas olla. Samuti ei peaks alustama hilisel pärastlõunal, sest käigu lahtikaeva-

jahikoer

Tehisuru võib paigaldada U-kujuliselt.

Kadunud terjer kaotas 17 päeva jooksul mägraurus viibides üle poole oma kehakaalust.

Käigu laius peaks olema 20 cm.

Päris sageli osutub urujahil asendamatuks suur jahikoer – mitmekülgne linnukoer –, et tagada jahiedu pärast ebatäpset lasku.

Piisab ühest kaevamisest ja mägravõitluses karastunud urukoerast ning elukogenud mäger sunnitaksegi urust lahkuma.

mine võib talvel kesta varakult algava hämardumiseni.

Ei saa ka välistada, et põgenenud rebast peab veel pikalt otsima. Kaasas peaksid olema haak ja labidas ning halastuslasu tegemiseks sobiv relv.

Sageli elavad rebane ja mäger suurtes looduslikes urgudes koos. Mägrast annavad märku vaod või väljaheited. Kuna mäger põgeneb koera eest harva, tuleb niisugustesse urgudesse lasta suurte kogemustega jahikoer.

40

eesti Jahimees

Tehisurud Rohkem kui põlistes looduslikes urgudes meeldib rebastele elada kuivas kohas asuvates tehisurgudes.

Tehisurud võiks ehitada põldudele juba varasuvel.

Kui emane rebane on koos kutsikatega mais-juunis põldude kõrtemerre kolinud ja seal ringi liigub, leiab ta valmis elamispinna üles. Kindluse mõttes võib panna tehisuru sissekäigu juurde tükikese liha (näiteks lastud varese). Nii tutvuvad rebasekutsikad uruga ja võtavad selle omaks. Sügisel rajatud urge ei pruugi rebased samal aastal omaks võtta.

Tehisuru võib paigaldada näiteks U-kujuliselt.

Käigu laius peaks olema 20 cm, pikkus sissekäigust pesakohani 6–7 m ning pesa mõõdud võiksid olla 50 x 50 cm ja kõrgus 40 cm. Niisugused tehisurud pakuvad hiljem suurt rõõmu, kui aja kokkuhoiu mõttes peetakse jahti väikeste urukoertega. Terjer või taks pistab oma nina uru sissekäiku ning ütleb kohe, kas urus on elanikke või mitte. Nõnda jäävad ära tundidepikkune oota-

mine, talvel külmetavad jalad ja käed, mille tõttu võib mööda lasta.

Vigade parandajad Koera kasutamise üle otsustab peremees. Eriti kehtib see suurte mägralinnakute ja kaljudesse uuristatud urgude kohta. Esmajärjekorras tuleb pidada silmas neljajalgse jahiabilise seisundit. Saagi otsimiseks tasub võtta kaasa kiskjate suhtes agressiivne linnukoer, kes püsib paigal ja rihma otsas seni, kuni urukoer maa all töötab.

Kahjuks juhtub mõnigi kord, et jahimees laseb välja tulnud rebasest suure hasardi tõttu mööda. Veel halvem on, kui ta vaid haavab looma. Siis soovitakse sageli, et käepärast oleks suurem koer, kes aitaks viga parandada.

Võib juhtuda ka vastupidi: väike koer ajab rebase, keda suur koer maa peal kätte ei saanud, truubitorus olevast peidukohast välja. Nii on suur koer urujahil saatjana alati tänuväärt, kuigi igaüks selleks ei sobi.

Jahimehe tähelepanelikkus ja keskendumisvõime vähenevad pärast pikka ja pingelist ootamist rebaseuru juures tasapisi. Küttidel lähevad käed külmast kangeks ning seetõttu ei saa nad haavlipüssi õigel ajal palge. Siis kõnnib kavalpea rebane tervelt minema ja kogu vaev oli asjata. See ei pea nii olema! Eelkõige ei tohi tekkida olukorda, et urukoer kaob haavatud rebase kannul valjult haukudes horisondi taha. Nad võivad küll saada looma kätte, ent väljaspool jahimeeste kuuldekaugust.

See pole õige lahendus.

Järgneb järgmises numbris

jahipraktika

Rahvusvaheline jahitrofeede näitus Leedus

42

eesti Jahimees

TEKST ANDRES LILLEMÄE, CIC trofee-ekspert I FOTOD TÕNIS KORTS

4.–7. oktoobril oli Kaunases rahvusvaheline jahitrofeede näitus. Riikidest olid esindatud Tšehhi, Slovakkia, Leedu ja Eesti. Ettevõtmine toimus iga-aastase keskkonna- ja põllumajandusmessi raames.

Hirve peibutamise Euroopa meister tšehh Jan Brtnik näitab külastajatele oma oskusi.

Vaade näitusesaali.

ahitrofeesid hinnati nädal enne näituse avamist. Rahvusvahelise hindamiskomisjoni koosseisus töötasid esimehena Roman Dziedzits (Poola) ning liikmetena Kaarel Roht (Eesti), Dariusz Zalewski (Poola), Algimantas Sheskauskas (Leedu) ja Viktoras Zazeckis (Leedu).

Trofeede hindamisel erinevate töörühmade koosseisus osalesid meie eksperdid Tõnis Balodis, Priit Teder ja Kalev Kübarsepp. Kokku hindas jahi­ trofeesid 61 rahvusliku taseme eksperti ja 36 stažööri.

Hinnati 18 põdrasarve, 112 hirvesarve, 405 metskitsesarve, 120 metsseakihva, 1 hundinahka, 20 mägra-, 59 kopra-, 2 ilvese-, 4 kähriku-, 48 rebase-, 5 karu- ja 17 hundikoljut.

Pisut oli ka eksootikat: 2 suurkudu sarve, 3 aafrika pühvli sarve, 2 ameerika piisoni sarve, 2 mägikitsesarve, maralisarv, lichtensteini kongoni sarv, muflonisarv, tähnikhirve sarv, metsistunud lamba sarv, metsistunud kitse sarv, taarisarv, vapitisarv, euroopa piisoni sarv, tüügassea kihv, leopardikolju, lõvikolju ja 3 haugipead. Kokku oli 837 trofeed.

Eesti näitustega, kus hinnatakse 1500 trofeed iga kahe aasta järel, seda muidugi võrrelda ei anna, aga asi seegi.

Trofeede hindamise töökorraldusega on leedukad meist kõvasti maha jäänud. Tänu meie ekspertide algatusele korraldati tegevus ümber ja trofeede hindamine lõpetati planeeritust päev varem.

Näituseruum ei olnud eriti suur, see-eest aga nägi välja väga kena. Külaliste stendid olid kujundatud eraldi. Laineid lõid muidugi meie põdrasarved. Eks me võtsime kaasa ka oma paremiku. Väga meeldiv

oli kuulda, kui iga teine külastaja küsis: “Kas need sarved on kütitud Alaskalt?”

Vaatasime koos hirvespetsialist Jaan Ärmusega Leedu hirvesarvede kollektsiooni. Jõudsime kiiresti tõdemuseni, et kehvapoolsed. Sarved lühikesed ja peenikesed, väga palju on tekkinud harkkroone.

Kuigi Eesti hirvesarvede kollektsioon meie näitusel on veel noorepoolne, on see siiski tükk maad võimsam.

Leedu metskitsede väljapanek oli tugev, 57 kuldmedalit ühel näitusel on väga ilus vaatepilt. Üks ühine tendents neil meiega muidugi on: järjest hakkab suurenema hinnatavate koljude osakaal.

Näitust külastas umbes 50 000 inimest, mis on väga suur arv. Ka meil mõlgub mõttes korraldada jahitrofeede järgmine näitus koos mõne suurema üritusega.

Kaunase jahitrofeede näituse raames viidi läbi ka järjekordsed, 14.

Euroopa meistrivõistlused hirve peibutamises. Võistkonna olid pannud välja kümme riiki, mis on senine rekord. Esimest korda olid esindatud Eesti ja Valgevene. Millegipärast jäi nii meil kui ka valgevenelastel võistlejate arv ettenähtust väiksemaks ja nii moodustasime ühendvõistkonna.

Võistlus toimus neljaringilisena. Esimeses ringis pidi võistleja imiteerima lehma otsiva noore pulli, teises voorus haaremit valitseva vana pulli häälitsusi.

Kolmandasse ringi pääsesid kahe esimese vooru kümme paremat. Kolmanda ringi teema oli kahe pulli omavaheline duell. Neljandas voorus, kus selgitati võitjate lõplik järjestus, tuli esitada jooksuaja lõpuks väsinud vana pulli häälitsusi.

Leedu metskitsede väljapanek oli tugev.

jahipraktika

Sarvede niisugune kinnitus alusele ja aluse kinnitus seinale tagavad, et trofee püsib kindlalt.

Lihtne viis keeta kodustes oludes sarvedega koljut.

Kindla kinnituse tagavad poldid või kruvid, mis on keeratud sarvekännastesse.

Väiksemate koljude kindla kinnituse tagab ka üks kruvi, mis keeratakse koljupõhja kõige paksemasse ossa.

Viga saanud koljut õnnestub küll kokku liimida, kuid probleeme võib tekkida hindamisega.

Mida pidada silmas trofeede vääristamisel?

Olen olnud väga tihedalt seotud trofeede hindamise, ennekõike aga trofeenäituste ülespanekuga. Jagan oma kogemuste najal mõningaid soovitusi.

44

eesti Jahimees

TEKST PEETER HUSSAR I FOTOD KRISTA KEEDUS

T

rofeede mõõtmise juures, kuid veelgi enam seoses näitustega tuleb trofeesid tõsta ja ladustada. Seda teevad erinevad inimesed ning sageli on üsna kiire. Viimastel näitustel on olnud väljas üle 500 ühiku, hindamisel 1500. Et trofeed viga ei saaks, peavad need olema korralikult vormistatud.

Kinnitamine Trofee peab olema kinnitatud kindlalt alusele. Oluline on jälgida tavapärast nõuet: soku- ja hirvesarvede ning seakihvade eemaldamine alustelt mõõtmisekshindamiseks peab olema võimalik mõistliku vaevaga. Üldjuhul saavad hindajad hakkama, kuigi paar korda on jäänud trofee reegli eiramise tõttu ka hindamata.

Kõige kindlam vahend on vanad head kruvid. Kui

alusele kinnitatakse sarved koos terve koljuga, siis keeratakse kaks kruvi läbi koljupõhja. Väiksemate koljude – rebased, kährikud jne – puhul piisab ühest kruvist, mis keeratakse kõige paksemasse kohta, suulae ja ajukolju vahele kolju keskel.

Sarvede puhul, millel kolju alumine osa on ära lõigatud, on kõige mõistlikum kasutada kahte korralikku kruvi või polti. Näiteks vähemalt 8 mm läbimõõduga poltide või kruvide kasutamisel põdrasarvede kinnitamiseks puuritakse kolju tagaküljele augud kolju kõige tugevamasse ja paksemasse ossa ehk sarve kännastesse.

Viimastel näitustel on tekitanud probleeme metsseakihvade lõhenemine, kui killud löövad lahti. Enamasti on see juhtunud madala õhuniiskusega väljapanekuruumides. Näituste korraldajad püüavad sellega igati arvestada, kuid ebameeldivuste ärahoidmiseks tuleks olla hoolas kihvade ettevalmistamisel. Kihvu ei tohiks nii-öelda üle keeta ning hädavajalik on täita need tugeva täiteaine-liimiga. Hästi sobivad valged või värvitud kahekomponentsed liimid. Et liim korralikult nakkuks, tuleb kihvad puhastada rasvast ka seestpoolt bensiini või atsetooniga. Pärast liimiga täitmist kaetakse kihvad õhukese parafiinikihi või värvitu mattlakiga, mis takistab edasist kuivamist. Alusele kinnitamisel on vaja jälgida, et tihvt või kruvi ei tekitaks lisapinget. Selleks peaks auk kihvas olema kruvi läbimõõdust veidi suurem, et kruvi kinnituks täitematerjali sisse.

Tähtis on seegi, kuidas saab aluse seinale kinnitada. Eriti nende trofeede puhul, millel on potentsiaali sattuda näitusele. Kindla kinnituse tagab korralik kruvipea pesa, mille läbimõõt on vähemalt 8–10 mm.

Suuremaid trofeesid, nagu põdra- ja hirvesarved, peaks näituse hõlpsamaks ülespanemiseks olema võimalik riputada ka ühe kruviga.

Kui trofee on alusele korralikult kinnitatud, siis ei ole ka hindajatel ja näituse korraldajatel ebamugavaid ehmatusi. Kindel seinakinnitus hoiab ära juhusliku mahakukkumise näituse ajal. Nii ei pea omanik muretsema, et trofee võiks näituse ajal kuidagi kannatada.

Seakihvad võivad viga saada ka kinnitustihvti või -kruvi paigaldamisega.

Nahkade puhul tuleb jälgida, et need ei saaks liigselt vigastada looma tabamisel, surmamisel või transportimisel. Ka karvade sisse valgunud veri tuleb välja pesta. Kui nahka on vaja lühikest aega säilitada, siis on tõhus viis hoida seda tihedalt kilekotti pakituna sügavkülmas. Vana kindel viis on naha soolamine. Soola ei ole kunagi liiga palju.

Kõige üldisem põhimõte on, et trofeeks kavandatud jahisaagiga hakataks tegelema võimalikult kiiresti.

Loom või tema pea nülitakse. Nülitud pea hoidmine külmas vees hõlbustab kolju edasist valgendamist. Veri ja verevalumid lahustuvad vette, mitte ei imendu koljuluudesse.

Koljude keetmisel tuleb jälgida, et ei keedetaks üle. Kolju võib õmblustest lahti lüüa ja pealegi mõjub see halvasti kihvadele-hammastele, mis võivad hiljem lõheneda. Üks praktilisi võtteid on keeta koljut 20–30 minutit ja eemaldada siis suurem osa lihastest-kõõlustest. Seejärel keeta koljut vajadusel veel paarkümmend minutit, kuni ka viimased kõõlused tulevad lahti. Kui kolju ei mahu ära – näiteks sarved –, siis kaetakse pott fooliumi või kilega. Sarved jäävad väljapoole.

Enne kolju valgendamist vesinikperoksiidiga (H2 O2) on see kasulik üle pesta vahendiga, mis eemaldab rasva. Valgendamislahuse kontsentratsioon on umbes 20 protsenti. Niisugune lahus on küllalt tõhus, ent ei kahjusta veel luud.

Kui kütt on jahisaagi tabanud, siis on oluline liha või karusnahka kasutada. Suur lisaväärtus on vääristatud jahitrofee. Kindlasti on trofee vääristamise juures tegevusi, mis on mõistlik jätta asjatundjate hooleks, kuid enamiku trofeede ettevalmistamisega saab suur osa jahimehi hakkama ka kodustes tingimustes.

Milline trofee?

Olenemata sellest, kas jahile on mindud just trofee nimel või hakkas mõte arenema alles metsas, on hädavajalik jälgida mõningaid aspekte. Kasulik on mõelda juba enne selgeks, millist trofeed soovitakse. Topise kvaliteet sõltub sellest, kuidas nahk lahti lõigata. Näiteks büsti puhul jäetakse kurgualune ja kaela esikülg lahti lõikamata, vajadusel tehakse lõige kaela tagaküljele.

Enamiku trofeede puhul on eriti tähtis pea. Seda tuleks jälgida juba looma tabamisel või surmamisel.

Viga saanud kolju kokkuliimimine võib osutuda võimatuks, samuti võib tekkida probleeme sellise trofee hindamisega rahvusvaheliste reeglite järgi.

Karusnahkade parkimine OÜ Elpis PMP Tehase 19a, Tartu 50106 Esmaspäev–Reede 8.00 –16.00 Tel: 7476394, 53493030 email: elpispmp@hotmail.com

www.elpis.ee

aktuaalne

Metssigade haigustest Noorloomad põevad sigade klassikalist katku raskemini.

Eestis arvukalt esindatud metssigadel võib esineda kodusigadega ühiseid haigusi.

TEKST AINIKE NÕMMISTO, veterinaar- ja toiduameti loomatervishoiu osakonna loomatervishoiu büroo juhataja,

46

eesti Jahimees

KATRIN MÄHAR, veterinaar- ja toidulaboratooriumi viroloogia-seroloogia osakonna juhataja I FOTO JÜRI PERE

E

smajoones tuleb märkida sigade klassikalist katku ja sigade Aafrika katku, mis mõlemad on nakkusliku iseloomuga ja kanduvad väga kergesti üle kodusigadelt metsa või vastupidi, metsast kodumajapidamises peetavatele sigadele. Inimesi need haigused ei ohusta.

Sigade klassikaline katk on väga nakkuslik viirushaigus, mida iseloomustab ägeda kulu korral veremürgistus, alaägeda ja kroonilise kulu korral aga soole- ja kop-

supõletik. Viiruse levitajad on haigete loomade korjused, tapajäätmed ja viirusega saastunud söödad, inventar, riided. Teiste riikide kogemustele tuginedes võib öelda, et metssead nakatuvad enamasti metsa viidud kodusigade korjuste või toidujäätmete vahendusel. Nakkuse ülekandumisele aitab kaasa asjaolu, et viirus on välistingimustele (eriti külmale) väga vastupidav ning võib säilida näiteks lihatoodetes kuid.

Sigade klassikalist katku esineb mitmel pool maail-

mas, lähiriikidest Venemaal ja Lätis. Haiguse tunnused on muutlikud ning neid võib ajada segi mitme teise haiguse tunnustega. Haigestuda võivad igas vanuses loomad, kuid raskemini noorloomad. Kui haigus on mõnda aega populatsioonis ringelnud, siis edaspidi enam vanemaid metssigu surnuna ei leita, sest ellujääjad saavad immuunsuse. Haiguse nähtavaimad tunnused on kurtumus, närvinähud (liikumise koordineerimatus, halvatus, krambid), hirmu kadumine ja teistest eraldumine.

Haiguspildi alusel on väga sarnane ka teine haigus: sigade Aafrika katk. Seegi on äärmiselt kergesti nakkav, ägedalt kulgev viirushaigus, mida iseloomustavad palavik, verejooks ja suur suremus (kuni 100 protsenti).

Haiged loomad eritavad viirust kõigi eritistega. Sead nakatuvad tavaliselt kokkupuutel haige loomaga või nakatunud liha sisaldavaid toidu- või söödajäätmeid süües. Samuti võib viirus levida puukide (vastavaid liike Eestis looduslikult ei esine), viirusega saastunud esemete, sõiduvahendite, sisseseade või riiete kaudu.

Praegu on haigus levinud Aafrikas, Itaalias Sardiinia saarel ja Venemaal (sealhulgas Leningradi ja Tveri oblastis). Haiguse tunnused võivad sarnaselt klassikalise katkuga laialt varieeruda või puududa üliägeda kulu korral sootuks.

Nii sigade klassikalise kui ka Aafrika katku puhkemise puhul kodusigadel on ainus tõhus tõrjemeetod nakatunud loomade hävitamine. Seetõttu on eriti oluline rakendada kõiki abinõusid, mis väldivad loomade nakatumist.

Ohtlike loomataudide ulatuslike puhangute vältimiseks on väga tähtis avastada haigus õigel ajal, et võtta tarvitusele abinõud leviku tõkestamiseks. Sigade klassikalise või Aafrika katku kahtluse puhul tuleb loomadelt uurimismaterjalina võtta põrn, neer, kops ja võimalusel vereproov. Soolepõletiku korral tuleks võtta proov ka jämesoolest. Sooleproov tuleb pakkida teistest võetud proovidest eraldi vältimaks saastumist.

Proovid peab pakkima puhtasse ja lekkekindlasse pakendisse. Selleks sobivad kilekotid, purgid jne. Kilekotte tuleks võtta mitu tükki ja need kindlalt sulgeda.

Vältima peab pakkematerjali saastumist pealtpoolt.

Proove tuleb säilitada +2…+4 °C juures ning toimetada need esimesel võimalusel Tartusse veterinaar- ja toidulaboratooriumi Kreutzwaldi 30. Kui see ei ole kohe võimalik, võib proove (välja arvatud veri) külmutada –20 °C juures ja tuua külmunud materjal laboratooriumi.

Kui lahkamisel selgub, et muutused siseorganites on mitmel loomal, siis tuleb proovid võtta kõigilt loomadelt, kellel kõrvalekalded esinesid.

Lisateavet sigade haiguste kohta võib leida veterinaar- ja toiduameti kodulehelt: http://www.vet.agri.ee.

Lisateavet proovivõtu kohta saab veterinaar- ja toidulaboratooriumi kodulehelt: http://www.vetlab.ee.

UUDIS! SAATVAD JA KAUGPROGRAMMEERITAVAD JAHI- JA VALVEKAAMERAD UM-565-SMS JA UM535-Panda!

Piltide tellimine ja kaamera seadistamine SMS-ga (saab tellida pildi saatmise soovitud aadressidele, muuta pildi saajaid, tellida videosalvestuse)

339.UM565-SMS 8.0MP HD

399.UM535-Panda 6.0MP HD

PILTI SAATEV JAHI- JA VALVEKAAMERA UM-565-GSM

279.UM565 GSM 8.0MP

JAHIKAAMERAD UV565 ja UV535-Panda

159.UV565 8.0MP

139.UV535-Panda 6.0MP

KÕIKIDEL KAAMERATEL TÄIESTI NÄHTAMATU INFRAMUST VÄLK

Trapper OÜ I Võru 80 Tartu I Tel. 7343900 I info@trapper.ee I www.trapper .ee

jahilaskmine

Üks järjekordne võistlusrohke hooaeg on seljataga. See oli Eesti jahilaskespordile üsna õnnestunud.

2012. aasta jahispordihooajale tagasi vaadates TEKST AARE HOLM, Eesti Jahispordi Liidu tegevjuht

17

kodusel tiitlivõistlusel erinevates laskeharjutustes jagas Eesti Jahispordi Liit kõigis võistlusklassides välja kokku 113 medalit ja 150 karikat. Selliste arvude juures võiks arvata, et autasusid jagus lausa kõigile meie aktiivsetele jahilaskuritele. Ometi on kõvade tegijate põhituumik jäänud juba aastaid samaks. Vaid mõni üksik uus tulija on suutnud suurepäraselt õnnestunud võistlusel upitada varbad pjedestaaliservale.

Seega ootab vana kaardiväe troonilt tõukamine järgmisi hooaegu.

Koduste tiitlivõistluste korraldamise põhiraskust kandsid möödunud hooajal eeskätt kogenud tegijad: Männiku jahilasketiir Anti Järvelaiu ja Inga Kõue ning Andres Ratassepa toimetamisel, Elva jahilasketiir Andres Kõiva ja Jaak Vahi eestvedamisel, Laekvere jahilasketiir Tõnu Kroobeni juhtimisel ning Lutaku tiir, kus ühisrindena tegutsevad Aarne ja Arles Taal ning Maanus Mäesalu. Augusti lõpus Saaremaal läbi viidud Eesti meistrivõistlused ja “Metspart” Inglise sportingus näitasid väga ilmekalt, milline jõud peitub meis oma asja ühiselt ajades. Meeskond koosseisus Maanus Mäesalu, Marko Vann, Jaan Brikker, Tõnu Kirs, Arvo Kuslap, Jaan Targamaa, Karli ja Harri Kattel ning Ivar Pärn näitas, milleks ollakse võimelised suure võistluse korraldamisel ka tundmata maastikul.

Usutavasti on kõik Eesti aktiivsed jahilaskurid neile tänulikud, et meil on, kus järjepidevalt professionaalsel tasemel treenida ja meistreid välja selgitada. Küllap on kõigil hea meel sellegi üle, et lisaks tiitlivõistlustele on hooaja kalendris aastatega juba kindla koha kätte võitnud “Saaremaa sinikaela” ja

“Pardikunni”, “Metspardi” ja “Metspahri” ning “Kõrge kuke” ja Open’ite kõrval ka kõiksugu “... kevadeid” ja “... sügiseid”, erinevaid karikavõistlusi ja “Pühapäevakuid” ning “Suuri jahikaari” ja jõuluvõistlusi, mis rikastavad laskesporti ja aitavad ala arengule kaasa.

Nagu viimastel aastatel juba meeldivaks tavaks, õnnestus korraldada Eestis ka kaks suuremat rahvusvahelist laskevõistlust: FITASC Grand Prix of Estonia of Compak Sporting Elva jahilasketiirus ning Euroopa meistrivõistlused jahipraktilises kombineeritud harjutuses Männiku lasketiirudes. Kuigi oma mastaapidelt jäid mõlemad märgatavalt alla eelmise aasta Euroopa meistrivõistlustele compak sportingus, suutsime taas kord eeskujuliku ja ladusa korraldusega tõestada FITASC-ile oma valmisolekut viia Eestis läbi suuri tiitlivõistlusi. Korraldajatele ja kõigile abistajatele Eesti Jahispordi Liidu poolt suur aitäh!

Meie laskurite tänu väljendub eelkõige parimate tulemuste saavutamises rahvusvahelisel areenil just kodustel võistlustel. Elvas toimunud FITASC GP-l saavutas üldvõidu Veikko Tihvan ülikogenud külalisvõistleja Konstantin Lelikovi ees. Seenioride klassi kolmas ja neljas olid vastavalt Aivar Alavere ja Tauri Tamm, veteranidest võidutses Viktor Beregov, juunioridest oli Raido Mägi teine ja naistest Inga Kõue kolmas. Mida veel tahta?!

Kodustel Euroopa meistrivõistlustel kombineeritud harjutuses võitis juunioride klassis esimest korda Euroopa meistri tiitli Thomas Soosaar. Naisteklassis õnnestus kahekordsel Euroopa meistril Aili Poppil saavutada seekord väga tihedas konkurentsis

48

eesti Jahimees

Möödunud aasta tõi jahispordi liidule uue juhatuse.

Ain Tukk, parim superveteran haavlilaskmises.

Elvis Homin, parim juunior kuulilaskmises.

Tiit Karp, parim veteran Raido Mägi, (ja superveteran) parim juunior kuuli- ja kombilaskmises. haavlilaskmises.

Veikko Tihvan, parim seenior haavli- ja kombilaskmises.

Inga Kõue, parim naine haavlilaskmises.

hõbemedal. Seenioridest oli Veikko Tihvan meie parimana üheksas ja veteranidest Tiit Karp ning Valdu Reinaas vastavalt neljas ja kuues. Eesti koondvõistkonnal koosseisus Veikko Tihvan, Tauno ja Tauri Tamm, Rivo Poltimäe, Ain Vihermets ja Kaupo Kindsigo jäi poodiumikohast kõige napimalt puudu, eraldi kuuli- ja haavliharjutuste arvestuses olid meie laskurid samuti kõikjal esikuuikus.

Veel ühe suurepärase tulemuse eest kandis hoolt Veikko, kes Ungaris Euroopa meistrivõistlustel compak sportingus saavutas üldarvestuses 5.–6. koha, mis on haavlilaskmises suurmeistri normi täitmine.

Super!

Möödunud aasta tõi jahispordi liidule uue juhatuse, kes on end tasapisi kõigega kurssi viies püüdnud korraldada ja suunata Eesti jahilaskmist nüüdisaegsetes uutes tuultes. Mõned muudatused on juba sisse viidud laskesportlaste klassifitseerimise ja tasemegruppide määramise ning tiitlivõistluste korraldamise ja läbiviimise korras. Nüüdisajastatud on laskesportlase litsentsi taotlemise korda. Väikesi

Aili Popp, parim naine kuuli- ja kombilaskmises.

Thomas Soosaar, parim juunior kombilaskmises.

Olev Kuuse, parim veteran haavlilaskmises.

Arles Taal, parim seenior kuulilaskmises.

parandusi vajab veel hulk laskmisel olulisi dokumente, millega pikkamööda tegeldakse, eesmärgiga kaasata aktiivse jahilaskmise juurde uusi harrastajaid, kellest tulevikus võiks saada samuti tõelised tegijad.

Erinevate haavliharjutuste kohta on koostatud ja avaldatud uus tasemegruppide (reitingute) tabel selleks hooajaks ning tiitlivõistluste kalender, kuhu lisandub kindlasti veel hulgaliselt väiksemaid ja suuremaid klubivõistlusi. 2013 tõotab tulla huvitav, põnev ja kõigile meile väljakutseid pakkuv.

Ootame ja toetame nii liidu liikmesklubide sisese kui ka klubide ja lasketiirude vahelise koostöö paranemist, samuti meie noorte andekate laskurite järjepideva treeningutegevuse jätkumist, ennekõike klubi tasandil. Koostöös Eesti Jahimeeste Seltsiga jätkub ka tänavu üleriigilise korrespondentsvõistluse “Kütiliin” ning jahimeeste kokkutuleku laskevõistluste korraldamine.

Edukat jahihooaja jätku ja kindlat kätt peatselt algavaks uueks võistlushooajaks!

jahilaskmine

Mullu detsembris kogunesid juba pika traditsiooniga “Kütiliini” finaalvõistlusele vabariigi täpseimad jahimehed.

“Kütiliini 2012” võitis Martna jahiselts TEKST ARLES TAAL I FOTO VELLO ELLER

S

50

eesti Jahimees

uve jooksul panid 37 jahtkonda ja 263 meest kirja oma parimad võimalikud lasketulemused. Need olid numbrid, milleks nemad on kütiliinis suutelised. Eelvõistlus näitas, et vabariigi paremik laseb sajast lasust 11 mööda! Oma tulemusi ei julgenud järelikult saata mehed, kelle praagiprotsent on veelgi suurem. Kodutiiru asemel võistlustulle sattumine pole kerge ka paremikule ning nii mõnigi kõva mees muutus vedelamaks. Sellest polnud hullu, kuna kohale saabunud olid valehäbist jagu saanud ja valmis end tõestama.

Eelvõistluse parimatena kandideerisid parima tiitlile Martna, Rahnoja, Elva, Pühaste, Keila, Kastre, Otepää ja Haaslava jahtkond. Päris rebimine käis juba

EJS-i tegevjuht Tõnis Korts autasustab üldvõitja karikaga Martna jahiseltsi võistkonda. Karika võtab vastu Aarne Taal (vasakul).

mitmendat aastat Pühaste, Martna ja Elva vahel. Martna kui eelvõistluse parim lasi viimasena, kui teiste numbrid juba teada. Kordamööda lasid mehed paremaid ja halvemaid numbreid ning enne viimast lasku lahutas neid esikohast kümme silma. Ankrumees Taavi Taal justkui aimas pinget ja lasi viimaseks lasuks täpselt kümne.

Pühaste eelmise aasta kolmesilmaline võit oli seekordne viik. Parima selgitamiseks loeti paremaid silmi ning meeskondade võrdsus oli müstiline. Mõlema seltsi kaheksa parimat olid lasknud sama palju kümneid ja üheksaid!

Pühastel oli siiski kaks kaheksat vähem ning võit läks Läänemaale.

Individuaalvõistluse paremik selgitati sileraudsete ja vintrelvade arvestuses eraldi. Siledameeste parimad olid Meelis Mägi (pääses pärast pikki aastaid neljandalt kohalt), Kalev Laast ja Margus Miggur. Külalisvõistlejatest panid Läti padrunitehase kolm esindajat eeskujumärgi maha ja ületasid meie mehi. Vindimeeste paremik tuli Martna seltsist: Arles ja Taavi Taal ning Endrik Raun.

Nende ette ja vahele mahtusid kenasti ka lõunanaabritest külalised.

Pärast auhindade kättesaamist tehti ka järgmiste aastate plaane. Omal ajal vedasid Anti Levandi, Aarne Taal ja peavedur Jaan Balodis võistluse käima, kuid tasapisi on jahtkondade ind raugenud. Sestap on hädavajalik leida lahendusi, kuidas meelitada rohkem mehi tagasi laskeradadele.

Eesti Jahispordi Liit võistluste ühe koordinaatorina pakkus välja, et Eesti Jahimeeste Selts kui suurema osa jahimeeste koordinaator võiks olla hea partner võistlust edasi arendama. Jahispordi liit oma sportlikuma vaimuga toetaks oskuste ja võimalustega. Seega oleks korraldajate ring laiem ning kõikide ühine südamemure – kuidas mehi tiiru saada – astuks suure sammu lahenduse poole. Kuidas kõik täpselt kulgeb, seda näitavad aeg ja arutelud.

Suur tänu Valga tiiru suurepärasele meeskonnale eesotsas Jaan Balodisega!

Eesti Jahispordi Liidu võistluskalender 2013 Eesti ja rahvusvahelised tiitlivõistlused ja liikmesklubide võistlused Toimumise aeg

Tüüp

Harjutus

Võistlus

Programm

Koht

30.03

LK

täpsustub *

“Elva kevad”

100

Elva

07.04

LK

compak sporting

“Männiku kevad”

100

Männiku

14.04

KV

Inglise sporting

Eesti karikavõistlused

200

Elva

21.04

LK

sporting

“Männiku sporting”

100

Männiku

27.-28.04

LK

täpsustub *

Green Clay Cup

200

Elva

04.-05.05

KV

kombi, VSS

Eesti karikavõistlused

40+100

Laekvere

11.-12.05

KV

sporting

Eesti karikavõistlused

200

Männiku

23.-26.05

RV

sporting

Euroopa meistrivõistlused

200

Tšehhi

08.-09.06

KV

compak sporting

Eesti karikavõistlused

200

Elva

15.-16.06

MV

kombi, VSS

Eesti meistrivõistlused

40+100

Männiku

21.-23.06

RV

compak sporting

Euroopa meistrivõistlused

200

Itaalia

29.06

LK

compak sporting

Eesti linnade ja valdade suvemängud

50

Karksi-Nuia

05.-07.07

RV

kombi, VSS

Euroopa meistrivõistlused

40+100

Itaalia

11.-14.07

RV

sporting

maailmameistrivõistlused

200

Hispaania

21.07

LK

compak sporting

Jõud Eesti meistrivõistlused

100

Elva

27.-28.07

MV

compak sporting

Eesti meistrivõistlused

200

Laekvere

03.08

MV

VJM

Eesti meistrivõistlused

4

Männiku

08.-11.08

RV

compak sporting

maailmameistrivõistlused

200

Venemaa

17.08

MV

JP

Eesti meistrivõistlused

4

Viljandi

24.-25.08

MV

sporting

Eesti meistrivõistlused

200

Silma

07.09

MV

Inglise sporting

Eesti meistrivõistlused

200

Männiku

LK – liikmesklubi võistlus; KV – karikavõistlus; MV – meistrivõistlus; RV – rahvusvaheline võistlus

jahimehe köök

Kodused pelmeenid TEKST JA RETSEPTID GEDIMINAS JÜRJO I FOTOD ROGER STAHLMAN

Küünlakuu on pelmeenide valmistamiseks kõige parem aeg. Siis saab eesti Jahimees

neid teha suuremas koguses, sest külmutamiseks piisab välistemperatuurist.

52

Pelmeenide vormimise võimalusi.

Pelmeenid Sveni moodi Tainas › 6 kl jahu › 2 kl külma vett › 2 muna › 2 tl soola Täidis › 1 kg värsket lõhet › tilli, soola, valget pipart

Maitsvad pelmeenid punasest kalast.

K

Kuna suurem osa jahimehi oskab pidada lugu punasest kalast ja mul endalgi on järgmine kord Sõrves käies hea ajakirjast retsepti vaadata, siis vahelduseks ka kalatoitu.

Kala on piisavalt rasvane ning sibulat pole vaja lisada.

Selle tainakoguse kohta on enam-vähem paras kilo kala ja peotäis hakitud tilli. Aja kala hakklihaks, lisa till ning maitsesta soola ja pipraga.

Vooli pelmeenid.

uidas pelmeene kodustes tingimustes valmistada? Tegin mõne telefonikõne, võtsin interneti abiks ja alustasin. Esimesel katsetusel kasutasin natuke üle kilo jahu ning ühe muna asemel kolm. Taina sõtkumiseks ja voolimiseks kulus rohkem jahu, kui arvasin, aga õnneks seda jagus. Pelmeenide voolimisel sai selgeks, et kaasata on vaja suuremat seltskonda või pelmeeniresti, mis muudab töö palju lihtsamaks. Suurema koguse valmistamine eeldab häid abilisi. Nelja inimese söögikorra vormib aga üksi kenasti valmis.

Kindlasti on lihtsam haarata pakk pelmeene poest, eriti kui on vaja tuua ka hapukoort, ent maitseelamus kaldub tugevalt enda tehtud pelmeenide kasuks. Millegipärast usun, et varsti ei pruugi olla lihtsam poes käia. Kui on aega paar korda harjutada. Ja kui on vaja umbes kilo pelmeene.

Tavalised pelmeenid Tainas › 6 kl jahu › 2 kl külma vett › 2 muna › 2 tl soola Täidis › 1 kg põdra ja metssea rasvasemat hakklihasegu › 2 sibulat › 0,5 kl puljongit või vett › soola ja pipart maitse järgi Pelmeenide tegemiseks kasutatakse klassikalist pastatainast. Muna võib panna veidi rohkem ning natuke lisasoola ei tee samuti paha, see sõltub muidugi sööjate soovist. Täidises võib asendada põdraliha metskitse omaga, tulemus saab mahedam. Sibul annab segule mahlasust, lisada võib küüslauku ja sortsu puljongit või vett. Maitsestamiseks võib kasutada maitserohelist või mõnda endale meeldivat maitseainet.

Vala jahu lauale kuhja, tee sellesse lohk ja löö sisse munad, raputa peale sool ning vala jaokaupa juurde vesi. Sõtku tainas korralikult läbi. Sõtkumise ajal lisa vett. Tulemus peab olema parajalt sitke. Seejärel aseta tainas kaussi, puista alla ja peale jahu, kata kilega ning lase tund või paar seista.

Täidiseks võid lasta sibulad läbi hakklihamasina või riivida. Lisa hakklihasegule sool, must pipar, kuni pool klaasi puljongit või vett ning sega. Kuna metssealihale on selles toidus kuumust vähe, siis tuleb kasutada laboris kontrollitud liha või asendada kodusealihaga.

Vormimiseks on kõige kiirem moodus kasutada pelmeeniresti, mida müüakse köögitarvete poodides.

Rulli osa tainast õhukeseks, pane restile. Tõsta iga augu kohale natuke täidist (pole vaja auku suruda), pane peale uus kiht tainast ja lase tainarulliga üle.

Koputa rest pelmeenidest tühjaks korraga.

Valmistoodangut võid portsude kaupa sügavkülmutada või hakata kohe kasutama: keetma, praadima, suppi tegema vms.

Suurelt lahti rullitud taina võid vajutada ka pitsi- või klaasiservaga ringikujulisteks plaatideks. Aseta täidis peale ja vooli kätega poolkuukujulised pelmeenid.

Samuti võid voolida taina pikaks latiks. Lõika sellest paraja suurusega kuulikesed ning rulli laiaks. Aseta täidis peale ja vooli poolkuukujulised pelmeenid.

Mina lõikasin lahti rullitud tainast ruudud, asetasin täidise peale, keerasin ruudukese rulli ning vajutasin otsad kokku. Natukene käsitööd ja tulemus oli päris hea. Poolkuude voolimisest on see kiirem variant.

jahimehe köök

Metssealihast pelmeenid.

Valmis täidisega pelmeenid

54

eesti Jahimees

Tainas › 3 muna › 6 kl jahu › 2 kl vett Täidis › 1 kg metssealiha › kukeseeni › marineeritud kurki › sibulat, küüslauku › soola, pipart, muskaati › puljongit

See on hea retsept kasutada metssealiha. Täidis tuleb valmistada nagu pirukate puhul. Praetud kukeseened ja marineeritud kurgid sobivad ülihästi ulukipelmeenidesse.

Seened ja kurgid võib segada ka hapukoorega ning pelmeene sinna sisse kasta.

Lõika liha kuubikuteks, pruunista pannil, lisa soola, pipart, paar sibulat, küüslauku, kukeseened ja hakitud kurgid. Vala juurde puljongit ning hauta liha pehmeks. Lase segu ja üks toores sibul läbi hakklihamasina.

Segu võid kohe maitsta, lisa vajadusel veel maitseaineid.

Kleepuvuse ja mahlasuse suurendamiseks võid lisada natuke puljongit. Jahtunud segu lase uuesti läbi hakklihamasina ja vaata, et poleks liiga kuiv. Vormi pelmeenid.

Viking Motors SAAB-i TEENINDUS Kõik SAAB-ide hooldus- ja remonttööd veebruari lõpuni

-50 %

Turbiinid tööle!

Me jätkame SAAB-ide hooldamist ja remonti kuni viimse SAAB-ini.

Kõige suurem SAAB-i müügi ja hoolduse kogemus.

SAAB-ide remondil SAAB-i ametlik tehniline tugi.

SAAB-i originaalvaruosadel on garantii, mis toimib.

Meie mehaanikutel on üle 15 a kogemust SAAB-ide remondil.

Suurim SAAB-i varuosamüüja Eestis.

Viking Motors, Tammsaare tee 51, Tallinn teenindus: 665 2640; varuosad: 665 2697 e-post: hooldus@saab.ee; www.saab.ee E-R 9.00-18.00, L-P suletud

kirev veerg

Tuhnik

(Orycteropus afer)

TEKST JA FOTO MATI KAAL

T

uhnik on üks isevärki elukas, kes näeb välja nagu sipelgakaru ja sea ristsugutis.

Sakslased kutsuvadki teda maapõrsaks (Erdferkel) ja inglased buuridelt üle võetud sama tähendusega afrikaanikeelse aardvark kõrval ka oma keeli maaseaks (earth hog).

See suurt osa Saharast lõuna poole jääva Aafrika erinevaid maastikke asustav keskmise sea mõõtu (tüvepikkus 100–158 cm, saba 44–71 cm, õlakõrgus 60–65 cm ja kehamass 50–76 kg) imetaja kuulub toruhambuliste seltsi. Ta on ainus nüüdisaegne esindaja selles seltsis, millele on andnud nime erilised kokkukasvanud dentiinitorukestest moodustuvad hambad. Tuhnikutel on küll mitmeid sarnaseid anatoomilisi jooni ürgsete sõraliste või pigem sõraliste varaste eellastega, kuid nende esijalgadel on neli ja tagajalgadel viis enam-vähem võrdselt arenenud ja massiivse sõralaadse küünisega lõppevat varvast. Nende püstised kõrvad on tavatult liikuvad, koon pikk ja lõpeb kärsaga ning keha katavad hõredalt paiknevad harjaskarvad.

Tuhnikute põhitoit on sipelgad ja termiidid, kuid võimalusel toituvad nad ka muudest putukatest. Üliterava haistmise varal leiavad nad hõlpsasti üles sipelgate ja termiitide värsked rajad ning liiguvad mööda neid pesadeni, kus peitub rikkalik noos. Jõulised, tugevate

küünistega esijäsemed on tõhus abivahend nii pesadest saagi ammutamiseks kui ka kõvasse pinnasesse urgude rajamiseks. Päeval redutavad tuhnikud oma sügavates, kuni kolme meetri pikkuse käiguga urgudes ning tegutsevad aktiivselt vaid ehast koiduni. Üldjuhul sünnitab emane vihmaperioodi alguses urgu ühe, harva kaks karvutut poega. Poeg hakkab emaga juba paarinädalaselt öistel retkedel kaasas käima ning jääb temaga koos tegutsema veel kuni pooleks aastaks. Tuhnikute rajatud urgusid kasutavad hiljem redupaigana tüügassead ja mitmed muud väiksema kaevumisvõimega elukad.

Põliselanikele on tuhnik jahiobjekt, keda kütitakse enamasti urgusid lahti kaevates, sest väga tähelepaneliku ja üliteravate meeltega üliaktiivse elukana on ta muul moel raskesti tabatav. Ohu korral peituvad tuhnikud lähimasse urgu või kaevuvad uskumatu kiirusega pinnasesse.

Nende looduslikud vaenlased on peamiselt lõvid, hüäänid, leopardid ja hüäänkoerad, sest pisemad kiskjad ei tule üldjuhul nende murdmisega toime. Inimesed söövad tuhniku liha vaid piirkonniti, kuid tema vastupidav ja sitke nahk on hinnatud materjal mitmesuguste tarbeesemete ja ehete valmistamisel. Turistina Aafrikasse sattunud inimesed kohtavad pelglikke tuhnikuid harva, sest ei juhtu pimedas tavaliselt ringi liikuma.

56

eesti Jahimees

Tuhnikute põhitoit on sipelgad ja termiidid.

ajalugu

Jahiseltskond 1923. aasta jaanuaris. Karu tabaja Sergei Buturlin keskel paremalt neljas.

Sergei Buturlini koostatud “Jahimehe käsiraamat” (ilmus 1925).

140 aastat Sergei Buturlini sünnist

58

eesti Jahimees

TEKST HEINO KASESALU I Fotod Uljanovski oblasti I. A. Gontšarovi nimeline koduloomuuseum Venemaal

Mullu möödus 140 aastat tuntud vene jahindustegelase, ornitoloogi, relvateadlase ja väsimatu rännumehe Sergei Buturlini sünnist. Ligi 15 aastat olid tema elu ja tegevus seotud Eestiga.

S

ergei Buturlin sündis 22. septembril 1872 Šveitsis Montreux’i linnas aadlikust arsti pojana. Tema lapsepõlv möödus Simbirski kubermangus, kus ilmnes suur huvi loomade ja lindude vastu. Kaheksa-aastaselt hakkas ta jahil käima. Peagi asus poiss koguma linnunahku kollektsiooni jaoks.

1888. aastal ilmusid tema esimesed kirjutised jahinduslikes väljaannetes.

Pärast Simbirski gümnaasiumi lõpetamist astus Sergei Buturlin 1890. aastal Peterburi õiguskooli, kus õppis juristiks. Paralleelselt kuulas ta loenguid Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna loodusteaduse osakonnas. Peterburis tutvus ta tuntud zooloogi Valentin Biankiga ning jahirelvade asjatundja Aleksander Ivašentsoviga, kellest said tema õpetajad. Sel ajal kujunesid välja noormehe peamised huvialad ornitoloogia ja relvateadus, millele ta jäi truuks elu lõpuni.

Pärast õiguskooli lõpetamist töötas Sergei Buturlin mõne aasta Lätimaal Alūksne linnas oma erialal, aastail 1903–1918 aga Rakveres rahukohtunikuna. Kuigi ameti poolest jurist, tegutses ta suure osa elust looduseuurija ning jahindustegelasena. Põhitöö kõrvalt võttis ta osa

arvukatest ekspeditsioonidest ja avaldas rohkesti artikleid loodusteaduslikel teemadel, eriti ornitoloogiast.

Aastail 1900–1901 käis Buturlin koos tuntud vene jahiteadlase Boriss Žitkoviga Arhangelski kubermangu põhjaosas, Kolgujevi saarel ja Novaja Zemljal. Kogutud materjalide põhjal avaldati mahukad tööd “Mööda Venemaa põhjapiirkondi” ja “Vene impeeriumi metshaned”, mõni aasta hiljem “Vene impeeriumi kurvitsalised”.

1905. aasta alguses sõitis Sergei Buturlin Venemaa siseministeeriumi volinikuna Kirde-Siberisse, Kolõma ja Ohhoota krai aladele. Ametlik ülesanne oli selgitada välja kohalike põlisrahvaste majanduslik olukord ja leida võimalusi sagedaste näljahädade vältimiseks. Lisaks kogus ta Vene geograafiaseltsi tellimusel ulatuslikku materjali nende piirkondade loodusest. Ekspeditsioonilt tõi ta kaasa palju eksponaate looma- ja taimeriigist ning põlisrahvaste etnograafiast. Sergei Buturlin oli mitme vähetuntud linnuliigi esmane kirjeldaja. Näiteks selgitas ta täpsemalt roosa kajaka bioloogiat. Ekspeditsiooni käigus kaardistati uuritavaid alasid geograafiliselt ja tehti ilmavaatlusi. Kogutud materjalide põhjal ilmusid tema tööd “Kolõma alamjooksu linnud” ja “Imetajate vaatlusi Kolõma ekspeditsioonil”.

Sergei Buturlin oli mitme vähetuntud linnuliigi esmane kirjeldaja.

VIBUKOMPLEKTID VALMIS LASKMISEKS

Komplekti vibud koostatud ja häälestatud oma ala profesionaalide poolt.

Kõik komplektid sisaldavad: -vibu -nooletuppe -noolealust -päästikut -sihikut -stabilisaatorit -12 valmis noolt -diopterit -lõikur nooleotsi 3tk -käenööri -harjutus nooleotsi 6tk -kohvrit Komplektid koostatakse sinu poolt valitud osadest, nii saad omale sobiva sihiku, noolealuse, nooled jne.

WWW.BALTICHUNTER.EE

VILJANDI Tartu tn. 5 Baltic HunterOÜ tel. 4343262

ajalugu

Sergei Buturlin 1906. aastal.

komiteesse, kus töötas kuni selle likvideerimiseni.

Teda peeti suureks asjatundjaks Põhja-alade majandusküsimustes.

Buturlin tegeles aktiivselt ülevenemaalise jahimeeste liidu organiseerimisega 1919. aastal. Ta osales jahindusseadusandluse korraldamisel Venemaal, näiteks Rahvakomissaride Nõukogu määruse “Jahi tähtaegadest ja õigusest jahirelvale” ettevalmistamisel, samuti 1920. aastal välja antud jahidekreedi projekti koostamisel. 24. augustil 1921 kinnitas Vene NSV Kesktäitevkomitee Presiidium seaduse “Jahipidamise eeskirjad, tähtajad ja viisid”, mille projekti autor oli Sergei Buturlin. See seadus oli alus mitmele hilisemale jahieeskirjale Nõukogude Liidus.

1920. aastate alguses korraldati Moskvas Boriss Žitkovi eestvõtmisel kõrgemad jahindusteaduslikud kursused, kus Sergei Buturlin õpetas jahirelvade teooriat ja praktikat. 1925. aastal ilmus tema koostatud “Jahimehe käsiraamat”, millest hiljem anti välja mitu kordustrükki. 1933. aastal nägi trükivalgust “Töönduslike lindude määraja”, aasta hiljem raamat põdrast. Samal aastal hakkas koostöös Georgi Dementjeviga ilmuma mitmeköiteline “NSV Liidu lindude täielik määraja”. Üldse arvatakse Sergei Buturlinil olevat ligikaudu 2000 trükist, neist 30 raamatut. Hulk tema publikatsioone leidub vene ja välismaistes teaduslikes ning jahinduslikes väljaannetes. Kaasaegsete mälestuste kohaselt oli ta väga suure töövõimega. Ülemaailmse tuntuse tõid uurimistööd ornitoloogiast. Ta kirjeldas 202 uut linnuliiki ja alamliiki, mitu neist kannab tema nime. Buturlin uuris ka lindude rännet, oli üks lindude rõngastamise initsiaatoreid Venemaal. 1936. aasta veebruaris omistati talle bioloogiadoktori kraad. Sergei Buturlin oli paljude Nõukogude ning välismaa teadusühingute liige ja auliige.

Sergei Buturlin suri 22. jaanuaril 1938 Moskvas.

Tema nimi jääb kahtlemata püsima Vene jahiteaduse ajalukku.

Eelmise aasta septembris olid Uljanovskis IV rahvusvahelised Buturlini lugemised, mis olid pühendatud tema 140. sünniaastapäevale.

60

eesti Jahimees

Kaasaegsete mälestuste kohaselt oli Buturlin väga suure töövõimega.

Hiljem viisid ekspeditsioonid teda Kulunda steppidesse, Tšukotkale ja Arhangelski oblastisse. Suure osa kogutud eksponaatidest kinkis Sergei Buturlin Moskva ülikooli zooloogiamuuseumile. Ka Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis leidub tema toodud linnunahku.

Rakveres elades tegi Sergei Buturlin ka ornitoloogilisi uurimistöid. 1904. aastal ilmus kirjutis “Hõbekajaka pesitsemisest Uhtju saartel”, 1915. aastal artikkel “Jäälinnust Selja jõel”. Ta pidas kirjavahetust eesti ornitoloogi Mihkel Härmsiga, kellega koos avaldas ühe kirjutise. Aastail 1905–1906 oli Buturlin Eestimaa Jahiharrastajate Seltsi liige.

Sergei Buturlin tegeles ka jahirelvade küsimusega, avaldades hulga artikleid nii kuuli- kui ka haavlipüsside laskeomaduste kohta. Aastail 1912–1913 anti välja tema kaheköiteline käsiraamat jahikuulirelvadest, 1915. aastal ilmus haavlipüssiõpik. Buturlin võttis aktiivselt osa 1898. ja 1909. aastal toimunud ülevenemaaliste jahimeeste kongresside tööst. Juristina oli tal öelda kaalukas sõna uue jahiseaduse projekti ettevalmistamisel.

Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal hävis Rakveres Sergei Buturlini raamatukogu ja osa käsikirju. Samal aastal siirdus ta Venemaale, kus töötas algul ametnikuna. 1921. aasta jaanuaris asus Buturlin ametisse põllutöö rahvakomissariaati vanemspetsialistina tööndusliku jahi alal. 1925. aastal kutsuti ta nn Põhja-asjade

ÕIENDUS Eelmises Eesti Jahimehes ilmunud kirjutise juurde Aleksis Kivist sattus kogemata kombel Sergei Buturlini pilt. Aleksis Kivi nägi välja niisugune.

Vabandame!

in memoriam

Vanamees lahkus Harri Põldsam

62

eesti Jahimees

27. jaanuar 1932 – 17. detsember 2012

õulude eel tuli meil saata taevastele jahimaadele tubli jahimees ja äärmiselt isikupärane jahindusjuht Harri Põldsam.

Harri sündis ja omandas esmase koolihariduse Pärnus. Perel oli küllalt oskusi ja jõukust, mis viis vanemad kommunistide Eestisse tulekul Siberisse.

Harril õnnestus siiski omandada Tartus zootehniku haridus. Ülikooli päevil tutvus ta ka oma hilisema abikaasa Virvega. Töötades Lõuna-Eestis zootehnikuna, oli võimalus jahil käia. See köitis niivõrd, et Harri jätkas õpinguid jahindusliku kõrghariduse omandamiseks.

Temast sai üks esimesi sõjajärgseid jahindusliku kõrgharidusega mehi Eestimaal.

Mahtra Rohelise Vööndi Metsamajandi moodustamisel 1967. aastal oli üle 100 000 ha pindalaga majandile vaja juhti. Harri arvati olevat sobiv. Meie, jäägrite ja teiste metsamajandi töötajate meelest oli suur õnn, et Harril oli kaasas väga tubli jahinduslik ja seltskondlik abikaasa. Vahel tundus, et Harri on sündinud valel ajal valesse ühiskonda, sest seda jahindust, mida tema tahtis arendada, ei lastud sellel ajastul teha. Sageli tekitas see pingeid, mille leevendamisega pidi abikaasa ja jahijaoskonna juhataja Virve ikka ja jälle toime tulema. Tandem töötas haruldaselt hästi. Nii hästi, et enamasti olime töönäitajatelt vabariigi parim jahimajand. Preemiaks saadud karu- või hirvejahile sõitsime

kõik koos: kümmekond jäägrit ja Harri. Need olid mälestusväärsed käigud, kus jagati hulgaliselt kogemusi ja meenutati jahielamusi.

Suurt rõhku pandi Mahtra jahimajandis ulukihooldele, sanitaarvaliklaskmisele ja jahitrofeedele. Paaril korral tunnistati Mahtra jahimajand ka NSV Liidu parimaks. Sellest tekkis julge mõte, et ehk õnnestuks alustada tegevust jahiturismi vallas. Käisime tutvumas Soome ja Ungari jahindusega. Seal olid kõigile näha Harri haritus ja loodusetundmine. Harri oli vahel liiga otsese (tõsi, enamasti õiglase) ütlemisega, mis ei tulnud nõukogudeaegsel asjaajamisel kasuks.

Harri oli haruldane jahikoertega tegeleja. Tal oli ilmselt parim, legendaarne laika Puska ja peale selle kasvatas ta hurtasid. Jäägritel pidi olema korralik koer, kes töötaks vähemalt verejäljel. Mällu on sööbinud üks karm nõue. Kõigepealt tuli langetada valik, kas uluk on selliselt ees, et üldse näppu kõverdada.

Tolleaegsed jahivintrelvad olid mõeldud laskmiseks 100 meetrilt. Kaugemalt lasta oli ametlikult keelatud.

Kui pauk oli tehtud, kõlas Harri suust teada lause: “Otsi üles koeraga või ilma, sest saja meetri pealt sa mööda ei lase. Lask on loomal küljes, muidu poleks näppu ju kõverdanud. Olgu üles leitud!”

Roosid olid Harri hoolealused metsamajandi ukse ees ja Kiisale ehitatud koduaias. Meile, metsamajandi töötajatele oli esialgu suur üllatus, kui nägime, millise hoole ja armastusega ta rajas ja hooldas aastaid ilusat laia roosipeenart.

Fotograafiale andis Harri näpu juba Mahtra päevil. Mida aeg edasi, seda enam pidas ta veretut jahti.

Tema fotod ehitisid paljusid Eesti Jahimehe lehekülgi. Ta oli hea nõuandja ja teejuht paljudele loodusfilmide tegijatele. Suur töö jõudis lõpule siis, kui koos tütrepojaga valmis film “Vanamees ja põder”.

See film on kui jutustus järeltulevatele põlvedele jahinduse grand old man’ist Harrist, tema olemusest, suhetest põtradega, loodusega.

Meenutused jahimehest, jahindusjuhist ja loomade elu tundjast Harri Põldsamist jäävad mälestustena alles tema endistele kolleegidele Mahtra metsamajandist ja riiklikest jahimajanditest.

Endiste kolleegide nimel Valdu Reinaas

R

Rebaseküti lahkumine Rein Hanson 18. juuni 1948 – 8. detsember 2012

ein Hanson kutsuti läinud aasta jõulupühade eel ülemiste jahimeeste juurde.

Kahju! Eks teda seal siis nende arvates kibedasti vaja läks... Muidugi – Rein ju üsna eriliste oskustega mees! Ja küllap üks tuntumaid jahimehi meie küllaltki suurest jahiseltskonnast, sest film ja televisioon teevad kõik näod tuttavaks, tegijatest rääkimata. “Viljaveskist” rääkimata. Ei tea küll, kui palju oli maarahval pühapäeva keskhommikuti mahti neile suunatud telesaateid vaadata, kuid Rein Hansonit teadsid ja tundsid nad ometi.

Jahinduskogukonnale kinkis Rein oma ande loodusfilme vändates. Loodusfilmitegijate poolest oleme rikkad, igal neist on oma käekiri, ja oma nägu Reinulgi. “Sõber kaber”, “Kes meil metsas elavad”, “Jaht Eesti moodi”, “Eedeni aed” ja veel ja veel.

Tuhanded öised rebasejahitunnid olid tulevastele iseseisvatele kaamera- ja stuudiotundidele kõva vundament: telemees vaatas oma varjest kõike läbi kujuteldava kaamera, et pärast päris kaameraga paremini toime tulla (kallis riist ju, ja raske ning tülikas metsi-rabasid mööda kaasas vedamiseks!).

Rein tegi kena (elu)ringi Läänemaalt Hälvatist Tartusse Türna Juhani (Juhan Peegel) juurde ametit õppima, siis televisiooni hammasrataste vahele, fosforiidisõtta, Toompeale oma rahva vabadust valvama, ja tagasi Hälvatisse, oma stuudiosse, Läänemaa telestuudiosse.

See väike kummardustekst algas – nagu sel puhul tavaks – kaotuse kahetsemisega. Millal oleme saanud tähistada hea kaaslase tulekut?! See polegi ju võimalik! Headeks kaaslasteks kasvame kokku aegapidi.

Nii on mõnigi kord raske või suisa võimatu üht või teist elukäändu ja juhtumist täpsemalt meenutada, veel vähem ajas paika panna. Sel puhul aitab meid kirjapandu või muul viisil talletatu, kõige paremini veel arhiivis alles hoitu. Rein Hanson kogus ja koondas ainulaadset ja tänuväärset arhiivi, kõike, mis liikuvate piltidena meie jahinduses kunagi üles võetud. Nii on meie hulgast lahkunud Rein teinud jääjaile võimalikuks vähemalt tagantjärele tähele panna ühe või teise sündmuse, asjade käigu, nähtuse või isiku meie kogukonda tulemist, heaks kaaslaseks saamist. Küllap rikastab see Reinu elutöö tähtis tükk edaspidi meie elutöid!

Eesti jahinduskogukonna nimel Erki Aavik

juubilarid

Õnnitleme Eidapere jahiselts Rein Veskimägi 70 Haapsalu jahiselts seltsi pikaaegne juht Heiner Lehis 80 Vello Kallas 65 Andrei Tserepanov 50 Harju jahindusklubi Albert Teemant 85 Harry Uska 80 Heino Aasma 75 Priit Kreek 70 Oleg Prokofjev 70 Arvi Kröönverk 70 Raul Toomingas 70 Aleksander Stern 65 Eduard Kangur 65 Juhan Kits 65 Ivar Puhk 60 Jüri Kaljurand 60 Rein Riga 60 Radion Lõsjakov 55 Toivo Eensalu 50 Ilmar Kessel 50

64

eesti Jahimees

Hiiumaa jahimeeste selts jaanuar Kaido Rand 45 Avo Pruul 65 Edvin Jõpiselg 65 Arto-Randel Servet 40 Kaido Kiin 50 Peeter Arumäe 70 Mihkel Juursalu 30 Märt Rajaveer 35 Hans Ojatamm 65 Rafik Asadov 50 Raivo Kimber 65 Kalev Tisler 50 Kaidi Kiin 50 veebruar Richard Aunpuu 50 Paul Markus 70 Tõnu Koppel 55 Jüri Kastein 65 Jurma Kallas 60 Arne Kokla 55 Ida-Viru jahimeeste selts jaanuar Anatoli Grigorjev 75 Endel Sprengk 70 Timofei Lagoida 65 Üllar Kiiver 60 Vassili Ossipov 55 Tõnu Suvi 50 Samil Valitov 50 veebruar Valeri Kolubai 60 Raivo Keskla 55 Mihhail Sazanov 55 Juri Serebrov 55

Järvamaa jahindusklubi detsember Johannes Mets 80 jaanuar Jüri Saluste 70 Elmar Meikup 55 Urmas Kurm 55 veebruar Kalle Bötker 65 Aivar Orasi 50 Kabala jahiselts Ülo Saluste 80 Mati Lillemets 60 Eduard Krillo 50 Arne Sepp 55 Kaiu jahindusklubi Jüri Aljamaa 60 Oleg Panfilov 60 Koeru jahimeeste selts Tiit Soodla 50 Kullamaa jahi- ja kalameeste selts Arvi Jammer 75 Kalev Lankinen 65 Enno Ilves 60 Karl Kiik 55 Aivar Maasikas 55 Kullavere jahiühistu Aivar Lääne 55 Vladimir Šatšukov 60 Mõisaküla Metsis detsember Toomas Oissaar 50 jaanuar Viktor Õigust 50 veebruar Valdur Pukk 70 Mart Menning 60 Jaan Veinthal 75 Martna jahiselts Edgar Männiku 80 Massu jahiselts Eldur Lepik 60 Rakvere jahindusklubi Arvo Roostar 70 Jüri Volostsenko 65 Maris Sveters 55 Väino Tampere 50 Ott Kadaksoo 50 Viktor Rähmonen 65 Vladimir Tsertsetsnõi 60 Endel Kangur 60 Vahur Puusep 50 Saarte jahimeeste selts jaanuar Johannes Ait 75 Heino Pihel 75 Aari Antoni 70 Henrik Kolk 70

Ants Kuuder 60 Genadi Lõhmus 60 Mati Lember 55 Urmas Mägi 50 veebruar Arteemi Sepp 85 Kaljo Prii 80 Andrei Alesmaa 70 Arli Berens 65 Eino Olonen 65 Urmas Alder 50 Jaan Nõgu 50 Pärnumaa jahimeeste liit jaanuar Kalju-Kindel Erismaa 80 Vladimir Skribalov 65 Märt Joosep 60 Ants Hanson 55 Vladimir Malinovski 55 Kalev Rand 55 Andres Sarapik 55 Jaroslav Separsin 50 Kunnar Saare 50 veebruar Märt Metsla 75 Juhan Hanson 65 Raimond Juhkam 55 Peep Põlma 55 Kunnar Salk 55 Kalev Lillemets 50 Andres Puusepp 50 Põlva jahiselts jaanuar Elmar Lurich 65 Kalju Jahu 65 Agu Prans 65 Valdek Koor 60 Rafik Asadov 50 veebruar Olev Mõttus 70 Helmo Hainsoo 65 Oivo Aarand 65 Rein Toe 60 Tallinna jahimeeste selts veebruar Harald Kärner 91 Valter Kontaveit 85 Harri Lumi 80 Toomas Kalpus 55

Ants Parts 75 Einar Treial 65 Peeter Tosmin 60 Juhan Vään 60 Kalev Jõgiste 50 Einart Päid 50 Tuudi jahiselts Ivar Oosim 60 Olev Viht 75 Vatla jahiselts Jaan Baarth 55 Jüri Suuk 70 Viljandimaa jahimeeste liit Aksel Piirak 80 Jaan Hunt 70 Tõnis Saago 70 Ülo Pennaste 65 Jaan Arak 65 Agu Treial 65 Urmas Stroom 60 Arnold Velbaum 60 Aleksander Romanov 55 Arne Leidur 50 Andres Vinni 50 Leiger Remmelgas 50 Eduard Krillo 50 Vormsi jahiselts Ants Valm 65 Võrumaa jahimeeste selts jaanuar Mati Hollo 55 Mati Toom 55 Ülo Reiljan 75 veebruar Madis Urbanik 50 Aivo Tammik 60 Tõnis-Koit Pihu 65 Mihhail Ossipov 65 Heino Lepp 70 Enn Laanemäe 70

Albert Teemant 85

Tihemetsa jahiselts seltsi endine esimees Endel Jaamre 80

Palju õnne, tervist ja häid hetki looduses!

Tartu jahindusklubi jaanuar Hillar Tõlgo 65 Elmar Lurich 65 Ants Laaneots 65 Toomas Tiisler 60 Rein Vask 55 Gennadi Kohtov 55 Anti Perkson 50 veebruar Vello Vainura 75 Jaan Tigane 75

Tublit veterankütti tervitavad Saue jahiseltsi liikmed

Müüa koera GPS-seade Astro 220 koos 2 kaelarihmaga DC-30.

Tel 5668 3812.

Müüa lääne-siberi laika kutsikad, sündinud 28.12.2012.

Info tel 516 8173, 604 1839 Paul Haljas.

Müüa vene kirjandusklassikute jahimeeste kogutud teosed. S. T. Aksakov “Kogutud teosed” neljas köites (Moskva, 1955), M. M. Prišvin “Kogutud teosed” kuues köites (Moskva, 1957).

Raamatud väga heas korras, venekeelsed.

Tel 5615 2503.

kuulutused

Kuuluta ajakirjas ja EJS-i kodulehel!

Eraisikule hind 3.20, koos pildiga 6.40.

Kuulutus on kodulehel üleval kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki.

Firmadele hind kokkuleppel.

Kuulutus saada karolin@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 eurot. Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel maksab 10 eurot. Kuulutuse eest tasuda Eesti Jahimeeste Seltsi arvele 10052038296002 selgitusega: kuulutus ajakirjas/kodulehel.

EJS-i majas on müügil JAHINDUSTARBED Püssikotid 32.00 Trofeealused (eri suurused) 6.40–18.00 Lakukivid KNZ (lisanditega) Taanist. 10 kg kuubik 6.10 Peibutid 9.60 Mingirauad 11.00 Mingiraua pihid 5.00 Koprarauad 20.00 Koprarauatangid/pihid 11.00 Koera esmaabipakk 17.00 Matkakomplekt (nugakahvel-lusikas-korgitser) 5.00 SUVENIIRID EJS-i logoga lips 6.00 EJS-i logoga mälupulk (2 GB) 15.00 EJS-i lipud 12.80/22.40/96.00 Eesti jahimeeste XXXI kokkutuleku kann 9.00 Logoga kruusid 7.00 EJS-i logoga kruus 5.00, koos karbiga 7.00

AUDIO/VIDEO “Vanamees ja põder” 9.60 “Eedeni aed” (eesti ja inglise keeles) 4.80 “Jaht Eesti moodi” (eesti ja inglise keeles) 16.00 “Kes meil metsas elavad” (eesti ja inglise keeles) 16.00, 4.80 “Sundasunik” (kährik) (eesti keeles) 4.80 “Sõber kaber” (eesti ja inglise keeles) 4.80 “Sõber või vaenlane?” (kobras) (eesti keeles) 4.80 “Jahinduse ABC” (eesti keeles) 7.00 Kõik VHS-id 4.80 KIRJANDUS Suuruluki ja väikeuluki lubade väljaandmise regist­reerimise raamatud 2.30 Suuruluki loablanketid (25 tk) 3 .00 Väikeuluki loablankett 0.04 (tk) “Minu esimene jahiraamat” 5.00

In memoriam Ta lahkus igaviku radadele...

20.11.1927 – 08.12.2012 Mälestame kauaaegset metsameest, sõpra ja jahimeest ja avaldame südamlikku kaastunnet lähedastele Kärstna jahiselts

Vabandus Eelmises ajakirjas lk 48 ilmunud jahikuninganna pildi autor oli Marianne Karm.

Eesti Jahimehe järgmises numbris: • Hans von Stackelberg jätkab urujahi nüansside tutvustamist • Õpime läti jahimeestelt punahirve määratlemist enne lasku • Käime külas Martna jahilaskuritel

eesti Jahimees

HEINO KALLAS

“Härrana sündinud” 12.00 “Koerad ja kombed jahinduses II” 7.00 Ajakirja Eesti Jahimees köidetud aastakäigud 2001–2011. 32.00 Saadaval ajakirja üksiknumbreid Valik Enn Vaino raamatuid 10.00 Jahisarve puhumise õpetus 2.60 Ilmar Rootsi “Tuli susi soovikusta” 20.00 Vello Vainura “Pildikesi möödunud aegadest. Tartu jahindusklubi 1945–1967” 3.00 “Jahimehe laulu- ja nuputamisvihik” 1.50 Jaanus Vaiksoo lasteraamat “Soovaimu lood” 3.10

65

Foto Karolin Lillemäe

ristsõna eesti Jahimees 66

Eelmise ristsõna õige vastus oli: Jahiõnn on tagatud Õigesti lahendas 116 vastajat. Võitja Enn Kaljula saab auhinnaks EJS-i logoga tassi.

Ristsõna vastuseid ootame 25. märtsini karolin@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.