MÜÜRILEHT 119 : SUVE ERI 2022

S U V E

E R I L E H T

2 0 2 2

eva väljaots & robbie sherratt (eesti/iirimaa) / estonian voices / sander mölder / vlü / untsakad / jonas f.k ja keelpillivartett fourest / zetod / puuluup / duo ruut / mari jürjens / kärt johanson & elina reinold / lauri saatpalu & peeter rebane / andre maaker ja jaan sööt / black bread gone mad / oopus / sõrve naised / lüü türr 10 / kihnu mare lastegrupp / celia roose / piret päär ja ene salumäe ...ning paljud paljud teised!

AKTIVISM

2 : SUVE ERILEHT

GERILJAPOLIITILISED AKTSIOONID HAPUKURGIHOOAJAKS Suvi võib küll tunduda apoliitiline aeg, kuid suvel avanevates keskkondades leidub palju erisuguseid võimalusi, kuidas oma agendaga kohale lennates huvitavat nihestatust esile kutsuda. Siit leiad mõned ideed, mis ei nõua suurt hulka inimesi, palju aega või põhjalikku ettevalmistust.

Kirjutas Sanna Kartau Lähtun nende aktsioonide väljapakkumisel kahest ideest. Esiteks: kõik on poliitiline. Jameson Fitzpatrick kirjutas oma luuletuses „I Woke Up” nii: „Kõik suitsud, mis ma tundide vahel suitsetasin, olid poliitilised / ja kuhu ma need viskasin, kui suits otsas oli. / Ma olin blond ja see oli poliitiline.” Igal eluhetkel ümbritseb meid tihe võimusuhete võrgustik; asjad, elud, kodud ja bussipeatused on neist läbi imbunud ja kannavad poliitilisi tähendusi. Teiseks: tajun sügavat janu, nii üksi kui ka kogukondlikult, laiema poliitilise kujutlusvõime järele. Otsin poliitilise tähendusega katsetusi, mida inimesed kas üksi või gruppides teevad,

1.

mis avardavad meie arusaama poliitika elluviimisest; aktsioone, mis astuvad respektaablist ja erakondlikust poliitikast kõrvale ning lähtuvad jagatud, loovast, humanistlikust eetosest.

Selleks et poliitilist kujutlusvõimet laiendada, vajab inimene esmalt iseenda poliitilisust ja kujutlusvõimet hõlmavaid ja ühendavaid kogemusi. Siinsed aktsiooniideed võivad olla need alguspunktid, esimesed sammud, katsetused, mis võivad minna vahel hästi, vahel halvasti – nagu eksperimendid ikka. Ehkki mõned neist on programmilised, kutsub enamik üles loovale poliitilisele sõnumivahetusele inimestega meie ümber.

(10 min, 2–5 €)

Osta festivalile või peole minnes kaasa tampoonikarp (nt kolme tilgaga). Jõudes avalikku WCsse, kus ei paista olevat hügieenivahendeid, pane see kraanikausi kõrvale, karbi peal kutse neid sealt vajaduse korral kaasa haarata.

2.

(30 min, 2 €)

Vali välja üks lihtne, kuid väärtuslik sõnum. Laena lastega tuttavalt kriiti või osta seda ise ning kritselda see ühel õhtul kodu lähedal asuvatele tänavatele.

Mida rohkem kordi, seda uhkem. Sõnum võib olla nii poliitiline, isiklik, filosoofiline kui ka veider. Esimese korra eesmärk ei ole mitte otseselt sõnumit levitada, vaid tekitada tunnet, et tänavad kuuluvad ka sulle.

3.

(45 min, 0 €)

Pane paberile kolm lihtsasti mõistetavat praktilist seadusemuudatust, millel oleks sinu meelest suur positiivne mõju sinu elule kohalikus või riiklikus plaanis. Olgu tegu alampalga tõstmisega, rattateega sinu naabruskonnas või kanepi legaliseerimisega, mõtle, miks see hea on, ja vestle paari inimesega enda ümber oma mõtetest. Skript: „Mõtle, kui haige, et inimene käib 40–50 tundi nädalas tööl, tehes midagi, millest me kõik sõltume, aga ikka ei suuda ots otsaga välja tulla. Ainus viis seda lahendada on tõsta miinimumpalka ja kiiresti – viie euroni tunnis. Jah, mõned sektorid kannatavad veidi, aga kohanetakse ja palgavaesuse kaotamisel tekib meil majandusse palju rohkem raha.” Kui oled sõnad enda jaoks läbi mõelnud, liiguvad need vestlused lihtsamini. Jälle, eesmärk ei ole seadusemuudatuste läbisurumine, vaid enda kehtestamine poliitilise agendina.

4.

Võime karta, et sellise nähtavuse väärimiseks peaksime intellektuaalselt „valmis” olema. See pole tõsi – uudishimu on palju tähtsam.

Uudishimust ja katsetustest kerkivad küsimused teevad meid aga nähtavaks. Jõuame huvitava pingeni: poliitilisi aktsioone peetakse legitiimseteks enamasti siis, kui neid motiveerib kollektiivne eesmärk. Meie kultuuris tundub aga igasugune normist kõrvalekalduv avalik tegevus liigituvat iseka klounaadi alla. Ehk mängida veidi nende piiridega? Ehk aktsepteerida, et mõnele ei pruugi meeldida, kuidas sa enda alla ruumi võtad – ja see pole maailma lõpp?

(30 min, 0 €)

Kui sa elad kortermajas, pane kokku väike kirjake, milles tutvustad ennast ning kirjeldad asju, mida sinult saaks laenata või millega saaksid abiks olla. Lisa sinna ka oma kontaktandmed ja korterinumber (seda kõike eelistatavalt eesti, vene ja inglise keeles). Nii saad tuttavamaks oma naabritega, tekitad kogukonnatunnet ja ehk ei peagi järgmine kord Rimisse küpsetuspulbrit ostma minema, vaid saad seda naabrilt laenata. Kui kas või paari naabriga on suhted loodud, saab võtta ette pisemaid projekte hoones ja selle ümber.

5.

(10 min, 0 €)

Kui tajud, et värske tuttav on mingil moel poliitiline, siis uuri tema käest, kuidas ta politiseerus. Vastuste vahetamise kaudu tekib sügavam solidaarsus ja tugevam poliitiline identiteet. Küsimuse eest tänan Airi Triisbergi.

6.

(45 min, 0 €)

Kas sa oled kunagi mõne poliitilise plakati valmistanud? Kui mitte, siis proovi luua koduste materjalidega midagi, mille saaks Vene saatkonna ette riputada.

Selle väheste vahenditega ärategemine on tähtsam kui täiuslikkus.

7.

(60 min, 3 €)

Osta kaltsukast valge lina ja kirjuta sellele odava värviga „TAHAN OLLA ROHELINE”. Võta see lina kaasa ja kui sõbraga järjekordse halli tühermaa juures olete, hoidke seda üleval ja paluge kellelgi pilti teha. Kohanda sõnumit lähtuvalt enda huvist või pilgust. Jaga tehtud fotosid sotsiaalmeedias.

8.

(80 min, 1.50 €)

Guugelda terminit „wheatpaste” ja tee endale ise plakatiliimi. Rebi Müürilehest üks leht välja ja kleebi see öö varjus lähedalasuvale seinale. Kui see hästi läheb, saad hakata ise plakateid looma.

9.

(2 min, 2 €)

Osta endale püsimarker. Kui jõuad järjekordsesse lokaali, kus puudub invatualett, siis kirjuta seinale „Pissimine on inimõigus” ja joonista juurde ratastoolilogo.

10.

(60 min, 0 €)

Tee Instagramis live või loo Messengeris enda jututuba, kus sa poole tunni jooksul endale olulise autori tekste ette loed. Skript: „Tere, mina olen X. Mul on hea meel, et te minuga liitunud olete. Loen täna ette kaks peatükki „Gulagi arhipelaagist”.” Ja siis lihtsalt loe. Lõpetades võid öelda: „Tänaseks kõik.

Aitäh, et mind kuulasite. Ilusat päeva.” Sotsiaalmeedias tekkinud normide rikkumine tõmbab ühelt poolt tähelepanu, teisalt takistab kapseldumist ja võimaldab tekkida ootamatutel ühendustel.

SUVE E R I

HOROSKOOP

SUVI 2022 : 3

SUUR SUVE

RAAMATUHOROSKOOP

IGALE TÄHEMÄRGILE 2022 Suvi on Maarjamaal lühike ja seda enam on tähtis, et puhkuseks saaks valitud õige lektüür! Kuidas aga orienteeruda uuema kirjanduse valikus?

Kas proovida uisapäisa ja huupi, kas näkkab, või teha valikuid teadlikult ja sihipäraselt, täpsemalt oma sodiaagimärgi järgi?

Kirjutas Müürilehe erakorraline esoteerikatoimetus, illustreeris Nadezda Andrejeva Müürilehe tähetarkasid on kimbutatud juba terve aasta küsimusega, mida ometi lugeda meil ilmuva kirjanduse tohutust laadungist, aga meie ennustajate vastus on olnud vankumatu: kannatust, seltsimehed kirjandushuvilised, juba enne jaanipäeva selgub tõde! Ja nagu ikka, oli meie ilmeksimatutel astroloogidel õigus. Inim-

kond jaguneb teatavasti eranditult kaheteistkümneks tähemärgiks ja suvelektüüri on õige valida just enda sodiaagimärgi järgi, sest sama kindel kui see, et Ambur peaks käima kauge kaarega mööda Jäärale – või lausa Lõvile! – sobivast kirjandusest, on seegi, et Kalad ja Skorpionid ei tohiks samu teoseid lugeda!

jätkub >

HOROSKOOP

4 : SUVE ERILEHT

< eelneb

JÄ ÄR

K AKS I KU D

LÕVI

21. märts – 20. aprill

22. mai – 21. juuni

24. juuli – 23. august

Kuna väga tõenäoliselt on alati eesrindlik ning kogu maailma ebaõigluse vastu võitlev Jäär veebruarist peale vaid sõjauudiseid lugenud, on Müürilehe tähetargad tõmmanud talle seekord universumi kaardipakist välja mitmeid eskapistlikke teoseid. Esmalt TJ Klune’i „Maja taevasinise mere ääres” (Rahva Raamat, 2022, tlk Bibi Raid). Kindlasti on siinkohal tegemist millegi nunnuga, ehkki mitmete teiste tegelaste hulgas kohtab ka ei kedagi muud kui Luciferi ennast (siinkohal küll hüüdnimega Lucy), aga viimaks ka kväärarmastust, perekonda, lähedust ja palju muud sümpaatset. Hoolimata enam kui 500-leheküljelisest mahust võib juhtuda, et Jäär tahab selle lausa ühe jutiga läbi lugeda, sest käest panna on seda raamatut tõepoolest raske.

Järgmiseks soovitavad meie taevakaare asjatundjad Jäärale aga jaapani õukonnadaami Sei Shōnagoni „Padjamärkmeid” (Tallinna Ülikooli kirjastus, 2021, tlk Alari Allik), mis viib meid küll Heiani ajastusse (794–1192), kuid mille lehekülgedel on paljud lugejad tundnud ära midagi peaaegu rabavalt tänapäevast. Niisugusena on „Padjamärkmed” ka väga kerge ja naljakas teos, koosnedes veidratest nimekirjadest, loeteludest, aga ka kirjeldustest ja tsitaatjatest õpetussõnadest. Rahulik lektüür, millest võib õieti jätkuda kogu suveks. Kui aga mingil põhjusel ei jätku, sobib siia juurde tingimata ka poola kirjaniku Marcin Wicha isiklik-kummaline teos „Asjad, mida ma ära ei visanud” (Loomingu Raamatukogu, 2021, tlk Margus Alver).

Pidetutele virvendajatele Kaksikute tähemärgist pole teadagi mõtet pakse romaane soovitada, sest neid ei viitsi nad peaaegu kunagi läbi lugeda. Kuna aga ajaga kaasas käimine ja asjadega kursis olemine on neile tähtis, tõttab siinkohal appi kaunis tõusulaines opereeriv kodumaine novellitoodang. Esiteks muidugi Maarja Kangro „Õismäe ajamasin” (Nähtamatu Ahv, 2021), kus leidub niivõrd ootamatuid ja kummalisi pöördeid ja registrivahetusi, et raamatusse sisse kirjutatud üllatuspotentsiaal on piisav isegi selles plaanis ülinõudlike Kaksikute jaoks. Kuna Kaksikutele meeldib kõige muu kõrval ka naerda, soovitavad Müürilehe tähetargad muidugi ka Urmas Vadi „Hinge maanteeserval” (Kolm Tarka, 2021), mille kirjarahvast tegelaskond võib tingimata nii äratundmist kui ka veidrat kummastust tekitada.

Ehkki mitte jutukogu, sobib rännuhimulistele ja uudishimulikele Kaksikutele suvelektüüriks ilmselgesti ka Anne Vetiku „Minu Goa. Päike, penid ja piña colada” (Petrone Print, 2022). Muidugi kõnetab Kaksikuid ka Vetiku kaasahaarav stiil ja sümpaatne huumorimeel, kuid võib-olla enamgi veel äratavad loomasõpradest Kaksikutes poolehoidu autori kirjeldused varjupaigakoertest – eriti väärib tähelepanu see, kui individuaalselt, isiklike veidruste ja iseloomujoonte kaudu kirjeldab Vetik iga looma. Aga pööraseid seiklusi teistsuguses kultuuris jagub siin veelgi.

Majesteetlik hedonist Lõvi on määratud sel suvel seisma silmitsi Mait Vaigu auhinnatud jutukoguga „Simulatsioon” (Puiestee, 2021). Õieti on see raamat omajagu n-ö meestekas, aga kuna nähtavasti loevad meil siiski eelkõige naised, ei ole säärane osutus ülemäära vajalik. Enamgi veel, öelda võib lausa, et tegemist on teatava beetameestekaga, sest peamiselt just säärastest räägivad kogumiku novellid – meestest, kel on parajasti midagi puudu, mingi konkreetsem või abstraktsem mure, ja mõnes mõttes on tegu ka (ootamatult?) tõsise raamatuga, ehkki Vaigu kujutlusvõime ja stiil viivad lugejad siiski iga kord täiesti kummalistesse kohtadesse. Teisalt pruugib Lõvil seekord kätte võtta ka Karl Martin Sinijärve juubeli-luuleteos „Irdtriiv” (Näo Kirik, 2021), mille idiosünkraatiliselt vohav keelemäng – hoolimata sellest, et see ei peaks autori loominguga varasemast tuttavat lugejat ülemäära üllatama – kõnetab kõige enam just suur(elis)te žestidega harjunud Lõvi.

Kuna Lõvi teab sedagi, et lisaks muudele funktsioonidele pruugib kirjandus ka lahutada meelt, olla näiteks lihtsalt põnev, siis tasubki tal võtta näiteks juuli lõpunädalail kätte Allar Tankleri debüütromaan „Teistes osades” (Fookus Meedia, 2021), mis tegeleb igal juhul mingi müsteeriumi lahendamisega.

SÕ N N 21. aprill – 21. mai Stoiline ja põhimõttekindel Sõnn hindab siin elus ilmselgesti esmajoones jäävamaid väärtusi. Seega võib öelda, et inimese vastu tunneb ta huvi vaid n-ö pikemas perspektiivis ning enam paeluvad teda näiteks… majad. Ja muidugi linnad kui küllaltki inertsed organismid. Nii võtab Sõnn südamerahus suvelektüüriks briti arhitekti David Simi teose „Pehme linn” (Eesti Arhitektuurikeskus, 2021, tlk Yoko Alender ja Aino Kuntsel) ning juurdleb (mõistagi mitte ülemäära kiiresti).

Raamat räägib nimelt kohanevast ja inimsõbralikust linnast. Ja jätkusuutlikust hedonismist!

Kui Sõnn ka loeb ilukirjandust, peab sel olema mingit laadi eepiline või suurejooneline või üleelusuurune mõõde. Näiteks võiks ta jutustada midagi olulist ka ajastu ja/või põlvkonna kohta. Nii sobib Sõnnil süveneda suve teises pooles Lauri Sommeri „Toome tuledesse” (Menu, 2022). Võimalik, et Sõnn ise jätab raamatu poeetilisemad seigad vahele, aga tingimata tahab ta teada lähemalt Artur Alliksaare ja Uku Masingu kohta ning sellest, kuidas nad end ümbritsevat muutsid ja mõjutasid, taustaks (või päriskoduks) on siin muidugi aina mütologiseeruv Tartu. Suve lõpunädalail võtab Sõnn ette aga Tauno Vahteri päriselust ainest saanud romaani „Madis Jeffersoni 11 põgenemist” (Tänapäev, 2021), mille puhul saab jällegi tõdeda, et päriselu võib teinekord olla kordades kummalisem kui fiktsioon…

VÄH K 22. juuni – 23. juuli Ettevaatlik pruugib suvelektüüriga olla ka ürgtundlikel Vähkidel, nõnda alustavad meiegi tähetargad lugemissoovitusi esmalt n-ö tasa ja targu, käies Vähkidele kõigepealt välja ukraina inimõiguslase Larõssa Denõssenko lasteraamatu „Maia ja sõbrad” (Koolibri, 2022, tlk Ilona Martson). Raamat kõneleb peategelase Maia 17 klassikaaslase kaudu vabadusest ja erinevustest, sellest, et elud ja perekonnad ei ole kõik ühtmoodi, vaid õige isenäolised. 2017. aastal kirjutatud raamat ei räägi muidugi otse sõjast, aga taamal on see olemas siingi – paljud lapsed on kogenud leina ja kaotust. Lisaks muule läheb raamatu müügitulu Ukraina Kultuurikeskusele.

Ukraina lainel (aga siiski omajagu ettevaatlikult) sõuab ka järgmine universumi kaardipakist Vähile tõmmatud teos, milleks on Sergi Žadani „Depeche Mode” (Loomingu Raamatukogu, 2020 / uustrükk Loomingu Raamatukogu, 2022, tlk Riina Roasto). Esmalt 2004. aastal trükivalgust näinud teos viib lugeja aga hoopis 90ndate alguse Harkivisse, veidrasse Ida-Euroopa siirdeaegruumi, kus kolm sõpra – minajutustaja Žadan, juudist antisemiit Koer Pavlov ning Kommunisti-Vasja – on võtnud nõuks leida üles neljas sõber KarburaatoriSaša, et anda talle edasi tähtis teade. Teos on hoogne, humoorikas ja pöörane, aga selle taustal on muidugi kuidagimoodi praegu ka see n-ö uus kontekst.

N E ITS I 24. august – 23. september Eraklikule (ja paiguti pahurale) Neitsile raamatuid soovitada liiga lihtne ei ole, aga nähtavasti on nende jaoks selgeks kvaliteedimärgiks ja ennetavaks soovituseks autori isik, iseäranis küsimus, kas tegemist on samuti Neitsiga. Nõnda on sedakorda igati paslik tutvuda KIWA eksperimentaalpöörase nõukanostalgiaga, võttes kätte tema „kummiliimiallikad” (Tänapäev, 2021).

Siit leiame teisikuid, glämmi, punki, postindustriaalseid tühermaid („Palun laske mind KEKi juures maha.”), normcore’e mehikesi, urisid ja muidugi mitmeid aineid. „Nagu Alice mingil hilissotsialistlikul imedemaal,” tõdeb näiteks Jaak Tomberg tagakaanel.

Teiseks teevad meie tähetargad siinkohal panuse tõenäosusele, käies Neitseile kohustuslikuks suvelugemiseks välja värske lühiproosakogumiku „Eesti novell 2022” (Eesti Jutt, 2022). 18 autorit, 18 parimat novelli möödunud aastast, kõik ühes kohas koos!

Ehkki võib arvata, et mõni siin meeldib Neitsile vähem kui mõni teine, on täiesti kindel, et mõni kolmas meeldib pööraselt. Nii leiame siit tekste novelliskeene raskekahurväelt (Maarja Kangro, Mait Vaik, Lilli Luuk, Ave Taavet jne), aga ka mõndagi üllatavat. Kuna tegemist on järjekorras viienda kogumikuga, lubab väljaandja muidugi ka eriti tugevat valikut!

SUVE E R I

HOROSKOOP

SUVI 2022 : 5

K A ALU D

AM BU R

VE E VAL AJA

24. september – 23. oktoober

23. november – 21. detsember

21. jaanuar – 19. veebruar

Kaaludele on tähetargad otsustanud sedakorda resoluutsemalt läheneda kui muidu, sest vastasel korral ei otsustagi meie taevalaotuse otsustamatuimad asukad lõpuks midagi ja raamatud jäävadki lugemata. Nii ongi ettekirjutused Kaaludele järgmised: 1. Juta Kivimäe „Suur tuba” (Varrak, 2021) ja 2. Loone Otsa „Armastus” (Rahva Raamat, 2021). Kuna tegemist on teostega, mis möödunud aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ka esikohta jagasid, ei pruugiks Kaaludele kaalumiseks üldse muid argumente välja käiagi, kuigi tegelikult on neil sarnasusi muidugi veel.

Mõlemad kasutavad meie ajaloo traumaatilisi episoode, aga (näiteks tehniliselt) muidugi puhta erineval moel: Otsa teose tegevus toimub näiteks täpipealt 24 tunni jooksul, samas kui Kivimäe kasutab väärt (ja üldse mitte lihtsat) lapsjutustaja võtet. Õnneks ei sunni saatusesõrm Kaalusid sel suvel lõpuks ikkagi ainult kollektiivsete minevikutraumadega tegelema, natuke lubatakse ka kergemat kraami. Nii tasub (näiteks vahetult enne uue õppeaasta algust) võtta ette Roomet Jakapi õhuke raamatuke „Rahvusvaheliste tippspetsialistidega. Büronaudi päevaraamat” (;paranoia, 2021), mis kasutab võrratult humoorikalt ära akadeemilise bürokraatia klišeesid ja tekitab diskursusega kokkupuutunute seas kindlasti läbivat äratundmist!

Amburi puhul on Müürilehe esoteerikud küll esiti ehk eriti suure üllatusega lagedale tulnud, tõmmates trumbina välja Vladimir Sorokini „Opritšniku päeva” (Argo, 2009, tlk Aila Tomingas). Esiteks ei ole siin horoskoobis üldiselt tavaks nii vanu teoseid üldse adresseerida, teisalt aga on Amburil valdavalt n-ö targematki teha kui ilukirjandust lugeda. Aga „Opritšniku päev” on teatavasti praegu õige päevakajaline hoolimata sellest, et tegemist on (satiirilise) düstoopiaga. Tegevus toimub „kahekümne aasta pärast Venemaal”, taastatud on monarhia, opritšnina ja ihunuhtlus, riik on eraldatud maailmast Suure Vene Müüriga, läbi käiakse veel ainult Hiinaga… Ja selles maailmas teeb oma rasket igapäevatööd tubli opritšnik Andrei Danilovitš Komjaga, kelle elust võetakse siin fookusesse üks päev, mis „algab raske pohmelliga ja lõpeb umbjoobes”. Sinna vahele jääb aga veel mõndagi: jagelemist tolliga, külaskäiku selgeltnägija juurde, aga ikka ka poomist, vägistamist ja drooge.

Mõneti kaugemale minevikku vaatab Marek Tamme koostatud värske raamat „Vestlused Lotmaniga” (Tallinna Ülikooli kirjastus, 2022), mida samuti just Ambur sel suvel lugema peaks, et teoses sisalduvat siis teistelegi kuulutada. Vahemikus 1966–1993 antud intervjuud on omavahel õige erinevad, aga tihti kohtame siin mõtisklusi kultuuri, hariduse, ehk eriti humanitaarteaduste tähtsusest, kusjuures iseäranis oluliseks väärtuseks pidas Lotman (ja peab Amburgi) südametunnistust.

Võimalik, et kogu meie rikkalikust sodiaagisüsteemist tunneb just Veevalaja näiteks kõige rohkem muret keskkonna ja planeedi pärast. Aga lisaks sellele tahab ta tingimata teada, kuidas asjad toimivad ja, lõppeks, miks nad sellisel viisil toimivad. Appi tuleb siin igatahes evolutsioonibioloogia, sest just Tuul Sepa kaunilt kirjutatud „Evolutsioonibioloogi päevik” (Varrak, 2021) on Veevalaja sellesuvises menüüs kindlalt kohal.

Autori isiklike tähelepanekute kaudu, mis on kirja pandud ühe aasta jooksul, saame siit teada näiteks naeratamise evolutsiooni, virisemise väärtuse, mängu saladuste ja kükitamise kasulikkuse kohta… Evolutsioon, ütleb autor, ongi tee inimese käitumise mõistmiseni. Aga asjaolude mõistmine ei pea alati tingimata tähendama nendega leppimist, sest mõistusega on võimalik paljustki üle olla!

Nagu ikka, ei saa tundlik Veevalaja suvelgi ei üle ega ümber poeesiast ja seda on meil neil päevil õnneks üsna rikkalikult. Olgu see siis Berit Kaschani habrasmelanhoolne „Täna piisab vähesest” (Puänt, 2022), Sanna Kartau (valu)kehalisem „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga” (Tuum, 2022) või ehk hoopis Tõnis Vilu mälestuste (lauget?) teravikku vaatav „Kõik linnud valgusele” (Loomingu Raamatukogu, 2022). Või noh, eks arvata võib, et Veevalaja võtabki järjest (või läbisegi) ette need kõik ja soovitab teistelegi.

S KO R PI O N 24. oktoober – 22. november Salvamisaltile Skorpionile fortuuna sel suvel halastanud ei ole, sest ette tuleb võtta „kuulsa dissidendi” Vladimir Bukovski autobiograafiline teos „Ja naaseb tuul…”

(EKSA, 2022, tlk Viktor Niitsoo). Sest millal veel kui sõjaajal lugeda laagrikirjandust… Aga lugema peab tingimata. Lisaks laagriaastaile leidub siin kirjeldusi põrandaaluste poliitiliste ühenduste ning avalike protestide kohta, jutustatakse luulelugemistest Majakovski monumendi juures ja meeleavaldustest süüdimõistetute kaitseks, jälitustegevusest ja vandenõust. Kui aga pärast seda veel võhma jagub, tasuks ehk järgmiseks ette võtta ka sama sarja eelmine raamat, Varlam Šalamovi „Kolõma jutud” (EKSA, 2019, tlk Ilona Martson), mis on meisterlik ja haarav, kuid samavõrd lõpmatult õõvastav, paljastades midagi olulist külma, nälja ja töö kohta…

Aga nähtavasti n-ö kõige lõpuks saatus veidi ikka halastab ka Skorpionite peale, sest laagrikirjanduse tunneli lõpus terendab Veiko Märka „Vargamäe eided ja koerad” (Vabamõtleja, 2021), mis klaarib üsna otsejoones arveid Tammsaare endaga, sest Märka annab siin viimaks hääle nii lambasihvrile (keda Tammsaare „Tões ja õiguses” isegi eesnimevääriliseks ei pidanud!

Ikka lambasihver, ikka eit ja vanamoor…) kui ka mitmetele „Tõe ja õiguse” koertele, kellele kirjanikuhärra ise kuigi kauneid saatusi ette ei näinud.

K ALJ U K ITS 22. detsember – 20. jaanuar Ehkki teatavasti seisab Kaljukits vankumatult n-ö kahe jalaga maa peal, on universumil sel suvel kavas ta sealt lugemissoovitustega siiski veidi lennukamatele radadele kangutada! Esiteks, nii kohe pärast jaanipäeva, võtab Kaljukits ette Paša Matšinovi „Lenini valsi” (Lepp ja Nagel, 2022) ega pane seda enne käest, kui raamat ka läbi on loetud. Koos äsja Tampere vanglast vabanenud taskuvarga Konstantin Opiatovitši, tema vana sõbra Gukši (nüüdse nimega Kuksiminen) ja ei kellegi muu kui Vladimir Iljitš Lenini endaga rännatakse siin Soomest kogemata Tartusse, kus siis külastatakse asutusi ja satutakse sekeldustesse.

Aga see pole veel muidugi kõik, juba juulikuumuses võtab iga Maarjamaa Kaljukits ette argentina kirjaniku Julio Cortázari ehk küll samavõrd fantaasiaküllase (kuigi sellest hoolimata sootuks teistsuguse) teose „Kronoopide ja faamade lood” (Toledo, 2022, tlk Ruth Sepp). Kui juba Pablo Neruda teatas, et „kes ei loe Cortázarit, on neetud”, on asi ammugi otsustatud, sest neetud ei taha Kaljukits igatahes olla (kuigi needustesse ta muidugi ka ei usu). Kõige muu kõrval leiab siit näiteks praktilisi juhtnööre nutmiseks (mida on teadupärast tarvis igal endast lugupidaval Kaljukitsel, kuigi mitte ainult). Ja lõppeks lausa õpetussõnu selle kohta, kuidas minna trepist üles.

K AL AD 20. veebruar – 20. märts Kaks asja, mis on olulised idealistlikele unistajatele Kaladele, on teatavasti 1. loovus ning 2. logelemine, nii ei tule neile saatuse määratud suvelektüürigi kaugelt otsida, vaid ette tasub võtta otsejoones Jaan Aru populaarteaduslik (ja sellegipoolest kaunilt kirjutatud) teos „Loovusest ja logelemisest” (Argo, 2022). Nagu me teame (kuigi vahepeal ka ära unustame), on loovuse viljadeni jõudmiseks vaja korralikku süvenemist, aga sellele tasakaaluks ja mitte vähem tähtsana ka omajagu logelemist. Aga Aru räägib meile siingi raamatus tuttavaist teemadest: inimese ajust ja tema võimete piiridest, nutineedusest, mõttevälgatustest, laste arengust…

Lisaks sellele näeb saatus Kaladele sel suvel aga ette ujumist koos Mehis Heinsaare „Ööpäevikuga” (Loomingu Raamatukogu, 2022), mis on õieti üsna melanhoolne lugemine ja mille läbitöötamisega ei tasu kindlasti kiirustada. Kiirustanud ei ole nähtavasti ka autor, sest sisaldab see keskmise mahuga vihik ülestähendusi aastatest 2007–2012. Nii on siin muidugi ühelt poolt abstraktsemaid mõtisklusi teemadel aeg, muutumine, unustus, üksindus jne, aga on ka (kuigi mitte ülemäära palju) sümpaatselt olmelisi sedastusi, nagu „Tavaline päev Emajõe tänaval. Neli tundi vene keelt.”

(05.12.2009) või „„Kuninglikult kõige ilusamat kahekümne esimest sajandit teile,” ütles üks vuntsidega mees eile Viljandis.” (12.05.2008). Või siis lihtsalt: „Nüristunud hüääni tunne.” (10.07.2010)

Maailma parim raamatupood ootab sind Viru Keskuse 3. korrusel Viru väljak 4/6, Tallinn

rahvaraamat.ee

SUVE E R I

FESTIVAL

SUVI 2022 : 7

MÜÜRILEHE FESTIVALIGIID Paar aastat sundpuhkusel viibinud festivaligiidid on tööpostil tagasi ja valmis juhatama teid mööda Peipsi liivaluiteid, Kesk-Eesti põlde, linnade lõõmavat asfalti, uisurenne, teatrilavasid ja saarte salarandu – kuhu ja mida iganes hing ihkab, sest Eesti festivalisuve vereringe kulgeb igas ilmakaares. Kuna giidide käed on tööd täis

ja sündmuseid mahub suvesse rohkem, kui on leheruumi, soovitame kindlasti heita pilgu ka Eesti Hip Hop Festivali ning Viru ja Seto folgi programmidele, kuid kiigata ka seda, millega tegelevad tänavu Flow ja Solstice Soomes, Positivus Lätis ning Optimismo, Devilstone ja AUDRA Leedus.

Foto: Reiko Kolatsk

SIMPLE SESSION

8.–13. juuni

MILLAL: KUS: Põhjala kultuuritehas, D3 jm, Tallinn KES: trikiratturid ja rulasõitjad Kevin Peraza, Boyd Hilder, Felix Prangenberg, Danny Leon, Ivan Federico, Tyler Edtmayer jt, esinevad 5MIINUST, Pluuto, Olsen Twins, jt Vaata lisaks: simple.session.ee

KUKEMURU AMBIENT

17.–18. juuni

MILLAL: KUS: Esna, Järvamaa KES: Actress, Crosspolar, Jarno Valli, Kiwanoid, Maarja Nuut, Elis & The Moon Lake City, Spiral Wood, Tuulikki Bartosik, Janek Murd jt Vaata lisaks: kukemuru.ee

Lauri Lest, muusik

reket, muusik „Kui polüuretaanrattad esimest korda Tähtvere rulapargi kuumal asfaldil mõõtu võtma hakkasid, võis tunduda näiliselt võimatu, et Sessionist saab mitme aastakümne pikkune traditsioon ning globaalsel skaalal unikaalne ekstreemspordi tähtsündmus. Saan muidugi vaid enda eest kõneleda, sest olin tol päeval ise Tartus kohal.

Jah, sport on oluline, kuid mitte määrav.

Kohalike entusiastide jaoks on inspireeriv näha maailma megastaare vigurdamas enda väikeriigi pealinnas, kuid veel vahetumaks

Foto: Mihkel Ernits

võiks pidada Sessioniga kaasnevat ööelu. Tallinnas tärkab ühel nädalavahetusel lugematul hulgal meelelahutust, muusikat, miniüritusi ja muud show’d, mida on võimalik võtta vastu külg külje kõrval oma iidolitega. Nii spordi, meelelahutuse kui ka ööelu spekter on vaieldamatult unikaalne ja võimas.

Isiklikult soovitaks ööelule järgneval hommikul mitte liiga pikalt sisse magada, sest kes teab, äkki külastab rulavõistlust ka Eesti president isiklikult.”

Sõru Saund 2021. Foto: Saara Tõugjas

„Minu Kukemuru Ambienti külastused on olnud kindlasti ühed kõige sürrimad festivalikogemused. Seal võib näha ühel õhtul esinemas Mick Pedajat ja näiteks soome industriaal-ambient-folkartisti [ówt krì]. Iga kord on kujutanud endast reisi looduse keskele Kesk-Eestisse, kus mängitakse peamiselt eksperimentaalsema maiguga lõõgastavat muusikat ning õhkkond on sõbralik ja pigem intiimsem. Mäletan paari aasta tagust seika

Kukemurult, kui ühe esineja loo lõpus hüüdis kokk väliköögist: „Mati! Pasta on valmis!”

Kõik, kaasa arvatud laval olijad, hakkasid naerma. Vaatamata festivali väiksemale mastaabile olen loonud seal uusi tutvusi külastajate ja artistidega eri riikidest. Just Kukemuru maalähedane iseloom soodustab seda, et lähed ja tänad sulle ehk seni tundmatut artisti meeldiva muusikaüllatuse eest.”

Foto: Villem Sarapuu

MÄGEDE HÄÄL

1.–2. juuli

MILLAL: KUS: Kauksi puhkeküla, Ida-Virumaa KES: Chillera, Valentina Goncharova, manna, Vera Vice, Keetai, Janek Murd, Siemens Nokia jt Vaata lisaks: magedehaal.ee

Eliann Tulve-Ojavee, muusik „Mägede Hääl kolis eelmisel suvel oma tavapärasest asukohast Kohtla-Nõmmelt Kauksi randa, kus see toimub minu suureks rõõmuks ka sel aastal. Esinejana on millegipärast tavaline, et lähed festivalile tööd tegema ega jää sinna pärast mitmeks päevaks aega veetma. Kauksi ranna miljöö võlus mu aga ära ja jäin linna naasnud bändist meeleldi maha. Oli ka ju erakordselt kuum suvi ja Peipsi järv oli sinivetikatest vohav supp, kuid külalisi see ei heidutanud.

Terava päikese eest andsid varju paradiisiranna taha jääv metsaalune ning suvepuhkuse emotsioone kiirgavad nõukaaegsed kämpingud või

hoopis saunahõnguline kinomaja, kus jooksid viimase aasta kodumaised kinohitid.

Mägede Hääl pakkus kingiks seda head nostalgilise suvelaagri tunnet, mida pärast igatsema jääda. Peipsi äärde tasub juulis taas sõita, sest esineb legendaarne eksperimentaalse muusika artist Valentina Goncharova.

Olen juba elevil, kuna see on üks harukordne võimalus üldse Valentinat live’is kuulda ja näha. Pikisilmi ootan etteasteid ka tüdrukutebändilt Chillera Odessast ning kohalikelt igavikulistelt rokkstaaridelt, nagu Mart Avi, San Hani koos Metaboraga ja Keetai.” jätkub >

FESTIVAL

8 : SUVE ERILEHT

Sõru Saund 2021. Foto: Saara Tõugjas

< eelneb Foto: Kairit Leibold

HARD ROCK LAAGER

1.–2. juuli

MILLAL: KUS: Vana-Vigala, Raplamaa KES: Devin Townsend, Baroness, Benediction, Pestilence, Skiltron, Varang Nord, Freakangel, Talbot, SÜDA jt Vaata lisaks: hardrocklaager.ee

Bert Järvet, Raadio 2 saatejuht „Hard Rock Laager ei ole festival, see on missa. Religioosse tähendusega sündmus, mis on kui lihavõtted pühendunud kristlasele. Kokku saavad karvased ja kiilakad, kes trotsivad inimvõimete piire, kandes ka kõige kuumemal suvepäeval nahka. Kui sajab, siis sajab ja künnavad muda.

See festival pole kõigile. See on neile, kes naudivad traati ja sajatamist. Sobib ka antropoloogiahuvilistele, ent mitte „tavalisele inimesele”. Tõelisel HRLi die hard’il ei teki küsimust, kas minna – peab minema. Lähed, sest kuulud.

Me kõik tunneme mõnda, kes ei jäta ühelegi minemata. Sellise vankumatu järgijaskonnaga

üritus on Eestis fenomen. Teised rokifestivalid tulevad ja lähevad, ent HRL ei hääbu ja püstitab rekordeid ka keerulistel aegadel.

Hard Rock Laagri nimi on ehk pisut eksitav, rõhk on sõnal „hard”. See on raskemuusikafestival. Kui HRL oleks naps, siis Stroh 80. Veinikaart on tummine. Sommeljeeks ikka Kaido Haavandi, kel on õnnestunud tuua meile isegi Phil Anselmo. Tänavu on suurteks magnetiteks Devin Townsend ja Baroness. Not bad.

Kui su kallim kuulab valdavalt Sky Plusi, kuid nendib seejuures, et tegelikult Foo Fighters meeldib talle ka natukene, siis ära teda HRLiga kiusa. Või siis just tee seda.”

Foto: Aasmäe

Foto: erakogu

VÕNGE

8.–9. juuli

MILLAL: KUS: Ranna, Peipsiääre, Tartumaa KES: Lion Babe, Honne, Alice Phoebe Lou, Tora, Godford, Annael, Bluephox, Famous, Genka & DEW8, San Hani & Metabora, Metsatöll, Meisterjaan, EiK jt Vaata lisaks: vonge.ee

Pille-Riin Karro, muusik ja raadiohääl

BALTOSCANDAL

6.–9. juuli

MILLAL: KUS: Rakvere, Lääne-Virumaa KES: Franck Vigroux, Daria Khrystych / Bohdana Korohod, Liisa Saaremäel / Emer Värk, Henri Hütt / Jan Teevet, Maria Metsalu, Inga Salurand jt Vaata lisaks: baltoscandal.ee

Elina Masing, etenduskunstnik „Baltoscandal on Baltikumi vanim etenduskunstide festival, mis toimub üle aasta. Üritus toob Rakverre kultuuriinimesi kogu maailmast, külastatakse spetsiaalselt selle festivali jaoks valitud lavastusi, filme ja kunstiprojekte. Baltoca autorid kirjutavad meelitavalt: „Festival esitleb uuenduslikke ja peavoolust erinevaid teatrivorme, mis on suunanäitajaks kogu etenduskunstide valdkonnas.” Publikum on üsna erinäoline ning suhtlus vahetu – esinejad ei passi eraldatult neljanda teki VIP-ide baaris. Traditsiooniliselt arutletakse kevadel

selle üle, mida tuleks sel korral kindlasti kogeda. Mina sattusin kunagi täiesti kogemata näiteks Kristina Normani väga olulisele dokumentaal-poeetilisele lavastusele „Lighter Than Woman” ja Ivo Dimchevi kontserdile. Sel aastal soovitati aga osalusetendust „Inferno”, mille käigus paigaldatakse publikule robotrakmed, mis hakkavad osaleja tahtest sõltumata tema keha liigutama. Arvatavasti on Baltoscandal üks neist selle suve festivalidest, mis ei ignoreeri maailmas toimuvat õudust.”

Mägede Hääl 2019. Foto: Janar Aronija

„Festivaliga Võnge puutusin esimest korda kokku seal ise esinedes. Õnneks toimus kontsert vara ja sellega seotud pinge sai kiiresti seljatatud, mis lubas festivali ka nautleja rollis edasi kogeda. Pinges kaelad said lõdvestust massaažistaabis, pinges kehad vabastust DJ-telgis, kus muusika mängis ka siis, kui lavadel käis parasjagu esinejate vahetus. Oma hääle võimete piire sai katsetatud nii popi, hiphopi, elektroonilise muusika kui ka folgi viljelejate saatel ning muusikale lisaks leidus kõrvaltegevusi, millega ennast lõbustada. Festivaliala ise mõjus müstilise, kerge ja sumedana – ei mingit suurt välku ega pauku.

Võnge sobib seejuures igas vanuses muusikaarmastajatele – tervitab lapsi, tervitab

vanaemagi. Muusika ja hea energiaga saavad laetud kõik pereliikmed ja seda ka tänu keskkonnale, kus seda mõnusat rändfestivali korraldatakse – toimub see ju iga kord uues looduse emmatud kohas. Oluline on ka see, et looduse rüpes üritust korraldades mõeldakse korralikult keskkonnale ja minimaalse jalajälje jätmisele. Pärast mõnda päeva festivalilt naastes tunned end kergelt, rõõmsalt ja, nagu juba mainitud, laetult – justkui oleks puhkusel käinud. Festivali koht, inimesed ja muusika tekitavad sümbioosi ja atmosfääri, mida jääd järgmise aastani igatsema. Lemmikinimesed kokku ja Võnkele – see on retsept ilusaks mälestuseks.”

Foto: Renee Altrov

I LAND SOUND

14.–17. juuli

MILLAL: KUS: Illiku laid, Orissaare, Saaremaa KES: Cosmjn, Hraach, Lizz, Nico Stojan, Traumer, Tibi Dabo, Rampue jt Vaata lisaks: ilandsound.ee

Kaisa Tooming, turundaja ja kultuuriajakirjanik „Pole saladus, et kõik reaalsust seljatav on viimaste aastate valguses hinnatud. Sealjuures on kultuurivaldkond ja muusika ühed olulisimad ravimid hingele. I Land Soundil kohtuvadki alternatiivne muusika- ja kunstiprogramm, dekoreeritud festivalikülastajad, jätkusuutlikkuse põhimõtted ning looduskaunid vaated. Festival on suutnud säilitada oma autentsuse ning garanteerib külastajale mõnusa atmosfääri, müües piiratud koguses pileteid. Samuti on korraldajad tõestanud, et nad suudavad pakkuda väikesele kogukonnale

hädasti vajalikku progressi – neist on kujunenud kohaliku elu ja arendustegevuse vedurid.

Sel aastal jõuab I Land Sound küpsesse ikka, toimudes viiendat korda. Minijuubeli aura on kandunud üle muusikaprogrammi, mis üllatab külastajaid varasemast rahvusvahelisema menüüga. Nii libiseb nõel näiteks Rampue (GE) techno ja Hraachi (ES) house’i lainel. Isiklikult jään ootama Nico Stojani (GE) elektroonilist džäss-souli mõjutustega setti, et saaksin selle saatel õhtu hommikusse tantsida. Tasub tulemist, kogemist ja (taas)nägemist.”

SUVE E R I

FESTIVAL

SUVI 2022 : 9

Foto: erakogu

Foto: Silver Mikiver

INTSIKURMU

SÕRU SAUND

5.–6. august

28.–30. juuli

MILLAL: KUS: Sõru sadam, Hiiumaa KES: Erika de Casier, EXPAT (Mykki Blanco & Samuel Acevedo), Lukid, Chillera, Mlin Patz, Bryozone, Nikolaienko, Nikolajev, POLLU77E, San Hani, Kersten Kõrge tribüütsett Kaarel Valtrile jt Vaata lisaks: saund.ee

MILLAL: KUS: Intsikurmu metsapark, Põlva KES: Django Django, Efterklang, Jaga Jazzist, The Holy, Noisy, Mahavok, YASMYN, TaaviPeeter Liiv, Maris Pihlap, JUUR jt Vaata lisaks: intsikurmu.com

Sander Varusk, raadiohääl ja Terminali juhataja

„Intsikurmu on sööbinud mu mällu just kahe kontserdi pärast aastatel 2017 ja 2019, mille paigutaksin endiselt oma viie parima esinemiskogemuse hulka. Esimene neist toimus kell 11 hommikul, kuid sellest hoolimata oli kohal terve väljakutäis kuulajaid ning sain teha ühe oma elu esimestest stage dive’idest – säärane vastuvõtt oli noorele autorile kahtlemata kohutavalt innustav. Hilisema kontserdi eel kartsin, et uus kosmoselaeva meenutav lava, mille külge oli kinnitatud tiigi kohal kõrguv sild, ei lase publikuga piisavalt hästi suhelda.

„Viimasel Sõru Saundil ma vist ikkagi pesin hambaid ka. Seal peol kipuvad päevad ja ööd sassi sulama. Ma ütlen „peol”, sest päris hariliku muusikafestivali tunnet pole ma Sõrul ehk endisel Kalanal kunagi tundnud. Veidi nagu oleks üks suurem pralle kellegi maakodus, kuhu kutsutud kambast kipud enamikku tundma. Inimese parim aeg, ütlevad nad ise.

Huh, hea, et nad festivali nime selle järgi IPAks ei muutnud, kuulsin sellist mõtet küll.

Aga IPAsid ja kõike muud saab seal kallutatud omas rahulikus tempos, kui pärastlõunast

EiK, muusik ja luuletaja

koidikuni on värskes ja vabas Hiiumaa õhus ühel või teisel laval mõni live-esineja või DJ. Olen näinud Centre El Muusat, Röövel Ööbikut, Meisterjaani ja nautinud lagipähe paistva päikse all põnevaid spetsiaale ehk temaatilisi DJ-sette. Vist ise ka tegin midagi eelmisel aastal, hägune. Aga kogu see mõnusalt pingevaba oleng kipub igal aastal taas kutsuma, koputades kuskil mälusopis, kui juba aasta algul suveplaane mõtled või puhkuseid planeerid – kuskil seal juuli lõpus oli alati midagi, mille pärast kuupäevad kinni panna.”

Vastupidi, sel korral voolas platsile nii palju rahvast, et liikuma pääses vaid suure vaevaga, refrääne teati peast ja mingil hetkel moodustus ümber terve tiigi tantsu vihtuv inimkett.

Põlva metsapark on täpselt paraja suurusega, et jõuda isegi kava jälgimata kõigile olulistele üritustele, tunda end ühtaegu koduselt ja turvaliselt ning haista samas õhus seda tõelise festivali hõngu. Näib, nagu maailm oleks su tagaaeda kätte toodud ja ümberringi on vaid tuttavad näod. See atmosfäär paneb inimesed hoopis teistmoodi käituma ja kaasa elama.”

Foto: Jane Veski Foto: Ergo Pajuväli

THE DARK SIDE OF THE MOON

VILJANDI FOLK

28.–31. juuli

12.–14. august

MILLAL: KUS: Viljandi lossimäed KES: Ag Dan Gwang Chil, Hempress Sativa, Rosa Cruz, 6hunesseq, Puuluup, Oopus jt Vaata lisaks: viljandifolk.ee

MILLAL: KUS: klubi HALL, Tallinn KES: väljakuulutamisel…

Vaata lisaks: facebook.com/halltallinn

Ann-Lisett Rebane ja Katariina Kivi (Duo Ruut), muusikud „Viljandi folki võib kirjeldada kui iga-aastast väikelinna üleujutust rahvusvahelise maailmamuusika, suuremate ja väiksemate folgifännide, muidu festivalientusiastide ja maailmatasemel muusikutega. Iga suvi on see kindlaks peatuspunktiks paljudele pärimusfanaatikutele ning üllatuseks ja inspiratsiooniallikaks teistele. Mõne tõsise muusikasõltlase jaoks on see juuli nädalalõpp nagu paradiis, sest neil päevil on raske leida nurgatagust, kus keegi pillilugu või lauluviisi üles pole võtnud.

Viljandi folgi teeb aga eriti nauditavaks eesti folgiskeenele kohaselt lai žanriline menüü –

festivali ühisnimetajaks on küll pärimus, aga kujutlusvõimes, millega pärimust tänapäeval käsitletakse, on raske pettuda. Usume, et festivalil leidub väärt kraami peale folgikate veel näiteks džässi- ja rokifännidele. Viljandi folk on sündmus, kus peaks vähemalt korra ise ära käima, veendumaks, et meie pärimus tõepoolest elab oma parimat elu ja pole kaugeltki väljasuremise äärel ning et folgi kuulamise eelduseks, vastupidi levinud arusaamale, ei olegi villase seeliku ja sandaalide olemasolu. NB! Duo Ruut esineb folgil 29. juulil.”

Jaan Pavliuk, DJ ja graafiline disainer „The Dark Side of The Moon on minu jaoks märgiline sündmus. Olles algusaastatest peale festivalil kas esinenud või seda külastanud, on sellest saanud ajapikku kokkuvõtlik „punkt” suvele ning seda on tunda ka üleüldises festivalimelus. Inimesed on kogunenud võtma viimast, mis loob erakordse ja intensiivse atmosfääri nii külalistele kui ka esinejatele. Tegu on non-stop maratoniga kohaliku koorekihi ja maailma tippklassi diskoritega, kus ajataju langeb tagaplaanile ning kõik sulab

ühtseks kulgemiseks. Minu isiklik lemmikosa on festivali lõpp, mis kulmineerub pühapäevasel (või isegi esmaspäevasel!) järel-järelpeol Suvila laval. Kolmepäevases programmis leidub kõigile midagi, olgu selleks veetlev ambient, obskuurne ja unustatud house või kehakulutav techno – ja see teebki The Dark Side of The Moonist Eesti nüüdisaegse klubikultuuri etaloni, suveperioodi lõpubossi ja festivali, mida ei tasu maha magada.”

Foto: Elis Jurkatam

Intsikurmu 2019. Foto: Kevin Loigu

AUGUSTIUNETUS

13. august

MILLAL: KUS: Pärnu kesklinna jõekaldal ja linnaruumis KES: väljakuulutamisel…

Vaata lisaks: augustiunetus.ee

Karl Kevad, muusik „Möödunud suvel toimus Augustiunetus esimest korda nii, et kogu linn oli üritusi täis.

Ise esinesin festivalil kaks korda ja kontserdid toimusid puhtjuhuslikult täpselt üksteise järel jõe ääres. Seljaga jõe poole oli veidi hirmus mängida – äkki kukun jõkke? Esinemiste kõrvalt leidsin siiski aega, et kodulinna peal ringi tuuseldada. Unetuse eripära on see, et ükski festivali osa ei varjuta teisi. Lastele tehakse näomaalinguid, pakutakse maitsvaid toite, toimuvad ägedad kontserdid… Kõige kire-

vam on elu Supeluse tänaval. Ma pole kindel, kas see on Pärnu enda võlu või festivali unikaalne olemus, aga kindlasti on tegu ühe Pärnu kõige suvisema ja südamlikuma üritusega.

Vist üks väheseid selliseid, kus võib näha lava ees reivimas nii näomaalinguga viie- kui ka gurmeeburgerit söövat 90-aastast. Terve linn elab nii, nagu Pärnu suvel peabki. Kuna paaril aastal jäi Augustiunetus sootuks ära, oli kogu elamus seda enam väga teretulnud.”

FESTIVAL

10 : SUVE ERILEHT

MAIDUK LIFECOACH SOOVITAB: KUIDAS FESTIVALISUVI ÜLE ELADA Unustage pohmell, halb uni ja toidumürgitus. Maiduk Lifecoach on oma festivalivitsad kätte saanud ja jagab aastate jooksul täienenud tööriistakasti suvesündmuste võimalikult valutult nautimiseks.

Alustuseks, palun võta kaasa telk, mitte ära mõtle, et oled nii vaba hing, et võid magada kus tahes.

Viimane kord magasin näoga vastu mulda, mitmel festivalil, mitmel puhul. Pärast oli keha pikalt kange. Ühesõnaga, palun ära maga maas. See ei ole sulle hea. Kui mõtled, et oled terve festari aja üleval, siis usu, et tõenäoliselt see ei tule välja. Telgi kokkupanemine on palju lihtsam kui proovida lõdisevana sõbra autosse magama minna ja teada saada, et seal juba magab kaks inimest.

Kui jutt juba telkidele läks, siis tuletan meelde, et sa läksid sinna muusikat nautima. Ehk ära unusta ennast telklasse hängima, hoia kava enam-vähem meeles ja mine kuulama, kas või vahepeal.

Järgmine nõuanne on midagi sellist, mis mul endal alati välja ei tule, aga soovitan teil tarbida alkoholi mõõdukalt. Sa ei saa kogeda festivalimelu, kui sa seda ei mäleta. Hea nipp on järgmisel päeval pohmakas läbi elada, mitte kohe hommikul peaparandusega alustada. Kui oled see vend, keda huvitavad muud mõnuained, siis varu need ette ära. Kui oled aga spontaanne hing ega ole sellega tegelenud, oleks mõistlik varakult leppida ja õlut nautida, ei ole mõtet

Telgi kokkupanemine on palju lihtsam kui proovida lõdisevana sõbra autosse magama minna ja teada saada, et seal juba magab kaks inimest. kogu oma festarit hangeldamise peale kulutada ja siis tühjade kätega jääda. Uni on ka tore.

Varu reaalselt ainult nii palju toitu, kui sul päriselt kulub. Ei ole vaja osta nädala varu. Mina olen seda meelt,

matipastata pitsat ketšupisse. Ise sõin ka seal „restos”.

Sain väga rämedad gaasid, surmava lõhnaga, ja haisesin pärast teist päeva sellesamuse peeru järele. Teine kord läks hullemini, võtsin rooga enne festarile jõudmist ja sain toidumürgituse. Olin festivalil higine, silme eest virvendas ja lähim WC oli telgist ca 500 meetri kaugusel. Seal olid juba esimese päeva õhtuks kõik ääred täis tehtud. Lihtsam oli telgi kõrval pepu kaudu pissida.

Mina olen seda meelt, et festivalitoit võib olla vabalt askeetlik. Näiteks pasteedituutu + sai + konserv.

Maiduk Lifecoach on Mait Veskeri alter ego. Targutaja, kes arvab, et teab maailma asjadest kõike ja võiks teisi elama õpetada, aga tegelikult tõuseb ise päeval kell 14 ja teeb trenni kord kahe kuu jooksul. Šarlatan.

et festivalitoit võib olla vabalt askeetlik. Näiteks pasteedituutu + sai + konserv. Sellest piisab, peaasi et kõhtu varju saad. Kindlasti ei soovita ma sul süüa festivali ajal või vahetult enne seda kahtlast kohalikku toitu. Common sense peaks sind siinkohal aitama. Mustamisest hoidumiseks ma nimesid ei nimeta, aga ühes kohas toonitas mu sõbranna, et ärgu nad pitsale kastet pangu. „Pitsameistrid” said valesti aru, silmas ei peetud mitte seda kastet!!! (jah, nad panid pitsale eraldi kastet), mille nad pitsale otse peale sirtsutasid, vaid jätsid pitsa ilma tomatipastata. Seal ta siis oli, kastis enda to-

Nüüd on see koht, kus reaalsus hakkab koputama.

Kuidas saada raha? Tuleb tööle minna! Tegelt saab ka piiratud eelarvega hakkama. Või saab olla esineja – sellisel juhul peaks festival sulle suht tasuta olema, kui just bäkkari jooke ühe päevaga ära ei lõpetata. Võid ka esineja tiimis olla, siis peaks samad reeglid kehtima. Aga kui pole kumbagi luksust? Ei jää midagi üle.

Pead endale lapiku viina püksi peitma ja telklas komboga sai + pasteet läbi ajama. Muud polegi, naudi melu ja unusta ära, et sa vaene oled. Väliüritustel saab alati ka sisse luurata, aga seda ma ei soovitaks, festarite korraldamine on raske töö. Nüüd peaks tulema koht,

Illustratsioon: Markus Tamm

kus ma soovitaks vabatahtlikuks hakata, aga siis juhtub see, et oled festivalil tööl. Tasuta… Veel soovitaks esmaspäeva töölt vabaks võtta, kui vähegi saab.

Jääb veidi aega taastumiseks. Ühest küljest tahaks öelda, et käige ainult nendel festaritel, mis minu arust huvitavad on, aga siis sa piirdudki ainult selle üritusega, mille nime lõppu on „saund” kirjutatud, ja punnitad kõigest väest, et olla erilisim. Tegelt müttad oma tutikate tossudega sopa sees nagu iga teine. Seega, et saada laiem pilt, külasta värskemaid asju, nagu Rakvere Funkfest. Selleks et tunda juba juurdunud festari tunnet, mine Viljandi folgile, ja selleks et olla mega hip, mine Mägede Häälele, Kukemurule või Sõrule. Samas olen olnud ka Weekend Festivali kõige hädisem lavamees ja kogenud suure festari tunnet. Mart Kalvet on õhkmadratsi täis pumbanud ja testib su juppe. Tiësto tuuakse limuga kohale, Alari Kivisaar hängib Super VIP-i alas. Võib juhtuda, et kõnnid kogemata Armin van Buurenist mööda ja siis räägid pärast sõpradele, et hängisid temaga. Ja kui tahad kogeda midagi, mis su igapäevasesse menüüsse ei kuulu, noh nii silmaringi laiendamiseks, siis on olemas Võsu Rannafest või We Love the 90s. Valikuid on palju, tee neist enda jaoks parim.

REKLAAM

12 : SUVE ERILEHT

9+

5+6+

3+1

2+1 1 + 0 1

+2

+19 6+17

022

ust 2 g u a 0

r.ee

eate / uust

VAHUR AFANASJEV

MURDN I A S E I L W S V IN A E 26.05.07.07.2022

goethe.de/tallinn dokfoto.ee

Telliskivi Loomelinnak Tallinn

SUVE E R I

POST-FAKT

SUVI 2022 : 13

SUVERAHVA VÄLIMÄÄRAJA Eri aastaajad teevad inimestega asju, mida mõistus ei oska alati seletada.

Suve saabumine lööb aga kogu harjumuspärase pea peale ja inimestes käib väiksemat sorti klõps, mille tagajärjel aetakse vana nahk maha ja leitakse enesele mõneks kuuks uus mina.

Kirjutas Müürilehe suvetoimetus, illustreeris Alexei Gordin

LINNAHUNDID Linnahuntide ehk -sanitaride jaoks tähendab suve saabumine sulavat asfalti, kuumavat betooni ja kõige muu urbaanse epitsentris olekut. Nad ronivad juba aprillis Spritzi lõhna peale oma peidikutest välja ja teevad dessante esimesele avatud terrassile. Samal ajal kui enamik inimesi üritab linnast lahkuda, jäävad sanitarid suveks tagalasse, sest pika kaamose järel tahavad nad tunda oma lihaskarkassis tänavate roidunud hingeõhku.

Hundid on sotsiaalsed olendid, kes tahavad joosta oma karjaga läbi sündmuste tihniku. Suvistelt outfit’idelt ja poleeritud hobiautodelt lükatakse maha tolmukord, ülekuumenenud telefonid huugavad sotsiaalmeedia jooksutamisest ja pideva FOMO seisundis lastakse igasugu juhuslikel keeristel end kaasa tõmmata. Linnasanitaride hooajalises pleilistis on 5–6 bängerit, millega nad suudavad kuidagi läbi suve kruiisida ja mille külge kleepub kümneid või sadu sooja tõrva lõhnaga kaetud mälestusi. Esimesed vilud augustiööd toovad nende silmi pisikese melanhooliapisara, sest see on selge märk, et linn hakkab jälle oma asjalikku kuju võtma.

LAVAKUNSTIDE ULTRAD Küünid, silotornid, aasad, angaarid ja kloostrid, kus saab ritsikate sirina kõrvale ka vana head „teatrimaagiat”, on just nende suvekulturnikute valik. Valik?

Või sõltuvus? Või patoloogia? Meie hinnanguid ei anna, kuid teada on, et Eesti on täis külast külasse vuravaid suveteatrientusiaste. Juuni-juuli-august tähendab nende jaoks vastupandamatut kutsungit näha ära nii palju tükke kui võimalik ja siis veel peale. Ja siis veel peale.

Ja siis, olles jõudnud tagumikutundidest koolnukangastuse lävele, veel peaaaaaale! Iga ilmaga ja ükskõik kus konutamine on nende jaoks kui ettevalmistus viimsekspäevaks. Mõõtu nad ei tunne – kui teatrist väheks jääb, sõidetakse maha ooperipäevade uksed, murtakse sisse suvekontsertidele ja aerutatakse varastatud paadiga Naissaarele Nargenisse. Nad on relvastatud soojade fliiside, vihmakindlate jopede ja vähemalt kolme sorti snäkkidega. Kui imestate suveõhtutel, miks mobiilivõrk ei funka, siis eks ikka põhjusel, et teatriultrate telefonid on järelmuljetamisest nii hõõguvpunased, et neid ei võta ka sepatangidega. jätkub >

POST-FAKT

14 : SUVE ERILEHT

< eelneb

ERREMKAALASED

SUVEROMANTIKUD

Foto: Vladislava Snurnikova

Juba mai saabudes tajusid armastajad meeltes ja niuetes tõmmet romantilisemat laadi seikluste poole. Nende telefoniekraanid on esimeste soojade ilmadega kohtinguäppide näppimisest higiseid sõrmejälgi täis. Kuigi on ka neid, kes unistavad hobuse seljas päikeseloojangusse ratsutamisest ja selle seebiooperi mõõtu õige leidmisest, tunneb enamik neist oma soontes teadmatuse sooja adrenaliinivoo tukseid. See, mis suvel lahti läheb, on üks suur skannimisorgia. Silmad peast välja vupsamas, huuled manamas esile just seda kõige timmitumat naeratust, liiguvad romantikud mööda peatänavaid ja kuluaare, kõrvade vahel piiksumas romanto-detektor.

Ei kulu palju aega, et üksteist üles leida ning parkides, suvilates ja matkaradadel libedamat laadi mokalaata pidama hakata, hoolimata ümbritsevate itsitustest või ebamugavusest. „Sellest saab meie suvi,” ümisevad nad vilavail silmil. Cupido sõrm ei pruugi siiski alati armumise tuumanupuni jõuda ja võib ka juhtuda, et psüühe saadab välja äreva signaali, kui suveväravad hakkavad vaikselt koomale tõmbuma.

Alexei Gordin on Tallinnas elav kunstnik, kes tegeleb peamiselt maaliga, kuid liigub ka eri meediumide vahel.

Tema põhiliseks huviobjektiks on kunstimaailm, sellega seotud stereotüübid, absurd ja provokatiivsed narratiivid.

Metsad ja rabad ei kiha suvel ainult verejanulistest putukatest, vaid neidsamu radu tallavad ka Riigimetsa Majandamise Keskuse loodud infra poolsegased fännid.

Tihti. Ja ainiti. Ning grupiti. Telk seljas.

Või ilma. Kaardid käes ja veekonteinerid üll, otsivad RMKlased aina uusi viise, kuidas eikuskile jõuda – sihtkoht ei olegi oluline, kammoon, vaid männilõhn ja teekond. Nad ei lase vestlustes mööda ühtegi võimalust selgitada, kui MEGA on RMK mobiilirakendus, kui lahe on see või teine puhkeala või -maja, kui epic on too grilliplats. Nad liduvad mööda laudteid, võtavad nädalateks sisse koha Kauksi düünide varjus ja suudavad väidelda neli tundi eri katelokkide plussidest-miinustest. Nad kõiguvad kogu see aeg hea ja kurja vahel: ühelt poolt kiruvad RMK metsapoliitikat, teisalt jumaldavad avalikke lõkkeplatse. Kui nad magusasse ööunne suikuvad, näevad nad unes RMK infrat 2.0, kus küttepuud on veelgi ümaramad, puhkemajad veelgi avaramad ja, mis peamine, peale nende ei konkureeri selles utoopias Lõuna-Eesti järvevaatega puhkekohale mitte kui üks hing.

MULLAD Kuskilt peavad ju need maasikad, herned ja kurgid, aga ka esteetiline nauding tulema. Just selle eest hoolitsevadki mullad. Ehkki seemned susati maasse juba varem ja puukoole rüüstati juba esimese plusskraadiga, saavad mullad oma tegudega suurustleda just suvel.

Sõbrad-tuttavad saavad mekutada neid maitsvaid, värvilisi ja pigem harva kiduraid viljakesi. Mullad saavad aga luua ühenduse emakese Maa ja mullaussikestega, koogutades pühendunult vagude kohal või lohistades kastekannusid üle muruväljade. Mulla jaoks pole ükski muld, pinnas ega mikrokliima ületamatu, et oma sügavalt läbitunnetatud tahe maksma panna. Pankrannik või liivaluide? Fakk juu, siia tuleb maagiline roosiaed!

Võsane sopamaastik? Vaata siia, amatöör, sa nii suurt vilja oled oma silmaga näinud? Ja kas me mainisime sõna „kasvuhoone”, mis mullaslängis tähendab läbipaistvat katedraali? See muldade ökoimpeeriumi kroonijuveel, kus sünnib see tõeline magick – kõige suhkrusematest viinamarjadest müstilise Pärsia köömneni.

ESTO LENNUSALK Kui päike on korralikult käised üles käärinud, võib olla kindel, et muilmail tähtsa rööprähklemisega tegelevad ilmakodanikud saabuvad tagasi Eestisse oma olemise süvajuuri otsima ja aeg-ajalt ka kosmopoliitsusega eputama. Talendid koju, aga ainult kõige soojemaks kuuks. See on ainuke aeg aastas, kui n-ö ookeanitagune elu lubab pikemat pausi, et va igikamaral ringi paarutada. Need suvetulekud on segu joovastavast eufooriast ja masendavast kiirustamisest, kus enesele armsate inimeste nägude nägemine tekitab samavõrra rõõmu kui teadmine selle kohtumise lühiajalisusest kurvastust. Esimene nädal kulub aklimatiseerumisele, teine sisseelamisele, kolmas juba rahutusele, et kodusviibimise selgroog on murtud, ja neljandat looritab kerge väsimus, mida ringitõmblemine paratamatult põhjustab. Tagasisõidupilet on neil mõistagi juba alguses olemas, ehkki mõtteid täidab ka pidev eksistentsiaalne küsimustik: „Kas ma suudaks tagasi tulla? Kas ma oleksin õnnelik? Kus on parem?”

Jne, jne. Järgmisel aastal kordub kõik jälle samamoodi.

SUVE E R I

POST-FAKT

SUVI 2022 : 15

KARDIOMUSKLIIDID Kui välitingimused ühtäkki sportlike tegevuste jaoks mõistlikeks muutuvad, läbivad muskliidid ulmelisi kilomeetreid ja kasutavad ära iga võimalust, et veri vemmeldama saada ja K(ardio)-hole’i kaduda. Sääremarja veenid tõmbuvad spontaanselt punni, iga tarbetu toru moondub kalisteenika tööriistaks ja ka suvalisimas asfaldiplatsis viirastub spordiväljak. Suve tulekuga algab nende kiire allakäik – minutitest saavad tunnid ja kümnetest kilomeetritest sajad, tossude jalgatõmbamisest tagasipöördumatu sõltuvuseni on vaid üks pisike samm.

Kui paluda neil oma seljakoti sisu tutvustada, siis sinna on tuubitud proteiinipulbrit, müslibatoone, energiajooki ja restitäis keedumune. Suve tippsündmus ja n-ö oma loojaga kohtumine on muidugi Ironman, enne mida hoitakse käest kinni ja lauldakse kooris: „Oo, püha toonus, lasku nüüd mu peale ja anna mulle andeks mu viletsad jõudehetked ja nõrk iseloom ning anna mulle vastupidavust, aga mitte minu vaenlastele, nagu maa peal nõnda ka triatlonil, aamen.”

ELLUASTUJAD Kui ühed uksed sulguvad, siis teised avanevad – vähemalt mõnede jaoks. Peame silmas kooliuksi. SAISis eksamitulemuste kontrollimine, edukad või mitteedukad kraadikaitsmised ja ettevalmistused koolieluks panevad teatud kontingendi küsima suuri küsimusi Elu Enda ja oma väärtuse kohta selles. See eksistentsiaalne pinge ja värelus, mis elluastumisi saadab, on kohati piiripealne.

Paljud jäetakse ihaldatud kooliuste taha, pannes nende kõrvad teiste õnnestunud plaanidest kuuldes mäda jooksma. Üksi õhtul läbi pargi jalutades võib tunduda, et kõik elu uksed on korraga valla ja tubades põleb tuli, kuid võib näha ka vaid üht viletsat kangialust, mille alt tuleb läbi roomata. See eksistentsiaalne suvi ei tule enam kunagi tagasi ja tõtt-öelda ilmselt ka ununeb üsna kiiresti, sest mälul on ka meeldiv omadus olla sügavalt mitteeksistentsiaalne.

VESINIKUD Veekogude servasid ja pindu katvad vesinikud anduvad kõigile võimalustele, mida suvehooaeg pakub. Wakeboard? Jaa! Kalastamine? Jaa! Mingi sajandivanuse paadiga Võrtsu peale? Jaa! Ehkki sillerdava veekogu ääres peesitamine ei ole mingi suveanomaalia, eristab vesinikke tavapopulatsioonist see sügavalt hüpnootiline suhe, mis neil tundub veega olevat.

100 km sõitu Tõrva Vanamõisa järve hüppetornist allaviskumiseks ei ole mingi küsimus. See õige KAIF, see tegelik loomastumine toimub oimetuseni SUPides, lõdisedes purjetades, kaheksa tundi päevas end vees süldiks lodistades. See on toosama vana hea austuse ja aukartuse noot, mis tämbrisse sigineb, kui jutuks võetakse mõni tähenduslik veekogu, selle lainetus ja sügavus, selle legendid ja napilt pääsemised. Vesinikule on igasugune peegelduv vedel pind kui portaal kuhugi mujale, kus ei kehti enam need maismaa tahkelt järeleandmatud reeglid. Vesinik sukeldub kevadise jääminekuga deliirsesse vedelusse ja ära ei saa teda sealt enam ei hea, ei kurja, ei nõidusega.

PRUNNAKAD Päike väljas? Kolmelidrane poslamaslapurk käes? Rull fooliumit kaenla all?

Nemad rannas? Check! Prunnakate jaoks on suve eesmärk enda nahk selle nime vääriliseks teha. Selleks kasutavad nood päikeselapsed ära iga võimalust, et tooni timmida ja nahka suretada. Siis kui tavakas veel puhvaikas tuigerdab, on prunnakas juba supelpesus liivaluidete ja kibuvitsavõsa vahel, paneelmaja rõdul, kuuri ees, pargipingil või miks mitte ka auto järelhaagises päikesega kahekõnet pidamas. Prunnakad võivad laskuda kõige ägedamasse afektiseisundisse, kui nad kohtuvad teise prunnakaga, kes ei jaga nende randifilosoofiat, sest teadagi on ju rantijad ja randitud. Kui päikese toel kuu tagumiseks küljeks nahutatud nahk on ka sinu jaoks aumärgis, siis vast leidsid just enda arhetüübi. Avanti popolo, alla riscossa!

THE DARK SIDE OF THE MOON