LEMMIKLOOM (8. september 2016)

EMi lisade juht: Margit Aedla, margit.aedla@ekspressmeedia.ee Projektijuht: Külli Kruusandi, kylli.kruusandi@ekspressmeedia.ee

VÄLJAANDE KOOSTAS AS EKSPRESS MEEDIA TEEMAVEEBIDE JA PRINDIERIDE OSAKOND

Toimetaja: Triin Vasli, triin.vasli@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeedia.ee

WWW.LEMMIKLOOM.EE

8. SEPTEMBER 2016

SELLES NUMBRIS Flexi ehk rullikrihm – mugav jalutusrihm või hoopis probleemide põhjustaja? Mida teha, kui minu koer saab rästikult hammustada? Muhu Jaanalinnufarm – südamliku perekonna ühtse armastuse vili Fotod: Rauno Volmar

Luisa Värk: Emily paneb pere silmad särama

2

Teie perre lisandus üsna hiljuti väikene kutsikas. Kes on Emily?

Emily on samojeedi koer. See on üks ürgsemaid koeratõuge maailmaset ja see pärineb Siberist. Samojeed on kelgukoer. Emily põhjal võin kindlalt väita, et ta on väga sõbralik ja heatahtlik, samuti hoiab ta oma peret. Majavalvuriks teda võtta pole mõtet. Ta armastab lapsi ja lähedust. Hea meelega magaks ta kindlasti ka meiega koos voodis, aga see ei ole meie peres lubatud.

Ta on väga aktiivne ja tahab palju liikuda, seega tubase elustiiliga pererahvas talle ei sobi.

Ta on võetud Eestist, Hõbevalge kennelist. Praegu on Emily kaheksakuune ja naudib elu täiel rinnal. Kutsikaeas võib talle kõik armsad pättused veel andeks anda.

Kas teil oli lemmiklooma võtmine juba ammu mõttes mõlkunud ja kuidas te just selle kutsikani jõudsite?

Koera võtmine on meie pere mõtetes juba väga pikalt mõlkunud, kuid oleme alati olnud seda meelt, et korter ei ole suurele koerale kasvamiseks ja elamiseks hea koht. Õnneks on meil ka aed, kus Emily saab ringi joosta ja mängida.

Samojeedini jõudsime nii, et ma olen alati öelnud, et kui koer võtta, siis ikka suur, mitte pisike. Minu lemmikud on alati olnud kelgukoerad. Seega oli valik suhteliselt piiratud haski, malamuudi või samojeedi kujul. Sa-

mojeed on nendest minu jaoks muidugi üks armsamaid ja pehmema kasukaga koeri. Alaska malamuudist on ta väiksem ning võrreldes haskiga ei ole ta minu arvates nii isepäine ja hoiab kodu, kuid eks iseloom on siiski indiviiditi erinev.

Emily on tasakaaluka iseloomuga koer, peale selle on ta suur laste sõber. Meil on Emilyga väga vedanud! Ta on rõõmsameelne ja alati valmis tegutsema.

Emily on uhke ja valge karvaga koer. Kuidas näeb välja tema karvahooldus?

Kammime teda suhteliselt tihti. Kui mitte iga päev, siis kindlasti üle päeva ja üldiselt talle see sügamine väga meeldib. Pe-

Nii minu kui ka Taavi perekond on alati lemmikloomade kohta peres väärtustanud ja oleme mõlemad loomade keskel üles kasvanud.

Loomad on meie peres olnud pereliikmed, kelle eest hoolitsevad kõik.

semisega on pisut keerulisem, sest Emily ei ole treppide suurim fänn ja seega on tema vannituppa saamine pisut suurem ettevõtmine. Üldjuhul piirdume päeval ja õhtul tema käppade pesemisega. Kui ta aga väga mustaks on saanud või karv hakkab tuhmuma, siis käime Kadi Koertesalongis mõnulemas.

See pikem spaaprotseduur seisab ees ka enne näitusele minekut. Mulle tundub, et ta on sellega ära harjunud ning pigem naudib vett, kui kardab. Ta läheb sinna alati hea meelega ja tervitab personali suurema sabaliputusega. Kui ma teda kodus pesen, kuivatan võin kammin, siis tavaliselt toetab ta pea mulle õlale ja naudib rahulikult protseduuri.

Koer annab perele kindlasti palju positiivsust juurde. Kuidas Emily teid mõjutanud on?

Emily paneb meid kõiki kindlasti aktiivsemalt liikuma ja igal hommikul teeb ta oma sabaliputamisega kõigi ärkajate meele rõõmsaks. Arvan, et igasse hommikusse on rohkem päikest tulnud, sest see rõõm, kuidas koer pereliikmeid hommikuti ootab, on lihtsalt nii armas. Igal hommikul on koer nii rõõmus, nagu oleks me kodunt ära olnud kogu nädala.

Ka lapsele on koer kindlasti üks suur muutus, sest meil ei ole peres veel õde ega venda.

Seega on Emily lapsele ka mõneti parima sõbra eest. Kui sõ-

3

ber kõrval on, siis on ikka julgem tunne, räägib Luisa. Miina jaoks on Emily ka mängukaaslane. Nad müravad koos nõnda, et mõlemad on lõpuks pikali maas, üleni porised, näod naerul. Emily naudib lastega mürgeldamist.

Kas teie peres on veel lemmikloomi?

Emily on meie pere ainukene lemmikloom ja usun, et sellest praegu täiesti piisab, sest temaga on päris palju tegemist. Kuna varsti on tulemas meile laste kujul ka perelisa ja neile kõigile on vaja oma aega pühendada, siis uue lemmiklooma plaane me veel ei pea. Siiski ei saa ma kindlalt ei öelda, sest kauges tulevikus, kui on mahti tegeleda, siis kaks koera oleks väga tore.

Kas teie peres on ka lapsepõlves kellelgi koeri olnud?

Nii minu kui ka Taavi perekond on alati lemmikloomade kohta peres väärtustanud ja oleme mõlemad loomade keskel üles kasvanud. Loomad on meie peres olnud pigem pereliikmed, kelle eest hoolitsevad kõik. Mul ei ole olnud konkreetselt minu enda lemmiklooma, keda olen kasvatanud ja treeninud.

Minul on olnud lapsepõlves erinevaid koeri. Kui ma olin väike, siis oli meil oli puudel, hundikoer ja dobermann. Praegu on minu vanemate peres viieaastane haski Gustav.

Meie peres on olnud lapsepõlves koht ka kääbusküülikul ja meriseal. Loomad on olnud meil alati kogu pere loomad, kelle eest hoolitsesid kõik pereliikmed. Taavi peres on samuti olnud nii koeri kui ka kasse.

Milline Emily elu välja näeb?

Me võtame asja rahulikult. Emily käib koertekoolis ja treenerite näpunäidete järgi teeme trenni ka kodus. Mängime koos vah-

Ta on väga aktiivne ja tahab palju liikuda, seega tubase elustiiliga pererahvas talle ei sobi. vaid mänge ja käime jalutamas.

Emily elu on nagu ikka koera elu. Aeg-ajalt külastab ta koos meiega ka kohvikuid.

Lihtsalt sellepärast, et meie elu värvikamaks muuta ja närve proovile panna, kaevab ta aeg-ajalt tühjaks mõne äsja istutatud lillepoti või närib salaja tükkideks mõne vedelema jäänud sussi. Aga mis seal ikka, kui peale ei satu, siis ei ole mõtet muud teha, kui asja huumoriga võtta.

Kui me reisime, siis Eesti piires käib Emily üldjuhul meiega kaasas. Pikematel puhkustel on Emily tavaliselt minu vanemate või mõne hea sõbra valvata. Vanemate juures on Emilyl sõber Gustav. Nad saavad omavahel väga hästi läbi. Vahel kui ilma Emilyta Elvasse vanemate juurde satun, siis Gustav nuusutab terve auto uudishimulikult üle ja annab mulle alati nördinult märku, et kuidas ma ilma Emilyta külla tulla julgesin.

Pättuseid teevad nad ema juures ka hea meelega. Nad tunnevad end seal vabalt ja naudivad elu. Näiteks kaevab Emily alati kõik kondid üles, mille Gustav on hoolega maa alla peitnud. Ükskord kaevasid nad koos seal nii suure augu, et ei puudunud palju, kui sealt oleks Ameerika paistma hakanud. Ise on nad oma kätetöö üle alati äärmiselt uhked, naerab Luisa.

Küsitles Triin Vasli

4

Flexi ehk rullikrihm –

mugav jalutusrihm või hoopis probleemide põhjustaja?

Flexi jalutusrihm on rullikrihm, mis kerib rihma automaatselt lahti ja tagasi rullikusse koera liikumissuuna järgi. Rihma eesmärk on koerale rohkem liikumisvabadust anda. See rihm on koeraomanike seas populaarne üle kogu maailma, kuid selleks, et rihma efektiivselt kasutada, on kasulik endale selgeks teha nii vahendi tugevad kui ka nõrgad kohad.

Tavaliselt on rulliku peal töötava rihma pikkus umbes viis kuni kaheksa meetrit. Selline jalutusrihm töötati välja juba 1970-ndate alguses ja sellest ajast on selle töötamise põhimõte jäänud samaks, kuid edasi on arendatud nii vastupidavust kui ka kasutusmugavust.

Rullikrihma eelised võrreldes tavalise pika rihmaga Ei takerdu koera jalgadesse. Kui koer liigub edasi-tagasi ja teeb pöördeid, siis flexi rihm tõmbub rullikusse tagasi olenemata sellest, mis suunas koer liigub. Tavaline pikk jalutusrihm võib kergemini koera jalgade ümber takerduda, sest inimene liigub enamasti aeglasemalt kui koer ja ei suuda nii kiiresti reageerida.

Looduses liikumine on lihtsam. Metsas liikudes on flexi rihma mugavam kasutada kui tavalist pikka rihma, sest selle puhul on puude ja okste taha takerdumise tõenäosus väiksem.

Peale selle võib jalutuskäigu ajal maas lohisev pikk jalutusrihm väga tugevalt määrduda, mistõttu on seda ebamugav kasutada.

Kui lased koera flexiga endast kaugemale, siis jälgi pidevalt ümbruskonda, et vajaduse korral ohtusid ennetada.

Võimaldab kiiret reageerimist. Kui flexi rihma õigesti kasutada, võib ohuolukorras olla sellega lihtsam koera enda juurde saada kui pika jalutusrihmaga. Kui inimene on koera pika rihmaga endast kaugele lasknud, siis on keeruline teda kiirelt enda juurde tagasi saada, sest inimene ei jõua manuaalselt nii kiiresti rihma kerida, kui seda suudab hästi töötav flexi rulliksüsteem.

Flexi rihma peamised ohud Purunemise korral on inimesele ohtlik. Kui flexi rihm ei ole parasjagu fikseeritud asendis ja puruneb või tuleb koeral üle pea, siis rihm koos metallist karabii-

niga liigub suure kiirusega inimese poole rullikusse ning võib vigastusi tekitada.

Rulliku purunemisel on koera juhtimine keeruline. Rulliksüsteemi purunemisel on koera keeruline juhtida. Tavaliselt on flexi rihmad valmistatud kas peenikesest nöörist või lindist. Manuaalselt on koera peenikese nööri või lindiga keerulisem juhtida, samuti võivad need suurel tõmbamiskiirusel paljastele kätele ka põletushaavu tekitada. Õnnetused võivad koerale nii füüsilise kui ka psüühilise trauma tekitada. Kui inimene laseb kogemata flexi rihma enda käest lahti ja see ei ole kindlasse asendisse ära fikseeritud, siis võib suurel kiirusel “selga jooksev” plastikust käepide koerale füüsilisi vigastusi tekitada. Samuti võib selline olukord tekitada koerale hirmutunnet, mistõttu võib ta hiljem rihma karta. Ei saa välistada ka seda, et kui koer on saanud traumaatilise kogemuse flexi rihma tõttu, hakkab ta kartma hoopis mõnd muud objekti, mis õnnetuse ajal tema läheduses oli.

Kõige olulisemad tegurid flexi rihma efektiivseks ja ohutuks kasutamiseks Vali kvaliteetne ja sobiv rihm.

Rihm tuleb valida koera suuruse ja kaalu järgi. Parema kvaliteediga rihmad on veidi kallimad, kuid nad on ka vastupidavamad, mugavamad kasutada ning purunemise ja õnnetuste risk on seetõttu väiksem.

Kas lint või nöör? Lint on üldiselt inimesele ohutum. Juhul kui koer tõmbab lindi ümber inimese jalgade, ei ole see nii ebamugav ja ei tekita nii suuri vigastusi, kui pinge all olev peenike nöör. Kui rullik peaks purunema või tekib muul põhjusel vajadus koera manuaalselt tagasi tõmmata, on seda lindiga veidi lihtsam teha kui nööriga. Nöör aga kipub olema veidi jäigem, mistõttu nende koerte puhul, kellel on kalduvus rihmas olles tirida, on nööriga variant efektiivsem. Erinevalt lindist ei lähe nöör keerdu ja kulub seetõttu aeglasemalt kui lint. Ideaalselt varianti ei ole, mis kõigile ja igas olukorras sobiks, ning seetõttu võiks igaüks ise katseta-

da, kumb variant temale ja tema koerale sobivam on.

Rihma värv on oluline. Soovitatav on valida värv (näiteks punane), mis on igasuguses keskkonnas inimesele nähtav. Näiteks halli peenikest nööri ei ole hämaras peaaegu üldse näha. Kui rihma liikumissuund ei ole nähtav, siis tekib kergemini olukordi, kui koer tõmbab nööri ümber inime-

Rihm tuleb kindlasti valida looma suuruse ja kaalu järgi.

Fotod: Shutterstock

Metsas liikudes on flexi rihma mugavam kasutada kui tavalist pikka rihma, sest selle puhul on puude ja okste taha takerdumise tõenäosus väiksem.

se jalgade, koer jääb valele poole posti või võssa kinni, sest halva nähtavuse tõttu ei jõua inimene piisavalt kiiresti reageerida. Osadel lintidel on peal ka helkurribad. Õpi rihma kasutama turvalises keskkonnas. Enne kui minna keskkonda, kus võib tekkida rohkem kontrollimatuid olukordi, võiks rihma proovida näiteks koduaias või mõnes muus tuttavas ja rahulikus kohas. Kriitilises olukorras ei ole enam aega proovida, milline nupp töötab stop-

Enne kui minna keskkonda, kus võib tekkida rohkem kontrollimatuid olukordi, võiks rihma proovida näiteks koduaias või mõnes muus tuttavas ja rahulikus kohas.

perina ja milline vabastajana. Internetis on olemas palju häid videoid flexi kasutamise kohta. Samuti tuleb läbi lugeda ostetud rihma kasutusjuhend.

Flexi ei pruugi olla parim vahend kontrollimatule koerale. Kui koera kuuletumine ei ole veel väga hea, siis ei tasu flexi rihmaga minna näiteks tiheda liiklusega asulatesse või kohtadesse, kus on palju teisi koeri. Sellises keskkonnas on lihtsam koera tavalise lühema jalutusrihmaga juhtida. Väga mugavad ja vastupidavad on nahast jalutusrihmad, sest need ei tekita kätele nii palju mikrovigastusi kui nailonist rihmad. Kui soovid koerale siiski suuremat liikumisvabadust anda, siis flexi rihmaga võiks jalutada keskkonnas, kus on võimalikult vähe ärriteid, mis võiksid koera käitumist mõjutada.

Jälgi pidevalt rihma kulumisastet. Kui lint või nöör hakkab kuluma, siis tuleb rihm väl-

ja vahetada. Kulunud või koera näritud lint ei pea tugevale tõmbele vastu ja koer võib rihma otsast lahti pääseda.

Vajaduse korral kanna kaasas ka tavalist jalutusrihma. Igaks juhuks võib kaasas kanda ka tavalist lühemat jalutusrihma, sest sellega on kriitilistes olukordades koera lihtsam juhtida.

Jalutamise ajal jälgi ümbruskonda. Kui lased koera flexiga endast kaugemale, siis jälgi pidevalt ümbruskonda, et vajaduse korral ohtusid ennetada. Ümbruse jälgimine tagab piisava ajavaru, et jõuaksid koera õigel ajal enda juurde saada.

Juhul kui olete valinud õige rihma, teinud endale rihma kasutuspõhimõtted selgeks ja õpetanud oma koera, on flexi rihm koerale suurema liikumisvabaduse andmiseks efektiivne vahend. koertekoolitaja Kati Ernits

5

6

Omapärane ja seiklushimuline kodukass, kes perenaise luku taha jättis Hugo on kümneaastane kass, kes lõbustab oma pere põnevate seiklustega igapäevaselt. Ta ei ole peent tõugu ega ka erilise välimusega, kuid tema omapära seisneb selles, et ta on oma tegemistes väga tark ja edukas.

Hugo on kümneaastane kass, kes saabus meie juurde kasside varjupaigast, kui ta kolmekuune oli.

Ta on väga tark kass. Näiteks oskab ta kõiki uksi iseseisvalt lahti teha, inimesega peitust mängida, mööda kõrgeid kappe hüpata ja kummalistes kohtades väga efektiivselt puhata. Tema seik-

luste nimekiri on aastate jooksul päris pikaks kujunenud, kuid räägin mõnest humoorikamast juhtumist.

Kuidas kass mind ukse taha jättis ja ma Lukuabi kutsuma pidin Hugo oskab kõiki uksi lahti teha. Ei ole vahet, kas tegemist on välisukse, rõduukse või kapi/garderoobi lükandustega – igal juhul teeb ta uksed lahti, kui need just lukus ei ole. Lukustamisega on üldse selline lugu, et ta saab aru, kas välisuks pannakse lukku või mitte. Juhul kui keegi unustab seda teha, läheb ta lingile hüppama, et just siis õue saada, kui tema seda soovib. Kui aga uks lukku pannakse, siis pole ju mõtet proovima ja energiat raiskama minna. Kõik on alati läbimõeldud ja planeeritud. Oluline, et ei peaks ühtegi üleliigset liigutust tegema. Vahel mõtlen, et oleks mul

omal selline planeerimisvõime.

Tänu sellele suurepärasele oskusele tema juba nälga ei jää. Kui juhtub, et toidukauss on poole päeva pealt tühjaks saanud, siis tavaliselt koju tulles avastame, et kapiuks on lahti tõmmatud, krõbuskipakk välja kistud ja puruks näritud.

2009. aasta suvel juhtus aga hoopis selline lugu, et Hugo pani mind õue luku taha. Nimelt läksin ilusa ilmaga aeda peenraid rohima ja väljusin terrassiukse kaudu. Toimetasin aias ja kui ühel hetkel tekkis soov tuppa tagasi minna, ei saanud ma enam

Hugo on väga nutikas ja ta armastab keerukaid väljakutseid.

uksest sisse. Keegi oli toas ukselingi alla vajutanud. See keegi oli muidugi kass Hugo. Tal on komme hüpata ukselingi külge ja rippuda nagu ahvipärdik seal otsas nii kaua, kuni uks lahti vajub. Too uks läks aga lukku. Seejärel kontrollisin kõik sissepääsud üle, lootes leida mõnd lukustamata ust või akent. Kõik olid turvaliselt lukus ja kinni. Loomulikult polnud mul kaasas ei telefoni ega võtmeid. Jäi ainult loota, et naaber on kodus ja saan telefoni kasutada, et Lukuabi appi kutsuda. Õnneks oli naaber kodus ja poole tunni pärast oli Lukuabi kohal. Hugo ettevõtmine läks korralikult maksma, samuti sai Lukuabi kõhutäie naerda.

Pärast seda juhtumit kannan aeda minnes alati majavõtit ja telefoni kaasas. Nii nagu Hugo mõtleb kõik käigud ette, pean seda ka mina tegema. Vastasel juhul ei tea kunagi, millega see lõppeda võib.

Vahel võivad asjad nihu minna ehk Hugo järjekordne seiklus viiekordse maja katusel Kui sa oled siiamaani lugenud, siis tead juba, et Hugo on väga nutikas ja ta armastab keerukaid

Hugo oskab kõiki uksi lahti teha.

Ei ole vahet, kas tegemist on välisukse, rõduukse või kapi/ garderoobi lükandustega. väljakutseid. Ükskord juhtus aga nii, et Hugo tegi vale otsuse ja temaga juhtus õnnetus. See juhtus, kui ta veel noor ja väheste kogemustega oli. Tol ajal elasi-

me viiekordses kortermajas ja meie korter oligi viimasel korrusel. Selles korteris oli ventilatsiooniluuk, kust lai toru maja katusele viis. Vot selle luugi kaudu käis Hugo korduvalt viiekordse maja katusel seiklemas.

Siiani ei ole täpselt teada, kuidas ta mööda ventilatsioonitoru üles ronida suutis, kuid mitu korda juhtus nii, et kui töölt tulin, oli kass kadunud. Mõne aja pärast tuli Hugo üleni tolmuse ja mustana tagasi. Kuna selline iseseisev seiklemine kõrge maja katusel võis loomale ohtlik olla, lasin ma ehitajal luugi kõvasti kinni panna. Muidugi sai ka ehitaja kõhutäie naerda. Kontrollisin luugi ka ise üle, et veenduda selle tugevuses. Ühel päeval juhtus aga nii, et kui ma töölt koju tulin, oli ventilatsiooniluuk lahti kistud ja kassi ei paistnud kuskilt. Kuidas ta küll ise selle luugi lahti sai?

Kui poole tunni pärast kassi

7

ikka veel näha polnud, aimas süda halba. Ronisin trepikoja kaudu maja katusele kassi otsima.

Esimese asjana kontrollisin luuki, mis meie korterisse viib. Aga Hugot ei olnud seal. Üpris kummaline ja ärev tunne oli nii kõrgel katusel liikuda ning süda värises kassi pärast. Lõpuks kostis kaugelt kassi kaeblik karje ja hakkasin heli poole liikuma. Leidsin Hugo maja teisest otsast, teise ventilatsioonišahti seest. Ju ta mõtles, et laiendab oma territooriumi, aga sattus hoopis õnnetusse. Sellel šahtil olid peenikesed raudtorud ees ja kass oli sinna

stressirikas ettevõtmine, kuid Hugo on õnneks väga rahulik kass ja saab arstidega hästi läbi. Seetõttu läks reieluu ravimine üsna kiirelt ja suuremate tagasilöökideta.

Mine tea, ehk sai aru, et tasub rahulikult end ravida lasta.

Paranemine on oluline, sest siis saab jälle järgmisi krutskeid katsetada. Valus oli see kogemus aga küll. Ebaõnnestumisi ikka juhtub, aga ega siis sellepärast ei jää uued krutskid tegemata.

Tuleb lihtsalt oma kogemustest õppida ja järgmine kord targemalt tegutseda.

Nii nagu Hugo mõtleb kõik käigud ette, pean seda ka mina tegema. Vastasel juhul ei tea kunagi, millega see lõppeda võib. vahele kinni jäänud. Proovisin ise kassi kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Kutsusin päästeameti. Õnneks olid päästjad väga sõbralikud ja abivalmid ning kassi päästeoperatsioon õnnestus küllaltki kiiresti.

Hugo seiklust mainiti hiljem ka päästeameti kokkuvõttes. Aastakokkuvõte tõestab kenasti, kui seikluslikud loomad need kassid ikka on. Põhja-Eesti päästekeskuse pressiesindaja Kirill Teiteri teatel on Tallinna päästjad saanud 40 kassidega seotud päästmiskutset. 25 kassi oli kuhugi kinni jäänud, näiteks akna vahele või ventilatsioonišahti, üks peadpidi isegi konservipurki. Üheksa kassi toodi puu otsast alla ja kuut kassi tuli automootori seadmete vahelt välja tirida.

Seiklustel on vahel ka kurvad tagajärjed. Katusel mürgeldamise tagajärg oli murtud reieluu.

Ega see loomaarsti juures käimine mingi lõbus tegevus ole.

Enamasti on see kassile üpris

Hugo jaoks on elu nagu seiklus Igatahes aasta pärast seda, kui ta õnnetult ventilatsioonišahti kinni jäi, hüppas ta Pärnus suvituskorteri ukse ise lahti. Seejärel hüppas ta naabrite korteri ukse lahti ja jalutas sinna sisse. Hugo jäi oma teoga vahele siis, kui ta naabrite köögis kaalutlevalt hoogu võttis, et taas ventilatsioonišahti hüpata. Elu on seiklus!

Kuigi Hugo seiklused on meile aeg-ajalt päris palju muret valmistanud ja mõnel korral ka kulukaks kujunenud, arvan, et ta on meile nii mõneski asjas suureks eeskujuks. Eelkõige oma võimekuses jääda igas olukorras rahulikuks, samuti oma järjepidevuses. Iga kass on omal kombel tark ja eriline. Tuleb ainult tahta seda märgata, sest meil, inimestel, on võimalus loomadelt palju kasulikku õppida, kui me seda soovime. koertekoolitaja Kati Ernits

KES TAHAB TARK JA EDUKAS OLLA, PEAB OSKAMA PUHATA! Puhkamine on Hugo üks lemmiktegevusi. Ilma õige puhkamiseta ei jaksa tark ja edukas olla. See on tal üks selline oskus, millega mina alati hakkama ei saa. Tuleb tunnistada, et peaksin oma kassist eeskuju võtma.

“Laisk istumine”. Seda teeb ta mitu korda päevas, näiteks pärast treppidest jooksmist.

“Käpad sirgeks” puhkamine. Niimoodi puhkab ta pärast suurt mõtlemist ja planeerimist. Näiteks pärast seda, kui on salaja õue hiilinud, seal pikalt muru söönud ja linde luuranud.

Siin õpetab Hugo oma sõbrale Ernale, kuidas õigesti lõõgastuda.

“Vabastiil” ehk asendi ja koha võib vabalt valida. Vahel ei saa arugi, kui väsimus ligi hiilib. Hugo puhkab kohe, kui tunneb, et on väsinud.

Näiteks kraanikausis

Pesumasinas

Vajaduse korral saab ta hakkama väga kesiste tingimustega

Mullahunnikus on tore lõõgastuda.

See on tema jaoks sama, nagu inimeste jaoks spaas käimine.

Mõnikord, kui ta eriti väsinud on, puhkab ta oma kastis. Seal saab segamatult magada.

8 Foto: Shutterstock

Mida teha, kui minu koer saab rästikult hammustada?

Eestis elava rästiku hammustus pole üldjuhul eluohtlik.

Eestimaa on kaunis koht elamiseks ja looduses liikumiseks kasvõi juba seetõttu, et meie looduses ei kohta palju ohtlikult mürgiseid loomi. Eesti looduses liigub vabalt ainult üks mürgiste madude liik − harilik rästik.

Rästikud asustavad meie kliimas enamasti samasuguseid paiku, kus on tore ka koertega liikuda − metsad, niidud, kraaviperved, jõe- ja järvekaldad ning raiesmikud. Samuti võib neid kohata ka meie linnades. Aktiivsusperiood algab nende jaoks juba esimestel päikesepaistelistel päevadel, kui metsas on veel päris palju lund.

Alguses on nad aeglased ja nõrgad, kuid muutuvad peagi vilkamaks. Esimestel päevadel hoiduvad rästikud kõige soojematesse paikadesse, soojendades end päikesepaistel kõrgemates kohtades – langenud puutüvel, kännul, kivil või soojal maapinnal.

Temperatuuride tõustes muutub nende eluviis öiseks. Nad alustavad jahti, olles aktiivsemad öö esimesel poolel.

Päevaks varjuvad nad urgudesse, pehkinud kändudesse, põõsaste alla ja pragudesse. Tavaliselt käivad nad end mitu korda päeva jooksul päikese käes soojendamas. Päikselisel päeval ja eriti kestumise ajal näevad rästikud halvasti. Maod tajuvad oma kehaga pinnase võnkeid. Nii võib ka inimese või looma liiga lähedale tikkunud liigutus vallandada kaitsereaktsioonina ründe koos salvamisega. Üldiselt ei ole rästikud agressiivsed, kuid koerad ja kassid võivad olla uudishimulikud ning rästikut käpa või ninaga nügida. Üldjuhul üritab rästik roomates põgeneda ja peituda või rahulikult lamades surnut

teeselda. Mõnikord hoiatab rästik võimalikku vaenlast tugeva sisinaga. Pärast ohu kadumist, aga ka pärast salvamist, roomab rästik tihti endisesse kohta tagasi.

Rästikud ise inimesi või loomi ei ründa. Hammustatakse enesekaitseks ja ainult siis, kui rästikut vigastatakse, talle peale astutakse või muul viisil ärritatakse.

Eestis elava rästiku hammustus pole üldjuhul eluohtlik. Koduloomadest kannatavad koerad enim ussihammustuste all, sest paljud koerad on lihtsalt väga väikesed võrreldes mürgi kogusega, mis mao hammustuse puhul nende organismi satub.

Rästiku mürk muudab vere vedelamaks, mis omakorda põhjustab verevalumeid, verejookse ja turset. Mürk kui võõrvalk võib tekitada raskemal juhul tugevaid allergilisi reaktsioone või kõriturset. Peale valutundlikkuse suurendamise langetavad mürgis leiduvad ained ka vererõhku, põhjustavad nõrkust, iiveldust, südame rütmihäireid, neeru- ja hingamispuudulikkust ning uriinipidamatust.

Loomal lasta pärast hammustust rahulikult lamada Sagedasemad hammustuskohad on looma pea, kael või jäsemed.

Kui hammustuskoht asub kehal, on tee elutähtsate organiteni lühem ja looma seisund tihti raskem.

Hammustuskohal võib näha kahte teineteisest 0,5–1,0 cm kaugusel asetsevat mürgihammaste torkehaava. Karvastikust võib neid olla raske leida, samuti segab turse. Seepärast on tähtis turses ala karvast puhtaks pügada ja puhastada.

Mürgihammustuse käigus võib mürgihammastest hammustushaava voolata umbes 5−30 mg mürki. Kõige ohtlikumad hammustused on pea piirkonnas. Seda just võimaliku hingamisteede kinnitursumise tõttu. Mürgi mõju haripunkt pärast hammustust on 30 minutit kuni neli tundi.

Peale mürgi võivad tugevat põletikku tekitada ka mao suus ja hammastel elutsevad bakterid.

On tähtis teada, et rästikuhammustuse tunnused võivad loomal ilmneda kas kiiresti või isegi kuni 24 tunni jooksul. Sisemised muutused algavad looma organismis aga kohe, kui mürk organismi satub. Need on igal looma isesugused ja sellepärast soovitatakse kannatanu kindlasti arsti juurde viia. Seda eriti siis, kui hammustus saadi kaelale või pähe.

Loomal peaks laskma võimalikult rahulikult lamada, teda peaks

püüdma igati rahustada ja teda võiks liigutada ainult äärmise vajaduse korral. Võimaluse korral oleks hea hammustada saanud jäse fikseerida. Kindlasti ei tohi hammustuskohta välja lõigata, mürki välja imeda ega jäsemele žgutti paigaldada. Ka külma kompressi kasutamine ei ole ma-

Noortel madudel eritub rohkem mürk Üle poole rästikuhammustusi on “kuivad” ehk sülge mõõdetavates kogustes ei eritu. “Märja” hammustuse korral eritab rästik ka sülge. Isegi vastsündinud rästikute hammustus on mürgine ja nad hammustavad ka ker-

Rästikud ise inimesi või loomi ei ründa. Hammustatakse enesekaitseks ja ainult siis, kui rästikut vigastatakse, talle peale astutakse või muul viisil ärritatakse. ohammustuse puhul soovitatav.

Rästik võib rünnata teistki korda ja rästikupea võib sülge pritsida isegi kehast eraldatuna. Kõik Eestis vabas looduses elavad rästikud loetakse harilikeks rästikuteks ega vaja seega tuvastamist (elusana või surnuna kaasavõtmist). Püüdke ise rahulikuks jääda – teie loom loeb teie kehakeelt ja rahuneb samuti.

Olenevalt organismi elujõust hakkavad peagi ilmnema rästikuhammustuse mürgistusnähud.

gemini kui täiskasvanud rästikud, sest neil pole muid kaitsevahendeid. See-eest vaenlasi on neil rohkem.

Rästiku hammustuse mõju koerale sõltub eritatava mürgi kogusest. Noortel madudel eritub mürki rohkem. Mürgi kogus sõltub sellest, kas ja millal on madu mürki varem kasutanud. Kui rästik on seda kasutanud hiljuti, siis on tal seda varuks vähem. Samuti sõltub see aastaajast. Suve esimesel poolel

Rästikuhammustuse tunnused võivad loomal ilmneda kas kiiresti või isegi alles kuni 24 tunni jooksul.

on maod jõudnud vähem salvata. Kuidas koera organism hammustusele reageerib, sõltub koera suurusest, vanusest, tervislikust seisundist, immunoloogilisest staatusest ja hammustuskohast. Tähtis on ka aeg, mis kulub loomaarsti juurde jõudmiseks.

Patsiendi seisundi ja arstide korralduse järgi võidakse teha valuvaigistavat ravi, kasutada antihistamiini, soonesisest vedelikravi ja hapniku manustamist.

Hammustuskohal põletiku ja koekahjustuste tekkimise vältimiseks võib olla vajalik antibiootikumiravi. Kuigi harilik rästik on Eestis laialt levinud ja arvukas, tekitab ta loomade tervisele ning elule suhteliselt vähe otsest kahju. Valdav enamik hammustatuid terveneb vahel isegi kahe kuni nelja päeva jooksul. Paistetus võib püsida kaks kuni neli nädalat. Mürgist põhjustatud valulikkus võib kesta kuid. Süsteemsed haigused ja organpuudulikkus võib välja areneda ka mitme päeva jooksul, seega tuleks looma jälgida pikemat aega. Tähtis on jälgida ka neerude, maksa ja vere hüübivuse funktsiooni.

Loomaarst Triin Abel

Foto: Shutterstock

9

Mis on probleemne haukumine ja kuidas sellest lahti saada?

Haukumine on koera loomulik eneseväljendamise viis. On siiski tõuge, kes ennast teistest sagedamini haukumisega väljendada püüavad. Suuresti tuleneb see nende tõugude algsest kasutusest.

Ajal kui koera veel igapäevaselt tööloomana kasutati oli hääl mitmetel tõugudel töövahendiks. Selliseks tõuks on näiteks lapi põhjapõdrakoer, kes haukumisega põtru karjatas. Samuti mitmed jahi-ning valve ülesandeid täitvad tõud. Seetõttu on taustast tulenevalt osadel tõugudel hääle kasutamine mistahes sõnumi edastamiseks sageli ka esmane valik ja seetõttu väga levinud. Siiski, põhjuseid, miks mõni tõug ennast häälega sagedamini väljendab, võib ilmselt olla veel.

Tänapäeval on enamik koeri perelemmikud ning enamasti ei soovi me, et koer oleks väga häälekas.

Tavaliselt üksikud haugatused inimesi ei häiri, aga kui koer haugub valel ajal või kohas või teeb seda pikka aega järjest, võib see nii koeraomanikule kui ka kaaskodanikele ebameeldiv olla. Haukumist võibki probleemseks nimetada kui see on sarnastes situatsioonides korduv, inimesele ebameeldiv ja kui inimene seda kontrollida ei suuda.

Probleemse haukumise põhjusteks võivad olla: Tähelepanu nõudmine. Sageli on koer õppinud, et iga kord kui ta haugub, siis omanik pöörab talle tähelepanu. Haukumine on inimese jaoks ebameeldiv ja ta soovib, et koer haukumise võimalikult kiiresti lõpetaks.

Tihti ei saa inimene ise arugi kui ta näiteks trenniplatsil haugatuse peale taskust viineri võtab ja koeraga mõne harjutuse teeb või klähviva nõudmise peale palli viskab, sest siis jääb koer vait. Vahel saab koer haukumise peale negatiivse tähelepanu osaliseks – näiteks tõmmatakse rihmast, hoitakse koera suud kinni vms. Enamasti ei ole see koera jaoks aga piisavalt negatiivne ning ta jätkab haukumist ja õpib, et läbi haukumise saab tähelepanu. Väga levinud on olukord, kus õuest tuppanõudev haukuv koer haukumise peale tuppa lastakse. Sedasi õpib koer kahte asja. Esiteks seda, et haukumine viib teda eesmärgile ehk kinnistatakse haukumist. Teiseks seda, et tema otsustab, millal ta saab soovitud hüve ehk suureneb koera otsustusõigus ja väheneb inimese kontroll tema üle.

Kulutamata energia. Inimeste jaoks võiks see tähendada igavust. Koerad ei tunne igavust kui sellist. Koertel on vaid kulutamata energia, mis vajab väljundit.

Kui koer ei saa piisavalt füüsilist ja vaimset aktiivsust, siis üks viis üleliigse energia välja elamiseks on haukumine.

Hirm. Läbi haukumise üritab koer hirmutavat objekti minema ajada. Juhul kui koer tunneb hirmu näiteks ühe konkreetse objekti

lelt tegevuselt. Eriti suureks probleemiks võib puudulik distsipliin kujuneda nende koerte puhul, kes oma olemuselt on väga keskkonnatundlikud. See tähendab, et nad märkavad keskkonnas alati kõiki detaile ja reageerivad kohe kui midagi muutub. Seetõttu on ärriteid, mis koera “haukuma käivitavad” oluliselt rohkem.

Foto: Shutterstock

suhtes siis iga kord kui ta sattub selle objekti lähedusse, ta haugub, et pääseda ebameeldivast olukorrast.

Kui tegemist on üldiselt ara koeraga, siis võib juhtuda, et ta haugub mitmetes erinevates olukordades selleks, et turvatunnet taastada. Ärevus. Erinevalt inimesest ei suuda koerad tundeid peita.

Kõik, mis on nö. üle võlli, see peab kehast välja saama. Ärevustunde leevendamiseks võib koer hakata haukuma. Tihti kinnistatakse koertele ainult aktiivset meeleseisundit. See tähendab, et pre-

meeritud on ainult aktiivseid tegevusi. Koerad, kellel on kaasasündinud tundliku närvisüsteemi tõttu raskem rahuneda, võib selline tegevus tekitada pideva ärevusseisundi. Sellest tulenevalt võib koer hakata haukuma, et vabaneda ebameeldivast tundest.

Puudulik distsipliin. Kui koeral puudub tahe inimese sõna kuulata, siis ta võibki pidevalt kontrollimatult haukuda näiteks vareste peale, aiast mööda jalutavate inimeste, teiste koerte, naabri jms peale.

Teda ei ole võimalik peatada sel-

Kuidas olukorda lahendada?

Kõige lihtsam on koer eraldada keskkonda, kus tal puuduvad haukumist käivitavad ärritid. Näiteks piirata koera vaatevälja aias/aedikus, hoida koera toas vms. Selline lahendusviis pakub paraku vaid poolikut tulemust, kuna ei ole tegeletud põhjusega, mis koera haukuma paneb. Seega tuleb arvestada, et iga kord kui koer sattub ärrititega olukorda, hakkab ta uuesti haukuma. Levinud on veel elektririhma kasutamine haukumisprobleemide lahendamisel.

Elektririhma puhul tuleb meeles pidada, et tegemist ei ole imevahendiga. Vale kasutamise korral võib probleem hoopis süveneda või tekitatakse kõrvale mõni teine käitumisprobleem. Kuna seda vahendit kasutatakse väga laialdaselt, siis elektririhmast tuleb kunagi hiljem eraldi teemas juttu.

Kõige rohkem võib haukumise põhjuseid leida kulutamata energias ja puudulikus distsipliinis.

Regulaarne liikumine ja distsipliin on koera vajadused. Tihti juhtub nii, et kui koera vajadused saavad rahuldatud, on ka probleem lahendatud. Mõnikord on

põhjuseid mitu. Näiteks kui koeral on tundliku närvisüsteemi tõttu raske rahuneda (pidev ärevusseisund), tal puudub võimalus regulaarselt liikuda ning koer ei taha olla inimese poolt kontrollitav (nõrk distsipliin), siis olukorra lõpliku lahenduse saamiseks tuleks tegeleda kõigi kolme põhjusega. õige olulisemad faktorid, et vältida probleemse haukumise tekkimist Regulaarne liikumine. Paku koerale piisavalt looduslikul maastikul liikumist, et ta väsitaks ennast füüsiliselt ja vaimselt. Tiheda asustusega tänavad ei ole koera jaoks loomulik keskkond. Jalutades pidevalt mööda aedadest, kus teised koerad meeleheitlikult hauguvad, võib see koerale tekitada frustratsiooni ja haukumine võib hoopis süveneda.

Distsipliin – kindlad reeglid!

Koer ei otsusta, millal ta saab süüa, mängida, tuppa või muud tema jaoks väärtuslikku. Koera jaoks väärtuslikke asjade üle otsustab inimene. Pane koer midagi tegema enne kui ta saab soovitud hüve. Väärtuslike hüvede nimel pingutamine on looma jaoks loomulik käitumisviis.

Vale käitumise kinnistamise vältimine. Jälgi, et koer ei saaks mitte midagi kui ta haugub. Ükskõik mis asi see ka poleks, mida koer antud ajahetkel tahab, see on koera jaoks preemia. Ja kui ta saab selle haukumise peale, siis ta hakkab järjest rohkem haukuma. koertekoolitaja Kati Ernits

10

Meisterda oma koerale üks vahva mänguasi!

Punutud köied on koerte ühed lemmikmänguasjad. Nendega saab tirimismänge mängida ja neid on mugav jalutuskäigule kaasa võtta. Need on soodsad, ohutud ja neid on lihtne pesumasinas puhtaks pesta. Mänguasja saab teha näiteks lapsele väikseks jäänud dressipükstest või fliisist.

Samasuguse tehnikaga saab teha ka jalutus- ja kaelarihmasid.

Idee autor Maarja Ojassalu

1. Mõõda punutise järgi kolm või neli riba. Ribade laiuse ja pikkuse puhul tuleb arvestada koera suurusega, sest mida laiemad ribad on, seda jämedam mänguasi tuleb. Pikkuse puhul tuleb arvestada, et kolme ribaga punutise puhul on lõpptulemus 2/3 ribade pikkusest ja nelja riba puhul 1/3 ribade pikkusest.

2. Sõlmi ribad ühest otsast kokku. Ka sõlmimiseks on kaks viisi – suurema koera jaoks suurem sõlm ja väiksema koera jaoks pisem sõlm.

3. Alusta punumist. Kolme ribaga punumine on kõige lihtsam viis oma lemmikule vahva tirimismänguasja tegemiseks. Nelja ribaga punumine on pisut keerukam. Alloleval pildil on näha, kuidas ribad üksteise suhtes asetada tuleb. Punumise ajal on oluline, et ribad oleksid pingule tõmmatud, mitte lõdvalt. Punumise lõpetamisel tuleb sõlme tegemiseks jätta piisavalt pikad otsad või piisavalt pikk üks ots.

4. Kui punutis on valmis, sõlmi ribad otsast kokku. Tõmba sõlm kõvasti kinni ja pinguta mõlemast otsast kõiki ribasid, et mõlemad sõlmed oleksid tugevasti kinni.

5. Lõika ribad mõlemast otsast ühtlaseks ja ongi mänguasi valmis! Toredat mängimist!

11

12

Eksootiline kuningpüüton sinu kodus.

Mida enne selle looma võtmist teadma peaks?

Tänapäeval võetakse lemmikloomadeks üha rohkem eksootilisi loomi, kuid tuleb arvestada, et nende kasvatamine erineb oluliselt näiteks kassi või koera kasvatamisest. Pärnu MiniZoo omanik Peeter Põldsam räägib Eesti populaarseima eksootilise kodulooma − kuningpüütoni − kasvatamisest.

Eksootiliste loomadega töötades juhtub väga tihti lugusid, kus inimesed ei mõtle selgelt läbi, mida sellise lemmiklooma pidamine päris täpselt tähendab. Need loomad leiavad sageli oma tee meie juurde tagasi ning põhjus ei ole üldse mitte inimeste pahatahtlikkus, vaid mõtlematus ja emotsiooni ajendil tehtud ost. Inimesed ei tee endale selgeks, millise loomaga õigupoolest tegu on, milliseid tingimusi ta vajab ja kas teised pereliikmed ka temaga nõus on.

Kindlasti ei tohi looma lihtsalt seetõttu osta, et ta näeb armas ja eriline välja. Kõik loomad nõuavad täisväärtuslikuks eluks konkreetseid tingimusi ja tänapäeval on selle info hankimine väga lihtne.

Internet ja nutiseadmed võimaldavad kiiresti ning kasvõi poe leti ees seistes kõik vajalikud andmed ükskõik millise looma kohta leida. Mitmesuguseid roomajaid paljundatakse ka Eestis ja kui ostate lemmiku endale otse kasvatajalt, saab kindlasti hulgaliselt häid nõuandeid.

Milline on Eesti kodudes üks populaarsemaid lemmikloomi, kellega Te kokku puutute?

Järjest suuremat populaarsust kogub kuningpüüton. Looduses on see väike püüton levinud Lääne-Aafrikas, asustades seal väga mitmekesiseid elupaiku alates kuivadest savannidest ja lõpetades vihmametsadega. See madu on väga varjatud eluviisiga, peitudes suurema osa ajast urgudes või termiidipesades.

Toiduks tarvitab ta hiiri ja rotte, võimalusel lisab oma menüüsse ka mõne sobivas suuruses linnu.

Loomulikult ei söö ta elussööki, vaid kasutab enamiku mürgitute madude trikki − kägistamist.

Pikkust ei ole sellel maol palju − täiskasvanud loom on umbes

130−150 cm pikkune, kuid üldiselt veelgi väiksem. Isased on väiksemad ja emased on järglaste saamise tõttu suuremad. On andmeid ka pea kahemeetristest kuningpüütonitest, kuid need on haruldased rekordloomad.

Kuningpüütonid on ujeda ja häbeliku loomuga ning häirimise korral nad üldjuhul ei hammusta, vaid keeravad ennast ümmarguseks keraks kokku ja peidavad pea keerdude vahele. Sellest ka hüüdnimi “pallipüüton” ja “pallikas”. Hambad on neil siiski olemas ja need on üliteravad. Meie terraariumidesse ei saabu püüto-

Kuningpüütonid on ujeda ja häbeliku loomuga ning häirimise korral nad üldjuhul ei hammusta, vaid keeravad ennast ümmarguseks keraks kokku ja peidavad pea keerdude vahele. nid mitte Aafrikast, vaid Euroopa paljundajatelt. Endale väikest maopoega valides peaks kindlasti jälgima, et tegemist oleks terve ja tugeva loomaga − paks ja priske keha ning nahk ei tohi olla kortsus ja voltis, sest see viitab kurnatusele ja tervisehädadele.

Suurt tähelepanu peaks pöörama mao tervisele. Sagedased soovimatud kaasreisijad on maotäid, kes on äärmiselt ebameeldivad imepisikesed parasiidid, kellest

võib hiljem olla raske lahti saada. Igasuguste kahtluste puhul, mis puudutavad looma tervislikku seisundit, on mõistlik jätta konkreetne loom võtmata.

Millega ma eelnevalt arvestama pean, kui soovin endale perelemmikuks kuningpüütonit võtta?

Püütoni kasvatamine erineb oluliselt koera või kassi kasvatamisest. Tuppa lahti lasta seda looma ei saa või kui siis ainult hoolsa järelevalve all. Püüton elab terraariumis, mille suurus sõltub looma enda suurusest. Madude puhul ei kehti reegel “mida suurem, seda parem”. Loom tunneb end turvaliselt talle paraja suurusega puuris, eriti alles väikesed pojad. Seepärast ka minu isiklik soovitus kasvatada maopoegi alguses väiksemas plastkarbis ja hiljem kolida suuremaks kasvanud madu ilusasti sisustatud terraariumi. Puuri diagonaal peaks olema enam-vähem võrdne mao pikkusega.

Esialgse eelkasvatusterraariumi sisustus peaks olema võimalikult lihtne ja kergesti puhastatav. Seal peaks aluspanuks olema näiteks majapidamispaber, peitumiseks tükk kortsutatud ajalehte, samuti veenõu, kuhu soovi korral madu sisse mahuks. Selline variant on maopoja esialgseks kasvatamiseks parim. Boksi ühe otsa all peaks olema soojenduskaabel ning boksis, soojenduskaabli peal peaks sooja olema umbes 30 kraadi, kaugemas otsas 25−27 kraadi. Öösel peaks sooja olema mõnevõrra vähem, mis tähendab, et sooja korteri puhul võib boksi kütte ööseks välja lülitada. Puuri ühes otsas ja kaanes peavad loomulikult olema ventilatsiooniavad, samuti peab puur olema kindlalt suletav, sest maod on üliosavad põgenejad! Pisut suuremaks kas-

Umbes 36 tundi pärast toitmist ei tohiks püütonit kätte võtta ega teda häirida, sest see võib seedimisele probleeme tekitada, samuti on sel ajal suurem tõenäosus mao käest hammustada saada.

Madu vajab õigesti sisustatud terraariumi. Puuri diagonaal peaks olema enam-vähem võrdne mao pikkusega.

13 Fotod: Peeter Põldsam

vanud püütoni saab kolida juba suuremasse ja huvitavamalt sisustatud terraariumi.

Milline näeb välja kuningpüütonite söögilaud?

Kuningpüütonite toiduks sobivad mitmesugused närilised, samuti võib neile vahel tibusid anda. Purustame kohe ka müüdi, et maod söövad ainult elustoitu − madudele tuleb turvalisuse tõttu anda kindlasti surmatud saakloomi, kelle nad siis veel üle kägistavad. Enamik madusid söövad surnud saaklooma väga meelsasti, sügavkülmutatud hiired ja rotid on tänapäeval täiesti saadaval. Elusaid närilisi andes on risk, et lemmik võib saaklooma käest võitluse käigus ka haavata saada. Saaklooma suurus peaks enam-vähem olema võrdne mao kõige paksema kohaga. Seega kuningpüütonite toiduks oleks nende kasvu järgi hiired, noored rotid ja lõpuks täiskasvanud rotid.

Umbes 36 tundi pärast toitmist ei tohiks püütonit kätte võtta ega teda häirida, sest see võib seedimisele probleeme tekitada, samuti on sel ajal suurem tõenäosus mao käest hammustada saada.

Toitmissagedus on noortel püütonitel kord nädalas, täiskasvanutel umbes kaks korda kuus. Tähele ta-

Toitmissagedus on noortel püütonitel kord nädalas, täiskasvanutel umbes kaks korda kuus.

Talvisel perioodil on kuningpüütoni puhul tavaline kuni kuuekuuline toitumispaus. sub panna, et noored või stressis maod võivad toidust pikalt keelduda. Sel juhul tuleb olla kannatlik ning jälgida, et maol oleks mugav varjuda. Samuti võib talle pakkuda mitmesuguseid saakloomi.

Talvisel perioodil on kuningpüütoni puhul tavaline kuni kuuekuuline toitumispaus ja kui ta kaalus ei kaota, ei ole muretsemiseks põhjust. Küll aga peaks tõsist tähelepanu pöörama mao kummalisele käitumisele, kui ta suust või ninast mullikesi tuleb, kui ta lahtise suuga hingab, kui ta suus on märgata mädast eritist ja kui ta soomuste vahel või terraariumis on märgata imepisikesi ümmargusi putukaid. Sellised märgid näitavad, et vajate kiiret veterinaari sekkumist.

Kui teis on tekkinud pisik endale lemmikuks mõni eksootiline loom soetada, siis uurige internetist põhjalikult looma tausta ja pidamistingimuste kohta. Kindlasti leiate võimaluse konsulteerida ka inimesega, kes on juba pikemat aega roomajatega tegelenud. Nii väldite ebameeldivaid üllatusi ja olete koos oma lemmikuga tunduvalt õnnelikumad. Võib ka juhtuda, et rahulikult kaalutledes leiate, et selline loom teie elustiiliga tegelikult ei sobigi.

Punakõrv- ilukilpkonn

Peeter Põldsam

14 Fotod: Triin Vasli

Muhu Jaanalinnufarm – südamliku perekonna ühtse armastuse vili 1999. aastast tegutseb kaunil Muhu saarel põnev Jaanalinnufarm, mida peavad Elmet ja Helena Erik koos laste ja lastelastega. Peretütar Ingrem Raidjõe peab farmis suvekohvikut. Farmis saab peale jaanalindude näha ka palju teisi omapäraseid loomi. Seal pesitseb ka Eesti ainukene sebrapere koos oma noore pojaga. Ühtse armastuse viljana valminud Muhu Jaanalinnufarmi asutajad tähistasid sel augustil oma 43. pulma-aastapäeva.

Millal farm alguse sai ja kust selline idee tuli?

1999. aastal, kui olime lähenemas oma esimesele ümmargusele juubelile, koondati meid riigitöölt ja oli vaja otsustada, mis edasi saab. Otsustasime maaelu proovida, mesilased võtta ja astelpajusid kasvatada, sest meie maakodus Muhumaal olid selleks eeldused olemas. Alustasime kuue mesitaru ja 300 astelpajuga, meenutab Helena.

Sama aasta augustis tähistasime hõbepulma ja pulmareisile läksime Vilsandi saarele. Hommikul vara sõitsime paadiga saarele ja päris sadama lähedal kohtusime esimest korda ka jaanalindudega. Nad meeldisid meile väga ja võib öelda, et see oli armastus esimesest silmapilgust.

Tegime kohustusest ruttu saarele tiiru peale, et jõuaksime tagasi ja saaksime neid veel pikemalt vaadata. Huvi lindude vastu oli väga suur ja võtsime ühendust peremehe Jaan Teeäärega, kes organiseeris külastuse ka ühte Rootsi jaanalinnufarmi.

Seejärel jõudis ots bürokraatiani, mille maht meid esialgu eh-

matas. See paberimajandus oli vist kõige raskem osa eeltööst, kuid kaks kuud pärast jaanalindudega kohtumist saabusid esimesed linnud koos esimese lumega Muhumaale.

Kui jaanalinnud olid oma koha leidnud, siis kes olid järgmised farmiasukad ja kuidas te selleni jõudsite?

Tallinna loomaaias polnud 2001.

kud olid aga sebrad ja need sai ta oma sünnipäevaks kolm aastat tagasi.

Kuna meie olime endale toredad loomad saanud, siis ka lapselapsed, neid on praegu kaheksa, tahtsid endale lemmikuid saada.

Nii tulid faasanid, ponid, jänkud ja alpakad. Tegelikult on alpakad meie pere ühised lemmikud. Selleks aga, et mitte lasta talu juurde kuuluvaid põlde rohtu kasva-

Hommikul vara sõitsime paadiga saarele ja päris sadama lähedal kohtusime esimest korda ka jaanalindudega. Nad meeldisid meile väga ja võib öelda, et see oli armastus esimesest silmapilgust. aastal ühtegi lennuvõimetut lindu ja me mõtlesime, et eestimaalased võiksid ka neid näha. Nii soetasime emud ja nandud. Kängurud tulid abikaasale mõttesse siis, kui ta mulle sünnipäevaüllatust otsis. Minu lemmikkaisukas on olnud känguru, tema lemmi-

da, ostsime ka lihaveised − Šoti mägiveised, Gallowayd ja Herefordid. Pindalatoetus aitab meil pika talve üle elada.

Kuidas näeb välja farmi igapäevane töö ja mida teevad asukad talveilmaga?

Turismihooaeg kestab 15. maist kuni 15. septembrini. Oleme avatud iga päev (123 päeva järjest) kella 10-st kuni 18-ni. Siis viime loomad lähedal asuvasse põhifarmi, kus on kõigi jaoks soojustatud ruumid.

Suvel kestab meie tööpäev kella kuuest kuni kümneni õhtul, sest siis on ka heinategu ja tibude inkubeerimine.

Ka hooajavälisel ajal jätkub toimetusi piisavalt, kuid siis katsume valgusega sammu pidada ja teineteisele puhkust anda. Kindel on see, et sellise elu juures tööst puudust pole. Sügisene loomade ümberpaigutamine ja veiste karjamaalt karjamaale meelitamine pole ka kerge töö.

Toitmine ja sõnnikukoristamine on ju igapäevane kohustus.

Mis on aidanud teil jõuda siia, kus te praegu olete?

Korrates Siim Kallase mõtet selle kohta, mis on Eesti toonud siia, kus me nüüd oleme, siis julgus, töökus ja vastutustunne on väga olulised.

JULGUS riskida − panime panti oma Tartu maja, mida ehitasime

15

kaua ja suure armastusega. Seega polnud meil ka tagasiteed ja meid sai päästa ainult TÖÖKUS − saime loota ainult iseendale, mitte mingitele toetustele.

VASTUTUSTUNNE oma loomade ja ettevõtmise pärast – see sundis meid iga päev tõusma ja pingutama, andma endast parima, sest ellu jäävad ainult parimad.

Aga loomulikult armastus nende loomade ja teineteise vastu, teisiti poleks me suutnud seda rasket tööd seitseteist aastat teha.

Mis on olnud kõige suurem raskus, millega olete pidanud aja jooksul silmitsi seisma?

Iga algus on raske, investeeringud on suured ja raha on vähe.

Alustajad peavad endale aru andma, et kuldmuna ei sünni niipea.

Tööd ega raskeid valikuid ei tohi karta, sest kui oled andnud endast parima, aitavad sind ka kõrgemad jõud ja õnn tuleb mängu. Tagasi vaadates võib öelda, et meil on olnud nii mõnigi kord õnne. Rutiinist aitab üle saada ka positiivne suhtumine ja talupojamõistus.

Kas sulle meenub mõni armas seik, mis nende vahvate asukatega juhtunud on?

Kasulapsi, keda on tulnud lutipudeliga toita, oleme saanud mitu.

Kõige armsam neist on aga Marta. See juhtus kuus aastat tagasi märtsis, kui ühel känguruemal

Lastenurk

oli piimaga probleeme. Algul kolis tema tita teise ema taskusse, kus piima oli, kuid kahele poleks seda kauaks jätkunud. Seepärast tuli kähku piimapulbrit, lutte ja lutipudeleid tellida ning nii toit-

Aga loomulikult armastus nende loomade ja teineteise vastu, teisiti poleks me suutnud seda rasket tööd seitseteist aastat teha.

sime teda kuni septembrini nagu väikest last iga nelja tunni tagant.

Algul magas ta lausa minu kaisus, hiljem aga õmblesime “soojustatud kukru”, mis rippus mul kogu suve üle õla. Siiani lubab ta end sülle võtta ja lakub mind nagu oma ema, kuigi praeguseks olen juba neljakordne vanaema tema järglastele.

Millal farm külastajatele avatud on?

Oleme tänulikud kõigile oma sõpradele ja külastajatele, kes meid toetavad 15. maist kuni 15. septembrini, ikka kella 10-st kuni 18-ni.

Küsitles Triin Vasli

MUHU JAANALINNUFARMIS NÄGI JUULI LÕPUS ILMAVALGUST EESTI AINUKENE SEBRABEEBI 28. juulil kella poole seitsme ajal hommikul, kui Laasu talu perenaine Helena Erik sebravarssa esimest korda nägi, oli ta juba jalul ja kuiv. Praegu on beebi juba pisut üle kuu vana.

Kuidas tal läinud on?

Juuli lõpus sündis Saaremaal Nautse külas Muhu Jaanalinnufarmis sebravarss, kes on praegu juba pisut üle kuu vana. Sebratüdruku nimeks sai Zemfira. Esimese asjana hakkasid silma väikese sebra pikad jalad. Helena Eriku sõnul need esimesel päeval ikka värisesid, kuid hoolimata sellest seisis väike sebratüdruk vapralt kogu päeva püsti ja heitis alles õhtul väsinult pikali.

Iga nädalaga on sebratüdruk Zemfira muutunud tugevamaks ja praegu kalpsab ta juba kelmikalt ringi. Paar ööd pärast beebi sündi hoiti isa sebraperest lahus, kuid nüüdseks on pere jälle koos ja nad ootavad rõõmsalt külalisi.

16