Tiit Tammsaar 70

- JUUBILAR Tiit Tammsaar 70

Poliitik ja riigimees Tiit Tammsaar on kolmandat põlve jahimees. Juba vanaisa oli kõva kütt, kes ostis Sutlemas oravanahkade eest talu välja. Isa Heino Tammsaar oli Raplas Eesti jahimeeste seltsi asutajate hulgas.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU

Ka Tiit Tammsaar on kogu elu elanud Rapla maakonnas. Ta sündis Raplas 1951. aastal, lõpetas Rapla keskkooli, õppis viis aastat Eesti põllumajanduse akadeemias ja suunati seejärel tööle kodukohta Kuimetsa kolhoosi.

Mis aastal sa EPA lõpetasid?

1975. See oli minu jaoks eriline aasta. Kõigepealt kaitsesin diplomit, siis võtsin naise, lõpetasin ülikooli, sügisel läksin sõjaväkke ja siis sündis poeg. Väga eriline aasta!

Poja sünd jäigi nägemata?

Muidugi. Kes sel ajal sellest küsis. 10. novembril läksin sõjaväkke, 18. novembril sündis poeg, keda nägin esimest korda alles aasta pärast. Ei lastudki vahepeal koju last vaatama. Tiit ja kõige suurem sõber.

Kus sa sõjaväes olid?

Ukrainas Dnepropetrovskis, Leonid Brežnevi sünnilinnas. See oli juba tol ajal suur miljonilinn. Sõjaväes hakati mind kutsuma kohe akadeemikuks, sest olin lõpetanud põllumajandusakadeemia ja teistest vanem. Nii kui kõrgemad ülemused haisu ninna said, et olen kõrgharidusega ja autojuhipaberitega, pandi kohe kahe praporštšiku, lao- ja toidulaoülema autojuhiks ZIL-130 peale. Ühe mehe käes oli toitlustamine, teise käes laod. Sealtpeale ma oma väeosa kaaslastega koos enam söömas ei käinud. Ülemused lubasid isegi bensiinimüügist lisaraha teenida, sõduri palk oli 3 rubla 28 kopikat kuus. Kanister bensiini maksis kolm rubla.

Kui sõjaväest pääsesid, siis hakkasid Kuimetsas tööle?

Kui sõjaväest tagasi tulin, siis Kuimetsa kolhoosi enam polnud, see pandi kokku Kaiu kolhoosiga. EPA-s õppisin mehhaniseerimist, olen diplomeeritud insener-mehaanik. Kaiu kolhoosis töötasin peamehaaniku ja peainsenerina.

1975. Tiidu ja Milvi pulmapäev. Riigikogu liikmena Lõuna-Liibanonis inspekteerimas Eesti rahuvalvajaid UNIFIL-i koosseisus.

Mulle meeldib seltskond. Kui saan sõprade ja mõttekaaslastega koos looduses viibida, küttimine ei ole kõige tähtsam.

Millal sai sinust jahimees?

Kui 1967. aastal asutati Eesti jahimeeste selts, siis samal aastal lasin mina oma esimese sea. Olin ainult 16 ja nii see jahipisik külge hakkas. Lugu ise oli päris naljakas. Isa oli hankinud mulle ratsaväe 16-kaliibrise lühikeste raudadega püssi. Talvel ühel jahil läks isa pärast aju metsa asjale, aga padrunivöö unustas oksa külge rippuma. Alles tee peal märkas ja saatis minu seda ära tooma, ise ei viitsinud, sest maas oli üle põlve paks lumi. Sumpasin metsa, aga seal üks kult ukerdas parasjagu ringi ja lasin ära. Kes ei usu, siis paar vana jahimeest on veel elus, kes võivad kinnitada. Nii et Diana andis kohe endast märku.

Ametlikult said jahimeheks ikka veidi hiljem?

Sain 1969. aastal 18 ja tegin kohe ära nii autojuhi- kui ka jahiloa. Vahepeal õppisin viis aastat Tartus, aga jahil käisin ikka nädalavahetustel Raplas, põhiliselt Rapla KEK-i meestega.

Oled olnud alati aktiivne jahimees?

Seltskonna mõttes kindlasti. Pikka aega, koguni 15 aastat olin Kaiu jahindusklubi esimees ja Eesti jahimeeste seltsi juhatuse praegusest koosseisust olen koos Jaak Volmeriga kõige pikaaegsem liige. Arvan, et mina olen siiski olnud kõige kauem (naerab – JV). Kaiu klubi esimehe ameti võtsin üle legendaarselt Edgar Toomilt. Kange mees oli, teenis Saksa sõjaväes ja pärast sõda tuli Oderi äärest jala Eestisse. Oli juba üle 80, kui käis veel jahil. Väga suur loodusesõber ja Rapla kandis legendaarne mees.

Ma ei ole kunagi spetsiaalselt loomi näiteks trofeedeks küttimas käinud. See ei tähenda muidugi, et ma teistele jahimeestele seda kuidagi pahaks paneks. Kütin neid loomi, kes mulle jahi käigus ette juhtuvad. Nii on mul kodus kuldmedali-ilves, hõbedased seakihvad ja sokusarved. Kõige eksootilisem loom, kelle olen saanud, oli Salzburgis kütitud gems. See oli 2004. aastal, kui kolleeg, tollane Austria põllumajandusminister kutsus jahile.

Eesti iseseisvumine viis varsti poliitikasse?

Alustasin ikka ettevõtja ja farmerina, sain Kaiu LT osaühingu esimeheks. LT tähendas Liive ja Tiit või ka loomakasvatus ja taimekasvatus. Seesama farm on praegu Eesti kõige suurema toodanguga piimafarm, mul on hea meel ja süda rahul, et ettevõttel läheb hästi. Müüsime farmi 2006. aastal.

Aga jah, poliitika tuli sinna kõrvale. Olin 1993. aastast Kaiu valla esimene volikogu esimees ja Eesti maarahva erakonna asutajaliige. Aastatel 1995–2007 olin kolmes riigikogu koosseisus ja neljandas koosseisus Urve Palo asendusliige. Vahetult enne Eesti saamist Euroopa Liitu olin aasta põllumajandusminister 2003–2004. Kirjutasin Eesti poolt alla Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika lepingule. Muuseas, EKRE endine esimees Mart Helme oli minu nõunik põllumajandusministeeriumis.

Riigikogus tegelesid peamiselt riigikaitse küsimustega?

Jah, kuulusin kaheksa aastat riigikaitsekomisjoni, sellest neli aastat olin komisjoni esimees. Väga huvitav aeg! NATO-sse astumise ettevalmistus käis meie komisjoni kaudu. Meelde on jäänud näiteks käik Lõuna-Liibanoni, kui inspekteerisin riigikogu liikmena Eesti kontingenti UNIFIL-i koosseisus (ÜRO rahuvalvemissioon – toim.).

Olen ka kaitseliidu vanematekogu aseesimees. Jahindus ja kaitseliit on omavahel väga lähedalt seotud. Maal ongi potentsiaalne oma kodu kaitsja eelkõige jahimees.

Milline jahimees sa oled, milline jaht sulle meeldib?

Mulle meeldib seltskond. Kui saan sõprade ja mõttekaaslastega koos looduses viibida, küttimine ei ole kõige tähtsam. Siinkohal peab au andma Jüri Käole ja Neinar Selile, kes on suutnud pikka aega korraldada korralikke ühisjahte. Ka sel sügisel korraldasid nad jahi. Ise kuulun jahimehena nelja klubisse: Kaiu jahindusklubisse ja Leva jahiseltsi, olen Rapla valla jahiseltsi juhatuse liige ja Linnuse on minu koduselts, elan sealkandis Raka külas.

Ühe pildi peal oled toreda kassiga, kas sul jahikoer on ka olnud?

On, Inglise kokkerspanjel. Ta oli hea jahikoer ja verejälgi ajas väga hästi. Aga jah, ma olen kassiinimene. See pildil olev kass võib olla 15-aastane. Ta tuli meile siis, kui taastasin talu. Aga muidugi on tema talus peremees, meie oleme üürilised. Väga äge loom, ise tuli ühel päeval metsast.

Kes veel peale kassi sinu perekonda kuuluvad?

Abikaasa Milviga täitub kevadel 47 aastat kooselu. Meil on kaks last, poeg ja tütar ning neil omakorda kaks last. Ehk kasutades omaaegset poliitökonoomia sõnavara, on minu peres toimunud lihtne taastootmine. Poeg Andres ei ole jahimees, aga on olnud Eesti noorte meister püstolilaskmises, praegu sõidab 46-aastasena veel edukalt mootorrattal ringrada. Ma olen ka ise sõitnud kümme aastat hobi korras Ladaga rallit, paarimeheks oli Vello Grünberg. Tütar Aliis on õhuväekapten.

Kuidas sa vaatad praegust pilti jahinduse poolelt?

Mul on kahju ja mulle näib, et metsameeste tugeval lobil on olnud meie riigiasutustele mõju, mis puudutab eelkõige meie sõraliste, eriti põtrade küttimismahte. Praegune põtrade küttimine hakkab populatsioonile ohtlikuks saama. Põtru on nii väheks jäänud ja viimased vasikad kütvad hundid ning karud. Kui pole vasikaid, siis populatsioon ei suurene, see on väga tõsine ohumärk. Muuseas, selleks aastaks soovisid jahimehed küttida umbes 1000 põtra vähem, kui riik neile kaela väänas. Meie ulukipopulatsioon on rahvuslik vara. Kui me põdrale liiga teeme, siis siin tuleb limiiti maha tõmmata ja lasta populatsioonil taastuda. Mets ei ole ainult puud, see on meie ainulaadne ja rikkalik fauna, mida jahimehed on suutnud siiani hoida ja majandada.

Palju õnne Eesti jahimeeste seltsi ja Eesti Jahimehe poolt!

Põdrajaht 26. oktoobril 2003. Tiit on küttinud Pakumäe alt põdra isa mälestuseks.

Naiskütid külalisjahis kõige sõbralikumas jahiseltsis Väänas.

Naisküttide seltsi sügisjaht Väänas

„Oh tüdrukud, kui te vaid teaksite, millise positiivse laengu te meile andsite!“ hüüdis üks Vääna jahiseltsi liige, kui viimased naiskütid jahimaja juurest lahkusid.

TEKST TRIIN ROOSTFELDT FOTOD JANIKA LOOS

Eesti naisküttide seltsi tänavune sügisjaht oli järjekorras juba kaheteistkümnes. See teeb meist päris pikkade traditsioonidega seltsi ja selle üle on uhke tunne.

Varasematel aastatel on meie sügisene jaht olnud avatud kõigile soovijatele ja see on teinud sellest ühe suurema ühisjahi, mida kajastatakse meediakanalites ja millest keegi ei soovi ilma jääda. Selle sügise jahi muutis eriliseks asjaolu, et pandeemia tõttu saime jahi korraldada ainult oma seltsi liikmetele, keda on praegu 25. Kurikuulus viirus on seega jätnud jälje ka naisküttide traditsioonidesse ja mine tea, võib-olla on sellest kujunemas uus reaalsus. Erilised jahilkäigud jäävad erilistele klubidele ja nende liikmetele, nagu on meie naisküttide selts.

Oleme nendel aastatel kohtunud paljude suurepäraste kollektiivide ja jahimeestega, kes on pakkunud meie seltsi liikmetele ja ka teistele külalistele erakordseid emotsioone ning jahikogemusi. Seda, mida tegi tänavu Vääna jahiselts, on raske üle trumbata. Jahikuningannaks pärjati Janika Loos.

Külalislahkus, millega Vääna jahiselts on oma hubase jahimaja täitnud, peaks olema etalon. Kui valida kõige sõbralikum jahiselts Eestis, siis oleks see kindlasti Vääna jahiselts!

Vääna jahiseltsi jahimaja juurde kogunes 30. oktoobril umbes 50 jahimeest, kellest veerand olid naiskütid. Varasemate kommete kohaselt heiskasime oma lipu ja avasõnade eel kõlas kohaliku koolijuhi pasunaheli. Vääna jahiselts oli selleks päevaks hoidnud oma paremaid metsatukkasid või nagu jahimeestele on kombeks öelda: loomad olid metsa üles rivistatud. Lubatud oli küttida metssiga, põtra, metskitse ja ka šaakalit.

Kaks aju

Esimene aju toimus Tõlinõmme raba äärel ja oli seetõttu üpris raske pähkel nii ajajatele kui ka küttidele. See pidanuks olema kohalike jutu järgi nende põdrajahi „sahver“. Seekord aga ei tulnud ajust välja ühtegi põtra ja nagu ikka vahel jahil juhtub, olid põdrad võitnud. Saagiks langes aga metssigu ja päris tühjade kätega esimene päeva pool kütte ei jätnud. Esimene aju kestis üle kolme tunni!

Seejärel peeti väike lõuna päikselisel heinamaal ja pärast seda teine aju juba jahimaa teises ääres Muraste lähedal.

Uskumatuna tundus teise aju juures see, et jahiks mõeldud mets asus tiheda asustusega ala juures, kus tee peal jalutasid kohalikud elanikud koduloomadega või tegid niisama tervisekõndi. Kõigi suhtumine jahimeestesse oli positiivne ja heatahtlik. Kui kohalikud kütid soovitasid jalutamiseks teist rada või metsateed, siis suhtuti ka sellesse rahulikult ja anti tervituseks käsi. Konflikte jahinduse valdkonnas on kahjuks pigem rohkem kui vähem, sestap oli selline suhtumine kadestusväärne, aga ka väga meeldiv. Taas eeskujuks teistele jahipiirkondadele, eriti jahimaa kasutusõiguse lubade pikendamist silmas pidades.

Kohati kiirteeäärse metsana tundunud teine jahikoht oli ulukite poolest rikas. Põtru liikus kohe aju algusest alates nii kütiliini suunas kui ka ajuliinist läbi. Samuti oli jahikoerte ees liikumas metssigu. See kinnitab, et tihedast inimasustusest olenemata on meie metsad rikkad ja väga palju loomade vähenemise pärast muret tundma ei pea. Terveks jahipäevaks olid korraldajad taganud päikselise ilma ja oktoobri lõpupäevi arvestades ebatavalised soojakraadid lausa kümneni. Mitte kordagi ei tundnud külalised end kõrvalejäetuna, oli ka neid, kes ei tahtnud isegi kolmetunnise aju järel metsast välja tulla, sest lihtsalt nii tore oli.

Kahe ajuga kütiti kaks põtra ja viis metssiga.

Pärast jahti koguneti jahimaja juurde tänusõnadeks ja jahikuninganna pärjamiseks. Tiitli sai Janika Loos, kelle jaoks see oli juba teine. Jahiseltsi esimehele Hillarile jagus naistel ainult kiitust ja kingiks kaasa toodud lõikelaud ning pajalapid leidsid koha jahimaja köögis.

Jahiseltsi kokad olid jõudnud valmistada maitsvad road ja jahi lõpetuseks lõigati lahti ka naisküttide toodud tort.

Kui 80-aastane Kolla istus autosse, mis ta jahimaja juurest koju pidi viima, sõnas ta: „Nii ilusad naised, üldse ei tahaks koju minna, tahaks jälle olla noor ja teiega hommikuni istuda.“

Nende sõnadega lõppes tänavune naisküttide sügisjaht Väänas.