Metsaleht (aprill 2019)

MURE: potentsiaalsed vääriselupaigad põhjustavad metsamajandajaile probleeme Lk 6–7 28. veebruar 2019 Nr 2 (230)

Metsateadlane Ivar Sibul Lk 2-3 MAALEHE LISA

2 I N T E R V J U U

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

Metsateadlane Ivar Sibul viib laboritarkused metsameesteni Tänavu presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi saanud Eesti Maaülikooli metsateadlane Ivar Sibul räägib, kuidas teadlaste töö tulemused metsapraktikasse jõuavad. Sibul on selleks palju panustanud. Ta on näiteks raamatute “Maarjakask ja tema kasvatamine” ning “Metsakahjustused ja nende ennetamine” autor, praktilisi nõuandeid jagab järjepidevalt ka metsaühistute koolituspäevadel. Aga ta jõuab koolidesse vabatahtlikuna ka tunde andma ning askeldab Kaitseliidu ridades.

KRISTIINA VIIRON kristiina.viiron@maaleht.ee

Olete teadlasena palju seisnud selle eest, et metsanduslikku tarkust jagada. Miks?

Olen arvamusel, et ka kõige pühendunum teadlane peab olema näoga ühiskonna poole. Seda juba üsna pragmaatilisel põhjusel – ühiskond maksab kinni kogu töö, mida ülikoolides ja uurimislaborites teeme.

Poliitikud armastavad ikka rääkida tädi Maalist ning see tädi Maali võikski aeg-ajalt Eesti teadlase käest küsida, mida ta ülikoolis või uurimisasutuses teeb. Iga Eesti teadlane peaks tädi Maalile ehk ühiskonnale suutma arusaadavas ja selges

eesti keeles selgitada oma uurimistööd ning seda, miks see on Eestile vajalik. See tähendab ka seda, et teaduse alusuuringute rahastamise kõrval peaksime järjest rohkem tähelepanu pöörama rakendusteadusele ning selle publitseerimisele ka eesti keeles.

Tooge palun mõni näide mingisuguse praktilise teadmise toonud uurimusest.

Näiteks kolm aastat kestnud Riigimetsa Majandamise Keskuse rahastatud metsakaitseline teadusprojekt “Metsakultiveerimisega seotud metsakaitseprobleemid Eesti metsanduses ning nende vältimine keskkonnasäästlike tõrjevõtetega”.

Selle uuringu kõige praktilisem teadmine oli, et lõhnatu putukamürk Actara (toimeaine tiametoksaam), mida oldi RMKs kasutatud männikärsaka tõrjeks juba mitmeid aastaid, on ohtlikult mürgine nii inimestele, kes sellega kokku puutusid, kui ka keskkonnale. Samas ei hoidnud see männikärsakate kahjustusi metsakultuurides ära. Leidsime, et Actaral puudub männikärsakatele igasugune peletav mõju, mistõttu selle preparaadiga töödeldud okaspuutaimed satuvad looduslikes tingimustes paratamatult männikärsakate rüüste alla.

Olles kontaktis mürgiga töödeldud taimedega ja neist toitudes, kannavad männikärsakad preparaadi jääke loodusesse laiali, saastades sellega otseselt keskkonda ning viies neid ka biotoobi toiduahelasse. Samuti jääb preparaat taimesse ja mulda mitmeks aastaks. Katsetest tuli üllatuslikult välja, et juba üliväike-

ses kontsentratsioonis ja koguses seda putukamürki mõjutas pöördumatult mitmeid lülijalgseid, sh kasulikke metsaputukaid (jooksiklasi, lühitiiblasi jt). Niisugust teadmist maailmal tegelikult enne seda uurimust polnud.

Kuidas see mürk kärsakatele ja jooksiklastele siis mõjus?

Pritsides taime või mulda Actaraga, muudetakse see toidutaim nendele putukatele, kes taimemahlast toituvad, toksiliseks.

Seega on see mõeldud eelkõige imevatele putukatele, nagu näiteks lehetäid, karilased ja ripslased. Actara osutus söötmürgina ka männikärsakatele väga toksiliseks, põhjustades juba 24 tunni jooksul peaaegu kõigi katseputukate surma. Mürgistusse surnud männikärsakaid söövad aga röövtoidulised putukad, kes saavad nendest omakorda mürgistuse.

Meie uuringutulemused näitasid, et selle preparaadi üliväi-

Uuringu kõige praktilisem teadmine oli, et Actara oli ohtlikult mürgine nii inimestele kui ka keskkonnale.

kesed kogused ja preparaadi jäägid, mis jäävad näiteks männikärsaka kehasse pärast putukamürgiga töödeldud taimekoore söömist, surmavad ja mõjutavad paljusid raiesmikel elavaid männikärsaka looduslikke vaenlasi, eelkõige jooksiklasi. Näiteks selgus katsete tulemusena, et selle pestitsiidi nõrgad doosid võivad tõsiselt häirida jooksiklaste üldist liikumisaktiivsust ning käitumismustreid.

Nii võib jooksiklaste väiksemgi kokkupuude selle keemilise preparaadiga vähendada mardikate ellujäämist nende tüüpilistes elupaikades. Ühtlasi kannavad ka jooksiklased enda kehas edasi üliväikest kogust mürki, mis läheb järgmisse toiduahela lülisse, näiteks kahepaiksesse jne. Seega saastab esmapilgul süütu putukamürk kogu toiduahela ehk kogu metsaökosüsteemi.

Uuringu praktiline tulemus on ka see, et nüüd RMK taimi enam ei pritsi, vaid katab männi- ja kuusetaimed juurekaelalt “liimipükste” ja vahaga?

Jah. Sama uurimisprojekti käigus katsetasime paljusid alternatiivseid ning ühtlasi kesk-

Country 390 + T50

• nooleulatus 3,9 m • kandevõime 5000 kg • sobiv väiketraktor 35-60 hj

Country 380 + T30

• nooleulatus 3,8 m • kandevõime 3000 kg • sobiv väiketraktor 20-40 hj

C Country 330 + T15

• nooleulatus l l t 3 3,3 3m • kandevõime 1500 kg • sobiv ATV või väiketraktor kuni 20 hj

Country 480 + T50

• nooleulatus 4,7 m • kandevõime 5000 kg • sobiv väiketraktor 35-60 hj

Country 470 + T30

• nooleulatus 4,7 m • kandevõime 3000 kg • sobiv väiketraktor 20-40 hj

Country 410 + T15

• nooleulatus 4,1 m • kandevõime 1500 kg • sobiv ATV või väiketraktor kuni 20 hj

Mini-Forwarder Kinetic 8x8 www.kinetic.ee

Tule tutvuma maamessile!

Saadaval lisaseadmed: teisaldatav kallurkast, maakopp, raadiovints, 2WD, 4WD, lindid, tuled, pidurid jpm.

konnasäästlikke kaitsevahendeid. Üks efektiivsemaid, mis männikärsaka eest noortele puutaimedele kaitset pakub, on taimede tüvekeste vahakihiga katmine. See on ka vähem töömahukam kaitsevahend ja mingit toksilist mõju tal taimele ega looduskeskkonnale pole.

Kärsakas on n-ö vana kahjur, aga teadmised tema tõrjumiseks on uued. Kuivõrd peame aga valmis olema uustulnukateks? Üks teema, millele olen viimastel aastatel suuremat tähelepanu hakanud pöörama, ongi invasiivsed liigid, kes satuvad Eestisse, kas siis inimeste kaasabil või suuremate õhumasside toel. Uutele aladele levimisele ning sinna püsima jäämisele aitab kaasa soodne ilmastik. Hea näide selles osas on liblikaliik nimega käsnalainelane, kes seni oli Euroopas levinud peamiselt metsastepis ja metsavööndi lõunaosas, samuti suurel alal Aasias. Inimese abiga on see putukas suutnud vallutada ka suure osa Põhja-Ameerikast.

Esimesed selle liigi eksikülalised registreeriti Eestis kümme aastat tagasi, kui tekkisid suure-

I N T E R V J U U 3

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

ARGO INGVER

Ivar Sibul näitab suhkrumänni käbi, mis on tal sageli kaasas, kui koolides või lasteaedades metsatarkusi jagamas käib.

mad kahjustused Leedus ja Lätis. Viimasel paaril-kolmel aastal on aga sama liik ka Saaremaal Kõrkkülas ning selle ümbruses ulatuslikku laastamistööd teinud. Liblika röövikud söövad kõiki – nii leht- kui ka okaspuid.

Apla putuka toidusedelisse kuulub üle saja taimeliigi.

Selliste invasiivsete liikide puhul me ei teagi, mis saama hakkab, sest lühiajalist kliimat ette ju ei tea – kas kliima soodustab nende liikide laienemist või siis mitte. Ja kuidas reageerivad nende võimalikud looduslikud vaenlased. Näiteks esimestel aastatel ei julgenud linnud neid karvaseid röövikuid üldse süüa, aga möödunud aastal linnud ja muud nendest toituvad loomad võtsid neid juba hea maitsta.

Sageli levivad hulgisigivatel putukaliikidel viirushaigused, mis tavaliselt pidurdavad

putukate masspaljunemist. Inimene aga teeb tihti vea, et läheb neid tõrjuma, kui looduslikud vaenlased on kontrolli nende üle juba saavutanud. Tõrjetöö käigus tapetakse ka looduslikud vaenlased ja puhang võib korduda.

Seega on mõistlik pisut oodata ja vaadelda, enne kui hävitama tõtata?

Kindlasti tuleb Eesti loodusesse juba saabunud invasiivseid liike jälgida ning pideva monitooringu ja kaubakontrolliga piiripunktides tagada, et meile ei jõuaks metsale kõige suuremat ohtu põhjustavad võõrliigid.

Olete ju ka Maarjakase Seltsi eestvedaja. Kuidas praegu maarjakaskede käsi Eestis käib?

Hinnanguliselt on Eestis kokku ligi tuhat hektarit maarjaka-

se kultuurpuistuid. Seltsis on liikmeid sadakond. Enamik tõsiselt maarjakase kasvatusega tegelejatest kuulub Maarjakase Seltsi. Korraldame igal aastal ka koos metsaühistutega maarjakase ning üldse lehtpuude kasvatamist tutvustavaid õppepäevi jne.

Eesti suurim maarjakasekultuur on 55 hektarit, see on imeilus ja hästi hooldatud noor maarjakaasik Harjumaal. Kenasti hooldatud maarjakasepuistuid kohtab tegelikult üle Eesti – Viljandi-, Võru-, Põlvaja Läänemaal ning mujalgi. Aga maarjakasekasvatus ei peakski väga suureks paisuma. Igal metsaomanikul ei pea olema hektar või paar maarjakasepuistut, esi-

algu piisaks kas või alleest koduõueni või seal kasvavast paarist madalakasvulisest maarjakasest.

Väärispuu kasvatamine on oma mõtteviisilt juba teistsugune kui ükskõik missuguse teise puuliigi kasvatamine. Oleme kinni pinnaühikus – mitu hektarit –, aga maarjakase puhul tuleks tükikaupa – mitu puud – arvestust pidada. Sest iga puu on väärtus ning neid puid tuleb ju ka ühekaupa hooldada, muidu pole ju väärtuslikku spoonipakku loota.

President on ühe põhjusena, miks te Valgetähe V klassi teenetemärgi saate, nimetanud, et

Kui sa niisuguseid puid näed, siis see muudab inimest.

olete vabatahtlikuna jõudnud tunde andma ligi paarikümnesse Lõuna-Eesti kooli või lasteaeda. Mida olete õpetanud neis tundides?

Tavaliselt on mul kuus-seitse teemat. Mõnele klassile räägin võib-olla vaid putukatest ja mõnele puudest, ning on tore, kui saad neile näidata või kätte anda midagi sellist, mida nad pole enne näinud. Näiteks suhkrumänni käbisid, mis on maailma suurimad, kuni pool meetrit pikad.

Mõni aasta tagasi käisin Ameerika lääneosa metsades vaatamas puid, mida olin tahtnud lapsest saadik näha – mammutipuid ehk hiidsekvoiasid Kaljumäestikus. Need on puud, mille ühe tüve maht ulatub kuni 1500 tihumeetrini. Kuid oluline pole üksnes nende iidsete puude suurus, vaid ka nende väärikus, või ka aukartus, mida sa nendega kohtudes tunned.

Või siis kohtumine kõige vanemate elusolenditega maakeral – igimändidega Valgetes Mägedes Californias. Osa nendest puudest on nii vanad (üle 5000 aasta), et kasvasid juba enne Egiptuse püramiidide ehitamist. Kui sa niisuguseid puid näed, siis see muudab inimest ja muudab ka neid, ma usun, kellele sa nendest looduseimedest räägid.

Või siis putukad. Viimane kord ma rääkisin tsikaadidest (näitab putukakogu – K. V.). Need teevad tohutu kõva häält. Ja kui lasta lastel kuulata seda putukate heli, mis on nagu mootorsae või lennukimootori müra ning seletada, kuidas see heli tekib ja võimendub või räägid nende putukate huvitavast ja pikast elutsüklist ning näitad sellest filmi, siis see...

Pöörab nad looduseusku?

Usun küll. Sest kui ma tunni alguses küsin, et tõstke käed, kes kardab putukaid, siis võib-olla kolmandik-pool tõstab käed, ning kui nad pärast tunni lõppu tulevad mu juurde ja küsivad, kas võivad seda putukat

katsuda, siis juba olengi midagi muutnud. Mingi mõjutaja peab lapsepõlves olema, miks inimene metsa jõuab. Mida varem see juhtub, seda parem.

Lisaks olete te ju ka aktiivne kaitseliitlane?

See on üks mu paljudest huvidest, olen reservohvitser ning auastmelt nooremleitnant. Üks metsaga seotud ettevõtmine, kuhu olen püüdnud ka Kaitseliiduga panustada, on “Teeme ära” algatus. Juba mitmendat aastat käime Kaitseliidu Tartu malevaga Järvseljal mai alguses metsa istutamas. Kuna esimesel aastal saime päris hästi hakkama, on metsaülem andnud meile järjest raskemaid lanke, mida ta ei julge kellelegi teisele anda.

Kuivõrd meid on palju ning kaitseväelased on teadagi distsiplineeritud, saame kamba peale igal aastal mitu head hektarit noort metsa kasvama panna. Üks teie hobisid on mesindus?

Mesindus on minu jaoks lõõgastav ja mõtteid puhastav hobi.

Aga mesilastest arusaamine võtab aastaid kui mitte aastakümneid aega. Olen öelnud, et hea ja hooliv mesinik on see, kes hakkab mõtlema nagu mesilased.

Ja hea metsamees peaks ka mõtlema nagu mets või vähemalt metsa kasvamise rütmis.

Olen üldiselt seda meelt, et ükski looma- ega taimeliik pole teisest parem, kõigil on oma koht. Mõnda liiki esineb küll harva, aga kui panna näiteks männikärsakas või must-toonekurg kaalukausile, siis peaks need kaalukausid jääma võrdseks. Mõlemad on olulised, ja kõik, mis metsas, on tähtis.

Mets elab ja areneb inimesest sõltumata, inimene muidugi mõjutab metsa ja mets inimest ja ehk peakski nii olema.

Aga kõik need otsused, mis Eesti metsa mõjutavad, peaksid olema siiski (metsa)teaduse, mitte niivõrd õhina- või emotsioonipõhised.

4 P R O B L E E M

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

TIIT BLAAT

Metsatoetus kohtle omani

Metsa uuendamiseks tu- tulenevalt §-st 12. Seega peaks leb ühtmoodi tööd teha metsaomanikke metsauuendusnii sellel metsaomanikul, tööde tegemisel kohtlema võrdselt, olenemata sellest, kas ta on kes ei ole metsaühistu ühistu liige või mitte. liige, kui ka sel, kes kuulub ühistusse. Ometi saab metsaomanik, kes Ühistud saavad toetusi niigi ühistus pole, vaid 50% Metsaühistu toetus hõlmab rühtoetusest. ÜLO TUVI Viljandimaa metsaomanik

Seega leian, et keskkonnaministri 14. aprillil 2014. aastal välja antud määrus nr 10 “Erametsanduse toetuse alused, taotluse kohta esitatavad nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord” § 9 lõige 7 ja 8 ei vasta võrdse kohtlemise põhimõtetele.

Samas keskkonnaministri määruses on selgelt kirjas, kuidas läbi Erametsakeskuse jagatakse ühistutele erametsaomanike nõustamise toetusi (§ 8) ja veel lisaks metsaühistu toetusi

manõustamist, metsandusalast koostööd ning metsaühistu tegevust.

Eelmise aasta ühes taotlusvoorus sai metsaühistu iga ühistuliikme kohta taotleda toetust 60 euro ulatuses.

Rühmanõustamise toetust maksti 500 eurot ühe rühmanõustamise kohta.

Metsaühistu majandusalase koostöö korral on tegevuskulude katmiseks ette nähtud kuni 30 eurot hektari kohta, metsaühistu tegevustoetust makstakse kuni 10 eurot liikme kohta kalendriaastas.

Kõigile metsauuenduse toetuse taotlejaile toetusi ei jätkugi.

Toetused peaks edaspidi metsaomanikele välja maksma Erametsakeskus, mitte vahendajad. Ülo Tuvi Metsa istutamine nõuab ühtviisi vaeva ja kulu olenemata sellest, kas metsaomanik kuulub ühistusse või mitte.

KESKLIIGENDIGA LAADURID www.norcar.ee

Norcar BSB Eesti AS • Rebase 16, 79702 Prillimäe, Raplamaa +372 526 7524 • info@norcar.ee

P R O B L E E M 5

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

te määrus ei kke võrdselt Näiteks istutas FIEst metsaomanik eelmisel kevadel metsa 5,25 hektarile. Toetust 400 eurot hektari kohta eraldati kogupindalast vaid 3,9 hektarile, sest raha ei jagunud. FIE oli metsaühistu liige, mitteliikmena oleks tema toetusmääraks ainult 200 eurot hektarile. Toetusraha on mõeldud osaliseks kulude katteks metsaistutamisel ja taimede ostul.

10 % vahendustasu ühistule Paraku oleme olukorras, kus meil on tekkinud keskkonnaministri määruse tõttu toetusraha vahendavaid metsaühistuid. On metsaühistud, mille liikmed on igati rahul, kuid leidub ka üksikuid, kus küsitakse toetuste vahendamise eest 10% tasu ja toetuste väljamaksmine venib. Erametsakeskus kontrollib usinasti küll tehtud töid looduses, kuid ei suuda kontrollida metsaühistuid, kas neile eraldatud toetused on metsaomanikele üle kantud.

Kuidagi ei saa rahul olla Peep Põntsoni juhitava mittetulundusühingu Kesk-Eesti Metsaomanikud (KEMO) tegevusega, sest ühistu ei täida oma lubadusi toetusraha ülekandmisel. Lisaks Erametsakeskuselt saadud ühistu toetustele ja ühistu liikmemaksudele üritab KEMO saada metsaomanikelt metsauuendustööde toetuse ülekandmise eest vahendustasu 10%. Määrus toetustelt vahendustasu ette ei näe.

Põhjendust, milliseid kulusid vahendustasu hõlmab ja kas see on mõistlik suurus, metsaomanikele antud ei ole.

Nii oli KEMO toetuse taotlusega nr 5-9/18/40 (taotlus esitati

Meil on tekkinud keskkonnaministri määruse tõttu toetusraha vahendavaid metsaühistuid. Ülo Tuvi

10.07.2018), kus Erametsakeskus tegi makse KEMO-le 19.11.2018.

KEMO kandis raha metsaomanikele aga üle alles käesoleva aasta jaanuari lõpus pärast Erametsakeskuse sekkumist.

Need, kes vahendustasuga ei nõustunud, said toetuse kätte täies ulatuses, kuid vahendustasu nõudva lepingu allkirjastanute toetussumma vähenes 10%. See on järjekordne näide ebavõrdsest kohtlemisest toetuste jagamisel!

Toetused peaks edaspidi metsaomanikele välja maksma Erametsakeskus, mitte vahendajad.

Metsanduse arengukava aastani 2020 punkt 4.3 ei täida praegusel kujul oma eesmärki – ei vähenda administreerimist, vaid suurendab juhtimise kulusid metsatoetuste arvelt ega anna valikuvõimalust metsaomanikele. Metsanduse arengukava peaks igati toetama metsade taastamiseks tehtavaid otseseid kulutusi olenemata omandivormist, mitte raha laiali jagama administreerijatele-nõustajatele ajal, kus meie raiemahud on suurenenud ja metsad vajavad uut metsapõlve.

Riigikogu, kes langetab poliitilisi otsuseid, peab kaaluma, kuidas kasutada maksumaksja raha.

K O M M E N TA A R

Seadustega vastuolu ei ole Metsandustoetuste maksmine metsaühistu kaudu on üks kehtivas metsanduse arengukavas kokku lepitud suundadest.

Erametsaomanike koondumine metsaühistusse võimaldab optimeerida metsa majandamisega seotud kulusid, annab metsaomanikule parema võimaluse saada metsandusalaseid teadmisi ning jagada kogemusi teiste metsaomanikega.

Erametsakeskuse toetuste üksuse andmetel on metsaühistute liikmed aktiivsemad metsa majandajad. Metsaühistu liikmed teevad planeeritavad tööd toetuse abil ära suurema tõenäosusega kui üksi toetust küsinud metsaomanikud.

Toetuste andmine metsaühistute kaudu võimaldab ka riigi kulusid kokku hoida. Metsaühistu koondab ühte toetusetaotlusesse oma liikmete toetuse saamise soovid ja Erametsakeskusele esitatakse üks toetusetaotlus, mida kontrollida on kuluefektiivsem, kui vaadata läbi suurt hulka metsaomanike esitatud üksiktaotlusi. Nii saame tagada avalike vahendite tõhusama kasutuse ning erametsanduse toetuste lihtsama administreerimise.

Metsaomanike toetuste kaudu ühistutesse suunamise õiguslikkust on analüüsinud ka õiguskantsler, kes selles seadustega vastuolu ei tuvastanud (õiguskantsleri seisukoht 28.01.2015 nr 6-3/150112/1500409).

MTÜ Kesk-Eesti Metsaomanikud (KEMO) puhul on tegu üksikjuhtumiga, kus metsaühistu ei ole kahjuks omanikega soliidselt käitunud. Kuna selle ühistuga on probleeme ilmnenud juba varem, on Erametsakeskus lõpetanud KEMO reklaamimise enda infokanalites.

JAANUS AUN

SA Erametsakeskus juhatuse liige

Teenustöö ei saa olla tasuta Ühistu teenused ei saa metsaomanikule olla tasuta. Ühistu ei ole heategevusfond, kes jagab kellegi kolmanda raha. Väitel, et ühistu teenused peavad olema tasuta, ei ole alust.

Tuvile osutatud teenuste puhul on ühistu teinud üle kümne alamtegevuse. Sellele lisaks võtab ühing riigi ees rahalise vastutuse kogu summa ulatuses, mis Ülo Tuvi on toetusena saanud ning ühing peab säilitama kogu asjasse puutuva dokumentatsiooni viis aastat. Ülo Tuvi väide, et ka teised said toetuse hilinemisega, on vale.

Sarnaste teenuste eest võtavad ka teised ühingud teenustasu. Kuna Tuvi keeldus teenustasu maksmast, analüüsisime olukorda ja kaalusime tema toetuse tagastamist riigile, kuid leidsime, et maksame. Kuna Ülo Tuvi keeldus meile maksmisest, siis tõenäoliselt me kanname enne tema keeldumist tehtud teenused oma kahjumisse ja rohkem temale ühtegi teenust ei osuta.

Meile teenuste eest maksmisest keeldumise, meie aja raiskamise ning meie maine kahjustamise eest arvab ühistu Tuvi oma liikmete hulgast välja.

PEEP PÕNTSON

MTÜ Kesk-Eesti Metsaomanikud juhatuse liige

ÜMARPUIDU KOKKUOST Vasyl Protsiv Margo Miks Priidu Teppo

516 5190 515 0811 513 5350

Risti Kaimas Viimsalu

Põlva Priidu Teppo

Vasyl Protsiv

ÄRA MÜÜ OMA METSA VAHENDAJA KAUDU! KÜSI PAKKUMIST OTSE MEILT!

6 P R O B L E E M

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

Potentsiaalsed vääriselupaigad – ka KRISTIINA VIIRON

Sertifitseeritud puiduettevõtted on juba ligi aasta hädas olnud looduskaitsjate kehtestatud nimekirjaga potentsiaalsetest vääriselupaikadest, kust raiutud puitu ei tohi kontrollimata vastu võtta.

konnaregistrisse kanda vaid maaomaniku kirjalikul nõusolekul.

Kuigi ministeerium väitis, et sellega ei muutu sisuliselt midagi, sest VEPide kaitsmine on nagunii vabatahtlik, informeeris ELF ministeeriumi, millise probleemi see aga FSC kontrollitud puidu asjus kaasa toob.

MARI KARTAU

Mullu kevadel said potentsiaalsete VEPide nimekirja need sertifikaati omavad ettevõtted, kes Eesti FSC tegevjuhi Indrek Talpsepa sõnul “ostavad kontrollitud puidu tarneahela standardit järgides puitu nendelt aladelt, mis ei ole FSC metsamajandamise sertifikaadiga kaetud”.

Sellise kantseliidi peab iga tänapäeval vabatahtlikult loodust kaitsta sooviv metsamajandaja ära õppima. See pole aga ainus probleem.

Junkin on veendunud, et potentsiaalset vääriselupaika tuleks eristada registrisse kantud vääriselupaigast.

“FSC on teinud räige üldistuse ning pannud kõik ühte patta. Hetkel on potentsiaalsete VEPide puit meie jaoks keelatud, ja kui ostaksime neist pärinevat puitu, siis jääksime sertifikaadist ilma. Ning nüüd peab metsaomanik tõestama, et tema mets pole VEP,” tõdeb Junkin.

mari.kartau@maaleht.ee

Metsa majandamise seisukohalt jääb potentsiaalsete VEPide mõte hämaraks.

“Osaliselt on nimekirjas aastaid tagasi raiutud eraldised, kus tegelikult midagi kaitse väärilist pole,” imestab ASi Barrus palgi ostujuht Lauri Junkin. “Samuti on seal tavainimese vaatevinklist võsa ehk lepikud jms väheväärtuslikud puistud.”

Keskkonnaministeeriumi asekantsleri Marku Lambi sõnul hakkas üle-eelmise aasta 18. oktoobril kehtima määrusemuudatus, mistõttu on erametsaomanikul õigus keelduda vääriselupaiga keskkonnaregistrisse kandmisest.

Sellest Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri arvates kogu probleem algaski, kuna määrusemuudatuse tõttu saab edaspidi VEPi kesk-

Tabeli sünd

Et süütuse presumptsioon looduskaitses enam ei kehti, kinnitab ka keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Kristel Järve.

“On tekkinud olukord, kus omanikul tuleb tõestada, et tema maal ei asu vääriselupaika, kuna FSC sertifikaati omav puidu kokkuostja peab veenduma, et potentsiaalsete VEPide andmebaasi kantud alad ei ole VEPid,” selgitab ta. “Siinjuures tuleb aru saada, et tegu on piirangutega, mida ei ole seadnud riik ja millest ei ole kõiki puudutatud isikuid ka teavitatud.”

Koorem värava taha Teisisõnu, metsaomanikku, kes täidab Eesti seadusi, kuid kes ei ole ühinenud FSCga üheski vormis ega avaldanud ka soovi vabatahtlikult VEPe kaitsta, võib tabada kokkuostja juures üllatus.

Tema puidukoormat ei võeta vastu, kuna see on raiutud potentsiaalsest VEPist ehk kohast, mis võib-olla on kõrge kaitseväärtusega, aga võib ka mitte olla.

“ELF ise pole kontrollinud, kas seal ka tegelikkuses on vääriselupaik või mitte,” ütleb Junkin. “Seda peab tegema sertifitseeritud puiduettevõte.”

Et see võimalik oleks, saigi Tüüri sõnul loodud esimese kiire abivahendina metsaregistri alusel tabel potentsiaalsetest kõrge

Vääriselupaik või mitte? Exceli tabeli järgi võib olla, tegelikult aga ei pruugi.

kaitseväärtusega metsadest ehk VEPidest. “Eelpäring on tehtud esimese VEPi juhendi lisa 4 kriteeriumide alusel,” ütleb Tüür.

Küsimusele, millised need registripäringu kriteeriumid täpselt olid, jäävad vastuse võlgu nii ELF kui Eesti FSC. “Päringus esineb küll puudusi, aga need on seotud eelkõige riikliku registri algandmete puudulikkusega,” möönab Tüür.

“Näiteks ei kajastu metsaregistris enne uut korraldamist era-

maadel raiutud metsaosad ja nii sisaldab päring ka ammu raiutud alasid.”

Muutunud VEPide määrus pole ainus potentsiaalsete VEPide nimekirja tekkepõhjus, avaldab Talpsep. “Nimekiri on seotud eelkõige sellega, et FSC kontrollitud puidu süsteemi uus versioon, mis hakkas kehtima 2016. aasta keskel, muutus rangemaks. Seetõttu pidi koostama uued riskihinnangud, mis muutunud nõudeid arvesse võtaks.

Eesti riskihinnang võeti vastu septembris 2017 ja hakkas kehtima märtsis 2018.”

Metsamajandajad said nimekirja kätte aprillis 2018.

“Kontrollitud puidu riskihinnang määrab selle, milline on risk, et puit, mida Eestist varutakse, ei vasta kontrollitud puidu miinimumnõuetele,” selgitab Talpsep kõrvalseisjale üsna keerukana näivat süsteemi.

“Riskihinnangu eesmärk on kaitsta metsades leiduvaid kõr-

www.mehka.ee Juba 25 aastat teiega!

Müük ja hooldus TALLINN Peterburi tee 34 tel 655 7177

VÕRU Vabaduse 4b tel 782 8250

VÕRU Pikk 17b tel 782 8256

VALGA Pikk 4 tel 767 9180

OTEPÄÄ Valga põik 3 tel 766 1890

TARTU Turu 34 tel 733 3095

PARIMAD MOOTORSAEPAKKUMISED MEHKAST STIHL MS 261

Gunnar 503 2632 Aarne 504 9803

OSTAME , RAIUME JA HOOLDAME METSAKINNISTUID info@starforest.ee

www.starforest.ee

629 €

P R O B L E E M 7

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

s näiline probleem? geid kaitseväärtusi – VEPid, potentsiaalsed VEPid, VEPi tunnustega alad või kuidas iganes neid nimetada, tulenevalt seadusandluse terminoloogiast on võimalikud eri tõlgendused –, kuid igal juhul on need üheks kõrgeks kaitseväärtuseks. Ilma potentsiaalsete VEPide nimekirjata ei oleks ettevõtetel üldse millelegi tugineda ja nad peaks kogu sertimata materjali päritolu kontrollima, mis on väga ebamõistlik.”

Tüür on päri, et see pole kahtlemata ideaalne lahendus, aga tekitatud õiguslikus vaakumis vabastab see probleemist need metsaomanikud, kelle metsad potentsiaalsetele VEP-aladele ei jää.

“Vähemalt neil on võimalik tõrgeteta oma puitu turustada,” nendib ta.

Kuna ministeeriumi esindajate sõnul ei ole mõistet “potentsiaalne VEP” riiklikul tasandil olemas, on küsitav, kas seda vaakumit õiguslikuks nimetada saab.

“Alguses tähendas FSC sertifikaat seda, et puit on varutud vastavalt kohalikele seadustele ja päritolu on kännuni tões-

tatav,” meenutab ettevõtja Junkin. “Hetkel on FSC nõuded oluliselt rangemad kui Eesti metsaseadus.”

On siis rangem?

ELF nõuete rangemaks muutumisega nõus ei ole.

“FSC nõuded on VEPide osas olnud alati sama ranged – vastutustundlik majandaja peab neid mööndusteta hoidma,” kinnitab Tüür. “VEPe ei tule ka kuskilt juurde, kogu probleem tuleneb sellest, et VEPide inventuur on tegemata ja VEPid registrisse kandmata.”

Marku Lambi sõnul ei ole kehtiva metsanduse arengukava kohaselt lausalist vääriselupaikade inventuuri eesmärgiks seatud, küll aga on eesmärk neid jooksva metsakorralduse käigus juurde inventeerida.

“Karmimaks ei muutunud mitte niivõrd kontrollitud puidu nõuded, sest selle koha pealt ei ole FSC põhimõtted ajas muutunud, vaid nõuded riskihinnangule,” lisab Talpsep. “Eestil ei olnud seni ühtset riskihinnangut –

ELF ise pole kontrollinud, kas seal ka tegelikkuses on vääriselupaik või mitte.

LAURI JUNKIN

iga puitu varuv ettevõte pidi selle endale ise koostama, sealjuures ei olnud neil kohustust valdkonna ekspertide ja huvirühmadega nõu pidada.” Nüüd on tema ütlust mööda aga olemas FSC tehtud riskihinnang, mida ettevõtted peavad kasutama, mille koostamisel viidi läbi kaasamiskoosolekud ja avalikustamised ning mis kehtib tervele Eesti territooriumile.

“Keskmistel ja väiksematel firmadel ega väikeomanikel pole enamasti FSC sertifikaati ja nemad pole potentsiaalsetest VEPidest ja kaasnevatest piirangutest kuulnudki,” hindab Junkin aga selle metsamajandaja riske, kel FSCga midagi pistmist pole. “Neile tuleb üllatusena, kui saeveskist helistatakse ja öeldakse, et nende metsast raiutud koorem enam suurtele kokkuostjatele ei sobi, kuigi aasta varem sobis.”

Nii VEPi mõiste kui ka FSC sertifitseerimine tekkisid Eestis samal ajal ja teineteisega seotult 1990. aastate lõpus. Ants Varblane, kes sel ajal metsaametis ökosüsteemide kaitse büroo juhatajana töötas, leiab, et lugu on üsna veidraks kiskunud.

Varblane rõhutab, et VEP ei olnud algul ohustatud või kaitset vajavate liikide elupaik, vaid tulundusmetsas elurikkuse säilimiseks vajalikele liikidele sobiv elupaik. “Selliseid kohti va-

TA S U B K O N T R O L L I DA

On või mitte

Kogu probleem tuleneb sellest, et VEPide inventuur on tegemata ja VEPid registrisse kandmata.

TARMO TÜÜR

jasid need metsaomanikud, kelle maadest ei olnud 5% kaitse all (nagu FSC standard nõuab – toim) ja nad soovisid oma metsamajandamist sertifitseerida vastavalt rahvusvahelisele FSC või PEFC standardile. VEPi metoodika pidi aitama seda valikut teha. Asi pööras algsest eesmärgist kõrvale siis, kui VEPile hakati juriidilist staatust andma.

Seda nõudsid juristid, sest tahtsime vabatahtlikke lepinguid nende kaitsmiseks sõlmida.”

Miks ei muudeta?

“Praegust olukorda tervikuna ei hinda rahuldavaks ükski seotud osapool,” nendib Talpsep. “Oleme asunud koostöös Erametsaliidu ja EMPLga paremat lahendust juba välja töötama.”

Tüür ütleb, et talle jääb arusaamatuks, miks ministeerium keeldub määrust tagasi muutmast.

Veelgi enam jääb tema sõnul aga arusaamatuks, miks mitmed inimesed on oma pahameele nimetatud Exceli tabeli vastu suunanud.

Junkini sõnul on nõuded metsaettevõtjaile aasta-aastalt karmimaks läinud. Vääriselupaikade mõiste loodi siis, kui kaitsealuste metsade arv oli oluliselt väiksem ning siis olid VEPid põhjendatud.

“Nüüd on kaitsealuste metsade osakaal 25% kogu metsamaa pindalast – kas need kõik enam on nii haruldased?” arutleb ta.

Marku Lambi sõnul oli kehtivas metsanduse arengukavas meetmena kirjas ka vääriselupaiga mõiste ja kaitsekontseptsiooni analüüs. “Selleks tellisime töö, mis lõpetati juba 2015. aastal ning millest lähtuvalt on keskkonnaregistris vääriselupaikade pindala suurenenud 66%.”

Lauri Junkin ütleb, et Barrus on kaalunud ka FSC sertifikaadist loobumist.

“Põhitoodangu klientidele seletaks veel kuidagi ära, et peame lahkuma, aga jäätmetega on probleem. Saepuru ja puiduhakke ostjad nõuavad meilt FSC serti, ja kui meil seda poleks, oleks turustamise võimalused väga nigelad. Kui neid jäätmeid maha ei suuda müüa, siis peaksime päris kiiresti uksed sulgema.”

n Metsaomanik saab metsauhistu.ee lehelt katastrinumbri järgi kontrollida, kas metsas on potentsiaalseid VEPe: https://www.metsauhistu.ee/piirangud-millestmetsaomanik-midagi-ei-tea/. n Kontrollimata võib see selguda alles puitu kokku ostva firma väravas, kui materjali vastu ei võeta. n Kui puit pärineb potentsiaalsest VEPist, tuleb edasi otsida mõni VEPi tunnistusega metsakorraldaja ning lasta temal mets üle kontrollida. Kui ekspert kinnitab, et VEPi tunnuseid selles puistus pole, tuleks enne koorma saeveskisse saatmist võtta ühendust saeveski ostujuhiga ning talle vastavad dokumendid edastada. n Kui ekspertiis tuvastab VEPi, võib metsaomanik seal küll raiuda, kuid puitu saab müüa vaid sertifitseerimata kokkuostjale. n Keskkonnaministeeriumi kodulehel on küll VEPi tunnistusega ekspertide avalik nimistu, kuid seal puuduvad nii kontaktandmed kui ka andmed selle kohta, kes neist reaalselt VEPide määramise teenust osutab ning mis see maksma läheb. Seega tuleb need andmed metsaomanikul endal välja selgitada.

Allikas: keskkonnaministeerium, AS Barrus

• Raieõiguse ost • Metsakinnistute ost • Kraavide, teeäärte ja kruntide puhastamine võsast • Harvenduse ja valgustuse lõikamine • Metsa istutamine • Kändude freesimine

Hakki Pilke..uus esindaja Eestis Sike Agri OU!

ÕIKAME, SIIS KA L I ISTUTA M E! KU

Uued, täiustatud, ja kiiremad Halumasinate mudelid!

Küsi demovõimalust!

www.metsadkorda.ee

www.sikeagri.ee

Suur 84A Jõgeva

Marko Sahtel Tel: 5199 1274

Anti Arula Tel: 5332 2955

Kalvi Krebsbach Tel: 523 4802

8 K U L T U U R

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

EESTI ERAMETSALIIT

Mets räägib nii kunstniku kui ka vaatajaga omamoodi Näitusel saab kogeda, kui tugevasti on igaühel olemas oma metsamõte.

VIKTOR HAAB ml@maaleht.ee

Mets on eesti kunstnikke inspireerinud läbi aja nii-öelda Kristjan Raua aegadest saadik. Kui toona, XX sajandi alguses tähendas see pigem romantilisi maastikke, siis nüüd, eriti viimastel aastatel, leiab kunstinäitustelt puuklotse ja kooretükke, raiutud puude kujutamisest rääkimata. See on muidugi liialdusega üldistus, mis asjade käiku siiski iseloomustab. Teisalt on mets eestlasele nii lähedal, et vaateid on väga palju ja raiest masendatud meeleolude kõrval leiab tänapäeva kunstinäitustelt ka idüllilisi metsamaale.

Loodus “koledas” kivilinnas Hiljuti Tallinnas Kultuurikatlas üleval olnud näitus “Mets digirevolutsiooni ajastul” võimaldas

kogeda, kui palju saab mõjutada ruum ja iseenda meel maalidest arusaamist. Kuuldavasti olid pildid näituse esimestel päevadel vaatajaist eraldatud punase-valgetriibulise ohulindiga, mis kindlasti muljeid üheselt teravdas.

Kultuurikatla hämar ruum ning kõledad kiviseinad torustike ja muu tehislikuga rüütasid metsapildid omasse hõngu, mis ohulindi korral võis niisiis olla ärevam. Lindita olukorras hakkas näituseteema teistmoodi kõnelema – looduse pidepunktid keset tehislikkust.

Huvitavalt mõjusid Jane Remmi varasemast tuttavas stiilis rägastikupildid. Mõni aasta tagasi, kui Tartus oli näitus “Puud”, tekitasid sealse teise kunstniku Kristina Tamme salapära, nostalgiat ja kurbust väljendavad väikesed metsapildid nii tugeva emotsioonivälja, et Jane Remmi rägastikud (“Eramaa” jt) sealsamas kõrval näisid hüljatumad ning nukramad.

Jane Remmi maalid rägastikest Tallinnas Kultuurikatlas olnud näituselt.

Tema Kultuurikatla näitusele toodud maalid metsast, mis kasvab omapäi – risti-rästi murdunud tüved jms –, olid hüljatusest kaugel ning sisendasid keset sealset tööstusolustikku pigem rahu – mets oma loomulikus olekus, kus kõik, mis liiga vanaks saab, murdub, ja uued puud kasvavad peale...

Arvatavalt kunstniku taotlusest täiesti erinevalt mõjus Piret Kullerkupu väikepiltidest seeria “Nimeta”, mis oli kinnitatud seina najale toetatud vanale uksele. Puukooretükid, millest aimus (lähedalt ei nuusutanud) ehedat koorelõhna, olid ainsad naturaalsed asjad kogu näituse peale ja silm vaatas pilte kui kunst-

niku põnevat võtet tuua detail puust kivilinna keskele.

Alles hiljem kunstnike kohta lisateavet otsides selgus, et tegelikult tähistasid kooretükid hoopis raiejäätmeid, mis olid seotud kunstniku kodukohas tehtud metsaraiega.

Puidust uksest, mis piltide aluseks, on üks näitusekülastaja välja lugenud lisakujundi, mis metsa kurba saatust tähistamas, kuid ohulindita näitusel sai seda pidada ka interjööri osaks.

Digirevolutsiooni lainel “Ühiskonnas on vastakaid arvamusi, ühed usuvad tehnoloogia päästvasse jõusse, teised näevad

selles looduse hävitajat,” tutvustas näitust selle kuraator ja üks osalejaist Leila Lükko (neljas kunstnik oli Elo-Mai Mikelsaar).

“Kunstnik on see, kes mõtestab lahti teda ümbritsevaid protsesse, pildist saab kõne. Näitusel eksponeeritud metsamaalid tööstushoone interjööris tekitavad dissonantsi ja esitavad vaatajale küsimuse, kuidas suhestuda metsaga, mis on nii lähedal ja käegakatsutav, kuid samas võõras ja kauge.”

Metsateema on ühiskonnas nii teravalt üleval, et viidatud kõnelus maalide ja vaataja vahel tekitab otsekontakte, kust kunstilise üldistuse puhver vahepealt kadunud. Kui see on digiajastus-

se astumise tagajärg, siis tasuks üles tõmmata ohulindid, et maailma must-valgeks muutumist aeglustada.

Teine põhjus võib olla mets ise, mis kunstniku maalitud pildilt jõuab isikliku metsamõttega vaatajat kõnetama rutem kui kunstniku mõte.

Siiski jääb lahtiseks, kas vaataja metsamõte on seotud ainult oma otseste kogemustega metsast või on Eestisse hoopis tekkinud omaette mõtteline uus metsaruum, millest samuti puudutatud ollakse. See tekitab aktiivset suhtumist metsateemadesse olgu või kunstinäitusel.

Kahtlemata see mõtteruum ka inspireerib.

T U L E V I K 9

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

Saja aasta pärast võib Eestis metsa senisest vähem olla

Eesti metsade tagavara võib saja aasta pärast olla ligikaudu 80 miljoni tihumeetri võrra väiksem kui praegu, näitavad keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialisti Enn Pärdi saja aasta lõikes tehtud arvutused.

KRISTIINA VIIRON kristiina.viiron@maaleht.ee

Statistilise metsainventeerimise (SMI) andmetel oli aastal 2017. siinsete metsade tagavara 486 miljonit tihumeetrit, aastaks 2120 võiks see prognoosi kohaselt olla 403 miljonit.

Seda juhul, kui majandatavaid metsi raiutakse arvestuslangi järgi, arvestades puistu vanust ja küpsusnäitajaid ning kui range kaitsega metsade pindala püsib saja aasta jooksul praegusega sarnasel tasemel.

Vt tabel 1 “Muutused metsa tagavaras ja juurdekasvus” (mln tm, raie arvestuslangi järgi + rangelt kaitstav mets).

Senisest väiksem on arvutuste kohaselt metsade tagavara ka siis, kui järgneva saja aasta jooksul pandaks igal aastal tuhande hektari jagu metsa kasvama maale, mis praegu metsamaa ei ole.

Metsade tagavara, võrreldes praegusega, kasvaks üksnes siis, kui raiumine täielikult lõpetada. Sellisel puhul ulatuks aastaks 2120 metsade tagavara 680 miljoni tihumeetrini. See poleks saja aasta lõikes siiski maksi-

Ostan Teie maja või talukoha koos metsaga! tel 507 3251 pullikson@gmail.com

maalne suurus, sest metsade bioloogilise vanuse tõttu hakkaks tagavara ka ilma raiumata kahanema, sest puud surevad.

Pärdi arvutuste kohaselt jõuaks raiumata jätmise korral metsade tagavara saja aasta lõikes kõige suurema määrani – 752 tihumeetrini – hoopis 50 aasta pärast, 2070. aastal. Seejärel hakkab tagavara järjest vähenema.

Arvutuste tegemiseks kasutas ta SMI 2013–2017 andmeid ning arvutused tehti eraldi tulundus-, kaitse- ja rangelt kaitstavate metsade viisi, arvestades sealjuures, et rangelt kaitstavates metsades ei raiuta üldse ning see üksnes vananeb.

Sealjuures on eeldatud, et metsamaa kogupindala, erinevate enamuspuuliikide metsamaa pindala ja erinevate metsakategooriate pindala ei muutu.

Arvutustes kaasatud metsamaa pindala on kokku 2,3 miljonit hektarit, sellest tulundusmets 1,7 miljonit, kaitsemets 287 000 ja rangelt kaitstav mets 277 000 hektarit.

Keskmine raiemaht kuni 9,1 miljonit tm aastas Selleks, et saaks välja arvutada metsade tagavara saja aasta pärast ja saja aasta lõikes, tuli luua saja aasta lõikes ka võimalikud uuendusraiete stsenaariumid.

Neid stsenaariume on kolm.

Arvestuslangi põhine (nii raiub praegu RMK); maksimaalne raie, mille puhul eeldatavasti raiutakse kümne aasta jooksul kõik uuendusraieküpsuse saavutanud puistud; ning ühtlane

TA B E L 1

tajad järgmisel aastakümnendil (2021–2030) raiuda aastas maksimaalsena ka 17,7 miljonit tihumeetrit 56 000 hektaril, kuid järgnevatel perioodidel oluliselt vähem.

Vt tabel 2 “Majandatava metsa võimalik aastane uuendusraiete pindala ja tagavara”.

Muutused metsa tagavaras ja juurdekasvus (mln tm, raie arvestuslangi järgi + rangelt kaitstav mets)

Mets kokku Aasta Tagavara Juurdekasv 2020 486 2030 437 2040 418 2050 405 2060 406 2070 408 2080 412 2090 423 2100 425 2110 415 2120 403

16,0 14,4 14,0 14,1 14,6 14,7 14,8 15,2 15,1 14,7 14,4

Mets kokku + 1000 ha aastas Tagavara Juurdekasv 486 437 419 407 410 414 421 435 439 429 418

16,0 14,4 14,0 14,2 14,8 15,0 15,2 15,7 15,6 15,3 15,0

Raieid ei tehta Tagavara 486 571 645 703 738 752 747 721 693 685 680

Raiu, kuidas tahes, ikka väheneb

TA B E L 2

Majandatava metsa võimalik aastane uuendusraiete pindala ja tagavara

Periood

Arvestuslank Pindala Tagavara 1000 ha mln tm

2021–2030 37,5 11,8 2031–2040 32,2 9,9 2041–2050 28,3 8,7 2051–2060 26,1 8,0 2061–2070 26,0 8,0 2071–2080 24,6 7,6 2081–2090 23,3 7,1 2091–2100 25,0 8,0 2101–2110 28,8 8,9 2111–2120 29,7 9,2 Kokku 2815 872 Keskmine 28,2 8,7

raie, mille aluseks on keskmine aastane raiemaht kogu raieringi jooksul.

“Kõik arvud on arvutuslikud ja põhinevad praegu kehtivatel

Maksimaalne raie Ühtlane raie Pindala Tagavara Pindala Tagavara 1000 ha mln tm 1000 ha mln tm 55,9 17,7 28,2 25,4 7,7 28,2 27,9 8,4 27,7 23,0 7,0 25,9 25,7 7,8 27,9 21,5 6,8 27,9 21,7 6,6 26,4 26,7 8,6 24,7 35,7 10,9 27,8 30,1 9,5 27,3 2936 910 2720 29,4 9,1 27,2

uuendusraiet lubavatel näitajatel nagu küpsusvanus ja küpsusdiameeter,” täpsustas Pärt.

Missugune kolmest stsenaariumist ka ei rakenduks, jääks

8,7 8,6 8,5 7,9 8,6 8,6 8,1 7,8 8,5 8,4 837 8,4

saja aasta keskmisena aastane raiemaht kokkuvõttes 8,4 kuni 9,1 tihumeetri vahele.

Sealjuures võimaldavad Eesti metsade vanus ja küpsusnäi-

“Kokkuvõttes saame raiuda ühepalju – kas algul rohkem ja hiljem vähem või läbi aastate ühtlaselt,” märkis Pärt.

Kõik uuendusraie stsenaariumid näitavad metsa tagavara vähenemist võrreldes praegusega.

“Lähiaastakümnetel rangelt kaitstavad metsad seda protsessi mingil määral tasandavad, kuid kaugemas tulevikus hakkab vähenema ka nende tagavara ja juurdekasv – paljud puistud ületavad oma bioloogilise eluea piiri,” selgitas Pärt.

Tänapäevast erinevalt on tulevikus enam noori ja väga vanu metsi. Majandatavad metsad on praegusest keskmisest nooremad, hoiumetsad aga väga vanad. Ühtlasi rõhutas Enn Pärt, et tehtud arvutused on väga tinglikud ja neid ei saa võtta absoluutse tõena, kuivõrd pole teada, mis Eesti metsades saja aasta jooksul tegelikult toimuma hakkab.

Metsi võivad mõjutada tormid või põlengud; teada pole, milliseid otsuseid tehakse metsanduspoliitikas; millisel määral muutub kaitsealuste metsade pindala jms.

Kagumets OÜ Ostab: Müüb:

metsakinnistuid (ka raiutud) kasvava metsa raieõigust põllumaad metsamaterjali küttepuid kaminapuid (võrgus) saematerjale ja voodrilaudu

METSAKINNISTUID KASVAVA METSA RAIEÕIGUST PÕLLUMAAD KOOS METSAGA

tel 5687 6113, info.kagumets@gmail.com

OSTAME

• metsakinnistuid • põllumaad • raieõigust • kasvavat võsa 521 9525 info@maavaldused.ee www.maavaldused.ee

Pärnu, Papiniidu 5, Sillakeskus tel 447 7900, 528 5263 info@metsagrupp.ee Eesti ettevõte aastast 1996

tel 489 0696, 506 9966 priimo.mets@priimo.ee

www.hevo.ee

Palgihaaratsid Palgivintsid Tagakopad Roopsahad Põllutehnika Tel 529 2035 või margus@norestwood.ee

Helista ja küsi pakkumist!

Info: tel 515 3795, hevo@hevo.ee

10 M A R I

RELASKOOP

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

Looduskaitse kui muljetavaldav tööstusharu Looduse kaitsmine, mis kunagi algas üksikute visionääride ennastsalgavast tegevusest ning kulges väikestest rohujuuretasandi seltsidest massiliikumisteks ja tugevateks kolmanda sektori organisatsioonideks, on praegu muutunud omaette tööstusharuks.

Isegi ilma statistikata võib looduskaitsjate töö tulemusi vaadates aimata selle mastaape. Üks silmanähtav neist on valdkondliku võrgustiku suurus. Eestiski on olemas kümneid looduskaitseorganisatsioone, millel kokku tuhandeid liikmeid. Igas seltsis on vähemalt paar inimest palgal ja aastas tehakse teoks paar projekti, millele kuskilt fondist raha saadakse. Juba sealt tuleb arvestatav tööhõive ja käive.

Lisaks on olemas tugevamad organisatsioonid, mille liikmeskond pole küll massiline, kuid mille rahastus see-eest on stabiilsem. Eesti näidetena võib tuua Eestimaa Looduse Fondi ja Eesti FSC. Nende tulubaasi moodustavad nii rahvusvahelised kui ka siseriiklikud allikad.

Nemad annavad juba stabiilset ja mitte üldse kehvasti tasustatud tööd kümnetele inimestele.

Kui mitte sadadele, arvates juur-

LANDEKER OÜ Tallinn Tornimäe 7-152 tel 517 9866, 511 0415, 489 4055

ILMAR SAABAS

MARI KARTAU

metsas toimetaja

de teenuseosutajad ja seotud firmad, näiteks need, kes FSC auditeid lteevad. Üsna palju tööd ja raha saavad looduskaitsega seotult ka ülikoolid ja teadusasutused, kes ühtpidi koolitavad looduskaitsele tööjõudu ja teistpidi saavad neilt hiljem tellimusi, teevad koostööd jne. Ükski neist tegevustest ei põhine heategevusel.

See on täiesti normaalne ja väga hea, sest seeläbi on tagatud professionaalsus.

Seadusloome ja koolitused Looduskaitsjad toodavad lobitöö ja muude poliitiliste tööriistadega aina uusi regulatsioone. Selleks et neid seadustada, kulub suur hulk nii ametnike kui ka ekspertide tööjõudu. Ellurakendamiseks ja kontrollimiseks veelgi enam.

Et vastava ala eksperte ikka jaguks, on vaja korraldada koolitusi. Et ühiskonna teadlikkust suurendada, tehakse harivaid rahvaüritusi ning antakse välja infomaterjale. Kõige selle korraldamine pakub tööd ning elatist lugematutele looduskaitsjatele ning nende alltöövõtjatele.

Loodusressursse kulub ka loodust kaitstes. Pildil Laukasoo taastamine.

Kui viime eelkirjeldatu Euroopa Liidu ning maailma tasandile ja vaatame, kui palju on seal regulatsioone, projekte, organisatsioone, komisjone, eksperte, konventsioone, kvoodikaubandust jne, siis võime vaid ette kujutada, kui suur raha kogu süsteemis liigub nii keskkonnatasude, projektitoetuste, töötasude, hankelepingute, tugistruktuuride ülalpidamise kui ka kõige muu vajalikuna. Ja millises mastaabis on tegelikult looduskaitse sektori tööhõive.

Seega paratamatult tekib mõte, et kogu loodust kaitstakse vaid osalt siirast armastusest looduse vastu ning egoistlikust tungist ise liigina ellu jääda, mis on mõlemad täiesti ausad ja aktsepteeritavad motiivid.

Teine pool looduse kaitsmisest tundub olevat iseendale töökohtade loomise ning sissetulekute säilitamise teenistuses.

Mis on ka tegelikult täiesti aus ja loodusseadustega, eelkõige ellujäämisinstinktiga kooskõlas olev põhjus millegagi tegelemiseks.

Kuigi professionaalne teaduspõhine looduskaitse on oma tõsiseltvõetavuses kodanikualgatustest mäekõrguselt üle, kipuvad siiski tegevuse käigus mõned kõige lihtsamad loodusseadused ununema. Näiteks aineringe ja energia jäävus. Kust õigupoolest tuleb ressurss inimtegevuseks, sealhulgas looduskaitseks?

Looduskaitsjad võiks vahel mõelda, et ka nende tegevus, alates arvutitest, mille abil too-

ta aina uusi tabeleid, ning lõpetades ekskavaatoritega, millega taastatakse soid, töötavad loodusressursside peal.

Loodusest saadud Raha, mille eest seda kõike tehakse, on ehk läbi käinud ka mõnest nutikast investeerimisfondist ja idufirmast, aga esiotsa on see siiski pärit täiesti maisest loodusressursside ümbertöötamisest.

Lootus, et saame siin Eestis elada ainult kaunite vaadete ja nutikate äppide najal, on esialgu illusioon.

Mingeid loodusressursse peame me siiski kasutama. Mets on tegelikult üks väheseid ressursse, mis meil on ja selle tarbimi-

ne on võrreldes maavarade või põhjaveega tegelikult võimalik loodust suures osas säilitades.

Mets on ka taastuv, kuigi mitte nii kiiresti, nagu inimestele meeldiks.

Nende tootjate seas, kes Eestis tekitavad raha, mida on võimalik ümber jagada muu hulgas looduse kaitsmiseks, on paraku olulisel kohal ka metsandussektor. Seega ei ole tark saagida oksa, millel ise istutakse.

Kui juba veerand metsa on tarbimisest väljas ja kaitsealune ala aina suureneb, siis minu arvates on looduskaitse asunud ekspansiivsele laienemisele. Pigem võiks rõhuda kvaliteedile – kuidas kaitsta olemasoleva ala piires nutikamalt.

OSTAME KASVAVAT METSA JA METSAMAAD Hind kuni 7000 eurot/ha, ka läbi raiutud ja hüpoteegiga.

Ettemaksuvõimalus, abi asjaajamisel.

OSTAME • paberpuitu Kunda

ja Pärnu terminalis • metsakinnistuid • kasvava metsa raieõigust Södra Metsad OÜ Merivälja tee 1, 11911 Tallinn Tel 516 3569 taavi.mullerson@sodra.com www.sodrametsad.ee

503 8777

P U I D U T U R G 11

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

HINNAK A JA

Puiduturg on langusele pööranud, suurim kukkuja on paberipuit Veebrʼ18 Märtsʼ18 Aprillʼ18 Maiʼ18 Juuniʼ18 Juuliʼ18 Augustʼ18 Septʼ18 Oktʼ18 Novʼ18 Detsʼ18 Jaanʼ19 Veebrʼ19 Männipalk 79,74 80,33 80,46 80,57 80,14 80,16 80,17 80,93 83,33 83,39 83,39 82,66 81,53 Männipeenpalk 76,09 77,17 77,49 77,49 76,94 77,25 77,25 77,95 78,64 78,49 78,49 78,72 77,61 Kuusepalk 79,14 79,63 79,63 79,63 79,24 79,24 79,20 79,80 81,90 81,86 81,75 81,55 80,87 Kuusepeenpalk 76,02 76,61 76,81 76,83 76,38 76,69 76,69 77,24 78,28 78,19 78,21 78,28 77,39 Kasepakk 112,21 116,33 116,18 116,19 116,19 115,64 116,14 121,17 121,67 121,67 121,67 120,94 120,94 Kasepalk 72,31 72,82 73,36 74,08 74,09 73,80 73,48 74,61 75,72 75,86 76,34 77,15 75,22 Haavapalk 43,00 43,00 43,00 43,00 43,00 43,00 43,00 43,00 44,00 44,50 44,50 44,50 44,50 Lepapalk 40,15 40,15 39,65 39,65 39,65 39,65 39,65 38,57 41,57 41,86 41,86 41,86 41,86 Männipaberipuit 55,52 58,78 59,24 60,90 61,30 60,98 61,69 64,34 65,19 64,41 63,09 61,44 57,22 Kuusepaberipuit 55,52 58,78 59,24 60,90 61,30 60,98 61,69 64,40 65,19 64,41 63,02 61,32 57,10 Kasepaberipuit 53,39 56,15 56,40 57,10 55,07 54,30 54,33 54,88 55,92 56,05 55,93 54,64 54,40 Haavapaberipuit 39,23 39,99 40,15 41,19 40,56 41,83 39,15 38,90 36,71 36,46 36,46 35,74 35,47 Küttepuit 30,12 30,62 30,95 31,17 31,39 31,58 31,30 31,71 31,99 32,21 32,05 32,10 32,07

Vaene murdja hundike

Hinnad eurot/tm, ilma käibemaksuta

Puiduturu hinnaülevaade, veebruar 2019 Puiduturg on nüüd languses. Enim on odavnenud okaspuupaberipuit. Langenud on ka okaspuu- ja kasepalgi ning lehtpuupaberipuidu hind.

Okaspuupalkide turul on kõik hinnad langenud, männipalgid pisut rohkem (1,4%) kui kuusepalgid (u 1%). Kolme kuu taguse ajaga võrreldes on hinnatrend sama, ainult hinnalangus on natuke suurem.

2018. aasta veebruariga võrreldes on kõikide sortimentide hinnad keskmiselt 2% plussis ja see võimaldab metsaomanikul saada männipalkide müügil umbes 1,50 €/tm rohkem tulu kui aasta tagasi.

Lehtpuu jämesortimentide hindadest muutus möödunud kuuga ainult kasepalgi hind, mis odavnes 2,5%. Kvartalitaguse ajaga võrreldes on kasepaku hind langenud 0,6% ja kasepalgi hind 0,8%. Haava- ja lepapalgi hind pole viimase kolme kuuga muutunud.

Eelmise aasta sama ajaga võrreldes on kõik lehtpuu jämesortimendid kallinenud: kasepakk 7,8%, kasepalk 4%, haavapalk 3,5% ja lepapalk 4,3%.

Selle hinnavahe tõttu teenib tänavu veebruaris metsaomanik lisatulu kasepakult 8,70 €/tm, kasepalgilt 2,90 €/tm, lepapalgilt 1,70 €/tm ja haavapalgilt 1,50 €/tm.

Paberipuiduturu hinnalangus on eriti märgatav okaspuupuidu puhul. Sadamas on laod kuuse-

ja männipuitu täis, mis piirab tugevalt ka puidu kokkuostu.

Kuuga on kuuse- ja männipaberipuit odavnenud 6,9%, haavapuit 0,8% ja kasepuit 0,4%.

Kolme kuu taguse ajaga võrreldes on kuusepuidu hind langenud 11,4%, männipuidul 11,2%, kasepuidul 2,9% ja haaval 2,7%.

Aastataguse ajaga võrreldes on männipuit kallinenud 3,1%, kuusepuit 2,8% ja kasepuit 1,9%. Ainsana on hind langenud haavapuidul ja seda vägagi arvestatavalt (9,6%). Seega teenib metsaomanik okaspuupaberipuitu müües veel 1,60–1,70 €/tm ja kasepaberipuitu müües 1 €/tm rohkem tulu kui mullu veebruaris.

Seevastu haavapuidu müügil teenitakse tänavu ligi 3,80 eurot tihumeetri kohta vähem.

Küttepuidu hind on pärast novembri maksimumi igas kuus kergelt odavnenud. Siiski püsib küttepuidu hind 32 euro tasemest ülevalpool.

Kvartaliga on küttepuidu hind langenud 0,4%, kuid aastane kasv on veel 6,5%. Eelmise aasta veebruariga võrreldes maksab küttepuit ligi kaks eurot rohkem.

Kõige suuremat hinnalangust järgnevatel kuudel võib oodata okaspuupaberipuidu puhul.

Küllap mõjutavad hinnalangust nii mullused kui ka tänavused tormikahjustused Rootsis.

Kui kasepuidu hind suurde langusse ei lähe (ja hetkel seda märgata ei ole), loob see järgnevaks poolaastaks positiivsed võimalused kaasikute raiumiseks.

HEIKI HEPNER

Eelmisel nädalal elas Eesti meedia ja hiljem välismainegi kaasa jäisest veest päästetud noorele hundile. Kommentaariumides sooviti metsakutsule pikka iga, loodeti, et ta edaspidi jahimeestele ette ei jää ja pahandati, miks loomale GPS-saatjaga kaelavõru paigaldati.

Hoopis teistsugused noodid on kostnud rahva suust aga siis, kui hundid juhtuvad lambakarjas käima või mõnele koerale kallale tungima. Avaldatakse arvamust, et hunte on siinmail juba nõnda arvukalt, et varsti ei julge lapsigi enam õue saata.

Ja kurjustatakse keskkonnaagentuuriga, kes ei anna huntide küttimiseks piisavalt lube.

Naljakas on see inimloomus – sümpaatia pöördub miskipärast maaslamaja poole ja siis ei loe varem tehtud “pahateod” midagi.

Objektiivset pilku hundile võiks siiski jaguda ka nendel puhkudel, mil ta hunditükke teeb. Samuti mõistmist, et alati ei ole murdjale paras palk tema surm.

Loodetavasti aitab kaelustatud huntide käekäigu jälgimine ja keskkonnaagentuuri “hundipabula projekt” Eestis elavate huntide arvu täpsemalt määrata ning siis kaob vähemasti vaidlus selle üle, et hunte on Eestis liiga palju.

Ilmub iga kuu viimasel neljapäeval Toimetaja Kristiina Viiron, e-post: kristiina.viiron@maaleht.ee Reklaam Jarmo Süvaoja, tel 5344 4863, e-post: jarmo.suvaoja@ekspressmeedia.ee

WWW.VINTS.EE MOBIILSED VINTSID JA LISAVARUSTUS Tel 50 83 731, 53 33 0641

e-post allan@energywood.ee tel 50 82 501

Tel 50 83 731, 53 33 0641

Tel 50 83 731, 53 33 0641

12 R E K L A A M

METSALEHT Nr 2 (230) 28. veebruar 2019

Metsakinnistute ja raiete ost ning metsa ülestöötamise teenus Hea koostööpartner Põhja-Eestis Raivo Oks raivo.oks@mail.ee Tel 504 3673

Koit Tõnisson koit.tonisson@gmail.com Tel 520 7147

www.bmf.ee

TÕSISED metsamasinad

Haagised 6-17 t Tõstukid 4,3-9,05 m Haaratsid 0,15-0,27 m2

SAERAAMID

PUULÕHKUJAD

• Mobiilsed, statsionaarsed ja saeliinidena • Lintsaeraamid, kettsaeraamid, saerakised • Bensiini-, elektri- või diiselmootoriga

• Horisontaalsed ja vertikaalsed • Elektri- või bensiinimootoriga

PUIDUTÜKELDAJAD

PUIDUHAKKURID

• Statsionaarsed, järelveetavad • Bensiini- või elektrimootoriga ja PTO

• Statsionaarsed, järelveetavad või lintidel • Bensiini- või diiselmootoriga ja PTO

nii talunikule kui ka metsamehele

LASKI seadmete RENT!

BMF 10T2 PRO BMF 6T2

BMF 17T2 PRO

Küsi pakkumist: info@bmf.ee tel 516 5036

Tuleviku tee 10, Peetri tel 5558 5709 660 5159

info@aiataht.ee www.saeraam.ee www.laski.ee