Kas me sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon by Rael Artel

KAS ME SELLIST MUUSEUMI TAHTSIMEGI?

Narva versioon 23.01.â&#x20AC;&#x201C;17.05.2020 Narva Muuseumi kunstigalerii

Rael Artel Kuraator Narva Muuseumi kunstigalerii juhataja

Näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon” on aruteluja osalusnäitus, mis kutsub kaasa mõtlema kõiki, kelle jaoks on oluline Narva kunstielu, võimalus saada Ida-Virumaal osa kvaliteetsest näituseprogrammist, nii kunstipärandist kui ka kaasaegsest kunstist. Näitus on avalöögiks rõhuasetuste muutumisele Narva Muuseumi kunsti galerii tegevuses ning selle eesmärk on algatada laiemat diskussiooni teemal, milline peaks olema tänapäevane kunsti institutsioon piirilinnas, millist rolli täitma kohalikus kogukonnas, kuidas toimima ning kellele ja mida pakkuma. Näituse „Kas me sellist muuseumi tahtsi megi? Narva versioon” lähtepunktiks on Narva ja seesama kunstigalerii, kus viibime. Ühelt poolt on see väga subjek tiivse, Narva jaoks kõrvalseisja pilguga tehtud näitus, mis peegeldab kuraatori tähelepanekuid, kogemusi, ideid. Teisalt aga kombineerib väljapanek muuseumi kunstikogu ja rahvusvaheliselt kõnekat kaasaegset kunsti, uurides üsna univer saalseid teemasid – kunstiinstitutsiooni võimalusi ühes post-industriaalses, postrahvuslikus paigas, eemal keskustest ja glamuurist. Seda näitust võib vaadata mitmel moel – võib lasta end juhtida püstitatud küsi mustel, mis ärgitavad meid mõtlema kunsti ja elu dilemmade üle, kuid võib ka järgneda eksponeeritud kunstiteostele ning minna kaasa mõtete-tunnetega, mida need meis tekitavad. Võib lihtsalt näituselt läbi jalutada, seisatades paariks sekundiks mõne huvitava töö juures, võib aktiivselt kaasa mõelda, avaldada arvamust ning tulla ikka ja jälle näitusele tagasi. Igaüks on teretulnud valima endale sobivat viisi, kuidas sellest näitusest ja kunstigalerii tegevusest osa saada! Tere tulemast!

Narva Muuseumi kunstigaleriil on õige mitu funktsiooni ja väljundit. Kunstigalerii on muuseum, kus eksponeeritakse Narva Muuseumi kunstikogu, mida paraku küll enam ostudega ei täiendata. Kunstigalerii on linnagalerii, Narva kunstnikkonna kodugalerii. Kunstigaleriis kui kommertsgaleriis müüdi veel mõne kuu eest kohalike kunstnike maale. Kunstigalerii on ka hobikeskus, kus lasteaia- ja algkoolilapsed saavad põnevalt aega veeta, ning lisaks on kunstigalerii näol tegu kontserdipaigaga. Niisiis, kas peaksime käituma kui muuseum, kultuurimaja, müügigalerii, linnagalerii või huvikool? Või olema kombinatsioon nendest? Kas peaksime määratlema kunstigalerii tegevuse põhisuunad, ülesanded ja sihtrühmad selgemalt või jätma asjad nii, nagu need on? Kas oleme kunstigaleriiga sellisel kujul rahul? Kas oskaksime mõelda kunstigaleriist täiesti uuel moel? Kui, siis millisel? Kas üldse peaksime seda asutust kunstigaleriiks nimetama või võiks olla sel nimi, mis kõnetab, kutsub ja intrigeerib, andes edasi kunsti põnevat olemust?

MIS KOHT SEE ON, KUS ME PRAEGU OLEME?

Alexei Gordin Esimene maal 2018. Akrüül, lõuend, 70 × 110 cm Kunstniku loal

Zombide rahvas 2018. Akrüül, lõuend, 100 × 70 cm Kunstniku loal

Iga päevaga läheb aina paremaks ja paremaks 2019. Akrüül, sprei, lõuend, 92 × 72 cm Kunstniku loal

Alexei Gordini maalide tegevus toimub tüüpilises valgete seintega vaikses kunsti galeriis, muuseumis või vahel ka selle lähiümbruses. Näeme kenasid puhtaid ruume, seintel kunstiteosed – üsna tuttav pilt igale kunstihuvilisele. Seda tavapärast kunstimaailma rahulikku reaalsust nihestavad aga võimatud või dramaatilised sündmused, mis muudavadki kunstniku teosed põnevaks, kõnekaks ja intrigeerivaks. „Kunst, mis paneb sind end ebamugavalt tundma, resoneerib,” on Gordin öelnud, viidates asjaolule, et teoses peab olema midagi imelikku või arusaamatut, et vaatajale korda minna. Gordini maalid on jutustava iseloomuga, tihti leiab maalilt teksti, mis jätab mulje, nagu oleks tegemist kas filmikaadriga või fragmendiga koomiksist. Filmilikku dramaatikat tekitavad ka ärevad-ootamatud sündmused. Absurdi ja musta huumoriga vürtsitatud stseenid murendavad ettekujutust professio naalsest kunstimaailmast kui millestki elitaarsest ja glamuursest. Kas kujutame ette, et kunstisaalis võiks toimuda midagi filmilikku, sürreaalset või irratsionaalset, mis lõhub kunstiasutuse loogilist sümbool set korda ja väljakujunenud hierarhiaid. Samas – miks ka mitte?

Katkenud elu 2018. Akrüül, lõuend, 60 × 80 cm Erakogu Koht päikese all 2019. Akrüül, lõuend, 70 × 90 cm Erakogu Ma ei näinud midagi 2019. Akrüül, lõuend, 80 × 110 cm Erakogu Muutuste tuuled 2019. Akrüül, lõuend, 100 × 80 cm Kunstniku loal Nimetu (Mis juhtub kunstigaleriis …) 2019. Akrüül, lõuend, 70 × 70 cm Kunstniku loal Nimetu (Mu kunst pole mina …) 2019. Akrüül, sprei, lõuend, 70 × 85 cm Kunstniku loal Poiss kohtab tüdrukut 2019. Akrüül, lõuend, 60 × 70 cm Erakogu Tuled 2018. Akrüül, lõuend, 50 × 50 cm Erakogu Tuli, kõnni minuga! 2019. Akrüül, lõuend, 90 × 110 cm Erakogu Tühermaa 2018. Akrüül, lõuend, 60 × 70 cm Erakogu

Alexei Gordin (sünd 1989) on maali kunstniku taustaga, kuid liigub ladusalt eri meediumide vahel ning töötab nii joonistuse, foto, video kui ka performance’iga. Tema kunstipraktika keskpunkt on inimese stereotüüpsed mõtte- ja käitumismustrid tänapäevases ühiskonnas ning kunsti maailma absurdne sümboolne kord. Elab ja töötab Tallinnas. alexeigordin.weebly.com

Öeldakse ju küll, et suurus pole oluline, kuid küsimus, kui suurt kunsti peaks eksponeerima ühe Ida-Euroopa kauge piirilinna kunstisaalis, on ikkagi aktuaalne. Kui suur peaks olema kunstniku nimi või kui kõrge teose hind ja selle kunstiajalooline väärtus? Või õigemini – kui kaugele peaksid meie näitused näha olema? Kas peaksime keskenduma Narvaga seotud kunstnikele, kelle tööd on olemas Narva Muuseumi kunstikogus, või tänapäeval tegutsevate Eesti kunstnike loomingule laiemalt? Kui tihti võiks näidata rahvusvaheliste tegijate töid ja ideid? Mis võiks olla mõistlik proportsioon eksponeeritava eesti, vene ja välismaiste kunstnike loomingu vahel? Kas eelistada elavate või surnud kunstnike töid? Millised võiksid olla meie ambitsioonid Narva, Eesti, Ida-Euroopa ja maailma kunstiskeenel? Kui suur tükk suu lõhki ajab? Milline oleks maksimaalse suurusega amps, mida kunstigalerii suudaks hammustada ja publik läbi seedida? Kas peaksime tooma Narva maailma kunstiajaloo suurnimesid või võtma süsteemselt ette Eesti kunstiklassika näitamise? Kas oleme võimelised seda tegema? Kas vaatajad üldse sooviksid mõelda kaasa esmapilgul ehk tundmatu ja arusaamatu teosega?

KUI SUURT KUNSTI PEAKSIME EKSPONEERIMA?

Toril Johannessen Transtsendentaalne füüsika 2020 Installatsioon (kips, puit) 350 × 137 × 218 cm Kunstniku loal

Narva Muuseumi kunstigalerii näituse saalis lebab maas esmapilgul arusaamatu vormi ja funktsiooniga hiiglaslik valge objekt. „Transtsendentaalne füüsika” – sellist nime kannab ruumi vallutanud skulptuur – dikteerib külastaja liikumis trajektoori ja ärgitab aimama, millega võiks olla tegemist. Ei, tegu pole geo meetrilise abstraktsionismiga, vaid vägagi kohaspetsiifilise, otseselt kunstigalerii arhitektuurist lähtuva Norra kunstniku Toril Johannesseni teosega. Nimelt on kunstnik mõõdistanud kõik hoone uksed-aknad-trepid ja arvutanud välja absoluutselt kõige suurema võimaliku objekti, mis ühes tükis näitusesaali mahub. See institutsioonikriitiline žest on range mõõtmise, hoolika katsetamise, eri võimaluste läbikaalumise ja kainete arvutuste tulemus. Ühelt poolt teeb „Transtsendentaalne füüsika” vaatajale nähtavaks kunstigalerii näitusesaali piirid ja arhitektuurilised omadused, teisalt aga viskab õhku küsimuse, millised on selle näituseasutuse intellektuaalsed ja loomingulised piirid. Kui see valge kehand annab ettekujutuse muuseumi füüsilistest mõõtmetest, siis milleks peaks vaataja sisulises plaanis valmis olema? Milline on intellektuaalselt ja emotsionaalselt suurim objekt, mis siia ruumi mahub? Toril Johannessen (sünd 1978) on Norra kunstnik, kes on tegelenud loomingus aastaid kunsti ja teaduse vaheliste seostega. Tema tööd on tihti uurimuslikud ning sünnivad kunsti ja teaduse keelt ja meetodeid kombineerides. Elab ja töötab Tromsøs. toriljohannessen.no

On kuidagi enesestmõistetav väita, et Narva inimese kunsti maitse on konservatiivne ning talle meeldib pigem vanem kunst. Millel see väide aga põhineb ning kas see on tõsi? Kui see tõesti nii peaks olema, siis kust selline kunstimaitse tuleb? Kas Narva õhk ja joogivesi panevad inimest klassikalist kunsti mõistma või saavad kõik vastsündinud Narva sünnitusmajas vaktsiini, mis neid kaasaegsemate kunstivormide vastu immuniseerib? Tõenäolisemalt asuvad Narva inimese kunstimaitse juured siinsamas Narva Muuseumi kunstigaleriis. Aastakümneid süsteemselt vanema kunsti näitamine ja selleteemaliste haridus programmide tegemine on muutnud vanema kunsti publikule arusaadavaks, tuttavaks ja turvaliseks. Kas see võikski nii jääda või on ka Narva elanikul õigus saada osa tänapäevasest kultuurist? Kas ta vajab võimalust kiigata tänapäeva Eesti ja Euroopa kunsti ilma, tutvuda praegu meie ümber elavate kunstnike unikaalse mõttemaailma ja elutunnetusega? Kas kunstigalerii peaks talle seda võimaldama? Kas visuaalne kirjaoskus on universaalne ja kaasasündinud nähtus või peab ka seda õppima maast madalast?

MIS ASI ON KUNSTIMAITSE JA KUST SEE TULEB?

Ivan Aivazovski Capri saar 1891 Õli, lõuend, 25 × 40,5 cm Narva Muuseum

Mihhail Uljanov Narva vaade 1897 Õli, lõuend, 50 × 69,5 cm Narva Muuseum

Ivan Aivazovski Bosporuse väin öösel 1890 Õli, lõuend, 65 × 98 cm Narva Muuseum

Tundmatu kunstnik Aleksandr Menšikovi portree 18. saj algus Õli, lõuend, 114,5 × 88,5 cm Narva Muuseum

Wilhelm Kotarbiński Uinak 19. saj lõpp Õli, lõuend, 56 × 122 cm Narva Muuseum

Tundmatu kunstnik Noore naisterahva portree 17. saj lõpp – 18. saj algus Õli, lõuend, 67,5 × 56 cm Narva Muuseum

Lev Lagorio Jalta vaade 1893 Õli, lõuend, 63 × 107 cm Narva Muuseum

Tundmatu kunstnik Peeter I portree 18. saj algus Õli, lõuend, 112 × 87,5 cm Narva Muuseum

Aleksander Makovski Luiskab 1897 Õli, lõuend, 64 × 81,5 cm Narva Muuseum Filippo Marantonio Muusikud 19. saj lõpp Õli, lõuend, 33 × 50,8 cm Narva Muuseum Nikolai Semjonov Borissi ja Glebi nägemus Pelgusiusele 1889. Õli, lõuend, 153,5 × 123,5 cm Narva Muuseum Ivan Šiškin Metsamaastik 19. saj teine pool Õli, lõuend, 55 × 41 cm Narva Muuseum

Valiku tegi Galina Smirnova

Kellele me Narvas näituseid teeme? Kes on Narvas see inimene, kes regulaarselt kunstinäitustel käib? Miks selliseid inimesi nii vähe on? On see huvi-, aja-, rahapuudus? Põnevate näituste puudus? Kunstihariduse puudus ja hirm tunda end rumalana? Näitustel käimise harjumuse puudus? Miks mitte tarbida kultuuri ja külastada näitusi ka Narvas? (Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes käib igal näitusel?) Kes üldse võiks olla Narva näitusepaikade potentsiaalne publik? Mis paneks kohale tulema Tallinnast, Tartust, Peterburist, Helsingist või Hiinast? Aga Kohtla-Järvelt, Jõhvist, Sillamäelt? Kuidas saaks kujutav kunst ja näituste külastamine olla respektaabel elustiilivalik sarnaselt kinos, teatris ja seenel käimisega? Miks ei nähta näituses võimalust kogeda midagi teistsugust, näha midagi ootamatut, saada teada midagi põnevat, tutvuda mõttemustritega, mille peale ise ei tulekski? Mida me näituseasutustes selle jaoks teha saame, et iga narvakas tuleks kunstigaleriisse vähemalt kolm korda aastas? Mida iga inimene ise saaks selleks ära teha, et tihemini näitusele sattuda?

KES ON MINU PUBLIK?*

* KĂźsimuse esitas Ann Mirjam Vaikla, Narva kunstiresidentuuri juhataja

Mark Raidpere Viis valvurit 2006 Video, 40 min 8 sek Kunstniku loal

Mark Raidpere toob vaataja ette sarnase ühiskondliku positsiooniga tegelaste erinevad elusaatused, portreteerides videos „Viis valvurit” viit valdavalt vanemat naist, kes töötavad Riias kunsti saali näitusevalvuritena. Tegemist on kunstimaailma kontekstis väga eriliste inimestega – nad veedavad kunsti keskel pikad tööpäevad ning on tahes-tahtmata kunstinäituste pühendunud publik, kel on tundide viisi aega teostesse süveneda, vaadata neid ikka ja jälle. Teisalt on nende ülesanne tagada kunstiteoste turvalisus, jäädes ise nähtamatuks. Vaid siis, kui külastaja teeb midagi potentsiaalselt ohtlikku, muutub valvur nähtavaks. Paradoksaalsel kombel rakendatakse nii rahaliselt kui ka kultuuriliselt hindamatute kunstiväärtuste kaitsmiseks tihti miinimumpalgaga töötavaid vanemaid naisi, kes on tänasel Ida-Euroopa tööjõu turul kõige ebasoodsamal positsioonil. Viis valvurit räägivad, mida ja kuidas neile meeldib vaadata, oma lemmikteostest ja kaasaegsest kunstist. See on soe ja lihtne videoportreede seeria kunstiasutuste n-ö eesliini töötajatest, mis annab hääle neile, kes on laia muuseumipubliku jaoks tihti ainsad nähtavad muuseumitöötajad. Mark Raidpere (sünd 1975) on moefoto graaf, foto- ja videokunstnik, kelle tööd on tundlikud ja empaatilised. Ta on meisterlik portreteerija, kelle teosed uurivad portreteeritava ihasid, hirme ja üksildust. Esindanud Eestit 51. Veneetsia kunstibiennaalil (2005). Elab ja töötab Tallinnas.

Mis keeles peaks Narvas rääkima? Kas oma emakeeles, olgu selleks siis vene või eesti keel? Või peaks püüdma suhelda eesti keeles kui riigikeeles? Või vene keeles, sest seda kõneleb enamus? Või olema vastutulelik ja minema üle sellele keelele, mida vestluspartner valdab? Või jääma igas olukorras iseendaks, nii kultuuriliselt kui ka keeleliselt? Kelle huvid ja mõtteviis väljenduvad, kui otsustame rääkida ühes või teises keeles? Millised tunded ja mõtted tekivad meis üht või teist keelt rääkides ja kuulates? Kes meid kuuleb, kui kasutame üht või teist keelt? Kes meid kuulab, kui kasutame üht või teist keelt? Kes meid ära kasutab, kui kasutame üht või teist keelt? Mis keeles peaksime kunstist rääkima? Kas hoopis kunst ja kultuur võiks olla see ühine keel, milles kõneleda? Kas keelte valdamine on midagi elitaarset, elementaarset või normaalset? Kuidas leida erinevate keelte kohtumisalal ühine keel? Pagavarim pa-angliski?

KES RÄÄGIB JA MIS KEELES?

Katarina Zdjelar Täiuslik kõla 2009 Video, 14 min 30 sek Kunstniku loal

Kohandumisest, sulandumisest ja sisse imbumisest räägib Katarina Zdjelari video „Täiuslik kõla”. Tegemist on ühtaegu poeetilise ja poliitilise videoga, mille heliriba meenutab mõnd sõnatut, vaid häälimisest koosnevat sound poetry teost, pilt aga viib vaataja eratundi, kus logopeed konsulteerib õpilast (võib-olla sisserännanud idaeurooplast, võib-olla teie naabrit ja kolleegi) aktsendita kõnelema. Tema käsi õpetab nähtamatut ja seeläbi nähtamatuks muutumist, n-ö tõlkides spetsiifilisi hääldusvõtteid rütmilisteks žestideks. See on klassikaline keeletund – kõneterapeut lausub ees ja õpilane kordab järele. Nii õpitakse rääkima ilma võõra pärase aktsendita, ilma klassi- või etnilisele kuuluvusele viitava häälduseta, omandatakse keele täiuslik kõla. Selline eksklusiivne teenus pole mitte selleks, et saavutada väljapaistvat keeleoskust, vaid vastupidi – omandada võimalikult neutraalne diktsioon, mis varjaks rääkija tegelikku päritolu ega tekitaks potentsiaalses tööandjas või võimalikes uutes sõprades eelarvamusi. „Täiuslik kõla” õpetab, kuidas paremini hakkama saada ja edukam olla. Katarina Zdjelar (sünd 1979) on Rotter damis tegutsev kunstnik, kes töötab liikuva pildi ja heliga. Helid, hääled, kõne, keel ja eri väljendusviisid on kunstniku loomingu keskne teema ja uurimisobjekt. Esinenud näitustel üle maailma, esinda nud Serbiat 53. Veneetsia kunstibiennaalil (2007). katarinazdjelar.net

Milliseid on ellujäämisstrateegiad postindustriaalses linnas, kus ühel hetkel pole enam tööd ja tootmist ning kus see ei näi ka kedagi huvitavat? Kas lahkuda ja minna mujale õnne otsima? Kas jääda ja loota, et midagi muutub? Kas üritada ise midagi muuta? Kas asuda naabritega võitlusesse nende väheste ressursside pärast, mis veel alles on, või üritada teha koostööd, et kuidagigi hakkama saada? Kas keskenduda iseenda ja oma pere hakkamasaamisele või proovida teha midagi ära koostöös sõprade-naabrite-kolleegidega? Kas kasvatada köögivilju ja käia seenel oma pere tarbeks või kasvatada-korjata ka müümiseks? Või teha vahetuskaupa inimestega, kel on juurdepääs teist sugustele ressurssidele? Kas alustada oma äri, teha idufirma? Kas minna valima? Kui, siis kelle poolt hääletada? Kas ühineda ise mõne poliitilise parteiga ja proovida midagi muuta või rahulduda sellega, mis on, ja mitte teha elu keeruliseks? Loota Jumalale? Loota valitsusele? Loota kogukonnale? Loota iseendale?

KUIDAS POST INDUSTRIAALSES KESKKONNAS ELLU JÄÄDA?

Sandra Kosorotova Et üldse olla, on vaja paljusid 2018 Installatsioon (tekstiil), u 400 × 650 cm Kunstniku loal

Kümnest kokku seotud põllest konst rueeritud Sandra Kosorotova installatsioon saadab vaatajale sõnumi: „Et üldse olla, on vaja paljusid”. Esmapilgul raskesti mõistetav pealkiri viitab tõsiasjale, et me kõik vajame eksisteerimiseks teisi liike, keda süüa, kes pakuvad varju, kes loovad meie elukeskkonna. Meie kõigi eksistents põhineb paljudel teistel elusorganismidel, kellest koosneme. See arusaamine on hädavajalik maailmas, kus keskkonna puhtuse ja eluvormide mitmekesisus on kujunemas eluküsimuseks. Viimane on teravalt päevakorral ka Ida-Virumaal – kas jätkata põlevkivi põletamist ja panustada kliimasoojenemisse või korraldada kogu energiasektor ümber ning seista silmitsi olukorraga, mis toob regiooni töötust ja vaesust juurde? Installatsiooni teine oluline element – põlled – viitab tööle ja töösuhetele, kantakse ju põlle peamiselt musta tööd tehes. Töötajate solidaarsus ja üksteise toetamine on nähtus, mis jäi paljuski vabrikute ja kaevanduste päevile. Praegune majandusmudel põhineb pideval konkurentsil ja omavahelisel võistlusel, mis paraku nõrgestab kõiki. Hoopis mõistlikum on hoida kokku ja pidada meeles, et ühes koos ollakse tugevad ja saadakse hakkama. Et üldse olla, on vaja olla koos. Sandra Kosorotova (sünd 1984) on lõpe tanud Eesti Kunstiakadeemias moekunsti eriala ning tegeleb loomingus moe, tekstiili ja tekstiga. Teda huvitab moe poliitiline potentsiaal, inimkeha kogemuslikkus, liigiülesed suhted, võim ja võimalused. Elab ja töötab Tallinnas. sandrakosorotova.com

Narvas ringi liikudes tekib kergesti küsimus, mis on see riik ja kultuurikontekst, kus parasjagu viibitakse. On see Eesti või Venemaa? Mõni tüüpiline Ida-Euroopa väikelinn? Mingi täiesti omaette kultuurilise reaalsusega linnriik, mille nimi võiks olla näiteks Piiri-Narva? Kas see on Narva elanikule mugav või ebamugav? Kellele selline linnriik kasulik on, kas Eesti või Venemaa valitsusele? Aga ohtlik? Kas Eesti usaldab Narvat? Kas Narva usaldab Eestit? Kas me üldse peaksime usaldusest nii otse ja avalikult rääkima? Kas tingimata tuleb valida pooli? Kas narvakas peab end eestlaseks või venelaseks? Kas sel küsimusel on üldse mõtet kohas, mis on viimase sajandi jooksul olnud mitu korda üks ja teine riik? Kas lisaks postindustriaalsele ja postsotsialistlikule linnale saame rääkida ka postrahvuslikust? Mis on sellise kultuurikeskkonna iseloomulikud jooned? Kas selle koha identiteet on jäänuk minevikust või hoopis uudne tuleviku mudel? Kuidas võiksid Narva ajaloosündmused selle tänapäeva rikastada, midagi juurde anda?

KELLELE NARVA KUULUB?

John Phillip Mäkinen Revolutsiooni lapsed 2007 Installatsioon (tekstiil, metall, puit) 165 × 53 cm Eesti Kunstimuuseum

Evi Pärn Erinevad keeled, üks rahvas 2008–2019 Installatsioon (digitrükk, metall, valgusti), 38 × 55 × 5,5 cm Kunstniku loal

John Phillip Mäkineni installatsioon „Revolutsiooni lapsed” on üks paradok saalne objekt – see jope lausa otsib pahandusi! Teos on inspireeritud 2007. aasta kevadel aset leidnud pronksiöö sündmustest. Sellest ööst meediasse jõudnud kaadrid otse Tallinna kesklinnas toimunud tänavarahutustest tekitasid hirmu ja õudu, kuid olid samas ka väga vaatemängulised. Vastuolulisest meedia kogemusest lähtudes on kunstnik konstrueerinud vastuolulisi tundeid tekitava teose – lendurijope, mille üks pool on Eesti ja teine Venemaa lipu värvides. Mõneti tundub, et see jope sunnib Eesti-Vene suhetes seisukohta võtma või isegi poolt valima. Samuti võib teost tajuda süüdistusena ebalojaalsuses või isegi riigireetmises. Samas ei kannaks seda jopet ilmselt mingi hinna eest ükski Eesti ega Vene marurahvuslane, kes sarnase tegumoega jopes muidu meelsasti tänavail rusikaid näitaks. Kes ja kas ja kuidas peaks seda jopet üldse kandma? Või on teos meie ees kui mõistatus, millele polegi lihtsat vastust?

See valguskast – millel kumab digitaalselt joonistatud plakat, kus kujutatakse kahte inimest kirglikult suudlema asumas, Eesti ja Vene riigi lipuvärvides keeled just kohtumas – on ringelnud meie kultuuriruumis juba mõnda aega. See on Evi Pärna teos „Erinevad keeled, üks rahvas”, mis mängib keele kujundiga. Keel kui kehaosa, mida kasutame rääkimisel, suudlemisel, söömisel, ja keel kui suhtlus vahend, mille saame kodust kaasa ning mis defineerib suures osas ära meie rahvusliku kuuluvuse. Kunstniku jaoks on keele teema isiklikult aktuaalne – pärit etniliste eestlaste perest, kus kodune keel oli vene keel, on ta tundnud, et oma emakeele tõttu ei peeta teda Eestis päris omaks. Keelte kohtumise kujundiga, mis taandab riikide huvid ja ambitsioonid üksikisikute omavaheliseks suhtluseks, püüab ta tekitada mõistmise atmosfääri: ühisosa inimeste vahel on suurem kui nende erinevused. Reklaamile sarnanev teos võib võtta mistahes vormi – plakati, kleepsu, T-särgi või tänavareklaami oma. Võtke seda kui reklaami!

John Phillip Mäkinen (sünd 1975) on kunstnik, keda huvitab popkultuur, filmid, must huumor. Ta on teinud animatsioone ja muusikavideoid, andnud kontserte, osalenud galerii loomisel ja esinenud mitmetel näitustel. Elab ja töötab Helsingis.

Evi Pärn (sünd 1984) on multimeedia kunstnik, kes tegeleb loomingus rahvusluse ja eri kogukondade vahelise kommunikatsiooni, integratsiooni ja tõrjutuste teemadega. Performance’ikunstnik, illustraator, lavakujundaja ja aktivist. Elab ja töötab Tallinnas.

cargocollective.com/johnphillipmakinen

eviparn.wix.com/parnevi

Masstootmise lõpetanud ja tühjade tehaseruumidega Narva on Eestis oma muredega üsna üksi. Samas on terve läänemaailm täis postindustriaalseid linnu, mis on vähem või rohkem keerulises olukorras. Kogu tootmine on viidud Aasiasse ning majandus süsteem eeldab odavate toodete asemel keerukate teenuste pakkumist, milleks pole aga suuri ruume ja tuhandeid töölisi tarvis. Mis nendest hoonetest ja inimestest saab? Kas suudetakse kohe leida uued funktsioonid või eeldab suunamuutus suuri investeeringuid, ümberõpet ja häid ideid? Aga kui neid ei ole ega tule aastakümneid? Samas peavad inimesed edasi elama. Millised on Narva võimalused praeguses kultuurilises, sotsiaalses ja majanduslikus reaalsuses? Millised on need unikaalsed väärtused, mida pöörata positiivseks märgiks? Kuidas toota Narvas mitte ainult majanduslikku, vaid ka kultuurilist, emotsionaalset ja intellektuaalset kasu? Kuidas muuta Narva puudused eelisteks?

MIDA TULEVIK TOOB?

Althea Thauberger Tooge Benčić tagasi 2014 Video, 58 min Kunstniku loal

Althea Traubergeri video „Tooge Benčić tagasi” peategelaseks ja tegevuspaigaks on hiigelsuur vabrik Rijekas Horvaatias – Benčić –, mis on seisnud tühjana alates 1990. aastate algusest. Kunstnik on kutsunud sellesse hüljatud tehasesse ligi 70 lapsnäitlejat ning mitu nädalat kestnud töö tulemus on vaataja ees. Eksperi mentaalset filmi on keeruline kindlasse žanri paigutada, see pigem voolab üle ekraani, olles ühtaegu vabriku ajalugu tutvustav dokumentaal, improvisatsioo niline teater, laste tantsuetendus, kiretu ruumijäädvustus ja spontaanne ühis tegevus. Lapsed mängivad ja liiguvad ruumis ning arutavad, mis saab edasi. Nende sõnades ja žestides võib tajuda lootust ja hirmu, poliitilist ja poeetilist, arusaama kogukonnast ja selle toimimisest. Lapsed viitavad üheselt tulevikule, vabrik on aga pärit minevikust, kus inimese elu kaart ja tööalaseid väljakutseid kujundasid hoopis teistsugused põhimõtted. Kuidas saab tulevikupõlvkond hakkama mine vikupärandiga, nii füüsiliste hoonete kui ka väljakujunenud tõekspidamiste ja traditsioonide koormaga? Üks on kindel – tulevik on nende päralt. Althea Thauberger (sünd 1970) on Kanada kunstnik, kelle looming sünnib koostöös eri kogukondadega, tema kunstiprojektid realiseeruvad videote, performance’ite, filmide ja raamatutena. Esinenud näitustel, biennaalidel ja kunstifestivalidel üle maa ilma. Elab ja töötab Vancouveris. altheathauberger.com

Käesolev trükis saadab näitust „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon”, mis toimus 23.01.–17.05.2020 Narva Muuseumi kunstigaleriis. Näituse kuraator: Rael Artel Näitusel osalenud kunstnikud: Alexei Gordin Toril Johannessen Sandra Kosorotova John Phillip Mäkinen Evi Pärn Mark Raidpere Althea Thauberger Katarina Zdjelar Galina Smirnova autorite valik Narva Muuseumi kogust: Ivan Aivazovski Wilhelm Kotarbiński Lev Lagorio Aleksander Makovski Filippo Marantonio Nikolai Semjonov Ivan Šiškin Mihhail Uljanov Tundmatud kunstnikud

Muuseumipedagoogid: Elena Howarth Dmitri Nedopjokin Tänud: Eesti Kunstimuuseum Erakogujad Reigo Kuivjõgi Tanel Murre Dmitri Nedopjokin Liina Raus Annika Räim Denis Zimin Toetaja: Eesti Kultuurkapital Kataloog Idee ja tekstide autor: Rael Artel Graafiline disain: Jaan Evart Keeletoimetaja: Dana Karjatse

Konsultandid: Maria Kapajeva Jaroslavna Nazarova Ann Mirjam Vaikla Graafiline disain: Jaan Evart Kujundaja: Tõnu Narro Tõlkijad: Jaroslavna Nazarova (eesti-vene) Kristopher Rikken (eesti-inglise) Keeletoimetajad: Dana Karjatse (eestikeelne tekst) Svetlana Andrejeva (venekeelne tekst) Martin Rünk (ingliskeelne tekst) 36