Lõuna-Eesti Maaleht (mai 2019)

ÜHISTEGEVUS: Kagueestlane ei pelga naabriga ühiseid asju ajada

Lk 12–13

Indrek ja Martin Haavistu otsisid

ÜHE AJASTU LÕPP Ligi poolteist sajandit kestnud koolihariduse jagamine Pikakannus saab tänavu otsa.

Siidrikoda Valgjärvel muudkui laieneb ja uus tehas kerkib

hobi, aga avastasid väärt äriidee ja lõid e-sahvri.

Lk 3

Lk 4-5

Lk 8–9 TANEL MEOS

ANNI ÕNNELEID

9. mai 2019 Nr 1

Lõuna-Eesti Haljastus K ASVU H O O N ET E M ÜÜK JA PA IGA LDUS

HALJASTUSTÖÖD, AIA EHITUS, KAEVETÖÖD, SEPTIKUTE PAIGALDUS ja MÜÜK.

Lõuna-Eesti Haljastus, tel 5884 1525 e-post lounaeestihaljastus@hot.ee www.lounaeestihaljastus.weebly.com Teostame töid üle Eesti.

2 U U D I S E D

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1 9. mai 2019

SVEN ARBET

KATUSTE EHITUS JA PARANDUS • Korstnate ehitus ja parandus • Plekitööd OÜ Tomeli Tel 5625 1750

www.tomeli.ee Kutsetunnistus nr 130612

Olulise panuse tänavu erametsades toimuvasse metsauuendusse annab Võrumaa ettevõte OÜ Forestplanter, kust tellib taimi ka keskühistu Eramets.

Keskühistu Eramets tähistab suvel kümnendat tegevusaastat TÜ Keskühistu Eramets, mis loodud eelkõige metsaühistute katusorganisatsioonina nende puidu ühismüügi korraldamiseks, tähistab tänavu suvel oma kümnendat tegevusaastat.

MAIS

Keskühistu Eramets sai alguse eelkõige Lõuna- ja Kesk-Eesti metsaühistute algatusel, üks asutajaliikmetest oli ka Võrumaa metsaühistu. Praeguseks on ühistul liikmeid üle kogu Eesti.

Teine analoogsetel eesmärkidel ühistuid koondav tulundusühing on Eesti Puidumüügikeskus.

Praegu kuulub keskühistusse Eramets kaheksa metsaühistut: Võrumaa, Põlvamaa, Valgamaa, Läänemaa, Rakvere, Virumaa, Vooremaa ja Põhja-Eesti metsaomanike ühistud. Kõigi nende peale on keskühistus 5121 metsaomanikust liiget, kelle valduses 121 670 hektarit metsa.

Nagu öeldud, tegeleb keskühistu Eramets metsaühistute liikmete varutud puidu ühi-

se müügi korraldamisega, sest kuna piirkondlikud ühistud on valdavalt MTÜ-d, on just sellel organisatsioonil tulundusühistuna võimalik tarnete ja hinna teemal läbi rääkida. Ja nagu näha, on see ennast hästi õigustanud – metsaomanik võidab seeläbi, et kohalik ühistu aitab tal korraldada raie ja keskühistu hiljem puidu müügi.

Veel saab keskühistu Eramets oma liikmeid aidata istutusmaterjali hankimisega, et kogused oleksid suured ja sellest tulenevalt taimedel ka madalam hind. Ka kokkuostjal on nii kindlalt teada, kust varutav puit pärineb.

Keskühistu Eramets on võtnud endale kokkuostupartnerite

ees kohustuse müüdavate puidukoguste asjus, mis põhineb ühistutelt saadud aasta raieprognoosidel.

2015. aastal algatasid metsaomanike katusorganisatsioonid Eestimaa metsaühistutele ühtse kuvandi loomise projekti, mille tulemusena võeti kasutusele kõiki metsaühistuid samamoodi ilmestav kaubamärk. Selle väljatöötamist oli juba varem proovinud Eesti metsaselts, aga kuna loodetud abi riigilt ei saadud, jäi asi soiku. Nüüd oli ühtse märgi väljatöötamise initsiaator keskühistu Eramets. Tulemuseks oli kuuseokastest sündinud embleem, mis sümboliseerib koondumist, ühist tegutsemist ühise eesmärgi nimel.

Märgiga saab tähistada näiteks ühistu ametlikke dokumente, kõikvõimalikke rekvisiite, koostööpartnerite tehnikat jmt.

See peaks avalikkusele teada andma, et toode või teenus on aus, metsaühistud on selle aktsepteerinud ja see käib mingis

mõttes ka nende vastutuse alla.

Kaubamärgi kasutamine on kõikidele seda soovivatele metsaühistutele tasuta.

Läinud aastal pälvis keskühistu Eramets aasta keskkonnateo konkursil tunnustuse metsataimede ühishangete korraldamise eest. Ühishanke korraldamise ajend oli peamiselt avajuursete kuusetaimede nappus kohalikul turul ning metsaühistute soov olla oma liikmetele abiks metsade uuendamisel, et tööd saaksid tehtud kvaliteetselt ja õigel ajal.

Tänavu kevadel pannakse keskühistu Eramets hangete tulemusel mulda üle nelja miljoni metsataime (sellest kolm miljonit moodustab kuusk), üldse istutatakse erametsadesse umbes 13 miljonit puud. Riigimetsas pannakse neid kasvama 21 miljonit, sellest 10,4 miljonit mändi, 8,4 miljonit kuuske, 2,05 miljonit kuuske ja 150 000 sangleppa.

AIN ALVELA

Räpinas avanes navigatsioonihooaeg rahvapeoga TELLI PESUKULLER KOJU VÕI TÖÖKOHTA! M E, PESE M E I E P U H K A! SINA

LIHTSALT HELISTA tel 5303 0974

PESEMINE KUIVATAMINE TRIIKIMINE KULLERTEENUS

Pesutuba OÜ | Võru 55f www.pesutuba.ee

Aprillikuu viimasel laupäeval korraldasid Peipsi kalanduspiirkonna arendajate kogu, SA Räpina Sadamad ning Räpina vallavalitsus Räpina poldril avatud kalasadamate päeva. Ürituse keskus oli Räpina sadam, kus avati käesoleva aasta navigatsioonihooaeg ja ühtlasi tutvustati kokkutulnutele ka Räpina poldrit.

Osaleda sai mitmetes õpitubades. Nii sai huvilised aimu, kuidas kala õigesti rookida, fileerida ja külmutamiseks ette valmistada, samuti õpetati, kuidas kõikvõimalikke kalatoite valmistada.

Koos kutseliste mõrrapüüdjatega võeti ette sõidud

JASSU HERTSMANN

Räpina sadamas saab poldri kohta täpsemalt lugeda ning tõusta vaatetorni selle kogu ilust ülevaadet saama. Pesitsemiseks valmistuvaid linde peaks seal praegu olema üsna rohkesti.

Lämmijärvele, et selle püügimeetodiga lähemalt tutvust teha.

Räpina polder paikneb Põlvamaal Lämmijärve kaldal.

See on Eesti suurim (1408,5 ha) maaparandusobjekt ning Põlvamaa ainus poldriala. Ühtlase veerežiimi tagamiseks rajati poldrile ulatuslik kuivenduskraavide võrgustik, mille kogupikkus ulatub ca 80 km-ni.

Poldrit eraldab Lämmijärvest umbes 10 km pikkune kaitsetamm. Asustustihedus Räpina poldril on väga hõre. Ainult selle servaalale jäävad üksikud talud ning Raigla suurfarmi hooned.

Polder on oluline veelindude ja kurvitsaliste peatus- ja pesitsuspaik. Rändeperioodi jooksul läbib ala kokku kuni 1,5 miljonit lindu.

LÕUNA-EESTI MAALEHT

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1

U U D I S E D 3

9. mai 2019

Poolteist sajandit kestnud koolihariduse andmine Pikakannul lõpeb otsa Juba XIX sajandi keskel kohalikele külalastele kooliharidust jagama hakanud Pikakannu kool paneb eeloleval sügisel uksed lõplikult kinni.

AIN ALVELA Kooli ähvardas sulgemine juba 2008. aastal, mil toonane Lasva volikogu püüdis kooli kinni panna, lapsevanemad, õpetajad ja kohaliku elu eestvedajad aga kaebasid vallavolikogu otsuse kohtusse ning Tartu halduskohus tühistaski kohaliku omavalitsuse otsuse Pikakannu kooli sulgemise kohta. Toona sai määravaks, et Lasva valla arengukavas aastani 2016 oli sätestatud kooli tegutsemine olemasoleval moel.

Neli aastat hiljem 2012. aastal soovis Lasva vallavolikogu taas õpilaste vähesuse tõttu kooli kinni panna, õigemini suunata sinna allesjäänud 26 õpilast Kääpa kooli. Selleks ajaks oli ära muudetud ka eelmine valla arengukava. Ent ka siis õnnestus külakogukonnal kool päästa, selle edasine tegevus võeti oma õlule, vald aga rentis koolihoone selleks otstarbeks loodud MTÜle Pikakannu Kooli Areng. Ja mis seal salata, selle ülalpidamine jäi tervenisti kohalike elanike rahakoti kanda. Aga mis peaasi

Et kool sel sügisel Pikakannus ei jätka, on praeguseks selge, kas seal jätkab tegevust Pikakannu Pärimuskultuuri Keskus on praegu veel lahtine.

– pikkade traditsioonidega kool sai jätkata.

Seitse aastat kogukonna koolina

Toona alustati 6-klassilise koolina ja õppimas oli seal 26 last. Ja et neid alguses tuli isegi juurde, taotleti ka kolmanda astme tegevusluba ning tegutseti viimased aastad põhikoolina. Aga eelmisel ja sel õppeaastal on õpilasi jälle vähem, omaaegsete aktivistide lapsed saavad ka tänavu põhikooli läbitud ja on teada, et lähematel aastatel uusi kusagilt peale ei kasva. Niigi käivad pea pooled lapsed Pikakannule kooliharidust saama üleüldse Võru linnast. Need on lapsed, kelle-

“Sügisest jäänuks meil alles klassid, kus vaid kaks õpilast.”

ANNE MÄGI

le maakonnakeskuse mammutkoolis õppimine ühel või teisel põhjusel kõige paremini ei sobi.

MTÜ Pikakannu Kooli Areng juhataja Anne Mägi tunnistab, et nii koolipere kui ka lapsevanemad langetasid Pikakannu kooli sulgemise otsuse väga raske südamega, aga kuna sel kevadel lõpetab põhikooli seitse õpilast ja sügiseks jääks järgi vaid 17, siis nii väikeste õpilaste arvuga pole lihtsalt enam võimalik tervet kooli üleval pidada, lisaks veel üsna suurt maja ja abihooneid korras hoida ja remontidagi, õpetajatele palka maksta jne.

“Sügisest jäänuks meil alles klassid, kus vaid kaks õpilast.

Siin tuleb lisaks majanduslikule

poolele mängu ka see aspekt, et laste sotsiaalne suhtlus ja kasvõi omavahel sõbrustamine kannatab. Kuigi peab ütlema, et tahet kooliga jätkata oli kogukonnas kõvasti,” selgitab Anne Mägi.

“Praegu me kogumegi ideid ja mõtteid, mida teha edasi meie vana hea koolimajaga, mis muide tänavu saab 90-aastaseks.

Pole veel otsustatud, kas ja kuidas tahame seda edasi kasutada või loovutame hoone tagasi vallale.”

Anna Mägi sõnul oleks selleks, et üks kool ennast säärastel kogukondlikel tingimustel ära suudaks majandada, tarvis, et seal õpiks vähemalt poolsada last.

Koolimaja saatus lahtine

Pikakannu kooli kolmeteistkümnest õpetajast vaid üks töötab praegu täiskoormusega, ülejäänutel on teine töökoht kas Võru, Vastseliina või Kääpa koolis. Kohaliku kogukonna laste jaoks, neid on praegu viis-kuus, hakkab uuest õppeaastast lähim kool olema Kääpa põhikool, kuhu Pikakannust on alla kümne kilomeetri.

Pikakannu kooli Facebooki lehel seisab, et Pikakannu sai 1870. aastatest tuntuks eelkõige sinna rajatud hariduskolde järgi. Seal asus ka kooli ülalpidaja, tolleaegse Pindi valla valla- ja kohtumaja, praegune seltsimaja.

Kooli eelkäija, Pindi mõisa-

kool, on asutatud XVIII sajandi kolmekümnendate aastate esimesel poolel mõisaomaniku von Liepsdorffi hoolitsusel.

Hilisema Pindi vallakooli alalisi asukohti XIX sajandil on teada kolm: Pindi mõis, alates 1836. või 1837. aastast Rusima küla ja õppeaastatel 1871–1872 Pikakannu. Praegune valgete seintega koolimaja, mida rahva seas ka hellitavalt võru keeles tsukrutükiks kutsutakse, valmis 1939. aastal ja saab seega tänavu 90-aastaseks.

Praegu asub seal Pikakannu Pärimuskultuuri Keskus. See on omanäoline koht, kus hoitakse au sees traditsioone ja peetakse lugu kogukondlikest väärtustest. Kohaliku kogukonna algatusel loodud keskus pakub alg-, põhi- ja huviharidust, toitlustusja majutusteenust, seminaride ja koolituste korraldamist ning ideaalset keskkonda loomeinimestele.

Praeguseks on otsustatud, et põhikooli osa lõpetab käesoleva õppeaasta lõppemise järel tegevuse. Sügisel lõppeb ka selle koolitusluba ja uut enam taotlema ei hakata. Võimalik, et augustikuus korraldab kogukond Pikakannus n-ö kooli lahkumispeo.

Kogu Eestis suleb sel aastal uksed kuus kooli, sama palju gümnaasiume muudetakse põhikooliks.

Põlvamaa ettevõtjad tutvustasid maakonda pealinnas T1 keskuses SA Põlvamaa Arenduskeskus korraldas koos kahekümne viie Põlvamaa ettevõtjaga kaubanduskeskuses T1 Mall of Tallinn 22.–24. märtsil maakonna ühisturunduse ürituse Põlvamaa päevad pealinnas.

Põlvamaa arenduskeskuse projektijuht Kaisa Tammoja märkis, et Põlvamaa päevade raames pealinna sõitnud veerandsaja ettevõtja seas oli nii toidutootjaid, käsitöölisi kui ka turismiettevõtjaid, neist pooled kannavad Põlvamaa rohelisemat märki.

“Ega ettevõtjatel mugavustsoonis olla lastud. Klienti tuli püüda, seda oli palju raskem teha kui tavalistel laatadel, sest suhelda tuli mitmes keeles,” kirjeldas Tammoja üritust. “Kogenumad müüjad olid muidugi juba hinnasiltidele kolmes keeles info peale trükkinud.”

“Lõuna-Eesti ettevõtjale oli see väga hea nii müügi- kui ka turunduskogemus. Tegemist ei olnud ainult müügiüritusega, vaid just ühise ettevõtjate ja maakonna turundamisega,” lisas Põlvamaa ettevõtluskonsultant Diana Plakso.

Ettevõtjad kasutasid vabu hetki omavaheliseks suhtluseks ja

edasise koostöö planeerimiseks.

Osalejad õppisid oma lauanaabreid tundma ja nii mõnigi sai kindla müügipartneri: üksteisele anti puhkepause ning samal ajal õpiti naabri toodete koostisosad ja tootmisprotsesside kirjeldused selgeks.

Prooviti ka üksteise tooteid müüa, näiteks olid ostjad altimad linaõli ostma just koos küüslaugutoodetega. Juba tekkis uue toote idee kahe ettevõtja vahel, lisaks tekkis mitmel ettevõtjal koostöö toorme ning pakendamise asjus.

Kolme päeva sisse mahtusid veel muusikalised etteasted Henrik Hinrikuselt ja Jalmar Vabarna soolokontsert.

Intsikurmu festivali meeskond, kellel on T1 keskuses ka kontor, aitas kontserdikorraldusega ja ühtlasi andis kaks festivali passi, mille loosisime ostjate vahel välja.

Põlvamaa tutvustas ennast pealinnas rohelise maakonnana, kus au sees loodusturism ja ehe toidukraam.

Hüva kraami Põlvamaalt.

“Vabarna tegi kogu kontserdi ajal Põlvamaale korralikku reklaami, kiitis nii loodust kui ka tooteid, lisades, et Põlvamaal petta ei saa. Muusik kinkis vaheloosi võitjale ka enda vinüülplaadi. Võitja oli juhtumisi Jalmari suur fänn,” ütles projektijuht Kaisa Tammoja.

T1 Mall of Tallinna turundustöötaja Triin Merisaare sõnul tõi

vahva Põlvamaad tutvustav laat majja elevust ja meeldivaid emotsioone.

“Meie eesmärk ongi pakkuda inimestele kogemusi ja seda tegid Põlvamaa ettevõtjad väga hästi,” rääkis Merisaar. “Üritus oli hästi planeeritud, kiidusõnad tegijatele! Nii mõnigi klient leidis mõne uue lemmiktoote.”

“Osa ettevõtjaid küsis uksel lehvitades, millal me jälle Tallinna tuleme,” meenutas Põlvamaa arenduskeskuse projektijuht Kristel Koddala. “Üks idee novembriks juba on ja valitud keskusega on ka suheldud. Nemad on meid valmis vastu võtma, kui ettevõtjad tahavad ennast uuesti proovile panna. Eks iga ettevõtja peab mõtlema, kas tema sihtgrupp on suure kaubanduskeskuse külastaja või ei.”

Projekti tegevusi rahastati Euroopa regionaalarengu fondist prioriteetse suuna 5 “Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete ja piirkondliku ettevõtluse arendamine” meetme “Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine” tegevuse 5.4.2. “Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.

LÕUNA-EESTI MAALEHT

4 E T T E V Õ T L U S

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1 9. mai 2019

Siidrikoja meistrite märjuke sõidab üleilmsetele tavadele täiega sisse FOTOD: TANEL MEOS

Kanepi lähistel Valgjärvel tegutsevas Siidrikojas käib aprillikuu keskel viimastest mullustest mustadest sõstardest veinitegu.

Suuremas plaanis algas aga 9. aprillil tootmishoonele nurgakivi panekuga kogu ettevõttele uus ajajärk.

Nimelt rajatakse senise, tegelikult juba ammu kitsukeseks jäänud tootmishoone kõrvale uus, juba täie õigusega tehase nime kanda võiv tootmishoone, mis läheb koos sisseseadega maksma kaks miljonit eurot, kus põrandapinda on 1500 m² ja võimalik toota mahuliselt üle kümne korra rohkem jooke kui praegu. Tootmise käivitamisel vastses tehases luuakse sinna kuni kaheksa töökohta.

Ettevõtmise rahastamiseks korraldas Siidrikoda Fundwise ja Funderbeami keskkondades kampaania ühisrahastuse saamiseks, mis osutusid isegi asjaosaliste jaoks üllatavalt edukaks – sajad investorid paigutasid tehaseehituse rahastusse ja tootearendusse kokku üle miljoni euro.

Pealinna emigrandid Põlvamaal

Siidrikoja asutaja, ettevõtte osanik ja lisaks igapäevasele juhtimisele ka n-ö vaimse liidri rollis olev Sulev Nõmmann räägib, et kuigi maavalduse Kanepi vallas ostis ta juba enam kui 15 aastat tagasi, läks õige tegevus siidritootmise väljaarendamiseks lahti 2009. aastal, kui ta hakkas EASi toel koostöös Toidu-

Pärast uue tehase valmimist pääseb Siidrikoda ruumikitsikusest – lisandub 1500 m² tootmispinda, mis võimaldab siidriteole hoopis uue hoo sisse lükata.

Sulev Nõmmann on teinud siidri valmistamisest endale elutöö. Ja see töö on ka laia tunnustust leidnud.

Näiteks valis EASi esindus Singapuris Siidrikoja vahuveini Rosie Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud vastuvõtul tervitusjoogiks. “Et just sinu toode selleks puhuks välja valitaks, selle nimel tuleb vaeva näha ja tööd teha,” ütleb Nõmmann.

ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskusega (TFTAK) välja töötama tehnoloogiaid kodumaiste õunasortide väärindamiseks fermenteeritud õunamahlatoodeteks. OÜ Siidrikoda ise asutati 2011. aastal, sellest ajast peale käib ka rakendusuuring TFTAKiga.

Siidritootmiseks olulise eeltööna rajas Nõmmannide perekond Valgjärvele soetatud maadele õunapuuistanduse, sest siidritootmise plaan oli ennast suurest linnast maale asutanud

inimestel juba alguses kindel.

Kõigepealt said 2006. aastal mulda 4000 madalakasvulist õunapuud, tänaseks ümbritseb Siidrikoda 8000 parajas kandeeas õunapuust koosnev istandus, kusjuures istandus pidevalt laieneb, sest ühtekokku on Nõmmannide maavalduse suurus 50 hektarit, osa maast on esialgu naabrist põllumehele harimiseks rendile antud.

Põhja-Eestis pärit Nõmmann muigab ja ütleb, et tema perekond on Põlvamaal moodsas

Tuntud headuses

AVASIME TAAS OMA MÜÜGITELGI Viljandis ESPAKI kõrval Reinu teel Valikus võõrasemad, suvelillede istikud, amplid, amplitaimed ja roosid

Suures valikus lilleilu! www.tootsiaiand.eu tel 527 7201

keeles väljendudes justkui migrandid – võro keeleruumi migreerunud kirjakeelsed põhjaeestlased. „Kui Tartus ülikoolis õppisin, siis meeldis mulle siinkandis koos kursusevennaga suusatamas käia. Siin ikka tunned, et meil on neli aastaaega ja kõik ei ole nii ühtlaselt hall nagu Tallinnas. Juba siis hakkas kuklasse hingama mõte, et millagi peaks vahetama pealinna elu millegi privaatsema vastu,” kirjeldab ta aega, mil maa-

le siirdumise idee peas idanema hakkas. „Kõige selle juures otsisime me ikkagi sellist kohta, kus leiaksime ka sisulist rakendust, et oma teadmisi ja oskusi ära kasutada.”

Kuigi sisuliselt perefirmana n-ö tühjalt kohalt alustanud, on hariduselt bioloog Sulev Nõmmann enda kinnitusel kõik need 15 aastat elanud visiooniga, et rajame samm-haaval siidri ja muude õunamahlast valmistatud jookide kaasaegset tööstuslikku tootmist. Koos keskkonnaökonomistist abikaasa Teaga on selle eesmärgi nimel tegutsetud ja lisaks õunapuudelt saagi kogumisele ka esimesed viljad Siidrikoja jookidele omistatud auhindade ja juba laia ilmagi jõudnud tunnustuse näol nopitud.

Teadus ja tootmine käsikäes

Tegelikult aga ülikoolis omandatud eriala siiski veel iseenesest ei määranud Sulev Nõmmanni tulevast tegevusala. Pikka aega merede ja ookeanide uurimisega tegelenud ja Stockholmi ülikoolis doktorikraadi kaitsnud mees jõudis vahepeal ka keskkonnaministeeriumis riigiametniku leiba maitsta. Pärast mere-

keskkonna osakonna käimatõmbamist aga tuli arusaam, et riigiasutuses ei sõltu sinu edasine tegevus niivõrd teadmistest kui poliitilistest mängudest, krõks käis ära ja ettevõtlusega tegelemine said sellest vaid hoogu juurde.

Toona – 2006. aastal, kui tulevase Siidrikoja maile esimesed õunapuud istutati, polnud Eestis siidritootmist veel olemas, õigupoolest ei teadnudki keegi sellest veel midagi, ka käsitööõllepruulikodade laine polnud Eestit veel tabanud.

Nüüd seisab Sulev Nõmmann fakti ees, et ettevõtmine on viimasel viiel aastal sedavõrd jõudsalt paisunud, et kümnendi alguses ehitatud õunahoidlasse enam ära ei mahu. Kõige suurem ruumikitsikus on siidri järelküpsemise ruumis, kus mahutid – kümme tükki, igaüks mahutab 3000 liitrit – on juba kõrvu valmistoodanguga ja ühtegi jalatäit maad vaba ruumi ei ole. Kui uus hoone valmis, viiakse kogu tootmine sinna üle ja õunahoidla jääb enamjaolt laohooneks, kus kaks säilituskambrit, kumbki saja tonni õunte jaoks.

Laoruumis püsib talve läbi umbes +2ºC ja näha on, et õunad on suurepäraselt säilinud.

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1

„Praegu me toorainet veel juurde ostma ei pea, aga peaaegu kogu oma 8000 õunapuult kogutud saak kulub siidri tootmiseks ära, eelmise aasta saagist läks vaid 10% õuntena müügiks,” märgib Nõmmann ja näitab viimaseid mulluste õuntega täidetud kaste, mis viimase partiina poodidesse müüki lähevad. „Tavaliselt saavadki aprillikuus eelmise aasta varud läbi. Aga eks õuna ongi kõige tulusam müüa just sel ajal, kui kodumaine õun teistel tootjatel juba otsas on.”

Kõik algab õunasordist

Järelküpsenud siidri pudelitesse villimine läheb lahti õige pea, siis kui õunapuud istandikes parasjagu õitsevad. Sügisel koristatud õunad lähevad kõigepealt lattu järelküpsemisele, selle järel pressitakse neist mahl, pumbatakse mahutitesse ja lastakse seal käärida. „Siidri retsept algab sellest, kuhu teatud kindlat sorti õunapuu istutad. Kasvukoht peab olema mitte liialt niiske ega kuiv, piisavalt soe, õunasort tuleb õige valida, istandus peab

“Meie parimaid siidreid on proovitud ka järgi teha, aga siiani pole see vist õnnestunud.”

SULEV NÕMMANN

E T T E V Õ T L U S 5

9. mai 2019

olema aiaga piiratud, varustatud kastmissüsteemiga. Lisaks pead jälgima ilmajaama andmeid ja saagi enne üleküpsemist koristama,” iseloomustab Sulev Nõmmann eeltöö ja planeerimise vajalikkust väärt siidri saamisel. „Õunapuude pritsimine pole siidri seisukohast oluline, sest õunad purustatakse niikuinii ära ja pole tähtis, kas neis on mõni ussiauk. Sellepärast me eelmisel aastal ka kordagi õunapuid ei pritsinud. Kui peaks tulema suurem õunapuu õielõikaja kahjustuse oht, siis oleme sunnitud seda tegema, sest selle tulemusena võib 80% saagist ilma jääda.”

Parimad sordid on talveõunad, sügisõuntest Siidrikoda siidrit ei tee, sest need on enamasti liiga hapud ja vajaliku karakterita õunad, mis Nõmmanni hinnangul suurepärast tulemust ei võimalda. Suurem osa talveõunte sorte on hangitud Soomest, Rootsist, ka näiteks Ahvenamaalt. Kõigi nende sortide sobivust ja saagikust jälgitakse aastast 2009.

Hoidlasse paigutatud õunte järelküpsemist jälgitakse ning õigel hetkel hakatakse neist mahla pressima. Siidri n-ö põhi pannakse käima tavaliselt uue aasta alguses. See soojas ruumis toimuv protsess kestab umbes kuu aega, millele järgneb järelküpsemise faas – siider laagerdub juba jahedamasse ruumi ümberpumbatuna suurtes roostevabast metallist mahutites kuni saabub villimisaeg. Seejärel liigub siider segamismahutisse, kus se-

“Sel alal on kõige keerulisem õige kvalifikatsiooniga tööjõu leidmine.

Ei ole väga võtta sellist taiplikku tegelast.”

SULEV NÕMMANN

gatakse kokku lõpptoode vastavalt retseptile, milline siider parasjagu valmib – kas soovitakse kuiva, poolkuiva või hoopis ekstraheeritud vürtsidega maitsestatud siidrit.

Õiget siidripärmi pole olemas

Toodangu sortiment on viimastel aastatel jõudsalt laienenud. Ära ei põlata ka koostööd ühes mõttes konkurendi, teisalt koostööpartneriga Mati ja Maris Kivistikuga Uue-Saaluse veinitalust, nendega kahasse valmistatakse rabarberi-maasika ja rabarberi-vaarika vahuveine. „See on parim viis koostööd teha. Ja see, kas koostöö sujub või mitte, sõltub inimeste väärtushinnangutest. Eestlased ju tüüpiliselt ei tee koostööd. Aga kui jutuajamisel leitakse ühine keel, kasutatakse samasugust sõnavara, millest kõik ühtemoodi aru saavad ja väärtushinnangud klapivad, siis edasine on ainult ettevõtmise küsimus,” räägib Nõmmann. „Meie alal on kõige keerulisem õige kvalifikatsiooniga tööjõu leidmine.

Ei ole väga võtta sellist taiplikku tegelast. Lõpuks pead sa ikka ise kasvatama need inimesed ja see kõik sünnib pika aja jooksul. See on terve teadus, ka meie peatehnoloog Rain Kuldjärv on tegev TFTAKis, teeb seal oma doktoritööd just siidri tootmise alal ja veab Siirdikoja laboratoorseid uuringuid, mis sihipäraselt viivad uute toodete väljatöötamiseni.”

Nii peab Sulev Nõmmann oma ettevõtte edu aluseks asjaolu, et alguset peale on toimetatud koos akadeemilise seltskonnaga, kes on teotahteline ja õppimisvõimeline – kes on hea tootearendaja, teine hea müügimees, kolmas suurepärane suhtleja, neljas tunneb kedagi, kes tunneb kedagi jne. „Otsime uudseid lahendusi ja panustame erinevatele pärmitüvedele, mida hangime koostöös Kanada suurkorporatsiooniga Lallemand. Ja kui keegi ütleb, et ta kusagilt poest ostis siidripärmi, siis ta tegelikult blufib, sest siidripärmi pole veel tegelikult olemas,” selgitab Nõmmann. „Peamiselt kasutatakse siidri tootmisel valge veini ja šampanjapärme. Meie oleme läinud seda teed, et kasutame mitmeid uudseid pärmitüvesid. Meie parimaid siidreid on proovitud ka järgi teha, aga siiani pole see vist õnnestunud.”

Uue tehase käivitumisel on Siidrikoda võimeline tootma aastas kuni 800 000 liitrit erinevaid jooke, sellest umbes pool oleks siider. Hüpe on märkimisväärne, sest tänavuse aasta toodang jääb 50 000 liitri piiresse.

M I S O N M I S?

Siider ja selle tootmine nnSiider on õunamahla kääritamisel saadud alkohoolne jook, mille alkoholisisaldus jääb enamasti vahemikku 4,5–7,5%. nnSiidrit tuleb valmistada spetsiaalsetest siidriõuna sortidest, kusjuures need korjatakse õiges küpsusstaadiumis otse puudelt. nnTuntumad siidrimaad on Euroopa kesk- ja põhjapoolsed alad ning Inglismaa, kus viinamari jaheda kliima tõttu ei kasva. nnEristub kaks suurt siidritootmise koolkonda – Inglise ja Prantsuse oma. nnPrantslaste siider järelkääritatakse pudelis, st siidripudelid seisavad enne jaemüüki saatmist kindla aja spetsiaalses hoidlas. nnInglased seda ei tee, vaid siider karboniseeritakse suures vaadis ja seejärel villitakse jook pudelitesse. nnOn veel kolmas variant, hispaanlaste siider, mis on teistest väga erinev. nnSiidrikojas koolkondadel vahet ei tehta. Suurtele tootjatele ja nende veel suurematele traditsioonidele sõidetakse lihtsalt reegleid rikkused sisse – otsitakse omi, üleilmseski mõistes uudseid lahendusi. nnKääritamise käigus muudetakse mahlas sisalduvad suhkrud pärmide abil alkoholiks – esimeses etapis toimub käärimine mahlas leiduvate suhkrute arvel, tekib etanool ja eraldub süsihappegaas, teises etapis lastakse siider kas õhukindlates mahutites või juba pudelitesse villituna veel mõne kuu jooksul järelkäärida. nnSiidritootmisel tuleb seda hoida atsetobakterite eest, sest nende sattumisel toormesse hakkavad need oksüdeerima siidris sisalduvat alkoholi, muutes selle äädikaks.

Allikad: Siidrikoda, Vikipeedia

6 T O O T M I N E

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1 9. mai 2019

FOTO:TANEL MEOS

Vanapaber muutub mis tagab hubase to Väärt äriidee ei pruugi olla midagi keerulist ja mõistetamatut, teinekord piisab, kui hakata varuma vanapaberit ja see peeneks hekseldada – tulemuseks on keskkonda jäetud väike jalajälg ning tõhus soojustusmaterjal.

AIN ALVELA

Ivar Heinola (vasakul) omal ajal alustas Antslas tselluvilla tootmisega, Kaimar Kulbin jätkab nüüd selle tehnoloogia täiustamist, sest head ajalehepaberit napib ja vaja oleks leida moodus ka teistsuguste toormaterjalide kasutuselevõtuks.

Vanapaberist tselluvilla tootmises pole iseenesest teab mis revolutsioonilist, aga kui seda teha õigel ajal ja sobilikus kohas, siis on ka edu kiire tulema. Nii saavutas Võrumaal Antslas tegutsev OÜ Werrowool vanapaberist tselluvilla tootmisega üleriigilise tähelepanu 2013. aastal, pälvides aasta keskkonnasõbralikuma ettevõtte tiitli toona just oma keskkonnajuhtimissüsteemi juurutamise ja loodust säästva tootmisprotsessi eest. Möödus aasta ja Werrowooli tuntus jõudis juba Euroopasse – ettevõte pälvis tunnustuse Euroopa keskkonnasõbralike ettevõtete konkursil.

Toode pakendatakse paberkottidesse ja turustatakse peaasjalikult tselluvilla paigaldajate kaudu. Kogu lugu. Üleliigseid

keskkonda mõjutavaid tegevusi ei tehta.

Tänavu tuleb müügitulu rekord

OÜ Werrowool praegune müügipartner, omaaegne ettevõtte asutaja Ivar Heinola räägib, et viimase viie aasta jooksul, mis kulunud firmale laialdase tunnustuse jagamisest, on firma hoogsalt arenenud tänu uute omanike poolsele tõhusale tööle.

Paar aastat tagasi müüs Heinola oma osaluse nagu ta ise ütleb, tugevamatele investoritele, kes Werrowooli arendamisse täiendavalt raha paigutasid.

See tagas edasisse kasvu, praeguseks on jõutud tasemeni, kus tänavuseks müügimahuks prognoositakse juba üle miljoni euro.

Aga miks käib tootmine just Antslas, üldises mõistes ikkagi ääremaal?

“Kui me alguses tselluvilla tootmise alustamiseks kohta otsisime, siis esmalt oli kohe selge, et ega me ise sellist kompleksi ja alajaamu ehitada, vajalikku elektrivõimsust osta jmt teha ei suuda. Ja kuna alguses oli äriplaanis kirjas, et Werrowooli põhituruks saab Läti, kuna sealse tselluvilla tootja tehas oli just maha põlenud ja turg lahti, siis leidsime siin Antslas endise Wermo mööblitsehhi näol endale sobiliku asukoha,” meenutab Heinola asukohavalikut ja ettevõtte saamislugu. “Saime ka maaelu arendamise toetust, kusagil Tallinna või Tartu tööstusalal tegutsema hakkavale ettevõttele seda ju ei anta.”

Olgu öeldud, et kogu endise Võru Mööblikombinaadi Antsla tootmisüksuse territoorium kuulub Tartu ärimees Neinar Selile juba ammust aega ning seal tegutseb mitu ettevõtet.

Lisaks sai hiljaaegu valmis päikesepark, seda juba kinnistu omaniku enda ettevõtmise toel, kusjuures osa Werrowooli kasutatavast elektrienergiast on pärist justnimelt naabruses päi-

SUUR PIDU MAAL 1. juunil Sõmerul Lääne-Virumaal | kl 10–16

Kell 10 kogukondade, ettevõtjate, allasutuste suur paraad - Naisettevõtjate plats, Maamuuseumite plats, töötoad Sõmeru kuivatis, taimeuulits, toidu-uulits, käsitööuulits - Lastele batuudid, minifarm ja palju muud - Miniloomaaed, lammaste pügamine Põllumeeste ala, kariloomade näitus

MAAELUFESTIVAL

2019

Kell 14 koerte demonstratsioon kooli staadionil Kogu päeva vältav kultuuriprogramm, põnevad esinejad meilt ja mujalt

Kodukohvikud Sõmerul

Kell 14 peaesineja ansambel Antsud

Info: 527 7235; maia@rakverevald.ee

MAA-JA LINNAINIMESTELE!

ÜRITUS ON KOGU PERELE JA ALKOHOLIVABA | SISSEPÄÄS PRII Korraldaja Rakvere Vallavalitsus koostöös Lääne-Viru Põllumeeste Liiduga ja MTÜ Virumaa Ettevõtlike Naistega MTÜ Virumaa Põllumeeste liit

Lääne-Virumaa Põllumajanduse Nõuandekeskus

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1

tselluvillaks, oasooja keselt energiat ammutavast jaamast.

Kuna vahepeal on lätlased jõudnud ka oma tselluvilla tootmise taas üles ehitada, siis praegu moodustab 60% Werrowooli toodangu turust ikkagi Eesti ja 40% veetakse piiri taha.

Peaasjalikult ikkagi just Lätti, Leetu ja Soome, sest tselluvill on kerge ja õhuline materjal ning selle väga pika vahemaa taha transportimine muutub just veohinna kerkimise tõttu majanduslikult ebaotstarbekaks.

“Meie kaugemad ekspordikohad on Leedu ja aegajalt Rootsi, kuhu toodang läheb Ecowooli kaubamärgi all. Mingil määral saab materjali kotti pakkimise ajal kokku pressida, pärast käib ka kogu alusetäis kotte pressi alt läbi, aga seda saab teha ikkagi vaid teatud piirini, sest üleliia kokkupressitud materjali ei saa paigaldamise käigus enam normaalselt avada,” kirjeldab Ivar Heinola. “Kui tselluvilla hakatakse paigaldama, siis selleks on spetsiaalne puhur, mis materjalile n-ö taas õhu sisse lööb, et see sobiva tiheduse ja soojasiduvuse omandaks.”

Puhas tooraine ja puhas toodang

T O O T M I N E 7

9. mai 2019

Kas tootmise juures lisatakse tselluvillale ka midagi keemilist?

Werrowooli tootmisjuht Kaimar Kulbin viib ajakirjaniku tootmishoonesse ja näitab, et juba eelnevalt sorteeritud vanapaberipakid – tselluvilla tootmiseks sobib eelkõige ajalehepaber – laotatakse liinile laiali ja suunatakse punkri kaudu hekseldisse.

Selles etapis on ka veidi käsitsitööd, sest sorteerimiskeskusest tulnud pakid on tugevasti kokku pressitud ja mõningaid tükke tuleb käsitsi lahti soputada, et hekseldi sellest korralikult jagu saaks ning toodetav paberipudi oleks nõutava fraktsiooniga.

“Purustatud paberimassile segame juurde tselluvillale tulekindlust, kahjurikindlust ning antibakteriaalseid omadusi andvad lisaaineid, mis on kaevandatavad mineraalid, lihtsamalt öeldes soolad,” tutvustab Kulbin protsessi. “Tselluvilla puhul on ette heidetud boorhappe ja booraksi lisamist paberimassile. Aga esiteks meie booraksit üldse ei kasuta ja boorhappe sisaldus tselluvillas on nii väike, et ei vaja isegi eraldi märgistust.” Üldlevinud arusaama ja ka kõige sagedasema kasutusala järgi on tselluvilla otstarbekas kasutada eramajade külmade katusealustega laepealsete soojustamiseks või katusealuste väljaehitamiseks. Kiire ja tõhus meetod, kuidas näiteks vana talumaja soojapidavamaks saada.

Ivar Heinola aga ütleb, et tegelikult ei ole tselluvilla kasutuskohtadele piiranguid.

“Pigem sõltub see paigaldustehnoloogaist – kuhu saab ja on mugav paigaldada puistematerjali, kus on parem ja mõistlikum kasutada plaatmaterjali,” selgi-

tab ta. “Eks need asjad on juba projektides kirjas – ehitust või renoveerimist planeerides tuleb see paika panna, millist soojustust kasutada tahetakse. Pool meie klientuurist ongi vana maja renoveerijad ja teine pool uue maja ehitajad. Ja pigem on need eramajaomanikud või siis väikeste kortermajade haldajad.”

Vana maja välisseina soojustamine käib nii vana laudis võetakse palgini lahti, paigaldatakse karkass ja kuna palkide vahel on tavaliselt ikka ka pragusid, siis sobib puistematerjal selliste vanade seinte soojustamiseks hästi.

Vanapaberit jääb üha vähemaks

Ka tooraine, st vanapaberi kogumise piirkond on Werrowoolil üsna lai ja kattub paljuski toodangu tarnimise piirkondadega – jäätmekäitlejate poolt sorteeritud ajalehepaber tuleb Eestist, Lätist ja Leedust. Korra prooviti ka Norrast vanapaberit tuua, aga siis saadi aru, et pole ikka kuigi mõistlik nii kauge vahemaa tagant vedada.

“Vanapaberit leidub järjest vähem. Eks ilmselt sellepärast, et uudiste vahendamine siirdub digilahenduste peale,” nendib Kaimar Kulbin. “Kogumine läheb tõhusamaks, aga lihtsalt lehti ongi vähem. Mida rohkem meie tahame ettevõttena kasvada, seda rohkem puutume kokku toorainepuuduse probleemiga.”

Et seda leevendada, konstrueerisid Kaimar Kulbin ja Germo Johanson seadme, millest on ilmselt abi ka teist laadi makulatuuri kasutamisel toorainena. . Selleks on olemasolevat paberipurustajat tarvis täiendada spetsiaalsete sõelade ja filtritega materjali muhastamiseks.

Kui ajakirjanik aprilli keskpaigas Werrowoolis käis, oli uus seade juba paigas, mõned torud, mida mööda hekseldatud paberimass ühest seadmest teise liikuma pannakse, olid veel ühendamata, aga nagu hiljem Ivar Heinola kinnitas, uuendus saadi tööle ja sellest loodetakse suurt abi toorainepõua leevendamiseks.

“Igal materjalil on kahtlemata oma kindel ja õige koht.

Samas ei ole nii, et kusagile saab panna ainult tselluvilla või mõnes kohas oleks see täiesti vastunäidustatud,” selgitab ta. “Tõsi, n-ö eriti tuletundlikes kohtades, kus tuleohutusele väga kõrged nõudmised, siis seal soovitame ka ise kasutada kivivilla. Näiteks küttekollete ja korstende isolee-

TA S U B T E A DA

Tselluvill tagab sooja toa ja tulekindluse nnValdavalt paberjäätmetest valmistatud puistematerjal hoonete soojustamiseks, mis võeti esimest korda kasutusele Põhja-Ameerikas 70 aastat tagasi. nnTselluloosikiul on omadus pidada soojust, see on hingav, niiskust reguleeriv ja ökoloogiline isolatsioonimaterjal. nnHea soojapidavus saavutatakse tänu sellele, et tsellulooskiud on sobiliku poorsusega ning kiudude vahel on kõrge liikumatu õhu osakaal. nnTselluvilla tootmiseks kulub vähemalt 30 korda vähem energiat võrreldes kivi- ja klaasvilla tootmisega. nnTselluvill toimib ka aurutõkketa soojustuslahenduse korral, mistõttu on sobiv kasutamiseks vanade majade soojustamisel, kus aurutõket pole paigaldatud või see ei tööta. nnEristatakse kuiv- ja märgpaigaldust. Esimesel juhul laotatakse kuiv tselluvill lihtsalt näiteks laepealsele või kaldlaele.

Teisel juhul pritsitakse see märjana seinale või mujale, kuhu on tarvis soojustus paigaldada. Nii moodustab tselluvill ka püstpindadele kleepuva isolatsioonikihi. nnTselluvilla tulepüsivuse tarbeks lisatakse selle koostisse soolasid, mis moodustavad tootest kuni 15%. nnWerrowooli tselluvilla soojusjuhtivustegur (λ) on 0,039 W/ mK. nnWerrowooli tselluvillale on OÜ TÜV Eesti põlemistestide alusel antud tulemuseks B-s1, d0. nnTselluvilla toodetakse ka plaatmaterjalina kahes tehases Euroopas. nnSoojustuseks kasutatakse ka mineraalvilladest puistematerjale.

Allikad: www.tselluvill.ee, www.tselluvillapaigaldus.ee

LAHKUNU TRANSPORT üle Eesti ja välismaalt

tel 5860 6000 (24h)

Asume Tartu Rahumäe kalmistul, Jaama tn 122 • www.krematoorium.ee •

FOTO:TANEL MEOS

www.vinstar.ee

rimisel on mõistlik kasutada kivivilla ja lae soojustamisel siis juba tselluvilla.”

Ideaalne vanade majade soojustamiseks

Tselluvilla paigaldatakse kaldlagedele, laepealsetele ja põrandatesse igal aastaajal ja iga ilmaga, ainult vanade majade välisseinte märgpaigaldustöö on suvine kuiva ilma töö, sest pärast paigale puistamist peab materjal mõned päevad lahtiselt kuivada saama. Rõsketes oludes seda tööd teha ei tohi, sest sisalduv niiskus seob omakorda uut niiskust ning materjal ei suudagi normaalselt ära kuivada.

Kui võrrelda ühe maamaja laepealse soojustamise hindasid mingi mineraalse rullmaterjaliga, siis Heinola hinnangul võiks tselluvilla kasutamine tulla natuke odavam. Kui võrrelda mineraalsete puistetoodetega, siis tuleb tselluvill jällegi ehk kolmandiku võrra kallim. Samas – tselluvilla soojapidavus on tema sõnul selgelt parem, nõnda et kok-

“Purustatud paberimassile segame juurde tselluvillale tulekindlust, kahjurikindlust ning antibakteriaalseid omadusi andvaid lisaaineid, mis on kaevandatavad mineraalid, lihtsamalt öeldes soolad.”

KAIMAR KULBIN

KÕIK MATUSETEENUSED E–L 9.00–16.00 tel 748 7108 (24h)

kuvõttes on juba majaomaniku otsustada ja rehkendada, kas valida madalam alghind või pikaajaline kasu.

Wer rowool üldjuhul lõppkliendile oma toodangut ei müü, peamised kunded on tselluvilla paigaldajad. Suuremates ehituspoodides on aga tselluvill siiski saadaval neile, kes soovivad omal käel tegemist proovida.

Jaekaubandusse mineva toodangu osakaal järjest kasvab ja on praegu juba kusagil 10% ringis.

“Väiksemat sorti maja katusealuse saab omal käel ilusti ära soojustada, peamine on, et see materjal saaks kohale pandud võimalikult õhuliselt.

Suuri pindu ei soovita siiski käsitsi teha, sest nii ei suuda saavutada piisavat õhulisust, mida annab masinaga paigaldamine,” räägib Ivar Heinola.

“Paigaldamiseks kasutatav puhur kujutab endast sisuliselt tagurpidi töötavat tolmuimejat, mis pakendisse kokkusurutud tselluvilla laiali puistab.”

Tselluvilla tulepüsivust kontrollitakse regulaarselt oma ettevõtte laboris – spetsiaalses tulekapis leegiga materjali kuumutades mõõdetakse näiteks tselluvilla leegile vastupidavust, kustumise aega, kahjustuspinda jm parameetreid. Lisaks tehakse leeklambiga pistelist tulepidavuse kontrolli kogu aeg.

Ehitusalane projektijuhtimine Betoonitööd, elementide montaaž Üldehitustööd Kontakt: tel 517 2163 vinstar@online.ee

PEKOZONE.eu

8 Ä R I I D E E

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1 9. mai 2019

E-sahvrisse saab varuda pere TANEL MEOS

Kanepi ja Saverna vahel oma vanemate talus töö ja õpingute kõrvale rakendust otsides sündis noortel meestel idee asutada ainulaadne virtuaalne sahver, kuhu soovijad saavad juba suvel paigutada oma täiesti reaalse marjatagavara.

AIN ALVELA ml@maaleht.ee

Indrek Haavistu ütleb, et kõige suurem töö pärast marjade kättesaamist on nende puhastamine, mida pealegi tuleb teha võimalikult kiiresti. Hooajal kuluvad selle peale pea kõik vabad hetked.

Kui vennad Indrek ja Martin Haavistu kahe aasta eest niisama nalja pärast endale maakodus lisarakendust otsides esimesed 2000 karbitäit marju sügavkülma panid ja neid keset talve internetis müügiks hakkasid pakkuma, ei osanud nad veel arvata, et hobist võikski päris äri välja kasvada.

Samamoodi jätkates võib see nii minna, sest need 2000 karpi osteti kuu ajaga ära. Teisel aastal korjatud marjadest sai juba 8000

karpi ja seegi kogus on praeguseks müüdud. Selle aasta plaan on juba 24 000 karpi ja nii edasi – Martin Haavistu ütleb, et praegu ongi plaan igal aastal umbes neli korda kogust suurendada.

Hobi tõi noored taas maale

Kõik sai alguse juba kolmkümmend aastat tagasi, kui Indreku ja Martini vanemad rajasid Kanepi lähedale Mügra külla maakodu, millel üsna suur maavaldus. Seal kasvasid üles nii Indrek ja Martin kui ka nende veel üks vend ja kaks õde. Ühel hetkel said aga õpingud otsa, töö viis noored linna ja nagu ikka sellistel puhkudel hakkasid ühes lapsepõlve lõppemisega hõredamaks jääma ka sidemed vanemate koduga. Vennad ei taha sellega leppida.

“Me leidsime ennast vennaga olukorrast, kus maale läksime ainult justkui niisama, et nädalalõpp on käes, läheme nüüd maale vanematele külla. Meil on seal aga võimas talukompleks, mida vanemad on mitu aastakümmet üles ehitanud – seal on palju tööd ja palju võimalusi,” kirjeldab Martin olustikku. “Siis mõtlesime, et oleks tarvis leida mingi pooleldi hobi korras tegevus, mis tooks samal ajal midagi sisse. Ja kuna talus on suured marjaaiad – aastatega rajatud, aga lihtsalt nii suureks paisunud – ning sel-

lel marjakogusel ei olnud otsest ja suuremat kasutusala, liikuski meie mõte siis nende marjade suunas.”

Mida teha, kui sul on enda kasvatatud marjad ja muud aiasaadused, ümber elamise laiuvad metsad, mis on samuti täis marju ja seeni? Selge, et nendega võiks midagi ette võtta, neid ise korjates ja kokku ostes laiemale ringile pakkuda. Et seda teha ajal, kui nõudlus laes ehk talvel, tuleb neid saadusi muidugi pikalt säilitada. Tavaline, laialt levinud sügavkülmutamine polnuks aga mingi uuendus, seda enam, et sellisel moel sügavkülmutatud marjad on jääkristalle täis, muutuvad üles sulades lödiseks ja nendega pole kuigi mugav ümber käia. Niisiis jõudsid vennad kiirkülmutamise manu.

Kiirkülmutamise saladus peitub selles, et sepetsiaalses tugevasti ventileeritud külmkambris –40 ºC juures külmutatakse marjad vähem kui kahe tunni jooksul. Sellisel moel ei jõua marjade sisse ja nende ümber tekkida jääkristalle, marjad jäävad sisuliselt sellised, nagu need on värskest peast ning on sellised ka siis, kui neid hiljem üles sulatada. Ehk nagu vennad iseloomustavad: marjale ei tohi jätta külmutamisel aega higistama

hakata, kui see toimub, tekkib nende ümber ka jää. Pärast kiirkülmutamise läbimist võib saadusi säilitada juba tavalises sügavkülmikus –18 ºC juures.

Külma läheb ainult värske kraam

“Meil väikesed kiirkülmutuskapid, kuhu plaatidele ühekordse kihina asetatuna läheb korraga sisse 40 kg marju. Pärast külmutamist pakime marjad pooleliitristesse karpidesse ja siis lähevad need sügavkülma pikemale hoiule,” iseloomustab Martin protsessi. “Esimesel aastal olid meil kasutada ainult külmkirstud, järgmiseks hooajaks soetasime juba spetsiaalse külmruumi. On mugavam, sest kogused kipuvad suureks minema.”

Marjadega majandades on niisiis kaks hooaega – üks nende varumise ehk korjehooaeg ja teine turustamise hooaeg. Just praegu lõpeb E-Sahvri teine müügihooaeg ning peagi algab kolmas korjeperiood. Marjad korjatakse kas enda aiast või siis ostetakse need ümberkaudselt rahvalt kokku – kes käib metsas korjamas, kellel on endal aed kodus.

“Oluline on saada marjad kätte kohe pärast korjamist. Me ostame eranditult ainult marju, mis meile endale meeldivad.

Näiteks ei pane me e-sahvrisse

AS Kaupmees & KO on Eesti toitlustussektori suurim ja tuntuim (Kantar Emor 2018) toidukaupadega varustaja.

Meie ulatuslik kogu Eestit kattev jaotusvõrk ning 7 kauplusladu suuremates linnades tagavad meie klientide varustatuse toidu- ja esmatarbekaupadega kõikjal Eestis. Enam kui 26-aastane professionaalne suhe klientide ja koostööpartneritega üle maailma garanteerib, et kõik tooted saab ühest kohast. www.kaupmees.ee

TARTU KAUPMEES OOTAB OMA MEESKONDA

KOMPLEKTEERIJAT

Rahvusarhiiv on Eesti arhiivinduse keskus, mille põhiülesanne on tagada ühiskonna kirjaliku mälu – dokumentaalse kultuuripärandi – säilimine ja kasutatavus tänastele ja tulevastele põlvkondadele. Arhiiv talletab 800 aastat hõlmavat ajaloopärandit, mida kasutab igapäevaselt tuhandeid inimesi. Internetiajastul on meie külastatavus kasvanud 100 korda.

Uuri täpsemalt: www.ra.ee

Otsime oma meeskonda ARHIVAARI ametikohaga Valgas

KELLE PEAMISED TÖÖÜLESANDED ON: • kaupade komplekteerimine vastavalt saabunud tellimustele • komplekteeritud kaupade ettevalmistamine väljaveoks

Sinu teenistusülesanneteks on • klientide päringute ja tellimuste vastuvõtmine ning lahendamine • arhiiviteatiste ja vastuskirjade koostamine • Valga arhiivimaja administreerimise toetamine

Töö on seotud raskuste teisaldamisega. Nõutav on eesti keele oskus heal tasemel.

Ootame Sind kandideerima, kui • Sul on kõrgharidus ja sobiv erialane ettevalmistus arhiivis töötamiseks • Sa oled koostöövalmis ja hea suhtleja • Sul on hea eesti keele oskus ja arusaamine vene ning inglise keelest

Omalt poolt pakume tulemustest sõltuvat töötasu ja kohapealset väljaõpet, professionaalset ja toetavat meeskonda, kaasaegseid töötingimusi ning stabiilset ja püsivat töösuhet.

Kasuks tuleb • varasem töökogemus mäluasutuses või dokumendi- ja arhiivihalduse valdkonnas

Vajadusel kompenseerime töölesõidukulud.

Võta ühendust, kui oled abivalmis, täpne ja kiire.

Lisaks kandideerimisvõimalusele CV Keskuse kaudu on võimalik oma andmed saata meiliaadressile personal@kaupmees.ee märgusõnaga „Tartu komplekteerija“ või anda endast märku helistades büroojuhile telefonil 681 11 50 hiljemalt 17. mail.

TARTU KAUPMEES Tehnika 15, Tartu Avatud E-R 8-19, L-P 9-16

kaupmees.ee

KaupmeesKO

Arhiiv pakub • huvitavat ja vastutusrikast tööd Valgas alates juunist 2019 • õppimis- ning arenguvõimalusi • nüüdisaegset töökeskkonda ja sõbralikku kollektiivi • 35 päeva põhipuhkust • töötasu 1180 eurot kuus Kandideerimiseks vajalik CV ja motivatsioonikiri hiljemalt 20. maiks 2019 aadressile personal@ra.ee.

Kontakt ja lisainfo: Sigrit Mahla (personalijuht), Sigrit.Mahla@ra.ee, tel 738 7509 ja Tõnis Türna (osakonnajuhataja), Tonis.Tyrna@ra.ee, tel 738 7516.

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1

Ä R I I D E E 9

9. mai 2019

talvise marjavaru masinkorjatud marju ja me ei käi ostmas kokkuostjate käest, mis tähendab ka seda, et meile ei satu n-ö juhuslike korjajate marju,” kirjeldab Martin marjade varumise strateegiat. “Seistes kaotab mari päevas keskeltläbi 7% oma massist, seisnud marja me ei taha. Lisaks valime marju välimuse järgi – prahiseid ja väga kribusid marju ka ei taha. Mustad ja punased sõstrad on aga teretulnud just vartega, et mahl välja jooksma ei pääseks.”

Kõige tüütum on marju puhastada. Kui lihtsalt korjamise käigus kaasa tulnud prahist saab kindlate võtetega suhteliselt lihtsalt lahti, siis näiteks iga murakas ja iga viimane kui üks karusmari käib enne külmutamist kellegi näppude vahelt läbi, et otsad küljest saaks.

Indrek Haavistu lisab, et kindlasti peavad marjad pärinema Lõuna-Eesti aedadest või metsa-

“Mõtlesime, et oleks tarvis leida mingi pooleldi hobi korras tegevus, mis tooks samal ajal ka midagi sisse.”

MARTIN HAAVISTU

dest ning kui tegemist on aiamarjadega, siis enamasti käiakse ja vaadatakse see aed ka enne üle, kui marju vastu võtma hakatakse. Kuna nõudmised on kõrged, on ka korjajatele makstav hind keskeltläbi kolm korda kõrgem, kui tavalised kokkuostjad maksavad. Kalleimad marjad nii kokkuostu- kui ka müügihinna poolest on murakas ja metsmaasikas.

Logistika hakkab paika saama

Eelmist marjahooaega iseloomustab metsmustika rohkus, seda vaatamata äärmiselt kuivale suvele. Ka müügiks läks see hästi.

E-sahvris võib suve alguses ära broneerida kogu oma marjade talvevaru – saab teha tellimuse konkreetse koguse ja marjade peale, need virtuaalselt ära osta ja sa tead, et talvel on nad kindlasti olemas. Igale sellisele kasutajale luuakse e-sahvri konto, kust võib siis jupikaupa endale head-paremat koju tellida.

“Oleme loonud virtuaalse konto, kus kasutaja näeb oma kokku ostetud koguseid sortide kaupa, tehtud tellimusi, laojääki ja seal saab ka esitada tellimust,” kirjeldab Indrek Haavistu. “Mõte on selles, et inimene, kes teab, et ta tarbib marju, ei koormaks oma sügavkülmikut, kus tahetakse ka muid asju hoida. Meie eesmärk on saada endale püsikliendid, kes

hindavad kvaliteetmarja, ja tagada neile selle kättesaadavus.”

Tasapisi on paika saadud ka tellitud kraami kohalevedu, mis alguses tundus üsna ületamatu probleemina. Nimelt ei ole Eestis olemas sellist teenust nagu külmtoidukuller. Et külmutatud marjad Tartust Tallinna saada, pole probleem, Eestis on olemas külmlaod. Ka E-Sahvri valmistoodangut hoitakse Tartus ühes sellises, kuhu juba sügisel marjavaru kolitakse. Suured külmutusveokid sõidavad kahe linna vahel kogu aeg, aga sügavkülmutatud kauba kojuvedu eraisikule teenusena ei eksisteeri ja see võrgustik tuli ise luua.

“Tallinnas on meil praegu põhimõtteliselt üks mees, kel on väike sügavkülmafurgoon ja kes meie kauba igal nädalal reedeti tellijatele laiali veab,” kirjeldab Martin. “Tihtilugu küsitakse, et kui te juba Tartust Tallinna veate, tooge mulle Põltsamaale. Aga ei saa, sest suur külmutusauto ei saa hakata teel n-ö postipeatusi tegema. Me ei sõida ise oma tellimustega Tartust Tallinna. See läheks kliendi jaoks juba ülemäära kalliks.”

Eesmärk kolmekordne kasv aastas

Praegu saab E-Sahvri teenuseid kasutada Tartus ja Tallinnas, ka Pärnus, kuigi seal

pole veel ideaalset varianti just laialiveo seisukohalt, sest sealne kaubik on linnas ringisõitmiseks pisut liiga suur. Aga kohale viiakse.

Martin Haavistu paneb kõigile toidukraami vedajatele, kaupmeestele, aga ka tarbijatele südamele, et kord juba külmutatud marja ei tohi pärast ülessulatamist uuesti külmutada. Ta oletab, et miks me sageli poest ostetud külmutatud marjade puhul peame kiruma, et need on pakendis nagu jääkänkrad – äkki polegi süü kaupmeestes endis, vaid kusagil transpordis on kaup lastud poolenisti üles sulada. Müüja ju ei tea täpselt, mis seal kinnises pakendis toimub.

Haavistu teab rääkida, et ka Eesti-sisestel toiduainete vedudel tehakse teinekord haltuurat, kui näiteks tavalist pakipiima peaks vedama jaheauto, tegelikult veetakse aga tavalise tentfurgooniga. See polegi niisama tühiasi, kui näiteks mõnest Lõuna-Eesti tööstusest veetakse piimatooted mittejahutatuna kusagile Tallinna poodidesse. Ja miks poed selliselt transporditud kauba üldse vastu võtavad?

Tootevalikus on peale marjade ka kaunaga koos külmutatud suhkruhernes, hakitud maitseroheline, lehterkukeseened, kuusevõrsed, kasemahl, piparmündi-,

MIS ON MIS

Kiir- ehk šokikülmutamine nnKiirkülmutusprotsessi käigus ei kahjustu toidu kvaliteet, sest külmutamine toimub ühe-kahe tunni jooksul temperatuuril alates –35 ºC. nnKiirkülmutamisel tungib külm kiiresti toodete sisuni, mis külmutab vee rakkudevahelises ruumis, aga ei kahjusta rakke. Sulatamisel jääb vesi vigastamata rakkude vahele ja toode ei tõmbu krimpsu, ei kuiva ega voola laiali. nnTakistab tootel bakterite teket. nnKiirkülmutada saab kala, mereande, liha, linnuliha ning marju, puu- ja köögivilju. nnSõltuvalt külmutatava toote liigist, soovitud külmutusajast ja kogusest on neid olemas õhu-, plaat- või spiraalkülmutiga süsteemile. nnKvaliteetne tulemus on tagatud, kui koos kiirkülmutamisega toimub ka ventileerimine ehk külmutatava materjali kuivatamine. Oluline on jälgida, et tooteid ei laotaks kiirkülmutisse liiga tihedalt üksteise peale. nnPärast kiirkülmutamist võib tooteid säilitada temperatuuril –18 ºC. nnKui koduseks kasutamiseks mõeldud külmikul juhtub olema funktsioon “kiirkülmutus”, ei tähenda see sama, mis on tööstuslik kiirkülmutus.

Allikad: E-Sahver, Tartu kutsehariduskeskus, OÜ Eliver

angervaksa- ja pärnaõiesiirupid, mis sügavkülmutatud peast on oma konsistentsilt pehme, lõika või noaga.

Nii Martin kui ka Indrek käivad marjadega tegelemise kõrvalt iga päev palgatööl, lisaks õpivad nad Olustveres, aga loodavad, et vähemalt aasta saavad nad veel sellisel moel oma jõududega jätkates hakkama ning

loodavad marjade müügi arvel millalgi ka seadmete soetamiseks tehtud investeeringud tasa teenida. Ennekõike tuleb raha paigutada külmutusvõimususe suurendamise hüvanguks, sest korjehooajad kipuvad lühikesed olema. Aeg, kui suurem mass marju peale tuleb, on üürike ja seda tuleb maksimaalselt ära kasutada.

10 R E K L A A M

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1 9. mai 2019

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1

N Õ U S T A M I N E 11

9. mai 2019

Arenduskesused

haaravad maal ohjad TANEL MEOS

Pärast maavalitsuste kaotamist võtsid nende funktsioonid paljuski üle piirkondlikud arenduskeskused, mille loomisjärgsetele ülesannetele lisandus ka maakondade üldise eluolu juhtimine.

Nii tegelevad arenduskeskused nüüd lisaks ettevõtete nõustamisele, piirkondliku turismi edendamisele ja maakondade üldisele tutvustamisele nii mujal Eestimaal kui laias maailmas veel ka piirkonna arenguplaanide koostamise ja sotsiaalvaldkondade, hariduse ning kultuuri, sõnaga, kogukondliku eluspüsimise edendamisega. Ettevõtluses on põhirõhk on aga ikkagi jäänud ettevõtlusega alustamist planeerivate aktiivsete inimeste heas mõttes tagant õhutamisele ja turismisektori tagant tõukamisele.

Ja kuna maavalitsusi enam pole, on arenduskeskuste tegevus üsna tihedalt läbi põimunud maavalitsuste mitmed funktsioonid üle võtnud omavalitsusliitude tööga. Enamasti asutakse koos koguni ühe katuse all endistes maavalitsuse hoonetes.

Arenduskeskustes on ettevõtluse hüvanguks tegutsetud aastaid. Keskustes on olemas tugi juba tegutsevale ja alles esimesi samme tegevale ettevõttele, sinna koondub info rahastamisvõimaluste ja potentsiaalsete ekspordikanalite kohta. Tegutsevad mentorklubi ja kogemusklubi, ühiselt osaletakse messidel ja väljanäitustel ning korraldatakse ka ise temaatilisi üritusi, samuti tunnustatakse oma tegevuses silma paistnud ettevõtjaid.

Kogu Kagu-Eesti ettevõtlusvaldkonda panustab nõustajana omal ajal n-ö suures äris palju korda saatnud ja Eesti üheks hinnatumaks tippjuhiks tituleeritud Kuldar Leis, kel endal juured ning nüüd ka taas alaline elukoht Põlvas.

Kümnendi tegutsenud mentorid

Lõuna-Eestis on siinse kolme maakonna arenduskeskused, mis iseenesest juba aastaid tegutsenud, saavutanud märkimisväärse koostöövormi ühiste ettevõtmiste näol, mille üks väljund on igakuised mentorklubide kooskäimised, kus juba kogemustega ettevõtjad jagavad oma nõu ja abi neile, kes alles pürgivad ettevõtluse maailma.

Viimati toimus säärane ettevõtmine 10. ja 11. aprillil Valgamaal Taageperas. Tegemist on üritusega, kus otseselt toetatakse alustavaid ettevõtteid, et nad oleksid aktiivsed, uuendusmeelsed, elujõulised ja nagu öeldakse, lendaksid võimalikult kõrgele. Kagu-Eesti mentorprogramm tähistab muide sel aastal oma kümnendat sünnipäeva. Alustati 2009. aastal

pühendama. See pole tasustatud töö, aga nad ise räägivad, et tunnetavad justkui vajadust oma kogemust ja teadmist teistega jagada, kui oled oma äris juba mingile tasemele jõudnud. Ka see on paras väljakutse, samas ka missioon panustada piirkonna arengusse.

Elu käigus hoidvad mootorid

Kagu-Eesti maakondade mentorklubi viimatine kokkusaamine toimus Valgamaal Taagepera lossis.

MIS ON MIS

Maakondlike arenduskeskuste võrgustik nnSuurim Eesti nõustamisvõrgustik – 15 keskust ja 81 konsultanti üle riigi. nnHaldaja MTÜ Maakondlikud Arenduskeskused. nnTegevused ettevõtetele: äritegevuse alustamise ja ettevõtte asutamise alane nõustamine, abi toetuste kaasamisel, äriplaani koostamisel, alustava ettevõtja baaskoolituste läbiviimine. nnTegevused vabaühendustele: mittetulundusühingute asutamise ja projektijuhtimise alane nõustamine, põhikirja koostamine, toetuste kaasamine, koolitused. nnTegevused investoritele: rahastamispäringute hankimine ja vahendamine, investoritele suunatud teabe levitamine. nnTegevused noortele: ettevõtliku eluhoiaku kujundamine, ettevõtlusõppe edendamine, projektide juhtimine, programmi Ettevõtlik Kool koordineerimine. nnTegevused kohalikele omavalitsustele: arendusideede nõustamine, neile rahastamisallika leidmine, toetusavalduste ettevalmistamine.

Allikas: www.arenduskeskused.ee

Põlva ja Võru ettevõtjatega, ajapikku liitus ettevõtmisega ka Valgamaa.

Põlvamaa Arenduskeskuse ettevõtluskonsultant Diana Plakso märgib, et ettevõtjad ise hindavad just mitme maakonna peale korraldatavat suhtlemist ja kogemuste jagamist kõrgelt, sest ettevõtlus ei piirne niikuinii vaid oma küla või vallaga – head ideed ei saa mingitesse piiridesse seada.

“Mentorklubi tähendab seda, et sellesse kuuluvad kuni kolmeaastased alustavad ettevõtjad ning mentorid – juba teatava kogemuse omandanud ettevõtjad, kes esimestele tugiisikuiks,” kirjeldab Plakso mentorklubi olemust. “Algajate eest ei tehta midagi ära, aga neile ollakse kõiges toeks oma praktikale tuginedes.

Mõned mentoritest on tegutsenud viis aastat, mõned ka rohkem ja on juba jõutud ka sinnamaale, et kunagistest algajatest on saanud tänased mentorid.”

Kui alustati kümnekonna ettevõtja koolitamisega, siis nüüd oli Tagepera lossi kogunenud neid juba kolmkümmend. Tegelikult on siiski seatud ka piirarvud, palju huvilisi korraga klubi tegevusse haarata saab, Diana Plakso kinnitab, et teist aastat järjest on soovijaid rohkem kui vastu võtta saab.

“Mentorluse väärtusest, sellest, et see pole lihtsalt sooja jutu ajamine ja et sellest on ka tegelikult kasu, on hakatud aru saama,” lisab ta. “Ega me siin koos ka otseselt äri ei aja, pigem püüame edendada igaühe enda äri, leida ühisosasid, võib-olla koostöövõimalusi.”

Valgamaa Arenguagentuuri ettevõtluskonsultant Ülle Vilo märgib, et need, kes mentoriks kord hakanud, mitte lihtsalt ei tee tänuväärset tööd, vaid seovad ennast ka teatud kohustusega selles programmis osaleda, sellele oma aega ja energiat

Kui palju, kas üldse ja kuidas suudavad aga arenduskeskused kaasa aidata üldse elu säilimisele ääremaadel? Ülle Vilo räägib, et kuna käib ka koostöö töötukassaga, siis sageli just töötukassa suunab konsultantide juurde inimesi, kes varem pole üldse ettevõtlusega kokku puutunud.

“Arenduskeskus ja hiljem ka mentorklubi on just see koht, kuhu sellised inimesed tulevad oma ideedega, et aru saada, kuivõrd realistlik see on, kas ettevõtlus on üldse tema jaoks, millised tingimused piirkonnas ühes või teises valdkonnas tegutsemiseks on,” iseloomustab Vilo oma igapäevatöö praktilist poolt.

Võrumaa Arenduskeskuse ettevõtluskonsultant Ivi Martens lisab, et töötukassast suunatud inimesed ei pea tingimata läbima mentorprogrammi, mõnel juhul on neile palju abi lihtsalt konsultandi vastuvõtul käimisest ja väikesest nõustamisest, mõne kontakti jagamisest vmt.

“Me saame ja suudame anda neile teinekord just selle vajaliku tõuke, kuidas edasi liikuda, kuidas vaikselt kasvama hakata,” märgib Martens.

“Lisaks saame aidata ka alustava ettevõtja toetuse saamisel, õigupoolest siis selle taotlemisel.”

Konsultantide tegevuse osa on ka kõige laiemas plaanis turvaliste võimaluste loomine igaühele talle meelepärase ettevõtlusvormiga tegelemisel.

Lõppeks, nagu märkis Diana Plakso, teevad äri ikkagi inimesed ja inimeste vahelised suhted on ettearvamatud – mõni diil läheb korda, teine mitte. Põhiline on olla ise agar ja mitte esimese tõrke korral kogu plaani nurka visata.

“Tulemused on silmaga näha. Kui varem lõid alustavad ettevõtjad heal juhul vaid endale ja oma perele töökoha, töötajaid kardeti palgata, sest see tähendab ju sotsiaalset vastutust, palga maksmist jne, siis nüüd julgetakse juba ka väljastpoolt töötajaid palgata,” kirjeldab Palkso arenguid. “Sellepärast ongi tore, et ka mentorklubist kasvavad välja ettevõtjad, kes loovad töökohti, tuleb ilmsiks uusi tegevusvaldkondi ja see kõik ju edendabki elu maal ka meie kõrvalistes nurkades.”

» SOODAPRITS » KLAASPRITS » LIIVAPRITS » FASSAADI- ja KATUSEPESU

Tel: +372 5607 3131 / 372 5612 668

www.rastblaster.ee

12 Ü H I S T E G E V U S

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1 9. mai 2019

Võrumaa metsamehed usaldavad naabrit ega pelga ühiselt tegutseda Lõuna-Eesti inimesed on oma loomu poolest teistest eestimaalastest veidi ummamuudu, naabriga ei peljata läbi käia, abi ja nõu küsida. Eesmärk ei ole naabrist parem olla, vaid ühisel jõul tugevamaks muutuda.

AIN ALVELA ml@maaleht.ee

See, et Lõuna-Eestis on metsaühistud ühed liikmerohkemad ja toimekamad, näitab ilmekalt, et ühistegevust sealmail ei peljata ning naabrimeest pigem usaldatakse, kui tahetakse talle igal võimalusel jalga taha panna.

Võrumaa metsaühistu tähistas tänavu on 23. asutamisaastapäeva, sest just 30. jaanuaril 1996. aastal alustasid esimesed metsaomanikud sealkandis ühist tegevust. Alguses muidugi peamiselt ainult klubilise tegevuse liinis, aga mida aeg edasi, seda asise-

maks ja praktilisemaks see muutus. Ajapikku info ühistusse kuulumise kasulikkusest levis, piirkondlik metsaühistu kogus üha suurema liikmeskonna ning tänapäeval ei kujuta sellesse koondunud metsaomanikud oma tegevust ühistuta enam ettegi.

Võrumaa ühistul tuhat liiget

Nimelt aitab üks toimiv ühistu metsaomanikul esmalt muidugi majandada oma metsa, enampakkumiste kaudu müüa kasvava metsa raieõigust, soovi korral ka tervet kinnistut. Samuti saab ühistu kaudu üksjagu parema hinnaga müüa oma metsast

raiutud puitu, ühishangete korras soetatakse metsauuendustöödeks nii vajalikke metsataimi.

Ja kuna pea iga metsaühistu liikmete seas leidub ka mõni metsamasinate ja -tehnika omanik või lausa metsa ületöötamisega tegelev ettevõte, saab nende abil ja vastavalt logistikat korraldades ka metsatöid teostada, kusjuures ka väikese mahuga tööde puhul, kuhu eraldi tellides suur firma ehk tulla ei taha või kui tuleb, siis üüratu hinna eest.

Paralleelselt Võrumaaga on viimase pea paarikümne aasta jooksul kiiret arengut näidanud ka Põlvamaa metsaühistu, kuigi tegevust alustati Võru ametikaaslastega võrreldes neli aastat hiljem. Liikmeid on seal aga Võrumaa ühistust mõnekümne hinge võrra rohkem – märtsikuise seisuga 1065, kellele kuulub kokku 30 584 ha metsamaad.

Aga alles hiljaaegu enda liikmete sekka tuhandenda metsaomaniku saanud Võrumaa metsaühistu juht Erki Sok märgib, et

tänapäeval ei pea enam väga rohujuure tasandil selgitama ühistulise tegevuse eeliseid ja kasulikkust.

“Inimesed on saanud aja jooksul teadlikumaks, naabrimehe või sugulase käest kuuldud positiivsed näited innustavad ja nii see metsaühistute edenemine siinmail toimub,” kirjeldab Sok. “Ühistu tegevus on avatud, kõik saab n-ö lahtise jutuga läbi rääkida, nii et keegi ei jääks kõrvale või kellelgi ei jääks midagi hinge ussitama. Aeg on nii palju edasi arenenud, et – hea küll, omand omandiks, aga inimesed tahavad lihtsalt oma metsad korda teha.

See aeg on möödas, kus esimene eelistus oli kõik maha võtta.”

Erki Sok räägib, et viimastel aastatel on liikmete arv kasvanud enam-vähem saja võrra aastas. Aktiivsemat tegevust taasalustas metsaühistu 2005. aastal, siis saime aasta lõpuks kokku 65 liiget. Viiesaja liikme piiri ületas Võrumaa metsaühistu 2014. aasta lõpus. Tuhat liiget tuli

Aprilli keskel jõudis Võrumaa metsaühistusse esimene koormatäis tänavu kevadel metsauuendamiseks minevaid paljsjuurseid kuusetaimi, mis pärinevad Võrumaal Järveres asuvast Forestplanteri metsataimede taimlast.

täis siis tänavu 15. märtsil, kui Vastseliina kandis metsamaad omav Andres Kree saatis oma liitumisavalduse. Sellega ollakse teine maakondlik metsaühistu, kus on juba üle tuhande liikme.

Metsaomaniku närvesööv amet

Võrumaa metsaühistu tuhandes liige Andres Kree ise selgitab, et tegelikult elab ta Tartumaal, kuid Võrumaal Vastseliinas on tal suvila, mille juurde kuulub ka veidi

metsa. Metsaühistuga liitumine oli tema jaoks läbimõeldud otsus.

“Metsaühistu tegemistega olin varemgi kursis, uurisin internetist, vaatasin ja kogusin infot. Sai selgeks, et need toetuste küsimised ja istikute ostmise võimalused hakkavad tulevikus ainult metsaühistu kaudu käima. See kõik mõjutaski liikmeks astumise otsuse langetamist,” kirjeldab ta enda jõudmist ühistegevuseni.

korraldab:

SÕNA- JA KOORILAULULAVASTUS GUSTAV ERNESAKSAST

HAKKAME, MEHED, MINEMA Tallinn Shipyard, Noblessner 14.–29. juuni 2019 kell 19 lavastaja Veiko Tubin autor Andra Teede kunstnik Marion Undusk valguskunstnik Priidu Adlas

Kait Kall

Gert Raudsep

Hirvo Surva

Rahvusooper Estonia poistekoor

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1

Ü H I S T E G E V U S 13

9. mai 2019

FOTOD: ERAKOGU

M IS ON MIS

MTÜ Võrumaa Metsaühistu

Oma taimeportsu saab kätte Võru valla erametsaomanik Aare Papp.

Istutamise abivahendid koos paljasjuursete taimedega. Istutamine veel kohe lahti ei lähe, sest on natuke külmavõitu, sügavkülmas olnud taim kannatab aga ilusti veel nädalapäevad säilitamist.

Erki Sok räägib et viimastel aastatel ei ole vaja ühistule teab mis reklaami teha, inimesed juba teavad, mida metsaühistu teeb ja miks ühiselt metsa majandamine kasulik on.

“Väga tihti on liituda soovitanud naabrimees või mõni muu tuttav,” ütleb ta. “Aga ka nõustamisel käinud metsaomanikud otsustavad tihtilugu kohe ühistu liikmeks astuda.”

Tuhandes liige saab Võrumaa metsaühistult ka kingituse – Värska veekeskuse veepargi perepileti. Samuti loositakse seniste üheksasaja üheksakümne üheksa liikme vahel välja kingitus – Värska sanatooriumi kuurortravipakett “Kimmäs tervüs” kahele.

“Kingitust valides läksid metsaühistu juhatuse liikmete mõtted metsaomanike tervise peale. Ühelt poolt on metsatöö füüsiliselt raske ja tervist kurnav.

Aga suuremat tähelepanu tuleb pöörata ka vaimsele tervisele, mida ohustab praegu kaks üha süvenevat asjaolu – ühelt poolt tüütavad telefonikõned “müüge oma mets meile” ja teisalt ikka veel ühiskonnas leviv halvus-

tav suhtumine metsameestesse,” kirjeldab Erki Sok olukorda.

“Oma kingitusega tahame vähemalt ühele liikmele anda võimaluse enda tervist parandada ja mõneks päevaks argimuredest priiks saada.”

Maksuvabastus ahvatleb müüma

Sok räägib, et viimasel ajal on palju liitujaid just väikeste metsaomanike seast, kusjuures ühistu liikmete keskmine vanus muutub üha nooremaks.

Loomulikult on ka suuri ettevõtteid, Lõuna-Eestis näiteks Valga Puu ja Lemeks, aga nende tegevuse üle pole üldjoontes midagi nuriseda – raiutakse küll palju, aga ka uut metsa istutatakse suurte firmade maadele palju. Eks metsamajanduslikult on ka suurte metsamaahaldajate ja majandajate huvi ikka see, et uus mets lageraiealadele võimalikult kiiresti peale kasvaks.

“Mõningane probleem just väikeste kõlvikute omanikel muidugi on – kui nende metsa kõrvale tehakse suur lageraielank, siis tekivad sinna tuuleko-

nnAsutatud 30.01.1996. nnEesti üks vanemaid järjepidevalt tegutsenud metsaühistuid. nn2009. aastal liitus asutajaliikmena keskühistuga Eramets. nn2017. aastal võttis kasutusele keskühistu Eramets metsaühistu kaubamärgi. nn2018. aastal liitus Võrumaa metsaühistuga 135 metsaomanikku – 129 füüsilist ja kuus juriidilist isikut. nnFüüsilisest isikust liikmete väikseim metsamaa suurus on 0,5 ha, suurim 250 ha. nnJuriidilisest isikust liikmete väikseim metsamaa suurus 0,5 ha, suurim üle 1000 ha. nnMetsaühistu kaudu osutus kõige paremaks tehinguks männipalgi müük, kui keskmine hind tuli 66,23 €/tm (omanikule kätte). nnKõige kehvema müügiakti keskmine hind tuli kokku omanikule kätte 8,22 €/tm, müüdi lehtpuu küttepuud. nnÜhistu korraldatud raieõiguse võõrandamise oksjonil oli kõige parem hind 66,58 €/tm, kõige väiksem hind 12,75 €/tm, viimasel juhul alghind ja parim hind kattusid. nnHinnad erineva raieõiguse võõrandamise variandiga on olnud suhteliselt sarnased ja ka väiksemate raiete korraldamine ühistu kaudu konkureerib enampakkumistel atraktiivsete müügiobjektide müügil saavutatavate hindadega. nnVõrumaa metsaühistu kaudu tehti 2018. aastal lageraieid veidi rohkem kui sajal hektaril. nnEestis on ühtekokku üle 113 000 metsaomaniku, neist metsaühistutega liitunuid oli 2019. aasta alguses 13 500 ehk 12%. nnTegutsevaid ühistuid on ligemale 30.

Allikad: Võrumaa metsaühistu, erametsakeskus, erametsaliit

ridorid, metsad jäävad hõredaks ja tekib tuuleheide. Naabrusse tehtud lageraielangilt võib ka üraskirünne kõrval kasvavasse metsa tungida,” kirjeldab Erki Sok. “Ja ma ei usu, et just kõige õnnestunumalt kukkus välja seadus, mille kohaselt on kunagistele erametsamaade tagasisaajatele nende kinnistute esmakordne müük tulumaksuvaba. See ahvatleb minna kergema vastupanu teed ja maa kogu täiega maha müüa ega motiveeri metsa majandamisega pikemas perspektiivis tegelema.”

Müügitehingute maksuvabastuse asemel oleks tema arvates mõistlikum olnud rakendada selliste maade tagasisaajate suhtes mingit maksusoodustussüsteemi, et nad metsamaad lihtsalt kokkuostjatele maha ei äriks. Omanikutulu poleks küll nii kiire, aga see oleks lihtsast müügist lõpuks kindlasti suurem ja stabiilsem ning justkui igiomane oleks see ka eestlaste kui metsarahva eluolu ajaloolise järjepidevuse säilitamise huvides.

Erki Sok kiidab erametsaomaniku suhtumise muutumist vii-

mase veerandsaja aasta jooksul.

Ta kinnitab, et praegu raiutakse metsa enamjaolt ikka vajaduspõhiselt, vahel isegi hoitakse ennast tagasi.

Ühistul oli rekordiline aasta

Läinud aasta kuiv suvi mõjutas tema sõnul kõige rohkem noorendikke, eriti kui kultuuri hooldus sai kevadel hoolsalt ära tehtud ja väikesed puud jäid lõõskava päikese kätte. Kõige rohkem kannatasid kuivuse käes mullukevadised istandikud.

Tänavu istutatakse Võrumaale metsaühistu kaudu soetatud istikutega kokku 431 000 erineva puuliigi istikut, millega saab uuendada metsamajandamiseeskirjas kehtestatud normide järgi 260 ha raiesmikke. See on juba

tellitud istikute arv, mille saamine on kindel ja millest esimene koorem jõudis kohale paari nädala eest. Tänavukevadine istikute kogus on mahult üle 30 000 istiku võrra suurem kui 2018. aasta kevade ja sügise taimehange kokku. Aga Erki Sok nendib, et tegelik vajadus oleks veel 100 000 neljaaastast avajuurset kuuseistikut ja 30 000 kaseistikut umbes 80 ha raielangi uuendamiseks.

Kui metsaühistu kaudu tehtud raiete pindala võrrelda uuendamise pindalaga, mis praegu on vahekorras 100 ha raieid vs.

340 ha istutusi, siis on näha, et Võrumaal saab metsaomanik üldjuhul ise raiete korraldamisega hakkama, küll aga vajatakse abi uuendamistöödel.

Võrumaa metsaühistu kaudu kasvas puidu ühismüük 2018.

“Inimesed on saanud aja jooksul teadlikumaks, naabrimehe või sugulase käest kuuldud positiivsed näited innustavad.”

ERKI SOK

aastal võrreldes varasema aastaga nii raiete kogumahult kui ka müügi poolest. Kokku müüdi mullu 33 441 tm puitu, mis on 11 002 tm rohkem kui tunamullu ja see on ka Võrumaa metsaühistu läbi aegade parim ühismüügi tulemus. Läinud aasta puidu ühismüüki iseloomustades märgib Erki Sok, et kõige suurema puidumahuga müügiobjekti puhul sai metsaomanik parima ja ka ootuspärase hinna just metsaühistu korraldatud raieõiguse võõrandamise enampakkumise kaudu.

“Metsaomanik oli proovinud varem lisaks oma ponnistustele müüa raieid ühe metsamüügiportaali kaudu, kuid seal raieõiguse võõrandamise pakkumine ebaõnnestus,” kinnitab Sok. “Veel saab ühistu abiks olla raiete korraldamisel. Kui tavaliselt seab ülestöötaja ühe raie mahu piiriks vähemalt 500–600 tm ja sajatihused langid neid eriti ei huvita, siis ühistu saab korraldada ka väikestel lankidel raie ja puidumüügi nii, et väikemetsaomanik saab oma puidu eest õiglase hinna võrreldes suuremahuliste raietega.”

UUED JA KASUTATUD JALGRATTAD Rattapood Tartus, Näituse 26 (I korrusel) Tule kiika sisse ning too oma kaherattaline kõpitsemiseks kaasa!

Parkimisvõimalus maja taga hoovis E – R 10– 19, L 10 – 16, P suletud

www.velotandem.eu

info@velotandem.eu • +372 55 643 033 • +372 740 6116

14 U U D I S E D

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1 9. mai 2019

FOTO: MARKO PALM

Kevadised tööd elektriliinide lähedal võivad paksu pahandust põhjustada Igal kevadel suureneb juhtumite arv, kus elektriliinide läheduses raie- või kaevetöid tegevad inimesed põhjustavad tuhandetele elektrikatkestusi ja seavad ohtu oma elud.

Elektrilevi võrguvarade üksuse juht Taavi Janno märkis, et selle aasta esimese kolme kuu jooksul on Elektrilevi võrgus esinenud 17 riket seoses puude langetamisega liinidele ja 14 riket seoses kaevetöödega. Kokku on nende sündmustega tekitatud elektrikatkestusi rohkem kui 2000 kliendile. Janno lisas, et tegelikult on võrreldes eelmise aasta sama ajaga liinilõhkumisi olnud õnneks oluliselt vähem.

Kokku esines 2018. aastal Elektrilevi võrgus 66 riket seoses puude langetamisega liinidele ja 186 riket seoses kaevetöödega. Kokku põhjustasid need katkestuse ligikaudu 53 000 kliendile.

Kui linnapiirkonnas põhjustavad kõige rohkem katkestu-

Elektriliinile langenud puu võib piirkonna inimesed tundideks elektrita jätta. Tormi vastu me ei saa, aga puude langetamisel peaksid inimesed ettevaatlikumad olema.

si kooskõlastamata kaevetööd elektriliinide lähistel, siis linnast väljas on probleemiks õhuliinide lähistel tehtavad kevadised raietööd ja rasketehnika, mis võib õhuliinidesse takerduda.

“Muhu saarel oli veebruari lõpus juhtum, kus keskpingeliinide lähedal metsatöid teinud kohalik elanik langetas puu liinile, mille tagajärjel murdus betoonmast ning suur osa Muhu põhjapoolsest osast jäi elektrita,” iseloomustas Janno kahju, mida võib hooletu raietöö põhjustada. “Meil puudus selles kohas ringtoitevõimalus ning lisaks oli ligipääs rikkekohale pehme pinnase tõttu äärmiselt keeruline. Tulemuseks tõsiasi, et kliendid pidid vooluta olema koguni 13 tundi.”

Taavi Janno rääkis, et seaduse kohaselt tuleb kõik tööd elektriliinide kaitsevööndis võrguettevõttega kooskõlastada.

“See on ühest küljest hädavajalik ohutuse tagamiseks, teisalt aitab ära hoida kahjusid ja vältida elektrikatkestuste tekitamist tuhandetele inimestele,” põhjendas ta ning lisas, et liinide lõhkumisel tuleb kahjud kanda kahju tekitajal.

Janno sõnul võib alati Elektrilevi poole pöörduda, kui oleks vaja selgitada konkreetse liini kaitsevööndi laiust või täpsustada maakaabli asukohta. Vajadusel tuleb kohale Elektrilevi spetsialist, kes selgitab ohukohti ja juhendab elektriliinide kaitsevööndis tegutsemist.

Kaitsevöönd on õhuliinide puhul mõlemal pool liini teljest madalpinges kaks meetrit, 6–20 kV liinidel kümme meetrit ja 35–110 kV liinidel 25 meetrit ning maakaabelliini korral

Eesti aktsiisipoliitika paneb siidrija veinitootjaid ebavõrdsesse seisu Põlvamaal Siidrikojas Sulev Nõmmanniga õunasiidri tootmisest ja ettevõtte tulevikuplaanidest rääkides tuli jutuks ka meie riigi aktsiisipoliitika ja ilmneb, et siidritootjad tunnevad ennast mõneti ülekohtuselt kohelduna.

Nimelt leiab Sulev Nõmmann, et siidritootjaid koheldakse ebavõrdselt kohe mitmes aspektis.

Esiteks ei rakendu väikesiidritootjatele, kes on alustanud nullist ja tootmist kasvatavad, 50% soodusaktsiisi, nagu see kehtib väikeõlletootjatele. Maksta tuleb täie rauaga.

Teiseks on väikesiidritootja määratletud aastatoodangu mahuga 15 000 liitrit, mis on 40 korda väiksem kui väikeõlletootjate

600 000 liitrit. Ning nagu mainitud, ei anna väiketootja määratlus mingit aktsiisisoodustust, vaid vastupidi – väiketootja piiri ületades seisab ka väike siidritootja silmitsi suurtootjale mõeldud aktsiisimaksu tagatise kohustusega.

Kolmas asjaolu on see, et praegune aktsiismaksustamise valem ei toeta kuidagi tootjate pingutusi madalama alkoholisisaldusega siidreid tootma, sest erinevalt õl-

lest, kus maksustatakse alkoholi etanooli mahuprotsendi põhiselt ehk madalama alkoholisisalduse puhul maksad ka vähem aktsiisi, maksab siidritootja ühe maksutasemega kuni 6% alkoholisisalduse puhul ja üle 6% sisalduse puhul järgmise maksutasemega<!-- Lisasin näite artikli lõppu, millest saaks tegelikult ka hea visuaalse võrdluse teha. -->.

“Siidritootjad kasutavad enamikus kohalikku toorainet ehk väärindavad Eestis kasvatatud puuvilju ja marju ning on oluliseks partneriks marja- ja puuviljakasvatajatele. Proovime seega areneda ja kasvada nii-öelda valitsuse aktsiisipoliitika ja ebavõrdse kohtlemise kiuste,” rää-

PA N E TÄ H E L E

Siidri ja veini aktsiisimäär õlle omast kõrgem Alkoholi aktsiisi alammäärad Eestis ja ELis (eurodes).

Alkohol

Ühik

Määr 1.2.2017

Määr Määr ELi 1.7.2017 1.2.2018 alammäärad

Vein ja kääritatud jook, sh siider

kuni 6% 100 liitrit

53,41

77,44

84,41

0

üle 6%

100 liitrit

123,18

123,18

147,82

0

Õlu

etanooli 1 mahuprotsendi kohta 100 liitris

9,13

15,52

16,92

1,87

Vahetoode

100 liitrit

263,03

263,03

289,33

45,00

Muu alkohol

100 liitri absoluutalko- 2389 holi kohta

2389

2508

550,00

Õlle aktsiisimäär on 50% standardmäärast tootmismahu korral kuni 600 000 liitrit aastas Allikas: Maksu- ja tolliamet

gib Sulev Nõmmann. “Õnneks käivad siidritootjate ebavõrdse kohtlemise pärast läbirääkimised ka Euroopa Liidu tasandil, et olukorda alates 2020. aasta algusest muuta. Siidrikoda ja teised väiketootjad Eesti Väikepruulijate Liidust panevad uuele valitsusele südamele, et Eestis ka siseriiklikult see ebavõrdne olukord uue aasta algusest lõppeks.”

Sulev Nõmmann aitab oma väited siinkohal ka lahti seletada ja läbi rehkendada.

Kui Eestis kehtivad aktsiisimäärad konverteerida liitripõhiseks, siis siidrite (ja ka veinide) puhul on kuni 6% alkoholisisalduse puhul aktsiis 0,8441 eurot liitri kohta ja üle 6% alkoholisisalduse puhul 1,4782 €/l. Õlle puhul oleks võrreldav aktsiisi määr 0,1692 €/1 etanoli mahuprotsendi kohta liitris ehk nt 4% õlle puhul on see 4 × 0,1692 = 0,6768 €/l ja 6% puhul 6 × 0,1692 = 1,0152 €/l. Kui oled aga väikeõlletootja, siis vastavad aktsiisid 50% soodusmääraga tulevad 4% puhul 0,3384 ja 6% puhul 0,5076 eurot/liiter (võrdluseks siidritootja maksab 0,8441 €/l mõlemal juhul).

6%st kangema alkoholi sisalduse puhul, nt 8,5%, maksab väike siidritootja (ja ka veinitootja) 1,4782 €/l, väike õlletootja 8,5 × 0,1692 × 0,5 = 0,7191 €/l jne.

Samasuguses olukorras kui siidritootjad on ka Eesti väikesed veinitootjad.

LÕUNA-EESTI MAALEHT

liini äärmistest kaablitest üks meeter. Ehitusseadustiku kohaselt on õhuliinide kaitsevööndis keelatud elektripaigaldise omaniku loata langetada puid ja sõita masinatega, mille üldkõrgus maapinnast koos veosega või selleta on üle 4,5 meetri.

Maakaabelliinide kaitsevööndis on keelatud töötada löökmehhanismidega, tasandada pinnast ja teha mullatöid sügavamal kui 0,3 meetrit.

Elektrilevile kuuluva võrgu kaitsevööndis töötamiseks vajaliku taotluse leiab Elektrilevi veebilehelt. Kui liinilähedastel töödel on tekkinud elektriohu olukord, andke sellest teada Elektrilevi rikketelefonil 1343.

Kui aga on juhtunud õnnetus inimesega, tuleb kohe teavitada häirekeskust numbril 112.

Elektrilevi haldab ligikaudu 60 000 kilomeetrit elektriliine ja 24 000 alajaama.

LÕUNA-EESTI MAALEHT FOTO: MAA-AMET

Maamärgid, mille järgi lennukitelt pildistamist korraldatakse, on varustatud selgitavate siltidega.

Lõuna-Eesti kaardid kaetakse uute ortofotodega Maa-amet alustas aprilli keskel iga-aastase aeropildistamisega. Seekordsed mõõdistuslennud katavad Eesti lõunapoolse osa, kõigepealt toimuvad need Pärnumaa kohal, suvel jõutakse ortofotode tegemisega Lõuna-Eesti maakondade kohale.

Aeropildistamise ühe ettevalmistustööna paigaldatakse mitmele poole maastikule valged ruudukujulised kilest märgised, mis sügisel kokku korjatakse. Märgised on vajalikud aerofotode edasisel töötlemisel.

Igal aasta teostatavad mõõdistuslennud on vajalikud kaardiandmete uuendamiseks. Tänavu toimuvad ülelennud Eesti lõunapoolsel alal, milleks on LihulaVändra-Põltsamaa-Kallaste joonest riigi lõunapiirini jääv ala koos Saaremaa, Muhu, Ruhnu ja Kihnu saarega. Sellest idapoolne osa pildistatakse kaardistamise eesmärgil enne puude lehtimist ja läänepoolne juba lehes puudega. Varakevadel pildistatakse sobivate ilmastikutingimuste kestmisel ka põhja pool asuvaid suuremaid linnu ja asulaid.

Samuti jätkuvad maastiku märgistustööd aladel, millest toimuvad ülelennud. Märgisteks on 60 × 60 sentimeetri suurused valged kileruudud, mis pai-

galdatakse maastikule ja on varustatud sildiga “Aeropildistuse maamärk”. Valged ruudud on vajalikud aerofotode hilisemal töötlemisel. Märgis jääb pildile ning seda kasutatakse aerofotode plaaniliseks ja kõrguslikuks sidumiseks maapinnaga.

Maa-amet palub mõistvat suhtumist ja markeeringuid mitte puutuda ega rikkuda.

Markeeringud paigaldatakse maastikul kohtadesse, kus need ei tohiks maaomanike tegemisi häirida. Maa-amet eemaldab märgised pärast aeropildistamise hooaja lõppemist ehk alates sügisest.

Eelmisel aastal pildistati Eesti põhjapoolne osa. Ülelennu tulemusel saadakse 20–25 cm piksli suurusega pildid.

Tiheasustusalade ortofotod valmistatakse parema kvaliteediga, kus piksli suurus on 10–16 sentimeetrit.

LÕUNA-EESTI MAALEHT

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1

R E K L A A M 15

9. mai 2019

Maalehte TASUB TELLIDA!

16 nädalat 16 eurot EESTI SUURIM JA SISUKAIM NÄDALALEHT KOOS PRAKTILISTE LISADEGA: Lehe esimene pool kuulub nädala põhiteemale, uudistele ja arvamustele, käsitleme ka majandust ja kultuuri. Lehe lõpus saab lugeda turismist, lahendada ristsõnu ning muiata naljaleheküljel Naeris. Tagakülg on mahuka kommenteeritud ilmateate päralt. Lehes on sees ka tele- ja raadiokava TeRa ning lehe vahel ilmub iganädalane püsilisa Targu Talita.

NUPUTA JA VÕIDA: Iga kuu esimese Maalehe lõpus ilmub 5 lehekülge põnevaid ristsõnu koos ahvatlevate auhindadega.

AASTAKALENDER: Iga aasta viimase lehe vahel ilmub tuleva aasta seinakalender.

TELLIJAL ON EELIS! Maaleht pakub oma tellijatele mitu korda aastas loose väärikate auhindadega.

Pakkumine kehtib kuni 24.05.2019.

Meil on väga hea meel, kui liitute Maalehe tellijate perega.

Tellimiseks helistage telefonil 680 4444 (öelge salasõna „Tutvumine Maalehega”) või vormistage tellimus aadressil www.maaleht.ee/tutvumine.

16 R E K L A A M

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 1 9. mai 2019