Uus eesti biit: Yumi Motoma

Eelmise aasta lõpus ilmus Tartu koolkonnast album, mille esikaant ehib pilt anonüümse pooleldi roosade, pooleldi mustade lokkis juustega isiku soengust – visuaal, millesarnast kohtab enamasti juuksurisalongide akendel ja kodulehtedel. Helisid, mis selles teoses kõlavad, juuksurisalongis just tihti ei kuule, aga ehk Yumi Motoma on tulnud seda kõike muutma.

Yumi Motoma on elektroonilise muusika artist.

Kontrastide tekkimine on minu jaoks väga loomulik nähtus. Albumit kokku pannes ma lihtsalt teadvustasin ühel hetkel, et eks nad hakkavad seal nüüd mingit rolli mängima. Siin on tõenäoliselt ka tehnilisem vastus, mida ma ei oska sõnadesse panna.

Nende žanrite puhul huvitab vast tekstuur, aga inspireerivat muusikat on üldises plaanis väga raske määratleda. Kindlasti meeldib mulle Madchester, viimasel ajal veidi ka gabber. Sain hiljaaegu plaadipoest Becki „Mellow Goldi” kasseti, mis pakkus mulle palju inspiratsiooni, kui avastasin, et saan seda läbi eri filtrite lasta. Vahel meeldib mulle see tunne, kuidas muusika must käsi tõmbab keha jää alla. Siis pole enam kuhugi pääsu. Witch house’i tutvustas mulle aga sõber, kunstnik ja muusik Koltan Grupp, kellel on väga sügav just selle žanri latentsete kihtide tunnetus. Selles mõttes natukene nagu sibul – sellel on kihte. Pauli kaasamine kujundamisse oli hea valik, sest usaldan ta disaini ja seetõttu pidin ise vähem mõtlema. Paul genereeris mingi moodusega ka hea eraldusvõimega roosade juuste tekstuuri, mis läks kassetile kleepsudeks – ta teeb igasuguseid lahedaid asju. Sisekaane must põrand on aga näiteks minu foto. Üldiselt oli väga edukas koostöö.

Pane kõrv peale: soundcloud.com/yumimotoma mõttes võib mõjutada ka kanal, mille kaudu muusika sinuni jõuab.

Mul on ähmaselt meeles, kuidas Paul kunagi Arhiivis puutrepist alla jalutas (ta oli Arhiivi programmijuht). Olin sinna alles tööle asunud ja kuna üldiselt räägib Paul kellega tahes, vahetasime ka meie paar sõna. Iga järgmine kord vestlesime natuke rohkem kui eelmine ja millalgi saime sõpradeks.

Kaanekujundusega seoses saime ühel hetkel aru, et negatiivi keeratud ponipildil on probleem autoriõigustega. Pidi midagi asemele leidma ja juuksepildiga tekkis meil mõlemal kohe klapp. Muidu on kasseti kujundusel mitmeid põnevaid dimensioone, mida saab jälgida Pauli kunstitegevuses (nt kontol @oeh.exe Instagramis või SÜNKi kodukal sunk.world). Sisekaanele on peidetud initsiaalide YM alla mingisugused sümbolid, mille tähendust teab vast ainult Paul ise. Album on selles

Motoma loomingusse on peidetud nii väiksemaid kui ka suuremaid semiootilisi üllatusi. Kokku on neid kümme tükki. Kes leiab kõik üles, võib need Trashile (plaadifirma Trash Can Dance vedaja, kes Yumi Motoma kasseti välja andis – M.M.) saata ja saab tasuta kasseti.

Raha, kuulsus, kiire surm ja unustus. Muusikaga seoses katsetan praegu oma live’i-lahendust Tascam 424ga, mis on põhimõtteliselt neljarealise kassetisalvestaja kasutamine instrumendina. Muidu on Tartu Kunstimajas avatud näitus „Sama viin igaühe suus” (23. jaanuar – 21. veebruar), kus teeb kaasa ka Yumi Motoma partner Bandmerch Official. Bandmerchil on kavas esitleda Menopauli T-särki. See näitus oleks kindlasti ka päris hea kontekst mu jutule siin. See on selline risomaatiline. Seal osaleb väga põnevaid projekte ja kunstnikke, aga kuna neid on päris palju ja ma ei taha kedagi välja jätta, siis ma ei nimeta neist praegu ühtegi.

Foto: IDA Raadio

Foto: IDA Raadio

„Argieluvõrdsus” on jutusaade sellest, kuidas argielus on LGBT+ inimesed nagu kõik teisedki – oma murede ja rõõmudega. Samas ei ole nad üldse nagu teised, sest LGBT+ inimeste elukogemust mõjutavad ühiskonnas toimuv, valeinfo ja vaen, mis omakorda innustavad ise oma rõõmu looma. Saadet juhivad Eva Marta Sokk ja Kristiina Raud Eesti LGBT Ühingust ehk jutt tuleb otse allikast. Vikerkaar on kirev, jutuainet palju ja pole tõsist teemat, mille sisse ei saaks nalja pista. Igas saates muljetavad ja mõtisklevad saatejuhid oma mõtteid, siis uurivad põneva külalise tegemiste kohta ja lõpuks vastavad oma tarkusest kuulaja küsimusele. Vahele mängivad muusikat, mida ei ühenda miski muu peale selle, et see on valitud tuju järgi. Kui sind huvitab, mida on öelda LGBT+ aktivisti usklikul emal, kuidas tolerastid poliitilist nõmedust üle elavad või mida Eesti LGBT Ühing üldse teeb, siis kuula vanemaid salvestusi. Kui tahad avastada, mida LGBT+ elust veel teada võiks, siis uusi. „Lubame, et oleme ausad, avatud ja teeme täpselt sellist saadet, mida ise kuulata tahame,” sõnavad autorid. Järgmine „Argieluvõrdsus” on eetris 1. märtsil kl 14. Saates „Oujee!” kuuleb iga kuu ühel juhuslikul reedel saatejuht Neit-Eerik Nestori parimaid mälestusi tema viimase aja rännakutelt muusikamaailmas, mis on jagamist väärt ja võiksid äkki ka mõnele kuulajale meeldida. Kuulates saab end viia kurssi värske ja nüüdisaegse hiphopi, RnB ja trap’iga. Olenevalt tujust satub aga vahele ka muusugust kraami ja erisaateid, mis on pühendatud teatud saundile või konkreetsele artistile. Üldisemalt keskendutakse „Oujee!” eetriajal peamiselt ilusatele meloodiatele, kaasahaaravatele rütmisektsioonidele, elujaatavale hedonismile, nii unenäoliselt udusele kui ka ärksalt selgele, nii naljakale kui ka tõsisemale, nii lihtsamale kui ka eksperimentaalsemale, nii läikivalt ilusale kui ka ilusalt koledale, nii vokaalselt võimekatele kui ka lauluoskuseta autotune’i-virtuoosidele. Kõlab muusikat pinna pealt ja alt, midagi head ära ei põlata. Kui olukord võimaldab, kuuleb vahel ka juttu. Saate taustal on sobilik koos sõpradega tantsida või mõtlikult, aga heatujuliselt omaette pikutada. Järgmine „Oujee!” on eetris 12. veebruaril kl 15.