Märkalast

sügis 2012 / hind 2 €

Nüüd 68 lk!

Psühholoog Lemme Haldre:

“Võta lapse jaoks aega!“

Küsi lapse arvamust!

PAHA LAST EI OLE OLEMAS! • Kui sõnad enam ei aita • Ikka veel ihunuhtlus?

• Vanemate suhete mõju lapse arengule

Armastus või kohtinguvägivald?

Advokaat annab nõu:

vaidlused lapseröövi üle ISSN 1736-8340

Ajakirja keskel plakat lapse õigustest

Lahendused koos lastega

L

astekaitse Liit ja Eesti Advokatuur teevad juba aastaid koostööd, et õigusabi jõuaks abivajajateni. Tasuta nõustamise ja teabe kaudu toetatakse lapsevanemaid, et nad kaasaksid ka lapsi otsuste tegemisse.

Ootused on ehk pisut idealistlikud, sest väikest inimest puudutavad otsused langetatakse tegelikus elus enamasti suurte inimeste tahtmiste ja soovide järgi. Veendunud olen aga selles, et nõuanded on pannud lapsevanemaid mõtlema, et neid küsimusi, mis last puudutavad, on mõistlik arutada koos temaga. Nõustamine annab ka tegijatele tagasisidet selle kohta, kus on abi kõige rohkem vaja, kust king kõige enam pigistab.

Valdavalt soovivad lapsevanemad konsultatsiooni oma õiguste kohta lapse kasvatamisel pärast lahutust, sagedased on lapsega kohtumise, hooldusõiguse, elatisraha küsimused – meeste seas on endiselt levinud hoiak (46%), et elatisraha maksmine on soovituslik või vabatahtlik.

Statistikaameti andmetel sõlmis 2011. aastal Eestis abielu 5499 paari ning abielu lahutati 3099 korral. Statistika on aastate lõikes sarnane, hinnanguliselt kogeb peres toimuvat lahutust igal aastal üle 2500 lapse. Teada on, et muutuva peremudeli tõttu suureneb üksikvanemate arv nii meil kui ka kogu Euroopas tervikuna. 2011. aastal oli Eestis 29 304 üksikvanemaga leibkonda, mis moodustas kokku 17,8% lastega leibkondadest.

Lahutus on osapooltele alati katsumus ja selle mõju lastele kestab kaua. Juhtumid, mil algab lõputu vaidlustesaaga, kes ja kuidas saab lapse kasvatamises osaleda ning kuidas seda korraldada, on üpris sagedased. Laps on juures ainult formaalselt või on ta üldse kõrvale jäetud, kuigi see puudutab teda väga otseselt.

Lapsevanemad ei räägi lastele kriisidest, sest nad ei oska seda teha. Keeruline on olukorda lapsele arusaadavalt seletada.

“Pole lapsi – on inimesed,” on öelnud Janusz Korczak, uuendusmeelne Poola arst, pedagoog ja ühiskonnategelane. Mees, kes kutsus täiskasvanuid üles jagama lastega ka kõige raskemaid hetki ja ülesandeid, lahendama nendega koos kriise, jagama vastutust ja usaldama lapsi. Lastel peab olema võimalus ja luba neid ümbritsevat tegelikkust mõjutada ning koos täiskasvanutega elu muuta. Lastel on õiged mõtted, nagu täiskasvanud neid kuulama õppides teada saavad.

Võib-olla ei olegi vaja kohtuid lastevanemate vaidluste lahendamiseks, kui täiskasvanutel on teadmised ja oskused, kuidas koos lastega kokku­ lepeteni jõuda.

Alar Tamm Lastekaitse Liit, juhataja

sügis 2012

Sisukord 6

Aino Pervik: “Ma olen pereinimene.”

Peatoimetaja Merit Lage merit@lastekaitseliit.ee

Tegevtoimetaja Sirje Maasikamäe sirje@menuk.ee

Turundus Mart Valner mart@lastekaitseliit.ee

Kujundaja Silver Vaher Toimetuse kolleegium Helen Noormets, Tervise Arengu Instituut Andres Aru, Õiguskantsleri Kantselei Enn Kirsman, Eesti Lastevanemate Liit Malle Hallimäe, Lastekaitse Liit Ajakirja Märka Last Alar Tamm, Lastekaitse Liit rahastavad Sotsiaal­ Tõnu Poopuu, Sotsiaalministeerium ministeerium, Haridus- ja teadus­ministeerium, Loone Ots, Lastekaitse Liit Esikaane foto Virge Viertek Kaanefotol Ööle Teostus: Kirjastus Menu

Hasartmängumaksu Nõukogu, Save the Children Sweden, Eesti Advokatuur, Kodanikuühiskonna

Sihtkapital.

Ajakirja saab tellida www.ajakiri.lastekaitseliit.ee Aastatellimuse hind on 4 eurot.

Järgmine Märka Last ilmub kevadel 2013.

u u d is e d

Kõik lasteaiad kiusamisest vabaks!

Selle aasta sügiseks on Lastekaitse Liidu projektiga “Kiusamisest vaba lasteaed” liitunud üle 43 Eesti lasteaia: kaasatud on 87 lasterühma 2088 lapsega. Vastava koolituse on saanud 174 lasteaiaõpetajat, 87 õpetajaabi ja 40 juhtkonna liiget. 2013–2014 saavad projektiga liituda kõik lasteaiad.

Lähem info: www.kiusamisestvabaks.ee

Loodusõpe ja käsitöö Pivarootsis Lapsed, sushi ja Jaapan Tallinna kesklinnas asuv lastesõbralik sushibaar Sushimon pakub lastele igal sammul põnevust: neile on spetsiaalselt disainitud sushikomplekt ja -pulgad, lastejoogid, sisekujundus on värviline ja vaadata saab multikaid. Lõbus mänguline keskkond annab ka uusi teadmisi Jaapanist.

Igal pühapäeval on Sushimonis lastehommik, kus saab mängida vägevate mänguasjadega, vaadata arendavaid raamatuid, joonistada ja voltida. Lastele sobib menüüst Kappamoni komplekt, kus kõik tükid on lastele suupärased ega sisalda toorest kala. Kappamoni söömiseks on vahvad mõmmiga lastepulgad, millega on lihtsam süüa. Teenindaja toob joonistamiseks rasvakriidid ning origamikomplekti, millest saab voltida põnevad sushiteemalisi kujundeid.

Sushimonis on müügil ka ajakiri Märka Last. Kappamoni lastekomplekti ostes toetad Lastekaitse Liitu.

4 märka last / sügis 2012

MTÜ Lastekaitse Liidu Pivarootsi õppe- ja puhkekeskuses saab korraldada laagreid, õppepäevi, koolitusi ja käsitöötube. Keskus on keskendunud keskkonnateadlikkuse suurendamisele, käsitöötubades hoiame au sees traditsioonilisi rahvuslikke käsitöövõtteid.

Keskuses on head võimalused korraldada loodusõpet: seal on vaatetorn ja õpperada, loodust saab tundma õppida kirjanduse, mängude, vaatluse ja praktilise tegevuse kaudu, näiteks pesakaste meisterdades.

Käsitöötubades saab kangastelgedel kududa sisustustekstiile ja lauatelgedel linikuid, klaasitöötoas meisterdada pudeliklaasist esemeid, mis valmivad kõrgkuumusahjus, õmblustoas teha puuliistul Lõuna-Läänemaa pätte, vööde kudumise ja paelte punumise õpitoas kududa kõlade, tihvade ja vöötelgede abil rahvuslikke vöid.

Pivarootsi õppe- ja puhkekeskus on avatud 1. maist 31. oktoobrini.

Lisainfo: www.pivarootsi.eu www.lastelaagrid.eu pivarootsi@lastekaitseliit.ee Tel 507 6021

GoAdventure toetab andekaid 2012. aasta kevadel sõlmisid reisikorraldaja Go­Adventure ja Lastekaitse Liit koostöölepingu, tänu millele sai kümme vähekindlustatud perede andekat last sõita nädalasele auhinnareisile Türki.

Auhinnasaajad valiti välja üle kolmesaja lapse hulgast, kes viibisid sel suvel Remnikul suvelaagris.

Arvestati eelkõige laste andekust mingil alal, kuid peeti silmas ka käitumist, abivalmidust, sõbralikkust ja teisi häid isikuomadusi. Kuulati ära ka lastega kõige rohkem kokku puutunud kasvatajate arvamused. 6.–13. oktoobrini toimunud reis läks sada protsenti korda. Lapsed nautisid täiel rinnal veemõnusid ja esinesid igal õhtul hotelli lasteõhtutel. Trooja veepargi ja delfinaariumi külastus ning delfiinide fantastiline etendus jäävad lastele pikaks ajaks meelde. Kõik said sellest erakordsest reisist innustust oma hobidega aktiivselt edasi tegeleda.

Tellimine

GoAdventure kavatseb andekaid lapsi premeerida puhkusereisiga igal aastal.

Ajakirja saab tellida: ajakiri.lastekaitseliit.ee/tellimine

Lastekaitse Liit on käivitanud projekti “Jätkusuutlik kommunikatsiooniteenus”, mis aitab kaasa ajakirja Märka Last turundamisele. Projekti rahastab regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Ilmus erakordne lasteraamat Oktoobri algul ilmus “Kuningas Macius Esimene” – ­raamat lapsele, kes on olemas igas täiskasvanus, ning täiskasvanule, kes on olemas igas lapses.

2012. aasta on Janusz Korczaki aasta, mille patroon Eestis on proua Ene Ergma ja sündmuste peakorraldaja Poola Vabariigi suursaatkond. Kutsume kõiki osalema aktsioonis “Kogu Eesti loeb lastele Korczakit”. Janusz Korczak oli tuntud haridus- ja kasvatusreformaator, pediaater ja kirjanik.

Tema oli ka lasteparlamendi, laste õiguste konventsiooni ja lasteõiguste ombudsmani ametikoha ellukutsumise ideede algataja. Oktoobri algul jõudis Eesti raamatukauplustesse tema erakordne lasteraamat “Kuningas Macius Esimene” (kirjastus Tiritamm, tõlkija Aleksander Kurtna, illustratsioonid Marianna Oklejak). Üks raamat igast 20 ostetud eksemplarist läheb SOS Lasteküla raamatukogudesse. Korczaki aasta puhul korraldatakse mitmeid sündmusi, mille kohta leiab lähemat infot Poola Vabariigi suursaatkonna kodulehelt www.tallinn.msz.gov.pl.

märka last / sügis 2012 5

persoon

Olla lapse jaoks olemas

Lemme Haldre: “Oluline on leida tee noore inimeseni ja aru saada, mis on temale südamelähedane.”

“Ma panen need sulle ümber?” 7–8aastane rüblik vaatab mulle silmade särades otsa. Tal on käes läikivad käerauad. Vastust ootamata hakkab ta Tekst: Tiia Kõnnussaar, Fotod: Aldo Luud neid mulle ümber randmete sättima.

M

uigan. “Oot-oot,” ütlen sõbralikult. “Tead, ma tõesti ei taha, et sa need mulle käe ümber paned. Võib-olla su vennale meeldib see mäng rohkem?” Poisike naerab ja teeb veel kord katset. Nähes, et ma jään endale kindlaks, läheb ta leppinult venna juurde tagasi.

Sotsiaaltöötaja, kes mängib teise poisiga lauamängu, kutsub mu äsjaleitud sõbra leebelt enda juurde.

Uks avaneb ja Lemme Haldre, Tartu Laste Tugi­ keskuse juhataja, viipab mind oma kabinetti. Keset tuba on väike ümmargune laud, mille ümber voolivad tugi­ keskuse väikesed kliendid plastiliinist figuure ja ajavad psühholoogiga juttu. Mõnikord vormivad nende näpud kujunditesse hirmu, valu ja ängi, mida nad on kogenud.

Enne kui intervjuuga alustame, otsib Lemme ooteruumi jäänud poistele karbid doomino ja mosaiikidega, et neil vahepeal igav ei oleks. Kui ta ukse enda järel kinni

6 märka last / sügis 2012

tõmbab, seletab ta vaikselt: “See on üks suur pere LõunaEestist. Nad vajavad väga abi. Kohalikul lastekaitsel on päris raske.”

Juba 1995. aastal loodud Tartu Laste Tugikeskus ei võta vastu mitte ainult Tartu ja Tartumaa, vaid kogu LõunaEesti lapsi. Keskus tegutseb Annelinna servas paneelmajas, kus nende käsutuses on esimesel korrusel kaks korterit.

Seal võetakse vastu lapsi ja vanemaid, peetakse plaane, kirjutatakse projekte ja koostatakse eel­arveid. Päevast päeva kuulevad need seinad lugusid, millest mõned on jahmatavalt räiged.

Te olete olnud Tartu Laste Tugikeskusega seotud selle asutamisest peale. Mis on nende aastate jooksul ühiskonnas muutunud?

Väga palju on juurde tulnud laste emotsionaalseid probleeme. Algselt loodi keskus väärkoheldud laste ja eriti sek-

suaalselt väärkoheldud laste abistamiseks. Nüüd on lisandunud internetikiusamine ja koolivägivald, mis on seotud internetiga. Füüsilise vägivallaga saavad koolid ilmselt enamasti ise hakkama, seda jõuab meieni harvem.

Nii et koolid oskavad toime tulla nähtava kiusamisega, aga nähtamatuga mitte?

Täpselt. Tüdrukutel on sedasorti kiusamist rohkem. Poistel on rohkem füüsilist arveteõiendamist, aga tüdrukud on internetti kolinud.

Kuidas kiusatakse?

Kirjutatakse inetuid asju kiusatava välimuse kohta. Kui näiteks Facebookis 11aastase tüdruku kohta midagi kirjutatakse, jõuab see väga paljudeni, mis viib selleni, et laps ei lähe lõpuks enam kooli. Internetiga seonduv on probleem ka teistes riikides. Rootsis psühholoogide konverentsil arutati väga tõsiselt, et ka täiskasvanutel on abituse tunne, sest nende probleemidega ei osata midagi teha. Põhjamaades on avalikuks tulnud juhtumid, kus teismelise internetti riputatud pildid, mis tol hetkel ei tundunudki nii häirivad, hakkasid 4–5 aasta pärast kahjustama noore inimese kõrget karjääri või suhteid. Inimesed satuvad kriisi ja vajavad abi nende asjade pärast, mis on juhtunud viis aastat tagasi. See on meie jaoks ka uus olukord, mis teeb nõutuks.

Mida soovitate lapsevanemale, kui lapse klassikaaslased postitavad talle inetuid kirju?

Sageli vanemad ei teagi, mis lapsega toimub. Kõige esimene asi on see, et laps ja vanem peavad saama avatult rääkida sellest, mis lapse elus parasjagu toimub. Sageli tuleb see vanemale üllatusena. Mõnikord võib lapsele oluline tunduda vanemale tühine: no las ütlevad midagi sinu riiete kohta, aga sina ära tee välja. Kuid vaja on lapsega rääkida ja läbi mõelda, kas kaasata arutellu ka kiusaja vanem ja kool. Perel üksi on olukorraga keeruline toime tulla.

Facebooki-konto võib ju sulgeda, kuid lapsele on see suhtlemiskanal ja ta tunneb end väljajäetuna. Kas Rootsi konverentsil jõuti lahendusteni?

Ega niisugust ABC-lahendust ei tulnud. Rõhutati preventsiooni olulisust: vanemad võiksid lastest ikka sammu võrra ees olla, panna rõhku väärtuskasvatusele ja selgitada, et see, mis on netis, võib sinna jääda igaveseks ja kunagi su elu määrata. Täiskasvanud võiksid lastega rääkida, mitte lihtsalt moraali lugeda.

lugu, et teismelised püüavad vanematest eralduda ega taha, et nende intiimruumi tungitakse. 15aastane ei tule rääkima, kui tal on mure: ta arvab, et tema kohus on ise või koos sõbrannaga hakkama saada. Aga tihti ei aita tema otsused olukorda lahendada.

Kuidas te teismelisi aitate?

Väga tähtis on luua tunne, et psühholoog ei ole ema-isa või kooli käepikendus. Kui noor läheb õhtul kodust ära, lülitab mobiili välja, on vanemad mures. Nende ärevus on väga suur ja nende meelest on see kõige tähtsam asi, mida psühholoogiga arutada. Kuid kui mina psühholoogina alustan vanemate murega, siis olen nende käepikendus.

Ma ei saa seda kohe teha. Oluline on leida tee noore inimeseni ja aru saada, mis on temale südamelähedane. Aga see ei ole otsetee. Kõik võtab aega ja vahel muutub vanem väga kärsituks: mida psühholoog teeb, mis rida ajab. Selge on see, et mina ei ole isik, kes ütleb lapsele, et tee nii, ja siis olukord laheneb. Pigem tasub noorega arutada tema võimalusi. Üks tehnika on coaching, mida kasutatakse palju ka organisatsioonides. Noortele see meeldib: näiteks tuleb kirja panna, kes ja kus sa oled 10 aasta pärast, kui julged suurelt unistada. Mis võib sind teelt eksitada? Pigem laiendame vaatenurka. Kuna teismeeas on paljudel noortel mustvalge mõtlemine, sobib osadele pliiatsi ja paberiga töötamise meetod. Aga mitte kõikidele. On neid, kellega võib kasutada mänguterapeutilisi tehnikaid, nt voolida midagi savist ja uurida, mida see sümboliseerib. Mõnele, vastupidi, meeldib rääkida ja oma mõtteid sõnastada.

Mis on viimastel aastatel veel silma jäänud?

Üha enam tuleb tegelda nn kärgperedega, kus kasvavad lapsed ei saa enam aru, kes ja mil viisil on nende sugulased ja millised on reeglid peres, kuidas käituda-suhelda. Ka vanemad on segaduses. Näiteks on peres kolm last, igaühel eri isa. Kõik isad on mõnda aega ka peres elanud ja igaühel on oma nõuded. Mõnikord võib lapsel kujuneda kiindumussuhe kasuisaga, samas tahab bioloogiline isa lapsega suhelda. Juriidiliselt ongi nii, et laps kohtub isaga kahe nädala tagant ja sellega on justkui korras, aga reaalselt on laps palju rohkem kiindunud oma kasuisasse. Bioloogilisel isal on olnud veel kaks peret ja tal on veel kaks last, nii et on ka poolõed ja poolvennad ning kõik õpivad samas koolis.

See on tõesti väga keeruline.

Jah, mul tuleb seansil endale joonistada suur skeem, et üldse aru saada sugulussuhetest.

Vanematel on raske käia internetis lastest samm ees.

Nad suudavad vaevu järele joosta.

Kas midagi on nende aastate jooksul paremaks ka läinud?

Jah, seda räägivad paljud. Suuremate lastega on veel see

Ma arvan, et vanemate teadlikkus on kasvanud – selles

märka last / sügis 2012 7

mõttes, et tööd on meile juurde tulnud (naerab). Kui esimestel aastatel pidime endale reklaami tegema ja rääkima, mida me teeme, siis nüüd oleme hädas tohutu pikkade järjekordadega. Tänase päeva seisuga (16. oktoobril – T. K.) on järjekorrad detsembri keskpaigani. Eile helistas üks sotsiaaltöötaja ja pidin planeerima kohtumised abi vajava lapsega jaanuari.

Me saaksime tööajad niimoodi sättida, et ruumi saaks kasutada nii hommiku- kui ka õhtupoolikul, kuid meil pole raha, et inimesi juurde võtta.

Kes tugikeskust finantseerib?

Tartu linn, kui tegu on Tartu lastega. Kui lapsed tulevad Tartu maakonnast, siis oleneb, kas vald maksab vähekindlustatud perede laste eest. Kui ei maksa, siis perel enamasti võimalust lapsega psühholoogi jutule tulla pole. Selle Lõuna-Eesti pere eest maksab praegu kohalik lastekaitse.

Psühholoogi teenus on lapsevanemale liiga kallis ja kui omavalitsus ei toeta, siis ta lihtsalt ei tule vastuvõtule?

Kunst on kõige tähtsam, mis psühholoog Lemme Haldret stressi korral aitab.

Vahel soovib lapsevanem saada oma lapsele kiiret vastuvõttu või nõu, aga järjekord on pikk.

Oleme soovitanud pöörduda mõne kindla psühholoogi poole, kellel on eravastuvõtt. Ja lapsevanem ütleb: mul ei ole võimalik maksta.

Me ei soovita seda võimalust vähekindlustatud peredele, vaid neile, kus on mõlemad vanemad, kes ka töötavad. Aga nad ütlevad tihti: ei, see on liiga kallis. Riiklikus laste ja perede arengukavas on plaanis rajada laste nõustamiseks spetsiaalsed keskused. Loodame väga, et üks neist tuleb Tartusse. Riiklikku toetust on väga vaja.

Praegu räägitakse palju seksuaalsest väärkohtlemisest: kas juhtumeid on rohkem või lihtsalt teatatakse sellest rohkem?

Meil on aastas umbes 20–30 juhtumit. Lapsed on viimasel ajal nooremad, 6–7aastased, ja sageli on tegu ühe pere lastega. Võib-olla suuremad pöörduvad noorte nõustamiskeskusse ja nad ei jõua enam meie juurde. Väiksematega on väga raske töötada.

Me rääkisime palju interneti teemadel, aga kõige raskemad on ikkagi väärkoheldud laste ja just seksuaalselt väärkoheldud laste juhtumid.

Mida teete, et läbipõlemist vältida ja oma

8 märka last / sügis 2012

vaimu üleval hoida?

Me oleme kirjutanud ja teinud projekte, mis ennetavad lastega töötavate inimeste läbipõlemist. Et näiteks kontserdile või teatrisse minnes ei märkaks esimeses juhuslikus meesterahvas jooni, mis meenutavad üht pedofiilset isa. Niiviisi ei tohi mõelda. Oleme tugikeskuses korraldanud ka teistsuguseid koolitusi, et näeksime elu helgemat poolt. Emmede ja beebide ringis jagavad emad lihtsaid igapäevaseid probleeme nagu lapse jonn ja magamine või õdede-vendade suhted. Mõnikord kutsume külalisi: meil käis perearst, käib väga vahva muusikaõpetaja, kes paneb emmed ja beebid rütmipillide saatel laulma ja tantsima.

See on endale ka mõnus, kui näeme tavalisi emasid, kes oma lastest hoolivad.

Hästi tore on ka vanema õe ja venna projekt. Üli­ õpilased, toredad noored on tugiisikud, kes leiavad aega, et tegelda mõne lapsega, kes vajab tähelepanu ja julgustamist. Korraldame tugiisikutele paaripäevaseid koolitusi.

Viimati olime tudengitega kaks päeva Põlvamaal Mesika talus. Kui ma neilt koolitustelt tulen, olen ka ise energiat saanud. Raskete juhtumite korral tuleb endalgi vahel lootusetuse tunne – et kas see, mida ma teen, üldse vilja kannab? Väärkoheldud laste puhul ei ole sageli vanematega eriti midagi võimalik teha. Abi, mida me saame anda, on väga väike, kui laps läheb tagasi keskkonda, kus teda halvustatakse ja karistatakse.

Kui aga heade asjade juurde tulla, siis ma arvan, et meil on tore kollektiiv. Me teeme aeg-ajalt ka kovisioonipäevi, mil me kliente vastu ei võta, vaid arutame keerulisemaid

juhtumeid. Kolleegid annavad asjale teise vaatenurga või toetavad – et ajad õiget rida. Vahepeal käis meil ka superviisor, aga sellel aastal pole meil selleks võimalust.

Kui panete tugikeskuse ukse õhtul enda järel kinni, millega siis tegelete?

Olen aru saanud, et vaimne ja füüsiline pool peavad olema tasakaalus ja liikuda on hädavajalik. Nooremana käisin aeroobikas hüppamas, aga ühel hetkel sain aru, et teen küll kaasa, aga mõte tegeleb endiselt tugikeskusega.

Praegu olen leidnud, et Pilatese ja jooga tüüpi harjutused, kus tuleb keskenduda hingamisele, sobivad mulle paremini. Ma olen sisse viinud ka regulaarse hommikuvõimlemise koos hingamisharjutustega. Püüan harjutusi mõnikord ka lastele õpetada. Minu meelest on need päeva alustuseks väga head.

Dalai-laama on soovitanud lastele maast madalast meditatsiooni õpetada, et nad õpiksid emotsioonidega toime tulema.

Ma just mõtlesin, et kirjutan sellest artikli. See oleks väga vajalik ja aitaks lastel oma tundeid reguleerida.

Keskendumis­harjutusi võiks teha kehalise kasvatuse tundide alguses ja õpetajaid võiks ses vallas koolitada. Mina võin siin harjutusi õpetada, aga kui vanemad ja kool ei toeta, läheb see lastel kiiresti meelest.

Mu tütar oli vabatahtlikuna Kambodžas ja seetõttu olen ka ise idamaade filosoofia vastu huvi tundnud. Tütar töötas Kambodža koolis, kus õpetas arvutioskusi ja ing-

Arvutimängud ja hirmud Kas laste hulgas on arvutisõltuvust või on see ülepaisutatud hirm?

Ma ei tea, kas kasutada sõna “sõltuvus”, sest sellel on oma kindlad kriteeriumid. Aga lapsed on väga palju arvutis.

Nooremate puhul on probleeme väga hullude mängudega, mida lapsed kipuvad vanemate eest varjama. Nad ütlevad: oh, need ei tee mulle midagi, aga eravestlusel tunnistavad mulle, et näevad arvutikoletisi unes. Nad kardavad kodus ringi liikuda, sest äkki arvutitegelane kargab automaadiga välja. See on ambivalentne suhe: ühelt poolt nad tahavad nii väga mängida, kuid samas on neil nii suured hirmud, mida nad ei julge vanematele tunnistada. Meenub laps, kelle pidin suunama psühhiaatri juurde, sest tema hirmud olid juba nii suureks kasvanud, et ta kartis ka koolis.

Millises eas lastest on jutt?

Need on eelpuberteediealised, kuni 10–11aastased lapsed, kes mängivad mänge, mis on tegelikult alla 18aastastele keelatud. Ühes peres on näiteks nii, et vanemad elavad lahus ja üks vanem lubab mängida, kuid teine ei

luba. Siis hakatakse varjama: isa ei luba emale öelda, et laps mängib, kusjuures lapsel on tugevad hirmud. See on nii tõsine asi, et võib-olla peab lastekaitse sekkuma.

Psühholoogil on raske lapse hirmudega töötada, kui üks lapsevanem töötab vastu.

Küllalt sageli käivad lapsed naabrite juures mängimas ja vanematel puudub ülevaade, mida nad teevad.

Mida te vanematele soovitate, kui laps mängib salaja üle jõu käivaid mänge?

Püüan lapsega rääkida, mida saladus teeb inimese ja suhetega. Püüan lahus elavad vanemad kutsuda koos vastuvõtule, või kui see pole võimalik, siis eraldi, et mõlemale teadvustada, mida olukord lapsele tähendab. Üks vanem ütles kunagi: “Kõik minu sõprade lapsed mängivad seda mängu ja mingit probleemi pole!” Võibolla kahekümnele lapsele ei tee mängud midagi, aga ühel on tõsised hirmud.

Ma ei tunne end selles valdkonnas muidugi väga kindlalt ja olen mõelnud, et võib-olla peaksin ka ise mängima, et paremini asja mõista. märka last / sügis 2012 9

persoon Lemme Haldre: “Kõige tähtsamad tõed on ikka kõige lihtsamad. On tähtis lapse jaoks aega võtta.

Kõike muud – karjääri, õppimist – annab edasi lükata.”

lise keelt. Käisin tal külas ja püüdsin kohalikega rääkida. Üks budistlik munk oli mulle tõlgiks. Rääkisin mungaga: nemad peavad meditatsioonimeetodeid väga tähtsaks, et õpetada lastele eneseregulatsiooni.

välja elanud. Mõnikord tõesti tulen otse töölt ja olen tundeid väga tulvil. Ma ei taha oma pereliikmeid konteinerina kasutada, elan end välja värvides. Teeksin seda rohkem, kui oleks aega. Sel suvel ma ei reisinud ja maalisin hästi palju, nii et näitusel on enamasti selle suve pildid.

Millega teie lapsed tegelevad?

Mul on kolm tütart: üks elab Tallinnas ja töötab. Teine läks pärast majandusõpinguid ja Kambodžas vabatahtlikuna töötamist arstiks õppima. Me oleme temaga palju rääkinud inimesest ja eetikast. Ka töö Kambodžas mõjutas tema maailmapilti ning ta on arstiõpingutest väga vaimustatud. Kolmas tütar on Saksamaal vahetusüliõpilane, tema on hoopiski kunstiinimene, õpib arhitektuuri.

Kunst on ka teile endale südamelähedane.

See on kõige tähtsam, mis mind stressi korral aitab. Olen käinud neli aastat Konrad Mäe stuudios maalimist õppimas. See on avatud stuudio: hommikul kella kümnest kaheni võid minna ja töötada juhendaja käe all. Võid minna ka vabal ajal ja laupäeviti. Meie vaimne isa Heldur Viires on stuudiot palju aastaid vedanud, ta on juba 84aastane. Temalt olen hästi palju õppinud. Ka kaasõppijad, kes pole minu tavapärasest suhtlemisringist, on mulle väga palju andnud. Mikkeli kunstigaleriis Karlovas on mu maalide näitus. Kõik mu pildid pole vaatamiseks. Heldur Viires on öelnud, et noh, siin sa oled lihtsalt oma tundeid

10 märka last / sügis 2012

Lõpetuseks palun paari kuldaväärt mõtet noortele lapsevanematele.

Kõige tähtsamad tõed on ikka kõige lihtsamad. On tähtis lapse jaoks aega võtta. Kõike muud – karjääri, õppimist – annab edasi lükata. Ema ja lapse kiindusmussuhe kõneeelsel perioodil määrab väga palju ka lapse täiskasvanueas.

Olen õppinud ka seksuaalnõustamist ja näen, et mingid ema-lapse kiindumussuhte probleemid on seotud ka täiskasvanute seksuaalprobleemide ja rahulolematusega. Näiteks kehatunnete puudumine saab alguse väga varases eas.

Esimene eluaasta on tohutult tähtis.

Eile rääkisin kahe lapsevanemaga, kel on mitu last ja kes tundsid, et nad ei jõua kõigega toime tulla. Ütlesin neile, et maailmakuulsa lastepsühholoogi Donald Winnicotti arvates ei peagi kõigega hakkama saama. Tähtis on olla lihtsalt piisavalt hea. Ta kasutas terminit good enough.

Keegi ei suuda olla ideaalne ja polegi vaja. Eristage, mis on parasjagu oluline ja mis mitte. Musta pesu hunnik võib mõnikord ka nurgas oodata. Hoopis tähtsam on olla oma lapsega kontaktis ja tema jaoks olemas. 

UUD I S ED

Tulevikulootus Toompeal 16. novembril koguneb riigikogu istungitesaali 101 last. Sel aastal neljandat korda osalev Elis Tootsman meenutab emotsioone, kui ta kolm aastat tagasi ürituse “101 last Toompeale” lõppfoorumil esines.

O

li kaunis novembrikuu reede. Astusin saali, mille tumesinised seinad jätsid äärmiselt ametliku ja aukartustäratava mulje. Vaatasin ärevalt kella ning lugesin peas minuteid-sekundeid. Saali oli kogunenud saalitäis särasilmseid noori. “101 last Toompeale” lõppfoorum oli iga hetk algamas.

Kui kolm aastat tagasi istusin esimest korda lõppfoorumil, polnud mul aimu, mis täpsemalt toimuma hakkab.

Mulle oli usaldatud avakõne Õpilasesinduste Liidu esindajana. Võite ette kujutada, millisel kramplikul moel ma kõnelesin, kui mind vaatas 101 silmapaari. Peale nende ajakirjanikud ja uudishimulikumad saadikud, kes olid tulnud istungit jälgima. Olukorra tegi veelgi raskemaks see, et mõni minut enne sõna saamist olin sõpradega jutustades suutnud arvutist osa teksti kustutada, seega tuli paar lõiku improviseerida.

“Austatud delegatsioon, te olete siia valitud parimate seast. Seega olete parimate seast parimad. Te olete need, kelle poole vaatavad praegu sajad inimesed, olete tuleviku­ lootus. Mõelge! Ja tehke südamega! Sest mõne aasta pärast kohtume ehk jällegi. Siin, riigikogus.” Tänu minu ema harjumusele arhiveerida on alles kõne tekst. Tulevikulootus. Kõnet kirjutades mõtlesin seda tõsiselt, sest lõppfoorumi delegatsiooni kuuluvad alati edumeelsed ja entusiastlikud noored. Seda enam pidasin õigeks anda märku, kui tähtis on see, mida praegu otsustame.

Aga mida üks noortefoorum suudab otsustada? Mida muuta? Pärast kolme aastat saan öelda, et paljutki! Kui 2009. aastal oli menetlemisel ombudsmani eelnõu, siis praegu võime juba rääkida toimivast institutsioonist õiguskantsleri kantseleis. See on suur võit, milles on oma osa ka ürituse “101 last Toompeale” foorumil ja noortel, kes andsid oma panuse dokumendi koostamisel.

Lõppfoorumil on arutatud teemade üle, mis on parasjagu eriti tähtsad: internetiohud, kutseharidus, väärtuskasvatus. Mida päevakajalisemad ja noortelähedasemad

on teemad, seda tulisemad on diskussioonid.

Tulemas on minu neljas “101 last Toompeale” foorum. Sel aastal on peateema eksamisüsteem ja -korraldus, mis on kirgi kütnud alates ajast, kui emakeele eksam sai uue ilme. Kas peaksime jääma truuks emakeele eksami endisele korraldusele või vajame siiski uut lahendust? Mis saab põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamist? Kas neid on üldse vaja? Mida peaks eksamil testima? On kümneid küsimusi, millele läheme vastuseid otsima.

Nii et noored, võtke julgus kokku! Näitame, et ühiselt suudame paljugi! 

märka last / sügis 2012 11

kasvat u s

Ikka veel

ihunuhtlus?

Ehkki on ilmselge, et laste kehalisel karistamisel on negatiivne mõju, on meil endiselt arvestatav hulk lapsevanemaid, kes peavad lapse löömist teatud juhtudel põhjendatuks ja vajalikuks.

Tekst: Andres Aru, Fotod: Matton

L

aste kehalisest karistamisest ja selle negatiivsest enam ei aita,” öeldakse. Rahvusvahelised uuringud näimõjust lapsele, perekonnale ja kogu ühiskon- tavad aga, et usk laksu või vitsa võlujõusse ei ole põhjennale on nii palju kirjutatud, et raske on lisada datud. midagi uut. On avaldatud arvukalt rahvusvaNew Hampshire’i ülikooli professor Murray A. Straus helisi uuringuid, mille tulemused kinnitavad, on aastaid uurinud kehalist karistamist nii Ameerika et kehalisel karistamisel on negatiivne mõju. Paljud lugu- Ühendriikides kui ka paljudes teistes riikides. 2011. aasta peetud pediaatrid, psühholoogid, sügisel Soomes psühhiaatrid, terapeudid ja teised Rahvusvahelised uuringud toimunud rahvus­ spetsialistid, kes iga päev puutuvad ­näitavad, et usk laksu või vitsa vahelisel konverentkokku vägivalla tõttu kannatavate sil tegi professor võlujõusse ei ole põhjendatud. laste ja perekondadega, on laste kokkuvõtte kehalist füüsilist karistamist avalikult taukaristamist käsitninud. Ometi on meil endiselt arvestatav hulk lapsevane- levate rahvus­vaheliste uuringute tulemustest. Uuringud maid, kes peavad lapse löömist teatud juhtudel põhjenda- kinnitavad, et tutistamine ja löömine ei ole tõhusamad tuks ja vajalikuks. kui vägivallatud kasvatusmeetodid. Vastupidi, lapsele eksimuse selgitamine koos vägivallatu mõjutusvahendiga Kehaline karistamine ei ole tõhus osutus tõhusamaks kui lapse kehaline karistamine. VäiEga need vanemad oma lapsele halba soovi. Tutistamist, kelaste puhul ei ole teinekord ühegi karistusega võimalik laksu või vitsaandmist nähakse eelkõige üleannetu lapse järgmist pahandust ära hoida. Uuringute kohaselt kordakorralekutsumise viimase abinõuna. “Kui miski muu vad 50% väikelastest keelatud tegu juba kaks tundi pärast esimest sekkumist ja 80% väikelastest kordavad keelatud tegu samal päeval, sõltumata sellest, kas last karistati füüSüütunne vaevab siiani siliselt või kasutati lapse käitumise mõjutamiseks vägivalOlen korra oma pojale vitsa andnud, kui too oli seitsmeaastane. Ma ei mäleta, mis oli põhjus, aga see polegi tähtis. Põhjus oli ju minus: olin latuid kasvatus­meetodeid. Ühe või teise teo keelatusest sai tollal üle töötanud, väsinud ja närviline. Kui ma oleksin olnud n-ö heas laps aru alles pärast seda, kui lapsevanem oli sellele kordukonditsioonis, poleks ma kindlasti vitsa kasutanud. valt ja järjekindlalt hukkamõistvalt reageerinud. Seejuures Kuigi see juhtus üle 25 aasta tagasi, vaevab mind siiani süütunne. osutus järjekindel selgitamine koos vägivallatu mõjutusKuidas ma küll ei osanud teisiti käituda? Ma hakkasin süüd tundma vahendiga kaugemas perspektiivis märksa tõhusamaks kohe, kui see juhtus, nutsin ise ilmselt rohkem kui poeg. Olen temaga lapse käitumise mõjutajaks kui järjekindel lapse kehaline seda paar korda jutuks võtnud, tema eriti ei mäletagi juhtunut. Olen pojalt siiski mitu korda vabandust palunud, viimati möödunud aastal. karistamine.

Leida, 60 Millegipärast on nii, et kui lapsega rääkimine soovitud

12 märka last / sügis 2012

m채rka last / s체gis 2012 13

kasvat u s muutust lapse käitumises kaasa ei too, tehakse järeldus, et Sellest hoolimata seavad mõned kehalise karistamise see meetod ei tööta, ning õigustatakse sellega lapse löömist. negatiivse mõju kahtluse alla, öeldes, et kui kehalisel karisKui laps kordab keelatud tegu ka mõni aeg pärast laksu või tamisel on negatiivsed tagajärjed, nagu tagasihoidlikum tutistamist, kas siis tehakse järelvaimne võimedus, et sellised kasvatusmeetodid Lapsele eksimuse selgitamine koos kus, agressiivei tööta, või lüüakse järgmine sus ja õigusrikvägivallatu mõjutusvahendiga on kord juba valusamalt? kumiste kasv, siis kuidas saab tõhusam kui kehaline karistamine.

Kehaline karistus ja olla, et hooli­k äitumisprobleemid mata sellest, et mina lapsepõlves vitsa sain, olen praegu Professor Strausi andmetel on üle maailma läbi viidud üle tark ja tore, ei ole vägivaldne ega õigusrikkuja.

100 mahuka uuringu, mis kõik kinnitavad selget seost Oluline on mõista, et kehaliselt karistatud laste puhul kehalise karistamise ja käitumisprobleemide süvenemise on hulga suurem tõenäosus, et neil on probleeme vaimse vahel. Kuid ei ole ühtegi uuringut, mis kinnitaks, et keha- võimekusega, et nad on ise agressiivsed ja panevad toime line karistamine aitab lapse käitumist märgatavalt paran- õigusrikkumisi, kuid see ei tähenda, et need probleemid dada. on eranditult kõigil inimestel, keda on lapsena kehaliselt karistatud. Professor Straus tõi olukorra illustreerimiseks järgmised näited. On tõestatud, et suitsetamisega kaasMäletan meeleheidet neb suurenenud risk surra sellega seotud haigustesse. Kui Meie peres vitsa ega rihma ei antud, kuid siiski meenub üks erand. Mu vend oli teismelisena paras pujään. Ma ei tea, millega ta toona hakkama 1/3 suitsetajatest sureb enne 65. eluaastat suitsetamisega sai, aga minu tavaliselt väga rahulik isa läks n-ö käima ja otsustas vennale seotud haigusesse, siis samal ajal 2/3 suitsetajatest ei sure. rihma anda. Ilmselt tundis mu ema end jõuetuna ja andis isale märku: “Tee Ometi on tõenäosus, et suitsetaja sureb suitsetamisega ka midagi poja kasvatuse heaks.” Ma ei mäleta, kas isal õnnestus vennale seotud haigusesse, mitu korda suurem kui see, et sureb mõni sahmakas anda, sest ema astus vahele ja katsus igati takistada. mittesuitsetaja. Kui 20%-l emadest, kes on HIV-nakkuse Mäletan rüselust ega unusta enda meeleheidet: kahju oli vennast ja hirmus kandjad, sünnib laps, kes on samuti HIV-nakkuse kandja, oli näha isa raskesti taltsutatavat viha. Olin siis 15.

Kersti, 50 siis järelikult 80%-l ei sünni. Ometi on tõenäosus, et HIV-kandjast emal sünnib HIV-kandjast laps, tunduvalt 14 märka last / sügis 2012

suurem kui ema puhul, kes ei ole HIV-nakkuse kandja.

Kui Ameerika Ühendriikides on oma elukaaslase suhtes vägivaldsed 24% inimestest, keda on lapsena kehaliselt karistatud, siis samal ajal tähendab see, et 76% kehaliselt karistatud inimestest seda ei ole. Vägivallaprobleemide tõenäosus on aga kolm korda suurem kui nende inimeste puhul, keda lapsena kehaliselt karistatud ei ole (nendest olid oma elukaaslase suhtes vägivaldsed umbes 8%).

Meist keegi ei tea, missugused oleksime, kui meid ei oleks lapsena kehaliselt karistatud. Ehk oleksime veel enese­ kindlamad ja loomingulisemad? Ja kas need, kes aastaid hiljem ütlevad, et kehaline karistamine ei ole neile midagi halba teinud, on unustanud selle alanduse, abituse ja ebaõigluse tunde, mida kirjeldavad lapsed, kes kehalist karistamist vahetult kogevad?

Lõpuks on ju palju inimesi, kellel on tulnud üle elada kohutavaid asju, kuid kes sellest hoolimata saavad oma eluga hakkama. See, et nad on suutnud halbade sündmustega oma elus toime tulla, ei muuda neid kogemusi tagantjärele meenutades heaks. Ühiskonna suhtumine vägivalda Hoiakud kehalise karistamise küsimuses peegeldavad kogu ühiskonna suhtumist vägivalda. Toetav hoiak kehalisse karistamisse saadab tulevale põlvkonnale sõnumi, et vägivald on ühiskondlikult aktsepteeritav. Seejuures rakendatakse topeltstandardeid: täiskasvanu löömine on

Isa tujude ohver Mina sain lapsepõlves karistada: olen saanud nii kõrvakiile, rihma kui ka vitsa. Karistaja oli mu isa. Kui isa töölt koju tuli, olin alati valvel. Isa tuju oli see, mille järgi ennast seadsin, mille järgi käitusin. Kui isal oli halb tuju, tahtsin olla läbipaistev, mitte tema silma alla sattuda, mitte tema teele ette jääda. Ma ei mäleta konkreetseid tegusid, mille eest karistada sain.

Olen kuulnud, kuidas mõned inimesed ütlevad: “Hea oli, et vitsa sain, asja eest sain, tänu sellele on minust asja saanud.” Arvan, et oleksin halbadest tegudest aru saanud ka naha peale saamata. Ilma vitsa, rihma ja kõrvakiiludeta oleks minust kasvanud tunduvalt paremini hakkama saav inimene. Minu esimene armastus läks aia taha, kuna ma ei uskunud, et mind võiks keegi armastada sellisena, nagu olen – lihtsalt niisama. Kui ei armasta ennast piisavalt, on ka teist inimest kõrval keeruline armastada.

Alles hiljem sain aru, kui väärtuslik see suhe mulle oli. Mul on praeguses paarisuhtes samuti aeg-ajalt keeruline, olen väga ebakindel ja raske on inimest usaldada. Vastutus on aga suurem, kuna meil on ka pisikene tütar. Oma last kavatsen kasvatada vitsata. Ükski laps pole siia ilma sündinud selleks, et keegi teda alandaks, lööks või alaväärtuslikult kohtleks.

Signe, 27

kuritegu, aga lapse löömine on tema enda huvides. Selline topeltmoraal lähtub eeldusest, mis enamasti jäetakse välja ütlemata. Eeldusest, et laps on vähem inimene kui täiskasvanu, et lapse kehalist puutumatust pole põhjust samas ulatuses kaitsta kui täiskasvanu oma.

Kui ülemus annaks meile hooletuse või kehvasti tehtud töö eest võmmu kuklasse, siis tunneksime ennast alandatuna ja peaksime seda ülekohtuks. Kehalist karistamist õigustavad inimesed võiksid püüda panna ennast lapse

Kehalise karistamise negatiivsed tagajärjed Kehalist karistamist õigustades rõhutatakse selle vahetut mõju – laps allub kiiresti vanema korraldusele ja lõpetab ebasoovitava käitumise –, kuid jäetakse piisava tähelepanuta pikaajalised negatiivsed tagajärjed, mis võivad sellega kaasneda.

• Mitte ainult lapse peksmine või muu tõsine kehaline väärkohtlemine, vaid ka ühekordne tutistamine või vitsa­laks jätavad lapse hinge haava.

• Kannatada saab lapse enesehinnang. See ei pruugi kohe välja paista, kuid vägivalla kasutamine kasvatusmeetodina kahandab lapse turvatunnet ning kahjustab vanema ja lapse vahelist usalduslikku suhet.

• Mõned arvavad, et kui vitsa annab armastav vanem, siis on seda lapsel kergem taluda ja see ei avalda arengule kahjulikku mõju. Psühholoogid aga kinnitavad, et oma vanemalt saadud ihunuhtlus võib lapse psüühikale isegi rängemalt mõjuda kui vägivald võõra inimese poolt.

Võõra eest saab laps alati oma vanematelt abi ja kaitset leida, aga kui haiget teeb oma vanem, siis tunneb laps ennast kaitsetuna ega oska tihti kusagilt abi otsida.

• Uuringud on kinnitanud, et positiivsete kasvatus­

meetoditega on võimalik kehalise karistamisega tekitatud negatiivseid tagajärgi teatud määral pehmendada, kuid kahjulikku mõju lapsele täielikult ära hoida ei õnnestu.

• Lapsed, keda on kehaliselt karistatud, kannatavad teistest lastest sagedamini stressi, ärevuse ja teiste psüühikahäirete all.

• Kehaliselt karistatud lastel on teistega võrreldes rohkem probleeme koolis edasijõudmisega (lugemisraskused, madalam IQ jne), samuti on need lapsed ise vägivaldsemad ning panevad toime rohkem õigusrikkumisi kui lapsed, keda ei ole kehaliselt karistatud.

• Laps, keda on kehaliselt karistatud, kaldub arvama, et vägivald ongi elu loomulik osa ja probleemide lahendamise viis ning ennast peabki vägivalla abil kehtestama.

• Kehalise karistamise negatiivsed mõjud võivad ulatuda lapsepõlvest kaugemalegi, täiskasvanuikka. Inimesed, kes on lapsena kogenud vägivalda, on täiskasvanuna vägivaldsemad ning panevad sagedamini toime õigusrikkumisi kui inimesed, kes on üles kasvanud vägivallavabas keskkonnas. märka last / sügis 2012 15

kasvat u s

olukorda: mida laps tunneb, kui ema või isa teda lööb või tutistab või muul moel valu ja alandust põhjustab.

Vägivallatud kasvatusmeetodid Loodetavasti jõuame ka Eestis niikaugele, et uues laste­ kaitseseaduses on kirjas selge sõnum, et laste kehaline karistamine ei ole lubatud ei koolis, kodus ega kusagil mujal. Kehalise karistamise keelustamine ei tähenda kindlasti seda, et siis on lastele kõik lubatud ja neid ei tohigi enam keelata ega piirata, nagu tihti hirmutatakse. Laste kasvatamisel ning neile hea ja kurja selgitamisel tuleb hakkama saada vägivallatute meetoditega, nii nagu demokraatlikes riikides on inimestevahelises suhtluses kombeks.

Hirmutamise ja vägivallaga ei saa kasvatada loomingulisi, uudishimulikke, ettevõtlikke ja hoolivaid ühiskonna­ liikmeid.  Andres Aru on Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonna juhataja.

Astrid Lindgren kehalisest karistamisest Kehalisest karistamisest lapse silmade läbi räägib lugu, mille jutustas armastatud lastekirjanik Astrid Lindgren 1978. aastal Saksamaal peetud tänukõnes, ­ võttes vastu German Book Trade Peace Prize’i nimelise autasu: “Kui ma olin umbes 20aastane, kohtasin pastori naist, kes rääkis mulle, et kui ta oli noor naine ja sai oma esimese lapse, ei uskunud ta laste löömisesse, ehkki laste karistamine vitsaga oli tollal levinud karistusviis. Aga ühel päeval, kui ta poeg oli nelja- või viieaastane, sai ta hakkama sellise pahandusega, et pastori naine otsustas hoolimata oma põhimõtetest pojale vitsa anda – esimest korda elus.

Ta ütles oma pojale, et mingu õue ja otsigu sealt ise endale vits. Poiss oli kaua aega ära ja kui ta tagasi jõudis, siis oli ta nägu pisaraist märg. Ta ütles: “Ema, ma ei leidnud vitsa, aga ma leidsin kivi, millega sa võid minu pihta visata.”

Sel hetkel taipas ema järsku, millisena olukord oli tundunud lapse vaatenurgast: kui mu ema tahab mulle haiget teha, siis ei ole mingit vahet, kuidas ta seda teeb, ta võib seda sama hästi teha kiviga. Ema võttis poja oma sülle ja nad mõlemad nutsid. Ema pani selle kivi kööki riiulile, meenutamaks talle, et vägivald ei ole lahendus.”

Astrid Lindgren lisas, et vägivald saab alguse lastetoast ning kui me ei suuda näha olukordi lapse vaatenurgast, võime me oma lastele õpetada hoopis midagi muud, kui arvame, et me neile õpetame.

See Astrid Lindgreni kõne vallandas Rootsi ühiskonnas tulise diskussiooni laste kehalise karistamise teemal, mis lõppes 1979. aastal sellega, et Rootsis keelati seadusega ära laste igasugune kehaline karistamine nii koolis kui ka kodus.

Pahandus ja karistus Vene ajal, teadagi, varuti suurteks pidudeks pikalt kraami.

Minu vanaisa juubeliviinad olid peidetud lakka heinte alla. Olin siis kuueaastane ja ma ei tea, mis mul pähe lõi – näitasin naabripoistele peidukoha ette. Ei tea, kellelt tuli idee, igatahes tõime viinad salaja välja ja viskasime nendega vastu suurt kivi märki. Mind peale noomimise millegagi ei karistatud, sest olin senini olnud hea laps ja ikkagi tüdruk. Räägiti, et naabripoistele olevat isa rihma andnud, mida ma oma lapsemõistusega pidasin õiglaseks, sest see oli ikka väga-väga suur pahandus. Ma siiski natuke imestasin, kuidas mul nii kergesti läks, sest tundsin end väga süüdi. Ju poisse peeti kurja juureks.

Katrin, 45

16 märka last / sügis 2012

Paha last ei ole olemas Tekst: Meelike Saarna, pereterapeut, perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Fotod: Matton

S

ee on kahetsusväärne olukord. Lapsevanem ei suuda olla vanemlikult mõjus, aga karistada saab laps. Enamasti on karistaja ise kogenud lapsena samasugust kohtlemist. Kui inimese vaimsest ja/või füüsilisest piirist lapseeas pidevalt üle sõidetakse, hakkab ta sama tegema teistega.

Laps, kellele ei võimaldata kogeda ennast kui väärtuslikku isiksust, lõpetab iseenda armastamise, ja see, kes ei oska armastada iseend, ei ole suuteline armastama ka teisi.

Kahjuks on paljude praeguste täiskasvanute kunagine kasvukeskkond olnud seesugune, et neil on raske mõista võimu hävitavat mõju suhetele. Ka on võimu kasutamise tähendus tihti puudulik: laksu, nurkapanekut, tutistamist-sakutamist, lapse peale karjumist, tema ignoreerimist jms peetakse tavalisteks kasvatusviisideks, sest vanem on ju ka inimene. Ent piiride panek jõumeetodil ei ole mitte ühelgi juhul sobiv viis last (või ükskõik keda) mõjutada.

Sagedasti kuulen vanemaid kirjeldamas: ütlen lapsele esimesel paaril korral rahulikult, et korista oma mänguasjad kokku, viiendal korral juba tõstan häält ning kui laps ennast ka siis liigutama ei hakka, tutistan või annan laksu.

Võim ei pane kedagi oma mõtteviisi muutma, vaid sunnib korrigeerima ainult käitumist. Põhjus on selles, et ükski käsk ega karistus ei muuda meie vajadusi.

Võim ja kokkulepped Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Seetõttu ei olegi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikused kokkulepped.

Kuna kõigis emotsionaalsetes olukordades, kus osalised on laps ja täiskasvanu, on vastutus täiskasvanul, siis on täiskasvanu asi märgata lapse käitumise taga olevaid katmata vajadusi. Niisiis on eelkõige tarvis püüda last mõista, teda kuulata ja aru saada tema käitumise ajendist. Väga paljudes olukordades, kus vanem tajub last kui pahategijat, kes on väärt karistust, vajab laps tegelikult vanema abi, sest mida “hullemini” laps käitub, seda suuremas hädas ta üldjuhul on.

märka last / sügis 2012 17

kasvat u s

Vanemliku ülemvõimu kurbloolus on selles, et ühel ilusal päeval saab see otsa: lapse ja vanema psühho­loogiline suurus aja jooksul võrdsustuvad, lapse vaimne ja füüsiline kasv ning iseseisvumine lisab aina enam sõltumatust.

Mida rohkem on vanemad lastele piire seadnud käskude, keeldude ja karistustega, seda valusamaks kujuneb tavaliselt laste väljamurdmine kodust nende murdeeas. Vanemad avastavad ehmatusega, et neil pole enam piisavalt võimu, ja lapsed asuvad rõõmuga vanemate pandud piire puruks tallama. Üks mu patsientidest rääkis kord, kuidas ema teda karistas – ükskõik kui suur või väike oli “pahategu”, laksud ja rihm olid tihti mängus. Ühel päeval, kui ema tahtis teda harjunud kombel “õpetada”, märkas poiss, et on emaga ühepikkune. Ta võttis emast kinni ja tõstis ta ukse taha, sellest päevast karistamisaktsioonid lõppesid. Loomulikult ei saa sellises ema-lapse suhtes rääkida turvalisest emotsionaalsest seotusest ja usaldusest. Kui ema-lapse suhe kujuneb seesuguseks, on see kahtlemata suur kaotus mõlemale.

Osati on laste käitumisprobleemid ikka seotud sellega, kui hea või hõre on nende kontakt vanematega. Emotsionaalne kontakt (vanem on lapse jaoks kohal, kuulab ja toetab teda) ja vanemlik selgus (vanem väljendab ühemõtteliselt ja lapsele arusaadavalt ka oma vajadusi ja nõudeid) on lapse arengule äärmiselt tähtsad. Nn pahad lapsed on tihti need, kes selleks, et vanem talle otsa vaataks (tema juurde tuleks, teda puudutaks, temaga räägiks), käituvad vastuvõetamatul moel. Sellise lapse kogemus ütleb, et seni, kuni ta ilusti vaikselt mängib, ei tee keegi temast välja.

Ka äraspidine kontakt, nt riidlemise kaudu, on parem kui kontakti puudumine.

Osa vanema ja lapse vahelisi probleeme on seotud vanemliku ebaselguse või järjekindlusetusega – kui laps on kindel, kust läheb vanema piir, on ta enamasti nõus seda aktsepteerima. Ükski laps ei kiusa oma vanemaid ega soovi neid oma käitumisega endast välja viia, nagu teinekord arvatakse ja millest on vahel lugeda ka perekeskuse e-murekirjadest. Laps armastab oma vanemaid ja vajab nende tähelepanu, mõistmist ja hoolivust.

Teadlik tegelemine iseendaga Tihti on vaade laste kasvatamisele mustvalge: kas range käskimine-karistamine või vastupidi – kõige lubamine.

Sageli kaldutaksegi eelistama kas seda või teist, adumata, Käisin vitsa järel Kui ma lapsena millegagi hakkama sain, siis pidin endale õuest ise vitsa tooma. Teekond õue vitsa järele ja tuppa tagasi oligi kõige hullem karistus. See oli alandav. Nüüd tagantjärele mõeldes tundub see isegi veelgi alandavam kui toona.

Toomas, 51

18 märka last / sügis 2012

Ülekohtune karistus Kui olin laps, räägiti meie peres korduvalt lugu, mis juhtus 1950ndatel. Mu vanaisa-vanaema peres kasvas viis last. Aeg oli vaene, kuid vanaisa pidas ausust väga oluliseks. Kord tuli naaber kaebama, et üks vanaisa poegadest varastas jalgratta. Vanaisa vihastas nii väga, et haaras rihma ja läks oma magavale pojale keretäit andma. Pärast seda hakkasid poisil käima langetõvehood. Võib-olla oli see juhus, et haigushood tekkisid pärast seda, kuid lugu räägiti ikka näitena, kui ebaõiglane ja kohutava mõjuga võib olla kehaline karistamine.

Pealegi tuli hiljem välja, et naabri kaebus oli aluseta.

Heiki, 47

et olemas on kolmas tee, mis väärtustab isiksusena nii last kui ka täiskasvanut.

Jõu kasutamine suhete reguleerimisel on ikka pankroti tunnus. Ükskõik, kas seda rakendab teiste kallal suur või väike inimene – tegu on olukorraga, kus mõistus on otsas, häda suur ja kuidagi tuleb toime tulla. Ent jõu kasutamine kasvatuses läheb ikka käiku üksnes siis, kui vanemal puuduvad teadmised ja oskused, mis võimaldaksid tal teisiti käituda, et toime tulla iseenda ja lapse enese­ väärikust riivamata.

Juhtub ka, et teadmised-oskused on küll olemas, kuid emotsionaalne seisund ei võimalda neid kasutada.

Laps armastab oma vanemaid ning vajab nende tähelepanu, mõistmist ja hoolivust. ­ namasti toimub see olukorras, kus lapsevanem on hädas E iseendaga. Kuid ükski laps ei saa seista selle eest, et vanem saaks oma vajadused kaetud. Seda saab teha ainult lapsevanem ise.

Paraku kipub iseenda ning oma elu ja suhetega kimpus vanem pinget maandama laste jt lähedaste peal. Et tunnetest laetud olukorras mitte üle reageerida, võib abi olla mitmesugustest võtetest, nagu kümneni lugemine, sügav hingamine, toast äraminek jms, kuid ainult neist ei piisa. Teadlik tegelemine iseendaga on palju tähtsam.

Lapsevanema roll on äärmiselt oluline, kuid vanem on ka mees või naine, lähisuhtepartner, oma eriala esindaja, oma sõpruskonna liige jms.

Vanemad, kes oskavad selgesti ja järjekindlalt ka enda eest seista, suudavad laste kasvatamise keeruka ülesandega kannatlikumalt ja rahulikumalt toime tulla, ja kui selle kõrval ollakse ka valmis ennast kui lapsevanemat harima, on loota häid tulemusi. See on tõepoolest ju suurepärane olukord, kui osatakse luua võrdväärne pere, kus kõigi vajadused on tähtsad ning erimeelsused lahendatakse üksteise kuulamise, mõistmise ja kokkulepete tegemise kaudu. 

m채rka last / s체gis 2012 19

ps ü h h o l o o g ia

Armastus või kohtinguvägivald? Ühe armastuse lugu

Ta on ilus, tark, vaimukas ja mis peamine – ta tahab just SIND. Ta väidab, et hakkas sind armastama esimesest silma­pilgust ega jäta sind kunagi. Ta on sinusse ülepeakaela armunud. Sa oled seitsmendas taevas. Sa küll märkad, et ta tahab iga sekund teada, kus sa oled, kellega sa oled ja mida seljas kannad. Sa arvad, et ta hoolib sinust ja see kõik on normaalne, kui ollakse armunud. Ta küll teeb pisikesi häirivaid märkusi su välimuse kohta või muutub närviliseks, kui saab teada, et su parima sõbranna sünnipäeval oli ka klassivendi, aga sa ei lase ennast sellest häirida. Ta ju armastab sind. Pealegi ta väidab, et just sina oled tema elu armastus ja kui sa ta maha jätad, tapab ta ennast ära. Kui ollakse ARMUNUD, siis tehaksegi hulle asju, küll kõik laabub...

20 märka last / sügis 2012

Tekst: Kati Nõmm, Foto: Scanpix

K

õik suhted algavad armastusega, noorena on see eriti erakordne, oluline ja ilus, aga ka idealiseeritud. Partneri armukadedat käitumist võetakse kui armastuse näitamist ega mõisteta alati selle keerukamaid tagamaid.

Mis on kohtinguvägivald?

Teerajaja kohtinguvägivallale tähelepanu juhtimisel oli James Makepeace (USA), kes leidis, et kohtamissuhetes (in dating relationships) on samamoodi vägivalda kui koos elavate inimeste vahel või abielulistes suhetes (“Courtship violence among college students”, 1981).

Eestis ei ole üldises kasutuses defineeritud, mis on

kohtinguvägivald. Koostöös spetsialistidega oleme välja siivselt käituma (ka mängeldes), et näidata kiindumust, pakkunud järgmise definitsiooni: kohtinguvägivald on ­pettumust või armukadedust. igasugune füüsiline, vaimne ja seksuaalne vägivald partnerite vahel, kes koos ei ela.

Noored ja lähisuhted Kohtinguvägivald nagu perevägivaldki on vahend, Siiani on Eestis tegeldud enamasti nendega, kes on mida vägivallatseja kasutab selleks, et kontrollida ja domi- juba vägivalla ohvrid, kuid sekkuma peaks juba nn käineerida ohvri üle hirmutamise, ähvarduste ning füüsilise, mise faasis, kui noored ei ela veel koos, kuid üks pool emotsionaalse, seksuaalse ja vaimse vägivalla abil. Paljud võimutseb teise üle. Selgitustöö noorte seas õpetaks märlähisuhetes ründavad teismelised on kama ohtu kaaslase käitumilapse­põlves olnud ise perevägivalla või Kohtinguvägivald on ses, et õigesti hinnata suhtluse väärkohtlemise ohvrid. eripära. Vägivalla märkamine Üldjuhul ei erine kohtinguvägi- igasugune füüsiline, lähisuhetes ja sellele varakult vald perevägivallast, mõlemas ilmnevad vaimne ja seksuaalne reageerimine aitab ennetada võisamasugused käitumismustrid: põhiline malikke psühho­ loogilisi häireid on kontrolli ja võimu kasutamine teise vägivald partnerite ja füüsilisi vigastusi, vähendada inimese üle. Mõlemal juhul on vägivalla­ vägivaldsust lähisuhetes. Teadilmingud korduvad, vägivaldne ja väär- vahel, kes koos ei ela. mised suhete väljendusvõimaluskohtlev käitumine vaheldub vabandustest aitavad kaasa positiivsete ja tega ja lubadustega muutuda. Nii perevägivalla kui ka vägivalda taunivate hoiakute kujundamisele. kohtinguvägivalla puhul muutub vägivallatseja käitumine Inimesed ei muutu suureks saades äkki vägivaldseks. ohtlikumaks, kui ohver üritab vägivaldset suhet lõpetada. Vägivald avaldub käitumises juba varem, ohumärgid ilmVäärkohtlejad võivad olla peresuhetes nii mehed kui ka nevad isegi esimestel kohtingutel – neid tuleb osata märnaised ning kohtingutes nii poisid kui ka tüdrukud. gata.

Alaealiste ja täiskasvanute lähisuhete erinevusi on see, Kui hakatakse kohtamas käima, on see noorele uus et alaealised tüdrukud enamasti ei sõltu partneri majan- ja tundmatu kogemus. Hakatakse avastama kirjutamata duslikust stabiilsusest ja neil ei pruugi olla lapsi, kelle eest reegleid kohtamisel ja oma käitumist uutes suhetes. Mõnihoolitseda ja keda kaitsta. Teismelistel ei ole ka kogemusi, kord arvavad noored, et kõige tähtsam maailmas on olla kuidas lähisuhetes läbirääkimisi pidada. Puudulik suht- kellegagi romantilises suhtes ja et see on väärt iga ohverlemisoskus võib viia aga vägivallani. Teismeline, kel on dust. Kellegagi väljas käimine on staatuse sümbol, seeläbi ennast raske muul viisil väljendada, võib hakata agres- tuntakse end enesekindlamalt ja loodetakse saada rohkem

Vägivallavaba elu Politsei eestvedamisel alustati 2011. aastal üle-eestilist projekti “Kohtinguvägivald”. Peamiselt 16–17aastastele mõeldud projekt on suunatud lähisuhtevägivalla ennetamisele gümnaasiuminoorte hulgas. Projektis osaleb 23 kooli ca 800 noorega. Tänavu veebruaris viidi projektis osalevate noorte seas läbi ankeetküsitlus, mille üks eesmärke oli teada saada, kas noored on oma suhetes kogenud vägivalda ja milles see väljendub.

Uuringust selgus, et kolmveerand nendest noortest, kel on olnud suhe või kes on käinud kohtamas, on kogenud võimaliku partneripoolse vägivalla olukordi. See võis olla löömine, tegevuse või välimuse kontrollimine või selline esialgu süütuna paistev asi nagu sotsiaal­võrgustike paroolide teadmine. Pisut rohkem olid vaimset vägivalda kogenud tüdrukud, kuid üldiselt poiste ja tüdrukute vägivallakogemused ei erinenud. Enam kogetigi vaimset vägivalda – armukadedust, asukoha ja väljanägemise kontrollimist, kuulujuttude levitamist, alandamist, solvamist. Ohumärgina saab välja tuua selle, et partner

on ähvardanud ennast tappa või vigastada. Füüsilisest vägivallast kogetakse tõukamist, laksu andmist ja juustest tõmbamist. Enamasti räägiti partneri ebameeldivast käitumisest sõpradele, kuid abi andvate organisatsioonide poole ei pöördunud ükski noor.

Nii kevadel kui ka sügisel toimuvad loengud ning aasta lõpus viiakse läbi tulemusuuring samade noorte seas, hindamaks loengute mõjusust ja teadlikkuse paranemist. Loengutes räägitakse, mis on kohtinguvägivald, millised on vägivaldsele suhtele viitavad ohumärgid ning kuidas luua ja hoida terveid suhteid. Tuuakse välja ka teod, mis on Eesti seadustega karistatavad, ning tutvustatakse asutusi ja organisatsioone, kes oskavad ja saavad aidata. On oluline, et noor ei jääks murega üksi, vaid oskaks teadvustada, et vägivallaga ei pea leppima, ning julgeks otsida abi.

Loengutel kasutatakse elulisi näiteid, pannes noori kaasa mõtlema ja arutlema võimalike vägivallailmingute üle lähisuhetes.

märka last / sügis 2012 21

ps ü h h o l o o g ia

sõpru. Mõnedele noortele ei meeldi olla üksi, nad tunnevad, et ükskõik missugune suhe on parem, kui see, et suhet üldse ei ole.

Kellelegi ei ole otsaette kirjutatud, et ta on teiste vastu vägivaldne. Vägivallatsejateks on enamasti täiesti tavalised inimesed, kellest paljudel juhtudel ei osata seda arvata.

Nad ei ole väliselt äratuntavad. Kuigi ohumärgid on olemas ka enne vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivalla avaldumist, ei osata neid sageli tähele panna või surutakse need alateadvusesse.

Oluline on usaldada sisetunnet. Kui tunned, et midagi on justkui valesti, miski häirib partneris või tema käitumises, siis tuleb seda tunnet usaldada. Midagi ongi valesti.

Terve suhte aluseks on austus iseenda ja teiste vastu.

Me tuleme eri tausta ja peremudeliga kodudest, meie arusaamad ja väärtushinnangud on erinevad. On väga oluline juba suhte alguses väljendada ennast selgelt ja arusaadavalt. Sellega käib kaasas oskus kehtestada piire, julgeda öelda ei ning pidada lugu teise seatud piiridest. Hiljem on väljarääkimata asju väga raske lahendada.

Me kõik oleme aeg-ajalt tundnud viha ja see on täiesti normaalne. Viha on tunne, kuid selle väljendamine emotsionaalse, seksuaalse ja/või füüsilise vägivallaga on käitumine, mille eest vastutab üksnes vägivallatseja ise. Vägivallatsejad aga süüdistavad tihti hoopis ohvreid. Igal inimesel on valik, kuidas ta ebameeldivaid olukordi lahendab. See kehtib ka ohvrite kohta – kas jääda edasi kannatama või muuta oma elu, astudes vägivallaringist välja.

22 märka last / sügis 2012

Hooli, märka ja reageeri Et vägivallatus saaks elustiiliks, peame me kõik: • olema hoolivad: HOOLIME! • olema tähelepanelikud nii iseenda kui teiste suhtes: MÄRKAME! • küsima või pakkuma abi: REAGEERIME!  Kati Nõmm on Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna juhtivkorrakaitseametnik.

Kasutatud materjal Flowers R. B. Kids who commit adult crimes: serious criminality by juvenile offenders. New York, 2002.

Information for Teens. WomensLaw.org.

Laner M. R; Thompson J. Abuse and aggression in courting couples. Deviant behaviour: readings in the sociology of norm violations.

New York, 1989.

Love doesn’t have to hurt teens. The American Psychological Association. [http://www.apa.org /pi/cyf/teen.pdf].

Mulford. C; Giordano P. C. Teen Dating Violence: A Closer Look at Adolescent Romantic Relationships. National Institute of Justice journal No 261, 2008.

Nicolls T. L., Dutton D. G. Abuse committed by women against male intimates. The abuse of men: trauma begets trauma. New York, 2001.

Nõmm, K. Noorte käsitlusi kohtinguvägivallast. Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, 2009 (diplomitöö).

Projekti “Kohtinguvägivald” uuringu tulemused, Politsei- ja Piirivalveamet, märts 2012.

Seminar “Lapse õigused meedias”

Projekti “Targalt internetis” jätkuprojekt alustas 2012. aasta juunis ja kestab 2014. aasta oktoobrini. Jätkatakse ulatusliku koolitustööga, luuakse uusi huvitavaid teavitus­materjale, antakse välja interneti turvalisema kasutamise e-õpik, korraldatakse võistlusmänge ja interaktiivseid üritusi-konverentse, viikse läbi kampaaniaid jne. Plaanitakse teha tihedamat koostööd sotsiaal­töötajatega, noortekeskustega, Tartu Laste Tugikeskuse, andme­kaitse inspektsiooni jt laste turvalisemat interneti­kasutust edendavate organisatsioonidega. Jätkub vihje­liini (www.vihjeliin.ee) ja abiliini (lasteabitelefon 116111, www.lasteabi.ee) töö. Rohkem infot leiab projekti veebilehelt www.targaltinternetis.ee.

7. novembril korraldab Lastekaitse Liit Tallinnas seminari “Lapse õigused meedias”. Seminaril arutletakse, kuidas anda laste ja perede olukorrast infot laste õigusi riivamata ning mida teha, kui lapsi ja peresid kajastavates lugudes on rikutud laste õigusi. Meil kõigil on õigus teada, mis ühiskonnas toimub, kaasa arvatud seda, kuidas elavad meie lapsed. Kuid selle info vahendamisel peavad täis­kasvanud alati jälgima, et viis, kuidas ja millist infot edastatakse, ei riivaks laste õigusi ja heaolu. Seminari sihtgrupiks on lastekaitsetöötajad, lastega töötavad spetsialistid, laste ja perede lugusid kajastavad ajakirjanikud. Täpsem info www.lastekaitseliit.ee.

Projekti tegevusi viivad ellu MTÜ Lastekaitse Liit, Tiigri­ hüppe Sihtasutus, MTÜ Abikeskused ning politsei- ja piirivalveamet. Projekti elluviimist kaasrahastab Euroopa Komisjoni programm “Safer Internet”.

Septembris toimus meediaseminar Jõhvis. Seminaride korraldamist toetab Hasartmängumaksu Nõukogu.

Seminaridega aidatakse kaasa “Laste ja perede arengukava 2012–2020” rakendusplaani täitmisele.

Nastixiga internetis “Nastix seikleb internetis” on Tiigrihüppe Sihtasutuse tellimusel loodud interneti­ põhine mäng, mis on mõeldud peamiselt 9–14aastastele turvalise internetikasutuse õppimiseks. Mängu peategelane Nastix on tuntud IT-mees, kes tunneb arvuteid ja internetti läbi ja lõhki, kuid võib päriselus hätta jääda. Nüüd on Nastix asunud lapsi õpetama, et ka nemad saaksid arvuti ja internetiga sõbraks ning oskaksid hoiduda seal varitsevatest ohtudest.

Nastixiga koos saavad mängijad selgeks, kuidas oleks mõistlik end internetis teistele esitleda; mis on privaatsus ja kuidas seda mõista interneti kontekstis. Koos õpitakse looma ja ära tundma turvalist parooli ning uuritakse, millele peaks tähelepanu pöörama uue kasutajakonto loomisel. Viiruste küüsi langenud Nastixi arvuti ravitakse koos terveks ning hätta sattunud mobiilikasutaja saab samuti abi. Eraldi minimängud on loodud küberkiusamise ja sotsiaalvõrgustikes suhtlemise teemal.

Nastixiga saab seigelda siin: www.targaltinternetis.ee/nastix/.

5 küsimust Noortekogule 1. Mis on MTÜ Lastekaitse Liidu Noortekogu?

Noortekogu koondab aktiivseid noori, kel on ideid ja ka motivatsiooni need ellu viia. Noortekogu alustas Lastekaitse Liidu juures tegevust juba 2004. aastal.

2. Miks on vaja Noortekogu? Ühest küljest on Noortekogu ülesanne toetada noorte osalust ja kaasatust küsimustes, mis noori kõige enam puudutavad. Teisalt pakub Noortekogu noortele võimalust teoks teha nende enda ideid projektide kaudu, mida noored ise veavad ja juhivad.

3. Millega Noortekogu tegeleb? Üks iga-aastaseid sündmusi novembris on “101 last Toompeale” koostöös Eesti Õpilasesinduste Liiduga. Noortefoorum toob kokku 101 noort üle Eesti, arutamaks neile olulisi teemasid. Sel aastal toimub “101 last Toompeale” lõppfoorum 16. novembril riigikogus. Oktoobris leidis aset rahvusvaheline noortevahetus

“Man in The Mirror”, mis tõi kohale 65 noort viiest riigist: Eestist, Suurbritanniast, Rumeeniast, Itaaliast ja Portugalist. Nädal aega kestnud noortevahetuse käigus korraldasid noored töötube, mille põhjal valmis ka etendus ja flashmob. Töötubade teemad varieerusid maskiteatrist tsirkuseni. Noortekogu kirjutab projekte noortevahetusteks, koolitusteks ja seminarideks nii Eestis kui ka välismaal. Kuna MTÜ Lastekaitse Liit kuulub ka Drums for Peace’i võrgustikku, mis koordineerib rahvusvahelisi noortevahetusi, osalevad Noortekogu noored ka ise palju välismaistes projektides.

Muidugi on alati väga tähtis sündmus lastekaitsepäev 1. juunil, mis tänavu korraldati koostöös Tapa Lastekaitse Ühinguga.

4. Kes ja kuidas saab Noortekoguga liituda?

Noortekoguga saab liituda iga 14–26aastane noor. Ta peaks kirjutama pisut endast, oma tegemistest ja huvist astuda Noortekokku aadressil noortekogu@lastekaitseliit.ee.

märka last / sügis 2012 23

u u d is e d

“Targalt internetis” jätkub

kasvat u s

Vanemate head suhted: lapsepõlve varalaegas Suurim kingitus lapsele on tema vanemate hästi ette elatud elu.

Lea Metsis

Lapse arengut ja isiksuse kujunemist mõjutavad rohked tegurid. On neid, mis toetavad arengut, ning neid, mis takistavad seda või suunavad valele teele. Vanemate omavahelised suhted on lapse arengus äärmiselt olulised.

V

anemate hea läbisaamine, mis on üks õnneliku pere alustalasid, loob eeldused tervikliku isiksuse kujunemiseks. Seevastu vanemate halvad omavahelised suhted ja sellest tulenev pingeline õhkkond võivad mõnede psühholoogide arvates* mõjuda isiksuse arengule väga rängalt.

Meenuvad Lev Tolstoi sõnad: “Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu on isemoodi õnnetu.” Millised on üksteisega sarnased õnnelikud pered? Õnnelike, hästi toimivate perede vanemaid iseloomustavad teatud suhte- ja käitumismustrid. Sellises perekonnas on tunda armastust, soojust, üksteisest lugupidamist, usaldust. Teineteist kuulatakse ja mõistetakse, see loob õhkkonna, mida tajuvad isegi need, kes perega põgusalt kokku puutuvad. Mõlemad vanemad on valmis suhte eest hoolitsema ja sellesse panustama, nende põhilised väärtus­hinnangud on sarnased ja lahkhelide korral on nad paindlikult valmis ühist keelt leidma ning eriarvamustele ja konfliktidele lahendusi otsima. Olulised on ka sarnased vaated elule, perekonnale ja laste kasvatamisele.

Tekst: Malle Roomeldi, Piret Robi, Fotod: Matton

Kasvamine harmoonilises peres Harmoonilises ja õnnelikus perekonnas kasvamine soodustab nii lapse vaimset, intellektuaalset, emotsionaalset kui ka füüsilist arengut. Emotsionaalne areng kätkeb lapse võimekust oma tunnetest aru saada ja neid korrastada, samuti tundlikkust teiste inimeste tunnete ja vajaduste suhtes ning oskust sellest lähtuvalt käituda. Emotsionaalselt küps isiksus suudab elus paremini hakkama saada, sest teda toetavad enesekindlus, eneseusaldus ning võime ja oskus armastada ennast ja teisi. Teda saadab läbi elu positiivne sisemine töömudel, mis aitab säilitada usku endasse ja oma võimetesse. See aitab püsima jääda ka usaldusel maailma vastu ning loob sügava sisemise veendumuse, et maailmas on hea olemas olla, et ollakse väärtuslik ja tullakse toime iga olukorraga, ka rasketes tingimustes ja kriisiolukordades. Positiivne sisemine töömudel põhineb Briti psühhoanalüütiku John Bowlby järgi lapse esimestel eluaastatel välja kujunenud turvalisel kiindumussuhtel.

Vanemate armastav ja harmooniline suhe aitab selle kujunemisele suuresti kaasa.

* Kliiniline psühholoog Sandra Wieland (Kanada) Tallinnas toimunud koolitusel “Varase lapseea trauma”, august 2012.

24 märka last / sügis 2012

Kui vanemate suhted on halvad ja perekond õnnetu, mõjutab see lapse arengut negatiivses suunas. Pered on õnnetud ja mittetoimivad väga erinevatel põhjustel. Levinumad pereprobleemid on vägivald, mitmesugused sõltuvused, ühe või mõlema vanema hoolimatus ja vastutus­ tundetus, vanema(te) katkine hingemaailm – nad on minetanud võime armastada ja nende väärtushinnangud on viltu vajunud. Samuti kõrvalsuhted: vanem võib füüsiliselt kohal olla, ent oma mõtete ja tunnetega viibib ikkagi eemal; vanemate väärtushinnangud ja vaated elule, perekonnale ja laste kasvatamisele ei sobi omavahel; armastuse ja hoolimise puudumine; ei olda valmis pereellu panustama; ka lihtsalt puudulikud teadmised pereelu toimimisest.

Selliste suhete pikaaegne kestmine moonutab isiksuse arengut. Nii lapse füüsiline, intellektuaalne kui ka emotsionaalne areng võivad pidurduda ning lapsel välja kujuneda psüühilised ja käitumishäired. Vanemate keerulised suhted ja raskematel juhtudel sellest tulenev mittetoetav ja mittehooliv kasvukeskkond võivad avaldada mõju nii enesetunnetuse arengule (laps arvab, et ta on väärtusetu ja soovimatu, et ta ei saa eluga hakkama), kiindumusvõime kujunemisele (probleemid usaldamisega, raskused lähisuhete loomisel – kui lapsena usalduslikku lähisuhet ei kogeta, on hilisemas elus raske seda luua nii partneri kui

ka oma lastega) kui ka suhtlemisoskuse arengule. Häiritud võib olla kohanemisvõime: uue keskkonnaga kohanemisel (lasteaed, kool) tajub laps olukorda ebaadekvaatselt ning võtab kasutusele varem kinnistunud käitumismustrid

Emotsionaalselt küps isiksus suudab elus paremini hakkama saada. (agressiivsus, enesesse tõmbumine). Need on teda konfliktses ja/või ähvardavas keskkonnas aidanud, kuid normaalses keskkonnas ei ole need adekvaatsed. Häired võivad olla eri raskusastmega, kergematest rasketeni.

Negatiivsete käitumismustrite taak Laps võtab päritoluperest kaasa vanemate käitumis- ja toime­tulekumustrid, hoiakud ja väärtushinnangud. Kui ta on näinud vanemate suhetes positiivselt toimivaid käitumis­mustreid, oskab ta selliseid suhteid ka ise luua ja hoida. Kogemus vanemate armastusest ja hoolivast õhkkonnast on nagu varalaegas, millest laps saab täiskasvanupõlveski jõudu ja oskusi ammutada. Laps, kes on näinud vanemate omavahelistes suhetes vigaseid käitumismalle, kaldub samasuguseid negatiivseid mustreid kasutama ka oma elus.

märka last / sügis 2012 25

kasvat u s

Negatiivsete mustrite taaka kannavad paljud kaasas, seda ise teadmata. Selleks aga, et parandada oma laste ja seeläbi omakorda ka nende tulevaste laste elukvaliteeti, on tähtis nendest mustritest teadlikuks saada ning tunnistada, et midagi on teisiti, kui peaks. Kui peres on asjad halvasti, on oluline mitte takerduda enesehaletsusse, enese ega teiste süüdistamisse, vihasse, kättemaksmisse ega muudesse pidurdavatesse käitumisviisidesse.

Kui peres on probleem?

Kui probleemi on märgatud, ei tohiks lasta sellel suuremaks kasvada. Tähtis on olukorda teadvustada, selle üle järele mõelda, järeldused teha ning lahenduseks vajalike sammudega alustada. Esmalt tuleks järele mõelda, milline on inimese enda roll olukorra kujunemisel. Eneseanalüüs võib osutuda liiga keeruliseks, kuid abi leiab psühho­teraapiast.

Väga hästi sobib sel juhul näiteks gestalt­teraapia, mis on paljuski suunatud eneseteadlikkuse suurendamisele. Selle abil on võimalik oma tavapärasest mõtlemisviisist hetkeks kõrvale astuda ning näha erinevust tegelikult toimuva ja selle vahel, kuidas inimene toimuvat tajub. Kui aga vanematevaheliste probleemide tõttu on kannatada saa-

26 märka last / sügis 2012

nud lapsed, tuleks pöörduda ka lastepsühholoogi poole.

Tartumaal võib esmalt pöörduda kas Tartu Laste Tugi­ keskusesse või Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskusesse ning Tallinnas Tallinna Perekeskuse poole.

Kahtlemata nõuab väljastpoolt abi otsimine julgust ja eneseületamist, ent see tasub end kindlasti ära. Oluline on teada, et mõnikord ei leita sobivat lahendust esimesest nõustamiskohast, kuid sellest ei tohiks heituda ning abi otsimist tuleks jäkata. Sama oluline on meeles pidada, et probleemid ei leia lahendust kohe. Kulub aega ja rohkelt energiat, kuid siin aitab teadmine, et väga palju jõudu kulub ka lahendamata probleemide kaasaskandmisele ning need võivad jäädagi eluenergiat enesesse imema.

Kui panustada energiat probleemi lahendamisse, on väga suur võimalus, et eluenergiat saab edaspidi kasutada siht­ otstarbeliselt – elamiseks.  Malle Roomeldi on kliiniline psühholoog ja psühho­ terapeut Tartu Laste Tugikeskuses.

Piret Robi on lõpetanud Tartu Ülikooli sotsioloogia erialal, praegu õpib terapeudiks Skandinaavia gestaltinstituudis.

m e e d ia

Laps meedias 20. septembril korraldas Lastekaitse Liit Jõhvis Ida-Viru maavalitsuses seminari “Lapse õigused meedias”, kus olid esindatud nii ajakirjanikud, sotsiaaltöötajad kui ka eetikaeksperdid.

L

astekaitse Liidu juhataja Alar Tamme sõnul on meil kõigil õigus teada, mis ühiskonnas toimub, ka seda, kuidas elavad meie lapsed. Kuid meie täiskasvanutena peame jälgima, et viis, kuidas infot edastatakse, ei riivaks laste õigusi ja hea-

olu.

Seminar keskendus laste kaitsmisele meedias, millele ajakirjanikud ei pööra piisavalt tähelepanu. Tihti unustatakse, et ka laps on inimene ja neile laienevad samad õigused mis täiskasvanutelegi. Tihtipeale isegi suuremad õigused. Unicef andis 1999. aastal välja väikse käsi­raamatu “Meedia ja lapse õigused”, mida on lihtne kasutada, kirjutades kodus laua taga artiklit. See mahuks taskusse ka igale ajakirjanikule, kes läheb tegema intervjuud – kaameraga või ilma.

Oma positsiooni tõttu ühiskonnas peaks meedial olema vastutus jälgida, et laste õiguste konventsiooni täidetaks, ning ta peaks survestama valitsust või mis tahes gruppe, kui nad hoiduvad kohuste täitmisest. Kahjuks kisub meedia lapsi kaasa vaidlustesse ja olukordadesse, mis võivad olla neile kahjulikud.

Malle Hallimäe Lastekaitse Liidust kirjutas juba kolm aastat tagasi ajakirjas Märka Last: “Täiskasvanu vaate­nurgast me tunneme lapsele kaasa ja mõistame hukka vanema, kui näeme ekraanil koristamata kodus hoolitse-

Tekst: Mart Valner, Foto: Scanpix

mata välimusega last. Seesama laps aga läheb laste­aeda või kooli, kus ta võib sattuda eakaaslaste halvustavate märkuste ja pilgete alla. /.../ Laps võib end hakata süüdistama olukorra pärast, mille eest tema vastutada ei saa.”

Seminaril esinenud Pressinõukogu esinaine Eve Rohtla tõi välja lastega seotud protsessid, mis on Pressi­ nõukogusse jõudnud: neid oli kokku vaid viis. Kas see tuleneb inimeste teadmatusest või millestki muust, on raske öelda. Kindel on aga see, et meedia on lapsi ära kasutanud tunduvalt sagedamini. Priit Hõbemägi kirjutas juba kevadel, laste meedias kajastamise arutelu ajal: “Märkimisväärne osa meie ajakirjandusest on tänapäeval endiselt õhinapõhine ja halvasti planeeritud. “Teeme ära!” ei leiutanud mitte Rainer Nõlvak, vaid ajakirjanikud, kel alati on vaja veel midagi lehte pista. Kuna kõigil on kogu aeg kiire, siis ei ole kellelgi aega asjade üle sügavamalt järele mõelda.”

Ma tõesti loodan, et laste õiguste riivamine meedias tuleneb vaid kiirustamisest ja hooletusest, mitte soovist otsida skandaale. Kuigi vaadates kas või Pressinõukokku jõudnud protsesse, tekib ikkagi aeg-ajalt küsimus, kas ajakirjanikud käituksid oma lastega samamoodi?  Järgmine seminar toimub 7. novembril Tallinnas.

Lisainfo www.lastekaitseliit.ee

märka last / sügis 2012 27

kasvat u s

Kui sõnadest pole enam abi Kõik, kes töötavad inimestega, võivad kokku puutuda viha ja agressiooniga.

Võimalikule füüsilisele ründele on vaja reageerida vahetult ja professionaalselt.

Verge tehnika aitab ohjata ründajat tõhusalt, kuid valutult.

K

liiniline lastepsühholoog Airiin Demir on töötanud käitumis- ja sõltuvushäiretega noortega nii Norras kui ka Eestis. Praegu töötab ta sama sihtgrupiga Jõhvi noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses. Ta nendib, et vägivaldseid olukordi tuleb rehabilitatsiooniasutustes ette olenemata riigist.

Seminar agressiivse käitumise ohjamisest 12. septembril korraldas OÜ Corrigo sotsiaalministeeriumis seminari, kus koostöös Norra partneri AS Verge Opplæringiga tutvustati agressiivse käitumise ohjamise professionaalseid tehnikaid. Pål-Erik Ruud, Martin Kallavus ja Airiin Demir rääkisid oma kogemustest ning näitasid turvalisi võtteid vägivalla ohjamiseks tervishoiu-, haridus- ja hooldusasutustes. Seminarist ­ võttis osa käitumis- ja sõltuvusprobleemidega laste ja noortega tegelevad spetsialistid Tapa ja Kaagvere erikoolist, noortevanglast ja ka teemaga adminstratiivselt seotud spetsialistid sotsiaalministeeriumist, haridus- ja teadusministeeriumist, justiitsministeeriumist ja õiguskantsleri büroost.

Seminaril osalejad nõustusid, et kaitse vägivalla eest on teema, mis puudutab paljusid inimesi.

Verge meetodit esindab Eestis sotsiaal- ja tervishoiu­ teenuseid pakkuv OÜ Corrigo. Meetodist huvitatud inimestel on võimalik kontakteeruda e-posti aadressil airiin.demir@corrigo.ee.

28 märka last / sügis 2012

Tekst: Merit Lage, Fotod: TV3, erakogu

Airiini on näiteks ähvardatud raudkangiga, ta on näinud, kuidas on tükkideks pekstud mööblit, noored on kallale tunginud oma eakaaslastele. “Nendes olukordades peame professionaalidena sekkuma. Verge metoodikad on mulle andnud turvatunde ja oskused vägivalla peatamiseks. Kõige olulisem on mulle olnud teadmine, et neid meetodeid kasutades ei tee ma kellelegi haiget,” kommenteerib Airiin Demir.

Oskuslik tegutsemine laste huvides Laste- ja/või hoolekandeasutuste töötajad on kohustatud tagama laste, õpilaste, töötajate või patsientide vaimse ja füüsilise turvalisuse. Turvalisust mõjutavad eelkõige töötajad oma oskuste ja teadmistega. Töötades erikoolis või erihooldeasutuses psüühikahäiretega noorte ja lastega, on vaja erialaoskusi ja tunda tööohutust, et võimalikule füüsilisele ründele adekvaatselt reageerida. Oskuslik tegutsemine aitab ära hoida ründaja enesevigastusi, töötaja või teiste laste ja noorte vigastamist.

Agressiivse käitumise ohjamise Verge meetod annab teadmisi nii kontaktimeetoditest, füüsiliste piiride seadmisest kui ka kaitsest vägivalla eest. Õpitakse konkreetseid tehnikaid ja võtteid vägivallale vahele astumiseks. Nende oskuste abil suureneb ka töötajate (õpetajate, kasvatajate jt) teadlikkus oma käitumise mõjust teisele ja muutub arusaam agressiivsest inimesest.

Kui provotseeriva käitumise tõttu tekib töötajal hirm ja tal puuduvad teadmised, hakkab ta käituma instinktiivselt. Instinktiivne käitumine võib olla näiteks agressiivne vasturünnak või ärajooksmine. Instinktiivne käitumine ei pruugi olla parim, lähtudes lapse või noore huvist, see tekitab ebakindlust, valu või ängistust ja kinnitab jätkuvat

Töötades erikoolis on vaja erialaoskusi ja tunda tööohutust, et võimalikule füüsilisele ründele adekvaatselt reageerida. Kaader seriaalist “Nurjatud tüdrukud”(TV 3).

probleemset käitumist.

Verge meetodi positiivseid külgi on ka see, et sellega saavad hakkama kõik olenemata vanusest, kehatüübist ja pikkusest. “Tegelikult pole agressiivse käitumise ohjamise terapeutiliste võtete õigesti kasutamisel jõudu vaja. Hetkeni, kuni tuleb appi politsei või keegi muu või kuni noor rahuneb, tuleb teada, kuidas käituda, kuidas hoida teda kinni nii, et noor ei saaks ennast ega teisi kahjustada. Kui õigesti kinni hoida, rahuneb noor tavaliselt 5–10 minuti jooksul,” räägib Airiin Demir.

Noore agressiivsel käitumisel võib olla palju põhjusi, näiteks traumaatiline minevik ja tervislik seisund.

Norras õpib enamik tervishoiu-, haridus- ja hooldusasutustes töötavatest inimestest võtteid, kuidas ohjata agressiivset käitumist. Kuigi sellest on raske rääkida, tuleb kõikides eelnimetatud asutustes ette olukordi, kus muud professionaalsed meetodid (verbaalne rahustamine, suuline piiride seadmine, motiveeriv intervjuu jms) enam ei aita ning peab teadma, kuidas olukorda sekkuda.

Probleemse käitumise püramiid (lihtsamast raskemaks): 1. Käitumine, millega on lihtne toime tulla: inimene ei osuta vastupanu ja allub suulisele piiride seadmisele.

2. Verbaalne ja/või passiivne käitumine: inimene argumenteerib ega soovi sinu kehtestatud piire aktsepteerida.

Siia alla kuulub ka passiivne käitumine: ta keeldub püsti tõusmast, oma tuppa minemast, kaasa tulemast vms.

3. Verbaalne või aktiivne käitumine: inimese käitumine on silmanähtavalt emotsionaalne, kuid mitte agressiivne. Aktiivne käitumine: jookseb eest ära, jookseb või hüppab ringi, teeb töötajale raskeks olukorra lahendamise füüsilisi piire seadmata.

4. Agressiivne käitumine: käitumine, mida tajutakse füüsiliselt ähvardavana, ja kergema füüsilise rünnaku vormid.

5. Väga agressiivne käitumine: inimene ähvardab põhjustada tõsiseid vigastusi või tappa, tõsised füüsiliste rünnakute vormid, rünnakud ohtlike esemete või relvaga.

märka last / sügis 2012 29

kasvat u s Tugivõte. Ärritunud inimesega peab alati suhtlema vaid üks töötajatest.

Verge meetod ja dokumendid Agressiivse käitumise ohjamise Verge tehnikad on pärit Norrast. Meetodi looja ja Norra peatreener Pål-Erik Ruud on valdkonnaga tegelenud juba aastast 1992.

“Verge on spetsiaalselt välja arendatud töötamaks eri­ vajadustega inimestega – see ei tee haiget ega tekita vigastusi. Tallinnas või mõnes teises linnas õhtul väljas olles võib agressiivse kaaskodaniku suhtes kasutada erinevaid enesekaitse­ võtteid. Töötades laste ja noortega, kes on välja­kutsuva käitumisega, peab olema valmis terapeutiliseks lähenemiseks. Kui verbaalne piiride seadmine enam ei aita, siis õigesti füüsilisi piire seades on see terapeutilise töö pikendus. Et agressiivse käitumise ohjamise meetod Verge töötaks, peab asutuse juhatus seda toetama ning see peab olema dokumentides kindlalt reguleeritud. Õpitud tehnikaid peab kindlasti iga kuu meeskonnaga treenima,

30 märka last / sügis 2012

Esmane kontrollvõte.

et neid ei unustataks.”

Regulatsioonis tuleb detailseilt kirjeldada, kes ja mis eesmärgil ning missuguste juhtumite korral missuguseid võtteid kasutab ning mis peab olema tehtud enne võteteni jõudmist. Asutuses peab olema kõrgel tasemel töökultuur ja töötajatel kõrged käitumisstandardid.

Vägivalla ohjamise meetod Eestis 2012. aasta suvel õpetati rühmale Eesti spetsialistidele agressiivse käitumise ohjamise meetodit. Koolitustel osalenud Kaagvere erikooli direktori Maire Reesti sõnul tunnevad erikooli õpilased otsekohe ära ebakindla õpetaja või kasvataja. “Õpetajad ja kasvatajad, kes pole enesekindlad, ei tule toime probleemse käitumisega, nad annavad manipulatsioonile järele vms. Nii on raskem ohjata probleemset käitumist, kehtestada piire, et tagada turvaline ja terven-

Tee rahunemise toolile Minu klassis käis kunagi hüperaktiivsete joontega poiss.

Peale muu segamise hakkas ta aeg-ajalt mööda klassi ringi hüppama ja karjuma. Ükski sõnaline korralekutsumine ei aidanud. Sellises olukorras oli iga õpitegevus klassis võimatu. Meil oli kokku lepitud, et sellise käitumise korral läheb poiss rahunemise toolile, mis asub õppealajuhataja kabinetis. Kui ta oleks ise, omal jalal ja suulise korralduse peale sinna toolile läinud, oleks selle minekuga olnud juba asi lahendatud ja poiss rahunenud.

Tegelikult aga tuli poiss sinna juhtida. Kõigepealt oli ta vaja klassis n-ö kinni püüda ning seejärel klassist välja tõsta. Kogu protseduur oli väga närvesööv ja aeganõudev. Vahel, kui olin ta juba peaaegu kätte saanud, rabeles ta lahti ja pidin teda jälle püüdma hakkama. Kui kätte sain, siis pidin päris tugevasti kinni hoidma, sikutama ja haarama. Väga raske on selliste olukordadega hakkama saada.

Silvia (43), algklasside õpetaja

dav keskkond,” kirjeldab Maire Reest, kes on õpitud meetodist vaimustuses ning kavatseb seda oma koolis kindlasti rakendada.

“Meetodi valdamine annab töötajale turvatunde raskete olukordade ohjamisel. Noore agressiivsel käitumisel võib olla palju põhjusi: traumaatiline minevik, tervislik seisund vms. Treeningu käigus kogesin, et võtted pole

Agressiivse käitumise ohjamise Verge meetod säästab keerulistes olukordades nii lapsi kui töötajaid. valusad. Noorel pole valus, ta on fikseeritud ega saa ennast ja teisi vigastada. Kui töötajad kasutavad valu tekitavaid võtteid, põhjustab see noorel soovi vastu teha, kätte maksta, räägib erikooli direktor.

Eestis on käivitatud agressiivse käitumise ohjamise meetodi Verge instruktorite väljaõpe, kus osaleb üheksa inimest. 2013. aasta kevadeks on meeskond valmis oma teadmisi ja oskusi edasi andma. Pål-Erik Ruud on oma koostööpartneriteks Eestis valinud Martin Kallavuse, Airiin Demiri ja Jürgen Rakaselgi: nemad on ka kandidaadid tulevase Verge Eesti peatreeneri kohale. “See kõik on nagu uks uude maailma,” teatab Airiin Demir innustatult ning tema silmades on näha energiat, entusiasmi ja kirge selle teema edasiarendamiseks Eestis. 

Kaklus tunnis 9. klassis oli paar raske käitumisega poissi, kes ka omavahel ei klappinud. Neil oli olnud ennegi “füüsilisi arusaamatusi“, aga eelmisel aastal oli minu tunnis kulminatsioon. Ütleme, et nende nimed on Ott ja Jaan. Käsipallitunnis tekkis neil mingi arusaamatus, tegelikult oli juba tundi tulles õhk nende vahel pingest paks. Mis mänguolukorras juhtus, seda ma täpselt ei näinud, tegelesin just teiste poistega. Äkki oli Ott Jaani kallal. Jaan oli selili maas ja Ott tagus teda rusikaga näkku. Löök löögi järel, veri juba jooksis.

Ausalt öeldes oli mul hetkeks hirm, et ta tapab teise ära.

Sõna otseses mõttes rebisin Oti Jaani küljest jõuga lahti.

Ka mina pidin Otiga kähmlema, kuna ta oli afektiseisundis ja hakkas mulle vastu. Aga lahutatud ma nad sain. Hoidsin Otti veel tükk aega jõuga kinni. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui minu asemel olnuks nääpsuke naisõpetaja.

Pärast olin ise šokis ja ka klass, kõik kohalolijad kirjutasid seletuskirjad. Hiljem tuli välja, mis oli nende vahel juhtunud, aga sellegipoolest ei saa ma lasta poistel üksteist vigaseks või surnuks taguda. Minu arust on hädavajalik osata mingeid füüsilise piiride seadmise oskusi. Eriti neid võtteid, mis ei tee haiget ja on ohutud. Tean nüüd omast käest dilemmat, kui näen, et ühe õpilase elu on ohus, ja selleks, et teda säästa, pean tegema teisele haiget.

Paul (37), kehalise kasvatuse õpetaja

Probleemse käitumise sekkumise mudel Sammsammuline liikumine, kui agressioon ja vastupanu suureneb.

1. Sinu enda rahulik ja professionaalne käitumine ja kontakti meetodid. Personali käitumine ja hoiakud, kehakeel, positsioneerimine (näiteks kui noor istub, kükitan, et kontakti saamiseks samale tasandile laskuda), koostöö kolleegidega ja kontakti võtmise meetodid.

2. Suhtlemine ja piiride seadmine: suhte loomine, aktiivne kuulamine, dialoog, järelduste tegemine, verbaalne piiride seadmine.

3. Füüsiliste piiride seadmine, eskortimine (näiteks oma tuppa).

4. Hädakaitse: kaitse vägivalla eest, füüsiline piiride seadmine agressiooni ja vägivalla peatamiseks, abivahendite ja sundmeetmete kasutamine. (Näiteks viiakse ründaja istuvasse asendisse, kui tema rünnak või vastupanu jätkub ning seisvas asendis ei suudeta kontrolli hoida.)

märka last / sügis 2012 31

ps ü h h o l o o g ia

Lapsed, kes väärkohtlevad seksuaalselt teisi lapsi Laste seksuaalne väärkohtlemine, mille paneb toime teine laps, on tõsine probleem, mis vajab õigeaegset märkamist ja sekkumist. Siin ei piisa ainult karistamisest, vaid abi vajab kogu pere.

Tekst: Lemme Haldre, Foto: Scanpix

E

uroopas läbi viidud uuringu andmetel on ­seksuaalkurjategijatest ligi viiendik kuni pooled alaealised (“Child sexual abuse in Europe”, 2003). Laste ja noorukite väärkohtlevad teod on enamasti teistsuguse tagapõhjaga kui täiskasvanute omad, erinevad on ka toimepaneku põhjused.

Igast noorukist ei kujune pedofiili.

Väikelapse- või eelpuberteedieas laste puhul on laste­ psühholoogide ja seksuoloogide arvates õigem rääkida mitte niivõrd väärkohtlevast käitumisest kui seksuaalkäitumise probleemidest. Noorukite puhul kasutatakse terminit “seksuaalselt väärkohtlev käitumine”. Seega ei nimetata lapsi pedofiilideks ega räägita pedofiilsest käitumisest.

Tartu laste tugikeskus tegeleb väärkoheldud laste abistamisega alates 1995. aastast. Tegeldakse nii ohvrite kui ka laste ja noorukitega, kes on väärkohelnud teisi lapsi.

Aastas on umbes 30–40 seksuaalse väärkohtlemise juhtumit, millest pooled on toime pandud laste omavahelises suhtlemises.

Pealiskaudne lähenemine ei lõpeta väärkohtlevat käitumist.

Lapsed, kes väärkohtlevad seksuaalselt teisi lapsi, on heterogeenne grupp. Nende hulgas on nii naiivseid eksperi­mentaatoreid, kes järgivad oma uudishimu, on vaimu­puudega lapsi, aga ka neid, kelle väärkohtlev 32 märka last / sügis 2012

k­ äitumine on tõsisemat laadi ja kus on näha ohumärke, et sellest võib alguse saada pedofiilia kujunemine. Samas on pedofiilsete kalduvustega täiskasvanute lugudes kirjeldusi, mille põhjal saab järeldada, et nende eriline huvi laste vastu algas juba teismeeas.

14aastane poiss avastati “ külaskäikudelt” ühe lasteaiarühma akna taha. Noormehele meeldis vaadata potil istuvaid poolpaljaid väikelapsi. Selgus, et see tekitas temas seksuaalset erutust.

Puberteediiga on kehaliste ja vaimsete muutuste periood, kus suureneb huvi ka seksuaalvalla vastu. Samas ei saa lugeda eakohaseks käitumiseks nähtust, kui 14aastane noormees suunab oma seksuaalse huvi ja fantaasiad väikelastele. Näites toodud poiss vajaks kindlasti nõustamist, et välja selgitada tema käitumise tagamaad, ohumärkide korral on vaja anda tema käitumisele ja huvile eakohane suund. Võimalik, et selle nooruki seksuaalses arengus on olnud ebasoodsaid mõjusid.

Tartu laste tugikeskuse psühholoogid on leidnud, et väärkohtleva käitumisega noorukitel on sageli eakaaslastest väiksemad sotsiaalsed oskused, nõrk impulsikontroll, vähene empaatiavõime, vähesed oskused väljendada ennast keeleliselt ja jälgida oma emotsioone. Need ­lapsed on sageli pärit purunenud perekondadest. Mõnikord pole noorukitel sügavamaid sõprussuhteid või on suhted eakaaslastega väga pealiskaudsed, lühiajalised. Nad tunnevad end üksikuna ja on kogenud elus palju ­ebaõnnestumisi. Mõnikord

lapsed ja noorema kooliea õpilased olid sageli hooletusse jäetud ja/või elasid seksuaalselt stimuleerivas keskkonnas.

Keskkond stimuleeris neid otseselt (ümbritsevate käitumine) või kaudselt (filmid, pildid). Vägivaldne perekeskkond soodustas vägivaldset käitumist teiste laste suhtes.

Eakohane või mitte Pole selget piiri, mille saaks maha märkida nn normaalse ja kõrvalekaldega seksuaalkäitumise vahele. Laste käitumine on eakohane, kui nende mängud toimuvad samaealiste hulgas. Nendele mängudele on iseloomulik, et neis puudub viha, ärevus, häbi, selle asemel on spontaansus, mängulisus. Enamasti korrigeerivad lapsed oma käitumist, kui täiskasvanu sellele tähelepanu juhib. Kui laps on haaratud endast vanemate laste seksuaalmängudesse või püüab alaealine ise endast nooremaid lapsi kaasa haarata, tuleb täiskasvanul sekkuda.

Esmased kõrvalekalded sotsiaalses käitumises ilmnevad just perekonnas. Taani uurijate andemetel on noored väärkohtlejad esimesi katsetusi teinud oma õdede-vendade peal, mistõttu sama pere lapsed on tõsine riskigrupp.

on selline nooruk ka muudes olukordades emotsionaalselt ja füüsiliselt vägivaldne. Noorukitel võib olla ohvreid mõlemast soost laste hulgas. Vahel esineb väärkohtlejatel teatud rituaalkäitumist, s.t nad kasutavad ohvrile lähenemisel samu võtteid: meelitamine, vägivald, manipuleerimine. Need lapsed on mõjutatud situatsioonist.

Januse keskuse kogemused Kopenhaagenis asub Januse keskus, kus tegeldakse ala­ ealistega, kelle seksuaalkäitumine erineb tavapärasest.

Keskuse prioriteet on pakkuda ravi lastele ja noorukitele, kes on teisi lapsi väärkohelnud.

Keskuse 2003.–2012. aastail tehtud uuring võttis kokku väärkohtleva käitumise põhjused. Uuringus osales 250 keskust külastanud last.

• 20% alla 18aastastest lastest olid ise olnud seksuaal­ käitumise ohvrid.

• 60–80% lastest oli elanud peres, kus esines pere­ vägivalda.

• Väärkohtleva käitumisega lastel oli mitmeid neuro­ psühhiaatrilisi kõrvalekaldeid. Kahel kolmandikul uuringus osalenul oli diagnoositud hüperkineetilisi või autismi­ spektri häireid ja õpiraskusi, esines alaarengut.

• Kõige enam oli väärkohtlejaid 12–15aastaste vanuse­ grupis.

• Väärkohtlev tegu pandi toime ohvri või väärkohtleja kodus, koolis või koolivälises vabaajaasutuses.

• Uuringus osalenud väärkohtleva käitumisega väike-

Abistamine Laste seksuaalne väärkohtlemine, mille paneb toime teine laps, on tõsine probleem, mis vajab õigeaegset märkamist ja sekkumist. Siin ei piisa ainult karistamisest, vaid abi vajab kogu pere.

Taanis on noorte väärkohtlejate ravi multisüsteemne.

Tegeldakse individuaalselt nii lapsevanemate kui ka väärkohtlejaga. Eriti pööratakse tähelepanu peresisese väärkohtlemise juhtumitele, kuna seal on toimunu ­kordumise risk suurem. Peres, kus väärkohtlemine on toimunud õdede-vendade vahel, viiakse teraapia läbi mitmes etapis.

Esimeses etapis on individuaal- või grupiteraapia väärkohtlejatele, kohtumised vanematega, seksuaalharidus­ programm kogu perele. Kõige lõpuks viiakse läbi spetsiaalne lepitamismenetlus, mida Januse keskuses tähistatakse ingliskeelse sõnaga mediation. Lepitamis­ menetluses on mitu etappi ja spetsiifika, mis erineb tavalisest lepitusest.

Protsess on pikk, kestes vähemalt aasta, ja selle eesmärk on, et väärkohtleva käitumisega laps jõuaks arusaamiseni oma käitumise mõjust ja tagajärjest ohvrile. Välditakse formaalset andekspalumist, kus sügavamat arusaamist teo mõjust ja tagajärgedest pole. Pealiskaudne lähenemine ei lõpeta väärkohtlevat käitumist.

Töö väärkohtlejaga on multidistsiplinaarne. Tähtis on individuaalne psühholoogiline töö, seksuaalkasvatus, pedagoogiline sekkumine ja töö perega. Oluline on muutus mõtlemises ja olukorra mõtestamises. Mõtlemisainet on siin nii lastel kui ka täiskasvanutel. 

märka last / sügis 2012 33

Kõik õigused on üksteisega seotud ja on võrdselt tähtsad. Laps vajab oma õiguste kasutamisel täiskasvanute tuge. Mida suuremaks

Peaaegu kõik riigid maailmas on võtnud kohustuse sellesse dokumenti kirja pandud õigused lastele tagada, sealhulgas ka Eesti.

Alates sünnist on igal lapsel õigused ja need on kõigil lastel ühesugused. Lapse õigused on kirjas dokumendis, mida nimetatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Lapse õiguste konventsiooniks. Konventsioon on erinevate riikide vaheline leping.

LAPSE ÕIGUSED

ÜRO LAPSE ÕIGUSTE KONVENTSIOON Sul on õigus elada oma vanema(te)ga. Seda õigust võib piirata ainult juhul, kui Sinu vanemad kohtlevad Sind julmalt või ei hoolitse Sinu eest.

Kui Sa elad teises riigis kui Sinu vanemad, on Sul õigus kohtuda ja suhelda oma vanematega.

Sul on õigus olla kaitstud inimröövi eest.

Sul on õigus avaldada oma arvamust kõigis Sind puudutavates küsimustes, täiskasvanud peavad Sind ära kuulama ja Sinu arvamusega arvestama.

Sul on õigus saada teavet ja jagada oma mõtteid teistega Sinule sobival viisil: rääkides, joonistades, kirjutades või muul moel. Seda tehes ei tohi Sa teisi solvata ega neile kahju teha.

Sul on õigus oma usule ja tõekspidamistele. Su vanemad peavad aitama Sul otsustada, mis on õige ja vale, ning mis on Sinu jaoks parim.

Sul on õigus moodustada ühinguid ja osaleda rahumeelsetel kogunemistel.

Seejuures ei tohi aga ohustada teiste inimeste õigusi ja vabadusi.

ARTIKKEL 9 ARTIKKEL 10 ARTIKKEL 11 ARTIKKEL 12 ARTIKKEL 13

ARTIKKEL 14 ARTIKKEL 15

Sul on õigus saada erihooldust ja abi, kui Su vanemad ei hoolitse Su eest.

Sul on õigus hoolele ja kaitsele, kui Sa oled lapsendatud või elad kasuperes.

ARTIKKEL 20 ARTIKKEL 21

Sul on õigus olla kaitstud vägivalla eest.

Sul on õigus identiteedile, st säilitada oma nimi, rahvus, kodakondsus jne, seda ei tohi keegi Sinult ära võtta.

ARTIKKEL 8

ARTIKKEL 19

Sul on õigus nimele ja kodakondsusele.

ARTIKKEL 7

Sul on õigus olla oma vanema(te) poolt üles kasvatatud.

Sul on õigus elada.

ARTIKKEL 6

ARTIKKEL 18

Riik peab austama Sinu pere õigust ja kohustust Sind kasvatada ja juhendada ning Sinu eest hoolitseda arvestades Sinu vajadusi ja õigusi.

ARTIKKEL 5

Sul on õigus saada informatsiooni raadiost, ajalehtedest, raamatutest, arvutist ja teistest allikatest. Täiskasvanud peavad hoolitsema selle eest, et informatsioon toetab Sinu mitmekülgset arengut ja heaolu.

Riigil on kohustus tagada, et Sinu õigusi kaitstakse. Nad peavad aitama Su perel Sinu õigusi kaitsta ja looma keskkonna, kus Sa saad kasvada ja mitmekülgselt areneda.

ARTIKKEL 4

ARTIKKEL 17

Igas Sind puudutavas ettevõtmises peavad täiskasvanud tegema seda, mis on Sulle parim. Otsuseid tehes peavad täiskasvanud mõtlema, kuidas nende otsused lapsi mõjutavad.

ARTIKKEL 3

Sul on õigus oma eraelu ja perekonnaelu kaitstusele.

Igal lapsel on õigused olenemata sellest, kes ta on, kes on ta vanemad, mis keelt ta räägib, mis usku ta on, kas ta on poiss või tüdruk, mis kultuuri ta kuulub, kas tal on puue, kas ta vanemad on rikkad või vaesed. Ühtegi last ei tohi üheski olukorras ebaõiglaselt kohelda.

ARTIKKEL 2

ARTIKKEL 16

Laps on alla 18-aastane inimene.

ARTIKKEL 1

Kui soovid rohkem infot, siis vaata:

www.lastekaitseliit.ee www.lasteombudsman.ee www.unicef.ee www.ehri.ee www.humanrights.ee

Rädda Barnen

Plakati on koostanud MTÜ Lastekaitse Liit Lapse Õiguste Programmi raames.

Illustratsiooni autorid: Klooga Kultuuri- ja Noortekeskus (Kristiina Snegirjova, Diana Spasskaja, Diana Vdovenkova, Olga Zajals, Darja Ovtsharenko, Eduard Sisljan. Juhendaja: Regina Baranova)

Sa kasvad, seda enam suudad Sa oma õigusi kasutada ja nende eest seista. Samas kasvab ka vastutus, et oma õiguste kasutamisel ei rikuks Sa teiste inimeste õigusi.

Sul on õigus olla terve ja saada vajadusel arstiabi.

Kui Sa elad asenduskodus, viibid pikalt ravi- või hooldusasutuses, on Sul õigus, et Sinu elamis- ja ravitingimusi vaadataks regulaarselt üle, et need vastaksid Sinu vajadustele.

Sul on õigus sotsiaalsele turvalisusele, st saada riigipoolset toetust ja abi Sinu heaolu tagamiseks.

Sul on õigus Sinu arenguks vajalikele elutingimustele. Sinu vanemad peavad vastavalt oma võimetele ja rahalistele võimalustele need tingimused looma.

Sul on õigus haridusele.

Koolis antav haridus peab toetama Sinu vaimsete, füüsiliste ja sotsiaalsete võimete arengut.

Sul on õigus oma kultuurile, keelele ja usule.

Sul on õigus mängida ja puhata.

Sul on õigus olla kaitstud töö eest, mis Sind vigastab , on Su tervisele kahjulik ja takistab hariduse omandamist. Kui Sa töötad, on Sul õigus olla turvalises keskkonnas ja saada õiglast tasu.

Sul on õigus kaitsele narkootikumide ja narkokaubanduse eest.

Sul on õigus olla kaitstud seksuaalse väärkohtlemise eest Sul on õigus olla kaitstud röövimise ja kaubitsemise eest.

Sul on õigus olla kaitstud igasuguse ärakasutamise eest.

Sul on õigus olla kaitstud igasuguse julma ja alandava kohtlemise ja karistamise eest.

Sul on õigus kaitsele sõjaolukorras. Alla 15-aastaseid lapsi ei tohi sundida sõjaväkke minema või sõjas osalema.

Sul on õigus abile, kui Sa oled saanud vigastada, Sind on hooletusse jäetud või halvasti koheldud.

Kui Sind kahtlustatakse või süüdistatakse seaduserikkumises või Sa oled rikkunud seadust on Sul õigus inimväärsele kohtlemisele, õiglasele kohtupidamisele, ning õigus saada vajalikku abi enda kaitsmisel.

Kui seadused Sinu riigis kaitsevad Sind paremini, kui artiklid siin konventsioonis, kehtivad Sinu jaoks Sinu riigi seadused.

Sul on õigus teada oma õigusi! Täiskasvanud peavad neid õigusi teadma ja neist Sulle teada andma.

ARTIKKEL 24 ARTIKKEL 25

ARTIKKEL 26 ARTIKKEL 27 ARTIKKEL 28 ARTIKKEL 29 ARTIKKEL 30 ARTIKKEL 31 ARTIKKEL 32

ARTIKKEL 33 ARTIKKEL 34 ARTIKKEL 35 ARTIKKEL 36 ARTIKKEL 37 ARTIKKEL 38 ARTIKKEL 39 ARTIKKEL 40

ARTIKKEL 41 ARTIKKEL 42

Need artiklid räägivad sellest, mida täiskasvanud ja erinevad asutused peavad tegema, et tagada kõigile lastele nende õigused.

Kui Sul on puue, on Sul õigus erihoolitsusele ja abivahenditele, et Sa saaksid mitmekülgselt areneda ja aktiivselt ühiskonnas osaleda.

ARTIKKEL 23

ARTIKLID 4354

Kui Sa oled põgenik (Sind on sunnitud oma kodust lahkuma ja elama teises riigis) on Sul õigus erilisele kaitsele ja abile. Sul on õigus, et Sind koheldaks võrdselt lastega, kes selles riigis elavad.

ARTIKKEL 22

last e õ i g u s e d

Haige laps koolis “N Ajalootunnis vajus üks poiss äkki kokku. Õpetaja, noor mees, kaotas hetkeks pea. Õnneks oskasid õpilased öelda, et Oskar on ju suhkruhaige. Kas seda oleks pidanud teadma ka õpetaja?

Tekst: Sirje Maasikamäe, Fotod: Scanpix

36 märka last / sügis 2012

ii ja naa,” vastab õpetaja küsimusele, kas ta suutis säilitada rahu ja meelekindluse. “Kui inimene pingilt maha kukub, ega siis rahulikuks jääda saa.

Poisil hakkas juba enne pisut paha, ta käis tualetis, aga kui ta klassi tagasi tuli, oli näha, et midagi on valesti.” Poisi diabeedist polnud aineõpetaja midagi kuulnud ja mingit koolitust, kuidas sel puhul käituda, ta saanud ei ole. “Tegutsesime, nagu oskasime, saatsin õpilased klassist välja, paar last jäid, et abistada. Kutsusime ka kiirabi, mis tuli üsna kiiresti.”

Väliselt ei pruugi haige laps kaaslastest millegagi eristuda. Kas lapse haigusest peaks kooli teatama? Kellele? Kas piisab, kui sellest teab vaid klassijuhataja või tuleks teatada ka aineõpetajatele? Aga treenerid? Äkki rikub diagnoosist rääkimine hoopis lapse õigusi ja talle jääb märk külge.

Märka Last uuris, mida arvavad õpetajad, lapsevanemad, ametnikud.

Lapse tervist ei arutata õpetajatetoas Riina, kehalise kasvatuse õpetaja Kui lapsel on mingi püsiv tervisekahjustus, teatavad vanemad mulle tavaliselt sellest ikka. Siis oskan last tunnis paremini jälgida. Vahel räägib laps ise oma terviserikkest klassijuhatajale, kelle kaudu jõuab info ka minuni. Aga mõnikord olen alles aastaid hiljem teada saanud, et laps põdes rasket haigust.

Kui õpilasel on midagi nii tõsist nagu südamerike, liigese­haigused, epilepsia, on õpetajal seda tähtis teada.

Sellistest haigustest on mulle ka teatatud. Loomulikult peab õpetaja tagama, et see info jääb ainult tema enda teada, seda ei arutata teiste laste ees või õpetajatetoas. Kui pärast lapse haigust tuuakse mulle arstitõend, kus pole peal diagnoosi, ei hakka ma küsima, mis lapsel viga oli.

Kes tahab, räägib ise.

Mul ei ole lapsevanematega olnud halbu kogemusi, küll aga oleneb palju lapse huvist ja liikumissoovist: kas ta kasutab oma haigust ära, et viilida, või vastupidi – soovib probleemist üle olla ja tahab kõike kaasa teha.

Kersti, emakeeleõpetaja Ma arvan, et õpetajal on oluline teada lapse tervise­ probleeme. Klassiõpetaja veedab ju terve päeva lapse kõrval, maal järgneb tundidele ka nn pikk päev. Kui töötasin maakoolis, olin teadlik haigetest või eritähelepanu vajavatest lastest. Õnneks ei olnud mul kunagi tarvis oma teadmisi rakendada. Nüüd olen töötanud viis aastat linna­ koolis ja tean laste tervisest palju vähem. Aga siin on ka esmaabi kiiremini kättesaadav.

Teatasin nii õpetajale kui ka treenerile Signe, diabeeti põdeva lapse ema Minu laps haigestus diabeeti paar kuud enne 1. klassi minekut ja polnud mõeldavgi, et ma sellest tema klassi­ juhatajat poleks teavitanud. Rääkimise tegi lihtsamaks see, et tundsin klassijuhatajat varasemast ning teadsin, et ühel sama kooli õpetajal on ka endal suhkurtõbe põdev laps.

Lisaks käib selles koolis teisigi sama tervisemurega õpilasi.

Väikeses koolis on võrreldes suurega kõik palju lihtsam, sest kõik tunnevad kõiki ja teavad üksteisest üsna palju.

Peagi olid ka lapse sõbrad kursis, et ta peab ennast haiguse tõttu süstima. Nüüd töötab selles koolis ka medõde, kes on ise diabeediga lähedalt kokku puutunud ja oskab head nõu anda.

Et mu laps on kogu aeg aktiivselt trennis käinud, on mul tulnud tema haigusest rääkida ka treeneritega. Õnneks pole keegi diabeedist kuuldes päris ära ehmatanud, küll aga märkasin väikest ebalust treeneri silmis siis, kui ees seisis laagrisse minek ja ma veidi põhjalikumalt suhkurtõve olemust selgitasin ning näiteid tõin, mis võib juhtuda, kui lapsel vere suhkrutase liiga madalale langeb (hüpoglükeemia).

Nüüdseks on treeningud-laagrid-võistlused saanud üsna tavaliseks ja nendes osalemine on olnud turvaline tänu sellele, et last ümbritsevad inimesed on tema tervise­ vajadustega kursis. Olen neile inimestele väga tänulik ka selle eest, et mu laps pole oma haiguse tõttu pidanud kogema halvustavat suhtumist. Ma ei kujuta ettegi, mis saaks siis, kui peaksime tema haigust saladuses hoidma.

Kõigil pole siiski nii hästi läinud. Olen kuulnud, et vähemalt üks diabeeti põdev laps on pidanud oma haiguse tõttu kooli vahetama, kuna vanas koolis narriti teda süs-

timise pärast ja kutsuti narkomaaniks. On juhtunud ka seda, et lapsevanemad on pidanud taluma tõrjuvat suhtumist, kui on tahtnud oma diabeeti põdevat last lasteaeda panna. Pärast selliseid kogemusi mõtleksin ka mina, kellele lapse haigusest rääkida ja kas üldse.

Siiski usun, et lapsel on turvalisem, kui tema tervise­ murest teavad vähemalt klassijuhataja ja lähemad sõbrad, ehk ka kehalise kasvatuse õpetaja ja kooli medõde.

Diabeeti põdeva lapse huvides on see, et teda ümbritsevad inimesed teaksid, kuidas tegutseda hüpoglükeemia korral, mis on ohtlik terviseseisund ning nõuab õiget ja kiiret tegutsemist. Et suhkurtõve korral on tähtis hoida vere suhkrusisaldus tasakaalus, võib seda haigust põdeval lapsel tekkida vajadus koolitunni ajal süüa, seetõttu oleks hea, kui tema eripärast oleks teadlik ka aineõpetaja.

Inimeste hirm haiguse ees, millega nad pole kunagi varem kokku puututud, on mõistetav, samuti ebakindlus ja tõrjuv olek, kui tekib vajadus terviseprobleemiga lapse eest vastutada. Suurelt osalt põhjustavad sellist suhtumist vähesed või eksitavad teadmised. Ka lapsevanem, kelle laps on alles haigestunud, ei tea tema haigusest kõike. Seetõttu on väga tänuväärne, et Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing on korraldanud kooli- ja lasteaiatöötajate koolitusi, et diabeedi olemust avada. Lapsevanemad on saanud ka ise teada anda, millise kooli või lasteaia töötajad sellist koolitust vajaksid.

Mõne aasta pärast seisab minu lapsel ees koolivahetus.

Et ta on siis juba 16aastane, otsustab ta suure tõenäosusega ise, kellele ümbritsevatest inimestest oma haigusest rääkida ja kellele mitte. Loodan, et tal ei teki kunagi olukorda, mis sunniks teda oma haigust varjama. märka last / sügis 2012 37

last e õ i g u s e d

Klassijuhataja peaks teadma Kerli, endine õpetaja Endise õpetaja ja klassijuhatajana arvan, et vähemalt klassi­juhataja peab teadma õpilase tausta: tema probleeme ja haigusi. Kõigile õpetajatele polegi alati vaja öelda, see on juba lapsevanema enda otsus, kas ta tahab seda teha. Mulle on räägitud näiteks psühholoogiliste testide tulemustest, kahtlustest ja diagnoosidest või teatatud, et laps käib psühholoogi juures, tal on probleeme vihastamise ja enesevalitsusega vms. Neid asju oli mul hea teada, et osata lapsega vastavalt käituda. Lastesse tuleb suhtuda individuaalselt.

Kui haigus on füüsiline, peab klassijuhataja seda enam asjaga kursis olema. Näiteks rääkis mulle üks lapsevanem, et lapsel esinevad aeg-ajalt tõsised peavalud. Siis teadsin, et kui tal hakkab hoog tulema ja ta ennast halvasti tunneb, luban ma ta ära koju ega hakka ütlema, et pole sul häda midagi, pead päeva lõpuni vastu. Ka siis, kui laps on diabeetik, peab õpetaja olema sellest informeeritud. Selliseid asju peab teadma, muidu võib mõni olukord kehvasti

lõppeda Klassijuhatajana jätsin mulle edastatud info enda teada, kui lapsevanem ei ole andnud luba teistele rääkida. Mul on kogemus ka sellise olukorraga, kus lapsevanem andis loa probleemist rääkida. Kõik selle õpilase aine­õpetajad kutsuti kokku ja selgitati, milles asi. Kuna õpilane oli koolis uus, oli hea tema kohta seda infot teada.

Tegelikult võiks klassijuhataja mõningatel juhtudel teada ka lapsevanema tõsisemast haigusest. Saan aru, et võib olla imelik minna õpetajale sellest rääkima, aga samas mõjutab ka vanema haigus last väga palju, käitumises ja õppimises toimuvad sellises olukorras tavaliselt muutused.

Kui õpetaja on asjaga kursis, saab ta last sobival viisil toetada.

Hea õpetaja ei hakka lapsesse kuidagi teistmoodi suhtuma, kui teab lapse tausta, vaid oskab tänu sellele lapse­ käitumisviisi ja õpitulemused konteksti panna ja sellele vastavalt tegutseda.

Diagnoosi teatamine koolis Merike Mändla, haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaekspert • Õpetajatele on kindlasti vajalik anda ülevaade lapse tervislikust seisundist, kuid ilma vanemate nõusolekuta ei saa arstid seda teavet koolile või lasteaiale edastada.

• Koolil pole vaja teada otsest diagnoosi, vaid seda, mida lapse tervisest tulenevalt peaks õppetöö korralduses arvestama.

• Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 44 lõike 1 kohaselt peab kool tagama õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. Seda on aga väga raske teha, kui kool ei tea õpilase t­erviseprobleemidest ja võimalikest terviseohtudest.

• Koolides õpib päris palju terviseprobleemidega lapsi, küll kaasasündinud südamehaiguse põdejaid, epileptikuid, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsi jne. Väliselt ei pruugi nad oma klassikaaslastest erineda. Kui õpetaja ei tea lapse haigusest ega sellest tulenevatest iseärasustest, ei oska ta õppetöö korralduses sellega arvestada ega õpilast eri olukordades jälgida. Õpetaja võib tahtmatult lapse tervise ohtu seada. Näiteks ei talu mõni laps järske muutusi,

38 märka last / sügis 2012

kehalist pingutust, lapsel võivad olla oma seisundi ja raviga seoses õppimisprobleemid, tema keskendumine ja võimekus võivad olla häiritud vms.

• Põhjamaades on seadustega reguleeritud, et arstid edastavad koolile infot õpilase tervise kohta, kuna see lähtub lapse õigustest ja huvidest. Loomulikult arvestavad õpetajad konfidentsiaalsuse põhimõtet.

• Kui kool teab õpilase terviseprobleemidest, on võimalik teha kohandusi ja muudatusi nii õppe läbiviimisel, sisus kui ka õpitulemuste saavutamisel ning õpilast vajadus­ põhiselt toetada.

• Lapsevanem peaks kindlasti teavitama õpetajat lapse tervislikust seisundist, sest ainult heas koostöös kooli ja koduga tagame õpilasele turvalise toe.

• Kahjuks on lapsevanemaid, kel on vähene huvi oma lapse toetamise ja käekäigu vastu, tihtipeale ei edasta vanemad koolile arstilt saadud infot lapse tervise kohta või teevad seda moonutatult.

• Ehk võiks teavet õpilase tervise kohta edastada kooli tervis­hoiutöötajale tulevikus siiski eriarst ja sealt edasi liiguks info vajaduste piires konkreetsele õpetajale?

Lapsevanem otsustab Tõnu Poopuu, sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna laste õiguste juht Tervist puudutavad andmed kuuluvad delikaatsete isikuandmete hulka ja nende töötlemine on täpselt reglementeeritud andmekaitseseadusega. Seaduses toodud põhimõtete järgi ei tohi andmevaldaja isiku nõusolekuta ega seadusliku aluseta delikaatseid isikuandmed kolmandatele isikutele edastada. Samas ei ole isikul endal keelatud oma terviseandmeid avaldada. Samuti on lapsevanemal õigus avaldada oma alaealise lapse terviseandmeid juhul, kui see ei kahjusta lapse huvisid ega õigusi.

Seega on lapsevanema otsustada, kas lapse terviseandmete avaldamine koolile on vajalik ja lapse huvides.

Teatud juhtudel on lapsele kasulik, kui kool teab, milline erivajadus tal tervisliku seisundi tõttu on. Oluline ei olegi täpne diagnoos, vaid pigem see, et osataks last vajalikul moel toetada.

Kool peab saadud infoga ümber käima vastavalt seadustele. Üldine põhimõte on, et infot valdaksid ainult need, kes seda oma töös vajavad (võimalikult vähesed).

Koolides peaks terviseinfot valdama tervishoiutöötaja, kes otsustab, kas ja mil määral seda teistele edastada. 

märka last / sügis 2012 39

laps e õ i g u s e d

Kas mu laps rööviti?

Mis saab siis, kui perekondlikud suhted lõpevad, vanemad kolivad lahku ja see vanem, kelle juurde jäävad lapsed, otsustab pere ühisest elukohariigist lahkuda?

Tekst: Senny Pello, advokaadibüroo Concordia vandeadvokaat, Fotod: Matton

S

elliste otsuste tegemisel tuleb olla teadlik, et vanemate kokkulepete puudumisel võivad tekkida vaidlused, mille lahendamist reguleerib lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon, koostatud Haagis 24.10.1980 (edaspidi Haagi konventsioon), ning Euroopa Nõukogu määrus nr 2201/2003 (nn Brüssel II a).

Lapse tagasitoomine ja Haagi konventsioon Haagi konventsiooni eesmärk on kaitsta lapsi nende õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tuleneva kahju eest ja rakendada abinõusid, et laps pöörduks viivitamatult tagasi oma harilikku viibimiskohta. Seega kerkib kõigepealt küsimus, kas tegemist on lapsega, kes kuulub konventsiooni kaitsealasse. Teine oluline küsimus on, milline on lapse harilik viibimiskoht.

• Haagi konventsiooni alusel saab lapse tagasi tuua tema hariliku viibimiskoha riiki vaid juhul, kui laps on teise riiki ära viidud või teda peetakse teises riigis kinni õigusvastaselt. Lapse äraviimine või kinnipidamine on Haagi konventsiooni kohaselt õigusvastane, kui sellega rikutakse

40 märka last / sügis 2012

Kohtul on kohustus välja selgitada lapse huvid ja kõik asjaolud, mis on olulised lapse tagasitoomise üle otsustamisel.

isikule, institutsioonile või muule organile ühiselt või üksi antud hooldusõigusi selle riigi seaduste alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne äraviimist või kinnipidamist, ja äraviimise või kinnipidamise ajal kasutati neid õigusi tegelikult kas ühiselt või üksikult või oleks kasutatud, kui ei oleks toimunud äraviimist või kinnipidamist.

• Õigusvastasuse kindlakstegemise ja tõendamise kohustus on taotluse esitanud isikul, kes peab näitama, et laps viidi ära tema hooldusõigust rikkudes, et äraviimise hetkel teostas ta hooldusõigust või oleks teostanud, kui last ei oleks ära viidud, ning lapse äraviimine või kinnipidamine on toimunud tema nõusolekuta.

• Kui lapse äraviimine või kinnipidamine ei ole õigusvastane Haagi konventsiooni mõttes, ei saa avaldust lapse tagasitoomiseks nimetatud konventsiooni alusel rahuldada, sest tegemist on juhtumiga konventsiooni kohaldamise alast väljaspool. Kui on ilmne, et Haagi konventsiooni nõudeid ei ole täidetud või selle kohaldamine on muul viisil põhjendamata, ei ole kohustust esitatud lapseröövi taotlust rahuldada.

• Kui lapse äraviimine või kinnipidamine on siiski õigusvastane, siis tuleb taotlus lapse tagasitoomiseks eelduslikult rahuldada.

• Haagi konventsioonis on aga sätestatud alused lapse tagastamata jätmiseks ka siis, kui lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane. Konventsioonis ei ole sätestatud absoluutseid lapse tagastamist välistavaid asjaolusid ning kohtunikule on antud diskretsioon, kas seda teatud asjaoludel teha või mitte. Taotluse saanud riigi kohus ei ole kohustatud andma korraldust lapse tagastamiseks, kui sellele vastu olev isik tõendab, et hooldusõigust tegelikult ei oleks teostatud või anti nõusolek äraviimiseks või kinnipidamiseks, tagastamine põhjustaks olulist kahju lapsele või laps ei soovi tagasi minna.

Kirjalikud kokkulepped • Kui lapsega koos elav vanem soovib elama asuda mujale kui lapse hariliku viibimiskoha riiki, peaksid vanemad selles kokku leppima ning lahus elav vanem andma soovitatavalt kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku lapse äraviimiseks või kinnipidamiseks. Vaidluse korral, kas nõusolek oli antud või mitte, lasub tõendamise kohustus isikul, kes lapse ära viis või last kinni peab.

• Kui kirjalikku nõusolekut ei ole, saab nõusoleku andmist tõendada kõikide võimalike vahenditega ning nõusoleku võib saada ka tagantjärele. Kohus ei ole kohustatud

märka last / sügis 2012 41

laps e õ i g u s e d

andma korraldust lapse tagasitoomiseks, kui sellele vastu olev isik on tõendanud, et isik, kellele lapse hooldusõigus oli enne kuulunud, andis oma nõusoleku lapse äraviimiseks või kinnipidamiseks või nõustus sellega tagantjärele.

Nõusoleku märgiks võib olla asjaolu, et lapse tagasitoomiseks pole algatatud menetlust piisavalt kiiresti.

Näiteks on kohus leidnud, et hooldusõiguse tegelikust teostamisest loobumisega on tegemist ka juhul, kui üks vanematest tõstab teise vanema koos lapsega (ja nende asjadega) korterist välja: sedasi toimides on ta loobunud oma õigusest otsustada lapse elukoha üle. Seega ei ole tegemist hooldusõiguse rikkumisega ning ka lapse äraviimine või kinnipidamine ei saa olla õigusvastane.

Lapseröövivaidluse korral on esmatähtis lahendada see lapse huvidest lähtudes.

• Eelnevalt märgitu kohaselt on teiseks diskretsiooni aluseks asjaolu, et tagasitoomine kahjustaks lapse huvisid olulisel määral. Kuna Haagi konventsioon asetab määrava kaalu lapse tegeliku hooldamise faktile ning kaitseb eelkõige isikut (lapsevanemat), kes reaalselt last hooldas või oleks hooldanud, kui last ei oleks ära viidud, võib lapse tagastamine olla vastuolus lapse heaolu ja huvidega.

Asjaolud, mis võivad olla lapse huvide olulisel määral kahjustamise aluseks, sõltuvad paljuski konkreetsest vaidlusest. Näiteks võivad aluseks olla vanema vägivaldsus, alkoholism, sõltumine narkootilistest ainetest, antisotsiaalsed elukombed, samuti vanema elukorraldus ning see, kas vanem suudab lapse eest hoolitseda.

• Vastavalt Haagi konventsioonile välistab lapse tagastamise oht, et see jätab ta kaitsetuks füüsilise või psüühilise kahju eest või asetaks ta muul viisil väljakannatamatusse olukorda. Kohtul on kohustus selgitada välja lapse huvid ning kõik asjaolud, mis on olulised lapse tagastamise üle otsustamisel.

• Tähtis asjaolu, mis annab aluse jätta laps tagastamata, on lapse kohanemine uue elukeskkonnaga, mille tõendamise koormus lasub isikul, kes on tagastamisele vastu. Sel põhjusel on Haagi konventsioon andnud kohtutele võimaluse jätta laps erandjuhul tagastama, kuna esmatähtsad on lapse huvid ning olulisem on kahjulike tagajärgede ärahoidmine, mitte niivõrd lapse viivitamatu tagastamine.

Tagastamine on võimalik ainult juhul, kui see ei kahjusta last veelgi rohkem.

42 märka last / sügis 2012

Mis on harilik viibimiskoht?

Lapse kohanemisel on määrav Haagi konventsioonis kasutatav mõiste “harilik viibimiskoht” – habitual residence. Viibimiskoht eeldab mingisuguseid sidemeid kindla asukohaga, kuid need ei pea olema püsivad. Eelkõige on oluline faktiline side kindla kohaga. Kuna lapse kodukoht oleneb vanemate elukohast, siis on tähtis välja selgitada vanema kavatsused uude riiki püsivalt elama jääda.

Kohtud on leidnud, et uue viibimiskoha võib saavutada ka kahe kuuga, juhul kui riigis, kuhu elama asuti, on kiiresti ja hästi sisse elatud. Seega ei saa hariliku viibimiskoha määratlemisel lähtuda üksnes uues riigis viibitud aja kestusest, vaid sellest, millised olid plaanid uude riiki elama asudes, kas need olid püsivad või ajutised, ning sellest, kas laps on uude riiki hästi sisse elanud, kas tal on seal sotsiaalvõrgustik, perekondlikud suhted, mis toetavad ­ tema arengut ja kasvamist ning loovad turva- ja kindlustunde.

Igal konkreetsel juhul tuleb lähtuda vaidluse asjaoludest ja lapse huvidest. Oluline on tuvastada, millises riigis on lapse huvides elada, et mitte põhjustada lapse tagastamisega talle uusi üleelamisi.

Ka ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja Eesti Vabariigi lastekaitseseaduses on sätestatud põhimõte, mille kohaselt tuleb esikohale seada lapse huvid ning lapseröövivaidluste nagu ka teiste lapsi puudutavate vaidluste korral on esmatähtis lahendada need lapse huvidest lähtudes.

Vältimaks võimalikke vaidlusi lapseröövi üle, peaks lapse kolimise ja teises riigis elamise kohta olema enne lapse äraviimist sõlmitud kokkulepped ning saadud nõusolek lapse äraviimiseks või kinnipidamiseks. Nõusolek tuleks kindlasti fikseerida viisil, mis võimaldaks vaidluse korral nõusoleku olemasolu tõendada – see aitab vältida ka menetluskulusid, mis lapseröövi vaidlustes võivad kujuneda märkimisväärselt suureks. 

R

Lapse õiguste kuu

ääkides lapse õigustest, räägime inim­ õigustest. Lapsed on täieõiguslikud ühiskonnaliikmed, aga kuna nad ei suuda alati iseseisvalt oma õiguste eest seista, siis on vajalikud erimeetmed, et nende õigusi kaitsta. Iga laps vajab turvalist keskkonda ja hoolt. Kahjuks ei suuda kõik vanemad seda pakkuda: sellistel juhtudel on tähtis roll riigil ja seadustel. Ühinedes ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, võttis Eesti kohustuse edendada lapse õigusi parimal viisil ja rakendada abinõusid, mis aitaksid sellele kaasa. Konventsiooniga ühinenud riigid peavad tagama konventsioonis sätestatud õigused, võttes kasutusele kõik seadusandlikud ja muud abinõud.

Lapse õiguste konventsioon koosneb 54 artiklist.

Neist nelja artiklit (2, 3, 6, 12) peetakse konventsiooni põhiprintsiipideks.

Konventsiooni artikkel 2 viitab mittediskrimineerimisele. Artikkel 3 tunnustab lapse parimaid huve. Lapse huvides käitumine ei puuduta ainult perekonnaõiguse küsimusi, vaid kõiki ühiskonna valdkondi. Parimate huvide hindamisel lähtutakse peamiselt füüsilisest turvalisusest, emotsionaalsest heaolust, lapse tervislikust seisundist ja arengust. Artikkel 6 sätestab õiguse elule ja igakülgsele arengule (füüsiline, vaimne, emotsionaalne, kognitiivne, sotsiaalne ja kultuuriline areng). Sellest lähtudes võib öelda, et riigil on kohustus majandusliku ja sotsiaalse abi kaudu toetada vanemate vastutust. Artikkel 12 on võtmetähtsusega, tunnistades lapse arvamuse olulisust.

Lapsel on õigus väljendada oma seisukohti ja teised isikud on kohustatud neid igas lapsega seotud küsimuses arvesse võtma.

Kokkuvõttes reguleerib lapse õiguste konventsioon

20. novembril 21 aastat tagasi ratifitseeris Eesti ÜRO lapse õiguste konventsiooni.

Seetõttu tähistab Lastekaitse Liit novembrit kui lapse õiguste kuud.

Tekst: Käthlin Mikiver, Foto: Matton

alaealiste olukorda riigis, viidates õigustele, kohustustele ja vanemate vastutusele. See annab raamistiku ja miinimum­ normid, mida riik peaks lastele tagama. Näiteks õiguse tervisele ja heaolule, haridusele, vabale ajale. Konventsioonile tuginedes on koostatud ka Eesti lastekaitseseadus.

Samuti sätestab lapse õigused perekonnaseadus.

Konventsioon loob põhimõtted ja kesksed nõudmised, kuid nende normide rakendamine ja täitmine oleneb riigi õigusaktidest, tegevuskavadest ja poliitilistest otsustest.

Oluline on siiski mõista, et riik üksi ainult seadustega lapsi kaitsta ei suuda, peamine roll jääb ikka lapsevanematele. 

Lapse õiguste kuu sündmusi • 15. november – Paneeldiskussioon Solarise aatriumis.

“Kuidas kasvatame – piits või pitsa?”

• 15. november – Algab PÖFFi Just Filmi festival • 16. november – 101 last Toompeale • 21. november – Eesti Rahvusraamatukogus konverents “Kuidas elad, Eestimaa laps?” alapealkirjaga “Kuidas kasvatame – piits või pitsa?”

• 7. november – Tallinnas Õpetajate Majas seminar “Lapse õigused meedias” Lisainfo www.lastekaitseliit.ee konverents.lastekaitseliit.ee www.poff.ee www.lastekaitseliit.ee/noortekogu

märka last / sügis 2012 43

kaasa m i n e

Mida sina arvad?

Viimastel aastatel räägitakse palju lapse kaasamisest, tema arvamusega arvestamisest. Aga mida kaasamine Tekst: Merit Lage, Fotod: Matton, erakogu tegudes tähendab?

Kati Valma

N

õmme linnaosavalitsuse lastekaitsespetsialist Kati Valma räägib oma kogemustest lapse arvamusega arvestamisel.

Kuidas kaasata last näiteks vanemate lahutuse korral, kui on tekkinud vaidlused lapse elukoha ja muude küsimuste üle?

Vanemate lahkumineku korral tuleb arvestada, et enamasti soovib laps olla lojaalne mõlemale ja tal võib olla raske oma soove selgitada: vanemad tahavad kuulda erinevat juttu ja laps võib kummalegi rääkida just seda, mida too kuulda tahab. Äärmiselt vajalik on laps ära kuulata ja teda toetada, olukorda võiks selgitada neutraalne ja pädev täiskasvanu (spetsialist), samuti tuleb lapse soove ja huve selgitada vanematele. See on ka üks lastekaitsetöötaja ülesannetest – peegeldada lapse huvi ja olukorda vanematele.

Lapsega koos elav vanem võib ebateadlikult või teadlikult mõjutada last tundma sama, mida tema ise tunneb endise partneri vastu. Need tunded aga ei puutu lapsesse, sest lapsel on õigus ja vajadus isiklikeks tunneteks oma bioloogilise vanema vastu.

Vaidluste korral võivad vanemad unustada lapse tunded ja õigused ning teda käsitletakse nagu ühisvara jagamise objekti, soovides kindlaks määrata “õiglast” ja “võrdset” kasutuskorda. Ometi on lahkuminekul vaja eel-

44 märka last / sügis 2012

kõige lahendada just lapse edaspidine elu: kuidas jätta talle parim võimalik elukorraldus ja hoida häid suhteid mõlema vanemaga.

Üks lastekaitsetöötaja ülesandeid on peegeldada vanematele lapse huve ja olukorda.

Missugustel juhtumitel kuulab lastekaitsespetsialist ära lapse arvamuse? Kui vanade laste arvamus arvesse läheb?

Siin on kohane mõelda, mis vanuses lapsel on oma soovid, arvamus, mõtted, vajadused. Juba päris varakult: niipea, kui ta hakkab ennast väljendama. Kui vana laps on võimeline oma soove elukorraldusele analüüsima, põhjendama ja selgitama, osates ühtlasi ette näha võimalikke tagajärgi?

Oleneb lapsest. Seaduse järgi kuulab kohus ära vähemalt 10aastase lapse, kuid võib ära kuulata ka noorema. Alaealisele ajutise eestkostja määramisel ja esialgse õiguskaitse rakendamisel kuulab kohus ära vähemalt 7aastase, kel on piisav kaalutlus- ja otsustusvõime.

Lastekaitsetöötaja lähtub konkreetsest olukorrast. Ta võib külastada last olenemata tema vanusest, vestlus lapsega on eakohane: 3aastasega saab rääkida mängust ja sel-

lest, mida ta teeb koos emme ja issiga, vanemate lastega on teemad ja vestlused tõsisemad. Väikese lapse puhul võib olulist infot anda ka tema vaatlemine kodukülastusel – milline on lapse suhe vanema(te)ga ja teiste pereliikmetega.

Arvestada tuleb iga lapse arvamusega, kui see on asjakohane. Näiteks kui lapse vastu on kasutatud vägivalda, on lapse ärakuulamine vältimatu. Seevastu kui vanemad lahutavad, ei pea laps enda peale võtma vastutust otsustamise eest. Otsuse, milline elukorraldus on lapsele parim, peavad tegema siiski tema vanemad.

Vanemad on lahku läinud ja kokku leppinud (ilma kohtuta), et 4aastane laps on isa juures üle nädala reedest pühapäevani. Iga kord, kui isa lapsele järele tuleb, laps nutab ega taha temaga minna. Nii isa kui ema pöörduvad lastekaitse­ spetsialisti poole: isa kahtlustab, et ema manipuleerib lapsega, et laps suhtleks vähem isaga. Ema arvab, et isa ei käitu lapse parimates huvides: ei pea kinni päevarežiimist, ostab kalleid mänguasju ega luba neid ema koju kaasa võtta.

Kuidas arvestate sellise juhtumi korral lapse arvamust ja mida vanematele soovitate?

Täiskasvanud vastutavad oma tunnete ja käitumise ning lapsele parima elukorralduse tagamise eest. Kui lahku­ minekul on teineteise vastu kadunud usaldus, mis segab ka ühise lapse kasvatamist, tuleks kindlasti nõustamiseks ja kokkulepete tegemiseks pöörduda pereterapeudi, ­-lepitaja (vahendaja) või lastekaitsetöötaja poole.

Kui vastuolulised tunded oma partneri vastu kõrvale jätta ja teadlikult mõelda vanema rollile, siis on võimalik kokku leppida, mida kumbki vanem teeb (lapse päeva­ kava järgimine, teise vanema informeerimine lapsesse puutuvast, lapse toetamine ja motiveerimine suhtluseks lahus elava vanemaga jne) ja mida kindlasti tegemata jätab (teisest vanemast halvasti rääkimine lapse kuuldes; lapsele rääkimine, kui kurvaks saab vanem, kui laps läheb nädala­ vahetuseks teise vanema juurde; lapse riiete ja mängu­ asjade enda, mitte lapse omaks pidamine jne).

Sellise juhtumi puhul võib lastekaitsespetsialist last külastada mõlema vanema juures ja temaga vestelda, kuidas tal läheb koos isa ja emaga, mis kummaski kodus on ühist ja mis erineb; kuid olukorra lahendus on siiski vanemate käes. Kui isa ja ema käituvad lapse huvidest lähtuvalt, saab probleem lahendatud. Täiskasvanud vastutavad.

Isa peaks kinni pidama lapse harjumuspärasest päevakavast ning lubama lapsel otsustada talle ostetud mänguasjade kasutamise üle, ema peaks jagama lapse isaga lapse päevakava puudutavat infot ning toetama last isaga koos olema.

Lastekaitsetöötaja poole saavad pöörduda ka lapsed ja noored. Näiteks on 16aastane tüdruk hädas vanematega, ta

märka last / sügis 2012 45

kaasa m i n e

väidab, et vanemad ei lase tal oma elu elada, ei usalda teda, ähvardavad panna tüdruku tuppa kaameraid, keelavad suhelda poiss-sõbraga, karjuvad.

Kui teie poole pöördub sellise murega noor, kuidas juhtumit menetlete?

Usaldus ei saa tekkida tühjalt kohalt ja üleöö – see peaks olema vastastikune nii vanemate kui ka laste vahel, see kujuneb, kui ollakse koos, räägitakse ja võetakse teadlikult aega.

Loo kirjeldusest ilmneb usalduse puudus, mille tõttu ei saa omavahel sõlmida toimivaid kokkuleppeid. Parem oleks mitte lasta suhetel nii halvaks minna.

Säärases olukorras võtaksin lastekaitsespetsialistina vanematega ühendust ja soovitaksin kindlasti pöörduda

Vaidluste korral võivad vanemad unustada lapse tunded ja õigused ning teda käsitletakse nagu ühisvara jagamise objekti, soovides kindlaks määrata “õiglast” ja “võrdset” kasutuskorda. esimesel võimalusel spetsialisti (lastekaitsetöötaja, psühholoogi, perenõustaja) poole, kes aitaks vahendada kõigi pereliikmete vajadusi ja soove ning teha konkreetseid igapäevaseid kokkuleppeid. Samuti soovitaksin vanematel teadlikult tegutseda selle nimel, et taastada usaldussuhe oma lapsega (ja ka teineteise vahel).

16aastased oskavad tavaliselt oma soove põhjendada ja teha ka mõistlikke ettepanekuid.

Kui noor on teie juurde tulnud, siis ilmselt pole kompromissi siiani leitud. Kas kutsute nii noore kui ka tema vanemad oma vastuvõtule?

Jah. Kõigepealt tuleks nii noorele kui ka vanematele selgitada kohtumise mõtet ja käiku. Vahel on vajalik osapooltega kõigepealt eraldi kohtuda, arutada lahendusi

Mis on lapse kaasamine?

Kõige lihtsamini seletades võiks lapse kaasamine koosneda tema arvamuse küsimisest, tema kuulamisest ja temaga arvestamisest küsimustes, mis puudutavad tema elu: milliseid hobisid ja huvialaringe valida, kuhu minna klassiekskursioonile, aga ka näiteks kumma vanema juurde jääda elama lahutuse korral.

46 märka last / sügis 2012

ja ettepanekuid, võtta maha pingeid, et olla kohtumisel konstruktiivne. Vahel on vaja nõustada osapooli nende seaduslike õiguste ja kohustuste vallas. Sageli toimib kirjaliku kokkuleppe vormistamine, kus on kirjas iga osapoole õigused ja kohustused. Kolmandat isikut on protsessi vaja selleks, et hoida tasakaalu: kuulata ära kõigi soovid ja ettepanekud ning keskenduda võimalikele lahendustele. Osapooltel endil on oht keskenduda üksteise vigadele, probleemidele ning lõpututele etteheidetele. 

Kaasamine ja vastutus Kaasamise mõiste on üsna uus, kuid sisu poolest ulatub see aegadesse, kui praegused emad ja isad, vanaemad ja vanaisad olid lapsed. Kaasamisest mõtiskleb ema ja vanaema, Eesti Lastevanemate Liidu liige ja koolitaja Kristiine Vahtramäe.

Kristiine Vahtramäe

Tekst: Merit Lage, Foto: erakogu

kas siis sinised või rohelised kummikud. Lapse kasvades Mind kaasati näiteks perekonna rahaasjadesse. Mäletan, kasvab otsuste ja tegude tagajärgede kaal ja mõju. Vanem et alates 12. eluaastast oli pere rahakott minu käes. Pidin peab arvestama lapse küpsusega ega paku väikestele lastele ostma perele toidu ja teatud summaga kuus välja tulema. ebarealistlikke valikuid, mis ei tule kõne allagi, näiteks kas Hiljem täiskasvanuna sain teada, et ema jälgis, kuidas osta sandaalid või talvesaapad. ma toime tulin. Lapsena polnud mul sellest aimugi. PoePereasjades peab aga täiskasvanu vahet tegema endasse müüja hoidis minu jaoks Fantat, mis sel ajal oli absoluutne puutuvate ja lapsesse puutuvate küsimuste vahel. Lahudefitsiit – ma ei saanud sellest tuse korral ei saa lapse ära öelda. Kuid see tähendas Kaasatud lastel kujuneb juba käest küsida, kas me lisakulu. Sain hakkama, aga lähme lahku või ei lähe. mäletan hirmu, et äkki ei tule varakult välja vastutustunne.

Sel puhul kipuvad lapsed rahast välja. niigi võtma ülemäärast vastutust ja süüdistama ennast. Tegelikult on see aga vaneKuidas selline vastutus nüüd tagantjärele tundub? mate otsus. Lapsi tuleb kaasata neid endid puudutavatesse Perel oli raske ja ei tulnud kõne alla, et ma virisen sellise asjadesse olenevalt nende küpsusest. väikese asja üle. Oma praeguses peres on pere majandamine pigem minu õlul. Lapsed vastutavad küll oma raha Miks on kaasamine oluline?

Kaasatud lastel kujuneb juba varakult välja vastutustunne. eest ise.

Vastutus aga kujuneb koos kogemustega. On vanemaid, Millest ja millal algab laste kaasamine? kes ütlevad lapsele, et võid siis ise otsustada, kui saad 16, Laste arvamust on oluline küsida ja arvestada koolielu, või kuni meie majas elad, oled meie laps ning meie otsustame kogukonda ja ka ühiskonda puudutavates otsustes. Laste mida, kuidas ja millal. Kui otsustusvõimalus antakse nookaasamine peres algab pisikestest asjadest: kas me läheme rele, kellel enne pole valikuvõimalusi olnud, ei oska ta seda koju siitpoolt maja või sealtpoolt maja. Kaasamine on ka suure tõenäosusega kasutada. Kui selline noor läheb pärast vastutuse jagamine. Vastutust saab jagada, arvestades lapse 9. klassi kodust kaugemale õppima, on suure tõenäosuküpsust ja arengut. Päris pisikese lapse käest saab juba sega hädas nii noor ise ja mures ka tema vanemad. Laps, küsida, kas ostame sulle sinised kummikud või rohelised. kes pole saanud vastutust harjutada, ei oska ette näha oma Laps võtab vastutuse ja otsustab. Igal otsusel on tagajärjed: tegude tagajärgi.  Kuidas teid lapsepõlves pereasjadesse kaasati?

märka last / sügis 2012 47

haridus

Ükskõikne keel ja hooliv

ühiskond

Lastekaitse Liidu president Loone Ots arutleb, miks lapsest ­rääkides on meie stiil sageli ametlik ja külm. Miks on tekstides nii palju võõrsõnu, kantseliiti, sisutuid fraase, tühisõnu?

Fotod: Scanpix

M

õne päeva eest sattusin Miksikese keskkonna sallivuse tunni lehele. Seal seisis suurelt lastele tunnimaterjaliks mõeldud tekst: “Lapse huvide kaitse põhimõte.

Lapse huvid tuleb seada esikohale igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes nii sotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate kui ka seadusandlike organite poolt, sest eesmärk on tagada lapsele tema heaoluks vajalik kaitse ja hooldus.”

Jahmatas, et tutvustades nii tähtsat küsimust nagu lapse õigused, on õppelehe täitjad läinud lihtsaima vastu-

Meil on hea keeletava, mis ütleb, et kui on olemas omasõna, tuleks seda võõrsõnale eelistada. panu teed. Lapsele antakse närida tükk tema õiguste konventsioonist karmis juriidilises keeles. Selle põhjal peab ta kujundama ja sõnastama oma arvamuse. Tubli laps õpibki lauselohe pähe. Mis edasi? Olles pingutanud, jätmaks meelde mitmesuguseid “organeid”, ei ole õpilane eeldamisi suutnud sõnu sisuga täita. Tark laps läheb ja küsib täiskasvanult. Kuid kas on kindel, et ema-isa teavad, kes just täpselt on “täidesaatev organ”?

Loen tihti lapse õiguste ja heaolu kohta kirjutatud

48 märka last / sügis 2012

projekte, aruandeid, arvamusi ja seisukohti. Kummastav, kui palju leian sealt võõrsõnu, kantseliiti, sisutuid fraase, tühisõnu. Kui ohtralt on kirjutajad rakendanud lausestuses inglise keele grammatikat. Kui kindlalt usutakse, et mingid sõnad ja väljendid on kohustuslikud ja kõlavad kõige paremini just rahvusvahelise tüve põhjal. Lapsest rääkides on meie stiil korrektne, ametlik ja külm. Neutraalne. Vaatame õigekeelsussõnaraamatut. Neutraalne tähendab erapooletu, omadusteta. Kas jääme lapse suhtes erapooletuks, s.t me ei ole tema poolt, ei kaitse last? Samal võõrsõnal on kolmaski tähendus: mittetoimiv. Väidan, et emotsioonivaba kõne ei toimi lapse huvides.

Vahest on õige, et emotsioon iseenesest ei lisa kõnele väärtust. Samas on olemas mõiste emakeel. Ema räägib emotsionaalselt. Lastekaitse põhiväärtused, nagu hoolivus, armastus, side, suhe ja sallivus, on eesti keele omatüved, kaunid ja sisukad. Laenud, nagu respekteerima, tolerants, regulaarne, jäävad kuulajale-lugejale abstraktseks ja kaugeks. Need ei õhuta lapsele mõtlema. Printsipiaalselt ei genereeri need lapse huve protekteerivates osapooltes efektiivset ja aktiiv-progressiivset lävendiülest initsiatiivi eskaleerima vajalikku kvantiteeti mentaalset ja spirituaalset passiooni, mida aplikeerides alaealise ühiskonnaliikmega positiivses emotsionaalses võtmes kommunikeeruda. See tähendab, põhimõtteliselt ei tekita need tungi last armastada.

Hea keeletava Eesti keele norm ei sätesta, milliseid sõnu me suhtluses kasutame. Küll aga on meil hea keeletava, mis ütleb, et kui on olemas omasõna, tuleks seda võõrsõnale eelistada.

Vahest ei saa päris võõrsõnadeta läbi õigustekstides. Ent ajakirjanduses, võrgus või õppematerjalides, kus seadust ei tsiteerita, vaid refereeritakse, tuleks arvestada sõnade psühholoogilist toimet. Tekitab ju iga sõna ajus kujutluspildi. Mida tuntum on sõna, seda tuntum on pilt ja seda kergem on ennast sellega suhestada. Lapsest kõneldes ja kirjutades peaks sõnavara ja väljendivakk rõhutama, et laps pole objekt, vaid väike inimene: oma, tähtis ja lähedane. Temast rääkides on emotsioon vajalik. Abstraktsete mõistete retoorika ei sobi last kirjeldama.

Eelnev jutt kirjeldab suunda, kuhu hoogsalt kulgeb kogu üleilmses ruumis toimetav eesti keel. Häid erandeid leiab alati. Suurepäraste ja keelekirgaste tekstide kõrval on paraku siiski rohkem trafaretseid ja loosunglikke. Argisuhtluses, sh kirjutistes, ei märka võõrsõnu enam keegi.

Meie emakeele valulävi on järjest kõrgemaks kasvanud.

Vahest peaks kärbuvat keelt ravima, enne kui üleilmastumine seda päriselt minetama sunnib? Või kui kasutaja otsustab, et tõbi on norm, ega hakka end enam keeletohtriga vaevama. Just need, kes võtavad sõna lapse huvide

kaitseks, võiks olla keele tundlikkuse taastamisel esirinnas – teema lubab seda. MTÜ Lastekaitse Liit tunnuslause “Märka last!” tähendab lapse nägemist – muu hulgas kaasava keele kaudu. Kui me suhestume lapse ja tema huvidega, kirjeldades neid iseendale meie armsas tavakeeles, olemegi last märganud.

Keelekiirabiks sobivaid materjale • www.eki.ee, eriti keelenõuande link; • www.keelehooldekeskus.ee, eriti väljaannete link; • ÕS 2006; • Erelt, Mati (2011). Lause õigekeelsus. Tallinn: Emakeele Selts; • Pullerits, Egle (2010). Kuidas hoiduda kantseliidist?

Tartu: Keelehooldekeskus, leiab ka http://engine.koduleht.net/templates/keelehooldekeskus/files/mdl_files. php/kantseliit.indd.pdf; • Raadik, Maire (2011). Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus; • Õim, Asta (2007). Sünonüümisõnastik. Tallinn: TEA, leiab ka võrgust http://portaal.eki.ee/dict/synonyymid

märka last / sügis 2012 49

haridus

Keelenoppeid Pakun mõned levinumad keelenopped, mida saaks hõlpsasti asendada emakeelsematega.

Sõnu: adapteerumisprotsess – kohanemisprotsess baseeruma – põhinema faktor (nt lapse arengut pärssivad faktorid) – tegur finantseerima – rahastama formaalne (nt lapse formaalne sünnikoht, elukoht) – vormiline füüsiline (nt lapse füüsiline areng, füüsiline karistamine) – kehaline genereerima – looma, tekitama harmooniline (nt lapse harmooniline areng) – kooskõlaline, sujuv, terviklik, ladus informatsioon – teave innovatiivne – uuenduslik karakteerne (nt lapsele on karakteerne olla liikuv) – iseloomulik kommunikeeruma – suhtlema kriteerium (nt laste liigitamine teatud kriteeriumide

50 märka last / sügis 2012

alusel) –mõõdupuu, hindamis- või eristusalus mittejärgimine (nt kohustuste mittejärgimine) – eiramine, seaduse puhul ka rikkumine multikultuurne – mitmekultuur(ili)ne organ (nt kohaliku omavalitsuse organ) – korraldav või täitevasutus printsiip – põhimõte planeerima – kavandama respekt – austus, lugupidamine respekteerima (nt lapse õigusi respekteerima) – austama; õiguste puhul sobib ka arvestama ressurss – vahend; tihti saame öelda lihtsalt raha (vallal ei jätku raha) situatsioon – olukord sotsiaalne – ühiskondlik sotsialiseerima – ühiskonnastama staatus – seisund struktuur (nt projekti struktuur) – ülesehitus tolerants – sallivus välja töötama – koostama Väljendeid: alljärgnev kirjutis – järgnev kirjutis arutusele kuuluv küsimus – arutlusele tulev küsimus, arutletav küsimus kampaania raames tutvustati lastekaitseprojekti – kampaanias/kampaania ajal tutvustati lastekaitseprojekti käesolev projekt – (siinne) projekt; tühisõna pole tavaliselt vajagi, eriti lause algul laps on kasvatatav ka vitsata – last saab kasvatada ka vitsata laps on ühiskonna poolt kaitstud – ühiskond kaitseb last laps omab kõiki õigusi – lapsel on kõik õigused lapse sünd tuleb koheselt registreerida – lapse sünd tuleb kohe registreerida lapse õiguste alane teave – teave lapse õiguste kohta prioriteetne – esmatähtis raha on saadud lasteabi korras – raha on saadud lasteabist, raha on andnud lasteabi sekundaarne (nt sekundaarse tähtsusega) – teisene, kõrvaline toimus lastekaitsejuhtumite arvu kasv – lastekaitsejuhtumite arv kasvas, lastekaitsejuhtumeid oli rohkem tegelen lapse õiguste kaitsmisega – kaitsen lapse õigusi teostan järelevalvet lapse õiguste üle – valvan lapse õiguste järele vajadusel põhinev – vajaduspõhine vastavalt lastekaitseseadusele – lastekaitseseaduse alusel, järgi 

u u d is e d

Uue hingamisega Sel aastal on Tartu Lastekaitse Ühing saanud uue hingamise ja pakkunud põnevat tegevust kogu perele. Tekst: Kaie Tamm, Tartu Lastekaitse Ühing

P

eale toidupanga tegevuse (abivajajate nimekirjas 120 peret) ja riideabi vahendamise oleme korraldanud noorte vabatahtlike toel mitmeid huvitavaid üritusi.

Lastekaitsepäeval korraldasime perepäeva Rämsi küla peredele. Lapsed said koos vanematega mängida vahvaid mänge ja valmistada õhupallidest loomi. Iga õnneloos võitis ja peaauhinnaks oli päris jänes. Juuni kolmandal nädalal toimus viiepäevane linnalaager 20 lapsele.

OÜ Lusikas toitlustas lapsi täiesti tasuta. Laagri lõpetasime Saksa ratsatalus Tartumaal, kus lapsed õppisid hobuseid hooldama ja kõik soovijad said ratsutada. Taluõuel pidasime mõnusa pikniku.

Kuus päeva kestnud perelaagris Pivarootsis oli kuus peret Soomest ja viis peret Eestist, kokku 48 inimest. Loodusteemalises laagris õpiti tundma linde ja loomi, päikselistel päevadel nauditi veemõnusid. Korraldati rahvastepalli-, jalgpalli- ja teatevõistlusi ning mänge, jalgrattaga tehti vigursõitu. Laager lõpetati karnevali, hoogsa grillipeo ja

noortediskoga. Perelaager koos soome peredega on toimunud juba üheksal aastal.

Septembri alguses oli suur perepäev Annelinna Prisma teise korruse parklas. Lapsed said uudistada päästeautot ja kaht mootorratast. Osaleda sai õnneloosis, lastele oli joonistamise töötuba, valmistati õhupallidest loomi ja tehti näomaalinguid.

OÜ Lusikas, kellest on saanud meie hea toetaja, toitlustas kogu suve raskustesse sattunud perede lapsi. Iga päev käis nende kohvikus suvesuppi söömas umbes 40 last. Lapsed ja lapsevanemad olid väga tänulikud.

Hea uudis on see, et rahastuse sai Tartu Lastekaitse Ühingu noorteprojekt “Avastamas ennast” ning positiivne vastus tuli Tartu linnavalitsuse sotsiaalabi osakonnale esitatud taotlusele. Taotlus rahuldati küll osaliselt, kuid tänu sellele saame jätkata tööd peredega. Plaanis on koolitused laste­vanematele, kelle lastel on probleeme õiguskuulekusega.

Tegevust jätkavad ka meie ühingu vabatahtlikud tugiisikud. 

Noored õigele rajale Tartus käivitus projekt, et aidata pooliku hariduse ja kooliprobleemiTekst: Heidi Speek dega noored õigele rajale.

T

artu Lastekaitse Ühingu noortegrupp sai rahastuse projektile “Avastamas ennast” programmi “Euroopa noored” alaprogrammist “Noorte algatused”.

Projekt alustas tegevust 1. augustil ja kestab 30. juunini 2013. Eesmärk on aidata 14–18aastased pooliku hariduse ja kooliprobleemidega noored õigele rajale, tekitada motivatsiooni kooliskäimist jätkata. Aasta jooksul aidatakse kahtkümmet noort Tartust ja Tartumaalt.

Lahendatakse ülesandeid ja teste, et nii ennast kui ka teisi paremini tundma õppida, korraldatakse foorumteater, kohtutakse huvitavate inimestega, tutvutakse töö- ja õppimisvõimalustega. Iga õppimisraskustes olev noor võib saada enda kõrvale tuginoore, kelle poole tal on võimalik oma muredega pöörduda. Meeskonna liikmed koos sihtgrupi noortega veedavad koos vaba aega: käivad kinos, teatris, Aura veekeskuses ja mujal.

Raskustesse sattunud noortele tahetakse anda usku

endasse ja kasvatada neis enesekindlust. Noortele näidatakse, et ka neil on võimalus elus positiivselt edasi minna.

Ametnikel on üsna raske noori kooli tagasi meelitada ja käskida neil korralikult koolis käia, aga noored kuulavad omavanuseid arvatavasti rohkem.

Projekti meeskond läbis augustis Lastekaitse Liidu laagris Remnikul meeskonnatöö koolituse ja täiendas suhtlemisalaseid teadmisi. Kokku on saadud ka sihtgrupi noortega. Tartusse tuli esimesel korral küll oodatust vähem noori, kuid siiski möödus õhtu mõnusalt ja kokkutulnud tulid kõigega kaasa. Kokkusaamisele Rämsil kogunes aga oodatust rohkem ehk üle kümne noore. Esimesel kohtumisel uuriti, kuidas noored ise kooli suhtuvad. Põhilise probleemina nimetati koduseid töid: õppida antakse liiga palju. Lõpuks loobutaksegi koduste tööde tegemisest ja siit raskused alguse saavadki.

Ees on pikk ja huvitav aasta nii projekti tuumikgrupile kui ka sihtgrupi noortele. 

märka last / sügis 2012 51

raha

Raha ja kirjaoskus “Ma ei ole eriti hea rahakoguja. Ikka kipub raha tühja-tähja peale kuluma ja kui hiljem mõtlen, et oleksin selle summa eest midagi suuremat saanud, on kahju küll,” tunnistas Põltsamaa ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilane Maarja-Liis Mölder. Kes peaks lastele õpetama igapäevaste rahaasjade korraldamist?

K

Tekst: Heli Lehtsaar, tarbijaveebi www.minuraha.ee toimetaja, Foto: Scanpix

indlasti peaksid lapsed rahaasjade korraldamise esmased teadmised saama kodust vanematelt, kuid nende finantsharidus pole kiita.

2010. aasta lõpus viis Faktum & Ariko läbi uuringu “Finantsalane kirjaoskus Eesti elanike seas”, kus küsitleti ligi 1000 inimest. Küsimused käsitlesid teadmisi rahaasjade korraldamisest, levinumate finantsteenuste tundmist ja nende kasutamist ning hoiakuid ja käitumist oma rahaasjades.

Asjaolu, et paljud inimesed peavad oma finants­alaseid teadmisi ebapiisavaks, selgub vastusest küsimusele “Milliseks hindate oma finantsalaseid teadmisi, et oma rahaasjade ja vajalike finantsteenustega hakkama saada ning mõistlikke ja arukad otsuseid teha?”. Neid, kes oma teadmisi täiesti piisavaks pidasid, oli 11%. Pigem piisavaks pidas oma teadmisi 39% küsitletuist. 41% hindas oma finantsalaseid teadmisi pigem või täiesti ebapiisavaks.

Finantsharidusega tegeleb ka kool. Uus riiklik õppe-

Uus riiklik õppekava näeb ette finants­teemade põhjalikuma õpetamise nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis ning selle teema lõimimise teistesse õppeainetesse. kava näeb ette finantsteemade põhjalikuma õpetamise nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis ning selle teema

52 märka last / sügis 2012

lõimimise teistesse õppeainetesse. Kuid siingi pole taevas pilvitu. Kas õpetajad tunnevad end finantsteenustest (laenud, kindlustus, säästmine, investeerimine) rääkides kindlalt ja kas häid õppematerjale on külluses? Küllap on vastus ei. Siiski leiab nii internetist kui ka paberväljaannetest kasulikke õppematerjale, ja mis veelgi tähtsam – ideid, kuidas lastele rahaasju õpetada.

Aktiivõpe aitab Vestlesime Maarja-Liis Mölderiga rahast, kogumisest ja unistuste ostudest kevadel Põltsamaal, kui korraldasime sealtkandi koolide 9. klassidele “Minu raha päeva”. See ligi viis tundi kestev aktiivõpe põhineb elulistel näidetel ja arutelul, kuidas võiks rahaga toimetada. Õpitakse lähemalt tundma ka säästmise-laenude-kindlustuse maailma.

Tavapärasest koolitunnist erinev vorm – arutelud, rühmatööd – paneb noored kaasa mõtlema ja tegutsema.

Elevust tekitab näiteks võõrasse rahakotti piilumine – õpilased saavad perekond Tamme (kes, tõsi küll, on välja mõeldud) ühe kuu kulutuste tšekid ning analüüsivad, kas ostetud on vajalikke asju, kas millegi arvelt on võimalik kokku hoida ning mida teha siis, kui perekond Tammel peaks ette tulema ootamatuid kulutusi, näiteks läheb pesumasin katki.

Kõik “Minu raha päeva” materjalid – nii testid, ülesanded kui ka nende läbiviimise juhend õpetajale – on kätte­ saadavad noortele mõeldud veebilehe kool.minuraha.ee rubriigis “Õpetaja”: http://kool.minuraha.ee/minu-rahapaev. Sealt saab materjale tasuta alla laadida ja välja trükkida. Kuigi täismahus kestab “Minu raha päev” neli-viis

tundi, võib materjale kasutada ka ükshaaval, näiteks ühes koolitunnis, sest enamasti kulub ühe ülesande või loovtöö tegemiseks 20–40 minutit.

Kool.minuraha.ee lehelt leiab ka noorte tehtud rahateemalisi videoid, samuti mänge ja teste, mida võib samuti koolitunnis õppematerjalina kasutada, kui arvutid käe­ pärast.

“Finantsaabits” nii paberil kui ka e-raamatuna Kui lapsevanem või õpetaja tunneb end rahateemadel veidi ebakindlana, võib ennast kurssi viia “Finantsaabitsa” abil.

Majandusajakirjanik Villu Zirnaski koostatud raamat räägib nii rahaasjade planeerimise ABCst kui ka laenudest, kindlustusest, pensioniks valmistumisest, investeerimisest ja finantsmatemaatikast. Paberraamatuna peaks “Finants­ aabits” olema jõudnud kõikide koolide raamatukogudesse, e-kujul (pdf-failina) saab seda lugeda näiteks tarbijaveebist www.minuraha.ee/finantsaabits ja samast saab juhiseid ka tasuta e-raamatu allalaadimiseks.

Maarja-Liisi rahaga ümberkäimise harjumuses, mida kirjeldasime loo alguses, pole midagi imelikku – ikka tahetakse pigem osta midagi, mis parajasti silma jääb ja meeldib. Kui seejuures säilib hoiak, et päris uisapäisa kulutada pole mõistlik, ning oma rahaasju planeeritakse ette pisut pikemalt kui üks kuu, on vundament edukaks hakkama­saamiseks laotud. 

Kasulikke viiteid rahaasjade õppimiseks ja õpetamiseks kool.minuraha.ee 13–20aastastele mõeldud tarbijaveeb, mis selgitab rahateemasid, pakub võimalust videoid vaadata ja mänge mängida. Lisaks on spetsiaalne rubriik õpetajatele, kust leiab praktilisi ülesandeid, arutlusteemasid, viktoriine. www.minuraha.ee Rahaasjade korraldamise ja finantsteenuste kohta sõltumatut infot pakkuv tarbijaveeb. Sealt leiab ka panga­ teenuste võrdlustabelid, mis aitavad võrrelda eri pankade teenuste tingimusi. Võrdlustabelid on näiteks tarbimislaenude, hoiuste, krediitkaartide, pensionifondide jm kohta. www.dolceta.eu Hea lehekülg õpetajatele, kust leiab materjale ja tunnikavasid finantsteenuste kohta. www.rahamaa.ee Mängukeskkond 5–9aastastele, mis tutvustab raha ja selle kasutamisega seotud teemasid: kust raha tuleb, mis on raha väärtus, kuidas rahaga ümber käia ja seda koguda.

märka last / sügis 2012 53

laps e õ i g u s e d

Kahtlased hääled

naaberkorteris Mida teha, kui naaberkorterist kostab karjumist ja lapse nuttu?

Mida teeksite selles olukorras teie?

Foto: Scanpix

L

astekaitse Liit sai kirja inimeselt, kes on mures naaberkorteris toimuva pärast ega tea, kuidas käituda. Märka Last küsis arvamust spetsialistidelt ja kaaskodanikelt.

Minu naaberkorterisse on kolinud elama pere, kus kasvab 5–6aastane laps. Vahel korra, vahel mitu korda nädalas karjuvad vanemad lapse peale. Viimane kord röökis ema hirmsa häälega: “Sa ei saa siis aru, et ma ei taha sind näha?! Mida sa passid siin? Mul on täiesti kõrini! Kao minema!” Seejärel kostis mingit müra ja lapse nuttu. Mul on lapsest kohutavalt kahju. Tean, et iga inimene peab hädas olevat last aitama. Aga kuidas? Silvia, 35 Külli Friedemann, lasteabitelefoni 116111 projektijuht: “Kui on kahtlus, et lapse elu või tervis on hädaohus, tuleb kohe helistada lasteabitelefonil 116111, mille töötaja hindab olukorda ja teavitab aegkriitilistel juhtumitel politseid. Kui öeldakse, et selles peres ei ole lastega kõik korras ja aeg-ajalt on kuulda kahtlasi hääli, teavitame asjast kohalikku omavalitsust, kes läheb laste olukorda kontrollima.

On tähtis, et kõik kahtlused saaksid edastatud. Kui kahtlus juba tekib, on õige aeg kodanikualgatuse korras midagi öelda.

Lapse põhiõiguste kaitseks on riigil õigus perekonnaellu sekkuda.

Panen aga kõigile südamele, et iga nutt ei tähenda veel väärkohtlemist, vaid võib olla lapsekasvamise normaalne osa. Aga väärkohtlemise kahtlust saab telefoni 116111 nõustajaga arutada ja võtta koos vastu otsus edasise tegevuse kohta.”

54 märka last / sügis 2012

Andres Aru, Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonna juhataja: “Kirjeldatud juhtum on keeruline, sest ühest küljest on perekonnaelu puutumatus igaühe põhiõigus ja kergekäeline sekkumine sellesse ei ole lubatud. Samas ei saa perekonnaelu kaitsva kilbi taha pugeda, kui selle varjus rikutakse teiste inimeste põhiõigusi ja vabadusi. Lapse põhiõiguste kaitseks on riigil õigus perekonnaellu sekkuda.

Antud juhul tekibki tõsine kahtlus, et vanemad, kes peaksid tagama lapse igakülgse heaolu, seda paraku ei tee, mistõttu lapse tervis ja turvalisus võivad olla ohus. Olles tunnistajaks olukorrale, kus lapse heaolu on ohustatud, on meist igaühel kohustus sellest teada anda lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele, süüteokahtluse korral ka politseile.

Abi vajavast lapsest teadaandmine on eriti oluline, sest valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötaja saab last ja peret aidata üksnes siis, kui info temani jõuab. Mida varem last ja peret aidata, seda suurem on tõenäosus, et probleemid leiavad lahenduse. Ei maksa karta, et kahtlused ei ole piisavalt põhjendatud ja tõendatud, sest saadud teabe olulisuse selgitab välja juba lastekaitsetöötaja või politseinik.

Nemad otsustavad ka, kas on vaja sekkuda.”

Meeli (37): “Mina helistaksin kohalikule lastekaitse­ spetsialistile ja ütleksin: “Mul on mure...” Ma ei tea, mida ma edasi ütleksin. Loodan, et toru otsas on kogenud inimene, kes oskab küsida, et saaksin rääkida kõrvalkorteris toimuvast. Kui asi läheb väga hulluks, läheksin ukse taha ja püüaksin tähelepanu kõrvale juhtida. Esimene lause, mis praegu pähe tuleb, on: “Minu laps tahab teie lapsega väga mängida, kas ta saaks meile tulla...”

Piret (43): “Läheksin naabri ukse taha, koputaksin ja tuvustaksin ennast naabrina. Püüaksin temaga jutule saada. Kui naabril on kuri nägu peas ja tainarull peos, küsiksin soola võib-olla. Või ütleksin hoopis: “Kas te olete tähele pannud, et maja taga on ilus mänguväljak?” Võibolla räägiksin trepikoja koristamisest hoopis. Tähelepanu kõrvalejuhtimine aitab selleks hetkeks. Looksin esialgu kontakti, et kunagi rääkida ka sellest, mis päriselt toimub.”

Kati (43): “Mul on sarnane juhtum elus olnud. Sekkusin, kui nägin trepikojas lapse peale karjuvat ema. Küsisin: “Mis teil juhtus?” Vanem ütles, et see pole minu asi, võttis oma lapse ja kõndis minema. Rohkem ma midagi teha ei saanudki. Nüüd olen sealt ära kolinud.” Ülo (50): “Läheksin naaberkorteri ukse taha, koputaksin ja küsiksin, kas juhtus midagi: kuulsin karjumist, kukkumist või mütsatust. Püüaksin aru saada, mis tegelikult juhtus, kas ja kui palju laps abi vajab. Kui tundub, et laps on hädas, teeksin ettepaneku kiirabi kutsuda vms. Ma ei saa tänitama hakata, ma väljendaks oma muret nende pärast.

Tõenäoliselt otsiks ma lapsega hiljem kontakti, et pakkuda oma tähelepanu, toetust ja mõistmist. Kui ka pole silmanähtavat ja tõsiste tagajärgedega vägivalda, kuluks kirjeldatud olukorras lapsele ikkagi ära üks toetav ja mõistev inimene. See on märk, et on olemas ka teistsuguseid täiskasvanuid.”

Teata, kui laps vajab abi!

Kui märkate lapsi, • kelle kodust kostab selliseid hääli, mida ei saa pidada normaalse kasvatuse osaks, • keda emotsionaalselt terroriseeritakse või solvatakse, • kes on pesemata ja mustad, • kes on söömata, • kes ei riietu vastavalt ilmale (talvel väga õhukesed riided), • kelle kodu ei võimalda neile eakohast arengut, • kelle vanematel on sõltuvusprobleemid, • keda füüsiliselt väärkoheldakse, • kelle kehal on marrastused või sinised plekid, • keda seksuaalselt väärkoheldakse, • kes räägivad seksuaalsetel teemadel igal võimalusel, • kes tunduvad kurvad ja õnnetud, püüavad otsida kontakti või väldivad seda, • kes on silmatorkavalt agressiivsed või endassetõmbunud, • kes uitavad sageli üksinda tegevusetult tänaval, • kes on tihti üksi kodus, • kelle vanemad on jätnud üksinda elama (töötavad välismaal), • kes ei ööbi kodus ja hulguvad, siis teadke, et nad võivad vajada meie abi!

Allikas www.lasteabi.ee

märka last / sügis 2012 55

laps e õ i g u s e d

Tiina (30): “Esimene mõte on, et räägiks naabritega.

Läheksin ukse taha ja annaksin kella: “Tere, ma kuulsin, et midagi nagu kukkus ja laps nuttis. Kas kõik on korras?”

Kui mul jääks kahtlus, et kõik pole korras, siis ütleksin: “Mu süda ei anna rahu, kas teie lapsega on kõik hästi?”

Keeruline on sekkuda, kui midagi silmanähtavat peale nutuste silmade ja vihase ilme näha pole. Siis lihtsalt räägiksin naabrinaisega juttu kui inimene inimesega, püüaksin teda toetada. Kui talle karmilt peale lendaksin, siis ta ei kuulaks mind. Kui süda ei jää rahule, siis istuks seal natuke, kui välja ei visata.”

Annika (36): “Kord jalutasin koeraga. Ühe maja ees auto kõrval karjus isa oma kahe poja peale. Sain aru, et üks laps oli midagi auto lukuauku toppinud. Mul oli poisist kahju: ükski inimene ei ole ära teeninud sellist karjumist, olgu tegu mis tahes teoga. Aeglustasin sammu, tekkis tunne,

et tahaks midagi öelda või teha. Samas oli ka tunne, et meie inimestel pole ju kombeks ennast teiste asjadesse segada. Isa karjus aga edasi ja mina jäin koeraga seisma.

Poiss, kelle peale karjuti, jäi mu koera vaatama. Küsisin poisilt kurjale isale tähelepanu pööramata: “Kas tahad koerale pai teha?” Poiss tahtis, siis tuli noorem poiss ka pai tegema. Kuni poisid silusid koera karva, rahunes vähehaaval ka isa. Lõpuks ütles isa normaalse häälega: “No lähme nüüd!” ja nad astusid rahunenult aiaväravast sisse.

Mu sõbrannal on säärane olukord olnud naabritega ja tean, et ta on pidevas segaduses, sest tunneb samuti, et midagi peaks tegema. Aga mida? Tema kõrvalkorteris nutavad lapsed vahel pikka aega, kostab ka vanemate karjumist. Pealt paistab pere igati normaale. Tema pole sekkunud. Ma ei tea, kas mina sekkuks. Minul tekib küsimus: kuidas ikkagi sekkuda, et midagi muutuks ja et lastel oleks sellest kasu.” 

Filmid laste ja noorte õigustest 15.–25. novembrini toimub Tallinnas PÖFFi alafestival Just Film, kus näidatakse laste- ja noortefilme.

Tekst: Mikk Granström, Fotod: PÖFF

J

ust Film pakub võimalust kaasa elada filmide peategelastele, tõmmata endaga paralleele – mõelda ja mõtiskleda ning kinost ära minnes mure maha jätta. Tere tulemast maailma, kus kõik on võimalik!

Tänavu on festival koostöös heade partneritega kokku pannud laste ja noorte õiguste filmiprogrammi. Selline programm on festivalil täiesti uus. Laste ja noorte õiguste programmi on koondatud filmid, mis räägivad, kuidas lapsed ja noored peavad tänapäeva kaootilises maailmas ellu jääma, kuidas tulevad toime sõjaolukorras, kuidas saavad hakkama koolis, kodus ja koos eakaaslastega, kuidas

56 märka last / sügis 2012

“Asendusõpetaja” (“Detachment“)

suudavad ebainimlikes tingimustes jääda ikkagi täisväärtuslikuks lapseks ja nooreks. Võib tunduda, et programm on kurb ja masendav ning puudub lootus ja usk paremasse tulevikku, kuid nii see pole.

Filmide eesmärk on panna lapsi, noori, vanemaid, õpetajaid ja noorsootöötajaid mõtlema, kuidas kaitsta lapsi ja noori, kuidas hoida neid õigel teel ja märgata nende probleeme. Programmi eesmärk on teadvustada, et ka kõige väiksem mure võib noorele inimesele tunduda ületamatu.

Just Film toob ekraanile seitse väga erinevat laste ja noorte õiguste teemalist filmi. Siinkohal kahest filmist pikemalt.

“Väikesed olendid“ “Väikesed olendid“ (“Small (“Small Creatures“) Creatures“) küsib meie käest, kust tuleb vägivalla- ja hävinguiha, mis tabab mitmeid teismelisi poisse nagu taud. Nad justkui otsivad igast olukorrast või kellegi käitumisest pidevalt agressioonimärke, kerjates tegelikult ettekäändeid kõigiga konflikti sattuda. Muidugi ei piirdu see ainult inimestega, auru saab välja lasta ka elutute objektide – arvutimängude, või veel hullem, loomade peal.

Enamikul tuleb mõistus mingil hetkel tagasi ning nad kasvavad sellest välja.

Paari auhinnatud teleseriaali ja kahe Aphex Twini muusika­video lavastaja Martin Wallace’i esimene täispikk film kujutab poisse tabavalt ümbritseva elu vangidena nagu putukaid oma ökosüsteemis, nad on võimetud lahkuma, põgenema.

Filmi tabavad metafoorid ja karm sotsiaalne realism on tähelepanu äratanud juba mitmel festivalil.

Teine vähemalt sama oluline film on maailmakuulsa Tony Kaye “Asendusõpetaja“ (“Detachment“), mis jutustab loo õpetajatest ja õpilastest. Kõige lihtsam on elada oma viha välja õpetajate peal. Aga kui paljud näevad õpetaja taga inimest? Õpetajad ei veeda oma elu ainult tahvli ees seistes ja kontrolltöid parandades. Nad ei ole peksukotid, kelle peale sülitada ja keda süüdistada kõikides oma vigades. Õpetajate õlgadel on suur vastutus.

Nemad peavad valvama, et noored ei puruneks, et nad

ei muutuks tähtsusetuks. Aga kuidas seda teha, kui ka õpetajad tunnevad valu, kui ka nende elu on kaos? Kui ka õpetajad tunnevad vahel, et nad on kõiki, ka iseennast alt vedanud? Me oleme kõik ühesugused: tunneme valu, meil on probleemid. Meil ei ole vastuseid.

Henry Barthes on asendusõpetaja, kes ei seo ennast ühegi kooli ega õpilasega. Ta asendab. Ometi saab just temast paljude noorte päästja. Olgu selleks siis teismeline ülekaaluline kunstihing või noor tänavaprostituut.

Selle suurepärase linateose väärtus peitub alltekstis.

“Asendusõpetaja“ räägib kõige puhtamal ja valusamal kujul hirmust üksinduse ees. Hirmust, et keegi ei tunne ega mõista meid, et oleme tähtsusetud. 

märka last / sügis 2012 57

persoon

Hoiame

lapsed

pildil!

Kui Loone Ots 2008. aastal Lastekaitse Liiduga ühines, mõistis ta, et sai suurepärase tööpõllu võrratus meeskonnas. Sel kevadel valiti ta liidu presidendiks.

Foto: Scanpix

Kui kaua olete Lastekaitse Liiduga seotud olnud?

Liitusin ametlikult oktoobris 2008, kui mu toonane töökoht Tallinna Ülikool ja Lastekaitse Liit korraldasid ühiskonverentsi, tutvustamaks õpilaste toimetuleku uuringu tulemusi. Nägin, et minu eesmärgid – edendada Eesti laste heaolu ja suunata ühiskonda lastega arvestama – kattuvad Lastekaitse Liidu omadega. Sain suurepärase tööpõllu võrratus meeskonnas. See inspireeris ja aktiveeris. Aprillis 2009 valiti mind vanematekokku.

Milles näete oma ülesandeid liidu presidendina? Mida saaks ja mida tahaksite ära teha?

Alustan viimasest. Isiklikult tahaksin reformida lapse ja kooli vahekorda. Praegu tundub, et kool seisab lapsest kuidagi liiga kaugel, paljudes koolides räägitakse avalikult kaevikusõjast. Lisaks peavad õpetajad tihti olema sotsiaaltöötaja rollis. Kuivõrd ühiskond õpetajaametit ülearu ei tunnusta, on selle köitvus kahanenud. Koolid ei saa uut, noort verd või voolab vastne veri koolist jälle välja, kuhugi, kus on vähem vaeva ja rohkem tunnustust. Ma ei mõtle ainult materiaalset, vaid ka moraalset tunnustust.

Olukord, kus laps istub koolis oma tunnid ära ja sööstab siis ELLU, nagu noored mulle ütelnud on, pole normaalne. Miks see olukord on tekkinud? Ühe lõhe on

58 märka last / sügis 2012

Lastekaitse Liidu president Loone Ots: “Tegelikult soovime, et sõna “lasteKAITSE” asemel oleksid sõnad “lapse HEAOLU””.

löönud kiirelt arenev internet ja suhtlusvõrgustik. Infoühiskonnas pole õpetaja enam teadmiste ainuvaldaja, õpilane saab teavet kust tahes. Õpetaja peab aitama teavet korrastada ja kasutada. Praegu tingib faktipõhine õpetus ikka veel faktide kohustusliku reprodutseerimise koolitunnis. Lapsele, kes suhtleb vabalt virtuaalsõpradega üle maailma ja mõistab maimikust peale otsimootoreid kasutada, on see taandareng kiviaega.

Vahest pole kool olnud piisavalt lapsekeskne, pole lapsi otsustustesse kaasanud? Ja kui küsida taas, miks, on vastus ikka ühiskondlikes hoiakutes. Täiskasvanud “otsuseõiguslikud“ teevad lapse ja noore eest otsused ära ja imestavad siis, kuhu on jäänud noorte vastutustunne, sh vastutus oma töö, see tähendab kooli ees.

Lastekaitse Liidul on võimalused kujundada ühiskondlikku arvamust. Minu esmane ülesanne on aidata kavandada strateegiaid ja aidata neid võimalikult tulusalt ühiskonnale maha müüa. Usun, et kaup on hea, sest Laste­ kaitse Liit pole pelgalt eetiline ühendus, vaid oskab kaasata parimaid spetsialiste, kelle abiga luua plaane ja need edukalt ellu viia.

Ja rõhutan veel kord – Lastekaitse Liit on demokraatlik organisatsioon. Tähtsaid küsimusi arutab vanematekogu, neid vaetakse ja võetakse vastu koos. President võib pakkuda ideid, soovitada suundi. Oma oskuste piires püüan seda teha.

Kas teil on plaanis tegutseda “uue luuana“, teha midagi hoopis teistmoodi?

Luuana nüüd… Kui just naturaalpuidu kujundit kasutada,

jaksu sellel auväärt kohal mitte lihtsalt resideerida, vaid ka laste hüveks senisest veelgi rohkem töötada.

Mis on teie arvates liidu kõige kiiremad ja pakilisemad ülesanded?

Kohalike lastekaitseühingute motiveerimine, muu hulgas järelkasvu tagamine, mis omakorda tähendab kohalike noorte kaasamist lastekaitsetegevustesse. Koostöö kohalike omavalitsustega ja nende motiveerimine näiteks laste vaba aja, eriti suvevaheaja sisustamisel. Kohalikud ühingud on lastekaitse tulehoidjad, aga ressursid, millega tuld teha, olenevad omavalitsustest. Lastekaitse Liidu töö kohtades võiks olla energilisem. Koostöös riigiga peab Lastekaitse Liit aitama parandada vaesuses elavate laste olukorda.

Nende otsuste tegemine sõlub riigist, nagu ka koolikontsepti ülevaatamine. Nii et lastekaitse ei tegutse üksinda.

Kõik meie ülesanded on ühtaegu kogukonna-ühiskonna ülesanded. Meie kohus ja eesmärk on hoida laps täiskasvanute jaoks pildil. Partnerina, subjektina.

Mis on pikemalt plaanis?

siis oleksin hoopis juurdeehituse puusepp. Lastekaitse Liit on kogu jõust töötanud pea 20 aastat. Kunagi püstitatud eesmärgid, nagu lapse õiguste teadvustamine ühiskonnas, koolivägivalla vähendamine, tervistava suvepuhkuse ­võimaldamine ka vähem kindlustatud perede lastele, peretöö võrgustiku loomine ja hoidmine, laste kehalise karistamise seaduslik keelustamine, on nüüdseks enam-vähem saavutatud.

Lastekaitse vajab uusi väljakutseid. Seepärast koostame uut visiooni ja missiooni. Ideaalis jõuaksime kümne aasta pärast lastekaitseühingute sulgemiseni sihtrühma puudumise tõttu. See oli nüüd nali! Tegelikult soovime, et sõna “lasteKAITSE“ asemel oleksid sõnad “lapse HEAOLU“.

Soovime, et tegevus kulgeb edaspidi lapse heaolu edendamise teed – aitab kujundada ja rakendada lapsekeskse ühiskonna mudelit. Olen uhke, kui tohin selle tee sillutamisse panustada.

Vahest pole kool olnud piisavalt lapsekeskne, pole lapsi otsustustesse kaasanud?

Lastekaitse Liidu president ei saa oma töö eest palka, kuid amet võtab ometi aega – miks võtsite selle koha vastu?

Vastutustundest. Kui mind kutsuti kandideerima (aga häid kandidaate oli mitu ja võitlus vägagi tasavägine), siis oli see ühelt poolt tunnustus ja usaldus. Pidin need vastu võtma ja tagasi siduma. Uskusin, et mul on tarkust ning

Uus strateegia. Selle hulka peaks mahtuma ka töö laste ja noorte identiteedi ja kriitilise mõtlemise kujundamise suunal. Massimeedia on tinginud üleilmastuva massikultuuri.

Kui tahame, et säiliks Eesti riik, peame aitama kasvatada Eesti kodanikke, kes suudavad töötada, otsustada ja vastutada.  Küsis Sirje Maasikamäe

Loone Ots, Lastekaitse Liidu president • kultuuriloolane, kasvatusteadlane ja näitekirjanik, • eesti filoloogia magister folkloristika erialal (TÜ 1993), • filosoofiadoktor pedagoogika erialal (TÜ 1999), • täiendanud end mh Helsingi Ülikoolis, Lundi Ülikoolis ja Tallaght’ Tehnikaülikoolis Iirimaal, • Tartu Ülikooli Balti õpingute keskuse lektor alates 1993. aastast siiani, • Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste vanemteadur 2004–2007, • Moskva Riikliku Ülikooli, Sankt-Peterburgi Ülikooli ja Göttingeni Ülikooli eesti kultuuriloo ja kirjanduse külalislektor, • avaldanud artikleid tuntud teadusväljaannetes (Social Behavior and Personality, The International Journal of Learning, The International Journal of Interdisciplinary Social Sciences jmt), • üllitanud mitmeid õpperaamatuid ja harjutustikke, • kirjutanud üle 20 näidendi (“Koidula veri” 2008, “Jaan Poska saaga” 2011, “Birkenruh’ episood” 2012 jt).

Abielus, tütred Birgitta (18) ja Elisabeth (8).

märka last / sügis 2012 59

last e kaits e ü h i n g u d

Projektide ja hea tahte toel Tapa Lastekaitse Ühingu juht Ave Pappe kirjeldab, missugune on ühe väikese MTÜ aasta: kust tulevad vahendid tegutsemiseks ning mida põnevat laste ja noortega tehakse.

T

ihtipeale ei oska inimesed ette kujutada, milline on ühe väikese mittetulundusühingu aasta. Olen 11 aastat vedanud Tapa Lastekaitse Ühingu vankrit ning võin öelda, et aastad on üsna sarnased. Meie aasta ei alga jaanuaris, vaid septembris, kui vallavalitsusse tuleb esitada eelarvetaotlus. Eelarvetaotluse tegemine ei ole iseenesest keeruline, kuid kindlasti on raske prognoosida järgmise aasta eelarvet projektide osas. Ootab ju vald, et võimalikult palju toodaks valda lisaraha, ning kindlasti kõik MTÜd sellega ka usinasti tegelevad. Aga seda ei oska keegi ette arvata, kas projektidele saadakse n-ö rahad peale või mitte.

Septembrist detsembrini, vahel ka jaanuarini on ülinärviline aeg, sest ei tea, kui palju eelarvet kärbitakse.

Tihti jääb piinama küsimus, kas raha jätkub terveks aastaks, et maksta elektri, kommunaalkulude, maksude, pal-

60 märka last / sügis 2012

kade jm eest.

Osaleme pidevalt projektikonkurssidel, lootuses, et õnn naeratab. Eelmisel aastal õnnestus osaleda suures hankes, kus MTÜ-l oli võimalik korraldada tegevusi 4473 euro eest. Tegemist oli üle-eestilise hankega, kus 50 laste- ja noortekeskust said korraldada mitmesuguseid huvitegevusi, toetada noorte omaalgatust, tutvust teha huvitavate elualadega. Tapal tegutses looduslik loovusring lastele. Koos noortega tutvusime mitmesuguste ametite ja erialadega. Aktiivsemad noortegrupid ja ka noored eraldi said esitada meie MTÜ-le projekte, mille meie moodustatud noortegrupp läbi vaatas ja otsustas, kas toetada või mitte. Toetasime nelja omaalgatust: noorte jõuluüritust “Jõuluime”, noortepäeva “Tahan rohkem teada”, väljasõitu Ida-Virumaale ja Tapa valla noorte jalgrattamatka.

Niisiis saime toetuse abil korraldada aasta jagu põnevaid

sündmusi igas eas noortele. Olin ülirõõmus, et saime tavalisest rohkem ette võtta. Vähemalt üks projekt oli toetust saanud ja natukenegi lisaraha sisse toonud, mis tõestab ka MTÜ vajalikkust.

Huvitegevus õpilasmalevas Eelmise aasta lõpus sain vallalt toreda uudise, et suvel korraldatakse kaks õpilasmaleva vahetust kokku 40 noorele, ning arvati, et huvitegevuse osas võiks projekti kirjutada.

Julgustajate õhutusel tegin projekti Leaderisse: sain õpilasmaleva huvitegevuseks 3636,90 eurot, millele vald lisas veel üle 400 euro. Huvitegevusi oli seinast seina: noored said ennast proovile panna käelises tegevuses ja foorumteatris, tantsida ja käia matkamas. Noortele peeti ka paar seksuaalkasvatuse loengut, kus neil oli võimalik oma seniseid teadmisi uuendada. Rõõm malevast oli mitmekordne, sest taas said paljud noored malevakogemuse, meie oma meeskonnaga aga pakkuda võimalusi, mida igapäevaselt Tapa vallas ei ole. Muidugi ei saa üle ega ümber faktist, et MTÜ tõi valda lisaraha 3636,90 eurot.

Sügisel ja kevadel jagab Kohaliku Omaalgatuse Programm ühingutele ja seltsidele rahalisi vahendeid. Meil õnnestus mõlemas voorus osaledes muretseda ühingusse teler, muusikakeskus, fotoaparaat, lauajalgpall, lauamängud, projektor ja ekraan. Kõik need asjad on vajalikud, et noored saaksid põnevalt vaba aega sisustada. Kokku toetas Kohaliku Omaalgatuse Programm meid 2997 euroga.

Olin taas ülirõõmus, et sain lastele ja noortele vajalikke vahendeid osta.

Uued loovusringid Keset kaunist suve kirjutasin projekti Hasartmängumaksu Nõukogusse lastele ja noortele huvitegevuste ja

matkade-ekskursioonide läbiviimiseks. Augustis sain rõõmsa uudise, et meid toetatakse 4465 euroga. Hurraa!

Nüüd võis süda rahul olla, sest kõik lubadused olid selleks aastaks täidetud. Kutsusin kokku oma meeskonna, kuhu kuuluvad Kairi ja Liggi, ning rääkisin neilegi rõõmsaid uudiseid. Uurisin, kas nad on valmis jällegi vabatahtlikuna loovusringe läbi viima. Vastuseks sain rõõmsa jahhi, kuigi minu peas keerles mõte, kuidas saaksin neile tasuda, sest projektiga palgaraha ei saanud ning enda eelarves selleks raha ei ole.

Kokku kirjutasin projekte 2011. aasta sügisest kuni 2012. aasta sügiseni summas 15 571 eurot.

Septembris algas meie jaoks uus aasta ja kõik hakkas jälle otsast peale: tõestamine, et MTÜ on endiselt vajalik, projektide kirjutamine, uute ideede väljamõtlemine jne.

Iga päev tuleb tõestada, et oled vajalik ega küsi raha niisama küsimise pärast.

Ma ei kirjutanud artiklit selleks, et ennast kuidagi esile tõsta või näidata, kui hästi meil läheb. Tahan, et inimesed mõistaksid, kui palju nähakse MTÜdes vaeva, et natukenegi elavdada kohaliku kogukonna igapäevaelu – nii täiskasvanutel, lastel kui ka noortel.

Kolmanda sektori palgad ei ole suured ning väga palju tööd tehakse ära heast tahtest. Kuid kui sa pead aastast aastasse ennast kellelegi tõestama, siis võib lõpuks hea tahe kaduda. Kui loobub MTÜ eestvedaja, kaob tihtipeale ka MTÜ.

Tänan kõiki rahastajaid, kes on aidanud meie MTÜdel endiselt elus püsida! Kui neil ei õnnestu igal aastal saada suuri projektirahasid, ärge mõistke neid kohe hukka, vaid toetage paari hea ja julgustava sõnaga! Sellest on palju abi. 

Sillamäe Lastekaitse Ühing mitmel rindel Sillamäe Lastekaitse Ühingul on käsil mitmesugused programmid, mis pakuvad lastele ja noortele huvitavaid võimalusi.

Aktiivse kodaniku programm on suunatud demokraatia arendamisele eelkõige kodanikuhariduse kaudu.

praktika edendamisele, mis eeldab noorte ja vanemate vahel vastutuse jaotamist võrdselt.

Soolise võrdõiguslikkuse programm on suunatud meeste ja naiste vahelise soolise võrdõiguslikkuse edendamisele, aga ka soolise võimestamise arendamisele.

Jätkusuutliku arengu programm. 2012. aastal toimus Rio de Janeiros ÜRO Rio+20 säästva arengu konverents, mis on toonud endaga kaasa suurema tähelepanu kestlikule arengule.

Lõimumisprogramm. Ida-Virumaa organisatsioonina tegeleb ühing aktiivselt ka lõimumise küsimustega ning arendab projekte paralleelselt eesti ja vene keeles.

Vabatahtliku tegevuse arenguprogramm. Koos partneritega viis ühing läbi suurprojekti “Homne vabatahtlik”, et arendada eelkõige noorte seas vabatahtlikku tegevust. Seati sisse ka vabatahtliku tegevuse arengu programm.

Noorte osaluse ja co-managemendi programm. Noored on arvestatav ühiskonnajõud, mistõttu on oluline, et nad oleksid kaasatud otsustusprotsessidesse. Programm on suunatud ka Euroopa Nõukogust alguse saanud co-managementi teooria ja

Laste õiguste programm suurendab teadlikkust laste õigustest.

märka last / sügis 2012 61

S ÜNDMU S ED

Lastekaitse ühingute suviseid tegemisi Lastekaitse Liidul on Eestis 31 liiget. Ühingud seisavad konkreetse kogukonna laste huvide ja õiguste eest ning toetavad laste arengut teavituse ja huvitavate tegevuste kaudu. Heidame pilgu mõnele suvisele ettevõtmisele.

Liitu Lastekaitse Liiduga!

Kui soovid panustada laste huvide ja õiguste kaitsmisele ning muuta põnevamaks laste ja noorte, aga ka enda elu, siis liitu Lastekaitse Liidu kohaliku liikmesorganisatsiooniga. Aita kujundada lapsesõbralikku ühiskonda!

Kontaktid leiad lk 67.

Põnev seikluspäev peredele Kadrina Lastekaitse Ühingu eestvedamisel lasteaias Sipsik.

Türi Lastekaitse Ühingu üritustesari „Hea lapse kuu”.

62 märka last / sügis 2012

Uuenduslik tsirkusetöötuba „Tsirkus alati jääb!” Hiiumaa lastefestivali 10. juubelil.

Harku Valla Lastekaitse Ühing korraldas lastekaitsepäeva Murastes külade päeval, kus viidi läbi õpitubasid ja tunnustati „Sõbralik laps 2012” nominente.

Siginat-saginat Põlvamaa Lastekaitse Ühingu korraldatud rahvusvahelise perepäeva tähistamisel.

Tartu Lastekaitse Ühing lastekaitsepäeva tähistamas.

Istutustalgud „Kasvame koos!” Kose lasteaias.

Võrumaa Lastekaitse Ühingu maskott Lohe Lembit rääkis Kandle aias üle 2000 inimesele laste õigustest.

märka last / sügis 2012 63

lapses u u

Naljasõbrad “Nuku vaatab, kuidas me pildistame,” ütleb Ööle (5) ja sätib riidest tehtud Annika lauale. “Mina istun siia,” jookseb Georg Marcus (6) teisest toast Tekst: Kätlin Vainola, Foto: Virge Viertek kohale ja sätib end vabale toolile.

Lehmad ei ela linnas Kõigepealt räägivad Ööle ja Georg oma kodukohast Keilast.

“See on linn,” ütleb Georg.

Aga mis teeb ühe koha linnaks?

“Autod ja bussid ja puud ja...” kilkavad lapsed läbisegi.

“Korterid,” lisab Georg “Ja valgusfoorid,” teab Ööle. “Maakodus ei ole nii palju valgusfoore.”

“Maakodus on ainult loomad,” räägib Georg.

“Lehmad, lambad, hobused, sead...” loetlevad sõbrad.

“Ja kanad ja kuked,” lisab Georg.

Kas linnas võib ka loomi olla?

“Jaa, linnas võivad elada koerad või kassid,” ütleb Ööle.

“Lehmad ei ela linnas,” selgitab Georg.

“Sellepärast, et seal on liiga palju autosid,” teab Ööle.

“Auto võib sõita lehmale otsa.”

Lumekuninganna loss Varsti on käes talv.

“Inimesed kütavad siis ahju,” jutustab Ööle. “Talvel me teeme lumepalle ja jäälosse, kus on trepid ja saab liugu lasta.”

“Jäälosse ei saa teha,” arvab Georg.

“Saab, saab,” kinnitab Ööle. “Võib ka toole teha ja veega üle valada. Minu isa tegi. Saab näiteks Lumekuninganna lossi teha. Issi arvas, et see oli Kaj, kes oli sinna külmunud. Ta oli seal triibu sees.”

“Ma ei ole mitte kunagi näinud, et keegi oleks jäälossi teinud,” jääb Georg endale kindlaks. “Ma olen üksi... oot... mida ma olen teinud... aa, kelgumäge...” “Ükskord sa tegid akna või ukse...” aitab Ööle mõelda.

“Ei, ma pole teinud...” kahtleb Georg. “Sel talvel ma

64 märka last / sügis 2012

teen oma aeda siis lumelossi, meile tuleb alati liiga palju lund.”

“Meile tuleb ka. Siis ma kraabin lume ära ja näen muru. See on rohekassinine,” ütleb Ööle.

Nalja tegin! Uskusid!

Kui õues hakkab külm, tullakse tuppa.

“Toas me saame vaadata telekat, värvida ja mängida,” räägib Ööle.

“Ma vaatan iga hommik telekat,” ütleb Georg.

“Georgile on kingitud Wii. Ta saab mängida seda jõulude ajal,” jutustab Ööle.

“See on selline asi, kus peab ise asju juhtima. Seal on puldid ja rool ja üks teine pult. Seal on eraldi juhe ka,” selgitab Georg.

“Tal on kaks pulti,” teab Ööle.

“Mul on terve tuba legosid täis,” räägib Georg edasi.

“Mul on tuba mänguasju täis. Mul on Hello Kitty lego,” lausub Ööle.

“See on Duplo lego,” lisab Georg.

“Aga see lego on kadunud, ainult traktor on alles.”

“Mul on ainult poiste legod.”

Miks Hello Kitty poistele ei sobi?

“Sest see on roosa ja lilla,” ütlevad lapsed pea ühest suust.

“Poistel on sinised ja rohelised ja vahepeal on poistel punast ka,” selgitab Georg.

“Tüdrukutel võib vahel olla must,” lisab Ööle.

Aga mis siis saab, kui poiss kannab roosat pluusi?

Nüüd vallandub hoogne naer.

“Midagi ei saa,” ütleb Georg ja hakkab naeru tõttu toolil kõikuma.

“Mõnikord võib mees panna naise riided selga ja tant-

sida,” fantaseerib Ööle. “Mõtle, kui pulmamees paneb naise riided ja pulmanaine paneb mehe riided ja siis nad abielluvad.”

Hakkab juba päris naljakaks kiskuma. Lapsed itsitavad ja naljajutud koguvad hoogu. Tuleb välja, et Georgi lasteaia katus tõsteti pea peale ja nüüd kõnnivad lapsed laes ja endine põrand on laeks. Ei ole teada, mis saab trepist.

“Georg teeb kogu aeg nalja,” itsitab Ööle. “Siis ta ütleb: nalja tegin! Uskusid!”

“Nalja tegin! Uskusid!” huilgab Georg.

“Mulle meeldib nalja teha,” kinnitab Ööle.

Viiul ja spagaat Lasteaialt läheb jutt muusikakoolile ja natuke tõsisematele teemadele. Öölele meenub, et nad käisid lasteaiarühmaga Georgi esinemist vaatamas.

“Ma õpin muusikakoolis viiulit.

Meil on igasugused pillid seal,” räägib Georg.

“Do-re-mi,” laulab Ööle.

“Ei, seal pole sellised. Seal on mi-la-sol...” täpsustab Georg. “Pean muudkui õppima ja õppima, sest meil tuleb aina juurde noote.”

“Ma tean, Georg tahab viiulimängijaks saada!”

“Ei taha! Kui ma liiga suur olen, siis ma hoopis saan kontrabassi. Sest kontrabass on samasugune kui viiul. Kohe ei saa kontrabassi võtta, sest enne tuleb need rasked viiulinoodid ka ära teha.

Praegu on mul alles kerged noodid.”

“Mina käin balletikoolis,” teatab Ööle ja tõuseb kikivarvule. “Seal me tantsime balletti!”

“Kikivarvul olla on raske,” ütleb Georg.

“Ei ole,” kinnitab Ööle.

“Aga paber peab Öölel all olema,” teab Georg.

“Matid on all, et haiget ei saaks,” selgitab Ööle. “Me teeme seal spagaati.

Suurena hakkan tantsijaks.” Ööle teeb mõned tantsusammud, mis lähevad üle jooksusammudeks ja ka Georg ei läbe enam eriti istuda.

“Meile ei meeldi kaua paigal olla,” selgitab Ööle.

Selge pilt, aga kuidas Georg siis näiteks viiulit saab mängida, seal peab päris kaua ühe koha peal olema?

“Ma ei ole siis paigal,” kinnitab Georg. “Mul seal ju käed kogu aeg liiguvad.”

On aeg lõpetada intervjuu.

“Mina lähen nüüd laua alla!” teatab Georg.

“Mina lähen tooli alla,” lisab Ööle. 

“Georg teeb kogu aeg nalja,” itsitab Ööle.

märka last / sügis 2012 65

ko lu m n

Kas vanemaharidusest on kasu?

Tekst: Tiia Kõnnussaar, vabakutseline kirjutaja, Foto: erakogu

“M

a tahaksin sinuga paar sõna rääkida,” ütles mulle tuttav noor naine, kelle tütred alles hakkasid lasteaias käima, üks aasta tagasi ja teine tänavu sügisel. “Ma ei saa enam millestki aru,” kurtis ta naljaga pooleks. “Lapse rühmakaaslase ema küsis, mida me suvel tegime. Mina rääkisin, et olime pool suve maal vanaema juures. “Meie käisime perega Egiptuses,” ütles mu lapse rühmakaaslase ema. Mul jäi millegipärast tunne, et olen kuidagi imelik, et olin lastega maal ja mitte välismaal. Ja nüüd ma vaatan, et tütre lasteaiakaaslased käivad mingites ringides ja trennides, aga minu laps ei käi.

Aga ta on alles nelja-aastane ja nii väsinud, kui me lasteaiast koju tuleme. Kas ma peaks äkki ka lapse balletiringi panema?” Ta hakkas naerma. “Näed, igasugused mõtted tulevad pähe.”

Kuulasin väikeste tütarde ema ja mõtlesin, et vist kunagi varem pole vanemaks olemine olnud nii keeruline kui nüüd: peale laste ja pereelu tuleb toime tulla ka sotsiaalse surve, muutuvate trendide, kõikvõimalike raamatunõuannete ja koolitustarkustega ning tagatipuks ära seedida kolelood, mis ajakirjanduses ikka ja jälle ilmuvad.

Kogu selle info ülekülluse tagajärjeks on ebakindlus. Me ei tea enam, kus elada ja mida süüa, kuidas lastega käituda, kuidas pereelu elada, sest meie ees terendab lõputu hulk alternatiive ja igaüks tundub omast kohast õige.

Kuidas saavad meid aga kuulata lapsed, kui meie vanematena ei kuula enam iseend?

66 märka last / sügis 2012

Ma ei taha sugugi kritiseerida lapsevanemaid, kelle õlul on tohutu vastutus: kasvatada kahekesi või mõnikord ka üksi üles lapsed, kelle kasvatamiseks läks vanasti tarvis tervet küla. Nüüd seda küla võtta pole. Hea, kui on sõpru, kellele vahel kurta. Hea, kui on õpetaja või treener, kes mõistab. Kui neid aga pole, siis usun, et tasub küll minna kuulama mõnd loengut või koolitust, kus räägitakse lastest ja mida nüüd pidulikult vanemahariduseks nimetatakse.

Mitte selleks, et võtta üle kindel kasvatusteooria ja selle reeglid ning neid siis kramplikult järgida – mitte ükski teooria ei suuda hõlmata elu ennast! Vaid pigem selleks, et mõtiskleda: kuidas suhestun mina inimesena loengul räägitusse? Kas vaikne hääleke mu sees, mida argisaginas pole eriti aega kuulata, nõustub räägitavaga või mitte?

Olen oma elu jooksul lugenud läbi virnade viisi kasvatusteemalisi raamatuid ja läbinud suure hulga koolitusi.

Sellest hoolimata olen emana maadelnud nii ebakindluse kui ka üksindusega, kui asjad kasvavad üle pea. Siiski olen aru saanud, et muud ravi polegi: räägi inimestega, loe ja mõtle ning siis otsusta. See nõuab palju kainet mõistust ja kahe jalaga maa peal seismist, kuid kõigepealt vaikse häälekese kuulamist enda sees. Ainult sellelt pinnalt on võimalik lastega rääkides kuuldavale tuua omaenese hääl: rääkida nii, nagu mõtled ja tunned sa ise. Seda häält lapsed kuulavad. Ja lootus on, et just sedaviisi kasvavad neist inimesed, kel on oma mõtted, tunded ja tahe, mida nad oskavad ja julgevad väljendada. 

Lastekaitse Liidu liikmed Tallinn Pelgulinna Lastekaitse Keskus Kärt Käesel Järve 14 Tallinn 11314 kart.kaesel@gmail.com www.plk.ee Tallinna Kesklinna Lastekaitse Ühing Aimar Karu Õismäe tee 113–20 Tallinn 13515 kesklinnalastekaitse@hot.ee

Saue Linna Lastekaitse Ühing Monika Liiv Puidu 23 Saue 76506 liivmonika@gmail.com www.sauelastekaitseyhing.ee

Tapa Lastekaitse Ühing Ave Pappe Kooli 24, Tapa Lääne-Virumaa 45106 ave.pappe@tapa.ee www.tapalky.ee

Vara Valla Lastekaitse Ühing Vaike Torokvei Matjama pk, Vara küla Tartumaa 60401 tvaike@hot.ee www.varalaps.ee

Ida-Virumaa

Põlvamaa

Valgamaa

Jõhvi Lastekaitse Ühing Tatjana Laada Ridaküla 7–16 Kohtla-Järve minatl@hot.ee

Põlvamaa Lastekaitse Ühing Aira Lutsar tel 56454763 aira.lutsar@gmail.com www.lasteyhing.polvamaa.ee www.malev.polvamaa.ee

Valgamaa Lastekaitse Ühing Aili Heinjärv Allika 19–19 Valga 68206 ailiheinjarv@hot.ee

Tallinna Lastekaitse Ühing Ants Siimer Kesklinna Lastepolikliinik Ravi 27 kab 378 Tallinn 10138

Sillamäe Lastekaitse Ühing Irina Golikova Viru pst 22/1–11, Sillamäe Ida-Virumaa 40232 info@sscw.ee www.sscw.ee

Harjumaa

Jõgevamaa

Harku Valla Lastekaitse Ühing Helve Keel Ranna tee 1, Tabasalu Harjumaa 76901 helve.keel@harku.ee www.harkulaps.ee

Tabivere Lastekaitse Ühing Maire Mällo Tabivere Keskkool, Tabivere Jõgevamaa 49101 maire.mallo@mail.ee

Jõelähtme Lastekaitse Selts Triin Lindau Saha tee 7, Loo Harjumaa 74202 triin.lindau@joelahtme.ee

Järvamaa Lastekaitse Ühing Kristiina Kais A.Haava 3a/8, 72215 Türi Tel: 384 7177

Kose Valla Lastekaitse Ühing Kirli Saks Hariduse 1 Kose alevik, Kose vald, Harjumaa 75101 kirlitalving@gmail.com http://koselastekaitse.wordpress. com/uldinfo/ Keila Valla Lastekaitse Selts Lea Papp Paldiski mnt 28a Keila 76606 lea.papp@keilavald.ee

Järvamaa

Viljandimaa Pärnumaa Audru Lastekaitse Ühing Peep Tarre Pärna allee 7, Audru Pärnumaa 88301 peep.t@audru.ee Pärnu Lastekaitse Ühing Anu Aunapuu anu.aunapuu@pc.ut.ee

Raplamaa Rapla Lastekaitse Ühing Sirje Praks Tallinna mnt 9–1 Rapla 79513 sirje.praks@marjamaa.ee

Saaremaa Türi Lastekaitse Ühing Erika Teras Vabriku pst 6, Türi Järvamaa 72213 erika.teras@mail.ee www.tyri.ee/tyrilaps

Läänemaa Hiiumaa Lastekaitse Ühing Merle Salusoo Koidu 2 Kärdla merle.salusoo@mail.ee www.lastekaitse.hiiumaa.ee

Lääne-Virumaa

Kuusalu Lastekaitse Selts Kai Sinisalu Kiiu mõis, Kiiu side Harjumaa 74604 Kai.Sinisalu@kuusalu.ee

Kadrina Lastekaitse Ühing Heli Preismann Rakvere tee 14, Kadrina Lääne-Virumaa 45201 heli.presimann@gmail.com

Saku Lastekaitse Ühing Ene Kadakas Kannikese 8–30 Saku 75501 ene.kadakas@mail.ee

Rakvere Lastekaitse Ühing Kaie Kranich Laada 14, Rakvere 44310 mty.rly@gmail.com www.rly.ee

Kuressaare Lastekaitse Ühing Kai Saar Komandandi 10b Kuressaare 93812 lastekaitse@kuressaare.ee Saaremaa Lastekaitse Ühing Maili Lonks Sepa 2–12 Kuressaare 93812

Tartumaa MTÜ NAK Carpe Diem Heidi Hansar Ranna tee 1a–8 Tartu 51008 hsusi@one.ee Tartu Lastekaitse Ühing Ille Jõgi Pepleri 27 Tartu 51010 tartu.lastekaitse@gmail.com www.facebook.com/ TartuLastekaitseUhing

Viljandi Lastekaitse Klubi Anneli Raave Kooliaia 5 Viljandi 71004 margit@viljandimaa.ee www.viljandimaa.ee Päikesekillu Perekeskus Kristel Kadakas Posti 24 Viljandi 71004 kristel@paikesekilluperekeskus.ee

Võrumaa Võrumaa Lastekaitse Ühing Inge Järvpõld Sulevi 13 Võru 65604 Inge1963@gmail.com http://www.facebook.com/ Võrumaa Lastekaitse Uhing

2013–2014 saavad projektiga “Kiusamisest vaba lasteaed” liituda kõik lasteaiad. www.kiusamisestvabaks.ee