MAAMAJANDUS (august 2013)

Marjad müüki / Vasikate söötmine / Talirapsi külvinõu

Karin Sepp: 15. august

NR 8 (14)

2013

Mu töö on mu hobi

2 uudis

ajakirjanik lii.sammler@maaleht.ee

Mustikad T

urgudel müüdava saagi järgi vaadates on praegu kodumaise kultuurmustika müügi tippaeg. Tänavune kuumus küpsetas mustikad kümme päeva varem valmis, jättes aga saagi tavalisest kesisemaks.

“Muidu oleme hakanud mustikaid korjama 1. augustil, tänavu alustasime juuli keskpaigas ning praeguseks on meie saak peaaegu läbi,” tõdeb Eesti üks tuntumaid kultuurmustikakasvatajaid, Tartumaa Rannu valla marjakasvataja Toomas Jaadla.

“Aga mari on see-eest väga hea. Nii magusat marja pole varem olnudki!”

Marjasoo talus kasvavad happelist mulda vajavad kultuurmustikad ammendatud freesturbaväljadele rajatud põldudel. Istandust on kümne hektari ringis.

“Talvele järgnes kohe suvi, kevad jäi vahele,” ütleb Jaadla, kelle sõnul sobib mustikale õitsemisajal temperatuur 15 kraadi ümber. “Tänavu langes aga mustikate õitseaeg sellesse perioodi, kui oli 29 kraadi sooja. Seetõttu oli õitsemine vähene, kuumusega õitsesid taimed 3–4 päevaga ära, nii et putukad ei jõudnud neid õieti tolmeldadagi. Seetõttu ka õied ei viljunud ja saak jäi kesiseks.”

“Nagu vaarikalgi, võttis märtsi –27 kraadi mustikataimedel pungad ära,” nendib Eesti üks esimesi kultuurmustikate kasvatajaid, Marjamaa talu marjakasvataja Tõnu Oks Vana-Kuustest Tartumaalt. Tema

Miks peame kinni maksma Euroopa vead?

K

ui sõita mööda Euroopat lõuna poole, hakkad paremini aru saama, miks Euroopa Liidu uue põllumajanduspoliitika eelarvesse on sisse kirjutatud see paljukirutud rohestamine ehk greening.

Sest meist juba pisut soojemates riikides, näiteks Slovakkias või Ungaris, tõepoolest ei olegi põllulinde.

Võid sõita päev otsa viljapõldude, maisiväljade või õitsemist lõpetavate päevalillede vahel ja näha vaid kaht lindu maisitippude kohal hõljumas.

Lähemalt vaadates on ka peaaegu valmis seemnetega päevalilleõitel linnukahjustusi minimaalselt, ära on nokitud vaid mõned sihvkad mõnest teeäärsest õiest.

Ja kui teel on maas hunnik nisuteri, mis kärust välja pudenenud, siis pole ühtegi lindu näha ka nende kallal maiustamas.

Sama kehtib kimalaste ja putukate kohta. Kui Eestis korraks maha istuda, on nad peagi kohal. Ungari kämpingus võid aga veeta selles suhtes täiesti rahuliku õhtu, kuigi õhutemperatuuril suurt vahet pole.

Iseküsimus on see, miks peavad Euroopa Liidu ametnikud taas kõiki ühe lauaga lööma.

Uude põllumajanduspoliitikasse sisse kirjutatud kuni 30 protsendi põllumajandustoetuste sidumine keskkonnanõuetega, et lindudel ja kimalastel oleks, kus elada, on mõnes Euroopa riigis ilmselgelt hädavajalik. Sest nemad, nagu näha, on teinud loodusliku mitmekesisuse hoidmise seisukohalt vigu.

Erinevalt neist pole aga Eesti viimastel aastakümnetel oma põlde väetiste ja taimekaitsevahenditega nii palju koormanud, et linnud ja kimalased drastiliselt vähenenud oleksid.

Nii ongi rohestamise nõue intensiivsema põllumajandusega riikide jaoks vigade parandus. Eesti põllumeestele on see aga karistus selle eest, et nad oma loodust, putukaid ja linde siiani päris hästi säästnud on.

kaotasid nii külma kui kuumaga

6 10

9

sõnul on tänavune Marjamaa kultuurmustikasaak eelmisest aastast kolm korda väiksem ja veerand taime potentsiaalist, mida võis pungade järgi loota. “Kõrgematel kohtadel tuli saaki ja see oli keskmine.”

Tõnu Oks on kasvatanud kultuurmustikaid 20 aastat, aga mehe sõnul on tänavu esimene kord, kui külm

Foto Sven Arbet

võttis saaki nii palju vähemaks. Ta möönab, et vähene saak on viinud üles kultuurmustikate hinna, mis ei ole langenud alla 4 euro kilost. Praeguseks on jõudnud kultuurmustikate korjamine lõpule.

LII SAMMLER HEIKI RAUDLA

sisukord

LII SAMMLER

Toimetaja Heiki Raudla. Tel 661 3380. heiki.raudla@maaleht.ee

4 Rein Jurs proovib ’Trapperiga’ õnne 4 Lääne-Virumaa mehed püüavad

lõunaeestlastega rinda pista 5 Pae Farmer tuleb taas rapsiga 6 Rämsi Agro tuli esikohta kaitsma 12 6 Kõo Agro osaleb suurima põlluga 7 Talirapsi õige külviaeg 8 Reet Karukäpp kiidab marjakasvatust 9 Eristumine on edu pant 10 Vasikat sööda vastavalt vanusele 11 Suvitamiseks sobiv suvi on lehmadele nuhtluseks 12 Kolmkümmend viis aastat lihaveisekasvatust Eestis 14 Põllumajandusmuuseum on varaait ja teadmisteallikas 8 15 Karin Sepp: Mu töö on mu hobi

Toimetus Vastutav toimetaja Heiki Raudla heiki.raudla@maaleht.ee, 661 3380 Toimetaja Lii Sammler lii.sammler@maaleht.ee, 661 3356 Keeletoimetaja Heli Saar, 661 3311 Korrektor Merike Järvlepp merike.jarvlepp@maaleht.ee, 661 3372 Kujundaja Merike Arbet merike.arbet@maaleht.ee

Toimetuse aadress Narva mnt 13, 10151 Tallinn Reklaami projektijuht Kaja Prügi kaja.prygi@lehed.ee, 661 3337, 5665 4138 Väljaandja AS Eesti Ajalehed Trükk AS Kroonpress

Maamajandus ilmub iga kuu kolmandal nädalal Maalehe vahel.

Maalehe tellimine telefonil 680 4444 või e-postil klienditugi@lehed.ee. www.maaleht.ee

Maamajandus Nr 8 (14) 15. august 2013

Marjakasvatus:

fookuses 3

astelpaju hääbub, must sõstar laieneb

ULVI MOOR

E

aianduskonsulent

estis kasvatatakse astelpaju, aedmaasikat, aedvaarikat, kultuurmustikat, musta, punast ja valget sõstart, karusmarju ja musta arooniat, vähesel määral ka jõhvika ja pohla kultuursorte ning viinamarju.

Kui rääkida arvestatavast marjakultuuride tootmisest müügiks, tuleks nii mõnedki kultuurid nimekirjast kõrvale jätta: punane ja valge sõstar, karusmari ja must aroonia on Eestis jäänud eelkõige koduaias oma tarbeks kasvatatavateks kultuurideks.

Eesti Statistikaameti (ESA) hiljuti avaldatud aruande põhjal oli 2012. aastal Eestis põllumajandusmaad 955 916 hektarit, viljapuu- ja marjaaedade (v.a maasikas) pindala oli 6255 ha. Sellest umbes pool moodustasid koduaias oma tarbeks kasvatatavad viljapuud ja marjapõõsad.

Kasvupinna poolest on Eestis kõige enam astelpajuistandikke.

Valdavalt on tegemist mahetootmisega ning suur osa neist pole tootmisistandused. Ülemineku-

müük hooldus varuosad kogemused

Juulikuu täidab turud kodumaiste marjadega, ent tervikpilti Eesti marjakasvatusest on raske saada, sest statistikat pole.

Sellegipoolest kasvatatakse meil erinevaid marju. aja läbinud marjaistandikke oli 2012. aastal kokku 777 ha, millest 556 ha moodustas astelpaju.

Astelpaju kasvatamise juures on kõige suurem probleem korjamine – astelpaju viljad on viljavarre küljes väga tugevasti kinni, taimed torgivad ja vigastavad käsi ning käsitsi korjamine läheb väga aeglaselt. Ühe tehnoloogiana kasutatakse viljunud okste mahalõikamist ja külmutamist ning hiljem nopitakse või raputatakse külmunud viljad okstelt lahti.

Septembris Eestimaad mööda sõites võib märgata, et paljudes astelpajuistandikes jäetakse saak lihtsalt lindudele süüa. Üksikud suuremad tootjad müüvad külmutatud astelpajumarju, astelpajumahla ja -moosi siiski ka tuntumates poekettides üle Eesti. Näitena võib tuua OÜ Berry Farming ja Marjamaa Talu (Tõnu Oks).

Armastatuim on maasikas Arvestatava kasvupinnaga ja kindlasti eestlaste lemmikmari on aedmaasikas. ESA andmetel on maasika kasvupinnad viimastel aastatel pisut suurenenud: 2010. aas-

tal 589 ha, 2011. aastal 599 ja 2012. aastal 637 ha.

Maasikasortidest on kõige enam levinud ‘Sonata’ ja ‘Polka’. Viimane on suhteliselt külmakindel ja magusate viljadega. Viljaliha on punane ja seetõttu saab ‘Polkast’ ilusa värviga toormoosi.

Viimasel paaril aastal on järjest enam istandusi rajatud sordiga ‘Sonata’, mis on heleda viljalihaga, hea maitsega ja väga hea säilivusega lauamari. ‘Sonata’ sobib eelkõige värskelt tarbimiseks. Uuematest varajastest sortidest kasvatatakse meil veel säravpunase viljaga ‘Rumbat’ ja hilistest ‘Salsat’.

Paljud maasikakasvatajad tegelevad marjakasvatusega põhitöö kõrvalt ning istandike pinnad jäävad 0,5–3 ha vahele. Lõuna-Eestis on siiski ka suuri kasvatajaid, kellel pinda üle 10 hektari.

Suurimaks maasikakasvatajaks on Maarjakase talu (Valdis Kaskema) Unipihas. Suurel pinnal maasikakasvatajatel on kogu

tootmis- ja korjamistehnoloogia väga hästi läbi mõeldud, saaki saadakse üle 10 tonni hektarilt (ESA andmetel on keskmine maasikasaak 2,9 t), rajatud on korralikud jahutusega hoidlad.

Suurimaks probleemiks on hetkel tööjõupuudus. Tänavune maasika-aasta oli tootjatele raske.

Tavapärasest kõrgemad varasuvised temperatuurid tingisid maasika väga varajase valmimise: saagi tippaeg tuli kätte juba jaanipäeva paiku.

Nii varakult ei olnud suurematel tootjatel piisavalt tööjõudu võtta – lepingud õpilasmalevatega olid hilisemad ja ka kohalik inimene ei taha jaanipäeva maasikat korjates veeta. Nõnda küpses suurematel tootjatel maasikas paljudel hektaritel üle ja osaliselt jäigi saak koristamata.

Populaarne sügisvaarikas Mustsõstraistandikke on Eestis viimastel aastatel uuesti rajama hakatud ning kasvupinnalt tulevad need jõudsalt maasikatele järgi. Mustsõstraistandike pindala jääb koos koduaedadega ca 500 ha lähedale, neist 114 ha on mahetootmises.

Väärtuslikku antotsüaani- ja vitamiinirikast marja püütakse hakata rohkem väärindama. Aedvaarikat kasvatatakse ESA andmetel 238 hektaril. Peale traditsiooniliste juulis viljuvate vaarikate on populaarsust kogumas nn sügisene vaarikas. Tegemist on taasviljuva vaarikaga, mis kannab nii

suvel kaheaastasel varrel kui ka sügisel üheaastasel varrel. Enamik tootjaid lõikab vanad varred kevadel maha ja korjab vaid sügisese saagi. Vaarikasort ‘Polka’ annab augustist kuni külmadeni suuri tumepunaseid hea maitsega vilju.

Marjakultuuridest kasvatatakse meil veel kultuurmustikat. Vanimad ahtalehise mustika istandikud asuvad Marjasoo talus (Toomas Jaadla) Tartumaal, kus freesturbaväljadel kasvatatakse peale mustikate ka jõhvikaid. Kultuurmustikaid kasvatab mitmel hektaril ka Marjamaa talu (Tõnu Oks) ning Tartumaal perekond Hiie.

Mahetootmises kasvatatakse kultuurmustikat 30 hektaril.

Eksootilisematest viljadest on Eestis väheses mahus hakatud kasvatama ka paari põhjamaistes tingimustes vastu pidavat lauaja veiniviinamarja sorti. Tuntuim Eesti viinamarjakasvataja on kindlasti Kaska-Pruuli talu.

Paljude Eesti marjakasvatajate jaoks on probleem toodangu turustamine ja väärindamine.

Mitu tootjat on ise rajanud endale moosi- või mahlategemise seadmed. Tuge pakub ka Polli aiandusuuringute keskuse tootearenduskeskus, kus paljud kasvatajad lasevad valmistada oma marjadest mahlu ja moose. Lähitulevikus loodetakse pakkuda ka erinevate kasulike ainete ekstraheerimise võimalust, et näiteks mahla pressimisel saaks kasutatud ka marjade kestad ja seemned, mis tegelikult on sageli väärtuslikumad kui viljaliha ise.

4 viljelusvõistlus 2013 Foto RAIVO TASSO

Toimetaja Heiki Raudla. Tel 661 3380. heiki.raudla@maaleht.ee

Rein Jurs

proovib ‘Trapperiga’ õnne Otsiva vaimuga Rein Jurs katsetab tänavu, kuidas suviraps ‘Trapper’ end tema põldudel õigustab.

REIN RAUDVERE ajakirjanik rein.raudvere@maaleht.ee

Tartu vallas põlde hariv FIE Rein Jurs esitas viljelusvõistlusele tänavu oma Äksi külas asuva suvirapsipõllu, kus 6,2 hektaril kasvab sort ‘Trapper’.

�S

ee on Saksa päritolu hübriidsort, madala kasvuga ja väga varajane, võtsin selle sordi esialgu rohkem proovimiseks,” räägib otsiva vaimuga mees.

Intensiivsordina peaks ta andma priske saagi, kuid tänavu jääb see Jursi sõnul siiski saamata. Hulga pahandust tegi kapsakoi, kes sõi ära palju rapsi peavõrseid ja osa kõrvalvõrsetestki. Nii jääb saak väikseks.

“Arvan, et kui kolm tonni hektarilt saan, on hea, aga mine tea, ehk tuleb ka rohkem,” arutleb mees juuli keskpaigas, mil koristuseni veel omajagu aega.

“Kui oleks igapidi korralik rapsiaasta, peaks ‘Trapper’ Eesti oludes andma neli tonni hektarilt või isegi rohkem,” teab mees.

Kuigi ta on kasutanud teadlaste soovitatud agronoomilisi võtteid, oli kapsakoi temast tänavu kavalam. Hiilamardikas seevastu suurt tüli ei teinud. Kahjurite tõrjeks pritsis ta põldu juuni algul Fastaciga ning juuli hakul Proteusega.

Umbrohutõrjet on ta 1. mail kül-

vatud võistluspõllule teinud kolmel korral, algul pritsis Salsat, siis Agilit ning viimast korda juuni algul Galerat. Taimehaiguste vastu piisas juuli algul pritsitud Folicurist.

“Kuna mul loomi ei ole ja ümbruskonnas on loomakasvatus napiks jäänud, pole ma läga kasutanud, muidu tarvitaks küll,” tunnistab mees, lisades, et seepärast on tulnud kasutada rohkesti muid väetisi.

Võistluspõllu eelviljaks oli tal läinud suvel oder ‘Annabell’. Jurs kasutab aastast 2004 minimeeritud harimist. Kuna raps ei taha mehe sõnul otsekülvi, siis selleks, et seeme saaks mullaga kokku, on põldu eelnevalt vaja siiski randaalida 15 cm sügavuselt.

“Erilisi nõkse ma ei kasuta, olen mõelnud, et edaspidi võiks rapsi laiarealisemalt külvata, praegu on mul kitsarealine külvik. Ehk aitaks seegi saaki kasvatada,” arutleb ta.

Nagu paljudele, valmistas läinud talv temalegi tuska. 30 ha rukist läks kõik aia taha, ka peaaegu pool 62 hektarist talinisust.

Viljavõtu alguses ootas tal kombaini 82 ha otra, 65 ha suvinisu, 36 ha talinisu, 40 ha hernest, 20 ha talirüpsi, 10 ha talirapsi ja 50 ha suvirapsi.

Rein Jurs osaleb viljelusvõistlusel teist korda. Eelmine aasta jäi vahele.

“2011. aastal läks rukkiga hästi, tuli teine koht, aga suvirapsiga jäin tahapoole,” meenutab ta.

Foto aive sarjas

Lääne-Virumaa mehed püüavad lõunaeestlastega

rinda pista

AIVE MÕTTUS ajakirjanik aive.mottus@maaleht.ee

Voore Farmi majandatavad Viru-Jaagupi ümbruse vilja- ja maisipõllud paistavad autoaknast nii ilusad, et need kõik võiks viljelusvõistlusel osaleda.

�T

änavu on jah hea aasta. Mais kasvatab lisaks rohelisele massile ka tõlviku külge, nisu on tihe, odral ja rukkil pole ka viga,” nõustub OÜ Voore Farm tootmisjuht Margus Lepp. “Tavaliselt meie oma õhukestel muldadel Lõuna-Eesti põllumeestele vastu ei saa, heal aastal aga võib õnneks minna.”

Mais on Virumaa põldudel tänavu mehest pikemaks sirgunud, sest varane külv õnnestus ja sooja on olnud selle kultuuri jaoks parasjagu. “Kolm aastat pidasime maisiga vahet, aga tänavu

otsustasime uuesti proovida,” sõnab Lepp ning kiidab, et uuemad sordid on lühema kasvuajaga.

OÜ Voore Farm harib 3200 hektarit maad, taliviljade (nisu, raps, rüps, rukis) all on 20%, suvivilju (oder, raps, nisu, mais) on külvatud 44%le maadest. 36% haritavast pinnast on kasutusel rohumaadena.

Viljelusvõistlusel osaleb Voore Farm koguni nelja põlluga: ‘Sangaste’ rukis, talinisu ‘Skagen’, taliraps ‘Visby’ ja oder ‘Evergreen’. Kõik põllud valis võistlusel osalemiseks välja Margus Lepp ise, Maalehele näitas ta 59 hektaril laiuvat kuldset nisupõldu.

“See on meie kõige paremini talvitunud talivilja põld,” sõnab Lepp.

Margus Lepp valis võistluseks välja kõik Voore Farmi põllud.

Veidi paneb mehe kulmu kortsutama siiski see, et kohati rohetavad kollases nisupõllus eelviljana kasvatatud talirapsi triibud. Maamajanduse ilmumise ajaks on saak võistluspõllult kindlasti juba koristatud, kuid nädal paar enne kombaini tulekut põllupeenral seistes ennustab Margus Lepp selle suuruseks 7–8 tonni hektarilt.

Pindmist harimist (kündmine pole õhukese mullakihi tõttu mõistlik) ja läga kasutatakse Voore farmis juba paarkümmend aastat, ettevõtte algusaegadest peale. “Eks läga ongi meie salanipp,” muheleb Lepp. Seda laotatakse põldudele aastas umbes 35 000 m³, tootjateks Voore farmi

gruppi kuuluvate OÜ Voore Mõis veised ja OÜ Kupna Mõis sead. Kõigil võistluspõldudel ongi just läga põhiväetiseks (35 m³/ha). Lepp kiidab hiljuti soetatud uut lägalaoturit, mis naturaalse põllurammu kohe laotamise ajal ka mullaga ära segab.

Peale läga külvati ‘Skageni’ põllule veel kolm korda pealtväetist (AN, AA, ASN). Sügisel pritsiti orast herbitsiidiga Komplet ja fungitsiidiga Input. Kevadel tõrjuti jahukastet Acher Topiga, tuulekaera Axialiga ja tehti ka teine fungitsiidi ring Prosoraga.

“Põld kannab hästi, kui sa kõik tööd kiiresti ja õigel ajal ära teed,” võtab Margus Lepp põllupidamise tarkuse lühidalt kokku.

viljelusvõistlus 2013 5

Maamajandus Nr 8 (14) 15. august 2013

Pae Farmer

Foto endel mets

tuleb taas rapsiga

AIVE MÕTTUS ajakirjanik aive.mottus@maaleht.ee

Neljandat aastat viljelusvõistlusel osalev Pae Farmer OÜ on tänavugi võistlustules talirapsipõlluga.

�M

öödunud aastal saime võistluse suurima rapsisaagi – 5,7 tonni hektarilt. Tänavune põld on juba koristatud, aga saagiks pakun silma järgi tonni vähem,” sõnab Pae Farmeri taimekasvatusjuht Urmas Uustalu põuale viidates. Paberil pole saagiandmeid Maamajanduse trükkimineku ajaks veel kokku löödud.

Urmas Uustalu hinnangul on tänavune rapsisaak mullusest väiksem.

Hea meel on Uustalul selle üle, et kombain tegi saaki koristades väga korraliku töö – just nii nagu mees soovis ja juhendas. “Saime näidata, mida hea kombain ja oskustega juht teha suudavad,” kommenteerib pikaaegse ja mitmekesise kogemustepagasiga taimekasvatusjuht.

Viiest ettevõttest koosneva, n-ö täistsükliga grupi peale kokku, kus taime- ja loomakasvatus tihedalt põimunud, on Urmas Uustalu käe all 4400 hektarit haritavat maad. Tali-

ja suvivilja suhte püüab ta hoida umbes pooleks. Tänavu kaldub asi siiski enam suviste viljade poole, sest taliviljapõllud talvitusid kehvalt, tuli palju ümberkülve teha.

Pea 40 hektari suurune võistluspõld, mille eelviljaks oli möödunud aastal põldhein, nurisemiseks siiski suurt põhjust ei andnud. Põhiväetisena sai põld sügisel tahket sõnnikut, kevadel ammooniumnitraati ja -sulfaati juurde. “Fosforit ja kaaliumi meie ei kasuta, selle saavad tai-

med mullast kätte,” selgitab Uustalu.

Ja sõnnikut lägaks nimetada talle ei meeldi, õige on ikka tahke või vedel orgaaniline väetis. Ka fungitsiidi, herbitsiidi ja pestitsiidi sai ‘DK Sequoia’ põllule külvatud. Ilma nendeta oleks raske korralikku saaki saada.

Olgugi et võistlusviljaks on raps, ütleb Urmas Uustalu oma lemmikviljaks olevat nisu. “Miks? Võib-olla sellepärast, et see võimaldab saada ilusaid suuri saake,” pakub ta ning lisab, et palju oleneb siiski ka sordist.

INTRAC Eesti AS TAllINN Tartu mnt 167 75301 Harjumaa Tel 603 5700 TARTu Tiksoja, Tähtvere vald 61401 Tartu maakond Tel 730 1850 PäRNu Riia mnt 233A, 80042 Tel 445 7345 JõhvI Pargi 25, 41537 Tel 337 1350 SAAREmAA Niidupõllu tee 4 Sikassaare küla Kaarma vald 93876 Saare maakond Tel 452 8214

www.intrac.ee

Teie Tegemisi ToeTades

6 viljelusvõistlus 2013

Kõo Agro

�M

ina ei ole kunagi põllu suurusele tähelepanu pööranud, valin kevadel välja terve põllu, mis on talve kõige paremini üle elanud ja perspektiivseim võistlusele esitada,” selgitab Kõo Agro agronoom Heiki Aren.

Talirapsi hübriidsorti ‘Rohan’ on nad kasvatanud mitu aastat ja eelkõige seepärast, et see on end seni igati heast küljest näidanud. Eeskätt just talvitumise poolest, isegi läinud talve elas tipp-topp üle. Saagikuseltki pole talle midagi ette heita.

Kui Maaleht Areniga augusti alguses rääkis, kinnitas mees, et on talirapsi äsja koristanud, kuid täpset saaginumbrit ei osanud veel öelda. Siiski uskus ta, et see jääb ehk 4,5–4,6 t/ha kanti.

“Olen sellega väga rahul, vahepeal arvasin, et kui 3,5 tonni hektarilt alles jääb, on hästi,” arutleb ta.

Vahepealseid kartusi tekitas eelkõige põuale kalduv ilm. Ent korra-paar kasvuajal sadanud vihm päästis hullemast. Rohkem jättis kuivus jälje just suviteraviljadele.

Eelmisel aastal kasvas sel 63 ha suurusel võistluspõllul lutserni ja kõrreliste segu. Oluliseks hea saagi eelduseks peab Aren läga kasutamist, talirapsi põllud said vedelsõnnikut 40 tonni hektarile. Samuti ei ole ta loobunud kompleksväetistest.

Kartuses, et talv võib pikk tulla – nii ka läks –, andis ta NPKd sügisel 250 kg/ha kohta. Veel sai raps leheväetist, kolm liitrit hektarile Mono Boori ning kasvuregulaatorit.

Rämsi Agro

Kui mõnigi on viljelusvõistlusel hea tulemuse saavutamiseks valinud väikese põllu või osa suuremast põllust, siis Viljandimaal tegutsev Kõo Agro OÜ talirapsipõld on võistlustules suurim − 63 ha.

Kevadel andis ta esimesel võimalusel 200 kg/ha kohta lämmastikväetist ning paar nädalat hiljem sama palju väävliga lämmastikku. Siis uuesti Mono Boori koos kahjuritõrjega.

Suvist haigustõrjet tegi ta Tilmoriga.

“Putukate suhtes on talirapsi alati suvirapsist edukam kasvatada,” lisab Aren.

Tänavu on kombainidel Kõo Agro põldudel lõigata otra 337, suvinisu 163, suvirapsi 284 ja talirapsi 100 hektarilt.

Lisaks hernest ning liblikõielisi ja kõrrelisi heintaimi.

tuli esikohta kaitsma

Heiki Aren teab varasemast kogemusest, et taliraps ‘Rohan’ on end alati heast küljest näidanud.

Foto RAIVO TASSO

ajakirjanik rein.raudvere@maaleht.ee

osaleb suurima põlluga

Kõike tuleb teha õigel ajal, ega muid nõkse hea saagi saamiseks polegi, teab Margus Klais.

Nagu mullugi võtab Tartumaal Puhja vallas toimetav Rämsi Agro OÜ võistlustest osa talinisuga.

�V Foto RAIVO TASSO

REIN RAUDVERE

Toimetaja Heiki Raudla. Tel 661 3380. heiki.raudla@maaleht.ee

iljelusvõistlusel saab kogemusi ja uusi huvitavaid tutvusi,” põhjendab Rämsi Agro OÜ tegevjuht Margus Klais viljelusvõistlusel osalemist, lisades, et kuigi esikoht on magus, ei ole see peaeesmärk.

Täpselt samuti ei pea ta eesmärgiks omaette saaginumbrit. See sõltub paljudest asjaoludest, omajagu ka õnnest, nii et selle üle liigselt pead murda või mõttetuid kulutusi teha ei tasu.

“Muid nõkse ei olegi, kui et kõik tööd õigel ajal teha, ega siis kehvasti lähe ka,” jääb Klais tagasihoidlikuks.

Aastad ei ole vennad. Mees vaatab võistluspõldu Puhja lähedal Tartu– Viljandi maantee ääres ja tõdeb, et saak tuleb mullusest viletsam.

“Vili ei ole nii tihe kui võiks, põhirolli mängis selles talv,” selgitab ta.

Rämsi Agro kasvatab teravilja kuuesajal hektaril, otra ja talinisu. Kui tavaliselt on mõlemaid enam-vähem pooleks, siis tänavu on talivilja kol-

„Kui teie saate saagi koristatud, saame meie selle kuivatatud!”

Saadaval teraviljatransportteod, -torud, -kraabid, -elevaatorid.

• Kuivati on 75% ulatuses tehases komplekteeritud.

• Kuivatab iga niiskusega kultuure.

• Universaalne kasutus – võimalik kuivatada ka kergesti lenduvaid kultuure.

• Kahe kultuuri järjestikune kuivatamine.

• Lai valik eri tootlikkusega mudeleid.

mandiku jagu. Osa nisupõlde hävis talvel ja tuli kevadel ümber külvata.

Võistlusele on ta valinud 15ha talinisupõllust 5 ha suuruse tüki, kus oras oli hästi talvitunud ja kevadel kõige parem pilt avanes.

Põllul on kasutatud minimeeritud harimist ja eelviljaks oli läinud aastal suviraps. Kuna Rämsi Agro tegeleb ainult taimekasvatusega, siis läga sel põllul kasutatud ei ole. Küll on see paar aastat varem sõnnikut saanud.

Klaisi sõnul on tema võistluspõld tavatootmise põld. Eraldi ta sellel midagi rohkemat kui mujal teinud ei ole. Lisaks põhiväetisele on talinisu saanud kolm korda pealtväetist ja kaks korda leheväetist. Haigustõrje on ta ette võtnud kahel korral – esimesel Falcon Fortega ning teisel Falcon Forte ja Zantara seguga. Umbrohutõrjet on teinud korra, Sekatori ja MCPAga. Kahjuritõrjet ei harrasta Klais aga oma põldudel üldsegi mitte.

“Seepärast, et lepatriinud ja mesilased tahavad ka elada,” põhjendab ta.

Starfeld OÜ Aretuse 7, Märja Tähtvere vald, Tartumaa Priit Värnomasing 5657 2227 priit@starfeld.ee www.starfeld.ee

Talirapsi

taimekasvatus 7

Maamajandus Nr 8 (14) 15. august 2013

TIIU ANNUK Scandagra Eesti AS nõustaja

V

Meie kliimaoludes sõltub talirapsi kasvatamise edukus suuresti külviajast ja kasutatavast tehnoloogiast. Ühe päeva võrra hilinenud külv võib tähendada saagikaotust.

äga suurt mõju taimede kasvule avaldab õhutemperatuur, mis reguleerib nii taime kasvu kui ka taimes toimuvaid keemilisi protsesse (fotosünteesi). Sealjuures on oluline näitaja efektiivsete temperatuuride summa, mida arvutatakse bioloogilise miinimumtemperatuuri ja aktiivsete temperatuuride kaudu.

Bioloogiliseks miinimumtemperatuuriks loetakse enamasti +5 °C, kuna sellest allapoole taime kasv ja areng peatuvad. Aktiivseks temperatuuriks loetakse ööpäeva keskmist temperatuuri, kui see ületab bioloogilist miinimumtemperatuuri.

Näiteks kui ööpäevane temperatuur on ühel päeval 4,6 °C ja järgmisel 10,6 °C, siis nende kahe päeva aktiivseid temperatuure on kokku 10,6 °C. Arvesse ei võeta alla +5 °C ööpäevaseid keskmisi temperatuure.

Igal taimeliigil on kindla arengufaasi saavutamiseks vaja teatud aktiivsete temperatuuride summat.

5,6 °C, kui arvestada, et bioloogiline miinimumtemperatuur on +5 °C. Kuna 4,6 °C jääb alla bioloogilise miinimumtemperatuuri, siis seda ei saa efektiivsete temperatuuride arvutamisel arvestada.

Eesti Maaülikoolis aastatel 2001– 2005 korraldatud uuringute põhjal vajab taliraps kokku efektiivseid temperatuure vähemalt 416 kraadi. Taani teadlaste andmetel vajab taliraps külvist talvitumiseni efektiivsete temperatuuride summaks rohkem kui 500 °C. Kuna taliviljad vajavad sügisesel kasvuperioodil talirapsist oluliselt väiksemat efektiivsete temperatuuride (üle 5 ºC) summat – 250–300 ºC või aktiivseid temperatuure (keskmine temperatuur üle 5º) umbes 500 ºC –, tuleb viimast ka sellevõrra varem külvata. Talvitumiseks vajaliku

õige külviaeg

kasvu- ja arengufaasi saavutamiseks on vaja, et külvid tehtaks võrreldes teraviljadega umbes kolm kuni neli nädalat varem.

Parim külviaeg on augusti esimene pool. Talirapsi ja -rüpsi optimaalseks külviajaks loetakse 10.– 15. (20.) augustit, kuid praktika on näidanud, et rapsi hakatakse külvama alates 5. augustist ning sellel ajal külvatud taimik talvitub edukalt. Taanis arvestatakse, et ühe päeva võrra hilinenud külv tähendab saagikaotust keskmiselt 34 kg/ha, Rootsis on selleks näitajaks keskmiselt 45 kg/ha.

Talveks valmis Talve tulekuks peab olema taimel 5–12 lehte, kusjuures keskmine võrse ei tohiks veel kasvada. Kuna pika sügisese kasvuperioodi ja õigeaegse külvi puhul võib juhtuda, et taim kasvab üle, on väga oluline taime kasvu reguleerida. Ülekasvanud taim on haigustele vastuvõtlikum ning sellel väheneb oluliselt talve- ja külmakindlus. Selleks et taimede ülekasvamist ennetada, tõsta külma- ja talvekindlust, soodustada juurte kasvu, suurendada juurekaela läbimõõtu (juurekaela läbimõõt üle 6–8

mm) ja viia taim võimalikult maapinna lähedale, kasutatakse erinevaid fungitsiide-kasvuregulaatoreid.

Meil on üldine soovitus arvestada talirapsi külvinormiks tavasortidel 80–100 idanevat seemet 1 m² kohta.

Suuremat normi soovitatakse kasutada siis, kui umbrohutõrje lükkub kevadesse või kui ei kasutata fungitsiide-kasvuregulaatoreid, mille tõttu võib osa taimedest talvel hukkuda.

Hübriidsorte soovitatakse meil varajasel külvil külvata 50–60 idanevat seemet ja hilisel külvil (augusti kolmas dekaad) 70–80 idanevat seemet 1 m² kohta.

Taanis näiteks propageeritakse sellist talirapsi kasvatamist, kus arvestatakse 30–35 taime ruutmeetrile. Erinevad katsed on isegi näidanud, et kui ruutmeetril on 25 taime, on saadud talirapsi saagiks 4,5 t/ha. Hübriidsortidel on saadud häid saake taimede arvuga 5–15 ruutmeetril.

Eestis on tendents külvinormide vähendamise poole. Tehakse kõik selleks, et iga külvatud seeme kasvaks tugevaks ja terveks taimeks ning talvituks hästi. Paljud põllumehed kasutavad külvinormi 40–50 idanevat seemet ruutmeetri kohta. Järjest madalamaid külvinorme on võimaldanud eelkõige efektiivsem tehnoloogia, täppiskülvikute kasutamine jms.

Viljast varem

Foto Sven Arbet

Efektiivsed temperatuurid ja nende summa on aktiivsete temperatuuride ja bioloogilise miinimumtemperatuuri vahe. Näiteks kui ööpäevane temperatuur on 4,6 °C ja järgmine päev 10,6 °C, siis nendel kahel päeval oleks efektiivsete temperatuuride summaks 10,6 – 5 ehk siis

israam otsaported gitud keev • kuumtsintud - eemaldatavad rist põhi isaatorid • tugevdati kallutus last vineeru d in s k a e k , amort o ve e v • d 12mm , 3-lehelised ved d tu ri e e in m g • la sild 1000ked 3 • lehtvedru ort p m c k 12V / 7/1 0 4 d • kõrge elektrisüsteem, pisti • Aspöck

800− .

BREN250H

veokast: 2,5 x 1,25 m

• täismass/kandevõime: 750/540kg • tühimass 210kg

Kerghaagised

veokast: 3,25 x 1,50 m

• täismass/kandevõime: 750/488 kg • tühimass 262 kg

1049− .

BREN325H

veokast: 3,25 x 1,50 m

• tugevast ilmastikukindlast plastist kate • katte kõrgus 1 m • täismass/kandevõime: 750/428kg • tühimass 322 kg

1780− .

BRENH325H+kate

Tallinn

TarTu

Pärnu mnt 238

Ringtee 78 Lõõtspilli 2

Järve keskuses

rakvere

Paide Tööstuse 26

Vaala keskuses

w w w.t oo r i i s t a ma r ke t .ee

8 fookuses

Toimetaja Heiki Raudla. Tel 661 3380. heiki.raudla@maaleht.ee

Reet Karukäpp kiidab marjakasvatust

heiki raudla MM vastutav toimetaja heiki.raudla@maaleht.ee

A

Karukäpa talu perenaise hinnangul on marjakasvatus maal ettevõtlusega alustamiseks igati sobiv: ei nõua väga suuri investeeringuid ega kümneid hektareid maad.

ugusti algul on Pärnumaal Sauga vallas tegutseval Reet Karukäpal käed tööd täis ja ööd lühikesed. Tema Karukäpa talus käib tuline mustsõstra korjamine ning siirupi ja mahla valmistamine. Korjamine algas 20. juulil ja seda tööd jagub kolmeks nädalaks. Iga päev võetakse põõsastelt 150–200 kg marju. Osa nendest läheb turule müüki, suurem osa jääb kohapeale töötlemiseks.

“Korjajad hakkavad juba tüdinema, sest palav on,” tunnistab Reet Karukäpp, kes kasvatab müügiks ainult ühte marja – Vene päritolu hilist sõstrasorti ‘Lentjai’. “See on tunnistatud Eestis maitsvaimaks ja magusaimaks sordiks. Vene sordid sobivad Eesti kliima ja mullastikuga kõige paremini.”

Alustas ta ‘Lentjai’ kasvatamist 1990. aastal ühest põõsast, nüüd mõõdetakse saaki tonnides ja selle all on 1,5 ha maad. ‘Lentjai’ istikuid küsitakse tema sõnul üle küla ja Tallinnaski.

Kogemusi on vaja Katsetanud on Reet Karukäpp enda sõnul oma maadel enam kui 30 mustasõstra sordiga. “Muld on siin kehv ja kevaditi liigniiske,” nendib ta. “Aga mustsõstar talub seda.”

Marjakasvatuse valis varem Tallinnas elanud ja geoloogiadoktori kraadiga naine ennekõike seetõttu, et tema isatalu oli enne viimast okupatsiooni karusloomakasvatus-, mitte põllumajandustalu.

“Seetõttu polnud talul palju maad,” selgitab perenaine, kelle valdusesse kuulub koos metsaga 9 hektarit. “Siia on marjakasvatus sobilik.”

Reet Karukäpp ütleb, et kui kõik tema põõsad ritta panna, tuleks kokku 15 kilomeetrit.

“Marjakasvatus ei nõua palju maad ja suuri investeeringuid, kui alustada tasapisi,” arvab ta. “On ka neid, kes tahavad suurelt alustada, aga see pole lihtne, sest ei ole nii, et paned korraga 10 hektarit maha ja hakkad

saaki korjama. Pole midagi parata, kogemusi on vaja, nendeta ei saa.”

Ta ei soovita alustada kümnel hektaril korraga, sest istikutega on vaja palju vaeva näha. “Kes asja vastu huvi tunneb, sellel hakkab hästi minema,” arvab marjakasvataja, kes soovitab suhtuda mustsõstrapõõsasse mitte ainult kui tootmisvahendisse, vaid taime, mille eest tuleb hoolt kanda.

“Kui mitte esimesel, siis kolmandal aastal ikka.”

Kuigi ise on ta praegu keskendunud musta sõstra kasvatamisele, soovitab ta marjakasvatustalu rajajatel alustada mitme kultuuriga, sest must sõstar võib mõnel aastal omaniku täitsa saagita jätta. “Õnneks on olnud viimased aastad head,” nendib marjakasvataja.

“Aga kui kevadine öökülm õied ära võtab, siis saaki ei tule.”

Peale kliimakrutskite mainib ta veel nõvakoid, kes on hävitanud mitu hektarit korraga – söönud pungad seest tühjaks.

See, millist marja kasvatada, oleneb tema sõnul mullatüübist ja mikrokliimast, aga ka kasutada olevast tööjõust. Kahjuks ka sellest, milline mari parasjagu moes on. Võimalusi on palju: maasikas, vaarikas, sõstar, karusmari, aroonia, kuid ka vähemlevinud marjad, nagu pampel, kultuurmustikas, jõhvikas, astelpaju, viinamari jne.

Marjade korjamiseks on ta mugandanud elektrigeneraatoril töötavad pendelsaed, millega saab korjata päeva jooksul mitusada kilo.

Turg on Tallinnas Marjadele ja mahlale-siirupile turu leidmise üle Reet Karukäpp ei kurda – turg on Tallinnas. Kliente oleks rohkemgi, kui jõuaks marju rohkem korjata. Peamine klient on Koolitoitlustus OÜ, aga käiakse ka kodust ostmas – 10–20 kg kaupa marju, mõni ostab igal aastal 100 kg.

Marjad jõuavad nii Tallinna keskturule kui Nõmme turule. Abi on suurest tutvusringkonnast.

Põhiline sissetulek tallu tuleb töödeldud toodangu müügist. Töötlemise tarvis on seatud sisse tunnusta-

Foto Sven Arbet

Reet Karukäpa sõnul elab marjakasvataja kaua ja õnnelikult.

tud mahlategemisruum. Mahlaruumi rajamiseks sai ta ka pisku jagu eurotoetust, aga suurem abi oli toetusest murutraktori soetamisel.

Reet Karukäpp on veendunud, et Eestis on oma marjatoodangu kohapeal väärindamine majanduslikult oluline. Ka pole tema sõnul praegused nõuded marjade töötlemistingimuste kohta ülejõukäivalt keerulised, et ei saaks väärindada enda kasvatatud saaki.

“Käin vahel ka laatadel, aga toodang läheb talust ära, puudub vajadus laadal seista,” nendib perenaine. “Ülejääki pole.”

Korjatud marjad jõuavad turgudele müüki. Kui seni müüdi puhastatud marju, siis nüüd rootsudega, sest siis säilivad need perenaise sõnul paremini. Ühe turu jaoks käib auto järel, teisele tuleb ise viia. “Kui ise viia, siis vähemalt 250 kg, muidu ei tasu sõit ära,” arvab marjakasvataja.

Mahlamarjad aga oleks tema sõnul hea pärast korjamist kohe külmutusse panna ja neid talvel töödelda, aga külmhoone rajamine käib marjakasvatajale rahaliselt üle jõu. Seepärast tulebki teha mahla ja siirupit pärast korjamist iga päev.

Siirupitegu algab eelmisel päeval korjatud saagist kell neli hommikul. Ühe ööpäevaga on tehtud kuni 160 liitrit kontsentraati. Tavaliselt on

kogused siiski väiksemad. Siirup pannakse liitristesse pudelitesse, mis tulevad Saksamaalt. Toodangut hoitakse jääkeldris, mille ehitamisel perenaine lapsena 1953. aastal osales.

“Algul panime siirupi kolmeliitristesse purkidesse ja käisime seda Tallinnas pakkumas, sest marju ei tahtnud keegi,” meenutab ta oma marjakasvatuse algusaegu. “Puudus nõudlus. Hädaga hakkasin siirupit tegema.”

Eestis alahinnatud Läinud nädalavahetusel korraldas Reet Karukäpp oma talus marjapäeva, mis oli mõeldud marjakasvatajatele, alustajatele ja nendele, kes tahavad marju töödelda. Kohapeal sai võrrelda marjasortide maitseomadusi, degusteerida marjadest valmistatud hoidiseid ja küpsetisi, marjaveine ja müüa-osta sordikirjeldustega istikuid ning tellida suupäraseid tooteid otse valmistajatelt. Õpetust marjaaia rajamiseks jagasid kogemustega spetsialistid maaülikoolist ja staažikad praktikud. Üldse on tema sõnul mujal Euroopas ja maailmas must sõstar palju populaarsem kui Eestis. Prantsusmaal on koguni musta sõstra muuseum. “Marjade kuningas, parim mari tervena elamiseks,” toob ta näiteid loosungitest, mida selle marja kohta kasutatakse.

fookuses 9

Maamajandus Nr 8 (14) 15. august 2013

edu pant Eristumine on

HELI RAAMETS ajakirjanik heli.raamets@maaleht.ee

K

Taarapõllu Talu OÜ omanik Edgar Kolts rõõmustab prantslaste ettepanekul välja vahetatud uute ja värviküllasemate pakendite üle.

Turustamine on raskem kui tootmine, kuid selle juures on abiks eristumine – nii väidab Taarapõllu talu peremees Edgar Kolts.

olts on seda mitmel korral omal nahal tunda saanud. Kümme aastat tagasi, kui ta otsis, mida oma saja hektari suuruses talus tootma hakata, oli selge, et sellisel pinnal ei tasu teraviljakasvatus ennast ära. Kuna marjakasvatus oli Eestis juba toona kehvas seisus, nägi mees oma turunišši.

“Selleks et teistest eristuda, hakkasin mahedaks,” räägib Edgar Kolts.

Alustuseks osteti 10 000 musta ja ligi 4000 punase sõstra taime ning rajati mahesõstraistandus. Mõte oli marju kasvatada ja need kokkuostjale müüa. Selline tegevus jäi aga napiks, kuna järgmisel aastal pärast esimest saaki ujutati Eesti turg üle odava Poola marjaga.

“Pidin korjajatele maksma rohkem kui maksis Poola

Kvaliteetsed STEWART treilerid ning AGRISEM mullaharimisriistad ja külvikud.

Fotod Hendrik Saarnak

Krõpsukojas pakendatakse tooteid käsitsi, kuna masin kippus marjakrõpse katki tegema.

mari,” meenutab talunik. “Ahastasin aasta aega, et mida marjaga teha.”

Nii sai alguse mahla- ja moositootmine. Pealegi avastati, et külmpressitud mahla kvaliteet on tunduvalt parem kui aurutamise puhul.

Edasi tuli marjakrõpsude tootmine, mille tehnoloogia on kohapeal välja mõeldud ja vajalikud seadmed ise ehitatud.

Mahe on ka mets Kolts oli esimene Eestis, kes taotles metsa mahedaks tunnustamist, et sealt korjatud mustikad ja pohlad oleksid ka paberite järgi mahedad. Ta tunnistab, et see protsess läks ääretult valulikult, kuid praeguseks on 150 000 hektarit ehk kogu riigimets Põlva-, Võruja Valgamaal mahemets.

Küll aga teeb ettevõtjale muret seadusesse kirjutatud nõue, et ta peab iga marjakorjajaga sõlmima eraldi

AGRISEM pneumokülvik DOS-3022 OÜ RODNAS Tiigi 16, Kehtna 79001 Raplamaa tel 513 2417, 508 4867 info@rodnas.ee

lepingu selle kohta, et marjad pärinevad ikka mahemetsast. Aastas kokku ostetava 50 000 kilo puhul on see väga tülikas, kuna enamasti tuuakse marju kümne kilo kaupa.

Algul müüdi oma toodangut peamiselt laatadel ja Edgar Kolts tunnistab, et kui 10 pudelit mahla õnnestus maha müüa, oli selle üle suur heameel. Ketipoodidesse ei õnnestunud aga väiketootjal algul pääseda.

“Suurte poodide jutul käisin nagu kerjus, müts näpus,” meenutab ta.

Soojem vastuvõtt oli Tartu kaubamajas. “Kui läksin sinna oma plastpudelis mahlaga, kus oli oma printerist välja lastud etikett peal, öeldi, et kaup on huvitav, aga pakendiga tuleks midagi ette võtta,” räägib ettevõtja.

Ta võttis soovitusi kuulda, hakkas mahla villima klaaspudelisse, lasi ka värvilised etiketid peale ning Taarapõllu talu kraam leidis koha esmalt Tartu kaubamaja riiulitel ja ajapikku riburada ka suurtes ketipoodides, rääkimata mahekauplustest.

Pika vinnaga eksport Nüüd kipub aga Eesti turg väikseks jääma ja kiigatakse piiri taha. Aasta tagasi hakati rohkem ekspordi suunal tegutsema. Mullu käidi Kölnis messil, et näha, missugune on analoogsete toodete tase.

“Saime kindlust, et võime oma kaubaga välja minna küll,” on Kolts

rahul. Nii mindi messile Pariisi, Riiga, Amsterdami ja Göteborgi. Igal pool said marjakrõpsud tunnustuse osaliseks ja riburada on tekkinud ka kontakte sealsete edasimüüjatega. Lisaks saadi kindlustunne, et Taarapõllu talu marjakrõpsude sarnast toodet ei tehta üheski riigis.

“Eksport on pika vinnaga. Ilmselt tuleb aasta-kaks kõva tööd teha, enne kui tulemused tulevad,” märgib mees, kes viis tootmise senise füüsilisest isikust ettevõtja vormi alt osaühingusse, kuna FIE on välismaal suhteliselt tundmatu nähtus.

Praegu müüakse oma toodangut vähesel määral Soome, Taani ja Lätti, proovipartiid on saadetud Jaapanisse ja Moskvasse.

Praegu kasvatatakse oma talus maasikat, vaarikat, musta sõstart, astelpaju, rabarberit ja maitsetaimi.

Plaan on kogu tooraine ise kasvatada ja selleks rajada korralik aiand. “Kui saad asja otsast lõpuni ise teha, siis seda kasulikum see on ja ka lõpptoode on parem,” ütleb Edgar Kolts, lisades, et see ei ole tema leiutatud tõde, vaid seda räägivad kõik majandusteadlased.

Praegu kasutatakse alla 50% võimsusest, aga kui saaks turustuse ka ekspordi suunal käima, siis võiks kõike rohkem toota. “Kui tahad midagi teha, siis see oleneb sinu tarkusest ja ettevõtlikkusest,” on Taarapõllu talu peremees veendunud.

STEWART loomaveohaagis GTX10FT. AGRISEM sügavkobestaja CULTIPLOW52 Kongi eemaldades sobib näiteks rulliveoks.

www.rodnas.ee

10 loomakasvatus

Vasikat HELGI KALDMÄE Eesti Maaülikooli vanemteadur

sööda vastavalt vanusele Foto Sven Arbet

Normikohane söötmine tagab lehmvasika ja mullika hea kasvu, õigeaegse suguküpsuse ja suure piimatoodangu esimesel laktatsioonil.

S

elleks et lehm kasvaks terve ja toodanguvõimeline, tuleb vasikat nõuetekohaselt pidada ja sööta. Vasikaid ja mullikaid tuleb kasvatada nii, et nad saavutaksid esimeseks tiinestumiseks 55% (holsteini tõug 390–400 kg), esimeseks poegimiseks 82% (550–560 kg) ja teiseks poegimiseks 92% täiskasvanud lehma eluskaalust.

Uurimused on näidanud, et piimavasikas on võimeline juurde kasvama eriti kõrge söötmistaseme juures kuni 1,5 kg päevas.

Sündimisel on vasikal piimanäärmetest rudimendid. Sünnist kuni kolmanda elukuuni kasvavad näärmed sarnaselt keha kasvuga. Kuid umbes kolmandast elukuust hakkavad piimanäärmed kiiremini arenema.

Vahetult enne esimest inda hakkab kasvama udara alveolaarne näärmekude. See kasvab kiiremini kui teised organismi koed. Intensiivne udara kasv kestab mõne innatsükli, kuni seemenduseni areneb udar jälle isomeetriliselt.

Piimanäärmete arenemine

Soolde

Toimetaja Heiki Raudla. Tel 661 3380. heiki.raudla@maaleht.ee

Söötmise tase ja looma juurdekasv enne puberteeti avaldavad piimanäärmete arenemisele ja esmaspoegija piimatoodangule suurt mõju. Alatoitumine enne puberteeti vähendab pärastist piimatoodangut. Mullikate liiga suur juurdekasv enne puberteeti võib aga anda negatiivse toime piimanäärmete arengule ja järgnevale piimaproduktsioonile.

Piimanäärmete koe mass sõltub kasvuhormoonide toimest ja on negaSöögitoru tiivses korrelatsioonis piimanäärmete rasvVats 25% koega. Kiirendatud kasv ja tugev Kiidekas söötmine soo10% dustavad rasva kogunemist piimanäärmetes, Libedik 60% see aga vähenVõrkmik (eesmagu) dab edaspidist 5% piimatoodangut.

Lähtudes eeltoodust, peetakse enne puberteeti soovitud juurdekasvuks holsteini tõugu loomadel keskmiselt 900 g ööpäevas. Puberteet saabub ca 10kuuselt, kehakaaluga ca 275 kg.

Sel perioodil peaks proteiinivajaduse täitma 100%. Esmane poegimine peaks toimuma 24kuuselt, kusjuures lehma kehakaal peaks olema pärast poegimist 560 kg. Sellise tulemuse saavutamiseks on vaja vasikaid ja mullikaid õigesti sööta.

Vasika maod Vasika söötmisel tuleb lähtuda tema seedefüsioloogiast, arvestada magude arengut. Kuna magudes toimuvad looma kasvades väga suured muutused, tuleb arvestada toitainete omastamist ja nende mõju looma arengule ning tervisele.

Vastsündinud vasikal funktsioneerib ainult libedik, eesmaod (vats, võrkmik ja kiidekas) on aga välja arenemata. Vasika liitmao maht on üksnes paar liitrit, millest vats moodustab 25%. Libedik on oma ehituselt ja talitluselt hästi arenenud ja täidab umbes kaks kolmandikku mao kogumahutavusest (täiskasvanud veisel on see näitaja ainult kümnendik).

Täiskasvanud looma liitmao maht on ca 204 liitrit, millest vatsa maht on 160, kiidekal 15, võrkmikul 10 ja libedikul 19 liitrit.

Vasika vatsa sein on sile ja õhuke, hatud ja epiteel veel kujunemata ning maht väike. Vastsündinul puudub passiivne immuunsus patogeensete mikroobide suhtes. Seetõttu sõltub vasika vastupanu haigustele sellest, kui kiiresti ta saab ternespiimaga immuunglobuliine ja kui ruttu need imenduvad.

Vasika eesmagude, eriti vatsa mahtu, lihaskonda ja epiteeli, aga ka hattude arengut ning mikrofloora teket ja kujunemist saab oluliselt muuta söötmisega.

Kuivsöötade varajane andmine (esimese elunädala lõpust) mõjutab oluliselt eesmagude, eriti vatsa funktsioonide kujunemist, stimuleerides vatsa mikroobide paljunemist ja mikrobiaalse seede lõpp-produktide (lenduvate rasvhapete) tootmist.

Hatud on vajalikud lenduvate rasvhapete absorbeerimiseks ja kasuta-

miseks. Need suurendavad imendumispinda ja tõhustavad toitainete seedimist.

Vasika jõusööda (starteri) keemilised omadused ja koostis soodustavad vatsa kiiret väljaarenemist, sobiva kooslusega mikrofloora tekkimist, vatsa epiteelkoe arengut ja absorbeerimisvõimet.

Koresööt (hein) on kiurikas, mahukam ja toimib eeskätt vatsaseina mehhaanilise ärritajana, suurendades vatsa ja võrkmiku mahtu ning soodustades lihaskonna väljakujunemist.

Starter ja vesi Starter (ka müsli) peaks olema alates esimesest elunädalast ad libitum vasikal kättesaadav, samuti ka puhas joogivesi. Joogivesi, mille temperatuur ei tohi olla alla 10 ºC, peab olema vabalt kättesaadav. Seda võib anda ka käest pärast piima või piimaasendaja jootmist eraldi.

Vasikad, kes ei saa piimasöödale lisaks vett, söövad esimese nelja nädala jooksul umbes 30% vähem startersööta ja võtavad kaalus kuni 40% vähem juurde võrreldes vasikatega, kes saavad joogivett vabalt.

Kui vasikas saab ebapiisavalt vett, aeglustub starterisööda fermenteerumine arenevas vatsas, mille tulemusena aeglustub vatsa limaskestade areng ja lükkub edasi aeg, kui vasikas hakkab omastama koresööta, samuti kulub rohkem aega vasika võõrutusküpseks saamiseni.

Temperatuur ja energia Vasikate söötmisel tuleb arvestada ka kasvukoha klimaatilisi tingimusi.

Näiteks külmas kliimas, alla –10 ºC õhutemperatuuri juures vajab vasikas oma eluvajaduste rahuldamiseks ca 50% enam energiat kui pidamistingimustes, kus on temperatuur 15–25 ºC. Kui kolmenädalane vasikas vajab 20 ºC juures elamiseks 7,26 MJ energiat päevas, siis –30 ºC juures juba 17,02 MJ päevas. Kuni kolme nädala

vanuste vasikate puhul loetakse kriitiliseks õhutemperatuuri, mis jääb väljapoole vahemikku 15–25 ºC. Vanemate kui kolme nädala vanuste puhul arvestatakse kriitiliseks temperatuuriks madalamat kui –10 ºC. Väljaspool nimetatud temperatuure võib loomulikult vasikaid pidada, kuid sellisel juhul tuleb söötmisel arvestada suurema energiavajadusega.

Esimesel elukuul ei omasta vasikas efektiivselt taimset proteiini, seetõttu tuleb talle sööta piima või selle asendajat, mis sisaldaks vähemalt 25–30% kaseiini. Täispiima kuivaines on 28–30% valku.

Vasikatele soovitatakse joota täispiima või selle asendajat 10% kehamassist päevas. Vasika võib piimasöödast täielikult võõrutada, kui ta on võimeline ära sööma 2 kg jõusööta.

Kui vasikaid peetakse laudas ja lauda klimaatilised tingimused vastavad normidele, ei ole vaja söötmist energiavajaduse eesmärgil suurendada.

Ainete vajadus Lehmvasika ja mullika üleskasvatamisel on kaks kriitilist perioodi: esimene vanuses 3–10 kuud, kui ei tohi üle sööta, ja teine vanuses 14–23 kuud, mille jooksul ei tohi tiinet mullikat alasööta. Paras kasv enne suguküpseks saamist ja tiine mullika tasakaalustatud söötmine tagavad õige esmase poegimise aja ning hea piimatoodangu. Suurtel tõugudel loetakse parimaks maksimaalseks juurdekasvuks sünnist kuni puberteedini keskmiselt 900 g ja väiksematel tõugudel 700 g ööpäevas.

Vasikate söötmise korraldamisel tuleb arvestada ka nende mineraalainete ja vitamiinide vajadust.

Need normid on teada, kuid viimasel ajal liialdatakse mõnel pool seleeniga. Kui seleeni normiks sööda kuivaine 1 kg kohta päevas on 0,03– 0,1 mg, siis olen kohanud vasikate söötmist, mille puhul ületati see norm kolmekordselt.

loomakasvatus 11

Maamajandus Nr 8 (14) 15. august 2013

Suvitamiseks sobiv

suvi

on lehmadele nuhtluseks

KATRIN LINKOV loomakasvatuskonsulent

T

eadupärast näitavad somaatilised rakud põletikuohtu ja külmumistäpp vaba vee sisaldust piimas. Somaatiliste rakkude hulk kvaliteetses piimas ei tohi olla üle 400 000 milliliitri kohta ning külmumistäpp alla 517. Sageli esinevad mõlemad probleemid koos.

Põhjus on selles, et kui õhutemperatuur tõuseb üle 21 kraadi, avaldub lehmadel kuumastress.

Kuum ilm on topeltkoormus loomadele, kes peavad palju sööma ja piima andma. Nad lihtsalt ei jõua ja ei taha seda teha.

Kuidas olukorda leevendada?

Kuumade ilmadega on oluline arvestada, et kõikides gruppides oleks varukohti – siis on loomal võimalus valida kohta, kus päike otse peale ei paista ja õhk liigub, samuti vähemagressiivset naabrit.

Sel juhul on loomadel ka vähem stressi.

Kõige halvemas seisus on loomad, kes on lõas, sest nad ise jahutavad ennast higistades, andes endast välja tohutu kuumuse ja küttes ka kõrvalolevat looma.

Sageli loomad lihtsalt seisavad ja ei saa puhata, sest pikali heita on liiga kuum. Nii tekib olukord, kus neil on liiga palav, nad ei taha ennast liigutada ega süüa-juua.

Kõige tähtsam on lehmadele vesi.

See peab olema loomadele lähedal ja selle kättesaadavus peab olema mugav.

Vesi peab olema puhas, värske ja jahe, uut vett peab pidevalt juurde jooksma.

Siis saab loom kohe oma vedelikutarbe rahuldada, sest suur hulk sellest väljub organismist higistades. Lõas olevatele loomadele tuleks lasta joogikoppadesse mitu korda päevas vesi sisse, siis saab loom kiiresti vee kätte.

Teine oluline tegur on energia. Seda sisaldavad söödad peavad olema ratsioonis kuumal ajal lisavaruga. Kuna kuumaga looma söömus väheneb, siis

Siiani valitsenud kuum ilm, mis on inimestele meelepärane, tekitab probleeme loomadele, kes peavad piima tootma.

ASi Remedium eksperdid pakuvad Eesti piimafarmidele lisaväärtust, varustades neid individuaalsete söötmis- ja pidamislahenduste, kvaliteetsete toodete ning kompetentse nõustamisteenusega, mis aitavad tõsta piimafarmi majanduslikku efektiivsust. Tagamaks Eesti piimafarmide vasikate optimaalset kasvu ja arengut, oleme loonud kõrge kvaliteediga vasikastarterite tooteseeria.

IVA Prestarter ja Starter IVA – Iga Vasika Algus sisaldavad teaduslikult tõestatud ja vasikate tervist toetavaid, söödaväärindust parandavaid ja hästi omastatavaid söödakomponente.

Head vasikate söötmis- ja pidamistingimused on maksimaalse geneetilise potentsiaali avaldumise aluseks tulevikus.

REMEISTER IVA ON INVESTEERING TULEVIKKU! Küsi vasikakasvatusnõu Remediumi ekspertidelt: Neidi Puur I 5335 8528 Sven Saal I 5561 1704

AS Remedium tel 327 8100 e-post info@remedium.ee www.remedium.ee

arvutuslikult võib küll olla piisavalt energiat, aga loomale jääb seda väheks. Ka kasutab loom osa energiat ära oma keha jahutamiseks. Sellest tekib energiapuudus, toodang väheneb ja suureneb somaatiliste rakkude hulk piimas.

Söömuse vähenedes jääb lehmadel puudu ka proteiinist. Seetõttu tuleks ratsiooni koostades mõtelda peensooles imenduvate toitainete peale. Teraviljade kontsentratsioonil vatsa seedetegevuse heaks toimimiseks on piirid, sellepärast tuleb arvestada, et suvel on vaja kasutada vatsa säästvaid ja seedet parandavaid lisandeid-stimulaatoreid ja puhvreid. Need kaitsevad looma tervist ja hoiavad mikroobid vatsas aktiivselt elus. See omakorda hoiab ära atsidoosi.

Kuna lüpsilehma organism on suvel topeltkoormuse all, on väga oluline anda talle osa kiust torkiva kiuna – kas heina või põhuna. Need ei tohi tolmata ega haiseda hallituse järele, sest siis sisaldavad nad liiga palju mükotoksiine.

Mükotoksiinid on hiilivad pahategijad, mis kumuleeruvad looma organismis ja halvendavad järk-järgult tema tervist.

Lihtsus ja töökindlus mõistliku hinnaga!

Vaja anda mineraalsöötasid Kuuma ilmaga suureneb vajadus ka mõne mineraalaine järele. Naatriumi ja kaaliumi kadu suureneb higistamisega oluliselt. Sel juhul on suurem ka soola tarbimine ja janu. Kui lehm rohkem joob, väljub organismist koos uriini ja higiga rohkem mineraale ning tekib suletud ring.

Sellepärast ei ole otstarbekas anda loomadele ainult soola, vaid spetsiaalseid mineraalsöötasid, mida loom ei söö üle.

Võimaluse korral tuleb lehmadele kättesaadavana hoida mineraalide ämber või tõsta mineraalide kogust 3–4 päeval nädalas 50 grammini looma kohta.

See aitab rahuldada ka lehmade kasvavat magneesiumivajadust.

Tule Maaritsasse traktoritega tutvuma või küsi lisa!

MÜÜK: PEEP ORLOVSKI, tel 553 4033 INDREK TÄTTE, tel 5648 9424

INDREK PUNGAR, tel 504 1986 URMAS PUNGAR, tel 526 6103

HOOLDUS JA VARUOSAD: Marko Saksjaak, tel 5665 5533

Maaritsa, Valgjärve vald, Põlvamaa

info@talutehnika.ee

www.talutehnika.ee

12 loomakasvatus

Toimetaja Heiki Raudla. Tel 661 3380. heiki.raudla@maaleht.ee

Kolmkümmend viis aastat

lihaveisekasvatust AIGAR SUURMAA Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi auliige

Lihaveisekasvatajate eesmärk on lähema viie aasta jooksul suurendada lihaveiste arvukust 100 000 peani.

Selleks on kõik eeldused olemas.

T

änavu tähistame Eestis lihaveisekasvatuse 35. aastapäeva. Kuni eelmise sajandi 70. aastateni meil lihaveiseid ei kasvatatud, neist ei räägitudki midagi. Eesti loomakasvatusinstituudi teadlasena Ukrainas ja Valgevenes ametireisidel käies vaatasime küll kolhoosides sealset lihaveisekasvatust, kuid huvi see meis ei äratanud.

Siis saabus aga Nõukogude Liidu juhtorganitelt korraldus hakata ka Eestis hulgaliselt lihaveiseid kasvatama. Meie põllumajandusministeerium tegi 1977. aastal loomakasvatusinstituudile ülesandeks selgitada välja, millist tõugu lihaveised sobiksid Eestis kasvatamiseks. Kirjandust uurides selgus, et sobivaim tõug meie oludes on hereford.

Algus oli raske Kuid ühelgi majandil ei olnud huvi hakata mässama veisekasvatuse uue tootmissuunaga, milles siin kogemused puudusid ja mille viljelemisel ei olnud mingit erilist kasu näha.

Meie loomakasvatuse põhitootmisharud – piima- ja sealihatootmine – olid kõikjal pingelises seisus ning nende jaoks jätkus majandites isegi vähe sööta.

Kuid käsku tuli täita ning nii saabuski meile 1978. aastal Valgevenest ja Marimaalt esimene partii (54 pead) hereforde. Need paigutati Võru ja Sõrve sovhoosi. Enne seda, kümme aastat varem, toodi Valgamaale Orumäe sovhoosi Venemaalt väike partii šarolee tõugu lihaveiseid, kuid neil oli palju raskeid poegimisi ja mõne aasta möödudes nad likvideeriti.

Valitsuse survel seemendati paarikümnes majandis piimatõugu veiseid šarolee tõugu pullide spermaga ning saadi ristandjärglasi. Ka need kadusid meie majanditest peagi.

Arvasime tollal, et lihaveisekasvatuse alustamine Eestis võrdub paljude selleaegsete kampaaniatega, mis peagi kaovad, nagu näiteks kartuli ruutpesiti kasvatamine, põldoast silo tegemine, lehmade kahetsükli-

line lüpsmine ja sigadele toore kartuli söötmine.

Kuid herefordide kasvatamine läks siiski teisiti. Herefordi tõugu veiseid kasvatavatel majanditel oli esialgu raske, sest lihaveisekasvatus oli meie piimatootmise traditsioonidega maal võõras. Kuid loomade leplikkus ja sõbralikkus võitsid kiiresti talitajate ja majandite juhtkonna poolehoiu ning neid loomi taheti enamikus kohtades juurdegi soetada.

Tollal oli kõikides majandites loomade arv ülepaisutatud, ei jätkunud piisavalt sööta. Parim sööt läks lüpsilehmadele, kehvem jäi lihaveistele. Parimates majandites, nagu Sõrve sovhoosis, oli lihatõugu noorveiste ööpäevane juurdekasv 400 g ümber, kehvemates aga ainult paarsada grammi.

Aretustööd oli Venemaalt toodud kehva tõumaterjaliga raske teha.

Sugupulle sai osta ainult ida poolt, kus nende aretusväärtus oli väga madal. Kuni 1985. aastani toodi Eestisse kokku 646 herefordi noorveist, sealhulgas teistest Nõukogude Liidu piirkondadest 383, Soomest 138 ja Taanist 125. Nende arvukus suurenes 90. aastate alguseks 2000 peani.

Entusiastide najal Herefordide liha kvaliteet oli loomakasvatusinstituudi katsete põhjal siiski parem kui piimatõugu veistel.

Selleks ajaks tegutses lisaks herefordidele Viljandi rajooni Karksi kolhoosis šarolee tõugu lihaveiste farm. Kuna me loomakasvatusinstituudis olime seotud ainult herefordi tõugu veiste jälgimisega, siis šaroleedele me tähelepanu ei osutanud. Meile on jäänud tänini selgusetuks, kust Karksi kolhoos šaroleed sai. Kui nad pärinevad kuuekümnendate aastate lõpus toodud šaroleedest, on meil põhjust tähistada hoopis lihaveisekasvatuse 45. aastapäeva. See asi väärib uurimist!

Loomakasvatusinstituudi initsiatiivil korraldasime iga-aastaseid herefordipäevi, kuhu tulid kokku peaaegu kõik lihaveiseid kasvatavate majandite esindajad, seal arutasime ühiselt

lihaveiste kasvatamise probleeme ja tulevikunägemusi. Uskusime, et neil Eestis ikka tulevikku on.

Hiljem oli võimalus minna väikeste gruppidena korduvalt Soome tutvuma sealse lihaveisekasvatusega, mis andis meile eeskuju ja palju kogemusi juurde. Kuna loomakasvatusinstituudi veiseliha uurimise labor oli küllaltki elujõuline, otsustas põllumajandusministeerium anda meie hoole alla toodud lihaveiste kasvatamise juhendamise ja jälgimise. Asusime innukalt asja kallale, kuigi lihaveisekasvatus oli meile võõras tootmisharu. Lihaveiste aretustöö juhtimine pandi Eesti Punase Karja Riikliku Tõulava ülesandeks. 1991. aastal asutasime Eesti Herefordi Kasvatajate Klubi.

Suure tagasilöögi lihaveisekasvatusele andis Eesti Vabariigi taaskehtestamine. Kolhooside ja sovhooside likvideerimise järel kukkus lihaveiste arv 700-le ja nende kasvatamine jäi

ainult oma ala entusiastide kätte, sest riigi abi puudus. Peale herefordide hakati mõne aasta möödudes huvi tundma ka teiste lihaveisetõugude vastu. Raplamaa endise Kaiu kolhoosi ühe osana hakkas tegutsema Karitsu Õppetalu, mille juhatajal Leino Vessartil oli eriline huvi limusiini tõugu lihaveiste vastu. Algul ristas ta oma holsteini lehmi limusiini tõugu pullidega, hiljem ostis Soomest puhtatõulisi limusiine.

Uued kogemused Lihaveisekasvatus sai meil uue hoo jälle sisse, kui 2000. aastal asutati Eesti Lihaveisekasvatajate Selts. Seltsi pingelise töö tulemusena otsustati riigi poolt hakata maksma ammlehmatoetust. Kui sellele lisandus veel talude pindalatoetus, hakkas lihaveisekasvatus jõudsalt edenema. Välismaalt toodi hulgaliselt veel teisi tõuge nagu šaroleesid, aberdiin-anguseid, šoti mägiveiseid, simmentale jt. Praegu-

loomakasvatus 13

Maamajandus Nr 8 (14) 15. august 2013 Fotod Sven Arbet

Pidevalt suureneb meie seltsi liikmete arv, nüüdseks on neid juba ligi 400. Oleme teinud seltsi liikmetele õppereise mitmesse välisriiki, sest seal nähtu ja kuuldu innustab järeletegemist. Meil on palju suuri lihaveisefarme, näiteks Vjatšeslav Leedole kuulub üle 1000 lihaveise, Võrumaal Leve Leharil üle 500, rohkem kui 300 on Karitsu Rantšol jt. Neid kasvatajaid, kes on lihaveiseid pidanud 35 aastat, peaaegu ei olegi.

Eestis seks on meil kokku juba 12 tõugu lihaveiseid, enamlevinud on hereford, aberdiin-angus, limusiin, šarolee ja simmental.

Kui algul oli meie eesmärk suurendada kiiresti lihaveiste arvu (seda saadi teha peamiselt piimaveiste ristamisega), siis nüüd on eesmärk parandada lihaveiste tõulist väärtust.

Liha- ja piimatõu ristandite lihakvaliteet on küll hea, kuid nende realiseerimishind paraneb kõige paremini loomade veresusastme suurenemisega. Liha kvaliteedi parandamise eesmärgil on mõeldav ristata ka puhtatõulisi lihaveiseid omavahel nagu seda tehakse Šveitsis.

35 aasta jooksul on meie lihaveisekasvatajad omandanud selle loomakasvatusharu viljelemisel hulga kogemusi, palju on nähtud Euroopa riike külastades. On loodud organisatsioon Estonian-ACB-Vianco OÜ, mis tegeleb lihaveiste turustamisega ja välismaalt tõuloomade ostu vahen-

Olukord paraneb

damisega. Nii pole enam meie lihaveisekasvatajatel muret, kuhu oma loomad realiseerida. Algjärgus on ka Šveitsi ja Balti riikide ühisfirma Baltic Grassland Beef tegutsemine, mille abil on võimalik lihaveiseid realiseerida teistesse Euroopa riikidesse.

Oleme pärast taasiseseisvumist oma karja parandamiseks ostnud välismaalt igal aastal hulgaliselt tõuveiseid ja jätkame seda kogu aeg.

Lihaveiste arv on meil pidevalt suuPraeguseks ajaks siinmail jõudsalt kanda kinnitanud herefordi tõugu veised jõudsid Eestisse 1978. aastal.

Majanditel, kuhu nad saabusid, oli esialgu raske, sest lihaveisekasvatus oli meie piimatootmise traditsioonidega maal võõras.

renenud, olles juba praegu juba ligikaudu 60 000.

Kui 2002. aastal oli meil vaid 1500 ammlehma ja saime Euroopa Liidult üllatavalt suure ammlehmade kvoodi – 13 416, siis on praeguseks meil ammlehmi kehtestatud kvoodist juba peaaegu poole rohkem.

Praegune lihaveiste aretuse eesmärk ongi nende jõudlusvõime tõstmine peamiselt kõrge aretusväärtusega pullide sissetoomisega.

Meie lihaveiste tõuline väärtus on viimastel aastatel palju paranenud.

Oleme tõuloomi müünud isegi mitmesse välisriiki (Ukraina, Türgi).

Praegu jätab veel soovida meie noorveiste kasvuintensiivsus, mistõttu loomade esmakordne poegimine toimub alles 33 kuu vanuselt. Samuti on noorpullide vanus realiseerimisel liiga suur, aga rümba kaal väikesevõitu (keskmine vanus 21 kuud, keskmine rümba kaal 285 kg). Kuid see muutub igal aastal normaalsemaks karja aretusväärtuse, söötmise ja pidamise paranemisega.

Kuna praegu on meil lihaveiste arvukus juba rohkem kui neljandik kogu veiste üldarvust, on viimane aeg hakata mõtlema lihaveisekasvatuse spetsialistide ettevalmistamiseks Eesti Maaülikoolis. Huvi lihaveisekasvatuse vastu on meie maaelanikkonnal suur, sest suhteliselt väike tööjõukulu ja kvaliteetse rümba hind on tegurid, mis võimaldavad ka üksnes lihaveiste kasvatamisest ära elada.

Akutoitega aiatööriistad

Piisab sisselülitamisest!

Töötab bensiinita ja juhtmeta!

Akumurukäärid BUM168

Akuhekilõikur BUH523

Akutrimmer BUR181

Laadimisaeg

22min Laadijaga DC18RC 3.0Ah BL1830

Kõik tööriistad on saadaval ka Z-seeria mudelina, st ilma akuta ja laadimisseadmeta.

Akuaiatööriistad saadaval hästivarustatud ehitus- ja aiakauplustes!

Küsi Makita tooteid edasimüüjatelt. Lisainfo: www.makita.ee

14 tegija

Toimetaja Heiki Raudla. Tel 661 3380. heiki.raudla@maaleht.ee

Põllumajandusmuuseum on

Põllumajandusmuuseumi direktori Merli Silla sõnul ei taga püsiekspositsioon muuseumile rohket külastatavust.

Olulised on üritused ja muuseumiprogrammid, mis pakuvad külastajate erinevatele vanusegruppidele personaalset huvitavat tegevust.

varaait

ja teadmisteallikas

LII SAMMLER ajakirjanik lii.sammler@maaleht.ee Kuidas põllumajandusmuuseum tekkis?

Eesti Põllumajandusmuuseum asub ajaloolises Ülenurme mõisa kompleksis. Ülenurme mõisast on kahjuks vähe kirjutatud, kuigi esimesed teated on pärit juba aastast 1646. Ülenurme mõisakompleksi väljaehitamine algas aastal 1856, kui krahv Valerian Cancrin mõisa ostis.

Mõisa väljaehitamist jätkasid eesti soost mõisnikud, 1883. aastal mõisa ostnud viljakaupmees Georg Riik (1842–1890) ja 1907 mõisa ostnud piima- ja juustukuningas Peeter Muna (Munna) (1864–1934). Mõlemad eesti soost mõisnikud olid eeskujulikud põllu- ja ärimehed. 1913. aastal valmis uhke maakividest ehitatud veiselaut 200 loomale, kus korraldame koostöös Eesti Tõuloomakasvatajate Liiduga ja Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga iga-aastaseid Eesti tõuloomade näitusi-konkursse.

Eesti Põllumajandusmuuseum asutati professor Jüri Kuuma, muuseumi esimese juhataja (aastatel 1968–1982) initsiatiivil ja maaülikooli rektori Minna Klementi nõusolekul ühiskondlikel alustel Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) juurde 2. juulil 1968 sooviga, et muuseumist kujuneks arvestatav põllumajandusajaloo talletamise keskus ning EPA õppe-

Eesti põllumajandusmuuseum Ülenurmes säilitab missioonitundega meie maaharimise ajalugu ning teeb seda juba 45 aastat. Muuseumi direktor Merli Sild räägib, milline on selle agrikultuuri varamu ajalugu. jõudude ja üliõpilaste õppe- ja uurimisbaas.

Jüri Kuuma eestvõttel algas suur töö, millega pandi alus muuseumi kogudele ja arengule. Ülenurme mõisas tegutseb Eesti Põllumajandusmuuseum alates 1972. aastast.

1981 avati esimene püsiekspositsioon “Teraviljakasvatus Eestis”.

Muuseumi külastatavus on viimaste aastate jooksul olnud 40 000–60 000 inimest.

Kuidas on muuseum aastate jooksul arenenud?

Muuseumi arendamisele on andnud oma panuse direktorid Udo Israel (1983–1985), Raivo Nisu (1985–1889), Kalju Roosve (1989– 2001), Aivar Reidla (2001–2003) ja Kalver Künnapu (2003–2005).

Mina kandideerisin Eesti Põllumajandusmuuseumi direktori ametikohale 2005. aastal, olles eelnevalt töötanud 11 aastat Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi sekretäri-tegevjuhina ja töötan direktorina alates 15. septembrist 2005.

2005. aastal asutasin muuseumi teadusnõukogu ja esitasin arengukava aastateks 2006–2011, mis on olnud aluseks muuseumi eesmärgipärasele arendamisele.

Muuseum asub 13,2 ha suurusel maa-alal 15 hoones. Nendel aastatel on 14 hoonest renoveeritud 8 ja ehitatud uus turismiinfokeskuse hoone. Pidevalt korrastatakse SA Keskkonna-

investeeringute Keskuse toetusel looduskaitsealust Ülenurme mõisaparki. 2011. ja 2013. aastal avasime rohelise investeerimisskeemi vahenditest rekonstrueeritud neli hoonet. Tööd toimusid aastatel 2011–2013 ning selleks kulus 1,6 miljonit eurot. Rekonstrueeritud hoonete kasutuselevõtuga avarduvad muuseumis eksponeerimisvõimalused.

Kuna muuseumi ekspositsioonid olid aastast 1986 ja 1990ndate algusest, siis on peatähelepanu pööratud põllumajanduse ajalugu ja maaelu tutvustavate uute ekspositsioonide koostamisele ja olemasolevate uuendamisele.

Muuseumis on järjekindlalt koostatud uusi põllumajandusajalugu ja uusi põllumajandustrende tutvustavaid ekspositsioone ning ajutisi näitusi. Näiteks 2007 uuendati mesinduse ajalugu tutvustav ekspositsioon “Mesindus Eestis”. Ajutist näitust “Leib on talu peremees. Piim on talu perenaine” eksponeeriti koos leivaprogrammiga Ungaris 2007. aastal. 2008. aastal avati ajutine näitus “Kartul – meie teine leib”.

Muuseumi uhkuseks on uus interaktiivne ning ka erivajadustega inimestele ligipääsetav püsiekspositsioon “Põllumajanduse ja maaelu areng Eestis läbi sajandite”, mis võitis muuseumide kõrgeima autasu Muuseumirott 2010.

Foto raivo tasso

Millised on uusimad väljapanekud?

Muuseumi 45. aastapäeva tähistamisel avasime 27. juunil kolm uut püsiekspositsiooni. “Lina meie igapäevaelus” tutvustab linakasvatuse ajalugu ja selle tehnoloogilisi arenguid. Avatud ekspositsioon “Linnukasvatus Eestis” kajastab kodulindude põlvnemist, linnukasvatuse arengulugu, kodulinnuliike. Põllumajandustehnika arengut tutvustav fondinäitus annab mitmekülgse ülevaate Eestis XX sajandil ja veidi hiljemgi kasutatud põllumajandustehnikast ning lisaks ülevaate naismehhanisaatorite tegevusest.

Kuidas ekspositsioonid sünnivad?

Ideede generaatoriteks ja peakuraatoriteks on Mare Viiralt ja Ellen Pärn. Näituste koostamisel lähtume aktuaalsetest sündmustest ja tähtpäevadest. Muuseumil on vedanud, sest ekspositsioonid koostasid kuraatorid-muuseumitöötajad ning kujunduse tegid muuseumi kunstnikud Maarika Tang ja Marat Viires. Noorele kunstnikule Laura Vähile oli linakasvatuse ekspositsiooni kujundamine esimene proovikivi. Ekspositsioonide sisekujundajaks on meil olnud sisearhitekt Liivi Ehmann-Kaarli.

Mida peale näituste veel pakute?

Muuseum pakub palju haridusprogramme. Need toetuvad ekspositsioonidele ja on koostatud koolide ainekavadest lähtuvalt, pak-

kudes lisaõppematerjali koolidele.

Näiteks näitus “Muld elukeskkonnana” annab ülevaate mulla tekkest ja tähtsusest looduses.

Programmi “Kartuli mitu palet” tulemusena selgub osalejatele, miks on kartulist saanud meie üks põhitoiduaine ning millised on tema kasutusviisid toiduainena, tärklise, siirupi ja piirituse toorainena. Programmis “Teraviljad meie põllul” selgitatakse teraviljade, kaunviljade ja õlitaimede kasutamist inimtoiduks, loomasöödaks ja tööstuse toorainena.

Muuseumi kogemusest on siiski selgunud, et ainuüksi püsiekspositsioonid ja ajutised näitused ei taga muuseumile rohket külastatavust. Võrdselt olulised on muuseumiprogrammid, mis pakuvad külastajate erinevatele vanusegruppidele personaalset huvitavat tegevust.

Näiteks puidu- ja käsitööprogrammides õpitakse tundma endisaegseid töövõtteid ja nende kasutamist tänapäeval, et tunnetada ja luua sidet esivanematega.

Läbi aastate on muuseumi külastajatele huvi pakkunud sepatöö programm, kus õpitakse valmistama lihtsamaid sepiseid, ning puidurestaureerimise programm “Vanast uueks”, millel on nii teoreetiline kui ka praktiline osa.

Külastatavust suurendavad ka rohked traditsioonilised suurüritusted: VISS, Ülenurme mõisa- ja talupäev, jaanipäev, rukkimaarjapäev, Tartu sügisnäitus ja tõuloom, lõikuspüha, jõuluprogramm ja rahvakalendri tähtpäevad.

hobi 15

Maamajandus Nr 8 (14) 15. august 2013

Karin Sepp: KADI HAINAS ajakirjanik

Võrumaa noortaluniku Karin Sepa elu on nii värvikas ja mitmekesine, et kohati jääb mulje, nagu oleks tegu mitme inimesega ühes nahas.

P

ole harv nähtus, kui inimesed peatavad auto kinni, et uudistada lähemalt Leonat, Aurorat, Buffyt ja Hello Kittyt.

Need neli vahvat looma, kelle silmad vaevu pika tuka alt välja paistavad, kuuluvad Koka talu šoti mägiveiste 14-liikmelisse perekonda.

Talu perenaine Karin Sepp on uhke oma lemmikute üle. Neli aastat tagasi otsustas pere, et võtab tallu kolm mägiveist, kes oleksid lihtsalt vahvad seltsilised. Nüüd on loomad täielikult perekonna südamed võitnud ja kolmele mägiveisele on lisandunud veel 11.

Karin räägib, et tegelikkuses tahavad nad juulikuus sündinud väikesed jääkarupoegi meenutavad vasikad koos emadega rohkem võsastunud alale viia – sinna, kus on nende koht.

Viie aasta eest ei osanud Karin ettegi kujutada, et ta elu nii värvikaks ja mitmekesiseks kujuneb. Naine oli spetsialiseerunud müügitööle ja laste kasvatamisele, kuid seda liiga suure agarusega. “Saavutasin liiga kiiresti edu ja väsisin sellest ära.”

Pärast seda on kõik kulgenud omasoodu. Viis aastat tagasi võttis Karin üle oma isa Taivo Koka talu, mis on nüüd nii tema kodu kui ka töökoht. Energiline noor naine tegutseb talus koos oma mehe Selguri ning kahe tütre Eliise-Mariini ja Liis-Loreeniga.

Teevad komöödiat Nagu Karin ise tavatseb öelda – tema töö on ühte liidetud tema hobiga.

Naise tavaline argipäev algab laudaringiga vend Tarmo ettevõttes, kus ta heidab pilgu peale sealsele elule ja veendub, et kõik toimib. Kui algusaastatel oli lüpsilehmi laudas kõigest kuus, siis nüüdseks on see number kasvanud 170ni.

Karin ja Tarmo tahavad loomakarja suurendada veelgi. Esimene suurem sihtmärk on saada piimaandjate arv 200ni ning lisaks sellele on plaanitud vana laut uue vastu välja vahetada.

“Inimese elu on piisavalt hall ja murerikas siin maal,” märgib Karin ja lisab, et just sellepärast väldivad nad tragöödiat ja teevad vaid komöödiat, mis lahutab publiku meelt.

Erilise kirega räägib Karin seemendamisest, mida ta teeb lausa nii suure kirega, et pärast tema tehtud tööd sünnib erakordselt palju kaksikvasikaid (lehmale on see halb).

Huvi seemendamise vastu tärkas tal põhjusel, et ettevõttes polnud selle töö tegijat.

Kui Karin seemendamiskursustele suundus, oli ta äsja murdnud oma küünarluu. Luumurd aga ei takistanud oskusi omandamast, sest kui parema käega tööd teha ei saa, tuleb seda teha vasakuga. Kahenädalase kursusega naine aga ametit käppa ei saanud. Sellepärast käis Karin öösiti laudas salaja proovimas ja harjutamas, kuniks ühel hetkel, kahe kuu pärast, sai ta aru: ah niimoodi see käibki!

Vitamiin L Karin on veendunud, et ainult pühendudes on võimalik oma eesmärkideni jõuda. Ühelt koolituselt jäid tema kõrvu tarkuseterad: farmer võib teha kõike, et luua parimad tingimused, töötada pikemalt ja pühenduda rohkem ettevõtmisse, aga kui puudub vitamiin L (ingl k love ehk armastus), siis ei ole võimalik oma soovideni jõuda.

Kuidas Karinil kõigi hobide, pere ja koduste toimetamiste jaoks aega ja energiat jätkub?

Oma patareisid laeb ta üksinda autoga sõites.

Jaan Sööt, Jaan Tätte, Kõrsikud – nende repertuaarist leiab Karin üles oma lemmiklood ning paneb need valjult autos mängima. Tavaliselt piisab talle kuuest unetunnist, et hommikul värske ja kraps olla.

“Rohkem pole vaja ja rohkemaks pole aega,” on naine veendunud.

Terve päev paberimajandust ta teha ei jaksa – oluline on, et päevas oleks võimali-

Mu töö on mu hobi

kult palju liikumist ja erinevaid kohtumisi. “Enda arust olen täiesti tavaline inimene,” sõnab Karin, kes oma energia ja enesekindlusega võiks olla eeskujuks kõikidele noortalunikele.

“Kui sa oled maalt ja töötad laudas, on arvamus sinust kui LaudaMarist, kunagine kolhoosiaja mälestus laudatöölisest on veel rahval sügavalt mälus ,” kirjeldab Karin stampi, mida ta ise sihikindlalt murrab. Noor naine võib elada tõelist maaelu – laudas kummikutega ringi tatsata, vigel käes silo jagada, lehmi seemendada ja vahetada töölistega päevamuljeid, kuid sellele vaatamata naudib ta hetke, mil saab kanda lühikest seelikut ja ennast väljaminekuks üles lüüa.

Publiku ees “Tänapäeval näen järjest rohkem neid inimesi, kes pärast laudast tulekut enda eest hoolitsevad,” tõdeb Karin rõõmuga ning räägib, et tema jaoks on üheks võimaluseks igapäevaelust kõrvale saada teatritegemine. Oma kuulsaimat näidendit “Buss” on Häänali teatritrupp esitanud lausa 37 korda. Kuigi etenduse selgroog on paigas, üllatuvad fännid alati – iga etendus on omanäoline.

Juuli alguses esines näitetrupp kohalikul simmanil. Omaette mõtiskleti, et kes see ikka südasuvisel laupäeva õhtul kell kaheksa neid vaatama tuleb. “Ütlesin, et paar eluheidikut poe juurest ja vaevalt et rohkem kedagi,” arvas Karin.

Suur oli näitetrupi üllatus, kui jõuti kohale ja märgati, et autosid voorib aina juurde. See oli etendus, mil Karin tundis esimest korda lavahirmu. “Kodupubliku ees on alati kõige raskem esineda, kuid kokkuvõttes oli kõik super,” kirjeldab naine emotsioone, mis teda enne lavaleminekut valdasid. Näitetrupil on esinemisi olnud üle Eesti, teiste seas näiteks ka Kihnu saarel, Jänedal ja Tallinnas Raekoja platsil.

On olnud aegu, mil ühe detsembrikuu jooksul anti 17 etendust. Mõnikord isegi kaks etendust päeval, üks õhtul. “See oli meie hetk,” on Karin veendunud. Oma kaasnäitlejate kohta jagub Karinil vaid häid sõnu. “Nii vahva seltskond on, et nendega võiks lausa rindele minna,” on Karin õnnelik. Tema arvates on imetlusväärne, kuidas sellise tempo juures jõudsid kõik harrastusnäitlejad ka oma igapäevaste ülesannetega toime tulla.

Noor taluperenaine Karin Sepp ise ütleb, et tema töö on ühte liidetud tema hobiga. Tal jätkub energiat töö, hobide, pere ja koduste toimetamiste jaoks, aga ta on veendunud, et ainult pühendudes on võimalik oma eesmärkideni jõuda.

Agriland kolis uude majja!

Laos olevatele Pöttingeri masinatele soodushinnad ja kliendi vajadusel maksmine detsembris 2013.

Olete kõik oodatud masinatega tutvuma!

UUs aadress! agriland OÜ Tartu esindus: Tüki 3, Tõrvandi, 61715 Tartumaa Mihkel Timmermann tel 552 8670 Indrek Lindsaar tel 552 8151

Märjamaa esindus: Indrek randviir tel 514 1208

www.agriland.ee