Kas teadsid? Ristivanemluse pikk ajalugu,lk

Tekst Robert Bunder Foto pexels.com

Kas teadsid, et ristivanemate traditsioonil on pikk ajalugu?

Ilmselt on kõik meie lugejad kuulnud ristivanemlusest. Võibolla on meil endil ristivanemad, võibolla mõnel meie sõbral. Ehk oleme näinud Francis Ford Coppola filmi „Ristiisa“, mis on tugevalt mõjutanud meie popkultuuri. Ristivanemate kohta on erinevaid arvamusi, kuid kas olete mõelnud, kust see praktika alguse sai ja kuidas see tänapäeva jõudis?

Eestkostja ja mentor

Kui ristiusk levis esimestel sajanditel pKr üle terve tollase tuntud maailma, siis üha enam paganatest ehk mittejuutidest mehi ja naisi soovis liituda kristliku kirikuga. Selleks aga, et saada kiriku liikmeks, pidi laskma ennast ristida. Ristimisteenistusi ei peetud tollal sugugi tihti, vaid üksnes suurtel pühadel, näiteks ülestõusmispühade eelõhtul. Enne ristimist pidi soovija läbima põhjaliku õppe, mille käigus talle selgitati, mis on kristlik usk ning mida tähendab kristlaseks olemine. Selle õppimisprotsessi juures pidi igal inimesel olema ka oma kristlasest eestkostja, kes toetas teda vaimulikul kasvamisel ja andis pärast kogudusele aru, kas tema eestkostetav on valmis ristimist vastu võtma. Sellest kombest saigi alguse ristivanemluse traditsioon. Ehk siis alguses oli ristivanem justkui ristitud saada soovija mentor. Muidugi jätkus mentorlussuhe ka pärast ristimist, ristivanem jäi edaspidigi oma ristilast vaimulikult toetama. Mentorit/ristivanemat kutsuti Rooma riigis sponsoriks.

Alguses oli ristivanem justkui ristitud saada soovija mentor.

Vaid vanemad?

Tihti olid ristimisele tulijad täiskasvanud inimesed, aga mitte alati. 2. ja 3. sajandil pKr muutus järjest domineerivamaks väikelaste ristimine. Sellisel juhul oli algselt väga tihti ristivanemaks lapse bioloogiline vanem, kes pidi vastutama, et laps kasvaks üles kristlikus usus. Veel 5. sajandil kirjutab kirikuisa Augustinus, et on tavaline, et lapse ristivanemaks on tema enda ema või isa. Alles 813. aastal toimunud Mainzi sinod kehtestas reegli, et ristivanem ei tohi olla lapse bioloogiline vanem, vaid ta peab olema keegi teine kristlasest mees või naine, kes lisaks vanematele vastutab lapse nii füüsilise kui ka vaimuliku käekäigu eest.

Mitu on miinimum?

Ristivanemate arv on ajaloos muutunud. Kui algselt oli igal kristlasel üks ristivanem, kes oli tema mentor, siis 7. –8. sajandist on juba näiteid selle kohta, et lapsel oli üks ristiisa ja üks ristiema. See komme on tänaseni säilinud õigeusu kirikus. Eesti alade luterlikus kirikus on aga pikka aega levinud traditsioon, et lapsel on kolm ristivanemat: tüdrukul kaks ristiema ja üks ristiisa ning poisil kaks ristiisa ja üks ristiema. Ristivanemad on läbi ajaloo toetanud ristilapsi nii vaimulikult kui ka ihulikult, aidates materiaalselt ja võttes vajadusel ristilapse enda kasvatada, kui lapse vanematega peaks midagi juhtuma.

Keegi, kes toetab

Tänase päevani on luterlikus kirikus nõue, et lapsel võiks olla vähemalt üks ristivanem, täiskasvanutele pole see kohustuslik, kuid soovitusena võiksid ka nemad seda kaaluda. Hea, kui keegi palvetab meie eest ja elab meie tegemistele kaasa. Just sellest viimasest mõttest tulebki välja ka ristivanemluse põhiidee – vaimulik toetamine. Me kõik vajame kristlasena selles maailmas tuge. Muidugi võib tuge pakkuda mõni hea sõber või abikaasa, kuid samas on kristlased läbi ajaloo kogenud ristivanematest tulevat õnnistust. See on ilus tava, mis tekkis juba kristluse esimestel sajanditel ja on jõudnud ka tänapäeva. Hoidkem oma ristivanemaid ja pidagem seda tava kalliks!