MÜÜRILEHT 110 : SEPTEMBER 2021

NÜÜDISKULTUURI HÄÄLEKANDJA

ELINA MASING Fairy Tale Arch 18.10 Esietendus 20/21/23/28.10 saal.ee

SAJA KÜMNES NUMBER : SEPTEMBER 2021

HIND 2€

TOIMETUS

Foto: Patrik Tamm

JUHTKIRI

2 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOOL, SEE OLEN JU MINA Keskkonnakriisi ja automatiseerumisega kohanemine, vägivallatu sugudevaheline suhtlus, võõraste kultuuride sallimine – olgu meie ees seisev ülesanne kui tahes suur või väike, selle lahendamiseks nähakse võluvitsa just hariduses. Ikka ja jälle jõuavad ühiskondlikke juurprobleeme käsitlevad arutelud punkti, kus keegi ütleb, et vaja on lihtsalt muuta senist ainekava, siis toimub nihe ka inimeste käitumises ja hoiakutes.

Seejuures jääb neist sõnavõttudest mulje, et ainekava on justkui täis tühje lahtreid, mida annab täita sujuvalt mõne uue pädevuse omandamisega.

Oma Paide keskväljakul peetud kõnes ütles Pelgulinna riigigümnaasiumi direktor – ja Müürilehe selle numbri persoon – Indrek Lillemägi, et komplekssete probleemide lahendamisel järjest suurema vastutuskoorma koolidele delegeerimine tekitab haridussüüd1. Ühiskondlikust vaatepunktist on tegemist mugavushoiakuga: tihti on muutused, millega kohanemisel oodatakse põhivastutust koolidelt, kas juba käes või kohe-kohe ukse taga, samas kui ainekavade muutmiseks, õpetajate ümberkoolitamiseks, uute õppematerjalide loomiseks ning selle kõige õpilastele vahendamiseks kulub reeglina aastaid. Selleks ajaks võivad meie ees seista juba hoopis uued väljakutsed, millega rinda pista. Nii ongi kool igal ajahetkel kaks-kolm sammu ühiskonna arengutest maas, kuigi paralleelselt räägitakse kindlas kõneviisis, kuidas me just tänu haridussüsteemile seitsme penikoorma saabastega ammu jaamast väljunud innovatsioonirongile järele jõuame. „Ootustega haridussüsteemi suhtes oleme jõudnud nii kaugele, et koolidel ei jää muud üle, kui vastutust kodudele tagasi peegeldada. […] Koolikohustus peab laienema lastelt lastevanemateni.” Nõnda mõtiskleb Lillemägi oma kõne lõpus ja mina noogutan heakskiitvalt kaasa. Eesti koolisüsteemis on õpetaja laste jaoks tihti hunt kriimsilm – sotsiaalpedagoog, psühholoog, puuduv vanemafiguur, you name it. Järjest enam räägitakse, et õpetajate põhitöö on lastest elus iseendaga toime tulevate inimeste kasvatamine. Miski, mis jäi varem pigem lapsevanemate ja laiema kogukonna pärusmaaks, on leidnud märkamatult tee pedagoogide töönimekirja tippu. Selle arengu valguses tasuks küsida, mismoodi võiks saada lapsevanemast kui nõudlikust kliendist koolile hoopis sisuline ja usaldusväärne koostööpartner.

Ma toon ühe elulise näite, kuidas vastutuse kodudele tagasi peegeldamine võiks praktikas välja näha. Selle numbri tarvis suhtlesin ma mitmekümne inimesega, keda on koolis kiusatud, aga ka mõne kunagise koolikiusajaga. Paar kiusajat olid

enda või klassikaaslase vanematele koolis toimuvast rääkinud – on mingi laps, kes on kuidagi imelik või teistest erinev. Näiteks ta lõhnab halvasti. Kohusetundlik lapsevanem peatuks sel hetkel ja selgitaks, et see laps pole olukorras ise süüdi, sest riiete puhtuse ja korrashoiu eest peavad hoolitsema emad-isad. Kohusetundlik lapsevanem küsiks, kuidas tema laps sellesse klassikaaslasesse suhtub ja mismoodi temaga suhtleb. Kohusetundlik lapsevanem mainiks ka klassijuhatajale, et tema klassis on õpilane, kellele vaadatakse viltu. Võimalikke sekkumispunkte on lapsevanemate jaoks mitu. Selle asemel kuulsid kiusajad täiskasvanute suust aga hüüatust: „Issand, aga miks ta siis on selline!” Või kuulujutte lapse vanemate aadressil. Mõlemad soodustavad kiusamispraktikate tugevnemist ja toovad niigi koormatud õpetajale juurde lisatööd. Õnneks on paljud haridusuuendajad lähtumas arusaamast, et lapse kasvatamises osaleb kogu küla. Eestiski tärkab järjest enam koole, mille keskseks märksõnaks on kogukond. Vastukaaluks valitsevale mentaliteedile, et õpetajad peavad allhanke korras kõikidele komplekssetele probleemidele ühiskonnas lahenduse pakkuma, üritatakse kogukonnakoolides ise härjal sarvist haarata. Mõni hakkajam lapsevanem õpetab valikainena programmeerimist, keegi õpilastest veab vaimse tervise ringi, mõni vilistlane pakub oma ettevõttes kogukonnapraktika võimalust – nii jaguneb vastutus lapse haridusteel ühtlaselt vanemate, õpetajate, klassi- ja koolikogukonna vahel ära.

Meil tasub valmistuda varakult olukorraks, kus õpetaja pole mingi kitsalt piiritletud amet, vaid roll, mida meist paljudel võib olla tarvis lühiajaliselt täita. Tänapäeva karjäärimudelitega võrreldes mõjub õpetaja töökaar küllaltki anakronistlikult. Paindlikkust ja arenemisvõimalusi võib pedagoogi rollis jääda andekate noorte jaoks liialt väheks. Niisiis, ära küsi, mida kool saab teha sinu ja su laste jaoks (rääkimata ühiskonnast), vaid küsi, mida sina saad teha, et Eesti haridussüsteemi edusse panustada, olgu siis lapsevanema, vilistlase või tubli kodanikuna.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja

1

Lillemägi, I. 2021. Indrek Lillemägi: näidake meile, 20. sajandi pässidele, et saab teisiti.

– ERR, 30.05.

LA

BEL

Müürileht on keskkonnasõbralik trükis, mille tootmisprotsessis on kulutatud vähe energiat, kasutatud minimaalselt keskkonda saastavaid kemikaale ning arvestatud maailma metsade keskkonnasõbraliku, sotsiaalselt õiglase ja majanduslikult elujõulise majandamisega.

N SWA ECO

NOR DI

C

Trükitoode 4041 0820

TOIMETUS

SAADA MEILE

Aleksander Tsapov Henri Kõiv Mariliis Mõttus Maia Tammjärv Stefan Peetri Pille Sepp Tanel Mütt

peatoimetaja aleksander@muurileht.ee tegev- ja sotsiaaliatoimetaja henri@muurileht.ee elustiili- ja muusikatoimetaja mariliis@muurileht.ee kirjandus- ja teadustoimetaja maia@muurileht.ee kultuuritoimetaja stefan@muurileht.ee keeletoimetaja pille@muurileht.ee müügi- ja reklaamijuht tanel@muurileht.ee

Makett/kujundus Illustraatorid

Fotograafid

Madis Katz Andrei Kedrin, Ann Pajuväli, Ave Taavet, Jaan Rõõmus, Liisa Kruusmägi, Lilian Hiob, Maris Tammer, Stella Salumaa, Vahram Muradyan, Villem Roosa Aleksander Kelpman, Janis Kokk, Ken Mürk, Priit Mürk, Renee Altrov, Tõnu Tunnel

KOLLEEGIUM: GUSTAV KALM, PIRET KARRO, MARGUS KIIS, KEITI KLJAVIN, AHTO KÜLVET, KAISA LING, ELLEN MACKAY, SILLE PIHLAK, BERK VAHER, KEIU VIRRO VÄLJAANDJA: SA KULTUURILEHT TOETAB KULTUURIMINISTEERIUM TRÜKK: PRINTALL ∙ TIRAAŽ: 4500

JÄLGI MEID @Muurileht

Uudiseid ja pressiteateid: uudised@muurileht.ee Kirju, heliplaate, raamatuid ja muid väljaandeid Müürilehe aadressile Voorimehe 9, 10146 Tallinn Müürilehele pakke saates palume märkida adressaadiks kindlasti „Müürileht”.

KAASAUTORLUSEST Müürileht ootab kaastöid, milles on ajakohased ideed ja nende veenvad põhjendused; mis on kirjutatud loetavas eesti, vene või inglise keeles; milles ei leidu arutut idiootsust, vaid troonib silmapaistev mõtteselgus. Palavalt oodatud on artiklid ühiskonna, kultuuri, teaduse ja laiemalt elu kohta.

Toimetus jätab endale – iseenesest mõista – õiguse valida, millised tekstid avaldatakse. Aga kuna määrav ei ole ainult tekst, on tervitatud ka illustratsioonid, fotod, koomiksid, plakatid ja muud ajaleheformaati sobivad väljendusvormid! Kaastööga seoses võta ühendust mõne meie toimetajaga.

TOETA MÜÜRILEHE VÄLJAANDMIST Telli Müürileht püsilepinguga 1.80 € eest kuus: tellimine.ee/muurileht Reklaami Müürilehes: muurileht.ee/reklaam INFO TELLIJATELE Müürilehe levi korraldab Express Post. Kui värske leht õigel ajal kohale ei jõua, siis võta ühendust Express Posti klienditeeninduskeskusega telefonil (+372) 617 7717 või kirjuta aadressil tellimine@expresspost.ee.

SISUKORD / LUULE

SEPTEMBER 2021 : 3

Piret Põldver

SISUKORD ARVAMUS Kuidas õpetada inimesi, kes meeldiksid loodusele? – Grete Arro [5]

Õpin uue kooli kümnendas klassis ja ma ei tunne kedagi.

SOTSIAALIA Armid koolikiusamisest kogu eluks – Henri Kõiv ja Mariliis Mõttus [6–11]

ja kuidas on võimalik rääkida,

Ma ei tea, kuidas üldse saab tunda inimesi, keda sa ei ole kunagi tundnud, kui iga sõna toob kurku pitsituse, paneb keele tarduma, toob kõnesse kokutuse.

Eelistan vaadata põrandale.

POST-FAKT Kooli kokkutulek, see meenutuste sepikoda – Kaupo Meiel [12–13] PERSOON Intervjuu Indrek Lillemäega – Maia Tammjärv [14–17]

Toetun külmetades aknalaua äärele.

Istun külmetades koolipingis ja vastan küsimustele.

Kirjutan ajaloosündmusi üles kiiresti lehekülgede viisi, õpetaja loeb lause lause haaval ajalooõpikust maha

SEKS Uue põlvkonna seksuaalharidus – Kristina Birk-Vellemaa [18–19]

ja palub üles kirjutada.

HEDONIST Mis pilt vaatab vastu koolisööklatest? – Karin Kanamäe [21]

Vaikides.

ARHITEKTUUR Tuleviku õppekeskkond – Katrin Koov [22–23]

Käsi on krampis.

KUNST Kunstiharidusest üldhariduskoolides – Brigit Arop [24–25]

Muidugi on mul kõht tühi, kui ma ei söö midagi.

Kui mõni ei kirjuta, jääb ta vait, võtab prillid ninalt ja vaatab õpilast.

Vahel ta ütleb, et see on ainus viis, kuidas me ajaloost aru saame.

Me lihtsalt peame selle õpiku oma vihikusse ümber kirjutama.

On külm ja mul on kõht tühi.

Söön alles pärast kooli, aga selleni on veel aega.

Ma ei loe veel kaloreid, sest ma pole neist midagi kuulnud.

Ma lihtsalt ei söö. See tundub kõige loogilisem viis

POLIITIKA Riigimale: soovitusi koolireformiks – Sandra Haugas [26] PÄEVAKAJA KESKKOND Ohutunde alaareng – Aet Annist [28] LINNARUUM Eesti uus avalik ruum – Carl-Dag Lige [29] KULTUUR

Foto: Illimar Ploom

KOOL

kontrollida, vabaneda kehast, vajadustest.

Seisan klassiukse taga ja külmetan.

Koolimajas on suur lill suures lillepotis.

Koolimajas on toidulõhnad.

Koolimaja on võõras ja kauge.

Koolimajas on teised ja on kohustused.

Mind ei ole siin.

KUNST Plokiahela kunstist – Stefan Peetri [30–31] ZEN Seenelkäik kui rekreatiivne mõttepaus – Karola Karlson [32–33] SKEENE Uus eesti biit: Killerkat [34] ARVUSTUSED Uued plaadid [35] Andris Akmentiņše „Õpetajad” – Piret Tänav [36]

Pajuväli n: Ann o io s t a Illustr

Piret Põldver tegeleb vabal ajal tekstide loomise ja tööajal tekstide toimetamisega.

SEKSER

4 : SAJA KÜMNES NUMBER

177 400 Nii palju harrastajaid külastas eelmise aasta lõpu seisuga regulaarselt spordiklubisid.

NÄHTAV VÕITLUS Eesti Kinoliit tegi augustis kultuuriministeeriumile avaliku pöördumise, milles tuntakse tõsist muret kohaliku filmitööstuse jätkusuutlikkuse pärast.

Pea samal ajal algasid ka kahe uue pikisilmi oodatud kodumaise mängufilmi, Triin Ruumeti „Tumeda paradiisi” ja Rainer Sarneti „Nähtamatu võitluse” võtted.

Loodame, et need ei jää kohaliku art house’i luigelauluks, vaid annavad otsustajatele filmide toetamiseks indu juurde.

EHTEMAAG: DARJA POPOLITOVA Sillamäelt pärit ja Eesti Kunstiakadeemias kunsti ja disaini õppekavas doktorikraadi omandava ehtekunstniku Darja Popolitova nimi on praegu paljude huulil. Just äsja lõppes Popolitova isikunäitus „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku” Hobusepea galeriis, millega ta nihutas ehted kui kaunisasjad märksa laiemasse sotsiaalsesse, puutetundlikku ja maagilisse sfääri. Samuti on Popolitova esindatud Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis oktoobrini avatud näitusel „Kohanemine kahanemisega”, kus vanas katlamajas on seatud üles tema põlevkivist inspireeritud installatsioon, mis paneb inimese muuhulgas eesti-vene segakeeles rääkima. Popolitovat huvitab laiemalt, milline on meie suhe materjalidega – olgu see hõbe, põlevkivi, silikoon vms. Milliste sotsiaalsete kokkulepete kaudu saavad näiteks ehted oma väärtuse ja tähenduse, milline on neile omistatud maagiline jõud ja kuidas igapäevane puutetundlik digimaailm meie materiaalsuse kogemust mõjutab. Sarnaselt juba ühe varasema näitusega on Popolitova võtnud meie tänapäeval populaarsete selgeltnägijate ja ennustajate tuules ise ka nõid Serafita rolli, kes kord nädalas Hobusepea galeriiski seansse korraldas. Kuigi kohati võib olla raske panna näppu täpselt peale sellele, mida Popolitova oma loomingus teeb, kui palju on seal trollimist ja kui palju tõsidust, siis kõhutunne pigem reedab, et ta on tabanud meie nüüdiskultuuris mingeid perfektseid sõlmpunkte.

Darja Popolitova. Foto: Ken Mürk Triin Ruumeti „Tumeda paradiisi” esimene võttepäev. Foto: Heikki Leis

VAIMSE TERVISE ESMAABI

VÄÄRIB JÄLGIMIST:

instagram.com/kinnitused Mis vaevab millennial’ite ja Z-generatsiooni südant?

Vastust selle küsimusele võib otsida Instagrami kontolt @kinnitused. Sinna laotud maksimaalse psühhedeelsuse ja kitšifaktoriga pildid teevad ninanipsu nii ülevoolavatele eneseabitrendidele kui ka negatiivsusest laetud veebisisule ning pakuvad absurdsusse kalduvaid positiivseid meeldetuletusi, millest igaüks saab välja lugeda oma tõe. Nii aitabki juba üle maailma populaarsust koguvate kinnituste Eesti sõsarleht meelde tuletada näiteks järgmist: „See suvi ma ei räägi Elvast halvasti”, „Ma saan poliitikast aru”, „Mu tööpäevad mööduvad lustakalt”, „Mu telefoniekraan on sama TERVE kui ma isegi”.

MTÜ Peaasjad (peaasi.ee) on võtnud endale eesmärgiks koolitada 2022. aastaks vähemalt 1% Eesti elanikkonnast ehk 13 000 inimest vaimse tervise esmaabi osutajateks. Selleks on nad lisanud graafikusse tihedalt koolitusi, kuhu iga huviline ja vabatahtlik saab nende kodulehe kaudu lihtsasti registreeruda.

Septembri alguse seisuga on 42 eurot maksva ja 11 tundi kestva koolituse läbinud juba 3000 inimest.

Registreerugem!

BABÜLON-TALLINNA OHJAMISKATSE Kolmandast septembrist jõustub Tallinnas öine alkoholimüügi piirang baaridele, pubidele ja ööklubidele.

24-tunnine kauplemisõigus jääb nüüdsest minevikku ja sellega loodab linnavalitsus Tallinna ööelu maha rahustada. Pealinna piirangutejärgne ning tänavu suvel ehk tõesti Soodomat ja Komorrat meenutanud prassimine sellest vaevalt et märkimisväärselt pidurdub. Müürileht on olnud sel suvel nimelt korduvalt tunnistajaks sellele, kuidas massikaklused või deliirne röökimine saavad alguse tükk aega enne keskööd.

Suvine ööelu Telliskivis. Foto: Robin Roots / Õhtuleht / Scanpix

Instagrami konto @kinnitused

SEAPÕIS Tänavune suvi on möödunud Emajõe Ateenas uputuste lainel, kurja vihma on sadanud sellisel määral, et poodidesse on tekkinud viimsepäeva purskkaevud ja maa-alustesse garaažidesse järvekesed. Müürilehe oraaklil pole muud kui tulevikku vaadates Käsu Hansu moel soiguda: „Oh, ma waene Tardo liin.” Üha radikaliseeruva ilma tõttu saab Tartust üsna lähedases tulevikus Emajõe Atlantis, mida jäävad meenutama veealused varemed, Noa laevana Raadil püsti seisev ERM ja Salvesti konservitehas. Kõigepealt kaovad vee alla Supilinn, Kesklinn ja Annelinn, suur osa sealsest rahvastikust migreerub Luunjasse ja Jõgevale.

Osa inimesi sõuab oma venedega otse üheksandalt kor-

ruselt Elva suunas. Kunagise ülikooli kohale rajatakse ujuv seikluspark Alma Water, kust saab vetikatesse kasvanud peahoonesse sukelduda. Tigutorni väljaulatuvale katusele sätib end elama sõge koprakoloonia ja TartMusi viltune maja loksub uues süvahoovuses imekombel sirgeks.

Piirissaare elanikud leiavad oma rannast sinna uhutud Barlova baarileti koos kahe selle külge klammerdunud Kõrgema Kunstikooli Pallas maalitudengiga, kellel on jagada hirmsaid lugusid suurest uputusest. Ühtlasi tähendab see ka Müürilehe levi lõppu endise Tartu linna asukohas, küll viskab aga toimetus Genialistide Klubi kohal aurulaevalt Lotman vette kena mälestuspärja.

KOO L

SEPTEMBER 2021 : 5

Foto: Eva Herrera

ARVAMUS

KUIDAS ÕPETADA INIMESI, KES MEELDIKSID LOODUSELE?

ARVAMUS

Kliima- ja elurikkuse kriisi üheks põhjuseks on inimeste suutmatus keerulisi süsteeme mõista.

Me teame küll, kuid ei käitu teadmistele vastavalt. Kuidas tekitada süvateadmisi, mis muudaksid ka meie käitumist ja suhtumist ümbritsevasse keskkonda?

Grete Arro

Kuulsin hiljuti, kuidas neli vastutusrikkal kohal töötavat inimest arutasid ühe keeruka probleemi üle. Torkas kõrva, et kuigi nad esitasid ühest vaatenurgast tugevaid argumente ja toimivaid lahendusi, jäi neil märkamata, et samal ajal tekitab pakutud lahendus eksistentsiaalses mõõtkavas häda ja viletsust teises valdkonnas. Täpsemalt oli tegu juba klassikaks saanud vastuoluga – kliimakriisi lahendamisega elurikkuse

ÕPIME SELLE LOODUSE ÜKSKORD SELGEKS Sageli öeldakse, et keskkonnakriiside puhul pole asi teadmistes – inimesed teavad küll, et keskkonnaga on kehvasti ja midagi tuleks teha. Samas pole teadmine, mis ei too kaasa vastavat käitumist, eriti sügav. Päriselt omandatud teadmised hakkavad igal juhul käitumist muutma – inimene ei saa enam „mitte näha” seda, mida ta läbinisti mõistab. Nii muutub enda käitumise ümberkujundamine mõtestatuks ja seeläbi üpriski lihtsaks just tänu teadmistele, mis ideaalis vastavad ka antud valdkonnas parasjagu parimale eksperditeadmisele. Kuidas siis süvateadmine inimese sisse tekib? Mõned sügavama õppimise suunaviidad võiksid olla aeglus, häbi- ja pingevaba pingutamine, iseenda õppimise ja õpitava materjali omapärade teadvustamine, kasulikud vead ning alustuseks alati ise pusserdamine.

Inimene õpib siis, kui ta mõtleb õpitava üle. Ka meelde jääb vaid see, mille üle (korduvalt) mõeldakse.

Sügav õppimine vajab seega aega. Kui keegi ütleb, et arutlemiseks pole aega, sest materjal tuleb kiirelt läbi võtta, või kui ekspertidel lubatakse mõni oluline teaduslik teadmine poliitikutele vaid paarikümne minuti jooksul ette vuristada, on info varasemate teadmiste süsteemi integreerimine välistatud. Õppija ei tööta nagu diktofon. Pigem oleks vaja teha iga infokillu omandamise järel pause, sellega mängida, seda käpaga mööda põrandat veeretada ning teiste teadmiste külge ja vahele sobitada, vastuolusid märgata, ühisosi ja erisusi tähele panna.

Lisaks tähendab teadmiste süsteemi ehitamine õppija jaoks seniste väärmõistete lammutamist, algul ka uusi väärmõisteid, uue teadmise katsetamist eri kontekstides, unustamist ja meenutamist. Parimal moel juhtub see dialoogis, arutelus, vaidluses, samm-sammult detailide lisamisel ning seni tundmatute teadmiste kategooriate enda omaks mõtlemisel. Uue teabe korrastamine peaks toimuma õppija mõtlemises, kui tahes viltu see alguses ka ei läheks. Lõpptulemus peaks nägema välja nagu eksperdil – just kõrvalt kohendamiseks ja suunamiseks ongi eksperti vaja, mitte teema ettevuristamiseks. Õpetaja, kellel on juba süstematiseeritud arusaam teemast ja kes selle ise ette taidleb, võtab õppijalt ära õppimisvõimaluse, ehkki ta pakub vastu hetkelist selgusillusiooni.

Näiteks uurimustes, mis püüavad mõista, kuidas õpilased komplekssetest süsteemidest, nagu kliima, aru saavad, on leitud, et märksa tõhusamalt mõistavad õppijad nende süsteemide omadusi siis, kui nad pusivad väljakutsuva probleemi kallal esmalt ise, aktiveerides

Päriselt omandatud teadmised hakkavad igal juhul käitumist muutma – inimene ei saa enam „mitte näha” seda, mida ta läbinisti mõistab. arvelt ehk võimetusega võtta arvesse, et pelk energiakandjate muutmine, mitte aga tarbimisvajaduse vähendamine, paneb kaevandamise ja raiega fataalse põntsu ökosüsteemidele. Loogilisem oleks tegeleda kliimakriisiga inimeste tarbimisvajaduse, mitte muude ressursside raiskama hakkamise arvelt.

Miks juhtub selline mõtlemisviga? Kas faktiteadmiste puudumisest, faktide mittemärkamisest (sest inimesed ei märka sageli tahtmatult infot, mis puudutab nende jaoks võõrast teadmisvaldkonda) või võimetusest neid fakte üksteisega suhestada? Või põhjusel,

Selleks et päriselus tekiks vigu võimalikult vähe, on vaja teha neid võimalikult palju ohutus õppimissituatsioonis.

Grete Arro on hariduspsühholoog ja töötab Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis teadurina. Vaevumärgatavas tempos õpib ta Tartu Ülikoolis bioloogiat ja elustiku kaitset.

et mitmes raamistikus korraga mõeldes lähevad nendest lähtuvad lahendused omavahel vastuollu ja neid ei saagi samal ajal rakendada? Alati pole lahendused ka sugugi võrdväärse kaaluga. Näiteks ei kergitata enam kulmugi, kui keegi peab inimõigusi ülemaks materiaalsetest väärtustest. Ometi ei ole toimiv biosfäär pelgalt väärtus iseeneses, mille katkitegemise puhul peaks endalt küsima, et mis õigusega, vaid see tagab pikemas perspektiivis mõningaid inimõigusi, näiteks õiguse elule.

Enamik inimesi, kelle tõttu kliima- ja ökosüsteem kipuvad katki minema, on asjakohase infoga küll tuttavad, kuid see ei ole jätnud neisse suuremat jälge.

Teadmine bio- ja geosfääri tasakaalu haprusest ei saa nende omailma osaks ega otsuste suunajaks. Üks põhjus, miks me keerulisi süsteeme ei mõista, on nende õpetamise komplitseeritus. Selle üle, kuidas seda kõige paremini teha, alles hakatakse koolides pingsalt mõtlema. Seal võibki peituda üks keskkonnakriiside puntra lahendusi.

oma seniseid teadmisi ning genereerides mitmesuguseid lahendusi, nägemata veel õiget teadmist. Uue teadmise jagamine tuleb viivitusega, pärast pusimist. Sel viisil on uuel teadmisel märksa enam kohti, kuhu kinnituda, sest ummikusse jooksnud lahendus tekitab õppijas endas arusaama sellest, miks neid teadmisi vaja on.

VIGADE VÄÄRTUS Tegelikus elus võib viga olla korvamatult kahjulik (vt nt vaktsiiniladu). Selleks et päriselus tekiks vigu võimalikult vähe, on vaja teha neid võimalikult palju ohutus õppimissituatsioonis. Just vea analüüsimine on see, mis seostub sügava õppimisega. Aga see viga tuleb teha oma karupeaga. Alati pisut ebameeldiv eksimistunne võimaldab õppijal hakata uurima, miks viga juhtus ja kuidas saaks teisiti. Vigade tegemise elimineerimine tähendab õppimise elimineerimist.

Samas pole see teadmine üldteada, sest vead ja nende üle arutlemine seostuvad jätkuvalt häbi, hirmu ja õpilasele alandavate kogemuste tekitamisega. Arengut pärssiva tagasisidega õpetatakse õppijaid vigu (= õppimist) kartma. Seega on õppimise eeldus (kognitiivne) pingutus ja takistaja (emotsionaalne) pinge.

Mõistlikust õpikeskkonnast on mõttetu koormana välistatud teistega võrdlemine, võistluslikkus, häbistamine, naeruvääristamine, hirm jms õpitava sisusse mittepuutuv, mis olemasolu korral täidab aga pilgeni õppija töömälu ning paneb ta õppimise asemel püüdlema näilise tulemuse saavutamise poole vähimate võimalike vahenditega.

Just komplekssete süsteemide mõistmisel on veel üks põnev nüanss. Õppides tundma selliseid süsteeme, mida me tervikuna oma igapäevaelus ei hooma ja mis on meid ümbritsevatest lihtsatest masinatest väga erinevad, näiteks kliima- ja ökosüsteem või õppiv aju, tuleb kasuks, kui nende süsteemide omadustest räägitakse sõnaselgelt eraldi ja neid teadvustatakse. Tõelise mõnu ja põhjalikkusega tuleks mõelda, arutleda, mudeldada seda, miks keerukates süsteemides toimivad teistsugused seaduspärad kui lihtsas automootoris või käekellas. Üks näide sellisest omadusest, mida on raske hoobilt mõista, on meid hoidvate süsteemide emergentsus – omadus, mis ütleb, et see, kuidas keeruline süsteem tervikuna toimib, ei ole süsteemi osade pinnalt alati ennustatav, vaid sõltub osade omavahelistest, sageli meile teadaolematutest interaktsioonidest.

Keerukuste mõistma õppimise kaugem eesmärk on lugupidamise ja isegi imetluse tekkimine meid ümbritsevate õrnade, ülimalt komplekssete süsteemide vastu. Ning arusaam, et ollakse osa sellest süsteemist, mitte väljaspool seda, et toimida koos süsteemiga, mitte püüda seda oma optimistlikus naiivsuses parandada. Lahendused, mis ei hõlma tõsiasja, et ressursid saavad otsa ning elusad süsteemid lähevad katki, tekitavad hoopis probleeme juurde. Mis oleks, kui õppimine aitaks kaasa sellele, et me lõpetame probleemide lahendamise ja peatame nende tekitamise?

6 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOO L

SOTSIAALIA

RIKUTUD ELUD JA KATKINE MINAPILT – KOOLIMAJAST ARMID KOGU ELUKS Iga neljas Eesti õpilane on kogenud omal nahal koolikiusamist.

Igal neljandal Eesti elanikul on rääkida selle kohta oma lugu.

Kogusime need vägagi isiklikud lood kokku, et näidata, mida koolikiusamine inimestega teeb.

Kirjutasid Henri Kõiv ja Mariliis Mõttus, illustreeris Jaan Rõõmus.

Artikli audioversiooni teksti luges Kalju-Karl Kivi, heli kujundas Ekke Västrik Heledapäisel poisikesel on silme ees must. Ta ei saa aru, mis tema ümber toimub. Ta tajub ainult pimestavat raevu, mis kätesse voogab. Ühel hetkel hakkab pilt taas ette tulema. Ta avastab, et tema käte vahel

et inimene on terve. Ometi oli päevi, kui kogu tema keha valutas, nagu ta oleks veoauto alla jäänud. Praegu võtab Karl Erik antidepressante ja unerohtu. Tegutsemisvõime säilitamiseks peab ta veetma poole ööpäevast magades, et keha saaks taastumiseks piisavalt puhata. Ülejäänud päeva mahutab ta eelistatult ainult ühe kohtumise või pikema tegevuse.

Kui meie intervjuu algusest on möödas kolmveerand tundi, hakkab Karl Eriku pea väsimusest juba vaikselt ringi käima. Nüüd elab ta vähemalt diagnoosiga. Meditsiiniliselt nimetatakse tema konditsiooni fibromüalgiaks. Teisisõnu tähendab see, et tema närviotsad on hakanud pideva stressi tõttu üle

Kiusamisele on olemuslik süsteemsus. See on korduv tahtlik tegevus, mitte ühekordne konflikt, millega lapsevanemad või haridustöötajad seda sageli segi ajavad. on klassivenna kael, millest ta kramplikult kinni hoiab, tagudes poissi meeleheitlikult peaga vastu lauda. Aastaid hiljem, juba suure inimesena ütleb ta, et oleks võinud selle klassivenna sealsamas ära tappa. Neil hetkedel oli ta selleks võimeline. Miski purskus temast välja.

Miski kontrollimatu, tume, aga samas ka rahustav. Temas vallandus ebaõiglustunne, mis oli ühe pisikese inimese maailma täielikult endasse mähkinud.

See ebaõiglus oli täiesti arusaamatu ja väljapääsmatu. Vähemalt siis see tundus nii.

Vedanud on neil, kes pole kunagi kogenud koolikiusamisega kaasnevat ebaõiglust. Või kes mäletavad ainult mõnda üksikut häirivat episoodi, mis juba toona õlakehituse saatel kiiresti unustati.

Meie kohtume selle loo tarbeks paarikümne inimesega, kellele kool oli aastatepikkune kannatus. Lapsena uinusid nad sooviga mitte kunagi enam ärgata, täiskasvanuna tõusevad nad tihti keset ööd higisena unest, mis on viinud nad tagasi lapsepõlve luupainajatesse.

Mõne jaoks kestis see luupainaja kaksteist aastat, mõne jaoks üheksa, mõni pääses vähemaga. Koolikiusamisest tekkinud psüühilised armid võivad aga vajada paranemiseks aastakümneid.

Näiteks Karl Erik on alates 25. eluaastast invaliidsuspensionär. Teda kimbutavad kroonilised valud ja pidev väsimus. Pikka aega ei saanud arstid teda aidata, sest kõik näitajad olid justkui paigas. Analüüsid ütlesid,

saada. Pille ise seostab valusid, mis on nüüdseks taandunud, koolikiusamisega. Ta nimetab põhikooli teist poolt oma elus „õuduste aastateks”. Ühtegi silmaga nähtavat armi tal neist õudustest ette näidata pole.

Kui jätta välja käed, mis meie kohtumise ajal kergelt võbelevad. Gümnaasiumisse astudes värisesid need hommikuti kooli minnes kontrollimatult, kuigi keskkool tähendas senisest kiusukeskkonnast lahkumist.

Hirm inimeste ees tuli aga kaasa ja pole ka 20 aastat hiljem lõplikult taandunud. „Kui on mingi võõras seltskond või uus situatsioon, siis mu käed hakkavad iseenesest värisema.”

Koolikiusu ohvrid maadlevad vaimse tervise probleemidega sageli pikki aastaid. Intervjuudest käivad mantrana läbi depressioon ja ärevushäired. Kes sööb rohtusid, kes käib teraapias, kes katsub katkise minapildi ja ülimadala enesehinnanguga kuidagi iseseisvalt toime tulla. Paar inimest pole pääsenud kiusamisest ka hilisemas elus ja on pidanud kogema ametialaselt töökiusu.

NORMAALSUS

keha valusignaale saatma. „Stressi algallikaks on koolikiusamine,” ütleb Karl Erik, kes soostub ainsana selles artiklis oma nimega esinema.

Müstilistest valudest kuuleme teisteltki allikatelt.

36-aastase Pille* pea uuriti gümnaasiumis risti-põiki läbi, kuid arstid ei suutnudki valude põhjusele jälile

Meie arusaamu koolikiusamisest mõjutab meedia. Hiljaaegu ületas näiteks uudiskünnise juhtum Jüri gümnaasiumis, kus kaks viienda klassi õpilast peksid eakaaslast jalgadega. Rakveres ründas teismeline tööõpetuse tunnis valmistatud kurikaga oma klassikaaslast. Nõmme põhikoolis läks üks õpilane teisele kääridega kallale. Veidi varasemast ajast pärineb lugu õpilasest, kes õpetajale korduvalt peaga näkku lõi. Kiusamine muutub üldsuse jaoks probleemseks ja hoomatavaks alles siis, kui see võtab füüsilise kuju, kuid meiega vestlejad räägivad harva verest ja sinikatest. Tihti pehmendavad allikad ise oma kogemust ütlustega, et peksa nad ei saanud ja peadpidi vetsupotti neid ka ei topitud. Mõni kahtleb siiamaani, kas ta koges tegelikult kiusamist, kui sealsamas kooli koridoris klohmiti tema koolivenda jalgadega. Üksteisele haiget tegemiseks pole aga koolis sugugi tarvis käsi ega jalgu käiku lasta. Laste loovus avaldub mõnikord vägagi võikal moel. Näiteks võid avastada jõulupeol

SOTSIAALIA

KOO L

oma loosipakist kümme toosi tikke soovitusega ennast põlema panna. Või keegi on hoopis klassivennaga interneti jututoas peetud isikliku kirjavahetuse välja printinud ja avalikule stendile üles riputanud. Või sulle topitakse tunni ajal seljale solvanguid täis kritseldatud sticky note. Just selliseid lugusid kuuleme intervjuude käigus.

Ametlikes andmetes me nende lugude üksikasju ei näe, on vaid numbrid, mis jutustavad probleemi ulatusest. 2018. aasta PISA uuringule „What School Life Means For Students’ Lives” toetudes on koolikiusamist kogenud iga neljas õpilane Eestis. Kuigi kiusamisvormid võivad vanuseti, kultuuriti ja riigiti erineda, domineerivad PISA uuringu kohaselt just sõnaline ja ohvrite sõprussuhteid kahjustav kius. Eesti õpilastest

SEPTEMBER 2021 : 7

väitis näiteks 17%, et on sattunud teiste pilkealuseks, 9% kohta oli levitatud kuulujutte ning 8% oli kogenud tõrjumist. Tõukamist ja löömist oli kannatanud 7% õpilastest ning 6% kohaselt oli nende asju lõhutud või ära võetud.

Juhtumid, kui kedagi pilgatakse sõnadega, kellegi üle irvitatakse avalikult või keegi tõrjutakse jõuga kõrvale, ei pälvi reeglina õpetajate ega kooli juhtkonna teravdatud tähelepanu. Uuringud näitavad, et õpetajad tunnevad paremini ära ja sekkuvad suurema tõenäosusega füüsilisse kiusamisse. Tõrjumist või sõnalist kiusu märgatakse vähem ja peetakse ka vähem tõsiseks. Teatud käitumist loetaksegi normaalseks. Mõned lapsevanemad ja õpetajad, kelle poole kiusamise ohvriks langenud lapsed oma murega lõpuks pöördusid,

soovitasid neil otsesõnu kiusamine lihtsalt ära kannatada. Nagu see oleks tusatuju, mis ühel hetkel iseenesest üle läheb. „See oli topelt traumeeriv kogemus, et sinu piin ja valu lihtsalt tühistatakse,” meenutab alles hiljaaegu keskkooli lõpetanud Johanna*, kuidas ta üritas vanemate abiga koolis kiusuprobleemi tõstatada, kuid sai selle eest hoopis juhtkonnalt hurjutada.

Kiusamisele on olemuslik süsteemsus. See on korduv tahtlik tegevus, mitte ühekordne konflikt, millega lapsevanemad või haridustöötajad seda sageli segi ajavad. Kristiina Treial sihtasutusest Kiusamisvaba Kool tõdeb, et jätkuvalt on levinud väärarusaam, et kiusamine tähendab loomulikku ja isegi vajalikku osa suureks kasvamise protsessist.

Tegelikult kujutab kiusamine ohvrite jaoks lakkamatut ärevust, et kohe-kohe juhtub midagi. Seda ärevust hoiab alal pidev agressiivsuse foon. Isegi need päevad, kui kedagi otseselt ei kiusata, võivad olla kiusamise all kannatajate jaoks kurnavad. Pisikesed inimesed õpivad pideva alandamise tõttu 24/7 valvel olema. Koolist saab nende jaoks sõjatanner ja igast kaasõpilasest potentsiaalne vaenlane. Need lapsed muutuvad väga teadlikuks sellest, mis toimub nende ümber. Nende tundlad on kõikjal ja nad keskenduvad paranoiliselt sellele, mida teised inimesed parajasti mõelda võivad. jätkub >

8 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOO L

SOTSIAALIA

< eelneb

32-aastane Rasmus* räägib, kuidas ta hakkas füüsilise vägivalla ohvriks langemise hirmust oma klassi põhikiusajatega üliintensiivselt suhtlema. Lihtsalt selleks, et nende tähelepanu hajutada. Nii sai suhtlemisest tema jaoks enesekaitsemehhanism, mitte aga tore viis aja veetmiseks. Eri suhtlussituatsioonid kujutavad tema jaoks siiamaani vaimselt äärmiselt väsitavat tegevust.

lubatud ja mis mitte. Kas teistmoodi olla on normaalne või on normaalne hoopis kellegi väljatõrjumine, alandamine. Klassides, kus on rohkem sallivust erinevuste suhtes, hoolimist, austust, aga ka kiusamise märkamist ja taunimist, on ka vähem kiusamist,” ütleb Treial, kuid rõhutab, et kuigi lapsed tulevad kooli oma kogemuste „seljakotiga”, saavad õpetajad klassis kehtivaid norme teadlikult kujundada, ent seegi nõuab järjepidevat tööd.

Sellist suhtlusnormide ja -kultuuride erinevust kinnitab ka 37-aastase Aleksandri* kogemus, kes sattus pärast koolivahetust keskkoolis klassi, mis esindas sotsiaalset läbilõiget ühiskonnast. „Meil oli üks homoseksualist, kes oli täiesti kapist välja tulnud, mingi nu metal’i tšikk, räpitšikk, kaks punkarit, mõned maaossid, olid mingid botaanikud – kõike oli.

Keskkoolis kiusamist sellisel kujul nagu meil põhikoolis üldse ei eksisteerinud. See suhtumine oli absoluutselt eluterve.”

Treial: „Klassides, kus on rohkem sallivust erinevuste suhtes, hoolimist, austust, aga ka kiusamise märkamist ja taunimist, on ka vähem kiusamist.”

Pille tunnistab, et kui ta gümnaasiumisse astudes kooli vahetas, elas ta esimesed kaks aastat pidevas hirmus, et kohe läheb uuesti kiusamine lahti: „Ma olin uues koolis suures segaduses, sest ma ei teadnud, kuidas käib normaalne suhtlemine ja sõprussuhete loomine.” „Kui oled n-ö krooniliselt ära tõugatud, siis see paistab välja ja on inimesi, kes kasutavad seda ära,” täiendab teda kiusamist kogenud 34-aastane Piret*.

Treiali sõnul on kiusamise all kannatavate laste enesehinnang ja minapilt tihti nii katki, et nad võivad sattuda hõlpsalt ka uues keskkonnas solvangute ja pilgete

NÄHTAMATUD „Soov kuhugi kuuluda on üks inimese põhivajadusi. Kui tunned suurema osa päevast, et on teised inimesed ja siis oled sina, siis see loomulikult mõjub enesehinnangule täiesti hävitavalt,” ütleb üheksa aastat koolikiusu kogenud Reet*. Tema esimesed mälestused koolist olid igati positiivsed: tekkisid sõbrad, üksteisel käidi külas, mängiti… Mida üks üheksa-aastane elult rohkemat ihaldada oskab? Ühtäkki polnud aga kolmandas klassis enam kedagi, kellega saaks isegi paar sõna vahetada. Ta leidis end päevapealt mitte lihtsalt hüljatu, vaid põlatuna. „Klassis moodustus „poppide laste” kamp. Nemad otsustasid teiste õpilaste koha klassi hierarhias: kui nad sinuga sõbralikult suhtlesid, olid sa tegija, kui mitte, olid sa kõnts.” Kõnts. Just seda sõna kasutab 43-aastane Reet korduvalt kolmekümne aasta taguse iseenda kohta.

Isoleerimise peene kunsti õpivad lapsed ära käigult.

Sa ei tea kiusatuna kunagi, milline päev sind ees ootab. Äkki on just täna võetud nõuks sinusse veidi leebemalt suhtuda. Manipuleerivaimad kiusajad annavad vahepeal lootust. Jah, ka sinul on võimalik mõnikord meiega seltsida, aga arvesta sellega, et meil on õigus sind alati alandada ja järgmise vahetunni ajal sinust taas demonstratiivselt suure kaarega mööda kõndida.

Mõni kiusatav õppis ennast ise alandama – tegema nalja iseenda saamatuse või väljanägemise üle. Ennetama kiusajaid lootuses, et just nõnda lunastatakse pääse populaarsete laste sekka. „Viskasin ennast ise auto alla, et kuhugi kuuluda,” meenutab Karl Erik.

Need lootused olid muidugi määratud luhtuma. Kiusajad said sellest ainult rohkem inspiratsiooni ja innustust. Mõni ehk isegi eneseõigustust.

Kohtume ka paari endise kiusajaga. Üks nendest, 35-aastane tallinlanna Liis* tuulas intervjuuks valmistudes vanades fotoalbumites. Pildid klassikaaslaste sünnipäevadelt: keegi on kutsunud bowling’ut mängima, mõned pildid McDonald’sist, kus kõigil on lasteeinest juba natuke paha olla, klassikalised tähtpäevad kartulisalati ja morsiga. Suurematel pidudel on kohal pea kogu klass. Liis ei leia aga üheltki pildilt meie jutuajamise peategelast, neiut, keda kogu klass hakkas tõrjuma puuduliku hügieeni pärast. Üheksa aastat, mille käigus kolmekümnepealine lastekari jõuab kümneid kordi mängutubadesse, batuudikeskustesse või kardiradadele koguneda, et rõõmsate kilgete saatel päev õhtusse saata. Üheksa aastat ja mitte ühtegi fotojäädvustust tüdrukust, kes sellesama seltskonnaga viis päeva nädalas ninapidi koos oli. Teda pole ühelgi ühispildil. Ja ei saagi olla, sest ta polnud kunagi kutsutud.

Ninapidi koos on muidugi natuke eksitav väljend, sest ainetundides istus meie jutuajamise peategelane eranditult üksi. Tema kõrvale istumine ei tulnud kõne

Kiusajad võivad kinni jääda oma rolli, mille täitmist neilt pidevalt oodatakse, ning sellest rollist välja tulla ei ole lapsel enam sugugi kerge. märklauaks. Kui eemaldada kiusatav klassikeskkonnast, ei juuri see enamasti välja kiusamist klassis. Treial toob esile, et kui klassis on tekkinud kiusamisharjumus, siis endi hulgast leitakse tihti mõni uus ohver.

Enamasti arvatakse, et kiusatakse neid, kes erinevad normist: õpivad liiga hästi, kannavad prille, on KUHU PÖÖRDUDA, KUI liiga kogukad või teistest väikseSIND, SU LAST, TUTTAVAT mad. Enamiku kehtestatud normaalsus tekitab hierarhia. Kuid ka VÕI ÕPILAST KIUSATAKSE keskmise kehaehitusega ja täpselt klassi keskmistele tulemustele õpKIUSAMISVABA KOOL pides ei pruugi olla kiusamisest kiusamisvaba.ee pääsu. Mingi põhjuse kiusamise ratsionaliseerimiseks leiab alati, LASTEABI – tasuta esmane sotsiaalne ja olgu selleks moest väljas koolikriisinõustamine veebi ning telefoni teel kott, perekonnanimi või pahatahtlasteabi.ee lik kuulujutt. telefon: 11 6111 Näiteks kuuleme klassist, kus OHVRIABI – tasuta psühholoogiline nõustakiusati kõiki tüdrukuid, kes ei kandmine ja tugi veebi ning telefoni teel nud stringe. Üks neiu langes mõnipalunabi.ee tuste sihtmärgiks, sest ta kissitas facebook.com/palunabi naeratades silmi. Mitmel korral telefon: 11 6006 kuuleme pereliini pidi toimuvast RAJALEIDJA – õppenõustamisteenused kiusamisest, kus väiksemad õedlapsi haridusteel toetavatele täiskasvanutele vennad on sunnitud kordama vanerajaleidja.ee/keskused mate pereliikmete nukrat saatust. telefon: 735 0700 Ja mõnikord võib tekitada kaaslastes halvakspanu isegi kilekott, VEEBIKONSTAABLID – veebipõhine nagu juhtus Johannaga, kes muutus nõustamine kõikides politsei teemavaldkonda naerualuseks, kuna ta oli pakkinud jäävates küsimustes oma spordiriided New Yorkeri politsei.ee/et/veebikonstaablid meesteosakonna kilekotti.

PEAASI – tasuta vaimse tervise alane nõustaKristiina Treial selgitab, et varem mine nii näost näkku kui ka veebi teel keskendusid teadlased kiusamise peaasi.ee riskitegurite väljaselgitamisele peaasi.ee/kysi-noustajalt lapse sees – miks laps kiusab või miks ta satub ohvriks – ning selliste PIIRKONDLIK LASTEKAITSE uuringute põhjal saab panna kokku pikki loetelusid alates toimetuleku- ja tundeelu raskustest kuni probleemideni perekonnas. „Praeguseks on uurijad aga veendunud, et lapse eripäradest on tähtsam klassi ja kooli suhtluskultuur – mis normid kehtivad, mis on

alla ka grupitööde puhul, kui sellest üritati silmi pööritades, kulmu kortsutades ja valjult „iuuu” karjudes kuidagi välja vingerdada.

Kiusatava kõrval istumine oli klassikaaslaste jaoks lihtsalt nõnda alandav. Koolikiusu ohvrid tahaksid nendel hetkedel aga sügavale maa alla vajuda. Muutuda sama nähtamatuks, nagu nad olid nendel sünnipäevadel, kuhu neid kunagi ei kutsutud. Parem juba olla nähtamatu kui kõnts.

Hollywoodi filmidega on muudetud klišeeks olukord, kus kõige väiksem, kleenukesem ja nohiklikum poiss või tüdruk jääb spordivõistkondade valimisel alati ripakile. Mitte keegi ei taha teda. Parem anda juba vabatahtlikult vastasvõistkonnale arvuline ülekaal. Seda ebamugavat stseeni on etendatud filmides sadu kordi, ometigi korratakse seda koolides tuima järjekindlusega. Karl Erik on üks neist, kes jäi tiimide valimisel alati viimaseks: „Meeskondade kaptenid ohkasid alati, kui nad pidid minu tiimi võtma. Teised samal ajal naersid.

Just see välistamine tegi kõige rohkem haiget.”

Päris mitu kiusatut tunnistavad intervjuude käigus, et sellist tegelast nagu sõber ei eksisteerinud nende elus aastaid. „Minu ainsateks sõpradeks olid neljajalgsed loomad ja tegelased raamatukaante vahel,” meenutab Pille oma esimest üheksat kooliaastat. Halvemal juhul koondus kogu sotsiaalne elu nende laste sisemaailma, mis oli selle võrra rikkalikum. Õnnelikumad olid need, kes leidsid endale kogukonna internetist, mõnest huviringist või koduümbrusest.

Rasmus, kes põgenes omal ajal koolikiusu eest virtuaalmaailma, kus ta oli 50 eri veebi- ja fännilehe haldaja (teiste hulgas toona suurim Batmani fännikogukond), avastas alles aastaid hiljem, kuivõrd võõras on tema jaoks kontseptsioon „sõber tuleb külla” või „saame sõpradega kokku”. Ühel hetkel, kui sind on süstemaatiliselt ühisolengutelt klassikaaslastega välja jäetud, võid sa hakata kõigele sellisele vastanduma. Võtadki oma lipukirjaks, et sa oled teistsugune. Üksiklane. Inimene, kellele pole sõpru tarvis. Inimene, kes saab alati ise hakkama. Kes lepibki selle lõputuna näiva üksindusega. Aga kas inimene võib olla tõepoolest saar või on ta seda ainult seetõttu, et teda ümbritsev meri on olnud kogu aeg tormine?

MIKS ME KIUSAME? Peale selle, et mitmed koolikiusu ohvrid on siiamaani sunnitud tegelema koolipõlves saadud armidega, ripub neil lisaks küsimusele „miks just mina?” pea kohal ka üleüldine arusaamatus, kuidas tärkab inimeses seeme oma klassivendi või -õdesid päevast päeva vaimselt või füüsiliselt madaldada. Nii mõtiskleb esimesest üheksanda klassini kiusamist kogenud Anna* nõutult, et kui meieni ulatuvad uudised koolikiusamise tagajärjel tehtud enesetappudest, siis miks ei jõua kiusajatele kohale, kuidas nende käitumine inimest mõjutab. Kas tema ohver ei tee enesetappu? Kas tema ei kiusagi nii hullusti?

Kristiina Treial toob kiusamiskäitumise ühe põhjusena välja, et selle taga on kõige sagedamini lapse vajadus olla oluline, kaaslaste hulgas tähtis, mõjukas ning kahjuks on kaaslastele liiga tegemine päris tõhus viis oma staatuse tõstmiseks. Selle tõestuseks kuuleme mitmel korral, kuidas kiusajagrupi liidri koolist puudumisel möödus mõni päev paremini kui teine.

SOTSIAALIA

KOO L

Või kui puudusid kiusaja sõbrad, ei kippunud ta üksi oma ohvreid puutuma.

Teine päris levinud põhjus on põnevusvajadus, nn kino tegemine, mis toimub paraku kellegi teise heaolu arvelt ning kahjuks on selle linateose keskmes päris-

SEPTEMBER 2021 : 9

Seda kinnitab ka Piret, kes, olles samal ajal kiusatu, liitus vahel kiusajaga kambamentaliteedist – selleks et ise pääseda, hiljem tehtut südamest kahetsedes. „Mu klassiõde oli loomu poolest hästi kiuslik ja õel. Mõnikord, kui tema alustas, läksin ma sellega kaasa. Aga mitte kogu aeg. Seda juhtus temaga võrreldes palju vähem. Mina teadsin, mis tunne see on, kui sind kiusatakse, aga tal vist polnud üldse mingit empaatiavõimet.” Ka Anna tunnistab, kuidas ta keskkoolis ühele klassivennale vahel rumalust ette heitis, kuid mõistis õige pea, et see pole õige. „Ma ju ise olin alles ohver,” ütleb ta ning lisab, et inimestel on väga lihtne kiusajaks hakata. „Aga ma ei tea, miks on vaja seda teha. Kas selleks, et iseennast kehtestada ja paremini tunda, et ma olen nüüd mingi tegija, kaheksandas klassis?” küsib ta irooniliselt. Pille meenutab aga teisest klassist nende kooli tulnud ülekaalulist tütarlast, kes oma kehakaalu aadressil üsna varsti kaasõpilaste kiuslikke märkusi pälvima hakkas. Kui ta tüdrukuga sõbraks sai, otsustas too populaarsuse võitmiseks hoopis tema vastu pöörduda ning teda kiusama hakata, mõjutades sellega Pille sõprussuhete loomist ka hilisemas elus.

Kambamentaliteeti peegeldab meiega oma lugu jaganud Rene*, kes kirjeldab end kui head õpilast, nohikut, kes pidi heade tulemuste nimel vähe pingutama, kuid

„Õpetaja kommenteeris ka minu kehakuju ja uuris, kuidas ma oma kitsaste puusadega ühel päeval sünnitamisega hakkama saan,” meenutab Pille, kuidas teda 13-aastaselt anorektikuks hakati tituleerima. elu. Samamoodi võib Treiali sõnul kiusata ka väga tubli ja heade suhtlusoskustega laps, kellest täiskasvanud seda üldse ei ootakski. „Selline laps võib kasutada oma

Treial: „Kuna kiusamine ei ole tavaliselt ühekordne juhtum, siis ka kiusamise peatamine vajab pikemat lahendusprotsessi, mitmeid kohtumisi, kokkuleppeid, jälgimist, järelvestlusi.

Ei piisa sellest, kui õpetaja ütleb, et lõpetage ära.” häid suhtlusoskuseid kurjasti näiteks alandamiseks või tõrjumiseks. Enamasti ei ole kiusaja nn paha laps, vaid laps, kes vajab ka tähelepanu või isegi abi,” selgitab Treial. Paradoksaalselt on päris suur osa kiusajatest ka need, kes ise koolis kiusu käes kannatavad.

kes on olnud nii kiusaja kui ka kiusamise kõrvaltvaataja rollis. Ta tunnistab, et ei hakanud kiusajaks mitte seepärast, et see oleks talle mingit naudingut pakkunud. „Ma vist võtsin seda kuidagi niimoodi, et on justkui mingi ootus, et seda tuleb teha.” Kiusamine oli miski, mida tehti. Kui sõprusgrupid hilisemates klassides ümber jaotusid, olid ka selles seltskonnas paigas omamoodi hierarhiad, mistõttu ta sattus ka ise psühholoogilise töötlemise turmtule alla. „Käisime ühiselt pidudel ja olime kogu aeg koos, kuid selle koosolemise juurde kuulus pidevalt see, et inimestele heideti ette piinlikke või totakaid asju, mida nad olid varem teinud – kusjuures, neid püüti alati üle võimendada, et tekitada inimeses vastureaktsiooni,” meenutab ta.

Kristiina Treial kommenteerib, et kiusamise puhul pole kannatajaks ainult kiusatav, vaid ka kiusaja ise ning need, kes seda kõike pealt näevad. Juhtub, et kiusajad jäävad kinni oma rolli, mille täitmist neilt pidevalt oodatakse, ning sellest rollist välja tulla ei ole lapsel enam sugugi kerge. Treial selgitab Norras tehtud uuringutele viidates, et kui laps on põhikooliaja teisi kiusanud, on tal rohkem kui neli korda suurem risk olla noore täiskasvanuna politseis kuriteoga arvel: „Kui me räägime sellest, miks on koolides väga vaja kiusamist ära hoida, siis see on ka võimas vahend kuritegevuse ja vaimse tervise probleemide ennetamiseks ning ühiskondliku toimetuleku soodustamiseks inimeste hilisemas elus.”

Mis puudutab kõrvaltvaatajaid, siis Treial viitab grupinormidele, mis ei ripu lihtsalt õhus, vaid mida kannavad edasi needsamad kõrvaltvaatajad, kelle võimuses on suuresti see, kas kiusamisele astutakse vahele. „Kinnistuvad normid, et meil on õigus teisi alandada ja teistega vägivaldselt käituda, ning need kanduvad inimestega edasi. Needsamad normid levivad ühiskonda laiemalt ja kinnitavad seal kanda,” ütleb ta. Teise aspektina toob ta välja pideva stressifooni klassis, kui toimub kiusamine. See mõjutab ka pealtvaatajate suutlikkust õppimisele keskenduda ja mõnuga õppida.

Isegi kui klassikeskkonnas juurdunud käitumismall paistab olevat hilisemas elus näiliselt maha raputatud, ei pruugi see klassikaaslastega uuesti vanasse keskkonda sisenedes nii olla. End algklassides nn põhjakihist leidnud Reet meenutab neli aastat pärast lõpetamist toimunud klassikokkutulekut, kus kius jätkus. „Meie” versus „sina, ärapõlatu”. Varjatumalt, kuid vägagi äratuntavalt. „Kui oled harjunud konkreetses seltskonnas mingit rolli mängima, siis see tuleb kuidagi nii automaatselt tagasi, kui sama seltskond sulle ümber pannakse,” lausub ta.

ÕPETAJAD Kõige nukramad on kiusamislood, mille alguspunktis on inimesed, kes peaksid tagama turvalise ja hoitud koolitee – õpetajad. Õpetajad on alati autoriteedi positsioonil. Nende huulilt kostunud sõnadel on teistsugune kaal. Mõnikord piisab mõnest klassi ees hooletult lendu lastud väljendist, mis võib õpilase koolitee pea peale pöörata. Ühel tüdrukul palus õpetaja nätsutamise lõpetada sõnadega: „Ära mäletse nagu lehm.” Loomulikult hakati seda õpilast, kes ennast niigi oma suure kasvu tõttu pisut ebamugavalt tundis, seejärel kooris lehmaks kutsuma. Mitte üks või kaks korda, vaid päevast päeva, nii et tundus mõistlik kuude kaupa koolikohustusest kõrvale hiilida. Hiljem töötas ta modellina, kuid põhikoolis oli ta täiesti veendunud, et on liiga suur ja kole.

Leidub aga ka pedagooge, kelle kogu õpetamismetoodika põhineb alandamisel. Kuuleme lugu esimesest klassijuhatajast, kelle meelistegevuseks oli alles lugema ja arvutama õppivaid juntsusid nõnda kaua ühe ja sama küsimusega pinnida, kuni laps vastas õigesti või tal tekkis paanikahoog. Kui klassijuhataja kannatus katkes, meeldis talle haarata nutma puhkeva lapse käsivarrest, et sellega ise õige vastus tahvlile kirjutada. „Tegelikult ta lihtsalt tagus lapse kätt vastu tahvlit,” meenutab kõike seda pealt näinud Piret.

Tema ise mäletab siiani eredalt üht matemaatikatundi, kus ta oli parajasti juba kolmandat korda sama ülesannet vastamas, omamata vähimatki aimu sellest, mida ta valesti on teinud. „Ma hakkasin nutma, mu jätkub >

10 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOO L

SOTSIAALIA

< eelneb

käed värisesid, mul oli õpik käes ja siis ta võttis mul lõuast kinni ja tõmbas mu pilgu üles, et ma talle otsa vaataksin, kui ma temaga räägin.”

Veel meeldis sellele klassijuhatajale kogu klassi ees mõne õpilase isiklikku elu lahata. „Minu kohta ütles ta, et ma olen räpane ega pese end. Minu sotsiaalselt kohmakalt klassivennalt, kes puudus mõnikord mitmeid kuid koolist, küsis ta samal ajal, kui ülejäänud klass töövihikust ülesandeid lahendas, üle klassi: „Noh, kas olid jälle haiglas? Mis arst rääkis? Kas rohud aitavad?

Kas uss on nüüd lõpuks sinust välja saanud?”” Sadistlike kalduvustega klassijuhataja lahkus küll pärast kolme esimest kooliaastat, kuid jättis endast maha katkised lapsed, kes mõistsid üksteisega kõneleda ainult vaimse vägivalla keeles.

Või siis lugu ühest väikesest maakoolist – selliste kohta tavatsetakse öelda, et seal saadakse kõikidele halbadele asjadele jälile –, kus kiusamisteema tõstatanud õpilastel langetati kollektiivselt käitumishinnet.

Hiljem kuulutas kooli direktor televisioonis rõõmsalt, et nende koolis ei esine kiusamist. Esines küll, sh pedagoogide seas. Selle tõestuseks võib tuua kehalise kasvatuse õpetaja, kes andis õpilastele ülesandeks analüüsida oma kehakaalu. Kui seejärel justkui selgus, et keegi on alakaaluline, ei räägitud sellest mitte eraviisiliselt, vaid ikka nii, et kogu klass kuuleks. „See õpetaja kommenteeris ka minu kehakuju ja uuris, kuidas ma oma kitsaste puusadega ühel päeval sünnitamisega hakkama saan,” meenutab Pille, kuidas teda 13-aastaselt anorektikuks hakati tituleerima. Õpetajad peaksid olema need, kes märkavad koolikiusamist ja reageerivad sellele. Kui nende ainus reaktsioon on kerge muie suul või – roppusi kuuldes – puna põskedel, saavad pedagoogidest koolikiusamise kaasosalised. Mitmel korral pöördub meie allikate jutt tagasi võimlasse, kus võistkondade kaptenid omavahel häälekalt kisklevad, et kiusatavat mitte oma meeskonda valida. „Kui õpetaja seisab kõrval, muigab ega reageeri kuidagi, siis see tähendab ju tegelikult, et ta kiidab toimuva heaks,” leiab üks intervjueeritav. „Üheks probleemiks on õpetajate vähesed teadmised ja oskused selles vallas, mida on konstruktiivne teha, kui nähakse kiusamist,” märgib Treial. Ebakindlus oma pädevuses suurendab aga sekkumisest hoidumist. Kui õpilased tajuvad õpetajate ebakindlust, siis ei usu ka nemad, et õpetajad saaksid kiusamist peatada, ning väheneb täiskasvanutele kiusamisest rääkimine.

VÕITLE VÕI PÕGENE Häbi ja hirm takistavad koolikiusu ohvritel abi otsimist. Häbi seepärast, et äkki nad on tõepoolest kuidagi teistsugused. Hirm, et õpetajate või vanemate sekkumine muudab kiusamise veel intensiivsemaks.

Kristiina Treiali sõnul pelgavad paljud lapsevanemad samal põhjusel kiusamisteema tõstatamist koolides.

Hirm pole päris alusetu, sest koolide reaktsioon selliste probleemide ilmnedes võib olla väga juhuslik.

Pille saadeti näiteks psühholoogi juurde, kes pani aastaid koolikiusu talunud lapsele südamele, et ta peab muutuma. „Psühholoog ütles sisuliselt, et selles, et mind kiusatakse, on süüdi minu omadused või minu käitumine.” Hiljem korraldas seesama psühholoog kohtumise kogu klassiga, kus kõik kiusajad näitasid

lõppes fiaskoga, kui kooli sotsiaaltöötaja nõustus põhimõtteliselt kiusajatega, et see on ju kõigest nali.” Tegemist on aga klassikalise näitega taasohvristamisest, mida asjatundjad paluvad kindlasti vältida. „Kuna kiusamine ei ole tavaliselt ühekordne juhtum, siis ka kiusamise peatamine vajab pikemat lahendusprotsessi, mitmeid kohtumisi, kokkuleppeid, jälgimist, järelvestlusi. Ei piisa sellest, kui õpetaja ütleb, et lõpetage ära,” kommenteerib Treial.

Kuna sellist protsessi paljudes koolides ei eksisteeri, on koolikiusu küüsi sattunud otsinud viise tekkinud olukorrast iseseisvalt väljarabelemiseks. „Kodune õpetus oli, et ära tee välja või löö vastu,” ütleb kahes Harjumaa koolis koolikiusu kogenud Marek*, kes talitas täpselt vanemate juhtnööride järgi. Ta eiras olukorda, kuni ühel hetkel plahvatas ja kargas oma kiusajatele kallale. Tema olekski võinud oma klassivenna peaaegu ära tappa. Koolikiusamisest tekkinud frustratsioonil polnud tema jaoks paremat

Marek: „Ma mäletan, et teiste peksmine tekitas tollal hea tunde – katarsis, lihtsalt peksaks kõik läbi, taoks neil suud kinni ja lõpetaks selle kiusamise ära.” ennast parimast küljest kuni vabanduse palumiseni välja. „Klass väitis, et nad ei saanud aru, et mõni väike ütlemine võis mulle nii halvasti mõjuda. Pärast seda läks asi loomulikult poole hullemaks,” meenutab Pille 20 aasta taguseid seiku.

Sarnasest kooli korraldatud kohtumisest kiusatava ja kiusajate vahel kuuleme veel ühe allika suust: „See

väljundit kui füüsiline vägivald. „Ma mäletan, et teiste peksmine tekitas tollal hea tunde – katarsis, lihtsalt peksaks kõik läbi, taoks neil suud kinni ja lõpetaks selle ära,” ütleb ta aastaid hiljem. Mareki pea oli noorena täis vägivaldseid mõtteid. Ta oli teismeline, kelle silmadest peegeldus sisemuses pulbitsev haiglane raev.

Viha on defineerinud paljude koolikiusu ohvrite noorpõlve. Rahel*, keda kiusati mitmes Tartu koolis, väidab, et tal jäi teismeeas napilt puudu natsiideoloogia omaksvõtmisest. Ta käis viiendas klassis, kui kooli koridorides hakkasid ringlema jutud, et ta on eelmises koolis ühele õpilasele suuseksi teinud. Kaasõpilased sosistasid ja näitasid näpuga, kui ta neist mööda kõndis. Kiusamisse oli haaratud pea kogu kool. Vahetunnis tundis ta ennast nagu gasell krokodillitiigi ääres. Kellegi kuri keel maalis 12-aastasest tüdrukust lõtvade elukommetega naise portree, mis jälitas teda veel aastaid pärast kooli lõpetamist. Ühes hilisemas töökohas tutvus Rahel noormehega, kes väitis, et tunneb teda kooliajast. See tekitas Rahelis nii suure paanika, et nädal aega hiljem sattus ta psühhiaatriahaiglasse.

SOTSIAALIA

KOO L

Uuringute järgi on koolikiusamise ohvrite seas koolist väljalangemise risk suurem, sest kiusamisest hoidumiseks hakkavad lapsed kooli vältima. 46-aastase Maarja* suust kuulemegi paralleelelust, mis sai alguse juba 11-aastaselt, kui ta pidevast narrimisest pääsemiseks kavala plaani sepistas. Igal hommikul pakkis ta

SEPTEMBER 2021 : 11

kehalise kasvatuse õpetajale valetada, et pani puudumistõendi tema lauale, kuid ilmselt viis tuul selle ära. Selline popitamine kestis põhikooli lõpuni.

Koolist ei langenud ta välja ainult tänu oma lahtisele peale.

Alati pole arstitõendit võltsida tarvis, sest kiusamine võib tekitada reaalseid haigussümptomeid. Kuuleme just naissoost allikate suust, kuidas keha justkui tuli vastu pidevalt mõttes korrutatud soovile koolist puududa. Anna kirjeldab, kuidas ta võis muidu olla terve nagu purikas, kuid kui esimene september kukkus, vajus ta plaksti haigevoodisse. „Augusti lõpp tõi alati kaasa paanikahood,” meenutab Pille, kes vaheaegade vahel pikisilmi tõvevoodisse langemist ootas. „Mingil hetkel hakkasin endale haiguseid välja mõtlema, et lihtsalt koolist pääseda, kuni selleni välja, et ma ei saanud enam aru, kas ma olen päriselt haige või ainult tahan haige olla. Ma arvan, et mingid kõhuvalud tekkisidki pidevast stressist.”

Kristiina Treiali sõnutsi on koolikiusamise ohvritele iseloomulik kõrgenenud ärevus- ja stressitase, depressiooni sümptomid, teistest kaaslastest eemaletõmbumine ning enesehinnangu langus, mis võib pikema aja jooksul viia tõsiste terviseprobleemide ja isegi suitsiidimõteteni. Rahel tegeles põhikoolis regulaarselt enese lõikumisega, Pille kirjutas juba valmis hüvastijätukirja, Marek mängis enesetapumõttega, kui pool klassi talle algkoolis kooris „tõmba ennast oksa” hüüdis. Ühe vestluse käigus kuuleme klassivennast, kes tegigi põhikooli lõpus enesetapu.

Ka seda klassivenda tõrjuti. Väidetavalt viisid ta hauda võlad, mis olid tekkinud teistele väljategemise tõttu. Ehk oli siingi tegemist intensiivse sooviga kuhugi kuuluda?

On ka positiivsema lõpuga lugusid.

Näiteks otsustas kiusamise tõttu väga madala enesehinnangu küüsis vaevelnud Hanna* 12-aastaselt vaimse tervise huvides iseenda terapeudiks hakata.

Järjekordse ärevus- ja nutuhoo järel sattus ta juhuslikult inimeseõpetuse töövihikut lappama. Sealt leidis ta harjutused, kus tuli kõiki oma kehaosi viiepalliskaalal hinnata või iga päev peegli ees endale võimestavaid komplimente teha. Nii hakkaski Hanna hommikuti endale sisendama, et ta on ilus või tubli. Neid harjutusi pidevalt korrates taastus usk iseendasse. „See aitas kaitsekihti tekitada.

Mul oli mingil hetkel juba jumala suva, mida mulle öeldakse. Tegi haiget küll, aga ma ei võtnud seda lõpuks hinge.” Tagasi vaadates peab ta koolis toimunut äraspidisel moel isegi positiivseks kogemuseks: „Võimalus puutuda kokku millegi ebameeldivaga ja sellest kasvada on väga tänuväärne – see andis mulle mingid võitlusoskused.”

Karl Erik räägib meile samuti loogilistest mantratest, mis teda põhikooli lõpus kiusamise põhjustatud mustast august välja aitasid: „Ma hakkasin nägema, et ka teised inimesed tunnevad ennast oma soengu või välimuse pärast halvasti, kuigi nende välimusel polnud midagi viga. Järelikult ei tohiks ka minu välimusel midagi viga olla.” Ta kasvatas endale seejärel pikad juuksed, hakkas teadlikumalt riideid valima, teistsugust muusikat kuulama, kõigele veel rohkem vastanduma. „See on madala enesehinnanguga inimeste puhul normaalne. Kui nad sellest ühel het-

„Augusti lõpp tõi alati kaasa paanikahood,” meenutab Pille, kes vaheaegade vahel pikisilmi tõvevoodisse langemist ootas. oma koolikoti kokku, ütles vanematele head aega ja läks koduuksest välja, kuid selle asemel et võtta ette koolitee, suundus ta oma Õismäe korrusmaja keldrisse, kus ta redutas seni, kuni ema-isa olid kodust lahkunud. Keldris oli tüdrukul oma peiduurgas, ta viis sinna sööki ja raamatuid, et veeta seal vajaduse korral pikemaid perioode. Koolis rääkis ta õpetajatele ja klassikaaslastele, et on haige, võltsides selleks arstidelt varastatud blankette. Maarja suutis korduvalt

kel üle saavad, siis esimene koht, kuhu nad liiguvad, on teispoolne ekstreemsus,” selgitab Karl Erik. Tema jaoks tähendas imago muutmine agressiivset võitlust kiusamise vastu.

Kuuleme tihti, et kiusamisest pääsemiseks leitakse mingi personaalne väljund, millega teenitakse ära kas klassikaaslaste respekt või saavutatakse vähemasti sisemine tasakaal. Kes leidis endale muusika, kes fotograafia, kes alternatiivse kogukonna internetist.

Ent kiusamise peatamiseks võidakse otsida abi ka riskikäitumisest. Aleksander jagab, kuidas temast sai tänu alkoholile klassikaaslaste silmis viimaks inimene: „Kaheksandas klassis kutsuti mind esimest korda kellegi sünnipäevale, kus me ennast kohe ilusti täis jõime. Kui selgus, et ma suudan normaalselt tina panna, siis hakati juba tõsisemalt vaatama.” Valgest varesest sai õllepudeleid tühjendades peaaegu et oma inimene.

KALESTUMINE Koolikiusamine muudab inimesi. Optimistlikust ekstraverdist saab kartlik introvert. Uudishimuliku pilguga seitsmeaastasest vihase grimassiga täiskasvanu. Me kuuleme lugusid sellest, kuidas inimesed avastavad enda jaoks musta huumori. Iroonia, mille võib ajada kergelt segi õelusega. Päris mitu allikat suudavad meenutada detailselt hetke, kui nad õppisid kaaslaste torgetest enam mitte välja tegema. Jätma muljet, et neil on täiesti ükskõik, mida neile öeldakse, kuigi õlakehitus oli tegelikkuses kõigest ajutine plaaster haavadele, mis olid juba liiga suureks paisunud. Kas nad andsid sel hetkel alla või said kiusamisest võitu? Ühe neiu jaoks, kellel on jäänud algklassides saadud hingelisest traumast mälestuseks pisaraloike täis vihikud, oli see hingeline triumf. Kui varem lasi ta kiusajatel endale naha alla pugeda ning lõpetas tihti nuttes kooli tualetis, siis tema uueks kaitsemehhanismiks sai salvav sarkasm. Ära lase kiusajaid endale emotsionaalselt ligi – see on tema peamine soovitus praegustele koolikiusu ohvritele.

Marek mäletab veel hästi päeva, kui ta oli kodus kiusamise tõttu hüsteeriliselt õhtu otsa nutnud. Selles ahastuses käis temas ära krõks. Ta otsustas ühtäkki, et tal on kiusamisest suva. „Muutusin hetkega küüniliseks, kuid midagi rikkusin ma seda tehes enda sees ära. Kiusamisest põhjustatud emotsioonide mahasurumisel olid pikaajalised toksilised tagajärjed.”

Aleksander meenutab, kuidas ta intellektuaalselt varaküpse noorukina kooli vahetades ühtäkki Nike dresse fetišeerinud „metsikute jõmmide” kultiveeritud platnoikultuuri keskele sattus: arvukad kaklused, pidev üksteise kallal nokkimine, kellelgi murdub trepist alla lükkamise tagajärjel käeluu, keegi saab klassiõhtul molli. „Tänapäeval on selle nimi toksiliselt maskuliinne kultuur.” Inimene, kellel on niigi raskusi kollektiividesse sulandumisega, tuleb sellisest keskkonnast välja veelgi rämedama individualistina. „Kui sa tahad teada, miks ma tropp olen, siis ilmselt sel põhjusel,” ütleb ta intervjuu lõpetuseks.

Marek, see heledapäine noormees loo algusest, kes oleks oma klassivenna peaaegu ära tapnud, hakkaski ühel hetkel samastuma vihaga, mida koolikiusamisega kaasnev ebaõiglus temas tekitas. „Ma vihastasin kergelt, väljendasin ennast vihaselt, ropendan siiamaani palju. Tundsin, et viha on osa minust,” kirjeldab ta lugu, mida ta hakkas koolikiusamise tõttu endast jutustama. Vihast sai tema jaoks käivitav jõud. Oma parimad tekstid on ta pannud kirja vihahoos ning viha on aidanud teda edasi ka karjääriredelil.

Alles hiljuti mõistis Marek, et tegemist on suure valega, mida ta on enda kohta rääkinud. „Mul oli hiljuti epifaaniline moment, kui nägin kümneaastast ennast ilma pealiskihita, mille ma olin elu jooksul ehitanud.

Ma sain aru, et ma polnud sündinud vihase ega imelikuna, vaid olin täiesti normaalne väike poiss. Kool tegi minust vihase inimese.” *Artikli allikate nimed on muudetud Artikkel valmis tänu sihtasutuse Oivaline Ajakirjandus stipendiumile ning sündis Müürilehe ja Õhtulehe koostöös.

12 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOO L

POST-FAKT

KOOLI KOKKUTULEK, SEE MEENUTUSTE SEPIKODA KIRJUTAS KAUPO MEIEL, ILLUSTREERIS LIISA KRUUSMÄGI

Kaupo Meiel on kirjanik ja ajakirjanik, Eesti Rahvusringhäälingu arvamustoimetaja.

Kui mina alles noor veel olin, kooliaias mängisin küll lille, rohuga, sest klassijuhataja oli bioloogiaõpetaja ja me pidime kooliaias igasugu töid tegema, ei mina teadnud muud kui seda, mis mulle koolis räägiti ja kodus vahel ümber lükati. Nüüd istun ma kodus diivanil, olen vana ja paks ja püüan seda kõike meenutada. ** Ma läksin kooli kuueaastasena, sest mu sünnipäev on septembri lõpus. Toona, see on siis 1981. aastal, mindi muidu kooli seitsmeaastasena, aga vanematel polnud mind ka mujale panna, lasteaed oli lõpetatud, sinna mind enam ei tahetud.

Meie kaheksaklassilises koolis pidi algul käima koolis ka laupäeviti, mitte just kogu päeva, aga kolm-neli tundi ikka. Nõnda sirgusid targad, töökad ja võimekad nõukogude inimesed. See on üks vähestest asjadest, mida ma oma esimesest kooliperioodist mäletan. Järgneb loetelu seitsmest ülejäänud asjast, mis juhtusid kaheksa aasta jooksul – kuni selle ajani, mil lõpetasin üheksanda klassi, sest vahepeal oli jälle midagi reformitud.

1. Tantsisime kogu vaba aja rahvatantsu, sest minu kõige esimene klassijuhataja Laine Pärk on Pärnu legendaarne tantsuõpetaja.

Isegi klassiõhtul tantsisime rahvatantsu. Käisime esinemas linnaparkides, koolinoorte tantsupeol ja ühe korra olime rahvariideis fortuunad loto võidunumbrite loosimisel. Rahvariietest kasvasime välja ja need anti noorematele edasi.

2. Pärast kolmandat klassi jagati a-klass ja b-klass ümber. B-klassist sai spordiklass. Mina olin a-klassis, mis oli ikkagi vingem, sest a.

Kui ma veetsin 1987. aastal umbes 40 päeva Krimmis üleliidulises pioneerilaagris Artek, siis mäestikuõhus sai mööda treppe kõndides selline märkamatu trenn tehtud, et jooksin naastes kiiremini kui paljud spordiklassis. Samal ajal käisin Kalevis aerutamistrennis, kus üks minu treener oli legendaarne juuksur Tõnu Viik.

3. Kui me ükskord kooliaias töötasime, siis kaevasime kastekannu niimoodi mulla sisse, et ainult sang jäi välja. Võib-olla on see seal siiani, ei tea.

4. Kui järjekordne Brežnev, Tšernenko või Andropov ära suri, siis sai vaba päeva. Lähen hommikul kooli poole, sõbrad tulevad vastu, ütlevad, et ära mine kooli, Brežnev suri ära ja kool jäi ära. Jee! 5. Olin kõva pioneer ja pioneerimaleva lippur ja puha. Esimest korda lippu hoides seisin nii kramplikult, et hakkasin vaaruma nagu vana tamm tuule käes. Viimast korda lippu hoides tegin seda nii suvalt, et pioneerijuht pragas minuga, et minu käitumises puudus vähimgi austus. Samal ajal õõnestasid tuhanded eesti rahvuslased täpselt samamoodi süsteemi seestpoolt.

6. Lõpuõhtul klappisime kolme või nelja peale pudeli punast vahuveini, mida Venemaal nüüd šampuseks nimetatakse. Pärast jalutasime koolist mitu kilomeetrit ühte suvilasse, et öötelevisioonist kümne minuti kaupa näidatavat välismaa filmi vaadata. Tänu sellele jalutuskäigule tuttuued kingad enam ei hõõrunud.

7. Pärast lõpupidu toimus lõpuekskursioon. Aga meie olime klassivennaga jõudnud ühe koolivaba päeva jooksul punkariteks hakata ja teineteisele harjad pähe ajanud. Õppealajuhataja ei tahtnud meid seetõttu ekskursioonile lasta, aga me lubasime mütsid peas hoida ja siis lubas ikka.

Kõik. Rohkem ei mäleta midagi esimesest kaheksast (või oli see üheksast) kooliaastast. Gümnaasiumiga pole paremad lood. Midagi nagu läbi hägu meenub, aga võib-olla juhtus see kõik kellegi teisega.

Mälestustelõng olla ju selline, et kui saad niidikesest kinni, siis hakkab hargnema ja hargnema, üks meenutus toob kaasa järgmise, siis järgmise, kuni lõpuks mähid end kõigisse nendesse lõpututesse lõngadesse. Samamoodi juhtus ühe üliagara kassiga, kes lõngakeraga mängis, selle lahti harutas ja endale ümber oskas kerida. Lõpuks lebas vaibal nagu punane ja ülipehme muumia. Siis ei jäänud pererahval muud üle, kui kassi ümbert lõngad puruks lõigata. Agar loom lippas minema ja tundis end taas vabana. ** Koolimeenutuste olulisim sepikoda on muidugi kooli või klassi kokkutulek. Ma pole neid märkimisväärselt väisanud, kuigi eks neid ole ikka korraldatud. Ei teagi täpselt, mis see põhjus võiks olla. Aega muidugi ei ole kunagi, pole aega olevikuski elada, mis siis veel minevikust kõnelda.

Ei saa minevikus elada, tulevikku peab ehitama, sest eesti rahvas loodab ju minule. Hea küll, mitte minule personaalselt, aga meie põlvkonnale, põlvkonnale, kes on loonud silla Nõukogude Eesti ja taasiseseisvunud Eesti vahele. Eesti rahvas loodab muidugi ka minust vanemale põlvkonnale ja kõigile noorematele põlvkondadele samuti.

Eesti rahvas üldse loodab liiga palju. Muu hulgas loodab eesti rahvas, et see, mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. Oma väheste kogemuste põhjal julgen arvata, et ega kooli või klassi kokkutulekul sellest küll omavahel ei räägita, milline keemiline või matemaatiline valem elus kõige enam kasuks tuli, või sellest, et Dostojevski

POST-FAKT

KOO L

ja Tammsaare loomingu arvukad ühisjooned on tingitud asjaolust, et teine tõlkis esimese jutte.

Suurim probleem seisneb kokkutulekute puhul selles, millest omavahel rääkida. Mul on päris mitu sellist koolikaaslast – samast klassist, paralleelist või mõnest nooremast või vanemast lennust –, kellega siiani läbi käime. Nendega on lihtne, ajame oma asja läbi aastate, lünka pole tekkinud, võime keskenduda tavapärastele teemadele, nagu presidendivalimised, vaktsineerimine ja Lõuna-Korea välispoliitika.

Kunagiste koolikaaslastega, kellega suhtlemises lünk sees, on palju-palju keerulisem. Eelkõige tahaks positiivset emotsiooni nii jagada kui ka vastu võtta. Kooliaja meenutamine pakub enamasti positiivset emotsiooni. Isegi see, kui sai kunagi tappa saadud, on aja möödudes muutunud üheks omajagu lõbusaks vahejuhtumiks. Hea küll, mul on nina siiamaani kõver, aga seegi on nüüd rohkem personaalne omapära kui dramaatiline meeldetuletus traumaatilisest sündmusest.

Kord olime koos pisikeses seltskonnas kunagiste klassivendade, -õdedega, kellega polnud tükk aega kohtunud. Varem või hiljem jõutakse sellistel puhkudel küsimuseni: „Kuidas siis nii üldiselt läheb?”

Nii ka siis. Ootamatult või oodatult läksid vastused suhteteemadele ja kohe selgus, et see klassiõde on lahku läinud ja see klassivend on juba teises abielus ja sel sünnib peagi laps nüüd juba kolmanda naisega. Mõjus kuidagi rusuvalt, mitte ükshaaval, aga järjest niimoodi.

Püüdsin tuua õhtusse helgust ja küsisin klassiõelt, kelle pere omal ajal veidi tundsin: „Ja kuidas su emal ja isal ka läheb?” „Oh, elavad lahus juba viiendat aastat,” vastas ta. ** Nii ta on, parem on vist üldse mitte pärida, aga kuidas sa muidu saad. Kokkutulek ilma kuidas-sul-siis-ka-vahepeal-läinud-on-juttudeta pole kokkutulek ega midagi. Situatsioonikomöödiadki jõuavad varem või hiljem süžeekäiguni, kus peategelased lähevad kooli kokkutulekule ja valetavad end seal siis edukamaks, kui nad tegelikult on, mis toob omakorda kaasa palju koomilisi olukordi. Üsna eluline, ainult selle vahega, et päris kokkutulekul vaevalt end keegi kosmonaudiks valetab, see tuleks kohe välja, aga kui palgale paar tonni jutu sees juurde paned, siis see läheb läbi küll. Maja on ka, auto on. Sa ei pea ju neid ette näitama või kedagi reaalselt külla või autosõidule kutsuma.

Ja kui ise ei olegi edukas, on alati võimalus rääkida terve õhtu edukatest ja kuulsatest inimestest, kellega sa oled kokku puutunud, lausa isiklikult kokku puutunud. „Ta kandideerib nüüd presidendiks, teate küll, vaat ma käisin taga kalal ükskord. Mitte päris koos, aga põhimõtteliselt, saate aru küll. Seesama jõgi oli. Päriselt räägin!”

Neil, kes tõesti ongi tuntud, rikkad, edukad või muidu kuulsad, ei ole samuti kerge. Nemad peavad end väiksemaks mängima isegi võimsama jõuga kui mõni teine end suuremaks. „Noh, see on tühiasi tegelikult. Ma tahtsin kinno minna ja ostsin kino, tundus kuidagi lihtsam, aga, oi, ma sain vastu pükse selle kõigega, ärge pange tähele.

Las ma toon kõigile veel ühe ringi. Ei, pane ära, Tarmo, pane rahakott ära, las ma jooksen, niikuinii ainult istun päevad läbi ja lähen pirnikujuliseks. Ha-ha-ha!”

Tavalisel klassi või kooli kokkutulekul on muidugi kõige enam tavalisi, normaalseid inimesi, kel pole vajadust end ei suuremaks ega väiksemaks, edutumaks või edukamaks luisata. Hea küll, välja arvatud minu gümnaasiumiklassis, te läheksite kadedusest roheliseks, kui teaksite, kelle kõigiga ma olen ühes klassis käinud ja mida saatis kooli ajal korda see meie praegune kuulus… Palun vabandust, vana harjumus.

Neid lihtsalt toredaid inimesi on meie ümber alati kõige enam ja tänu sellele on neid kõige enam ka igal kokkutulekul. Pooli neist praegu enam küll ei mäleta ja ülejäänud pool lendab meelest järgmise 40 aasta jooksul.

Aga sellest pole midagi, selleks ajaks olen ma juba ratastoolis, poolpime ja absoluutselt kurt ning vähimagi suutlikkuseta vaielda vastu oma põetajale, et ta mind mu põhikooli kokkutulekule ei veeretaks. Veeretab, hea hing, veeretab ja siis jään ma igaveseks kõigile koolikaaslastele meelde selle mehena, kes kokkutulekul lusika nurka viskas ja veel esimesena meie lennust. Jee!

SEPTEMBER 2021 : 13

ESIETENDUS N, 9. sept Vanemuise Teatris R, 10. sept; L, 2.; K, 27. okt; L, 27. nov Rakvere Teatris K, 15. sept Haapsalu kultuurikeskuses E, 20. sept Paide Muusika- ja Teatrimajas K, 13. okt Võru Kandles R, 29. okt Põlva kultuurikeskuses K, 3. nov Vändra kultuurimajas E, 8. nov Valga kultuurikeskuses E, 15. nov Põltsamaa kultuurikeskuses Etendused algavad kell 19, v.a 9. sept kell 18 ja 27. nov kell 15

14 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOO L

PERSOON

ME PEAME VÕTMA VASTUTUSE IGA EESTI ÕPILASE EEST Mis ohud varitsevad hariduses vaid kergesti mõõdetavatele asjaoludele – nagu koolide pingeread, PISA testid jm – keskendumisel ja kuidas üldse saaks mõõta kõike seda, mis on tegelikult oluline? Kui suur on Eestis hariduslik ebavõrdsus?

Ja mis on meie koolisüsteemis hoopis paremini, kui me arvasime?

Intervjuu Indrek Lillemäega. Küsis Maia Tammjärv, pildistas Ken Mürk Mitmeid aastaid kandis 1989. aastal sündinud Indrek Lillemägi auga Eesti noorima koolijuhi tiitlit ja kuigi nüüd on uusi nooremaid peale tulnud, ei ole energia ja hoog ning ühiskondlik aktiivsus Indrekut kaugeltki maha jätnud. Ikka kohtame teda hariduskonverentsidel kõnelemas, perioodiliste väljaannete arvamusveergudel sõna võtmas ja isegi veidi suurema poliitika poole vaatamas. Väikese Emili kogukonnakooli käima lükanud, keeras Indrek selle kooliaasta alguses professionaalses elus uue lehekülje ning asus alles valmimisjärgus Pelgulinna riigigümnaasiumi etteotsa. Arutasime vahetult enne uue kooliaasta algust asju, mis on hariduses tegelikult olulised.

Pelgulinna riigigümnaasium avatakse 2023. aastal, aga sinu tööleping koolijuhina on juba alanud.

Kuidas see toimib? Mida sa teed neil päevil, kui õpilasi koolis veel ei käi, õpetajaid samuti pole ja isegi koolimaja veel mitte?

Kogu kool ongi vaja algusest peale üles ehitada – alates pedagoogilisest kontseptsioonist ja koostööst ülikoolidega kuni dokumentatsiooni, personali ja majani välja. Augustist hakkaski pihta kooli pedagoogilise

kontseptsiooni ja põhimõtteid, millest lähtuvalt ma hakkan seda kooli looma. Loomulikult oli ka kriteeriumeid, mis tulenevad meie pikemaajalistest haridusstrateegiatest. Näiteks õpilastele individuaalsete õpiteede kujundamiseks paremate võimaluste loomine.

See tähendab, et me ei püüa enam lähtuda abstraktsetest vajadustest – näiteks tööturu vm välistest vajadustest –, vaid tegutseda selle nimel, et iga inimene saaks koolis võimalikult palju oma individuaalset potentsiaali ja huvisid rakendada.

graafilistest probleemidest, vaimse tervise väljakutsetest, noa ja kahvliga söömisest või inimeste oskusest tulla toime kiirlaenureklaamidega – usutakse, et kõigele peaks pakkuma lahendust kooliharidus. See on ilus idee, aga tänu sellele, et paneme järjest suurema koorma kooli õlule, tajuvad õpetajad üha enam, et nende ressursid ei vasta ootustele. Argipäev põrkub eriti suure hooga ideaalide vastu ja suur osa õpetajatest töötab pideva süütundega, et nad pole suutnud teiste ja enese ootusi täita.

Tööturukesksus, tööandjate ootused jne olid vahepeal põhilised teemad vist nii üld- kui ka ülikoolihariduse kujundamisel.

Eks sõltub, millega võrrelda. Kui vaatame Eesti üldharidust, siis see ei ole olnud eriti tööturukeskne. Me ei küsi iga päev, kas see on pragmaatiline, et me õpime põhikoolis või gümnaasiumis kunsti ja muusikat.

Lisaks sellele, et süü on olnud sul läbiv märksõna juba varasest noorusest, oled ka näiteks PISA testide tulemuste hurraa-reaktsioonide suhtes kriitiline olnud. Kas sellele on ka mingi alternatiiv? Kuidas neid asju paremini mõõta?

PISA testide tulemustest on tehtud lihtsalt liiga pealiskaudseid, järske ja absurdselt optimistlikke järeldusi. Unustatakse lisada lause, et PISA test on ainult üks mõõdik ja selle abiga saab anda hinnanguid väga kitsale osale sellest, mis on hariduses oluline. Kui seda konteksti ei unustataks, poleks mul nende optimistlike hõisete vastu midagi!

Kas mujal küsitakse rohkem selle järele, kas kunsti ja muusikat on üldse vaja?

Muidugi, see ei ole üldse nii iseenesestmõistetav.

Kohtusin mõni aasta tagasi paari Iisraeli haridusinnovatsiooni eestvedajaga, kes uurisid selle kohta, et meil on õppekavas muusikaajalugu ja üldse muusikaõpetus, aga ühtegi riiklikku eksamit ei ole – kuidas siis riik teab, et seal õpitakse olulisi ja kasulikke asju. Minu jaoks oli see väga üllatav, sest tõesti, ma ei olnud varem mõelnud, kuidas meil on kujunenud selline olukord, kus riik usaldab seda protsessi, õpetajaid, hariduskultuuri ega nõua, et peaksime õppima muusikaajaloos midagi väga pragmaatilist või sellist, millel oleks rahas või isegi eksamitulemustes mõõdetav väljund. Muidugi tehakse selle n-ö usalduse sees koolides ka palju jura, aga see autonoomia annab meie haridusele ikkagi teatava humanistliku mõõtme.

PISA testide tulemustest on tehtud liiga pealiskaudseid, järske ja absurdselt optimistlikke järeldusi. Unustatakse, et PISA test on ainult üks mõõdik. kontseptsiooni väljatöötamine, mis tähendab, et esmalt on vaja üldse aru saada, mis rolli Pelgulinna riigigümnaasium Tallinnas, Eestis ning tegelikult ka Euroopas ja maailmas mängima peaks. Milline on vajadus ühelt poolt haridusvõrgus, aga teisalt, mida on tarvis

Lisaks teadlikule õppetööle on kool ju ka kasvukeskkond, kus paljud asjad toimuvad mitteteadlikult. Peale ametliku õppekava on alati ka variõppekava. tulevikumaailma seisukohast – mida vajavad inimesed, kes koolis õppima ja töötama hakkavad.

Kui palju vabadust sul selle kontseptsiooni kujundamisel on?

Ma ei ole veel ühegi piiriga kokku põrganud ja ma ei taju ka, et pedagoogilises mõttes mõni piir lähedal oleks. Eks need pandi aga osalt ka värbamisega paika, sest minu ülesanne kandideerides oligi esitleda

See kõlab veidi nagu süüvaba hariduse mõiste, mida sa 2015. aastal ühes utopistlikus ettekandes ja arvamusloos puudutasid1. Süü on sul ka muidu läbiv märksõna olnud2. Räägi sellest veidi lähemalt.

Olen kirjeldanud haridussüüd kui meie haridususu pahupoolt. Eestis loodetakse, et enamiku komplekssete probleemide lahendus peitub hariduses. Ükskõik kas me räägime kliima- ja keskkonnakriisist, kooselust tehisintellektiga, küberturvalisusest, demo-

Mis siis veel oluline on? Ütleme, et kui PISA testiga saab mõõta mingeid konkreetseid teadmisi mingisuguses üldistavas või võrreldavas võtmes…

Ei, mitte ainult teadmisi, PISAga püütakse lisaks kolmele põhivaldkonnale – milleks on siis funktsionaalne lugemisoskus, matemaatiline kirjaoskus ja loodusteadused – mõõta ka näiteks teadmiste rakendamise oskusi, aga seal on ka vähem teadaolevaid asju, nagu õpilaste rahulolu, tajutud koolikiusamise mõõdikud jne. Igal PISAl on ka mingi konkreetne fookus, viimase PISA puhul olid tähelepanu keskmes meediakirjaoskuse küsimused, näiteks kuidas 15-aastased fakti ja arvamust eristavad. Ütlesid enne, et mingeid olulisi asju PISA test ei kajasta. Mis need on?

Kõik muu! Alates näiteks õpilase inimeseks ja kodanikuks kasvamisest, sotsiaalsetest oskustest, tegelikult ka õpioskustest kuni kõikide nende aineteadmisteni, mis jäävad väljapoole neid kolme suurt valdkonda.

Kõige põhimõttelisemalt mõõdab PISA teadmisi ja oskusi, aga hariduses on lisaks neile olulisel kohal ka hoiakud, individuatsiooniprotsess, inimese suhestumine teda ümbritsevate inimeste, looduse, kogukonna, tema identiteediga – olgu siis isikliku, kogukondliku, kultuurilise või rahvuslikuga. Ühesõnaga kõik see, mille arendamist ühiskond koolilt ja õpetajatelt ootab.

Jah, ja mitte nii otseselt ka arendamist, sest lisaks teadlikule õppetööle on kool ju ka kasvukeskkond,

PERSOON

KOO L

SEPTEMBER 2021 : 15

võtta valikmooduleid kõikide gümnaasiumite õppekavadest.

Kas see tähendab, et igas koolis ei pea samu valikaineid olema?

Just, jah. Küsimus on ka selles, mida tähendab, et koolis on mingi aine. Me püüame liikuda mõtlemisega palju klassikalisest n-ö koolimajast välja. Kindlasti hakkab rohkelt aineid toimuma hoopis kas virtuaalselt või ülikoolide, kõrgkoolide, kutsekoolide juures, aga teisalt me ei taha, et see tähendaks, et meie õpilased käivad lihtsalt kuskil külalisloengus, vaid et need ained oleksid ikkagi disainitud meie õpilaste vajadustest ja kooli pedagoogilistest põhimõtetest lähtuvalt.

Meil ei ole mõistlik otsida endale TTÜ või EKAga sarnast kompetentsi, vaid loodetavasti saame panna nendega koostöös kokku mingid ained või terved moodulid. Need valikuvõimalused tulevad Mustamäe, Tõnismäe ja Pelgulinna riigigümnaasiumite õpilastele ühised – kolmekesi koos saame pakkuda hoopis paremaid võimalusi, luua ka näiteks korraliku hübriidõppe võimekuse, uusi e-kursusi jne. See ei tähenda, et silmast silma kohtumised kaoksid, lausa vastupidi – küsimus on selles, kuidas muuta aeg, mille veedame ühes ruumis koos, tähenduslikumaks.

Kas selline koostöö toimuks ikkagi ainult Tallinna riigigümnaasiumite vahel?

No näis. See on miski, millega me praegu tegeleme.

Esimene samm – ja latt, millest üle hüpata – on kindlasti Tallinna riigigümnaasiumite vaheline koostöö ning meie koostöö kutse- ja kõrgkoolidega. Aga miks mitte tulevikus ka rohkem koole kaasata, see ei pea ainult riigigümnaasiumite vahele jääma. Kindlasti tekivad mingid logistilised piirangud, aga õhku jääb küsimus, kuidas ressursse õpilaste tarvis mõistlikumalt kasutada.

Kui ma õigesti mäletan, siis Ida-Virumaa riigigümnaasiumite puhul on keskendutud meedias enim õppekeele küsimusele. Kuidas sellega mujal on?

Eks eri piirkondades ongi riigigümnaasiumitel erinevad ülesanded ja väljakutsed. Ida-Virumaal, selge see, oli üks eesmärk astuda sammuke ühtse kooli suunas, kus vene ja eesti emakeelega inimesed õpiksid ühes ruumis koos. Kui rääkisime alguses hariduse eesmärkidest, siis ka see võib olla üks neist – tuua inimesi kokku, õpetada koos elama. Keeleküsimus ei ole oluline ainult Ida-Virumaal, sest ka Tallinnas lõpetab põhikooli väga erineva eesti keele oskusega inimesi.

Eesti gümnaasiumihariduse põhimõte on olnud laiapõhjalisus – kõik õpivad kõike humanitaariast füüsikani. See laiapõhjalisus jääb alles. kus paljud asjad toimuvad mitteteadlikult. Peale ametliku õppekava on alati ka variõppekava.

Oled puutunud nüüdseks kokku päris erinevate koolidega. Alustasid Väike-Maarja gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse ning filosoofia õpetajana, siis juhtisid väikest Emili kogukonnakooli ja nüüd on toimunud mastaabi mõttes üsna suur hüpe riigigümnaasiumi loomise ja juhtimise sfääri. Mis sulle praeguse töökoha juures suurim väljakutse tundub?

Riigigümnaasiumi mastaap on hoopis teine, sellest tuleb väga-väga suur kool, üle tuhande õpilasega gümnaa-

sium, kus lennus on inimesi üle kolmesaja. Säärane gümnaasium peab suutma teha kvaliteetset koostööd kõrgkoolidega ja pakkuma lisaks väga mitmekesisele valikainete võrgule ka neidsamu individuaalseid õpiteid. Me ei lähe ju tegema keskpärast gümnaasiumit ega kopeerima olemasolevaid.

Kes me? Kas teil on juba peale sinu inimesi palgal?

Ei, konkreetselt Pelgulinnas ei ole, aga loome Tallinnas kolme riigigümnaasiumit paralleelselt – Tõnismäe, Mustamäe ja Pelgulinna oma. Teemegi neid kolme kooli palju koos. Mõte on selles, et need täiendaksid üksteist kuni selleni välja, et õpilane saab näiteks

See on selgelt riigigümnaasiumite üks väljakutse. Individuaalsed õpiteed tähendavad ka seda, et meie juures saavad alustada erineva eesti keele oskusega õpilased, ja peame ilmselt toetama päris palju ka eesti keele õpet. Me ei saa seda eirata – ei saa öelda, et põhikoolid pole teinud piisavalt head tööd ja nüüd te kõik jääte keeleoskamatuse tõttu ukse taha.

Nii et Pelgulinna riigigümnaasiumisse astumisel ei saa vähene eesti keele oskus takistuseks?

Ma ei saa praegu veel täpselt öelda, mis on sisseastumistingimused, aga minu põhimõte on, et me peame jätkub >

16 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOO L

PERSOON

< eelneb

võtma vastutuse iga Eesti õpilase eest. Ei saa ignoreerida seda, kui inimesed pole meil kuskil – olgu siis sotsiaalsete olude või pedagoogiliste põhjuste tõttu – eesti keelt omandanud. Ma ei ütle, et igaüks saab sisse, aga me peame töötama selle nimel, et keeleoskus ei jääks hariduse omandamisel takistuseks.

Räägi natuke lähemalt individuaalsetest õpiteedest. See ei tähenda arvatavasti ainult eri tasemetel keeleõpet.

Muidugi, kuigi see võib tähendada ka eri tasemeid.

Eesti gümnaasiumihariduse põhimõte on olnud laiapõhjalisus – kõik õpivad kõike humanitaariast füüsikani. See laiapõhjalisus jääb alles, aga õpilane peaks saama panna isiklikku õppekava kokku palju rohkem oma huvidest ja tugevustest või hoopis vajakajäämistest lähtuvalt. Lihtsalt öeldes tähendab see suuremat valikainete osakaalu, aga see võib tähendada ka koostööd mõne erasektori ettevõtte või kolmanda sektori organisatsiooniga. Või konkreetset koostööd ülikooliga, individuaalset teadus-, uurimis- või loometööd. Matemaatika või filosoofia süvaõpet või sportlastee ühendamist õpingutega. Kõik see võib olla osa gümnaasiumiharidusest.

Kas teil on ka eeskujusid näiteks teistest riikidest, kus niisugune süsteem toimib?

Eks meil on ka Eestist eeskujusid, sest ka siin on paljud gümnaasiumid liikunud selle poole, et õpilased saaksid rohkem ise oma õppekava kujundada. Õppida tuleb kõikjalt, ka ülikoolidelt ja päris eksperimentaalsetelt koolidelt. Süstemaatilisemalt olen vaadanud näiteks Hollandi suunas, kuigi see pole nii lihtne, sest ka Hollandis on palju probleeme ja tupikteid, mis ei ole meile kindlasti eeskujuks. Tupikteid selles mõttes, et lapsi jagatakse väga vara testide põhjal.

Kas mingid tasemed otsustatakse juba liiga vara ära?

Just. Nõnda suurendatakse sotsiaalmajandusliku tausta mõju haridusele. Juriidiliselt on kõik võimalik, aga kui vaatame näiteks numbreid, mis kajastavad, kui palju jõuab Hollandis keerulisema sotsiaalmajandusliku taustaga inimesi lõpuks ülikoolidesse või meie mõistes n-ö akadeemilise keskhariduseni, siis need ei ole ilusad.

Kas selline süsteem juba toimib neis kümne varasema aasta jooksul Eestis loodud riigigümnaasiumites?

Need on väga erinäolised koolid, aga selle poole on liigutud. Tallinna uute riigigümnaasiumite eritunnus on see, et oleme nii suured, et võimekus pakkuda kolme kooli peale kokku valikurohkust on palju parem. Seda ei ole Eestis enne olnud.

Aiman, et suhtlete juba kõrgkoolidega. Kuidas on need pöördumised vastu võetud? Ülikoolid on muidugi väga huvitatud – juba põhjusel, et nemad ju konkureerivad ka üliõpilaste pärast, nii

Kas isegi Tallinnas on õpetajaid puudu?

Jah. Eriti kui räägime sellest, et õpetaja roll on muutunud.

Kuidas Noored Kooli programm seda probleemi vähendab? Oled ka ise ju just sealtkaudu kooli tulnud, s.t mitte algusest peale õpetajaks õppinud.

Noored Kooli programmi ei oleks vaja, kui Eestis oleks igale õpetajakohale konkurents. Praegu seda ei ole. Eelkõige ongi Noored Kooli juhtinud sellele kitsaskohale tähelepanu. Nad on teinud metsikult palju tööd, et probleemi teadvustataks, näitlikustanud üht teed, kuidas inimesi võiks veel kooli saada, aga kokkuvõttes tuleb sealt iga aasta siiski ainult mõnikümmend õpetajat.

Ja arvatavasti kõik neist ei jää kooli.

Noored Kooli programmil on kooli jäämise protsent pigem üsna kõrge. Haridussüsteemi eri tasanditele jääb tööle umbes 70 protsenti vilistlastest. Kiputakse arvama, et rohkem kaob ära. Praegu on Noored Kooli fookuses probleem, et Eestis on liiga palju inimesi, kes ei omanda põhikoolijärgset haridust.

Ikka veel!?

Jah, see on isegi süvenenud. Vähemalt mitte lahenenud.

Aga räägime natuke veel ootustest koolidele. Mulle meenus, et tegin kunagi intervjuu Roy Strideriga3, mille käigus ta märkis, et üks oluline asi, mida peaks õpetama juba koolis, on headus – mis on väga tore ja kindlasti ka õige mõte – ja selle tarvis tulekski teha eraldi õppeaine – headus!

Sa ise kirjutasid sel aastal Facebookis reaktsioonina ühele Peep Pahvi intervjuule meie kultuuriministriga4, et väga tihti pakutakse mingile probleemile X lahenduseks seda, et õppeaine X peaks olema tunniplaanis viis korda nädalas.

Mul on arvamusfestivalil alati üks naljakas endale püstitatud ülesanne. Kogun eri lavadelt näiteid sellest, mida kõike peaks põhikoolis – ja parem juba algkoolis või lasteaias – õpetama (naerab). Enamiku inimeste hariduskogemus seisnebki ju selles, et koolis on mingid konkreetsed ained. Praegu on aga suundumus, et lähme ainekesksuselt üle pigem pädevuskesksusele.

Pean tunnistama, et ma ise mõtlen samuti koolist õppeainete kontekstis ega oska eriti ette kujutada mingit muud varianti. Olgu, üks näide, mille sa enne tõid, on õppida midagi mingis n-ö praktika vormis. Aga mis veel?

Võtame täiesti tavalise küsimuse, et kus, s.t mis aines õpitakse näiteks suhtlemisoskusi. See on küll väga bürokraatlik väljend, aga riiklikus õppekavas on kirjeldatud üldpädevusi. Need on ju nii abstraktsed oskused, et neid ei saa kontsentreerida nädalas kahte tundi.

Need on asjad, mille arengule peab pöörama tähelepanu hoolimata sellest, mis on parasjagu õppeaine nimetus.

Ilmselt on mõistlik, et mingid ained või ainevaldkonnad jäävad, aga see, et meil on kontseptsioon nimega matemaatika, on tegelikult samuti ajaloolise kokkuleppe küsimus – võiks olla ka eraldi geomeetria ja aritmeetika, nagu meil on eraldi üldajalugu ja kirjandusajalugu. Või miks meil on Eesti koolis alates kaheksandast klassist eraldi füüsika ja keemia, aga on teisi haridussüsteeme, kus need esinevad koos science’i nime all. Ehk see, kuidas me õppeaineid nimetame või kuidas me maailma kategoriseerime, on samuti traditsiooni küsimus. Kui hakkaksime igale olulisele oskusele, teadmisele või hoiakule eraldi õppeainet kujundama, ei tuleks sellest midagi välja.

Lõpuks teevad seda haridusvärki ikkagi eelkõige õpilased ja õpetajad, nii on koolijuhi ülesanne toetada nende arengut, aidata neil oma töö üle reflekteerida, neil oma rollis kasvada. et nende jaoks on igasugune seos gümnaasiumiõpilastega väga oodatud. Eks vaja on ületada mitu väljakutset, mõned neist logistilised. Ega ka ülikoolide headel õppejõududel pole aega üle. Sama on meil, sest hakkame häid inimesi, kes seda kõike ellu viima asuvad, alles otsima. Me ei saa loota sellele, et paneme töökuulutuse üles ja valime välja parimad kandidaadid. Kindlasti on liikumist ka olemasoleva koolivõrgu sees, aga oleme juba kohtunud näiteks Tallinna ülikooliga, et mõelda välja, kuidas tuua koostöös nendega kunagi õpetajaks õppinud inimesi koolisüsteemi tagasi, aga arutanud ka seda, kuidas tuua teistelt erialadelt inimesi haridussüsteemi, nõnda et nad saaksid omandada vajalikud pedagoogilised kompetentsid. Õpetajaid ei ole kuskil üle.

Ja õpetama neid kõiki ka viis korda nädalas!

Just (naerab). Seetõttu ongi ainus lahendus, et vaatame kogu paletti, mida on koolis oluline õppida – mis oskuste, teadmiste, hoiakute arengut on vaja kujundada. Midagi ei ole teha, enamik neist jääbki ainete-

üleseks. Ehk siis iga õpetaja ülesanne on tegeleda näiteks sellega, et õpilaste eneseanalüüsi ja reflekteerimise oskus areneks, iga õpetaja roll on kujundada kriitilist mõtlemist. Või õpioskusi. Või sotsiaalseid oskusi. Või headust!

Mis on (iga) koolijuhi ülesanne?

Koolijuhi ülesanne on kujundada selline õpikeskkond ja organisatsioon, kus toimuks kvaliteetne õppimine.

See tähendab kõigepealt pedagoogilise visiooni sõnastamist ja eestvedamist ehk tuleb olla organisatsioonis see, kes hoiab fookust päriselt olulisel: miks me oleme siia kokku tulnud; mis on meie koosolemise põhimõtted; mis on parim võimalik teadmine sellest, kuidas inimene õpib, kuidas mingid grupid kujunevad, kuidas arenevad head suhted gruppides. Teine tähtis aspekt on see, et lõpuks teevad seda haridusvärki ikkagi eelkõige õpilased ja õpetajad. Niisiis peab koolijuht tegelema inimestega – toetama neid, nende arengut, aitama neil oma töö üle reflekteerida, neil oma rollis kasvada. Muidugi on lisaks ka bürokraatlik ja majanduslik pool.

Oma magistritöös5 tuvastasid, et see majanduslik pool on tihti meie koolijuhtide haridusfilosoofias väga olulisel kohal. Su enda sõnastatud järjestuse alusel näib, et sinu jaoks on tähtsad esmajoones inimesed ja suhted, mitte niivõrd bürokraatlik külg.

Jaa, muidugi.

Kas võib juhtuda, et kui sa tegeled esmajoones inimeste ja keskkonnaga, jäävad eksamitulemused ja kohad koolide pingereas tagaplaanile?

PERSOON

KOO L

(Silmanähtavalt elavnedes) Oo, jaa-jaa! Õigemini arvan, et need ei peakski esiplaanil olema. Need on mõõdikud, mis on kahtlemata igale koolijuhile olulised, sest see on üks viis oma tööle tagasiside saamiseks, aga tuleb meeles pidada, et see tagasiside kirjeldab ainult

SEPTEMBER 2021 : 17

mida me nende mõõtmistulemustega peale hakkame. Kas me paneme õpilased kooliseinale pingeritta ja lepime sellega, et mingile hulgale inimestest tekitab see vaimseid probleeme või vähendab nende motivatsiooni? Asi ei ole mõõdulindis, sest õpetaja võib mõõdulindi välja võtta ja olla sealjuures väga toetav ning julgustada ka klassis kõige vähem kaugust hüppavat õpilast, anda talle tagasisidet, näidata tehnikaid ja tunnustada, kui ta hüppab järgmisel korral kolm sentimeetrit kaugemale. Igal juhul tuleb hoiduda sellest, et teeme lihtsate mõõtmistulemuste põhjal suuri üldistusi.

Samas arvan, et meil on üha enam õpetajaid – igas aines, mitte ainult kehalises kasvatuses –, kes lähenevad hindamisele palju teadlikumalt. Oleme hakanud vaatama kaugemale väikesest õpilõigust. Ehk kui hüppame kaugust, siis küsimus ei ole ainult selles, kui kaugele me hüppame, vaid selles, kuidas see, mida me teeme, kujundab meie liikumisharjumusi. Kas see aitab kaasa sellele, et kümne aasta pärast on inimene terve ja liigub, või just takistab seda? Mul on tunne, et need tendentsid on selgelt positiivsed.

Selleks pidi vist isegi n-ö meie ajal midagi päris radikaalset korda saatma, et sind kuhugi ära saadetaks. Varasema aja kohta ma samas ei tea.

Jah, muidugi-muidugi! Aga ikkagi saadeti ära neid endaga hädas olevaid inimesi. Öeldigi ju, et probleem on selles, et sa teed midagi radikaalset, mitte näiteks selles, et sa elad kodus, kus on sõltuvushäiretega inimesed, ja sul on endal võib-olla mingisugune vaimse tervise mure, oled vägivalla ohver vms, mille tõttu sa ei suhestu ülejäänud koolikaaslaste või õpetajatega nii, nagu oodatakse. Ja me saatsime nad ära, me pidasime koole, kus olid trellitatud aknad. See on päris jõle, mis toimus, kusjuures veel üsna hiljuti, kahetuhandendatel.

Küsimus on selles, kas fookus on mõõtmisel või protsessil, ja selles, mida me nende mõõtmistulemustega peale hakkame. väga väikest osa sellest, mis on hariduses tähtis. Näiteks olukorras, kus kõrged eksamitulemused tulevad vaimse tervise arvelt, ei ole mõtet hõisata, et oleme mingis pingereas esimesed või teised. Rääkimata sellest, et tuleks kriitiliselt küsida, mis on päriselt nende kõrgete tulemuste taga. Kas see on tõesti meie kooli suurepärane töö või on asi hoopis selles, et me võtame vastu ainult parimate oskuste, teadmiste ja hoiakutega inimesi, kes saavad kõrgeid tulemusi vaatamata sellele, kui hästi või halvasti me siin õpetame.

Eks seda on proovitud ka mõõta, kuigi kitsas riigieksamite kontekstis. Näiteks Tartu ülikooli psühhomeetria vanemteadur Olev Must on uurinud sellist asja nagu koolide lisandväärtus. Ta on vaadanud gümnaasiumisse astujate – ehk põhikoolilõpetajate – tulemusi ja võrrelnud neid nende gümnaasiumi riigi-

Kas need n-ö probleemsete laste koolid on nüüd kõik kinni pandud?

Ei, need on endiselt alles, aga tänapäeval me ikkagi näeme neid lapsi suuresti abivajajatena. Nüüd on seal esiteks palju vähem õpilasi. Kaasava hariduse põhimõte, mis jõudis veidi rohkem kui kümme aastat tagasi ka seadusesse, on toonud rohkem erisuguste vajaduste ja ka muredega inimesi ühte ruumi.

Samas räägitakse nüüd just palju sellest, kuidas nende samas klassis õppivate n-ö probleemidega laste pärast kannatavad n-ö andekad lapsed.

See ongi mõnikord nii. Ongi väga keeruline ja tihti ebamugav, kui ühes koolikeskkonnas on koos väga erinevate vajadustega õpilased. Kuigi me ei taha seda ja pingutame kogu aeg selle nimel, et keegi ei kannataks. Paratamatult on aga nõnda, et kui aitame neid, kes rohkem abi vajavad, võib mujalt tähelepanu hajuda. Ideaalmaailmas ei peaks nii olema, aga piiratud ressursside tingimustes see on nii. On väga oluline, et me ei unustaks, et vähendame kaasava haridusega metsikult pikaajalisi kahjusid. Ei maksa alahinnata, kui oluline on see, et inimesed õpivad endast erinevate inimestega koos elama. Ja et need, kes vajavad abi ja tuge, saavad seda, aga see ei toimu kuskil eralduses suletud uste taga.

Olen kindel, et me alles õpime kaasava haridusega toime tulema, inimeste oskused ja hoiakud arenevad, süsteem kohaneb. Muidugi võime rääkida, et õpetajate oskused ja hoiakud võiksid olla paremad, et psühholoogiline nõustamine võiks olla kättesaadavam…

Räägime nüüd natuke ka negatiivsetest tendentsidest, nimelt hariduslikust ebavõrdsusest. Kuidas meil sellega lood on ja kas see on eelkõige jällegi keelega seotud küsimus?

Neid kategooriaid võib olla palju, aga laias laastus on Eestis kolm teemat, milles hariduslik ebavõrdsus on kriitiline. Esiteks tõesti keeleküsimus, sest näiteks sellesama PISA testi järgi on 15-aastane venekeelse kooli õpilane Eestis eestikeelse kooli õpilasest tulemustelt keskmiselt aasta-poolteist maas.

Tegelikult ei tohiks emakeel nii palju võimekuse kohta öelda. Näeme selgelt, et süsteem toodab hariduslikku ebavõrdsust.

Teine oluline asi on muidugi sooline lõhe – näeme, et 2/3 kõrghariduse omandanutest on naised, samamoodi näeme vahet PISA testides; poiste väljalangevus põhikoolist on umbes kaks korda suurem tüdrukute omast ja eks ka nendesamade põhiharidusega – või lausa põhihariduseta! – jäävate noorte hulgas on poiste hulk väga palju suurem.

Kolmas oluline aspekt on haridusliku erivajadusega õpilaste toetamine. See on võrreldes keeleküsimusega aga veel komplekssem, kuna keeruline on eeldada, et kõik inimesed peaksid saama võrreldavaid PISA tulemusi, sest õpilaste võimekus ongi väga erinev sõltuvalt sellest, mis eripärad neil on. Siin pole eesmärgiks võrdsed tulemused, vaid võrdne võimalus saada sobivat tuge.

On väga oluline, et me ei unustaks, et vähendame kaasava haridusega metsikult pikaajalisi kahjusid. Ei maksa alahinnata, kui oluline on see, et inimesed õpivad endast erinevate inimestega koos elama. eksamitulemustega ning proovinud koostada selliseid koolide pingeridasid, kust selgub, mis koolides on õpilaste edasiminek kõige suurem. See ju võikski päriselt olla see mõõdik! Need pingeread on täiesti teistsugused. Seal ei ole tipus üldse needsamad koolid.

Mäletan oma kooliajastki, et igal aastal jälgiti ikka väga pingsalt neid pingeridu. Kas see on tänapäeval sama oluline?

Muidugi on. Haridus on ju nii kompleksne teema, et inimesed satuvad süvenedes kohe segadusse, sest ei ole sugugi selge, mis on oluline, kuidas asju hästi teha, ei ole isegi selge, mida peaks täpselt tegema. Kuna hea hariduse küsimus on nii kompleksne, siis riigieksamite edetabel on miski, mis lihtsustab selle kergesti hoomatavateks numbriteks ja tabeliteks. See on aga libe tee, kuna nõnda on oht keskenduda sellele, mida on lihtsalt kerge mõõta. Samas on nii palju tähtsaid asju, mille tarvis ei ole häid mõõteriistu. Arvan, et sellistel juhtudel on oluline mõtiskleda nii protsessi kui ka tulemuse üle.

Oleme aga liikunud selgelt suunas, kus on hakatud mõistma, et eksamid mõõdavad väga väikest osa sellest, mis on hariduses oluline, ja Eestis ei ole selles vallas maailma mõistes üldse halvasti. Nagu tõin enne näite muusika õppimisest – õpetame siin väga paljut, sest saame aru, et see on näiteks meie identiteedi või ajaloolise järjepidevuse tarvis oluline või see aitab meil kasvada paremateks inimesteks. Väga suur osa Eestis pakutavast haridusest on selline, mida me ei mõõda, aga siiski väärtustame. See on aga habras ja võib suures mõõtmisihas kergesti kaduda.

Kehaline kasvatus on vist olnud aine, mille kontekstis on arutatud kõige rohkem üleüldse mõõtmise ja vist isegi ka hindamise ärakaotamise teemal.

Noh, problemaatiline ei ole mitte see, et meil on riigieksamid, problemaatiline ei ole isegi see, et hüpatakse kaugust ja seda mõõdetakse. Küsimus on selles, kas fookus on mõõtmisel või protsessil, ja selles,

Kas tänapäeval ongi lastel rohkem erivajadusi – või ka üldisemalt vaimse tervise muresid – kui varem? Või tänapäeval pööratakse neile lihtsalt rohkem tähelepanu?

Ilmselt pole vastus nii ühene. Oleneb, mis väljakutsetest või probleemidest me räägime. Kui mõtleme uneprobleemidele – mis põhjustavad muidugi ka kõrgemat stressitaset ja mille tulemusena võivad avalduda ka muud vaimse tervise probleemid –, siis see on küll koht, kus näeme, et liigne tehnoloogiakasutus mõjutab väikelapsi. Kui esimese klassi õpilane magab keskmiselt seitse tundi ja on õhtuti enne magamaminekut mitu tundi ekraani ees, on suurem tõenäosus, et tal on järgmisel päeval koolis raske keskenduda.

Muidugi oleme ka rohkem märkama hakanud ja on ka rohkem ressurssi märkamiseks. Lisaks on toimunud väga oluline ja suur paradigmamuutus – me ei saada probleemidega õpilasi enam nii kergekäeliselt kuhugi ära. Kuigi me teeme seda ikka veel. Küllap mäletame oma kooliajast, kuidas öeldi, et kui käitud nii või naa, siis lähed sinna kooli.

See vist on kogu meie ühiskonnas suur probleem, mitte ainult koolis.

Muidugi, see on nii enamiku asjadega – kooliprobleemid ei esine kuidagi vaakumis. Lihtsalt üldhariduskool on institutsioon, mille kaudu me pääseme inimestele ligi. Samamoodi ei peitu koolikiusamise juured ja lahendused ainult koolis. Nendes ühiskondades, kus on rohkem koolikiusamist, on ka rohkem töökiusu ja koduvägivalda. Kool ei eksisteeri ülejäänud ühiskonnast eraldi.

Kui leht välja tuleb, on alanud just uus kooliaasta. Kas sul on veel midagi julgustavat – või hoopis kriitilist – selleks puhuks koolirahvale kaasa anda? Õpilasi, kellele aktusel kõnet pidada, sul ju sel aastal veel ei ole!

(Naerab) Soovin nüansitundlikkust! Ja rõhutaksin sedagi, mida on öelnud ka Hans Rosling oma kuulsas „Faktitäiuses”: asjad võivad olla ühtaegu halvasti ja paremini kui iial varem. Me võimegi olla korraga uhked selle üle, et meil on mingid asjad hariduses hästi, aga samas tahta enamat!

Algsena kõnest Rocca al Mare kooli hariduskonverentsil „Miks kool?” (14.05.2015), loe: Lillemägi, I. 2015. Kauboiharidusele tagasi vaadates. – nooredkooli.ee, 19.05.

2 Algsena Paide Teatri aktsiooni „33 kõnet” 27. kõnest (29.05.2021), loe: Indrek Lillemägi: näidake meile, 20. sajandi pässidele, et saab teisiti. – err.ee, 30.05.2021.

3 Tammjärv, M. 2018. Headussüsteemi alustalad. Intervjuu Roy Strideriga. – Müürileht, 18.06.

4 Pahv, P. 2021. Sporti väärtustav kultuuriminister Anneli Ott: tippsport on riigi asi! Kehalise kasvatuse tund peaks olema iga päev. – sport.delfi.ee, 16.02.

5 Lillemägi, I. 2017. Eesti koolijuhtide haridusfilosoofilistest seisukohtadest. – Tartu Ülikool.

1

18 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOO L

SEKS

UUE PÕLVKONNA SEKSUAALHARIDUS Seksuaalharidus peab käima ajaga kaasas ning loobuma iganenud stereotüüpidest, soonormidest ja keelekasutusest.

Selleks on aga vaja toetada ja harida nii õpetajaid, vanemaid kui ka ühiskonda.

Kirjutas Kristina Birk-Vellemaa, illustreeris Nadezda Andrejeva Kohustuslik seksuaalharidus sai Eestis üldhariduse osaks 1996. aastal, enne seda tegelesid seksuaalhariduse pakkumisega peamiselt entusiastlikud õpetajad vabast tahtest või seda edendasid mittetulundusorganisatsioonid. 25 aastat seksuaalharidust koolides on nii noore riigi kohta muljetavaldav number. Selle ajaga on koolides, noorte nõustamiskeskustes ja seksuaalharidusega tegelevates mittetulundusorgaSeksuaalkasvatus saab alguse nisatsioonides ellu viidud sekammu enne seda, kui me hakka- suaalhariduslike tegevuste tuleme lastega kõnelema seksuaalsust musena langenud soovimatute puudutavatel teemadel. raseduste, abortide ja suguhaigustesse nakatumise arvud.

Seksuaalhariduse õppekavadesse juurutamise tee on olnud pikk ja konarlik, aga entusiastide ja spetsialistide eestvedamisel tehtud töö on andnud päris häid tulemusi. Näiteks on ajapikku loodud õpetajatele ja teistele spetsialistidele tugimaterjale, mida neil on võimalik tunde planeerides ja andes kasutada.

Tänu sellele tuleb loodetavasti järjest vähem ette seda, et õpeAromantilisus, aseksuaalsus, hallid taja – nii oskamatusest kui ka alad, mitmikkiindumus, polüsuhted, teadmatusest – harimise asesuhteanarhia jne – neid teemasid mel hoopis šokeerib õpilasi. Nii esineb noorte eludes üha enam. juhtus näiteks minu inimeseõpetuse õpetajaga üheksakümnendate teises pooles, kui ta korraldas meie klassi veel alaealistele tüdrukutele õppekäigu erootikapoodi, et saaksime tutvuda seal müüdavate lelude ja pesuga, mis on vajalikud meeste erutamiseks. Meenub ka Elu Sõna võigas ja graafiline abordifilm, mida aeti vaatama terve gümnaasiumitäis tüdrukuid ja millele järgnes „loeng”.

See on kustumatu mälestus, millest ei tahaks eriti rääkida.

SEKSUAALHARIDUS MAAST JA MADALAST Kristina Birk-Vellemaa on sekspositiivne seksuaalhariduse ekspert.

Nadezda Andrejeva on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes on jõudnud maalimisest graafilise disaini ja illustreerimise juurde ning loob lisaks väikeseid koomiksiraamatuid.

(Instagram: @nadidj)

Eesti õppekavas ette nähtud seksuaalhariduse puhul järgitakse Maailma Terviseorganisatsiooni koostatud Euroopa seksuaalhariduse standardeid1, mis on tähtsad ühtlustatud ja tõenduspõhise seksuaalhariduse tagamiseks. Selles dokumendis on avatud põhjalikult laste ja noorte seksuaalse arengu sisu eri vanuseastmetes ning toodud välja teemad, mida konkreetses vanuses laste ja noortega käsitleda. Lisaks on lähenetud süvitsi ka seksuaalhariduse üldistele põhimõtetele, mis on olulised selleks, et ka hariduse andmise viis oleks igati noori toetav. Käsitletavate teemade hulgas on keha ja selle areng ning toimimine, tunded ja nende väljendamine, vägivallatud suhted, seksuaalsus ja sugu, identiteet, viljakusega seonduv jne. Tõsi, dokument on küll juba üle kümne aasta vana ja vajab uuendamist.

Koolis omandatav seksuaalharidus peab omakorda käima käsikäes juba alates lapse sünnist kodus toimuva seksuaalkasvatusega. See on kogukondlik nähtus.

Seksuaalkasvatus saab alguse ammu enne seda, kui me hakkame lastega kõnelema seksuaalsust puudutavatel teemadel. Seksuaalkasvatus on ka see, kui pakume lapsele lähedust, hoolime tema tunnetest ja vajadustest,

reageerime tema nutule, räägime temaga hellalt. See saab alguse tundest, et olen väärtuslik ja mul on siin maailmas turvaline. Vastupidised kogemused põhjustavad paraku ka äraspidiseid tulemusi ja tagajärjeks on haavatud inimene, kes on saanud ellu kaasa kahjustavad hoiakud ja uskumused seoses iseenda, oma keha ja seksuaalsusega. Selleks et lapsevanemad oleksid seksuaalkasvatuse pakkumisel enesekindlad, tuleb neid nende teadmiste ja oskusteni jõudmisel toetada.

See on üks seksuaalhariduse tähtsatest ülesannetest, kuid Eestis unustatakse see paraku tihti ära.

Kodust liigub laps enamasti lasteaeda ja ka sealne seksuaalkasvatus peab olema kasvatuse loomulik osa.

Lasteaia seksuaalkasvatus on Eestis viimastel aastatel kirgi kütnud, sest leidub vanemaid, kes ei taha, et „lapsele lasteaias seksimisest räägitakse” või et „rõvedad inimesed rõvedat juttu ajaksid”, pidades silmas laste kehaosade mainimist. Ka mina ei soovi, et mu lapsele räägitakse lasteaias seksimisest, sest see ei ole lasteaiaealistele veel arengu seisukohalt kohane teema.

Arusaam, et see ongi seksuaalkasvatus, on aga äärmiselt piiratud. Küll aga ootan lasteaialt seda, et seksuaalkasvatuse kontekstis tegeldaks lapse autonoomia, eri tegevuste kaudu soonormide vaidlustamise, piiride kehtestamise ja teiste piiride austamise ning tundekasvatusega. Et ka lasteaias räägitaks kehadest, sealhulgas suguelunditest, häbita. Peenis on peenis, vulva on vulva jne, nagu käsi on käsi ja jalg on jalg. Et ei antaks signaali, justkui mõned kehapiirkonnad oleksid tähistatud kuidagi koodnimetustega või veiderdavalt.

Ehk seksuaalkasvatus peaks hõlmama seda kõike. On rõõmustav, et leidub üha enam lasteaiatöötajaid, kes soovivad osaleda koolitustel, et harida iseennast, aga toetada ka lapsevanemaid ja tõsta nende teadlikkust.

ERINEVAD REAALSUSED Kõigi edusammude ja rõõmude kõrval on aga ka mitmeid alarmeerivaid asjaolusid. Olen seksuaalharija, seksuaalhariduse koolitaja ja edendaja, rahvusvaheline valdkonna ekspert ja veel mitu kohmakat silti. Inglise keeles piisaks ka eri sihtgruppe ja teemasid hõlmavast määratlusest sex educator. Kohtun aastas virtuaalsetel või füüsilistel koolitustel tuhandete inimestega, rohkem täiskasvanute, kuid ka laste ja noortega. Üldistatult paneb mind muretsema see, et noori koolitavad ja harivad inimesed seisavad paljuski eemal noorte infoväljast ja reaalsusest ning on ka teadmiste vallas nii mõneski teemas ajast maha jäänud. Eks murede sekka satub ka väikeseid rõõme, näiteks on teemad, mille kohta soovitakse koolitusi, üha mitmekesisemad.

Kui aastaid tagasi oli tavapärane, et sooviti kuulda soovimatust rasedusest ja suguhaigustest, siis nüüdseks tuntakse üha enam huvi seksuaalõiguste, turvaliste suhete ning seksuaalse ja soolise mitmekesisuse ning identiteedi vastu. Olen põiminud neid teemasid oma koolitustesse ka ilma otsese tellimuseta, sest aluspõhimõtete ja -väärtusteta ei ole suguhaigustest rääkimine kuigi tulemuslik, aga kõik koolid ei ole seda sugugi avasüli vastu võtnud. On olnud ka juhtumeid, kui sama kool on palunud järgmist koolitust tellides homoteemadest mitte rääkida – kurb küll, aga ei mängi välja.

Tegelikkuses on koolitajana pinget järjest vähemaks

jäänud, sest mitmekesisus on nende teemade lahutamatu ja loomulik osa ning eks see jõuab üha selgema teadmisena ka haridussüsteemi. Minu silmis on aga murekoht just mitmekesisuse adumine ja neil teemadel noortele, laiemalt ka KOOS noortega rääkimine. Õpetajad ütlevad sageli, et nad ei tunne end kindlalt, nad ei oska ja nad ei tea. „Me ei ole nendest asjadest niimoodi rääkinud,” on üsna tavaline lause, mis koolitustel osalevate koolinoorte suust kõlab. „Niimoodi” võib omada iga vastaja jaoks eri tähendust, aga tihti peetakse selle all silmas pingevabadust, avatust, võrdne-võrdsega-suhtlust, aga ka „teistmoodi” teemade käsitlemist. Üks probleem on see, et seksuaalharidust on õppekavas liiga vähe ja see ei ole tihtipeale õppeainete vahel kuigi hästi lõimitud. Teisest küljest ei ole aga meie koolides pakutav seksuaalharidus minu hinnangul eriti sekspositiivne, naudingust räägitakse vähe, see ei ole piisavalt kaasav, nägemus mitmekesisusest ja sellest kõnelemine on piiratud, õpetajate täiendkoolitusi toimub vähe ning neil koolitustel käsitletavad teemad kohati justkui seisavad ajas.

NOORTE MITMEKÜLGSED IDENTITEEDID Nüüdisaegne seksuaalharidus on praktikas endiselt pigem heteronormatiivne, soobinaarne ja traditsioonilistesse suhetesse takerdunud, kuigi mitmed uuringud2,3 näitavad selgelt, et noorte seksuaalne ja sooline identiteet ning nende suhte-eelistused on üha mitmekülgsemad. „Süüdi” ei ole selles „homopropaganda” ega meiesugused „homopropagandistid”, vaid üha enam end otsivad ja vabamalt määratlevad põlvkonnad tervikuna. Viis aastat tagasi küsisid noored minult selliste seksuaalse identiteedi terminite kohta, mida ma polnud toona kuulnudki, ja sain endale väga toreda kaaskoolitaja nendesamade noorte hulgast.

Nüüdseks on minu kui seksuaalkoolitaja jaoks elementaarne, et ma hoian end nende teemadega regulaarselt kursis. Tõsi, „vanal heal ajal” oli koolitamine palju lihtsam, sest hetero-, bi- ja homoseksuaalsuse käsitlemine tundus palju selgem kui praegusesse pilti lisandunud ja üha lisanduvatest identiteetidest, siltidest ja määratlustest rääkimine. Rohkem on ebakindlust ja kimbatust, aga samas on abi hoiakust, et kõik see, mis inimestele endile sobib ja rõõmu teeb, on ilus ja tervitatav. Aromantilisus, aseksuaalsus, hallid alad, mitmikkiindumus, polüsuhted, suhteanarhia jne – neid teemasid esineb noorte eludes üha enam ja iga seksuaalhariduse pakkuja peaks neist vähemalt teadlik olema. Mida vanem on kooliaste, seda enam tõusevad need esile. Samas on meil aga endiselt probleeme teadliku ja innuka nõusoleku mõiste selgitamisega, mis on seksuaalkasvatuse A ja O. Kui nii elementaarsest asjast räägitakse niivõrd vähe, siis kas ei ole ebarealistlik oodata mitut sammu edasi? Ehk ongi, aga selles suunas peaks siiski liikuma. Eesti LGBT Ühing on näiteks alati valmis õpetajaid toetama ning soolise

SEKS

KOO L

ja seksuaalse mitmekesisuse teemadel harima. Eesti Seksuaaltervise Liit samuti. Eneseharimiseks on aga taskuhäälingud, artiklid, uurimused, blogid ja vlogid igaühele kättesaadavad.

Lisaks teadmistele on oluline jälgida ka oma keelekasutust ning normaliseerida mitmekesisust, näiteks seda, et on inimesi, kelle sooline enesemääratlus ei sobitu binaarsesse süsteemi, kellel puudub seksuaalne külgetõmme teiste inimeste vastu või kes ei koge romantilist armastust. Vältida selliseid väljendeid nagu „kõik” või „normaalselt” või „kui mees ja naine loovad suhte”… Kasutada perekondadest rääkides neutraalseid nimetusi. Mõista ja ka selgitada, et ainus aktsepteeritav suhtevorm ei ole monogaamia, ning suhtuda lugupidavalt noorte valikutesse ja eelistustesse ka selles vallas. Paraku on endiselt õpetajaid ja noorsootöötajaid, kelle kõnes kohtab palju soo- ja muid stereotüüpe, ning vaatamata soolise võrd-

õiguslikkuse ja sallivuse kuulutamisele õppekavades ning üha sagedasemale mõistmisele, et mitmekesisus on elus normaalne nähtus, takerdub keel aegunud normidesse.

MITTE AINULT INIMESEÕPETUS Need on teemad ja küsimused, millega tegelemisel tuleb õpetajaid toetada ja mille eest ei vastuta vaid inimeseõpetuse õpetajad, vaid kogu koolipere. Seksuaalkasvatus ei toimu vaid üksikutes inimeseõpetuse tundides. See toimub ka emakeele, kirjanduse, muusika, bioloogia, kehalise kasvatuse jt tundides – teadlikult või teadmatult, avalike või varjatud sõnumitega, aga

SEPTEMBER 2021 : 19

ja teadvustatum tegevus, oleks see märksa tõhusam.

Inimese olemus, suhted, tunded, piirid, enese identiteedi väljendamine – seda saab toetada väga mitmekülgselt. Meenutan rõõmuga üht eakat kirjandusõpetajat ühes suures kutsekoolis, kus käisin üldisemalt seksuaalsusest kõnelemas. Kui küsisin, kas kellelgi tekib seoseid oma ainetunnis käsitletuga, mida võiks ühendada seksuaalkasvatusega, tõstis ta käe ja ütles uhkelt, et tema tunnis toimub see pidevalt, sest tegelaste isiksust, suhteid ja kogemusi analüüsitakse ka sellest aspektist. Imeline!

Me ei saa õpetada uusi põlvkondi vanamoodsalt ja eeldada, et sellel on positiivne mõju. Noorte inforuum on muutunud, seksuaalsuse ja soo teemadel kättesaadav teave on palju mitmekesisem. Samas on neil vaja, et usaldusväärsed täiskasvanud oleksid avatud ja uudishimulikud ning toetaksid nende teemade käsitlemist ja mõtestamist. Muutused on paratamatud ning nende

ka konkreetselt valitud teemade kaudu. Samas ei ole seksuaalharidus ja seksuaalkasvatus ainuüksi õpetajate vastutusala. Väärtuskasvatus, mida seksuaalkasvatus oma olemuselt esindab lisaks sellele, et see on otsapidi tervisekasvatus, peab olema hinnatud nii juhtkonnas kui ka haridus- Seksuaalkasvatus toimub ka süsteemis laiemalt. Koolijuhid ei emakeele, kirjanduse, muusika, tundu sageli aduvat, kui olulise bioloogia ja kehalise kasvatuse nähtusega on tegu. Inimeseõpe- tundides. tus, mille alla seksuaalkasvatus kuulub, on endiselt mitmes koolis nn koormust

Me ei saa õpetada uusi põlvkondi vanamoodsalt ja eeldada, et sellel on positiivne mõju. Noorte inforuum on muutunud, seksuaalsuse ja soo teemadel kättesaadav teave on palju mitmekesisem.

täita aitav aine – see, kellel on väike koormus, saab aine enda anda. Koolijuhtide juurest jõuame aga KOVide ja ministeeriumi tasandile ning kogemus näitab, et ka neis institutsioonides on mõistmine konarlik.

Kui tulla aga tagasi õpetajate juurde, siis sageli ei aduta, et nende antavas aines ja tundides on ka seksuaalkasvatus omal kohal, ent kui see oleks teadlikum

mõistmine ja iseenda harimine on iga täiskasvanu võimalus ning vastutus, et noored saaksid olla õnnelikud ja koolirõõm laieneks kõigile. Või selleks et minimaalselt oleks tagatud vähemalt see, et keegi ei tunne end tühistatu, kõrvalejäetu või olematuna. Miinimumist jääb väheks, ent alustada võiks kas või sellest.

Euroopa seksuaalhariduse standardid. – Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa piirkondlik büroo ja BZgA, 2010.

2 Ballard, J. 2020. One-third of Americans say their ideal relationship is non-monogamous. – YouGovAmerica, 31.01.

3 Boyon, N.; Silverstein, K. 2020. LGBT+ Pride 2021 Global Survey points to a generation gap around gender identity and sexual attraction. zzv– Ipsos, 09.06.

1

HEDONIST

KOO L

SEPTEMBER 2021 : 21

KAS KOOLITOIT KÄIB ÜHISKONNAGA ÜHTE SAMMU? Viinerid ja sardellid vs. puuviljad ja juurikad. Kummale poole kaldub kaalukauss Eesti koolisööklates ja õpilaste hulgas ning kuidas suunata koole tervislikumate ning keskkonnasäästlikumate valikute rajale.

Karin Kanamäe

Koolitoit on teema, mis on enim kirgi kütnud kooliealiste laste ja noorte seas. Oma kooliajast ei mäleta ma kedagi, kellele oleks koolitoit kirglikult meeldinud, pigem suunati see kirg negatiivsetesse tunnetesse või koolitoitu suhtuti neutraalselt kui millessegi, mis aitab koolipäeva üle elada. Pean tunnistama, et koolitoidu vihkajatest ma kunagi aru ei saanud. Küll aga on eredalt meeles seik, kui pakuti kakaomannat õunakisselliga, mis meenutas silmadega söövatele noortele liialt uriini sees hulpivat julka. Ka minust jäi see dessert letile maha. Siiski, 99,9% toitudest ju sellised välja ei näe.

Viimasel ajal pole aga koolitoit Me sööme keskmiselt kolm korda enam ainult õpilaste huviobjekt, rohkem liha, kui toitumissoovitused vaid ka mitmed MTÜd on oluette näevad. Puu- ja köögivilju sööb korra kaardistamise ja arengu aga piisavalt vaid iga kolmas oma fookusesse võtnud. Kui õpiinimene. lased ise on korraldanud näiteks üle jäänud koolitoidu laialijagamist soovijatele ja abivajajatele, siis Taimse Teisipäeva südameasi on aidata koolidel pakkuda võimalikult mitmekesist ja tervishoiueesmärke toetavat toitu ning Eesti Rohelise Liikumise silmad on suunatud koolitoidu ja -sööklate keskkonnaalasele jätkusuutlikkusele. Sellest lähemalt veidi hiljem.

KAS PRAEGUNE KOOLITOIT ON MITMEKESINE JA TASAKAALUSTATUD? See sõltub suuresti koolist. Oleneb, kui täpselt järgitakse lasteaedade ja koolide toitlustamise määrust1, mis on ekspertide hinnangul juba ajast ja arust ehk aastast 2008. Määrus kehtestab nõuded selle kohta, kui suur on toiduportsjon, kui palju kilokaloÜhe kooli õpilaste seas võib reid seal peab olema, kui tihti kõrvitsapüreesupp olla täielik hitt, peab pakkuma teatud toiduaisamas kui teise kooli lapsed sellist neid, kui harva mõnd toiduainet kraami omaks ei võta. pakkuda võib.

Küll aga uuendati 2017. aastal riiklikke toitumissoovitusi2, mis moodustas terviku samal aastal avaldatud rahvastiku toitumise uuringu3 tulemustega.

Viimasest selgus, et me sööme keskmiselt kolm korda rohkem liha, kui toitumissoovitused ette näevad.

Puu- ja köögivilju sööb aga piisavalt vaid iga kolmas inimene. Niivõrd tasakaalustamata toidulaud soodustab mitmete haiguste teket – eriti kriitiline seis on südame ja veresoonkonna haigustega, mis röövivad igal aastal enneaegselt umbes 8000 Eesti inimese elu.

Positiivse poole pealt võib välja tuua, et määrus jätab võimaluse ühel päeval nädalas liha või kala koolimenüüst välja jätta, viinereid, sardelle ja keeduvorsti soovitatakse pakkuda mitte rohkem kui kord kuus.

Köögivilju peab pakkuma iga päev ja värskeid puuvilju vähemalt kolm korda nädalas. Samas kurdavad toitlustajad, et nõuete täitmiseks tuleb portsjon üüratu Karin Kanamäe avastas suurusega, ning olen ise kogenud, kuidas salatisse on oma kutsumuse tervislikku kilokalorinormi täitmiseks suhkrut pandud. toitumist, jätkusuutlikkust Võõrad ei ole ka seigad, kui kool ütleb: „Mis te meist ja loomade heaolu kokku tahate, meil on juba väga mitmekesine ja tervislik siduval ametikohal Taimse toit!” Menüüst vaatavad aga vastu mannavahud, piiTeisipäeva avaliku sektomasupid, hakklihakastmed, mille vahele on ära eksinud mõni üksik köögivili. Seega on aeg uuendada ri koostöö juhina. Erilist koolide ja lasteaedade toitlustamise määrust, et see rahulolu pakub talle varem aitaks harjutada lapsi juba maast madalast mitmekeerukana tundunud asjade selgeks õppimine. kesiste köögiviljarikaste ja taimseid valguallikaid si-

saldavate toitude ning maitsetega.

TERVISEPROJEKTID JA KOOLITOIT Kuna seadusandlikud protsessid on aeglased, on ellu viidud mitmeid koolitoitu mõjutavaid projekte. PRIA on juba tuntud oma koolipiima ja -puuvilja algatustega (kokkuvõtlikult koolikava toetus), kuid eelmisest aastast alates tegutseb ka Taimse Teisipäeva kooliprogramm.

PRIA koolikava toetus võimaldab pakkuda lasteaialastele ja 1.–5. klassi õpilastele tasuta puu- ja köögivilju ning lasteaialastele ja 1.–12. klassi õpilastele tasuta piimatooteid4. Puu- ja köögiviljade söömise innustamine varases eas on igati teretulnud, kuid küsimusi tekitab tasuta piima pakkumine. Toitumissoovituste alusel on päevane soovitatav piimatoodete kogus umbes 300 grammi5 ja rahvastiku toitumise uuringust selgub, et umbes nii või natuke rohkem süüaksegi6. Samal ajal tarbitakse puu- ja köögivilju soovitatust märgatavalt vähem, kuid neid põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele tasuta ei pakuta.

Koolidega suheldes olen aru saanud, et paljud neist on otsustanud oma raha eest ka vanematele klassidele tasuta puu- ja köögivilju pakkuda, sest nõudlust on.

Oleks loogiline, et riiklikud toetusmeetmed käiksid riiklike uuringute ja soovitustega ühte jalga – tasuta puuja köögivilju võiks pakkuda võimalikult paljudele kooliealistele ning tasuta piima pigem vähestele, kui üldse.

Eesti elanike toidulaua tasakaalustamiseks alustas Taimne Teisipäev 2019. aastal kooliprogrammi väljatöötamist, mis näeb ette, et iga liitunud kool pakub ühel korral nädalas lihavaba koolilõunat, et tuua menüüsse rohkem köögivilju ja taimseid valguallikaid. Selleks et protsess sujuks, on kokkadel võimalus läbida koolitusi ning õpilastel ja vajaduse korral ka koolipersonalil või lapsevanematel kuulata ettekandeid. Nüüdseks on programmiga liitunud juba iga kümnes Eesti kool.

Olen suhelnud tänavu kümnete koolitöötajatega ja sageli tõstatub teema, et õpilastel on raske uusi toite vastu võtta ning algul ei pruugita neid eriti süüa. Mõnele koolile on see piduriks, sest lihtsam on oma vanade liistude juurde jääda, mitte oma elu keerulisemaks teha.

Teistele on see teada-tuntud tõdemus, et uut toitu tulebki koolis enne kümme korda pakkuda, kuni õpilased selle täielikult omaks võtavad, ja see ei saa tasakaalustatud toitumise edendamisel kuidagi takistuseks. Õpilased ise on aga koolide tagasiside põhjal juba ammu tervislikumaid toite oodanud. Samas võib ühe kooli õpilaste seas olla kõrvitsapüreesupp täielik hitt7, kuid teise kooli lapsed sellist kraami omaks ei võta. Siin mängivad rolli kooli varasem toitlustamismuster ja õpilaste omavaheline dünaamika – kas klassis on keegi, kellele vaadatakse alt üles ja kelle „halva toidu” kommentaaridele reageerides jätavad ka teised toidu puutumata.

Koolikokkade koolitusel valminud näidislõuna. Foto: Karin Kanamäe

konna mõjust kliimale. Pea kõik aruannet käsitlevad arutelud keerlevad fossiilkütuste ümber, kuid oluline emissioonide suurendaja on ka karjakasvatus tööstusfarmides. Olukorras, kus liha tarbitakse soovitatust kolm korda enam, toodetakse ka lihatooteid optimaalsest tasemest vähemalt kolm korda rohkem, mis omakorda paneb ebavajaliku koormuse keskkonnale.

Kuna praeguses kriitilises kliimaolukorras ei saa enam indiviidide panusele lootma jääda, tuleb panustada institutsionaalsetele muutustele. Alustada võiks kas või koolitoidust. Näiteks osaleb Eesti Roheline Liikumine rahvusvahelises projektis CLIKIS, mille raames hinnatakse kaheksa Eesti kooli- ja lasteaiaköögi „seadmeid, menüüsid, toiduvalmistamise praktikaid ja jäätmekäitlust” keskkonnahoiu vaatepunktist9. Kui mõnes neist valdkondadest on võimalik midagi arendada, siis tehakse ka vastavad ettepanekud. Loodetavasti projekt laieneb ning ka ülejäänud Eesti koolid ja lasteaiad saavad keskkonnasäästlikest soovitustest midagi kõrva taha panna. Ühiskond väärtustab aina enam jätkusuutlikku, täisväärtuslikku ja mitmekesist toitu, mis võiks olla võimalikult taimne ja köögiviljarikas ning sisaldada vähe piimatooteid ja muud loomset valku10. Koolitoit praegu veel selline ei ole. Taimse Teisipäeva kooliprogramm, Eesti Rohelise Liikumise projekt ning loodetavasti ka muudetav lasteaedade ja koolide määrus pingutavad selle nimel, et taolised vältimatud muutused toimuksid võimalikult kiiresti ja valutult.

Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis. – Riigi Teataja, 2008.

2 Uued riiklikud toitumis- ja liikumissoovitused on avaldatud.

– Toitumine.ee, 09.03.2017.

3 Rahvastiku toitumise uuring. – Tervise Arengu Instituut, 2017.

4 Koolikava toetus. – Maaeluministeerium.

5 Piim ja piimatooted. – Toitumine.ee.

6 Keskmine toidugruppide tarbimine päevas soo ja vanuse järgi. – Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas, 2014.

7 Taimne Teisipäev Tartu Descartes’i koolis. – Taimne Teisipäev, 12.02.2020.

8 Climate Change 2021. The Physical Science Basis.

– IPCC, 07.08.2021.

9 KLIIMA JA KOOLITOIT Clikis-Network – kliimasõbralikud kooliköögid.

Augusti esimeses pooles avaldati ÜRO valitsustevahe- – Eesti Roheline Liikumine. lise kliimamuutuste töörühma (IPCC) aruanne8 inim- 10The Planetary Health Diet. – Eat Forum.

1

KOO L

22 : SAJA KÜMNES NUMBER

ARHITEKTUUR

LOOV JA PAINDLIK KOOLIKESKKOND Kool kui institutsioon on inertne ja tema pea pöördub aeglaselt, see aga ei peaks takistama uute koolimajade ehitamise kõrval nõukaaegsete tüüpprojektide loominguliselt kasutamist.

Katrin Koov

Kooliruumi muutustest kirjutades on lihtne olla kriitiline, kuna probleeme on omajagu. Alustan aga hoopis „raskest” ülesandest ja kirjeldan positiivse näitena ühe kooli argipäeva – seda, kuidas ruumilistele probleemidele on leitud loovaid lahendusi. Milline näeb välja ühe gümnaasiumiõpilase koolipäev ühes Mustamäe koolis, mis tegutseb tüüpprojekti järgi 1970ndatel ehitatud koolimajas, kuid on millegi poolest ometi väga eriline?

ÜHE KOOLIMAJA ARGIPÄEV Hommik (enne distantsõpet). Kooli tullakse kas rattaga või bussi pealt jala, autod peatuvad koolimajast paarisaja meetri kaugusel, et õpilased saaksid teha

mekesiseid ruumisuhteid, loomingulist lähenemist õppimisviisidele ja palju liikumist, mis on kõik omakorda tugevas kooskõlas nüüdisaegse õpikäsitusega. Uutesse koolidesse on need põhimõtted juba algusest peale sisse kirjutatud, aga eelmise põlvkonna koolides pole seda nii lihtne ellu viia – nende ruum on kavandatud hoopis teisel moel õppimiseks.

Enamik Eesti lapsi õpib jätkuvalt nõukogude ajal ehitatud koolimajades ja neid ei saa kooliuuendusest kõrvale jätta. 20. sajandi teisel poolel valminud tüüpkoolimajad sobisid hästi tolleaegse ühiskonnakorralduse ja modernistliku mõtteviisiga, kuid erinevad tublisti sellest, mida vajab praegune ühiskond, aga ka nendes koolides on siiski võimalik uue õpikäsituse järgi õppida ja õpetada.

avatut. Seega on loomulik, et õppimine toimub lapseeast alates elulähedases keskkonnas. Kuna nii teadus, tehnoloogia kui ka elu ise muutuvad järjest kiirenevas tempos, on kooli ülesanne eelkõige õpetada õppima, et edaspidises elus kiirelt vananevate teadmistega mitte jänni jääda. Õppimine on olemuslikult seotud muutumise ja arenguga, ent kool on üks inertseimaid ühiskondlikke institutsioone. Kooli ülesanne on valmistada praeguseid õppijaid ette veel teadmata tulevikuks, kuid samal ajal leiame koolidest sageli eest eelmise põlvkonna töökorralduse ja ruumisuhted: fikseeritud pikkusega tunnid, jäigad klassiruumid, frontaalõpe, vähe varieeruv mööblikasutus, vähene loomingulisus kooliruumide ra-

Näiteid uuemast kooliarhitektuurist: Haapsalu põhikool, Saaremaa riigigümnaasium, Rapla gümnaasium. Fotod: Tõnu Tunnel

kooliukseni virgutava jalutuskäigu.

Esimene paaristund on kirjandus. Sissejuhatus toimub klassiruumis. Ülesandeks on kollektiivne lookirjutamine: paberid liiguvad käest kätte ja iga järgmine õpilane täiendab lugu, sealjuures peab igal lool olema mõte ja loogiline teemaarendus. Edasi liigutakse õue kiigeplatsile ja ühiselt valminud jutud loetakse ette.

Teine paaristund – seekord kunstitund – algab kunstiajaloo loenguga ja jätkub maalimisega koridoris (õpilased on ise üksteisele modellideks).

Kolmandaks on õuevahetund, mis kestab 45 minutit, selle sisse mahub ka lõunaoode. Vahetunnis saab kooli ümbruses jalutada, ronida seikluspargis, mängida jalgpalli või loopida korvi.

Neljandaks on inglise keel, kus antakse ülesandeks otsida koolimaja pealt stendidelt infot halloween’i ajaloo ja traditsioonide kohta ning seejärel naasta klassi ja teha leidudest ettekanne.

Viiendaks toimub õues kehalise kasvatuse tund, mis algab soojendusjooksu ja harjutustega, jätkub pesapalli ABCga ning lõpeb harjutusmängudega. Lisaks korraldab õpilaste ühendus Spordivaim päeva jooksul väiksematele klassidele aktiivseid vahetunde nt takistusradade ja eri mängudega.

Kirjeldatud tavapärane koolipäev Mustamäe 32. keskkoolis on tegelikult üsna eriline, sest see kätkeb mit-

Foto: Mark Raidpere

20. sajandi teisel poolel valminud tüüpkoolimajad sobisid hästi tolleaegse ühiskonnakorralduse ja modernistliku mõtteviisiga, kuid erinevad tublisti sellest, mida vajab praegune ühiskond.

Katrin Koov on arhitekt ja õppejõud. Kaasautor Narva kolledži, Pärnu kesklinna koolide võimla ja Randvere kooli maastikuarhitektuuri kavandamisel. Õpetab inimese ja teda ümbritseva ruumi suhteid EKA arhitektuuriteaduskonnas, Arhitektuurikoolis ja Tallinna reaalkoolis.

PAINDLIK JA PIDEVALT MUUTUV ÕPPIMINE Nüüdisajal, kui elu meie ümber ja õpikäsitus ühes sellega on põhjalikult muutunud, ei saa kõiki koole korraga maha lammutada ja uutega asendada. Küll aga on võimalik olemasolevaid ruume kohandada ning, mis kõige tähtsam, muuta mõtteviisi ja harjumusi. Ka jäigema ülesehitusega hoonetes saab aktiivselt õppida, kui vahetada näiteks päeva jooksul tihedamini keskkonda ja kasutada ruumi loominguliselt. Ruumi mõju õppimisele uurinud keskkonna- ja hariduspsühholoogid on leidnud, et õpperuumid ei peaks olema pelgalt ilusad ja valgusküllased, et lapsed paremini õpiksid, vaid veelgi olulisemad on ruumiline mitmekesisus ja valikuvõimalused.

Kiirelt muutuvas ühiskonnas on õppimine loomulik ja püsiv osa elust ning kool ei ole enam tööstusajastule omane „ettevalmistav” eluetapp, millele järgneb omandatud teadmiste rakendamine tööelus. Või nagu veelgi varem, kui haridusele said pühenduda vaid vähesed väljavalitud ja koolid – eriti ülikoolid – olid muust elust eraldiseisvad „hariduse templid”. Eraldatus oli seejuures nii vaimne kui ka füüsiline – koolihooned moodustasid suletud süsteeme, sageli rõhutatult muust maailmast isoleeritud paikades. Samuti kasutati ajastule ja mõtteviisile iseloomulikke arhitektuuridetaile ja -võtteid (templiarhitektuurist laenatud sambaid ja ehisviile või modernismile iseloomulikku ratsionaalset plaanilahendust ja tehaslikku esteetikat). Nüüdismaailm eeldab teistsugust õppimist – pidevat, paindlikku ja

kendamisel, vähene liikumine, õuesõppe puudumine.

Sellele vastuolule on viidanud ka briti haridusuurija ja -edendaja Ken Robinson, kelle 2006. aastal peetud provokatiivse pealkirjaga ettekanne „Do Schools Kill Creativity?” („Kas koolid tapavad loovuse?”) on läbi aegade vaadatuim loeng TEDi sarjas (praeguse seisuga üle 70 miljoni vaatamise). Robinson on toonud oma esinemistes välja põhimõtted, millele kool peaks vastama: mitmekesisus nii õpetatavas kui ka õppimisviisides, huvi tekitamine õppimise vastu ja loovuse äratamine.

Kõik selle saab edukalt ka ruumi üle kanda: koolikeskkond olgu mitmekesine, paindlik, loovat kasutust võimaldav ja ärgitav. Õppijakeskne kooliruum peab toetama õpilase arenemist iseseisvaks ja aktiivseks õppijaks, aitama hoida kooli vaimsust ning koolipere traditsioone. Koolikeskkonna projekteerimine nõuab terviklikku visiooni nii tellijalt kui ka arhitektilt.

KOOL ÜHENDAB KOGUKONDA Eesti Arhitektide Liidu välja antud trükis „Muutuv kooliruum” (2019), mis valmis koostöös Tartu Ülikooli liikumislabori ning haridusministeeriumiga, soovib tuua koolikeskkonda muutusi, tutvustades koolipidajatele uusi võimalusi paindlikuma kooliruumi loomiseks ja selgitades arhitektidele muutunud õpikäsituse olemust. Haridusreform on jõudnud faasi, kus hakkab nähtavalt muutuma koolide füüsiline taristu.

Reformi üks eesmärk on olnud koolivõrgu optimeerimine, viies selle vastavusse inimeste tegeliku paikne-

KOO L

ARHITEKTUUR

mise, rahvastikuprognooside ja ka haldusreformiga ning tagades sealjuures kõikjal üle riigi võrdsed võimalused kvaliteetse hariduse omandamiseks. Paljudes väiksemates kohtades tähendab see kokkutõmbamist ja isegi koolide sulgemist, suuremates keskustes aga uute Kiirelt muutuvas ühiskonnas on õppi- koolimajade ehitamist. Kõige tavapärasem muutus on, et mine loomulik ja püsiv osa elust ning väiksemate vallakeskuste keskkool ei ole enam tööstusajastule omane koolidest saavad põhikoolid või „ettevalmistav” eluetapp, millele järg- põhikoolidest algkoolid. Päris neb omandatud teadmiste rakenda- väikeste koolide sulgemislaine mine tööelus. on nüüdseks juba suuresti läbi saanud.

Regionaalpoliitiliselt muutuvad üha tähtsamaks koolihoone asukoht ja hea ligipääsetavus. Riigigümnaasiumid teenindavad kogu maakonda, seega on mõistlik rajada need linnakeskusesse ja/või ühistranspordisõlmede lähedale, põhikoolid peaksid seevastu paiknema pigem elukvartaliKoolikeskkond peaks toetama inimeste- tes, kodude lähedal, et toetada väiksemate laste iseseisvumist, vahelist läbikäimist – oskust leida ühist vähendada autosõltuvust ja sikeelt, arutleda või osaleda diskus- duda kogukondi. Nüüdisaegne sioonides nii eakaaslaste, endast vane- kool on kogukonna süda, väikemate või nooremate õpilaste kui ka linna keskuses olev kool elavdab õpetajate ja lapsevanematega. sealset linnaruumi, toob kokku inimesi ja pakub sündmusi. Kogukonnale avatud koolis toimuvad huviringid, kontserdid ja klubitegevus ka pärast päevase õppetöö lõppemist.

Samas ei ole koolile sobiva koha leidmine alati sugugi lihtne, näiteks oli üsna keeruline praegu ehituses oleva Paide riigigümnaasiumi saamislugu. Haridusministeeriumil oli esialgu plaan paigutada kool linna servas asuva tühjaks jäänud kutsekooli ruumidesse, mis oli puhtalt halduslikus mõttes loogiline otsus, ent see nõukogudeaegne „riiulsüsteemis” koolimaja ei oleks kuidagi suutnud toetada muutunud õpikäsitust ja tänapäevaseid ootusi kooliruumile, samuti ei anna linna serva jääv kool midagi juurde hääbuvale linnakeskusele, kuhu on hädasti vaja elu ja inimesi. Pikkade läbirääkimiste tulemusel, kus selgitustööd aitas teha ka arhitektide

SEPTEMBER 2021 : 23

liit, tegid riigi ja linna esindajad lõpuks siiski õige otsuse tuua kool vanasse väärikasse Posti tänava koolimajja, mis on juba pikalt tühjalt seisnud, ja lisada sinna arhitektuurivõistlusega juurdeehituse. Uue elegantse arhitektuurilahenduse autorid on Salto arhitektid. Usun, et sellest otsusest on võitnud palju nii õpilased-õpetajad kui ka linnaelanikud.

Kool ei alga välisuksest, vaid juba selle ümbrusest.

Veelgi enam, ka koolitee on osa igapäevasest informaalsest õppimisest. Hea koolitee puhul on arvestatud igas vanuses liikujate ja kõigi liikumisviisidega, olgu selleks jalgratas, tõukeratas, rula või ühissõiduk, vähemal määral ka auto. Rattaga kooli tulek juhatab päeva hästi sisse, äratades üles nii keha kui ka vaimu.

Kohale jõudes peab saama liikumisvahendi mugavalt ja turvaliselt kooli juurde jätta. Sellise ruumikorralduse puhul võib ennustada ratturite arvu kiiret kasvu.

Näiteks võiks tuua Randvere põhikooli või Raatuse kooli Tartus, kus kooli ees olev suur katusega rattaparkla on alati täis, kui kool on avatud. Selliseid koole on muidugi üle Eesti palju, aga ehk tasuks mõelda tervislike liikumisviiside soodustamisele ka seal – näiteks Tallinna kesklinna koolides –, kus pole seni veel rattaparklate rajamiseks suuri pingutusi tehtud. Rahvusvaheliselt tuntud linnaplaneerija, liikumise 8 80 Cities algataja Gil Penalosa on öelnud väga lihtsalt, et keskkond, mis sobib 8-aastasele ja 80-aastasele, sobib suurepäraselt ka kõigile teistele. Planeerimisest sõltub palju, kuid igaüks saab ka ise üsna palju oma otsuste ja valikutega mõjutada, millises linnaruumis ta soovib elada, kui turvaline ja elamisväärne see on – kas kiire, distantseeritud ja auto nägu või pisut aeglasem, vahetu ja inimlikke kontakte soodustav. Kui laps saab käia iseseisvalt koolis alates esimesest klassist, on tegemist hea linna ja elukeskkonnaga.

mist, tekitab ühtekuuluvustunnet ja pakub sotsiaalset vaheldust. Suhtlemist ja kuuluvustunnet soosib koolimaja süda – kohtumispaik, kuhu suubuvad ja kust hargnevad ülejäänud ruumid. Koolis saab valida, kus ja kuidas tööd teha. Meeskonnatöö jaoks peab saama mööblit ringi tõsta, ühiskonnaõpetuse arutelusid võib pidada ka aatriumi trepil, kirjandustunniks valmistumisel on aga vaja vaiksemaid lugemisnurki. Järjest enam kasutatakse nutiseadmeid, mis võimaldavad töökohta vabalt valida, ja valik ei lähtu enam tööriista asukohast, vaid töö iseloomust.

Tavapärased klassiruumid esialgu veel ei kao. Muutunud on aga nende sisustus – lauad-toolid on lihtsalt ümber paigutatavad ja klassidevahelisi seinu saab liigutada, et tunde oleks võimalik pidada eri viisidel.

Aktiivõppe kõrval on aga vaja pöörata enam tähelepanu rahustavatele ja süvenemist toetavatele ruumidele.

Süvenemisruum olgu vaikne, naturaalsete materjalide ja loomuliku valgusega. Vähem tähtis pole ka see, missugune vaade avaneb õpperuumide akendest. Keskkonnapsühholoog Grete Arro sõnul1 on ajutegevuse normaalseks toimimiseks vajalik looduse lähedus.

Keskendumist segavate stiimulite pidev mahasurumine väsitab meid ja on tõestatud, et loodus oma loomulikul kujul aitab ajul kõige paremini taastuda. Üha rohkem hakatakse pöörama tähelepanu ka õuesõppele. Arro mõtetega jätkates: uuringutega on välja selgitatud, et inimesed, kes liiguvad rohkem looduses ja mõtestavad seda oma kogemuse kaudu, kalduvad eelistama väiksemat isiklikku tulu ja leidma probleemidele lahendusi, mis toetavad kogukonda ja selle säilimist. Sooviksin laiendada looduse kontseptsiooni kogu elukeskkonnale – ka linn on lõpuks looduse osa ja linnaruumis liikudes on palju õppida. Niisiis ei peaks õuesõpe tähendama õue tõstetud klassiruumi, vaid aktiivset liikumist ning oskuslikult kasutusele võetud mitmekesist keskkonda, mida vahetult kogeda ja millest õppida.

Kui tulla tagasi arhitektuuri juurde, siis tasub mõelda ka sellele, et kaunis ja meeldejääv arhitektuur on osa kooli identiteedist. Meie kogemused ja enesemääratlus on seotud kindlate kohtade ja ruumidega. Koolis viibitakse pikki päevi ja see keskkond peab aitama kaasa sidemete tekkimisele ning sobima väga erinevatele isiksustele. Kooliruum saab osaks igaühest, kes seal õpib.

SOTSIAALNE ÕPIKODA Õppimine on suuresti sotsiaalne tegevus ja märkimisväärne osa haridusest omandatakse informaalsel teel, argitegevuste ja suhtluse kaudu. Koolikeskkond peaks toetama inimestevahelist läbikäimist – oskust leida ühist keelt, arutleda või osaleda diskussioonides nii eakaaslaste, endast vanemate või nooremate õpilaste kui ka õpetajate ja lapsevanematega. Üksnes individuaalsetele saavutustele rajatud haridussüsteem ei aita kuigivõrd kaasa ühiskonna sidumisele.

Kool on õpilastele esmane kogukond, kus õpitakse teisi tundma, nendega suhtlema, saadakse grupikäitumise kogemusi. Hea kooliruum võimaldab suhtle-

1

Arro, G. 2019. Miks me vajame loodust linnas?

– Lõpetamata linn. Tallinna rohevõrgustikud, lk 18–19.

noortele ja täiskasvanutele

15+

IONESCO / PUKK

Ninasarvik Esietendus 26.09.

Eesti Noorsooteatris noorsooteater.ee

24 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOO L

KUNST

KUNSTITEADLIKUMA TULEVIKU POOLE Kuigi kogu maailmas kajavad loosungid, et loovust tuleb arendada ja väärtustada, kõnnib kooliõpilastele pakutav kunstiharidus pidevas vastutuules.

Brigit Arop

Ehkki oht, et kunstnikest tuleb puudu ja näitusemajades võtab maad tühjus, pole veel ühes teiste maailmalõpu stsenaariumitega realiseerunud, hoiavad kunstipedagoogikaga seotud inimesed kunstivälja järelkasvul silma peal. Üks juurdekasvu toetav tegur on professionaalne aktiivõppel põhinev kunstiõpetus üldhariduskoolides. Kui kümme aastat tagasi kärbiti kunstiõpetuse kursuseid gümnaasiumiastmes kolmandiku ehk 35 tunni võrra, tehti seda õpiKaasaegne kunst on võrreldes laste koormuse vähendamise ja teiste kultuurivaldkondadega valikainetega spetsialiseerumise pigem alatunnustatud ja sümpto- lipu all. Kunstitundide püksimaatiliselt alarahastatud. rihma tõmmati koomale, et rõhutada nutikamat õppimist, õpetamist ja valikainete kureerimise lõputuid võimalusi. Kohtusin Kadi Kesküla ja Olesja Katšanovskaja-Mündiga, et vestelda kunstiõpetuse vajalikkusest, kunstiõppe probleemidest üldhariduskoolides ning näitusemajade haridusprogrammidest. Filoloogia ja personalijuhtimise taustaga Kadi Kesküla on olnud kultuurivaldkonnas näiteks EV100 kunstiprojektide koordinaator, Eduard Vilde muuseumi juhtivkuraator ja projekti „Kunstnikud koolidesse” juht ning alates Kunst arendab ettevõtlikkust ja selle aasta jaanuarist töötab loomingulisust, õpetab märkama ta EKKMi administratiivjuhina. esmapilgul varjatud seoseid. Olesja Katšanovskaja-Münd on kunstnik ja kunstipedagoog, kes on töötanud muu hulgas varem Kumu hariduskeskuses ja erakunstikoolides. Praegu on ta Tallinna Kunstihoone haridus- ja publikuprogrammide kuraator ning juhib venekeelseid tuure.

KUNST ON SOTSIAALNE LIIM

Brigit Arop on tudeng, kes kirjutab, kureerib ja serveerib jooke. Sel sügisel juhib ta Tallinna Fotokuu haridustunde.

Kunstiõppe positsioon üldhariduses peegeldab mõneti kujutava kunsti positsiooni ühiskonnas: nii nagu riiklikus õppekavas tehakse vajaduse korral esimesed kärped just kunstiõppe arvelt, samamoodi on kaasaegne kunst võrreldes teiste kultuurivaldkondadega pigem alatunnustatud ja sümptomaatiliselt alarahastatud. Kadi põhjendab seda noore kapitalismi harjumusega elu tulu- ja kuluvaldkondadeks jagada: „Kunst ja kultuur on alati pigem kuluvaldkonnad ning neil väljadel töötavad inimesed tajuvad seda iga päev. Muidugi tuleks mõista, et enne kunsti „tulusid” peaks arvestama ka kuludega.”

Eelnevast hoolimata tunnistatakse kunstiõppe vajalikkust areneva noore inimese kontekstis mõistagi kunstiainete õppekavas, aga aina enam ka avalikus diskursuses. Kunstitunnis ei õpetata ainult joonistama,

vaid ka kriitiliselt mõtlema ja probleeme lahendama.

Loovus pole enam pelgalt kunstnike pärusmaa, vaid tähtis ellujäämisoskus, mida saab rakendada nii karjääris kui ka isiklikus elus. Olesja selgitab, et kunst arendab ettevõtlikkust ja loomingulisust, õpetab märkama esmapilgul varjatud seoseid: „Kunstiharidus on oluline, sest see ärgitab argiasjadest teistmoodi mõtlema. Kunsti abiga võivad õpilased jõuda mõne probleemi või takistuse lahendamiseni. Võib isegi öelda, et leiutame igapäevaelus samadel alustel nagu päris leiutajad, kasutades loomingulisust ja ettevõtlikkust.”

Vähem tähtis ei ole ka asjaolu, et kunstiõppe üheks eeliseks peetakse selle lõimivat potentsiaali. Kunstiõpe toetab ainete omavahelist sidumist, aga ka kultuurilist mitmekesisust, ning innustab lisaks eesti kunsti väärtustamisele hindama ja hoidma siin elavate rahvusvähemuste kultuure. Olesja toob välja, et kunst aitab põimida kokku mitme valdkonna teemasid ja küllaltki erinevaid, vahel lausa vastuolulisi vaatepunkte.

Ta kirjeldab kunsti kui sotsiaalset liimi, mis liidab inimesi ja ootamatuid seltskondi. Kadi võtab eelneva kokku: „Kunst on elu osa. See on üks vaatamisviis, mis aitab eriti noore inimese arenguteel maailmast paremini aru saada ja sinna olulisi perspektiive lisada.”

„Kõik kohtumised olid südamlikud ja huvitavad, mõnes koolis olid kohal lausa vilistlased ja terve aula oli inimesi täis. Väikestes koolides olid kohtumised vastukaaluks just intiimsemad.” Vaatamata esialgsele ettevaatlikkusele oli tagasiside positiivne ja Kadi teab rääkida, et projekt oli ka kunstimaastikule värbamise perspektiivist edukas, nimelt leidsid mõned õpilased tänu sellele hiljem tee EKAsse. Kadi arvab, et taolisi projekte peaks rohkem tegema, et julgustada noori, kes ei pruugi olla teadlikud loomevaldkonnast kui ühest võimalikust erialavalikust.

TÄHELEPANEKUID PROJEKTIST „KUNSTNIKUD KOOLIDESSE” Just nagu kogu EV100 kunstiprogrammi lähtekoht oli detsentraliseerida muidu valdavalt Tallinna kesklinnas toimuvat kultuurielu, oli ka 2019. aastal ellu viidud projekti „Kunstnikud koolidesse” eesmärk külastada kohalike tegevkunstnikega eesti ja vene koole, mille läheduses ei asu kunstigaleriisid. Koos 23 kunstniku ja kunstitöötajaga külastati kokku 28 kooli ning projektist sai osa ligi 1800 õpilast.1 Kadi tunnistab, et paar aastat hiljem paneb teda mõtlema taoliste projektide hoiak, aga ka see, kuidas koolid neid algatusi vastu võtavad: „Paratamatult tulime kuulsate kunstnikega valdavalt Tallinna kesklinnast ja mida kaugemal käisime, seda võõrandunum või distantseerunum oli esialgne hoiak. See tegi kur- Tallinna Kunstihoone haridusprogramm. Foto: Olesja Katšanovskaja-Münd vaks ja eks sellel kõigel on oma põhjus.”

Projekti „Kunstnikud koolidesse” eesmärk oli näi- ÜLE- JA ALAKOORMUSE SÕLMES data päris inimesi, rääkida kaasaegsest kunstist, tut- Kadi ja Olesja saavad omast kogemusest välja tuua, vustada kunstnikuks saamist ja seda, mida tänapäeva et üldhariduskoolide kunstiõppe üks peamine probkunstnik teeb, ning näidata külaliste loomingut. Piiluti leem on õpetajate ülekoormatus. Kadi vaatas tagasi ka kunstimaailma tagatuppa ja jagati seda, mida teeb projektile „Kunstnikud koolidesse” ja sõnas, et palkunstnik hommikuti, kuidas sünnib näitus ja kes on judes koolides oli vaid üks kunstiõpetaja, kes annab kuraator. Kadi meenutab kogemust heade sõnadega: tunde kogu koolile. Ta lisas, et enamasti taandub üle-

KUNST

KOO L

SEPTEMBER 2021 : 25

Tallinna Kunstihoone haridusprogramm. Foto: Kerttu Juhkam

tesse, näitustele jne, on õpetajatel keeruline korraldada regulaarseid väljasõite. Kadi ja Olesja on mõlemad puutunud kokku õpetajate hirmuga, rääkimata 30 inimese näitusele viimise korralduse praktilisest peavalust. Siiski on nii Tallinna Kunstihoone kui ka EKKMi unistus, et klassid tuleksid nende juurde tunde pidama. Olesja täiendab: „Oluline on koolist välja tulla, kogeda näituseruumi kui atmosfääri, kus Kunst on elu osa. See on üks mõtted liiguvad võrreldes klassiruumiga teistmoodi. Me ei söö vaatamisviis, mis aitab eriti noore ju ka alati kodus, on loomulik, inimese arenguteel maailmast et tahame välja minna ja kogeda paremini aru saada ja sinna olulisi midagi uut.” perspektiive lisada.

Kadi ja Olesja on ühel meelel, et haridustunnid on kunstiõpetajale abivahend ja noorele kasulik kogemus. Olesja selgitab, et haridusprogrammid on lastele hea viis ühiskonna ja üksteisega suhestumiseks: „Julgustame õpilasi oma arvamust, muljeid ja emotsioone avaldama, et ärgitada sotsiaalset aktiivsust ja

Tanel Veenre kõnelemas projekti „Kunstnikud koolidesse” raames õpilastele Võru Gümnaasiumis.

Foto: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse arhiiv

koormatus ressursside vähesusele, mis ei vaeva muidugi ainult kunstiaineid. Teemat laiendades ei saa jätta märkimata, et kunstiõpetajate koormuse küsimus on mõneti vastuoluline. Anneli Porri kirjutas 2019. aastal, et pärast 2011. aasta gümnaasiumi õppekava muudatust ja sellest tingitud kunstitundide kärpimist vähenes paljudes koolides kunstiõpetajate võimalus töötada täiskohaga.2 Seega tundub, et kui mingites koolides vaevlevad kunstiõpetajad suure koormuse käes, siis teiste kunstiõpetajate mureks on hoopis töötundide vähesus.

Probleemi muudab keerulisemaks asjaolu, et mitmetel väiksematel ja keskustest kaugemal asuvatel koolidel pole võimalik leida kunstipedagoogi haridusega õpetajat. Olesja kinnitab, et kunstiõpetajate taust on väga erinev: „Nii mõneski koolis ei ole kunstiõpetaja spetsiifiliselt kunstiharidusega inimene ja tundi võib anda ka näiteks loodusõpetuse baasharidusega õpetaja. Nendele õpetajatele võib aga näiteks kaasaegse kunsti tutvustamine olla hirmutav, sest nad ei pruugi olla sellega kokku puutunud ja noorte galeriisse toomine nõuab suurt ettevalmistust.” Järelikult ei ole üldhariduskoolide kunstiõpetajate koormusega seotud probleemid süsteemselt samad ning olenevad mitmetest asjaoludest, millest peamised on kooli ressursid ja kunstiharidusega inimeste kalduvus koguneda tõmbekeskustesse.

APPI TÕTTAVAD NÄITUSEMAJADE HARIDUSPROGRAMMID Kuigi riiklik õppekava soovitab kasutada mitmekesist õpikeskkonda, viies õpilasi muuseumidesse, stuudio-

židele on näitusemaja tagahoov külalistele ligipääsetav ööpäevaringselt – soovime toetada avatumalt ka õpetajaid ning haridus- ja publikuprogrammidega kaasaegsele kunstile publikut kasvatada. Meie eesmärk on tekitada õpilastega kohtudes emotsioon, mida nad tahaksid mõnel teisel näitusel uuesti kogeda.”

SÜGISTUULED HARIDUSTUNDIDES

Kadi jätkab, et EKKM on haridusprogrammide elluviimisel veel lapsekingades, sest kevadel pärssisid tegevust koroonapiirangud ja suvel olid lapsed puhkusel: „Sügisest ootame majja rohkem koolinoori, sest septembris avatakse Tallinna Fotokuu biennaal, mille mahukast haridusprogrammist ootame eesti ja vene koolinoori osa võtma.” Kogu Fotokuu programmiga käib kaasas viis haridusprogrammi, mille vahel koolid saavad valida. Kättesaadavuse seisukohalt on oluline, et haridustunnid on koolidele tasuta. Kadi lisab, et pidevalt muutuvate olude sunnil proovib EKKM teha end kuulikindlamaks ka koroonapiirangute vastu: „Praegu paneme rõhku sellele, et saaksime sügisel kindlasti tegutseda. Selle tarbeks arendame õuetegevusi, hakkame ehitama väliõppeklassi, kuhu soetame ka tehnika. Juba on olemas soojalambid ja peatselt valmivad õuepadjad.”

Olesjal on hea meel tutvustada Kunstihoone haridusprogrammi lisanduvat uuendust: „Sügisel alustame unikaalse haridusprogrammide sarjaga, mis kasvas Annely Köstri algatusel välja vajadusest kunstiõpetajatele rohkem tuge pakkuda – tihti ei tulda muuseumi, sest näituste teemad ei klapi koolis käsitletavaga, esineb ajalisi probleeme jne. „Vaatamise kool” on 1.–3. klassi õpilastele suunatud tasuta programm, mis on vastavuses riikliku õppekavaga ja võimaldab loomulikul viisil saavutada kunsti ainekavas väljatoodud õpipädevusi. Programmi eripära seisneb järjestikuses haridustundide sarjas, mis koosneb kolmest moodulist („Punkt, joon, pind”, „Osades tervik” ning „Värv ja valgus”), mis on omakorda jaNii mõneski koolis ei ole kunsti- gatud kolmeks tunniks: esimene õpetaja spetsiifiliselt kunstiharidu- on Kunstihoone haridustöötaja sega inimene ja tundi võib anda juhitav virtuaalne eeltund, teine ka näiteks loodusõpetuse baas- on haridustund näitusel ning kolharidusega õpetaja. mas on järeltund, mis toimub koolis loovtöö vormis õpetaja juhendamisel, seejuures on õpetajale toeks Kunstihoone koostatud materjalid. Meie eesmärk on luua ja väärtustada pikaajalisi suhteid üldhariduskoolidega.” Ta lisab: „Siiani oleme teinud konkreetsete näituste kontekstis temaatilisi haridustunde. See programm on eriline, sest see on kohandatav ka tulevaste näituste jaoks – see on meie esimene taaskasutatav haridusprogramm!”

ühiskonnaelus osalemise soovi. Kui pöörame tähelepanu õpilaste siseilmale, ei ole olemas õigeid ega valesid vastuseid. Oluline on olla vaatajakeskne, küsida, mida tema märkab ja tunneb.” Kunstihoone haridusprogrammide puhul on tähtis, et need toetaksid riiklikku õppekava, seoksid omavahel eri aineid ja koolis käsitletavaid teemasid. Olesja toob Flo Kasearu näitusega „Elust välja lõigatud” kaasnenud haridusÜldhariduskoolide kunstiõppe üks programmi varal näite, kuidas nad põimivad eri õppeaineid ja peamine probleem on õpetajate julgustavad lapsi oma arvamuse ülekoormatus. Paljudes koolides ja tunnete üle mõtisklema: „Kuna on vaid üks kunstiõpetaja, kes näitus puudutas perevägivalda, annab tunde kogu koolile. tekkis küsimus, kuidas rääkida niivõrd keerulisest teemast, mida mõned õpilastest võivad ka omal nahal kogeda. Kasutasime sissejuhatuseks matemaatika mõisteid ja mängisime kahe geomeetrilise kujundi abiga läbi sõbralikke ja konfliktseid suhteid – panime ringid kokku ja lahku, kasutasime eri suurusi ja asetusi, et pakkuda metafoore, mille abiga reflekteerida enda isiklikke suhteid. Visuaalsed kujundid on õppimisprotsessis ääretult kasulikud.”

Tänu Muinsuskaitseameti muuseumide kiirendi toetusele saab EKKM pöörata 2021. aastal esimest korda rohkem tähelepanu oma publiku- ja haridusprogrammidele, mille tarbeks võeti tööle ka koordinaator Liisa Kivi. Kadi peab oluliseks, et EKKM on olnud algusest peale tasuta sissepääsuga ja avatud kõigile. Tänavu on olnud eesmärk veelgi enam avaneda: „Lisaks meie füüsilise ruumi muutumisele – tänu lammutatud garaa-

ELU KUNSTI UKSEPAKUL Müürilehe septembrinumbri ilmumise ajaks on alanud ametlikult üle aasta toimuv Tallinna Fotokuu.

Uurisin, mida arvavad ja ootavad suurest kunstisündmusest intervjueeritavad, mille peale Kadi mainis peanäituse ruumilist laiahaardelisust: „Kindlasti soovin näha linna peale laiali hajutatud off-site-teoseid, aga olen väga põnevil ka satelliitprogrammist.” Olesja lisas, et kunstipedagoogina soovib ta, et näitused, taolised kaasaegse kunsti suursündmused ja nendega kaasnevad haridusprogrammid kuuluksid igapäevaelu juurde ja neist võtaks osa üha enam inimesi: „Isiklikult tahaksin näha, kuidas kunst on ellu integreeritud. Nii nagu kunst jõuab taoliste suursündmustega linnapilti, on tore ka see, kui elu jõuab näitusesaali – näiteks joogatund galeriis põimib mänguliselt elu ja kunsti.” „Kunstnikud koolidesse” lõpetab: projektist sai osa ligi 1800 õpilast! – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 21.11.2019.

2 Porri, A. 2019. Kunstiharidus – Haarates paindliku kunstihariduse järele. – Sirp, 27.09.

1

26 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOO L

POLIITIKA Strateegilist vaadet toob poliitikasse: Foto: erakogu

RIIGIMALE SOOVITUSI KAUAOODATUD KOOLIREFORMIKS

Võimaluste aken venekeelsete koolide eesti keelele üleminekuks on avanemas – mida teha, et see reform oleks edukas?

Vene koolide eestikeelsele õppele üleminek oli üks esimestest suurtest hariduspoliitilistest eesmärkidest, mis taasiseseisvunud Eestis 1990ndate algul paika pandi. Ometi on just see eesmärk osutunud kõige raskemini saavutatavaks. Gümnaasiumite tasandil sai see pärast tähtaja mitmekordset nihutamist 2012. aastaks viimaks tehtud, aga põhikoolide ega alusharidusasutuste vallas ei ole otsustavaid samme astutud. Miks?

Kuidas saavutada see eesmärk nii, et üleminek oleks tõesti edukas?

POLIITILISE TAHTE NAPPUS Poliitiliste voolude mudeli järgi saab poliitikamuutus võimalikuks, kui kokku langeb kolm tingimust: kehtivat olukorda tajutakse probleemina, probleemile on olemas lahendused ning eksisteerib poliitiline tahe muutuse elluviimiseks1.

Vene koolide keelereformi on takistanud ennekõike poliitilise tahte nappus. Reformiga venitamine on olnud kasulik nii erakondadele, kes positsioneerivad end venekeelse elanikkonna väidetava eelistuse (eestikeelsele õppele ülemineku vastasuse) eest seisjana (Keskerakond), kui ka parteidele, kes ideede nappuse korral vene kooli eestikeelseks muutmise plaani ühelt riigikogu valimiste platvormilt teisele tõstavad ning sel moel konkurendiga vastandudes ikka ja jälle valijate tähelepanu ja heakskiitu koguvad (Reformierakond).

Vene koolide eduka eesti keelele ülemineku esmaseks tingimuseks on seega erakondade poliitilisel tahtel põhinev kokkulepe, mille saavutamine ei olegi aga enam eriti ebarealistlik, kui arvestada, et vastupidi sellele, mida kõneleb Keskerakond, on vene valijate huvi eestikeelse õppe vastu üsna suur. Näiteks tõi hiljutine lõimumise monitooring välja, et suurem osa (66%) teisest rahvusest inimestest leiab, et eestikeelne õpe peaks Eestis algama lasteaias, 80% neist nõustub aga väitega, et eesti keele õppimine tõstab koolilõpetajate konkurentsivõimet tööturul.

KAS KÄSIME, IGNOREERIME VÕI VÕIMESTAME? Avaneva võimaluste akna taustal on asjakohane küsida, mida teha, et algatatav reform oleks edukas. Selle küsimuse üle on nüüdisaegsete heaoluriikide poliitikakujundajad ja -teadlased juurelnud enam kui pool sajandit. Kui esialgu leiti, et edu võti seisneb tsentraalses valitsemises – poliitikakujundajad defineerivad probleemi, sõnastavad lahendused ja juhivad protsessi hierarhilise käsuliiniga –, ehk domineeris nn top-down-lähenemine, siis mõne aja pärast tõusis vastandina fookusesse nn bottom-up-stiil, mille keskseks märksõnaks on „rohujuuretasandi algatus”.

Mõlemal lähenemisel olid oma head ja vead. Ülaltalla-meetod võib küll olla selgelt planeeritud ja realiseeritud, kuid sidusgruppe kaasamata võib joosta liiva juba reformi esimene etapp ehk probleemi defineerimine, sest üleolev ja ekslik oleks arvata, et kesksed poliitikakujundajad teavad ainuisikuliselt, mis on kõige teravamad probleemid, millega ühiskonnaliikmed kokku puutuvad, ja kuidas neid lahendada. Altüles-lähenemise pluss on sidusgruppide autonoomia,

kuid ilma keskse koordineerimiseta võib tulemuseks olla ebavõrdsus, otsustamatus ja segadus, mille üheks väljundiks on poliitikate triivima minek (policy drift) ehk olukord, kus olemasolev poliitika ei toimi enam eesmärgipäraselt, kuid vastu pole võetud ka otsust olukorda parandada.

Kahe lähenemise edutegureid ja kitsaskohti arvesse võttes on jõutud järeldusele, et parim viis reformi elluviimiseks on nimetatud meetodite kombinatsioon, kus reform algatatakse ja seda koordineeritakse keskselt, kuid toimub väga sisuline sidusgruppide kaasamine, võimestamine ja arusaamade ühtlustamine, et saavutada olukord, kus iga toimija mõistab reformi vajalikkust ja eesmärke ning töötab seega maksimaalselt kaasa reformi õnnestumise nimel.

kust ja on nõus selle õnnestumise nimel pingutama.

Sestap on ootuspärane, et pigem lühinägelikult kui strateegiliselt läbimõeldult ja koordineeritult tehtud reform tõi endaga mitmeid soovimatuid tagajärgi alates õpilaste motivatsioonilangusest kuni õpiraskuste tekkeni2.

Keelereformiga edasiminekuks on käidud välja terve plejaad lahendusi: keelekümblusklasside laiendamine, eesti keele õpetamisega alustamine juba lasteaias, stipendiumid Ida-Virumaale elama asuvatele mujalt pärit õpetajatele, eesti ja vene noorte sidemete tugevdamine, õppematerjalide koostamine kultuuridevahelise kommunikatsiooni põhimõtteid arvesse võttes jne.

Tartu Ülikooli haridusteadlased on töötanud isegi välja piirkonnaspetsiifilised mudelid, kuidas ühtse eestikeelse koolini jõuda3.

Selleks et väärt lahenduste rakendamine liiva ei jookseks, on vaja vaadata tegevusi enne nende rakendama asumist strateegilise, nüüdisaegsest reformiteooriast lähtuva pilguga ja viia reform ellu sellele vastavalt, nt algatada poliitikamuutus küll keskselt, kuid kaasates sealjuures kõiki olulisi sidusgruppe (sh õpilasi, õpetajaid, koolijuhte, omavalitsuste juhte, lapsevanemaid) nii vara ja sisuliselt kui võimalik, et koguda infot nende tajutud hirmude ja riskide kohta ning neid põhjendatult maandada ja et ühtlustada arusaamu probleemi olemusest ja reformi vajalikkusest.

Kui tulla tagasi poliitiliste voolude mudeli juurde, siis probleem eksisteerib, lahendused on olemas, poliitiline tahe tekib ilmselt peatselt. Seega on aken poliitikamuutuseks peaaegu lahti. Selleks et avanev võimalus täidaks tõesti Eesti inimeste ja ühiskonna pikaajalisi, mitte poliitikute lühiajalisi eesmärke, peavad poliitikud suutma sel korral omakasupüüdlikkusest ja lihtsatest lahendustest kaugemale vaadata – seda nii poliitilise kokkuleppe sõlmimisel kui ka reformi kavandamisel ja elluviimisel.

SOOVIMATUTE TAGAJÄRGEDEGA REFORM Vene koolide eestikeelsele õppele üleminekul edu tagamiseks tuleks lähtuda nii reformiteooriast kui ka Eesti senistest õppetundidest, mis kinnitavad omakorda reformiteooria paikapidavust.

Nimelt, ehkki mõnikord arvatakse, et vene koolid lähevad eestikeelsele õppele üle ise ja riiklikult ei peakski seda eest vedama, näitab Eesti kogemus, et enne riiklikult paika pandud kohustuse tekketa, mille tulemusel muudeti vene gümnaasiumite õpe aastatel 2007–2012 60% ulatuses eestikeelseks, detsentraliseeritud korras keelereformi ei toimunud. Vastupidi, riikliku minnalaskmise paradigma tulemuseks oli poliitika triivimine ehk keeleliselt kihistunud koolisüsteem ei toiminud juba pikka aega eesmärgipäraselt, kuid sihikindla poliitikamuutuse algatamise asemel lasti poliitikal lihtsalt „triivida”.

Siiski, ka nimetatud reformi saatsid ebaõnnestumised, kuna vastupidi poliitikateadlaste soovitusele otsustati rakendada meetodit, mida võib pidada top-down-lähenemise õpikunäiteks: keskselt pandi paika, et vaid mõne aastaga peavad vene koolid viima oma gümnaasiumiõppe 60% ulatuses üle eesti keelele, jätmata sealjuures sidusgrupid piisavalt kaasamata, mh arvestamata, kas koolidel on eesmärgi täitmiseks piisavalt ressursse (nt eesti keelt oskavaid õpetajaid, kvaliteetseid õppematerjale), kas põhikoolis vene keeles õppinud noored tulevad gümnaasiumis järsku eestikeelsesse õppesse siirdudes õpingutega toime ning kas osalised üldse mõistavad reformi vajalik-

Sandra Haugas

Müürilehe ja DD Sihtasutuse koostöös on sündinud uus rubriik, mis toob kokku kaks sageli eraldi eksisteerivat teemat: poliitika ja strateegia.

Iga lugu analüüsib mõnd poliitiliselt olulist küsimust strateegilisest vaatest, et pakkuda välja paremaid käike, mida on muidu raske märgata.

On ootuspärane, et pigem lühinägelikult kui strateegiliselt läbimõeldult ja koordineeritult tehtud vene gümnaasiumeid puudutanud reform tõi kaasa mitmeid soovimatuid tagajärgi alates õpilaste motivatsioonilangusest kuni õpiraskuste tekkeni.

Zahariadis, N. 2018. Ambiguity and multiple streams.

– Theories of the policy process.

2 Kitsnik, M.; Metslang, H. 2015. Eestikeelset aineõpet mõjutavad tegurid: vene koolijuhtide seisukohti ja strateegiaid. – Eesti Haridusteaduste Ajakiri, nr 3 (1), lk 202–225.

3 Rääsk, M.; Rääsk, E.; Järv, S.; Kirss, L.; Palginõmm, K.; Pedaste, M. 2019. Ühtse Eesti kooli mudeli väljaarendamine Eestis.

1

Sandra Haugas on Praxise hariduspoliitika ja riigivalitsemise ekspert, kes annab lisaks Tallinna Ülikoolis loenguid heaoluriigi ja poliitikakujundamise teemadel.

18.9.–5.12.2021

Zach Blas, Contra-Internet: Jubilee 2033, 2018

Kuraator: Corina L. Apostol

MIS SILLUTAB TEED UUELE MAAILMALE?

Vabaduse väljak 8

K–P / Wed–Sun / Срд–Вск 11–18

kunstihoone.ee

PÄE VAK AJA

KESKKOND

28 : SAJA KÜMNES NUMBER

KOLUMN

Vaatamata oma intelligentsile suhtub inimene liigi tasandi riskidesse üsna kerglaselt. Põhjuseks võib olla narratiivne mõtlemine, mis paneb eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp.

OHUTUNDE ALAARENG Kirjutas Aet Annist, illustreeris Stella Salumaa

„Mesilaste parv sumises tondinahkade kohal ja tiivulised pillasid meetilku alla. Tondinahad ajasid suu kõrvuni lahti, et kuldkollased piisad kaotsi ei läheks.

Elu oli lihtsalt magus. […]

Hallsilm seisis teistest eemal ning jälgis sumisevaid mesilasi üha süveneva murelikkusega.”

Aimée Beekmani „Tondinahad”, eesti kirjanduse üks vähestest katastroofieelse käitumise kirjeldustest, annab päris hea aimduse tarbimisühiskonnast kliima- ja keskkonnakatastroofi lävel. Elu selle magususes on igaveseks garanteeritud, muretsejad kiibitsegu üksi oma asjatus naeruväärses paanitsemises, parem-karta-kuikahetseda-talupojatarkuse võib julgelt kõrvale heita.

Elu päästmiseks on kõik elusolendid varustatud teatava häirenupuga, et registreerida ohtlik situatsioon õigel ajal. Säärane riskitundlikkus laieneb sotsiaalsete olendite puhul ka grupi teistele liikmetele, sest pääseda tasub koos. Mitmetel liikidel – surikaatidel, paljudel ahvilistel, aga ka hakkidel ja koguni taimedel – on valvurid või häiresignaalid ja märguanded, millega hoiatada teisi, et üheskoos põgeneda või muul moel ohuks valmistuda.

Mitte ainult eestlaste ja tondinahkade, aga üldisemalt inimeste suhe ohutundega on liikide seas üpris eristuv

institutsioonide ja asjatundjate kuju – ei piisa. Keskkonna- ja kliimakataklüsmi künnis, kus me nüüdseks oleme ja kust oleks õigel ajal tegutsema asudes ka eemalduda jõudnud, esitab väljakutse inimeseks olemise eripäradele.

HIRM KUI PRIVILEEG Meie valdavalt korrastatud ja heaoluline omailm kinnitab hästi toimiva ja tehnoloogiliselt kaugele jõudnud elujärjega, et inimtulevik on sujuvate ja läbimõeldud süsteemide kontrolli all. Ühest küljest on kahtlemata privileeg elada mugavuste keskel. Teisalt uinutab see ohutunde. Ohutunde kogemine ehk hirm on seega samuti omamoodi privileeg. Hirm lubab tajuda reaalsuse allhoovusi seal, kus elu magususe jätkumine veenvana pinnal virvendab ja meile mesiste tilkadena igapäevaseid rõõme ja rahumeelt pakub. Hirm tuleneb teadmisest ja selle teadmise teadvustamisest, mis on omakorda tegevuse käivitajaks. Olla pime ühiskonna potentsiaalsete – või juba realiseeruvate – nõrkuste suhtes tähendab olla eelispositsioonita. Tegutsema asumise asemel, et päästa end ja oma grupi, ühiskonna, liigi liikmeid, keskendub ohutundeta inimene loole inimkonna imelisusest ja igikestvusest.

nt 1960ndatel Indias ja Nõukogude Liidus – on sõjajärgse võiduarenemise ja üha kiireneva progressi müüdi valguses heidetud kõrvale kui juhuslikke ja tulevikus üha hõlpsamini lahendatavaid probleeme, näiteks üha tootlikumate ja vastupidavamate sortide aretamisega.

Isegi juba toimunud katastroofid on ses loos üksikjuhtumid. Liigkindel usk loo inspireerivasse lõppu lubab sulgeda kõrvad juba plärisevatele häirekelladele.

KELLEGI TEISE KANNATUSED Narratiivsus mängib rolli lahtirulluva kliimahävingu olematuks kujutlemisel. Veel enam, see võib suisa õhutada empaatiavõimetust. Me näeme muutuva kliima külvatud kaost, ent need, keda otsene häda pole tabanud, kipuvad ammutama isiklikust kogemusest kindlust, et nemad, hädadest pääsenud, on peategelased ja seega eeldusena eelispositsioonil. Hättajäänud ja hukkunud esindavad paratamatuid, ent meisse mittepuutuvaid kadusid. Veel enam, nad esindavad vigu, mida peategelased muidugi ei teeks või millest nad ammutavad päästvaid teadmisi. Nõnda kirjutatakse troopiliste tormide inimkahjud rahvastiku liigkiire kasvu ja vaesuse arvele, justkui sama saatus ei võiks kõikjale jõuda. Isegi kui tulekahjude möll tabab kõige peenemaid korrastatud piirkondi, nagu on võinud viimastel aastatel näha Californias, või kui üleuputus sõtkub mudaseks pudiks tänavate kaupa linnu Saksamaal, mis on teinud oma igapäeva turvalisest korraldamisest uhkuseobjekti, ei taju puutumata jäänud selles läheneva ohu hingust, vaid saavad hoopis kinnitust enese äravalitusele.

Kannatanute teisestamine ja nende kogemuste kõrvaleheitmine tuleneb kaastunde väljalülitamisest geograafilise kauguse või kujutletud erinevuse tõttu. Ohu eitamine tähendab ka läbielatud kogemuse eitamist, mis on räsinud meist kaugemaid alasid juba aastaid.

Inimkonna tegematajätmiste ja mugavuste tagajärjed, mis on meile veel tulevik, on teiste jaoks juba ammu kohal. Ennast teiste olevikust ja teiste loost eemale mõeldes eraldame end ühisest reaalsusest ega tunnista enda tulevikku, enda osalust selles ühises loos.

Empaatiavõimega koos kaob jagatud saatuse tajumine.

Ent nagu hirmgi, on väliselt küll ebamugav ja ohvreid nõudev empaatia privileeg: just ühise saatuse, jagatud ohu tajumine annab meile päästerõnga. Üksi ei pääse sellest olukorrast keegi. Kui ohust teadlikuks saamine saabub koos enese naha päästmise keskse ilmavaatega, luuakse reaalsust, kus kõik on kõigi vastu. Nõnda on ohust pääsemise tõenäosus kõigi jaoks väiksem.

LÕPPUDE MITMEKESISUS

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises, otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjusi selle puudumisele. Praegu tegeleb esmajärjekorras keskkonnaja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.

ja sellisena unikaalne. Ehkki kalkuleeritud riske võtab enamik elusolendeid, on inimloom erakordne oma valmisolekus eirata ohtu hoolimata valvurite kärast, nii üksikult kui ka terve liigina. Tegelikult oleme üksikisikutena isegi üpris valvsad, et suitsualarm töötaks või et turvavöö oleks kinni. Liigi tasandi riskidesse suhtume aga üsna kerglaselt, kuigi just sel tasandil on oht igaühele meist märksa tõsisem: indiviid muutub vaid etturiks ühiskonna päästeoperatsioonis, sest ohu realiseerumisel võidakse liigi säilimiseks selle üksikliikmeid ohverdada. Ometi ei aita meid ohu tõsiselt võtmisel ei teadlikkus surelikkusest ega võime tuleviku üle arutleda – anded, mida me endale eriomaseks peame. Isegi süsteemsetest valvuritest – kavalatest hoiatussüsteemidest, mis on võtnud eri teaduste,

Sel kalduvusel on tohutu jõud. Inimene on narratiivne, reaalsust lugudeks vormiv olend. Lugude rääkimine on meie liiki läbi aja saatnud ja innustanud, lubanud ületada keerulisi olukordi ja sisendanud lootust. Lood edust ja edenemisest on osa sotsialiseerimisprotsessist ja ühiskondade eneseloomest. Need lood sisendavad meile, et kui praegu ka terendavad silmapiiril ohud, saab kõik korda; omas võimekuses leiame nagunii kas või viimasel hetkel lahenduse. Ohtude ületamise lugu on olnud üks olulisimaid inimolendi arengus. Kui korraldame mineviku ja oleviku narratiiviks, suudame end ühtlasi veenda tuleviku lootusrikkuses. Lisaks määrab terviknarratiiv – alguse ja lõpuga lugu – segadust tekitavad, pealtnäha kõrvalised protsessid ja sündmused vähemalt nende algetapis kõrvaleheitmisele. Ikaldusi –

Narratiivne mõtlemine paneb aga eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp, üksikisiku ja liigina. Selle loo suigutuses, rohepesus, enesepäästmises ja lahenduste edasilükkamises kujunev lõpp ei pruugi siiski olla õnnelik lõpp meile. Hallsilm ja päästetud tondinaha-lapsed jäid küll ellu, ent enamik tondinahkadest langes tuleroaks. Me kipume ignoreerima lõppude mitmekesisust, mis sunniks meid vaatama otsa võimalusele, et me ise oleme hoopis ohuloo suhtes kõrvad sulgenud ja ära kõrbenud kõrvaltegelased.

Nagu Hallsilm avastas, on uut ja värsket unistust raske välja mõelda. Siiski jääb meie ähmaseks lootuseks järgmine unistus, uus lugu, kus inimkond suudab edasi liikuda ülbest, enesekesksest ja empaatiavõimetust narratiivist ja avada silmad võimalike lõppude mitmekesisusele, kus privileegid ei toeta meie ülbust.

PÄE VAK AJA

LINNARUUM

SEPTEMBER 2021 : 29

Foto: autoportree

KOLUMN

Viimase kümnendiga on Eesti avaliku ruumi debatt tunduvalt elavnenud.

Kvaliteetset linnaruumi ja elukeskkonda nõutakse üha valjemal häälel.

Iseküsimus on, kui kiiresti ja mis tasemel on neile ootustele vastatud.

EESTI UUS AVALIK RUUM Järgnev mõtisklus tõukub Eesti uutest avalikest ruumidest, kus põimuvad arhitektuur, maastik ja disain.

Tüpoloogiliste näidetena toon esile väljakud ja promenaadid, sest need on linliku sündmusruumi ja vabaõhusuhtluse tulipunktid.

ESIMESED LINNUKESED

Kirjutas Carl-Dag Lige

Tallinna kruiisiterminali katusemaastik ja sealt algav promenaad on avatud vabaks kasutuseks kõigile linlastele ja külalistele.

Foto: Tõnu Tunnel, 2021

Eesti esimene nüüdisaegne linnaväljak ehitati Rakverre (Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, Veronika Valk, võistlus 1998, valmis 2004). Teravnurkse geomeetria, sakilise sillutise ja hiiglaslike kuppelvalgustitega plats sai moodsa Rakvere sümboliks. Esteetika ja disain võisid konservatiivsema meelelaadiga kasutajaid küll häirida, kuid see tõi linnale palju tähelepanu.

Kogu projekti võtmeisikuteks olid toonane linnapea ja linnaarhitekt (Andres Jaadla, Oliver Alver), kes tahtsid Rakveret moderniseerida – tõsta linna esile teiste väikelinnade seast ning muuta see atraktiivseks elupaigaks noortele. Linnaplatse, parke ja tänavaid oli väiksemal määral korrastatud ennegi, ent Rakveres loodi midagi, mis eristus – keskväljaku uus arhitektuur püüdis haakuda moodsa elutunnetusega.

Järgmiste põnevate linnaruumidena avati Tallinna Harju tänava haljasala (Ülle Grišakov, Olga Borisik, Triinu Järve, 2007) ning Tallinna Vabaduse väljak (Andres Alver, Tiit Trummal, Veljo Kaasik, võistlus 1998, I järk 2009). Neist esimene pakkus traagilise ajalooga esindustänava äärde madalhaljastusega linnapargi. Teine aga ambitsioonika linnalava, kus mängivad kokku nii poliitilised, majanduslikud kui ka ühiskondlikud tähendusväljad. Kahetsusväärne kujundusfopaa Vabadussõja võidusamba kujul (Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho, Anto Savi, 2007–2009) tõmbas kriipsu peale platsi arhitektide unistusele liberaalsest, tulevikku vaatavast linnaruumist.

Arhitektid, 2021). Tartust, mis on paistnud juba üle kümne aasta silma kvaliteetse linnadisaini ja avaliku ruumi planeerimisega, võib esile tõsta Vaksali väljaku kujunduse (Mirko Traks, Henn Runnel, Karin Bachmann, Tõnis Arjus, 2018). Otepää korrastas oma parema äranägemise järgi (loe: arhitektide ideed kõrvale heites) keskväljaku, kuid üsna kesiste tulemuste ja ehituskvaliteediga. Väike ja moodne linnaväljak on ka Paldiski südames (Madis Vaikmaa, Martin Saarnak, 2020).

Esimene terviklikult korrastatud promenaad oli Haapsalus (2010), järgnesid Narva-Jõesuu ja Narva jõe promenaad (mõlemad 2014). Pärnu rand on läbinud aastate jooksul mitu uuenduskuuri, neist viimase sel aastal. Tänavu valmisid ka mastaapne Sillamäe promenaad ning esimene lõik Tallinna Kopli rannapromenaadist.

Tinglikult võib promenaadiks nimetada ka mastaapset Reidi teed, mis pikendas Pirita tee äärse jalg- ja rattatee koos haljasalaga kuni Tallinna sadamani – see on arvatavasti Eesti pikim promenaad. Mereäärsetest haljasaladest kõige uuem, oma mõõtmetelt ja ruumitüpoloogialt teistest ka selgelt eristuv on Tallinna kruiisisadama terminal ja sellega seotud urbanistlik avalik ruum

…ÜHE ERANDIGA

UUED KESKVÄLJAKUD JA PROMENAADID

Carl-Dag Lige on arhitektuurikriitik, kuraator ja ajaloolane, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige. Ta on korraldanud, kureerinud ja vedanud mitut arhitektuuriüritust.

Hea avalik ruum mõjub värskelt ja sõbralikult, paigana, kus on põnev nii külalisel kui ka kohalikul. Just säärase ambitsiooniga on loodud hulk uusi linnaväljakuid ja promenaade.

Eriti jõuliselt on sellele kaasa aidanud Eesti Arhitektide Liidu algatus „Hea avalik ruum” (projektijuht Kalle Vellevoog). Programm tõukus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva sündmustest, kuid on jätkunud aktiivselt ka pärast juubeliaasta lõppu. Nelja aasta jooksul (2018–2021) on valminud kümme linnaväljakut, tänavat või muud väliruumiala peamiselt Eesti väikelinnades (Tõrva, Põlva, Valga, Rapla, Võru, Kuressaare, Elva, Rakvere I järk, Kärdla, Viljandi). Arhitektuurivõistlused on lõppenud ja ehitust ootavad teiste seas Tapa, Võsu, Lihula, Paide, Audru, Jõgeva, Sindi jt.

Mõne projekti elluviimine on rahapuudusel või poliitkempluse tagajärjel ka takerdunud.

Avalikke ruume on korrastatud ka „Hea avaliku ruumi” programmist sõltumata. Tallinnas lõppes hiljuti Tammsaare pargi pikk värskenduskuur, mille käigus uuendati haljastust, rajati efektne, et mitte öelda efektitsev, valguslahendus ja ehitati suur kohvik (Kadarik Tüür

tellijatena üsna passiivsed. Uutest linnaväljakutest eristuvad esteetika ja kohaidentiteeti loova potentsiaali mõttes Võru ja Tõrva (vastavalt Villem Tomiste, 2019 ning Arhitekt Must, 2018). Kontseptuaalse, kuid tundliku lähenemisega on Elva ja Rapla keskväljakud (vastavalt Ülle Maiste, Diana Taalfeld ning Siiri Vallner, mõlemad 2019). Kärdlas on linna keskväljakule toodud palju loodust ja looduslikke materjale. Rakvere Pikk tänav (Karisma arhitektid, I järk 2019) mõjub aga lihtsalt kenasti korda tehtud tänavana, mis püüab elustada ajaloolist linnasüdant. Kõigil neil ruumidel on äratuntav, meeldejääv iseloom. Ent on ka alalhoidlikumaid, kohaspetsiifilisi projekte.

Valga keskväljaku (Franchi Associati, 2018) puhul korrastati segahoonestuse ja võrdlemisi hapra identiteediga, ent asukoha mõttes keskne linnakvartal – rajati mänguväljak, istumispaigad, purskkaev, välilava jm.

Eeskujulik näide nüüdisaegsest sõbralikust linnaruumist, kus esmapilgul puudub selgroog, see „midagi veel”, mis iseloomustab ruumikultuuri originaalseid väljendusvõimalusi. Ent kas originaalsus on antud juhul see kõige õigem kvaliteedi hindamise kriteerium?

Võib-olla tuleks Valga projekti väärtusena näha just haprust ja olemasoleva tundlikku kokkupõimimist – mitte otsida monumenti. Väikelinnade uute keskväljakute puhul paistab üsna tihti, et hea uue avaliku ruumi loomise eesmärk on anda lootust, luua eeldusi ja võimalusi, mitte võtta jõulisi ruumilisi või kohaidentiteeti puudutavaid seisukohti.

(Maarja Kask, Ralf Lõoke, Villem Tomiste, 2021), sellest projektist pikemalt allpool.

PIGEM VÄIKSED SEKKUMISED KUI SUURED ŽESTID… Inimesed ei soovi veeta värskes õhus vaba aega ainult metsas või maal, vaid ka heas linnaruumis. Selleks on vaja tarbimissunnist vaba, mõnusa tunnetusega tehtud ja tegevusvõimalusi pakkuvaid avalikke ruume.

Viimase paarikümne aasta jooksul rajatud linnaväljakute ja promenaadide seas on mitmeid, mis sääraseid tegevusi toetavad, kuid on ka üksikuid läbikukkumisi.

Kuna eelarve on avalike objektide puhul alati piiratud, siis väljakutsed on sarnased: välja suudetakse ehitada enamasti üsna väike lõik või tükk linnaruumist, kasutatakse valmistooteid (samad ehitusmaterjalid, korduv linnamööbel, laste mänguväljakute detailid jm), ehituskvaliteet võib olla kõikuv.

Mõnevõrra on isegi üllatav, et asula kuvandi loomise seisukohast on omavalitsused olnud keskväljakute

Kõigist „uue” Eesti ajal rajatud avalikest linnaruumidest eristub üks: selle aasta suvel avatud Tallinna kruiisiterminal oma katusemaastikuga ja sellega liituv, kõrgetele betoonpostidele tõstetud 800 meetri pikkune promenaad (autorid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Villem Tomiste). Tallinna moodsaim merevärav peaks oma välimuse ja mugavusega võluma tulevasi kruiisituriste. Kohalikele loodi aga monumentaalne catwalk, mis sobib enda näitamiseks ja teiste vaatamiseks. Pikal promenaadil on spordiplats, terminalihoone ülakorrusel restoran, istuda saab pikkadel puitpinkidel. Betoontribüünilt avanevad vaated Soome lahele. Detailviimistluse ja ehituskvaliteedi üle võiks ju norida (ebamugavad trepiastmed, lihvimata ja terav metallpiire, ebamugav ligipääs linnast jm), aga ilmselgelt on tegu ruumiga, mis end jõuliselt kehtestab.

Avaliku ruumi seisukohast on tähelepanuväärne, et arhitektide utsitamisel avati Tallinna sadama territooriumist hiigelsuur ala, mis oli tavakodanikele suletud enam kui sada aastat. Muidugi, eks see on ka Tallinna Sadama äri- ja turundusprojekt, et kasvatada oma sotsiaalset kapitali, ent Eesti kontekstis on siin loodud midagi pretsedenditut – nii tervikruumi, arhitektuuri, haljastuse kui ka üksikobjektide kujunduse kontekstis. Nüüd jääb ainult vaadata, kuidas see ansambel ajale vastu peab – kas inimesed võtavad selle omaks, kas loodud ruum hakkab ka ise uusi tegevusi genereerima ning kas kasutatud materjalid peavad ilmale ja ajale väärikalt vastu.

30 : SAJA KÜMNES NUMBER

KU LTU U R

KUNST

PLOKIAHELA FINANTSAJASTU PER Eesti esimese institutsionaalse NFT-kunstiprojektiga Mutagen tehtud katse ehitada iseteeniv kunstiline finantsorganism toob välja nii krüptokunstibuumi omandikultuse kui ka kaasaegse kunsti jätkusuutliku potentsiaali.

Stefan Peetri

Märtsis müüdi kunstnikunimega Beeple tuntud Mike Winkelmanni digikollaaž „Everydays: the First 5000 Days” veebioksjonil 69 miljoni dollari eest. Nüüdseks on digikunstnik teeninud oma NFT-teostega üle saja miljoni dollari. Krüptoterritoorium on osutunud viljakaks ka popmuusikale – Deadmau5, Kings of Leon, Pussy Riot, The Weeknd, Snoop Dogg, Imogen Heap, Amnesia Scanner jpt on vaid mõned näited popartistidest või -kollektiividest, kes on sisenenud NFT-turule. Ühendriikide popstaar Grimes lõi oma digitaalsest persona’st teose „WarNymph”, mille müügitulu ulatub kuue miljoni dollarini. Hangeldamine käib isegi inimesesarnaste staarandroidide – nagu Sophia – NFT-kunstiga, rääkimata hoomamatust anonüümsete digikunstnike ja väikeinvestorite karjast, kes jätkavad kunstimaailmas krüptoturu haipimist. Jaanuarikuus GameStopi kontekstis tekkinud börsišokk on väikeinvestorite viimase paari aasta üks olulisim finantsturu raputamise katse, mille käigus tõmmati riskikapitalifondile Melvin Capital nende enda mängus kott pähe. Plokiahela kunsti ehk NFTde (non-fungible token) levikut võib näha mõttelises seoses väikeinvestorite ja -tegijate, idufirmade ning krüptoomanNFTde levikut võib näha mõttelises dite esiletõusuga, millega üritatakse riskikapitalifondide ja börsiseoses väikeinvestorite ja -tegijate, hiidude finantsloogikas perestroiidufirmade ning krüptoomandite esile- kat korraldada.

Tuleb muidugi nentida, et enatõusuga, millega üritatakse riskikapitalimiku NFT-põhiste teoste kunstifondide ja börsihiidude finantsloogikas line või kriitiline väärtus (k.a Winperestroikat korraldada. kelmanni) on olnud seni äärmiselt kaheldav. NFT-kunsti tänavune buum on olnud peamiselt õhinapõhine. Haip NFT-kunstiturust on olnud viljakas, mistõttu turg on kasvanud aasta jooksul 800% ja see tähendab seni 429 miljoni dollari suurust tulu. Kokku on NFT trendiharjal teenitud üle kahe miljardi dollari. Võrdluseks on Temnikova & Kasela galerii värske Mutageni projekti osakaal sellest ligi 600 kogujaga 536 ETHd (1 ETH tähistab krüptoraha Ethereum, mille väärtus on praegu 2680 eurot) ehk 1,5 miljonit dollarit.

Kaasaegse kunsti käibefraas „post-internet”, mida Mutageni projekt üritab veeb 3.0 sfääri üle kanda, on oma esteetikaga hea kontseptuaalne tööriist krüptotandri kompimiseks – kuivõrd säilib NFT-turuga kohanedes kaasaegse kunsti institutsionaalsem positsioon?

Krüptokunstis võimendub see, Mutageni projekt testib (kaasaegse) mida post-interneti liikumine enkunsti vastupidavust krüptovara nustas juba kümme aasta tagasi, finantsloogikas, küsides, kas kaas- ehk see, kuidas internetiajastul aegsel kunstil on selle demokrati- muutuvad järjest ebamääraseseerumisel mingi roll täita. maks kunstiobjekt, autori roll, tootmise ja tarbimise erisus, levik ja ringlus. Oluline oleks ehk lisada ka omanik või koguja. Mutageni projekt testib (kaasaegse) kunsti vastupidavust krüptovara finantsloogikas, küsides, kas kaasaegsel kunstil on selle demokratiseerumisel mingi roll täita.

NFT KUI MÜSTILINE MÄNG Bitcoini protokolli tekkest on möödas 12 aastat ja üha rohkem võrsub kunstivaldkonna iduettevõtmisi/ -võtteid ja plokiahela kunsti vahendajaid, kes alles avas-

tavad ja testivad teise põlvkonna plokiahelate, näiteks Sestap tuleks rääkida ka Bitcoini energiakulust, mis Ethereumi lubavusi. Ethereum on edasiarendus Bitcoi- on võrdväärne Argentina-suuruse riigi omaga. Ka ni plokiahelast. Plokiahelad toimivad kui digitaalsed Ethereumi puhul on kritiseeritud selle krüptokaevanpearaamatud (ledgers) ehk nende ülesanne on salves- damispõhist energiamahukat toimeloogikat. Ometigi tada iga tehing, krüptides ühtlasi kõik tegevusjäljed toovad Mutageni projektis osalev kunstnik Katja Nodetsentraliseeritud hajusandmebaasis. Just viimase vitskova ja galerist Olga Temnikova välja, et näituste lubavuse tõttu on võimalik koostada Ethereumi ploki- või biennaalide korraldamine – mullikiled, transport ahelas mitmesuguseid nutilepinguid (smart contracts), mis võimaldavad näiteks kunstnikel teenida kõigi tehingute pealt, mis nende töödega tehakse.

NFT on lihtsalt üks virtuaalne sertifikaat, indeks või asendamatu väärtusega žetoon mingile objektile, mis asetub plokiahela peale.

Seega on NFTd kollektsioonid failidest, mis võivad olla laiendiga .jpg, .mp3, .mp4, .gif vms formaadis. Plokiahel kirjutab nendesse failidesse sisse koodi, mis teeb need ainulaadseteks (nonfungible osa žetoonist ehk token’ist).

Plokiahela ja NFT ruum ei ole ärksamate kunstitöötajate jaoks peibutav ainult kontseptuaalselt, vaid ka täiendava tuluallikana. Juba 90ndatel tekkisid võimalused kujutise lõputuks digitaalseks taastootmiseks.

Digitaalselt toodetud kunst on loodud vaikimisi masinatele loetavaks. See on oma vormilt tehisintellekti või plokiahela jaoks seeditav.

Uusmeedia ja internetikunst on vaevelnud 20–30 aastat oma teoste müümisega, mistõttu need on kas nišistunud või liikunud füüsilistesse galeriidesse. NFTturg võimaldab lebotada kodus, olla internetis ja selle eest raha saada. Ideaalversioonis on see ehk omamoodi täielikult automatiseeritud luksuslik kommunism ehk TALK (fully automated luxury communism ehk Üleval vasakul: Tommy Cash „Golden” Üleval paremal: Ilja Karilampi „Gold Ancestor FBI” FALC), visioon isereguleeri- All vasakul: Katja Novitskova „PDB Mutant 05” All paremal: Nik Kosmas „Mecha Bull” vatest algoritmidest, mis toodavad pilte ja raha tiksub pangakontole. Reaalsuses ja kütus, lendamine, kipsplaadid jne – on kokkuvõttes on niivõrd kaootilise haibiteljega krüptomaagiat nagu sama ressursinõudlik. Ühtlasi on lootust, et järgmisel NFT veel keeruline määratleda, ka Mutageni projekti aastal liigub Ethereum intensiivset arvutitööd nõudtehniline arhitekt Edgar Aronov on nimetanud seda vast proof-of-work-süsteemist tagatispõhisesse proof„müstiliseks mänguks”. of-stake-süsteemi, kus tehinguid ei fikseeri niivõrd Plokiahelad kujutavad veeb 3.0 katset kaotada krüp- krüptokaevandamine, vaid panuse väärtuse tõendatograafiaga (kryptos tähendab kreeka keeles „peide- mine, mis tähendaks plokiahela praeguse ökoloogilitud, salajane”) vahendajad, kuid sellel on oma hind. se jalajälje arvestatavat vähenemist.

KUNST

KU LTU U R

SEPTEMBER 2021 : 31

KUNST KUI RESTROIKA MUTAGENI PROJEKT KUI KOGUKONDLIK LOOME

1. augustil lansseeriti NFTde veebivahendaja opensea.io kaudu Mutageni projekti NFTd, millest müüdi kolme tunni jooksul ära kõik 4136 tükki. Matemaatilise juhuslikkuse alusel jagati 500–600 kollektsionäärile 4096 mutageeni ja 40 haruldast genesis’t. Iga kujutis, mis nimetati piibellikult genesis’eks (nii on start-up’i-keeles omane kutsuda esimesi projekte), koosneb neljast mutatsioonikihist. Iga mutatsioonikiht on seotud eri mutageenidega, mistõttu igal genesis’e NFTl on 256 variatsiooni. Kokku tähendab see tuhandeid printimisvõimalusi, mis omakorda tähendab kuvatõmmist teatud mutatsioonihetkest. Iga tehing, mis kunstniku tööga plokiahelas tehakse, garanteerib sellest protsendi ka kunstnikule endale, sest kõik tehingud kantakse plokiahela „pearaamatusse” ehk need säilivad protokollis igavesti.

Kunstnikud pidid loovutama Mutageni puhul kontrolli online-kultuuri aktiivsuse, finantsloogika ja masinloome üle ehk alluma nendest mittesõltuvatele ja isekeerustuvatele protsessidele, mis hakkavad nende töid muutma ja levitama. Juba termodünaamika II seadus ütleb, et korrastamatus ehk entroopia avatud süsteemides saab ainult kasvada – selle heaks näiteks on plokiahelaruum. Plokiahela kunst ja NFT-turg on katse entroopiat majanduslikult tulusaks muuta.

Alates 1970ndatest on arvutitehnoloogia mänginud rolli finantsturgude globaliseerumisel ja imbumisel sotsiaalsete gruppide suhtesse tehnoloogiaga. Mutageni projekt kombib seda ambivalentsust ja ühtlasi seilab sellel. Nii tundub arvavat ka Temnikova & Kasela galerii omanik Olga Temnikova, kes käsitleb projekti peaarhitekti Edgar Aronovi tööd projekti juures kunstnike töödega võrdväärse „loominguna”. Aronovi loodud tehnoloogiline arhitektuur on avatud koodiga ehk kõigile kättesadav. See on seni nii talle endale kui ka Mutageni populaarsusele viljakalt mõjunud.

Lisaks Aronovile on Mutageni projekti peamised liikmed rahvusvaheliselt tunnustatud rootsi postinterneti kunstnik Ilja Karilampi ja Ühendriikide kunstnik Nik Kosmas. Eestit esindavad Katja Novitskova ja Tommy Cash. Kokku on tiimis koos abilistega üle 16 inimese. Mutageni projekt eeldas kunstnikelt teatud parameetrites kontrolli kaotamist. Genesis-versioonide konstrueerimiseks pakkusid inspiratsiooni algoritmilise muusika platvormi EulerBeats NFTd, mille puhul aktsionäride osalus määrab algoritmiliselt

toodetud muusika, mis sisaldab samamoodi printimisvõimalust ehk helitõmmist teatud mutatsioonilõigust.

Karilampi sõnul tähendab plokiahelaga töötamine institutsionaalse kunsti elitaarsusest loobumist. Tegemist on ju detsentraliseeritud võrgustikuga, mille demokratiseeriv mõju võimaldab kunsti mõjutada kõikvõimalikel agentidel, nagu finantsvoogude kõikumised, turundus, anonüümsed trollid ja meemikultuur.

Karilampi sõnul võikski krüptokunst olla fun, taotluslikult ja stilistiliselt pealiskaudne ning osaluskultuuril põhinev. Plokiahela seeditud kaasaegne kunst peab suutma olla ühel ajal populaarne, avangardne, teaduslik ja finantsiliselt tulus. Karilampi ja Novitskova väidavad, et plokiahela kunstil on veelgi tulevikulisi potentsiaale.

Karilampi räägib arvutite animeeritud ja muteeruvast reaalajas videost, täidetud algoritmilistest filtritest ja automatiseeritud järelefektidest – justkui visuaalselt elav organism. Novitskova juhib tähelepanu juba käimasolevatele protsessidele, nagu Google’i tehisintellekt AlphaFold II, mis mõjutab digitaalkujutistega bioloogilisi protsesse.

VISUAALNE EUFOORIA Krüptokogukonna omavaheline kommunikatsioon kubiseb filtritest, meemidest, iroonilistest ja perverssetest naljadest, isegi vandenõuteooriatest. Ilja Karilampi, Tommy Cashi ja Nik Kosmase kollektsioonide kõnetusvõime peitub nende kohandumises krüptomaailma mängureeglitega – nad kasutavad selliseid sümboleid nagu Pepe the Frog, emoji’d, manga, trollimine jne. Katja Novitskova hiilib internetikultuuri miljööst mööda, uurides hoopis, kuidas digitaalne kunst ja teadus võivad sünteesida tulevikus uutmoodi loodust.

Karilampi, Cashi ja Kosmase kollektsioonid kätkevad omamoodi visuaalse eufooria tekitamise või antielitaarsuse tahet, juhtides tähelepanu kommunikatiivsele ekstaasile, mis läbib NFT-kogukondades toimuvat suhtlust. Nende kollektsioone võib mõista digitaalsete hieroglüüfidena, mis on pumbatud täis märke, viiteid, meeme ja sümboleid, mis võivad isegi omavahel vastuolus olla.

Karilampi on öelnud, et ta soovib saavutada oma töödega sarnase visuaalse eufooria, nagu tekitavad kuulajas Avicii poploo hook’id. Nik Kosmas otsib frigiidses transtsendentaalset. Stilistiliselt leiab Kosmase tööst nii anime kui ka manga osiseid, videomängu-

NÄITUS 9.-25.09

MONUMENTAALDEKORATIIVKUNST NÕUKOGUDE EESTIS Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu ees ja sees (Rävala pst 10)

Vaata näitust veebis www.muinsuskaitsepaevad.ee

disaini ja psühhedeeliat. Sarnaselt Cashi kollektsiooniga kohtab siin seksualiseeritud ja sürreaalseid figuure, nagu mehhatrooniline põrgumootorratturist sushi’t sööv härg. Cashi kollektsioon ei erine suuresti ta sotsiaalmeedia imagoloomest. Tema kõige haruldasem genesis-NFT, üleni kuldne rätsepaistes Tommy Cash, tuletas meelde Clement Greenbergi ütlust, et avangard on paratamatult „kuldse nabanööri” kaudu sõltuv turumehhanismidest.

On muidugi küsitav, kas Tommy Cash pole ehk turundusNFT-turg võimaldab lebotada trikk rikkamate investorite ligikodus, olla internetis ja selle eest meelitamiseks.

Katja Novitskova biomoleku- raha saada. Ideaalversioonis on laarsete mutantide kollektsioo- see ehk omamoodi täielikult ni moodustavad GAN-algoritmi automatiseeritud luksuslik ehk tehisnärvivõrke kasutades kommunism. loodud koletislikud näod, valgud või viirused, mis osutuvad hoopis üsna helgeteks ja utoopilisteks olenditeks. Novitskova on ise väitnud, et „geneetiline mutatsioon” on elu olemuslik osa. Viiruses viirastuv inimnägu võtab Mutageni projekti „müstilise mängu” hästi kokku ja on hetkeolukorras tabav.

Mutagen on ajakohane ja üldistusvõimeline, kontseptuaalselt trolliv ja ühtlasi tuleviku tehnoloogiaga eksperimenteeriv projekt, mis loob seoseid bioloogilise evolutsiooni ja tehnoloogilise kiirenduse, viiruse ja meemi, finantsvahendi ja kaasaegse kunstiteose vahel. Kui jõukam klass Plokiahela seeditud kaasaegne on nõus välja käima 69 miljonit kunst peab suutma olla ühel ajal dollarit ühe Beeple’i digikujutise populaarne, avangardne, teaduslik eest, mida kõik ülejäänud saavad internetist tasuta alla laadida, ja finantsiliselt tulus. siis selles ei tasuks näha otsest probleemi. Samas toob Mutagen esile ka plokiahela miinuse: krüptoturg võimendab omandikultust, kus kunst ise mängib vähem tähtsat rolli kui võimalus sellega turul kaubelda. Mutageni projekti kunstilis-kriitilist väärtust on veel vara lõplikult määratleda, aga pretsedendi plokiahelakunsti kujul see siiski loob. Tegemist on alles muteeruva kunstiprojektiga järjest detsentraliseeruval finantsväljal.

MUTAGENI PROJEKTIGA ON VÕIMALIK TUTVUDA LÄHEMALT AADRESSIL MUTAGEN.XYZ.

32 : SAJA KÜMNES NUMBER

KU LTU U R

ZEN

EKSISTENTSIALISM JA EKSTAAS.

SEENELKÄIK KUI REKREATIIVNE MÕTTEPAUS

Seenelkäimise funktsioon ei ole tänapäeval enam esmajoones praktiline, vaid pigem hedonistlik, isegi meditatiivne. Aga kui seenele lähemalt otsa vaadata, siis kas tegemist on üldse taime või äkki hoopis loomaga? Ja lõppeks, kuidas peab seen vastu antropotseenile?

Kirjutas Karola Karlson, illustreeris Andrei Kedrin

pisut vastu, kui toetuda kreeka mütoloogiat uurinud kirjaniku Robert Gravesi teooriale, kes kirjutab oma raamatus „Kreeka müüdid” (1955), et vägijook ambroosia, mida müütides sageli pruugitakse, oli tegelikult Amanita muscaria – hallutsinogeenne seen, mida tarbisid nii etruskid kui ka viikingid, et end lahingute eel üles 2 Mitmetunnisel metsas uitamisel on kütta –, eesti keeles tuntud kui punane kärbseseen. Wasargimõtetele dekreatiivne mõju: mõtted soni mükoetniline liigitus jätab lahustuvad abstraktseteks ja fluidseteks eestlased igatahes kenasti kahe Mesostilise seeneluuletuse autor on avangardistlik heliebemeteks, pea puhkab ning päeva- mäetipu vahelisele alale, mäejalooja ja mükofiil John Cage. Luuletus ilmus 1972. aastal avaldatud kogumikus „Mushroom Book”, mis koosnes tõelusesse naastes saab ideed uuesti lami laialehisesse metsa.

Võimalik, et eksin, aga olles Cage’i vabas vormis kirjutistest, illustraator Lois Longi värskeks ja koherentseks kogumiks veetnud lapsepõlve Lõuna-Eesti sihvakatest seenejoonistest ja botaanik Alexander H. kokku panna. metsades vanaemaga seeni jahSmithi sulest pärit teaduslikest seenekirjeldustest. tides, on mulle jäänud mulje, et Luuletus pole tõlgitud, vaid Cage kirjutas selle eesti lõunaeestlased on suuremad keeles, lisaks on kogumikus rootsi- ja soomekeelmükofiilid kui põhjaeestlased. Teisalt toob Tartu Üliseid mesostihhoneid. Helilooja kooli loodusmuuseumi bioloogiliste interaktsioonide sai mükofiiliapisiku külge juba ökoloogia töörühma vanemteadur Leho Tedersoo noorena, kui ta lisasissetuleku Õige seeneretk päädib aja- ja kohataju Sirbile antud intervjuus hoopiski välja, et Eesti seeneteenimiseks metsast söögiseeni rikkaim paik on Abruka laialehine mets, mis on mitukorjas ja neid New Yorgi tippres- kadumisega, metsast lahkumise aega sada aastat vana, inimtegevusest pea puutumata.3 20. toranidele hangeldas. Hilisemas ei kuuluta mitte korvi servadest üle sajandi esimeses pooles sündinud põlvkonna jaoks elus, kui akuutne majanduslik va- pungitavad puravikukübarad, vaid ei olnud seenelkäik pelk meelelahutus ja mõtteid jajadus seente korjamise järele ha- puudesalule laskuv ööhämarus. hutav jalutuskäik samblavaibal, vaid veel üks viis, kuijus, tõmbas Cage’i metsatrettide das loodussaaduste najal peret toita. Kukeseened ja poole aga pikkade jalutuskäikude puravikud läksid juba samal õhtul kastmega kartulite transtsendentne ja mõtiskluslik peale, pilvikud ja riisikad aga keedeti läbi, marineeriti potentsiaal, rääkimata seentest, mida helilooja koos ning pandi purki talveks tallele. Kui läks eriti hästi ja või ja soolaga praadis, misjärel ta neile hiljem sidrunit leiti sirmikuid, sai neid munatailisas. nas paneerida, tulemuseks nõukaSeened olid 20. sajandi Ameerikas en vogue teema. aegne vegešnitsli eellane. TänaViis aastat enne Cage’i seeneraamatut ilmus teos tema Esimene elusorganism, mis päeval, kui supermarketiletid kaasmaalase Robert Gordon Wassoni sulest. Edukas Hiroshima aatomipommist laastatud on šampinjonidest ja portobelNew Yorgi pankur – Wasson oli asepresident J.P. Morgani pangas – oli pühendanud kümme aastat oma maapinnal tärkas, oli just matsutake lodest lookas, käime me endielust hallutsinogeensete seente uurimisele (ja nenseen. selt turul kukeseeni ja puravikke otsimas. Aga metsa seenele de kogemisele). Tema raamat „Soma: Divine Mushenam eriti tihti ei satu, sest head room of Immortality” (1968) sai niidistiku alla 1957. seenemetsad, eelkõige Tallinna aastal, kui Wasson koos oma sõbraga esimest korda ümbruses, on muutunud oma harulduses saladuseks, Lõuna-Mehhiko mägikülas hallutsinogeenseid seeni mida ei tihka jagada isegi parimate sõpradega. proovis. Wassoni 1957. aastal ajakirjas Life ilmunud artikkel „Seeking the Magic Mushroom” populariseeris SIHITUSE VÕLU „maagilise seene” termini ja tõi seenetrippimise laiema John Cage iseloomustas oma seenelkäike kui sihitut massi teadvusesse. Psühhedeelsetes seentes sisalduva ekslemist. Kuigi metsamineku praktiline ettekääne psilotsübiini mõju on võrreldud sageli LSDga. on korjata söögiseeni, näib selle tegelik eesmärk peituMÜKOFIILID JA MÜKOFOOBID vat just eesmärgitus seiklemises: puude vahel uitamine puhastab pea argiteemadest ja viib meeled-mõtOma Life’i teksti antropoloogiasse kalduvates lõputed ootamatutele radadele uitama. Õige seeneretk lõikudes märgib Wasson, et iga indoeuroopa rahvas päädib aja- ja kohataju kadumisega, metsast lahkumion ajalooliselt kas mükofiilne või mükofoobne. Venese aega ei kuuluta mitte korvi servadest üle pungilased ja katalaanid olevat suured mükofiilid, samal ajal tavad puravikukübarad, vaid puudesalule laskuv öökui antiikkreeklased, keldid, skandinaavlased ja anghämarus. losaksid olevat mükofoobid.1 Siinkohal vaidleks küll Eraldatud jalaSt Cm. värvusetUd toLvjalt tippudEga rohtuNud aprillisT mAini

We remain greedy: we never find enough. We keep on looking for mushrooms until we’re obliged (an engagement or the fact the light’s falling) to stop. Only for some such reason do we leave the woods (unless, by then, we’re lost).

– John Cage Ego unustamine ning mõttelõnga ootamatud lahtirullumised olid lahutamatu osa Cage’i loomingulisest protsessist. Just selle meelijahutava kogemuse pärast tasukski seeni turu asemel metsasalust otsima minna.

Heal päeval võib seenelkäigust saada ekstaatilise kogemuse. Sõna „ekstaas” tuleneb vanakreeka sõnast έκστασις (ekstasis), mille ligikaudne algtähendus oli „[enesest] väljaspool viibimine” – teadvuse ajutine muutunud seisund, milles tavapärane väliskeskkonna tajumine on vähenenud ja asendunud intensiivsete subjektiivsete elamustega. Mitmetunnisel metsas uitamisel on argimõtetele dekreatiivne mõju: mõtted lahustuvad abstraktseteks ja fluidseteks ebemeteks, pea puhkab ning päevatõelusesse naastes saab ideed uuesti värskeks ja koherentseks kogumiks kokku panna, toimub rekreatsioon. Telefoni võib jätta koju või paigutada korvi põhja, nii et see peatselt, pärast paari metsafoto ja -video jäädvustamist seenekuhja alla mattub, kuid sellegipoolest liigpõhjaliku enese- ja navigatsioonikaotuse korral päästerõngana toimib.

˛

üMarmürkel sOögiseen kübaR Cm. kollakasHall tumEdamate heLedamate aLumises servAs

SEEN ANTROPOTSEENIS Kuigi (või just seetõttu, et) seente puhastamine, lõikumine, sorteerimine ning sellele järgnev praadimine või kupatamine on paras kannatuste ja kannatlikkuse rada, on need leidnud koha lisaks kodusele õhtusöögilauale ka tipprestoranide menüüs. Rootsis asuva kolme Michelini tärniga restorani Frantzén välja antud kohvilauaraamatus on juttu teravalt puuviljase ja vürtsise maitsega matsutake seentest, mida küll Rootsis suure õnne korral leida võib, aga mis kohalikule nõudlusele vaatamata tihti Jaapani jõukate gurmaanide lauale rändavad. Matsutake seened (ee männiheinikud), mis on 2014. aastast Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) punases nimistus, ei ole kommertslikult kultiveeritavad, kuna need on tugevas sümbiootilises sõltuvuses neid ümbritseva männimetsaga ja vajavad kasvamiseks okkarisu. Mida enam metsasid metsamajandajate kätte satub, seda vähemaks jääb männialuseid, kust okkarisu ära ei koristata, ja nii väheneb ka matsutake’de looduslik levikuala.4 Männiheinikuid Eesti metsadest üleliia tihti ei leia, aga siiski… Kui rootsi bioloog Niclas Bergius 2016. aastal Eestis Lahemaa rahvuspargist matsutake seene leidis, ületas see koguni kohaliku uudiskünnise. Uudislugu Postimehes mainis märgiliselt, et „umbes pool kilo matsutake seeni mak-

ZEN

KU LTU U R

sab ligi 1000 dollarit ehk 890 eurot”5, kuid kahjuks mitte asjaolu, et tegemist on kliimasoojenemise ja liigse metsamajandamise tõttu häviva liigiga. Ameerika antropoloog Anna Tsing kirjutas oma 2017. aastal ilmunud raamatus „The Mushroom at the End of the World” – mis vaatleb kapitalistliku ühiskonna toimemehhanisme läbi matsutake-kaubanduse ning nende ajaloo –, et esimene elusorganism, mis Hiroshima aatomipommist laastatud maapinnal tärkas, oli just matsutake seen.6 On alust arvata, et seened jäävad planeeti Maa asustama ka antropotseeni lõppedes. Seenejuurestiku pea üleloomulik resistentsus tuleneb mükoriissest sümbioosist teiste elusorganismidega. Metsakoosluse sidusus ning informatsioonivahetus on tänu seeneniidistikule niivõrd kõikehõlmav, et seda nimetatakse Wood Wide Web’iks. Seened on ühed vanimad asukad planeedil. Mükoloog Merlin Sheldrake kirjutab oma raamatus „Entangled Life” (2020), et esimesed taimed suutsid maismaad koloniseerida tänu mükoriissele sümbioosile. Viiekümne miljoni aasta vältel, kui

SEPTEMBER 2021 : 33

vetikad ookeanidest välja kolisid ja maapealseteks taimedeks arenesid, pakkusid just seened neile toitaineid, informatsiooni ning abi paljunemisel. Hiljem kujunes taimedel välja juurestik, mis täitis sama funktsiooni. Sheldrake märgib, et taimejuurestik võiski esmalt kujuneda eelkõige seenevõrgustiku majutamise eesmärgil.7

britannia saare maketi ning paigutas sälk-kollanuti seeneniidistiku kogumid suuremate linnade asupaikadesse. Peagi kasvasid linnakogukondade ümber seeneniidistikust võrgustikud, mis langesid kokku Suurbritannia maanteede plaaniga. Sarnaseid katseid on tehtud ka näiteks Tōkyō linna maketiga, kus seenevõrgustik taaslõi kohaliku metroovõrgustiku, ja Ikea kaupluste sisearhitektuuriga, mille riiulirägastiku vahelt seeneniidistik edukalt väljapääsu leidis.8 Seeneintelligentsi katsetest lugemine tekitab nende metsaasukate vastu teatud aukartuse. Kuid seenelkäigust loobumiseks pole otseselt põhjust, kuniks söödava maapealse osa äralõikamine ei kahKorduvalt on tõestatud, et seened justa niidistikku. Vanaema õpesuudavad lahendada labürindilaad- tas ikka, et seeni tuleb lõigata seid ülesandeid. juurte kohalt ja niidistik tagasi sambla alla peita – et nad järgmisel aastal uuesti pea metsavaiba alt välja pistaksid. Seente pealisosa, mida näeme metsa kontaktpinnal, on nende vili, mille abiga õhku spoore paisata ja seeläbi uusi alasid koloniseerida. Ehk siis hilissuvises metsas kõndides hingame pidevalt seeni ka omale kopsudesse. Põlvest põlve kanduvaid rahvatarkusi on eesti seenelistel veelgi. Näiteks kibeda sapipuraviku tuvastamiseks tuleb vaadata kübara alla ja kui see paistab kahtlaselt roosakas või lumivalge, tuleb poorset osa keeleotsaga maitsta. Kui maitse on kibe, siis tasub puravik metsa alla jätta, et see kogu ülejäänud pannitäie maitset ära ei rikuks.

Eesti kirjanikele (ja poliitikuIsiklikult on küll liialt seeneküllased tele) meeldib rääkida eestlasmetsad alati väsitavalt mõjunud – test kui metsarahvast. Kui jätta muudkui lõikad ja viskad korvi, ilma kõrvale „metsarahva” tähendus et saaks sihitult ringi luusida ning „metsa maha raiuva ja efemeeroma psüühesse sulanduda ja seks kapitaliks töötleva rahvasulguda. na”, võib täheldada ka teist trendi: eestlastele meeldib looduses aega veeta. Sobivad ka sood ja rannapealsed, aga erinevalt kahest viimasest, mis pakuvad eelkõige meelelist ja esteetilist naudingut, saab metsaskäiku põhjendada ka praktilise toidukogumise ettekäändega. Isiklikult on küll liialt seeneküllased metsad alati väsitavalt mõjunud – muudkui lõikad ja viskad korvi, ilma et saaks sihitult ringi luusida ning oma psüühesse sulanduda ja sulguda. Sellisel juhul saab seenekorvi kähku täis korjata, metsa alla ootama jätta ning seejärel käed taskus ringi uidata. Tänavusel põua-aastal metsades kuigi palju seeni ilmselt ei kohta, mis tähendab, et parim šanss kiirelt kukeseeni hankida on sammud turu poole seada. Kui aga otsida mõttepuhkust läbi seene-ekstaasi, ei pea selleks ilmtingimata võluseeni sööma. Ehk piisab ka sellest, kui suvila lähistel metsas üks pikem tiir teha.

Wasson, R. G. 1957. Seeking the Magic Mushroom.

– Life, nr 5.

2 Graves, R. 2017. The Greek Myths, lk 9.

3 Käärt, U. 2016. Seeneriigi varjatud elurikkus. – Sirp, 14.10.

4 Brandrud, T.-E. 2020. Tricholoma matsutake. The IUCN Red List of Threatened Species 2020.

5 Mihelson, H. 2016. Fotod: Rootsi teadlane leidis Lahemaa rahvuspargist maailma kalleima seene.

Karola Karlson hoolib kir– Postimees, 16.09. jandusest ja muust inimlikust. 6 Tsing, A. L. 2015. The Mushroom at the End of Viimasel ajal pageb tihti Pariisi the World, lk 3.

7 müra keskelt Lõuna-Eesti Sheldrake, M. 2020. Entangled Life, lk 4.

8 metsadesse.

Sheldrake, M. 2020. Entangled Life, lk 50–54.

1

SEENEMÕISTUSE KEERUKAS LABÜRINT Kas maailmas on üks miljon või viis miljonit seeneliiki?

Mis tüüpi elusolendid üldse kategoriseeruvad seenteks? Teadlased on üksmeelel, et neis küsimustes puudub täielik üksmeel. Mõned teadlased ei kategoriseeri seeni taimedena, vaid eelistavad paigutada neid loomariigi hallile ääremaale. Veganidiskursuse huvides võiks küsida, kas seentel on intelligents ja mõttevõime, agentsus? Korduvalt on tõestatud, et seened suudavad lahendada labürindilaadseid ülesandeid. Mükoloog Lynne Boddy on teinud näiteks katse, mille käigus ta valmistas seenejuurestikule sobivast pinnasest Suur-

34 : SAJA KÜMNES NUMBER

KU LTU U R

MUUSIKA Muusikarubriigile keerab volüümi juurde:

UUS EESTI BIIT KILLERKAT Mitu aastat lugusid juhusliku intervalliga SoundCloudi tilgutanud, vaikselt arvutisse produtseerinud või pelgalt tuttavatega jaganud Hugo Mesi on suutnud oma loomebloki lahti muukida ning leidnud kõla, mis talle päriselt meeldib, laskmata ühelgi stiilil end piirata.

inimesele piinlikkust valmistada, eriti kui selle kuulamine teeb talle head meelt. See, et mulle isiklikult mingit tüüpi muss ei meeldi, ei tähenda, et peaksin kedagi selle kuulamise pärast kuidagi halvemaks.

Räägi lühidalt, kes on Killerkat.

Killerkat on Hugo Mesi. Kui endale pseudonüümi võtsin, ei olnud mul selle taga väga sügavat mõtet. Nimi ise on pandud Trentemølleri loo „Killer Kat” järgi.

Lugusid tehes panen autoriks kas Hugo Mesi või Killerkat, see ei sõltu millestki muust peale sisetunde loo valmimise ajal.

Oled teinud muusikat juba aastaid, ent alles praegu asja intensiivsemalt ette võtnud ning lugusid ka avaldama hakanud. Miks alles nüüd?

Mul oli aastatel 2012–2020 täielik loominguline blokk.

Arvasin, et mul peab olema masinaid, millega muusikat teha, ning et iga üllitis, mille loon, peab olema perfektne (à la stuudios tehtud, kõik helid timmitud) ja kõigile meeldima. Ühel hetkel läks arvutis Ableton tööle ja kuigi mul ei ole kõlareid (mingi kamm AUXiga) ja toimib ainult JBLi Bluetooth-kõlar, tegin seal valmis loo „Hello”. Spämmisin seda kõikidele ja tundsin esimest korda elus, et olen leidnud kõla, mis mulle endale meeldib. Selle spämmi tulemusena laekus ühelt tuttavalt palve, et teeksin tema uue leibeli alt reliisi ja sealt edasi hakkaski kõik lumepallina veerema.

Kui rääkida värske EP „Out of the Blue” kõrval kõigist sinu seni avaldatud lugudest, siis sa lookled ühe pseudonüümi all väga erinevate žanripiiride vahel, kas või minimal’ist trance’ini. Kuidas sa ise neid valikuid põhjendaksid?

Minu arust ei peagi põhjendama seda, mis sulle meeldib, ma ei suuda ennast kunagi ühtegi kasti lahterdada.

Küsis Mariliis Mõttus

Pane kõrv peale: soundcloud.com/killerrkat

Sa oled olnud aastaid muusikapromootor. Kui palju sa elektroonilise muusika arengutel silma peal hoiad ja kui palju need su enda loomingut mõjutavad või kas tegutsed rohkem kõhutunde pealt? Kuidas sa ise praeguseid suundumusi hindad?

Olen tähele pannud, et kui olen näiteks heal techno-peol käinud või kellegagi koos mingit teatud tüüpi mussi kuulanud, siis see inspireerib ka mind ennast muusikat tegema, aga spetsiifiliselt ei hoia küll millelgi silma peal.

Praeguste üldiste suundumuste kontekstis on veidi kahju, et suur osa elektFoto: Johanna Toodu roonikast kõlab suhteliselt ühetooniliselt. Sarnaseid asju ringleb nii palju Pigem lihtsalt see on aeglane track, see kiirem. Suure- ja raske on leida midagi sellist, mis kõlaks eriliselt ja ma osa ajast ei ole mul uut lugu alustades isegi aimu, jääks kohe kõrvu. kuhu see lõpuks välja jõuab või mis seal vahepeal juhVeate Raadio 2-s koos Arvidiga raadiosaadet „Raw tuma hakkab.

Minu meelest on igasuguses mussis nii palju erine- Lab”, kus tutvustate värskeid eesti produtsente vaid häid elemente, korduv 4 x 4 või mingi pikk voo- ja DJsid. Mille järgi te oma külalisi valite ning kellav hausiträna – raske on üht kindlat suunda eelistada. lel soovitad silma peal hoida?

Olen olnud alati ka seda meelt, et sellist asja nagu Igal meie saatekülalisel tasub silma peal hoida – neid guilty pleasure ei ole muusika puhul olemas, jumala savi, kõiki siia kirja panna ei jõua. Aga eks me selle järgi mis sulle meeldib, seda ei pea kellelegi põhjendama neid valimegi, et kuulame lihtsalt demosid ja mikse, või välja vabandama. Selline snobism käib kohati ikka mida meile saadetakse, ja kutsume rohkem kõrvu täiega pinda, minu arust ei tohiks ükski muusikažanr jäänud tüübid ka saatesse.

IDA POLIITIKA

Päevapoliitikat käsitlev „IDA poliitika” on IDA Raadio eetris alates maikuust.

Saadet teevad Mats Kuuskemaa ja Marian Võsumets. „Oleme Eestis muutustega harjunud, aga peame alustuseks teadma, mida me tahame, ning julgema seda selge häälega välja öelda,” ütleb Mats.

Saade lahkab Eesti poliitikute avalikku ja ridadevahelist agendat, selgitades kuulajale, mis motiveerib nii valitsuse kui ka opositsiooni tegusid.

„Mõistagi ei käi poliitiku pilt ja heli alati kokku, meie eesmärk on pakkuda konteksti,” lisab Marian. „Oleme väga teadlikud suure polariseerumise ohtudest ja juhime neile aktiivselt tähelepanu.” Erakondade valimisplatvormid, konservatiivide eneseotsingud, sotside pealiskaudsus, lähisuhtevägivald, sõda Afganistanis ja kapitalismikultus Silicon Valleys on vaid mõned käsitletud teemadest.

Igas saates on ka külaline.

Muusikat kõlab teemade vahel peamiselt 1980ndatest. „Oleme piisavalt noored, et näha poliitikat uue nurga alt, samas piisavalt vanad, et nostalgitseda selle üle, mida 1990ndatel lastena MTVst kuulsime,” märgib Marian. „Arvestame sellega, et kuulaja saaks meiega mõnusalt kaasa mõelda, ilma et tal peaks olema suuri eelteadmisi,” lisab Mats. „IDA poliitika” on eetris üle nädala neljapäeviti kell 19.

Järgmine saade jõuab kuulajateni 9. septembril.

IDA ON KULTUURIPLATVORM, MIS TEGUTSEB ONLINE-RAADIO NING SÜNDMUSTE KORRALDAJANA TALLINNAS JA HELSINGIS. KUULA RAADIOT AADRESSIL IDAIDAIDA.NET.

Foto: IDA Raadio

Foto: IDA Raadio

KUULA IDA RAADIOST INNER SPACE DISCO

Inner Space Disco idee sündis ajal, kui peopaikade õhk oli tossumasinast paks ja DJ-laudadel olid alati olemas grammofonid. Ühe mehe sisekosmosest sai muusikasõprade kollektiiv, mis reisis peatumatu hooga mööda Tallinna, Tartu, Viljandi, Haapsalu, Võru jt lokaale ning mängis inimestele tantsuks vinüüle. Saund ulatus diskost techno’ni, publik teatriinimestest suvekuurordis puhkajateni – peaasi et oleks fun!

Ajapikku arenesid Inner Space Discost välja veel mitmedki teised peosarjad ja üritused, kuid originaalkujul ISD on olnud IDA Raadio eetris selle algusaegadest peale. Iga kuu mängivad neli saatejuhti või nende kombinatsioon kuulajatele ette oma viimase aja lemmikleide.

Saadet veab Wick oma sõprade Illimari, Ivo ja Hyyruga. Neli kutti, kes kohtusid otse plaadimängijate taga kunagi 2016. aastal Genialistide Klubis.

Sellest ajast ei ole disko peatunud ja kuigi päris pidusid on aastatega harvemaks jäänud, saadakse IDA Raadios regulaarselt kokku. Igaüks panustab omalt poolt midagi tervikusse, mille võib kategoriseerida house-muusika saateks. Järgmine „Inner Space Disco” on eetris 23. septembril kl 16.

KU LTU U R Foto: Taavi Arus

MUUSIKA

SEPTEMBER 2021 : 35

Modulshtein – Timetrix (2021) Echolove – The Outbreak (2021)

Killerkat – Out of the Blue (2021)

■■■■□

■■■□□

Kuulas Oliver Berg

Kuulas Tanel Matsalu

Modulshtein pole teinud kunagi saladust tõsiasjast, et nad ei lase end žanrilistest piirangutest häirida ja naudivad pigem piiride kompamist. Laias laastus on ehk tõesti future jazz kõige täpsem termin, millega neid kirjeldada, kuigi sellel tulevikul on elektroonilisele põhjale hoolimata küljes teatav retrotunnetus. Ehk mitte niivõrd high-sci-fi-esteetika traditsioonis, vaid pigem sellises hübriidstiilis, mis seob kokku eri ajastuid ja iseloomustab meie aja aina kiirenevat evolutsioonitempot. Glitch’i-pisted siia-sinna toovad meelde ammuse aja à la 2011, kui see justkui kuulutas uue muusika sünni algust. Elektroonika on aga viimase kümnendiga kombanud meeletu hooga kõikvõimalikke suundi ja suubunud nüüdseks suuresti universaalsesse technovoolu, mille lained virvendavad veel analoogmaailma meenutavate saksofonimeloodiate all läbivalt ka „Timetrixil”.

Albumi kahtlemata nüansirohkete kompositsioonidega muusikat võiks kujutada vabalt ette mõnes tuleviku VR-arvutimängus. Mõni platvormimäng, kus tuleb punasiniste neoonlaternate all mööda roostes redeleid kanalisatsioonitunnelitest katusteni ronida, maast leitud torujupiga mutantroboteid taguda ja päeva lõpuks päästa maailm kärgteadvust kustutada ähvardava viiruse eest. Jah, „Timetrix” võiks olla vabalt ka selle mängu pealkiri.

Lühidalt: kõva album kõvade külalistega (DARNO, Bert On Beats, Tommyboy, Typicalflow) ja kõva livebänd, nagu nad viimati Station Narval tõestasid.

Kuus aastat tagasi õnnestus mul panustada artistina märgilise tähendusega kogumiku „Tek Def” (Trash Can Dance, 2015) ilmumisse, mis tähistas kodumaise tantsumuusika suuremat tagasitulekut kassetiformaadis. Võtsin üritustele minnes sellest alati mõne koopia kaasa, et heal võimalusel see kellegi tasku poetada. „Suveniir Eestist,” laususin ma, andes lindi elektrokuningannale Helena Hauffile. Meeldejääv oli tema reaktsioon, kui ta peilis kassetil olevate lugude nimekirja ning kilgatas seejärel: „See on ju vene keeles!” Tema näpp oli jäänud Killerkati träki „Я Tвой Cлуга” peale.

Projekti taga seisev sooloelektroonik Hugo Mesi on jõudnud vahepeal päris palju ära teha. Üritustesarjad, raadiosaated, DJ-esinemised, plaadifirmade Mürk ja Rave Paladin kureerimine, klubi HALL kulisside ees ja taga sagimine – pole kahtlustki, et mees on loovutanud enda hinge täielikult techno’le. Tema uus EP teeb korraliku kummarduse retroreivile. „Ripple Drift” ja „Cherry Tree” energiliselt arpedžeeritud akordid panid mind näiteks mõtlema varajase Underworldi ja BT pulseerivate helilagendike peale. Minimaalsete elementide ja lihtsate meloodiatega „Snuggle Puzzle” ja „Cosmic Connection” ajavad pigem askeetlikku joont. Koroonaepideemiast indu saanud ja vägagi aktuaalne lõpulugu „Test Result” sobiks mõnda Terviseameti kampaaniasse. Üldpildilt on Killerkati tehislik ja jäine kõlaruum aja jooksul vähe muutunud ning seetõttu võivad lo-fi demokvaliteediga uued palad mõjuda ka loomingulise paigalseisuna.

Marmormaze – All Plugs Go To Heaven (Trash Can Dance, 2021)

Kaisa Kuslapuu – Nupud (2021)

■■■□□ Kuulas Siim Eskel

„Puuluup on lugu sellest, kuidas kaks keskeakriisis meest otsustasid hiiu kanneldega rock’n’roll’i elustiili järgima hakata.”

Just niimoodi võtab oma olemuse kokku kahemeheduo Puuluup, kes ilmutab septembris uue plaadi „Viimane suusataja”, mida kohe ka esitlema hakatakse.

17. septembril Von Krahlis, 23. septembril Genialistide Klubis ning 24. septembril Kuressaares Saaremaa Veskis. Vaata lisaks: facebook.com/puuluup

■■■■■

suurepärane

■■■■□ väga hea

■■■□□ hea

■■□□□

mittemidagiütlev

■□□□□ halb

Rammusalt toitev bass ja luuüdini võnkuv trumm veavad kohale Pärnu bändi Echolove debüütkauamängiva.

Kümneloolisele albumile esimest korda kõrva laenates võib mõni hetk produktsiooni koha pealt kriipima jääda. Mõned kunstilised valikud või kogenematuse ja uljusega kaasnenud ämbrid panevad kukalt kratsima ja kahtlema nende taotluslikkuses. Album algab võimsalt, „God Gave Me Something Else” on oivaline sissejuhatus ning tormihoiatus. Kumisev kitarr ja meeliülendavad trummid ehitavad üles parima pala plaadil. Selle otsa pistetud „Temple Run” on meeletult maitsekas ning on kuulda, et ideedest Echolove’il puudu ei tule.

Alguses mainitud karjuvad produktsioonivalikud annavad tunda kolmandas palas „I Know That You Know That You Know”, kus loo lõpus soleeriv soolotrumm kõlab nagu katkine konservikarp. „St. Anger”, anyone?

Vokaal on kidra ja trummide varjus summutatud ning ehkki lugu on ilus, ei paita produkt meeli. „Rainbow 6” on vaimustava ülesehitusega nagu ka „Creatures”. Siinseal kostub vokalisti tämbrist Miles Kane’i ning ehkki see istub kõigele ümbritsevale selga, jääb kohati mõistetamatuks, miks raiuda mingit aktsenti, kui see välja ei tule. Soolokitarristi kapsaaiast leiab arusaamatute käikudega loo „Odd Places”. Mitmekülgsust toonitav pala „On the Outskirts of Amour” ei tundu albumi üldist kontseptsiooni arvestavat, ent on malbe lõppakord enne viimase loo („Talk to a Dream”) nuuskama panevat mittemidagiütlevust. Esimene vasikas pole aia taha läinud, aga pateetilisust on vahel liialt. Vähem on rohkem.

Maarja Nuut – Hinged (2021)

■■■■□

■■■■□ Kuulas Mihkel Braun

Kuulas Lauri Tikerpe

■■■■□ Kuulas Kaspar Viilup

Mõnes mõttes liigub Nuut värskel kauamängival „Hinged” tagasi sinna, kus ta loominguline teekond albumi „Une meeles” juures pooleli jäi. Uue materjali käimalükkavaks jõuks on taas pärimus – või üldisemalt öeldes juured –, mida ta kümne loo käigus enda jaoks lahti mõtestada üritab. Kuigi suuresti inspireeris Nuuti tema vanaema talukoht, ei huvita teda siiski tolmune ja kopitanud folk, vaid ammuste aegade, inimeste ja kohtade side tänapäevaga. Oma perekonna ajalugu uurides on ta leidnud midagi uut ka iseendast, seega on pärimus antud juhul pigem inspiratsiooniallikas kui konkreetne muusikaline keel.

Võimalik, et eespool mainitu tõttu mõjub ka „Hinged” pisut liiga isiklikult. Muusikalised killud, kus minimalistlik elektroonika ja ingellik uduvokaal segunevad džässi ja psühhedeeliaga, on küll intrigeerivad ja tugeva emotsionaalse laenguga, kuid kuulajana ei oska ma neile kuidagi õige nurga alt läheneda. Aga ehk peakski „Hingi” võtma kui 40-minutilist meditatiivset ja introspektiivset kunstiteost, mis oma tiheduse ja jõuga vajabki aega seedimiseks?

Küll aga kuulan seda plaati ikka ja jälle juba puhtalt produktsiooni pärast – on hämmastav, kuivõrd rikkalik on see muusikaline ruum, kuhu Maarja Nuut kuulaja juhatab. Kusagil käivad kilinad-kolinad, ootamatult hõljub ringi müstiline vokaal, mis sosistaks sulle justkui salamahti kõrva, eikusagilt murravad sisse troopilised tantsurütmid. „Hinged” näitab, kui lai on Nuudi loominguline spekter. Kui tahate, võib seda nimetada moodsaks klassikaliseks muusikaks, aga samavõrd on see free jazz, ambient techno või dream pop. Valige ise, mis kõige paremini meeldib.

Valges pikkade narmastega siidkostüümis tätoveeritud tüüp tuiskab mööda lava nagu kõvasti kaalu kaotanud kõige suurem sõber Leopold, kes on enne keikkat korralikult uppers’iga maiustanud. See on Marmormaze hiljutisel Eesti Hip Hop Festivalil YouTube’i vahendusel. Ja mul on tõsiselt kahju, et ma kohapeal polnud. Õnneks surub see intensiivsus ja teatraalsus end ka plaadil läbi. Nõelteravate okastega torkav popikarva digiträpp, mille terve päev kummitav meloodia võib muunduda ühe hetkega südamepõhjast tulevaks kriiskeks, mis käristab su lõhki, nagu oleksid Ikea voodilina odavas Airbnb korteris.

Marmormaze’i on raske (kui mitte võimatu) suruda ühe kindla nimesildiga žanrikuuti. Mis on ju ainult hea.

Näiteks „Glitch in the Matrix” koos Mannaga. Kindla peale üks neist lugudest, mis pärast terve albumi kuulamist meelde jääb. Päkapikureivise introga õhuline ja kibemagus elektrobänger, mille all, sügaval digipõues voolab aga ühtlaselt tume jõgi. Jõgi, mis on kogu plaati ühendav ja koos hoidev substants. Ükskõik kui triumfeeriv või kaasahaarav hetkeline pinnavirvendus parajasti ka poleks. See tumedus võib võtta ühel momendil üsna fataalse kuju. „I’m on It” on üks mu suurimaid lemmikuid siit albumilt just selle Salemi stiilis kõrvaklappe purustava düstoopilise nõidumise tõttu.

Või siis „Boys on the Cloud” oma ekstaatilise, eredalt leegitseva kitarrisoologa.

Siis on tumedusel aga ka introvertsemaid ja melanhoolsemaid varjundeid. Peaaegu souliballaad „Apple Sour” pakub ühe käega šokolaadi, teisega raputab aga lahtisele haavale soola. Albumi outro „Song4U” hõljub äraolevalt atmosfääri ülemistes kihtides pärast seda, kui pillid on kotis ja tuled kustu pandud.

Kohalikus skeenes selgelt eristuval Marmormaze’il tasub silma peal hoida. Tumedusest hoolimata tundub tema tulevik üsna helge.

Kaisa Kuslapuu ja ta kevadine helikandja „Nupud” on uus peatükk nüüdisaegses „lõõtsarenessansis” (kõrvale näiteks akordionistid Tuulikki Bartosik, Maimu Jõgeda, Kulno Malva, Mari Kalkun), mis on võtnud enda südameasjaks pühkida instrumentidelt senine „tolmunud simmanipillide” maine.

Kuna Kuslapuu mängitav karmoška on akordionist ja traditsioonilisest lõõtspillist väiksema ulatusega, iseloomustab albumit tervikuna mõningane minimalism.

Selle miinuseks pidamise asemel võiks aga tõmmata paralleele näiteks haikudega: proovikiviks on vähesega palju öelda. Pillimängu kõrvalt poetessina tuntud Kaisal lähebki see korda. Luulelisust leidub päälkirjaski – ega pilli- ja õienupud üksteisest eriti erinegi, arvab ta, osutades musitseerides inspiratsiooniallikale sattumise ja õite puhkemise tunnetuslikule sarnasusele.

Lõõtsade-akordionitega võiks esmapilgul – ja mitte põhjuseta, pärimuslik repertuaar tihti nõndasugustest paladest koosnebki – seostada lustakas-lõbusaid tantsulugusid. Ka Kaisa ise ütleb, et talle meeldib tantsuks mängida, ja omaloomingust koosnev album annab sellest tunnistust. Nõnda näiteks kutsuvadki Tartu Tolstoi ja Eha tänavate järgi nimetet kavalalt kulgev „Toha reinlender” ja elavaloomuline nimilugu endaga kaasa keerlema.

Teisalt peitub neis pillides teatav melanhoolsus ja „Nupud” mängib ajuti ka säänseid noote. Nõnda näiteks nostalgilise hõngu ning kurblik-rõõmsa tunnetusega „Tsooru valss” – ood Kuslapuu ühele lapsepõlveaegsele meelispaigale Võrumaal – või paladest eelviimane, „Kevad Karlova peal”, mis maalib tolle linnaosa mitmekihilisest olemusest vaimusilma kaunis kireva pildi.

Ja ehkki plaat on sümpaatne ka oma puhtas instrumentaalsuses, ei maksa Kuslapuul edaspidi hoiduda näiteks eksperimentidest karmoška ristamisel vokaaliga.

36 : SAJA KÜMNES NUMBER

KU LTU U R

KIRJANDUS

MAA SOOLA SOOLANE MAA Luges Piret Tänav

Kui tahta natukene veel päikest hanguga kinni hoida, siis selleks on hea abiline raamat „Õpetajad”, mille pealkiri ütleb kõigile midagi isiklikku ja hästi üldist korraga. Sügisesed punased pihlakad ja värsked astrid teevad ise poole vajalikust turundusest ära.

MAAILMA KOKKUVARISEMINE Kirjastus Mina Ise on andnud Contra mahlases tõlkes välja raamatu Läti maaõpetajatest ja nende elust pärast Stalini surma. Kui valida ühele romaanile head alguspunkti või õnnelikku lõppu, siis pole paremat 5. märtsist 1953. Või kindlasti on, aga selles Kui valida ühele romaanile head karges märtsipäevas on erakordalguspunkti või õnnelikku lõppu, siis set teravust ja dramaturgilisust. pole paremat 5. märtsist 1953. Siinsel juhul saadab see alguskoht loo üht kangelannat Sarmītet ja tema muutuvaid mälupilte läbi teose. „Õpetajad” on sarnaselt piibliga jagatud nimelisteks raamatuteks, mis avavad nõukogudeaegset haridussüsteemi ja -süsteemitust eri inimeste silme kaudu.

Koolides peetud matuseaktused on olnud nii mõnelegi õpilasele esimene tõeline kokkupuude surelikkuse ja tardunud hardusega, isikliku ja üldise kaotusega korraga. „Täpselt nagu Stalin. Fašismist sai jagu, aga surmale jäi ometi alla.” (lk 20) Vanemad inimesed on ikka meenutanud, kuidas juhuslik köhahoog sellisel üritusel võis omal ajal tähendada pikka ja pilkast teed Siberisse või vähemalt tõsist ohtu saada mingil Kommunistlik režiim ei hakanud viisil karistatud. „Õpetajad” ilmus Lätis 2018. tõhusalt tööle ei Lätis ega ka meil, aastal ja autor on põiminud siin kuid lihtne inimene ise pidi selle sees fiktiivsesse Tērce asulasse oma oma eluga ikka kuidagi õnnestuma suguvõsa ning Läti maakohtade või vähemalt toime tulema. lood Hruštšovi sula ajal. „Hruštšovi sula oli, teate, nagu võrkpall, kus võrgu pealt poolteist meetrit laeni. Kohe väljaku piiril oli sein ja aut, aga järsku sai mängida põnevat mängu, ja me olime noored.” (lk 337) Autori sõnul on kirjeldatud sündmused küll toimunud, kuid kangelased on ta ise välja mõelnud.

vaimse eliidi taimelava nii 19. kui ka 20. sajandil. „Alguses paistis maailma kokkuvarisemine õrna ja süütuna.” (lk 25) Nii kirjeldatakse Sarmīte esimest kokkupuudet kooliga. Kellel ei oleks see kohtumine avanud uut epohhi või peatükki elus? Äkilise taandrea vähemalt? Sarmīte maailma lööb pragusid sisse see, kui ta avastab koolitundides maad ja ruumi võtva lõputu igavuse, aga ka ukse sildiga „Õpetajate tualett”. Väiksed detailid, aga sügavad mõrad. Kuid need hoobid ei jää talle viimasteks. „Kahekümnenda sajandi keskel maailma progressiivseimas riigis” (lk 50) karjatavad õpetajad lehmalaudas lehmi ning see toob Sarmītele kui õpetajate lapsele kaasa ürgtüütu heinateo ning kõik muu loomapidamisega kaasneva. Maa soola soolane maa.

KÜPSEMINE JA TÄISKASVAMINE Aastad lähevad. Argipäeva hallust rikastavad omapärased karakterid koolist ja kooli ümbrusest. „Mõni asi jääb paANDRIS AKMENTIŅŠ „ÕPETAJAD” remini meelde, kui keegi ei püüa seda TÕLKINUD CONTRA, TOIMETANUD MARI KLEIN, õpetada.” (lk 71) Küpsemine ja täiskasKAANE JA TIITELLEHE KUJUNDANUD ANDRES RÕHU vamine kogu oma valus ja hiilguses. Üks MINA ISE, 2021 / 358 LK osa sellest on vanematelt keerukates olukordades vaikimise õppimine, mille oli põhjustanud hirm koleduste kordumise ees. Kusa- puudutaks? Üheselt negatiivseid tegelasi siin ei ole – gil taamal rajatakse salajasi sõjaväeosi, kusagil Siberi neid, kellele oleks vaja teravalt vastanduda. Mahlakaugustes ootavad küüditatud oma saatust, kusagil selt on siin kirjeldatud näiteks tolleaegset komsomoli lahendatakse iseeneses ideoloogilisi väärtuskonflikte. värbamistööd ja üritusi, mille puhul ei olnud üldse väKõige vängemas vormis poliitkasvatustöö valmistab listatud mõningad tulemused. Omanäoline on ka Sarette tuleviku inimest, kes unistab kosmosesse mine- mīte isa unistus kommunismi kehtestamisest Tērce kust, kuid kelle jaoks bussiga mere äärde või Riiga asulas, mis on pikitud Mahatma Gandhi ideedega. jõudmine on samaväärne. Elu ei ole mingi kool. „Seal Head inimesed halbadel aegadel.

Igal sügisel avaldatakse meil nimekirju koolidest, sh on kõik segamini, kõigepealt visatakse sind välja, aga sa oled valmistunud ei tea milleks ja lahendus on, aga maakoolidest, mis sulgevad lõplikult oma uksed. Ja iga kord tahaks hüüda viidinglikult: „Ärge lammutage ei sobi sulle.” (lk 139) Aga me peame rääkima ka konformismist, sest see- vana (maa)kooli veel!” Hangud ei pea aga enam päigi puudutab raamatu kangelasi. Või keda see üldse ei kest kinni.

ELULINE ABSURD

Piret Tänav on ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Saaremaa Gümnaasiumis.

Usub, et alles siis, kui elu ja kunst lähevad segamini, sünnib midagi päriselt head.

Liiga heast elust sünnib vaid tuim liftimuusika.

Andris Akmentiņš ise on kirjeldanud oma stiili vaimukalt maagilise sotsrealismina, sest mida kaugemaks need kümnendid tänasest päevast jäävad, seda fantastilisemaks ja veidramaks see aeg muutubki. Või kuidas kirjeldada kannatuste aastaid nii, et usk inimlikkusesse jääks alles? Kommunistlik režiim ei hakanud tõhusalt tööle ei Lätis ega ka meil, kuid lihtne inimene ise pidi selle sees oma eluga ikka kuidagi õnnestuma või vähemalt toime tulema. Elulise absurdi eest pole aga keegi kaitstud. Siinkohal võib vahetada Läti kohanimed Eesti omade vastu, aga loo käiku see suurt ei muuda.

Leelo Tungla „Seltsimees lapse” austajad leiavad siit nii tuttava maakooliõhustiku kui ka õpetajate seltskonna, kelle kohta öeldi kunagi „maa sool” ning „tunglahoidjad”, kuid keda praegu kirjeldatakse ilmselt pigem hüperaktiivsete sädeinimestena. See on rühm entusiaste, kellele kool on elamise viis ning kelle jaoks piiri tõmbamine koduse ja tööelu vahele on kunstlik. Küllap just seepärast kujunes maakoolidest rahva

Tule viimast korda vanasse Rahvusraamatukokku!

Ekskursioonid, näitused, üritused kuni 30.10.2021.

Avasta maja seni varjatud telgitaguseid: www.nlib.ee/et/tule-meile

Tõnismägi 2, Tallinn www.rara.ee

SÕPRUSES

38 : SAJA KÜMNES NUMBER Väärtfilmid toob sinuni Kino Sõprus

Alistumine absurdile TRISTAN PRIIMÄGI

Kinos Sõprus linastuv Quentin Dupieux’ uus film „Kärbes” toob vaatajateni kahe mehe ja hiiglasliku kärbse seiklused, kuid seda juba režissööri varasemast loomingust tuttavas absurdi ja teadliku mõttetuse marinaadis.

Prantsusmaa pole ainult filmikunsti, vaid ka absurdi häll. Lühidalt öeldes on absurd maailma vaatamise viis, millega tunnetatakse teravat vastuolu universumi mõttetuse ja inimese igavese elu mõtte poole püüdlemise vahel. Eksistentsialismist välja kasvanud absurdism võttis omaks esimese ideed sellest, et eksistentsil pole iseenesest mingit mõtet, ja Albert Camus, kelle võiks paigutada otsapidi mõlema alla, leidis, et absurdi dilemma on möödapääsmatu ja me peame lihtsalt suutma inimeksistentsi absurdsuse omaks võtta ning sellega edasi elada.

Umbes selles võtmes on ehk võimalik mõista ka oma karjääri jooksul palju segadust põhjustanud prantsuse filmirežissööri Quentin Dupieux’ loomingut, kelle järjekorras juba üheksas film „Kärbes” on, parema sõna puudumisel, täiesti mõttetu. „Kärbse” alguses võtavad kaks luuseri tüüpi härrasmeest, Manu (Grégoire Ludig) ja Jean-Gab (David Marsais), vastu hämara ülesande viia ühest punktist teise teadmata sisuga kohver. Kui mehed avastavad aga ärandatud auto pakiruumist hiigelkärbse(!), asendub see missioon teisega: koolitada kärbsest kratt, kes hakkaks meestele manti kokku vedama.

Mõttetuse esteetika See, et Dupieux’ filmid on enamasti mõttetud, ei tule kindlasti üllatusena ka talle endale. Pigem on siin tegemist teadlikult valitud esteetilise positsiooniga. Tema läbilöögifilmi „Kumm” („Rubber”, 2010) alguses peab üks tegelastest kaamerasse monoloogi, korrutades selle käigus pidevalt fraasi

elusolendite peade lõhkamiseks –, aga sihilikult toetutakse valedele argumentidele, muutes, jah, mõttetuks kogu arutluskäigu. See „Kummi” monoloog põhjendab ära Dupieux’ tegevuse filmilavastajana. Tema fenomen on ilmselt selles, et tal on oma ametivendadest märksa vähem soorituspinget. Samas võimaldab see niisama-platvorm teha sõna otseses mõttes ükskõik mida, ilma et kellelgi oleks tegelikult õigust kobiseda, et see pole film, see pole kunst või veel midagi kolmandat. Dupieux’ valitud positsiooni kohaselt on vaataja, kes läheb tema filmidest mõtet otsima, automaatselt kaotanud, sest seda seal ei ole. Õigemini: ei pea olema. Kui tema filmide puhul näib tihti, nagu ta oleks lihtsalt tulnud hommikul hambaid pestes mingile suvalisele ideele ja otsustanud selle teoks teha, siis täpselt nii tundubki see tema puhul olevat. „Kärbes” olevat saanud alguse visuaalsest kujundist – pakiruumi täitvast kärbsest –, mille ümber punuti kogu film.

Kaks meest ja kärbes Dupieux’ loomingus on olnud läbivalt kasutusel kaks elementi, mis tõstavad ta filmid tavatasemest ehk veidi kõrgemale. Üks neist on julge mäng filmireaalsuse ja tegelikkuse piiri hägustamise ehk neljanda seina lõhkumisega. Tema esimene film, 40-minutine „Nonfilm” (2002), põhineski vaid sellel, kuidas ajada need kaks tasandit täiesti segi nii vaataja kui ka osaliste jaoks, kes ei saanud enamiku ajast aru, kas nad on parajasti rollis või mitte; kas tehakse vaid filmi või filmi filmis. Sama taktikat on ta kasutanud eduliselt ja ootamatult

mitmes kohas ja üritades veenda iseennast oma valikute õigsuses. Peategelase Jason Tantra (Alain Chabat) pilgus on eksistentsiaalsesse kriisi sattununa lausa midagi mastroiannilikku: kuidas käituda, kui satud kinno vaatama filmi, mida sa just ise teha plaanisid? „Kärbses” neid kaht kergitavat elementi justkui pole – filmireaalsuse tervikut ei lõhuta ning peategelaste motivatsioon on nõrk ja hajub sündmustiku käigus peagi sootuks. Mis jääb, on absurd: Adèle Exarchopoulose mängitud Agnès, kes saab suusaõnnetuse tõttu rääkida vaid röökides, või kodutu, kes kaob ühes stseenis lihtsalt ära, ilma et ta kunagi naaseks. Ja loomulikult kummist kärbes.

Me võime võtta „Kärbest” absurdi võtmes sellena, mis see on: kõigel ei peagi olema mingit mõtet ja nii ongi. Äkki on ta hoopis Kafka „Metamorfoosi” Gregor Samsa järjekordne luupainaja?

Tekib aga mitu uut küsimust, näiteks miks see peab kestma 77 minutit, mitte 15. „Kärbes” tundub kannatavat ka mingi narratiivse surve all, sest loo uusi käike ja tegelasi serveeritakse vaatajale võrdlemisi hoogsas rütmis. Äkki oleks asi märksa minimalistlikuma lähenemisega paremini toiminud, à la „Kaks meest ja kärbes”? Nende meeste sisse me ju lõpuks ikkagi ei näe, rääkimata kärbsest. Kui tegelaste „areng” pole filmi kulgedes kvalitatiivne, vaid päädib lihtsalt juhukontaktidega mingite järgmiste karakteritega, siis film teenibki oma nihilistlikku eesmärki, kuid vaatajana tuleb tunnistada oma konservatiivsust. Valgustatud vaataja võib küll tõesti julgeda tunnistada endale eksistentsi täielikku mõttetust, ent kas pole

Quentin Dupieux. Foto: Chi-Fou-Mi Productions naerupahvaka. Kui aga aur ära hajub, ei jää kahjuks oimusagarate vahele eriti midagi muud kui mälestus (peaaegu täielikult) analoogtehnikas ekraanile kantud totakast kärbsest, kellele hakatakse filmi käigus omistama mitmesuguseid koduloomade ja inimeste omadusi.

Paradoksaalselt töötab Dupieux’ mõttetuse paradoks kõige paremini siis, kui ta oma tegelase kulgemisele mingi mõtte või suuna annab. „Hirvenahas” see just nii oligi ja metatasand tekkis juba filmisiseselt (andetu filmilavastaja kui Dupieux’ enda võimalik peegeldus). Eriti pärast

Kaader filmist „Kärbes”

„no reason” (tõlgitav kui „ilma põhjuseta” või „niisama”, aga ka kui „pole mõtet”). Kusjuures, tema filmikunstist toodud illustratiivsed stseeninäited on tegelikult täiesti põhjuslikud, näiteks: „Miks peab Polanski „Klaverimängijas”1 see mees end peitma ja elama nagu hulgus, kui ta nii hästi klaverit mängib?” Kuigi põhjus on ilmne, on vastuseks sellest hoolimata: „Ilma põhjuseta!” Ta jõuab järelduseni: „Eranditult kõik olulised filmid sisaldavad tähtsat „ilma põhjuseta” elementi.” See monoloog on tegelikult väga vaimukas. Ühest küljest üritatakse ratsionaliseerida ees ootavat mõttetust – „Kumm” räägib ellu ärganud autokummist, kellel ilmnevad telekineetilised võimed, mida ta kasutab

hiljem ka nii „Kummis”, „Reaalsuses” kui ka filmis „Ole valvel!”2, kui nimetada vaid mõned.

Teisena võiks välja tuua selle, et Dupieux’ filmid on paremad, kui protagonistil on olukorra absurdsusest hoolimata siiski mingisugune teda õilistav püüdlus. Näiteks režissööri seni parimas filmis „Hirvenahk”3 püüab peategelane iga hinna eest filmitegijaks saada ja hoolimata ande puudumisest ei kohku ta oma eesmärgi saavutamisel tagasi ka mõrva ees. Vot see on pühendumus! „Reaalsuses” on (taas andetu) filmilavastaja ideaalset surmakarjet taga ajades niivõrd oma unistuse kütkeis, et ühel hetkel ta multiplitseerub ja lööb ajaliini täiesti segamini, viibides korraga

mitte just kunsti roll sisendada meisse lootust või ootust millekski enamaks ka siis, kui me sisimas teame, et mõtet ei ole.

Pealiskaudne pilvehuumor Mulle tundub, et Dupieux’ filmid, kaasa arvatud „Kärbes”, sobivad tarbimiseks kõige paremini mingis kaifiseisundis, sest esiteks on neis piisavalt sellist slacker-huumorit, mis tekitab empaatiat neis, kes tegutsevad normaalsest ühiskondlikust süsteemist veidi väljaspool, ja teiseks on ootamatult ette servitud situatsioonikoomikal tihti just selline reaalsust painutav efekt, mis võiks kutsuda esile uskumatuses peavangutamise ja hämmaris

lootust, et nüüd võib temalt hakata tulema veidi läbitunnetatumat asja, on tagasi „Kärbse” tasemele kukkumine eriti valus. Hoolimata visuaalselt meeldejäävast kummikärbsest on „Kärbes” ikkagi üks ühekordne nali, mis on venitatud täispika film pikkuseks ja millel pole paraku praegusel ajal enam midagi uut lisada. Tahaks ikkagi rohkem näha autori nõrkusi kui seda tasapaksu iroonia turvatsoonist põmmutamist.

1. Roman Polański „The Pianist”, 2002.

2. Quentin Dupieux „Réalité”, 2014; „Au poste!”, 2018.

3. Quentin Dupieux „Le daim”, 2019.

Sofia Okkoneni (SOFT images) fotod seeriast „Honey, Please”, 2020

KULTUURIKALENDER

SEPTEMBER 2021 : 39

02.09.

10.–12.09.

25.09.

Tartu Kunstikool tähistab sel aastal 70. juubelit, mille puhul avatakse 2. septembril kell 16 Pallase galeriis (Riia 11) näitus „Lähteala” – paljude kunstnike jaoks loometee algust tähistanud kool näebki enda rolli teatava loomingulise lähtealana. Näitusel on esindatud eri põlvkondade kunstnikud, kel kõigil on oma suhe kunstikooliga. Teiste seas osalevad kunstnikud Merike Estna, Mirjam Hinn, Kaspar Jancis, Concordia Klar, Kaarel Kurismaa, Silvi Liiva, Naima Neidre, Jaan Rõõmus. Kuraator Helena Aadli, kujundaja Kiwa. Info: tartukunstikool.ee

Psühhodisko 7. rahvusvaheline konverents „Vuntsidega funk” toimub 10.–11. septembrini Tartus Elektriteatris, Genialistide Klubis ning Barlovas. Konverentsi teema viitab Ukrainas 60–70ndatel ellu ärganud muusikaliikumisele, mis viis kokku folgi- ja tolleaegse funk’i sugemetega popmuusika, impulsid idast ning läänest. Paari päeva jooksul kuuleb muu hulgas ettekandeid Ukraina outsider-heliloojatest, vinüülipoodide maailmast ja Eesti 70–80ndate funk-muusikast.

I-le asetab täpi laupäevane kontsert, kus seljad panevad kokku nüüdisaegse acid jazz’i, soul revival’i ja funk’i staar Nicole Willis ja psühhodisko DJd. Uuri lisa: genklubi.ee

Kus mujal kui festivalil Prima Vista tähistada vääriliselt ka poola ulmekirjaniku Stanisław Lemi 100. sünniaastapäeva! Nii rullub 25. septembril Tartu Kirjanduse Majas algusega kell 10 – kuni hiliste öötundideni välja – lahti kirev ja kaleidoskoopiline Futuroloogilise Kongressi päev. Teiste seas astuvad üles Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak, Maarja Kangro, Hasso Krull, Mairi Laurik, Paavo Matsin, Triinu Meres, Mihkel Mutt, Natalja Nekramatnaja, Carolina Pihelgas, Urmas Vadi, Elo Viiding ja Tõnis Vilu. Info: kirjandusfestival.tartu.ee

70 AASTAT LÄHTEALA

03.09.

ESIMENE TEHAS

Kai kunstikeskuses on 2.–5. septembrini avatud kunstimess Foto Tallinn, mis toob publiku ette 37 Eesti ja rahvusvahelise kunstniku värske loomingu. Tänavu 10. korda toimuv Eesti ainus kunstimess on 6. Tallinna Fotokuu biennaali avaüritus.

Vaata: fototallinn.ee

Septembri esimesel reedel toimub esimest korda minifestival TEHAS. Põhjala tehase neljandas angaaris on valmistatud nii laevu kui ka kummikuid, kuid 3. septembri õhtul tehakse seal värskendavat muusikat.

Kontserdil saab uut ja vana – pärimusmuusikast altpopini ning noortest andekatest muusikutest vanameistriteni (tõlge: esinevad Lonitseera, The Crosslegs, Pärlin ning Vaiko Eplik & Eliit). Piletiinfot jm teavet leiab Facebooki üritusest „TEHAS no.1”.

09.–15.09.

TOIDUFILMIDE FESTIVAL Eesti esimene ja ainus gastronoomilisi filmielamusi pakkuv dokumentaalfilmide festival toimub juba kolmandat korda! 9.–15. septembrini vallutavad Kino Sõpruse ekraanid Tallinnas ja Thule Kino omad Kuressaares taas uued ja kvaliteetsed toidudokumentaalid, mis pakuvad kosutust kõigile meeltele. Linateostes kohtume muu hulgas nii kohvi- kui ka kirsiveinientusiastide, Versailles’ kookide ja nii kahe kui ka kolme Michelini tärniga ning lõppeks muidugi ka Anthony Bourdainiga. Uuri: foodfilmfestival.ee

VUNTSIDEGA FUNK

11.09.

FUTUROLOOGILINE KONGRESS

TEATER

NINASARVIK JA LIBLIK

KIRJANDUSTÄNAVA KOHTUMISED Sel aastal kutsub Kirjandustänava festival kirjarahvast Kadriorgu Koidula tänavale pidutsema 11. septembril. Päeva täidavad eri lavadel toimuvad harivad arutelud, meeleolukad raamatuesitlused, mängulised ringkäigud ja lavastused. Lisaks salvestatakse Ööülikooli loeng ning osa saab võtta ka luulepiknikust. Lähem teave ja programm: kirjanduskeskus.ee/ kirjandustanavafestival

19.09.

Eesti Noorsooteater alustab sügisel oma auväärse 70. hooajaga, mis toob repertuaari mitmeid eripalgelisi uuslavastusi nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Neist esimene, Anton Hansen Tammsaare sõnadeta väikelastelavastus „Poiss ja liblik” (lavastaja Leino Rei), esietendub 12. septembril. Eugène Ionesco „Ninasarvik” Sander Puki lavastuses noortele ja täiskasvanutele näeb aga ilmavalgust 26. septembril. Uuri lisa: eestinoorsooteater.ee

KUNST

BAMBI KOGOS

HINGEDE ESITLEMINE Pühapäeval, 19. septembril kell 20 esitleb Maarja Nuut Tallinnas Sveta baaris oma kolmandat sooloalbumit „Hinged”. Nuut kinnitab, et „Hinged” peegeldab möödunud aastat, kui ta ise piiride sulgudes maale pages. Selleks et maad harida, võsa puhastada, kola sorteerida. Ja muidugi muusikat teha. Vaktsineerimistõend tasku, vaim valmis ja Svetasse! Info: facebook.com/BaarSveta

Augusti lõpus avati Tartus Kogo galeriis grupinäitus „Bambi projekt”, mis tegeleb inimese ja looduse suhete mõtestamisega, toetudes Felix Salteni pea sajandi eest ilmunud novellile „Bambi. Metsalugu”. Osalevad kuus Baltimaade kunstnikku: Eike Eplik, Žilvinas Landzbergas, Ingrīda Pičukāne, Laura Põld, Rūta Spelskytė ja Līga Spunde. Näituse kuraator on Šelda Puķīte.

Lisainfo: kogogallery.ee

20.–25.09.

VÄIKE MAAILM TARTUS

Kaader filmist „Teetormaja: film Anthony Bourdain’ist”, 2021

10.09.

Seekordse alateemaga „Väike maailm” toimub Tartu kirjandusfestival Prima Vista esmakordselt sügisel!

Tänavu on patrooniks Tartus kodunenud norra luuletaja Øyvind Rangøy. Nii kohtume 20.–25. septembrini Tartu eri paigus nii noorte autorite, kohalike klassikute kui ka väärikate välisautoritega. Lisaks on võimalik näiteks avastada Supilinna kirjandusmaastikke ja vaadata kirjandusfilme nii Betti Alverist, Marko Kompusest kui ka Mehis Heinsaarest. Mõistagi toimub lasteüritusi, kuulda saab muusikat, soetada raamatuid jne. Vaata veel: kirjandusfestival.tartu.ee

Līga Spunde „Varjupaik rahule ja vaikusele”, 2021, digitaalne joonistus

FILM

SÕELAGA VETT!

KUMU REIV

Kõigi dokumentaalteatri ja elulugude austajate rõõmuks on valminud äsja portreefilm „Sõelaga vett.

Merle Karusoo”, mille autoriteks on noored dokumentalistid Kristin Raup ja Madli Lääne. Filmi kannavad kolm peamist telge: Merle Karusoo töö lavakooli tudengitega, huvi elulugude ja mälu vastu ning argipäev kodutalus ja pargis toimetades. Linateost saab näha Tartu Elektriteatris ning kinodes Sõprus ja Artis, sügishooajal jõuab film ka ETV eetrisse. Info: facebook.com/fseitse

10. septembril toimub Kumus reiv, mille haruldasemad esinejad Giant Swan ning Rezzett tulevad kohale Suurbritanniast, kuid ei puudu ka kohalikud tegijad Nikolajev, Triin Niinemets ja Susanna Raiend. Reiviöö visuaalse rännaku loob videokunstnik Mikk-Mait Kivi, lisaks rikastab peokogemust koreograaf Rene Kösteri nüüdistantsuetendus. Kuni 17. oktoobrini saab Kumus veel näha ka näitust „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel”. Info: kumu.ekm.ee Øyvind Rangøy. Foto: Inga Mölder