VÄRAT (oktoober 2014)

värat

Eesti Rahva Muuseumi ajaleht toob kaks korda aastas sõnu­meid ja üle­vaa­teid ERMi te­gevusest.

ERMi ajaleht on kõigi muu­seumi sõp­rade väljaanne, mis kutsub kaasa mõtlema pü­sivast ja kadu­vast, suurest ja väikesest.

NR 3 (16) NELJAPÄEV, 16. OKTOOBER 2014

Eesti Kodukaitse liikmed 20. mail 1990 Tallinnas Raekoja platsil vannet andmas.

Seal nad seisavad, esialgu veel anonüümse massina. Vabaduse lugude kogumiskampaania soovib neile anda nimed ja näod ning õiglase osa iseseisvuse taastamise loos. Loe lähemalt lk 3–5.

Foto: Endel Tarkpea, Eesti Ajaloomuuseum. AM N 35480

Muutuste eelõhtu

Kogumine

Vabaduse lood

Kadunud hõim

Turundus

Kalender

Suvest algab muuseumi avalikus tegevuses vaheaeg

Kirjasaatjate võrgustik täiendab muuseumi kogusid katkematu hooga

Muuseumide ühistöö vormub “Eesti 100” juubelinäituseks

Film Lutsimaale väljarännanute saatusest

Näitus soome-ugri elu kaubamärgistumisest

ERMi näitused, üritused, uued trükised

Loe lk 2

Loe lk 3

Loe lk 4–5

Loe lk 6

Loe lk 7

Loe lk 8

2

UUDIS E D

OKTOOBER 2014

värat

PILTUUDIS

ARP KARM

Kohe algavad suured muutused Eesti Rahva Muuseumi nägu on muutunud – õigemini on meie näo uus kujundus teie kõigi nägu, head sõbrad!

Rahva muuseum peabki olema oma rahva nägu ja seda me tahame olla.

Lähiajast ei mäleta, et oleks Eestis olnud nõnda suurt muutumist kui nüüd Eesti Rahva Muuseumi ees ootab. Seniste hoonete ja uue hoone vahe on kolossaalne. Mitte ainult suuruselt. Ka töötingimused muutuvad tohutult. Rohkem ruumi on nii inimestel kui esemetel. Viimased rõõmustavad, sest palju suurem osa pärandist leiab oma koha sahtlite ja kappide asemel hoopis väljapanekus. Ka sellised neist, mis iial ei ole veel publiku ees seisnud – ärevus on seega suur. Ja need, mis püsinäitusel kohe esimesest päevast peale kohta ei leia, ja peavad jääma hoidlatesse, ei pea taluma enam kunagi sellist kitsikust kui seni. Pealegi on neil lootust peagi avalikkuse ette pääseda, sest uues majas on senisest tunduvalt rohkem võimalusi ka ajutiste näituste jaoks.

Muuseumirahvas pigem mõtlebki rohkem esemetele, väärtustele, mida hoidma peab. Rohkem kui iseendale. Aga sama tähtis kui näituste ja hoidlate uued võimalused on senisest paremad töötingimused ja lahedam ruum inimestele endile.

ERMi vara on selle inimesed. Ühe muuseumi kohta kõlab see ehk pisut kummaliselt, aga nii see on. ERMi töötajad ei ole ennast seni esirinda paigutanud, rääkides oma tööst ja kultuuriväärtustest suurema hellusega kui iseendast. Ometi on varandused hingetud ilma neid tundvate inimesteta. Südamega muuseumi teeninud inimesed on väärt ka ise hoolt. Muuseum püüab seda nüüd näidata, loodan, et arusaamist jagub laiemaltki. Juba järgmisel kevadel muuseumi aastapäeva ette- Meid kõiki ootab võtmiste raames püüame seni- ees huvitav aeg – sest meeldejäävamalt tunnusta- on lihtsalt rõõm da nii meie endi töötajaid, kui teha oma südame ka neid väljastpoolt, kes on eestööd veel ti kultuurile palju andnud.

Kahe aasta pärast on ERMi paremini. uus hoone juba avatud! See tähendab, et meil, muuseumitöötajatel, algavad nüüd tõeliselt kiired ajad. Näituste plaane on Pille Runneli, Kristel Rattuse, Art Leete ja Viljar Pohhomovi juhtimisel juba kaua seatud ja paljudes lõikudes juba ideedest ka ekspositsiooni tootmisfaasi jõutud, aga 2015. aasta ongi veel ettevalmistusteks jäänud. 2016. aasta kevadtalvel algab juba näituste ülespanek. Muidu lihtsalt ei jõuaks sama aasta 1. oktoobril maja avada.

Kogu varanduse ja inimeste uude majja liigutamise logistikaplaan on valmis ja kõigega, millega võimalik, on seal arvestatud, et üle kandumine ladusalt läheks. Aga muuseumi põhjatute kappide ja sahtlite tühjendamine võtab teadagi nõnda palju vaeva ja aega, et 2015. aasta keskpaigast on suur osa kõigi meie töötajate tähelepanust sellel. Ja kui esemeid pakitakse, ei saa nad teadagi olla enam näitusel ja pakkijad ise ei jõua enam teenindada huvilisi – nii oleme otsustanud järgmise aasta keskpaigast sulgeda külastajatele nii püsinäitused kui ka fondidega seotud töötoad. Kes tahab oma tööde või õpingute jaoks muuseumi materjale kasutada, saab seda teha lahedasti veel alanud õppeaasta vältel. Järgmisest hooajast algab muuseumi kogude kasutamisel ligi aastane paus. Pärast seda saab alustada jälle kasvava hooga uutes tingimustes.

Selleks, et uuel tasemel tööks valmis olla, teeme juba aegsasti plaane, kuidas organisatsioon uue keskkonna tarvis üles ehitada. Muuseumi põhiülesanneteks jäävad ju endiselt kogumine, säilitamine, konserveerimine ja näituste tegemine, kuid vajalikud muudatused töökorralduses peab uute tingimustega kohanemiseks aegsasti tegema. Lisaks on palju sellist tegevust, mis senistes tagasihoidlikes tingimustes ei ole olnud esmane või isegi võimalik. Nüüd on vastavalt muuseumi tõusvale rollile ühiskonnas tarvis aktiivset hariduskeskust, turundusstrateegiat, virtuaalmuuseumi (mh ka ERMi televisiooni) käivitamist ja palju muud. Arvestada tuleb, et uue majaga seoses suureneb rahvusvaheline huvi ERMi kui teaduskeskuse vastu ja avarduvad teaduskontaktid. Muidugi saab uute laboritega muuseumist ka konserveerimise kompetentsikeskus. Suuri plaane teeme kogu muuseumi territooriumi (otseselt meie tegevusteks on ca 30 ha) avatud kultuurikeskkonnaks muutmiseks. Muuseumi kõrval hakkab laiuma palju huvitavat tegevust ja lihtsalt puhkamisvõimalusi pakkuv nn teemapark.

Head Eesti Rahva Muuseumi senised ja uued sõbrad! Meid kõiki ootab ees huvitav aeg – on lihtsalt rõõm teha oma südame tööd veel paremini. Teie abiga lähevad plaanid kindlasti ka ellu!

Tõnis Lukas Eesti Rahva Muuseumi direktor

Kõrgus käes ja kuju käes 29. augustil toimus ERMi uue peahoone ehitusel Tartu Raadil sarikapidu.

Hoone ligikaudu 32 000ruut­meetrine netopind on nüüdseks piiratud seinte, põrandate, lagede ja katusega. Ruumis arusaadava kuju on võtnud 7500 ruutmeetrit hoidla- ning üle 6000 ruutmeetri näitusepinda, auditooriumid, õpperuumid ja töökojad, teatri-, konverentsi- ja festivaliruumid kontorija avalikud pinnad.

Võidurõõmu ja rahulolu asjade senise käigu üle kinnitavad ehitajale hoone kõrgeimasse kohta pärja panekuga maja tellija, Riigi Kinnisvara ASi juhatuse esimees Jaak Saarniit ning peatse kasutaja, Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas.

Presidendi pärand

22. oktoobril kell 18 esitletakse Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas uut DVD-kogumikku Lennart Meri dokumentaalfilmidega.

Kolmel DVD-l on 7 dokumentaalfilmi (aastatest 1970–2011) kokku 8 keeleversioonis. “Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia”, ladinakeelse pealkirjaga “Encyclopaedia cinematographica gentium fenno-ugricarum” uus ja täiendatud väljaanne sisaldab seitset dokumentaalfilmi, mis on valminud aastatel 1970–2011.

Esimesel DVD-l on Tallinnfilmis toodetud “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977) ning “Linnutee tuultest” esialgu välja jäänud materjalist hiljem kokku monteeritud “Šamaan” (1997).

Teisel plaadil on Eesti Telefilmis valminud “Kaleva hääled” (1985) ja “Toorumi pojad” (1989), kolmandal dokumentaalfilmid “Liivlaste lood” (Eesti Telefilm, 1991; režissöör Enn Säde) ,”Tantsud Linnuteele” (Estinfilm, 2011; režissöör Jaak Lõhmus) ja Lennart Meri filmirännakute fotoalbum.

Filmid on varustatud tõlgetega soome, ungari, inglise, saksa, prantsuse, vene ja eesti keelde, “Liivlaste lood” kolmandal plaadil on ka liivikeelse versioonina.

Lisaks filmidele kaasneb kogumikuga buklett eesti ja ingli-

se keeles, põhjaliku infoga seitsme filmi kohta, samuti kirjutised Enn Sädelt, Rein Maranilt, Tõnu Seilenthalilt ja Jaan Kaplinskilt.

“Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” esimene väljaanne ilmus 2009. aastal. Filmid digiteeriti ja restaureeriti programmi “Eesti film 100” raames Lennart Meri 80. sünniaastapäevaks.

Esimeses väljaandes olid filmid tõlgitud eesti, inglise, vene ja soome keelde. Lennart Meri filmid taastasid ja DVD-kogumiku andsid välja Eesti Filmi Instituut, Eesti Rahvusringhääling, Lennart Meri Euroopa Sihtasutus ja Estinfilm.

Filmientsüklopeediat saab osta Eesti Rahvusringhäälingu videopoest: pood.err.ee ja kõigist hästi varustatud raamatuja plaadipoodidest juba alates 10. oktoobrist.

Hõimukuu Eesti Rahva Muuseumis n 17.10. kell 17 soomeugri brändinäituse “Karu, õ ja Joškin kot” avamine Näitusemajas. n 17.10. kell 18 Indrek Jäätsu ja Maido Selgmäe filmi “Kadunud hõim: Lugu Lutsi maarahvast” Tartu esilinastus Näitusemajas. n 18.10. kell 12 perepäev “Hõimurahva tuba” – tegevusi, näitusi ja anima­ filme Näitusemajas. n 22.10. kell 18 “Soomeugri rahvaste filmientsüklo­ peedia” teise väljaande esitlus Näitusemajas.

Linastub restaureeritud “Liivlaste lood” (idee L. Meri, režissöör E. Säde, 1991). n 24.10. kell 16 jutuõhtu välitöödest TÜ tudengite ja filmimees Aleksei Alek­ sejeviga Näitusemajas. n Kuni 26.10. on Näituse­maja loengusaalis avatud noorte etnoloogide fotonäitus “2014. aasta välitööst Tatarimaa maride juures”. n Ürituste toimumisele aitavad kaasa Fenno-Ugria Asutus, Tartu Ingerisoomlaste Selts, ERMi Sõprade Selts, Tartu Ülikool, Eesti Filmi Instituut jt.

L Ü H IUUDIS E D

Kroonprintsess Victoria Tartus 29. oktoobril külastavad ERMi Rootsi kroonprintsess Victoria ja prints Daniel, et pidulikult muuseumile üle anda Rootsi Rahvusmuuseumi (Nordiska museet) Eesti rahvarõi-

vaste kogu 300 eset, mis jäävad igaveseks ajaks deponeerituks ERMi. Visiidiga seoses avatakse muuseumi näitusemajas ka väljapanek saabunud kollektsioo-

Toiduäri paguluses Aasta lõpuni on Torontos Tartu kolledžis avatud ERMi ja Väliseesti Muuseumi ühistöös (kuraatorid Riina Reinvelt ja Piret Noorhani, kunstnik Merike Tamm) valminud näitus “Toit – eestluse varaait.

Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos”.

Paguluses leidsid ärivaistuga inimesed kiiresti võimaluse ettevõtete rajamiseks, üheks populaarsemaks valdkonnaks kujunes toiduäride ja -tööstus-

nist, mida täiendab Rootsi etnodisainer Gudrun Sjödeni värske Muhu rahvariietest ja mustritest inspireeritud rõivaste näitus (www.gudrunsjoden.com).

te asutamine. Vajadusest eestipärase toidu järele asutati 1950. aastatel hulgaliselt eesti pagari- ja lihatööstusi, delikatessiärisid ja söögikohti. Nende lood ongi nüüd näituseks saanud.

Kes aias?

Linlane aias 19. oktoobrini on muuseumi näitusemajas avatud Nele Tammeaidi fotonäitus “Linlane ja aed”. Autor on uurinud, mil viisil tegeldakse linnas aiandusega ning milliseid isiklikke tähendusi loovad aiad nende omanikele.

Näitusel on valik Tartu inimeste ja nende aedade portreesid. Fotonäitus “Linlane ja aed” on uudne osa linnanoorte näitusest “#Niisama linnas”.

K I R JASAATJAD

OKTOOBER 2014

3

Kogumiseta ei ole kogu

29. septembril toimus Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas traditsiooniline kirjasaatjate päeva tähistamine.

Tänati kõiki vabatahtlikke mälukogujaid nende panuse eest teatmematerjalide kogumisel. Esimene kirjasaatjate päev toimus 1993. aastal, teatmematerjalide kogumise võistlusi on korraldatud juba 1959. aastast, tänavune võistlus oli järjekorras 56.

Tänavuse XXII kirjasaatjate päeva kogumisteemaks oli “Sün-

ARP KARM

nipäev” ja “1944. aasta Eestis – aeg ja argielu” ning ühtlasi jätkati materjali kogumist eelmise aasta teemal “Linn ja maa”.

Võistlusele laekus 203 tööd 136 autorilt. Kirjasaatjate päeval tunnustati iga valdkonna parimaid: jagati rahalisi auhindu, tänudiplomeid ja kiidusõnu. Samal päeval kuulutati välja ka järgmise aasta uurimisteemad.

56. teatmematerjali kogumise võistluse tulemused “Sünnipäev” n Auhinnalised tööd: Aino Kivisalu, Jüri Varik, Helju Viires. n Äramärgitud tööd: Taimi-Ene Moks, Mare Must, Silvia Nurmoja, Leo Poltan, Anna Rinne, Andriela Rääbis, Vesta Saar, Olav Vallimäe.

“1944. Aasta Eestis – aeg ja argielu” n I auhind: Tiiu Aedmäe. n II auhind: Andres Jaeger, Rein Kaldma. n Äramärgitud tööd: Raivo Kaik, Maret Kärtna, Lembit Leinjärv, Hilda Linkholm ja Tiiu Belimova, Jaan Peetsalu, Asael Truupõld, Hans Uba. Vabateemalised tööd n Auhinnalised tööd: Asael Truupõld – “Avispea 1941”, Jüri Lott – “Elasin, olin…”, Mare Must – “Minu lehmapidamine 1990–1996”. n Äramärgitud tööd: Lia Harju-Veijonen – “Noorte rõivastus nõukogude ajal”, Kalju Kask – “Eluloolised mälestused II”, Jaak Kotkas – “Kes vana asja…”, Anu Reinold – “Kuidas minust sai maakonnakeskuse turul kaubitseja”, Heino Salm – “Märkmeid ja kommentaare möödunud aegadest (1938–1968).

Teenekad ja tänavu tunnustatud kirjasaatjad (vasakult) Rein Kaldma, Jüri Varik, Asael Truupõld, Rein Kivisalu, Mare Must ja Tiiu Aedmäe 29. septembril Tartus muuseumi näitusemaja ees.

Ei mängumaad, ei pidulauda...

Hindrek Tamvelius n Minu lapsepõlve sünnipäevad möödusid Eesti Wabariigi aegses talumiljöös. Meie külas oli vaid kümmekond talu, mille inimesed olid omavahel head tuttavad, mõnel juhul ka suisa sugulased (vendade talud).

Ometi ei olnud kombeks sünnipäevi väga rõhutatult tähistada. Selles peegeldus tolleaegse küla ratsionaalne ja säästlik eluviis, aga ka reaalsed võimalused.

“Lehmad ei lüpsa ja kanad ei mune,” öeldi siinkandis talviste sünnipäevade kohta, kui isegi sünnipäevatordi küpsetamine oma talu toodangust oli raske või lausa võimatu, sellist toidukaupa poest ostma minna aga polnud kombeks.

Reet Lensment n Minu esimene meelesolev sünnipäev – neljas – toimus keerulisel sõja­ ajal 1941, olime just paljaks põlenud. Tuhast leitud kõige pisemasse serviisikaussi oli pandud naabrimehe käest saadud kolm sibulõuna ja millegipärast oli see kingitus “töötoas”, mitte lapse voodi ees näiteks – vaat niisugune oli minu esimene sünnipäev.

VÕISTLUS

57. kirjasaatjate võistluse kogumisteemad 2014/2015

Silvia Nurmoja n Kirovi oblastis asumisel veedetud aastatel loomulikult polnud mingit sünnipäevade tähistamist. Kuid ühe sünnipäeva ema mulle siiski korraldas ka seal. See oli 1942. aasta oktoobris, kui sain 10aastaseks.

Elasime Manõlovo külas keset metsi ja põlde ning ema oli sealses kolhoosis hooajalise lasteaed-sõime juhataja. Ema küpsetas kartulivatruškasid leivataignal ja tegi sibulatäidisega pelmeene. Kohvi asendas vaarikavarretee. See oli sõjaaja kohta üsna luksuslik pidusöök.

Mäletan, et olin üsna elevil, sest tulemas olid ka külalised – Uuemõisad ja Mullased, kes elasid külanõukogu keskuses Lazarevos, kuhu oli Manõlovost viis kilomeetrit läbi metsa.

Proua Mullas oli küpsetanud mulle kingituseks odrajahust väikesi erikujulisi soolaküpsiseid (magusaid polnud võimalik teha, sest puudus ju suhkur), mis olid pandud mingisse karpi, ning proua Uuemõis kinkis ühe oma kleidi, mis oli mulle parajaks tehtud. Oma vanadest riietest olin ma täiesti välja kasvanud ja uusi polnud kusagilt võt-

Vabaduse lood n Eesti iseseisvuse taastamise protsessist rääkides on ikka ja jälle juttu sadadest tuhandetest osalenud inimestest, kes ometigi jäävad anonüümseks massiks, üldiseks rahvaks liidrite selja taga. On olemas emotsionaalsed lood märgilistest tipukesksetest sündmustest, aga kuidas nendeni jõuti? Mis toimus väljaspool Tallinna?

ta. Olin nende kingituste üle ääretult õnnelik.

Kuidas lauakate välja nägi, seda ma ei oska kirjeldada, ma ei mäleta täpselt. Vist oli nii, et laudlina aset täitis voodilina ning taldrikud ja teeklaasid laenas ema perenaiselt, kes oma viie lapsega jälgis kõhuli suure vene ahju pealt huviga meie koosviibimist, nagu vaatame tänapäeval televiisorist mõnda filmi.

Taimi-Ene Moks n Istusime

Saksamaal Grohne läbikäigulaagris oodates transportlaevale laadimist USA-sse sõiduks. /.../ Minu sünnipäev juhtub olema 6. jaanuaril. Kellelgi polnud enam Saksa raha; laagrist välja me ei pääsenud. Oma mõttes aktsepteerisin, et oma 15. sünnipäeva pidin veetma ilma koogi, kingituste ja muuta, mis sinna juurde kuulub, lohutuseks mõteldes eelseisevale USA-sse sõidule.

Naised ja mehed olid paigutatud eraldi barakkidesse.

Meie toas oli 12 naist/last. Suur oli mu üllatus, kui sünnipäeva hommikul mu toakaaslased mulle laulsid palju õnne ja kingitusena anti üle üks apelsin terve toa poolt. Poodides polnud apel-

Projekti “Vabaduse lood” ees­märk on anda sellele “üldisele rah­vale” nimi ja nägu, jäädvustada üksikisikute rolli iseseisvumise taastamisel ja ülesehitamisel – koorida lahti emotsionaalne mütoloogiline sibul. Muuseumid kutsuvad üles saatma mälestusi Eesti riigi taasiseseisvumise ja algusaegadest, tooma suurte, osalt mütoloogiliste lugude kõrval välja ka väiksemad detailsed isiklikud lood.

sine. Ameerika laevadel oli neid küllaldaselt ning Ameerika laevamehed tihti kinkisid nägusatele naistele maiuspalu.

Mul jäigi teadmata, kes selle apelsini minu heaks ohverdas.

See on mul meeles kui, parim, kuna tuli mulle täiesti ootamata, ja magusam kingitus, sest ma polnud apelsini varem saanud.

Asta Jaaksoo n Üks sünnipäev on eluaeg meeles. Sain töökoha Vana-Kariste 7-kl kooli õpetajaks: s.o 1. september 1949. a.

Minu 20-ne aasta sünnipäeva tähistas külarahvas 28.04.1950 suure üllatusena. Noort õpetajat tahtis õnnitleda kogu küla.

Eelnevalt oli kokku lepitud kogunemiskoht kohalikku kauplusse. Valmis oli küpsetatud ja kaunistatud kolm suurt ümmargust torti, lisaks võileivad.

Samal ajal tulid metsavennad Ernst Kase juhtimisel Vana-Kariste külapoodi röövima. Öövalve, kinomehaanik Elmar Märtsoni ise, märkas erilist liikumist ja nõudis seletust. Röövlid tegid hoiatuslasu, et ole vait. Selgus, et öövalve sai surmava laengu.

Külalisi tuli järjest juurde ja segasid röövleid, nad lahkusid Sinimustvalged lood n Sinimustvalge lipp lehvib Pika Hermanni tornis. Sinimustvalge trikoloor saadab meid (riiklikult) rõõmsatel hetkedel ning rasketel tundidel. Sinimustvalge kujundusega asju võime osta suveniirikioskitest ja spordipoodidest.

Aga see polnudki nii ammu, kui lipumastides lehvisid hoopis teist karva lipud. Rahvusvärvi-

Kirjasaatjate mälestusi sünnipäeva tähistamisest.

ja lubasid külalistel tunni aja pärast ruumist lahkuda. /.../ Kõik külalised olid hirmul, keegi ei tahtnud sünnipäevale mõeldagi. Toit toodi minu korterisse lauale ja südamevaluga mindi laiali. Nii ma jäin üksinda õnnitluslillede ja söökidega. Õnneks tulid külalised järgmisel päeval tagasi. Kurvalt meenutati läbielatut.

Asta Uin n Oma 20. sünnipäeva pidasin parima sõbrannaga kahekesi, sest vanemaid oli kutsutud kellegi tuttava pulma.

Ema töötas siis Tartus kesklinna toidupoes. Ta tõi mulle kingiks ananassi, mida tollal poelettidel ei näinud. Oli just poodi toodud, aga neid toodi nii vähe, et jagati poe töötajate vahel ära ning letile seda ei jõudnudki. Nii oli paljude haruldaste kaupadega. See oli aasta 1959.

Mare Must n Kui ma 1972. a 1. augustil TRÜ analüütilise keemia kateedris tööle asusin, oli sünnipäevade tähistamine töö juures üsna lihtne.

Sel päeval leidsid teised mingi sobiva aja, et tulla õnne soovima ning sünnipäevalaps pakkus des trikolooride heiskamise eest võis otseteed vanglasse sattuda ning teraselt jälgiti, et kuskilt ei hakkaks silma sinimustvalge värvikombinatsioon.

Eesti Rahva Muuseum palub Teil kirja panna oma sinimustvalged lood: kõnelevad need siis padja sisse peidetud talulipust või vanaema kootud sinimustvalgetest sokkidest, mille ke-

kommi või küpsist. Mina oma esimesel töö-sünnipäeval varusin selleks kilo oma lemmikuid – Tiina-kommi.

Enamus naisperest /.../ oli koondunud omavahelisse sünnipäevakingituste tegemise ringi ja minagi astusin sinna. Üks inimene kogus liikmetelt igas kuus /.../ mingi kindla summa ja kingitus osteti ka mingi kindla väärtusega.

Ostjateks olid sünnipäevalapsega kõige tihedamalt suhtlevad kolleegid ja alati uuriti sünnipäevalapse soove. Neid võis olla ka mitu ja seetõttu oli kingituse avamisel ka mingi üllatusmoment olemas. /.../ See kingitus koos lilledega anti siis ka üle. Lilledest vist võtsid osa kõik, mitte ainult kingituste ring.

Sündmus ise vältas vast 15– 20 minutit ja selleks puhuks ei võetud isegi töökitleid ära. Kuna kambas oli ka paar lõuapoolikut, siis sai kuulda ka värskemaid anekdoote.

Kingituste ring lagunes millalgi kaheksakümnendate keskel ja üks põhjusi oli suur kaubadefitsiit, mis muutis kingiostmise küllalt raskeks. halise kasvatuse õpetaja käskis jalast ära võtta, rinnamärkide tootmisest laulva revolutsiooni päevil või lipu heiskamisest pereliikme sünnipäeval. Kuidas saite esimese sinimustvalge lipu?

Muuseum ootab lugusid, millest osa leiab tee ka uue näituse lipusaali Eesti esimese sinimustvalge lipu kõrvale!

4

K OGUMIN E

OKTOOBER 2014

Kuidas me lahti hüppasime?

Lähiajaloo suures narratiivis peavad juhtide lugude kõrval pildile pääsema ka rahva lood.

Lahtihüppe küsimus kerkis paar aastat tagasi päevakorrale, kui muuseuminõukogus tulid muuseumide kogumispoliitika jätku sõnastades kõne alla ajaloo lõigud, mis praegu informatsiooni ja esemetega kõige kehvemini kaetud. Loomulikult ei jõua muuseumidesse päris kohe aeg, milles elame, mistõttu pole üllatav, et vähim uuritud ja kogutud perioodiks osutusid iseseisvuse taastamise aegsed ja järgsed aastad.

Eesti Rahva Muuseumis oli lähiajaloo esemelisele kultuurile sel ajal juba mõeldud. Kuraatorite Pille Runneli ja Ehti Järve 2012. aastal avatud näitusega “Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel” uuriti inimeste tarbimisharjumuste muutusi pärast vabaturumajanduse saabumist. Samas oli see näitus omamoodi laboratoorium, milles katsetati ERMi järgmise, uues peahoones Raadil avatava püsinäituse elemente ja võimalusi.

Muuseuminõukogu teaduskomisjoni juurde moodustati töögrupp (koosseisus Piret Õunapuu ja Riina Reinvelt ERMist, Tõnis Liibek Eesti Ajaloomuuseumist, Helgi Põllo Hiiumaa muuABI K S ALGAJAL E MÄL E TAJAL E

Kas on sul meeles veel...?

Niisiis, lahtimurdmine või -murdumine millestki ning hüpe kuskilt kuhugi. Lähiajaloo puhul on selge, mille ja kelle küljest lahti saadi. Küsimus oli ehk ainult lahtihüppe hetke määratlemises.

Mäletatavasti toimus okupatsiooni ikkest vabanemine ikka samm-sammult ja iseseisvuse taastamise juriidilise vormistamiseni jõudsime alles mitu aastat pärast hoojooksu algust.

Nn uue, veretu vabadusvõitluse alguskuupäeva pärast osana õigeima eestlase väljaselgitamise lõppematust võistlusest on vaielnud ja võidelnud kõik poliitilised leerid. Uurijate ülesanne pole nende vahele kohtunikuks

trügida. Ajastuomase nähtusena on ühtviisi väärtuslikud ja uurimisväärsed nii vabaduse pooldajate kui ka vastaste toimingud ja neist säilinud materjal.

Kui kokku lepitud kogumisperioodi 1987–2000 algusaasta on põhjendatav konkreetsete vabanemisprotsessi tähtsündmuste (eeskätt nn fosforiidisõda ja MRP-AEG Hirvepargi kogunemine) toimumisega, siis lõpujoon sajandivahetusel nii selge pole.

Aga kuskile peab piiri tõmbama ja miks see ei võiks olla aastatuhande vahetus, mille käigus ühe toona populaarse hüpoteesi järgi ju pidi lausa maailmalõpp tulema mitte ainult usklikele, vaid ka kõigile IT-meestele globaalsete infovõrkude kokkuvarisemise kujul.

Mida siis ikkagi koguda lähiajaloost? Esmalt mõistagi mälestusi, emotsioone, mis pole veel kustunud, aga samaväärselt ka seda kõike toetavat tõendusmaterjali, dokumente, mistahes infokandjale salvestatud teksti, pilti, heli, aga miks ka mitte lõhna ja maitset, kas või ülekantud tähenduses.

Järjekordses kogumisprojektis pole ses mõttes midagi ainulaadset, et kogumine on ju ammusest kõigi mäluasutuste põhiülesanne.

Uurijate ees seisab aga küsimus, kas praeguseni on kogutud kõikjalt, igast grupist, kus mida-

gi mäletatakse või on pääsenud suure loona domineerima juhtide ja kangelaste versioon juhtunust ning rahva hulkade mälestus isamaal sündinud asjust on tõugatud pildi äärealale. Teatud määral lepivad lihtinimesed isegi liiga kergesti sellega, et suurmeeste mälestused on suured ja muude omad “tühised”. Teaduse seisukohalt see nii pole.

Lähiajaloo lugusid kogudes püüame seekord lahti koorida “mütoloogilise sibula”, nagu Marju Lauristin seni vabanemisperioodist teadaolevat on nimetanud. Koondpildi tasakaalustamiseks on oluline saada mütoloogia kõrvale detaile; leida Tallinna ja juhtide tegude kõrvale seda, mis toimus üle Eesti ja millel kindlasti oli piirkondlikke eripärasid; saada selgust üksik­ isikute rolli kohta suure rahvaks nimetatava kogumi sees.

n Kas ma olin sel perioodil juba olemas? n Kas ma võtsin osa mõnest suuremast või väiksemast rahvuslikust ettevõtmisestsündmusest? n Kas ma kuulusin mõnda rahvaliikumisse, seltsi või ühingus-

se, mis taasärkamise käigus asutati või taastati? Mida ma seal tegin (ametid, tegevus)?

Kellega koos? Kas sellest tegevusest on säilinud ka esemeid, dokumente, fotosid? n Kas sain ja julgesin neil aastatel teha/proovida midagi uut, teist-

seumist, Lea Leppik Tartu Ülikooli Ajaloo muuseumist ja Laura Kipper kultuuriministeeriumist) lähiajaloo kogumisülesannet põhjalikumalt läbi mõtlema ning sõnastama konkreetsemad uurimis- ja kogumisülesanded selle perioodi kohta. Nagu kõik, mis tänapäeval mahub üldmõiste “projekt” alla, sai seegi nime, tähtaja ja soovitava lõppväljundi.

Nii sündis projekt “Eesti 1987– 2000: Murdekoht või lahtihüpe”.

Mida ja mis ajast?

Lähimineviku dokumenteerimisel ja uurimisel on siiski tugev seos nn riikliku tellimusega. Vääramatult läheneb Eesti riigi suur juubel, mille tähistamisel läbi 2018. aasta vaadatakse kindlasti ajas tagasi.

Et pilt ei jääks ühekülgne ega keskenduks ainult Vabadussõjast 20 aastat kestnud “muistsele kuldajale”, on vaja revisjoni ka veretu vabanemisega alanud uue iseseisvusaja käsitlemi-

ses. “Lahtihüppe” ülesandeks on (rahataotluse keeles) “raamistada põlvkonna- ning perekonnalugu ning pakkuda erinevaid võimalikke mäletamisviise eelkõige Eesti noortele ja lastele, kel endal puudub ajaperioodiga otsene kogemus”.

Et muuseumid saaksid juubeli tähistamisesse oma väärika panuse anda, on lähiajaloo uurimine-kogumine ajastatud nii, et selle saadused töödeldud, üldistatud ja pakendatud info kujul oleksid omariikluse sajandi täitumishetkeks küpsed.

See tähendab tulemuste avaldamist kahes raamatus, põhinäitust Eesti Rahva Muuseumis, vähemasti viit nn satelliitnäitust üle

Eesti, mängulist veebiprogrammi, kus ühe andmekihina on koostööpartnerite kaasabil leitav info taasiseseisvumist puudutavate isikute, kohtade ning sündmuste kohta, uurimislugu ja ajaperioodi tutvustavat interdistsiplinaarset kataloogi, haridusprogrammi.

Juubeliaastani jäänud aeg on üsna napp, seepärast asuti potentsiaalseid mäletajaid tööle õhutama juba enne, kui projekt viimse detailini valmis lihvitud.

Balti keti 25. aastapäeva tähistamisel Viljandis rääkis president Toomas Henrik Ilves: “Augusti alguses sain kirja Viljandimaalt, milles Esta Külasalu meenutas, kuidas ta seisis oma perega Balti ketis Loodil Ram-

sugust, mida varem polnud teha saanud (välissuhted, ettevõtlus, kodanikuühendused jmt)? Kas see tõi kaasa mingeid probleeme, kokkupuuteid võimuga? n Kas ja mis muutus mu koduses elus (millest ja kuidas räägiti, mida tehti, mida tähistati)?

n Kas, kuidas ja mida uut ma sain teada oma pere, kodukoha, tuttavate, Eesti mineviku kohta ja kuidas see mind mõjutas? n Kas inimesed minu ümber, kodus, tööl, seltskonnas avanesid mingist uuest küljest, varasemaga võrreldes teistsuguse-

na? Kuidas vabaduse tuuled mõjutasid minu lähisuhteid suguvõsas-sõpruskonnas-tööl? n Kas mu kodus oli mingit peidetud rahvuslikku vara, saladuses hoitud reliikviaid, mis vabanemise käigus välja toodi? Milliseid? Mis neist edasi

Tegu ja tagajärg

ERAKOGU

“Sikupilli naksitrallid” Balti ketis 23.08.1989 Tõnismäel praeguse Läti saatkonna ees. Loo autori kõhul kiiruga joonistatud protestiplakat.

Mälestuskild

Mis puutub plakatiidee sündi, siis seda ma täpselt ei mäleta. Mäletan seda, et papitüki sain “Eesti Projekti” maketitöökojast, kus töötas meie ansambli “Arlekiin” laulusolist Rein Koster. Huvitav on seejuures see, et maketitöökoja juhatajaks oli Peep (?) Veimer, kelle isa Arnold Veimer oli ENE andmetel osalenud 1919. aastal “revolutsioonilises liikumises” (seega oli Vabadussõja ajal punaste poolel), mõistetud 149 kommunisti protsessil eluks ajaks sunnitööle, vabanenud 1938. aastal amnestiaga ja alates 1940. aastast oli ENSV valitsuses, sh valitsusjuhina aastatel 1944–1951 ja 1957–1965.

Poeg oli “kukkunud kännust kaugele”, sest laulva revolut-

siooni ajal tegi tema juhitav maketitöökoda meie töötajatele tillukesed sini-must-valged lipukujulised rinnamärgid!

Tundub, et idee minna plakatiga oma meelsust demonstreerima oli toona mulle üldse omane, sest mäletan üht hilisemat demonstratsiooni, mille puhul tegin endale jälle plakati. See oli vist enne esimesi valimisi vabanenud Eestis.

Sedapuhku joonistasin plakatile kolm Eesti vapilõvi, kelle näod olid (ülevalt alla): Tunne Kelami, Edgar Savisaare ja Indrek Toome omad, viimasel oli pepu peal punane sirp ja vasar.

Pealkirjaks panin: “Käigem ühte jalga!” See näitab minu mõningast poliitilist naiivsust tol ajal, kuna esialgu arvasin, et pärast

K OGUMIN E

OKTOOBER 2014 ERM Fk 2908:36

5

ERM Fk 2908:27

MÄL E STUS E D

Vabaduse lood

Miiting Tapa keskväljakul Balti ketti mineku eel 23. augustil 1989.

si teeristil. Hiljem on olnud igasuguseid aegu, kerge pole olnud, aga hakkama on saadud ja saadakse edaspidigi, kirjutas ta. Ta kinnitas, et ei vahetaks mitte ühtegi kildu meie enda vabast riigist endise aja vastu.

Esta Külasalul on alati meeles, et Balti kett toimus siis, kui poeg Siim oli aasta ja ühe kuune, Eesti sai vabaks, kui tütar Kati oli üheaastane ja kui Eesti sai endale oma raha, sündis tema tütar Eve. Nõnda on ühe pere lugu osa Eesti iseseisvuse taastamise suurest jutustusest. Igaühel on võimalik sinna kirjutada oma jääv peatükk. Ma kutsun Teid üles seda tegema ja osalema Eesti Rahva Muuseumi ja kõigi meie muu-

seumide ühises kogumis- ja uurimisprogrammis, mis keskendub Eesti riigi taassünnile ning igaühe kogemusele ja mälestustele. Korjame need mälestused kokku.”

Presidendi sõnadest tuleb üle rõhutada väljendit “kõigi meie muuseumide”. Tõsi on, et suur näitus vormistatakse lõpuks Eesti Rahva Muuseumis, kus on selleks ajaks tekkinud parimad eksponeerimistingimused ja kuhu võib oodata ka suurimat publikuhuvi mitte ainult näituse enda, vaid vastvalminud muuseumikeskkonna kui terviku tõttu. See ei tohi aga tähendada vähimalgi määral teiste töö pisendamist.

Igaühel oma panus, nagu ka vabadus igas maakonnas, linnas

sai? Kas nad muutsid midagi mu maailmavaates? n Kas minu suguvõsas omandireform (sõjaeelse õigusjärgse omandi tagastamine, okupatsiooniaegse vara omandamine) mõjutas suhteid inimeste vahel ja poliitilisi eelistusi/

valikuid? Kuidas? n Kuidas ja kui aktiivselt ja milliste vahendite abil hoidsin end kursis igapäevaste poliitiliste sündmuste ja argielu muutustega? Kas ja kuidas osalesin ise informatsiooni levitamisel?

Balti ketist iseseisvuse saavutamist tegutsevad seni vabanemise eest võidelnud eesti poliitikud ka edaspidi üksmeeles.

Mis puudutab Balti keti plakatit ja meie perekonna osalemist ketis, siis kiirustamine tuli eeldatavasti sellest, et sain maketitöökojast papitüki “viimasel minutil”, et korralikumalt joonistada. Ja ega mu joonistamisoskus ei olnud mu tugevam külg. Hitler on eriti ebaõnnestunud, seda mäletasin uduselt sellest ajast, kui koolipoisina marke korjasin ja minu kogus olid ka Hitleri profiilis pildiga margid. Mujal ju Hitleri pilte tol ajal ei eksponeeritud, või kui, siis kohutava karikatuurina.

Igatahes ei seisnud me perekonna nelik Balti ketis minu

või abikaasa kollektiivi töötajate keskel, vaid juhuslikus kohas, kuhu ilmselt jõudsime viimasel hetkel erinevatest suundadest: mina instituudist Lenini pst 8, õpetajana töötav kaasa Maila koolist Pärnu maanteel, vanem tütar Liis muusikakoolist Kivimäel ja noorem tütar Leen Mulla tänava kooli kunstikallakuga klassist Pelgulinnas. Tol ajal ju mobiiltelefone ei olnud ja mul ei olegi meeles, kuidas me logistiliselt perega kokku saime.

Reedik Võrno “Kirjutasin hirmuvalitsejatele mõistetavas keeles, et neil peaks häbi olema: “Позор” ja “Schande”!” meenutab Reedik Võrno.

ja vallas, kus mõni muuseum tegutseb, täpsustada ülesannet, valida oma rõhuasetusi ja vaatenurki.

Näiteks Eesti Rahva Muuseum ise on piiranud esimese lugude kogumise kampaania “Vabaduse lood” vahemikuga 1987– 1994. Tagumisel tähtajal on oma sümboolsus viimase Venemaa sõduri ametliku lahkumise aastana (5. kolonnina jäi neid Eestisse ju ikkagi maha).

Aga lõpuks on võidu suurus võrdeline kokku kogutu hulga ja kvaliteediga. Seepärast: korjame need mälestused kokku!

Piret Õunapuu Kaarel Tarand n Kas ja millal kadus hirm? Mida see muutis ja milles avaldus? n Kas minu lähikonnas, suguvõsas/hõimus, töökollektiivis, oli mitte-eestlasi? n Kas ja mismoodi muutusid suhted muust rahvusest inimestega Eestis?

Esmakordne lipu pidulik heiskamine oli Raplas 20. augustil 1989 Ühispanga katusele. Lippu heiskas kõige eestimeelsem mees Mihkel Nikker.

ERM Fk 2908:34

“Laulev revolutsioon” Tallinna lauluväljakul 1988. aasta suvel. n Kas mul on mingeidki dokumente, fotosid, helisalvestusi, ise tehtud esemeid, plakateid, sümboolikat sellest ajastust?

Kas ma olen valmis midagi sellest andma muuseumidele (ka kopeerimiseks, kui originaalist ei ole valmis loobuma?

Kui kas või ühele neist paljudest küsimustest on vastus “jaa”, siis palume võtta ühendust lähima muuseumiga kodukohas või Eesti Rahva Muuseumiga Tartus.

Kõigi mälestused on võrdselt olulised.

repro

Muuseuminõukogu teaduskomisjoni eestvedamisel kutsutakse ellu Eesti muuseumide ühine kogumis- ja uurimisprojekt, mis keskendub Eesti üleminekuühiskonda pingestanud sündmustele ning isikutele perioodil 1987–1994.

Eesti taasiseseisvumine oli tänase Eesti eduloole vundamendi ladumise aeg. Selles protsessis lõi kaasa sadu tuhandeid inimesi. Vabaduse saavutamine on veel eredalt meeles, selle kohta on igal inimesel oma kogemus ja omad lood.

Korjame need mälestused kokku: milles osaleti, mis juhtus ja mis oli tookord tõeliselt tähtis! Noored, kel oma kogemus puudub, küsige oma vanematelt ja vanavanematelt ning pange kirja, mida nendele tähendas vabaduse ootus ja tulek.

Inimestel, kes soovivad panustada meie riigi ajaloo jäädvustamisse, palume saata mälestused (nii kirjalikul kujul kui fotodena, samuti ka perioodile iseloomulike ja teile oluliste esemetena) kas Eesti Rahva Muuseumisse või oma maakonnamuuseumisse.

Võimalikke mälestust virgutavaid teemasid ja märksõnu n Vabadus tuli! n Hirvepargist krooni tulekuni. n Välisreisid – maailma avanemine. n Öölaulupeod. n Sini-must-valge. n Tartu muusikapäevad. n Balti kett. n Repressioonide avalikustamine. n Mida rahvuslus tookord tähendas? n Ajalooline tõde päevavalgele! n Vabadussõja ausammaste taastamine. n Kohalikud algatused ja aktivistid. n Muinsuskaitseliikumine. n Rahvarinne. n Kodanike komiteed ja Eesti kongress. n Rahvusküsimus. n Putš ja isiklikud mälestused sellest. n Okupatsioonivägede lahkumine. n Isiklikud kokkupuuted tolleaegsete liidritega. n Argielu põimumine suurte sündmustega.

Ootame eelkõige isiklikke mälestusi. Rääkida võib kõike, kirjutada võib kõike! Ükski sündmus ega kogemus pole ebaoluline! Igaühe arvamus loeb! Nii jäädvus­ tame meie enda ajaloo!

Saatke oma lood 24. veebruariks 2015.

Täpsemat infot saab Eesti Rahva Muuseumist: Reet Ruusmann, tel.: 7350438, e-post: reet.ruusmann@erm.ee

6

SOOM E - UG R I

OKTOOBER 2014

Kodumaalt lahkunute saatuseks on sulandumine. Varem või hiljem Eesti keele lutsi murde elukaar Lätimaa idaservas katkes 2006. aastal, kui suri selle viimane kõneleja.

Kas sinu film (ja artikkel ERMi värskes aastaraamatus) paneb Lutsi maarahva uurimisele nüüd lõplikult punkti? Või on veel midagi, mida ehk oleks võimalik uurida muude vahenditega kui välitööd ja kirjalikud arhiivid?

Indrek Jääts: Minu, õigemini meie film, ega ka see artikkel aastaraamatus ei pane Lutsi maarahva uurimisele muidugi mingit punkti. Film püüab küll jutustada Lutsi maarahva lugu kõige üldisemas plaanis, aga artiklis keskendun vaid lutside loo mõnedele, minu meelest üpris ilmekatele aspektidele.

Mind huvitas, kuidas eesti ühiskond oma irdunud suguvendadesse suhtus ning olulisimad persoonid selles kontekstis on Oskar Kallas ja Paulopriit Voolaine. Nendest meestest ei pääse muidugi üle ega ümber ka filmis.

Ma tegin filmi ja artiklit paralleelselt ja arvan, et nad täiendavad üksteist. Filmis ei saanud paljusid huvitavaid detaile põhjalikumalt lahti seletada, artikli juurde mahtus aga vaid väga piiratud hulgal võluvat vanaaegset pildimaterjali.

Mis puutub Lutsi maarahva edasisse uurimisse, siis on nende ajaloo põhiküsimus ju veel lahendamata. Millal ja kuidas nad sinna Lätimaa idaserva sattusid?

Versioone on mitmeid, alates sellest, et nad on seal alati olnud ehk jäänuk kunagi kogu Läti ala asustanud läänemeresoome rahvastikust, ja lõpetades sellega, et nad küüditati Latgalesse Põhjasõja ajal.

Esimese tõestuseks või ümberlükkamiseks saavad vast ühtteist ära teha arheoloogid, ehkki etnilise arheoloogia võimalused on teatavasti piiratud.

Teise kohta võiks leiduda andmeid Läti arhiivides, aga spetsiaalselt seda küsimust seal minu teada uuritud pole. Läti ajaloolastele see ju erilist huvi ei paku ja ka eesti professionaalide jaoks on küsimus olnud kõrvaline. Ühesõnaga, teha oleks veel palju, leiduks vaid tegijaid.

Kuidas üldse uurida “kadunud rahvast” – ja kuidas seda kadumist defineerida, kui füüsiliselt on selle rahva järeltulijad sul ju kaamera ees ja täiesti olemas?

Jah, võib öelda, et Lutsi maarahvas on tänaseks kadunud. Ei leidu enam kedagi, kes seda arhailist lõunaeesti murret räägiks ja isegi neid, kes veel vaid mõne sõna mäletavad, jääb kiiresti vähemaks.

Viimane teadaolev keele kõneleja Nikolai Nikonov suri aas-

tal 2006. Aga lõpupoole polnud tal enam suurt kellegagi rääkida. Tema ema suri juba 1983.

Abikaasa Antonīna, kellega me filmimise käigus tutvusime, sai küll maakeelest aru, ent rääkida ei osanud. Möödunud suvel suri ka tema. Veel üks vana lutsi soost naine, kes meie filmis osaleb, on nüüdseks lahkunud.

Nende inimeste järeltulijad elavad muidugi edasi. Valdavalt lätlastena, aga on ka venelasi ja tänu sõjaaegsele Läände põgenemisele küllap ka sakslasi, ameeriklasi ja austraallasi. Muidugi on lutsi päritolu vaid osal nende esivanemaist ja huvi tunnevad oma lutsi-eesti juurte vastu vähesed. Üks selline oli meil Lutsimaal kambas – Arizonas üles kasvanud ja Californias kõrghariduse omandanud välislätlane Uldis Balodis, kes nüüd teadustööl Helsingis, teemaks lutsi murre.

Kui palju veel üldse seal alal on alles inimesi, kes oma päritolust midagi teavad ja millise tähtsuse või kaaluga see võiks nende elus veel olla? Kas sellest kuidagi külaelus veel omavahel räägitakse, seda meenutatakse, kas see on jutuaine?

Või siis tekivadki mälestused ja jutud alles uurija saabumisel ja provotseeritult? Kuidas sa selle rahva, need konkreetsed inimesed sealt maastikult üldse üles leidsid?

Võib vist öelda, et Ludza linna tagamaad ehk eestipäraselt Lutsimaa on täis inimesi, kelle esivanemate seas leidub maarahva esindajaid, aga enamik ei omista sellele mingit tähtsust ega väärtusta seda kuidagi.

See on etniliselt küllaltki kirju piirkond, seal on lisaks latgalitele elanud ka venelasi, valgevenelasi, poolakaid, leedulasi, juute ja sakslasi. Kui hakata kohalike sugupuid uurima, siis tuleb see rahvaste segapuder paljudel juhtudel välja, aga tänaseks räägitakse seal põhiliselt kolme keelt: läti, latgali ja vene.

Mingit lutsi-eesti kogukonda seal ei eksisteeri ja igapäevaelus inimeste eesti juured ilmselt tähtsust ei oma.

DO K UM E NTAAL F ILM n “Kadunud hõim.

Lugu Lutsi maa­rahvast/ Lost Tribe. A Story about the Lutsi Estonians”. n Autorid Indrek Jääts ja Maido Selgmäe. n DVD eesti ja inglise k, Eesti Rahva Muuseum, 2014.

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti AJALOO ARHIIV

5 Jaaniküla (Tjapši) eesti kooli asutamise hoolekogu (1931).

3Väike ja suur. Eestisse õppima tulnud Jeesp Nikanov ning Lutsi maarahva sõber Paulopriit Voolaine Tartus (1935).

Maido Selgmäe

Kohtumine Ludza keskväljakul. Aleksandrs Mekšs ja Indrek Jääts.

Aga kui minna küsima, siis mõned ikka teavad ja tunnistavad, sageli isegi väikse uhkusega. Kui siis võrgustikku mööda edasi liikuda, jõuad ka teiste “eestlasteni”.

Lutsi seosele viitavad ka teatud perekonnanimed: Buls, Germans, Jakimenko, Jarošenko, Soikans jt. Meie jaoks oli asi lihtsam, sest meie meeskonda kuulus Riias elav Hannes Korjus, kes juba aastaid Lutsi maarahva vastu huvi tundnud ning omab seal palju kontakte. Temalt tegelikult tuligi algatus teha sellest rahvakillust dokfilm ja ta aitas selle valmimisele omalt poolt palju kaasa.

Paratamatult tekib ühe väljarännanute rahvakillu ellu ja hääbumisse süvenemisel kiu-

satus tõmmata paralleele. Kas ja mille poolest oli lutsi rahvas eriline kõigi Eesti aladelt lahkunud talupoegade hulgas? Kui ei, siis kas on põhjust eeldada, et mujale ja muudel aegadel väljarännanute saatus saab olema samasugune?

Mille poolest eriline? Kui leiaks kinnitust hüpotees, et nad on muistse läänemeresoomekeelse elanikkonna järeltulijad ja neis paigus nii-öelda alati elanud, siis oleks see vägev asi, ent see on ebatõenäoline. Pigem siiski väljarändajad või küüditatud ja selliseid on tõepoolsest teisigi.

Eesti diasporaa kontekstis teeb Lutsi maarahva haruldaseks see, et nad olid valdavalt katoliiklased (nagu latgalidki). Ühe verisooni kohaselt olidki nad usupõgenikud, kes lahkusid luterliku Rootsi võimu alt katoliikliku Poola territooriumile, aga seegi pole eriti usutav – 17. sajandi Lõuna-Eesti talupoegadele polnud vist valitsev kristluse vorm nii oluline, et selle pärast kodumaad vahetama hakata.

Nad olid niikuinii pool­paganad.

Kardan, et kodumaalt lahkunud eestlaste saatuseks on kõikjal sulandumine ümbritsevasse kultuuri hiljemalt kolmandas põlvkonnas.

Suuremad ja tugevama rahvusliku identiteediga rühmad

Indrek Jääts

Antonīna Nikonova abikaasa haual Raipole vanal kalmistul.

Filmib Maido Selgmäe.

peavad vastu veidi kauem kui teised, aga lõpptulemus on ikka sama. Võõrkeelne keskkond ja kool, etnilised segaabielud…

Eestlaste rahvuslik identiteet ei ole nii tugev kui näiteks mustlastel või juutidel. Eestlaseks olemine põhineb eeskätt keelel ja kaob ühes sellega.

Lutsi maarahva puhul on oluline meeles pidada, et nad lahkusid Eestist enne rahvusliku liikumise algust ja meie mõistes rahvuslikku identiteeti neil polnud. Sellest, et nad eestlaste kilda kuuluvad, said nad teada alles Eestist tulnud uurijailt alates 19. sajandi lõpust.

Esimesel iseseisvusajal püüti neile küll rahvuslikku identiteeti eksportida, aga tulemused jäid kesiseks. Läti Vabariik töötas vastu ja nõukogude perioodil muutus hõimutöö võimatuks.

Nii see maarahvas assimileerus, üksikisikute ja perekondade kaupa. Mis viga pärisorjuse ja sunnismaisuse tingimustes esivanemate keelt ja kultuu-

Viimane teadaolev keele kõneleja Nikolai Nikonov suri aastal 2006.

ri säilitada. See püsib iseenesest, inertsist, ehkki seda kuidagi ei väärtustata või isegi teadvustata. Aga kui rahvas liikuma pääseb, siis on vaja juba sihiteadlikumat lähenemist, ühesõnaga rahvuslust.

See ei ole ehk küll otse uurija ülesanne, aga on sul mingeid soovitusi Eesti riigile, mida ja kuidas teha endise Vene impeeriumi aladele väljarännanud talupoegade järeltulijate kogukondadega, et nende saatus ei võrduks lutsi rahva omaga?

Ma arvan, et see mida tehakse on hea – õpetajate ja õpikute, raamatute ja ajakirjanduse saatmine, lihtsalt Eesti-poolne huvi ja meelespidamine. See kõik aitab assimileerumist pidurdada, aga lõpptulemus on ikka üks, nagu juba öeldud.

Tänapäeval annab muidugi internet uus võimalusi. Rahvused ja keeled on nii-öelda võrku kolinud ja end seal kenasti sisse seadnud. Kodumaa ja keelekeskkonnaga võib ühendust pidada ka võõrsil viibides, aga esmalt peab olema vastav huvi ja soov. Ka tagasirände soosimine pole paha – omi inimesi napib ju siingi.

Küsinud

Kaarel Tarand

SOOM E - UG R I

OKTOOBER 2014

7

4 × ARP KARM

Näituse fookuses Alkohol n Ühest küljest traditsiooniline ja oluline element pidude-rituaalide (külaliste tervitamine, ohvriannid) kontekstis, teisalt tänapäeval eriti Venemaal tõsine probleem. Alkoholi pakendamises ja müügis kasutatakse rohkesti “rahvuslikke” elemente ja sümboleid.

Etno à la finno-ougrienne Nii üksikisikute kui ka kogukondade edukus tänapäeva maailmas sõltub paljuski võimest end ning oma eripära nähtavaks ja meeldejäävaks teha. Ka erinevad soome-ugri maad ja kogukonnad tegelevad aktiivselt kohalike “kaubamärkide” otsimise ja arendamisega.

Soome-ugri brändiloome üldiseks taustaks on nähtavuse ja äratuntavuse, eripära olulisus kaasaja maailmas üldiselt, sümbolite võim. Ehkki selle tähendus ja eesmärgid on ajas mõnevõrra teisenenud, on brändimine oma põhiolemuselt väga vana nähtus. See inglise keelest üle võetud sõna tähendas algselt kuumaksaetud rauda, millega kariloomadele või esemetele omandi tähistamiseks ja äratundmiseks märke peale kõrvetati.

Soome-ugrilikke elemente ja traditsioone kasutatakse üsna erinevalt: kes otsib neis teadlikult vastukaalu kas lääneliku või vene kultuuri domineerimisele (ka mõned venelased ise, kes peavoolule alternatiivi otsivad), kes näeb etniliste elementide kasutamises peaasjalikult

äritegemise võimalust, kes leiab soome-ugri maailmas eksootikat pakkuvat meelelahutust.

Kahtlemata on kohalikul eripäral põhinevate toodete ja brändide teadliku loomise oluliseks eesmärgiks turisminduse edendamine. Turistide huvi võimaldab piirkonna arendamist ning pakub teenistust kohalikele inimestele.

Teisalt on tegu ka ideoloogiliste taotlustega väärtustada ja hoida elujõulisena oma etnilist eripära ning teadvustada soomeugrilaste olemasolu (lääne) maailmas laiemalt, anda neile seeläbi koht “maailmakultuuris” – selles vaimus korraldati mõne aasta eest näiteks soomeugri maailma imede otsimise konkurss.

Samaaegselt nii etnilisust väljendavate kui ka

piirkonda reklaamivate sümbolite seas on lisaks rahvariidemustritele ja karjala petroglüüfidele, millega kõikvõimalikke tarbe- ja suveniiresemeid ilustatakse, oma koht ka näiteks rahvuslikel palsamitel, Eurovisioonil esinenud Buranovo memmedel ja isegi Gerard Depardieu’l.

Prantsusmaa kõrgete maksude eest pagenud Depardieu’le anti Vene kodakondsus ning korter Mordvamaa pealinnas Saranskis, talle pakuti isegi Mordvamaa kultuuriministri kohta… Küllap nii mõnedki inimesed kuulsid mordvalastest

Näitus n “Karu, õ ja Joškin Kot”. n Näitus soome-ugri rahvaste brändiloomest. n Kuraatorid Svetlana Karm ja Piret Koosa, kunstnik Maaria Treima. n ERMi Näitusemajas 17.10.2014–31.05.2015.

esimest korda just seoses selle meediasündmusega, mil välismaises ajakirjanduses ilmus ridamisi pilte Depardieu’st mordva kastmes.

Traditsiooniliste mustrite, narratiivide ja sümbolite kasutamine võib vahel kalduda kitši ja isegi groteski. Samas on pärimuslikule ainesele leitud ka värskeid vorme ja ootamatuid lähenemisnurki. Nii on soomeugrilaste identiteediloomes ja kokkukuuluvuse väljendamisel oma roll näiteks etnofuturistlikul esteetikal.

Kohalikke motiive ja rahvussümboolikat on oma maa ja rahva tut-

vustamisel ja turundamisel kasutatud mitmekesiselt ning on põnev jälgida, milliseid elemente täpsemalt selleks on valitud ja sobivaks peetud.

Vahel ei saa taoliste sümbolite kujunemise taga teab mis läbimõeldud ja sihipärast valikut näha, suurem roll võib olla juhuslikkusel. Mitte alati pole nende kasutusviise ja -kontekste valinud kultuurikandjad ise.

Ning kõige lõpuks on oluline osa ka “tarbijate” individuaalsetel tõlgendustel, kuidas asjad ja nähtused konkreetse inimese jaoks oma tähenduse ja staatuse omandavad.

Oluline identiteedimarker on oma keel. Omajagu tähelepanu on saanud soome-ugri keeltele iseloomulik ö-täht (hääldub mõneski keeles sarnasena eesti õ-le), Komimaal on ö-le isegi ausammas püstitatud.

Kui soomeugrilased seovad selle tähega oma identiteeti, siis vene marurahvuslane Žirinovski nõudis hiljuti õ-tähe kustutamist vene tähestikust, sest taoline häälik olevat iseloomulik metslastele…

Hõimukuu 17. päevast on ERMi näitusemajas avatud näitus “Karu, õ ja Joškin kot”, mis teeb sissevaate soome-ugri brändiloomesse. Näituse eesmärgiks pole pakkuda traditsioonilise kultuuri elementide kasutamise süstemaatilist analüüsi, vaid sellele teemale pigem mänguliselt läheneda, tuua välja ootamatuid seoseid ja isegi kohatist absurdsust soome-ugri omapära “turundamisel”. Näitus on valminud Hõimurahvaste programmi toetusel.

Piret Koosa SVETLANA KARM

Joškar-Ola kesklinnas Mari Riikliku Ülikooli peahoone ees asub üks tuntumaid linna sümboleid – Joškin Kot.

Ajaarvestamine n On räägitud iselaadsest soome-ugri ajast või ajatajust, kalendri tähendus võib olla sügavam kui lihtsalt aja arvestamine.

Komi jahikalendri motiivi on kaasaegses tooteloomes palju kasutatud – vööpandlana, pangakaardil, T-särgil, prossina, skulptuur Sõktõvkaris.

SOOME-UGRI TURUNDUSE KURIOOSUMID n Rikkalikku materjali ses osas pakub näiteks Marimaa, mille riiklikku sümboolikat on viimastel aastatel korduvalt muudetud. Pealinnas on juurdunud renessansi-stiilis uusarhitektuur, millel pole mingit seost kohaliku kultuuriga (näiteks rahvusgalerii seinal iga kolme tunni tagant “kõndiv” eesel, kelle seljas on jumalaema ikoon, ning 12 apostlit restorani rõdul).

Joškar-Ola kesklinnas asub ka üks tuntumaid linna sümboleid – Joškin Kot (Йошкин кот, venekeelset väljendit ёшкин кот kasutatakse eesti “kuradi” sarnase kirumissõnana). Joškin-koti skulptuur on inspireeritud Joškar-Ola linna nimest (niidumari keeles tähendab “punane linn”), mida lühendatult kutsutakse Jola’ks või Joška’ks. Nii on kass saanud linna brändiks, toodetakse ka samanimelist viina.

Rahvus ja keel n Keeleoskust peetakse tihti põhiliseks kuuluvust kinnitavaks markeriks. On tehtud oma keeleoskusest teada andvaid kleepse-rinnamärke; omapärane identiteediga seonduv eripära, mida rõhutavad nt komid ja udmurdid. Komimaal on ö-tähele püstitatud skulptuur.

Eurovisioonil Venemaad esindanud Buranovo memmed on samuti omaette brändiks saanud, mitte ainult Udmurtias, vaid “etnomemmede” võrdkujuks laiemalt.

Rahvusmustrid/petro­ glüüfid n Traditsioonilisi mustreid on rahvuslikus stiilis või sellest inspireeritud esemetel kasutatud ohtralt (ehted, etnomood, tassid, pastakad jne). Eraldi võib välja tuua ohtra petroglüüfide kasutamise mitte ainult Karjalas, aga laiemalt. Petroglüüfidest on saanud omamoodi soome-ugriluse üldine bränd (nt ka Fenno-Ugria Asutuse logos).

Linnapilt n Linnakeskkonnas leiduvad rahvuslikust stiilist inspireeritud logod jmt (rahvusmustreid jäljendavad aiad Sõktõvkaris, püstkojavormiline kaubanduskeskus jm ehitised Handi-Mansi autonoomses ringkonnas).

Rahvusköök n Toidud, millega piirkondlikku eripära reklaamitakse; eestlastel kiluleib, udmurtidel perepetšid, mida reklaamitakse udmurdi pitsana, karjala pirukad, pelmeenid (nii udmurdid kui komid väidavad, et need on just nende juurest pärit, otsetõlkes tähendab pel’njan’ kõrvakujulist leiba).

8

K AL E ND E R

OKTOOBER 2014

Näitus linnalastest ja -noortest 16.05.2014 – 11.01.2015 Eesti Rahva Muuseumis, Kuperjanovi 9, Tartu

1944.

Näituse kuraatorid: Ehti Järv, Kadri Kallast ja Pille Runnel Näituse kaasautorid: osalusaktsioonides osalenud kooliõpilased Kujundusmeeskond: Timo Toots, Mikk Meelak, Margus Tamm, Marko Raat ja 3+1 arhitektid

MERI

KARU, Õ ja JOŠKIN KOT

Mälupildid suurest põgenemisest

ERMi näitusemaja, Kuperjanovi 9, Tartu

LÄÄNDE

ALATES 13. JUUNIST 2014, T-P 11-18 EESTI RAHVA MUUSEUM KUPERJANOVI 9, TARTU

2015

Oktoober n 14.–15.10. kell 17 Ingeri­maa filmiõhtud: dokumentaal­ filmid ingerisoomlastest ja vadjalastest (ERMi näitusemajas, J. Kuperjanovi 9). n 17.10. kell 17 Soome-ugri brändinäituse “Karu, õ ja Joškin kot” avamine (ERMi näitusemajas). n 17.10. kell 18 filmi “Kadunud hõim: Lugu Lutsi maarahvast” Tartu esilinastus (ERMi näitusemajas). n 18.10. kell 12 perepäev “Hõimurahva tuba” (ERMi näitusemajas). n 20.10. Eesti Ajalooja Ühiskonnaõpetajate Seltsi infopäev näitusel “1944. Meri läände”.

Algab õpilaste ajalooalaste uurimistööde võistlus Eesti Vabariigi Presidendi auhindadele 2014/2015. n 20.–24.10. kell 11 “Kaval käsi” koolivaheajalaager. n 22.10. kell 18 “Soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” teise väljaande esitlus (ERMi näitusemajas). n 24.10. kell 17 TÜ tudengite jutuõhtu “Kauges külas: välitööd Tatarstani maride juures”. n Kuni 26.10. etnoloogide fotonäitus “2014. aasta välitööst Tatarstani maride juures” (ERMi näitusemajas). n 30.10.–3.11. Nordiska muuseumi Eesti kogude ja Gudrun Sjödeni Muhu kollektsiooni esitlus näitusel.

värat Toimetaja: Kaarel Tarand Fotod: Arp Karm, muuseumide ja erakogud Kujundaja: Mari Peterson Korrektor: Merike Järvlepp e-post: erm@erm.ee

Jaanuar

SÜNDMUSED November n 4.–25.11. Mardi- ja kadripäeva muuseumitunnid (ERMi näitusemajas). n 6.–9.11. Eesti Rahva Muuseum Tallinnas Mardilaadal. n 12.11. Avatakse näitus “Armastuskirjad” (ERMi Postimuuseumis). n 13.11. Näituselaboris: satelliitnäituse “Minu koht” avamine, fotokonkursi auhindade jagamine. n 28.11. Raamatu- ja fotonäitus “Arheoloog ja etnoloog Eerik Laid 110”. n 30.11. Jõulukrooni valmistamise kursus (ERM Raadil).

n 17.01. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu infopäev. n 24.–25.01. Rahvarõivaste valmistamise kool jätkab tegevust. Järgnevad kursused 21.–22.02. (I grupp), 28.02.–1.03. (II grupp), 21.–22.03., 25.–26.04., 30.–31.05.

Veebruar n 9.02.2015. Konverents “MusKulAtuur”. n Sõbranädalad on sel aastal erilised. Pakume spetsiaalseid õpitubasid kalligraafia ja linoollõike vallas. Eriprogramm “Südamelõikus – linooltrüki töötuba Postimuuseumis”. n Alates 19.02. lahkub “Sine suksu” ja tuleb “Villavahetus” – algab lamba aasta.

Aprill n 13.–14.04. ERMi sünnipäev ja aastapäeva konverents.

Detsember

Juuni

n 2.–19.12. Jõulukuu muuseumitunnid (ERMi näitusemajas). n 3.– 21.12. Jõulukaardi valmistamine linoollõiketehnikas (Postimuuseumis, Rüütli 15). n 5.12. XIX ülemaaline laste joonistusvõistlus. n 12.12. ERMi Sõprade Seltsi jõulukuine mõisareis Roosna-Allikule. n 12.–19.12. Aastavahetuse pidu (ERM Raadil). n 14.12. Õlgedest sokkude valmistamise kursus (ERM Raadil).

n 24.06. Seoses kolimise algusega suletakse püsinäitus “Eesti. Maa, rahvas, kultuur” ning ajutiselt muuseumi kogud lõpetavad külastajate/ uurijate teenindamise Veski t hoones.

Muud n Rändnäitus “Soome-ugri ja samojeedi rahvad” jätkab hõimukuul teekonda Eestimaa koolides. n Püsinäituse “Eesti. Maa, rahvas, kultuur” lõpuosas avatud uuendatud väljapanek “Tagasi Raadile”.

EESTI RAHVA MUUSEUM

R AAMATUD Reet Piiri.

“Vana-Tartumaa rahvarõivad”.

Toimetaja: Tuuli Kaalep.

Kujundaja: Maarja Roosi.

Tõlge: Kadri Metsma.

Fotod: Anu Ansu, Nele Tammeaid, Agnes Aljas, Kaarel Nurk, Sandra Urvak, Mart Trummal.

Toetajad: Eesti Kultuur­kapital, Rahvakultuuri Keskus, Tartu Maavalitsus, Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts.

Tartu 2014. 160 lk.

n Raamat tutvustab Lõuna-Eesti ühe piirkonna, Vana-Tartumaa talurahva rõivastuse arengulugu.

Siit leiab näiteid Tartumaa 16 kihelkonna rahvarõivakostüümidest. Enamik esitletud kostüüme on valmistatud nende kandjate poolt kas endale või pereliikmele esindusrõivaks. Teine osa kostüümidest on koorilauljate ja rahvatantsijate esinemisrõivad. Fotodel toodud kostüümiosad on enamasti 19. sajandist pärinevad muuseumiesemed.

“Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 57”.

Toimetus: Pille Runnel (peatoimetaja), Tuuli Kaalep, Reet Ruusmann, Ivi Tammaru.

Kujundajad: Roosmarii Kurvits ja Jane Liiv.

Autorid: Indrek Jääts, Susanne Österlund-Pötzsch, Ehti Järv, Linda Lotina, Pille Runnel, Krista Lepik, Pille PruulmannVengedfeldt.

Tartu, 2014. 160 lk.

n Aastaraamat võtab kokku sündmused ja näitused ERMis, teadus-, kogumis- ja säilitustöö põhisuunad ja muuseumi tegevuse väljaspool kodumaju aastal 2013. Teemadest on esil välitööd Lutsi maarahva juures läbi ajaloo, soomerootsi etnograafilised ekspeditsioonid, ruhnlaste blogimiskultuur, osalustegevus Läti muuseumides ning inimeste kontseptualiseerimine muuseumides, külastajad, kasutajad ja auditooriumid.

TEEJUHT 51

“Raadi teejuht” Koostajad: Pille Runnel, Kaarel Tarand, Merike Tamm.

Toimetaja: Tuuli Kaalep.

Kujundus, küljendus ja kalligraafia: Merike Tamm.

Foto- ja reprotööd: Arp Karm, Merike Tamm, arhiivkogud.

Tartu, 2014. 48 lk.

n Eesti Rahva Muuseumi olevat ja tulevat kodupaika kunagise Raadi mõisa territooriumil tutvustav väljaanne, mille aluseks on koguteoses “Raadi raamat” (Tartu, 2010) ilmunud tekstid ja illustratsioonid. Teejuht annab ülevaate Raadi ajaloost ja mõisapargist ning tegutsemisvõimalustest seal kuni ERMi uue peamaja valmimiseni sügisel 2016.

Sama inglise keeles: Guide to Raadi. Tartu 2014. 48 lk.

“Palamuse naine.

Rahvarõivaste valmistamise juhend”.

Koostajad: Age Raudsepp ja Pille Arold.

Kujundaja: Merike Tamm.

Fotod: Anu Ansu, Arp Karm, Nele Tammeaid.

Tartu 2014.

8 lk + lõikelehed.

n Juhendist leiab ajaloolise ülevaate Palamuse kihelkonna naiste etnograafilistest rõivastest, fotosid originaalesemetest ning ka lõikeid ja juhatust rahvarõivakostüümi iseseisvaks valmistamiseks.

Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja (J. Kuperjanovi 9, Tartu). Näitused ja muuseumipood avatud T–P 11–18, kohvik avatud T–R 10–18, L 11–18, P 11–17. Tel 735 0445.

ERMi Postimuuseum (Rüütli 15, Tartu). K–P 11–18. Tel 731 1450.

Raadi mõisapark (Narva mnt 177, Tartu). Avatud iga päev kella 7–22. Näituste külastamiseks helistage ette tel 735 0442.

Heimtali muuseum (Heimtali, Pärsti vald, Viljandimaa). Avatud T–L 9–13.30 ja 14.15–17. Tel 439 8126.

Raamatukogu, arhiiv, fotokogu (Veski 32, Tartu). Avatud T–R 9–16 (pärast kella 13 fotosid juurde ei laenutata, materjalidega tutvuda saab kuni kella 16).

Esemekogud (Veski 32, Tartu). Avatud E–R 10–16 (pärast kella 14 esemeid juurde ei laenutata, materjalidega tutvuda saab kuni kella 16).

ERMi näitusemajas, Postimuuseumis, Raadi mõisapargis ja Heimtali muuseumis kehtib ühispilet. Ühispilet kehtib tähtajatult, kuni seda on neljal korral kasutatud. Muu piletiinfo www.erm.ee/teenused.