ML Lemmikloom (september 2017)

Erilehtede tegevtoimetaja: Juuli Nemvalts, juuli.nemvalts@ekspressmeedia.ee Projektijuht: Külli Kruusandi, kylli.kruusandi@ekspressmeedia.ee

VÄLJAANDE KOOSTAS AS EKSPRESS MEEDIA

SELLES NUMBRIS

Toimetaja: Triin Vasli, triin.vasli@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeedia.ee

14. SEPTEMBER 2017

WWW.LEMMIKLOOM.EE

Hüpokoer – koer, kes tuleb sulle hädas appi

Marta Miil: tippu jõudmiseks, peab seda tõeliselt tahtma

Igal kassil on rääkida oma südamlik lugu

Mida teha kui võõras koer ründab?

Laura: loomade aitamine on minu jaoks justkui teraapia

Valmista oma lemmikule mänguasi!

Hunditeadlane Laura Kiiroja: ükski loom ei ründa hoiatamata

2

Zoosemiootika on põnev valdkond, mis hõlmab loomade hingeelu. Seda maailma tutvustab põnevate seikade varal lähemalt kõrgelennuline Laura Kiiroja, kes on juba aastaid töötanud sotsialiseeritud huntidega, võtnud osa unustamatutest projektidest ja uurinud süvitsi nii koera kui ka hundi hingeelu.

Laura, sa oled väga kõrge lennuga ja sinu lugu on paeluv. Tutvusta meile pisut oma tausta.

Alati, kui seda küsitakse, on mul tunne, et eeldatakse muinasjutulist lugu, mille järgi ma tulen kuskilt metsast ja olen huntide üles kasvatatud, või on kõik minu esivanemad olnud zooloogid. Oleksin võinud vähemalt laudas sündida. Mina aga sündisin ja kasvasin Tallinnas, arstide ja sportlaste peres. Kortermajas elades sattusin loomadega üsna vähe kokku.

Loomade uurimise asemel uurisin kõikide külaliste ja kaisukarude kõrvu ning kuulasin südant, sest lemmikmänguasjadeks olid ema ja vanaema vanad otoskoobid ja stetoskoobid.

Päris väiksena viis vanaisa mind vahel hipodroomile hobuseid vaatama ja Mustamäele parte söötma. Vanaisa oli ise suur koerte fänn ning rääkis mulle sageli lugusid oma kunagistest neljajalgsetest sõpradest või luges ette koerateemalisi raamatuid.

Ta luges mulle ka Jack Londoni raamatuid “Valgekihv” ja “Ürgne kutse”, võib-olla sealt jäigi hunt kuskile alateadvusesse pidama.

Loomaaeda viis ema mind siiski nii vähe kui võimalik, sest ta ise ei suutnud puuris olevaid metsloomi vaadata. Kui ma ka loomaaeda sattusin, oli minu peamine huvi lasterongiga ringi tiirutada.

Kui olin kaheksa-aastane, olime emaga parajasti turul ja seal anti ära kassipoegi. Meie ei suutnud vastu panna ja tõimegi oma esimese looma koju – kass Musketäri. Musketär jäi meie ainsaks koduloomaks kuni aastaid hiljem

sed varieerusid meediasemiootikast kirjandussemiootikani. Minu kõrvu jäi kõige enam kõlama just zoosemiootika, mis oli õppekavas aga alles teise kursuse teisel poolaastal. Esimesel kursusel olin veendunud, et minust saab antropoloog. Teise kursuse alguses tuli valida seminaritöö teema ja öeldi, et sellest võiks edasi arendada bakalaureusetöö. Seega tuli otsustada, kas pühenduda antropoloogiale või anda võimalus sellele ühele väga põnevale ainele, mida ma polnud veel kordagi õppinud. Valisin zoosemiootika. Et valik oli õige, sai kohe selgeks.

Millest tekkis sul suurem huvi just huntide hingeelu vastu ja kaua sa nendega praeguseks tegelenud oled?

Millest huvi huntide vastu tekkis, ma seletada ei oska. Kui tuli seminaritöö teema valida, ütlesin kohe juhendajale, et sooviksin hunte uurida. See tuli ilmselt temalegi veidi ootamatult ja sel aastal ei olnud huntide uurimine minu jaoks veel võimalik. Kirjutasin seminaritöö koerte ja inimeste vahelisest kommunikatsioonist. Järgmisel aastal bakalaureusetöö teemat valides läksin jälle oma hundijutuga kohale. Seekord oli minu kaasjuhendajal tutvus Norra huntide käitumise spetsialisti Runar Næssiga, kes tegeleb loomaaiahuntide sotsialiseerimisega looma heaolu parandamise eesmärgil. Bakalaureusetöö teemaks valisingi kiskjaliste inimestega sotsialiseerimise ning selle raames in-

Hundi usalduse väljateenimine ei ole sugugi lihtne ning selle võib väikese veaga igaveseks kaotada. Siin ka üks peamisi erinevusi koerte ja huntide vahel – koerad on väga andestavad. eramajja kolimiseni, mil meie perega liitus bernhardiini ja saksa lambakoera krants Couda.

Siiski ei olnud ühtegi märki, mis viitaks sellele, et pühendan oma elu loomadele. Ülikooli kandideerisin erinevatele erialadele geenitehnoloogiast maastikuarhitektuurini, kuid millegipärast tõmbas mind väga niisuguse tundmatu ala nagu semiootika ja kultuuriteooria poole. Võib-olla igatsesin pärast 12 aastat Tallinna Reaalkoolis õppimist tasakaaluks rohkem humanitaariale pühenduda. Ma ei oskagi seda põhjendada, lähtusin paljuski sisetundest.

Mis ajendas sind zoosemiootikat õppima?<!-- Norrast räägin järgmise küsimuse juures, sest see tuleb seoses huntidega. --> Mäletan esimest ülikooli infotundi, mil värsketele semiootikatudengitele tutvustati tulevasi õppejõude ja ainekursuseid. Kursu-

tervjueerisin kolme erinevate loomade eksperti. Neljatunnine Skype’i intervjuu Runariga oli minu jaoks aga elumuutev kogemus. Äratundmine, et see on see, millega tahan tegeleda, ja et just Runar on inimene, kellelt tahan õppida, oli momentaanne. Seega sai minu huntide uurimine alguse 2012. aastal.

Kogu esimese magistrantuuri aasta üritasin ma Runariga uuesti ühendust saada, et tema juurde Norrasse praktikale minna. Pärast üheksat kuud meeleheitlikku kirjadega pommitamist sain lõpuks vastuse ja ta kutsus mind alustuseks rebasekutsikaid sotsialiseerima, hunte tal tol hetkel ei olnud. Hiljem on Runar öelnud, et neid, keda hundid ligi tõmbavad, on palju ja minu järjekindlus tõestas tõsisemat huvi kui teistel. Magistritöö kirjutasin rebaste sotsialiseerimisest, kuid aasta aega Norras elades õppisin ma Runarilt palju ka huntide kohta.

Fotod : Erakogu

Kõige inspireerivamad ongi hetked, kui hunt tuleb stressiolukorras minult tuge otsima ja ma saan teda aidata.

2014. aastal pärast magistrantuuri läksin Ameerikasse Wolf Parki kolmekuulisele praktikale ning see oli esimene kord, kui ma sotsialiseeritud huntidega otseses kontaktis töötasin. 2015. aastal sotsialiseerisin ma Saksamaal Wildenburgi loomapargis Runari juhendamisel juba ise hundikutsikaid. Nendega töötasin ma 2016. aasta lõpuni.

Kuigi hundid on minu peamine kirg ja huvi, tegelen ka koertega. Uurin nii huntide kui ka koerte käitumist ning annan selleteemalisi seminare ja erakonsultatsioone.

Milliste projektidega sa selle aja jooksul lähemalt kokku oled puutunud?

Suuremad projektid saidki alguse Norras, kus lisaks rebaste sotsialiseerimisele töötasin ka kõikide teiste loomapargis elavate liikidega kaamelitest ja ahvidest madude ja alligaatorini.

Ameerikas olen lisaks Wolf Parki praktikale uurinud ka huntkoeri ehk hundi ja koera hübriide ning möödunud mais osalesin Isle Royale’i huntide ja põtrade populatsiooni uuringu iga-aastasel Moosewatchi ekspeditsioonil.

Hundibioloogi Rolf Petersoni juhitud Isle Royale’i projekt on maailma pikim kiskja-saaklooma suhet uuriv teadustöö – järgmisel aastal täitub 60 aastat uurimistööd. Moosewatchi ekspeditsioon oli väga ekstreemne kogemus. Seljas 20-kilosed (ja aina raskemaks muutuvad) kotid, matkasime neljakesi üheksa päeva saare metsikus looduses ja kogusime põdraluid, et hinnata põdrapopulatsiooni seisundit ajal, mil kliimasoojenemise tõttu on saarel hundid peaaegu välja surnud. Oli väga vihmane periood ja öösiti valdasid miinuskraadid, mistõttu oli hüpotermia meie kõige suurem oht. Erinevate nippide, tipptasemel varustuse ja positiivselt meelestatud seltskonna abil jäime kõik siiski terveks ning nautisime ekspeditsiooni täiel rinnal.

Muudest välismaa projektidest olen lühemat aega olnud praktikal Austrias, Wolf Science Centre’is, kus erinevate eksperimentide kaudu uuritakse huntide ja koerte kognitiivseid võimeid ja käitumist. Näiteks treenitakse loomi touch-screen’i abil vastuseid andma ning jooksulindil jooksma. Lisaks olen olnud vabatahtlik Tais Elephant Nature Parkis, kus töötasin tsirkustest, metsatööstusest ja turismindusest päästetud ele-

Praegu kuulub meie perre tänaseks juba 11-aastane koer Couda.

vantidega. Plaanin sügisel minna vabatahtlikuks ka Prantsusmaale alles ehitamisjärgus olevasse Elephant Haveni varjupaika. Tegemist on esimese elevantide varjupaigaga Euroopas.

Minu jaoks on oluline oma praktilise töö teadmisi rakendada ka teadustöös ja vastupidi. Suurimaks teadusprojektiks on olnud Tartu ülikooli ja Stavangeri ülikooli (Norra) teaduskoostöö programm “Loomad muutuvates keskkondades: kultuuriline vahendatus ja semiootiline analüüs” (EMP151) aastatel 2013– 2016. Olen avaldanud teadusartikleid ka väljaspool seda projekti ja mitu artiklit on alles kirjutamisjärgus.

Eestis olen praegu seotud Tal-

linna loomaaia arengukava kirjutamisega – minu tööks on kõikide loomaliikide heaolu arengukava koostamine.

Mis sind sinu töö juures kõige enam köidab või inspireerib?

Mulle meeldib tohutult, et minu töös ei teki rutiini – iga päev on erinev, iga projekt on uus. Samuti meeldib mulle, et saan töö raames palju reisida, kuna reisimine on üks minu kirgi. Suurimaks inspiratsiooniallikaks on aga kindlasti loomad ise. Metsloomaga lähedase sõprussuhte loomine on väga eriline ja õpetlik. Huntide sotsialiseerimisel me kasvame ja õpime kutsikatega koos. Õpime üksteist tundma, usaldama ja suhtlema. Hundid

õpivad meie signaalidest aru saama ning meie nende signaalidest.

Muidugi nõuab huntide kommunikatsiooni ja käitumise mõistmine ka kõvasti teoreetilist õppimist kirjandusest ja kogenud ekspertidelt – vaja on nii liigispetsiifilise kommunikatsiooni kui ka indiviidi iseloomu tundmist.

Tegemist ei ole Dr Dolittle’i stiilis loomade keeles rääkimisega, kus loomaga räägitakse pikad jutud maha. Pigem on see elementaarsem (aga sugugi mitte lihtne) suhtlemine: me õpime mõistma signaale, millega loom annab märku, et ta tunneb ennast mugavalt ja vastupidi, millal ta kardab või tunneb end nurkasurutuna. Nii võimaldab see meil huntidelt isegi vereanalüüse võtta

3

stressivabalt, mõnusa kõhusügamise sessiooni käigus.

Tegelikult kõik loomad suhtlevad meiega, olgu tegu koera, kassi või kilpkonnaga. Inimesed ei pööra sellele sageli tähelepanu, ei arvesta sellega või tõlgendavad signaale valesti. Sellest juhtuvadki konfliktid loomadega – ükski loom ei ründa hoiatamata. Täiskasvanud huntidega koos töötamisel pole konflikti vältimine aga mitte pelgalt looma heaolu, vaid ka inimese turvalisuse küsimus. Tugev suhe ja efektiivne kommunikatsioon huntidega ongi meie peamine ohutusabinõu (lisaks teise inimese kohalolule).

Kõige inspireerivamad ongi hetked, kui hunt tuleb stressiolukorras minult tuge otsima ja ma saan teda aidata. Või kui hunt tunneb, et tahab lähedust ja tuleb minu juurde magama, surudes end minu vastu. See on väga suur usaldus, mille väljateenimine ei ole sugugi lihtne ning mille võib väikese veaga igaveseks kaotada. Siin ka üks peamisi erinevusi koerte ja huntide vahel – koerad on väga andestavad.

Räägi lähemalt, kuidas näeb välja elu koos sotsialiseeritud huntidega?

Igapäevaelu sõltub sellest, kui vanad on hundid. Huntide esimesed neli elukuud veedame nendega 24/7 koos. Alguses peame neid lutipudeliga söötma iga kahe-kolme tunni tagant ja füüsiline kontakt on äärmiselt oluline. Kui kutsikad on veel talutavalt väikesed, magame nendega ööd ja päevad koos, kutsikatele meeldib kangesti magamiskotti ronida ja nahakontakti otsida. Hiljem, kui

neil kasvavad õudselt teravad piimahambad ja nad transformeeruvad väikesteks maismaahaideks, peame me oma voodid ööseks kõrgemale asetama. Järk-järgult õpetame neile, et erinevad inimesed, helid, materjalid, masinad, millega nad oma tulevase elu jooksul kokku puutuvad, ei kujuta endast ohtu. See kõik on väga ajamahukas töö. Uuringud näitavad, et koerakutsikate elementaarseks inimestega sotsialiseerimiseks on kutsikal tarvis esimese nelja elukuu jooksul 90 minutit positiivset kontakti inimesega. Huntide puhul on vajalik mitu tuhat tundi ja seegi on alles algus. Looma varajane arenguperiood on niivõrd kriitilise tähtsusega, et sel ajal tegemata jäänud tööd on hiljem väga keeruline, vahel lausa võimatu tagasi teha. Peame ajast võtma maksimumi ja seetõttu esimesel suvel muudeks tegevusteks võimalust ei jää. Meie roll on olla kutsikatele asendusemaks, toidu, soojuse ja turvatunde allikaks ning mis seal salata, ka koristajaks. Seetõttu on “kutsikamammad” tavaliselt väga tumedate silmaaluste ja üsna kodutu väljanägemisega.

Pärast nelja esimest kuud saame juba inimese kombel ööseks koju magama minna. Päevad veedame huntide juures, tehes kindlaks, et miski neid ei hirmuta.

Talvel me paratamatult nii kaua õues olla ei suuda, kuid üritame siiski mitu tundi päevas huntidega veeta. Aastaste ja vanemate huntide puhul võib juba paar päeva vahele jääda, kuid siiski, mida tihedamini huntide juures käia, seda tugevam on suhe ja pa-

rem on kontakt. Sotsialiseerimine ei tee huntidest kodustatud loomi ja kui kontakt inimestega lõpeb, hakkab taastuma ka sünnipärane inimhirm.

Täiskasvanud huntidega sisse minnes on oluline kõigepealt tervitada. Hundid on metsa džentelmenid ning viisakas ja entusiastlik tervitus on möödapääsmatu. See, mida edasi teeme, sõltub päevast ja kellaajast. Suhtlemine on igapäevane osa, mille käigus saavad kontrollitud ja vajadusel ravitud ka kõik võimalikud vigastused. Vahel on hundid väsinud ja siis puhkame nii-

Kui küsida, millised on sotsialiseeritud hundid, siis nad on täpselt samasugused nagu metsikud hundid.

Ainus erinevus on selles, et nad ei karda inimesi, on piiratud alal kinni ega saa ise oma saakloomi püüda. sama koos, veedame nn kvaliteetaega, mis on suhte tugevdamiseks vaat et olulisemgi kui muud tegevused. Iga päev toome neile rikastuseks kingitusi, vahel on selleks seebimullitaja, millega neile mulle puhuda, vahel mõni apelsin, millega mängida, vahel paneme neile puu otsa mingeid üllatusi, mille järele hüpata jne. Ka see, kui nen-

de basseini puhastame või sügisel lehti hunnikutesse riisume on huntide jaoks huvitav vaheldus. Sageli laseme neid ka eraldusaedikusse, mis meil on kasutuses nn huntide mänguväljakuna. Ka premeerimisel põhinev treenimine on üks huntide lemmikuid ühistegevusi, mis pakub igavas loomaaiaelus põnevat vaheldust. Vahel toome mõne väliskülalise sisse ja hästi sotsialiseeritud huntidele on seegi suureks rikastuseks. Seda ei tee me siiski iga päev, vaid pigem kord-paar kuus, et mitte hunte koormata.

Kõik need rikastused ja veterinaarabi on võimalikud just seetõttu, et hundid on sotsialiseeritud. Sotsialiseerimata loomaaiahundid kardavad iga eset, millel on inimlõhn küljes ning kõik veterinaarprotseduurid tuleb teha anesteesiaga.

Meie igapäevatööks on lisaks huntidega töötamisele aia taga vaatlevatele loomaaiakülastajatele huntidest rääkimine ja hunditeemaliste haridustundide pidamine. Umbes kord kuus on meil nn ulgumisöö üritus, kus inimesed õpivad huntidest ja saavad nendega koos ulguda. Kui on käsil mõni teadusprojekt, siis tuleb läbi viia vastavaid vaatlusi jne. Huntidega koos olles on oluline olla 100% kohal ja teadlik iga hundi ja inimese asukohast ning käitumisest. See on turvalisuse küsimus. Meil ei ole võimalik raamatut lugeda või telefoniga Facebookis olla.

Kui küsida, millised on sotsialiseeritud hundid, siis nad on täpselt samasugused nagu metsikud hundid. Ainus erinevus on selles, et nad ei karda inimesi, on piiratud alal kinni ega saa ise oma saakloomi püüda. Kõik muu käitumine ja instinktid on sama, mis metsikutel huntidel. Kindlasti on siinkohal oluline selgitada, et sotsialiseerimise eesmärk on vangistuses elavatele huntidele oluliselt rikkalikumat ja stressivabamat elu pakkuda, kuid mitte miski ei asenda täisväärtuslikku elu vabas looduses. Kui loomaaeda on aga metsloomad juba võetud, on meie kohuseks tagada neile nii hea elu kui võimalik ning kasutada võimalust neid loomi õppida ja uurida, et aidata nende looduses elavaid suguvendi.

Meenuta mõnd ärevamat seika, mis sul on oma töös koos loomadega ette tulnud.

Kõige keerulisem on üldiselt inimestega, aga paar ärevamat seika on ka loomadega ette tulnud.

Mäletan üht varakevadet, kui olin oma Saksamaa huntide juures. Mingil hetkel hakkas meie emane hunt Lady minuga mängima. Üldiselt me ei mängi huntidega, sest mäng võib väga kiirelt eskaleeruda millekski ohtlikumaks – näiteks kiskjakäitumiseks. Seetõttu üritame me meile suunatud mängulised ettepanekud alati tähelepanu eemalejuhtimisega ümber suunata. Seekord minu tavapärased võtted ei õnnestunud: treenimise alustamisest polnud ta huvitatud, sest mul polnud piisavalt häid maiusi, samuti ei hoolinud ta minu füüsilistest kõrvalejuhtimise katsetest.

Isegi isaste huntide vahele sekkumine teda ei huvitanud. Lady

ALUSTA SUUREPÄRAST ELU Purina Pro Plan esitleb

Kui sa soovid kinkida oma koerale suurepärase elu, siis tuleb alustada optimaalsest toitumisest. Meie teadlastele ja loomaarstidele on see hästi teada. Sellest teadmisest sündis OPTINUTRITION, meie kõige täiuslikum ja efektiivsem toitainesegu, mis toetub kõige uuematele teaduslikele uuringutele. Tegime kõik selleks, et sinu koer saaks süüa toitu, mis tõestatult toetab tema tervist nii kutsika, täiskasvanu kui ka seeniorina.

Müügil lemmikloomakauplustes ja -kliinikutes.

4

muudkui näksas ja sikutas mind siit ja sealt, silmis ehe rõõm ja entusiasm. Mida tugevamini ma teda eemale lükkasin, seda vahvam oli tema jaoks mäng. Ma ei tundnud ennast kordagi ohustatuna, sest me ei ole kunagi huntidega üksinda sees. Minuga oli kaasas Runar, kes oleks võinud igal hetkel vahele segada, aga ma palusin tal mind ainult suuliselt juhendada, sest tahtsin ise olukorraga hakkama saada. Mänguga on nii, et mida kauem see kestab, seda intensiivsemaks see muutub ja huntide puhul on mingil hetkel peaaegu võimatu tähelepanu eemale juhtida. Lõpuks pidin siiski Runarit appi paluma ning isegi siis aitas üksnes see, kui Runar võttis Lady sülle ja viskas ta basseini (mitte karistuseks ja vihaga, vaid tähelepanu eemalejuhtimiseks ja positiivse üllatusreaktsiooniga). Alles siis mõtles Lady, et hea küll, aitab sellest mängust tänaseks.

Hundid on äärmiselt järjekindlad.

Kui Lady pärast talisuplust mu lõpuks rahule jättis ja teiste huntide juurde uudistama läks, tundsin, kuidas olin sellest maadlemisest üleni higine ja järsku olid lihased täiesti tuimad – adrenaliin oli siiski üleval. Olin endas tohutult pettunud. See emotsioon, et tõesti ei saa ise hakkama, tee mis tahad, oli nii ebameeldiv, et pisarad tulid silma. Õppisin sellest, et oluline on näha hundi kavatsust juba enne, kui see avaldub tema käitumises ning juhtida tähelepanu eemale niipea, kui Ladyl tekib esimene mõte miskit ulakat proovida. Seda pidin märkama juba pilgust. Samuti aitas Lady suulae kõditamine, kui ta mult käest kinni haaras. Paar korda Lady veel proovis minuga seda põnevat mängu alustada, kuid loobus õige pea. Wolf Parkis öeldi, et neil aitas ühes sellises olukorras hundile korraks pearätiku pähe sidumine. See oli looma jaoks nii veider, et ta ei tes-

Fotod: Erakogu

tinud seda inimest enam kordagi. Tähelepanu eemale juhtimiseks ja probleemide lahendamiseks tuleb olla väga loominguline – kunagi ei tohi kasutada meetodeid, mis võiksid suhet loomaga kahjustada.

Siin on ilmselt oluline seletada, et Lady puhul polnud tegu rünnakuga ja ta ei olnud minu vastu kordagi agressiivne. Ta haarded olid väga vaoshoitud ja minul oli ainult paar väikest sinikat. Hundid kontrollivad oma suud suurepäraselt. Kui nad hammustavad, siis nad tahavad hammustada, mitte kunagi ei juhtu see kogemata. Nad võivad sul kätt nii kinni hoida, et seda on võimatu lahti saada, aga survet ei ole mingisugust – lihtsalt selleks, et sulle mingi point selgeks teha.

Ainult küüntega võivad nad kogemata vigastada, neid väikeseid kriimustusi ikka esineb.

Millised lemmikloomad sinu peres on?

Hetkel kuuluvad meie perre praeguseks juba 11-aastane koer Couda ja meie juures oma teise kodu leidnud tšintšilja Gena. Päris oma lemmikloomi mul ei ole, sest reisin palju ja pikalt. Kuid kõikjal, kuhu lähen, on loomad juba ees

ootamas. Norras oli mul elukaaslaseks loomaaiakass Vincent. Saksamaal üürisin korteri koos kassi, kilpkonna ja aias elavate kanadega. Lõpuks kolisid paar naabrikassi ka meile elama. See on kindel, et kui ma kord paikseks jään, on mu elamises palju loomi. Olen sellega juba liiga harjunud, et saaks kuidagi teisiti olla.

Milline sinu elu praegu välja näeb?

Praegu elan Tallinnas ja töötan vaba graafikuga. Tegelen juba mainitud loomaaia projektiga, käsil on paar artiklit huntide ja koerte teemal, vahel annan loenguid, vahel erakonsultatsioone koeraomanikele. Kuu aja pärast sõidan juba Prantsusmaale.

Millised on sinu plaanid tulevikuks, kas näed end kunagi ka Eestis ja kuhu soovid edasi pürgida?

Minu esimene plaan on astuda doktorantuuri huntide liigikaitse või huntide/koerte käitumise erialal. Seda plaanin teha välismaal, kuid pole veel päris õiget projekti leidnud. Kindlasti ei ole välistatud, et elan ja töötan tulevikus Eestis. Eks aeg näitab, kuhu tee viib. Tegutsen peamiselt sisetundest lähtuvalt ja uutest

võimalustest kinni haarates, mitte kindla viisaastakuplaani järgi.

Olles väga lähedalt puutunud kokku nii koerte kui ka huntide hingeeluga, siis millised on viis peamist müüti, mida inimesed hundi ja kodukoera kohta usuvad, kuid mis üldse paika ei pea.<!-- Seda teemat võiks ilmselt juba artiklis käsitleda. --> • Huntide karjajuhiks on kõige võimsam ja tugevam alfaloom.

Peamine müüt tuleneb uskumusest, et huntide karjajuhiks on kõige võimsam ja tugevam alfaloom, kes teisi karjaliikmeid hirmsal kombel domineerib. Ja sellest johtuvalt – kuna koertel oli huntidega ühine eellane – peaksid ka koeraomanikud oma koeri domineerima ja neile alfaks olema. Tegelikult on looduses elavate huntide kari pere, kus karjajuhtideks on ema ja isa ning ülejäänud liikmed on tavaliselt nende esimese kuni kolmanda põlvkonna lapsed.

Domineerimissuhet ennast võiks sama hästi ka allumissuhteks nimetada, sest sageli on just alluv loom see aktiivsem osapool. Ükski hundiema või -isa ei keera oma kutsikat jõuga selili, et näidata, kes on boss. Kutsikas ise pöörab end selili, see on osa allumiskäitumisest. Allumine on vabatahtlik.

Domineeriv loom on aga peaasjalikult enesekindel, mitte agressiivne. Domineerimiseks piisab ka ühest pilgust, saba asendist, karvade turritamisest või kehahoiakust. Haiget tegemine kuulub domineerimise juurde harva (kui just pole paaritumishooaeg). Inimesed aga pole isegi füüsiliselt suutelised kõiki koerlaste signaale edastama ja seetõttu sageli võimendavad oma reaktsioone üle, olles koera vastu liigselt agressiivsed ja kutsudes esile koerapoolse hirmu või enesekaitserünnaku. Huntidega töötades me ei domineeri neid kunagi – me ei ole nende karjaliikmed ega konkureeri ressursside pärast. Me lihtsalt proo-

vime olla sama enesekindlad kui nende karjajuht.

• Mõned koerad, näiteks malamuudid ja huskyd, on sisuliselt hundid.

Teine levinud müüt on, et mõned koerad, näiteks malamuudid ja huskyd, on sisuliselt hundid.

Geneetiliselt on iga koeratõug, olgu see chihuahua või husky, 99% hunt. Malamuudid ja huskyd on küll primitiivsed koerad ja mõnede käitumuslike aspektide, nagu iseseisvuse ja probleemilahendamise poolest pisut enam hundi moodi kui näiteks kuldsed retriiverid, kuid tegemist on siiski kodustatud loomadega, kelle käitumine on nende metsikutest eellastest väga erinev. Ka inimene ja šimpans on geneetiliselt 98% samad, kuid ometi täiesti erinevad liigid.

Kuigi hundid on minu peamine kirg ja huvi, tegelen ka koertega.

Uurin nii huntide kui ka koerte käitumist ning annan selleteemalisi seminare ja erakonsultatsioone.

• Hundid on ohtlikumad ja agressiivsemad kui koerad.

Kolmas levinud uskumus on, et hundid on ohtlikumad ja agressiivsemad kui koerad. Huntide rünnakud inimestele on nii harvad, et neid võib praktiliselt olematuks nimetada. Kodukoerad ründavad aga ainuüksi Ameerika Ühendriikides miljonit inimest maailmas. Mis puudutab karjasisest agressiivsust, siis uuringud on näidanud, et näiteks hulkuvate koerte karjades on kak-

lused palju sagedasemad ja vigastuserohkemad kui huntidel.

Hundid on väga head suhtlejad ning konflikti vältijad – sellest sõltub nende ellujäämine. Neile on koostöö karjaliikmetega saaklooma püüdmiseks, territooriumi ja karja kaitsmiseks ülioluline. Koerte looduslik keskkond on sisuliselt aga prügimägi ning nad ei sõltu toidu saamisel karjaliikmete kaasabist. Võib ka väita, et hundid on isegi sotsiaalsemad kui koerad.

• Sotsialiseeritud hunt on justkui koer.

Veel mõned levinud müüdid on, et sotsialiseeritud hunt on justkui koer. Kuigi see võib vahel sedasi paista, siis see tegelikult nii ei ole. Samamoodi ei ole koer sotsialiseeritud hunt. Tegu on erinevate alaliikidega – hundi kodustamine on aega võtnud mitukümmend tuhat aastat. Ka seedimine on selle võrra erinev.

Koerte seedesüsteem on adapteerunud inimeste juures leiduva toidu söömisele. Erinevalt huntidest seedivad koerad tärklist paremini ja vajavad vähem valku, samas aga ei saa nii hästi hakkama luude seedimisega või bakterite vastu võitlemisega.

• Hunt oleks suurepärane valvekoer.

Inimesed usuvad ka, et hundid oleksid suurepärased valvekoerad. Tšehhoslovakkia huntkoerad aretati eesmärgiga neid Vene sõjaväes mingite eriliste sõjasuperkoertena kasutada. Tegelikult on hundid aga neofoobsed (ehk kõige uue kartlikud) ja väga kergesti hirmutatavad, nii et see plaan läks täiesti luhta. Alles jäänud loomad müüdi Tšehhoslovakiasse. Neofoobia ja inimhirm ei ole märk nõrkusest, vastupidi – see on fundamentaalne ellujäämismehhanism looduses.

Intervjueeris: Triin Vasli

5

S U U

6 Fotod: Erakogu

ge veresuhkur (hüperglükeemia) ei ole nii ohtlik, kui madal, siis seda ära tundma koera eraldi ei õpetata.

Sellest hoolimata hakkab enamik hüpokoeri ikkagi ka hüperglükeemiat markeerima, kuna lõhn, mis organismis tekib nii ühe kui ka teise puhul, on sarnane. Praegu teadaolevalt tunneb koer mürkainete ehk ketokehade lõhna, mis hüpo- või hüperglükeemiaga kaasnevad. Markeerimisele lisaks õpetatakse hüpokoertele ka omanikule suhkrut sisaldava toidu või joogi toomist, et inimene saaks kiiresti veresuhkrut tõsta.

Koerad on õpetatud markeerima nii kaua, kuni inimene oma veresuhkruga midagi ette võtab ja palub koeral töö lõpetada. Vajalik on see selleks, et ei tekiks olukorda, kus hüpoglükeemiast nõrk ja segaduses olev inimene

Soomes on koeri koolitatud juba aastaid, siis Eestis alustas käesoleval aastal alles teine grupp koeri.

Grupikoolitusele tulevad diabeeti põdevad inimesed koos oma isikliku koeraga. Koolitus toimub ühe aasta vältel moodulitena nädalavahetustel umbes kahekuuliste vahedega. Koos olles jagatakse kogemusi ning omandatakse vajalikud teoreetilised ja praktilised oskused kodus harjutamiseks. Moodulite vahepeal on õpilased pidevas ühenduses koolitajatega. Tagasiside saamiseks saadetakse videod oma tegemistest e-posti teel või laetakse need vastavasse keskkonda üles.

Koolitus koosneb laias laastus kolmest osast: baaskuulekus, et koer ühiskonnas hästi hakkama saaks ja omanikule keskenduks, teooria, et koeraomanik

Hüpokoer sobib inimesele, kellele meeldivad koerad ja kellel on aega ning muid ressursse koera eest hoolitseda ja teda koolitada.

Hüpokoer on spetsiaalse väljaõppe saanud koer, kes tunneb haistmismeele abil ära inimese madala veresuhkru ja annab talle sellest märku.

Hüpokoer – koer, kes tuleb sulle hädas appi 26. augustil atesteeriti Tallinnas esimesed Eestis koolitatud diabeedi abikoerad ehk hüpokoerad. Vastava tunnistuse said neli koera, kes on läbinud pooleteise aasta pikkuse koolituse. Kes on hüpokoer ja milline tema igapäevatöö välja näeb, räägib lähemalt hüpokoerte koolitaja Eliko Melb.

Diabeet ehk suhkruhaigus on krooniline ainevahetushaigus, mille puhul kõhunääre ei tooda insuliini piisavalt, selle mõju on puudulik või on insuliini tootmine organismis sootuks lõppenud. Insuliin on aga vajalik organismi loomulikuks ainevahetuseks – selleks, et glükoos saaks imenduda rakkudesse.

Eestis on ligikaudu 4200 esimese tüübi diabeeti põdevat inimest. (I + II tüüpi kokku on ca 70 000).

Selleks, et diabeeti põdev inimene saaks elada täisväärtuslikku elu ja vältida veresuhkru kõikumisega kaasnevaid tüsistusi, on vaja suhkrutase hoida võimalikult stabiilsena. Üks hea võimalus veresuhkrutaset normis hoida on insuliini-

koera ära saadab ning siis koomasse langeb. Kui selline asi peaks siiski juhtuma, on hea koer nii iseseisvaks probleemide lahendajaks treenitud, et ta läheb teistelt pereliikmetelt või vajadusel ka mujalt abi otsima. Selleks, et koerast oleks võimalikult palju kasu, peab ta pidevalt oma peremehe läheduses olema – ka öösiti, seetõttu on hüpokoertel privileeg magamistoas või isegi omaniku voodis käia.

Hüpokoertest on palju kasu ka neile, kes spordivad. Nimelt langeb aktiivsel füüsilisel koormusel suhkrutase kiiremini kui tavaliselt ning kuna adrenaliin on üleval, siis inimene ei pruugi kohe aru saada, kui enesetunne halveneb. Üldiselt annab hüpokoer inimesele suurema liikumisvabaduse ja mis kõige olulisem, turvatunde. Pikemas perspektiivis aitab spetsiaalse väljaõppe saanud koer hoida diabeediga inimese tervist ja säilitada oma peremehe elukvaliteeti.

Hüpokoerad läbivad pooleteise aasta pikkuse koolituse Hüpokoerte koolitamisalased teadmised jõudsid Eestisse Soomest.

Soomlased omakorda käisid teadmisi omandamas Inglismaal. Kui

omandaks vajalikud teadmised oma koera parimaks pidamiseks ja sujuvaks kooseluks ning lõhnatreening spetsiifiliseks hüpokoera tööks.

Lõhna õpetamiseks võetakse diabeeti põdevalt inimeselt lõhnaproovid, mida tuleb steriilselt puhastes anumates sügavkülmas säilitada. Kuna hüpolõhn ei ole koerale loomulik lõhn, nagu saaklooma lõhn, siis peab koolituse käigus muutma selle lõhna preemiate abil maailma kõige paremaks lõhnaks, et koer selle nimel n-ö kasvõi läbi seinte läheks. Kui koerale on spetsiaalse treeninglaua abil õige lõhn selgeks õpetatud ning ta oskab ka juba markeerida, siis seotakse need kaks tegevust kokku ja peidetakse hüpolõhna proov diabeeti põdeva inimese riiete vahele.

Kui koer hüpolõhna markeerib, saab ta suure kiituse ja preemia osaliseks. Enamasti premeeritakse hüpokoeri nende lemmikmaiustega ja suures koguses. Koera treenimine kestab kogu tema elu. Kui päeva jooksul hüpoglükeemiat ei esine nii, et koer saaks markeerida, siis tuleb trenni teha, et oskused ja motivatsioon säiliksid. Samas, võttes arvesse kasu, mis selline koer toob, on tema treenimine pisiasi.

pumbaga integreeritud glükoosijälgimise süsteem. Paraku on aga selliste seadmete ekraanile kuvatav veresuhkrunäit mõõdetud nahaalusest koevedelikust ning seetõttu väikese viibega, näidates glükoosisisaldust, mis oli veres 10–15 minutit tagasi. Praegu teadaolev kiireim abiline veresuhkru taseme muutusest märku andma on hüpokoer.

Kes on hüpokoer?

Hüpokoer on spetsiaalse väljaõppe saanud koer, kes tunneb haistmismeele abil ära inimese madala veresuhkru (hüpoglükeemia) ja annab talle sellest märku (markeerib). Selle, kuidas koer märku annab, valib omanik ise, kuid enamasti kasutatakse ninaga tonksamist või käpaga kraapimist. Kuna kõr-

26. augustil atesteeriti Tallinnas esimesed Eestis koolitatud diabeedi abikoerad ehk hüpokoerad.

7 Koolitusaasta lõpus toimub eksam nii teooria, baaskuulekuse kui ka lõhnatöö testimiseks. Õpilased, kes läbivad testid edukalt, saavad edasi kuus kuud kestvale raporteerimisperioodile, mille vältel nad panevad kirja kõik koera markeerimised. Kui õigete markeerimiste % on vähemalt 80, saavad koerad ametliku atesteeringu ja vestid, mis kinnitavad, et tegemist on töötavate hüpokoertega.

Eestis on töötavad hüpokoerad alles värske nähtus Praegu on Eestis ainult neli atesteeritud hüpokoera: labrador Poppy, segavereline Simona, basset Berta ja kuldne retriiver Akira, kes said oma vestid kätte alles hiljuti – käesoleva aasta augusti lõpus.

Kui tavaliselt jõuvad koerad esimeste päris hüpode markeerimiseni umbes kuus kuud pärast treeningut, siis sellel aastal õnnestus ühel tublil koeral oma usinat koeraomanikku markeerimisega üllatada juba pärast poole lühemat treeningaega. Ühe valmiskoolitatud koera maksumus Soomes on ca 10 000 eurot. Sel juhul antakse diabeeti põdevale inimesele üle kõik vajalikud treeningetapid läbinud ja sertifitseeritud koer. Koera koolitab täies mahus välja hüpokoerte treener. Kuna aga Eestis on hüpokoerte koolitus alles lapsekingades, siis praegu meil sellist teenust ei pakuta.

Hüpokoeri koolitavad Eestis koerakoolitajad Kati Ernits ja Eliko Melb koostöös ELDÜ-ga (Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguga), kes selle projekti ka maale tõi.

Millised eeldused peavad olema tulevasel hüpokoeral?

Kaks kõige olulisemat eeldust hüpokoera töös on inimesele orienteeritus ja ninaga töötamine. Esimene tähendab, et koer tahab inimese jaoks töötada, on kergesti mo-

MILLINE NÄEB VÄLJA ELU KOOS TÖÖTAVA HÜPOKOERAGA? Ele-Hella Kullamäel on õnn omada üht Eesti koerakoolitajate käe all treenivat hüpokoera. Tema koer, aastane ameerika staffordshire’i terjer Aiki, markeerib nii omaniku madalat kui ka kõrget veresuhkru taset ning on igapäevaelus tema asendamatu abiline ja kaaslane. Aiki alustas treeninguid selle aasta alguses.

Kust sa kuulsid hüpokoerte kohta ja miks otsustasid koolitusele tulla?

Nägime ETV-st saadet saksa dirigendist, kes oli Eestis koos oma hüpokoeraga. Selle tulemusena hakkasime internetist otsima, kas ka Eestis saaks hüpokoera koolitada ja avastasime, et esimene koolitus oli käimas ning avaldasime soovi kindlasti järgmises osaleda.

Kuidas su elu on muutunud pärast seda, kui koer hakkas reaalselt tööle?

Voodis on vähem ruumi ja kõikide jopede taskutes on koerakrõbinad. Tegelikkuses on kõik palju turvalisem. Ma saan käia üksi metsas, jalutamas ja julgen oma veresuhkru normis hoida. Samamoodi on elukaaslasel eemal olles kindlam tunne, kui teab, et Aiki on minuga. Tänu töötavale koerale ei pea ma nii tihti oma sõrmi torkima veresuhkru kontrollimiseks. Kuna Aiki markeerib ka kõrgeid veresuhkru väärtuseid ehk hüperglükeemiaid, olen rohkem motiveeritud reageerima ja insuliini süstima. Tänu hüpokoerte koolitusel õpitule oleme loonud endale rutiinid, mis aitavad meil iseseisvalt koera treenimisega jätkata.

Mis on siiani olnud koolitusel suurimaks väljakutseks?

Meil on kõige rohkem tööd vajanud kuulekustreeningul koera energia ja liigse mänguhimu kontrollimine, aga korduvate treeningute ning meie tarkade treenerite abil oleme selle mure lahendatud saanud.

Mis sa ütleksid julgustuseks neile, kes tahavad küll hüpokoera, aga millegipärast veel kahtlevad?

See turvatunne, mis koer mulle annab, ja meelerahu, mis ta mu lähedastele annab, on hindamatu.

Kaks kõige olulisemat eeldust hüpokoera töös on inimesele orienteeritus ja ninaga töötamine.

tiveeritav ja treenitav. Teine aga seda, et koer hangib võimalikult palju infot nina kaudu. Lühema koonuga tõud – buldogid, mopsid jne – ei ole küll välistatud, kuid nende koonu ehitusega seotud hingamisraskuste tõttu siiski mitte eelistatud selleks tööks. Peale juba loetletud omaduste võiks koer olla ka julge ja proaktiivne, st selline, kes pakub asju välja, ei lähe kergesti vältimiskätumisse ning ei ole üldiselt loomult passiivne.

Aastane ameerika staffordshire’i terjer Aiki alustas õpinguid selle aasta alguses.

Kui inimesel on soov omale hüpokoera koolitada, siis kõige kasulikum on teadlikult valida sobivast tõust kutsikas, kellel on olemas vajalikud eeldused (iseloomuomadused) seda tööd teha. Sobiva iseloomuga koeraga on oluliselt suurem tõenäosus, et koer hakkab tulevikus edukalt tööle. Samuti on treeningprotsess oluliselt lihtsam.

Tõud, kelle seast võib leida sobiva kutsika, on retriiverid, spanjelid, lamba- ja karjakoerad, ha-

gijad. Välistatud ei ole ka segaverelised koerad, kuid nende iseloomu ja käitumist on raskem ette ennustada. Arad, agressiivsed ja väga ärevad koerad hüpokoera tööks ei sobi.

Millisele inimesele sobib hüpokoer?

Kindlasti sellisele, kes ka niisama endale koera võtaks. Hüpokoer on eelkõige siiski elusolend.

Kui koera põhivajadused, nagu lii-

kumine, ajutöö (mõtlemist nõudvad harjutused/ülesanded), tervise korrashoid jne, pole rahuldatud, siis temast töölooma ei saa. Väga oluline on ka koera ja inimese vaheline suhe, mis peab olema usalduslik. Hüpokoer sobib inimesele, kellele meeldivad koerad ja kellel on aega ning muid ressursse koera eest hoolitseda ja teda koolitada.

Eliko Melb

KAS KOERAD VÕIVAD SÜÜA PUUVILJU JA MARJU? Võime ekslikult arvata, et marjad ja puuviljad on koertele sama head nagu meilegi. Kuid kas see on alati ohutu ja tervislik?

Isegi kõige kasulikumad maiuspalad ei tohiks moodustada üle 10 protsendi koera päevasest kalori–kogusest. Ülejäänud 90 protsenti peab ta saama tasakaalustatud täistoidust. Nüüd kui see reegel on meelde tuletatud, saame rääkida puuviljadest ja marjadest.

Kuidas alustada? Ikka tasa ja targu, sest iga koer on eriline. Alustage väikese kogusega, näiteks paari marja või viiluga. Jälgige, et marjade söömine ei kutsuks esile ebanormaalseid reaktsioone. Kui koer käitub nagu tavaliselt, võib marjakogust suurendada. Õunad? Nad on A- ja C-vitamiini ning teiste kasulike ainetega laetud. Ainult seemned sisaldavad tsüaniidi, mistõttu õunasüdameid ei tohiks koerale anda. Kogus on küll väike, kuid regulaarne seemnete neelamine võib olla kahjulik.

Mustikad? Nendes supermarjades on palju antioksüdante ja C-vitamiini. Mustikast teeb eriti tervisliku maiuspala madal kalori- ja suhkrusisaldus.

Kirsid? Kirsikivid on täpselt nii suured, et koera soolestikus probleeme tekitada. Lisaks sisaldavad kirsi varred, lehed, koor ja oksad tsüaniidi ning on koerte jaoks mürgised.

Viinamarjad ja rosinad? Ohutule välimusele vaatamata võivad viinamarjad olla koertele väga kahjulikud, põhjustades neerupuudulikkust. Rosinaid ja viinamarju ei tohi koerale maiuspalaks anda.

Ploomid? Nendes mahlastes viljades on A-vitamiini, Vähe suhkrut sisaldavad marjad ja puuviljad on laetud mis on hea silmadele, nahale ja immuunsusele. Aga vitamiinide, kiudainete ja antioksüdantidega. Mõõdukindlasti ei tohi koera suhu sattuda ploomikivid, sest kas koguses on need tervisklikuks maiuspalaks ka need sisaldavad tsüaniidi. Kõik luuviljalised on koerte koertele. Suure veesisalduse tõttu mõjub marjaamps jaoks ohtlikud, sest kivid võivad põhjustada lämbu- värskendavalt igal suvepäeval. mist või ummistusi soolestikus. Küpse ploomi viljaliha on hea maiuspala, kuid seda tuleks koerale anda Vaata, milliseid trikke saad marjade ja Purina maiuspalade abil koerale õpetada: viiludena ja mõõdukas koguses. www.youtube.com/user/purinaeesti

8

Igal kassil on rääkida oma südamlik lugu

Fotod: Erakogu

Varjupaikadesse ja rasketesse oludesse satub aastas sadu kasse. Mõni nendest on kas raske iseloomuga või nii halvas seisus, et peale vaadates võib jääda mulje, et lootus on kadunud ja targem oleks kass magama panna. Alati see nii ei ole ja siin on kolme vahva kassi lugu.

Uskumatu elutahtega Raplamaalt pärit Vapper Poiss Vapra Poisi ehk Vaprakese lugu algab Raplamaalt, kui Pesaleidjale teatati ühe talu juurest leitud ülikõhnast halvas seisus kassist. Loomaarsti juures selgus, et kassil on lahtine käpaluumurd ja rebenenud saba. Vaprakese seisund oli niivõrd halb, et kolm loomaarsti arvasid, et kassi peaks magama panema. Vaprake näitas üles aga suurt elutahet, mille peale Pesaleidja otsustas kassi endale jätta ja terveks ravida – sellest tuli ka tema nimi Vapper Poiss.

Kassi võttis enda juurde Laura. Küll aga ei olnud sellest vaimustatud tema vanemad. “Ema ei osanud midagi öelda, aga kuna ma väga palusin, siis ta ei keelanud ka,” ütleb Laura. Küllaltki negatiivne kiri tuli aga isalt, kelle sõnul pidi kass tema tagasitulekuks läinud olema. “Mina end sellest häirida ei lasknud,” lisab Laura.

Laurale meenub, kuidas ühel päeval avastas ta enda kehalt täpid, mistõttu külastas ta loomakliinikut, kartes, et tegu on kirbuhammustusega. “Seisin poolpaljalt kahe loomaarsti ees, kes mind

UV-lambiga uurisid. Nad diagnoosisid kassihaiguse ja tavalise kahe-kolme laigu asemel oli mu kehal üle 120 laigu,” jutustab Laura ja lisab, et sama põdes ka ta ema, kes käis Vaprakest salaja silitamas ja oli temast hoolima hakanud. Koju jõudes ja kassi nähes sulas ka isa süda.

Loomaarsti külastades selgus, et Vaprakese lahtine käpaluumurd peab operatsiooni ootama kuni põletiku vaibumiseni.

Põletiku alandamiseks pidi kassi käppa iga päev puhastama spetsiaalse geeliga. Kahjuks käppa aga päästa ei õnnestunud. Sellele vaatamata otsustas Laura pere Vaprakese endale jätta, sest kass näitas üles niivõrd suurt elutahet ega puigelnud millelegi vastu. Teda armastasid selleks hetkeks mõlemad vanemad. Laura lisab, et Vaprake on suurim hellik ja alati kõigiga sõber.

“Siiani räägib isa, kui kole Vaprake oli ja et tema poleks iial uskunud, et sellisest kassist saab nii ilus ja truu sõber. Ka kõige raskemal hetkel oli kassi usk inimestesse olemas ja see oli peamine põhjus, miks otsustasime võidelda,” räägib Laura.

Samuti koguti Vapra Poisi raviks sotsiaalmeedia abil annetu-

Vapper Poiss võitis ka Skyplusi konkursi “Jõulukiisu 2017”.

si. Vaatamata positiivsele leidus ka pärast summa avalikustamist inimesi, kelle arust abitute loomade aitamine on mõttetu. “Ma olen kindel, et iga sent, mis Vaprakese ravile läks, on seda väärt. Ülejäänud raha annetasime paljude teiste kasside abistamisele.

Nii et kõik, kes te arvasite, et kassike tuleks magama panna, siis teadke, et Vapper Poiss on minuga elanud praeguseks juba kolm aastat ja kasvatanud üles ligi 20 kodutut hoiukassi ning võitnud ka Skyplusi konkursi “Jõulukiisu 2017” – vot teile,” ütleb Laura jutu lõpetuseks.

Valga varjupaigast pärit krutskeid täis Lady Gaga Lady Gaga ehk Lady lugu on pisut särtsakamat laadi. Kui Lady Pesaleidja abiga viis aastat tagasi ühel sügispäeval Valga varjupaigast Liisa juurde hoiukodusse sattus, hakkas ta end kohe agressiivselt kehtestama.

“Esimesed paar nädalat olid päris aktiivsed. Keegi sai pidevalt Lady pahameelt tunda ning mul olid käed kogu aeg kriime ja hammustusjälgi täis. Villet ei näinud ma esimesed kaks nädalat. Kui ta oma peidukohast välja

Laura isa poleks iial uskunud, et Vaprakesest saab nii ilus ja truu sõber, kuid ka kõige raskemal hetkel oli kassi usk inimestesse olemas.

Vaprakese seisund oli leidmise hetkel niivõrd halb, et loomaarstid arvasid, et kassi peaks magama panema. Vaprake näitas aga üles suurt elutahet, millest tuli ka tema nimi Vapper Poiss.

Gerru äratab igal hommikul oma perenaise üles, nüksates teda peaga ja togides õrnalt käpaga.

tuli, sai kohe Lady käest tappa.

Kuna mul kassidega väga kogemusi polnud, siis üritasin talle anda palju armastust ja kannatust. Kuid kui ta mind mitte millegi eest hammustas, siis hammustasin teda demonstratiivselt tagasi,” täpsustab Liisa.

Pool aastat hiljem olid teised kassid endale kodu leidnud, aga Lady mitte. Ta meelitas oma imekauni välimusega ligi mitmeid kodupakkujaid, kes hoolimata kassi raskest iseloomust soovisid ta enda juurde võtta, kuid kass jäi siiski Liisa juurde.

“Kahjuks ei saanud võõrad talle paigi tegema minna, enne kui Lady hambad neil käe sees olid.

Pärast paari kodupakkujat otsustasin Ladyt enam mitte reklaamida, enne kui ma ta korda saan,” lisab Liisa.

Kevadel hakkas Lady sulama. Esimesena sõbrunes ta koer Ekuga, kelle kaisus ta peatselt magama hakkas. Liisa meenutab, et üks päev oli kass aga elutoas pikali ja tundis end hästi. “Teatavasti on kassidel kõhu näitamine usalduse märk,” lisab naine.

Aasta möödudes oli Ladyst saanud sülekass, kuid aeg-ajalt kerkis agressiivne iseloom esile. Enne varjupaika sattumist oli Lady tänavakass ja seetõttu näitas ta mõne aja möödudes huvi koos Liisa ja koer Ekuga õue minna ning nii hakkasidki nad kolmekesi jalutamas käima. Ühel päeval kaks aastat hiljem hakati Lady Gaga vastu aga uut huvi ilmutama. See tekitas Liisas hirmu, et nüüd jääb ta ilma kassist, kellesse on palju panustanud ja kes on nii lähedaseks saanud. “Õnneks on hoiukodul alati eelis oma hoiukodulistega. Adopteerisin enda esimese kassi. Po-

9

MILLIST ELU ELAVAD VARJUPAIGA KASSID? Armastavat kodu ootavaid kasse on Eesti varjupaikades palju.

Tartu koduta loomade varjupaiga olukorrast räägib lähemalt projektijuht Kirke Roosaar.

Enamik kasse, kes varjupaika satuvad, on normaalse ja sõbraliku iseloomuga. “Ka kojumineku statistika ütleb, et enamik meie kasse on sõbralikud ja inimeselembelised,” sõnab Kirke Roosaar, lisades, et loomade varjupaik hoiab eelkõige selliseid loomi, kellel on lootust uus kodu leida. Kassikolooniatest pärit päästetud kassid on üldjuhul õnnetumas seisus. Raske mineviku tõttu ei ole nad inimesega harjunud, on arglikumad ja sageli kimbutavad neid mitmed tervisehädad.

“Kõige suuremaks probleemiks kasside seas on erinevad viirushaigused – kui kuskilt mõni lahti läheb, levib see kiiresti,” sõnab Roosaar.

Milliseid kasse inimesed eelistavad?

Talvisel ajal võetakse rohkem just vanemaid kasse, sest kassipoegi sel ajal ei ole. Kui varjupaika satub palju kassipoegi, siis võetakse selgelt rohkem neid. Üldjoontes läheb aga varjupaigast uude koju kassipoegi ja vanemaid kasse võrdselt. Eelmisel aastal sai Tartu varjupaigast koju 86,1% koertest, mis on 8,4% vähem kui eelmisel aastal. Kasse sai koju 51,6%, 5,2% vähem kui eelmisel aastal. Arvutamisel võeti arvesse ka eelmise aasta lõpul varjupaigas kodu ootavaid loomi. Vabatahtlikke, kes regulaarselt varjupaigas abis käivad, on 10–15 ringis.

Mille järgi varjupaik kassile sobiva omaniku välja valib?

Tartu varjupaik ei esita kassi võtmiseks karme tingimusi.

Kass võib elada väga edukalt ka korteris, tubastes tingimustes. Peaasi, et tal oleks piisavalt liikumisruumi ja tegevust.

Kõik sõltub suuresti inimesest endast ja tema vastuvõtlikkusest. Varjupaik ei sea tingimusi rahakoti ega elukoha järgi.

le imelisemat tunnet, kui agressiivsest kassist saab õnnelik kass ja sa tead, et päästsid ühe hinge.

Neil on ainult aega, kannatust ja – kõige tähtsam – armastust vaja,” meenutab Liisa. Praegu, viis aastat hiljem, on Lady teinud läbi täieliku muutuse ja temast on saanud sülekass, kes on armastav ja hell.

“Me võime nüüd isegi tema kõhtu sügada, kuigi enne oli see suur ohutsoon. Igal võimalusel, mis talle avaneb, hüppab ta kohe sülle ja jääb käsi kaisus magama. Ladyle võtsime kaks aas-

tat tagasi ka sõbra Susi. Alguses, nagu iga uustulnukaga, oli ütlemisi mõlemal. Pärast paari kuud harjusid nad aga üksteisega ära ja said sõpradeks. Nüüd on meil üks suur pere koos kolme toreda loomaga: Lady, Susie ja Eku,” võtab Liisa teema kokku. Õnneliku juhuse läbi omanikuga kohtunud kass Geroi Geroi ehk hellitavalt Gerru kohtumine Margega on küllaltki õnnelik juhus. Ta meenutab, et soovis vanemat ja rahulikku kassi, sest

noored leiavad lihtsamini kodu.

Kahjuks oli aga sellel päeval välja valitud kass haige ja teda polnud võimalik kaasa võtta. “Kõikide nende kiisude seast uue valimine tundus keeruline, sest nad on armsad ja väärivad kodu,” meenutab Marge. Ta lisab: “Õnneks läks nii, et Gerru valis ise mu välja, istus kõrvale ja tahtis pai ega läinud ära.”

Selleks hetkeks oli Geroi elanud Pesaleidjas ligi aasta. Ta sattus sinna ühest Maardu kassikolooniast ja tal oli kaelal suur haav. Alguses oli Gerru häbelik

ja hoidus Marge puudutustest.

Kass lasi end algul ainult silitada, kuid süles olla ei tahtnud.

“Kui püüdsin ta kõrvale istuda, tõusis Geroi kohe püsti ja otsis magamiseks uue koha,” täpsustab Marge.

Nüüd, aasta hiljem, on lood teisiti – Gerru äratab igal hommikul Marge üles, nüksates teda peaga ja togides õrnalt käpaga.

“Ta laseb end isegi sülle võtta ja on avastanud kõhu alt sügamise mõnud,” räägib Marge.

Marge sõnul on Gerru üks märkimisväärselt tark kiisu, kes pole

kunagi suurt segadust korraldanud. Korra proovis ta oma küüsi vastu tugitooli teritada, kuid piisas ainult ühest hoiatusest. Samuti pole kunagi laualt ükski toit kaduma läinud ja kokkuvõtlikult on naise arust tegemist ideaalse kassiga.

Küll aga meeldib Gerrule õues käia. “Kuna ta on suurema osa elust õuekass olnud, ei taha ta ilusate ilmadega üldse toas püsida. Õnneks elame väga rahulikus piirkonnas ja hoovis on teisigi kasse, kellega Geroi läbi saab.

Näiteks naabri kiisu jagab tema-

ga oma õuemaja. Seega suvel peesitab Gerru enamik aega päikese käes. Tuppa tulles jookseb ta mulle alati rõõmsalt vastu,” jutustab Marge.

Marge soovib lõpetuseks inimestele hingele panna, et kuigi kassipojad on nunnud, siis vanemad kassid tahavad samuti kodu ja armastust ning oskavad seda igati hinnata. Heaks näiteks on Gerru.

Karl-Martin Idol

10

Mida teha, kui võõras koer ründab?

Koerte rünnakud ei ole haruldane nähtus ja selliseid lugusid on kahjuks palju. Pahatihti lõppevad need väikese koera hukkumisega. Kuidas ohtlikke olukordi ennetada ja kuidas on õige käituda, kui võõras koer ootamatult ründab, räägib lähemalt veterinaararst Tiina Toomet.

Sellest on nüüd juba hea hulk aastaid, kui mu üle seitsmekümnene ema paanikas kliinikusse tormas: ise üleni verine ja räsitud, süles tema valge bostoni terjer, kelle valge kasukas oli laiguti roosaks värvunud. “Appi, appi, suured koerad ründasid. Tehke midagi, et mu koer ellu jääks,” – midagi sellist võis ta meile sel hetkel suure ehmatusega karjuda. Koer oli šokis ja värises, aga suuri haavu esialgsel vaatlusel ei paistnud, ka koera verest puhtaks pestes ei leidnud me oma suureks üllatuseks verejooksu allikat, ei kriimugi. Siis vaatasin ema. Tal oli näpu otsast praktiliselt tükk ära hammustatud. Koera kaitstes oli hoopis tema viga saanud. Koer jäi kliinikusse värisema ja meie tõttasime kiiruga traumapunkti. Tee peal kuulsin ka juhtunust lähemalt. Ema jalutas oma rihmastatud koeraga Mustamäe metsas, kui äkitselt nägi ta kahte koera enda poole tormamas. Oma lemmikut kiiruga sülle haarates komistas ta kogemata ja kukkus. Koerad veeretasid ema maas edasi ja tagasi, püüdes oma “saaki” kätte saada. Koerte perenaine aga karjus abitult kõrval, suutmata oma murdjaid kontrollida. Hiljem selgus, et samad koerad on ennegi teisi lemmikutega jalutajaid rünnanud. Andsime asja politseisse, koerte omanik sai karistada ja loodetavasti pidas neid edaspidi jalutades rihmas.

Kui vastamisi satuvad kaks segaduses koera ning kaks ebakindlat ja koerte kehakeelt valesti tõlgendavat inimest, on konfliktid kerged tekkima.

Selliseid lugusid on kahjuks palju ja pahatihti lõpevad need väikese koera hukkumisega. Kuidas koerte kaklusesse sekkuda ja mida teha, kui selline asi juhtub?

Häid ja õigeid juhiseid sellises olukorras tegutsemiseks kahjuks ei olegi. Iga hinna eest oma koera kaitstes võid hoopis ise viga saada ja vastupidi, ennast säästes võid kaotada oma koera.

Oluline on mõista koera kehakeelt ja käitumist. Miks koer ründab? Kuna koerte kehakeel on keerukas, siis võivad inimesed rihma teistes otstes sellest sageli valesti aru saada ja oma koerale valesid signaale anda. Kui vastamisi satuvad kaks segaduses koera ning kaks ebakindlat ja koerte kehakeelt valesti tõlgendavat inimest, on konfliktid kerged tekkima. Ründava koera omanik on enamasti teinud korduvalt vigu, mis on kinnistanud koera valet käitumist. Näiteks ei ole võtnud oma koera kontrolli alla kohe, kui ta noores eas esimest korda teise koera suhtes agressiivsust üles näitas. Kui kutsikal on tendents agressiivsusele, siis ei tohi tal kunagi olla võimalust oma agressiivsust avaldada. Koer peab olema rihmas ja vajadusel suukorviga. Lootusest, et ehk ta seekord ei hammusta, on potentsiaalsel tulevasel ohvril vähe abi.

Inimene on koera sõber ja kaitsja. Kui koera meelest ei tee me seda piisavalt, siis võtavad nad kaitse enda peale.

Suur hulk rünnakuid toimub ka saagijahtimise tõttu. Väike, kiirelt sibav loom ehk teine koer võib olla kõrgenenud saagiinstinktiga koerale ahvatlev maiuspala.

Mida me saaksime teha, et rünnakuid võimalikult vältida?

Sajaprotsendiliselt ei taga meie edu kahjuks miski, küll aga saab rünnaku riski vähendada.

• Väldi kohti, kus teadaolevalt jooksevad lahtised koerad. Selliseid koeri märgates tasub alati teavitada MUPOt. Ametkondade ülesanne on hooletuid koeraomanikke korrale kutsuda.

• Ära jaluta lähedalt mööda majast, mille aias tundub olevat ülimalt agressiivne koer. Kunagi ei tea, millal värav on lahti unustatud või aed järele annab.

• Kui näed lahtist koera, siis on parem karta kui kahetseda. Liigu temast eemale kiirelt, kuid mitte joostes. Varju põõsa, seisva auto vms taha. Nii, nagu sa põgeneksid metslooma eest.

• Kui koer on sind märganud, ära keera talle selga. Püüa temast eemale liikuda, aga taganedes ära pööra oma nägu ära.

• Hoia turvalist distantsi. Mitmed intsidendid jääksid olemata, kui mõlema koera omanikud varakult oma trajektoori muudaksid.

Foto: Shutterstock

MIDA TEHA SIIS, KUI RÜNNAK ON JUBA TOIMUNUD? Tiina Toomet Rahusta oma koera ja vaata ta üle, aga ole ettevaatlik. Kui koer on vigastatud ja valudes, võib tema omakorda hammustada.

Kui koer on tõsiselt vigastatud, siis mine koheselt arsti juurde. Ära alahinda hammustushaavu – need võivad küll olla väikesed, aga on alati saastunud ja tekitavad põletiku. Igal juhul mine samal päeval koera seisundit arsti juurde kontrollima. Ära unusta võtta rünnaku tunnistajate nimed ja telefoninumbrid.

Jäta meelde sind rünnanud koer. Tema nimi, kui koera omanik oma koera hõikas. Võimalusel tee foto. Igasugused andmed on kasulikud.

Jäta meelde rünnaku kuupäev, kellaaeg ja koht. Tee sellest kohast foto.

Tee politseisse juhtunu kohta avaldus. Sageli selgub, et sama koer on juba korduvalt rünnanud, aga keegi ei ole viitsinud avaldust teha ja jälle järgmine kannatab.

Mõned koerad vajavad pärast sellist üleelamist rehabilitatsiooni. Sinu koer võib hakata kartma kas kõiki või kindlaid koeri.

Sageli neid, kes meenutavad ründajat. Eriti ohtlik on see noorte koerte puhul, kes võivad sellest ühekordsest negatiivsest kogemusest mustri kujundada ja hakata kas paaniliselt kartma või omakorda teisi koeri n-ö vastu ründama. Vajadusel konsulteeri koerte käitumisspetsialistiga.

Ohuolukorras väldi järgmiseid vigu Erutunud ja haukuv koer võetakse sageli lühikese rihma otsa, mis on õige, kuid üldjuhul on see lühikene rihm tol hetkel väga pingul, mis on vale. Pingul rihm ja ärev omanik on koera jaoks märguanne, et kohe algab rünnak ja selleks tuleb valmis olla.

Läbi rihma ühendatult moodustab koer inimesega näilise paari ja koer arvab, et omanik on valmis koos temaga viimse veretilgani võitlema. Koer tõlgendab pinges omaniku kehakeelt valesti. Ära võta väikest koera sülle, kui suur ligineb. Suur koer arvab, et oled varastamas ta “saaki” ja ründab hoopis sind. Kui sa oled vigastatud ja hoiad oma väikest koera süles, siis on sul käed täis ning ei saa aidata ei oma koera ega ka vastast eemale tõrjuda.

Arvatakse, et kõik koerad peaksid olema omavahel sõbrad.

Tasakaalukas ükskõiksus on palju parem variant. Pigem väldi võõraid koeri ja möödu neist kaugelt. Ära mine heas usus igaühega sõprust sobitama. Üldjuhul koerad ei soovi seda.

• Katsu olla nii rahulik kui võimalik. Sinu rahutus kandub üle su koerale, kes võib sinu ebakindluse tõttu samuti agressiivse hoiaku võtta.

• Õpeta oma koera olema rahulik siis, kui teised koerad mööduvad või lähenevad. Isegi sõbralik ootamatult lähenev koer võib sinu koerale tunduda hirmutav ja kui ta sellises olukorras kaitsvalt reageerib, võibki konflikt sündida. Püüa hoida oma koer rahulik ja proovi astuda vahele enne, kui neil konfliktiks võimalus avaneb.

• Hoidu koerakarjadest. Kari on hullem kui üks rihmast lahtine koer. Lahtist koerakarja nähes muuda kohe suunda, aga ära jookse.

• Taga oma ohutus. Kanna kaasas käepärast keppi, vihmavarju, seljakotti vms, millega saad kurja koera eemale tõrjuda ja end kaitsta. Kepi saab viimase abinõuna enne hammustust koerale hammaste vahele suruda ja vihmavarjuga õnnestub ehk ründavas koeras väikest segadust tekitada. Iga ese, mida saab asetada kahe ründevalmis koera vahele, on sellises olukorras abiks.

• Kanna kaasas pipragaasi, mis arvatakse olevat efektiivne 40% rünnakutest. Suure koera jaoks võib ühest balloonist väheks jääda. Sihi koera nina ja silmi, kuid arvesta tuult, et sa ise kannatada ei saaks. Arvatakse, et igasugune pihusti võib aidata.

• Imelik vali heli võib ründevalmis koera ehmatada ja rünnaku peatada.

• Üllata koera ja viska laiali kõik kaasavõetud maiuspalad. Võib-olla unustab võõras koer end nosima ja saate vaikselt minema hiilida.

• Kui on näha, et võõras koer on lihtsalt ülbe ja provotseerib, kuid kohe kallale ei torma, siis ütle resoluutselt ja kõvasti „ei” ning astu enesekindel samm koera poole. Jälgi koera kehakeelt – kui ta näib pigem hirmunud kui agressiivne, siis on lootust. Eriti siis, kui koer astub sinu enesekindla hoiaku peale sammu tagasi. Sellisel juhul võid sinagi taganeda, kuid ära keera koerale selga. Tee seda rahulikult, sest ootamatud liigutused võivad vallandada agressiooni.

• Kindlasti ole oma koeraga jalutades kogu aeg tähelepanelik ja valvas, et ohtlikke olukordi ennetada.

• Kui kaklust ei õnnestu siiski vältida ja koerad on teineteises hammastega kinni, siis kepiga tagumine ja veega pritsimine enam ei aita. Sellisel juhul proovi haarata koera sabast ja püüa teda tõsta nii, et tagajalad tõuseksid õhku. Võib juhtuda, et koer pöörab selle peale ringi ja hammustab. Veel parem oleks haarata otse tagajalgadest. Kui tegemist on väga suure koeraga, keda tõsta ei jaksa, siis püüa vedada koera tagajalad laiali nii, et ta kaotab tasakaalu ja kukub. Ära mine vahele ega püüa kaelarihmast haarata, see lõppeb peaaegu alati hammustusega. Verd jooksvana ei ole sinust oma koerale abi. Ka ehmatus pangetäie külma veega võib purelejad hetkeks eemale peletada, paraku aga pole seda ämbritäit tavaliselt kusagilt nii kohe võtta.

Tiina Toomet, Tiina Toometi Loomakliinik

11

Killu

Kaks peremeest majas?

Küsimusele kuidas koerad omavahel läbi saavad vastab Rainer, et koerad saavad omavahel väga hästi läbi. “Kusti on vanamees ja Killu on noor hull. Mängivad täpselt nii palju kui Kusti viitsib. Kusti arvab, et ta on peremees, aga tegelikult on ohjad vist ikkagi Killu käes.” viskab Rainer nalja.

Mida ebapolulaarsem metsatukk, seda sobivam Oma koertega käib Rainer jalutamas Tallinna linna lähedal metsades. “Mida ebapopulaarsem metsatukk, seda sobivam, sest siis on vähem inimesi ja muid loomi. Saame koerad rihma otsast lahti lasta ja nad saavad vabadust nautida”. Koertega välja minnes pistab Rainer alati taskusse koertele mõeldud maiust kaasa. “Kunagi ei tea, kui tekib mingi situatsioon, kus on vaja koera hea käitumise eest premeerida.” Loomulikult premeeritakse koeri ka trennis ja peale võistlusi. Kui aega on rohkem siis võtab pere ette mõne pikema rabaraja või muu seikluse. “Suvel käime palju Lääne-Eestis. Kuna mõlemad koerad on ka suured agilitysportlased ja võistlused toimuvad üle Eesti, siis satume ka Jõulumäele, Viljandisse jne.” Ühesõnaga ringirändamist on Killu ja Kustiga palju. Ja see on niigi aktiivsetele liikujatele ainult boonuseks.

RÄPPAR METSAKUTSU

“ROHKEM SEIKLUSI – ÕNNELIKUM KOER”

Koer on sinu elu

Fotod: Kris Süld

Raineri arvates on lemmikut võttes kõige olulisem anda endale aru, et elu koeraga ei ole sama, mis elu ilma koerata. “Sul on kodus väikene hing, kelle eest sa pead hoolitsema. Kes sõltub sinust. Kes tahab sinuga koos olla nii suure osa oma elust kui võimalik. Sa ei saa suvaliselt ringi möllata ja sõpradega hängida.

Ehk teha asju, mida sa teeksid üksinda elades.” Rainer ütleb, et koer on vastutus ja kuigi ta võibolla ei vingu, kui sa reedel kell seitse kodust ära lähed ja laupäeva hommikul kell viis tagasi jõuad. Ning ta ei vingu, kui sa söögikohas sõbrannadega kohvitad ja tema rihmaotsas lihtsalt passib, siis tegelikult oled sa vist veidi kehv koeraomanik olnud. Vaata peeglisse ja hoia selliste olukordade arv võimalikult minimaalne.

Enne koera võtmist mõtle, kas sa saad endale sellist elumuutust lubada. Ja kui saad siis naudi elu koos ühe oma parima sõbraga, kellega võib iga päev seiklusi täis olla. Ning seda eriti vabas õhus koos olles!

Räppar Metsakutsu ehk Rainer Olbri on terve elu olnud aktiivne liikuja.

Pikematel ringidel ja seiklusretkedel käiakse koerte Kusti (7-aastane Jack Russel terjer) ja Killuga (1,5-aastane Border Collie) paar korda kuus ning linnale lähematel metsaradadel kindlasti paar korda nädalas.

Rainer räägib, et tema elu muutus peale seda kui nad ja milleks siis lasta ebaõnnestunud saavutustel koera elukaaslase Ülliga otsustasid koeraomanikeks hakata. tõelist kirge matta. “See on asi, mida tasuks endalegi “Esimest koera Kustit võttes avanes meie jaoks täiesti vahel meelde tuletada.” muigab Rainer. Ootamatult uus maailm, millest mina isiklikult varem teadlik ei sai koerasport Raineri ja tema elukaaslase Ülli pere olnud – sõnakuulelikkus, agility*, võistlused, ringi hobiks. Rainer räägib, et Ülli tegeleb koerte treenireisimine ja muidugi seiklused” meenutab Rainer. misega (2-3 korda nädalas) ja Raineri roll on olla tugi“Käisime Kustiga kutsikakoolis, võtsime ette sõna- meeskond. “Ega bänd ilma korraliku meeskonnata ei kuulelikkuse trenni ja sealt edasi agility ”.“Jack Russell esine, eks!” naerab Rainer. Aastad hiljem saabus hetk, kui tõug ja Kusti veel eriti, vajab palju tegelemist ja mil Kusti kõrvale ilmus perre veel teinegi koer - Killu. tahtsime, et tema elu meiega oleks maksimaalselt “Karjakoera eeldused õpetamiseks on paremad ja kõik põnev ja äge, mitte diivanis lebotamine ja moodsates tuleb vähemalt teoreetiliselt palju lihtsamalt.” Lisaks söögikohtades kaasas passimine.” Rainer mainib, et muigab Rainer, et nad said perre ka korraliku juurika, ega Kusti mingi oma klassi Michael Jordan ei ole, aga kellel isepäisusest just puudus ei ole. talle lihtsalt meeldib nii väga ringi joosta ja trallida

Kusti ja Killu Seikluste ja metsiku looduse järgi maitsevad ka metsloomalihast Adventuros maiuspalad koertele. Loe lisa Adventuros maiuspalade kohta Purina Eesti Facebooki lehelt ja rõõmusta oma seiklejahingega koera.

*agility - Agility (AG) on koerasport, kus koerad võistlevad takistusraja läbimises.

12

Marta Miil: tippu jõudmiseks peab seda tõeliselt tahtma Keskkooli lõpuklassi õpilane Marta Miil on Eesti tõusev koerasporditäht ja tema edulugu on hämmastanud paljusid. Üksnes paari viimase aastaga on Marta tõusnud mitte ainult Eesti, vaid ka maailma parimate agility-sportlaste sekka. Marta on esindanud Eestit mitmetel maailma suurvõistlustel ja toonud koju ka auväärse maailmameistrivõistluste kuldmedali.

Marta, sa oled Eesti koeraspordis üks tubli ja töökas noor täht, räägi pisut oma taustast.

Olen 18-aastane Pärnust pärit tüdruk ja õpin parasjagu Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi lõpuklassis. Vaba aja veedan peamiselt koos koertega, kellega jookseme nii agility’t kui ka teeme erinevaid trikke. Minu peres on kolm koera: varsti üheksa-aastaseks saav saksa lambakoera verd Amore, kes praeguseks naudib oma pensionipõlve nii mööda põlde ja kraave joostes kui ka linnas kodu valvates, siis on kolme ja poole aastane šetlandi lambakoera preili Jay, kes on agility suhtes juba teatavat küpsust saavutamas ja näitab järjest paremaid tulemusi, kolmandaks koeraks on kutsikas Dex. Borderkolli tõugu Dex on alles kuuekuune ja õpib teiste kõrvalt, kuidas olla tubli ja tark koer.

Olen veendunud, et juba kutsikana peab koer sõna otseses mõttes õppima õppima.

Kuidas sa agility’ni jõudsid ja mis sind just selle spordiala juures köitis?

Mina kuulsin esimest korda agility’st Pärnu Loodusmaja tollases huviringis nimega Koertering. Kuigi meile tutvustati ka teisi spordialasid, näiteks IPO ja SK, oli agility see, mis mind kohe paelus. Amore oli esimene koer, keda treenisin algusest peale täiesti ise. Mis sellest, et kümneaastasena olin väiksem kui mu koer, kelle puhul ei saanud sel ajal kaugeltki mingist sportlikust vormist rääkida.

Käisime kutsikakoolis ja agility’t proovisin ise omal käel juba enne seda, kui päriselt agility-trenni läksin. Esimesed agility-takistused ehitasime isaga koos, nendeks olid kaks tõket ja slaalom, hiljem ehitasime juurde ka kiige. Esinenud tantsupeol “jaaniussi kavaga”, oli mul ka väike tunnel ole-

mas. Nii sai siis noore koera ja väheste teadmistega pusitud.

Koerte ja agility’ga olen praeguseks tegelenud umbes kaheksa aastat. Lisaks agility’le pean väga oluliseks koertele erinevate trikkide õpetamist. Olen veendunud, et juba kutsikana peab koer sõna otseses mõttes õppima õppima.

Trikid, olgu siis toredad või tobedad, on minu arvates kogu edasise õppetöö või ka sportlaskarjääri aluseks. Esiteks saab niiviisi kutsikas varakult teada, et tal on päriselt neli käppa ja samuti õpib ta neid kasutama nii nagu vaja.

Mida rohkem on koerale õpetatud, seda kiiremini ta uusi asju omandab. Trikid parandavad ka üldiselt koera koordinatsiooni ja keskendumist. Viimast just seepärast, et mina pooldan väga seda, kui koer eristab häälkäsklusi ning täidab vastavalt nimetatud ülesande (näiteks pööre üle parema õla “parem” ja üle vasaku “vasak”, “raputa”, “konn” jne).

Sa oled esindanud Eestit edukalt väga mitmetel suurvõistlustel.

Millal teie edulugu Jayga alguse sai ja millised on siiani olnud teie suurimad saavutused?

Jay edulugu sai alguse ilmselt ikkagi juba A0 võistlusklassis, sest seal näidatud kiirus, mis oli osalt tingitud ka nooruse uljusest, ning stabiilsus oli vau-efekti tekitav nii mõneski. Jay on alati olnud pehmelt öeldes pöörane, ta ei kartnud kunagi proovida ühtegi uut trikki ega agility-takistust. Ilmselt on kurb tõsiasi see, et tema on ja jääb igavesti minu elu kõige targemaks koeraks, sest ta on koer, kes pidi tõsiselt palju asju ise välja mõtlema selleks, et mina rahule jääksin. Mina ei osanud veel siis, kui Jay kutsikas oli, teda nii hästi õpetada, seetõttu pidi ta enamiku seostest iseseisvalt looma. Jay õppis minu oskamatuse tõttu õppima ja omandab siiani uusi asju lennult. Seevastu näen praegu, kuidas kutsikas Dexil on elu tunduvalt lihtsam, sest ma oskan talle asju lihtsamalt serveerida kui Jayle, ja ta peab tunduvalt vähem vaeva nägema.

Julgesin arvata, et Jay tõi värsket verd Eestis A3 miniklassi, kuid

Openi 2017 individuaalset teist kohta. Kui 2017. aasta MM-il õnnestub joosta mõni hea tulemus, siis eks näha ole, kuhu me koha mõttes asetume. Praegu on agility’sse üle maailma lisandumas väga palju noori ja meeletult kiireid minikoeri ning arvan, et väga raske oleks nendega sammu pidada. Arvan, et Jay on oma maksimumkiiruse saavutanud ja sinna midagi lisada oleks väga raske.

Foto: Mariann Rebane

Marta Miil ja tema koer Jay.

Marta Miil ja Jay vahetult peale maailmameistrivõistluste jooksu.

lõpuks tuli ikkagi üllatusena see, et olin “voolinud” omale ühe Eesti kiireima agility-koera. Suurimaks tõestuseks sellest, et mul on nii-öelda hea koer, oli meie esimene suurvõistlus, milleks oli Moravia Open 2016 Tšehhis.

Noore võistluspaarina suutsime edukalt läbida kaks rada, millest mõlemad me ka võitsime. Kohal olid ka minu eeskujud, inimesed, kellele olin alt üles vaadanud ja mida tegelikult teen siiani. See

tunne, et suutsin nendest paremini joosta ja et me suudame tippudele konkurentsi pakkuda, andis mulle nii palju jõudu ja motivatsiooni, et edasised tulemused läksid järjest ülesmäge.

Suurimaks saavutuseks on siiski meie esimese MM-i tulemused, kus saavutasime tiimi hüpperajal paremuselt kolmanda ja tiimi agility-rajal paremuselt teise aja. Individuaalse agility-raja panime lukku ja võit tuli meile. See

Foto: Yasuhiro Ohori

tundub mulle siiani kergelt uskumatu, sest kohal oli maailma paremik ning ei olnud tegemist ka rajaga, kus kõige kiiremad eksinud oleks.

Kui minult küsida, kas arvasin, et jõuan agility’ga sellisele tasemele, siis vastan pikemalt mõtlemata, et kindlasti mitte, sest mina tahtsin ainult kiiremat koera, kellega oleks tore joosta ja võistelda. Teiseks suuremaks saavutuseks pean Juuniorite Euroopa

Räägi möödunud maailmameistrivõistlustest lähemalt. Kuidas te selleks valmistusite, millised olid pinge ja emotsioonid, mis sind seal valdasid?

Eelmise aasta MM-iks ei valmistunud me ausalt öeldes kuidagi eriliselt. Ma teadsin, et pean tegema seda, mida oskan ja hästi teen ning andma endast seejuures parima. Võistlusperiood on meil Eestis niikuinii aasta läbi, seega ei olnud ka võistlemises mingit olulist erinevust. Usaldasin Jayd täielikult, sest ilma selleta agility’t ei jookse. Mina ise olen see, kes tunneb ja teab kõige paremini, millised lahendused meile sobivad ning pole asja, mida mina oskan, aga koer mitte. Me oleme kõike seda koos õppinud!

Tiimijooksude eel oli tunne minu jaoks üsna ebaharilik, ei tahaks öelda, et see oli närv, pigem sisemusest tulev surve, mis ütles, et ma võistlen tiimi, mitte ainult enda eest. Esimese jooksjana minitiimis oli mul enda jooksude ajal päris rahulik tunne, alles hiljem teisi vaadates hakkas käsi kergelt värisema. Individuaalsel hüpperajal saadud disklahv morjendas mind tunduvalt vähem kui nii mõndagi teist. Muidugi oleksin soovinud tulemuse saada, kuid kui juhtus, siis juhtus. Nii see agility’s käib. Asjad võivad silmapilkselt vale pöörde võtta. Järgmisel päeval startisin neljanda sportlasena individuaalsel agility-rajal, ei mingit värinat, lihtsalt teadsin, et me Jayga suudame ja peame seda juba endi jaoks tegema. Jay, kes oli millegipärast hommikul söömast keeldunud ja oli vahetult enne starti oma puuri oksendanud, ei tundnud ennast ilmselt kõige paremini. See oli ainus asi, mis mind muretsema pani. Samas oli soojendusel tema tuju hea ning tahtmine tööd teha väga suur, lihtsalt mina teadsin, et ilmselt ei suuda me isegi puhta raja korral enda parimat näidata.

Kuid asjad võtsid sootuks teise pöörde, sest neljandana jooksime tulemuse, mida lõpuks keegi ületada ei suutnud. Selle MM-i pingelisim aeg oligi see ootamine, kas keegi läheb meid parema ajaga juhtima või mitte. Ma nii väga tahtsin seda võita, kui juba

13

Ma arvan, et minu puhul mängib olulist rolli see, et kui ma midagi tahan, siis pean selle ka saama ning poolik tulemus ei ole tulemus.

Stern

KUIDAS NAKSI JA STERN AITAVAD KEELI ÕPPIDA? Emajõe Keeltekoolis käib tööl kaks koera, 5-aastane kolli Stern ja 14-aastane taksikoer Naksi.

2016. aasta agility maailmameistrivõistlused Hispaanias Zaragozas.

poole võistluse pealt sain aru, et meie joostud aeg oli hea. Niisiis käisin pidevalt Jay ja mõne teise tiimikaaslasega väljas jalutamas, katsusin ennast sellest mõttest natukenegi eemale hoida. Iga kord, kui tagas halli läksin, küsisin hirmuga, kuidas tulemustega lood on. Kõige pingelisem oli minu jaoks võistluse lõpp, sest hüpperaja tulemuste alusel jooksid seal parimad ja kiireimad koerad. Proovisin seda tribüünilt vaadata, kuid enamiku ajast vaatasin maha, lõpuks seisin seljaga platsi poole ja jälgisin Eesti fänne. Viimase kolme koera ajal kallistasin meie tiimi assistenti Keidat, ise üle kere värisedes. Kui lõpuks selgus, et olime Jayga selle raja võitnud, tundsin sellist kergendust, mida pole eales varem tundnud. Kõik fännid, tiimiliikmed ja tuttavad teistest riikidest käisid mind õnnitlemas, pisaraid ei hoidnud vist keegi tagasi. Mõnes mõttes ei suuda ma siiani uskuda, millega me hakkama saime.

Toetajaid oli nii palju, et arvu ei oskakski öelda ning paremat tiimijuhti või assistenti ei oskakski tahta. Kairi ja Keida, te olete imelised! Teise koha omanikuga sõlmisime sellised sõprussuhted, et suhtleme siiani tihedalt. Tema siiras rõõm minu saavutuse üle ja puuduv kadedusenoot tekitasid minus suure austustunde, ta võttis auga vastu teadmise, et sel rajal olime meie Jayga parimad.

Kaua sa Jayd juba treeninud oled ja milline teie treeningplaan välja näeb?

Jay treenimine algas siis, kui

Usun, et paljud ei jõua agility’s kõrgele tasemele, sest neil pole piisavalt kindlat sihti silme ees ja kannatlikkusest jääb puudu.

ta kahekuusena koju tuli, nii et kokku siis juba ligi kolm ja pool aastat. Agility-hallis käime Jayga trenni tegemas tegelikult ainult kaks korda nädalas, võistlustel sisuliselt igal nädalavahetusel (võib-olla viis nädalavahetust on vabad aastas), mistõttu ei taha agility-treeningutega üle pingutada. Igaõhtuse toidukorra saavad minu nooremad koerad tasakaalupatjadel jõuharjutusi ja trikke tehes. Lisaks sellele teeme koduhoovis tihtipeale slaalomit ning agility-tõketel erinevaid pöördeid. Jalutamine näeb meil ka pigem välja nagu kiirendusvõistlus, milles jooksmine vaheldub mängimisega. Suvel käisime palju ka rannas ujumas. Võiks öelda, et Jayl puudub off-nupp, sest ta on alati tegutsemiseks valmis ning alatasa avastan ta endale silma vaatamast, justkui küsides: “miks sa siin istud, lähme teeme ometi midagi!”

Mis on sinu edu saladus? Kuidas sa tipptasemel agility’t oma eraeluga balansseerid?

Edu saladusele mul küll retsepti anda pole. Ma arvan, et minu puhul mängib lihtsalt olulist rolli see, et kui ma midagi tahan, siis pean selle ka saama ning poolik tulemus ei ole tulemus. Minu jaoks peab kõik olema perfektne.

Samuti olen olnud iseenda treener ajast, mil Jay võtsin. Ma olen saanud kõike ise otsustada ja teha nii, nagu olen õigeks pidanud.

Ma ei usu sellesse, et tipptasemele jõudmiseks peab sul olema treener. Mul on paar tuttavat, kelle arvamust hea meelega kuulan, kuid endiselt, end õpetama pole ma veel valmis kedagi laskma. Mina tunnen ennast ja oma koera siiski kõige paremini. Ilmselt mängib ka suurt rolli see, et olen nende aastate jooksul jooksnud nii paljude koertega, et nende üles lugemiseks kahe käe näppudest ei piisa. Need koerad on kõik mind õpetanud, kuid paar aastat tagasi avastasin, et kõige rohkem aitas mind saksa lambakoer Dora, kellega

Foto: Yasuhiro Ohori

vahetevahel joosta sain ja tänu kellele minu juhtimisstiil praeguse suunas arenema hakkas.

Kui koerale on maast madalast piisavalt teadmisi antud, on temaga hiljem palju lihtsam, seega ei võta ka tipptasemel agility’ga tegelemine ülemäära palju aega.

Mingit ajalist pressi ei ole ma kunagi tundnud. Kui kõik on algu-

Selle MM-i pingelisim aeg oligi see ootamine, kas keegi läheb meid parema ajaga juhtima või mitte. sest peale koeraga sujunud, ei tohiks ka hiljem olulisi raskusi ette tulla. Nii kaugele oleme ilmselt jõudnud tänu sellele, et olen saanud ennast ja Jayd ise Pärnu Agility klubis treenida. Ma olen perfektsionist, seega ei rahulda mind kesine tulemus. Ma tahan küll tulemusi kiiresti, aga mul on piisavalt palju kannatlikkust, et uus asi koerale täiesti selgeks õpetada. Edu võistlustel on seotud ka positiivse suhtumisega. Pärast igat jooksu kiidan ja premeerin oma koera, olenemata sellest, milline tulemus meil just tulnud oli. Ma olen veendunud, et kõiges, mis valesti läheb, on inimene süüdi – kas tehakse rajal midagi halvasti või pole koolitaja või omanik koerale asja piisavalt arusaadavaks teinud või teda õpetanud.

Mis sa arvad, mis takistab nii paljusid teisi sportlasi tippu jõudmast?

Mina arvan, et paljud ei jõua agility’s kõrgele tasemele, sest neil pole piisavalt kindlat sihti silme ees ja kannatlikkusest jääb puudu.

Samuti valitseb minu arvates Eesti agility-klubides n-ö masstootmine ehk treener ei pühenda ennast piisavalt üksikule õpilasele, mis täiesti arusaadavatel põhjustel ei olegi tavaliselt võimalik. Samuti puudub suuremal osal harrasta-

jatel võimalus ise treenida ning erinevaid juhtimistehnikaid proovida ja katsetada. Inimesed kipuvad asjadega ruttama, teadmata, et kui koer ei ole õppinud õppima, ei omanda ta teadmisi enamasti kuigi kiiresti. Lisaks pooldan ma õppemeetodite osas endale kindlaks jäämist – mida rohkem erinevaid meetodeid katsetatakse, seda rohkem koer segadusse satub ja sedavõrd kannatavad ka tulemused.

Millised on sinu tulevikuplaanid nii spordis kui ka muus elus?

Pärast gümnaasiumilõppu on mul plaanis minna edasi ülikooli, eriala osas pole veel lõplikult otsustanud. Koerte ja agility’ga tegelen kindlasti ka siis edasi, katkestamiseks oleme juba liiga kaugele jõudnud. Agility on asi, mida ma armastan.

Milline oleks sinu soovitus alustajale agility-inimesele või koeraomanikule, kes tahaks jõuda sinna, kus oled sina?

Agility’ga alustavale inimesele soovitan hoolega enne ühtegi klubisse astumist uurida, millised on treeningmeetodid, treeninggruppide suurused ja võimalused individuaaltreeninguteks.

Ehk kui palju on treener võimeline teile pühenduma. Kui arusaam on tekkinud, saab igaüks ise otsustada, kelle juurde trenni asuda. Parima tulemuse saavutamiseks peab ise juba kodus väga palju tööd tegema. Üks-kaks korda nädalas koera õpetada pole kaugeltki piisav, et kõrgemale jõuda. Minu koerad näiteks on seetõttu alati valmis tööd tegema ning isegi koduaias ei tegeleta isetegevusega. Püüa olla enesekindel, usalda ja austa oma koera. Anna treeningutel alati endast parim, et koera mitte liigselt segadusse ajada. Kõik võivad agility’ga tegeleda, tasub ainult minna mõnd trenni vaatama ja rääkida kellegagi, kes on alaga pikemalt tegelenud.

Intervjueeris: Triin Vasli

Saame esmalt tuttavaks Sterniga, kes alustas koolis käimist juba esimesel eluaastal. “Kui ma ütlen, et hakkame kooli minema, istub ta minu töökoti juurde ja paneb käpad selle peale,” räägib Sterni omanik Helis Saarts, kes on Emajõe Keeltekooli Tartu tiimi juht. Stern teeb kõike korralikult nagu tubli kooliõpilane. “Tema rituaal on koolis selline, et ta liputab korraks saba ja siis tuleb ära,” räägib Helis. Pärast seda võib ta perenaise laua all kuus tundi liikumatult tukkuda. Keeltekooli õppurid Sternile meeldivad. “Ta armastab esineda”.

Usin uitaja Naksi Taksikoer Naksi jaoks on see küll alles esimene töökoht kus ta on , aga ta on väga hästi kohanenud.

Tema peremees Indrek Niibo sõnul pole Naksi kindlasti selline koer, kes tuleb tööle, läheb oma nurka ja magab seal õhtuni. Naksile meeldib tähelepanu ja koolis on seda lihtne leida. “Kuna meil käib siin palju inimesi, siis saab ta seda iga päev ohtrasti. Õpilased on ta omaks võtnud,” räägib Indrek. Töölt lahkumine on Naksi jaoks ebameeldiv. “Kojuminekuks tuleb hakata kümme minutit varem valmistuma. Teda tuleb meelitada ja veenda”.

Teevad kõike koos Naksi ja Sterni tutvumine ei läinud küll alguses ladusalt kuid paari päevaga jõuti mingi üksteisemõistmiseni. “Alguses nad kuidagi jagasid suure avatud ruumi omavahel ära,” meenutab Indrek. Õnneks toimus harjumine kiiresti ja enam pole koerte vahel probleeme. Palju asju tehakse koos - üks ees ja teine järel. “Kui üks tõuseb püsti ja tahab ringi käia, siis teine tuleb ka kaasa. Kui üks läheb jooma, siis tõttab teine ka kausi juurde” naerab Helis seda, kuidas koerad üksteist jälgivad.

Indrek arvab, et koerad on kindlasti üheks põhjuseks, miks inimestel meeldib Emajõe Keeltekoolis käia. “ Koerad loovad koolis kodusema ja intiimsema õhkkonna,” ütleb Indrek ja lisab, et muidu kukuvadki tunnid liiga ametlikult välja.

Naksi Purina “Käpad tööl” programm toetab lemmikute kaasavõtmist kontorisse.

Sellest võidavad kõik, nii inimesed kui lemmikud.

14

Laura: loomade aitamine on minu jaoks justkui teraapia Laura Viibaste on noor ja tegus preili, kellele südameasi on kasside aitamine. Tänu talle on mitmed lemmikud leidnud endale toreda kodu.

Kuidas sa sattusid loomi abistama?

Pesaleidja kassituppa sattusin 20-aastasena 2012. aasta novembrikuus, kui nägin sotsiaalmeedias kuulutust, et äsja avatud kassituppa otsitakse vabatahtlikke. Olen alati olnud suur loomaarmastaja ja see kuulutus jäi silma, kuna otsisin endale mingit uut väljundit. Sisse astudes tabas mind kohe kurbus ja mõte, et mina ei suuda seda teha. Vabatahtlik, kes mind tol päeval vastu võttis, ütles mulle, et kui iga inimene mõtleks nii ja peidaks pea liiva alla, siis jääksidki loomad abita. Peaksin mõtlema hoopis sellele, kui palju rõõmu ma loomadele nendega tegeledes teen. See pani mind mõtlema ja nüüdseks olen kodutute loomadega tegelenud juba 5 aastat.

Millised on selle töö juures olnud siiani kõige raskemad katsumused?

Kõige raskem oli end alguses häälestada mõttele, et tegelikult nii loomad kui ka mina saan sellest positiivse emotsiooni, mis hoiab eemale ka kurvad mõtted. Tegevusest on raske olnud loomade ravimine, sest loom on niigi õnnetu. Haigele ja kurvale loomale veel rohtu andes, haava ravides või teda süstides, võid talle sageli ebamugavust tekitada või valu põhjustada. See võib tunduda loomale aga kiusamisena.

Kui loom on sõbralik, on hea, aga kui ta on nagu tige tikker, pead hiljem ravima lisaks temale ka enda sõjahaavu.

Too välja üks-kaks lugu seoses looma(de)ga, mis on sulle aja jooksul kõige rohkem hinge läinud?

Praegu valutab süda pisikese Franklini pärast, kes minu juurde kahenädalasena sattus. Ta leiti maanteeäärsest kraavist.

Lutitasin teda mitu korda päevas ja kasvatasin ta üles ning Franklin sai mulle nii armsaks.

Kahjuks sain kuu aega pärast koju loovutamist teate, et ta tervis halvenes ja nüüd on ta

Laura on kodutute loomadega tegelenud juba 5 aastat.

teisel pool pilvepiiri. Siiani tuleb pisar silma temale mõeldes, sest kui oled ikka nii pisikest peale teda poputanud ja elule aidanud, siis on see väga valus kaotus. Ilmselt oligi see tema saatus ja oli vaja ühte ilusa hingega inglit sinnapoole. Tegin vähemalt kõik, mis ma suutsin.

Kassitoa kiisudest on ilmselt kõige rohkem südamesse jäänud Saskia, kes sattus kassituppa meeletult kurja ja metsikuna, kuid hoiukodus muutus täielikuks painurujaks. Samuti meenub väljatorgatud silmadega tiine kassiema, kes ei näinudki oma beebisid ja kelle viimaseks mälupildiks on inimese nägu, kes talle seda tegi.

Mida loomade aitamine ja nende eest hoolitsemine sinu jaoks tähendab?

Loomade aitamine on minu jaoks täielik teraapia, mida tehes kaovad nii mõtted kui ka ajataju. Mõte, et maailmas on kas või üks päästetud hing rohkem, annab tohutult motivatsiooni edasi tegutseda. Mõtlen tihti, et olin eelmises elus vist väga halb inimene ja selles elus pean seda karmat heastama, et ma sellisesse heategevusse sattunud olen. Samas olen loomi aidates õnnelik ja muu ei loegi.

My mission is to save lives and my dream is that one day I won’t have to... – ja nii ongi.

Millised on suurimad probleemkohad ja mida võiksid asutused loomade heaolu tagamiseks teisiti teha?

Iga omavalitsus võiks järgida seadusi ja aitada kodutut või vigas-

tatud looma. See on praegu üks suurimaid kitsaskohti, et omavalitsused pigistavad silma kinni, kuna nad ei taha selle teenuse eest maksta. Tegelikkuses on neil kohustus sõlmida leping kas ametliku varjupaiga või MTÜga ja lasta need loomad kinni püüda. Kahjuks mõtlevad paljud vaid rahale ja siin jäävad kannatajaks paraku loomad. Kui kodutute loomade probleemiga tegeleda koheselt, st kui

Mõtlen tihti, et olin eelmises elus vist väga halb inimene, et selles elus pean heategevusega seda karmat heastama. omavalitsused oma piirkonna kodutute loomade probleemiga stabiilselt ja regulaarselt tegeleksid, ei tekiks kiiresti kasvavaid kolooniaid, kust kõigile kodusid ei jätku. Ühest emasest ja isasest loomast võib paari aastaga kasvada paarisajapealine koloonia. Samuti vähendaks tänavale sattunud endise kodukassi kohene abistamine tema haigestumise riski ja seetõttu poleks varjupaikadel nii palju tööd haigete loomade ravimisega.

Mida võiksid sinu arvates inimesed ja ühiskond üldiselt teisiti teha tagamaks loomade parema elu?

See parema elu protsess ilmselt on

Foto: Erakogu

pikaajalisem, kui vaadata just kodutute loomade teemat. Kindlasti võiksid omanikud oma loomad kastreerida/steriliseerida. Piltlikult võib öelda, et iga hoolimatu loomapaljundaja kassipoeg/ koerapoeg võtab ära võimaluse eluks ühelt kodutult loomalt. Kahjuks on nii, et loomi sünnib rohkem, kui on kodusid, kes endale looma sooviks ja selliste paljunduste tõttu pannakse varjupaikades magama väga palju loomi. Kui mõtlematuid pesakondi ei oleks, võtaksid inimesed looma ehk pigem varjupaigast, mitte naabrimemmelt, kelle lemmikul kogemata pesakond sündis.

Pesaleidja loodigi selleks, et vähendada varjupaikades eutaneerimist ja anda eutanaasianimekirjas olevatele loomadele eluks uus võimalus.

Samuti võiksid inimesed hoolikalt mõelda, enne kui nad perre lemmiklooma otsustavad võtta.

Kogu elu ja tulevik tuleks paremini läbi mõelda – kas ka pärast nunnu kassipoja suureks kasvamist teda soovitakse ja ollakse valmis loomaga seotud igakülgseteks kulutusteks.Üldjoontes on aga maailm liikumas loomasõbralikuma tuleviku poole. Loomade elutingimuste parandamiseks on tehtud olulisi muudatusi ja astutud suuri samme. Nüüd võideldakse ka loomaõiguste eest ja loodame, et näiteks saja aasta pärast on loomadel juba palju parem elu. Siiski saab see juhtuda vaid siis, kui on olemas inimesi, kes sellega pühendunult tegelevad. Loodame, et on!

Intervjueeris: Karl-Martin Idol

15

Valmista oma lemmikule ja käepärane mänguasi!

Üllata oma lemmikut uue ja vahva mänguasjaga! Valmista oma kassile või koerale käepärastest vahenditest üks põnev lelu ja mäng võib alata! Nippe jagab noor käsitööhuviline Karina Pedanik.

Fotod: Erakogu

1.

2.

3.

4.

5.

6.

Vaja läheb lambavilla, viltimisnõela ja alust.Keera lambavill palliks ja asu seda aluse peal viltimisnõelaga viltima. Vildi seni, kuni saavutad soovitud kuju ja tugevuse.

Vastavalt soovile võid kasutada ka mitut erinevat värvi.

Anna mänguasi oma lemmikule ja palli-ralli võib alata!

Nüüd keera õmmeldud tasku õiget pidi ja täida see lambavilla või vatiiniga.

Seejärel õmble ka kolmas serv kinni.

Seejärel võta teist värvi vill ja aseta õhuke villakiht pallile.

Vildi see palli külge.

Vaja läheb riiet, vatiini või lambavilla, nõela, niiti ja kääre. Lõika riidest 5×10 cm tükk ja voldi see pooleks. Seejärel õmble kaks äärt kinni (pahupidi).

Mänguasjale võid lisada ka erinevaid sulgi ja muid kassi köitvaid lelusid. Anna mänguasi kassile kätte ja mäng võib alata!

16

KAS TEADSID, ET 70%

KASSI IMMUUNSÜSTEEMIST ON TEMA SOOLESTIKUS?

Just seetõttu töötasime välja uue,

piimhappebakteritega* Purina ONE BIFENSIS® kassitoidu. Täiustatud koostis soodustab antikehade tootmist soolestikus ja tugevdab kassi loomulikku kaitsevõimet seestpoolt. Uues toidus on kõik olulised toitained, nagu oomega-6-rasvhapped, mis hoiavad naha terve ja säravana.

Purina ONE®. Nähtav tervis nii täna kui homme.

* Kuumtöödeldud piimhappebakterid.