Saksa keisririik koosnes eri riikide konföderatsioonist, mille eesotsas oli keiser; igal riigil oli oma territooriumil kõrgeim võim (sarnaselt Ameerika Ühendriikidele). Keiserlik riigikogu, mis koosnes kõigist vürstidest või suveräänsetest riikidest, lõi seadusi kogu Saksa riigi jaoks. Keisri ülesanne oli ratifitseerida riigikogu seadused, dekreedid või resolutsioonid ning hoolitseda nende kohaldamise ja täitmise eest, samas kui seitse kõige võimsamat vürsti, kes olid valijate tiitli all, käsutasid keiserlikku krooni. Põhja-Saksimaa, kus elas peamiselt vana saksi rass, oli omandanud suurima vabaduse. Keiser, keda türklased oma pärilike valduste alaliselt ründasid, oli sunnitud kurameerima nende vürstide ja julgete rahvaste poolehoiu eest, kelle abi oli talle siis vajalik. Vabad linnad impeeriumi põhja-, lääne- ja lõunaosas olid oma kaubanduse, tootmise ja igasuguste pingutuste abil saavutanud suure heaolu ja seega ka iseseisvuse.
