Miks mu laps kooli ei taha minna? Lk

Miks on vaja huviringe? Lk

Miks mu laps kooli ei taha minna?

Esimene september, esimene koolipäev. Laste seas on nii palju elevust! Aga miks minu laps kooli ei taha minna? Psühhoterapeut Maria Kanter aitab mõista, miks laps kooli minna ei taha ning kuidas teda selle emotsiooniga aidata. Mida teha, kui sügisel esimesse klassi minev laps ütleb, et ei taha kooli minna? Koolilapsele tähendab kooliminek iseseisvumist ja vastutuse võtmist. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida ja juhtida. Samuti vanemate ootused ning kahtlused – milline on hea kool, kas see annab hea hariduse, kas lõpetajad pääsevad edasi õppima, kas nad saavad hea ameti – kõik see tekitab vanematele ärevust, mis kandub üle lastele. Seda enam on lastel hirm läbi kukkuda ning mitte vastata nii õpetaja kui vanema ootustele. Enamasti pole kasu lapse pinnimisest, miks ta kooli minna ei soovi. Ta ei oska öelda, mis on koolitõrke taga. Laps tunneb lihtsalt ebamugavust ja reageerib sellele: kurdab hommikuti valu või kehva enesetunnet, ei suuda voodist tõusta, nutab igal hommikul või laseb end küll kooli viia, kuid tundi ei jõua.

Lapsed, kes kooli minna ei taha, on üldjuhul heade vaimsete võimetega, aga neil on iseendale väga kõrged toimetulekuootused ning kõrge ärevuse foon. Nagu öeldud, võib selle põhjus olla üldises ärevuses, ka perekondlikes oludes. Lapsed kuulavad ja jälgivad vanemaid ka siis, kui täiskasvanu seda tähele ei pane. Seega võivad jutud, mida täiskasvanud omavahel räägivad, lapseni jõuda, mis omakorda lapses ärevust tekitab.

Seega on oluline lapsevanema enda ärevustase õppimise ja kooli teemal. Kui lapsevanem tuleb toime oma ärevusega ning suudab olla rahulik, ootuste- ja hinnangutevaba, siis on ka lapsel tunduvalt kergem kooliteed alustada. Kuidas toetada ja julgustada last sellisel elumuutval perioodil? Vanemad nõuavad lapselt õppimist, kuid enamusel esimese klassi lastest puudub oskus õppida.

Õigesti tegemine on selles vanuses lapsele äärmiselt tähtis ning tihti tekib lapse ja vanema vahel kahetsusväärne arusaamatus, kus laps väidab, et ei oska midagi teha, kuid selle taga on peidus sõnum, et ta ei julge seda üksi teha, vältimaks valesti tegemist või eksimist. Selline olukord tingib lapsevanema juuresoleku ning abistamise, tihti ka lapse eest ärategemise – mis ei ole üldse vajalik. Vanema vastutus on lapsele õppimiseks ja arenguks vajalike tingimuste loomine. Lapse kooliminek tähendab lapsevanemale lapse toetamist viisil, et areneksid lapse vastutustunne ja iseseisvus.

Lapsevanem saab luua tingimused õppimiseks nii, et lapsed suudaksid enamiku kodustest ülesannetest ise lahendada. • Enne õppima asumist luua positiivne meeleolu. Tunnustada last, et ta on juba ise kooliasjad välja võtnud, avanud päeviku ja vaadanud, mis tunnid järgmisel päeval on. Märka tema iseseisvaid samme. Lapsevanema rõõmus ja toetav hoiak annab lapsele julgust asuda koolitöö juurde. Oluline on, et lapsel ei tekiks hirmu eksida, kui tal kõik kohe hästi välja ei tule. • Väga tähtis on ka, et vanemad ise kooli ei kardaks ega umbusaldaks ning tunneksid huvi koolielu vastu.

Kui probleem tekib, tuleb vanemal ja koolil omavahel kohe rääkida – ka eri-

nevatest tunnetest. Õpetage lapsele selgeks mõni lihtne lõdvestus- ja hingamisharjutus. • Lapsevanemana oled ehk isegi kogenud, et mõnikord on väga raske end kokku võtta ja saamatuse mõnusast ohvrirollist välja astuda. Sama raske on see lapsele, kes võib jätkuvalt sulle suurte silmadega otsa vaadata ja korrutada: ei saa aru. Aita tal sellest üle saada: kiida, kui läheb hästi, tunnusta, kui midagi saab tehtud. Näe seda, mis juba õnnestub ja õpeta ka last seda märkama.

Ja ära muretse: kõik lapsed õpivad lugema, kirjutama ja arvutama – kusjuures õppimise kiirus ei määra veel tulevikku. Küll mõjutab last, kui vanem tema õpivõimesse ei usu. • Ära rutta abistamisega – lase lapsel enne ülesande täitmist rääkida, mida ja kuidas ta hakkab seda tegema. Nii kujuneb tal harjumus tegevus lõpuni läbi mõelda enne selle täitmise juurde asumist. Tegevuse mõtestamist võib harjutada ja praktiseerida ka muude eluliste tegevuste juures. • Palju sõltub ka, kuidas täiskasvanud reageerivad laste lõpututele vabandustele miks mitte asju teha. Viis, kuidas laps hakkab õppimisse suhtuma, on temasse ladestunud ammu enne esimest koolipäeva. Kasvavat inimest mõjutavad vanemate eluviisid, nende huvi maailmas toimuva ning teadmiste omandamise vastu. • Erinevate tunnetega toimetulemise õpetamine – rääkige erinevatest tunnetest. Õpetage lapsele selgeks mõni lihtne lõdvestus- ja hingamisharjutus. Harjutage neid koos

Kui laps ei taha kooli minna, võib selle taga peituda sooritusärevus.

õhtuti, et kujuneks lapse jaoks efektiivne toimetuleku viis, kuidas enda paha enesetunnet eemale ajada. Kuidas saaks harjutada last koolirutiini või reeglitega? Lapsed ja nende õppimismeetodid on väga erinevad. Isegi ühe pere lapsed võivad kodustesse ülesannetesse erinevalt suhtuda. Üks istub televiisori ees, töövihikud lahti, teine ei tee koolikotti enne lahtigi, kui ema on kodus, ning kolmas õpib kõik koolis ära.

Hea on peres panna paika koduse õppimise reeglid juba koolitee alguses. • Millal on õppimise aeg?

Selleks peaks olema kindel ajavahemik kokku lepitud ning ennekõike kokku lepitud õppimise alguse aeg kellaajaliselt. Peale kella 20 õhtul õppimine on kõige vähem produktiivne • Kus ja milline on õppimise koht? Seada sisse kindel õppimiskoht, mis oleks soovitatavalt oma õppimislaud ning et õppimislaual ei oleks liigseid asju, mis viiksid tähelepanu eemale (arvuti või telefon). Õppimise juures on tähtis ruumis olev valgus. Valgus ei tohiks olla liiga erk ega pime. Õppimise juures peaks olema kohtvalgustus, mis pole kollane, sest kollane valgus soodustab aju puhkust ja pigem und, mis omakorda teeb õppimise ja tahtliku tähelepanu suunamise raskemaks.

Laua taga peaks olema hea ja mugav istuda, et kehaasend oleks sirge ja ergas – seega toolid, mis palju liiguvad ja ringi sõidavad, ei pruugi jälle kõige toetavamad olla õppetööle kes-

kendumisel. Tähtis on reguleerida ka laua kõrgust vastavalt individuaalsusele, et kael ei peaks väga alla vaatama ning käed saaksid mugavalt lauale toetuda. Kehaliste pingete tulemusena on õppetöö samuti raskem, sest õppija on keskendunud enamasti enesetunde reguleerimisele õppetööle keskendumise asemel. Laud peaks olema piisavalt suur, et sinna mahuksid ühe õppeaine raamatud ja töövihikud lahtiselt ning ka kirjutamisruumi sinna kõrvale, kuid kui laud on liiga suur, siis võib juhtuda, et õppija paneb kõik raamatud ja töövihikud hunnikusse ja segamini lauale ning see takistab ka ühele ainele keskendumist, kui laual on väga palju asju korraga õppimise ajal. • Koos tuleks harjutada asjade õige koha leidmist, näiteks pliiatsi kodu on alati pinalis ja pinali kodu on alati koolikotis. • Pausid on kasulikud, kui soovime midagi uue õppida, sest peame sel juhul seda meenutama. Meenutamise mehhanism areneb ainult sel viisil, kui me korraks teeme pausi ning tegeleme muuga ja siis tuleme tagasi teema juurde, mida on vaja selgeks saada või meelde jätta. • Olla kaasatud õppimise protsessi – ema või isa lähedalolek, kui laps peaks abi vajama. Leppida kokku, mida laps ise teeb ja mida koos vanematega.

Järjepidevalt tuleks jälgida, et lapsel oleks õige pliiatsihoid. Kaasatud lapsevanem on toetav, kan-

natlik ja struktureeritud abistamises. Kindlasti ei tasu teha lapse eest ära, vaid toetavalt motiveerida ja julgustada niivõrd, et ta on suuteline õppetööd tegema. • Lapsele peaks jääma aega tegeleda oma lemmiktegevustega. Kuna kool ja õppimine seostuvad paljudel soorituse ning hindamisega, siis tuleks leida tegevusi, kus puudub võistlus- või hindamismoment, et laps saaks pingevabalt end tunda tegevust tehes. • Unerežiimi jälgimine. Arenev aju vajab kvaliteetset und, seega tasub pöörata tähelepanu magamistoale ning vajadusel seda kohandada nii, et laps tunneks end seal paremini, veel turvalisemalt ning saaks sügavamalt välja puhata. Mida teha, kui laps ei räägi oma koolipäevast ja muredest? Ärge kartke vaikust või vastuse saamatajäämist. Kui lapsel on raske mingil teemal rääkida, siis ta otsib sõnu ja vajab mõtete väljendamiseks aega. Ema ja isa võiksid rääkida sellest, mida nemad on analoogsetes olukordades teinud, ja selgitada, et hirm on loomulik osa elust. Vanemad on lastele alati eeskujuks, seega ei ole mõtet hakata muretsema või ärevusest küsimusi küsima, sest see õpetab lapsele just muretsemist ja ärevustunnet. Vahel on ka lapses niivõrd palju tugevaid tundeid, mida ongi väga raske vähese sõnavaraga väljendada. Alati tasub proovida ka füüsilisi maandavaid tegevusi nagu ujumine, jooksmine, mängimine, batuudil hüppamine ja teised tegevused.