PERSOON
AFE KT
MÄRTS 2020 : 7
MISKI, MIDA KEEGI POLE KUNAGI VAREM TEINUD
Üks oli kohe algusest peale kindel: me ei puuduta selles intervjuus poliitikat, ka kultuuri- ja teatripoliitikat mitte. See pole meie huviobjekt! Ometigi ei takistanud see vestlemist nüüdisajast ja tänapäeva teatrist. Intervjuu Lauri Lagle ja Juhan Ulfsakiga. Küsis Aleksander Tsapov, pildistas Aleksander Kelpman Lauri Lagle ja Juhan Ulfsak ei tohiks Müürilehe lugejatele tutvustamist vajada ja kogu intervjuu käib pigem pika kaarega mööda igasugusest biograafilisusest. Ma ei uurinud ka nende eeskujude kohta ega seda, millal nad esimest korda lennukit nägid, kumma käega kohvitassi hoiavad või milline näeb välja nende suvepuhkus. Küll aga oli nende intervjueerimise üks põhjus – lisaks paljudele muudele ja igaveseks saladuseks jäävatele motiividele – äsja 25. sünnipäeva tähistanud Von Krahli Teatri uus hingamine. Uuenenud trupiga teatri esimesed uuslavastused ongi Lauri Lagle „Paratamatus elada ühel ajal” ja Juhan Ulfsaki märtsis esietenduv „Pigem ei”. Lugege arvustusi, minge teatrisse, toimetage oma äranägemise järgi! Lumetul veebruariõhtul teatri poole sammudes on mul peas muremõtted, sest kellel poleks, kui pead varastama aega inimestelt, kellel on käsil intensiivne prooviperiood, kus igasugune ümberlülitumine ja vastutulek kultuurimeedia järeleandmatutele soovidele paneb ütlema pigem ei. Kell on umbes 15.30, järjekordne „Pigem ei” proov on läbi saanud ning teatri kohvikus ootab nutitelefoniga reporter, kes on printinud toimetuses just välja umbes 3–4 A4-suuruses lehte teemade ja küsimustega, lootes, et ehk neist saab asja. Juhan Ulfsak tuleb trepist alla ja juhatab mind teatrisaali, kus saan aparaadi eksklusiivses vaikuses lindistama panna. Umbes kümne minutiga, nagu elu on ka varem mitmeid kordi näidanud, saab selgeks, et nendest prinditud lehtedest võib lennukid voltida ja Rataskaevu tänavale lennutada. Kokkuvõttes on iga intervjuu nagu proov, kus tullakse kokku ja seejärel vaadatakse, mis suunas liigutakse. Õhtul proovin
laadida lindistuse üles automaatsesse transkribeerimisprogrammi, saamata aru, et viimane eesti keelt siiski ei mõista. Juba üks esimestest vastustest näeb välja nagu lõik William Burroughsi või Thomas Pynchoni raamatust: „Well as the museum’s only sell as a social probiotic. It’s a novel selling novel hey I guess I didn’t know but listen I’m gonna shoot two submissions now because I love Allah what’s up I.” Tekst on jabur, aga tundub samas kuidagi nüüdisaega sobilik, ja nüüdisaeg vast ongi see, mida nii Lauri kui ka Juhan oma lavastustega kombivad. Mitukümmend proovi teil juba olnud on? Juhan Ulfsak: Põhimõtteliselt alustasime suures plaanis uuest aastast. Kuidas tänane läks? J.U.: Täna oli okei, tegime läbi selle, mida oleme teinud nädal aega. Enam-vähem. Kas proovid on pigem süütuse aeg, mis lõppeb esikaga, või toimib see kuidagi teistmoodi? J.U.: Teatri eripära ja kõige hullem jamps võrreldes näiteks filmiga on see, et filmi puhul püüad jätta puhta
materjali, millega sa rahul oled, seljataha. Saad mingi asja kätte ja siis see on n-ö purgis. Sa ei jäta seljataha midagi sellist, mis on poolik, ega liigu edasi. Uuel päeval saad juba keskenduda järgmisele asjale, uuele stseenile. Teater aga ärkab prooviperioodi jooksul kümneid kordi ellu ja kukub kokku. Ükskord lähed proovist minema ja mõtled, et kuradi hästi paneme, ikka geenius, ja järgmine kord lahkud, mõeldes, et äkki peaks lihtsama ameti valima. Lauri Lagle: Filmitegemise puhul oli jälle teistpidi keeruline leppida, et montaažiruumis ongi materjal nüüd niimoodi lukus, nagu sai mõeldud eeltöö faasis ja tundus õige võtteplatsil. Taipasin ja mõistsin mitmeid olulisi asju alles n-ö väikselt distantsilt materjali vaadates – kuidas oleks pidanud millegi tegelikult võtteplatsil lahendama, et hiljem oleks terviku jaoks kõige täpsem ja kasulikum olnud. Teatris magad jätkub >