Targu Talita, nr 29

Aed:

NR 29

•

19. JUULI 2018

Köök:

Toite Põhja-Eesti köögist

Siilid aias koduloomaks

Hüva nõu:

Maalehe nõuandelisa

2

aastat

Vanad juhtmed tuleb välja vahetada

JUULI

SÜDASUVE TÄHTSAD

1 3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

2

Meie lühikest suve ei jagu kauaks, varsti on juba augustikuu sumedad õhtud ning sügis käes. Ometi on sinna veel pisut aega. Just nüüd tuleb suuremat rõhku panna hooldustöödele aias.

Võitlus kahjuritega Suve keskel ja lõpupoole ohustavad kahjurid taimi kõige rohkem – nad paljunevad intensiivselt ja tekivad justkui üleöö sinna, kus neid varem polnud. Eriti hästi maitsevad kahjuritele taimede tugeva kasvu ajal ilmuvad noored lehed ja võrsetipud.

Nii kipuvadki lehetäid sööma ära murelite noored kasvud ning roosipeenras kõvasti kahju tegema.

Kontrollige oma taimi iga päev.

Mõnus õhtune jalutuskäik aias jätab hea enesetunde ja aitab õigel hetkel kahjurid avastada. Kui kahjureid on alles vähe, on parim neid hävitada mehaaniliselt või looduslikke taimekaitsevahendeid kasutades. Tõsisema invasiooni puhul tuleb aiailu säilitamiseks abi otsida paraku kemikaalidelt.

Jaagup lõpetab heinatöö Jaagupipäeva (Jakobi päev) on tähistatud kesksuvepühana, mil heinatööd on lõppemas ja viljalõikus algamas. Arvati, et Jaagup pistab raudvarda heina – seda on paha niita ja see pole maitsev.

Koju toodi maagiline viljapeotäis, mis pandi aita või majapalkide vahele. Lõuna-Eestis maitsti sel päeval värsket kartulit, üldisemalt aga värsket kala. See päev andis ka juur- ja puuviljale maitse.

Milline ilm on jaagupipäeval lõunani ehk hommikupoolikul, selline talv on jõuludeni. Õhtupoolne ehk pärastlõunane ilm ennustab aga jõulujärgset ilma.

Roosid vajavad palju hoolt igal aastaajal. Lisaks pidevale kahjurite seirele tuleb roose ka väetada ja kontrollida haiguste õigeaegseks märkamiseks.

Et roosid hästi ja rikkalikult õitseks, tuleb vanu õisi pidevalt ära lõigata. Vastasel juhul hakkavad neist arenema viljad ja uute õite kasvaSHUTTERSTOCK

Narva mnt 13, 10151 Tallinn targutalita@maaleht.ee reklaam 661 8040 Toimetus: Jana Rand 661 3375, Marju Reitsak 661 3374, Pille Hermann Kujundaja Heiki Maiberg Keeletoimetaja Ene Leivak Korrektor Merike Järvlepp Väljaandja Ekspress Meedia AS Trükk AS Printall

Mida teha roosidega?

Lehekülgede numeratsioon algab 1. jaanuarist 2018 Ilmub koos Maalehega

Õitsenud roosiõied peab eemaldama.

NR 29

•

19. JUU LI 2018

tamiseks ei jagu taimel enam jõudu. Hoidke ikka aiakäärid vööl, nii saab taimedest mööda käies õitsenud õisikud ära lõigata.

Kuiva ilma ja pika põua puhul tasub roosipeenart kindlasti põhjalikult kasta. Juulis võib kastmisvette lisada ka lahustuvat roosiväetist. Tulemus on näha lausa paari kastmiskorra järel. Augustis tuleb lämmastikurikaste väetistega olla juba ettevaatlik ning need pigem sügisväetise vastu välja vahetada. Üks sügise poole ilmuv roosihaigus on tahmlaiksus. Kohe kui näete taimel tumedaid täppe, tuleb kõnealused lehed eemaldada ja hävitada. Halba ei tee, kui taimi seenhaigustevastase taimekaitsevahendiga töödelda. Preparaate leiab aianduspoest hulgaliselt.

Hoolitsege muru eest Kaunis muru ei talu liigset kuuma ega tugevat tallamist. Samuti ei taha muru seisvat vett ja pidevat põuda.

Seetõttu tuleb muru vajadusel kasta.

Selleks sobivad kõige paremini vihmutid, mille võib käima panna õhtul, kui päike pole enam väga intensiivne.

Muru niitmise sagedus oleneb väga palju isiklikust ilumeelest ja ilmastikutingimustest tulenevast kas-

Aed

467

AIATÖÖD NIPP • Nahkjana tunduvate, läikivate lehtedega roosisordid on haigustele vastupidavamad.

vukiirusest. Mõnel suvel oleks vaja muru niita vähemalt kolm korda nädalas, mõnel aga kord paari nädala jooksul. Järjest enam kasutatakse aedades robotniidukeid, mis hooldavad kogu muruala pidevalt ja ei lase ühelgi kõrrel liiga pikaks kasvada. Niiduk ja selle paigaldamine on küll mõnevõrra kulukas, kuid see on investeering aastateks. Aednik saab kohe juurde ootamatult suure hulga vaba aega, et tegelda teiste toimetustega või lihtsalt aia ilu nautida.

Kasvuhoone olgu alati korras Triiphoones on üha tähtsam õhu liikuvus. Mida suuremaks ja tihedamaks sealsed taimed kasvavad, seda suurem on tõenäosus haiguste ja kahjurite levikuks.

Tomatid näiteks armastavad valguse, soojuse ja niiskuse perfektset tasakaalu. Tomatitaime kasvamiseks on ideaalne päevane temperatuur +22…+24°. Kui temperatuurinäit langeb alla +10°, hakkab taim kiratsema. Liigne kuumus seevastu paneb taime kiirelt kasvama, kuid peatab suurenenud toitainetevajaduse tõttu viljade kasvu. Väga palavate ilmadega kaitske tomatitaimi kõrvetava päikese eest, sättides taime ja kasvuhoone klaasi vahele keskpäevase päikese ajaks näiteks varjukanga.

Kindlasti avage kõik uksed ja õhuavad, sest tomatite suurimaks vaenlaseks on niiske ja kuum õhk kasvuhoones, mis kahjustab nii lehti kui vilju.

Kui ilmad on kuumad või pisikeses kasvuhoones õhk ei liigu, tuleks taimi igal hommikul õiekobarate juurest raputada. Nii saab aednik aidata soodustada tolmlemist ning saaki oluliselt suurendada.

Tomatikobarate ümbert võib lehed eemaldada.

Kuna tomatid vajavad palju valgust, vaadake suve jooksul üle, et lähedusse jäävad puud ei upitaks oma oksi üle kasvuhoone, varjates sellega tomateid päikesevalguse eest.

Olge julge taimede kõrvalvõsude ja liigsete lehtede eemaldamises.

Selle tegemata jätmine on pigem kahjulikum kui liigne kärpimine.

Suvelilled tahavad süüa Lopsakate ja lõputult õitsevate suvelillede saladus pole tavaliselt milleski muus kui ohtras kastmises ning väetamises. Kõvasti aitab kaasa ka NR 29

•

19. JUU LI 2018

vanade õisikute lõikamine, et seemneid ei saaks moodustuda. Väetage suvelilli spetsiaalse kastmisvees lahustuva väetisega vähemalt korra nädalas, parem isegi, kui seda teha kaks kuni kolm korda nädalas.

Nii nagu iga taime puhul, on ka suvelilledele esmatähtis piisav niiskuse olemasolu, eriti arvestades, et potis kasvavad taimed kuivavad palju kiiremini. Ärge kunagi väetage kuiva taime! Kastke pott enne korralikult läbi ja alles siis lisage kastmisvette väetist!

MARJU REITSAK

Aed

SHUTTERSTOCK

468

Uudishimu ja seltsivus on siilidele iseloomulik.

SIILID AIAS LEMMIKLOOMAKS “Meie lemmikloomadeks on siilid,” räägib Kristel Trell, kelle aias Tartu äärelinnas need loomad end sisse seadnud on.

Ta selgitab, et siilidega on täpselt samuti kui ükskõik milliste lemmikutega – peab hoolitsema, et neil oleks maitsvat toitu ja janu kustutamiseks jooki ning aeg-ajalt nende järelt koristama.

Idee sai ta loomasõbrast maastikuarhitektilt Karin Bachmannilt, ja mõte lemmikust, kes elab küll n-ö oma elu, ent ometi pererahvast oma kohaloluga rõõmustab, tundus väga hea mõte.

“Tegelikult võiks sedasorti lemmikloomapidamist hoopis rohkem olla. Loom peaks saama ikka tegutseda tema loomulikus keskkonnas, juhul kui tegu pole koduloomaga.

Kõige kurvem on vaadata neid suvi-

seks lemmikuks võetud loomakesi, kes siis sügisel maakoju “unustatakse”. Süda lõhkeb, kui selliseid lugusid kuulen,” lausub Kristel.

Söök meelitas kohale Trellide ridaelamu väikeses aias pole küll suuri lehekuhilaid ega puuriitu, kuid seda suurem oli rõõm näha ühel kevadõhtul põõsast arglikku okaskera piilumas. “Siilike vaatas nõutult ringi, vudis terrassini ja tagasi. Järgmisel õhtul olime külalise võimalikuks visiidiks juba palju paremini valmis, varustatud keraamiliste pisikeste toidunõude ja kassikrõbinatega. Isegi triibulise päevaNR 29

•

19. JUU LI 2018

varju panime välja, et vihm krõbuskeid läbi ei leotaks,” rääkis Trell.

Siilike tuli tagasi ja sugugi mitte üksi, vaid koos kaaslasega: pererahvas ristis nad Siimuks ja Siiriks. “Ning siis mingi hetk avaldasin Facebookis nende pildid,” meenutab perenaine. Sotsiaalmeedias sai Siimust ja Siirist selline hitt, et inimesed kirjutavad juba sooviga lugeda Siimu ja Siiri aiaseiklustest raamatut. “Kui nad tükk aega pole esinenud, küsivad inimesed, ega nad ometi haigeks ole jäänud,” naerab perenaine.

Aga okaskerad asjatavad rõõmsalt oma siilitegemisi, pererahvas ei taha neid pildistamise ja filmimise-

ga ka üleliia koormata. Perenaine rõhutab, et nad peavad ikka saama oma asju ajada. Põhiliselt tähendab see pugimist, sest talvevarusid naha vahele koguvad siilikesed matsutavad aplalt söögikausside kallal. Hästi lähevad Vitakrafti spetsiaalsed siilikrõbinad, kus sees ka kuivatatud jahuussikesi ja muud siilile suupärast kraami. “Paraku on nende varud loomapoodides lõpukorral, paljud aga siilitoitu üldse ei müügi,” tunneb Kristel muret.

KRISTEL TRELL

Aed

Abiks tigude vastu aias Tänutäheks toidulaua eest puhastavad siilikesed usinalt aeda tigudest.

Vahel näeb neid peenral taimede vahel tigusid nagistamas. Pererahvaga on nad harjunud ja peale hoiatava pobina eriti teist nägu ei tee, kui toidukaussi täitma minnakse. “Nad teavad juba, et õhtul tuleb mu abikaasa töölt ja siis saab head nosimist,” naerab Kristel. Siilikesed ootavad aianurgas valmisolekus, et kõhtu täitma tormata.

Siim ja Siiri aga on ilmselt sugulaste seas söökla kohta head sõna levitanud, sest okaskerasid käib Trellide aias rohkemgi. Alguses sätiti paari kohta üles närilistele mõeldud majakesed, kuid need ei taha välitingimustes väga püsida. Et aga head söögimaja, mis oleks katusega kaetud ja ilmastikukindel, kusagilt osta pole, on peremees praegu selle valmistamisega ametis. Ühest taimekastist aga, mis varjulise põõsa all, sai siilidele peavari, kus okaskerad päeviti põõnutada armastavad. “See on see siilide hotelli- ja restoranipidaja elu. Tuleb aga muudkui kinnisvaraarendusega tegelda ja uusi hooneid ehitada,” muigab peremees Vallo Trell. See-eest valmistavad hoolealused pererahvale hulga rõõmu, kui õuemurul vudivad, ajaviiteks lilli nuusutavad või lesides tähti vaatavad. “Ja külalised hüüavad juba ukselt: ma tulin siile vaatama!” naerab Kristel.

MARJU REITSAK

Okaskerad hävitavad usinalt aiakahjureid.

NR 29

•

19. JUU LI 2018

469

Aed

470

TUHATJALGSETEST ON AIAS NII KASU KUI KAHJU Eestis võib tuhatjalgseid elutseda üle paarikümne liigi, kuid väga põhjalikult neid uuritud ei ole.

Nad elavad varjatult, kõige sagedamini leiab neid langenud lehtede, samuti kivide ja väiksemate okste alt. Seetõttu ei teadvustagi me nende olemasolu enne, kui nad on midagi meile mitte meelepärast korda saatnud.

Kui hoolikamalt jälgima hakata, võib neid kohata nii aias kui metsas. Leida võib neid ka kompostihunnikust ning peenardelt, kus on kasutatud ohtralt sõnnikut. Aktiivseks muutuvad nad enamasti öösiti, kui on niiskem ja jahedam.

SHUTTERSTOCK

Tuhatjalgsed on ussikujulise kehaga loomakesed, kes hävitavad kõdunevat materjali, aidates kaasa mullatekke protsessile. Kuid vahel võivad nad maiustada ka aiasaaduste kallal.

Jalgu siiski vaid sadakond Munad poetatakse pinnasesse ning noortel koorunud tuhatjalgsetel on vaid seitse kehalüli, kuid elu jooksul nende arv suureneb.

Pea on tuhatjalgsetel selgelt eristunud, peas on üks paar tundlaid, kaks paari lõugu ja täppsilmad.

Nende silinderjas keha on kaetud tugeva lülilise koorikuga, mis annab kaitset. Vaatamata nimele, tuhandet jalga neil siiski ei ole. Pikk keha petab ära ning jätab mulje, et jalgu on palju, Eestis esinevatel liikidel on kuni 110 jalapaari.

Teevad nii kasu kui kahju Toidulaual eelistavad tuhatjalgsed kõdunevat taimset materjali, olles seega olulised mullatekke protsessis. Eks vahel teevad headki pahandust – nii on ka tuhatjalgsete puhul, et mõnikord söövad

Tuhatjalad eelistavad toiduks kõdunevaid taimi.

NR 29

•

19. JUU LI 2018

Aed

471

Sügiseti meeldib tuhatjalgseile maiustada mahakukkunud viljadega.

nad taimede juuri ning nende toidulaual leiavad koha kurk, sibulad, salatid, porgandid ning magusroaks maasikad. Leida võib neid ka varisenud puuviljade alt.

Abiks mulla rikastamisel Kui nüüd peaks otsustama, kas sünnib neist kahju või kasu, siis tuhatjalgsed võib ikkagi arvata sõprade poolele, kuna nad töötlevad lagunemata orgaanilist ainet ning rikastavad seeläbi mulda huumusega. Massilise ilmumise korral ei maksa neid loomakesi mürgiga hirmutama hakata.

Kui nende tegevus aias teid häirib, siis tuleb pigem ise hoolsam olla ning riisuda ära kõik langenud lehed, korjata kokku puunotid jms, et

neil ei oleks võimalik end seal mugavalt sisse seada.

Maitsevad maasikaid Maasikasaagi kaitsmiseks tuleks peenrad multšida, et viljad ei oleks vastu mulda, kuna sealt saavad tuhatjalgsed kergesti maasikmarjadest manti võtma tulla.

Maasikataimede vahele võib peita ka pooliku kartuli, mida tuhatjalad sööma lähevad – nii saab nad kokku korjata ning viia peenralt eemale.

Maiustavad ka ploomidega Sügisel, ploomide valmimise ajal, tegutsevad nad varisenud viljadel, seetõttu ei tohiks neid puu alla vedelema jätta. Kui nad aga teevad tõsist NR 29

•

19. JUU LI 2018

peavalu, siis võib kaaluda, kas ehk tuleb peenralapil ja eelkõige ka kasvuhoones muld ära vahetada. Nagu kahjuritega ikka, ühel aastal esineb teda rohkem, teisel vähem – sõltub, kuidas talvitumine on õnnestunud.

Kui tuhatjalgsed on kolinud keldrisse, pühkige nad sealt ettevaatlikult mõnda ämbrisse ning toimetage aiast kaugemale metsa, seal on neil rahulik elutseda ning huumust meisterdada. Paljaste kätega neid kokku korjama minna ei maksa, kuna mõnel liigil on kombeks ärrituse korral eritada nääret, mis määrib käsi ja ka lõhn pole teab mis parfüüm.

Siiski on tuhatjalgsetel ka looduslikke vaenlasi. Nad on toiduks konnadele ning lindudele.

PILLE HERMANN

Köök

472

PAEPEALSED MAITSED Põhja-Eesti paepealsetelt rannamaadelt pärit toiduained ja kohaliku toidu pakkujad on koondunud kohaliku toidu märgise alla.

Põhja-Eesti kohaliku toidu märgisega loodetakse arendada ja tutvustada sealse piirkonna toidu traditsioone ja maitseid. Selline võrgustik aitab toidutootjail ühisturunduse kaudu oma kaupa edukamalt müüa ning ka turistid saavad lisaks loodusele ja kultuurile nautida kohalikke maitseid.

Põhja-Eesti kohaliku toidu märgisega on liitunud juba 33 tootjat ja toitlustajat. Sellesse võrgustikku kuuluva Sagadi metsakeskuse restorani eripäraks on kohalikest toiduainetest, eriti metsast pärit saadustest valmistatud road. Valiku retsepte Sagadis pakutavast andis restorani peakokk Marin Rits.

• 500 ml punast veini • 500 g pohli • 500 g moosisuhkrut • 6 nelgitera • 2 kaneelipulka • paar kadakamarja Kuumutage punast veini koos vürtsidega 10 minutit. Eemaldage vürtsid, lisage pohlad ja keetke mõni minut. Lisage moosisuhkur ja keetke veel paar minutit. Tõstke keedunõu tulelt, eemaldage vaht ja pange moos puhastesse purkidesse.

SHUTTERSTOCK

Targu Talita

Krehvtine pohlamoos

NR 29

•

19. JUU LI 2018

Köök Pihlakamoos konjakiga

Pihlakamarju võib koguda augustis kohe valmimise algul. Maitseomaduste parandamiseks hoidke kobaraid sügavkülmas. Keedist võib valmistada ka alles talve tulles, kui kiire suvine ja sügisene õues toimetamise ja hoidistamise hooaeg on lõppenud.

• 2,5 dl vett • 1 kg suhkrut • 2 l pihlakamarju • 0,5 dl konjakit Keetke veest ja suhkrust siirup, lisage puhastatud marjad ja keetke veerand tundi väikesel kuumusel, kuni marjad tumenevad. Tõstke pliidilt. Lisage konjak või brändi, tõstke moos kuumadesse purkidesse ja kaanetage.

Pihalakamarjadel on tervistav toime, olles antioksüdantsed, üldtugevdavad ja nõrgalt põletikuvastased. Tavaliselt tarvitatakse pihlakamarju reuma, põletikuliste neeruhaiguste ja naistehaiguste korral ning ainevahetuse kiirendamiseks.

Puravikuseljanka ulukilihapallidega

• 1 l värskeid või külmutatud puravikke • ulukihakkliha • 2 suurt sibulat • küüslauku • 2 hapukurki • 2 sl tomatipastat • punt karulauku • hakitud maitserohelist • musta pipart ja soola • toiduõli • keeva vett Praadige puhtad, väiksemaks tükeldatud seened.

Hakkige soolakurk ja sibul. Praadige kõik komponendid õliga, lisage tomatipasta. Segage seljankapõhi läbi ja kallake potti. Lisage keev vesi, hakitud karulauk ja hautage suppi tasasel tulel mõni minut.

Ulukihakklihast, hakitud sibulast ja küüslaugust segage frikadellide jaoks tainas, veeretage pallikesed ja küpsetage ahjuplaadil. Serveerige puravikuseljankat koos lihapallide ja hakitud maitserohelisega.

Pakkuge juurde hapukoort.

• põdraliha • pohli • karulauku • sojakastet • musta pipart • toiduõli Segage purustatud pohlad, sojakaste, värskelt purustatud must pipar, toiduõli ja hakitud karulauk omavahel ning määrige lihatükk selle marinaadiga igast küljest.

Laske lihal kuni ööpäev laagerduda. Pruunistage kuumal pannil liha välispind. Pange ahjupannile küpsema, lisage järelejäänud marinaadisegu ja pisut vett ning katke pann fooliumiga. Saadud praeleemest valmistage hiljem kaste.

Serveerige praetud seente ja kartulitega.

Põdrapraad

NR 29

•

19. JUU LI 2018

473

Käsitöö

474

TASKUTEGA KODUKLEIT Seda väikest puudust saab lihtsasti parandada, kui ise taskud kleidile peale õmmelda. Selleks pole vaja muud, kui piisab paraja suurusega sobivas toonis ja materjalist kangatükist ning õmblusniidist. Kes peab lugu kelmikamast väljanägemisest, peab muidugi välja otsima pitsilise kanga, väikesed tikandid, pärlid jms.

Pealeõmmeldud taskud võivad olla mis tahes kuju ja suurusega, peaasi et käsi või soovitud esemed sinna sisse ära mahuks. Kel piisab ühest, õmbleb ühe tasku; kel vaja rohkem, teeb neid kaks.

Kui sobiv suurus on taskule välja mõõdetud, tuleb juurde arvestada ka õmblusvaru. Selleks jätke ülemisse serva 1,5–2 cm, külgedele 0,5 cm. Kui tasku põhi on ümar, lõigake tasku põhja õmblusvarudesse täkked, need aitavad tasku ilusaks vormida. Ilupaelad-pitsid õmmelge taskule veel enne, kui tasku kleidile kinnitate.

Taskute asukoht määrake siis, kui kleit või tuunika on seljas ning kinnitage see paika nööpnõeltega. Seejärel traageldage. Et vältida taskute lahtirebenemist või hargnemist, kindlustage tasku nurgad kleidile õmblemisel kas kolm- või nelinurkse õmblusega. Kes ei pea paljuks, võib kleidi pahemale poolele tasku alla õmmelda kahekordse ääristatud riidelapi suurusega 1,5×1,5 cm. Selline tükike takistab kleidil taskunurkade kohalt rebenemist. Õmmelge tasku palistuse käändeservast 0,1 cm kauguselt. Eemaldage traagelniidid ning peitke õmblusniidid töö pahemal pool. Külgeõmmeldud taskud triikige töö pahemalt poolt.

ASTRID LEPIK

Mõni kleit või tuunika on igati mõnus kanda, aga puudu on taskud, kuhu saaks poetada võtmed, telefoni või paar münti.

ASTRID LEPIK

Pealeõmmeldud tasku on kaunistuseks saanud sobivas toonis paela.

NR 29

•

19. JUU LI 2018

Käsitöö PILLE HERMANN

475

Kui ehe on piisavalt pikk, saab seda kanda ka vööna.

KANGAST KAELAEHE

Suvise kangast ehte valmistamisel on lastud mõte lendama ja kasutusele on võetud mitu tehnikat.

Selle kaelaehte valmistamiseks on vaja pisut heegeldada ja natuke teha ka õmblustööd, mille tulemusena valmibki käepärastest vahenditest ehe, milles on kolm läbivat motiivi: kangast õmmeldud ringid ja heegeldatud ning õmmeldud lillenupud.

Kõigepealt lõigake värvilistest kangaribadest eri suurusega ringid.

Asetage need üksteise peale ning

õmmelge kas masinaga või käsitsi läbi. Selliseid ringe valmistage mitmes suuruses, neid võib panna kihiti, ikka suuremad allapoole ning väiksemad peale.

Lillenuppude heegeldamiseks tehke kinnissilmustega umbes sõrmkübara suurune poolring, täitke seest tihedalt vatiiniga ning katke pealt kas heegeldatud väikese ringi-

Ehte valmistamine on mõnus töö, kus saab nii heegeldada kui õmmelda.

NR 29

•

19. JUU LI 2018

ga või tugevama kangaga ning õmmelge kinni.

Kangast lillenuppude tegemiseks lõigake 3 cm läbimõõduga ring, asetage keskele vatiin, krookige pealt kinni ning taas kord on katteks kasutatud heegeldatud väikest rattakest või kangast riba. Valmis motiivid on kinnitatud heegelketile.

PILLE HERMANN

Käsitöö VILLU BAUMANN

476

MASSTOODANGUST DISAINVALGUSTIKS

Ülemise ja alumise osa vahele on paigutatud alumiiniumist ja pleksiklaasist kettad.

Valgusti valmistamiseks kasutatud detailid.

Kodu omanäolisemaks muutmiseks võib poest ostetud esemeid vahetevahel oma maitse järgi ümber kujundada. Valgustid annavad selleks eriti palju võimalusi.

Pildil oleva valgusti tegemiseks on kasutatud kaht vana Estoplasti rippvalgustit. Valgustite ülaserva on puuritud avad, kust valgus välja kiirgab ja ümbritsevale valguslaike heidab.

Valgustite omavahel ühendamiseks on kasutatud kolme polti. Nende vahekohta on pandud kaks pleksiklaasist ja kaks alumiiniumplekist ketast, viimaste külge on kinnitatud pirnipesad.

Kuplite ülaserva, pleksiklaasist ja alumiiniumist ketastele on võrdsete vahedega puuritud kolm ava ühenduspoltide tarvis. Poldid pistetakse alumise kupli avadest läbi.

NR 29

•

Valgusti kokkupanek käib järgmiselt: ülestikku asetatakse plekist ketas lambipesaga, siis poltidele 2 cm kõrgused torujupid, seejärel plastketas ja torujupid, siis teine plastketas ja torujupid ning pirnipesaga ketas. Lõpuks on lambikuppel peale asetatud ja kõik on fikseeritud mutritega. Torujupid tekitavad valgustil võrdsed vahed.

Alumisele kuplile on puuritud ava juhtme tarvis, ülemise ja alumise pirnipesa juhtmed on ühendatud all ühendusklemmidega. Pealt katab lampi auklikuks puuritud poolkera.

19. JUU LI 2018

VILLU BAUMANN

2

477

aastat

KUMMUT TULEB TUPPA TAGASI Kummuteid hakati valmistama XVII sajandil ja need hakkasid välja vahetama kaste ja kirste, kus varasemalt asju hoiti. Üksteise peal asuvad sahtlid võimaldasid rohkem asju mahutada ja neid oli ka mugav sealt kätte saada. Seetõttu on kummutid nõutud tänapäevalgi.

Kui kusagil panipaigas leidub veel mõni vana kummut, tasuks see korrastada ja kasutusele võtta. Enamasti vajab see kõigepealt puhastamist.

Kui sahtlid on niiskusest kinni tursunud, siis toore jõuga ei maksa neid lahti sikutada. Las kummut seisab mõnda aega kuivas ruumis, siis hakkavad sahtlid lahedamalt käima.

Alustage seebiveega Kummuti võiks alustuseks lihtsalt seebi ja veega üle pesta, aga kui puidupind on kaetud piirituslakiga, kipub vesi lakipinda kahjustama.

Hästi säilinud kummuti võib tärpentinise lapi või mööblihooldusõliga üle hõõruda. Sellisel juhul jäävad suuremad kriimud alles, aga eseme pind saab puhtaks ja lööb uuesti särama.

Seest võib sahtleid niiske lapiga pesta.

Tindi-, joodi-, õli- jms plekke puidu seest täielikult eemaldada ei ole võimalik. Las nad jäävad kui märgid eseme eluloost.

Kui aga kummut on väga must ja lakikiht nii ära kulunud või rikutud, et tuleb üleni maha kraapida, võib kummutit üleni vee ja pesupulbriga pesta.

Kase- ja männipuust kummuti puhastamisel võib lisada pesuveele nuuskpiiritust – mustus ja isegi lakijäänused tulevad sellega paremini ära. Väga rohke veega ei ole puiteset mõtet siiski uhada – see võib vee toimel sedavõrd pehmeks liguneda, et liimühendused võivad lahti minna.

Pärast kuivamist tuleb kogu puidupind peene liivapaberiga (nr 150, 180) üle käia, sest vee toimel tõusevad puidukiud üles ja pind võib karedaks jääda.

RAIVO TASSO

Kakskümmend aastat tagasi ilmunud Targu Talitas andis vanamööblihuvilistele nõu tunnustatud restauraator Mati Raal. Juttu tuleb küll kummuti korrastamisest, kuid samad nõuanded kehtivad ka teistele mööbliesemetele.

Vana kummut lisab interjöörile väärikust.

Tammepuust kummuti võib seejärel kohe mesilasvahaga üle hõõruda ja sellega piirdudagi. Kasepuust esemed on tavaliselt aga peitsitud ja vajavad pärast lihvimist uuesti toonimist ning kaitselakiga katmist.

Ka teistest puuliikidest kummutite korral vajavad kindlasti peitsiga töötlemist kõik uued puidutükid (liistud, jalad jm).

Pehkinud jalad on mõttekas välja vahetada ja vanade eeskujul uued teha. Lihtsalt mingite klotside allanaelutamine ei ole vanale asjale sobilik.

Kummutilgi on kortsud näos Nii nagu inimesele tekivad kortsud, juhtub sama ka mööbliga. Väikesed mõlgid, koiaugud ja praod on vanale mööblile iseloomulikud. Mis puutub koiaukudesse, siis elusate koide augud ehk lennuavad on helevalged.

Vanad koiaugud on aga pruunid ega ole enam ohtlikud.

Elava koi väljasaamine mööblist on keerulisem. Selleks tuleks koile luua ebasoodsad elutingimused, s.o hästi õhurikas ja kuiv ruum ning mööblihooldusvahendite kasutamine.

NR 29

•

19. JUU LI 2018

Vana kummuti korrastamisel on sageli mureks käepidemed. Harva leidub selliseid, millel kõik vanad käepidemed, lukud ja võtmed alles oleksid.

Käepidemed ja viimistlus Kaotsiläinud käepidemeid on sarnastega asendada üpris keeruline. Need säilinudki tasub alles hoida, sest võibolla leiate samasuguseid juurde või saab neid järele teha.

Kummuti lõplikuks viimistluseks võib eseme lihtsalt puhastada mööblihooldusvahendiga ja katta mööbliõliga.

Teiseks võimaluseks on tammeja saarepuu vahatamine või kasepuu peitsimine ja lakkimine. Vanasti kasutati selleks šellakpolituuri. Tänapäeva mööblilakkidest võib valida mõne poolmati mööblilaki. Selle kasutamine eeldab aga eelnevalt pinna korralikku ettevalmistust.

Selle töö võib lasta teha asjatundjal. Tähtis on, et vana kummut leiaks väärika koha tänapäeva kodus moodsate esemete keskel.

Targu Talita

Hüva nõu

478

VANAD ELEKTRIJUHTMED ON OHTLIKUD

Elektripaigaldis on elektriseadmete ja juhtmete kohtkindlalt paigaldatud kogum elektrienergia tarbimiseks. Nagu kõik muu maine vara, kulub ja vananeb ka elektripaigaldis.

Kui kodused elektrijuhtmed vajavad väljavahetamist, mõni koht uuendamist või soovitakse midagi elektrisüsteemis ümber ehitada, tuleb kutsuda elektritöödele spetsialiseerunud firma, kelle töötajatel vajalikud atesteeringud ja load olemas.

AS VAILER

Seadus ütleb, et elamu elektrijuhtmestik koos kilbi, kontaktide, pistikute ja lülititega on elektripaigaldis ning elektripaigaldise korrasoleku ja ohutu töö eest vastutab selle omanik.

Aeg kulutab ka elektrijuhtmeid Elektripaigaldise vanusest sõltuvalt tuleb see aeg-ajalt kriitilise pilguga üle vaadata. Näiteks juhtmete ühendused lõdvenevad pikapeale ja hakkavad soojenema. Vaheldumisi soojenedes ja jahtudes lõdvenemine üha kiireneb ja temperatuurid aina tõusevad, kuni lõppeks võib tuli lahti pääseda.

Tõsine ohumärk on, kui harukarpide, pistikupesade ja lülitite kohale tekivad tahmalaigud või kui juhtmetelt pudeneb isolatsiooni maha.

Rohkem kui veerand sajandi vanused elektripaigaldised ehitati sageli kättejuhtunud materjalidest, sest korralikke asju polnud ju saada. Vool jõudis majja, aga kui turvaliselt, seda ei oska keegi öelda.

Rohkem ampreid Paljudel vanadel kortermajadel on korteri elektrivarustus ühefaasiline, 10 või 16 amprit. Seda on aga praegusel ajal juba liialt vähe. Nüüd kui kogu maja liitumisvoolu on vaja suurendada, võib see osutada keeruliseks, sest tuleb teha ka uus liitumine, mis pole just odav ettevõtmine.

Ka seinal nähtavale jääva juhtmestiku saab paigaldada nägusalt ja korrektselt. Alati polegi otstarbekas juhtmeid seina sisse peitma hakata, see läheks ülemäära kalliks.

Praegu oleme juba targemad ja teame, et kui renoveerime või ehitame uue elektrisüsteemi, teeme selle nõnda, et pärast oleks võimalik peakaitset vastavalt vajadusele suurendada.

Renoveerimisvajaduse näitaja on ka see, et kaitsmed lülituvad sageli välja, kuna kasutatakse rohkem ja võimsamaid elektriseadmeid. Täiesti NR 29

•

19. JUU LI 2018

vale on sel juhul lihtsalt n-ö tugevamaid kaitsmeid kasutada, reeglina vajab ka muu süsteem uuendamist.

Vanades elektripaigaldistes ei olegi võimalik ohutult kõiki kaasaegseid elektriseadmeid kasutada, kui paigaldises on ilma maanduskontaktita pistikupesad. Mõnikord on vanades elektripaigaldistes kasutatud maandamiseks neutraaljuhet (nulli). See

Hüva nõu ASPERA EHITUS

479

Elektritöid peaks tegema atesteeritud spetsialist, töö peab käima projekti järgi ja valmis elektripaigaldisele peab saama kasutusloa.

aga on veelgi ohtlikum kui maanduse klemm üldse ühendamata jätta, sest kui see nulljuhe juhtub kusagil katkema, on sisselülitatud seadme metallkorpus eluohtliku pinge all.

Tööga peab kaasnema projekt Mida keerulisem süsteem, seda enam see töö ka maksab, aga kindel on, et iseenda tarkusega projekti muuta ei tohi. Kui omanik seda siiski soovib, saab projekti muuta ainult pädev elektripaigaldise projekteerija.

Otsese ohu korral tuleb kõigepealt elekter juhtmestikust välja lülitada ja vastavalt olukorrale edasi tegutseda. Teoreetiliselt saab vana juhtmestiku ehk tõesti ohutusse töökorda seada, ent see eeldab ikkagi spetsialisti elektritööd. Spetsialistid aga soovitavad vana, nõuetele mittevastava elektrijuhtmestiku asemele ikkagi uus ehitada.

Elektritööd võib teha majandustegevuse registris registreeritud elektritöö ettevõtja pädeva elektritööde juhi juhtimisel. Elektritöö ettevõtja ehitab valmis elektripaigaldise, organiseerib elektrimõõtmised ja kontrolltoimingud ning annab tellijale üle kasutusloa.

Projekti hind sõltub töö mahust ja keerukusest. Lihtsamate paigaldiste korral, näiteks korteris, võib töövõtja

ette anda ruutmeetri minimaalse tööhinna. Ehitamise hind sõltub installatsiooni viisist, vajaminevatest materjalidest, projekti keerukusest, võimalikest projekti muudatustest ehituse käigus, ka objekti asukohast.

Elektritööd käivad projekti järgi

Ise tegemine ei tule odavam

• Elektrisüsteemi uuendamist tuleb alustada lähteülesandest projekteerijale ehk sellest, et korteri või maja omanik otsustab, mida ta uuelt elektripaigaldiselt soovib.

• Eramaja või korteri elektrikaablite paigaldamine ja renoveerimine eeldab vastava projekti olemasolu.

• Koos projekteerijaga koostatakse või vaadatakse üle projektülesanne ja projekteerija teeb seejärel elektriprojekti.

• Edasi läheb selle projekti alusel elektritööks.

• Projekteerija leiab mõnest elektritöödele spetsialiseerunud firmast.

• Pingevabas olukorras tehtavate tööde puhul tasub kontrollida, kas pinge ka päriselt maha läks. Teinekord juhtub, et isehakanud elektrikute tehtud kilbist näiteks pistikupesa välja lülitamisel jääb see siiski voolu alla, sest keegi on kilbis midagi ringi tõstnud.

Kuigi seinal nähtavale jääva elektrijuhtmestiku paigaldamine on hinnalt odavam, paigaldatakse tänapäeval uusehitiste puhul juhtmed üldjuhul ikkagi seina sisse, laepaneeli taha või põranda alla. Peidetud ehk süvistatud elektripaigaldis on ilusam ja kaablid ning paigalduskomponendid on paremini kaitstud võimalike vigastuste eest.

Vanas palkmajas on kaablite varjatud paigaldamine muidugi keerukam kui kivimajas, aga ka seal on see võimalik, kui seda ekstra soovitakse.

Fakt on, et korralik töö peab hea välja nägema, olgu juhtmed siis seinal või peidetud.

Tegelikult ei saa keegi keelata omanikul ise elektripaigaldise ehitamist. Samas puudub ikkagi täielik veendumus, et selline isetehtud elektripaigaldis on ohutu. Kasutusloa saamiseks peaks niisugusel juhul ikkagi leidma elektrifirma, kes aitab paigaldise n-ö seaduslikuks muuta.

AIN ALVELA NR 29

•

19. JUU LI 2018