Lõuna-Eesti Maaleht (november 2019)

ETTEVÕTLUS MAAL: ootame, et keegi tooks ja teeks, või teeme ise? Lk 2 KURI SAATUS Maakohad tühjenevad inimestest, elu koondub keskustesse, ettevõtteid napib.

Mida teha?

Lk 2, 3, 44–5, 14–15

Kama aitab Urvaste seltsimajas elu, teenuseid ja kogukonnatunnet alles hoida.

Lk 84–9 ANNI ÕNNELEID

7. november 2019 Nr 2

Krista Tiido:

pabistad küll, aga ikka teed ära – maal peab ettevõtjal julgust jaguma Lk 11

2 T U L E V I K

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2 7. november 2019

FOTO: TANEL MEOS

Üks sagedasemaid anonüümseid ohkeid, mis üle Kagu-Eesti kajab, on: “Oleks siin ometi kõrgepalgalisi töökohti, küll siis tuldaks siia ka elama.”

Aastaid mujal ettevõtteid juhtinud, neid börsile viinud ja osalusi müünud Kuldar Leis on jõudnud tagasi kodusele Põlvamaale. Ja innustab ka teisi eakaaslasi seda tegema, sest tänapäeval pole töö enam tingimata elukohaga seotud.

KULDAR LEIS ettevõtja, Kagu-Eesti ettevõtlusvaldkonna nõustaja

Kagu-Eesti teelahkmel – kas ootame tegusid või loome ise lahendusi?

» SOODAPRITS » KLAASPRITS » LIIVAPRITS » FASSAADI- ja KATUSEPESU

Tel: +372 5607 3131 / 372 5612 668

www.rastblaster.ee

Lisaks anonüümsetele veebishõikujatele on sarnast postulaati palju kuulda ka oma nime all esinevatelt parema elu ihalejatelt. Et kohe intriig üles tõmmata, siis pakun sellise lähenemisega inimestele välja lihtsa lahenduse: hakake ettevõtjaks ja makske endale nii palju palka, kui soovite.

Nüüd, kus sõjakirves on õhku visatud, võiks analüüsida erinevaid tulevikustsenaariume ja otsida neist oma rolli – kuhu ennast tulevikus asetada ja millest osa saada? Väga lihtsustatult kangastub mul KaguEesti kohta kaks erinevat tulevikuvisiooni, kusjuures liikumine ühe või teise poole tuleb lähematel aastatel väga kiiresti ja ootamatumalt, kui me senini harjunud oleme.

Esimene, tõenäoline tulevik

Kagu-Eesti elanikkond väheneb tempos, mida esitles statistikaameti juht Mart Mägi riigiametnike välitöödel: 1990. aastal oli siin üle 120 000 elaniku, 2019. aastal 89 000 elanikku ja aastaks 2045 on meil natuke üle 60 000 elaniku. Ehk elame endiselt ühtlaselt hajali külades, aga meid on kaks korda vähem kui taasiseseisvuse alguses.

Meile jäävad ammu loodud suured ettevõtted, peamiselt väliskapitali omanduses, mis teevad lihtsaid tooteid või allhanget, tooraine – puit ja toit – on lähedal. Tippspetsialistid asuvad mujal emaettevõtetes, otsused tehakse kaugel peakontorites.

Noorte eesmärk on minna pärast põhikooli suuremasse linna kutseõppesse eesmärgiga omandada perspektiivne tippspetsialisti amet suurlinna moodsas firmas töötamiseks. Gümnaasiumilõpetajate siht on pääseda Tartusse või Tallinnasse ülikooli ning seejärel sulanduda suuremate linnade keskkonda, kus saab uutes majandusvaldkondades oma tarkusega kaasa rääkida.

Füüsilist tööd põllumajanduses, ehituses ja mujal traditsioonilistes valdkondades viis päeva nädalas kell 8–17 või vahetustega tööl käimist ei maksa noortelt enam oodata.

Oleme harjunud elama oma kookonis, rahul vaikse laguneva ümbrusega. Kui tekib söögikoht nimega Hull Lehm, siis avaldame pahameelt sündsusetu nime pärast. Kui kinnikasvanud pargi või kruusaplatsi asemele tekib keskväljak, siis avaldame pahameelt, sest ühes kohas pole ju varem nii suuri võrusid nähtud või teises kohas meenutavad ehitised võllapuid. Kindlasti tunneme pahameelt ka edasiste arengute üle väljaku ümbruses, sest muidu äkki need hakkavadki kõige kiuste toimima. Sestap ei saa rahul olla ka linna külalistega, kes uut arhitektuuri tunnustavad jne.

Kõige jõulisemalt tuleb vastu olla uute ettevõtete loomisele ja elamuehitusele – NIMBY (mitte minu tagaaias)! Eks inspiratsiooni saab ka maaomanikelt, kes lasevad kergliiklusteedele ohtlikud jõnksud sisse teha.

Miks peaks ettevõtja tulema ja Kagu-Eestisse (tootmis) ettevõtte looma? Esmapilgul ei peagi ega loogi, sest tööjõud väheneb ja on hajali, tippspetsialiste pole, pealinn ja turg on kaugel, maantee Tallinnasse on frustreeriv, interneti jõudlus kehv, tööstusparke või ettevalmistatud taristut ei ole, panga tagatise väärtus on kordades madalam kui pealinnas. Seda lõiku ei ole mõtet jätkata, siis kaob viimanegi isu ära.

Mida vähem meid on, seda suurem on ühe inimese risk.

Meil on palju säravaid oma valdkonna vedajaid: kultuuris,

“Liiga ilus on unistada uute suurte ja kõrget palka maksvate tööstuste KaguEestisse rajamisest, neid võib lisanduda tooraine läheduse, omanike päritolu või ka juhuse tõttu, aga süsteemselt mitte.”

hariduses, spordis, ettevõtluses ja mujal. Kui ring tõmbub koomale, siis seda vähem jääb neil tegutsemislusti, eriti kui suurlinnad loominguliste ning materiaalsete võimalustega kutsuvad. Kui kriitiline osa parimatest lahkub, siis kaotame kümnetes kordades rohkem, kui seda näitab lahkunud inimeste tegelik arv.

Teine, tõenäolisem tulevik

Kogemused ja mälestused Kagu-Eestist on sellised, et ettevõtjad, kes on siit pärit või kes suhestuvad rahuliku rohelise keskkonnaga ja aduvad, et linnastumisele tekib alternatiiv, tulevad vähem tööjõudu nõudvat ettevõtlust looma just meile.

Tugeva tõuke ja eelduse annab esmalt IT – võimalus teha oma asja kus iganes, ning teisalt freelancer’ite (vabakutseliste) arvukuse kasv. Nemad saavad ju töötada põhimõttel “millal tahan ja kellele tahan asukohast olenemata”. USA-s näiteks on 1/3 töötajatest juba freelancer’id. Selle suundumuse tulemus on kaugtöö- või koostöökeskused või kuidas iganes neid nimetama hakatakse.

Tekib võrgustik kontoritest, turismitaludest, raamatukogudest, spetsiaalsetest koostöötamiskeskustest, kus moodsamad noored ja teised edumeelsed saavad meie kandis vabakutselise või väikeettevõtja vormis pesitseda. Augustis riigiametnike välitöödel sai paika eesmärk – aastal 2030 on üldnimetus kaugtöö Kagu-Eesti suurim tööandja. See tähendab meile uusi kolleege, kellest osa viibib Kagu-Eestis ajutiselt ja küpsem osa tuleb meile päriselt elama.

Aga tööstus? Liiga ilus on unistada uute suurte ja kõrget palka maksvate tööstuste Kagu-Eestisse rajamisest, neid võib lisanduda tooraine läheduse, omanike päritolu või ka juhuse tõttu, aga süsteemselt mitte ja selle põhjuseid siin lahata on ajaraisk. Küll aga peaksime me ettevõtjate ja piirkonna liidritena ühiselt mõtlema, kuidas olemasolev võimalikult mõistlikult areneda saaks ja kuidas see kodukohas alles püsiks.

Aga kuidas (suuremad) tööandjad saaksid lihtsamalt tööjõudu palgata ja hoida? Elame Kagu-Eestis hajali ja tasuta ühistranspordiga tööl käia ei saa, tihti on töö vahetustega ja mitmekümne kilomeetri kaugusel, lapsed vaja kooli ja huviringidesse viia jne. Seega väljaspool linna elaval Kagu-Eesti keskmisel lastega perekonnal peab olema kaks autot. Autode omamine on kallis, läbisõit tööle ja tagasi on kallis (ja tasuta ühistransport nagu Tallinnas õigel ajal õigesse kohta ei vii ega saagi viia).

Jääb kaks varianti: kas toetada firmasid bussitranspordi kinnimaksmisel, et nad suudaksid oma töötajaid loogilise logistikaga tööle tuua, või toetada autoomanikke, kes hajaasustuse tõttu peavad mitmekümnete kilomeetrite taga tööl käima. See on regionaalpoliitiline küsimus ja seda võiks arutada enne teisi suurepäraseid mõtteid, mis on riigiisadelt siiapoole kõlanud.

Helgemale tulevikule võib meid oluliselt tõugata seltskond, kes on aastaid või aastakümneid teinud oma harjumuspärast tööd ning nüüd lõpuks taibanud, et kutsumus on hoopis mujal. Arveametnikust saab personalijuht, õpetajast koolitaja, keskastmejuhist ettevõtja jne. Kui inimesel tekib uus säde ja ta pühendub oma tegelikule kutsumusele, siis võib sellest kordades rohkem kasu olla, kui võiks eeldada numbrite järgi.

Jutu alguse juurde tagasi tulles – lahendus on ettevõtlikkuse ja eriti meie oma inimeste väikeettevõtluse kasvus.

Positiivne on, et see trend juba selgelt tõuseb, lihtsalt siin käib see kõik suurema kärata.

Nüüd ongi kätte jõudnud aeg, kus tuleb valida, kumba tulevikku peame tõenäolisemaks ning millises suunas ennast ja oma sõpru-tuttavaid juhime.

Ma olen kindel, et kuigi avalikkuses võib esimese stsenaariumi seltskond sõnakam tunduda, siis teine võidab ükskord nagunii. Küll me oma koduse Kagu-Eesti parimaks kohaks teeme.

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2

T U L E V I K 3

7. november 2019

Kultuuripealinna tiitlist võiks teha Lõuna-Eesti arengumootori – aastani 2024 ja edasi FOTO: KIUR KAASIK

Annela Laaneots (keskel) koos eelmise aasta ühe Euroopa kultuuripealinna, Põhja-Hollandis asuva Leeuwardeni esindaja Immie Jonkmani ja Tartu 2024 projektijuht Kalle Paasiga Meremäe vaatetornis tänavu kevadel, kui polnud veel selge, kas kultuuripealinnaks saab Narva või Tartu.

Elva Gümnaasium otsib

TÄISKOORMUSEGA I JA II KOOLIASTME INGLISE KEELE ASENDUSÕPETAJAT Tööle asumise aeg: jaanuar 2020 Sooviavaldus koos dokumentidega palume saata hiljemalt 1. detsembriks 2019 aadressil Puiestee 2, Elva või e-posti aadressil elevool@elvag.edu.ee Info telefonil 5563 6494

KOITMAA METSAKORRALDUS Tartu koos LõunaEestiga kannab 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit – see on Lõuna-Eesti ühine suur võimalus.

ANNELA LAANEOTS Tartu 2024 Lõuna-Eesti koordinaator

See võimalus koos peaeesmärgiga – kasvatada piirkonna rahvusvahelist atraktiivsust ja elanike heaolu ning toetada arengu- ja kultuuristrateegiates nimetatud väljakutsete lahendamist – hakkab tooma piirkonda tänu turistide huvile ka märkimisväärset majanduslikku kasu.

See julge seisukohavõtt ei põhine ideaalidel ja parimatel lootustel, vaid eelnenud kultuuripealinnade praktikatel.

Möödunud aastal oli Euroopa kultuuripealinn Põhja-Hollandis asuv Leeuwardeni linn koos Friisimaaga, kus elab kokku 650 000 elanikku. Nende kultuuripealinna sündmustel oli 4,5 miljonit külastust ja tiitliaasta hinnanguline majanduslik mõju piirkonnale oli 200–300 miljonit eurot. Kuu aja eest Tartu 2024 meeskonda külastanud Leeuwardeni programmijuht Sjoerd Bootsma nentis, et iga investeeritud euro tõi sisse viis eurot.

Kultuuripealinna tiitel on visiitkaart, mis aitab meil tutvustada end nii Eestis, Euroopas kui üleilmselt ning seda viivad ellu Tartu ja Lõuna-Eesti praegused ja tulevased kultuuriinimesed: kunstnikud, kultuurikorraldajad, organisatsioonid, loomeettevõtjad jne.

Praegu on just see hetk, kui ettevõtjad ning lõunaeestlased, igaüks eraldi ja kogukondade kaupa, võiksid mõelda, mida

saan mina teha, et Euroopa kultuuripealinna tulek LõunaEestisse oma kogukonna, valla, küla arenguks pöörata. Kuidas kasutada ära turistide arvu kasvu? Milliseid sündmusi korraldada? Milliseid tooteid ja teenuseid külalistele pakkuda?

Ellujäämise kunstid

Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna eel- ja lõppvooru taotluse pealkiri ja kunstiline kontseptsioon on “Ellujäämise kunstid” (Arts of Survival), seda aitas koostada kokku 1000 inimest Tartust, Lõuna-Eestist ja kaugemaltki.

“Ellujäämise kunstid” ehk Tartu 2024 põhiväärtused ja suunad on loodushoidlikum linna- ja maakultuur, haritus ja leidlikkus, füüsiline ja vaimne tervis, põlvkondadevaheline side, paikkondlike omapärade esiletoomine ning kriitiline ärksameelsus.

Ehk teemad, mis on tähelepanu keskmesse tõusnud nii Eestis, Euroopas kui maailmas. Samuti Lõuna-Eestis – kuidas siin ellu jääda?

Kandidatuuriraamatus välja toodud 31 sündmust, mille korraldamiseks otsustaski rahvusvaheline žürii anda Euroopa kultuuripealinna tiitli LõunaEestisse, jaotuvad kolme teemaliini vahel: elu ja keskkond, inimene ja oskused, omapära ja Euroopa.

Elu ja keskkond Mida saame teha, et aeglustada ja leevendada inimtegevuse kahjulikku mõju keskkonnale? Mida saavad väikesed linnad ja kogukonnad kultuuris teha selleks, et tagada inimkonna ellujäämine Maal? Näiteks ka toidu- ja käsitöökultuuri ning taaskasutuse tajumine ellujäämise kunstidena.

Inimene ja oskused

Tartu 2024 kultuuriprogramm keskendub põhiliste inimoskuste – suhtlus- ja koostööoskuste, käsitööoskuste ja kehalise võimekuse, looduses toimetuleku õpetamisele ja arendamisele. Et luua rohkem sildu vanade ja noorte vahele, et edendada teadmiste jagamist üle põlvkondade.

Omapära ja Euroopa

Aastal 2024 tahab Tartu koos Lõuna-Eestiga olla kohalikele omapäradele ja argistele loomepraktikatele avatud Euroopa kultuuripealinn. Omapära on see, mis külalised kaugemalt LõunaEestisse toob – just siit leiab ju Setomaa, Võromaa ja Mulgimaa ning vanausuliste Peipsiveere.

Kultuuripealinn ulatub jõuliselt Lõuna-Eestisse. Igasse Tartu 2024 teemaliini kuulub üks tähtsündmus Tartus ning teine Lõuna-Eesti regioonis – kokku kuus suurprojekti, mis ellujäämise kunste edasi annavad.

“Praegu on just see hetk, kui ettevõtjad ning lõunaeestlased, igaüks eraldi ja kogukondade kaupa, võiksid mõelda, mida saan mina teha, et Euroopa kultuuripealinna tulek Lõuna-Eestisse oma kogukonna, valla, küla arenguks pöörata.”

Sündmused, mis juba teada National Geographicu kollased aknad on Lõuna-Eestis tuntud maamärgid, kuid need tähistavad ka laialdast kogukondade koostööd, et tõsta teadlikkust paikkonna kaunist loodusest, kultuurilisest elurikkusest, säästlikest eluviisidest ja leidlikest lahendustest. Tartu 2024 raames tuuakse kollaste akende paigad põneva sündmustekavaga kogu Euroopa tähelepanuvälja.

Ajal, kui nii paljud väikelinnad ja maakogukonnad tunnevad end oma püsimuredes kõrvalejäetuna ja võimetuna maailma käiku mõjutama, on kavas rajada 12 Lõuna-Eesti paikkonda ning Viljandi ja Pärnu linna Euroopa ja maailma visionääridest tippjuhte või tippintellektuaale kaasavad ajutised ülikoolid mõttekodadena, mis lahendaksid ühtaegu lokaalseid ja globaalseid probleeme.

Nii nagu Euroopa kultuuripealinnaks kandideerides toimusid koostöökohtumised nii Lõuna-Eesti omavalitsuste, kultuurikorraldajate või kogukondadega koostöös – meenutagem kas või avatud aruteluõhtuid Räpinas, Alatskivil, Munamäe jalamil ja Valgas –, jätkub see ka nüüd, kultuuripealinnaks ettevalmistuse aastatel.

Kui kuulete taas kokkukutsumise hüüdu, siis olge kohal ja arutame, kuidas saab iga kogukond ja ettevõtja anda oma panuse Euroopa suurima kultuurisündmuse õnnestumisse. Ning seeläbi pöörata see sündmus ka oma piirkonna jaoks arengumootoriks.

• Metsakorraldus • Metsamajanduskavade koostamine Tel 5561 9004 | oliverkoitmaa@gmail.com www.koitmaa.ee

Küsi kindlustuskaitse meilt – säästad aega ja raha! info@nbkm.ee | www.nbkm.ee TARTU | Riia 128 | tel 5551 1759 VÕRU | Jüri 85 | tel 580 70825 Küsi pakkumist!

KÕIK MATUSETEENUSED E–L 9.00–16.00 tel 748 7108 (24h)

LAHKUNU TRANSPORT üle Eesti ja välismaalt

tel 5860 6000 (24h)

Asume Tartu Rahumäe kalmistul, Jaama tn 122 • www.krematoorium.ee •

4 P A I K K O N D

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2 7. november 2019

Räpinas aitab inimesi

ettevõtluse manu loomemaja Kui Räpina loomemaja 2013. aasta juunis uksed avas, algas räpinlaste elus uus ajajärk – korraga oli palju põnevat teha oma kodukohas, ilma et peaks näiteks Tartusse rahvaülikooli või Põlvasse hobidega tegelema sõitma.

Loomemaja juhataja Leo Küti sõnul läks alguses palju energiat sellele, et käivitada loomemaja nii, nagu see kõige otstarbekam tundus. Kütt toob välja asjaolu, et vald toetab omalt poolt loomemaja tegevust, et hoida ringide hinnad tarbijatele madalad. Rahastuspõhimõte on kokku lepitud nõnda, et 1/3 eelarvest tuleb vallalt, 2/3 peab loomemaja ise juurde teenima.

“Päris toetuseta meie piirkonnas toimetada ei saa, inimesi on selleks liiga vähe ja vahemaad pikad,” tunnistab Räpina vallavanem Enel Liin.

Mõisad vajavad remonti

Eelmisel aastal toimus loomemajas 15 püsiringi, peale selle ühekordsed üritused. Ühes kuus külastab ringe või õpituba-

Internetiturunduse seminar Räpina loomemajas.

kindlasti piirkonna teemant, mis nüüd on vaja briljandiks lihvida.

Reisid avardavad vaadet

Koos loomemaja asutamisega on plaanis korda teha ka Sillapää mõisahoone. Tänavu remonditi ära peaFOTO: ANDRUS KARPSON sissekäigu ees olev trepp.

sid keskeltläbi 375–400 inimest.

Loomemaja saalis on pidevalt ka näitused. Vallavanema sõnul on ta üllatunud, kui hästi see projekt tegelikkuses on käivitunud ja kuidas kohalik rahvas on loomemaja omaks võtnud.

“Küllap on seal oma osa ruumi heal ajaloolisel interjööril,

Elva

Otsime asendamatut

MÜÜJAT Nõo Konsumisse ja Kambja Konsumisse Sinu tööülesandeks on töötajate puhkuste asendamine 2 kaupluses Eeldame, et Sa oled • täpne ja töökas • koostöövalmis, sõbralik ja viisakas suhtleja

isegi õhk on teistsugune. Lisaks inimesed, kes südamega oma tööd teevad,” räägib Enel Liin.

Ta ütleb, et loomemaja rajamine oli esimene etapp kogu mõisakompleksi taastamisest ja uuele elule toomisest – muinsuskaitsealuste objektide renoveerimine on kallis ja ka aega

Paljude Eesti piirkondade jaoks on meie kauplused täiesti asendamatud. Sama asendamatud nagu on meie jaoks meie töötajad.

Tule, teeme koos tööd, millel on mõte!

kulub neile palju. Järgmisena hakatakse järk-järgult renoveerima Sillapää lossi peahoonet.

Sel aastal tehti korda lagunenud mõisahoone trepp ja korrastati sambad. Kavas on liikuda lossi südamesse ja taastada saal. Oma suursuguse stiili ja uhke aiaga on Sillapää loss-

Räpina Äriabikeskus avas möödunud kuul ettevõtjatele ettevõtlushoone, nn Koiva maja. Koiva majas tegutseb 11 väikeettevõtjat ning mõned on end järjekorda seadnud juhuks, kui ruume peaks vabanema. Äriabikeskuse juhataja Leo Küti sõnul tundub, et teist sama palju ettevõtluspinda oleks veel juurde vaja. Maja sai endale ka valguskaabli kiire interneti jaoks. Koiva maja renoveerimiseks saadi raha ka valla eelarvest. Äriabikeskus korraldab igal aastal ettevõtluse edendamiseks koolitusi, sealhulgas tööohutuse, esmaabi jne valdkonnas. Üks eesmärke on, et kohalikud ettevõtjad omavahel tutvuksid, üksteise kaupa või teenuseid tarbiksid ja omavahel koostööd teeksid. Tõhusaks osutusid õppereisid teistesse riikidesse.

FOTO: ERAKOGU

Inkubatsioonikeskuse juhi sõnul on nende reiside üks eesmärk see, et ettevõtjad võiksid näha ja võrrelda meie ja teiste, näiteks endiste liiduvabariikide arengut.

Need ettevõtlusreisid on aidanud kaasa ühise ringkonna tekkimisele. Leo Kütt hindab, et ettevõtja mõistab nende reiside käigus oma vajalikkust selles piirkonnas ja see kinnistab teda siia. Leo Küti arvates on tubli ettevõtja see, kes suudab enda ja oma pere siin piirkonnas ära toita ning ka mõnele naabrile tööd anda.

“Eksport on see, kui naaberkülla midagi maha müüme. Me ei saa siin Kagu-Eestis samamoodi töötada ega tarnida nagu Tallinnas, kuna see piirkond pole logistiliselt võrdsetel alustel Põhja-Eestiga,” selgitab Kütt. “Ekspordist rääkides – pärast Tartut tuleb nagu tühi maa, puudub võimalus suhelda ja ka lairibainternetti pole.”

VAIKE TAMMES Räpina valla avalike suhete spetsialist

Otsime oma meeskonda

TEHNIKAJUHTI

AS Lasita Maja asutati Tartus 1998. aastal. Aasta-aastalt on ettevõte kasvanud, olles tänaseks arenenud Euroopa üheks suurimaks puitmajade tootjaks. Lasita Maja annab tööd rohkem kui 250 inimesele ja toodab aastas kokku umbes 40 000 erinevat ehitist. Oleme uuendusmeelne ja innovaatiline tootmisettevõte, mis on avatud uutele tehnoloogiatele ja võimalustele.

Sinu peamisteks tööülesanneteks on: • Tehnikaosakonna eesmärgipärane juhtimine ja vajalike ressursside planeerimine • Tootmisprotsessi tehnilise teeninduse, sh hooldus- ja remonditööde planeerimine ja korraldamine tagamaks tootmisprotsessi sujuva toimimise • Aruandluse korraldamine ja eelarve täitmine/jälgimine • Uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamine ning arenduste planeerimine ja käivitamine Oled sobiv kandidaat, kui sul on: • Tehniline kõrgharidus • Teadmised tööstusseadmetest ja tehnoloogia valdkonnast • Vähemalt kaheaastane töökogemus tootmisettevõttes • Projektijuhtimise kogemus • Kogemus inimeste juhtimisel ja eestvedamisel • Andmete analüüsimise oskus ning saadud tulemuste esitlemise oskus • Enesekehtestamise oskus

Tagame Sulle • väljaõppe kohapeal • kindla palga • rõõmsad kolleegid

Omalt poolt pakume: • Tööd rahvusvahelises ettevõttegrupis • Eneseteostusvõimalust nüüdisaegses ettevõttes • Konkurentsivõimelist töötasu

Vajalik isikliku auto kasutamise võimalus!

Kandideerimiseks saada meile oma CV ja motivatsioonikiri hiljemalt 17.11.2019 e-posti aadressile birgit.kirotar@lasita.com märgusõnaga „tehnikajuht“ või kandideeri läbi CV Keskuse.

Lisainfo personaliosakonnast tel 733 7659.

Saada CV aadressile tiiu@elvaty.ee või kandideeri CV Keskuse kaudu.

Küsimuste korral helista tel 529 2863

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2

R E G I O N A A L P O L I I T I K A 5

7. november 2019

Kuidas suunata inimene maale elama, nii et ta ise seda soovib?

FOTO: RAIVO TASSO

Maal on igavikulisi väärtusi, mille hindamisel jääb Eesti regionaalpoliitika hätta. Ütleme otse välja – see on olnud hambutu ja vähetõhus.

Regionaalpoliitikat teevad Eestis peamiselt sellised entusiastid nagu Tiit Niilo oma Nopri taluga, Ivika Nõgel liikumisega “Maale elama” ja Krista Sildoja pärimusliku Mooste rahvamuusikakooliga. See nimekiri pole ammendav, vaid pisike väljavõte näidetest, kelle najal püsib elu neis piirkondades, kus ta peaks asjade “loomulikku käiku” arvesse võttes olema ammu välja surnud. Neil kellelgi pole püsivat riiklikku rahastust ega ametnike armeed selja taga.

Mida aga suudaksid need sajad või tuhanded maaettevõtjad, aktiivsed organisaatorid ja kultuuripärlid, kui neile anda päriselt “vunki mano”?

Kolm maagilist sõna

Rändel maalt linna on kaks põhjust: elukohas pole tööd või elukohas ei maksta töö eest piisavat tasu. Kõik muud põhjused on ebaolulised või seostuvad nende

musega – kas Eesti vajab elu väljaspool Tallinna ja Tartut? Kui jah, siis on kiirete ja mugavate ühenduste loomine järgmine prioriteet rahastusvahendite leidmise kõrval.

Rahatult elu ei edenda

Regionaalpoliitika meil ei toimi ja ahervaremeid tekib aina juurde. Ja vähe on inimesi, kes võtaksid vaevaks neid taas üles ehitada, sest maad ei kuulu enam ammu endiste talusüdamete juurde.

kahega. Minu ettepanek on tegeleda nende põhjustega viisil, mis võimaldaks Eesti inimestel edaspidi valida elukohta keskkonna, eluviisi ja eneseteostuslike vajaduste järgi, mitte olude sunnil. Sedasi jõuame tõeliselt õnneliku ühiskonnani, mille SKP ja heaolu kosuvad mühinal inimeste innust teha rohkem ja paremini, mitte ei võrdu tabelis-

se optimeeritud orjatööjõu tootlikkuse ja kulude suhtega.

Pakun välja kolm koledat sõna, mis annavad maainimesele lootust. Muidugi peab sõnadele tulema ka sisu, muidu jäävad need tühjaks kõminaks nagu Nursi raketibaasi punkrisse hüütud “Uhuu!” Seega, ei mingit majanduspoliitilist uhuud nagu maksuvabastused, kodaniku-

Thermory AS - Aasta Eksportöör 2018

palgad või tasuta lasteaiakohad.

Viimased ongi maal nagunii peaaegu tasuta ja ainsad, kes sellisest meetmest majanduslikult võidaksid, on jõukad linlased.

Need kolm verbaalset monstrumit on finantsinstrumendid, taristu ja riigireform.

Küsimusele, kas Eesti vajab laiemaid maanteid ja kiiremat rongiühendust, võib vastata küsi-

Eesti on ühtpidi piisavalt suur, nii et pea igaüks võib endale lubada elamist hajaasustuses, ning samas küllalt väike, nii et korraliku teedevõrgu ja rongiühenduse korral jõuab vajadusel kas või iga päev kahte suuremasse linna ja tagasi.

Paraku ei plaani enamik maale elama soovijatest tegeleda põllumajanduse ega metsandusega. Ja nad ei saagi, sest maad ja metsa haritakse järjest vähesema tööjõuga. Need on küll olulised majandusharud, kuid mitte piisavad, et palgata rohkem kõrgepalgalist tööjõudu. Mida väiksemaks muutuvad transpordile kuuluva aja mõttes vahemaad, seda vähem on inimestel põhjust kolida linna või selle lähedale.

Võimalused olgu võrdsed

Tähtis on riigireformi see osa, mis jäi haldusreformi pooliku lahenduse järel ellu viimata. Maaelu ja reginaalpoliitikat mõjutavad selles kaks poolt: Tallinna-keskne

asjaajamine ning Eesti eri piirkondades ebaühtlase kvaliteediga avalikud teenused. Kui jõuaksime ükskord tasemele, et ühegi olulise küsimuse lahendamiseks ei pea lõunaeestlane tervet tööpäeva sõidu peale kulutama, siis võime hakata unistama võrdsete võimaluste Eestist.

Teine pool võrdsetest võimalustest puudutab seda, miks erineva postiindeksiga Eesti kodanikel võib olla erinev ligipääs sotsiaalteenustele, haridusele ja huvitegevusele. Maksu maksame kõik ühtmoodi. Seetõttu tasub analüüsida, mida on mõistlik jätta kohalike omavalitsuste korraldada ja mida peab riik tagama kõigile oma kodanikele üle riigi, nii et see oleks parimal võimalikul tasemel.

Muidugi tuleb Eestis üle saada veel ühest probleemist, milleks on vastuseis igasugusele majandustegevusele. Tuleb leppida sellega, et maaelu, see on mõnikord ka sõnnikuhais, traktori järel hõljuv tolm ja saekaatri mürin.

Ilma nendeta saabub piirkonda kiiresti surm ja ainus põnev uudis ongi see, et välipeldik kukkus vanadusest kokku.

IGOR TARO turundusettevõtja ja Põlva vallavolikogu liige

Elektriehitusfirma Powtec OÜ toimetab arenevas töökeskkonnas. Meie kolleegid on toetavad ja professionaalsed. Hoolime üksteisest ja oma klientidest, võtame vastutuse oma töö ja keskkonna eest. Väärtustame koostööoskusi ning hindame kõrgelt täpsust ja tulemusele suunatust. Sind ootavad vaheldusrikkad tööülesanded ning võimalus ettevõttes areneda.

OTSIME OMA TOREDASSE MEESKONDA

TOOTMISTÖÖLISI JA PUIDUPINGIOPERAATOREID TÖÖÜLESANDED:

 Töötamine erinevate puidutööpinkidega  Tootmisliini korrasoleku kontroll ning vajadusel häälestuse ja remondi teostamine  Tootmisliinilt tuleva materjali sorteerimine ja pakendamine  Pakendavate toodete kvaliteedi kontroll  Vajadusel materjali järkamine

OOTUSED KANDIDAADILE:

 Kohusetundlikkus ja vastutustunne  Kiirus ja täpsus  Oskus töötada meeskonnas  Valmisolek vahetustega tööks

PAKUME SULLE:

 ametialast väljaõpet  nüüdisaegset töökeskkonda, tööriideid ja isikukaitsevahendeid  pikaajalist ja stabiilset töösuhet  meeldivat ja toetavat meeskonda  lõunasöögi kompensatsiooni  sauna kasutamise võimalust  tasuta bussitransporti

Kandideerimiseks saada oma CV e-postile kandideeri@thermory.com Lisainfo telefonil 5340 3102, Karin Thermory AS on maailma suurim termopuidu ja saunamaterjalide väärindaja. Ettevõtte tooteportfelli kuuluvad termotöödeldud täispuidust terrassi-, voodri- ja põrandalauad ning saunamaterjal ja valmissaunad. Thermory valmissaunasid esindab bränd Auroom. Ettevõtte peakontor asub Tallinnas ning tootmiskompleksid Harjumaal, Tartumaal ja Soomes. Grupis töötab ligi 700 inimest. Thermory AS ekspordib ligi 98% oma toodangust üle maailma enam kui 50 riiki. 2018. aasta Eesti Ettevõtlusauhindadel tunnustati Thermory ASi tiitliga Aasta Eksportöör.

Thermory

Thermorydesign

Nõudmised kandidaadile • Sul on erialased kompetentsid ja töökogemus elektritööde teostamisel • Oled kiire õppimisvõimega, kohuse- ja vastutustundlik ning tööde teostamisel korrektne • Valmisolek graafikuga tööks ka õhtusel ajal ning nädalavahetustel • Hea suhtlemisoskus ja tahe töötada meeskonnas • B-kategooria juhiluba Pakume • Nüüdisaegseid töötingimusi, kvaliteetseid tööriideid ja turvavarustust • Erialast huvitavat ja vaheldusrikast tööd • Ettevõttesiseseid arenguvõimalusi • Töötajatele pakutavaid soodustusi

TÖÖ ASUKOHT Tartumaal Reolas (Tartu kesklinnast ca 10 km)

Thermory

SISETÖÖDE ELEKTRIK

THERMORY.COM

Põllu 4a, Võru, tel 501 5635 e-post: info@powtec.ee www.powtec.ee

6 E H I T U S

JA ARENG

MAALEHE AASTARAAMAT - asendamatu abiline!

Viimane võimalus tellida postiga koju!

- Thuni külvikalender - Juristi nõuanded, kuidas oma varaga õigesti käituda

Vaid

6,49 €

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2 7. november 2019

Võru linn pole enam mis paarkümmend Kui mõtlen tagasi linnale, kus käisin 1990ndate keskel gümnaasiumis, siis seda ei ole enam olemas – selle asemel on täiesti uue ilmega linn.

ANTI ALLAS, Võru linnapea Vaadates tagasi kas või ainult käesolevale aastale, on linnapilti muutnud objektide arv märkimisväärne. Suve alguses avasime keskväljaku, mis taastas linna endisaegse südame ja avas vaated Võru ajaloolistele hoonetele ning mille arhitektuurne lahendus ei jäta külmaks ühtegi linlast ega linna külalist.

Aasta alguses avas uksed värskelt renoveeritud Kesklinna kool. Räpina maantee äärde sai tehtud koerte jalutusväljak, mõnisada meetrit eemal, Kreutzwaldi kooli juures valmisid välikorvpalliväljak ja võimlemislinnak kooli õpilaste ning kõigi linnaelanike tarbeks. Tamula rannapromenaad renoveeriti suvel ja randa lisandus uue atraktsioonina suur mängulaev.

Väga suure panuse linnapildi arendamisse on andnud erasektori arvukad ettevõtmised.

Võru linn sai tänu Kagukeskuse laiendusele moodsa kaubanduskeskuse, valmis Grossi Toidukaupade pood ning seoses selle rajamisega tekkis uus ühendustee F. R. Kreutzwaldi ja Jüri tänava vahel. Avati uus suur autokeskus ja Võru esimene autosalong. Käesolevast sügisest alustati Võru linna serva ehitatud tootmishoones sealtsamast, poole kilomeetri sügavuselt maapõuest pärit mineraalvee testvillimisega ning lähitulevikus võib poelettidele oodata ehedat võrumaist mineraalvett.

Kunagise gaasitehase hoonest on saamas linna üks suuremaid ja atraktiivsemaid korterelamuid, kust muu hulgas avaneb “miljonivaade” Tamula järvele. Endise Soo kooli kõrval kerkivad kaks Lõuna-Eesti Erihooldusteenuste Keskuse hoonet. Kõik see on sündinud ja sündimas viimase aasta jooksul.

Linnaruum, haljastus ja välisilme

Telli: maaleht.ee/aastaraamat2020 Lisainfo: klienditugi@ekspressmeedia.ee, tel 680 4444

Võru on armas roheline linn.

Uut taristut arendades lähtutakse põhimõttest, et avalik ruum peab olema meeldiv ja mitmekülgne ning jaguma peab väikelinnale omast hubasust ja kodusust. Aastatega on rekonstrueeritud olemasolevad pargialad ja rajatud ka uusi rohealasid. Tänavate rekonstrueerimise käigus pannakse rõhku haljastuskontseptsioonile – seetõttu paistab linn eri aastaaegadel silma omanäolise tänavahaljastusega.

Novembri lõpus valmib Koreli oja ääres uuenenud kaldaala. Kunagisest soisest ja võsastunud alast on saamas mitmekülgne puhkepark. Lisaks ala läbivale kergliiklusteele tulevad sinna õuesõppeklassid, laste mänguväljak, tehisliumäed, välijõusaal, petangi mängimise ala ja parkuuriplats.

Koreli park saab olema väga omanäoline, sest seal valmib ka väike pajude dendropark. Alale istutatakse 28 erinevat liiki pajupuid ja 11 põõsalise paju liiki. Kokku istutatakse parki 132 puud (lisaks pajudele kaski, leppi, pärnasid ja toomingaid) ning ca 2200 põõsast, peale selle veel püsikuid ja kõrrelisi.

Suur osa istutustöödest tehti ära talgute korras, millest võttis osa 400 talgulist.

Võru vanalinna alale töötati välja muinsuskaitsealal paiknevate hoonete toetusprogramm, et aidata kaasa väärtuslike hoonete restaureerimisele ja säilimisele.

Praegu on töös ja planeerimises linna kolm olulist tuiksoont: Räpina maantee, Vilja tänav ja Jaama tänav, kus püüame maksimaalselt kasutada Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi vahendeid, et renoveeritavate tänavate alla saaks ka uued vee- ja kanalisatsioonitorustikud ning sademeveetrassid.

Täieliku uuenduskuuri läbinud Räpina maantee valmib selle aasta lõpus. Maanteel ehitati uued sademeveetorustikud, rekonstrueeriti olemasolevad amortiseerunud ühisveevärgi- ja ühiskanalisatsioonitorustikud, uuendati tänavavalgustust, mõlemale poole sõiduteed on ehitatud uued nõuetele vastavad kõnniteed ning rajatakse kaasaegne haljastus.

Kapitaalsed rekonstrueerimistööd on alanud ka Vilja tänaval. Käesoleva aasta novembri lõpuks ehitatakse valmis Räpina maantee ja Petseri tänava mõttelise pikenduse vaheline sõidutee osa ning paigaldatakse vähemalt esimene kiht asfaltbetoonkatet. Esimene etapp, mis hõlmab ehitustöid Räpina maantee ja Vabaduse tänava vahelisel lõigul, plaanitakse lõpetada hiljemalt 31. augustiks 2020. Kogu ulatuses valmib Vilja tänav 2021. aasta lõpus.

Uuenduskuuri ootel on Jaama tänav, mille projekteerimist alustatakse veel sel aas-

Koreli oja kaldapealne sai võsast puhtaks ja uue haljastuse ning on nüüd mõeldud linlastele puhkealaks.

Tamula rand ja rannapromenaad läbisid uuenduskuuri tänavu suvel.

tal ning kui kõik läheb plaanipäraselt, saab tänav rekonstrueeritud 2021. aasta lõpuks. Toetust tänava alla jäävate trasside uuendamiseks saab loodetavasti ühtekuuluvusfondist.

Haridusasutused, sport

Järgmisel aastal saab uue ilme ja vastse soojustuse lasteaia Päkapikk hoone väliskarp, rajatakse uus ventilatsioonisüsteem ning uus kahte hoonet ühendav koridor koos välilavaga.

Eesmärk on Võru Järve kooli uue hoone ehitamine ja sisustamine ning hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastele mõeldud õppekeskkonna terviklik kaasajastamine.

Koostöös kooliga on Võru linn valmistanud ette investeeringutaotluse hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud põhikoolide võrgu korrastamise meetmest toetuse saamiseks.

Kui projekt on valitsuse investeeringute kavas kinnitatud, saab esimeseks tegevuseks arhitektuurse ideekonkursi korraldamine uusehitise ja õueala väljaarendamiseks. Uus õppehoone valmib järgmise kolme aasta jooksul.

Lähiaastate suurematest investeeringutest võib veel välja tuua Võrumaa keskraamatukogu fassaadi korrastamise ja ventilatsioonisüsteemi ehitamise 2022. aastaks. Lähiaastate kavas on ka linnas asuva spordikeskuse laiendus. Plaanis on ehitada olemasolevale spordihallile juurde uus täismõõtmetes spordisaal koos väiksemate abisaalidega.

Algatatud on Männiku tn 36a, 45 ja 45a kinnistute ja lähiala detailplaneering, mille kohaselt antakse täiendavad ehitusõigused Kubija spordikeskusele, parklale ja sportimis- ning puhkeatraktsioonidele, sealhulgas suusaradadele. Rajatakse veetorustik koos pumplaga Kubija järvest kunstlume tootmiseks vajaliku vee võtmiseks. Samuti on plaan Kubija spordibaasi kahe amortiseerunud hoone asemele ehitada uus teenuskeskus, kus oleks olemas pesemisvõimalused ja ruumid sporditarvete jaoks.

Võru tervisekeskus

Bussijaama lähedusse algatati rajatava esmatasandi tervisekeskusega seotud ala detailplaneering. Tegeldakse tervise-

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2

E H I T U S

7. november 2019

m see, d aastat tagasi

JA ARENG

7

Autode remont ja hooldus Varuosade müük Haakekonksude müük ja paigaldus Tehnoülevaatuse täisteenindus Tõstukite remont ja hooldus Varuosade müük Tel 528 9494, Turu 51, Tartu / taivo@multitech.ee

W W W. M U LT I T E C H . E E

Ehitustööd Räpina maanteel, uus tänav saab valmis selle aasta lõpus.

Suve hakul avatud Võru keskväljak dekoratiivses valguses.

“Maksimarketi kõrval asuvale alale planeerib erainvestor suurt multifunktsionaalset vabaajakeskust jää- ja tennisehalli, ujula-spaa, kino ning hotelliga.” keskuse hoone ideelahenduse võidutöö edasiarendamisega ning keskuse tulevasi perearste kaasates jõuti hoone projekti ja ruumiprogrammi aruteludeni.

Tervisekeskusesse asuvad tööle perearstid ja pereõed, koduõed, füsioterapeut, ämmaemand, psühholoogiline ning sotsiaalnõustaja. Keskusse on kavandatud ka apteek, röntgen ja laboriteenused. Uus tervisekeskus hakkab teenindama mitte ainult Võru linna, vaid ka Võru ja Rõuge valla elanikke.

Eesmärk on keskus käivitada hiljemalt 2022. aasta lõpus.

Kohaliku ettevõtja initsiatiivil on volikogus algatatud Luha tn 16 kinnistu ja lähiala detailplaneering. Ettevõtja soov on ehitada Maksimarketi kõrval asuvale alale suur multifunktsionaalne

vabaajakeskus, kuhu on planeeritud jäähall, tennisehall, ujulaspaa, kino ja hotell. Peale selle soovitakse planeerida alad võrkpalli, tennise, korvpalli ja squash’i väliväljakutele, pargile ja koerte jalutamise väljakule. Tegemist on üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, maa on praegu riigi omandis ja asub turbamaardla alal. Praegu on käimas lähteseisukohtade väljatöötamine ning täiendavate uuringute vajaduse väljaselgitamine.

Linnale on esitatud ka taotlus detailplaneeringu algatamiseks Räpina mnt 4, 6, 6a ja 6b kinnistutele, kus on kavas rajada olemasoleva Rimi kaupluse asemele suurem pood ning võtta kasutusele kolm tühjana seisvat kinnistut. Arendaja soov on rajada hoonestamata maaüksustele

Võru saab esimese, kunagisse tööstushoonesse rajatud kõrgete lagedega loft-tüüpi korterelamu.

parkla. Linnavalitsus on kohtunud naaberkinnistute omanikega ja kogunud nende ettepanekuid piirkonna kujundamise kohta. Lähiajal suundub algatamise eelnõu volikogule otsustamiseks.

Läbirääkimised kaitseväega

Jätkuvalt on aktuaalne kaitseväe Taara linnaku laienemiseks vajaliku maa leidmine. Kui esmalt soovis kaitsevägi laieneda Taara asumi eramute suunas, siis linna ja kaitseministeeriumi vahel sõlmitud heade kavatsuste kokkuleppe kohaselt tehakse tööd selle nimel, et linnak saaks laieneda endise Võru naftabaasi territooriumile (Kose tee 8). Tellitud on objekti reostusuuring ning linn hakkab pidama läbirääkimisi eraomanikuga, et kinnistu omandada. Nii saaks tabatud kaks kärbest ühe hoobiga: likvideeritaks ohtlik jääkreostusobjekt ja kaitsevägi saaks vajaliku ala oma tegevuse laiendamiseks.

Plaani sai võetud Kesklinna kooli kasutusest vabanenud

endise töökojahoone kohandamine loomemajaks, mille eesmärk on koondada loomemajanduse valdkonnas tegutsevaid noori ja alustavaid ettevõtjaid, kel on vajadus hea asukohaga tööruumide järele. Ennekõike peaks kojast saama linna ja maakonna külalistele Vana-Võromaa pärandkultuuri ja kohalikku käsitööd tutvustav koht.

Ruumilahenduses on ette nähtud näituse- ja müügisaal, käsitöötare, keraamikatöökoda, ateljeeruum, samuti liigendusvõimalustega kontoripinnad majas tegutsevatele inkubantidele.

Otsime võimalusi võtta kasutusele uusi maatükke, kuhu arendada kaasaegseid väike- ja ridaelamualasid. Ikka selleks, et rohkem inimesi saaks linna uue kodu rajada.

Teeme seda kõike sellepärast, et ainult nii on tulevikus võimalik rääkida Võrust kui arenevast linnast, mis kvaliteetsete teenuste keskusena on garantii kogu piirkonna elus püsimisele ja arengule. Teeme piirkondliku keskusena kõik, et Võrumaa jääks elama.

3 kuud 6,60 € Telli: eestinaine.ee/sygis Tulgu, mis tuleb. Ajakiri Eesti Naine tuleb alati. Juba 95 aastat.

8 S E L T S I E L U

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2 7. november 2019

Urvaste seltsimaja hoiab külarahva FOTO: TANEL MEOS

Kui kuulen räägitavat, et maapiirkondades aitab elu hoida üksnes nn kogukondlik initsiatiiv, siis mõtlen ikka, et tegemist on millegi hoomamatuga, mis niikuinii kusagil ei toimi. Urvastes käies saan aimu, et toimib küll.

Ametnik ei mõista

AIN ALVELA Urvaste seltsimajas käib päevast päeva elu ja tegevus 15 kõige agarama entusiasti toel. Noh, võib-olla seltsimaja perenaine Mariina Kõller tahaks, et neid aktiviste oleks 15, võimalik, et neid on ka vähem, äkki kümmekond.

Polegi tähtis, oluline on see, et nad on juba aastaid olemas ja indu täis. Ja kui keegi soovib aimu saada, näiteks kogemuste omandamise mõttes, kuidas peaks või võiks toimida ühe külakogukonna eluolu, kuidas oma paikkondliku väega seista ääremaa konnatiigi mudasse vajumise vastu ning ikka silm särav ja meel ergas hoida, siis tasub võtta ette üks käik Urvaste maile.

Urvaste seltsimaja tänapäevane arengulugu sai alguse 1997. aastal ja selle tõukeks oli vana hea tõdemus – kus häda kõige suurem, seal ei aitagi enam muu, kui tuleb ise selle häda vastu miskit ette võtta.

Kohaliku seltsielu kants

Seltsielu käimatõmbavaks ajendiks sai see, kui pandi kinni kohalik kool ning Urvastes üle 300 aasta kestnud n-ö tavalise põhihariduse andmine sai lõpu.

Külaseltsi ajalugu oli tihedalt seotud Urvaste koolimaja ja selle asukatega, sest juba 1984. aastal hakkas internaatkooli õpetaja Sirje Arro küla seltsimajas kohvikklubi korraldama, millega hiljem jätkasid Tiiu ja Matti Kaseväli ning Tiiu Kungas. Eesti taasiseseisvumise ja Kuldre kolhoosi lagunemise järel

külaseltsil poleks, siis kusagil oleks ikka leitud võimalus kooskäimiseks ja samasuguste asjade ajamiseks, mida praegu Urvaste ajaloolises koolimajas aetakse.

Näputöölise unistus. Ühest küljest nagu nukumaja, teisalt hubane töötuba, kus toimetab kohalik õmblusmeister.

läks kohvikklubi tegevus sujuvalt üle Urvaste naisteklubiks, mille tiiva all tegutses ka mudilaste klubi. Korraldati perepäevi, tantsuõhtuid, toimusid keeleõppekursused, tegutsesid rahvatantsurühm ja näitering. Oma ametlikuks asutamisajaks peab naisteklubi 1996. aastat – toona oli klubis 11 agarat liiget, kes seadsid omale sihiks edendada kokakunsti, pakkuda tegevust kodustele lastele, propageerida pereväärtusi ja -traditsioone ning tegeleda rahvakultuuriga.

Praegu on endise naisteklubi, nüüdse Urvaste Külade Seltsi peamised tegevused seotud Urvaste seltsimaja arendamisega. Niikuinii on seltsimajast saanud kohaliku kogukondliku elu keskpunkt ja kõigi ettevõtmiste läte. Aga aja jooksul on jõutud ka selleni, et ei loodeta pelgalt riigija eurotoetuste armule, vaid tegeldakse ise omatulu teenimisega. 2017. aastal ulatus seltsi ettevõtlustulu 16 500 euroni, mullu juba 23 000 euroni.

Sellest siiski 1939. aastal koolimajaks ehitatud ning kuni selle sajandi alguseni ka koolimajana kasutusel olnud kahekorruselise

hoone remontimiseks ja ajakohasemaks muutmiseks ei piisa ning üsna paras ports raha äraelamiseks saadakse ka projektipõhistest toetustest. Projektide kirjutamine on seltsimaja juhatuse liikmete Airi Hallik-Konnula ja Kadri Võreli hooleks.

Tänavu kevadel näiteks saadi tänu Leader-toetusele majja sisse lokaalne pelletikütusel põhinev keskküte, mis vabastab naised hoones oleva 20 ahju kütmisest.

Varem on samuti osaliselt toetuste eest remonditud esimene korrus, sisustatud kinosaal, hangi-

“Nüüd on meil kindlus, et kuni see leping kehtib, ei tule keegi jutuga, et issand, siia oleks hea kanala teha, maja võiks lihtsalt maha müüa või midagi säärast.”

MARIINA KÕLLER

tud köögiseadmeid ja -tarvikuid, pesumasin jmt. Urvaste seltsimaja pole nimelt ainult vaimu harimise ja meelte teravdamise paik, vaid ümbruskonna rahvale ka sõna otseses mõttes teenindusmaja eest, kus saab muu hulgas ennast ja oma pesu pesemas käia, teatud päevadel on avatud maniküür, pediküür ja juuksur ning saab muudki tarvilikku abi.

Rendileping annab kindluse

Urvaste Külade Seltsi ehk endise Urvaste naisteklubi asutaja ja seltsi tegemistes aktiivselt praeguseni osalev Evi Konnula meenutab, et kui Urvastes tähistati 1988. aastal sealse hariduselu 300. aastapäeva, siis umbes samal ajal valmis kõrvalmajas vastne internaatkool erivajadustega õpilaste jaoks.

Urvaste kooli õpetaja Siiri Jõgisuu, kes oli muide ka Eesti aasta õpetaja nominent, räägib, et kooliharidust jagati külakoolis vahetult enne teist ilmasõda valminud hoones järjepidevalt 2001. aastani, lihtsalt vahepeal kadus ära põhikooli osa, jäid ainult algklassid. Kuni lõpuks suunati vähesed ümbruskonda järe-

lejäänud koolilapsed õppima kas Kuldre põhikooli või Antsla gümnaasiumi. Mõned aastad tegutses selles majas ka praegune riigikool, mis uue hoone valmimise järel välja kolis ning kogu hoone seltsi käsutusse jättis, esialgu lühiajalise lepinguna.

Nüüd, just enne valdade ühinemist andis Urvaste vallavalitsus endise koolihoone Urvaste Külade Seltsile kahekümneks aastaks tasuta rendile ja viieks aastaks ka 10 000 eurot aastas maja ülalpidamiseks.

“Nüüd on meil kindlus, et kuni see leping kehtib, ei tule keegi jutuga, et issand, siia oleks hea kanala teha, maja võiks lihtsalt maha müüa või midagi säärast,” märgib seltsimaja juhataja Mariina Kõller.

“Ma kõrvalt näen, et majas elu käib ja see teeb meele heaks,” ütleb Urvastes pea 30 aastat õpetajaametit pidanud Siiri Jõgisuu.

Mariina Kõller on seda meelt, et ega tähtis ei olegi see konkreetne koht või hoone, olulised on inimesed, kes tahavad oma seltsielu edendada ja midagi liigutada, et elu päris soiku ei jääks.

Ja usub, et kui praegust hoonet

Oma rida on seltsimajas aetud üle paarikümne aasta, kusjuures tegevuse sihid ja soovid on ikka jäänud samaks, nii nagu need juba naisseltsi algusaastatel paika pandud. Isegi tõsiasja kiuste, et kiirus kõige laiemas elukondlikus mõttes on ka maale jõudnud omi mängureegleid seadma.

“Inimesed ei peaks enda käest nii palju nõudma. Mõnikord võiks ka natuke vähem teha, aga teha siis tõesti südamega ja hästi. Ja omavahel võiks rohkem koostööd teha. Nii riiklikul kui külade tasemel,” leiab Konnula.

“Näiteks paljud asjad lähevad untsu, sest riigi ametkonnad ei suuda omavahel olulistes asjades kokku leppida.”

Mariina Kõller räägib, et seltsimaja soovis sisustada ühes koolimaja klassiruumidest midagi ilusalongi või tervisetoa taolist, kus saaks osutada maniküüri, pediküüri, juuksuri, massööri ja võib-olla veel mingeid teenuseid.

Selleks ei anta meile ealeski toetusraha, tunnistab ta.

“Kui näiteks pediküürija tuleb meie kutsumise peale seltsimajja, siis tuleb tema juurde mõni kohalik vanamemm, kes ei läheks elu seeski seda teenust kusagile linna saama. Ta ei julgekski linna ilusalongi minna. Aga siia ta tuleks,” räägib Kõller. “Siin on tal kodune ja turvaline, linn seda kindlustunnet ei paku. Aga selliste asjade jaoks toetust ei anta, väidetakse, et niimoodi tekitatakse ettevõtluses abaaus konkurents.”

Praegu käivad need teenusepakkujad suure lunimise peale paar korda kuus küll Urvastes, aga mingeid erivahendeid või mugavusi seltsimajal pakkuda pole.

“Võib tunduda naeruväärne, aga pesupesemine on meil kõige vajalikum teenus, nii et vahepeal tuleb inimesed järjekorda panna. Nii tuuakse pesu siia ja me paneme selle ise masinasse, sest inimesed ei jaksa kohapeal oodata, millal järg nendeni jõuab,” iseloomustab Kõller liht-

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2

S E L T S I E L U 9

7. november 2019

tegevuses ega looda vaid abirahale sate teenuste vajalikkust maakohas. “Keset suve on kaevudes vesi otsas ja inimestel kottide kaupa pesu nurgas seismas ja pesemist ootamas. Need on mured, mida linnainimene peab primitiivseiks, sest temal pole neist aimugi.”

Toetusi on siiski saadud – peamiselt ruumide remondiks, viimati keskkütte sisseseadmiseks.

Järgmisena on plaanis vanad tuult läbilaskvad puitraamidega aknad remontida. Aga toetus katab vaid osa kuludest. Või siis tuleb osa asju enne ära teha, kui projektiraha kätte saab. Nii panid seltsi liikmed remondiprojekti ajal oma talud pangalaenu tagatiseks, keskkütte ehitamiseks võeti seltsi liikmetelt laenu.

Maja koondab rahvast

Seltsimajal endal on nüüdseks välja kujunenud mitmed üsnagi kindlapiirilised funktsioonid.

Siin saab tegutseda paar käsitöömeistrit, kes valmistavad rahvariideid ja koovad sokke-kindaid, igaüks saab teha kaltsuvaipu, tegeleda õmblustööga jmt, samas saab valmiskraami ka osta. Ühest esimese korruse klassiruumist on sisustatud külalistetuba, kus väikese raha eest teelisi majutada. Seltsimajaga ühe katuse all asub raamatukogu, on käsitöötuba, kus suuremat või peenemat sorti näputööga tegeleda, on lastetuba, kus mudilased män-

gida saavad. Muuseumituppa on kogutud külakoolist jäänud materjalid: uurimustööd, fotod, klassipäevikud jmt.

Aastat üheksa tagasi hangiti seltsimaja saali kinonäitamise tehnika, ikka toetuse toel ning sellest ajast alates on kinoõhtud seal tavalised. Urvaste külakino koordinaator Virve Üprus, kes ise ka MTÜ-st Kinobuss filme hangib, räägib, et mõni uus film on Urvastes ekraanil vaata et varemgi kui suures linnas. Tavapilet maksab viis eurot, sellest pool tuleb maksta Kinobussile, kümmekond eurot kulub DVD-plaadi saatmise peale. Seega, kui filmi on vaatamas kümme piletiga vaatajat, jääb 15 eurot seltsile n-ö puhastuluks.

“Rikkaks sellega ei saa,” tõdeb Virve Üprus, kes poolteist aastat tagasi sai üleriigiliselt tuntuks kui üks vähestest, kes oli vastu

“Inimesed ei peaks enda käest nii palju nõudma. Mõnikord võiks ka natuke vähem teha, aga teha siis tõesti südamega ja hästi.”

EVI KONNULA

tasuta kohalike bussiliinide sisseseadmisele. “Aga näiteks filme “Seltsimees laps” ja “Tõde ja õigus” näitasime kaks seanssi, sest ühe korraga ei mahtunud rahvas saali ära. Absoluutne vaatajarekord oli filmil “1944”, kui saalis oli 80 inimest.”

Kama aitab raha teenida

Seltsimaja naised teenivad oma sissetuleku, majanduskulude katte ning väikeprojektide kaasfinantseeringu kama ja šokolaadi valmistamisega. Viimast vähem, esimest juba sedapalju, et kamategu võib väiketootmiseks nimetada. Selleks on sisustatud koduköögi tunnustuse saanud ruumid, kus väike viljaveski, röstimisahi, pliidid ja muu inventar nn käsitöökama valmistamiseks. “Ühel hetkel hakkasime mõtlema, et uuriks õige, kuidas vanasti kama tehti, ja prooviks ka ise järele teha. Nüüdseks on sellest arvestatav tootmine ja ka oluline seltsi sissetulekuallikas saanud,” kirjeldab Evi Konnula kamategemise saamislugu. “See on käsitöötööstus. Sellepärast on meie kama ka natuke kallim kui suure vabriku toodang.”

Alguses tehti kama külameestelt saadud viljast, aga siis tellis Pajumäe talu suurema portsu mahekama, et seda oma toodete sisse panna. Kuna selleks oli tarvis valmis teha juba suurem kogus mahedast toorainest kama

ja hakata tellijat sellega pidevalt varustama, siis see oligi tõuge, et regulaarselt keskkonnasõbraliku kogukonnaettevõtlusega tegelema hakata.

Kamasid on mitut sorti, on ühest viljast tehtud rukki-, kaera- ja tatrakama, on piirkonda reklaamivad Urvaste kama ja Contrakama. Esimese valmistamisel kasutatakse nisu, rukist, otra, hernest ja uba, Contrakama segu sisaldab Läti halli hernest.

Seltsimaja toodetel on hea minek ja ajal, kui Maaleht seal külas käib, pole järel ühtegi šokolaadisorti, mida üsna omapärasel moel valmistab seltsimaja köögis Maarja-Liise Raidla. Tegemist on Belgiast pärit tooršokolaadiga, millesse Urvastes lisatakse kohalikku kama. Peale selle tehakse pohlakeelekesi – purustatud pohlamassist pressitud õhukesed liistud kastetakse sulašokolaadi sisse.

Kama tootmine ja selle pealt raha teenimine on Urvaste seltsimajale eluliselt vajalik, sest ainult toetustest elamine ei oleks jätkusuutlik – raha saab otsa, lõputult projekte kirjutada ka ei saa ning siis vajub kõik taas unarusse. Nagu muide mitme Eestimaa külasüdamega ongi juhtunud.

“Kama aitab meil sõna otseses mõttes maja uksed kõikidele lahti hoida,” kinnitab Mariina Kõller.

FOTO: TANEL MEOS

Kamategu Urvaste moodi. Mariina Kõller näitab mulluse ikalduse järel defitsiitseks muutunud uba, mida lisatakse n-ö firmakamale. Ta ütleb, et kamajahu valmistamisel on eriti oluline viljade röstimine, selle juures peab säilitama kindlat käekirja, sest igal tegijal võib see olla erinev.

10 E T T E V Õ T L U S

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2 7. november 2019

Põhjamaa elanik igatseb valgust – Haloner annab talle valguse FOTO: ERAKOGU

Valga on samavõrra hea koht ettevõtlusega tegelemiseks kui kilulinn või Emajõe Ateena, otsustasid koolivennad Raigo Lill ja Sten Hoolma, kui oma sünnilinna moodsaid valgusdekoratsioone disainiva ja tootva firma asutasid.

gial, sest vanemaid lahendusi ei oleks mõistlik tänapäeval kasutada – need tahavad rohkem hooldamist, ei ole ka siis kuigi töökindlad ja tarbivad rohkem energiat.

Uuel aastal rida uuendusi

AIN ALVELA Praegu on nende endi ja nende loodud ettevõtte OÜ Haloner tegemised jaotatud Tallinnas endises Baltika kvartalis asuva kontori ja Valgas paiknevate tootmisüksuste vahel, aga mida aeg edasi, seda rohkem koondub kogu tegevus Lõuna-Eesti piirilinna. Kohta, kust mõlemad on pärit, kus koos koolipinki nühitud ja mille elu edenemisele nüüd omalt poolt püütakse kaasa aidata.

Tahes-tahtmata tuleb juttu alustada vastusest küsimusele, miks alustavad nad ettevõtlust just Valgas, kust ju pigem kiputakse ära tulema.

Missioonitundega Valka

Pärast põhikooli lõppu siirdusid Raigo ja Sten kumbki oma radadele Tartusse õppima ja Tallinnasse tööle, aga mingil hetkel jõudsid mõlemad oma tegemistega taas kokku.

Stenist oli selleks ajaks saanud ehitusinsener, Raigo oli tegev energeetika valdkonnas, kust hiljem liikus edasi ITsektorisse.

Aastal 2016 trehvati üle pikkade aastate taas ja nagu ikka juhtub, jõuti ka aruteluni selle üle, mida kumbki elult ootab, mille poole püüdleb ja millised eesmärgid on endale seadnud. Õige pea selgus, et mõlemat kummitab üks ja seesama mõte – kuidas ikkagi sinna kodukohta, Lõuna-Eesti kanti tagasi minna? Mõttelõnga edasi kerides jõuti konkreetsemate plaanideni, mida seal ette võtta, et pealinnas kätte võidetud elukvaliteet oluliselt ei kannataks, aga tegutseda saaks põhiliselt Valgas. Sest üks oli selge: selliseid suuri ehitus- ja ITettevõtteid, kus Tallinnas palgal oldi, Valgas ju pole.

“Eesmärk oli, et saaksime tegeleda asjaga, mis endale huvi pakub, ilma et keegi tuleks pähe istuma ning õpetama, mida ja kuidas peaksime tegema,” kirjeldab Raigo. “Praegu on jah nii, et senised tööd oleme kõrvale jätnud ning suuname kogu energia ettevõtte

Haloneri asutajad ja edasivedajad Sten Hoolma (vasakul) ja Raigo Lill jätsid kõrvale oma iseenesest väärt töökohad, et siirduda tagasi sünnilinna Valka ning hakata seal valgusdekoratsioone looma. Ühest küljest võib neid nimetada tööstustoodanguks, teisalt kätkevad need endas kahtlemata ka kunstielemente.

käimajooksmisele. No ja eks selleks tuleb ka perede kulusid üle vaadata ja n-ö püksirihma pingutada.”

Mehed ei varja, et kusagil sisimas pakitseb ikkagi ka missioonitunne ja siiras soov olla oma kodukoha patrioot.

Kõlagu need sõnad nii klišeelikult kui tahes, aga tõsi ta on – äärealalt pärit noored inimesed on sunnitud tunnistama, et neile ei meeldi praegu nende kodukohas avanev pilt ja see, kuidas sealkandis elu sõna otseses mõttes hääbub. Kuidas meil on eluoluliselt ning majanduslikult kujunenud nii, et on Tallinn ja on muu Eesti, mis elavad justkui erinevatest maailmadest pärit erinevaid elusid.

Ja mille tõttu ka head spetsialistid Eestist mööda maailma laiali jooksevad.

“Kes siis veel kui mitte meiesugused saavad ja peavad elu ääremaale tagasi viima,” ütleb Sten. “Saame ju Valgas ka teistele inimestele tööd pakkuda ja

“Meie tootele annab väärtuse mõttetöö, kuidas mingist hunnikust materjalist üks valguslahendus kokku panna.”

RAIGO LILL

nõnda nende elujärge edendada.”

Raigo räägib, et väikelinnas tuleb mängu rida võlusid, mis on ainult sellele kohale omased. Üks neist on asjaolu, et kõik ju enamasti kõiki tunnevad ja alati leidub tutvusringkonnas keegi, kes oskab üht või teist probleemi lahendada: leida tootmis- ja laopinda, remondimehi, transpordifirmat jmt.

Kõige suuremaks takistuseks ettevõtte asutamisel Valka või mõnda teise ääremaa linna peavad Raigo ja Sten tööjõu saadavust. Oleneb see muidugi tegevusvaldkonnast – metallifirma ilmselt keevitaja või freesija kohapealt leiaks, tarkvarafirma programmeerijat või IT-inseneri vaevalt. Siin ei aita ka rahaga meelitamine. Nemad on siiani leidnud.

Valgust pimedasse öösse

Raigo Lill ja Sten Hoolma soovivad oma valgusdekoratsioonidega luua avalikku ruumi maagilist momenti, mis tekib, kui mõni sellistest valguslahendustest pimeda saabudes sisse lülitatakse. Tavaliselt pannakse need üles jõulude paiku, aga nemad leiavad, et tegelikult võiksid omanäolised ja miks mitte konkreetsele paikkonnale iseloomulikud valguslahendused ehtida linnade, asulate ja külade öist olustikku ka muul ajal “Tahame inimestele teadvustada, et pime aeg ei ole ainult jõulude ajal, vaid Eestimaal ongi

suur osa ajast pime. Viljeleme mõtteviisi, et valgusdekoratsioonid võiksid seda halli argipäeva rõõmsamaks muuta,” sõnastab Raigo Lill Haloneri ärifilosoofia ühe postulaadi. “Sellepärast oleme juba teinud päris palju valgusteid, mis võivad põleda aastaringselt nendel hetkedel, kui on pime, ja näiteks jõulude ajal lülitatakse sinna mingi muu asi juurde.”

Haloneri dekoratiivvalgustid valmivad käsitsitööna, mis tähendab, et otseselt mingit mehhaniseeritud tootmisliini ettevõttel ei ole. Küll aga lähevad oskuste ja kogemuste lisandumisel dekoratsioonide lahendused üha keerukamaks, mistõttu insenertehnilised teadmised, samas ka käsitööoskus kuluvad marjaks ära.

“Me ei jää igavesti posti otsa seatud dekoratsioone tootma,” kinnitab Sten. “See jääb ilmselt küll meie raudvarasse sisse, aga mõtted, ideed ja soovid on palju suuremad.”

Valgusdekoratsioonide tootmine saab ideede kujul alguse inimeste peades. Seejärel joonestab ja modelleerib Sten ideid arvutis ning edasi liiguvad need disainerite töölauale, kes teevad selle asja n-ö ilusaks. Järgmine samm tehakse tootmisruumides, kus olenevalt vajadusest kas alustatakse juba varem läbitehtud viisil tootmist või tuleb kõigepealt valmistada prototüüp ja katsetada erinevaid materjale. Kui valguslahenduse raami osa on valmis,

“Kes siis veel kui mitte meiesugused saavad ja peavad elu ääremaale tagasi viima.”

STEN HOOLMA

suundub see edasi järgmisse etappi, kus karkass varustatakse leedtehnoloogiaga ja paigaldatakse elektriühenduseks vajalik osa. Järgneb kvaliteedikontroll, tehakse erinevad testid ja seejärel võibki toote tellijale saata.

Leedtehnoloogia jõudmine n-ö laiatarbesse ei olnud Raigo sõnul otseseks eelduseks sellele, et mehed otsustasid hakata tegelema just valgusdekoratsioonide tootmisega, küll aga annab see juurde rohkelt võimalusi.

“Haloneri tootele annab väärtuse mõttetöö, kuidas mingist hunnikust materjalist üks valguslahendus kokku panna.

Seega oleme eelkõige lisandväärtuse pakkujad, mitte pelgalt materjalide vahendajad,” kirjeldab ta. “Tõsi ta on, et varem, kui leede veel polnud, olid teised, märksa kohmakamad ja energiat röövivad lahendused, nii et leedide tulek on avardanud võimalusi, mida, milliseid kujundeid ja kuidas saab toota.”

Kõik Haloneri valgustid põhinevad niisiis leedtehnoloo-

Keskendutakse tellimustööle, aga samas peetakse oma toodangut ikkagi ka kunstiks – need on oma majas oma töötajate disainitud dekoratsioonid, mis on ka omamoodi kunstivorm. Kui kellelgi tekib erisoov teha mingi valguslahendus või -skulptuur, siis Raigo ja Sten lubavad, et koostöös tellijaga leitakse alati sobiv lahendus ning asi tehakse valmis.

“Me ei hakka kindlasti tegema valguskaste. Nende tegijaid on küll ja veel ning meie jaoks ei ole selles piisavalt loomingulisust. Küll aga oleme valmis disainima ja tootma ka reklaame, kui töö on tehtav meie tehnoloogia ning materjalide baasil,” räägib Sten Hoolma. “Oleme näiteks teinud eri omavalitsuste sümboolikaga valgusdekoratsioone nii postile kui ka fassaadile. Ja üks päris suur asi on peagi töösse tulemas, aga sellest esialgu veel ei räägi.”

Ka ei konkureerita ekraanidega – ollakse kindlalt seisukohal, et Haloner toodab endas ilu kätkevaid dekoratsioone, ekraan on aga pelgalt infokandja ja edastaja. Ja kuigi ekraanile võib manada ka ilu, on see ikka hoopis teine asi, millega Raigo ja Sten konkureerida ei kavatse.

Haloner kasutab palju erinevaid valguselemente.

Erinevused seisnevad nii tehnoloogias (toitepinge, juhitavus, keskkonda sobivus) kui ka välimuses (kuju, kattematerjalid, kabariidid jne). Töö teevad ära leedid, millega on võimalik saavutada kõiki põhivärve ning eri värvigammasid ja -kombinatsioone. Peale selle saab valgusdekoratsiooni programmeerida vilkuma või vahelduvalt põlema, nii nagu soov ja vajadus on.

Võimalused on väga laiad.

Sten ütleb, et mõned piirangud see materjal siiski seab. Nii ei saa teha väga detailseid, teravaid ja peenekoelisi asju, aga alati saab leida lahendusi, mis püstitatud eesmärgi täita võiksid. Selleks ongi Haloneri meeskond, et oma kogemusi kasutades igale probleemile lahendus leida. Haloneri kodulehel on hetkel üle 70 valgusdekoratsiooni, mille vahel valida. See on alles algus ning uusi tooteid on valikusse lisandumas praktiliselt iga päev. Selleks otsitakse ning katsetatakse pidevalt uusi materjale ning ideid.

Kui keegi soovib jõulude eel tellida hooajale vastavat või miks mitte ka aastaringselt kasutatavat valgusdekoratsiooni, siis valik on Haloneri kodulehel leitavas tootekataloogis juba täitsa olemas ja tellimus saab täidetud.

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2

E T T E V Õ T L U S 11

7. november 2019

FOTO: TANEL MEOS

Toidupaja perenaine Krista Tiido ütleb, et linnas n-ö mugavustsoonis on juba küllalt elatud ja oldud.

Nüüd, kui endal selline majapidamine, leidub pidevalt tegevust ja kui parasjagu pada tulel ei ole, on aeg kirjutada valmis uus projekt, uurida vanu toiduretsepte või koostada uus menüü.

Toidupada podiseb Otepääl igal aastaajal isemoodi Toidupada on muhe talukoht Otepää küngaste vahel, mille perenaine aitab korraldada seltskonnaüritusi, käib mujalgi inimesi toitlustamas ning vajaduse korral ka majutab külalisi.

AIN ALVELA Suur sügis on käes ja turismitaludest ei ole justkui põhjust praegu kirjutada – hooaeg on läbi ja kui plaanitaksegi midagi uut teha, siis tuleb sellekohast teavet järgmise aasta kevadeni oodata. Valgamaal Kaurutootsi külas Toidupaja puhkemajas toimetav perenaine Krista Tiido on aga oma tegemised sättinud nõnda, et kui talve hakul jääbki kohapealseid külalisi mõnevõrra vähemaks, siis töö sellepärast veel otsa ei lõpe. Nimelt pakub ta peale kohapealse toitlustamise ka catering’i ehk pidudel toitlustamise teenust. Ja seda vajatakse aastaringselt.

Suviti aga on Toidupaja talus rahvast palju ja neid, kes kas või korrakski ihkavad linnamelust looduse rüppe eemalduda, tuleb nii siitsamast ümbruskonnast kui kaugemalt.

Traditsioonid ja loodus

Toitlustamise ja turismitalu pidamisega alustas Krista Tiido pea kümmekond aastat tagasi.

Kõigepealt Kaurutootsi lähedal, aga juba Võru maakonna piiresse jääval Pokumaal Edgar Valteri loodud looduskeskuse külalisi toitlustades. Pokumaa leidis endale hiljem uued söö-

gipakkujad, aga Krista otsustas toidutegemisest ja ürituste korraldamisest endale elutöö teha.

Vanavanematelt päritud maadele Sakala kõrgustiku kuplite vahele oli selleks ajaks juba kenake talukoht rajatud. Põlise tallinlasena võttis Krista Tiido 2005. aastal kätte ja kolis oma eluga Lõuna-Eestisse. Mõned Kaurutootsi hooned sai kohapeal valmis ehitatud, mõned vanadest mahajäetud talusüdametest Haanjast ja Värskast soetatud, lahti võetud ning uues kohas taas kokku pandud.

Alguses tehti talukoht endale lihtsalt suvilaks. Perekonna teine maja, kus Krista Tiido nüüdki elab, paikneb sealsamas naabruses üle oru teise künka harjal.

Nüüd on aga talus üks hoone külaliste majutamiseks, teine, kuhu paarkümmend inimest mugavalt ümber pika laua istuma mahub, on suitsusaun, tavaline saun, väliköök ja katusealune, kuhu vihma korral varjuda. Nõnda varustatuna hakkaski Krista Tiido

2010. aastal Toidupajas söögivalmistamise ja pidude korraldamisega tegelema.

Nagu ta ise ütleb, soovib ta talus pakkuda muhedaid maitseid muistsel moel ehk järgida vanu esivanematelt päritud toiduvalmistamise traditsioone ja retsepte ning pakkuda sinna juurde asjakohaseid tegevusi, nii et talle külla tulnud inimesed tunnetaksid looduslähedust ja kogeksid seda päris ehedat maaolustikku. Aastal 2015 märgiti Toidupada Otepää valla aasta ettevõtte tiitliga.

Alaliselt lahtiolevat söögikohta möödasõitja Toidupajast ei leia. Koht on selleks liialt kõrvaline, et pidevas valmisolekus pliidi juures lõppeks ikkagi üksikuid ja juhuslikke külalisi oodata. Et pada tulel podisemas oleks, on tarvis ette kokku leppida, kui suur seltskond on tulemas ning mida täpselt soovitakse. Ja kui ees seisab mõni väljasõit, siis teeb perenaine vajalikud roadsuupisted Toidupajas valmis, pakib need termosanumatesse ning siirdub ürituse toimumise kohta.

“Kõige rohkem hindan ma ise ja kiidavad ka külalised siinset vaikust ja tsivilisatsioonist eraldatust. Samas, ega see nüüd mingi pärapõrgu ka ei ole, küla teised majad, kus elatakse, pole ju kaugel, aga mets on vahel ja teel on liiklust vähe,” kirjeldab Krista. “Kui me alguses siia tulime, siis polnud siin selle mäe otsas midagi. Ja nii tuligi ise lõkke peal süüa tehes ennast sellise arhailise eluga harjutada.”

Kes käib, see kiidab

Toona alaliselt veel maal ei elatud, Otepääl käidi niisama vahel suvitamas ja suusatamas. Maale kolimise otsuse tegi Krista Tiido pärast neljanda lapse sündi ja eks enam-vähem koos selle otsusega sündis ka plaan suuremaid seltskondi toitlustama hakata. Oli ta ju ka varem harjunud köögis suurte pottide-pannidega toimetama, sest pere oli suur, sõpru-tuttavaid jagus ning toitu tuli korraga üpris suurte portsude kaupa valmistada.

“Tegelikult tunnetasin siinkandis juba rohkem olnuna kahte asja: et Otepääl oli puudus catering’i teenusest ning et esivanemate toiduvalmistamise tavad on puhta unustusse vajunud,” räägib ta. “Kõigepealt sain Töötukassa konkursi kaudu Pokumaale toitlustajaks, kus tegin sõbrannaga terve suve

sealsetele külalistele lõkke peal pannkooke ja pajas putru. See oli siis, kui Pokumaa alustas.

Rahvast käis väga palju. Aga järgmisel aastal hakkasid nad ise toitlustamisega tegelema, mina aga hakkasin sellest kogemusest julgust saanuna n-ö omal käel catering’i tegema, hiljem juba siin Toidupajas.”

Alguses muidugi tuttavad kahtlesid kõvasti, et kes siia maale ikka nii väga sööma või oma üritusi korraldama tuleb. Aga tuldi ja tullakse heal meelel siiani, kinnitab Krista. Kõigepealt, paljuski just selleks, et inimesed Toidupada kohapeale vaatama tuleksid, tegi ta kord kuus kindlaks määratud päevadel ka talukohvikut, mis toimiski nagu iga teine söögikoht: tuled, istud lauda ja tellid, mida menüü pakub.

Praeguseks on muid töid sedavõrd palju peale tulnud, et kohvikuid Toidupada enam ei korralda, küll aga hoiti uksed avali avatud talude päeval.

“Kui toit maitseb, siis kiidetakse seda ka oma tuttavatele ja info levib n-ö suust suhu. See on ju ka päris hea reklaam, kui sind kiidetakse,” ütleb Toidupaja perenaine. “Eks ma ikka pabistan ka, varem rohkem, nüüd vist vähem, aga ikkagi on närv sees, kui terve suur punt inimesi laua taga toitu ootab. Vastutus on ju suur, aga ehk tänu sellele, et ma pidevalt muretsen ja pabistan, tulebki küllalt hästi välja.”

Söök nii pulma kui matkale

Korraga on piltlikult öeldes Toidupaja ümber olnud kõige rohkem sadakond inimest. See oli Krista poja pulmaseltskond.

Kohapeal ongi mõeldud nii, et grupid võiksid jääda saja piires-

“Tunnetasin siinkandis juba rohkem olnuna kahte asja: et Otepääl oli puudus catering’i teenusest ning et esivanemate toiduvalmistamise tavad on puhta unustusse vajunud.”

KRISTA TIIDO

se, selle arvestusega on ka nõusid varutud ja suurema seltskonna haldamisest ei käi ka jõud enam hästi üle – kvaliteet hakkaks kannatama, märgib perenaine.

Väljaspool talu on ette tulnud ka 125-liikmelise pulmaseltskonna toitlustamist. Pulmad ongi Toidupaja jaoks igas mõttes kõige suuremad ettevõtmised: ootused on hästi suured, seal on mitu käiku sööke ja muude üritustega võrreldes on ka sööjaid tavaliselt kõige rohkem. Lihtsalt kohvipauside suupistete ja jookidega varustamist on Krista Tiido korraldanud aga ka paarisajale ja enamalegi inimesele.

Aastaajast olenemata käib ta vahel ka metsas või rabas matkalisi toitmas: küpsetab liha, keedab teed, praeb pannkooke.

Peale selle teeb Krista koostööd ümberkaudsete turismitaludega, kes ise külalistele süüa ei tee – viib kohale kas praemunad hommikusöögiks või toitlustab terve päeva vältel, kuidas parasjagu tarvis on.

Aga Toidupaja tegevust laiendada plaanib Krista Tiido ikkagi. Järgmiseks loodab ta Leaderprogrammi toetuse ja oma rahaga ehitada hoone, kuhu saaks mahutada suurema seltskonna, kui ilm peaks käest minema.

Siiani kasutati rahvarohkete ürituste puhul kas suurt renditelki või loodeti lihtsalt ilmataadi heale tahtele. Vahel võib aga ootamatult saabuv suvine paduvihm ilusa koosviibimise untsu keerata ja pigem on mõistlik sellega mitte riskida. Pealegi annaks selline suuremat sorti peomaja võimaluse korraldada üritusi aastaringselt.

“Viimased aastad on andnud kinnitust sellele, et ka talvel oleks ürituste korraldamise soovi. Olen korduvalt pidanud töid üles ütlema, sest kui seltskonnas on juba 15 inimest või rohkem, siis pole neid siin talvel kusagile varju alla panna,” selgitab Krista suurema ruumi ehitamise vajadust.

Põhiliselt aitab teda Toidumaja tööde juures oma pere. Kui on suuremad ettevõtmised, võetakse ka mujalt kedagi appi. Kibedam tööaeg ootab Toidupaja perenaist ees õige pea, aasta lõpus, kui asutused hakkavad oma talve-, jõulu- või aastalõpupidusid organiseerima, lapsed jõuluvana ja päkapikke ootama ning inimesed ka lihtsalt perekeskseid koosviibimisi korraldama.

12 E T T E V Õ T L U S

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2 7. november 2019

Rätsepatööna tehtud ruloo nädala jooksul – uskumatu, aga Savernast saab FOTOD: TANEL MEOS

Nähes probleemi ja tunnatades turul täitmata kohta, võttis Priit Patrael kätte ning pani paberile tulevase firma äriplaani.

Firma, mille põhitegevus oleks kliendi mõõtude ja soovide järgi ruloode valmistamine ja nende müük peaasjalikult veebipoes.

Põlvamaal Savernas käib vilgas ruloode komplekteerimine – nüüd, kui ettevõttel täitus teine täistööaasta, valmib seal tellimustööna kümmekond rulood päevas, millest enamik müüakse e-poe kaudu.

Tarneaeg on lühike, sest kliendil on kiire

AIN ALVELA Nagu tihti juhtub, viib vajadus hädasolija abinõu juurde.

Nii sai ka OÜ EZ Rulo ruloode tootmine Savernas alguse sellest, et ettevõtte ühel asutajal ja tegevjuhil Priit Patraelil oli umbes kolme aasta eest oma elamisse aknakatteid tarvis ja nende hankimine osutus parajaks peavaluks.

Esiteks hirmutas teda kardinasalongides välja käidud tellmustöö valmimise võimalik tähtaeg, mis valdavalt jäi kuu või paari kanti. Teiseks ei osatud kusagil öelda kardinate ligilähedastki hinda, mis pidavat väga paljudest asjaoludest sõltuma ja võivat selle tõttu jääda 60–600 euro vahemikku. Kangavariante oli kataloogides sadu, kui mitte tuhandeid, ning kõik see võttis silme eest kirjuks ja pani

pea huugama. Ka internetist ei õnnestunud midagi tarka leida, sest ruloodele ega kardinatele e-poode pole, saab tellida vaid valmislahendusi, aga nendega on ikka nii, et mis on liialt pikk, mis ülemäära lai, ühel ei sobi kinnitused ja teisel värvitoon.

Tellimuse täitmise kiirus on aknakatete puhul aga sageli kriitilise tähtsusega, eriti kui neid vajab uude majja või korterisse sissekolija. Ei taha ju kuude kaupa elada nii, et kõik, mis toas tehakse, on väljapoole näha, või siis riputada akende ette mingeid suvalisi kile- või riidetükke. Lisaks on inimeste mõtestatud soov tarbida nõnda, et kui sa oled juba millegi eest maksnud, siis sa saad selle asja ka kiiresti kätte.

Rulo Saverna tsehhis on praegu ametis kaks komplekteerijat – Signe Sada (vasakul) ja Irene Varul, kes mõlemad kohalikud elanikud. Kuna aga tööd on järjest rohkem, on peagi ka töökäsi juurde vaja.

Vahtsidõ võrokeelitside laulõ võistluskontsõrt

UMA LAUL

7. novvembril 2019 kell 18 Mooste folgikuan Aapo Ilves

Mari Kalkun Urmas Kalla Triinu Laan

Jan Rahman

Pulga Jaan

Heiki Kelp

Margit Õkva Kaupo Eliste

ja tõsõ’

Pausõ täütvä’ Mooste rahvamuusikakooli muusiku’ Krista, Raivo ja Mihkel Sildoja ja Ott Kaasik.

Pilet Piletilevist 5 eurot, paigapääl topõlt.

Alla 12-aastadsõ massulda.

Kõrraldas Võro Selts VKKF Lähemb teedüs: umapido.ee

RÄPINA VALD

Pärast aastast laagerdumist võttis Patrael äriplaani sahtlist välja, sest tuttav ärimees, ökosaunu valmistava OÜ Eco Oil juht Gunnar Paalman sai Savernas valmis uue tootmishoone ning pakkus, et seal jaguks ruumi ka rulootootmise sisseseadmiseks.

Kuna ka Paalmanile rulooidee meeldis, lõid mehed käed ja asutasid kahasse ettevõtte Rulo.

“Tol ajal tuli üsna sageli vastata tuttavate küsimusele. Ja mitte sellele, et miks sa hakkad ruloosid tootma, vaid küsiti hoopis, et mis häda pärast sa hakkad neid Savernas tootma, kus pole tööjõudu ja mis on ilmselt ka logistiliselt pärapõrgu, ning kes sinna neid ruloosid ostma tuleb,” meenutab Priit Patrael. “Aga meil on ärimudel algusest peale üles ehitatud sellele, et toodame ruloosid küll Savernas, aga saadame neid kulleriga mistahes Eestimaa

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2

E T T E V Õ T L U S 13

7. november 2019

punkti ja teeme seda kindlasti teistest kiiremini.”

Nii ongi Rulo toodangu tarneaeg tellimuse saamisest ruloo kliendi ukse taha jõudmiseni 5–7 päeva. Kiirus tuleb sellest, et tellitavate ruloode jaoks vajalik materjal on ettevõttel laos olemas.

Kui materjali pole, ei saa seda ka tellida. Tavaliselt käib ruloode ja teiste kardinate tellimine nõnda, et pärast salongis tellimuse vormistamist saadetakse materjali tellimus edasi kusagile Poola või Saksamaale. Sageli pannakse kardin kokku veel hoopis kusagil kolmandas kohas ning kogu selle vahendamise ja transpordi peale kulub tegelikult lõviosa tellimuse täitmise ajast. See on lõiv, mida tuleb maksta ülilaia tootevaliku pakkumise pealt.

Saverna ruloomeistrite kataloogides sellist kogust erinevaid kangaid, värve ja mustreid pakkuda ei ole, alustati paarikümne kangamudeliga, nüüd on neid umbes 80 erinevat, mida saab kombineerida vastavalt tellija soovile kas tekstiilruloode, kassettruloode või voldikkardinate valmistamisel.

“Tõepoolest, meil ei ole viitkümmend erinavat halli varjundit ega hakka ka kunagi olema.

Elu näitab, et inimesed võivad küll vaadata ja kiita, et oi kui kena punane või nii lahe sinine, aga lõpuks tellitakse 75% juhtudest ikka kas valge, helehall, tumehall või šampanjavärvi ruloo,” kirjeldab Patrael. “Kindlat tooni taga ajada on praktiliselt võimatu, pildi peal näeb asi ühte, salongis teist ja kodus kolmandat moodi välja, lisaks sõltub värvus

veel sellest, kuidas ja milline valgus kangale langeb.”

Kuna 90% ruloodest müüakse interneti kaudu, kusjuures omakorda 90% klientidest jõuab Saverna ruloode müügikeskkonda sotsiaalmeedia vahendusel, siis ei ole tootmise konkreetsel asukohal teab mis suurt tähtsust, sest kullerteenuse väljakujunenud hinnad on Eesti piires suhteliselt sarnased. Samal põhjusel pole Priit Patrael pidanud otstarbekaks ka müügisalongide asutamist nn tõmbekeskustesse – inimesel on mugavam kodus mõtelda, mõõtusid võtta ja pererahvaga aru pidada, selle asemel et kambakesi salonge mööda käia.

Hind kujuneb veebis tellimust täites

Rulo veebilehe ruloode ja voldikkardinate müügikeskkonnas on peale sobilike materjalide ja detailide valiku ära toodud ka täpsed juhised, kuidas aknaid mõõta, et katete suurused õiged saaksid. Kogu veebiplatvormi arendamisse on ettevõtte omanikud kolme aasta jooksul paigutanud oma 40 000 eurot.

“Ma ei taha olla mingi range asutuse esindaja, kes töötab kellast kellani ja siis mitte üks piuks.

Kui keegi tahab ruloosid tellida laupäeva õhtul kell kümme ja kirjutab meile, siis me vastamegi talle laupäeva õhtul kell kümme,” iseloomustab Priit Patrael oma ärifilosoofiat. “Suhtleme inimestega samamoodi, nagu kõik on harjunud tänapäeval omavahel suhtlema. Nõnda on meil teinekord nädalavahetusel juba tehing tehtud ja tellimus

korrektsete mõõtude võtmisega üldjuhul suurepäraselt hakkama.

Ja kes ei saa, seda ollakse valmis juhendama. Ja kui tellimus sisaldab nelja või enamat rulood, ollakse valmis tulema kohapeale ise mõõtusid võtma, kusjuures ruloode hinda see kallimaks ei aja. Samuti ei pea eraldi arveldama tellitud kauba kojutoomise eest, sest ka see kulu sisaldub juba tellimuse hinnas.

Kui ehitatakse, on vaja ka ruloosid Materjalivalik koosneb umbes 80 erinevast kangast ja eriti kirjuks seda ajada ei plaanitagi, sest eriti peenelt timmitud värvitoonide gammal pole aknakatte seisukohast suuremat tähtsust – niikuinii paistab üks ja seesama toon erinevas valguses isemoodi välja.

tootmises, kui kardinasalongid esmaspäeval alles uksi avavad.”

Selleks, et Savernas tootmist arendada, on ettevõte leidnud väga sobivad inimesed sellestsamast alevist, töökohast 300–400 meetri kauguselt, ja Rulo juht usub, et laienedes leitakse neid sealt veel. Usku kinnitab tõsiasi, et Põlvamaa keskmise tasemega võrreldes makstakse töötajatele korralikku palka. Laienemine on aga lähiaja küsimus, sest Savernasse plaanitakse tuua ka voldikkardinate tootmine ja ilmselt on vaja töökäsi juurde ka tootmismahu pideva suurenemise tõttu, seda enam, et järgmisel aastal on plaanis ruloode veebimüük suunata ka Lätti. Kui eelmisel aastal valmis 1250 rulood, siis tänavu seati eesmärgiks 3000, aga juba septembris oli tehtud 3300 ja aasta lõpuks saab neid kokku ilmselt 4000 tükki.

KVALITEETNE JA SOOJUSTATUD SAUNAMAJA AASTA RINGI KASUTAMISEKS. Aasta lõpuni tellitud saunad toimetame üle Eesti koju kätte tasuta.

509 8392

rabasaunad.ee

Savernas tehtud ruloode hinnad paiknevad Priit Patraeli hinnangul kusagil turu keskmike seas või veidi alla selle. Üldse saab Eestis ruloosid tellida umbes 18 kohast, viis-kuus ettevõtet ka toodavad neid siin.

“Meie müügistrateegia erineb kõikide teiste Eestis aknakatteid müüvate firmade müügist.

Tellimust täites on meie puhul kohe näha, kui palju konkreetsete parameetritega ruloo maksab.

Hind on absoluutselt selge ja hinnapoliitika läbipaistev,” selgitab ta. “Üldiselt pakuvad ruloode müüjad aga hindu igale laekunud hinnapakkumisele eraldi, klient ei tea hinnakujundusest midagi.

Hind määratakse lisaks materjalija töökulule ka vastavalt hooajale ning sellele, kui palju selle kuu müügiplaanist veel puudu on.”

Patrael ütleb oma kogemusele tuginendes, et inimesed saavad

Kassettruloo keskmisele aknale maksab 65 eurot. Tegelikult aga standardseid aknaid pole. Väliselt võivad nad ju sarnased näida, aga mõõdud erinevad tootjate, mudelite ja partiide lõikes.

Levinud on selline ostmine, et kõigepealt tellitakse üks ruloo, klient vaatab, kas see tuleb lubatud ajal ja vastab tema ootustele, ning seejärel teeb juba suurema tellimuse, et kõik oma elamise aknad sellistega varustada.

Praegu, kui majanduslik järg on ühiskonnas suhteliselt hea,

“Kui keegi tahab ruloosid tellida laupäeva õhtul kell kümme ja kirjutab meile, siis me vastamegi talle laupäeva õhtul kell kümme.”

PRIIT PATRAEL

on umbes kaks kolmandikku ruloode ostjatest uue kodu omanikud, kel pole vaja vanu aknakatteid uuendada, vaid kes soetavad need oma uue kodu tarbeks.

“Seda on mul ettevõtjana oluline teada, sest kui ehitusaktiivsus väheneb, siis mõjutab see eeldatavasti ka ruloode ostmist ja nende tootmist. Eelmise kriisi ajal tunnetasid seda moel või teisel paljud,” räägib Priit Patrael.

Kuigi valdavalt on rulootellijad eraisikud, on Rulo klientide seas olnud ka mõned ehitusfirmad, kust on laekunud n-ö hulgitellimusi. Ilmselt on kogu arendatav maja siis juba ka aknakatetega varustatud. Hangetel ei ole Priit Patrael siiani osalenud, aga ta tunnistab, et see on osa ettevõtte turundustegevusest, mida ta soovib lähemal ajal järele aidata ja selles vallas aktiivsemalt tegutsema hakata.

Teise arengusuunana nimetab ta tellimiskeskkonna loomist edasimüüjatele ning koostöö tegemist praeguste kardinasalongidega, et ka need klientidele, kes eelistavad eriti kiiret tellimuse täitmist, Saverna ruloomeistreid soovitaksid.

“Nendest valdkondadest ei pea saama meie tuumarendus, aga samas on need asjad, mida oleks ilmselt rumal eirata,” kinnitab Patrael.

Muide – hiljuti saatis Eco Oil Pakistani sadakond Savernas toodetud kämpingut, mille akendel ees Rulo rulood. Seega on esimene samm ka eksporditurul tehtud.

14 T U L E V I K

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2 7. november 2019

Kas ääremaastumine on ääremaa enda mure?

Kõik pealinnast ja teistest keskustest kaugemal asuvad piirkonnad seisavad silmitsi sarnase probleemiga – tööealine ja tegus elanikkond rändab tasuvamate töökohtade otsingul piirkonnast välja.

JIRI TINTERA Valga vallaarhitekt Põim Kama, Valga valla kommunikatsioonijuht

Paigalejääjad on eakamad või toimetulekupiirangutega elanikud, kelle jaoks on oluline teenuste kättesaadavus. Teenuste ülalpidamine muutub rahvastiku vähenedes aina kallimaks ning koormab nii omavalitsuse kui riigi rahakotti.

Selle tagajärjel kärbitakse võimalusi, väheneb elanike elukvaliteet ning üha uued inimesed asuvad teele keskustesse. See on nõiaring, mille puhul võimatu põhjust tagajärjest eristada.

Tühjenemine ei peatu enne, kui ääremaade elutingimused paranevad. Panustamine vähese rahvastikuga piirkondadesse ei ole kulutõhus, mistõttu saab lahendus tulla ainult riiklikul tasandil tehtud selgete poliitiliste otsuste kaudu. Teatud piirini saab neid valikuid teha ka kohalik omavalitsus, kuid iga lahkuv pere vä-

hendab selleks kasutada olevaid rahalisi võimalusi.

Kohapealne koostöö ja riiklik abi

Kahanemisega saab edukalt võidelda juhul, kui on täidetud kaks peamist tingimust: kohalik kogukond koos omavalitsusega otsib aktiivselt oma probleemidele lahendusi ja ühiskond toetab neid lahendusi riigiaparaadi kaudu.

Riigi poliitikas muutuse esilekutsumine on keeruline ja aeganõudev, kuid siiski võimalik.

Selle hea näide on ääremaadele suunatud toetusmeetmed kasutusest välja langenud kortermajade lammutamiseks ja munitsipaalkortermajade ehitamiseks, samuti hajaasustuse programm, millega toetatakse elutingimuste parandamist maapiirkondades.

Hiljutine riigi algatatud näidisprojekt kahanevate omavalitsuste elamumajanduse probleemide lahendamiseks, milles osalevad peale Valga veel Kohtla-Järve ja Lüganuse, võiks kujuneda heaks algatuseks.

Tulemusi ootame ka suve lõpus toimunud ametnike Kagu-Eesti välitöödest, kus dialoogis riigiga mitmele probleemile lahendusi otsiti ja ehk ka leiti. Sealgi kerkisid võtmeteemadena esile taristu üldine seisukord (eriti kruusateede halb olukord) ning teenuste kättesaadavus.

Kuidas Valga kahanemisega toime tuleb?

Valga rahvaarv on viimase kolmekümne aasta jooksul kolmandiku võrra vähenenud ning selle tulemusena on suur osa linna territooriumist alakasutuses. Üleliigsed ja lagunenud hooned on üks peamisi väljakutseid piirkonna arengu tagamisel. Mahajäetud majad muudavad linnaruumi ebaatraktiivseks ning suur kasutuseta elamispinna osakaal turul langetab kinnisvara hinda. Tulemuseks on eluruumide kehv kvaliteet ning suur nõudlus korralike korterite järele.

Kahanevad omavalitsused peavad keskenduma eelkõige oma elanike elukvaliteedile.

Psühholoogiline side inimese ja elukoha vahel mõjutab oluliselt

FOTO: ARGO INGVER

tema tegevust kogukonnas ning ebaatraktiivne keskkond õõnestab seda sidet. Inimesed, kes kahtlevad kodupaiga tulevikus, ei ole valmis panustama selle arengusse.

Valga praegune strateegia koosneb viiest peamistest tegevusest: kahanemisele suunatud üldplaneeringu koostamisest, üleliigsete hoonete lammutamisest, mälestiste rekonstrueerimisest, munitsipaalkortermajade rajamisest ning investeeringutest linnaruumi.

Linn muutub järjest kompaktsemaks

Nii ehitustegevus, investeeringud kui teenused suunatakse kesklinna. Äärealadel jääb linn järjest hõredamaks ja rohelisemaks – kokkuvõttes väheneb selle pindala ning suureneb allesjäänud linnaruumi kvaliteet.

Viimaste aastate jooksul on Valga vallast kadunud kümned kõige koledamad mahajäetud hooned ning tondilosside lammutamine jätkub.

“Kui linn ja vald ei tundu elanikele meeldiva paigana, kannatab muu hulgas ka majandus. Inimesed, kes kahtlevad kodupaiga tulevikus, ei ole valmis panustama selle arengusse.”

Kodu ehitusel ja renoveerimisel eelista naturaalseid tooteid.

• Hüdraulikatoodete müük, hüdrovoolikute valmistamine • Hüdrosilindrite remont, hooldus ja valmistamine • Metsa- ja põllumajandusseadmete remont ja hooldus, hüdraulikatööd

• • • • •

Ahjusegud Savikrohvid Lubikrohvid Läikivad pahtlid ja tadelakt Värvid siseruumi ja välja

• Metallitööd: •

trei- ja freesimistööd;

•

keevitustööd;

•

detailide ja metallkonstruktsioonide valmistamine

• Suuregabariidiliste rehvide müük, remont, rehvitööd

VÕRU: Pikk 17b, 65604 Võru; tel 782 4351; e-post: hydro@mehka.ee VALGA: Pikk 4, 68206 Valga; tel 767 9180; e-post: valga@mehka.ee OTEPÄÄ: Valga põik 3, 67403 Otepää; tel 766 1890; e-post: otepaa@mehka.ee

Looduslikud ehitusmaterjalid kõik ühest kohast! www.uku.eu Info@uku.eu • Tel 5304 0157

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2

T U L E V I K 15

7. november 2019

Koos hulga teiste Eestimaa linnadega sai mullu vastse keskväljaku ka Valga linn.

Elanikud ootaksid isegi kiiremat lammutustegevust, ent seda pidurdavad mahajäetud hoonete keerulised omandisuhted.

Kõiki mahajäetud hooneid lammutada ei saa ega tahagi. Terve Valga kesklinn on väärtusliku puitarhitektuuri tõttu muinsuskaitse all. Ka mujal paiknevad tühjad hooned on tihti ajaloolise ja arhitektuurse väärtustega. Et vähemalt osagi neist päästa, tuleb neile leida uusi funktsioone. Üks kesklinna hoone muudetakse sobivaks seni äärelinnas paiknenud koolile, teist restaureeritakse Valga esimeseks munitsipaalkorterelamuks.

Värske ilme sai ka kesklinnas paiknev ajalooline Valga kreisihoone, mis nüüd uusi ideid ja algatusi ootab.

“COOP Local” ühendas ümberkaudsete riikide ettevõtlikku rahvast

Keskkond peab elamist soosima

Projektis osalesid piirkonna väikeettevõtjad neljast valdkonnast: mari ja puuvili, piim ja liha, köögivili ja taimekasvatus ning käsitöö. Osaleda oli võimalik peagu poolesajal üritusel: valdkondlikel seminaridel, kontaktüritustel, laatadel ning õppereisidel siin- ja sealpool piiri. Muu hulgas käidi kogemusi vahetamas Venemaal, Soomes ja Valgevenes.

Räpina piirkonnast oli aktiivseimalt osalejaid käsitöövaldkonnast, kolm ülejäänud valdkonda järgnesid üsna tasavägiselt. Kokku osaleti ligi 150 korral.

Projekti osana valmis kohalike väiketootjate kaardipõhine tootekataloog “Tarbi targalt, osta omadelt!”, mis aitab terviseteadlikul ja käsitööhuvilisel tarbijal leida üles neid huvitavad kohalikud tooted. Kataloog on täienemas ja sellega on võimalik liituda teistelgi piirkonna sama valdkonna väikeettevõtjatel veebipaigas ariabi.ee/kataloog.html.

21. oktoobril kohtusid aktiivsemad projektis osalejad Põlvas hotellis Pesa, et kokku võtta projekti tulemuslikkus.

Leiti, et projekti tegevused olid vajalikud: saadi väga palju uusi kontakte ja

Elukeskkonna parandamiseks on oluline investeerida avalikku ruumi.

Eelmisel aastal valmis Valgas uus keskväljak ning peagi algavad Valga-Valka piiriülese linnasüdame arendustööd.

Sotsiaalvaldkonnas panustatakse elanike iseseisva toimetulekuvõime tõstmisse, muu hulgas näiteks omastehooldajate koormust leevendavate tugiteenustega. Lastega peredele on abiks huvitegevuse toetusfond.

Kellel on vähe, sel on ka vähe kaotada. Seetõttu katsetab Valga vald uute algatustega, mis võiksid elanike elu paremaks muuta. Näiteks alternatiivse Gaia hariduse klassi avamine munitsipaalkoolis või pakiautomaatide võrgustiku pilootprojekt. Viimase käigus rajatakse maapiirkondadesse personaalsete või mitme majapidamise ühiskasutuses olevate pakiautomaatide võrgustik.

Ka laiemalt on suund asukohaneutraalsete töö- ja ettevõtlusvõimaluste loomisele. Lähtume valla arendamisel põhimõttest, et igaüks võib elada seal, kus ise tahab, ja just nii, nagu ise tahab.

Oktoobris lõppes 2017. aasta kevadel alanud koostööprojekt “Coop Local”, kus Räpina Inkubatsioonikeskus viis koos Setomaa Liidu, Võru valla, Ape valla ja Smiltene vallaga läbi erinevaid üritusi elavdamaks Eesti-Läti piiriülest koostööd ning ärisuhteid kohalike väiketootjate ja käsitöömeistrite vahel.

FOTO: ENEKEN VOLKOV

Hiljuti sai paljuski tänu projektile “COOP Local” kaante vahele Räpina valla lugu.

tutvusi mitte ainult Lätist, vaid ka Eesti eri paigust. Käsitöömeistrid ja taimekasvatajad omandasid uusi töövõtteid ning projektis osalemine aitas ennast kurssi viia Kagu-Eesti eluoluga, mida on põhitöö kõrvalt üldiselt keeruline teha.

Inkubatsioonikeskuse juhataja Leo Kütt kinnitab, et tunnetab projekti headust ka n-ö väljaspool projekti. Selle raames on saadud kasulikke tutvusi Lätist, see on aidanud kaasa kohaliku ettevõtluse arendamisel ja ka valla maine kujundamisel. Näiteks valda tutvustava raamatu trükkimise idee sai alguse just Ape projektipartnereid külastades.

Projekti “COOP Local” elluviimist toetas Eesti-Läti piiriülese koostöö programm 2014–2020.

HELEN ZUPSMANN projekti “Coop Local” koordinaator

16 R E K L A A M

LÕUNA-EESTI MAALEHT Nr 2 7. november 2019