Targu Talita (märts 2018)

Aed:

NR 9

•

1. MÄRTS 2018

Kas puhur või lumelabidas?

Kuidas joonistada aiaplaani

Köök:

Sealiha on meie põhiline toit

Hüva nõu:

Maalehe nõuandelisa

2

aastat

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

SHUTTERSTOCK

MÄRTS

Naistepäeval mõeldakse naistele Nõukogude ajal oli naistepäev ideoloogilise varjundiga tähtpäev, millele kanti üle ka üle XX sajandi alguses tähistatud emadepäev.

Lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele naistepäevaks kingitusi ning sel puhul saadeti ka massiliselt õnnitluskaarte.

Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pilaga, siis juba kümnendi lõpul suhtumine muutus – taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli või tähistatakse seda päeva pidulikumalt. Nüüd on see aga juba vabatahtlik ja lihtsalt tore põhjus meeldivatele kaaslastele tähelepanu kinkida.

Narva mnt 13, 10151 Tallinn targutalita@maaleht.ee reklaam 661 8040 Toimetus: Jana Rand 661 3375, Kristina Amor 661 3374, Pille Hermann Kujundaja Heiki Maiberg Keeletoimetaja Ene Leivak Korrektor Merike Järvlepp Väljaandja Ekspress Meedia AS Trükk AS Printall Lehekülgede numeratsioon algab 1. jaanuarist 2018 Ilmub koos Maalehega

Märkige plaanile olemasolevad suured puud.

JOONISTAGE KÄSI LAHTI

Talvisel ajal on mõnus kohvitassi kõrval alustada aiaplaani visandamist. See on mänguline protsess, mille käigus ei tasu seada endale piiranguid.

Aia planeerimise juures tuleb arvesse võtta krundi looduslikke eripärasid, näiteks olemasolevaid põlispuid (märkige nende võra suurus plaanile) ja reljeefi, samuti maja arhitektuurset lahendust (märkige plaanile, kuhu avanevad uksed ja aknad) – tulevased vaated peavad olema pilkupüüdvad. Samuti on hea kasutada aiateede ja istumiskohtade puhul maja juures kasutusel olnud materjale: puitu, betooni või hoopiski paekivi.

Joonistage plaanid valmis Kui teil on geodeetiline alusplaan, siis on ka täpselt teada hoonete piirjooned, olemasolevad tehnovõrgud ja maapinna kõrgused. Krundi skeemi võite välja printida ka maa-ameti kodulehelt.

NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

Vastavalt päikese liikumisele, peamistele tuulesuundadele, väljakujunenud käiguteedele, väljapääsudele elumajast ja kõrvalhoonest tehke kindlaks, kus on parim koht istutusaladele, tarbeaiale, istumiskohale, mängualale, veesilmale jm aiaosadele.

Asetage plaanile kalka ning tehke esimesed sirgeldused: jooned (liikumissuunad), ringid (istumiskoht, mänguala jm) ning lained (ühenduslülid eri osade vahel).

Põhilisi aiastiile on kaks – geomeetriline ja range regulaaraed ning vabakujuline ehk Inglise stiilis aed.

Modernses aias on nii regulaaraia kui vabakujulise aia elemente. Aiakunstiteemalised raamatud ja ajakirjad, kust inspiratsiooni ammutada, on igati abiks.

Aed

Istumisplatsile on leitud koht krundi nurgas, kuhu viivad astmeplaadid.

Julgemad võivad joonistada korrapärase mustri ka terrassilt vaadeldavale muruplatsile.

Vaadelge, millised geomeetrilised kujundid paistavad maja juures enim silma. Lihtne sümmeetria justkui eeldab korrapära ka aiakujunduses, kuigi tihtilugu meeldivad inimestele looklevad jooned kõige rohkem.

Alustage geomeetrilisest stiilist Võtke paber ning tõmmake joonlaua abil üks sirge maja põhilisest vaatesuunast (näiteks elutoast või terrassilt). Mõelge, kui kaugele hoonest joonistada ringikujuline istutusala.

Joonestage nüüd vaatesuuna keskele sirkliga ring. Ringi läbimõõduks võib olla kolm meetrit (see ei tohiks olla liiga suur ega ka liiga väike).

Joonistage ringi parameetrile umbes ühe meetri laiune istutusala, samuti võib ringi keskele markeerida istutuskoha põneva vormiga okasvõi lehtpuu jaoks. Sellest võib saada koht ka purskkaevule.

Kui see lahendus tundub liiga range, tasub proovida paigutada see mujale. Istumiskohale võite koha leida ka krundi nurka, sest see jätab ruumi avarale murualale. Sellisel juhul on tegu pigem vabakujulise lahendusega koos lookleva jalgteega.

KRISTINA AMOR

Analüüsi käigus tasub kirja panna ka kõik pöörased ideed.

Sümmeetriline lahendus istutusalade ja purskkaevuga.

NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

131

Aed

MARIKA VARTLA

132

Sordi ‘Estonia 100’ purpurlilla õis jätab mulje, justkui oleks hõbehallil taustal üks õis teise peal.

UUS FLOKSISORT KODUMAA JUUBELIKS Mädapea mõisa omanik Marika Vartla on mõisa floksiaias käima lükanud unustuse hõlma vajunud flokside aretamise Eestis. Üks uutest seemikutest oli niivõrd omanäoline, et sai kodumaa juubeliaasta puhul nime ‘Estonia 100’.

‘Estonia 100’ on omapärase purpurlilla südamikuga, mis jätab mulje, justkui oleks hõbehallil taustal üks õis teise peal.

“Filosoofilises mõttes näitab hõbehall toon aastasaja tarkust ja purpurlilla nooruse jõudu. Kokku aga moodustavad nad piduliku buketi,” selgitab Marika Vartla.

Siiski jääb seemik enne paljundamist vaatluse alla ja veel paariks aastaks katsetuseks, et kinnitada tema sordikindlust ja mõõdetavaid parameetreid nagu külma- ja haiguskindlust, kasvamise ja paljunemise jõudlust.

2016. aastal esitasid aiapidajad ja aretajad Mädapea mõisa floksinäitusele kuus, 2017. aastal aga juba seitse uut seemikut. Ilmub ka neid lilli tutvustav floksivihik, käesoleval aastal juba kolmas number.

Marika Vartla sõnul oli kõigepealt vaja luua aretusbaas heade sortide näol. Meil on nüüdseks umbes 1200 sorti. 2017. aastal olid näitusel ka esimesed seemikud, mis valikus sõelale jäänud.

Mädapea mõisa floksiaia eesmärk on floksikollektsiooni rajamine, vanade sortide säilitamine ja uute aretamine. Samuti teavitustöö, loengud, NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

aga ka praktika huvilistele. Kaasatud on spetsialistid Peterburist, sest Venemaa on oma floksiaretustöö ja väikeaedade kollektsioonidega maailma esimeste hulgas. Maailma tippu selles vallas kuuluvad ka USA ja Holland.

Eesti ainukese teadaoleva oma floksisordi on aretanud Rudolf Tamm 1960. aastatel ja see kannab nime ‘Helmi Puur’.

Mädapea mõis peab 3.–4. augustil III rahvusvahelisi floksipäevi.

“Tundub, et oleme asja liikuma saanud,” lisab Marika.

KRISTINA AMOR

Aed

133

TSÜMBIIDIUMIDE TÄIUSLIK ILU Tsümbiidium on orhidee, mida on peetud täiusliku isiksuse kehastuseks.

Toas vajab see suuremakasvulisem orhidee rohkem ruumi, et täies hiilguses mõjule pääseda. aga kinnitavad tsümbiidiumi kehvi elutingimusi (liiga kuiv muld või ülekastmise tõttu mädanenud juured).

Istutage tsümbiidiumid ümber orhideemulda umbes iga kolme aasta tagant. Poti põhjas peavad olema vee äravooluavad, põhjas korralik drenaažikiht potikildudest või jämedamast kruusast.

Kui suvel tuleb tsümbiidiume kasta paar korda nädalas ning väetada kord kuus orhideeväetisega, siis talvel peab kastmisega olema tagasihoidlik, eriti kui kasvuruum on jahe.

SHUTTERSTOCK

Põhja-Austraaliast ja Kagu-Aasiast pärit tsümbiidiumid (Cymbidium) kuuluvad käpaliste sugukonda, vajades võimalikult valget, õhurikast ja jahedat kasvukohta. Talvel peab ruumi temperatuur olema umbes 15 kraadi juures. Eriti oluline on jahedus suureõielistele ja -kasvulistele tsümbiidiumidele.

Tsümbiidiumi varrepaksendite ehk ebasibulate järgi saab hinnata taime jõuvarusid. Tema heast tervisest ja annavad tunnistust parajalt prisked ebasibulad, kipras ebasibulad

Tsümbiidiumid on head lõikelilled, mis peavad vaasis kaua vastu.

NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

Jagage liiga suureks kasvanud taimi.

Suvel võib taimed tõsta õue, kui temperatuur on stabiilselt üle viie kraadi. Soojad ja valgusküllased suvised päevad ning jahedad ööd muudavad taimed tugevaks ja see soodustab ka õiepungade moodustamist. Õitsema hakkamiseks vajavad nad väga palju valgust, selle puudumisel talvel korvavad valgusevajaduse taimelambid.

KRISTINA AMOR

Lugeja küsib

REPRO

134

Sibulasirelane meenutab suuremat sorti kärbest või parmu.

KES ELAB SIBULAS? Märkasin talviseks tagavaraks ostetud sibulatel väikesi usse.

Kuidas need on sinna sattunud?

Vastab

PILLE HERMANN

Sibulate puhul arvatakse ikka, et neid haigused ja kahjurid väga ei ohusta.

Seda suurem on üllatus, kui talvel avastate sibulates tegutsemas väikesed ussid. Talve selgroog on murdumas, seetõttu on viimane aeg üle vaadata talveks kogutud juurikatagavara. Nii ei olegi harvad juhused, kui leiate, et kurikael on end mõnusasti sibulasse sättinud ning vaatab teile üllatunud silmadega otsa. Ühed sellised tegelased, kes end talvisel ajal võivad ilmutada, on sibulasirelase (Eumerus strigatus) järeltulijad ehk vastsed, talvituvad nad

sibulates või mullas. Kes hoiab oma tagavarasid köögis või soojas keldris, peab kindlasti köögivilju sorteerima – soodsate tingimuste saabudes muutuvad ka vastsed aktiivsemaks ning ilmutavad end. Nad on kuni sentimeeter pikad, kollakashallid, kortsulise ning pisut lameda kehaga. Ühes sibulas võib tegutsemas olla paarkümmend vastset.

Täiskasvanud sirelane on pronksja läikega, seljal hallid vöödid. Emane muneb mullapinnale või sibulasoomuste vahele. Taimi kahjustavad vaglad. Lisaks söögisibulale ja küüslaugule kahjustavad nad ka porgandit, peeti ja kaalikat.

Kui olete talvisel ajal sellised kahjurid leidnud, siis on see märk, et keNR 9

•

1. M ÄRT S 2018

vadel ei tohiks sama maa peal sibulat vähemasti 3–4 aastat kasvatada.

Valige sibula kasvatamiseks tuultele avatud kasvukoht.

Sügisel on oluline õigel ajal koristada, kuigi võib tunduda, et ilm on kui kuld ja las mõnulevad veel peenral. Sellega loome sirelasele võimaluse koristamata sibula või küüslaugu peale salaja poetada oma teine põlvkond, kes siis koos sibulatega talvekorterisse läheb.

Pärast koristust hävitage kindlasti taimejäänused. Talvel avastatud kahjurite puhul tuleks kogu allesjäänud saak sorteerida, kahjustatud köögiviljad hävitada ning kevadel ei tohiks neid ka maha istutada.

135

aastat

SHUTTERSTOCK

2

Märtsipäevad on päikest täis, kuid ööd veel pakaselised.

PIMEDA AJA LÕPP Kakskümmend aastat tagasi andis märtsi alguse Targu Talitas nõu ravimtaimede asjatundja ja populaarsete raamatute autor Aili Paju. Ehk küll pime aeg on selleks korraks möödas, hakkab märtsikuus tunda andma kevadväsimus.

Nüüd mil päike rõõmsalt sirendamas, tunneb inimene vastupandamatut soovi rohkem magada. Siinseal märkad, kel ohatis huulel, aevastus ninas või köha kurgus. Needki on märgid kevadväsimusest, sest nõrgestatud organismile kipuvad tõved kergemini külge.

Kevadel muutub keha ainevahetus aktiivsemaks, selleks vajab organism vitamiine ja mineraale suuremas koguses. Erilise koormuse all on neerude ja maksa tegevus. Kui inimene on talvel olnud korralik liikuja ja tervislikult toituja, siis kevadväsimust peaaegu ei märkagi. Ent need, kellest gripilaine või külmetus on üle käinud, vajavad rohkem värsket, et väsimust ületada.

Et vabaneda talvel kehasse kogunenud saasteainetest, tuleks taasta-

da aktiivsus, püüda olla enam väljas, liikumises. Märtsikuud pole asjata nimetatud paastukuuks, inimene peaks nüüd omalt poolt kaasa aitama keha puhastumisele. Teisisõnu, hoiduge liigsöömisest, rämpstoidust.

Ka lastel tuleks silma peal hoida ja jälgida, mida nad söövad.

Taimed väsimuse vastu Meie oma taimedest on kevadel valmis appi ruttama must sõstar, sirel ja kuusk. Kel mustasõstrapõõsas aias, teab, kuidas nende pungad juba märtsis on pakatamas. Need on täis vitamiine. Vitamiinijoogi valmistamiseks võtke ühe liitri kuuma (50–60 kraadi) vee kohta üks mustasõstraoks (15 cm), murdke see lühemateks juppideks, lisage üks supilusikatäis sirelipungi ja NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

3–4 värsket kuusekasvu. Laske tõmmata soojas (kuid mitte pliidil) vähemalt veerand tundi. Kui seda nädal aega iga päev ühe klaasi kaupa juua, tunnete varsti jõutulva.

Sahvtine segu Väsimust kõrvaldab ka üks sahvtine segu. Selleks võtke üks väike sibul, kaks kõva küüslauguküünt, supilusikatäis mädarõigast ja peotäis jõhvikaid või kooritud väike sidrun.

Pange püreestatud segu suuremasse purki ja lisage klaasi jagu mett. Asetage purgile kaas ja jätke ööpäevaks külmkappi seisma. Tarvitage segu üks supilusikatäis korraga paar korda päevas söögi juurde.

Targu Talita

Köök

136

BRITT PAJU

Ajaloolase Inna PõltsamJürjo sõnul on sealiha olnud siinmail au sees juba aastatuhandeid – siga oli üks esimesi koduloomi, keda just liha saamise nimel pidama hakati.

SEALIHA ON Õ

Lehmi peeti taludes piima pärast ning veistega tehti künnitöid, mistõttu toiduks tapeti tavaliselt vana loom, kelle liha kvaliteet ei olnud enam hea. Talus peeti kanu, kuid rohkem munade saamiseks.

Talurahvas ei söönud palju metsloomaliha, sest jahipidamine kujunes juba keskajal aadlike privileegiks ning eriti suurulukite küttimine oli talupoegadele keelatud. Lisaks tuli ulukilihast maitsva roa saamiseks seda eriliselt töödelda ja ette valmistada, see nõudis spetsiaalseid oskusi ning oli aja- ja töömahukas.

“Siga on aga läbi ajaloo peetud puhtalt lihaloomana: ta sigis hästi, tema pidamine ei nõudnud erilist vaeva ning ta andis maitsvat liha,” selgitas Põltsam-Jürjo. Erinevalt näiteks lammastest sai sigu laudas nuumata, mistõttu oli võimalik seatappu toiduvaese talvise aja peale lükata ning jõule sealiha söömisega tähistada.

Sealiha identiteeti kujundamas Toiduajaloo uurija kinnitusel siga mitte ainult et rikastas siinse rahva toidulauda, vaid kujundas ka inimeste identiteeti ja eluviisi. Arheoloogilised kaevamised on näidanud, et metssiga kuulus eestimaalaste toidulauale juba 10 000 aastat tagasi ning kodusigu hakati pidama kiviaja lõpul ehk umbes 4000 aastat tagasi. Muinasajal oli seal tähtis koht Eesti rahvauskumustes, seakultus hõlmas viljakust, pereõnne, võimu ja vägevust.

Kristlik kultuur ja mõttemaailm püüdis seast maalida pigem negatiivse pildi, seostades sigu nõiduse, pahede ja aplusega. Samas oli keskaegsetest pühakutest talurahva seas väga populaarne Püha Antonius – sigade patroon, kelle auks rajati maakabeleid ja toodi ohvriande ning

Seapraad õuntega.

kelle mälestuspäeva ehk tõnisepäeva tunti sigade pühana veel uusajalgi.

Seda, kuidas siga läbi sajandite Eesti inimeste toidulauda kattis, on kirjeldatud raamatus “101 Eesti toitu ja toiduainet”. Seast kasutati toiduks kõike: liha, rasva, verd, sisikonda, pead ja jäsemeid, kusjuures eriti hinnatud on alati olnud seapekk.

Sealiha säilitamiseks Kuna keskajal oli värske sealiha talurahvale saadaval vaid hooajati, hakati seda pikaajaliseks säilitamiseks NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

soolama ja suitsutama ning vahel ka kuivatama, samuti tehti sülti ja vorsti, mida tugevalt soolati. Suitsutatud seasink ja pekk ei puudunud keskajal üheltki pidulaualt.

Liivimaa mõisates kuulus sealiha ka tööliste ja teenijate toidumoona hulka. Liharoogadest on raamatus mainitud karbonaadi, tainas küpsetatud seapraadi, ürtide ja vürtsidega maitsestatud põrsalihatäidisega vormipirukat.

Kui XIX sajandil võttis Eesti aladel maad kartulikasvatamine, sai suurema hoo sisse ka seakasvatus. Sajan-

Köök

137

IGE EESTI TOIT

Seapraad õuntega • • • • • • •

di viimasel veerandil tapeti taludes juba aastas mitu siga, mis tagas sealiha olemasolu toidulaual terve aasta vältel. Lihatagavara soolati, kuivatati aidas või kerise kohal, Lõuna-Eestis ka suitsutati saunas.

Kõige tavalisem liharoog oli soolane sealihasupp, aga pühade puhul küpsetati liha ahjus või kerisel. Liha hakati praadima 1860. aastatel, kui taluköökidesse asuti ehitama pliite, millel oli mugav kasutada praepanne.

Targu Talita

1,4 kg Rakvere seapraadi 3 õuna 1 sibul 3 küüslauguküünt 2 loorberilehte 1 sl Dijoni sinepit 1 sl mett

• 4 dl õunamahla või magusamat õunaveini • peotäis tüümianioksi • 1 sl soola • pipart • õli praadimiseks

Viilutage lihakamar nii, et liha ise jääks terveks. Hõõruge seapraad kokku soola, pipra ja sinepiga ning pruunistage kergelt pannil. Asetage praetükk ahjunõusse, lisage õunad, kooritud ja sektoriteks lõigatud sibul, kergelt noaküljega katki pressitud terved küüslauguküüned, loorber, tüümian, mesi ning õunamahl või -vein.

Katke küpsetusnõu kaane või fooliumiga ning laske 170kraadises ahjus u 1 tund haududa. Eemaldage foolium, tõstke temperatuur 200 kraadini ning küpsetage liha veel 20–30 minutit või kuni prae sisetemperatuur on tõusnud 70 kraadini. Vajadusel kasutage mõni minut ahju grillrežiimi, et kamar krõbedamaks saada. Tõstke valmis liha vormist välja ja laske fooliumi all 10–15 minutit puhata. Samal ajal valage pannivedelike peale kogunenud liigne rasv ära, eemaldage loorber, tüümian, küüslaugukestad ning õunasüdamikud ja püreestage järele jäänud pannisisu. Maitsestage vajadusel soola-pipraga ning serveerige kastmena prae juurde koos ahjukartulite või muude köögiviljadega.

NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

Käsitöö

PILLE HERMANN

138

Kulunud varrukasuud katab värviline pael. Lips ja nööp on kaunistuseks.

Väikesed villased kangatükikesed on õmmeldud varrukale. Hea on seegi, et selle töö tegemisel ei pea taga ajama ülimalt täpsust, vaid võib endale lubada elegantset lohakust.

VÄRSKE ILME VARRUKATELE Kui mõni armas jakk või pintsak näitab kulumise märke, pole mõtet seda veel kõrvale heita. Kulunud varrukasuudele saab värske ilme anda erksa paelaga.

Talvisel ajal on villane pintsak asendamatu. Seetõttu leiab see sagedast kasutamist, kuid ega ajahammas villast kangastki hellita. Esimesed kohad, mis kulumise märke näitavad, on varrukasuud.

Tänapäevane mood soosib lapitud riideid vägagi, isegi lõhkiste põlvedega teksad maksavad tervetest rohkem. Nii võib ka oma jakil kulu-

nud kohad katta ning rõõmsalt edasi kanda.

Kulunud koha saab kerge vaevaga paelaga katta. Mõõtke varruka ümbermõõt, lõigake välja sobiva pikkusega pael. Õmmelge see masinaga pahemalt poolt kokku. Seejärel märkige pliiatsiga paela keskjoon ning triikige see õrnalt paremalt poolt läbi kanga sisse. Aseta-

NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

ge ettevalmistatud pael varrukasuule ning kinnitage käsitsi pisikeste pistetega varrukale.

Kui soovite, et pael kaunistaks rohkem, ärge triikige paela keskelt pooleks, vaid arvestusega, et sissepoole jääb paelast kitsam riba.

PILLE HERMANN

Käsitöö

139

KÄÄRID ERI TÖÖDEKS Kvaliteetsed tööriistad teevad meisterdamise mõnusaks. Kes vähegi õmblemisega kokku puutunud, teab, kui olulised on korralikud teravad käärid. töökäärid kindlasse kohta ning teiste tööde jaoks hoida silma all vaid tavalisi kääre. Õmbluskääridega lõigake vaid kangast. Pärast paksude kangaste lõikamist pühkige kääriterad üle, et sinna ei koguneks kangakiude, mis käärid nüriks muudavad. Kääridele võib saatuslikuks saada ka mõni nööpnõel, mida ei pane kanga sees tähelegi. Sellist olukorda tasuks kindlasti vältida, sest nõel võib kääre lootusetult kahjustada ning need ei lõika enam ühtlaselt.

Aeg-ajalt võib lõikamisvahendi kinnituskruvile tilgutada pisut õli.

Seejärel tehke kääridega lõikamisliigutusi ja pühkige üleliigne õli ära.

Kel võimalik, võib oma käärid meistrimehe kätte viia, et ta need teravaks teeks või kasutada selleks spetsiaalseid kääride teritajaid. Kes harjunud kõike ise tegema, võib kodustes tingimustes abiks võtta ka liivapaberi.

Lõigake kääridega liivapaberit, kuni need taas teravaks muutuvad.

PILLE HERMANN

PILLE HERMANN

Rätsepakäärid on pikateralised, heast terasest kvaliteetsed käärid. Enne ostu sooritamist veenduge, kas käepide on piisavalt mugav, et nende kääridega oleks võimalik ka kaua töötada.

Kel on käeliigestega probleeme, võib proovida näiteks vedrukääre. Õmblemiseks mõeldud käärid jäägugi vaid õmblustöö tarbeks. Et keegi teine neid himustama ei hakkaks, võiks neile käepideme külge siduda punase hoiatava paela – nii ehk on teistel meeles, et neid kasutades võib tüli tõusta. Kaval on panna käsi-

Niidiotste lõikamiseks on kõige parem kasutada väikesi kääre.

Siksak-kääridega lõigatud riideservad ei hakka hargnema.

NR 9

•

Ustav abiline on harutuspulk, mis aitab valesti läinud masinõmblused mugavalt lahti harutada.

1. M ÄRT S 2018

Käsitöö

140

SULATUSTEHNIKAS SEINAPLAADID Eseme valmistamiseks läheb vaja glasuuritud seinaplaati, samuti juuspeent vasktraati, värvilist klaasi, punase vase viilmeid ja kummiliimi.

Tööriistadeks varuge käärid, lõiketangid ja pintsetid.

Glasuurplaat võib olla valge või ka mõnda pastelset tooni, kuid kindlasti peab see olema glasuuriga kaetud.

Joonistage kavand plaadile. Seejärel vormige detail ja asetage õhukese liimikihiga kaetud kohale. Jälgige, et traadist ei jääks mingit osa õhku – see võib läbi põleda ja siis ka joon katkeb. Põledes ei jäta liim mingeid jälgi.

Ringjate kujundite tegemiseks kerige traat ümber ümarpulga ja lõigake kääridega läbi. Rõngastesse asetage klaasitükid. Klaas sulab ümaraks ja traatrõngas piirab klaasi laialivalgumist. Nii saab pihlakamarjad, mis on ju nagu päris!

Klaasi purustage metallhaamriga presentkotikeses kõval alusel, tükid tõstke paika pintsettidega. Lehekontuuridesse puistake vaseviilmeid.

Mõningatel juhtudel klaas jahtumisel praguneb – tekib efektne kraklee, kuid kunagi ei pudene sealt tükke. Sulas olekus vask oksüdeerub vask(I)oksiidiks.

Tööd võib kombineerida ka koos portselanimaaliga. Siis on vajalik kahekordne põletus. Teisel korral põletage madalamal temperatuuril, mida nõuab portselanivärv.

VILLU BAUMANN

Sulatustehnikat on kasutatud aastakümneid, kuid see oli kunsti- ja käsitööõpetajate privileeg, sest selle tegemiseks on vaja keraamikaahju. Praegu on keraamikaahje palju rohkem, kuid sulatusteenust võib ka kelleltki osta.

Vajalikud materjalid ja vahendid.

Vasest rõngaste sees valguvad klaasitükid ümaraks.

VILLU BAUMANN

Kui klaas põletusel praguneb, tekib huvitav krakleetehnika.

NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

Käsitöö

141

Sulatustehnikas seinaplaadid sinilillede ja mustikatega.

Sulatustehnikas seinaplaat pihlakamarjadega.

NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

Hüva nõu

MCCULLOCH

SHUTTERSTOCK

142

Kahesüsteemsed puhurid töötavad põhimõttel, et üks süsteem kahmab lume masina kõhu alla ja teine viskab selle välja.

KUMBA EELISTADA – LUMELABIDAT VÕI -PUHURIT? Igapäevane sissesõidu- ja jalgteede hooldus on koduomanikule lisakoormus. Kes sellest juba tüdinud on, võib kaaluda lumepuhuri soetamist. Siis on järgmisel talvel kergem.

Kui aialapp on väike ja vaba aega küllaga, piisab lumelükkamiseks korralikust labidast ja lumesahast. Õigete töövõtete juures on nende eluiga pikk. Pidage meeles, et lumelabidaga ei tohi purustada jääd ja lumesahaga lükata näiteks killustikku.

Lumelabidas või -puhur Kõrge äärega lumelabidaid võiks olla isegi kaks: suuremõõduline sobib värske lume jaoks, väike lume-

labidas raske sulalumega toimetulekuks. Lumelükkajad on labidast enamasti laiemad ja pikema varrega ning mõeldud eelkõige värske ja kerge lume liigutamiseks.

Kiire elutempoga ning mugavust hindava inimese abimees on üha sagedamini lumepuhur. Nende valik on viimaste aastate jooksul üha laienenud ehk piltlikult öeldes võib soetada nii puhurite Sapaka kui ka Ferrari, mille hinnad ja funktsioonid erinevad üksteisest kümneid kordi.

NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

Lumepuhurid saab jagada elektrilisteks, akul ja bensiinimootoril töötavateks. Esimese ja teise puhul ei tohi endale tekitada illusiooni, et sellega saab puhtaks suure aia või tõsta rasket sulalund. Küll sobib elektriline puhur suvila juurde, kus töömaht pole suur.

Bensiinimootoriga puhur Akul töötava puhuri plussiks on see, et pole juhet ja seega ei ole tema liikumisulatus piiratud. Tõsisema töö

Hüva nõu

tegemiseks eelistage võimsa mootoriga masinat, millega saab vajadusel tõsta ka rasket lund ja eemaldada sõidutee äärde saha lükatud vallid.

Teisalt saab lumepuhurid jagada ühe- ja kahesüsteemseteks. Suures aias võiks eelistada viimast: kahesüsteemsed puhurid töötavad põhimõttel, et üks süsteem kahmab lume masina kõhu alla ja teine viskab selle välja. Ühesüsteemse masina puhul tuleb leppida tõsiasjaga, et masin lund kaugele ei viska, sest ühe liigutusega tehakse nii lume kokkukorje kui vise.

Käikudega masinad Kolmas asi, mida jälgida, on käiguvahetus. Ühesüsteemseid masinaid tuleb enamasti ise lükata, suurtel kahesüsteemsetel (60–150 kg) on reeglina käigud ja masinat lükkama ei pea.

Tööriista suurusest ja käikudest sõltub ka manööverdamine – kui krunt on suur ja maastik reljeefne, võiks olla masin suure võimsusega ja

mitme käiguga. Kui aed on väike ja paljude puude-põõsastega, on kasu pigem väikesest masinast.

Mugav lisavarustus Lumepuhurite hinda mõjutab lisavarustus. Roolivõimendi tagab mugava manööverdamise. Tulede olemasolu võimaldab töötada pimedas. Osa puhureid käivitub starterist, millega saab vältida tüütut käimatõmbamist.

Soojenevad käepidemed hoiavad ära käte külmetamise.

Lihtsamatel lumepuhuritel on tavalised rattad, parematel roomikud.

Viimaste peamine eelis tuleb esile jäise ja raske lumega, sest tavalised rattad hakkavad ringi käima nagu lumme kinni jäänud autol. Ratastele saab küll külge panna ketid, aga need võivad lõhkuda sissesõidutee kiviparketti.

Puhuri viskekaugus sõltub nii masina võimsusest, seadistusest kui ka lumest. Parimatel masinatel lubatakse viskekaugust 15 meetrit, kuid selle peale ei saa sulailmaga sugugi NR 9

•

1. M ÄRT S 2018

143

kindel olla. Kvaliteetsematel masinatel on lume puhumist juhtivad kangid, kust saab muuta kaldenurka ja seadistada lund lendama kõrgelt või madalalt.

Tagasihoidlikumatel masinatel saab seda teha käsitsi mootori pealt kaldenurka muutes.

Lumepuhuri hooldus Lumepuhur on masin nagu iga teine ja vajab regulaarselt hooldust. Enne esimest kasutamist lugege läbi kasutusjuhend, sest igal asjal on oma eripärad.

Kontrollige regulaarselt õlitaset, et masinat mitte lõhkuda. Kord aastas vaadake üle mutrid ja poldid. Viige juba sügisel eest ära lumepuhuri teele jäävad esemed.

Mõistagi tuleb tähele panna ja arvestada ka sellega, et puhur on mõeldud töötegemiseks täiskasvanutele, mitte lastele.

KRISTJAN KULL Hansaposti veebikaubamaja tootejuht

77Ah

780A

278x175x190 norm. 123 €

99€

VARTA SILVER DYNAMIC

VEEBIPOOD

TONDI 17 TALLINN E-R 9.00-18.00 tondi@renovaar.ee tel: 655 6989

5A

LAKI 5 TALLINN E-R 9.00-18.00 laki@renovaar.ee tel: 660 4400

12V

VÄIKE-PAALA 1 TALLINN TÄHE 127a TARTU E-R 8.30-17.00 E-R 9.00-18.00 renovaar@renovaar.ee tartu@renovaar.ee tel: 736 6129 tel: 655 6988

norm. 79 €

54€

AKULAADIJA VICTRON