Pärnu Maaleht (juuni 2019)

RÕIVATÖÖSTUS: Eestlased riietavad suusailma tippu rühkivat Johannes Klæbot ARENGUSTRATEEGIA 2035+ Keset Helsingi-Tallinn-Riia ...

Euroopa kiirteed paikneval maakonnal on avar tulevik saada Läänemere pärliks Lk 4–5

Tori hobusekasvandus on taas jalul, varsad sünnivad ja elu edeneb

Mehis Helme:

Lk 6–7

Lk 8–9

Lk 12–13

Patuasi küll, aga raudtee ajalugu ei lähe tänastele otsustajatele korda

www.maaleht.ee

20. juuni 2019 Nr 7

2 U U D I S E D

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

FOTO: INGMAR MUUSIKUS

Pärnu lahes jätkuvad rannikumere kohavaru taastamise tööd Kohade arvukuse suurendamiseks ja olemasoleva asurkonna seisundi parandamiseks paigaldati sel kevadel Pärnu lahte 1140 koha tehiskoelmut.

Pärnu lahe kohavaru on olnud madalseisus juba 2000. aastate algusest alates. Selle parandamiseks on paarkümmend aastat paigaldatud tehiskoelmuid ning viimastel aastatel on karmistatud ka püügiregulatsioone – sätestatud on keeluajad ning koha alammõõtu on tõstetud.

“Pärnu laht on ajalooliselt olulisim koha kudeala kogu Eesti rannikumeres. Lahe looduslikud alad on kudemiseks aga suurel määral sobimatud, sest

puudub kohale kudesubstraadina sobilik põhjataimestik,” selgitab keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko. “Liikuvatele põhjasetetele koetud mari võib setete alla mattuda ja hukkuda. Sellises olukorras on looduslikku taastootmist võimalik soodustada tehiskoelmutega. Sealne kvaliteetsem kudesubstraat tagab suurema hulga koetud marja ellujäämise ja marjast kooruvate vastsete hulga, tõstes seeläbi koha arvukust.”

2018. aastal paigaldati Pärnu lahte 660 ja tänavu 1140 tehiskoelmut, mida hoitakse vees maist juuni lõpuni. Keskmiselt 50–100 koelmuga jadad paiknevad mõlemal pool Pärnu jõge kaldalähedases vees. Koelmuid seiratakse regulaarselt, et hinnata, kuidas koha neid kasutab. Koha sigimiseks soodsatel aastatel ja kudekarja normaalse suuruse korral võib mõnel aastal olla asustatud kuni 90% kunstkoelmutest. Seni on väga suur osa kunstkoelmutel arenenud marjast ellu jäänud, normaalselt areneb üle 90% loodetest.

“Sukeldumistel väljaspool koelmujadade piirkonda ei ole

Koha ehk Sander lucioperca

FOTO: SHARK SEAWOODS

kahjuks leitud kohamarja ega pesa valvavaid isaskohasid. Seetõttu on kunstkoelmud väga vajalikud koha edukaks sigimiseks ja asurkonna taastamiseks,” räägib Rakko. “Röövkalana on kohal oluline roll kogu rannikumere ökosüsteemis, kontrollides eeskätt just planktonist ja põhjaloomadest toituvate kalade arvukust. Võõrliigina Pärnu lahe vallutanud ümarmudil võiks samuti koha toidusedelisse kuuluda. Kohavaru taastumisel avarduvad kalapüügivõimalused nii kutselistele kaluritele kui ka harrastuspüüdjatele.”

Viimaste aastate kohasaagid jäävad 70–150 tonni vahele, mis jääb kaugele maha kunagistest hiilgeaegadest 1960.–1970. aastatel. Teadlaste hinnangul võiks kohavaru taastumisel ulatuda aastased saagid kuni 340 tonnini.

Koha tehiskoelmute paigaldamine maksab kokku 64 800 eurot ning seda rahastatakse Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) 2014–2020 perioodi vahenditest. Tööd tegi keskkonnaameti tellimusel Eesti mereinstituut.

PÄRNU MAALEHT

Avalikul väljapanekul on üleujutusest ohustatud alade kaardid Kuni novembrini ootab keskkonnaministeerium elanikkonnalt ettepanekuid ministeeriumis koostatud üleujutusohupiirkondade ja üleujutusega seotud riskipiirkondade kaartide kohta.

Alates 2011. aastast koostatakse Eestis üleujutusega seotud riskide hinnangut, ohu- ja riskikaarte ning maandamiskavasid ja neid uuendatakse iga kuue aasta tagant.

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialisti Agne Aruvälja sõnul kinnitati aasta alguses üleujutusega seotud riskide ajakohasta-

tud hinnang, millega määrati 16 riskipiirkonda. Uutena lisandusid riskipiirkondade nimistusse Sindi linn ja Raasiku alev. Järgmise sammuna ajakohastati riskipiirkondade kohta koostatud kaardid. Üleujutusohupiirkonna ja üleujutusohuga seotud riskipiirkonna kaardid näitavad veetaseme tõenäolist tõu-

su 10, 50, 100 ja 1000 aasta jooksul ning kirjeldavad võimalikke kahjulikke tagajärgi. “Üleujutusohupiirkonda ei ole soovitatav ehitada või kui, siis nii, et üleujutus majaomanikku võimalikult vähe mõjutaks,” märkis Aruväli. Üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaartide koostamise materjalid on avalikkusele kättesaadavad keskkonnaministeeriumi kodulehel.

Töö avalik väljapanek kestab kuus kuud. Avaliku väljapaneku käigus saab koostatud materjalide kohta esitada kirjalikke et-

tepanekuid kuni 30. novembrini 2019.

Ettepanekuid saab esitada veebivormi kaudu www.envir. ee/et/node/12360 või e-posti teel aadressile agne.aruvali@ envir.ee. Keskkonnaministeerium vastab ettepanekutele hiljemalt kuu jooksul pärast avaliku väljapaneku lõppemist.

Keskkonnaministeerium korraldab sügisel ka avalikke arutelusid. Täpsem teave arutelude kuupäevade ja toimumispaikade kohta lisatakse kodulehele septembriks.

PÄRNU MAALEHT

Viie aastaga peaks kiire internet jõudma tuhandete kodudeni, huvi selle kaudu oma signaali edastada on ilmutanud hulk sideoperaatoreid.

Sideoperaatorid jooksevad kiirele võrguühendusele tormi Elektrilevi kiire interneti võrgus hakkab interneti ja teleteenust pakkuma tosin operaatorit.

Elektrilevi on sõlminud kokkuleppe 12 sideteenuste operaatoriga, kes hakkavad pakkuma interneti ja teleteenust Elektrilevile kuuluvas avatud kiire interneti võrgus. Igas piirkonnas hakkab teenust pakkuma vähemalt kaks, mõnes piirkonnas ka kuni kuus operaatorit.

“Avatud operaatorineutraalse kiire interneti võrgu rajamise üks peamisi ootusi oli, et kliendi jaoks tekib valikuvabadus teenusepakkujate vahel. Nüüd saame kindlalt öelda, et nii saabki olema,” ütleb Elektrilevi juhatuse esimees Jaanus Tiisvend.

Elektrilevi kiire interneti võrguga ühinenud operaatorid saavad ise otsustada, millises piirkonnas nad soovivad oma teenust pakkuda. Piirkondades, kus sel aastal algab kiire interneti võrgu ehitus, on teenusepakkujaid keskmiselt kaks kuni kuus.

“Paljud ilmselt ei teagi, et meil on Eestis 12 sideoperaatorit. Tegelikult on veelgi rohkem.

Oleme kaardistanud Eestis 36 sideteenuste operaatorit,” märgib Tiisvend. “Sisuliselt oleks kõigil neil ja ka võimalikel uutel tegijatel väga lihtsalt võimalik Elektrilevi kiire interneti võrgus oma teenuseid pakkuda.”

Ta lisab, et operaatorite konkurentsis areneb kliendi jaoks teenuse kvaliteet ja hind muutub soodsamaks.

Elektrilevi kiire interneti võrguga liitumise ühekordne tasu on 199 eurot. Seejuures tuleb arvestada, et Elektrilevi toob sidevõrgu maja fassaadini, harvemal juhul, kui esinevad tehnilised takistused või majaomanik ei soovi seinale toomist, tuuakse võrk kinnistu piirini. Juhtme tuppa viimine võib tähendada lisakulusid juhul, kui kasutaja ise ei valmista ette kohta, kust kaabel tuppa tuua.

Esimestes piirkondades alustab Elektrilevi kiire interneti võrgu ehitusega juuni teises pooles. Jaanus Tiisvendi sõnul pakutakse liitumisvõimalust siis, kui piirkonnas algab ehitustegevus. “Siis saab Elektrilevi garanteerida ühenduse valmimise kuni kuue kuu jooksul,” kinnitab Tiisvend.

Kõikidele majapidamistele lubab Elektrilevi anda personaalselt kirja teel teada, kui piirkonnas on liitumise võimalus avatud.

Viie aasta jooksul soovib Elektrilevi ehitada kiire interneti võrgu 200 000 kodu või ettevõtteni, kus praegu puudub kvaliteetne internetiühendus.

Täpsem ülevaade operaatoritest, kes konkreetses piirkonnas teenust hakkavad pakkuma, on olemas Elektrilevi kodulehel.

Kõik jaanipäevaks meilt!

PÄRNU MAALEHT

U U D I S E D 3

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

Algab Tootsis tuulepargi püstitamiseks mõeldud maatüki müügi uus ring FOTO: SVEN ARBET

Juuni alguses ei võtnud riigikohus menetlusse kolme tuuleenergiaettevõtte kaebust, millega nad soovisid kuulutada õigustühiseks RMK otsuse müüa Tootsi Suursoos asuv kinnistu tuulepargi rajamiseks Eesti Energiale.

Ettevõtted Eleon, Eesti Elekter ja Raisner vaidlustasid juba üle-eelmisel aastal kohtus kinnistu omaniku Riigimetsa Majandamise Keskuse plaani, mille järgi sooviti müüa Pärnumaal Tootsi endistel turbaväljadel paiknevat Suursoo kinnistut, ning kohus peataski esmase õiguskaitse alusel kinnistu müügi kuni menetlus kestab. Nimetatud kolm ettevõtet leidsid, et kinnistu müük oli korraldatud nii, et nemad jäid enampakkumisel võrreldes Eesti Energiaga ebavõrdsesse olukorda.

Kaks esimesena nimetatud ettevõtet kuuluvad Andres ja Oleg Sõnajalale, AS Raisner aga Harry Raudverele.

Tegelikult sai tants Tootsis asuva ja tuulepargi rajamiseks magusa maatüki ümber alguse juba 2016. aastal, mil valitsus otsustas kõnealuse kinnistu lihtsalt Eesti Energiale anda. Poole aasta pärast valitsus muutis oma otsust ning leidis, et kõige mõistlikum on kinnistu panna enampakkumisele. Seda tehtigi ning alghinnaks määrati 12,3 miljonit eurot. Enampakkumise läbi-

viimise aga nimetatud tuuleettevõtjad vaidlustasid taas. Alguses oli kaebajate seas ka Nelja Energia, aga selle ettevõtte ostis Eesti Energia tütarfirma Enefit Green hiljaaegu ära.

Kohtuvaidlustele kulunud aja jooksul hakkas Eesti Energia Tootsi tulevase tuulepargi maaala juba enda omaks pidama ja sinna tuulikute püstitamiseks ettevalmistusi tegema. Õigemini hakkas kõigepealt ettevalmistusi tegema AS Tootsi Tuulepark, mis oli Nelja Energia tütarfirma, aga see läks mulluse ostu-müügitehinguga Eesti Energia koosseisu.

Praeguseks on Eesti Energia juht Hando Sutter teatanud, et riigifirma soovib kõnealust kinnistut jätkuvalt osta. Loodetakse teha parim pakkumine, sest Sutteri sõnul on Eesti Energia teadmised tuuleenergia tootmise osas Eesti parimad ning Tootsi tuulepargi maaalale ollakse aastate jooksul juba ka raha investeerinud.

Samas ei ole midagi veel kindel, sest ka Sõnajalgadele kuuluv Eleon omab Tootsis tuulikute ehitusluba. Peale tuulepargi

FOTO: RAUNO VOLMAR

Tuuleparkide rajamine on viimastel aastatel takerdunud kohtuvaidlustesse. Nagu Tootsis on see kestnud kolm aastat, kogub sarnane lugu tuure ka Ida-Virumaal Aidus.

Asjaolud on küll erinevad, aga mõlemas vaidluses on üks pool riik ja teine vendade Sõnajalgade ettevõtted.

soovib Eleon rajada Tootsi kodumaise tuulegeneraatorite arenduskeskuse ja neid seal ka tootma hakata.

Kinnistule saab detailplaneeringu järgi püstitada 38 tuulegeneraatorit. Nüüd, pärast kolme ettevõtte kaebuse riigikohtu menetlusest väljajäämist saab RMK panna umbes 160 hektari suuruse Tootsi kinnistu avalikule suulisele enampakkumisele või korraldada müüki mingil muul moel, mida seadus võimaldab.

Saaga peaks sellega olema lõppenud. Kusjuures, loo positiivne pool on see, et esialgu kavandatud jokk-skeem, maatükk enampakkumist korraldamata Eesti Energiale anda, ei läinud läbi. Paha lugu on aga see, et venitamisteta oleksid vähemalt osad tuulikud võinud Tootsis juba elektrit toota ning pealegi oleks ehitus paari aasta eest üksjagu soodsam olnud, sest ehitushinnad kerkivad praegu kuudega.

Pärast turbabriketi tootmise lõpetamist ja kogu turbatööstuse lahkumist Tootsi asulast on paik üsna kõrvaliseks kohaks jäänud, sest enam ei sõida sealt kaudu Pärnusse ka rong.

Kui tuulepargi rajamise plaanid paari aasta eest teatavaks said, siis haarasid kohalikud mõttest kui päästvast õlekõrrest, kuna tekkis lootus, et briketivabrikus kaotatud töö võib asendada tööga tuuleturbiinide tehases. Kas see ka kunagi teoks saab, selgub ilmselt lähiajal, sest otsuse kinnistu müügi kohta peaks RMK nõukogu tegema just neil päevil.

PÄRNU MAALEHT

4 P Ä R N U M A A

2035+

Pärnumaa arengus on ke kiirel ühendusel ja tasem

Parima aiatehnika leiad

PÄRNU MOTOPOEST! KAMPAANIA HINNAGA AIATEHNIKA HIND alates

110€

HIND alates

169€

HIND alates

HIND alates

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

188,10€

210€

Läinud detsembris sai valmis arengustrateegia Pärnumaa 2035+ ja jaanuari keskel allkirjastasid seitsme omavalitsuse esindajad selle elluviimise kokkuleppe, juunikuu alguses jõudis strateegia aga sõna otseses mõttes kaante vahele.

AIN ALVELA

HIND alates

HIND alates

1555€

925€

Aiatehnika hooldus, remont, lisavarustus Astu läbi - Liiva 2, Pärnu või helista 5665 9044

Küttepuude saagimine ja lõhkumine halumasinaga Metsanduslik nõustamine Transporditeenus Võsaraietööd

Esna Talu OÜ tel 5620 8231

Nimelt jõudis just päeval, mil Maaleht Pärnus käis, maakonna arendusjuhi Heiki Mägi kabinetti alusetäis trükisoojusest õhkuvaid raamatuid – öeldi olevat üle 100 kilo – Pärnumaa arengustrateegiast. Kokkuvõtvalt ja lühidalt öeldes on väljaandes markeeritud Pärnumaa võimalik tulevik pärast 2035. aastat. Veel on toodud välja need eesmärgid, mille poole tuleks maakonnas püüelda ning üsna palju ruumi on pühendatud ka maakonna seniste arengutendentside väljatoomisele ja analüüsimisele. Kõik kinnitati 15. jaanuaril 2019. aastal Häädemeeste vallas sõlmitud kokkuleppega, millele kirjutasid alla Pärnumaa kõigi seitsme omavalitsuse, omavalitsuste liidu, arenduskeskuse, ühistranspordikeskuse, kutsehariduskeskuse, TÜ Pärnu kolledži, Pärnu haigla ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindajad. Koos arengustrateegiaga kinnitati ka selle tegevuskava 2019.–2023. aastani, taristu osas 2025. aastani.

Huvitavaks ja tegelikult teiste analoogsete dokumentide kõrval ka üsna omapäraseks muudab Pärnumaa arengustrateegia asjaolu, et selles on detailselt välja toodud võimalikud stsenaariumid, ka negatiivsed, mis võivad täiesti reaalselt juhtuda, kui keegi maakonna arengut eriti suunata ei võta.

Pikaajalise tuleviku kujundamise lähtepositsioonil seistes on sellest palju abi, kui ei keskenduta ainult ühele kindlale visioonile, vaid võetakse vaatluse alla ka kõikvõimalikud “kuid” ja “oleksid”.

Tulevikku püütakse silme ette manada

Heiki Mägi on seda meelt, et kuna elame piiratud ressursside maailmas, tuleb põhjalikult läbi mõelda, kuhu on neid väheseid ressursse kõige mõistlikum paigutada, et saavutada maksimaalne tulemus.

Nii ongi arenguplaani üks eesmärk muuta ressursside rehkendusi selgemaks, konkreetsemaks ja sihipärasemaks.

“Kõik siin elus on seotud rahaga, aga samas jääb üsna palju tegemata sellepärast, et häid ideid on vähe. Kui valitseb ideede puudus, siis on esimene põhjendus alati, et midagi oleks justkui tarvis teha, aga millekski ei jät-

Plaanil on Pärnu keskne arengumootor, maakonda läbib kujundlik kiirtee põhjast lõunasse ning Virtsu sadamast Saaremaale ning Vändrast Kesk-Eestisse ja Peterburi juhatav Põhja-Pärnumaa arenguvöönd.

ku raha,” arutleb Mägi. “Sellest hakkab kõik pihta ja praegu ongi maakondlikul tasandil oluline küsimus, mismoodi kõiki selliseid arenguplaane rahastada. Maakonnal eraldi eelarvet ei ole. Ühine rahakott koosneb ühest otsast omavalitsuste eelarvest ja teisest otsast riigieelarvest eraldatavast rahast ning programmide, meetmete ja projektide vahenditest.”

Maakondlikke arenguprojekte tehes tuleb jälgida sedagi, kuhu kulub riigi raha, millised kuluread tekivad eelarvesse või tulevasse riigieelarve strateegiasse, sest suured riiklikud projektid mõjutavad otseselt ka maakondlikke ettevõtmisi. Nii tuleb Pärnumaal arvestada Rail Baltica, Via Baltica ja lennuvälja ümber kulgevate arengusuundade, riigi energeetilise julgeoleku ja palju muuga.

Lugejal ei maksa nüüd valesti aru saada, Pärnumaa arengustrateegia 2035+ ei ole ideede kogumik või soovide nimekiri jõuluvanale, vaid ikka reaalsetele olukordadele tuginev kava sellest, milline võiks maakond edaspidi olla.

Selleks võeti aluseks neli võimalikku tulevikumudelit ja pandi neile Pärnuga moel või teisel seotud nimed – kõige mustem stsenaarium, kus kõik veab kiiva ja piirkond on kõigi teistega võrreldes mahajääja rollis, on koondnimega Vaeste patuste alev. Suhtelist vaikelu ja iseendasse kapseldumist märgib nimi Meil aiaäärses tänavas. Kolmas stsenaarium kannab nime Balti

kett ehk tagasi tulevikku, mida iseloomustab avatus ja sidemete hoogustumine eelkõige Läti, Leedu ja Kesk-Euroopaga.

Neljas stsenaarium, mis kujutab Pärnumaad kui rahvusvaheliselt tuntud ja atraktiivse ärikliimaga piirkonda, on nimega Läänemere pärl ehk läbimurre Läände.

“Oleme lähtunud sellest, et arengustrateegia ei tohi olla muinasjutukava, vaid realistlik, aga samal ajal pingutust vääriv.

Arendaja peab alati olema optimist. Nagunii käib areng üles ja alla. Kasvõi poliitilises plaanis – valitsus vahetub, tuues kaasa muutusi poliitilises elus. Igas maakonnas loodetakse oma esindajatele riigikogus, et nad aitaksid piirkonna arengule kaasa,” räägib Heiki Mägi. “Uus arengustrateegia on tehtud võimalikult apoliitiline, et sellega saaksid soostuda võimalikult erinevate poliitiliste jõudude esindajad.”

Panustatakse kiirele ühendusele Euroopaga

Mida aga teha olukorras, kus võim, majandus ning lõpuks kogu elu ja heaolu kipuvad ikka Tallinna koonduma, toimub sulaselge pealinnastumine ning kohalikud võivad teha oma arengukavasid, aga viimane sõna öeldakse ikka Toompeal, kuidas tuleb kava täita?

Sellele küsimusele vastates märgib Mägi, et ta nõustub väitega, et Eesti kipub olema Tallinna-keskne, äärmisel juhul on Eestil kaks keskust.

“Meie mure siinses Eestimaa nurgas on, et taburetil peaks

olema vähemalt kolm jalga. Ma ei välista, et võiks olla ka neljas jalg kusagil IdaVirumaal, aga üks peaks kindlasti Pärnusse toetuma,” kirjeldab ta Pärnumaa ambitsioone ja lootusi. “Pärnu on nüüd küll Eestimaa suurim linn, aga seda peab tugevdama. Pärnu linn ei peaks olema oluline mootor ainult maakonna jaoks, vaid kogu Eestile ning ka rahvusvaheliselt. Sellepärast ongi pärnakate jaoks ülitähtsad kõikvõimalikud kiired ühendused, sealhulgas ka ühendusteede kohapealne logistika. Raudtee avab Pärnus täiesti uue paradigma.”

Heiki Mägi näeb Rail Balticat tulevikus arengukoridorina eelkõige Helsingi, Tallinna ja Riia vahel, kusjuures Pärnu jääb koos suurepärase elu-, töö- ja puhkekeskkonnaga selle koridori keskele. Ta usub, et juba ainuüksi Helsingi, Tallinna ja Riia vaheline suhtlus ning investeeringute, kaupade ja inimeste liikumine mööda seda koridori loob palju uusi ja avaraid võimalusi ka Pärnu jaoks.

“Kõik siin elus on seotud rahaga, aga samas jääb üsna palju tegemata ka sellepärast, et häid ideid on vähe.”

HEIKI MÄGI

P Ä R N U M A A

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

Ühinenud vallad peavad olema tugevad

Selle kõige elluviimiseks tuleb kusagilt pihta hakata ja eks selleks ongi kõik teemad, eesmärgid ja prioriteedid tarvis kirja panna ning ühiste kaante vahele koondada.

Maakonnasiseselt on kavandatud omakorda keskused ja neid ümbritsevad arenguvööndid – peale Pärnu veel Lihula, Vändra ja Kilingi-Nõmme, mis moodustavad omavahel tabureti, kui selle kujundiga jätkata. Heiki Mägi möönab, et ega teised keskused ei ole võrreldes Pärnuga just väga tugevad. Neid tugipunkte aluseks võttes saab ikkagi teha plaane, kus peaks Pärnumaal jätkama näiteks gümnaasiumihariduse andmisega, kuhu planeerida töökohti, mis maal peavad kindlasti olema, kuidas planeerida ühistransporti

ja kõike muud, mis vajalik linna ja maa vahelise eluolu harmoniseerimiseks.

“Kui president ütles, et meil peaks olema õmblusteta riik, siis praegu Pärnu maakonna kaarti silme ette manades on traagelniite kahjuks päris palju,” ilmestab Heiki Mägi. “Edasise elu kavandamise kaudu peamegi jõudma inimkeskse lähenemiseni, et inimesed ei tunneks enam piirkondade vahel olevaid õmblusi.”

Tema sõnul püütakse maakonna arengustrateegias ka ette näha ja võimalust mööda siluda teatud mõttes riiklike teenuste puudujääke maapiirkondades – Omniva lehekanne, Elektrilevi võrguühendus, Elroni rongiliinid. Praegune elu näitab pigem, et selliste teenuste kättesaadavus jääb maapiirkondades järjest kesisemaks, kuigi arengust räägitakse palju, ei ole päriselt oluliselt midagi näha.

Mägi leiab, et omavalitsused on pärast haldusreformi suuremaks kasvanud, eeldatavasti tugevamaks saanud ja kompetentsemaks muutunud. Nii ei tohiks miski takistada neil seljad kokku panna ja kasvõi riigi unarusse jäetud teenuseid kättesaadavamaks muuta. Samas on Mägi realist ning nendib, et pärast suuri haldusjaotuse ümberkorraldusi kulub ilmselt ikka vähemalt üks valimisperiood ehk neli aastat, mille vältel need mainitud traagelniidid veel kusagile ei kao, sest aeg kulgeb lihtsalt niivõrd kiiresti.

Heiki Mägi on maakonna kui ühe tervikliku omavalitsusüksuse poolt ning selle oleks tema arvates võinud korraga ära teha, sest ta usub, et see seisab Eestil varem või hiljem niikuinii ees. Ühe omavalitsuse piires oleks võinud siis juurutada osavaldade autonoomiat. Tulevikus kan-

5

FOTOD: TANEL MEOS

eskne koht mel haridusel Üks tuleviku lähtepunkt on näiteks olukord, kus Pärnu linnastu elanikkond kasvab 100 000 inimeseni. Selleks et üldse aduda, mida selline rahvaarv endaga kaasa toob, tuleks juba nüüd nuputada, ruumilist analüüsi teha ning kavandada ja mõelda, kuhu mahub selline hulk inimesi, kus nende lapsed koolis käivad, millist tööd siin teha, kuidas elanike turvalisus tagada ja kümneid muid elulisi aspekte.

Selline olukord võib saabuda Pärnusse näiteks juba pärast 2050. aastat, kui meie kiired ühendused vilja kannavad.

2035. aasta on aga strateegia mõttes juba homme.

“Meil võiks olla ka pikaajaline plaan, millisena soovime näha oma kodu 50 või 100 aasta pärast. Kasvõi selleks, et oleks vähem ootamatusi ja nendest tingitud ülepeakaela otsustamist,” iseloomustab Mägi arengustrateegia koostamise vajalikkust. “Oma kavas vaatlesime nelja olulist aspekti ehk kõike, mis on seotud inimesega ning kuidas ta elab nii maal kui linnas, sest maalgi peab olema hea elada. Järgmine valdkond on nn tark töö ehk moodused, kuidas elanikud võiksid teenida vajalikku raha ja aidata kaasa ettevõtluskeskkonna arengule. Kolmas aspekt on turism – kuidas paistab linn väljaspoolt vaadates ning kohaliku spetsialiteedi rõhutamine. Viimane aspekt on maakonna taristu ja meile ligipääs – teed, elekter, internet. Kui tahame ka maapiirkondadele jõulist arengut tagada, siis kasvõi kiire internetiühendus on igas Eestimaa nurgas lausa inimõigus. Meil võiks olla selline ühiskondlik kokkulepe, et tagame maksumaksja raha eest kõikidele inimestele võrdsed võimalused.”

Koostöös omavalitsustega on arengustrateegiasse kirjutatud kuraditosin prioriteeti, lisaks on iga vald sõnastanud oma eesmärgid.

2035+

VÄIKE- JA SUURLOOMADE (väljasõiduga kohale) RAVI VEREUURINGUD, RÖNTGEN, ULTRAHELI LEMMIKLOOMADE PÜGAMINE JA PESU MÜÜGIL LAI VALIK PUUGITÕRJEVAHENDEID. Soodsad hinnad.

J. V. Jannseni 33, Pärnu tel 443 3663 ja 528 7465 E–R 9–18 ja L 10–15 Pärnumaa arendusjuht Heiki Mägi näitab kaardil kujutatud Pärnumaa nn sõjaplaani – strateegia kui mõiste on ju tulnud militaarvaldkonnast.

naks Eesti linnadesse koonduva elanikkonna ja väikese territooriumi tõttu tema hinnangul välja vaid maakonnasuurused terviklikud omavalitsused. See säilitaks paikkondade identiteedi, välistaks tänase dubleerimise ja lõpetaks maakondliku tasandi hägustumise.

Arenguvedurid koonduvad kobarasse

Esimene ning praegu juba tasapisi realiseeruv arengustrateegiaprojekt on KOBAR. See on arendusidee, mis ühendab endas kolme asutust – kolledžit, inkubaatorit, arenduskeskust – mille ühisel vedamisel peaks KOBARast kujunema maakonna sünergiline arengumootor ja ettevõtluskiirendi. Eks ikka selleks, et arendada maakonna ettevõtluskeskkonda, regionaalset uuenemist, info liikumist ja kompetentsust ning

PA N E TÄ H E L E

Arengustrateegia seab sihte Olulised arengusuunad Pärnumaal (ei ole tähtsuse järjekorras). nnMaakonna identiteedi hoidmine, tugevad omavalitsused ja koostöö. nnTÜ Pärnu kolledži murranguline arenguhüpe ja kestvus, kvaliteetne ja ettevõtjate vajadusi arvestav kutse- ja kõrgharidus, konkurentsivõimeline gümnaasiumiharidus ja korrastatud koolivõrk. nnRegionaalset innovatsioonisüsteemi ja ettevõtluse arengut toetava taristu arendamine, biomajanduse ja taastuvenergeetika kompetentsikeskuse loomine. nnRail Baltica rajamine, sealhulgas reisi- ja kaubajaama ehitamine ning kohalike peatuste rajamine. Via Baltica väljaehitamine esimese klassi maanteeks.

Lennujaama rekonstrueerimine ja turundamine ning uue silla ehitamine Pärnusse. nnPärnu haigla konkurentsivõime tõstmine. nnPärnu kujundamine aasta ringi külastatavaks kunsti- ja külastuskeskuseks.

Allikas: Pärnumaa Arenduskeskus

anda lisaväärtust kolledžis õpetatavale.

KOBARa füüsiline väljendus seisneb selles, et plaanis on koondada olulised maakondlikud arendusorganisatsioonid ühise katuse alla hoonesse, kus praegu asub Tartu ülikooli Pärnu kolledž.

Raamatukogupealne teine korrus remonditakse ning sinna kolivad nii arenduskeskus kui ka ettevõtlusinkubaator.

Varasemast on juba olemas projekt kolledži juurdeehituse rajamiseks. Enne selle pikemas perspektiivis realiseerimist tuleb saavutada sünergia asjasse puutuvate asutuste ja inimeste vahel ning panna toimima vajalikud võrgustikud.

“Teeme päriselt valmis sellise veduri, mis kogu seda asja tõmbama hakkab. Paneme käima ühe ägeda asja,” selgitab Mägi. “Praegu käivitub rahandusministeeriumi MATAmeede, mis tähendab ka toetusvõimalust nendele plaanidele. Sel aastal on Pärnumaa tarbeks meetmes 461 000 eurot, millele lisandub omaosalus, aga eks selle kasutamine eeldab muidugi poliitilist konsensust. Mina olen selles osas väga lootusrikas.”

Edaspidi l o o d e t a kse Pärnus saada toeks ka Euroopa Liidu raha, et kolledžihoone lõpuni välja ehitada ning luua sinna tulevikuvajadusi rahuldav arendus- ja kompetentsikeskus, mille üks funktsioon on kahtlemata ka arengustrateegia elluviimine.

Esialgu on aga tarvis tõestada, et seda on vaja ja see on üks äge projekt.

Selle aasta lõpuks kavatseb Pärnumaa arenduskeskus korraldada strateegia tegevuskava ülevaatamise, sest ükski kava ei ole algusest peale täiuslik – mõni asi on ehk liiast ning midagi tuleks võibolla juurde kirjutada.

www.vanaloomakliinik.ee

VÕRKPALLI EM finaalturniir Hollandis FÄNNIREIS 11.09-20.09.2019 13.09 Poola (Rotterdam) 14.09 Montenegro (Rotterdam) 15.09 Tšehhi (Rotterdam) 17.09 Holland (Amsterdam) 18.09 Ukraina (Amsterdam)

690 €

Venderloo Veod OÜ Mere 7, Pärnu 80010 info@venderloo.ee +372 518 9441

www.venderloo.ee

Koolilõpetajatele soodustus

20% juuni lõpuni

Suures valikus kuld- ja hõbeehteid

Riia mnt 131 Pärnu

6 H O B U S E K A S V A T U S

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

Tori hobune sai elujõudu juurde, uus hingamine on käes ka kasvanduses Ajalooline Tori hobusekasvandus on nüüdseks sõna otseses mõttes tuhast tõusnud, tänavu ehitati üles mõne aasta eest põlenud tall ning aastaid vaidluse objektiks olnud omandisuhted vormiti konkreetseks.

AIN ALVELA Tagantjärele võib nentida, et suur viga tehti 1995. aastal, kui erastamisagentuur otsustas riigivarade hulka arvatud Tori näidissovhoosi ikkagi erastamisele kuuluvate ettevõtete hulka arvata ning pärast pikki arutelusid müüdigi Tori hobusekasvandus 1997. aastal erakätesse.

Segased ajad vajuvad ajalukku

Kui Eesti taasiseseisvumise alguses oli kasvanduse ja Tori hobusetõu saatus üsna lahtine, siis pärast erastamist muutus see veel hägusamaks. Sisuliselt oli kohe alguses märke sellest, et eraomanik ei saa hakkama kasvanduse hoonetekompleksi ja rendile saadud maade haldamisega, veel vähem aga hobusekasvatuse ja tõuaretusega ning need märgid viisid riigi rendimaade haldaja juba 2001. aastal pankrotti. Küll aga jäi tegutsema selle tütarfirma, kellele oli vahepeal üle antud hobusekasvatuse ja -aretusega seonduvad tegevused.

Kuni 2007. aastani püüti veel päästa, mis päästa annab, aga näha oli, et hobusekasvanduse rentnik ei suuda seda normaalselt majandada ega tagada Tori hobuse genofondi säilimist.

Tekkisid võlgnevused ning neli aastat hiljem ei laekunud riigile rendi- ja maamaksu näol enam sentigi. Toonane põllumajandusministeerium andis rentni-

ku kohustuste täitmatajätmise pärast kohtusse, kolm aastat väldanud kohtuprotsess päädis rendilepingu lõpetamisega ning hobusekasvanduse vara üleminekuga riigi haldusesse.

Enne veel, kui varad riigile täielikult üle anti, toimus aga 2016. aastal Tori hobusekasvanduses tulekahju – maha põles kuues tallihoone, püsti jäid vaid ajaloolised maakiviseinad.

Saatuslik tulekahju toimus aastal, mil hobuste aretamise algusest Toril möödus 160 aastat.

Siis oli olukord juba enam kui tõsine, Tori hobusekasvandus kippus kõigi silme all põrmu varisema. Oluline märk sellest, peale põlenud ja lagunenud hoonete, oli asjaolu, et juba aastaid ei olnud Toril ilmavalgust näinud ainuski Tori hobuse varss.

Siis haaras riik otsustavalt juhtimise ohjad – 15. detsembril 2016 andis maaeluministeerium Tori hobusekasvanduse haldamise üle põllumajandusmuuseumile ning 2017. aasta 28. augustil asutati maaeluministeeriumi haldusalasse sihtasutus Eesti Maaelumuuseumid, mille alla liideti C. R. Jakobsoni talumuuseumi, Eesti põllumajandusmuuseumi ning Tori hobusekasvanduse tegevus ja varad.

Nii on see alates 2018. aasta algusest ning loodetavasti tähistab see aeg ka hobusekasvatuse

ja tõuaretuse omamoodi taassündi Toril, sest juba eelmisel aastal sündis sealsetes tallides seitse Tori tõugu ja kaks Eesti tõugu varssa. Tänavu on ilmale tulnud seitse ja oodatakse veel kaht ning ka järgmiseks aastaks planeeritakse järelkasvuks umbes sama palju, aga vähemalt kuus varssa.

Selline on lühidalt 1856. aastal alguse saanud Tori hobusetõu ja Tori hobusekasvanduse lähiajalugu. Muide, tänavu ehitati taas üles kolme aasta eest tuleroaks langenud tallihoone.

Selleks ning hobusekasvanduse väljaarendamiseks, majandamiseks ja töötajate töötasudeks eraldas valitsus tunamullu reservfondist 1,9 miljonit eurot.

Nii sellest aga ka kogu Tori hobusekasvanduse nüüd juba 163 aasta pikkusest ajaloost saab huviline lugeda 2017. aastal välja antud raamatust “Tori hobusekasvandus 160”.

Tegevust nii suurtele kui ka väikestele

Raamatu koostajaks on sihtasutuse Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige Merli Sild, kes ütleb, et maaeluministeeriumi sihtasutuse hoole alla minekuga on saanud Tori hobusekasvandus uue hingamise ning loodab, et nõnda on selle ajalooline kultuuripärand nii füüsilises kui ka vaimses mõttes parimal võimalikul moel kaitstud ja hoitud. Kuna tegemist on maaelu valdkonna muuseume koondava sihtasutusega, siis on ka Tori hobusekasvandusel nüüdsest kindel roll selle pärandi tutvustamisel muuseumina,

mille väravad on kõikidele huvilistele avatud.

“Meil on niisiis kaks põhilist funktsiooni – Tori hobuse põhikarja jälgimine, selle väärtuse hoidmine ja tõuaretus ning Eesti tõuhobuste kasvatuse ja aretuse ajaloo ning tänapäeva olukorra tutvustamine,” selgitab Merli Sild. “Praegu on meil enda hobuseid 27, mullu sündis 9 varssa ning tänavu ootame teist samapalju. Aretuskomisjon tegeleb hobuste põlvnemise jälgimise, paaritamiseks sugutäkkude valimise ja muu taolisega. Meil on olemas tõupuhtad perekonnad ja kindlasti kantakse hästi hoolt, et neil järglasi tuleks.”

Veel on Toris ka rendilatrid, kus hobuseomanikud saavad oma loomi hoida. Kõigi eest hoolitsetakse ühtmoodi, eraomanduses olevate hobuste puhul arvestatakse muidugi ka omanike erisoovide ja konkreetsel hobusel esineda võivate erivajadustega. Kohapeal saab hobuseid ka sihipäraselt kasutada – hobusekasvandusel on oma maneež, ratsutamisväljakud ja vankrisõidurajad. Veel toimuvad regulaarsed treeningud professionaalse treeneri juhendamisel – kes käib harjutamas oma hobusega, kes kasvanduse hobusega. Vaheldumisi ratsutamise algtõdede omandamise ja treeningutega korraldatakse ka võistlusi ning tõuaretuse seisukohalt möödapääsmatuid noorhobuste hindamisi ja jõudluskatseid.

Teist aastat on koos Tori põhikooliga sisse seatud ja kooli õppetöö hulka juurutatud ratsutamistunnid õppeprogrammi “Saa tuttavaks – Tori hobune” raames.

“Aretustegevus peab tuginema teaduslikele järeldustele, mitte emotsioonidele.”

ANDRES KALLASTE

Küsi kindlustuskaitse meilt – säästad aega ja raha!

KAIMO KIVIKAS

info@nbkm.ee tel 5551 1764, 5551 1765 Rüütli 40, Pärnu

kaimo.kivikas@tootsiturvas.ee

www.nbkm.ee

Tel 526 9639

Teostame rehviabi, puksiirabi, käivitusabi, raskeveotreileri vedu 30 t Tel 5358 4253 www.parnupuksiir.ee

Merli Sild märgib, et Tori hobusega on tänu tema rahulikule loomule hea ratsutamise algtõdesid omandada.

“Alustasime eelmisel aastal viienda klassiga ning nüüdseks osalevad programmis neljas, viies ja kuues klass, esialgu kolme aasta jooksul,” kirjeldab Sild.

“Lapsed on siin praegu kaks korda 45 minutit ehk liittunni ühe korra nädalas. Alustatakse A-st ja O-st, lastele tutvustatakse hobuse kehaehitust ja tõu eripärasid. Lapsed õpivad hobuseid ja nende bokse hooldama, sest ka see on osa hobusekasvataja ja -omaniku tööst. Kõige juurde kuuluvad muidugi ka ratsutamistunnid. Kusjuures, nii tuleb ka peagi ilmsiks, milline laps on hobustest süviti huvitatud, milline jääb nende juurde ja milline loobub. Eelmise aasta klassi poisid rääkisidki, et neid huvitab ratsutamisest hoopis rohkem hobuse vankri ette rakendamine ja vankrisõit. Eks siis treener arvestas nende soovidega ja nii tegeleti rohkem rakenditega.”

Koolitunnid hobuste juures on osutunud väga populaarseks – huvi on tundnud juba ka Tootsi kool – ning seega on hobusekasvandus Merli Silla kinnitusel valmis seda tegevusala

laiendama ning ka teiste koolide lapsi vastu võtma. Kuna tegemist on huvihariduse jagamisega, siis aitavad ettevõtmist rahastada haridus- ja teadusministeerium ning Tori vald.

Tõuomadused tähelepanu all

Hobusetõu aretus on peen kunst, segu teadusest ja traditsioonide järgimisest. Tüüpiline Tori hobune on juba ajast aega tuntud kui rahuliku ja sõbraliku iseloomuga, aga samas suursugune hobune, kes sobib hästi näiteks algajale ratsutajale esimeseks proovimiseks.

Sündinud varsad läbivad põhjaliku hindamise – järglaste seas tehakse teatud selektsioon ja väga heade tõuomadustega loomad, näiteks tõutäkud, püütakse jätta oma talli. Kel nii häid tõuomadusi ei ole, lähevad müügiks. Kuna pikki aastaid ei tulnud Tori hobusekasvandusest järglasi, on nüüd õnnistatud kasvandust täkkvarssadega.

“Tori hobune on kogu aeg hinnatud olnud, viimastel aastakümnetel on aga puhtalt ma-

Teostame üldehitustöid, nii eramute, paarismajade, rida- ja korterelamute kui garaažide ehituseks ja renoveerimiseks.

Küsi pakkumist! + 372 56470174 meriferm@gmail.com meriferm.ee

H O B U S E K A S V A T U S 7

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

FOTOD: TANEL MEOS

vallaga loodetakse avada muuseum ja iseäranis suveajal korraldatakse üritusi. Nii toimub 14. juulil Toris suvefestival “Tori ööd ja päevad”, kus muu hulgas leiavad aset Eesti hobusetõugude näitus ja võistlused, kaasa lüüakse ka 21. juulil üle-eestilisel avatud talude päeval. 20. augustil toimuvad Tori hobusekasvanduses koostöös Eesti Hobusekasvatajate Seltsiga traditsioonilised noorhobuste üleriigilised jõudluskatsed.

vandusele võimalikest parim.

Kallaste peab oluliseks, et riigi ja riikliku kasvanduse ning erahobusekasvatajate ühenduste vahel toimuks koostöös, milles riigil on tõuaretust koordineeriv roll. Ainult nii on võimalik täita ühist eesmärki – ühest küljest säilitada Eesti hobusetõud koos nende unikaalsete omadustega ja aretustööga seonduv kultuuripärand, teisalt tegeleda teaduslikult põhjendatud aretustööga, mis peab käima ühte jalga kaasaja tingimustega. Ideaalilähedaselt toimus see Toris 1918.–1940. aastal, mil Eestimaal oli ühtekokku 200 000 hobust, kuid neist ikka ei jätkunud. Aastat 30 tagasi oli meil 20 000–30 000 hobust, neist ehk 75% oli Tori tõugu.

Praegu on Eestis veel tuhatkond Tori tõugu hobust ning aastas sünnib kokku poolsada varssa.

Ettevõtteid, mille põhitegevus on hobusekasvatus, leidub ehk paarkümmend. Enamikul hobusepidajatel on Tori hobuseid vaid paar-kolm ja põhiliselt seostub hobuste pidamine turismi ja teenuste osutamisega.

“Me ei saa tahta tagasi näiteks 1960. aastate Tori hobust, kui temast oli sotsialistliku plaanimajanduse tingimustes aretatud tõeline raskehobune. Kui me seda soovime, peame looma sellisele hobusele eluks ja tööks ka tolleaegsed tingimused, aga neid ju enam niikuinii ei ole, sest ajad on muutunud,” arutleb Kallaste.

“Aretustegevus peab tuginema teaduslikele järeldustele, mitte emotsioonidele, ja see peab toimuma vastavalt ühiskonna sotsiaal-majanduslikele nõudmistele. Teatud mõttes liigub ka Tori hobusetõu areng tagasi Eesti esimese vabariigi aegadesse – Tori tõug muutub selliseks nagu ta esialgu aretati.”

Hobuseid jääb üha vähemaks

Tori hobuses elab eestlase visa hing

Tori hobune varsaga, taamal kuues tall, mis 2016. aastal maha põles ja tänavu taas üles ehitati.

janduslikult sellise veo- ja tööhobuse praktiline otstarve väiksemaks jäänud ning rohkem soovitakse soetada ratsahobuseid. Tori hobune on ju heas mõttes vana ja hea tööhobune, milliseks ta omal ajal aretatigi,” räägib Sild. “Nüüd vaadatakse, et hobusel oleks ikka ka kergust ja nõtkust. Eks sinna suunas areneb ka Tori hobune.”

Tori talli ja naabruses asuva Pärivere talli hobused käivad iseäranis suveajal mööda Eestit väljasõitudel – väliüritustel pakutakse rahvale ratsa- või kalessisõidu võimalust.

Eesti põllumajandusmuuseumis Ülenurmel on aga olemas kõigi kolme Eestis aretatud hobusetõu esindajad – Tori hobune, Eesti raskeveohobune ja Eesti hobune – ning Kurgjal on Eesti tõugu hobused.

Tori hobusekasvanduse töötaja Tuuli Rätsep lisas, et ratsasport on kogu Euroopas muutunud väga populaarseks ja sellepärast ei ole ka muret noorhobustele uute omanike leidmisega. Kaugeim koht on Austraalia, kuhu on Toris sündinud hobune

müüdud. Selle hobuse ostis üks Eesti juurtega farmer.

Pärast varsa ilmaletulekut läheb üsna pea lahti tema väljaõpetamine. Tuuli Rätsep tunnistab, et vahepeal jäi paljude hobuste väljaõpetamine soiku ja enam ei annagi neid päris heal tasemel välja koolitada, aga nüüd sündinud varssadele püüatakse anda hea väljaõppe. Üks esimesi õppetunde on päitsete kandmine, seejärel tuleb juba oskus rautamiseks jalga tõsta, siis ratsmete kandmise oskus ja seejärel ratsaniku juhistele kuuletumine, teisi jälle harjutatakse vankri ees käima.

Nüüd, seoses muuseumi staatusesse astumisega, suureneb Tori hobusekasvanduse roll ka tõuhobuste aretamise ajaloo kui Eesti kultuuripärandi olulise osa tutvustamisel. Kõige selle arendamiseks on kirja pandud Tori hobusekasvanduse tulevikuvisioon ja moodused eesmärkide saavutamiseks. Taas on algamas ka renoveerimistööd.

Külastaja saab näha kasvanduse igapäevaelu ja ajaloolist tallikompleksi ning koostöös

Aastakümneid Tori hobuse kasvatamise ja aretamisega tegelenud ning Eesti Hobusekasvatajate Seltsi Tori hobuse tõukomisjoni juhataja Andres Kallaste märgib, et hobusekasvatuses, nagu tegelikult igal elualal, on peamine edu saavutamise eeldus järjepidevuse hoidmine.

Andres Kallastel on Tori vallas Päriveres oma tõuhobusekasvandus, kus on ringi kappamas 40 Tori tõugu hobust.

Ta leiab, et praegune tegevusvorm on Tori hobusekas-

Tori hobusetõug sai riiklikult ametliku kinnituse 1925. aastal. Kahesuunalise aretuse eesmärk oli saada Eesti talupojale universaalne hobune, kes suudab põllul atra ja külateel koormat vedada, aga kellega kõlbab ka vedruvankri ette rakendatuna laadale või kirikusse sõita.

Igale hobuseomanikule jäi siis võimalus oma suksut just vastavalt majapidamise vajadusele treenida ja arendada hobuses välja just vajalikke oskusi.

Nõukogude ajal, kui põllutöö-

riistad muutusid järjest kogukamaks ja töö intensiivsemaks, suundus aretus sellele, et tarvis oli saada suure kondiga ja raske jalaga hobust, kes seda kõike vedada suudaks.

Nii on kogu Eesti hobusekasvatus, sealhulgas Tori kasvandus, näinud 160 aasta jooksul väga eripalgelisi aegu. Kuni selleni välja, kui 1970. aastate alguses toonaste partorgide ja komissaride arvates ei olnud hobune enam rahvamajanduses vajalik ning Eestistki ühe päevaga 500 looma Itaaliasse lihahobuseks müüdi. 1980. aastatel hakati külma sõja tingimustes ühes Nõukogude Liidu salajases instituudis katsetama, kuidas mõjub hobustele radioaktiivne kiirgus.

Ilmselt loodeti võimaliku tuumasõja puhul siis taas rohkem loomadele kui tehnikale.

“Meie hobusetõugudes elab ju eestlase hing. Kõik, mis on

iseloomulik Tori hobusele, on omane ka eestlasele,” leiab Kallaste. “See on mitmekesisus. Kõigega tuleb hakkama saada ning nutikas ja otsustav olla, sest muidu ei vea välja.

Eestlane on seda ajaloo jooksul tõestanud ja nii ka Tori hobune – ta ei tohi olla tige, vaid ta peab olema tasakaalukas. Kuigi on raske, peab temas püsima tugev töötahe.”

Andres Kallaste ütleb, et vähemalt Eestis ei ole hobusel tänapäeval otseselt majanduslikku funktsiooni, iseäranis oma kunagises võtmes, ning seega võetakse hobune maamajapidamisse eelkõige pererahvale emotsionaalseks toeks, et pererahval ja lastel säiliks side maaeluga ning et maale tahetaks jääda ja seal elu edendada.

“Tori hobusel on inimeste maale kinnistamisel täita väga tähtis ülesanne,” usub Kallaste.

KES ON KES

Eesti tõugu hobune nnArvatavasti on hobune elanud meie mail sama kaua kui inimene. Ajaloolased on küll mõneti eri meelt, aga üldise arvamuse kohaselt segunes siinne põhja metshobune Aasia maadelt siia rännanud inimestega kaasa tulnud koduhobusega ning nii saigi pandud alus Eesti hobusele. nn18. sajandi esimesel poolel nimetati Eesti hobust klepperiks ning teda peeti üheks parimaks hobusetõuks Venemaal. nnEestlased aretasid Tori hobuse looduse kujundatud aborigeensest hobusest. nnEestist on alguse saanud kolm hobusetõugu – aborigeense päritoluga Eesti hobune, aretatud Eesti raskeveohobune ja Tori hobune. nnEesti hobust on aretatud peamiselt puhasaretuse teel.

Hobuse veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi 1921.–1938. aastal Eestisse 13 Soome täkku. nnEesti hobune on suhteliselt madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge hobune. nnEesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik ning temperament energiline. nnAborigeense tunnusena on Eesti hobuse seljal ja laudjal tume vööt. nnEesti hobustel on suhteliselt suur veojõud ja nad on kiired.

Nad on siinsete söötmis- ja pidamistingimustega hästi kohanenud ning paistavad silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. nnTänapäeval on Eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ning pere- ja turismihobusena. nnPraegu on Eesti hobune ÜRO FAO rahvusvahelises ohustatud tõugude nimistus. nnEraldi tõuna tunnistati Tori hobust ametlikult 1925. aastal. nnTori hobusetõu aretamisel on suured teened Mihkel Ilmjärvel, kes töötas 1926.–1947. aastal Tori hobusekasvanduse juhatajana. nnPraegu arvatakse Eestis olevat umbes 1100 Tori tõugu hobust.

Allikad: Eesti Hobusekasvatajate Selts, “Tori hobusekasvandus 160”

Meite Oma kohvik. Soodsad hommiku- ja lõunasöögid. Peo- ja peielauad. » » » » » »

KORSTNA MÜTSID KATUSELUUGID KATUSEHARJAD AKNAPLEKID VIHMAVEESÜSTEEMID RÄÄSTAPLEKID

Hommikusööki saab meie juurest juba kella 7st

www.etplekitood.ee Lao 8 80010 Pärnu (Boks 9) GSM 5662 1017 GSM 5684 2818

Asume Pärnus, Vana-Sauga 40

8 A J A L U G U

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

FOTOD: TANEL MEOS

Tavalistel muuseumipäevadel teeb Mehis Helme rahvale sõitu diiselveduri järele haagitud kahe vaguniga, üks neist on lahtine turistivagun, teine autentne omaaegne reisivagun.

Omal ajal maaelu virgena hoidnud kits raudtee ajalugu ei lähe kellelegi korda Kuigi Lavassaare muuseumraudteel peeti läinud nädalavahetusel aurupäevi, mille puhul pahvis kohalikul liinil rõõmsalt ringi auruvedur Unicum, lasuvad muuseumi kohal tegelikult murepilved ja tulevik ei näi kuigi helge.

AIN ALVELA Lavassaares asuvasse raudteemuuseumi, mis praegu jääb täieõiguslikult Pärnu linna piiridesse, saab nüüd tellimise peale ka liinibussiga. Aurupäevad kujunesid kaunikesti rahvarohkeks, kuigi veel nädal enne püsis õhus võimalus, et palavate ilmade tõttu ei saagi auruvedurit üldse liinile saata. Sädemeid tuulde lennutav lokomotiiv võib tuhkkuiva turbapinnase kergesti põlema panna.

Ent ilmataat saatis siiski vihma ja auruvedur sõitis oma sõidud kenasti ära. Muide – kahel järjestikusel päeval korraldatakse seda üritust väga praktilisel põhjusel. Nimelt vajab pikalt jõude seisnud auruvedur enne liikuma saamist pikalt kütmist.

Umbes nii, et õhtul teed tule katlasse ja hommikuks on aur üleval.

Maaleht käis Lavassaares poolteist nädalat enne aurupäevi. Ilm oli soe, kuid muuseum külastajatest lage. Seal käiaksegi peamiselt gruppidega ja

organiseeritult, sest asukoht on ikkagi kõrvaline ja kohalejõudmine eeldab teatud mõttes söakust – niisama juhuslikult mööda sõites, nagu Põlvamaal asuvasse maanteemuuseumi, Lavassaarde ja selle naabruses asuvale muuseumraudteele naljalt ei satu.

Kitsarööpmelise ajalugu huvitab vaid entusiaste

Räägime aastakümneid Eesti raudteeajaloo talletamisele pühendanud, kitsarööpmelise raudtee elukaarest siinmail

mahuka raamatu koostanud ja praegu ka muuseumraudtee tegemisi juhatava Mehis Helmega muuseumi minevikust ja tänapäevast. Ikka ja jälle jõuab ta jutuajamise vältel tõdemuseni, et nii oluline kui kitsarööpmeline raudtee 1895.–1975. aastal oligi, iseäranis aga esimese vabariigi aastatel Eesti majandusele ja rahvale, ei huvita see tänapäeval õigupoolest enam kedagi.

Vähemalt lasub see huvipuudus suure halli tekina nendel ametkondadel, keda see tegelikult ju võiks ja peaks huvitama ja kelle pädevuses on otsuseid langetada.

Nii on see kord elus juba seatud, et mõnele saab osaks kuhjaga, teisele pisku ja kolmas jääb üldse ilma. Võib ju arvata, et suurt hulka tehnikat ja rööbasteid endasse koon-

dav asutus peaks evima tohutut eelarvet ja suuri rahavooge, et seda kõike toimivana hoida.

Tegelikult on asi hoopis proosalisem – Lavassaares ollakse eelkõige mures sellepärast, et kord juba loodud ja korda tehtud asjad hakkavad kätte ära lagunema.

Veel ootab Tootsi Turvas, et jupp muuseumist Lavassaarde viivast kahe kilomeetri pikkusest kitsarööpmelisest raudteest, mida mööda praegu rongidega muuseumikülastajatele lustisõitu tehakse, ettevõttelt välja ostetaks. AS-ile Tootsi Turvas kuulub ka 800 meetrine kunagisse turbarabasse viiv raudteelõik, mida muuseum samuti praegu kasutab.

Kui tehnika ning ehk ka liiprite ja relsside hädapärase korrashoidmisega saaks muuseumi haldamiseks loodud mitte-

Pesumasinad ja nõudepesumasinad

tulundusühing omal jõul hakkama, siis mõne tegevuse peale muuseumi valdavalt piletitulust koosnevast eelarvest ikkagi ei jätku. Nii ähvardavad ajaloolise, muinsuskaitse all oleva depoohoone katus ja vahelagi kohe-kohe sisse kukkuda.

Remontimiseks kuluv 40 000 eurot ei ole ju teab mis üüratu summa, aga riik ega ükski teine asutus, kel paatoslikult võiks ju olla huvi Eesti raudteeajaloo hoidmise ja tutvustamise vastu, ei ole juba aastaid suutnud muuseumraudtee tegemistele ega isegi hädapäraste remonditööde toetamisele õlga alla panna.

Nii räägib Mehis Helme, et ta on kirjutanud mitu projekti, kulutanud nendega ametiasutustes käies närve ja aega, aga suuremat tolku ei ole sellest tõusnud.

www.remitauto.ee

Remont ja kojukutsed Lisaks parandame teie telerid, raadiod, autoraadiod, kodukinod, DVD-d...

Võta meiega ühendust tel 442 7231 Centralservice OÜ

AUTOKLAASIDE MÜÜK, VAHETUS JA PARANDAMINE Vahetame autoklaase kaskokindlustuse teenuse raames.

Asume aadressil Riia mnt 74, Pärnu www.remitauto.ee | autoklaasid@remitauto.ee | tel +372 44 43 180 | +372 56 481 742

A J A L U G U 9

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

Muuseumraudtee haruteele on koondatud eriilmelist tehnikat erinevatest ajajärkudest.

Lavassaare muuseumraudtee linnulennult, taamal 1924. aastal ehitatud depoohoone, mis praegu vajab hädasti remonti.

sarööpmelise “Ma olen kaks korda teinud PRIAle projekti ning kaks korda kirjutasin muinsuskaitseametile projekti, et depoo katus on kriitilises seisus ja vajab kordategemist. Kõigil neljal korral näidati ust,” paiskab Mehis Helme oma meelepaha välja. “Põhjenduseks öeldakse, et ei ole ressursse. PRIAst öeldi konkreetselt, et neil ei jätku raha. Kurat, kolmandat korda ma kuskile paluma ei lähe ega kirju kirjutama ei hakka. See on ajaraiskamine, kirjuta paks patakas pabereid täis ja tulemust ei vähimatki.”

Suhtumist näitab üks seik haldusreformi ajast, kui muuseum taotles, et nihutatagu endise Audru valla piire niipalju, et raudteemuuseum jääks ühe omavalitsuse piiresse. Kedagi ei huvitanud ning nüüd jooksebki Pärnu linna ja Põhja-Pärnumaa

valla piir läbi muuseumi territooriumi.

Vedureid ja vaguneid putitatud üle 35 aasta

Suuresti just tänu Mehis Helme entusiasmile saavad aga huvilised praegu Lavassaares rongisõitu nautida ja vana raudteeveeremiga tutvust teha.

Kitsarööpmelise juurdeveoraudtee ajaloo teadliku kogumisega alustas ta juba 1987. aastal, kuigi huvi rongide ja teiste rööbasteel liikuvate masinate vastu pesitses temas juba ammu enne.

Kuni lõpuks sai see muuseumraudtee asutamisega ka üldsusele suunatud väljendusvormi.

Praegu toetab muuseumi vaid Pärnu linn – eraldatud on tegevustoetust ja abi ka väiksemateks investeeringuteks.

Esmalt nokitseti kolme mehega muuseumi esimese ekspo-

naadi kallal, mis oli auruvedur margitähisega VP-1-899. See on omal ajal siinsamas, riigi turbatööstuse lätetel töötanud vedur, mis tossutas Lavassaare ja Sindi vahel töölisi vedada. Üldse sõltus kogu turbakaevandamine ja selle töötlemine pikki aastaid kitsarööpmelisest raudteest – väiksemate rongidega veeti turvas väljadelt vahejaamadesse ja sealt siis juba suuremate rongidega Tootsi briketitehasesse, Pärnusse või Sinti.

Veidi hiljem, kui ajalooline vedur sai töökorda, tekkis muuseumi asutamise idee, millest haaras kinni ka aastakümneid kohapeal tegutsenud turbatööstus, kus kitsarööpmeline raudtee oli toona ja veel palju hiljemgi igapäevases kasutuses.

Esimene avalik ekspositsioon avati 1992. aastal, aga siis ei olnud veel tegemist muuseumiga, sest ajad olid pöördelised ja alles taasloodud Eesti vabariigil ei olnud veel muuseumiseadustki.

Tänaseks pärineb 70% muuseumraudtee eksponaatidest avalikult juurdeveoraudteelt ning paar eksponaati ka militaarraudteelt. Umbes kolmandik pärineb aga tööstusraudteelt, millest omakorda suurem osa on kohaliku turbatööstuse käsutuses olnud veerem.

Raudtee tagas omal ajal maal hea elujärje

Kitsarööpmelise raudtee hiilgeaeg oli meie mail 1930. aastatel.

Nii mõõdeti 1939. aastal kogu kitsarööpmelise raudtee pikkuseks koos haruteedega 907 kilomeetrit. Tegemist oli avaliku raudteega, mida hakati Eestisse ehitama Vene tsaaririigi võimu ajal. Nimetus juurdeveoraudtee tuleneb sellest, et kitsarööpmelise raudtee algupärane eesmärk oli kaupade juurdevedu suuremale, laiarööpmelisele raudteele. Tsaarivalitsus lubas eraettevõtetel ehitada kitsarööpmelist raudteed tingimusel, et see oleks täiendav võrk laiarööpmelisele raudteele.

Kui veel täpsemaks minna, siis tegelikult on Pärnumaa kitsarööpmelise raudtee sünnipaik, sest just Pärnu-Valga vahelist kitsarööpmelist raudteelõiku saame pidada esimeseks omataoliseks avalikuks raudteeks Eestimaal. Seejärel rajati juba Mõisaküla-Viljandi lõik, mis hiljem ehitati Tallinnani välja. Esimese ilmasõja ajal ehitati Paide-Tamsalu vaheline esialgu

militaarotstarbeline raudteelõik, mis läks hiljem Eesti Raudtee alluvusse. Eesti Raudtee hakkas kogu võrku arendama, rajades üha uusi kitsarööpmelisi raudteeühendusi. Valgast rajati raudteeliin Sarru ja Mõnistesse ning Mustveed ühendas Sondaga samuti kitsarööpmeline raudtee. Pärnust Riiga sai samuti alguses mööda kitsarööpmelist raudteed, alles nõukogude ajal ehitati see sõjalistel kaalutlustel laiaks, kuni selle sajandi esimesel kümnendil enamjaolt üldse üles võeti. Viimane reisirong PärnuMõisaküla liinil sõitis 1996. aastal, tosin aastat hiljem raudtee demonteeriti. Viimast korda sai rongiga Tallinnast Pärnu kaudu Riiga 1992. aastal. Toona kestis sõit Eesti pealinnast Läti pealinna 5 tundi ja 15 minutit.

Mehis Helme ei usu, et raudtee tähtsus siseriikliku ühistranspordi korraldamisel hääbus uue aja nõuete ja teiste liiklemismooduste pealetungi tõttu.

“Raudtee kestaks tänaseni nii reisijate kui ka kaupade transportimisel, sest kitsarööpmelise raudtee ülalpidamiskulud on kordades väiksemad kui praegused maanteede korrashoiu ja autotranspordi kulutused,” märgib ta. “Oli lihtsalt poliitiline otsus raudteed kinni panna. Mujal Euroopas töötab kitsarööpmeline raudtee siiani, peamiselt sõidavad seal küll reisirongid. Kusjuures kiirusega keskmiselt 80 km/h.”

Raudteed juhtivad muidumehed ei hinda ajalugu

Tõepoolest, omal ajal oli kitsarööpmelisel raudteel Eestis kõva sotsiaal-majanduslik roll täita.

Nüüd võib vaid meenutada, kuidas külad, isegi linnad ja terved piirkonnad hakkasid hääbuma,

“Kurat, kolmandat korda ma kuskile paluma ei lähe ega kirju kirjutama ei hakka. See on ajaraiskamine, kirjuta paks patakas pabereid täis ja tulemust ei vähimatki.”

MEHIS HELME

kui kitsarööpmeline mõnes kohas üldse maast üles korjati, teisal aga laiaga asendati. Näiteks Mõisaküla kiratseb siiani, kuigi omal ajal oli see suur sõlmpunkt koos tehaste, töökodade ja ladudega.

Raudtee lähiajaloo ja tänase päeva allakäigu põhjusena nimetab Mehis Helme asjaolu, et juba ammu ei ole raudtee eesotsas raudteelased, vaid poliitikast mõjutatud tippjuhid, kes ei mõista rongiliikluse hingeelu. See mõjutab ka muuseumi käekäiku – kui vanasti käis hea koostöö raudteefirmadega, kes eraldasid raha, et muuseum saaks vana tehnikat restaureerida ning raudteed ja hooneid korras hoida, siis tänaseks on see vaid ilus mälestus. „Nüüd ei tehta enam väljagi,” nendib Helme. „Püüdsime hiljuti koos Pärnu linna ja raudteefirmadega kokku saada ümarlauda, et uurida, mis värk on, et Eesti on ainuke riik Euroopas, kus raudtee-ettevõtted ei toeta oma ajalugu. Linn pidi seda korraldama, aga ei tea, nüüd on juba mõnda aega olnud vaikus – lubati, mis lubati, aga ole ei liha ega kala.”

Muuseumraudtee ei küsi miljoneid ega sadu tuhandeid.

Helme ütleb, et kui kõik Eestis tegutsevad raudteefirmad eraldaks muuseumile igaüks aastas 5000 eurot, elaks muuseum kenasti ära, kõik asjad saaksid korda, ajalugu säiliks.

Ent kuni rahalaeva veel lastitakse, ei istuta muuseumis käed rüpes. Kunagine turbatööstuse ülemuste maja, mis tegelikult kuulub hoopis Pärnu linna bilanssi, remonditi ning sinna seati siseekspositsioon fotodest ja raudtee ajalooga seotud esemetest, viimast lihvi saab ka kohviku sisustus. Peagi ootab ees raudtee enda jooksev kohendamine, mida tuleb kuigivõrd teha igal aastal. Vahel on korraldatud talguid, vahel tehakse oma jõududega.

Kui kunagi saavutas diiselveduriga rong kitsarööpmelisel raudteel Eestis kiiruserekordiks 80 km/h, siis praegusel paari kilomeetrisel jupil kannatab sõita kõige enam 20 km/h, tavaliselt sõidab Helme seal aga veel aeglasemalt, et ekskursandid liialt raputada ei saaks ja et lõbu kauem kestaks.

Eesti kitsarööpmelise raudtee ajaloost, samuti muinsuskaitseameti seisukohtadest saab lähemalt lugeda Maalehe veebist.

M I S O N M I S?

Eesti Muuseumraudtee nnAsukoht: Pärnumaa, Lavassaare. nnHaldaja: Eesti Muuseumraudtee MTÜ. nnMuuseum loodi eesmärgiga hoida ja tutvustada 1895.–1975. aastal tegutsenud üldkasutatava kitsarööpmelise juurdeveoraudtee ajalugu. nnVeel kajastab muuseum tööstus- ja militaarraudteede ajalugu Eestis. nnMuuseumi loomiseks moodustasid entusiastid 31. oktoobril 1987. aastal Lavassaares seltsingu, 1988. aastal liituti Eesti Muinsuskaitse Seltsiga. nn1987. aastast algas eksponaatide kogumine Lavassaarde. Kahele juba kohapeal olemasolevale lisandus sügisel kolm veeremiüksust Sindi vabrikust. nnMuuseumi fondis on üle 80 ühiku veeremeid, sealhulgas viis auruvedurit. nnTöötavad liiklusvahendid seisavad depoos, mis ehitati 1924. aastal ja on riiklik mälestis. nnKoostöös Läti kolleegidega Gulbene-Aluksne raudteelt töötab üks auruvedur periooditi ka seal. nnVälisekspositsioonist võib näha unikaalset Saksa väliraudteede vedurit, 19. sajandi lõpus ehitatud kaubavaguneid, 1920.–1930. aastatel ehitatud kaubavaguneid ning ainsat Eesti reisivagunit 1939. aastast. nnEsindatud on ka nõukogude ajastu veerem. nnSiseekspositsioonis väärivad tähelepanu raudteejalgratas, käsituletõrjeprits, sauaparaadid, tööriistad, mundrid ning vanad fotod ja dokumendid. nnMuuseumraudtee on juunist augustini avatud esmaspäevast laupäevani kell 11–18, pühapäeviti kell 11–17.

Allikad: Eesti Muuseumraudtee, Pärnu Maaleht

10 K U U R O R T R A V I

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

FOTOD: TANEL MEOS

Sanatooriumi vaikuses võib lasta enda eest kaks nädalat hoolitseda, saab käia ettenähtud protseduuridel, nautida mereõhku ja vaikust ning lasta argiaskeldustel endast suure kaarega mööda vuhiseda.

― MATUSETEENUSTE KORRALDAMINE ― Info ja transport 24h Tel +372 443 7400 | GSM +372 518 5201 Riia mnt 48, Pärnu | Avatud E-R 9-16, L 9-13 info@viimnetee.ee | www.viimnetee.ee

Sanatoorium pakub puhkust ja ravi või lihtsalt puhkust?

Ajal, kui klassikalise kuurortravi pakkujaid on arvukate lõõgastusspaade pealetungi tõttu aina vähemaks jäänud, püsib Pärnu ravispaahotell Tervis kindlalt rivis, hoides alles suvepealinna traditsioonilist sanatooriumikultuuri.

AIN ALVELA

Vändra

OLETE OODATUD UUDE AVATUD PAIKUSE KONSUMI KAUPLUSESSE Pärnade pst 1, Paikuse alev, Pärnu linn KOHTUMISENI!

Kõigepealt tuleb selgeks teha, mis vahe on ravispaal ja heaoluspaal. Kuigi tänapäeval on spaa igas endast lugupidavas hotellis, kusjuures paljud neist tituleerivad ennast ka ravispaadena, peaks juba ainuüksi sõna “ravi” kasutamine kätkema endas midagi sootuks enamat kui pelk mullivannis sulistamine või saunas higistamine.

Klassikaline sanatoorium, mida nüüd moodsa nimega ravispaaks kutsutakse, tähendab kliendile ikkagi vähemalt nädala-paari pikkust kuuri, väljaõppinud arsti näpunäidete kohaselt koostatud raviplaani, meditsiinilisi protseduure ja süsteemset lähenemist.

“Sanatoorium! See on puhkus, baar, naised, muusika!” nagu me kultusfilmist “Mehed ei nuta” suurepäraselt mäletame.

Praegu Eestimaa vallutanud spaad ja veekeskused on aga pigem vaba aja veetmiseks mõeldud lõõgastusasutusest, kus võidakse pakkuda küll mõningaid ravilaadseid teenuseid –

massažid, vannid –, aga kus ei ole sihipärase ravimisega siiski mingit pistmist. See tuleb endale kuurortpuhkust planeerides selgeks teha, et hiljem ei peaks tõdema: “Ma tulin siia ennast ravima, aga ma ei ole üldse saanud ennast ravida!”

Sanatoorium kui raviasutus

Pärnu kui kuurortlinna maine algusaeg ulatub enam kui sajandi taha ja ligemale pool sajandit teatakse Pärnus sanatooriumi Tervis. Tõsi – omaaegsest sanatooriumist, kuhu pääses enamasti vaid ametiühingust jagatavate tuusikute alusel, ei ole tänaseks väliselt ja vormiliselt suurt alles jäänud, aga nagu kinnitab ASi Sanatoorium Tervis juhatuse liige Jaan Ratnik, on asutuses tehtav sisuline töö laias plaanis ikka sarnane sellega, mida tehti ka mitukümmend aastat tagasi.

Loomulikult on rahva nõudluse ja turu arenguga kaasas

Jaan Ratnik ütleb, et kuigi ravispaa on oma sisus säilitanud vana ja hea sanatooriumi traditsioonid, toimuvad muutused ka selles ja päris sellist pilti, mida teame filmist “Mehed ei nuta” tänapäeval sanatooriumis enam ei näe.

käimiseks ka Tervis Spaa Gruppi kuuluval sanatooriumil peale klassikalise kuurortravi teenuse nimekirjas veel hulk teenuseid ja puhkusepakette, mis otseselt ravispaa raamistikku ei mahu. Veel kuulub gruppi ka 15 aasta eest rajatud spaahotell ja veekeskus Tervise Paradiis, mis ongi loodud veemõnude nautlemiseks, kuhu külastajad tulevad vaid mõneks tunniks või peatuvad üldjuhul vaid päeva või kaks ning kus klassikalisi raviteenuseid ei osutata. Tegelikult pakume Tervise Paradiisis ka sama-

sugust kuurortravi teenust, kui Tervises. On arst ja enamus kuurortraviga seotud ravid, kuid ei ole muda, mis on Pärnus ainult Tervises.

Jaan Ratnik tunnistab, et klassikalise ravispaa teenuse osutamise maht on Eestis aastatega vähenenud ja nimetab selle jätkusuutlikkust lausa valusaks teemaks.

“Kui vaadata turu arengut, siis viimase kümmekonna aasta jooksul on valdavalt kõik uued spaaettevõtted tulnud välja heaoluspaadega, mis ei ole klassi-

K U U R O R T R A V I 11

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

kalise kuurortravi pakkumine,” kirjeldab Ratnik viimaste aastate suundumusi. “Selle tõttu tean ma asutusi, kust klassikaline kuurortravi on tänaseks lahkunud.” Üks põhjus, miks ravispaad lihtsalt puhkeaja veetmise spaadele järjest ruumi teevad, peitub asjaolus, et raviteenuse osutamine ei ole lihtsate killast tegevus.

Asutuses peavad ametis olema praktiseerivad arstid, keskastme meditsiiniline personal, olemas peavad olema vahendid ja seadmed protseduuride tegemiseks, mis ei ole lihtsalt vannitamised või masseerimised, vaid mil on pisut sügavam meditsiiniline taust. Lõpuks peab asutus muidugi omama ka raviasutuse litsentsi. Seega tingib kuurortravi üldise vähenemise ühest küljest nõudluse kahanemine, kuid teisalt probleemid vajaliku kvalifikatsiooniga meedikute leidmisel.

Kuigi tegemist on erinevate turusegmentidega, on piir ravispaa ehk sanatooriumi ja heaoluspaa või veekeskuse ehk lõõgastusasutuse vahel ikkagi üsna hägune, seda isegi spetsialisti, ammugi siis tavalise kliendi jaoks. Reklaamides kohtab küll tervisespaasid, küll ravipakette pakkuvaid sanatooriume, segiläbi nii lõõgastavaid- kui ka ravimassaaže, aga tegelikult ei ole nendel meditsiiniga selle klassikalises tähenduses midagi pistmist.

Kuurortravi üleöö ei tee

Iseenesest ei olegi selles arengusuunas midagi halba – kui rahvas soovib kasutada just selliseid teenuseid ja nõudlus püsib kõrgel, siis on ka täiesti loomulik, et turule pürgivad asutused, kus kesksel kohal on basseinid, mullivannid, saunad, ilusalongid, spordiklubid ja massaažiruumid. Need on ka sanatooriumis ravispaahotell Tervis enamjaolt olemas, lihtsalt ühel ja teisel tuleb vahet teha. Eks inimesed ka teevad, seda näitab kõige ilmekamalt klientuur, kes üht või teist asutust põhiliselt külastab.

“Kuurortravi klient on pigem keskeas või seeniori vanuses.

Seega eas, mil inimene teadvustab juba rohkem tervise tähtsust ja tal on ka rohkem aega, sest kuurortravi ei saa osutada ühe päevaga,” räägib Jaan Ratnik.

“Meil on ravipaketi miinimumaeg neli ööd. Juba see eeldab, et inimesel on võimalik võtta vähemalt neli päeva selleks aega.”

Ta oskab oma kogemusest rääkida, et kui Eesti inimene on juba loomuldasa rutakas ja väga kaua ühel kohal ei püsi, siis Skandinaavia klient tuleb sanatooriumisse tavaliselt ikka vähemalt kuueks-seitsmeks päevaks.

Vanasti, umbes tolle juba mainitud kultusfilmi tegemise ajal, tuldi sanatooriumisse aga hoopis kaheks nädalaks. Need, kes on käinud, teavad, et siis on sellest tõepoolest ka kasu. Loomulikult ei saa kaht nädalat raviplaani alusel tegutsemist võrrelda reedeõhtuse saunaskäigu ja sellele järgneva suplusega.

Tervis Spaa Grupi müügi- ja turundusjuht Karmen Eisenschmidt märgib, et just Eesti inimeste seas on veel alles püsikliente, kes käivadki igal aastal ikka vana kombe kohaselt 14 päeva kuurortravi saamas. Ta lisab, et just tänu lõõgastuse- ja

Valmimas on spetsiaalne kuum segu, mida jahtununa kasutatakse mähistes liigesehaiguste raviks.

Sanatooriumi saabub suvel vaikelu.

ravipakettide erinevale kestusele saabki lõviosa inimestest kahe puhkuse veetmise meetodi erinevustest aru ja teeb valiku, kas olla Tervise hotellis üks, neli või rohkem ööd. Mõningast segadust tekitab siiski see, et kuurortravi pakette pakutakse palju, kuid tõeline tervist raviv sisu on neist aga vähestel.

Põhjamaades teadlik klient

Tervise arengulugu klassikalisest sanatooriumist multifunktsionaalseks ravi- ja puhkeasutuseks on olnud tänase päeva seisu arvestades ikkagi edulugu, kus 1990. aastate alguse üldine meeltesegadus suudeti üle elada ja ettevõte uuele kursile seada. Uute oludega suudeti siiski suhteliselt kiiresti kohaneda.

Paljuski ka tänu sellele, et meie põhjanaabritel on olnud küllaltki sarnane spaatraditsioon – soomlased ja rootslased mõistavad suurepäraselt, mis on kuurortravi, kuigi sellises võtmes neil endil seda praegu enam ei pakuta.

“Keskeurooplasele on palju raskem selgitada meie kuurortravi olemust kui soomlastele,” nendib Ratnik.

Nõnda kujunes ka Tervise Paradiisi rajamine sajandi al-

käiakse väga agaralt näiteks koolivaheajal, kuurortravi järele on kõige suurem nõudlus kevad-talvisel perioodil. Ajal, mida Eestis nimetatakse halliks argipäevaks, kui tööinimene on tööl ja lapsed koolis.”

Seega soojal aastaajal, kui rannad täituvad suvitajatega, valitseb ravispaas vaikelu ja Pärnu spaad töötavad pigem tavaliste hotellidena.

Paketimüük saab uuesti hoo sisse alates augusti keskpaigast.

Klassikaline kuurortravi algab arsti vastuvõtuga, kus saab rääkida ka sellest, mis inimesele muret teeb ning selle vestluse tulemusena koostab doktor talle raviplaani ja sätitakse paika vajalikud protseduurid. Pikemaks ajaks ravispaasse tulnud külastaja kohtub arstiga veel teistki korda, kus poole ravikuuri pealt vaadatakse see veelkord üle ja vajadusel korrigeeritakse.

Samas tuleb jällegi märkida, et turul on hulgaliselt kuurortravipakette, mille käigus klient tegelikult arsti ei näe.

Ka Tervises on tegelikult palju pakette, millest vaid üks on klassikaline ravipakett, ülejäänud on heaolupaketid.

Sanatoorium pole haigla

gusaastatel loomuliku arengu jätkuks, sest selles valdkonnas ületas nõudlus turul väga selgelt pakkumise – veekeskusi oli toona veel vähe ja kui kusagil midagi avati, jooksid inimesed neile tormi. Just sel ajal sai tehtud ka otsus Rootsi turule minekuks.

Praegu investeerib Tervis Spaa Grupp ettevõtte arengusse keskmiselt 1,5–3 miljonit eurot aastas, mis jaguneb nii Tervise sanatooriumi ravispaahotelli kui ka Tervise Paradiisi vahel – kord läheb ühele rohkem ja teisele vähem, kord vastupidi.

Veekeskus sihib oma tegevuses juba kaht turusegmenti – ühest küljest suudetakse seal osutada klassikalist kuurortravi, teisest küljest keskendutakse ennekõike lastega peredele puhkusevõimaluse pakkumisele ning veekeskuse ja sellega kaasnevate teenuste osutamisele. Viimasel juhul ei pruugi klient üldse majutust vajadagi – astub sisse, sulistab paar tunnikest ja lahkub.

“Kaht sisuliselt ikkagi eripalgelist teenust küllaltki erinevatele kliendigruppidele võimaldab meil pakkuda asjaolu, et kahe asutuse külastatavuse kõrgajad on erinevatel aegadel,” selgitab Jaan Ratnik. “Veekeskustes

MIS ON MIS

ravispaahotell Tervis nnAsutatud 1972. aastal. nnKolm tärni. nnVoodikohti 494. nnKompleksi kuulub ravikompleks, sauna- ja veekeskus, konverentsi- ja kultuurikeskus, ilusalong, restoranid ja kauplus.

spaahotell ja veekeskus Tervise Paradiis nnAsutatud 2004. aastal. nnNeli tärni. nnVoodikohti 244. nnKompleksi kuulub kuurortravi ja spaalõõgastusi pakkuv osakond, Eesti suurim veepark, ujula, aeroobika- ja jõusaal, bowling, seminariruumid, kohvikud, restoranid ja kauplus.

Allikas: Tervis Spaa Grupp

“Üks ei välista teist. Ka meil on ilusalong, bassein, saun ja spordisaal,” märgib Ratnik.

“Nende osatähtsus selles majas on kuurortraviga võrreldes küll väiksem, aga need on nimekirjas olemas. Oluline on, et inimene valiks oma paketi teadlikult ja et teda ei püütaks selle valiku juures tüssata.”

Suures plaanis on tänase kuurortravi olemus sarnane aastatetaguse sanatooriumiraviga, samas ei soovita tungida haiglate mängumaale ning selles osas tehakse selget vahet, kus algab süvameditsiin ja kus lõpevad ravispaa leebed meditsiinilised protseduurid. Viimaste hulka kuuluvad näiteks magnetravi, laserravi, mudaravi, ravimassaažid. Kuigi ingliskeelses väljenduses nimetatakse ravispaad medicalspa´ks, siis ei tähenda see kaugeltki, et seal näiteks ilukirurgiaga tegeletaks.

Iseloomustades muutusi ravispaa kliendigruppides, märgib Karmen Eisenschmidt, et järjest rohkem leiavad sinna tee ka 30+ vanuses inimesed.

Rahvuste osas aga suureneb lätlaste osakaal, seda küll rohkem heaoluspaa klientidena paariöise viibimisega Pärnus.

Klientide absoluutarve võrreldes külastavad Tervist kõige rohkem ikka eestlased ja soomlased. “Üldiselt ei pea ravispaa pakette teab mis pikalt ette broneerima ja eks aja jooksul muutuvad tähtajad pigem lühemaks, aga kui Pärnus toimub ikkagi Grillfest ja selle tõttu ühtegi vaba tuba ei leidu, siis just selleks ajaks oleks tulnud kuurortravi mitu kuud ette broneerida,” räägib Eisenschmidt. “Palju on nädalaid, kui saab paketi ja hotellitoa täna tellides lausa homseks. Kindlat reeglit ei ole, see sõltub asjade kokkulangemisest.”

Redwell infrapuna küte sobib nii põhikui lisakütteks. Suurest tootevalikust leiad täiusliku lahenduse kodu ja kontori jaoks.

KÄSITÖÖNA VALMINUD AUSTRIAS

10

GARANTII

AASTAT!

SILMAPAISTVAD EELISED: • tooted on valmistatud Austrias, • effektiivne ja energiat säästev küte, • tervislik ühtlane küte, • takistab hallituse teket, • madalad paigaldus- ja kasutuskulud, • müra- ja tolmuvaba küte, • garantii 10-aastat

LIHTNE • MITMEKÜLGNE • EFFEKTIIVNE MEELDIV JA TERVISLIK SOOJUS KÜTMISE TULEVIK NÄIDISTE SALONG JA KONTOR Aasa 9, 8033 Pärnu • Tel: +372 53268795 +372 56693442 laenionruumi@gmail.com Redwell Eesti

www.redwell.com

Ysse KVALITEETSED KODUMAISED AKNAD JA UKSED Müügisalong avatud E-R 10–16, Suur-Jõe 75, müügiesindaja Hando Tomson tel +372 551 5676 Jälgi meid ka Facebookis ysseweb

ÕHKSOOJUSPUMPADE keemiline hooldus ja kontroll HINNAD ALATES

45 €

tel 5627 2272 info@kliimaabi.eu www.kliimaabi.eu

12 R Õ I V A T Ö Ö S T U S

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

Norra perefirma valmistab tippudele spordirõivaid täpselt keha järgi Pärnumaa agarate tootmisettevõtete perre kuuluv Trimtex annab otseselt tööd sadakonnale inimesele ning teist samapalju on ametis ettevõttele allhanget tegevas kahes õmblusfirmas Pärnus ja Ida-Virumaal.

AIN ALVELA Trimtex on kaubamärgina olnud kasutusel ja spordirahva seas tuntud juba üle 40 aasta, esmalt Skandinaavias ning seejärel kinnitati kanda juba terves maailmas. Ettevõtte Baltimaade haru loodi 2008. aastal, varem osteti sarnaseid teenuseid, millega praegu tegeleb tütarfirma, sisse Eesti ettevõtetelt.

OÜ Trimtex Baltic juhataja Maiu Antsmaa sõnul on ettevõte Eestis oldud nüüd juba enam kui kümne aasta jooksul palju kasvanud – kui alustati neljakesi, siis praeguseks on Trimtexi siinne töötajaskond kasvanud ligemale saja inimeseni. Alguses oli plaan rajada väike, kuni kümne töötajaga ettevõte, aga elu näitas, et toodangu kõrge kva-

liteet ja üha suurenev nõudlus selle järele tingis vajaduse muudkui laieneda nii töötajate arvu kui ka tootmispinna suurendamise mõttes. 2017. aasta lõpus valmis Trimtexi uus 5600 m² tootmishoone Pärnu külje all Haapsalu maantee äärde rajatavas Loode-Pärnu tööstuspargis. Varem kasutati rendipinnana samas lähikonnas asuvat kunagise trikotaažitootja Marati tootmispinda, aga see jäi järjest suurenevale tootmismahule lihtsalt kitsaks.

Uue tehase rajamisse investeeris Trimtex neli miljonit eurot.

Idee Norrast, teostus Eestist

Sisuliselt jõudis Trimtexi tootmine Eestisse juba 1990. aastatel, kui spordirõivaid õmmeldi Ida-Virumaal ja ka rõivastele kirjade pealetrükkimine

toimus seal, aga tootearendust tehti Tallinnas.

“Kui meie siin alustasime, siis omanike soov oli kõigepealt alustada tootearendusega, seejärel tehnilise konstrueerimise, tootmise planeerimise ning hiljem ka tootmisega,” kirjeldab Maiu Antsmaa ettevõtte arengut. Hiljem lisandus materjali hankimine ning toodete disainimine. “Kui räägime omatoodangust, siis Trimtex lõikab rõivadetailid välja ja trükib neile konkreetsele tellimusele vastavad kirjad, õmblemine aga ostetakse allhankena.”

Allhankealaseid koostööpartnereid on Trimtexil neli – kaks Eestis, kaks Aasias. Eesti ettevõtetest üks tegutseb jätkuvalt Ida-Virumaal, teine on Trimtexi naaber, samas tootmiskompleksis paiknev Protex Balti. Viimane ettevõte kuulub

samuti norralastele ning sel on mitu tootmisüksust üle Eesti.

Selline mudel on aastaid hästi töötanud ja seega ei ole põhjust seda muuta.

Umbes 3/4 Trimtexi tootmisest moodustab sublimatsioonitehnoloogial põhinev trükkimine. Pärnu tootmistsehhis väljalõigatud rõivadetailidele trükitakse kohapeal ka disainelemendid – spordiklubide logod, sportlaste nimed ja kõik muu, mida konkreetses tellimuses soovitakse.

Kui üldiselt on ühe tellimuse maht 5–10 rõivaeset, siis konkurentsitult kõige suuremad tellimused, mida Trimtex täidab nüüd juba mitmendat aastat, on spordiriiete tootmine Norra ja Rootsi sõjaväelastele.

Välja on töötatud hulk standardseid kollektsioone erinevate spordialade esindajatele ning nende seast saab klient valida, millist mudelit ta eelistab, ning lisada tellimusele elemendid, mida ta soovib rõivaste peal näha.

Trimtexi tootearendusjuht Triin Olesk märgib, et tootemu-

Uute rõivamudelite arendamine, detailide väljalõikamine ja neile kirjade-logode trükkimine on Trimtexi inimeste igapäevane põhitöö. Pildil on esiplaanil Triin Olesk, taga seisavad Maiu Antsmaa ja disainigrupi juht Dairi Õun.

deleid nad rätsepatöö mõistes ei tee, Trimtexi spordirõivad on piltlikult öeldes pakendid, millele antakse vastavalt tellimusele unikaalne väljanägemine.

Tootemudelite valik, mille hulgast sobiv välja valida, on väga lai. Kusjuures, ka kõik tootemudelid on Eestis välja arendatud ning tootmisse juurutatud.

“See käib koostöös Norrapoolse tootejuhi ja -arendajaga, kes töötavad välja uue toote idee. Meie Eestis teeme ära tehnilise töö, et ideest saaks konk-

reetne toode,” kirjeldab Triin Olesk protsessi. “Seejuures võtame arvesse kõiki tootmisnüansse ning koostööpartnerite tehnilist võimekust ja õmblejate oskusi.”

Kui otseselt hangetel osalemise ja turundusega Eestis ei tegelda, siis toodete disaini ning tootmisse puutuv on Trimtexi Eesti inimeste kätes, sealhulgas materjali hankimine, kvaliteedi tagamine, disainimine ja trükkimine. Nii saab õmblusettevõte keskenduda ainult õmblemi-

SOOJUSPUMBAD JA KONDITSIONEERID −35 °C temperatuuril säilitab 80% küttevõimsusest

ALGUSEGA KELL 10 Auto parkimine 5€ päev

Lõppvõistlused algavad mõlemal päeval kella 15 paiku Kokku osaleb 1600 koera 221 erinevast tõust Tule ise, võta sõber kaasa ning saa osa põnevast koertemaailmast, kahe päevaga näed üle 3200 koera.

Uue põlvkonna soojuspump põhjaamaade jaoks loodud.

GARANTII 5 AASTAT

HINNAD

al

399€

KÜTTEVÕIMSUS ERINEVATEL VÄLISTEMPERATUURIDEL VÕIMSUS (%)

CACIBi näitused Pärnu Summer Cup 2019 6. JA 7. JUULIL

−20 °C temperatuuril säilitab 97% küttevõimsusest

120 100 80 60 40 20 0 -35

GWH09UB-K3DNA4F | GWH12UB-K3DNA4F Tingimused: Siseosa temperatuuri seadistus: DB200C Siseosa õhuvoolu seadistus: Super High Toru pikkus: 5m

-20

-15

-8

0

7

10

VÄLISTEMPERATUUR (oC)

KLIIMACENTRUM.EE ÕHK-VESI SOOJUSPUMBAD

MAASOOJUSPUMBAD

ELEKTRIKAMINAD

VENTILATSIOON

parnupkk.ee www.kliimacentrum.ee • Pae 1-2, Pärnu • tel 442 2221 või 5566 9430

R Õ I V A T Ö Ö S T U S 13

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

FOTOD: TANEL MEOS

sele. Triin Oleski sõnul tagatakse sellise süsteemi rakendamisega toodangu kõrge kvaliteet.

Kangad muutuvad kiiresti

Kangad ja muud materjalid hangib Trimtex ise, ka detailid lõigatakse ise välja ja trükitakse neile logod, nõnda jääb allhankijatest õmblejatele vaid õmblemise töö.

Trimtexi eripära paljude teiste spordirõivaste tootjate seas peitub asjaolus, et nende rõivaid ei leia jaemüügist. Kui kellelgi peaks siiski tekkima soov neid soetada, on seda võimalik teha eelmisel aastal avatud internetipoe kaudu või käies läbi tehasehoones paiknevast firmakauplusest.

Tootearenduses on kõige suuremas muutumises materjalid, millest tänapäeval spordirõivaid õmmeldakse. Kuigi need põhinevad enamasti sünteetilisel polüesterkiust akrüülkangal, muutub ainuüksi selle tootmise tehnoloogia kiiresti ja turule jõuavad üha ventileerivama, voolujoonelisema, kergema, õhema, soojapidavama ja hüdrofoobsema, ent samas hingava kanga variandid ning Trimtexi disainerite ja tootearendajate ülesanne on selles maailmas hästi orienteeruda ning vastavalt spordiala spetsiifikale parimad välja valida.

Spordirõivaste spetsiifika juures on oluline tegur see, et need peavad just konkreetse inimese kehasse hästi istuma.

Sageli tuleb ette olukordi, kus rõivamudel jääb samaks, kuid uuendatakse selle valmistamiseks kasutatavat kangast.

Erialasõnavaras on kasutusel näiteks termin “kiirem kangas”, mille õhutakistus näiteks triatlonisti seljas ongi väiksem kui varem kasutuses olnud kangal.

On laialt teada, et õmblustööstus on tööjõupuuduse käes vaevlev tootmisharu, mille viimaste aegade väljenduseks on meie õmblustööstuse lipulaevade Baltika ja Sangari otsus tootmine Eestis välja, odavama tööjõuga riikidesse kolida.

Ametlikult nimetavad ettevõtted seda ärimudeli muutmiseks. Trimtex on sarnast ärimudelit kasutanud juba aastaid ja selline Norra kogemus on ka siinmail vilja kandnud.

“Kõike ei pea ise tegema,” iseloomustab ärimudelit Maiu Antsmaa. “Meie ka ei õmble ise, kuigi jah – valdavalt õmmeldakse meie tooted siiski Eestis, aga osaliselt tellime tööd ka kahelt healt koostööpartnerilt Aasiast.”

“Osaliselt määrab seda ka tootmismaht. Meie tellimused on väikesed, vähemalt võrreldes Baltikaga, turg on samuti erinev. Nii väikeste tellimuste saatmine väga kaugele ei ole lihtsalt mõistlik,” räägib Olesk.

“Kui tahame olla paindlikud, siis eks ka klient eeldab, et saab tellitud tooted kätte võimalikult lühikese aja jooksul. Pealegi suureneksid saatmisega transpordikulud.”

Riietatakse maailma tippe

Nii tulebki välja, et Eestis on õmblusfirmadel tööd kuhjaga, aga siinsetelt tegijatelt tellitakse eelkõige kaupu, mille puhul on oluline kõrge kvaliteet ning mida soovitakse kiiresti kätte saada. Näiteks on Trimtexis tavaline tellimuse täitmise tähtaeg viis päeva.

Juba mainitud suurprojektid on seotud Põhjamaade sõjaväelastele spordivarustuse valmistamisega. Trimtex on võitnud järjepanu mitu riigihanget. Maiu Antsmaa peab selle töö heaks küljeks peale suure ja stabiilse tellimuse, mis ettevõtte tegevusele kindlust lisab, et suurprojekti puhul saab tootmist hajutada hooajaliselt kõrgperioodilt mujale ja hoida sel moel tehase tootmismahtu ühtlasena.

Loomulikult küsin, miks Eesti kaitsevägi kodumaa ettevõtte spordivarustust ei kasuta.

Maiu Antsmaa ei oska täpselt vastata, miks see nii on. Kunagi Trimtex konkureeris vastaval hankel, aga nagu riigihangete puhul ikka, osutus võitjaks odavaima hinnaga pakkumine, sest ostetava kauba odavus on meie riigihangete korra järgi kõige olulisem ja vaat et ainus määrav kriteerium.

Aegade jooksul on Trimtexi spordirõivaid kandnud väga

“Trimtex lõikab rõivadetailid välja ja trükib neile konkreetsele tellimusele vastavad kirjad, õmblemine aga ostetakse allhankena.”

MAIU ANTSMAA

paljude spordialade esindajad ja mitmed oma valdkonna tipud. Spordialadest, mille esindajaid riietatakse, võib laiali laotada avara paleti – olulisemad neist on ehk orienteerumine, triatlon, kergejõustik, suusatamine ja jalgrattasõit. Ühe viimase aja arendusprojektina disainiti Norra triatlonistide esindusvõistkonna riided, millega nad lähevad järgmistele olümpiamängudele Tokyosse. Kes veel ei tea, siis just norrakad on triatlonis praegu maailma absoluutses tipus.

Viimase aja kuulsamad Trimtexi riietes võistlevad nimed on näiteks Norra triatlonist Kristian Blummenfelt, kes on praegu maailma edetabelis teisel kohal. Veel kandis pikalt Eestis valminud spordikostüümi ning oli teatud mõttes Trimtexi kaanetüdruk Norra murdmaasuusataja Kristin Steira. Nüüd on Steira pildirolli võtnud üle suusamaailmas jõuliste sammudega tippu pürgiv Johannes Klæbo. Omakandi sportlastest on Trimtexi riided valinud Pärnu noormees kanuuaerutaja Joosep Karlson, kes tegeleb aerutamise kõrval ka teiste spordialadega, näiteks oli ta mõne aasta eest Tartu suusamaratonil lõpetajate seas teine eestlane.

Trimtexi töötajad kinnitavad, et nõnda tekib sportlastega omamoodi isiklik side – ikka elad emotsionaalselt rohkem kaasa inimesele, kelle nimi tööpäevade sees projektidest ja töödest läbi käib.

TÖÖSTUSSEADMETE MEHATROONIK

TEHNILISTE OSKUSTEGA OSTJA- VARUSTAJA

Quant on rahvusvaheline ettevõte, mis pakub oma klientidele tehnilise korrashoiu teenust ja tuge seadmete investeeringuprojektide teostamisel.

Quant on rahvusvaheline ettevõte, mis pakub oma klientidele tehnilise korrashoiu teenust ja tuge seadmete investeeringuprojektide teostamisel.

Töö kirjeldus • Tööstusseadmete ja -süsteemide paigaldus, korrashoiutööd (hooldus, remont, seadmete häälestamine) puidutööstuses; • Tootmistööliste toetamine seadmete seadistamisel ja opereerimisel; • Osalemine seadmete töökindluse analüüsil ja parendusprojektides.

Töö kirjeldus • Tööstusseadmete varuosade, materjalide, allhanketeenuste tellimine ja tarne organiseerimine; • Laonduse korraldamine; • Tarnijate kaardistamine, tarnijatega läbirääkimine, pakkumiste küsimine; • Ostulepingute sõlmimises osalemine.

Nõudmised kandidaadile • Tehniline haridus (soovitatav) ja/või vähemalt 3–5 a töökogemust mehaanika, hüdraulika, pneumaatika alal; • Jooniste lugemise oskus; • Iseseisvus, hea suhtlusoskus ja pingetaluvus; • Täpsus, kohusetundlikkus ja vastutusvõime; • Mehhatroonika alased teadmised ja oskused.

Nõudmised kandidaadile • Tehniline haridus või töökogemus; • Hea suhtlemis-, koostöö- ja läbirääkimisoskus; • Analüüsivõime ja süsteemsus; • Täpsus, kohusetundlikkus ja vastutusvõime; • Eesti keele oskus, soovitavalt ka inglise ja vene keel; • Autojuhiluba.

Kasuks tuleb • Inglise või vene keele oskus; • Soov ennast arendada.

Kasuks tuleb • Töökogemus ostualal; • Kogemused ostu- ja/või laoprogrammidega.

Pakume • Pikaajalist ja stabiilset töösuhet, ettevõtte soodustusi; • Nüüdisaegseid töötingimusi uues tehases; • Tööalast koolitust ja koostöökogemust rahvusvahelises ettevõttes; • Töötasu vastavalt oskustele ja tulemustele, boonuse teenimise võimalust.

Pakume • Pikaajalist ja stabiilset töösuhet, ettevõtte soodustusi; • Nüüdisaegseid töötingimusi uues tehases; • Tööalast koolitust ja koostöökogemust rahvusvahelises ettevõttes; • Töötasu vastavalt oskustele ja tulemustele, boonuse teenimise võimalust.

Lisainfo Töökoht asub Pärnus, täistööaeg.

CV-le palume lisada kaas- või motivatsioonikiri koos töötasusooviga.

Lisainfo Töökoht asub Pärnus, täistööaeg.

CV-le palume lisada kaas- või motivatsioonikiri koos töötasusooviga.

Kontakt: Kaupo Mäesalu, tel 5862 6365, CV saata aadressil estonia@quantservice.com www.quantservice.com

Kontakt: Kaupo Mäesalu, tel 5862 6365, CV saata aadressil estonia@quantservice.com www.quantservice.com

14 P Ä R N U M A A

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

Vallikäär võõrustab tänavu rändavat laulupidu Vaba Rahva Laul FOTO: IRINA MÄGI

Pärnu Vallikäärus toimub 17. augustil kontsert Vaba Rahva Laul, mis on sarja kümnes muusikaüritus, rahva seas juba rändavaks laulupeoks nimetatud sündmus, millega tähistatakse Eesti vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva.

Vaba Rahva Laulu kontserdisari on pühendatud Eesti vabariigi taasiseseisvumise tähistamisele ja sellepärast püütakse see korraldada enamasti ikka just 20. augustil. Sel aastal möödub 28 aastat päevast, mil toonane ülemnõukogu kuulutas välja Eesti riikliku iseseisvuse, aga Vaba Rahva Laul toimub 17. augustil sellepärast, et 20. augustil on Tallinnas maailmakuulsa tenori Andrea Bocelli kauaoodatud kontsert ning paljude kooride lauljad, kel on sinna pilet ostetud, palusid Vaba Rahva Laulu toimumise kuupäeva veidi nihutada. Üritust korraldatakse kaheksandat aastat, kümnes on seekordne kontsert sellepärast, et kahel aastal korraldati kaks järjestikust kontserti. Vaba Rahva Laulu peakorraldaja Ülo Kannisto märgib, et kooride huvi on suur ja kedagi ei pea lunima, et esinema tuldaks. Ta lisab, et rändlaulupidu on hea

võimalus suure rahva ette astuda ka neil väikestel lauluansamblitel, kes laulupidudel niikuinii ei käi, sest lihtsalt ei klassifitseeru. Peale selle saavad paljud maapiirkondadest pärit laulukollektiivid esinema kohtadesse, kuhu nad muidu kuidagi ei satuks, sest Vaba Rahva Laul ju rändab nüüd.

“Pärast viit korda Kuressaares korraldatud pidu sai selgeks, et sarnase repertuaari ja paljuski ka sarnaste esinejatega ei ole mõtet igal aastal ühes kohas seda üritust korraldada, sest lõppude lõpuks oleks ka publik suures plaanis üks ja seesama. Siis tekkiski mõte, et üle Eestimaa on ju nii palju fantastiliselt ilusaid kohti, kus Vaba Rahva Laul võiks käia,” kirjeldab Ülo Kannisto ürituse rändama pääsemise tagamaid. “Eks seal oli ka muid põhjuseid, aga see oli üks peamisi. Nüüd liigub pidu ringi ja see on väga vahva.”

Viies Vaba Rahva Laul 2016. aastal Kuressaares. Pärast seda kontserti on laulupidu mööda Eestimaad ringi rännanud ja jõuab tänavu otsaga Pärnusse.

Ta räägib, et pelgas sel aastal veidi, kas õnnestub üldse nii palju koore kokku saada, et peo mõõdu välja annaks, aga juba varakevadel oli selge, et suuremat muret sellega ei teki.

Praeguseks on registreerunud üle 1450 laulja, aga Kannisto teab veel koore, kes kindlasti tahavad tulla.

Tänavu on esinejate seas juba kõikidele tuttavad Marko Matvere, Ott Lepland, Gerli Padar, Boris Lehtlaan, Oliver Leppik ja teised. Õhtut juhib

Veikko Täär. Laule saadab traditsiooniliselt Urmas Lattikase bänd. Üks dirigent on Lauri Breede ning lubatakse ka üllatusesinejaid. Ülo Kannisto teab rääkida, et kummalisel kombel on kõige pikema staažiga Vaba Rahva Laulu üritustel käija tegelikult üks nooremaid esinejaid, praegu 13-aastane Oliver Leppik, kes on seni kohal olnud kaheksal kontserdil, esimesel küll koos vanematega. Oliver Leppik on andekas noor laulja, kes eelmise

aasta aprillis esines ka telesaate “Väikesed hiiglased” finaalis.

Eelmisel aastal Paides toimunud kontserdil osales ühtekokku 1643 lauljat. Seal oli Ülo Kannisto kinnitusel senistest üritustest üldse kõige rohkem lauljaid ja tundus, et ka pealtvaatajaid käis kõige enam.

Tänavu oodatakse esinejate sekka vähemalt samapalju rahvast, tasapisi ühineb lauljatega ka järjest enam rahvatantsijaid. Muu hulgas ka Eesti Kooriühingu esinemiskavva

kuuluval kontserdil ettekandele tulevate laulude nimekiri koos laulusõnadega on saadaval ürituse kodulehel www.vabarahvalaul.ee.

Laias plaanis sarnase repertuaari ja ülesehitusega kontserdisari sai alguse 20. augustil 2012. aastal Kuressaares, sealsamas lossihoovis toimus Vaba Rahva Laul ka 2013.–2016. aastal, ent 2015. aastal korraldati see esimest korda ka mandril, Tartus ning 2016. aastal toimus üritus peale Kuressaare veel ka Keilas. Seejärel rändas üritus 2017. aastal Põlvasse, mullu toimus see Paides ja tänavu on Pärnu kord vaba laulurahvast võõrustada.

2016. aastal soovis Ülo Kannisto korraldada Vaba Rahva Laulu, mis oleks pühendatud Eesti vabariigi taasiseseisvumise 25. aastapäevale, Tallinna lauluväljakul, aga ei saanud toonastelt võimudelt selleks luba. EKRE ridadesse kuuluvale Kannistole heideti ette poliitilise maiguga ürituse organiseerimist.

Järgmisel aastal toimub Vaba Rahva Laul tavapäraselt 20. augustil ning rändlaulupidu jõuab siis oma otsaga Haapsallu.

AIN ALVELA

Pakume välja ÜÜRIPINDA Paikusele iluteenuse osutamiseks Võta kohe ühendust e-posti aadressil paikuse@vandra.coop.ee või tel 503 9899

RENDIKONKURSS ÄRIPINNALE PÄRNU BUSSIJAAMAS! PÄRNU BUSSIJAAMAS! TEOSTAME VEE- JA KANALISATSIOONI, SADEVEE NING DRENAAŽITRASSIDE EHTUST. MAAKÜTTE KOLLEKTORITE, SEPTIKUTE JA IMBVÄLJAKUTE EHITUS.

Tel 5661 7687

• ootesaalis, Pika tn poolne 23 m² suurune eraldi ruum •• tagatud elekter 3 xpoolne 32 A, vesi ja kanalisatsioon, internet, küte ootesaalis, Pika tn 23 m² suurune eraldi ruum ja jahutus, töötajate • tagatud elekter 3 x 32riietusruum A, vesi ja kanalisatsioon, internet, küte • ruum valmistöötajate kasutamiseks, rendileping kuni viieks aastaks ja jahutus, riietusruum • ruum valmis kasutamiseks, rendileping kuni viieks aastaks Pakkuda:

•Pakkuda: ühe kuu rendisumma ilma käibemaksuta •• äriidee tegevuse pakkuja varasema tegevuse ühe kuukirjeldus, rendisumma ilma algus, käibemaksuta •kirjeldus äriidee kirjeldus, tegevuse algus, pakkuja varasema tegevuse kirjeldus Muu info: •Muu lisanduvad info: tegelikud kulud elektri, vee, prügiveo, valve, ja tegelikud kindlustuse eestelektri, vee, prügiveo, valve, •koristuse lisanduvad kulud • rendisummat korrigeeritakse koristuse ja kindlustuse eest alates teisest aastast vastavalt •THI rendisummat muutuselekorrigeeritakse alates teisest aastast vastavalt THIsoovi muutusele • ei äriideid, mis konkureerivad olemasolevate rentnikega •(Cargobus, ei soovi äriideid, misPagaripoisid) konkureerivad olemasolevate rentnikega R-kiosk, (Cargobus, R-kiosk, Pagaripoisid) Pakkumised esitada hiljemalt 1. juulil kell 10 e-posti aadressile Pakkumised esitada 1. juulilümbrikus kell 10 e-posti aadressile taimo@pytk.ee võihiljemalt tuua kinnises märgusõnaga taimo@pytk.ee võipiletikassasse. tuua kinnises ümbrikus märgusõnaga „Rent“ bussijaama „Rent“ bussijaama piletikassasse.

Lisainfo: taimo@pytk.ee või tel 5664 3009.

Lisainfo: taimo@pytk.ee või tel 5664 3009.

MTÜ Pärnumaa Ühistranspordikeskus

U KS ESA LO NG

SISE- JA VÄLISUKSED, GARAAŽIUKSED, TREPIKOJAUKSED, LIUGUKSED, VARIKATUSED ERIMÕÕDULISED TULETÕKKEUKSED

KÕIK KORTERI VÄLISUKSED KUNI -25% Pakume ka transporti ja paigaldust.

Mexin Baltic OÜ Lao 12-5, Pärnu. Tel 443 1518. E–R 9–18, L 10–15

www.uksed.eu

R E K L A A M 15

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

Telli Maaleht ja võida päris oma mets!

Väärtused, mis loevad!

Kui oled juba tellija, siis registreeru loosi www.maaleht.ee/telli

Telli: klienditugi@ekspressmeedia.ee www.maaleht.ee/telli tel 680 4444

16 R E K L A A M

PÄRNU MAALEHT Nr 7 20. juuni 2019

Tootsi Turvas otsib Pärnu

HAKKEPUIDU TOOTMISE OPERATIIVJUHTI Sinu peamised tööülesanded saavad olema: • hakkepuidu toorme varumine • hakkepuidu tootmise ja logistika korraldamine vahelattu/kliendile • koostöö, suhtlemine ja nõustamine alltöövõtjatega, järelevalve • tootmistegevuse arvestuse ja aruandluse teostamine Tootsi Turvas pakub Sulle: • arenemisvõimalusega rolli ühes Eesti suurimas hakkepuidu tootja ettevõttes • tööd oma valdkonna spetsialistidega • nüüdisaegset kontorit Pärnus, samuti tööalast liikuvust üle Eesti, milleks on Sul kasutada ametiauto • erialaseid täienduskoolitusi ja väljaõpet kohapeal Meie ootused operatiivjuhile: • kutse- või kõrgharidus metsanduse erialal • varasem tootmisprotsessi planeerimise kogemus, kasuks tuleb metsanduse kogemus • väga hea eesti ja suhtlustasandil inglise keele valdamine • hea MS Exceli kasutamise oskus • meeskonnatööle ja tulemustele orienteeritus • autojuhiloa olemasolu

+372 5804 3482 info@puidune.ee

www.puidune.ee puidune

Kui see töökoht võiks just Sulle sobida, siis kandideeri läbi CV Keskuse või saada oma CV e-posti aadressile kristiina@cvkeskus.ee märgusõnaga “Operatiivjuht – Tootsi Turvas“.

Küsi lisainformatsiooni e-posti või telefoni teel: CV Keskuse värbamiskonsultant Kristiina Jürisoo, kristiina@cvkeskus.ee, tel 525 7780.

CV Keskuse klient Tootsi Turvas on üks suurimaid turbakaevandajaid ja hakkepuidu tootjaid Eestis ja kuulub Soome Vapo Gruppi. Tegeletakse turba kaevandamise, pakendatud kasvu- ja küttetükkturba ning hakkepuidu tootmise ja soojuse tootmisega väikekatlamajades.

Rohkem infot: www.tootsiturvas.ee

Ristsõnaajakirja uus number nüüd müügil!

RISTSÕNAD Lahenda ja võida auhindu!

Müügil suuremates kauplustes üle Eesti Lisainfo: 680 4444 / klienditugi@ekspressmeedia.ee

Parim hooldus Sinu mootorrattale, HELISTA JA BRONEERI AEG JUBA TÄNA!