VÄRAT (märts 2015)

värat

Eesti Rahva Muuseumi ajaleht toob kaks korda aastas sõnu­meid ja üle­vaa­teid ERMi te­gevusest.

ERMi ajaleht on kõigi muu­seumi sõp­rade väljaanne, mis kutsub kaasa mõtlema pü­sivast ja kadu­vast, suurest ja väikesest.

NR 1 (17) NELJAPÄEV, 12. MÄRTS 2015

5 Kaader filmist

“Projekt loodus”

(režissöör David Bond, Ühendkuningriik), mis linastub esmaspäeval, 16. märtsil kell 16 festivali põhiprogrammis Tartu Uues Teatris / Elektriteatris.

Sõnumiga dokumendid

Kaamera ja islam

Põgenemine

Vabatahtlikud

Kalender

Maailmafilmi programm

Maailmafilmi keskmes on haavatavus ja inimliku piiratuse ületamine

Prohveti järgijad filmis Marokost Indoneesiani

Ühed sulguvad ruumi, teised arvutimängu

Miks nad seda teevad?

ERMi näitused ja üritused

Filmid alguskellaaja, koha ja päeva järgi

Loe lk 2

Loe lk 2

Loe lk 4

Loe lk 6

Loe lk 7

Loe lk 8

2

MAAILMAFILM

MÄRTS 2015

Pilk islamimaailmal

värat

Haavatavus on elamise viis “Ma sõltun tegelikkusest ja annan oma saatuse selle kätesse. Ja mida enam ma sellest kinni hoian, seda ausamad ja autentsemad on mu lood. See on minu viis maailma paremaks muuta,” ütleb üks dokumentalistika juhtfiguure, Albert Maysles (1928–2015).

Tõsielu ja tegelikkust käsitlevaid filme vahendav 12. Maailmafilmi festival toob publikuni ligi kuuskümmend dokumentaali. Filmivalikus saavad kokku visuaalne antropoloogia ning dokumentaalfilmid, mis tegelevad kultuurilise mitmekesisuse ja kultuurilise representatsiooni küsimuste, aga ka poliitikaga. Hea võimalus värske pilguga teisi kultuure vaadata ning nähtule kaasa mõelda!

Dokumentaalfilmide vaatamise eelduseks on avatus meile varem tundmatute inimeste eludele ja sellele, kuidas need elud me silme ees lahti rulluvad. Vahel vallandab see kogemus mõjuvaid emotsioone, loob filmi tegelastega tugeva kontakti.

Ja vahel sunnib see end eemaltvaatajana tajuma. Kuna vahetu kontakti tekkimine ja kadumine on dokfilmimaagia keskne osa, eelistame me ekspertintervjuude asemel kuulda filmides portreteeritavate inimeste endi häält ja püüda vahetult mõista ka seda, miks nad vahel – nii indiviidide kui ühiskondade tasandil – vaikivad.

Maailmafilmi festival peab lugu dokumentalistikast kui autori vaateviisi väljendusest, kus esmatähtsad on esteetilised ja jutustamisega seotud põhimõtted, kuid eeldame samas, et autor ühendab need printsiibid ausa uurimistööga ja arusaamisega valikutest.

Maailmafilm on eripärane, paljud näidatavad dokfilmid on seotud kultuuri dokumenteerimise ning uurimisega. Ühel peakorraldajaist – Eesti Rahva Muuseumil on aastaid oma filmi- ja videostuudio. Esemete, fo- Haavatavus on sild tode ja kirjalike arhiivimaterjaliteiste inimeste, de kogumise kõrval on ERMis kultuuri jäädvustamisel olnud armastuse, rõõmu, väga oluline roll ka filmil. Aja- loovuse ja looliselt oli muuseum üks tradit- empaatiani. sioonilist elulaadi jäädvustanud etnograafilise filmi pioneere tervel N Liidu alal.

Tänapäeval muutub filmimise oskuslik ja teadvustatud kasutamine kultuuri jäädvustamiseks muuseumide ja kultuuripärandi kontekstis järjest olulisemaks. Kultuuri jäädvustajate kõrval toodab üha enam liikuvat pilti ajakirjandus. Eriti kasvab tänu tehnoloogia kättesaadavusele “igameheloome” hulk, digimeedia keskkond võimaldab sisu hõlpsasti levitada – millest muidu Youtube’i erakordne populaarsus! “Liikuva pildi” hulga kasvukiirusest annab märku ka tänavu festivalile saadetud filmide üle tuhande küündiv arv.

Visuaalse antropoloogial ja kultuuride jäädvustamisega tegeleval dokumentalistikal – filmidel, mis valmivad ühe või teise kultuuri pikaajalise uurimise ja sellesse pikaajalise süvenemise tulemusel – on tänapäevases pildikülluses järjest olulisem roll õpetamis- ja uurimistöös. See on ka Maailmafilmi festivali üheks oluliseks ülesandeks. Antropoloogilist dokumentalistikat leiab üha enam ka filmimaailma tippude hulgas. Eelmise aasta festivali programmis olnud filmidest kaks leidusid Oscarile kandideerima kvalifitseeruvate filmide lõppnimekirjas.

Aga tänavu? Maailmafilmi programmist leiab tavapäraselt palju märksõnu nagu maailmarändurid, traditsioonilised kultuurid ja šamanism, religioon, sport, kaunid kunstid ning poliitiline aktivism. Filmivaliku üheks keskseks teemaks on seekord haavatavus ja inimliku piiratuse ületamine. Haavatavusest saab mõelda personaalsel tasandil (näiteks sellest kui emotsioonist ja seostest kunsti või teadustööga), aga see mõiste on olulisel kohal ka kaasaegse riskiühiskonna (poliitilised, sotsiaalsed, tehnoloogilised aspektid) mõistmisel.

Haavatavus on inimkogemuse keskne osa, mis annab sellele kogemusele tähenduse. Olla haavatav on hirmutav, ent võimas ja autentne elamise viis. Psühholoog Brene Brown kirjeldab haavatavust ka kui inimeste kõige kesksemat emotsiooni: “Tunda tähendab olla haavatav”. Haavatavus on sild teiste inimeste, armastuse, rõõmu, loovuse ja empaatiani. Rea filmide fookuses on psühholoogilised ja vaimse tervise teemad, aga ka kultuuri, kunsti ja loovuse valdkond. “Salto Mortale” räägib õnnetult kukkunud köietantsijast, kes tõuseb taas jalule ja toetub traumale kogu oma edasises loomingus, muutes oma võimete piiratuse oma võimaluseks. Film “C-minoori eripärad” portreteerib muusikut, kes ehitab keerulisele ja isolatsioonis veedetud noorpõlvekogemusele üles lummava muusikalise teekonna. Haavatavus on loovuse sünnipaik ja tööriist.

Pille Runnel festivali direktor

Enne kui vaadata, mida põnevat 1,3 miljardit moslemit üle maailma üles pildistavad ja filmivad, olgu siis nutitelefoni või kaameraga, tuleb heita kiire pilk ka ajalukku.

Kõige olulisem on mõista, et islamikultuuris on inimeste kujutamine piltidel olnud küsitav juba ammusest ajast.

Peaasjalikult on see seotud inimese ülistamise ja ebajumalate kummardamisega, mida religioon on püüdnud vältida oma algusaegadest saadik. Islam soovis lõpetada varasemate paganlike jumaluste kummardamise, kes tihti avaldusid kujukeste ja pildikeste vormis.

Seetõttu ei leia me islamipühamust ehk mošeest peale keerukate geomeetriliste kujundite ja mustrite suurt midagi. Viimane pani muide aluse ka kalligraafia võidukäigule islamikultuuris.

Religioon rullub lahti koraani lehekülgedel ja prohvet Muhammadi ütlemistest ja tegudest jutustavates hadith’ides. Sõna, ja mitte pilt peab juhtima uskujat.

Vaatamata varasemale traditsioonile on uuemal ajal inimeste kujutamise problemaatika taandunud vaid mõnele üksikule juhtumile. Ohtralt tähelepanu on saanud prohvet Muhammadi kujutamise küsimus, mida on Taani ja Prantsusmaa sündmuste valguses teravalt kritiseeritud. Tegelikult laieneb see kujutamise keeld kõigile prohvetitele, kaasa arvatud Jeesusele, keda muslimid samuti peavad pühaks. 1980ndatel valminud Neitsi Maarja elust jutustavas teleseriaalis ei näidata vastsündinud Jeesuse nägu, selle asemel kumab hoopis valguskera.

Pilte, filme ja videokaadreid tuleb tänapäeval islamimaailmast siiski ohtralt. Järgnev ei saa olema põhjalik analüüs, mis püüaks meeleheitlikult avada seoseid siinkohal põgusalt kirjeldatud ajaloolise tausta ja oleviku vahel. Pigem on tegu erinevaid episoode kirjeldava tekstiga, mis põhineb minu isiklikel kogemustel ja kohtumistel erinevates riikides, kus muslimid on ülekaalus. Reisikiri, mis jutustab kaamerast ja islamist.

Kinoskäik Vaatamata interneti võidukäigule on televisioon jätkuvalt kõige populaarsem meedium araabia riikides. Paljuski mängib selle juures rolli puudulik kirjaoskus, mis on eriti kõnekas näiteks Egiptuse juures, kus ainult kolmveerand elanikkonnast tunneb kirjakeelt, samas kui Indoneesias on sama protsent veidi üle üheksakümne.

Niisiis pole telerite kadumist veel araablaste elutubadest karta. Egiptuse roll on araabia filmimaastiku kujundamisel olnud eriti kõnekas. Enam kui kolm neljandikku kõigist filmidest tulevad just Niiluse kaldail asuvast Hollywoodist. Tänapäeval toodetakse seal nii kergemaid mängu-

filme, mille lõpust ei puudu kirglik suudlus, kui ka tõsisemaid ja ühiskonnakriitilisemaid dokumentaale.

Araabia maailmast kaugel Indoneesias, maailma suurimas muslimiriigis, on samuti elav filmitööstus. Seejuures on eriti märgatav olnud nn religiooniteemaliste filmide esile kerkimine, mille lähtekohtade väljatöötamisega tegelevad tuntud islamimõtlejad. Lõpliku definitsioonini pole loomulikult veel välja jõutud.

Mööda ei saa minna ka Saudi Araabiast, ainsast riigist islamimaailmas, kus kinod on keelatud. Paljud saudid on viimase tõttu sunnitud käima Bahreinis ja Araabia Ühendemiraatides suurel ekraanil filme vaatamas, kinoturism on reaalsus, mis meile esmapilgul küll kummastav võib tunduda. Ka satelliiditaldrikud on Meka ja Mediina kodumaal keelatud. Sellest pisiasjast hoolimata on konservatiivne kuningriik regioonis teisel kohal satelliitkanalite vaatamise poolest.

Nende äärmuste valguses võib märgiliseks lugeda 2012. aastal Saudi Araabia ja Saksamaa koostöös valminud mängufilmi “Wadjda”, mis on ka esimene täies pikkuses kuningriigi territooriumil üles võetud film.

Tegu on südamliku looga tüdrukust, kelle unistuseks on sõita jalgrattaga, nagu seda saavad teha tema eakaaslastest poisid. Lihtne lugu kätkeb eneses ka hulgaliselt kultuurilis-sotsiaalseid valupunkte, nagu tüdrukute haridus ja naiste positsioon ühiskonnas laiemalt.

Sõjapildid Maailmas annavad kõneainet mitmed vägivaldsed konfliktid, mis paljude jaoks on saanud islamimaailma defineerivaks tunnuseks. Sõjad Liibüas, Iraagis, Süürias ja vägivald Pakistanis on vaid mõned, mida meedia vahelduva eduga nädalast-nädalasse lahkab. Tihtipeale unustatakse ära, et need võitlustandrid islamiriikides ei peegelda veel kogu islamiusulist maailma, mis ulatub Marokost Indoneesia saarteni.

Ometigi ei saa sõja teemast mööda minna. Eriti isukalt on sellesse jõhkruse narratiivi panustanud Tigrise ja Eufrati kallastel tegutsevad nn islamiriigi äärmuslased. Nende kõrge resolutsiooniga kaadrid ehivad nädalate kaupa veripunaseks kiskuvaid uudisvooge. Ühtemoodi hukatakse nii Egiptuse kristlasi kui ka Iraagi šiiite. Islamiriigi üles võetud õõvastavad happening’id annavad kõneainet nii muslimitele kui kõigile teistele. Äärmuslased on edukalt võtnud kaamera oma relvastusse ja kasutavad

“Ekspeditsioon Jeemen – 52 kraadi varjus”. Kaader filmist.

seda osavalt meedia ja maailma avalikkusega mängimisel. Musta huumori valdkonda kuuluv karikatuur, kus maskis äärmuslane hoiab võidukalt käes Oscarit parima õudusfilmi eest, on tegelikkusele hirmutavalt lähedal.

Liftis hakkab kõlama laske.

Kõrvale silmates näen, kuidas seinale nõjatuv omaanlane vaatab käsikaamera või telefoniga ülesvõetud tulevahetust Jeemeni pealinna tänavailt. Uksed lähevad lahti ja telefon lipsab kergekäeliselt tasku tagasi, Muskatis õnneks kuule niipea lendamas ju pole.

Iisraeli sõdurite eest ära jooksva palestiinlase selfie omakorda kogus tuhandeid edasijagamisi üle maailma. Tegelikult oli tegu küll ühe Jordaania bändi lavastatud vembuga. Ometigi avaldasid inimesed agaralt kannatava-

tele palestiinlastele toetust. Selline mäng kaamera ja avaliku arvamusega on õnneks küll üsna ohutu.

Nutitelefonide, GoPro-kaamerate ja videotöötlusprogrammide kättesaadavus on liikuvad ja liikumatud pildid muutnud sõja lahutamatuks osaks. Äärmuslased ja nende vastased levitavad üksteise võidu tõestusi oma edu või kannatuste kohta. Ka äärmuslaste vastased on kaamerad oma relvastusse võtnud.

Iraagi riigitelevisioon alustas eelmise aasta lõpul uue naljasaatega, kus pilatakse just islamiriigi äärmuslasi. “Ebausu riigi” nimelisest situatsioonikomöödiast ei puudu tantsu lööv saatan ja äparduste küüsis vaevlevad pikahabemelised radikaalid. “Islamiriigi kuvand, see, kuidas nad end

MAAILMAFILM

MÄRTS 2015

3

ale läbi kaamerasilma

“Iraani ninjad”. Kaader filmist.

“Mehed islamis – islam ja maskuliinsus”. Kaader filmist.

“Xenos”. Kaader filmist.

esitlevad, on hirmutav. Heites nende üle nalja, aitame me inimestel üle saada terrorist,” ütles sarja produtsent Ali al-Qassem.

Kaamera ja sõjapidamine on muutunud lahutamatuks koosluseks. Kurdi võitleja väriseva käega ülesvõetud lahing või Ameerika drooni pilt Jeemenist – mõlemad naelutavad ekraanide ette tuhandeid silmapaare. Selles info ülekülluses valitakse küll teadlikult, mida vaadatakse ning mida usutakse. Niisiis püütakse eeskätt leida kinnitust oma kogemustele või varasematele mõtetele. Digitaliseeritud maailmas ei näi videokaader enam tõestusmaterjalina käibivat. “Räägitakse, et tegelikult nad [islamiriigi äärmuslased] ikkagi ei põletanud [Jordaania] pilooti elusalt, vaid see video on lavastatud

ja mõeldud lääneriikide hirmutamiseks,” jutustab mulle Tšetseeniast pärit tudeng.

Inimene ja kaamera Peale tänavate, terroristide ja filmitegijate on praegu igaühel ka taskus oma isiklik kaamera. Selfie-tegemise fenomen pole ühes sellega moslemitest mööda läinud. Nii näiteks ei päädi Indoneesia muslimi palverännak Mekasse ainult sisemise rahulolu, vaid ka kümnete autoportreedega, mille taamal ilutseb süsimust püha Kaaba tempel. “See ei ole hea, mulle tegelikult piltide üles panemine ei meeldi,” ütleb mulle Guineast pärit Mahmadou, kui ma muiates ta telefoni taustal ilutseva Kaaba-selfie kohta küsin.

Religiooni hirm uute jumaluste tekkimisega on selfie-kultuuri taustal tõeks saamas. Kasvav enesekesksus on Eestis ja Läänes laiemalt olnud kõneaineks juba pikka aega. Nii mõnedki näe-

vad selles pealiskaudsuses teatavat vaimset allakäiku. Islamimaailma jaoks on kindlasti tegu veidi uuema fenomeniga, millega nüüd proovitakse toime tulla.

Siiski liigub tahtmatult käsi põue

Islamimaailm filmis n P 15.03. k 16.30 “Xenos”

(rež Mahdi Fleifel), Ühendkuningriik/Kreeka n T 17.03. k 14.30 “Iraani ninjad”

(rež Marjan Riahi), Iraan n K 18.03. k 16.16 “Mehed islamis – islam ja maskuliinsus”

(rež Nefise Özkal Lorentzen), Norra/Bangladesh n N 19.03. k 10.00 “Ekspeditsioon Jeemen – 52 kraadi varjus”

(rež Mikael Strandberg), Jeemen/Rootsi n R 20.03. k 13.30 “Iga vihmapiisk langeb koos ingliga”

(rež Christian Suhr), Taani n L 21.03. k 18.00 “Yarmouki noored”

(rež Axel Salvatori), Prantsusmaa/Süüria

ja seejärel kiiresti Instagrami ka uus pilt pähklitega hummusest.

Tegelikkuses on veel üks filmimisega seotud fenomen, millest ei saa mööda minna. Araabia riikides ja eeskätt just Laheriikides võetakse igapäevaselt üles tuhandeid tunde filmimaterjali. Dubais, Manamas või Dohas liikudes hakkavad kõikjalt silma kümned ja sajad turvakaamerad.

Suur Vend tuletab ennast silmapilgutusega meelde punase tule eirajale ristmikul, kuid on muidu vaikne ja äraootav. Valuutavahetuspunktiski asendavad lihast ja luust turvameest hoopis hajali vaatavad klaassilmad.

Nende jõukate riikide elanikud kasvava jälgimiskultuuri üle, nii tänavail kui internetis, muret ei näi tundvat. Eelmisel aastal läbiviidud internetikäitumise uu-

ringu kohaselt toetatakse Laheriikides valitsuse teatavat kontrolli meediaruumi üle. Lisaks eeldatakse, et riigivõim seisab hea küberturvalisuse eest. Ligipääsu piiramine teatud lehekülgedele on selle tegevuse loomulik osa, mida praktiseerivad Araabia Ühendemiraadid, Kuveit, Katar ja Bahrein väga agaralt.

Põgus pilguheit islamimaailmale läbi kaamerasilmade saab sellega otsa. Ringkäik oli kiire, kuid andis kindlasti aimu nendest suundadest, kuhu osa miljardist muslimist ühel või teisel viisil on teel. Üleilmastumise küsimus, meediasõja pidamine ja jälgimiskultuur ei tohiks meie jaoks kaugeks jääda.

Peeter Raudsik Doha

4

MAAILMAFILM

Hikikomoriks kutsutakse poolt miljonit kuni miljonit jaapanlast, kes on koduseinte vahel veetnud mõned kuud või juba kümneid aastaid – nende keskmine vanus on 31 ja naisi on hikikomoride seas vaid viiendik.

Selle käitumise tagamaid otsitakse vaimsest tervisest, olgu selleks siis sotsiaalfoobia või autismispektri häire. On neidki, kes ütlevad, et vanemate kulul elavad noored on lihtsalt elus läbi kukkunud. Kõige optimistlikumad seletavad, et pigem on hikikomorid avastanud sõltumatu mõtlemise ja enesetunnetuse, mida kaasaegne Jaapani ühiskond lihtsalt ei suuda omaks võtta. Kõik kolm seletusmudelit lähtuvad arusaamast, et probleem on erakus endas. Aga kas ikka on?

Režissöörid Dorothée Lorang ja David Beautru ei ütle midagi, vaid jälgivad oma tegelasi. Olulisel kohal filmis on portreteeritavate kommentaarid, mis vaatajaid samm-sammult oma maailma juhatavad. Nende esimese kangelase häält ei ole temaga koos elanud vanemad kuulnud ilmselt juba aastaid, täpsemalt viis, sest nii kaua oli algselt jõuline ja ambitsioonikas noormees oma toa eraldatusesse tõmbunud.

Lugu hakkab hargnema Jaapanis unikaalses hikikomoride rehabilitatsioonikeskuses, kus maailmast välja lülitunuid uuesti ühiskonnaga kontakti looma aidatakse. Sinna jõudmine ise on kogu teekonna ilmselt olulisim samm, sest selle sammu peab suutma teha hikikomori ise. Üks asukatest oli seda suutnud peale seda, kui sai kõrvaltoast vanematelt kirja: “Sa peaksid omale töö otsima. Sa ei saa enam siin elada, see ei ole lahendus.” Teine jõudis keskusesse, olles aastaid pidanud elama teadmisega, et ta ei saa teha ükskõik millist tööd, kuna teda kasvatanud emale ei tohi ametiga piinlikkust valmistada. Ja viimaks üks saatusekaaslane, kes arutleb, et kui ta kord keskusest lahkumiseks küps on, ootab teda ees vaid töö. “Halvimal juhul kukun ma ületöötamisest kokku,” mõtleb ta, sest seda on temaga ennegi juhtunud. Ta on pisut mures, kas ta on ikka piisavalt hea.

Korraks on laval ka Jobless Drama Company, töötute ja mitte õppivate noorte ehk NEETide teatritrupp: “Töö on muutnud selle maa väga kummaliseks. Tee tööd ja sa lähed põrgusse.” “Kui teha tööd ja saada selle eest raha, peab ühiskond sind vastutusvõimeliseks,” resümeerib näitleja. Vaatajate hulgas istuv mentor härra Futagami lisab: “Kui kristluses on töötamine karistus selle eest, et söödi keelatud vilja, siis jaapanlaste eripära on olla olla töö eest tänulik.” Jaapanlased töötavad ja teenivad palju, kuigi tegelikult peaks nautima vaene olemist, arvab ta: “See idee on XXI sajandil õnnelik olemise võti.”

Mänguseis Mis saab siis, kui ka mängust saab töö? Teravas kontrastis eelmisele eluilmale, aga tööta ja vahel ka hariduseta põlvkon-

MÄRTS 2015

“Mänguseis”. Kaader filmist.

Mismoodi on see noorte seis?

Ei seisa nigu...

“Hikikomori, vaikust kuulates” ja “Mänguseis” on filmid, mille tegelased tunduvad teineteise vastanditena.

Jaapani “antikangelased”, kes on veetnud aastaid kodu nelja seina vahel ja kõigele käega löönud.

Ja Korea professionaalsed arvutimängurid, kes veel enne täisealiseks saamist naudivad karjääri tippu jõudmisega kaasnevat kuulsust. na väärtusotsingutele on Steen Dhoeti “Mänguseis” (“State of Play”) – lugu Korea profivideomänguritest ja Starcraft I mängurite viimasest hooajast.

Eestis ei ole e-sport veel sedavõrd levinud, et spordisõbrad hooajale teles või ajalehtede spordikülgedelt kaasa elaksid ja meile on tundmatu Lõuna-Koreas valitsev hüsteeriline melu strateegiamängu Star­craft I profiliiga ümber. Eesti põhikoolipoisid ei looda sellele, et kui kooliskäimise asemel arvutimänguamatöörina alustada, võivad nad paari aasta pärast teenida 135 000 eurot aastas – just selline oli “Mänguseisu” ühe peategelase teenistus aasta pärast profiliigaga liitumist.

Suurem osa korealastest jälgib kohusetundlikult oma vanemate seatud ja pakutud rada algkoolist ülikoolini, teades, et

Ära reaalsuse eest n T 17.03. k 21.00 “Hikikomori, vaikust kuulates”

(rež Dorothée Lorang ja David Beautru), Prantsusmaa/Jaapan n R 20.03. k 20.00 “Mänguseis”

(rež Steen Dhoedt), Belgia/Korea

haridus on tulevase edu alus. Üksikutele julgematele Korea koolipoistele on teise tee valimine – profiliigasse pääsemine – kiirtee unistuste täitumiseni. Oma edu nautimiseks kiirteel peatumine ei ole võimalik.

Panused on kõrged ja aja maha võtja lahkub mängust.

Ja äkki on käes hetk, mil tuleb teha ettevalmistusi vanaduspuhkusele jäämiseks. “Kui palju on maailmas neid elukutseid, kus 28-aastaselt pensionile minnakse?”, küsib üks Starcrafti

proffidest. Ta on esimest korda elus oma tuleviku pärast mures, mõeldes, mis on elus tema tõeline kirg – sest tegelikult oleks mugav lihtsalt istuda ja televiisorit vaadata.

Sedavõrd kõrgete panustega karjääri tipus olemine on mõneti sama ränk sotsiaalse tõrjutuse vorm kui seda kogevad jaapani hikikomorid. Ajal, kui sõbrad koolis käivad ja neil tekivad esimesed pruudid, on videomänguprofil võimalik olla vaid veelgi parem ning selle ni-

mel pingutada, teadmata, kas see ei ole kokkuvõttes lihtsalt ajaraisk. Sõbrad helistavad aina harvemini.

Ühe mündi kaks külge Hakkab välja kooruma, et kahe vastandlike tegelastega filmi üheks, ühiseks peategelaseks on hoopis töö. Lakkamatu töö tegemine, mida ühiskond päriselt ei kontrolli ja mis muudab selle ühiskonna haavatavaks. Edukad tippmängurid ja koduseinte vahele sulgunud jaapani noored on ühe mündi kaks külge.

Kummagi filmi režissöörid ei kaevu õnneks keerukatesse sotsiaalsetesse protsessidesse, lastes vaatajail kaasa elada haaravatele lugudele eripärastest tegelastest.

Samas on mõlemal filmil globaalne mõõde. Isiklike valikute

või nende puudumise taga on majanduslik sõltuvus oma vanematest, mis on seotud nii järjest pikenevate õpingutega kui ka töötusesurvega ja soov sellest välja murda.

Noorte käitumise uurijad ütlevad, et kaasaja noored on jäänud ilma põlvkondlikust ja subkultuursest identiteedist ja sellega kaasnevast enesekindlusest, millele toetudes kasvasid üles näiteks 1960.–70. aastate põlvkonnad. Nii toetuvad tänaste arenenud ühiskondade noored oma elus kaugeleulatuvaid ja tulevikku määravaid otsuseid tehes personaalsetele projektidele ja isiklikele ressurssidele. Arvutimänguharrastuse saab konverteerida tippspordiks.

Kuigi tundub, et kahe filmi tegelastest on selline põhimõtteline sotsiaalse keskkonna muutumine tabanud eelkõige hikikomorisid, hingab see kuklasse ka Lõuna-Korea videomängustaaridele, kes verinoorelt karjääri lõpetades, vähem või rohkem varaliselt kindlustatuna, otsast alustama peavad.

Mõlemad filmid puudutavad põlvkonda, kes on suureks saamiseks valinud ebakonventsionaalse tee – vähemalt avalikkuse arvates.

Meie arusaamu noor olemise eesmärkidest ja suureks saamisest suunavad tänapäevalgi normid, mis kujunesid välja sõjajärgsetel kümnenditel, 1950.– 1960. aastatel, leiab sotsioloog Aurelie Mary. See oli ajastu, mil arenenud riikide ühiskonnad kogesid seninägematut heaolu kasvu. Iga noor sai suure tõenäosusega lõpetada kooli, kiirelt iseseisvuda, leida püsiva töö ja luua oma pere.

Kuigi tänapäeval võib see juhtuda teises järjekorras või üldse mitte, on sõjajärgsed kümnendid ikka veel ideaal. Noored, kes ei suuda vastata neile viisidele, kuidas täiskasvanuks saada, tegelevad kõrvalseisjate arvates iseenese saboteerimisega.

“Hikikomori” ja “Mänguseis” portreteerivad üles kasvamist ebastabiilsemas, vähem usaldusväärses ja väga konkurentsitihedas ühiskonnas, kus töö saamine võib olla sama keeruline kui noorel korea arvutimängufanaatikul profiliigasse murdmine ja seal püsimine.

Need on filmid sotsiaalsest kaasatusest – võimalusest teostada end ühiskonnas oma võimete ja soovide kohaselt ja seeläbi ka lood moodsate Aasia ühiskondade haavatavusest.

Hikikomorid portreteerivad ohtu laguneda akontaktseteks, mitte millelegi reageerivateks ühiskonna algosakesteks. Kuigi videomängurid on teine äärmus, on nad “tegijad” vaid kindlatel tingimustel, oma loodud virtuaalses reaalsuses, mis võib hetkega kokku kukkuda. Nende elu on sarnane arvutimängudele, kus mängija “haavamatus” ehk nn god mode on tavaliselt ajutine.

PS. Eestiski oli noori, kes ei tööta ega õpi, ja kes seeläbi kogevad sotsiaalset tõrjutust, noorte­seire aastaraamatu andmeil 2012. aastal 35 000– 40 000 ringis. Eestis ja Euroopas on nende arv kasvamas.

Pille Runnel

MAAILMAFILM

MÄRTS 2015

5

Loomingu eluandev jõud Ajurabanduse läbi elanud Portugali trummari, selgroovigastusega Prantsusmaa köielkõndija, 93aastase Argentina tantsuõpetaja ning traumaatilise minevikuga Uus-Meremaa muusiku lood on erinevad, kuid siiski milleski sarnased.

Neid lugusid ühendab elujõudu andva loomingu esikohale tõstmine ning inimese haavatavuse tunnistamine. Kuidas minna edasi, kui elu on sind seadnud silmitsi takistustega, mis näivad ületamatud? Mis on see jõud, mis aitab ületada traumade ja kehalisuse poolt seatud piiranguid?

“Tantsud Mariaga” Lapseeas Venemaalt Argentinasse pagenud juudi päritolu tantsijanna Maria Fux on säilitanud imelise loomingulise energia vanuses, mis paljudele on ka lihtsalt elus püsimiseks kättesaamatu. Tema Buenos Aireses asuvasse stuudiosse tulevad õpilased üle kogu maailma, kusjuures sinna on oodatud kõik, hoolimata east või oskustest. Õigupoolest ongi Maria võtnud enda missiooniks tuua välja inimestes peituv loominguline energia tantsu kaudu. Ka siis, kui olukord seda esmapilgul justkui ei võimaldaks.

Maria stuudios võib kohata nii liikumispuudega kui pimedaid õpilasi. Seal avastavad üksteist Downi sündroomiga teismelised Marco ja Macarena ning õpib oma piire ületama lastehalvatusest kahjustatud Diana, leides endas rõõmu ja naiselikkuse. Kõigi nende elu on pärast tantsutunde muutunud.

Erakordselt sügava inimliku mõistmise näiteks on maputše tüdruk Maria Garrido, kes 1971. aastal nelja-aastasena kurttumma ja alatoidetuna loomalikes tingimustes elavana leiti. Neljakäpuli käiv suhtlusvõimetu tüdruk leidis Maria Fuxi tantsutundide kaudu võimaluse kontaktiks inimestega ja seeläbi ka arenguks.

Maria meetod, mis sündis 1942. aastal, sai inspiratsiooni puust kinni hoidvast viimasest lehest, mis ei vaja liikumiseks muusikat. Eaka ja elujõulise kunstniku igapäevaelu, teatraalsed lahkumised ja sisenemised tantsuklassi on jäädvustatud Ivan Gergolet’ filmis “Tantsud Mariaga” tundliku respektiga, hoides alal looja salapära.

“Gualdino üheksas elu” Kujund lehest, mis ei soovi veel lahkuda, võiks iseloomustada ka Filipe Araújo filmi “Gual­dino üheksas elu”, mille peategelane on Portugali džässi legend,

“Gualdino üheksas elu”. Kaader filmist.

trummimängija Gualdino Barros. Ta on elanud tormilist elu ning tutvustanud laiale avalikkusele arvukalt noori talente, ent leiab end pärast ajurabandust abituna haiglavoodist.

Nagu on olnud ambitsioonikas tema elu, on seda ka eesmärk taastada täielik liikumisvõime, mängida taas trumme, tuua lavale veel üks noor laulja ning külastada Pariisi, kus ta kord koos Nina Simone’iga esines.

Gualdino asub eesmärgi nimel tööle, andes endale aru selle keerukusest. Sürreaalseid seik-

Lehed, mis ei soovi lahkuda n E 16.03. k 21.00 “Gualdino üheksas elu”

(rež Filipe Araújo), Portugal/Prantsusmaa n E 16.03. k 21.00 “C-minoori eripärad”

(rež Ollie Lucks, Max Bellamy), Uus-Meremaa n K 18.03. k 21.30 “Salto Mortale”

(rež Guillaume Kozakiewiez), Prantsusmaa/Šveits n L 21.03. k 20.00 “Tantsud Mariaga”

(rež Ivan Gergolet), Itaalia/Argentina/Sloveenia)

lusi täis elule vaatavad tagasi nii eakas trummar ise kui tema muusikutest ja lauljatest teekaaslased. Filmil on suurepärane heliriba, millele on originaalmuusika kirjutanud džässkitarrist Andre Fernandes.

“Salto Mortale” Köielkõndija Antoine Rigot elu muutus radikaalselt pärast õnnetut vahejuhtumit 2000. aastal, kui ta pärast selgroovigastust kaotas osaliselt võime oma jalgu kasutada. Mida tähendab kõndimisvõime kaotus mehele, kes varem maa ja taeva vahel ülimat tasakaalukunsti on demonstreerinud? Nagu teisedki Maailmafilmi tänavuste filmide peategelased, on Antoine ebatavalise ja julge meelelaadiga kunstnik, kes ei lepi olukorraga. Ta pöördub tagasi lavale ja võtab enda trauma uute etenduste aineks.

Režissöör Guillaume Kozakiewiezi film tagasihoidliku köielkõndija kukkumisest ja tööst kaotatud kerguse otsinguil on ülimalt kehaline ja sensoor-

“Tantsud Mariaga”. Kaader filmist.

ne. Just nagu ka filmis “Tantsud Mariaga”, antakse siin oluline osa infost vaatajale pigem kehalise kogemuse näitamise kui verbaalsete vahendite läbi. Kuidas teisti oleks vaatajal üldse võimalik mõista sedavõrd rasket füüsilist vigastust ja inimkeha üheaegset haprust ja tugevust?!

“C-minoori eripärad” “C-minoori eripärade” kangelase Nick Knoxi traumade põhjused on lähtunud pigem psüühikast, ent kulmineerunud samuti traagiliselt füüsilise vigastusega.

Nüüdseks on Nick ilmselt üks meeldivamaid inimesi, keda kohata, kuid tema muusika juured

peituvad keerulises, isolatsioonis veedetud noorpõlves.

Traumaatilisest minevikust on mees teinud loomejõu allika ning titaanlik siseheitlus koos suurenenud ilutunnetusega on vorminud sisendusjõulise muusiku. Ja ehkki kõike muutnud sündmuse armid on alles, on inimene nende keskel teistsugune.

Soe, tähelepanelik ja hooliv.

Mis paistab filmi “C-minoori eripärad” puhul eriti silma, on Nicki võime olla radikaalselt haavatav. Ta langetab oma kaitsed ja lubab vaatajaid oma maailma ja mõtetesse relvitukstegeva siirusega, andes aimu sellest, kuidas muusika võimaldab toime tulla isiklike muutustega.

Lühike film võtab ilusasti kokku selleaastase Maailmafilmi ühe põhiteema – haavatavuse. Nagu ütleb Nick Knox: “Võime olla haavatav julgustab inimest täielikumalt arenema ja igaühe kasvamine on kasuks kõigile.”

Siim Angerpikk

6

MAAILMAFILM

MÄRTS 2015 MARJA-LIISA PLATS

KO M M ENTA A R

Vabatahtlikud juhendamas festivali T-särkide valmistamise töötuba.

Vabatahtliku seitse pahet LIISI REITALU

Kultuuriüritused oma tagasihoidlike eelarvetega sõltuvad suuresti vabatahtlike panusest.

Mõte, et keegi on nõus lõhkuma oma mugavat elurutiini, selleks et minna tasuta appi mõnele kultuuriprojektile mitmeks päevaks või koguni aastaks, võib pragmaatilisele inimesele kõlada rumalusena. Tunnistan, et olen ise parandamatu vabatahtlik olnud suurema osa oma teadlikust elust, alustades juba lapsena kohalikel spordivõistlustel abis käimisega ja lõpetades aastase Euroopa Vabatahtliku Teenistusega välismaal.

Maailmafilmi festivalile vabatahtlikuks 2011. aastal kutsus mind sõbranna, kes ise lõpuks osaleda ei jõudnudki. Filmi tausta ja vaba aja olemasolu tõttu ei olnud pikka mõtlemist.

Praegu läheb neljas aasta.

Enamasti olen küll fotograafi rolli täitnud, kuid olnud ka piletimüügis, avapeo köögitoimkonnas ja tehniliseks abiks saalides ning teostanud reklaamgraafikat festivali promoks. Just mitme ameti vahel laveerides olen saanud tervikpildi meeskonnast ja ürituse mastaabist.

Mis siis on viga minusugustel hulludel, kes oma vaba aja meelsasti festivalide söögitoimkondades, infolettides ja muudel ametipostidel veedavad? Li-

saks sellele, et meeskonnas olemine aitab üritusi mitte maha magada, on vabatahtlikuks olemise motivatsiooni taga ka sõltuvused, millest oma kogemustest seitse peamist välja toon.

sest lisaks tavavaatajani jõudvatele avalikele üritustele on meeskonna enda jaoks korraldatud veel hulgaliselt seltskonda ühendavaid siseüritusi.

Ning kui ka ei saada kõigiga lähedasteks sõpradeks, kellega festivali järgselt edasi suheldakse, on mul alati hea meel uuel aastal neid sealt jälle eest leida.

Põgenemine rutiinist

Idee toetamine Ega ma ei jookse appi igale poole, kuhu abikäsi kutsutakse. Kõige olulisemaks stiimuliks ja valiku kriteeriumiks on ürituse taga peituv idee ja väärtuste pagas, mille vajalikkusesse usun.

Osaledes toetan eelkõige ideed, mitte üritust ennast. Huvi idee vastu võib olla väga isiklik, nagu filmifestivalide puhul minu multimeedia taust.

Kuid idee võib ka kaudsemalt toetada meie väärtushinnanguid. Näiteks muusikakauge inimesena olen abiks olnud ka Hiiu folgifestivalil, sest see väärtustab kohalikku ja rohelist eluviisi. Toetada ideid, mille vajalikkusesse usume, peaks ja võiks olla meie igapäeva toimingute loomulik osa.

Vabatahtliku töö üks magusamaid boonuseid – VIP-käepael või -kaart avab nii mõnegi ukse, mille taha muidu piiluda ei saaks.

Alternatiivsed tasud

Töökogemus

Üks minu lemmiknüansse vabatahtliku töö juures on tasu nihe rahalt tulemusele. Tulemuse all

Tasuks on ka projekti käigus omandatud kogemused ja teadmised. Olgu selleks organisa-

pean silmas seda tegelikku kasu, mida üritused annavad ja mis on enamasti välja loetav osalejate emotsioonidest. Kui raha mängus pole, saan oma tasu välja võtta naeratustes, mõtlikes pilkudes ja huvitavates diskussioonides.

Tavavaatajana oleme tihti ametis oma meeleolu teadvustamisega, kuid korraldajatena teravneb meie pilk ka teiste reaktsioonide suhtes. Siinjuures naudin mõnuga oma fotograafi ametiposti, sest lisaks esteetilisele kompositsioonile on fotograafi ülesanne otsida ja tabada ka publiku siirast emotsiooni.

toorne ja logistiline asjaajamine või mõnelt esinejalt kuuldud mõtteterad. Milliseid nööre tegelikult tõmmata tuleb ja kui paljude pisiasjadega arvestama peab, jääb publikule nägemata.

Tegemist on töökogemusega, mida oma edasises elus kasulikult rakendada saab. Ühtlasi õpetab see ka teisi üritusi külastades hindama korraldajate panust.

Seltskond Inimesed on kindlasti olulisim faktor, mis mind just kindlate festivalide külge haakinud on. Mitmeid päevi intensiivselt koos töötades ja n-ö ühes festivali rütmis hingates tekib teatud vennastumine.

Siinjuures annab festivali sees olemine väga suure eelise,

Selle asemel, et näha vabatahtliku tööd kui oma vaba aja raiskamist, näen mina selles võimalust võtta puhkust oma igapäevasest elust.

Festivalid on intensiivsed ja väga erilise rütmiga aegruumid, mis suudavad meid välja lülitada argisest maailmast. Ja kuigi kohustused sellega mu elust ei kao, vaid pigem kuhjuvad, annab taoline ümberlülitus võimaluse hinge tõmmata ja end tuulutada, et siis uue hooga oma tegemisi jätkata.

VIP-ligipääs Punkt, mis ilmselt pikka lahtikirjutamist ei vaja. Meeskonna kaardid kaelas on kui võlukepikesed, mis imeväel ka keelumärkidega uksed me ees avavad ja eelisjärjekorras siseneda lubavad. Eriti on tunda staatuse privileege fotograafina, kellel on voli ligineda kõigele just endale sobiva nurga alt.

Vabatahtlikud on festivali vürts ja sool.

Nende töö festivalil on võtmetähtsusega. Ma ei kujutaks festivali ilma nende panuseta ette. Nad seovad kokku toimumispaiga, filmitegijad ja publiku. Paljude jaoks on nad esimeseks kokkupuuteks festivaliga – kas piletit ostes või vastuvõtjat kohates. Nad on multifunktsionaalsed, täites ülesandeid lihtsast piletite kontrolli­ misest külaliste logistika ja videograafikani. Muidugi on nad ka ilusad, usaldusväärsed, peohimulised ja suhtlemisaltid inimesed.

Ideaaljuhul annab selline kooslus mõlemale poolele energiasüsti, mis tekitab uue kvaliteedi. Festivalile võib vabatahtlik anda oskusteavet ja uusi kontakte.

Vabatahtlikule võib festivali juures veedetud aeg anda selguse ja kindluse võtta elus ette uusi samme. Liisi on sellise õnneliku kokkusattumise heaks näiteks. Ta on rakendanud festivalil oma andeid kunstniku ja fotograafina, aga saanud ka ise inspiratsiooni valikute tegemisel.

Ma usun, et mitmeski mõttes saavad vabatahtlikud osa parimast, mis festivalil pakkuda – huvitavatest filmidest, põnevatest külalistest, mõnusatest üritustest ja üksteise heast seltskonnast. Ma vist tahaksin ise vabatahtlik olla. (Ja tegelikult olen aegade jooksul ka olnud.)

Siim Angerpikk

Inspiratsiooniallikas Oma kogemuste põhjal ei saa ma alahinnata ka projektides osalemise mõju edasistele eluvalikutele. Lisaks huvitavatele kontaktidele, kelle kaudu avanevad uued uksed, võib mõni üritus ka “tõsiseid tüsistusi” meie elus tekitada.

Nii juhtus ka minuga, sest pärast kaht aastat Maailmafilmil vabatahtlikuna osalemist ja dokumentaalimaailmaga tutvumist kaldus minu elu üha enam multimeedialt visuaalse antropoloogia poole kaldu. Ja siin ma nüüd aastaid hiljem olen – Tartu ülikooli etnoloogia ja folkloristika õppetoolis januselt meetodeid ja teooriat ammutamas, et ühel päeval oma teoseid Maa­ ilmafilmi taolistel festivalidel esitada.

Need on igal juhul minu seitse pahet, millest ma loobuda ei soovi. Kui suuri sõltuvusi vabatahtlik töö teistes tekitab, tuleb igaühel ise järele proovida.

Liisi Reitalu ERAKOGU

K A LENDER

MÄRTS 2015

7

n Juulist 2015 suletakse näitusemajas senine püsinäitus “Eesti. Maa, rahvas, kultuur”, nagu ka sellega seotud haridusprogrammid, õpitoad ja koolitused. n Juulist 2015 lõpetab muuseumi kogude osakond uurijate ja muude külastajate teenindamise ning alustab kogude pakkimist ja kolimist. n Kellel on kiire, kasutagu viimast võimalust … uue maja avamiseni!

NÄITUSED n Kuni 31.05. – näitus “Karu, Õ ja Joškin kot”. n Kuni 31.05. – näitus “Armastus­ kirjad” (Postimuuseumis). n Kuni 2.05. – näitus “Keeleteadlane Paul Ariste 110”. n Kuni 30.08. – näitus “Pronksspiraalidest vaselisteni”, kuraatorid-kunstnikud Riina Rammo ja Jaana Ratas. n Kuni 30.08. – näitus “Traditsioon?

Inspiratsioon! Inspiratsiooniallikad ja mälumaastikud”, kuraator Kärt Summatavet. n 1.04. – näituse “Külma vastu” avamine – valik Kristi Jõeste meistrikoja mustri- ja värviküllastest kinnastest.

SÜNDMUSED n 14.–21.03 – XII Maailmafilmi festival. n 14.03. – emakeelepäeva üritused. n 26.03. kell 18 – Eesti–Tiibeti kultuuriseltsi film. n 29.03. kell 16 – filmisari “Reisidel eksootikat ja võlu otsides”. n 13.04. – ERMi 56. aastakonverents “Ekspeditsioonid itta. Eesti NSV humanitaaride uurimisretked hõimurahvaste juurde”. n 14.04. – Eesti Rahva Muuseumi 106. sünnipäev. n 14.05.–5.07. – ürituseseeria “Viimane vanaaegne semester”. n 16.05. – Muuseumiöö 2015 “Öös on muusikat”. n 6.06. – rahvarõivapäev. n 9.06. – Kirju-Mirju suvelaager.

MUUSEUMITUNNID Postimuuseumis

n 15.02. – “Postis keelatud kaup”, “Teile on telegramm”, “Vormistame kirja”.

n Kuni 2.02.2016 – “Villavahetus”, Hiina loomakalender.

Näitusemajas

n Eelkoolile – “Minu muuseum” töövihikuga. n Kuni 3. klassile – “Rehetare lapsed” töövihikuga, “Talupere tegemiste aastaring” töövihikuga. n 4.–6. klassile – “Kirju-Mirju värvimaailm” töövihikuga, “Teeme Pääsukest”, “Puudest ja puidust”, “Mis asi muuseum on?”. n 4.–6. klassile – “Soome-ugri mustrite võlumaailmas”. n 7.–11. klassile – “Soome-ugri keeled ja kultuur”. n 8.–12. klassile – “Talurahvakultuur XIX–XX sajandi vahetusel”. n 17.03.–2.04. – lihavõtted.

Heimtali Muuseumis

n “Koduloomad ja kiriloomad”, “Vallakoolist ja mõisakoolist”.

ÕPITOAD n Rahvarõivaste valmistamise kool jätkab tegevust (näitusemajas).

Järgnevad kursused: n 21.03.–22.03. n 25.04.–26.04. n 30.05.–31.05. n 28.03. – õpituba “Pronksspiraalidest vaselisteni”, põlled. n 04.04. – õpituba “Pronksspiraalidest vaselisteni”, pärjad. n 18.04. – õpituba “Pronksspiraalidest vaselisteni”, võrgendmustrid. n 28.03. ja 11.04. – Kristi Jõeste meistriklass, loengud ja praktika sõrmkinnaste kudumisest (Raadil).

Linnalaager “Kirju-mirju Eestimaa” välismaal elavatele eestlastele Mis on suulliim? Milline on vanausuliste pühakoda? Millest kõnelevad vanad mustrid? Kuidas setu süüa teeb? Nendele ja paljudele teistele küsimustele leiame 29.06.–3.07.2015 üheskoos vastused linnalaagris “Kirju-mirju Eestimaa”.

Viiepäevases mängulises linnalaagris õpitakse praktilise tegevuse abil tundma Eesti kirevat vaimset ja materiaalset kultuuripärandit. Sõidetakse külla vanausulistele, setudele ja tartlastele, tutvutakse kohalike traditsioonide ja eripäradega ning proovitakse ka ise näiteks ikooni maalida, suulliimi teha või südant lõigata. Erinevate kultuuride mustrid ja värvid ning kombed omandavad uue tähenduse, kui neid lähemalt uurida. n 29.06. – Tartu, Raadi mõis: ekskursioon, orienteerumismäng.

ERMi näitusemajas õpituba: puust suveniiri meisterdamine. n 30.06. – Tartumaa, Alatskivi loss: Kolkja vanausuliste ainulaadne maailm (ekskursioon).

värat Toimetajad: Kaarel Tarand, Pille Runnel, Jaanika Jaanits, Siim Angerpikk Kujundaja: Mari Peterson Korrektor: Merike Järvlepp e-post: erm@erm.ee

n 1.07. – Tartu, ajalooarhiiv: ajalooallikate töötuba.

ERMi näitusemajas: ikoonimaali õpituba. n 2.07. – Võrumaa, Obinitsa: setude mitmekesine maailm (ekskursioon). n 3.07. – Tartu, ERMi näitusemaja: ehte tegemise õpituba.

ERMi Postimuuseumis: linoollõike õpituba. n Lastelaagri korraldajatel on õigus teha programmis muudatusi. n Laagrit korraldab Eesti Rahva Muuseum koostöös muinsuskaitseameti ja ajalooarhiiviga. Laagris on 15 kohta. Laager on suunatud 10–12aastastele ning töökeeleks on eesti keel. Kõik laagripäevad algavad ja lõpevad Tartu linnas. Lapsed ööbivad kodus. Osavõtutasu on 50 € lapse kohta. Sisaldab väljasõitude transporti, lõunat ja töövahendeid. n Varasemaid laagripäevi vaata: www.erm.ee/õpi/linnalaagrid. n Lisainfo: Kaspar Jassa, giid-muuseumipedagoog, tel 735 0425 ja 735 0446, e-post: kaspar.jassa@erm.ee või giidid@erm.ee.

Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja (J. Kuperjanovi 9, Tartu). Näitused ja muuseumipood avatud T–P 11–18, kohvik avatud T–R 10–18, L 11–18, P 11–17. Tel 735 0445.

ERMi Postimuuseum (Rüütli 15, Tartu). K–P 11–18. Tel 731 1450.

Raadi mõisapark (Narva mnt 177, Tartu). Avatud iga päev kella 7–22. Näituste külastamiseks helistage ette tel 735 0442.

Heimtali muuseum (Heimtali, Pärsti vald, Viljandimaa). Avatud T–L 9–13.30 ja 14.15–17. Tel 439 8126.

Raamatukogu, arhiiv, fotokogu (Veski 32, Tartu). Avatud T–R 9–16 (pärast kella 13 fotosid juurde ei laenutata, materjalidega tutvuda saab kuni kella 16).

Esemekogud (Veski 32, Tartu). Avatud E–R 10–16 (pärast kella 14 esemeid juurde ei laenutata, materjalidega tutvuda saab kuni kella 16).

ERMi näitusemajas, Postimuuseumis, Raadi mõisapargis ja Heimtali muuseumis kehtib ühispilet. Ühispilet kehtib tähtajatult, kuni seda on neljal korral kasutatud. Muu piletiinfo www.erm.ee/teenused.

8

MAAILMAFILM

MÄRTS 2015

12. Maailmafilmi festival 14.–21. märtsini 2015 Kaheteistkümnes Maailmafilmi festival toob Tartusse terveks nädalaks maailma parimad dokfilmid Eestist Uus-Meremaani ja Alaskast Peruuni.

Laupäev, 14. märts

12.00 “Kahe vahel – Etioopia afarid”.

Frode Storaas, Rolf Scott, Getachew Kassa. 37 min. Norra/Etioopia*.

“Kastom Twelve – Rennelli ja Bellona saarte kunstnikud FOPA 2012-l”.

Jari Kupiainen. 54 min.

“Kontekstis kuulamine”.

John Grzinich. 18 min. Läti/Riia, Läti.

18.00 “Teekond Ussinuumajani”.

Liivo Niglas ja Priit Tender. 68 min.

Eesti.

“Manakamana”.

Stephanie Spray ja Pacho Velez.

118 min. USA/Nepaal.

Pühapäev, 15. märts

12.00 “Analooginimesed digiajastul”.

Keith Walsh. 13 min. Iirimaa.

“Inimene Kuul”.

Giuliano Ricci. 60 min. Itaalia.

14.00 “Valge korsten”.

Jani Peltonen. 24 min. Soome.

“Betooniarmastus”.

Maurizius Staerkle-Drux. 85 min.

Saksamaa, Šveits/Saksamaa.

16.30 “Xenos”.

Mahdi Fleifel. 12 min. Ühendkuningriik, Kreeka/Kreeka.

“Kamtšatka – viharavi”.

Julia Mironova. 44 min. Venemaa.

* Geograafilises tähistuses on filmi tootjariigi järel kaldkriipsu taga loetletud filmi tegevuspaigad.

Esmaspäev, 16. märts

Teisipäev, 17. märts

10.00 “Mesi”.

Adelina Antónia, Martin Gruber, Miguel S. Hilario, Henriques Bino Job, Fatima Jose, Evaristo Quintas.

39 min. Saksamaa/Angoola.

“Kalanda – võsatarkus”.

Lorenzo Ferrarini. 62 min. Ühendkuningriik/Burkina Faso.

10.00 “Õpetaja ja Divino”.

Tiago Campos. 85 min. Brasiilia.

12.00 “Kalad või meie?”

Maciej Glowinski. 58 min. Poola.

13.30 “Kogedes surnute teekonda”.

Satoru Ito. 45 min. Jaapan/Yunnan, Hiina.

14.30 “Iraani ninjad”.

Marjan Riahi. 30 min. Iraan.

“Räsida saanud kõrvadega poisid”.

Nima Shayeghi. 78 min. Ühendkuningriik, Iraan/Iraan, Ungari.

15.00 “Kadunud Hõim: lugu lutsi maarahvast”.

Indrek Jääts, Maido Selgmäe.

54 min. Eesti/Läti.

16.30 “Projekt Loodus”.

David Bond. 79 min. Ühendkuningriik.

18.30 “Ma olen endiselt katškanirakmi”.

Javier Corcuera. 120 min. Peruu.

19.00 “Elasid kord”.

Kazim Öz. 82 min. Türgi.

21.00 “C-minoori eripärad”.

Ollie Lucks, Max Bellamy. 14 min.

Uus-Meremaa.

“Gualdino üheksas elu”.

Filipe Araújo. 61 min.

Portugal/Prantsusmaa.

21.00 “Elu aspergeriga”.

Jaime Ekkens. 4 min. USA. “Otsin sõpra”.

Karma Gava, Alvise Morato. 19 min.

Itaalia, Jaapan/Tokyo.

“Hikikomori, vaikust kuulates”.

Dorothée Lorang ja David Beautru.

52 min. Prantsusmaa/Jaapan.

Laupäev, 21. märts

Kolmapäev, 18. märts

Neljapäev, 19. märts

Reede, 20. märts

10.00 “Koti superstaarid”.

Anuj Adlakha, Farha Alam. 75 min.

India/Uttarakhand, India.

10.00 “Põhja, udu sisse”.

Ariel Weisbrod, Neil Weisbrod.

50 min. Norra.

“Ekspeditsioon Jeemen – 52 kraadi varjus”.

Mikael Strandberg. 58 min.

Jeemen, Rootsi/Jeemen.

10.00 “Tengrela päevik”.

Victorien Vialar. 43 min. Prantsusmaa, Burkina Faso/Burkina Faso.

12.00 “Seal, kust mind ei leita”.

Arjun Talwar. 16 min. Poola/India.

“Müürilood”.

Shaswati Talukdar. 40 min. India.

14.30 “Prohvet”.

Mati Puss. 28 min. Eesti.

“Vaimus ja ilmas”.

Karin Leivategija. 27 min. Eesti, Ühendkuningriik/Eesti.

16.15 “Mehed islamis – islam ja maskuliinsus”.

Nefise Özkal Lorentzen. 60 min.

Norra/Bangladesh, Indoneesia, Kuveit, Norra, Pakistan, Türgi.

17.45 “Tsitadell”.

Rubén Guzmán. 64 min. Argentina, Prantsusmaa/Leleque, Paso del Sapo, Colinia Suiza (Argentina Patagoonia).

19.30 “Kärbeste vaikimine”.

Eliezer Arias. 90 min. Venetsueela.

21.30 “Salto Mortale”.

Guillaume Kozakiewiez. 94 min.

Prantsusmaa, Šveits/Prantsusmaa, Šveits, Kanada, Hispaania, Belgia. n

12.30 “Ei saa muutuda selleks, kes sa juba oled”.

Sabine Kuentz. 48 min. Prantsusmaa.

14.30 “Mustad lambad”.

Christian Cerami. 16 min. Ühendkuningriik.

“Lihunikupoiss”.

Florian Geyer. 49 min. Prantsusmaa.

17.00 “Kora”.

Jorge Carvalho. 70 min.

Portugal/Guinea Bissau, Portugal.

11.00 “Alaska”.

Christopher Stöckle. 57 min.

Saksamaa.

11.15 “Kaotatud asjad”.

Susanne Malorny. 26 min. Portugal.

“Ilma puhkepauside ja nädalalõppudeta”.

Mikhail Železnikov. 26 min.

Venemaa.

12.30 “Le Pays”.

Pierre Schlesser. 13 min.

Belgia/Prantsusmaa.

“Võib-olla pimedus”.

Juliette Joffe. 26 min.

Prantsusmaa, Belgia/Prantsusmaa.

13.30 “Iga vihmapiisk langeb koos ingliga”.

Christian Suhr. 75 min. Taani/Aarhus, Taani.

14.30 “Tuulekuningad ja elektrikuningannad”.

Cedric Dupire, Gaspard Kuentz.

56 min. Prantsusmaa/India.

15.30 “Hulluse jäljed”.

Joris Lachaise. 100 min.

Prantsusmaa/Dakar, Senegal.

16.00 “Vabadust ei saa peatada”.

Inga Lizengevitš. 83 min.

Saksamaa, Poola/Valgevene, Leedu, Poola, Saksamaa.

16.30 “Valitseja”.

Shalva Shengeli. 53 min. Gruusia.

18.00 “Femeni alasti sõda”.

Joseph Paris. 65 min. Prantsusmaa.

19.30 “Salóme”.

Yrsa Roca Fannberg. 58 min.

Island, Hispaania, Rootsi/Island.

21.00 “Õnnelikult elu lõpuni”.

Tatjana Bozic. 83 min. Holland, Horvaatia/Horvaatia, Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Holland.

Tartu Uus Teater / Elektriteater – Lai 37, Tartu / uusteater.ee, elektriteater.ee

n

18.00 “Savimehed”.

Luis Abraham González Rocha.

10 min. Mehhiko/San Felipe, Guanajuato, México.

“Lille laul”.

Jacques Dochamps, José Gualinga.

61 min. Belgia, Ecuador/Ecuador.

18.00 “Yarmouki noored”.

Axel Salvatori-Sinz. 78 min.

Prantsusmaa/Süüria Araabia Vabariik.

20.00 “Mänguseis”.

Steen Dhoedt. 85 min. Belgia/Korea.

20.00 “Tantsud Mariaga”.

Ivan Gergolet. 75 min.

Itaalia–Argentina–Sloveenia/ Argentina.

22.00 “Icaros”.

Georgina Barreiro. 71 min.

Argentina/Peruu .

Eesti Rahva Muuseum – Kuperjanovi 9, Tartu / erm.ee

n

www.worldfilm.ee

n Põhiprogramm 14.–21. märtsini Tartu Uues Teatris / Elektriteatris. n Visuaalse antropoloogia eriprogramm “Lähenemisi visuaalsele antropoloogiale” laupäeval, 14. märtsil Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas ja esmaspäeval, 16. märtsil Tartu Uues teatris / Elektriteatris. n Festivali passid 35/25 € ja õhtuste seansside piletid 4/3 € saadaval Piletilevi müügikohtades ja kohapeal. Tööpäeviti enne kella 17 ja nädalavahetusel enne kella 13 algavad seansid on tasuta.

n

#worldfilm2015

n