Maamajandus (oktoober 2022)

AASTA PÕLLUMEES 2022

Tänavune aasta põllumees selgub 25. oktoobril peetaval konverentsil „Aasta põllumees 2022: põlvkondade vahetus põllumajanduses“.

Võim mingu põllumeestele

KOHALIK POLIITIKA ♦ Tänavune aasta põllumehe kandidaatide valik tõestab taas, et headest tegijatest meil puudu ei ole. Oleks vaid kõik eluvaldkonnad nii uuenduslikud ja nüüdisaegselt arendatud nagu põllumajandus – meid ümbritsev võiks siis olla midagi hoopis muud.

Küll tekkis mul tänavusi kandidaate külastades tunne, et Eesti põlluma janduse koorekiht hoiab ennast poliitikast järjest kauge male – nii üleriigilisel kui koha likul tasandil. Kuulutakse kait seliitu, veetakse kohalikku jahi seltsi või erialaorganisatsiooni.

Aga poliitikast peetakse targe maks eemale hoida.

Eelmise sajandi lõpukümnen dil oli vaat et normiks, et nii suu remad kui ka väiksemad põllu mehed lõid kohalikus poliitikas kindlasti kaasa. Kohalikku voli kokku koondusidki kogukonna helgemad pead, sest elu eden damine oli neile südameasjaks. Tunnetuslikult julgen öelda, et see on muutunud. Vana gene ratsioon on pildilt kadunud ning uusi ja noori tegijaid poliitika ei meelita.

Sellest on kahju. Tervet mõis tust, selget silmavaadet ning avatud ja uueaegset mõtlemist

ei ole poliitikas kunagi liiga pal ju. Ei kohalikus omavalitsuses ega riigitüüri juures. Tänapäeva Eesti põllumajanduse kooreki hile, kelle hulka kuuluvad kaht lemata ka aasta põllumehe kan didaadid, on seda aga antud nii palju, et jaguks teistelegi.

Kindlasti on üheks põhjuseks ajanappus – edukas põlluma jandusettevõttes tehakse täp pistööd ja optimeeritakse igal võimalusel. Teisiti hästi hakka ma ei saa.

Kindlasti ei ole väheoluline aga ka see, et paljud tegevpolii tikud on teinud poliitika uute ja ärksa mõtlemisega tulijate jaoks piisavalt ebameeldivaks, nii et tublid inimesed ennast sellega siduda ei taha. Ja tihti ei suu dagi, sest häälekad seisukohad ja missioon ei ole alati need, mida poliitikas kannatamatult oodatakse.

Ja omajagu on süüdi valijad ki. Poliitiline kiirtoit ehk lihtsad,

kuid sisutühjad ideed meeldivas jutukastmes on ju alati kergemi ni seeditavamad kui kaasamõt lemist nõudvad arutelud. Tõik, et just need meie elu edasi vii vad, ei tule alati meeldegi.

Aga kõik võiks olla teisi ti. Ärksad põllumehed võiksid uuesti endale haarata Eesti elu edendaja positsiooni, mis tege likult on ajalooliselt ju nende käes olnud. Esiti omavalitsustes ja siis riigis. Et ei korduks jäl le see, kus me kõik mõistame, et poliitikute pakutavad ideed meid edasi ei vii, kuid sellest hoolimata ei muutu miski. Eesti põllumeestel on see potentsiaal olemas.

Vastutav toimetaja Lii Sammler, lii.sammler@maaleht.ee, 661 3300 Toimetaja Silja Lättemäe, silja.lattemae@maaleht.ee, 661 3300

Keeletoimetaja Ene Leivak, ene.leivak@maaleht.ee Korrektor Merike Järvlepp, merike.jarvlepp@maaleht.ee

AKUPUHUR ON ÕIGE VALIK

Aasta Põllumees 2022

Hääleta, kellest saab rahvapõllumees 2022

M

aalehe veebis www.maaleht.ee saavad kõik luge jad valida tänavuse rah vapõllumehe, hääletades enda lemmiku poolt. Oma hääle saab anda kuni 23. oktoobri õhtuni.

Veebihääletusel kõige enam hääli kogunud põllumees pälvib rahvapõllumehe tiitli.

Võitja kuulutatakse välja „Aasta põllumehe“ konverentsil.

Ka tänavuse konkursi üld võitja – aasta põllumees 2022 –selgub konverentsil, mis toimub 25. oktoobril Tallinnas hotellis Euroopa.

MAALEHT

Kujundaja Mari Peterson, mari.peterson@maaleht.ee Reklaami projektijuht Kadi-Liis Maidla, kadi-liis.maidla@delfi.ee, 5666 1049

Maamajandus ilmub Maalehe vahel Maalehe tellimine telefonil 680 4444 või e-postil klienditugi@delfi.ee www.maaleht.ee, www.maamajandus.ee

Väljaandja Delfi Meedia AS Trükk AS Printall

Maalehe lugejad valivad inter netihääletuse teel ka rahvapõl lumehe. 2019. aastal sai selle tiitli kartulikasvataja Gustav Põldmaa. Foto: Sven Arbet

Andres Vaan: võtkem eeskuju Iirimaast, kus lihaveiseid on kümme korda rohkem

Millised on praegu veiseliha kokkuostuhinnad?

Energiahindade kasv mõjutab lihaveisekasvatust samamoodi kui teisi põllumajandusvaldkon di. Kõik sisendid on kallinenud,

väga hea koostöö, hobusearetus on minu abikaasa hobi ja töö. Topi talus aretatud nelja-aastane mära Chanelle võitis Eesti sport hobuste rahvusliku võistluse, hobusel ratsutas Paul Argus. Ho

ga. Praegu plaanime tuua Lõu na-Rootsist sisse uut geneetikat, nii et Eestisse tuleb peagi neli li musiini pulli, neist kaks jõuavad meie karja. Talvel sai Saksamaalt ostetud limusiini pulle juurde.

SILJA LÄTTEMÄE silja.lattemae@maaleht.ee

Olete aasta tega aretanud Topi Mõisa OÜs Pärnumaal ühe uhkema limusiini tõukarja. Milliseks hindate meie lihaveisekasvatuse hetkeseisu?

Lihaveiste arvu kuse koha pealt on seis küllalt stabiil ne. Praegu on meil Ees timaal 82 000 lihaveist, see on Eesti mastaabis väike arv.

Heaks võrdluseks on Iiri maa, mis on meist vaid pool teist korda suurem, aga seal on 800 000 lihaveist ehk kümme korda rohkem kui Eestis! Tõsi, Iirimaal on ka tunduvalt rohkem rohumaid, kust niiteid saab teha. Aga Eestimaal on ju ka palju sel liseid alasid, mis sobiksid liha veiste karjatamiseks, nii et neid loomi mahuks meie pärandnii tudele ja karjamaadele päris palju juurde.

Kuid ei saa jätta märkimata, et viimasel ajal on Iirimaal väik semad kasvatajad hakanud juba oma lihaveistest loobuma ja lä hevad üle piimakarjakasvatuse le. Meil siin Eestis on tendents selline, et kui loomakasvatus lõ petatakse ära, siis jäädakse tera vilja kasvatama.

Majanduslikult on meie liha veisekasvatajad väga erineval ta semel – on neid, kes on suutnud investeerida ja suudavad tootmi sega plussis olla. Samas on pal ju kasvatajaid, kes vajavad suuri investeeringuid, et edukalt jätka ta. Õnneks on hetkeseisuga uues strateegiakavas lihaveisekasvata jate peale mõeldud.

„Peaksime rohkem toetama kohalikke lihatööstusi ja müüma loomad Eesti tööstustele, siis jääb ka väärindamise protsess Eestisse ning säilivad töökohad maapiirkondades. Muidu anname Poola riigile tööd.“

se ja sealt ostetakse hiljem veise liha tagasi.

Meie osaühingu veised on sel aastal läinud Karjamõisa ja Rakvere tööstustele. Tõsi, Baltic Grassland Beef projekti kaudu jõudsid ka Šveitsi tarbijani väärt tükid, aga see oli väga väike osa

Meil puudub statistika selle kohta, kui palju eestimaalane li haveise liha tarbib. Statistika üt leb, et isevarustatus veiselihaga on 100%, aga sinna on arvesta tud igasugune liha – peale liha veiste vanad piimalehmad, pii mapullid – ja pilt on väga kirju.

Maailma trend on selline, et veiseliha tarbimine väheneb, kala ja kana süüakse rohkem. Ma arvan, et Eestis on lihaveise liha tarbimine suhteliselt tagasi hoidlik. Eestlased on ikka olnud sealiha usku, aga tasapisi hakkavad ka meie liha veiste vääristükid esile tõusma. Meie liha veised on ikka kasvanud looduse rüpes, mingeid kasvu hormoo ne või an tibiooti kume pole vaja karta, kui ostate Eestis kasvatatud liha

MULLUNE VÕITJA ♦ Matsalu looduskaitsealal ja Kasari jõe kallastel puhtatõulist limusiinikarja pidav aasta põllumees 2021 Andres Vaan innustab loomakasvatajaid oma lihaveiste arvukust suurendama, mitte vähendama.

ANDRES VAAN

Kalle Adler toetub Šotimaa kogemustele

Šotimaa farmides töötanud Kalle Adler juhib nüüd šotlasest põllumehele kuuluvat Abaja farmi, edendades võõrsilt saadud teadmistega nii teraviljakui lihaveisekasvatust.

„Toimetame siin juba ala tes 1998. aastast, ettevõ te kuulub Šotimaa põl lumehele ja turbatootjale Neil Mackie Godsmanile,“ räägib Kalle Adler.

1980. aastate keskel, kui Kal le Adler veel Kehtna Kõrgemas Põllumajanduskoolis maapa randuse mehhaniseerimist õp pis, käinud Godsman seal omale praktikante valimas. Toonasest põllumajanduspraktikast Šoti maal saigi alguse meeste pika ajaline koostöö, mis päädis ühi se ettevõttega Järvamaal Abajal.

„90% Šotimaa viskist tehakse Godsmani turbaga, sest linna seid kuivatatakse turbatulega, nii et ehtne Šoti viski saab tur bamaitse,“ selgitab Kalle Adler.

Ta lisab, et firma omanik on siiski põline põllumees, kelle farmis Šotimaal peetakse nii pii makarja kui lihaveiseid.

Kasulikud investeeringud

Abaja farm loeb oma tegevu se alguseks 1993. aastat, kui Koeru sovhoosi reorganiseeri

mise käigus moodustati Abaja põllumajandusühistu. Mõned aastad hiljem ostis selle šot lane Neil Godsman, kes kut sus ka Kalle Adleri firmasse tööle.

Alguses oli vanas ühistus 68 piimalehma, maad 10 hektarit ja 16 töötajat.

„Praegu harime 1260 hek tarit maad, meil on 250 looma ja kogu töö teeme ära viiekesi,“ toob esile Kalle Adler – teravili ja raps kasvab enam kui 1000 hek taril. Lisades, et firmas töötab ka tema abikaasa Terje, raamatupi dajaks on tütar Hedi ning poeg Oskar käib koolivaheaegadel

„Omaniku põhimõte on, et ta ei vii kasumit Eestist välja, kogu kasum investeeritakse kohapeal ettevõtluse arendamiseks.“

KALLE ADLER

abiks kive koristamas ja trim merdamas.

Kuna eakas välisomanik eri ti tihti farmis kohapeal ei viibi, ongi kogu ettevõtmise juhtimine ja hea käekäik Kalle Adleri vas tutada. „Omaniku põhimõte on, et ta ei vii kasumit Eestist välja, kogu kasum investeeritakse ko hapeal ettevõtluse arendami seks,“ tunnustab Kalle Adler šoti ärimeest.

Nii on ettevõte saanud inves teerida kaasaegsesse tehnikas se põldudel, uude laohoonesse ning viljakuivatisse. Need inves teeringud on aidanud ettevõtet paremini majandada.

Selle firma edulooks ongi efektiivne majandamine. Ei ole ju igapäevane, kui nii suures mahus ettevõtlust saab edenda da vaid viie töötajaga. Neil on väga korralik tehnika ja hooned ning pealegi on maad kõik ühes tükis.

Geneetika Šotimaalt

Viljakasvatuse kõrval peetak se Abaja farmis lihaveiseid, kus silmapaistev aretustöö ja liha veisekasvatus pälvis vabariikli ku tunnustuse. Nimelt sai Abaja Farmi loomakasvatusjuht Tiia Riis Maaelu Edendamise Siht asutuselt tänavu aasta algul parima lihaveisekasvataja tiitli. Kõrge tunnustuse taga on Tiia Riisi aastatepikkune hoolikas tõuaretustöö.

KANDIDAAT Kalle Adler

OÜ Abaja Farm.

Järvamaa.

Teravilja- ja rapsikasvatus, lihaveisekasvatus.

Maad haritakse 1260 ha, sellest omandis 970 ha. Rohumaad 280 ha.

Keskmine nisu saagikus 6,5 t/ha, rapsi saagikus 3,5–4 t/ha.

Aberdiin-anguse tõugu lihaveised. 220 lihaveist.

Kaasaegne tehnoloogia.

Viis töötajat.

Esitaja: Eesti Lihaveisekasvatajate Selts

„Lihaveistega alustasime 2006. aastal, kui ostsime esime sed aberdiin-anguse tõumulli kad Šotimaalt,“ toob esile ette võtte juhataja. Ta lisab, et liha veised valisid nad seetõttu, et väärindada mitusada hektarit sellist rohumaad, mis viljakas vatuseks ei sobi.

Praegu on aberdiin-an guste põhikarjas sada amme, kokku on 220 tõupuhast lihaveist.

Loomakasvatusjuht Tiia Riis ütleb, et loomadel on lühike paaritusaeg ja saab müüa ühtla si partiisid. Abaja farmist on tõu loomi müüdud tõuloomakasva tajate ühistu kaudu juba 16 riiki, läbi aegade kõige rohkem Mal tasse ja Türki.

Maaleht, 8. september

„Enamikul inimestel on vaja korra elus juristi, korra aastas arsti ja üks kord kuus juuksurit, aga põllumeest on kõigil inimestel vaja kolm korda päevas,“ toob esile Kalle Adler.

Üllar Hiire taastab ja hoiab mullaviljakust

„Muld on see varandus, mida peame põllumeestena hoidma,“ rõhutab Lääne-Virumaa põllumees ja ühistu Kevili nõukogu liige Üllar Hiire. Kibekiirel koristusajal ei saanud pere hõlpu, tööpäevad võisid venida hiliste öötundideni.

„Kasvatame erinevaid kul tuure. Osa on massi kultuurid – nisu, oder, raps –, neid saab ühistu kuiva tisse viia. Aga herne, oa ja enda külviseemned peavad ikka oma kuivatist läbi käima,“ selgitas Üllar Hiire.

Suvel huugas ettevõtte õuel kaks Antti kuivatit, kus vilja võt tis vastu perenaine Maret. Just tänavu ehitatakse ka uut kuiva tit ja punkerladu, mis on vasta vuses aastate jooksul kasvanud koristuspinnaga.

„Saime kuivati ehitamiseks PRIA toetust. Algul arvasime, et ehk saame kuivati selle aasta lõikuseks valmis, aga nüüd võt sime sihiks järgmise aasta,“ tea tas Üllar Hiire.

Haritavaid maid

üle tuhande hektari Ettevõttes on käsil põlvkonnava hetus ja poeg Sander on valmis isalt majandamise Mäemõisa osaühingus üle võtma. Nii tähis tabki selle ettevõtte tegutsemi se ajaskaalat isa Üllari rajatud kuivatikompleks ja poeg Sandri rajatav uus kuivati ning punker ladu.

„See on põlvkonnavahetus –uued arusaamad, uued projek tid,“ muheles isa Üllar.

EPAs õppis Üllar Hiire põl lumajanduse mehhaniseerimist ja pärast lõpetamist tuli stipen diaadina kodumajandisse. Pe remees meenutas, kuidas ma jandist jagati töötajatele kaks hektarit maad, nemad siis isaga koondasid neli hektarit prae guse ettevõtte südame läheda le ja sealt viljakasvatus alguse saigi.

„Olin nii õnnelik, kui sain esi mese maatüki kätte ja hakkasin oma kuivatit ehitama,“ rääkis Üllar Hiire. Algul arvas ta, et pii sav on sada hektarit, mida hari da. Hiljem jõuti veendumusele, et 500 ha on see maa, mis suu daks pere toita.

„Praeguseks on külvi all üle tuhande hektari. Mulle tundub, et seda on piisavalt. Sander leiab, et tuleb olla valmis laie nemiseks,“ arutles Mäemõisa peremees.

ÜLLAR HIIRE

Tänavu oli umbes 200 ha rap si all, paarisajal hektaril kasvas talinisu. Lisaks kasvatati tali- ja suviotrasid – nii varaseid kui hi liseid. 150 hektaril kasvas her

nes ja uba. „Tänavu pole saagi üle põhjust nuriseda,“ rääkis peremees.

Mullaviljakus on kõige olulisem „Muld on see väärtus ja varan dus, mida maaharijatena peame üha tõsisemalt silmas pidama,“

rõhutas mees. Sest viljakasvata ja töö tulemus tuleb üksnes läbi mullaviljakuse.

Mäemõisa osaühingus liigu takse mullasõbralikumate hari mistehnoloogiate suunas. Põl dudel rakendatakse peamiselt otsekülvi Kanada tehnoloogia abil, kasvatatakse vahekultuuri

KANDIDAAT Üllar Hiire

OÜ Mäemõisa.

Lääne-Virumaa.

Teravilja- ja rapsikasvatus.

Maad haritakse 1060 ha, sellest omandis 690 ha.

Teravilja keskmine saagikus 6–7 t/ha, raps 3,5–4 t/ha.

Otsekülv, vahekultuurid, täppisviljelus.

Töö pereettevõttena.

Kolm töötajat.

Esitaja: PÜ Kevili

de segusid nii kevadel kui ka sü gisel, kogu põhk jäetakse põllu le, katses on kaaskultuurid

„Meil on põuakartlikud mul lad ja majandame nitraaditund likul alal,“ lisas poeg Sander.

„Oleme kogenud, et otsekülv annab hea saagi ja tagab ühtlase tärkamise tänu mullastruktuuri säilitamisele. See harimisviis ai tab mullas rohkem niiskust säi litada ka põuastel perioodidel.“

Põllumeeste ühistu Kevi li asutajaliikmena ja nõukogu kauaaegse liikmena on Üllar Hiire andnud oma panuse ka ühistuliikumisele. On ju Kevili tõusnud põllumajanduse üheks silmapaistvamaks ühistuks.

Küsimuse peale, mis teeb pe remehele kõige enam rõõmu, vastas Üllar Hiire: „Mul on hea meel, et poeg minu tegevusi jät kab ning lisab pereettevõttesse uusi mõtteid ja ideid.“

Maaleht, 15. september

„Mida enam mullastiku elujõudu hoiame, seda heldemalt annab ta saaki tagasi,“ tõdeb Üllar Hiire. Pildil koos poeg Sandriga.

„Mul on hea meel, et poeg minu tegevusi jätkab ning lisab pereettevõttesse uusi mõtteid ja ideid.“

Margus Klais rajas kaasaegse teraviljakeskuse

Margus Klais on Elva valda Rämsi külla rajanud kaasaegse teraviljakeskuse, kasvatab põldudel teravilja, rapsi ja maasikaid ning energiat ettevõtmistesse saab oma päikesepargist.

„Meie peamine tegevus on teravilja-, kaun vilja- ja rapsikasva tus ning põhisissetuleku saame seemneviljast,“ räägib Margus Klais Rämsi külas oma ettevõtte tootmiskeskuses. Lisaks kasvata takse maasikaid.

Maasikaid korjasid lapsed, malevlased ja ukrainlased „Ma ei toimeta siin üksi, ümber ringi on veel mitu firmat,“ rää gib Margus Klais ja loetleb: Tiku talu kuulub tema emale, OÜ Tidriku Mõis aga vennale. Nii majandabki üks pere otsekui pe reettevõte Rämsi ja Puhja kandi maid Elva vallas – kokku on ühe pere hallata ja harida tuhande hektari ringis ümberkaudseid põlde.

„Oma ettevõttes olen oma nik, Tiku talus aga tööline,“ nae

rab Margus Klais, kes lisaks oma põldude harimisele on abiks ka emale-vennale kuuluvatel maadel.

Suvel käis Rämsi põldudel kibekiire maasikakorjamine la vatsitel. „Maasikapõllul on mul lisaks kohalikele abiks ukrain lased, hooajatöölised Ida-Viru maalt ja oma lapsed,“ teatab Rämsi Agro juhataja, kes on viie

lapse isa. Sel suvel sai ta appi ka õpilasmaleva.

Maasikaid kasvatatakse sel les firmas kahel põllul, kokku on üheksa hektarit maasikate all. Põldude kõrvale on Rämsi Agro rajanud päikesepaneelide pargi võimsusega 200 kWh.

„Sortidest kasvavad meil ’Sonsation’, ’Verdi’ ja ’Asia’,“ tea tab peremees. Ta lisab, et maa sikaid müüakse Vahtra talu kau bamärgi all kohalikel turgudel ning ettevõte kuulub ka maasi kakasvatajate liitu.

„Tänavu oli maasikakorjajate tööle saamine päris keeruline,“ nendib peremees, kes on oma

ettevõttesse juba tööle võtnud ka Ukraina sõjapõgenikke.

Margus Klais on Ukraina pe redele andnud elamiseks kor teri Ulila külas ja palganud uk rainlasest koka oma töölistele lõunaks süüa tegema. Peaasi et kõik maasikad ikka töötaja te abiga korralikult korjatud saaks.

Karjamõisast kaasaegseks tootmiseks

„Kui maasikad õitsevad, põld on õitest valge, viljad on punased ja külmkambris maasikaid lade mes, siis on tore oma töö tule must näha,“ ütleb Margus Klais.

„Kunagi oli siinkandis Tiidri ku karjamõis,“ teab Rämsi Agro juhataja, et oma ettevõtte kesku se rajasid nad mõisa, hilisema sovhoosi maadele.

2000. aastate algul ostis pere sovhoosiaegadest tühjaks jää nud piimakarja farmikomplek si, kus algul hakkas sigu pida ma. Hiljem renoveeriti sigala vilja puistelaoks, teisest kõrval hoonest sai aga nii vilja- kui väe tiseladu ning talvel masinapargi hoidla. Masinapargis on kaks John Deere’i komabaini, lisaks traktorid.

Praeguseks on pere looma kasvatusest täielikult loobunud.

KANDIDAAT Margus Klais

Rämsi Agro OÜ.

Tartumaa.

Teravilja- ja maasika kasvatus.

Teravili kasvab 800 ha-l. Nisu, oder, raps, hernes, ristik. Keskmine teravilja saagikus 5–7 t/ha. Rekordsaagid üle 8 t/ha. 70% on seemnevili.

Maasikakasvatus 9 ha-l. Maasikate müük Vahtra talu kaubamärgi alt.

Päikesepark võimsusega 200 kW.

Üks töötaja, hooajatöödel 40 töötajat.

Tartumaa Põllumeeste Liit

Margus Klais on oma ettevõtmis te peamiseks suunaks võtnud sertifitseeritud teraviljaseemne kasvatamise. 70% tema saagist läheb seemneviljaks Baltic Agro le ja Scandagrale.

Positiivsena toob ta välja, et siiakanti Elva valda on ra jatud kaks maaparandusühis tut, nii et maad on maapa randussüsteemide abil korda tehtud.

Rõõmu pakub Rämsi Agro ju hatajale see, kui tema töödel on ka korralik tulemus. „Käibere kordid tulevad põllult kindlas ti,“ ütleb Margus Klais, kes on nii mõneltki oma põllult saanud ikka rekordsaagi kätte.

Maaleht, 7. juuli

Urmas ja Laivi Laksi talu on kui Türi lillelaat

Urmas ja Laivi Laks on juba paar aastakümmet Türi vallas Jõeääre talus kasvatanud kartuleid, köögivilju ja lilli, mida müüvad nii Paide turul kui ka oma taluõuel. Mullu pälvis pererahvas Eestimaa Talupidajate Keskliidult parima talu tiitli.

Oleme siin juba mitu aasta kümmet toimetanud ja talu oma perega täiesti nullist üles ehitanud,“ rääkis talu pere mees Urmas Laks.

Praegu laiutavad Jõeääre talu õuel kolm suurt kasvuhoo net, lisaks majale on ehitatud mitu lao- ja abihoonet.

Kui ostjad tulevad lilledetaimede ja köögiviljade järele, ja lutavad nad selle talu õuel ringi otsekui Türi lillelaadal – kastid taimedega on tõstetud kahele poole teed, avatud kasvuhoonete ustest on näha kogu taimemaa ilm, mida osavate näppudega pererahvas on mitu kuud istuta nud, potistanud ja kasvatanud.

Majaehitusega talupidajaks

Urmas meenutas, et kolhoosiajal sai hakatud siia maja ehitama. Kui kolhoos tegevuse lõpetas, käis peremees vahepeal suur talus tööl, teenis metsatöödega lisaraha, samal ajal hakkas oma põllul ka müügiks kartuleid kas vatama.

Aastatega Jõeääre talus kar tuli- ja köögiviljakasvatus üha laienes, nii et pererahvas jäigi üksnes oma tallu tööle.

„Teeme siin kõike ise, abiline on üksnes Paide turu peal müü ja, abiks on ka oma pojad – Rai go aitab tehnikaga, Riho põllu töödega,“ rääkis Urmas. Rihost on saanud noortalunik, kes kas vatab kartuleid ja kapsaid vane mate talust 5 km kaugusel ren dimaal.

Üks kasvuhoone ja osa teh nikat on tallu soetatud toetuste abiga. Laksid on rahul, et nen de talupidamine edaspidi ka jätkub. „Eks kunagi võtavad po jad meie majandamise siin talus üle,“ usub pererahvas.

Tänavu oli Jõeääre talus kar tul maas kuuel hektaril, sorti dest ’Constance’, ’Afra’ ja ’Gala’. Lisaks avamaal porgandid, kap sad, peedid, kaalikad, porru

KANDIDAAT Urmas ja Laivi Laks

Jõeääre talu.

Järvamaa.

Kartuli- ja köögivilja kasvatus.

Avamaal porgand, kapsas, nuikapsas, kõr vits, peet, sibul, küüslauk.

Kasvuhoonetes lilled, tomat, paprika, kabatšokk.

Maad kasutatakse 15 ha, köetavad kasvuhooned 0,5 ha.

Peretalu.

Esitaja: Maaleht, Türi Talunike Liit

lauk, sibul, uba, kabatšokid, kõr vitsad ja küüslauk.

Juba aastaid on Jõeääre talu saadusi müüdud Paide turul, kaupa müüvad nii peremees Urmas kui ka palgatud abiline. „Neljapäeviti on meil OTT – otse tootjalt tarbijale müük, seal käin ka,“ lisas peremees.

Taimekasvatus ei anna hõlpu

Maitsekalt kujundatud korras taluümbrus annab aimu pere rahva ilumeelest. Tuhanded amplid ja lilletaimed lähevad kevadel küll müügiks, aga suur

„Veebruarist juunini on meil taimekasvatus ja müük, siis tuleb köögiviljakasvatus ja kartul,“ selgitavad oma toimetusi Laivi ja Urmas ja Laks.

osa on kasvama pandud ka maja ümbrusesse ja koduaeda.

Selle aiandustalu hooaeg al gab veebruaris ettekülvidega köetavates kasvuhoonetes. Lille taimed on tellitud peamiselt Hol landist, need potistatakse märtsis ja siis lähevad müüki. Pererahval on varahommikust hilisõhtuni käed tööd täis, sest talutöid te hakse kahekesi. Kasvumajades

toimetatakse kõigepealt lilletai medega, siis pannakse kasvama tomatid-kurgid, seejärel tuleb köögivilja- ja kartulikasvatus. Kogu talutoodang müüakse ela nikele ilma vahendajateta.

„Korra kuus tõmbab kiro praktik meil selja sirgeks, siis töötame jälle varahommikust hilisõhtuni, aeg-ajalt käime ka massaažis,“ teatas perenaine.

„Eelmisel aastal ei olnud kar tulisaak kõige parem, aga peet ja porgand kasvasid hästi, tänavu on küüslauk väga ilus,“ ütles Ur mas Laks.

Ning lisas: „Varahommikuti teen ikka väikese ringkäigu, ja kui kõik taimed on ilusasti tär ganud, siis silm puhkab ja süda on rahul.“

„Oleme seemnekasvatusettevõte, meil on 40% suvivilja ning 60% talivilja,“ teatab Margus Klais, kelle harida on ligi 800 ha maid.

„Varahommikuti teen ikka väikese ringkäigu, ja kui kõik taimed on ilusasti tärganud, siis silm puhkab ja süda on rahul.“

URMAS LAKS

„Kui maasikad õitsevad, põld on õitest valge, viljad on punased ja külmkambris maasikaid lademes, siis on tore oma töö tulemust näha.“

MARGUS KLAIS

Atfarm – vajaduspõhise lämmastikväetamise tulevik

Atfarm on Yara patenteeritud satelliidipõhine programm, mis võimaldab lämmastikuga väetada vastavalt kultuuride vajadusele ning põllupõhiselt. Programmi abiga saab luua piiramatult vajaduspõhiseid väetamise kaarte (VPV-kaardid), et laotada lämmastiku just sinna, kuhu ja kui palju seda on vaja. See nutikas lahendus ei anna vastust, mis konkreetsel põllukultuuril viga on, vaid pigem näitab kätte alad, millega põllumees tegelema peaks.

Atfarmi puhul on tegemist nõuandva ehk täppisväetamist toetava lahendusega. See tähendab, et kui põllumees otsustab näiteks kevadise lämmastikväetamise ringiga anda 70 kg N/ha, siis Atfarm korrigeerib kasutatavat normi vastavalt põllu

vajadustele, andes mõnedele põllu piirkondadele näiteks 50 kg ja teistele 90 kg lämmastikku.

Aluseks võetakse iga 2–3 päeva tagant põldudest tehtavad biomassi fotod, mida korrigeeritakse vastavalt Yara N-Sensori algoritmiga. Valida saab kahe võimaluse vahel –kas anda väiksema biomassiga aladele rohkem ja suurema biomassiga aladele vähem lämmastikku või siis, vastupidi, anda suurema biomassiga aladele rohkem ja väiksema biomassiga aladele vähem lämmastikku.

Atfarmi saab kasutada kõikide lämmastikväetamiste ringide puhul, kuid täpsema info saab hilisemas ehk teises või kolmandas väetamisringis. Siis on põllul biomassi rohkem ning satelliidifotod täpsemad.

Miks peaks põllumees Atfarmi kasutama?

1. Erinevate riikide kogemused on näidanud, et Atfarmiga on põllumehed kasutanud hektari kohta 2–6 kg vähem väetist. Kui võtta keskmise arvestuse alusena näiteks 4 kg/ha, siis 250 ha põllupinna peale teeb see kokku 1 tonn vähem lämmastikväetist, mis praeguste hindade juures tähendab ligi 900–1000 € suurust kokkuhoidu.

2. Vastavalt taimede vajadusele tehtud lämmastikväetise kasutamine on andnud põllumeestele keskmiselt 2–3% saagi juurdekasvu. See aga tähendab isegi 5tonnise nisusaagi juures lisasaaki umbes 100 kg/ha, mis praeguste viljahindade juures tähendab umbes 25 €/ha lisatulu.

3. Kultuuri lamandumine on väiksem, millega omakorda on seotud koristamise kiirus ja majanduslik tulu. Kui

arvestuse aluseks võtta CV-koefi tsient ehk väetamise ühtlikkusest tulenevad saagi lamandumise kaod, siis mitmed katsed on näidanud, et kui lamandumine põllul on toimunud 30% ulatuses, siis saagikadu võib teraviljadel olla umbes 15%, mis 5tonnise nisusaagi puhul tähendab 750 kg. Rahasse ümberarvestatuna oleks see 200 €/ha.

4. Väetamiskaarte on võimalik saata üle pilve ehk põldude väetamist saab juhtida distantsilt. See aitab omakorda hoida aega kokku, mis mängib erilist rolli siis, kui põllud asuvad üksteisest või talust kaugemal.

5. Atfarmi abil on võimalik säästa keskkonda, kuna tänu täpsemale väetamisele kasutavad taimed lämmastikku just nii palju, kui on neile optimaalne.

Kui palju Atfarm maksab?

Tutvuge lähemalt programmiga www.at.farm/et ning hoidke uudistel silma peal www.yara.ee kodulehel ning sotsiaalmeedia kontodel.

Veiko Pak toodab Kadarbiku porgandimahla

Kadarbiku kaubamärgiga mahlad ja hapukapsas tulevad Eesti ühest kaasaegsemast köögivilja töötlemise ja väärindamise ettevõttest, mida juhib Veiko Pak, kes toodab köögiviljamahlu oma talu saadustest.

Raskustele vaatamata on pe reettevõttena alustanud Ka darbiku talu aastakümnete jooksul tõusnud suurimaks por gandikasvatajaks ja köögivilja mahlade, hapukapsa tootjaks. Kadarbiku Köögivilja OÜ juhata ja Veiko Paki initsiatiivil hakkas see talupere esimesena ka oma kasvatatud köögiviljadest mahla pressima ja rahvale müüma.

Alustasid kapsaste ja tomatitega Veiko Pak toob esile, kui tema naaber AS Sagro oma köögivilja kasvatusega lõpetas, ei jätkanud neil põldudel ja tsehhides keegi kohalikest, üksnes impordi osa kaal üha suurenes.

„Sagrost ei ole enam mit te mingit jälge, keegi ei täitnud seda nišši. Eesti saatus ongi sel

line, sest meie turg on väike ja importkaup aina voolab sisse,“ ütleb Veiko Pak.

„Algul kasvatasime siin ta lus kõike – olid kurgid, tomatid, kapsad ja pidasime sigu,“ mee nutab Veiko Pak. Pakide köögi viljadünastia rajaja on isa Ants Pak.

Soome põllumajanduskoo lis ja Tallinna Tehnikaülikoo lis õppinud vanem vend Veiko Pak meenutas, kuidas suvis tel vaheaegadel käisid nad pe

rega Leningradi turul kapsaid müümas.

2003. aastal hakkas pere omandatud Ääsmäe laokomp leksi oma tootmishooneks üm ber ehitama. 2004. aastast sai Veikost OÜ Kadarbiku Köögivi

aga kapsakoristus ongi suuresti käsitsitöö, mida tehakse ka uk rainlaste abiga.

Uudsed lahendused köögiviljanduses „Olime esimesed, kes tõid 2006.

töötlemisest üle jäävaid jäätmeid kasutatakse biogaasi tootmisel.

Enamik Kadarbiku köögvil jast töödeldakse ümber, väike osa talu porgandeid, kapsaid, lillkapsast jõuab otsemüüki.

Tootmishoone tsehhis pres

KANDIDAAT

Veiko Pak

Kadarbiku Köögivilja OÜ, Kadarbiku Talu OÜ.

Harjumaa.

Köögivilja kasvatamine ja töötlemine.

Maad kasutatakse 773 ha, sellest omandis 145 ha.

Teraviljakasvatus 495 ha-l, köögiviljakasvatus 213 ha-l: porgand, kapsas, lill kapsas, punapeet, broko li, nuikapsas, kaalikas.

Aastas toodetakse 8500 t köögivilja, millest enamik töödeldakse: porgandi-, kapsa-, peedimahl, hapu kapsas 1500 t, toorsalatid, aurutatud peet jm tooted.

Pereettevõte.

70 töötajat.

Esitaja: Eesti Aiandusliit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda

tatakse biokütteks,“ selgitab pe remehe tütar Lisli Pak, kes on välismaal majandust õppinud ja töötab nüüd pereettevõtte toot mistsehhis projektijuhina. Poeg Ranner on müügijuht ja abikaa sa Anneli tootearendusjuht.

“Enamuse oma köögiviljast töötleme ise ümber – pressime mahlaks ja hapendame kapsast,” räägib Veiko Pak.

„Meil on pereettevõte, kõige suuremat rõõmu tunnengi sellest, et lapsed jätkavad minu ettevõtmisi.“

VEIKO PAK

Kermo Rannamäe ja Linda Pajo müüvad digitaalseid kitsi

Endised sportlased Kermo Rannamäe ja Linda Pajo on rajanud Läti piiri äärde tüüringi tõugu kitsede farmi, toodavad kitsepiimast mitut sorti juustusid ja on loonud ka digitaalse kitsekarja.

„Meil on Euroopa mood saim kitsefarm,“ kinni tab Andri-Peedo talu perenaine Linda. Peremees Ker mo aga lisab: „Meil on tüüringi tõugu kitsed – nii võib öelda, et siin on Euroopa suurim tüüringi kitsefarm.“

Kitsepiima-camembert gurmaanidele

Oleme Misso vallas Kimalasõ külas, kus Andri-Peedo noor talupere on rajanud uhke toot miskompleksi, mis ühendab nii kitsefarmi, piima töötlemist kui toodete müüki. Hoone ühte ossa on ehitatud ainulaadne küünkuivati, kus heina kuivatavad ventilaatorid. Sealt viib katuse alune kraana sööda loomadele ette. „Selles küün-kuivatis saa me väga kvaliteetse heina,“ sel gitas Kermo Rannamäe. Lisades,

et nende kitsed söövad ainult maheheina, nii saadakse pare ma maitsega juustu.

Andri-Peedo talus lüpstakse kitsi kaks korda päevas ja nad annavad 2–4 liitrit piima. „Kok ku saame päevas 600 kg piima, sellest saab 60 kg juustu,“ teatas perenaine.

Piim jõuab lüpsiruumist meiereisse, kus see pastöriseeri takse ja pakendatakse. Osa pii ma läheb juustuks ja jõuab laa gerdusruumi. Kohapeal on perel ka loomade tapapunkt.

„Meil on kolme sorti laager duvaid juuste – nii lisandiga kui ilma,“ tõi esile perenaine. Kogu sortiment on aasta ringi müügis. Müüakse kõvasid juuste, prae juustu, hallitusjuuste. Müüki lä heb ka kitsepiim, samuti tehakse jogurtit.

Viimati pälvis Andri-Peedo talu praejuust kitsepiimast aja kirja Oma Maitse lemmiku tiit li „Parim piimatoode 2022“. Tootevalikusse on jõudnud ka camembert-tüüpi valgehallitus juust, mis on maitselt mahe ja õrnalt pähkline. Tooteid turus tatakse koos Nopri Talumeierei ga, need on müügil suurimates kaubakettides.

Mis imeloom on digikits?

Suvehooajal oli talus pea iga päev mõni külastaja või turis migrupp moodsat kitsekasva tust ja haruldasi pruunikarvali si tüüringi kitsi uudistamas. Nii tegeldakse talupidamise kõrval ka agroturismiga. „Võtame kü lastajaid vastu ja väga innustav

on saada inimestelt tagasisidet meie ettevõtmiste kohta,“ tõdes Linda Pajo.

Tänavu suvel lõi Andri-Peedo talu päriskarja kõrvale ka digi kitsekarja, et huvilised saaksid nende loomapidamisest sot siaalmeedia kaudu osa ja võik sid endale osta virtuaalse kitse.

Digikitse omamine teatud summa eest toimib kui virtuaal ne väärtpaber, mida saab emi teerida vastava platvormi kau du. Digikarja loomine annab kit sekasvatajatele võimaluse saada lisarahastust oma ettevõtluse edendamiseks.

„Digiloomad on uus põnev teema – nii tullakse appi väikes

tele taludele, kes on raskustes. Me tegime oma talu juurde di gikarja, et anda natuke hoogu meie tegevustele ja saaksime enam tooteid klientideni viia,“ selgitas perenaine.

„Kõik inimesed, kel ei ole või malust endale looma soetada, saavad nüüd omale digikitse osta ja sellega ka meie talu toetada,“ teatas peremees Kermo. Digikit se omaniku kasu on see, et nad saavad soodustusi toodete ostul.

„Kõige rohkem rõõmu teebki see, et meie ettevõtmine on pi devas arengus. Meil on põnev ja õpime kogu aeg midagi juurde,“ ütles Kermo Rannamäe.

Maaleht, 22. september

KANDIDAAT Kermo Rannamäe ja Linda Pajo

♦ Andri-Peedo talu.

♦ Võrumaa.

♦ Kitsekasvatus. 280 lüpsi kitse, 150 noorlooma, tüüringi tõugu kitsed.

♦ Kitsepiimast juustude valmistamine ja müük.

♦ Maakasutus üle 60 ha, sellest omandis 20 ha. Heinamaad.

♦ Kaasaegne tootmisja töötlemishoone, heinakuivati.

♦ Tegutsemine pereette võttena.

♦ Seitse töötajat.

Esitaja: Eesti PõllumajandusKaubanduskoda, Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit

„Igav meil Andri Peedo talus küll ei hakka, kogu aeg on vaja toimeta da ja uusi asju katsetada,“ teatavad Kermo Rannamäe ja Linda Pajo.

„Meie ettevõtmine on pidevas arengus. Meil on põnev ja õpime kogu aeg midagi juurde.“

KERMO RANNAMÄE

Märtin Rõõmusaar toimetab kui kiirreageerija

KANDIDAAT Märtin Rõõmusaar

„Minu elu ja töö on korra ga kolmes maakonnas, iga päev sõidan seda kolmnurka Pärnu-, Viljandi- ja Järvamaal,“ teatab noortalunik ja veskimees Märtin Rõõmu saar. Kümme aastat tagasi va naisa Jüri Rõõmusaarelt talupi damise üle võtnud hakkaja noor mees elab ise koos abikaasa Egle ja kolme lapsega Vändras.

Vilja kasvatab ta Järvamaal Raismikuoja talus ja oma ma hevilja jahvatab Koksvere veskis Viljandimaal.

Noor talupidaja räägib, et need vahed on kõigest mõni kümmend kilomeetrit. Nii jõuab ta otsekui kiirreageerija igale poole, et oma ettevõtlust toimi mas hoida. Märtin Rõõmusaar on ühtaegu talupidaja, Koksve re veski juhataja ja põhitööna veel Vändra päästekomandos päästja.

Eelistab mahevilja

„Meie talus kasvab teravili, rüps, samuti tatar ja lina,“ loetleb Märtin Rõõmusaar. Ta lisab, et enamik on mahevili, mis töödel dakse oma veskis. Tavavilja all on tänavu üksnes 60 ha.

„Nii palju kui võimalik kas vatame ise mahetoorainet oma veskile. Ja selle, mis üle jääb, müüme kokkuostu,“ teatab noor talunik.

Oleme Türi vallas Jändja kü las ajaloolises Raismikuoja ta lus, see talukoht on kuulunud Rõõmusaare suguvõsale juba üle sajandi. Kui 1990. aastail ha kati talumaid omanikele tagas tama, alustas Märtini vanaisa Jüri Rõõmusaar viljakasvatuse ga. Kümme aastat tagasi võttis talu juhtimise vanaisalt üle Mär tin Rõõmusaar, kes aastatega on tunduvalt talu tegemisi laienda nud ja maid harimiseks juurde ostnud või rentinud. Märtin toi metab nii talumaadel kui koos onu Mait Rõõmusaarega Koks vere veskis.

Teraviljakasvatuseks on soe tatud nüüdisaegne tehnikapark, taluõue rajatud uus kuivati.

Jahud mannad Koksvere veskist Koksvere veskis huugab täie hooga suur valtsveski, üks töö taja askeldab veski juures, tei ne kureerib pakendusmasinat.

Lisaks on ettevõttel täisteraves ki, helbe- ja kruubimasin. Siit

Margus Timmo loodab musti sõstraid eksportida Hiinasse

Setomaa elu tuntud eestvedaja Margus Timmo kasvatab Härmä külas mahedalt musti sõstraid ning on koondanud piirkonna sõstrakasvatajad tulundusühistusse Seto Aiad, et ühiselt turustada ja marjakasvatust edendada ekspordini välja.

„Olen kuues põlvkond Tim mo talus Härmä külas,“ räägib Margus Timmo, kui näitab oma hoolikalt raja tud mustasõstraistandusi Seto maa vallas Härmä külas.

Margus Timmo on KaguEestis tuntud ettevõtja, kes laia haardega tegutseb mitmes vald konnas hotellimajandusest met sanduseni. Juba aastaid on ta MTÜ Setomaa Liit juhatuse esi mees, seistes missioonitundeli selt oma kodupiirkonna arengu eest.

Mees rõhutab, et Setomaa Liit on toonud piirkonda ligi mil jon eurot programmide raha ko haliku elu edendamiseks.

Ühistulise tegevuse mõõtme on selles maakonnas saanud ka mustasõstraistanduste rajamine Margus Timmo eestvedamisel, nii loodi üheksa marjakasvata

ja ühistöös tulundusühistu Seto Aiad, kus kasvatatakse musti sõstraid 43 hektaril.

Toimetab istanduses oma perega

Kesksuviti käib Timmo talu is tanduses kibekiire sõstarde kor jamine marjakombaini abiga. Viie lapse isal Margus Timmol on hooajal abiks ikka oma lapsed, sugulased ja sõbrad, nii et võõr tööjõudu palgata tal pole vaja.

Marjakombainiga läheb koris tus hoogsalt: oksad painutatakse alla, trumlis raputatakse oksi, nii et mustad sõstrad kukuvad trans portöörile, ventilaator puhub marjad lehtedest puhtaks ja pu has mari kukub kasti.

Peremees meenutab oma marjakasvatuse algust, kui maa ülikooli uuring tõi välja, et Seto maale sobib uue viljana väga hästi

KANDIDAAT

Margus Timmo

OÜ Konspek.

Võrumaa.

Musta sõstra kasvatus 9 ha-l, saagikus üle 2 t/ha.

Mahetootmine, aasta toodang 18–25 t marju.

Marjade töötlemine ma hemahlaks, 10 t mahla.

Kaasaegne marja kasvatus- ja koristus tehnoloogia.

Üks töötaja, neli hooaja töötajat.

Esitaja: Maaleht

must sõstar, mida siin pole varem suuremas mahus kasvatatud.

„Must sõstar tundus meie jaoks põnev – vähe käsitsitööd, sobiv mullastik ja väikesed põl lud,“ meenutab mees, kuidas nad eelnevalt uurisid ka lähirii kide sõstrakasvatust Poolani, kus mehhaniseerituse tase oli silma torkav.

veskist tuleb üle paarikümne eri tüüpi tera- ja kaunviljadest tooteid – nii jahusid, helbeid, kruupe kui mannasid. Peale sel le pressitakse õlikultuuridest õlisid.

Valtsveski kõrval on Austriast toodud väike kiviveski, millega varem toimetati talus, aga nüüd on töös Koksveres.

„Selle Austria kiviveskiga jah vatame leivajahu, aga toodame

ka spelta-, nisu-, odra- ja rukki mannat,“ selgitab Rõõmusaar.

Märtin Rõõmusaar on koha liku taluliidu juhatuses, osaleb liikumises LEADER ja Põhja-Pär numaa valla majanduskomisjo nis. Ka tehakse Raismikuoja ta lus koostööd ja otsitakse uusi väljundeid ühes mitmesuguste teadusasutustega.

Aastas müüakse Koksvere ves kist sada tonni jahusid, helbeid,

Raismikuoja OÜ, Koksvere Veski OÜ.

Järvamaa, Viljandimaa.

Teraviljakasvatus 430 ha-l, sellest omandis 200 ha.

Enamik mahevili: nisu, rukis, tatar, lina, rüps, hernes. Tavatootmises 60 ha.

Keskmine mahevilja saagikus 2–3 t/ha.

jahvatatakse Koksvere veskis, toodang 100 t.

toodet: jahud, helbed, kruubid, linaseemnetest õli.

Talus kaks töötajat.

Veskis kaks töötajat.

Esitaja: Türi Talunike Liit, MTÜ Eesti Noortalunikud

kruupe ja kogu toodang on mahe. Koksvere veski mahetoodang on müügil Biomarketites, Ökosahv rites ja neid müüb ka Talu Toidab, osa jahusid-helbeid turustatakse Loodusväe kaubamärgi all.

„Kuna lasteaedu suunatak se üha enam mahetoidule, siis Koksvere veski täisterajahude, helveste ja kruupide turg aina laieneb,“ on peremees rahul. Maaleht, 25. august

Timmo rõhutab, et nemad Se tomaal kasvatavad peamiselt ma hedaid musti sõstraid, kuna nen de hind on tavasõstarde omast kõrgem, kuigi saagikus väiksem.

Seitse aastat tagasi rajatud maheda musta sõstra istandus on aastatega laienenud üheksale hektarile, nii on tal praegu seits me-, viie- ja kolmeaastased istan dused, kokku 38 000 põõsast, enamik keskvalmivad sordid.

Vaja on veel tuhandeid tonne Mahemahlu turustab Timmo Lõuna-Eesti lasteaedadele ja koolidele, tema sõnul on mahe marjale turgu küll, aga suuremat tulu tooks eksport välisriikidesse, kui vaid mahud järele tuleksid.

„Kui meil oleks mitusada ton ni mahedat musta sõstart, oleks eksport Aasiasse avatud, seal on mahemarja järele suur nõudlus,“ avab Timmo tulevikuperspektii ve. Ta on juba aastaid propagee rinud musta sõstra kasvatamist, rõhutades, et meil on selle marja jaoks ideaalne kliima.

Setomaa mehed on ühiselt ra janud Obinitsasse külmkambri, et marju jahedas ja külmutatuna hoiustada. Külmkambrit plaani takse laiendada mahlade-püree de töötlemiskeskuseks.

Timmo arutleb, et praegu laiendatakse maheda musta sõstra istandusi ka Ida- ja LääneVirumaal, Viljandimaal, mujalgi Eestis. Nii ei tundu mahesõstra eksport lähitulevikus Aasiasse sugugi utoopilise ettevõtmisena, kui ühiselt asja ajada.

„Loodame, et kui kõik need istandused üle Eesti marja kand ma hakkavad, saame maheda musta sõstra ekspordiks vajali ku mahu kokku,“ ütleb Margus Timmo.

„Eestimaa kliima on musta sõstra kasvatamiseks ideaalne,“ innustab Margus Timmo üha laialdasemalt üle Eesti seda marja kasvatama.

„Meie Koksvere veski mahetooteid vajavad pagarid, koolid, lasteaiad, meil on kliente üle Eesti,“ ütleb Märtin Rõõmusaar.

Vanaisalt talupidamise üle võtnud noor taluperemees Märtin Rõõmusaar kasvatab Järvamaal teravilja, mille jahvatab jahuks, mannaks või kruubiks Koksvere veskis Viljandimaal.

„Kui kõik istandused üle Eesti marja kandma hakkavad, siis saame maheda musta sõstra ekspordiks vajaliku mahu kokku.“

MARGUS TIMMO

Kuna lasteaedu suunatakse üha enam mahetoidule, siis Koksvere veski täisterajahude, helveste ja kruupide turg aina laieneb.

MÄRTIN RÕÕMUSAAR

Priidu Veersalu aretab Lahemaal sinist tekselit

„Loomadega looduses toi metamine on privileeg,“ teatab noor taluperemees Priidu Veersalu. Ta on rahul, et

KANDIDAAT

Priidu Veersalu

♦

Iisaka lambakasvatusja käsitöötalu.

♦ Harjumaa.

♦ Lambakasvatus. 110pea line kari, enamik sinise tekseli tõugu, osa eesti tumedapealisi lambaid.

♦ Maad kasutatakse üle 100 ha, omandis 40 ha.

♦ Tõuloomade, liha ja liha toodete müük. Lamba villast käsitöötoodete valmistamine.

♦ Poollooduslike koosluste taastamine ja hooldamine.

Peretalu.

Esitaja:

saab ise olla oma ettevõtmiste pe remees. Sama soovib ta teistelegi: et vanemad annaksid õigeaegselt oma majandamise noortele üle –enne kui noorte huvi maaelu vas tu on päriselt kustunud.

Oleme Iisaka talus Lahemaa rahvuspargis, kus külastajale avaneb tõeline taluidüll – üm berringi kadakased karjamaad, maaliline lambakari, pererahva hoolikalt rajatud kiviaiad, kor ras taluhooned.

Eelistab sinist tekselit Iisaka peretalus toimetab koos mitu põlvkonda. Taluohjad enda kätte haaranud poeg Priidu ju hib talutegemisi koos elukaas lase Kädiga. Vanaperemees ehk isa Väino on abiks talutöödel ja traktoriroolis, ema Mare aga valmistab kauneid käsitöötoo teid koos tütarde ning 96aasta se vanaemaga.

mehena talus alustas, oli lamba karjas 75–80 looma, praeguseks on põhikarjas juba ca 110–115 utte, kevadel koos tallede ja kar ja täiendusega ligi 300 lammast. Priidu Veersalu ehitas 2017. aas tal uue lambalauda, mis mahu tab kuni 250 põhikarja looma.

Noor taluperemees on väga tõsiselt tegelenud tõuaretusega, minnes üle sinise tekseli tõugu lammastele. „Oleme toonud välis maalt – nii jäärasid kui uttesid –, et parandada karja geneetilist baasi,“ selgitas peremees. Uusi tõuloomi on toodud Soomest, Belgiast, Saksamaalt, Hollandist. Viimastel aastatel on selles karjas kasutatud ainult 100% veresuse ga sinise tekseli jäärasid.

Ka liigutakse karjakasvatuse ga mahetootmise poole.

„Meil on teise aasta ülemine ku mahekari, nii et järgmisel ke vadel on meie lambad täielikult mahedad,“ teatas peremees. Ta selgitas, et mahekarja ei areta ta rahalistel eesmärkidel, pigem

missioonitundest, et saaks tarbi jatele pakkuda võimalikult väär tuslikku toitu.

Iisaka talupere on aastate jooksul taastanud üle 50 hekta ri poollooduslikke kooslusi, sa muti on taastatud üle kilomeet ri kiviaedu.

valmistada. Praegu kasutatakse teenust teistes töötlemiskeskus tes. Nii saab siit osta lambaliha, vorste ning konserve.

Eesti Noortalunikud

Priidu Veersalu võttis oma va nematelt Väino ja Mare Veersa lult talupidamise üle 2015. aas tal. Ta meenutas, et kui täispere

Talu areneb mitmes suunas Iisaka talu üks eesmärke on oma tapa- ja töötlemispunkti avami ne, et saaks ise kohapeal lam maste lihast väärtuslikke tooteid

Priidu Veersalu on MTÜ Ees ti Noortalunikud juhatuse esi mees, Eesti Lamba- ja Kitsekas vatajate Liidu juhatuse aseesi mees. Seega seisab Iisaka talu peremees laiemalt kogu talu majanduse arengu eest. Ta ei ole nõus, et lambakasvatust nä hakse pigem kahjumliku tege vusena.

„Lambakasvatus on selline majandamisharu, mis ei luba sul luksusjahiga sõita, aga leiva saab targalt toimetades kenasti lauale,“ tõi ta esile. Ent lisas, et ka lambakasvatus vaevleb ener gia kõrge hinna kriisis. „Väga oluline on, et suudaksime va litsuse ja erialaorganisatsiooni de koostöös kriisi ületada, et ei tuleks rohkem juurde neid toot jaid, kes uksed kinni panevad,“ ütles Priidu Veersalu.

Maaleht, 29. september

„Kui nutikalt ja mitmekülgselt majandada, on täiesti võimalik lambakasvatusega ära elada ja oma peret toita,“ teatab lambakasvataja Priidu Veersalu.

Noortalunike juht Priidu Veersalu kasvatab Lahemaa rahvuspargis mahelambaid, seisab lambakasvatajate ja väiketalunike õiguste eest ning innustab noori vanemate talutööd jätkama.

„Loomadega looduses toimetamine on privileeg.“

PRIIDU VEERSALU

Telli mugavalt koju üle Eesti: www.muhuliha.ee

Eino Viikoja tegutseb koos perega

Raps kasvas tänavu hästi, aga talinisu jäi kehvaks – nii hindas saagiaastat Lääne-Virumaa teraviljakasvataja Eino Viikoja, kes viljakoristuse hooajal toimetas põldudel koos oma nelja pojaga.

Põuaste ilmadega käis ViruKabala põldudel kibekiire vil jakoristus. Osaühingu AWE & ASER hiljuti soetatud võimsa John Deere’i kombaini roolis oli Eino Viikoja poeg Ragnar.

„See on võimas masin, heed ri laius on üheksa meetrit, nii et poistel on lausa lust selle kom bainiga vilja võtta, aga mind nad nii uhke kombaini rooli naljalt ei lase,“ muheles pereisa Eino Viikoja. Peremees ise oli tul nud kuivati juurest veoautoga, et värskelt koristatud vili peale võtta ja kuivatisse viia.

Põldudel erinev saagikus

„Minu vanemad pojad Aigar ja Allar töötavad alaliselt siin Vari soo talus, aga nooremad pojad Ragnar ja Rain veel õpivad kõrg koolides,“ rääkis Eino Viikoja. Ta lisas, et põllutöödele appi on võetud vaid üks töötaja. Ja loo mulikult toob pereema Anneli perele lõunasöögi põllule.

„Mul on hea meel, et saan oma põllutööd teha ja minu poisid on nii tublid – õpivad ja arendavad maaelu ja viljakas vatust edasi,“ ütles pereisa Eino Viikoja.

Viikoja pere tegemised Va risool on jagatud mitmeks et tevõtteks. Varisoo talu kuulub nüüd poeg Ragnar Viikojale, kes on Eesti Maaülikooli doktorant ja juhib ka Eesti Seemneliitu. Pe remees Eino Viikoja ise toimetab viljapõldudel peamiselt AWE & ASERi osaühingu kaudu, kus ta on osanik koos abikaasa Anneli ga, kes tegeleb firma raamatupi damisega.

Teravilja on Eino Viikoja kas vatanud 35 aastat, praegu ha ritakse maid juba üle tuhande hektari.

„Talinisu, -oder ja -raps on põ hilised kultuurid, mis annavad meile toodangut siis, kui talv on hea,“ selgitas Viikoja. Suvivilja dest kasvab oder, nisu, kaer. Li saks on hernest ja lutserni.

Rapsisaagiga on peremees väga rahul. See kasvas tal ligi 180 hektaril ja kohati saadi rap si isegi viis tonni hektarilt. Osa vilja on tal juba ette ära müüdud fikseeritud hinnaga. Nii fiksee ris ta sada tonni rapsi hinnaga ligi 600 eurot tonnist.

„Mul on hea meel, et saan oma põllutööd teha ja minu poisid on nii tublid – õpivad ja arendavad maaelu ja viljakasvatust edasi.“

„Kogu vilja müün läbi Kevili,“ sõnas Viikoja, kes on Kevili tu lundusühistu asutajaliige ja juba aastakümneid selle ühistu kaudu

tegutsenud. Osaühingu lutsern tehakse siloks ja müüakse samuti läbi Kevili, silo läheb Aafrikasse.

Karjamaadel mahelihaveised Lisaks teraviljale kasvatab Viik ojade pere lihaveiseid. Neil on sadakond lihaveist, kes nosi vad koduümbruse karjamaadel.

Lihaveisekasvatuse eest vastu tab perenaine Anneli Viikoja.

Igal aastal müüakse lihavei sekasvatajate seltsi kaudu 70–80 pullvasikat, vanemad leh mad lähevad lihaks. Mullu müü di ka 50 ammlehma, sest soovi takse karja uuendada.

Pere tahab karjaaretuses minna üle tõupuhaste limusiini

KANDIDAAT

Eino Viikoja

♦ Lääne-Virumaa.

♦ OÜ AWE & ASER.

♦ Teravilja- ja rapsikasvatus, lihaveisekasvatus.

♦ Maad haritakse 1200 ha, sellest omandis ligi 400 ha.

Nisu, oder, kaer, raps, lutsern, rohumaad. Tera vilja keskmine saagikus 5–7 t/ha, rapsi saagikus 3,7–5 t/ha.

Lihaveisekasvatus, üle 100 limusiini tõugu lihaveise.

Kaasaegne tehnoloogia põldudel.

Töö pereettevõttena.

Kolm töötajat.

Virumaa Põllumeeste Liit

de kasvatusele, sest tõuloomade eest saab paremat hinda.

Peremehele teeb aga muret, et maid ei jätku, sest kinnisva rafirmad tungivad jõuliselt põl lumaadele, napsates maaharija eest paremad tükid kõrge oksjo nihinnaga ära.

„Me nuumame kinnisvarafir masid, kes ostavad maid kokku ja rendivad meile siis tagasi nii kõrge hinnaga, et võtavad meilt ära kõik toetused – nii pind ala- kui rohestamise toetuse,“ kritiseeris Eino Viikoja. Tema hinnangul tuleks maapoliitikat muuta, et maa jõuaks maaha rijani ikkagi otse, mitte läbi va hendajate.

Maaleht, 1. september

„Tänavuse viljakoristuse oleme peaaegu kõik oma poegadega ära teinud,“ on rahul Eino Viikoja. Pildil koos poegade Ragnari ja Rainiga.

Tõnu Vreimann tõusis parimaks piimakarjakasvatajaks

mitte mujale tööle. Samas tööta jate seas on nii noori kui koge numaid tegijaid. „Mulle meeldib siin Kõpu farmis ja palga üle ka ei saa kurta,“ lisab maaülikoolis loomakasvatust õppinud noor spetsialist Margit Sillaste.

KANDIDAAT

Tõnu Vreimann

OÜ Kõpu PM.

Viljandimaa.

Piimakarjakasvatus.

Piimakari 630, aastalüps 12 332 kg lehma kohta. Noorkari 600.

♦ Rajatud Eestis ainulaadne vasikate robotlaut.

♦ Teravilja- ja rapsikasvatus, rohumaad. Maad haritakse 2000 ha, sellest omandis 950 ha.

♦ 41 töötajat.

Esitaja: Maaelu Edendamise Sihtasutus, Eesti PõllumajandusKaubanduskoda

„Kui laudatöö ära tüütab, siis lähen ja lahutan meelt, ning vastupidi,“ selgitab mees, kel osaühingu juhtimise kõrval jagub veel jak su organiseerida heli- ja valgus tehnikat pidudele läbi oma mee lelahutusfirma.

Nimelt on Maaelu Edendami se Sihtasutuselt tänavu parima piimakarjakasvataja tiitli päl vinud Tõnu Vreimann TPI cum laude lõpetanud raadioinsener. Ülemus on hingelt lustlik mees ja ka õhkkond selles Viljandimaa põllumajandusfirma töökas kol lektiivis on kodune ja sõbralik, siit farmist mujale tööle ei kiputa.

„Meil on väga kokkuhoidev rahvas,“ selgitab staažikas far mijuhtaja Sirje Kroonberg. Nen de põllumajandusettevõttest lahkutakse enamasti pensionile,

Uusehitiste abiga paremad tulemused 1983. aastal pärast TPI lõpeta mist suunati raadioinsener Vrei mann toonasesse Kõpu kolhoosi tööle, kuna vajati automaatika teadmistega spetsialisti. Vrei mann meenutab, et majandite erastamise ajal moodustati kol hoosi baasil osaühing Kõpu PM, mis jäi tegutsema samades mõõ tudes kui omaaegne kolhoos.

Lüpsilaut renoveeriti 2006. aastal, seal on praegu ligi viissa da lüpsilehmakohta, kõrval on poegimislaut. Ehitati ka korra lik lüpsikoda, kus on 28kohali ne paralleellüpsiplats.

Tõnu Vreimann asus osaühin gut juhtima 2008. aastal ja tema eestvõttel hakati järjest enam hooneid moderniseerima.

Nii majandabki praegune osa ühing moodsates farmihoonetes ja kaasaegsetes tingimustes. In senerihuviga firmajuht on aga laudatöödel kasutusele võtnud järjest uusi tehnoloogiaid. Piim müüakse Nordic Milkile ning see läheb Farmi ja Tere tööstustele.

Farmijuht Sirje Kroonberg selgitab, et neil on peamiselt pu

nast tõugu piimakari, aga suur osa neist juba holsteini veresuse ga, vaid väike osa on holsteine.

Piimakarja väljalüps on viimaste aastatega kõvasti kasvanud.

Vasikad kosuvad roboti abiga

Erilise innuga näitab insenerist firmajuht oma rajatud unikaal set robotsöötmisega vasikalau ta, mis valmis 2020. aastal.

See on kaasaegne automati seeritud vasikalaut, kus vasika tele on kahel pool söödakööki rajatud 96 boksi. Iga boksi juur de liigub viis korda päevas ro bot, kes kindlal ajal annab vasi katele vastavalt nende vanusele ette nähtud toitu.

„Inseneritarkus on olnud mulle abiks kogu selle aja jook sul, mis ma siin ettevõttes olen tegutsenud,“ toob esile Tõnu Vreimann.

Lisaks igapäevatööle tegut seb Vreimann ka kohaliku va batahtliku päästjana, samuti tõuaretuse ühistu nõukogus ja põllumajandus-kaubanduskoja toimkonnas.

„Kõige suurem rõõm selle töö juures on teadmine, et meie töö on vajalik – me toodame oma rahvale toitu,“ ütleb Tõnu Vrei mann.

Maaleht, 20. oktoober

Tõnu Vreimann on uhke oma automatiseeritud vasikalauda üle.

Tõnu Vreimann Viljandimaalt on ehitanud ainulaadse vasikate robotlauda ja tõstnud põhiliselt punast tõugu lehmadest koosneva karja piimatoodangu 12,3 tonnini lehma kohta aastas, pälvides parima piimakarjakasvataja tiitli.

„Kõige suurem rõõm selle töö juures on teadmine, et meie töö on vajalik –me toodame oma rahvale toitu.“

TÕNU VREIMANN

Tekstid kirjutas SILJA LÄTTEMÄE Pildistasid Sven Arbet ja Kenno Soo

farming innovators