VÄRAT (juuli 2014)

värat

Eesti Rahva Muuseumi ajaleht toob kaks korda aastas sõnu­meid ja üle­vaa­teid ERMi te­gevusest.

ERMi ajaleht on kõigi muu­seumi sõp­rade väljaanne, mis kutsub kaasa mõtlema pü­sivast ja kadu­vast, suurest ja väikesest.

NR 2 (15) NELJAPÄEV, 3. JUULI 2014

Muuseum tänab

Tule tulek ja tule tempel

Uus ja uhkem nägu

Suur kolmikmaal

Pettai päästmine

Sündmused

Lahked annetajad leiavad aina sagedamini tee ERMi

Laulu- ja tantsupeotuli süüdati Eesti Rahva Muuseumis Raadil

Muuseumi uus visuaalne eneseteadvus on rajatud osalemisele

Näitusemajas on väljas Kitse–Vardi– Võerahansu Tartu ja laulupeo teemaline triptühhon aastast 1948

Uuel püsinäitusel leiab koha Laatres hävimise äärel olnud püha puu

Muuseumi näitused, üritused, uued trükised

Loe lk 2

Loe lk 2–3

Loe lk 4

Loe lk 5

Loe lk 6

Loe lk 8

2

ARVA MUS

JUULI 2014

Truudusevanne toetajatele Eesti rahvas on Eesti Rahva Muuseumile palju andnud.

On palju inimesi, kes tahavad eesti kultuuri säilimist ja edenemist toetada.

Oleme kaasatud selle aasta laulu- ja tantsupeo korraldamistöösse. Ka see on lauljate-tantsijate tähelepanuavaldus ERMile, tema tähendusele.

See on ühe mõtte, ühe mõni aasta tagasi sündinud visiooni teostumine. Ei oleks rahva vaimustuseta ERMi ega ERMi hoidlates leiduvate kihelkondlike rahvarõivaoriginaalideta ja muuseumitöötajate südamega tehtud tööta nii kirevat ja kandvat laulu- ja tantsupeotraditsiooni.

Me viime kokku vaimse ja materiaalse kultuuri. Võtame seda vastutust väga tõsiselt.

Selliselt kobestatud pinnalt võrsununa tundub loogilisena, et Tartu ülikooli kammerkoor pakkus kevadel välja mõtte korraldada heategevuskontsert “Valla tee nüüd südamele”, et koguda raha mõne meie muuseumi eksponaadi jaoks.

Tegime ettepaneku, et toetust võiks kasutada koopia tegemiseks XIV sajandi Siksälä kalmest tuttava naise rõivastest. Komplekt valmib aasta lõpuks ja läheb hiljem uue maja püsiekspositsiooni.

Toetuse andis kammerkoor üle laulu- ja tantsupeo tule süütamise järgsel kontserdil Toomemäel. Hea tunne oli kõigil. Aatelised toetajad saavad niiviisi anda riigi ja rahva muuseumile

võimaluse teha midagi täiendavat, midagi sellist, mis muuseumi põhitegevust ilmestab. See on kirss tordil – tordi enda peab riik asutuse omanikuna juba niikuinii kindlustama.

Peremehe vastutus Miks tuleb aatelistel inimestel pähe ERMi toetada või meie kogusid täiendada? Seepärast, et ERM ei ole üksnes oma seinte vahele kängitsetud asutus, vaid avatud kultuurikeskkond.

Kõige rohkem seostatakse muuseumi Raadi mõisaga, sest ennesõjaaegse muuseumi kaunimad aastad möödusid seal ja iseseisvuse taastamise ajal oli me hulgas elavatena veel palju neid, kellele Raadi muuseum oli olnud kustumatuks lapsepõlve­ mälestuseks.

1989. aastal sai ERM endale tagasi Raadi mõisasüdame ja kuigi muuseumi uus hoone ei tule päris mõisasüdamesse, vaid pisut eemale, kanname me ikkagi ajaloolist vastutust selle ajaloolise pärandi säilimise eest, mis on seotud Raadi vaimse tähen­dusega.

1993. aastal, kui oli selge, et vanasse mõisahäärberisse ERMi ei taastata, küsisime rahvalt ajalehe vahendusel ideid, kuidas Raadit tulevikus kasutada –

oma ideekavandeid pakkusid paljud.

Kui sel aastal laulu- ja tantsupeo tuld süütasime (esmakordselt on ERM laulu- ja tantsupeo kaaskorraldaja), räägiti meedias kogu aeg iseenesestmõistetavalt, et tuli süttib Raadil. Ja kuigi Raadi nime kasutatakse palju laiema territooriumi kohta, oli asjasse pühendatutele üle kordamatagi selge, et mõeldud on ERMi Raadi ajaloolist mõisasüdant.

Tunneme kultuurilist vastutust ja seetõttu ei näe ERM ennast endises mõisapargis mitte formaalse haldajana, vaid pärandi mõtestajana – olulise paiga korrashoidmine ja initsiatiivikas elamustega täitmine on meie aukohus, mistõttu ju soovimegi, et see jääks alatiseks Eesti Rahva Muuseumi osaks, moodustades koos uue hoonega ja nende kahe vahele jääva nn teemapargiga ühtse terviku. Ei ole teda sugugi tarvis anda kaasaja tsentraliseerimistuhinas ühegi ärilise katusfirma hallata. Raadil korraldatavate avalike ettevõtmisteta ei oleks muuseum kui vaimne keskkond enam täiuslik.

Anu Raua kingitus Muuseumi mõtte üks nähtavamaid kandjaid on viimastel aastatel olnud paljude tekstii-

likunstnike õpetaja, rahvusliku pärandi hoidja ja arendaja Anu Raud. Ta on palju andnud. Ta on andnud Eestile ja rahvakultuurile oma südame.

Sellest suurest südamest tuli ka muuseumile tehtud kingitus.

Oma tarmukal ja tegusal moel, ilma suurema sissejuhatuseta, ütles Anu 2009. aastal ERMi 100. aastapäeva peol, et kingib ERMile Heimtali muuseumi, terve täiega!

Selles muuseumis, mida tema enda kaasabil on järgnevatelgi aastatel täiendatud, on sisu, millega käiakse tutvumas nii meilt kui mujalt, aga mis tähtsam veel, mille baasil viib Anu ise läbi õppetööd regulaarselt kolme kõrgkooli tudengitele.

See pole veel kõik. Kui midagi kingitakse, siis ikka sisu koos karbiga – need kolm hoonet maksid miljoneid kroone.

Anu ja ERMi eesmärk on vääristada üks kunagine külakeskus kohana, mis tõesti elab, kus on tallel meie etnograafiline vara ja kus inimesed saavad sellega vahetult tutvuda, kuni tööprotsessis kaasa löömiseni välja – seal kõrval on Anu enda Kääriku talu, kus ta toodab seda, mida kudumiseks tarvis – peab selleks lambaid ja saab oma ehedast maaelust inspiratsiooni.

Tõnis Lukas.

Seal toimuvad loomingulised lastelaagrid, sinna on huvilised alati oodatud.

On ilmne, et Heimtali muuseum on ERMi osaks igavesti, sest südamega tehtud kingituse eest võtab vastuvõtja vastutuse kinkija ees. Anu on oma meelte ja kätega Eesti rahvale nii palju rõõmu toonud, et tema tahet täita on meie aukohus!

Marje Õunapuu Tänavu laekus Eesti Rahva Muuseumi arvele Eestist lapsena põgenenud ja suure osa oma elust Rootsis elanud Marje Õunapuu pärandus – ligi 150 000 €!

Muuseumile annetamine oli tema vaba tahe ja pildi pealt vaatab ta meid rahvarõivais. Eesti Rahva Muuseumile annetamine pole seega juhuslik idee, vaid hinges kujunenud otsus.

Algatame Marje Õunapuu nimelise stipendiumi Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures ja kasutame stipendiumi rahvakultuuri hüvanguks ja muuseumi ette valmistamiseks tuleviku suurte ülesannete täitmiseks.

Mis meile on usaldatud, on hästi hoitud ja lahked toetajad ausalt tänatud. Meie ei unusta rahvast ja rahvas ei unusta meid.

Tõnis Lukas

Kuidas sütitada tuld?

15. juunil koos päikesetõusuga süttis järjekordne laulu- ja tantsupeotuli ning alustas oma pikka teekonda läbi mitme maakonna Tallinna suunas. Vaevalt võiks leida tule hälliks ja alguseks paremat ja õigemat kohta kui Tartu Raadi ja seal iga aastaga aina tugevamini kohalolev Eesti Rahva Muuseum.

Pole teist mäluasutust Eestis, mille vaimsed seosed laulupidudega oleksid sama tugevad kui ERMil. Laulupidu kui eriline rahvakultuuri püsivorm on mitmes plaanis ka ERMi uurimisaine. Et koht on õige, tundsid ära just laulu- ja tantsupeo seekordsed üldjuhid ja korraldajad ise.

Ainus lahtine küsimus veel ongi see, kas ja kui igaveseks laulutule süttimise kord ja koht nüüd paika jääb. Fakt on, et kuni Tallinna lauluväljakul seda tuld regulaarselt ootab tuletorn, peab meil olema pidevas kasutuses ka tule sünni lugu.

Eesti rahvapärimuses ei ole antiikse Prometheuse vargateoga kõrvutatavat lugu sellest, kuidas eestlased endale tule said.

Märgutulena võimsaim on ehk Jüriöö leek, kuid selle sütitatud vägivald ei kõla just kõige paremini kokku laulmise kui eestlaste kogu maailmas unikaalse rahumeelse võitlusvormi ideoloogiaga.

Aga lugu, kui ajalugu meile seda kord kinkinud pole, ei ole ka kõige tähtsam mingil kinnistunud ja jäigal kujul. Me võime endale rahvana lubada loomingulist vabadust, igaks pühaks

ne ratsionaalse inimese argielule nähtavas tulevikus jalgu ei jääks.

Kuskil linnasüdames võiks see kergesti juhtuda, natuke sellest eemal ja mitmesuguste käskudekeeldude-piirangutega juba kaetud alal aga mitte.

Niisiis on Eesti Rahva Muuseumi ala Raadil mitmekülgselt kõige sobilikum paik tuletempli (nimi ei viita tingimata mingi sammastega hoone ehitamisele) asukohaks.

Sel korral on tule süttimine seotud päikesetõusuga ja nii see peakski jääma, sest annab tulele ikka kosmilise jõu. See on midagi, mis on väljaspool meid ja meie maailma ja meist palju suurem. Toitev allikas. Laulupeod toimuvad ja jäävad toimuma südasuvel, Eesti kõige valgemal ajal, mil päike tõuseb ligikaudu kirdest. See on veel üks fakt, mida inimjõud ei muuda.

Raadi mõisasüdame ja uue maja ning pargi ja ümbruse uurimisel selles ehk kirdepäikese valguses jääb üsna ruttu sõelale vaid kaks võimalikku tuletempli asukohta.

Esiteks muidugi uus maja ise, sest tema madalam, linna poolt vaadates tagumine ots sirutub just kirdesse. Kuid hoone arhi-

kõrghetkeks parasjagu kõige paremini sobiva ja emotsioone kütva loo kirjutamist. Tähtsam on koht. Ja selle valikuga on ka lihtsam, sest Tartu oli, on ja jääb rahvusideoloogiliselt kõige laetumaks kohaks Eestis. Kui Eesti Rahva Muuseum on 2016. aastal Raadile oma uude majja kolimise lõpetanud, tallavad Eesti rahvas ja tema sõbrad sinna linnasüdamest taas sisse ka laia ja mitte iial rohtuva rahvaraja.

Templi vajadus Et kõige algus oli Ülejõel, teati hästi juba enam kui pool sajandit tagasi, mil Narva maantee ja Puiestee tänava ristumiskohta Peetri kiriku ette I laulupeo toimumispaika mälestuskivi pandi.

Midagi mahukamat sellesse kohta, kus vähemasti praegu kehtivad liikumisharjumused ja vajadused ning liikluskorraldus ikka ummikuid tekitavad, planeerida ei saaks, kui ka tahaks. “Ressource’i” seltsi ja tema aeda tagasi ei tule. Aga oma Hera templit vajab laulupeotuli sündimiseks samavõrra kui olümpiatuli Kreekas. Ja kohaotsinguil tuleks silmas pidada ka seda, et sümbolväärtuse kummardami-

tektuurilise kontseptsiooni servast lõhkuma hakkamine enne veel, kui hoone valmis, ei tundu just kõige parema mõttena. Lisaks ei anna majast edasi kulgev hüljatud lennuvälja-ala ruleerimisradade ja muu räämaga eriti inspireeriva ja pühaliku keskkonna mõõtu välja. Ja kuidas ka ei unistaks, realistlik on mõelda, et selle keskkonna korrastamine nõuab veel aastakümneid.

Kaks head korraga Teise, veel imelisema koha leidsid üles juba kunagised mõisaomanikud von Liphartid, täpsemalt nende maastikuarhitektid, kes lossiümbruse pargi vaatekoridore ja rõhuasetusi planeerisid.

Lossi terrassistikult täpselt üle järve on kõrgele kaldale templikoht nagu loodud. Ta vaatab kenasti üle järve põhja ja mis tule kontekstis olulisem, avatud on just igal pool mujal ahta vaateväljaga kirdesuund.

Ainus häda, et see domineeriv punkt järvekaldal on juba kasutuses. Ja veel millises! Hoolimata mõnede kodanikurühmade aastaid väldanud protestist ja argumentatsioonist paikneb just lossi põhilisel vaatesihil läbi pargi lin-

Nele Tammeaid

na suunas monumendikompleks “vabastajatele”. Ja Eesti lähiajaloos on monumendi teisaldamine valulik ning poliitiliselt tundlik teema, mistõttu pole imeks panna, et viimased Tartu linnapead on iga kord, kui jutuks tuleb, teemat aktiivselt tõrjunud.

Tõsi, monumendi teisaldamine (ja võimalike, kuid tõestamata matmispaikade säilmete ümbermatmine) ilma mõjuva põhjuseta poleks just poliitiliselt tulus algatus. Laulupeotule templi rajamine aga oleks mõjuv põhjus.

Lisaks on Tartu traditsioonis teada, et see linn oskab vajadusel oma muistseid surnuid väärikalt ümber matta juba enam kui kaks sajandit, mil ülikooli peahoone (samuti üks rahvuslike vaimutemplite esirea rajatisi) ehitamise alla jääva Maarja kalmistu surnud Toomemäele ümber maeti.

Edasi, Tallinna rohmaka, kuid siiski lõpuni viidud kogemuse pealt võib öelda, et ei juhtunud ju midagi traagilist immigrantide leina, au ja mälestusega sellest, et mõttetut sõda pidanute (ja iga sõda on mõttetu, tähistades mõistuse lõppu) mälestusmärk viidi Tõnismäelt kaitseväe kalmistule.

Seda pretsedenti võiks hõlpsasti järgida, saades topeltvõidu sellega, et Raadi kalmistul praegu üsnagi hooletusse jäänud loodenurga uut heakorrastuslikku kvaliteeti luuakse. Tartu sõjaväekalmistul nimelt juba paikneb II maailmasõjas hukkunute ühishaud ja oleks igati loogiline Raadi järve äärne lahusosa sõjamälestustest kolida enamusega kokku.

Kõike seda saab teha viisakalt ja tülita, mõjuvate põhjenduste alusel. Mida aasta edasi, seda keerulisem on – olgu ERMi töötajatel või kellel tahes – selgitada Raadi järve ääres praegu paikneva monumendi mõtet ja “lugu”, mille juurde paratamatult kuulub ka Raadi imelise arhitektuurikompleksi ja ümbruse hävitamise, aga ka Eesti rahva ja tema omariikluse saatuse lugu XX sajandi keskel. Aga kalmistu teine nimi on leppimine samavõrra kui laulmine on Eesti sünonüüm.

KAAREL TARAND

F O T O R E P O R TA A Ž

JUULI 2014

3

6 x Nele Tammeaid

Lõkkest tõrvikusse vahendasid püha tule tantsujuht Lille-Astra Arraste ja dirigent Alo Ritsing.

Puudutuse ime Puudutus on – puudutamine.

Puudutus on puhkemine väljapoole.

Puudutamine on enese ulatamine teisele.

Puudutamine on kinkimine.

Hindamatute kingituste kinkimine vastamisi.

Ma puudutan sind, et saada sind minu vennaks, Et saada sind minu õeks.

Võta mu puudutus vastu, luba mul elada.

Ma ootan su puudutamist vastu.

Pinge tõuseb. Veel pole tuld, veel pole puudutust.

Hando Runnel 2012

Püha lõke laoti kokku puudest, pirdudest ja peojuhtide headest soovidest.

Laulu- ja tantsupeotuli

süttis Eesti Rahva Muuseumis Raadil

Kümned käed lisasid tulele jõudu, et see ei kustuks enne kui pidu läbi.

Eesti Rahva Muuseum XXVI laulu- ja XIX tantsupeol n Peo ametlik partner telgib staadionil kellatorni juures ja lauluväljakul laulukaare taga rahva muuseumi värava juures alates neljapäeva keskpäevast pidude lõpuni.

Telkides ja nende ümber n Rahvarõiva nõuanne asjatundjatelt. n Rahvarõiva hooldus ja kiirabi. n Õpitoad. n Puu- ja tohutööd. n Kasevihtade tegemine. n Helmeskeed ja näpunöörid.

n Sääre- ja muud paelad. n Pärja punumine. n Fotografeerimine: kes pääseb pildile, kes ERMi uuele logole. n Müügil muuseumi raamatud ja kunstkäsitöö. n Lastenurk.

Leia meid üles uue logo ja Johannes Pääsukese kaamera järgi!

15. juuni päikesetõusul sai alguse seekordse peotule pikk teekond laulupidude sünnikohast Tartus peopaikadesse Tallinnas.

Katedraalist välja. Tõrvikurongkäik asub Eesti Rahva Muuseumist peopaiga poole teele.

NÄITUS

Fotonäitus “Meie siin maal” n Fotograaf: Alar Madisson n Kuraator: Maris Rosenthal n Avatud: 1.–12.07.2014 Tallinna Disaini- ja Arhitek­ tuurigaleriis, Pärnu mnt 6 Näituse “Meie siin maal” ettevalmistamine algas 2008. aastal, kui fotoprojekti “Eesti tüübid” raames toimusid maist septembrini välitööd kõigis Eestimaa 15 maakonnas ühtekokku 49 asulas. “Eesti tüübid” oli fotograaf Alar Madissoni ja Eesti Rahva Muuseumi koostööprojekt eesmärgiga pildistada Eestis

elavaid eri vanuses ja rahvusest ning erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvaid inimesi muuseumi fotokogu täiendamiseks. Nüüd jõuab näitus 2014. aasta laulu-tantsupeole “Aja puudutus. Puudutuse aeg”.

Kaasaega dokumenteeriva projekti käigus jäädvustati pea pooltuhat linna- ja maainimest, muu hulgas kohalikke kultuurija äritegelasi, teadlasi ja arste, õpetajaid ja õpilasi ning teistegi ametivaldkondade esindajaid igapäevases rõivastuses, tööriietes ja esinemiskostüümides.

Noorimad projekti raames pildistatavad olid neli üheaastast last ning vanimaks 92aastane Poola päritolu naine, kes jäädvustati hetkel, mil ta oli Abrukal oma tütretütrel külas. Lisaks poolakale olid rahvustest esindatud veel venelased, ungarlased, soomlased, tatarlased, aserbaidžaanlased, ukrainlased ja marid.

Omaette loetelu saab inimestest, kelle jaoks oli passis kirjas olev rahvus enesetutvustamisel teisejärguline, näiteks setud, mulgid, abruklased, hiidlased, saarlased ja vanausulised.

UUS NÄGU

JUULI 2014

nägudest, mis siis kas või loosi ja juhuse alusel või siis kunstniku kaalutluste alusel sihtotstarbe järgi ilmuvad muuseumi tunnusgraafikasse, raamatukaantele, plakatitele, veebi, videotesse jne. Juriidiliselt peab igaüks oma näo kasutamiseks olema mõistagi loa andnud. Kuid raske oleks ennustada, et Eesti inimesed sellest massiliselt keelduma hakkaksid.

Muuseumi nägu on inimeste nägu

Selle lahenduse puhul on kindlustatud ka kampaania(te) korras uue väljanägemise tutvustamine. ERM kui juba niigi Eesti suurima fotokogu omanik jätkab Eesti inimeste pildistamist-jäädvustamist nende argielu kõigis ilmingutes ja toimingutes niikuinii. Uue logo lahendus annab sellele lihtsalt ühe lisamõõtme.

Aina täienevate ülesannetega Eesti Rahva Muuseum läheb uue maja avamisele vastu täiendatud välisilmega.

sid kõik eestlased ERMi kogunema. Kuid mõistagi ei piirdu ERMi identiteet uue maja seintega, vaid on ikka ühe laiema mõtteviisi väljendus.

Sümbol, millele maskilahen­ dus üles ehitatakse, on romb.

Miks? Sest kui eestlasi iseloomustab üks kujund või vorm, siis on selleks romb. Me oleme nurgelised. Tahumatud. Aga ka tugevad. Vastupidavad. Julged. ERMi logo on Eesti, eestluse ja Eesti Rahva Muuseumi täht “E”. See on tuletatud eestluse algkujust, rombist. Neid rombe, mida omavahel kombineerida, saab olla sama palju kui Eesti inimesi.

Viimastel aastatel on muuseumi kõige tuntumate ehk etnograafiliste esemete kogude

Asjaolus, et Eesti Rahva Muuseum otsustas oma visuaalset identiteeti värskendada, ei tohiks küll midagi eriskummalist olla, sest sedasama teevad ju iga mõne aja tagant kõikvõimalikud asutused ja ettevõtted. Viimati korrastas oma väljanägemist ka Eesti valitsus, kui pärast ligi paarkümmend aastat kestnud ponnistusi viis kõik valitsusasutused üle ühesuguse sümboolika kasutamisele senise kaootilise isetegevuse asemel.

ERMi puhul vaatab vastus küsimusele, miks just nüüd, vastu 2016. aasta oktoobrist, mil uksed avab uus peamaja Raadil ning muuseum hakkab praegustele lisaks täitma suurt hulka ülesandeid, mida praegune ruumikitsikus täita ei võimalda.

Põhimõtteliselt peab uus avanemine taaselustama ka kõik selle, mida muuseum suutis pakkuda Eesti esimesel vabaduseperioodil. Oma rahvusriik tekitas haritlaskonnas tõsisemaid mõtteid vajadusest kasvada tõsiseltvõetavaks riiklust omavaks “kultuurrahvaks”. Just eeskätt Raadil muudeti vana talupojakultuur rahvuslikuks kultuuriks ja see vaateviis toitis ja kasvatas tervet sõjaeelset põlvkonda. Rahvuslike juurte ja eneseusu otsimine ja leidmine pole vähem aktuaalne sajand hiljemgi. Mõistagi peab seejuures silmas pidama kõiki me ühiskonnale osaks saanud demograafilisi ja majanduslikke muutusi, mentaalset nihkumist maalt linna ning seisusteta ühiskonda jne.

RAHVUSLiK pUiTEHiSTöö 21. SAjANDiL

ERMi RAAMATUKOgU LUgEMiSSAALiS 31. OKT 2016

zOMBifiLMDE fESTiVAL

ERMi KiNOz 26. - 28. OKTOOBER 2017

varju. Muuseumi välipaviljon, mis hakkab liikuma mööda maad, ürituselt üritusele on oma välikujult muuseumi loomisaegadel kasutuses olnud fotokaamera. Tinglikult siis “Pääsukese kaamera”. See on paik, kus inimesed kohtu-

Art Leete

muutused ja meeleheide

Põhjarahvad ja Nõukogude võim 1920. - 1940. aastad

Veebi eskiis

Selleks, et kõigi uute tuulte puhumine ka silmale selgelt näha oleks, valis ERM kevadtalvisel konkursil osalenud Eesti parimate disainiagentuuride tööde hulgast välja Velvet OÜ ideestiku, mille järgi kujuneb ERMi nägu lähiaastatel igaühele tuntuks.

Maitse asi, kas seda nimetada päris uueks identiteediks või pigem täiendatuks, igal juhul on muuseumi olemuse allikad Eesti rahvuslikus ärkamises ja liikumises XIX sajandi lõpul ja midagi ei ole tehtud tühja koha peale. Täiendatud vana sisu uue visuaaliga, seega.

ERMi tuum, nagu rahvaluule ja vanavara kogumiselgi, oli üldrahvalik osalemine. Hulkade osaluseta ei oleks uuritavaid ja säilitatavaid kogusid tekkida saanud. Seega toetus ERM oma tegevuses osalemise põhimõttele juba sajand enne, kui see mõtteviis politoloogias või museoloogias moodi läks. Et inimesed osalevad muuseumi tegevuses mitte ainult “teenuste tarbi-

jana”, on olnud ERMi tööpõhimõte ammusest ajast ja sellele arusaamale on rajatud nii kogude täiendamise aktsioonid kui ka kirja- ja pildisaatjate püsivõrgustikud. Seesama osalemine on üks uute püsinäituste loomise tunnusjooni.

Teine sama kaalukas lähtekoht tekib, kui märgata, et muuseumi täisnime kõige laetum ja rõhulisem sõna on “rahvas”. Kõike seda, mis moodustab muuseumi – mälestused, teadmised, esemed, aarded, leiud, haruldused, luuletused, muinasjutud, elulood ja mis veel! – ei oleks olemas, kui seda poleks loonud inimesed. Meie oma inimesed. Eesti Rahva Muuseumi identiteet on Eesti inimeste identiteet. Eesti Rahva Muuseum koosneb Eesti inimeste identiteetidest.

ERM on olnud ja peab olema üks kõige kesksemaid eestluse avalikke ruumipunkte, koosolemise kohti. Piltlikult öeldes: kui tuleb veeuputus, siis peak-

Sümbol, mis seda väljendaks, on nagu filter või mask kõikvõimalikele erinevatele logodele, mis on loodud Eesti inimeste nägude põhjal. Kes? Need võivad olla külastajad ühes otsas, oma töötajad, millegi algatajad või läbiviijad teises. Kui muuseum on inimeste nägu, siis on loomulik, et see väljendub ka logodes.

Tähendab, kõik Eesti inimesed võiksid olla selleks valmis ja andagi oma näo(pildi) muuseumile tunnuseks ja kasutamiseks.

Tehniliselt tähendaks see, et muuseumile koguneb aina kasvav andmebaas Eesti inimeste

kõrval suurt tähelepanu võitnud muuseumi esimestest kogumisretkedest osa võtnud fotograafide tööd. Eriti muidugi Eesti filmi isaks peetava ja noorelt esimese maailmasõja segadustes hukkunud Johannes Pääsukese omad. Kahe kaameraga mehe, nagu teda muuseumis kutsutakse. Ühe neist kaameratest taaskehastus telgi või paviljoni kujul hakkab moodustama ka osa ERMi avalikust näost. Kogumisretked, välitööd, osalemine, kohalolu seal, kus on Eesti inimesed … need kõik vajavad meie ilmastikus ajuti ka pea-

vad ning ühtlasi saavad osaks muuseumist, kui kingivad muuseumile foto kujul oma näo. Esimene võimalus selleks avaneb juba laulupeol.

Ja esimestel on mõningane eelis, sest tõenäosus sattuda oma näoga ERMi raamatukaanele, plakatile või näitusereklaamile kahaneb samas tempos nagu kasvab logos kasutatavate nägude andmebaas. Ennetav vastus küsimusele, kust jookseb siis nende kasutusvõimaluste piir, on, et seal, kus kattub sündsuse ja fantaasialennu piir.

Kristian Kirsfeldt VELVET Kaarel Tarand ERM

LEHEKÜLJE KUJUNDAS VELVET OÜ

4

NÄITUS

JUULI 2014

5

Suur kunst suurest asjast 2 x Nele Tammeaid

Näitusemajas saab juuli lõpuni üle 65 aasta jälle näha meistrite Kitse, Vardi ja Võerahansu hiigelpannood.

Eesti esimest laulupidu ja Toomemäe vaateid kujutav triptühhon telliti 1947. aastal kolmelt kunstnikult. Keskmine, figuuridega osa Elmar Kitselt (1913–1972), tähetorni vaade Johannes Võerahansult (1902–1980) ja vana anatoomikumiga pilt Aleksander Vardilt (1901–1983).

Pannoo oli mõeldud vastselt taastatud endise Kaitseliidu maja fuajeesse Riia tänav 12.

1946. aastal asus sinna värskelt loodud ENSV Teaduste Akadeemia Tartu osakond oma instituutidega. Nüüd tegutsevad seal Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.

Vahetult sõjale järgnenud aastad olid Eesti kultuurielus võrreldes hilisematega suhteliselt leebed. Eriti Tartu kunstnikud, kellest enamik oli sõja veetnud Eestis, mitte Jaroslavli ajupesus, olid uue võimu ja selle kultuuripoliitika suhtes irooniliselt, aga ka kergeusklikult meelestatud. Erilist hirmu ei tundu neis veel olevat.

Põhjust selleks andis Elmar Kitsele kindlasti riiklik tunnustus ja tellimuste rohkus. 1947. aasta esimesel poolel maalis ta koos Evald Okase ning Ri­ chard Sagritsaga Estonia teatri laemaali, mille eest sai kolmik 1948. aastal riikliku preemia.

Arvatavasti selle valmimise järel hakkaski Kits tegema eeltöid “Esimesele Eesti laulupeole”.

1938. aastal oli Aleksander Vardi kutsunud ta appi kuulsat Eesti Üliõpilaste Seltsi maja lipu õnnistamise pannood maalima.

Võimalik, et seekord oli Kitse toetus see, mis Vardile tellimuse tõi, sest impressionistliku maalikooli üks peaesindajaid eesti kunstis polnud võimude silmis just heas kirjas. Terava keelega ning teatud olukordades ebamugavalt tõtträäkiv Võerahansu samuti.

Miks valiti just selline teema ja vaated, võib vaid oletada. Nõukogude võim kasutas ära rahvale armsaid sümboleid ja nii püüti laulupidudestki kujundada võimule oodide laulmise püha. Toome vaated olid aga arvatavasti kummarduseks teaduste akadeemiale. 1947. aastal läks tähetorn ülikooli alluvusest akadeemia alluvusse ning samal aastal alustati hoone taastamist.

Ajaloolise tõepära saavutamiseks kasutasid kõik kunstnikud eeskujuna Georg Friedrich Schlateri, Louis Höfflingeri, Hermann Hartmanni, Eduard Ivansoni, August Hageni jt baltisakslaste Tartust tehtud litosid ja gravüüre.

Laulupeoliste pildi eeskujuks on kõige rohkem olnud Louis Höfflingeri vaade Tartule Ressource’i seltsi aiast. Kitse pildil on kujutatud ühendkooride esinemist.

Publik Ressource’i aias teisel kontserdipäeval. Keskel valgetes teklites Soome esindajad laulupeol – arheoloogiamagister Johan Reinhold Aspelin ja koolijuhataja Carl Gustav Swan.

Inimeste kujutamiseks tegi kunstnik palju toredaid eeltöid, mis on Tartu kunstimuuseumis ka säilinud.

Voldemar Erm on väitnud, et Kits püüdis maalil säilitada vanadelt gravüüridelt pärinevat tagasihoidlikku koloriiti. Sama on ilmselt püüdnud teha ka Vardi. Tema vana anatoomikumiga pildist jääb aga paraku mulje, et suuremat huvi on talle pakkunud esiplaanil olev kelder (surnukuur?). Võerahansu on koos tähetorniga näidanud ka pääsu püssirohukeldrisse.

Kunstilises mõttes on kõige õnnestunum just Võerahansu maal, mis on säilitanud talle omase värske

ja särava käekirja. Kitse on kammitsenud “vana gravüüri eeskuju” ja Vardit ilmselt teda juba sellel ajal painav hirm midagi valesti teha. Võimalik, aga et suur formaat talle lihtsalt ei sobi. Pole ju EÜSi pannoo samuti kunstilises mõttes just suur õnnestumine. Samas tundub uskumatuna, et sellise pildi looja on maalinud vaid kümmekond aastat varem kauneid Pariisi vaateid.

Kodanlikeks natsionalistideks tembeldamine sai hoogu just 1947. aasta teisest poolest ning pannoo valmimi-

se aastal 1948 oli selge, et midagi hävitavat on tulemas. (1948– 51 sunniti Tartu kunstiinstituudist lahkuma nii Elmar Kits kui ka Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu siirdus Tallinna. Vardi visati Kunstnike liidust välja.)

Pannoo sai oma kohal rippuda vaid mõned aastad. Millal täpselt see maha võeti, ei ole õnnestunud välja selgitada. Kas 1949–50, kui nii kunstnikke kui ka akadeemia inimesi oluliselt represseeriti?

Kitsega küll õnneks midagi otseselt ei tehtud, kuid ilmselt temaga vesteldi ja hirmutati korralikult. Alates 1949. aasta lõpust ta ei ülbitse enam koosolekutel ja ta looming muutub süngeks, maalidest kaovad õhk, valgus ja värvisära.

Võimalik, et pannoo võeti maha 1953, kui maja läks lühikeseks ajaks Tartu oblastikomitee käsutusse, võib-olla 1954, kui maja sai EPA peahooneks.

Igal juhul mainib Voldemar Erm 1956. aasta Kitse näituse kataloogis, et pannoo asub etnograafiamuuseumi (praegu ERM) kogus ning vääriks kuskil avalikku näitamist. Kui kellelgi lugejaist on olemas täpsemaid andmeid, palun sellest märku anda.

Fondist välja võeti Elmar Kitse maal teadaolevalt esimest korda 1994. aastal tema suure näituse puhul Tartu kunstimuuseumis, veel on seda näidatud 2004 Viinistu kunstimuuseumis ning 2013 Laulupeomuuseumis.

Kõiki kolme maali korraga saab esimest korda peaaegu 65 aasta järel näha laulupeost kuni juuli lõpuni ERMi näitusemajas.

Aleksander Vardi, Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu 1948. aastal valminud hiigelpannoo, mille kõiki osi koos ei ole eksponeeritud kord poliitilistel põhjustel, kord suuruse tõttu juba 65 aastat.

Reet Mark

6

UUDISED

JUULI 2014 2 x REET HÜNERSON

RISTIPETTAI

viimane pelgupaik

Kui palju ristimärke tegelikult ristipedajasse lõigatud oli, seda ei saa enam kunagi teada, sest puu on suure osa oma korbast põrmu kukutanud.

Lõuna-Eesti pärimuse portaalis LEPP leidub Laatre kuulsa ristipettai (pedajas, mänd) kohta Tsirguliina koolipoisi Aleksander Prede kirjapandu aastast 1939: “Laatre vallas Laatre–Õru maantee ääres kesk metsa laiutab end üle noorte puude lai, kaheharuline mänd, mis on rahvasuus kuulsaks saanud nimega ristipettai. Ammu enne maailmasõda kasvas tugev männimets Laatre mõisa maa-aladel. Igaüks kartis öösi sinna juhtuda, sest vanarahvas teadis õudseid lugusid sest metsast. See, kes sinna metsa öösi minevat, see tapetavat.

Kord vedanud noored poisid kihla toobi viina pääle, kes läheb läbi metsa. Üks julgeim asuski teele. Teine julge läinud teiselt poolt vastu hirmutama.

Kesk metsa jõudnud kokku ja kadunud mõlemad. Rahvasuu ei tea selle kadumisest midagi.

Aga nagu oleks Jumala tahtmine hirmsa asja jälgi segada, saatis ta tormi, mis murdis kõik ümberoleva metsa maha, ainult üks kaheharuline mänd, just sääl, kus sündis lugu, jäänud tummaks tunnistajaks üksi ja mahajäetult. See oli paar aastat enne suurt maailmasõda. Seda kohta hakati veel enam kartma.

Oma ristimänni kuulsuse sai ta sellest, et kord tahetud matta üht varjusurnut. Aga õnnekombel ärganud ta ellu ja just ristimänni kohal. Sest sündmusest olid ehmunud matjad ja surnu.

Matjad jooksnud laiali, aga matetav roninud puu otsa, kust pimedas hiilinud koju. Seejärel hakatud seda mändi pühaks pidama.

On inimestesse kasvanud komme, et alati, kui surnut viiakse sealt mööda, peatutakse, juuakse ja lõigatakse rist puusse. Praegu ilutseb 30 meetrilisel puul üle 150 risti, neis kinnikasvanud ja uusi.”

Juulis 2001 oli folklorist Marju Kõivupuu sunnitud ajakirjas

27. juuni südapäeval korraldasid ArborEst OÜ spetsialistid ristipuule pehme maandumise. Pakitult ja polsterdatult asus see, mis puust veel alles, teele oma uude koju ERMi püsinäitusel.

Mäetagused sellele samale puule järelehüüde kirjutama, sest mänd ei laiutanud enam sugugi.

Oli hoopis lõpuni kuivanud ning ühelt hea käega kalmistupühaliselt koguni surmatunnistuse saanud. Uurija meenutab: “Laatre ristipedajas oli vanim elav ristipuu, mida kirjeldas juba Matthias Johann Eisen oma raamatus “Esivanemate ohverdamised” (esmatrükk 1919 aastal): “Laatres kasvab kirikutee ääres suur pedajas, koor riste täis lõigatud. Surnut pedajast mööda viies lõigati vanasti ikka rist pedaja koore sisse, kodukäija kojutulemise takistamiseks.” (Eisen 1996: 57) Eisen kirjeldab ristide lõikamist puu tüvesse kui vana ja hääbunud kommet. Traditsiooni mittetundvate ja/või ainult aastakümnete tagustele arhiiviüleskirjutustele tuginevate uurijate

gasi esimene kodumaise filmi kinoseanss, kui näidati Johannes Pääsukese poolt tselluloidlindile dokumenteeritud vene seikleja Utotškini lendamisi Tartu kohal.

Tolle aja kinodest pole asukoha mõttes järel palju märgilist – areneva Ülejõe linnaosa Atlantise ümbrus või Illusiooni ala, kus vanasti kinopilti näidati, on sõjahävingu järel moderniseerunud linna kasutajate jaoks leidnud uue tähenduse.

Vana Imperiaali lähedal, kesklinna pool jõge juba rõõmustab tööle kiirustavaid ametnikke ning rahulikult jalutavaid peresid veidi mõtliku olemisega Peeter Põllu skulptuur, millega on siiski likvideeritud vaid väike osa meie võlast Tartut ja tervet Eestit oluliselt mõjutanud rahvuslike suurkujude ees.

Seni vaid postritel ja postkaartidel kasutatud kaader muuseumi välitöödelt naasvast Johannes Pääsukesest oli Eesti Rahva Muuseumi rändnäituste komplektis alati esimene sissejuhatav pilt. Fotograafid sokutavad nüüdsel ajal selle pildi vahel oma Facebooki kontole.

Johannes Pääsukese kuulus poos, kus ta tervitab rahvast oma soniga, oleks Tartule ilus ja sobilik suunaviit ikka Raadi poole, kus ERMi uues hoones jätkub Pääsukese hindamatu kogu säilitamine ja uurimine, aga ka Eesti filmiloo harrastusliku osa jätkuv kogumine.

Uus kesklinna–Raadi tuiksoon saab olema Roosi tänava bulvar, kergliiklejate mõnus kulgemise ala, kultuurihuvilisele jalutajale põnevust pakkuv trajek-

toor otse uue Eesti Rahva Muuseumi peaukseni. Roosi tänavale on ärksad maastikuarhitektid jõudnud välja pakkuda julgeid eskiislahendusi terve tulevase kultuuritänava ulatuses.

Temaatiliselt passiks Pääsuke rajatava filmipaviljoni lähedusse, kust ei ole ka kaugel esimese filmivõtte paik vanade tsaari­ aegsete ehitiste juures, Kasarmu– Roosi tänava nurgapealse ala “taskuparki” koos infostendiga.

Veel aktiivsem liiklustuiksoon suurel ristmikul Muuseumi tee alguses oleks teine sobiv koht rõõmsa näoilmega skulptuuri asukohaks – see keeraks seikleja mõtted ja huvi kohe paremale, uue muuseumimaja suunas. Juba lähiajal saab dendropark hõredamaks ja noorendatud.

KAAREL TARAND JOHANNES PÄÄSUKE, ERMi FOTOKOGU

Kus hakkab rahvast tervitama Johannes Pääsuke?

Rahvusliku filmikunsti sünnilinna Tartu parkides leiame hulgaliselt kultuuriloos olulistele inimestele pühendatud ausambaid. Mõned kõrguvad otse tänavate ääres, nagu Tartu ülikooli poole nõudliku näoga vaatav Jaan Tõnisson Postimehe maja ees. Mõni mõtlikus poosis skulptuur seisab igatsevalt keset parki, nagu näiteks Kalevipoeg, kelle juures Läti turistid vahel pilti teevad. Linnarahva jaoks on suurkujud ja mälestused muidugi midagi enamat kui kivi või pronksivalu.

Eesti filmi 100. juubeliaastal jäi linnal realiseerimata hea idee – panna lõbusa olemisega Johannes Pääsukese kuju Tartu linnaruumis liikuvat rahvast tervitama. Just Tartus toimus nüüd juba rohkem kui sada aastat ta-

töös tuleb sedalaadi lähenemist ikka ette. Igatahes veel aastajagu päevi tagasi oli vana pühapuu tüvesse värskeid riste uuristatud.

Kui palju ristimärke tegelikult ristipedajasse lõigatud oli, seda ei saa enam kunagi teada, sest puu on suure osa oma korbast põrmu kukutanud. Paar aastat tagasi õnnestus mul maast meeter kuue-seitsmekümne sentimeetri kõrguseni lugeda kokku umbkaudu paarsada risti. Aga riste oli männi tüvi tihedalt täis umbes kolme meetri kõrguseni.

Surnut Laatre kalmistule saates võtsidki viimastel aastatel peielised redeli ühes või seisid üksteise õlgadele, et ülalpool puutüves leida vaba pinda uue ristimärgi tarvis.”

Mis saab kuivanud ristipuust edasi, küsis Kõivupuu toonases nekroloogis. Nüüd on vastus teada. Kirjavahetuses ERMiga teatas keskkonnaamet: “Keskkonnaregistri EELIS andmetel on puu seisund halb. Puu on kuivanud ja seest õõnes. Märkusena on A. Mägi poolt 2002 tehtud ettepanek puu maha kanda.

Keskkonnaameti spetsialistid on puu seisukorda hinnanud 2010. aastal. Tõdeti, et puu on täiesti kuivanud ja alles on ainult tüügas, mis on kahjustunud pruunmädaniku poolt. Puu ei oma küll hetkel enam kõrget looduskaitselist väärtust, aga puul on väga oluline kultuurilooline väärtus ristipuuna.”

Loogiline järeldus siit on, et kui puul on kadunud vastupanuvõime ja väärtus looduses, kuid säilinud tähendus kultuuris, peab ka tema asukoht olema mitte enam loodus-, vaid kultuurikeskkonnas. Nõnda leiabki kaduvikku määratud puu oma koha ERMi uues püsiekspositsioonis. Selle kava on heaks kiitnud ka kohalikke inimesi esindav omavalitsusvõim (Tõlliste vald).

Johannes Pääsuke.

Veel enne kui silm märkab järve purskkaevu, saab fooritule juures peatuv autoga rändaja või jalgrattur keerata lehvitava Johannes Pääsukese käeviipe järgi paremale – väge-

va kultuuritempli juurde, mille varakambrite üks usinatest täitjatest oli ka Eesti filmi isa Pääsuke.

Kristjan Raba

UUDISED

JUULI 2014

7

Maido Selgmäe

MÄNG

Nii nad tapsidki meie Ferdinandi

Kammerkoori president Indrek Mustimets toetust Toomel üle andmas.

Kingitus Siksälä naisele TÜ kammerkoor laulis muuseumi toetuseks.

Laulu- ja tantsupeo tule teelelähetamise päeval Tartus meenutati toomkiriku varemete juures ka I üldlaulupeo piduliku jumalateenistuse toimumist kõnede ja muusikaga.

Pärast koraalide ettekandmist andis Tartu ülikooli kammerkoor Eesti Rahva Muuseumile üle toetuse, mille koor oli sihtotstarbelisena kogunud oma kevadkontsertide käigus. Annetatud 430 eurot on ette nähtud selleks, et lõpule viia muuseumi tulevases püsiekspositsioonis oma koha leidva Siksälä naise kostüümi rekonstrueerimine.

Eesti Rahva Muuseum tänab koori ning kutsub üles teisigi muuseumi sõpru leidma viise muuseumi kui kogu rahva ühisloomingu uuestisündi panustada.

Eesti kagunurgas Misso lähistel Siksälä talu maal asub Eesti kõige põhjalikumalt uuritud, ühtlasi aga ka kõige rikkalikumate leidudega hilis-

muinasaja ja keskaja kalme. Arheoloogilised kaevamised Siksälä Kalmõtõmäel leidsid aset aastatel 1980–1988, 1990– 1991 ja 1993 Silvia Laulu ja Jüri Peetsi juhendamisel.

Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Ave Matsin koos üliõpilaste ja teiste meistritega on võtnud eesmärgiks valmistada täielik rõivare-

konstruktsioon naise matuse 220 tekstiilileiu järgi. Tegemist on XIII sajandi lõpus või XIV sajandi esimeses pooles maetud veidi üle 30aastase naisega, kelle rõivastusse kuulusid mitmed rikkalikult kaunistatud õlakatted, särk ja peapärg koos ehete ja vöölistega.

KAAREL TARAND

Inspireeriv India – näitus teisest kultuuriruumist

ERAKOGU

Ühel külmal päeval tuli ERMi Postimuuseumi tõmmu mees sooviga muuseumis oma postmarke näidata.

Esialgu jäi teema soiku, ent mõni kuu hiljem oli ta tagasi. Käes mapp ja paberid keerukal teemal nagu india kultuuriloolised tekstid Ramajana eeposest inimeseks olemise ja jumalikkuse tähendustest, väärtustest... Teistsugust kultuuriruumi selgitasid kaunid värvilised postmargid. Kusagilt kaugelt mälusopist meenusid peagi: India, postmargid, näitus. Eksootiline, ärev ja põnev!

Nii näituse teema kui saamise lugu on Postimuuseumile tavapäratud. Erinev kultuur ja maailmatunnetus ning -nägemus avaldus selgelt juba näituseidee teostamise edasistes aruteludes.

Filatelist Briti Deb, kelle Euroopasse on toonud ülikooliõpingud, oli esiotsa samavõrra hädas meie näitusekultuuriga kui meie tema arusaamadega marginäitusest.

India on maa, kus rahvusvahelise filateelia föderatsiooni mitteametlik moto filateelia ehk margikogumise kohta – The King of Hobbies and the Hob-

by of Kings (hobide kuningas ja hobi kuningatele) – peab sisuliselt paika. Marke koguvaid huvilisi ning kohalikel ja üleilmsetel filateelianäitustel osalejaid on koolijuntsudest ärimeesteni, isegi kui see hobi nõuab palju raha.

Erinevalt euroopalike filatelistide kogukondade vananevast väärikusest on Aasias margikogumine populaarne ja laialt levinud trend nagu kas või “pelgalt” ühe stendiga esinemine kohalikel ja rahvusvahelistel marginäitustel ja võistlustel.

Briti Debi erihuviks on just väljaspool Indiat välja antud india kultuuri teemalised margid. Oma kogude suuruse kohta poetab filatelist “umbkaudu mõned tuhanded” ehk kes neid ikka loeb? Hoopis olulisem on mütoloogiast kantud India lugude jutustamise kultuur – just sellele keskendub Briti Deb oma kogumistegevuses.

Tööpõld on lai, sest India kogukonnad väljaspool Indiat ning India Post ja muud filateeliaga tegelevad organisatsioonid pro-

pageerivad oma maa ja kultuuri postimaksevahendite kaudu tutvustamist teadlikult.

India Posti andmetel on filateeliakaupadega riiklikul tasandil tegelemas 68 piirkondlikku peapostkontorit ning 1111 filateeliatoodete müügipunkti. Suur maa, suur kultuur, suur mõtlemine, suur tähendus ning suur mõju maailmas. Mul on hea meel, et ERMi Postimuuseumil on selles oma osa.

Selline on lühi-pika loo algus, mille tulemiks saab olema septembris ERMi Postimuuseumis avatav näitus “Inspireeriv India – India inspiring!”. See lugu hõlmab endas kultuure ja inimesi, nende väärtusi ja erinevusi neis väärtustes.

Ning kogu protsessi jooksul on see jätkuvalt olnud ning endiselt on – inspireeriv. Mees, tema hobi, tema maa, tema kultuur laias maailmas – ärkamas ellu ka meie jaoks ühel muuseumiseinal.

Eesti muuseumides mängitakse 16. maist kuni 25. augustini sõjamängu.

Mai keskel algas Tartust Eesti muuseumide tänavune suvemäng, patrooniks kindral Ants Laaneots. Suvemängus osaleb 62 muuseumi üle Eesti. Mängu peaauhinnaks on paintballi-võistlus kahele 5-liikmelisele salgale, mille paneb välja Shotgun.

On palju põhjusi, miks muuseumide suvemäng on sel aastal sõjateemaline. 2014. aastal möödub 100 aastat I maailmasõja puhkemisest, 95 aastat Võnnu lahingust, 90 aastat detsembrimässust, 70 aastat II maailmasõja lõpu kaitselahingutest Eestis ning 10 aastat Eesti ühinemisest NATOga. Mänguga tahame teadvustada Eestit igasugustes sõdades kaitsnud inimeste kangelaslikkust ja meenutada Eesti pinnal läbi aegade toimunud sõja­ sündmusi.

Mängureeglid on lihtsad. Igas osalevas muuseumis esitatakse püsiekspositsiooni kohta neli sõjateemalist küsimust või pannakse külastaja tegema midagi muud põnevat. Mängija saab esimesest muuseumist flaieri, millele ta kogub neljast muuseumist mängus osalemise templi (miinimum on neli muuseumi, millest üks on sõjamuuseum, kuid külastada võib ka rohkem muuseume). Kelle flaieril on enim templeid, saab eriauhinna. Flaier jäetakse viimasena külastatud muuseumi.

Auhindade loosimine leiab aset augusti lõpul Tartus, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse sõjaväelaste osalusel, auhindade pidulik üleandmine toimub septembri alguses Eesti Sõjamuuseumis.

S ÜN D M U S

Kunksmooripäev India filatelist Briti Deb sattus Eestisse tänu ülikooliõpingutele.

Septembris ERMi Posti­ muuseumis avatav näitus “Inspireeriv India – India inspiring!” pakub vaatamiseks eksootiliselt värvikaid marke.

Ave Kikas Arp Karm

P I LT U U D I S

Ehitame maja n Kuuldused muuseumi uue hoone peatsest valmimisest pole liialdatud.

Augusti lõpus on ette nähtud sarikapidu, kui pildil esiplaanil kile alla peidetud “peasarikas” on oma koha sissepääsu laulukaare mõõdus rippkatuse põhikandjana sisse võtnud.

17. augustil Raadi mõisapargis Pärastlõuna hariva tegevuse ja juhendatud õpitubadega.

Osalejad tutvuvad ravim-, toiduja värvimistaimede küllusliku maailmaga.

Programm kella 15–17 n Ravimtaimed – milliseid ravimtaimi leidub Raadi pargis? Ülle Reier koos botaanikaaia praktikantidega, Jääkeldris avatud väike näitus. n Toidutaimed – kuidas kasutada rohkem kohalikke taimi toidus ja miks see hea on?

Renata Sõukand ja Raivo Kalle. n Värvimise taimed – villase lõnga värvimine ja tarvitamine, taimevärvide väärtusest.

Kauksi puhkemaja perenaine Piret Talistu ja ERMi teadur Kristel Rattus. n Taimedest ehted.

Kunstiõpetaja Merle Ambre. n Nafta ja elusloodus – millised on naftareostuse tagajärjed?

Looduskaitsja Agni Kaldma. n Lõbu-, jõu ja osavusmängud mängujuhtidega.

8

S ÜN D M U S E D

ERMi üritused

JUULI 2014

R A A M AT U D

NÄITUS

Juuli

Reet Piiri.

“Vana-Tartumaa rahvarõivad”.

ERMi näitusemaja (J. Kuperjanovi 9, Tartu)

14.–18.07. Kirju-Mirju suvelaager väliseestlastele.

30.07. Helikoosolek: tartu vol 44.

ERMi Postimuuseum

Toimetaja: Tuuli Kaalep.

Kujundaja: Maarja Roosi.

Tõlge: Kadri Metsma.

Fotod: Anu Ansu, Nele Tammeaid, Agnes Aljas, Kaarel Nurk, Sandra Urvak, Mart Trummal.

Toetajad: Eesti Kultuuri­kapital, Rahvakultuuri Keskus, Tartu Maavalitsus, Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts.

Tartu 2014. 160 lk.

(Rüütli 15, Tartu)

11.–13.07. Osaleme Tartu Hansa­ päevadel kauni kirja töötoaga, kasutusel on hansapäevade kõrvaltempel.

18.–20.07. REFS näitus “Estonia 2014” toimub tänavu Pärnus. Posti­muuseum osaleb stendinäitusega “Pärnust saadetud ja Pärnu saadetud kirjad alates 18. sajandi lõpust”.

Väljapandud kirjadest vanim on saadetud Nantesist Pärnu aastal 1767.

Raadi mõisapark (Narva mnt 177, Tartu)

11.–12.07. Punk’n’Roll Festival Raadi järve kaldal.

14.–18.07. Raadi õpituba: Väike­kandle valmistamine.

26.–27.07. Raadi õpituba: Vana puitmööbli hooldamine.

August ERMi näitusemaja 20.08. Taasiseseisvumispäeva tähistamine.

27.08. Helikoosolek: tartu vol 45.

Raadi mõisapark 8.–17.08. ERMi ja Emajõe Suveteatri suvelavastus “Kunksmoor”.

9.08., 16.08. Raadi õpituba: Kaapkübara tegemine.

17.08. Perepäev Kunksmooriga – tegevused ja ravimtaimede näitus jääkeldris.

16.08., 23.08., 30.08. Raadi õpituba: Põhja-Eesti lillkirja tikkimine.

September ERMi näitusemaja 29.09. Kirjasaatjate päev.

24.09. Helikoosolek: tartu vol 46.

26.09. Teemapäev õpilastele ja õpetajatele näitusel “1944. Meri läände”.

Raadi mõisapark 6.09., 20.09. Raadi õpituba: Kristi Jõeste meistriklass.

13.–14.09., 27.09. Raadi õpituba: Telgedel kudumine (algajatele).

ERMi Postimuuseum 3.09. Näituse “Inspireeriv India – India inspiring!” avamine.

26.09. Teadlaste Öö – Postimuuseum tõstab fookusesse ravimite ostmise/ saatmise interneti/posti teel.

n Raamat tutvustab Lõuna-Eesti ühe piirkonna, Vana-Tartumaa talurahva rõivastuse arengulugu.

Siit leiab näiteid Tartumaa 16 kihelkonna rahva­ rõiva­kostüümidest. Enamik esitletud kostüüme on valmistatud nende kandjate poolt kas endale või pereliikmele esindusrõivaks. Teine osa kostüümidest on koorilauljate ja rahvatantsijate esinemisrõivad. Fotodel toodud kostüümiosad on enamasti XIX sajandist pärinevad muuseumiesemed.

“Siin maal” n Fotograaf: Ingmar Muusikus n Fotoallkirjad: Madis Arukask n Produtsendid: Taavi Tatsi, Vahur Puik n Produtsendid: Eesti Kultuurkapital, OÜ Digifoto, Maailmafilm, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Instituut n Avatud: 8.07.–24.08.2014 Albu mõisas

Vaike Reemann.

“Sõbast seinavaibani.

From traditional wrap to wall tapestry”.

Näitus “Siin maal” koondab 55 professionaalset foto­ jäädvustust Ingmar Muusikuselt, Eesti ühelt tuntumalt pressi- ja loodusfotograafilt. Ingmar valis selle näituse tarbeks oma viimase 10 aasta jooksul tehtud piltide varasalvest välja need, mis on talletanud tänapäeva eestimaalasele tuttavlikke, kuid ka kaduma kippuvaid maapiirkondade karaktereid, toimetulekuviise ja pärandmaastikke.

Ekspositsiooni saadavad Tartu Ülikooli folkloristi Madis Arukase kommentaarid, mis lisab visuaalsele filigraansusele tekstilis-antropoloogilise mõõtme. Näitust esitleti esmalt Maailmafilmi festivalil ja see on edukalt rännanud Eesti Vabariigi 90. juubeliaastast alates.

Kujundaja: Urmas Raidma.

Toimetaja: Kaja Kell.

Tõlkija: Kristopher Rikken.

Tartu, 2014. 120 lk.

n Kordusväljaanne koostöös Eesti Pangaga valminud ERMi etnograafilisi kogusid tutvustavast raamatust. Raamatu tekst on eesti keelega rööpselt ka inglise keeles. Eesti Rahva Muuseumi kogus on üle 3000 vaiba. Enamik neist on Eestist, üle saja erinevatelt soome-ugri rahvastelt, mõned on rännumehed kaugetest maadest kaasa toonud ning hiljem muuseumile annetanud.

Vanimad vaibad pärinevad XVIII sajandist, kõige uuematega täienevad muuseumi kogud pidevalt.

Eevi Astel ja Krista Aru. “Rahvapärased õllekannud.

Traditional wooden tankards”.

Oktoober ERMi näitusemaja 17.10. Näituse “Soome-ugri bränd” avamine.

29.10. Helikoosolek: tartu vol 47.

November ERMi näitusemaja 26.11 Helikoosolek: tartu vol 48.

ERMi Postimuuseum 13.11. Näituse “Armastuskirjad” avamine.

Kujundaja: Urmas Raidma.

Toimetaja: Kaja Kell.

Tõlkijad: Hille Saluäär, Kadri Põdra, Mare Prunt, Pirjo Püvi, Robin Hazlehurst.

Fotod Merylin Suve, Anu Ansu, Arp Karm.

Tartu, 2014. 104 lk

Detsember ERMi näitusemaja 05.12. Koolidevaheline võistu­ joonistamine.

. . .

MUJAL

3.–6.07. ERM laulu- ja tantsupeol.

18.06.–2.11. “Ei saa üle Emajõest”, Postimuuseumis on kasutusel näituse kõrvaltempel.

29.08.–19.10. ERMi ja AdamsonEricu muuseumi ühisnäitus “Ruhnu eleegiad” Adamson-Ericu muuseumis Tallinnas, Lühike jalg 3. n Muuseum jätab endale õiguse teha programmis muudatusi! Rohkem infot www.erm.ee

värat Toimetaja: Kaarel Tarand Fotod: Nele Tammeaid, Arp Karm, Enn Varrik, Reet Hünerson, Maido Selgmäe, muuseumi ja erakogud Kujundajad: Mari Peterson, Velvet OÜ (lk 4) Korrektor: Merike Järvlepp e-post: erm@erm.ee

. . . . . .

. .

.

. .

.

n Kordusväljaanne koostöös Eesti Pangaga valminud ERMi etnograafilisi kogusid tutvustavast raamatust. Raamatute tekst on eesti keelega rööpselt ka inglise keeles. Eesti Rahva Muuseumi kogudes leidub umbes 3000 õllekannu, millest valdav enamus pärineb XIX sajandist, üksikud ka XVIII sajandi keskpaigast. Kõige vanem dateeritud õllekann kannab aastaarvu 1728. Kõik XVIII sajandist pärinevad kannud on mahult väikesemõõtmelised, lameda kaane ja lihtsa käepidemega. Mida aeg edasi, seda suuremaks ja uhkemaks muutuvad ka kannud.

TEEJUHT 51

“Raadi teejuht”.

Koostajad: Pille Runnel, Kaarel Tarand, Merike Tamm.

Toimetaja: Tuuli Kaalep.

Kujundus, küljendus ja kalligraafia: Merike Tamm.

Foto- ja reprotööd: Arp Karm, Merike Tamm, arhiivkogud.

Tartu, 2014. 48 lk.

n Eesti Rahva Muuseumi olevat ja tulevat kodupaika kunagise Raadi mõisa territooriumil tutvustav väljaanne, mille aluseks on koguteoses “Raadi raamat” (Tartu, 2010) ilmunud tekstid ja illustratsioonid. Teejuht annab ülevaate Raadi ajaloost ja mõisapargist ning tegutsemisvõimalustest seal kuni ERMi uue peamaja valmimiseni sügisel 2016.

Eevi Astel.

“Eesti rahvapärased hõbeehted.

Estonian national silver jewellery”.

Kujundaja: Urmas Raidma.

Toimetaja: Kaja Kell.

Tõlkijad: Mare Prunt, Kadri Põdra ja Pirjo Püvi.

Tartu, 2014. 96 lk.

n Kordusväljaanne koostöös Eesti Pangaga valminud ERMi etnograafilisi kogusid tutvustavast raamatust. Raamatute tekst on eesti keelega rööpselt ka inglise keeles.

Raamat tutvustab rahvuslikke hõbeehteid, mis on talletatud Eesti Rahva Muuseumi kogudesse. Need enamasti talupoegadele kuulunud rinnarahad, sõled, preesid ja krõllid polnud pelgalt rõivakaunistused või maagia ja uskumustega seotud esemed, vaid ka varapaigutus pangahoiuste ja väärtpaberite eelsel ajal.

A J A KI R I

Muuseum.

Eesti Muuseumiühingu ajakiri.

Nr 1 (35), 2014. n Muuseumiajakirja värskes numbris saab üle hulga aja sõna kultuuriminister. Probleemidest on mitme nurga alt vaatlemisel muuseumide organisatsiooni ümberkorraldamine (nn muuseumireform), vaadatakse tagasi muuseumiööde ajaloole, Eesti mullustele muuseumide aasta­ auhindadele, samuti Euroopa Muuseumifoorumi aastakonverentsile ning auhinnagalale Tallinnas.

Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja (J. Kuperjanovi 9, Tartu). Näitused ja muuseumipood avatud T–P 11–18, kohvik avatud T–R 10–18, L 11–18, P 11–17. Tel 735 0445.

ERMi Postimuuseum (Rüütli 15, Tartu). K–P 11–18. Tel 731 1450.

Raadi mõisapark (Narva mnt 177, Tartu). Avatud iga päev kella 7–22. Näituste külastamiseks helistage ette tel 735 0442.

Heimtali muuseum (Heimtali, Pärsti vald, Viljandimaa). Avatud T–L 9–13.30 ja 14.15–17. Tel 439 8126.

Raamatukogu, arhiiv, fotokogu (Veski 32, Tartu). Avatud T–R 9–16 (pärast kella 13 fotosid juurde ei laenutata, materjalidega tutvuda saab kuni kella 16).

Esemekogud (Veski 32, Tartu). Avatud E–R 10–16 (pärast kella 14 esemeid juurde ei laenutata, materjalidega tutvuda saab kuni kella 16).

ERMi näitusemajas, Postimuuseumis, Raadi mõisapargis ja Heimtali muuseumis kehtib ühispilet. Ühispilet kehtib tähtajatult, kuni seda on neljal korral kasutatud. Muu piletiinfo www.erm.ee/teenused.