3 minute read

Kas teadsid? Käte pealepanemise komme, lk Hingehoidja: Kuidas mitte karta võimalusi maha

Tekst Robert Bunder Foto Unsplash.com

Kas teadsid, kust tuleb käte pealepanemise komme kirikus?

Advertisement

Kui oled külastanud erinevaid kogudusi, siis oled ilmselt märganud, et mõningatel juhtudel pannakse kellegi käed peale, puudutades tavaliselt tema pead. Seda tehakse luterlikus kirikus näiteks leeripühal, kui inimene võetakse vastu koguduse täieõiguslikuks liikmeks. Kirikutes pannakse käed kellegi peale, kui see isik läkitatakse mõnda uut tööülesannet täitma. Paljudes kogudustes tihti ka palvetatakse käsi peale pannes. Selle väga vana tava juured ulatuvad Piiblisse.

Autoriteet ja õnnistus

Käte pealepanemine on tähendanud algusest peale autoriteedi või õnnistuse edasiandmist kellelegi. Mooses seadis Joosua oma järglaseks käte pealepanemise kaudu. Just nii sai Joosua tarkuse vaimu (5Ms 34:9). Kogudusetelgi teenistuseks eraldatud leviitidele pandi enne ametisse asumist käed peale (4Ms 8:10).

Jeesus ise kasutas käte pealepanemist tihti, kui Ta tervendas inimesi mitmesugustest haigustest. (Lk 4:40, Mk 8:22–26, Mk 6:5 jt). Samuti pani Ta oma käed laste peale, kui neid Tema juurde toodi (Mt 19:13–15). Kõigil juhtudel andis Jeesus sel viisil inimestele edasi oma õnnistavat väge, olgu siis tervendamiseks või mõneks muuks otstarbeks.

Jeesuse jüngrid jätkasid seda toimingut pärast Tema taevasseminekut, nii Jeesuse kui ka Vana Testamendi eeskujul. Lisaks tavapärasele õnnistamisele tähendas see nüüd nende jaoks ka Püha Vaimu edasiandmist (Ap 8:14–19). Nii seadsid apostlid diakonid ametisse käte pealepanemise kaudu (Ap 6:6) ning samal viisil saadeti ka Paulus ja Barnabas misjonitööle (Ap 13:3). Just sel põhjusel on nimetatud kommet kõige rohkem seostatud uute töötegijate ametisse pühitsemise ja läkitamisega.

Samas, nagu näeme, ei ole käte pealepanemine seotud ainult sellega, Jeesus ise ka tervendas käsi peale pannes ning tänapäevalgi kasutatakse seda tervendus- või mõne muu palve kontekstis. Siin artiklis keskendun siiski pigem ordinatsioonile ehk ametisse pühitsemisele.

Apostlite eeskujul kasutasid ordineerimisel ehk koguduse karjaseks pühitsemisel käte pealepanemist ka järeltulevad kristlaste põlved. Käte pealepanemise kaudu võib ametisse seada ka näiteks noortejuhi või muusiku, kuid niisugustel juhtudel ei ole see kohustuslik toiming ning tähendab palvet uue töötegija eest. Vaimuliku ametisse pühitsemisel puhul on siin kaks lisatähendust.

Esiteks tähendab vaimulikuks olemine erilist Jumala kutsumist ja seega ka Tema andi. See on suur vastutus ning koguduse karjane saab olla ainult Jumala abiga ja Tema antud vahenditega. Käte pealepanemise kaudu palutakse, et Jumal annaks selle anni.

Teiseks, juba apostlite eluajal hakkasid levima kristlaste seas erinevad valeõpetused. Kuidas teha vahet, milline vaimulik on valeõpetaja ja milline mitte? Üks eristamise võimalus oli käte pealepanemine. Kui piiskop (kohalik ülevaataja) seadis ametisse uue presbüteri (koguduse vanema või pastori), siis käte pealepanemise kaudu tunnustas ta tema õigust ja kinnitas, et ta ei ole eksiõpetaja. Samamoodi pidi uue piiskopi ametisseseadmisel olema kohal mitu naaberpiiskoppi, kes kätepealepanemise kaudu kinnitasid tema sobivust ametisse ja õigeid õpetuslikke hoiakuid.

Järjepidevus

Katoliku ja õigeusu kirikutes on säilinud pärimus, mida kutsutakse apostellikuks suktsessiooniks ja mille järgi kõik nende vaimulikud on ühendatud käte pealepanemise kaudu ühe katkematu lülina apostlite endaga. Selle pärimuse kohaselt seadsid apostlid ametisse piiskopid ja nood järgmised, kuni tänapäevani välja. Nii on tagatud kiriku järjepidevus. Ka osades luterlikes kirikutes on see teema oluline.

Teistes kirikutes pannakse rõhku õpetuslikule järjepidevusele ning apostellikule järjepidevusele käte pealepanemise kaudu erilist tähelepanu ei pöörata. See ei tähenda aga, et käte pealepanemist ka seal oluliseks ei peetaks.

Varustus vaimulikuks tööks

Käte pealepanemine on komme, milles on meile oma eeskuju näidanud nii Vana Testamendi juhid ja prohvetid kui ka Jeesus ja apostlid. Selle põhitähendus on õnnistuse edasiandmine. Jumal tahab meid kõiki õnnistada, et me võiksime olla õnnistuseks teistele. Jumala õnnistus meie jaoks tähendab erinevaid asju, meid on kutsutud Tema riigis erineval viisil teenima. Igal juhul on hea, kui meid läkitatakse välja käte pealepanemise kaudu. Eriti on see vajalik koguduse vaimuliku töös. Jumal on see, kes kutsub, õnnistab ja varustab.

This article is from: