VÄRAT (mai 2015)

värat

Eesti Rahva Muuseumi ajaleht toob kaks korda aastas sõnu­meid ja üle­vaa­teid ERMi te­gevusest.

ERMi ajaleht on kõigi muu­seumi sõp­rade väljaanne, mis kutsub kaasa mõtlema pü­sivast ja kadu­vast, suurest ja väikesest.

NR 2 (18) NELJAPÄEV, 14. MAI 2015

Hüvasti, vahejaam, kodu ootab!

Endine raudteelaste klubi tegutses Eesti Rahva Muuseumi näitusemajana 21 aastat, 1994–2015. Foto: Karl Oras, ERMi fotokogu, Fk 1593:104

Uus film

Välitööd

Osalus

Kalender

ERM asutas Kallase ja Linnuse auhinna

Kuukulguri lühifilm avab ERMi verdtarretava saladuse

Miks etnoloog ja etnograaf kodus ei püsi?

Esimene osalusnäitus Raadil rajaneb detektoristide tööl

ERMi näitused, üritused, teated

Loe lk 3

Loe lk 4

Loe lk 5

Loe lk 6–7

Loe lk 8

21 aastat ajutist elu

Muuseum tänab

Näitusemaja hakkab end kokku pakkima Loe lk 2–3

2

2 1 AASTAT AJUTIST E L U

MAI 2015

Raadi muinasjutust Raadi Intervjuu Tõnis Lukasega, Eesti Rahva Muuseumi direktoriga näitusemaja alguse ja lõpu aastal.

Enam kui kahe kümnendi eest tekkis õnne ja tahtmise koosmõjus võimalus saada Eesti Rahva Muuseumile “ajutine” näitusemaja. Kuidas ja kui pikaks selles alguspunktis 1990ndate esimeses pooles teekonda ette kujutasid ja milliseid eesmärke see vahemäng pidi täitma?

Ettekujutus oli, et teeme aju­ tise näituse viieks aastaks. Viis aastat hiljem pidi meil kindlas­ ti oma, spetsiaalselt ehitatud muuseumimaja olema. Projekt “Põhja konn” oli juba 1993. aas­ tal välja valitud, aasta hiljem olid valitsuse juures veel vaidlu­ sed pooleli, et milline kultuuri­ objekt kolmest suurest, millest unistati – muusikaakadeemia, kunstimuuseum ja rahvusmuu­ seum – on riigile tähtsaim.

Meie olime kaunis kindlad, et kuna Eesti Rahva Muuseum asus väljaspool Tallinna, mille poole investeeringud juba too­ na kaldu olid, võiks ta olla riik­ lik prioriteet. Uskusime, et ette­ valmistav tsükkel koos ehitus­ ajaga, mille lõpuks saame pä­ ris uue hoone, võiks olla umbes viis aastat. Selleks perioodiks oli vaja näitusemajas omandada kogemusi ja luua näitused, mida inimesed saaksid vaadata ja end üles soojendada, et siis juba tul­ la vaatama valmivat uut hoonet ja selle näitusi.

Võib öelda, et püsinäitusena tuntud näitus planeeriti algusest peale ajutise näitusena ja see muutus püsivaks ja vastupidavaks hoolimata algatajate kavatsustest.

Kui Riho Illak (Tartu linnava­ litsuse kultuuriosakonna juha­ taja) ja Martti Preem (linnaarhi­ tekt) said teada, et Eesti Raud­ tee on valmis toonase raudtee­ laste klubi linnale üle andma ning see tuli ka korra järgi mu­ nitsipaliseerida, pakkusid nad selle muuseumile välja – et kas tahate? Mina vastasin, et mui­ dugi tahame, ehkki ei teadnud sel hetkel veel täpselt, mida sel­ lega peale hakkame. Kui tekkis võimalus, mõtlesime ka kiiresti välja, mida majaga teha.

Teatud tinglikkusega oli ERMil Veski tänava hoones kõik muu olemas – töötajate kabine­ tid, esemehoidlad, algelised la­ borid jmt – peale näitusesaali­ de. Välja arvatud üks hästi pisi­ ke, milles saigi teha vaid kiiresti vahetuvaid väikenäitusi. Niisiis, kõige rohkem oli puudu püsinäi­ tusest. Järelikult tuli esimeseks täita kõige suurem lünk. Kont­ rastina nimetasimegi uue näi­ tuse püsinäituseks, et rõhutada selle senist puudumist. Mis sest, et see pidi ka tegelikult ajutine olema.

Sellele näitusele andis pü­ sinäituse iseloomu see, et me tema peal ju harjutasime uude pärismajja loodava püsinäitu­ se kontseptsiooni. Uus püsivus pidi sellest harjutusest välja kas­

vama. Jah, ajaliselt püsinäitus, ent kontseptuaalselt seni puu­ dunu aseaine ning sissejuhatus tulevikku.

Niisiis peegeldas toonane tulemus seda mõtet, milliselt baasilt ja milliste sõnumitega ERMi uut püsiolekut luuakse ja millisena ette kujutatakse?

1990ndate esimene pool oli murdeline aeg kogu maailma muuseumidele. Mõnel pool oli murrang juba alanud, aga mitte sugugi lõpule viidud. Suurtes ja konservatiivsetes muuseumides oli käsitlusviis ikka vanamoeli­ selt akadeemiline.

Läbimurde olemuseks oli, et hakati tasapisi tegema lavastus­ likke näitusi senise lihtsa selgi­ tusega esemete väljapaneku ase­ mel. ERMi uuenduslikkus seis­ nes ühelt poolt üleminekus la­ vastuslike näituste tegemisele ning teisalt oli meie huvi ekspo­ neerida lavastuste kõrval aga ka nn õppekogu, kus esemetüübid oleksid välja pandud kogumina ja teatud arengus ja variatsioo­ nides. Näiteks põllutööriistad, õllekannud, käsitöövahendid, mida võib olla eksponeeritud mitmeid järjest.

ERM oli juba tol ajal uuen­ duslik, pannes kokku kaks asja: lavastusliku näituse ja õppeko­ gu. Olin sellist lahendust näi­ nud Pariisis Prantsusmaa et­ nograafiamuuseumis, kus see oli realiseeritud kahel korru­ sel, ühel näitus ja teisel avatud fond, nagu seda tänapäeval ni­ metatakse.

Püüdsime saavutada sama, aga näitusemajas meil neid eral­ di teha ei õnnestunud, vaid pi­ dime kaks kontseptsiooni kok­ ku segama. Kuid uude hoones­ se, kus pidi olema palju rohkem näitusepinda, planeerisime la­ vastuslikku näitust ja õppekogu täiesti eraldi ruumidesse. Meie 1994. aasta näitus oli seega igat­ pidi uuenduslik.

Kui palju näitusemaja näituste loomisel peeti silmas ühiskondlikku (mitte küll poliitilist) tellimust või ootust selle kohta, mida ERM oma näitustega eesti rahvale peaks ütlema, mismoodi rahva teadvust kujundama, mis valdkonnas teda harima?

Kogu meie uue maja vajadus oli põhjendatud väitega, et meie rahva varamu on väga suur, aga seda pole siiamaani saanud üld­ se näidata. Esmane ülesande­ püstitus, mis sisaldas rahva tel­ limust ja muuseumi valmisole­ kut, oligi see, et nüüd on kogu vara rahvale näha!

Selle vara hulgas oli kõige suurem osa etnograafilisi ese­ meid ning sellest omakorda moodustas suurima osa, mil­ le järgi ja mille talletajana ka muuseumi kõige rohkem tunti, talurahvakultuuri esemekogu.

Näitusemaja ja sealne eksposit­ sioon oli paljudele seega võima­ lus talukultuuriga seotut koge­

da ja näha. Mida ka vaimustu­ sega tehti.

Meie ise ei tahtnud sugugi väga lämmatavalt ühelaadset ekspositsiooni teha, kuid ruu­ mijaotus ja loogika kirjutas mei­ le proportsioonid ette. Suur saal oli oluliselt suurem kui muud sellega ühendatavad ruumid kokku. Kuna sinna sai talurah­ vakultuur, siis hoolimata sel­ lest, et muudesse paigutasime linnakultuuri, nõukogude oku­ patsiooni perioodi jne, jäi domi­ neerima XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse talurahva­ kultuur. See ei olnud meie otse­ ne taotlus, vaid pigem asjaolu­ de kokkulangemine ja rahva tel­ limuse täitmine.

Kui palju näitusemaja loomisel ja kujundamisel oli lähtekohaks vajadus vähetuntud muuseumile mingi kuvand tekitada (olgugi, et seda sõna toona ei kasutatud)? Kas oli mingi ideoloogiline hoiak: et jah, me tahame, et Eesti Rahva Muuseumist mõeldaks just nii ja tema kohta ühiskonnas peetaks kindlalt rahvusmuuseumi omaks?

Esimene ülesanne oli teha mingigi näitus selleks, et inime­ sed üldse oskaksid Eesti Rah­ va Muuseumist mõelda. Seni­ ses Veski tänava maja 100ruut­ meetrises ajutiste näituste toas, võib liialdamata öelda, pol­ nud 99% rahvast ju iial käinud­ ki. Seetõttu ei osanud inimesed ju ERMist ka midagi rohkemat mõelda kui kunagisest muinas­ jutust Raadil. See olukord tuli lõpetada.

Meil ei olnud illusiooni, just­ kui suudaks Raadi muinasjutt lõpuni mõjutada rahvast üldi­ selt meid külastama, aga eriti ka otsustajaid meile tulevase muu­ seumi rajamiseks raha andma.

Miks peaksid nad toetama mi­ dagi, mida nad pole näinud ja kus nad pole käinud?

Järelikult oli esmane ülesan­ ne see, et näitusemajas hakkaks käima senisega võrreldes tohu­ tult rohkem inimesi, kes saaksid üldse teada ERMi olemasolust, ülesannetest ja vajalikkusest.

Muidugi oli ärkamisaeg pal­ juski omaaegse ühiskonna res­ tauratsiooni ihalus. Rahvusliku sümboolika, aga ka nõukogude kolhoosikorra pilastatud talu­ rahvakultuuri au taastamine oli kindlasti ka üks eesmärk.

Aga see oli ühtlasi ka üks vä­ heseid allesjäänud argumente ennast rahvusmuuseumiks ni­ metada – sõjaeelse ERMi paljud muud kogud, näiteks kunst, kir­ javara olid ju mujale ära jagatud.

Me pidime millegi najal tões­ tama, et ERM on rahvusmuu­ seum, põhjendama, miks uju­ me vastuvoolu, sest paljude Eu­ roopa rahvaste, sh koloniaal­ riikide traditsioonis oli rahvus­ muuseum ikka kunstimuuseum.

Miks meie peaksime nimetama rahvusmuuseumiks seda, kus on peamiselt talurahvakultuuriga

Reet Piiri, 1994

5 Rehielamu ehitamise puitmaterjal näitusemaja fuajees.

4 Püsi­ näituse ülespanek.

Sirje Pallo ja Roland Suits.

seotud kogud, see tuli ära põh­ jendada. Sellega, et see on meie rahvuslikus identiteedis kõige tähtsam.

Hiljem oleme näitusemaja baasil püüdnud rahvakultuu­ ri näidata ainult talurahvakul­ tuurist laiema mõistena. Aju­ tiste näitustega oleme süvene­ nud nii linnakultuuri, nõukogu­ de perioodi kui ka printsiibis pe­ remeheühiskonnale vastanduva tarbimisühiskonna olemusse.

Oleme otsinud rahvakultuuri tähenduse avardamise võimalu­ si ja nüüd võib öelda, et Raadi­ le läheb ERM juba ise eksposit­

siooni kujundades täie teadmi­ sega, et eesti kultuur on järjepi­ dev nähtus, kus kõik ajastud on tasakaalus, vajalikud.

Asja mõte on minna tulevik­ ku, võttes kaasa positiivne. Kul­ tuur ei ole stoppkaader või null­ punkt. Me näitame liikumist.

Kui me praegu näitame mine­ vikku, siis see peaks motiveeri­ ma kedagi saja aasta pärast näi­ tama seda, mis juhtub siin ja praegu.

Kui me oleksime tänaseni jäänud oma kontseptsiooniga 1990ndate keskpaika, siis oleks rahvas ära väsinud olemast ai­

nult talupoegrahvas. Vahepeal­ se tööga oleme andnud rahvus­ muuseumile hoopis laiema mõt­ te. Praegu pöörduvad meie poo­ le juba väga mitmesugused or­ ganisatsioonid, olgu need siis inseneride ühendused või teis­ te rahvuste kultuuriseltsid, sest nähakse, et muuseumi ülesan­ ded on hoopis laiemad nii aja­ lises raamis kui ka horisontaal­ selt, mõjutustena teistest kul­ tuuridest.

See areng on võimalik olnud ainult näitusemaja olemasolu tõttu, kui seda poleks olnud, siis oleks eesti rahvas meilt rahvus­

MUUSEUM T Ä N AB

MAI 2015

reaalsuseni

3

Kaarel Tarand

Arp Karm, 1994

rabelemata arenenud ning saa­ nud mõtlemisaega.

Mida aeg ja olud võrreldes näitusemaja loomisaja kujutelmadega on juurde andnud või lisaks toonud? Sellist, mida alustades ei osanud kavandada ega loota.

Me ajutist püsinäitust on aja jooksul ka uuendatud ja elava­ maks tehtud, mistõttu oleme ühe harjutuse võrra veel rikkamad. Et kuidas üht näitust kohendada ja muuta nii, et põhikontseptsioon jääb samaks, aga osa esemetest, kujundusest muudetakse, vahe­ tatakse, uuendatakse.

Ka uue peamaja püsinäitus­ te olemus on pigem muutumi­ ne, kuigi põhitelg jääb samaks paariks aastakümneks. Aga me peame oskama – ja seda oleme näitusemaja baasil õppinud – näitusi kohendada ja värsken­ dada käigu pealt, aga nii, et selgroog säiliks.

Algusest peale olid näituse­ maja näitused ju ettevalmistus uue, selle lõpliku ja ideaalse näituse loomiseks. See tähen­ dab, et maja ja ekspositsioo­ ni on kasutatud näituselabori­ na. Meie inimesed on saanud kogemusi ja läbi mängida neil näitustel killukesi oma teadus­ teemadest või projektidest, et kontrollida ideede ja lahendus­ te töökindlust.

Lisaks on näitusemaja ava­ tud kultuurikeskkonna igapäe­ vane praktika. Näitused küll, aga need on integreeritud ma­ jas toimuvate muude kultuu­ risündmustega. See kõik hak­ kab olema ka me uue maja ar­ gipäev. Korraga ollakse näituse­ maja ja rahvamaja, kuhu tahe­ takse tulla ka siis, kui näitused parasjagu juba vaadatud. Muu­ de huvitavate ürituste pärast.

Arp Karm, 1994. ERM Fk 2505:34

3 Vast­ avatud näituse tutvusta­ mine.

Vasakult: Virve Tuubel, Tõnis Lukas, Vaike Reemann ja Lennart Meri.

muuseumi staatuse, ma arvan, juba ära võtnud. Üks, milleta tänapäevast näitust ette ei kujutagi, on kõikvõimalikud audiovisuaalsed lahendused, infotehnoloogia, interaktiivsus jne. Oli see õnn või õnnetus, et näitusemaja rajati napilt enne, kui hakkas infotehnoloogia pöördumatu pealetung muuseumidele?

Sellest tungist Eesti uuema­ tes muuseumides saame rää­ kida ikka pigem selle aastatu­ hande algusest. Nii napp see seega polnud. Kuid on õige, et

tehes nii oma näitusemaja näi­ tusi kui ka uue päriskodu jaoks loodavaid näitusi, mida hakka­ sime looma samal ajal, me uu­ test tehnoloogiatest, multimee­ diast jne suurt ei teadnud. Fil­ minäitamise osakaalu kasvu suudeti küll juba ette näha. Sa­ muti seda, kuidas fotode baasilt ruumi luua.

Kas pääsesime vasikavai­ mustusest? Jah, mõneski asjas on museoloogias liigutud tasa­ kaalupunkti poole tagasi selle äärmusliku õhina juurest, mida uued tehnoloogilised võimalu­ sed vahepeal tekitasid. Origi­

naalese näituse keskmes on taas omaette väärtus ja ka me uue maja (selle, mis päriselt valmis ka saab) püsinäituste kontsept­ sioon on rajatud originaalese­ mete eksponeerimisele. Neid tuleb rahvas vaatama, nende vahetult kogetav aura on külas­ tajale olulisem kui kõige jälgimi­ ne lihtsalt interneti vahendusel.

Me oleme viimase kümnendi vältel, mil maailma museoloo­ gias on olnud suurte otsingute aeg, olude sunnil olnud rahu­ likult esemekeskne muuseum.

Oleme saanud teiste vigu jälgi­ da ja neist õppida, rahulikult,

Ja lõpuks, see pole küll päris muuseumi asi, aga lahkudes oma praegustest ajutistest ruumidest jätab ERM linnaruumi nii vaimselt kui füüsiliselt tühimiku. Siia pole enam asja neil inimestel, kes otsisid kontakti muuseumi vaimuga.

Kuidas peaks nüüd kohavaimu turgutama, et keegi ei tunneks end muuseumi uuenemise tõttu millestki ilmajäetuna?

Sõltub sellest, mis neist hoo­ netest tulevikus saab. Kui need jäävad avalikku kasutusse, pole ehk suurt vahet märgatagi. Aga selle linnaosa identiteediga ei juhtu midagi. Siin on palju üli­ õpilaskonvente ümberringi, mis teatud osas täidavad avalikke ülesandeid.

Ja kui isegi meie majad Ves­ ki ja Kuperjanovi tänaval peak­ sid üldisest kultuurikasutusest välja minema, on teisi hooneid, mis siia inimesi tõmbavad. ERM oli siin ajutine ja et teda pole üld­ planeeringutes kunagi siia ette nähtud, siis on ka võimalik kao­ tus ajutine ja üksikute jagu. Iga­ vikulises mõttes pole sest “kaotu­ sest” linnaosal raske üle saada.

Küsinud

Kaarel Tarand

Oskar Kallase auhinna esimene laureaat, Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja Aet Maatee.

Esimesed laureaadid on Aet Maatee ning Raigo Ljamin Alates tänavusest muuseumi sünnipäevast annab ERM igal kevadel välja tunnustus-ja tänustipendiume oma suurimatele mõttekaaslastele koostööpartneritele, valdkondlikele liitlastele ja headele kolleegidele.

Tänuauhinnad kannavad muu­ seumi ja Eesti rahvuslike suur­ meeste nimesid.

Rahvaluuleteadlane ja dip­ lomaat dr Oskar Kallas oli Ees­ ti Rahva Muuseumi asutaja ning esimene juht ühiskondlikus kor­ ras alates aastast 1909.

Etnograaf ja Tartu ülikoo­ li professor dr Ilmari Manninen Soomest oli Eesti Rahva Muu­ seumi esimene koosseisuline di­ rektor aastatel 1922–1928.

Dr Ferdinand Linnus (Lein­ bock) töötas Eesti Rahva Muu­ seumis alates aastast 1922 ning juhtis muuseumi direktori kt ja direktorina aastatel 1929–1941.

Vastavalt statuudile annab muuseum välja: n Oskar Kallase auhinda pi­ kaajalise silmapaistva profes­ sionaalse ja loomingulise te­ gevuse eest rahvusteaduste ja -kultuuri alal, mis on aida­

nud Eesti Rahva Muuseumil täita oma rolli eesti kultuuri mõtestajana; n Ilmari Mannise auhinda pa­ rima üliõpilastöö eest (ma­ gistritöö või sellega tööma­ hult võrdne teadustöö) rah­ vusteaduslikes distsipliinides eelmisel kalendriaastal (ala­ tes aastast 2016); n Ferdinand Linnuse auhinda kolleegipreemiana silma­ paistvate tööalaste saavutus­ te eest Eesti Rahva Muuseu­ mis eelmisel kalendri­aastal.

Auhinnad on rahalised ja nen­ dega kaasneb tänutunnistus.

Auhindade asutamiseks on and­ nud võimaluse Marje Õuna­ puu annetus Eesti Rahva Muu­ seumile ning allfondi asutami­ ne Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures.

ERM Kaarel Tarand

Ferdinand Linnuse auhinna esimene laureaat, ERMi infotehnoloogia spetsialist Raigo Ljamin direktor Tõnis Lukase tänusõnade tulvas.

4

UUS F I L M

MAI 2015

Muuseum sai kosmilised mõõtmed

Kuukulgur Film

Pärast viimast sõda levisid laste hulgas hirmu ja õuduse jutud sellest, kuidas mingites puruks pommitatud keldrites tegutsevad röövitud lapsi toorainena tarvitavad seebi- ja vorstivabrikud.

Hiljem, kui nõukogude te­ gelikkus aastakümnete­ ga end me argipäevas kinnistas, asendusid tooraine poolel lapsed rottidega. Igal juhul oli tegu lu­ gudega sarjast “kuidas tegelikult on”, mistõttu, nagu rahvasuu kinnitab, arstid ei söövat tablet­ te ja lihatöösturid vorsti.

Küsimus, kas rääkida enda kohta kõik ausalt ära või hoopis oma olemust tundmatuseni ilus­ tada seisab iga isiku ja organisat­ siooni ees, kes endast avalikkuse­ le teada anda tahab. Pigem kal­ dub moodsa ja avatud ühiskonna struktuuride hoiak sinnapoole, et iga töö köögipool on oluline. En­ nast tahavad avada nii valitsus kui ka ettevõtted. Ega me tegelikult ei tea, kas televiisoris Jamie Oliveri valmistatud road ka süüa kõlba­ vad (hõigaku ta pealegi iga asja juurde “Delicious!”), aga lahe on seda vaadata ja püüda ise sama­ moodi söögiga möllata.

Uuenev Eesti Rahva Muu­ seumgi seisis sama küsimuse ees: kas ja kuidas tutvustada muuseu­ mi uut köögipoolt avalikkusele nii, et iga valgustatud kodanik tunneks 2016. aasta sügisel ava­ neva uue maja ja selle näituste ning muude kultuuriliste atrakt­ sioonide külastamist sisemise sunni, vältimatu vajaduse, lausa narkootilise tõmbena. Paarküm­

mend sekundit helesinist ja ma­ gusat reklaami õhtuste seebioo­ perite vahele? See olnuks umbes sama tõhus kui igale Eesti koda­ nikule muuseumi põhimääruse väljatrüki saatmine.

Tahtsime midagi muud, taht­ sime kunsti. Ja sellist kunsti, mis on sündinud kunstnike vaba loo­ minguna, mitte tellija ebaprofes­ sionaalse tahte tuima realiseeri­ misena. Mõistagi on igal kiriku­ õpetajal Kölerilt altarimaali telli­ des kiusatus lasta Kristusele oma nägu külge joonistada, aga alati saab tulemus parem, kui kunst­ nik vabalt oma modelli, oma kur­ ja kutsari leiab.

Nõnda langes otsus saada ERMi uue tulemise tutvustami­ seks lühifilm Kuukulguri filmi­ stuudiolt, mille ülesandeks oli dokumenteerida realistlikult muuseumi veel valmimata köö­ ki, vändata arhitektuurifilm ma­ jast, mida pole veel ehitatud ning portreteerida miljonit museaali,

Eesti Rahva Muuseumi psühholoog (Koit Toome) on valmis saatusliku naise (Tanja Mihhailova) aitamiseks meeleparanduse teele.

Viimaseid näpunäiteid jagab režissöör Rain Tolk.

mida operaatorile kunagi ei näi­ data. Lisatingimus oli, et filmis ei tohi figureerida ei sõnas ega pil­ dis ükski muuseumi palgasaaja.

Lihtne ju.

Peale selle oli tellija soov, et filmi oleks kuhjatud vähemalt sama palju staare kui Hollywoo­ di “Palgasõdurites”, et puuduta­ tud oleksid kõik seni puuduta­ mata sihtrühmad, imikud ja rau­ gad, akadeemikud ja kirjaoska­ matud, rikkad ja vaesed jne. Film pidi saama korraga õudne ja ar­ mas, selge ning samas kujutlus­ võimele piire mitte seadev.

Kõike kokku võttes polegi ime, et lahendus, milleni Kuu­ kulguris jõuti, oli ainuvõimalik – Kuukulgur Film

Superagent (Henrik Kalmet) maskeerub tutvumiseks Eesti Rahva Muuseumi pärimuste pargiga.

midagi James Bondi ja Monty Pythoni vahepealset. See tähen­ dab realistlikku üldskeemi ning mõningast annust irooniat, sest ka muuseumielu pole lõpuni tõ­ sine ja sisaldab ootamatusi.

Selle kohani jõudes on luge­ ja isu Eesti Rahva Muuseumi sa­ ladusi avavat filmi näha juba pii­ rituks muutunud. Kuidas ja kus, küsib ta. Esialgu, kuni teistsu­ guse reegli kehtestamiseni keh­ tib kord, nagu okupatsiooni ajal NLKP liikmetele ajakirjanduse tellimisel. Et tahad Sirpi, pead tellima ka Pravda. See tähendab, et filmi näitab muuseum esialgu ainult koos kohustusliku lektori­ ga, kes filmi ette ja taha lisainfot peagi avatava muuseumi kohta levitab.

Terviklik, kokku tunnine tut­ vustuspakett on vaid ühe telefo­ nikõne või e-kirja kaugusel. Helis­ tada ja kirjutada võib igale muu­ seumi töötajale, kellele teie soov on puhas rõõm ja kohtu seadus.

Kaarel Tarand

Film

“Eesti Rahva Muuseumi verdtarretav saladus” n Tootja: Kuukulgur Film OÜ. n Animatsioonid: Birds of Paradise OÜ. n Produtsent: Alvar Reinumägi. n Režissöör: Rain Tolk. n Stsenaarium: Andres Maimik ja Rain Tolk. n Operaator: Mihkel Soe. n 3D ja animatsioon: Mikk Mägi ja Jaagup Metsalu. n Muusika ja helindus: Sten Sheripov. n Kunstnik: Kristina Lõuk. n Kostüüm: Helina Risti. n Osades: Superagent, Skaipmän ja Siga – Henrik Kalmet; Femme Fatale – Tanja Mihhailova; ERMi psühhoanalüütik – Koit Toome; ERMi valvur, paeluss – Andres Maimik; Pahade planeet alias Vormsi Ennu pea – Jaan Tedder; Pahade tegevjuht – Hans Kaldoja; Planeet Tartu alias Jakob Hurt – Raul Saaremets; ERMi tikutoosimees – Tõnu Mikiver; Kalevipoeg – Ott Kiivikas. n Muuseumi laul: sõnade ja muusika autor Sten Sheripov; esitavad Sten Sheripov, Koit Toome ja Tanja Mihhailova – https://www.youtube.com/watch?v=o1lThs49pjg.

REPRO

REPRO

REPRO

REPRO

Võistlustöö “Sõna” aluseks on ERMi asutamisprotokoll kui läbitöötatud konspekt. Alumisel pildil vaade saalile.

2011. aastal jõustus Eestis kunstiteoste tellimise sea­ dus, mille kohaselt peab avali­ ke hoonete ehitustööde maksu­ musest vähemalt 1% eest soe­ tama kunstiteoseid. Seadus ra­ kendub riigi- ja avalik-õiguslike­ le asutustele ning riigi enamus­ osalusega sihtasutustele ja mit­ tetulundusühingutele, kuid ei laiene kohalikele omavalitsus­ tele. Kunstiteoseid tuleb han­ kida, kui ehitustöid teostatak­ se vähemalt 750 000 euro ula­ tuses. Kunstiteoste hanke ülem­ piir on 65 000 eurot, millele li­ sandub käibemaks.

Kõigile neile tunnustele ERMi uus hoone vastab ja vastavalt sellele kuulutas maja tulevane omanik Riigi Kinnisvara AS ka hankekonkursi välja. ERMi uue hoone konverentsi- ja kinosaa­ li lavafooni tekstiili kujundaja

“Lennu­ tee linnu­ väli”.

Fragment võistlustöö “Käbid ja kännud” kavandist.

ja teostaja leidmiseks korralda­ tud konkursile laekus tähtajaks 34 ideekavandit, millest tingi­ mustele täiesti vastavaks loe­ ti 29 tööd. Loodav kunstiteos

peab kandma ERMi vaimsusele ja rahvakultuuri pärandile toe­ tuvat ideed. Žürii (koosseisus Tõnis Lukas – ERMi direktor, žürii esimees, Reet Piiri – ERM, Kai Lobjakas – Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraato­ rite Ühing, Krista Kodres – Ees­ ti Kunstiteadlaste ja Kuraato­ rite Ühing, Aet Ollisaar – Ees­ ti Tekstiilikunstnike Liit, Sigrid Huik – Eesti Tekstiilikunstnike Liit ja Pille Lausmäe – Eesti Si­ searhitektide Liit) jõudis arute­ lude lõpuks ja hääletades otsu­

seni valida esikolmikusse järg­ mised tööd: I “Käbid ja kännud”; II “Sõna”; III “Lennutee linnuväli”. Žürii märkis eraldi ära võist­ lustöö märgusõnaga “Mets”.

Vastavalt võistlusjuhendile esi­ koht eraldi preemiat ei saa, see sisaldub sõlmitava hankelepin­ gu maksumuses. Teise koha preemia on 950 eurot ja kol­ manda koha preemia 475 eurot.

Kaarel Tarand

V Ä L IT Ö Ö D

MAI 2015

5

Välitöödel läheb juba teine sajand ERMi fotokogu 212:3

Vanavara peab koguma kohe ja uuena, enne kui ta kaotsi on läinud.

1909. aastal loodud Eesti Rahva Muuseum seadis si­ hiks Eesti ala küla-külalt ja talutalult vanavarast tühjaks korja­ ta ning hakkaski selle tööga sa­ mal suvel peale. Rahvuslikust aatest innustunud noored siirdu­ sid kaduvat muinsust päästma ja viima muuseumimõtet rahva­ hulkadesse.

Ettevõtmise peaideoloog Krist­ jan Raud kirjutas Postimehes: “Me ei vaiki, ei väsi enne, kui iga lapsgi külas teab, mis Museum on ja viimne kui talu oma muistsused Museumile välja on andnud!”

Seda algatust võib nimetada tänase terminiga välitööd. Tol ajal nimetati seda vanavarakogumi­ seks. Peamise huvi all oligi loodud muuseumile kogude moodusta­ mine ja just vana ning ehe pakkus sellel eesmärgil huvi. Hoolimata vanavara kogumise eesmärgist li­ sandus sellele ka mittemateriaal­ ne pool nii korjamispäevikute kui aruannete näol, samuti olid mõ­ ned terasemad kogujad kirjuta­ nud üles ka rahvalaule ja lugusid.

Noortele vanavarakorjajatele oli see põnevaks seikluseks ja koh­ tumiseks rahva minevikuga. Oma tunnetest koguma minnes on kir­ jutanud Henrik Visnapuu: “Mõ­ nus ja hää tundus olevat kumise­ vate vankrirataste põrisemisel en­ nast ühelt elamise viisilt ja ilmast lahti kistud saada ja teisesse kan­ netavat. Missugused üllatused ja lubadused ootasivad ees, igasu­ gused tunded ja mõtted tärkasi­ vad ajudes, ununes kõik see, mis igapäevaseks mõtlemiseks, käimi­ seks põhjust oli andnud. Me sõit­ sime uute tunnete ja uute meele­ olude valda.” (ERM TAp32:1-2) Esimesed ERMi välitöölised ehk vanavarakogujad 1909. aasta suvel olid üliõpilane Eduard Pe­ dak ja kunstnik Nikolai Triik, kes sõitsid aurulaevaga Hansa möö­ da Emajõge alla, mööda Peipsit üles Lohusuuni ja sealt Iisaku ki­ helkonda. Iga aastaga kasvas va­ navarakogujate arv, järgmisel aas­ tal käidi neljas kihelkonnas – Ran­ nu, Tarvastu, Urvaste ja KolgaJaani. 1911. aastal seadis ERMi korjamistoimkond endale kaks väga raskesti täidetavat eesmärki: a) kodumaa kihelkonnad süs­ temaatiliselt puhtaks korjata ja b) asjade hoidmist korraldada.

Anti välja ka “Juhatuskiri kor­ jajatele”. Vilka töö tulemusete peakorteriks sai Karl Eduard Söö­ di raamatukauplus. Järgmisel, 1912. aastal oli juba ligi 50 vana­ varakorjajat. Esimest korda olid nende hulgas ka kaks tütarlast – Helmi Reiman Kolga-Jaanis ja Marie Heiberg Äksis.

1913. aastast sai kogumise kõrgaeg. Muuseum saatis välja 60 korjajat, kellele anti reisiraha kaasa. Mindi Lääne-, Harju- ja Vi­ rumaale, et Põhja-Eesti läbi kor­ jata, ning jätkati tööd ka Saare­ maal. Esimese viie aasta tulemu­ sed olid suuremad kui mõtte alga­ tajad iial loota oleksid julgenud.

Aeg oli soodne. Vanavara oli veel küllalt alles ja isamaalisus kõrglai­ nel. Tuli päästa, mis päästa annab, ja seda oma rahva jaoks.

Algaastatel ei saa ERMi kogu­ de puhul rääkida süsteemsest ko­ gumisest, koguti kõike, mis vähe­ gi kõbus ja vana tundus. Tänu sel­ lele on meil kogus 2461 õllekan­ nu ja tõesti, kõik nad on erinevad.

See oli õnnelik saatus, et kogumi­ ne algas enne I maailmasõda. Iga­ sugune sõda mõjub vanadele as­ jadele hukatuslikult. Puudus sun­ nib vanu tekstiilesemeid ümber tegema, puitu põletama jne.

Sõja-aastad enam-vähem õn­ nelikult üle elanud muuseum maandus suhteliselt õnnelikult iseseisvas rahvusriigis. Varasem entusiasm ja püüd rahvusliku pä­ randi kogumise ja säilitamise poo­ le sai ametlikud raamid, profes­ sionaalsed töötajad ja lõpuks ka Raadi lossi, kus kogu seda suure­ pärast tulemust rahvale näidata.

Välitöödel käidi aga edasi. Ese­ mekogumist hakkas välja vaheta­ ma teadmiste kogumine.

Muuseumi esimene ametlik direktor aastast 1922, soomlasest etnograafiadoktor Ilmari Manni­ nen kirjutas 1923. aastal: “E.R. Muuseumi senised kogud on kor­ jatud eeskätt kunstilist ilu silmas pidades. Muuseumi mustrite ko­ gud on juba niivõrd suured, et nende abil võib loota täitsa kind­ lat ülevaadet saada. [---] Seda ka ei ole imestada, et seniste korja­ miste juures on kahe silma vahe­ le jäetud nii mõnigi asi, millel on puudunud meeldiv välimus. On asi olnud iseäraliku kujuga, siis on korjaja ta kaasa võtnud, kui mitte – siis harilikult maha jätnud. Sel­ lepärast peabki ütlema, et senised kogud küll täidavad Eesti rahva­ kunsti muuseumi ülesannet, see­ vastu rahvateadusliku muuseu­ mi ülesannet mitte.” (Postimees 1923 nr 95) Haritud etnograafina armas­ tas Manninen käia välitöödel, kui direktori amet ja ülesanded seda vähegi lubasid. Tulnud ERMi ju­ hatama, oli iseenesest mõistetav, et ta ka selle maa ja rahvaga uu­ rimismatkadel ligemalt tuttavaks saab. Esimesed välitööd toimu­ sidki juba 1923. aasta suvel Setu­ maale, Saaremaale, Muhusse ja Pärnu ümbruskonda.

Direktoriks olemise aja jook­ sul käis Manninen läbi praktili­ selt kogu Eestimaa ja ka Narva jõe idakaldal asuvates ingeri kü­ lades. Nende välitööde tulemuse­ na laekus muuseumisse 324 eset ja 273 fotot. Olulisem nendest oli aga välitöödel kogutud ja teadus­ likult läbitöötatud materjal, mil­ le põhjal ilmus rida teadusartik­ leid. Äärmiselt vajalikuks ja põh­ jalikuks tööks sai ka välitööde tu­ lemusena juba 1925. aastal ilmu­ nud “Etnograafiline sõnastik”.

Välitööd olid Eesti Vabariigi aegses ERMis olulised nii eseme­ kogu täiendamise kui ka teadus­ liku uurimistöö seisukohalt. Il­ muma hakanud ERMi aastaraa­ mat sai jalad alla just tänu selle­ le, et oli teadust, mida publitsee­ rida ja rahvaga jagada ning tões­ tada ennast kui teadusasutust ka laias maailmas.

Pärast II maailmasõda otsus­ tati, et Teaduste Akadeemia ühis­

Vanavarakorjajad üliõpilased Paul Ruus ja Hans Karro Saaremaal Pühas ja Valjalas 1913. aasta suvel.

ERMi fotokogu 2624:88

ERMi välitööd Pakri saartel 1998. aastal.

Piret Õunapuu ja Janno Simm.

konnateaduste osakonna asutus­ te (Keele ja Kirjanduse Instituut, Eesti Rahva Muuseum ja Ajaloo Instituut) töö vajab koordinee­ rimist. Rõhutati vajadust jätkata intensiivset kogumistööd. ERM alustas välitöid juba 1946. aas­ tal. Välitöödel koguti teaduslik­ ku materjali nagu etnograafilisi kirjeldusi, fotosid, tehti etnograa­ filisi jooniseid ja kirjutati välitöö­ de päevikuid. Kolme aastaga saa­ di ka umbes 250 eset.

1958. aastal sai muuseumi di­ rektoriks Aleksei Peterson, kirglik välitöödel käija. Tänu temale are­ nesid välitööd jõuliselt ka ida suu­ nas meie sugulasrahvaste juurde.

Lisaks suulise pärimuse ja eseme­ te kogumisele oli Peterson ka tubli filmide tegija ning muuseumis et­ nodokumentalistika suuna rajaja.

Sama suunda on ERM jätka­ nud tänini. Välitööde eesmärk on aja jooksul natuke nihkunud.

Enam ei ole kõige tähtsam suure hulga esemete kogumine. Pigem tuuakse välitöödelt asju kaasa väga valitult ja kindla eesmärgiga kas täita mõnda olulist tühikut või täiendada kogu erilise loo ehk le­ gendiga esemega. Samuti on olu­ line ka eseme eksponeerimise või­ malus või vajadus näitustel.

2018. aastal tähistab meie oma riik 100. sünnipäeva. Sel­

ERMi fotokogu 696:26

Teekond välitöödel Soontaga linnusest üle raba idasse.

Aarne Mõttus ja Ilmari Manninen 1925. aastal.

ERMi fotokogu 696:32

Aleksei Peterson küsitlemas välitöödel Leningradi oblastis Boksitogorski rajoonis Požarištše külas.

leks ajaks on ERMil esimene päris oma, just muuseumi jaoks ehita­ tud maja juba valmis. Üheks või­ maluseks, kuidas seda meie kõigi jaoks olulist aastat tähistada, on muuseumide ühisprojekt “Eesti 1987–2000: murdekoht või lah­ tihüpe”.

Mõte muuseumidel selle pe­ rioodiga tegeleda sai alguse tõde­ musest, et see, meie ajaloos väga oluline periood, on kogudes väga nõrgalt kajastatud. Tol perioodil toimusid kõik muudatused väga kiiresti ja alles nüüd on käes see tagantjärele tarkus, et oleks ometi võinud aktiivselt kogusid täienda­ da nii esemete, fotode kui interv­ juudega. Ühesõnaga, oleks tul­ nud teha välitöid.

See aeg on nüüdseks ümber, aga mitte lootusetult lahkunud.

Elus on ju veel inimesed, kes sel ajal toimetasid. Loodetavasti on nii mõnigi säilitanud ka sellest ajast pärinevaid esemeid, doku­ mente, audiovisuaalset materja­ li. Välitöid on praegu vaja rohkem kui kunagi varem – mindagu aga rahva sekka. Ei ole midagi mõnu­ samat ka tänasel päeval kui min­ na oma kodumaad avastama, nii nagu läks rohkem kui sada aastat tagasi Visnapuu.

Piret Õunapuu

6

OSA L US

MAI 2015

Oma näitus muuseumis Heli Hinto

Uues ERMi majas pakub suurem osa näitustest külastajatele võimalust oma arvamust avaldada, interaktiivselt suhelda või muul moel kaasa lüüa.

Viimaste aastate suuremad näitused on juba praegu toonud kuraatorite näituse kõr­ vale satelliitprojekte.

Näituse “Ostupalavik: tarbi­ miskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel” (kuraatorid Pille Runnel, Ehti Järv, 18.02.2012–3.02.2013) kõrval said lapsed joonistada eral­ di näitusele oma kingituste pilte, nooremad tegeleda prügiteema­ ga, vanemad tuua muuseumisse lugusid ja esemeid oma kahetse­ tud ostudest, kunstnikud kaasa­ sid näitusele vanema generatsioo­ ni tarbimislugusid.

Seda traditsiooni on plaanis uues majas ka jätkata, et pakkuda erinevat ja mitmekesisemat pil­ ti maailmast kus elame, võima­ lust kaasa rääkida endale olulistel teemadel ning arendada julgust ja loovust muuseumis tegutseda.

Seega näituste sisu ei loo mit­ te ainult kuraatorid, muuseumi­ töötajad, vaid näituse sisu paku­ vad inimesed ise oma isiklike ko­ gemuste baasil.

Uues majas hakkab olema ka spetsiaalne 130 m² suuru­ ne ruum – avatud osaluse saal, mille tulevikus avatavad näitu­ sed on teinud inimesed, kelle igapäevane töö ei ole muuseu­ mide või näituste kureerimise­ ga seotud. Osalussaali eesmär­ giks on pakkuda muuseumiruu­ mi seltskonnale, kes tahaks seal teha oma näitust, kes tahab mi­ dagi näidata, tutvustada või kut­ suda kaasa mõtlema.

Muuseumile annab osalus­ saal võimaluse erinevate inimes­ te, gruppide ja kogukondade pi­ kemaajalisemaks ja n-ö inten­ siivsemaks kaasamiseks.

Avatud kuraatorlus Tulenevalt ERMi etnoloogiatea­ duslikust taustast on näituste sisu terve muuseumi tegutsemi­

se aja vältel kogutud inimestelt.

Enamus kogudes olevatest ese­ metest ja arhiivimaterjalidest on inimesed ise muuseumile and­ nud või jutustanud oma loo fil­ milindile. Seega on ERMi näitu­ sed oma loomult juba inimko­ gemuse kesksed ning ajalooli­ sed ajad ja ühiskondlikud muu­ tused saavad kirjeldatud inimes­ te argikogemuse kaudu.

Avatud kuraatorlus on muu­ seumide maastikul toiminud juba mõnda aega ning selle ees­ märgiks on olnud kaasata ko­ halikku kogukonda oma muu­ seumi tegevusse. Kui kohalik­ ku muuseumi külastatakse vaid korra elus oma huvist ning paar korda hiljem koos külalistega, siis kindlasti ei täida ta sellise­ na oma eesmärki täielikult, ise­ gi kui külastajate üldarv on tänu turistidele suur. Ükskõik kui palju kuraatorid ka ei püüaks, ei suudaks nad üle miljoni Eestis elava inimese eri­ nevaid maailmu ikkagi tutvusta­ da. Avatud kuraatorluse idee on kaasata inimesi ennast oma maa­ ilmast ja tegevusest rääkima, et kultuur ja kultuuripärand oleks neile oluline ning muuseum ko­ hana isiklik ja tähenduslik.

Seega on osalussaali kolm keskset märksõna avatus, liht­ sus ja mitmehäälsus.

Avatuse all peame silmas seda, et nii näituse tegemise protsessi, teemade, lähenemis­ viiside, eksponeerimisvahendite kui ka ruumi lahendusvõimalus­ te üle saavad otsustada näituse tegijad (kuigi arvesse tuleb võt­ ta ka muuseumikülastajate oo­ tusi ühele näitusele). Samal ajal peab näituse ruum võimaldama lihtsat ettevalmistusprotsessi ja näituse ülespanekut.

Mitmehäälsus tekib erineva­ test näitustest ja nende kaudu esitletavatest sõnumitest, mis rää­

hakata, planeerida ajakulu, näi­ tuse ettevalmistusprotsessi, tes­ tida koostööd ja näituse tüüpe, oleme juba praeguseks läbi vii­ nud mõned pilootprojektid.

Oma näitus

Kaduva kultuuri dokumendid. “Raudteeaedade” kuraator Kristi Ziugand kogutu keskel.

givad ka ühiskonnast veidi teisest vaatenurgast kui seda teeksid näi­ teks muuseumitöötajad.

Osalus kui loovus Laiemas mõttes võib öelda, et osalussaali eesmärgiks on ka kodanikuühiskonna edendami­ ne ja elukestva õppe toetami­ ne. Andes inimestele n-ö kuraa­ tori oskused ja vahendid, jul­ gustame neid looma represen­ tatsioone oma kogukonna tege­ mistest või nende jaoks olulis­ tel ühiskondlikel teemadel. An­ name neile võimaluse proovida midagi uut ja teistsugust, mille­ Kevin Annion

Praht või aare?

Raoul Annion ja Artur Skrõpnik detektoritega väljal.

Projekti “1/10 eestlust” välitööd. Ema näitab välismaal elavate laste fotosid.

ga nad ei ole varem kokku puu­ tunud ning olla loovad ja mõel­ da visuaalselt.

Loodame, et tulevikus annab muuseumiruum erinevatele ko­ gukondadele võimaluse esitada oma seisukohti, pidada dialoogi ning teha oma häält kuuldavaks.

Osalusprojekte, kus inime­ sed saavad näituse vormis kaa­ sa rääkida, on laias laastus kol­ me tüüpi: “Oma näitus”, kooli­ õpilaste uurimis- ja näitusepro­ jektid ning erinevad muuseumi kutsutud gruppide näitused.

Selleks, et meil oleks veidi parem ettekujutus, kuidas tule­ vikus osalussaali sisuga täitma

“Oma näitus” on näituseidee­ de konkurss, mille võitjad saa­ vad oma idee ERMis teoks teha.

Osalemise eelduseks on see, et idee esitaja(d) ei tohi olla muu­ seumitööga igapäevaselt seo­ tud, inimestel peab olema tahe ja soov näitust teha ning oma tehtut teistega jagada.

Võrreldes tavalise näitus­ te muuseumi jõudmise protses­ siga, on “Oma näituste” puhul erinev veel ka see, et võitja vali­ takse rahvahääletuse teel. Muu­ seumi ülesandeks on pakkuda näituse tegemisel tehnilist tuge ning aidata kuraatoritel ideest näitus vormistada.

Mõte sai tõuke osaleva muu­ seumi ideedest (näiteks Nina Si­ moni “Participatory museum”, 2010), mis innustas proovima avatud kuraatorlust ka ERMi näituste tegemisel.

Esimene “Oma näituse” kon­ kurss toimus aastal 2010. Näi­ tuse sai teha nii isiklike kui ka ERMi kogude põhjal. Saabu­ nud 33 näituseidee hulgast vali­ ti avaliku hääletuse tulemusena võitjaks Maire Sala näitus Eesti kalmistu- ja matmistraditsioo­ nidest ning tänapäevast. Näitus tugines kuraatori kogutud ma­ terjalile (15.09.–31.10.2010).

ERMi kogude põhjal tehtud näitustest sai publiku lemmi­ kuks Hilda Pidimi ja Eve Kuu­ se näitus “Uku Mulgivakk”, mis kajastas rahvakunstimeistrite koondise UKU tegemisi ning kä­ sitööseltsi Mulgi Ukuvakk nä­ gemust tänapäevasest rahvusli­ ku käsitööpärandi kasutamisest (14.04.–29.05.2011).

Näituse protsess 2013. aastal toimunud “Oma näituse” konkursil oli ka teema – näituseidee pidi olema seotud

linnaga, eluga linnakeskkon­ nas või selle erinevate tahkude­ ga tänapäeva Eestis. Ning nad täiendasid ERMi ja laste- ning noorte kureeritud linnateema­ list näitust “#Niisama linnas” (16.05.2014–18.01.2015).

Laekunud kuue idee hulgast sai publiku lemmikuks Kris­ ti Ziugandi ja Heli Hinto näi­ tus “Raudteeaiad”, mis kajastas Tartu linna läbiva raudtee ää­ res asuvate raudteeaedade elu (12.10.–31.12.2013).

Muuseumi näituste komisjon valis teiseks võitjaks Kadri Linnu ja Marie Kliimani inimese-ini­ mese ning linna-inimese vahe­

Raoul Annion ja Artur Mis seob äri- ja finantsjuh­ timise haridusega aktivis­ ti ning pilteepose “Kalevipoeg” üht autorit Raoul Annioni ja igapäevaselt muusikaga tegele­ vat Artur Skrõpnikut?

Vastus on detektorism ja huvi ajaloo vastu, mille uurimisse mõlemad soovivad oma hobiga ka panustada.

Tänu detektorismiga tegele­ misele on mõlemad palju uut ja huvitavat õppinud ning nüüd soovivad nad oma teadmisi ja kogemusi ka teistega jagada.

Nemad on nimelt sügisel 2016 avatava ERMi uue maja avatud osaluse saali esimese näituse eestvedajad.

Kergitame näituselt ja ka de­ tektorismilt veidike saladuse­ loori.

Kuidas teie kirjeldaksite, kes on detektoristid?

Raoul Annion: Võib öelda, et on olemas lubadega ja lubade­ ta detektoristid. Abivalmis de­ tektoristidele läheb Eesti ajalu­ gu korda ja nad on justkui ar­ heoloogide ja muinsuskaitse töötajate käepikendus. Töö, mil­ le detektoristid mingi leiu leid­ miseks ära teevad, on tegelikult meeletu.

Artur Skrõpnik: detektoris­ tid käivad ka enamasti neis koh­ tades, kuhu arheoloog vabataht­ likult ei lähe.

Mis on tulevase näituse üldine idee või eesmärk?

R.A.: Idee kallal tuleb muidu­ gi veel töötada. Kuid nagu meie tulevase kodulehe domeen kan­

nab nime “ajakihid”, tahaksimegi Eestimaa pinnal olnud erinevaid ajakihte välja tuua. Tahame tut­ vustada ka detektorismi kui te­ gevust.

Meediast võib jääda mulje, et võtad aparaadi, kõll, pada käes ja lähed koju raha lugema. Näida­ takse leidusid, aga kui palju pa­ tareisid on kulutatud või mitusa­ da kilomeetrit maha käidud, on see teine pool.

Loomulikult ka ohutuse tee­ ma. Kaevama hakates see esime­ ne moment, et üldse aru saada, kas tegemist on lõhkekehaga, võ­ tab ka aega.

A.S.: Lisaks soovime näidata aja­ loohuviliste harrastajate, mitte­ professionaalide nägemust ja osalust meie ajaloo uurimisel.

Kindlasti on see avatud projekt,

OSA L US

MAI 2015

7

Ehti Järv

KOMME N TAAR

Aardeküttimine või hobiarheoloogia?

lisele suhtele keskenduva helija videoinstallatsiooni “Kõrvuti” (11.04.–1.06.2014).

Raudteeaedade näituse kuraa­ torid on värvikalt meenutanud oma segadust ja hirmu näituse­ ruumi ees peale võitjateks osutu­ mist ning väljakutseid seoses näi­ tuse tegemisega, mis muutusid kergemaks tänu professionaalse­ le meeskonnale, kes muuseumis toetasid ideede teostamisel.

Koostöös kooliõpilastega ole­ me praeguseks teinud kaasaeg­ set väljarännet käsitleva projekti “1/10 eestlust”, mis kestis veeb­ ruarist 2013 maini 2014. Projek­ tis osalenud Kärdla Ühisgüm­

naasiumi õpilased uurisid etno­ loogilisi meetodeid kasutades Hiiumaalt väljarännanute motii­ ve, lahkumise põhjuseid, elu vä­ lismaal, aga ka koju jäänud lä­ hedaste arvamusi ja suhtumist.

Kuna õpilastel puudus vara­ sem taoline kogemus, tuli neid terve projekti käigus juhendada ja aidata. Selles osas tulid mei­ le appi ka Hiiumaa Muuseum ning Tartu Ülikooli etnoloogia ja folkloristika tudengeid ühen­ dav organisatsioon Tartu Nefa Rühm.

Projekti käigus said osalejad esmase etnoloogiliste välitööde tegemise ning enda kogutud ma­

terjali analüüsimise kogemuse.

Välitööde käigus saadud mater­ jalid vormiti muuseumitöötaja­ te ja tudengite abiga uurimistöö­ deks ning näituseks, mis avati Hiiumaa Muuseumis mais 2014.

Uued plaanid Esimest uues ERMi majas ava­ tavat osalussaali näitust kutsu­ sime tegema detektoristid. Mei­ le tundus, et tegemist on teema­ ga, millega on seotud palju sa­ lapära ja põnevaid lugusid, mis vääriksid lahti rääkimist inimes­ te poolt, kes selle kõigega ise tihedalt seotud on.

Kuna tihtipeale kajastatakse detektorismi teemat väga ühe­ külgselt ja võib isegi öelda, et glamuurselt, on näituse tegijatel ka endil väga suur huvi tuua väl­ ja just nimelt detektorismi köö­ gipoolt ja rääkida rohkem lah­ ti protsessi, mis tegelikult ühe leiuni jõudmiseks läbida tuleb.

Muuseumi vaatenurgast soo­ vime muidugi teha koostööd grupiga, kes on oma hobi suh­ tes väga kirglik ning loodetavas­ ti viib see tulevikus ka uute ja huvitavate projektideni.

Agnes Aljas Jaanika Jaanits

Detektorism on ka Eestis jõudsalt populaarsust koguv hobi, mis kevadest sügiseni meelitab metalliotsijatega varustatud harrastajaid maastikule “aaretejahile”. Leidmisrõõm, otsinguhasart, võimalus liikuda värskes õhus ning ajaloohuvi on sagedasemad põhjused, mis inimesi detektorismiga tegelema innustavad.

Kuigi sageli kroonivad päevapikkusi otsinguid vaid tolmused kummikud, läbi tammutud kilomeetrid ja taskutäis kaasaegset metallprügi, võib mõnikord ka algaja detektorist sattuda leiule, millel on ajaloo või arheoloogia seisukohast oluline väärtus.

Detektoritega hobiotsijate kasvav aktiivsus ja mõju arheoloogiapärandile on olnud pärandi valdkonna spetsialistide arutelude keskmes pikki aastakümneid. Eesti maapõu on täis jälgi mineviku eludest ja unustatud lugudest, mida arheoloogid uurivad ning mida muinsuskaitsjad järeltulevatele põlvedele säilitada püüavad. Ühelt poolt vastutustundetu detektorism ehk siis pahatahtlik või mõtlematu otsimine ja leidude välja kaevamine lõhub arheoloogilise infoallika jäädavalt – just leiukontekst aitab mõista avastatud esemete tähendust, funktsiooni ja vanust. Kuna arheoloogilised esemed juhatavad tihti muististeni ehk endisaegsete asulate, matusepaikade või muude mineviku inimtegevuste objektideni, siis rumal otsimine teeb pärandile rohkem kahju kui toob kasu.

Halvimal juhul ei jõua leiud teadlasteni vaid otse kultuuriväärtuste mustale turule. Ka Eesti politseil ja Muinsuskaitseametil tuleb kokku puutuda leidude ebaseadusliku väljaveo ja müügiga.

Teisest küljest just tänu arheoloogide ja Muinsuskaitseametiga koostööd tegevatele detektoristidele on viimastel aastatel märgatavalt täienenud teadmine arheoloogiapärandist. Sageli just visad hobiotsijad jõuavad nendesse paikadesse, kuhu arheoloog ei satu.

Hobiotsijate avastatud viikingiaegsed hõbeaarded ja rauaaegsed kalmekompleksid, pronksiaegsed ning rooma rauaaegsed üksikleiud on avardanud ettekujutust tervete piirkondade asustus- ja kujunemisloost.

Mõneski naaberriigis on detektorism keelatud, Eestis reguleerib metallidetektorite kasutamist Muinsuskaitseseadus. Inimene, kes tahab detektoriga otsida nn kultuuriväärtusega leide ehk siis omanikuta vallasasju, millel on ajalooline, arheoloogiline, kunstiline, looduslik või muu kultuuriväärtus, peab läbima koolituse ning taotlema Muinsuskaitseameti luba. Koolituse käigus omandatakse baasteadmised ning -oskused, kuidas kultuuriväärtusega leidu ära tunda ning leidmisel käituda, nii et oluline info saaks ka ajaloo jaoks talletatud. Samuti õpetab koolitus, kuhu teatada ja kuidas toimida sõjahaua, relvade või lõhkeainete avastamisel.

Kultuuriväärtusega leiud kuuluvad riigile, s.t säilitatakse riiklikes teadus- ja muuseumikogudes kui Eesti ajaloo allikad. Samas vähema infoväärtusega leiud dokumenteeritakse ning võõrandatakse leidjale. Ausal leidjal on õigus leiuautasule.

2015. aastal on Muinsuskaitseamet välja andnud üle 300 otsinguloa ning aktiivselt tegutsevad detektoristide klubid üle Eesti.

Seega on tekkinud asjatundlik seltskond inimesi, kes on abiks nii arheoloogidele kui muinsuskaitseametnikele igapäevatöös pärandi välja selgitamisel ja ajaloo populariseerimisel. 2016. aasta sügisel ERMi uues majas avatav detektorismiteemaline näitus on oluline ja kauaoodatud teetähis nii valdkonna arengu kui muinsuskaitselise mõtlemise seisukohast. Ohjad näituse koostamisel on seekord pärandi- ja muuseumispetsialistide asemel hobiotsijate käes, kelle pilk maastikule, ajaloo- ja arheoloogiapärandile kindlasti ei jäta külmaks ühtegi muuseumikülastajat.

Nele Kangert Muinsuskaitseameti vaneminspektor

Skrõpnik: detektoriga ajakihte koorimas kus osalevad ka teised detek­ toristid.

R.A.: Üks peamisi eesmärke on kajastada protsessi, mille käigus tahame kaasata ka teisi inimesi ja kindlasti maaomanikke. Tead­ likkuse tõstmine on ka oluline.

Kui näiteks maaomaniku juurde läheb keegi küsima, et ma vaa­ tan su maal ringi, siis maaoma­ nik peaks olema teadlik, milli­ sed load peavad selleks olema.

Näitusel tahaks erinevaid etap­ pe palju välja tuua. Aga eks aeg paneb paika, kuidas seda n-ö serveerime inimestele, et nende jaoks oleks näitus huvitav.

Kuidas kirjeldaksite näituse tegemise protsessi?

R.A.: Üks etapp oli toetajate kaa­ samine. Teine etapp on muidu­

gi otsimise pool ja välitööd. Kol­ mandaks on imidži ja väljapaist­ vuse tekitamine. Eks need eta­ pid on kõik ka omavahel seotud.

Kui koduleht saab valmis, loodame kindlasti selle abil ini­ mesi kaasata, et pandaks leidu­ sid üles ja teretulnud oleksid näiteks arheoloogid, kes võiksid leidude kohta sõna võtta. Kui sügisel tõmbame otsimise poo­ le koomale, hakkab põhietapp.

Kuidas näitus üles ehitada, mis teemad valida, kuidas saali ku­ jundada.

Alguses tundus, et see on huvitav ja kerge projekt, prae­ gu tundub ikka väga töömahu­ kas. Kohati see on päris väsitav, et igal õhtul paned jälle kirja, et kus käisid, mis ilm oli, kuidas koha valisid, mis tuju oli, mis

leidsid, millised leiud tuleb üle anda, mis näituse tarbeks ja mis lihtsalt ära märkida jne. Aga see on vaid üks osa kogu projektist.

See on nagu väljakutse. Kui ta­ had head tulemust, siis tuleb ka vaeva näha.

Mille järgi valite piirkonna või kohad, kuhu välitöid tegema lähete?

A.S.: Mina küsin näiteks maa­ omaniku luba, võtan detektori kätte ja hakkan otsima.

R.A.: Kindlasti on erinevad mee­ todid. Mulle meeldib näiteks te­ gutseda sisetunde järgi. Ma ei vaata meelega ajaloolisi kaar­ te ega otsi asustatud kohti või kultuuriväärtusi. Vaatan mingi koha, mille kohta sisetunne üt­ leb, et seda peaks uurima. Siis

kontrollin üle, kas seal tohib käia ja kelle maa on. Kindlas­ ti on ka grupp detektoriste, kes teevad väga palju eeltööd just ajalooliste kaartidega. Näituse teemas on ka üks teatud kritee­ rium, mis kohti tahame vaatama minna, aga seda veel ei avalda. Ütlesite, et soovite näituse tegemisse kaasata teisi. Kellest koosneb näituse meeskond praegu?

R.A.: Kindlasti üks on Heiki Hanso, kes selle tamme viis Eu­ roopasse. Heikiga oleme käinud juba väljal ka. Saaremaal loodi Saaremaa detektoristide klubi, kellega soovime koostööd teha ja kindlasti üritame kontakti võtta ka Ida-Virumaa poistega, kes alles hiljaaegu Rooma mün­

dileiu leidsid. Kõik võivad julgelt meiega ühendust võtta.

Rääkisite enne toetajate leidmisest. Kes praeguseks on oma nõusoleku andnud ja projekti toetavad?

R.A.: Siin tahakski kohe täna­ da meie esimesi toetajaid. Meie projekti pidasid oluliseks ja olid kohe nõus oma õla alla panema nii Max 123 AS kui ka Topauto AS. Projekt on väga mahukas.

Seega on igasugune toetus meie jaoks väga oluline.

Kui näitus saab avatud, mis siis edasi saab?

R.A.: Kindlasti võiks näituse raa­ mes teha näiteks erialapäevi või mingist leiust natuke rääkida.

Kindlasti ei ole nii, et uksed te­

hakse lahti ja meie töö on lõppe­ nud. Näitusega paralleelselt võiks tegevus jätkuda. Mõningaid mõt­ teid on, aga jätaks ette ruttamata.

Mis on järgmiseks plaanis?

R.A.: Eks ikka väljale minek. Oo­ tan just mitmetelt maaomani­ kelt tagasisidet ja siis saab plaa­ nida, kuhu minna.

A.S.: Võiks olla ka maaomani­ kele huvitav, et nad saavad ära märgitud näitusel, kui nende maalt tuleb midagi huvitavat ja ajaloolise väärtusega välja. See on ju meie kõigi ühine ajalugu.

Kõigil, kel tekkis suurem huvi ja kes soovivad koostööd teha, kirjutage meile info@ajakihid.ee ja tegemisel on ka kodu­lehekülg www.ajakihid.ee

8

KA L E N DER

MAI 2015

PRONKSSPIRAALIDEST

VASELISTENI

Spiral tube decorations – a thousand years of tradition

Avatud 7. veebruarist Tartus, ERMi Näitusemajas, Kuperjanovi 9 E suletud T-R 10-18

L 11-18 P 11-17

Tartu Ülikooli arheoloogia osakond Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond

Viimane vanaaegne semester n Juulist 2015 suletakse näitusemajas senine püsinäitus “Eesti. Maa, rahvas, kultuur”, nagu ka sellega seotud haridusprogrammid, õpitoad ja koolitused. n Juulist 2015 lõpetab muuseumi kogude osakond uurijate ja muude külastajate teenindamise ning alustab kogude pakkimist ja kolimist. n Kellel on kiire, kasutagu viimast võimalust ... uue maja avamiseni!

NÄITUSED n Kuni 31.05. – näitus “Karu, Õ ja Joškin kot”. n Kuni 31.05. – näitus “Armastuskirjad” (Postimuuseumis). n Kuni 1.11. – näitus “Pronksspiraalidest vaselisteni”, kuraatorid-kunstnikud Riina Rammo ja Jaana Ratas. n Kuni 31.08. – näitus “Traditsioon? Inspiratsioon!

Inspiratsiooniallikad ja mälumaastikud”, kuraator Kärt Summatavet. n Kuni 31.10. – näitus “Koolilapse elu kääriga lõigatult” (Heimtali muuseumis). n Kuni 24.05. – näitus “Penny Black 175” (Postimuuseumis). n Kuni 28.05. – näitus “Linlane ja aed” Tartu Ülikooli Botaanikaaias. n Kuni 31.08. – näitus “Alar Kotli – sümbolite arhitekt” (Heimtali muuseumis). n 22.05.–2.08. – näitus “Pühendusega Maarjale”. n 10.06–4.09. – “Alasti ilu” – näitus kaunitest aktidest postmargil ja postkaartidel.

värat Toimetaja: Kaarel Tarand Kujundaja: Mari Peterson Korrektor: Merike Järvlepp e-post: erm@erm.ee

Vestlussari

“Tutvustame uut maja” n Sügisel algab ERMis vestluste sari, milles tutvustame uut maja. Räägime maja saamisloost, projekteerimisest, ehitamisest ja sisekujundusest.

Kõneleme muuseumi uuenenud struktuurist ja uutest võimalustest, mis külastajatele avanevad. Põhjalikult selgitame püsinäituste loomis- ja kujundamislugu. Heidame pilgu kavandatavasse muuseumi poodi ja uurime, mida saab teha maja ümbritseval välialal.

Kuulajaid, kes kevadeni vastu peavad, premeeritakse ekskursiooniga septembris 2016 avatavasse majja.

Kuraator Ants Linnard, kujundaja Merike Tamm (Postimuuseumis). n 14.10.2015–06.2016 – näitus “Tossutäkuga mööda Eestimaad” – 145 aastat esimese raudteeliini avamisest Eestis (1870) ning raudteeposti ajaloost. Kuraator Helve Schasmin, kujundaja Jane Liiv.

ÜRITUSED n 14.05.–5.07. – üritusteseeria “Viimane vanaaegne semester”. n 16.05. – muuseumiöö 2015 “Öös on muusikat”. n 16.05. – ERMi Sõprade Seltsi üldkoosolek ja Lee nr 21 esitlus. n 18.05. – rahvusvaheline muuseumipäev ja näituse

“Karu, Õ ja Joškin kot” külastajaviktoriini auhindamine. n 23.05. – Heimtali muuseumi käsitöölaat. n 6.06. – rahvarõivapäev: lõputööd, loeng ja töötuba. n 11.06. – näitusemaja läbi aegade: ekskursioonid püsinäitusel & Jaan Söödi muusikalised memuaarid. n 13.06. – perepäev näitusel “Traditsioon? Inspiratsioon!”. n 15.06–19.06. – Kirju-mirju suvelaager. n 23.06. – jaanipäev mõisapargis. n 16.08. – perepäev Raadil.

MUUSEUMITUNNID Postimuuseumis n 15.02. – “Postis keelatud kaup”, “Teile on telegramm”, “Vormistame kirja”. n Kuni 2.02.2016 – “Villavahetus” – Hiina loomakalender.

Näitusemajas n Eelkoolile – “Minu muuseum” töövihikuga. n Kuni 3. klassile – “Rehetare lapsed” töövihikuga, “Talupere tegemiste aastaring” töövihikuga. n 4.–6. klassile – “Kirju-Mirju värvimaailm” töövihikuga, “Teeme Pääsukest”, “Puudest ja puidust”, “Mis asi muuseum on?”. n 4.–6. klassile – “Soome-ugri mustrite võlumaailmas”. n 7.–11. klassile – “Soome-ugri keeled ja kultuur”. n 8.–12. klassile – “Talurahvakultuur XIX–XX sajandi vahetusel”.

Heimtali Muuseumis n “Koduloomad ja kiriloomad” ja “Vallakoolist ja mõisa­ koolist”.

“Postis keelatud kaup” uues kuues n Inimeste huvi e-ostlemise vastu on väga suur. Taevakanalite pakkumised on ahvatlevad, üks soodsam kui teine ning kõik loomulikult hea ja tõhus. Seadustest ja erinevatest piirangutest hoolimata inimesed eksivad kaupade tellimisel. Kui peamiseks kriteeriumiks on soodsalt soetatud kaup, võib juhtuda, et see jääbki kätte saamata.

2014. aastal avastas Maksu- ja Tolliamet rikkumisi: ravimitega seoses – 576; narkootikumidega – 240; relvadega – 87: CITES kaupadega – 34; intellektuaalse omandiga – 137 ja tooteohutusega – 1036 juhul.

Uuenenud näitus “Postis keelatud kaup” viib meid igapäevaellu, mida peaks teadma nii internetist tellimisel kui postiga kauba saatmisel. Räägime keelatud kaupadest, nendega kaasnevatest ohtudest ja riiki sisenevate kaupade nõuetele vastavusest.

Bengali kassi nahast kasukas, püütoni nahast saapad, karurasva sisaldav kreem, hoodiat sisaldavad pulgakommid, rõõnes­ karp, teleskoopnui, elektrišoki­ relv, visketähik, kanepipiip, keeduspiraal, pikendusjuhe, lokitangid, lainemuundur, jammer jne. See on põgus loetelu Maksu- ja Tolliameti poolt avastatud kaupadest saadetistes, mis on näitusele välja pandud.

Näituse uuendus valmis koostöös Maksu- ja Tolliameti, Keskkonnaministeeriumi, Tehnilise Järelevalve Ameti ning Politseija Piirivalveametiga.

Bengali kassi nahast kasukas, püütoni nahast käekott ja saapad, elevandiluust valmistatud kaelakee.

Lembit Lõhmus

Käsitöövõtete õpitoad Raadil n Vanade pärandoskuste taaselustamiseks ja edasiandmiseks korraldab Eesti Rahva Muuseum 2015. aasta suvel Raadil õpitubade sarja. Töötubasid juhendavad nii ERMi meistrid kui ka pärandtehnoloogid. Õpitubades osalemiseks on vajalik eelregistreerimine. Õnnestunud registreerimise korral saate e-kirjana vastuse.

16.05. – pastelde tegemine.

23.05. – kõladega kudumine.

6.06. – tohutööd.

6.–7.06. – villatööd ja ketramine, 2 päeva.

13.–14.06. – kirivöö kudumine, 2 päeva.

27.06. – indigoga värvimine.

6.–10.07. – väikekandle tegemine, 5 päeva.

25.–26.07. – vana puitmööbli hooldamine, 2 päeva.

8.08., 15.08., 22.08. – Põhja-Eesti lillkirja tikkimine, 3 päeva.

29.08. – villase lõnga värvimine kangavärvidega.

Asukoht ERM Raadil (Narva mnt 177, Tartu; linnaliinibuss nr 7, peatus Killlustiku). Tel 735 0445. E-post opitoad@erm.ee.

Sõnu polegi vaja n Minikunstinäitus “Alasti ilu”, aktimaalid postmarkidel ja postkaartidel. Nii maailmakuulsad kui ka vähemtuntud kunstnike maalid või fragmendid maalidest on sageli leidnud tee postmargile. Näitusel on kolmekümne viie riigi margid, mis on välja antud aastatel 1961– 1986. Eestit esindab Johann Köleri 175. sünniaastapäeval pühendatud margiplokk, mille andis välja Eesti Post 2011. aastal, kujundas Lembit Lõhmus.

Plokil on kujutatud kaht maali kunstniku parimast loomingust: “Tütarlaps allikal” (1858–1862) ja “Eeva granaatõunaga” (1879–1880, fragment).

Eelmise sajandi algusaastatel (1900–1920) olid laialt levinud aktifotoga postkaardid. Mustvalged, hea kvaliteediga Prantsusmaal trükitud postkaardid pärinevad aastast 1900. Lisaks nendele on näitusel väljas ka Saksamaal ja Venemaal trükitud postkaardid aastatel 1910–1920.

Näitus “Alasti ilu” on avatud 10.06.–4.10.2015 ERMi Posti­ muuseumis, Rüütli 15. Postmargid ja -kaardid pärinevad Rahvus­ vahelise Eesti Filatelistide Seltsi liikme Pertti Hujala erakogust.

Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja (J. Kuperjanovi 9, Tartu). Näitused ja muuseumipood avatud T–P 11–18, kohvik avatud T–R 10–18, L 11–18, P 11–17. Tel 735 0445.

ERMi Postimuuseum (Rüütli 15, Tartu). K–P 11–18. Tel 731 1450.

Raadi mõisapark (Narva mnt 177, Tartu). Avatud iga päev kella 7–22. Näituste külastamiseks helistage ette tel 735 0442.

Heimtali muuseum (Heimtali, Pärsti vald, Viljandimaa). Avatud T–L 9–13.30 ja 14.15–17. Tel 439 8126.

Raamatukogu, arhiiv, fotokogu (Veski 32, Tartu). Avatud T–R 9–16 (pärast kella 13 fotosid juurde ei laenutata, materjalidega tutvuda saab kuni kella 16).

Esemekogud (Veski 32, Tartu). Avatud E–R 10–16 (pärast kella 14 esemeid juurde ei laenutata, materjalidega tutvuda saab kuni kella 16).

ERMi näitusemajas, Postimuuseumis, Raadi mõisapargis ja Heimtali muuseumis kehtib ühispilet. Ühispilet kehtib tähtajatult, kuni seda on neljal korral kasutatud. Muu piletiinfo www.erm.ee/teenused.