Seitse: 7 peretüli Piiblis, lk

Tekst Ingel Madleen Tiitus Foto Chuttersnap/unsplash.com

nende lahendused ja tagajärjed 7peretüli

Piiblis,

1

Tülid on paratamatu osa meie elust, kuid neist ja nende põhjustest olulisem on osata andeks anda ning leppida. Ka Piiblist loeme mitmetest perede lahkhelidest. Siit leiad seitse erinevat lugu, kuidas tülid lahenesid või kuidas nendega tegeleti.

Suurim jünger? (Lk 22:24–30) Nagu igas peres, on tülisid ette tulnud ka Jumala perekonnas ning isegi Jeesuse jüngrite seas. Nimelt läksid jüngrid vaidlema selle üle, keda nende seast tuleks arvata teistest suuremaks. Jeesus lahendas tüli targalt, öeldes: „Suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib. Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas?“ Jeesuse vastus andis jüngritele õppetunni, et tihti ei ole suurim see, kellel on näiliselt kõige rohkem võimu. Marta ja Maarja (Lk 10:38–42) Kord külastas Jeesus kahte õde, Martat ja Maarjat. Maarja istus Jeesuse jalge ette Teda kuulama, kuid Marta askeldas majapidamises. Martat ärritas, et õde teda sugugi ei aita. Jeesus lepitas õed, öeldes: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.“ Tihti on ka meil tänapäeval oma õdedelt-vendadelt palju õppida ning nende mahategemise asemel võiksime hoopis vaadata, milles neid eeskujuks võtta. 2

Kadunud poeg (Lk 15:11–32) See tähendamissõna räägib isast, kellel oli kaks poega. Ühel päeval palus noorem poeg isalt kogu oma päritava vara ning reisis kodust kaugele. Ta elas pillavalt ning õige pea oli kogu raha kulutatud ja poiss pidi hakkama seakarjuseks. Lõpuks võttis poeg häbist hoolimata kodutee jalge alla, mõeldes, et ehk võtab isa ta enda juurde tagasi kasvõi tööliseks. Kui aga isa poega kaugelt nägi, jooksis ta talle vastu ning langes kaela. Perekonna olulisus kaalus üles materiaalsed kahjud ja lugu lõppes õnnelikult. 3

5

Saul ja Joonatan (1Sm 19–20) Iisraeli kuninga Sauli ja tema vanima poja Joonatani vahel tekkisid erimeelsused Sauli sulase Taaveti pärast. Saul kadestas ja vihkas Taavetit, kes oli Jumala poolt välja valitud järgmiseks kuningaks, ja plaanis ta hukata. Joonatan aga austas ja imetles Taavetit ning neist said parimad sõbrad. Kui isa ei arvestanud poja soovi ja kokkulepet ning proovis ikka Taavetit tappa, siis aitas Joonatan sõbral põgeneda. Taaveti sõprus ja õige käitumine kaalusid tema jaoks üles hea läbisaamise isaga ja võimaliku kuningatrooni. Kes on õige ema? (1Kn 3:16–28) Kord tulid kuningas Saalomoni ette kaks naist, kes olid mõlemad hiljuti sünnitanud. Need kaks ema elasid oma vastsündinud poegadega samas kojas. Ühel ööl aga suri üks poegadest, kuid mõlemad emad väitsid, et surnud poeg on teise naise oma. Nüüd tekkis küsimus, kes peaks elusa lapse endale saama. Saalomon lasi tuua mõõga ning käskis lapse pooleks raiuda. Selle peale oli üks naistest kohe valmis lapsest loobuma, teine aga oli nõus lapse poolitamisega. Kuningale sai selgeks, kes on õige ema, ja naine sai oma poja elusalt tagasi. Pereliikmete vaheline armastus on omakasupüüdmatu ja ennastohverdav. Sellepärast valis ka lapse ema pigem pojast ilmajäämise kui lapse surma.

6

Jaakob ja Eesav (1Ms 27–33)

Iisaki kaksikutel Jaakobil ja Eesavil oli keeruline suhe. Vanem vend Eesav oli näljasena müünud oma esmasünniõiguse Jaakobile kausi supi eest. Jaakob aga pettis oma ema Rebeka abiga vanalt Iisakilt välja õnnistuse, mis oli mõeldud Eesavile. Isa õnnistuse saanud Jaakob põgenes Eesavi viha kartes kaugele. Aastaid hiljem tagasi koju ja venna juurde pöördudes pelgas Jaakob, et vend pole talle andestanud, kuid see hirm oli asjatu. Eesav jooksis Jaakobile vastu ja langes talle nuttes kaela. Ta oli lõpuks mõistnud, et vend on talle tähtsam kui esmasünniõigus või isa õnnistus.

Joosep ja vennad (1Ms 38–45) Jaakobi paljude poegade hulgast oli noorimal, Joosepil, isa südames eriline koht. Vennad aga müüsid kadeduse pärast Joosepi Egiptusesse orjaks. Issand oli temaga igal sammul ning Joosepist sai vaarao järel tähtsaim mees. Suure nälja ajal käis rahvas, nende seas ka Joosepi vennad Joosep juures toitu ostmas, sest Egiptusel olid suured viljavarud. Kui nad lõpuks üksteist ära tundsid, nutsid ja kaelustasid nad koos. Vennad kahetsesid oma ülekohut ning Joosep andestas neile. Andestus tõi leppimise. Õdede-vendade vahel tuleb ikka ette (vähem ekstreemset) rivaalitsemist, kuid nad jäävad siiski perekonnaks. 7